Saal’i

Kodumaa jutustaja № 1.

Uudu ja Meeta.

Jutustus wanast ajast.

Rakweres.

P. Erna raamatukaupluse kuluga.

1892.

Uudu ja Meeta.

Jutustus wanast ajast.

Kirjutanud

A. Saal.

Rakweres.

P. Erna raamatukaupluse kuluga.

Дозволено Цензурою Дерпть, Ноября 1891 г.

Печатано въ Типографiя А. Зейдельберга въ г. Вейсенштейне.

 
1. Unenägu.

Hirm ja ahastus täitis Tallinna elanikka, sest kuus päewa juba seisis Eesti malewa linna ümber ja ei lasknud ühtegi hingelist sisse ega wälja. Mitu korda oli linna sõjawägi waenlasi tagasi katsunud lüia, aga kõik katsed oliwad nurja läinud. Iga mees linnas teadis, mis neil oodata on, kui wäljaspoolt abi ei tule. Ühel pimedal ööl oliwad saadikud laewaga Daanimaale saadetud Tallinna ümberpiiramisest sõnumid wiima ja kuningalt abi otsima, aga torm näis waenlaste poolt olema, sest teise päewa õhtul tõiwad wahutawad laened abi otsima saadetud laewatükid linna all randa.

 Eestlased nägiwad seda ja nende rõõm oli otsata. Taewa wäed oliwad nende nõuus, nende asi oli õige, — julgus hinges ja lootus südames kaswis. Aeg oli tulnud, millal nad oma kadunud priiust tagasi wõisiwad wõita, mis Daanlased ja Sakslased neilt poole aastasaja eest riisunud. Kaks inimese põlwe oliwad nad neid ahelaid kannud, mida nende wanemad ei tunnud. Wõitjate käsi ei olnud weel igale poole üle terwe maa ulatanud ega ära häwitada suutnud, mis tugewaste kaswis ja hukatust ähwardas. Kaugel hommiku pool Eestimaal sügawa metsa keskel elas weel Maniwalde sugu, noor würstipoeg Uudu, kelle soontes

— 4 —

 
ta kuulsa esiwanema weri woolas. Palaw isamaa ja rahwa armastus oli teda suureks kaswatanud, muinasjutulised wanemate waprad teod julguse tuld ta südamesse külwanud ja rahwa wilets saatus teda unes ja ilmsi peastmise plaanidega täitnud. Poole aastasaja sees oli ära kurnatud rahwas jälle kosunud ning nii kaugele suurdunenud, et wõera wäewalla teotawad ahelad maha raputada wõis katsuda.

 Ja nii ka sündis. Noor würst pani oma wanaisa sõjasarwe hüüdma, tema truud alamad kogusiwad ta ümber kokku ja tõotasiwad wiimse weretilgani oma kadunud priiuse eest wõidelda ning isamaa kingud ja hiied wõerastest isandatest puhastada. Wägewalt laenetas waimustuse woog üle maa ja kiskus enesega ühes, kes aga piiki ja ambut jõudis kanda. See oli kõik nõnda ruttu ja wagusi sündinud, et Tallinna linnalased enne sellest midagi ei teadnud, kui nad juba linna müüridelt, mis sel korral weel walmis ei olnud, waenlasi eneste ümber nägiwad.

 Seitsmendama päewa öösel linna ümberpiiramisest saadik nägi rikas kodanik Junging und, mis peasemist kuulutas. Järgmisel päewal wara hommikul kutsus ta linna ülemad ja wanemad kokku ja andis neile teada:

 „Meie oleme kõige suuremas hädas, waenlased kipuwad suure wäega meie linna kallale. Nad on sealt poolt tulnud, kust keegi ei teadnud karta. Nad ei ole küll õppinud sõjamehed, aga nad pole ka mitte palgalised, kes kõliseja kulla pärast oma mõõka tõmbawad – nad on iseeneste pärast wäljas. Neist sõdib iga üksik mees

— 5 —

iseenese eest — oma priiuse, oma hea käekäigu, oma enese ja tema omaksete elu ja wara eest. Nemad ei hooli oma elust; nad ohwerdawad kõik wõidu eest; nad tulewad jampsliku julgusega ja surma põlgamisega meie wastu wälja — meie ülemeelne ümberkäimine nende kõige kallima warandusega — priiusega — on nad põlewa wihaga täitnud; meie ei ole seda ennem märganud; nüüd loidab juba sõjatuli üle maa, ähwardab meid häwitada; nüüd oleme kadunud, kui abi wäljast ei tule.“

 Koosolejad tundsiwad küll, et kõnelejal õigus oli, ja nad teadsiwad ka, et neile abi nii pea ei saa tulema. Raskel ajal on hea nõuu kallis.

 — Mis peame meie tegema? küsisiwad koosolejad nõuutumalt.

 — Meie wõime peastetud saada, wastas Junging.

 — Kudawiisi? küsiti mitmelt poolt korraga, ja koosolejate nägudelt paistis lootuse kiir.

 — Ma olen und näinud.

 — Sa oled und näinud? Und wõib igaüks näha. See ei peasta weel ühtki.

 — Aga minu unenägu peastab wistist, kinnitas Junging, kui teie aga seda tõotate täita.

 — Meie tahame kõik teha, mis wõimalik, tõotasiwad koosolejad. Räägi, mis sa unes nägid?

 — Ma olin ühe kõrgustiku peal, hakkas Junging kõnelema, seal tuli üks munga riietes halli peaga mehike mu juurde ja rääkis minuga müristawal healel. Mulle tuli arusaamata hirm peale, mu liikmed hakkasiwad wärisema ja mu hingamine läks raskeks. Ta

— 6 —

tõstis oma käe üles ja näitas kaugele taewa piiri poole. Ma silmasin seal helepunast koitu. Ma waatasin kaua selle paistuse poole, mis iga silmapilguga ikka punasemaks läks ja wiimaks werekarwaliseks jäi. Siis tõusiwad sealt weremerest kohutawad inimeste näod üles, ikka rohkem ja rohkem arwu järele. Nad kandsiwad käes tuld ja weriseid noolisid ning hakkasiwad neid ühe kõrgema koha poole wälja pilduma, kus inimesed suures segaduses endid nende eest ära katsusiwad peita. Mu süda hakkas ikka weel rohkem wärisema. ,,Kes on need ehmatawad inimese kujud?” küsisin ma mungalt. — ,,Need on tasujad!” wastas ta lühidelt. ,,Mis keegi on külwanud, seda peab tema ka lõikama. Ükski patt ei jää nuhtlemata.” Ma waatasin ülespoole, kuhu tasujad tormasiwad. ,,Kas tunned seda linna seal ülewel?” küsis munk minult. Ma tundsin teda. See oli meie Tallinna linn ja need põgenejad seal sees meie linna kodanikud — meie ise! ,,Meie oleme hirmsas hädas, pea on tule ja noolte külwajad linna all ja siis on linnal ots,” hädaldasin ma surma hirmus. ,,Kes wõib meid peasta, enne kui kõik hilja on?” Munk waatas naeratades minu otsa, nagu rõõmustaks ta minu kartuse üle. Ma tahtsin talle selle eest mõnda kibedat sõna ütelda, aga mu sõnad jäiwad suhu kinni. Munk kaswis ruttu suuremaks ja ikka suuremaks ja ma tundsin ära, et ta mitte igapäewane surelik inimene ei ole, waid niisugune olewus, kellel meelewald on inimeste saatuse üle. ,,Peasta mind ja mu linna hukatusest,” palusin ma põlwili ta ette langedes. — ,,Ehitage mulle üks klooster Tallinna lähe-

 
— 7 —

dale merekaldale, siis tahan ma linna waenlaste käest peasta. Wagad Mihkli kloostri nonnid wõiwad seda kohta näha saada, kuhu uus klooster peab ehitatud saama. Märgiks on neile üks walge hirwe lehm kolme walge wasikaga keskööl.” Selle peale kadus see pikk munga kuju mu silmist, ja mina ärkasin üles. Unenägu oli nii selge, nagu oleks see tõeste sündinud. Praegu weel mäletan ma iga sõna ta suus ja iga joont ta näo peal, kui ka seda, et ma wärisemisega tõotasin ta nõudmist täita. Ma usun, mu sõbrad ja saatuse seltsilased, et see üks taewalik sõrmenäide on, mis meie peame tegema. Astume kokku ja ehitame kloostri sinna kohta, kust Mihkli kloostri wagad neitsid lumiwalge hirwelehma kolme wasikaga süda ööl leiawad. Ma olen julge, et see usutöö Jumala riigi ja waga elu kaswatamiseks tõeste meile wõitu toob ning paganatele karistust saadab.

 Kõik kiitsiwad nõuu heaks ja tõotasiwad ehituskiwa kullast kokku widada, kui aga waenlase üle wõitu saaks.

 Weel selsamal päewal wiidi kloostri ülemale käsk, kõige wagamad ja kaunimad nonnid ööseks wälja anda, et nad jumaliku juhatuse järele uue kloostri kohta pidiwad otsima minema. Nende wagade neitside seas oli ka Jungingi tütar Meeta oma wooruste pärast kõigilt pool auustatud, ilu pärast kõigilt poolt armastatud.

 
— 8 —

 
2. Wangis.

 Taewas oli terwe päewa otsa pilwis seisnud ning wastu õhtut hakkas weel wihma sadama, nii et ilm päikse lojaminekuga pimedaks läks ja kuuta öö kott pime oli. Uudu pidas oma telgis enese malewa juhatajatega sõjanõuu, mis ta weel täna öösi tahtis täide saata, sest kottpime öö oli pealetungimiseks wäga sündlik. Seal astus häkiste üks sõjamees kaelani märg ja üleni sopane telki. Waewalt silmapilgu tunnistas Uudu teda, siis tundis ta juba oma wälja saadetud salakuulaja Metskaru ära ning astus talle lahkeste wastu.

 — Mis sõnumid waper Metskaru meile toob? küsis ta mehele sõbralikult õla peale koputades.

 Sõnumik kummardas sügawaste oma ülema ette ja ütles siis:

 — Kõrge wanem, su sulasel ei ole palju uudist, aga mis ta toob, on tähtjas.

 — Kõnele, wend!

 — Ma tulin otse teel linnast, ma tungisin kohtadesse, kus kaitsemise nõuu peeti, ma kuulsin mõndagi.

 — Waper poiss, kiitis Uudu, sa ei ole ennast kinni lasknud wõtta.

 — Kõrge wanem, Metskaru ei ole rumal, et ennast püüda laseb, wastas mees heal meelel. Nad oliwad küll aru saanud, et ma neid luurasin, ja tahtsiwad mind kinni wõtta, aga ma aimasin hädaohtu ja pistsin plehku. Ajasiwad mind kaua taga, aga pimedus ja mu tulised jalad peastsiwad mind.

 
— 9 —

 — See on hea, mu sõber, mis sõnumid sa aga said? päris Uudu.

 — Kristlased tahawad mere kaldale uut kloostrit ehitama hakata, mis neile meie üle wõitu peab andma. Täna öösi pimedas tuleb hulk noori neitsid kloostrist kohta otsima, kuhu uut kloostrit ehitada. Jumala juhatuse järele saada sinna kohta walge hirw oma kolme walge wasikaga tulema. Neitside seas on linna rikkamate kodanikkude tütred. Kui sina, suur wanem, nad kätte saaksid, siis wõiksid linna nende läbi alla heitma sundida. Linna sisse saamine on nüüd wäga raske, sest et kõwa walli ette ehitama on hakatud, mis suuremalt jaolt ka juba walmis on.

 Uudu andis ruttu tarwilised käsud ülematele kätte ja läks ise ühe weikse salga malewaga alla mereranna poole.

 Kange tuul piitsutas wahutawaid laineid marumühinaga wastu paelist randa ja pilkane pimedus kattis maad ja merd, kui tosin nonnisid walget hirme kolme wasikaga otsisiwad.

 — Püha Maarja kaitsku meid ise oma heldusega, palus üks waga neitsi wärisewa healega. Öö on nii pime, torm mässab merel nii hirmsaste, et ma weel oma terwel eluajal nii kõledat teed pole käinud.

 — Ara nurise, Meeta, manitses kõnelejat üks teine heal. Pühade silmad taewast näewad meid ka kõige pimedamas öös ja nende eestpalwed kaitsewad meid, sest meie käime wagaduse wäljalaotamise eest seda aruldast teed.

 
— 10 —

 — Aga mu süda on raske ja mu meel wäga rahutu, nagu ootaks meid hirmus suur õnnetus, rääkis jälle see heal, keda teine Meetaks nimetas. Püha Maarja, lase meid näha, mis meie otsime ja palu meie eest, et meie õnnelikult jälle linna oma kloostri müüride wahele saame, kus meid enam hädaoht ei ähwarda.

 Kõikide neitside südamed wärisesiwad. Silm ei suutnud merd maast lahutada, seda kuulutasiwad neile ainult lainte plahwatused all kaljusel kaldal. Kui hõlpsalt wõis siin jalg wääruda ning komistaja alla laenetesse kukkuda, kust wäljasaamist loota ei olnud! Ja teiselt poolt ähwardas neid waenlaste wägi, kes Tallinna linna ümber oli piiranud. Linna poolt wälja saadetud luurajad oliwad küll sõnumi toonud, et mereäärne paari penikoorma kauguseni waenlastest tühi on ning salk sõjamehi oli ka neile kaitsjateks ühes antud, siiski täitis hirm neitside südameid wäristusega.

 Waikselt sõnalausumata astusiwad nad üksteise järel edasi.

 — Kas sa ei näe nagu walget kogu? küsis wiimaks kõige ees käija neitsi oma järeltuleja käest. See jäi ehmatades seisma. Kõik seisiwad. Tõe poolest oli walgeid kogusid näha, ehk küll silm midagi selgemat ei seletanud.

 — Üks — kaks — kolm — neli walget kogu, luges Meeta, pühale Maarjale olgu tänu, meie oleme õigel teel. Nüüd on kõik heas korras. Siin on walge hirw oma kolme walge wasikaga, paneme siia märgid maha, et kloostri ehitajad selle koha üles leiawad. Astume tasakeste lähemale, et iga üks meist neid taewast saa-

— 11 —

detud loomi näha wõiks, ilma et nad meid nähes ära põgeneksiwad.

 Terwe rong liikus tasakeste edasi. Pimeduse süüd oli, et nad selgemine neid walgeid kogusid näha ei wõinud, mis mitte ära ei kadunud, nagu nad kartsiwad, waid ligemale tuliwad. Mida ligemale nad saiwad, seda rohkem tondinäoliseks nad läksiwad ja seda rohkem hirmu tegiwad nad neitsitele.

 Häkiste langesiwad walge kogude kestad maha ning hirw kõige oma kolme wasikaga oli kadunud. Nende asemele oliwad pikad sirged inimesed nagu maast üles tõusnud, keda piigad pilkases pimeduses ainult tondikuju kombel wõisiwad näha. Ehmatuse kisaga paniwad nad põgenema. Aga nad ei olnud weel 10 sammugi paigast saanud, kui juba nende tee teiste niisamaste kogude läbi kinni oli pandud. Nad ei saanud enam edasi. Hirmuga hüüdsiwad nad appi, aga nende heal kadus tormi mühina käes nagu lagedas kõrbes tuule kätte ega ulatanud oma kaitsjate kõrwu. Ja kes teab, kus nende kaitsjad oliwad!

 Enne kui nad oma olekust täieste aru saiwad, oliwad nad wangis ja läksiwad wõitjate keskel waenlaste laagrisse.

 Neitsite wäljasaatjad ootasiwad asjata sõnumitoojaid. Kui juba koit hommiku poolt taewaserwa palistama hakkas ja ikka weel neitsid tagasi ei tulnud, hakkasiwad ootajad aimama, mis nendega sündinud. Kes oli siin süüdlane? Kes oli palja unenäo uskumise pärast hulga noorte inimeste elu mängu peale pannud? Ebausk ristiusu riide all!

— 12 —

3. Kustuw lootus.

 Ööpimedus taganes hommikuse walguse eest. Sõjamehed paniwad oma sõjariistad maha ja heitsiwad suuremalt jaolt puhkama, sest päewal oli kõik julgem kui öösel, mil pimedus näha ei lasknud, mis waenlased tegiwad. Wihm oli wastu hommikut üle jäänud, tuul lõõtsus weel endise jõuga, meri mühas kangeste, muidu ei olnud mingid heali kuulda; ainult laagris kõnelesiwad wäsinud, kaelani märjad soldatid üksteisega möödaläinud öö juhtumistest. Paksud pilwed oliwad nagu suure wihma hulga pärast, mis nad oma põuest maha pillutanud, lõhki rebenenud ning lasksiwad siit ja sealt kuldsid koidukiiri läbi wahti. Päike tõusis tulipunaselt üles, nagu seda silmapilguks pilwelõhede wahelt näha wõis ja tungis noore wanema Uudu telki, kus mere äärest leitud Kristlaste neitsid külma ja hirmu pärast lõdisesiwad ja oma saatust ootasiwad.

 — Püha Maarja, kaitse meid paganate wäewalla eest! palus üks waga neitsi wärisedes. Meie oleme kadunud, ma olen palju hirmsaid lugusid nendest kuulnud. Mitu korda on neile risti usku kuulutatud, nad ei ole seda kuulda wõtnud — neid on ristitud, nad on oma ristiwee otsa pealt ära pesenud ja oma pimeda pagana usu sisse tagasi astunud. Nad teeniwad surnuid jumalaid, põlgawad elawa Jumala ja ta pühad ära. Oh, kuidas peaseme siit eluga!

 — Ära karda, mu sõbrake, trööstis teda üks teine noor piiga, kelle näost hommikuse koidu puna

— 13 —

nõidlikul paistel julgus ja lootus wälja paistsiwad. Meie oleme oma pühade juhatusel linna walitsuse poolest wälja saadetud, meie peame peastetud saama. On meie isad ja linna rahwas kloostri ehitamise tarwis raha kokku pannud, siis on linna ja seega ka meie peasemise tund tulnud; seda on ju pühad unenäos tõotanud.

 — Meeta, sa kinnitad ka minu lootust ja usku, ütles üks kolmas nende seas. Püha Maarja ja tema pühad ei jäta meid wististe mitte paganate wäewalla kätte.

 Telgi uks läks lahti, weripunase päikese terad täitsiwad ruumi, üks pagana sõjamees astus sisse. Neiukeste hirm kaswis weel suuremaks. Sisse astuja sõjamees, Eestlaste wanem Uudu, oli pika ilusa kaswuga sirge mees. Ta pruunikat nägu piirasiwad pikad kollakad juuksed ümber, ta sinised ja targad silmad ei waatnud mitte wihaselt ega metslikult noorte piigade otsa, nagu nonnid oliwad ette arwanud, waid lahkelt, kaastundlikult, pehmelt. Ta waatamisest paistis hea süda wälja, mis isegi ta wangide rinnus lootust äratas ja usaldust tema wastu sigitas. Ja, ta oli koguni niisuguse mehe nägu, kelle poole wagad neitsid oma waikses elus püha Maarja kõrwal palwetasid. Kuis wõis niisugune mees hirmus Jumala salgaja ja pühade teotaja ning tigeda südamega pagan olla!

 — Suur ja kõrge wanem ja rahwa walitseja, ütles telgiwaht kummardades noore sõjamehe wastu. Siin on terwe tosin meie rahwa waenlaste tütreid,

— 14 —

meie oleme nad öösi merekaldalt kinni püüdnud ja siia sinu kätte toonud. Kas meie peame neid sõjawangide wiisil wana kombe järele siit ilmast ära saatma, ehk tahad sa neid enese juures pandiks pidada, kuni linn ennast alla on annud?

 — Nad jääwad nii kaua wahi alla, kuni sõda lõpeb, oli lühike wastus. Oma peaga wastad sa kui nad ära lased karata, ehk nendega halwaste ümber käid.

 Ilma wastust ootamata pööris ta ümber ja tahtis ära minna. Seal astus häkiste üks wang teiste keskelt noore wanema ette, laskis põlwili, sirutas oma käed ta wastu wälja ja hüüdis Daani keeli:

 — Waenlaste würst, ara saada meid hukka! Peasta meid wangipõlwest, meie oleme nõdrad naisterahwad ega wõi teile kahju teha. Mis kasu on sul, sa pagana würst, sellest, et meid wangis pead? Meie ei kanna sõjariistu sinu ega su rahwa wastu, meie ei tunne muud kui waga elu ja palweid meie usu pühade poole. Kuule sa, kui mina sind oma õdede ja ise enese eest palun. Tee oma süda pehmeks, ole inimene, mõtle, et meie omaksed meid taga leinawad ja meie südamed oma kloostri elu järele kisendawad. Meie ristiusu Jumal ei jäta wististe ka mitte nuhtlemata, kui sa meid tema teenistusest wägiwaldselt lahutad ja mitu suud korraga kinni paned, kes temale kiitust walmistawad ja ta auu kuulutawad. Mõtle, würst, mis ja teed!

 Paluja waatas seal juures ülesse Uudu otsa, kelle silmad imestusega tema jumeka näo peal puhka-

— 15 —

siwad. Ta lumiwalget otsaesest, mis kullakarwa juuksesalkadest ümber piiratud oli, ja õrna punaga kaetud palgeid wärwisiwad tõuswa päikse tulipunased kiired muinasjutuliseks ilusaks. Ta hõõgaw roosisuu waikis, ta mustjad, läbitungiwad silmad waatasiwad paludes nooremehe otsa, enese ja oma kaasõdede saatuse üle otsust oodates.

 Niisugust eestpalujat ei olnud Uudu mitte ootnud. Ta otsus wangide kohta oli ülemate nõuukogul kindlaks tehtud: nad pidiwad pandiks jääma, ja kas sõjawangide wastu ehk ainult kõrge lunastuse hinna eest tagasi antud saama. Nii kauaks pidiwad nad sügawamale maale kindlasse kohta wangi saadetama. See oli maja otsus. — Aga miks tõrkus noore wanema keel seda otsust nüüd kuulutamast? Ta ei teadnud isegi, mis see õieti oli ja kust see tuli, et waenlaste wang ta südame nii sojaks ja talle otsuse kuulutamise raskeks — wõimatumaks teinud.

 Paluja oli üles tõusnud ja seisis nüüd kui nõidlik muruneid Uudu ees. Ta kartus näis kadunud olema, ta sõstra silmadest woolas iseäralik säde noore mehe südamesse, mis palawaks leegiks ähwardas tõusta ja kõik kindlad otsused wangide kohta ümber lükata.

 — Sa tead wistist ka nii palju sõjakombetest, ütles siis wiimaks Uudu armulikult ilusale palujale, et wangid sõjalõpuni pandiks peetakse. Kes meie seast wangi langewad, ei pease ka enam lahti. Meie ei wõi teiseti teha.

— 16 —

 — Aga mis on sul ilmasüüta inimeste, nõtrade naisterahwaste wangistamisest kasu? küsis nõidlik murueide tütar julgemalt. Meie ei wõi sulle siin kasu ega priipõlwes oma kodus kahju saata, sellepärast ei ole meie wangistamisel mingit tähtsust.

 — Sina lähed oma seltsilastega koju, annad omastele meie olekut siin teada, nad saawad uut wäge juurde, sõdiwad uue jõuuga ja wõidawad meid ära — kas see midagi ei tähenda? Meie maa on nad käest ära wõtnud, meie wanemad ära tapnud, nende surnukehade üle tallanud, ja kui nad nüüd jälle wõidawad, mis oleme meie siis? Orjad — meie, selle maa endised isandad ja omanikud! Kes enne paramaid päiwi on harjunud nägema, ei wõi ialgi neid unustada, kes need ta käest ära kiskunud. Seda on sinu sugu teinud, teie kõikide wanemad, omaksed ja sugulased. Kas meie peame käed sülle panema ja wagusi endid maa pealt ära häwitada laskma? Elu on wõitlemine, kui meie elada tahame, kes peab meie eest wõitlema? Kes peab meie kurjategijatele kätte maksma, kes maa meie wanemate werega on kastnud, meie pühad paigad häwitanud, meie usu meilt riisunud, meie jumalaid teotanud — ütle, kes peab neile seda kätte maksma, kui meie seda ei tee? Wasta mulle!

 Need wanema sõnad olid waljud, ta nägu läks ähwardawaks, neitsid hakkasiwad kartma.

 — Minu päralt on kätte maksmine, ütleb Issand, ristiusu Jumal, rääkis paluja oma õrna walget kätt üles tõstes. Inimesed ei pea mitte ise kurja kurjaga tasuma.

— 17 —

 — Ma kahetsen, et minuga naesterahwas räägib, kellega ma niisuguste asjade üle waielda ei taha, wastas Uudu. See just ongi, mis minu ristiusu wastaseks on teinud, et ristiinimesed ainult teisi õpetada mõistawad, aga ise oma õpetustest mingit lugu ei pea. Kui juba ristiusu Jumal kättemaksmise ära keelab, kuidas wõib ta siis kurjategemist lubada, mis ristiinimesed ometi nii julge meelega teewad? Nad wõtawad ühe süüta rahwa käest kõik, mis temal on, teewad ta õnnetumaks, ja ähwardawad teda siis Jumala nuhtluse ja tema püha wihaga, kui ta oma õiguse nõudmiseks kätt julgeb liigutada. Kas on see õige? Wõib teie Jumal seda nõuda, kui ta õige ja püha on? — Aga, mis see siia puutub! Minul pole nüüd aega tühjade sõnade tarwis, mul on oma kohused täita, mis tarwilisemad on. Ma teen lühidelt. Kudas on su nimi, sa ilus piiga?

 — Minu nimi on Methild, mu sõbrannad hüüdwad mind Meetaks, wastas neitsi kartes sest ta nägi ara, et pagana würst ennast mitte nii kergelt liigutada ei lasknud, kui ta juba lootis.

 — Hea küll, Methild, rääkis noor wanem edasi, ma lasen sinu ja su seltsilased priiks, kellede eest sa palusid, ja saadan nad linna tagasi, ilma et neile mingit häda ehk õnnetust sünniks.

 — Sa auus pagan hüüdis Meeta rõõmuga, ma tänan sind südamest ja tahan su eest kloostri müüride wahel palwet teha.

 — Niisugust palka ma ei taha, ma nõuan enam. Meeta jäi kuulama.

— 18 —

 — Kui mina midagi suuremat nõudmist täita jõuan, siis peab see sündima, ütles ta kindlalt.

 — Sina oled mu meele pärast, ma nõuan sind enesele abikaasaks, oli Uudu sõna.

 Meeta kiljatas ehmatuse pärast.

 — See ei wõi su tõsine nõuu olla, ütles ta siis paludes ilusa nooremehe otsa waadates.

 — See on mu nõuu ja nõudmine, wastas Uudu.

 — Seda nõudmist ei wõi ma täita, ma ei ole mitte enese päralt, ma olen kloostri waljude seaduste all, kust ma taganeda ei saa.

 — Meeta, sinu koidulik ilu on mu meeled köitnud, hüüdis Uudu soojalt. Ma teen, mis keegi minu rahwa seast weel pole teinud. Ma tahan oma waenlaste werd enesega ühendada. Jää, Meeta, minu omaks. Ma tingin sinu seltsilastele priiust, nad wõiwad minna ehk sinu juurde jääda. Jumalad on sinu siia juhatanud, et meie kokku pidime saama.

 Meeta wärises. Ta ilusad silmad täitsiwad endid pisaratega, ta waatas nooremehe otsa, ta tundis, et ka tema süda noore pagana würsti wastu sojaks oli läinud. Aga kloostri õhus üles kaswatatud tütarlaps pidas seda enese kiusatuseks, mille wastu sõdimine ta esimene kohus oli.

 Ta pööris oma silmad kõrwale, et noore Eesti ülema kaunis nägu teda kauem ei saaks kiusata.

 Uudu oli natuke aega oodanud ja näinud, missugune wõitlemine Meetal iseenesega oli. Siis küsis ta häkitselt:

 
— 19 —

 — Kas sa tahad oma seltsilased peasta ja minu omaks saada?

 Meeta langes uuesti ta jalge ette maha ja ütles lämmatatud healega:

 — Halasta, kõrge pagana würst, ühe waese kloostri neitsi peale, kes sind silma weega palub ennast ja oma seltsilasi priiks lasta. Mind köidawad wande sidemed, mis mind surmani kloostri seaduste külge seowad. Ma ei suuda nii suurt pattu teha ja sellest waletaja wiisil põgeneda, kuhu ma püha wandega olen kinni pandud. Halasta mu peale mu hinge õnnistuse pärast.

 Uudu läks sõnalausumata telgist wälja. Uks tema taga kukkus kõwasti kinni; wangid kuulsiwad ainult wahtide ühetasast astumist eneste ümber. Nende lootuse täht oli kustunud.

 Kaua seisis Meeta silmawees põlwili. Tema käes oli ta sõprannade peastmine seisnud; ta ei olnud neid peastnud; ta oli ise enese südame wastu teinud — aga ta südame tõotus ei lubanud teisiti.

 4. Wabaks laskmine.

 Päew oli ilma werewalamiseta õhtale jõudnud. Eha kumal peeti Eesti sõjawäe keskel sala-koosolekut, millest wanem Uudu mitte osa ei wõtnud.

— 20 —

Sellest koosolekust ei pidanud tema ka midagi teadma, sest siin toodi tema wastu raskeid kaebdusi ette.

 Koosolekul oliwad ainult wanad, töökoormast küüru jäänud talupojad, keda Uudu oma malewa seas oli ülemateks tõstnud. Majake, kus sees nad oliwad, oli wahtidega ümber piiratud, et keegi hing kutsumata ligi ei peasenud.

 — Metsatäht, mis oled sa näinud ja kuulnud, kõnele kogule, käskis üks wana halli juuksetega mees, kes koosoleku juhataja näis olema. Meie tahame kõik teada saada.

 Metsatäht, üks noorepäraline pikk ruuge habemega mees astus paar sammu lähemale, silus oma habet, köhetas paar korda ja waatas siis enese ümber, nagu otsiks ta silmad midagi.

 — Tunnista tõtt mööda kõik, mis sa meie wanemast oled näinud ja kuulnud, käskis wanake lahkelt, pea meelitawalt. Meie oleme kitsikuses, tema näib waenlaste poole hoidma — meie ei wõi asja nii kaugele lasta minna — tema on weel noor inimene — meie peame ta järele walwama nii kaua kui weel aeg on. Kas sina olid wangisid hoidmas wanema telgis?

 — Olin.

 — Kas Uudu käis neid waatamas?

 — Jah.

 — Mis ajal see oli?

 — Hommiku päewa tõusu ajal.

 — Mis tegi ta seal?

 — Tema rääkis nendega Daani keelt.

— 21 —

 — Mis ta rääkis?

 — Mina ei mõista seda keelt mitte nõnda palju, et ma kõik sõna sõnalt ära wõiksin rääkida.

 — Aga sa said ometi kõigist aru?

 — Aru ma ikka sain.

 — Kas ta ei lubanud neid priiks lasta?

 — Seda ta, tõotas teha, kui üks nende seast, kes temaga kõige rohkem kõneles, tema abikaasaks heidaks.

 Koosolejad ümisesiwad iseeneses. Rääkija wanake waatas pahemal ja paremal pool istujate otsa ning küsis siis jälle:

 — Mis wastas wang?

 — Ta ütles, et ta mitte ei wõiwat temaga abielusse heita, ta olla ristiinimene, keda tõotused ja pühad wanded kloostri elu külge köitwat. Ta laskis põlwili Uudu ette ja palus ikka weel wabaks laskmist.

 — Mis ütles Uudu selle peale?

 — Ta ei kõnelenud midagi, waid tuli sõna lausumata hurtsikust wälja. Wangid oliwad selle üle wäga ära kohkunud.

 — Kas sa muud enam midagi ei tea? küsis uurija.

 — Muud ei tea ma midagi!

 — Siis wõid minna. Aga wangisid pead sa hästi walwama. Oma pea annad sa, kui nad ära lased põgeneda.

— 22 —

Metstäht tõotas täita, mis talt nõuti ja läks.

 — Meie wanema olek on meile arusaamata, ütles pärast Metstähe ära minekut eesträäkija. Tema tahab wangisid lahti lasta, nõuab üht waenlase tüdrukut omale naiseks -— ma usun, ta on ära neutud — meie peame targa otsima, kes ta südame jälle õigesse kohta paneb ja ta kurja silma wõimusest wabastab.

 — Uudu on weel noor mees, kes nooruse kerge meele tegusid teeb, kõneles üks teine koosolejatest wahele, kas meie ei heida teda oma wanemast lahti ja ei pane üht tõsisemat, wanemat meest asemele? Wanema wõimuses wõib ta meile ometi paha teha, kui ta pea neist pöörastest mõtetest ei pööra. Kes on selle poolt? Teeme kohe otsust!

 Enne kui selle peale keegi midagi sai wastata, teatas waht ukse eest, et wanem sinna tulewat. Kohkudes kargasiwad mehed oma kohtadelt üles ja tahtsiwad üks sinna teine tänna laiali minna, aga juba astus Uudu täies sõjamundris uksest sisse.

 — Olge terwitatud, mu kallid sõjasõbrad, hüüdis ta lahkelt ja patsutas korda mööda kõigile oma sõjawäe juhatajatele õla peale. See on wäga hea, et ma teid kõiki siit koost leidsin. Ma tahtsin teiega rääkida.

 Umbusalduse ja kartusega waatas see mees oma ülema poole, kes praegu tema kõrwale heitmisest oli julgenud rääkida. Mis siis, kui nüüd teised tema nõuus ei olnud ning seda wanemale siinsamas teatasiwad? Kuri südame tunnistus waewab inimest, paneb were wärisema, köidab keele.

— 23 —

 — Mis on kõrgel wanemal ütelda, meie kuuleme, rääkis kõige wanem nende seast.

 — Täna öösi peame linna peale tormi jooksma ja ta ära wõitma, kõneles Uudu. Ma olen praegu sõnumid saanud, et neil abi teel olla; kui see siia jõuab, siis langeb meie wõidulootus. Olgu iga üks oma koha peal waper ja warmas, waimustagu malewat tulesse minekule ja wõidu saamisele. Päewawalgel jäägu kõik wagusi, et linn meie mõtet ei märka, aga nii pea kui pimedus kätte jõudnud, pangu iga üks enese walmis ja terwe malewa oodaku minu märgi andmist. Nii pea kui järwe kaldalt öökulli kisendamist kuulda on, olgu kõik walmis. Kuulete seda healt teist korda, siis tuleb kohe astuma hakata. Harjuwärawa paremal pool kõrwal on kogumise paik, kuhu metsas selle tarwis walmis tehtud redelid saawad kantud, et nendega üle walli müüri linna ronida. Kas on kõik meelde jäänud?

 — Meie wanad pead on kui raud, kust midagi ei kustu, kui sinna kord märgid sisse on löödud, wastas wanamees, kes temaga rääkima oli hakanud. Selle peale wõid sa julge olla.

 — See on wäga hea ja ilus, mu armsad sõbrad. Jumalad kaitsku meid ja antku meile õnne ja wõitu, et meie warsti ise oma peremehed oleme ning wõerast isandat ei pruugi kummardada ega orjata. Meie näeme linna wallil jälle üksteist.

— 24 —

 Sellega läks ta wälja ja keegi ei julgenud talt otsust pärida selle üle, mis ta wangidega teinud. Tema ametist lahti tegija oli südamest rõõmus, et Uudu tema nõuust midagi kuulda ei saanud.

 Õhtu widewiku ajal kõndis Uudu üksi pimedat metsa teed. Ta silmad ei näinud hõbedast ehakuma, mis wiimseid terwitusi surelikkudele rikka looduse sülle wälja puistas, ega kuulnud laululindude magama minemise laulusid, mis muidu noored rinnad nooruse tulega täidab ja õnnes ja õnnetuses wägewamalt liigutab kui piksemürin ehk sõjasarw. Ja ometi oli ta süda mässawa mere sarnane, kes rahu ei leidnud. Ilusa Kristlase neiu paluwad silmad paistsiwad oma nõidusega igalt poolt talle wastu ja riisusiwad ta rahu südamest. Ta oli teda enesele küsinud, aga see nõidlik neiu ei wõtnud teda kuulda. Aga ta ei saanud isegi aru, miks kättemaksmise wiha tema südamest nii ära oli kadunud, mis just loomulik oleks olnud. Meeta oli ju tema käes, ta wõis temaga teha, mis ise tahtis, aga miks ei tahtnud ta temale mitte näidata, kui suur woli tal tema üle on? Ta mõtles küll ka selle peale, aga ta nägi ka, kui wõimata see tal oli, Kristlase koostri piiga wastu wal-

 
— 25 —

just, kättemaksmise tulist wiha näidata. Meeta silmist ei paistnud nutte põlgdus tema wastu wälja, mis wiha ja kättemaksmise himu oleks äratanud, waid imelik, arusaamata nõidus, mis neid palawa leegiga silmi, milledega ta Uudu otsa waadanud, ära unustamataks tegi. Ta wõitles ise enesega, kas ta weel kord wangide juurde ei peaks minema ja ilusa Meeta kätt ja südant uuesti enesele nõudma. Aga ta mõistus ütles talle, et see asjata katse on ja mehe auu wastu käib. Wahest oli see tundmus möödaminew, wahest lähewad need särasilmad mu meelest, ma leian oma rahwa seast neiukese, lelle külles ma niisama suguse nõidusega wõin rippuda, mõtles mees ja kiskus ennast wägise neist mõtetest lahti, mis ta rahu temalt riisusiwad.

 Jala astumise heal ajas ta neist mõtetest üles. Ta nägi Metstähte enese poole tulewat, keda ta tema iseäralisest käigust juba ka pimedas ära tundis.

 — Kuhu nii hilja, Metstäht? küsis ta. See ehmatas ära, kui wanemat silmas.

 — Kas wangid weel kindla wahi all on? küsis Uudu edasi, kui nägi et Metstäht mingit wastust ei annud.

 — Jah, kõrge wanem.

 — Kes wahib neid sinu asemel?

 — Kaks tugewat sõjameest olen ma oma asemele wõtnud, nende peale wõid julge olla.

 — Metstäht, mul on sinule midagi ütelda.

 — Räägi, kõrge wanem, ma kuulen.

 
— 26 —

 — Täna öösi peame linna tungima ja waenlased ära wõitma.

 — Malewa on ju walmis, wastas Metstäht. Mina ei tahtnud wangide wahtimisega aega wiita, waid isamaa käsuks oma käewarre rammu tarwitada ja oma rahwa wabaduse eest wõitlema minna; sellepärast andsin wahtimise nende hooleks, kes wõitlemisele nõdremad ning seega wahiks kõlblikumad on kui mina.

 — See on hea, sõber, ma auustan sinu waprust. Aga nüüd annan ma sulle teist tööd, milleks sa wistist paras oled. Mine kohe wangide juurde tagasi, lase wahid minema ja wii nad linna.

 Metstäht ei tahtnud oma kõrwu uskuda.

 — Kas ma kõrge wanema sõnu õieti olen kuulnud, et ma wangid linna pean wiima, see on waenlastele tagasi andma?

 — Seda pead sa tegema, ja ma usun, sa oled selleks paras mees.

 — Siis on ometi õige, ümises mehike iseeneses.

 — Mis on õige? küsis wanem, kes ta tasast juttu terawa kõrwaga oli kuulnud.

 — Et — et —

 Ta ei rääkinud mitte edasi.

 — Et? nõudis wanem.

 — Et sa ära tehtud oled, ja isamaa waenlased, meie wangid lahti tahad lasta.

 Uudu naeratas.

 — Kes seda on rääkinud? küsis ta. Minu teades oled sina ainus mees, kellele ma wangide priikslaskmisest olen rääkinud. Keegi teine ei wõi sellest

 
— 27 —

midagi teada. Kas ei ole sinu keel sellepärast liikunud?

 Metstäht oli suures kimbatuses. Tema oli tõepoolest see mees, kellest jutt wälja läinud, ja nüüd nõudis wanem tema käest selle kohta otsust. — Ta wärises.

 — Su kartus on asjata, ma tean kõik, mis sa mu malewa ülemate koosolekul kõnelesid ja mis sinule seal kuulutati, rääkis wanem rahulikult. Nüüd ei ole niisuguste asjadega aega wiita, waid tööle tõtata. Pane hoolega tähele, mis ma sulle ütlen ja täida mu käskusid jõhwi pealt. Palk ootab truud käsutäitmist, kange karistus kõrwale wäärdumist. Wõta nüüd kohe neitsid ja wii nad Rannawärawasse. Seal on selle jaoks salk mehi walmis, kes neile, nii pea kui wärawad neile awatakse, järele linna tormawad, wärawad eest maha katsuwad lõhkuda ja sel wiisil teed linna teha. Kui see ka korda ei lähe, mis arwata on, siis saab linna sõjawäge kõik rannawärawa poole wajuma, sest et ta sealt meie pealtungimist kardab. Selle aja sees katsub meie malewa aga Harju wärawas üle walli sisse tikkuda, kus meil selle eksitamise läbi wistist wähe wastupanejaid wõib olla. Esimene öökulli kisendamine järwe poolt annab sulle märki, mil sa oma tööd pead algama ja wärawast sisse tungima hakkama. Kas kõigest aru oled saanud?

 — Wäga hästi, tark, armuline wanem.

— 28 —

 — Siis on hea. Kui jumalad tahawad, siis näeme teineteist wahest linna müüride wahel jälle.

 5. Wandumine.

 Kesköö tund jõudis kätte. Kõik oli wäljapool linnamüürisid wagusi, mitte tuulgi ei liigutanud oma tiiba ning uduema oli terwe linna kõige ümberkaudse maaga oma hõlma matnud, nii et kolme sammu peale inimene teist ei näinud. Wistist aimasiwad linnalased, et waenlased niisugust ööd pealetormamiseks tarwitawad, ning sellepärast walwas terwe linn pimedates tubades, et igal silmapilgul wastupanemiseks walmis olla.

 Ehk küll kõigi juhtumiste peale ette walmistatud, siiski ehmatasiwad elanikud wäga ära, kui sõjasarw läbi öörahu Ranna wärawa poolt häkiste kõrwu kostis. Sõjamehed kogusiwad ruttu kokku ja ruttasiwad platsi, elanikud jooksiwad hirmuga ühest majast teise, naiste ja laste nutu healt kuuldi igast majast, kirikute ja kloostrite kellad hakkasiwad helisema ning pühakojad täitsiwad endid pea palwetajatega, kes paganate wastu abi otsisiwad ja neile Jumala õiget wiha ja nuhtlust kaela palusiwad.

 
— 29 —

 Ka Cisterciensi ordu Mihkli klooster oli oma kiriku uksed kartlikkudele abiotsijatele awanud. Seal astusiwad häkiste kadunud neitsid sisse ja langesiwad reas altari ette põlwili. Inimesed, kes nende kadumist teadsiwad, põgenesiwad hirmuga eest kõrwale, sest nad pidasiwad seda nägemiseks, mis head ei tähenda. Et paganate käest ristiinimesed enam eluga ei pease, seda uskusiwad kõik.

 Wiimaks ometi saiwad julgemad nii palju südant, et kartlikult neitsitele lähenesiwad ja imestusega neid tunnistasiwad, kas nad tõeste elawad inimesed, kloostri kadunud nonnid on.

 — Meie oleme tõeste need, keda teie siin näete, seletas Meeta uudishimulikele küsijatele. Meie oleme jälle priid, oleme kodus teie keskel, meid on ühe pagana auus süda peastnud ja terwisega teie juurde tagasi saatnud.

 — Laps, mõtle, missugust suurt pattu sa oma sõnadega teed, manitses kloostri ülema tõsine heal. Sa julged pühas paigas paganate auusast meelest rääkida. Keda weel ristiwesi ei ole pesenud ega risti tuli puhastanud, see on rojane Maarja ja kõigi pühade ees. Wannu ära need rojased hinged, kes hinge õnnistust põlgawad ja ebajumalaid kummardawad, siis wõid sa wahest weel patu rängast nuhtlusest peaseda. Muidu pean ma sind kõikide wagade õnsusest ja taewa osasaamisest lahti ütlema. Tule pihile!

 Aralt astus eksinud tütarlaps oma kõige lähema maapealse ülema pihitoolile. Ta kõneles kaua, ta

— 30 —

nägu hõõgas, ta huuled wärisesiwad. Kõik pealtwaatajad küsisiwad hirmul, mis ränka süüdi ilus Meeta teinud, mille pärast kloostri ülema nägu nii halastamata kortsudesse kiskus.

 — Sa pead teda igaweste ära needma, nõudis wali pihti ema. Sa oled kiusatuse wõrku langenud, sa ei ole hoolas olnud palwetes walwates, su eksitus on hirmus, kui sa weel tagasi tahad pöörda oma usu pühade juurde ja maa peal kloostri wagadusest, palwete imewäest ja tulewas elus taewa rõõmust osa saada, siis nea ära see patu nähtus.

 Pihti-ema ootas wastust. Waene tütarlaps ei saanud suud lahti teha. Ta silmist woolasiwad pisarad jõena — talle näitas oma ülema nõudmine hirmus, wõimata olema.

 — Kristus ütles: „armastage teine teist” ja „sina pead oma ligimest armastama kui iseennast” wastas tüdruk.

 Kloostri ülema nägu läks punaseks ja siniseks ja walgeks — kõik wärwid tuliwad seal korda mööda nähtawale. — Kas sa paganaid oma ligimisteks pead, neid, kes ristiinimesi, ristiusku ja meie pühasid põlgawad? küsis ta siis ägedalt.

 — „Minge, õpetage ja ristige kõik rahwast,” rääkis meie Issand oma jüngritele, julges wäriseja neiu oma kõrgele ülemale wastu ütelda.

 — Pärlid ei pea mitte sigade ette wiskama ega lasteleiba koerte kätte heitma, manitses abtinna oma alamat. Kas su rumal kangekaelne pea weel midagi tahab kloostri ja usu püha seaduste wastu ütelda?

 — 31 —

 — „Ja mis teie ühele minu wähemale vennale ei ole teinud! seda ei ole teie ka minule teinud,” sosistasiwad neiu huuled.

 — Rumal, kangekaelne laps, patt räägib sinu seest, noomis abtinna. Jäta maha kõik rumalad mõtted, wannu ära see neetud pagan, peasta oma hing hukatusest, enne kui kõik hilja on. Ma küsin sinult nüüd oma ameti wõimuses, kas sa tahad patu teed maha jätta ja oma hinge igawesest hukatusest peasta, siis kosta jah!

 — Jah!

 — Ja kas sa tahad kõige suurema hoolega igal ajal paluda, et sa ihu ega hinge poolest kiusatuse köite sisse ei sattu, ning kloostri seadusi tõrkumata täita, nagu iga nonni püha kohus on, siis kinnita seda oma sõnaga.

 — Jah, ma kinnitan seda!

 — Siis wannu ära see hirmus pagan — ma nõuan seda pühade nimel kui kloostri ülem.

 Ta ootas natuke aega wastuse peale. Neiu waatas paludes ta otsa. Aga ta näost paistis külm, järeleandmata süda ning silmist kees wiha leek.

 — Ma wannun! rääkisiwad pihtija huuled, ning uued pisarad wajusiwad üle põskete külma kiwi põrmanda peale, kus ta põlwili seisis.

 Wäljast tungisiwad inimesed nuttes ja kaebades sisse. Jooksmist, nuttu, hüüdmist ja hädakisa oli igal pool kuulda. „Eestlased linnas, paganad sees!” kisendati segamine. Hirm oli igal pool suur. Ruttu

 — 32 —

laskis ehmatanud kloostri wärawad ja kiriku uksed kinni panua, et põgenejad ega waenlased sisse ei peaseks. —

 Eestlased oliwad linna saanud. Uudu plaan oli korda läinud. Uulitsatel wõideldi mees mehe wastu, weri wärwis maad ja haawatud hoigasiwad surmawalus. Pimedas ei näinud keegi waenlast, waid sõjamehed raiusiwad pihta, kes ette tuli, nii et sel wiisil waenlaste asemel oma mehi ja rahwast surma saadeti.

 Hommikul, kui udutekk kärises ja pimedus kadus, nägi linn kole wälja. Kõik uulitsad oliwad surnute ja haawatutega täidetud, majad osalt ära lõhutud, mitmed põlema pandud, ning hõiskawad wõitjad käisiwad salkades ühest teise ja külwasiwad häda ja surma igale poole wälja.

 Aga wõitjate rõõm oli lühike. Hommikuse uduga oliwad Daanlaste sõjalaewad linna alla jõudnud, nii et neid maalt keegi näha ei wõinud. Enne kui wõitjad Eestlased endid selle wastu mõistsiwad walmistada, oliwad Daani sõjamehed juba maale saanud. Alles siis weel märkasiwad nad hädaohtu. Põlewad majad oliwad wõerale wäele mere peal märgiks olnud, kus linn seisab ja mis seal sündis. Ruttu wõtsiwad nad oma sõjariistad kätte ja werine sõda algas enne kui päike keskhommikusse oli jõudnud. Tallinna ülejäänud sõjamehed, kes warjupaikadesse pugedes oma elu oliwad peastnud, tormasiwad abi nii ligidal nähes kahekordse waimustusega waenlaste

— 33 —

kallale ning peksiwad Eestlased, kes linna uulitsatel laiali oliwad, warsti Tallinnast wälja.

 Wähe peasiwad eluga. Wõit oli linna ja Daanlaste pool. Eestlased põgenesiwad kurwalt koju. Wõitjate rõõm oli otsata. Keegi ei mõtelnud waese Uudu peale.

 Aga Meeta?

 Tema oli teda kange wandega ära pidanud needma. Aga ta oli walewanduja. Ta tundis seda ja see tegi ta ütlemata õnnetumaks. Ei annud palwed ega paastumised tagasi, mis kord kadunud — ta rahulik süda ja rõõmus meel.

 6. Tormisel ööl.

 Maru mässas hirmsaste, meri oli oma kaldad maha jätnud ning wahutawad laened linna müürini saatnud. Pikne paukus, et taewa wõlwid raksatasiwad ja heledad wälgud walgustasiwad kottpimedat ööd wahete wahel taewa walgusega. Looduse jõud oliwad nagu wangist wallale peasenud ja nagu tahaksiwad nad ise oma tööd ära häwitada.

 Ülewel kloostri tornis weikeses kambrikeses istus waewalise raswaküünla walgusel üks noor kloostri neitsi lihtsas nonni riides ja waatas aknast wälja wihase ööpimeduse sisse. Teda ei ehmatanud tulised wälgud ega tormi käes wärisewad torni seinad. Ta

— 34 —

nägu oli kahwatanud, ta käed seisiwad risti, nii palju kui wälgu walgusel näha wõis. Ta huuled näisiwad liikuma, ta rind ruttu tõusma ja wajuma — wõi ehk ei seletanud silm lühikese wälgu walguse ajal hästi?

 — See tormaja ilm on minu waene süda, rääkisiwad ta huuled tasakeste. Ka siin mässas hirmsaste nagu praegu maru näljas ja mu liikmed wärisesiwad kui palgid mu weikse kambrikuse seinas, ning armutuli loitis kui wälgu löögid ja südames oli pime öö. Nüüd on maru wõidetud — mu süda on rahu ja wait — kõik on möödas! Tormaku ka taewased wäed ja kiskugu maha, mis nad ise ja inimeste käed ülesehitanud — mu mõtted on puhastatud igawesse armastuse põlewas leegis — ma ootan oma taewast peigmeest, kes mu hinge mulla wangist peastab ja taewase koju wiib. Tule ja wõta ja wii mind siit ära, ma igatsen rahu — mu jõud on lõppenud, mu waim wäsinud!

 Tasane koputamine ukse pihta segas teda neis mõtetes. Ta jäi kuulama. Kes wõis nii hilja öösel weel ta ukse taga olla? Ei, see oli tuul, mis asjata wihaga tugewate kloostri müüride ümber mässab ning weikse puutorniga ülewel õhu sees mängib.

 Aga koputamine ei lõpnud ära. See ei wõinud tuulest tulla. Weel kord kuulatas nonn terawalt, tõusis siis üles ja hüüdis nõrga healega:

 — Kas keegi ukse taga on?

 Ei muud wastust midagi kui koputamine.

 — Kes seal on?

 Ei ka weel ühtegi wastust.

 
— 35 —

 Noor neiu wõttis oma raswaküünla kätte ja tegi ukse lahti. Ukse taga seisis üks alatus riides pikk meesterahwas.

 Nonn kargas ära ehmatades tagasi. Tema silmad tundsiwad ka tumeda walguse sees oma unenägude pühapildi ära.

 — Uudu, sina siin! hüüdis ta pea ilma healeta. Mis sa siit otsid — põgene, kui sul elu armas on!

 — Meeta, sinuga põgenen ma siit ilma otsa, wastas noor Eestlaste wanem wärisewal healel. Jäta maha oma kitsad seinad, tule minuga ühes, ma wiin su wabasse looduse sülle — siin oled sa wang — seal prii! Tule, tule, enne kui kõik hilja on!

 — Uudu, sa oled meeletu, su julgus maksab su elu — katsu põgeneda — mina ei tule — ma ei wõi ega tohi. — Jumal taewas — meie oleme mõlemad kadunud inimesed, kui sind siit leitakse. Mine — rutta — põgene, enne kui hilja ja ära wõta niisugust hulljulget tükki enam teist korda ette. Pühad kaitsku sind.

 Wiimaseid sõnu rääkis ta wäga tasa.

 — Tule ühes, Meeta, hüüdis Uudu tormiliselt — wõi põlgad sa mind, et ma pagan olen, et ma taluhurtsikus olen üleskaswanud, et ma ahelas sündinud? — Paganad on ka inimesed — hurtsikutes kaswanud inimestel on ka süda ja ahelad lõhutakse puruks. —

 — Mind köidawad kindlamad sidemed kui ahelad, wastas neiu pool nuttes. Pühad, olge mul ise kiusatuses abis!

 — Kas sina kiwisüdamega kloosiri neitsi, ialgi ar-

 
— 36 —

mastust ei ole tunnud, et sa nõnda räägid? küsis Uudu.

 — Nonnid ei tohi muust armastusest midagi teada kui Jumala ja tema pühade armastust.

 — Ja inimesi peawad nad põlgama?

 — Ei, ka neid peawad nad armastama, aga kõiki ühte wiisi — kõik, mis peale selle, on hirmus patt.

 — Ma ei saa sinust aru, Meeta!

 — Sa ei wõi ka aru saada, sa oled pagan ja mina ristiusu kloostri kaswandik. Kloostri seadused on waljud, halastamata. Siin ei tohi süda midagi tunda muud kui palwet ja wiha paganate wastu.

 — Meeta, ja sina põlgad ka paganaid?

 — Ma pean seda tegema. —

 — Ja mind ka?

 —Oh kui ma seda wõiksin! ohkas nonn ja kattis oma silmad kätega kinni. Sa ei aima, kui palju ma sinu pärast olen kannatanud. — Kui õnnelik oleksin ma, kui ma sind ialgi poleks näinud!

 — Meeta, sa armastad ka mind, hüüdis Uudu õnnelikult, ma näen, su süda ei ole mitte kiwist, su weri ei ole mitte külm kui jäe, su paled hõõgawad, su silmad leegitsewad ja su süda tuksub kuuldawalt — sa tunned armastust omas rinnas, ära salga seda, lase mind õnnelik olla selles armsas teadmises — tule minuga ühes — oleme õnnelikud — —

 Põrutamine ukse taga ehmatas mõlemad ära. Uks kisti häkiste lahti ning mitu sõjariistadega ehitud sõjameest astusiwad weikese nonni toakese sisse.

 
— 37 —

Enne kui Uudu wastu sai hakata, oli ta juba mitmest käest tabatud ning kinni seotud.

 Meeta oli ehmatuse pärast minestusesse langenud. Kui ta jälle üles ärkas, paistis ta weikse ruumisse päewawalgus sisse. Ta ei saanud esimesel silmapilgul aru, kuidas ta täna nii kauaks magama jäänud, ja pealegi weel riietega, kuna nonnid muidu iga hommiku palju waremalt palwele kogusiwad. Ta seadis ruttu oma riided korda, et weel enne ülema ilmumist kirikusse palwele jõuda.

 Suure rutuga tahtis ta ust lahti wõtta, aga see oli kinni. Riiw seest poolt oli lahti, aga sellegi pärast ei tulnud uks walla.

 — Mis see on? ümises ta ise eneses.

 Ta silma puutus üks wõeras asi põrmandal. Tuba ei olnud weel mitte nii walge, et ta seda oleks wõinud terawamalt näha. Ta astus lähemale ja tõstis selle ülesse. Aga häkilise karjatamisega kukkus üles tõstetud asi ta käest maha. See oli noore Eesti wanema Uudu kübar. Nagu wälk lõiwad talle kõik sündinud lood korraga meelde. Uudu oli tema juurde tunginud — meesterahwas, pealegi pagan, keda ta ära pidanud wanduma, öösi ühe nonni toas! Mis wõis sellest asjast saada? Oh, ta ei julgenud selle peale mõtelda. Ja nüüd oli Uudu wangis, wõib olla, et ta juba puuriida ehk ratta peal hinge heitnud ja tema omas toakeses luku taga! Kuis wõis ta ennast süüst puhastada, mis kõik nii selgeste ilmale näha oli? Uudu heaks ta muidugi midagi ei wõinud teha. Kas ta ennastki weel wõis peasta!

— 38 —

 Ta silmist woolasiwad pisarad, need oliwad põletawad walusad. Ta ei jõudnud wait olla, ta hakkas walju healega nutma.

 — Isa, ära jäta mind mitte maha, palusiwad ta hõõgawad huuled ning nõrkedes wajus noor murtud süda oma kõwa istme peale maha.

 7. Ülekuulamine.

 Wastu lõunat alles tehti Meeta toa uks lahti. Üks kloostri teenija naisterahwas astus sisse ja teatas lühidelt, et abtinna wangi enese juurde laseb kutsuda.

 Põksuwa südamega astus noor nonn alla oma ülema toa ukse ette. Ta käsi, millega ta ust lahti pidi tegema, oli nagu tinast ja ei tahtnud tõusta, et ust lahti wõtta. Ta süda aimas, mis teda ootas. Wiimaks ometi kogus ta nii palju julgust, et raua peale wajutas, mis ukse lahti winnas.

 Suures, ruumikas saali sarnases toas istus abtinna Kristina pehmes leentoolis, mida kollane siid kattis. Ta pea oli pahema käe najale toetatud ning sügawas mõttes wahtis ta enese ette kalli jalgteki peale maha.

 Ukse kinni panemine näis teda oma mõtetest üles ajawat. Ta waatas üles, ta silmas Meetat ja ta pilk jäi kangelt sisse astuja tütarlapse peale.

 Tükk aega wahtis ta sõnalausumata oma nonni otsa. See oli piinlik silmapilk waesele tütarlapsele.

 
— 39 —

Nagu suur süüdlane oma kohtu mõistja ees, kes teab, et ta süüdi teatakse ja et tal armu loota ei ole, seisis Meeta wärisedes ukse kõrwal. Ta ei julgenud sõnagi rääkida, sest selle aegse walju kloostri seaduse järel oli nonnil ainult siis luba keelt tarwitada, kui temalt midagi küsiti. Oleks abtinna temale kohe trahwi kuulutanud, siis oleks ta palju rahulisem olnud kui nüüd, kus ta tema südamesse tahtis waadata, nagu oleks tal tõige suurem kurjategija ees. Wiimaks ometi lõppis see piinlik waitolek.

 — Meeta, sinu toast on täna öösi üks rööwel leitud, ütles ta oma kalgi, läbi lõikiwa healega ja jäi jälle wait.

 — Rööwelt ei ole minu toas olnud, wastas noor tütarlaps kindlalt.

 — Kuidas on ta sinna saanud? küsis abtinna edasi, nagu ei oleks ta Meeta sõnu kuulnud.

 — Ma ei tea. Kõik pühad taewas näewad, et ma süüta olen.

 — Wariser oli ka ilma süüta. Minu südamele, kes kõigi hingede eest kloostris peab muretsema, walwama ja paluma, teeb see walu, et nende seas üks raskeste langenud inimene on. Mis tahtis ta sealt?

 Meeta tundis oma walitsejannat juba küllalt. Ta märkas ta wõrgutawaid küsimusi wäga hästi. Mis pidi ta nende peale wastama?

 — Wagadus saaks tema enese käest selle kohta kõige kindlamat otsust, wastas tütarlaps kostusest ära taganedes.

 
— 40 —

 Jälle waatas abtinna oma läbitungiwa pilguga nonni otsa. Siis naeratas ta wähe.

 — Paganate hinge õnnistus ei seisa minu südame peal, rääkis ta rõhuga. Wistist ei kõnele see ära neetud suu enam, kelle keha pärast kaarnad kaklewad.

 Hirmus waluhoog käis tütarlapse südamest läbi. Ta oleks waljuste karjatanud selle sõnumi juures, et Uudu surma on leidnud, ehk ta seda küll kaunis kindlaste ette aimas.

 — Mis kõnelesid sa temaga? päris abtinna edasi. See on teie wagadusele ilma kõige tähtsuseta, wastas Meeta.

 — Seega lorisesite teie kahekesi kõik selle aja, mil see pagan ühe nonni toas oli, kuhu muidu keegi meesterahwas ei tohi astuda, rääkis abtinna iga sõna peale rõhku pannes. Sa oled kloostri püha seadust ja oma wannet murdnud. Mis ütled sa selle kohta?

 — Ma olen seda teinud, wagadus, hüüdis tüdruk pisaratest lämmatatud healega ja langes wärisedes oma ülema ette põlwili. Aga minu süüd ei ole see mitte, et see noormees öösi minu juurde on tunginud — ta on mind wäga ehmatanud.

 — Ja sina täitsid nonni kohut ja teatasid kohe kloostri ülewaatajele seda, mis sündinud? Ah?

 — Seda ma ei teinud!

 — Ja sa oled süüta?

 — Ma olen süüdlane! Ma tunnen seda, ma kahetsen teda südamest, heida armu ja halasta mu peale. Ma ei tõuse mitte enne siit põrmandalt üles,

— 41 —

kui sa mulle mu raskete pattude andeksandmist ei ole kuulutanud.

 — Kõik süüd ja eksitased saamad andeks antud, aga eksimine kloostri püha seaduse wastu mitte. Mul on kahju sinust, sa noor inimese laps, aga ma ei wõi sulle pattude andeksandmist kuulutada. Ka maapealist nuhtlust oled sa ära teeninud ja see saab sulle warsti osaks, kuna igawene nuhtleja sinuga wahest weel kannatab.

 Nende sõnadega helistas ta kella ja kohe ilmusiwad kolm kloostri teenijat tüdrukut.

 — Wiige see inimene ülesse torni kambrisse ja pange uks hoolega tagast kinni! käskis ta. Teie käest nõuan ma teda tagasi.

 Siis astus ta külmalt toast wälja, ilma et kordagi õnnetu tütarlapse peale oleks waadanud.

 Kui Meeta jälle üksi oma toas oli, palus ta kaua, kaua aega, kuni sõnad suus ja wesi silmas otsa lõppis. Siis jäi ta rahulisemaks.

 — Igawene halastus, kes sa seal ülewel pilwede ja tähtede peal elad ja kõikide südamesse näed, rääkisiwad ta huuled tasakeste, sa tead, mis ma kurja olen teinud — sina oled mu süüd kustutanud — seda ütleb mulle mu süda — ma kiidan ja tänan sind selle põhjatuma helduse pärast. Inimeste ees ei ole ma armu leidnud — sina oled mu peale halastanud, mu süda on rahulisemaks jäänud. Ka see teadmine on mind trööstinud, et ma ühe pagana juurest auusamat südant olen leidnud, kui ma siia maale arwasin.

 
— 42 —

— Ma mõtlesin nõndasama, kui need, kes nende peale kohut mõistawad, keda wägiwald oma alamaks on surunud. Aga ka nende eest muretseb seesama wägew käsi, kes tähtedele nende tee määrab ja päikesele walgust annab. Mis oleme meie ristiusulised rohkem kui waesed patused inimesed — nagu paganadgi? Kas ristiinimese kohus peaks tõeste olema, neid põlata, kes õiget usku ega tema pühasid ei tunne? Minu wande murdmine ei rõhu mind mitte enam nii raskeste kui enne — ja oma osawõtmist ühe hea pagana saatusest ei kahetse ma ka mitte enam. Temale ei ole nad ligimise armastust näidanud, ja kui nad ta surma on mõistnud, siis on nad weresüüdi eneste peale koormanud. See waene mees oli tõeste armastuse wõrgus — ja nüüd pidi ta selle eest oma elu andma! Oli ta süüd surma wäärt, et ta kloostri püha seadust ei tunnud ja südame healt kuulda wõttes siia tungis? Oh te kurjad, südameta inimesed! Elus ei tahtnud ma teda armastada, surmas tahan ma teda aga meeles kanda — surnute auustamine on ju auusa ristiinimese kohus. — Ma ei taha ialgi enam usu püha seaduste wastu eksida — ialgi enam üht noort meest armastada — seda tõutan ma siin oma hinge õnnistuse juures — ma tahan üksi tema eest paluda, kuni puhas püha Maarja mu järel andmata palwet kuulda wõtab ja teda taewa õnnistuse osasaamisele awitab. Siis tahan ma teda kui äraseletatud püha meest armastada, siis wõin ma seda — ta peab mu kaitsja waim olema! — Uudu!

 Wõitlused oliwad mööda, ta hingas kergemalt,

— 43 —

ta süda oli rahulisem, ehk küll weel pisarad ta kahwatanud, õrnu palgesid niisutasiwad.

 Rahulikult kuulis ta teisel päewal oma nuhtluse kuulutust, mis kloostri walitsus talle mõistnud:

 „Methild Junging, Cisternciensi ordu Mihkli kloostri nonn, kes raskeste kloostri püha seaduse wastu eksinud ning tigedast Jumala riigi waenlasest ennast wõrgutada lasknud, mille läbi ta walewandujaks saanud, on tema kangekaeluse ja auu unustamise pärast oma ülema wastu kloostri uude wangimajasse mere äärde kange wahi alla wangi mõistetud, kuni ta oma elu palwete ja paastumisega parandab ning kloostrisse jälle wastu wõetud wõib saada.

 Cisterciensi ordu Mihkli nonnikloostri walitsus Tallinnas.”

 Septembris,

Anno MCCXCIX.

 Abtinna oli ootnud, et noor nonn silma wees põlwili trahwi kergitust saab paluma, aga tema pahanduseks ei tulnud Meeta mitte ta juurde. Ta tahtis ennast paluda lasta, et siis halastajat mängida ning trahwi kergitada, mis muidugi nii waljuks et tohtinud jääda, sest selleks trahwimiseks ei olnud tal wõimustki aga tütarlaps ei tulnud paluma.

 Kui ta kaua juba asjata oli ootnud, laskis ta nonni oma ette kutsuda.

 Meeta ilmus ja ootas, mis abtinnal temaga rääkida on.

 — Kas sa oled kuulnud, mis kloostri walitsus sulle mõistnud? küsis abtinna.

 
— 44 —

 — Jah, wastas neitsi rahuga.

 Abtinna waatas nähtawa imestusega oma kaswandiku otsa, et see nii rahulik wõis olla ning armu palumise peale ei näinud mõtlemagi.

 — Kas sa oled ka järele mõtelnud, mis see tähendab, kloostrist wangi minna — kange järele waatamise alla? uuris abtinna.

 — Seda on wistist kloostri walitsus teinud ning mulle õige trahwi mõistnud, wastas Meeta ilma ärituseta. Minu järele mõtlemine ei muuda seda asja pahemaks ega paremaks — ma pean ennast wagaduse tahtmise alla alandama.

 See kõne on uhke ja igale nonnile kõlbmata, manitses abtinna wihaseks saades. Sa peaksid oma süüdi tundma, põrmus kahetsema ja halastust paluma, aga sa oled kangekaelne, su selja luu ei taha palwes painuda, sa kardad põrmandu tolmu sisse hingata — sa lähed parem kui kurja tegija wangi, aga palwe sõna ei tule su kange keele pealt mitte!

 — Teie wagadus on mulle ütelnud, et mu süüd andeks andmist ei wõi leida. Ja inimeste armu ma ka enam ei oota. Nemad ei anna midagi andeks. Ma tean seda ja kannatan nurisemata, mis nad mulle peale panewad. Igawene kohtumõistja meie pea kohal elab weel ja tema peale panen ma oma lootuse, tema hiilgawa trooni ette saadan ma oma ohkamised ja palwed.

 Abtinna nägu lõkendas wihapunast. Ta kaswandik pidas teda niisama ekslikuks inimeseks kui kõiki teisi. Ta unustas ära, et tema Jumala ase-

 
— 45 —

mikust siin maa peal kloostri eestseisjaks oli seatud, kellel teiste inimestega ühesuguseid omandusi ei tohtinud olla. Ja nüüd pidi ta oma alama käest kuulma, et see teda nendega ühte klassi luges. See oli liig!

 — Siis kinnitan ma selle otsuse, mis su kloostrist wälja mõistab ja õnsuse osa saamisest lahutab, rääkis ta wihaga. Mine nüüd, ma ei tunne sind enam, sa oled wälja tõugatud wilets patune. Wõta wastu, mis sind ootab. Sa saad nutma ja põrmus paluma — siis on aga kõik hilja! Mine!

 Meeta läks. Ta ei kaebanud oma saatuse üle mitte. Tema südame tunnistus oli temaga rahul, ta tahtis hea meelega kannatada, mis talle peale pandi.

 Järgmisel päewal wiidi ta kloostrist kinnises wankris ara.

 8. Jumalik sõnumi tooja.

 Aasta oli sellest ajast saadik mööda läinud. Sügawas maa sees poolpimedas keldris istusiwad neli meest, kelle tugewad luud weel endisest keha tugewusest tunnistust andsiwad, nüüd aga niiske keldri õhu ja waewalise wangi toiduga üsna ära oliwad kuiwanud. Weikses walguses, mis ülewelt weikse aknakese läbi sisse langes, oliwad nende kolletanud näod koguni hirmsad: — silmad auku wajunud, pikad sasitud juuksed rippusiwad õladeni, näod harimata, rii-

— 46 —

ded katkenud ja käte peal sügawad raua jäljed, millega nad aasta otsa ahelas oliwad olnud. Nüüd oli wangide ülem nii armuline olnud ja nad ahelast lahti lasknud. Siin sügawas maa sees paksu müüride wahel oliwad nad ka ilma käe rauata küllalt julges kohas.

 Praegu oli wangide järele waatamine lõpnud. Ukse hoidja oli ukse lahti teinud ja latri tulega wangi koja sisimist ruumi walgustanud, et ülem ukse läwelt sisse wõis waadata.

 — Mitu wangi siin on? küsis ta.

 — Neli, wastas waht.

 — Üks, kaks, kolm, neli, luges ülem sõrmega korda mööda kõigi nelja peale näidates. Õigus. Mis pärast on nad siin?

 — Nad on nonni kloostrisse tunginud ja üht nonni ära warastada tahtnud, seletas waht.

 — Need neli?

 — Ei, neid oli terwe trobikond.

 — Ja kus on teised siis?

 — Nad on ratta peal surmatud ja nende surnukehad metsa wiidud. Ainult need neli on weel üle jäetud, aga ka nemad saawad pea järele minema.

 Esimest korda kuulsiwad wangid, mis nende seltsimeestega sündinud. Nii mõnelgi läksiwad silmad selle peale niiskeks, mida wangide ülem ega waht kumbgi pimedasse keldrisse ei näinud.

 — Kudas wõisiwad nad kloostrisse sisse saada? päris ülem edasi.

— 47 —

 — Arwatakse, et nonn ise ka nõuus olnud, wastas waht.

 — Soo! Kuis käis siis tema käsi?

 — Tema olla ranna wangihoonesse wiidud, sinna kohta, kuhu klooster pidi saama ehitatud, aga siiamaale muud ei ole tehtud tui üks wangi koda merelaenete ja tuisuliiwa wahele.

 — Panne uks lukku, see lämbunud õhk matab mu rinnad kinni, käskis ülem ja hoidis seal juures siidist ninarätiku suu ees.

 Ragisedes ja raksatades käis raske rauduks kokku ning kõlinal langesiwad tugewad kangid taha. Selle läbi oliwad nad pikast maa-alusest käigist lahutatud, kus ülem oma wahiga kõneles. Mitte üht ainust sõna ei tunginud enam läbi ukse wangide kõrwu. Natuke aega oliwad kõik wagusi, nagu kardaks nad luuramist, siis rääkis üks wang pehme healega:

 — Meeta on nad wangi pannud, meie seltsimehed ratta peal surnuks piinanud ja meid nuumatakse siin näljaga wahest ka weel ratta ehk tuleriida tarwis! Kas need ongi siis ristiinimeste hiilgawad omadused, milledega nad hooplewad ja endid kõigist teistest kõrgemale tõstawad? Meie oleme paganad — nende waenlased — meid wõiwad nad piinata — selle üle ma ei nurise, seda teeks wahest ka meie seast mõni tige süda — aga mis on siis see ilus neitsi neile kurja teinud?

 Rääkija heal oli waljemaks läinud. Ta kuiwanud sõrmed tõmbasid endid rusikasse, ning tugew

— 48 —

mats sellega wastu wangikoja müüri tunnistas, et ta käewarre sees weel jõudu oli.

 — Waigista ennast, Uudu, manitses üks teine wang. Neil müüridel on kõrwad ja niisugused sõnad wõiwad meie olekut ainult pahemaks teha. Ettewaatus ja waikne wiis on mõndagi halba heaks pöörnud. Kannatust, kannatust, armas wanem, ajad wõiwad muuta.

 — Muidugi peame kannatama, kuni sureme, wastas Uudu kibeda naeruga. Meie kasuks ei muuda ajad mitte, ehk nad küll muudawad. Teotawamat surma ei wõi ühelgi sõjamehel ilmas olla kui wangikoja müüride wahel pikkamisi nälja kätte ära lõppeda. Isamaa jumalad, miks ei lasknud teie meid parem tapluses meie waenlaste wastu langeda, siis oleks järeltulejad meie luud oma kalmudele koristanud ja meid auuga mälestanud! Nüüd roiduwad meie jõud siin häbistawas paigas ja meie peame werise südamega oma waenlaste lustipidude rõõmukisa siia pimedasse hauda kuulma.

 — Uudu, kaebamine ja kurtmine ei ole muidu mitte sinu wiis olnud, sõnas rääkija wang wahele, kuidas oled sa nüüd ennast muutnud? Sinu rahwas ei ole weel surnud — ehk kui ka kõik wiimase meheni maha oleks löödud, siiski elab see waim weel, mis mehe soontes were käima paneb ja, mis kurja kättemaksmist ei unusta. See aeg saab kord tulema, kus Eestimees jälle oma maa peal prii on ning orjuse häbistawat iket ei kanna.

 — Metstäht, sa räägid tarku sõnu, ütles Uudu

— 49 —

rahulisemaks jäädes. Kui meie wendada käsi hästi käib, siis tahan ma hea meelega kõik kanda, mis waenlaste õelus meile peale paneb. Ma usun, et ka nende Jumal ülekohut nuhtlemata ega head tööd tasumata ei jäta. Aga kas suudawad meie wennad oma waenlastest ialgi wõitu saada? Need on tugewad, nende müürid on kindlad kaljud, neile tuleb raudmehi igapäew weel mere tagast juurde. Kus kaswawad meie sõjamehed, kust matkab meie malewa?

 — Sügawas metsas lallutawad weel lapsukesed oma esimesi laulusid, mis neile emad õpetanud. Nemad hingawad priiuse õhku oma rindadesse, seal kaswawad nad wabalt üles, — neist saawad meile wabaduse toojad!

 — Enne oleme meie aga ammu juba mulla põues.

 — Kui ka meid enam ei ole, aga meie sugu elab weel ja temale on wabadus niisama kallis kui meilegi.

 Rääkija pidas häkiste kinni. Ta wahtis üksi silmi põrmandule. See näis liikuma. Ta astus mõne sammn edasi ja waatas jälle. Jah, parmanda kiwid liikusiwad ka tõeste.

 — Kas näete? ütles ta oma seltsilaste poole pöördes ja käega liikuwa koha peale näidates.

 Kõik waatasiwad sinna poole, kuhu Metstäht näitas.

 — Olge tänatud, mu head jumalad, hüüdis Uudu waimustusega. Teie olete ühe mütta siia sügawasse maa sisse saatnud, kes meile peab meelde tuletama,

 
— 50 —

mis meil teha on, mille peale keegi meie seast weel ei ole mõistnud mõtelda. Nüüd, wennad, tööle!

 Kõik waatasiwad imestades wanema otsa, kelle silmist esimest korda pika wangi aja sees jälle kord endine waimustuse tuluke sätendas.

 — Missuguse mõtte on jumalad sulle saatnud? küsis Metstäht uudishimulikult. Mis head wõib see pime mulla kodanik meile kuulutada?

 — Peasemist siit wangikojast — wabaks saamist tema peastmist! Seisma jäänud weri, hakka jälle jooksma, noor lootus hakka jälle tiiwu tõstma — kui jumalad meile armulised on, siis ei ole mitte need niisked keldrid siin maa põhjas meie surmaks loodud.

 Tema seltsimehed ei saanud ikka weel aru, mis lootus nende wanemat waimustas. Ruttu tõstis ta liikuwa põrmandu kiwi ülesse, pistis käe sügawalt pehme mulla sisse, mida mütt üles ajanud ja ütles siis rõõmust hiilgawa näoga:

 — Waatke, sõbrad, siin on meie peasemise tee! Kui üks wilets mutt oma weikeste käpakestega nii pika tee ära on kaewanud, et ta meie juurde sügawasse maa põhja saanud, kus tema elukoht ei ole, miks ei peaks meie siis oma kaheksa käega siit niisugust teed wälja tegema, sinna, kus meie priius koidab, kus minu Meeta ja mu rahwas peastmist ootab. Tööle, mu sõbrad, meie wirkus ja hagarus ja meie tööle harjunud käed peawad meie peastjad olema. Meie jumalate saadik, mütt, olgu meie teejuht. Tema rada mööda kaewame enestele tee linna alt läbi päewa walgusesse. Ma näen juba läbi pika pimeda tee

— 51 —

priiuse koitu meie lootuse taewas kuld jooni ajama.

 Oh, kui kergelt rehkendawad lootused! Nad ei näe neid ülesaamata takistuse mägesid, mis weel teel ees seisawad ja noorele lootusele haleda otsa teewad.

 Peasemise lootus waimustas mehi nii, et nad enam muu peale ei mõtelnud. Kohe algas töö. Oh, missuguste raskustega oli neil siin wõidelda! Kõige esiti kohe põhjata paks müüri aluspõhi ees, ja sealt pidiwad nad palja kätega tee läbi kaewama! Aga mis ükski inimlik wägi enam korda ei saada, seda teeb usk, lootus ja armastus.

 Üks asi, mille peale nad ei olnud mõtelnud, oli see, et nende tegu warsti üles leitakse. Nii pea kui waht sisse tuli, pidi ta nägema, mis siin sündinud.

 Aga ta oli ju täna weel neid waatamas käinud ja nii pea ei wõinud ta jälle tulla! Ja kui ta teistkorda tuli, wahest oliwad nad siis juba wabad.

 See lootus julgustas neid, kui nad esimese päewa õhtul wangi kojas mulla hunniku peal oma wiletsat wangitoitu jagasiwad, mis neile weikese müüri augu läbi iga õhta ette lükati. Tööd oli terwe päew tehtud, aga kui wähe oli teda! Sellegi pärast ei kaotanud nad weel julgust.

 Umbes nädala päewad wõisiwad mööda läinud olla, kui üks wangikotta tagasi mineja wang, kes seltsimeestele õhtu sööki järele tahtis wiia, oma suureks ehmatuseks tee eest kinni leidis. Waht oli nende jälgile saanud, ja seda kohe oma ülemale teada annud. See halastamata südamega mees naeris selle peale ja ütles oma alamale:

 
— 52 —

 — Kui nad omale haua walmis on kaewanud, siis on meie kohus teda kinni katta. Pea selle eest hoolt, et ta kõwasti kinni saab maetud, et surnud hauast enam wälja ei saaks. Mine, tee mis su kohus.

 Waht täitis peremehe käsku. Ta wõttis mõne töömehe ühes, laskis raskeid kiwa kokku kanda, täitis nendega augu kõwasti täis, ajas wälja kaewatud mulla peale ning läks siis rahulise südamega magama. Ta oli rõõmus, et ühe keldri järele walwamine jälle wähemaks jäi.

 Waesed wangid oliwad elawalt maetud. Oma kaewatud hauas pidiwad nad nälja ja õhupuuduse kätte surema, kuna armastaja süda elu järele janunes ning rinnas kõige kaunim lootuse säde helkis.

 Ja tigedus õerus nende kalmul rõõmu pärast käsa.

9. Ka see kord asjata!

 Ilus suwine õhtu lautab ennast üle mere ja maa. Kaugelt sinawa mere pealt waatab soe päike Tallinna linna ja hommiku poolse mere ranna peale, kus kõrge kalda ja mere wee wahel weike maja seisab, mis enne kloostri wangimaja olnud, nüüd aga sest ajast saadik, mil Mihkli kloostri abtinna Kristina ära surnud, waikseks palwemajaks ümber on muudetud. Selle maja perenaine on Meeta, kes ligi kahe aasta eest siia wangi toodud. Weel oma surmawoodil tunnistas abtinna oma eksitust Meeta wastu üles ja ütles teda kõigest süüst puhtaks. Ta wannutas

 
— 53 —

Meetat kloostrisse tagasi tulla ja kõik ülekohut, mis temale tehtud, ära unustada. Süüta kannataja andis küll surejale käe, et kõik unustatud olgu, aga kloostrisse tagasi ei tulnud ta mitte.

 — See koht on mulle kui wangimaja armsaks saanud, ütles ta, ja ma tahan sinna surmani elama jääda. Selle kohaga on mu saatus alganud, sellega lõppegu ta ka. Ma ei olnud ka wangipõlwes mitte wang, sest mu südametunnistus ei kaebanud mu peale mitte — mu waim oli waba, ainult ihu hoiti wangis.

 Abtinna lahkus ilma elust. Meeta litsus silmaweega ja palwetega ta silmad kinni ia tuli tagasi oma wangimajasse. Linna head inimesed paniwad andid kokku ja lasksiwad wangimajast kauni, ilusa elumaja teha, kuni kloostri ehitamisega algada wõidi, mis kõrgema juhatuse järele sinna kohta pidi ehitatud saama. Meeta oli nagu selle koha hing ja elu. Ta ei jätnud waeseid ilma abita, kes tema juurde tuliwad. Ta kuiwatas oma lahke olekuga, hea õpetusega ja helde käega kõikide õnnetumate silmapisarad ja leidis selle eest kõige suuremat maapealist palka — tänulisi südameid, kes teda ka nendes palwetes, mis ta neile õpetanud, ära ei unustanud.

 Päike hakkab juba selgest taewast mere laenetesse langema, rohuladwad kastetilku koguma ja tuuleõhk wilumaks minema. Meeta wärawal on weel mitmed waesed armu andeid ja troostisõnu ootamas. Seal tuleb lihtsas nonni riides piiga toast wälja ja kannab põlle ja korwi sees toitu ja riide tükka. Ootajate näod lähewad rõõmsaks. Mõned lööwad risti

 
— 54 —

ette ja ümisewad waikselt palweid, mis Meeta neile õpetanud.

 Tänades ja õnnistades lähewad andesaajad minema. Seal silmab helde andja weel üht meesterahwast wärawa kõrwal, keda ta enne tähele ei ole pannud. Ta astub wõera mehe poole, et wiimseid andeid weel ära anda. See aga ei siruta oma kätt mitte wastu wõtmiseks wastu, waid waatab üksisilmi noore piiga otsa, kelle nägu õrna õhtu eha sarnane, juuksed kui kuldsed päikese kiired ja silmad kui selge taewas paistawad.

 Ühe tasase kiljatamisega langeb ta käsi tagasi, ta näost käib hele rõõmuläige üle ning põsed lähewad punasemaks kui kõige kaunim ehawiir loojawajuja päikese kõrwal.

 — Uudu! sosistasiwad ta huuled. Ma mõtlesin, et sa enam elawate seas ei wiibi.

 — Meeta, sa tunned weel mind, rääkis Uudu liigutusega. Ma olin elawalt surnud, aga nüüd olen ma prii. Minu esimene käik oli sinu juurde — ma teadsin, et sa minu pärast kannatad — wang oled nagu minagi olin.

 — Ma ei ole enam wang, waid waba, wastas Meeta.

 — Kloostri elu oled sa aga maha jätnud? küsis noormees.

 — Seda olen ma teinud.

 — Siis ei köida sind ka enam kloostri hirmsad seadused?

 — Mind ei köida muud kui mu oma tõotused.

 — 55 —

 — Missugused on su tõotused?

 — Ära küsi seda, Uudu, ma ei wõi sulle seda mitte ütelda. Sa ei saa neist põhjustest ometi aru, mis ristiinimest köidawad.

 — Ma aiman, mis sa tahad ütelda, sõnas Uudu nukralt. Sinu süda ei tunne mitte seda tormi, mis minu rinda peksab. Miks oled sa niisuguseid tõotusi teinud, mis teiste inimeste kõrwu kardawad?

 Noor neiu ei wastanud selle peale midagi. Kui küsija ta südamesse oleks näinud, siis ei oleks ta mitte nõnda küsinud. Ka seal laenetas hirmsaste. Noormees märkas seda, tormiliselt tõmbas ta neiu pehmed käekesed oma kuiwetanud sõrmede wahele, mis maa kaewamise juures weriseks oliwad lõhutud, ning surus Meeta enese rinda wastu. See karjatas tasase healega, ta jalgadest kadus wõim ära, ta langes minestuse sarnasesse olekusse.

 — Tule minuga ühes ja ole mu naine, rääkis joowastanud Uudu. Oma käte peal tahan ma sind siit ära kanda ühe rahwa sekka, kes sind üle kõige asjade auustab ning su jalgade ees seistes sind kui oma wanema abikaasat teenib. Sinu pärast olen ma oma sõpradega pika tee maa alt läbi kaewanud, wangitornist sinu juurde, olen rohkem kannatanud, kui inimene kannatada suudab — ainult lootus sind leida, on mind igas meele ära heitmises kinnitanud ja kustuwat jõudu kosutanud. Nüüd on kõik häda wõidetud ja ma seisan oma taewa uksel — sinu südame juures — awa see mulle, lase mind sinna õnsusesse

 
— 56 —

astuda ja armastuse jumalikku, terweks tegewat lõhna enesele sisse hingata!

 Ta huuled puutasiwad neiu õrna näo, tema roosisuu külge. See andis ühekorraga tütarlapsele ta meeled ja jõuu tagasi. Ruttu kiskus ta enese nooremehe käte wahelt lahti, astus mõne sammu tagasi ja rääkis siis wärisewa healega:

 — Minu otsus on kindel, ara püia mind asjata meelitada, see waew on ilma aegu. Ära katsu ialgi enam minuga kokku saada. — Ma lähen tagasi kloostrisse — ma näen mere kaldalt sõjamehi tulewat, waata sinna, wahest on nad su tagaajajad — põgene ruttu, enne kui nad siia jõuawad ja su uuesti kinni wõtawad — siis on sul peasemise lootus otsas. Rutta, põgene!

 — Uudu waatas enese ümber. Tütarlapsel oli õigus — sõjamehed tuliwad, neil näis rutt olewat. Kui nad teda siit leidsiwad, siis oli ta kadunud.

 — Meeta, ilma sinuta ei lähe ma siit mitte, hüüdis ta meelt ära heites. Mis maksab mulle elu ilma sinuta! Tehku nad otsa sellele elule, kelle jaoks ilmas õnne ei ole.

 — Need on mõtteta räägitud sõnad, wastas Meeta tõsiselt. Nõnda ei tohi see ialgi rääkida, kelle elu külles terwe rahwas ripub. Põgene, põgene, et sa peased, enne kui hilja on. Sinu omaksed, su rahwas, sinu isamaa ootawad sind koju. Sa unustad warsti ühe õnnetu tüdruku, kui sa aga oma rahwa ja isamaa eest töös oled. Ela õnnelikult, rutta, peasta ennast — nad on juba ligi, iga silmapilk

 
— 57 —

wõiwad nad sind näha... Püha Maarja, kaitse ise teda, ütles ta tasakeste, lõi enesele risti ette ja hakkas ära minema.

 — Meeta, hüüdis Uudu talle walusa healega järele. Tütarlaps kuulis seda ja ta süda tahtis lõhkeda. Paksud pisarad weeresiwad tal mööda palgeid alla — tohtis ta süda tunda, mis ta tundis?

 Oma maja ukselt waatas ta alles tagasi. Uudut ei näinud ta silm enam, sõjamehed kihutasiwad metsa poole. Wistist ajasiwad nad teda taga. Ta astus tuppa ja pani ukse hoolega enese taga kinni, et need hirmsad odakandjad wahest ka mitte teda piinama ei saaks tulla, sest wäga wõimalik oli, et nemad ka teda olid näinud ning järele kuulama tuliwad.

 Jälle oli rahu ta südamest kadunud. Waikse järwe pind mässab wahul, kui torm tast üle käib. Ja missugune maru sünnitab suuremat tormi, kui elawa südame woolawad tundmused meele ära heitel?

 10. Wana armuke.

 Uudu peasis ka see kord oma taga ajajate käest, kes teda otsisiwad. Ta jõudis õnnelikult oma rahwa sekka, kes teda ammugi surnuks pidas ja selle pärast aga ütlemata rõõmuga ta ümber kogus, kui nägi, et surnuks peetud wanem weel tõeste elas.

 Tema omaksete wastuwõtmine parandas ta haawatud südand hea jao, aga üsna terweks ei teinud

 
— 58 —

seda ka kõige armastawam omakse käsi. Üksi olles mõtles ta tihti ristiusu tütarlapse peale, kelle ilu ta kui ära nõidunud. Aga kas see ka õige oli? Meeta oli ju tema ja ta rahwa weriwaenlaste laps, miks pärast pidi ta teda armastama? Ja kas ta ikka ei olnud näidanud, et ta teda põlgab? Ei, põlgamine see ka ei olnud. Aga miks ei tulnud ta siis temaga ühes, kui ta teda oleks armastanud!

 Need mõtted käisiwad noore wanema peas ringi, kui ta ühel ilusal õhtul üksi mööda metsa alust kõndis ja isamaa metsade lehkawat õhku täies wabaduses sisse hingas. Oh kui armas, kui kaunis oli ometi waba elu endise wangikeldri ja maa-aluse haua wastu! Ta meelde tuliwad need hirmsad ajad, mil ta oma seltsimeestega maa sisse oma kaewatud hauda oli maetud. Sügamas maa põhjas oli neile nälja ja lämmatuse surm osaks määratud, kuna kõrgel nende peade peal waenlased rõõmsalt priiskasiwad ning õnnetumate julge otsa üle rõõmustasiwad.

 Esimesel silmapilgul oliwad nad selle hirmsa töö ülesleidmise järel wäga ära kohkunud. Kust pidiwad nad süia saama, kust pidiwad nad hingamiseks õhku wõtma? Siis aga tuli Uudule jälle mütt meelde.

 — Meie ei ole mitte maha jäetud, meie ei pea mitte siin otsa leidma, oli ta siis oma seltsimeestele hüüdnud, kas ei ole mitte jumalad ise oma saadiku meile wangikotta saatnud peasemist kuulutama! Meie peame päewa walgele saama, kus puhast õhku wõime hingata ja nõrkend keha kosutawa toiduga kinnitada.

— 59 —

 Need sõnad oliwad seltsimeestele jälle julgust annud, ning uue jõuga hakkasiwad enestele üles poole teed kaapima, et enne õhu kätte wälja saada, kui lämmatus neid seal ära surmab.

 Missugune hirmus waew ja üle inimese jõuu käiw töö oli see olnud, aga siis ometi kord sai see ka wõiduga kroonitud. Nende tee ots jõudis ühte suurde ruumikasse keldrisse, mille kõrwal weel mitmed teised kõigesuguse toiduwaraga ja weinidega täidetud keldriruumid oliwad. See leidus rõõmustas mehi — nälja surma ei olnud neil enam karta. Rohkem kui terwe aasta järele sõiwad nad nüüd esimest korda inimese toitu.

 Nüüd tehti koguni uue julgusega tööd. Ehk küll wiletsust ja waewa lõpmata palju oli, siiski läks neil wiimaks korda — kui kaua aja järele, seda ei wõinud nad igaweses pimeduses teada — läbi maa enestele teed wälja kaewada. Kui nad wälja jõudsiwad, leidsiwad nad endid linnast tükk maad eemal mere ääres, ilusa soja suwe õhu sees. Missuguse rõõmuga nad seal üksteise kaela oliwad hakanud, ja missuguse januga nad pika wangi aja järele esimest korda priiuse õhku sügawaste sisse hinganud, seda tundsiwad üksi nemad täieste!

 Kõik need pildid käisiwad tema waimu silmade eest mööda. Siis tõusis ta ees üks taewalik piiga kuju nähtawale. See oli ilus kui hommikune hele koit. Ta pea ümber hiilgas ehakarwa lai kroon, mille sees taewa tähed särasiwad. Ta waatas kurwalt

— 60 —

naeratades unistaja otsa, ta suu liikus, nagu räägiks ta temale armusõnu, aga ometi ei kuulnud noormees sõnagi.

 Oh sa jumalik südame nõid, sosistasiwad Uudu huuled. Ma armastan sind siiski, ehk sa küll mind põlgdusega enesest ära oled tõuganud. Ma ei mõista, mis mind sinu poole tõmbab ja oma lapsepõlwe armastusest lahti kisub. Oh kui õnnelik oleksin ma, kui sa siin waikses metsa wilus, kuhu wiimsed eha jooned oma walgust saatwad, kus kodu maa lindude laul mind kaua aja järele rõõmsaste terwitab, kus rind püha priiuse õhku sisse hingab — kui sina siin mu kõrwal wiibiksid!

 Tasane õhkamine ta ligidal ehmatas teda. Ta waatas enese ümber. Tema ligidal istus poolpimeda metsa all üks walges riides naisterahwas ja hoidis kahe käega oma pead kinni. Uudu astus lähemale. Wistist ei olnud ta nooremehe lähenemist enne kuulnud; ta waatas ehmatades üles; ta näost käis õrn puna üles ning siis tõusis ta ruttu oma pehmelt sambla pingilt üles.

 — Uudu, sina siin! Kas mu silmad waimu enese ees näewad, wõi oled sa tõsine inimene? küsis ta kartlikult wanema otsa waadates.

 — Suule, wastas Uudu ja ta healest kõlas ehmatus. Nagu sa näed, ma olen siin, ma olen terwe ja rõõmus nagu enegi, kui meie weel lapsena ühes koos mängisime. Oh kui kaua aega ei ole ma sind enam näinud — ma olen wäga rõõmus, et sind leidsin nii ilma ootamata.

— 61 —

 Noor piiga waatas küsides wanema otsa.

 — Sa oled rõõmus, et mind siit leidsid? kõneles ta rõhuga. Ja sa ei teadnud mitte, kus ma elan? Sul ei olnud mahti minule natukestki oma kallist ajast ohwerdada ja ühe kloostri piiga tarwis oli sul aega küllalt!

 Need sõnad kõlasiwad täis kibedat ette wiskamist.

 — Suule, ära ole kuri minuga, palus Uudu, ma ei oleks mitte niisugust kokkusaamist ootnud.

 — Ma tean, sa ei ootnud sugugi minuga kokkusaamist. Sinul sai sellest küllalt, et sa minuga nalja heitsid ja seda tuld, mis waikselt rinnus põles, tugewaks leegiks lasksid tõusta — siis läksid sa ära, siis ei mõtelnud sa enam selle peale, mis sa tegid — siis hakkasid sa oma waenlaste tütreid armastama ja unustasid oma Suule ära, ehk sa küll teadsid, kuidas ta sind armastas. Ja seda pead sa kõik õigeks ja selle juures on su süda sinuga rahul!

 — Suule, mõtle, mis sa räägid! sõnas wanem ilma et selle peale õiete midagi oleks wõinud wastata. Lepi minuga ära, ma tahan heaks teha, mis halwaste olen teinud. Ma tunnen oma ränka eksitust — ma ei taha mitte enam eksida —

 — Mis tähendawad need sõnad? küsis Suule ja ta süda põksus rutuste. Oli tal weel lootust Uudu armastuse peale? Ja kui tal oli, pidi ta seda weel wastu wõtma?

 — Suule, anna mulle andeks, et ma su südamele walu olen teinud, ma tahan seda Kristlast ära

 
— 62 —

unustada, ära needa ja talle kätte maksa, kes mind oma iludusega ära on nõiutanud. Mu süda ütleb mulle, ja ka tema on mind manitsenud, et ma oma sugurahwa juurde tagasi pean pöörma, tema saatust kandma ja tema eest wõitlema. Juba homme koguwad wäesalgad hiiemetsadesse kokku ja ma wiin nad Lindanisa alla. Palu ka sina häid jumalaid, et nad meile õnne annaksiwad ja minu rahwale wõitu saadaksiwad. Mu süda ütleb mulle ette, et see taplus midagi iseäralist toob, kas wõitu ja wabadust, ehl langemist ja surma — seda ei wõi ma ütelda. Aga siin pühas hiie metsas tõotan ma sulle, kallis Suule, nii pea kui ma taplusest eluga tagasi tulen, sind enese naiseks nimetada. Tahad sa mulle kõik andeks anda, kõik mu eksitused, unustada ja mind siis omaks wastu wõtta? Üks needmine hingagu kristlase peal!

 Waikselt nuttes laskis õnnelik piiga enese nooremehe rinnale.

 — Sa oled jälle mu hea armas Uudu, ütles ta siis. Olgu kõik unustatud, kui sa ise aga kõik unustada wõid, mis mind siiamaani nii äraütlemata õnnetuks on teinud. Aga kui sa mind wahest petad?

 — Suule, mis sa räägid!

 — Ei, ei, sa ei wõi mind petta. Need silmad ei wõi waletada, neist waatab mulle mu taewas wastu, ja taewas ei ole pettust. Oh Uudu, ma olen õnnelik; otsata, ära rääkimata õnn woolab mu südames — ma olen sind jälle leidnud, ehk sa küll minu südamele surnud olid. Lase mind oma rinnal puhata,

— 63 —

lase mind sinu huultelt oma hinge õhku sisse hingata ja armu joowastust oma rinda imeda! —

 Eha oli ammugi kustunud, kui Uudu ja Suule pimeda metsa alust mööda taewa tähtede walgusel koju poole sammusiwad.

 Teisel päewal kogus kink ja hiiemets rahwast täis. Noortel meestel oliwad wibud, nooled, odad, taperid ja kilbid sõjariistadeks käes ja wanadel raukadel ning noortel poisikestel, neidudel ja noorikutel ning emadel sõjameeste moon kanda. Wiimast korda wõeti siin ühes koos keha kinnitust kõige parematest suutäitest, mis armastajad käed kodus oma armsatele sõjameestele ial walmistanud; wiimast korda kõneldi siin ustawaid sõnu, wiimast korda uuendasiwad siin armastajad noored inimesed oma truuduse tõotusi ja wiimast korda pigistasiwad sõbrad siin teine teise kätt.

 Häkiste käis kõwa hõiskamine metsast läbi, mis mitmest küljest kaua aega weel wastu kajas.

 — Wanem tuleb! hüüti hõisates.

 Kõik, kes muru peal rohu pingil istusiwad, tõusiwad üles.

 Uudu tuli ka wanemate pereisade keskel. Mitmed nägiwad teda siin kahe aasta järele esimest korda. Ehk tema üle küll ka kurja oli kõneldud, et ta oma rahwa maha jätnud, oma armukesele selga pöörnud ja waenlaste tütardest omale naist otsinud, siiski wõitis jälle nägemise rõõm ja sõjalik waimustus kõik muud tundmused ja wali terwitamine kõlas talle igast

 
— 64 —

küljest wastu. Lahkelt wastas ta oma tuttawate sõjaseltsilaste sojad terwitused ja waimustas elawa sõnaga kõiki sõtta minejaid ja koju jääjaid.

 Sarwed hüüdsiwad — malewa hakkas liikuma, lahkujate pisarad kastsiwad murupinda.

 Uudu seisatas kõrgema kingu peal ja laskis oma silmad ümber lennata. Ta näis kedagi otsima. Seal tuli häkiste puude wahelt ühe noore piiga keha nähtawale. Ta waatas enese ümber ja ruttas siis otse Uudu poole.

 — Suule, ma kartsin juba, et ma sind enam nähagi ei saa, hüüdis Uudu. Kus wiibisid sa nii kaua?

 — Uudu, Uudu, ma olen wäsinud jooksmisest, ma toon sulle halbu, wäga halbu sõnumeid.

 — Mis sõnumed need on? On meie sõjaplaan waenlastel teada? Kas on nad wahest palju abi saanud wõeralt maalt?

 — Sellest ei tea ma midagi. Uudu, mu sõnumed puutuwad sinusse ja — minusse.

 — Seleta ruttu, mis on meil karta, ma pean ruttama, mu malewa on teel, rääkis Uudu.

 — Ma nägin öösi sinust und, rasket und, ma tahtsin teada, mis see tähendab ja läksin hommiku wara targa juurde, kust ma praegu tulen. Ma ruttasin küll, aga enne ei saanud ma siia.

 — Ära karda tühja unenäo pärast midagi, armas Suule, waigistas Uudu.

 — See pole mitte tühine, kallis Uudu, usu mind, wastas neiuke pisaril silmil. Sina ei tule mitte enam

— 65 —

tagasi, sina kaod minult igaweste — oh ära mine parem sõtta, jää koju, usu, su pea üle waritseb hirmus õnnetus.

 — Aga armas laps, ma ei wõi ju teiseti teha, ma pean minema, mu mehed on juba teel, kuhu peawad nad üksi ilma minuta minema. Ära karda tühja, meie jumalad elawad weel, kui nad meid hukatuse sisse ei taha saata, siis pole meil midagi karta. Oma rahwa ja isamaa eest tapluses langeda pole mehele häbiks ja ma usun et ka sina mu peale mõtled, kui mind ka Mana käsi peaks lööma. Jumalad olgu sinu kaitsjad, kuni teineteist jälle näeme, ehk kuni mu sõjamehed sulle sõjaõnnest ja minust sõnumit toowad.

 Ta surus nutja tütarlapse oma rinnale, suuteles teda kaks korda ja läks — ka tema silmis hiilgas pisar.

 — Uudu, Uudu, hüüdis tütarlaps ära sõitjale sõjamehele järele. See aga ei wõinud teda enam rahwa hõiskamise all kuulda, kes teda sõtta minnes waimustusega terwitas.

 — Oh teie jumalad, hoidke ja kaitske teda, palus Suule meelt ära heites. Ta ei kuule mu manitsust, ta ei wõi ka teda kuulda ja ometi tean ma, et teda suur õnnetus ootab. Kui ma üles ärkasin, wärisesin ma hirmu pärast. Nii oli mu unenägu minu ära kohutanud. Ma seisin lageda wälja ääres, kus punased wihud segamine maas seisiwad, nagu oleks hirmus maru kõik rukkihakid ära lõhkunud ja laiali kannud. Seal peasis korraga üks hirmus ränk pilw taewa wõlwilt lahti, tuli lähemale ja ikka lähemale; ma tahtsin põgeneda, aga mu jalad ei kannud mind edasi; ma tundsin, et mu ots

— 66 —

ligidal oli, mu hing jäi kinni ja ma ei saanud enam hingata. Pilw wajus maa peale, aga nii raskelt, et jalge alune kõikus. Wälja peal, kus enne wihud seisiwad, paistsiwad nüüd paksust udust inimeste pead wälja, häda healed, kaebamised, hoigamised tungisiwad mu kõrwu ja ka sinu healt, mu armas Uudu, kuulsin ma sealt. Ma tahtsin sind piasta, aga ma ei saanud ju paigast. Seal tuli üks kotka suurune walge lind, wõttis su enesega ja lendas, ilma et ma appi oleksin wõinud rutata, sinuga kaugele, kaugele ühe saare peale. Sina waatasid tänulikult oma peastja otsa, tal oli nüüd inimese nägu, ta naeratas sulle wastu. Sa pöörsid mulle selja, maa minu jalgade all hakkas liikuma, taewas läks kaheks, meie wahele tuli hirmus, otsata sügawus, mis ikka suuremaks läks. Sinu maa peal hiilgasiwad walged ristid, sa waatasid nende poole — sa ei pööranud enam tagasi. — Uudu, Uudu, sa oled mulle kadunud — ma ei näe sind enam!

 Suule langes maha, ta oli ära minestanud!

11. Kõik ladunud.

 Uduema oli oma pehmed tiiwad üle maa laotanud ja kõik wiletsused paksu waipaga elawate silmade eest kinni katnud. Üks ainus elaw hing liikus selle pimeda ööudu sees. Ta südand rõhus piinlik kartus, ta rinnust tõusiwad rasked ohkamised. Ta jalg komistas tihti, ehk ta küll ettewaatlik katsus olla, sest ta teadis, et need, kelle üle ta siin komistas, tema

 
— 67 —

wendade surnukehad oliwad, keda waenlase raud maha raiunud. Ta oli ju lahingi platsil, tapluse wäljal, kus surm Eesti malewa seas nii rohket lõikust pidanud. Nende külmade kehadega oli kõik rahwa, oli ka tema lootus hauda langenud. Ta süda ei olnud talle rahu annud, ta tuli kaugelt waenuwäljale, et oma armastatud meest leida ja kui see ka niisama külm oleks, kui kõik teised ta ümber.

 Ta oli Suule — — —

 — Oh, teie kõrged jumalad, õnne ja õnnetuse isandad, laske mind teda leida, palusiwad ta huuled. Ta ei ole tagasi tulnud, ta on siia langenud — tema silmad tahan ma weel kinni litsuda, tema kahwatanud palesse waadata, tema tarretanud were sees oma kuumawat nägu jahutada. Mu ümber on igawene pimedus, ainult kaarnate karjumist ja mõne sureja wiimast hinge tõmbamist kuuleb mu kõrw. Ööpimedus — see paks hirmus pilw katab kõik kinni, mis mind unes nii wäga ehmatas.

 — Uudu, Uudu! hüüdis ta walusa healega. Aga ta tundis isegi, et need sõnad kaugemale ei kostnud kui ta enese kõrwu. —

 Natuke maad temast eemal lames üks pool eluta keha. Suured haawad, mis palawas tapluses ta siia maha heitnud, oliwad ta were riisunud ja jõuu nii ära kurnanud, et ta ennast liigutadagi ei jõudnud. Ta oli minestuse uimastusest ärganud, ta kuulis oma nime hüütama — ta tahtis enesest märku anda, tahtis wastu hüüda, aga selleks oli ta jõud nõrk.

 — Suule, ma olen siin, liikusiwad sõnad ta keele peal, ometigi nii tasa, et ta armastaja neiu teda ei

 
— 68 —

wõinud kuulda. Ka seegi liigutuse katse ei olnud ilma halwa tagajärjeta. Haaw, mis tal rinnus oli, hakkas uuesti werd jooksma — ta katsus teda kuue hõlmaga kinni matta, mis aga ometi korda ei tahtnud minna.

 Kui ta ka werejooksmise seisma oleks saanud panna — walu, mis nii ligida surma eel käib, ei suutnud ta ometigi waigistada.

 Nõrkedes langes ta pea wastu külma maad oma tarretanud were sisse tagasi. Weel kuulis ta nagu läbi une oma nime — siis aga kadusiwad tundmused ja kustusiwad meeled. —

 Ta peastja ingel ei olnud teda üles leidnud. Kuis wõis ta teda ka pimeduses leida!

 Juba lahutas koidu kuma ööpimedust ja tasane tuul lõhkus uduteki, aga ikka weel kõndis Suule mööda tapluse wälja. Päewa tulek alles awas talle kõik selle hirmsa häda ja jälestuse, mis niisugusel kohal pesitab. Nii mõnigi tuttaw nägu puruks tallatud liikmetega ja koledate haawadega tuli tal siin silma ette. Keda haawad weel ei surmanud, seda oli üle woolaja sõjawäge surnuks tallanud. Need ei olnud enam inimeste surnu kehad — need oliwad ära purustatud liha hunnikud. Kuis wõis tema armuke, kui ta siia oli jäänud, teist wiisi wälja näha! Haledus, hirmu jäledus ja põlew hinge walu kurnasiwad ta jõuud nii ära, et ta nõrkedes ühe kõrgema kohe peale maha langes ja haledaste nutma hakkas. See nutt wiis ta pool minestanud olekusse, milles ta iseenesest ega sellest, mis tema ümber oli, enam midagi ei märganud.

 Päike ei olnud weel mitte liig kõrgel taewa tel-

 
— 69 —

gil, kui üks kauba woor maanteed mööda Tallinna poole rühkis. Tee wiis just tapluse wäljalt läbi. Ahned woorimehed korjasiwad surnukehade juurest kallid wäärtasju kokku ning pistsiwad enestele taskusse. Selle juures wõtsiwad nad paari langenud sõjamehe keha enestega ühes, et wistist tee peal nende ümbert kõik wäärtasjad ära riisuda — wõi oli neil weel elu sees ja ehk mõtlesiwad riisujad neid rawitseda.

 Suule nägi seda nagu läbi une. Ta ei mõistnud sellest muud arwata kui põlastawat surnute riisumist. Kui need juba linna walli taha ära oliwad kadunud, tundis ta enesel jälle nii palju jõudu olema, et otsimist uuesti wõis algada.

 Kaua ei saanud ta ka oma asjata armutööd teha, kui linnast sõjawäge tema poole tuli. Nüüd pidi ta põgenema, kui waenlaste kätte ei tahtnud jääda. Oma kaugelt warjupaigast nägi ta, et need surnukehad kokku wedasiwad, et neid ära põletada. Jumalaga, sa kallis põrm! Pea ei näe kellegi silm sinust enam muud kui natuke tuhka, mida tuul laiali kannab!

 Suule põgenes oma kodumaale tagasi, kus tuttawad metsad talle winguwa tuule käes leina laulusid mühasiwad ning wulisewad ojakesed ta nutupisarad merde kandsiwad.

 Otsas oliwad ta üürikesed õnnetunnid — otsas ka tema rahwa wabadus ja õnn!

 Nad oliwad langenud kui hilised lehed sügisise tormi käes puudest pudenewad. —

 
— 70 —

12. Haige walwaja.

 Ühel pühapäewal käis Meeta jälle haigemajas, nagu ta seda ikka oli teinud. Ta leidis ühe haige koguni iseäranis ja talitajatest tähele panemata. Ta silmad seisiwad kaua selle kahwatu, surnukarwalise, eluta näo peal — ta astus lähemale, wõttis ruttu haige käest kinni — see oli weel soe — ta elas weel, ehk küll muidu enam mingit elumärki tunda ei olnud.

 Hele rõõm hiilgas ta näost, ta süda tuksus kärmeste — ta silmad läksiwad niiskeks.

 — Kust on see haige siia saanud? küsis ta ühelt talitajalt.

 — Riia kaupmehed on ta toonud, wastas see pool pahaselt. Mina ei mõista miks nad niisugust ühes on wõtnud — siia surema — oleks wõinud ka wäga hästi sõjawäljal ära surra. Näitab ju nii wähe hinge sees olema, et tema eest enam ei maksa midagi teha. Selle pärast on ta ka teistest hoopis ära lahutatud. Kes teab, kes ta ise weel on — wahest koguni mõni pagan — no siis oleks ilus?

 — Aga inimene on ta ometigi, wastas Meeta, waatas weel hoolega haige järele ja läks siis ruttu minema. —

 Kesööosi kuulis haigete walwaja ukse taga koputamist. Ta tegi ukse lahti ja üks nonn kaetud näoga astus sõna lausumata sisse. Ta läks otse teed selle haige woodi juurde, kes surma tarwis ise paika oli pandud.

 Õrna käega waatas ta tema haawad järele, pesis neid ja sidus neile rohtu peale. Kaua jäi ta sinna — ta käed oliwad risti pandud, nagu palwetaks ta tema eest ning ta silmad ei liikunud haige näolt. Ta liikuwast rinnast

 
— 71 —

oli näha, et seal suur torm mässas. Haige oli aga kui surnud ja ei näitnud mingit elu märki.

 Enne kui inimesed unest ärkasiwad, kadus ta ära. Teisel ööl tuli ta jälle. Siis juba oli haigest elumärkisid tunda: ta hingas sügawalt, pea soojus oli suureks läinud aga silmi ei teinud ta weel lahti.

 Nõnda käis see tundmata nonn iga ööse wõerast haiget ta tõbe woodil põetamas ja walwamas. Eba usklikud haige talitajad lasksiwad ta auupakliku waitolemisega uksest sisse ja wälja.

 — See on ingel! ütlesiwad nad iseenestele. Wistist on see wõeras noormees mõni waga hing, keda ta pühade käsul walwamas käib.

 Ühel ööl, kui ingel jälle haige woodil istus, lõi noormees oma silmad lahti. Ta waatas kaua, kaua enese ette, siis tõstis ta oma silmad üles nonni peale.

 See pani oma käed kokku, ta huuled liikusiwad südamlises tänupalwes. Haige waatas üksisilmi ta peale, siis käis korraga ta näost hele naeratamise jumi üle. Ta tahtis üles tõusta, aga see katse muutis ta kahwatanud näo ühe korraga walusaks. Ta silmad waosiwad jälle kinni, käed langesiwad jõuetult kõrwale ja walus ohkamine tungis rinnust. Täna ei läinud enam ta silmad lahti.

 Nonn kadus tasa ta juurest ära. —

 Haige tundis hirmust peawalu, kui ta enese ärkamist märkas. Palawus tõusis, kõiksugused kujud käisiwad ta silmade eest mööda, ehk ta need küll kõwasti kinni pigistas — ta jampsis. Tema sõnad oliwad haigete talitajale täieste arusaamata, kes Sakslane oli ja sõnakestki Eesti keelt ei osanud.

 
— 72 —

 Kesk-öösel, kui nonn jälle tuli, oli ta rahulisemaks jäänud. Ta magas kerges unes. Kui nonni õrn käsi ta kuuma otsaesise peale wajus, et ta pead külma rätikuga jahutada, ärkas ta üles. Ta silmad läksiwad lahti ja eksisiwad ühest teise, ilma et ta oma walwajat oleks silmanud.

 — Raiuge pihta, sõbrad! jampsis ta. Wõit peab meile jääma, meie peame priid olema! Waatke, seal punab taewas, — linn põleb, meie waenlased põlewad tuhaks — edasi — wana Lindanisa müürid langewad — näete neid halli peade ja walge habemetega mehi sealt üles tõusma? — Need on meie isad — surnud wanemad — nad tulewad wälja oma haudadest — toowad meile abi — wabadust — õnnepõlwe — meie oma walitsust. Edasi, wennad!

 Murelikult waatas nonn ta otsa, ka tema ei mõistnud haige kõnet — ainult nii palju sai ta aru, et see jampsinine oli —seda tunnistasiwad ta kramplikult liikuwad silmad, kellede hiilgus hoopis kadunud oli.

 Ta ohkas raskeste.

 Haige silmad waatasiwad tema peale.

 — Meeta, hüüdis ta korraga ja ta silmad hakkasiwad särama — elu oli tema liikmetesse tagasi tulnud. Rõõmus naeratus lehwis ta näo ümber.

 Nonn wõttis ta kuiwetanud käe oma peosse, pigistas seda õrnalt ja ütles siis Daani keeles:

 — Tasa, Uudu, sa oled weel wäga haige. Ära hüia mind mitte nime pidi, mu nime ei tohi siin keegi teada!

 — Meeta, Meeta, kas sa ikka weel see jääkülma sü-

 
— 73 —

damega kloostri neitsi oled, kes mind ära põlgab? rääkis Uudu keelust hoolimata. Mikspärast kardad sa oma nime?

 — Siin wõiwad meid nende kõrwad kuulda, kes seda ei tohi teada, et ma Meeta olen.

 — Siis läheme kohe siit ära, kus meil taga ajajaid ei ole. Tule, Meeta — sa tuled ju ikka?

 Ta tahtis ennast nende sõnadega istukile ajada, aga ometi ei jõudnud ta ennast liigutada.

 — Kas nad mu siia kinni on sidunud? küsis ta siis. Oh nad on mu wangi pannud. Wõta need hirmsad kõited mu käte ümbert lahti — ma ei saa neid liigutada — ja need kõledad rauad mu jalgade, piha ja pea ümber — oo, need pigistawad mu surnuks! Peasta, peasta mind, Meeta, enne kui ma selle koorma all oma elu lõpetan.

 — Sa ei ole raudus ega wangis — sa oled haige, kostis nonn tasase healega. Kannata weel, sa saad warsti terweks.

 — Mina haige? kust ma haigeks sain?

 — Head inimesed on su tapluse wäljalt linna eest siia toonud.

 — Tapluse wäljalt? Ha, nüüd tuleb mulle meelde — meie läksime sõtta — wõitlemine oli hirmus — waenlasi palju — kõigil raudriided seljas — ma wõitlesin üksi mitme wastu — aga edasi ei tea ma enam midagi — kes wõitis?

 — Ära waewa ennast üleliiga, waigistas nonn. Kui terweks saad, siis kuuled kõik — jää nüüd rahuliselt magama — mu aeg on otsas — ma pean minema.

 — Kas jälle mu juurest ära lähed ja mu üksi jätad? Jää siia, ära tõuka mind jälle enesest ära!

 
— 74 —

 Jää rahule, Uudu, ma tulen jälle.

 — Sa tuled jälle! Sa ei põlga siis mind mitte enam.

 — Ma ei ole sind ialgi põlanud, sosistas nonn tasakeste, pigitas ta kätt ja läks ara.

 — Sa ei ole mind ialgi põlanud? kordas ta küsides. Meeta, Meeta, kuis wõin ma sinust aru saada?

 Ta ootas wastust, aga wastuse andja oli kadunud.

 Kõik see lugu oli teda nii üles äritanud, et ta uuesti hirmsa palawiku sisse langes ja kangeste jampsima hakkas. Talle astusiwad kõiksugused pildid — armsad ja hirmsad läbi segamine silmade ette — ta ei saanud aru, kus ta on — ta arwas, et teda wangis hoitakse — mikspärast? Seda ta ei teadnud. Ta ei mäletanud mitte, et teda kuskil kinni oleks wõetud.

 — Aga ma olin ju kord waba, meie kaewasime oma kahe käe abil wangist tee wälja, arutas ta ise eneses. Ah, see polnud muud kui unenägu; ma olen raskeste maganud — ma olen praegugi wang, waene wilets maha jäetud wang. Ka Meetat olen ma unes näinud ja — Suulet! Oh unenäod, kui ilusad olete teie tõsise ilma hirmsa tõsiduse wastu!

 Kahel järgmise ööl leidis Meeta teda kõige suuremas jampsitujus, kus haige teda ära ei tunnud. Ta tegi kõik, mis jõudis ja mõistis, et Uudu terwist parandada. Kui enam muud nõu ei teadnud, siis lootis ta palwete peale, mis ta wahet pidamata haige eest taewa poole saatis.

 Ja tema palwel näis ka tõeste ime jõud sees olema. Kolmandamal ööl oli haige juba palju parem. Ta ei jampsinud enam, magas rahuliste ja raskeste ja ei äratanud teda ka mitte, et teda mitte asjata liiga ärritada mis weel ta terwisele kahjulik wõis olla. Ta silmist langesiwad rõõ-

 
— 75 —

mupisarad ja ta tänas heldet taewast südamest, et ta tema palweid kuulnud.

 Nüüd wõis ta haiget juba talitaja hoolde jätta, ja kaks ööd järgi mööda jäi ta tulemata.

 Kui ta siis jälle tuli, leidis ta oma haige palju terwema. Ta jõudis juba oma käsa liigutada ja ei jampsinud enam; nonni nähes waatas ta temale kaua otsa ja küsis siis:

 Kas sa oled Meeta?

 — Kas sa mind siis enam ei tunne? wastas see südamlikult.

 — Oh, ma tunnen sind, mu koidukaunis Meeta, aga ma olen nii palju und näinud, et ma nüüd enam midagi ei wõi uskuda, kas see ilmsi wõi unes on, mis mu ümber näen.

  — See on kõik ilmsi. Katsu siin on mu käsi, waimul ei ole liha ega luud ega unenäol käsa. Sa olid raskeste haige, nüüd oled juba parem—mõne päewa pärast wõid üles tõusta ja haigemajast wälja minna.

 — Ja sina olid ka, kes mind iga öösi siin käis walwamas, kui keegi teine käsi mind ei aidanud?

 — Mina tegin seda.

 Haige hakkas nutma kui lapsuke.

 — Miks sa nutad? küsis Meeta pehme healega.

 — Kuidas, olen ma sinu wastu eksinud — mu kallis Meeta, rääkis haige ja ta silmist woolasiwad pisarad suurtes ojades. Ma uskusin, et sa mind niisama põlgad kui teised sinu rahwa seast, et ma pagan olen ja teie usku ei tunne. Ma needsin sind — ma tõotasin sulle seda kätte maksa— sina aga tuled ja peastad mu surmast, sa oled mind selle elu sisse tagasi kutsunud, mis mul ilma sinuta tühi ja kole on, aga sinuga ühes täis õnne ja rõõmu. Kui-

— 76 —

das wõisid sa ometi minu eest niipalju teha, ja miks olid sa enne nii külm minu wasta?

 — Ma olen oma risti-inimese kohut täitnud, wastas Meeta. Seda oleks ka iga teine õige risti-inimene teinud, mitte mina üksi.

 — Sa seisad wäga ristiinimeste eest, kes minu maa ja rahwa kõige suuremad waenlased. Ja selle pärast põlgan ma ka nende usku.

 — Usk käsib ainult head teha, wastas Meeta. Kes risti tähte oma rinna peal kannab ja usu nõudmist ei täida, see peab oma tegude eest wastust andma igawese kohtumõistja ees, kes nõuab, et meie ka oma waenlastelegi head peame tegema.

 — See on wäga palju, minu usk ei nõua mitte nii palju heategemist. Waenlastele on raske head teha, kui kättemaksmise lust tegusid juhib.

 -— Uudu, mul on üks soow südame peal, rääkis nonn paluwa healega.

 — Sinu soowisid tahan ma täita, kui see minu wõimuses seisab, kostis Uudu. Sa pead nägema, et ka pagan tänulik mõistab olla ja oma kõige suuremat heategijat meeles peab. Räägi, su soow on mulle kui jumalate käsk.

 Ma nõuan palju oma weikse hea teo eest, algas Meeta. Jäta maha oma pagana jumalad ja usk nende wõimetumate olemata kujutuste sisse ning saa risti-inimeseks!

 — Su heategu ei ole mitte weike — aga su nõudmine on suur — liig suur, rääkis noormees ära kohkudes. Minu omaksed tõukaksiwad mind enesest ära kui ma oma wanemate jumalad ära salgan, kes nende kätetööd on õnnistanud.

 — Ära mine mitte enam oma rahwa sekka tagasi,

 
— 77 —

kellele sa surnud oled, seletas nonn. Tema on sinu pärast silmawett walanud, on sinu mullale oma õnnistust annud, sa oled temaga tasa. Mina olen su ühe uue elule peastnud, sa oled kui uuesti sündinud — sa pead ülemat armastust mõistma kui oma rahwa ja mõrsja armastus, mis mõlemad kaduwad on. Tee oma waimusilmad lahti, waata sinna kuldse hommiku poole, kus tõsised taewa warandused warjul seisawad, siis aimad sa igawese armastuse saladust, mis hinge tõstab ja tahtmist pühendab, südamele ülemat rahu annab kui ükski muu asi ilmas. See, kes kõiki inimesi armastusega täidab, kellest armastus wälja woolab kui walgus päikesest — see on risti usu Jumal — kõigi inimeste helde isa. Tunnista teda omaks, saa ristiinimeseks, jäta maha oma tühjad jumalad, kes teile ühtki taplust pole weel wõita aidanud; kummarda seda, kes taewa laotuse kinnitas ja päikesele ning tähtedele nende teed näitas.

 Kange sisimine wõitlus algas nooremehe südames. Armsad mälestused lapsepõlwest, ilusad hiiepidud, kalliks saanud usukombed, sugulased, sõbrad — Suule, kõik käisiwad ta waimu eest mööda. Neile kõigile pidi ta kaduma, pidi oma waese maha jäetud rahwa tulewiku lootused ainult meelitawaks unenäoks jätma, ise ühe wõera rahwa sekka astuma, kes siiamaani ta weri waenlane olnud ning ühte usku wastu wõtma, mida ta ei tunnud! Ja seda kõik ühe nõidliku tütarlapse pärast, kes temale oma usu nii ilusaks ja armsaks mõistis maalida ja teda nii meelitawalt palus, et ta kõik muud unustas. Kui raske ja wõimata oleks see muidu talle olnud, aga oma peastja ingli wastu ei wõinud ta teiseti.

 — Sinule, Meeta, ohwerdan ma kõik — oma rahwa ja maa, oma jumalad ja ka oma armastuse, rääkis ta liigutusega. Ma aiman seda igawest armastuse wäge ja

 
— 78 —

seda saladust, mis sind on sundinud mind surmast peastma, ilma et sa maapealse palga peale mõtlesid. Ma jätan maha mis mulle üle kõige armas ja kallis olnud, ma kisun ennast lahti neist tugewatest sidemetest ja tulen sinu järele. Anna mulle seda elu, mis mu südame uueks teeb, et ma hinge poolest sinu sarnaseks wõiksin saada. Meeta, wii mind oma suremata Jumala tundmisele, tee mind tema riigi alamaks — näita mulle seda tõe walgust ja tema igawese armastuse püha saladust!

 Uudu silmad hiilgasiwad iseäraliselt, üks kõrgem waim oli teda oma waimustusega sütitanud. Õnnelikult pigistas waga nonn tema kätt ja andis talle suud otsa ette.

 — See on minu elus kõige õnnelisem ja ilusam päew, rääkisiwad ta huuled tasakeste.

13. Lõpp.

 Aastad oliwad sellest ajast saadik mööda läinud.

 Ühel päewal teatas Katarina kloostri teener abti Deototusele, et üks haige naisterahwas ennast ristida tahta lasta, enne kui surm teda ära kutsub. Deototus laskis ta kloostri kirikusse kanda ja wõttis püha talituse ette.

 Raami peal hingas tasakesti üks naisterahwas. Abt waatas iseäranis terawalt tema peale: wõera riided oliwad talle tuttawad ja tuletasiwad talle mõndagi minewikust meelde. See oli üks naine waese kannataja rahwa seast, mis abti südames kaastundmust äratas. Wägewalt mõjusiwad ta sõnad haigesse, milledega ta teda risti usus õpetas, et siis ristimisesakramenti wastu wõiks wõtta. Ristitaw tõusis raami peal istukile, waatas üksisilmi oma ristija otsa, nagu tahaks ta iga sõna ahnelt enese hingesse neelata, mis püha mehe suust woolasiwad.

 Kui ta oma püha toimetuse lõpetanud ja õnnistades käed naisterahwa pea peale pani, langes see häkiste heleda karjatamisega tagasi. Ta katsus ennast weel kord üles ajada, aga jõud oli otsas. Ta näo ümber lehwis õnnelik naer ja ta huulte peal wärises üks sõna, mis abti ära ehmatas.

 „Uudu!” luges ta sealt, mida wärisejad huuled enam

 
— 79 —

wälja rääkida ei jõudnud. Nüüd langes korraga nagu kate abti silmade eest: ta tundis seda naisterahwast — see oli Suule, tema muistne armuke. Ja Suule oli ka teda ära tunnud. Jällenägemise rõõmus tõstis ta nõrgalt oma wäriseja käe üles. Abt mõistis, mis see pidi tähendama. Ta hakkas soojalt sellest kinni, pigistas teda oma huulte wastu ja rääkis tasa:

 — Suule, kas sa annad mulle andeks, et ma sinu wastu truudust olen murdnud — kas sa oled minuga leppinud?

 Suule naeratas waikselt. Ta näost oli andeksandmine ja leppimine lugeda. Kõneleda ei saanud ta enam. Ta hing lendas oma mullasest majast üles igawese õnsuse ja rahu riiki, kus kõik waewad ja hädad lõpnud on.

 Jälle läksiwad aastad mööda, kui Uudu, kes oma ristimise järele kloostrisse oli astunud ja seal warsti Deototuse nime all eestseisjaks walitud, ühel ilusal pühapäewa hommikul oma kloostri aias kõndis ja surma kella kuulis, mille heal haledaste üle mere lainete kostis. Raske, äraseletamata rõhuw tundmus litsus ta rinda raskeste. Nii kaebawalt ei olnud kella healed weel ialgi ta kõrwu kostnud, kui täna, kus kõik kewadilises õnnes ja rõõmus ta ümber hiilgas ja säras.

 — Meie kloostri abtinna on surnud! teatas üks kerjaja munk kloostri hoowi tulles.

 — Meeta surnud! rääkis Deototus kohkudes. Ta jalad ei suutnud enam edasi astuda ta keha hakkas wärisema — ta wõttis külma kiwipingi peal aset. Ilma liigutamata kui kiwisammas istus ta seal ja kuulas kellade haledaid helinaid.

 — Kui nad jälle helisewad, siis ei tuksu mu süda enam, rääkis ta ühe tooniliselt.

 Ja nad helisesiwad warsti jälle niisama haledalt ja kaeblikult — ja tema süda ei tuksunud ka enam. Pikas leinarongis wiisiwad Katarina kloostri mungad oma ülema surnukeha Nikolai kirikuse, kus tema põrm ta wiimast soowi mööda Meeta kõrwale puhkama pandi.

 
P. Erna raamatu kaupluse

kuluga Rakweres on weel ilmunud ja sealt samast üksikult ja hulga wiisi, kui ka teistest Eesti raamatu kauplustest ning ümberrändawate kaupmeeste käest saada:

 1. Päris ja prii. Eesti rahwa pärisorjuse ajalugu tema algusest lõpuni kirjutanud A. Saal. H. 35 kop.

 2. Wirukannel II. anne. Jakob Liiwi laulud. Hind 20 kop.

 Pea saawad ka ilmuma:

 3. Sulgloomade kaswataja, kirjutanud Talljärw.

 4. Lühike Wenekeele grammatika Wene-Eesti sõnastikuga M. Wolperi „Русская речь I ja II” ande kohta kokku seadnud N. Erna.

 5. Wäike jutluse raamat iga päiwaseks tarwituseks. M. J. Eisen.

 6. Laste külaline. A. Saal.

 
Hind 20 kop.