Waatlused

 ja kõned.

Kirjutanud

A.Weizenberg.

Jurjewis.

Trükitud Hermann´i trükikoja kulu- ja kirjadega.

1901

 Hermanni trükikoja raamatukauplusest

 suurel hulgal ja üksikult on saada:

                                 kop.

 Anna Haawa luuletused                                  20

 Anna Haawa luuletused kuldköites 2. jagu.                1.20

 Auulane ja Ülo. Jutt Eesti muistsest ajast.

 Põnew ajalooline jutustus. K. A. Hermann                10

 Ameti poolest kosilane. Ed Wilde                                 20

 Armastuse keeled. H. Prants                                 20

 Aleksander Läte segakoorid I. anne                         40

 Boeride lipu all                         35

 Eesti kirjanduse ajalugu. Dr. Hermann. Köidetud                          2.50

 Esimese Läänemaa laulupidu laulud.

 Miina Hermann                                35

 Eesti keele Lause õpetus.

         Dr. K. A. Hermann.                40

 Eesti kodu. W. Reiman                                 10

 Eesti Piibli ümberpanemise lugu.

 Meie Piibli 150. aastase juubeli

 mälestuseks kirjutanud W. Reiman.

 Kolga-Jaani õpetaja. Teine trükk                20

 Fridtjof Nanseni reisijuhtumised Põhja-Jäämere

 jääl ja pimeduses. M. Neumann.

 I. ja lIl.                à 20 kop.,         II                 30

 Ihnus. Moljeeri naljamäng neljas järgus.

          P. Toom                 20

 Jaani öö. A. Kaljuwald                                 10

 Ilu hääled. Kooli, kiriku, kodu ja pidu

 noodiraamat. Dr. K. A. Hermann                         30

 Juula. J. Pärn'i jutt noorele rahwale ja teised

 õpetlikud ja lõbusad lugemised                         20

 Ilma süüta. M. Barad'i järele P. Grünfeldt                    05

 Krimmi õied. G. Kalmusaar. I. II.               à                 30

 Kuda peame laulma? K. Kuhlbusch                         10

 Koka-raamat 1331 õpetusega. Jaan Koor.

 Kõwasti poogitud                                 1.00

 Kibuwitsa õied. Teine anne. Luuletanud

 Elise Aun                        20

 Külmale maale. Kirjutanud Ed. Wilde                         30

 Kodumaa marjad. J. S. Rotaalia                                 1.50

 Kodumaa kalad. J. S. Rotaalia                                 1.00

 Kodulaste raamat. J. Bergmann                                 20

 Külaleib. Õpetlikud lugemised wanast

 ja uuest ajast. H. Prants                                 20

 Kirikute raamat. Rahwa jutud kirikute

 ehitamisest. M. J. Eisen                                 10

 Waatlused ja kõned.

 Kirjutanud

 A.Weizenberg.

 Jurjewis.

 Trükitud Hermann´i trükikoja kulu- ja kirjadega.

 1901

 Дозволено цензурою. Юръевъ, 25. апръля 1901 года.

 Sisu.

 Eessõna.

 1) Aja wool.

 2) Ilutundmus.

 3) Awalik hääl.

 4) Suurmeelsus.

 5) Üleliialduse mõju ning tema tagajärg.

 6) Mõtted karskuse seltsi edendamisest.

 St. P. E. K. H. „Ustawuses“

  peetud kõne 30. augustil 1893. aastal.

 7) Armastus.

 8) Sõprus.                 Ustawuse seltsis peetud kõned

 9) Ühendus,                 1898. aastal.

 10) Kust ja mil wiisil meie

  maailm on saanud.         „Ustawuses“ pee-

 11) Õnn.                 tud kõned 1900. a.

 12) Mina ning sina.

 13) Ühendus ning tema takistused.

 14) Pea kinni, mis sul on.

 15) Jõulud.

 16) Jõulud.

 17) Linnud ning nende laul.

 18) Ju hilja.

 19) Oh armasta!

 20) Rikas kerjaja.

 2l) Anna andeks.

 22)         I. Reale.

          II. Ideale.

 23) Walgus ning wari.

 24) Õnn.

 25) Surnuaed.

 26) Sügise.

 27) Kas sind jälle näen.

 28) Ilus ilm.

 Järelsõna.

Eessõna.

 Sellega ilmutan mõned wäiksed kirjeldused ning kõned, mis küll suuremalt osalt enam uudis ei ole, sest nad on enamasti ju waremalt ajalehtedes seisnud. Uuemal ajal ma kirjeldasin omad waatlused Saksa keeles ja nad on selle nime all: „Licht und Schatten,“ (Walgus ning wari), raamatuna ilmunud. Ju enne, kui see raamatukene ilmus, on minule mõned hääd suguwennad etteheitlikult meelde tuletanud, miks ma seda Saksa keeli ning mitte Eesti keeli ei kirjutanud. – Et ma seda aga wõõras keeles tegin selleks on omad põhjused, millest siin asjakohane ei ole pikemalt rääkida.

 Mõne hää tuttawa soowitusel ilmutan siis järeltulewad kirjeldused.

 Peaks neil minu waatlustel ning näpu näidetel wäärtus olema, nii et nad hääd wastu kõla ning lahkeid lugejaid leiawad, siis ehk saan tulewikus ka kirja põllul oma mõtteid edasi awaldama, kui weel elu päiwi peaks olema, ning kui ameti tegewus minule selleks aega lubab.

1. Ajawool.

 Rõõmu rikas kewade,

 Ilus sui,

 Kare wilu sügise,

 Külm tali.

 Kõigi nende aegade woolul

 edendab Loodus elu,

 ning jagab oma ilu.

 Elu uuesti ärkamine ning looduse üles tõusmine, on kewade. Kewadise päikese kiired sulatawad suretawa talwe jätised, ning meelitawad neid wee woogudes ilma meresse, kust nad jälle uduna tõusewad, wihma pisaratena maad kosutawad ning ilma õnnistawad.

 Mitte üksnes rõõmu rikas kewade ning soe sui ei kosuta inimest ning ärata tema tundmust, waid ka sügis kosutab teda ning pakub temale omi andeid, millega temal wõimalik on külma talwe wastu walmistada ning wõidelda. Wõitlust on looduses ikka, wõitleb ju walgus pimedusega ning elu surmaga, sest walgus on elu ning pimedus on surm. Jumalik wõim on selleks walguse loonud, et elu ei kustuks, ka sääl mitte, kus ta meile ehk näitab kaduma ning kustuma. Rändab päike taewa wõlwil talisel ajal madalat ringi ning jagab oma õnnistawad, elustawat walgust ning soojust kitsandatul mõõdul, siis on ta eluwõitlus looduses suurem.

 Inimesed oma jõuu ning tarkusega wõiwad pimedust walgustada, ja nad leiawad abinõuusid ennast rõhuwa talwe külma wastu kaitseda ning leiawad omale kosutust ja lõbu, olgugi, et paljud talwe tormide, lume ning külma wastu wõideldes, nende mõju all peawad kannatama.

 Kõik elajariik püüab talwe külma ning tema suretawa olluste wastu wõidelda, ning oma elu kaitsta. Ka elajad otsiwad omale peidu kohtasid, et oma elu talwise külma eest kaitsta, kuni taewalik päikene neid ise jälle soendab, loodus neile haljendawaid pidu kohtasid ehib ning nendele sööma

 8

aega walmistab. On ka elaja ning taime riigis palju neid kes üle talwe ei jaksa elada, kes üksnes suwe soojuses siginewad ning elutsewad ja sügise kaowad ning surewad.

 Kindlalt seisab meie tamme puu ka siis, kui talwe külm tema suweehte, tema haljendawad lehed on riisunud. Et küll tema elujõud tarretanud ning surnud näitab olewat, aga kewadel ärkab ta elu ikka jälle uuesti, ja tema tugew tüwi ning lehkawad lehed äratawad ka inimeses uut lootust kindlama ning jäädawa sihile.

 Nõrgad taimed ei jaksa mitte seda, mis tugewate jõuus on, aga ka nende elu on igawese looduse raamatusse üles kirjutatud, kes midagi, ka kõige wähemat ollust, ei lase kaduma minna. – – Must tuhanded taimed ärkawad kewadel ning ehiwad ilma oma lehkawate lehtede ning lõhnawate õilmetega suwise päikese all; sügise nad närtsiwad, langewad, ning näitawad meile jäädawalt kadunud olema; aga uuel kewadel ärkawad ka nemad uuele elule ning ilustawad ilma uue iludusega. Kui nüüd loodus ning taewalik wägi kõige wähematgi päikese all kaduma ei lase minna, kas siis inimene oma ilmsuremata olemise kohta peaks kahtlema?

 Jumalik tahtmine on inimese kõige looduse üle seadnud et ta loodusasjade üle walitseks, ning oma kõrgeid inimese kohusid ustawalt täidaks. Ta on inimesele ka ilutundmise kinkinud, et ta omale elu rõõmu wõiks leida, mida aja woolus, ei tuuled ega tormid temalt ei wõiks riisuda.

 Mitte üksnes rõõmurikas kewade ei ole ilus, waid ka külm tali, sest temas uinub loodus ning temast ärkab jälle uuesti uus kewade.

2. Ilutundmus.

 Mis on iludus? – Kõik, mis meie silmas hiilgab ning meie meeli kosutab: Päike, kuu, ning taewas oma hiilgawate tähtedega, aga kõige enam meie maailm, mis meiega suguluses ehk omanduses seisab. – Ilus on nurm ning mets, mägi ning org, kõik loodus ning loodasjad. Taimedelt ning nende õilmetelt lehkab meile iludus wastu,

 9

ja kõikide õite kuninganna on roosi õis. – Ilus on kuninganna, aga ta ei ole ilusam kui tema alamad, sest niisama äratawad meie ilutundmist kõigewähemad lillekesed metsas ning nurmel ning kosutawad meie meeli.

 Kui ehk neiult ning peiult wastastikku kõige kõrgem iludus hiilgab, siis on see iseäraline iluduse nähtus, ning see on armastuse wõim.

 Iluduses wilunud silm ei leia looduses kusagil inetust, waid kõike loodust katab üks ilu loor. Ka surew taimeke, närtsiw rohi ning langewad lehed ei eksita iludust. Mitte üksnes sui oma kosutawa iludusega, waid ka külm tali oma suretawa jää ning lume waibaga wõiwad ilutundmist äratada. – Ilus on elada, ilus on surra!

 Iluduse wastand on inetus ning paha tahtmine, sest pahategude tagajärg sünnitab jõledust. Loodus ning looduse teod ei awalda iialgi jõledust, waid üksnes loodasjad, ning nendest wõib kõigepäält inimene oma tegudega jõle olla, kui ta häädusest ning ilutundmusest ära taganeb. Inimene wõib iludust ehk inetust külida, ta wõib ilma ehitada, ta wõib teda ka rojastada ning jõlestada. Ka paha tundmus on enamasti inimese tahtmise ning harjutuse tagajärg ning wili, sest igaüks lõikab seda, mis ta on külwanud.

 Iga inimene peaks küll iludust ihkama, ning jõledust wihkama, aga paraku ei ole siisgi mitte ikka nii, waid ta ihkab ka jõledust näha, ning tema paremad tundmused wõiwad nii tuimaks minna, et temal rõõmu teeb kui tema kaasinimesed üksteisele kahjulikult mõjuwad ehk kui loomad üksteist weriseks kisuwad, aga sarnane rõõm on jõledus.

 Iludus on hääduse õde, ning ta wõib meie eluõnne ning meie meeli kosutada, siis on küll wäärt temaga ligemalt tutwustada.

 Kudas ning mil kombel wõib ilutundmus kosuda ja kaswada? Igale inimesele on Looja ka ilutundmist kaasa andnud, ning igaüks wõib ilutundmist oma töö ning tegudega awaldada ning kaswatada, aga kõige enam on selle edendamise omane ilutegewus ehk kunst.

 10

Kunst, wõidus ehk wõim wõib ennast kirjanduses, muusikas, maalimises ning kujutegemises awaldada. Need tegewused on hääduse ning ilutundmise edendajad, kui nad aga oma otstarbele truuiks jääwad. Ilukirjaniku püham püüdmine olgu oma kaasinimestele näidata, kudas inimene ning tema kombed on, ning kudas, ehk kus nad peaksiwad paremini olema, nii et inimlik wäärtus tõuseks ning oma kõrgele sihile ligineks. Maalija ning kujutegija kujutawad loodust ning loodasju, ning kui nad seda kõrget ülesannnet auusasti ning omas täies wäärtuses edendawad, siis nad äratawad ning edendawad ilutundmist ning suurmeelsust iseenese ning oma kaasinimeste juures. Muusika ülendab paremaid tundmusi ning tõstab meie waimu põrmust taewani n. n. e. Aga kõik kunsti tegewuse otstarbe peaks küll selleks olema, et meie elu hääduses ning ilutundmuses ülendada ning meid jumalikule olemisele ligemale aidata. Seda peaksiwad küll kõik iluduse ning kunsti edendajad teadma ja ikka oma kõrget sihti silmas pidama, aga kahjuks ei ole see mitte ikka nii, waid nii kui siin ilmas kõik heljuw ning muutlik on, nii on ka ilutundmus ning tema edendamine heljuw ning muutlik.

 Meie aja kunsti ei wõi küll mitte kiidelda, sest ta on õige kahjatsemise wäärt madalale järjele langenud, kus enam iluduse ja inetuse ning jõleduse wahel wahet ei osata ehk ei taheta teha.

 Iludust wõrrelda ning tema wäärtust tõsta, wõiwad kunsti tegewuses küll ka iluduse wastased olud kujutatud ning inimestele silmi ette seatud saada, näituseks: kurbtus, wiletsus, ka jõledusi, aga ikka nii, et iga asi oma kohane on, ning et ilutundmus sääl juures kaduma ei lähe. Kui aga kunstnik otsekohe üht alatut nähtust püüab ülendada ning ta õitsewa iluduse asemel kuristiku ning pori augu omale iluduse hallikaks walib, siis on sääl jõledus iluduse asemele astunud, ning sarnane kahjatsemise wääriline nähtus ei ole meie aja kunsti tegewuses sugugi haruldane asi.

 Kunsti tegewusest olen ma ju waremalt kirjutanud ja saan seda ka ehk tulewikus weel tegema, aga siin weel sõna iludusest.

 11

Iludust ei tohi mitte uhkuse ning edewusega wõrrelda, sest nendel on üksteisega nii wähe ühisust kui targal ning lollil. – Uhke ning edew armastab iseennast ehtida ning loodab, et kõik tema pääle waataksiwad ja tema tegusid ehk ta uuemoelisi riideid ning teda ennast imeteleksiwad. – Aga edewal on sant maitse ning tal on wähe ilutundmist, nii et ta end teiste ees sagedasti naeruwääriliseks teeb.

 Ilutundmine ei armasta end mitte ehtida, ja kirjuwärwiliste riiete ning mooduasjade pääle ei pane ta ühtegi rõhku, waid tema maitse on lihtne ja korraline, ning ta ühendab ennast häädusega.

 Ilutundmus ei ole mitte oma teenistus, waid ta on taewalik and, niisama kui tarkus, terwis, jõud ning elu ise, aga inimene wõib ilutuse ning hääduse tundmusi kaswatada ehk kaotada, nii kui kellegi tahtmise jõud selleks ulatab.

 Kui ma lapselikult Kõigewägewama trooni ette tohiksin ligineda, siis oleks minu esimene palwe: Tee lahti minu waim häädusele, minu süda armastusele, ning minu silm iludusele. – Igawene jumalik wõim, kes ilma ning loodust saadab ning juhib, saab sarnast palwet täitma, kui meie seda usume, ise kaasa töötame ning oma kohuseid täidame. Ta ülendab meie tundmusi ning tõstab meid kaduwast põrmust ülesse ja laseb meid taewa rõõmust osa wõtta, kus enam jõledus iludust ei jaksa warjata.

 Ilus ilm, ilus elu ning ilus surm.

 3. Awalik hääl.

 Awalik hääl on kõige päält ajakirjandus; ja rahwas wõib tema läbi ühisusele, paremusele ning tugewusele jõuda. Aga nii kui kõigis asjus, wõib ka siin üksnes hää tuum hääd wilja kanda, mitte aga wälimine hiilgus. Awalik hääl olgu auus, sest tal on suur mõju rahwa kohta ning ta wõib tema auu ülendada ehk alandada.

 Nii kui usu asjus üksnes südamlik püüdmine, hää tahtmine ning armastus inimese häädust wõib tõsta, niisama

 12

wõib awalikus hääles auus meel rahwa auu edendada. Ilma eksimata ei ole siin ilmas küll keegi, ei wõi ka seda ajakirjanduselt nõuda, aga mis temalt loota ning pärida, see on otsekohesus, õigus ning auusus. Puudub aga see kusgil, siis wõiwad sääl kõik edasipüüdmised ka tagasipidi minna.

 Raske on awaliku hääle kandjatel igaühele õigust teha, lepitada ning ühendada, seda enam peaks aga igaüks seda asjatõsidust silmas pidama, mis tema kohus on täita, ning mille eest ta peaks wastama. Kõige päält peaks igaüks oma südame tundmist tähele panema, omad tahtmised häädusele ning auususele ohwerdama, siis ta edendab ühisust ja armastust, ta elab iseendale ja teistele õnneks, sest kes iseendale ning oma paremale südametundmisele ustaw on, see on ka oma kohuse täitmises oma kaasinimestele ustaw.

 Kuidas kuulawad aga meie aja inimesed oma paremat südame tuksumist, ning kuidas on nende armastus üksteise wasta? Kahjatsedes peame tunnistama, et meie aeg küll sugugi selles auusalikus püüdmises ei tohi kiidelda. Meie aeg on teaduse rikas aga armastuse aher. Haridus on wiimasel ajal nii kiiresti edenenud, nii kui see endistel aegadel küll wist kunagi ei ole sündinud. – Kas aga südametundmise haridus ka ühes sammub? Kas inimese silm teaduses ka on selginud oma wigasid tundma, oma kaasinimesest ning tema kasudest osa wõtma ning nii armastuses ühisusele püüdma ning jõudma? Kahjatsedes peame tunnistama, et selleks küll palju soowida üle jääb. Ning wäga kahjatsemise wäärt on, et meie aja paremad soowid ning püüdmised wõimetud ning ilma mõjuta näitawad olema meie aja woolu juhtida. Sellest wõib ehk selguda, et hõlpsam on oma kaasinimesele teadust päha toppida kui tema südame pääle koputada.

 Mina pole mitte manitsuste edendaja, ja ma ei usu ka, et pikad manitsuse kõned inimesi ikka paremuse poole wiiwad, waid ümberpöördult, manitsuse kõnedel sagedasti ka oma kahjulik külg olla – aga siisgi, silmad lahti: kust meie tuleme, mis meie oleme ning kuhu meie läheme? Mis meil on ja mis meil puudub, selles

 13

küsimises tohib ju igaüks oma mõtteid awaldada, ning kui ajakirjandus, kellest ja kellega ühes ma siin sõna tahan rääkida, minule seda lubab, siis ma loodan, et minu arwamistel kahjulikku mõju ei wõi olla.

 On ju aja woolus igal inimesel oma kaasinimeste kohta igas tegewuses mõju. Kõige päält on aga ajakirjandusel ning kirjandusel üleüldse wõim inimesi teaduses ning hääduses tõsta, ehk neid ülesse wõi alla poole juhtida, ülendada ehk alandada. – Tööd tehtakse meie ajal küll, nii et kirjandus ning ajakirjandus suurel mõõdul edeneb, aga kuidas ta edeneb, on jälle teine küsimus. Kuidas ehk kust tuleb, et meie aja suures kirjanduse külwis nii weidi tuumakaid terakesi on, mis oma idud päikese poole wälja sirutawad, millel aga sagedasti üks parem, ülem ning kosutaw elujõud puudub? Meie aeg on küll rikas teaduses, aga siisgi waene paremas waimlikus südame tundmuses.

 Sagedasti ilmub sarnaseid awalikka nõuuandmisi: „Lugege raamatuid, et teie waim saaks walgustatud. Raamatud on waimu wara, hinge toidus, n.n.e.“ Selle nõuu wastu ei wõi küll midagi olla, sest ta on, ühest küljest waadates, õige, temal on ka aga siisgi ka oma kardetaw külg. – Ja, lugege raamatuid ja õppige aga kõige päält nende kirjutajaid tundma ja hää ning halwa wahel wahet tegema. On sääl häädus wõi tühi lori, on sääl hinge toidust wõi kihwti külitud? Kes sellest ei jaksa mitte aru saada, see wõib ka meie ajakirjanduse põllult kasu asemel kahju wõtta, ning walgustuse asemel pimedust põimata.

 Kust tuleb aga, et meie haritud ajal alatu waim aset wõtab ning edeneb, nii et ka meie aja kunst ning kirjandus üheküljeliseks jääb ning allapoole kipub nihkuma? Need põhjused pole mitte rasked üles otsida, need on meie tee juhtijad kahele poole: Suuremeelsus, auusus ning armastus näitawad teed ülesse, walguse poole, ning walmistawad meie elule ühisust, õnne ning rahu. Selle wastu aga suruwad kitsameelsus ning oma kasu püüdmine, meid alla poole, küliwad ühisuse asemel waenu ning häwitawad meie õnne.

 14

Ma ei räägi siin mitte üksnes eestlastest, waid üks kitsameelsus on üleüldse meie aja nõrgem külg, mis kõiges Europas ikka enam nähtawale tuleb ning mõnda hääd edendust ning nii ka ajakirjanduse ühisust takistab.

 Ka meie wäiksel kodumaal on kaunis hulk ajalehti, ning igaühel nendest wõiks wõim olla ühisust edendada ning siis ka ise ühisuses tugewaks saada, aga siisgi ei näita kellelgi nendest seda wõimu olewat, ning mõnigi nendest imestab ise selle üle, et kõik tema suur waew, töö ning tegewus mitte tarwilikku wilja ei kanna, ning ilma parema tagajärjeta on. Siin wõib küll mõndagi takistawat põhjust olla, aga pääpõhjus wõi wähemalt küsimus, ärgu saagu ialgi unustatud: on siin suuremeelsus wõi kitsameelsus asja juhtijaks?

 Kaks piibli õpetust wõiwad meid ka siingi kohas wäga tähtsad ning õpetlikud olla. Wanas testamendis üteldakse meile: „Hammas hamba ning silm silma wastu.“ Uues testamendis aga öeldakse: „Kui keegi sind ühe palge pääle lööb, sellele anna ka teist.“ Kristus tahtis, et inimesed täielikud pidiwad olema ning täielikuks saama; et nad üksteist armastaks, nii kui tema oma kaasinimesi armastas. Tema õpetus jäägu meile pühamaks ning paremaks seaduseks ning trööstiks. Kui ka kõik ilm meid peaks maha jätma ning meid taga kiusama, aga siisgi ei tohi põnewus, külmus ning wihawaen meie südant piinata, kus ju üksnes kahetsemine omakohane olla, sest teistele andeksandmine ning armastus saab ometi ka kannataja südant trööstima, nii et ka õnnetuses õnnetundmus ei kustu.

 Aga ilm ei ole weel mitte paradiis ning inimesed mitte ilmeksimata, ning sellepärast pole igapäewases elus igakord mitte otsekohene järelandmine ning andeksandmine omakohane, ning ei tohi, ka wana testamendi õpetuse järele, igakord otsekohene wastus mitte puududa. –

 Ka tüliasjades, kus seda peaks ette tulema, wõib üksnes suuremeelsus, aga ei ialgi kitsameelsus, ühisusele ning sihile wiia. Näituseks: kui üks ajakirjanduses teist pahandab, siis ei ole siin iseenese ehk asjakaitsmiseks mitte hoop

 15

hoobi wastu keelatud, kui see aga asjalikult ning auusal wiisil sünnib. Igal kirjanikul peaks oma parema kohuse täitmine nii tema südame pääl olema, et ta kahetsema peaks mõned minutid ehk tunnid oma kõrgest ülesandest tüliasjade õiendamiseks ära raisata, sünnib see nõnda, asjalikult ning auusa teomoega, ilma sõnakõlina ning oma kiitlemiseta, siis tõuseb sääl inimese wäärtus ka tema wastase juures, ning sarnane suuremeelsus tasandab teed ühisusele. Sünnib see aga ümberpöördult, kitsameelsuse mõjul, siis on tal kahjulik tagajärg, ning sagedasti langewad need hoobid, mis teisele pakutakse, iseenese pääle tagasi. Kahjuks tehtakse meie ajal ühest kõrwalisest asjast sagedasti pääasi, kus üksnes tüli waimujõudu äratab, ning neid wastastikku wõitluse wäljale äritab ning sunnib. Siis tõuseb sagedasti jõud ning mõistus.

 Kahjuks aga kulub sarnane tegewuse jõud enam lõhkumiseks ära, kui et temast asjalik olu järele jääks, mis meile õpetust pakuks. Siis ilmuwad pikad kirjad wastase alanduseks ning enese ülendamiseks, kus aga üks asi tähelepanemata jäetakse, et kitsameelsus suuremeelsuse asemele on astunud. – Selle wanasõna wäärtus, kuidas omakiitus wõib mõjuda, ei ole ka meie ajal kaduma läinud, ning kui keegi oma kiitlemises ennast küll ka ühe patuse tölneriga tahab wõrrelda, kes andeks andmist leiab, siisgi on ning jääb sarnane sagedasti wariseeriks, kes üksnes iseennast ning oma häädust arwab tundwat.

 Näitab siis küll, et häädus mitte teadusega meie ajal ühes ei jaksa sammuda, aga igal ajal on omad hääd ja halwad küljed, nii siis ka meie ajal, aga hää tahtmine wõib meid ometi paremale sihile wiia. Weel ei ole paremad püüdmised, ei kunsti ega kirjanduse põllul, hoopis kustunud. Kõige päält peaks iga inimene ning iga rahwas oma wigasid tundma ning paremusele püüdma. Mitte iseenda ning oma rahwa kiitlemine ning suurustelemine, waid üks otsekohene kindel, aga siisgi alandlik ning auus meel, wiib meid paremale sihile, kus siis ka ajakirjandus meid, mitte üksnes teaduse, waid oma hää eeskujuga ka hääduses wõib aidata kõrgemale edeneda ning ühisusele ligineda.

 16

 4. Suuremeelsus.

 Sõna „suuremeelsus“ on meie keeles uus sõna. Wõib olla, et tema tähendus mõnele ehk weel küllalt tuttaw ei ole, siis lubatagu minule siin sellest paar sõna.

 See sõna on Saksa keelest wõetud. Tema tähendus on kõrgem tundmine ning auus meel, mis teisele wõib andeks anda, tema auu tõsta ning edendada. Arwab ehk keegi: „Kuis ma wõin teisele andeks anda, kui mul õigus on. Õigus peab õiguseks jääma, ning mis pääle selle, see on asjata sõnakõlin.“ – Jah, õigus peaks küll ikka õiguseks jääma, aga nii lihtne see asi ometi ei ole. Mõnigi arwab endal õigust küllalt olewat, kuna aga tema wastane niisama kindlasti endal õigust arwab olewat. – Kellel peaks siis küll süüd olema, kui igaühel õigus on? Mida enam inimesed üksteist süüdistawad ja oma õigust taga ajawad, seda enam eksiwad nad ning teewad oma kaasinimestele ülekohut. „Tuleb ka ette, et parema tahtmisega inimesed eksiwad, kus nad õiget aru ei wõi saada, kus õigus ning ülekohus on. Ka sedagi tuleb ette, et wälimiste nähtuste järele oma õiguse otsija küll wõidab, kus aga tema inimlik wäärtus siisgi langeb ning tema ohwriks surutud kaasinimese auu ometi tõuseb, ilma et tema seda wõitu omale püüaks. Suuremeelsus on kõige waljum ning kõige ülem kohtumõistja iseenda üle, sest ta teab kindlasti, et parem on ülekohut kanda, kui oma kaasinimesele ülekohut teha, tema annab oma wennale andeks. Suuremeelsus surub kohtukoja uksed kinni ning awab armastuse wärawad, sest tema tagajärg on ühisus, sõprus, ning armastus, kuna liig oma õiguse otsimise tagajärg on kius, riidlemine, kahewõitlus ning sarnased kitsa südametundmise taimed. Tuleb ju siisgi ette, et õiguse järel otsimine omakohane on, kus ülekohus kallale kipub, mida ka suuremeelsus ei suuda käända, küsimiseks jääb aga siisgi: Mis peame tegema, et inimese oma auu ning wara edendamine mitte teise auu ning wara ei alandaks?

 Waatame kõige päält oma kodumaa ning oma Eesti

 17

wendade wäikest awalikku tegewust, siis peame küll kahjatsemisega tunnistama, et meil suuremeelsus mitte weel kõrgel järjel ei seisa. Meie kaebame wäliste waenlaste üle ja ei saa aru ega pane tähelegi, et meie ise oma keskel kõige waljumad waenlased oleme. Ka kõige paremad püüdmised lähewad nurja, kui inimese tundmine ning suuremeelsus meie waimusilmi ei awa ning meie kaasinimeste lugupidamist ja paremat arusaamist ei ärata. Kuni meie sellele järjele ei jõua, näeme üksnes teiste wigasid ja peame endid ilmeksimatuks. Näit. eksib keegi oma awalikus arwamises, siis on teine tema kallal, just kui tiiger wõi kull waese jänesse kallal, kui see kogemata on komistanud ehk auku kukkunud.

 Teiste wigasid peame küll meelde tuletama ning laitmagi, aga mitte äritawal kombel ja weel wähem sellel toonil, millel oma auu ülendamine ning teise alandamise maik küljes on.

 Sarnased tarkuse awaldamised, mis kaasinimese auu kallale kipuwad, langewad kõlbmata kombete ning rumaluse liiki, kus nende kasulikkude püüdmiste asemel üksnes kahjulikud tagajärjed wõiwad olla. Sagedasti kuuldub kaebamist, et inimesed wäga õrnad on ning ei lase enestele õigust ütelda. See wõib omalt kohalt õige küll olla, aga kahjuks jääb mõnikord arusaamataks, kus pool suurem õigus ehk õrnus on, kas kritikusel, ehk sellel, keda kritiseritakse. Näituseks püüab keegi end kaitsta ning wabandada, kui tema külge on puudutud; tema wastased tõrjuwad aga tema sõnad äritawal kombel tagasi: „Ära ole mitte nii õrn, lase ennast lüüa, eks sina ning su seltsilised siis targemaks saa.“

 On nüüd üksiku inimese ehk ka seltsi asi äritawalt ilma ette kantud, nii et suuremeelsus seda waikimisele ei jõua sundida, siis algab wõitlus ilma asjaliku põhjuseta ning abinõude pääle waatamata, et ainult oma auu tõsta ning teisa alandada, kuna iga üks wiimast sõna tahab saada. Mis on aga särase wiimase sõna wõit mõnikord wäärt? Iga kord mitte üksnes midagi wäärt, waid ka mitte sugugi auus. Mõni ehk kiidab küll sarnast wõitlejat tubliks poisiks: „tema sõnal on mõju ning tema jääb ikka pääle ja temal on õigus jne.“

 18

 Kus aga parem arusaamine ning suuremeelsus aset wõtab, sääl selgib, et meie awalikud wõitlused sagedasti sarnased on, et ainult ehk ennemini seda wõitjaks wõib nimetada, kes end oma wastase eest, mida warem, seda parem, tagasi tõmbab ning waikib.

 Nii kantakse siis oma auu tagaajamisel ning suuremeelsuse puudusel mõned tühised asjad ning wäiksed eksitused ilma ette, mida oma wahel oleks pidanud arutatama, ilma et eestlased kaugemal ise, ja weel wähem wõõrad, seda oleksiwad märganud. Nüüd aga maalitakse sagedasti awalikule arwamisele sääsest elewant, oma must pesu laotakse wõõraste ette wälja, mille juures nii mõnigi rahwamees oma wendade äraandjaks saab, ilma et ta seda isegi ette oleks aimanud.

 Tööpõld, mis meie päiwil wäga rikas, on teiste tööde harutamine ning kritiseerimine. On keegi midagi ära teinud ning teeninud, siis püütakse näidata, et sellest küll lugu osatakse pidada ja kirjutatakse mõnegi elust ning olust paksud raamatud, kelle tegudest nad omal ajal tähelepanemata mööda läksiwad. Astub keegi awalikult ilma ette, siis on temal sagedasti mitu kritiseerijat taga järel ning sagedasti nii, et ühelt poolt tema tegu kuni taewani ülendatakse, teiselt poolt jälle põrmusse jalgade alla püütakse tallata. See ei ole üksnes eestlaste wiga, waid on üleüldine meie aja nõrk külg. Eksitakse ju selles asjas sääl weel rohkem, kus rahwas enam hariduses edasi on jõudnud.

 Kritiseerimisel wõib hää otstarbe olla, kui ta wähe harwem ning omakohane on. Kipub ta aga oma piirist üle minema, siis ehk wõiks küll parem olla, kui kritikat olemasgi ei oleks. Tehku igaüks auusasti oma tööd: ilm wõtab ise kritiserida ning inimesed katsuwad omale seda ise otsida, mis nendele kasulik on, tunneb ju loomgi seda, missugused taimed tema jõudu kosutawad, wõi jälle, mis temale kihwtiks wõiksiwad olla, miks siis inimene ei peaks teadma, mis tema waimu ehk ihu toiduks kasulik on, wõi kahjulik wõiks olla.

 Wõib olla, et mõnigi omal põhjust arwab olewat, mind süüdistada, nagu teeksin siin ehk meie Eesti wendadele

 19

ülekohut, nagu wõiksiwad need arwamised nende pääle ehk kahjulikult mõjuda, kui sellega nende õrna külge awalikult puudutakse. See oleks aga wale arwamine, sest kes oma wigasid tunneb ning auusal südametundmisel neid kahjatseb ning parandada püüab – sarnane inimese ning ka sarnane rahwuslik püüdmine ei ärata mitte põlgtust, waid lugupidatamist oma kui ka wõõraste rahwaste wahel. Mis aitab inimese ehk oma rahwuse ning seltside kiitlemine, kui wastastikku laimamine ometi päewakorral on. Ka ei wõi üleüldine arwamine üksikult kellegile haawaw olla, kui see ka igaühele ei meeldi. Keegi ei peaks eksituse etteheitmist ehk meeldetulemist mitte üksnes iseenese pääle püüdma tõmmata, kuna ju mitmelt poolt sarnaseid eksitusi sünnib ning meie ju kõik ekslikud inimesed oleme. Kui inimene oma wigasid awalikult tunneb ning tunnistab, siis ei ole see temal häbiks, waid auuks. Niisama on ka rahwaste ja meie Eesti wendadega lugu. Loobitakse aga meie üleüldiste paremate püüdmiste pääle muda, nagu seda ju on ette tulnud, siis ei ülenda see meie auu, waid alandab teda.

 Edenegu ning kaswagu suuremeelsus ka meie, eestlaste, keskel, nii et kõik paremad püüdmised ning wastastiku südamlikud soowid wõiksiwad edeneda ning kosuda. Siis ehk saab Eesti wendade wahel ise parem wastastikune lugupidamine ning auutundmine kaswama ning siis ehk tohime loota, et meie ka oma Wene ning Saksa wendade lugupidamist ära wõiksime teenida.

 5. Üleliialduse mõju ning tema tagajärg.

 Kes kõrgel seisab, see kaugele waatab, aga kes ruttu tõuseb, see ruttu langeb.

 Iga waimustatud ettewõte ning tegewus edeneb küll, aga üksgi tegewus ei seisa kindla põhja pääl, kus parem mõistus, pikkmeel ning järelmõtlemine tema tööd ei ole

 20

juhtimas. Wanasõna ütleb: „Aega mööda asjad käiwad.“ Wist on ka sel wanal sõnal oma tõe põhjus; sest ka teistes keeltes on ta sarnases mõttes olemas, näit., Saksakeeli: „Was langsam kommt, kommt gut.“ Wene keeli: „Тише ъдишь, дальше будешь.“ Itallane ütleb: „Ehi va piano, va sano, e va lontano.“ see on Eesti keeli: „Kes aega mööda läheb, läheb kindlalt ning jõuab kõige kaugemale.“ Selle wanasõna näpunäitest maksab küll lugupidada ning kõige waimustuse, wirkuse ning kärmuse juures ikka meelde tuletada! „Aega mööda asjad käiwad.“ Siin juures ei tohi aga mitte üht ettewaatlikku edendust, liialdusega wõrreldes, ühtlasi ka hooletust ning tuimust kiita, ei mitte, sest hooletus ning tuimus on weel sandemad elujuhtijad kui liialduse tujud. Waimustus ning üleliialdus on omast kohast waadates küll sugulased, sest waimustus wõib üleliialduseks saada, ning üleliialdus wõib ka waimustust edendada, aga siisgi ei wõi ialgi waimustust üleliialduse orjaks ning sünnitajaks nimetada, kui teda ka wahel selleks püütakse pruukida. On üks hää ettewõtte ikka mõistuse ning hää tahtmise läbi juhitud, siis ta ei wõi ialgi üleliialdus olla, kui ta ka kõige suuremat waimustust sünnitab. Jääb aga hää järele mõtlemine mõistuse ning parema tahtmise najal, kõrwaliseks asjaks, olgu seesama, usu, seltskondliste wõi muude ettewõtmiste juures, siis on iga waimustatud edasi püüdmine üleliialdus ehk fanatismus. Sarnased tujukad edasipüüdmised ei wõi ialgi jäädawat wilja kanda ega ühisust sünnitada, (ehk olgu siis sääl, kus elu ning surma pääle wõideldakse, nii kui sõjawäljal, aga ka sõda ise wõib küll ehk fanatismuse sülelapseks nimetada.) Ainult loomulikul teel wõib iga asi edeneda, iga seeme kaswada ning wilja kanda. Wihm ning tuul wõiwad tema kaswu ka edendada ning kosutada, aga kui taewalik päikene teda ei soenda, siis on kõik asjata.

 Loomulikud peawad meie püüdmised olema kui nad oma sihile peawad jõudma. Töö ning waimustus wõiwad neid küll edendada, aga üksinda armastus on see päikese soojus, mis iga hääd püüdmist õnnistab, ka säälgi, kus ehk küll waen-

 21

lane oma wõidu kisa püüab awaldada. Loodus on loomulik, nii peab ka inimeste tegewus loomulik olema. Ka kõige kunstlikumad töödgi peawad loomulikud olema, aga mitte kunstliku põhja pääl seisma, muidu nad jätawad paha mälestuse järele, ehk langewad hoopis unustusesse. Kunsti tööde pääle waadeldes õpetab meid ajalugu, mis mõju ning wõim on loomulikul, mis liig kunstlikul edendusel, ehk kui jäädawale sihile kummalgi püüdmisel jõutakse. Endistel aegadel, ning üleüldse egiptlaste ning greeklaste juures oli kunsti töö edendus wististi loomulikum, kui meie ajal, ja sellepärast kestis nende tegewuse õitseaeg kauemini, kui järeltulewatel aegadel. Nad ei püüdnud kunsti mitte nii wäga auuahnusel ning kiituse püüdmisel edendada, waid nad tundsiwad kunsti tööde ilu wäärtust ja nad edendasiwad kunsti tegewust loomulikul teel, üksnes sellega, et nad kunsti töösid tarwitasiwad, aga mitte sellega, et selles tegewuses kuidagi wiisi üht kunstlikku waimustust edendada, nii kui meie aeg seda teeb ning sellega kunsti tegewust edendada püüab.

 Aastasadasid õitses kunstitegewus greeklaste juures; ta kestis kaua, aga langes ometi, sest jäädaw ei ole ju midagi, waid kõik inimlikud püüdmised ning tegewused tõusewad ning langewad siin ilma näitelawal, kui weelaened meres, aga õnnelikuks ning õndsaks wõib seda rahwast kiita, kelle eeskujulikud tööd nende järeltulijaid waimustawad, ning üks pühalik mälestuse tundmus on nende töö wili.

 Greekamaal, ning pärast roomlaste juures, walitses ilus ning õnnelik aeg, siisgi ei jäänud ka sääl see kahjatsemise wäärt aeg tulemata, kus pahad küljed ning püüdmised nähtawale tuliwad; nende elu kombed langesiwad aega mööda ning sellega ka nende kunsti tegewus.

 Pärast Kristuse ilmumist hakkasiwad Rooma linnas kristlaste läbi aega mööda jälle uus elu ja paremad püüdmised maad wõtma, aga hoopis teisel näol ning kujul kui nende eeskäijate juures. Kuna greeklased ning roomlased oma wiimastel aegadel ilma lustist ning rõõmust liiga osa wõtsiwad, ei tahtnud esimesed Kristuse järelkäijad siin ilma lustist ning rõõmust teadagi, waid pärast surma

 22

pidi neil parem elu algama. Kasinus nende elutarwitustes ning karskus nende elukombete puhtuses oliwad nende kõige suuremad woorused, mille najal nad wõitsiwad; olgugi et see wõitlus wana ning uue kombete wahel aastasadasid kestis. – Et nad kunsti töödest, mida nende eelkäijad rohkel mõõdul oliwad edendanud ning järele jätnud, esiotsa suurt lugu ei pidanud ehk wahest nende wäärtusestgi aru ei saanud, on küll loomulik ja arusaadaw, aga kui nad kunsti töösid häwitasiwad ja inimeste silmade eest ära peitsiwad*), oli niisama üleliialdus, kui uuemal ajal, kus nad kunsti tegewust kuni taewani tahtsiwad tõsta. Kui aega mööda Rooma kristlased ja waimulikud isad ise aru hakkasiwad saama, et ometi see aeg ilus ja kosutaw oli, kus kunst õitses, siis hakkasiwad ka nemad kunsti tööst lugu pidama ning tema tegewust edendama, aga ju lõhnas kunsti edendus wähe üleliialdusest ning ei olnud enam nii loomulik, kui greeklaste juures; sest auuahnus oli neil esimeses reas, ja siis weel töö tarwitus, sest siis tõusis juba kunsti ajalugude kirjutamine. Ka ei unustatud üles tähendada, et keegi suur keiser ühe kunstniku juures kummardanud tema pinslit üles tõstma, kui see maha kukkunud jne.

 See kõik wõib küll mõnelegi nalja teha, ning kirjandust paksemaks kaswatada, aga Greeka lihtlabast ja loomulikku kunsti edendust ei kaalu nad kaugeltgi üles.

 Greeklastel ei tulnud mitte mõttessegi oma nime oma töö alla kirjutada, (ehk wahest ei olnud neil selleks aega) aga siisgi kõnelewad nende tööd enam kui keskajal, (ehk ka 16-mal aastasajal) kus ju suur sõnakõlin neid saatmas on. Aga ka nende ajal oli kunsti töö edendamine palju loomulikum, kui meie ajal. Ka nemad edendasiwad kunsti sellega, et nad kunsti töösid tarwitasiwad, ilma kõige muu üleliigse kunstliku meelitamiseta selle töö tegewusele, nii kui meie aeg

 *) Näit.: Kapitolia Venus, kes umbes 1000 aastat maja müüri sees peidus seisis, nüüd aga käiwad sedasama marmori kuju Rooma linnas inimesed waatamas ning imestamas.

 23

seda teeb, ilma selle pääle mõtlemata, kas teda ta tarwitatakse ehk kui palju kunsti töö meie aja kohane on.

 Roomlastel ei olnud weel mitte kunsti koolisid, waid nad õppisiwad üksteiselt, nii kui käsitöölised, aga siisgi nad oliwad palju tublimad omas ametis, kui meie ajal, kus suured paleed kunsti koolideks ning akademiadeks on ehitatud, ning kus kunstnikkudele mitmesuguseid meelitamisi auuhindasid, medaljesid ning auutähtesidgi ei puudu. Juhtub ka, et mõnelegi mehikesele auukoorem kaela kukub, kus keegi ei wõi aru saada, miks just temale see õnnetus pidi juhtuma, kuna mõnedgi kõrgema wõimuga ning parema tundmistega tegelased püütakse kõrwale toimetada.

 Kas see ei ole ka wist üks üleliialduse wili? Iga riik ohwerdab suured summad kunstikoolide (akademiade) ning nende edendamise, auuhindade ja abirahade pääle, aga töö tarwitamine näitab nii kui kõrwaline asi olewat, ning tema eest maksmine ehk kulutamine piinlik ja asjata; teda pole nii kui tarwisgi enam. Töö loomulik tarwitus ei ole tema kunstliku edendamisega mitte jõudnud ühes sammuda. Kui aga siin ehk sääl, üks rahwas ehk riik mõnda suuremat ja paremat kunstitööd püüab omandada, siis pole enam kerge leida, kes oskab teha ning kunsti töös parema tundmise mälestust järele jätta, kui ka selleks suured summad on kogutud. Kunstlik sõnnik ei ole kunsti põllule mitte jäädawat mõju ning jõudu andnud.

 Meie aastasaja algusel ärkas uus edasipüüdmine kunstitöö kallal, ta edenes ruttu, aga ju mõne kümnekonna aasta jooksul hakkas ta langema, ilma et ta paremale ning kõrgemale sihile oleks jõudnud. Kõik need suured wäljanäitused ja auukõlinad näidawad oma mõju kunstitöö kallal kaotanud olewat, ja kui üks parem tundmus ning tahtmine ennast weel kunsti töös siin ehk sääl awaldab, siis ei näita sellest suurt aru saadawat ning ta ei näita meie realismuse ajal sünnis olewat, kus ju kõik auuwäärt asi muidugi peab küllalt auustatud saama. –

 Kui kedagi midagi arwatakse ära teinud olewat, siis kirjutawad teised paksud raamatud, et tema auu ning kiitust

 24

suurendada ja laiali laotada. Sarnase õnneliku kunstniku wankri eest wõetakse ka hobusedgi lahti, sest need patused loomad ei näita selle wäärilised olema, waid inimesed peawad teda edasi wedama n. n. e. Auu, kellele auu tuleb anda, – see ilus pruuk on ikka olnud ja saab ka olema, aga kus üleliialdus seda edendab ja kõik paremad tundmused kõrwale lükkab, sääl wõib hõlpsasti ka kõige püham porisse tõmmatud ning pärlid sigade ette heidetud saada.

 Ma ei ole mitte edenduse wastane ei koolides ei muudes asjades, kui see aga asjakohane on ning loomulikult sünnib. Iga hää asi wõtab aega, kui ta hääle sihile peab jõudma, ja kui meie aeg selle pääle oleks mõtelnud – ja kunsti tema tarwituse järele edendanud, siis oleks meie kunsti töö wististi paremale sihile jõudnud, kui see ka kauemini oleks kestnud.

 Kui eestlased ka nii kaugele jõuawad, et nad kunsti tööd edendawad, siis ma annaksin neile nõuu, et nad seda loomulikult ning asjakohaselt teeksiwad. Meie aeg ei näita ilu ehk tundmuse kunsti suuremat tarwitawad, sest tululikud (mehanilised) kunstid ja kõiksugused ülesleidused inimese töö edendamise ning kergitamise tarwis näitawad tundmuse ehk ilukunsti eest ära suruwat, ning kui see nii on, siis ei ole sääl juures ka kunstlik edendamine mitte asjakohane. Ärge meelitage noori inimesi mitte auu ning abiandmisega kunsti töö õppimisele, kui selle töö tarwitus seda ise mitte ei nõua, aga ärgu puudugu mitte lugupidamine sääl, kus ta asjakohane on, ning kus siisgi üks iseäraline wõim wõi jõud nähtawale tuleb, üks kõik mis tegewuse wäljal see sünnib wõi kus ta ilmub.

 Kus üks iseäraline wõim nähtawale tuleb, ja tema paremad püüdmised ning ta töö ei saa tarwitatud ning edendatud, siis pole see mitte auuks ühele rahwale ehk inimese sugu wõi seltskonnale üleüldse, waid ta on kahjatsemise wäärt ning häbistaw, niisama kui üleliialduse tujudgi seda on.

 Kui Arhäologia tegewuse ehk wana asjade kogumise pääle pilgu heidame, siis paistab meile säält ligema waatlemise järele silma, et üleüldse sellel tegewuse põllul kõige

 25

enam liialdatakse. Sagedasti heidetakse ka paremad ning hääd asjad ära ju selle pärast, et nad wanad on, ning uue aja tegewusele aset peawad andma. – Siis tulewad aga jälle ajad, kus wanad asjad kuni taewani tõstetakse, ainult selle pärast, et nad wanad on, ilma selle pääle waatamata, kas nad kõlblikud wõi kõlbmatad on. Kus aja jooksul waimuwalgus inimeste tegewust edendab, sääl ei kõnni inimesed mitte pimeduses ning nad ei aja mitte tuult taga, sääl nad peawad küll ka wanadest aegadest ning nende mälestusest lugu, aga nende kõrgem ülesanne on o m a tegewuse jõudu ikka selleks tarwitada, et oma järeltulewale sugule enam järele jätta, kui neil ehk wõimalik oli oma eeswanematelt omandada.

 Kus ajawoolus parematest tegewustest midagi päewawalgele jõuab, ning mis südamest tuleb ja südamesse tungib, see ei lähe mitte kaduma ja sünnib see ometigi, siis ei aita otsimine enam, kui ka kesk päewa ajal heledate lampidega taga otsitakse.

 Rooma linna waremed ei saanud mitte kunstlikult minewikust tulewikusse alal hoitud, waid loomulikult, sest tolle aegsete Rooma elanikkude jõuus ei olnud mitte sõdade ja rahutuste aegade häwitatud ning lõhutud kohtasid uuesti üles ehitada; aastasadade jooksul, kus ju mõned waremed, kui eeskujulised mälestuse sambad wälja paistsiwad, ei osanud aga inimesed neist jälle lugu pidada, waid püüdsiwad neid häwitada, maha lõhkuda, ja seda materjali uueks ehituseks tarwitada. Aega mööda aga hakkasiwad nad nendest waremete mälestusest paremini aru saama, nendest lugu pidama ning neid kaitsma.

 Meie ajal liialdatakse selles asjas jälle teisest küljest, kus mitte üht kiwi ei taheta ära heita ehk uueks materjaliks anda, mille pääl wana aegne tolm arwatakse pääl seiswat. Nüüdsed roomlased näitawad küll nende waremete alalhoidmises tegewad olema, nad kulutawad miljonisid nende kaitsmise ning wälja kaewamise tarwis, ja nühiwad ning pühiwad neid enam kui tarwis on. –

 Kui aga siisgi mõni näotu wana kiwi hunik uuele ehitusele peab maad andma, siis kuuldub sääl wõõraste, enamisti

 26

sakslaste poolt, ütlemist: „Barbarid, barbarid oma häwitamisega.“ Nad wist soowiwad, et kõik ilm peab waremeteks saama ning jääma. – (Ka sarnased soowid läheksiwad täide, kui aga soowide awaldajad seda ära jõuaksiwad oodata).

 Mis leiame meie Eesti wanawara ehk wana kulla korjamisest, kui pilgu sinna heidame? – –

 Kreutzwaldi aegne wanawara kogumine oli küll wist loomulik, kui ka see kord ei sakslaste ei ka eestlaste poolt sugugi wähe wäärtust wanaaja asjade pääle ei pandud, aga nende ärganud püüdmised oliwad loomulikud ning asja ja aja kohased. Nad ei pidanud mitte üksnes wana aja mälestusest lugu, waid nad toimetasiwad ka oma aja tegewust paremas ühisuses ning lugupidamises. Siis saiwad mõned ilusad rahwa jutud, Wanemuine ja Koit ning Ämarik ning muud, meile jaädawaks mälestuseks ilma suure kärata selle üle, mis sääl wana ehk mis sinna täienduseks juurde sai lisatud.

 Ka Kalewipoeg sai Dr. Kreutzwaldist kirjutatud, ning kui see kord ka wähe waidlust ning mitmesugust arwamist selles asjas oli, siisgi nad ühendasiwad ennast ja tunnistasiwad selle töö aja ning asjakohaseks.

 Kalewipoeg on meie rahwa omadus, millest eestlased ning muulased lugu wõiwad pidada, ta on rahwa wanaaja luule wõim, ühest rahwapojast ühendatud, kelle luulewõim just selle kohane ning sünnis oli rahwa juttusid ning laulusid ühendada, ning nendele paremat wäärtust anda.

 Dr. Kreutzwald tarwitas rahwasuust saadud aineid materjaliks oma töö tarwis, see on ka loomulik, sest nii on ka sakslaste, greeklaste ning muulaste lugu wõi wägimehe laulud sündinud, ilma et nende kirjutajate sõrmede pääle liiga oleks waadatud, kuidas nad minewiku ning olewiku luule wõimu ühendasiwad, nii et sarnasel luulel tulewiku kohta wäärtus wõis olla, sest ka uus saab wanaks, ning olewik langeb minewikku. Selleks siis täitis ka meie Kreutzwald oma kohuseid ning ta tegi jõudu mööda kõik, mis sellel tööpõllul teha oli. – Ka sedagi ei ole Kreutzwaldile mitte nii wäga suureks patuks arwata, et ta need käsikirjad ning kor-

 27

jandused, kui ta nende sisu ju oli tarwitanud, enam alal ei hoidnud. Käsikirjade lugupidamist (pääle tema sisu) wõib ehk wist armastusega wõrrelda. Tuleb armastus otsekohe, priitahtlikult wastu, siis ei peeta tema wäärtusest mitte lugu, kipub ta aga armastaja eest kaduma kui wari, siis tekib igatsus tema järele, ja kaswab tema wäärtus. Nii ka wist käsikirjade wäärtus ning nende mälestus. On üks käsikiri kogemata kuhugi jäänud, siis ta wõib ehk küll armsaks mälestuseks olla kirjutajast, kes ammugi juba omast tööst ning oma tegewuse põllult igawesele puhkusele on läinud. Korjatakse neid aga hulga kaupa kokku, et tulewale sugule nendega meelehääd teha, siis wõib sellest just ümberpöördud mõju olla, nii et kellelgi lusti ei ole suuri käsikirja pakkisid läbi waadata ning lugeda, ehk wahest mõnigi saaks ütlema: „Ma ei soowi mitte sinu sulekriipsusid näha, waid sinu mõtte kujutusi tunda, ning on üks puhas kas see käsikirjade ehk trükitähtede läbi sünnib.“

 Iga aeg ning tema lapsed peaksiwad ju üksnes seda tulewa aja päranduseks püüdma jätta, mis selle wääriline, mis hää ning kasulik on, ja luule põllul üksnes seda, mis inimese paremaid tundmusi kosutab ning pühamaid püüdmisi elustab.

 Kreutzwaldiga oli wist see ainulikum wanawara töö tehtud, nii et noored teaduse jüngrid ju selle pääle wõiksiwad mõtelda, mis meie oma aeg waimu töö põllul teha wõib ning jõuab. Wiidame aga oma aega minewikus enam kui tarwis ja kui tulewik ehk sedasama teeks ja meie jälgi taga ajaks, kus siis inimeste tundmuste edendus, üleüldse luule põllul peaks jääma, mis ju ometi aja jooksul, kus inimestele enam õpetust osaks on saanud, peaks kaswama?

 Waatame oma olewiku luule põllu pääle, kas sääl ehk mõned ilu õied ei närtsi, enne kui meie neid õieti tähele oleme pannud.

 Imestelemise wäärt, et meie ajal just õrnem sugu, neiud, on, kes luule põllul esimeses reas seisawad, ning kelle eeskujulikud, paremad südame tundmused meile luulekujutustes osaks on saanud. Kas nende tööd on ka tarwi-

 28

likul mõõdul tähelepanemist ning osawõtmist leidnud? Kas on nende tegewust edendatud ning toetatud? Kas ehk ei ole ka kuidagi sündsal kombel wõimalik nende eluteed tasandada, nii et kaasinimeste armastus nende südame tundmusi kosutaks, mis ehk luulepõllul ilusaid uusi õisi wõiks äratada?

 Ka luule edendamisele ning harjutamisele inimesi meelitada arwan ma niisama asjata ning kahjuliku olewat, kui muu kunsti töö juures, aga kus siisgi üks iseäralik wõim ning eeskujulik ilu tundmus nähtawale tuleb, siis olgu ta rõõmuga terwitatud ning teoga toetatud, muidu need walguse sädemed kustuwad ning meie ei ole nende wäärtgi.

 Kreutzwaldi Kalewipoja üle räägitakse ning kirjutatakse mitmesuguseid arwamisi (wist enam kui tarwis). Mõned tõstawad teda kuni taewani, teised peawad teda hoopis üheküljeliseks, mis paremini tuleks teha, sest ta ei olewat mitte rahwa loomus n. n. e. Aga kõik need arwamised ei näita mitte asjakohased olewat. – Kui mõned noored teaduse uurijad säält kõrgemaid ning õrnemaid waimuandeid tahawad wälja lugeda (ehk sisse luuletada), kui sääl olemas on, püüawad teda wõõraste rahwaste lugu lauludest kõrgemale tõsta ja oma sugurahwale teda eeskujulikuks ning õpetlikuks raamatuks soowitada, keda igaüks tingimata peaks lugema n. n. e., – siis ei ole sarnased arwamised mitte õiged, ning sarnased suurustelemised mitte sugugi ilusad. – Otsigu iga üks omale ajakohaseid raamatuid lugeda, mis tema teadust ning ilu tundmist kaswatawad ning kosutawad. Sääl juures leitagu aega ka Kalewipoega lugeda, sest ka tema laiendab silmaringi ning näitab, kuidas nende juures luule wõim oli, kellele õpetust ning teadust palju wähemal mõõdul osaks oli saanud, kui meie aeg meile pakub. On meie aeg teaduse ning õrnema tundmuste pääle põhjendatud, siis kujutab meie muistse aja luuletus enam ihu wõimu ning suunist, kus wägimehed üle mägede ning orgude ja läbi järwede sammusiwad ning üle mere ujusid. – Seda wõrrelda ning sellest kiidelda ei ole mitte tarwis, sest iga liht inimene näeb ise, mis tema omale waimu toiduks säält leiab, ehk mis

 29

mitte. – Ka ei pruugi seda mitte paremini soowida, kui Dr. Kreutzwald seda on teinud, sest ta on muinasjuttude järele aja ning asja kohase pildi kujutanud, milles ka tulewikus oma wäärtus saab olema ning millega meie muinasaja tarwilikunna töö luulepõllul küll ehk juba oma kohaselt ning auusasti on ära toimetatud ning tehtud.

 Iga tööpõld leidku tegijaid, ja wõiwad siisgi igal ajal ka wana aja asjade uurijad oma tegewust waikselt edasi toimetada, kus nad sääl weel midagi leiawad, mis meie esiwanemate auu ülendab ja meile ning meie järel tulewale sugule armast mälestust ehk kasulikku õpetust järele jätab.

 Kui aga kõik loba selles üleskirjutamise wääriliseks peetakse, nii kui seda ju on ilmsiks tulnud, ning mis inimesed ise häbenewad weel omast endistest mälestustest teistele ette pajatada, siis ei wõi sellel, ei olewikus ei ka tulewikus, ühtgi wäärtust olla, ning ei ülenda sellega meie mitte oma esiwanemate auu, waid meie kanname nende nõrgad ning häbistawad küljed ilma ette, mis küll unustusesse peaksiwad langema. On ju igal ajal omad nõrgad ning warju küljed ja mullast ei wõi ialgi kulda teha. –

 Üks iseäraline nähtus, kuidas inimese püüdmised ning tema maitse aja woolul muutuwad ja nii moodu asjaks saawad.

 Aastasadasid kulusiwad ära pagana usku ning ebaarwamisi inimestest ära wõõrutada, nii et nad unustusse uinuksiwad, nüüd aga püütakse neid seda hoolsamini üleskorjata, ja luuletatakse sinna weel sarnaseid omadusi juurde, millel ühtegi tõe põhjust ei wõi olla. –

 Ka oli aegasid, kus inimesi manitseti mitte neid wanu patuseid laulusid laulda, – nüüd aga kiidetakse neid samu luulepärliteks. Kus pool on nüüd siin suurem üleliialdus? Ju nimedel: „wana wara ning wana kuld“ näitab üleliialduse magu juures olewat. Ettewaatamist on siin juures küll wist tarwis, et meie mulla ning kulla wahel saaksime wahet teha.

 Mis leiame alkoholi pruukimise ning tema wastu wõitlemises, kui ka sinna pilku lubatakse heita. Alkohol on kahjulik ja tema liig pruukimine toob inimestele kõige suuremat õnnetust, sest tema mõjul kaswawad kõik pahad tagajärjed

 30

ning ta on parema elu kombete häwitaja. See on tõsi ja sellest ei taha ma siin ka pikemalt rääkida, sest see paistab ju igale mõistlikule ning mõtlejale inimesele isegi silma, ja on sellest ka ju küllalt räägitud ning kirjutatud. Aga kus iga hää nõuu kallis on, see on tema wastu wõitlemine ja kuidas see sünnib. Sünnib see mõistlikul kombel ja ühenduse püüdmisel, siis ta saab jäädawat wilja kandma, sest kus inimesed ise hakkawad oma wigadest aru saama, sääl nad wõiwad ka ennemini nende wastu parandust leida.

 Sünnib see aga fanatismuse tuhinaga, siis ta saab ka ehk aitama, aga tema edendusel ei ole jäädawat mõju, sest fanatiklane ei otsi mitte ühendust, waid ta tunneb ainult oma arwamist, mille järele ta käib kas wõi pääga seinast läbi.

 Alkoholi häwitawa mõju wastu abiotsimiseks näitab kaks teed olewat, esiteks tema liiga pruukimist häwitada ning häbistada, teiseks aga tema tarwitamist hoopis ära kaotada, ehk teise sõnaga, kasinus ehk karskus. – Üks kui teine nendest püüdmistest wõib üheküljeline olla, kui ta oma ilmeksimata tahtmist awaldab, ja ühenduse püüdmist jalgade alla tallab, aga ülendus wõib neile mõlematele püüdmistele mõju anda, ning neid paremale sihile aidata sest üksnes siis wõib wälimiste waenlaste wastu mõju olla, kui kodus ühendus walitseb. – Kerge see küll ei ole mitmesuguseid arwamisi ühendada, aga siisgi, kus ühendust püütakse, sääl teda ka leitakse. Kui nüüd siin ehk sääl hoopis karskust asjakohaseks ning paremaks arwatakse, siis wõib see küll omakohane ning hää olla, aga mitte fanatismuse kujul, waid ühenduse mõjul. Kui kusgil maal wõi linnas, karskust edendatakse, ja inimesed alkoholi pruukimist maha jätawad ja temast hoopis eemale hoiawad, siis on see wäga eeskujulik ning kiiduwäärt, kui see aga loomulikul püüdmistel sünnib, kui igaüks seda, kõige päält iseoma eest ning iseoma kasuks teeb ning wähem sellepääle mõtleb, et ta omad himud ilma paranduseks ohwerdab; kui karsklased ka parajuse ning kasinuse püüdmisest, kus seda asjakohaseks arwatakse olewat, lugu peawad, nendega ühendust püüawad ning nendelt siis abi ning tuge leiawad. –

 31

Sarnased karsklased on parema ning kindlama põhja pääl, ning nende loomulikkudel püüdmistel wõib parem tagajärg ning tulewik olla, kui neil, kes karskuse püüdmist fanatismuse kujul tahawad edendada, et siis sihile ning ühtlasi wõidule jõuda; näit.: kes joomise maha jätab ja arwab sellega suurt ohwrit tuua ja soowib, et kõik peawad seda kohe järele tegema, aga kes seda ei tee ning temaga kõigiti ühes nõuus ei ole, see olewat inimeste waenlane, ja joomise edendaja, (kui ta ka muidu eeskujulikult ning parajuses elab). Hoopis ära peab see põrgu lake ning tema pruuk häwitatama, ning see sünnib ennegi siis, kui meie teda sugugi ei pruugi, mis ju wäga kerge asi on. Kui kõik inimesed nendest meie püüdmistest aru hakkawad saama, siis meie saame oma wõidu sihile, kus ilm sellest õnne maitseb jne.

 Sarnased arwamised wõiwad ühest küljest waadates küll õige ilusad olla, kuid nad on üheküljelised fanatismuse wõimu lapsed ning see ütlemine näitab sääl asjakohane olewat, kus sarnaseid püüdmisi karkude pääl käimisega wõrreldakse.

 Õnnelikum ehk wõiks inimese sugu küll olla, kui alkoholi sugugi olemas ei oleks, aga kui ta kord olemas on, siis on küsimus: kuidas ehk kas temast üleüldse lahti wõiks saada? Ja see küsimus pole mitte nii kerge, kui ehk mõnigi seda arwab olewat. Ka siin wõib loomulik järele mõtlemine ning ühenduse püüdmine paremale sihile wiia, kui fanatismuse tujud seda jaksawad teha.

 Eelseiswad mõtted awaldati umbes sellel kujul ju aastal 1892 Postimehes. Nüüd ehk ei ole nad enam kõigiti asjakohased, sest „aeg kõik asjad edendab.“ – Ja on nüüd wist parem ühendus karskuse püüdmistest, kui see too kord näitas olewat. Ka ei taha minu mõtted ilmeksimatad olla, ning kõige wähem karskuse asjus, kus iga hää nõu kallis peaks olema ning kus sarnastel abinõudel, mis minule nii wäga ei meeldi, ka ehk oma hää mõju wõib olla. Näit., kui soomlased õlle-kodade wastu sellega tõrguwad, et nad õlut ei joo, siis on ka see üks abinõu; sääl juures ei näe nad mitte üksnes oma kasu, waid ka ühtlasi teise kahju, sest siis teewad nad selle äri edendamise wõimatuks, mis nendele kahjulikult mõjub.

 32

Ei ole meie aja inimestel seda kombelikku jõudu oma himude üle walitseda, kahjulikkudest ollustest eemale hoida ning parajuses ning kasinuses elada, siis on sääl hää nõuu kallis ning raskem leida, kui meie seda ehk mõtelda ning arwata wõime ja wõib olla, et siis karskuse edendamises mõnikord ehk ka fanatismuse abinõuud omakohased wõiwad olla.

 Inimene on waba, ja ta peaks wabatahtlikult ka oma paremaid elu tingimisi edendama; kus siisgi waba inimene oma himude orjaks on langenud, nii et ta oma kaasinimestest sunduse läbi parematele kombetele peab juhitama, siis ehk wõib see ka küll aidata, aga waba tahtlik abinõuu on enam kui sundus; ja see ehk wõib ka karsklaste ülem siht olla oma kaasinimeste wabatahtmist äratada, iseennast pahade kombete wastu kaitseda. Selles püüdmises näitab Wene karskuse kuratorium mitmes tükis loomulik ning eeskujulik olewat. Nad ei näita mitte püüdmist asjakohaseks pidawat alkoholi inimeste eest hoopis ära peita nii kui laste eest tuletikkusid, kui nad neile hädaohtu ähwardawad. Ka ei arwa nad wist alkoholi tegemist ning müümist ilmwõimataks teha wõiwat, sest see pole mitte riigi walitsuselgi wõimalik, kui teised riigid mitte sellega otsekohe ühes nõuus ei ole (mis ju ka ilmwõimata näitab olewat.) Nad ei aja mitte liialduse tujusid taga, waid nad näitawad seda inimeste õnnetust loomulikust küljest waatlewat. Esiteks, mis läbi on waba inimene oma waba tahtmise häädusele kaotanud ja nii himude orjaks saanud? ja teiseks: mis pärast langeb alamsugu inimesi enam alkoholi orjaks, kui rikkamaid, et nendel ju küll selleks wähem raha on? Neid põhjuseid pole mitte rasked üles otsida. Inimene ihkab üksteisega läbi käia ning oma priitundidel ka lõbu leida. Rikkal on lõbu enam kui tarwis ja tal ei tule meeldegi ennast sääl juures purju juua. Waesema rahwa kokku käimine oli kõrts, kus tema oma tööraskuste järel lõbu otsis, (kui tema perekondlik elu temale seda ei pakkunud) ja kõrtsis on muidugi wiin ning õlu esimesed lõbu pakkujad. – Kui nüüd alamate, waesemate inimeste eest hoolt hakataks kandma, et nad lõbu leiaks sääl, kus alkoholi saadawal ei ole, nii kui karskuse kura-

 33

toriumide siht näitab olewat, siis on see kaunis püüdmine. Ka muretseb ta rahwale kõige päält söögi ning theemajasid odawa hinna eest, ja siis näitemängu, muusikat ja muud ilmsüüta lõbu, aga ilma alkoholita.

 Sarnased püüdmised on loomulikud, ning kui nad ka joodikuid enam wiina tõbest ei jaksa päästa (ka nendele püütakse abi pakkuda, kui ka teisel teel) siis ometi teistel on ennemini wõimalik ennast alkoholist eemale hoida ning ennast temast ära wõõrutada. Üleüldse meie järeltulew sugu wõib siis paremini ning hõlpsamini oma inimlikkusid kohuseid täita ning oma himude üle walitseda.

 Nii on mõnede püüdmised ning nii ka minu arwamine. Iga edasi püüdja selles tegewuses on tänuwääriline ja ta on küll ka wõitleja, aga wõitlemisest ning wõidust liiga rääkimine ei ole asja edendamiseks mitte kasulik.

 Haigeid wõiwad arstid palju aidata, ning nende häda kergitada aga haigust ise ilmast ära häwitada ei arwa ma mitte wõimalikuks.

 Ka wiina haigust wõiwad inimesed oma mõistliku nõuu ning abi waral aja woolul küll ehk parandada ja seda loodame; peaks neil aga siisgi korda minema ka alkoholi ning tema pruuki ilmast hoopis ära häwitada, siis on see seda rõõmustawam. Mitte alkoholi eest wõitlemiseks ei taha ma kiwa tõsta nende wastu, kes sääl juures ehk eksiwad, sest sääl on hää nõuu kallis ning wõiwad ehk ka kõik abinõuud tarwitatud saada.

 Ka ei taha mina oma arwamistes, wanawara kohta sugugi ilmeksimatust tõendada ja soowiks, et nendel õigus oleks, kes tõendawad et eesti wanawara korjandusel hoopis suurem tagajärg peaks olema kui mina sellest oskan aru saada, aga siisgi palun ma neid minu alandlikka arwamisi wastu wõtta, ning palun mitte pahaks panna, kui ma ehk peaks eksima.

 On ju meie auustatud herra õpetaja Dr. Hurt omast korjandusest ilusa eesti astronomia kokku seadnud, mis wististi tänu wäärt töö on, niisama wõib ehk tema rikkalikust korjandusest, mis suure töö ning waewaga rahwa seast on

 34

otsitud, wälja meelitatud ning üleskirjutatud, ka weel mõndagi muud ilusad ning hääd tehtud saada, aga üksnes olewik peaks seda tegema, kui ühest suurest materjali korjandusest midagi kosutawat ülesse ehtitatud peaks saama, sest tulewikul saawad wististi teised kohuse täitmised olema. Esimene kohus peaks ju ikka igal ajal olema olewikus oma täit waimu jõudu tarwitada, selleks, mis ta wõib, ja sellega omale tulewiku aegades auu teenida ning siis ka minewikusse pilku heita, kas sääl ehk wahest midagi kallist ning kosutawat mälestust kaduma ei lähe. Ka ei räägi mina mitte üksnes eestlastest, waid, nõnda kui ju ülewal tähendatud, tuleb meie päewil terwes Europas wana asjade uurimine, minu arwamise järele, wäga üleliialduse kombel nähtawale, ning sellest siis wist tuleb, et meie aegne waimlik jõud mõnest küljest tagurpidi kipub minema.

 Üleliialduse tujudel, üleüldiselt waadeldes, omad haledamad tagajärjed, kui meie seda ehk märkame.

 Inimesed püüawad oma wendasid kuni taewani ülendada ehk jälle kuni põrmuni alandada, ja siis kuna nad neid on surema sundinud, algab uuesti nende jumaldamine.

 On ju sarnaseid inimesi palju, kes oma wendade ohwriks on langenud ja siis, kui nende silmadelt üleliialduse ning fanatismuse kate langeb, on ju hilja, ja üksnes kahjatsemine jääb nendele järele, et nad ilmsüüta elu on ohwerdanud.

 Nii hästi waimlikkudes kui ilmlikkudes püüdmistes, on üleliialdus kahjulik. Oleks paawst mitte ilmliku kuninga walitsuse kepi järele oma kätt wälja sirutanud, siis ta oleks ehk üleüldise waimuliku würsti auusse jäänud.

 Oleks Napoleon I mitte nii ägedasti oma wõidu tujus edasi tormanud, siis ta oleks wististi oma walitsuse wõimus omad päewad lõpetanud.

 Suurtel ning mõjuwatel wägedel kui ka wäiksetel tegudel on omad parajad piirid, mis peab tähele pandama, kui mitte kahjatsemise wõim inimesi ei peaks kurwastama.

 Kadugu walearwamised ning fanatismuse tujud, millede mõjul meie kaasinimesi, kas elus ehk surmas püütakse jumaldada ehk jälle põrmuni alandada, ja kosugu ning kas-

 35

wagu selle asemele üks inimlik, wennalik lugupidamine ning armastus, kus meile siis ehk kõigile taewa wärawad awatud wõiksiwad saada elus ning surmas.

 6. Mõtted karskuse edenemisest.

 St. P. E. K. S. „Ustawuses“ peetud kõne 30. aug. 1893. a.

 Karskuse seltsil on wist teada, et minu arwamisi karskuse asjade kohta, kui ma neid waremalt „Postimehes“ awaldasin, mitte hääks ei arwatud, waid põlgtusega tagasi lükati. Kui aga Peterburi karskuse seltsi eestseisus siisgi minule seda auu pakub ja minu arwamisi karskuse asjus pärib, siis tahan heameelega seda soowi täita ja loodan, et mu arwamised selles asjas mitte kahjulikud ei saa olema, sest minu põhjusmõtted, mida ma sugugi muutnud ei ole, on Teil ju tuttawad.

 Kõige päält tahaks ma meelde tuletada: 1) Mispärast on karskuse edendamist tarwis, 2) mis wõime teha, et joomise wõimu wähendada, ning 3) mis tulu ehk kasu sellest tuleb. Wist iga inimene meie ajal on alkoholi wiletsat tagajärge oma silmaga näha wõinud, nii maal kui linnas, kus tema üleliigne pruukimine maad wõtab. Sagedasti kaotab inimene hoopis oma inimliku wäärtuse, tapleb, kiskleb, tükib teise waranduse ning ka tema elugi kallale. Waesus, perekondlik riid, halb eeskuju lastele ja mitmesugused wiletsused ning õnnetused saawad joowastawate jookide mõjul imewäel suureks kaswatatud. Seda waadates paistab küll wist igaühele silma, et siin abi ainult tarwis on.

 Ehk kes ei peaks haledust tundma üht alkoholi orja nähes, kes muda ja pori sees lamab ja oma riidehilbud ihu päält osalt ära on häwitanud. Kes ei arwaks sääl abi tarwis olewat, aga kudas? Inimene on ju prii ning igaüks määrab oma priiuse piirid oma tahtmise järele. Kudas wõib siin aidata, kus inimene oma priiuse piirisid ometi ei jaksa pidada? Abi on siin tarwis, aga kudas siin awitada

 36

see ei näita minule sugugi nii kerge ja hõlpus olewat, kui mõned ehk seda arwawad.

 Kui sellest teistele abi wõiks tulla, et mina ei joo, noh siis wõiks küll hõlpsasti abi saada, aga kõik pääd ei sünni mitte ühe mütsi alla, waid igalühel on oma pää ning igal pääs jälle omad mõtted ja need mõtted on wäga mitmesugused.

 Mitmesugused mõtted wõiwad aga üksnes siis hääd wilja kanda ja kaswatada, kui ühisus neid meelitab ja nende paremad püüdmised ühele sihile ühendab. Ja üksnes selles lootuses jaksan ka mina siin oma mõtteid awaldada.

 Abinõuud karskuse ning kasinuse edendamiseks ei sünni mitte igas kohas ühtemoodi, waid seda tuleb selle järele toimetada, kudas inimese elukombed seda nõuawad, kas maal ehk linnas. Maal ei ole inimesed weel mitte nii wäga ära harjunud oma elu ülespidamise juures klaas õlut, weini ehk wiina pruukima ning nad ei ole üleüldse alkoholiga weel nii wäga ärarikutud, et neil wõimalik ei oleks teda hoopis mahajätta. Nad wõiwad sääl hoopis hõlpsamalt karskust edendada, kui linnas, ning õnnelik on see küla ehk wald, mille ligidal kõrtsi olemasgi ei ole. Linnas aga on asi teine, ja pole sääl ka kõrtside kaotamist weel sugugi loota ning sääl on enam tarwis karskuse edendamiseks parajuse mõõtu pruukida (mitte joomise, waid tegude mõõtu).

 Ka meie karskuse seltsil siin Peterburis on waja ette waadata, kui ta selles tükis midagi tahab korda saata. – Peaks meil korda minema selles asjas midagi toimetada ning edendada, nii et meie seltsis juba hääd eeskuju wõime näidata, siis ei tohi meie ialgi põlastamisega nende pääle waadata, kes meiega mitte ühel nõuul ei ole, arwates ehk üteldes: „Kes meiega ei käi, need magawad kõik weel alkoholi und.“ – Weel wähem tohime sääraseid mõtteid awaldada, kus meie karskuse püüdmised alles algamas on. Aga siisgi olewat sarnaseid mõtteid awaldatud. Meie ei wõida mitte sunduse, waid üksnes hää eeskuju ning ühisuse püüdmise mõjul.

 Ei oska meie mitte teistest lugu pidada, kudas wõime siis loota, et teised meist lugu peawad pidama? „Nõnda kui

 37

sina mulle, nii mina sulle!“ ütleb wanasõna. Oleme ju kõik ekslikud inimesed, sellepärast on parem ettewaatlik olla, kui teise üle hakkame kohut mõistma. – Kõik üleliialdused jäägu kõrwale, sest fanatismuse tujud ei kanna mitte ialgi meid paremate püüdmiste jäädawale sihile.

 Karskus, kasinus ning parajus teeniwad kõik enam ehk wähem eeskujulikku lugupidamist. On meil ju muidugi wähe wõimu nendele wiletsatele abi leida ning pakkuda, kes oma elutarwitustes mitte parajust ei jõua pidada, aga siisgi wõime ka meie seda abi mõjuwamalt poolt loota, soowida ning paluda. Kõige päält peaks iga kõrtsi ning trahteripidaja trahwi alla langema, kus inimene purju on joodetud. Ja seda polegi raske ülesotsida ning tõendada, kus see on sündinud. Niikaua kui inimestel luba ja woli on, ei hooli nad mitte palju teise õnnetusest, waid annawad ühe joodikule siis weel kangeid jookisid, kui temal enam mõistust ei ole iseenese üle walitseda, ja siis wõib tema kas wõi wiimast und puhkama minna, kui ta wiimane kopik on alkoholi eest ärawõetud.

 On keegi meie seltsis, kellel wõimalik on mõjuwal kohal sääraste seaduste ning eluparandamiste toimetamises midagi ära teha ning awitada, näituseks: kõrtside wähendamiseks, jookide müümise kitsendamiseks jne., siis teenib ta suurt tänu nende wiletsate awitamiseks, kes end mitte ise ei jaksa awitada ning oma elukorda pidada.

 Meie sisemine püüdmine peaks aga olema karskus ning kasinus, kõige elukombete ja tarwituste poolest.

 Kõik hää nõuu ning parem püüdmine leidku meie seltsis südamlikku wastuwõtmist sellepääle waatamata, kas ta karsklase ehk kasinlase poolt tuleb, wõi ka selle poolt, kes parajuses elab. Üksnes joodik, ehk see, kelle elukombed muidu eeskujulikud ei ole, ei wõi meie seltsi edenemisest mitte osawõtta, ehk olgu siis, kui tema oma elukombeid parandab.

 On meie selts ühe kindla põhja pääle hääde abinõuudega rajatud, need abinõuud on: kindel ja tõsine meel, prii iga fanatismuse ning üleliialduse tujudest, hää tahtmine ja püüdmine, wastastikku arusaamine ning ühendus; siis ei saa

 38

tema kasu kaotsi jääma, waid saab wilja kandma. Kõige päält kaswab tema oma kasu ja siis wõib ta ka teistele hääks eeskujuks olla ning kasu saata.

 Nii kui põllumehe põldu siis ikka taewas enam õnnistab, kui ta kaugel kõrtsidest ning alkoholidest oma põldu harib ning oma töösid toimetab, niisama kosub ka linnakodaniku elu terwise, waimu ning waranduse poolest paremini, kui ta kokkuhoidlik on ja kasinust ning karskust püüab pidada, kõige oma elu tarwitustes, nii kodus kui seltsis. Säärane seltslik elu kosutab ja tal on järeldus, sest tema äratab auutundmist ning hää eeskuju järelkäimist.

 Üleliialdamine ega fanatismus ei kanna aga mitte hääd wilja, kui ta ka wahest ehk näitab edenema ehk aitama. Kes oma kaasinimesi püüab aidata sellega, et ta omad himud nende elu paranduseks ohwerdab, ilmast ning inimeste seniaegsest kombetest ning pruugist hoopis püüab lahutada ja eemale hoida, siis on see küll kiiduwäärt, aga kui ta sääl juures teiste inimeste pääle põlastawalt waatab, kes mitte kõigis asjus temaga ühes nõuus ei ole, see on kahetsemise wäärt ilmaparandaja, kelle tegewusest mitte temale endale ega tema kaasinimestele kasu ei kaswa ning neid soowitud sihile ei kanna.

 Meie karskuse seltsi püüdmine olgu priitahtlik ühisuse püüdmine, ilma ühegi sunduseta ning kus sundust tarwis on, sääl saagu igaüks ise oma himude tagasitõrjujaks ning sundijaks – ilma et seega end eksitada laseks, kudas teine elab. „Terwetele ei ole arsti tarwis, waid tõbistele.“ Kes parajuses elab, ei tarwita abi, waid ta wõib teistele abiks olla, kes parajust ei oska pruuukida, ning nad wõiwad ka meie ettewõtmist toetada, kui nad ka meie seltsi liikmed ei wõiks, ehk ei tahaks olla.

 Ka mina olen kui wõõras kutsutud, aga palun andeks, et ma sellel toonil armastan rääkida, nii kui ma just selle seltsi liige oleks.

 Rõõmuga tahan ma oma mõtteid awaldada ning neid paremasti püüda selgeks teha, kui minu arwamised karskuse edenemiseks asjakohased arwatakse olewat.

 39

 Nüüd aga lõpetan lühedalt selle arwamisega, et mitte üksnes karsklane, waid ka teised ning joodikudgi peaksiwad meie seltsile auustamisega liginema ja tema tegewusest lugu pidama ning osawõtma.

 Läheb karskuse seltsil korda seda ära teenida, siis saab tal oma tulewik olema, kus temal wõimalik on oma kohuseid täita, ning seda ma soowiks karskuse seltsile kõigest südamest.

 7. Armastusest.

 St. P. E. „U.“ K. S. peetud kõne järele.

 Tõsine armastus ei kujuta ennast mitte sõnadega, waid ta awaldab end üksnes tegudes: häätegudes, luule ning muusika-töödes. Pääle selle wõib palees kui ka hurtsikus armastuse ingel igas tegewuses ning igas seisuses aset wõtta aga üksnes nende juures, kes temale oma südant awawad, ning kes armastuse wäärtusest aru saawad.

 Et nüüd minu wõimuses mitte ei seisa teile armastust kujutada, ei tegudes, ei ka mitte sõnades, siis waatame üksnes armastuse wäärtust minewikus ning olewikus – kas ta on meie päiwil kaswamas, wõi kahanemas, mis armastus teeb ja kuhu ta meid wiib, mis mõju on armastusel karskuse seltside kohta, kodumaa ja isamaa armastus.

 Teaduses on ilm wäga palju edasi jõudnud. Kas aga headus teadusega ühtewiisi on edenenud, see on jälle teine küsimus. – Nii kui soojus maailma elus hoiab, niisama hoiab armastus inimese südame soojust ja inimese sugu häädust ning ühisust alal. Teawad meile ju teaduse jüngrid tõendada, et kõik need ütlemata ilmakehad soojuses ehk tulesädemetes oma käiki siin määratus ilmaruumis on alganud. On nüüd see nõnda, mitu tuhat ehk sadatuhat aastat ei ole tarwis olnud, enne kui meie maakera selle tuleleegi ümber ümbruse ehitas. Kui palju tuhandeid korda ei rännanud meie maailm jälle päikese ümber, enne kui see ümbrus ära jahtus, ning siis tema pääl elu alata wõis. Ja siis elustas Jumala waim maailma, ning ehitas tema pääle para-

 40

diisi-aia. Selle järele on siis ka neil määratumatel ilmakehadel üks iga. Kustub tuluke meie maailma keskelt, siis kustub tema ümbert ka elu. Kustub inimese südames armastus, kustub ka ühisus, õnn ja elu.

 Sarnased rehkendused lähewad aga armastuse piirist wälja. Armastus ei waata inimese ning tema sugu wanadust, weel wähem on tal miljonite aastate arwusid ilma kehade ümber waja uurida. Armastusel ei ole mitte aega, waid ta on igawene.

 Armastuse wõim inimeste juures ei ole küll mitte ikka ühesugune, waid ta wõib kaswada ning kahaneda, ning kui ta uuesti meie ajal ei edene ning meie ühisust ei kosuta, siis wõib küll arwata, et tema õilmeaeg weel kaugelt minewikust meile hiilgab. Wanadel aegadel oliwad inimesed teaduses küll kehwemad ja oma tegudes tooremad, aga siisgi nende südame soojus oli suurem. Nad hoidsiwad wennalikus armastuses kokku, et nõnda tugewamalt wälise waenlase wastu wõidelda. Ilma suurus ning taewa laotus oli neile mõõtmata ning arusaamata, seda pühalikum oli neile aga igawene Jumala looduse wägi, kes kõik laseb sigineda ning edeneda. Armastus ning pühalik tundmus sundis neid templisid ehitama, kus kõigewägewama taewa ning maa loojat kiita, paluda ning tänada. Greeklastel oli küll mitu jumalat, aga üle nende kõikide oli siisgi üks Jumal. Nad tundsiwad Jumala waimu weewoogudes, taimedes, tuules ning kõiges looduses walitsewat ning sellest siis ka tuli nende jumalate kujutamine. – Kus waimurikas mees nähtawale tuli, selle ümber kogusid õplased ehk jüngrid, kes temale truuks jäiwad kuni surmani. Nende hääd elukombed õitsesiwad kaua, kuni nende paremate püüdmiste ning tõsise armastuse asemele lihahimu ärkas, ning siis neid langemisele sundis.

 Israeli lapsed armastasiwad oma suguharu ning kartsiwad Jumalat. Nende armastus wist ei olnud wäga kõrgel järjel, aga nende keskel ärkasiwad Jumala waimust täidetud mehed, kes oma suguwendi äratasiwad ning walgustasiwad ja neid seadusetäitmisele ning Jumala kartusele sundi-

 41

siwad. Kombelik elu ning ühisuse püüdmine tegi neid kindlaks kõiki eluraskusi kandma ning kannatama, kuni nad kindlamale ning tugewamale elujärjele jõudsiwad.

 Teaduse ning seaduse täitmine on inimestele ning nende kombelikule elule suureks abiks ning toeks, aga kus armastus puudub, sääl on seaduse täitmine raske ning inimesed langewad seaduse orjaks. Kõik orjus, Jumala kui ka inimeste orjus, on raske ning rusuw, ja ei tee inimest mitte õnnelikuks ega õndsaks. Sääl tuli mees täis armastust ning Jumala waimu, armastuse Jumal ise, maailma. Ta tahtis oma wendi rõhuwa seaduse alt päästa. Armastus pidi neid ühendama ning neile taewa wärawad uuesti lahti tegema. „Õndsad, õndsad, õndsad, on kõik, kes armastawad!“ oli tema hüüd kõik tema eluaeg. Aga nad ei kuulnud tema hüüdmist ning ei tundnud armastuse waimu ning üksnes külmad seadused ei jaksanud neid langemise eest hoida, kuna aga armastus seekord siisgi inimesi elustas, kui ka teiste rahwaste keskel. Siin näeme, et armastusel wanal ajal suurem wõim ning mõju oli kui seaduse täitjatel.

 Kuidas on aga meie ajal armastusega lugu, kas kaswamas wõi kahanemas? Kas armastus meid häädusele ühendab, wõi meie oleme seaduse orjad? Teadus ning haridus on palju edenenud ning meie päiwil kõrgele järjele jõudnud, aga kahetsemise wääriliselt tunnistawad kõik nähtused, et inimese südame soojus ehk armastus külmemaks on jäänud. Ei oleks see mitte nii, siis ei oleks ühisuse asemel mitte nii palju lõhet ning lõhkumist, armastuse asemel paha tahtmist üksteisele kahju sünnitada. Ka säälgi, kus iseendale ühtegi kasu ei saa, püüab inimene teise head ning warandust häwitada. Sarnased nähtused meie ajast õpetawad, et häädus teadusega mitte ühes ei ole sammunud. Üksnes peiu ning neiu ning abielu armastust arwatakse arusaadawaks (nii auusasti kui ta ka säälgi nähtawale tuleb). Meie oleme uuesti seaduse ning sunduse orjaks saanud. Kõige kahetsemise wäärilisem on aga see nähtus, et ta palju nendest, kes teistele taewa teed peawad näitama ning walgustama, ise

 42

seaduse orjaks on langenud, sest armastuse tulukest wõib üksnes see oma kaasinimese südames sütitada, kelle süda ise armastusest tuksub.

 Kas peame sellepärast lootuse ära heitma? Ei mitte. Oleme ju ise süüdi, kui armastuse tuluke meie südameid ei walgusta ning soojenda. Ekslikud inimesed oleme küll kõik, (enam ehk wähem) aga meile antakse meie patud andeks, kui meie kahjatseme, paha wihkame ning hääd ihkame. Kõik on heljuw, ning muutlik siin ilmas, ka armastus kaswab ning kahaneb. Kaswagu ta siis ka meie ajal ning soendagu uuesti meie südameid! Keegi ei peaks arwama, et ta oma usu ning tegude läbi parem on kui tema kaasinimene, kelle mõtted ning usk, ehk teisiti on, kui tema omad. Iga inimene saab oma usu läbi õndsaks, kui ta aga armastab, hääd ihkab ning paha wihkab. „Usk, lootus ning armastus, aga kõige suurem on armastus. Kui ma ka räägiks inglite ning inimeste keeltega ning minul ei oleks armastust, siis oleks see kui wask, mis kumiseb, ja kelluke, mis heliseb.“ Nii rääkis Paulus, inimene täis armastust, ja tema armastuse mälestus kestab ju ligi kakstuhat aastat. Üksnes armastus wõib meid siin ilmas paradiisi rõõmu maitseda lasta, ning awab meile taewa uksed. Kaswagu ja ja kosugu siis armastus.

 Kas armastusel ka karskuse seltside pääle mõju peaks olema? Näitab ehk küll, et siin armastusest palju rääkida ei ole. „Kujuta oma kaasinimesele selgesti ette, et wiin kõige halbtuse põhjus ja juur on, et ta inimesesoo häwitaja on, ja hoia ise ennast alkoholist eemale, siis peab ju sinu kaasinimene sellest aru saama ja sinuga ühes seda kuradi laket wihkama.“ Aga ka sellest ei ole küll ja see asi ei ole nii lihtlabane, kui ta ehk näitab. Näeb ju mõnigi ka ise oma õnnetuse põhjust ja on ka sellest küljest ju paksud raamatud kirjutatud, aga kas see ka ikka mõjuwat wilja kannab? Oma kaasinimesele tema eksitusi ette kirjutada on kerge, aga teda häädusele tõsta ehk hääd tahtmist ning püüdmist tema südamesse istuda on raske. Siin tuleb jälle meelde tuletada, et üksnes hää tahtmine, mis südamest tuleb, wõib

 43

ka teise südames hääd tahtmist sünnitada ja mõjub enam kui suurustelemised ning fanatismuse tujud. Meie ei taha siin mitte pinda teise silmas waadata, waid otsime teda ka oma silmas. Ei peaks ühel ehk teisel seltsil mitte kõik soowi järele minema, siis peame seda osawõtlikult kahetsema, ehk kui wõimalik, aitama. Kus aga teised seltsid meile eeskujulikud on, siis püüame ka meie nende hää eeskuju järele käia. Kui armastus ning ühisus meie seltsis aset wõtab, ainult siis wõib meil kindel põhi jalge all olla ja meie saame edasi, kui ka aegamööda, seda kindlamini aga, kui meie fanatismuse tujudest eemale hoiame. Waremalt oli siin kuulda, et keegi on teist alkoholi pruukimas näinud, ja arwanud, et mis temalgi wiga juua, kui teine ka joob. Sarnane inimene petab iseennast, sest igaühel on ise sellest kasu, kui ta alkoholist eemale hoiab. On ju mõnikord andeksandmise wääriline, kui mõni karskuseseltsi liige alkoholist weel hoopis eemale ei wõinud hoida. Mõnel on äriasjad, nõnda et ta nendest hoopis lahti ei wõi lüüa, kes alkoholi pruukijad on. Ka ei peaks meie imestama, kui mõni, ning üleüldse wanematest inimestest, omast harjunud pruugist weel hoopis lahku ei ole löönud, kui neil aga hää tahtmine karskuse ehk kasinuse püüdmiseks on. Andeks andma peame üksteisele eksitused ning igaühest lugu pidama, kes hää poole püüab ning kellel wõimalik on midagi meie seltsi hääks teha ning teda edendada selle sihile jõuda, et meie abiks ning toeks wõime olla nendele õnnetutele, kes ise oma himude üle ei jõua walitseda. Igaühele olgu meie selts awatud, kes hääduse poole püüab! Siin on igaühele tee lahti enda alkoholist eemale hoida, kui ta seda soowib ning püüab. Siin ei eksita teda keegi, ei joodikud ega alkohol, sest alkoholi siia üksgi ei tohi tuua. Ka joodik wõib siin wastuwõtmist leida, kui ta aga ihaldab joomist maha jätta ja oma elukombeid kasinuse ning karskuse poole pöörda. Üksnes neid ei tohi meie omas seltsis sallida, kellel hää tahtmine puudub karskuse ehk kasinuse poole püüda ning kes meie seltsile kuidagi kahjulikult mõjuwad ehk kahjulikult püüawad mõjuda. On selts kuidagi kiitust ära teeninud,

 44

siis on see rõõmustaw, aga ka laitust peame wagusalt wastu wõtma. Wäga sündlikult ütleb Schiller selle kohta : ,Mitte üksnes sõpra, ka waenlast wõid sina kasulikult tarwitada. Ütleb sõber sinule, mis sa wõid, näitab su waenlane sinule, mis sa pead.“ Peaks meie seltsi üle keegi awalikult laimdusi tõstma, nõnda kui seda ka olewat ette tulnud, siis peame selle wastu suuremeelelikud olema ning endid mitte äritada laskma. Paha tahtmise pääle tuleb ainult kõige tarwilikumas kohas wastata, ja säälgi nii, et wastast mitte ei äritada. Iga äritus sünnitab põnewust ning põnewus kaswatab wihawaenu, mille kahetsemisewäärilised tagajärjed ka meie kodumaal meid küll ehk wõiks õpetada. Ka wastase ning waenlase wastu on armastus ning suuremeelsus kõige mõjuwam sõjariist. Seda wõime wanadest aegadest, greeklastest ning esimestest kristlastest õppida, kus armastuse wõim wististi suurem ning mõjuwam oli kui meie päiwil. Ütleb ju meie suur wend ning armastuse Jumal ise: „Kui keegi sind lööb parema palge pääle, siis pööra temale ka teist!“ Need sõnad ei ole mitte asjata räägitud, kes nendest aru tahab saada, sest suuremeelsusel on suur wõim. Inimese auu ei wõi temalt keegi riisuda ega rikkuda, kui ta ise seda ei riku, nii ka seltsi auu mitte. Walitsegu siis suurmeelsus, ühisus ning armastus ka meie seltsis!

 Siis weel mõni sõna kodumaast ning kodumaa armastusest. Kodumaa ehk isamaa armastus on küll kallis, aga mitte kõige ülem woorus. Meie ei tohi mitte unustada, et pääle meie kodumaa weel palju kodumaasid on ning igaühel peab ju oma kodumaa kallis olema. Tahame aga oma kodumaale auu ning kasu saata, siis ei tohi meie mitte üheküljelised kodumaa armastajad olla. Meie peame ka teiste rahwaste elukombeid tundma õppima ja neist lugupidama. Üksnes siis wõime loota, et see lugupidamine ning armastus nende poolt ka meile osaks saab. Seda peame üleüldse siin tähele panema, kus meie omast kitsast kodumaast eemal oleme ja siin meie suurel isamaal meie Wene wendadega ühes elame.

 Jäägem oma seltsi otstarbele truuks, üksnes kõlblikka elukombeid edendades! Wenelased ei ole mitte ilma lahkuseta

 45

meie wastu, ka ei puudu neil südame soojust, seda enam peame ka meie nende wastu lahkust ning lugupidamist awaldama, nii et meie nende lugupidamist ning armastust ära wõime teenida. Jääme selle eeskujuliku püüdmise juurde, kui ustawad ning auusad Weneriigi alamad, siis wõime julged olla, et meie ilma takistamata siin oma keskel ning oma emakeeles oma ettewõetud asja wõime edendada ning üksteist sõnade ning tegudega toetada.

 8. Sõprus

 St. P. E. U. K. S. peetud kõne järele.

 Armastuse armsam laps on sõprus, siis lubage nüüd siin ka sõna sõprusest ütelda.

 Tahame kõige ligemast ja esimesest sõprusest kõnelda, siis waatame kaugesse minewikku tagasi, paradiisi aeda. Sääl oli aga üksnes kaks inimest: mees ning naene. Ilus oli paradiisi aed. Ilus ning pühalik on see esimene inimese armastus, sõprus ning ühisus, meile kujutatud. Kus pühalik häädus, ühisus ning armastus walitsewad, sääl lehwib ehk hiilgab ka õndsalik Jumala waim. Jumala waim ei uinu aga kunagi, ta lehwib ka meie üle; ta on kõiges looduses, ta ilustab ilma ning ülendab meie waimu. Häädus ning armastus kinnitab meie sõprust ning wiib meid paremale sihile, ning kui ta meile ka ilmlikku õnne ei paku, siis on ometi õndsalik tundmus tema tagajärjeks, mis siit ilmast igawesse elusse ulatab. Häädusel on aga wäga kange waenlane, ning see on kurjus. Ta teeb oma häwitamise tööd sõpruse, ühisuse ning armastuse kallal ja jääb kahjatsemise wäärt sagedasti oma häwitamise tööga wõiduwäljale. Ilmlikku auu ning wara wõib küll kurjus riisuda, aga häädusel on siisgi mõned perlid, mida temalt keegi ei jõua riisuda, ning need on tema paremad südame tundmused, kellega armastus end igawesti ühendab, armastus ning truu sõprus on ilmsuremata. Kõige esimene armastuse ning sõpruse side on abielu, sest abielu sõprus jääb truuks kuni surmani, kui kurjus

 46

mitte mahti ei saanud oma halbtuse seemet armastajate südamepõllu pääle külwata. Abielu seisus on Jumalast seatud, nii kui ka kõik mis ilus, armas ning õndsalik on, Jumalast tuleb, seda ei peaks ka meie aeg mitte unustama. Muidugi peaks iga noor mees selle pääle mõtlema, kas temal ka wõimalik on abielu seisusele teed tasandada, ehk seda üleüldse wõimalikuks teha. Waesus ei ole mitte hääduse edendaja, waid just ümberpöördud, sest kus waesus ning wiletsus walitseb, sääl on lopsakam põld tigedusele ning kurjusele.

 Wilets ning õnnetu abielu on weel kahjatsemise wäärilisem, kui üksik elu. Siisgi pole aga üleliiga ettewaatamine mitte igakord kohane, ning kellel truu süda ning tugew käsi, see wõib Jumala abi pääle loota, ütleb ju wana sõna: „Kes ise ennast aitab, seda aitab ka Jumal.“ Ümberpöördud juhtub mõnikord sellele, kes ehk liiga kaugele waatab ehk kõrgele püüab; sest siis wõib ta ehk hõlbsasti takistuste wastu põrgata, kus ta wastastel hõlpus on tema õnne häwitada. On ta siis näituseks tormides sinna ning tänna wisatud – kuni wanadus oma õigust nõuab, siis muidugi on parem, oma kurbtust ning rõõmu üksi oma kalmule kanda. Weel kord nimetan, et üksgi sõprus ülem ei ole, kui see sõprus, mis armastus jäädawalt ülendab, abielu sõprus ning seisus. Waadaku siis iga armastaja peiu ning neiu hästi ette, et kurjusel mahti ei oleks kahtluse ning halbtuse seemet nende südamete põllu pääle külida, kust ehk takistuse okkad wõiksiwad kaswada, mis jäädawale sõprusele ning armastusele haawu wõiksiwad lüüa.

 Üleüldine sõprus ning armastus ei ole mitte nii sütitaw ning südamelik, kui esimene neiu, peiu ning abikaasade sõprus ning armastus, aga siisgi on ka tema wäärtus suur, kui temast aga aru tahetakse saada ning lugu pidada.

 „Kuidas wõib seda sõpruse wäärtust siis tunda ning kuidas temast osa wõtta, ega waesel ju sõpru ei ole?“ Sellel küsimusel on oma jagu õigust, sest sõbrad kaowad häda korral kui wari. Ilmlikul warandusel on oma mõju, ning kellel teda on, sellel on ka hõlpsam hääduse teed käia, kui tal aga hääd tahtmist on ning ta mitte lihahimude or-

 47

jaks ei lange. Ka koguwad tema ümber häämeelega sõbrad, sest – „kellel sõira, sellel sõpra.“ Sagedasti ei ole sarnasel sõprusel mitte suurt wäärtust, mida wälimine juhtumine ning omakasu püüdmine sünnitab. Waesel on raske oma eluteed tasandada ning edendada, ning on tal wäsimata jõudu ning kardset tahtmist ning püüdmist tarwis, kui tema oma ettewõtmistega edasi tahab nihkuda, ning sihile jõuda. Ka on temal wäga raske omale sõpru leida, kes temal elutormides nõuu ning jõuuga toeks ning abiks wõiksiwad olla. Aga siisgi on ka waesel wõimalik sõpru leida, kui ta aga ise selle wääriline on, ning sarnased sõbrad on siis kindlamad ja ustawamad, kui need, kes ilma auu ning waranduse järel õngitsewad. Sellepärast olgem ustawad igaüks jõudu mööda oma kohuseid täitma, nii et meie sõpruse wäärilised wõiksime olla; siis leiame ka sõpru, ja tõsine sõprus on enam, kui ilmlik wara, hõbe ning kuld.

 Õnn on pime, ja igaüks ei saa mitte ühtewiisi oma teenitud palga, ja igaüks ei leia mitte oma hääduse järele häid sõpru, aga siisgi „kes otsib, see leiab, ning kes koputab sellele tehtakse lahti.“ Siis otsime, et meie ka oma sihile wõiksime jõuda. Kandkem hoolt homse eest, et meie ka nendele wõiksime anda, kellel mitte wõimalik ei ole koguda ega korjata. Üksnes sarnasele rikkale ei awa end taewariik oma õndsaliku tundmustega, ei siin ilmas ei ka tulewases ilmas, kelle süda tema rikkuse küljes on, sest ta ei tunne suuremat õnne, ning ilmlik mammon on tema taewariik. Kõige paremaks nõuuks jääb ikka, sellega rahul olla, mis meil wõimalik on auusal wiisil omale omandada. Ja see on siis ka, mis saatus meile on walmistanud. On ju kaks teed, kus woorusele wõi häädusele wõime püüda ning jõuda. Ei awa ennast meile mitte üks tee täis õnne õilmeid, siis jääb meil ometi teine tee lahti, ning kui see ka ehk okkaline on aga tema wiib meid wististi sihile, kui meie aga oma kohuse täitmisele ustawaks jääme. Juhtub ju ka, et inimese paremad püüdmised jalgade alla on tallatud, et tal käed seotud, aga tema waim maitseb siisgi priiust ja tema südames on enam rahu- ning õnnetundmist, kui mõnel miljoni omanikul.

 48

Siin näeme, et meil ka siis wõimalik on ilmaõnnest osa wõtta, kui saatus meile haljendawat eluteed ei ole walmistanud, ja et meie auusal wiisil oma wiimasele elusihile wõime jõuda ning armast mälestust järele jätta. Töötama ning edasi püüdma peame aga ikka, nii kaua kui meie elame. Seks aga otsigem enesele sõpru ja püüdkem ka ise sõpruse wäärilised olla. Karskuseseltsidele annan ma kõige päält nõuu sõpru otsida ning leida, kes nende wäärilised on. Mõned wäiksed takistused, kus ehk üksmeel puudub, ei peaks meid mitte araks tegema, ühisuse poole püüda, aga selle pääle on siisgi ikka tarwis rõhku panna, et mitte asjata põnewus meie seltsides aset ei wõtaks ning ei sigineks, mis meie rahulisele ning ühisele tegewusele kahjulik wõiks olla. Igaüks, kes fanatismuse tujusid taga ajab ning meie rahulikku tegewust eksitab ning rikub, jäägu eemale, kas ta olgu karsklane wõi mittekarsklane. Nõudkem sõprust, häädust ning armastust, aga mitte sunduse, põnewuse ega käratsemise läbi, waid armastuses ja hää eeskujuga. Uuesti paneksin ma küsimuse ette: kas on kohasem selts, kus ekslikud inimesed hää poole püüawad, wõi jälle selts, kus ilmeksimatud liikmed peawad olema, ning kuhu üksnes neid wõib wasta wõtta, kes ilmeksimatu olekut tõotawad? Minu arwates wõib meie karskuseseltsis mõlemad wastuwõtmist leida, need, kes täiskarskust tõotawad, nii kui ka need, kes esiteks üksnes kainuse püüdmist tõotawad. Siis ehk on ennem wõimalik, iseäranis siin päälinnas, et selts kosuks ning tugewaks wõiks saada ja oma kaasinimestele kasu saata. Sõprus ning armastus teeb enam seltslikus elus, kui sundus ning paljas seaduse täitmine. On ju see üks samm edasi, kui seltskond hääduse püüdmisele teed tasandab. Rõõmustaw on näha, et inimesed hää meelega meie seltsi koguwad. Kaswagu ning kosugu siis meie selts ühisuses ning armastuses, nii et meie tulewikus kõiki wõiksime rõõmuga wastu wõtta, siin, kus igaühele tee lahti ning tasandatud on, endid alkoholist ning joodikutest eemale hoida, ning kus nad enesele meelejahutust, kosutust ning lõbu wõiksiwad leida! Need on muidugi üksnes minu arwamised, tehku

 49

selts selleks, mis wõimalik, ning mis põhjuskirjad teha lubawad. Mina aga teen üksnes seda, mis meie karskuseselts minult on soowinud – ma awaldan oma südame tundmust selles mõttes, kuidas meie selts siin päälinnas wõiks kosuda, kaswada ning kasu saata.

 Ma tahan seda ka tulewikus rõõmsa meelega teha, ning oma mõtteid seltsis awaldada, nii kaua, kui selts minule oma usaldust kingib. Mitte üksnes, et meil päälinna Eesti karskuse-seltsis tee lahti on ennast alkoholist eemale hoida, waid meie peame ka ikka selle eest hoolt kandma, et meie seltsis kosutawat lõbu pakutaks. Küsimised ning kostmised, mis ka meie seltsis aset on wõtnud, on kaunis pruuk, aga siin juures peame ka ikka püüdma asjalikud olla, et mitte asjata põnewust ei sünniks, mis ehk kasu asemel kahju wõiks tuua, inimesi tülitada ning neid ära tüütada. Küsimise pääle, kas ehk kuidas inimene oma õnne sepp wõib olla, millest minewal korral siin kõneldud, wõiksin ehk siin kõnes wähe täiendatult kosta ning kõige päält sellest küljest, mis üleüldse õnn ning õnne tundmine on. Igawese saatuse ning taewaliku tahtmise wastu ei ole meie jõud, mõistus ning wõitlus küll midagi, aga on meile ning meie püüdmistele ju prii tahtmine antud, hää ning kurja wahel wahet teha, siis wõib see wana sõna küll ehk makswaks jääda, sest nii weidi kui kurjategija kuritööd oma päält ära wõib käända, niisama ei wõi keegi ühe häätegija tegu salata. Saab kellegile ilmlik wara ilma tema teenimata osaks ja on tema sääl juures õnnelik, siis ei wõi teda küll wist kohe oma õnne seppaks nimetada. Aga õnne tundmus on enam waimulik, kui ilmlik omandus. Puudub inimesel terwis, mõistus ehk hää tahtmine, õnne ning õnnetundmise järele nõuda ning püüda, siis läheb see küsimine selle wanasõna tähenduse piiridest wälja ning oleks niisama asjata, kui tahaksime küsida: „Kas nõdrameeleline ka õnnest ning õnnetundmistest osa wõtab?“ Õnnetundmisest wõib üksnes sääl juttu olla, kus mõistus, jõud ning igatsemine ehk hää tahtmine selle järele on, kõiki neid õnnetumaid aga, kes õnnetundmustest, nii kui pime walgusest, arugi ei wõi saada,

 50

peame ainult kahjatsema. Niisama läheb see küsimine oma piiridest wälja, kui keegi siin juures, waesust ning rikkust, alama seisuse ülendamise ning tema palga kõrgendamise pääle waatab. See wõiks ehk omast küljest küll ilus püüdmine olla, aga meie seltsist peawad sarnased otsekohesed küsimised ning püüdmised wälja jääma, sest see on politika tegewuse põld. Teeme meie seda, mis meie kohus on, küll politika mehed ning riigiwalitsus teewad wististi seda, mis nende kohus on.

 Nüüd weel mõni sõna sõprusest, mis ju minu kõne siht pidi olema. Ka siin ehk ärkab jälle seesama küsimus elule, kas inimene wõib oma õnne sepp olla, ning kust wõib tema omale sõpru wõtta, kui kõik temale selga pöörawad, sest ega waesel sõpru ju ei ole. Aga ka siin tohin ma tõendada, et inimene oma õnne sepp on ning omale sõpru wõib leida, nii kui meie warsti näha saame. Sõprus on kallis asi ja ta on armastuse ilusam õis. Ta ilustab ilma, kaswatab rõõmu ning kergitab kurbtust ning muret ja aitab neid kanda. Rikkust ning waesust on ikka olnud, ning saab ka niisamuti wist tulewikus olema. Wist on igawene loodus seda ise nii seadnud, et mitte inimeselaste edasipüüdmine ei uinuks. Ka paistab pilt ilmast, inimestest ning nende tegudest ainult siis hiilgawalt meie silma, kui sääl kontrast, wastastik, walgus ning wari meie silmade ette on maalitud. Ja siis ärkab küsimus, mis sa omale sihiks walitsed. Kas sa oled walguse laps wõi pimeduse poeg? Rikkal wõib küll palju eesõigusi olla oma elu kergituseks ning õnnetundmuste äratuseks, aga ka waese süda wõib õnnetundmusest osa wõtta.

 Walgustab ning soendab taewalik päike rikkust ning tema küllust, ta soendab ka waese seisust ning laseb ka tema hurtsiku ümber lillekesi kaswada. On Jumal inimesel tema ilmliku wara jaganud siis ta maitseb mitmewõrra tema wäärtust kui ta oma kaasinimestega sõpruses, armastuses ning ühisuses elab. On waesel inimesel eluwõitlus nii ränk, et ju üle tema jõuu näitab minema ja kõik tema ettewõtmised nurja lähewad, siis on jälle suur kergitus, kui mõni sõber tuleb ning temale oma kaastundmist awaldab, ning kui ta ka ilmliku waranduse poolest teda

 51

ei jaksa awitada, siis ometi waimulikult, ta wõib tema südame tundmusi uuesti äratada ning elustada. „Weel peame püüdma ning töötama. Weel on lootust paremale sihile püüda ning jõuda.“ On meil kõigil ju üks kindel siht, kus rikas ning waene ühesugused on, ning see on, kus meie wõitlus siin ilmas on lõpetatud. Jäägem siis truuks parematele püüdmistele hädas ning waewas, rõõmus ning kurbtuses! Kes otsani wõitleb, sel on elukroon kindel. Õppigem inimesi, õppigem sõpru hästi tundma, nii et meie wahet wõiksime teha sõbra ning waenlase wahel. Sest on ju sõpru, kes kurjemad on, kui waenlased, kes suu ees küll sõbrad, aga selja taga sinu kaela pääle kipuwad.

 Kõik on heitlik ning heljuw siin ilmas, ka sõprus, aga meie siht olgu siisgi kindel, on ju meie wend ning armastuse Jumal meile siin kaunimaks eeskujuks. Ka temal oli sõpru ning waenlasi. Pea hõiskasiwad nad temale: hosianna! ning pea jälle: poo risti! kuni häädus langes, ning kurjusel wõim näis olewat. Aga armastus ei sure ja hää seeme ei jää mitte surnult mulda, waid ta ärkab uuesti ning kannab wilja. Ju ligi kakstuhat aastat on mööda ja tema mälestus ning armastus elab ja saab edasi elama. Nii heitlik ning heljuw, kui too kord ilm ning tema sõprus oli, on ta tänapäewani.

 Õnnelikuks wõib aga seda inimest nimetada, kes ka siis ennast trööstida jaksab, kui kõik ilm teda maha jätab. On tema süda soojalt ning õiglaselt oma kaasinimeste wastu tuksunud, siis saab temal ometi sõpru olema, olgugi siis, kui tema silmad neid enam ei näe.

 9. Ühisus.

 Kõne P. E. K. S. „Ustawuses.“

 Waremalt olen ma siin armastusest ning sõprusest kõnelenud Aga armastuse piirid oleksiwad kitsad, kui nad ainult sõpruse ümber ulataksiwad. Sest sõprus on sääl

 52

küll kõige kõrgemal järjel, kus ainult kaks hinge üksteist armastawad. Armastuse mõju on aga suurem – ta wõtab oma alla perekonna, koguduse ning riigi, ning seda nimetame kokku ühisuseks. – Oh et ühisus üle ilma ulataks, sest siis woolaks wereojade asemel selgewee hallikad, mis armastuse õisi niisutaksiwad.

 Ühisus on ilus ning taewalik, selle wastu küll wist keegi ei waidle. Kui aga tõendatakse, et wõitlus elu olewat – siis on sellel ka oma jagu õigust. Mõlemad on olemas, mõlemad peawad olema – soowida jääb üksnes, et nad oma kohased oleksiwad, et wõitlus oma woliliselt mitte ühisusele liiga ei teeks. Wäga kahjatsemise wäärt nähtus on, kui sääl, kus ühisus inimesi peaks kosutama, wõitlus ärkab.

 Minu kõne siht olgu:

 1) Wõitlus ning ühisus.

 2) Wõitlus isamaa eest ning üleüldine ühisus.

 Kõik loodus wõitleb – ta ei riku aga mitte üleüldist ühisust ehk kokkukõla. Rahus ning ühisuses rändawad määratud ilmakerad tuhandeid aastaid ilma-ruumides üksteise ümber, ilma et nad üksteist eksitaks. – See olgu meile pühamaks eeskujuks. Ilma wõitluseta ei ole aga määratud ilmakerad mitte selleks saanud, mis nad on. Wõitlused tasandawad teed täiusele, kus elu, ühisus ning õnn wõib ärgata ning edeneda. Ka meie maakera ümber oli algusel küll äge wõitlus, kus loodusewäed, tuli ning wesi, wõitlesiwad, kus wahel kaljumäed taewapoole tõsteti, ning wahel jälle maapind weewoogude alla langes. Palju tuhandeid aastaid lendasiwad mööda, enne kui elementide wõitlused meie maakera ümber wähenesiwad, ning siis Jumala waim teda taimedele, loomadele ning inimestele elukohaks pühendas. Elementide wõitlus oli waikinud, aga siis algas wõitlus maapäälsete elanikkude wahel. Wõitlus oli sagedasti elu ning surma pääle, kuni nõrgem langes ning tugewam wõitis. – See wõitlus ei ole küll weel tänapäewani kadunud, kuid ta on hoopis teistmoodi, kui wanal, toorel ajal. Wõitlus peab küll siin ilmas olema, sest ka loodus wõitleb, loo-

 53

mad wõitlewad, ning inimene on selleks nagu loodud, et ta oma eest wõitleb ja looduse wäed omale sõnakuuleliseks püüab teha. Aga ka rahu ning ühisus peab olema, ning see peaks ka just iga wõitleja püham püüdmine, tema auu ning tema kroon olema, kui ta ühisuse eest wõitleb. Kahjatsemise wäärt nähtus on aga, kui wõitlus ühisuse asemele astub, ning sääl oma häwitamise tööd algab, kus rahu ning ühisus õitsma ning inimesi kosutama peaksiwad.

 Kus wõitlus otstarbe kohane on, ehk kus mitte, seda on raske ütelda – ei ole ka minul auu ennast nende ilmaparandajate sekka arwata, kes ehk ühekorraga ilma pruuki püüawad ümber lükata: „Ärge pidage enam sõda, siis on ilmas rahu, ärge jooge alkoholi, siis olete kõik õnnelikud karsklased j. n. e.“ – Nõnda mõtlejatele ma ei tee wist liiga ülekohut, kui selleks ühe uue wanasõna ütlen: „Kes palju püüab see weidi leiab, aga ettewaatlik edasi jõuab.“ Ehk jälle päris wanasõna: „Suur tükk ajab suu lõhki!“ Ühekorraga ei saa patune ilm mitte paradiisiks; üksnes mõistlik edasipüüdmine wiib meid, kui ka aegapidi, siisgi kord kindlamale ning paremale sihile, nagu meie eespool näha saame.

 Kui loomad seda omale saagiks päriwad, millest nende jõud üle ulatab, ning kui wähemad suurematele ohwriks langewad, siis on see nende kohta loomulik. Nad on loomad ning ei teagi, et see ehk looduse wastane wõiks olla, waid et wähematel niisama õigus elada on kui suurtelgi. Inimesed peaksiwad seda aga ju teadma, et see loomu ning looduse wastane on, kui üks inimene teisele, ning üks rahwas teisele ohwriks langeb. Siisgi wõitlewad ka inimesed nagu loomadgi, mitte üksnes loomade, waid ka ise üksteise wastu, ning nende wõitlus on sagedasti palju jõledam weel kui loomade wõitlus. Metselajas püüab ainult siis omale saaki, kui tal nälg on, inimene püüab aga ka sääl häwitada, kus temal seda tarwisgi ei ole.

 Tuhandeid aastaid on mööda lennanud, kus rahwakihid ning rahwused üksteise wastu on wõidelnud, kus ainult tegevus ning rammu mõõduandjaks ning õiguse järele pä-

 54

rimine hoopis kõrwaline asi on olnud! Sagedasti tungisiwad inimesed ehk rahwahulgad oma kaasinimeste ning nende rahuliku tegewuse kallale, häwitasiwad, tapsiwad ning riisusiwad nende waranduse, ja siis oli neil suur wõiduhõiskamine ning saagi jagamine. Ühisust tarwitati sagedasti aga ainult selleks, et endid ühendada ning siis seda kindlamalt teise rahwa pääle tungida ja teda häwitada. Ajawoolul muutis aga wõitlus, kui ka aegapidi, ning andis rahu ning ühisusele weidi enam maad. Rahwad ühendasiwad endid suuremateks seltskondadeks ehk riikideks. Wõitlused üksnes saagi püüdmise pärast wähenesiwad, ja hakati aru otsima ning andma, mikspärast üks rahwas teisega sõda tahtis pidada. Kui leitud põhjus sõjaks ka mõnikord suuremat wäärt ei olnud, siisgi ei olnud see mitte enam otsekohene saagi- ehk riisumise-sõda. – Siis tuli aeg, kus need, nõndanimetatud „isamaalised wõitlused“ algasiwad. Sai üks rahwas teise üle wõitu, siis ta wõttis, oma wastase rahwa ning selle maa oma alla. See oleks ehk küll üks samm üleüldise ühisuse poole olnud, kui nad wõidetud rahwast kui oma wendasid oleksiwad terwitanud, ja neid endaga ühesuguse õiguse osaliseks teinud. Seda aga küll pea kunagi ei sündinud, ehk ainult wäga harwa, waid enamasti langes ikka wõidetud rahwas wõitjatele orjaks. Säärane wõitluse tagajärg ning sellest tulnud ühisus oli muidugi hale ja kahjatsemise wääriline, ning äritas ikka enam üht maad ja rahwast teise wastaseks. Nad ehitasiwad omale ikka tugewamaid kindlusi, kus waenlaste wastu wõisiwad wõidelda ja endid kaitsta. Oleksiwad nad igaüks oma kodukohta jäänud siis oleksiwad muidugi need wallid ning kindlused asjata olnud, mis mitte kiskujate elajate, waid oma kaasinimeste wastu oliwad ehitatud. Aga seda ei sündinud, waid üks ehk teine isamaa poeg leidis põhjust, kus ta oma püha kohuseks arwas, oma ligimese wastu mõõka tõmmata.

 Wäike nähtus meie oma lähikonnast tuletab sarnast isamaalist waimu ehk „rüütli-tegewust“ wanast ajast meelde. Tallinnas „Mustapääde“ ehk rüütlite maja seinte pääl on

 55

kaks rüütlikuju üksteise wastu üles pandud, kes üksteise wastu hüüawad, nagu need sõnad nende kujude alla on tähendatud: üks „Helf Gott allezeit“ (Jumal aidaku mind ikka), teine aga: „Gott ist meine Hilf“ (Jumal on minu abimees). Kelle sõjariistu peab aga nüüd Jumal juhtima? Ta jätab küll neile waba tahtmise: Ei saa teie mitte wennalikult üksteisega läbi, siis lööge omad pääd wõi weriseks ja saage tulewikus targemaks.

 Saagipüüdmine ja auuahnus oliwad ikka pääpõhjuseks, mis sõjatulukest sütitasiwad ning rahwaid, üksteise wastu sõdima sundisiwad. Siisgi ei wõi me inimeste tegewust ega ka nende sõdimist mitte naeruwääriliseks pidada. Teeksime seda, siis oleksime ise naeruwääriliseks. Esiteks, ei ole ju inimesed mitte inglid, waid nad on ekslikud. Teiseks, ühendab ju tawalik saatus ennast ise inimese tegudega. Tuhanded on aga ainult sunnitud, oma kõigeparema südametundmise järele isamaakaitsmiseks wälja astuma.

 Meie ajal hakatakse ikka enam selle pääle rõhku panema, et üleüldist rahu ning ühisust ei rikutaks. Ka on seltskondasid asunud, kes üleüldist rahu ning ühisust loodawad jalale seada – kus sõjatuli jäädawalt oleks kustutatud. Wõib küll loota, et aeg tuleb, kus ainult imestelemisega selle pääle tagasi waadatakse, kuidas inimesed nii suurel wiisil endid tapmise-riistatega ette walmistasiwad, ning siis üks rahwahulk teise wastu tapmisele ning häwitamisele tormas. Wõib küll olla, et siis enam auutähti ega ristisid nendele rinda ei panda, kes nii ja nii palju kaasinimesi on ära surmanud. Aga see aeg wõib weel kaugel tulewikus olla. Ühekorraga ei wõi üht ilma pruuki, olgu ta ka kui paha, mitte ümber lükata, ning ühekorraga ei wõi ka sõjariistad, püssid, mõõgad ning suurtükid tööriistadeks ning jäädawateks rahulippudeks ümber muudetud saada. Aegapidi wõib see ometi sündida, ning see inimesepõlw, kes siis saab olema, wõib säärast aega – rahu ning jäädawat ühisust – rõõmuga terwitada. Meie soowid peawad aga meie aja kohased olema. Hää tahtmine ning mõistlik püüdmine wiib meid

 56

ometi paremale sihile, kui ka aegapidi. – Amerika-Ühisriigid wist ei kahjatse neid raskeid sõdasid, mis neid ühisusele on wiinud. Kas aga Europa riikide piirid just nii peawad jääma, kui need nüüd on – see peab küll weel küsimuseks jääma. Meie peame oma ajale ning tema saatusele ustawaks jääma. Kutsub meid Keiser ning isamaa, siis peame ilmakahtlemata wõitlusele wälja astuma, ning wõitlema wiimaseni weretilgani.

 Meie peame ustawad omaaja lapsed olema, oma kohuse täitmises; minewikust wõime meie mõndagi teada ning õppida, tulewik on meil tume. Üks Italia kirjanik on inimesesoo tulewikku tuhande aasta ette õige õnnelikuks ning õndsalikuks kujutanud; wist üleliialdab ta aga oma tulewiku piltisid, niisama kui mõned seda ehk jälle ümberpöördud mõttes üleliialdawad, kes tulewikku wäga tumedaks püüawad kujutada. Peame ju ometi tulewikult kõigeparemat lootma. Ilm on palju edasi jõudnud, üleüldse tegelises elus, teaduses ja ka ühisuse püüdmises. Kahjatsemise wäärt küll, ei jõua häädus, woorus, ilutundmine ning kunst mitte ühtewiisi teaduse jälgedel käia ning temaga sammu pidada, waid need tundmused on õrnemad ning hõljuwamad, nad langewad ning tõuswad, tõuswad ning langewad. Kunsti tegewus, näituseks, on meie päewil wast paartuhat aastat tagasi langenud – mitte selle olekuga wõrreldes, kus kunst paarituhande aasta eest just õitses (Greekamaal), waid sellega, kus ta siis weel lapsekingades kõndis. Hale ning kahjatsemise wäärt nähtus on see kunsti edenemises küll, et inimesed enam hää ning halwa, iluduse ning jõleduse wahel wahet ei jaksa teha. (Sellest teinekord; sest siin ei ole kunstist rääkimine mitte kohane). Kodumaa armastus on ilus; ulatab ta aga weel üle oma kodumaa piiride, siis ei ole sarnane inimene selle pärast mitte sandem kodumaa wõi isamaa poeg. – Sakslased oliwad kanged isamaa-armastajad. Ka kõrgesti haritud inimesed, nagu luuletaja Theodor Körner ning palju teisi, ei teadnud oma luulewõimus ülemat kui: „Deutschlaud, Deutschland über Alles (Saksamaa käib üle kõige) Schiller ning Goethe ei arwanud seda aga enam ainulikuks; nad ei laulnud mitte

 57

enam isamaale ning sakslastele üksi, waid inimestele ning kõigele ilmale. Nende wäärtus on aga ka sakslastele siisgi suurem ning armsam, kui mõne waimustatud isamaa poja wäärtus. Elagu siis isamaa armastus, aga kadugu kõik asjata isamaalised käratsemised.

 Kuidas on meie väiksel kodumaal, meie Eesti wendadega ning nende ühisusega lugu? Paraku peame tunnistama, et sääl palju soowida üle jääb, ning et nad ise palju oma põnewuse ning käratsemise läbi on ära rikkunud, oma üleüldses seltslikus elus. Kõige kahjatsemise wäärilisem on see, et neil nii wähe suuremeelsust on, oma isikut ühisusele ohwerdada. Ei saa mõni „rahwamees“ seltslikus elus mitte oma tahtmist läbi wiia, siis ei näita temal sellest weel küll olewat, et ta seltsist eemale astub, waid ta püüab ka seda häwitada, mis teiste ühisus ju on korda saatnud. Niisugune häwitamise töö on ka ju mõnikord korda läinud, mis wäga kahjatsemise wääriline on.

 Meie karskuse-seltsid on weel hoopis noored asutused – ka nad peaksiwad ikka selle pääle waatama, kas nad ka igapidi oma kohuseid täidawad. Kui nad kaebawad, et haritud inimesed, nende tegewusest osa ei wõtta, siis ei aita sääl jälle midagi oma kiitlemine ning haritud inimeste süüdistamine, nii kui seda mõnikord sünnib. Otsigu nad süüdi kõige esiti oma juures, siis saab asi wististi paranema. Haritud inimesed ei wõi ometi mitte sinna tikkuda, kus nad end asjata näewad olewat, ning kus neile ühisuse, armastuse ning sõpruse asemel põnevus ehk fanatismus wastu põrkawad. Tunneb üks seltskond ehk rahwas oma süüdi, siis on tal ju tee jalgade all paranduse poole. Loodame, et selles tükis ka meie seltsides asi ikka edasi paremuse poole nihkub.

 Siin meie seltsis on seni wagusalt töötatud ning selts on ka sammu ühisuses edasi jõudnud. Hoidkem endid ka tulewikus kõigest põnewusest ning fanatismusest eemale, siis ei ole haritud inimestel ühtegi põhjust, endid meie seltsist eemale hoida. Oma kiitmine ning teiste laitmine saadab kasu asemel kahju, kes aga oma wigasid tunneb ning neid

 58

parandada püüab, see jõuab edasi ning ligineb ühisusele. Niisama on lugu ka seltslikus elus.

 Eestlased on wäike rahwas. Neil pole mitte suuri riigiasju talitada ning politikapõldu harida. Meie elame suure Weneriigi kaitsmise all, ning wõiksime ometi oma wäikseid talitusi ning ettewõtteid seltskonnaelus rahulikult ning wennalikult toimetada. Kui see siisgi mitte iga kord nõnda ei sünni, waid asjata põnewused siin ning sääl ettetulewad, siis wõiks see ehk sellest küljest waadates weel andeksantaw olla, et eestlased alles noor rahwas on, kes oma priiust weel kasulikult pole harjunud tarwitama. Eestlastel on aga ka omad hääd omadused. Nad on töökad ning edasipüüdjad. – Kadugu siis need meie nooruse wead, siis wõime küll loota, et meil tulewikus parem ühisus elule ärkaks, mis meie ettewõtmisi ennemini kosutaks ning edendaks. Ses lootuses püüame igaüks selle eest hoolt kanda, et meilt kõik kitsameelelised püüdmised ära wõõrduksiwad ja kõrgemeelsus ning ühisus meie keskel enam aset wõtaks. Tõsine ühisuse püüdmine olgu meil pühamaks kohuseks, et meie teistele teed wõiksime tasandada, ning tulewale põlwele hääd mälestust järele jätta.

 Weel kord üks pilk kaugesse minewikku. Säält paistawad meile küll mõned kurwad pildid, werised wõitlused wastu, aga säält leiame ka mõned armsad ning ilusad kujutused, kus rahwad rahus, ühisuses ning õnnes õitsesiwad. Õppigem siis minewikust, mis meil kasulik ning mis kahjulik, mis meil teha ning mis meil jätta tuleks. – Olgem wahwad, sest waenlane ei uinu. Ka armastusel, sõprusel ning ühisusel on omad wastased ning waenlased. Ilus oleks, kui nad meie omast kodustgi kaoksiwad, meie Eesti wendade keskelt. Iga üksik püüdku oma kohalt, ning iga seltskond oma kohalt. On meie püüdmised hääd ning auusad, siis on ka siin meie wäiksel seltsikesel suur tähtsus, ning meie kanname kiwa jäädawa rahn ning ühisuse templi aluseks. Kui need kiwid ka liiwatera sarnased on, ei ole nad siisgi ilma wäärtuseta, sest pisukestest on ju kõik suured

 59

asjad kokku seatud. Meie järeltulejad saawad siis põlwpõlwest edasi ehitama, kuni jäädawa rahukoja üle kord ühisuse lipp lehwib. Seda andku Jumal!

 10. Kust ja mil wiisil meie maailm on saanud.

 P. K. S. U. peetud kõne.

 Hilja aja eest harutati meie seltsis küsimust: „Kust ja mil wiisil meie maailm on saanud?“

 Siin juures tuleb weel üks teine küsimus meelde, mis meil isa Jannseni kirjades leida on: „Millega Jumal küll siis oma aega pidi wiitma, kui weel maailma ei olnud?“

 Ja wastus selle pääle: „Ta sidus siis kasemetsas witsakimpu, et nendele suu pääle lüüa, kes asjata küsimisi teewad.“

 Ja sarnast witsakimpu ehk wõiksime ka siin tarwitada, aga meie lepime ka ilma selleta. Oleme ju kõik looduse lapsed, ning ühe lapse küsimine wõib teisele lapsele huwitaw olla, nõnda et ta sääl juures oma mõistust katsub proowida, kui see ka mitte kaugele ei ulata.

 Sarnase küsimuse pääle täiesti wastata, käib üle inimese mõistuse, ning meie wõime siin juures üksnes sellest kõnelda, mis ju ammu enne meid on kõneldud, ning Jumala tegusid imesteleda.

 Meie püha Piibel teatab meile Moosese läbi: „Jumal lõi maa ja taewa ja kõik, mis maa pääl, ning taewa laotuses olemas on, ja wiimati ka inimese.“

 Teadus aga püüab ilmad sündimist järgmiselt seletada: Hakkab kusgil selles määratus suures ilmaruumis gaasi sarnast ollust kogunema, siis hakkab ka selles kogus, ütlemata suurel edasi-rändamisel, elementide tegewus. Tulejõud wõtab kõige esiteks wõimust, neid ollusid, mis see kogu ilmaruumist ju oma külge jõuab tõmmata, aegapidi muutma, ning seda gaasi sarnast ollust, üheks kindlaks olluseks teha. Nii kestab elementide tegewus edasi, uus ilm rändab ilma ruumis, ühisuses teiste ilmadega, tuhandeid aastaid edasi,

 60

ilma et tema pääl üksgi eluline ehk taim wõiks sigineda ning kosuda. –

 On nüüd see uus ilm aja woolul nii kõwasti kokku liidetud, et tule jõud tema sisse ennast ju ära püüab peita, siis on ta omale ju kindla kuju ehitanud, kus siis jälle aja woolul taimed ning elajad tema pääle aset wõiwad wõtta, kuni wiimaks inimese silm kõik seda Looja imetegu wõib imesteleda. – Nii on siis meie teaduse ilm walmis, kus pääl meie wõime elada ning oma tarkust awaldada. Meie tarkus ei ulata aga mitte kaugele, sest kõige targemat st, kes oma teadustes teistest ju palju eemale oliwad jõudnud, pidid ometi wiimati tunnistama, et nad sellest määratu looduse sügawusest midagi ei tea.

 Nii on siis see ilm, mis meie Piibel põhjendab, ning ka see mis teadus meile kujutab. Arwab nüüd keegi, et need mõlemad üksteisest lahku lähewad, siis on see ekslik arwamine, sest need mõlemad teadused ehk arwamised käiwad üksteisega täiesti kokku. Mispärast aga see arwamise ning seletuse worm ehk kuju meile mitmesugune näitab olewat, seda õpetab meile ajawool ning tema muudatused. Waremalt, kui inimesed teadustes weel madalal järjel seisiwad, oliwad nende tundmused seda wägewamad. Nad imestelesiwad ilma ning ilmalaotust ja auustasiwad üht jumalikku olemist, kes kõik on loonud. Olgugi, et see kujutus Jumalast ka wäga mitmesugusel wiisil sündis, ometi oli enamasti ikka see üks siht; seda auustada ning ennast selle ees alandada, kelle wastu meie jõud ning mõistus põrm on ning keda meie Jumalaks nimetame. Seda jumalikku wäge ning tema tundmust inimeste südames ei wõi üksgi teadus ümber lükata, kui ka need tundmused mitmel ajal ja mitmel wisil endid meile on kujutanud.

 Kui meie teadus weel sinna ei ulatanud, et meie maakera ennast ise ümber pöörab ning ühtlasi ka weel ümber päikese rändab, siis räägiti, et päikene tõuseb üles ning päikene läheb alla ehk looja. Nüüd aga, kus meie teame, et maakera seisukord muutlikum on, kui päikese oma, peaksime, ütlema: „Meie

 61

maakera pöörab ehk tõstab meid päikese poole, ning jälle: Meie maa käänab meid päikesest eemale.“ Seda pole aga mitte tarwis, sest asi jääb ikka selleks samaks, ja meie ütleme ka nüüd: päikene tõuseb, ning jälle, ta läheb looja.

 Nii on ka meie usu asjus ning meie ilma põhjendamises, sest üksgi teadus ei lükka tundmusi ühest jumalikust olemisest ning tema ilma loomisest ümber.

 Mooses ütleb: Jumal lõi taewa ning maa ning siis kõige päält walguse.

 Teadus ei wõi ju seda ilmaloomist mitte ümber lükata, kui ta ka omal wiisil seda loomist põhjalikumalt püüab seletada. Taewalik walgus pidi ju kõige esiti olema, ning tema kiired wahet taewa ning maa, ja siis jälle maa ja mere wahel tegema. Ja siis äratasiwad Jumala walguse kiired taimed, elajad ja kõige wiimaks inimese elusse. – Need kuus päewa, mida Jumal Moosese ütlemise järele ilma loomiseks pidi tarwitama, ei wõi ju mitte meie päewadega wõrreldud saada, aga aega oli selleks tarwis ning aja woolul jõudis Looja oma loodasjadega ometi nii kaugele, et ka loodasjade kuningas, inimene, pidi elusse ärkama.

 Esiteks walgus, siis ilm ja siis silm, ja puudub üks nendest, siis ei ole teist niihästi kui olemasgi. Silm ei wõi ju midagi waadelda, kus midagi ei ole, ning jälle ümberpöördult, kui ühtegi wägewat silma ei oleks, ei oleks ka midagi, mis nähtud wõib saada, ning siis on ka walgus pimedus.

 Kui kaugele wõib inimese teadus ulatada? – „Millestgi ei saa ju midagi. Kõik on loomulik, ja loodus elustab kõike. Kõik lendab ajawoolul mööda, ja iga loodasi, ta sünnib, elab ning sureb. Ka ilmakerad ei seisa igawesti waid ka nemad annawad üksteisele ruumi, kui ka nende eluiga ehk must tuhandeid aastaid kestab. Nad koguwad endid ilmaruumis, elawad ning elustawad põrmu, mis nende ümber on, siis surewad ja saawad wiimaks ka ise jälle põrmuks, kust siis ehk mõni teine ilmakera jälle uuesti oma ümbrust ehitab ning oma jõudu kogub, et jälle uuesti elule ärkada j. n. e.“ Nii räägib teadus.

 62

Inimesed õpiwad, uuriwad ning laiendawad oma teaduse ringi, aga nad on looduse lapsed ning nad jõuawad ikka sellele sihile, kus nad peawad tunnistama, et nende teadus mitte kaugele ei ulata Mida rohkem inimene teab, seda kindlamaks jääb ka temale see teadmine, et looduse ning jumalikud saladused meile ikka ilmmõõtmataks ning ilmarusaamataks jääwad. Kes wõib ära uurida inimese elu wõimu ning jõudu? Tema silm waatleb, tema kõrw kuuleb ja tal on tundmus sellest, mis ta teeb, waatleb ning kuuleb, aga kust tuleb tal see imelik wõim? Mis teab inimene igawesest ajawoolust? Tema waim lendab musttuhandeid aastaid edasi tulewikku, ehk ta waatab tagasi minewikku aga ta ei leia algust, ei otsa, sest aeg on igawene ning inimese mõistusele ilmarusaamata. Niisama wähe ulatab inimese mõistus ka taewalaotuse ruumist aru saama. Ta waim ning meel ruttab ühe ilmakera päält teise pääle, ning kui ta ka miljonisid wersti sekundis ära lendab, aga selle määratu ilmaruumi äramõõtmiseks ei saa ta mitte sammugi edasi, sest see on meile ilmmõõtmata. Kes külwab nüüd ilmmääramata ajawoolul need must tuhanded ilmakerad sinna ilmmõõtmata looduse ruumisse, ning kes hoiab neid ülewal?

 „Millestgi ei saa midagi,“ ütlewad teadusemehed, aga kust on see ometi kõik saanud ning kust tuleb ja kes jagab seda materjaali ilmade ehitamiseks?

 Siin näeme, kui weidi inimese mõistus selleks arusaamiseks ulatab, kuidas ehk millest maailm on loodud. Üks asi aga saab meie waatlemises ikka kindlamaks, ning see on see tundmine, et üle meie mõistuse üks wägew wõim walitseb. kõigil loodasjadel peab üks looja olema, ning nii wõime küll siis kindlasti kõige oma teadusega ühes ütelda: „Jumal lõi taewa ning maa.“

 Jumalik wõim on ning jääb neile arusaamataks, meie wõime ainult tema olemist aimata, aga ses kindlas usus, et ta olemas on. Kuidas meie teda aga nimetame, kas Jumal Loodus, Saatus, Vaim, Wägi, see on ükskõik. Iga inimene ning rahwas auustab teda oma moodi, ning nimetab teda

 63

oma keelemurde järele ja meie nimetame teda Jumalaks. Iga rahwas ligineb Jumalale ühtewiisi, mitte inimese usk ei tee teda õndsaks, waid tema tundmused, tema armastus oma kaasinimeste ja kõigi nähtawate olude wastu, sest kõike elustab jumalik waim, ning mis inimene ühele oma kõige wähemale wennale ehk kaasinimesele teeb, seda teeb ta ka Jumalale. Keegi ei tohi oma usu pärast suurustada ning sundida, et ka teised just nii peaksiwad uskuma, kui tema sest ususundus on ajawoolul ju palju paha teinud, mis Jumala ees üksnes jõledust wõiks äratada. Meie mõistus ei jaksa looduse asjadestki õiget aru saada, kuidas meie tohime siis enestele Loojast kindlad kuju walmistada? Nii kui inimlik teadus kõigi loodasjade kohta, mis ilmalaotuses olemas on, muutlik on, niisama wõib ka tema arwamine jumaliku olemise kohta ajawoolul muutuda; mitte teadus, waid tundmus ning armastus teeb meid õndsaks.

 Ühed annawad Jumalale inimese kuju, kes kusgil peaks olema, inimese kombel kõnelema ning töötama. Teised annawad temale jälle teise kuju, aga meie wist teeme hästi, kui meie omast usuraamatust just sellest küljest omale põhjusi wõtame, kus üteldakse: Jumal on waim ning meie peame teda waimus ning tões kumardama.

 Mis on waim? Ta ei ole mitte üks kogu wõi kuju, mis kuskil iseäralikult omale aset wõtab, waid ta on kõigis paigus. Jumala waim elustab ilma ning kõik ilmalaotust, ja ta elustab ka inimest. Selles kindlas usus liginewad meie tundumsed jumalikule olemisele, kui ka tema wõim ning tema teod meile ilmmääratawaks ning meie mõistusele arusaamataks jääwad. Ta on walgust loonud ning teeb wahet pimeduse ning walguse wahel. Walgus meelitab ilmsüüta lillekesi elusse, ta elustab iludust ning häädust, aga pimedus warjab oma põues paha ning jõledust.

 Ka meie tee on lahti walguse ning hääduse poole. Üksgi wõim siin kaduwas elus, ei rikkus, jõud ning tarkus ei ülenda inimese wäärtust, kui sääl juures hää tahtmine puudub. Hää tahtmine ning armastus ühendab meid juma-

 64

liku olemusega ning teeb meid selle wääriliseks. Ta laseb meid ilma õnnest osawõtta, kui meie elukäik ka ehk wilets näitab olema. Armastus ei sure, ning see, keda armastus hauale kannab, elab tema kaasinimeste südames edasi ja tema mälestus ei unune.

 11. Õnn.

 P. K. S. U. peetud kõne.

 Õnn ei ole mitte otsida, leida

 ning anda, waid ta on kõige-

 päält oma põues kanda.

 Sõna õnn käib suust suhu, talust tallu, ning külast külla. Iga inimene ihaldab õnnest osa wõtta, aga see ihaldamine ning õnnetundmus üleüldse on wäga mitmesugune. Mis ühele õnn, on teisele inetu, mis ühele hiilgaw, on teisele madal, ning alatu, aga igaüks püüab omal wiisil ilma õnnest osa wõtta. Nii on siis õnn ning õnnetundmused wäga mitmesugused, aga siisgi peaks meil kõigepäält üks õnn olema, mille järele meie igatseme, ning ainult üks tee, mis meid sellele õnnele wiib. Sellest teest, kus meie peaksime käima ning sellest õnnest, mis meie peaksime otsima, olgu meie tänane kõnelemine.

 Õnn wõiks ehk küll ühe lille wõi õiega wõrrelda, mis ilusasti õitseb, aga mille ilutundmus wäga mitmet wiisi inimeste pääle, kes teda waatlewad, mõjub. Ühed kiidawad tema kosutawat lõhna ehk aroomat, teised imestawad tema wälimist kuju ning ta hiilgawaid lehekesi, kolmandad aga tema ilu ning eluwõimu ning tema wäärtust üleüldse. – Kõik need tundmused wõiwad küll kosutawad olla, aga selle wahega, et üks kaduw ning teine jäädaw on.

 Lille armas lõhn on kosutaw, aga üksnes ta ligiolemisel; ta hiilgawad lehekesed ilustawad ilma, aga närtsiwad ning langewad, kuid ta eluwõim ei närtsi, ta ilmsuremata. Lille hiilgawad ning lehkawad lehed hoiawad ning peidawad oma keskel üht suremata eluwõimu, mille eest nad

 65

häämeelega närtsiwad ning surewad. – Seemneterakesed, mis nendest järele jääwad ning maa pääle langewad, ei sure mullas, waid nad ärkawad uuele elule, sest loodus ei ole suretaw, waid elustaw. Nii ka meie õnn ning meie elu.

 Elu ning eluwõim ei sure, ning meie teod käiwad nendega ühes: ka õnnetundmus wõib kaduw ehk jäädaw olla. Rikkus ning auu wõiwad küll kui lehed meie õnne õies hiilgada, aga nad awaldawad meile ainult õnne wälimist külge, nad wõiwad lehtedena läikida ning langeda, kuid üksnes siis, kui nendega ühes sügaw ning jäädaw õnnetundmus kosub ning ärkab, jääb nendest kustumata mälestus järele. Kõik ei ole kuld, mis hiilgab. Kõik ei ole õnnelik, kellele Jumal küll oma andeid rikkalikult jagab, ja igakord ei awalda wälimine kuju weel mitte sisemist wäärtust.

 Kas siis ehk waesuses õnnel parem kodukoht ei ole? Ei ka sääl mitte, sest waesuses on õnneõiel weel suuremad takistused kui rikkuses, sest sääl ehk wõib wiletsus aset wõtta, mille mõju jäädawalt õnne õisi püüab lämmatada.

 Kus on siis õnn ning kes on õnnelik? See küsimus pole mitte kerge, aga ta on huwitaw.

 Jäädaw õnn siin kaduwas ilmas küll ei õitse, waid ta hiilgab, paneb meie südant rõõmu pärast tuksuma, ja kaob jälle kui wari, ning jätab sagedasti oma warjuküljed järele. Rõõm ning kurbtus, õnn ning häda näitawad üksteisega wõitlewat, nii kui walgus ning pimedus, häädus ning kurjus. – Ärkawad meie lootused, siis ärkab ka meie õnnetundmus.

 Hiilgab meile õnnepäike nii, et wõiksime ju rõõmsalt hõisata, sääl tõusewad jälle mustad pilwed meie õnnetaewast oma alla warjama. Wiletsus, waen, oht ning häda häwitawad meie õnne õilmed, ning külwawad sinna asemele kurbtust ning walu.

 Siin kaduwas ilmas ei ole õnnel jäädawat kodumaad, waid ta on muutlik, nii kui meie elu üleüldse, aga ta on igawese ajaga ühisuses, kus jäädaw wili tema tagajärg on. Siis waatleme enam selle õnne järele, mis kindlam ehk hoopis jäädaw wõiks olla.

 66

 Põllumees harib oma põldu, ta loodab oma jõuu ning wõimu pääle; elu on lühikene, õnn on haruldane asi ja tarwis on teda kätte saada, mõtleb ta. Kõik, mis wõimalik, on tarwis teha, et õnne osaliseks wõiks saada, enne kui ju ehk hilja wõiks olla. Ta häwitab oma metsa, et sellest tublisti raha teenida, ta wõtab kõik omad maa nurgad harimisele ning paneb neid sagedasti sarnaste põldude alla, mis temale lühikese ajaga suurt kasu wõiwad tuua. Ju näitab õnn temale wastu naeratawat, ja weel enam naeratab ta ise ja püüab selle järele elada, et ta oma ümbruses lugupidamist ning auustust leiaks. – Mõni aasta läheb ilusasti edasi, aga see ei kesta mitte kaua, sest ta on oma õnnele weidi ette rutanud, mis loodusega mitte ühenduses ei seisa. Ta metsad on laastatud, nurmed ära kurnatud ja ta eluwiis ära hellitatud. Nüüd hakkawad tema edasipüüdmised lonkama, nii et ta allapoole langeb, kus õnn temaga enam ühes ei käi, ja kus hõlpsasti wiletsus temale wastu wõib tulla, sest ta õnnetundmus ning ta õnne järele püüdmised ei olnud mitte loomulikud. Teine põllumees harib oma põldu ka hoolsasti, aga ta ei aja mitte õnne taga, waid ootab kannatlikult, kuni õnn temale wõõrsile tuleb. Ta waatleb enam tulewikku, ei püüa omast metsast mitte otsekohe suurt kasu saada, waid on temaga hoidlik ning edendab metsa kaswatamist hoolsasti. Ta ei kurna ka oma põldusid liiga ära ja lina külwab ta ennegi oma tarwituseks. Ta jätab ka ehk wahest mõned maatükid söödiks seisma, mis tema karjale toitu annawad ja siis, kui nad söödis seistes on wälja puhanud, oma peremehele seda enam wilja kannawad ning saaki annawad j. n. e. Sarnane põllumees ehk wõib ennemini õnne osaline olla, ning üleüldse siis, kui temal ka loomulikku õnnetundmist olemas on, mis mitte nii wäga ilma waranduse küljes ei ripu.

 Niisama ehk wõib igas seisuses olla, ning üks loomulik edu ehk edasipüüdmine wõib loomulikul põhjal seista ning edeneda. Inimene on küll oma õnne sepp, aga ajab ta teda liiga taga (taob ta teda liiga), siis ehk wõib õnn temale ka jäädawalt selga pöörda. – Nii mõnigi waatleb

 67

oma õnne mõrsjana kõrgemates kohtades, ehk taimena toredates aedades, kust õnn temale küll ehk wastu naeratab, aga wiimati ta ehk märkab, et see liig kõrgele waatlemine ometi loomulik ei olnud ja see tema õnne ei edendanud. Kahjatsemisega waatab ta siis tagasi, kus ta nii pimestatud oli ja neid õnneõisi ei märganud, mis ju ehk loomulikult tema elutee pääl õitsesiwad.

 Oleme ju kõik ekslikud inimesed, ning on siis küll ettewaatamist tarwis, kuidas meie ilma õnnest osa wõiksime wõtta, aga auusal wiisil, kus juures meie oma pühamaid kohuseid ei unusta.

 Õnn on haruldane, ta langeb küll mõnele osaks, kes midagi selleks pole teinud, et teda omale teenida ning omandada ja jääb teistest eemale, kes palehigis töötab ning kes teda küll ehk oleks omale ära teeninud.

 Sarnane õnn on aga see wälimine on, mida ilm pakub: Ilmalik hiilgus, kaduw warandus ning auu. Aga jäädaw õnn on jumalik taim, mille juured sügawamale ulatawad. Kaduw ja jäädaw õnn ning õnnetundmus tarwitawad üksteist, aga nad ei ole mitte üksteisega nii wäga seotud, ning need tundmused wõiwad ka üksteisest lahus edasi kesta, sest kellel parema õnne tundmustest osa on, see ei tunne ennast kunagi õnnetu olewat, waid ta leiab enesele ikka troosti, kui ta igatsused ka mitte täide ei peaks minema. Tuleb ju sagedasti nähtawale, et waene kes palehigis oma igapäewast leiba teenib, ennast õnnelikuma tunneb olema kui rikas, kes külluses elab. Ka elu äratüdinemist tuleb rikaste juures palju enam ette, kui waesema ning alama seisuse inimeste seas.

 Õnnetundmus on taewalik and, ning keegi ei wõi ütelda ning ennast sellega wabandada, et temal õnnetundmused puuduwad. Harjutama peame endid hääduses, siis ärkawad paremad tundmused, mis meie sees olemas on, ka õnnetundmus, elule; sest kes otsib, see leiab. Otsima peame ka ilmalikku wara, et meie seisukord kindlamaks saaks, sest õndsalikum on oma kaasinimest aidata, kui et meie sunnitud oleksime teise käest abi paluma.

 68

 Õnnestawad kõik sinu ettewõtted, ning kaswab su warandus, siis õitseb su õnn küll wäljaspidi; aga üksnes siis on sinu õnn täielik, kui armastus kaasinimeste wastu õnnetundmust ülendab. Meie seas ei ole suurt rikkust, aga siisgi on ka meile õnneilm lahti; mis meil ei ole, seda ehk wõime leida. Siis püüdkem ning otsigem seda, mis meie süda ihkab, ning mis meie rahule tarwis läheb. Noorus on see tee, mis meid igatahes õnnele wiib ning armastus on õnne siht. Paistab ju taewalik päike kõigile, ning meie kõik wõime ilma ning tema iludust imesteleda.

 Ka auu on õnne armsamatest lastest, sest: auus nimi on kallim kui suur rikkus. Aga kas inimene auus on, seda ei awalda iga kord mitte tema wälimine kuju, ning need auutähed, mis ehk mõne rinnal ning kaelas hiilgawad. Sarnased ehted peaksiwad küll inimese tubliduse ning tema häätegude tundemärgid olema, aga ilm on ekslik ja nad ei juhtu mitte igakord oma õige koha pääle, ning sagedasti tuksub alatu riide all ustawam süda, kui seda ehk hiilgawate auutähtede kandjal olemas on.

 Rikkus, õnn ning wara ülendawad küll õnnetundmust, aga siisgi otsime kõige päält seda õnne, mis jäädaw on, kui ka kõik muu meist ehk peaks kaduma.

 Kui kõik meie ettewõtmised peaksiwad nurja minema, ning mustad pilwed kõik meie eluõnne katawad, siis on meil ometi üks õnneilm lahti, üks õnneilm, mis mitte kaduw ei ole, ning mida üksnes meie waimusilm wõib näha. Meie kõik kanname enestes parema ning jäädawa elu ja õnne seemneid, aga üksnes siis kannab see seeme meile oma wilja, kui meie endid waimus täiesti looduse wägede ning oma saatuse alla anname. Oleme ju ometi kõrgemate wägede alamad ning oma saatuse saadikud siin ilmas; kas meie siis enam ehk wähem korda saadame, on ükskõik, kui meie üksnes seda teeme, mis meie jõuus on, ning kui meie oma inimlikku kohuseid truuisti täidame. Üksnes alandmus kaitseb meid selle eest, et kunagi kõik meie õnn ning õnnetundmus kaduma ei lähe.

 69

 Rasked on eluwõitlused, aga jäägem kindlaks! Siis ei riisu meilt keegi elu-krooni. Jäägem ustawaks oma inimliku kohuse täitmisele, siis saab meile õnn osaks, ning kui ta ka wäljaspidi ei õitse, wõime teda ometi maitselt oma põues kanda, ehk õitseb siis see õnneõis ükskord meie haual paremini.

 12. Mina ning sina.

 P. E. K. S. peetud kõne.

 Kui jumalik wõim ning wägi inimestele ilma küll ehk nii wõiks jagada, et kõik sellega rahul oleksiwad, siis ei kestaks see ometi mitte kaua, ning sarnane jagamine peaks ikka jälle uuesti sündima, sest meie, nõrgad inimesed, ei jaksa mitte oma ning teise õigust ning wäärtust õiglaselt kaaluda. Jumal on siis ilma inimestele jätnud nii, et nad sääl ise üksteisega lepiksiwad, üksteiselt õigust otsiksiwad ning leiaksiwad. Ja seda teewad ka inimesed, aga see töö teeb nendele palju raskusi, kulu ning waewa, ja siisgi jääb sagedasti tumedaks, mis minu ning sinu wäärtus kaalub, ning mis minu, ning sinu oma peaks olema.

 Küll mõteldakse ning töötatakse selle kallal, et igaühele õigus osaks saaks. Küll on palju kohtuid ning kohtumõistjaid, küll on ju suured seaduse raamatukogud, kelle läbi inimestele õigust peaks jagatud saama, aga siisgi on ehk küll wäga aruldane asi, kus õiguse otsijad ütlewad, et mina ning sina oleme nüüd täiesti õiguse osaliseks saanud, enamasti aga sünnitawad wastastikku süüdistamised ning õiguse otsimised ikka enam põnewust kui ühisust.

 Mis nüüd suured wõimud ei jaksa hääks teha, sääl ei jaksa siis siin meie waatlemine ka küll wist suurt korda saata, aga huwitaw ehk wõiks siin juures olla waadelda, esiteks mille mõjul ehk põhjusel wahesein minu ning sinu wahel wõib tekkida, ning siis, teiseks, mis abinõuudega neid wahesid minu ning sinu wahel wõiks kaotada ehk wähemalt nõrgendada, nii et see wastik seis mitte nii wäga eksitaw ning

 70

takistaw ei oleks. Nende takistuste ning põnewuste kõige mõjuwamaks häwitajaks ning ühisuse edendajaks on, ning jääb suurmeelsus ning allaandmus (Ergebenheit.*)

 Eksimine on küll inimlik, sest igaüks wõib eksida, aga eksiarwamised, ehk süüdistamised langewad enamasti ikka teise, aga mitte oma pääle. „Mitte mina, waid sina oled süüdlane,“ seda tõendatakse sagedasti mõlemalt poolt, ning wäga harwasti kuuldub ka ütlemist: „mina olen süüdlane, mitte tema.“

 Kui nüüd mõlemilt poolt see ilmsüüta „mina“ ja see süüdlane „tema,“ wastu kõlab, kellel peaks siis süüd olema, sest mõlemil pool on ju üks „mina“ olemas?

 Muidugi peawad siis teised oma arwamistega sinna wahele tulema, ning wälja arutama, missugune „mina“ sääl õiglane, ehk kumb nendest ülekohtune on.

 On nüüd ka hääde ligimeste ning sõprade nõuu sääl juures ilma mõjuta, siis otsitakse õigust kohtu läbi. .

 Need takistused, kaasinimese ning tema omaduse wäärtuse lugupidamises on kahesugused, esiteks, kus inimene küll aru saab, et temal ülekohus on, aga kus ta siisgi omale õigust otsib. Sarnasele omaõiguse tagaajajal peaks wali kohus olema, sest tema eksib meelega, ja sarnane kohtuotsus saab teda ka, warem ehk hiljem, tabama. Peaks aga sarnasel walelikul korda minema kõik oma eluaeg ennast ilma ees õigeks tunnistada, siis saab ometi kõigekõrgem kohtumõistja ta südametunnistust rusuma kus tema teod ta üle walju kohut mõistawad ja tema eluõnne temalt wõtawad. On inimese elureis siin ilmas lõpetatud, siis käiwad muidugi kõlbmata inimese teod niisama tema järele kui hää inimese hääd teod tema järele käiwad.

 Teiseks aga eksitakse, kus arusaamine puudub, mis minu ehk teise oma on, ja kus juures siis igaüks ennast suurema õiguse osalise arwab olewat. Sarnased ekslikud arwamised wõiwad teaduse ning tundmise puudusel sündida, ning nad on

 *) Sõna Allaandmus wõiks selle sõna kohane olla, kui saksakeeli „Ergebenheit.“

 7l

ennemini andeks andmise wäärilised kui need, kus inimene oma ülekohut küll tunneb, aga siisgi teisele ülekohut teeb, ja nendest siis, kelle waim küll ehk kaine tahaks olla, aga kelle liha nõrk on ning kes arusaamise puudusel, wõi kitsameelsuse põhjusel, oma ligimese ning iseenese eluõnne rikuwad, nendest olgu enamasti meie tänane waatlemine.

 Näit. Isa lahkub siit ilmast, ning jätab kaks poega järele. Pojad lähewad nüüd pärast isa surma lahku, nii kui kord ja kohus, sest nendel on ka ju mõlematel oma perekond. Isa on enne surma kõik korraldanud, nii et nende warajagamisega takistust ei tuleks. Aga siisgi on üks wäike takistus ilmunud, ühe õige wäikse maalapikese pärast, mida kumbgi wend omaks tunnistab. Esiti oli wähe sõnawahetust, millel ühtegi paha tagajärge ei näidanud olewat. Aga kui mõlemilt poolt see „Mina“ oma eesõigusega ette tungis, siis läks nende asi ometi põnewaks. - Sellest pisikesest maalapikesest ei oleks küll kumbgi wend suurt wälja teinud, sest isa oli neile kaunis suure waranduse järele jätnud, aga, õigus minul on, ning see peab minule ju saama, ning seda arwasiwad mõlemad.

 Mida suuremaks nende põnewus läks, seda wõimetumaks läks kummaltgi poolt järelandmine. – Suurtest kuludest hoolimata, pidiwad kohtu ülekuulamise all ka maamõõtjad platsi astuma, kus ka ligematel maaomanikkudel nende maad pidiwad mõõdetud saama.

 Selle suure tüli ning kulude tagajärg oli, et kummagil nendest õigust ei olnud, sest see maatükk leiti nende naabri oma olewat.

 Sarnane oma õiguse kaotamine wõis küll ehk nende mõlemate kasu olla, sest nende põnewus ning wihawaen oleks muidu ehk wennaste wahel ikka suuremaks läinud, kuna nüüd aga wend wenna jälle aega pidi tagasi leidis. Alguses käisiwad nad küll weidi põnewalt ning häbelikult üksteisest mööda, aga see õnnetu protses oli neid ometi niipalju targemaks teinud, nii et nad jälle üksteist hakkasiwad lugu pidama, ning siis mõlemad wennad õige hääs rahus ning ühisuses üksteise ligidal edasi elasiwad, ja wii-

 72

mati ka wäga hästi aru saiwad, et üks hää wend enam wäärt on kui maatükk.

 Üks teine näitus kahest hääst sõbrast ning ärimehest, kus ka liiga omaõiguse woli nende sõpruse wahele kippus tungima. – Nad algasiwad oma äri sõpruses ning ühisuses, ja ei küsinud palju selle järele, mis minu ning sinu oma, waid edendasiwad tublisti oma kaubandust.

 Nende äri edenes hästi, aasta aastast kaswas nende warandus, ning nii leidsiwad nad ka, kui auusad inimesed, kõigilt poolt usaldust ning lugupidamist, aga ometi tuli nende ühisuses takistus, ning see ei wõinudgi teisiti olla, sest liig sõprus, ning liig armastusgi ei olewat mitte kosutaw ning nii siis ka liig usaldus. Küsimus ärkas, „mis on minu ehk sinu oma,“ ja läks aega pidi ikka põnewamaks, ning tegi lõhet mõlemate wahele. Katsusiwad küll oma wana sõpruse tõttu ilusasti oma wahel toime saada, ning oma äri asjad jaotada, aga see „mina“ tõusis mõlemalt poolt nii wäga wägewasti ette, nii et tema „sina“ enda temale ei arwanud alandada wõtwad.

 Asi läks wanemaks ning põnewus suuremaks, nii et aegapidi sõpruse asemele wihawaen tekkis. – Nüüd ei olnud enam warandus ning äri pääasjad, waid auu ning õigus, ning see oligi, mida igaüks nendest omal enam arwas olewat. – Kumbgi ei tahtnud äri teisele jätta, ka rahatasu eest mitte, ning igaüks nendest pidas ennast tema pärandajaks. Kohus pidi nüüd nende asja seletama, ning üleüldse selles tükis, kellele see äri pidi jääma, ning kumb nendest omaks osajaoks raha pidi wastu wõtma.

 Uudishimulikult waatasiwad nüüd ligimesed, mis kohus selles asjas otsustab, ning kumb nendest selle koha pärijaks peaks jääma, Keegi ei uskunud enam, et siin parem arusaamine ning järelandmine wõimalik pidi olema, sest sarnases põnewuses arwatakse nagu auu asjaks, omale õigust saada ning nii wastase ülekohut ilma ees selgeks teha.

 Nüüd sündis aga ometi midagi, mis harwa sünnib, ning mis igapäewaste inimeste arwamise järele ilmwõimatuks peetakse. – Esimene, ehk wanem nendest ärimeestest

 73

sai järelemõtlejaks ning igapidi tagasihoidlikuks oma õiguse otsimises, ja temal näitas esiteks iseendaga wõitlemist olewat ning siis rääkis ta umbes järgmist: „Mina ning tema – kas meie ei ole ju mõlemad inimesed, ning kuidas on inimesel wõimalik kõigeparemini oma kohuseid täita? Olime ju hääd sõbrad, kui meie kitsikuses ning waesuses olime. Nüüd on Jumal meid waranduse poolest õnnistanud, aga meie sõprus on wihawaenuks muutnud. Mil põhjusel on see nõnda sündinud? Kas ei wõiks ennemini ilma waranduseta rahus ning ühisuses elada, kui et waranduse läbi wihawaenu edendada? Mina peaks ilma ees pilkamist ning naeru kartma, kui ma oma eesõiguse oma sõbrale ehk wennale annan? Ja siin peaks weel kohus selgust otsima, kellel eesõigus selleks peaks olema, minul wõi temal. Ilm wõib mind naerda, see ei riku minu südamerahu, aga ilm ei wõi minule südame rahu anda, kui see minult on riisutud. Kohus jäägu meilt eemale, sest ma olen nüüd omale ühe uue rahukohtu paragrahwi leidnud, mis meid mõlemaid küll ehk sihile wõiks aidata.“

 Nüüd kogus ta omale paremaid mõtteid, ning nii astus ta siis oma endise sõbra ette.

 „See koht oli seni meie mõlemate omandus. Nüüd läheme lahku, ja üks meist mõlematest peab teda omandama. Mõlematele ei wõi ta ju saada, ning selleks ei wõi siis ka kohus meid aidata. On meid Jumal õnnistanud, ning uue ärikoha saamine ei tee minule ühtegi muret. Ma wõtan oma ärijaoks raha wastu, selle järele kui sina seda ju ise oled hääks arwanud.“

 Tema wastane kogus nüüd sõnu, oma rõõmu ning tänu awaldada, aga ta ei andnud selleks palju mahti, üteldes, et sarnane ühendus kummatigi poolt mitte tänuwääriline ei peaks olema.

 Nende äriasjad saiwad nüüd pea õiendatud, ning esimene ärimees lahkus ning rändas wälja. Jumalaga jätmiseks tuletas ta weel mõnda meelde nende esimesest sõprusest ning ühisusest, ja ütles wiimati: Kui ka meie endine

 74

sõprus meist on lahkunud, siis peaks ometi wihawaen meilt kaduma, see on minu südamelik soow. Ela hästi, Jumalaga.“

 Kui nüüd teine ärimees omale weel mõtteid ning sõnu kogus, oma wastasele lugupidamist ning auukartust awaldada, oli see ju tema silmist kadunud. Kuhu ta rändas, jäi tema senisele seltsimehele esiteks teadmataks, nii wäga kui ta ka tema uue elukoha järele kuulas ning uuris. Nüüd hakkas ka tema rinnus ta kaasärimehe suurmeelsus tuksuma, ning ta sai aru, et ta asjata põnewust oli sünnitanud. Kõige oma warandusega oleks ta nüüd oma eksitust hääks teha soowinud, aga see oli hilja.

 Ju nendest kahest näitusest paistab wälja, mis omaõiguse tagaajamine wõib tuua, ning kuhu ta meid wõib wiia, ehk jälle, mis kosutaw tagajärg leplikul olekul ning järeleandmisel wõib olla. Parem on ülekohut kanda kui ülekohut teha.

 Nendes mõlemates näitustes wõidab häädus, ning sarnane häädus wõib ka meid kõigist eluwõitlustest läbi aidata kuid ainult hääd tahtmist ning suurmeelsust on selleks tarwis. Tuleb ju sarnaseid nähtusi paraku palju enam elus ette, kus häädus koguni jalgade alla tallatakse, kus see „mina“ ehk „meie“ wastastikku nii kokku põrkawad, et järele andmine ilmwõimatuks tehtakse, ning kus siis mõlemad õiguse ehk wõidu tagaajajad enam ehk wähem wiletsusesse langewad, kus põnewus ning wihawaen jõleduse tegudele äritawad, ning kus siis inimesed üksteise waranduse ehk ka elu kallale tormanud.

 Sarnaseid nähtusi pole meil aga mitte tarwis ligemalt ette kujutada, sest neid wõib igaüks ise awalikus elus kuulda ehk näha. Üksnes sarnased nähtused, kus suurmeelsus ning häädus wõidawad, wõiwad ka meie paremaid tundmusi ning tahtmisi äratada ning toetada, nii et minu ning sinu, meie ning teie wahel, kõik põnewused ning takistused eemale jääksiwad.

 Ka meie seltsis on sisemises ning wälimises toimetuses mõnda wäikest põnewust ette tulnud, kus enam suurmeelsust ning järeleandmist oleks soowida olnud. Ka meie tahame tulewikus, kõige oma õiguste pärimiste juures, kui

 75

 seda tarwis peaks olema, ikka seda kallist wanasõna omas südames kanda: „Parem on ülekohut kanda, kui ülekohut teha,“ sest siis meie wõidame ennem, kui liig oma õiguse tagaajamisega. On ju meie lipukiri „Ustawus,“ siis jäägem ustawaks iseendale, oma seltsile, ning inimliku kohuse täitmisele üleüldse. Siis ehk märkame oma wigasid niisama hõlpsasti, kui teise omasid, siis ei ole minu ning sinu, meie ning teie wahel wististi nii hõlpsasti põnewust karta. Selles mõttes weel järgmised salmid:

 Meie seltsi lipul lehwib

 Ustawus ning armastus,

 Kindlalt tema ümber seiskem

 Häädust ta warjul püüdkem,

 Andkem andeks wennale.

 Ülendagem seltsi wäärtust,

 Ülendagem auusat meelt,

 Kasinus ja karske elu

 Olgu meie seltsi ilu,

 Tehku meid siin tugewaks!

 Kindlalt edasi siis püüdkem!

 Täitkem oma kohuseid:

 Eluaeg on lühikene,

 Armastus on igawene,

 Andkem kätt siis sõpruses!

 Jäägem truuiks omal lipul,

 Suurmeel meid siin juhtigu;

 Kindlalt tema ümber seiskem

 Häädust ta warjul kaitskem,

 Andkem andeks kõigile!

 13. Ühisus ning tema takistused.

 Ühisus kosutab ning waen kaotab, see on küll tuttaw asi, tuleb aga siisgi ajajooksul ette, et sellest kosutawast ühisusest ei hoolita, waid inimesed annawad hoopisid üksteisele

 76

– hoolimata sellest, kui ka need hoobid kõige walusamalt nende eneste pääle tagasi langewad.

 Suurtel riikidel on oma talitused ning nõuupidamised ühelmeelel oma riigi kasude kaitsmiseks ja edendamiseks. Ja kui sääl wahest ühisuse takistust ette tuleb, siis on see arusaadawam, sest nende nõudmised ja püüdmised on juba loomu järele mitmesugused.

 Aga kudas on meil, eestlastel, lugu? Meil pole mitte politikat toimetada ega seadusi sepitseta, waid elame suure Weneriigi seaduse ja kaitsmise warjul, nõnda et meie oma koduses elus ja seltskondades õige wennalikult üksteisele wõiksime kätt anda, usalduses ja ühisuses oma wäikest talitust edendada.

 Aga asi ei ole siisgi sugugi nii, waid kisklemine ja lõhkumine tuleb sagedasti nähtawale, kus ühisuses midagi tahetakse üles ehitada.

 Ka sääl, kus paremad püüdmised ühisuse-templid peaksiwad ehitama, püüab üks kahetsemise wäärt madal waim walitseda ja inimeste südameid rõhuda.

 Ja kui armastuse ja ühisuse igatsused sinna peaks liginema, siis olla need paganlikud püüdmised, keda kahtlustades enesest eemale lükatakse.

 Aga armastusetuluke ärgu kustugu, kui ta ka mõnele näitab walus olema. Kes ühe hää tahtmise tagasi lükkab, pole seda mitte wäärt; kes loomuliku armastuse ja ühisuse asemele tahab üht kunstlikku kokku seadida, selle töö ei kanna mitte hääd wilja.

 Kahju küll, et meile, eestlastele, kiituse asemel laitust osaks tuleb. Mõned arwawad, las minewikus, ehk jälle wälimistes oludes põhjust olewat oma wigasid wabandada ja meie süüdi kergitada, mina aga ei leia neil wabandustel põhjust olewat, ning oleks küll hää, kui meie oma wigasid paremini tundma õpiksime, neid kahetseme ja end parandame.

 Iseenese tundmine, ühisus ja armastus wiib meid ühele paremale sihile. Üksnes selle õnn ja wara on kindel, kes mitte üksinda oma, waid ka teise auu ja wara edendab ning kaswatab: „Otsige esmalt taewariiki, siis saab teile

 77

kõik muu pääle“ – see on ju ka: otsi esmalt häädust, ühisust ja üleüldist kasu, siis saawad ka sinu oma kasud kindlamini kaswama, aga mitte siis, kui sa auu ja wara ainult enesele tahad riisuda, ning teisi tagasi lükata.

 Wõib olla, et meie järeltulew sugu meie kahetsemise wäärt käradest õpetust saab paremini kokkuhoidma ja ühisuses oma asju talitama, aga miks ei peaks siis meie ju algust tegema ning oma järeltulewale sugule ka paremat eeskuju näitama!

 Kaswagu siis lugupidamine ja armastus meie, eestlaste wahel, pidagem lugu aga ka wõõrastest – kui meie nende põlgamist ära ei taha teenida, ning pidagem kõige päält kalliks meie Wene riiki.

 Püüdkem armastuses oma riigialama kohusid täita, et mitte sundus meie pääle ei langeks, sest kus sundus armastuse asemele astub, sääl läheb riigile ja alamatele suurem kasu kaotsi.

 Elagu ühisus ning armastus, siis pole waenu ega sundust olemas.

 14. Pea kinni, mis sul on.

 Peab üks seltskond ehk rahwa sellest kinni, mis tema rahule tarwis läheb, see on: parematest püüdmistest, siis tõuseb ta kõrgemale; ei tee ta aga seda, siis langeb ta madalamale järjele. Kahju aga küll, kui hää ning paha wahel asjakohast wahet ei taheta ehk ei mõisteta teha, milleks meid minewik ning olewik küll ehk wõiks õpetada.

 Suure põnewusega lugesin „Eesti Postimehes“ hr Järwe kirjasid Eesti seltside kohta ja arwasin, et need mõtted osawõtmist ning lugupidamist saawad leidma: on ju ka aeg, kus hää ning halwa tahtmise ning püüdmise wahel peaks hakatama paremini wahet pidama, kui see ehk seni on sündinud. – Hr Järwe kaebamised meie aja ning seltsliku elukohta on just kui hüüdja hääl laanes, mis küll meie tähele-

 78

panemist ära teenib. Ei taheta sellest aga siisgi aru saada ja lugu pidada nõnda kuda ju mõnelt poolt kuulda, siis on see küll kahjatsemise wäärt asi. – Ärge otsige mitte inimese nõrkust säält, kus pühamad püüdmised peawad tähele pandud saama, sest ilmeksimatu ei ole keegi. – Mitte see ei ole pääasi, kui palju inimene teab ning mõistab, waid sellepääle tuleb rõhku panna, kudas ta oma tundmusi ning tahtmisi tarwitab. – Kõik ei ole mitte kuld, mis hiilgab, ja kõik mitte paha, mis ehk mõnda wõib pahandada.

 Üks erapooletu ning südamlik soow nii kui Järwe kirjades see nähtawale tuleb, wõib üksnes hääd edendada, aga ialgi paha sünnitada, kui ka iga arwamine sääl mitte ilmeksimist ei wõi awaldada. – Paha tahtmine ei wõi aga kunagi hääd edendada, kui tema teadus ka ei tea kui kaugele ulatab.

 Meie sügawam, südamelik tegewus ning parema püüdmise põld ei edene küll weel wist liiga lopsakalt, sellepärast olgem ärksad ja kaitskem parema tahtmise ning püüdmise sädemeid, et nad ei kustuks. Ärge otsige teiste wigasid säält, kus nad kahjulikud ei ole, ja ärge wiitke asjata aega ühe parema ning pühama püüdmise juures warjukülgesid otsides, waid kaswatagem ning edendagem aga hääd ühisuses ning armastuses.

 15. Jõulud.

 Ärka! Ärka uuele elule! kõlab läbi ilma.

 See hüüdja hääl ei ulata aga mitte weel õrnemate õiteni, sest weel ei ole looduse ülestõusmine, weel ei meelita kewade õieilu ilma ehtima, weel uinub loodus walge waibaga kaetud, aga üks õis ärkab elusse kesk külmal talwel. See on armastuse õis. Ta ilustab ilma ning soojendab inimeste südameid.

 Kristus on sündinud! Betlema lapsuke ilmub meile uuesti.

 79

 Loomulikul teel ühendame endid temaga uuesti, sest üksnes siis walgustab ta meie waimu ning soendab meie südameid.

 „Miks teie otsite inglid taewast selleks on ju inimesed maa pääl! Miks Teie ootate uut Messiast, selleks on ju Inimese poeg“ .

 Meil kõigil on üks Isa taewas ning meid kõiki ühendab üks taewalik tahtmine – Jumal on waim, ta on kõigis paigus; ta ülendab ning elustab taewast ning ilma, ta elustab ja ühendab ka inimeste südameid. – „Usk, lootus ning armastus, aga kõige ülem nendest on armastus.“ Keegi ei ole oma usu pärast halwem kui teine, sest üksnes hää tahtmine ning armastus oma kaasinimeste wastu awab meile taewauksed ju siin ilmas, kuni igawesesse elusse. Midagi ei lähe kaduma, waid muutub ainult, uinub ning ärkab, närtsib ning õitseb uuesti. Armastus ei sure, ning kui teda surema sunnitakse, siis ta ärkab uuesti. Seesama armastus, mis Kristust sundis oma kaasinimesi taewarõõmu maitsta lasta. – „Õndsad on kõik, kes armastawad“ – seesama armastus elustab ka nüüd weel maailma, kui ta ka meie päiwil kipub kustuma.

 Meil on üksnes hääd tahtmist tarwis, seda palume, ning sarnane palwe saab meil täidetud. – Meie kaasinimesed on meile paremad, kui meie neid armastuses waatleme. Siis andkem wennalikult kätt üksteisele nüüd, kus armastuse Jumala hingeõhk uuesti üleilma lehwib. – Ilmsüüta rõõm ülendagu ning ühendagu meie südameid, ning äratagu kaastundmust kõikide wastu. Õnn ning õnnetus rikkus ning waesus on ikka olnud ning saab ikka olema ning jääma, aga meie pühalikumad püüdmised ning kohused olgu üksteist toetada rõõmus ning kurbtuses, hädas ning waewas.

 Waesust ning wiletsust ei wõi mitte küllusega ning haigust mitte terwisega wõrrelda, aga siisgi ühendab hää tahtmine ning armastus kõikide õnnetundmused. Paistab ju taewalik päike kõikidele ja on kõikidel üks siht, siit kaduwast

 80

igawesesse elusse ning üksnes hää tahtmine ning armastus wiib meid jäädawale sihile, paremasse igawesesse elusse.

 Kaastundmine, kallis saatja, awitab ka raskeid koormaid kanda ning kuiwatab kaasinimiste, wenna ning õe pisaraid. – Ärgaku Jõuluküünlate säral, kaswagu ja kosugu kaastundmus, ühisus ning armastus.

 16. Jõulud.

 Kesk pimedal, külmal talwel hiilgawad taewalikud walgusekiired inimeste südameid soendama ning nendes taewalikka tundmusi äratama. Aga millest jutustawad nad meile? Nad räägiwad kaugest minewikust, kus üks inimese poeg ilmale sündis, kes oma kaasinimesi oma taewa Isale tahtis lähendada. Kristust on meile taewas kinkinud, sest kõik hää tuleb Jumalast, aga tema inimlik olemine ärgu saagu kunagi wõõriti mõistetud, sest ainult siis, kui meie teda kui inimest õieti tunneme ja tema inimlikkudest püüdmistest aru saame, – ainult siis tunneme ka tema taewalikku tahtmist, kes inimeste ebaootamist ning igatsemist tahtis kustutada. „Kuis wõid sa Jumalad armastada, keda sa ei näe, kui sa oma wenda ei armasta, keda sina näed,“ ütleb ta ise. – Kristuse õpetusest paistab meile kõige päält silma, kudas ta oma kaasinimesi armastuses püüdis ühendada. Armasta oma wenda oma kaasinimest, püüa hääd ning wihka kurja, siis oled sa Jumala laps, ning kui sa seda ei tee, siis ei ole sul Jumala olemisest weel aimugi; sinu taewariiki tagaajamine on asjata ja sinu ohwerdamine ning häätegemise kiitlemine ei saada sinule ialgi taewalikku tundmust, ei siin ega kuskil teises ilmas. Jumal on waim, aga mitte üks kogu. Jumala waim ehk kõige looduse wägi ehk wõim on meie nõrgale mõistusele mõõtmata. Ainult waimus wõime temale pühalikult ligineda. Kas on aga see inimese poja taewalik tahtmine ning pühalik püüdmine ka ikka edendamist leidnud? Kas ei ole tema järelkäijad ka ehk wahest inimese waimu ülendamist usu sundusele alandanud. Eks ela ju

 81

 Jumala waim kõiges tema looduses, miks siis ka mitte inimeses? Ning kui tema püha saatus meie ilma juhatab, siis ei olegi temal tarwis meile inglid taewast abiks saata, waid inimese südames awaldab ta oma püha tahtmist. Looduses ei ole roojust olemas, kui inimene teda ei roojasta. Ilmsüüta lillekestega tahtis Kristus meid wõrrelda, ning weel palju kõrgemale – kuni taewani – tõsta, kui meie aga oma eksitusi tunneme ning kahetseme, kurja wihkame ning hääd ihkame, aga kas ei ole jälle aja jooksul hirmutont armastuse asemele nihkunud? – Põrguwärawaid tahtis ta õnnistaw elu igawesti kinni suruda sellega, et ta inimese waimu ülendas, aga nad on ta jälle lahti kiskunud, et rõhutud inimese waimu weel enam suruda. Weidi leidis Kristus arusaamist, kui ta elas, aga weel wähem, kui ta siit ilmast oli lahkunud. Ka tema kandis rõõmu ning kurbtust oma südames kuni surmani, miks siis ei peaks rahul olema meie, ka siis, kui meie õnn siin ilmas ei peaks õitsma. Rikkus ning waesus, rõõm ning kurbtus peaks armastuses ühele sihile püüdma ning jõudma, sest mõlemaid ootab ühesugune püha saatus, aga igaühele tema tegude järele. Kes armastuses elab, uinub armastuses igawese, õndsa saatuse hõlma, kes midagi – ka kõige wähemat tolmu – kaduda ei lase. Küll ei jõua waese inimese hurtsikut üksgi trööstlik sõna soendada, ei üksgi meelitaw mõte tema nälga ning janu kustutada, aga kannata, kui ilmlik arm ning abi sind peaks maha jätma. Kannata, kui ka taewas oma halastusega peaks wiibima, sest Kristus kannatas ka! Sääl pool elu on õndsalik rahu ning taewas on kannataja elukroon tallele pandud. Kuigi talwiste pühade rõõm, mis paljudele osaks on, sinu meelt peaks kurwaks ning sinu hurtsikut külmaks jätma, on siisgi ehk üks silm, kes ka sinu häda ning kurbtust näeb ning temale piiri paneb. Looda, oota! Jõuluwalguse kiir ei kustu, ja taewalik päikene saab ilma soendama ning talwe südant sulatama (ka inimeste südant). Weel tuleb kewade, kus jälle lillekesed õitswad, ning siis saawad puud ka sinu hurtsiku ümber haljendama, kus linnud looduse ehtes oma Loojale liitust laulawad. Siis saab

 82

see sinule kosutawam olema, kui rikkalik rõõm sellele, kes külluses kõik ilma rõõmu tahab taga ajada.

 Ning ema süda, kes oma lapsest rõõmu ootas, – mis tunneb ta, kui rõõmu asemel kurbtus ning walu tema südant suruwad? Ja, walus wõib see küll olla, aga ka sinu kurbtus ei ole igawene. Waata seda ema Betlehemas, sest ka tema tundis kurbtust ning rõõmu kui sinagi. Tema poeg, kui armastuse kuningas oma rahwale, leidis kaasarmastust, aga muutlik on ilma auu ning arm, ning ta muutis ennast wihaks. Nad teotasiwad ning surmasiwad teda ning andsiwad siis alles poja surnukeha armastawa ema hõlma. – „Elagu Parrabas, suregu Kristus,“ hüüdsiwad nad, ning see hääl ei ole weelgi waiknud. „Elagu tigedus, suregu häädus.“ Wõidujulguses arwasiwad nad kõik paremad ning pühamad püüdmised ning tundmused jalgade alla tallata ning tema mälestust kustutada. Aga hää seeme ei sure ning kui ta ta langeb, siis ta tõuseb üles, tema mälestus ärkab uuesti, ning hää seeme kannab hääd wilja. Kristuse pühamad püüdmised kandsiwad ka wilja, tema armastaw süda leidis wastuarmastust, ning need oliwad õnne õilmed ka tema eluteel; aga mõnigi suu kes ..Hosianna!“ laulis, hüüdis ometi: „Poo risti, poo risti!“ ning ka kõige truuimad sõbrad jätsiwad teda maha, salgades: ,Ma ei tunne seda inimest!“

 Kas ehk sina ei wõi ka Betlehema lapse elust eeskuju wõtta, sääl, kus armastus asjata tigeduse wastu wõitleb, ning kus sinu pühamatele püüdmistele muda pillutakse? Õnnistaw on hää tahtmise edendus, aga näed sa siisgi oma ootuseid ning igatsusi närtsiwat, ehk siis haljendawad su haual weel lootuse oksad. Õndsalik on üks armas mälestuse tundmus, peaks ta aga kustuma, siis kustugu, on ju ka õndsalik unustusesse uinuda. Õnnerikas on kaastundmine ning wastuarmastamine, kustub ta aga sinule, siis ehk hiilgab ta teisele. – Elagu Betlehema lapsuke, ning hiilgagu tema täht uuesti meie südamesse! Ta surus sundusewärawad ning awas armastuseuksed, et taewas ning maailm ennast inimese tundmuses ühendaks ja tema elu walgustaks

 83

ning õnnistaks, elus ja surmas. Ärgu kustugu see taewalik säde ialgi meie südames, ei rõõmus ega kurbtuses. Kui ta ilm meie eluõnne peaks riisuma, siis wõtku ta seda, aga wiimast õnne ta ei wõi meilt ometi riisuda, sest seda wõtame kalmule ühes. Elu wäärtus kustugu ainult surmas, kus õndsalik rahu igawesele elule uinutab.

 17. Linnud ning nende laul.

 Wanadel aegadel olewat linnud ka rääkida osanud, nagu meie ajal inimesed, ja kui see ehk wahest luulewõimul sündis, siisgi wõisiwad ka inimesed nendest mõnda õpetust ning eeskuju wõtta. Meie ajal ehk räägiwad nad ka, aga meie ei saa nendest suurt aru, waid üksnes nende laul on meile eeskujulik ning meie õrnemate tundmuste ärataja. Siisgi on minul wõimalik, kahe õrnema laululinnu südame saladust teadustada, ning katsun siin järgmistes ridades ümber tõlkida, mis ma kuulsin. Neid kahte sõbrannad nimetati Lilli ja Alli, aga ühe kolmanda, nende kiituse ja põlgtuse wäärilise, nimi oli Pello.

 Alli ütles: „Aga Lilli, mikspärast sa ei laula, sest sinul on ju nii ilus hääl?“

 Lilli: „Miks ma peaksin laulma, kui see, kellele mu suu ning süda hõiskab, mind põlgab?“

 A.: „Kas su laul peaks siis üheainsale lauldud olema, eks me laula iseendale ja kõigele ilmale?“

 L.: „Aga see üks ongi minu ilm, minu elu ning minu õnn, kui see mind wihkab, siis on üksnes surm minu arm ning minu elusiht.“

 A.: „Aga Lilli, seda sa wist oled inimestest õppinud, kelle juures sarnased imelikud asjad pidada ette tulema. Meie, linnukesed, peaksime ju loomulikumad olema ja üksnes nendele laulma, kes sellest ka aru saawad, ja kust meile armas hääl wastu kõlab.“

 L.: „Ja siisgi on mu laul üksnes temale pühendatud, kes mu häält ei taha kuulda ning kes mind wäärt ei arwa

 84

olewat armastada. – Eks see ole ka loomulik, kui ma nüüd suren, sest laulda ma ei tahagi enam. Need haawalehed sääl wärisewad kui minu süda, aga kui nad kollaseks lähewad ning langewad, siis nad ei wärise enam. Kallis sõbranna, kui ma suren, mata mind nende alla ning ütle temale terwisid.“

 A.: „Aga mis sa räägid, mu kallike, nii noor, ja tahad ju surra? Kes on see „tema,“ kellele ma terwisid pean ütlema?“

 L.: „Kas sa siis teda ei tunne, kelle hääl nii wäga armas, kelle silmad särawad, ning kelle ligiolemine õndsalikku tundmust äratab? Kas sa siis Pellod ei tunne?“

 A.: „Ah! Pello siis ongi see üks, kellel see wõim peaks olema sind surmale suigutada ning elule äratada? Waene kahetsemise wäärt õekene! Kas tead ka, et Pello ongi, keda ma põlgan ning wihkan, kes aga mind siisgi rahu ei jäta, waid minule iga moodi oma armastust püüab awaldada?“

 L.: „Ah, kas see wõib wõimalik olla!? Ta on ju nii wäga hää ning armas, hoopis teist moodi kui kõik teised, ja teda on sinul wõimalik põlata ning wihata? Küll oled sa siis rumal, mu õekene.“

 A.: „Ei tea, kas sinu armastus wõi minu põlgtus suurem rumalus on. Aga minu arwamise järele ei tohiks sa sugugi oma põlgajat armastada.“

 L.: „Ta wahest ei põlgagi mind, aga ta ei wõiwat mind ka armastada.“

 A.: „Ta ei wõi sind armastada, ja sina wõid teda armastada! sellest on küll raske aru saada. Kõige päält aga tahan ma sulle tõendada, et kui ta sind ei armasta, ta sind siis wististi põlgab, sest siis ta ei oska sinust lugu pidada, ning sinu wäärtus jääb temale wõõraks ja tundmataks. Ma ütlen sulle, Lilli, sa ei tohi Pellod enam sugugi armastada.“

 L.: Kellest ma aga siis elan, kui ma ei armasta? Ma wist ei armastagi teda enam nii kui enne, aga minul ei ole ju ometi wõimalik teist armastada.

 A.: Mina teda ei pea armastuse wääriliseks, ning kui minul ka muud põhjust selleks ei ole, siis maksab see üks põhjus, et ta sind ei armasta. Kes mitte armastuse wäär-

 85

tust ei tunne, ning tema loomulikust olekust lugu ei pea, see ei ole üleüldse armastuse wääriline. – Minu põlgtus ärkas siis, kui ta oma armastusega minu pääle tormas.“

 L.: „Ja minu armastus algas siis, kui ma märkasin, et ta mind põlgab. Oh ma õnnetu, kui ta armastuse wäärilinegi ei peaks olema, nii kui sa ütled! Mis wõime teha, et oma õnnetust jaksame kanda?“

 A.: Õnnetu! „Mina ei ole sugugi õnnetu, ja sina, mu kallike, ei tohi ka sugugi õnnetu olla. – Meil on taewataat hääle andnud, ning kui meie tahame õnnest osa wõtta, siis hakkame jälle laulma. Loodus ja kõik, mis temas elab ja liigub, olgu meie armastuse siht, kellele meie kiituse ning armastuse laulud olgu pühendatud, õnnes ning kurbtuses. Loomadele ning taimedelegi on loodus omad kohused täita andnud, ja mikspärast siis meie ei peaks rõõmuga oma kohuseid täitma, ning sääl juures õnnelikud olema. Meie laulame nii, et taewas kajab ning ilm kuulab.“

 Nii oli umbes nende õrnemate looduse-laste armastuse lugu. Kui nende tundmused meile ka weidi tumedad on, siisgi wõime nendest õppida, kudas hää nõuu kallis on ning mõjuda wõib, kus ta weel mitte hilja ei ole. – Lilli, kes oma sõbranna hääst nõuust oskas lugu pidada, hakkas jälle oma ilusat laulu häält awaldama, mis looja temale selleks oli kinkinud, aga ta ei laulnud mitte enam ühele, waid kõikidele. Esmalt oli tema hääl küll wähe kartlik ning tagasihoidlik, aga wiimaks ärkas jälle õnn tema südamesse ja ta terwitas rõõmuga oma kuuljaid, sest nende wastastikku arusaamine ning armastus oli loomulik. Ka Pellole meeldis nüüd tema laul (kuna Lilli küll enam sugugi temale ei laulnud), ja tema kahetses oma eksitust ning tahtis andeks paluda, aga see oli hilja sest Lilli ei waadanudgi enam tema pääle. Alli nõuu oli Lilli juures hääd wilja kandnud, ja tema laulu kuulasiwad looduse lapsed ja inimesed ka, aga ühele meeldis tema laul ometi kõige paremini.

 86

 18. Ju hilja.

 Weel õitseb lillekene aias oma iluga, ta pisarpalgel päikest terwitab. Eks terwita ta sind ju ka, ja ilusta su armu ilma. Siis tunne rõõmu, weel on suvi! Maitse õnne, enne kui õilmed närtsiwad, kaunid lehed langewad. Weel kohab kask, sääl linnukene laulab, ta kiitust oma Loojal awaldab. Ka mina temaga siin oma tänupalwed ühendan, et taewas kinkis eluõnne minule, ning südant armastama sütitas.

 Weel lehkab suwi oma iluga ja süda sõuab õnnerannale. Weel on aeg. Need kindlad sammud wiiwad sihile ja kandwad südant armurinnale. Weel seisab sääl see kannis majake, kus minu õnneilm on wiibimas. Ei minu armastust ta weel ei tea, sest olin mina ikka weidi kalk ning kare temale. Ta armastas mind ikka; seda tean: ja nüüd ta armastab mind enam weel, kui kingin südame ma temale ja tahan teda kanda oma armukätel. Nüüd mirdiõilmed tema kuldseid juukseid ehtigu ja õnneõilmed tema elurada juhtigu. Nüüd õnnetund on tulnud, et teda jälle näen ja oma armu talle awaldan. –

 Aga mis? Uks kinni! Ehk ei ole kodus ta? Ehk awab akna säält, ja siis ta waatab silma minule, ja siis ta wõtab minu südant omale. Tasa, ju kuulen sammusid, nüüd ligineb mu armuilm! Nüüd igatsused. Tasa! Tasa! – „Ju hilja! Sa otsid närtsind lillekest ja püüad kadund armukest. Kus wiibisid, kui tema süda tuksus sinule? Kas sa ei aimanud, et ta sind armastas? Sa tulid hilja kosjale. Surm wõttis mõrsja omale.“

 87

 19. Oh armasta.

 Kui kewadene päike kõrgelt paistab,

 Ja iluehtes hiilgamas on ilm;

 Kui sinu soowid leidwad wastukõla,

 Mis ial igatseb su tuksuw rind:

 Siis õnneõilmeid kannab kõik maailm,

 Kus ial waatlemas on sinu silm,

 Siis õnnel õiska sa ja armasta!

 Kui aga õhtu eel ju heljub päike looja,

 Ja peidab omad kiired pilwesse;

 Kui siis ehk torkaks walusasti sinu rinda

 Üks roosi-õilme oma nõeltega,

 Et kustutada säält need sädemed,

 Mis tema ilutundmus sütitas:

 Siis rutta sa ja armasta!

 Kui jõudnud õhtu, ööne waikus woolab üle maa,

 Siis lootus puhkab pühalikku und;

 Kui taewa wõlwilt waat'wad silmad sinu silma,

 Ja soendawad sinu südame:

 Siis armastuse Jumal säält ju ise waatab,

 Kes kõik maailma oma kätel kannab

 Oh armasta, weel surmas ka, ilmlõpmata!

 20. Rikas kerjaja.

 Oh igatsus, sa oled waese oma,

 Sest rikas sind wist küll ei tunnegi;

 Ja lootus, ootus, kannatus on tema –

 Sest rikka õnneilmas ootmist polegi.

 Kui aga lootused teda on petnud.

 Õnnistawad ootused maha tad jätnud:

 Siis kurbtus, walu teda wangistab,

 Kuni ihkaw igatsus tad jälle meelitab.

 Küll oleks hää mul ka kord rikkust maitsta:

 Nüüd seda wõin, ja seda tahan ka,

 Siis tagane mult waesus, igatsuse püüd;

 
88

 Suur rikkus minule end awab nüüd,

 Ei igatsuse piina enam tunne ma,

 Waid maitsen rahu, rõõmu ilma otsata.

 Kui kord sult palusin palukest leiba,

 Et oma isu wõiksin kustuta'.

 Sa aga arwasid, et pole seda tarwis,

 Wõid minna, nälgida ning surra ka.“

 Ei enam paludes ma tule sinule,

 Et kingiksid sa armu minule:

 Nüüd awab saatus omad wara-aidad,

 Kust ta mind rikkalikult kosutab,

 Ja tõstab pühalikult karikat,

 Kust jäädawalt mu janu kustutab.

 Ja sind, kui igatsesin truuilt teenida,

 Et kõik mu parem tahtmine ja jõud saaks ühentatud

 Ning tegewuse-altarile pühendatud –

 Sa aga arwasid tad asjataks! –

 Nüüd hilja on, kui sa ka soowiksid

 Nüüd hilja ju, et ma sind teeniksin:

 Mul õnnis armu aeg saab asuma,

 Ning minu wäärtus-waest waewa tasuma.

 Ja sina, kui kord kerjates ma liginesin

 Ja üht pisarat sinult palusin,

 Et armastus tad meelitaks su laugele,

 Ning kukuks säält ehk minu hauale:

 Sa aga arwasid, et põlgtus siin

 On mälestuse-pärlist kohasem:

 Jah, õigus oli sul, ma olin kerjaja –

 Nüüd rikas olen ma, ei enam tülita:

 Nüüd on mu igatsuse ilm

 Üks jäädaw unustuse-hõlm.

 21. Anna andeks.

 Kus ustawus ning sõprus ühinewad,

 Ja sõber sõpra truuilt terwitab;

 Kui, teise kasu ikka meeles kandes,

 89

 Nad teine teise kahjud kannawad:

 Sääl rõõmusta ja armasta!

 Kui juhtuks aga sõber eksima su wastu,

 Sind haawaks wäga walusast' –

 Neid haawu ta ehk omas rinnas tundes

 Sind kahetsedes palub andeks ta:

 Siis anna andeks, armasta!

 Kui aga waenu tõstab sinu wastu

 Kaasinimene, ilma muutmata

 Ja põlgtust, kurjust, kahju saadab sulle,

 End peidab siisgi waga kattega:

 Siis wiha, waenu waigista, kuid põlgtust talle awalda.

 I.

 22. Reale.

 Ju ligineb ning tuksub minu rinnal

 Üks kõige kallim süda wastu mul,

 Ta huultelt maitsen mina õnne küllust,

 Kui tema kuldseid juukseid silitan.

 Oh õnneilm, täis rõõmu, iludust,

 Kus armastuse-päike hiilgab eluteel.

 Ei paleuslik luulewõim ei loo meil õnneilma,

 Ei tulewik ei kanna kadunud mu hõlma.

 Siis maitse rõõmu enne kui on hilja,

 Ka hiilgaw elupäike läheb ükskord looja.

 Mis olewik siin ilmas sull' ei anna,

 Ei minewik sull' ial järel kanna.

 II.

 Ideale.

 Oh arm, kui kartlik on su kodumaa siin ilmas,

 Kus elu surmaga on wõitlemas,

 Kus paleus nii närtsiw ja nii kaduw,

 Kus jäädaw armastus on tundmata.

 90

 Mu kõige kallim, sind ma tahaks kanda

 Mu waimu-kätel üle ilma maa,

 Kus närtsimata õilmed paleuse ilmas,

 Kus jäädaw armastuse kodumaa.

 Sääl püha saatus heldelt meile jagab,

 Mis ilm meilt riisus ilma armuta,

 Sääl pole lahkumist, ei kadumist meil karta,

 Sääl on me jäädaw armastuse ilm.

 23. Walgus ning wari.

 Ei wari mind ei warja,

 Ei õnnetust ma karda, –

 Kui surm kord suretab,

 Siis ta ka elustab.

 Pime ilm, ehk küll keskpäewa aeg; kurwad nähtused rõhuwad rinda ning mustad pilwed piirawad silmaringi. Piksewälgud lõhuwad pilwi, walgustawad taewawõlwi, ning loodusewägi paneb ilma wärisema. Taimed kaitswad endid suure waewaga, elaw ilm otsib warju ja inimese jõud ning suurus langeb põrmusse ja palub armu looduse wiha- ning armu-wäelt. – Aga miks ma kardan! Arm ülendab ka põrmu ning tõstab teda taewa rõõmule. Eks mässawate pilwede üle hiilga taewas oma ütlemata iluga. Pimedus ning walgus wõitlewad ju ikka. Aga päikesekiired wõidawad ja ilma õnnistama tõttawad. Sääl taewatelgis on ju õnne küllus, sest kõik häädus tuleb ülewalt. Waikib ilm, ja kustuwad kõik mustad kogud oma wangistawa wõimuga. Rõõmu, rahu maitseb siis maailm, eks siis õnnes waata minu silm.

 24. Õnn

 Õnne-ilm! Kus oled sa? Kus wiibid? Miks peidad ennast ikka minule? Õnnestab kord hiilgaw täht ka minu silma oma ütlemata iluga, jälle tulewad siis takistused, kurwad pilwed, minu õnne warjawad.

 Aga siisgi on mul õnneilm, kuid kaugel, ning mu õnnetäht on wäga kõrgel. Säält kord toowad pilwed pisa-

 91

raid, kosutawad minu kodumaad. Siis lilled ärkawad, ning linnud laulawad, nad waikist, õnnist rahu walwawad, ja maa ning taewa Loojad kiidawad. Õnnis rahu surma põues peitub, kuni uuesti säält elu ärkab.

 25. Surnuaed.

 Kohutaw nähtus! Lehed, taimed kõik mädanemas, õrnad õied, ilusamad õilmed siin on närtsinud, elurohkust maitsew süda siin on waikinud. Surm ning elu, elu ning surm, nad wõitlewad, ja eluwõim – ta langeb, tõuseb, nii kui päike öö ning päewa eel. Ehk küll wilu sügise ning surmaw tali mööda, kewade ju ilma terwitab, aga surm ei anna oma ohwrid tagasi, igawesti peidab oma hõlma kustunud elu, närtsinud lillekest. Aga näe, mis surma põues peitub, põrmust leiab elu omale taimekene, närtsinud lehtede wilust ärkab tõuseb uue elule. Looduse pühalik rahu on igawene, ta wõtab elu oma hõlma hingama, ning waewast wäsinud hinge kosuma. Ka elu wõim on igawene, ta ärkab jälle uue eluga ning ehib ilma uue iluga.

 Kus kord surmaingel niidab õisi, sääl ka elu saatus külwab teisi.

 26. Sügise.

      Waikinud juba on linnuk'sed, kõik lilled närtsinud,

 Ei enam sui ei soenda, päike ilma ei õnnista;

 Ju surmaw sügise end awaldas

 Ning õrnad suwiõied surmale suigutas.

      Küll ärkas uus elu kewadel ja õnnistas ilma,

 Kõik loodus hõiskas rõõmul ning maitsis ta õitsewat iludust.

 Kuid nüüd on kadun'd, mis ilma ilustab,

 On kadun'd, mis südant soendab.

      Lootuse lilleke aga ei närtsi ialgi, ta äratab igatsust uue eluga.

 Oota, looda, weel tuleb kewade, kus lilled ärkawad uue iluga.

 
92

 Ka sina uinud õhtul ja puhkad uuele päewale:

 Kõik looduse lapsed, kui surewad, siis puhkawad uuele elule.

 27. Kas sind jälle näen?

 Kus loodus õnnistades ilma ilutseb