Kreutzwald

Sisukord

Eesti Kirjameeste Seltsi Toimetused Nr. 42.

Mõistlik jutustaja.

Noortele ja wanadele waimu kosutamiseks

wälja annud

Paul Undritz.

Tartus 1880.

Trükitud H. Laakmann’i kulu ja kirjadega.

Paul Undritz.

Zensuri poolt lubatud. — Tallinnas, 12. Detsembril 1879.

Juhatuseks.

Laulikuga olen ma küsinud:

„Mu armas, kallis isamaa,

Mis wõin ma sulle kinkida?”

ja olen wastuseks saanud:

„Mu laps, kui nii mind armastad,

Mu soowi warsti kuulda saad:

Su wäiksid wendi kaswata,

Su õrne õdesid õpeta!”

Selle soowi täitmiseks olen ma „ Eesti Laste Kirjakogu” läbi hakatust teinud. Aga mina arwan, et isamaa mitte üksi aastate poolt noori ja kaswu poolest pisukesi wendi ja õdesid „wäikesteks” ja „õrnadeks” ei nimeta, waid igaüht, kes weel täieline ei ole. Ja kes wõib ennast täieliseks tunnistada? Mina mitte. Ma tean, et algaja olen ja selleks eluajaks jään. Kui mina siiski eesseiswa raamatuga „Laste Kirjakogule” kõrgema wanaduse kohta tüki „Mõistliku jutustaja” nime all otsa jätkan, siis sünnib see üksi sellepärast, — kuna mitmil minu wendadel wähe, wähem kui minul, õpetamise ja õppimise, kaswatamise ja kaswamise nõuusid käes on, — et neil, kes soowiwad, wõimalik oleks inimese kohust täielisemalt täita, s. o. püüda üleüldse täielisemaks saada.

„Eesti Laste Kirjakogu” tahab hingetundmise (psychologia), puhtusekombe (ethika) ja ilumeele (ästhetika) seaduste juhil oma tööd teha. Ta tahab lõbusal wiisil laste silmaringi, nende waimu wõimu tähele pannes, laiendada, neile juttudes ja lugudes kujutusi, kas eesmärgiks (järele sõudmiseks) wõi ka hirmutuseks (wastu kaitsmiseks), waimu silmade ette seadida, meelekindlust (karakterit), isamaa armastust, inimeste lugupidamist (auustamist) kaswatada, usu- ja ilutundmusi äratada ja elustada ning üleüldse noort sugu kõigi kõrge asjade, nagu hääduse ja tõsiduse taganõudmisele waimustada. Ühtlasi tahab ta ka

oliwad enamiste tema usu-osalised. Ta pidas neid wäga korras. Wandumise ja needmise asemel kuuldi siin palwe pidamist ja laulu häält, sest nende päälik oli ka ühtlase — nende õpetaja.

Selle salgaga wõitis Kromwell ajuti kuninga wäesalkasid. Palgaks tõstis teda parlament obersti auu sisse. Nüüd palkas ta enesele terwe rügemendi sõjamehi, keda ta niisama juhatas, nagu enne oma rootu. Ja esimest korda oli nende wasta Ruprechti ja tema ratsameeste wahwus waht. Nahkriietes, tugewad piigid peus, piibel paunas, paniwad need, rahwast „pühaks salgaks” hüütud, Kromwelli mehed igale hädale wahwaste wasta ja murdstwad suure, tugewa Kromwelli juhatuse all maha, mis ette puutus. Kus nemad ilmustwad, sääl oli wõit nende päralt.

Hornkastle tapluses wõitis Kromwell kuninga ratsawäe täieste ära ja pillas siis, mitu maa- ja grahwikonda läbi rännates, Lowerstofi kohal kuninga sõjawäe laiale. Palgaks tõsteti ta nüüd kindraliks. Selles seisuses wõitis ta kuninga wäe 1644 Marstonmore juures. Pea pärast seda andis grahw Essez ülemkindrali ammeti ara, sest ühe uuese walatud seaduse punkti järele ei tohtinud ükski parlamendi liige wäeteenistuses wõi ka mõnes tõises riigi ammetis olla. Kindral Fairfax tõsteti tema asemele ülemkindraliks. Aga Kromwell, ehk ta küll ise ka parlamendi liige oli, oskas asju nõnda ajada, et tema wäeülemaks jäi. Mitmed parlamendi liikmed tunnistasiwad, et ilma temata sugugi sõjawägi ei wõida läbi saada ja teda ülemkindrali abiks pidada tõstetama, mis ka wiimals sündis. Selle eest tänas ta parlamenti ühe suure wõidu läbi Nasey kohal Ruprechti üle. See wõit saatis kuninga õnne päikese looja. Asjata katse järele parlamendiga rahu teha põgenes Kaarel Shotlaste juurde, kelle üle ta ka ühtlase kuningas oli. Siit lootis ta abi. Aga Kromwelli tagakihutamise pääle müüsiwad Shotlaste ülemad oma õnnetu kuninga parlamendile ära, kes teda Holmby lossi wangi laskis panna.

Sellega oli sõda kuninga ja parlamendi wahel lõpetatud, ja Londonis peeti nõuu sõjawäge, kellel nüüd enam Inglismaal tööd ei olnud, kas kodu saata, wõi Iiri maale läkitada, kus ju 1641 aasta Wiina kuust saadik mässamine möllas, mida siia maale ei olnud korda läinud ära lämmatada.

Aga sõjawägi andis parlamendile teada, et ta ennast enne ei kodu ega Iiri maale saata ei lase, kunni maksmata palk tasutud. Parlament andis Kromwellile käsu kätte, soldatid lepitada ja waigistada.

Aga sõjawäe kodusaatmine ei olnud koguni mitte Kromwelli meele järele, sellepärast kinnitas ta wäeülemaid ja soldatid nende tõrkumise tujus. Seda teada saades andsiwad mõned parlamendi liikmed nõuu kawalat kihutajat kinni wõtta ja wangi heita lasta. Aga selleks ei olnud Kromwellil lusti, sellepärast pidas ta ümmarguse nõuu: ilma kindrali Fairfax’i loata, kes ju ammu paljalt ülemkindrali nimekandja oli, laskis Kromwell korraga kuninga Holmby lossist spaleeri tuua. Selle agara sammu läbi seadis ta nüüd ennast seadusliku pinna pääle, kuna ta parlamendi seadusewastaste mässajate kilda kukutas.

Alguses näidati igalt poolt kuninga wastu suurt lahkust ja Kromwell ise ilmutas silmakirjaks sõudu kuningat oma järje pääle ülendada. Seda tõeks pidades olewat Kaarel oma waenlasele püksipaela auutähte*) ja Essex’i grahwikonda lubanud anda, kui ta teda auujärje pääle tagasi awitaks. Aga ühtlase kujutanud ta oma abikaasale, kes teda Kromwelli sõbrust keelnud usaldada, ta tunda seda kelmi wäga hästi ja saada temale sellepärast siidipüksipaela asemel omal ajal kanepikõie saelaehteks muretsema. See kiri olewat Kromwelli kätte sattunud, mis wäga wõimalik on, sest sellest tunnist saadik käänas ta kuninga wasta kasuka otse karupidi. Ta käis oma walitsejaga nii meeletumal kombel ümber, et see oma elu eest kartes Wighti saare pääle põgenes, kust ta laewaga lootis Prantsuse maale ära pääseda. Aga teda tabati jälle kinni ja nüüd laskis teda Kromwell kange wahi alla Hursti kindlusse kinni panna.

Parlament katsus oma käsu läbi, kuningat endiste kohta wiia, Kromwellile natukene hirmu teha. Aga Kromwell ei pannud seda käsku tähele. Palju ennemalt tegi ta parlamendile oma ähwardamise läbi, — kui silmapilk soldatite palk ei saada ära maksetud, siis tahta tema wäega Londoni linna wasta marssida, — pääwalu. Ja kui paljas ähwardamine ei awitanud, tegi ta seda tõeks. Lõikuse kuu kuuendamal päewal 1647 sammus ta oma sõjawäe salkadega päälinna ja wõttis kuninga lossis eluaset, kuhu ta ka surma tunnini elama on jäänud.

Sellest saadik oli Kromwell Inglismaa tõsine walitseja. Sõjawägi armastas teda määramata ja tundis üksi tema tahtmist ning kuulis ainult tema käsku. Kes oleks julgenud temale

__________

*)Püksipaela auutäht on kõige ülem auu-märk Inglismaal.

wasta hakata? Parlament wärises ja täitis kõik, mis ta soowis. Ise ennastki haawas ta selle läbi, et ta need liikmed, arwu järele ükstõistkümme, kes nõuu oliwad annud Kromwelli kinni wõtta, parlamendist ära saatis. „Mul on,” — ütles sell korral Kromwell — „kuningas käes ja parlament taskus.”

Nüüd ei pidanud ka Kromwell enam oma nõuu kuninga kohta kätte all. Ta ütles kuningawalitsust iga Inglaste kaela tulnud õnnetuse hallika olewat ja kuulutas rahwa isewalitseja woli. Nüüd andis ta käsku kuninga üle kohut mõista. Oma orjawaimudest kokku seatud kohtu läbi laskis ta õnnetu kuninga isamaa äraandjana ja wägiwaldsena 27. Nääri kuu päewal 1649 surma mõista. Kolm päewa pärast seda langes kroonikandja pää.

Nüüd oli küll „Inglismaa õnnetuse hallikas” kinni sulutud ja Inglismaa oli wabariik, aga ometi puudus sääl priius ja ühendus. Sest riik oli palju wägiwaldsema walitseja wõimuse all, kui hää püüdmisega, aga kohetu kuningas oli olnud. —

Asjata oliwad Shotlased, kui nad õnnetust, mis kuningat ähwardas, oliwad ära tunnud, teda püüdnud päästa. Eks ta ei olnud nende päris walitseja, ja eks ei olnud nende kohus seda häwimärki, mis kuninga äramüümine waenlaste kätte nende rahwuse ja auu külge oli tähendanud, kustutada? Nad tahtsiwad oma wana patu-wõlga wähendada ja kui wõimalik koguni kautada ja tungisiwad selleks suure sõjawäega Inglismaa sisse. Aga walwas Kromwell läks neile wasta, wõitis neid Preston’i kohal ja sundis terwet Shotimaad alla heitma.

Priiuse armastajad Shotlased kandsiwad wasta meelt niisugust rõhuwat elukorda, nagu neil käes oli. Nad wõtsiwad nõuuks ühe hoobiga sellele otsa teha, ja hüüdsiwad ära surmatud kuninga poja Kaarli II. kuningaks. Rõõmuga kuulis üheksatõistkümne aastane noormees, kes oma ema ja wennastega Haag’i linnas, Hollandimaal ulualust oli leidnud, rahwa kutset ja jõudis 23. Heina kuu päewal 1650 Shotimaa rannale. Hõiskamisega wõeti teda wastu. Aga see rõõm oli ürikene. Ruttu oli Kromwell platsis ja wõitis noore kuninga wäe 3. Mihkli kuu päewal Dunbari ligedal ära. Siiski krooniti Kaarel II. Nääri kuu esimesel päewal 1651 aastal kuningaks, sest Kromwell oli raskeste haigeks jäänud, mis läbi sõda mõneks ajaks oli soikunud. See wahe andis kuningale mahti uut sõjawäge koguda. Igalt poolt tuli sõamehi kokku; ise Inglismaaltki tuli hää tubli salk mehi, kes kuninga

poole hoidsiwad. Korraga käis ka weel sõnum läbi maa, et Kromwell olewat oma auuistmelt maha lükatud. Nüüd ei arwanud noor kuningas enam tarwis olewat kannatada, waid wõttis nõuuks Inglismaad tagasi wõita ja oma isa surma kätte maksta. 1651 aasta Lõikuse kuul tungis ta Inglismaa südamesse, ilma et ta kusagil wastapanemist oleks leidnud. Juba oli ta Worcester’is, paljalt 20 geograafia penikoormat Londoni linnast eemal. Siin pandi temale piir. Nagu wälk tuli Kromwell tema kaela ja puhkas tuule tuhinal ta sõjawäe laiale. Kaarel ise pidi rutuste põgenema.

Need on meie loo eelkäijad sündmused. Ma tähendan weel siia juurde, et Kromwelli wõit selle maajau rahwa seas suurt rõõmu sünnitas, sest enamiste elasiwad siin pool riigi küljes wägewa woliniku usu- ja meeleosalised.

Worcesteri tapluse päewa õhtul soitsiwad kaks ratsameest tuhat nelja Worcesteri maanteed mööda põhja poole. Üks neist oli umbes 30 aastat wana, suure kaswuga ja ilusa mehise palega. Tema pääd katsiwad pikad mustad juuksed ja lõuga tihe habe. Tõine oli palju noorem, umbes 20 aastane. Tema peaaegu tütarlapse sarnase näu pääl ei olnud weel habeme karwagi, ja ta terwe kogu oli, isiäranis kui wanema ratsamehe kõrwu säeme, palju peenem ja nõdrem. Ka tema kandis pikka juuksid, mis lahtiselt õlade üle rippusiwad. Ju sellest saame märku, et nad mitte Kromwelli seltsiliste hulgast ei wõinud olla. Sest puritaanid ja presbitaanid ei tahtnud maailmaga ega tema rõõmuga tegemist teha, waid püüdsiwad apostliaja lihtsust tagasi saata. Sellepärast põlgasiwad nad igasugust ehet ja ehtimist. Iseäranis pika juukste kandmist, nagu sell ajal pruugiks oli, põlgasiwad nemad kangeste. Nad lasksiwad omad juuksed lühikeseks lõigata ja üksi wäga harwa kandsiwad mõned habet.

Ka ratsameeste riided oliwad, ehk küll üleüldselt lihtsad, siiski puritaanide riietest ise wiisi. Sest neil oliwad pääle suurte ratsa-mantlite sammetist riided seljas, toredad saapad jalas ja madalad kaapkübarad pääs, mida kallid linnu suled ehtisiwad. Kummagil oli tüse mõõk wööl, kuna Kromwelli soldatid oma taperit üle õla rippuwal kandsiwad. Kõik need märgid kinnitawad meie mõtteid, et need ratsamehed wististe Worcesteri lahingis wõidewd wäeosalised oliwad. Seda arwama sunnib meid ka rutt, millega nad nagu kinniwõtmist kartes edasi lendasiwad.

Ja tõeste, lugu oli nõnda. Mõlemad ratsamehed tuliwad kohe teed lahinguwäljalt. Noorem neist ei olnud keegi muu, kui kuningas Kaarel II. ise. Tema kaasaline oli truu ja wahwa grahw Derby. Nemad oliwad ühe Shotlaste ratsa salgaga seltsis põgenenud. Ometi oli see salk nii suur, ta waewalt tagaajajate küüsist oleks wõinud pääseda, ja wastupanemiseks oli ta liig wäike. Sellepärast oli kuningas oma meestest lahkunud ja püüdis nüüd ühte grahw Derby mõisasse jõuda, mis mõni penikoorem maad eemal seisis. Ta lootis saal esialguselt pelgupaika leidwat. Ja grahw Derby ise oli enese pääle wõtnud teda sinna saata.

Tuline päikese ratas oli parajalt mae küngaste taha alla weeremas, kui Derby oma noorskaja hobust waljastest tagasi hoidis ja kuninga poole pöördes ütles: „Ma palun, armuline herra, laske nüüd ka oma hobust natukene lõõtsutada. Meie ei tohi loomade jõudu mitte üleliiga tarwitada, sest ma kardan,” rääkis ta tagasi waadates edasi, „et meie täna seda weel rohkeste pruugime, olgu küll, et praegu minu aru järele taga-ajajate käest õnnelikult oleme paäsnud!”

Noor kuningas oli kohe oma kaasalise esimeste sõnade ja eeskuju järele ka oma hobuse sammu astuma pannud ja waatas nüüd oma siniste silmadega küsides seltsilise otsa.

„Kus kohal meie praegu oleme, Derby?” küsis ta madala häälega. ,.Kas weel palju maad sinu mõisasse on?”

Derby laskis oma silma üle orgusid ümberpiirajate mägede käia ja kostis: „Tõeste, mu isand, ei tea ma mitte öelda, kui palju maad weel sinna on, aga kui meil midagi iseäralist äpardust ei juhtu, siis loodan, et umbes keskööl pärale jõuame. Aga säält on meil kerge homme wõi ülehomme mere rannale jõuda ja laewa astuda.”

Pääle seda otsust laskis kuningas Kaarel oma pää alla rinna pääle langeda ja waatas waikselt tükk aega enese ette: „Homme wõi ülehomme” — ütles ta siis jälle pääd püsti tõstes ja kurwalt üle kena ümberkaudse maa waadates, „homme wõi üle homme astume ju laewa ja jätame selle ilusa Inglismaa maha, kuhu ma suurtel lootustel tulin. Oh Derby, truu sõber, kas meie saame teda iial jälle nägema?”

„Wistist, auustatud isand!” kostis grahw kindlal häälel. See on wõimata, et selle jäleda Kromwelli ja tema seltsiliste walitsus üle õitsewa Inglismaa kaua wõib kesta. Küll tulewad tõised ajad, millal teile ja meile õnnepäike uueste paistma hakkab.

„Õnn!” wastas noor mees kurwalt naeratades ja pääd wäänades. „Ju ammust ajast saadit on Stuarti*) sugu ja õnn tõine tõisest lahkunud wõerad; — ma ei jõua uskuda, et selle kõige õnnetuma kuninga sugu üle weel iial õnnepäike saab paistma, ma ei looda enam midagi hääd selle häbematal ja teutawal wiisil surmatud würsti järeltulejatele, ei midagi hääd enesele!”

Põgeneja kuningas oli neid sõnu peaegu läbi hammaste rääkinud ja ohkas nüüd waluga südame põhjast. Ta rusus oma käe wasta palawat otsaesist nagu piinajate mõtete talitsemiseks. Sääl pani ta seltsiline tasakeste oma käe meele äraheitja õla pääle ja ütles:

„Ärge rääkige mitte, majesteet, et teie enam õnnelikuma päewade kättetulemise pääle ei looda, sest sellega tunnistaksite, et teie enam Jumalat ja tema truu maailma walitsust, tema õnne ja kurbduse andmist ei usuks. Palju enam lootke kindlaste Jumala pääle, kes õigel ajal waimus rusutuid kinnitab ja nende kurbdust rõõmuks muudab. Ärge olge sellepärast mitte nõdrausuline, armuline isand, waid mõtelge ikka oma kuningliku isa troosti andja salmikese pääle: Post nubila Phoebus**)

Kaarli I. õnnetu poeg tõstis jälle oma norus pääd ja ütles tumedalt: „Wäga halwaste on see salm ennast minu õnnetu isa juures tõendanud. — Oh Derby, temale ei paistnud päike ei iialgi, waid pääle palju pilwede, mis tema elu pimestasiwad, katab nüüd hirmus surma-öö teda. Ja mina — mina elan alles ja ei jõua päälegi werekoerale Kromwellile, sellele kuninga mõrtsukale tema hirmust ülekohut kätte maksta! — Oh sõber, ka minu juures ei tõenda ennast nimetatud salm mitte, waid minu kohta käib: E nubilis non Phoebus!” (Pilwises taewas ei paista päike!)

Meele äraheitmisel kattis kuninglik noormees wiimaste sõnade juures pale kinni ja püüdis asjata nuukskumist tagasi hoida, mis krambi kombel tema keha wäristas. Aga Derby waatas südameliku kaastundmisega õnnetu würsti

__________

*) Surmatud kuningas Kaarel I. oli Stuarti sugust, ke 1603 aastast saadik Inglismaale kroonikndjaid oli annud. Jakob I. oli esimene Stuarti sugust kuningas, Shotimaa kuninga emanda Maria Stuarti poeg. Maria Stuarti pää langes Inglis kuninga emanda Elisabeti käsu pääle.

**) Sõnast sõna ümber pandud: „Pilwede järele (tuleb) päike!”

pääle, kes ju oma elu kewadel palju kibedust pidi kannatama ja mõrudust maitsma, nii et ta selle üle ise lootusegi parema päewade pääle ära oli kautanud. Liigutatud meelel sõitis ta üsna kuninga kõrwa ja püüdis teda troostida.

„Ärge saage kahtlaseks,” ütles ta, „Jumala ja ise enese juures. Üksi see mees on tõeste kadunud, kes usaldust iseenese ja oma jõuu pääle on maha jätnud. Sellepärast, armulisem herra, ootke jälle õnne tagasi tulemist. Lootke Jumala pääle, kes teie sugu eeswanemat Walterit*) liht riigiammetniku seisusest auujärje pääle tõstis. Uskuge aga, teie õnn tuleb nii tõeste tagasi, nagu päike, mida teie nägite läänes looja minewat, homme hommiku wara jälle heleduses üles saab tõusma. Täna on teie õnnepäike ka alla läinud, ometi homme saab ta ennast ütlemata hiilguses jälle näitama!”

Tahtmata oli kuningas oma pale lahkuja päikese poole pöörnud ja nagu lootuse jumi jooksis ta ilusa pale üle sõbra sõnu kuuldes, mis talle suurt troosti saatsiwad. Elawalt hiilgas ta silm, ja oma kindla lootusega trööstijale kät andes ütles ta:

„Teil on õigus, grahw Derby, — mu isa ja minu truu, õiglane sõber! Ma ei taha meelt ära heita. Nagu teie, tahan ma julge ja tugew olla ja paremaid päiwi oodata. Post nubila Phoebus!”

„Nõnda on õigus, armulisem isand!” hüüdis Derby rõõmsalt, „nõnda olete jälle endine julge, kangelase wääriline würst, mäherdune teie aasta eest olite, kui teie Shotimaa randa jõudsite oma wanemate riiki tagasi wõitma Teie saate oma kõrgele, hiilgawale sihile, mida enesele olete ette seadnud, olgu küll, et Dunbari ja Worcesteri — aga mis see oli?” ütles ta korraga juttu poolele jättes ja tagasi waadates. „Tule Jumal appi!” — hüüdis ta, kui ta paljalt umbes tuhat sammu eneste taga üht Kromwelli ratsawäe salka nägi, kes ruttu ligimale jõudis „taga-ajajad on meie kannul! Aga nüüd peame kärmad olema, kui pääseda tahame. Andke hobusele kannusid, isand; meie üksik pääsemise nõuu on meie hobuste kiirus ja ligi jõudja öö!”

Nende sõnadega lasksiwad mõlemad ratsamehed hobusid lennata, nii et nad nagu torm teed mööda edasi wuhisesiwad. Tee tõusis natukene wastu mäge kõrgemale ja näitas kõige

__________

*) Walter Stuart oli Shoti maa ülem riigi hofmeister ja heitis 13l5 kuninga Robert I. Bruce tütre Majoria’ga abielusse. Nende poeg Robert sai, kui Majoria wend, kuningas Taawet II. ilma troonipärijata suri, Shotimaa kuningaks tõstetud.

kõrgemal kohal metsaga kaetud olewad, kus mõlemad põgenejad warju leida lootsiwad. Arwamata kiirusel, ikka hobusid weel suurema rutule taga kihutades, jõudsiwad nad wiimaks igatsetud kohale, aga — nende lootus läks nurja. Mis nad metsaks pidasiwad, oli paljas põesastik, kus aga arwa üksikud puud pääd üle oma wähemate sugulaste wälja sirutasiwad. Niisugune metsasalk ei wõinud kellegile üksikule jalamehele warju anda, weel wähem ratsameestele. Äpardus tuli äpardusele juurde: hobuste jõud hakkas nähtawalt lõpma, sest et nemad wiimastel mööda läinud päewadel enam kui nende jõud ulatas oliwad pidanud walu nägema. Wahe taga-ajajate ja taga-aetawate wahel jäi sellepärast iga minutiga wähemaks. Lühikese aja järele pidi ta üsna kadunud olema ja siis, anna aga ennast wangi, sest kümnele kunni kahetõistkümnele sõjamehele wasta hakata, oleks tühi töö olnud.

Meele äraheitmises andsiwad ratsamehed hobustele kannusid ja ratsutasiwad teed kaudu, mis nüüd jälle alla orgu kaldus, edasi. All orus jookswat jõge wõlwis kumer kiwi sild. Senna jõudes tuli Derbyle nagu taewa taadi saatusel päästja mõte.

Weel ei olnud nende tagaajajad künka otsa jõudnud, sellepärast ei wõinud nad põgenejaid sellel silmapilgul mitte näha. Pääle selle oli ju ilm nii pimedas läinud, et kaugemale silm enam üksikuid asju ei seletanud. See oli grahwi päästmise nõuu põhi.

„Pea!” hüüdis ta kuningale ja pidas ise hobuse kinni ning hüppas seljast maha. „Ruttu sadulast, armuline isand,” rääkis ta siis tuhinal edasi, — „see on see ainus pääsemise nõuu!”

Ehk küll kuningas weel seltsilisest õiete aru ei saanud ja ette ei wõinud näha, kudas nad jala paremast pääseda wõisiwad, kui ratsul, siiski täitis ta silmapilk oma truu ja targa sõbra nõuu ning hüppas ka hobuse seljast. Ruttu tõmbas Derby oma mõõga kätte ja andis mõlematele hobustele tubli tümaku külje pihta, kes nüüd tühjalt hoopide läbi nagu hullud teed mööda edasi tolmasiwad. Siis wõttis Derby sõna lausumata imeteleja kuninga kät pidi ja tõmbas teda ruttu kaldast alla ja esimese madala silla wõlwi alla.

Aga sell silmapilgul jõudsiwad ka kuninga kütid künka otsa ja hüüdsiwad rõõmsaste „hurraa,” sest oma lindusid arwastwad nad ikka alles enese ees lendawat, aga palju ligemal, kui enne. Tuhat nelja kihutasiwad nad üle silla, mille all taga-aetud mehed warju oliwad otsinud ja leidnud. Taga-aja-

jate hobuste kabja hääl kõlas nagu pikse mürin põgenejate pää kohal, kui nad üle silla tormasiwad. Kartusest tuksuwa südamega kuulasiwad peidus mehed kaugemale ja ikka kaugemale kostwat hobuste kapjade kõminat. Kui nüüd üks hobustest wäsimusest oleks seisma jäänud ja kinni wõetud, siis oleks mõlemad põgenejad kaksipidi mõtlemata kätte saadud. Derby kawal nõuu oleks ära tuntud ja põgenejaid oleks warsti siin ainus kohas, kus peidu aset leida wõis, taga otsitud. Aga grahw Derby oli õigusega arwanud, et hobused priiuse tundmises saaks jätmata edasi tõttama ja üksi alles siis ennast kätte andma, kui nende jõud täieste saaks lõpnud olema. Nagu tuule tiiwadel kihutasiwad kallid hobused edasi kinniwõtjaid eneste taga aimates, ja jõudsiwad endisest koormast kergitatud, tükike maad taga-ajajatest kaugemale.

Kui wiimaks kinnipüüdjate hobuste kapjade hääl ära oli kadunud, julgesiwad kuningas ja Derby omast peidupaigast wälja tulla. Nad oliwad seks korraks päästetud, aga praeguse elukorra järele wäga kalli hinna eest — oma hobuste eest. Oma teed pidiwad nad nüüd jala käima, ilma ühegi abita, läbi waenuliku maa ja rahwa. Raha ei olnud neil ka suurt ühes, olgu siis üks osa wäga kallid ehteasju, mis aga praegu neile ühtegi kasu ei wõinud saata. Wähe toidu nõuusid, mis neil kaasas oli olnud, oliwad hobused sadula taskus oma teed wiinud. Aga kõige pahem asi oli see, et ka mitmed kirjad, millest awalikuks sai, et põgeneja keegi muu ei olnud, kui kuningas ise, sadula taskusse oliwad pidanud jääma. Sellepärast wõis kindlaste ette ära arwata, et suur jaht saab peetama kalli linnu püüdmiseks, kes sell korral Derby kawaluse läbi kiskjate küüsist oli pääsnud.

Seda kõik arwendasiwad ja kaalusiwad mõlemad põgenejad iga pidi, sest palju pakilisem häda ootis neid ees. Kõige esiteks pidasiwad nad selle üle nõuu, kuhu poole praegu põgeneda. Kuningas arwas mõnusa olewat ümber pöörda, et mitte tagasi tulejaile ratsameestele kätte ei langeks. Aga Derby oli selle nõuu wasta. „Kui meie ümber pöörame,” ütles ta, „ehk ka kumbki poole kõrwale kääname, siis tõttame omast sihist, minu mõisast, kaugemale, kuhu meie kõigest wäest peaksime püüdma jõuda. Otsekohe edasi minnes wõime homse päewaga sinna saada. Pääle selle on meele tuletada, et meid waenlased ka wist arwawad tagasi läinud olewat, sest enamiste kõik inimesed kardawad hädale wastu minna, — ja nad saaksiwad otsekohe tagasi tulema. Kui ka öö meid esiotsa warjaks, aga homme päikese tõusuga oleksime wangid. Ei, kõrgeste auustatud kuningas, meie peame

nüüd nimelt seda tegema, mis waenlased meist kõige wähem arwawad. Astume julgest edasi, otse kohe waenlastele teed mööda wasta, mida mööda nad tagasi saawad tulema. Kui nad meie ligedal on, eks meie siis pimedusest warjatud warsti mõnda pelgupaika ei leia. Seda enam wõime loota minu nõuu korda minewat, mida enam kindel on, et nad alles tõisel pool seda silda meid südimalt otsima hakkawad.”

„Tõeste, teil on õigus, grahwi herra! „hüüdis kuningas, kui tark Derby oma arutamisega lõpule oli jõudnud.

„Meie taga, mitte meie ees on häda hiilimas ja wiletsus waritsemas. Sellepärast edasi siis Jumala nimel! Post nubila Phoebus!”

Kiirussammul tõttasiwad mõlemad põgenejad edasi ja kadusiwad öö pimeduse sisse pea ära. Sügaw rahu oli jälle wäikeses orus, kus mõne minuti eest elu ja surma waekausid oliwad kaalumas olnud.

Tõine päätükk.

Kromwell elas pärast Worcesteri linna ärawõitmist toredas linna nõuukogu majas. Tõise päewa hommikul istus wõidurikas wäeülem ühe laua ääres, mille pääl mitme sugused kirjad ja raamatud seisiwad. Ta luges parajaste ühte kirja; silmad käisiwad nagu lennul üle ridade. Laua ees seisis mees, kes seda kirja oli toonud, see wäepäälik, kes oma ratsa salgaga kuningat ja grahw Derbyt oli taga ajanud. Waikselt ja argselt kuulas päälik oma kindrali pahanduse sõnu päält, mida see lugemise wahel ütles.

Rusikaga wasta lauda põrutades hüüdis Kromwell lõppeks:

„Tölplased olete kõik, et teie põgenejaid ära pääseda lasksite. Wististe oli Kaarel Stuart tõine neist. Kas teate ka, et mul himu on teid sõjakohtu alla anda ja maha lasta käskida?”

„Seda wõite teha, kindral,” wastas puritaanlane, ilma et ta oma kartust oleks awaldanud, „mina sureksin rahuliku südamega, sest et ma tean ennast oma kohust täitnud olewat. Aga wana kurja wasta wõitlemine on asjata,” rääkis ta ebausklikult edasi. Meie olime otse põgenejate kannul ja peaaegu nii ligidal, et neid kätega oleks kinni wõtta ulatanud, sääl — korraga on mehed kadunud ja üksi lahtised hobused langewad meie kätte. Seda wõiks iga üks minu meestest

wandega kinnitada. Kui wana pagan ise põgenejaid ei ole awitanud, siis ei ole õigust ilmas.”

Pääliku jutu wahel oli Kromwell üles tõusnud ja sammus nüüd kannust käristades mööda tuba. Aga wiimaste pääliku sõnade juures jäi ta tema ette seisma ja waatas poolelti pilkawa, poolelti põlgawa naeratamisega tema otsa. Sest, ehk küll Kromwell ise puritaanlane oli, siiski ebausklik ta ei olnud, kes arusaamata asja kohe waimude walda arwab. Oma erksa mõistuse waral otsis ta loomulikul teel argumata asjale seletust ja ta leidis ka warsti päälikule warjus seiswa lõnga otsa.

„Teie olete päris tölplane, George Kullon,” ütles ta pilgates. Põgenejad hüppasiwad wististe hobuste seljast maha ja lasksiwad teid õhtu widewikul lahtistid hobuseid taga ajada, kuna nad ise kusagile warju pugesiwad ja teie rumaluse üle naersiwad.”

„Ei, kindral,” wastas päälik kindlal häälel, „meie nägime selgeste neid parajaste weel hobuste seljas istuwat, aga korraga kadus nende kogu nagu udusse ja —”

„Wait, päälik!” hüüdis Kromwell äkiliselt wahele, „nõnda on lugu, nagu mina ütlesin. Wõi kas sa ehk tahad ka rääkida, et teie weewli haisu tundsite, mida wanapoiss enese ümber wälja lautawat? — Teie olete päris tölplane, George Kullon!”

Üsna nõdrausuliselt norutas päälik pääd, sest ju hakkas temale ka märk mõtetesse tulema, et kindralil õigus on. Ta ei lausunud sellepärast enam ei musta ega walget, kuna ka päälegi auupakkumine oma ülema wastu waitolemist nõudis. Kromwell aga sammus jälle tuba mööda ning rääkis siis taltsamalt süüaluse ette seisma jäädes edasi:

„Teie olete omas teenistuses wäga raskeste eksinud, päälik Kullon. Selle eest peaksin ma teid õiguse järele kange sõjakaristuse alla andma. Aga ma tahan teile armu anda, sest teie olite mul ikka tubli ja truu ohwitser. Üksi sellepärast wabandan mina teie praegust hooletust priiriigi teenistuses. Ise weel enam tahan ma teie hääks teha: ma teen teile wõimalikuks, oma puudust parandada. Ärge tänage mind mitte!” — lisas ta juurde, kui päälik kindrali kät tahtis wõtta, — tunnistage kahekordse hoole ja agaruse läbi üles, et teie selle usalduse wäärt olete, mida mina teile nüüd näitan. Minge nüüd ja oodake minu käsku!”

Sõnakuulelikult kummardas ohwitser ja läks.

Kui Kromwell üksi toas oli, hakkas ta jälle suurel sammul tuba mööda käima. Käed pani ta rinna pääle risti, nagu ikka, kui ta mõne tähtsa asja üle järele mõtles, ja rääkis oma mõtteid waljuste enese ette.

„Oh teie päris tölplased,” — hüüdis ta äkiste — „kõik, mis meie mõega tera abil wõidame, kautawad nemad oma ebausu läbi! — Jah, rumalus on see kõige wisam waenlane, kelle wasta ma sõdima pean, ja päälegi on teda palju enam omas kui kuninglaste leeris leida. Ometi saan ma ka temast niisama jagu, nagu kuninglastest — ma tahan nisu haganatest lahutada. Olgu Jumal ise selle Kullonile armuline, kui ta weel kord rumal wõi hooletu peaks olema!”

Waikselt sammus ta weel mõnda korda tuba mööda ja astus siis laua äärde, mille pääl suur Inglismaa kaart ja need paberid seisiwad, mida Kullon kuninga hobuse sadulataskust oli leidnud. Need oliwad kuninga proua Henriette kirjad oma pojale, mis kaksipidi mõtlemata kindlaks tegiwad, et põgeneja kuningas ise oli. „Mu arwamine oli õige,” ütles ta üht kirja kätte wõttes, „Kaarel põgenes põhja poole ja tahtis katsuda, kas maist maad ehk wet mööda Shoti maale saaks. Aga see nõuu ei pea temal korda minema,” lisas ta pilkawa naeratamisega juurde, „tema ei pea ära pääsema! Mis tarwis lasksin ma siis kuningliku kullile otsa teha, kui kulli noor sugu elusse jääks? Ei, ka Kaarel II. peab surema nagu Kaarel I.!”

Mõtetes waatas Kromwell nende sõnade järele suure Inglismaa kaardi pääle ja tähendas sõrmega seda kohta, kus Kulloni kõne järele kuningas ära oli kadunud. „Siin,” — ütles ta mõteldes edasi — „siin Stourpordi kohal nähti teda wiimast korda. Nüüd on küsida, kuhu poole ta siit läks, pääle selle kui ta oma hobuse pidi maha jätma? — Wististe siia lääne poole, Shropshire, kus metsarikkad mäed on ja sadamalinn Ghrester ligidal seisab. Selle wasta peab nõuu pruukima!”

Ruttu wõttis ta sule kätte ja kirjutas mõned read paberi pääle. Aga korraga pidas ta wahet ja waatas weel kord järele mõteldes suure kaardi pääle.

„Ometi” — hakkas ta uueste ise enesega rääkima, „see oleks wäga mõistmata, kui ta seda teed põgenemiseks wälja walib! Ta peab ju arwama, et ma teda selle tee pääl, mis kõige ennemal rannale wiib, ka kõige päält otsida lasen. Sellepärast on wõimalik, et tema maist teed Shotimaale tõtata

püüab, et ta tee raskustest hoolimata siiski seda mägist ja pelgupaikadest rikast teed saab käima. See oleks mehine ettewõtmine, liig mehine hukka läinud Stuarti kännu wõsu kohta, aga siiski, wõimalik ta on. Sellepärast waatame ette! Mina pean mõlemit pidi walmis olema!”

Nende sõnade järele helistas ta waljuste laua pääl seiswat kella. Tuapoiss astus sisse ja sai käsu kätte silmapilk Oberst Fleetwooti ja Kotsalli senna hüüda. Nüüd wõttis ta uueste sule kätte ja kirjutas poolele jäänud käsu walmis.

Weel ei olnud ta seda tööd lõpetanud, kui kutsutud ohwitserid sisse astusiwad ja soldati wiisi teretades ülempääliku käsku jäiwad ootama.

Tulge lähemale, mu herrad!” hüüdis Kromwell üles tõustes, ja tähendas käega ohwitseridele laua pääl laiale lautatud Inglismaa kaardi ette astuda. „Teie lähete täna lõuna ajal oma rügimentidega teele, — teie, oberst Fleetwood, Severni orgu mööda ja Shrewsbury kaudu Chresteri linna, ja teie, oberst Kotsal panete Severni ja Trenti wahet wahi alla. Mõlemad peate katsuma Kaarel Stuarti ärapõgenemist takistada, sest nagu ma teada olen saanud, on ta sinna poole põgenud. Teie esimene töö on sellepärast seda käsku ärakirjas nii ruttu kui wõimalik kõikidesse sadama linnadesse muretseda. Surma trahw seisab selle pääl, kes selle wasta eksib.” Nende sõnadega andis ta walmis kujutatud tähe oberst Fleetwoodi kätte. „Nüüd minge,” ütles Kromwell edasi, „kõige hiljem kell kolm peate jalul olema. George Kullon saab teile teejuhiks olema ja seda kohta tähendama, kus põgeneja, keda ta eile taga ajas, ära kadus. Teie hooleks jätan ma teadawal kohal nõuu pruukida, kudas Kaarel Stuarti pelgupaika teada ja kudas teda wangi saada. Minge, mu herrad, — minge Jumala nimel!”

Oberstid kummardasiwad ja ruttasiwad ära. Poole tunni pärast lendasiwad kakskümmend ratsameest tuule kiirusel põhja pooliste ranna ääriste sadama-linnadesse käsku wiima, et ükski laew ilma sadama pääliku loata ja läbiotsimiseta ei tohtinud sadamast wälja sõita. Pärast lõunat seatud tunnil sõitstwad ka oberst Fleetwood ja Kotsal, kumbki oma ratsawäe salga ees, linnast wälja ja juhtistwad hobusid senna poole, kus eile kuninga jaht oli alganud. Nende ees sõitis George Kullon. Õhta ehal jõudsiwad nad selle künka otsa, kust Severni jõe silda eemalt wõis näha.

„Kas teie eile seda wõsastikku läbi otsida lasksite?” küsis oberst Kotsal teejuhti ja tähendas käega põesastikkude pääle, mis ümber kaudu seda mäge katsiwad.

„Ei, oberst,” — kostis George Kullon —„meie nägime põgenejaid selle silla taga, mis teile sääl all silma paistab.”

„Mill ajal olite teie eile siin kohal?” küsis oberst edasi.

Päälik mõtles natukene aega järele. „Otse eile sellsamal ajal,” kostis ta siis. „See oli õhtu ehal, waewalt pool tundi pärast päikese looja minemist.”

„Ja siiski arwasite weel põgenejaid ja nende hobusid näha wõiwat?” küsis Kotsal weel kord.

„Wististe, herra,” wastas Kullon, „ma nägin neid selgeste hobuste seljas istuwat.”

Oberst käskis oma salka seisma jääda ja kahte meest ette sõita ning tõisel pool silda kinni pidada. Käsk täideti kohe. Mõlematel ratsameestel oliwad juhtumise kaupa, nagu eila kuningal ja tema kaasalisel, tumeda karwalised hobused. Umbes kolmesaja sammu taga wõis weel nii hobust kui meest ära tunda, aga ju silla pääl oli paljalt hobuste kogusid wähe näha. Ja kui wiimaks ratsamehed tõisel pool silda seisma jäiwad, wõis waewalt üht musta kogu sääl kohal silm seletada, ilma arusaamata, mis ta õiete oli.

„Kas tunnete ka nüüd alles meest hobuse seljas, George Kullon?” küsis oberst naerdes oma teejuhilt.

„Tõeste, ei mitte!” kostis päälik. „Ka kõige parem silm Inglismaal ei saaks aru, mis ta näeb. Aga eile oleksin ma selle pääle wandunud, et ma nii mehi kui hobusid nägin. Aga wist olen ma eksinud.”

„Seda olete teie wististe, George,” wastas oberst. „Ometi oleks ülekohus seda liig suureks süüks arwata. Sada tõist oleks niisama seda tumedad edasi liikuwat kogu selleks pidanud, mis ta wähe aja eest selgeste oli tunnud, see on hobusteks ja meesteks. Kõik oleks eksinud, nagu teie, — ehk õigem, kõik oleks eksitatud saanud, nagu teie, sest et põgenejad kawaluse teel ennast kas tee ääres seiswatesse põesastikkudesse wõi ka senna silla alla ära peitstwad, kuna nende hobused edasi jooksiwad. Waatame järele, kas meie mõnda jälge üles ei leia.”

Kotsal käskis mitu meest ümberkaudu põesad läbi otsida. Aga ei olnud ühtegi märki ega jälge leida. Nüüd sõitsiwad nad kunni sillani ja oberst käskis ka siin järele waadata. Lühikese aja järele tuliwad silla alla saadetud mehed tagasi

ja kuulutasiwad, et liiwa sees selgeste kahe mehe jäljed näha olla, kelle saabaste küljes kannused on olnud.

Kotsali huulte ümber helkis rõõmuline naeratamine oma kawaluse üle. Ta pööris pää oma rõhutud teejuhi poole ja ütles: „Waatke, George, mina ei eksinud mitte; kannustega saapaid kannawad üksi ratsamehed, sellepärast ei wõi need jäljed muude päralt olla, kui nende kahe põgeneja omad, kes teie kõhklemist enese päästmiseks tarwitastwad. Siiski ei pea see neile palju aitama, sest ma tahan teie eksimist jälle hääks teha; kes kahekümnenelja tunni eest siin oli, ei wõi kaugel siit ära olla.”

Selle pääle andis oberst omale rügemendile käsku Brewoodi poole sõita, mis Stourpordi taga seisis, kuna oberst Fleetwood oma wäesalgaga Severnmi-oru kaudu edasi marssis.

Kolmas päätükk.

Kärmeste ja rõõmsa meelega oliwad kuningas Kaarel ja grahw Derby pärast oma hobuste kautamist jala edasi käinud ja õnnelikult oliwad nad pimeda öö waiba warju all oma taga-ajajate küüsist pääsnud, kes pärast lahtiste hobuste kättesaamist tõrwaküünlate walgusel sedasama teed tagasi läksiwad, mida mööda nad tüki aja eest tuhatnelja edasi oliwad kihutanud. Tubliste sammudes jõudsiwad mõlemad rändajad wiimaks Stourpordi linna, mis umbes wiistõistkümmend penikoormat Worcesterist põhja pool seisab. Siin wõtsiwad nad nõuuks lühikest aega puhata ja keha toiduga karastada. Nemad astusiwad sellepärast ühte linna ees seiswasse kõrtsi sisse ja kosutasiwad ennast söögi ja joogi waral. Aga ööd ei usaldanud nad siin mööda saata, sest esiteks tegi neid kõrtsi peremehe liig tähelepaneja ja kahtlane waatamine umbusklikuks ja tõiseks pidasiwad nad ööd, kõikide põgenejate sõpra, tarwitama, et tülitamata edasi saada. Sellepärast wõtstwad nad nõuuks lühikese puhkamise järele jälle edasi tõtata. Nad muretsesiwad enesele söögi materjaali ja astusiwad pea Kidderministri linna poole. Nad tahtsiwad nii kaua käia, kui nende jõud ulatas ehk kunni nad kõige wähem suurte metsa oleksiwad saanud, mis taga Kidderministri hakates kunni Wrewoodini ennast laiale lautas ja kelle kudristikkudes nad lootsiwad rahulist puhkamise aset leidwat.

Oma seltsilise käewarre pääle toetades käis ehk õigem wedas ennast noor kuningas edasi. Ehk küll ta jalatallad ju willis oliwad ja tuliselt walutasiwad, siiski ei tulnud ühtegi kaebamise häält üle tema huulte. Kottpime oli öö. Niiske udu täitis õhku ja ülendas pimedust, nii et rändajad sagedaste teelt kõrwal seiswale heinamaale ja põldudele ära eksisiwad ning waewalt jälle õigele teele jõudsiwad. Nii kadus tund tunni järele, aga ikka ei olnud weel kaitseja mets käes. Sääl nõrgastas wiimaks kuningas, kes nii liiga kõndima ei olnud harjunud, ära ja langes maha. Kas tahtku wõi tahtmata, pidi Derby siin kohal peatama. Ta wedas kuninga mõned sammud tee äärest kõrwa heinamaale ja seadis temale sambla sisse kena woodi ning kattis teda oma mantliga kinni. Mõne silmapilgu järele kuulutas korraline hingamine, et kuningas waikseste magama oli jäänud. Ka grahw heitis ennast pehme samla pääle, aga ei mitte magama; tema tugew ja raskusi kandma harjunud keha ei tarwitanud hingamist. Truilt walwas ta oma kuningliku isanda juures ja kuulas erksalt igaühe kaugema ja ligema hääle pääle, mis ehk wahest häda wõis tuua. Ometi kõik oli ümberringi wait; üksi wahete wahel rikkus öökulli kaebaja hääl öö rahu ja andis grahwile, kes osaw jahimees oli, kindlat tähte, et igatsetud mets enam kaugel ei wõinud olla.

Wiimaks mitme tunni järele hakkas pimedus natukene kahanema; must öö muutis halli karwa ja walge wiir ida taewa ääres tunnistas tulejat hommikut. Sääl äratas Derby kuninga üles, sest nad pidiwad nii pea kui wõimalik kaitsejasse metsa jõudma, kes neid tagaajajate silmade eest wõis warjata. Kosutatud jõuuga tõusis Kaarel asemelt üles; wäsimus oli kadunud ja ka jalgade walu oli wähenenud. Rõõmsaste andis ta oma kaasalalisele kät, ja heleda wiiru poole näidates, mis praegu pilwede kattest läbi tungis, ütles ta: „Waatke, sõber, hommik algab tänaseks päewaks hääd kuulutades, sest — post nubila Phoebus!”

Erksalt astusiwad rändajad, mõekasid kepi asemel tarwitades, ilusal hommiku-wäljal edasi, kuna päikese kiired udu kautasiwad ja tuhandid kaste-tilkasid saja karwaliste wärwidega hiilgama paniwad. Kui pool tundi oliwad käinud, jõudsiwad nad wäikese künka otsa, kust Kidderministri linna ja tema taga metsa wõisiwad näha. Üleüldse ulatas nende silm siit igale poole kaugele waatama; üksi edela poolt piirasiwad nende nägemist mäed, mis Severni-oru kaudu läbi terwe Shropshire grahwikonna kunni Ehesteri linnani käisiwad. Igatsedes

ja ühtlasi haledaste waatsiwad mõlemad sinna poole, kus nende tee ja raskuste ots seisis. Sääl lootsiwad nad paljudest rannas ankrus seiswatest laewadest üht leida, kes neid oleks päästnud, aga ühtlasi kallilt isamaalt lahutanud.

Selle pääle mõteldes tuli tahtmata noorele kuningale salamahti pisar silma. Siiski mehiselt tõstis ta jälle pää püsti, nagu häbeneks ta niisugustest pehmeist tundmustest ja käis kärmeste oma seltsilise kõrwas linnast mööda metsa poole. Pea jõudsiwad nad senna. Aga et päike käredamaid kiireid maha saatis ja maantee pääl inimesed käima hakkasiwad, sellepärast pöörsiwad nad kõrwale metsa, kus neid wäike jalgteerada, suureteega kõrwu käies, edasi wiis. Siin oli küll wilu kõndida, aga sagedaste pidiwad nad enestele mõega abil teed tegema, nii wäga takistasiwad paksud kibuwitsa põesad ja mitmed muud taimeriigi kodakondsed nende teed. Sellepärast oli ju õhtu käes, kui meie rändajad Whiteladiese mõisasse jõudsiwad, mis oma suurte ja laialiste põldudega selle metsa sees seisis. Weel oliwad inimesed wäljade pääl töös, sellepärast jäiwad põgenejad nii kaua metsa warju, kunni nad öö katte all pelgupaika julgesiwad paluda. Nad puhkasiwad metsas ja astusiwad alles siis ettewaatlikult mõisa poole, keda müür ümber piiras, kui inimesed wäljadelt kodu oliwad läinud. Ruttu sammusiwad nad nüüd wärawast läbi otsekohe elumaja poole, kus parajaste John Penderel*) oma abikaasa Johannaga ja wenna Richardiga õhtusöögi laual istusiwad. Sõbralikult wõtsiwad maja rahwas grahw Derbyt wastu ja lubasiwad temale warju anda, niisama ka ta seltsilisele, keda Derby oma sõbra pääliku Ashburnhami ütles olewat. Ju tahtis John kuningale kät pakkuda ja teda kaitsta tõutada, kui korraga Richard, kes nüüd ka kuninga otsa oli waatanud, üles kargas ja hüüdis: „Ashburnhamiks —Ashburnhamiks nimetasite seda herrat? Grahwi herra, teie tulete usaldamata meelega meie majasse, sest — see ta on. Teie seltsilise nimi ei ole mitte Ashburnham! Küll ma tean, kes see herra on, —

__________

*) Penuderelisid oli alguses kuus wenda: John, George, Thomas, William, Humprey ja Richard. Thomas langes Kaarli I. ajal Stowi tapluses. John oli Whiteladiese mõisa walitseja ja Richard oli siin samas metsawalitseja. William sai Boscobeli mõisa walitsejaks, Humprey oli Ewelynis mölder ja George Tongi kihelkonnas Holbal-Grangi mõisa walitseja. Kui Kaarel II. jälle trooni pääle sai, laskis ta kõik wiis wenda ühel päewal enese ette hüüda, wõitis neid wäga lahkeste wastu, tänas neid ja saatis neid kuninglikkude kingitustega kodu.

ma nägin teda enne sagedaste Londonis, kui mina alles soldatina sääl olin. Wend, õde põlwili maha! Selle majale on täna õnnistus osaks saanud: meie kõige armulisem isand, kuningas Kaarel II. seisab teie ees!”

Nende sõnadega langes Richard põlwili ja andis kuninga käele suud. Kuningas ei teadnud imeks pannes, mis sellest loost arwata. Ka John Penderel ja tema abikaasa langesiwad põlwili ning andsiwad kuninga käele auupaklikult suud.

Derby oli kimbus, kui ta nägi, et saladus, mida ta oli tahtnud hoida, korraga awalikuks oli saanud. Aga kuningas kummardas, sügawalt liigutatud, maha tubli maarahwa poole, kelle auustamine ja truudus seda südamlikumalt wälja paistis, mida lihtsamalt ja loomulisemalt nad seda awaldasiwad.

„Tõuske üles! teie armsad inimesed,” hüüdis ta, „mina ei taha teie eest midagi salajas pidada, — mina olen teie kuningas, teie õnnetu kuningas, ära wõidetud ja tagakiusatud kuningas, kes praegu oma elu teie truuduse kätte usaldada tahab. Kas teie lubate mulle eneste juures pelgupaika anda?”

„Armulisem kuningas!” hüüdsiwad need auusad inimesed kui ühest suust, „kõige suurema rõõmuga!” — Ja Richard, keda üksi ümberkaudu õiglaseks Richardiks hüüti, lisas juurde: „Mitte üksi seda, waid meie tahame kõik, mis wõimalik on, teie ärapääsimiseks teha. Seda wannume teile, armulisem isand, nii tõeste kui meid Jumal awitagu surma tunnil!”

Sügawa liigutamisega tänas kuningas oma truu awitajaid häda sees ja lubas nende pakkumist häämeelega wastu wõtta, mis üle auusad maja rahwas wäga rõõmsad oliwad. Siis aga istus ta lauale õhtu söögist peremehe palwe pääle osa wõtma. Ka Derby istus tema kõrwa ja mõlematele maitsis liht toidus paremast kui iial enne ehk pärast, sest nälg on ka kuningate kõige parem kokk.

Waewalt oli sööma-aeg lõpetatud, kui äkiste suure wärawa sisselaskmise kella tõmmati. Ühtlase oli ka hobuste kapjade kabinat ja inimeste häälesid kuulda, kes käskijal ja käredal kombel sisse nõudsiwad lastud saada.

Tuas istujad kuulatasiwad imeks pannes päält. „Mis see tähendab?” küsis kuningas kartlikult.

„Tehte lahti, lahti,” hüüti õues, „Kromwelli ja parlamendi nimel!”

Kuningas kahwatas näust walgeks. „Ma olen kadunud,” hüüdis ta õnnetust aimaja südamega, „kinniwõtjad on mu jälgede pääl!”

„Lahti — ehk meie purustame wärawa katki!” kõlas jälle õuest.

„Tehke lahti, „ütles õnnetu kuningas, „teie ei pea minu pärast mitte hädasse langema; jätke mind mu õnnetuse kätte — mine, John, tee neile wäraw lahti!”

„Ruttu läbi aia ära!” hüüdis John Penderel oma wõeraste wastu. „Saada neid, Richard, — mina wiiwitan wärawa lahtitegemisega weel natukene, et teile aega jääks ära põgeneda!” Sell raskel silmapilgul wõttis auus Derby suurt ja auusat nõuu.

„Päästa kuningat, „hüüdis ta Richardi wastu, kuna John wärawa poole sammus, „päästa teda, kui wõimalik on, — ruttu, ruttu!”

Richard wõttis kuningat kät pidi ja tõmbas teda pool wägisi uksest wälja aeda, kus mõlemad pimeduse kätte kadusiwad.

„Jumala pärast, põgenege!” hüüdis Johni naene tuppa jäänud grahwi wastu, — „ruttu ära, muidu jääb hiljaks!”

„Ei!” ütles Derby rahuliste, „mina jään siia ja lasen ennast siin kinni wõtta. Kui nad mind siin leiawad, arwawad nad kuningat wististe ka weel siin olewat ja saawad terwet maja läbi otsima. Selle wahe sees wõib Richard teda päästa!”

„Taewa Jumal, „hüüdis Johanna Penderel ehmatanud, „nemad saawad teid ära tapma, — „rutake, põgenege, weel on aega!”

„Ei!” kostis grahw kindlaste, „mis sellest on, kui aga kuningas ära pääseb!”

Sääl norutas truu perenaene oma pääd ja ei katsunud pikemalt grahwi minema sundida. Ta tundis tema kindlat meelt ja teadis, et ükski nõuu tema ettewõtmist kõigutada ei jõudnud. Wäristes astus ta ühte tua nurka ja ootas soldatite tulekut, kes praegu lahtisest õue wärawast õue pääle tormasiwad. — Nüüd läks tua uks lahti ja sisse astus oberst Kotsal oma teejuhiga, George Kulloniga, kelle järel üks jagu ratsamehi käisiwad, kes Johni eneste ees tõukamise waral ja löökidega edasi ajasiwad.

Kartuseta astus grahw Derby oberstile wastu, kes teda nähes oma rõõmu ei jõudnud tagasi hoida. Aga siis pööris ta ähwardawa palega kahwatanud maja peremehe poole.

„Koer!” kiristas ta hambaid, „miks sa mulle waletasid? Sina ütlesid, et su majas ühtegi wõerast ei olewat ja ometi näen ma üht niisugust enese ees!”

„Andke selle mehele andeks, obersti herra,” ütles grahw rahuliste, “tema rääkis sula tõt, sest mina ei ole siin majas,

mis minu omandus on, ükski wõeras. — Mina olen grahw Derby!” Saal hüüdis päälik Kullon, kui ta grahwi kehakuju ja riideid oli tähele panemisega waatanud:

„Tõeste, oberst Kotsal, ma ei eksi mitte, see mees oli Kaarel Stuardi seltsiline, kui meie tema eile Severni orus taga ajasime. Kus üks on peab ka tõine olema!”

Rõõmu jume käis obersti pale üle. „Wõtke see mees kinni!” käskis ta oma soldatid. Aga siis tõmbas ta mõega tupest, hoidis selle otsa John Pendereli rinna wasta ja karjus kahwatanud aga kartuseta peremehe wastu: „Kuhu sa peitsid tõise? tunnista, — ehk muidu oled sa surma laps!”

„Jumala pärast, herra,” hüüdis Johni naene obersti ette põlwile langedes, „andke armu mu mehele, — see, keda teie otsite, ei ole mitte meie majas!”

Kotsal waatas wihaselt rääkija otsa, „Naene,” hüüdis ta. „räägi tõt! Mina lasen teie terwet pesa läbi otsida ja kui teda leitakse, keda meie otsime, siis lasen ma sind ukse ette üles puua!”

„Seda waewa wõite nägemata jätta, oberst,” ütles grahw Derby, „ma olen ainus wõeras majas. Kui ma teie hüüdmisi wärawa taga kuulsin, teadsin ma wäga hästi, et ilma asjata saaks olema, ennast ära peita; sest et teie maja saaksite läbi otsima, wõisin ju ette ära arwata. Sellepärast jäin ma siia, kus ma praegu olen, — tuppa!”

„See oli teie kasuks,” wastas oberst, „sest minu käest ei oleks teie niisama wähe ära pääsnud, kui wähe teie seltsiline nüüd ära pääseb, kelle siinolemist teie ära salgate!”

„Mina ei salga midagi ära!” ütles Derby rahulikult.

„Siis rääkige,” ütles Kotsal oma wangile lähemale astudes, „kas teie ei olnud mitte eile Kaarel Stuardi seltsis Severni orus? Rääkige tõt, ehk muidu käib teie käsi wäga sandiste!”

„Mis tarwis ma peaksin waletama?” kostis wang julgeste, „jah, mina olin oma kõige armulisema isanda seltsimees — keda Jumal awitagu — ja pääsin temaga tagaajajate küüsist, endid silla alla ära peites, kelle üle” — lisas ta pillawa naeratamisega juurde — „meie kinniwõtjad tuhatnelja edasi kihutasiwad meie lahtisid hobusid kinni püüdma!” George Kullon pigistas wiha pärast hambad kokku ja waatas maha. Aga oberst Kotsal ütles suurustawalt: „Hää küll, — kui teie alles eile kunin — — Kaarel Stuardiga ühes käisite, kus ta siis praegu on? Andke kostust selle wäikese küsimise pääle!”

Derby raputas pääd. „Kas teie mind nõnda häbemataks ja kartlikuks peate,” ütles ta külmalt, „et teie arwate mind oma isanda ja kuninga äraandjaks saawat? — Ma tean, kuhu poole ta on läinud, kui ta minust lahkus. Siiski ennemalt laseksin ma enesel keele kurgust wälja tõmmata, kui et ma teile seda saladust awaldaks ja teid tema jälgedele awitaks!”

Obersti pale läks tulipunaseks wiha pärast. „Pääkelm,” hüüdis ta, „sa tahad mind selle usule awateleda, nagu oleks sa üksi siia tulnud? ära pea mind mitte nii kergeusuliseks ja ära unusta, et sa mu wõimu all seisad! Mina arwan küllalt nõuu leidwat sinu suud lahti teha! Tunnista! kus on pelgupaik, räägi! ehk muidu ma lasen su naha elawalt ihu päält maha nülgida!”

Aga Derby jäi rahuliseks niisuguse hirmsa ähwardamise juures. Käed risti rinna pääl ütles ta ilma kõige wähema kartuseta: „Teil on kerge üht wangi teutada ja ähwardada; tehke minuga, nagu teie tahate ja tohite, — minu käest, see ainu inimese käest, kes teab, kuhu kuningas põgenes, ei pea teie sõnakestki teada saama!”

Kotsal wärises wiha pärast. „Hää siis,” karjus tema, „ma tahan katsuda su keele paelu lahti päästa! Ometi, enne mõni sõna nendega sääl!” hüüdis ta ennast John Pendereli ja tema abikaasa poole pöördes. „Kas teie ütlete, kuhu Kaarel Stuart ennast peitis, wõi mitte? Tunnistage, ehk muidu lasen ma piinamiste läbi teie suud awada!”

„Nemad ei wõi ju midagi tunnistada, mis nad mitte ei tea!” hüüdis Derby põlgdusega. „Sellepärast oleks teie waew asjata ja teie teutaksite oma auu ilma asjata tigeduse läbi!”

„Pidage suu, kunni teid küsitakse!” müristas Kotsal, ja laske mind ise oma auu hoidmise eest hoolt kanda! — Siis waatas ta wäga kurjaste Johanna otsa ja käskis teda lähemale astuda. Temaga, nagu ta arwas, kartliku naesterahwga, wõis katset teha, kas mitte hirmutamise läbi sihile ei saanud.

„Kuule naene!” käratas ta, „ma lasen su maja põlema pista ja sind ise oma mehega tules kõrweda, kui sa mulle mitte kohe ei ütle, kus see mees warjus seisab, kes selle wangiga ühes tuli! — Mõtle järele!” — ütles ta rahulisema häälega edasi, wiis minutit annan ma sulle mõtlemie aega. Kui see aeg on mööda läinud, ilma et sa minule põgeneja peidupaika oled nimetanud, siis sünnib seda, mis ma tõutasin,

aga kui sa sõna kuuled, siis ei pea juuse-karw teie pääst langema!”

Aga Johanna Penderel oli julgem, kui oberst oli ootnud. Ta ehk arwas järele, et kuningas nüüd ammu ju majast ja õuest wäljas ja Richardi juhatusi metsas warju oli leidnud. Julgeste astus ta sellepärast obersti ette ja hüüdis kindlal häälel:

„Herra, ma tean, et teil jõud käes on seda teha, mis teie ähwardate. Tehke siis, kui teil selleks ka õigus on! Aga ühtlasi mõtelge järele: Teie ei ole mitte waenlase maal — meie oleme auusad Inglased ja peame igas tülis riigi seadustest lugu. Meie ei ole midagi teinud mis meile süüks wõiks anda. Selle maja pärisherra, grahw Derby, tuli tunni aja eest siia ja nõudis korterit, nagu see enne ka mitu kord on sündinud. Ei mina ega minu mees ei teadnud, et ta põgenemise pääl oli. Miks ei pidanud siis meie, tema teenrid, oma isandat mitte wastu wõtma? Meie wõtstme teda wastu ja see on meie terwe süü. Kui arwate nüüd sellepärast enesel õiguse olewat meiega armuta ümber käia, siis tehke seda. Ometi seda ühte ütlen ma teile: weel on õigust ja seadust Inglismaal ja wististe ei jäeta waba ja õiglaste Inglaste tapmist karistamata!”

Tahtmata lõi oberst selle wäikese ja julge naese kõne üle kohmetama. Tema oli, nagu Kromwell ise, alamalt astmelt kõrgemale tõusnud, üksi oma julguse ja wahwuse palgaks. Aga suurt tarkust tal pääle sõja-teaduse ei olnud ja sellepärast oli ta, nagu enamaste kõik toored inimesed, natuke heitliku meelega ning kartis wäga, et ta midagi teeks, mis eest Kromwell teda laita wõiks. Sellepärast läks agaral naesel täieste korda oberstit ära hoida oma ähwardust kordasaatmast. Ta hakkas uskuma, et kes niisugusel korral nii julgeste rääkis, see üksi seda oma puhta südametunnistuse waral wõis teha. Nüüd oli tal wesi ahius, et ei teadnud, kudas oma silmnähtawat kimbatust kinni katta. Ta käskis wiimaks karedal häälel naist wait jääda ja pööris ennast John Pendereli poole, et temalt risti ja põigiti küsimuste läbi soowitud teadust kätte saada. Aga tubli peremees mõistis ette waadata ja andis temale sedasama otsust, mis ta naene oli annud. Ja selle juurde ta jäi ning käskis wiimaks maja läbi otsida, kui tema sõnu mitte ei usaldada. Oberstil ei jäänud muud nõuu, kui seda teha lasta. Maja otsiti kõige alumisest keldrist kunni katuseni läbi; niisama ka kõik kõrwalised hooned pärast

seda, kui ka pere üle oli kuulatud. Aga kõik ilma asjata. Sääl läks oberst ka aeda tule lontide walgel läbi otsima. Seda tegi ta enam seaduse täitmiseks, kui et ta siit midagi lootis leidwat; sest see oli aga nõnda lage, et keegi sinna ei wõinud ennast ära peita. Juba tahtis oberst aiast wälja astuda, kui ta aia ääres üht asja silmas. Tema wõttis ta üles ja ennäe — oli üks kallis, nahk ratsakinnas, aga nii pisukene, et ennemalt tüdruku kui mehe käele sünnis.

Wälgu sarnane rõõmu jumi käis üle Kotsali pale. Halloo!” hõiskas ta, „mis kallis leid! Katsume, kas need koerad weel waletawad, et Kaarel Stuart mitte siin ei olnud!

Nende sõnadega tormas ta tuppa, kuhu Derby ja Pendereli paar wahi alla oliwad jäänud. Derby silm märkas kohe Kotsali palest, et midagi on leitud, mis kuninga säälolemist tunnistas. Aga kuna ta kindlast wõis loota, et nad otsitut meest ise mitte ei olnud leidnud, siis waigistas ta ennast päält näha täieste.

Warsti astus oberst Derby ette ja hüüdis pilkawal häälel:

„Noh, kallis grahwi herra, teie tulite siis tõeste üksi siia, — ilma Studrtita?

Derby liigutas kergelt oma õladega. Ma arwan teile ju küllalt ütelnud olewat, — jah ma tulin üksi!”

Sns ütelge mulle armulikult, kudas see kinnas aeda sai?”

Nende sõnadega wõttis Kotsal käe selja tagant, kus ta kinnast nii kaua warjul oli hoidnud, wälja ja hoidis seda grahwi silmade ette.

Derby ehmatas ära; ta tundis warsti kinnast kuninga omanduse olewat, mida ta wististe üle aia ronides oli ära kautanud, sest et temal wiisiks oli kindaid mõega westi külge riputada, kus nad wäga lahtiselt seisiwad. Derby tundis seda paha, mis see õnnetu kautamine kuningale, Penderelile ja temale wõis saata. Üks ainus nõuu oli selle häda möödasaatmiseks. Ta pidi kinnast omaks tunnistama, olgu küll et see tema käe kohta liig pisuke näitas olewat.

„See kinnas?” ütles ta julgeste, „on minu oma, — ma olen teda wististe üle aia sisse ronides ära kautanud.”

Oberst naeris suure häälega. „Teie omandus?!” hüüdis ta, „eks olge nii hää ja andke oma käpp siia, et seda lapse kinnast teie käe pääl katsume!”

Derby katsus nagu imeks pannes tema kätte antud kinnast; siis aga andis ta tema naeratades tagasi ja ütles: „Mina

eksisin, see kinnas ei ole mitte minu omandus, — ta on kuninga päralt!” „Ometi!” hüüdis Kotsal rõõmsaste, „teie tunnistate siis, et ta siin oli?”

„Ei iialgi, obersti herra,” kostis grahw rahuliselt. „Minu armulisem isand ja kuningas ei ole jalga üle selle tua läwe pannud. Ma olen üksi, nagu ma näen, wist kogemata ühe tema kinnastest enese kätte wõtnud, sest et minu kindad täieste sellega ühe sarnased on.”

Nende sõnadega wõttis ta omad kindad mõega westi küljest ja andis nad obersti kätte wõrdlemiseks. Õnnekaupa oli Derby ütelus suuremalt osalt õige, sest et aga tema ja kuninga kinnaste wahel wäga wähe wahet oli. Aga Kotsal ei tahtnud sellegi pärast grahwi ütelust uskuda. Wihaselt wiskas ta kindad maha ja karjus: „Sina waletad, koer, — kuningas ise on oma kinda ära kautanud, poole tunni eest, — sell silmapilgul, millal meie siia jõudsime ja tema läbi aia ära põgenes! Aga küll ma teda leian ja häda siis teile kõikidele! Äraandja karistus saab teile osaks saama, nii tõeste kui mu nimi Richard Kotsal on!”

Tulises wihas istus oberst istmele, kelle pääl kuningas enne õhtut pidades aset oli wõtnud, ja mõtles nüüd järele, mis teha. Tema esimene nõuu oli põgenejale kohe taga järele kihutada. Aga selle nõuu jättis ta kõrwale, sest ta tuletas meelde, et see tundmata kohas pimeduse pärast üsna wõimata oli. Wiimaks wõttis ta nõuuks oma rügemendiga Brewoodi marssida ja säält kõik põgenemise teed kinni panna lasta. Et aga kuningat kätte saada, kes tema aru järele siin Whiteladiese mõisa ümberkaudu pidi olema, jättis ta ühe pääliku wiiekümne ratsamehega siia Derbyt ja Penderelit wahtima ja mõisa ümberkaudset jahimeeste kombel läbi otsima, mis läbi kuningas ikka enam ja enam mõisast eemale pidi peletatud saama, kunni ta wälja seatud wahtide kätte pidi langema.

Pärast käskude wäljajagamist hüppas Kotsal hobuse selga ja sõitis oma wäesalgaga ära.

Neljas päätükk.

Selle wahe sees, kui oberst Kotsal Whiteladiese mõisas kõik nurgad ja korgad kuninga järele laskis läbi otsida, oli õiglasel Richardil korda läinud kuningat majadest eemale metsa juhatada, kus tema iga puud ja põesast tundis ja pääle

selle mitu kohta teadis, kes põgenejale warju wõisiwad anda. Tema wiis kuninga kõige päält ühte koopasse, mis paksu metsa wahel peidus ja temale sagedaste tuulte ja tormide eest warju oli annud. Koopa madala suu ette oli Richard suure kiwi weeretanud, nii et keegi möödamineja sääl koobast ei teadnud aimata. Koobas oli aga seest suur ja ruumikas. Tagumise seina äärde oli pehmeist sammaldest ja kuiwadest lehtedest ase tehtud, nii et kuningas pääle warju ka rahuliste puhata wõis.

Kui auus Richard kuningat oma uute elukorterisse oli juhatanud ja koopa suu jälle kinni pannud, läks ta Whiteladiese tagasi waatama, kudas lugu oli läinud ja iseäranis, mis auusast grahwist oli saanud, kelle pärast kuningas wäga muretses. Ilma et keegi teda oleks näinud, pääsis ta mõisasse ja pere juurde, kus ta kuulis, et grahw Derby, John Penderel ja tema naene wangis ja maja soldatitega täidetud olla. Richard pidi sellepärast rahul olema elu ülespidamise nõuudega, mis ta enesele muretseda jõudis, ja nendega metsa kuninga pelgupaika tagasi pöörma.

Hommik hakkas ju natukene koitma, kui Richard koopa juurde tagasi jõudis. Aga tema ei astunud mitte kohe sisse, sest ta arwas kuningat magawat. Tema istus koopa suu lähedale kiwi otsa ja tahtis kuninga ärkamist ära oodata, kes nii wäga puhkamist tarwitas. Esiteks mõne tunni pärast weeretas ta ettewaatlikult kiwi kõrwale ja astus sisse. Kuningas oli nüüd ju, nagu Richard oli arwanud, ülewel ja päris kohe järele, kudas Whiteladieses lood seisiwad. Richard rääkis, mis ta oli teada saanud, et Derby ja maja peremees perenaesega wahi all olla ning terwe mõisa soldatite wahi all seista, kuna Kotsal ise Brewoodi marssinud. Kuningas kuulis kurwalt päält, mis auus metsawalitseja Derbyst rääkis. Pisarad tuliwad temale silmi, sest nüüd sai ta aru, mispärast grahw Derby Whiteladiese tagasi oli jäänud. Tema waim aimas tumedalt, et ta oma truu sõpra, kes ennast tema eest oli ohwerdanud, -— iialgi enam ei pidanud nägema.*)

Ka ei teinud kuningale wähe pääwalu soldatid, kes Whiteladies oliwad. Mis tarwis neid sinna oli jäetud, sellest sai ta kohe aru ja sellepärast, soldatitest ümber piiratud, ei

__________

*) Kuninga aimamine läks täide: ta ei näinud iial enam oma sõpra. Ehesteri linnas pandi ta sõjakohtu alla ja, surma mõistetud, langes 15 Oktobril 1651 tema truu pää.

olnud tema julge pelgupaik küllalt warjaw. Mõne kogemata juhtumise läbi wõis tema eluase awalikuks saada ja siis ei olnud pääsemise lootust. Ta palus sellepärast Richardit teda kuhugi tõise kohta juhatada, kus wähem karta oli ja kust ta jälle Shotimaa poole oleks wõinud edasi reisida.

Auus Richard mõtles tükk aega järele. Siis lubas ta päewa ajal kuulata, kas tema wenna weski Ewelymis soldatitest tühi on ja kas mitte säält wõimalik ei saaks olema üle Severni jõe minna. Õhtuks tahtis ta tagasi tulla ja teada anda, kas nad seda teed wõisiwad ette wõtta wõi mitte. Kaarel oli selle nõuuga rahul ja Richard läks kohe, kui ta kuningale ühes toodud sööginõuud oli ära annud, teele.

Kuningale oli päew wäga pikk ja igaw. Ta oli, omast meelest nagu elawalt maa alla maetud, terwet päewa siin pimedas koopas, kuna tuhanded piinajad mõtted, sajad mured ja kahtlused ta pääst läbi läksiwad: wäga kahe wahel oli, kas ta saaks sellest maast ära põgeneda, kelle kuningaks ta ennast nimetas. — Kõik maalis ta enesele karwa päält silmade ette, mis siis saaks sündima, kui ta oma waenlaste kätte sattuks: ta nägi ennast Toweri wangi kojas, nägi ennast tigedate kohtumõistjate ees, kes ju tema õnnetumat isa surma oliwad mõistnud, nägi ennast weekaagu pääl, tundis timuka terawat kirwest oma kuklasse tungiwad — ja wäristes kargas ta oma kohiseja lehtedest aseme päält üles, nagu tahaks ta neist, oma luuletuse hirmu kujudest, ära põgeneda. Ta ruttas koopa suu ette, ta tahtis sääl oma wärisejat südant pragude wahelt läbi tungija päikese walgel kosutada, aga — uus ehmatus ootas teda ees. Ta kuulis häälesid, nägi oma tagaajajate punasid kuubesid ja nägi neid jälle eemale minewat, ilma et oleksiwad aimanud, kui lähedal nad oma otsitawale oliwad. Wiimaks kaldus päew otsale ja öö hakatusel tuli Richard Penderel lubamist mööda oma salakuulamise käigult tagasi. Toodawad sõnumed oliwad wähe rõõmustawad. Tema oli Brewoodi läinud kus ta Kotsali ratsameestega oli kokku juhtunud, kes igal pool Severnist kunni Trendini ees oliwad, nii et nende mõlemate jõgede wahelt wõimata oli läbi saada. Ka oliwad kõik sillad, ülekäimise kohad ja teeharud wahi all, nii et läbipääsemise lootust ei olnud. Üksi oma wenna põhja pool seiswat weskit oli ta weel prii leidnud, nii et möldri lootsikuga siit üle jõe saada wõis. Kuningas wõttis sellepärast rõõmuga Richardi nõuu kuulda, weel sell ööl seda ainust põgenemise teed tarwitada ja üle Severni jõe minna ning siis Ehesteris

wõi mõnes tõises sadama linnas katsuda, kas laewa Shoti ehk Prantsusmaale ära põgenemiseks ei leiaks.

Kesköö ajal jättis kuningas oma kaitsekoha maha ja käis Richardi taga teatawa weski poole. Umbes hommiku kell kolm jõudsiwad nad kohiseja jõe aarde ja sammusiwad rõõmsa lootusega weski poole. Et säät kõik aknad walgustatud oliwad, see ei teinud neid kahtlaseks, sest selle suure weski juures põles enamiste iga öö otsa tuli, ja päälegi oli nüüd kõrge wõeras oodata.

Aga õnnetuseks oli selle tule walguse põhi koguni tõine. Oberst Kotsali käsu pääle oli pärast seda, kui Richard ära oli läinud, üks ratsameeste salk George Kulloni juhatuse all senna tulnud ja weskis korterit wõtnud. Warsti oli Kullon wahimehed wälja seadnud, nii et ka see ainus põgenemise tee kinni seisis. Nõnda ei aimanud kuningas ja ta seltsimees weski eesseiswat häda, kui korraga üsna weski lähedal tulejatele kardetaw „Pea!” ja „Kes seal on?” wastu kõlas. Ühtlasi kuulsiwad nad ka sõjariistade kõlinat ja nägiwad kuupaistel hiilgawat püssirauda eneste poole pöördud olewat.

Sääl ei olnud pikka aega järele mõtelda. Hirmust aetud tormasiwad nad sedasama teed tagasi, mida mööda nad oliwad tulnud. Nüüd raksus pauk ja kuul lendas wingudes nende pääst mööda. Mõni silmapilk pärast seda kuulsiwad põgenejad, kes waewalt weel hingata jõudsiwad, suureks ehmatuseks hobuste kapjade plaginat eneste taga; ratsasalk oli hobuste seljas ja kihutas tuhatnelja põgenejatele taga järele. — Nõuuta waatas kuningas oma seltsilise otsa. Aga Richard haaras sõnalausumata kuninga käest kinni ja jooksis risti läbi põldude jõe poole. Sääl rabases ja kõrkjatega kaetud jõe ääres oliwad nad esiotsa warjus, sest et märja maa pääle üksi need inimesed wõisiwad astuda, kes neid wähe kindlaid kohte selgeste tundsiwad, mis inimest pääl kandsiwad. Õnneks tundis Richard Penderel seda jõe äärt kui wiit sõrme, nii et ta ka nüüd öö ajal tohtis julgeda selle mäda maa pääle astuda, kus iga wõeriti samm surma wõis saata. Kõrkjate äärde jõudes jooksis Richard edasi tagasi, kunni ta õige koha oli leidnud ja tõmbas nüüd kuninga enese järele warjaja kõrkjate sisse. Siin jäiwad nad natukene kuulatama, mis nende kinnipüüdjad saaksiwad tegema.

Neil ei olnud tarwis kaua oodata. Kui tuule hoog tuliwad ratsamehed sinna jõe äärde, kuhu nemad mõlemaid tumedaid kogusid oliwad näinud ära kaduwat. Ruttu kargas pool osa mehi hobuste seljast maha ja nendega ühes nende päälik

Kullon. Julgeste tungisiwad nad mehe kõrguseni ulataja pilliroo sisse — ometi ju paari sammu järele wajusiwad nad sügawasse mäda maa sisse, nii et nad aga suure waewaga jälle wälja pääsesiwad. See luhta läinud katse õpetas päälikut, et ilma teejuhita siin asjata oli pikemalt aega wiita, sest et muidu paigastki edasi ei saaksiwad. Tema käskis sellepärast weski juurest möldrit kutsuda. Käskjalg tahtis kohe ära sõita, kui Kullon teda tagasi hoidis ja talle weel midagi ütles. Tema oli hää jahimees ja oli sellepärast kohe näinud, et möldril kallist seltsi jahikoer oli, keda, sest et nad wäga terase tundmisega on, jahiloomade jälgede ülesotsijaks tarwitatakse. Mölder ise oli selle looma tublidust kiitnud. Sellepärast wõttis päälik nõuuks ka seda koera ühes lasta tuua. Selle käsuga sõitis ratsamees ära.

Umbes weerand tunni pärast jõudis mölder sinna ja wedas koera paela otsas ühes. Päälik Kullon aimas wististe, et põgeneja kuningas oli, sellepärast ütles ta lühidelt möldrile, mis tarwis ta teda oli tulla lasknud. See ehmatas ära, sest ka tema arwas kohe, et põgenejad keegi muud ei wõinud olla, kui kuningas ja tema wend. Ja nende kättesaamiseks pidi ta abiks olema. Ilma asjata tõendas ta, et jõe kallas wäga mäda olla ja kes edasi minna tahta, see tingimata surma suhu sattuda. Aga Kullon, kes üksi selle pääle mõtles, kudas oma endist eksitust hääks teha, ei uskunud möldri sõnu mitte. Tema ajas oma tahtmist ja juhatas ise koera põgeneja jälgedele. Ja tark loom teadis warsti, mis ta tegema pidi. Ta lipitses sabaga ja nuusutas jälgesid ning jooksis siis haukudes senna kohta kõrkjate sisse, kuhu kuningas ja Richard oliwad ära kadunud. Mölder pidi nüüd wastu tahtmist, kui talle wastapanemise eest soldatid ju mittu tümakut oliwad andnud, edasi astuma ja soldatitele teed näitama. Aga meelega käis ta wäga aega mööda ja juhatas neid teest kõrwale, nii et nad waewaga, sagedaste kunni põlwini pori sees, edasi jõudsiwad.

Selle läbi tahtis ta oma wennale mahti anda kuningat päästa. Ja see nõuu läks temal korda, muidugi ka Richardi enese tarkuse abil, nagu meie kohe saame nägema.

Nii ruttu kui wõimalik oli Richard kuningaga edasi läinud ja otsis nüüd hoolega kõrkjate sees peidus wäikese lootsiku järele, mille waral nad üle jõe oleksiwad wõinud sõuda, — aga asjata. Selle wastu kuulsiwad mõlemad nende jälgede tagaajaja koera haukumist.

„Meie oleme kadunud!” ohkas õnnetu kuningas, „üks koer käib meie jälgil, — wõimata on tema eest ära pääseda!”

Richard jäi seisma ja kuulatas; tema tundis silmapilk ähwardaja häda suurust, aga teadis ka kohe, mis tarwis teha oli.

„Olge julge, armulisem isand,” ütles ta, „weel ei ole meie otsas, — weel on wõimalik pääseda!”

Nende sõnadega astus ta kuninga ees kõrkjate äärde. Ettewaatlikult astus ta ääre ligidale ja waatas enese ümber. Tume pilw kattis parajaste kuud. Aga ratsamehed, kes wälja jõe äärde oliwad jäänud ja ennast oma kõrkjate sees edasi tungijate seltsimeeste kohal hoidsiwad, (kõrkjate äärt mööda edasi sõites), oliwad weel nii kaugel, et nende silm wõimata praeguse pimeduse pärast neid näha wõis. Auus Richard käskis sellepärast kuningat enese taga jooksta ja pani tuule tuhinal risti üle põllu metsa poole punuma, kust nad umbes poole tunni eest wälja oliwad tulnud. Pea oliwad nad endise tee pääl ja tõttasiwad ruttu teda mööda edasi, kunni nad ühe ahtakese ojakese silla juurde oliwad jõudnud. See ojakene tuli metsa seest ja jooksis Severni jõkke. Siin pidas Richard kinni.

„Ma palun, armulisem herra,” hüüdis ta tuhinal, „andke oma kübar siia!”

Imekspannes aga ilma põhja järele pärimata andis kuningas kübara teejuhi kätte. See wiskas ta kaugele tõisele poole silda tee pääle, et tagaajajad pidiwad arwama, ta on senna rutulise põgenemise pääl kautatud. Aga siis hüppas ta silla päält wette ja kuningas tema kannul, sest ta märkas kohe, mis nõuu Richardil oli. Madala wee sees ja kiwise ojakese põhja pääl, kus ka kõige parem koer enam nende jälgesid ei oleks wõinud leida, ruttastwad nad edasi, kunni sild neist õiete kaugele maha jäi. Üsna hingetu pidi kuningas natukeseks ajaks seisma jääma ja wähe hingastama. Richard tarwitas seda wahet kuulatamiseks, mis wilja nende kawalus saaks kandma.

Ratsamehed oliwad wististe praegu senna kohta jõudnud, kus põgenejad kindlale maale oliwad astunud, sest koera haukumine tunnistas, et nad ligemale ja ikka ligemale jõudsiwad! Nüüd oliwad nad metsa-tee pääl, nüüd silla pääl, sest koera haukumine jäi natukeseks ajaks wait — tuksuwa südamega kuulastwad nad seda — ja kõlas siis eemal metsas uueste.

Richard tõmbas sügawaste hinge. Mis ta lootnud, oli korda läinud: koer oli õigelt teelt ära eksinud ja wiis

nüüd kinniwõtjaid neist ära kaugele sinna koopa juurde, kus nad enne oliwad asunud.

„Jumalale olgu tänu!” hüüdis nüüd wahwa metsawalitseja, „teie olete päästetud, armulisem herra!”

Südamelikku tänu tundes andis Kaarel oma teejuhile kät: „Seda olen ma sinu ja su tarkuse läbi, truu ja wahwa Richard! Iialgi ei saa ma seda truudust, seda iseenese ärasalgamist ära unustama. Ja kui mulle peaks uueste õnnepäike paistma ning peaksin ma oma wanemate krooni ja trooni kätte saama, siis tule ja nõua oma palka, praegu ei wõi ma muud kui sind üksi tänada, täiest südamest tänada!”

Sääl kummardas auus Richard kuninga käe pääle ja andis talle suud: „Kõige armulisem herra, ärge rääkige palgast. Iial ei wõiks ma midagi suuremat teie käest saada, kui teie tänu sõnu; aga weel ei ole aega neid wastu wõtta, sest enne pean ma teid uude pelgupaika juhatama!”

„Kuhu tahad sa mind saata, armas Richard?” küsis kuningas.

„Boscobelhausi, kus mu wend walitsejaks on!” kostis Richard. „Poole tunni pärast wõime sääl olla, kui minu nõuu teie meele pärast on, armulisem isand!”

Kuningas oli kõigega rahul. Puruks wäsinud sammus ta oma truu seltsilise pääle toetades edasi. Üksi aega mööda jõudsiwad nad koha ligemale. Esiteks päikese tõusu ajal saiwad nad sinna mõisasse, mis niisama nagu Whiteladies, suure metsa ääres seisis.

Õhates waatas raskeste katsutud kuningas kuldse päikese ratta poole üles. „Post nubila Phoebus!” ütles ta tasakeste enese ette.

Wiies päätükk.

Boscobel-House, praegusel ajal üks kõige suuremaist ja ilusamaist Inglismaa mõisatest, oli sell ajal (1651) lihtsamas korras. Pääle suure elumaja, mitme peremaja ja tõiste wähemate hoonete ei olnud sääl muid ehitusi näha. Nende ümber käis pool lagunenud müür ja õiete sügaw kraaw, mis wargate ja rööwlite pärast oli tehtud. Õue pääl käis tee üle silla, mida ahelate abil üles wõis tõmmata ja maha lasta. Üles tõmmati sild enamiste ööseks, iseäranis kardeta-

wal aegadel. Sell korral aga oli sild üles tõmbamata jäänud, sest enne päikese tõusu pidiwad ju töölised wangertega ja hobustega wälja sõitma wilja kodu wedama. Ja ehk küll sõja aeg oli, siiski kartsiwad inimesed seda siin kõrwalises kohas wähe. Nii oli meie põgenejatel tee lahti mõisa õuesse. Aga see kubises parajalt täis inimesi, kes walmis oliwad põllule sõitma. Targuti tõmbas kuningat tema saadik ühe põesa warjusse, kunni inimesed ära läksiwad, et neid keegi ei näeks.

Mõne minuti pärast wurises wanger lustilise töörahwaga ära, kes kõiksugust nalja heitsiwad ja laulu lõiwad ja põgenejad astusiwad nüüd üle silla õue pääle, kus üksi William Penderel oli järele jäänud ja praegu majasse tagasi tahtis minna. Oma wenda ja wõerast nähes pööris ta aga neile wastu ja wõttis auupaklikult teretades mütsi pääst.

William Penderel oli wanaduse järele kolmas neist auusaist wendadest, kes nii liigutawalt ja oma kasu nõudmata kuninga poole hoidsiwad. Tema oli wiis aastat wanem kui auus Richard ja niisama tugewa kaswuga ja, mis ta terased silmad tunnistasiwad, niisama ergu mõistusega, kui ta noorem wend, kelle tarkus noort kuningat mööda läinud ööl raskest kimbatusest oli päästnud. Selle juures oli ta pale nii lahke sõbralik, et kuningas kohe walmis oli temale oma saladust awaldama ja teada andma, et tema Inglismaa kuningas on. Aga Richard hoidis teda seda tegemast ja ütles talle tasakeste: „Mitte siin, armulisem herra, — seintel, ja ise puu lehtedelgi on kõrwad! — Wii meid tuppa,” ütles ta selle pääle wenna wastu, „seal sa wõid teada saada, kes su wõeras on!”

William tähendas pääga, et ta asjast aru saab ja läks kohe ees, tegi ühe ruumika alumise tua ukse lahti ja palus siis ise aupaklikult kõrwale seistes wõerast ees sisse astuda. Tema ise astus kõige wiimaks tuppa.

„Kui ma mitte ei eksi,” hakkas ta nüüd kuninga poole pöördes rääkima, siis olete teie, auustatud herra, üks kuninga wäe ohwitser, kes Boscobel-Housis warju otsib. — Kas mul on õigus?”

Kuningas ei wastanud kohe, waid kummardas nagu kostuseks pääga.

„Siis wõin ma teile teada anda,” ütles mõisawalilseja, et mina teid jõudu mööda kaitsta tahan, auustatud herra. Kes meie kõrge kuninga eest wõitleb, see on William Pendereli sõber ja wõib temalt iga kord hädas abi loota, sest teadke: mina olen hää kuninglane ja ei wihka Inglismaal kedagi

enam, kui werejänulist Kromwelli, kes praegu meie õnnetu isamaa üle walitseb!”

„Lange siis,” ütles nüüd auuwäärt Richard, „selle herra ette põlwili, sest tema on — —”

„Kuningas!” hüüdis sell silmapilgul üks mees üles tõstetud kätega, kes kõrwalise tua ukse pääle oli ilmunud. Ta astus ruttu lähemale ja langes Kaarli jalgade ette ja hüüdis rõõmu pärast pea aegu nuttes: „Mu isand ja kuningas!”

Ühtlast oli ka William Penderel põlwili langenud ja andis auu pakkudes kuninga käele suud.

Imeteledes waatas kuningas selle mehe pääle, keda ta ei tunnud. Temal oliwad liht talupoja sulase riided seljas ja keegi ei wõinud arwata, et ta muud oleks.

„Kes sa oled, mees?” küsis kuningas tähelepanemisega meest silmitsedes, — ma arwan sind ka ju warem näinud olewat!”

Mees naeratas. „Teie ei tunne siis mind mitte, armulisem isand?” ütles ta, ühtlasi kuninga sõrme tähendamise pääle püsti tõustes, „sellest ma näen, et mu riided mind hästi warjawad — —”

„Ahaa!” hüüdis nüüd kuningas, „ma tunnen seda palet, olgu ka, et suur habe puudub, mis weel mõne päewa eest ta lõuga kattis, — teie olete see wahwa mees, kes minule pärast Worcesteri tapluse kautamist põgenemist selle läbi wõimaliluks tegite, et ennast enese pääle waatamata nagu müür waenlaste wasta seadsite, neid tagasi hoidsite ja nõnda minule aega andsite ära põgeneda, — teie olete mu wahwa ja truu oberst Kareless?”

Sääl kummardas sulase riides mees kõrgeste haritud inimeste kombel ja ütles auu pakkudes: „Mina olen seesama, armulisem herra!”

Aga kuningas lautas käed laiali ja hüüdis:

„Mu rinna najale, kallis sõber, — Jumal olgu tänatud, et ma teid jälle näen!”

Ja liigutatud südamega wõttis kuningas oma wahwa ohwitseri ümber kaela ja rõhus teda, keda ta enam elawate hulgas ei arwanud olewat, wastu rinda.

„Rääkige, armas sõber,” hakkas Kaarel jälle küsima, kudas pääsite teie surmast, kui teie, grahw Kleveland, James Hamilton ja päälikud Hornihold, Giffard ja Kemble üksi waenlasele wasta seisite, kuna see hulgana kolmelt poolt teie pääle tungis?”

Lühidalt rääkis Kaieless, kudas tema nagu ime läbi surma suust pääsnud. Juba olnud üks waenlane tema hobuse waljastest kinni haaranud, kui keegi kogemata mõegaga waljad katki raiunud. Selle läbi saanud hobune lahti. Sellsamal silmapilgul annud tema tuliselt hobusele kannusid, nii et hobune kahe jala pääle püsti ajades teda wägisewa hüppamise läbi kitsikusest päästnud. Õnnelikult pääsenud ta tagaajajate küüsist ja jõudnud tõisel päewel siia, kus talle William Penderel julget warjupaika oli muretsenud.

„Ja need, kes teiega ühes oliwad, Kareless,” — küsis Kaarel hoolitsedes, — „mis on Klevelandist, Hamiltonist saanud?”

Obersti pale lõi kurwaks. „Kleveland on,” — ütles ta, „surnud; ühe waenlase mõek pistis ta truu ja wahwa südant läbi, — Hamilton on wangis!”

„Surnud — wangis!” ohkas kuningas, see on mu truude alamate palk, — oh hirmus!”

„Majesteet!” ütles Kareless, „Kleveland suri ilusat surma. Tema langes mehiselt oma kuninga eest wõideldes. Auus soldat ei wõi enam ilusamat otsa enesele soowida. Ma kiidaksin ennast õnnelikuks, kui mulle ka niisugune osaks saaks!”

„Seda ma tean, mu kartmata, truu sõber,” wastas kuningas Kaarel südamelikult wahwa ohwitseri kät pigistades; „ja siiski,” ütles ta edasi, „ei raatsi ma teile niisugust surma mitte soowida ja olen südamest rõõmus, et teie alles elate! Sest weel tarwitan ma elawat Karlessi, nagu kõiki teisi sõpru!”

Nende sõnadega pakkus ta kät mõisawalitsejale, keda ta weel mitte terwitada ei olnud mahti saanud ja kes kuninga ja obersti kõne wahel auupaklikult oma wennaga eemale oli astnud.

„Wahwa William,” ütles kuningas maja peremehe wastui „ka teid arwan ma oma sõprade hulka ja annan ennast täieste teie kaitsmise alla, kindlaste lootes, et teie kõik nõuusid saate tarwitama, et ma mitte oma waenlaste kätte ei langeks!”

„Nii tõeste kui Jumal mind awitagu surma tunnil,” wastas William Penderel waimustatud, „seda tahan ma teha, armulisem herra, — ükski waenlane ei pea teid leidma, nii kaua kui teie Boscobel-Houses wiibite! — Aga et see wõimalik oleks, lisas ta kohe juurde, „palun ma teid niisamasuguseid riidid wastu wõtta, nagu oberst Kareless kannab, mis teid

tundmataks teeb, kui teid siin peaks otsitama. Kas ma tohin teile üht niisugust ülikonda tuua, armulisem herra?”

„Tehke nii, armas William,” wastas kuningas, „teil on täieste õigus, töömehe riided saawad mind kõige enam äratundmise eest kaitsma. Minge, armas William ja tooge minule üks niisugune ülikond!”

William läks ja tuli natukese aja pärast ära kantud talupoja riietega tagasi. Ta kandis käe pääl jämedat kuube, särki, pikki sukke ja paar kingi, mis päälegi kuninga wäiksele jalale liig suured näitasiwad olewat.

„Siin nad on, armulisem herra,” ütles William ja andis tükk tükilt riided kuninga kätte, „ma loodan, et nende all keegi majesteeti, kõige auusamat Inglis-, Shoti- ja Iirimaa kuningat ei saa otsima. — Aga sina, Richard,” ütles ta sellepääle wenna wastu, aita kraawi-silda üles tõmmata. See peab meid palumata wõeraste eest hoidma ja on iga pidi wäga tululik!”

Richard läks seda nõuu hääks kiites wennaga ühes ja warsti oli raske ahela kõlinat kuulda. Aga kuningas Kaarel pani senni ennast Karlessi abiga riidisse. Ta oli täieliste uues mundris, kui mõisa walitseja tagasi tuli.

William waatas kord muudetud kuninga pääle ja tunnistas pääga oma rahulolemist. „Nii on hää,” ütles ta, „aga siiski üks puudus on ikka alles: talupoja sulasel ei ole nii pikki juukseid, nagu majesteedil. Lubage sellepärast seda puudust parandada!“

Ta palus kuningat tooli pääle istuda ja hakkas Kaarli kullakarwalisi juukseid maha lõikama. Siis wõttis ta wäikese klaasikese tumepunase wedelikuga, tilgutas sellest natuke pessu pääle ja pühkis sellega üle kuninga pale ja käte. Warsti läksiwad need tõmmukarwaliseks, nagu oleks nad päikese põletatud olnud.

„Nüüd olete talupoja sulaseks küllalt tõmu, armulisem isand,” ütles Willam Penderel rahulise naeratamisega, „ja” — lisas ta weel juurde — „ma arwan, ise teie armulisel emal oleks waew teid ära tunda. Waadake ise, armulisem herra!”

Ta hoidis kuninga ette wäikest peegelt, kelle seest üsna wõeras pale kuningale wastu paistis. Nagu raske kiwi langes Kaarli rinna päält. Esimest korda pärast põgenemist tundis ta süda rahu ja oli julge, sest et teda nõnda wõimata tunda wõis.

„Jah!” ütles ta Williami wastu, teil on õigus, mu sõber: teegi ei saa mind nüüd ära tunda wõima! Uus lootus tekkib mu sees, et ma kõigest waenlaste walwsusest hoolimata siiski õnnelikult ära Shotimaale pääsen! Mina aiman, mu süda ütleb seda, et ma ära pääsen!”

„Wististe, armulisem herra,” kinnitas oberst Kareless, kui teie julgust ja usaldust ei kauta! Julget aitab Jumal!”

„Ja õigus wõidab wiimaks!” lisas William usaldajal häälel juurde. „See päew saab tulema, millal teie oma jalga nende kukla pääle saate rõhuma, kes nüüd teid taga kiusawad!”

Sell silmapilgul tormas õiglane Richard tuppa, kes wahe ajal silla juurde wahiks oli jäänud ja õigel ajal riidespanejale kuningale lähenemast hädast teadust tahtis anda.

„Üks ratsasalk,” hüüdis ta ruttu, „sõidab mõisa poole, wist selle nõuuga mõisat läbi otsida. Ruttu kõik asjad kõrwale, mis kuningat wõiwad ära anda!”

Ruttu wõttis ta kuninga riided ja juuksed kokku.

„Jookse kööki ja wiska tulese, Richard!” ütles William täieste rahuliselt. „Mis ära on põlenud, ei wõi keedagi ära anda! — Aga teie, armulisem herra ja ka teie, oberst,” ütles ta kuninga ja Karelessi poole pöördud palega, „tulge minu järel õue pääle, kus teie silmakirjaks mõnda tööd peate tegema. Küll siis näeme, mis edasi tarwis on!”

Nii kõneledes astus ta ruttu ees ja mõne silmapilgu pärast oli ju kuningas, kirwes käes, ja Kareless saega puuriida juures, nagu tahaksiwad nad praegu pääle hakata suuri puupakkusid halgudeks saagima ja lõhkuma. Richard oli ka oma töö juhatust mööda ära teinud: kuninga riidist ei olnud muud kui tükike tuhka järele jäänud.

Nüüd kõlas wärawa kell ja waljud hääled pärisiwab üles tõmmatud silla ees sisselaskmist.

William Penderil ei teinud suurt ruttu nõudmist täita sest wäga rutuline täitmine oleks näitanud, nagu oleks siin nende tulemise pääle walmistatud. Esiteks mitmekordse kella helistamise pääle läks William silla poole ja tegi enne ühe luugi lahti, kust waadata wõis, kes wärawa ees oli. Ta küsis siit, mis tulejad soowida.

„Tehke lahti!” kostis ratsasalga juhataja päälik, „küll teie siis kuulda saate, mis meie soowime. Sild ruttu maha, sest meil pole palju aega ega lusti kaua oodata!”

„Warsti, herra!” wastas William rahulikult; oodake weel

silmapilk, kunni ma mehi siia kutsun, kes mulle rasket silda maha laskma abiks on!”

Ja ennast ümber pöördes hüüdis ta walju häälega: „Halloo, Thomas, — John! Jätke wähe ajaks töö poolele ja tulge siia, aga ruttu — ruttu!”

Kaarel ehmatas ära selle ootamata nõudmise üle, aga Kareless tundis kohe Williami tarkust ja käskis tasakeste kuningat rahulise meelega walitseja nõudmist täita.

„Noh, kas tulete ju warsti?!” hüüdis William jälle tulejatele meelega kurjal häälel wastu. „Kus teil jalad on, teie laisad loomad!” Aga siis kummardas ta kuninga kõrwa juurde ja sosistas: „Julgust, armulisem herra, ärge näitke Jumala pärast kartust, — kõik läheb siis hästi!”

Oma kartust alla rõhudes, tähendas kuningas paljalt pääga ja oli wait. Aga William käskis nüüd jälle waljuste, nii et wäljasolejad seda kuulda wõisiwad: „Astuge siia, John tõisele poole ja sina Thomas tõisele poole wända juurde, — pöörge aega mööda ja ühel wiisil ja ärge laske mitte käest wahest lahti! Noh — nüüd!”

Ettewaatlikult ja aega mööda hakkasiwad põgenejad töösse ja aega mööda langes sild alla ning ulatas üle kraawi tõisele poole. Kohe sõitsiwad ratsamehed üle silla õue pääle ilma et mõlemaid töömehi tähele oleksiwad pannud.

„Mispärast olid sa silla üles tõmbanud, mees?” müristas nüüd päälik, nimega Evans, walitseja wastu.

„Oi herra!” wastas William kartuseta, „teie näete ometi, et Boscobel House päratu kohas seisab ja kõik töölised enamaste wäljale on läinud. See oleks nüüd paras aeg warastele ja kelmidele mõisasse tungida. Aga üles tõmmatud sild hoiab niisugusid palumata wõeraid eemale!”

„Aga meelepäralisi wõeraid wõtad sa hää meelega wastu,” ütles päälik terawaste walitseja otsa waadates — „kas ei ole nõnda?”

William tegi üsna totra näu ja ütles imeteledes rumaljulgelt: „Teada muidugi, herra, kes mulle meele järel on, seda ei hakka ma ometi ära ajama!”

„Ja nõnda on ka wist selle wõeraga lugu, kes täna hommiku siia tuli?” — wastas päälik kurjaste walitseja otsa waadates. „Ära salga mitte,” ütles ta ähwardades edasi, kui William wäga imeteleja näu tegi, „sina hoiad kuninga poole ja wõeras, kellest ma räägin, oli — kuningas ise!”

— 38 —

„Kumngas!?” hüüdis William wäga hästi imekspaneja häälega ja palega, „teie arwate teda siin olewat?”

„Ära salga mitte, koer!” hüüdis päälik. „Kõik märgid tunnistawad, et tema, keda täna ööse siin lähedal taga aeti, siia poole on tulnud!”

„Teie eksite herra,” ütles nüüd William Penderel kindlaste, „praegu ei ole pääle minu wenna Richardi ühtegi wõerast majas!”

„Ah nii, — wõi wend? No muidugi!” hirwitas päälik, arwates et see wennaks nimetatud wõeras kuningas ise on. „Noh, eks sa ei näita seda wenda, ma olen üsna himuline teda tundma õppida. Kus on siis su auus isand wend?”

Williamil oli hää meel, et ta pääliku tähelepanemise wale teele oli juhtida jõudnud. Nagu wälk tuli temale mõte seda wale arwamist weel enam kuninga kasuks kaswatada. Ta näitas ennast üles, nagu ehmataks ta wäga ja laskis ohwitseri weel kord seda sama küsida ja wastas siis kogeldes, ta ei teada, kus ta wend praegu wiibida, — wõimalik olla, et ta ju ära läinud.

See kogeldaw kõne kaswatas muidugi Evansi arwamist: see wend on kuningas ise. Tema käskis nüüd üht jagu soldatid maja läbi otsida ja seadis kaks meest silla pääle wahiks, et keegi wälja ei pääseks.

„Edasi nüüd, koer!” hüüdis päälik Williami poole pöördes, „ajawiitmine ei aita sulle midagi, wii mind nüüd majasse, ja selle mehe peidupaiga juurde, keda sa wennaks hüüad!”

William tegi paha pale ja mõtles nagu järele. „Olgu siis, herra,” ütles ta wiimaks, „siis tulge mu järele, ehk ma küll ei tea, mis teie minu hääst wennast tahate, kes wististe midagi ei ole teinud, mis eest ta peaks ennast ära peitma!”

„Küll meie näeme!” wastas Evans natukene karedalt. „Pea nüüd suu ja tee, mis ma sind käsksin!”

William oli sellega rahul ja sammus maja poole. Aga ukse ees pööris ta weel kord ümber ja hüüdis mõlematele silla ligidal seisjatele sulastele sõideldes: „Mis teie ikka weel sääl seisate ja wahite, teie laisad? — Kas teil paremat teha ei ole, kui soldatid wahtida? Ruttu tööle!”

Nagu pool wastu tahtmist läksiwad mõlemad kärada saanud mehed jälle poolele jäetud töö juurde.

Aga William saatis pääliku tuppa ja tahtis teda oma wenna juurde wiia, keda ta tema nõuu järele kuninga asemel pidi wangi wõtma. Tema lootis, et wahest päälik kuningat

ei tunnud. Ja kes teda paljalt päälis kaudu ja jutustamise järele oli tundma õppinud, wõis wäga häste, ehk küll Richard palju tugewam ja suurem oli, teda siiski tema kulla karwa juuste ja siniste silmade pärast kuningaks pidada. Need oliwad awalikud tunnismärgid, mille järele kuningat taga otsiti ja millest need teda ära pidiwad tundma, kes teda näinud ei olnud.

Ja tõeste tuli õnn Williamile appi: see päälik ei olnud Kaarlit II. iialgi näinud, niisama wähe tema soldatid. Pääle selle oli Richard köögis läbi akna oma wenna ja pääliku kõnet päält kuulanud ja wiimastest wenna sõnadest tema nõuu märkanud. Sellepärast oli ka tema omalt poolt walmis päälikut tema eksituses kinnitama ja selle läbi kuningat päästma. Tema pani köögi ukse lukku, nagu tahaks ta otsijate eest ennast ära peita.

Wiimaks, kui keller ja tõised maja ruumid läbi oliwad otsitud, ligenesiwad soldatid Richardi pelgupaigale. Käredal häälel nõudsiwad nemad sisselaskmist, aga alles siis, kui nemad ust oliwad lubanud puruks lüüa, tegi Richard ukse lahti ja astus päälikule toredaste, kergeste pääga terwitades wastu.

See Richardi kawalus kinnitas täieste pääliku mõtet, et kuningas tema ees on.

„Andke ennast wangi, herra!” ütles ta sammu edasi astudes ja auupaklikult kummardades. „Teie olete minu wang!”

Richard pani käed risti rinna üle ja andis pääga märku, et ta rahul on. Aga William, kes rõõmuga oma nõuu nägi korda minewat, näitas üles, nagu oleks ta wäga ehmatanud ja palus Jumala keeli tema süüta wenda lahti lasta. Aga Evans tähendas temale wihaselt, et ta suud wõida pidada, tema teada paremast, mis linnuke see wend olla.

Päält naha murelikult jäi William wait. Tema nõuu oli täieste korda läinud. Tema tõendas weel mitu korda, et see tema wend olla, et keegi temale pärast süüks ei wõinud anda, miks ta päälikut tema eksiteelt õigele teele ei juhatanud. Richard märkas oma wenna tarkust ja wõttis nõuuks ka enesest seda süüd ära pöörda, miks ta päälikut tema eksitusest ei päästnud. Tema tõendas sellepärast ka kord, et ta mõisa walitseja wend olla. Nüüd ei wõinud keegi temale pärast ütelda, et ta meelega ennast kuninga asemel on wangi annud, kinniwõtjaid selle wale usu sees hoides, tema olla kuningas. Tema märkas, et see ütelus päälikut omast arwamisest enam ei saaks ära eksitama, sest selle usaldus oli ju liig kindel.

„Herra,” ütles Richard sellepärast julgeste, „see mees räägib sula tõt: mina olen tema wend!”

Päälik raputas paad. „Mina pean teid siiski paluma ühes tulla,” ütles ta auu pakkudes, sest ma ei arwa ennast mitte eksiwat. Aga kui see ka peaks olema,” lisas ta naeratades juurde, „siis saate lühikese aja sees jälle lahti!”

Richard laskis pää nagu mõtetes alla. Aga pea tõstis ta jälle püsti ja ütles allaheitlikult:

„Olgu siis. ma ei pane pikemalt wastu, — läheme siis!”

Ja kuninglikult sammus ta soldatite ees trepist alla õue pääle.

Siin käskis päälik Evans arwatud kuningale oma hobuse ette tuua ja tõisi ka hobuste selga istuda.

Kergelt kargas Richard sadulasse, — ta oli enne hobuste wäe pääl teeninud.

Päälik naeratas. See wiis ja kombe, kudas wang hobuse seljas istus, oli tema arwamise järele uus tunnistus, et ta tõeste kuningas on. Aga wiimase kahtluse kautamiseks tahtis ta proowi teha. Ta hüüdis mõlemad sulased, kes puuriida juures sae ja kirwega töös oliwad, enese juurde.

„Sina sääl,” pööris ta ennast Karlessi poole, „kes on see mees siin hobuse seljas?”

Kareless raputas pääd. „Ei mina tea, herra!” wastas ta.

„Ja sina, jõmpsikast’ küsis nüüd Evans kuningat.

Wastaste tundmustega waatas Kaarel II. tunnistades õiglase Richardi otsa.

„Ma ei tunne teda!” ütles ta wiimaks selle maa jau keele murdes, mida ka oberst oli katsunud järele teha.

Rahul olemise naeratus wälkus üle pääliku pale. Nüüd oli kindel, et wang mõisawalitseja wend mitte ei olnud, sest muidu oleksiwad teda sulased pidanud tundma. Ta arwas kaksipidi mõtlemata kuningat oma wangis olewat.

Rõõmsas tujus andis ta käsku ära marssimiseks ja mõtles metsawalitseja kõrwal sõites suure palga pääle, mis teda tema arwamise järele ootas. (Järg jääb tulema.)

II. Puumurdja.

Arwamata Lõunamaa taimedest on üks iseäranis oma elu-ülesande poolest wäga tähtjas. See on puumurdja (Ficus dentroica), wiigi-puude seltskonnast. Wenedsueela rahwas on temale selle nime (nende keele järele Mata palo) annud, sest et tema töö ei näita muud olewat, kui kõiki tõisi taimi, mis tema lähedal on, ära hukata.

Puuseemneid kannawad tuul ja linnud laiali. Kogemata leiab ka selle taime seeme, kellest jutt on, kas tuule tiiwul wõi mõnel tõisel wiisil edasi kantud põlises metsas parajat paika ja tärkab maa seest üles. Ta on hakatuses wäga näutu, wäikene taimekene, kelle warrekesele kämlelaiused lehed külge kaswawad. See warrekene toetab ennast lähedal seiswa metsa kangelase külge, mis aimatagi ei wõi, et see wäikene taimekene temale, kelle latw 200—300 jalga maast kõrgel kõigub, omal ajal otsa saab tegema ja nii tänu asemele määratu suurt tänamata meelt üles näitama. Ja ometi on lugu nii. Wäikene taim sirgub ruttu, ennast tapuwäänja kombel tugewa toetaja ümber mässides, pikemaks ja pikemaks, kuuni ta puu latwa on jõudnud. Ta ajab ka kõrwalisi harusid wälja ja punub petetud puu halastamata wõrgu sisse, nii et sellel pääsemist ei ole.

Ta tõmbab ennast kõwaste tüwe ja okste ümber kokku, nii et puul wõimata on edasi kaswada, miska ühtlasi tema kõdunemine algab.

Wägewa, rohkete lehtede ehtes paistuwa metsa kangelase latw hakkab kõikuma. Ju langemad mõned suured oksad kõige waenlasega tükis maha. Tugew tüwi paneb weel mõni aeg Mata palo ümberwõtmisele wastu, aga siis langeb ka tema kõdunenud kokku. Nagu luu hunik, paistawad üle jäänud puu jaud meile silma, mis aga ka wiimaks mullaks saawad. Kui puu-ohwer, kes oma waenlast ühtlasi toetas, langenud on, siis ei ole ka mõrtsukal enesel enam pikka eluiga; kui ta mitte oma saagihimulisi käsi jälle mõne ligidal seiswa puu külge ei saa ajada, siis langeb ka tema aega mööda surma sängi.

„Kui mina,” kirjutab üks reisija, „põlisest metsast läbi tungisin, nägin ma sagedaste niisugust imelist kuju, kus mõni suur puu, nagu purikas wõrgus, wangis seisis. Mitte ilma paha meeleta ei waatnud ma puumurdja ärahäwitajat tööd,

kudas tema toredat põlise-metsa kuningat, mis palju aastaid tuulele ja tormile oli wastu pannud ja metsa ehteks olnud, ehk mõnda sirget palmipuud surmale saatis.

Kuhu aga Mata palo seeme kogemata kulub, kas mõne müüri kõrwa wõi mõne tõise asja lähedale, mis temale tuge wõib anda, kohe saadab ta oma okse oma kandjat ära hukkama. Ja kui see taim lausa wälja pääl tärkab, kus temal ühtegi tuge ei ole, sääl saab ta iseenese mõrtsukaks, sest ta oksad mässiwad tõise tõise ümber ja teewad nõnda iseenesele otsa.

III. Fonograhwi ülesleidja

Mõlemad mööda läinud aastad saawad teaduseloos oma ülesleiduste pärast unustamataks jääma. Telefooni, fonograhwi, megafooni ja mikrofooni ülesleidmine häälte piirkonnas on inimesele hääle üle suurt wõimust annud. Telefooni abil wõib inimene mitme wersta taga tõine tõisega päris häälel juttu ajada; fonograhw wõib iga räägitud sõna wõi laulu aastate kaupa ülewel hoida, nii et pärast inimese surma weel tema häält ja kõnet wõib kuulda; mikrofooni läbi wõime häälesid kuulda, just nagu meie mikroskoobi läbi asju näeme, mida paljas silm ei seleta. Näituseks kuuleme mikrofooni abil kärblase käimist ja lille õie tolmukellukese lõhkemist, kui ta oma tolmu ema-õiejau pääle puistab Aga kõige imelisem neist leidustest on fonograhw, sest et tema läbi niisama häält kinni wõib pidada ja jäädwaks teha, nagu fotograhwi läbi inimese ehk asjade kuju. Ja kuna päewapildi juures inimese karw mitte täieste näha ei ole, annab fonograhw inimese häält ehk muid häälesid ja toonisid karwa päält nii kuulda, nagu ta neid häälesid wastu wõttis, hoolimata sellest, et temal ei keelt ega hambaid ega kurku ei ole. Ta pää-jaud pole muud kui metallist, õrn trumminahk, mis häälesid wastu wõtab, ja nõel, mis üle ühe tinapaberi käima pannakse.

Selle mehe elulugu, kes fonograhwi on üles leidnud, on niisama imekspanemise wäärt ja lihtsas, nagu tema ülesleidus ise. Thomas Elva Edison, fonograhwi ülesleidja, on niisugune mees, kes oma täit teadust iseõppimise läbi on kogunud. Ameerika-maal, Ohio maakonnas on ta Küünla kuul 1847 aastal sündinud. Poisikesena oli ta ühes raudtee jaa-

mas seitungi lehtede müüja. Oma agaruse läbi jõudis ta pea tõistest seitungikandjatest poistest ette, nii et tema pea selle terwe raudtee ainuks peremeheks jäi. Tema oli luba saanud, rongidega ühes jaamast jaamasse sõita. Aga mõne aja pärast tuli tal mõte ise ajalehte wälja anda, sest sagedaste pidi ta ilma asjata jaamades wiitma, kui seitungi numrite ostjaid ei olnud. Mis wiisil ta oma nõuu tõeks tegi, see on jälle wäga isesugune. Tema palus raudtee walitsuselt luba üht wana wagonit, keda reisijad ei pruukinud, sest et ta ju halw oli, tarwitada tohtida, sest ta tahta rändawat trükikoda sinna sisse asutada. Häämeelega anti temale palutud luba. Edison ostis enesele ühe wana kõrwale heidetud kiiruspressi (trükimasina), mida ta wagoni sisse üles seadis. Ühe jau trükitähti oli ta ju enne walmis muretsenud ja ka ennast trükkimises harjutanud. Nüüd andis ta ühe wäikese sõnumetooja, oma raudtee nime all, wälja, kus kõik uudis, nagu õnnetused ja mis muidu reisijatel tarwis ehk armas oli teada saada, sees seisis. Seda lehte osteti wäga palju, nagu Amerikamaal iga uus asi hästi edeneb. Kuulus ingenieur*) (loe inshenjöör) George Stephenson oli praegu sääl maal Montreali ja Canada raudteed ehitamas ja sai Edisoniga tutwaks. Ta pani mehe agarust, tundmist, teadmist ja iseloomu imeks ning laskis terwe sõnumetooja numri enese jauks üksi trükkida, et selle läbi noorele mehele teenistust anda.

Edison täiendas aega mööda oma ajalehte igapidi. Mitmed suuremate ajalehtede kirjutajad seaiwad temaga tutwaks ja lasksiwad oma lehtede sisse tükkisid kirjutada ja sõnumid saata. Selle läbi sai ta telegrahwiga tutwaks ja wõttis nõuuks, tema läbi sõnumete saatmist ja wastuwõtmist täieste ära õppida. See sündis. Ja nõnda oli Edison ühel ajal ajalehe toimetaja, trükkija ja telegrahwi ammetnik, kunni talle wiimne tallitus Stratfordis, Canada maajaus, hää palga eest üksi kätte pakuti, nii et ta esimest kahte wõis maha jätta. Ja weel ei olnud ta enam kui seitseteistkümmend aastat wana.

Selles ammetis oli ta waheldades Cincinnatis, Indianopolis, Loisvilles, New-Orleanis, Bostonis ja New-Yorgis tegew. Teenitud raha eest muretses ta enesele elektromagneti masinaid, kellega ta katseid tegi ja oma mõtetes wälja arwatuid plaanisid püüdis ilmsiks muuta. Nii leidis ta Indianopolis ühe riista üles, mis ilma inimese abita, kui ta aga

__________

*) Ingenieur — sõja- ehk kindluste ehitusmeister; masinameister.

korda oli seatud, soowitud ajal raudtee rongidele märku andis. Aastal 1865 leidis ta Cincinnatis nõnda nimetatud „dupleks süsteemi” üles, mis läbi ühe telegrahwi traadi läbi ühel ajal wastastikku sõnumeid wõis saata.

Hakatuses naereti tema leiduste üle, pilgati ja teutati teda; päälegi takistati sagedaste tema tööd. Iseäranis oliwad mitu kord nimelt tema ülemad ta wihasemad wastalised, sest, kes andis temale luba neid wanast wedelemisest oma leiduste läbi üles äratada? Teda ähwardati ja rõhuti igal wiisil. Aga wiimaks tuli tund, millal Edison oma laitjaid ja kiusajaid korrapärast häbistada wõis. Otse kaheksa aasta eest oli New-Yorgi rahaturul suur kihin ja kahin. Kulla hind pidi iga tund igale poole linna ja mujale teada antama, ja seda toimetas rahaseltsi telegrahwi walitsus. Aga nüüd oli korraga ühel päewal telegrahwi-masin katki läinud. Missugust suurt segadust ja kahju sõnumite saatmiste wiiwitus wõis tuua, seda teadis iga mees. Keegi ei leidnud abi, keegi ei teadnud nõuu, kunni Edison, kes siin telegrahwi ammetnik oli, luba palus masinat korrale seada. Jällegi oli naer ta esimene osajagu. Aga häda sundis ülemaid ometi temale palutud luba andma. Mõne minuti pärast oli masin jälle korras. Selle eest wõttis Edisoni nimetatud rahaselts weel sellsamal päewal suure palga pääl teenistusse. Nüüd käis ta käsi wäga hästi. Ta tõusis aste astmelt kunni „Western Unioni” (kõige suurema Ameerikamaa telegrahwiseltsi) telegrahwide pää-walitsejaks. Oma uute ülesleiduste eest, mis nüüd nagu seened wihma järel maa seest tärkasiwad, sai ta otsata palju raha, nii et ta wähe aastates rikas mees oli. Ta ostis, ise paljalt kolmkümmend aastat wana, ühe mõisa Pennsylwaania raudtee ääres, 24 p. k. New-Yorgi linnast kaugel, ja asutas sinna ühe laboratooriumi wõi töötua, kus tal 12 tugewat meest päiwiti tööd teewad ja tema mõtteid ja plaanisid korda saadawad.

Edisoni teaduslikud tundmised pole mitte suured, ja matemaatikat ei wõi ta sugugi sallida, aga uued mõtted woolawad jõe wiisil tema pähä, mida ta kohe igapäewaseks eluks teab tarwitada. Kui ta ühel päewal telefooniga mõnda katset ette oli wõtmas, sai ta sõrm ühe liikuwa mekalli-pleki läbi, kelle külles üks teraw nael seisis, haawatud. Korraga käis mõte ta pääst läbi, et hääl peab jõudma seda mekalli-plekki enam ehk wähem selle järele, kudas hääle waljus on liikuma panna. See mõte tuli temale kesknädala õhtu, — ja ta tegi terwet ööd, tulewast päewa, siis neljapäewast ööd, reedist päewa

ja reedist ööd kunni laupäewa hommikuni wahepidamata tööd. Ja kui ta oma tööga walmis sai, oli — fonograhw walmis. Nüüd heitis ta magama ja puhkas wahepidamata kunni esmaspäewa lõuneni. Ei ole sellepärast ka imeks panna, kui nii agara ja kindla waimuga mehele kõik korda läheb, mis ta ette wõtab. Ülesleidused kukuwad nagu õunad õunapuust tema sülle. Wiimase kümne aasta jooksul on Edison 175 ülesleiduse pääle patendi wõtnud ja 77 jauks patenti palunud. Neist on 20 üsna uut ja tähtsat tema oma ülesleidust; tõised on tõiste ülesleiduste täiendused ja parandused. Esimeste ülesleiduste eest üksi, kelle pääle ta patendid wõttis, makseti temale 1,200,000 dollarit. Ta aastane sissetulek on 130000 dollarit, mida ta jälle üksi uute ülesleiduste pääle tarwitab. Nii on ta pääle fonou grahwi uuemal ajal jälle mittu uut asja ette toonud. Sääon tema aerofoon, kelle läbi ta loodab mere pääl laewu tõine tõisega ühendada. Sääl on mikrofoon, riist, kellega kõige wähemaid häälesid ära wõib kuulda. Ta peab nimelt kõrwutule kuulmise abiks olema, ja wõib pärast terwise teaduskonnas wäga tähtjaks saada. Sääl on edasi üks riist, selle läbi ka kõige wähemad liikumised, näituseks ka niisugused, mis kahe rauatüki kokkulöömise läbi saawad sünnitatud, ära wõib mõeta. Sääl on tasimeeter wõi mikrotasimeeter, kelle läbi wõib teada saada, kui palju raudpulk magnetiseerimise läbi pikemaks wenib ja pärast lühemaks läheb. Üks uuem ülesleidus on fonomeeter, mis tema häälte piirkonna leiduste hulka tuleb arwata. Edison on oma katsumiste juures tähele pannud, et inimese hääl mõjudust wõib sünnitada, mis palju suuremad on, kui üleüldse arwati. Selle hääle wõimu ja mõjuwuse nähtawaks näitajaks leidis Edison ühe uue riista üles, mida ta fonomeetriks hüüab. See riist on üks häälekarikas, kelle pääle trumminahk, nagu telefooni ja fonograhwi juures, on põnewile tõmmatud. Selle naha ligi suud hoides räägitakse nüüd karika sisse, mis läbi see trumminahk liikuma saab pandud. Kunstlikkude masinate ja rataste läbi saab selle liikumise läbi üks jõuuratas käima pandud, mis kergeid masinaid, nagu õmblusmasinaid ajada jõuab. Kas ei ole ilus mõte, kui pärast rätsepad ja naesterahwas paljalt laulu läbi õmblusmasinat ümber ajada wõiwad?

Aga kõige tähtsamaks tõutab Edisoni kõige uuem ülesleidus saada, s. o. kunstlikult sünnitatud elektritule walgustamise nõuuks pruukimine. Edison tahab oma ülesleiduse läbi wõimalikuks teha, et ekktri säde soowitud suuruses wõib sün-

nitatud ja wask traatide mööda igale poole saadetud saada, kus walgust tarwis on, just nagu nüüd suuremates linnades gaasiga tehakse. Aga Edisoni tuli peab wiis kord heledam ja pääle selle wiis kord odawam olema. Wäikese sõrme rõhumine peab jõudma tuld süüdata ja kustutada. Kus siia maale iial gaasituld, olgu kas uulitsate walgustamiseks, wabrikutes, töötubades, elumajades tarwitati, sääl peab edespidi elektri tuli põlema. Tõeste, see mõte on otsatu suur ja niisugune leidus saaks ilmatu suurt kasu tooma. Aga nimelt sellepärast kahtlewad mitmed õpetatud mehed Edisoni leiduse kohta ja arwawad tema tuld wiis korda kallima saawat, kui gaasi tuli on. Siiski, Edison ei hooli sellest, waid ütleb aga, nemad saawad kõik nägema, et lugu nii on, nagu tema ütleb. Ta tahta enne igas tähtsamas riigis oma ülesleidust patentide läbi kaitsta, siis saada ta teda täieste awaldama.

Mööda minnes nimetame ka, et Edison ühe tindi pimedatele on üles leidnud. Sell tindil on omaduseks, et nii pea kui ta ära kuiwab, siis kiri kohe kõrgemale tõuseb, nii et sõrmedega tähtede kuju wõib ära tunda. Selle tindi abil wõiwad ka pimedad pimedatega kirjasid wahetada.

Maailma suureks imekspanemiseks ei saanud Edisoni fonograhw Parisi maailmanäituse pääl 1878 ühtegi kiitusekirja ega auuhinda. Auuhinna andjad ütlesiwad seda ülesleidust tühja mänguriista olewat.

Aga seda ei pannud Edison tähele, waid usub kindlaste, et tema fonograhwil kuulus tulewik saab olema. Ta on ühe fonograhwi walmistanud, kelle sisse terwe jutt, mis 50,000 sõna pikk on, peab räägitama ja siis ülewel hoitud saama.

Edison on praegu kolmkümmendkaks aastat wana. Ja et inimese jõud tööga ühes kaswab ja töö meistrit õpetab, siis ei ole praegu mitte ette ära näha, kui kaugele tema leidusrikas waim wiimaks tungima saab, sest tema pääsiht näitab järgmine Ladina keeli salm olewat:

Quo non ascendam? Labor imprbus omnia vincit s. o. Eesti keeli: Kuhu ma ei wõiks üles tõusta? järelejätmatu töö wõidab kõik ära!

IV Hõiskage Issandale!

A. Piirikiwi.

Hõiskage Issandal’, wäärdmata wägewad waimud!

Hüüdke ta auustust ülewel kõrguste keskes!

Taewaste kõrgused kinnitas Issanda käsi,

Merede sügawus sündis Ta wägewal sõnal.

Hõiskage Issandal’, arwuta taewaste tähed!

Päikeste päiksed, oh laulge ta nimele kiitust!

Rahulik rada teil rajatud kauguste kaisus,

Imelik hiilgus teid ilmutab ilmade otsas!

Hõiskage Issandal’, laksuwad merede lained!

Koledast’ kohisew meri, Tal kuuluta auu!

Kõrguste hiilgawa trooni pääl istub su Looja,

Walitseb wägewal käel kõik ilmade ilmad.

Hõiskage Issandal’, määratud mägede otsad!

Orud ja ojad, oh hõiskage Isale auu!

Kewade kenadus ehitab hellaste mäge.

Elu ja ilu end’ ilmutab orus ja ojas.

Hõiskage Issandal’, rahwaste keeled ja meeled!

Kiitke ja laulge Sell’ kiitust, kes wägew ja suur!

Looduse kaewud Ta kauniste katnud te’ silmil,

Walguse walendust saadab ta warjusid wõtma.

Hõiskage Issandal’, hõiskage wagade wainud!

Õndsamais õuedes hõiskage Temale auu!

Kõrgemas kooris Tal laulage lõbusat laulu!

Oh, kas te’ jõuate kõrgeste kiita ta nime?

Hõiskage Isal’, kell’ elu on, igawest’! Aamen.

Hõiskage Issandal’, ülemad walguse waimud!

Walgus ta silmade waade, tuli Ta palge paiste.

Hõiskage Issandal’, igawest’! Aamen.

V. Atlandi mere kaabeli saladseud.

„Minu töötuba on mu noortele tutwatele ikka armsaks lahutamise kohaks olnud,” kujutab üks loodusetark, „kus nad häämeelega wiibisiwad. Ja selleks oli neil küllalt põhja, sest mõnda nägemise wäärt asja leidsiwad nad sääl sees ja mõnda mõnusat õpetust saiwad nad mu suust kuulda. Tua seinu ehtisiwad mitmed kallid pildid ja jahisaagid. Pääle hulga raamatute oli mul hulk tähtsaid asju, mis reisijad ja mere-

mehed mulle oliwad kinkinud. Kõik seisiwad mahagonipuu kappides. Tõiste asjade hulgas on sääl ka lendaw-kala hõbekarwa tiiwad, Lõunamerede saarlase ära kihwtitud nooled, mõned krokodillide ja haikalade hambad, ühed ja tõised tükid hukka läinud laewadest ja pääle muude ka weel kolme tolli pikkune, jäme, tõrwatud köie ots näha.

Sell wiimsel asjal ei ole küll päält näha ühtegi kenadust, ei näita ta ka tululine olewat.

Aga kui meie teda ligemalt läbi waatame, siis äratab ta wististe meie tähelepanemist suuremal mõedul, kui hakatuses arwasime. See köis on keskelt läbi umbes kolm cm.*) (loe: 3 centimeetrit) paks. Köie keskel näeb silm seitse läikiwat wask traati, kelle alumiseks katteks guttapertsha,**) puutõrwa ja waigu tumetõmu segu, on. Päälmiseks katteks on 12 raudtraati, kelle ümber kanepi kiuud on mähitud. Kanep on tõrwaga joodetud, nii et ta wet läbi ei lase, ja raudtraadid on galwaniseeritud, mis neid roostetamise eest hoiab. Lugejad wõiwad nüüd ise umbes arwata, kui kõwa niisugune köis on ja ka wahest tema tarwidust ära mõista.

Iirimaa lääne rannas, Atlandi mere ääres on wäikene sadama linn Walentsia. Tema wastu üle mere seisab New-Foundlandi saare pääl wäikene, tormide eest kaitstud merekäär, nimega Hearts Kontent. See jagu merd mõlemate nimetatud kohtade wahel on küll wahest kõige rahutum terwe maakera pääl, sest ühte wiisi möllawad sääl tormid ja tuuled, nii et ka ise päikse pööri ajal, millal meri omast mässamisest puhkab, siin rahu puudub. Mere sügawus on selle wahe pääl mõnes kohas kolm Inglis penikoormat ehk 4½ wersta.

Need mõlemad kohad — Walentsia Iirimaal ja Hearts Kontent New-Foundlandis, — mõlemad peaaegu kakstuhat penikoormat tõine tõisest kaugel, on praegu sideme läbi ühendatud, mis meile wõimalikuks teeb iga silmapilgul Amerika maalt sõnumid saada ja sinna saata. See side on esimene Atlandi mere kaabel wõi mere telegrahw, kelle otsast see tükine oli lõigatud, millest enne jutt oli.

__________

*) 100 cm. = 1 m. (meeter) = 3 jalga 3½ tolli.

**) Guttapertscha on Malaia keeli nimi ja tähendab ühe (Ida-India mere saarte (Borneo ie.) pääl kaswaja) puu kõwaks kuiwanud sahwti. Puu raiutakse maha ja lastakse wedelik wõi sahwt wälja jooksta, mis siis kõwaks läheb nagu waik, aga sooja läbi jälle pehmeks wõib tehtud saada.

Wask on üks kõige paremaist elektriwäe edasi saatjatest, sellepärast on need traadid kaabeli ks’kpaigas sellest metallist. Aga ka wesi saadab wäga hästi elektriwäge edasi, sellepärast peawad need wasktraadid wee eest hoitud saama; sest muidu läheks elektriwägi ära wette laiali ja mitte sinna, kuhu teda saata tahetakse. Guttapertsha on ollus, mis elektriwäge edasi ei saada. Sellepärast pannakse teda wasktraatide katteks. Aga kaabelile suuremaks tugewuseks mässitakse tõrwatud kanepiga raudtraadid wasktraatide katte ümber. Nüüd on kaabel täieste walmis.

Seda nõuu, niisugust telegrahwi Atlandi merepõhja panna, wõttis kõige esite üks Ameriklane. Muidugi oli inimesi küllalt, kes selle üle naersiwad ja seda wõimatuks asjaks tunnistasiwad. Kudas wõis peenike, kakstuhat penikoormat pikk köis kõikuwa laewa laelt mere põhja lastud saada, ilma katkemata? Atlandi mere põhi oli mõnest kohast 210, aga mõnest 2050 sülda sügaw. Ju selle läbi pidi kaabel liig winna tõmmatud saama ja katkema. Suured mere loomad ja mere woolamised wõisiwad teda ära rikkuda ja puruks kiskuda. Ja weel enam oli karta wask juht-traatide katte rikkumist, sest peenikese nööpnõela pää suurune auk guttapertsha katte sees rikkus terwe kaabeli ära. Nii rääkisiwad inimesed ja kahtlesiwad, otse kui palju aastate eest Watti ja Stephensoni leiduste juures. Aga nagu Watt sellest hoolimata auru-masina ja Stephenson lokomotiwe (raudtee-ruuna) üles leidis, nii leidis Kirus Field merealuse telegrahwi, mis Euroopat Amerikaga pidi ühendama.

Ju aastal 1854 oli Fieldil nõuu Uut Shotimaad New-Foundlandiga telegrahwi läbi ühendada. Sellest tuli ta mõtte pääle, kas mitte wõimalik ei saaks olema Iiri ja New-Foundlandi wahelt ka niisugust ühendajat panna. Seda wahet käisiwad üks osa kiirus posti-auru laewu ja nende pärast iseäranis oleks seda wäga tarwis olnud laewa ärasõitmise ja pärale jõudmise teadaandmiseks. Field pidas esite oma lähemate sõbradega selle üle nõuu ja heitis wiimaks nendega seltsisse nimega „New-York, New-Foundland London Telegrahw Company” kokku. Selle seltsi liikmed oliwad need mehed, kes sellele, suurele mõttele teed tasandasiwad ja kelle abi läbi mõte tööks ja tõeks sai tehtud. Ilma nendeta oleks wahest palju aastaid mööda läinud, enne kui keegi jälle selle mõtte täitmise pääle oleks mõtelnud.

Töö oli kallis ja raske. Kui sõbrad koha üle, kuhu kaabel tuli panna, ennast ühendanud oliwad, pidi kõige päält see jagu mere põhja läbi waadatama ja puhastatama. Mere sügawus sai mõedetud ja mere põhi läbi katsutud. Wiimaks pika aja järele oli kaabeli panemiseks tee leitud ja tehtud. Nüüd seati mitu suurt laewa kaabeli koormaga walmis ja saadeti kaabelit panema. Aga kaabel oli liig kõhn, kehw wägewate laenete möllamiste wastu. Ta läks katki ja otsa ei saanud enam kätte. Aga wäikene seltskond mehi ei kautanud sellepärast julgust, ka siis mitte, kui ka tõine katse niisama nurja läks. Juba oli sadatuhandid rublasid ära kulutatud, aga siiski saatsiwad nad laewad kolmat korda kaabeliga merele. Mõlemad esimesed korrad oliwad mõnda puudust nende töös ja masinate juures awaldanud. Need saiwad ära parandatud ja kolmas katse ette wõetud. Aga ka see läks luhta. Siiski iga korra ajal oliwad nad sammu oma sihile lähemale jõudnud.

Katsumiste läbi palju targemaks saanud wõtsiwad nad neljat korda uut katset ette. Laew „Great-Eastern” oli selleks wälja walitud. See mehike oli ja on ka ikka praegu alles kõige suurem laew maailmas. Tema pikkus on umbes 115 sülda ja laius 14 sülda (p. 212 m. l. 26 m.) ning turja pääl jõuab mehike oma 22,000 tündrit kanda, nii et ei ole uskuda, kas ise Kalewi poegki suuremat koormat suutis selga wõtta. Enne oli nimelt laewa liikumise läbi tormises meres mitu korda köis liig põnewile saanud tõmmatud ja oli selle läbi katkenud. Aga Great-Eastern ei olnud laastuks ja ei lasknud ennast ka mere laenetest liig kõwaste raputada; ta ei pannud neid suuremat tähelegi. Tüüri lähedal oliwad tema pääl kolm suurt rauast tehtud toobrit. Iga ühe sees oli oma jagu kaabelist ja kokku kõige kolme sees 2373 penikoormat, mis oma 500,000 leisikat raske oli. Suuremaks reisiks oli mehe wiisi moona kaasa wõetud: 20,000 t wärsket liha, 500 sulgsabalist, 114 elawat lammast, 8 warsa, üks lüpsilehm ja 80 tündrit jääd.

Kaabeli maapooline ots on paksem, kui merepooline. Selle laskis üks wähem aurulaew põhja. Ta ulatas Walentsiast 28 Inglis penikoormat kunni ühe tähendatud kohani. Ühel wihmasel Juuli kuu päewal 1866 jätkati see Great-Easterni laewa kaabeliga kokku, ja see suur mees sõudis nüüd New-Foundlandi poole.

Mõni ehk arwab, et kaabeli meresse laskmine kõige lihtsam töö on. Aga ta pole seda mitte. Kakskümmend meest kalewi riides, kellel taskud ja nööbid, niisama saabastes, kellel naelad puuduwad, selles ruumis, kus kaabel seisab, töös. Nende kohus on kaabelit sirewel hoida, kui ta omast raudpesast wälja tõmmatakse, ja pikkuse märkisid walju häälega teada anda, mis kirja pannakse. Iga toobri ääre juures peab kaabel ühest oma jämedusest torust läbi ja siis raudrenni mööda edasi käima kunni laewa ääres seiswa masina juurde, kelle ammet on kaabelit alla lasta ehk üles tõmmata. Sellel masinal on mitmed rattad kelle üle kaabel peab minema. Kõik on nii kunstlikult ära seatud, et kaabelit kiiremalt wõi enam aega mööda alla wõib lasta, wõi kaabeli allalangemist silmapilk üsna ära keelda.

Juba ma ütelsin, et wäikene rike guttapertsha katte sees wõib terwet kaabelit kõlbmataks teha, sest et elektriwägi wee sisse laiali läheks. Sellepärast katsutakse enne kaabeli meresse laskmist weel kord kaabel läbi, kas ta täieste terwe on. Selleks on laewa lae pääl wäikene majakene, kus kõik teaduslikud riistad katsumiseks sees seiswad. Galwanomeeter annab kõige wähemat kaabeli rikkumist teada, ja ühe elektrikella läbi kuulutab seda igale poole laewa pääle kaabeli katsuja ammetnik. Silmapilk pannakse masinad seisma, sest enne peab wigane koht ära parandatama, enne kui ta meresse lastakse.

Suur aurulaew sõitis wiis mere penikoormat tunnis edasi. Kaabel langes aega mööda üle laewa ääre meresse. Sõnumid saadeti maale ja wõeti maalt tulnud teadust wastu. Ilm oli ilus ja mehed kõik rõõmsad. Kolmandal päewal pärast merepoolse kaabeli maapoolse jauga ühendamist jõudis laew sinna kohta, kus mere põhi palju sügawamaks läheb. Siin kohal oli üks endistest kaabelitest katki läinud ja ära kadunud. Kõik masinameistrid oliwad kartes seda kohta ootanud. Õnnelikult oli temast laew üle saanud, kunni korraga 17. Juulil õhtu elektrikella hääl kõiki südameid wärisema pani.

Wihma walas kui uawarrest plaginal wahimeeste nahkriiete pääle maha. Wile tuul ulus waljuste ja mere lained lõiwad wahutades wastu laewa. Great-Eeasterni korstnast tungis musta pilwe sarnane suits ju auur wälja, mis pimedas edasi liikus. Wähe tulesid liikusiwad laewa lae pääl sinna ja tänna ning heitsiwad suuri warju-kogusid, kui madrused laterna tulel üle laewa läksiwad.

Katsumise kambris istus üks teaduse-mees ja oli rahulikult oma galwanomeetriga töös. Selgeste wõis kaabeli korra-

list allalangemist laewa tüüri kohal kuulda, mida ühe wäikese kellakese korraline hääl teada andis.

Äkiste kargas teaduse-mees omalt istmelt üles ja pani elektrikella hüüdma. Ruttu pandi masinad seisma ja sinised tuled põlema, kelle walgusel kaabeli sees raudrennis üht sõlme leiti. Kaks teed oli, kudas seda äpardust parandada wõis: kas sõlme wälja lõigata ja siis kaabeli otsa jälle kokku jätkata, ehk katsuda sõlme lahti saada.

Kuna seda wähe ette tuleb, et wanemad meremehed sõlmest, olgu ta ka ise Gordionisõlm, jagu ei saa, siis ei hakatud ka siin mitte ilma asjata kaabelit katki lõikama, waid anti wana merekasside kätte arutada. Need wäänasiwad ja käänasiwad nii kaua, kunni asjaga toimes oliwad. Kaabel oli selle juures üsna terweks jäänud, nii et laew paari tunni pärast jälle oma soodu rahulikult edasi wõis minna. Aga see äpardus sünnitas siiski natukene kartust, sest ta näitas, kui tühjad asjad terwet ettewõtmist wõisiwad nurja saata.

27. Juulil oli Great-Eastern neljateistkümne päewalise reisi järele oma tööd lõpetanud. Tema kaabeli ots ühendati Ameerika poolse maa kaabeli otsaga, mida üks teine laew oli pannud. Mõlemates maailma jagudes oli rõõmu hõiskamine selle üle suur. Ja tõeste ei ole selle töö tähtsus mitte wäiksem, kui üleüldse telegrahwi enese ülesleidmine.

Nii oliwad agarad mehed, kes seda tööd oliwad ette wõtnud, otsata waewa ja mitmekordse töö nurjaminemise pääle ometi kord järjele jõudnud. Lõpetus kroonib hakatust, sellepärast, kes oma ettewõtmise krooni pähä tahab saada, peab järele jätmata ja wästmata omas püüdmises olema.

Üks aasta enne seda oli kolmas kaabel kesk Atlandi merd katkenud. Mõned andsiwad nõuu, seda üles otsida. Ja selleks saadeti weel kord Great-Eastern wälja, üks otsimise nõuu-riist, mis mitme saja õngede samane oli, laewal. See nõuu-riist lasti sinna kohta wette, kuhu, kaabeli ots oli jäänud. Kaks korda, oli ta ju pea wee pinnale üles tõstetud, aga sulpsatas jälle tagasi. Wiimaks kolmandal korral läks õnneks teda täieste kätte saada. Nüüd jätkati tema uue kaabeli otsa ja pandi kunni New-Foundlandini mere põhja.

Laewarahwa rõõm oli otsata, kui must köie ots wee üle nähtawale tõusis. Kõige esite tõsteti ta katsumise majasse ja saadeti tema läbi sõnum Walentsiasse. Selle läbi taheti katsuda, kas kaabel täieste terwe on, sest kui mitte, siis oleks kõik waew asjata olnud. Sõnumesaatja ootas põnewil silmil.

Ta ei tahtnud hakatuses oma kõrwu usaldada, kui, wastus tagasi tulles wäikese kella helistamise läbi oma tulemist teada andis. Kes oleks ka seda uskuda wõinud, et köis, mitu tuhat jalga mere põhjas, jälle üles leitakse! Weel tõine täht anti ja wiie minuti pärast tuli sõnum ise, mis juures kõik, kapteinist kunni kõige alama kokapoisini, rõõmu pärast hõiskasiwad. Praegu on Euroopa ja Ameerika wahel neli kaabelit töös, nii et kumbki maailma jagu silmapilk teada saab, mis tähtsad asjad tõises sünniwad.

VI. Salas y Gomez.

Saksa lauliku Chamisso luuletus.

Ü. p. J. Bergmann.

Salas y Gomez kerkib waikiest merest

Kesk laentest, kalju, paljas, tühine,

On põlend sihil seismast päikse kerest,

On kiwi, kaswust paljas täieste,

Mis marumeres linnud walitend

On rahukindlaks kojaks omale.

Nii meie silmi ees ta näitas end’,

Kui Nuuriku laewal: „Maa on läänes, maa!”

Meil hüüdis mastikorwist kipri wend.

Kui rahnu nägime ju silmaga,

Siis paistsid silma parwed merelinda;

Hulk pesi kalju kaldalt nägin ka.

Suur linnuliha himu täitis rinda;

Ja seati walmis paadid minekulle

Ning ankur hoidis paigal merepinda.

Ka kaasa sõita osaks anti mulle.

Mis jäle näitus ilmus minule,

Kuis wõin, nüüd tahan öelda, kuulja, sulle.

Laew jäeti seisma. Terwelt läksime

All paati. Laewalt ära lodjaga

Wiis kalju poole kibe sõudmine.

Kald tuule all meid tõutas warjata.

Sääl jäime seisma, paadid seuti sinna;

Ja ise nähes maale minema.

Ja kahte jakku nõudsid mehed minna

Ning otsid endil’, ehk küll polnud teesid;

Kuid kalju otsa üles tõtsin mina.

Mu jalgelt linnud waewalt põgenesid,

Sest hirmuda ei teadund nende hingki,

Waid sirgel kaelal waates susisesid.

Sain tipu otsa; aga minu kingi

Sääl palaw kiwi kõrwetas, mill waata

Ma silmi lasksin üle silmaringi.

Ju wõisin kalju suurust kätte saada;

Ja jälle pöörsin ennast üles poole,

Kui ühte nähes muud wõin unustada:

Näen silmapilgul inimese hoole

Ja waimu märki. kõwa kalju sees

Näen tutwaid tähti waatwat oma poole:

Laud wiielkümnel ristil on mu ees.

Kes teab, kes kustund tähti wõtnud teha,

Mill elas kõrwend kaljul siin üks mees?

Ei aru saa! Weel aga selgest’ näha

On jalgtee, mis on teda kautand:

Täht talla all on kustund nii kui eha.

Mäekäär tall’ on sääl puhkepaika ann’d,

Sääl söön’d ta, jätnud munakoori sinna!

Kes on siis, keda kole kõrbe kann’d?

Ja waadates ja kuulates siis mina

Säält mööda kalju tõise tippu tõtsin,

Mis wastu sind, oh päew, mill tõused sina.

Ja kui ma, kes ma ennast üksi mõtsin,

Sain wiimsed kaljuastmed ära käinud,

Ja terwet kääru ära näha wõtsin:

Siis olen kaljul wana rauka näinud,

Saa-aastast juba, kudas mõtlin ma,

Kes, kuda näitab, juba ilmast läinud.

Suur kogu, alasti, pikk oli ta,

Ja habe, juuksed läksid puusadeni

Ta kuiwetanud keha kuuega.

Pääpadjaks kalju oli talle senni,

Ta kahwal palgel rahu, ristil ta

On teinud ehte rinnal’ õladeni.

Ja kui ma hirmund ehmatusega

Tükk aega waatsin suure kuju pääle,

Mul woolas wesi silmast keelmata.

Kui wiimaks, nii kui unest ärkan jälle,

Siis kutsun oma seltsimehi sinna;

Nad kutse pääle astusiwad teele.

Nad kisal tõtsid üle kalju pinna,

Ja astsid ringiks kokku waikseste,

Ja kohkel waatsid üle wõera rinna.

Ja näe! weel liigub, hingab kergeste,

Lööb wäsind silmad lahti, tõstab ka

Pää üles weel kord imewanakene.

Näeb imeks pannes meid ta hirmuga

Ja surnud suuga rääkida weel püüab,

Kuid langeb tagasi: ju eland ta.

Weel elu hoida püüdes tohter hüüab:

„Kõik mööda! Surnud on ta täieste!”

Ja waga palwet suu meil teha püüab.

Sääl seisid pandud ritta kenaste

Kolm kiwilauda kirjal: mulle jäetud

Sai kõrbepoja pärandusele.

Ja mill ma waatan, mis mul osaks waetud,

Mis kirjutatud selges Spaania keeles,

Sai laewalt tükipaugul rutul’ aetud.

Weel laewalt teine, kolmas pauk: ses hääles

Meil’ anti käsku kiire minekulle!

Kuis hingas, sinna jäi ta; nii mul meeles.

Su kannatuse kiwi olgu sulle

Küll rahupaigaks, kui ka mälestuseks,

Oh walupoeg! Sa rahupaika tule!

Sa ihu annad ära kõdumuseks!

Peab igal öösel paistma saama

Su üle ristitähed walgustuseks.

Ja mis sa kandsid, laul saab kuulutama.

Esimene kiwilaud.

Mu süda tundis uhkust, rõõmustust;

Ju waimus nägin kõrgelt oma ees

Koos mina kõige ilma warandust.

Küll kallid kiwa, ilu pärlites,

Küll püüdsin nüüd, mis annab India,

Kuid suuremat ma nõudsin armu sees.

Ja kulda, wara, suure mammona,

Mis wanadus nii oskab armastada,

Ju hallil’ isal’ olin wiinud ma;

Ju ise wõisin rahuliseks saada:

Noort tuleleeki olin kustutand.

Ja mõistsin mõistlik olla, kannatada.

Ei kiiru eest talt sõidelda ma saand;

Ta rinnal järgest’ ennast soojendasin,

Mill oma kät mul kaela ümber pann’d.

Ja õnnistust ma isalt palwetasin;

Ma leidsin taewa omast majast järgest’,

Ep olnud enam, mis ma himustasin.

Nii woolasiwad mõtted minul kergest’.

Ma ise olin puhtel lae pääl,

Ja läbi köite nägin tähti kõrgest.

Ma kergest tuulest tundsin wilu sääl,

Mis purje ajas, et nii kiireste

Ma ‘pole iial sõitnud mere teel.

Üks pauk siis oli hirmuks minul,

Mis kõlas nõrga, laudse maja seest;

Mull’ hädakisa kostis kõrwusse.

Weel teine, kolmas pauk, ja laudadest

Läks pragisedes laew; ja nii kui wälgust

Sai silmapilgul otsa tuulest, weest.

Et olin kadund, tundsin. Hirmust selgust!

Weel wõitlesin ma weega, kuda jõudsin,

Ja nägin oma üle tähehelkust;

Siis tundsin, kuda surma suhu sõudsin,

Ja jälle tundsin, kuis ma tõusin üles,

Kord taewast silmal waata weel ma nõudsin:

Siis kadus jõud ja wõimus laente süles;

Ma surmal’ andsin ennast sügawuses.

Ja saatsin terwist wäiksel taewa külles.

Säal näis, et oleksin ma unestuses.

Ja ‘poleks mulle tõusta enam jäetud,

Ehk küll üks hääl mull’ hüüdis meeletuses.

Ma püüdsin, et see uni saaks mult aetud,

Ja mõtlesin ja waatsin, leidsin ka,

Et olin maal, ep olnud merde maetud.

Kui nii kui surmast suutsin ärgata,

Siis püüdsin kingutippu üles leida,

Et näeksin, mis on minu päästaw maa.

Mu silma meri, taewas wõisid täita,

Mis selle palja kiwi saareks teewad:

Mind ainult sinna lained wõtnud heita!

Kus wiha täis sääl lained kohisewad,

Weel rahnu otsas oli laew mul näha,

Kus kaua nägin laineid teda lööwat.

Mull’ kaugel! — Tuul ning meri jõudsid teha,

Et rahnu otsast läks kõik kaugelle,

Mis tunnistas weel endist laewa keha.

Kuid mõtlesin: ei kaua kesta see!

Ei kaua seltsimehi sina taewa,

Kes enne surma läksid meresse!”

Ei nii! Ei wõeta minu elulaewa!

Sest linnumunad ainu üksina

Mull’ elu pikendawad ning mu waewa.

Nii elan üksi oma hädaga,

Ja kirjutelen üle kiwirinna,

Mis enam kannatlik, kui ise ma:

„Ep ole lootust, et ju sureks mina!”

Teine kiwilaud.

Ma puhte seisin merekaldal waates;

Ju ristitäht mull’ päewa kuulutas,

End’ alla silmaringist wauma saates.

Weel ida seisis paksus pimedas,

End’ hiilgwad lained lasksid weeretada,

Mis kohe tuul mu jalge ette aas.

Mul oli, kui ‘p öö tahaks otsa saada;

Mu kanged silmad seisid mere paal,

Kust päew end’ tõutas warsti ülendada.

Ja pesadelt, kui unes, linnu hääl

Mull’ kostis kõrwa; enam kahwatades

Kui wahukene kustus hiilgus sääl.

Ja wesi lahkus õhust silmawaates,

Ja tähewägi kadus sinasse;

Ma kummardasin palwet taewa saates.

Nüüd astus ise wälja päikene,

Mis annab rõõmu kurwal hingel ka;

Ta poole waatas wäsind pilguke.

Laew! Laew! Täis purjus siia tõttab ta,

Ta lendab tuulel läbi laente pinna;

Weel elab üks, kell olen meeles ma!

Oh Jumal, kudas nuhtled tasa sina!

Kui waewalt olen pattu tunnistand.

Ju andeksandmist, armu saanud mina.

Tood hauast mind: mul elu uuem and!

Mind wiid sa jälle inimeste juure,

Et armu saan, kuis enne tundma saand.

Ja kõrgelt waates üle kalju, suure,

Kuis laewa käik, sain ahastust täis ma;

Et näeksid mind, sest oli suur mu mure.

Laew kaswis ligistade rutuga,

Ja ühes kaswis mure südames,

Kas näeksid pikasilmaga mind ka.

Ei suitsu! purju pole lipuks ees!

Wõin laial’ üksi käsi lautada!

Sa tead, oh Jumal, häda, kus ma sees!

Ja rahulikult wõtsin laewa waata,

Mis täies purjus üle laente tõttis,

Ning tema käiku ergal silmal saata.

Ja nüüd! ja nüüd ! Wõi ehk mu kõrw mind pettis?

See oli wile, siia tuulelt tulnud,

Mis suu mul ahnelt alla neelda wõttis.

Kuis esite, mis ammu ‘pole kuulnud,

Oh armas, kallis inimese hääl,

Mu südant liigutad, mis ammu ‘polnud!

Eks näind nad mind, eks waatnud rahnu pääl?

Nad purje muudawad, et teisite

Seaks laewa teed. Oh Jumal! Oh mu meel!

Kas lõuna? — Jah, nad peawad kiwide

Ja kaljude ümber sõitma, et jääks wette!

Oh lootusraske laew, käi kindlaste!

Nüüd oleks aeg! Oh minu ettemõte!

Oh maake! Jääge! Tulge paadiga!

Sääl tuule all, sääl wõtke katset ette!

Laew sõitis rahul ikka paadita;

Ei näinud luupi laewalt ära sõitwat:

Wist jäi neil minu häda tundmata.

Ja rahulikult nägin laewa sõitwat,

Mis täies purjus üle laente tõttis,

Ja ruumi suurust ennast enam täitwat.

Kui minu silmast kaduda ta wõttis,

Mis teda tühjal merel otsis weel,

Ja nägin, et mind jättis, et mind pettis:

Siis Jumalat ja ennast wandus meel,

Mill lõin ma oma otsa wasta kalju,

Siis möllasin ma hullust’, hirmsast’ sääl.

Kolm ööd ja päewa olin nõnda walju,

Kui keegi mees, kes meelest nõdraks läinud,

Ja wihastasin südames ma palju.

Weel kolmandal mul pisar palgelt käinud,

Ma alles kolmandamal tõusta jõudsin,

Mill küllalt olin nälja piina näinud.

Ja tõustes oma ihul’ toitu nõudsin.

Kolmas kiwilaud

Päew tõuseb idas üles: kannatust!

Ta õhtul läheb looja läänes ka;

Ju päewa teekond teind on lõpetust.

Oh kannatust! Waat! päike käiguga

Pea warju loodis jälle suudab saata;

Üks aasta lõpeb, teine algab taa.

Oh kannatust! Waat! aastad wäsimata,

Kuid enam ristikest ei teinud ma,

Kui wiiskümmend ju wõtnud walmistada.

Oh kannatust! Siin merel üksina

Sa seisad, waatad tühja kaugusesse,

Et laente mängu kaldal kuulata.

Oh kannatust! Las’ tähti taewastesse

Küll joosta, wihma, kuiwa tulla ka:

Sa õpi kannatust! Wiib igawesse.

Küll kergelt tuult ja tormi kannan ma,

Mill paistab paike, pimedust ei ole,

Mill julgus walwab, näed kõik silmaga.

Kuid uni, piin’wad unenäud, oh kole!

Ja enam weel pikk unest waba öö,

Mill ajust tulla keeldu nendel ‘pole!

Mu wahiks seista, nende hirmus töö.

Nad hüüdwad sõnu, — eks see hullust päri? —

Kes andis wõimust teil’? Siit rutake!

Miks tuules lehwid oma juuste ääri?

Ma tunnen sind, oh kärme poisikene!

Ma näen sind, ning mul tardub soontes weri.

Sa oled, keda ise nõudsin enne,

Täis tühja lootust enne aastaid, hallid;

Su haual olen ise kujukene!

Mis kuulutad siis ilust, häid ja kallid,

Tööd, armu, wihkamist? Oh halbike!

Siin olen, mis sa unenäus sallid.

Kas tood neid ette jälle minule?

Oh jäta, naene, ammu jätsin mina:

Nii tuhast tuld weel saadad minule!

Miks silma nii mu pääle tõstad sina?

Häält helinaga, silmawalgega

On surm ju ammn lasknud otsa minna!

Su õõnsast koolja-pääst ei waata ka

Nii armas taewas, mis täis õnnistust;

Ilm hukka läind, mis uskusin siin ma.

Ma üksi olen aja igawust

Siin paljal kaljul eland ülegi

Ja maitsnud üksikuse koledust.

Miks elukujud, seda teete nii

See wasta, kes ju oma surnutelle?

Päew tõuseb, minge mingiks tagasi!

Oh tõuse, päike, kelle paistuselle

Ei jõua öösel waewjad wasta panna,

Ja lõpetust tee hirmsa tapluselle!”

Nad kauwad päewa tõusul üle ranna.

Ma olen jälle üksi. Siiski paha

Päaaju lapsi iial pääst ei anna.

Oh wanad liikmed, eks weel täna taha

Mind alla saata pesi leidma?

Teid panen warsti wiimseks rahuks maha.

Kui teie ei saa minu tahtmist täitma,

Mill waewad möllawad mu ihu sees,

Nälg wiimaks, wiimaks ometi saab wõitma.

Torm soiku jäänud on ju südames,

Ja siin, kus wõidelnud ja kannatanud,

Siin surra olen tõutand paludes.

Sa, kellega ma omast wõitu saanud,

Sa, Issand, keela kõigil ligstamast

Siis, kui weel ‘pole hinge sulle annud.

Siin rahus surra lase oma lammast!

Mis aitaks, kui ma käiks kui surnukeha

Siin üle haude? Keela seda saamast!

Muld ammu juba mattis nende keha,

Kes minu sündimist on teretand,

Must ammu kustund sõnum nii kui eha.

Ma, Issand, kannatand ja alandand,

Kuid kodus käia wõeralt — keela sa!

Ei magusaks koirohust kibe saaud.

Mind lase, Issand, surra üksina

Ja üksi loota sinu armu pääle!

Mu luude pääl’, mill päew end’ lõpetand,

Su ristitähe kuju paistku jälle.

VII. Henry M. Stanley teekond läbi Kesk-Aafrika.

Ju wanal ajal elustasiwad Niiluse jõe saladused inimeste luulewõimu. Et wõimata Niiluse jõe hallikale tungida, seda uskusiwad Roomlasedki nii kangeste, nagu oma Jupiteri. Kui keegi midagi rasket wõi wahest wõimatumat asja ette tahtis wõtta, siis nad ütlesiwad: „Sa püüad Niiluse hallikaid otsida!” ja tähendasiwad sellega, et see asjata waew olla. Ja see Roomlaste wana sõna jäi tõeks kunni meie päewani, kunni kuulsad reisijad, nagu Burton, Speke, Grant, Waker, Livingstone, Cameron ja Stanley enesele oma Kesk-Aafrika reisimiste läbi kadumata auu on teeninud ja Roomlaste wanasõna tühjaks teinud.

Meie tahame Stanley’ga kaasas reisi pääle minna, sest see looduseuurija on oma terwise, loomu, meele ja teaduse poolest iseäranis nende reiside pääle kõlbline, nii et tema reis päältwaatajale nagu mänguasi näitab olewat, mida igaüks järele wõiks teha; aga see on suurte meeste pää tundemärk.

1874 aasta kewade oli käes. Stanley oli Londonis ja pidas enesega ja tõistega nõuu wiiet korda Aafrikasse minna ja Livingstone uurimist täiendada. Ta oli walmis kas oma

elu jätma. Ühel päewal oli ta suure ajalehe „Daily-Telegraph’i” toimetuses ja rääkis oma nõuu ning ütles: „Meie ei tea weel suuremat midagi Tanganika ja Wiktoria järwedest, sellepärast on meile Niiluse hallikad ikka alles tundmata.” Temalt küsis nüüd üks ajalehe toimetajatest, kas ta mitte wiimast katet selle jõe alguse päält ei tahaks wõtta, kui keegi temale selleks tarwilist raha muretseks. Stanley ütles reisile ennast walmis olewat. Warsti andis seda ajalehe toimetaja New-Yorki linna telegrahwi läbi teada, ja kohe oli mees platsis, kes Stanley’le raha lubas muretseda. See mees oli New-Yorki linna kõige suurema ajalehe „Heraldi” wäljaandja, kelle saadetusel Stanley ju kord Aafrikas oli reisinud Livingstonet üles otsimas, keda ju surnuks peeti ja keda tema üles leidis.

Nii oli waewalt selleks reisiks nõuu wõetud ja kindel otsus tehtud, kui ka kohe tubliste hakati reisi wastu walmistama. Ju kesk Augusti kuul oli Stanley Sansibari saare poole teel, kuhu ta wiie nädala järele, läbi Suezi kanali sõites, jõudis.

Meie naerame, kui kuuleme, et pärast selle ettewõtmise teadasaamist pääle 1200 kirja Stanley kätte kokku tuliwad, kus inimesed igast seisusest ja rahwasugust, nagu kindralid, oberstid, päälikud, meremehed, käsitöölised, tuapoisid ec., ennast temale kaasalisteks pakkusiwad.

Stanley ütles, et ta oleks 10000 kaasalist saada wõinud, kui ta aga oleks tahtnud ja nende kaasawõtmiseks paras aeg oleks olnud. Siiski ei jätnud ta millalgi seda nõuu maha, Kesk-Aafrikas mõnusat maakohta üles otsida, kus Kaukasuse sugu inimesed oleksiwad wõinud elama asuda ja säält maa rahwast nende pimedusest walgusele saata.

Üksi kolm noort Inglis maa meest, kellest kaks Aafrikas oma hauda leidsiwad, wõttis ta enesega kaasa. Need oliwad paadimehed ja wennad Francis John ja Edward Pocock ning kaupmees Frederick Bartel.

Stanley reis kestis Ida-Aafrika rannast kunni Lääne-Aafrika randa 2 aastat 8 kuud ja 20 päewa ja auusaste läks kõik korda, mis ta soowis. Tõiste uurijate teadused on selle reisi läbi kindlama põhja saanud: Sambesi, Niiluse ja Kongo wõi Livingstone jõe jõekonnad on paremaste läbi uuritud ja kaardi pääle üles wõetud; imelik järw, kellest Saksa missionäärid Kraps, Rebmann ja Erhardt kõige esite teadust andsiwad, ei ole muud, kui suur järwede kogu, nagu nüüd kindlaste teada on. Õigusega ja uhkusega wõib Stanley ennast Niiluse hallikate ülesleidjaks nimetada.

Kui kuulus uurija ja reisija selle aasta hakatuses Euroopasse tagasi tuli, kirjutas ta oma reisilugu hoolelikult üles ja laskis trükkida. See raamat on Inglis keeles kirjutatud, aga ju mitmesse tõistesse keeltesse ümber pandud.

Siin tahame tükikest sellest tähtsast reisist Stanley oma sõnadega jutustada.

Meie toidu-tarwidused oliwad otsa lõpnud ja neid pidime, olgu ka kalli hinna eest, enestele enne ostma, kui Alice saarelt teele läksime. See wiiwitas meie äraminekut, ilma et midagi oleksime kaasa saanud. Alles lõuna ajal oli meil jälle tee jalge all ja õhtu hilja Barkersi saarele jõudsime. Ööd otsa jäime ühte wäikesse lahesse, kelle ümber kallaste pääl paks wõsastik kaswis. Wihma sadas terwe öö nagu uawarrest ja see sundis meid walwama jääma. Et häda õiete täieline oleks, siis pidime külmast wärisedes ka weel päälegi nälga kannatama, sest meil ei olnud Jumala wakestli hamba alla panna. Minu mehed istusiwad ligistikku tõine tõise kõrwas, selg seljaga ehk külg küljega koos laudade pääl, mis nemad enestele istumiseks oliwad kokku seadnud. Mina üksi olin lootsiku ninas, kus waike katus wihma eest warju andis ja püüdsin enese ette waadates üksikute inimeste kogusid tõine tõisest lahutada ehk waatasin kallaste poole. Aga pimedus oli nii suur, et midagi näha ei wõinud, ning wihma jooksis oma soodu sorinal maha. Ma kahtlen wäga, kas ka kõige olmelisemad tunnid, mis ehk mulle weel elus saawad osaks jäetud, selle öö hirmust mälestust mu meelest saawad ära kustutama.

Aga nagu ikka wihma järele päiksepaiste tuleb, nii tuli ka selle hirmsa öö järele ilus päew. Igaüks looduse jõukene, mida meie tähele pannes waatasime, oli nagu uue eluga täidetud, maha arwatud meie lootsiku rahwas. Meie olime tõiste inimeste ilmumise pääle walwsad, kellega meie ennast tutwustada wõisime ja siis neilt söögi-nõuusid saada. Aga siin ei olnud inimese hingegi. Sellepärast purjetasime Bumbirehi saarele, mis siit umbes 2 penikoormat kaugel oli. Sinna jõudes sõudsime rannal edasi mõnda lahte üles otsima, kus meie lootsik warju wõis leida, ja meie klaaspärlite wastu toidunõuusid wõisime wahetada.

Bumbirehi saar on 11 p. k. pikk ja 2 p. k. lai. Tema läbi käiwad mäerinnad, kelle seljad lühikese rohuga on kaetud. Mäeküljed on äkilised, aga ka taimedega ehitud ja inimestest haritud. Saarel on umbes 50 küla, ja igas külas

on 20 elumaja. Kui meie iga maja pääle neli hinge arwame, siis wõiksiwad saarel umbes 4000 inimest elada.

Wäljade ja mäekülgede pääl sõiwad weistekarjad. Põlluharimine nähti õitsewat; seda tunnistas mitmes kohas üles kaewatud muld, kuna banani-puud enamiste iga küla ümber oliwad istutatud ja küla-kohtasid kaugelt tulejale kuulutasiwad. Terwe saar kõigega, mis sääl pääl oli, näitas sõbralikku ja õnnistawat kuju.

Wahe maad olime ranna äärt mööda sõitnud, kui maal tükike maad eemal inimesi nägime, kes kohe oma tuttawat Kesk-Aafriklaste sõjakisa tõstsiwad, ja oma „Hehu-a hehu-u-u-u!” waljul ja wenitawal häälel kõlada lasksiwad.

Saarlaste hulk kaswis, ja ikka rohkem hääli kuuldi taplusele hüüdwat. Meie, rahulised ja nälginud inimesed, kellel ju muidugi mitmesuguste hädade wastu oma jagu oli wõidelda, kes pärast külma ja märga mööda läinud ööd alles hakkasime sooja tundma, kes oma sõbradest, keda tõisele poole mere sarnast Wiktoria-Nyanza järwe olime maha jätnud, nii wäga kaugel olime, kellel lootsikus mitte toidu iwagi ei olnud, — pidime nüüd uut häda nägema, pidime wahest waenlaste wastu taplema ja ju wana sõna juures: „Kui häda kõige suurem, siis abi kõige lähem,” kahtlema hakkama, sest abi ei paistnud meile kusagilt poolt silma.

Kell üheksa enne lõunat, leidsime saare lõuna pool otsas ühe kääru ja sõudsime aega mööda sinna sisse. Kohe jooksiwad saarlased kallast mööda alla meile wastu ja kõerutasiwad kõigest jõuust oma sõjalaulu. Kui meie umbes 150 sammu kaldalt kaugel olime, lasksin mina lootsikut seisma jätta. Aga kaks mu meestest, Safeni ja Baraka ütlesiwad: „Nende metslastega on lugu ikka nii. Nad tõstawad nii suurt kisa, nagu tahaksiwad nad tulejat wõerast ära süüa, aga küll sa näed, kohe jääwad nad wait, kui meie rääkima hatkame. Pääle selle peame mõtlema, kust mujalt saame toitu, kui siit ilma selleta jälle ära sõidame?”

See wiimne ütelus oli nii kohaline et ma kohe mõistsin ja uueste käsku andsin maa poole sõita. Safeni ja Baraka walmistasiwad ennast kõne ja seletuse wastu. Saarlased tuliwad üsna kalda äärde, ja ma nägin neid oma noolesid walmis panewat ja suuri kiwa üles tõstwat.

Nüüd olime kaldalt paljalt 30 sammu kaugel ja Safeni ning Baraka pidasiwad tõe palega oma kõnet. Nad tähendasiwad tähtede läbi, et nende kõht tühi olla. Siis naeratasiwad nad

meelitawa näuga ja nimetasiwad kõne wahel mitu korda ja osawaste sõnu, nagu „wennad,” „sõbrad,” „armsad seltsimehed”, ja pruukisiwad niisama mõnusaste Bumbirehi kuninga kohta meelitawaid nimesid, nagu „Metsa, Uganda keiser” ja Antari Ihangiro kuningas” ja muud sellesarnast. Safeni ja Baraka meelitaw kõne nähti mõjuwat, sest kiwid lasti käest maha kukkuda, wibupüssid wõeti winnast ja ähwardades tõstetud piikide otsad lasti alla langeda, ja tarwitati piiki kepi asemel, kui nad ligemale tuliwad.

Safeni ja Baraka pöörsiwad nüüd ennast suurustades minu poole ja küsisiwad: „Kas meie ei ütelnud ette?” ning kutsusiwad siis lahkeste saarlasi, kelle arw umbes 200 wõis olla, lähemale. Need pidasiwad eneste keskes nõuu, ja mitmed ise nüüd ka sõbralikult naeratades, astusiwad wette ja tuliwad kunni meie lootsiku ninani. Mõned sekundid seisiwad nad sääl nagu tahaks nad sõbralikku juttu alustada, aga siis tõmbasiwad nad lootsiku suure kiirusega kunni kaldani, kus tõised ka külge hakkasiwad, ja enne kui meie õiete ümber saime waadata, olime oma lootsikuga umbes 40 jalga kaldalt kaugel kuiwal maal.

Mis nüüd tuli, seda ei jõua ükski sulg üles kirjutada. Nagu elusad põrguwaimud mässasiwad nad meie ümber. Terwe piikide mets oli meie pääle sihtimas; kolmkümmend kunni nelikümmend wibupüssi oliwad winnas ja niisama palju noolesid oliwad ju nagu lendamas; niisama keerutati jämedaid kaikaid üle meie pääde; kakssada musta waimu lükkasiwad tõine tõist, et ruumi saaks meie kallale pääseda ja meile kas kaitaga ehk piigiga otsa teha.

Wahe ajal olin ma püsti karganud, kui maa saarlastest waenulist nõuu märkasin, kummagis käes oma rewolwer, walmis muid tapma ehk ise tapetud saama. Aga ma nägin kohe, et mu rewolweri tarwitamine ilma asjata nii suure inimeste hulga juures saaks olema, sellepärast seisin ma rahul. Ka Safeni, ehk küll selle kära läbi hirmuga täidetud, palus mind, rahulikuks jääda. Ma andsin temale järele, sest ma nägin, et oma meestelt abi oodata ei olnud. Aga oma järeleandmise eest, mis läbi meie nüüd metsaliste woli alla olime antud, laitsin ma ise-ennast ja wõtsin seda nõuu, kui ma sell korral surma suust saaks pääsema, edespidi üksi oma tarkuse pääle toetades toimetada.

Ma näitsin oma tegumoega üles nagu oleksin ma oma saatusega täieste rahul, aga hoidsin ikka rewolwrit käes. Ka

minu seltsilised kandsiwad waenlaste kära ja ähwardamist kiituse wäärilise rahuga. Safeni pani käed taltsalt risti, nagu oleks ta üsna wagur loomakene. Baraka pööris oma peupesad wälja poole täheks, et meil ühtegi paha nõuu ei ole ja ütles: „Mis teile meelde tuleb, sõbrad? Kas teie kardate tühje käsi ja naeratajaid mehi, nagu meie oleme? Meie tuleme sõbrana teie juurde ja tahaksime toitu osta, wähe wilja ja kartohwlid, ja kui teie lubate, siis sõidame sõbrana jälle ära.”

Meie rahuline ülespidamine mõjus. Kära hakkas ju wähemaks jääma, kui wiiskümmend uut juurdetulejat kustumas tuld uueste leekima õhutasiwad. Jälle wuhisesiwad õhus kaikad keerus ja oliwad piigid ja nooled walmis meie sisse tungima. Safeni sai ühe müksu, nii et mees jalge pääl kõikus, wäikene Kirango ühe löögi pähä ja Saramba tõstis walu pärast kisa, kui kaigas tema turja pääle maha langes.

Ma ise kargasin nüüd, mõlemad rewolwrid pahemas käes, üles ja pöörsin ennast ühe wanema mehe poole, kes näis metslasi nende toorustest tagasi hoidwat. Ma näitasin temale pärlid, riiet ja traati ja hüüdsin tema wastu nende kuninga Antari nime.

Pärlite hulk ja riie, mis ma nende ette panin, äratas nende sees ahnust ja iga ühe juures iseenese armastust. Nemad ehk wõisiwad arwata, et meiega taplus wististe ka mitmele nende seast otsa saaks tegema, sest püssiga saaks waenlane ka siis, kui ta ise mõne surma hoobi on saanud, siiski weel neist mõnda wõima surma saata. „Ja kes wõis teada, mis riistad need wäikesed kõwerikud walge mehe pahemas käes on?” nähti neid nagu iseeneselt küsiwat. Aga arwaku mis ta iseeneses arwas, minu wastu näitas ta silmakirjaks oma seltsiliste pääle paha meelt üles, sest ta tõstis oma kaika kõrgesse ja paremale ning pahemale poole mutsusid wälja jagades kihutas ta ruttu meie pealetungijad põgenema. Mõned tõised wanemad mehed toetasiwad teda omas ettewõtmises. Pärast saime kuulda, et see mees Schekka, Bumbirehi kuningas ise olnud.

Kui Shekka räägitud wiisil rahu oli sünnitanud, tähendas ta käega poole tosina seltsilistele, kes temaga kaasa läksiwad, üht kaugemal seiswat kohta. Kuningas oli oma nõuuandjatega nõuu läinud pidama. Pool rahwast läks nendega ühes, aga tõine pool neist jäi meie juurde meid sõimama ja

oma sõjariistadega ähwardama. Mõned neist sõimasiwad ja teutasiwad mind üsna häbematal kombel nii sõnadega, kui ka tegumoega; üks kuri loom tuli päälegi mu juurde ja tutistas mind juustest. Temale maksin ma seda kohe kätte: ma wõtsin ta käe kinni ja wäänasin ta nii äkiste tagasi, et mees walu pärast ulus; wististe oli ta käsi ära nikastanud.

Tema seltsilised ähwardasiwad mind oma piikidega, aga ma waatasin naeratades nende otsa, nagu ei oleks midagi sündinud. Pääsemise lootust ju enam ei olnud.

Mõnda silmapilku olin ma surma-hirmu tunnud, nimelt kui järele mõtlesin, et ma nii inetul wiisil pidin otsa saama. Mis saawad minu mehed arwama, kui nad kartes oma peremehe tagasitulemist ootawad? Mis saawad Pocock ja Barker ütlema, kui nad minu auutumast surmast sõnumeid saawad?

Ja minu sõbrad Ameerikas ja Euroopas!

„Põgenege, rumalad mõtted!” ütlesin ma siis iseenese wastu, „eks see kõik pole paljalt silmapilguks ja siis ei wõi need koerad midagi enam teha! See troost mulle jääb, tulgu mu ots missugusel näul tahtnes, lühike ja äkiline saab ta olema — mõned wiimased hingetõmbused ja siis surmawaikus —-igaweste!” Ja sellega olin ma surmale walmis.

„Nüüd, minu mustad sõbrad, tehke mis teie tahate, mina olen kõige pääle walmistatud.”

Sääl tuli üks kuninga saadik ja tähendas, et Safeni tema juurde peab minema. Ma hüüdsin temale taga järele: „Safeni, ole nüüd erk ja tark!” „Nagu Jumal tahab, meister!” wastas tema.

Safeni järele läksiwad peaaegu kõik mustad, kes meie juures oliwad, sest uudishimu on Afriklaste juures üks pää omadustest. Safeni oli sündinud poliitikamees. Ma nägin, kudas ta ennast kõnele walmis seadis, kudas ta käsi liigutas ja nagu mõni armu ja õiguse eest sõdija adwokaat kohtu ees seisis.

Safeni tuli rõõmuliku palega tagasi. „Kõik on korras, meister, meil ei ole enam midagi karta. Nemad ütlesiwad, et meie homseni siia peame jääma.”

„Kas nad meile toidunõuusid saawad müüma?”

„Jah, nii pea kui nõuupidamine otsas on.”

Safeni ei olnud weel oma juttu lõpetanud, kui kuus meest meie poole jooksiwad ja meie mõlad ära wõtsiwad.

Ehk küll Safeni siia maale üsna mõistlikult ennast üles oli pidanud, kautas ta nüüd kannatuse ja püüdis neid keelda.

Nemad tõstsiwad oma kaikaid ja tahtsiwad teda maha lüüa. Aga mina hüüdsin: „Lase neid minna, Safeni!”

Rõõmuhõiskamisega terwitasiwad metslased aerude ärawõtmist. Aga minule andis see tükk märku, et nad sellega ei saa leppima; sest inimesed on terwes maailmas ühesugused. Pane sant hobuse selga ja ta sõidab kus see ja tõine; anna orjale luba toll riiet wõtta, ta wõtab küünra; kes ükskord alla heidab, wõib julge olla, et ta seda pärast mitu kord peab tegema.

Nõuupidamine ei olnud weel mitte otsas. Üks tõine saadik tuli ja nõudis üht tükki riiet ja kümme pakki paela. Tema tahtmine sai täidetud. Et nüüd lõuna käes oli ja metslased teadsiwad, et meie põgenema ei pääsnud, sellepärast läksiwad nemad rahulise meelega lähemasse külasse lõunat pidama.

Pärast seda, kui sõjamehed ära oliwad läinud, tuliwad mõned naesed meid wahtima. Meie rääkisime nendega sõbralikult ja selle palgaks andsiwad nemad meile wäga troostirikast tõendust, et meid kõiki saada ära surmatama. Siiski wõida meie oma elu päästa, kui meie Shekkat jõuaksime meelitada kellegiga meie seast werewennaks saada ehk temaga seltsis met süüa. Kui see ei awitada, siis ei jääda meil muud nõuu üle, kui põgeneda ehk surra. Meie tänasime neid ja tahtsime loo lõppu ära oodata.

Kella kolme ajal pärast lõunat kuulsime mitme trummi põrinat. Safenile andsin mina käsku, kui metslased jälle kokku tuleksiwad, katsuda Shekkaga werewennaks saada.

Suur pikk rida mehi sõjameeste riidis tuli nüüd nähtawale. Nende paled oliwad musta ja walget karwa ära wärwitud. Pea igal mehel oli oma kilp. Kõikidest liigutustest wõis ka nõdrameeleline ära näha, et nüüd enam hääd ei olnud oodata.

Ka ise Safeni ja Baraka, kes ikka weel paremat oliwad lootnud, ütelsiwad kohe: „Walmista ennast ette, meister; meie oleme tõeste hädas.”

„Ärge mõtelge minu pääle,” wastasin neile, „mina olen ju kolm täit tundi kõige pääle walmis. Aga kas teie kõik laetud püssid ja rewolwnd olete käe järele pannud ja kas on teie kõrwad mu käskudele lahti?”

Meie oleme walmis!” wastasiwad kõik mu mehed kindlal häälel.

„Olge kartuseta ja külma werega. Meie katsume kunni nad endid kokku koguwad, naeste nõuu tarwitada. Mine sina, Safeni, naerulise palega Shekka juurde ja paku temale neid pärlid werewenna lepingu tegemise palgaks.”

Safeni läks wasta panemata, sest karta temal tarwis ei olnud: meie seisime paljalt 500 — 600 sammu waenlastest kaugel, kes weel mitte sõja wastu täieste walmis ei olnud. Kümme minutit waidles Safeni Shekkaga, kuna trummi löödi ja sõjamehi uueste juurde tuli, kes tõine tõist sõjamängude läbi taplusele tahtstwad äratada ja wahwustada.

Safeni tuli tagasi. Shekka ei wõtnud rahu wastu. Waenlaste wägi oli nüüd ju umbes 300 meest suur.

Warsti tormasiwad wiiskümmend waenlast karjudes meie poole ja wõtsiwad meie trummi ära. Meie lasksime seda rahuliselt sündida. Seda suurt wägimehe tööd wõtsiwad metslased rõõmuga wastu.

Selle pääle tuliwad mõned mehed ja hakkasiwad lehmi ära ajama, kes meie ja waenlaste wahel rahulikult sõiwad. Safeni küsis, mis tarwis nad seda teewad.

„Sellepärast, et meie praegu taplust tahame alata, ja kui teie mehed olete”, ütles üks lehma-ajaja pilgates, „siis walmistage ennast ka selle wasta.”

„Tänan sind wahwa sõber”, ümisesin mina iseeneses, „need on kõige mõistlikumad ja tõemad sõnad, mis meie täna kuulda saime.”

Mehed oliwad oma lehmadega ju tõiste juurde jõudnud. „Siin, Safeni”, ütlesin mina, „wõta need mõlemad ilusad, punased rätid kätte; mine aega mööda waenlaste poole, ja sell silmapilgul kui sa mu häält kuuled, jookse ruttu tagasi; aga teie, tõised, pange hästi tähele, sest nüüd maksab, kas elu wõi surm! Astuge kummalegi poole lootsikut ühewõrs mehi ja hakake kätega, nagu ilma ühegi iseäralie nõuuta, lootsiku külge, ja kui ma teile käsu annan, siis lükake lootsik saja mehe jõuul mäelt alla wette. Kas olete walmis ja arwate seda teha jõudwat? Muidu wõiksime siinsamas, kus oleme, taplust hakkata.”

„Jah meister!” wastasiwad kõik ühel häälel.

„Mine, Safeni!”

Ma ootasin, kunni ta umbes 200 sammu kaugel oli ja mu käsku korrapärast täitis.

„Nüüd edasi, poisid!” hüüdsin ma siis lootsikumeestele, „surm wõi elu!”

Mehed wõtsiwad oma wiimast jõudu kokku; lootsik hakkas liikuma ja libises aega mööda alla poole. Ma tõmbasin oma kaherauaga elewandi püssi kätte ja hüüdsin: „Safeni, Safeni, tugasi!”

Saarlastel oliwad terased silmad. Nad nägiwad lootsikut liikuwat ja nagu oleks neil üks tahtmine olnud, tormasiwad kõik hirmsa karjumisega meie poole.

Minu lootsik oli juba wee äärde jõudnnd. „Lükake sisse, sõbrad, ärge hoolige weest!” hüüdsin mina ja warsti kõikus lootsik wee pääl.

Safeni jäi silmapilguks kaldale seisma, rätid käes. Kõige ligem waenlane oli siiski kolmkümmend sammu kaugel. Ta tõstis oma wiskoda

„Hüppa wette, sõber!” hüüdsin ma Safenile. Praegu oli esimene waenlane walmis oma oda wiskama ja tõine tema taga seadis ju oma sõjariista joonele, kui minu püssi kuul, mis esimese pihta saatsin, mõlemaid pikali sirutas. Wibupüssi mehed jäiwad sellepääle seisma ja seadsiwad püssid winna. Aga neile saatsin kaks jämedate haawlitega täidetud laengit wastu, mis waenlasi tagasi peletas.

Nüüd awitasin mina ühe oma meestest lootsikusse ja käsksin seda tõisi ka sisse awitada. Ise laadisin uueste omad tule-riistad. Mõned waenlased jooksiwad maa nina pääle, mis kolmesaja sammu pikkuselt järwe käärusse ulatas ja kust meie mööda pidime sõudma. Aga neid kihutasiwad mõned püssi paugud, mis nende pihta saatsin, põgenema.

Ka minu mehed tõmmasiwad nüüd püssid kätte, aga mina lasksin neid püssa kõrwale panna ja lootsiku põhjast lauda wõtta ning neid aerude asemel tarwitada; sest meie wastu tuliwad nüüd kaks merehobu lahtiste lõugade, nagu tahaks nad meid, kes waewalt ranna äärsete metsaliste lüüsist olime eluga pääsnud, nüüd wees ära purustada. Ma lasksin esimest merehobu kolmekümne jala pääle enese lähedale ja saatsin siis ta pääluu sisse ühe kuueloodilise kuuli. Ka tõine loom sai niisuguse haawa, et nad meid enam ei tülitanud.

Wahe ajal oliwad wihased waenlased nõuu pidanud ja siis ranna äärde ruttanud, kus nende lootsikud warjus seisiwad. Warsti astusiwad kahe sisse sõjamehed ja hakkasiwad meid taga ajama. Ühtlase nägin ma tõiselt poolt kaldalt ka kaks lootsikut meie kallale tulewat.

Ärapääsemise pääle ei olnud loota, sellepärast käsksin ma oma lootsikut seisma jätta, kui meie järwe lahest olime wälja jõudnud; rahuliselt ootasime neid.

Ma täitsin oma elewandi-püssi kuulidega, kes pihta lüües lõhkesiwad. Neli kuuli tegiwad wiiele waenlasele otsa ja rikkusiwad kaks lootsikut nii ära, et nad põhja wajuma hakka-

siwad. Tõised ülejäänud ei hoolinud enam meist, waid püüdsiwad oma wendasid weest wälja aidata. Ranna poole sõudes hüüdsiwad nad taga järele: Minge ja surge Nyanza järwes!” Meie olime päästetud!

See oli kella wiie ajal pärast lõunat. Meil oli paljalt neli bananipuu õuna ja kokku olime kakstõistkümme inimest. Kui hää päri tuul oleks tõusnud, siis oleksime kahekümnenelja tunni järele jälle omas laagris wõinud olla; aga wastalise tuulega wõis reis ka kuu aega kesta. Aga kuhu pidime nüüd pärast seda, kui Alice-saarel ja Bumbirehis nii waenulist wastuwõtmist olime leidnud, weel toidunõuusid otsima minema? Joodawat wet oli meil küllalt, nii et sellega mitu aastat oleksime läbi saanud; aga toitu? Kust pidime seda saama?

Saare poolt hakkas tuul lõuna poole puhkuma. Meie tõmbasime purjed üles lootuses, et tuul ikka meile päri jääb. Aga õhtu kella seitsme ajal kadus ta täieste ära. Jälle wõtsime laudadest rutulisel wiisil walmistatud mõlad kätte. Paljalt kolmweerand Inglise penikoormat jõudsime sell wiisil tunnis edasi.

Terwe ööd otsa waewasime ennast sõudmisega ja püüdsime tõine tõist trööstida. Aga hommiku ei näinud silm muud kui merd ja taewast.

Kella üheksa ajal tõusis jälle tuul ja ajas meid ruttu lõuna poole. See kestis paljalt pool tundi; siis oli tuul kadunud. Meie sõudsime jälle wana wiisi edasi. Öö hakatusel olime umbes seitse penikoormat ühest saarest kaugel, kuhu meie kõigest wäest püüdsime jõuda. Aga kõik oli asjata, sest kange tuul oli meile wastu ja wihma walas maha. Mehed oliwad 25 tundi söömata olnud ja sõudmisest wäga ära wäsinud.

Nii pidime ennast laenete ja tuule hoolele andma. Alla ja üles kõikus meie lootsikuke, saime tormist senna ja tänna wisatud. Sagedaste lõiwad lained wet paati, mida ruttu wälja ammutasime. Keskööl jättis torm järele ja kuu lõhkus pilwede kätte ja saatis oma tasast paistet wahutawa lainete ning meie paadi pääle. Siin walgustas ta meele ära heitjaid inimesi, kelle südametest wahete wahel sügawad puhkused wälja tungisiwad, mis minu südant lõhkusiwad.

„Olge julged, mu poisid, ärge hoolige Bumbireh metslaste wandest!” hüüdsin ma, „halwade inimeste wanne muudab sagedaste õnnistuseks ümber.”

Üks ristpuu sai katki lõhutud ja tuli üles tehtud. Pärast seda, kui olime kohwi keetnud ja sellega ennast kosutanud, heitsiwad õik tõised wäsimust puhkama, aga mina jäi walwama.

30. Aprilli kuu päewa hommik tuli kätte. Wiimast korda oliwad mu mehed 27. Aprillil kell 10 Jumala iwa suhu saanud: üle kahetõistkümne mehe neli bananipuu õuna ja iga mees kruus kohwi! Ja kui ma neid nüüd pärast 68 tunnilist paastumist palusin aerusid kätte wõtta, et meie 12 p. k. lõuna pool seiswale saarele jõuaksime, siis tegiwad nad seda nurisemata, nii et ma nende mehist ülespidamist imeks panin. Üksi kahju oli, et tegu tahtmisest kaugele maha jäi.

Kell kaks pärast lõunat sõudsime ühe saare lahesse. Saar, kellele maa oma kaardi pääl „Refuge” (pelgupaiga) nimeks andsin, oli inimestest tühi. Meie roomasime omast lootsikust ja iga üks tänas Jumalat armu eest, et ju maal olime.

Palawa liiwa pääl puhkasime natukene aega, aga siis hakkasime ülespidamise eest muretsema. Safeni ja Baraka saatsin ma saart läbi katsuma ja tõisi mehi tuld üles tegema; ise läksin ma lindusid laskma. Poole tunni pärast oli mul kaks raswast parti käes ja Baraka ning Safeni tuliwad hulga, alles halja bananipuu õuntega tagasi, kuna ka tõised seltsilased ühe hää osa magusaid, kirsisarnaseid marju tagasi tulles ühes tõiwad.

Kui wäga õnnelikud olime selle rohke toidu juures, kui tule ümber õhtu keha karastasime! Mõne tunni eest waesed tormist aetud, näljased, ju surmaga maadlejad loomad, aga nüüd õnnelikud inimesed! Pärast sööma-aega panime piibud põlema ja lõpetasime sellega auusaste oma õhtusöömist. Aga enne kui meie puhkame heitsime, tänasime kõik üheskoos Jumalat, kes meid omast suurest heldusest ja armust hirmsast hädast oli päästnud.

Meie wiibisime weel terwe päewa saare pääl ja muretsesime enestele uued aerud ja toitu, nii palju, kui leidsime. Siis sõudsime Singo saare poole. Aga et ka siin inimesi ei elanud, reisisime Ito saare poole edasi. Siin wõtsiwad meid saarlased kiwidega wastu, mis meid sundis edasi minema.

4. Mail tõusis kange wastane tuul, mis meid sundis Wiru lahte sisse sõitma, kus meid pärisrahwas lahkeste wastu wõttis, sest üks minu meestest, Saramba, oli siit pärit ja oli meile wahemeheks. Meile müüdi sõbralikult liha, kartohwlid, piima, bananipuu õunu, mune ja sulgsabalisi. Sellest materjaalist walmistasime enestele toitu ja olime kõik wäga hääl tujul.

Lootuses, et tõisel hommikul oma leeri jõuame, läksime õhtu kell 9 teele. Aga umbes kell 3 ööse muutis ennast tuul, ja nagu peaksime oma häda-karikat õiete põhjani tühjaks jooma,

kaswis tuul tormiks. Ühtlasi sadas suurt rahet, mis weel häda ja ehmatust kaswatas. Taewas oli üle ja üle mustade pilwedega kaetud; mitte ühte tähte ei olnud näha. Wilkuwad wälgud walendasiwad taewa lautuses ja kõwaste kärkis pikne. Meie lootsik lõikus nagu munakoor laenetel. Jälle pidime teda täieste laenete hooleks andma, sest et meie püüd teed kinni hoida üsna asjata oli.

Juba hakkasime kartma, et Bumbirehi rahwa wanne: „Minge ja surge Nyanza järwes!” wiimaks tõeks läheb.

Hommik hakkas koitma ja meie märkasime nüüd, et umbes 20 p. k. Kagehyi küllast Wiktoria-Nyanza järwe lõunapoolses otsas olime. Nimetatud külas oli meie leer tõiste sõpradega. Hakatuses oli küll tuul wastane, aga pea muutis ta meie järele, nii et purjude waral ruttu soowitud rannale jõudsime.

Wali rõõmukisa wõttis meid ranna ääres wastu, sest sõbrad oliwad meid ju kaugelt purjudest ära tunnud. Püsside paugud põrusiwad ja lipud lehwitasiwad, kelle ümber rõõmus rahwahulk tantsis. Meie olime 57 päewa ära olnud ja 1000 penikoormat järwe ümberringi sõites ära käinud. Walesõnumed meie surmast oliwad meie meeste juurde tunginud, ja mida kauemaks meie ära jäime, seda enam oliwad nemad surma sõnumeid uskuma hakkanud. Aga meie tagasitulemine oli nüüd korraga kõik muret ja kartust kautanud.

Kui meie paadi nina põhja puutus, hüppasiwad 50 meest wette, wedasiwad mind paadist, tõstsiwad oma kukile ja kargasiwad ja tantsistwad rõõmu pärast.

Tõiste rõõmuhõiskamise wahel kõlas ka eht Inglise „hurraa!” sest mu sõber Frank Pocock seisis nende hulgas rõõmust hiilgawa palega. Aga kui ma Frederick Barker’i järele küsisin, miks tema ka mitte ei tulnud mind terwitama, siis muutis korraga Franki pale kurwaks ja tema näitas käega ühe künka poole, mis järwe ääres seisis ning wastas wärisewal häälel: „Sellepärast, et ta ju kahttõistkümnendat päewa sääl mulla põrmus puhkab.”*)

__________

*) M, Standley reisiloost saiame 3. andes weel mõnda tükki jutustama.

Will, Austraalia poesastilus.

Austraalia maa metsasid hüütakse „põesastikkudeks.” Miks? Sellepärast, et nimetatud maa tõeste suurte puude waesust tunnistab ja kõrgemaid puid üksi harwa wähemate, meie juures ju põesaste hulka arwatawate puude seas leida on. Austraalia metsa wõib meie noorte metsade kaswandustega wõrrelda, kus üle madalate ja nõtrade noorte puude üksi mõned wanemad seemepuud silma paistawad.

Meie astume Lõuna-Austraalia ranna äärest üle Bass uulitsa kolmenurgalise, suure saare pääle, nimega Vandiimenimaa, mis nii taimede, kui loomade poolest wäga rikas on.

Tähtsamad ja suuremad loomad on siin kukurhunt wõi tiigrihunt (Thylacinus cynocephalus), känguru ja Austraalia kasuar, nimega emu (jooksjate lindude seltsist). Nende kõige kurjemad waenlased on Inglis asujad, kelle püssid nende hulka nõnda on laastanud, nii et neid weel arwaste ja üksi kesk saart, mägedes leida on.

Aga ka loomade eneste hulgas on mõned tõistele waenlasteks. Seda tähendab esimese nimetatud looma nimi „hunt” ja päälegi „tiigrihunt”. Teda wõib ka nüüd juba tähtsamates Euroopa maa elaja-aedades elawalt näha. Selle hundi kasukas on wäga kena, palju ilusam, kui meie kriimsilma-emandal wõi halliwatimehel: üle hallikollast põhjuskarwa käiwad mustad põikjooned, otse nagu tiigril. Tema kaswab kunni kaks jalga kõrgeks ja neli pikaks. Pääle selle on tal tugew, kaks jalga pik saba. Julguse ja tugewuse poolest wõib ta mitme koeraga taplust hakata, ilma et tal kartust oleks alla jääda. Tema must, suur silm tähendab meile, et ta enam õhtu- ja öö-loom on ja wähem walgust armastab kui pimedust. Õhtul astub ta omast kaljukoopast wõi ka oma kaewatud urust wälja ning hiilib metsa lagediku poole, kus põesakänguru (Halmaturus bennetti) ja wahest ka emu (Dromaius Novae Hollandiae) rahuliselt sööwad. Kui tal korda ei lähe põesastikkude warjus nägemata kunni oma ohwrite juurde jõuda, siis katsub ta ka üsna hundi kombel wõidujooksus põgenejaid kinni püüda. Aga siin on temal meestega tegemist, kes hüppamise ja kargamise kunstis kuulsad on ja wäikestest jõgedest, kraawidest ic. nagu lennus üle lähewad.

Siiski, meie hallkirju ei ole ka loll, waid wangiski, kus ta ühte wiisi ennast kargamise kunstis harjutab, hüppab ta kergeste, nagu mängides, oma kaheksa jalga kaugele.

Aga sest ajast, kui Eurooplaste asujad Austraaliasse ja ta Wandiimenimaa saarele rahulist ja aeglast lammast on elama asutanud, teeb kukurhunt niisamuti, nagu enamiste inimesed saaksiwad tegema, kui neile kergem ja raskem elu ülespidamise wiis saaks wäljawalimiseks ette pandama: nad waliksiwad enestele kergemat leiwateenistust. Nii jätab enamiste kukurhunt waewalist känguru jahti kõrwa ja otsib enesele kergel wiisil ööse lammaste aedadest ülespidamist. Muidugi kihutab ta selle läbi wägewaid waenlasi enese wastu wihale. Tule ja tinaga, lõksude ja kihwtiga kiusawad karjaperemehed öö-rööwlit taga, nii et ka ju tema päewad on loetud, kes ilma imekspanemiseks üksi selle ainu saare pääl elab.

Nii palju kui wangipõlwes, elajaaedades kukurhundi tarkusemeelt on tähele pandud, siis käiwad kõik teadused selle poolest ühte, et ta niisama, kui tõised kukurloomad, ja üleüldse kõik wanemad imeteja elajaseltsid maailmas, alatu järje pääl seisab. Üks niisugune loom näituseks Londoni elajateaias ei mõistnud sugugi wahet teha tõiste inimeste ja oma tallitaja wahel, kes temale päiwiti süüa annab ja mitmel muul kombel hääd teeb.

Ka põesakänguru on niisama wäga rumal loom. Seda on Frankfurti elajaaias tähele pandud. Neil on sääl suur aed ja priius; siiski waguraks nad ei saa, waid ehmatawad sada korda ühe ja sellesama kogu ehk ühe ja sellesama hääle eest.Ometi kui neil häda käes on, ilmutawad mehe kõrgused kängurud ka natukene julgust, mis nii koertele, kui ka inimestele kahjutoojaks wõib saada. Sest kängurud, niisama ka emulinnud, tarwitawad oma jalgu löömiseks. Ja üks wops niisuguse riistaga mõjub hamba- ja warbawalu wastu. Pääle selle mõistab känguru hästi ujuda. Ja kui mõni koer taga ajades talle wette julgeb järele minna, pöörab ta ümber ja wõtab oma lühikeste esimeste jalgadega kõwaste koera kaela ümber, pistab siis tema pääd nii kaua wee alla, kunni koer ära on uputatud. Muidugi aitab see nõuu üksi siis, kui tal ühe waenlasega tegemist on.

Nagu enne ju tähendasime, on ka, muidu wagurate ja liha ning naha läbi kasusaatjate, kängurude ja emude hulk Ban-

diimenimaa saarel harwaks jäänud. Siiski, mõlemad loomad elawad ka kindlal maal, ja siin ei ole ruumi puudust. Asutajad elawad alles ranna äärsetes maajagudes ja suur keskmaa on alles metsaliste woli all, kus weel küllalt rohhurikast maad lammaste karjade pidamiseks prii seisab.

IX. ühe wana soldati mälestus.

Teie soowiksite siis jälle, lapsed kord aastast kahekümneüheksast tükikest kuulda, kus meie, wanad mehed, suure Diibitshi all Türklastele teed kodu poole näitasime, sest nemad oliwad uueste natukene ninatargad olnud ja arwanud, et mete wägewa Wenemaa hiilgaw rist pidada nende tiiSkuse tobes poole kuu ees ärra kahwatama?”

Nii wastas wana Iwan Starikoff oma paraneja noortele seltslastele, kes ühes Moskwa laatsareti õues päikest paistsiwad ja tema pääle oliwad ajanud, ta pidada neile jälle tükikest wanast Türgi sõjast (1829) rääkima.

Tõeste,” ütles Iwan edasi ja wõttis piibunosu suust ning laskis oma walge kihwade alt suurt suitsupilwe rõngastes tõusta, „mina olen omal ajal mõnda palawat päewa näinud ja mõnda wahwa meest tunnud — sest, Jumalale tänu, julgeist ja wahwadest isamaa poegadest ei ole püha Wenemaal ial puudus olnud, nagu teie uueste maailmale Plewna all ja Shipkas olete tunnistanud, — aga nemad kõik kokku ja teie ka senna juurde oleks meie wahwa wana obersti grahwi Pawel Petrowitsh Sewerini wastu midagi suutnud. Mitte üksi ei astunud ta iga hädale kui mees wastu — seda tegiwad ka palju tõisi, — waid ta ei näitnud üleüldselt häda tundwat. Kelle kõrwas tema tapluses seisis, sellel oli südames tundmine, nagu seisaksiwad kümme pataljoni abiwäge tema selja taga. Obersti keha, kes taplsuses nagu kaswis, ulatas üle tõiste ja tema julged hallid silmad wahtisiwad wahe pidamata waenlase otsa, nagu tahaks nad hüda „Siin ma seisan, trehwige mind, kui jõuate!” Kui maa suurtükkide mürisemiest wabises ja hallid uaterad, nagu rahe wuhisesiwad, siis pistis Pawel Petrowitsh sigari suhu ja wilistas üht laulu, nagu oleks ta kodus oma kohwi lauas. Noh, isa Nikolaus Pawlowitsh (keiser Nikolai) ise pani

temale Warna linna all 1828 püha Georgi risti rinda — mõtelge lapsed, Gorgi-rist keisri omast käest! Nagu teie ise arwata wõite, tuli nüüd suur õnne soowimine, käeraputamine, terwise joomine. Kesk hõiskamise kisa wõtab Pawel Petrowitsh risti kaelast, tõstab ta kõrgesse ja hüüab: „Mu herrad! Praegu olete ütelnud, mina olewat omas rügemendis kõige külmema werega mees. Aga wahest ei ole mitte iga üks selles nõuus. Ilma asjata ei tahaks ma seda auutähte kanda. Sellepärast tõutan ma teda kohe sellele anda, kes minust külmema werega on!”

„Nüüd oli ka päälikute hulgas, kes obersti ümber seisiwad, üks noor mees, kes alles hilja aja eest rügimendisse oli astunud. Ta oli wäga wagane, tasane ja ennema tüdruku kui mehe palega. Obersti sõnade juures waatas ta üles ja tema silmadest hilgas paistus, nagu päikese kiir, kui see pajoneti pääle langeb. Sääl mõtlesin ma enese juures: „Pawel Petrowitshiga selle asja poolest wõidu käia on raske, aga kui keegi seda jõuaks, siis oleks see üksi nimetatud noormees.”

„See sõda oli kõige raskem, kelles ma olen käinud. Sagedaste olin ma kuulnud, Türklastel ei olewatki talwe. Aga seda ma ei uskunud, ehk ma küll neile uskmata loomadele soowisin, et neil see kõige ilusam aasta-aeg oleks puudunud. Nüüd olin ma sääl ja nägin imeks pannes, et lugu tõesti nii oli, nagu minule oli öeldud. Hää auusa külma ilma asemel, kelle juures, nagu meie wana sõna ütleb: „külm talw teeb igaühte nooreks” — inimene tõeste erguks saab, oli siin hirmus wihmane ilm, mis meid nii läbi leutas, et hamba alla ka kuiwa kohta ei jäänud. Mägede küljed, mida mööda üles pidime ronima, oliwad libedaks läinud, lausik maa oli sooks muudetud, keda mööda suurtükkisid pidime edasi wedama. Aga see oli ammet! Wiimaks olime neid üle Balkani mägede wedanud. Meie olime juba tõisele poole mägestikku Jamboli linnani jõudnud, kust tee Adrianoopoli linna mööda käib, kui korraga Türklased meile wastu hakkasiwad. Seda peab ütlema: nad sõdisiwad mehe wiisi. Aga nad teadsiwad ka, et kui Adrianoopoli linn langenud, siis kõik kadunud oli. Aga Jumal taewas olt meie poolt, nii et wõitsime, ehk küll riided katkenud, sõjariistad roostitanud ja wäe sõja-tarwiduste muretsejad püssirohi liiwaga oliwad seganud. „Wastu õhtut, kui waenlane taganema hakkas, nägin mina, kudas Pawel Petrowitsh, kes selle wahe sees kindraliks oli saanud, ühe suuretüki paterei poole wahtis, mis meist umbes sada sammu paremat kät oli üles seatud. Korraga raputas ta pahaselt pääd: „Pa-

gana päralt! Mis nendele meestele meelde tuleb, et nad nii halwaste lasewad. Nad wõiksiwad niisaama hästi ka Türklaste pääle kartohwlitega lasta. Küll ma neid paugutama õpetan! Siia, Iwan! Ja tema ees, mina taga järel, jooksime patarei poole nagu tuul ja torm.

„Kus on see lambapää, kes selle patarei komandant on?” müristas Pawel Petrowitsh patarei wahel.

Üks noor ohwitser astus ette ja pani terwitades käe mütsi äärde. Ma ei tahtnud oma silmi usaldada: otse seesama, keda ma ju Warna linna juures tähele olin pannud.

„Teie ei ole homme, mu üliwahwa herra, siin mitte enam komandant!” käratses kindral. „Kas teie teate ka, et ükski ööneskuul, mis teie lasete wisata, lõhki ei lähe?”

„Ezeelenz lubagu,” wastas noor mees auupakkudes, aga kindlal häälel, „see ei ole minu süü. Tulenõelad on nii halwad, et nad mitte kunni püssirohuni kuuli sees ei pole.”

„Mis? Tulenõelad on halwad? põrutas kindral. Tahate minule midagi ette waletada? Kas sellest küllalt ei ole, et oma asja nii halwaste toimetate?”

„Sõna „waletama” juures nägin ma, kudas tume puna noore ohwitseri palesse tõusis ja tema käed rusikasse pigistasiwad. Ühe sammuga oli ta kuulide juures, wõttis ühe kätte ja pani tulelondi ta otsa.

„Nüüd wõiwad Ezeellenz ise näha, kas ma waletan,” ütles ta rahulikult. „Ezeellenz wõiwad ise lähemale astuda ja oodata, mis sünnib.”

Kindral lõi kõhklema, mitte nagu oleks ta kartnud — sest sellest ei olnud tema juures juttugi —, waid nähes, kudas see noor, waikne mees külma werega ööneskuuli kätte wõttis ja rahuliselt teda palus, enese kõrwas oodata, kunni ta näha saaks, kas põlema süüdatud kuul lõhki läheks wõi mitte. See wõis ka kõige julgemat sõjameest kartma panna. Aga kindral ei mõtelnud kaua. Käed risti rinna pääle pannes astus ta noore ohwitseri ette ja seisis sääl kui sammas, kuna see tuld kuuli tulenõela külge süütas, mis põlema hakkas.

„Mis mina enese ja oma seltsiliste kohta öelda wõin, seda wõite isegi arwata, lapsed! Muidugi ei tohtinud meie pakku jooksta, kui meie ülemad kohale jäiwad. Aga seda teadsime: kui õõneskuul lõhki saaks minema, siis saaks ta meid ka pihuks ja põrmuks purustama, ja seda ära oodates, — mis ma ilma asjata salgan, tuli kananahk üle ihu.

„Mina nägin, kudas mehed hambaid kokku pigistasiwad, kui tuli tulenõela külge hakkas, ja soowisin südamest, kui ka terwe kuulide hunikus mõni hää kuul seisaks, siis ometi see halwade hulgast oleks. Aga ei, tulenõel põles sügawamale ja sügawamale püssirohi ligemale. Noore mehe jume oli kui rauast walatud ju ta waatas wahe pidamata kindrali otsa. Nüüd oli tuli ju püssirohi ligidal. Mina pigistasin silmad kinni ja andsin hinge Jumala hoolde. Aga sääl kuulsin ma oma naabrit õhkawat, nõnda nagu mõni, kes ju kord wee alla oli wajunud ja jälle pääle tulnud. Ma tegin silmad lahti; — tulenõel oli kustunud. Sõna lausumata laskis ohwitser kuuli kindrali jalge ette kukkuda.

„See seisis silmapilk wait; ta ei teadnud isegi, kas ta noort meest pidi läbi pistma, wõi kui poega ümber kaela wõtma. Wiimaks pakkus ta temale kät.

„Öeldakse, iga üks leida elus oma wäärilist meistrit. Ma olen täna tõeste oma leidnud. Säh, wõtta mu poeg Georgi-rist, sa oled teda täieste ära teeninud; sest kui see tõsi on, et mina rügemendis kõige külmema werega mees olen, siis oled sina kõige külmema werega terwes Weneriigis.”

„Seda, lapsed, ütlesiwad ka kõik tõised, kes seda lugu teada saiwad. Pääkindral grahw Diibitsh ise laskis noort meest enese ette kutsuda ja kiitis teda, mis pääle ta ärra punastas, nagu tütarlaps. Pärast sai temast meie sõjawäe kõige tublim ohwitser, nagu keiser ise terwe sõjawäe ees kiites tunnistas. Aga meie ja ka kõik ülemad hüüdsime teda sellest päewast saadik üksi külma werega ohwitseriks.”

X. Mõned pildid kodusest lastekaswatamisest.

Kes on kõige esimene lastekaswataja ja laste esimeste eluaastate warjaja? Kes on, keda meie lapse-inglina terwitada wõime? —

Looduse teadus on pärast seda, kui mikroskoop (suurekstegija klaas) ülesleiti, wäga sügawaste ühe uue maailma sisse waatanud, mis siia maale saladuses, meie silmadele warjus seisis. Silmade mitu sada korda suurendatud wõimul wõime

nüüd ime ilmutusi näha, looduse eluawaldawate olluste sündimist ja kärjede kaswamist waadata. Aga ka inimeste waimu walla waatamiseks tunnen ma silma, terawuse poolest esimese sarnane. See waatab wäga sügawesse, waatab hinge elusse. Ta on ...... ema silm. Ole sina ka kaua aega kodumaalt ära, olgu su palet päikene põletanud, olgu su keha muutenud: ema silm on, kes sind kõige päält ära tunneb. Sest armastus seletab ema silma. Ja armastusel ei ole kusalgi armsamat, kindlamat ja jäädwamat eluaset, kui ema südames. Ema walwab oma laste üle, ema on laste kilp, ema on lapse ingel.

Inimese meele esimesed mõlkumised ja kõige waremad tundmused mõjuwad kõige enam, seisiwad kõige kauam, ja mis ema, armastuse õilmetega ehitud, lapse südame altari pääle pani, kannab seda sala wäge, mis kõik pahad waimud lapse hingest eemale peletab. Kui meil aga seda ühte oleks, et meie wäetikesed kunni noore ea hakatuseni mõistliku armastuse (mitte ahwi armastuse) soojuses ja selle kaitseingli käe kõrwas wõiksiwad käia: siis isamaa! wõiksid rahul olla. Nende tundmuste wägi, mis kristliku ema süda meie sees äratab, määrab palju paha. Weel alles astate järele tungib sagedaste ema armastuse walgus pimedusest walgele, kui wahest maailma tolm peaks olema iial suutnud seda kinni katta. Ehk kas ei ole ju kalmukünkal, kelle all truu ema süda hingab, mitme patukahetseja silma pisarad jooksnud ja mitu meeleparandamise tõutust uuendatud? Nagu armastaja ema silm oma last laenetawa elumere pääl saadab, nii ei kauta ka laps oma ema palet iialgi silmist ära. Jah, ise elu õhtul tõuseb weel ära seletatud ema kuju meie silmade ette ja kinnitab ning trööstib meid.

Sellepärast paneme oma lootuse parema tulewiku kohta kõige päält emade pääle, kelle juurde meid lastekaswatamise parandamiseks ka kõik kõrgema waimuga mehed juhatawad. Emadelt loodame, et tulewikus enam auusat meelt, enam truudust, enam armastust, enam usku, enam iseenese ärasalgamist, enam ühendust meie keskel walitseks. Oma armsamates isamaa lootustes peame iseäranis emade poole pöörma. Kas peame?.... Jah, wististe! Nemad wõiwad meie lootusid täita, kui nad aga tahawad, tõemeeleliselt tahawad, armastuse wõimuga tahawad. Aga kas nad tahawad? —

Armas Eesti isamaa! Mõnda aastat olen ma su lahkel pinnal käinud, olen rõõmuga su põllurikkaid wäljasid näinud ja su hoolast tööd waatanud. Mu silm lendas ka su elutuppa, su emade asupaika, ja kõrw kuulatas kõnesid. Aga mis nägi silm? Mis kuulis kõrw? — Paneme sellest mõne pildikese lugejale ette, mis juhtusime kuulma ja nägema.

Meie oleme Saare Matsi talus. Ajan perewanematega ka natuke juttu. Räägin wanemate kohusest lastetaswatamises, hoolekandmisest koolide eest, osawõtmisest põllumeeste ja kirjameeste seltsist, ajakirjade tähtsusest, hää raamatute mõistliku lugemise tulust ja mõnest muust tähtsast asjast, mis rahwast kõrgemale waimuharimise järjele tõstawad ja ka rahwa wälist ehk kodanikku korda ülendawad. Mõtlen iseenese juures: „Waat, nüüd oled sa jälle mõne seemne terakese wälja puistanud, mis wilja saab kandma.” Sest maja-peremees ega perenaene ei räägi wastu, waid on mõttes, nagu kuulaksiwad päält. Aga wale! Peremehe sõnad, mis ta nüüd räägib, annawad tunnistust, et siin ligemise armastus ja üleüldik ohwrimeel mitte ei asu.

„Mis lastekaswatamine, mis kool, mis seltsid? Kadugu nad kõik tükis, ei ole muud kui raha kurnajad. Ja ise weel ajalehed ja raamatud! Kellel neist kõht täis saab? Aga mina tahaks ometi näha, mis mul wiga on, kui mul hõbe taskus kõliseb?!” — Umbes nõnda samuti räägib perenaene. Raha, wara, kasu! on nende püüd, on nende hüüd.

Ütle nüüd, külawader, mis sinul niisugusest abielu paarist nende laste kohta hääd loota on! Mina omast kohast arwan, et kus kuldwasika kummardamine nii jämedal wiisil walitseb, säält on elawa Jumala teenistus kadunud, kes meid oma Poja läbi õpetab lapsukesi tema juurde juhatama. Kääname sellepärast omad sammud tõise talu poole ja waatame, mis pilt meile siit silma paistab.

Pikapilli Peep istub oma naese Madliga laua ääres. Lapsed, ea poolest kolme ja kahetõistkümne aasta wahel, mängiwad hakatuses tuas, aga kuulawad pärast isa ja ema sõnutelemist päält.

Madli on parajaste suure pika arutamisega walmis saanud, kudas naesemehe-sulaste pidamine kahjulik olla. „Tühi wõtku

neid! Midagi ei jää oma paigale: unustad sa leiwakannika kööki, kohe on ta kadunud, kanapesad seisawad tühjad, sest et munad sulase naese waagnasse weerewad, kus midagi wõtta on, see kaub. Selle wastu on poismeeste pidamine koguni tõine: sina maksad neile oma puhta rahapalga ja pikemalt ei ole tegemist.”

„Mis sa nüüd ikka jonnid, kui sa midagi asjast ei tea! Oled ise hooletu, magad kesk hommikuni ja kaebad siis weel muude pääle. Mis naesel tarwis ennast meeste asjade wahele segada?”

„Noh, sina oled mul see esimene mees! Waata naabri Andrest, ja suurustele siis weel! Seda wõib meheks nimetada, aga mitte sind. Kas see mõni mees on, kes sugulastele kõik järele annab, mis nemad maja müümise asjas teewad, kelle juures sul suurem osa wõita on? Päälegi hoiad sa nende poole ja räägid ikka minu wastu, kus sa mind pahandada wõid.”

„Kuule naene, pea oma suu! Ikka see wana lori! Kas sa ei tea, et mees on naese pää ja sul midagi ütlemist ei tohi olla? ära ärita mind wihale!”

Muidugi ei tee need sõnad naese pilwist nägu lahkemaks, waid pilwede murd läheb weel suuremaks, kunni hää hoog wihma neid jälle lahutab. Mõni kord on asi weel pahem, sest ka ise müristamist ja wälkugi tuleb ette: sõimusõnad langewad ühelt poolt tõisele poole, uksed käiwad kliu ja kläu ja kui mõni laps ehk muid kogemata juhtub niisugusele elawale, wiha-elektri wäega täidetud pilwele, s. o. isale wõi emale tee pääl ette, siis langeb terwe hoog selle süüta looma kaela. Kaua aega wihastelewad wanemad tõine tõisega, s o. ei räägi üht sõbralikku sõnagi, ja kui nad just sunnitud on tõine tõiselt midagi küsima, siis sünnib see koera hammustamise kombel.

Armas isa ja ema! Kas peame imeks panema, et teie lastele sõbruseta ja kare olek tõine tõise, teie eneste, pere ja ka muude inimeste wastu otse kui tõiseks loomuks saab? Kas peame nende süüks arwama, kui neil usaldus teie wastu kaub, sest et tõine tõise wastu ülekohtulised ja armuta olete ja nemad teist eneste wastu paremat ei wõi loota. Päälegi olete oma ülekohtulist meelt ka nende wastu selle läbi ilmutanud, et neid ilmasüüta oma wiha wälja kallamise riistaks olete teinud. Mõni wanem on ise weel nii pöörane, et ta ei arwa sellest küll olewat, kui ta lapsed tema tüli oma abikaasaga päält kuulawad ja näewad, waid ta püüab päälegi lapsi oma poole pääle saada, kui isa, siis ema wastu, kui ema siis isa wastu!

— Armsad wanemad! Mõtelge selle pääle, et kõige suurem kaswatamise nõuu on: eeskuju. On see hää, siis on ta mõjudus hää, on see paha, siis on ta mõjudus paha. Tõiseks pidage meeles, et lapsed enestele kõige ülemaks eeskujuks oma wanemaid wõtawad. Kolmandaks tuletage meelde, mis meie Issand Jeesus wäetikeste pahandamisest ütleb.

Ja nüüd teile, armas abielu paar, weel sõna kaks neljasilma all teie wastastikusist õigustest. Minu aru järele ei ole sääl tarwis tõine tõise wastu oma woli üle suurustada. Armastus peab see side olema, mis teid eluajaks ühendab. Aga armastus ei küsi iial suuruse ja õiguse ja woli järele, waid ta usub kõik, loodab kõik, kannatab koik ic. Ma tuletan teile uueste Ruti eeskuju ja sõnu meelde: „Sinu Jumal on minu Jumal. Surm peab mind ja sind ühest ära lahutama.”

Meie oleme nüüd ainult wanemate juures wiibinud ja näitanud, kudas nende eneste elu ja olu läbi laste kaswatuses kahju ehk kasu wõib sündida. Kuulame ja silmame nüüd ka wanemaid laste seltsis.

Alles mõne päewa eest oli Liisa emalt õppinud nõelaga ümber käima. Nüüd pidi ta ema kõrwas oma osawuse proowi tegema ja taskurätikut ära palistama. „Tahan õiete ilusaste teha,” mõtles Liisa omas meeles, „nii et ema sind kiidab, ja isa — jah, kes teab mis tema weel teeb, kui töö ilus on.”

Aga sääl oleks sa pidanud nägema, kui usinaste wäikene tütarlaps õmbles, nii et ise wõi-kannikagi, mis ema enne oli õhtuooteks annud, ära unustas. Aga Liisakene ei olnud mitte üksi usin, waid ta tahtis ka oma tööd hästi teha, sellepärast jooksis ta ikka wahete wahel ema juurde ja küsis: „Kas on nii hästi, armas ema?”

Ja jälle läks ta usinaste töö kallale.

Aga kui just tööl kõige parem mõnu oli, tkt! pistis hää laps oma sõrmesse, nii et ta ehmatuse ja ootamata walu pärast esiteks kohmetanud oli. Ta jooksis wiimaks ema juurde ta tegi nii halenutuse näu, et kiwid oleksiwad pidanud ärdaks minema.

Aga ettemõtlemata ema hakkas, kuna ta lapse äpardusest oleks pidanud kahetsedes osa wõtma, suure häälega naerma ja kõik tõised lapsed naersiwad ühes.

See läks Liisa südamesse. Ta wiskas taskuräti sinna paika ja jooksis karjudes kööki Mari juurde, peitis oma pale tüdruku põlle sisse ja nuttis kunni küll sai. Mari oli osawõtlik, mässis sõrme nartsuga kinni ja tõendas, et ta warsti paraneb.

Ema mittekohane naermine ja pilkamine oli lapse südames tema wastu pahameelt sünnitanud. Ja et ema ka edespidi, kui Liisa kudagi wiisi oli haiget saanud, teda naeris ja pilkas, siis läks lapse süda ema wastu külmaks. Ja ikka ei teadnud weel ema, kust see tuli.

Sellepärast: Lapse ema, waata ette, et sa kergemeelse pilkamise ja naermise läbi oma lapse südames enese wastu külmust ehk koguni wiha ei kaswata!

Suures M. külas oli abielu paar, kes paremat ajawiidet ei tunnud, kui oma ligemisi sorida.

„Waata, kudas Naruski Sohwi toredalt astub, nagu ei oleks ta sõrme otsagagi porist wet liigutanud,” ütles naene.

„Ta arwab, et küla rahwas ju wist ära unustanud on, mis tal minewal aastal Mõnniste Kaarliga tegemist oli? Hm!”

„Eks sa ei näe sepa Tiiut,” tähendas mees, „kes seda kord naeseks saab, küll see teab, kudas Türgi pipar maitseb. Waata, kudas ta ennast ehtinud on, kudas ta kehiteleb!”

„Katsuge kõik, kudas kirjutaja noorsand uhkusteleb! Tuhat kahju, et tänaw natukene laiem ei ole. Kui ta ka wähe oma wõla pääle mõtleks, mis tal Mätiste Andresele maksta on, küll ta kõrkus kauks siis sootumaks ära!”

„Waata, kui näruselt Pika Matsi lapsed ümber jookswad, kui näutumad nad on, otsegu oleksiwad kanad leiwapalukse käest ära söönud! Surnutest ei pea küll muud kui hääd rääkima, aga nende isa oli ometi tige inimene. Mis õnnetust see mees ilmas ei ole sünnitanud! Jumala karistus ei jää tulemata.”

Sellesarnaselt teadsiwad nad pea igast inimesest paha rääkida ja rääkisiwad suure häämeelega. Kõikide inimeste wigasid, mis osalt ju ammu oliwad ära unustatud, saatsiwad nad walge ette. Ja kus nad kellegilt nime mööda paha ei teadnud, sääl püüti kõige wähemalt tõise auusat nime kahtlaseks teha.

Nende lapsed, kes kõik kuulsiwad ja isuga tähele paniwad, mõtlesiwad lõppeks, et kõik inimesed ilma pääl, pääle nende isa ja ema ning nende, kelmid ja tölplased on, põlgasiwad kõiki muid ära ja näitasiwad seda edewal kombel oma olemisega üles.

Nad mõtlesiwad üksi enese pääle, ilma et neil meelegi oleks tulnud ka muude inimeste õnneks sõrme otsagi liigutada. Sellepärast: Ema, isa, ärge kautage oma armastuseta juttude ja sorimise läbi oma laste südametest ligemise armastust ära!

Kustas nägi kirju liblika oma ees lendawat, kui ta parajaste wee kruusiga kaewu äärest tuppa oli tulemas. Ta tahtis looma kinni wõtta, jooksis järgi, kummardas ja kukkus maha; kruus katki. Hirmu pärast oleks poisikene maa alla pugenud. Aga wiimaks arwas ta ometi kõige parema olewat isale äpardust teada anda. Ta läks aeda isa juurde ja ütles ärdalt: „Armas isa, ära saa wihaseks, ma tahtsin üht liblikat kinni püüda, kukkusin sääl juures maha ja kruus —”

„Ja tegid kruusi katki?”

„Jah, tegin küll, armas isa, aga kogemata, anna andeks!”

„Oh sina jumalakartmatu loom! Oota, mina tahan sulle kruusi walada, et sa tõine kord paremine tead ette wadata.”

„Oh, isa! ega sa ometi mind ei peksa? u u u u! Sa lõikad ju paju witsa, anna andeks! u uu! anna andeks, ei ma enam elades —”

„Pea, sina kuri loom!”

„Oh isa! anna andeks! ai, ai, ai! —”

„Waat nii! nüüd pea meeles, kudas kruusiga peab ümber käima.”

Tõine kord waatas Kustas pildiraamatut. Kogemata tahtis raamat käest maha kukkuda, aga ta sai weel ühest lehest kinni haarata ja tõmbas selle poolest saadik lõhki. Kustas pani raamatu hirmu wärinal kinni ja laudile, aga ei lausunud isale juhtumisest sõnagi.

Mõne päewa pärast otsis isa raamatust midagi järele ja leidis lõhkise lehe. Kohe küsis ta Kustaselt, kas ta mitte ei teada, kes lehe lõhki kiskunud. Kustas tunnistas enda süüdlaseks, aga jutustas ka ühtlasi, missugusel kombel äpardus oli juhtunud ja palus, teda mitte peksta.

Aga, sääl ei aitanud ükski rohi. Kustas sai oma karistuse, nagu esimenegi kord.

Kuna ta nüüd nägi, et isa millalgi tõt kuulda ei wõtnud, hakkas ta enesest seda ära wõerutama.

Kui ta edespidi kudagi wiisi eksis, siis ei tunnistanud ta mitte enam oma süüd, waid salgas üsna ära, ehk käänis

süü mõne tõise pääle: kord pidi tuul, kord kass, kord mõni ta wennastest süüalused olema.

Sell wiisil pääsis Kustas iga kord karistamata läbi. Kui ta aga tõt tunnistas, siis sai ta peksa. Kas peame imeks panema, et ta nii waletama hakkas? —

Sellepärast: Isa, ema! ärge sundige mitte waliduse läbi tühja asjade juures last waletama, waid olgu teie ülem püüdmine lapsi nõnda kaswatada, et nad iialgi, ei üheski asjas, ega ka wanemal elueal, teie ees saladust ei pea. Olge oma lastele nende lapse põlwes armastajaks isaks ja emaks, aga pärastpoolses wanaduses neile nende kõige truuimateks sõpradeks!

(Järg II. andes).

XI. Mõtte-terad.

Motto: Ei auu see iial anna mehel’,

Kes mõtteta tööd toimetab.

Schiller.

Tee ääres näeme teetulpasid, kelle kiri meid juhatab, kuhu poole peame minema. Inimese sugu kaswamise ja kaswatamise tee ääres, mis ju ära käidud on, seisawad ka niisugused teetulbad ehk juhatajad. Et igaüks inimene hakatusest lõpetuseni ära käidud teed uueste peab tallama, siis peab tema teetulpade kirja tähele panema. Aga iseäranis peawad seda tegema tõiste teejuhid, s. o. koolmeistrid ja lastekaswatajad. Muidu wõiksiwad nad waletee pääle juhtuda ja eksitusse sattuda.

Niisuguseid juhtkirju, üleüldiseid, siis iseäranis lastekaswatajatele ja koolmeistritele, olen ma mõne tosina kokku korjanud, osalt ka omast eluteadusest lisandanud ja panen siin oma auustatud lugejatele tähelepanemiseks ette.

I. Üleüldised:

Inimene on looduse pikk mõtlemisemärk.

J. Paul.

„Õige isetundmine annab inimesele õige alanduse, aga ka ühtlasi õige isetundmuse.”

„Keskmised waimud mõistawad kõik hukka, mis üle nende silmaringi ulatab.”

„Tühjad tõrred kõmisewad waljuste, kuna täidetud suurt häält ei tee.”

„Kellel kõrwad tõsidusele lukus seisawad, selle õnnistust nõudes peab meelt ära heitma.”

Cicero.

„Üksi sääl on tõsine waimu walguse kaswamine, kus inimeste elukombed paranewad; paremad elukombed annawad kõige kindlamat tähte parandatud kooliõpetusest.”

„Rahwaste wahel ei ole auusamat wõitlust, kui püüd esimene olla inimeste armastuses ja waimu harimises.”

„Sõbralikult annawad kuu ja päike tõine tõisele teed; kui mitte, oleks ka neile kitsas nende suur koda.”

Sundus, mis harib, on terwiseline; priius, mis midagi ei õpeta, on kahjuline.

„Wähe on niisuguseid häätegijaid, kes mitte saadana kombel ei nõua: Heida maha ja kummarda mind!”

Laiskus on keha rumalus, ja rumalus on waimu laiskus.

A. Piirikiwi.

„Midagi ei ole wõimata ja ikka on teeradasid, mis igale sihile saadawad. Kui meil aga tarwiline meele kindlus oleks, siis ei saaks meil iialgi tarwilised abinõuud puuduma.”

Usu elu! Ta õpetab paremine, kui kõnemees ja raamat.

Göthe.

Keel on rahwaste waimu wäljaspoolne ilmutus; keel on nende waim ja nende waim on nende keel; mõlemad on üks ja seesama.

W. v. Humboldt.

Keele õppimine on ülem kui keelte õppimine, ja kõik kiitus, mis wana-keeltele, kui waimu harimise nõuudele, antakse, käib kahe kordselt emakeele kohta, mida palju õigemine keelte emaks peaks hüütama.

J. Paul.

Pääle emakeele on wanaema (Soome) keele õppimine üks meie isamaa kõige tähtsamatest ettesöötmistest.

Inimese kõige kallim omandus pääle usu on ta emakeel ja tema õigus; need kokku sünnitawad üht püha kolmainsust, kes wiletsuses koos seisawad ja koos langewad. Kes neile truu, see armastab tõt, on julge, tugew, ohwrimeeleline, õiglane — kes neist langenud, on walelik, kartlik, nõder, iseahne, ülekohtune — seda õpetab ajalugu: et õppigem ometi temalt!

Jegor von Sivers.

2. Lastekaswatajale:

Lastekaswatajatele on wäga tähtjas, et nemad tarkade arwamisi ja eluteadusi järele uuriksiwad.

Herbart.

Ülemaks kui maalmeistrit, kui pildiraijujat, kui kõiki kunstnikku pean mina noorte hingede kaswatajat.

Chrisosostomus

Lapse esimese hingetõmbamisega hakkab tema kaswatamise töö.

J. Paul.

Hää kaswatamine on kõige parem kokkuhoidmine, ja rumalus on maal kõige kallim asi.

A. Schmidt.

„Enamiste kõik halwad omadused, mis meie laste juures ilmsiks tõuswad, on kas wanematest päritud ehk esimese kaswatamise süü.”

Lastekaswataja! Tuleta, iseennast läbi katsudes, oma lapsepõlwe meelde; tõeste, selle läbi saawad mitmed kaswatamise wead tagasi hoitud.

Ihu on hinge raudriie; peab see wastu pidama, siis karasta teda külmas ja kuumas.

J. Paul.

„Terwisehoidmise õpetus on üks kõige ülematest õpetustest.”

Laste pääle waadates waatame tulewikusse, kuhu meie jalg ei iial ulata.

J. Paul.

Usk, kui kõige ülema priiuse kaswandus, ei wõi mitte sunduse waral, waid ainult kaswatamise ja oma kindla usu waral kaswatatud saada.

K. Hase.

Tuletage meelde, et ka kõige parema ja selgema mõistustga pää, kõlwatu ja rikutud südame üle, templi sarnane on, mis rööwlikoopa pääl seisab.

Tegnér.

Kiituse wäärilised koolid on usu ja kõigi auusa elukombete hallikad.

Lutherus.

3. Koolmeistrile:

Kaswata iseennast, enne kui sa tõisi kaswatada tahad; aita iseennast kõrgemale hariduse järjele, enne kui sa tõist kõrgemale järjele awitada püüad.

Beueke.

Koolmeister, kes ikka enese täiendamiseks tegew on, teeb sellega ühtlasi ka oma kooli täiendamiseks tööd.

Pestalozzi.

„Koolmeister, kes raamatute lugemist hooletusse jätab, on päranduseta mees.”

Lapse meel on üks koolmeistri käsi-raamatutest, kelles ta alaliselt lugema peab.

Hää kool sünnitab pea hää kogukonna.

Kellner.

Kool on aja ja tema püüdmiste peeglikuju, wäga õrn rahwuse elusoojuse thermomeeter (soojamõõtja.)

Schiller.

Rahwakooli töö on waimu wallal aluspõhja panemine. Aluspõhi on terwe maja põhi; ta annab nii wäljaspoolistele kui seespoolistele seintele ja tubadele tarwilist tuge. Temaga seisab, temaga langeb maja. Sellepärast, koolmeister, wiibi oma laste waimuhariduse aluspõhja pannes, kanna kõige suuremat hoolt seda ehitades!

„Mitte selle pääle ei ole rahwakoolis waadata, et ruttu üks tükk tõise järele mööda saab saadetud, et hää jagu õpetuse materjaali lapsele saab pakutud; waid selle pääle, et pakutud materjaal lapsele tõeste kadumata waranduseks saab.

Selle poolest on, kui meie mõedu järele arwame, pool osa sagedaste enam kui täis. Mõni kurb tund jääb truuil, aga noorel ja harjumata koolmeistril maitsmata, kui ta seda kullast manitsuse sõna tähele paneb. Pea piiri! Nin multa, sed multum! s. o. mitte mitmesugust, waid palju!”

Noormees, ära tuuliskele! Tea, tuulispää tormiga tõuseb, tormi kiirusel kaub; tea, hõle tuli ei kesta kaua, tuisk ei tuuri, sadu ei seisa, wälk ei wälta. Aga waata tamme kaswu! Astu tema teel!

Andke oma lastele kõige päält keel (kõne); sest sõna äratab mõtet.

Denzel.

Koolmeister, tea, et sa palju enam selle läbi toimetad, mis sa oled, kui selle läbi, mis sa tead.

Kehr.

„Õpetus ja eeskuju peawad koolis nii kokku sündima, et üht tõise asemele wõib panna.”

Ühelgi õpetusel ei ole enam mõnu, kui elawal eeskujul.

Koolmeistri wooruste summa on armastus ja rõõmuline meel. Seda õpin ma omas koolis. Kui ma õiete rõõmuliselt koolituppa astun, siis on mu koolilapsed inglid ja kõik läheb hästi korda.

Sailer.

Õige kaswatamise proow on lapse rõõmuline meel ja awalik olemine.

Schwarz.

Kurba meest ma sallin, aga ei iialgi kurba last.

J. Paul.

„Koolilaste ja koolmeistri rõõmus meel on hää kooli eluõhk.”

Sõnakuulmine on kõige ülem woorus, lapse pää woorus, kellest kõiki tõisi woorusi wõib kergeste kaswatada.

Diesterweg.

Sõnakuulmine on ülem kui ohwer.

Saamuel.

Wäljaspoolne kooli-kord, koolilaste puhtus, waikus ja haritud kombe on kooli sisemise hääduse märgid.

Pestalozzi.

Mitte asjade warjud (sõnad), waid asjad ise, kes meelte pääle mõjuwad, peawad laste ette toodama. Ilmsi waatamisega ja näitamisega, mitte palja aruliku sõnaseletamisega, peab õpetus algama. Näitlikust õpetamisest aruneb teataw teadus. Comenius.

Ärge tehke õppimist ja õpetamist lastele piinaks!

Midagi ei mõju laste kohta wähem, kui ähwardamine mis enne õhtut täide ei lähe.

J. Paul.

Ole kitse karistamises ja tasumises!

Õige koolmeistri süda, silm ja kõrw ei ole üksi koolituas tegew, waid la wäljaspool muretseb ta oma koolilaste eest.

Ratichius.

Pidage suu, hoidke kõrwad lahti ja tehke tööd!

J. Zimse.

Paaris sul seisku su süda ja pää!

Julgeste ütlen: Siis kool on sul hää.

Õnnelik koolmeister, kes oma töö palka südametunnistuses otsib ja leiab.

Kehr.

XII. Soome rahwa wanad sõnad.

Soome keelest: J. Belgman u.

1. Ei tegewal töö lõpe.

2. Ei kantud wesi kaewus seisa.

3. Täna kuld, homme muld.

4. Kuused paukudes põlewad,

Halbid kiideldes kõnniwad.

5. Kuule selle kuuse kohinat,

Kelle tüwile toetad.

6. Lendaw lind saab setugi,

Magaja mitte midagi.

7. Millal laisk saab teha tööd?

Talwel ei tohi, pikad ööd,

Suwel ei saagi wööle wööd,

Sügise tormab tuulehool,

Kewade wesi kõigel pool.

8. Algus tööd elustab, lõpetuses seisab kiitus.

9. Ei ai aita hädast ega oh päästa ohust.

10. Anna koerale liha, saad luud tagasi.

11. Mida noorena õppisid, seda wanana tead.

12. Ei sääse häält taewa kuulda.

13. Paha seda hoost joota, kelle kael kange ning pää ei painu.

14. Parem püü peus, kui kaks oksal.

15. Ei kaks kõwa kiwi häid jahu tee.

16. Peremehe silm teeb hobuse lihawaks.

17. Peremehe jalg rammutab põllu.

18. Hiljukeste ilmub hää, aega mööda astub kaunis.

19. Kes kuuske sihis silmas peab, see kadakasse komistab.

20. Hää tõutus, kaks kät.

XIII. Päew ja öö.

Öö ja päew sõnutelesiwad tõine tõisega, kumb neist esimene olnes. Tuline, hiilgaw päiksepoiss hakkas pääle.

„Waene, pime ema,” ütles ta, „mis on ka sinul minu aasade, minu elusa elu sarnane? Ma äratan, mis sina oled ära surmanud, jälle uue olemise tundmisele; mis sina nõdraks oled teinud, teen mina erguks.”

„Aga kas antakse sulle selle eest tänu?” ütles alandlik öö, kes oma pale oli warjuga katnud. „Kas ei pea mina kosutama, mis sina oma tuhinaga oled wäsitanud? Ja kudas wõin ma seda tõisite, kui et sind ära unustatakse? — Mina selle wastu, jumalate ja inimeste ema, wõtan kõik, mis ma sünnitasin, rahus oma hõlma; nii pea kui mu riide palistust puudutakse, unustab kõik sind oma silmakirja töödega ja pää wajub tasakeste alla. Ja siis kosutan ja karastan mina südant taewa kastega. Selle silma eest, kes sinu paistel iialgi taewa poole waadata ei wõinud, wõtan mina, kes ise warjatud olen, warju ära ja lasen teda näha lugemata hulk päikesid, tähe-kujusid, uusi tähti, ja tunda uusi lootusi.”

Praegu puutus sõnuteleja päew öö riide palistust ja waikuses ning wäsimuses langes tema ise öö kinni kaetud hõlma. Tema aga istus rahulikult oma tähemantli sees, tähekroon pääs ja palgelt paistis igawene rahu.

XV. Seedri-puu.

Üks seedri-puu kaswis kuuskede wahel üles. Nemad jagasiwad temaga wihma ja päiksepaistet. Ja tema kaswis kõrgeks, palju kõrgemaks, kui kuused ning waatas kaugele ümberringi alla orgu.

Sääl ütlestwad kuused: „Kas see sinu tänu on, et sa ennast kõrgemaks ajad, sina, kes sa nii wäikene olid, sina, keda meie toitsime?”

Aga seedri-puu wastas: „Sõnutelege sellega, kes mind kaswada käskis!”

Ja seedri ümber seisiwad kibuwitsa põesad. Nende wiha süütis põlema, kui nad teda nii suures wägewuses taewa pale ees nägiwad seiswat ja hüüdsiwad: „Häda toredale, ta kaswab üle määra!” Ja kui tuuled seedri-puu wägewaid oksi kiigutasiwad ning palsami lõhn terwet maad täitis, pöörsiwad okkalised kibuwstsad ennast temast ära ja karjusiwad: Häda ülemeelsele! Tema uhkus kohiseb kui mere laene! Hääwita teda ära, sa taewa Püha!”

Ja kui nüüd tuliwad meremehed ja oma kirwe ta juuresse lõiwad, siis tõusis suur rõõmukisa: „Nõnda karistab Issand uhket, nii ta alandab wägewat!”

Ja tema langes ning peksis katki ja purustas pihuks rõõmustajaid oma wägewate okstega.

Ja tema langes ning hüüdis: „Ma olen seisnud ja saan seisma!” Ning need mehed seadsiwad teda püsti mastiks oma kuninga laewas, ja purjed paisusiwad, laew lendas ning kandis warandust kokku kuninga warakambrisse.

XV. Laste kirjadest.

Lapsed on wanemate, lapsed on rahwa kõige ülem wara. Iseäranis noor sugu on see põld, kelle sees need waimu ja südame harimise wilja-terad peawad idanema hakkama, kaswama, õitsema ja wilja kandma, mis meie korjame ja tema sisse külwame. Iga rahwa noore soo sees seisab selle rahwa tulewik; nii seisab ka Eesti laste sees Eesti rahwa tulewik. Aga kus oleks

neid wanemaid leida, kes mitte oma lastele tulusat tulewikku ei soowiks? Ei kusagil. Wõiksime ka küsida: Kus leiame üht isa ehk ema ehk üleüldselt üht mõistlikku Eesti hinge, kes mitte ka oma rahwale hääd pärandust pärida ja tulusat tulewikku ei soowiks? Jälle: Ei kusagil. Palju enam on wististe iga wanema ülem soow oma lastele, niisama ka iga rahwa-sõbra soow oma rahwale kõige paremat pärandust pärida jätta.

Aga missugusel wiisil saab see soow täidetud? Kostus: Külwa oma laste sisse tulewiku tarwis puhas waimu ja südame harimise wili! Siis on käes.

Niisugust puhast seemet on meie E. K. Selts jõudu mööda oma „Toimetuste” läbi, mis enamiste kooliraamatud on, püüdnud külwajate kätte muretseda. Ja see püüd on tal õiete hästi siginenud.

Aga hoolsad külwajad ei lepi üksi sellega, mis koolis nende harimise ja hoidmise all seiswale põllule idanema pannakse, waid nemad püüawad esiteks põldu umbrohu seemnete eest, mida waenlane walmis on nisu sekka pilluma, hoida, tõiseks ise uut seemet juurde lisada (wõib olla, et mõni tera ei idanenud, sest et ta wahest parajat kohta ei leidnud) ja kolmandaks üles tärkawat orast kareda külma ja muude wastaliste ilma muutuste eest kaitsta. See on üleüldselt ära seletatud:

Kooli töö üksi noore sugu südame ja waimu põllul ei mõju, waid kodu peab ennast kooliga selle suurele tööle ühendama: kool ja kodu käigu laste kaswatamises ja koolitamises käsi käes. Nagu mõistukõnes tähendasime, täiendagu, lisandagu ja toetagu kodu kooli õpetust, hoidku lapsi halwade eeskujude ja ropu nalja ning üleüldselt sõnade eest, mis ei sünni, mis lapse hõrna südant wõiwad ära rikkuda, mis koolis antud hääd õpetust ära kautawad ja paha asemele panewad. Iga üks mõistlik isa ja ema hoiab oma lapsi kardetawate ja kahju saatjate asjade, iseäranis kahju saatjate raamatute eest, hoiab neid niisuguste suuremate inimestega ehk tõiste lastega ümber käimast, kellelt nende lapsed paha wõiwad õppida. Nad waliwad oma lastele hääd raamatud raamatute hulgast. Sest nagu halwad seltsilised ja kõlbmatad raamatud lastele ütlemata suurt kahju wõiwad saata ja koolis külwatud hääd seemet ära lämmatada, nii wõiwad selle wastu hääd seltsilised ja kõlblikud kirjad ütlemata suurel mõedul terwet laste kaswatamise ja koolitamise tööd tõetada.

Ja et lastewanemad wõiksiwad kirjade wäärtolemist, mis nad oma lastele lugemiseks tahawad kätte anda, katsuda, olgu neile järel seisaw, mitme lastekaswataja läbi kokku seatud peegel juhatajaks.

1.Jutud.

Juttude püüd peab olema noorele lugejale üht pääpuhtuse-mõtet kujulikult waimu silmade ette maalida ja temale elust näitusi (kujusid) nii eesmärgiks kui ka wastakaitsmiseks (hirmutamiseks) ette kanda. Niisugused wooruskujud wõi wooruseesmärgid peawad tõeste wõõrad olema, aga ikka wõimise piiris seisma, s. o. ei pea mitte niisuguseid tegusid inimestest rääkima, mis üksi wahest inglid wõiksiwad ilmutada, aga mitte inimesed. Tõiseks peawad hirmutuse-kujutused niisugused olema, et nad tõeste lapse südames põlgamist äratawad ja mitte wahest ka põlgamise wäärt töö järeletegemist.

Laita on kõik need jutud ja jutu-raamatud, mis lapsele üksi ajawiiteks on kirjutatud, mis lapse luuletuswõimu äritawal jutustusel üle määra äritawad, mis meelepuhtuseta kujusid lugejale eesmärgiks seawad ja hirmutawaid wõi põlastawaid kujusid nõnda ette kannawad, et lapse sees põlgamise tundmuse asemel häämeele tundmus nende wastu äratatud saab. Laita on ka kõik niisugused jutud, mis rikkust ja ilmalikku auu tingimata iga wooruse palgaks panewad, kui ka niisugused, mille läbi isekus, kättemaksmise himu, edewus, kõrkus ja selle sarnatsed eksitused kaswatatud ja kangustatud saawad.

Asjata on niisugused jutud, mis küll muidu enne nimetatuid nõudmisi täidawad, aga seesugust materjaali igapäewasest elust wõtawad, mille läbi mitte noorte lugejate silmaring laiendatud ei saa.

2. Ajalood.

Need tahawad lapse waimu minewikusse juhatada ja neile säält sündmusi ja üksikuid kujutust wõi inimesi ette tuua. Nende lugude jutustamise kasu peab pääle selle kasu, mis igalt liht jutult nõutakse, ka weel olema olewiku parem arusaamine ja sellest õpetuse wõtmine tulewiku tarwis. Ajalugude jutustaja peab omad lood tõt mööda ja elawalt rääkima. Luuletatud historia kujutused historialikkude juttude juures olgu nimelt selle aja kujutuste sarnased, mille seest lugu on wõetud. Need kujutused wõiwad sellepärast üksi oma aja mõtete piiris ilmuda.

3. Tükid geografiast ja loodusest.

Need tahawad lastele kujutusi loodusest ja rahwaste elust ette kanda ja selle läbi laste sees looduse märkamise meelt ja inimeste elu tähelepanemist äratada. Nende tükkide kirjutaja peab püüdma elawalt ja elustawalt jutustada, aga

ta peab ikka tõe põhja paale jääma, s. o. peab asju nõnda rääkima, nagu nad tõeste ilmsi on. Looduse lood wõiwad ka juttudeks walatud saada (nagu see „Laste Kirjakogu” I. andes on sündinud), aga siis on selle pääle waadata, et inimesed, kellest nendes ka ühtlasi räägitakse, asja ja aseme kohta sünniwad.

4. Ennemuistsed jutud.

Need tükid tahawad noore lugeja luuletuswõimu harida ja teda selle eest kaitsta, et ta (laps) oma waimu mitte ise walatud hirmutuse kujutustega ei täida, mis läbi kergelt ebausk ja kartus kaswatatud saawad. Nimelt räägitagu niisugusid ennemuistseid juttusid, mis rahwaste muistsest ajast seletust teewad, lapsele ilusaid üleilmalisi ilmutusi ette toowad ja teda awitawad ilma elu natuke lauliku wõi luuliku waimus waatama, mis läbi aga laps ei millgi kombel päris elust ei pea ära wõerutatud saama. Ennemuistaste juttude kujutused peawad hingetundlikult (psychologia järele) tõed ja ka ühtlasi eluõpetuseks, iseäranis pärastpoolse wanaduse kohta, olema.

5. Walmid.

Nendes ilmutatakse mõistmata loomade läbi inimese töid ja omadusi ja tahetakse neile selle läbi elawates kujudes elutarkuse seadusi ja õpetusi anda. Aga seda õpetust peab noor lugeja kohe ise märkama ja mõistma, siis toob walm täielist tulu.

XVI. Tähtede waatel.

A. Piirikiwi.

Tähtedega täidetud taewas end’ ülewel wõlwib,

Igale poole ta waataja silmades nõlwib;

Pilkane pimedus katab ja matab maailma,

Üksi säält ülewelt sirab mull walgust weel silma.

Waata ja tunne, mu süda! mis tuksud sa põues?

Sääl sinu kuldane hommik sul õndsamas õues.

Sisu.

lehe külg.

I. Elu wõi surm?..........................................................1

Puumurdja.........................................................41

Fonograhwi ülesleidja.......................................42

Hõiskage Issandale! .........................................47

Atlandi mere kaabeli saladused.........................47

VI. Salas y Gomez.....................................................53

VII. Henry M. Stanley teekond läbi Kesk-Aafrika..............................................................................60

VIII. Austraalia põesastikus.....................................73

IX. Ühe wana soldati mälestus.................................75

X. Mõned pildid kodusest lastekaswatamisest...........78

XI. Mõtte-terad...........................................................85

Soome rahwa wanad sõnad............................90

Päew ja öö......................................................9l

Seederi-puu.....................................................92

Laste kirjadest.................................................92

Tähtede waatel.................................................95