Wana hopmanni

Nutu-laul

Mõisawalitsust käest ära andes.

Jüripäewal 1861.

Tartus, 1864

Trükitud H. Laakmanni juures.

Won der Censur gestattet, (Nr. 49)

Dorpat, den 16, Mai 1864.

Nr 300,000

Wiis: „Wõe! kes seal põesas kõsistab?"

ehk

„Kai, kurat! kasi keldrisse!"

1.

Nüüd hakkab aeg siis tulema,

Et pean ära lahkuma

Säält, kus ma kaua elasin

Ja mõnda rõõmu maitsta sain.

Ma ohkan raskest südamest,

Mul wesi tilgub silmadest.

4

2.

Mis härrad omet' mõtlewad,

Et minu lahti lasewad?!

Jo aastat nelitõistkümmend

Siin olen mina walitsen'd,

Ja tunnen kui wiis sõrme kõik

See mõisawalitsuse käik.

3.

Ma olen üksik, wana mees,

A' tark weel iga asja sees,

Küll oleks wõinud jättagi

Mind siia kohta surmani.

See äraminek on üks löök,

Ei lä'ä mul korda jook ei söök!

5

4.

See wald on kui üks riigike,

Kus mina olin würstike.

Siin igaüks mind auustas

Ning alandlikult teretas,

Ka minu kintsu silitas,

Pai hopmanniks mind nimetas.

5.

Ma olin hirmus wägew mees,

Suur wõimus oli minu käes;

Seepärast siis ka elasin

Ma, nagu ise tahtsin, siin.

Ma olen suured asjad tein'd,

Mis ilm on imeks pannes näin'd!

6

6.

Mo suu kui pudru pada kees

Ja roppu loba lorises,

Mis muial siin maailma „peal“

Ei ole kuskil kuuldud weel;

A' mind ei keelnud „keagi",

Waid kiitsid kõik weel päälegi.

7.

Kui rahwas oli koos, siis ma

Neil' hüüdsin laia kõriga:

„Kus on mo sugune üks mees

„Kes kergelt, waimu languses,

„Kuus tuhat hinge walitseb,

„Ja milljon asju mäletab?!“

7

8.

Ei öölnud rahwas ühtigi,

Et ma ei mõista tühjagi,

Ei lugeda üht sõnakest,

Ei kirjutada kriipsukest,

Et kirjutaja tegi kõik,

Mis oli minul tarwilik.

9.

Waid rahwas maani kumardas,

Kui Jumalat mind auustas:

„Ei ole tõist nii tarka meest

„Joht leida Wene riigi seest;

„T'e nimi siin ja muial maal

„On kuulus laia taewa all!“

8

10.

See kiituse eest wõtsin ma

Ning andsin õlleklaasiga

Pea igal' mehel' napsi kaks,

Siis hüüdsid naad: “Mis hea saks!“

Ei puudun'd wiina millaski, –

Tad mõisa keldris küllalki.

11.

Ma petsin rahwast wiinaga

Ning oma ropu naljaga:

Sest meega kärbsid püütakse.

Seepärast tulid mõisade

Kõik talupojad kostiga

Mind, wana paksu, paluma.

9

12.

Sääl meepotid anneti

Ja kalakotid kanneti,

Sääl toodi mune, suhkrupäid,

Teed, kohwi, rummipudelid

Ja peenikesi sigarid,

Ka kanu, põrsaid, wasikaid.

13.

Kes aga iial kosti tõi,

Sell' asi ikka korda sai.

A' kõige mõnusam ol' see,

Kui paber panti peusse:

Sest raha põrgu lahti teeb,

Kõik rattad ilmas käima säeb!

10

14.

Kui mõisas kohut mõisteti

Siis nagu siga tapeti:

Sest igaüks sääl kisendas

Ja kõri jõudu kuulutas,

Ja wiimaks mina hüüdsin: „Wait!"

Siis kohtu otsust kuulda said.

15.

Ei mina patust hoolinud,

Ei surma pääle mõtelnud:

Sest õigus sell' sai mõistetud,

Kes wankri oli määrinud;

See waene maksis nahaga,

Mis ta ei jõudnud rahaga.

11

16.

Ei kõlbanud siin õige mees,

Mul kelmid olid auu sees.

Ka naisil' õigust mõisteti,

Sest wanasõna ütleb nii:

„Kes naesterahwast wihastab,

See eluõnne kautab.“

17.

Kui ol' nekrudi wõtmine,

Siis suur mo raha saamine:

Need rikkad pistsid minule

Wiiskümmend rubla taskusse.

Ja läksid kodu rahuga;

A' waesed pidid marssima.

12

18.

Wot, kuda ma siis elasin

Ja omal taskud toppisin!

Kui kurat püüab hingesid,

Nii korjasin ma kopikaid.

Mul ahnus kaswis rahaga – –

Nüüd lähän tuhandetega.

19.

Siit äraminek on mul piin!

Mul oli kuldne põli siin;

Kõik oli prii ja rahata,

Ei muial enam seda saa!

Siin oli sissewõtmine,

Nüüd tuleb wäljaandmine.

13

20.

Mind ikka hüüti hopmanniks, –

Nüüd jäen ma prosta pobuliks!

Mo sõbrad mo pääl' kaibawad,

Mind pea-krantsiks sõimawad,

Oh, minu auu on kadunud,

Kui suits kõik tuulde lendanud!

21.

Mind palju taga wannuwad,

A' tüdrukud mind nutawad;

Ka nende kaunis põli nüüd

On otsas, kui ma lähän siit:

Ei enam wõi naad laiselda,

Ei kubjal' wastu hakkata.

14

22.

Jää Jumalaga, mõisa siis,

Mo rahaauk, mo paradiis!!

Ka lustihoone aia sees,

Kus wahel puhkas wanamees,

Ja saun, kus mina wihtlesin,

Kõik jääge Jumalaga siin!

23.

"Kus on nüüd meie kallis saks,

„See wana Jüri, wana paks??

„Kus on nüüd tema walitsus,

„Ta wandumine, maenitsus?

„Kõik kadunud, oh kadunud!

Kõik asjad uueks muudetud!!“