Saatus.

K. E. Sööt’i

Uued Luuletused.

Saatus.

K. E. Sööt’i uued luuletused.

Jurjewis (Tartus).

Trükitud Sööt’i trükikojas.

1899.

Дзволено Цензурою.
— Юрьевъ, 25 Ноября 1898 года.

 Ema haual.

 Annetuseks.

Emakene, hellakene.

Kõige armsam emake!

Wõta wastu siin mu laulud —

Õied Sinu hauale.

Siin mu laulud: lein ja walu,

Pisarad nii palawad.

See wast ainukene anne,

Mis Sa oma pojalt saad.

Ei me lihtsas taluperes

Moeks olnud ialgi,

Tuua kingitusi Sulle,

Sõnu luua ilusi.

Mis ma tegemata jätnud

Eluajal, emake,

Luba lihtsas lauluhääles

Kanda nüüd Su kalmule.

4

 Minu altar.

Minu altar ülilihtne

Halja metsatuka sees,

Kus ma raskusest ja ristist

Üles waatan silmawees.

Ei mu altril’ anna walgust

Küünlatuli särades,

Ei ta hiilga hõbes, kullas,

Sammeti ja siidi sees.

Minu palwepaik — mu altar —

Armas ema hauake...

Sääl mu süda süttib palwes,

Troosti leian hingele.

Sääl on sinililled hõbe.

Kullerkupud kullakroon,

Sääl on kõik tal küünlatuleks,

Õhtulambiks ehajoon.

 Lillekesed, kummardage.

Lillekesed, kummardage

Selle künka ees —

Ta on püha kõigi teiste

Pühaduste sees.

5

Oh ta warjab palju armu,

Häädust oma all,

Mis ei terwe ilma wäärtus

Kanna kaaluwal. — —

— — — — — —

Lillekesed, kummardage

Selle künkale —

Tema peidus mulla põues

Puhkab emake.

 Warane kewade.

              1897

Tänawune kewad tuli

Waremalt kui ialgi,

Ja need lilled! Oh need tõusid

Määratuma hulgani.

Lilled, linnud tõttasiwad

Nagu pulmapidule..

Oh ei! Pulma nad ei tulnud —

Pulmalust jäi kõrwale.

Nendel teine põhjus tulla.

Teised soowid rutata:

Nemad tuliwad mu kalli

Ema hauda ehtima.

6

 Wõõrsilkäik.

Eila oma ema juurde

Läksin wõõrsile —

Otsisin ta asukoha,

Haua, ülesse.

Lilleke ja waikne palwe

Lapse-meelega —

See ep kõik, mis külakostiks

Ühes wõtsin ma....

Emakene minu käigu

Wastas lahkeste:

Täna öösel tema ilmus

Unes minule,

Nimetas mind kalliks lapseks,

Silitas mu pääd.

Andis suud ja soowis mulle

Elus kõike hääd.

Ema!... oh su armu tunnen

Sajawõrra ma,

Ja su mälestus mull’ püha,

Kallis lõpmata.

7

 Emale.

Olin mina weskiteel wõi turukäigul,

Olin naabri peres wõõrusel,

Ikka hella emake mind ootas kodu,

Istus pooleööni ülewel.

Nüüd, kus kaseladwast leheilu langes

— Kured tõttasiwad lõunasse, —

Ja kui lumi langes nagu walgeis õites —

Langesid mu ema hauale.

Küllap minu emakene nüüdgi ootab,

Ootab wiimses kodupaigas mind...

— Emakene, kõige kallim, armsam ema,

Wähe aja pärast näen ma sind!

Sina tead, meie naabritalus kaswas

Neiukene nagu lilleke,

Sina tunned tema wiisakust ja kombet,

Tunned, kuis ta sünnib minule.

Luba, et ma selle neiukese kõrwal

Wõiksin käia mõni aastagi:

Tema kätte wõid sa oma waranduse —

Oma poja — anda julgesti.

8

 Hauakalmul.

Õitsew kewad. Haudadel on waiksus.

Ainult kuuse ladwalt ülewalt

Waagub wares — kurja kuulutaja —

Nagu ähwardades, tumedalt.

Ja me istusime käsi-käes

Sääl, kus emakene puhkamas,

Seadisime õisi haua pääle,

Kuna silmad seisid pisaras. —

Nüüd on jälle kewad. Aga üksi

Palwetan siin hauakalmul ma,

Kalmul, kuhu ühe kalli kõrwa

Kanti teine kallis puhkama.

 Kaitseingel.

Ära kaeba noori meesi,

Ära leina nii.

Et su hella emakene

Hauda kanneti.

Ära kaeba, et sa üksi

Elad ilma pääl,

Et on waikin’d igawesti

Ema armu hääl.

9

Ära kaeba, — üks on sinul

Seltsiline weel:

Ema õnnistus on saatjaks

Sulle eluteel.

Igal pool kui kaitseingel

Käib ta sinuga.

Kui sa meelega ei astu

Kurja kammitsa.

 Isamaa pinnal.

 Mis mul rinnas.

Mul on nelisada laulu

Ja üks süda rinnassa —

Süda sügaw, süda awar,

Luuletuste hallik ta.

Sinna mahub sõbrakene,

Mahub mõni teinegi,

Mõni teine kallis, armas,

Mulle ustaw surmani.

Sinna mahub suwe-soojus,

Sada õhetawat tuld,

Mahub sätendaja päike,

Kumendaja koidukuld.

Sinna mahub lillekene,

Linnukene lauluga,

Mahub õnnistus ja palwe,

Püha, kallis isamaa.

11

Ja kui wale tõstab lippu,

Ülekohus wääraja,

Kui on õigus ristisambas,

Hädaohus isamaa:

Siis sääl wehib mälgutuli

Läbi wandelise öö,

Tuhat sõda kurja wastu,

Hirmus tasumise töö!

 Ja nad püüdsid seletada.

              1895

...Ja nad püüdsid seletada pikas kirjas:

Sõnakõla olla isamaa;

Rahwus olla juhmi mõttekuju,

Meie ajasse ei sündida.

Ja nad laulsid, Eesti rahwas, sulle:

Mene, tekel... hirwitusega,

Sulle, keda seitsesada aastat

Püüdsid ilmaaegu surmata.

Nemad otsisiwad sulle süüdi:

Tööde tarwis puududa sul püüd,

Sul ei olla kõlblust, — ainult lõbu

Seista sinu päewakorral nüüd.

Oh ma palun, südameta mehed,

Ärge usku minult riisuge,

12

Usku, et mu isamaa ja rahwas

Pole küps weel hauawilule.

Palun, wärdjad, palun, surnumatjad,

Surnumatjad narrikuuessa,

Ärge riisuge mult wiimast lootust,

Lootust, mille pärast elan ma.

 Dr. M. Weske. *)

„Ma lään ära, kallid wennad,

Aga siia jääb mu waim —

Ta on sugurahwa oma,

Eesti pinnal kaswand taim.”

Ja ta läks ja elas kaugel,

Kaugel wõõra rahwa ra’al;

Aga waim ei püsind wõõrsil —

Wiibis kallil kodumaal.

Ja see waim kui päiksesära,

Hiilgaw tõde igawest,

__________

*) Kui Dr. M. Weske 1886 aastal Tartust Moskwa sõitis, ütles ta sõpru jumalaga jättes: ,,Ma lään ära, aga mu waim jääb siia!” Nüüd, kui ma J. Jõgeweri luuletuste hulgas laulu „Dr. M. Weske tuas esimest korda” lugesin, tuliwad mulle need sõnad meelde ja ma katsusin nad lauluks laiendada ja riimisse seadida.

K. E. S.

13

Hüüdis: ,,Üles poole, üles!

Walgus elustagu meest!”...

Kodus tema mõte, luule,

Kui ka wõõrsil isegi...

Aastad läksid... Tema toodi

Surnukirstus tagasi. —

Nüüd ta puhkab Maarja mullas,

Aga waim käib meie ees,

Hüüab: ,,Üles poole, üles!

Walgust nõua, Eesti mees!

 Pidul.

Oli pidu. Kaugelt lõunast

Wõõra rahwa liikmed koos:

Üliõpilased, sõbrad,

Tutwad oma rahwa soos.

Astus ette neiukene

Kahwatanud, tõsine,

Rääkis kõlarikkas riimis

Mahedaste, waikseste.

Rääkis kaebawalt ja kurwalt,

Rääkis nagu paludes,

Rääkis nagu käskiw ingel

Ülekohut trahwides.

14

Mina wahest olin ainus

— Eesti rahwa liige sääl, —

kellel wõõras nende kõne,

Wõõras nende lauluhääl.

Aga siisgi sain ma aru

Selle neiu sõnadest —

Nad kui kodu kaebehääled

Ammu tuntud südamest.

Ja mul meelde tuli rahwas,

Wõõras rahwas lõunassa,

Keda karm ja wali saatus

Wintsutanud lõpmata.

Meelde tuli Eesti rahwas,

Eestimaa, mu eideke,

Kellel’, raskel ajal löödud

Werehaawad südame.

 Kääpa kaldal.

Kewadene tuul,

Mille pehmes, soojas süles

Kaob lumi wajudes kui waht,

Oli waikinud.

Waikinud ka oli inimeste kaja,

Waikind, wäsind rammetusena.

15

Waikind nende soowid, mis kui wereudus

Kooste kombel toowad hukatust;

Waikind soowid — soojad päikse kiired,

Mis kui walgetiiwulised tuwid

Tõuswad üles taewasinasse.

— Kõik nad seiswad nüüd

Musta uneingli — surma seltsimehe — tiiwa all,

Tasakesti unes hingates. — — — —

Kääpa tallast katsid laiad wood,

Nagu mängides, kui lauldes kohinal;

Laulsid laulu ammu möödaläinud uinund a’ast,

Millest wahest muinasjutu huul

Salalisel häälel unistab.

Ainult mõni, mõni temast aru saab,

Kellele on Juta oma kuldse uju

Pannud surelise silmale.

Mõned hiljaks jäänud jää- ning lumekambad

Wajusiwad, nagu kalliskiwi-parwed,

Wagusasti alla päri-wett.

Halli pilwe piirilt kumendaja kuu,

Taewataadi ööne küünal,

Saatis paistet nagu sula-hõbet

Kääpa laialise lainele. — — — — —

Waata,... mis sääl hiilgas laene rüpes!?

Mis sääl sügawuses sätendas?!

16

Kuula, nagu muinasjutu ilmas

Helisewa hõbekella hääl,

Nagu leinaline mõrsjalaul

Langewale nooremehele. — —

Näen, kuulen... meelde tuleb

Wäino rahwa kangelane Kalew...

Kellahääl ja leinalaul,

Müriseja mõõga möll.

Ja mu käsi tõuseb rusikpihul üles,

— — Kuid ta langeb jälle

Ja ma nutan, nutan, nutan.

 Elu-õues.

 Minu lein.

Karjapilliks kõige kõlbulisem

Silekooreline remmelgas,

Aga mina wõtsin selle tarwis

Leinalepa helkjas pisaras:

Sest ta kewadene sõber ööpik

Soowis teda soojalt minule, —

Kuid ta ise nuttis sajas walus,

Kui mu nuga lõikas lepasse.

Sellest ajast lein mu hingewara,

Ohkamine mulle omane —

Ja ma ohkan leinalisest rinnast

Oma waluleegid laulusse.

18

 Kadunud paradiis.

Kraawis kesanurme ääres

Mängis Karja-Jaan,

Tegi tammi, kuda nõudis

Wesiweski plaan.

Seadis wesiratta käima

Tammi pääle ka, —

Ja siis hõiskas, nagu temal

Oleks ilmamaa.

Mina istusin Jaani kõrwa

Kraawi kaldale,

Kauplesin end weskimeistri

Teenistusesse.

Kahel nõuul ja kahel jõuul

Nüüd läks edasi

Ehitus ja jahwamine

Päris uhkesti.

Kahewõrra põhjust oli

Nüüd tal hõisata,

Pani kahekordses rõõmus

Wainu kajama.

Kuid ei minul — weskipoisil

Tulnud tujukest:

Otsisin küll teda „ojast”,

Jaani silmadest.

19

Wiimaks tuli weskiline —

Ei, — üks wõõras mees,

Teretas ja soowis jõudu

Meie weski ees.

Oh, nüüd ärkasin ma alles

Nagu une seest:

Lapselust mult põgenenud

Kümne aasta eest!

Nüüd mul teised ettewõtted,

Teine eluwiis:

Kadund, kadund igawesti

Lapse paradiis.

 Ühe kangelase ees.

Õnnelapsed, kell’ on wõõras

Leiba murda silmawees,

Kelle elurada särab

Kullalises õie-kees!

Siin on mees, kes tunneb elu

Wiletsuse täiuses,

Kes on kujunenud walu

Hellitatud õnne ees!

20

Õnnelapsed, kell’ on wõõras

Walu, raskus elu sees,

Kummardage, kummardage

Walu majesteedi ees!

 Tõendus.

Mu sünnipäewaks õnne

Ta soowis rohkeste

Ja rahu, palju rahu

Weel tagast järele.

Ma tänan! Rahu leiab

Küll tõesti minu rind;

Sest üürikese pärast

Haud wastu wõtab mind.

 Palju.

Mõisaherral palju karja,

Laialine karjamaa;

Moonamehel palju lapsi

Rohke söögiisuga.

Pangaherral palju raha,

Kaubaherral kaupa on;

Taewas millionid tähed

Meile x ja y.

21

Minul palju tööd ja waewa,

Palju äpardusi ees,

Palju hoolt ja palju muret

Ainukese rinna sees.

Minu töö ja waew ja higi,

Mure lõppemata, suur —

On mu liikumata wara,

Minu jäädaw inwentur.

 Pilwele.

Ferd. Avenariuse järele.

Rända, pilweke, rända

Üle mere ja maa;

Minagi rändasin palju,

Rändasin rõõmuga.

Ära ma rändanud olen

Õnne ja mure ka, —

Rända, pilweke, rända

Üle mere ja maa!

 Ühe kontserdi mälestuseks.

Kaua waatasin ma Põhja

Igatsewa pilguga —

Ja siis kuuldus: ,,Ööpik *) tuleb

Laulma meie laanessa?”

_________

*) „Soomemaa ööpik” — kunstlaulja pr. Alma Johström

22

Tuli —laulis... Oh kuis suudaks

Seda ära ütelda,

Mis ma hinge põhjas tundsin

Pilgukese ajaga!

Kuulsin kauget metsakaja.

Õnne kättesaamata,

Meelitawat Helle*) hüüdu,

Lillehingi laulussa.

Kuulsin nagu õitsilindu,

Tuhat-keelel hüüdejat,

Kuulsin Keerubimi mängu,

Wõidulaulu wägewat.

Kuulsiu nagu rõõmust naeru,

Nagu nutukahinat,

Nagu õndsaid armuhääli

Noores rinnas ärkawat...

Ja siis wärisewas walus

Jumalaga jätmise,

Kuda surmasõrmil katkeb

Wiimne kandlikeeleke.

Kuulsin ema häälitsusi

Uinuwale lapsele,

Kosutawaid troostisõnu:

Miks sa nutad, lilleke?”

__________

*) J.Jungi seletuse järele Murueide kolmas tütar, puude ja koduloomade jumalanna, metsa jumalanna.

23

Seletus, miks lille nutab —

See jäi talle andmata.

Tema läks... Ma waatan Põhja

Igatsewa pilguga.

 Eestpaluja.

Minu ainus wäike õde,

Armas õeke

Uinus waikselt, palwetades

Surma unesse.

Palwes uinus, palwes heljus

Üles taewasse,

Heljus inglikese saatel

Isa troonile.

Wenna eest ta hingekene

Tõttas paluma,

Teadis: wenna eest on palju

Tarwis paluda.

Ja ma tean: tema palwe

Märksa mõjuga —

Tema palwe waral ilmas

Kergem elada.

24

 Küsimus.

K. Hermann’i saksakeelse laulu järele.

Ma tunnistan ja tunnistan,

Ei tea ometi,

Kus näinud seda nägu ma,

Neid silmi ennemi.

Kas mustalt kaetud aknala

Ma naabruses wast näin’d,

Kui kaua, kaua aja eest

Ma kodunt ära läin’d?

Kas surnuwankri taga wast

See polnud wäratel,

Kui mahajäetud tütarlaps

Sääl nuttis nõrkewel?

Ma tunnistan ja tunnistan,

Ei tea ometi,

Kus näinud seda nägu ma,

Neid silmi ennemi.

 Üks wanamees.

Waewalt olin lapse-ea

Selja taha jätnud ma,

Kui nad mind ju wanaks hüüdsid

Ilma naljatuseta.

25

Waewalt olin wahest jõudnud

Mehe-ea piirini,

Kui mind juba wanaks isaks,

Wanaks raugaks kutsuti.

Neil on õigus, kui nad hüüdwad

Wanaks isaks, raugaks mind,

Neil on õigus, sest nad näewad,

Mida warjab minu rind.

Minu süda hall ja wana,

Haua äärel minu meel,

Minu süda hallilt, wanalt

Rändas juba karjateel.

 Õiguse otsija.

— — Ja ta otsis õigust ilma seest,

Otsis teda seitsekümmend aastat taga,

Otsis säält, kus antaks teda ainult

Sõpradele, antaks raha eest, —

Otsis säält, kus teda polnudgi.

Wana, wäsin’d, aga sirgelt käis ta teed

Ega kummardanud neid, kes õigust

Kuldse prilli läbi jagawad.

Wana, wäsin’d, aga lootus-säde —

See ei kustunud ta südamest.

Ja ta otsis weel, ta otsis kaua weel...

26

Tema suri... Aga lootus-säde

Surresgi ei kustunud südamest.

Tema waatas üles kuu ja tähte poole

Lootuses, et weel üks Kohtumõistja

Suur ja wägew

Õiguse tall’ mõistab wiimati.

 Kui lööb wulisema wetering.

Waene sõber! Eila said weel aru.

Mis on armastus, mis isamaa —

Täna juba kahwatanud, wäsin’d,

Ihkad Maarja mullas magada.

Sinu silmas sära, — kuid see sära

Pole rõõmurikka elule:

Ta on kannatuse hällisõber,

Waatab surmaingli silmasse.

Ta on kewadine lumeläige

Siis, kui jää on ojas murdumas,

Ta on wiimse weretilga jume

Südamessa tasa tuikawas.

Ta on sära, mis wast homme kustub.

Kui lööb wulisema wetering....

Homme?! Issand, ole armuline,

Wõta wastu kallis sõbrahing!

27

 Wõõrsil uinunud.*)

Wõõral pinnal, kaugel lõunas,

Uinus tema waikseste,

Langes elu õieajal

Õite warju hauasse —

Kaugel lõunas, sääl, kus taewas

Helgib selge sinaga;

Sääl, kus uhked mäeharjad

Särawad kui kullassa.

Lilled, koit ja taewasina —

Ei nad teda meelita,

Tema rinnus ainus hüüe:

Eestimaa, mu Eestimaa!

Oh kui palawalt ta ihkas

Kodumullas magada,

Teades Eesti õde, wenda

Haua äärel leinanta.

Tahtis wiimseid palwesõnu

Emakeeles kuulda weel,

Soowis hella emapilku

Saatjaks wõtta surmateel’.

__________

*) Õpetaja Jaan Lellep, surn. 16, juunil 1898 Helweetsia-

maal Männedorfis.

 Seotud südamel.

 Uus sõber.

Alles eila saime tutwaks meie,

Täna juba sõbrad sinana...

Ja me käime mööda jõekallast

Käsikäes waikse rahuga.

Sina waatad lainetesse alla,

Kuda kadusid nad järgeste,

Kuda kadusid ja kudas uued

Wirwendades tulid ülesse.

Ja me käime mööda jõekallast

Käsikäes waikse rahuga...

Kaldal weski, müraw lauawabrik,

Kõrge kiwikorsten suitseja.

Mina näen musta suitsupilwe

Õhulainetesse kaduma,

Näen kaduma ja uusi pilwi

Jälle tõusma musta sambana

29

Ja sa naerad, naerad wallatumalt

Määratuma rõõmutuju sees —

Mina tunnen, kuda tume walu

Awaldab end waikses silmawees.

 Külaskäik.

       Heinz Tovote jutu ainete järele.

Puruwäsin’d käigust, näljast, walust

Istun kraawi kaldal kiwihunnikul.

Häält, ei hüüdu pole kusgil kuulda.

Ainult külmad kandilised kiwid

Weer’wad kolisedes minu all,

Kui end liigutan, et ümber waadata.

Nööris-õige maantee minu ees,

Misse lõppemata pimedasse wiib.

Kõrgel tähtedeta taewas, ümberringi öö,

Waikne, tondiline, nagu hauassa.

Minu selja taga linn, kust praegu tulin,

Komberdades mööda külman’d maad.

Taewas punetab sääl nagu tule-udus,

Nagu wereaurus koledas.

Nagu kauge tulekahju kuma

Tõuseb õhetades ülesse.

30

Jälestusel täidab see mu rinda,

Et ma meeleheitel langeks lumesse,

Langeks lumesse, et kõike unustada,

Mis mull’ tunda andnud waleline ilm.

Oh, ma olen kõigist unustatud,

Wilets, nagu koer, kui metsaloom. —

Kole kartus täidab minu hinge

Ja mu huultelt kostab kisa kaugele:

— Helmi!... Helmi!...

Aga midagi ei wasta mulle.

Ainult must ja tähtedeta öö

Walwab minu üle nagu surm....

Ma jään wagusaks, ma istun, nutan...

Enesele arusaamata.

Ja ma tunnen, tunnen täiel wõimul,

Et üks unenägu imeilus,

Mis mu terwest elust läbi käis,

Igawesti lõpetatud nüüd....

Ja ma wahin taewas tuleudu,

Nagu oleks tema süüdlane;

Wahin, kuda linna kohal kuma,

Nagu suure tulekahju a’al. —

31

 Nüüd lahkus armastus.

Nüüd lahkus armastus ja lahkus sõprus,

Nüüd õnn ja rahu lahkus rinnast ka,

Ja armuga weel ühes lahkus tema,

Kes surmani ei luban’d lahkuda!

Kui lahkusiwad kõik, kes saatjaks olnud

Ja seltsiliseks mulle eluteel —

Mikspärast jäid siis, walu, weel mu rinda?

Mikspärast, pisarad, siis jäite weel?

 Kadunud ingel.

Rahu, rahu! kisendab mu silda.

Rahu! hüüab minu lõhkew rind.

Kuhu jäänud õnneingel rahu?

Küsin, silmatera kuldne, sind.

Oh kui wähe wiibis ta mu juures —

Waewalt siis, kui õitses ellerhein!

Lumetulekut ei oota mure,

Ega luigelendu oota lein.

Waewalt paranesid wanad haawad

Juba uutele ma andsin maad,

Uutele, mis werised ja suured —

Ei ma usu, hing, et wõitu saad....

32

Tunnen, kuda wäheneb mu weri,

Kuda kahwatanud, wäsin’d ma...

Ja need haawad, werised ja suured,

Ja see walu ilma lõpmata!

 Oh jätke, sõbrad.

 P. Friedheimi järele.

Oh jätke, sõbrad, üksinda

Mind oma waluga:

Mu süda jätke puutmata

Ja kurbtus nõudmata.

Kaks selget silma — oh kui truud!

Mind siisgi petsiwad.

Üks sõna kindel, siisgi tal

On järel pisarad.

Kõik möödas, wäljas puhub tuul,

Mu tali algan’d ka.

Mu süda ütlemata kurb —

Ta jätke puutmata.

 Süüdlased.

Kurb ja õnnetu sa üksi rändad, rändad,

Nagu kogemata juhtun’d ilmasse.

Ja kui wärisewat tuld, kui halli warju

Näen su kannul käima, nagu saatjad weel.

33

On wast minu määratumal suurel walul

Tulukese wirwendaja kuju nüüd?

On wast minu põue piin kui waikne wari,

Kellele sa, truuduseta, truuiks jäid?

On wast need, kes kõnniwad nüüd sinu jälgil,

Needes hirmutawad õnne eemale?

On wast need?... Siis katsu neid sa ära wõita —

Mina olen andeks andnud sulle kõik.

 Igatsus.

Oh kui palju, palju

Oleks rääkida!

Rääkida, mis koormal

Rõhub rinnassa.

Aga kus on sõber,

Ainukene, truu,

Kellel’ kõike, kõike

Awaldaks mu suu?!

Oh mis igatsuses

Õõgab minu rind!

Arm, oh arm — mu iha,

Kus ma leian sind?

34

 Õde ja wend.

Minu wastu laua ääres

Häbelikult istus ta,

õpetas sääl wäikest wenda

„Kuke-aabist” lugema.

Olgu linnud ligikonnas,

Olgu lilled õitsemas,

Olgu pasunad ja pillid

Eksitamas wärawas:

Tema loeb: a-b, o-b..

Oma wäikse wennaga

Ega läbe silmi tõsta.

Minu poole waadata.

Wennakene ei saa aru,

Sest tal on ju wäike pää;

Wäike pää weel seda wäikseni.

Et on õde liiga hää. — —

— — — — — — —

Läksin õe-wennapaari

Teinekord weel waatama —

Wennakene weeris kokku, —

Õde waatas wabana. — —

— — — — — — —

Weel läks mööda mõni nädal, —

Külla läksin kolmat kord...

35

Waata imet, wennakene

Targem oli mitmewõrd.

Nüüd ta luges terwed sõnad,

Terwed laused kokku ju:

Luges sest, kuis tähti särab,

Hellal hõbehelgil kuu.

Õekene oli rõõmns,

Üles waatas, naeris ta,

Naeris... naeris nagu koidu

Silmadesse särama. —

Kui nüüd lähen, pooled päewad

Wahime ja wahime...

Wennakene aga waikib,

Sest ta loeb ju selgeste.

 Ja me rääkisime.

...Ja me rääkisime kaua, kaua,

Jutt ei lubanudgi lõppeda.

Tema oli pilwepiiril elan’d,

Oli läbi käin’d Helwetsia.

Silmad särasiwad waimustuses,

Kui ta senneritest seletas;

Seletas, kuis tõusew koidutuli

Mäetippudel on õõgamas.

36

Tuli kullas, teamandiwärwis

Suure päiksetule kulde ees;

Sula raud ja wikerkaarisära,

Roosiõhe kaste ilu sees....

Rääkis kaua, rääkis waimustuses,

Silmad särasid kui koidussa...

Sõna julge, helisew ja mahe,

Oh kuis tunnen sinu mõju ma!

 Palju walgust!

Palju walgust, liiga palju

Wastu helgib korraga —

Nagu roosilisel õhel

Hoowab üle laia maa!

Helgib silma, oh ma pean

Silmi hoidma tema eest,

Kuna määratumas kooris

Kewad hõiskab õnnedest.

Süda, kes sa jälle ärkad

Pika talwe järele,

Suudad kuninglikku walgust

Teretada julgeste?

37

Walgusega liginewad

Lilled, õnn ja kewade — —

Miks nii tormiliselt tuksud,

Süda, süda, kullake?

 Lume sees.

Õõgawal palgel, särawail silmil

Jooksis ta lume sees.

Nooruse wallatus, lust ja julgus

Naeris ta silmades.

Õõgades, särades, hõiskehüüdel

Loopis mind lumega —

Lumi, mis langes ta roosila sõrmilt,

Põletas tulena.

Langes mu selga, päha ja kaela:

Südant ta põletas —

Põleja süda mu ilusa neiu

Jalgele komistas.

 Laulupidu sõlg.

Säraw laulupiduline

Hõbedane sõleke,

Palun teiste hulgast tulla

Minu seltsis õuesse.

38

Mul on salalisi asju

Sinu käest küsida,

Wahest elu, surma pääle

Wõidelda weel sinuga.

Sina, õnneline hõbe,

Kolmepäewa kuningas:

Kuldne oma õrna rinna

Ainult sulle usaldas.

Sõlekene, sõbrakene,

Tõega nüüd tunnista,

Mis sa kuulsid tema rinnal

Oma hõbe-kõrwaga?

Mis sa nägid õnnesäral

Tema sinisilmades?

Mis sa tundsid liikuwala

Ise oma südames?

Sõlekene, sõbrakene,

Wandus — wandus silmawees,

Wandus wankumata tõde

Tunnistada minu ees —

Ja siis rääkis: „Kullakene

Suure koori keskela

Laulis õnnest, armu-koidust —

Sinu pääle mõtles ta.

Tema kiitis metsailu,

Lilleilu lauluga,

39

Kiitis walgust, taewasina —

Sinu pääle mõtles ta.

Ja kui marumüral kõlas:

„Eestimaa, mu isamaa!”

Siis ta silmad särasiwad —

Sinu pääle mõtles ta.

Ja ta waikses palwelaulus

Süüta pisaratega

Palus kõige eest, mis kallis

Sinu pääle mõtles ta.

Mina — heliseja hõbe —

Ühes laulsin temaga,

Õnnistasin tema tundeid —

Sinu pääle mõtles ta.”

 Põllukesele.

Põllukene, sina tead,

Et me sõbrad oleme,

Et mu isa, wana isa

Sind on kündnud hoolsaste.

Sina tead ka, et mina

Siis ju wagu ajasin,

Kui ma üle adrapära

Wahest waewalt ulatin.

40

Sina tead, oh, sa tead,

Kuis sind kalliks pean ma,

Kuda wiimse wiljatera

Jaganud ma sinuga. —

Nüüd sest mehest, kesse olnud

Adrapära kõrgune,

Kaswanud on suuri meesi,

Pikka poissi sinule.

Nüüd sel mehel särasilma,

Ilus, nobe neiuke,

Keda tahab kodu tuua

Perenaeseks talusse.

Aga pulmapäewaks — tead,

Kuldakallis põlluke? —

Kaeru tarwis hobusele,

Püülit pulmarahwale.

Põllukene, luba mulle

Seda meeldetuletust,

Et su käes on pulmaluba,

Pulmarõõm ja pulmalust.

Aga minu ja mu kalli,

Kauni, noore naese käes —

Meie käes on tänupalwe

Pulmapäewal altri ees.

41

 Sõnadeta salajuttu.

Sõnadeta salajuttu

Rääkis neiuke:

Rääkis huulelt huule pääle,

Põuest põuesse.

Rääkis särawala silmil,

Huulel õõgawal —

Ise ainukene tuli

Tundeleegi all.

Rääkis otsatumast õnnest

Kullakesele

Tulekirjas tulemusu

Tulesüdame.

 K.v. Rengarteni kõnet kuulates.

              (6. nowembril 1898).

Tema pajateles palju,

Kaua rääkis ta,

Kuda reisinud ta jala

Ümber ilmamaa.

Jutustas, kuis wiletsustest

Tema läbi käin’d.

Mis ta hääd ja mis ta paha

Pikal reisil näin’d. — —

42

Minu kõrwal rahwa seas

Istus neiuke,

Pani wõõra reisimehe

Sõnu tähele.

Wõõras rääkis — neiu silmad

Särasiwad tuld, —

Oh sääl leegionid lilled,

Tõusew koidukuld!

Wõõras rääkis — mina kuulsin, —

Enam nägin ma:

Nägin koidu, nägin taewa

Neiu silmassa.

Taewas — sinine kui sammet, —

Tähed, päikene,

Luhtaw lõuneline loodus,

Õitsew kewade.

Nägin, kudas uhkes ilus

Tõuseb Kaukasus,

Nagu piiramata priius,

Kujuw wabadus.

Nägin ahneid tiigri-silmi

Metsas pimedas,

Nagu tuled rööwlikoobas

Saaki ootamas.

43

Nägin: kihwtiline madu

Longas üle tee —

Ja ma tundsin wärisedes,

Kuda ligi see.

Seisin kole kuristiku

Haigutawal suul,

Aimates, et surm ja elu

Wõitleb igal pool. — —

Kõne lõppis — neiu tõttas

Ühes teistega, —

Aga silmad minu meeles

Ala lõpmata.

Kuigi kujutawad surma,

Taewast korraga,

Soowiks terwe eluaja

Neisse waadata.

 Reisisiht.

Uudishimu ajas wälja

Isamajast mind —

Waba woli tahtis tunda

Waba mehe rind.

44

Kompas uuriketi külles

Näitas põhjasse:

Põhja poole, põhja poole

Wiis mind reisitee!

Põhja poole, põhja poole

Läbi Wirula!

Põhja poole — Põhjalasse

Üle mere, maa!

Põhjalas on nägus talu,

Mõnus peremees.

Põhjas külmal kaljurannal

Ime-wägi sees.

Ei mind kusgil wastu wõetud

Nõnda, nagu sääl.

Ei mind kusgil teretanud

Armastuse hääl.

Peretütar, sinisilma,

Lõbus, lahke lind —

Oh ta sidus silmadega,

Südamega mind! —

Meelitagu teisi mehi

Soe Saamara,

Juhtigu kas kümme kompast —

Mind seob Põhjala!

45

 Lauljad.

Wäike sinisilma neiu

Laulis koori ees;

Tema taga teises ääres

Pikk ja sirge mees.

Mahedasti, lahedasti,

Ime-hellaste

Laulis sinisilma neiu —

Lõbus lõoke.

Tema taga teises ääres

Kõlas wägew hääl...

Nagu maru metsaladwal,

Pikne pilwe pääl.

Ja see wägew marumüra,

Ja see lõolaul

Heitsid teine teise hõlma,

Kõlasiwad auul.

Ja see wägew passilaulja,

Ja see neiuke

Laulsid teine teise pärast,

Teine teisele.

Laulsid, laulsid... kuni endid

Kokku laulsiwad —

Üheskoos nüüd terwest elust

Läbi laulawad.

46

 Waikne jooja.

        Rudolf Baumbachi järele.

Nad hoidsid kannud kõrgel käes

Ja laulsid üheskoos,

Nad kiitsid Minni, Mannikest

Kõik waimustuse hoos.

Kuid üks neist istus wagusalt

Sääl õllekannu ees —

Ta ilma kallikeseta

Wist oli ainukene mees.

Öö tuli. Waikis wiimati

Ka rõõmus lauluhääl,

Ja wäsimuses lamas siis

Üks siin ja teine sääl.

Kuid üks ei maganud... kargas maast

Ja tõttas oma teed.

Ei keegi tea, kuhu läks,

Sest sügawad on waiksed weed.

 Lillekese kaebtus.

       Johanna Ambrosiuse järele.

„Ma palju kannatanud,”

Nii kaebas lilleke,

„,Kui karmid käed puutnud

Mu õie-kroonisse.

47

Mind hoolimatul kombel

On maha sõtkutud,

Mu elujõud on raugen’d,

Mu ilu kadunud.

Sa üksi mööda läksid

Nii uhkelt ülbeste —

Ja kõige rohkem walu

Tõi see su lillele.

 Kartus.

Minu kullakene närtsis noorelt,

Tema kanti wara hauasse,

Maeti kihelkonna idapiiri,

Wersta kümme siit wast kaugele.

Kallid sõbrad, kui mu wäsin’d keha

Ükskord kalmukambri kannate,

Seadige siis nii mind mulla alla,

Et mu silmad näeksid idasse.

Sest ma kardan, et ma wiimsel päewal

Waluwäsimust jään puhkama,

Kardan, et mind kuldne maha jätab,

Nagu nüüd mind maha jätnud ta.

48

 Ruumi küllalt.

       W. Wackernageli järele.

Ruumi küllalt mulle jäänud

Õhulossiks alale,

Ruumi armu tarwis rinda,

Rahu tarwis mullasse.

 Nalja tujul.

 Waras.

Wargad saadetakse Siberisse,

Kuni külmemani mereni;

Aga siiajääjad warastawad

Seda südimalt weel edasi.

Ei neil’ wastu pane rauakangid.

Ei neid kurjad koerad hirmuta:

Pole ime, kui nad talu wara

Wiiwad kõige peremehega.

Minu talust kolme luku tagast

Wiidi minu wara wiimane:

Waras ütlemata ilus, armas —

Ära warastas mu südame.

50

Kõrgeauulised kohtuherrad,

Ärge saatke teda Siberi:

Minu südame, mu wiimse wara.

Üheks wõtaks tema ometi.

 Näitusel.

Oh wõiksin armu walu

Siin ette näidata,

Ma imestama paneks

Kõik rahwa korraga.

Ma wõidaks sada rubla

Ja kuldse midali,

Ja midaliga ühes

Mu neiu tagasi.

Mu neiu, torm ja uhke,

Jääks minestusesse,

Ja minestades langeks

Mu kuuma rinnale....

Sest minu arm on sügaw

Kui Waikne okean,

Ja minu walu kõrge

Kui Balkan taewa all.

51

 Ani-Annuse kuulsus.

Oh kuis mina ihkan kuulsaks saada,

Kuulsust taga a’an kui ratsamees,

Aga asjata! Kuid õnneline

Leiab teda kas wõi une sees.

Nii on hädalt aasta mööda läinud —

Ani-Annusest saan’d kuulus mees:

Ta on kuulus terwes kihelkonnas,

Kuulus peaaegu kreisi sees.

Ani-Anuus kuulus? Kust see tulnud?

On wast mõne toimetaja sõber ta?

Ehk wast selle sõbra sõbra sõber?

Ehk wast kümne lehe tellija?

Ehk ta on wast hobuseid ja härgi

Näitusele wiinud hulgani?

Wõ ehk wallawanemate kogul

Kreisisaadikuks ta waliti?

Wõta näpust! Ei see ole nõnda!

Hoopis teisest küljest kuulus ta!

Ei tal tarwis olla sõbra sõber.

Ega mitme lehe tellija.

Ei ta pruugi näitusele wiia

Rahuarmastawaid elajaid;

52

Ei ta pruugi kreisisaadik olla.

Kui nad selleks teise mehe said.

Tema kuulsus asub tema ligi,

Asub tema oma kodu sees:

Sellest ajast, kui ta naese wõttis,

On ta kuulsa kurja naese mees! —

Aga sellele, kes kadedust nüüd tunneb,

Olgu nõnda palju üteldud,

Et ta oma kuulsuse ja nime

Palehigi sees on teeninud.

Kuulsus nõuab lambakannatuse.

Nõuab sada, sada ärksat ööd,

Nõuab pikad pisarate ojad,

Nõuab tõsist kangelasetööd.

Lammas, hobune ja wahisoldat

Pead olema siin ilma sees,

Kui sa tahad Ani-Annus olla —

Kuulsa kurja naese kuulus mees.

 Tõistre Nanna.

Üliarmas laps on Tõistre-Nanna,

Nagu teisest ilmast pärit ta:

Armast olekut ja ilu, tarkust —

Neid on antud talle kuhjaga.

53

Ta on nagu roosas piimas pestud,

Nagu õhetaja metsaroos.

Terwe pere armastus ja uhkus

Nannas, ainsas perepojas, koos.

Ta on tark — ei targal lapsel ole

Tarwis kooliwahet kõndida —

Liiati weel talwel külmal ajal,

Tuhiseja lumetuisuga.

Nanna istub kodu soojas toas —

Rumalad, need wõiwad õppida, —

Memmekene, nennekene söödab

Teda sooja sealihaga.

Söödab talle nimelt sea nina-,

Sea keeleliha hoolsaste,

Ütleb: „Siis saad sina kirjutajaks,

Siis saad keeletargaks, pojake.”

Pojakene sõnakuuleline,

Wastupanemata tema sööb:

Paari nädalaga seaninad,

Seakeeled tema üle lööb.

Ja ta tarkus tõuseb, nagu oleks

Kulbiga tall’ antud ülewelt;

Sest ta räägib: „Siiwer saawer laawer...”

Kuda kuulnud seakarjuselt.

54

Kirjutuses aga mitme wõrra

Keeletarkusest ta wõitu saab:

Kirjutab kui harjasloomgi wahest,

Kesse mulda mööda wagu a’ab.

 Kassid.

Kassikene, Jassikene

Suured sõbrad mõlemad:

Oma rõõmud, oma mured

Kahe pääle jagawad.

Kassi tujud — Jassi tujud,

Jassi tujud aga kass;

Mängib murul kassikene,

Hüppab õnneline Jass.

Minul ka üks sõbrakene,

Kallis kasuwennake;

Aga meie hingesoowid

Sugugi ei ühine.

Minu wend on minu saatus

Tuhatküüneline kass:

Tuhat küünt ja tuhat tuju,

Mina tema wäike Jass.

55

 Nad naersid.

Nad naersid mu jõuetut raudjast,

Mu wana kuube ka, —

Kuid ei nad mu luulehobust,

Mu Peegasust, naerda saa.

Las naerda! Sest kuub ja raudjas

On nende sarnased:

Wast täna wõi homme juba

Nad rändawad Petseri*) teed.

__________

*) Nagu tuttaw, ostawad ja wahetawad setukesed wanu hobuseid ja narusid, mis wiimased nad Petseri ligidale Räpina paberiwabrikusse wiiwad.

Sisu.

Lehek.

Ema haual        3—9

Isamaa pinnal                10—16

Elu-õues        17—27

Seotud südamel                28—48

Nalja tujul                49—55