Maie ja Mihkli kosjad

 ehk

 klaas weini.

 Näitemäng kolmes waatuses.

 Kirjutanud

 A.Weizenberg

 Jurjewis.

 Trükitud K. A. Hermann`i kulu jd kirjadega

 Maie ja Mihkli kosjad

 ehk klaas weini.

 Näitemäng kolmes waatuses.

 Kainuse seltsidele pühendanud

 A. Weizenberg

 St. Peterburis, 30. oktobril 1894

 Jurjewis (Tartus).

 Trükitud K. A. Hermann`i kulu ja kirjadega.

 1895

 
Дозволено цензурою. - Юръевъ, 17. Февраля 1895 года.

 
OSALISED:

 Kõo Rein.

 Kadri, tema naene.

 Mai, nende tütar.

 Tõnu, Reinu kälimees.

 Mäe Jüri.

 Mari, tema naene.

 Mihkel, nende poeg.

 Esimene waatus

 Kõo Reinu elumajas.

 Esimene etendus.

 Mihkel (üksi).

 M i h k e l (astub kartlikult sisse ja waatab ümberringi). Kas ta peaks kodus olema? Ehk ta on omas kambris? (Pahemale poole, Maie kambri ukse poole waadates.) Aga tema kambrisse ei tohi ma ometi minna, see ei ole sünnis. (Mai laulab omas kambris: „Mu roosike läin'd lahti“ jne.)*) Jah, tema hääl! (Siis deklameerib laulu sekka aega mööda järgmised sõnad:)

 Ilma ilu meid ei kanna

 Üksnes taewa rõõmule

 Heli kõla jõua, sõua

 Jäädawale õnnele!

 *) Laulu sõnad ja wiis waata raamatu lõpul.

 
8

 Kolmas etendus.

 Endised. Kadri.

 K a d r i. Oi, poiss! Siis on küll ehk parem mine ise sinna teise ilma, kui sul lust on, jäta aga minu tütar rahule! (Maiele.) Sina kõlbmata laps!

 M i h k e l. Emakene, anna Maiele andeks, tema ei ole mitte süüdi, et mina siia tulin.

 K a d r i. Mis? Sääl on uks läwe kõrwal, katsu et sa minema saad. (Ajab Mihkli wälja, kes weel Maie püüab Jumalaga jätta)

 Neljas etendus.

 Kadri. Mai.

 K a d r i (haarab Maiest wihaselt kätt pidi kinni ja tõmbab teda edasi). Tule siia, sa üleannetu laps, küll ma tahan sinu armastuse õigele teele juhatada!

 M a i. Ema!

 K a d r i. Wait! Kas sina hakkad wastu ajama? Kas mina ei tea paremini, kes sinu armastuse wääriline on, kui sinule peidmeest peaks tarwis olema!

 M a i. Ema, anna andeks – – –.

 K a d r i. Wait, ütlen mina! Wõi wabandama! Kas ma ei tea, mis sõnad sul keele pääl

 
9

on! Sina peaksid seda nüüd paremini teadma, keda sinul tarwis on armastada, kui mina sinu ema? (Rein astub sisse ja tuleb otsekohe nende juurde.)

 Wiies etendus.

 Endised. Rein.

 R e i n. Mis teie sääl käratsete?

 K a d r i. Waata siin sinu hää tütar, kudas ta nüüd wälja näeb.

 R e i n. Mis siin on juhtunud?

 K a d r i. On paljugi juhtunud, ja wõib weel enamgi juhtuda, kui laps meie selja taga oma armastuse asju toimetab.

 R e i n. Keda ta siis armastab?

 K a d r i. Keda muud, kui selle alkoholi lakkuja poega. Ma tulin just parajasti nende jutu pääle, kui Mai tähendas, et ta selle weini-klaasi sinu asemel oleks tühjaks joonud, kui sääl kas wõi kihwt oleks sees olnud, – muidugi üksnes Mihkli pärast!

 R e i n. Aga Mai! Mis sinule siis paha on tekkinud, et sina selle poega armastad, kes seda kuradi laket omas majas sallib?

 M a i. Isa, anna andeks! – – –

 
10

 K a d r i. Wait, ütlen mina; laps tahab targem olla kui wanemad, muna targem kui kana.

 R e i n. Ma ütlen sinule, Mai, kui sa Mihkliga läbikäimist maha ei jäta, siis sa ei ole enam minu tütar! (Rein läheb ära.)

 K a d r i. Tütar, paranda ennast! Minu emalik süda annaks sind küll ennem Muru Mardile, kui Mäe Mihklile!

 M a i. Mõlemad tahawad mind ära lükata. Ma ei wõi ialgi Muru Marti armastada, sest ma armastan Mihklit. Anna andeks ema, ma ei ole ju enam laps.

 K a d r i. Siis mina wist olen laps? Eks ma ole sinu ema ja sina minu laps. Enne kui sina weel ilmas olid, teadsin ju mina, mis armastus on. (Tõmbab Maie kättpidi laua juurde, kus pääl piibel on.) – Sääl! Wõta püha piibli raamat kätte ja palu oma pattude eest, ehk Jumal saab sinule weel andeks andma. (Läheb ära.)

 M a i (langeb laua juures olewa pingi pääle ja nutab. Tõnu astub sisse ja waatab imestades tüdruku pääle.)

 
11

 Kuues etendus.

 Mai. Tõnu.

 T õ n u (iseenesele.) Nii wara! Päike weel eluhommikul, ja pisarad niisutawad ju maapinda! (Maie juurde astudes.) Maieke, mis sul wiga on?

 M a i (waatab järsku ülesse.) Oh, onuke, sa ei wõi mind ometi aidata.

 T õ n u. Miks ma ei wõi! Ma olen ju mõnedgi pisarad pühkinud, ehk wõin wahest ka sinu põsekesed kuiwaks teha. Ütle aga, armas laps, mis sa nutad?

 M a i. Minu wanemad wihkawad Mihklit ja tema wanemaid.

 T õ n u. Kas sina ka siis Mihklit wihkad?

 M a i. Ei wihka.

 T õ n u. Siis sa teda ehk wist armastad?

 M a i. Ja!

 T õ n u. No, sääl ehk wõib wahest abi leida.

 M a i (kargab üles ja wõtab onu ümbert kinni.) Onu! (Siis laseb ta jälle lahti ja paneb käed onu poole kokku.) Kas wõib abi leida? Kas wõib loota, et mu wanemad teda enam ei wihka? Onuke, palu sina ka Jumalat, et Mihkel minu ja mina tema omaks saaksin.

 
12

 T õ n u. Ei mitte nii, armas laps. Jumalal on ju muudgi tegemist, kui et ta teie kosja ning pulma asju edendab – ehk küll ilma Jumala teadmata midagi ei sünni. – Aga ma palun Jumalat, et ta minule mõistust kingiks, sinule ja sinu wanematele hääd nõuu anda. (Rein astub sisse.)

 Seitsmes etendus.

 Endised. Rein.

 R e i n (Maie poole). Mis sa weel norutad? Mine teistega heina üles wõtma, ilm on ilus. Mina jään weel onkli Tõnuga paar sõna kõnelema.

 M a i. Ja isa, ma lähen kohe! (Läheb ära.)

 R e i n. No, wana kälimees, mis uudist?

 T õ n u. Uudist toon omalt poolt nii palju, et sinule nõuu tahtsin anda Maie mehele panna.

 R e i n. Ka uudis küll, aga iga kord 'pole mitte meest käe pärast, kes kõlbulik oleks.

 T õ n u. Selles asjas 'pole sinul sugugi tarwis oma nina wahele pista, sest see on ju wäga wananenud pruuk, kus wanemad lastele peidmehi ja pruutisid walisiwad. Mai on mõistlik ja hää tüdruk, ta waligu enesele ise peidmees,

 
13

ja ta ongi seda ju teinud. Mäe Mihkel on tubli poiss.

 R e i n. Aga, armas kälimees, mis sa ometi minust mõtled? Kuda wõin mina selle mehe pojale, keda mina pean põlgama, oma tütre abikaasaks andma? Kui lapsed rumalad on ja endid õnnetuse eest ei oska hoida, siis peawad wanemad wälja astuma ja neid selle eest hoidma.

 T õ n u. Ja siis küll; aga kui nad seda mõistlikumalt toimetawad, kui ehk wanemad seda wõiksiwad teha. Kuule, wana kälimees, ütle ometi, mis sul selle Mäe Jüri wastu on? Kas ta on üks joodik?

 R e i n. Ei, joodik ta küll ei ole, aga ta on siisgi alkoholi edendaja.

 T õ n u. Kudas ta seda siis teeb?

 R e i n. Ta ei taha alkoholist weel sugugi lahti lüüa. Ta joob pidudel terwisejookisid, kuna ju iga õiglase ristiinimese kohus peaks olema seda põrgu laket põlgada ja temast hoopis eemale hoida. Minewa aasta lõpul kutsus ta meid oma abikaasa sündimisepäewaks wõõrsile, ja sääl tuliwad ka otsekohe need nõndanimetatud terwisejoogi klaasid ette.

 T õ n u. Ja sina wõtsid klaasi wastu?

 
14

 R e i n. Ei! – Kudas mina wõisin seda wastu wõtta, see oli ju nõnda kui kiuste pärast minule, sest ta teab ju wäga hästi, et ma seda kuradi laket põlgan. Sääl juures pöörasin ma talle selja, ja sest saadik on meie wahel ikka üks põnewus olnud.

 T õ n u (iseeneses). Noh, siin näib küll hää nõuu kallis olewat Teile mõlematele! (Waljusti.) Kas sa siis seda ilmasüüta klaasikest kardad oma näppude wahele wõtta?

 R e i n. Ilmasüüta klaasikene! Ja seda ütled sina nii tõe ja rahuliku näoga? Siis ehk on see ka üks ilmasüüta joogikene, mis säält seest joodakse?

 T õ n u. Ka see on ilmasüüta, mis klaasi sisse walatakse, kuid mitmesugune mõju on temal nende pääle, kes teda klaasist suhu wõtawad. Ühte teeb ta kuradi teenriks, ja teisele wõib ta ehk mõnikord üks karastaw jook olla.

 R e i n. Ikka weel parem! Karastaw jook! – Seda arwamist 'poleks ma sinust sugugi oodanud. Sa 'pole ju muidu mitte joodikute sõber ja peaksid aru saama, kui suurt wiletsust ja häda wiin on ilma saatnud. Waen, waesus, riid, tapelus, wargus ja wiimati ka rööwimine: kõigi

 
15

kurjatööde põhjus on wiin. Ja sina tahad teda weel kiidelda ja tema joomist edendada?

 T õ n u. Ei, mitte nii, armas kälimees, waid minu arwamine on selles tükis sinuga ühesugune. Wiin on inimese-sugu häwitaja, ja on tema kurjuse- ja wiletsusele kõige rohkem põhjust andnud. Aga wiin 'pole kõige selle paha juures mitte nii palju süüdi, kui inimene ise, kes temaga ei oska ümber käia ja nõnda teda kuradi joogiks muudab. – Et nõder inimene alkoholiga kõige rohkem eksib ja oma elu rikub, siis oleks küll parem, kui teda ilmas olemas ei oleks. Aga kudas temast lahti saada, see on jälle teine küsimine.

 R e i n. See küsimine 'pole sugugi raske, kui inimesed aga mõistlikud tahawad olla. Ärgu joogu keegi wiina ja alkoholi üleüldse, siis on ta ilmast niihästi, kui häwitatud.

 T õ n u. Ja, see on küll õige, kui inimesed aga mõistlikud oleks. Sääl juures peaksiwad nad siis ka ilmeksimatad olema; aga inimene on ekslik, ja tema mõistus ei ulata ka ikka nii kaugele, kui ta arwab. Ja mõnikord, kui ta arwab õige mõnusa tüki ära tegewat, eksib ta kõige rohkem.

 
16

 R e i n. Kainuse seltsid ei eksi aga mitte, kui nad seda paha jooki ilmast tahawad ära häwitada.

 T õ n u. Ka see mõte wõib ehk ekslik olla, sest kainuse seltsidel ei wõi wist küll seda mõju olla, et nad alkoholi ilmast ära häwitawad. Üksnes riigiwalitsused wõiwad alkoholi edendamist kitsendada, nii et temale wahest ehk weel üksi apteekides oma õigust lubatakse, kus ju muidugi rohtude- ja kihwtidega nõrkenud inimese sugu püütakse tümitada. Ka see ei ole mitte nii hõlbus kui arwatakse, sest hääd kui ka pahad ollused: alkohol, püssirohi, dinamit jne., mis siin ilmas oma kodumaad on leidnud, ei taha siit mitte nii hõlpsasti lahkuda, ja nii kaua, kui see ei sünni wõiwad kainuse-seltsid küll kasulikku ning õnnistawat tööd alkoholi pruukimise wastu teha, kui nad sääl juures aga mõistlikud on, ühisust püüawad ja mitte neid ei põlga, kes weel mitte alkoholist hoopis ei taha lahkuda, ja kui nad endid üleüldsi üleliigse jampsimise eest hoiawad.

 R e i n. See 'pole mitte üleliigne, kui meie oma kaasinimeste käest nõuame, et nad oma korratut elu parandawad.

 
17

 T õ n u. Teie ei wõida aga mitte wihawaenuga, waid ainult mõistliku nõuu ja hää eeskujuga. Aga kainus 'pole siin kohal mitte pää asi, waid ma tahtsin sinule ka üht teist nõuu anda. Lepi Mäe Jüriga ära ja anna oma tütar tema pojale. Mihkel on tubli poiss ja ta ei joo ka sugugi. Ära riku mitte oma lapse õnne, sest teist nii agarat meest on küll waewalt leida.

 R e i n. See wõib küll olla. Minul 'pole selle nooremehe wastu ka midagi, aga tema isa? Ta ei saaksgi oma pojale seda lubama, sest ta põlgab meid.

 T õ n u. Ehk wõime ometi nõuu leida teda lepitada, sest ta on hää inimene ja mõistlik ning tubli peremees.

 R e i n. See on ka tõsi. Ehk teab minu teinepool selles asjas ka wahest hääd nõuu anda. Säält ta tulebgi.

 Kaheksas etendus.

 Endised. Kadri.

 R e i n. Wäga hää, et sina tuled, Kadri. Ma tahtsin sinult hääd nõuu küsida. Kuule, kallike, Tõnu tõendab, et Mäe Mihkel hää ning tubli poiss olewat.

18

 K a d r i. Seda ma wõin küll uskuda.

 R e i n. Ja et Maiest ja Mihklist wõiks õige sünnis paar saada.

 K a d r i. See wõib wäga wõimalik olla.

 R e i n. Sina näitasid aga Mäe rahwaga nagu weidi winnas olewat.

 K a d r i. Mitte mina, waid sina arwasid tüli põhjust nendega leidnud olewat. Ja üleüldsi oli see klaas weini süüdi, mis sa Mäe Mari sünnipäewa terwiseks tagasi lükkasid. Enne seda olime meie ikka armsad naabrid. Nüüd on aga küll karta, et Mäe Jüri meiega enam ära ei lepigi.

 T õ n u. Ja, ta olla seda küll wäga pahaks pannud, aga siisgi wõiks wõimalik olla, teda weel ära lepitada.

 K a d r i. Kuulge, ma arwan küll hää nõuu leidnud olewat. Minu sünnipäew on tulewal teisipäewal, kutsume neid siis wõõrsile, ja siis joo sina, wanamees, Mäe Jüri terwiseks klaas weini.

 R e i n. Mina? Klaas weini juua? Kudas sina seda wõid mõtelda?

 T õ n u. Noh, nii wäga paha see asi ka ei ole.

 K a d r i. Ja kui sina sellega oma tütre õnnelikuks teed, siis ehk wõid sa seda ometi teha.

 
19

 T õ n u. Ka ei pruugiks sina juua, kuid ainult klaasid kokku lüüa ja näidata, et sina temale järele annad. Kes targem on, see annab ikka järele – ütleb wanasõna.

 R e i n. Minugi pärast wõiks see sündida, aga meil ei ole mitte weini ega ka klaasisid.

 K a d r i. Seda muretsen mina. Ma palun Mäe Mari käest pudeli weini, ja ta annab meile ka omad klaasid, muidugi mõista, ilma Jüri teadmata.

 T õ n u. Siis tulewa teisipäewani. Jumal andku, et waenlastest sõbrad saaksiwad.

 (Eesriie langeb).

Teine waatus.

Mäe Jüri elumajas.

Esimene etendus.

 Mari istub käsitöö juures. Mihkel astub sisse.

 M a r i. Kuule, Mihkel! Sina ehk wõiksid siin seda lõnga pidada, sest minu kerilauad ei ole käepärast.

 M i h k e l. Ja, ema, minul on aega, nii kaua, kui isa puhkab ja hobused sööwad. Siis aga läheme heinu wedama. (Wõtab lõnga käte pääle, Mari kerib). Nüüd aga luba minule, ema, seletada, mis ma eila öösel unes nägin.

 M a r i. Räägi aga siis oma unenägu.

 M i h k e l. Ma nägin unes, et Kõo Mai meie aias talitas. Ta istutas taimesid ja lillesid meie aeda; need õitssiwad ime ilusasti. Päike säras taewa wõlwil, mesilased sumisesiwad, pää-

 
21

sukesed pesitasiwad, linnud laulsiwad; oli üks imeilus kewadene hommik. Sina käisid Maiega käsikäes ja awaldasid soowi, teda omale minijaks saada. Mai aga wastas: ,,See ei wõi sündida, sest minul on juba teine peidmees.“ Mina aga ehmatasin nii, et ma siis ülesse wirgusin. Noh, mammi, kudas sinule see unenägu meeldib?

 M a r i. Unenäod on unenäod, sa oleksid wõinud ehk ka midagi muud unes näha.

 M i h k e l. Aga üksgi unenägu ei oleks nii ilus olnud, kui selle unenäo alustus. Mis sa aga arwad ema, kui unenägu ilmsiks saab, aga nõnda, et Mai ei asemel ja ütleb, ja et mina temast sinule ometi ühe ilusa ja hää minija teen?

 M a r i (laseb käed rüppe langeda). Aga mis sa räägid, poeg? Kudas see wõib sündida? – Sa tead ju, et sinu isa neid ja nemad meid wihkawad.

 M i h k e l. Maie ei wihka meid sugugi, seda ma tean, armas ema.

 M a r i. Aga kui Maie wanemad ja sinu isa ometi selle wastu on?

 M i h k e l. See'p see ongi, mis minule pääwalu teeb.

 
22

 M a r i. Noh, ära selle pärast oma pääd norgu lase, ehk ajad ja asjad paranewad. Olime ju enne hääd naabrid, aga kõige selle waenu ja wiha sünnitaja oli üksnes see klaas weini minu sünnipäewal. – Mai on hää laps, ja ta meeldib minule. Nüüd wõid sa minna, kell on ju kaks ja ma ajan papa ka üles.

 M i h k e l. Ah, ema! Sa oled üks kullane ema! Ma tänan sind wäga! (Hüppab toast wälja).

 M a r i. (Teeb ühe kõrwalukse lahti ja hüüab): Jüri, Jüri! Tõuse üles, kell on ju kaks! (Siis läheb ära).

 (Jüri tuleb kambrist tuppa, käib paar korda üle toa edasi tagasi, käed selja pääl, siis istub laua juurde ja toetab pää käe najale. Tõnu astub sisse).

Teine etendus.

Jüri. Tõnu.

 T õ n u. Tere hommikut!

 J ü r i. Tere hommikut!

 T õ n u. Miks nii norus, Jüri! Ilm on ilus, wili kaswab silmanähtawalt. Kas ei wõiks sääl juures rõõmus olla?

 J ü r i. Ja siisgi on elus juhtumisi, mis õnnetundmist õitsta ei lase ja südame rahu rikuwad.

 
23

 T õ n u. Mis see peaks siis olema, mis sinu südame rahu rikub. On sinul ju üks tubli ja südi poeg, kellelt sa palju hääd wõid loota ja kelle pääle kord tulewikus toetada wõid.

 J ü r i. Ja, see'p see ongi, kust minu lootused nurja kipuwad minema. Ta olla endale päha wõtnud iga tahes Kõo Reinu tütart kosida, ja sääl see ongi, kust üks õnnetuse algus minu majasse kipub tulema.

 T õ n u. Ja siis oleks küll paha lugu, kui õnne asemel õnnetus peaks kodu tulema, aga räägi ometi, mikspärast sa neid inimesi nii kardad ja wihkad.

 J ü r i. Mina ei wihka kedagi, ja ometi on meie ja Kõo perekonna wahele wihawaen tekkinud, ja ühe naeruwäärt wäikese asja, ühe klaasi weini pärast! Ta kardab, et üks terwiseweini klaas inimest juba põrgu tuleroaks teeb. Säärane kainuse hullustaja on minu naaber.

 T õ n u. Ei, wana sõber, sääl sa teed ometi Reinule ülekohut. Toetama peaksime kainuse seltside ettewõtmisi ja nendega ühes alkoholi wastu töötama, kes inimeste sugule ju nii palju paha ja õnnetust on toonud. Müts maha nende eest, kes kainust edendawad.

 
24

 J ü r i. Mina jätan küll oma mütsi weel päha. Alkoholi pruukimine on tuhandeid aastaid wana. Waimurikkad mehed on temast kui karastawast joogist rääkinud: Schiller kirjutas weinile waimustatud laulusid; Martin Luther lubas teda pruukida; kirikus pruugime weini Kristuse mälestuseks. – Ja nemad tahawad teda kuradi joogiks tembeldada!

 T õ n u. Sa unustad aga ära, et igal asjal kõige wähem kaks külge on, ja kui meie ei taha mitte üheküljelised olla, siis peame iga asja mõlemast küljest waatama. Ühest küljest waadates wõib alkohol ka küll ehk karastaw jook olla, aga teiselt poolt ei kahtle keegi, et ta kuradi joogiks on saanud, ja küll soowida oleks, et teda sugugi olemas ei oleks. Kui inimesed ju ennem oleks alkoholi põlgama hakanud, siis ei oleks ta mitte nii suureks inimese waenlaseks saanud. Elaks Schiller weel meie päiwil, kus alkoholi kahjulik külg nii wäga päewawalgele on tulnud, siis ta wissisti ei saaks neid waimustatud laulusid wiina jumalale laulma.

 J ü r i. Sellest kõigest ma saan küll wäga hästi aru, aga ma ei saa mitte aru, mikspärast kainlased neid alkoholi edendajaks nimetawad, kes

 
25

kasinust püüawad, ehk wähemalt parajuses elawad kõigis oma elukombedes, sest säärasest wõiksiwad teistele ka omast kohast ennem eeskujuks olla.

 T õ n u. Seda nad wõivad ka, aga weel suuremaks eeskujuks wõib see teistele selles tükis olla, kes alkoholi sugugi ei pruugi, Ilmekslikud ei ole ju kainlased ka mitte, ja oleks küll soowida, et nad enam suurmeelsust üles näitaks, enam ühisust püüaks ja siis parema sihile jõuaks. Aga mina ei tahtnud mitte teie kohtumõistjaks heita, waid tahtsin ainult sinule seda nõuu anda Kõo Reinuga ära leppida.

 J ü r i. See ei ole enam wõimalik, sest ta põlgab mind ja tal on õigus, sest mina olen tema wastu ka mõnikord eksinud, ja kui ma ka temale andeks annaks, siis ei saaks tema minule ialgi andeks andma.

 T õ n u. See on tõsi, et kerge see lepitus küll wist ei ole, aga siisgi on see wõimalik. Peame ainult sündsat aega ära ootama ja iga parajat silmapilku tarwitama. (Mari tuleb sisse.)

26

 Kolmas etendus.

 Endised. Mari.

 M a r i. Kuule Jüri, ma toon sulle uudist.

 J ü r i. No puista oma uudis wälja.

 M a r i. Kõo Kadri palub meid tulewa teisipäewa õhtuks oma sünnipäewale tulla.

 J ü r i. Seda weel parem! – Sina wõid küll minna, aga mina ei lähe.

 M a r i. Ei, pai papikene, sina tule ka ja wõtame ka Mihkli ühes.

 T õ n u. Seda nõuu annaksin ka mina, mitte ühte hääd tahtmist tagasi lükata.

 J ü r i. Kudas see wõib korda minna? – Wõi soowite teie, et mina ka sääl nii teeksin, nagu Kõo Rein ükskord sinu sünnipäewal, kus ta pahasel tujul meile selja pööras ja ära läks, ning sellega wihawaenu sünnitas.

 T õ n u. Kuule Jüri, sa wõid ehk temale andeks anda.

 M a r i. Mõtle ometi meie poja tulewiku pääle. Noored inimesed peawad üksteisega läbi käima, ja Kõo Mai on hää tütarlaps.

 J ü r i. Mai wõib küll hää tüdruk olla, aga kuis wõiwad lapsed endid armastuses ühen-

 
27

dada, kui wanemad wiha waenus elawad? Ma kuulsin, et Mihkel olla säält nii hästi kui wälja wisatud. Niisama wõiks ehk meiega ka sündida, kui mina sinna tulen.

 T õ n u. Seda ei sünni, ja kui sina temale andeks annad, siis saab tema sinule ka ehk andeks andma. Inimene on ekslik, ja minu kälimees ei ole ka mitte ilmeksimata, aga ta ei ole mitte paha inimene. Tule aga sinna, ja kui teie kokkupuutumisest ka muud hääd tagajärge ei peaks olema, siis ometi see suur põnewus saaks ära kustuma.

 J ü r i. Sinu hääst soowist saan ma küll aru, ja ma ei taha teda mitte tagasi lükata. Ma tulen teisipäewal Kõo talule, aga kui Rein mind jälle hakkab mõnitama, noomima ja alkoholi edendajaks nimetama, siis ma seda ei kuula, waid keeran ümber ja tulen tagasi.

 M a r i. Ole ikka hää, ja jää sinna, mis sääl aga ka ette peaks tulema.

 (Eesriie langeb.

Kolmas waatus.

Käo Reinu elumajas. Tuba pidulikult sisse seatud,

mõned küünlad põlewad laual.

Esimene etendus.

Rein istub järele mõteldes, pääd käe najale toetades. Tõnu astub sisse.

 T õ n u. No, wana kälimees, täna tulewad sinule siis kaua oodatud wõõrad.

 R e i n. Jah, wäga oodatud, aga ma kardan, et sest wõõrusest, mis sina naestega oled kokku sepitsenud, midagi hääd wälja ei tule. Ka ei usugi mina, et Mäe Jüri üleüldse siia tuleb.

 T õ n u. See wõib küll ka olla, et ta siia ei tule, kui sina enne tema poole ei lähe. Aga kui tema ometigi peaks tulema, siis on see temast wäga ilus, et ta algust teeb, ja siis tee sina omalt poolt kõik, mis wõimalik.

29

Teine etendus.

Endised. Kadri tuleb sisse, weini-pudel ja kaks klaasi käes.

 K a d r i. Siin, minu herrad! Üks pudel weini ja siin kaks klaasi. Mäe Mari oli nii lahke ja andis nad minule hää meelega. Olewat hää wein, eks sa proowi natukene, armas Rein!

 R e i n. Mina! – kes ma mitte elades ei ole weini-klaasi suu äärde pannud, pean nüüd just oma abikaasa soowi pääle weini jooma?

 K a d r i. Aga kui meie ainsa tütre õnn seda nõuab?

 T õ n u. Ja kui hää naabrite sõprus selle klaasiga saab ühendatud? Sul 'pole ka tarwisgi juua, waid awalda ainult oma hääd tahtmist.

 R e i n. Wist hääd tahtmist alkoholi järele?

 T õ n u. Ei, wa kälimees, seda ma küll ialgi sinult ega kelleltgi ei soowi, waid hääd tahtmist oma waenlasega leppida ja oma süüdi kahjatseda, kus sa teda oled pahandanud.

 R e i n. Jah, see on teine asi, ja sellel põhjusel tahaksin ma küll teie tahtmist täita, nii hästi see minul peaks korda minema. Siis pane, Kadri, see wein siia minu laua pääle. See on esimene ja Jumal andku, et ta ka wiimne kord minu majas oleks.

30

 K a d r i (paneb weini-pudeli ja klaasid laua pääle ja katab rätiku nende üle). Soo, nüüd ei ole nähagi, mis sääl all on. (Wäljast kuuldub wõõraste liginemist, Kadri ehmatab ara.) Tulewad! sääl nad tulewadgi! (Läheb ukse poole wastu, Tõnu ka.)

Kolmas etendus.

Endised. Jüri, Mari ja Mihkel astuwad sisse ja soowiwad Kadrile tema

sünnipäewaks õnne. Siis astub Jüri Reinu juurde, kes weel laua juures seisab.

 J ü r i. Tere õhtust, Rein!

 R e i n. Tere õhtust!

 J ü r i. Loodan, et sinul midagi selle wastu ei ole, et täna oleme teie juurde tulnud.

 R e i n. Seda küll mitte. – Ja ma loodan – – et ka sina – – ei pahanda – kui ma oma eksitust sinu wastu – – kahjatsen. – Kuule Jüri, ma olen sind pahandanud, kui meie wiimast kord teil olime. (Ligineb aegapidi weinipudeli juurde ja walab siis weidi kiiresti weini sisse. Kõik waatawad imestades ja uudishimulikult.) Siis – luba – (annab Jürile ühe klaasi weini ja wõtab teise klaasi oma kätte), et ma selle klaasi sinu terwiseks joon! (Räägib aega pidi, wenitades.)

 J ü r i (imestades). Sina! Sina jood minu terwist, soowid minule hääd. Noh, siis ma oh-

31

werdan oma klaasi sinu ja minu terwiseks ja saadan ta sinna, kust teda enam keegi wälja ei too. (Wirutab oma klaasi weiniga nurka. Rein paneb imestades oma klaasi laua pääle, ja siis langewad mõlemad üksteisele ümber kaela.)

 K a d r i (rõõmuga.) Lapsed, lapsed!

Neljas etendus.

Endised. Mai astub sisse. Mari tuleb ühelt poolt Mihkliga,

ja Kadri toob teiselt poolt Maie käekõrwal.

 K a d r i. Nüüd on teil oma luba ja oma tuba!! (Mihkel ja Mai langewad ümber kaela. Mari wõtab teise klaasi laua päält, walab weini läbi akna wälja ja paneb klaasi rahuliselt laua pääle tagasi, nagu ei oleks midagi sündinud.)

 T õ n u. Tänu Jumalale, kes inimeste lastele ühisust kingib. Mis südidus ja oma õiguse otsimine ei ole jaksanud teha, seda on nüüd wastastine järelandmine ja leplik waim sünnitanud ja wana ühisuse ja sõpruse jälle jalale seadnud. Loodame, et noore sugu armastus seda ühisust jäädawaks kinnitab.

 K a d r i. (Reinule). Aga papi, kui nüüd Maiel warrud saawad tulema, kas nad siis weiniga wõi ilma weinita saawad pühitsetud.

 R e i n. See saab siis nende asi olema, sest nad on ju mõlemad mõistlikud inimesed ja mina annan neile rõõmuga oma isalikku õnnistust.

32

 J ü r i. Ka mina, mu armsad lapsed, palun Jumalat, et ta Teile oma õnnistust kingiks. Olge kained ja mõistlikud. Suurmeelsus ja armastus mõjub enam, kui liialt oma õiguse otsimine ja sundus.

 M i h k e l ja M a i. Me täname, armsad wanemad.

 M i h k e l. Meie pühalikum püüdmine olgu teie auuks elada, armsad wanemad. (Kadri toob wäikse potiga kaunis suure roosi-sarnase lille ja annab Maiele.)

 K a d r i. Waata, Maieke, kui ilusasti su roosike nüüd on lahti läinud. (Mai murrab roosi ja paneb ta Mihklile rinda.)

 M i h k e l. Aga Maieke, kahju, et see roosikene närtsima peab.

 M a i. Eks ju kõik ei närtsi, mis elab. Ka mina tahan sinu rinnal elada ja üks kord närtsida. (Mai langeb Mihkli rinnale, ja siis laulab koor näitelawa taga: „Mu roosikene läinud lahti“. Kui koorilauljaid ei ole. wõib ka soolo laulda. Niisama wõib selle mängu alustuses Maie osa mängija asemel üks teine laulda).

 (Eesriie langeb.)

 
33

 [noodipartii koos tekstiga lk 33 – 39]

 Mu roosike.

 (Segakoor.)

 Allegretto non troppo.

 1. Mu roosike läind lahti

 Aknal armsasti,

 Hääl meelel kaua wahti

 Sind tahan hellake.

2. End rõõmu palju enam

Weel tunneks minu rind,

 Kui minu kõige kenam

Mu kõrwal waatleks sind.

3. Kui õit, mis pean nii kalliks,

Wõiks talle murda ma –

 Ta armu ohwrit salliks –

 Siis õnnis, õnnis ma!

                                              Eliise Aun.

 Hind 15 kop