William Faulkner (1897-1962)

                

            


                    
William Cuthbert Falkner (hiljem muutus tema nimi segastel asjaoludel Faulkneriks) sündis Mississippi osariigis New Albanys keskklassi perekonnas. Perekond kolis peatselt lähedalasuvasse Ripley linnakesse ning sealt omakorda Oxfordi Lafayette'i maakonnas, kus Faulkneri isa asus tööle Mississippi ülikooli finantsdirektorina.Faulkner sai tüüpilise lõunaosariikide stiilis kasvatuse, mille juurde kuulus ratsutamine ja püssilaskmine. Koolis ta meelsasti ei käinud, kuid see-eest luges valimatult.


1918. aasta juulis liitus Faulkner vabatahtlikuna Briti kuninglike õhujõududega, kuna USA sõjavägi oli ta tema lühikese kasvu tõttu tagasi lükanud. Esimene maailmasõda lõppes aga juba mõne kuu pärast, ning Faulkner ei jõudnud isegi baasväljaõpet lõpetada.


Koju jõudnud, astus Faulkner ülikooli ning avaldas sõjaväeelu näinud poeedina sealses ajalehes oma esimesed luuletused. 1924. aastal õnnestus tal sõbra rahalisel toel toimetada trükki pikem pastoraalne värssteos „Marmorist faun“ („The Marble Faun“). Esimesed tõsisemad katsetused proosa alal tegi ta 1925. aastal New Orleansis viibides.


Juba Faulkneri esimene romaan „Sõdurite tasu“ („Soldiers' Pay,“ 1926), mis kujutas Esimesest maailmasõjat tagasipöördunud sõdurite võõrandumist sõjajärgsest ühiskonnast, oli igati väljapaistev saavutus. Järgmine romaan „Sääsed“ („Mosquitoes,“ 1927) rääkis satiirilises võtmes New Orleansi kirjandusringkondadest. Seda teost võib pidada Faulkneri kirjanduslikuks iseseisvusdeklaratsiooniks.


Tema kolmas romaaan „Lipud tolmus“ („Flags in the Dust,“ postuumselt 1973) põhines  Faulkneri enda elulool ning mälestustel Lõunas üles kasvamisest. Kirjastajat leidmata ilmus raamat alles 1929. aastal oluliselt lühendatud kujul pealkirja all „Sartoris“ (e. k. 2005). Selles teoses võis lugeja esmakordselt tutvuda Yoknapatawpha nimelise fiktsionaalse Lõunaosariikide maakonnaga, mis põhineb osalt Ripleyl, kuid eriti Oxfordil ja Lafayette’i maakonnal.


Yoknapatawphasse paigutas Faulkner pea kõigi oma järgnevate romaanide ja novellide tegevuse. Oxfordis elades ja kirjandusringkondadest kõrvale jäänuna sai Faulkner agraarse Lõuna traditsioonilist elulaadi kujutada säärase vahetusega, et Yoknapatawpha on tegevuspaigana saanud ilmselt kuulsamakski, kui ükski Faulkneri romaan eraldiseisvalt.


Arvates, et tal ei õnnestu ka oma järgmist raamatut trükis avaldada, kirjutas Faulkner romaani „Hälin ja raev“ („The Sound and the Fury,“ 1929, e. k. 1972, 2006) ilma ärilisi kaalutlusi arvestamata ning puhtalt omaenda soovide kohaselt. Faulkneri üheks peateoseks peetava „Hälina ja raevu“ tegevus keskendub ühe perekonna liikemete omavahelistele suhetele, mille kujutamiseks ta kasutab sel ajal uuenduslikke tehnilisi võtteid, eeskätt teadvuse voolu. Kogu oma ebakonventsionaalsusele vaatamata romaan siiski leidis kirjastaja ning edaspidi oli Faulkner oma ambitsioonides senisest palju julgem ja enesekindlam.


Faulkneri järgmine romaan, tragikoomiline „Kui ma olin suremas“ („As I Lay Dying,“ 1930, e. k. 1971) jutustab vaese Bundreni perekonna retkest Jeffersoni linna, et matta seal oma surnud matriarhi laip. Selle teose keerukat erinevate vaatepunktide polüfooniat on peetud Faulkneri varase eksperimentaalse perioodi kulminatsiooniks. 1931. aastal ilmus veel tema esimene rahalist edu saavutanud romaan „Pühamu“ („Sanctuary“) ning 1931. ja 1934. aastal esimesed novellikogud.


1932. aastal ilmus Faulkneri järgmine suur romaan „Augustivalgus“ („Light in August,“ e. k. 1987), mis räägib raseda maatüdruku ning mulati identiteediotsingutest Lõuna konservatiivses ühiskonnas. 1936. aasta „Absalom! Absalom!“ kujutab intensiivse emotsionaalsusega eduka istanduseomaniku Thomas Sutpeni moraalset ja kokkuvõttes ka ühiskondlikku allakäiku. Oma lõpetamata, konfliktse ja polüfoonilise vormi tõttu seda peetud Faulkneri parimaks modernistlikuks teoseks.


1930. ja 40. aastad veetis Faulkner enamasti Oxfordis, välja arvatud kordadel, kui ta oli raha teenimiseks sunnitud töötama Hollywoodis stsenaristina. Tema 1940. aastate romaanid olid varasematest mõneti konventsionaalsemad, ehkki ka sellel perioodil kirjutas ta stilistiliselt tugevaid teoseid nagu „Hamlet“ („The Hamlet,“ 1940), „Mine tagasi Mooses“ („Go Down, Moses,“ 1942, e. k. 1995) ja viimase jätk „Sissetungija tolmus“ („Intruder in the Dust,“ 1948).


1949. aastal sai Faulkner Nobeli kirjandusauhinna. Seega võis ta oma tuleviku maines kindel olla ning endale sellevõrra rohkem vabadust (ja pahesid) lubada. Tihti öeldakse, et Faulkneri teoste kirjanduslik väärtus hakkas Nobeli auhinna järel alla käima, ehkki ka tema 1950. aastate ja 60. aastate alguse loomingus leidub palju väärtuslikku. 1962. aastal suri ta alkoholi ohtrast ületarbimisest tingitud südamerabandusse.


 


Kasutatud faktiallikas: Encyclopaedia Britannica Online, Academic Edition


 


Kirjandust:


William Faulkner, „Augustivalgus.“ Tõlkinud Enn Soosaar. Tallinn: Eesti Raamat, 1987


William Faulkner, „Hälin ja raev.“ Tõlkinud Enn Soosaar. Tallinn: Eesti Päevaleht, 2006


William Faulkner, „Ian McCaslini lugu.“ Tõlkinud Jaak Rähesoo. Tallinn: Perioodika, 1974


William Faulkner, „Kui ma olin suremas.“ Tõlkinud Jaak Rähesoo. Tallinn: Perioodika, 1971


William Faulkner, „Küla.“ Tõlkinud Enn Soosaar. Tallinn: Eesti Raamat, 1989


William Faulkner, „Mine tagasi Mooses: romaan novellides.“ Tõlkinud Jaak Rähesoo. Tallinn: Eesti Raamat, 1995


William Faulkner, „Sartoris.“ Tõlkinud Vilma Jürisalu. Tallinn: Eesti Raamat, 2005


William Faulkner, „Võitmatud.“ Tõlkinud Helmi Eller. Göteborg: Orto, 1955


William Faulkner, „Ümberpöörd: novellid.“ Tõlkinud Vaida Raud. Tallinn: Perioodika, 1965


William Faulkner, „Yoknapatawpha vanaaeg: jutustused 1.“ Tõlkinud Jaak Rähesoo ja Enn Soosaar. Tallinn: Eesti Raamat, 1980


William Faulkner, „Yoknapatawpha uusaeg: jutustused 2.“ Tõlkinud Jaak Rähesoo ja Enn Soosaar. Tallinn: Eesti Raamat, 1983


 


Mart Kuldkepp


                    


                        

            	

                	
    
Seotud materjal





    
Sündmused (1)