Jorge Luis Borges (1899-1956)

Jorge Luis Borges sündis Palermo linnaosas Buenos Aireses Briti juurtega perekonnas. Esmalt õppis Borges ära inglise, mitte hispaania keele ning luges lapsepõlves peamiselt ingliskeelset kirjandust. Isa poolt julgustatuna otsustas Borges juba väga noorelt kirjanikuks saada.

Esimese maailmasõja eelõhtul 1914. aastal kolis Borges koos oma perekonnaga Genfi, kus ta õppis prantsuse ja saksa keelt ning lõpetas Collège de Genève’i. 1919. aastal läks perekond aastaks elama Majorcale ning seejärel veel üheks aastaks Hispaania maismaale, kus Borges ühines nn ultraistliku liikumisega, mis sõdis 1898. aasta põlvkonda kuuluvate tunnustatud kirjanike väidetava dekadentsi vastu.

1921. aastal Buenos Airesesse naasnuna käsitles Borges sünnilinna minevikku ja olevikku reas luuletustes. Need avaldas ta 1923. aastal oma esimeses ilmunud raamatus, luulekogus „Buenos Airese ind, luuletused“ („Fervor de Buenos Aires, poemas“). Järgneval kümne aasta jooksul avaldas ta veel mitu luule- ja esseekogu, asutas kolm kirjandusajakirja ja kirjutas biograafia „Evaristo Carriego“ (1930).

Ka oma novellides eelistas Borges esialgu enam või vähem kuulsate inimeste elulugusid ümber jutustada. Novellikogu „Häbiväärsuse üldajalugu“ („Historia universal de la infamia“) ilmus 1935. aastal. Et raha teenida läks Borges 1938. aastal tööle Buenos Airese raamatukokku, kuhu jäi paigale üheksaks aastaks.

1938. aastal suri Borgese isa ning ta ise sai raske peavigastuse, millele järgnes veremürgituse, mis ajutiselt halvas ta kõnevõime ja tekitas tajuhäireid. Näib, et just see kogemus vabastas temas sügavaimad loomingulised tungid. Järgneva kaheksa aasta jooksul kirjutas Borges oma parimad fantastilis-intellektuaalsed novellid, mis on tänapäevani tema kuulsaimateks teosteks. Need avaldati hiljem kogudes „Fiktsioonid“ („Ficciones“) ja „Aleph“ (e. k. 1972, 2000). Samal ajal kirjutas ta koos kirjanik Adolfo Bioy Casaresega ühise varjunime all rea detektiivijutte, mis 1942. aastal avaldati pealkirjaga „Kuus probleemi Don Isidoro Parodile“ („Seis problemas para Don Isidro Parodi,“ e. k. osaliselt 2000).

Kui 1946. aastal tuli Argentiinas võimule Juan Peróni diktatuur, lasti Borges lahti töökohalt raamatukogus, kuna ta oli Teise maailmasõja ajal väljendanud oma toetust liitlastele. Järgnevatel aastatel teenis ta leiba vabakutselise kirjaniku, loengupidaja ja toimetajana. 1952. aastal avaldas ta esseekogu „Teised inkvisitsioonid (1937-1952)“ („Otras inquisiciones (1937–1952)“), milles leiduvates tekstides näitab ta end oma analüütilise võimekuse tipul.

Pärast Peróni diktatuuri lõppu 1955. aastal sai Borges auameti korras Argentiina rahvusraamatukogu direktoriks ning Buenos Airese ülikooli Inglise ja Ameerika kirjanduse professoriks. Selleks ajaks oli ta peaaegu täiesti pime ning suutis kirjutada ainult dikteerimise teel. Sellegipoolest näitab ta oma hilistes teostes „Kujuteldavate olendite raamat“ („El libro de los seres imaginarios,“ 1967), „Dr. Brodie raport“ („El informe de Brodie“) jt üles sama teravat meelt ja julget kujutlusvõimet, kui oma varasemas loomingus.

Enne 1960. aastate algust oli Borgese looming vähetuntud, kuid on sellest peale tõusnud 20. sajandi maailmakirjanduse kaanonis järjest kõrgemale kohale. Oma surmaks 1986. aastal oli Borges juba pea sama kuulus kui Kafka, kellega teda on võrreldud. Suuresti tänu Borgesele sai Ladina-Ameerika 20. sajandi kirjandus ka ülejäänud maailma tähelepanu osaliseks.

 

Kasutatud faktiallikas: Encyclopaedia Britannica Online, Academic Edition

 

Kirjandust:

Jorge Luis Borges, „Fiktsioonid. Aleph.“ Tõlkinud Ott Ojamaa. Tallinn: Varrak, 2000

Jorge Luis Borges, „Hargnevate teede aed.“ Tõlkinud Ott Ojamaa. Tallinn: Perioodika, 1972

Jorge Luis Borges, Adolfo Bioy Casares, „Kaks lugu.“ Tõlkinud Klaarika Kaldjärv. Akadeemia, 12. ak. (2000) nr. 6, lk. 1257-1265

Jorge Luis Borges, „Valik esseid.“ Tõlkinud Ruth Lias, koostanud ja tõlkinud Jüri Talvet. Tallinn: Vagabund, 2000

 

Mart Kuldkepp

Seotud materjal

Sündmused (1)