Aasa õied
II.
Laulua, laula, suukene,
Liigu, linnu keelekene!
Luuletanud
K. E. Sööt.
Tartus 1891.
A Grenzzteini trükk.
II.
Laulua, laula, suukene,
Liigu, linnu keelekene!
Luuletanud
K. E. Sööt.
Tartus 1891.
A Grenzzteini trükk.
Дозволен оцензурою, дерптъ 3. апреля 1891 г.
Minu laul.
Ma kui sündind sõjameheks,
Sõjast laulu loon,
Raskest rinnast rahutumalt
Hääled ette toon.
„Kullakene, kui sa tuled
Jälle meitele,
Too siis õrnad rahuhääled
Minu salmisse!”
Kullakene tuli meile,
Tuli nagu koit –
Tema huuled roosinupud
Silmis tuleloit.
4
Sõjamees nüüd olen jälle,
Sõjast laulu loon,
Mis ma kulla silmas leian
Seda ette toon.
Minu laulus särab tuli,
Wehib haljas raud,
Kuni lootused ja õnned
Kinni katab haud.
5
Kuis wõib waikida see süda!
Kuis wõib waikida see süda,
Milles elab kewade,
Milles särasilma waade
Äratab kõik elule!
Waata, kuidas mets ja wäli
Haljendab kui lillewöö!
Kuula, kuidas ööpik hüiab
Terwe kewadise öö!
Selle rinna sees ka ööpik,
Kewadine iluilm
Keda õielises eas
Teretab weel neiusilm.
Ja ta hõiskab ja ta hüiab
Tundmused siis ilmasse,
Laulab hella tänulaulu
Särsailma neiule.
6
Tule paistel.
Tulega ma olen ära harjund,
Tule paistel üles kaswatud,
Tule paistel kolde ääres istund,
Wanaisa juttu kuulanud.
Tule paistel olin mina õitsiks,
Tule paistel kõlas sarwe hääl,
Tule paistel – helel päikse paistel –
Rändasin ma maal ja mere pääl.
Tule paistel tundis süda soojust,
Tule paistel leidsin kallima,
Tule paistel – waimustuse tulel –
Hüian: Eesti rahwas, ela sa!
Tule paistel rändan läbi elu,
Soendan end haua kalmul weel,
Sest mu kallim ise ka on tuli,
Hiilgaw koidutäht mu eluteel.
7
Surelikud, waatke tema silmi –
Elaw tuli lille ladwassa!
Tulega ma olen sõbraks saanud,
Tule seltsis lõbus elada.
Tule paistel soowin ma ka surra,
Tule paistel minna mullasse –
Sellep pange ka mu haua ehteks
Tuttaw lille – tulililleke.
8
Kurb süda.
Tule Manni, löö mind kulliks,
Manni taba mind!
Löö mu süda jälle nooreks,
Rõõmsaks minu rind!
Läki alla karjamaale,
Kopli kiigele,
Läki metsa, marjamaale,
Läbi lillede.
Mannikene lõi mind kulliks,
Manni tabas ka,
Jooksin sinna, jooksin tänna,
Laste seltsis ma.
Aga ei mu süda muutnud,
Rõõmsaks läinud ta –
Oh, ma tean, ei Manni paelust
Ial ta lahti saa!
9
Unustatud.
Kord kasekoore sisse
Mu nime lõiksid sa
Ja ütlesid: „Sind tahan
Ma meeles pidada!”
Nüüd hädalt aasta mööda,
Kui rääkisid sa nii, -
Mu nimi kinni kaswand
Ju wiimse kriipsuni.
Ta kase koorelt kadund,
Sul kadund südamest:
Sa räägid uuest nimest
Ja teisest tõutusest.
10
Tuli.
Wäljas tulekajhu kära,
Tulekellad hüiawad –
Minu aknast jookswad mööda
Kustutajad wäledad.
Oh kui waataksid mu tuppa,
Waataksid mu südame,
Millel wale armu pärast
Walu tõuseb lõhkele.
Wälja jooksen neile järgi,
Tulekahju juurde ma –
Wahest tuld sääl tule kõrwal
Kustutataks korraga.
11
Kurb linnuke.
Künnilinnukene laulab
Aias õitswa toome pääl,
Nagu nutul, nagu naerul
Kõlab tema hele hääl. –
See, seesama linnukene,
Kesse mulle laulis ka,
Kui ma Helmi rinna najal
Olin õnnis otsata.
Oh mu weike linnukene,
Mis sind nõnda kurwaks teeb?
Kas ehk walelise pärast
Kahetsus su rinnas keeb?
12
Wiimane armastus.
Kui kõigist maha jäetud,
Kui olin üksi ma,
Kui midagi ei leidnud,
Mis wõisin armasta:
Siis armastasin walu,
Mis arm mu rinda lõi,
Sest mälestus nii wõimsalt
Weel kord ta ette tõi.
13
Südame hääl.
Aiman, tunnen, et mu rinnas
Midagi on uuest ärkand,
Tunnen, et mu põue põhjas
Ime igatsus on tärkand.
Mida soowin, tahan ma,
Ei ma ise aru saa.
Oleks taewas mulle lahti –
Ei ma taewast wasta wõtaks:
Oleks waikne haud mul waba –
Hauast eemale ma tõttaks.
Aga süda ütleb sees:
Ilma pääl sul õnn weel ees!
14
Uus hommik.
Juba arwasin, et ammu
Kustutnud on leegike,
Mis kord lõkkel hinges loitis,
Tundel täitis südame.
Juba walmistasin risti
Armastuse haual ma,
Tahtsin närtsind lehtedega
Surnud leeki warjata –
Aga täna koitis mulle
Armuhommik uueste,
Täna südame ma andsin
Tulewase armule.
15
Waba ruum.
Sinu silmist nagu wälgud
Tulenooled lendawad –
Lennaku! Neid wastu wõtan –
Külap kohta leidwad nad.
Noa otsa wõrd weel ruumi
Leiawad mu südamest
Mis on puutumata jäänud
Haawawatest nooledest.
16
Sinu silmas särab.
Sinu silmas särab
Hele tuluke,
Saadab leegid mulle
Otse südame.
Temas nagu laseks
Sada soldatit –
Märgilauaks wõtwad
Aina südamid.
17
Rahwapidul.
Suured pidud – palju sõpru,
Lõbu, rõõmu lõpmata.
Palju kuulda, palju näha,
Mahutada rinnassa –
Aga ei sest meelde jäänud
Midagi nii kindlaste
Nagu ühe weikse neiu
Sinisilmad minule.
18
Waras.
A’age taga, wõtke kinni
Seda neiukest,
Kesse praegu mööda sõitis
Meie wäratest!
Eks te näinud, kas tal oli
Wankris midagi –
Mina tunnen, et on wiinud
Minu südame.
A´ge taga, wõtke kinni
Waras neiuke,
Et ma jälle kätte saaksin
Oma südame.
19
Ütle wälja!
Ütle wälja, neiukene,
Mis mul tahtsid ütelda,
Ütle wälja, hobu ootab,
Warsti pean minema.
Ütle wälja, mis on warjul
Põue põhjas salajas,
Mis on hellalisel häälel
Huule pääl heljumas.
Huuled tasa liiguwad,
Punastades ütles ta,
Mida ta wist ammu ihkas:
„Oh, kui armas mulle sa!”
Hobu ootab – ootku pääle –
Ei nüüd taha minna ma:
Nüüd ma igaweste tahaks
Neiu juures elada.
20
Joodik.
Kõige suurem joodik ilmas
Minu waene mees,
Joodik iga ühe silmas,
Joodik enda ees.
Olgu terwes ilmas kainus,
Kainus Eestimaal –
Mina olen joodik ainus
Kehwel waesel aal.
Kustumata on mu janu,
Janu lõpmata –
Ma joon armastuse mõnu
Neiu rinnalla.
21
Uue aasta palwe.
Taewaisa, uuel aastal
Juhata mind uuel teel –
Anna mulle süda uus,
Anna mulle mõistlik meel!”
Kallim kuulas ristis kätel,
Kuidas palwetasin ma,
Kallim kuulas – hakkas nutma,
Ega lasknud waigista.
Miks ta nuttis, miks ta kaebas,
Ei ma sellest aru saa.
Küll ma küsisin, küll nõudsin –
Wastus, see jäi andmata.
22
Waigistaja.
Nagu kaljult kukkuw koske,
Nagu mässaw merepind,
Nagu leegitseja tuli –
Nõnda tundmustes mu rind.
Sääl on põrgu, sääl on taewas.
Sääl on elu imene,
Aga sina, kallikene,
Waigistajaks temale.
23
Wabandus.
Mina olen põllumehe poeg,
Tahan põllu wahel kõndida:
Põllu wahel õitswad kaunid lilled,
Kõnnib naabri pere tütar ka.
Mina olen põllumehe poeg,
Tahan põllu wahel kõndida:
Põllu wahel laulab lõokene,
Laulab naabri pere tütar ka.
Naabri pere tütar wõib ju käia,
Wõib ju laulda isa põllu pääl;
Mina aga waatan lille ilu,
Kuulan, kuidas kõlab lõo hääl.
24
Naerata weel!
Ainsa naeratusega
Wõitsid sina mind,
Ainsa neratusega
Awanes mu rind.
Naerata weel!
Ainsa naetatuse eest
Annud palju ma,
Annud õitswa elua’a.
Armu õõgawa.
Naerata weel!
25
Süda kardab punast.
Neiu, ära kanna rinnas
Punast lille õit –
Punane sa ise juba,
Punasel ju wõit.
Sinu palgetel ju praegu
Hiilgamas on koit:
Paned õie weel sa rinda –
Oled tule loit.
Sellep palun, ära kanna
Punast lille sa:
Punast minu süda kardab,
Kardab tulena.
26
Ära usu!
Ära usu lillekesi
Naabri akna pääl:
Lillekeste wahel särab
Tulukene sääl.
Mööda käies lillekesi
Waatsin mina ka,
Aga waates süda sättis
Põues põlema.
Sellep ära ial usu
Lillekesi sa:
Lillekeste wahelt waatwad
Silmad säralla.
27
Rohi.
Meie Manni puruhaige,
Mannilkene surma teel:
Kui ei warsti tohter tooda,
Lahkub enne õhtut weel.
Toodi tohter haige juurde
Surma häda arstima:
Tohter kuulas – andis rohtu:
Ei wõind haiget aidata.
Meie Manni puruhaige,
Mannikene surma teel:
Kui ei targem tohter tooda,
Lahkub ennne õhtut weel.
Wiimaks tuli peiukene
Surmatõbist waatama:
Tõi ta kaasa armupilgu,
Musu mesimagusa.
28
Nüüd on Manni jälle terwe.
Möödas jälle surma oht: –
Peiu oli targem tohter –
Peiu musu surma-roht.
29
Sõbrad.
Nagu ühe ema lapsed
Hans ja Annake:
Neid on kokku juhatanud
Juba karjatee.
Kus on Anna, sääl ka Hansu,
Kus on Hans, sääl Annake,
Nagu kewade ja ööpik,
Päikse kiir ja lilleke.
Hans ja Anna suurd sõbrad,
Seda tean ma;
Mis sest wiimaks wälja tuleb,
Wõin ju aimata.
30
Ilu ja õnn.
Ilm hiilgas nagu mõrsja ehtes,
Kui „Kewad” kõlas koorina –
Sääl tuhat, tuhat lillesilma
Kui tähed läksid särama.
Ei süda wõinud külmaks jääda,
Kus tulekeelel räägiti:
Kõik tundis hella wastukaja,
Mis tungis hinge põhjani.
Aeg üürike. Ei õnnetundi
Wõi kaua tunda inime,
Näe, igawesel lipukirjal
Ju lugeda: „Meil sügise”.
Ju mõrsja kulmult lillewanik
Sääl maha langes wärinal...
Hind tundis lõhestawat walu –
Kõik kadunud, mis armas tal.
31
Surmakuu.
Nüüd on käes meil heinakuu,
Sume surmakuu:
Nüüd on wara koidu eel
Wikatil ju töö –
Wärske rohi langeb loos,
Nagu siidi wöö.
Wikat niidab koidu eel
Lillekesed ka –
Niitis ilma armuta
Kanni kallima.
Minu kallim kannike –
Naabri neiuke.
Tema oli armas mull’,
Armas surmale.
32
Olgu käes siis heinakuu,
Sume surmakuu!
Niitku mind ka kare surm
Õitsemise a’al!
Niitku, ühendagu meid
Kõrgel lilleraal!
33
Sureja poeg.
Ühe jätan mina siia
Kes mul kallis südamest,
Teile hõlma tahan minna,
Teile hõlma igawest.
Üks mul kallis neiukene,
Kes on kõigist teistest ees,
Teine säraw tähekene
Kõrgel taewa sina sees.
Waata, täheke mind ootab,
Ootab wäsind reisimeest,
Kes on palju õnne tunnud,
Haawu saanud ilma seest.
Aega wähe – Jumalaga,
Mine siine täheke!
Jumalaga üüriks ajaks,
Tule warsti järele!
34
Jumalaga, õnned, walud!
Jumalaga ilus ilm!
Kauge täht mind ammu ootab –
Kinni lääb mu wäsind silm.
35
Järwe kaldal.
Kussa kingu kenal jalal
Wetel waikne woodike,
Laine soowitusel salal
Lustilaan on laglele;
Kussa udulisel sillal
Wesi kõnnib kõrgele,
Kõigub koidurikkal killal
Hõbe helmel ülesse:
Sääl mu lahked lapse pilgud
Walgusiwad waatama,
Waatama, kuis iluwilgud
Läikisiwad lillelta.
Sääl mul järwe kaunisusel
Pisar pidi kuiwama,
Kui ma tasa palwetusel
Üles püüdsin waadata.
36
Nüüd kus saatus eluteele
Kiwa külwand rohkeste,
Tuleb sagedaste meele
Järwe kallas kaunike.
37
Üks sureja.
Taewas, wõta tagasi see anne,
Mida eluna mull’ andisd sa!
Kibe oli tema karik juua –
Mesi segatud sääl kihwtiga.
Wõta, wõta! wäsind olen juba,
Tahan haua hõlmas puhata –
Neid on küll’, kes asemele astwad
Elukihwti jooma jänuga.
38
Enne ja nüüd.
Olin weike, olin kärmes
Nagu nirgike,
Kõrgel aia otsas seisin
Ikka rõõmsaste.
Nüüd on möödas noorusiga,
Halliks läinud ma –
Ei mul enam meelde tule
Aial hõisata.
Nüüd mul meeles teised soowid,
Teine tahtmine:
Nüüd ma alla poole astuks –
Alla hauasse.
39
Lõokene.
Lõokene, põllumehe sõber,
Otsib põllumehed ülesse,
Tema lendleb üle minu õue,
Laulab mulle laulu lahkeste.
Oh, kui armas on ta hääle kaja,,
Mida heal meelel kuulan ma!
Aga siiski – oh, ma soowin seda,
Et ta nõnda laulaks muial ka.
Mulle õitseb alles noorusiga,
Olen rahul oma eluga,
Jõuan päewa higi, tööd ja waewa
Ära kanda ilma troostita.
Aga minu isa, hall ja wana,
Palju kannatanud elussa,
Talle tarwis kosutust ja troosti
Lahke linnukese lauluna.
40
Lõokene, põllumehe süber,
Lenda üle metsa, mägede! –
Jumal andku sulle lahket reisi –
Lenda minu kodukülasse!
Lendle sääl siis üle laia põllu,
Kussa künnab, külwab isake,
Kanna lõbusamas suwelaulus
Minu terwitused temale.
Lõokene, weike sõbrakene,
Lauluga ta töö sa kergeks tee:
Laula taewa õnnistust ja õnne
Isa põllul iga waosse.
41
Minu wärwid.
J. Lautenbachi Läti laul.
Kolme wärwi taewa sina
Hoiab ilma otsani,
Kolme wärwi pean mina
Üliarmsaks alati.
Üks on wärwi roosikarwa,
Teine lume läikega.
Kolmas hiilgab kullakarwa
Üle laia ilmamaa.
Üks see kumaw koidu läike,
Teine hõbekuues kuu,
Kolmas sätendaja päike,
Heledam kui ükski muu.
Oh, kuis täidawad nad rinda
Imelise wõimuga!
Süda tunne nende hinda,
Isamaad nii armasta!
20. Naerata weel! ................................. 24
21. Süda kardad punast ........................ 25
22. Ära usu! ........................................ 26
23. Rohi ............................................... 27
24. Sõbrad ........................................... 29
25. Ilu ja õnn ...................................... 30
26. Surmakuu ..................................... 31
27. Sureja peig .................................... 33
28. Järwe kaldal .................................. 35
29. Üks sureja ...................................... 37
30. Enne ja nüüd .................................. 38
31. Lõokene ......................................... 39
32. Minu wärwid ................................ 41