Põgenenud

kloostri kaswandik

Motto: Truu armastus

wõidab kõik wiletsused

Algupärane jutustus

A. Sahl

Tartus

N. Mykan´i kirjastus

1885

Hind 30 kop.

Põgenenud

kloostri kaswandik

Motto: Truu armastus

wõidab kõik wiletsused

Algupärane jutustus

A. Sahl

Tartus

N. Mykan´i kirjastus

1885

 
Дозволено цензурою. – Деpпть, 14. Февраля 1885 года.

 Trükitud A. Grenzsteini trükikojas Tartus

Esimene päätükk.

Sõbrannad.

 Waikses pühalikus rahus waatasiwad koidukullast kumawad Petseri kloostri tornid mäe otsast alla orgu. Taewas oli sügaw-sinine. Mõni arw pilwetombuke siin ja sääl ujus tasaselt nagu õhuke siidiloor otsatumas ilmaruumis. Õhk oli puhas, jahe ja magusa lillelõhnaga täidetud, nii et kõik loodus ahnelt seda elustawat õhku enesele sisse hingas. Linnud laulsiwad juba puu oksades rõõmsaid wiisisid ärkajatele esimeseks päewa teretuseks ja päike tõstis suwetaewa all kuningliku auuga oma läikiwa näu kuldsest koiduwoodist üle lehkawa looduse. Kõik oli nii ütlemata, arusaamata ilus ja armas sell ülikaunil hommikul; siiski weel palju ilusam wõis ülewel kloostris, nende maapääliste pühade keskel olla, kelle aateline elu ülesanne sure-

 
4

likkude närtsiwaid rindasi igawese ilu ära närtsimata õilmetega ehitab ja langemata lootustega täidab. – Praegu kutsub tornikell neid puhtaid palwetunnile oma püha kohuseid täitma. Tumedates, manitsewates löökides kõlab wiisides rääkiw kellahääl kaugele mägedesse ja metsadesse loodust enesega ühes palwele kutsuma. Waikseste kõlab selle järele sügaw palwelaulu kaunis kõla, mis kloostri oreli wägewate häältega nii imeustawalt ühte sulab, nagu tuleks see hääl ülewelt igawduse pärlitest wärawatelt. Siin on taewas maa pääl, siin on pühadus, siin on woorus, siin on paleuse kristalline ilukoda, siin on igawene õnsus ühes ainsas silmapilgus koos!

 Palwetund on lõpnud. Noored kloostri kaswandikud lastakse lahke looduse sisse kloostri aida wälja, et wärske hommikuse õhuga ennast karastada. Missugune õnn noorte igawese ilu tütartele, et mitme nädalise wangi aja järele kord kosutawat

 
5

looduse rammu sisse hingata tohiwad! Ka on täna kloostri eestseisja lahkus nonnidele luba annud õue müüride wahelt alla orgu ja metsa jalutama minna, mis wäga arwaste ette juhtub, sest muidu wõiks ehk mõni talleke maailma tigedate küüsi langeda ja oma püha kutse ära unustada. Siiski on aga ka täna igal nonnide salgal oma järelwaataja ligi, kelle hooleks noored hinged on usaldatud. Waikselt sosistawad mitmed ükstõisega, mis aegamööda tasaseks jutuajamiseks tõuseb.

 „KIaara, tule siia, ma näitan sulle, mis imeilusa lille ma siin leidsin,“ hüüdis üks tõistest natuke eemale läinud sirge kaswuga kena naesterahwas ühe tõise niisama sirge kehaga ja wiisaka liikumisega naesterahwa wastu. „Niisugust ei ole ma weel mitte enne näinud. Tule tunnista ise teda! Waata kui nõrga warre otsas nii õrnawärwiline õiekroon lehib, wärwid kõige puhtamast walgest hele punaseni, kahwa-

 
6

tand roosa wahega, mis nagu wäsinult ilmsüütust armastusesse üle saadab.“ Ta oli lillekese juba üles noppinud ja hoidis oma seltsilase poole, kes kutsumise pääle ligemale tuli ja nüüd ka kirjeldaja käte wahel surejat lille imeteles.

 „Tõe poolest wäga kena,“ wastas tema oma walget loori näu eest kõrwale lükates, et paremine näha wõiks. Terawaste waatasiwad ta selged silmad õrna õiekese pääle ning oma imekaunist nägu jälle loori taha ära peites, kust õitsew noorus koidulikust lootusest elustatud õrnusega wälja paistis, ütles ta: „Too ta koju, Alma, ma tahan teda üles maalida. Eile sain alles ülema käest wärskeid wärwisid, ma usun, et neid siin üsna loomulikult järele wõin teha.“

 „Tee seda, minu truu seltsilane,“ ütles tõine liigutatult. „Sinu käes läheb maalimise kunst kõige paremine korda. Alles wiimases joonestamise tunnis ütles kunstnik

 
7

Walow, et sinu pintsel weel wiimaks kiitust walmistab.“

 „Ära räägi nõnda,“ ütles ta wastu ajades. „Minust ei wõi ialgi kunstnik saada,“ rääkis ta edasi ja punastas ise ära, mis aga tõine ta loori taha mitte ei näinud. „Kas ei ole see mitte patulik mõte pühaduse müüride wahel kuulsust loota maailmlikku püüdmist –“ mõtles ta iseeneses peaaegu wäristusega, ja ommetegi oli see lootus temale tihti lõbu loonud. –

 Häkiste kõlas kaugelt hele jahisarwe hääl mõlemate nonnidele kõrwu, mis nende jutuajamist eksitas. Nad oliwad ilma tähelpanemata tõistest kaugele jõudnud ja seisiwad praegu ilusast metsast ümber piiratud kõrgustiku jalal. See oli lagendiku sarnane rohuplats, mis tasaselt metsa poole minnes kõrgemaks läks, kuna tõisel pool külles jälle wäiksemate wõsapuude wahel sügaw kuristik salaja oma koleda suu

 
8

nagu saagi waritseja tiiger lahti hoidis, mille põhjas wulisew ojake selgest hallikast puhast wett hiilgawais laenetes alla saatis. Päike oli juba kaunis kõrgele tõusnud ja saatis oma kosutawad kiired kulla hiilgusega looduse templisse, mis mõlemate waga jalutajate südamed puhta õnne ja taewalise rahuga täitis.

 „Istume siia õige pehme muru pääle maha,“ rääkis tõine nonnidest, keda meie kui Klaarat tunneme. „Täna ööse nägin ma õige imelikku und, mis mind üsna rahutumaks teeb; muidu ei ole ma unenägude pärast ialgi oma mõtteid waewanud.“

 „Mina arwan küll, et unenäud ikka inimese saatuse tumedad ettekuulutajad on,“ wastas tõine tõsiselt oma sõbranna otsa waadates. „Mina ei ole ka neid uskunud, aga kui mu ema ära suri, nägin ma niisugust hirmust und, et ma siiamaani selle pääle mõteldes wärisema hakkan. Sest

 
9

saadik ei taha ma mitte häämeelega sinu nõuusse heita.“

 „Ega mina sind ka su mõtte juurest enese leeri ei taha meelitada, kallis Alma,“ rääkis walge looriga nonn ühe laia tamme tüwele maha istudes, „aga nii palju usun ma ikka, et unenägu paljalt ilma kurja ehk hää ettetähenduseta korratu waimutegewus on, sest et mõtted magamise ajal inimese waimu korrapäralisele tegewusele ei wõi koguda.“

 „See on jampsitus, Klaara,“ hüüdis seltsilane elawalt wahele, „sina räägid nagu meie koolmeister Lassow, keda aga ka mitte asjata „uskmatuks“ ei peeta.“

 „Usud sina seda ka?“ küsis Klaara nukralt oma kloostri õe pääle waadates. „Siin arwan ma, et ta ses tükis sugugi ei eksi. Ta on tõeste läbi ja läbi hää inimene, ilma salaliku meeleta, mis mõne tema teutaja juurest ise asjata otsida on. – Aga mis meie waidleme ilma aegu

 
10

asjade üle, mis meie kloostriliste mõtetega sugugi ühte ei sünni. Siiski – mis peaks see unenägu minust ommetigi tahtma, et ta mulle ikka jälle üsna wägise silmade ette kipub.“

 „Räägi ommeti mulle ka,“ palus tõine osawõtmisega, „siis ei saa ta sind enam waewama.“

 „Mina olin sinuga ühes tundmata, aga ütlemata kenas kohas,“ rääkis Klaara põksuwa südamega, „kus lahke loodus meid armulikult oma haljendawasse sülle wõttis. Häkiste muutis see õitsew ilu sügisiseks kõleduseks ümber, ma ehmatasin ära ja tahtsin sinule meelde tuletada, et koju jääksime, aga sina olid kadunud. Ma tahtsin kodu poole jooksta, aga sääl tuli häkiste üks hirmus kange tuulehoog ja tõstis minu kõrgesse pilwede alla. Sääl läks ilm korraga wagaks, torm kautas oma õhutiiwad ja laskis mind arwamata kõrgusest maha langeda. Ma nägin ühe

 
11

koleda haua ammuli suuga enesele neelawalt wastu hirwitawat ja nagu käed wastu wõtmiseks minu järele wälja sirutawat. Ma hüüdsin hinge ahastuses appi, aga keegi ei kuulnud. Wiimaks nägin ma ühe kotka sule õhu sees edasi tagasi kõikuwat, ma hakkasin sellest alla waudes kinni ja silmapilk nägin nüüd, kuidas see sulg suureks kotkaks kaswis, laiad, ilusad tiiwad lennule sirutas ning tuulekiirusel sest hirmutawast hauast eemale lendas. Mu meel kippus segaseks minema, aga siiski tundsin ma ennast temaga nagu ühe sala sidemega ühendatud. Kui ma wiimaks jälle wähe toibusin ja enese ümber waatasin, nägin ma, et mu päästja kotkas ära rääkimata kena koha pääl minu kõrwal istus ning ütlemata armsaste mu pääle waatas. Minu meelest oli ta nagu mõni tõine inimene, nagu sinagi – ei ommetigi weel tõistwiisi – armas mu meelest. Ta waatis lahkeste minu otsa, et mu süda

 
12

üsna soojaks läks ja ma temaga sõbra wiisil rääkima hakkasin. Ta tegi häält, ja – oh kui imekena oli see! Mida kauem ma tema pääle waatasin, seda suuremaks läks mu igatsus tema järele. Ma wõtsin hellaste tema kaela ümbert kinni ja andsin temale suud, ja see ei olnud enam sugugi kotka suu, waid päris inimese huuled tundsin ma hõõgawalt enese suu pääl, kuna ta omad tiiwad nagu armastajad käed hellalt minu ümber lõi. Ma tundsin ennast ses olekus tõeste õnnelikuma kui hommikuses palwetunnis kloostrikiriku altari ees. Häkiste tuli paks udu maha, kattis meid mõlemaid nagu öö pimedusega, ja kui see wiimaks lahkus, leidsin ma enese ühes koletus, tühjas kohas üsna üksi. Ma waatasin enese ümber, aga ei näinud muud kui otsata kõledust; ma kisendasin meelt ära heites, aga keegi ei wastanud. Lõpmata ahastus tuli mu pääle, ma hakkasin südamewaluga edasi tormama, aga igalpool oleks

 
13

nagu mind endine hirmus haud ähwardades taga ajanud. Wiimaks kuulsin ma lendamise kohinat, ma waatasin üles ja nägin kaugel oma tuttawa kotka ka ühe kange marukeeruga wõitlemas. Torm wiis ta ikka kõrgemale ja kaugemale, kunni tema wiimaks minu silmapiirist hoopis ära kadus. Ma tahtsin oma häätegijat päästa, lautasin käed laiali, et järele minna, ja waata, ma wõisin lennata ning tõusin ruttu kõrgesse taewa alla; aga oma kotkast ei näinud ma mitte enam. Ma ujusin kaua aega udulaenetel öömeres ning langesin wiimaks wäsinult alla poole. Häkiste olin ma jälle mässamas tormis, mis minu wõimu ära lõpetas ja kange põrutusega alla sügawuse sisse wiskas, nii et ma hingetumaks jäin. Kui ma üles ärkasin, tundsin ma külma higi enese otsa pääl ja mu keha wärises hirmu pärast. – – Alma, Alma,“ rääkis ta liigutawa õrnusega sõbrannat enese rinnale tõmmates

 
14

edasi, „mu meel on tõeste selle unenäu pärast rahutum, kui ma oleksin uskunud. Ma ei usu küll unenäu pärast midagi õnnetust, aga ma kardan enam, et mu etteaimamine tõsisem on kui unenägu! –“

 Imestusega waatas Alma kartliku jutustaja otsa. Tall oleks paljugi oma seltsilasele ütelda olnud, aga ta oli omas arus wälja arwatud tähenduse pärast murelik, mis weel seda kardetawam oleks awaldada olnud, sest et sõbranna isegi juba eneses sellepärast rahutust tundis. Ta jäi wait olles enese ette maha waatama. Klaara wõis tema mõtetest aru saanud olla: ta lõi omad silmad kurwalt maha ja jäi ka wait.

 Häkiste lendas terwe salk hakkisid suure käraga metsast wälja, nagu oleks neid keegi hirmutanud. Peagi oliwad need ka tüdrukute silmapiirest kadunud, ja siis oli kõik jälle wait.

 
15

Teine päätükk.

Raske õnnetus.

 Jutustamisega oli hää tükk aega ära läinud, mis kumbki neist tähele ei olnud pannud. Wahe ajal oli jalutamise aeg mööda jõudnud ja kõik noored ja wanad nonnid kloostrisse tagasi pöörnud. Oleks sõprade jutu sisu mitte nii wäga wangitseja olnud, siis oleksiwad nad tihti kõlawat jahisarwe häält, püsside paukumist ja koerte kilkamist metsa sügawusest lähemale kuulnud tulema; aga tänane erutatud meel lukustas kuulmise tumma pitseriga. Keegi ei mõistnud nii ligi luurawat häda aimata, mis metsa peitus weel silmapilguks warjule jäi.

 „Tule, lähme koju, Klaara,“ ütles mustas riides nonn ja tõusis üles. „Ära muretse ennast rahutumaks tehes unenäu pärast, jäta mured maha ja looda taewa saatust pääle.“

 
16

 „Alma, mu hää kallis sõbranna,“ rääkis tõine südamlikult, „oh kuidas sinu sõnad mind trööstiwad! Sa oled mu ainus maapäälne truu seltsilane, keda ma ialgi olen tunnud. Kui mitu kord oled sa oma lahke ja woorusliku südamega minu kurba hinge kosutanud, kui elumured mind üksi maailmas weel oma okaliste käte pääl kandsiwad. Sa tead ju, et mull siin maa pääl isa ega ema, ega ka üht ainust sugulastki kuskil teada pole. See pilt siin on mälestus minu emast, mida ma enese rinnal kannan. Ma olen täieste kõigist maha jäetud inimeseloom, kellel üksi Jumal taewas isaks ja sina ainsaks sõbraks. Ma tänan sind –“

 Jäta järele, kallike,“ wastas Alma ruttu wahele, „mina pole see, keda su kohus tänada on, waid – –“

 Üks häkiline müdin ja pragin wõsandikus eksitas ta jutustamist. Mõlemad waatasiwad selja taha ning kahwatasiwad

 
17

surnukarwaliseks. Õhukesest metsawõsast tormas üks suur metshärg nende poole, wahtis wihaselt enese ümber ning jooksis siis otsekohe tütarlaste poole edasi. Ehmatuse kisaga kargas Alma põõsa warju tagasi, kuna Klaara esimesel silmapilgul nagu alwatud oma paiga pääle seisma jäi. See oli üks jahipiirist wälja pääsenud, siiski aga mitme paugu läbi wihale ärritatud metshärg, kelle kardetaw tigedus igale lapsele ju tuttaw on. Pää werine, silmad täis wihast tuld, ligines ta kiire sammudega ähkides ja puhkudes kohmetanud neiu poole. Weel üks silmapilk, ja waene tütarlaps oleks pääsemata tema ohwer olnud, kui paar jahikoera mitte kilgates järele poleks jõudnud, kes oma puremisega ta jooksmist takistasiwad. Turtsudes oma laia sarwedega paremale ja pahemale poole wisates, tõrjus ta waenlasi eemale. Kui Klaara jälle rohkem märkama hakkas ja oma kardetawast

 
18

olekust aru sai, hakkas ta kohe põgenema. Wihane metsapull nägi seda, et ta ohwer ennast mäekülge mööda alla wõsandikku põgenemisega päästa tahtis, saatis paari wihase löögiga koerad kiunudes kaugele ja hüppas siis, nagu kardaks ta, et ta ohwer käest ära pääseb, arutu pika sammudega surma ahastuses nõrgaks jäänud neiu järele. Klaara oli seda näinud, ning nüüd pidas ta ennast kadunuks. Ta hirmumisest lõdwaks läinud liikmed ähwardasiwad iga silmapilk kokku langeda ja tema ihutempli metsalise ohwriks jätta. Viimse jõuuga hüppas ta weel kõrwal seiswa wõsandiku poole, kus teda teadmata hirmus kuristik ootas. Waene, waene tüdruk! Oleksid sa ennemine tähele pannud, missugust koledat hauda need sõbralikult haljendawad õiepõõsad eneste selja taga warjawad, sa ei oleks ennast mitte nii kergeste nende kawala kaitsmise alla usaldanud! Aga mis oli siin enam walit-

 
19

seda? Rääkimata ahastus oli ta mõtted juba segaseks teinud, ta liikumine oli enam masina wärki kui meelega tehtud töö.

 Ja kuhu oleks ta ennast siis mujalegi wõinud päästa! Nii kui tihti hirmsa ehmatuse juures weel kõige wäetimad abinõuud oma päästmiseks walitakse ja paremad sootumaks kõrwale jäetakse, nii oli tema ka seda suurt kaljurahnu tähelpanemata jätnud, mille otsa üks trepp üles wiis, kus ta julgeste ennast metsalise wiha eest oleks päästa wõinud. Aga nüüd oli see tema kannul wõsastikus. Põgeneja jõud kadus, ta langes maha ja kuulis oma waenlase norskamist enese ligidal. Weel kord katsus ta ülestõusta ja ennast põõsaste taha ära peita. Sääl tundis ta, et puu oksad tema alt ära wausiwad ning teda pikkamööda alla poole lasksiwad. Põõsaste sahin, kuiwa okste pragin ja kukkumise hääl segatud

 
20

tasase häda kisaga wastas haigutawast sügawusest, ning siis oli kõik wait. Taga ajaja näis seda hädaohtu tundwat, ehk oli ta muidu ettewaatlikum: ta jäi puhates seisma ja waatas nagu kahetsedes selle järele, et see sügaw kuristik tema ohwri enese lõugade wahele wõttis ja et tema ise mitte ta kallal oma wiha lahutada ei saanud. Siiski pööris ta wõidu uhkusega tagasi ja otsis mööda maad nuuskides weel midagi. Oli ta kaht inimest näinud, tahtis ta nüüd tõist üles otsida? – Sedawiisi näitas, ja keegi ei oleks enam kahe wahel olnud, kui ta juba selle põõsa poole sammus, kuhu Alma warjule puges. – Oli siis saatus tõeste nende kahe noore kloostri kodaniku wastu nii wihane, et ta nad koledal kombel siit ilma elust ära tahtis saata?

 Alma oli esimese ehmatuse järele ära minestanud. Weel õigel ajal ärkas ta uimastusest ning hakkas oma warju-

 
21

paiga pääle mõtlema. „Kus Klaara on?“ küsis ta iseeneses ahastusega. Ta waatas põõsa tagast wälja, kuulis kukkumist kuristikus, aimas õnnetust ja nägi härga tagasi pöörwat, kes wihaselt maas jälgi otsis. Ehmatuse kisa libises ta huultelt ning ruttu jooksis ta põõsa tagast natuke maad eemal olewa kaljurahnu poole, sest siin ei wõinud ta enam silmapilkugi oma elu eest julge olla. Tige elukas oli aga tema kiljatamist kuulnud, nägi teda ning jooksis järele. Tüdruku jõud tahtsiwad kaduda, enne kui ta kaljurahnu juurde sai. Ta oli enne trepi astmeid näinud, nüüd aga juurde jõudes ei leidnud ta midagi. Ta oli hirmuga ära unetanud, et ta tõisest küljest ligi jooksis ja kui ta nüüd treppi ülesse ei leidnud, arwas ta, et ta ennast enne petnud oli, et sääl treppi ei olnudki. Nüüd oli päästmise lootus otsas ja see ehmatas teda uueste nii, et ta minestawalt kalju ette maha langes.

 
22

 Lähemal silmapilgul oleks wihane waenlane ta puruks ja pihuks tallanud, kui nüüd õnneks mitte keegi küttidest järele poleks jõudnud. Wali püssipauk kõlas mitmekordse wastukajaga ja metsaline langes röökides põrmusse. Weel üks pauk – ja siis weel üks – ning härg sirutas oma liikmed wälja ja jäi keel suust wäljas wakka maha. Waenlane oli küll nüüd otsas, aga mis oli õnnetumast siis saanud?

 Härja laskja kütt, üks wanadlane tõsise näuga mees, leidis neiu minestuses. Ta tundis warsti ära, mis lugu siin oli juhtunud ja et ta tulek weel wiimsel silmapilgul oli olnud. Ta laskis ennast neiu kõrwa põlwili, katsus tema werejooksmist järele ja leidis wiimaks, et tall weel wähe elu sees oli, mis aga wäljastpidi täielikud surma margid kandis. Siin oli rutulist abi tarwis, kui teda weel elusse kutsuda. Ta tunnistas kohta enese

 
23

ümber ja nägi ära, et ta Petseri kloostrist mitte kaugel ei ole. Ilma pika järelmõtlemiseta tõstis ta selle ilusa eluta keha oma hobuse selga ja hakkas siis mäge mööda üles kloostri poole minema.

 Ehmatusega wõeti kütt oma koormaga kloostris wasta. Tüdruk näis tõeste päris surnud olewat. Ruttu jooksiwad pühad õed sinna ja tänna, kandsiwad haige oma tuppa woodisse ja jäiwad teda juures walwama. Nüüd alles leiti, et tema seltsilane ka kadunud oli, mis uut segadust ja ehmatust sünnitas. Kõige enam kimbus oli selle jauskonna järelewaataja, kelle hoole all mõlemad tüdrukud oliwad, sest tema pidi selle loo üle eestseisjale otsust andma.

 Kahwatanud näuga tuikus seltskonna ülewaataja oma ülema tuppa temale praegust sündinud lugu teatama. Ähwardawate silmadega mõõtis abtinna, üks paksu näuga tark naisterahwas kaunis

 
24

lihtkorralises mustas riides, oma süütundwat alamat. „Rääkisite mulle kadunute ära olemisest, Agnes Maurew?“ küsis ta lõikawalt ülevaataja käest, kes üks wäiklane ja wäga armsa näuga naisterahwas oli. Tema oli kaks kord enne juba manitseda saanud, et ta oma kloostrilistes kohuste täitmistes mitte wali küllalt ei olewat olnud, ja täna oli kolmas, seega ka – wiimane kord omas ammetis manitsetud saada, sest kloostri wali seadus mõistis ta ülewaataja auust lahti; seda teadis ta ise ka wäga hästi. Niisugust lugu polnud keegi praegusel ajal näinud ja see tegi süüaluse meele koguni kõrbeliseks. Kuidas pidi ta seda jõudma ärakanda, kui tema truu kaswandikkude nähes, kes teda südamest armastasiwad, tema ammet talt ära wõeti ja sell kombel oma wagaduse õdede seas alandati. –

 Täna ei läinud ta mitte enam kui ülewaataja, waid kui üks süükandja amme-

 
25

tist lahtilaskmisega käristatud alam nonn tõiste seltsis kadunud õde otsima. Tema asemik oli aga koguni tõine inimene, kawal, salalik ja tige; keegi tema hoolealustest ei näinud teda hää meelega, sest nad tundsiwad teda kui endise ülewaataja Maurewi salalikku waenlast, kes silmakirja wagadusega ennast abtinna ees auu sisse mõistis tõsta. Kawala, päält näha rahuliku olemisega naeratasiwad tema wäikesed silmad, mille taha ta wäga osawaste oma võidurõõmu mõistis peita, ja püüdsiwad lahke waatega alamate usaldust enese poole tõmmata, aga need kartsiwad teda nagu tonti. Käsud jagati välja ja otsimine algas mägedes ja orgudes ja kuristikus.

 
26

Kolmas päätükk.

Õnnelik kütt.

 Rikka R. Koppelsowi, suure Tschuwskij lossi omaniku metsades peeti täna suurt metshärja jahti. Ligidalt ja kaugelt oliwad tuttawad ja sõbrad aruldasest jahist osa wõtma palutud, sest nii kaugele põhjamaa metsadesse ei olnud enne ialgi weel üks metshärg ära eksinud. Hommiku koidu ajal helises jahisarw ja jahiliste rõõmus hõiskamine kajas metsast ja mägedest mitmekordse wastukostega pehmel helinal kätte tagasi. Mööda jalgteed ratsutasiwad kaks noort meest jahiriides laialiste wiljawäljade wahelt üles mägede poole ja ajasiwad ise lõbusat juttu.

 „Anton,“ ütles tõine neist naerdes, „kas sa said aru ka, missuguse tubli mehe näu wana aristokraat parun Rümpel tegi, kui ta enese unenägudest kõneles, mille abil ta oma kütiosawust wõis imesteleda,

 
27

mis tall lausa nalja asemel imeilusaks ajawiiteks näib saanud olewat.“

 „Noh, kuidas peaks ta siis ka muidu oma wahwusele ja mehisusele imestust teenima?“ wastas tõine ratsanik. „Maailm on ju täna päewal nii pööraseks läinud, et ta kangelaselt waimu kõrgust ja suurust nõuab. Seda aga ei jõua Rümpeli sugune sugugi ära mõista. Ta loodab, et tema täna selle metshärja maha kõrwetab, sest oma unenäu pani ta ju seda tähendama.“

 „Aga kas tead, Anton,“ naeris tõine wahele, „mina saan täna ilusa saagiga kokku. Seda pole mulle keegi wähem ette kuulutanud, kui mustlase tüdruk Maani. Sa mäletad teda ju ommetegi – käis sagedaste meie külas, kui meie kooli wahe ajal kodus olime.“

 „Ah see Maani! – jah, jah, aga mis ta sulle siis kuulutas? Et sa hää saagiga kokku juhtud? Noh, mis hää saa-

 
28

giga siis?“ küsis seltsimees naerulikult. „On wahest mõni linnuke Petseri kloostrist, keda sa armastuse noolega oma käte wahele maha lased?“

 „Oh sa Madis,“ hüüdis Antoni rõõmus seltsilane, pika sirge kehaga noormees lokis juuksete ja lahke näuga, ning waatas sääl juures oma suurte sinihalli silmadega sõbra otsa, „seda oleksin ma enne pidanud mõtlema. See kawal tüdruk kuulutas peupesast hääd jahisaaki ja mina rõõmustasin juba, et ma wana Rümpelile wähe hambawalu wõin teha ja tema eest mõne wigase warese maha lasta. Siiski oleks mull rohkem lusti wanakese häädust ja osawust kaalu pääle panna, kui õnn hää oleks. Petseri lindusid pole kellegi sureliku küti silm weel näinud, need hoitakse närtsimata nooruse ilus kloostri müüride wahel wangis. Päälegi on see siit pooltõise tunni tee kaugel. – Aga seda ma ütlen sulle, et ma täna õnnelik jahimees olen.“

 
29

 Jutu ajamisega oliwad mõlemad juba kaugele metsa sisse jõudnud, kus tee-raad käest ära kadusiwad ning suur laan nende edasiminekut takistas. Siin peeti wähe kinni, et kuulda saaks, kus pool külles tõised on, ning mindi siis jahisarwe hääle pääle edasi.

 Häkiste kargasiwad nende eest kolm kitse üles ja paniwad ehmatades põgenema. Üks kautas silmapilk oma elu küti kuuli all, tõised aga päästsiwad endid silmapilguks surma suust. Ilma ajawiitmata kihutasiwad mõlemad noored mehed neile järele ning kadusiwad peagi ükstõise silmist.

 Kaua aega oli Antoni nooreea sõber Paul Ilumets, nõnda nimetadi teda, wiledat metslooma taga kihutanud, mitmest mäest ja orust läbi põõsaste ja puude ajanud ja kautas siiski ta wiimaks oma silmist sootumaks ära. Ta laskis nüüd oma hobuse wähe puhata, kes wiledast jooksmisest üleni walge wahuga kaetud oli ja

 
30

waatas imetelemisega nii rikkalikult kewadise iluga ehitatud looduse pääle. Tema oli suur looduse sõber, kes hiljuti alles oma looduseteaduse õppimist sõbra adwokaadi Anton Rahega ülikoolis lõpetas ja nüüd oma isa juurest, kes kindrali herra Koppelsowi juures ülemmetsawahi ammetit pidas, jahi pääle tuli. Tema meelt lahutas palju enam looduse ilu kui toores jahimehe lust; sellepärast ei kahetsenud ta metskitse kadumist sugugi, waid oli üsna rõõmus, et ta nii kenasse looduse kohta oli juhtunud. Ühelpool külles seisis kõrge metsaga käetud mägestik magusast lõhnawate noore suwe lille ja rohtudega, tõisel pool jälle ärarääkimata kena, astmete wiisil alla sügawusesse langew orusein, mille põhjas wäike oja wulisedes nagu kõwer hõbe nöör oma woogusid alla poole weeritas. Kõrgemad mägede ladwad ja lähedal seiswad pikemad puud saatsiwad oma warju oru põhja, mis ülewelt näha nii meelitawa ehaga waata-

 
31

jale wastu koitis. Ilma pikema järelmõtlemata wõttis ta oma hobuse käekõrwale ja hakkas temaga sellwiisil teed oru põhja otsima. Mitmed kaunis järsud kaljuastmed raskendasiwad tema ettewõtet wäga, aga siiski jõudis ta õnnelikult alla. Siin leidis ta tõsist paradiislikku ilu enese ümber: Tuhatkarwalised lillekesed, lopsakalt õitsewad kaldakaswud ja õiepõõsad täitsiwad terwet oru õhku magusa lõhnaga, nagu oleks see koht kewadise looduse suur ohwri altar, mille pääl loodus ise oma lehkawat tänu taewakuninga trooni poole saadab. Rõõmsa südamega hakkas ta lillesid noppima ja neid pressimiseks ilusaste oma juhipauna panema.

 See töö oli nii ta meelepärast, et ta ilma tähelepanemata juba kaugele oli edasi jõudnud. Oru küljed oliwad siin mõlemal pool järsuks kalju seinadeks muutunud, mis mõlemalt poolt õige lähedale ükstõise wastu ulatasiwad ja orule koleda kuristiku näu

 
32

andsiwad. Kõrgeid kaljusid wahtides, mille päält haljendawad wõsad üle kalju serwa alla waatasiwad, oli ta ühe kitsa koha pääle jõudnud, mis waewalt nii lai oli, et ojake oma woogusid alla saatma mahtus. Siin jootis ta oma hobust ja ajas selle siis weest läbi ümber kalju nurga, kus weetee jälle wähe laiemaks läks ja ka natuke haljendawat kallast järele jättis. Siin oliwad kaljuseina pragude wahelt puud ja põõsad wälja ajanud, nii et mõnest kohast paljast kalju sugugi näha ei saanud.

 Häkiste ehmatas ta hobune wähe ja jäi siis kuulama, mis ka tema peremehe sügawaist mõtetest üles äratas. Ta kuulas ka. „Mis see on?“ ümises ta iseeneses, „sääl ülewel peab keegi surmahädas olema, sest see on tõeste meele äraheitmise kisa.“ Ja tõepoolest tungis ka südamest läbilõikaw ehmatuse ja häda hääl olla orgu. See oli ühe naesterahwa hääl, mis pea waikis ning wihast koerte haukumist ja weel ühe wihasema

 
33

looma puhumist ja ähkimist järele jättis. Tume tümin tuli ligemale ning Paul kuulis selgemalt põgeneja ahastawat ehmatuse häält, mille sekka aga ka raske jooksmise müdin ja wali metshärja puhumine ning koerte kilkamine kajas. Häkiste pragisesiwad puud ülewel ja enne, kui noormees oma peruks läinud hobust jõudis taltsutada, kukkus midagi kõrgelt kaljult raskeste alla. Walus häda kiunumine kuulutas, et keegi hingeline õnnetumalt üle kalju alla langes ning siin oma otsa leidis. Häkiline ehmatus täitis noort looduse sõpra koleda aimamisega. Wärisewate kätega lastis ta hobuse warutitest lahti ning astus seljast maha sinna poole, kust see winguw hääl tuli. Mõne sammuga oli ta kaljuseina ääres, kus noored sirelipõõsad paksult ükstõise kõrwal kaswasiwad. Ettewaatlikult lükkas ta põõsad eest kõrwale ja – ta ei jõudnud oma imestamise hüüdmist mitte ära hoida, sest tema jalgade ees maas

 
34

wingerdas Antoni isa suur jahikoer Dingo, kes õnnetumalt alla kuristikku oli kukkunud ning siin mõne siplemise järele hinge heitis. Järelmõteldes waatas ta üles poole kalju otsa ning mõõtis silmaga selle kõrgust, mis mehe üsna imestama pani. Korraga kuulis ta ühe tugewa püssi paugu ülewel ning tema silmad jäiwad kui kinninaelatud ühe koha pääle seisma. Ta wahtis ikka terawamalt üles ja hakkas kõigest kehast wärisema. Oli see silma wiirastus wõi mõni õhu warjunäitus? Mitme sülla kõrgusel ülewal ühe kaljurahnu seest wälja kaswawa tominga põõsa sees liikus midagi, mis nagu inimese kogu näis olewat. Walge allapoole rippuw rätik wõi loor tunnistas, et ta naesterahwas oli, kes wist ülewel mõnest metsalisest tagaaetud teadmatult üle kaljuserwa koeraga tükis kuristikku langes, aga õnne kombel weel selle tominga põõsa taha peatama jäi. Ta praegune olek oli kõigiti kole ja kardetaw, sest iga

 
35

silmapilk wõis ta säält maha langeda ning wasta kaljusid puruks kukkuda, kui tall üleüldse elu weel sees oli, mis alt waadates sugugi ütelda ei wõinud.

 Lugija wõib juba arwata, et see meie õnnetu Klaara oli, kes metshärja eest põgenedes siia hukatuse paika sattus ning siis üle kaljuserwa alla langes. Ta ei kukkunud aga mitte kohe alla kuristikku, nagu sellest winguwast häälest arwata wõis, mis tema langemise järele kohe sügawusest üles kostis. See oli, nagu juba teame, üks neist koertest, kes metshärga taga ajas, ning keda see oma sarwedega alla saatis. Noor kloostri kaswandik weeris õnnelikult mööda puuwõsasid, mis säält kohast kalju seest õige tihedaste wälja kaswasiwad, pikkamisi alla poole ning jäi ühe rohkem wälja kaswanud tominga tüwe najale seisma. Hirmuga hakkas ta kõwaste kahe käega sellest puust kinni, mis teda esimeseks silmapilguks weel päästis. Kohe

 
36

aga kadus ta arusaamine kangest hirmumisest, meeled läksiwad segaseks ja ta langes minestuse sisse. Käte kinnipidamine andis järele, keha waus alla poole ning haud haigutas oma hirmsaid lõugu ohwri poole. Sell silmapilgul nägi teda Paul.

 Nagu keewa weega üle walatud jäi ta esimesel silmapilgul kangeks. Ta weri ähwardas soontes seisma jääda ja ära tarretada. Siis aga tuli ütlemata julgus selle asemele ja tõisel silmapilgul hakkas ta juba mööda kaljuseina ülesronima. Ahwi osawusega roomas ta ühe kalju nuka päält tõise pääle, ühest põõsast tõise, mis tema teekonna pääl õige kasulised oliwad ning ülesronimist wõimalikuks tegiwad. Hulk aega oli ta juba pää higistamisega roninud, aga siiski oli weel tükike maad minna. Ta puhkas pisut, waatas paremat teed ning hakkas siis jälle mööda rahnu serwi ülespoole minema. Wiimaks oli ta suure waewaga ommetigi selle tominga

 
37

põõsa ligi jõudnud, mille okste taha õnnetu naesterahwas ripakile jäänud. Tema sinna jõudmine oli ka wiimasel silmapilgul sündinud, sest ta tahtis praegu natuke puhkama hakata, kui tominga oksad sahisesiwad ning eluta kogu allapoole libises. Ta ei olnud weel aega saanud ennast sugugi selle koorma wastuwõtmiseks ettewalmistada, mis nüüd ilma tahtmata tema wäsinud keha pääle waus. Ruttu haaras ta kõige lähemal seiswast puuoksast kinni, et seega ennast oma koorma all toetada, aga see oks andis järele ja ta waus tüki maad madalamale, kus tema jalad kalju rahnu pääle toetama jäiwad. Uue julgusega hakkas ta ühe käega ühest wanast puutükist kõwaste kinni ning sirutas teise wälja, kukkujat wastu wõtma. Läks see nurja, siis oli kõik katse asjata. Sest tõisel kombel ei wõinud ta ennast ega tõist aidata. Õnnekorral oli kukkuja kleit okste wahele kinni hakanud, mis läbi ta mitte nii raskeste ei langenud, et wastu-

 
38

wõtja oma seisukohast oleks kõikuma raputanud ning seega mõlemad purustatud liikmetega oru põhja surma kätte saatnud. Pikkamisi libises keha alla poole. Okste wahele peatama jäänud kleit takistas esimesel silmapilgul langemist, siis aga katkes riide sitkus keharaskuse wõidul ja õnnetu waus õnnelikult nooremehe käe pääle. Wõidu rõõmuga wõttis ta selle wasta, ja toetas ennast kõwemalt kalju najale. Puuoksad oliwad loori ta näu eest kõrwale tõmmanud. Hele rõõmuehmatuse hääl tungis nooremehe suust, kui ta siit ühe imekena neiu näu leidis, mis nagu närtsima hakanud õrn õieke surnukahwatu oli, aga siiski enesest elumärkisid awaldas. Ta ei olnud mitte kahewaahele, et see armas loomake paljalt minestuses oli ja sellest olekust weel wõis toibuda, kui teda aga enne siit koledast kohast kindla maa pääle saada. Siin, kus ta ise wäsimusest pool roidund oli, ei tohtinud ta teda oma kardetawa seisukoha tundmisele

 
39

ülesäratada. See oleks talle ehk surma wõinud tuua. Seepärast oli hädatungiwalt tarwis kindlat maad jalgade alla saada, mis aga sugugi kerge töö ei olnud. Ülesronimine oli nii palju waewa tarwitanud, siiski oli tagasitulek weel kümme korda raskem. Nüüd pidi iga samm ette ära arwatud ja julgeste astutud saama, sest üksainus wäärduw sammuke wõis kahe inimese elu maksta. Ronimise juures oli tall mõlemaid kässa wõsadest ja rahnudest kinnihoidmiseks tarwis, seepärast wõttis ta oma willase wöö, sidus selle neiu ümber ning köitis ta nõndawiisi enese külge, et hädakorral oma mõlemaid kässa tarwitada wõiks. Nii hakkas ta natukese puhkamise järele uue julgusega kosutatud lootusel ettewaatlikult alla tulema. Küll oli tall tegemist, waewa ja wäsimust, enne kui ta sinna maale jõudis, kus kaljud enam astmete wiisil maha tuliwad. Siin aga pidas ta tänuliku pilguga kinni, puhkas wähe ja

 
40

waatas wärisemisega üles oma julge, aga hädaohtliku tee pääle, mis iga osawuseta astmise ja külgehakkamise läbi tema päästmise tööd kahe inimese puruks pekstud luudega oleks maksnud. Nüüd oli allatulek juba palju kergem, aga siiski weel mitte üsna ilma hädaohuta. Tihti katsiwad paksud põõsawiisil kaswawad tomingad ja wäänkaswud sügawad kaljupraud rohilise lehe-tekiga kinni, mille warjul surm waritses. Umbes kümne jala kõrgusel maast oliwad kaljupragude wahel rohilised lehtastmed, mis muidu ka kindlat kaljut mööda oma oksi igale poole laiali saatsiwad. Paul Ilumets oli seda ka märganud, aga siiski ei usaldanud ta seda weel täieste; ta astus küll õrnalt kiikuwa koha pääle, aga ommetigi oli ta astumine raskem, kui see petlik puukene wälja kanda jõudis. Rohiline trepp waus tema jala alt, ta tundis seda ja tahtis tagasi karata, aga see oli juba hilja. Ta jalg waus, sügawamale keha kautas oma kaalus-

 
41

seisu ning langes järele. Ehmatades sai ta mõlema käega weel lähemal seiswaist oksadest kinni hakata, mis aga kaht inimest oma külles ei suutnud kanda, ja kukkus suure praginaga alla lehestikku. Esimesel silmapilgul oli ta ehmatusest uimane ja kui ta wiimaks toibus, leidis ta ennast kõige oma kalli warandusega kalju seina ääres pehme muru pääl maas. Ta oli õnneks ühest sirelipuust kinni hakanud, mis oma ladwa laia kaljuprau läbi oli üles ajanud, mille läbi noormees puust kinni hoides ka pehmeste maha kukkus. Tema esimene töö oli nüüd oma neidu elusse kutsuda, sest ta oli ju oma elu tema elu pärast mängu pääle usaldanud. Nüüd oli ta hädaohust päästetud ja pidi ka surmasarnasest minestuse unest päästetud saama.

 
42

Neljas päätükk.

Esimene armastus.

 Ta oli praegu alles järele mõtlemas, kuidas talle abi saata, ning kahetses esimest korda elus, et ta arstirohtudega nii wähe tuttaw oli, kui tasane tuuleõhk pehme muru pääle istuma pandud neiukese loori näu päält poolest saadik kõrwale puhus. Ta ingli-ilus nägu puutus kahwatult nooremehe silma. „Oh kui ütlemata ilus see on!“ hüüdis noormees iseeneses ja lükkas ta loori üsna kõrwale, et nägu täieste näha wõiks. Kaua waatas Ilumets waimustatud liigutusega selle surnukarwalise näusse ja imestas seda, nagu mõnda Rafaeli pilti ehk maailma kuulsa kujumeistri kiidetud tööd, sest et minestanud neiu niisama eluta, aga siiski nii nõidlik ilus oli.

 Häkiste tungis rõõmuhääl nooremehe suust ja ta painutas ennast maasoleja ligemale, et järele waadata, kas ta silmad

 
43

ka õieti on näinud. Aga juba tõisel silmapilgul läks ta nägu nukraks, sest neiu silmad oliwad kinni nagu ennegi. Oli ta ennast petnud, wõi oliwad ta silmad tõeste selle ingli selgeid sõstrasilmi lahti näinud? „Ei, see ei wõinud pettus olla,“ ümises ta iseeneses, „tema elab alles ja saab omad silmad tõeste warsti jälle lahti tegema, nagu see minestanud inimeste juures enamiste ikka on.“ Ja tõeste, ta ei olnud ennast selle arwamisega mitte petnud. Natukese aja pärast hakkasiwad neiu rinnad tasakeste tõusma ja wauma. Wiimaks lõi ta ka oma ilusad silmad lahti ning wahtis imestades nooremehe otsa, kes nagu laps õnnelikult tema ees seisis, ilma et midagi oleks mõistnud pääle hakata. Nõidliku imewäega kutsus see taewalik pilk kõik ta meeled arusaamata tundmuste õnneriiki. Waikse naeratusega wahtis ta üksisilmi imestaja nonni otsa, kes kõigest sellest loost midagi ei mõistnud.

 
44

 „Ütelge, wõerasmees, kus ma olen?“ küsis ta nõrgalt pehme häälega.

 „Teie olete armulise looduse süles, kulla neiu!“ wastas noormees naeruliselt, kuna ta ise seda ilusat häälekõla oma kuulmises katsus kinni pidada.

 „Looduse süles?“ imetles neiu, „kus meie siis mitte looduse süles ei ole?“ küsis ta natuke sõbralikult edasi.

 „Andke andeks, neiu,“ palus Ilumets südamlikult. „Mina ei tunne seda kohta ka sugugi, olen kogemata siia sügawasse orgu juhtunud, mis nagu mõni kole kuristik wälja näeb, ja siin leidsin ma Teid säält ülewelt – –“

 Ta tegi käega üht ringi ülespoole, nagu tahaks ta seega kardetawat lugu, mis alles mõni silmapilk wana oli, neiule paremine ära seletada. Tüdruku näukarw muutis häkiste surnukarwaliseks, silmad läksiwad walgemaks kui loomulikult oli-

 
45

wad ning ahastawa ehmatusega hüüdis ta: „Halastaja Jumal!“ Ta meelestus näis jälle tagasi tulewat. Tema põgenemine hirmsa metshärja eest, tema seltsilane, unenägu, lilleleidmine ja kõik tõised juhtumised tõusiwad aegamööda tema meelte ringis ülesse ja paniwad ta keha wärisema. Ta palged oliwad ikka weel wäga kahwatanud ja nõrga häälega küsis ta: „Kuidas olen ma siia alla saanud? Ma mäletan weel – ah – mull tuleb meelde, ma hoidsin tema eest, olin hirmus wäsinud, langesin maha, maa waus nagu alt ära ja mina oleksin nagu hälli sees olnud – ja nüüd – nüüd olen ma siin all. Olen ma kukkunud? – ei, see pole wõimalik, et ma siis weel oma liikmeid wõiksin ilma waluta liigutada!“ rääkis ta nagu iseeneses oma silmadega kaljude kõrgust mõõtes. Ta ei wõinud küll paksu wõsade läbi hästi näha, aga siiski ehmatas ta ära ja hüüdis waljema häälega: „See on wõimata,

 
46

et ma säält langedes mitte puruks ei ole kukkunud.“ –

 Noormees, kes mures oli, et ta wäga ettewaatamata wiisil temale seda saladust liig wara oli awaldama hakanud ning seega tema nõtra waimu liig wara tegewusele sundinud, sai jälle rohkem julgust ning rääkis neiu jutu wahele: „See on aga siiski wõimalik olnud, kaunis neiu. Seepärast ma ütlesin ka, et teie armulise looduse süles olete.“

 „Seega tahate ütelda, et loodus minu wastu armuline on olnud,“ rääkis neiu oma korda.“ – Wõib olla, mina arwan aga, et siis üksi Jumal minu wastu armuline on olnud, kui ma nagu ära mõistmata ime läbi tigeda metsalise käest pääsin ja siis wigastamata ja terwe liikmetega ennast siit armsast orust leian.“

 „Jah,“ kostis Paul järel andes, „nõnda on muidugi parem!“

 „Parem, paljalt parem?“ kordas nonn

 
47

küsiwalt Ilumetsa pääle waadates. „Kes peaks oma päästja wasta nii tänamata olema, et ta tema häätegu wõimata wahenditega wõrdleb? Ärge tehke seda, wõeras mees, mull on tõeste püha kohus Jumalat imeliku päästmise eest tänada, kes nii arusaamata imede teedel nõtru kaduwuse lapsi armulikult awitab.“

 „Teil on õigus, auus neiu,“ kostis Paul, „ka mina pean Jumalat helde kaitsmise eest tänama, sest ilma tema abita oleksime wahest küll siinsamas oma elu wiimse hingetõmbusega wälja saatnud! Lubage, et ma oma tänupalwet teie omaga ühendan. See saaks wist küll kõige õigem tänu olema.“

 „Siis olete teie ka hädaohus olnud?“ küsis neiu imestades. „Kas olete ka üle kalju kukkunud ja wigastamata jäänud?“

 Ilumets nägi ära, et ta siin sunnitud oli tõtt ütlema, mida ta ka mitte kauem salata ei tahtnud. Ta rääkis selle-

 
48

pärast kõik oma loo otsani ära, näitas talle seda kohta, kust ta tema maha toonud ning jutustas talle siis ka neist hädaohtudest, mis neil mõlemil sääl juures karta olnud. „Kas ei ole mull nüüd asju teiega ühes heldet kaitsjat tänada?“

 Neiu silmad paistsiwad koguni isesuguse hiilgusega ja täitsiwad endid suurte, heledate pisaratega. Ta waatas liigutatud tänumeelega oma päästja otsa. Ta otsis asjata sõnu oma südamlikku tänu enese elupäästjale awaldada. Noormees oli aga üliõnnelik, sest ta luges juba tema puhta hinge awaldusi neist tänupisaratest, mis neiu koidulikuist paletest alla weeresiwad. Suure waewaga rääkis ta wiimaks: „Teile, mu kallis häätegija, minu elupäästja, olen ma oma elu eest tänu wõlgu! Tasugu taewas teile seda tuhande wõrra, mis teie minu pärast olete julgenud ja kannatanud.“

 „Oh, ärge rääkige ühtigi sest wäiksest asjast, milleks igaüht juba tema inimese

 
49

seisus kohustab. Iga tõine inimene oleks ka sedasama teinud. Teil ei ole minule ühtegi tänu wõlgu. Pealegi weel ei tahtnud teie Jumala kõrwal ühtegi tänusaajat teada, mis ka wäga õige on.“

 Neiu punastas wähe. „Nõnda ei mõtelnud ma seda mitte teie kohta,“ kogeldas ta segaselt. ,,Seda arwasin ma ainult looduse kohta, mis mitte iseenesest, waid oma Looja läbi „armuline“ wõib olla. Teid üksi pean ma oma elu eest tänama, kallis wõeras. Ärge põlake siis minu südamlikku tänu,“ ütles ta soojalt edasi ja andis oma õrna pehme käekese nooremehe peusse, kes seda vaimustusega pigistas, „muud ei ole mull teile oma tänutäheks anda, kui minu igapäewased palwed, et kõige kõrgem wõimus teie saatust õnne teedel edasi talutaks.“

 „Oh kui armas see minul kuulda on,“ wastas Paul, „üht niisugust ingelt oma eest palwetades teada. Teie puhas

 
50

tänumeel on liig suur, mis wiimaks orjuseks oma wäikese häätegija wastu wõib minna ja siis kui üsna wasta meelt asi koormawaks saada, milleks teie ennast nüüd wahest nii järelemõtlematu kohustate.“

 Neiu waatas kerge punastusega Pauli otsa. „Mis teie seega tahate ütelda?“ küsis ta.

 „Ei muud midagi, kui seda, et teie oma lubamist mitte täita ei jõua, ehk õigem ütelda, wiimaks täita ei taha, ning kui teie seda siiski peaksite pidama, siis oleks see kohus üks tahtmise wastaline orjamine – – „

 „Teie tahate siis minust nii palju nõtrust ja wõimatust wälja näha,“ ütles neiu nukralt, „et ma seepärast oma eluülesande püha kohust peaksin täitmata jätma. Ma ei mõista sugugi mitte, miks ma omas hommiku palwes enese kõige suurema häätegija pääle peaksin sunnitud orjameelega mõtlema! Olen mina teie silmis siis tõeste nii orjameelne tüdruk, kes ühtegi

 
51

ülemat sundi ei tunne oma häätegija wastu tänulik olla?“

 „Teete teie mind tõeste nii õnneliseks,“ rääkis Paul osawõtliku liigutusega ning hakkas sooja õrnusega tema mõlemast käest kinni. Klaara laskis enesega kõik sündida ning ei pannud wastu, kui noormees teda hellalt enese käte wahele wõttis ja rinnale wautas. Selges, puhtas õnsuse tundmuses tuksusiwad kahe noore inimese südamed noores lootuse koidus soojalt üksteise wastu ja armastuse Jumal waatas lahkelt oma õnneriigi laste pääle maha ning puistas oma taewalisi roosisi esimese armastuse näul kaduwuse õnnelaste rüppe.

Wiies päätükk.

Kloostri ülewaataja.

 Pühamäe kloostrist wälja saadetud otsijad nonnid oliwad igal pool metsas ja

 
52

mägestikus kõik kohad läbi otsinud ning nõuutumalt endid jälle uuele nõuupidamisele jauskondade ülewaatajate juurde kogunud. Kõige õnnelikum otsijatest oli uus ülewaataja Julia Gronzon. Tema oli wõera mehe käest, kes Alma koju kandis, kõik järele pärinud ning tahtis nüüd seda kohta üles otsida. Ta wõttis kloostri ülema kaks tugewat koera enesega ligi ning läks siis kahe kõige truuma nonniga seltsis enesele leidja auu ära teenima. Et ennast mitte tõistest eksitada lasta, walis ta enesele tee alla orgu, kust ta ilma nägemata lootis jälle parajal kohal ülesse ronida ning seega ommetegi enne tõisa kohale jõuda. Org läks aga ikka sügawamaks ja mäekülg järsemaks, nii et ta kuskilt kohta ei leidnud, kust ülesse oleks wõinud saada. Sell kombel jõudis ta oma kaasalistega sinna kohta, kus meie õnnelised warjul oliwad. Juba arwas ta, et ta ennast orusse tulemisega petnud oli, sest et kuskil ühtegi teerada näha

 
53

ei olnud, mida mööda ta ülesse oleks wõinud saada, kui ta kalju nurga tagast ratsahobuse wälja nägi sammuwat. „Mis see siin tähendab?“ pomises ta iseeneses ja rõõmus lootus lehwis naerulikult tema peenikeste huulte ümber. Waewaga puges ta põõsaste wahelt läbi kitsast oja kallast mööda tõisele poole kaljunurka ning jõudis mõne silmapilgu pärast sinna kohta, kus Ilumets oma õnnelikult päästetud warandusega wiibis. Ta huuled läksiwad kindlaste kokku, kui ta seda ootamata pilti enese ees nägi. Kuulates jäi ta seisma, kuna ta rind kangelt tõusis ja waus.

 „Oh kui kauaks olen ma ära jäänud,“ ütles Klaara tasakeste punastades. „Mis saab minust, kui tõised ära läksiwad ja mind nüüd kadunud leiawad?“

 „Missugused tõised?“ küsis noormees imestades.

 „Minu seltsilased, Petseri nonnid,“ wastas neiu kergelt.

 
54

 „Siis olete teie üks Petseri kloostri kaswandik,“ rääkis noormees nähtawa imestamisega. „Selle mõtte pääle ei oleks ma ise mitte tulnud. Ma olen tihti kuulnud, et siine kloostri walitsus oma kaswandikka wäga harwaste enese müüride wahelt wälja laseb; siis on see kaunis põhjata arwamine olnud.“

 „Ei mitte nii wäga põhjata. Tänane kord oli ka see ainus selle aasta sees.“

 Julia Gronzon peitis ennast wiha pärast ära põõsaste wahele, et weel paremine ja julgemalt luurata wõiks.

 „Ja siiski pidite teie kohe niisuguse õnnetuse sisse sattuma!“ wastas Ilumets wahele. „Aga olge nii hääks ja jutustage mulle ommetegi, kuidas see kõik sündis?“

 „Oh Jumal!“ hüüdis Klaara ehmatusega, nagu oleks ta õhukene unetuse kate silmade eest katki kärisenud ja teda mõne mööda läinud hirmsa silmapilgu mälestusesse tagasi tõuganud. Ja tõe poolest oli

 
55

ka asi nii. Esimestel silmapilkudel oli ta meelespidamise wõim nagu magamas, nüüd aga ärkas ta uue jõuuga ülesse, mis tema were kangeste keema ajas. „Kuhu on siis ommetegi Alma jäänud?“ rääkis ta õige rahutumaks saades, nii et Paul õigusega uut minestusesse langemist pidi kartma. „On see tige härg ta puruks tallanud, wõi on ta ennast päästa jõudnud?“

 Nüüd rääkis ta oma loo nooremehele ära ning palus wiimaks, et ta teda kloostri wärawateni saadaks.

 Kui wäga ka see kutse Ilumetsa rõõmustas, siiski tundis ta ennast nagu õnnetu selle teaduse juures, et ta ilus seltsiline kloostri kaswandik oli. Sest sell kombel pidi ta enese lootuse maha jätma oma kallist neidu jälle näha saada.

 „Palun teid minu hobuse selga istuda,“ ütles noormees neiu poole pöördes. „Teie olete ju alles wäga wäsinud ja tee Petseri kloostrini on kaunis pikk.“

 
56

 „Tänan teid wäga, minu häätegija,“ wastas neiu sõbralikult. „Ma wõin ka jala käia,“ lisas ta üles tõustes juurde, kuna ta ennast ommetegi alles wäga nõrga tundis olewat. „Toetage mind wähe, mu jalad on natukene nõrgad,“ rääkis ta nõdra häälega edasi.

 Hellaste wõttis noormees teda oma käte wahele, kuhu see ilus kogu ka nagu närtsiw lilleke kokku langes. Ütlemata õnnega waatas ta oma kalli koorma pääle ning wõttis teda siis kui lapse sülle ja kandis oma hobuse poole. Siin, kus ta teda maha pidi panema, sai ta alles aru, kui wõimatuks see temale oli saanud sellest inglist wahest jäädawalt lahkuda. Ülewel ootasiwad teda kindlad kloostri müürid, mille tagast teda küll ialgi enam ühe sureliku armastaja silm jälle ei leia. Mida kauem ta ennast niisuguste mõtetega waewas, seda selgemaks läks see temale, et ta ilma temata elada ei wõi, et ta teda

 
57

enam oma käte wahelt lahti lasta ei tohiks, kui ta temast mitte igaweseks ilma ei taha jääda. Üks imelik mõte lendas ta pääst läbi, mis teda esimesel silmapilgul koidulise lootusega waimustas.

 „Põgenegem!“ hüüdis ta sooja õrnusega oma kallist warandust kõwemalt enese rinnale wautades, „põgenegem sest paigast! Tee kloostri poole on mulle hirmsam, kui see sügaw kuristik, mis meie ettewõtmist maailma silmade eest saladuse kattega warjab.“ –

 Nonn waatas ehmatusega rääkija otsa, nagu tahaks ta teda niisugusest patulikust mõttest tagasi juhtida. Siiski aga peletas nooremehe nii südamlik waade warsti kõik kartuse neiu puhtast südamest kaugele ning igawene truudus paistis tema inglisilmist õitsewas armastuse kosutawas leegis õnneliku nooremehele wasta. Ta ei pannud ka mitte wasta, kui see teda palawalt suuteles. –

 
58

 Oma sügawas õnnetundmuses ei aimanud nad luurawat waritsejat, kes praegu ka põõsast wälja tahtis ronida. Kui wäga kahetses ta, et ta mõlemad järelkäijad koertega maha oliwad jäänud, kes muidu ka tema tunnistust selle Jumala kartmata tüdruku wasta abtinna ees oleksiwad wõinud kinnitada. Kas see ei olnud arwamata jõledus, üks noor nonn istub tundmata mehe, ühe küti kõrwal, räägib temaga teutawalt kloostri püha seaduste kohta, palub teda ennast kanda ja – laseb ennast ühe maailma lapse suuandmisega roojastada – ja nüüd räägitakse „põgenemisest“. –

 „Seiske paigal!“ kähistas ta põõsaste tagast wälja karates wihast wälkuwate silmadega. „Mina tahan õpetada, kuidas põgenemise plaani tehakse. Karoline ja Maarja, siia! Siin on meie Klaara ühe kena kollanokaga lendamas –“

 Nagu heledal päikesepaistsel ilmal

 
59

häwitajast wälgust hirmutatud, kohmetasiwad mõlemad õnnelikud esimesel silmapilgul ära. Kuna Paul aga kohe jälle oma ehmatuse peremeheks sai, langes Klaara enese waenlase kilkamist kuuldes minestusesse. Juurdetulija riietest tundis Paul ära, et ta nonn oli Petseri kloostrist, ning mõned upsakad sõnad tunnistasiwad, et ta neiu otsija oli. Warsti oliwad ka kutsutud tüdrukud nagu hagijad sääl, kes kohe oma poolsurnud kaasõe ülema käsu pääle kahe wahele wõtsiwad ja edasi hakkasiwad minema. Niisugused tuima südamed ajasiwad nooremehele imestuse higi otsa ette. Ta pakkus ennast oma hobusega abiks kandma, aga seda lükati jämeda toredusega tagasi. Paul oli palju enam mures selle hoolimata oleku pärast neiu wastu, kui nende kuulmata toore sõnade pärast, mis temale süüandwalt üteldi. Kõige enam walutas tema südames aga see, et ta selle, ingli, keda ta nii lühikese ajaga pea nõdrameeleliselt armastama oli õp-

 
60

pinud, sell kombel jäädawalt kautas.

 Ta tahtis siiski weel niikaua, kui wõimalik, kandjate järele käia, et oma kallist näha wõiks, aga seegi lootus sai rikutud. Tema järelkäimist märgates pööris ülewaataja ümber ja kisendas wihast wärisewa häälega: „Mis õigus on teil meie järele luurata? Kui teie ennemine weel püha kloostri seadusi ei tunnud, siis teadke nüüd, et ühel mehel luba ei ole püha õdedega seltsida. Minge kohe tagasi ehk muidu tarwitan ma abi.“

 „Kui üks waene ohwer mõne maailma mehe läbi surma suust wälja kisti,“ wastas Paul Ilumets wagusi, „siis on pühad õed küll walmis teda oma tuima pühadusega halastamatult surma suhu tagasi saatma.“

 „Teutaja!“ kisendas ülewaataja, nagu oleks ta piksest põrutada saanud. Suure wihaga wehkles ta käte ja jalgadega ning ei pannud sugugi tähele, et üks

 
61

kõwer maha wajunud puuoks ennast tema jalge ette kõwerdas, mille pääle ta üle kaela maha komistas ning üle järsu kalda laenetesse langes. Üks wali kiljatamine ja wee sohisemine lasksiwad noort meest sündinud lugu aimata, ning ruttu jooksis ta sinna kohta, kust see hädahääl tuli. Ülewaataja oli õnnetumalt just sinna kohta langenud, kus wesi kaunis sügaw, aga kitsa kaljuse sängi pärast kitsas ja õige käre jooksma oli. Ilma peatamata kiskus wali weewoog teda rutuste edasi ning natuke maad all pool ootas teda surm lahtiste kätega, sest weel mõni silmapilk – ja jõuetu keha oleks üle kaljude sügawasse kuristiku hauda maha sadanud ja omad liikmed puruks löönud. Natuke aega seisatas Paul ja mõtles, mis ta peaks tegema. Siis kargas ta oma hirmsa mõtte üle isegi kohkunud aja wiitmata wette, mis siin õnneks sügaw ei olnud, ning tõmbas waese pool hingetult weest wälja kalda

 
62

pääle. Suuremat osawõtmist ei äratanud see tige inimene tema sees mitte, et ta tema pärast ennast rohkem oleks waewanud. Ta pööris ennast praegu ümber, et näha saaks, kuhu tema eluga wõitlew ingel jäänud, kui korraga kaks suurt koera wõsandikust wälja tormasiwad. Wõerast nähes jäiwad nad wähe urisedes seisma, siis aga tõmbas tõine paar korda rahutumalt õhku ja hakkas maa pääl nuuskima. Pea leidis ta oma perenaese üles, nuusutas teda hoolega igalt poolt ja kargas siis täie wihaga wõera mehe kallale, keda ta wist oma perenaese mõrtsukaks pidas. Paul ei olnud niisugust pääletikkumist aimanudki, aga siiski oli ta kui osaw turnija, kohe kahe käega tema kaelast kinni saanud, ning tugewaste ta enesest eemale tõuganud. Nüüd tahtis ta oma jahipüssi õlalt wõtta, et seega ennast kaitseda – aga selle oli ta enne ülesse ronimist maha pannud, ning nüüd seisis ta palja käega wihase waenlase

 
63

ees, kellele weel tõine appi tuli. Ilma ühegi sõariistata kaitses ta ennast paljaste kätega, mis wihaseid loomi aga ainult ärritas. Ikka suurema wihaga tungisiwad murdjad ta kallale, ehk ta küll kõigest wäest neid oma tugewate rusika hoopidega wingudes mitu korda tagasi saatis. Kaua ei oleks ta ennast ommetegi kaitsta jõudnud, sest juba oli tõine hammastega ta käest kinni tõmmanud ja tahtis meest maha kiskuda, kuna tõine ennast seljatagast pääle kargamisele walmis seadis. Walu pärast karjudes tahtis Ilumets oma kätt murdja suust wabastada, aga see oli liig kõwaste tema hammaste wahel, nii et ta ennast pääsemata kadunuks pidas. Walu ja suure hirmu pärast, nii koledal kombel siit elust lahkuda, langes ta peaaegu wõimatult rohu sisse maha. Weel kord kuulis ta hirmust koerte karjumist ja siis arwas ta ennast tõisel silmapilgul lõhki kistawat. Ta mõistus ja arusaamine oli wäga segane ja

 
64

imelik. Oli ta surnud, rändas ta waim igawduse riigis? – Tema ise kõige wähemalt ei wõinud sellest aru saada.

 Korraga tundis ta ennast ülestõstetawat ning üks tuttaw hääl hüüdis osawõtlikult: „Paul, on need metsalised sulle palju wiga teinud?“ ja ilma wastust ootamata rääkis ta edasi: „Toeta ennast wähe jalgade pääle, ma tahan sinu käe haawa kinni siduda, muidu wõib werejooks kahju teha.“

 Paul lõi silmad lahti ja nägi oma kõige suuremaks imekspanemiseks, et see rääkija Anton oli. „Kust sina siia said?“ küsis ta imekspanemisega, „oled sina mind nende äraneetud metsaliste käest päästnud? – Jah, Anton, sina oled oma osawa kuuliga selle siia maha sirutanud ja seega minu elu päästnud! Tänu, tuhat tänu sinule, et sa nii õnnekorral minule abiks juhtusid. Kui imemõistmata on saatuse juhataja armastaw käsi!“ ütles ta pühalikult

 
65

ning langes liigutatud sõbra truu rinnale. Sügaw liigutus laskis noori mehi mõne silmapilgu sõbruse taewalist rõõmu tunda, mille järele iga sureliku maapäälse süda nii soojalt igatseb.

 Mis Paul Ilumets arwas, oli õige. Anton oli ka juhtumise kaupa selle loo näitemängu platsile tulnud. Ta oli praegu tahtnud ümberpöörda ja tagasi ratsutada, kui ta eest poolt oma sõbra hädakarjumist kuulis, mille pääle ta muidugi tuhatnelja sinnapoole kihutas, kust hääl tuli. Siia jõudes nägi ta oma sõbra wiimses wõitlemises kloostri koerte wastu, mis meie juba teame. Ilma ajawiitmata sihtis ta seda, kes hammastega Pauli käest kinni hoidis, ning laskis ta maha, kuna tõine sellest kohkudes ilma pikema järelmõtlemiseta punuma pani.

 Haaw oli kinni seutud ja sõbrad läksiwad tänase päewa juhtumistest rõõmsaid lugusid kõneldes kodu poole. Ka Julia

 
66

Gronzon oli ehmatusest toibunud ja hakkas waewaga kloostri poole minema. Ta oli täiesti rikutud tujus, kui ta oma wettekukkumise ja päästmise pääle mõtles. Oli ta oma toore olekuga maailma mehe südant enese päästmiseks liigutanud? –

Kuues päätükk.

Võitlus iseenesega.

 Kaks nädalat oliwad sellest juhtumisest saadik mööda jõudnud ja kolme inimese haigewoodid jälle wana korrale seatud. Kaks nooremat nonni Alma ja Klaara oliwad ehmatuse järele raskeste haigeks jäänud, kuna Julia Gronzon niisama ka ehmatuse ja külmetamise pärast woodisse pidi minema. Nüüd oli tema jälle täieste terwe. Klaara käis ka ülewel, aga ta nägu oli surnukarwa kahwatu, kuna tema ainus sõbranna Alma raske palawiku järele siit hädalisest maailmast lahkus ning oma

 
67

truu Klaara üksi kloostri elusse maha jättis. Ta meel oli otsata kurb, kui kloostri tornikell Alma wiimaseks saatmiseks wiimased kaebawad hääled helistas. Ärarääkimata ahastus ja lõpmata südamewalu muutsiwad tema õrnal roosipunal õitsewa näu surnukarwaliseks. Kõik tema olek näis wäga ühe närtsiwa lille sarnane olewat, kelle elu jõuud wiimase jõhwi külles rippusiwad. Waewaga ajas ta ennast rohilise pingi päält üles, kus ta aastasadade wanuse tamme wilus kosutawa õhuga ennast karastada lootis, ja läks oma tuppa, mille õhk lahtise akna läbi kaunis puhastatud oli. Kõik tõised oliwad Alma matusele läinud, üksi tema ei tohtinud mitte minna, ehk see lahkunud truu hing küll tema kõige armsam seltsiline oli.

 Tuppa jõudes laskis ta ennast südamewaluga oma puuse istme pääle ning hakkas siin walju häälega nutma. Palawad pisarad woolasiwad ojana tema ilusaist silmist.

 
68

 „JumaI,“ ohkas ta, „oled sina siis ka mind maha jätnud! Miks sa lasksid mind päästa koledast kuristikust ühe mehe läbi, kelle pilti mina enam ei jõua ära unustada. Ehk miks ei lasknud sa mind oma ainsa armsa seltsilasega ühes surra ja minu otsatumaid muresid enesega ühes hauda wiia, kus igawene rahu walitseb!“

 Matuse rong wenis pikalt tasase leinalauluga matuse paiga poole ning tornikella liigutaw hääl saatis seda tõsist tallitust pühaliku tumma manitsusega. Kõigi tõiste seas oli ka Julia Gronzon kurwa näuga, wäga tõsine ja maharõhutud, nagu leinaks ta surnud õde südamest taga. „Silmakirja teenistus,“ hüüdis Klaara püha wihaga iseeneses. „See on tõeste Jumala pilkamine sell wiisil ennast wagaks seadida ja leinata ühe inimese järele, keda südamest wihatakse. Oh kui hirmsaks läheb mulle siin see silmakirja teenrite elu! Siin, kus ma wanaste õnnis olin, kus kõik minu ümber

 
69

nii ilus ja kaunis oli ja mina lapseliku usaldusega ennast kõikide waljuse alla pühas hirmus alandasin, läheb mu silmis palju tõiseks. Kõik wana kaunis lapsemeel, õnnelik aeg on minust kadunud, kadunud kloostrielu tarwis igaweste. Minu wiimane truu hing on külmaks saanud ning seega kõik õnnelikud sidemed, millega ma nii wagaste kloostri püha eluga ühte seutud olin, jäädawa külmusega katki kistud. Minu rahu on otsas, see ilus pühalik, taewane rahu.“

 Niisuguste mõtetega täidetud, jäi ta wiimaks wagusi istuma. Ta keha näitas eluta kogu sarnane olewat, ainult mõni sügaw ohkamine tunnistas temast elumärkisid. Ta mõtted rändasiwad kaugel mägestikus oma igatsetud küti juures. Kui sügawad ja soojad oliwad tema tundmused oma päästja wasta! Ta kaalus kõik tema sõnad weel iseeneses järele, ning leidis ikka, nagu iga armastaja, tema sõnadest maguswalust balsami oma surmani haigele südamele.

 
70

 „Mis on mull weel maailmas muud, kui minu päästja,“ rääkis ta iseeneses. „Wõiksin ma sind üks ainukenegi kord weel näha, tohiksin ma üks ainukenegi kord weel sinu armastatud käte wahel taewalist õnne tunda ning sinu ilusate truu silmadesse waadata, oh kui häämeelega tahaksin ma siis oma wiletsa nonnielu maha jätta!“

 Ikka elawamaks saiwad tema mõtted wõera nooremehe kohta. Missuguse armastusega ta tema järele igatses, wõib ennegi see aru saada, kes õitsewas nooruses esimese armastuse ilu täieste tunda saanud; tõistele on selle seletus paljalt sõnakõlinaks. Kaua aega wõitles ta iseeneses ühe nõuu pärast, mis teda esiotsa üsna ära ehmatas. Tema raskest wõitlemisest wõis näha, et tall wäga suure julguse ja jõuu nõudwa mõtetega tegemist oli. Kindla ettewõtmisega lõpetas ta oma nõuuta edasi tagasi käimise wäikses ruumis ning terawalt kuulates wahtis ta aknast wälja kaugele mägede poole.

 
71

 Ikka oli weel leinalaulu häält hauakabeli poolt kuulda ja ka kellahääl kõlas weel tumedalt tema aknast sisse. Aga nüüd näis hoopis midagi muud tema kuulamise otstarbe olewat, kui hale leinalaulu kuulamine. Tükikese aja kuulamise järele lehwis lahke naeratus tema kahwatanud huulte ümber. Ta pani enesele walge looriga kübara pähä, tõmbas kõige uuemad kindad kätte, wõttis oma wäiksest waranduse karbist midagi, kuulas weel wähe ning läks siis tasakeste uksest wälja. „Jumal olgu ise mulle armuline,“ ütles ta tasa ning kadus kloostriaias pea kätte jõudwa widewiku hõlma. Üksi tema walge loor lehwis weel wähe aia puude wahelt ning seegi kadus wiimaks ära.

 Weerand tunni pärast oli matus täieste toimetatud ning igaüks nonnidest pööris pika palwetamise järele wagusi kloostrisse tagasi. Pea oliwad aga kõik kloostri ruumid ja suur aid maja ümber täis elu,

 
72

jooksmist ning suurt segadust, mis kõikide hirmunud nägudest wälja paistis. Igal pool otsiti hoolega, mis aga midagi ei näinud aitama. Kõik otsimise wili jäi tulemata.

Seitsmes päätükk.

Tormine öö.

 Viimased eha hõbedased kiired langesiwad kahwatanud pilwede pääle, mis pikalt hommiku pool taewa all edasi sõudsiwad. Püha rahu walitses looduses, waikne öö lautas omad kaitsewad unetiiwad tasaselt üle metsa ja maa. Täis magust rahu hingas niit ja nurm igast päewasest elukärast eksimata. – Kaugelt, kaugelt metsa tagast mägedest tungis tume mürin õrnail ehatiiwul siia ehawa kingu pääle. Rutuste liikus üks walge looriga naesterahwa wari sügawamasse metsa poole. Tema õhukesed riided män-

 
73

gisiwad tasakeste jahedas õhtu õhus, mis kiire astumise läbi wähe suuremaks sai. Ta tõmbas seisma jäädes walge rätiku taskust wälja, pühkis seega rutulisest käigust higiseks läinud otsaesise kuiwaks ja jäi siis kuulama. Endine tume mürin oli jälle kuulda ning maa põrus wähe jalgade all. „See on tema jahisarwe hääl, tema on sääl metsa taga,“ ümises ta iseeneses ja tahtis praegu edasi tormata, kui häkiste üks tugew mehe hääl tema kõrwu kostis: „Inimene wõi waim, hää wõi kurja ingel, kes sa üksi siin ehametsas ümber eksid, ütle mulle, kui kaugel on siit Petseri klooster?“

 Neiu liikmed läksiwad lõdwaks. Ta ilus keha wärises ehmatuse pärast, mis tundmata mehe kõne temas üles äratas. Waewalt seisis ta weel jalal, sest see mõte, et see mees ehk wahest üks tema tagaajaja wõiks olla, tegi ta meelest peaaegu segaseks. Siiski sai ta pea julgust

 
74

ning kostis waikselt, et tema häälest mingisugust kahtlust ei wõiks märgata: „Weerand tunni tee,“ ja hakkas edasi minema.

 „Missugune kaunis hääl!“ hüüdis wõeras imestusega. „Ma pean weel kord küsima, oled sa inimene wõi ingel wõi mõni mäewaim? Wasta mulle, oled sa surelikkude seast wõi igawduse kojast?“

 „Surelik, waene, õnnetu n – – „ wastas ta tasa ning wiimased sõnad suriwad juba huulte pääl, mis ehk ettewaatamata korral tema saladust oleksiwad ilmutanud.

 „Miks sa kõnnid eksiteed, hella neiu,“ rääkis wõeras osawõtlikult. „Öö on juba käes ja aeg kodu minna. Kas sa ei kuule tormi lähenemist metsadest üles ärgates? Looduse jahimehe wägi sõuab paksuil pilwil ligimale. – Mis sa kardad, ilus neiu, kas sa ei kuule kellahäält kloostri tornist, kes iga eksijat enese ligi kutsub ilmade Juhatajale meelepäralist ohwrit wiima?“

 Tüdruk ehmatas jälle ära. Ta tah-

 
75

tis siit kohast põgeneda, aga wõera mehe tõsine kõne oli seda wõimatuks teinud. Ta ei olnud weel oma eluajal walet rääkinud, seepärast ei tahtnud ta seda ka täna mitte teha, ning liigutatud südamega rääkis ta ustawalt wõerale: „Reisija, sinu manitseja hääl ehmatab mind. Minu kodu on sääl, kust see kellahääl alla heliseb. Nende püha müüride wahelt olen ma põgenenud – kuhu? kes warjab mind?“ Wiimaseid sõnu rääkis ta ahastawa häälega ja nii tasa, et wõeras seda ei kuulnud.

 „Tüdruk,“ rääkis see kohkudes, „lase ennast noomida; sa ei käi waga teed; pööra ümber ja kahetse oma tegu!“

 „Rändaja, armastuse pühadus saadab mind armukese juurde. Ma olen kõigist maha jäetud, põlatud ja taga kiusatud nonn. Armastus on mind tundma õpetanud, et woorus mitte kloostri müüride wahel ei ela, waid ilusas maailmas, kus õnnetu surelik õigel mõõdul armastuse ilu

 
76

ja täiust wõib maitsta, kus tall asja ei ole oma õnsuse sees tõiste õnne üle kade olla. Seepärast olen ma põgenenud, et enesele rahu saada. Jumal antku seda mulle andeks, aga ma ei wõinud tõiseti, muidu lõpeksin ma walu kätte.

 Wõeras seisis nagu kiwisammas imestades paigal ning ei saanud sõnagi suust wälja ütelda. Tüdruk aga põgenes edasi ja edasi üle mägede ja läbi metsade ja orgude. Ilma asjata kuulas tema sarwehelinat, mille järele ta oma armastatud nooremehe warju oleks wõinud leida.

 Müristamine tuli aega mööda tumeda koledusega lähemale. Wälku lõi ikka tihedamine ja tihedamine ning walgustamine läks ikka selgemaks metsas ja mägestikus. Kloostri torni kella kurb kaja kadus kaugemale. Mürin praksus ja paukus, et kaljud katkeda ähwardasiwad ning torm hulus ja mässas puid juurtega maa seest üles kiskudes. Loodus näis täna

 
77

iseäranis wihane olewat, nagu inimene, kes meelt ära heites enese juuksed pääst kisub, lõhkus ta ka iseennast. Wõi oli ta wihane see üle, et üks noor nonn ennast armastusest eksitada lasknud ning kloostrielu eest ära põgenes?

 Pikkamisi tuli hirmsa maru ja müristamise järele wiimaks hommik kätte. Reisija, kes keegi muu ei olnud, kui Paul Ilumetsa isa Martin, oli selle loo üle praegugi weel üsna kohkunud. Esimestel silmapilkudel ei jaksanud ta weel mitte uskuda, et see kõik ilmsi oli sündinud. Kuidas wõis üks nonn ommetigi armastama õppida, mille pärast ta oma waikse elu maha tahtis jätta ning pimedal tormisel ööl ära põgeneda metsa ja mägedesse, mida ta ei tunnud ja kus niipalju hädasid tema järele waritsesiwad. Wiimaks, kui põgeneja jälle ta silmist kadunud oli, sai ta oma mõtete üle õigemat wõitu. Ruttu läks ta metsa järele, et

 
78

teda kätte saada ja surma eest hoida, mis talle tundmata mägede lõhestikuis wõis juhtuda, aga ta ei leidnud enam midagi. Ta jooksis hirmuga edasi, hüüdis põgenejat, aga ei ühtegi wastust; üksi torm hulus metsa ladwas ja pikne põrutas nii, et maapind jalgade all wärises. Eksiwast ei olnud jälgegi leida. Kaua aega hulkus ta pimedas metsas ümber ning wasta hommikut, kui ilm wähe taltsamaks sai, seisis ta üleni märg ühe kõrgustiku jalal suure laia männa all ning mõtles sündinud lugu järele. Ümber waadates leidis ta pea, et ta maanteest mitte kaugel ei ole, mis Kopelsowi mõisa wiis, sest see mets oli tall ju igast küljest otsani tuttaw.

 Koju jõudes leidis ta Pauli ratsahobuse seljast, kes praegu tahtis wälja sõita.

 „Kuhu sa lähed, poeg?“ küsis wana Ilumets pojalt.

 
79

 Noormees kohmetas wähe ära ning wastas kogeldes: „Jahi pääle, armas isa! Täna on nii ilus hommik – aga – mis sinul siis on, kus sa öösel olid?“

 „Metsas, ja öösel sadas mehe moodi wihma,“ oli isa lühikene wastus.

 „Aga miks siis metsas, armas isa?“ küsis poeg imeks pannes.

 „Seda pead sa ka teada saama,“ wastas wanake. „Ma pean esite sooja tuppa saama ning oma keha wähe sojendama, siis wõin ma kõik kõneleda.“

 „See on õige,“ ütles poeg, „senniks tahan ma metsas ära käia; ma arwan, sull saab ka puhkamist tarwis minema.“

 „Ei, esiteks pead sa kuulda saama, mis asi mind metsa sundis jääma, siis wõid minu pärast minna ja ka halastaja Samaria mehe tööd teha. – Aga mis, sina tahad ilma püssita jahile

 
80

minna? ohoh!“ naeris ta walju aga siiski lahke häälega. „Tule aga tuppa!“

 Paul ehmatas isegi oma wäetima wabanduse üle ära ning astus hobuse seljast maha ja läks wastu tahtmist isa järele tuppa.

 Martin oli enesele kuiwad riided selga pannud ja tuli nüüd Pauli juurde tagasi ning küsis temalt:

 „Kas Bruno on kodus?“

 „Jah,“ oli wastus. „Aga mis sa tema järele siis küsid?“

 „Waat, tema pead sa ligi wõtma, sest paremat jäljede nuuskijat ka maa pääl tõist enam ei ole; tema wõib üksi weel sind jälgile aidata.“

 „Aga millest sa räägid siis, isa?“ küsis Paul imekspanemisega. „Mis jahi plaan sull siis õige on?“

 Nüüd seletas isa pojale kõik nähtud ja kuuldud loo otsani ära, mida Paul hinge kinni pidades päält kuulas. Tema

 
81

näukarw muutis ennast mitukorda ning üks küsimine pakitas ta keele pääl: „Kes see siis peaks olema?“ Siiski oli tall nüüd paras aeg metsa hulkuma minna, sest selle mõttega oli ta enesele hobuse walmis lasknud rakendada.

Kaheksas päätükk.

Kodust lahkumine.

 Wiimsest jahipäewast saadik oli ta tihti metsas käinud ja ialgi mitte seda kohta waatamata jätnud, kus tema nii õnneliku leidusega kokku juhtus, ja mis temale sest ajast ärarääkimata armsaks ja pühaks oli saanud. Lõpmata igatsusega waatis ta tihti tükid ajad üksisilmi kloostri tornide poole, kus tema ingel õela talutajate keskel kannatas ehk wahest koguni ära suri. Tasasel helinal kandis puhas mägede õhk tornikella hääle alla orgu, mille tasasest wärinast liigutatatud kuulajale nagu

 
82

tema Klaara õrnad õnnesoowid magusalt kõrwa kõlasiwad. Tundide kaupa istus ta tihti oma armsa paiga pääl ja rääkis iseenesega. Ta mõtted oliwad selle õnne aja juures tööl, kus tall päästetud neiu esimest kord omad silmad lahti lõi ja teda silmapisaratega tänas. Siin elas ta tõeste seda õnsust uueste. Ta oli üks õnnelaps, kellele Ilmarine oma kuldse silmawarju laenas, mille abil tall wõimalik oli kõik äraelatud päiwi puhtas õnnetundmises uueste oma silmade ette kutsuda. Siiski ei olnud ta üksi õnnelik, waid ka koletu õnnetuse pilt paistis talle täies hirmutuses wastu. Kui wäga murdsiwad need mõtted tema elujõudu, kui ta edespidi elu pääle mõtles. Oma jumalikult armastatud neidu ei olnud tall lootust ialgi enam näha saada, ja see mõte oli nii walus, et ta seda sugugi ei suutnud ära kanda. Ta terwe rõõmus meel oli sootumaks kadunud, ta oli nii wagusaks, kõigist tagasi hoid-

 
83

likuks ja iseeneses ümisejaks meheks saanud, ehk ta küll tõiste nähes ennast kõigest wäest püüdis rõõmsa tuju sees olla. Mis pidi ta pääle hakkama? Ta wõis nõdrameeleliseks minna, kui ta enese hingele kuskilt kosutust ei oleks leidnud. Ja see oli ainus abinõuu oma armsas pühas paigas käia, kus tema kõik mööda läinud õnnepäewad enese silmade eest läbi käia laskis, mis teda õnneliste tundmustega elustas.

 Ka täna oli tall see eesmärk, kui isa ta tuppa tagasi kutsus. Isa jutustamine oli wäga teda imestama pannud. Ta tahtis praegu toast wälja minna isa käsku täitma, kui uks suure rutuga lahti tehti, sõnumikandja ehmatanud näuga sisse astus ning kaunis laialt kokku pandud paberi põuest wälja tõmbas, lahti lõi ja walju häälega lugema hakkas.

 „Eile õhtu umbes kella 9 ajal on üks noor nonn Klaara R ... arusaamata wii-

 
84

sil kloostrist ära kadunud ja keegi ei tea, kuhu ta jäänud. Ülewaataja J. G. tõendab teda kahe nädala aja eest ühe noore küti seltsis näinud olewat, millest arwata wõib, et see põgenemine ettewõetud nõuga oli sündinud. Seega saawad siis kõik ümberkaudsed inimesed teda otsima kutsutud ja ühtlasi ka teatatud, et keegi ligidal ega kaugel teda enese juures warjul ei tohi pidada, waid wiibimata kloostrisse tagasi saatma, mille eest Jumal teda õnnistagu, kuna selle teatuse wasta eksijatel wali Jumala nuhtlus ja kange kohtulik karistus kannul käib. Ka eksitaja langeb kohtu kätte.

 Kloostri valitsus.“

 Pauli nägu muutis surnukarwaliseks. Ta ei mõistnud midagi enam mõtelda, nii oli ta selle häkilise teatuse üle ehmatanud. Siis oli see põgeneja ikka tema armuke olnud, kes teda leida lootis, aga ei tea, kuhu nüüd sattus, kui kõik inimesed ümberkaudu otsima saadeti, kes tema hirmuga enesest tagasi tõukaksiwad,

 
85

sest kirjas seisis ju, et Jumala nuhtlus niisugust ootab. Sest sell ajal oli rumalama rahwa juures kloostri käsk Jumala omaga pea ühe auu sees. – Ja kui ta nüüd tagasi saadetakse, siis on ta õnnetu kadunud – ja mis saab siis Paulist? – Kuna Paul oma pääd tuhandet moodi mõtetega piinas, naeris ta isa Martin laia suuga kloostri walitsuse üle, kes ennast nii kõrgeks seadis, nagu seisaks maailm kõige täiega ühe Petseri kloostri käpa all. „Kui mõni tõine klooster ka natuke wõimust enese kätte imustaks, kust saaks ta seda weel? Wägi ja wõimus on ju Petseris! Neiud ja noored mehed on sinu tahtmise orjad, ümberkaudsed inimesed ligidalt ja kaugelt sinu ära põgenenud kaswandiku üles otsijad ja wälja andjad ja Jumal isegi ei saa rahu, waid peab kloostri walitsuse käsu pääle seda meest nuhtlema minema, kes ehk waese külmetanud tüdruku halastaja Samaria mehe kombel

 
86

enese hulu alla wõtab ning temale wähe toitu annab!“ –

 Käskjalg läks Martini jutu üle koguni ehmatanud ja täis püha wiha minema. Tema oli ju ise ka üks neist, kes kloostrit taewariigiks pidas.

 Ka Paul oli juba wälja läinud ning enne kui isa teda sai tagasi hüüda, kihutas ta juba tuhatnelja metsa poole. Pea oli ta tee päält metsa pöörnud ning otsis kõige õigemat teed Petseri poole.

 Aega mööda korjas suure salga kaupa inimesi metsa ja mägedesse. Kõiki ajas püha sund, aga igal üht ommeti palju tõistwiisi kui Pauli, kes meele äraheitmisega kõik tuntud ja tundmata kohad, mäed ja orud, kaljud ja kuristikud läbi luusis, aga kuskilt kõige wähemat kõppu ega kõbinat ei kuulnud. Õhtul tuli Paul hilja pääle kodu ja oli wäga mures selle üle, et tema armastatud neiu kadunuks jäi. Ta oli kõigi otsijate käest järele kü-

 
87

sinud, aga keegi pole teda näinud. Wist oli ta pimedal ööl ülewalt mägede otsast maha kukkunud ning mõne sügawa kalju lõhestiku sees otsa leidnud, kus üksi kotkad ja wäiksed rööwikud walitsewad.

 Mitu päewa oliwad sest saadik möödas, kui Klaarat otsima hakati, aga ikka ei teadnud keegi noorest ära kadunud nonnist sõnakestki kõneleda. Kõik otsijad oliwad oma tegewust ammugi lõpetanud, ainult Paul käis igapäew hommikust õhtuni metsas ja kurtis kadunud armukese järele. Isa oli tema olekut märganud ning küsis selle põhjuse järele. Paul jutustas temale kõik enese südameloo otsani ära ja kõneles ka, et ta terwis wäga kardetawas korras olla. Martin kahetses wäga, et lugu nii waene on, aga ei laitnud ühegi sõnaga poja walimist. Muidu oleks kõik hää olnud, kui see neiuke mitte ära poleks kadunud. Ta oleks hää meelega näha tahtnud, missuguse näu kloostri walitsus

 
88

oleks teinud, kui ta nendest tagaotsitawa oma majasse warju alla oleks wõtnud.

 Pauli terwis jäi päew päewalt waesemaks, mis tema hää isa murega täitis. Tohtri rohtude pruukimine oli asjata. Ta meelewalu mõjus nähtawa wõimuga terwisesse. Tema näuwärw oli kahwatu, kuna enne neis auku wajunud silmades ja kuiwetanud põsketel ilus nooruse elu ja ilu walitses. Tohtrid oliwad tema terwise pärast mures ja andsiwad isale nõuu poega terwise wett pruukima saata, sest muidu wõiks see näriw meelehaigus tema keha terwise täieste ära rikkuda ning hauda saata.

 Paul ise ei hoolinud sellest sugugi. Ta meel oli armukese kadumise pärast ülikurb, sest mis maksis tema elu ilma selle inglita? Endisest rõõmsast üliõppijast ei wõinud keegi enam Pauli ära tunda, nii wäga oli ta ennast ihu ja waimu poolest muutnud. Ta ei rääkinud palju ialgi

 
89

teenritega, ei naernud sugugi ja ei ta armastanud ka kellegiga seltsis olla kui ainult oma isaga. Üksi ta rändas alati metsas, tihti hommikust õhtuni ilma söömata ja joomata nälja ja janu kannatades, mis teda ruttu wiletsamaks tegi. Ta awaldas enesest nõdrameele märkisid: Isa nõuannet terwise weele minna, ei wõtnud ta kuulda. Isa ei annud talle reisi nõuu mitte ilma mureta, sest kes wõis ette teada, kuidas haigus seisab, aga et arstid kangeste pääle käisiwad, et Paul peab siit kohast, sest kurwast üksindusest kaugemale, lahkema ja rõõmsama elu sekka saama, kui ta weel elama tahab jääda. Et poeg terwisewee hallikatest midagi teada ei tahtnud, siis ei jäänud wanakesel ka enam muud nõuu üle, kui pidi arstide hääkskiitmise järele tegema ja ta Antoniga, kes asja pärast Itaaliasse läks, minna laskma. Ka selle ettepaneku kohta ei näinud pojal esiteks sugugi tahtmist olewat. Weel

 
90

mõned päewad läksivad wanawiisi mööda, siis aga hakkas ta häkiste tõisiti mõtlema: Ta laskis suure kiirega omad asjad kokku pakkida, reisimoona walmis panna ning tahtis siis tõisel päewal wara hommiku kodust ära minna.

 Kõik läks tema tahtmist mööda. Kaua aega ootas hobune ukse taga oma kahwatanud peremeest, sest niisugusel silmapilgul oli isal pojale mõndagi tõsist sõna ja isalikku õpetust ütelda. Wiimaks wuras wanker tolmust maanteed mööda Riia linna poole, kust laew teda ja Antoni lagedal weewäljal edasi Inglismaale kannaks. Ilma sõnalausumata istus Paul wankri pääl päält näha sügawas mõttes. Wiibisiwad ta mõtted oma armukese juures, nuttis ta süda tema kahetsemisewäärt otsa wõi walutas isamaalt lahkumine tema südames ehk ei uskunud ta neid wahutawaid laeneid, et need teda ehk ialgi enam koju ei kanna, wõi mis pani teda nii tummalt

 
91

seisma? – Ei, täna ei olnud ükski neist süüdlane, täna tall ei olnud sugugi mõtteid. Ilma mõtteta, nagu oleks ta waimutegewus täieste lõpnud, läks tema oma saatuse wasta wälja. Kõik oli talle nüüd üks kõik.

 Riiga jõudes ei olnud Antoni kuskilt leida. Pauli truu teener päris kõik hoolega järele ning sai pea kuulda, et Anton eile juba sadamas olnud ning laewa „Kindrali“ pääl Londoni sõitnud. Täna pärast lõunat sõitwat „Eliisabet“ sadamast wälja, peatawat Kopenhaagenis ning jõudwat siis mõni päew pärast „Kindralli“ ka Londonisse. Muud laewa ei olewat sell nädalal Londoni minemas. Ei olnud ka siis muud nõuu, kui et Paul sõitis „Eliisapetiga.“

 Pisarsilmil jättis wana truu Jaanu oma noore herra Jumalaga ning wahtis nii kaua kaldal, kunni laew aegamööda

 
92

laia jõe kallaste taha tema silmist ära kadus. Temal oli, nagu kauks midagi suuremat ka weel sellega ühes ajamerde.

Üheksas päätükk.

Õnnetuse sõnum.

 Nädalad oliwad sest ajast kaduwuse rüppe peitu põgenenud. Wana Martin Ilumets kõndis suurte sammudega mööda tuba edasi tagasi ja wahtis wahete wahel natuke kannatamata näuga aknast õuue.

 Täna oli postipäew ja Martin ootas postimeest, „sest selle aja sees peaks ta ommetegi kirjutanud olema,“ pomises ta iseeneses.

 Häkiste läks toauks lahti ning postimees astus teretades tuppa. „Siin on Teie ajalehed, herra metsaülem,“ ütles ta ja tegi minekut.

 „Kas kirja ühtegi?“ küsis Martin kärsitult.

 
93

 „Ei, Teile täna mitte ühtegi,“ wastas ta ning läks oma teed.

 „Hirmus lugu! Mis peaks see wiiwitamine siis tähendama, kuidas tema terwisega lugu on? Antoniga on ta ommetegi ühte saanud! Rumal lugu, tema Pauli järele ei teadnud oodata, sest tall ei olnud esmalt sugugi lusti ühes minna.“

 Laua äärde istudes hakkas ta lehti lugema. Aga kuidas kahwatas ta korraga näust ära, kui ta silmad ühe koha pääle nagu kinni naelutud seisma jäiwad. Siin oli lugeda: „Üleeile ajas hirmus torm laewa „Organe“, kes asjatallituste pärast reisijatega Itaaliasse tahtis sõita, Gibraltari merekitsusest kaugele õhtu poole Aafrika randa liiwa sisse kinni. Ühtlasi oli ta ka kinnijäädes nii palju wiga saanud, et mõne tunni järele põhja waus. Kõigist reisijatest on kaks noort üliõpilast, kes esimest korda Itaaliasse tahtsiwad reisida, üks oma onu soowi pääle lõuna

 
94

maid waatama, tõine wist, nagu näitas, oma terwist parandama, ära kadunud. Kõige õnnetuse aja aitasiwad nad tõisi suure hoolega paatidesse ja jäiwad seega ise kõige wiimaseks. Aga enne kui üks paat tagasi jõudis, waus laew ühes nende auuwäärt meestega põhja. Päästetud oliwad Kanari saarestiku lähedal ühe tühja kaljusaarele jõudnud, kus esiteks paremat ilma ja õnnekaupa mööda minewat laewa ära pidi oodatama. Õnnetuse paik on Aafrika rannast umbes penikoorm ja nimetatud saarekesest pool nii kaugel.“

 Kes pidi siin juures kahklema, et need mõlemad noored mehed mitte Paul ja Anton ei olnud. Wana Martin oli kui meelest ära, sest et see teadus liig häkiste ja ilma ootamata tuli. Mõtelgu igaüks ise, kui tall oma kõige armsamast rõõmustawaid sõnumid oodata on, siis aga selle asemel häkiste ammetlikult ajalehes teatatakse, et ta kaugel wõeras meres ilma

 
95

kellegi nägemata hukka läinud. – Mis maksis tema elu nüüd weel! Surm oli tema armsa Liisakese temalt tütre surma järele ära riisunud ning kolme enne ära surnud lapse juurde wiinud. Õnnelikul korral oleks tema perekond 7 hinge suur olnud. Nüüd oli ta aga Pauliga üksi üle jäänud; tõiste olemist mälestasiwad weel ainult wiis ilusaste üles ehitatud hauaküngast waikses matuseaias. Tänase sõnume järele aga oli ta ainu üksi weel elawate seas, ehk ta nüüd ka omaste järele halja muru alla igatses, kus igawene rahu kõigil wiletsuse pisarad jäädawa unetusega silmist ära pühib.

 Mitmel tuttawal tuliwad pühapäewal kirikus silmad wett täis, kui õpetaja Paul Ilumetsa eest liigutawa sõnadega surnutänu tegi. „Wilud merelaened on ta palawat igatsust jäädawalt selle waewalise ilma elu tarwis jahutanud,“ ütles õpetaja ja pidas sellest auuwäärt noorest mehest sü-

 
96

damliku ja liigutawa kõne. Wana Martin ise ei olnud kirikus. Ehk küll see lugu igale mehele südamesse läks ja paljugi liigutuse pisaraid nutsiwad, siiski tundis üks süda weel palju suuremat walu, aga ta ei nutnud mitte. Keegi ei pannud seda naesterahwast talutüdruku riides, nägu sügawaste rätiku sisse mähitud, tähele, kes ära nõrkedes oma istmele tagasi waus, kust ta praegu üles oli tõusnud, kui õpetaja surma sõnumeid hakkas kuulutama. Keegi ei wõinud ta surnukarwalist nägu näha, mis ta rätiku sisse pea üleni ära peitis. Ilma tähele panemata tuikus ta nagu närtsiw õieke kirikuliste wahelt läbi, kus keegi teda kinni ei pidanud, ikka üht kõrwalist metsateed mööda edasi sügawama metsa poole. Tema ainus seltsimees ja saatja oli sõbralik päike selges taewas ja rõõmus lindude laul haljendawas metsas. Sügawa õhkamisega kadus ta mägede taha ühte wäiksesse saunahurtsikusse.

 
97

 Kes oli see talutüdruk? – Saame näha, kas ta edespidi weel meie jutusse puutub.

Kümnes päätükk.

Klaara päewaraamat.

 Kaks aastat oliwad sellest juhtumisest saadik wagusi mööda jõudnud, ja wana Martin tuikus weel nagu surmawari elawate keskel. Ta oli Pauli mälestuseks surnuaida oma naese ja laste kõrwa kena hauakünka suure raudristiga lasknud ehitada, mida ta iga päew waatamas käis. Siin oli tema armsam rahupaik, siin wiibisiwad tema nõrga keha wäsinud mõtted oma kallimatega õnneriigis, siin olles tundis ta ennast oma armsamatega igaweses ühenduses. See oli tema püha rändamise paik, kuhu ta hing igatses ja kus ta ainult oma wiletsa elu magust rahu lootis leida.

 Nõnda seda kallist kohta waatamas

 
98

käies pani ta tähele, et Pauli kalmu pääl iga päew wärsked lillewanikud ja mitmekarwalised imekenad õied, mida tema ainult ülewel mägedel oli tundma õppinud, leida oliwad. „Kust on need siia saanud?“ küsis ta iseeneses. „Riputab waimude käsi neid roosisid surelikkude põrmule, wõi harib mõni armastaw hing waimu näul minu poja hauda?“

 Nõnda leidis ta pea iga päew uusi lillesid hauarünkalt, mis teda wäga imestama pani. Ta wõttis nõuuks walwama jääda, et sell kombel kätte saada, kes see tundmata rooside külwaja ja kalmuehitaja on. Ta seadis ennast õhtu hilja paksu põõsaste wahele, kust haua koht õige hästi silma paistis, mida täna ööse ka kuu walgustas. Juba oli ehawalgus kuupaistel üsna ära kahwatanud, kui üks naesterahwa kogu tasa ja ettewaatlikult kalmukünka poole lähenes. Risti juurde jõudes lükkas ta juuksed ja rätiku silmade eest

 
99

kõrwale ning laskis Pauli risti kõrwal pehme ehitatud kalmukünka juurde põlwili maha. Selge kuupaistus langes tema peenikese kahwatanud näu pääle, mis suure ilu juures rääkimata südamewalu tunnistas. Wana Martin isegi sai liigutatud niisuguse taewaliku pildi juures, mis nii ilmsüütast ja puhtast armastusest aetud enese elugi ühe nooremehe mälestuse eest oleks ohwerdanud. Tema ainukene seltsimees oli üks wäike kirju koer, kes aga warsti rahutult nuutsuma ja urisema hakkas. Praegu tahtis tüdruk oma pärga hauale maha panna, kui põõsad kahisesiwad ja wana Martin wälja astus. Koer hakkas heledaste haukuma, lilletooja ehmatas ära, laskis lilled maha pudeneda ning kadus nagu ehmatatud ööpik metsa sisse. Martin hüüdis teda, et ta paigale jääks, aga ei wastust ega inimest ise ei ilmunud kuskilt poolt.

 Wanake oli weel kahevahel, kas see

 
100

kena nähtawus tõeste ilmsi oli, kui ta silmad haudade wahele jõudes häkiste ühe hiilgawa asja pääle seisma jäiwad, mida ta rutuga üles wõttis ja kuuwalgel hoolega ümberringi silmitses. Suure imekspanemisega leidis ta, et see üks kullaga poogitud taskuraamat oli, mis wist neiukesel kogemata käest maha libises, kuna ta ise ehmatades ära põgenes.

 Kõige tee koju poole minnes arwas ta iseeneses, kes see imeline ööwaim küll peaks olema, aga ikka ei leidnud ta enesele õiget wastust. Kodus oli aga tema esimene asi raamatut paremine järele uurida, kust seest ta ka tõeste tähtsaid uudisi leidis. Siin oliwad tähtsamad päewajuhtumised kõik hoolega ilusas kirjas üles märgitud. Ta luges säält:

 „Tormine hirmus öö on möödas. Oh, kui ränagaste olen ma ennast petnud! Kas peaks Jumal kõiki eksijaid küll nii raskeste nuhtlema, nagu ta mind on nuhelnud! Öö

 
101

otsa olen ma tormi ja wihma käes ümber hulkunud, ma lootsin oma armastatud kütti leida, aga müristamise tume hääl on mind petnud! Oleksin ma selle hää reisija manitsust kuulda wõtnud ja oma waiksesse kloostrisse tagasi pöörnud, siis oleks mull ommetegi mu rahuline südametunnistus alles. Hirmus surma külm paneb mu liikmed lõdisema, mu elu ripub lõnga külles, wärisewa käega kirjutan weel need sõnad oma taskuraamatusse, mis ehk ka minu wiimsed wõiwad olla. Armastus on mind siia saatnud. Siin lootsin ma teda leida, keda mu süda igatseb, aga kõik on mind maha jätnud. Ma kuulen hüüdmist ja koledaid inimeste hääli, kes wist mind kloostrisse tagasi wiima tulewad. Surm, tule ja litsu mu silmad igawese unega kinni, et ma neid hirmutawaid nägusid enese ümber enam ei näeks!“

9. Juunil.

 „Tõist päewa elan ma juba selle waese naese wiletsas onnis, kes oma wiimase leiwasuutäie minuga jagab ning mind maailma

 
102

ja minu tagaajajate eest warjul hoiab, kes mind kloostri käsu pääle igal pool taga otsiwad. Oh seda püha sundi rahwa seas! Wõi nii janus on inimesed kloostri õnnistuse järele, et nad ka iga õnnetuma inimese lapse selle eest ära ohwerdaks. Oh seda püha nõtrust! – Jälle pean ma ära nägema, et saatus minuga wäga isalikult ümber käib; sest kes saatis selle hää emakese minu juurde, kes mind enese wiletsasse kotta kandis, mind arstis ja kõige hoolega minu poolkülmetanud liikmete sisse wana elu tagasi kutsus? Ma armastan teda kui oma ema – kui „oma ema“, räägin ma, ja enesel mull ema ei ole, ei ole ialgi olnud! Wait, põksuw südameke, ära peksa nii walusaste mu rinnas! Õnnetuste laps ei wõi ju nõuda, et ta käsi nii käiks, kui neil, kellele saatuse isalik käsi kamaluga õnne kätte külwab. Kes on see kütt, see taewalik noormees, kelle armastus mind niisugusele hirmsale ettewõttele, põgenemisele, on sundinud? Weel ei tea ma ta nimegi.

 
103

30. Juunil 18...

 Paul, – Paul Ilumets on tema nimi! Taewalik muusika kõlab ses nimes. Paul Ilumets, metsaülema ainus poeg ja looduseuurija! Oh kui ülikauniste ja kõrgelt kõlab see kõik nagu kõige kenam mängutükk osawamatest kunstnikkudest ette kantud! Mu waene süda hakkab jälle rõõmsamalt lootma, et õnnelik tund mulle teda näha toob. Wäga õige, et minu kaitsja mulle talutüdruku riided on muretsenud; nendega wõin ma oma Pauli ilma kartmata otsimas käia.

4. Juulil.

 Ikka weel Paulist ühtegi jälge, ehk küll minu hää kaitsja ka igal pool tema järel uurib ja mulle tänuwäärt kombel hääd teeb. Tihti jätab ta oma wäikese majatallituse minu pärast tegemata, käib päewad otsa all, kus ta inimestega kokku puutub, aga keegi ei teadwat Paulist midagi kõnelda. – Kahekesi istume siis waikselt poolpimedas toas, silmad küsiwalt särawa tähte poole pöördud, kui need tumeda akna

 
104

klaaside läbi meie pääle alla waatawad ja imewägewalt meie mõtted põrmust eneste poole otsata ilmaruumi ära mõõtmata kõrgusesse, ülesse nende ilmade poole tõmbawad, mis meist nii kaugel ja siiski nii külgetõmblikud, nii igatsustäratawad on.

6. Juulil.

 Tema on ära reisinud, juba täna kahe nädala eest! Oh mina õnnetuse laps. Selle teadusega langewad kõik minu kuldsed lootused ehades häwitawa aja kätte. Mu süda on otsata raske; ka mina tahan reisima minna, aga oma kaduwa keha siia armsasse paika maha jätta. Kui suurt nõtrust tuletab inimesele seegi meelde, et tema suremata hing nii imelise südamega kaduwa keha külge on kinni seutud. Oleksid mull koidutiiwad, et sind wõiksin ilma otsani saata ja elades ning surres sinuga ühendatud olla!

Pühapäewa hommikul.

 Waikselt, ustawalt kõlab kiriku kella hääl täna mägedesse, mis minu südames kartlikku

 
105

igatsust äratab. Mis see tähendab, et tänases kellahelinas midagi nii raskemeelist, nii ütlemata kurba ja kaebawat kõlab, et ma mitte kodu ei wõi jääda. Tema hääl manitseb mind wägewaste palwele, et ma nii kaua oma püha kohusid ära olen unustanud. Maailm ei kuule pühas kellahelinas ialgi muul ajal tema liigutawat kõnet, kui siis, kui häda suur on. Oh kui magus trööstija on siis tornikella kõne!

Õhtul.

 Mu südame tuksumine jääb suure wõitlemise ja kärme werejooksmise järele rahulisemaks, tasasemaks kui enamiste. Ma loodan, et mu ahastuses lõpnud waim pea oma mullasest hoonest lahkub ja rahu hoonetesse tõttab. – Kuule, kuidas torm hulub ja maru müriseb, nii et kõrged puude ladwad oma elatanud päid pea maani painutawad! Seina palgid praksuwad, maja wäriseb, müristamine weereb raskelt häwitawa wälgu jälgil, mis hooned ja ehitused suitsewaks tuhaks teeb, kui tema

 
106

sütitaw leek sisse pääseb – ja öö on pime kui haud. – Nii mässas ka hiljuti minu sees: Mu meel müllas kui praegu torm wäljas, minu liikmed wärisesiwad niisama nagu maja praegu, mu armastus loitis kord nagu nüüd wälk, mis öökoledust walgustab, ja mu rind on pime nagu hauapõhi. – Wältagu kaua weel, mühisew maru, sinu wihane, metslik müürgamine, lõhkugu sa majad maha, murdgu sa kaljud puruks ja näitku sinu wägew käsi ka tähtedele uued teed: Minust on su hirmutaw wõimus möödas; minu hing igatseb rahu, minu südames elab rahu. Oma peigmeest ootab armastaja pruut, kelle waim igawese armastuse kiusawas tules puhtaks on tehtud ja oma surnud armukesele kihlatud. Igatsewail silmil ootan ma oma Päästjat. Tule, taewane peigmees, ja päästa mu hing maapäälsest wiletsuse wangist. Kuula, magusalt kõlab kaugelt tornikella waigistaw kaja, mis mind wägewalt igaweste kõrgustesse meelitab, kus minu Paul õnnega mulle wasta tõttab. Lenda

 
107

siis, mu ihaldaw hingeke pehmeil igatsuse tiiwul sinna, kus igawene rahu sinu ahastusrikast elu taewalise tundega igaweste tasub!“

 Suure tähelpanemisega oli ta need tükid raamatukesest läbi lugenud, mis ta wäga imeks pani. Raamatust leidis ta ka nime „Klaara“, mis kõik tõelikud tundemärgid oliwad, et seesama see surnuks peetud nonn oligi, kelle kadumise pärast tema ka oma poja pidi kautama. Oleks nüüd ta poeg weel elus, siis wõiks see rõõm, oma surnuks peetud armukest jälle näha saada, ta warsti terweks teha. Aga nüüd polnud see enam wõimalik! Pojast oli ta igaweseks ilma, ehk ta küll mõni kord kahtlaste mõtete pääle tuli, aga et neist keegi sõnakestki ei teadnud kõneleda, jäi ta ka seda uskuma.

 Aga kus elas siis Klaara nüüd? Kus oli see naese hurtsik, milles ta oma peigmehe järel leinas? Miks ei olnud

 
108

pärast Pauli surma midagi enam tema taskuraamatusse kirjutatud?

 Wanakesel läks isegi meel nukraks selle waese neiu pärast. Ta oleks teda häämeelega enese majasse elama wõtnud ja teda nagu enese last oma juures pidanud, aga kust pidi ta teda kätte saama? Ta rändas päewad otsa mööda metsi ja mägesid, käis kõik mägedel elanikkude majad ja hurtsikud läbi ja otsis Klaarat, aga kõik oli asjata: keegi ei teadnud temast midagi kõnelda. See saladus oli temale arusaamata. Ta walwas öösiti haudade juures, aga ka siin ei leidnud ta enam ialgi kedagi: kõik oli wait ja tasa nagu hauas. Ükski wärske lillekimbuke ega roosipärjeke ei tulnud sest ööst saadik ialgi enam nähtawale, nagu oleks häätegew waim nii ära ehmatanud, et ta ilmaski enam tagasi tulla ei julgenud.

 Südamest kahetses Martin niisugust lugu, sest see kahwatu, walust närtsinud ilus nägu seisis ikka weel ta silma ees.

 
109

 Lootuse pääle, et ta ükskord ommetigi tagasi saaks tulema, kirjutas ta wäikse sedelikese ja pani seda nööpnõelaga risti külge kinni, nii et ta maha lastes hästi silma paistaks. Sedeli pääl seisiwad need sõnad:

 „Kallis leinaja! Ära karda seda, kes sulle südamest hääd soowib. Lase ennast leida, sa õnnetu, ma tahan sinu eest isa kombel hoolt kanda. Raamat on leitud ja julge koha pääl paigal.

 Üks sinu õnnetusest osawõtja.“

 Tihti käis wanake haual, aga mingisugust märki ei saanud ta kadunust: lilled jäiwad toomata, kiri jäi paigale, neiu jäi kadunuks. –

 Jätame Martini Klaarat otsima ning pöörame ise senikauaks lõuna taewa alla, kus meile ehk mõnda tarwilikku silmaringisse puutub.

 
110

Ühetõistkümnes päätükk.

Orjapõlwes.

 Põhjaõhtu poolses Aafrika rannas on Atlas-mägestikus kaks tugewat, wanast ajast saadik kuulsat, Muhamedi usu riiki: Fes ja Marokko. Neis riikides walitsesiwad weel käesolewal aastasajal werejänulised würstid, kelle walitsuse all rahwas hirmukepi all ägas. Siin oli ülematel, mida Muhamedi usu järele sheikideks hüütakse, suur wõimus oma rahwa üle käes, iseäranis määramata wõim orjade kohta, kes põlatud Neegrid, kurjategijad Araablased ning taga kiusatud kristlased oliwad. Ühe niisuguse sheigi orjade sekka wiib meie jutt meid.

 Õhtu aeg oli käes. Soe Afrika öö lautas oma pehme teki üle sheigi telkide ja orja onnide. Täna oliwad sheigi tütre kihlused, mis läbi ka orjad waremalt õhtule saiwad kui muidu. Telkides joodi, mängiti ja käratseti nõnda, et kaugele ära kuulda

 
111

võis. Pruuni näuga orjade keskel kõndis ka üks kena sirge kehaga noormees, keda esimese waatamise järele mõneks Europlaseks pidi tunnistatama. Tema kollakad juuksed rippusiwad ilusais woltides mööda õla ala poole ning laia hõlekübara alt waatasiwad kaks selget, tarka silma enese ette maha. Tema peenikesed tööle nõrgad käed tunnistasiwad, et ta mitte sündinud ori ei olnud, waid mõni juhtumise kombel Mauride kätte langenud kristlane, keda need kohe enesele orjaks paniwad.

 Kõik orjad rõõmustasiwad ennast täna otsata, kui neile söögi alla üle hulga pang wiina wälja jagati, aga meie arwatud kristlane ei läinud mitte seda otsima. Ta ruttas oma hurtsikusse, langes siin silmapisaratega oma kõwa aseme pääle ja nuttis kui wäeti lapsuke.

 Missugune arwamata häda oli need tihedad ahastuse woldid tema kahwatanud palgele ja otsa ette muljunud? Mis ta kurtis,

 
112

kui tema õnnetuse kaasalised endid jaburaks tegewa märjukese juures päewatöö wäsimusest karastasiwad?

 Pöörame omad silmad tagasi hukka läinud laewa „Organe“ juurde.

 Londoni jõudes oliwad sõbrad Anton ja Paul õnnekaupa kokku saanud, mis mõlemaid üliwäga rõõmustas. Lahke hommiku tuul kandis laewa tasastel laenetel määratu Atlandi okeani turjale, kust läbi Gibraltari merekitsuse Wahemerde taheti purjetada. Kaunis julged looduse märgid kuulutasiwad tormi tulemist, mille üle laewamehed suurt kartust ei awaldanud, sest wägewad Portugaalia mäed Wintsenti kapi lähedal lubasiwad kaunist warju põhjahommiku tuule eest. Kuid torm jõudis enne kätte, kui teda oodeti. Ehk küll kõik laewamehed hoolega tööl oliwad, siiski kihutas ta laewa kaugele lõunasse Kanaria saarestiku kohta Aafrika randa, kus ta tormist ühe weealuse kalju otsa sai heidetud

 
113

ning, nagu ammetlisest ajalehe kuulutusest teame, põhja waus. Need kaks noort reisijat oliwad meie Paul ja Anton, kellest teada-andmises jutt oli. Nii oli see kuulutus laewaõnnetusest kõigiti õige, kuid ainult see, et mõlemad noored mehed laewaga ühes otsa saiwad, ei olnud tõsi. Kas päästetud laewamehed ja reisijad pärast saarele jõudmist ka weel nimetud wahwa meeste päästmise pääle mõtlesiwad, wõi wahutawa mere ees kana nahka kaswatasiwad, ei ole selgeste teada. Ainult see on selge, et nende pärast meie reisijad wihaste laenete ohwriks oleksiwad langenud.

 Kudas oli aga nendega tõepoolest lugu? Häda ära nähes heitsiwad mõlemad sõbrad endid lühikese palwe järele iseenese ja omaste eest kaugel kodus laenetesse, ning et Anton tubli ujuja oli, läks tall pea korda üht laua tükikest kinni püüda, mille abil ta ennast ja oma kallist sõpra lootis päästa wõiwat. Paul oli aga wilets ujuja, kes