Kreutzwald

Sisukord

Eesti Kirjameeste Seltsi Toimetused Nr. 42.

Mõistlik jutustaja.

Noortele ja wanadele waimu kosutamiseks

wälja annud

Paul Undritz.

II.

Tartus 1880.

Trükitud H. Laakmann’i kulu ja kirjadega.

Zensuri poolest lubatud.
— Tallinnas, 7. Januaril 1880.

I. Elu wõi surm?

Kuues päätükk.

(Lõpetus.)

Wäga raske oli kuningal olnud õiglase Richardi iseenese ohwerdamist wastu wõtta ja oma päästjat ära salata, kuna ometi tema ütelus, et ta Richard Williami wend on, teda wangiwõtmise eest oleks kaitsnud. See walus tundmus liigutas ta südant, kui ratsamehed üle silla wälja sõitsiwad, ja wesi kippus temale silmadesse.

„Oh!” hüüdis ta Williami poole pöördes, „mina ei jõua seda ära kannatada, — nad wiiwad teda wangi, wahest päälegi surma!”

„Mitte koguni, armulisem herra!” ütles William trööstides. „Temale ei tehta midagi, sest mitu kord sai punasekuue mehele öeldud, et wang minu wend on. Aga päälik jäi isemeelselt oma arwamise juurde, wang olla meie kõige armulisem kuningas. „Saatku tema siis,” hüüdis ta rõõmsaste naerdes, „oma kuningat kunni Londoni: wäga ruttu lastakse ta jälle lahti, sest ma ei usu mitte, et teda sääl wõi kusagil mujal kuninga asemel wastu wõetakse!”

William ütles seda nii usaldawalt ja rõõmsaste, et Kaarel tahtmata ühes naeratama pidi, waenlaste pikanina pääle mõteldes, mis nad oma eksituse läbi wististe saiwad. Tema süda läks kergemaks ja mure kadus.

Aga Karless ütles:

„Ka minu aru käib meie wahwa kaitsejaga ühte, armulisem herra! Päälik saab wähe auu oma saagi eest ja Richard lastakse warsti lahti. — Aga teie,” ütles ta tõsise häälega edasi, „peate uute hädade pääle walmis olema, sest wististe saab päälik selle pääle mõtlema, et Richard liig järele-andlik wangiwõtmise juures oli. Tema saab sellest arwama, et Richardil mõni iseäranis põhi seda teha oli ja umbes õiget põhja leidma. Ja siis saab Boscobel-House eestulewail päewil

ülewest kunni alla läbi otsitama, et päris kuningat wale kuninga asemel tabada!”

Kuningas waatas nende uute hädade kuulutamise juures mõtetes maha.

„Tõeste,” ütles ta siis, „teil on õigus, mu sõber! Wististe saab see sündima, mis teie targalikult ette ütlete. Wahest ju mõne tunni pärast tulewad ratsamehed tagasi, sellepärast siit ära — aga kohe! Aga kuhu pean mina minema? Ma ei wõi edasi ega tagasi, sest kuhu mina waatan, sääl on waenlased ees! Kas teie ei tea nõuu anda, wahwa William?”

Mõisawalitseja mõtles järele. „Ma pean teile õigust andma,” ütles ta siis, „siia Boscobel-House ei tohi teie mitte kauaks jääda. Ja ometi ei tea ma teile siin lähedal ühtegi pelgupaika nimetada, sest wiis penikoormat ümberringi ei ole maja ega hoonet, kus teie aset wõiksite leida. Üksi suured metsad on Boscobel Housi ümberkaudu. — Need metsad,” ütles ta wäikse wahe järele, „on paksud ja mitmed kohad mäda põhjaga, nii et ratsamehed pääle ei pääse ja wõiksiwad häda ajal warjupaigaks olla. Sellepärast on minu nõuu, armulisem herra, teie annate ennast mõneks ajaks metsa warju, kunni teie kartuseta Boscobelisse tagasi wõita tulla!”

Nii wähe meelepäraline, kui see nõuu kuningale ka oli mitmesuguste puuduste, raskuste ja kitsikuste pääle mõteldes, mis metsas teda ootasiwad, siiski ei jäänud tal muud nõuu üle, kui oma kinnitust anda pääle selle, kui ka Karless oli ütelnud, et see ainus pääsmise nõuu olla. Ohates lubas ta walmis olla Karlessiga, — kes kõik risti kuningaga koos tahtis kanda, — metsas aset wõtma, kunni ta saaks edasi põgeneda. Häämeelega oleks ta Boscobelis lühikest söömaaega pidanud; aga kartus tagaajajate tagasitulemise pärast käskis parem kaitsta kui kahetseda, enam hoida kui ojata. William muretses sellepärast, — tema abikaas oli ümmardajatega seltsis ka põllule läinud — mis ta toidu nõuudest kätte sai, jahikotti, ja läks wiitmata mõlemate wale-sulastega, kellel omad tööriistad, kirwes ja saag ühes oliwad, läheda metsa poole.

Boscobeli mõisa ümberkauduse metsa sees oli sell ajal lai prii wäli. Üksi kesk wälja seisis ilmatu suur tamm, kelle tüwe ligedal hallikas sirises ja kes oma wet wäikses ojakeses halja rohtude läbi metsa poole saatis. See puu wõis küll oma 600 aastat wana olla, aga siiski oliwad tema laiad oksad wäga rohkes lehtede ehtes, nii et silm sisse waadata ei suut-

nud. Senna poole sammus William Penderel, ja kui nad puu juurde oliwad jõudnud, pidas ta kinni, et oma imekspanija kaasalistele pelgupaika tähendada.

„Kas siia peame jääma?” küsis kuningas kahtlaselt enese ümber waadates, — „siia wäli wälja pääle, kus mitte ühte põõsastki ei ole, mis meid häda korral kinniwõtjate eest warjaks, — kas see teie tõsine nõuu on, William?”

„Wististe, armulisem herra!” kostis William kindlaste.

Teie ei toimeta mitte targuti, sõber!” ütles ka Karless, kes niisama, nagu kuningas, asjata enese ümber waatas, kus see koht peaks olema, mis neile warju wõiks anda. „See wäli on nii paljas, nagu minu peu pesa, — niisama hästi oleksime Boscobeli wärawa ees ehk maantee pääl wõinud warju otsida kui siin!”

Ja siiski arwan mina,” ütles William kindla usaldusega, „et teie praegu kusagil paremat warju ei leia, kui selle puu lehtede sees, kes teid niisama hästi waenlaste, kui ka wihma ja külma eest kaitseb!”

Pääd raputates waatas kuningas üles puu pääle. „Puu metsas,” ütles ta, — „kui meie pelgupaik just puu peab olema, — oleks mull palju armsam, kui see üksikult seisaw tamm, kes meid wähe kaitseb, kui meid tema päält otsitakse!”

„Wististe, armulisem herra, — „kui teid otsitakse!” ütles William, sõnakese „kui” pääle hästi rõhku pannes. „Aga mina usun kindlaste, et metsas iga puu ja põesas läbi otsitakse, aga siin selle tamme pääl ei otsita teid mitte, sest keegi ei saa kaugeltki arwama, et teie seda üksikut puud enesele warjupaigaks olete walinud!”

Kuningas waatas erkselt üles, — need sõnad, mis grahw Derby Stourpordi kohal tema wastu oli rääkinud: „meie peame seda tegema, mis waenlased meist kõige wähem arwawad,” tuliwad temale nüüd meelde. Ju oli kord see õpetus oma häädust katse korral ilmutanud, juba ükskord oli ta selle täitmise läbi raskest hädast pääsnud. Selle pääle mõteldes muutis tema arwamine Williami nõuu üle ja ta wastas: „Tõeste, William, teie nõuu on wististe mõnus! — Mis teie arwate, Karless?”

__________

*) Solle puule anti pärast nimeks: „kuninga tamm,” aga ta lõppes pärast ära, sest et kuninglikud senna „risti sõitma” läksiwad (nagu mõned katoliiklased praegu weel püha kohtadesse) ning iga mees Inglase wiisil tükikese puu koorest mälestuseks kaasa wõttis.

„Mina arwan, — ma tunnistan seda häbiga — et Williami nõuu täieste hää ja õige on!” kostis oberst. „Mina kõige wähem saaks, kui ma metsas mõnda põgenenud järele peaks otsima, wististe üksi paksu metsa läbi otsima, aga millalgi üksikult seiswat puud. Teeme sellepärast oma targa sõbra nõuu järele, tõeste, see saab meie õnneks olema!”

„Olgu nõnda!” hüüdis kuningas ja hakkas wiitmata puud mööda üles ronima. Aga kõik ta katsed oliwad asjata, sest oma hõlmaga ei ulatanud ta jämedat puud ümbert kinni wõtta ja kõik oksad oliwad liig kõrges. Sääl laskis ennast William puu tüwe ligi ühe põlwe pääle maha ja palus kuningat teda redeli asemel tarwitada. Kuningas astus tema õlale ja püsti tõustes tõstis ta kuninga nii kõrgesse, kunni ta oksast kinni ulatas wõtma ja nõnda kergeste ennast üles tõmmata wõis. Nõndasama aitas William Karlessi puu otsa. Wiimse kätte andis ta ka lõppeks söögi-nõuud ja kirwe ning sae, et kui häda õiete suur oleks, siis nemad ennast puuraiujaks wõiksiwad nimetada, kes puud kuiwist okstest puhastamas olla.

Kui nüüd Karless ja kuningas ülespoole oliwad roninud, läks William mitu korda ümber puu ringi ja katsus, kas ta oma kaitsetawaid näha wõis. Aga tema rahule olemiseks oliwad need täieste nägemata. Ta hüüdis nüüd tasakeste üles:

„Kuulge weel seda, armulisem herra: Mina tulen wahete wahel siia teile toitu ja sõnumid tooma. Oma tulemist annan ma igakord selle laulu esimest salmi lauldes, kelle läbi laulik Blondel kord kuninga Richard Lõwisüda wangitorni üles leidis, teada. Pange hästi sõnu ja wiisi tähele!”

Ja suure häälega hakkas ta laulma, kuna ta ise ennast üles näitas, nagu otsiks ta tõhwu:

„Tõbe tuli tungis ilma

Jätma maha jäädawalt,

Kippus kustutama silma;

Kaugelt külma

Kätt mu järel karedalt

Sirutas ju surm, miud wiia himukalt:

Sääl säras armu hella silm,

Surm lahkus, lahkeks muutis ilm.”

„Kui teie üksi seda salmi kuulete,” algas William pärast laulu esimese salmi lõppemist oma juhatust, „siis wõite julgeste puu päält maha tulla: olgu see teile täheks, et kõik asjad korras on. Kui ma aga selle laulu tõist salmi laulan, siis olgu see teile manitsuseks, et kahekordset ettewaatmist tarwis

on ja et teie mitte kogemata liigutamise läbi oma pelgupaika ei awalda!”

Ja oma silmakirja tööd edasi toimetades hakkas ta uueste laulma:

„Sõda sõudis, lahing jõudis,

Kitsik kaswis kibedaks,

Rahe kombel mõeku sõudis,

Surma nõudis;

Igast küljest hirmsamaks

Kaswis häda, käsi läks ju lõdewaks:

Sääl heljus neiu silma ees

Ja warsti olin wõidumees.”

„Kas saite täieste aru, armulisem herra?” küsis William wiimaks, kui ta laulu lõpule oli jõudnud.

„Jah!” anti tasakeste ülewelt wastuseks ja selle usaldusega, et tagakiusatud kuningas esiotsa täieste warjatud oli, läks auus põllumees kodu tagasi.

Aga kuningas ja tema seltsiline katsusiwad nii hästi kui wõimalik aset wõtta, sest et nad, nagu ette oli arwata, kauemat aega siia pidiwad korterisse jääma. Kuningas istus ratsu oksa pääl, nii et ta selg wastu puud toetas ja ta käed tõise oksa pääl, mis ta rinna eest mööda käis, kinnitust leidsiwad. Nõnda oli ta kõigewähem mahakukkumise eest, kui ta wäsimusest magama uinus, hoitud. Karless istus niisama natukene kõrgemal ja waatas hoolega läbi okste ümberringi, et kui ta mõnda ähwardajat häda märkaks, siis kohe kuningale seda teada wõiks anda.

Tund läks tunni järele aeglaselt mööda; päike weeres ju lääne taewa serwas alla ja igatseja südamega ootasiwad mõlemad põgenejad Williami tagasitulemist, sest sõnumed, mis tema tõi, pidiwad otsust andma, kas nemad weel kauem siin halwa aseme pääl pidiwad wiibima, wõi wõisiwad nad ööseks Boscobelisse minna. Aga päike kadus ja öö kuulutas oma tulemist widewiku ja ikka suuremaks kaswawa pimeduse läbi. Ilma asjata ootsiwad nad sõbra tähendamise pääle. Kuninga rõõmus lootus hakkas jälle kaduma. Senna juurde tuli weel joogijanu; süüa tal oli, aga juua ta ei saanud, ehk küll hallikas puu juures wulises, sest ta ei usaldanud maha minna, esiteks kartes, et teda keegi näha wõiks, tõiseks, et ta ilma wõera abita puu otsa tagasi ei saanud. Juba oliwad nad kolmkümmendkuus tundi puu otsas olnud ja Kaarel kuus tundi tulist joogi-jänu kannatanud. Ta ei jõudnud enam joogi-jänule wastu panna ja oli ju walmis oma aset maha jätma, kui

korraga ta seltsiline käe tagasi hoides tema õla pääle pani, sest eemal oli parajaste laulu häält kuulda. Kuningas kuulatas rõõmuga lähemale tulejat laulu häält. „See on William!” hõiskas ta, „ja tõeste, ta laulab seda laulu, mis ta tundemärgiks laulda lubas!”

Agaraste tahtis ta hakata maha ronima abi saatja sõbrale wastu, — aga Karless hoidis teda tagasi.

„Mitte nii üle pää kaela, armulisem herra,” sosistas oberst temale kõrwa sisse, „kuulake enne, mis ta laulab!”

Kaarel kuulatas ja ehmatas. Selgeste kuulis ta nüüd laulu sõnu, — see oli salm, mis neid ettewaatmisele pidi manitsema.

Ruttu tõmbas kuningas jala, mida ta ju alama oksa pääle oli pannud, tagasi ja ootas wärisedes, mis edasi saaks sündima. Mõni silmapilk pärast seda nägi ta lehtede wahelt Williami wankri pääl soldatite wahel tükk maad eemal teed mööda edasi sõitwat. Soldatid näitsiwad tähele pannes laulu päält kuulawat. Tamme puu lähedal algas William uut salmi, järgmiste sõnadega:

„Kade wiha, kaua juba,

Lõwi, loites waritseb,

Kojaks kõle müürituba,

Mingi luba!

Siiski paha põgeneb;

Ligi Blondel, truus ta huultelt kõneleb:

Jäe kindlaks, silm weel õnne näeb,

Pea torni taba lahti läeb!”

Tuksuja südamega kuulas Kaarel oma Bondeli kaugemale kõlawat laulu. Nüüd ta sai aru, mispärast Williamil siia maale wõimata oli olnud neile appi jõuda. Wististe oli sündinud, mis nemad ette oliwad arwanud: ratsamehed oliwad Boscobelisse tagasi tulnud ja tulemist takistanud. Siiski oli wahwa mees wõimalikuks teinud temale, kui ka soldatite saadetusel, märku anda, ja nimelt tähendasiwad wiimse salmi lõpusõnad, mida ta mitu korda laulis, ligedat ärapäästmist.

Rõõm ja magus lootus elustasiwad sellepärast kuninga wäikest lootust ja ta imeteles Karlessiga seltsis oma sõbra ja kaitsja tarkust, et ta ka soldatite walwamise all temale ettewaatmise tähte ja troosti teadis anda.

Mill wiisil see William Penderelil korda läks, seda saame eestulewas päätükkis kuulda.

Seitsmes päätükk.

Nagu Karless ja William Penderel õigeste oliwad arwanud, ei teeninud päälik Ewans oma kuninga wangiwõtmisega suurt auu, keda ta auusas Richardis oberst Kotsalile ette wiis. Enese wabandamiseks rääkis päälik kõik, kudas see oli tulnud, et ta metsawalitseja wangi wõttis. See äratas, nagu kuningas ja tema sõbrad oliwad arwanud, obersti kahtlust, ja kinnitas seda mõtet, et päris kuningas mõisa läbiotsimise ajal sääl oli, et ta wahest praegu sääl ehk kusagil mõisa ümberkaudu saaks olema ja Boscobelisse tagasi saaks tulema, kui kardetaw häda mööda näitas olewat. Kotsal tundis ka sest wiisist ja kombest, kudas Boscobeli mõisa walitseja ja tema wend wahest päälikut Ewansi eksitasiwad, et nendega iga päewase nõuudega, nagu hirmutamisega, ähwardamisega ehk ka wägiwallaga joonele ei saanud. Tema wõttis sellepärast nõuuks kawalust kawaluse wastu tarwitada ja arwas sellepoolest Boscobeli mõisa-walitsejast üle käiwat. Ta sõitis sellepärast ise ühe oma rügemendi ratsasalga ees-otsas Boscobelisse, natukene aega pärast seda, kui William metsast kuningat peitmast kodu oli jõudnud. Mõisa sai uueste läbi otsitud, aga ilma asjata. Kotsal näitas ennast nii üles, nagu usuks ta nüüd täieste, et kuningat siin ei ole ja sõitis oma soldatitega ära. Aga metsas, umbes paar wersta tamme juurest, kus kuningas ja Karless peidus oliwad, kaugel, laskis ta kinni pidada ja mehi hobuste seljast maha tulla. Ta tahtis siin öö hakatuseni oota ja siis Boscobelisse tagasi minna ja mõisat uueste läbi otsida. Ta lootis, et seni William kuninga kodu toob ja teda nõnda kergeste kätte wõiks saada.

Aga maailma walitseja walwas oma salwitud mehe üle, sest üksi ühe õnnekaupa juhtumise läbi läks see kawalaste wälja mõteldud nõuu nurja.

William Penderel, keda Kotsali kawalus tõeste eksitas, läks pärast soldatite äraminekut tamme juurde teele ja tahtis kuningat ja tema seltsilist suures rõõmus kodu tagasi tuua, sest ta arwas, et nüüd pääle kahekordset maja läbiotsimist üsna kartuseta wõib olla. Ju oli ta tamme lähedale jõudnud, kui ta korraga hobuste hirnumist kuulis. Ta teadis, et mõisa hobused ju tallis oliwad ja et ümberkaudu ligidal hoonid ja elutusi ei olnud. Selleparast wõõrastas teda see hobuste hirnumine nii, et ta ettewaatlikult senna poole waatama tõttas,

kust poolt hirnumine tuli. Ta leidis ehmatades soldatite-salga ja silmapilk oli tal Kortsali kawalus selge. Ruttu läks ta kodu ja käskis wärawa silla üles tõmmata ja heitis tõiste majalistega, kes kõik tööst wäga wäsinud oliwad, magama.

Umbes tund aega pärast seda tuli Kotsal, nagu William oli arwanud, wärawa ette. Oma suureks rõõmuks nägi ta silla ülestõmmatud olewat. Ta arwas, et see wahe ajal mõisasse tulnud kuninga kaitsmiseks oli sündinud. Nüüd arwas tema kuningliku jahilooma lõksus olewat.

Ta seadis mõisa ümber wahid wälja, et keegi ei pidanud ära pääsema ja laskis siis äkiste ja wäga waljuste kella helistada. Alles tüki aja pärast tuli üks mõisa sulane ja küsis kaunis karedalt, mis niisugune kära tähendada. Niisama karedalt wastas oberst, et kutsugu ta silmapilk walitseja senna ja lasku wäraw lahti teha. Sulane täitis pahaselt käsku ja pea seisis woodist wälja kutsutud walitseja obersti ees. Jämedalt andis ta Williamile oma tulemise põhja teada ja nõudis ärapeidetud kuninga wäljaandmist. Rahuliselt kinnitas William, et see wõimata olewat, sest kuningat ei olla nüüd niisama wähe kui esimese läbi otsimese ajal siin.

„Olgu siis, sina häbemata talupoeg!” hüüdis oberst, „meie tahame wähe sinu maja, küünisid, tallisid läbi otsida, sest mina, oberst Richard Kotsal, ütlen: Karl Stuart on siin, ma tean seda tõeste! Aga seda ma sulle ütlen, sina äraandja.” ütles ta ähwardades edasi, „kui meie teda siit leiame, siis lasen ma sind hauutada, sind ja su terwet maja rahwast!”

William ei wastanud selle pääle muud, kui et ta õlasid kergitas. Siis kutsus ta kella läbi kõik mõisa rahwa obersti käsu pääle kokku, kes iga üht üksikult enesest mööda laskis minna, et näha saaks, kas mitte kuningat, keda ta palest palesse tundis, nende hulgas ei olnud. Ka ise naesterahwast ei jätnud ta tunnistamata, sest tema aru järele oli wõimalik, et kuningas enesele tüdruku riided selga oli pannud. Aga kõik oli asjata. Ka ähwardaw nõudmine ja tagapärimine maja rahwa käest ei awitanud: keegi ei ütelnud midagi põgenend kuningast teadwat, weel wähem teda näinud olewat.

Aga Kotsal ei usaldanud siiski. Ta laskis uueste terwe mõisa läbi otsida. Aga ehk see küll kõige suurema hoolega sündis: kusagil ei olnud otsitawa jälgi leida.

Oberst oli tuliwihane selle uueste asjata nähtud waewa üle. Ta käskis soldatid mõisas korterit wõtta, iga üht, kus ta

aset leiab. Wahtidele silla pääl andis ta käsku iga üht tulejat küll sisse, aga kedagi wälja lasta.

Sell wiisil arwas Kotsal kuningat kätte saawat, sest ta arwas, et kui kuningas kusagil metsas warjul on, siis ta kas öösel wõi ka tõisel päewal saaks mõisasse tulema ja nõnda lõksu langema.

Selle kange käsu wastu pani William mehe wiisi, sest tema pere pidada tööta seisma ja lõikus olla kokku panna. Aga tema wastupanemine ei awitanud midagi.

Nii pidi mõisawaliiseja omas majas nagu wangis istuma. Nähtawalt oli ta üsna rahul, aga hirmuga mõtles ta selle pääle, et kuningas wahest pikka aega tagasi saaks tulema. Ta mõtles sellepärast sellepääle, kudas ta kuningale tähte wõiks anda, et häda kardetaw on. Wiimaks leidis ta ühe nõuu, kellest ta kõige ennema lootis asja saawat. See nõuu oli liig julge, aga ta pidi korda saadetud saama, sest tema küljes seisis kuninga elu ehk surm.

Tema laskis ennast obersti ette wiia ja palus luba ühe jau soldatite saadetusel linna sõita söögi nõuusid ostma, sest ta ei wõinud teada, et niipalju wõeraid majasse saada tulema, et siis waremalt kõik walmis oleks muretseda wõinud. Kotsal nägi ära, et Williamil õigus oli, ja et ta soldatite kaasas palus sõita, sellepärast ei mõistnud ta midagi paha karta ning andis temale sõitmiseks luba. Kaasalisteks andis ta temale neli soldatit, kes mitte silmapilguks Williami kõrwalt ei tohtinud lahkuda. Ja natukese aja pärast wurises kahe hobuse wanger nimetatud wiie mehega üle silla.

Pea oli ostetud, mis tarwis ja rõõmsal meelel sõitsiwad kõik kodu poole. Juba hakkas õhtu ligi jõudma, sellepärast küsis William soldatitelt nõuu, kas nad mitte lühemat metsateed ei pidanud sõitma, kus wähem tolmu ja wilum sõita oleks. Soldatid oliwad selle poolt. Niisama ei olnud neil ka midagi selle wastu, et lahke peremees ostetud nõuude hulgast tugewa pudeli wälja wõttis ja säält neid laskis rüübata. Nüüd tuli Williami enese kätte kord. Naerdes tõstis ta pudeli kõrgesse, laulis ühe lustilise joomalaulu ja jõi siis hää sõõmu.

„Andke andeks,” ütles ta siis pudelit jälle oma kõrwasistuja kätte ulatates, „ma ei mõtelnud mitte, et teile niisugused laulud meele järele ei ole. Aga ärge pange pahaks, mulle maitseb joodaw wiin weel ükskord nii suupärast, kui ma mõne lustilise laulu senna juurde löön!”

„Oh, tühja ka,” wastasiwad soldatid, „meie ei pea seda sugugi nii suureks patuks, kui keegi mõne sõõmu hääd joodawat wiina wõtab ehk mõne ilusa laulu laulab. Ärge laske enuast eksitada ja laulge nii palju kui süda lustib!”

William ei lasknud seda enesele kaks korda ütelda, waid hakkas alustatud jooma laulu tõist ja wiimaks kolmandat salmi laulma. Laul oli wäga soldatite meele järele.

„Teil on õigus, sõber,” ütles üks soldat, „tõeste, niisugust lustilist laulu kuuldes maitseb wiin paremine!”

Nende sõnadega pani ta pudeli suu äärde ja wõttis tubli lonksu.

„Kas teil niisugnsid laulusid weel enam tagawaraks on?” küsis nüüd kolmas soldat, kelle kätte naaber pudeli oli annud.

„Nii palju kui soowite, üks ilusam kui tõine!” wastas William naerdes.

„Laulge siis, sõber!” ütles neljas soldat, kui ta ka tõiste wiisil pudelit oli musutanud. „Aga enne wõtke keele kastet!”

Ilma wiitmata täitis William nõudmist ja algas jälle uut laulu, mida soldatid niisama hää meelega kuulsiwad, kui esimest.

„Teie olete lustiline seltsimees, sõber!” ütles Williami kõrwal istuja jälle. „Teid peame elada laskma. Elagu mõisawalitseja!”

Ta tõstis selle pääle jälle pudelit ja niisutas oma keelt.

„Laulge, mees!” hüüdis tõine naaber, „tõeste ma wõiks terwet päewa päält kuulata!”

„Jah, laulge!” palusiwad ka tõised soldatid ja üks lisas juurde: „Jumal anna pattu andeks, aga teie laul on mulle enam meele järele, kui kõige ilusam Taaweti patukahetsemise laul!”

Kõik naersiwad seltsimehe toore nalja üle ja William ei olnud muidugi mõista wiimane. Aga siis laskis ta hobust sammu käia, sest wahe ajal oliwad nad kuninga-tamme lähedale jõudnud.

„Kuulke, wahwad naabrid!” ütles William, „nüüd laulan ma teile oma kõige ilusama laulu ette, mida mulle mu wend Thomas — Jumal ülendagu ta hinge — õpetas. Ta oli tubli, wahwa soldat, nagu teie olete, ja langes isamaa eest wõideldes. Aga see laul, mis ta mulle õpetas, on seesama, mida laulik Blondel oma kuninga wangitorni ülesleidmiseks laulis. Kas teate seda lugu?”

„Ei, sõber!” oli wastus, „jutustage seda meile!” Lühikeste sõnadega rääkis nüüd kawal William tutwat lugu, mis Inglis kuningaga (Richard Lõwisüdaga) oli sündinud, kui ta ristisõidult Palestiina maalt oli tagasi tulnud. Ta oli sääl Austria hertsogit Leopoldi nii raskeste pahandanud, et see teda, kui ta tagasi tulles paljalt ühe teendriga wõera nime all läbi Saksamaa kodu tahtis minna, — sest wend oli tema wastu ülestõusnud ja mässamist tõstnud ning rutt oli temal sellepärast taga, — kinni laskis wõtta ja kättetasumiseks wangi panna. Juba oli ta kuude kaupa wangis olnud ja sõnum oli ka ju Inglismaale tunginud. „Sääl” — nii jutustas William — „läks kuninga sõber, laulik Blondel, teele kuningat otsima ja laulis kõikide Austriamaa losside ees üht laulu, mis kuningas Richard oli teinud ja mida tema üksi, pääle Blondeli, tundis. Ta lootis, et kuningas laulu kuuldes temale wastust saaks andma ja nõnda oma wangikohta teadustama. Nii jõudis ta ühel päewal üksiku ja päratu kõrge kalju otsas seiswa Triselsi lossi ette ja hakkas järgmist laulu laulma.”

Ja walju häälega laulis William seda salmi, mis ta oma ligenemise täheks oli annud.

„Selle salmi pääle,” — jutustas William kõwaste tuksuja südamega edasi, sest nad oliwad otse tamme kohale jõudnud, — „jäi Blondel kuulatama. Waata, sääl kõlas korraga lossi seest laulu tõine salm wastuseks.

Ja jälle hakkas William laulma ning nimelt seda salmi, mis kuningale ettewaatmise täheks oli antud.

„Nüüd,” — jutustas William edasi — „teadis truu Blondel küllalt: tema laulu pääle ei wõinud keegi muu wastata, kui kuningas. Rõõmust täidetud südamega laulis ta kolmanda salmi juurde, mis kuningale teada andis, et ta tema wastust oli kuulnud ja pea abi saatma saaks.”

Ja William laulis seda kolmandat salmi, mis tammewarjus kuningale nii suurt troosti saatis.

Sügawaste hinge tõmmates rääkis nüüd William loo lõpetuseni, kudas Richard Inglismaa würstide ja lordide läbi wiimaks lahti oli päästetud, kellele Blondel kuninga wangikohta oli teada annud.

„See oli mehine töö, mis Blondel tegi!” hüüdis üks soldat, „ja tõeste see Richard Lõwisüda laul on kõige ilusam, mis teie laulsite!”

„Kas pole nii!” wastas William naerdes. „Aga mina ei laulnud seda laulu ka iial nii hää meelega, nagu täna, sest

iialgi” — lisas ta kahe poolise tähendamise juurde — „ei laulnud ma seda laulu kõrwade ees, kes armsamaste teda oleksiwad kuulnud, kui need, kes teda kuulsiwad!”

„Teie peate seda mulle õpetama, sõber!” ütles üks soldat.

„Wäga hää meelega! wastas William Penderel.

Nende sõnadega andis ta hobustele piitsa ja mõne minuti pärast wurises wanger üle Boscobeli mõisa wärawa-silla.

Kaheksas päätükk.

Weel järgmist päewa pidi kuningas ja Karless oma warjupaigas wiibima, sest oberst Kotsal laskis wiimaks, kui ta kaks päewa Boscobelis oli ootnud, wastu õhtut hobused sadulasse panna, ja sõitis ära. Ta usaldas nüüd täieste, et kuningat siin mõisa lähedal ei olnud.

Aga William Penderel ei läinud mitte kohe kuninga pelgupaiga juurde, waid ta läks salaja ratsameeste järele ja waatas, kas nad ka tõeste ära lähewad. Alles siis, kui ta seda nägi, jooksis ta tamme juurde ja ütles kuningale, et ta kartuseta Boscobelisse tagasi tulla wõida.

Meie wõime arwata, kui suure rõõmuga kuningas seda sõnumet kuulis. Kolm täit päewa ja kaks ööd oli ta pidanud tamme otsas istuma ja ainult üks kord — minewal ööl — oli ta jänu-hädas maha julgenud minna jooma. Obersti abil oli küll tema puu otsa tagasi saanud, aga Karless ise ei saanud miski kombel üles ja pidi ühe puu otsas metsa ääres warju otsima, nii et kuningas wiimsed kakskümmend neli tundi üksi tamme otsas oli.

Kuninga terwe keha oli nagn puruks pekstud, kui ta Williami märgiandmise pääle puu otsast maha tuli. Nagu alwatud ja kangeks jäänud wedas ta ennast obersti käe pääle toetades Boscobelisse, kus ta puhkamist lootis leidwat. Õnnelikult jõudsiwad öösised rändajad nägemata mõisasse, sest et William kõik maja rahwa oli magama saatnud ja silla alla jätnud. Tuas wõttis Williami abikaasa kuninga auupaklikult wastu.

Kaarel ja Karless kosutasiwad kõige päält oma keha walmisseiswa söögi laua ääres ja heitsiwad siis puhkama —

kuningas esimest korda pärast õnnetumat Worcesteri lahengi päewa — sängi.

Suurest wäsimusest hoolimata ärkas Kaarel tõisel hommikul wara üles ja kärsitu loomuga, nagu ta oli, pöörsiwad kohe ka ta mõtted põgenemise nõuu pääle, mis ta oberstiga puu pääl oli kokku kõnelenud. Ta äratas obersti üles, kes säälsamas tuas magas ja küsis tema nõuu. Aga oberst soowis, et tema seda asja niisama truu kui targa majaperemehe hooleks annaks toimetada. Kaarel oli sellega rahul ja walitseja kutsuti nõuupidamisest osa wõtma.

William mõtles natuke aega ette räägitud põgenemise plaani üle järele, ja — raputas siis tõsiselt pääd. Ta ütles wõimata olewat üle Bentley ja Severni jõe minna, sest kõik sillad ja ülekäimise kohad olewat wahi all ja salaja üle saada ei minna sellepärast korda. Awalikult ei wõida nad ka sillast üle minna, sest igal pool nõuetawat passi, kelle pääl passikandja wälimine kuju karwa pealt pidada teada antud olema, ehk kui seda ei olla, wõetawat kohe wangi.

Kurwalt ja troostita waatas kuningas maha. Ta ei tahtnud seda plaani kõrwale jätta, kelle üle ta nii kaua oli järele mõtelnud ja kes ka siiski õnneks wõiks minna. Agar julgus oli pääle selle enam noore kuninga meele järele, kui pikaline wiiwitamine. Ta arwas sellepärast oma nõuu järele teha, sest et tõist nõuu ei olewat.

Aga kuninga suureks imekspanemiseks andis nüüd kartuseta oberst, kes muidu igale hädale julgeste silma waatas, nõuu, oma plaani maha jätta, s. o. põhja poole Bentely linna oberst Lane juurde minna. Kui Sewerni jõest kuningal wõimata olla üle saada, siis ei olewat see sellepärast mitte oberstil wõimata; ei wõida kuningas obersti juurde minna, kes keelda oberstit kuninga juurde tulla. Niisama pidada see nõuu põhja poole Shotimaale põgeneda maha jäetama, waid selle asemel pidada katsutama lõuna poole saada ja Prantsusmaale põgeneda.

Kuningas Kaarel lõi enese otsa ette. „Kus mu meel oli, et mulle see nõu ei tulnud!” hüüdis ta. „Jah, tõeste, nii läheb! Karless, teie päästate tõist korda minu elu!”

Kohe palus ta Williami Penderelit Bentleysse oberst Lane juurde sõita temaga põgenemise plaani kokku rääkima. Hää meelega oli truu talumeees seda walmis tegema. Pool tundi pärast seda wurises Williami wanger Evelyni linna poole. Siit muretses William enesele passi Sewerni jõe

üle sõitmiseks ja oli ju lõune ajal Bentley linnas Lane majas. Kui ta Karlessi nime oli nimetanud ja ütelnud, et tal tema nimel tähtsaid asju olla toimetada, lasti teda Lane ette. Oberst wõttis lihtsat talumeest wastu — omas haige-tuas, sest ta oli woodis ja haige. Siiski jutustas William temale terwet lugu, mis wiimastel mööda läinud päewadel oli sündinud, mis lootust tema pääle olla pandud ja et kuningas temalt päästmise abi oodata.

Lane kuulas truu talumehe kõne imeks pannes ja tähelepanemisega päält, aga ohkas walusaste, kui kuulis, missugusel kombel kuningas tema abi paluda. „Oh!” hüüdis ta, „kui wäga kahetsen mina, et ma mitte ise ei wõi oma tapetud kuninga pojale oma truudust tunnistada ja temaga reisi pääl kaasas käia! Aga ikka peab tema soow minule käsk olema, mis täidetud peab saama, kui ka mitte sell wiisil, nagu tema soowib!”

Nende sõnadega helistas haige enese kõrwal seiswat kella. Warsti astus noor jumekas, umbes kaheksatõistkümne aastane tütarlaps tuppa, keda kohe näust ära wõis tunda, et ta obersti tütar oli. Ta kummardas terwitades wõera poole ja astus siis isa sängi ette ning kuulas järele, mis ta soowis.

Oberst wõttis tütre käest kinni ja ütles: „Mu laps! kuningas, meie kõige armulisem isand ja walitseja, on põgenemise pääl ja selle truu mehe juures sala warjus. Tema waenlased otsiwad teda taga. Ainus pääsemise nõuu on, et ta teendri riides minu seltsis lõuna poole reisiks, kust ta laewaga Prantsusmaale loodab pääseda. Aga et ma haige olen, siis ähwardab see nõuu nurja minna. Mis peab sinu arwamise järele sündima?”

„Teie asemele, armas isa, peab keegi muu, pean mina seda reisi ette wõtma!” wastas neiu hiilgwail silmil.

Oberst andis naeratades pääga oma rahulolemist tunda. „Ma ei ootnud sinult tõist wastust, armas Jane,” ütles ta, „ja olen su nõuuga täieste rahul. Aga ma ei taha sulle salata, et see reis wäga kardetaw on: kui kuningat ära tuntakse, siis oled sina kadunud!”

Jane ehmatas wähe, aga ütles warsti: „Mul oleks teist wäga kahju, armsam isa, kui teie oma ainust last kautaksite. Siiski ei pea kartus mind tagasi hoidma oma kohut täitmast!”

„Jumal saab sinuga olema,” andis isa wastuseks, „ja tema õnnistus saab sind saatma!”

Siis pööris ta ennast Williami poole, kes selle jutu wahel sängi ääres oli seisnud. „Teie kuulete, sõber, et mu tütar walmis on kuninga päästmiseks minu asemel reisi ette wõtma. Minge sellepärast tagasi ja andke minu armulisele isandale teada: Weel täna muretsetakse passid ja muud tarwilised asjad reisimiseks, nii et ta homme hommiku wara wõib sõita. Ettewaatmise pärast ei pea ta mitte Boscobelisse ega senna ümberkaudu minema, kus kuningat igalt poolt otsitakse, waid ta sõidab Moseleysse, mis Birminghami lähedal seisab. Sääl, minu kasuwenna Whitegrave majas saab ta kuningat ootama. Moseleyst reisiwad nad siis Norton-Housi, Bristoli lähedale, minu õemehe Nortoni juurde. Ja sääl wõib kuningas kergeste laewa leida, mis teda warju wiib. — Minge nüüd, sõber, ja andke seda kuningale mu kõige alandlikuma terwise soowimistega teada!”

Selle otsusega läks William Penderel kodu poole ja sai wastu õhtut Boscobelisse, kus ta sõnum häämeelega wastu wõeti. Warsti pidas kuningas sõpradega nõuu, kudas ta tülitamata Moseleysse saaks. Senna tänna läbirääkimise järele ühendasiwad nad ennast wiimaks selle nõuusse, läbi ööd sala teid mööda kunni Moseley linnakeseni, mis umbes 20 wersta säält kaugel oli, käia.

Selle otsuse pääle läksiwad kõik kolm sala keskööl teele. Et kuninga jalad weel endistest käikidest üsna terweks ei olnud saanud, siis pani William ühe tööhobuse sadulasse, kellel küll mitte kuninga hobuse wälimist kuju ei olnud, aga kes siiski wäga hästi sõitis ja kuninga praeguse wälimise kohta sünnis. Tema oli enesele õiete näru riided selga pannud, nii et teda küll keegi ei wõinud ära tunda.

Ilma äparduseta jõudsiwad nad Moseleysse. Whitegrave wõttis kuninga kõige alandlikumalt wastu, sest wend oli käskjalalt ju kirja senna saatnud, kelle läbi teada oli antud, missugune suur wõeras tal oodata oli. Whitegrave juhatas kuninga kõrwalisse kambrisse, kus ta teda kirjaga ühes saadetud teenri ülikonda palus selga panna. Kaarel pani ruttu uued riided selga ja jättis siis oma siia maalse seltsilise oberst Karlessi jumalaga. See ei tahtnud kuninga nõuu pääle mitte temaga ühes põgeneda. Ta ütles: „Kaht põgenejat on ikka kergem kätte saada, kui üht. Minge Jumalaga, armulisem herra! Kui see tema tahtmine on, küll ta siis ka mind päästab, kui mitte, siis tahan ma oma kuningale wannutud truudust oma werega kinnitada!”

Sügawaste liigutatud surus kuningas oma wahwa ohwitseri rinna wastu ja ütles, et ta paremail päewil loota teda jälle näha ja siis tema truudust kohuse järele tasuda.*) Niisama südamelikult jättis ta Williami Jumalaga. Ka teda rõhus ta oma rinna wastu ja ütles silmaweega: „Ei iialgi taha ma unustada, mis tänu ma teile wõlgu olen. Wiige õiglasele Richardile palju terwist ja ütelge, et ma kord talle loodan tasuda, mis ta minu pärast kannatas!”

Õhtu, nagu kokku oli räägitud, jõudis preili Jane Lane Moselysse. Rõõmuga wõttis kohe kuningas tua poisi teenistuse enese pääle ja ruttas noore preilile wastu teda hobuse seljast maha aitama. Ilus preili mõistis oma kohalt niisama hästi käskija olla, nagu kuningas käsualune. Ta wiskas toredalt waljad tema kätte nagu igapääwase palgatud sulasele. Aga pärast tuas, kus wõeraid waatjaid juures ei olund, muutis ta oma ülespidamist noore würsti wastu. Sügawaste kummardades tunnistas ta oma rõõmu üles, et ta omalt poolt ka kõrgest auustatud kuniga päästmiseks wõida ligi aidata. Auupaklikult wõttis Kaarel noore preili käe kinni ja andis suud ning ütles selle aja natuke üleliig auuandmise pruugi järele: „Uskuge mind, ilus preili, sell korral tänan ma saatust, et ma tuapoisi teenistust olen sunnitud silmakirjaks pidama. Teie wastu ei ole see mul mitte raske ja ma kahetsen üksi, et ma mõne päewa järel enam ei saa wõima olla, mis ma tõeste olen: Teie alandlik ja tänulik teender!”

Tõisel hommikul wara läksiwad reisijad Nortoni mõisasse teele. Kuningal oli hall kuub ja west seljas ja niisamasugust kirja püksid jalas. Ta sõitis tulise hobuse seljas ees. Umbes kakskümmend sammu selle aja pruugi järele tema taga sõitis Lane preili ühe kammerneitsiga ja tallmeistriga ja jälle kakskümmend sammu nende taga sõitis üks päris teener, kes niisama riidis oli nagu kuningas ja kes reisi tarwiduste ja hobuste eest muretses.

Iseäranis esimesel päewal oli kinniwõtmise kartus kuningal suur, sest nende tee läks wäga Worcesteri ligidalt mööda, kus ikka alles üks jagu wõidurikkast sõawäest laagris oli. Iga

_________

*) Oberst Karless leidis teed ja nõuu Londonisse ja säält Hollandi maale põgeneda. Kuningas Kaarel tõstis teda pärast oma tagasitulemist mõisniku seisusse ja andis temale tore wapi: Nime „Carlos” al seisis tamm, kelle üle puuane ristjoon seisis, kes kolm kuninga krooni kandis; wapi ehteks oli tamme lehtedest wannik ja mõek ning walitsuse kepp, Andrease risti wiisil kokku pandud.

silmapilk pidasiwad Lane preilit wälja seatud wahid kinni ja waatasiwad tema passi. Aga kõik oli korras ja eessõitjat teenert ei pannud keegi tähele, kes John Potteri nime all passi pääle oli üles tähendatud. Õnnelikult jõudsiwad nad esimese päewa õhtul Beffordi, tõisel päewal Gloucesterisse ja kolmandamal päewal reisi lõpule, Nortoni mõisa. Warsti andis preili Jane saladust maja peremehele teada, kes kuningat lahtiste kätega ja suure auupakkumisega wastu wõttis. Kuningas pidi ikka teenri nime kandma. Aga temale anti mõisa peremehe majas ise tuba, et ta peremehe perega nägemata kokku wõis saada, sest teda õeldi haige olewat. Nortoni herra ise ruttas weel sellsamal päewal Briscoli linna ja katsus mõnda laewa leida, kes põgenejat Prantsuse maale wiiks. Aga kõik ta waew oli asjata. Kromwelli käsk oli kange; ükski laew ei tohtinud läbi otsimata sadamast wälja minna ja sellepärast ei usaldanud keegi laewa kipper sala ka suure maksu eest põgenejat kaasa wõtta. Ka mitte ühte kalalootsiku pidajatki ta ei leidnud, kes oleks julgenud kuningat pääle wõtta ja kaugemale mere pääle sõita, kust siis wast mõni Prantsuse- ehk Hollandi maale purjetaw laew teda oleks pääle wõtnud. Tall ei jäänud muud nõuu, kui kahepäewase katsumise järele jälle kodu tagasi sõita.

Kurwalt kuulis kuningas seda sõnumet ja nägi oma nii häste wälja arwatud plaani luhta minewat. Ta nõuu oli otsas. Nortoni herra ja proua püüdsiwad kuningat trööstida ja palusiwad teda mõni nädal wõi kuu nende juures kannatada, sest igaweste ei saada Kromwelli käsk tuurima ja pärast poole wõida nemad mõnda laewa leida. Aga noor kärsitu kuningas ei tahtnud seda nõuu kuulda. Ta tahtis jälle reisikeppi kätte wõtta ja lõuna poole põgeneda, kust ta ärapääseda lootis. Asjata püüdsiwad Nortoni herra ja proua temale selgeks teha, et lõuna pool niisama wähe pääsemise lootust oli kui siin, sest et ka sääl ranna ääres seesama Kromwelli käsk maksis. Aga Kaarel ei annud järele. Sääl lubas Laane Preili kuninga nõuule appi tulla. Ta tahtis teda Sherborne lähedal seiswa Trenti lossi saata, kelle peremees Windham ta isa sõber oli. Rõõmuga wõttis Kaarel seda pakkumist wastu ja ju tõisel päewal oliwad kõik endisel wiisil teel. Kahe päewa pärast jõudsiwad nad pärale. Windhami herra wõttis kuninga lahkeste wastu ja tõutas temale oma abi. Ta seadis oma tugewa poja nende sõnadega kuninga ette: „Armulisem herra, kolm minu poegadest on ju kuninga eest langenud, — see siin

on wiimne Windham. Aga siiski näete teie teda walmis olewat, nagu ta wennad, oma elu kuninga eest jätma. Iial ei jäta üks Windham oma kuninga krooni maha, kui ta ka paljalt weel juuksekarwa külles rippub!”

Päew pärast seda jättis Lane preili kuninga Jumalaga. Liigutatud südamega tänas kuningas noort tütarlast tema julguse ja waewa ja ise-enese ärasalgamise eest, sest kui kuningas oleks ära tuntud, siis oleks ka tema wististe surma saanud. Millalgi ei saada ta — nii tõutas kuningas — teda ära unustama. „Jääge Jumalaga,” lõpetas Kaarel, kui ärapunastaw tütarlaps sügawaste kummardades tuast oli walja minemas, „kallis preili, jääge terweks ja wõtke seda teadust eneega kaasa, et kui minu jalg kaitseja Prantsusmaa pinnale peaks astuma, siis selle pääsemise juures kõige päält teie osaline olete. Jääge südamest Jumalaga — kunni tõine tõist õnnelikumail päewil jälle näeme!”

Palawa õnnesoowimistega kuninga päästmiseks jättis wahwa neitsi Trenti lossi maha ja sõitis kõige päält Nortoni mõisa tagasi. Siit läks ta mõne päewa pärast kodupoole teele. Ja et keegi tema ratsulist tagasi minemist imeks ei paneks, andis ta põhjaks, et isa korraga wäga raskeste haigeks olla jäänud. Teda lasti keelmata oma teed käia ja neljatõistkümne päewalise reisi järele jõudis ta kodu tagasi.*)

Üheksas päätükk.

Kromwell oli waheajal Whitehalli paleesse tagasi läinud. Siin sai ta oberst Kotsali sõnume kätte, et kuninga jälgesid Whiteladiese ümberkaudu olla leitud ja päälik Kullon ju arwanud teda käes olewat, kui ta korraga jälle ära kadunud, et enam jälgegi leida ei olnud. Ta oli selle üle tulist wiha täis ja luges küll kümme korda seda kirja kohta, mis kinniwõtmise lugu Evelyni weski juures ja mäda jõe ääres jutustas. Ta oleks pea aegu ise ka uskunud, et see ärakadumine õigel kombel korda ei läinud, kui ta enam ebausklik oleks olnud.

_________

*) Kui Kaarel jälle Inglismaa auujärje pääl istus, makseti Lane preilile Inglis rahwa poolt tänuks sterlingit.

Kromwell tundis Evelyni ümberkaudist wäga hästi. Sagedaste oli ta noores põlwes sääl jahi pääl käinud ja nimelt mäda jõe ääres, kuhu George Kullon oli näinud põgenejaid kaduwat, partisid tapnud. Ta tundis wäga hästi jõe kallast ja teadis, et üksi see, kellel need wähe kindlad kohad tutwad oliwad, kelle pääl käia wõis, jõe äärde astuda tohtis. Sellepärast ei tohtinud ta mitte pahaks panna, et George Kullon weerand tundi kunni möldri senna jõudmiseni ilma tööta laskis mööda minna. Ta pidi päälegi pääliku tarkust kiitma, et ta koera ühes oli lasknud wõtta, kes põgenejate jälgesid taga ajas. Ta luges edasi, kudas koer üle silla läinud, kus tõisel pool kuninga kübar leitud, ja neid mõisa kooba juurde juhatanud, kus mõned wärsked söögi nõuud selgeste tunnistanud, et hilja aja eest sääl keegi sees elanud. Aga siin lõpnud jäljed otsa ja koobast ega ümberkaudu ei leitud kedagi.

See oli Kromwelli mõistusele mõistatus, mida ta asjata püüdis ära arutada. Siis oleks wõinud arwata, et kuningas jõe ääres hukka on saanud, kui mitte möldri koer põgenejate jälgede wäljatulemist ei oleks teda annud. Ja ometi ei wõinud Kaarel siia poole tulnud olla, sest muidu oleks teda koobas pidanud leitama, kuhu jäljed wiisiwad. Aga kuhu oli ta siit jäänud, kui ta tõeste koopasse oli läinud? Kui ta koopa sees kusagil peidus seisis, siis oleks teda koer tõeste leidnud. Maa ei wõinud ennast ka awanud ja teda wastu wõtnud olla. Mis oli sellepärast Kaarel Stuartist saanud?

Kromwell tõusis istmelt üles ja käis sügawas mõttes mööda tuba.

„Koopas peab ta olnud olema,” rääkis ta waljuste edasi tagasi käies enese ette, „sest ma ei usu mitte, et inimene, kellel liha ja luud on, ära kaduda ja nägemataks saada wõib. — Georg Kullon on jälle mõne rumaluse-tüki teinud, muud midagi, aga kus kohal — seda ei jõua ma kätte saada!”

Käed selja pääl, käis ta jälle edasi tagasi. Korraga tõstis ta pää kõrgesse ja hüüdis: „Nüüd on käes!” Mitte koopasse ta ei põgenenud, waid koopast ta tuli! Aga,” rääkis ta üksi edasi, „siis on mul arusaamata, kudas ta oma kübara wõis ära kautada? Üksi siis, kui teda taga aeti ja temal tuline rutt oli, wõis ta teda kautada, — aga koopast tulles ei ajanud teda ometi keegi taga!”

Jälle wõttis Kromwell kirja kätte ja luges walju häälega seda kohta, kus kuninga kübarast jutt oli.

„Mõlemate põgenejate jäljed,” seisis aru-kirjas sõna sõnalt, „tuliwad kõrkjatest wälja ja läksiwad ahtakest teed mööda üle Ironi ojakese umbes kaks sada sammu eemal seiswa metsa poole. Siin, mõni samm tõisel pool ojakese silda leiti — pärast seda, kui ju koer nagu jälgesid käest ära näitas kautanud olewat — sulgküber, mida päälik Georg Kullon Sewerni orus taga aetud meeste omanduseks tunnistas. Sest et grahw Derby tunnistuse järele tõine neist põgenejatest kuningas oli ja tema ise wahe ajal Whiteladies on wangi wõetud, siis on kaksipidi mõtlemata tõsi, et see kübara kautaja Kaarel Stuart on olnud’“

Pahaselt wiskas Kromwell kirja laua pääle. „Et tema see oli,” hüüdis ta, „kes selle juures kahkleb? Aga kuda ta tagaajajate käest ära pääsis, see on arusaamata!”

Nagu kogemata waatas ta weel kirja pääle ja silmi langes temale üks lause, mida ta enne suuremat tähele ei olnud pannud. „Siin,” luges ta jälle walju häälega, „mõni samm tõisel pool ojakese silda leiti — pärast seda, kui ju koer nagu jälgesid käest ära näitas kautanud olewat — sulg küber — —“

„Mis see tähendab?” hüüdis Kromwell sügawamalt kirja pääle kummardates ja sõrmega seda kohta tähendades. „Koer näitas jälgesid kanutanud olewat ja kübar oli tõisel pool jõge — — ahaa, nüüd on mul kõik selge! Kaarel — aga ei, ühe Stuarti pääs ei sündinud niisugune tark plaan ilmale — tema terane teejuht tahtis koera walejälgedele juhatada. Kübara wiskasiwad meelega tõisele poole silda ja ise hüppasiwad wette. Oh seda Kulloni tölplast! Tema nägi, et koer silla pääl seisatama jäi, nägi et ta nagu jälgesid ära oli kautanud, — aga temale seatud lõksu ei märkanud ta mitte; pimedast pääst läks ta sisse! — Küll Kaarel Stuart siis wõis naerda, kui tema teejuhi kawalus korda läks! Oh George Kullon! — Jumal päästa mind päälikutest, kes üksi wahwad, aga mitte targad ei ole!”

Wihaselt kokku tõmmatud otsa esisega astus selle pääle Kromwell kalli ja wäga ilusa marmori tuleaseme ette, kelle üle ära tapetud kuninga Ladina keeli nime täht C ja üks R kuninga krooniga oliwad. Kroomwell waatas selle kuninga wäe ja wõimuse märgi pääle ja rääkis tasakeste enese ette mõlemate tähtede tähendust: Carlos Rex (kuningas Kaarel).”

Naeratamine helkis raudse palega kindrali huulte ümber. „Jäägu oma kohta seeC. R.,” ütles ta tasakeste. Üksi tema

tähendus peab muudetud saama ja nimelt tähendama — Cromwell Rex, ja nende tähtede üle seiswa kuninga kroon peab minu nime paremine kaitsma, kui Carolust. „Jah!” lisas ta kätt selle krooni pääle pannes juurde — „mina tahan selle krooni pärija olla, tahan ise kuningaks saada! Wäe ja wõimuse juurde, mis mu käes seisab, tahan ma ka auu-nime, — nende õli-puu okste üle, mida ma wõitude läbi oma pää ümber palmisin, tahan ma ka seda krooni panna, — ja keegi, ei keegi pea mind ära hoidma seda tegema!”

Pää uhkelt püsti, nagu oleks ju kroon, keda ta kätte püüdis, tema pääs, käis Kromwell jälle mõned sammud toredat tuba mööda, mida kallid tekid katsiwad. Mõtetes wiibisiwad ta silmad jälle kuninga nime tähtede pääl.

„Aga,” rääkis ta jälle, „et mina selle sihile saaksin, et mitte mõni tõine minu waewa nägemise ja püüdmise pärandajaks ei saaks, sellepärast peab Kaarel Stuart, see riigita ja ilma maata kuningas, minu wäes olema. Ma pean teda kätte saama ja selleks — peab parlament minule oma abi andma. Kui ta seda on teinud,” ütles ta pilgates edasi, „siis on ka tema wiimne tunnikene tulnud. Ma olen selle parlamendi lori küllalt ju kuulnud, ma tahan ainus Inglismaa isand olla ja üksi walitseda!”

Nende sõnade juures helistas ta hõbe laua-kella, mis pääle teener sisse astus. Kromwell käskis enese kübara ja mõõga kätte tuua ja tõlda trepi ette sõita lasta. Aega mööda astus ta lossi laia treppi mööda alla toredasse tõlda, kelle ees kuus wäga ilusat halli oliwad.

„Parlamendimaja ette!” käskis ta teenert, kes tõlla ust kinni pani.

Poole tunni pärast tuli wanger tagasi ja Kromwell sammus rahulise palega treppi mööda tema ees kummardajatest teenritest läbi oma igapäewase töötuppa.

Parlament oli kohe Kromwelli soowi täitnud. Ta oli tuhat naela sterlingit Kaarel Stuarti pää pääle pannud. Iga üks, kes teda wangi wõttis wõi ka, kes tema wangi wõtmise juures abiks oli, sai selle rahasumma.

Kümnes päätükk.

Juba mitu päewa oli sest saadik mööda läinud, millal kuningas Trendi lossi tuli. Kuninga kärssimata meel ei aitnud midagi, waid ta pidi kannatama. Sest ka siin ega ümberkaudu sadamates ei olnud mitte üht laewa ega ümberkaudu lootsiku peremeest, kes oleks julgenud wastu Kromwelli käsku mõnda põgenejat ühes wõtta. Kõik waew, mis Windham selleks nägi, oli ilma asjata olnud.

Aga ehk küll Windham wäga oma järelekuulamistega ette waatas, siiski oliwad sadama ülemad ja Kromwelli salakuulajad tema tööd hakkanud tähele panema. Selleks oli neil seda enam põhja, mida enam tuttaw ja awalik oli, et halli pääga Windham kuninga sugu poole hoidis. Iseäranis üks endine Kaarel I. soldat, nimega Joyce, kes ka noort kuningat wäga hästi tundis, tuli selle mõtte pääle, et Windham noorele kuningale laewa põgenemiseks otsib. Ta mõtles knninga pää pääle pandud rahasumma pääle ja tahtis seda enesele wõita. Wõera nime all läks ta Trendi lossi ja ütles enese ühe sõalaewa peremehe olewat ja pakus ennast Windhamile teenistusse. Rõõmuga ja ilma paha pääle mõtlemata wõttis Windham pakkumise wastu. Ta lubas wale laewaomanikule sterlingit, kui ta üht herrat ja tema teenert (tema poega Robertit ja kuningat) sala Prantsuse maa randa wiiks. Joyce käskis neid tulewase päewa õhtuks ühte liht kõrtsi tulla, kust ta neid oma madrustega lootsikuga saada laewa wiima, pärast seda kui ju laew läbi waadatud sadamast wälja olla sõitnud.

Rõõmsa meelega saatis Windham seatud ajal kuningat ja oma poega Charmouthi. Kaarel oli jälle silmakirjaks teenri riides teenri teenistust enese pääle wõtnud. Pime oli ju käes, kui nad tähendatud kõrtsi jõudsiwad, kus neile päälmise korra pääl aset anti, kunni neile madrused järele saaks tulema. Õnne kaupa oli see ümmardaja, kes wõeraid tuppa saatis, wana auuwäärt oberst Windhami endine teener, Trendi lossis sündinud ja säälsamas üleskaswanud. Rõõmsaste terwitas sellepärast Juliana Koningsby oma pärisherrat, ehk küll tema imeks pani, et tema herra siia tuli, kus muidu üksi madrused ja alatud inimesed aset wõtsiwad. Tema imekspanemine läks weel suuremaks, kui tund aega pärast seda temale tuttaw salakauba wedaja ja salakuulaja obersti järele küsis ja

senna tuppa tõttas, kus kolm wõerast õhtu sööma-ajal istusiwad. Ta ehmatas selle üle wäga ja ei aimanud hääd. Sellepärast läks ta sala kuulama, mis Joyce Windhamiga saaks rääkima. Parajaste ütles Joyce, et tema laew olewat wähe wigaseks saanud, pidada enne parandatama ja selleks kuluda mõned tunnid ära. Nad wõida julgeste oodata, sest enne hommikut saada wististe tema madrused neile järele tulema.

Kui põgenejad seda oliwad lubanud teha, läks Joyce rõõmsa palega jälle ära, sest tema arwamine oli tõeks läinud: ta oli kuningat teenri riides ära tunnud. Ju arwas ta parlamendi tuhat naela omas taskus kõlisewat, sest sadama wahisoldatite läbi kuninga wangiwõtmine ei näitanud tema meelest enam takistust tegewat. Aga kuri pimeduse nõuu läks uurja.

Waewalt oli Joyce kõrtsist wälja läinud, kui wahwa ümmardaja kahwatanud näuga obersti tuppa jooksis.

„Herra, herra!” hüüdis ta Windhami käest kinni wõttes, „mis on teil selle mehega tegemist, kes praegu teie juurest wälja läks?”

Pahaselt waatas oberst tüdruku otsa, sest ta pidas seda küsimust paljaks uudisehimuliseks. „Mis sull sellega asja on!” wastas ta ja pööris ennast ära, „mine ära ja jäta meid üksi!”

Aga Juliana ei lasknud ennast ära hirmutada. „Jumala pärast, herra,” hüüdis ta paludes, „ärge usaldage teda mitte, — Joyce on kelm!”

Jälle pööris ennast oberst neitsi poole. „Joyce?” ütles ta „sa eksid, tüdruk, — see mees, kes enne tuast läks, on laewa peremees nimega Perth!”

„Laewaperemees — tema?” hüüdis tüdruk. „Oh herra, uskuge miud, see on wale! Ma tunnen teda wäga häste, sest päewiti tuleb ta siia majasse, — tema on salakauba wedaja ja salakuulaja, waras, äraandja, kellel mitte kalalootsikutki omanduseks ei ole, seda wähem weel laewa!”

Ehmatades kargas kuningas üles. „Kas see on wõimalik?” ütles ta kahwatanud palega. „Kas lugu tõeste nii on, nagu sa ütlesid, neitsi?”

„Nii tõeste, kui Jumal elab!” hüüdis tüdruk ja tõstis käe taewa poole tõendamiseks, „ma räägin tõt: Joyce on petis ja walelik, kes kõik raha eest ette wõtab! Ma ei tea mitte, kes teie olete, herra, — sest teie teenri riided on minu arwates silmakirjaks selga pandud, — aga kui Joyce teid äraandes raha wõib teenida, siis olge julged, et ta seda saab tegema!”

Ehmatades kuulis kuningas seda uut tunnistust, mis wahwa tüdruk waleliku kohta ütles. Nüüd alles tuli temale meelde, et laewaperemees, kelleks ta ennast oli nimetanud, kõne wahel terawaste teda oli silmitsenud. Kaarel arwas sellepärast, et salakuulaja teda ära oli tunnud ja raha pärast ära anda tahtis. Üksi rutuline põgenemine wõis awitada.

Ka oberst Windham oli wist sedasama nõuu wõtnud, sest weel enne, kui kuningas aega sai temalt nõuu küsida, hüüdis ta äkiste: „Ruttu ära, armulisem herra, — Robert mingu teiega ühes! Aga mitte Trendisse, sääl saaksite wististe wangi wõetud. Minge Brindporti poole, — Jumal awitagu teid edasi! Aga nüüd minge ruttu, enne kui hiljaks jääb!”

Ilma et ta Jumalaga jätmisega aega oleks wiitnud, tõttas Kaarel ukse poole. Siin oli truu tüdruk, Juliana Koninugsby, ja kuulatas kartlikult trepi poole. „Jumal tasugu sulle seda, wapper neitsi, mis sa minule hääd tegid!” hüüdis kuningas temast trepi poole mööda jookstes. Aga ju oli hiljaks jäänud. Uulitse pääl oli usinaid sammusid ja mõõga kõlinat kuulda. Ehmatades jäi kuningas seisma.

Juliana oli seda kära niisama õues kuulnud ja aru saanud, mis see tähendas. Ta haaras laua päält põlewa küüdla ja hüüdis tasakeste kuninga wastu, kes ju ennast arwas kadunud olewat: „Ruttu mu järele, herra, Jumala abiga katsun ma teid päästa!”

Nende sõnadega tõmbas ta kuningat enese järele ühe korridori pääle, kelle otsas järsk trepp maja pööningule wiis. Kui nad, Kaarel ja Robert, ülesse oliwad jõudnud, saatis neid neitsi üle pööningu tõisele poole ühe wäikse ukse ette. Wõti oli luku sees. Tüdruk tegi ukse lahti ja wastu lehkas neile heinte lõhn. Nemad oliwad elumaja kõrwas seiswa heinaküüni lae pääl, kust ühe luugi läbi wäikese redeli waral alla wõis minna. Ettewaatlikult käskis tüdruk põgenejaid alla ja küüni uksest wälja minna. Aga uks oli wäljast poolt kinni.

„Küll ma teen lahti!” hüüdis Juliana, kes selle takistuse pääle ei olnud mõtelnud. „Seiske seni wagusi ja ärge tehke häält!”

Ruttu läks tüdruk endist teed tagasi, pani wäikse waheukse, mis heinaküüni pääle wiis, lukku ja tõttas nüüd trepist laulu lüües alla, kuhu Joyce soldatidega kuningat oli tulnud kinni wõtma. Asjata otsisiwad nad mõlemaid obersti seltsilisi taga, aga iseäranis teenri riides meest, kes Joyce ütlemise järele kuningas pidanud olema. Wihaselt oli Joyce wana

obersti habemest kinni wõtnud ja katsus ähwardamise teel kuninga peidupaika teada saada. Sellsamal silmapilgul tuli Juliana ja katsus tähelepanemata soldatitest mööda saada. Aga Joyce nägi teda.

„Pea, tüdruk!” hüüdis ta, arwates, et neitsi otsitute pelgupaika teab. „Kust sa tuled?”

„Kust ma tulen?” wastas Juliana kartuseta ja lõbusalt, „eks omast kambrist!”

„Ja mis sa sääl tegid?” küsis jälle Joyce.

„Noh, mis teil siis sellega tegemist on?” wastas tüdruk naerdes. „Aga kui teie nii wäga uudishimuline olete,” ütles ta naljatades, „siis wõin teile ka seda teada anda: ma tegin ennast ilusaks, et ma teile meele järele oleksin, kui ma teile napsi toon!”

„Kuule, Juliaua,” ütles Joyce meelitades, „ole hää tütarlaps ja anna mulle ühe küsimuse pääle kostust. Kas sa ei tea, kuhu selle herra seltsilised läksiwad, kes hilja aja eest siin tuas oliwad?”

„See noor herra ja tema teener?” küsis Juliana wastu ja waatas tuas ümberringi. „Kas neid enam siin ei ole?”

„Rumal küsimus!” käratses Joyce, „kui nad siin olesiwad, kas ma siis nende järele hakkaksin küsima! Kas sa ei tea, kuhu nemad ennast ära peitsiwad?”

„Mis teie neist siis tahate?” küsis tüdruk silmakirjaks uudishimuliselt.

Wihaselt tampis Joyce jalgu wastu maad. „Jäta omad küsimused järele, rumal loom,” hüüdis ta käredalt, „ja kosta minu küsimuse pääle: kuhu läks selle herra teener?”

„Kas mina seda tean, wana karu!” hüüdis Juliana pahandades, „otsige, kui teil teda tarwis on ja jätke mind rahule! Mina ei tee wõera teenritega tegemist! Pääle selle oliwad nad alles weerand tunni eest siin, kui ma neile süüa tõin ja ei wõi sellepärast kaugel olla!”

Nende sõnadega pööris ta Joycele selga ja läks pool waljuste enese ette tülitsedes aega mööda trepist alla. Selle läbi sai ta kätte, mis ta tahtis: et keegi teda enam tähele ei pannud. Ruttu jooksis ta nüüd läbi köögi küüni ukse poole. Kedagi ei olnud ligidal. Ta lükkas riiwi eest ja uks läks lahti. —

„Ruttu, mu herrad!” sosistas ta wälja astujatele wastu. „Minge läbi aia ja üle müüri õue. Paremat kät wiib tee Bridporti poole!”

Ruttu läksiwad mõlemad põgenejad tüdruku juhatuse järele aiaukse poole, kus neile ühe wahisoldati „Pea kinni!” wastu kõlas. Soldat pani piiga põigiti wärawa ette. Aga sell silmapilgul oli Robertil mõek tupest. Ühe löögiga lõi ta piigi kõrwale ja tungis mõegaga soldati pääle.

„Halloo, appi seltsimehed!” hüüdis see walju häälega, aga siis oli ta suu igaweste wait. Roberti mõek oli ta südamesse tunginud, — mees kõikus ja kukkus siis maha.

Tuule kiirusel rutasiwad nüüd põgenejad edasi, sest ju oli kära ja jooksmist kuulda.

„Kas sa hüüdsid, Henry Wright? küsis Joycega ühes sinna jõudnud päälik.

Aga mees maas ei wastanud. Laterna tulel, mis senna toodi, paistis surnu keha.

„Haa!” hüüdis päälik — „nemad on teda ära surmanud ja ise ära põgenenud!”

„Pagan wõtku!” hüüdis Joyce hambaid kiristades, „edasi, neile järele, sest kaugel ei wõi nad olla!”

Ja soldatite ees tormas ta müüri poole ja ronis juurde jõudes müüri otsa. Aga asjata püüdis ta silm läbi pimeduse tungida. Niisama wähe nägi päälik, kes ka müüri pääle oli tulnud, midagi. Sääl katsusiwad nad kuulmise waral teada saada, mis silmil wõimata oli.

„Wait!” hüüdis päälik soldatite wastu, kes niisama müüri otsa oliwad ronimas. Liikumata seisiwad soldatid käsu pääle paigal; ühtegi häält ei olnud kuulda. Aga päälik pani mõlemad käed kõrwa-lestade taha ja kuulatas. Ümberringi oli kõik wait, aga Bridporti poolse tee päält oli kahe inimese rutulist sammu müdinat kuulda.

„Senna, Bridporti poole on nad põgenenud!” ütles päälik Joycele. „Ruttu neile järele! Sammu müdina järele wõiwad nad waewalt kolmsada sammu meist eemal olla!”

Rende sõnadega hüpasiwad päälik ja salakuulaja müüri päält maha ja paniwad, soldatid taga järel, Bridporti poole jooksma. Nüüd algas niisamasuguue jaht, nagu 3. Septembril Severni orus peeti, üksi selle wahega, et endine jaht ratsa, praegune jala oli.

Kõik jõudu kokku wõttes jooksiwad kuningas ja Robert ruttu edasi, nii et wäike wahe tagaajajate ja nende wahel mitte ei kadunud, waid päälegi kaswis, sest neil oliwad kerged riided seljas, kuna tõistel raskemad oliwad. Aga aega mööda hakkas nende jõud wähenema, iseäranis nõdrema jõuuga kuningal, kes

päälegi niisugust jooksu ei olnud harjunud. Nagu palawas tõbes tuksus ta weri tuliselt soontes, südames ja pääajus peksiwad nagu haamrid ja ähkides tuli hing ta rinnast wälja. Siiski tormas ta pool uimaselt edasi kunni ta hüüdis: „Ma ei jõua enam!” ja minestusse langes.

Ehmatus tuli kuninga weel õiete tugewa seltsilise pääle. Ta wõttis kuninga sülle ja jooksis meeleäraheitmisega edasi. Aga pea tundis ta ka oma jõudu wähenewat.

„Armuline Jumal,” palus ta ise ju pea langemisel, „päästa kuningat ja ära lase teda waenlaste kätte langeda!”

Sääl korraga, kui ta jõud ju lõpmas oli, nägi ta natuke maad eemal tuld wilkuwad. Weel kord ärkas Roberti kadunud lootus ja wiimast jõudu kokku wõttes kandis ta kuningat senna poole. „Sääl, sääl leiab kuningas abi!” hüüdis tema sisemine hääl.

Lõõtsutades jõudis ta maja ette, kust tuli paistis. See maja oli üks neist mere lähedale wäga lihtsal wiisil ehitatud majadest, kuhu suwe ajal suurtsugu inimesed elama tuliwad, kui nad suurte linnade tolmust ja paksust õhust tahaksiwad mõneks ajaks lahti saada. Waewaga wedas Robert kuninga wärawa ette ja põrutas haamriga, mis senna koputamiseks oli walmis pandud, kui keegi sisse tahtis, wastu wärawat. Wanaldane naisterahwas, Puritaanlaste wiisi riides, tegi wärawa lahti.

Ehk küll Robert sellest nägi, et maja rahwas waenlaste liigist oliwad, siiski ei jäänud temale muud nõuu üle, kui abi paluda.

„Jumala nimel,” hüüdis ta wanamoori wastu, „laske meid sisse ja kaitske meid, — päästke meid tagaajajate eest!”

Wanakene laskis latretule walgust paluja pääle langeda ja waatas selle riideid, kes päris ilmalast awaldasiwad. Puritaanlase tegumood näitas üles, et tal suurt lusti oli wõeraid ukse ette jätta. Aga ta nägi surnuwalget paluja seltsilist, kes ikka alles minestuses oli ja see tegi ta südant ärdaks, nii et ta ukse täieste lahti wõttis ja ütles: „Astuge sisse, teie ilmalapsed, halastuse majasse! Iial ei lähe siit ukse eest ükski abiotsija awitamata ära.”

Robert wõttis jälle kuninga sülle ja kandis tuppa, kelle ukse eeskäija wanakene lahti tegi. Ettewaatlikult pani Robert kuninga tuas sohwa pääle ja katsus teda nüüd elusse äratada, kuna wanamoor maja perenaist läks kutsuma.

Wähe aja pärast tuli proua senna ja wanamoor kandis üht kastikest tema järele.

Maja proua oli tugew, umbes kakskümmendwiis aastat wana naesterahwas. Tema oli ilus ja pale nägu ilmutas suurt waimu ja meelekindlust, ka nagu natukene waljust. Aga suured, mustad silmad tunnistasiwad üsna selle wastu: südame heldust ja häädust. Riides oli ta niisama, nagu tema ümmardaja, üsna lihtsalt. Aga juuksid kandis ta wasta Puritaanlaste pruuki katmata ja enam hoolega palmitud, kui seda selle ususeltsi naesed oliwad harjunud.

Windham tõusis, kui noor proua tuppa astus, püsti, terwitas auupaklikult kummardades ja palus oma haigele seltsilisele warju ja abi..

Noor proua paenutas pääga ja astus sohwa ette, kuhu Robert minestuses kuninga oli pannud. Tõsiselt waatas ta haige palesse, aga ta enese pale ilmutas imekspanemist, kui ta mõne suurtsugu wõera asemel meest teenri riidis nägi. „Kudas?” ütles ta, „teie olete oma teenri pärast nii wäga mures?”

Windham punastas tahtmata ära. „Jah!” kogeldas tema; „aga ei, auustatud proua,” — lisas ta ruttu juurde, — „mina ei taha teile mitte waletada: mu seltsiline ei ole mitte, mis ta näitab olewat. — Aga ma palun teid,” ütles ta ruttu edasi, kui noor proua imeteledes üles waatas, „ärge küsige mitte tema nime järele, — tema on üks õnnetu inimene, keda ta waenlased taga ajawad!”

Jälle tähendas proua pääga, et ta rahul on, wõttis ühes toodud kastikesest wäikese klaasi ja walas selle seest natukene wedelikku peu pääle ning niisutas sellega haige otsa ja meelekohta. Halastaja Samaarialase hoole läbi hakkas haige hingama ja tegi silmad lahti, aga ta silmad waatsiwad wõeralt ja segaselt enese ümber ning andsiwad märku, et haige raskesse palawikusse oli langenud. Aga korraga waatsiwad ta silmad lambi tule läbi walgustatud proua pale pääle ja ehmatus tuli ta näu pääl nähtawale. „Ha, — Kromwell!” hüüdis ta kässa nagu kaitsmiseks noore proua wastu wälja sirutades, „appi, — päästke mind selle hirmsa inimese tagakiusamise käest!”

Robert ehmatas selle jampsimise kõne üle wäga. Ta kummardas haige üle, pani käe ta otsa pääle ja ütles: „Olge rahul, — teie olete sõprade juures!” — Aga siis ütles ta

nii tasa kui wõimalik juurde: „Jumala pärast, olge wait, armulisem herra, sest teie saadate ise ennast muidu hukatuse sisse!”

Aga proua oli siiski neid sõnu kuulnud ja haige kartuse awaldamist Kromwelli wastu märkas ta, kust poolt tuul puhus.

„Teie olete Stuarti partei osaline,” ütles ta rahulikult Windhami wastu, „wõidetud kuninga seltsiline! — Aga olge rahul,” — ütles ta edasi, kui ta Windhami kartlikku nägu nägi, „ehk ma küll teie politika sõprade hulgast ei ole, siiski ei ole teil tarwis mind karta. Teie olete täieste kaitsetud, sest,” lisas ta naeratades juurde, „minu juures ja minu majas saab küll waewalt keegi Stuarti seltsilasi otsima!”

Otse nagu proua sõnu waleks tunnistada, kuuldi praegu käredat wasara häält õue wärawa ees ja hääled pärisiwad sisse laskmist. Robert kahwatas walgeks; nüüd pidi kuninga üle aru tulema: kas elu wõi surm.

„Lahti!” hüüti õues, Kromwelli ja parlamendi nimel!”

Imekspannes kuulatas Puritaanlase proua. „Mis see tähendab?” küsis ta.

„Halastage!” palus Robert meeleäraheitja palega, — „need on selle haige kinniwõtjad!”

„Mine wärawa juurde, Hanna,” ütles maja proua rahulikult, „aga ära lase kedagi sisse, ära anna ka ühtegi wastust küsimuste pääle — kas kuuled? Ütle, et ma ise warsti wälja lähen ja nende soowimise järele pärin!”

Tummalt kummardas Hanna ja läks ruttu tuast käsku täitma.

„Lahti, tehke lahti!” kõlas sell silmapilgul jälle wärawa taga.

Palawikus kuningas ajas silmad pärani lahti ja hüüdis istukile tõustes: „Kas sa kuuled, Windham, — see on Kromwell oma timmukatega! Häda mulle, ma olen kadunud! Tema tapab mind nagu mu õnnetuma isa ära! Appi, Robert, päästa oma kuningat!”

Nagu alwatud seisis truu Windham haige juures, kui see jampsimises oma suuga saladust üles awaldas. Proua, kes ju parajaste uksest wälja oli minemas jäi ukse juurde imekspannes seisma.

„Kas see oleks wõimalik?!” hüüdis ta, „Kes on see mees?” küsis ta siis käskides ennast Robert Windhami poole pöördes.

„Ära nõua selle järele mitte, naene!” wastas Robert meeletumalt. „See oleks sulle surmaks, kui sa seda saladust teada saada ja Kromwelli tagaajajatele awaldada tahaksid!”

„Siis on see tõsi?” hüüdis proua tuliste silmadega wastu ja käega haige poole näidates. „Räägi mees — kas see mees sääl on — Kaarel Stuart?”

„Suu kinni, õnnetu loom,” kiristas Windham läbi hammaste ja tõmbas mõega tupest, „kui mitte, siis oled sa warsti surnu keha!”

„Häbemata,” wastas Puritaanlane rahuliselt ja pani käed risti rinna pääle, „kas sa mind, liht naist, tahad ähwardada? — Olgu siis,” ütles ta edasi astudes ja nagu pool pilgates edasi, „tõsta oma wahwa mõõk kaitsmata naese rinna wastu üles, — surma mind ära! Aga tea, et õues wärawa ees mehed seisawad, kes minu surma sulle kohe kätte saaksiwad tasuma, sest need on mu isa saadikud: mina olen Elisabeth Klaypole, — Oliwer Kromwelli tütar!”

Selle hirmsa nime üle weel enam ehmatanud, tahtis nüüd Robert weel ennemalt kardetawale saladuse teadjale otsa teha, aga tema ees seisja proua rahuline pale ja kartuseta pilge tegi tema käewarre rammutumaks. Aegamööda laskis ta oma tõstetud käe mõegaga alla langeda ja kattis sügawa südame waluga käed silmade ette. „Õnnetu noormees,” hüüdis ta, „sa oled kadunud, ja — minu läbi, kes ma sind su wihasemate waenlaste majasse saatsin, — Mine siis,” ütles ta ikka weel liikumata tema ees seisja Kromwelli tütre wastu, „mine ja anna teda tema timmukate kätte, — sinu pää pääle tulgu siis tema süüta, waga weri: tema on kuningas!”

Noor proua raputas tõemeeleliselt oma ilust pääd. „Mispärast arwate teie, et ma niisugust jälestuse tööd saan tegema?” küsis ta, oma tasaste silmadega Windhami otsa waadates. „Mis põhi on teil mõtelda, et mina püha wõeraste wastuwõtmise seadust saan rikkuma ja enese ja oma maja auu teutama? — Olge kartuseta, mina ei saa oma wõera äraandjaks, ka siis mitte, kui ma teda wihkan. Ma tunnen paremme oma kohut ja tean, mis ma temale wõlgu olen: mina tahan kuninga ära päästa.

Ja ilma, et ta enam Windhami tähele oleks pannud, kes kõrge meelelise ja auusa proua jalge ette oli laugenud ja isegi ei teadnud, kudas ta teda pidi tänama, läks Kromwelli tütar wälja wärawa juurde. Ta jõudis parajaste senna, kui Hanna

wärawa lahti tegi. Kohe astus proua oma isa soldatitele wastu.

„Mis teie soowite?” küsis ta rahuliselt päälikult.

„Palun andeks, auus proua, et meie teid peame eksitama,” wastas päälik. Meie ajame noort Stuarti taga ja peame arwama, et ta siia majasse on põgenenud. Lubage meid järele waadata!”

„Häämeelega,” wastas noor proua, „aga enne annan ma teada, et see maja lord Klaypole omandus on, kes ise Praegu Londonis wiiwib. Teie ees seisab tema abikaas, Oliver Kromwelli tütar!”

Need sõnad mõjusiwad otse nõnda, nagu tark proua oli arwanud. Kohe wõttis päälik kübara pääst ja palus mitu korda andeks, et tema teda oli julgenud tülitada. Tema ei oleks ka seda teinud, kui ta oleks teadnud, kelle päralt see maja on. Edasi rääkis päälik, mis wiisil wõerad riidis olnud ja küsis, kas auustatud proua mitte wast neid polnud näinud.

Tahtmata tõusis prouale puna palgesse, sest nüüd pidi tõe armastaja Puritaanlane, kui ta põgenejaid päästa tahtis, walet rääkima.

„Umbes kümne minuti eest,” ütles ta kõrwale pöördud palgega, nägin ma kaks meest majast mööda tõttawad, kes nõnda riidis oliwad, nagu teie ütlesite. Nemad läksiwad senna -— Bridporti poole!”

„Ma tänan teid, auustatud proua,” ütles päälik, „ja palun weel kord minu siiatulemist wabandada!”

Nende sõnadega kogus päälik omad mehed jälle kokku ja ruttas Bridporti teed mööda edasi.

„Teie ei teinud õigust,” ütles Hanna, „sest esiteks ei rääkinud teie tõtt, tõiseks juhatasite oma isa soldatid wale teele!”

„Ja, Hanna,” wastas auus noor proua, „aga Jumal saab mulle mu pattu andeks andma, sest ma tegin seda kahe inimese elu hoidmiseks, kes niisama tema lapsed on, kui meie.”

Nende sõnadega astus ta majasse tagasi ja käskis wana tujulist moori wärawa jälle lukku panna.

Ühetõistkümnes päätükk.

Nelitõistkümme rasket päewa oliwad mööda läinud, kunni kuningas paranema hakkas. Ustawalt oli Kromwelli tütar saladust hoidnud ja ka ainust kaasteadjat Hannat saladuse hoidmisele nõuutanud. Aga haiget kuningat oliwad kõik kolm kokku põetanud ja iseäranis noor proua suure truudusega ja hoolega, olgu küll, et ta kuninga walitsust wihkas. Ta oli kuningale ühtlase arstiks ja põetajaks olnud, oli mitu ööd haige sängi ees walwanud ja külma wee nartsusid tema tulipalawa otsa pääl pidanud ja oli temale waigistajat jooki annud, kui hirmsad unenäud teda hirmutasiwad ja ta jampsimise tujus ennast arwas taga aetud olewat. Nii oli temal wäsimata hoole läbi korda läinud haigusest jagu saada ja täna, see on 10. Oktoobril, tundis kuningas ennast ju nii terwe olewat, et mõtelda wõis seda maja maha jätta, kus ta oma elu kõige raskemal tunnil lahket wastuwõtmist, warju ja abi oli leindud. Ta tahtis kohe täna teele minna, sest kui ta ka oma päästja wastu kõige sügawamat tänu tundis, siiski ei saanud ta sellest allarõhujast tundmusest rahu, et ta waenlase majas oli ja oma kõige wihasema waenlase tütre käest armuandeid pidi wastu wõtma. Sellepärast tahtis ta kohe teele minna, mis tarwis Robert kaks ülikonda riideid, nagu neid mõisa rentnikud kandsiwad, oli muretsenud. Neis reisi-riidis astus kuningas Klaypole proua ette ja ütles kõik awalikult ära, mis teda sundida ju weel täna lahkuma.

Klaypole proua laskis kuningat otsani kõik ära jutustada. Siis wastas ta lühikese waitolemise järele: „Mina ootasin seda nõuu teie suust kuulda saawat ja wõin seda kiita. Teie ei wõi ega tohi kauam Kromwelli tütre majas wiibida, sest seda abi, mis ta haigele wõerale andis, ei wõiks ta terwele kuningale mitte anda. Ma tunnistan teile awalikult: mina olen priiriiklane ja sellepärast teie wastane!”

Südameliku tänuga wõttis kuningas noore proua käest kinni ja andis talle suud, liigutatud häälega üteldes: Oh kõige kallim proua, annaks Jumal, et mull enam niisugusid waenlasi oleks, kui teie! Tõeste, — mu sõbrad on mulle palju hääd teinud, sest saadik kui ma nagu Jumalast maha jäetud omas riigis ümber eksin, et ma seda ainust wara, mis mulle järele on jäänud, oma elu, alale hoiaks. Nad on mind ära peitnud, minule süüa ja juua muretsenud, mind läbi jõgede

ja metsade ja rabade saatnud, on minu pärast tagakiusamist kannatanud: aga teie olete enam teinud, kui nemad kõik! Teie olete mind, tagaaetud waenlast, oma majasse wõtnud, olete mind oma isa soldatite eest warjanud, olete mind päästnud, kui teil wõimus käes oli mind hukka saata; teie olete mind põetanud, kui ma haige olin, olete mind trööstinud, kui ma maha jäetud olin! Oh kallis proua, teie olete tõeste tulisid süsa minu pää pääle korjanud; teie olete püha kirja õpetuse järele teinud, kes käsib waenlastele hääd teha. Sellepärast tahan ka mina seda püha käsku täita ja teid ikka õnnistada, kui ka teie meel waenuliseks minu wastu peaks jääma!”

Puritaanlane naeratas. „Teie ei rääkinud mitte üsna õiete,” ütles ta, „sest mitte teie wastu ei ole ma waenuline, waid ainult kuninga walitsuse wastu, mis teie taga nõuate. Aga kui haige ja tagakiusatud, olite nagu iga üks tõine inimene, minu ligem, keda aidata minu kohus oli. Sellepärast üksi olen ma teid awitanud, — aga nüüd edasi ei tohiks ma teid enam awitada. Sellepärast kiidan ma teie nõuu hääks ja jätan teid Jumalaga!”

Nende sõnadega paenutas Kaypole proua kuninga poole külmalt pääga Jumalaga jätmiseks ja pööris ukse poole tuast wälja minema. Aga Kaarel wõttis teda tasakeste käest kinni ja hoidis teda tagasi ning ütles sügawaste liigutatud palujal häälel:

„Mitte nõnda, auustatud proua, ärge lahkuge minust. Ärge laske mind, kelle elu teie olete päästnud, nii wäga tunda, et mina kogemata teile wastalise ja waenulise poliitika seltsi pää olen. Ütelge mulle, kes ma nüüd lähen, ja wahest ei ial enam oma isamaad ega teid näha ei saa, üks ainuski sõbralik sõna, — unustage silmapilguks ära, kes ma olen ja nähke minus ükski waest õnnetumat, kes wõeral maal ikka palawa ja tänuliku südamega teie pääle saab mõtlema, — ma palun üht ainust südamelikku sõna Jumalaga jätmiseks!”

Kuninga süda oli nii tänu täis, et ta wiimaste sõnade juures oma auusa waenlase ette ühe põlwe pääle maha langes ja paluja silmadega tema ilusa palesse waatas. Sääl kadus ka tema näu päält külmus ja ta lahkeist silmadest paistis tasadus. Kergeste pani ta oma käe kuninga pää pääle ja ütles tasakeste, aga siiski kindla häälega: „Issand Jumal saatku teid! Ta olgu igal ajal teie juures ja lasku teid wõeral maal, mis nüüd teie koduks peab saama, rahu ja õnne leida! Jääge terweks ja Jumalaga — igaweste!”

„Tuhat tänu, auus, kallis proua!” hüüdis kuningas. „Nende õnnistamise sõnadega rändan ma rõõmsa südamega siit ära. Teie soow saab mind trööstima, kui mul kurbdus on, minule jõudu andma, kui mulle meeleäraheitmine kätte tuleb, nii et ma — kui ka mitte õnne — siis ometi rahu wõeral maal wõin leida!”

Kaarel tõusis üles ja ruttas tuast wälja. Pool tundi pärast seda jättis ta Roberti kõrwas käies seda paika maha. Mõlemad käisiwad Bridporti linna poole, kus neid wana Windhami sõber, oberst Gunter, lahkeste wastu wõttis. Aga siin linnas wõisiwad nad wähe aega paigale jääda, sest et Kaarli ärapääsemise pääle siia linnas ja ümberkaudu palju salakuulajaid oli saadetud. Ka oli oberst Gunter tuttaw kuninglane. Aga mere äärt mööda ei tohtinud nad ka edasi rännata, sest et siin kanget wahti peeti. Sellepärast sõitsiwad nad oberst Gunteri saadetusel ratsa läbi ööd Heale mõisasse, mis Salisbury linna lähedal seisab, kus obersti õde, lesk Hyde proua, neid wastu wõttis.

Wiis päewa jäiwad kuningas ja Windham selle auusa naisterahwa wõeraks. Selle wahe sees oli oberst Gunter, kes warsti Bridporti oli tagasi läinud, wäsimata kuninga eest tegew. Ta katsus mõnda laewaperemeest leida, kes kuningat Prantsuse randa saaks wiima. Ja mis wana Windhamil ja Nortonil wõimata oli, seda saatis wiimaks Gunter korda. Ühe kaupmehe Mansel’i läbi, kes kuninga poole hoidis, sai ta ühe laewa kipriga tutwas, kelle sõiduriist New-Shorehami sadamas seisis ja mõne päewa pärast teele pidi minema. Tattershall — see oli meremehe nimi — oli kare, aga wäga auus ja õiglane mees, kes kuninga poole hoidis ja Kromwelli wastu seisis. Seda oli Gunter kogemata jutu sees märkanud. Üliwäga rõõmus selle üle andis Gunter Tattershallile teada, mis asja pärast ta tema juurde oli tulnud. Ja ilma palga nõudmata oli wahwa meremees walmis kuningat päästma. Kõik sai kokku räägitud, mill wiisil ta oma päästmist korda tahaks saata ja kudas kuningat laewa pääle saada. Nende rõõmsate sõnumitega sõitis Gunter Healesse, kuningat säält oma päästja juurde saatma.

Sooja sõnadega tänas kuningas agarat abimeest ja oli walmis nende nõuu järele tegema. 15. Oktobri-kuu päewa õhtul reisisiwad Windham ja kuningas palawate õnnistuse soowimistega, mis Hyde proua neile kaasa andis, ära ja jõudsiwad esimese öö reisi järele Hambletoni, kus nad päew otsa

warjus oliwad, ja järgmisel ööl, nagu kokku oli räägitud — New-Shorehami.

Nagu enne äraandja Joyce, nii oli ka nüüd Tattershall üht alatud kõrtsi tähendanud, kus ta kuningat tahtis oodata. See oli üks madruste asupaik, üsna mere ligidal, nimega „Õnneliku reisi trahter.” Siin wõttis auus meremees oma kõrgeid reisijaid wastu. Ta terwitas neid kõrtsmiku nähes nagu wana tutwaid ja nõudis temalt üht era tuba, kus ta oma sõpradega klaas wiina wõida juua ning juttu ajada, sest siin tõiste hulgas olla kära liig suur. Sõbralikult andis kõrtsmik selleks oma elutua. Siin alles, kus nad üksi oliwad, terwitas meremees kuningt tarwilise auupakkumisega ja tõutas teda, tulgu mis tuleb, soowitud randa saata. Lahkeste tõstis Kaarel põlwili langenud kapteni üles ja tänas teda täiest südamest. Ta nimetas teda omaks sõbraks ja häätegijaks, kellele ta kord, kui ta oma õiguse päralist auujärge ja walitsust jälle kätte saada, tema tänast tööd tahta tasuda.

Rõõmsas tujus tõstis Kaarel klaasi ja lõi meremehega kokku, kes trahteri nime pääle tähendates õnneliku reisi ja rutulise tagasitulemise pääle jõi. Üle kesköö istusiwad nad koos, kunni ju kõik kõrtsid ranna ääres tühjaks hakkasiwad jääma ja madrused lauldes ja karjudes iga üks oma laewa pääle tagasi hakkasiwad minema. Ka Tattershall sammus nüüd sadama poole, kelle lähedal ta ennast wäga joonuks tegi ja tutwat madruse laulu kõerutama hakkas. Ta toetas ennast sääl juures oma kaasaliste pääle, nagu ei saaks ta üksi sammugi edasi. Naerdes lasksiwad sadama wahid lustilist joonud ja ka tema mõlemaid seltsilisi läbi. See oli igapäewane asi, et madrusid nende tutwad laewa pääle saatsiwad, kui omad jalad ju nõdraks oliwad läinud.

„Aga see mees on raskeste täitnud,” hüüdis üks soldat mööda minijatele taga järele, „waatke ette, et see puupakk teil wette ei kukku!”

„Pole wiga,” hüüdis kuningas naerdes tagasi, „tüürimees ootab teda köie otsaga laewas, küll soe teda kohe targaks teeb!”

Wahid pöörsiwad jälle uueste tulejate poole käsku mööda järele waatama, kas ükski kahtiane inimene sadamasse ei astu.

„See läks hästi korda,” sosistas Tatterehall kuninga wastu, „nüüd ruttu edasi, — sääl on minu laew!”

Mõni silmapilk pärast seda sammusiwad kõik kolm üle laewasilla, kuningas oli päästjas sõiduriistas.

Öö oli külm, wihmane ja pime; mitte üht tähekest ei olnud taewas näha ja pimedad pilwed lendasiwad kangest põhja tuulest kihutatud kiireste edasi. Lahtised masti köied lõiwad lõgistades mastide külge ja meri oli kangeste laenetamas. Niisugusel ööl ei läinud küll keegi meremees häämeelega teele. Aga meie laewa rahwas ei teadnud oma toimetuseks paremat soowida. Ettewaatja Tattershall oli ju minewal päewal kõik sala ärasõitmiseks ettewalmistanud, iseäranis ka rasked ankrud ülestõmmata lasknud, sest et nende tõmbamine praegusel tunnil wahi-meeste tähelepanemist oleks äratanud. Ankrute asemel pidasiwad laewa kaks jämedat köit, keda kergelt lahti wõis päästa, kinni. Pääle selle oli Tattershall lasknud mustad purje riided walmis panna, sest walgeid oleks ka öö ajal kaugele wõinud näha, kuna mustad ju lühikese maa järele silmist kadusiwad. Wiimaks oli ta weel, et ta igapidi walmistatud oleks, oma laewa meeste kätte sõjariistad wälja jaganud ja suured tükid ülesseadnud, sest ta tahtis, kui neid oleks taga aetud, kuningat elu ja surmaga kaitsta.

Nii ettewalmistatud käskis ta laewalatert, kes pää-masti külles põles, ära kustutada ja laewa lahti teha. Warsti hakkas laew edasi liikuma ja sõudis tüüri juhatusel sadama wärawa poole, mis kahest wägewast kiwisambast oli määratud ja kus latre ja tõrwa-lontide tule walgusel terwet ööd wahti peeti. Sellest kohast ei pääsnud nägemata mööda, waid temast pidi julgelt ja wäga ruttu läbi sõidetama. Tatterhall laskis sellepärast wärawa lähedal laewa tuule järele seadida ja korraga kõik purjed üles tõmmata. See mõjus silmapilgul. Wägewaste lõõtsus tuul purjede sisse ja wingudas lendas laew wahtidest mööda wärawast läbi.

Ehmatades ja imekspannes waatsiwad wahid üles, kui julge kaubalaew otse kõige käskude ja seaduste wastu nende ninast mööda purjetas. Nii ruttu oli laew tulnud ja läinud, et nemad omast kohmetusest ärkades alles siis tarwilist tähte wõisiwad anda, kui ju laew nende silmist kadunud oli.

„Halloo — laew!” hüüdstwad nemad nüüd ja lõiwad ühtlase kella, mis seaduse wastu tegu pidi kuulutama.

Warsti läks sadam elawaks. Igal pool löödi wahi-kella ja ruttu tõmmati wärawa ligidal seisjate wahilaewade ankrud üles ja sõideti kaubalaewa, kui wõimalik, kinni wõtma. Lühikese aja sees oli Tatterhalli laew nii palju maad ette jõudnud, et ka teda siis enam tema musta purjude pärast ei nähtud, kui wahilaewade päält tuule kuulisid üles wisati, mis ümber-

ringi õiete kaugele merd walgustasiwad. Mitme tunnilise sõidu järele nägiwad wahi-laewad ära, et kõik nende waew ilma asjata oli ja pöörsiwad sellepärast sadamasse tagasi.

Aga Tattershalli laew lendas nagu linnuke üle laenetaja mere Prantsuse ranna poole. Päikese tõusu ajal nägi kuningas wäikest Fecampi linna. Torm ja wihmasadu oliwad järele jäänud ja pool tundi pärast seda purjetas laew päästetud kuningaga nimetatud linna sadamasse.

Kuningas tänas oma päästjat silmaweega ja wõttis mitu korda teda ümber kaela kinni. Et Tattershall miski hinna eest tasumist wastu ei wõtnud, siis jautas kuningas oma wiimast raha madruste keskele. Ta ütles mitu korda, et see mitte neile palgaks ei olnud antud, waid aga wäikeseks tänutäheks. Nüüd alles läks ta Windhami seltsis maale.

„Elagu, elagu meie kuningas!” hüüdsiwad madrused kübaraid keerutades tema järele ja laulsiwad: „God save the king Charles (Jumal kaitse kuningat Kaarlit)!”

Kaheksatõistkümnes päätükk.

Kaheksa aastat oliwad sellest tähtsast päewast, 17. Oktoobrist saadik, millal kuningas Kaarel II. Prantsuse randa oli astunud, mööda läinud. Tähtsad asjad oliwad selle wahe sees ka Inglismaal sündinud.

Kromwell oli kõige kõrgema wõimuse astele jõudnud. Oma soldatite waral oli ta wastu panija parlamendi ja riigi nõuukogu koost ära kihutanud ja uue nõuukogu, kus üksi tema meelelised oliwad, kokku kutsunud. Aga ka tõise parlamendi,*) kes jälle julges natukene tõisiti mõtelda, kui tema, oli ta kodu saatnud. 16. Tetsembril 1653 laskis ta ennast oma ohwitseride nõuu järele kolme ühendatnd kuningriigi protektoriks (kaitsjaks) nimetada, nii et täis kuninga wõimus tema käes oli. Aga sellega pidi ta rahul olema, sest esimest korda ei läinud temal korda kätte saada, mis ta nõudis: Inglis kunin-

_________

*) Seda parlamenti hüüti „Barebone parlamendiks.” Barebone oli nahakaupmees ja Puritaanlaste seltsi parlamendi liige. Tema oli selle aja Puritaanlaste pruugi järele terwet piibli salmi enesele eesnimeks pannud: „Kui Kristus mitte minu eest ei oleks surnud, siis oleks mina ära wannutud — Barebone.” Teda hüüti sellepärast üksi „ära wannutud Bareboneks” ja wiimaks terwet parlamenti tema nime järele

gaks saada. Nii kolmas parlament kui ka päälikute kogu ja tema omad sugulased ning rahwas paniwad wastu. Ta pidi oma soowi maha jätma. Tasumiseks selle eest sai talle eluajaks kuningliku printside auunimi „kõrgus” antud ja tema elu ajaks Inglismaa protektoriks nimetatud, selle õigusega, et tema oma järeltulijat ise wõis nimetada.

Nii oli endine õllepruuel oma auuahne sihile jõudnud: tema oli Inglismaa ainus walitseja, kui ka mitte kuningas nime poolest, siis ometi wäe ja wõimuse poolest. Otsata suure waljusega walitses ta nüüd oma isamaa üle, kes erakondade tüli läbi lahus seisis. Iga üht, kes wähe temale julges wastu tõrkuda, karistas ta hirmus kangeste. Toweri kindlus oli wangidega täidetud. Palju kuninglasi, aga ka palju endisid sõpru, kes tema wägiwallale oliwad julgenud wastu panna, laskis ta ära hukata. Nende wara wõttis ta omale. Nii ehmatas ta waenlasi ja sõpru ning kinnitas oma wõimust hirmu waral.

Aga seda peab ka tunnistama, et see wägew mees oma seadmiste läbi mitte üksi oma isamaad orjakütkesse ei pannud, waid et ta ka teda muidu kõige kõrgema wõimuse järjele tõstis, nii et terwe Euroopa imekspanemisega protektori pääle waatas. Wägewas wõitlemises Hollandi maaga,*) kes siiamaale esimene merewägi oli olnud, alandas ta seda ja tõstis Inglaste merewäe esimeseks merewäeks Euroopa maal. Pärast selle sõja lõpetamist nõudis Kromwell Hispaanialastelt prii mereteed Lääne-Indiasse. Aga kui nad tema nõudmist ei tahtnud täita, sundis ta neid seda tegema ja wõttis Jamaika saare Inglaste alla. Siis alandas ta Algieri, Tunnise ja Tripolise walitsejaid, nõudis Toscana suure hertsogi käest, kes Inglis laewade wastu wägiwalda oli pruukinud, hää suure rahamaksu kahjutasumiseks wälja ja pani ise paapstigi Rooma linnas wärisema. Protektorile pakkusiwad nüüd tõised walitsejad nii suurt auu, nagu nad enne kuningalegi ei annud.

Kunni 1658 aasta lõpetuseni hoidis Kromwell walitsust omas tugewas käes, aga siis hakkas ta jõud lõppema. Worcesteri ja Dubari tapluste mälestuse päewal suri protektor,

_________

*) See sõda algas Kromwelli kuulsa „Navigatsioni aktide.” s. o. mere seaduse pärast, kus ta seadis, et kaupa Aasiast, Aafrikast ja Ameerikast üksi Inglislaewad, ja kaupa Euroopa riikidest üksi selle laewad, kust kaup päri oli, Inglismaale sisse tohtisiwab tuua.

kui ta paljalt kolm päewa haige oli olnud. Surres nimetas ta oma poja oma järeltulijaks walitsuse ammetis.

Kõik tunnistasiwad Richard Kromwelli walitsejaks. Aga temal ei olnud isa waimu ja wõimu. Seda tundis ta ka ise ja andis sellepärast priitahtlikult walitsuse 25. Mail 1659 käest ära. Sedasama tegi lühikese aja järele ka ta wend Hindrik. Sääl tõstsiwad ohwitserid Kromwelli tütremehe, kindral Fleetwoodi ülemaks kindraliks ja walitsejaks; aga ka tema ei suutnud Kromwelli kohta täita. Ühtewiisi oli riidu ja taplemist mitme erakondade wahel. Tema ise oli parlamendiga tülis. Mis imeks panna, kui rahwa seas igatsus tõusis wana kuningate walitsuse järele? Ise ühe suure jau soldatitegi soow oli see. Kindral Monk, kes Shotimaal seisis, hakkas sellepärast tasa hiljukeste Stuartite tagasitulemist ette walmistama, ja kui Fleetwood ka nõuuks wõttis parlamenti koost ära ajada, nagu seda wägew Kromwell oli teinud, siis tunnistas ta awalikult ennast tema wastaseks, marssis äkiste oma soldatitega Londoni poole ja jõudis 3. Küünla-kuu päewal 1660 senna. Nagu julge Monk ette oli arwanud: Inglissi maa- ja merewägi heitis tema poole ja nõudis kuninga walitsust.

Monk hakkas nüüd selle üle päris aujärjepärijaga, kes praegu Brüsseli linnas elas, nõuu pidama. Uus parlament, — enamiste kõik liikmed oliwad kuninga meelelised — kuulutas 8. Mail otsata rahwa rõõmuhõiskamise all Kaarel II. Inglismaa kuningaks. Ju 29. Mail jõudis uus kuningas Inglismaa randa. „Post nubila Phoebus!” ütles ta enese ette oma ära surmatud sõbra Derby pääle mõteldes, kui ta lillede wihma ja oma päälinna rahwa rõõmuhõiskamise all Robert Windhami kõrwas Whitehalli pallee poole sõitis.

Kuninga esimene hool pärast tagasitulemist oli nende tasumine, kes temale hädas abiks oliwad olnud ja teda mitu korda surmast oliwad päästnud. Pendereli wennad saiwad würstliku palka. Lane preilit, kes aga nüüd ju abielusse oli astunud, läks ta ise waatama ja jäi eluajaks tema sõbraks. Wahwa Juliana Konisbyle ostis ta selle trahteri, kus teda see tüdruk äraandja Joyce käest oli päästnud, päriseks ja kinkis suure summa raha weel pääle kauba.

Wana hall Windham, Roberti isa, oli pea pärast wangiwõtmist wangitornis ära surnud, — temale õnneks, sest Kromwell oli talle surma timuka käe läbi osaks arwanud. Kuningas maksis nüüd poja kätte, mis ta wanale isale wõlgu oli

jäänud. Ta tõstis tema grahwi seisusse ja hoidis teda ikka kui sõpra ja nõuuaudjat enese juures.

Oberstit Gunterit ja tema õde, lese Hyde prouat, palus kuningas enese juurde wõersille ja auustas mõlemaid wäga ning tegi neile rikkaid kingitust.

Tubli Tattershall oli kadunud. Tema ei olnud pärast õnneliku kuninga päästmist iial enam Inglismaale tagasi läinud, sest Kromwell oli temale surma wandunud. Ta müüs oma laewa ära ja oli sellest saadik kadunud. Kõik tagakuulamised ja waewanägemised tema kättesaamiseks ja truuduse tasumiseks oliwad asjata.

Ka seda ilust prouat, kellele kuningas Kaarel kõige enam tänu wõlgu oli, oma auustatud waenlast, kaitsjat ja põetajat, Elisabeth Klypolet, otsis ta asjata Bridporti ranna-majas. Kromwelli armsam tütar oli — wähe päiwi enne isa surma — temale igawesse kodumaale ette jõudnud. Ta suri 6. Augustil 1658 Hamptoncourtis ja maeti selle linna matuseaedas.

Tänu tundmises reisis kuningas senna ja heitis waluga tema haua pääle põlwili. Ta tegi waga südamega palwet ja pani silmaweega kastetud wanniku tema hauakünka pääle. Siis murdis ta ühe lille haua päält ja hoidis seda kui kõige kallimat ja pühamat mälestust. Selle mälestuse asja juurde oli tähekene järelseiswa kirjaga lisatud: „Lilleke kõige parema inimese haua päält.”

II. Udumäe kuningas.

Saksa lauliku Goethe luuletus.

Ü. p J. Bergmann.

Kes sõidab nii pimedal öösel weel?

Sääl isa on lapsega hilja teel;

Poeg käe pääl on hästi tall warju all,

Ei puudu ei kaitsmist ei sooja tall.

„Mu poeg, miks nii kangeste hirm sull käe’?”

„Eks Udumäe kuningat sa siis näe,

Kes metsa all kullasel kroonil käib?”

„Poeg, olewat üksi sääl udu näib!”

„Oh lapsuke, rõõmuga tule sa!

Su meeliti sinuga mängin ma!

Jõel lilli hulk kaswamas kalda pääl,

Mu emal hulk kullasid riideid sääl.”

„Mu isa, eks kuule, mis salajas

Mull’ tõutab Udumäe kuningas?

„Jää rahule, laps, pea oma huul!

Wist koltunud lehtedes wingub tuul.”

„Eks, kena laps, minuga tule sa?

Mu tütred siis mängiwad sinuga;

Mu tütred on tantsimas igal ööl,

Nad laulwad, et järgest’ sull rõõmus meel.”

„Mu isa, eks Udumäe kuninga

Noort tütart näe metsa all seiswat sa?”

„Mu poeg, wäga hästi näen udu weel,

Sind petawad remmelga põõsad teel.”

„Mull, kaunis laps, sinuta osaks piin,

Sind tahes ehk tahtmata ära wiin!”

Mu isa, ta kallal’ mull tulemas!

Mind puutunud Udumäe kuningas!”

Ta isa täis ahastust usinast’

Siis sõidab ning kaisutab ähkiwat last,

On wiimati kodus ning õue pääl, —

Ju pojuke oli tal surnult käel.

III. Johannes Gutenberg.

Ajalugu wiibib kõige enam wõidurikaste wägimeeste ja kuulsate kangelaste juures, kes wägewaid rahwaid alla heitma sundisiwad, toredaid linnasid ära hääwitasiwad ehk jälle üles ehitada käsksiwad ja uusi riikisid põhjendasiwad. Pääle nende on mehi, kelle tegusid esimesel silmapilgul tähele ei panda, aga missugusid siiski pärast suurteks kiidetakse, sest et nendega rahwaste elus uus aste algab. Niisugune tegu on ka raamatu trükkimise kunsti ülesleidmine. Seda wõib kõige suuremate häätegude hulka arwata, mis ial inimeste sugule on osaks saanud.

Kudas oleks lugu meie õpetamisega, koolidega, raamatukogudega, kui kõik raamatud peaksiwad kirjutatama? Kirjutamine saaks palju aega kulutama, raamat palju raha maksma, üksi rikkad raamatuid osta wõima. Kaarel Suure ministrid ja tema ise ka kogusiwad peaaegu pool aastasada raamatuid raamatukoguks, aga jõudsiwad waewalt sada tükki kokku korjata. Täna on mitmel küla-koolmeistril ju enam raamatuid, kui sellel wägewal maailma riigi walitsejal! Meie teadus kaswab jõudsal sammul, sest et odawad raamatud meid edasi

awitawad. Kui midagi uut asja üles leitakse, siis saab see ajalehtede ja kirjade waral ruttu haritud inimeste ühiseks waranduseks. Midagi ei jää meile teadmata, mis teada wõib, kui meie ise tahame. Poiss leiab omas kooli-raamatus palju tulusaid õpetusi ja wahetundides rõõmustawad teda jutu-raamatud, kes kaugest maast ja wõerastest rahwastest, kuulsatest meestest ja muist tähele panemise wäärt asjadest räägiwad. Ilma raamatu trükkimise kunsti abita ei oleks piibel mitte rahwa-raamatuks saanud, ei seisaks mitte lauluraamat iga mehe laua pääl, ei oleks Ameerika maa ülesleidmine mitte lühikese ajaga üle ilmamaa tutwaks saanud.

Kui armas on pikki talwe õhtuid ja pühapäewa priitundisid õpetalikkusid ja kosutajaid raamatuid lugedes mööda saata! Õigusega kiidetakse sellepärast hääd raamatut kõige paremaks sõbraks. — Kaupmeestele on ajalehed otsata tähtsad, sellepärast seisab neid nende kauba-majades mitu tükki. Nemad annawad kauge maa asjadest teadust, toowad rohke lõikuse ehk wilja-ikalduse üle sõnumid, mis järele hinnad tõusewad ehk alanewad. Nende sõnumete järele seab kaupmees oma ettewõtmisi. Tuhanded ja miljonid rublad on kaalu pääl! Ja kes jõuaks enesele igas kohas sõnumesaatjat pidada? Kas oleks hulk ajalehti ilma trükkimiseta wõimalik igale poole sõnumid wiima saata? Kudas wõiksiwad teada-andmised ja kuulutused ilma selleta ruttu laiale lautatud saada?

Mõtleme nüüd miljoni kaupa töötegijate pääle, kes trükikojas oma leiba ja ülespidamist saawad! Mõtleme kõigi masinate ja töö-riistade pääle, mis raamatu trükkimise teenistuses on ülesleitud ja mis nüüd tuhandaile inimestele leiba muretsewad! Paberi wabrik toidab mitmeid perekondasid narukaupmehi ja palju tõisi töölisi kunni paberi müüjani. Raamatu-trükkija tarwitab tähtede-walajaid; need tarwitawad mäemehi, kes neile metalli muretsewad. Siis peawad trükkijal pääle selle tähtede-walmistajad, raamatu-pookijad, pakikandjad, wärwi ladujad, masina meistrid, puu meistrid, kirjanikud olema. Woorimehed wedawad paberi- ja raamatukoormaid linnast linna ja ise trüki-musta walmistaminegi toidab hulk usinaid töömehi. Kui meie täna raamatu-trükkimist tahaksime ära kautada, siis jääksiwad milljonid inimesed tööta ja leiwata, peaksiwad lapsed raamatuteta kooli minema ja nagu ennewanast kõik järele kirjutama, mis nemad õppima peawad ja nõnda wäga palju aega raiskama. Sellepärast

pühitsetakse õigusega iga saja aasta järele Gutenbergi sündimise päewa tema häätegude mälestuseks, kelle osaliseks meie oleme saanud; sellepärast on temale Mainzi linna tore mälestuse kuju asutatud.

Aga kes oli siis see Johannes Gutenberg, kes raamatu trükkimist ülesleidis? Tema oli nende inimeste hulgast, kellest wana sõna ütleb: „Häda ajab härja kaewu.” Omast sündimise kohast, Mainzi linnast, ära aetud, rändas ta Strassburgi linna, kus ta enesele ülespidamist tahtis muretseda. Tema oli linna wana-kodanikkude sugust, kelle käes linna-walitsemise ammetid seisiwad. Tema suguseltsil oli kaks maja ja maakohta: Gutenberg ja Gensfleisch. Esimese järele nimetas ennast meie Johannes, sest et ta sääl umbes 1400 aasta ümber oli sündinud. Sell ajal oli sagedaste tüli linna wana-kodanikkude ja käsi-tööliste wahel, ja sagedaste pidiwad wanad-kodanikud põgenema, kui käsi-töölised mässamises wõimust saiwad. Ühel niisugusel korral pidi ka Gutenberg oma isa-linna (1424 a.) maha jätma ja Strassburgis tööd otsima. Tema katsus mõnda toimetada: walmistas peeglisid, sehkendas kaartisid ja katsus mitu muud tööd. Aga midagi ei tahtnud temal hästi korda minna, wististe, et tal tarwiline osawus nende tööde tegemiseks puudus.

Sääl oliwad mehel kurwad päewad ja ööd. Kudas pidi ta enesele leiba teenima ja sandikeppi enesest eemal hoidma? Ta mõtles senna ja tänna, heitis üht ja tõist wõetud nõuu ära, sest et kordasaatmisega toime ei saanud. Aga waata, korraga käis tal mõte pääst läbi: Kas ei ole wõimalik üksikuid tähti muretseda, kellega raamatuid wõiks trükkida? Sell ajal trükiti juba pühade piltisid nende nimedega ehk ka mõne Piibli salmiga, mis pildi all seisis. Pilt ja kiri lõigati kõwa puu laua sisse, nõnda et pilt ise ja tähed kõrgemal seisiwad, nagu kirja pääl pitseri tähed. Seda tehti wärwiga kokku ja trükiti nõnda mitu korda ära. Nõnda trükiti kalendrid, mängukaartisid j. m. ja müüdi laatadel rahwale. Kudas oleks lugu, mõtles Gutenberg, kui mitte terwet rida ehk lehekülge puu sisse ei lõigata, waid kui üksikud tähed pulgakeste otsa lõigatakse ja neid nii palju tehakse, et neid tahtmise ja tarwiduse järele sõnadeks kokku wõib seadida ja mitmed lehekülged korraga ära trükkida, siis lahti wõtta ja jälle tõisteks sõnadeks tarwitada? Niisuguste tähtede abil wõiks nii palju raamatuid trükkida, kui tarwis!

Mida enam Gutenberg selle üle järele mõtles, seda enam mõnus näis ta nõu olewat. Ta pani wiimaks käe adra külge ja nikerdas nädalate, kuude kaupa tähti, kes sell korral weel hääd suured oliwad. Kui ta neid nüüd sõnadeks kokku seadis, siis leidis ta, et mõned tähed liig kõwad, tõised liig pehmed oliwad ja kiri selle järele mitte ühetaoline ei saanud. Ka läksiwad mitmed peenikesed pulgakesed katki. Küll oli Gutenberg ühe mehe, nimega Dritzehen leidnud, kes teda tema ettewõtmises rahaga oli toetanud. Aga see mees suri ja Gutenbergil puudus materjaal oma tööd edasi teha. Ta märkas, et alaline tähtede walmistamine enam maksis, kui selle aja sees kirjutamine.

Tusus tujul ja oma ettewõtmise kohta kaheldes istus ta kord omas tuas ja mõtles järele, kas ta oma leidust kudagi wõiks parandada wõi mis muud oma elu ülespidamiseks ette wõtta. Nõnda istudes mängis ta ühe waha tükikesega, mis tal kogemata kätte oli juhtunud. Ta rõhus wahatükki oma pitseri sõrmuse pääle, kelle sisse tema wapp oli lõigatud. Kogemata waatas ta silm wahatüki pääle ja nägi nüüd sääl wapi kõrgendatud kuju. Tema kõhkles, kargas siis rõõmsaste istmelt üles ja hüüdis: „Nüüd olen ma leidnud! Õnnistatud olgu see tund! Mina wõtan lõikan tähed wormi sisse ja walan siis nii palju tähti, kui hää arwan olewat, ja ei pruugi mitte iga üksikut tähte enam nikerdada!”

Tõeste, selle mõtte läbi oli raamatu trükkimine ülesleitud. Gutenberg hakkas kohe tööle. Siiski, ta ei mõistnud parajat metalli tähtedeks (letrideks) wõtta. Pea oli metall, mis ta letrite walmistamiseks kokku segas, liig pehme, pea kõwa ja abras, nii et tähed katki murdusiwad. Ka selle parandamisega ei läinud asi edasi. Jälle oli Gutenberg pea meelt ära heitmas, sest et ta sihil nii ligidal olles siiski teda kätte ei saanud. Tema rahawarandus oli otsas ja wõlad rõhusiwad rängaste. Aga ta kinnitas uueste oma meelt. Üks lukksepp, nimega Schöffer, awitas teda, sest ta tundis Gutenbergi mõtte õige olewat ja wäga kasu saatwat, kui tal korda läheks oma nõuu teuks muuta. Gutenberg oli (1443) Mainzi linna tagasi läinud ja trükkis sääl puuletritega raamatuid. Schöffer wõttis ühe rikka mehe, nimega Faust, nende nõuusse, kes raha metallist letrite muretsemiseks ja suure trüki-koja asutamiseks laenas. Ehk küll trükk nüüd palju parem oli ja mõne aasta sees üks Ladina keeli piibel ja palju palwe-raama-

tuid walmis oliwad trükitud, siiski oli weel palju asju parandada ja Faust pidi mitu kord uueste raha laenama.

Wiimaks oli Gutenberg asja nõnda kaugele ajanud, et trükikoda kasu saatis. Sääl ärkas ahne Fausti sees ihaldus seda kasu kõik oma kotti korjata. Tema nõudis korraga kõik laenatud raha tagasi ja et Guteuberg mitte maksta ei jõudund, kaebas ta tema pääle kohtus. Kohus mõistis trüki-koja kõigega Fausti omanduseks, kes nüüd Schöfferiga koos edasi trükkisiwad.

Waene Gutenberg oli tõist korda ilma tööta ja leiwata ja pidi waluga nägema, et tõised tema pale higist ennast toitsiwad, kuna tema puudust pidi kannatama. Mõni tõine oleks meelt ära heitnud mure ja pahanduse pärast, aga Gutenberg ei kautanud julgust, waid wõitis Mainzi linna kodaniku Konrad Hummeri oma nõuusse, kes talle uue trükikoja asutuseks raha audis. 14. Augustil 1457 trükkis ta Ladina keeli Taaweti laulud walmis, kus ta eeskõnes Jumalat tänab, kes teda raamatu trükkimise kunsti leida lasknud, et Jumala sõna laiale saaks lautatud. Ta tegi usinaste kunni 1465 aastani edasi tööd, millal ta mõisniku seisusse tõsteti. Mainzi ülem-piiskop wõttis teda oma peresse ja muretses tema eest kunni ta surma tunnini (1468). Mainzi Doomi kirikus seisab ta haua-kiwi ja „Guteubergi platsi” pääl walatud mälestuse kuju.

Nii lihtlabane, kui ka Gutenbergi elu oli, siiski tõendab ta wanasõna: Järele jätmata püüdmine saadab sihile! Kui sagedaste ei ole wahest Gutenberg Faustiga rääkinud, kui ta temale mõnda walmist trükipoognat ette pani, mis suurt kasu tema leidus saab tooma! Ja tema lootused ei ole nurja läinud. Hakatuses peeti trükkimise kunsti salajas ja töötegijad oliwad wandega pidanud tõutama suud pidada. Aga kui kord kaks ülempiiskoppi Mainzi linna pärast tõine tõisega sõda pidasiwad, saiwad mitmed majad ja ka Fausti trükikoda tule läbi ära häwitatud. Trükimaja töölised läksiwad mitmele maale laiale ja asutasiwad uusi trükimajasid, mis läbi ruttu trükkimise kunst üle Euroopa ja ka pea üle tõiste maade, kuhu Eurooplaste jalg ulatas, laiale lagunes. Nüüd ei ole enam ühtegi maailma nurka ilma trükimajata. Riigi walitsused ise kannawad nende eest hoolt, sest trükkimise waral saawad säädused, käsud, kuulutused ec. ruttu tutwaks. Õpetus edeneb ja teadus kaswab koolides ja kodudes sest saadik jõud-

saste, kui trükitud raamatud nende teenistusse on heitnud. Ise wangisidki katsutakse selle läbi parandada, et neile häid ja õpetlikka raamatuid lugeda antakse. Sellepärast rõõmustagem selle õnnerikka kunsti üle!

V. Lustisõit thee maale.

Wiisakalt, nagu hää elukombe nõuab, astun ma oma lugijate ette ja annan neile teada, kes ma olen. Mind tuleb nende õnnetumate ehk õnnelikkude liiki arwata, keda Hiinamaal Eha-szes’sideks wõi thee maitsjateks hüütakse.

Ma isegi ei tea, mis mind on ajanud oma elupäiwi thee ostmisega, maitsmisega ja nuusutamisega mööda saatma, kas mõni saatuse tuju ehk lootus ühel päewal rikkaks meheks saada. Aga nii palju on tõsi, praegu olen ma ju mõnda aega nimetatud ammetis Hiinamaal „Jung Heysoni A Comp.” kaubamaja teenistuses, Hankowi linnas.

Ühel ilusal kewade hommikul istusin oma kohut täites suures thee-tuas, wastu suurt aknat. Hele walgus langes sisse ja otse kohe minu laua pääle, kus hulk portselaani tassikesi ja kruusikesi mitme suguste theeseltsidega seisiwad. Ma olin parajaste oma tööd lõpetanud ja wiimast saadetud theed läbi katsunud, kui mu noor sõber Willi tuppa astus. Temaga ühes tuli Akong, Oopakka maakonna kõige nõuukam theekaupmees.

Willi ja Akong oliwad suured sõbrad. Nad waatsiwad mõistu tõine tõise otsa ja tähendasiwad pääga, nii et ma kohe märkasin, et neil mõlematel mõni nõuu minu kohta oli kokku rääkitud.

„Tshm, tshin (s. o. kudas käsi käib) Akong?” alustasin mina juttu. „Mis hääd, Willi? Wististe jälle mõnda wäikest naljatükki? Ütle aga wälja, mu poiss!”

„Hi — iah!” kogeldas Akong ja naeris.

„Mis ma salgan, Eha” — nii nimetas Willi mind lühendatud Hiinakeeli nimega — „Akong lubas homme oma lootsikuga kodu, thee maale, tagasi sõita ja ütles, et ta wäga saaks rõõmustama, kui mina ühes läheks. Ma tahtsin sellepärast küsida, kas tohin temale kaasa minna?

Willi — ühe mu sõbra poeg, keda isa mõneks ajaks minu hoole alla oli annud — teadis wäga hästi, et ma küll waewalt tema palwet saaks kuulmata jätma. Aga siiski wiiwitasin ma sell korral loaandmisega. Akongi kodumaakond oli siit mitu sada penikoormat kaugel ja niisuguses maajaus, kuhu wäga harwa ehk ka ei sugugi Eurooplase jalg ulatas. Niisugune lustisõit oli natukene kardetaw.

Willi pani mu kõhklemist tähele ja waatas nagu abi otsides Akongi poole, kes nüüd ütles: mina ise wõiwat ka ühes sõita, sest et enne kahte nädalat uut thee saatust oodata ei olla.

See nõuu läks korda ja Willi sai nüüd käsku minu teenijatele teada anda, et nad meie reisi tarwis kõik walmis pidiwad muretsema.

Tõisel hommikul laskis Akong oma suurt mandarini-paati reisile walmis seadida ja kõiki tarwitusi ligi wõtta. Niisugune sellemaa suurtsugu meeste paat ehk lodi on wäiksel mõedul Noa laewa sarnane. Suuremat jagu paadi-ruumi täidab maja, kellel wäiksed aknad ees on ja kes magamise, söömise ec. ruumidesse on ära jautatud.

Pitkas lootsiku tagumises jaus on laewameeste asukoht ja suur tüür. Meie, Willi ja mina, astusime paati ja kõige päält maja ees seiswa lahtise ruumi sisse. Siin wõttis meid Akong auupakkudes wastu. Jälle küsiti „tshin, tshin” ja anti käsku, kui terwitamine mööda oli, teele minna. Lootsikumehed astusiwad iga üks oma kohta ja warsti ujus meie „laew” sadamast wälja ja suurt Yang-Tse-Kiangi mööda edasi.

Paremal jõe kaldal otse sääl, kus Han’i haru Yang-Tse-Kiangi woolab, seisab suur kaubakoht Hankow, kelle sees enam kui million inimesi elawad. Selle linna sadam on 1861 aastast saadik ka Eurooplaste laewadele lahti, nagu see sell aastal Tein-Tsini lepingus maha tehti. Hani jõesuu kubises laewadest, kelle mastid suurt metsa sünnitasiwad; üksi ahtakesed wee-uulitsed oliwad lootsikutele lahti jäetud. Yang-Tse pahemal pool kaldal, seitse penikoormat Hankowist eemal — nimetatud jõgi on siin kohal nii lai — seisab Hupeh maakonna wiitsekuninga pealinn Buchang.

Ruttu sõudsime linnast mööda ja ligistasime lõuna poolse jõe kaldale. Tuul oli wäga wäikene, sellepärast saadeti lootsikust üks osa mehi maale, kes kõiega sõiduriista edasi winnasiwad, nagu Wenelased Emajõe pääl lotjasid. Ümberkaudne maa, kust meie tee mööda käis, oli enamiste õitsewa wilja-

põldudega kaetud, mis tunnistust andsiwad, et selle maajau rahwas hoolsad põlluharijad oliwad. Ka ise mäeküngastel ja kallastel hällisiwad wilja-põllud. Wastu lõunat sõitsime „Ta” ja „Lao-Kin-Shan” (suure ja wäikse kuldmäe) linnast mööda, kus ka rohkeste laewu näha oli, täidetud thee, süte, kipsi ja keeduwiljaga, kes kaugest lääne maakonnast (Sze-Chuen) tuliwad.

Kunni tõise päewa õhtuni oli meie reis üsna üksluine. Siis pöörsime suurest jõest ühe kõrwalise harusse ja pärast kaewandusse, mis meid otsekohe Akongi kodu wiis. Kolmandamal hommikul ärkades leidsime laewa ühe lihtkorralise maja ees seiswat, mis meie theekaupmehe „Hong” öeldi olewat. Ka tõised ligedal seiswad majad ning nende ümber seiswad theewäljad oliwad meie Akongi omandus. Selle järele olime siis theemaale jõudnud.

Nii kaugele kui silm ulatas waatama, nägime tumehaljaid thee-põõsaid, kes punaka liiwa-pinna pääl kaswasiwad, mis aga mitte liig kuiw ei tohi olla. Koka palwetest hoolimata, nii kaua laewa jääda, kunni hommikut olime saanud, läksime maale, kus orjad ühe häälelist “aho, aho, aho” lauldes pambuse keppide otsas oma koormaid kandsiwad. Ruttu täideti sell kombel kaldal seiswad lootsiknd wõi lodjad theekastidega, kuna mehed, naesed ja lapsed istandustest uueste korjatuid theelehti korwidega seljas ehk peenemaid seltsisid ettewaatlikult pää pääl kandes walmistamise majadesse wiisiwad.

Pärast pruukosti, mida meie laewas saime, läksime kohe thee aedadesse. Mõned mehed, peened püksid jalas ja puuwilla pihtsärgid seljas, oliwad praegu uue istanduse kallal töös. Põld oli ruutudesse ära jautatud ja taimed alles waewalt kaks tolli kõrged. Ühel kohal külwati parajaste wäikeseid ümmargusi seemneid maha. Mõned mehed tegiwad labidaga üsna Hiina wiisil tööd, aga pidasiwad iga paari minuti järele wahet, kus nad piipu tõmbasiwad. Siit läksime tõiste kohta, kus walmis thee-taimede küljest lehti ära korjati. Wanaduse järele oli thee-põesaste kõrgus kaks kunni kuus jalga. Mitmed oliwad wäikeste, walge õitsmetega kaetud. Nende seemned seisawad karbikestes, kes muidu pähkla sarnatsed on, aga peenemad ja õliga täidetud. Theelehed on peaaegu pohlaka lehtede nägu, muud kui natukene tumedamat haljat karwa.

Esimene lõikuse aeg on Aprilli kuus. Siis on lehed alles wäga noored ning õrnad ja neist walmistatud thee kallim kui pärast pool nopitud lehtede thee. Tõine lõikuse termin on üks kuu pärast esimest, kui ju taimed on walmis saanud. Sant ilm wõib terwet lõikust ära rikkuda, mispärast lõikusega rutatakse ja selleks nii palju rahwast kokku aetakse, kui wõimalik. Selle järele tuleb weel kolmas ja neljas lõikus. Ometi on selle saagi häädus palju alam ja pruugitakse enamiste kodu tarwituseks ära.

Thee põldusid on mitmes maakonnas; selle järele on ka mitmeid thee-seltsisid, mis kauplemises iga üks ise nime kannawad. Meie olime Hupeh ehk Oopakki maakonnas, ja see thee, mida meie nägime walmistawat, oli kange mustaleheline, nimena „Congu.” Haljas thee saab oma karwa kipsist ja Berlini sinest, kellega thee lehti läbi segatakse, tema walmistamine on waewalisem, sest esiteks peawad thee lehed oma hääduse järele wälja walitud ja tõiseks tossu sees ära närwetatud ning siis lihtsal wiisil kuiwatatud saama. Tähtsamad halja thee seltsid ou: Imperial, Gunpowder, Young, Hyson, Thulong; tähtsamad musta thee seltsid, pääle Congu: Bony Suchong, Pekko Souchay ja Wene Karawaani-thee, mida häist lehtedest walmistatakse, sest et sant thee kuiwa-maa reisi Kiachtast kunni Peterburgi linna (6500 wersta) ei kannata. Kõige paremat seltsi, Keisri- ehk lille-theed, keda kõige õrnematest, noorematest lehekestest walmistatakse, ei saadeta sugugi wõerale maale.

Kolmandat istandust elustas suur meeste, naiste ja laste kari, kes wõimalikult ruttu, aga suure ettewaatamisega ja osawusega, thee wõsukestelt lehti ära korjasiwad. Nemad waatsiwad meie pääle, kui senna olime jõudnud, nagu imeloomade pääle ia hüüdsiwad tõine tõise wastu sõnu, kelle häälest imekspanenemine wälja kõlas. Siit läksime ühe jau orjade järele, kes lehti walmistamise tubadesse kaudsiwad, ja õppisime nüüd ka seda tööd tundma. Wähemalt kolmkümmend noort tütarlast oliwad tegewad lehti oma hääduse ja karwa järele wälja walima. Meid nähes tõusis nende hulgas kihin ja kahin; olime wististe esimesed „mets inimesed,” keda nemad nägiwad ja kellest nemad arwasiwad, et nad ennast häste rammusatest hällilastest toitwad. Aga Akong, kes siin jälle meie seltsi oli astunud, waigistas neid Hiina preilisid, ja iseäranis lõppis nende kartus täieste, kui Willi oma puudulikust Hiina keele osawust tarwitas. Selle ruumi ligidal seisis kuiwatamise koht.

Ühel pool tua küljel oli pitk telliskiwidest kolde, kus soetule pääl raudpannid walmis seisiwad. Nende pannide pääle wisati thee lehed, kus neid mõni minut ruttu ümber segati, siis pambuse laua pääle walati ja nii kaua rulliti ning rõhuti, kunni neist roheline wedelik täieste oli wälja pressitud. Nüüd wiidi nad pitkades, madalates korwides päikese kätte kuiwama ning pandi siis uueste panni pääle, kus lehed ennast nii rulli ja tsäbarisse tõmbasiwad, nagu nad meil silmade ees seisawad. Kõige selle toimetuse juures waadatakse wäga ette, et lehed mitte ära ei murdu, sest neil on kaubatoimetuses palju alam hind.

Iga iseäralise toimetuse jauks on ise kammer ehk majakene. Nii walmistati ühes urtsikus kastikesi, kuhu walmis thee pidi sisse pandama; tõises wooderdati neid kastikesi stanioli (tina) paberiga, kolmandas pandi kastikestele thee seltsi ja wabriku nimi pääle. Wiimaks kaaluti ta ära, täideti kastikene täis ja pandi kinni ning saedeti lootsikutesse, kes neid walmis oliwad kaubakohtadesse muretsema.

Juba oli hulk thee-lotjasi täidetud; Akong tahtis neid ise tõisel päewal Hankowi saata ning meid ühtlasi kodu tagasi wiia. Aga enne walmistasiwad meile thee istanduste peremehed suure pidusöömaaja, kellest päris Hiina wiisi tahtsime osa wõtta, s. o. ilma noa ja kahwlita, üksi puu pilbaste abil. Aga see oli sööma-aeg! Meie istusime, ikka neli meest seltsis, wäikeste lauakeste ümber, Hiinlased pidu riidis. Esiteks toodi mitmed magusad road lauale, siis waagnad linnu pesadega ja pärast kisla sarnane wedelik, kelle sees mõned kanaliha tükid ujusiwad. See söök maitsis üsna hästi, ehk meie küll kõik koos ühest waagnast sõime, missugust tähtsat tööd wäikeste portselani lusikate waral toimetasime. Selle pääle toodi jälle magusaid roogasi ning meretigusid ja raswast sea liha. Neist söökidest ei himustanud meie midagi. Aga üks liig auupaklik Hiinlane wõttis oma puupilpaga tüki liha ja pakkus, kui ta ise suu täie oli ammustanud, seda Willile. Nende pilbastega ei saanud meie hästi toime, sest tükid libisesiwad ikka nagu magneti wäel waagnasse tagasi. Kui mitte leent ja riisitangu ei oleks olnud, mida lusikatega wõisime süüa, siis oleksime tühja kõhuga ära läinud. Wahe ajal pakuti ühte wiisi theed, niisama ka „Samshut,” üht riisist walmistatud jooki. Kõrwade kosutamise eest pidi wist mitme naisterahwa laul ja mäng kahekeeleliste wiiolite pääl muritsema. Aga meie ei mõistund sellest kriuksust krääksust suurt

lugu pidada ja katsusime, et pea oma lootsikusse hingusele saime.

Hommiku ärkades leidsime laewa ju kodu poole teel olewat. Päri tuule abil jõudsime pea Yang-Tse-Kiangi ja kolmandal päewal õnnelikult Hankowi, wäga rahul oma lustipiduga thee maale.

Külawaderile, kellel ehk weel mõned küsimused keele pääl kõlksuwad, tahab raamatu toimetaja appi tulla. Kõige esiteks ehk soowib sõber teada, kust need lehekesed, kellest ta oma punakat märjukest walmistab, oma nime saanud. Kust mujalt, kui Hiina keelest, thee kodumaalt. Hiina keeli on thee nimi ühes murrakus tia, tõises tsha; esimene nimi on Ladina keeli thea-, Prantsuse keeli thé- ja Inglis keeli tea-le põhjaks; wiimne Wene keeli tshai-le aluseks. Eurooplased saiwad theega seitsme tõistkümne saja aasta keskel (1636) tutwaks. Aga üleüldselt hakati teda esiteks kaheksatõistkümne saja aasta keskel pruukima. Teda laiale lautada awitas, nagu ka kohwi tarwitamist, see rumal ebausk, et tema joomine inimese eluiga pitkendada.

Parajal wiisil thee joomine edendab seedmist ja kosutab inimest külma ilmaga ja reiside pääl, aga rikub selle wastu seedmist ja äritab närwisid, kui teda liig kangelt ja üle liig pruugitakse.

V. Kalamees.

Ennemuistne jutt.

Kord elas suure mere ääres üks waene, noor kalapüüdja. Tema elumaja ase oli lage liiwawäli, kuna kaugemal maal, ilusad puiestikud ja õitsewad aasad waataja silma sirasiwad.

Tundide kaupa istus kalapüüdja päewa ajal mere kaldal, õng kõrwas wees. Käsi rüpes hoides õhkas ta sagedaste: „Oh oleksin ma kuninga poeg!”

Juba siis, kui kalapüüdja alles lapsena kirjude kiwikestega mere ääres mängis, oli talle see üht lugu laenete kohinal kõrwadesse kannud, mis igatsust tema sees oli äratanud.

Meri kohises ka nüüd päewast päewa ja aastast aastasse; laps kaswis ja kängus ning temaga wõidu igatsus ta sees. Ja nagu lapsena kord, nii kuulatab ka nüüd noor kalapüüdja wäsimata kohisemist, ning ikka uued puhkused tõusewad ta põuest: „Oh oleksin ma kuninga poeg!”

Sest imelikult laksus laul laenetest ja jutustas turulistest korallidest, kuldkaladest ja kristallikiwist lossidest — aruldaselt rääkis ta hõbe juukstega mere-kuningast; ommeti kõige ilusamat lugu kuulutas ta kaunimast kuninga tütrest, ja nii kohises ta edasi ja edasi.

Ja kui kalapüüdja õhtul wäsinud kaldalt kodu onni poole sammub ja wiimaks oma õleaseme pääle puhkusele wajub, siis ohkab ta weel enne silmade sulgumist südame põhjast: „Oh oleks ma ommeti kuninga poeg!”

Öö on käes. Õues, päratu wälja üle paned sa waikust tähele. Ka wete-wood teewad ühetaolist, unele uinutajat häält. Aga all mere põhjas paistab päewa walgus ja kiirgab tulekuma. All kõlawad kristallist sambad. Lossi läwe pääl istub kaunis kuninga tütar, pale walge kätega kaetud, ja ohkab: „Oh oleksin ma ommeti kalapüüdja tütrekene!”

Lapse isa, wana hõbe juustega mere kuningas, kelle pitk habe mere wahuna hiilgab, on oma halja mere-kuue õlade pääle wõtnud. Ta näeb oma lapse kurbdust ja kuuleb tema kaebamist. Oma kaharpääd raputades rapsab ta kuld kandle kätte, istub tütrega wastastiku ja hakkab nii lõbusalt laulma ja mõjusalt mängima, et laened lustil kõrgesse kargawad ja hundiratast lööwad.

Ka kuninga tütar lööb kuulatama, tõstab pääkest kõrgemale ja palub: „Taadike, laula ikka laulu kaugest maast, selle päikesest, selle kuust ja selle maa kalamehe lapsukesest.”

Isa laulis:

„Kaugel maal, laps, seisab meri su jalgade ees, talitsetud lõwi sarnatselt, ja uinub. Pää kohal, ülewel heljub õhujärw, mis sinist karwa ja soe on — seda hüütakse taewaks.

Ja kesk õhu hõlmas kõignb kumaw kuul; ta walwab päewa ajal, ja õhtul wajub ta alla purpuri puna laenetesse. Sääl maal hüütakse seda päikeseks.

Kui tulekuul magama läinud ja purpuripuna ära kustunud on, siis katab pimedus maad. Wiimaks tuleb üks hõbe laewakene nähtawale ja ujub üsna waikselt läbi õhu-järwe. Aga ta sõuab ilma aeruta ja purjeta. Tuhanded pärlid paiskawad ümberringi ja walgustawad tema teed, et ta ei eksiks. See laewuke on kuu ja need pärlid on tähed.

Ka imeilusad sõled on kaugel maal. Nad kiiguwad halja aasa pääl ja annawad magust lõhna. Neid nimetatakse sääl lilledeks. Palju loomasid lendawad tiiwade waral üle mere ja laulawad kauniste. Need on linnud. Suured, tugewad

kangelased, halja karwaga nagu minu kuninglik kuub, wõtawad neid wäikesi lauljaid oma warju: puudeks hüütakse neid wägewaid sääl maal.

Mere ligidal maa pääl seisab kindlalt onn’, kus kalapüüdja elab. Tema päralt on päikese ja tähtede hiilgus, tema päralt lindude ja lillede ilu, tema päralt terwe lai wäli.”

Kuningas jäi wait. Ta pää wajus alla rinna pääle, sõrmed libisesiwad kandle keelte juurest ja uni wõttis teda oma kaissu.

Sääl tõusis knninga tütar istmelt üles, tegi tasakeste ühe konna karbi ukse piidalt, mille külge ta oli kinni seutud, lahti ja laskis sõiduriista laente läbi edasi liigutada. Wiimaks juhtis ta teda üles poole, ilma et ta isegi tähele pani mis ta tegi.

Korraga hakkasiwad lained rahutumalt tantsima ja imelikult hiilgama. Nad lõiwad ennast lahti ja märjalt tõusis neitsi nähtawale.

Tema pää kohas kõrges põles suur tuli. See saatis oma kiireid alla. Aga mere üle heljusiwad mustad wete-wood, pikse pilwed, kes ruttu kokku kogusiwad. Ilm läks tumedaks ja tumedamaks, mida ligemale ja koomale nad jõudsiwad. Wiimaks kattis öö pimedus ilma, sest wete-woode läbi oli tule walgus ära peidetud. Ja kuula missugune hirmus hääl!

Kaugelt kihutas üks rüütel, ise elu tule karwa, tule-hobuse seljas sinna, nii et tule-ruuna leekiw lakk tuule tujul lehwitas. Paremas käes käänas ja wäänas ta tulist mõeka. Mõerates langesiwad pilwed, mida ta oma tule-ruuna ja mõegaga oli lõhkunud, tema taga jälle kokku. Kuninga tütre kohal peatas ta oma hobust. Taewas, maa ja meri helkisiwad elu tules. Oma ruuna seljast kummardas rüütel ennast kuninga tütre poole ja rääkis. Aga tema hääl oli nagu tormi tuhin ja maru mühin, kui ta neid sõnu ütles: „Tere tulemast mu walguse walda! mere kuninga tütar; nii ruttu, kui öö ja päew waheldawad, saagu su soow täidetud!”

Kuninga tütar tundis, kudas ta tulisilm tema sügawamasse südame põhja tungis, ja tõisel silmapilgul seisis ta ise waese kalapüüdja riietes mere kaldal.

Meri kohises kangeste ja lained langesiwad wahutades kaldalt tagasi. Sügawast mere põhjast kõlas kandle hääl neiu kõrwadesse. Ta tundis oma isa häält, kelle sõnad määratu mere kohisemisega ühendatud temale hüüdsiwad:

„Sa oled wõeral maal. Hääd teed! Aga kosib sind mõni inimese laps, siis saawad lained su kaela langema ja sind kodu tagasi kandma, kuhu sa jääd ikka ja igaweste!”

Wäristused käisiwad üle praegu kalapüüdja neitsi riidis olewa kuninga tütre, kui ta neid sõnu kuulis ja enese ees taganejat mere mõõna nägi. Hirmsaste ulus torm, koledaste tuiskas ta üle liiwase lagediku. Neitsi ruttas kaldalt ära warjupaika otsima ja leidis onnikese, kus kalapüüdja sees käsi-põsikule laua ääres istus. Tasakeste koputas neiu ukse külge.

„Kes peaks küll selle hirmsa ilmaga õues käima?” ütles mees.

Jälle koputati. Ta tegi ukse lahti ja waatas, nägus kalapüüdja neiu seisis ta ees. Ta ütles:

„Kas wõin ma sinu juurde jääda?”

Ta näitas käega puupingi poole. Neiu wõttis sääl aset ja toetas pää wastu seina.

Õues möllas maru, mere lained tõusiwad taewa kõrguseni. Wiimaks waikis torm, kalapüüdja tegi toaukse lahti ja mõlemad astusiwad õue. Meri kumas ja hiilgas kullas ja purpuripunas, päike paistis palawalt ja magus lillede lõhn täitis karastajat õhku.

Ka neiu pale läks lahkeks ja paistis nagu tasane kuu walgus. Käsi laiale lautades tõttas ta mere juurde, wõttis kamaluga mere wahtu ja niisutas sellega oma huuli.

„Isa,” hüüdis ta, „ma näen su laulu! Õhu-järw, päike ja elusad sõled! Sa laulsid kandle keelil:

„Mere ligidal maa pääl seisab kindlalt onn, kus kalapüüdja elab. Tema päralt on päikese ja tähtede hiilgus, tema päralt lindude ja lillede ilu, tema päralt terwe lai wäli.”

„Sääl seisab onn’,” ütles kalapüüdja armastusega tema otsa waadates, ja mina olen see talumees.”

Nemad läksiwad mere äärde ja istusiwad wee üle rippuwa kalju kalda pääle.

Kalamees pani oma wõrgu wette. Ja waata, ta läks nii raskeks, et nad teda waewalt wälja jõudsiwad tõmmata, sest wõrgu sees hiilgas ja kiirgas imelikult.

„Oh häda!” hüüdis kala-tüdruk, „need on kuninga kandle keeled. Minu isa on neid katki kiskunud, sest ta kurbastab minu pärast.”

„Siis on su isa hõbe juustega ehitud mere-kuningas ja sina oled see ilus kuninga tütar?” ütles kalamees.

Aga kala-neitsi hakkas nuttes kandlikeeli kokku punuma. Ja kui päike looja minemas oli, hiilgas neitsi põlwede pääl suur kuldtükk, mida ta kuld keeltest oli pununud. Ta haawas terawa kiwikesega oma walget käewart ja kirjutas oma werega kullatüki pääle:

„Isa, punu kandlile uueste keeled pääle ja ära kisu neid enam iialgi katki, sest muidu lõhkeb mu süda. Ma olen kaugel maal. Minu päralt on päikese ja tähtede hiilgus ja minu päralt on kalapüüdja.”

Nüüd hakkas kalamees ta käest kinni ja ütles: „Nii kaua, kui ma mäletan, on mulle ikka meri sinust laulnud. Sa oled nüüd tulnud, eks jää nüüd ka igaweste minu juurde!”

Kalatüdruk waatas ta otsa naeratades ja pisarassilmil. Kuula, kudas meri metsikult möirab ja waata, kndas wesi tõuseb! Kalaneiu palet katab surnu walge. Ta mõtles oma isa sõnade pääle: „Kosib sind mõni inimese laps, siis saawad laened su kaela langema ja sind kodu tagasi kandma.”

Ta pöörab ümber ja tahab põgeneda. Aga wesi woolab üle kallaste, lained langewad ta järele ja kahmawad ta kinni ning wiiwad meresse. Oma walge käega wilgutab ta weel kalamehele Jumalaga jätmiseks.

Sügawusest kostab walju rõõmu kisa, kui mere kuningas oma last hõlma wõttis. Aga tema rõõm muutis pea kurbduseks, sest et ta tütar murelikum oli kui enne iial ja silmi pääst tahtis nutta, kui ta sõrmed kandle kuldkeeli kõlistasiwad.

Seda nähes toetas kuningas kandli tulba najale ja ei laulnud enam. Lained jäiwad soiku ja uinusiwad unesse. Kuninga tütar oli läwe pääl kummuli ja kattis oma pale kätega kinni. Tal ei olnud ka sedagi wiimast troosti, mis inimestel on: teda ei surmanud surm.

Kõrges kaldal seisis waene kalapüüdja. Hommiku päike kõrwetas ta päälage, päikese kiirete sira tegi ta nägemist tumedaks. Ta waatas ühte lugu laenetesse, mis kaldal tasakeste mängisiwad. Korraga läks ta süda kergeks: ta wõis surra.

Ruttu hüppas ta alla laenetesse. Wisisedes lõi wesi ta pääa üle kokku.

Sügawas seisis mere knningas. Ta nägi kalameest alla wajuwat ja sirutas omad käed wälja teda wastu wõtma.

„Kas sina see oled, kalamees?” ütles ta. „Siis on wana laul õigeste kuulutanud: armastus ei tunne surma. Ja ise

teie, naesed, nõdrad inimeste lapsed, nii pea kui teie armastate, nii kohe olete surematad.”

Ta pani noore mehe tasakeste kuninga kotta maha, wõttis oma kuldkandli kätte ja laulis:

„Ma äratan sind sellesama lauluga, kalamees, mida ma sulle lapsena laulsin. Wait on merepõhi. Merepõhjas waikib kõik häda. Tulgu alla ja puhaku omast waewast, kes wäsinud.

Lained laulawad teile kiigelaulu ja kuldkalad ja purpurpurikad rõõmustawad teie silma.

Kristalli palastis istub kuningas oma kuldkandliga. Walge habe, nagu merewaht, ripub ta rinna ees. Haljas kuub on ta õlade ümber ja ta laulab ja mängib.

Kui ta waljuste ja wiledaste oma häälel laseb heliseda, siis tungib soe südamesse, nii et lained kõrgesse kargawad. Kui ta tasakeste laulab, siis jääb meri soiku ja uinub unesse.

Kuningas jääb wait, meri hingab; walged wahu põied kiiguwad nagu unes ja wäikesed wee-pärlid mängiwad kaldal.

Ja selle wahele kõlab peenike hääl. See tuleb kristallisammastest, mis helisema hakkawad, kui kuninga tütar tasakeste tuppa astub......”

Sell silmapilgul astus kuninga tütar, keda isa ennemuistne laul oli meelitanud, sisse.

Ta pani kandli käest, kummardas magaja üle ja hüüdis: „Ärka üles, ärka üles, mu kuninga poeg!”

Sääl tõusis kalamees uuest üles. Mere-kuningas pani temale oma halja kuue ümber ja kalli pärli-krooni päha.

Aga kuninga tütar waatas üliarmsaste tema otsa, ja mõlemad langesiwad isa ette põlwili, sest nende õnn oli nii suur, et nad sõnu ei leidnud, seda üles tunnistada.

Kristallist sambad helisesiwad, kannel kõlas, lained langesiwad lustil tõine tõise hõlma, lai merewäli ilmutas wägewaste oma kaasrõõmu ja tema kohisemisel ei saa otsa olema.

VI. Kalamees.

Saksa lauliku Goethe luuletus.

Ü. p. J. Bergmann.

Jões wesi kohas, kerkis, kees,

Ja waates õnge pääl’

Ta kaldal istus külamees,

Kui surnul waik ta hääl.

Kui istub, kuulab, wahib mees,

Märg laene ühest läeb,

Ja waates walget wahtu wees

Ta märga neidu näeb.

Ta laulis, ütles mehele:

Miks kawalaste siit

Mu lapsi laentest ülesse

Sa walu-surma wiid?

Kuis kala rõõmus, teaksid sa,

On wetewoode sees,

Sa alla kiirest’ astuks ka,

Ning saaksid rõõmsaks wees!

Eks kuu kui päike merewees

End’ jahutamas käi?

Eks hiilgwat enam silma ees

Neil tulles nägu näi?

Eks hüüa wilu woode pind,

Sind taewasina ka?

Eks oma nägu hüüa sind

Wee wilul’ elama?”

Jões wesi kohas, kerkis kees,

Ning kastis jalgu tall,

Ta süda ujus armuwees,

Kui rinnal armsamal.

Sai öeldud neid, sai laulnud ka,

Ots jõudis usinast’:

Pool tõmbas neid, pool langes ta,

Ei kuulnud enam tast.

VII. Mõned pildid kodusest laste kaswatamisest.

(Lõpp.)

Ilus pühapäewa hommik on käes. Päike paistab lahkeste tuppa, kus ema oma „silma tera” riidesse aitab panna. Kuulame neid natukene päält!

„Waatke, mis kena meie Miku on! Ilus kuub seljas, kena kübar pääs: just nagu mõni prints!”

Nii hüüab ema rõõmust hiilgawa palega. Ja kohe tõttawad köögi Leena, karja Maret ja wäikese Miku wanemad wennaksed noort printsi waatama ja imestelema. See näitab kõiki õrnuse ja auustamise awaldusi palju paremine tundwat, kui tõe poolt mõni kroonikandja.

„Noh,” hüüab lugeja wahele, „eks sina siis ka ühes ei rõõmusta niisuguse õrnuse juures. Lapsed tarwitawad armastust ehk olgu see ka metsloomade armastus. Ilma kallistamiseta ei saa ema süda koguni mitte korda.”

Wäga õige! Aga kõige parem ande wõib liigduses kahju saata; ka üle liig õrnus on kardetaw. Ära arwaku, armas ema, et sinu laps seda õrnust ja ellitamist naljaks ja warjuks peab! Kahe-kolme aastane maailma kodanik ei tunnegi weel nalja, waid kõik on tema meelest tõsi. Ta tunneb omas meeles kõik, kudas tema wastu ennast üles näidatakse ja ta meel kaswab selle järele.

Miku on mõned sammud astunud, on ehk wahest lapsehoidja käe kõrwas ise ka õueski käinud, ja nüüd tagasi tulles, oh seda hõiskamist! „,Tooge wäikene lauakene siia, Miku tahab süüa, Miku peab kõige paremat saama! Mis mu kullapojakene tahab?”

„Miku tahab liha, Miku tahab wõidleiba, Miku ei taha piima, Miku tahab õlut ec.” kuulukse wäikest troonipärijat nüüd käskiwat.

Söömaaeg on mööda, lapsehoidja wõtab Miku sülle, kiigutab käte pääl, upatab teda ja laulab, waatab aga ise ühtlase läbi akna jumeka ja sirge naabri Tõnnise järele, kes praegu säält mööda läheb. Selle juures lööb ta Miku jala kogemata laua külge. Wäike jõmpsikas hakkab hirmsaste karjuma. „Oota, sina kurjategija!” hüüab lapsehoidja, „sina paha

laud, lükkad minu wäikest kanapoega, selle eest pead sa walu saama!” Ja laud saab oma jau peksa.

Miku näeb rätsepa sõrmkübarat ja tahab omale. Aga meister ei wõi anda. Kohe hakkab Miku pasun hüüdma, mis enne ei waikne, kunni rätseb Mikule midagi muud kätte annab ja ennast silmakirjaks karistada laseb, kus juures Miku ühes aitab.

Waatame edasi! Meie kaswandik istub põrandal ja mängib. Lapsehoidja ehitab temale tuba. Aga ikka ja ikka wiskab Miku, kui ju palgid kokku seatud, tua laiale. Hää küll, laseme noort õppijat ise oma jõudu harjutada ja ehitada. Nüüd tuleb tema wanem õde, wõtab ühe puutüki ja tahab wõersile tulnud sõbrale näidata. Aga, kuda sääl Miku hari punaseks läheb. Ta wiskab kõik ehituse materjaali laiale, hakkab karjuma, tambib jalgadega ja ei jää enne rahule, kunni õde wõetud puutüki tagasi toob. Wahe ajal astub isa tuppa. Nüüd häda Miku isemeelele! Aga ei! Kui isa asja on üle kuulanud, hüüab ta naerdes: „Waat’ nii, mu poeg, niisugune mehine wiis on mu meele järele; sinust saab kord mees, kes oma õigust käest ei anna.” Õnnelik isa, kes sa selle isemeele üle rõõmustad, waata ette, et su poeg kord sinu õigust käest ei wõta!

Miku oli ju hää suur poiss ja jooksis õue pääl ümber, aga mitte senna, kuhu lapsehoidja juhatas, waid senna, kuhu tema ise tahtis ja kuhu ta oma hoidja kätt pidi järele tõmbas. Kord nägi ta keldri ukse lahti olewat ja kohe tahtis ta sisse minna. Aga lapsehoidja ei lasknud. „Ära mine keldrisse, Mikukene, keldris on pime, waata senna, sääl on tuikesed, kanakesed, tip, tip, tip!” Aga ei! Miku pruukis oma ju tuttawat abinõuu: Ta hakkas karjuma, et mets kajas. Ema ruttab jookstes senna poole ja ütleb: „Mis see rumal tüdruk jälle lapsele on teinud? Mis Mikul wiga?”

Lapsehoidja seletab ära, mis Miku tahtwat ja kudas see korda ei minewat. Aga ema? Ta wõtab Miku käe kõrwa, käsib lapsehoidjat tuld tuua ja nüüd astuwad keldrisse: Wiime Miku senna, Miku peab kellert nägema.” Aga ju pooles tees tuleb Mikule meelde tagasi pöörda ja kohe astuwad ema ja lapsehoidjaga järele.

Meie oleme nüüd mõnda kuulnud, mis iseenesest üsna rõõmuline on. Kellele ei peaks see meele järele olema, kui wanemad suures rõõmus oma kõige kallima waranduse üle

õnnelikud on ja oma südame tundmustele prii woli awaldamiseks annawad?

Aga meie ei pea ära unustama, et kus wanemate armastus kõige kõrgemal järjel ennast ilmutab, sääl ka häda kõige kardetawam on. Tuli palawate armastuse kiirtega kõrwetab sagedaste ema ja isa süda kõige kaunimad kaswud lapse südames ära, ja hõiskamine kahe, kolme aastaliste juures wõib kahetõistkümne ja kolmetõistkümne aastaliste juures nutuks muuta.

Jätame kümneks aastaks armsa perekonna maha ja läheme siis neile uueste wõersile. Meie waatame Miku järele ja leiame teda tuas isa ees. Üsna külmalt kuulab ta isa manitsust päält.

„Kas need on sinu parandamise tunnistused? Sinul on omas ülespidamises jälle koolitunnistuse pääl III. Ma tean küll, sa ei taha enesele midagi öelda lasta, oled oma koolmeistri wastu sõnakuulmata ja kõige wähema laituse juures pahane, lahkuseta, su isemeel ja kõrkus ei tunne enam ühtigi piiri. Mine minu silmist, ma ei taha sinust enam midagi teada!”

Nii räägib wihane isa ja lükkab poega enesest ära. Ja Mihkel? Tema süda ei ole sugugi pehmemaks muutnud oma isa pahanduse üle, waid ta läheb ära ja puistab oma wihatusku wastu tuleja noorema wenna kaela, kes nüüd karjudes ema juurde jookseb ja Miku pääle kaebdust tõstab. Rõhutu ema ruttab isa juurde ja õhkab:

„Kui see nõnda edasi kestab, siis ei tea küll, mis asjast peaks saama! Ikka astub Mihkel iga ühele nii wastu, nagu oleks tema üksi olemas. Enne oli ta kõikide wastu sõbralik, aga nüüd kaebawad kõik tema üle.”

Isa on mõtetesse langenud. Ta tuletab Miku esimest lapsepõlwe meelde ja mõtleb kõige üle aru kallistuse pääle, kelle osaliseks Miku ema poolt saanud ja külmalt ütleb ta sellepärast: „Sina ise oled selle juures süüdlane, sest sina oled teda oma meelistamiste ja kallistamiste läbi ära rikkunud!” Aga meie peame hää ema eest seisma, sest tema kannab paljalt üks osa süüd oma pääl; ka isa, lapsehoidja ja tõised inimesed on süüdlased. Lubage mulle selle seletuseks paar sõna.

Wanad lastekaswatajad ütlesiwad, lapse hing olla tabula rasa, s. o. kirjata tahwel, kelle pääle kaswataja soowimist mööda teadmisi, tundmisi, püüdmisi ec. wõida tähentada. Mõned arwasiwad ise ka kirjutatud kirjast seda ja tõist paran-

dada wõiwat, üht ehk tõist tundmust lapse hingest kustutada saawat. Aga see terwe kuju on wale. Meie peame ütlema: Lapse hing on põld, otse elaw põllumaa, kes walmis on seemet wastu wõtma ja kaswatama. Kui nüüd seemne tera selle põllu sisse pannakse, siis ei ole hakatuses midagi uut näha; kõik jääb mulla pinnal niisama. Aga mõne aja pärast tõuseb taim nähtawale, kes jõudsaste kaswab ja ennast mitte tagasi tungida ei lase, olgu siis ehk wäe wõimusega. Nii on lugu tundmustega, kõigega, mis meie lapse hingesse istutame. Noor süda on rammusa põllu sarnane, kes isuga seda kõik wastu wõtab. Ja mis üks kord tema sees on juurduma hakkanud, seda ei jõua ükski maailma wägi enam ära häwitada. Taimekest wõib ära rikkuda, kui tema juurekesed katki lõigatakse, aga mis lapse hingesse on asunud, wõib küll ka waimu nõuude läbi alla rõhutud, aga ei ilmaski põhjani ära rikutud saada. Aga astume nüüd Miku juurde tagasi!

Oma määratu meelitamiste, kallistamiste, ellitamiste läbi olete, isa ja ema ja ka tõised wägewat iseahnuse idu oma lapse südamesse istutanud, olete teda selle läbi, et iga üht kui wähemat soowi täitsite, isemeeleliseks kaswatanud. Hakatuses tundis laps kõigest sellest paljalt tumedalt hääd meelt, mis temale ikka armsamaks läks ja aega mööda meele ja südame omaduseks kaswis. Hakatuses oli see teie silmade eest warjus, aga paha idu tärkas wägewaste südame põllus, kunni nähtawale tõusis ja jõudsaste tugewaks paisus.

Aga maailm ei ole Paradiis. Mõndagi õuna peame puu otsa rippuma jätma. Nii peab Miku ka õppima, et mitte kõik asjad ainult tema pärast ei ole olemas, peab õppima, et ilm mitte suhkru saiadega täidetud ep ole ja et ka meie mõne asja poolest peame puudust kannatama. Aga seda ei taha Mihkel. Tema iseahnus on üksi oma kasu nõudmas ja sõudmas, ja sellepärast õhutab iga silmapilk, millal ta rõõmu kurikas tema suu äärast kaugemale läheb, tema ihaldust ja kihutab teda wõitlusele oma ümbrusega. Õiguse järele ei ole tema ennast muutnud omas olemises, aga tema ümbrus on tema wastu tema suureks pahanduseks karwa muutnud. Sellepärast peame teda kahetsema. Ta tahaks ka nüüd kõige paremat maitseda, aga temale selletatakse, et ta mitte üksi ei ole olemas. Ta arwab mõnda lustilist lugu ja nalja teinud olewat, aga keegi ei kiida ega kallista teda selle eest. Temal on enesest suur lugupidamine, aga keegi ei pane temast suurt tähele, waid laidab päälegi. Kas sääl imeks panna, kui noor

ilmakodanik wihaseks saab niisuguse maailma üle, kes tema endistest ilusatest unenägudest karedasse olewikusse lükkas? — Ülearu ellitamise ja meelitamise hallikas on enamiste ikka otsatu armastus, aga saab kihwtiks, kes lapse südant lõppeks ära rikub.

Mis peaks meie Mikust saama?”

Olgem awalikud. Kui õpipoiss saab ta oma sõnakuulmise kohust kergeste ära unustama ja meistriga tülisse minema. Kui peremees on tal wäga raske oma teenijatega ja ka oma ülematega läbi saada. Kui ammetnik saab teda üksi iseahnus juhtima ja ei ole temast ühtegi ohwri meelelist tööd oma ligemiste kasuks loota. Libaskid ja keelekandjad saawad tema sõbrad olema, kuna tal iga auus sõber saab puuduma. Ilma kool saab küll mõnes tükis teda targemaks tegema ja parandama, aga haawade läbi, mis ka elu otsani walutawad.

Mul on kahju, armas isa ja ema, et ma teile just niisuguse pildi olen pidanud silmade ette tooma, kuna ma ometi teie kõige paremat püüdmist tunnen. Aga mida enam ma teiega ühes walu tunnen, seda enam pean ma kõiki wanemaid paluma, oma tormilist kallistamiste rahet ümbermuuta tasaseks targaliku kaswatamise wihmaks, mis õigel ajal kosutab, ilma kahju toomata. Aga kõige päält walwage ühtlase ka lastehoidjate, ümmardajate ja teenrite ec. üle, et nemad umbrohi külwajaks ei saa laste südame põllul.

Nüüd armsad lugejad, pöörame hakatuse juurde tagasi, kus oma lootust tulewiku kohta iseäranis emade pääle panime ja arwasime, et nemad meie lootusid täita suudawad, kui tahawad, ja küsime: Kas nad tahawad? Selle pääle wõime nüüd küll, kus meie ka kõigis eksitustes ikka ema-armu oleme silmanud, julgeste „jah” wastata. Aga ühtlase oleme ka näinud, et hää tahtmine ilma mõistuseta ja mõistmata armastus seda lootust korda ei saada. Õppima peawad isad ja kõige päält emad lastekaswatamist!

Sellepärast: Rääkigu, kes rääkida mõistab, emade wastu, et uinujad ärkaksiwad! Kirjutagu, kes kirjamees, emadele, et otsijad õppust leiaksiwad! Tehku tööd, kes tööd teha jõuab, emadega, et külwajad lõikak-

siwad! Kõik see sündigu selle auuks, kes on öelnud: „Laske lapsukesed minu juure tulla!” Kandku ka need pildikesed, rahwa elust wõetud, koduse lastekaswatamise ülendamiseks wähegi wilja!

VIII. Taewasine ja pilwed.

Üks laps põlgas pilwi ära ja ütles isale: „Kui nad ometi ilust sinist taewast iialgi enam kinni ei kataks!”

Isa wastas: „Waene laps! Mis kasu on sull taewasinest? Selle wastu saadawad hallid pilwed meile õnnistust.”

Kui ma suurt hulka toredaid laisklejaid kirikusse näen minewat, kelle kõrwas lihtsas riides hoolsad inimesed sammuwad, siis mõtlen ma ikka taewasine ja halli karwa pilwede pääle.”

IX. Tähtimaalt.

J. Bergmann.

Soruline sabatähti

Tuhinalla taewas nähti.

Põhjanaela poole jõudis,

Toredaste tema’t nõudis:

„Kasi eesta, kelmi wale!

Paistma peab nüüd minu pale!”

Põhjanaela naeratelles.

Sabatähti sajatelles:

Tuiskas tuulel tuhinalla,

Wari kadus wuhinalla.

X. Tähtsad lastekaswatamise ja õpetamise juhtsalmid.

Ju wanal ajal mõeldi lastekaswatamise ja õpetamise üle järele ja pandi mõned mõtted kirja, mis ka alles praegu sagedaste pädagogika (lastekaswatamise) kirjades leitakse. Pääle selle on nende hulgas mõned juhtmõtted, mis hakatuses mitte pädagogika pihta ei olnud tähendatud, uuemal ajal aga õpetamises juhiks on pruugitud ja ka pädagogika „raamatutesse rapsitud.” Need juhtsalmid, kelle sünnitajaid meie osast teame, osast mitte ei tea, on enamiste Ladina keele mundris pruugitawad. Meie saame neist tähtsamad Dr. Dittes’e „Pädagogika kooli” järele sellessamas keeles ette tooma, aga Eesti keeli tõlguga.

Mens sana in córpore sano, terwe waim terwe ihu sees, see olgu lastekaswatamise siht. (Juvenal).

Maxima debeteur puero revéntia, kõige ülemat lugupidamist oleme lapsele wõlgu; meie ei pea tema wagadust ja südame puhtust mitte rikkuma, waid peame temas inimese kõrgust auustama.

Homo sum, nihil humani a me aliênum puto, mina olen inimene, midagi inimeselist ei pea mulle wõeras olema; s. o. laps on inimese loom ja peab temale sellepärast iga küljelist inimese kaswatamist antama; iseäranis peab temas äratatama osawõtmist kõigis inimlikkudes asjades.

De nihilo nihil, ei mingist ei sa midagi; ilma waimu annedeta ja waimu toiduta ei ole waimu kosumine wõimalik, midagi ei sünni lapses iseenesest.

Non ómnia possumus ómnes, mitte kõik ei wõi kõike, anded on mitmesugused.

Non schólae, sed vitae discitur, mitte koolile, waid elu tarwis õpitakse. (Seneca.)

Consuetudo est àltera natura, harjumine on tõine loom; mitmekorralise elukorra, usina harjutamise läbi sünniwad jäädawad loomu omadused.

Nùlla dies sine line, ükski päew ilma jooneta; mis asjas keegi tubliks tahab saada, selles peab ta päewast päewa wahe pidamata tööd tegema; harjutamine sünnitab meistri ja ainult usinuse läbi jõuame igale sihile.

Lóngum iter est per pracépta, bréve et efficas per exémpla, pitk on tee eeskirjade naal, lühike ja tulus näituste

waral. (Waata Niggoli Wene keele õppimise raamat, lehekülg IX!)

Experiénta est óptima rêrum magistra, katsumine, proowimine on asjade kõige parem koolmeister.

Warietas delécat, wahetamine (waheldus) rõõmustab; last ei pea liig kaua ühe asja kallal hoidma, ühe küljeliseks tegema.

Practica est multiplexm, katsumise wiis on mitmesugune; ta ei pea mitte igaw ja õpetamise juures üksluine olema.

Non mùlta, sed multum, mitte mitmesugust, waid palju; s. o. põhjaliselt, wähe ja hästi. (Plinius.)

Natura non àgit per sàltum, loodus ei toimeta mitte wahet jättes (ei käi hüpates).

Festina lénte, astu aega mööda edasi, aegluse rutuga.

Omne nimium non bónum (nocet), kõik liigdus ei ole hää, (on kahjuline).

Repetitio est mater studiorum, kordamine on kõige teaduste ema.

Béne docet qui béne distinquit, hästi õpetab, kes hästi wahet teeb; ära ole omas õpetuses segane.

Divide et impera, jauta ja walitse; (Waata Eesti Kirj. aastaraamat 1876 lk. 43!)

In vérba magistri jurare, meistri sõnade pääle wanduma — on oma kohalise tundmisele takistuses (näitus ajaloost: Pythagora jüngrid); isekatsumisele, uurimisele ja mõtlemisele peab noor sugu kaswatatama.

Audiatur et altera pars, ka wastaste selts saagu kuuldud; s. o. mis asjas arwamised kokku ei sünni, selles kuuldagu ka wastaste arwamisi ja sine ira et studio, ilma waenuta ja hoolega katsudes.

Docéndo discitur, õpetamise läbi õpitakse; selle läbi tuntakse oma puudusi, õpitakse inimese waimu kaswamise teed ja waimu isedusi tundma, õpitakse õigel wiisil õpetama ja lastega ümber käima. (Seneca).

Ikka ab ovo, munast pääle, ilma pitka sissejuhatuseta wõi eeskõneta; palju enam peab priskelt in medias rês, asjade keskele, astuma, õpetuse materjaali kätte wõtma ja arutama.

Pectus est quod disertor facit, süda on, kes kõnemeest sünnitab; tühi sõnade kõla ei kõlba. (Quintilian.j

XI. Mõtte terad.

Maailm on igawene kooliraamat ja elu kõige osawam koolmeister.

Graser.

Ilma waimustuseta ei ole midagi suurt, ilma kindluseta midagi hääd sünnitatud.

Schiller.

Maa on taewas, kui rahu otsitakse, õigust tehakse ja wähe soowitakse.

Pestalozzi.

Õnnelik maa, kus auusad elukombed wägewamad on, kui head seadused!

Tegnér.

„Meil on palju enam waimu wõimu kui tahtmise kindlust, ja otse meelega arwame enese wabandamiseks, et mõned asjad ilmwõimata on.”

„Ei ole ükski õnnetus nii suur, millest mitte tark tarkust ei leiaks, ega ükski õnn nii suur, mida rumal oma kahjuks kurjaste ei wõiks pruukida.”

„Targaste rääkida on raske, aga targaliselt wait olla weel raskem.”

„Nii wähe kui kaupmees kaupa kasuta ümber wahetab (s. o. ära müüb ja uueste ostab), nii wähe wahetab inimene tõine tõisega mõtteid ilma asjata.”

„Südame kenadus ilmutab ennast auusas ja õrnas mõtlemises.”

„Neitsi riided on sagedaste tema hinge peegel, tema karskuse thermomeeter.”

„Kunstlik lihtsus on õrn petus.”

„Kadeduse surm on tõsine sõbrus, edewuse ots tõsine armastus.”

„Alatu waimuga inimene ei kõhta awaliku meelega olla.”

„Mida enam õigusid riik oma kodanikkudele annab, seda enam peab ta nende kaswatamise ja waimuhariduse eest hoolt kandma.

Washington.

Rahwaharidus — rahwa õnnistus.

XII. Walgjärw ja Käteräti oja.

Rahwa suust.

Helme kihelkonnas, Koorküla mõisa ligidal, seisab Walgjärw. Selle järwe põhjas wõida — nii räägib rahwa suu — selge ilmaga üht elumaja näha. Lugu selle järwega ja majaga olla järgmine:

Koorkülas elanud katoliku usu ajal üks „saks.” See hakkanud oma lihast õde armastama ja soowinud ennast temaga laulatada lasta. Aga ükski preester ei olla püha toimetust ette wõtta tahtnud, sest et seda kurjaste taheti pruukida. Wiimaks tarwitanud mõisnik kawalust. Tema läinud üksikusse elumajasse, mis ta mõisa ligidale orgu ehitanud ja lasknud üht preestrit enese juurde paluda püha sakramenti andma, sest tema olla suremisel. Preester tulnud. Aga nüüd annud temale mõisnik teada, et ta teda tema õega, kes temaga ühes nõuus olnud, pidada laulatama, ehk kui mitte, kautada ta oma elu. Ei awitanud wastu panemine; preester pidanud sundust täitma. Pärast püha toimetust sõitnud preester ära ja jõudnud ühe ojakese juurde, mis umbes kolm wersta Koorküla mõisast kaugel on. Ta lasknud kutsarit hobuseid peatada ja astunud oja äärde käsi pesema, täheks, et ilma süüta olla wennakste patutöö juures. Aga pärast pesemist leidnud ta käterätti puuduwat, mis ta „saksa” juurde unustanud. Ta saatnud kutsari ära tooma, aga see leidnud „saksa” maja asemel ülemal nimetatud järwe. Ojakene aga saanud sellest omale „Kateräti oja” nimeks.

Tähendus: Sarnaseid juttusid, nagu ees räägitud (mis ju ka „Tartu õpetatud Eesti Seltsi” toimetustes Saksa keeles kirjas seisab, ehk ma küll eesseiswa tüki ise rahwa jutu järele üles üles pannud), leiame mõnegi jõe, järwe, soo, kiwi, lossi ec. kohta rahwa suus liikumas. Soowida on, et igaüks, kes mõnda niisugust juttu teab ehk kuuleb, seda kohe kirja paneb ja siis kas mõne seltsi, nagu Eesti Kirj. Seltsi või ka üksiku inimese kätte, kes muistenikku uurib, ära saadab. See oleks üks tänuwäärt töö isamaa pinnal.

XIII. Kõrgi palk.

(Rahwa laul.)

Kes noo uhke ollenesse,

Kes noo kõrgi kõndinesse?

Julgu ei „Jumal appi” anda.

Mööda lääwä mürgü tüki,

Kawwest käänwä rawwa kange.

Egä ei sünni suurte sekkä,

Mahu ei kõrke kõrwale:

Suure lööwä suu pääle,

Kõrgi lööwä kõrwa pääle,

Uhke lööwä otsa pääle,

Näljätse lööwä näo pääle.

XV. Lind, inimene ja õhusõitja.

Meie inimese lapsed elame ja liigume, õieti öelda, suure mere põhjas, keda õhumereks hüütakse. Mitme penikoorma kõrguselt wõi sügawuselt lautab see ennast üle meie maakera laiale. Nagu wähjad tõsises mere põhjas, roomame meie — olgu ka kahe jala pääl — oma mere põhjas ümber ja ei suuda kuigi kõrgele tema päält üles tõusta. Ka on see põhi tüükaline ja kontline, nii et meie käimise tarwis teda peame tasandama. Niisugust kunstlikult tasaseks tehtud käimise kohta hüüame teeks. — Meie nägemise meelel on ka mitmesugused takistused ees. Sellepärast ronime mõne mäe wõi torni otsa, mis läbi meie silmaring laiendatud saab. Kui õnnelik on see, kes niisuguse suurendatud waatusele jõuab, — ehk weel kõrgemale, maa päält üles — üles õhu ruumise! — Kui õnnelik, kes — lennata wõiks nagu lind!

Hm, imeline küll! Inimesele, kõige ülemale loomale, maakera walitsejale on nii kitsas silmaring osaks antud ja wäga wäikene kohast saamise wõim. Lind, keda inimene enesest palju alamaks peab, on temast selle poolest mitu, mitu kord ees.

Ja wististe on ka lind inimesest, hoolimata tema tiiwadest ja lendamise wõimust palju alam. Sest kui meil walida

oleks, kas käsi wõi nende asemel tiiwasid wõtta, siis saaksime ometi käsi soowima, mida meie nii wäga tarwitame, et alles need inimest inimeseks teewad. Jah, wahest tunniks wõi ka päewaks kaheks kolmeks oleksime selle wahetusega üsna rahul. Sest kes meist mitte ei soowiks mulla pinnalt puhta õhu ruumi sisse lennata, kellel otsa ei näita olewat? Kes ei tahaks mitte säält kõrgest alla waadata meie igapäewase elu pääle? Ja ise mõne jau inimeste soow käiks weel kaugemale: linnukestega kewadel ja sügisel oma elu kohta muuta, selle kergelase juhimõtte järele, kes ütleb: „ubi bene, ibi patria,” s. o. kus hää (elada) on, sääl on (mu) isamaa.

See soow nüüd küll oleks ju liig ja ei sünniks meie seltsliku eluga kokku, ka mitte meie terwe harimise (kultuura) kaswamisega. Aga, nagu öeldud, natukeseks ajaks õhu sisse lennata ei saaks kellegile kahju tegema, ega ka wastu meelt olema.

Nüüd küsime, kas inimesel tõeste wõimata on õhu sisse tõusta? Kas mitte käes olewal ajal mõnda Edisoni ei ole, kes inimesele mõne kunstliku ülesleiduse läbi linnu sarnast lendamist wõimalikuks teeb? —

Selle pääle wõime küll „ei” kosta. Kõige wähemalt wõime öelda, et linnu kombel lendamine ühele inimesele praeguse teaduse seisul wõimatumaks jääb, sest millalgi ei saaks ühe inimese jõud ulatama mõnda kunstlikku lendamise masinat juhtima ja masina raskust nink wastupanemist ära wõitama.

Loodus on ka ju imetaja loomade jauskonnast ühele loomale lendamise wõimu annud, see on, lendaw-hiireke. Aga see wõim on wäikene, ja tõiseks wäga kalli hinna eest saadud; sest tiiwade ehk õigem lendamise naha asemel puuduwad sellel loomal esimesed jalad wõi käed.

Ja meie ütleme weel kord, ilma käteta oleks inimese kõrgusel loomal wõimata läbi saada.

Ehk kas ehk eksime wahest? Kas ei wõiks inimese waimu kõrgusega loomal linnu kuju olla? — Meie maakera pääl oleks see wõimata. Aga sada tuhanded tõised planetid, kes päikeste ümber rändawad, ei saa ometi ilma elusate loomadeta olema? Nii palju kui inimese aru ja teadus tänini teab awaldada, küll wististe mitte. Palju ennema peame arwama, et ka nende pääl omad loomad ennast elust rõõmustawad. Wõiks ju olla, et need lindude kombel lendawad ja muidu innimese waimu kõrgusel seisawad. Meie peame mõtlema, et meie maa kõigega, mis tema pääl elab ja liigub, küll üks wäga

wäikene jaukene terwest maailmast ja tema eluloomadest on. Missugusid imeloome ei saaks wahest meie sugune näha, kui ta wõeruskäigu asemel tädile wõi onule ühe sõidu mõne tõise planeti juurde waewaks wõtaks! Ta tuleks siis tagasi ja räägiks loomadest, kelle olemist meie oma aru järele wõimatumaks pidasime.

Aga läheme ka oma maakera juurde tagasi! — Linnu kombel õhusse lennata meie ei saa. Lepime sellega. Aga katsume seda tõisel kombel korda saata.

Kõik katsed lendamisemasinaid linnu tiiwade asemel pruukida on luhta läinud, sest et inimeste käewarre rammu nende juhatamiseks liig kõhn on. Niisuguseid katseid on mitmel korral ette wõetud. Juba esimesel sajal p. Kr. s. olewat kuulsal targal Simonil Rooma linnas korda läinud ühest majast tõise lennata. Keisri Immanuel Commenuse ajal lendas üks Türklane Konstantinopolis Hippodromi torni otsast maha. Bapista Danti Perugiast (Itaalia maal) lendas wiietõistkümne aasta sajal kord üle Trasimenuse järwe, murdis aga tõise katse korral jala. Ja weel tõisi katseid on ette wõetud, mõned üsna naljakad. Aga nende juures ei lendanud keegi maast üles, waid ikka mõnest kõrgest kohast alla, nagu katuselaud, ja pidi päälegi rõõmus olema, kui terwe kontidega maha jõudis.

Ja wiimaks on ometi inimesele korda läinud ennast õhusse kanda lasta, kust ta rahuga ja kartuseta alla maa ja mere pääle waadata wõib.

Ei ole weel sada aastat täis, kui kaks Prantslast, wennad Joosep ja Tehwan Montgolfier, kes Annonay linnas, Ardeche maakonnas paberiwabriku peremehed oliwad, 5. Juunil 1783 aastal nõuuks wõtsiwad, lusti pärast suurt paberipõit wõi pallongit õhusse tõusta lasta. Nemad tegiwad tule pallongi alumese awause ette, mis läbi õhk pallongi sees sojaks ja sellega ka kergemaks läks, ning pallong kohe üles tõusis. Sell wiisil oli õhupallong ülesleitud. Ja kui ta ka kaugeltki seda kasu ei ole saatnud, mis hakatuses temast loodeti, siiski on ta ometi teadusele ju õiete hästi kasu ja elule mõnda hääd toonud. Prantslastele, kelle teraset meelt ju wana Julius Caesar kiidab, tuleb õhupallongi ülesleidmise ja ka tema täiendamise auu anda, mis läbi teda ka ju sõdades on wõimalik olnud pruugitawaks teha.

Ruttu sai see uus leidus terwes Euroopas tutwaks ja imeks pandud. Õhupallongid aga nimetati kaua nende leidjate

nime järele Montgolfiérideks. Uus ülesleidus sai ruttu täiendatud. Kuna mõlemad wennad oma pallongi soja õhuga täitsiwad, mis, kui jahtuma hakas, pallongit iseenesest aegamööda alla langeda laskis, leidis professor Charles ju sellesama aasta Augusti kuul parema õhujau, kerge wesinikgaasi, üles, mis nüüd pallongite täitmiseks pruugiti.

Aga weel ei julgenud ükski surelik ise pallongiga seltsis õhu sisse tõusta. Tark inimene tahtis asja enne elajate kallal katsuda. Nõnda saatis Septembri kuul Montgolfier kuninga Ludwig XVI. silma ees Wersaille linnas oma leitud pallongiga — Montgolfiériga, kelle õhk sooja läbi oli kergeks tehtud, — ühe lamba, kuke ja pardi lendu. Need loomad oliwad korwi sees, mis pallongi alla oli seutud. Kõik kolm tuliwad terwelt maha tagasi.

Nüüd alles julges inimene õnne katsuda. Siiski ei olnud see mees kumbki pallongi leidjatest, waid üks kolmas: Pilâtre des Rosiers,’ kes selle sama aasta Oktoobri kuul pallongi külge kinnitatud lootsiku sarnases kastis wõi laewas üle Parisi linna lendas.

Sellega oli õhusõitmiseks tee tehtud, ja et siis alles see õnnelik aastasada walitses, millal iga ülesleidust patendi alla ei pandud, oli õhusõitjaid pea igal pool leida. Charles, Montgolfier, ise ka Chartresi hertsog ja mitmed tõised julged mehed usaldasiwad õhupallongi wõi tuulelaewa sõitu ette wõtta. Pea wõtsiwad ka tõised rahwad sellest osa ja tänini arwatakse ju üle kolme tuhanda õhureisi, mis enamiste õnnelikult on korda läinud, sest et paljalt wiistõistkümme inimest surma on leidnud. Külawader teeb sõnakese üle „paljalt” suured silmad ja arwab, et kas 15 inimest weel küll ei ole. Oma jagu olgu sul õigust, aga „paljalt” pean ma siiski seisma jätma. Sest kui meresõitused, raudtee-sõitusid ec. õhusõitudega kõrwu seame, siis ei ole õhusõidud sugugi kardetawamad. Ise oma mulla pinnal, taltsate hobustega reisideski tuleb õnnetusi ette, miks siis ka mitte õhusõidul? — Olgu mis on, aga Prantslastel on õhusõit nii armsaks saanud, et õhupallong pea ühelgi suuremal rahwapeul ei puudu. Muidugi sõidetakse niisugusel korral wähe kõrgesse, nii et kartusest juttugi ei ole, on ometi ise keisri proua Eugenie (1867) ja prints Napoleon õhulaewaga üles tõusnud, kuna prints Murat paljalt oma adjutandi kaasa saatis!

Wiimsel Parist maailma näitusel (1878) oli ka üks „wangis pallong“ näha ja tarwitada. See oli aga

loom! kõrge, 280 centneri (1400 leisikat) raske ja pallong ise seest 25,000 kantmeetrit suur. Pallongi all rippuwa ümmarguse kasti sees leidsiwad 30 inimest istet. See wägimees, suurem kui ükski õhupallong enne teda, on seitsme korralisest riidest tehtud. Kõige päälmine kord on wärnitse ja õliwärwiga wärwitud musselini riie, mis all kautschuk seisab. Nüüd tuleb kahekordne linane riie ja kautshuk ja kõige sees wiimaks jälle musseliin. — Pallongi täitmiseks tarwitatakse wesinik-gaasi. „Wangis pallongiks” hüüti teda sellepärast, et ta tõeste kolme tolli jämeda kõie läbi maa külge oli kinnitatud, mis teda ka siis, kui ta püsti umbes üles tõusis, lahti ei lasknud. Pallongi peremehel oli hää teenistus; sest et hind wäikene, ei jätnud keegi, kellel wähe wõimalik oli, reisi üles käimata, kust wäga kena alla terwe Parisi linna pääle waadata olnud.

Aga astume nüüd jälle õhulaewa lapsepõlwesse tagasi! Ju terase waimuga prosessor Charles täiendas õhupallongit nii, et ka uuemal ajal enam suurt juurde ei ole tulnud. Tema laskis pallongi linasest riidest, puuwillast ja siidist walmistada, kelle üle paeltest wõrk oli palmitud, mille küljes all paat seisis. Nüüd pruugitakse paadi asemel neljanurgalist kasti wõi ka ümmargust, paju witsadest palmitud korwi. — Ju Charles tegi pallongi pääle wentiili, keda ühe paela abil wõis lahti tõmmata ja kinni lasta ning sell kombel õhu laewa tõusma ehk langema sundida; sest nii pea kui see wentiil lahti tehti, woolas kerget õhku pallongist wälja ja pallong jäi seisma ning wajus siis alla poole. — Ju Charles wõttis raskendusi ühes, s. o. raskeid asju, nagu näituseks liiwa kottides, mis maha puistati, kui soowiti, et pallong pidi kõrgemale tõusma. Nii wõis tema pallongit püsti käigul juhtida, aga ei mitte wee käigul, ja — nii on lugu alles täna päew! Üksi tuule waral, kes ka mitmesuguses kõrguses wastastiku woolab, wõib ta oma laewa ühele ehk tõisele poole juhtida, kui ta ennast parajal kõrgusel hoiab. Aga sagedaste peab õhusõitja tahtmata üsna tõisele poole rändama, kui tema meeles seisis. Nii langesiwad mitmed õhulaewad, kes Saksa-Prantsuse sõja ajal Parisist oliwad wälja saadetud, kurja Preislaste kätte, ja üks jõudis koguni külmale Norramaale. Kui ka õhusõitjal kompas ühes on, siis ei tähenda see seda, et laewamees oma tuulelaewa tema järele juhtida wõib, waid see riist on temale paljalt juhatajaks, kuhu poole teda isemeelne tuulelaew kannab.

Ka seda piiri, kui kõrgesse õhusõitja wõib tõusta, õppisiwad esimesed sõitjad tundma. Charles kirjutab: „Kahekümne minuti järele olin mina kõrges. Minu sees oli priiuse tundmine, nagu linnukesel, kes puurist wälja on pääsnud. Pallong, kes maa pääl mitte täiste ümmargune ei olnud, paisus siin üsna täis kuuli sarnaseks. Mina tegin wentiili lahti, et pallong mitte liig ruttu ei tõuseks, siiski olin ma kümne minuti järele talwe külmas, nii et mul sulg kohmetanud käest maha kukkus.” Ka wäga õhukese õhu ja hingamise raskuse üle kaebab tema, mida ju wana Saussure oli Montblangi otsa tõustes tunda saanud.

Peenikene ehk õhuke õhk paneb inimese ja ka ise linnu liig kõrgesse lendamisele piiri. Sest mida kõrgemale meie läheme, seda kergem ja õhem on õhk. Kui mere pinnal — sest mere pinnalt mõõdetakse kõik kõrgused — meie üle seiswa õhusamba raskus kolmekümne Inglis (ka-Wene) tolli kõrguse sulahõbe samba raskusega*) ühesuurune on, siis on ühe Inglis penikoorma (umbes pooltõist Wene wersta) kõrgusel õhusamba raskus weel paljalt sulahõbe samba raskuseline; kui kaks penikoormat üle mere pinna oleme, siis kaalub seitsmetõistkümne tolline, kui kümme penikoormat, siis nelja, ja kui kakskümmend penik., siis ühe tolline sulahõbe sammas meie üle seiswa õhusambaga ühe wõrs. See on tähele panemiste ja rehkendamiste waral nii ära arwatud, sest ükski inimene ei ole kaugeltki wiimaks minetatud kõrguseni jõudnud. Tema ei wõi mitte sinna saada, sest ta sureb, läpastab ju enne ammu ära. Meie keha jaud, iseäranis kops on nii loodud, et oma õhumere põhjas peame elama, kus iga ruut-toll meie keha päälisest oma õhu raskust wõi rõhku peab kandma. Aega mööda harjutamise läbi wõib ka kops küll wähema rõhumise all elada, aga alla sulahõbe samba raskuse ei tohi see rõhumine ka mitte enam minna. Ja miks mitte? Sellepärast, et mida kergem õhk, seda wähem on temas hapnikku, seda eluõhku, mida kops were uuendamiseks ühte lugu tarwitab. Kui liig kõrgesse oleme jõudnud, püüab kops oma jagu hapnikku ikka kätte saada ja selleparast enam õhku sisse wõtta, s. o. meie hingame palju rutemine. kõrgusel, kus õhu rõhk paljalt seitsme tollise sulahõbe samba raskuseline on, tuleb ju läkastamine

_________

*) See on nõnda arwatud, et sulahõbe ja õhu sammas peawad ühe jämmused olema, ühesuuruse alus põhja pääl seisma, kuna õhu samba pitkus õhu piirini ulatab, aga sulahõbe sammas paljalt kõrge on.

kätte. Mõni kord sünnib see ka ju madalamalgi. Need on inimese kõrguse piirid. Aga kas see ka kõigi tõiste loomade kohta maksab? Ja kui kaugele ulatab siis õiete meie maakera õhk?

Wastuseks:

Ka kõige tõiste loomadel on oma kõrguse piir, sest õhk läheb, mida kõrgemale, seda peenemaks ja kaub umbes seitsmekümne wersta kõrgusel peaaegu üsna ära, mis järele muud ei ole, kui tühi ruum. Kas tõeste tühi? Nii tühi, et meie oma wiie meelega enam midagi ei wõi tunda, kuna küll mõistus ütleb, et ta täieste tühi mitte ei wõi olla. Olgu et wahest insusooriatel wõimalik on läbi selle ruumi mõne tõise maailma pääle rännata, meile jääb see wõimatumaks.

Kaks õhureisi on näidanud, kui wäga kitsas inimese kõrguse piir, nagu ju ülemal tähendasime, on. Esimene sõit lõppis wiimaks kaunis õnneliselt, kuna tõisel reisil kaks tublit meest oma elu kautasiwad.

Esimese nimetatud sõidu wõtsiwad kaks Inglise õppinud õhusõitjat, Glaisher ja Coxwell, ette.

Briti meteorologia selts, kes ju enne kuulsat õhusõitjat Green’i oli lasknud üles lennata, saatis neid teaduste tuluks reisile. Nad läksiwad Wolverhamptonist, kuulsast raua wabriku linnast Staffordi grahwikonnast 5. Septembril 1862 teele. Kell oli parajaste üks löönud ja juba poole tunni pärast oliwad nad kuue wersta kõrgusel üle maa pinna. Nad wiskasiwad liiwa wälja ja kümne minuti järele oli jälle õhupallong pooltõist wersta tõusnud. Glaisher wõis weel ilma tiisikuseta oma graadiklaaside ja mu teaduse abinõuude juures istuda, kuna ju Coxwellil, kes pallongit juhatas, hingamine wäga raske oli. Aga Glaisher tahtis weel kõrgemale tõusta. Jälle wiskasiwad nad liiwa wälja ja jõudsiwad pooltõist wersta kõrgemale. Aga nüüd ei seletanud ka enam Glaisheri silmad peenikesi graadi jooni raskuse- ja soojamõõtja pääl. Wahe ajal oli pallong ennast tiiru keerutanud, mis läbi wentiili pael wõrgusse ära oli watsinud ja wõimata oli, wentiili lahti teha. Ei aitanud muu nõuu, kui julge Coxwell pidi köit mööda üles kunni rõngani ronima, kes pallongi ja laewa wahel kõiki paelu ja köisi hoidis, ja sääl ilmatu kõrguses wentiili paela lahti arutama ja korrale seadma. Terwe pallong ja kõik paelad oliwad jäätusest libedad; siiski sai ta ettewõtmisega toime. Aga käed oliwad tal külma läbi nii kangeks kohmetanud, et enam köiest kinni ei suutnud pidada. Ta langes, aga õnneks ometi laewa ja ilma weata.

Aga missuguses korras leidis ta sääl Glaisherit? Laseme teda ise rääkida:

„Kui mina Coxwelli rõnga pääl nägin istuwat, saatsin baromeeetri (raskusemõõtja) pääle ja leidsin sääl hõbe seisu 9¾ tolli olewat, s. o. meie olime üle merepinna kõrgel. Mina waatsin kella järele. Ei olnud weel kella kahe aeg. Ma tahtsin tähendusi üles kirjutada, aga parem käsi ei kuulnud sõna. Katsusin pahemaga, aga ka see ei hoolinud. Nüüd raputasin ma oma keha, aga ma ei tunnud oma liikmeid, nagu oleks nad kõik ärasurnud olnud. Ma püüdsin jälle baromeetri pääle waadata, aga pää langes pahema poole õlale. Jälle raputasin ennast, mis pääle pää püsti jõudsin ajada, aga kohe langes ta paremale õlale. Nüüd kukkusin maha, selg wastu laewa ja pää laewa ääre pääle. Ikka weel nägin ma Coxwelli ülewel. Korraga lõppis minu jõud täieste otsa ja silmad läksiwad kirjuks. Ma nägin weel Coxwelli nagu läbi udu ja püüdsin rääkida, aga ei saanud. Nüüd langes mu üle pimedus, ehk küll weel meel pääs oli ja mina weel mõtlesin, et kui meie warsti alla ei lähe, siis surma lapsed oleme. Aga ka meel kadus wiimaks ja minna uinusin nagu magama.”

Niisuguses korras leidis teda Coxwell ülewest alla kukkudes. Wentiili pael oli lahti, Coxwellil oli tarwis üksi tõmmata ja nad oliwad päästetud. Aga tema käed oliwad kohmetanud, ja juba tundis ta minestamist kätte tulewat.

Wiimase jõuuga ulatas ta pääga paela poole ja sai teda õnnelikult hammastega kinni. Ta tõmbas nõnda wentiili lahti ja pallong hakkas wajuma.

Mõne minuti järele tuli ka nüüd jälle Glaisherile natukene meelt päha. Ta sai aru, et Coxwell teda äratada tahtis.

„Mina kuulsin,” kirjutab Glaisher, „Coxwelli rääkiwat, aga näha ega wastatada ei wõinud ma mitte. Ma kuulsin teda hüüdwat: „„Et katsuge ometi!”” Ja korraga hakkasin mina jälle asju seletama ja nägin ka Coxwelli. Nagu unest ärkanud tõusin ma üles, aga uimaselt. Nüüd wõisin ka jälle rääkida, oma liikmid tarwitada ja uueste tähelepanemise tööd ette wõtta. Aga Coxwell ei wõinud enam oma käsi pruukida, nad oliwad mustaks läinud ja mina walasin wiina neile pääle.”

Ometi nad oliwad päästetud! —

Aga kui kõrges oliwad nad käinud? See küsimus ei ole koguniste mitte tühine. Sest wististe wõiwad need Inglased kiidelda, et nemad kõrgemal õhukreisis on käinud, kui keegi inimene iialgi enne ja pärast neid.

Meie teame, et kui Glaisher oma wiimse tähenduse kirja pani, nemad 29,000 jalga üle mere pinna oliwad ja pallong ikka weel kõrgemale tõusis. Siia maale oli Glaisher minut minutisse üles tähendanud, kui kiireste pallong tõusis. Kui ta minestusest ärkas, wajus juba pallong alla poole, sest Coxwell oli wahe ajal wentiili lahti teinud. Seitse minutit oli tema minestuses olnud. Lendamise kiirus enne minestust oli 308 meetrit minutis ja langemise kiirus pärast ärkamist 617 meetrit minutis. Ju neist kahest arwust wõib kõrgus, kuhu nad oliwad jõudnud, umbes arwata.

Aga weel kindlamat otsust andis neile thermomeeter ja nimelt niisugune, kes ise üles tähendab, kui kõrges ehk madalas tema sulahõbe on seisnud, s. o. mitu graadi külma ehk sooja on olnud. Kuna nüüd õhk kord korralt, mida kõrgemale, seda külmemaks läheb ja Glaisher minut minuti järele soojuse wähenemise kunni 29,000 jala kõrguseni oli kirja pannud, siis wõis mööda läinud ajast ja külmuse graatide arwust kõrgust, kuhu nad oliwad jõudnud, teada saada. Sulahõbe kõige alam seisus Reaumuri thermomeetri järele oli 20 graadi all nulli. Selle järele oliwad meie õhusõitjad 37,000 jalga (= 11,277 meetrit ehk pääle kümne wersta) kõrges käinud, mis rehkendamise teel leiame.

Aga ka päris katse kinnitas selle arwu õigust. Kui Coxwell rõnga päält maha oli kukkunud ja ta weel wentiili ei olnud awanud, langenud ta silmad aneroidbaromeetri pääle, kelle näitaja tähendanud, et hõbesammas seitsme tolli kõrguses seisnud, mis ka nimetatud kõrgust (37,000 jalga) üle mere pinna teada annab.

Meie maakera kõige kõrgem*) mäenupp Gaurisankar (ehk Mont Ewerett) on mere pinnalt 8,838 meetrit ehk 29,000 jalga kõrge. Senna roniwad Brama usulised üles, et jumaluse ligemal wõiksiwad ära surra. Aga kas neist ükski mäe tipuni on jõudnud, kes seda teab tõendada? Ükski Eurooplane ei ole seda teed katsunud. Aga Glaisher ja Coxwell oliwad

_________

*) Praegune, uuelt tutwaks saanud kõige kõrgem mägi on Uue-Günea saare pääl, nimega Herkules: tema kõrgus on 32,700 jalga.

pääle 8000 jala kõrgemale tõusnud, kui Gaurisankari mäe tip on!

Mõlemad õhusõitjad oliwad kahekesi üles tõusnud ja hingelistest paljalt kuus tuid ühes wõtnud. Kolme penikoorma kõrgusel wiskasiwad nad ühe tui wälja. Tema lautas tiiwad laiale ja langes nagu paberi leht. Tõise lasksiwad nad nelja penikoorma kõrgusel lahti, kellel suur waew oli lennata, sest et õhk ju liig õhuke oli. Aga kolmas loom, keda nemad neljanda ja wiienda penikoorma kõrguse wahete pääl lahti lasksiwad, kukkus kiwikese kombel alla poole. Neljanda tui wiskasiwad nad jälle nelja penikoorma kõrgusel alla poole tulles laewast wälja, aga sell loomal oli küllalt tarkust pallongi pääle istuda ja ühes sõita. Wiies oli ülewel surnud ja kuues mõni aeg uimane, kui pallong maha oli jõudnud.

Meie tähendame weel selle sõidu kohta, et mitte külm neid julgeid mehi uimaseks ei teinud ja üht tuid surma ei saatnud, waid peenike õhk, wäikene wälimese õhu rõhumine ja hapniku puudus.

Pärastpoolsed õhusõitjad on wiimast wiga sellega püüdnud aidata, et hapnikku pudelites on kaasa wõtnud. Aga kauaks ei ole see ka mõjunud, nagu üks kurblik õhusõit meile mõne aasta eest näitas.

Kolm meest, Gaston Tissandier, kes ju mitu õhusõitu oli teinud, Sivel, üks meremees, ja Groce Spinelli, üks noor Itaalia masinameister, sõitsiwad 16. Aprillil 1877 Pariisi ligidalt üles. Nende reis oli üksi teaduslikkude asjade ajamiseks. Nimelt tahtsiwad nad ülewel puhtama õhu sees päikese kiirdeid spektrumi abil waadata.

Gaston Tissandier, kes üksi elusalt alla jõudis, kirjutab sellest reisist järgmisel wiisil:

„Juba kella ühe ajal olime 5000 meetrit kõrges, kus ju 5 gr. Cels. järele külma oli. Groce toimetas spektrumiga ja meie olime kõik terwed. Sivel wiskas liiwa kergituseks wälja. Ruttu tõusime kõrgemale ja hingasime hapnikku pudelitest, mis meid wäga elustas. Kell üks ja kakskümmend minutit olime 7000 meetri kõrgusel, kuna ju 10 gr. Cels. järele külma oli. Juba oliwad Sivel ja Groce kahwatanud; ka mina läksin nõdraks.

Jälle hingasin ma hapnikku sisse. Sivel küsis, kas ta weel rohkem liiwa peab wälja wiskama. Groce ja mina olime sellega rahul. Sivel lõikas kolm kotti uueste lahti, mis tuulelaewa kõrwas rippusiwad. Otsata kiirusel tõusime nüüd kõrgemale.

Mina ei saanud enam oma pääd seltsiliste poole pöörda, ei ka oma käsi hapniku pudeli järele sirutada. Selle juures oli mu meel täieste selge, sest baromeetri seisu wõisin weel näha. Aga kui hüüda tahtsin, et 8000 meetr. kõrges olime, ei kuulnud keel käsku. Pea langesin ma maha ja minestasin ära. Wõis kella poole kahe aeg olla. Kui ma jälle kell 2 ja 8 minutit ärkasin, wajus laew hirmsal kiirusel alla poole. Wistist oli Sivel wentiili lahti teinud. Kiiruse wähendamiseks lõikasin jälle ühe liiwa koti katki ja tähendasin kirja: „Meie langeme. Külm 8 gr. Cels: Õhu rõhk 315. Sivel ja Groce minestuses.” Aga kohe hakkas mu keha wärisema, meel kadus mul uuesti pääst. Pea pärast seda raputati mind käewarrest. Mina nägin Grocet enese ees, kes hüüdis: „„Laske liiwa wälja, meie kukume!”” Ma nägin Grocet liiwa ja tekkisid wälja wiskawat. Kas Sivel ka minestusest oli ärkanud, ei tea ma, sest et uuesti uinusin. Pallong tõusis nüüd wististe jälle kõrgemale. Kui mina kell 3¼ uueste ärkasin, langes pallong kiireste. Laew heljus senna ja tänna. Sivel ja Groce oliwad maas oma mantlite sees. Ma hüüan neid. Aga Siveli pale oli must, silmad kustunud, suu pärani ja werd täis. Ka Groce Spinelli suu oli werega täidetud. Weel olime 6000 meetr. kõrges. Mina wiskasin wiimsed liiwakotid wälja kiiruselise kukkumise wähendamiseks. Maa tuli lähemale. Wiimaks tegin ankru lahti, mis laewa maa külge pidi kinnitama. Maa pääle kukkumine oli hirmus. Aga weel wedas tuul laewa edasi, sest et ankur maa külge ei hakkanud. Lõppeks sain wentiili paela, kätte ja tegin selle lahti. Pallong woolas ruttu tühjaks. Üks puu, kelle pääle ta langes, lõhkus teda ära. Kell oli neli, kui ma jälle maa pääle astusin.

Külma wärinad raputasiwad mu keha ja minestus tuli jälle pääle. Ärkades leidsin ennast oma waeste ja külmaks läinud, surnud sõprade kõrwas.”

Nõnda kirjutas Tissandier päew pärast õhusõitu omast reisist õhusõitjate presidendile Parisi linna.

Imeline on, et sellel sõidul palju madalamal, kui Inglaste sõidul, kaks inimest ära lämmastasiwad. Wististe oli nende keha tugewus ja nimelt kopsu wastupanemine palju nõdrem kui nimetatud Inglastel.

Üks kole õhusõit tuli aastal 1856 Ameerikas ette. Õnnelikult oli üks õhusõitja oma lustireisilt tagasi tulnud. Pal-

long oli weel poolest saadik gaasiga täidetud. Mitmed mehed pidasiwad pallongit köitest kinni, kuna õhusõitja ise wõrgu sees toimetas; laew wõi lootsik oli ju alt lahti tehtud. Aga korraga — kas wahest wõeriti mõstetud käsul? — lasksiwad mehed köied lahti ja pallong lendas kui nool ülesse ja õhusõitja, paelade wahele ära wassinud, pää alla poole, temaga ühes. Pea oli ta inimeste silmist kadunud, ja ka pärast ei ole enam temast midagi kuuldud.

Aga see ei saa inimeisi õhusõidult tagasi hoidma, sest palju hirmsamaid aurulaewade ja aurumasinate sõitusid wõib neile wähe näitustele wastu seadida.

Wäga tähtjas ja kasuline oli õhupallong Prantslastele Parisi piiramise ajal. Kuuskümmendwiis õhulaewa lendasiwad ümberpiiramise ajal linnast wälja. Esimene 23. Sept. 1870 ja wiimne 22. Januaril 1871. Nemad kandsiwad iga üks enesega 40 kunni 1400 kirja, 3 kunni 34 kirjatuid kaasas. Nende õhusõitjate hulgas leiame ka tuttawat Gaston Tissandiert oma wenna Albertiga. Need mõlemad katsusiwad ka Parisisse tagasi lennata, aga asjata. Ka Gambetta sõitis 7. Oktobril linnast wälja. Tema laew lendas wäga madalaste ja Preislased andsiwad tubliste kuulidega pihta, kellest üks Gambettat käest rihwas. Enamiste kõik need sõidud läksiwad õnnelikult korda, aga kaks laewa jäiwad oma juhatajatega igaweste kadunuks. Wististe on nad merde langenud, sest ühe õhulaewaga ülessaadetud kirjapakk leiti Kalee wäinas, Inglise ja Prantsuse maa wahete pääl, üles.

Lõppeks nimetame weel üht õhusõitu, mis Parisi ümberpiiramise ajal 2. Dets. 1870 koolide ministri käsu pääle ette wõeti. Põhja-Aafrika rannas pidi 27. Detsembril täis päikese warjutus näha olema, kuhu tähetundjal Jannssenil käsk käes oli waatama minna. Ei aitnud muu nõuu, kui õhu teed walida. Hommiku kell kuus tõusis ta ühe seltsilise kaasas Wolta pallongis üles ja jõudis keskpäewa ajal Savenay kohal, Loire jõesuul, jälle maise maale.

XV. Kuhu lendas meie lindu?

Juuso Mustakallio.

Laulis enne lindu mulle,

Laulis mulle, laulis muile,

Laulis kõigele külale.

Kuhu lendas meie lindu,

Kuhu jõudis kuldarinda,

Kui ei hommikut alusta

Õhtut ei saada iluga:

Lõbusate lauludega,

Kaunite häälte kõlaga?

Üksi männad mühisewad,

Kaebdust kased kahisewad

Nendel kodukohtadella

Linnu laulu asemilla.

Soome keelest: P. U.

XVI. Mõtte-salm.

A. Piirikiwi.

Armastad sa kurjust,

Põlgad ära häädust:

Lahutad siis ennast

Mitmest armsast wennast.

XVII. Sumatra saarel.

Sumatra, Jawa, Borneo, Celebes, Palawan, Mindanao, Wilippiinid! Missugune reisilustiline noormees ei tahaks neid ilusaid Taga India saari näha, kes oma loomade ja taimede rikkuse poolest tähelepanemise wäärt on.

Aga kes meid keelab neile wõersile minna? Kui ka ihule mitmesugused takistused ees seiswad, waimu ei peata keegi; päälegi ei makseta mõtete eest tolli. Sellepärast on meil natukene waimu erkust tarwis ja — meie oleme soowitud kohas.

Astume siis Sunda saartest kõige suuremale, Sumatra pääle, kes poole Saksamaa suurune ja tõeste pärli tõiste saarte hulgas on. Maa wöö (Aequator) poolitab teda otse kesk kohast, on selle järele temale ka wööks. Pitkuti käib saarest mägestik läbi, mille tipud kunni 4000 meetrit kõrged on. Maa keskel on palju ilusaid järwesid; jõgesid leiame suuremalt jault ranna ääres, kus nende kaldad kõrkjatega on kaetud. Kaunid orud on teeks mägedesse, kus jahe, terwise päraline õhk asub, nii et ka Eurooplased sellega wõiwad leppida.

Juba kuueteistkümne aasta sajast saadik peawad Hollandlased seda saart oma woli all. Aga selle ärawõitmine ei ole poolegi nii täieste ja ruttu sündinud, nagu Jawa saarega lugu oli. Sõjahimulised päris rahwas pani Hollandi asutajatele mehiste wastu ja paha ranna äärne kliima aitas omalt poolt ligi. Ka ise praegu on Euroopa asutajatel weel pärisrahwaga rasket heitlemist elu pärast.

Aga saar — kelle pääl umbes 7 millioni inimesi arwatakse elawat, kes aga wahest 30 millioni toita wõiks, — tasub kõik waewa rohkeste oma rikkuse läbi. Sest taimeriik pakub hoolsale inimesele suhkru pilliroogu, riisi, indigot, kampwert, pipart, kohwi, tubakat, puuwillu ja ka ise wiina kõrgematel kohtadel. Ja elajariik on looduse uurijale ning kütile otse paradiisiks. Sääl elawad elewandid, kes mitte üksi rohu rikka rohtlaanedes ei asu, waid ka ise kõrgemale mägedesse lähewad, tuttawaid radasid tallates, kus meie neid paksukesi iial ei oleks teadnud taga otsida.

Enam madalal maal elab ninasarwik, kes terwet päewa otsa soodes ehk rabades magab, nii et mõnikord ainult pää ehk ka üksi nina porist wälja ulatab. Tema on teetegija põlises metsas. Kus muidu inimene kirwe abil läbi kõik sugu põesaste, mis sada jalga kõrge puude wahel kaswawad, wõiks tungida, sääl käib tema lihtsal wiisil, takistajaid jalgade all purustades, ja hoiab oma tee pärast seda nii korras ja puhta, nagu tee-saks meie maantee. Aga häda igale loomle, ka inimesele, kes selle röhkija hirmutusele peaks tema tee pääl wastu juhtuma, ilma et ta ju kaugelt kuhugi kõrwa peitu poeb! Siiski pruugiwad kampweri otsijad neid teid, aga üksi päewa ajal. Need waesed inimesed, Malaiad ehk Battad, lähewad kuue kunni kaheksakesti mõneks kuuks metsa kampwert otsima. Raske on nende teenistus, sest wahest tuhanda puu kohta on üks kampweri puu, kelle seest see kallis wedelik waigu kombel jookseb ja wäikeste puu aukudesse ning lõhetesse kogub.

Weel pahem on öö-korteri pidamine, sest sipelgad ja maud on kurjad hammustama. Nende eest kaitseks teeb Batta oma aseme iga õhtu üles nelja bambuse posti otsa, kelle üle ristpuud on pandud; niisama on ka muidu nende elumajad kuue jala kõrguse postide otsa ehitatud.

Aga jätame nüüd ninasarwiku käigud maha ja walime enesele ladusama tee, kelle pääl ilma suurema waewata enam saare keskele jõuame, — sõidame üht jõge mööda edasi. Toredat laewa ega lootsikut meil selleks reisiks küll ei ole, waid ainult wäikene Batta paat, kolm jalga lai, pooltõist sügaw ja üheksa pitk. Meie peame hästi rahuliselt istuma, sest ta on kerge ümber kippuma. Aga pääle nende halbuste on tal ka oma jagu häädust: üle õhukeste ja taimedega ära kaswanud kohtade läheb ta seda kergemalt. Üks kollane, täieste Aadama mundris Batta on meile laewameheks ja juhiks. Läbi nina irisedes, mis laulmist peab tähendama, püüab ta meie aega lühendada. Kus meie wee woolamise pärast kaldal peame edasi sõitma, rajub Batta oma wäikese kirwega, mis wedrutawa warre otsas seisab, teed tülitawad oksad, kes liig madalas seiswad, meie eest ära, et meil suurt selja paenutamist ei oleks. Nüüd hüppab ta ka kaldale ja tõmbab, ise pori sees sammudes, paati enese taga.

Krokodillid tõusewad weest ülesse, aga wajuwad meid nähes jälle rahuliselt alla tagasi ja ajawad paljalt weemullisid üles.

Meie pöörame oma pale kalda poole, kust meile puude otsast enam elukaid wastu waatwad, kui jõe pinnalt. Sääl põgeneb praegu üks ahwi perekond ehmatades niisuguste aruldaste wõeraste üle. See oli Siamang (Hylobates syndactylus), Orang-Utangi järele kõige inimese sarnalisem ahw, ilma sabata, wäikese pääga ja targa lapse palega. Oma pitkade käewarte waral wibutawad nad ennast ühe oksa päält tõise pääle, jooksewad siis püsti tõine tõise järel tükike maad oksa mööda edasi, nagu mustad tondikesed, kus juures nad käsi sirus hoiawad, keha kaaluks. Nüüd arwawad nad meist nii kaugel olewat, et Batta nool, mida nad ju üksi tunnewad, neid ei ulata trehwama. Nad waatawad imekspannes meie pääle. Meie sõidame rahulikult edasi. Aga sääl ärkab neis uudishimu. Esiteks tulewad nooremad ja siis ka wiimaks wanemad meile jälle ligemale.

Korraga kõlab ühe linnu käriseja, läbi tungija hääl tõiselt poolt kaldalt meie kõrwa.

„Homrai! “ sosistab meie Batta.

Kõrges puu otsas istub üks suur, must lind, walge hõtsiku ja sabaga. Wististe oli ta omastele ettewaatmiseks märki annud. Juba on meil püss pales, ja krah! käib pauk ning pitkalt langeb lind, tiiwadega kahistades, alla jõkke. Meie sõuame ligi ning ettewaatlikult tõmbab Batta linnu sabast paati, sest et ta üksi tiiwadest oli wigaseks lastud. Waene homrai karjub nii waljuste, läbi luu ja üdi tungiwalt, kui meie iial ei ole kuulnud üht lindu karjuwat. Nii pea kui ta kindlat põhja enese all tunneb, hakkab ta mehiste wasta panema ja raiub oma nokaga paremale ning pahemale poole, nii et Batta teda wiimaks kaela ümbert kõwaste peab kinni hoidma. Meie soowime seda tarka looma elusse jätta, sest tema saawat ruttu waguraks.

Tema on ninasarwelindude jaust, kelle nimi looduse uurijate keeles discoceros bicornis on. Tema silm kiirgab punast karwa; punane on ka päälmine nokk, aga alumine kollane. Jalad on tume tõmud, nelja warbaga, kellest kolm ees, üks taga pool seisab, otse nagu kaarnal. „Kahju tema emakesest,” ütleb Batta, „kes nüüd armuta nälga peab surema, sest wististe seisis lind oma pesa juures, kes sügawas puu oksa koopas on, kus emalind ühe muna pääl hauub, aga ise ära ei saa tulla; sest isakene on teda kinni sawitanud ja ainult emakese toitmiseks pesasse ühe lõhe jätnud.

Meie olime harjunud mõnda ennemuistest juttu saarlastelt kuulama, et seda ka suurt tähele ei pannud, waid, kui linnu jalgadest ja tiiwadest oleme sidunud ja paadis kõrwa seadnud, rahuliste edasi sõitiame, kus weel mitmed loomad, nagu tiigrid (kes mitu inimest aasta kohta ära murrawad), ja tõised meile silma paistsiwad. Iseäranis kole oli päält waadata, kudas tiiger ja elewant wõitlesiwad. Wägewa hüppamisega tahab tiiger ühe noore elewandi poja pääle karata. Aga ruttu on suure elewandi karja ninamees platsis, kes were janulise kiskuja oma kihwadega maa külge kinnitab, siis teda pärast jalgadega puruks tallab, mis pääle terwe kari, kes meid suuremalt tähele ei pane, ära läheb.

Öö hakkab juba kätte jõudma ja meie peame sell korral tagasi öömajale tõttama. Endise puu kohal, kus homrai olime maha lasknud, toob Batta selle linnu paadi nurgast wälja, mis pääle ta kohe karjuma hakkab. Ja tõeste, tumedalt kostab puu seest wastus. Batta peab nüüd kõrgusse üles ronima, kus ta õnneks kinni sawitatud pesa ja sääl sees homrai emakese leiab, kes oma tahma pärast enam lennata ei

jõua, selle kaasa wõtab ja paadisse isakese kõrwa paneb. Wiimne saab ka pea terweks ja mõlemad jääwad meile wagurateks koduloomadeks.

Sellega wõime seks korraks oma mõtete-reisi lõpetada.

XVIII. Üks Eesti rahwalaul.

Nagu iga ühe üksiku inimese kohus on oma sisemist elu tundma õppida tuttawa tarkusesõna järele: „tunne iseennast!” nii on ka iga üksiku rahwaseltsi liikme kohus ennast oma rahwa waimuga ja sisemise eluga tutwustada. Aga nüüd on rahwalaulud rahwa waimuelu, Eesti rahwalaulud Eesti rahwa waimuelu awaldused. Sellepärast wõib iga Eestlane kõige paremine neis oma rahwa rinna tuksumist kuulata, tema kurbdust ja rõõmust, waewast ja walust osa wõtta.

Pääle wäga kena koore, s. o. wormide ilususe, mis tarwis A. Grenzstein oma „Koolmeistri käsiraamatus laulukesega „Oli minul, oli minul, ellad wellad” wäga täielise näituse ette toob, on suurem hulk meie rahwalauludest meile iseäranis ka oma mõnusa sisu poolest tähele panemise wäärt. Seda näeme eesseiswast laulust. Armastajat ja mõistlikku ema, kes kõige suurema hoolega oma noore tütre ihu ja hinge terwise eest hoolitseb, ja niisama auustamise wäärt tütart loob laul meile silmade ette. Kujurikkas keeles manitseb ema tütart ettewaatamisele: ta ei pea ennast mõisas mitte wäljaspoolsest hiilgusest laskma ära ahweldada, ei pea mitte oma südame karskust ja elupuhtust kautama. Ja tütar! Õrna armastusega silmab ta ema murelist palet ja kuulab kohe kurbduse põhja järele, mõistab aga siis teraselt ema juhatust. Sõnadega, mis meile küllalt tunnistawad, kui wäga see karsk neitsi kõik paha wihkab ja kui kaugel ta enesest kõiki kasinuseta mõtteid ja ka eksitajaid inimesi tahab hoida, lõpetab laul. —

Paneme laulu selle üleüldise juhatuse järele nüüd sõnast sõna tähele. Ta algab meie tuttawa neitsi sõnadega, kes nädalate kaupa peab teul olema, kuna ta süda kodus oma armsa ema juures wiibib:

Tihti, tihti, neitsikesed,

Tihti ma käisin teule,

Alati abiwaimusse,

Igas kuus korra-nädalis.

Saanud ei kuus koduje,

Nädalis memme nägema.

Läksin siis kuus koduje,

Nädalis memme nägema.

Mis leidsin memme tegemasta?

Leidsin memme nuttemasta.

Mina memmelta küsima:

„Miks sa nutad, memmekene,

Iked, hella emakene?”

Ema mõistis, wasta kostis:

„Mis ma nutan, tütar noori?

Sina kaswad mõisa’assa,

Saabas sääreste seassa,

Tuhweljaluste tuassa,

Kingajala kamberissa:

Wiimati petwad peened särgid,

Haugutawad hallid kuued,

Matwad manteli magajad,

Katwad karwased kübarad.”

Mina mõistsin, wasta kostsin:

„Ennem, ennem, memmekene,

Ennem petku peene liiwa,

Haugutagu halli liiwa,

Matku maha musta mulda,

Katku kinni kena kirstu,

Ennem kui petwad peened särgid,

Haugutawad hallid kuued.”

Ema mõistis, jälle kostis:

„Sind ehk, sind ehk, tütar noori,

Sind ehk petwad peterseelid,

Peterseelid, peedijuured,

Saksapuu õunad saledad,

Maarjapuu marjad magusad.”

Mina mõistsin, jälle kostsin:

„Emakene, memmekene,

Ennem petku peene liiwa,

Haugutagu halli liiwa

Matku maha musta mulda,

Katku kinni kena kirstu,

Ennem kui petwad peterseelid,

Peterseelid, peedijuured,

Saksapuu õunad saledad,

Maarjapuu õunad magusad.”

Ema mõistis, jälle kostis:

„Oh minu tütar, tillukene,

Oh muru madalnkene:

H.... sinust oodatakse,

Warast sinust waadatakse!”

Mina mõistsin, jälle kostsin:

„Külanaesed naesukesed,

Linapõlle linnukesed,

Tanupää tallekesed:

Sündigu teie sülesse,

Käängu teie käte pääle,

Mis te musta ootanate,

Ootanete, waatanete!

Härg on tapetud, ära söödud,

Nahk on pooleli peetud:

Kui see hakkab möiramaie —

Hobu koolnud Koiwadella,

Tõine Wäinale wäsinud:

Kui see hakkab hirmumaie:

Siis must seda sündinessa,

Mis te musta ootanete.”

Nii wõime selles laulus hella wanemate ja lapse wastastikust armastust, mõistlikku ema, kes nii mitmele meie aja emadele eeskujuks wõib olla, kiiduwäarilist tütart, kes jälle omalt kohalt niisama meie-aegsetele edewatele neitsidele wäga elawat eesmärki annab, tundma õppida. Loodame, et see tundmine mõnda hääd seemet meie südametesse idanema istutab.

XIX. Egiptuse imemaalt.

I. Kuld weetilga püha.

Üks kõige tähtsamatest ja imelisematest maadest maailmas on Egiptus. Ja seda on ta nii oma wälimise kuju kui ka oma ajaloo poolest. Aga kõige selle tähtsuse pää kaswataja on Niiluse jõgi. Mis ime siis, kui mitmed Egiptuse rahwapühad selle õnneandjaga nagu ühte on sõlmitud. Kõige tähtsam neist pühadest on „kuld weetilga” öö 17 Juunil. Sest sell ööl toowat üks ingel Allah auujärjelt kuld weetilga ja wiskawat Niiluse hallikasse, mis pääle jõgi tõusma hakata ja uut elu surnud maal sünnitada.

Iga Moslim usub weel täna päew niisama kindlaste seda ebajuttu, nagu wanad Egiptilased mitme tuhanda aasta eest Niilust kindlaste Jumalaks pidasiwad. „Niilus tõuseb!” Nii kõlab nimetatud Juuni kuu päewal suust suhu; ja ehk küll Niiluse tõus ja mõõn nii korra järele sünnib nagu päikese tõus ja looja minek, siiski wõetakse seda kui õnne sõnumet rõõmuga wastu. Ilma Niiluse jõeta oleks terwe Egiptus liiwa kõrb.”

Kuulame, kudas reisija Bogumil ülewel nimetatud rahwapühast jutustab.

Seitsmetõistkümne Juuni kuu õhtul koguwad Muhamedlased mossheedesse palwe tegemisele kokku. Usklikud astuwad rongis, kaks kõrwu, templite poole; walged paberist latred kantakse neile ees. Naesterahwaid ei ole näha, sest nemad ei tohi ennast awalikult sugugi näidata, olgu siis kinni kaetud palega ja wahi all. Seda enam on poisikesi näha. Ka derwished, Islami kloostri wennad (mungad), ei puudu mitte. Pool alasti käiwad nad ümber ja pomisewad wahe pidamata „Allah! Allah!” Templites tantsiwad nad rahwa ees, kes neid wäga auustab.

Esiteks seisab neid kakskümmend ehk enam ringis. Nüüd hakkawad nad oma pääd ja pärast keha takti järele paenutama, alguses aega mööda, pärast ikka rutemine, kus juures nad ikka: „Allah! Allah!” hüüdwad. Wiimaks lähewad nad kõik nagu meelest ära ja hüppawad ning kargawad, kunni krambid pääle tulewad ja mõni maha kukkub, keda siis surnu kombel ära kantakse. On ka juhtunud, et mõned tõeste surnult maha on langenud. Niisuguseid pidasiwad rahwas pühaks ja Jumalast iseäranis õnnistatud inimesteks.

Muidugi ei tohtinud mina templisse minna; sest Muhamedlased oleksiwad mind kui uskmatat, kes nende püha koda oma säälolemise läbi rojastaks, lõhki kiskunud. Mina jäin sellepärast õue ja käisin neid linna uulitseid mööda, kus kõige enam rahwast kõndis.

Kuld weetilga ööl ei lähe ükski Arablane magama. Igal pool nähtakse püha wastu walmistawat. Nii kannetakse kookisid ja kõik sugu magususe asju tuppa ja pandakse ülewel lausikutel maja katustel tuled latretes ja lampides põlema, sest sääl tahetakse ööd tantsu ja muusikuga ehk „fantasiaga,” nagu sääl iga lusti pidamist nimetatakse, mööda saata. Tõised sammuwad jälle Niiluse jõe äärde, kus nemad palmipuude all niisamuti fantasiaga ennast püüawad rõõmustada. Ka ise

tüdrukud ja naesedki ei puudu siin, sest ka nemad tahawad güllidega (kruusidega) wett wõtta ja koju kanda. Sellekorrast Niiluse wett peawad nad niisama pühaks, nagu Wenelased jõe ehk kaewu wett Jordani ajal (kolmekuninga pühal).

Juba on öö kätte jõudnud, aga sellest pole wiga: esiteks paistab kuu ikka sinises taewas ütlemata selge walgusega ja tõiseks on kõik majad ja kirikud lampidega walgustatud; wiimsed nii, et selgeste mueddin’it wõi tundide kuulutajat, kes ülewel torni ümber käib ja usklikuid palwele hüüab, wõib näha. Terwe linn kohiseb ja kahiseb tuhandate inimeste rõõmu häälest; ka trummi põrinat ja wile häält on kuulda.

See on kuld weetilga öö, rahwapüha eesmäng, mida ise pärast mitu nädalat pühitsetakse ja Niiluselõikeks hüütakse. Sest Niiluse tõus kunni täie kõrguseni tuurib peaaegu kaks kuud.

Ei ole Egiptuses ühtegi tõist jõge pääle Niiluse, kes pitkuti terwest maast läbi käib. Wihma ei tunda siin peaaegu sugugi. Taewas on ikka selge ja päike kõrwetaja. Mõlemil pool külges on päratu liiwa kõrbed. Sellepärast wõtawad lääne ehk ida poole rändajad enestele tarwilise weewaranduse Niilusest kaasa. Häda neile, kui see otsa lõpeb! „Klaas wett on raskem kui kuldtükk,” ütleb kõrbe Beduiinlane.

Sellepärast peetakse ka ise Kairo linnas kaewusid pühandatud ja kaitsetud kohtades. Rikkad, lahke südamega inimesed on toredad majad kaewude üle ehitanud, kus juures marmorist ehk kullast ei ole hoolitud. Ka kõige waesem sant wõib siia sisse astuda, oma janu kustutada ja jahedas hoones jalgu puhata. Sheik, kelle ees muidu kõik kummardawad, wõtab siin karika kaameli karjuse käest ja joob; kui mõni pasha oma kullast kiirgaja hobuse seljas siit mööda sõidab ja jänuneb, astub ta maha ja kustutab, nagu kõik tõised, oma jänu.

Pääle selle käiwad wee müüjad linnas ümber, kaks wasist jooginõnud käes, kellega nad kõlistawad. Ise öösegi ei jää nad rahule, sest mitmed tuhanded inimesed magawad õues ja lasewad ennast wärske wee läbi kosutada, enne kui nad unesse uinuwad. Ja kui sa rahwa silmas ennast armsaks ja auusaks teha tahad, siis mine wee müüja juurde ning ütle: „Jaga kõikidele!”

Ja kohe seab ta ennast walmis ning laulab pruugitawat salmi: „Tulge kõik siia ja jooge ilma hinnata. Allah annab teile seda minu ja selle kõrge herra ja isanda läbi. ”Warsti

koguwad tema ümber wanad ja noored, mehed ja naesed, walged ja mustad inimesed; keegi ei taha ennast kosutamata jätta, kus seda ilma hinnata tehakse. Weemüüja kannab suurt kiwi kruusi seljas, kust ta nüüd ettewaatlikult, et tilgagestki maha ei pea minema, wett joogiwaagnasse kallab ja sääl juures wäsimata oma salmikest loeb. Nõnda pakub ta waagnat ikka jälle uueste täites ühele ja tõisele poole, kunni suur kruus tühi on. Siis pöörab ta ennast sinu poole, walab wiimse tilga nagu ohwriks maha ja laulab tõist Araabia keeli salmi: „Nõnda kui sa neid minu läbi oled kosutanud, nii kosutagu ka sind Allah! Jumal on suur ja Muhamed on tema prohwet.”

Siis maksad sa temale tema palga, ühe piastre ehk 20 penningat, mida wäikseks hinnaks wõib nimetada siin, kus muidu kõik wäga kallis on.

Niiluse wesi on parem, kui ühegi tõise jõe wesi; pea aegu wõib teda magusaks hüüda. Aga Egiptilased mõistawad ka temaga hästi ümber käia. Nemad puhastawad teda esiteks suurte sawi tõrrede sees ja kallawad siis wäikeste güllidesse, kus wesi wärske ja jahe seisab. Need sawi kruusikesed ei puudu kõige waesemas ega rikkamas majas; ja ise kõige paremad güllid, nii õhuke kui paber, ei maksa suurt hinda. Rikkad lasewad güllidele hõbe ehk ka kuld kõrwad teha ja portselani tassi laua pääle alla panna, et mitte läbi tungija wesi lauda märjaks ei teeks. Ka kõrbes kosutab ennast inimene ja loom güllide seest. Kui kaameli peremees oma kakstõistkümmend tundi päikese palawal kuuma liiwa läbi on ära käinud, siis on joogiwesi, mis pleknõuu sees seisab, tuli palawaks läinud. Tema täidab nüüd güllid weega ja paneb need kuhugi kõrgemale, kas mõne liiwa künka otsa wõi mujale, õhtu tuule kätte jahtuma. Weerand tunni parast on läbi gülli nirisejad tilgakesed ära auranud ja wesi jahutawaks joogiks saanud. Meil Eurooplastel on ülearu kastet, wihma, hallikaid, jõgesid, kaewusid, aga üks ainus suwekuu Aafrika taewa all ära elatud, õpetab meid paremine Araabia wanasõna mõistma: „Esiteks wett ja siis leiba.”

Augusti kuu alguses on ju Niilus 16 kunni 18 küünart tõusnud. Dr. Ebeling (ka üks Saksa reisija) saatis mind Rhoda saarele, kus Niiluse mõõtja seisab. Mõlemate palmipuudega kaetud kallaste wahel seistes, wõib saarelt siiski terwet Kairo linna, kõrbet ja pyramiidisid näha. Rhoda taimede rohkus ja ilu paneb meid imetelema. Sääl kaswab mitme-

sugusid palmipuid, oleandrid, jasmiinisid, banaanipuid, aaloe ja kaktus taimi, kohwi- ja bambuse pilliroogu, tamariskisid, Jaani leiwa ja mürti põesaid, roosi lillikesi, orangi ja tsitroni puid, kelle üle suured sykomoori ja akaatsia puude ladwad tume, ikka haljast katust sünnitawad. Nende wahel keerutawad ennast puude ümber mitmed wään-taimed.

Kaks tumetõmu Araabia poisikest tahtsiwad wägise meile teejuhiks heita. Meie wõtsime neid wiimaks wastu ja nemad juhatasiwad meid „Moosese puu” juurde. See on üks õiete wana, poolite porsunud sykomoore puu ja seisab üsna wee ääres. „Siin seisis korwikene Moosesega,” ütlesiwad poisikesed, „ja sääl suples printses, kes lapsukest ära päästis. Allah olgu kiidetud!” Meie olime enne seda ju Heliopoli linna waremete juures „Maria puud” näinud, kus Joosep ja Maria taewa lapsukesega olewat puhkanud.

Saare lõune poolses otsas seisab Niiluse mõõtja. Suur puu wäraw tehti meie ees alles hää joodraha eest lahti, mis Niiluse hüüdjale andsime, kus kiwisammas, Niiluse mõõtja, seisab; tema pääle on küünrad, jalad ja tollid ära märgitud, nii et näha wõib, kui kõrgesse Niiluse wesi päewiti on tõusnud. See sammas olewat ju Waraonide ajast saadik sääl kohas.

Iga päew käib Niiluse hüüdja linna uulitsate läbi ja annab palwet tehes wee seisu teada.

„Allah on suur,” hüüab tema, „ja Muhamed on tema prohwet. Allah on põldusid õnnistanud. Kolmtõistkümme küünart täna. Issand on meile armuline olnud.” Poisikesed, kes hüüdjaga kaasas käiwad, kannawad lillekimpusid keppide otsas ja wõtawad andeid wastu, mis möödaminejad ja ka majade peremehed neile jagawad. Kõik walmistawad wett ka Kairos wastu wõtma, kuna ju jõe ülemal jooksul põllud üleujutatud on.

Niiluse lõike õhtul ehitatakse wastu Rhoda saart jõe äärde mitmed poodid ja telgid üles. Nende wahel kihiseb inimeste hulk, nagu meil laadal. Pää tee on mõlematel pool tulede läbi walgustatud ja kesk teed on ühe wankri täis ruumi jäetud hobusega sõitmiseks. Meie sõitsime läbi kirju rahwa hulga. Igal pool on punaseid ja walgeid turbanisid, tumedaid kastanisid, siis ka heledaid riidid, rikkamaid Arablasi hobuste ja eslite seljas näha. Pootide edine oli inimesi tubinala täis ja kõik ostsiwad suhkru asju, olgu kas elewantisid, kaamelid, eslid, hobusid, obeliskisid, püramiidisid, mehi,

naesi ja tuhat tõistsugu kujusi, sest Arablased armastawad magust, nagu meil lapsed. Aga kõigil neil suhkru asjadel oli punane karw. Mina astusin wankrist ja läksin ka ostma. „Allah terwiseks!” hüüdis müüja, „õnnistatud olgu sinu päew!” Kui ma ostnud olin, hüüdis ta taga järele: „Tule jälle tagasi, mu kallis sõber, minu terwe pood on sinu päralt.”

Poodi ees oliwad mitmed pool alasti ja katkend riidis poisikesed ja tütarlapsukesed, kes kõik walget nartsu pää pääl kandsiwad. Nemad waatsiwad suuril ja igatsejail silmil kõiki neid magusaid asju. Ma wiskasin oma ostetuist asjadest neile ja küll kümme kunni kakskümmend tõmu käekest sirutasiwad magususte järele wälja. „Allah õnnistagu bey herrat,” hüüdsiwad nad kõigilt poolt, „herra pasha on wäga armuline!” Selle pääle toppisiwad nad suhkruasju suu täis ja mina läksin tühja kätega, nagu olin tulnud, jälle ära.

Õnneks sain ma selle eest mitme kordselt tasutud. Üks Kairo linna Saksa kaupmees oli meid palunud tema laewa pääl Niiluse lõike ööd, nagu pruut on, pühendata. Laewa lae pääl oli telk üles löödud, kelle all laud kõige sugu söökidega ja jookidega kaetud oli. Laewa ninas istusiwad neli Araabia mängumeest, kes meie aega omal wiisil püüdsiwad lühendada. Masti ja köite küljes rippusiwad punased paberilatred ja ülewel masti otsas lehwitas prohweti roheline lipp, päälkirjaga: „Allah akbahr!” Kaks madrust juhtisiwad laewa ja nii sõitsime edasi tagasi hulga tõiste walgustatud laewade wahel.

Kõige enam panime üht suurt laewa, kes tammi ligidal ankrus seisis, imeks. See oli wee pinnalt kunni masti tipuni latredega walgustatud ja mitmet karwa lipud ning lipukesed lehwitasiwad tema küljes. Wiitsekuninga wäe mängukoor mängis selles laewas, kes ohwitserisid kõige sugustes kirju mundrites täis kubises. See oli Niiluse laew, ja tema masti najal toetas üks naesterahwa kogu kirju riidis, lilled juustesse palmitud ja lehist wanik pääs — Niiluse pruut.

Wanad Egiptilased ohwerdasiwad Niiluse jumalale iga aasta ühe neitsi, et jõgi õnnistust annaks. Selleks walisiwad preestrid kõige ilusama tüdruku üle terwe maa, ja tema wanemad pidasiwad ennast wäga õnnelikuks ning auusaks niisuguse walimise otsuse üle. Ohwer peeti warjus kunni täht päiwani, kus ta ehitud rahwa ette astus ja tammi päält wette wisati ning püha surma suri. Kui Arablased seitsme aasta sajal Egiptuse ära wõitsiwad, jäi niisngune pagana kombe maha;

wõidurikas Amru keelis selle püha ära ja laskis Niiluse pruudi lahti. Aga rahuta rahwas nurises ja kaebas, jõgi ei saada tõusma ja nälja häda olla oodata. Amru palus kaliif Oman käest otsust. See saatis oma wäeülemale kirja käsuga, seda jõkke wisata. Kiri aga oli nõnda: „Omar, usklikute walitseja, Niiluse jõele. — Kui sina iseenesest tõused, siis ära tõuse mitte. On aga Allah, kõige wägewam Jumal, sind tõusma pannud, siis palume meie teda, et ta ka sind sell aastal tõusta laseks.”

Waewalt oli see kiri Niilusse heidetud, kui jõgi kõikide nähes tõusma hakkas ja ju mõne nädala pärast 16 küünart kõrges seisis. Nüüd on sellest neitsi ohwerdamise kombest ainult naisterahwa kuju järele jäänud, ja niisugune oli masti najal toetaja Niiluse pruut.

Ühe märgi pääle, mis Niiluse laewast anti, algas suur tule-wärk. Paatidest tõusiwad tulised maud üles, kaldalt raketid ja suured päikeserattad, kümme kunni 12 jalga läbi mõõta. Kui silmapilguks pimedaks jäi, siis särasiwad korraga tammi päält bengaali-tuled, kõik ümbrust kas punase ehk sinise karwaga kattes. Senna juurde müristasiwad Rhoda saarelt ja linna kantsilt suuredtükid, mis kära rahwas oma rõõmu hõiskamisega suurendas. Lääne pool aga paistis hõbe kuu-sirp heleda taewa küljes; tema seisis otse pyramiidide kohal, kelle tumedaid kogusid kaugel taewa piiril wõis näha.

Tõisel päewal oli Niiluse tammi lõhkumise päris päew ja pidu. Suurem jagu inimesi ei olnud mööda läinud ööl silma kinni saanud. Kõik kohad, ise palmi puudki oliwad ju rahwaga täidetud, kui mina pea pärast päikese tõusu pidupaigale tõttasin. Tammi pääl oliwad toredad telgid üles löödud, pehmed sohwad ja istmed ülesseatud ja kallid tekid maha lautatud. Aega mööda kogusiwad siia kõik kutsutud kokku: Riigi ammetuikud, ministrid, ohwitserid. Kullaga tikitud riidis ja auutähtedega ehitud korrahoidjad (pidu marshalid) lasksiwad wõerastele kohwi ja piipusid anda; naesterahwastele pakuti limonaati ja suhkruasju. Tulejad ja eesolejad hüüdsiwad tõine tõisele wastastiku terwiseks „Salahm!”

Telkide ees oli üks jalawäe rügement nelja nurka üles seatud, mängumehed ja kollased ning punased lipud keskel. Soldatid oliwad lumi walges riidis ja hiilgawa sõariistadega üsna kena waadata. Tammi pääl oliwad mitu sada töömeest labidatega tammi lõhkumas. Nende ülewaataja istus oma alama ammetnikkude keskes kalli teki pääl, jõi kohwi ja suitsetas. Niiluse laew pruudiga oli lillede ehtes.

Juba oli kell kaheksa ära löönud. Sääl paukusiwad Rhoda saarelt suuredtükid ja kantsilt anti wastus. Rügimendi mängukoor hakkas Egiptilaste rahwa hymnust puhkuma. Kuninglikud tõllad troonipärija ja printsidega sõitsiwad senna. Ees jooksiwad neil kirju riides lööpred ja kõrwas sõitsiwad kaardiwäe ratsamehed. Wiitsekuningas ei olnud sell korral ise mitte tulnud. Kui kõik printsid, kindrali mundris, wankrist oliwad wälja astunud, tõusis telkide all elu. Kõik Pashad, beyd ja effendid tõttasiwad Kõrgustele wastu ja juhatasiwad neid aruta „salahmitega” ja sügawate kumarustega istmele. Siin wõttis neid Molla, linna pää kohtuherra, wastu. Tema oli ilus mees, pitka walge habemega, toredais Türgi ehteis. Temal oli kiri käes, kellele troonipärija oma nime alla kirjutas. Nüüd astus Molla telgi ette ja wiskas kirja wette. See oli wiimne märk tammi lõhkumisele, sest kõigilt poolt tõusiwad raketid üles ja suuredtükid müristasiwad uueste.

Mis nüüd tuli, ei jõua sulg kirja panna. Sadatuhat häält hüüdsiwad müristades: „Allah, Allah!” ja aruta töötegijad jooksiwad tammi pääle seda lõhkuma. Nemad kaewasiwad labidatega ja ise ka palja kätega. Wähe aja pärast hakkas natukene wett nõrisema ja korraga kadus tamm kõige inimestega. Wägew jõgi saatis oma laeneid kaewandust kaudu linna poole ja üle wäljade põllumaale.

Naesterahwas meie laewas karjatasiwad ehmatusest, sest nägemise järele neelas jõgi kõiki neid töötegijaid oma kurku. Aga wähe aja pärast tõusiwad kõik jälle nähtawale ja ujusiwad kui pardid kaldale.

Wanemal ajal wiskas wiitsekuningas suurest kukrust hõbe ja kuldrahasid jõkke, aga kiskumised neid wälja otsides oliwad nii hirmsad, et ikka enamiste mitu inimest oma elu kautasiwad. Aga nüüd on see nurjatu kombe maha jäetud, aga seda paremine maksetakse tammikaewajatele oma päris palk. Ka Niiluse pruuti wisati wanal ajal wette, kuna teda nüüd tõiseks aastaks alale hoitakse.

Palmipuu okse, mis Niiluse laewa ehtisiwad peetakse kalliks asjaks terwet aastat; ka arwatakse nüüd Niiluse wett iseäranis terwiseks olewat. Selle ebausu läbi oleks üks wäike Eurooplase lapsuke oma elu kautanud. Selle pere maja oli otse kaewanduse ääres. Lapsehoidja läks kiwitreppi mööda alla nõuuga, nii pea kui Niiluse wesi tuleb, last selle sees peseda, et ta terwet aastat haiguste eest saaks hoitud; Araabia

naabri naesed tegiwad ju oma lastega niisamuti. Kui nüüd jõgi wägewaste senna woolas, kargas Arablane jõkke ja kastis lapse sopase wee sisse. Aga see libises tema käest ja sai laenetest edasi kantud. Kaua otsimise järele saadi laps kätte. Aga igaüks wõib wanemate ehmatust ära arwata! Õnneks oli arst käepärast, kes poolsurnut elusse äratas. Lapsehoidja oli nagu hulluks läinud. Ta käristas oma riided lõhki ja määris oma pale poriga. Siis wõttis ta nua ja tahtis ennast haawata täheks, et tema oma elu hää meelega lapse eest oleks ära annud. Lapse wanemad andsiwad temale andeks. Aga kas Arablane sellepärast omast ebausust jättis, on tõine asi. Siiski lootuse järele ei ole ta tema hooleks antud last wististe iial enam kaewanduses ujutanud.

Niiluse tamm oli lõhutud. Printsid, ministrid ja pashad läksiwad minema. Söawägi marshis muusiku mänguga ära. Rahwa pidu aga kestis weel terwet päewa ja tõist ööd. Pääle Kairo tammi lõhkumise täitis jõgi terwet maad oma weega, nii et ta järwe sarnane oli, kust külad oma palmipuudega nagu saared wälja paistsiwad. Wesi jätab pärast langemist, sigitawa pori järele, kelle pääle seemne külwatakse, mis ruttu idaneb, kaswab ja rohket ning kaunist wilja kannab.

XX. Kewade käes.

A. Piirikiwi.

Laula ja hõiska ja rõõmusta meel!

Hüüa ja huika ja helise, teel!

Ööpikud hüüawad,

Raasikud kajawad,

Heinamaad helgiwad:

Kewade käes!

Rõõmusta meel!

Helise keel!

Arud ja aasad ja metsad ja mäed,

Kuhu sa waatad, sääl rõõmu sa näed.

Hääled nüüd ärkawad,

Taimed nüüd tärkawad,

Mäed nüüd märkawad:

Kewade käes!

Rõõmusta meel!

Helise, keel!