Aasa õied.

Oma rõõmud, mured ma

Awaldasin lauluna.

Luuletanud

K. E. Sööt.

Tartus.

Trükitud A. Grenzsteini trükikojas.

1890.

Aasa õied.

Oma rõõmud, mured ma

Awaldasin lauluna.

Luuletanud

K. E. Sööt.

Tartus.

Trükitud A. Grenzsteini trükikojas.

1890.

Дозволено Цензурою. Дрптъ 6 Октября 1889. г.

I.

Soow uueks aastaks.

Sooja soowi sõna, sõua,

Sõua lõbusamal lool,

Wende ustele sa jõua

Tasa mahedamal wool.

 Uuel aastal iga wenda,

Iga õde terwita,

Koidu tiiwadella lenda

Rahu lille puistama!

 Isad, teie ettewõte

Käigu õnnistuse teed,

Hellad emad, saage kätte

Aate kullasemad keed!

 Peiu, särasilma sõnul

Kõnni kaunikese käel,

Kõnni kosutuse mõnul

Õrnal armastuse wäel!

 Neidu pruudi pärjal ehi,

Aasta uus, nii hellaste,

Rõõmu roosidega lehi,

Saada õitswalt õnnele!

 Käi sa kindlal õnnesammul,

Minu kallis isamaa,

Rända raugematal rammul,

Leia krooni kuldasta!

3

Uue aasta soow.

Taewa tähed, meile uuel aastal

Särate nii lahke paistega,

Andke märki, et me ette aimaks.

Kuidas uuel ajal rännata.

 Mööda läinud wana aasta tunnid.

Mõnda südant täitnud leinaga,

Mõnda paisutanud lootusega,

Mõnda sängitanud magama.

 Kõrgem wõimus, kingi meile kindlust,

Et wõiks raskuseta rännata!

Ole juhiks meile meie sammul,

Kosuta meid waikse troostiga!

 Lase paraneda wanad haawad,

Wanad wead wõta siluda,

wanna walge ette sala kurjus,

Kus ta warjus wiibib wandega.

 Wõiks me ühenduses ikka käia,

Oleme ju ühed näitlejad!

Ühed sihid seisku meie silmas,

Mis meid ühel ilul krooniwad!

 Ja kus noorus nõuab edu-sõudu,

Sealla lille lehed tõuske, tärkage,

Kaunistage Eesti mehe kulmu,

Kuna kõik tal selgib idasse.

4

Waenulistele wendadele.

(“Olewikus” 1888 a. auhinna wääriliseks arwatud.)

Wennakesed, Eesti ema pojad,

Andkem käed teine teisele,

Ehitagem ühenduse kojad

Seadgem rahulipud ülesse!

 Ei see läe, kui weli wihkab wenda,

Waenu mõõga tõmbab tupesta:

Siis ta häwitab ju ise enda,

Sunnib sugulase surema.

 Wennad, kuulge! Meie talu rajal,

Wähe maad mu isa warikust.

Seisnud tore talu wanal ajal,

Milles rohkest olnud warandust.

 Sellel talul olnud täied salwed.

Täied küünid, — kuhjad heinamaal;

Puuduseta mööda läinud talwed,

Häda pole tuntud milgil aal.

 Kui seal aga isa ära suri,

Asus tüli — taplus talusse:

Weli oli wenna wastu kuri,

Tahtis walitsusta omale.

 Tülis läksid mööda kuud ja päewad,

Lepitust ei olnud lootagi;

Tööd ja talitused kõrwa jäiwad,

Kussa wihawaenus elati. — —

 Nüüd on wennad wälja läinud talust,

Talu ise ka ju kadunud;

Ainult aherwars weel paistab salust,

Nagu ähwardajaks jäetud.

 Wahel nähikse seal lahket lindu

Aset wõtwat aherwarre peal,

Aga kurbdus rõhub tema rindu,

Hale, kaebaw hellakese heal.

 Talu põldgi seisab harimata,

Mitmel wiisil ära jautud:

Osalt mõisale kui karjarada,

Osalt metsaks, söödiks muutunud. —

 Waatkem, sõbrad, nõnda oli lugu

Waenuliste wende taluga,

Nõnda kadus nende selts ja sugu,

Et ei midagi neist kuulda saa.

 Nõnda tõest terwe rahwas kaub,

Kui ta pojad end ei ühenda,

Nõnda unustusesse kord waub

Kõik, mis enne hõiskas õnnella.

 Sellep, wennad, Eesti ema pojad,

Andkem käed teine teisele,

Ehitagem ühenduse kojad,

Seadgem rahulipud ülesse!

 Ei see läe, kui weli wihkab wenda,

Waenu mõõga tõmbab tupesta:

Siis ta häwitab ju iseenda,

Sunnib sugulase surema.

6

Päike.

Hiilgas päike ilulla

Ilmarise wõlwilta,

Wabasteles merd ja maid,

Lilled jälle õilmed said.

 Kulm, mis murest olnud märg,

Seda lehtis lille pärg,

Armul tuksus õnnis rind,

Pehmel tuulel heljus lind.

 Mis kord hõiskas Looja auul,

Oli ainus rõõmulaul,

Kõik, mis päike ilma lõi,

Tuhatkordist tänu tõi.

 Waimu-päike, walgusta

Igal pool ka isamaa!

Oh, kuis tahan sulle siis

Laulda nii et kajab hiis!

7

Waikne palwe.

Kussa kaunil kingu rinnal

Kaswad kase metsake,

Seal on minu kiigekohta,

Seal mu kodu kullane.

 Ei seal waewata küll kaldu

Wilja saaki salwesse,

Ei seal tundmata küll ole

Leina healed minule.

 Aga siiski, oh kui kallis,

Oh kui armas mulle ta!

Waikses palwes tõstan käed

Üles taewa poole ma:

 Issand, wõta õnnistada

Seda kohta ikka sa!

Ta on minu õnnerada,

Mulle armas otsata.

8

Koidulale

Heinakuu 30. päewaks 1886.

Kussa Emajõe ladus laene

Kaunil kalda kaarel kiikuneb,

Kallikese kulmult unepaene

Udu lahul woosse liikuneb;

 Kus mu kodu katust koidu kiire

Mahel naeratusel kullatas,

Hele walendaja päikse wiire

Kuni hälli serwa ulatas:

 Sealla ööpik tasa laulu ajas,

Hõbe-heali õhku lautas,

Taara tammik hellalt wastu kajas,

Ebahealed ära kautas;

 Sealla eide lausus mulle: ,,Ärka,

Ööpik hüiab õues pärnapuul,

Hellakene, wirgu sa ja märka,

Kudas lindu laulab sula-suul!”

 Ööpik hüüdis — laulis õrnal ihal,

Imewäel põue paisutas,

Lepitas, mis enne wiibis wihal

Püha tundeid õnnel kaisutas.

 Kaunis kõla kajas taewa wõlwil,

Helkis Ema kaldal ilusal,

Eesti pojad kuulsid nurme nõlwil,

Kuulsid unest ärkwal tänawal.

 Neiukesed palmitasid pärgi

Andeks wõiduliste pidule,

Hüüdsid: „Soomi, sulle lähme järgi,

Kussa õnn on ärkand idule!”

9

 Aralt astusin ma õue peale,

Tahtsin linnu laulu kuulata,

Tahtsin tunda äratuse heale,

Nagu eit mul käskis armuga.

 Ja ma kuulsin mahedamat kõla,

Õrna healt, mis hingi ühendab,

Misse heljub üle pilwe õla,

Wennad isamaale pühendab.

 Õnsam ööpik minu lapse-meelel

Lille laane ette kujutas,

Äratas mind kuninglikul keelel,

Waimu õnne-heljul ujutas.

 Eite kiitis mulle laulu mõnu,

Eite hüüdis mulle hellaste:

,,Ööpikt salmib kosutuse sõnu,

Ehib sihti paleusele.”

 Nüüd on eidekene halliks läinud,

Mina sammun mehe radadel,

Eesti pinnal priiduspäike käinud,

Aasad ehitanud hiilgusel.

 Nüüd on linnukene puhkust nõudnud,

Igatsenud waikse wilule,

Nüüd ta, hellakene, randa jõudnud,

Kussa kroonid antaks ilule.

 Aga eite, ei ta usku taha,

Kui tal ütlen: ,,Ööpik puhkab nüüd.”

Pisar weereb temal laugelt maha,

Wastab: „Kõlama jääb lauluhüüd!”

 Tasa kohin kostab kase harjul:

„Kõlama jääb lahke lauluhüüd:

Linnukene, wiibi waiksel warjul —

Koidula, sa puhka rahu, nüüd!”

10

Minu wenda kutsus Keiser...

Minu wenda kutsus Keiser —

Tema lahkus kesköö aal,

Ilm nii tuuline ja pime,

Wälgud wehksid pilwe raal.

 Wend, oh mine! Õnn sull’ kaasa!

Ole waper, õiglane,

Õpi kätte, mis on tarwis,

Mis sult ial nõutakse!

 Kui on kurjus — taewas hoidku —

Lahti peasnud kütkesta,

Kui on wõerad wäed mässul,

Appi hüiab isamaa:

 Küll siis sellel pimel ajal

Keiser kutsub mindgi ka,

Küll ep siis sind, wennakene,

Wõin ma sõjas tereta.

 Sõjas on meil ühed sihid,

Kaitselapseks isamaa,

Sõjas on meil ühed soowid,

Ühed tunded rinnassa.

 Seal on üks meil püss ja piiki,

Seal on üks meil weremäng!

Seal meid ühes wasta wõtab

Rahurikas mullassäng.

11

Sõja ajal.

Isamaa kutsub mind, isamaa hüiab,

Isamaa tarwitab wäge ja nõuu,

Isamaa waenlasi wäärata püiab:

Laske, tall pühendan nooruse jõuu!

 Siduge ranits mul kindlaste selga,

Andke mul sinel ja soldati müts!

Andke ka püss, — sa waenlane, pelga!

Sellega tehtaks su püüdele ots!

 Tagane isamaa ilusast rajast,

Tagane pühama hiiede seest!

Tea, et walgustud priiuse kojast

Wastaseks leiad sa mõnusat meest!

 Kes wõib mind keelata, kütkesse köita,

Tagasi hoida, kui annan ma tuld!

Tormiga tahan ma waenlase wõita,

Nõuda, et prii olgu isamaa muld!

 Isamaa kutsub mind, isamaa hüiab,

Isamaa tarwitab wäge ja nõuu,

Isamaa waenlasi wäärata püiab:

Isamaal’ pühendan nooruse jõuu.

12

Wana taat.

Mu waade on tume ja wanuse läige

Ju hiilgendab pleekinud juuksete peal,

Ei edene aste, ei kiirene käige,

Ei terwita hõiskajat enam mu heal.

 Ei enam wõi mõõka ma pidada pihus,

Ei waenlasel wastata wõitluse wäes.

Ei endine tugewus ela mu ihus,

Ei mehine mõnusus ole mu käes.

 Kuid pojuke, tärkanud priiuse wõsa,

Eksklindel su käsi ja julge su jalg!

Wii isamaa alteril’ nooruse osa,

Kui langedgi põrmu, kui kahwatab palg!

 Löö maha, kes waenlane isamaa rajal,

Löö maha, kes waritseb merel ja maal

Ja ärata, waimusta helkiwal kajal

Ka wenda, kes uinub weel wõitluse aal!

 Ja langed sa wõideldes wahedal raual,

Siis õrnaste katab sind isamaa hõlm,

Siis raugen ma hõisates auusama haual

Ja tänades niiskeneb mõnigi silm.

13

II.

Kuidas ma luuletan.

Kullakene, istu minu ligi:

Täna luuletada tahan ma,

Anna oma käsi minu kätte,

Siis on laule minul lõpmata!

 Kuldne andis käe ja ütles hellalt:

„Laula sellest, mis mu põues keeb.”

Ei ma küsinud, mis on ta põues,

Mis ta mulle laulu sisuks teeb.

 Tema käsi õrnalt wärisedes

Ütles mulle seda isegi.

Wõtsin sule kätte, kirjutasin —

Kirjutasin tema tundmusi.

 Ja mu laulukene — minu prohwet —

Mis ta ilmutas mu silma ees?

Õõgaw tuli — armutuli, walu,

Imeline igatsus ta sees. —

 Mis nii wiga on siis luuletada,

Kui ta käsi telegrammiks mul;

Nii ma laulaksin kas aastad läbi,

Laulaks päikse weerul, koidikul.

14

Mu mõrsja.

Kui on päewatöö ju lõpetatud,

Päike taewa serwal punamas,

Waiksus wiibib juba mäel ja orul,

Ainult ööpik huiab toomingas:

 Näen mõndgi paari tänawates

Käsikäes käiwat lustilla,

Kuulen hella naeru, tasa sõnu,

Kuidas peiu räägib mõrsjaga.

 Las’ nad käia, rõõmsad noored sõbrad,

Las’ nad lõbu leida armulla,

Ei ma kade ole nende üle,

Et ma ise küll ei käia saa.

 Mina istun waikse kase warju

Oma kallistatud mõrsjaga,

Sest ma tean, et tema ihkab waiksust,

Tahab lahus olla ilmasta.

 Seal ma jutustan tal omad rõõmud,

Omad kurwastused kibedad,

Ja ta trööstib mind nii hellal healel,

Waigistab mu rinda tuksuwat.

 Minu mõrsja, kes mu rinnal wiibib,

On mu kannel kuldakeeltega,

Temale ma olen pühendanud

Oma rõõmud, walud lõpmata.

15

Oota weel!

Tänawu on wäga halwad ajad:

Wähe raha, aga palju tööd, —

Enne päewa üles, peale päewa woodi,

Sagedaste ülewal ka ööd.

 Minu mõrsja pahane mu peale,

Et ei teda hõlma wõtta saa.

Wahel peab ootma mitu päewa,

Mitu õhtat päris asjata.

 Oh mu mõrsjake — mu lahke luule

Oled ootanud, siis oota weel:

Jõuab lõpule kord töö, siis tule!

Küll siis hüüdma peab kandli keel!

Laps.

A. Petösi järele.

Hällis nutab lapsukene,

Hälli ees on hoidija —

Suisutab nii pehmel healel

Lapsukese magama.

 Minu walulaps on mure,

Walwab põues rahuta:

Laulu teen tal laulu peale —

Lauluga ta uinub ka.

16

III.

Walu, arm ja laulud.

Mu, arm ja laulud

Ühes ilma sees,

Walu, arm ja laulud

Minu südames.

 Arm end waluks muutis

Põuel palawal,

Kui mu kullakene

Liiga tegi tal.

 Laul kui kellukene

Kurwalt helises,

Kui mu waesel rinnal

Walu ligines.

Mannile kostuseks.

Mannikene, ütlesid mul eila:

„Kaalu ae! laula mulle ka,

Laula mulle ainukegi rida,

Mida omaks wõiksin nimeta.”

 Miks ei laula! Laulan liialtegi,

Terwe ilma põiman lauluks ma,

Kuid — oh, Manni, kes sa ise luule —

Aadet anna mulle lauluks sa.

 Ainus helde armupilk su silmast

Annab luuletusi lõpmata,

Ainus musu sinu roosi-huultelt

Paneb kandle keeled kõlama.

17

 
        Mannikene, mis sa weel siis ootad!

Waata mulle lahkelt silmasse!

Anna mulle musu, tee mu lauljaks,

Tee mu laululinnuks omale!

 Oh, kuis siis ma alles hüüdma hakkaks,

Kudas siis mu kannel heliseks!

Siis ma laulaks põrmu-põue taewaks,

Laulaks inimesed inglideks.

 Aga sind ma, mahe Mannikene,

Seaks laulul nende kuningaks.

Sulle laulaks kõik, mis kallis, armas,

Mis su hella hinge ülendaks.

Nõel.

      Neiukene särasilma,

Neiu lahke naerukas,

Pistis mulle õie rinda,

Nõelaga ta kinnitas.

 Nõel ei olnud poolest tollist

Näha pikem sugugi,

Kuid ma tunnen, ots on puutnud

Südamesse ometi.

 Õieke nüüd närtsind ära,

Nõel, see kadund kuue seest,

Aga haaw ei kau ära,

Walus haaw mu südamest.

18

Malemäng.

Eila oli naabri Juku

Meitel oma õega.

Tema õde imehästi

Mõistab malet mängida.

 Jukul poisil kena õde,

Neiuke kui linnuke,

Mängis m’uga, wõitis minda,

„Andis tulda” südiste.

 Et on naabri Juku õde

„Tulda” annud südiste,

Seda alles täna tunnen —

Süda läinud lõkkele.

Tõsine nõuu.

Kuule, süda, kuri süda,

Miks sa walutad mu sees?

Nüüd on meil ju rahukohtud, —

Tule, seisa kohtu ees.

 Ei ma naljata, ei naera —

Tõe meelel räägin ma:

Kui sa rahu mind ei jäta,

Kaeban kohtu korraga!

 Sellep mõtle, wana wennas.

Kuidas oma asju aad:

Kohtutel on laiad uksed.

Aga naljalt wälja saad.

19

Asjata.

Miks nii terawaste

Waatad, neiuke,

Püiad armupilku

Saata südame?

 Asjata see püie

Sinul koguni.

Neiu, ei mul südant

Ühes olegi:

 Süda seisab kodus

Kullakese käes,

Kes nii hellalt hoiab

Teda armu wäes.

 Tahad minu südant

Sina pärida,

Siis mu kullakesta

Pead paluma.

 Aga seegi katse

Oleks asjata:

Ei mu südant ial

Tema käest saa.

20

Kuub ja süda

Olgugi mu kuub küll lihtne,

Olgu jämest riidest ta —

Helmi armastab mind ikka

Nagu keegi ilmassa.

 Ei ta kuue peale waata

Kuue headust soowi ta:

Aga kuue all mu süda,

See peab hea mul olema.

Kullakene — kewade.

Kullakene tuli kodu,

Kui meil koitis kewade,

Kullakene süütas põue

Armu koidul lõkkele.

 Kewade nüüd ära läinud,

Sügis sammub õuesse. —

Ära sa mind maha jäta,

Kullake — mu kewade!

21

Koit.

Kullakarwa koidu kuma

Mõlemad me waatsime.

Mis kui leekiw tulemeri

Idas tõusis ülesse.

 Imestades kaua, kaua

Tema kõrwal seisin ma...

Süda tundis ka kui leeki.

Kippus põues põlema...

 Leegike on jäänud rinda,

Ei ta sealt ei tagane

Eluaja meeles pean,

Kuidas tõusis koiduke.

Wälk.

Wehi, wehi, wälgukene,

Pilwi walgusta!

Ei ma kaua enam näinud

Sind nii särama.

 Ei sind kaua enam wõinud

Imestada ma:

Wehi, wehi, wälgukene,

Pilwi walgusta!

 Neiukene seisab mõttes —

Üles waatab ta;

Waatab üles, waatab alla.

Minu peale ka...

22

 
   Wahi, wahi, neiukene

Sõstrasilmine!

Waata, kuhu ial tahad,

Wahi, neiuke!

 Oh, kui kullaliselt särab

Tuli pilwilla!

Wehi, wehi, wälgukene,

Pilwi walgusta!

Petetud.

Ilm läks häkist selgeks,

Nagu naeratas —

Arwasin, et Anna

Wistist tulemas

 Jooksin õue peale

Kohe waatama —

Tahtsin oma Annat

Hõistes tereta.

 Petetud ma aga

Olin uueste:

Ei see olnud Anna —

Oli päikene.

Minu süda lukus on.

„Minu süda lukus on!”

Ütlesid sa mulle.

Olgu lukus, kui ta on,

Olgu, nagu ütled.

 Aga wõti, hellake,

Anna minu hoolde —

Tahan hoida, et ei saa

Keegi teda kätte.

23

Päästja.

Olin palawiku tõbes

Juba mitu nädalat,

Jõin küll rohtu kümmet seltsi,

Kuid sest polnud aitajat.

 Wiimaks wõtsin härdal healel

Liiwahannust paluda,

Saatsin surma trooni ette

Kaebe sõnad sõudema:

 „Liiwahannus, kallikene,

Jäta mind weel elama!

Mul on mõrsja, kes mu kaasas

Wiibib õnnelisena.

 Ta on õrn mind armastama,

Ootab ainult õnne ees,

Peidad sa mind mulla põue.

Sureb tema silmawees.”

 Liiwahannus, lahke wana,

Kuulas, ja siis ütles ta:

„Surman sinu mõrsja seega.

Noh, siis jää weel elama!”

 Tänutäheks armukese

Wõtsin hõlma, andsin suud,

Silmad jooksid keelamata.

Nutsin ega mõistnud muud.

24

Surmaingel kade minu peale.

Surmaingel kade minu peale,

Et mul õrn ja hea neiuke;

Kawalalt ta waatab, kus ma wiibin —

Tahab minu Annat omale.

 Täna öösel, kui mu Anna magas,

Lendas kuri ingel toasse.

Puudutas ta roosilisi huuli,

Ja siis läks kui waras eemale.

 Nüüd on Annakene haigeks jäänud,

Wõitleb tõbewoodis surmaga...

Oh, kui wõiksin, oh, kui surm mind tahaks —

Tema eest ma soowiks sureda!...

***

 Kui ka surebgi mu kallis Anna,

Surmal pole wõitu ometi:

Minu Annake, kes truu ja kindel,

Armastab mind hauas edasi.

25

Sündimise päewa kingitus.

Täna pühitsen ma kiigepidu,

Täna ülirõõmus olen ma,

Täna sain ma lahkeks armu täheks

Mõne kingituse ilusa.

 Helmikene kawalaste, targu,

Mõistab kingitusi walida.

Tema tahtis mulle nõela kinki,

Nõela terawa kui ohaka.

 Helmi, ära kingi terariistu,

Olgugi, et kullast tehtud nad:

Südames mul isegi ju haawu,

Mis on küllalt juba walusad.

 Kingi mulle oma hea süda,

Terariist sa wõta tagasi,

Siis mul paranewad wanad haawad,

Uusi tule juurde ühtegi.

26

Ohwri tuli.

Sinu põues põleb

Hele tuluke,

Saadab leegid üles

Kuni palgesse.

 Tuli põleb põues,

Seda tean ma,

Tean, et ta hõõgab

Aabli ohwrina.

 Aga see on warjul

Minu waese eest,

Kellele see ohwer

Tõuseb põue seest.

 Kes on sinu jumal,

Nägus neiuke?

Kellele sa ohwrit

Saadad ülesse?

27

Öösel.

Nüüd taewast katab pime wari,

Ja pime wari katab maad;

Nüüd une hõlmas tähte kari,

Nüüd une hõlmas koidu raad...

 Mu süda kurb, ma waatan üles

Ja otsin tähte wõlwilla,

Kuid tähekene pilwe süles,

Ei wasta mulle waatega...

 Nii otsisin ka sinu silmas

Ma õnneläiget asjata,

Nii õrnas igatsuse ilmas

Ma ihkasin, mis wõimata.

Sa tahad mängida

Sa tahad mängida mu südamega,

Just nagu kurni lüiaks wainulla,

Sa tahad haawu luua, walu teha.

Sa püiad armu idu surmata.

Ma seni aani tundsin sind kui inglit,

Kes aina headust mõistis soowida;

Noh, olgu siis, — ehk on ka seegi hea,

Et hellalt hoitud idu surmad sa.

Waat’, siin mu rinna sees mu arm, mu walu,

Sa häwita ja surma õieti!

Kes palju olen jõudnud kannatada,

Küll jõuan kannatada sedagi.

28

Sõrmus.

U. W. Koltsowi järele.

Minu sõrmus kullane

Rõõmuks, waraks minule,

Armu hind — sa imene,

Waata mulle silmasse!

 Kui on kurb ta lauluwiis,

Tumedaks sa mine siis;

On ta rõõmus — sära sa

Sära kalliskiwina!

 Unustab ta aga mind,

Ihkab teisi tema rind —

Siis, mu kuldne sõrmus sa,

Mustaks mine söena!

Maha jäetud

Wõeras neiu, kas sul hale minust,

Et nüüd maha jäetud, üksi ma?

Sinu silmad nagu koidu tähed

Püiawad mind kurba ärata.

 Silmad, sätendawad elutuled!

Äratage mind siis uuesti!

Tahan uusi tähti tunda saada,

Kurbdust unustada otsani.

29

Lumi.

Lumi õues,

Lumi põues

Külma kattega.

Õues sadab waikselt tasast lund,

Minu põues aga teisem sund:

Seal on maru, möll ja tuisk ja tuul —

Kadund päiksepaiste — lusti luul.

 Lumi õues,

Lumi põues

Külma kattega.

Õues algab rõõmuline sõit,

Minu põues aga surmal wõit:

Kõik, mis õitses, lehkas armu wäel,

Kadund häwituse karmil käel.

30

Matus.

Naabri pere priske poega

Ära surnud noores eas...

Matusrahwas sõitwad mööda,

Leinalised pikas reas.

 Naabri pere-poega matab

Terwe wald kui ainus mees.

Mul kui piiri peremehel

Kohus käia nende ees.

 Aga, miks ma muid siis matan,

Wõeraid leinan silmawees —

Minul enesel on matus,

Matus oma rinna sees.

 Süda ammugi ju haige,

Wõitleb surma waluga,

Wõib ehk täna, homme juba

Haua hõlma langeda.

 Las’ nad minna, las’ nad matta,

Sõita ees, kes tahes mees —

Minul enesel on matus,

Matus oma rinna sees.

31

Madu.

Mu põues on kihwtine madu,

Kes otsata waewa mul teeb,

Ja süda kui walude ladu,

Ta ohkab ja waludest keeb.

 Kas käin mina külas ehk linnas,

Kas kõnnin ma kodusel teel,

See madu on ikka mu rinnas,

Mind nõelab ta kihwtine keel.

 Kui pimegi walitseb õues

Ja rahus on uinumas ilm —

Weel madu on uneta põues

Ja pisaril walwab mu silm.

 See madu, kel põues on ase,

On kadedus; tead sa nüüd?

Et elada mind ta ei lase,

On, kuldne, mu kuldne, su süüd.

32

Pilwedele.

J. J. Honeggeri järele.

Pilwed, kes sõuate ülewel kõrgel,

Ärge nii tõtke!

Annan teil’ mõnusa koorma siit kaasa,

Ühes ta wõtke!

 Annan teil’ kaasa mu magusa walu,

Piina mu põuest;

Kandke ta kaugele tähtede taha

Siit-ilma õuest!

 Kallake marus ja möllus ta merde

Laenete sülle!

Suur on see haud ja wahutaw woog

Walwab ta üle...

***

 Jämedad pisarad kukkusid maha —

Wastust ei keegi mul annud;

Ootmata edasi sõudsiwad pilwed —

Kurbdust nad ära ei kannud.

33

Ainus troost.

Minu põues haawad

Ikka uueste

Lööwad jälle lahti

Uue walule.

 Ikka jälle nooled

Teda puutuwad,

Nooled kihwtilised,

Üliwalusad.

 Ära küsi, kallis,

Mis mind kurwastas —

Ilmas sõbrust, waenlust

Küllalt haawamas.

 Peaksin ka ilmal’

Awaldama ma,

Mis mu põue põhjas

Kihab waluna:

 Saaks siis ainult naeru

Osaks enesel,

Naeru — uusi haawu

Waesel’ südamel’.

 Sellep’ südamesse,

Walu, tagane:

Omas rinnas ase

Oma walule!

34

 See, kes kõrgel troonil

Saatust juhatab,

See mu walu näeb,

Temast aru saab.

 See mu kilp, mu kalju,

See mu lootus-tiib:

See mu laewakese

Rahuranda wiib.

Seal majas hele walgus.

H. Heine järele.

Seal majas hele walgus,

Nad pidu peawad.

Ma akna ligi näen

Üht kuju tumedat.

 Ei näe sa mind, siin pime,

Siin seisan üksinda,

Ja wähem wõid weel näha

Mu pime südant sa.

 Mu süda armul õhkab

Ja lõhkeb waluga,

Ta lõhkeb, kuid ei sina

Ta haawu näha saa.

35

Hommik.

 Terwe pika öö ma nutsin

Sängi serwal waluga:

Süda tuhat haawadella

Tahtis rinnas lõhkeda.

 Pime öö ei toonud troosti,

Kuiwatanud pisara —

Riisus lootuse mult wiimse,

Wiimse rahu rinnasta.

 Nüüd on hommik — taewa serwal

Kerkib kumaw koiduke;

Nüüd on hommik — põue põhjast

Lahkub walu wihane.

 Tere tulemast, sa walgus!

Mida ammu ootsin ma.

Sa tood troosti, sa tood rahu,

kuiwatad mu pisara.

 Tere tulemast, mu neiu,

Sind näen jälle uueste!

Sa mu hommik, sa mu walgus,

Sa mu kumaw koiduke.

36

Oh!

Kui mesilind haawas mu käe,

Sii paistetas üles ta.

Mu eideke, hellake, kattis

Siis haawa mullaga.

 Mu süda on haawatud, haige

Ja walutab otsata.

Oh, eideke, hellake, kata

Sa teda mullaga!

                                Leedu laulu järele

Ehk sa küll.

Ehk sa küll mull’ walu teinud,

haawu löönud otsata,

Ei wõi siiski unustada

Ega meelest lasta sind.

 Ikka jälle armu sundi

Äratad mu rinnas sa,

Kord kui paludes, kui nuttes,

Kord kui meelitades mind.

37

IV.

Kewadisel hommikul.

Idapool kuldane wäraw

Awab end ilulla säraw,

Kumendab taewane kaar.

Päike, ta kuulutab wõitu,

Läkitab hiilgawat loitu,

Taganeb pilwede saar.

 Udude õrnuke ebe

Areneb orus kui hõbe:

Õhk teda ülesse wiib.

Wahedalt naeratab sina

Wõlwil, kui õilmissa lina,

Wirwendab walguse tiib.

 Õue end ehib ja wäli,

Waaruwal laenete säli

Lusti ja lõbusust täis.

Noorele päewale õnne

Soowitab lindude kõne,

Lillek’se wirgunud õis.

 Ärka ka, süda, mu põues,

Ärka, kui kewade õueõ,

Ärka sa nooruse aal!

Laulule awa end, huule,

Suwine lõbusam luule,

Ilutse isamaa raal!

38

Weike lillelaul.

Kõla, weike lauluke

Hõbe healil õhusse!

Helise nii hellaste

Wagusale wainule!

 Wainul lehkab lilleke,

Kes sind ootab õitele:

Teda weike lauluke

Hälliteleb unele.

Õhtul.

Lilleke nüüd uinub niidu nõlwil,

Uneingel annab talle suud,

Tähed sätendawad taewa wõlwil,

Kerged õhupilwed piirwad kuud.

 Minu waim nüüd lendab palwe sunnil

Üles wabaduse wallasse,

Püiab unustada waiksel tunnil

Kõik, mis koormaks oli temale.

39

Jää rahule.

Kuula, kuidas nurme nõlwil

Kõlab üksik linnulaul!

Aima, kuidas taewa wõlwil

Waiksus wiibib Looja auul.

 Wabasta ka sina waimu

Nagu üksik linnuke.

Unusta kõik paha laimu,

Unusta... jää rahule...

40

V.

Laula, lapsuke.

Lapsuke, mu kallike,

Laula lahkeste:

Koidurikas kewade

Kumab sinule

 Sinu tee on lillene

Igal sammul weel,

Sulle kaswab kannike

Waiksel wainu teel.

 Sind weel lahke linnuke

Hüiab mängule,

Siidi siiwul sirguke

Wõsa wilusse.

 Laula sest, mu lapsuke,

Ikka lahksete,

Kuni kena kewade

Kumab sinule.

41

Kannike ja poisike.

„Kannike, mu kallike,

Aeda wiin ma sind.”

Kanni kostis: Poisike,

Jäta siia mind.

 Siin mul halja aasa peal

Parem silmapilk:

Päewal kosutab mind õhk,

Öösel kastetilk.

 „Kõik, mis soowid, hellake,

Leiad aiast ka:

Suwe õhku, kastet sul

Tahan anda ma.”

 Annad kõik, kuid õnne sa

Riisud ometi:

Ei mu kodu ial sa

Anna tagasi.

                   Hoffmann von Fallerslebeni järele.

42

Lapsel paljad jalad.

Lapsel paljad jalad,

Jookseb lume sees;

Ei ta külmast hooli,

Kui ka silmad wees.

 Lapsel paljad jalad.

Jookseb lume sees —

Tema teab, et isa

Waene saunamees;

 Aimab, et ta kaua

Peab weel käima nii,

Kuni ise saapad

Teenib wiimati.

 Tema jookseb, mängib,

Nii et lumi keeb —

Ei ta küsi isalt,

Kunas saapad teeb,

 Sest ta teab, et isa

Waene saunamees,

Kesse leiba teenib

Palehigi sees.

43

Leinajad

Ma mängsin wõsa warjus

Mu kannelt kurwaste.

Ei teadnud, et üks karjus

Mind kuulas hoolsaste:

 „Mu õde suri ära,

Mu weike õeke,

Ta oli ainus wara

Siin ilmas minule.

 Nüüd woolab silmist wesi

Mul ilma püsita,

Ei keegi minult küsi,

Miks noorelt nutan ma.

 Ma leinan, nutan kuni

Mind kutsub mulla pind:

Seal magus surma uni.

Seal õde ootab mind.” —

 Nii mängisin, ja kaugelt

Mind karjus kuulatas, —

Ma nägin, et ta laugelt

Ka nuttu kuiwatas.

44

Leib.

A. Petösi järele.

Mikspärast leiwa hool, oh ema,

Sul ilma aegu muret tõi?

See wõib ju olla, wõersil käies

Su poega toidab wahest sai.

 Sa anna mulle leiba, ema.

Nii must kui tahes olgu ta:

Su juures sõkel-leib on parem,

Kui mujal sai, mis maitsen ma.

Ilus ja ilusam.

Eidekene, hellakene,

Oh, mu armas eideke!

Kas sa nägid päikse ilu,

Kui ta tõusis ülesse?

 Kas sa nägid, kuis ta kerkis

Imelise hiilgega,

Kuidas uinunewa ilma

Äratas ta elama!

45

 Oh, kui ilus oli taewas,

Oh, kui ilus ilmamaa!

Kõik, mis ärkas, kõik, mis märkas,

Tahtis päikest tereta.

 Eidekene, hellakene.

Oh, mu armas eideke!

Aga kaunimalt weel päike

Weeris alla loodele.

 Tema kadus... loodus waikis...

Tähed tõusid särama, —

Oh, kui õnnis, oh, kui armas

Tähte silma waadata!

 Oma sõbrakese kõrwal

Istsin lehtla warjus ma,

Tundsin taewa tähe sära

Oma põue põhjas ka.

 Eidekene, hellakene,

Oh, mu armas eideke!

Ei ma tähe ilususta

Unusta küll ialgi!

46

Isa salus.

Õekene, kuula, ööpik hüiab,

Kuula weel, kuis kõlab armas lauluwiis.

Sügis lindu waigistada püiab,

Warsti leinama jäeb kallis Eesti hiis.

 Meie aasalt kaub lillesära,

Lahket linnukest ei enam kosuta,

Tema ihkab õisi — lendab ära:

Wõersil ammu ootab teda parem maa.

 Õde, hellakene, kuula lindu,

Kuula, kuni ise ka weel elad siin, —

Asub armu leegike su rindu,

Küll siis wõeras ütleb: „Sind ma omaks wiin!”

 Sa läed ära, ei sa isa salus

Laululinnu healt siis enam kuulda saa:

Ise wiisid walitsewad wõeras talus,

Isesugused on laulud wõersilla.

47

Wanamehe laul.

A. W. Koltsowi järele.

Hobu selga hüppan,

Sõidan kiireste,

Sõidan nagu kotkas

Lendab õhuteel...

 Üle maa ja mere

Kauge rannale:

Kätte tahan püüda

Oma nooruse.

 Ennast ehin mina

Nagu ennegi,

Tahan wõrgutada

Mõndgi südant weel.

 Aga oh, ei leia

Minewiku teed!

Päikene ei tõuse

Õhtul ialgi!

48

VI.

Ülespoole.

Mullapõrmust pilwe poole

Tõuswad taimed ülesse,

Sest et sealta wihmawoole

Tuleb alla, märjuke.

 Kõrgelt wõlwilt kuldne päike

Saadab kiiri särawaid,

Kõrguselta hele äike

Walmib teri tuumakaid.

 Ülespoole udurõhust

Heljub lauldes linnuke.

Ihkab sellest oru õhust,

Aimab kõrgel priiuse.

 Kui sul kurjad waenuwäed

Hingerahu rikuwad,

Siis sa waiksel tunnil käed

Ülespoole sirutad:

 Sealt sa leiad uuest jõudu

Äraraugend rammule,

Leiad elulaewal sõudu,

Et saaks rahurannale.

49

Mure.

Iwan Rikitini järele.

Labidas walmistas sügawa haua...

Elu, mu elu, sa kurdad ju kaua!

Elu nii ohtlik, kes kannatand palju,

Elu kui sügis, mis tormine, walju,

Raske on tõeste su ilmane käik —

Warsti, jah warsti on kustund su läik.

 Sure — ei woola siis pisarad enam:

Tammepuust kirstuke tehtaks sull’ kenam,

Mullapind katab siis wäsinud meest —

Lahkus üks ainus siit seltslisest keest:

Ainuke, kellel ei leinajat siin,

Kellel on saatjaks ta walu ja piin!

 Kuula — kuis heliseb imelik laul,

Kuula — kuis kajab ta õnnede auul!

Waata — seal sinise kõrguse alla

Keerleb üks lõoke, muredest walla!...

Waiki, oh elu, kel otsata piin —

Laulud ka sinuga waikiwad siin!

50

Linnukesele.

Linnukene, alles hilja

Pesast wälja läksid sa,

Alles hilja usaldasid

Heale ilu kuuluta.

 Ja nüüd juba wangis istud

Ilma wabaduseta,

Sulud rõõmu healed rindu

Wahetades waluga.

 Oh, mu linnuke, ei enam

Keerle taewa poole sa,

Ei sa enam armu õnne,

Noorusilu ülenda.

 Seni kurdad kitsas puuris,

Kuni uinud unesse,

Kuni wiimne heale helin

Kurwalt kustub huulele.

51

Kuule.

Kuldne kuu, sa kõrgel kumad,

Waatad alla waikseste,

Waatad, kussa õnnetumad

Kumardawad põrmusse.

 Sulle selgis mõni häda

Walu pisaratena,

Mõnda muret suutis süda

Ainult sulle kaebada.

 Mõni langes surma sängi

Lehe kombel lennates,

Mõnda õnnelista mängi

Jättis noorus leinates.

 Aga kuu, sa kõrgel kumad,

Waatad alla waikseste,

Waikseste, kui õnnetumad

Kumardawad põrmusse.

52

Wihmale.

Sada, sada, wihmakene,

Sada sahinal!

Wehi, wehi, wälgukene.

Tulel leekiwal!

 Praegu jänunewad aasad,

Janub põllumaa:

Sada, sada, wihmakene,

Neid sa niisuta!

 Minu isa põllukene

Wihma ootab ka:

Sõua sinna, pilwekene,

Teda niisuta!

 Aga wäle wälgukene

Pilwe piirilla,

Ole ettewaatlik sina

Oma noolega.

 Minu isa koplis kaswab

Kase metsake;

Ära puutu seda metsa,

Kulla wälguke!

53

 Ära puutu isamaja -

Ta on püham paik;

Jõuad sinna, ole mõistlik,

Mine mööda waik.

 Aga kallis pilwekene,

Sina seisata —

Isa põldu, wihmakene,

Hästi niisuta.

Kalju.

Lermontowi järele.

Pilwekene õhtul rahu nõudis,

Langes tasa kalju rinnale,

Koidu kumal edasi ta sõudis,

Heljus uue jõuuga õhusse.

 Kalju seisis kaua kurwal tujul,

Põuest tõusis tume ohkeheal,

Kuna päikse kiired kuldsel kujul

Hiilgasid ta pisarate peal.

54

Laew.

Laew sõuab nagu walge luik

Wee pinnal kiireste

Ja tüüri pingil hele huik:

„Las’ käia!” kuulukse.

 Nii pehmelt tasa õhu sõit

Seal mängib purje all,

Uus hommik kannab lille õit,

Ja terwist wastu tall.

 Tal ehab sume suweöö

Ja särab tähte läik,

Tad kannab waikne wete wöö,

Tal lõbus lustikäik.

 Kui aga peidab taewa wõlw

End pime pilwesse,

Siis oodata on raske põlw,

Siis häda sõudjale.

 Nii mõni tormilisel teel

Ju langes ohwrina.

Nii mõnda järel leinab weel

Mu ilus isamaa.

55

VII.

Surmasõnum.

Kanna linnuke,

Laulad kurwaste,

Saadad minule

Surmasõnume.

 Hõbe paadike

Siidi purjessa

Ujund kaldale

Ilma sõudjata.

 Sõudja Soomesta,

Lahke luuleja,

Leidnud lainessa

Woodi wiluma.

 Ranna linnuke.

Laulad kurwaste

Saadad minule

Surmasõnume.

56

Haige eit.

Eideke,

Hellake,

Heitis haigelt woodisse.

Pere oli põllu peal,

Rõõmsalt kõlas laulu heal:

 „Lõpule,

Lõpule,

Wiljakene rutustel

Päew ju warsti õhtussa,

Wiljakene, lõpe ka!

 Lõpule,

Lõpule,

Wiljakene rutuste!

Wiimaks pead ikka sa

Wikati ees langema.”

 Õhtule

Waikseste

Weeres wiimaks päikene.

Põllult kodu tulid nad —

Eide surnult leidsiwad.

57

Tõeks läinud soow.

Päike hiilgas purpurista paistel

Õhtu õlalt läbi lehtede,

Kuldne kuma Ilmarise wõlwil

Säras üle waikse looduse;

Üksik lindu unelaulu lõi,

Lillekene kosutusta jõi.

 Kuhu sõudis wärisewal sammul

Wäsind raugakene kepi naal?

Mis ta määras tüdinenud rammul’

Waikseks puhkepaigaks õhtu aal?

— Püha sündimise paigale

Tõttas ihaldusel isake.

 „Tere, õndsam talu! kallim wainu!”

Hõisas wana, kui sai sihile;

„Siin mul urkas paleuse aimu,

Siin mul koitis hommik kuldane,

Siin ka soowin wiimse unele

Uinuda, kui tuleb tunnike!”

 Waikne kohin kostis kase harjul:

„Tõtta siia, wäsind rändaja!

Mängsid poisikesena mu warjul,

Wõid ka nüüd mu juurel puhata.”

Taati mõistis, istus rohussa,

Uinus magusaste magama. —

58

  Taewa serwa ehtis hele eha,

Tähed paistsid hõbe hiilgusel,

Uuta rammu kogus wäsind keha,

Wiibis waimu armsail nägudel;

Laulu tiiwul heljus: „Head ööd

Sul, kes päewal tegid hoolsast tööd!"

 Hommik kutsus inimesi tööle,

Taimi tõusma uue ilule,

Kutsus wõitlusrikka eluteele

Igaühte jälle jõudsaste —

Kuid ei kase warjus magajat

Päike ial enam äratand.

Endised waimud.

Kus lõpeb meie põllu siht

Ja meie heinamaa,

Seal algab mustem mulla kiht

Ju mõisa metsaga.

 Seal metsas seisab kingu peal

Pool-langend ware weel,

Mis nagu jutustaja heal

On olewiku teel

 Seal ümberringi leinab koht

Nii tühi, eluta,

Ei kaswa lilleke, ei roht,

Ei lindu kuule sa.

59

 
       Kuid igal aastal Jaani ööl

Seal küllalt liikumist,

Seal silmad müüri warel tööl

Weel endist teulist.

 On taewa serwas ehawöö

Kui hõbe hiilgamas.

On alustanud waikne öö

Ja ilm ju puhkamas:

 Siis kutsub imeline sund

Neid hauast ülesse,

Nad unustawad surmaund

Ja lähwad warele.

 Seal mitu tuhat kondikätt

On müüri kallal tööl:

Üks kannab kiwa, teine wett,

Nii waiksel, waiksel ööl.

 Seal kõnnib kubjas muru peal,

Piits peus ja wemmal wööl,

Ja karmilt käsib tema heal

Nii waiksel, waiksel ööl.

 Neil kõigil ütlemata rutt,

Mis imeline näib,

Ja wahel sekka kostab nutt,

Mis hingest läbi käib.

 Ja ware keskel tore laud,

Kus wahtu ajab wiin,

Ei rüütlisugu surmahaud

Wõi waigistada siin:

60

 
       Siin koolja hüppab kooljaga,

Siin algab pidumäng,

Siin kaetakse siidiga

Nii pehme mõrsjasäng. —

 Nii kestab pidu ühel lool

Weel kaua edasi,

Nii kannab teuliste hool

Weel kiwa müürini.

 Kui aga kesköö tunni aal

Teeb kukk seal oma healt,

Siis segadus on waime raal —

Nad kadund müüri pealt.

61

Sisu.

I

                                                                                Lehekülg.

Soow uueks aastaks.............................................................3

Uue aasta soow....................................................................4

Waenulistele wendadele......................................................5

Päike....................................................................................7

Waikne palwe......................................................................8

Koidulale.............................................................................9

Minu wenda kutsus Keiser.................................................11

Sõja ajal..............................................................................12

Wana taat............................................................................13

II

Kuidas ma luuletan ............................................................14

Mu mõrsja...........................................................................15

Oota weel.............................................................................16

Laps......................................................................................16

III

Walu, arm ja laulud............................................................17

Mannile kostuseks..............................................................17

Nõel....................................................................................18

Malemäng...........................................................................19

Tõsine Nõuu.......................................................................19

Asjata..................................................................................20

Kuub ja süda.......................................................................21

Kullakene —kewade..........................................................21

Koit....................................................................................22

Wälk...................................................................................22

Petetud................................................................................23

Minu süda lukus on............................................................23

Päästja................................................................................24

Surmaingel kade minu peale..............................................25

sündimise päewa kingitus..................................................26

Ohwri tuli...........................................................................27

Öösel..................................................................................28

Sa tahad mängida...............................................................28

Sõrmus...............................................................................29

Maha jäetud........................................................................29

63

Lumi...................................................................................30

Matus..................................................................................31

Madu..................................................................................32

Pilwedele............................................................................33

Ainus troost........................................................................34

Seal majas hele walgus......................................................35

Hommik.............................................................................36

Oh......................................................................................37

Ehk sa küll.........................................................................37

IV.

Kewadisel hommikul........................................................38

Weike lillelaul..................................................................39

Õhtul.................................................................................39

Jää rahule..........................................................................40

V.

Laula, lapsuke..................................................................4l

Kannike ja poisike...........................................................42

Lapsel paljad jalad...........................................................43

Leinajad...........................................................................44

Leib.................................................................................45

Ilus ja ilusam...................................................................45

Isa salus ..........................................................................47

Wanamehe laul................................................................43

VI

Ülespoole........................................................................49

Mure...............................................................................50

Linnukesele....................................................................51

Kuule..............................................................................52

Wihmale .........................................................................53

Kalju...............................................................................54

Laew................................................................................55

VII.

Surmasõnum...................................................................56

Haige eit..........................................................................57

Tõeks läinud saow...........................................................58

Endised waimud..............................................................59

64