Rööm ja mure

K. E. Sööt’i uued luuletused

Pildid joonistanud T. Grenzstein

Jurjewis 1894

Trükitud A. Grenzsteini trükikojas

Rööm ja mure

K. E. Sööt’i uued luuletused

 Kenal kewade ajal

 Laulis linnuke,

 Laulis hellalt argse õnne

 Rinda minule.

 Kõik mu õnn ja rõõm ja mured,

 Mis ma laulan nüüd

 — Olgu hää wõi olgu paha —

 — See on linnu süüd.

Pildid joonistanud T. Grenzstein

Jurjewis 1894

Trükitud A- Grenzsteini trükikojas

Доволено цензурою. — Юрьевъ, 28 февраля 1894 г.Дерпть, Ноября 1891 г

Eesti rahwa

75. aasta priiduse jubileumiks.

Palwe

Isamaa!

Sinu wõlglane

Olen ma!

Ilma koduta,

Ilma koldeta

Tahan rannala,

Tahan liikuda...

Muud ei midagi

Juurde soowi ma

Oma wõlale,

Suure wõlale,

Kuid weel ühte sa

Mulle usalda:

Laena mulle laul

Kurb ja kaebaja,

Laul, mis heliseb

Läbi pisara!

Minu lauluräästas.

Minu lauluräästal, kesse wara

Üles äratab mind unesta;

Minu lauluräästal, kes mind hilja

Kesköö ajal saadab magama:

 Sel on tiiwad punased kui meri,

 Sel on laul kui leekiw tuluke,

 Tuluke, mis häwitates põleb,

 Leekidega läidab südame.

Minu lauluraästas — minu walu —

Nagu weri, nagu tuluke!

Kadund kewadet ta leinab taga,

Täidab leekidega südame!

6

Täht.

Ei ma olnud norutaja —

Pää kõrgel käisin ma,

Kuni täht mu pää kohal

Helkis hella paistega.

Tähekese mahe sära

Juhatas mind eluteel,

Troostis, andis julgust, jõudu

Wiimsel wõitlemisel weel.

Tumest taewast otsin aga

Asjata nüüd tähekest:

Otsin teda wälgu jälgilt,

Hirmutawaist pilwedest.

Sellep arge pange imeks,

Kui nüüd muutund olen ma,

Kui nüüd rändan, pää norus,

Troostita ja sihita.

Oh mul oleks...

Oh mul oleks palju halwast,

Palju pahast rääkida,

Palju kaebada ja nutta

Sinu parast, isamaa!

Kuid ma kardan, warjust wälja

Kurjad kujud tulewad,

Kardan, et su õitswa aasa

Kõrwetawad pisarad.

7

Ettekuulutaja*

Mureline lepalinnukene

Laulis haledaste akna all.

Oh, ta nuttis, palus tasakeste,

Nagu häda oleks ligidal.

Tema nuttis, kuni nutu sekka

Kõlas wihmakulli kare hääl,

Kuni rasked pisarad kui helmed

Hiilgasiwad lilleõite pääl.

Ja siis mässas ja möllas ja murdis

Metsa sees, mäel ja sool,

Ja siis sätendas, säras ja hiilgas

Saju sees tuline nool, —

Säras ja hiilgas ja nuttis ja kaebas,

Nuttis kõik mets ja maa ja taewas....

*) Pildid on Jurjewis A. Saali pilditehases kunstniku T. Grenzsteinijoonistuste
järele trükkimise tarwis walmistatud.

8

Lepalinnukene laulis, nuttis,

Nagu tahaks süda lõhkeda.

Oh, ta laulis haledaste, nuttis,

Nuttis ühes maa ja taewaga.

Taara mäel.

Taara tammik kaswab mäe otsas,

Nagu tuulewarjuks linnale,

Kuna Emajõgi haljas orus

Waiksel woolul sõuab Peipsisse.

Emajõgi sõuab waiksel woolul

Ilma kaebamata, nututa;

Ainult wahel a'ab ta sala juttu,

Nagu uinuw laps, kui sonija....

Aga kuulata, kuis tammik mühab,

Kuidas tammeoksi murrab torm!

Kuulata, kuis kaebab, kuidas nutab,

Kuidas läbi metsa sõuab surm!

9

Minu kiwi.

Üks ainuke lage kiwi

Mul armas on otsata,

Üks ainuke lage kiwi,

Kus mängisin lapsena.

Kuid suure tule nad tegid

Ja lõhkusid ära ta;

Ta kildest toreda maja

Ma nägin tõusema.

Ja olgu see maja ka tore

Kui hiilgam kuninglik troon,

Ja säragu kiwi killud

Kui teamandine joon:

Mul kahju, et kiwi wiidud

Ja müürisse pandud ta,

Mu ainuke kiwi, mu sõber,

Kus mängisin lapsena.

10

Ilma kewadeta.

Ära räägi kewadest sa mulle,

Kellel kewadet ei olegi:

Sinu kõne lõhub minu rinda,

Nagu ader lõhub söödimaad.

Põhja külm ja jää ja möllaw maru

On mind kaswatanud talwele,

On mu rinnasse ju emarinnal

Needes lumehange tuisanud.

Mina soowin, et ma laias laanes

Ümber eksiksin kui hulkuja,

Kellel pole isamaad ei kodu,

Soojat sõbrasüdant ilmassa.

Aga mulle, kellel kewad keeldud,

Keelatud ka seegi süüta soow:

Ma näen kaugel, kaugel nõmme äares

Isamaja wajund, madala.

Ma näen tutwaid nägusi, näen sõpru,

Kes mind oma wennaks hüiawad;

Ma näen haua sügawa ja laia,

Walmistatud tuhandatele.

Kuulen kuidas haual ulwab maru,

Kuulen hädakisa haledat;

Tunnen rinna lõhkewat kui mäe,

Millest tulejõgi üles keeb.

Tulejõgi rinnas, see mu päike,

See mu naerataja kewade....

Ja mu süda sulab tema wõimul,

Nutujõgi jookseb keelmata.

11

Pääle halla-öö.

Puude okstelt sajab nagu siidi,

Pudeneb kui kulda lendawat....

Paljad raod nagu kuiwand käed

Üles taewa poole sirutud.

Puude oksad, mis weel alles eile

Raskel lehekoormal paindusid,

Pääle hallaöö ja maru tuule

Kuulutawad: Siin on surmatöö!

Oh kui palju kallist wara wiidud

Minu rinnast ka ju noores-eas!

Oh kuis sõtkunud nad jalge alla

Auusat tundet, tundet palawat!

12

Laulud kullakesele.

Siin mu walu, mu weri,

Weri mu haawadest!

Siin mu leegid, mu tuli,

Tuli mu südamest!

Haawad mu kullake ise

Rinda sa mulle lõid,

Tule nii otsata kuuma

Ilusad silmad mull' tõid.

Tuli ja weri ja haawad,

Otsata walusad,

Nagu mind taewas aitas

Kokku köitsin nad.

Kullake, wöta wastu,

Wöta tagasi nad!

Wõta see tuli ja weri,

Haawad nii walusad I

13

Öötsuw meri.

Olen kui tuule käes õõtsuw meri

Õnnetu, õnnetu mees!

Arm ja igatsus, piin ja walu

Lainetab rinna sees.

Lainetes kallis kodumaa kallas

Piiratud wahuwas mees,

Lainetes neiu, mu südame wara,

Pärli mu rinna sees.

Issand, oh waigista mühawat maru,

Wiha, mis wahuwas wees!

Kaitse mu kallist kodumaa kallast,

Pärlit mu rinna sees!

14

Mi mul armas.

Kewadel on weiksed lilled,

Weiksed linnud ka —

Weike leiab weikse kõrwal

Koha paraja.

Weiksed wiisid. weiksed laulud

Armsad minule:

Neiuke, mu laulujumal,

Ka on weikene.

Tema soow.

Naeratates ütles tema:

„Paju terwst südamlist!

Ta läks ära, ma jäin ootma

Soowi täide minemist.

Ma jäin ootma… ootsin kaua

Palju terwist omale —

Kuid mul selle asemele

Haigus asus südame.

15

Emajõel.

Kaugel, kaugel taewasõrwal

Nagu kuld, kui werewöö...

Tasa sumin. Linnu palwe...

Õnnis kewadine öö!

Kaldal lilled lumiwalged

Pehme udukatte all.

Laewapingil neiukene.

Helkiw taewas ülewal.

Selle kulla, selle elu,

Selle palwe keskel ma,

Selle tähtis taewa saatel

Õnneline otsata....

Oh kuis mõjub see mu rinda!

Kuidas, Issand, tunnen Sind!

Kuidas ainsal tundetulel

Ühes palwetab mu rind.

16

Su arm, su pilk.

Su arm, su pilk, su kuju

Mul põues salajas,

Su musu nagu tuli

Mu huulel põlemas.

Kes jõuaks seda kõike

Küll ära kannata!

Ma haige — oh, mis walu

Ma tunnen rinnassa!

Kuid siiski — oh, ma tahan,

Et walu rinda jääks,

Et tulukene huulel

Ei ial külmaks lääks.

17

Arusaamata.

Kannikesel weike linnukene,

Lendab Mannikese õlale —

Ja ta laulab tasakeste, õrnalt,

Lauldes waatab Manni silmasse.

Miks ta nõnda tasakeste laulab,

Miks ta lauldes waatab silmasse,

Mis ta laulus kuulutada tahab —

Arusaamata see minule.

Arusaamata on Manni ise;

Arusaamata on linnuke,

Kesse tasakeste, õrnalt laulab,

Lauldes waatab Manni silmasse.

18

Mu laulud, mu weikesed laulud.

Mu laulud, mu weikesed laulud

On ainult Sinule.

Nad tõstawad paludes käed

Su poole ülesse....

Kuid wöeralt ja külmalt sa tõrjud

Nad ära enesest:

Ei ialgi saa küll aru

Sa nende palwetest!

Sina ja mina.

Sinu rajad, minu rajad,

Sinu teed ja minu teed —

Oh, neil wahel kõrged mäed,

Wahutawad mereweed!

Sinu näol rõõm ja nali,

Hõiskad õnnelikus eas;

Mina kurb ja kahwatanud

Surnu elawate seas.

Sina pidustad ja priiskad,

Rõõmus rõõmsa seltsiga,

Oled hoolimata, kare —

Haawu lööd mul armuta.

Mina kodus kolde ääres,

Lahutatud ilma seest,

Pikal, pimetatel öödel

Palwes walwan sinu eest.

19

Sinu suu.

Musutanud, waletanud

Palju sinu suu!

Tulge, tuuled, tunnistama,

Tulge tähed, kuu!

Musutanud magusaste

Mee mu huulele,

Waletanud wagusaste

Walu südame!

Musutama, waletama

Saab ta palju meel,

Saab weel palju piina tooma

Tulewiku teel!

Su silm.

Su silm kui sätendaw teras,

Kui tuli wälgu sees!

Ta armastab merd ja leeki

Ja pärlid enese ees:

Ta armastab werd, mis huulel

Ja tuld, mis rinna sees;

Ta armastab liikuwat kulda,

Mis särab mu silma wees.

20

Suuteles ta ütles...

Suuteles ta ütles mulle kurwalt:

„Oh kui palju oled muutund sa!”

Ja ta ilus lapseline nägu

Oli kahwatanud surnuna.

Küsisin, mis on mind teiseks teinud

Tema silmas mõne päewaga;

küsisin, miks on ta kurwaks läinud,

Kahwatanud surmakujuna.

Tõsiselt ta waatas mulle silma,

Nagu püiaks säält ta lugeda, —

Ja siis suuteles mind tasa, tasa,

Kuna pisar läikis silmassa....

Kui nüüd jälle nõuan seletusi,

Kui ma püian teda trööstida,

Siis ta suuteleb mind tasa, tasa,

Kuna pisar läigib silmassa.

Kullake. Sul kuldne süda....

Kullake, Sul kuldne süda,

Süda helde, hää;

Sinised ja targad silmad,

Kullakarwa pää.

Sinu kuldne, helde süda

Pöörab teiste pää....

Mina kurb ja kahwatanud,

Et Su süda hää.

21

Minu walu.

Minu walul on mustad silmad,

Silmad kui tule sees särawad;

Minu walul on ruuged juuksed

Siidina salkudes lokkajad.

Minu walu on sirge ja sale

Ilma pääl ilusam iluke....

Wõera wastu ta lõpmata lahke,

Otsata wali ta minule.

Oh kui hästi tantsib mu walu,

Tantsib tormates hõlmasse,

Tantsib segi mu meele ja mõtte,

Lõhkema tantsib mu — südame.

Ainus aitaja

Oh pane mu rinnale käsi —

Kuis tuksub ta tulises hoos!

Siin tuhandakordine walu,

Siin tuhandad leegid on koos!

Oh aita, kui inime oled,

Kui süda sul rinnas ka lööb!

Oh wõta see tundmuste taewas,

See põrgu, mis südames sööb!

Ei leekides walu ja piina

Ma rinna seest wõtta ei wõi,

Ei wötta ei wöi seda, mis elu

Kord hõõgades rinnasse tõi!

Su ainuke aitaja ilmas

On käsi kui rauassa

Nii armuta, külm ja kare...

Surm sirutab wälja ta.

22

Kurb aimamine.

Alles siis su hinge waärtust

Tundsin täieste,

Kui sa lahkumise tunni!

Läksid kaugele.

Tundsin, nagu raske koorem

Rõhus rinna pääl —

Kõik mu armastus, mu walu

Ühendatud sääl.

Tundsin, nagu läheks ära

Igaweste sa —

Saatsin hella soowitusi

Järgi nutuga....

Tundsin, tundsin... tunnen praegu

Kurba aimamist,

Kui ma taewas näen sära

Tuhat-tähelist.

Tuhat, tuhat hella soowi

Üles saadan ma....

Tuhat, tuhat tähesilma

Jääwad sirama.

23

Wõidetud.

Kahekesi kosilased

Oime kord tal:

Wastaliseks oli minul

Ingel ülewal.

Meie neiukene ihkas

Laulu kuulata:

Kesse paremaste laulis,

Oli wõitija.

Seadsime siis noored mehed

Sõrmed kandlile —

Laul kui tuleleek, kui maru,

Õhkaw hingeke!

Neiukene kuulas laulu,

Kuulas waikseste....

Kuulas, kuni uinus.... tõttas

Üles inglile.

24

Haual.

Kui weretilgad, lumekiud

Siin õied haua pääl;

Siin nutab õhk ja lillelehk

Ja õitselinnu hääl.

Siin puhkab süda mulla all

Üks süda truu ja hea....

Oh, kannata, mu kullake,

Ma tulen, tulen pea!

25

Haiged silmad.

Olen alles noor, kuid silmahaigus

Kipub mind ju wahel waewama,

Ees mul alles suurem jagu elu —

kuidas haigelt ära elada?

Minu silmad haiged, waatwad wiltu,

Kui ma kündma lähen põllule,

Waatwad wiltu Tõistre talu poole,

Üle aia Tõistre õuesse.

Kui ma künnan, ei ma wagu märka,

Hobu läheb, kuhu tahab ta —

Wahel künnan üles põllupeenra,

Lähen kraawi kõige adraga.

Mis wöin parata, kui silmad haiged,

Waatwad wiltu Tõistre õuele?

Kussa talitades kergel sammul

Kõnnib Tõistre pere tütreke.

26

Möldri-Mikk.

Möldri Mikk mu parem sõber,

Igapidi mõistlik mees —

Tema sarnast pole leida

Naljalt terwe walla sees.

Möldri Mikk mu parem sõber,

Igapidi mõistlik mees —

Tema seltsis lõbus elu

Igawama ilma sees.

Möldri Mikk mu parem sõber,

Sõber kena õega —

Mikukese soowil läheks

Teise ilma otsa ma.

Mikukese pärast elaks

Miku juures kodu ma....

Miku juures, Miku kodu

Elab Miku õde ka.

27

Sõjas käinud.

Wennad, waatke, siin on mees,

Kes on sõjas käind,

Kes on ilma hirmuta

Tule sisse läind!

Keset leeki, tule sees

Olin hädata —

Olin neiukeste ees,

Naiste seltsissa.

Wennad, waatke, siin on mees!

Tehke järele!

katsuge, kas wõite ka

Minna tulesse!

Muudatus.

Lubage, et seitsmel päewal

Ainus korrake

Otsin oma kallikese

Jälle ülesse.

Tahan ainult ühe korra

Pikal nädalal

Oma iha kustutada

Musul magusal.

Kui säält tagasi ma tulen,

Olen teine mees —

Olen mesi, olen suhkur

Halwa ilma sees.

28

Wõistlus.

Ei mul olnud üksi õnneks

Tema kõrwal kõndida,

Ei ma üksl tunnud walu

Oma põue põhjassa.

Oh, sääl oli palju teist,

Minust wast weel paremaid...

Ja need teised hoolimata

Haawu said ka walusaid.

Eks sa kuulnud sala juttu

Tuuleõhus selgeste,

Kuidas meelituse sõnu

Ütles tuul mu neiule?

Eks sa näinud kuidas päike,

Wanapoiss — kuis naeris ta?

Kuidas kippus tema juukstes,

Tema huultel mängima?

Eks sa näinud pääsukest

Tema ümber keerlemas?

Näinud lillelise aasa

Tema pärast pisaras?

Eks sa näinud ka kuis mina

— Tema wahwa rüütel ma —

Tema kõrwal, tema ligi

Käisin kadedusega?

29

Saladused.

Mina kirjutasin kirja,

Päike paistis palawalt,

Luges ära minu kirjast

Saladusi himukalt.

Ei ma teadnud teda karta,

Warju hoida kirja ees,

Arwasin: Las’ waatab pääle —

Ta on usalduse mees.

Usalduse mehekene

Rändas kauge ilmasse,

Rääkis saladused ära

Linnule ja lillele.

Linnuke ja lillekene

Rääkis külapiigale —

Nüüd mu armastuse lugu

Tuttaw terwe ilmale.

30

Oh mu süda.

Oh mu süda! tema kuumab

Nagu kiwi keresel.

Kes on sarnast soojust toonud

Minu waesel’ südamel?

Armukene, hellakene

Toonud selle soojuse:

Tema leekiw silmasära

Kuumaks kütnud südame.

Nüüd ma kuuma südamega

Kõige wiletsamal teel,

Kardan soojust, kardan külma,

Kardan silmi ikka weel.

Kui ta wahel minu pääle

Jälle waatab salaja,

Siis kui terwe pange täie

Wett mu kaela saadab ta.

Ja ma ohkan ja ma ohkan

Nagu keres saunassa —

Armuleekidesse sulan,

Kui ei abi anna ta.

31

Kuub.

„Kullakallis kaubaisand,

Ma läen mõrsjat walima —

Müü mul wääriline riie,

Kuub, mis külge-tömbaja!”

Wõtsin kuue, läksin wälja

Neiukeste seltsisse —

Sõitsin ära pikad sõidud

Tallinnasse, Tartusse.

Kuuekene tõmbas külge

Ohakad kmk hoolsaste,

Tõmbas külge tolmupilwed —

Neiukest ei ühtegi.

32

Wäljanäituses.

Hobusid sääl toodi ette

Pikas, pikas reas —

Mitmesaja rublalisi

Oli nende seas.

Kõiki neid sääl tunnistada

Oli päris töö:

Lumiwalged, teras-hallid,

Mustad nagu öö.

Wahtsin walgeid, wahtsin halle,

Muste wahtsin ma;

Wahtsin üksikult nad läbi

Suure hoolega.

Neiukesed pikas reas

Aitsid wahtida,

Aitsid wahti ilusate

Silmakestega.

Wahtisin.... ei aega olnud

Panna tähele,

Et ju loomad ammuilma

Wiidud tallisse....

Wahtsin walgeid, wahtsin halle,

Muste wahtsin ma —

Neiukesed pikas reas

Ühes wahtsid ka.

33

Wäljanäitusel.

Terwest kreisist toodi kokku

Kaariloomi, hobusid,

Toodi kokku põlluriistu,

Rehepeksu masinid.

Mina, laulik Eesti pinnal,

Peegasuse peremees,

Wiisin peegasuse sinna

Luulerikka rinna sees.

Kokku tulid suured saksad,

Preilid siidis särawad;

Tulid Tartu mehed, Mulgid,

Peretütred ilusad.

Wälja jaeti, wastu wõeti

Palju auuhindasid —

Anti sörmusid ja raha,

Kuld ja hõbe midalid.

34

Mina ootsin auuhinda,

Ootsin kiitust asjata,

Ootsin, kuni näitus lõppis,

Oma peegasusega.

Kurwal meelel tulin koju,

Silmalaugel pisarad,

Kurwal meelel, et nii halwad,

Ülekohtulised nad.

35

Meie Andukene ohkab.

Meie Andukesel rasked paewad,

Wäga rasked ööd on elada —

Ja ta õigusega kaebab, ohkab,

Ohates ta wõitleb eluga.

Hää, et ohkamine on tal selge,

Et tal nutt kui loodud huulele:

Tema kaebab, ohkab, nutab,

Ohkab surnuks eluraskuse.

Juba wara kella kümne ajal

Wäänleb sängis ilma uneta —

Ja ta kaebab, ohkab, nutab,

Et nii wara pidand ärkama.

Õhtu hilja kella kuue ajal

Läheb igakord ta woodisse,

Aga häda jälle! — wäsind mehest

Päästja unigi jääb eemale.

Miks ei wõi siis Andu wäsind olla?

Miks ei uneta tal olla öö,

Kui on elu raske, ilma tööta,

Sest et teised ära teinud töö?....

Oh me Andul on ju rasked päewad,

Wäga rasked ööd tal elada —

Ja ta õigusega kaebab, ohkab,

Ohkab suure osawusega.

36

Juku silmad.

„Emakene, ütle,

Ütle, seleta,

Mis on Jukul silmas,

Et nii särab ta?”

„Juku silmas tuli,

Kallis tütreke;

Ei ta mänguasjaks

Noore neiule.

Hoia, tütrekene,

Selle tule eest —

Ta on õõgaw, elaw,

Tõuseb põue seest!“

Tütar hoolimata,

Uudishimune —

Püiab wargsi waata

Juku silmasse. —

Nüüd on mõni nädal

Läinud mööda sest,

Tütar ei tee juttu

Juku silmadest.

Mõtetes ta seisab,

Seisab wagusi —

Nüüd ta teab mis Jukul

Silmas särab nii.

37

Jaanitulel.

Seisid ümber jaanitule

Mehed, neiud nägusad....

Tuli leegitseb ja õõgab,

Noored silmad särawad....

Tuli kustus. Ära läksid

Mehed, neiud nägusad.

Tuli kustus.... noorerahwa

Südames — need põlewad.

Wana Juut nõelub.

Wana Juut nõelub wälkuwal käel

Lagunud kingi akna all;

Tütreke noor ja elaw ja säraw

Istub ja waatab, mis uulitsal.

Wana Juut noorte Kristlaste kingi

Nõelub ja paikab akna all;

Tütreke noor, ta särawail silmil

Nõelab neid endid sääl uulitsal.

38

N. N.....le.

Sul on ilus wile,

Laulud sul ilusad.

Kingi mulle laulud,

Mis sa wilistad.

Kingi mulle laulud,

Kingi see wile ka, —

Kullakene, usu —

Muud ei taha ma!

Tema tuli wastu....

Tema tuli wastu, waatas silma,

Waatas naerdes, arusaadawalt....

Oh, ma sain ju aru sellest pilgust,

Mis kui säde lendas kulmu alt:

Tema armastab mu rõõmust tuju,

Armastab mu laulu lõbusat,

Armastab mu inimlikku nõtrust,

Armastab mu armu palawat.

39

Terwist juues.

Ma joon ja laulan, laulan joon,

Joon surma sisse ma;

Joon surma sisse soowides,

Et Sa wõiks elada!

40

Piduõhtul.

Saäl mehed noored, sirged

Ja neiud nägusad,

Ning lilled, siidipaelad

Ja tuled särawad.

Kõik heljub kergel keerul,

Kõik naerab, hõiskad sääl;

Sääl lustilised laulud

Ja rõõmus pillihääl....

Kuid põgenema pidin

Ma waba õhusse:

Mu meelest rõõm ja lilled

Ning elu tühine.

Ja aias rohuladwul

Ma kuulen suminat,

Ma näen, taewa wõlwilt

Kuis tähed langewad....

41

Sõprus.

Me olime südame sõbrad,

Sõbrad kui tuikese paar;

Meil üks oli laud ja lawa,

Meil üks oli kannu sees taar.

Me sõprusest aasta on mööda –

Ei tunne me teine teist.

Kumb süüdi me sõpruse juures,

Ei kumbgi tea meist.

Me sõprusest aasta ju mööda,

Uut sõpra ei leidnud ma weel:

Uus sõprus ei kuidagi sigi —

Nii raske ja haige mu meei.

44

Ühele sõbrale.

Sa olid weel noor kui rohi,

Kui aasa pääl lilleke,

Kui wõersile ihkas su süda

Üle metsa ja mäe ja wee.

Sa läksid.... Ja keeluta, waba

Siis edasi tormasid teel —

Su süda nii õrn ja helde

Ning nooruse lustidel meel.

Sul wastu sääl heljusid pärjad

Ja wöit ja armastaw rind.

Sul ununes kodune küla

Ja püha isamaa pind.

Nii lendasid aastad.... Ja kaugelt

Sa nägid kui udu seest

Weel kodu, ja isa ja ema,

Kes silmi pühkisid weest.

Weel kadusid aastad.... Ja wäsind

Ma koduteel nägin sind,

Kui jahtunud nooruse tuli

Ja rahu sul igatses rind.

45

Ära nõua!

Ära nõua minu sünnipäewa,

Ei ma tea seda isegi —

Tean aina, et ma laial nõmmel

Olen kaswanud kui kastehein;

46

Hein, mis hallahommikul weel hilja

Üles musutanud päikse kiir,

Mida waeselapse leinapisar

Kosutanud põue piinaga.

Kiwisõmer orjawitsa juurtel

Minu armastaja isa on,

Lahja nõmmemuld mu hella ema,

Karuohakas mu õde, wend.

Möllaw maru minu kaitseingel,

Kiigutaja liiwakätki sees:

Hundi hundamine, lõikaw, hale,

Sünnipäewa soow ja hällilaul.

Ära nõua minu sünnipäewu,

Ei ma tea seda isegi —

Tean aina, et ma noor weel olen

Ja et noorelt närtsin nõmmele.

47

Must lind.

Kui sa terawaste tasa kuulad,

Kuuled õhus nagu kahinat,

Kuuled ülewal mu pää kohal

Nagu linnu tiiwa sahinat.

Kui sa õhtu-a'al, kui eha kustub,

Istud wagusalt pool-unes weel,

Siis näed laiatiiwadega musta lindu

Nagu warju keerlewat mu eel.

Tema keerles juba siis mu ümber,

Kui ma mängisin weel wainu pääl;

Juba lapselises unenäos

Kohutas ta salaline hääl — —

— — — — — — —— —

Oh kui kurb, kui õnnetu ma olen,Kuidas
elusaatus rõhub mind!...

Kuula, ülewal mu pää kohal

Keerleb mustatiiwuline lind....