Päris ja prii.

 II

 Eestlaste priiuse ajalugu

algusest meie ajani

(1819-1866).

 Esimene pool.

 Kirjutanud

 A. Saal.

 Rakweres, 1893.

 P. Erna raamatukaupluse kuluga.

 
Дозволено цензурую. – Юръевъ, 25. Iюня1893 года

 Печатня Г. Kyзa въ Везенбергъ 1893. г.

 Mõned tähtsamad kirjad,

 mida raamatu kirjutamise juures on tarwitatud:

 Bock, W. v. Livländische Beiträge.

 Bienemann, Gesetz und Ordnung.

 Boetticher, v. Estländich-Baltische Agrarentwickelung.

 Brüggen, von der, die agraren Verhältnisse in den russ. Ostseeprovinzen.

 Denkwürdigkeiten zur Regierungs- und Lebensgeschichte Nicolai I.

 Dixon, William Hepwort, Frei-Rußland.

 Eestima Tallorahwa Seadus 1805 ja 1816.

 Engelmann, Die Enstehung und Aufhebung der Leibeigenschaft in Rußland.

 Güldenstubbe, W. v. Liiwimaa talurahwa eraseaduse käsiraamat.

 Zur Revision der Landgemeinde-Ordnung.

 Harless, Geschichtsbilder aus der lutherischen Kirche Livlands.

 Hehn, Die Intensität der livl. Landwirthschaft

 Hunsalon, Paul, Reise in Ostseeländern.

 Jung-Schilling, Fr. v. Ein Beitrag zur livl. Agrarstatistik.

 Materialien zur Kenntniß der livl. Agrarstatistik.

 Mater. zur Kenntniß der livl. Bauerversällung.

 Statistisches Material zur Beleuchtung der livl. Bauerverhältnisse.

 Kawelin, die batische Agrarreform.

 Keusler, Dr. Joh. v. Landesabgaben in den balt. Ostsee-provinzen.

 Zur Gesch. u. Kritik des bäuerliehen Gemeindebesitses in Rußland.

 
4

 Korff, Baron v. Die Thronbesteigung des Kais. Nicolaus I.

 Kuehn, L. Agrargesetzgebung für d. balt. Krondomänen.

 Lihlandima Tallorahwa seädmissed 1804,1819.

 Lihwlandi Talurahwa Seadus 1849 ja 1860.

 Livländische Rückblick.

 Материалы для истории упраздения кръпостнаго права въ России (Русскии архив

 1868).

 Межовь, Крестьянскии вопрос.

 Mueller, Otto, Die livl. Agrargesetzgebung.

 Provinzialrecht der Ostseegouvernements.

 Recke, Baron v. Die baltische Agrarreform u. Prof. Kawelin.

 Samson, Erich v. Zur Statistik des Bauerlandverkaufs.

 Семеновъ, П. П. Дъятельность Я. И. Ростовцова.

 Освобождение крестьянь вь царстбобание императора Александра II.

 Stenbock, Graf, Vererbpachtungen des Pachtlandes auf fidelcommissarischen Besitz.

 Stryk, Bemerkungen zu den „Materialien“.

 Suworow, Fürst Alex. Generalgouverneur.

 Tobien, A. Beiträge zur Gesch. der Agrargesetzgebung.

 Uexküll, Bernh. Estl.-baltische Agrarentwickelung.

 Ukase, Senats-, aastakäigud 1856-66.

 Walla kogukonna seadus, trükitud 1892.

Peale nende mitmesugused ajalehed, kubermanguwalitsuse poolt wälja antud patentid, dokumendid, käsikirjad j. n. e.

 
1. Sissejuhatuseks.

 Talurahwas oma põllutööga on iga maa ja rahwa hea käekäigu alus ja põhi. Tema najal saawad kõik teised seisused edasi ja nendega ühes ka talupoeg ise. Sellepärast on iga riigi walitsuse hool talurahwa kui oma riigi alamate kõige suurema ja tarwilikuma seisuse eest muret kanda.

 Wanal ajal ei olnud tema eest tarwilist hoolekandmist. Rikkamad seisused, kõige pealt mõisaomanikud rõhusiwad talurahwast üle liia maksude ja töödega nii et ta pärisorjuse sisse langes, nõrgaks ja waeseks jäi. See pole mitte meie juures üksi nõnda olnud, see oli igal maal nõnda. Juba Rootsi walitsus hakkas Baltimaa talurahwa elukorda parandama, ja see talurahwas ei olnud keegi muu kui Eestlased ja Lätlased. Enne aga, kui Rootsi walitsus siin oma head mõtet teoks sai teha, langes maa ja rahwas Wene walitsuse alla, ning nüüd on armulised Wene keisrid Rootsi walitsuse poolelijäänud plaanid meie rahwa elukorra paranduseks täide saatnud.

 Nagu teame, lasti Liiwi talurahwas, Eestlased ja Lätlased, 1819 pärisorjusest priiks. Nad saiwad ühe korraga inimeste õiguste sisse tõstetud; kümnesugused õigused andis seadus neile kätte, et pärisorjuse jälgi hoopis ära kustutada. Kui ilus siin ka seaduse mõte oli – parandamist ei suutnud priikslaskmine Eestlaste ja Lätlaste elus esiotsa siiski weel tuua.

 
6

 See ütlus näitab esimesel silmapilgul niisama arusaamata kui ka wildakas olema; sest mis tähendab siis priius, kui ta inimest pärisorja elust kõrgemale ei tõsta!

 Et meie sarnaste küsimuste üle alamal pool pikemalt tahame rääkida, siis saagu siin sellest, kui lühidelt tähendame: Priikslaskmisega kaotasiwad talupojad maatükid, millede peal nad siiamaale oliwad elanud. Need langesiwad mõisade omanduseks ja mõisnikud wõisiwad nüüd talupoegadele niisuguseid orjuse tingimisi teha nagu ise tahtsiwad. Seadus ütles küll wäga ilusaste, et rentnik ja rendile andja rendi suuruse, mis teoorjus wõis olla, eneste wahel kokku leppides ära pidiwad määrama. Aga mis mõju sel seaduse paragrahwil oli! Mõisaherra wõis rendi ette anda ja kui selle kordne peremees temaga ei tahtnud rahul olla, siis tuli teine koha peale, kes seda arwas maksa jõudwat.

 Kõige suurem raskus kaswis 1819. aasta seadusest neile, kes talukohta pidasiwad. Priikssaamisega ei olnud maata inimestele enam palga suurus määratud, nad wõisiwad nüüd suuremat palka nõuda kui pärisorjuse ajal ja tegiwad ka seda. Talu peremees pidi koha tarwitamise eest nõutud teoorjuse mõisale tegema, mõisa põllud harima, wilja külwama, lõikama ja peksma. Mõisal ise ei olnud ühtki töömeest, ei töölooma ega tööriista. Kõik pidi taluperemees andma. Tal oli selleks töölisi tarwis, pidi neid hinna eest palkama ja aasta läbi oma leiwa koti peal mõisa saatma. Ja mõisa nõudmised kaswasiwad aast aastalt. See kurnas talupoja jõuu nõnda ära, et wiimaks keegi enam peremees ei tahtnud olla.

 
7

 Nüüd ähwardas häda uksest ja aknast ka teiste seisuste kallale tulla. Mis pidi siis maast ja suure maa omanikkudest saama, kui talupoja seisus ikka weel wiletsama järje sisse langes! Tahtsiwad teised seisused parema elukorra sisse jõuda, siis pidi kõige pealt talurahwale kindlam põhi jalgade alla saama. Seda nägiwad teised seisused küllalt selgeste. Tema pidi maaomanikuks saama, sest maaharimisest elas ta ju. Seaduses määratud „prii kontraht“ ei aidanud teda sugugi edasi. Ja wõttis ta ka enesele koha rendi peale, rohkem kui ori ei olnud ta seal ometi mitte. Mõisnikkudel oliwad lõpmata suured eesõigused, nende haridus ja seisus tegi neile taewakõrguse wahe. Talurahwa seisus ähwardas hoopis ära kaduda: Eestlastest ja Lätlastest üksikute inimeste sulased ehk tööta ümberhulkujad saada. See ei wõinud enam nõnda edasi minna. Kõige suuremat kahju oli maale karta. Talupoja seisus ei tohtinud mitte ära kaduda. Talupoeg pidi maatüki peremeheks saama, mida ta haris, sest muul wiisil ei olnud ju wõimalik teda korralisele elule harjutada, kus tööraskus teda ära ei ehmata. Tal pidi midagi olema, mis teda ise enese kasu pärast hoolsale maaharimisele kihutas. Ainult sell wiisil wõis maa paremine haritud saada ja rohkem wilja kandma hakata, mis mitte üksi talurahwa, waid ka kõigi teiste seisuste eluküsimus oli.

 Talurahwa elukorra parandamise soow sai warsti üleüldiseks. Aga mil wiisil wõidi siin eesmärgile saada?

 Et teoorjus kõige suuremat süüdi talurahwa halwa elu järje juures kandis, see oli selge. Ta pidi kaotatud saama. Meie armulised Wene keisrid on siin rahwale appi tulnud. Orjus sai kindlatesse piiridesse

 
8

surutud ja wiimaks hoopis ära kaotatud: Orjuse tegijast talupojast sai rentnik ja rentnikust kohaomanik – ning praegu on talupoja seisus heal järjel, tugew ja jõuukas.

 Kuida wiisi see on sündinud, sellest tahab eel seisaw raamatuke rääkida. Asi ise enesest langeb kahte jakku: I. Talurahwa seaduste tegemise ajalugu ja II. selle suure töö wili. Et meie aga ka Wene talurahwa priikslaskmist kõrwale ei wõi jätta, mis meie oma maa kohta arusaamiseks tarwiline on, siis jagame töö nõnda ära:

 I. Talurahwa seaduste tegemise ajalugu.

 A. Liiwimaal. – B. Wenemaal.

 II. Talurahwa seaduste wili.

I. Seaduste tegemise ajalugu.

A. Liiwimaal.

2. Aleksander I.

 Talurahwa Seadus 1804 ja pärast 1819 andis talupojale luba liikuwat ja ka liikumata warandust omandada1) ja seda oma järeltulejatele edasi pärandada. Ehk see õigus küll seaduses seisis, jäi talupoeg siiski weel kauaks ajaks orjajaks, kellel liikumata warandust ei olnud. Kust see tuli? Kuidas oli wõimalik seadusest mööda minna?

 Kui meie ühest ehk teisest sündmusest aru ei saa, siis peame asja põhjalikumalt järele uurima ja läbi katsuma. Siis wahest selgub mõnigi tume asi. Lubagu lahke lugeja ennast silmapilguks Wene keisrite ajaloosse wiia. Meie tahame wõimalikult lühidalt seal seda tähele panna, mis ühelt poolt nende küsimuste peale wastust annab. Teiselt poolt selguwad siis asjad iseenesestki juba.

 Selle raamatukese esimeses jaost on juba lugejale selgeks saanud, missugust suurt tööd inimeste armastaja keiser Aleksander I. meie rahwa kasuks ära on teinud. Ta oli alamale rahwale – talupoegadele – Eestlastele ja Lätlastele ihupriiuse kinkinud, oli neid orjapõlwest inimeste õiguse sisse tõstnud ja sellega

 1) Talur. S. 1804 päät. II. E. T. S. 1816 § 4.

10

neile wärawa awanud, mille läbi nad üleüldiste inimese õiguste kotta wõisiwad astuda ja tugewaks ja terweks taluseisuseks kosuda. Terwe ilm tundis armulist, inimeste armastajat ja helded Wenemaa walitsejat ja terwitas teda kui rahukeisrit igal maal, iga rahwa seas. Tema arm ei ulatanud üksi Eesti ja Lätirahwa majadesse, ei lõpenud ka mitte oma suure riigi piirides otsa, waid ulatas kõigi Europa rahwaste juurde. Tuletame ainult seda meelde, missugusel wiisil Napoleon kõik Europa rahwad ja riigid enese wõimu alla sundis. Kui juba terwe Õhtu-Europa tema raudse käe all ägas, siis tuli ta ka Wenemaad ära wõitma. Keiser Aleksander I. oli see, kes mitmed rahwad tema piitsa alt peastis. Ta ajas hoopleja maalt wälja. Aga sellest ei olnud üksi weel küllalt. Ta läks oma sõjawägedega temale järele kuni Parisi linna ja peastis kõik Europa würstid ja rahwad wabaks. Tema oli see Agamemnon, kes suurt rahwaste liikumist juhatas ja rõhuja wõimuse murdis. Tema käes seisis nüüd riikide ja rahwaste saatus. Üks teine tema asemel oleks ennast nende peremeheks teinud ja keegi poleks seda talle wõinud keelata – aga Aleksander jättis nad kõik, kuidas nad enne Napoleoni hirmu walitsust olnud ja tuli oma sõjawäega koju tagasi, ilma et ta tänugi oma suuremeelelise abi eest oleks tahtnud.

 Aleksander oli kõige kõrgema maapealse wõimu ja inimliku auu tipule jõudnud. Mitte üksi Eesti ja Läti rahwas, ja mitte üksi ta suure riigi millionid ei saatnud tema nime kuuldes ta kalli elu eest palweid taewa poole, ei, terwe Europa hõiskas talle auu ja kiitust järele. Aga kõik õnne ja auu tunnistused, mis jõena ta peale woolasiwad, ei äratanud temas mitte

 
11

seda tundmust, et ta iseenese wastu oleks wõinud ütelda: Jah, seda olen mina ka ära teeninud! Aleksander mõtles kui usklik ristiinimene, et auu ja kiitust üksi Sellele tuleb anda, kes kõigi asjade tegija on. Kui Saksa keiser kord südameliigutuses tänades tema abi eest ta kätt pigistas ja selle juures tähendas, et Saksa riik ilma Aleksandri ja Jumala abita kadunud oleks olnud, siis ütles Aleksander I. temale, et üksi Jumalale tema armulise kaitse eest tänu tuleb anda ja rahwaid ewangeliumi kuulmisele koguda.

 Aga kallimeeleline würst ei leidnud mitte seda wilja, mis ta Europa rahwaste hulka külwanud. Pea tõusiwad siin ja seal mässamised, mis tema südamele haawu lõiwad, kõige rohkem need, mis Greeka maal tema usu rahwa seas sündisiwad. Ka kodus, tema oma pealinnas ei läinud kõik asjad nõnda, nagu ta helde ja inimestearmastaja süda soowis. See kõik mõjus sell wiisil wõitud mehesse, et ta wiimaks ennast ilma elust tagasi tõmbas ja tema terwe olek wajus kurwa meele sisse. Oma suurte tööde kordasaatmise järele weel täies mehe tugewuses elab ta pea kurba, üksikut elu. Hommiku kell 6 tõuseb ta üles, teeb 8ni tööd, läheb siis jalutama ja tuleb pruukostiks tagasi. Lõuna eel sõidab ta ühe teenri saadetusel Pawlowskisse oma ema ja printsesside juure külaliseks. Tagasi tulles sööb ta üksi ehk keiserinna seltsis ja läheb siis natukeseks ajaks jalutama. Peale seda ei nähta teda enam. Ta teeb tööd oma eluruumides. See on kõige suurema inimeste heategija elu suwel ja pea niisamasugune ka talwel. Ainult kõige tähtsamatel kordadel nähakse teda suure saatjate hulga keskel sõjawäe harjutustel. Muidu ei ole tal kedagi

 
12

muud ühes kui üks ainus adjutant, kes teda aga ka ainult sõitude peal näeb. Ta armastab lihtsat elu, keiserlik hiilgus ja auu on talle wastu meelt.

 Ehk küll ta elus suured muudatused ette oliwad tulnud, oma inimeste armastajat südant ei kaotanud ta siiski. Olgu sellest üks näitus. Peterburi linn on madala koha peal suure Neewa jõe kaldal. Sügisised tormid ajawad tihti merewee jõkke ja tõstawad jõe pinda. 19. now. 1824 oli iseäranis suur wee tõus, nii suur, et wesi 12 jalga oma igapäewasest seisust kõrgemale tõusis. Pea terwe linn oli wett täis ja mitmes linnajaos tungis ta majadesse. Hobused ja wankrid jäiwad wee sisse ning hulk weiksemaid majasid lagunes ära ja maalt kandsiwad lahti peasenud weewood majad alla. Kroonlinna sadamas peksis torm isegi sõjalaewu üle majade turu peale. Hommiku kella 8 saadik mürisesiwad suurtükid häda märgiks, wesi tõusis wahetpidamata kuni kella 4 pärast lõunat. Keiser, kes praegu oma pikalt reisilt Kirgiside sekka tagasi oli tulnud, leidis ennast kui saare peal. Ta tuli oma palasti palkoni peale, kust üle Neewa wõis näha. Siin, oma perekonna keskel, ujusiwad wihases jões lõhutud majad ta silmade alt mööda, mõnede seest tungisiwad õnnetumate appi hüüded talle kõrwu; loomad heitlesiwad weewoodega, inimesed kisendasiwad wigastatud paatidest ja laewadest, mida mässawad lained iga silmapilk ära ähwardasiwad neelata. Seda hirmust õnnetust nähes lõi keiser käed kokku ja palus taewast abi. Ruttu andis ta kõigile meesterahwastele, kes palees oliwad, tarwilised käsud, abi wiia, kus wõimalik ning astus siis ka ise paati ja sõudis oma elust hoolimata õnnetumaid awitama. Õnnetus oli

 
13

 hirmus, üksi sadamas oli üle 500 töölise surma leidnud.

 Ka see südand lõhkuw õnnetus mõjus keisri helde meelesse ning kiskus teda ikka suurema kurwameele sisse. Seda edendas omalt poolt weel Poolakate mässamise katse ja Nowgorodi kubermangu talupoegade meeleäraheitew palwe nende elukorda parandada. Ta nägi neid nende wiletsuses enese ees põlwili palumas, kui ta kord Nowgorodi kubermangust läbi reisis. Heldusega kuulis ta nende palwet ja lubas asja järele kuulata lasta. Abiotsijad aga lootsiwad silmapilklist abi ja kui nad seda ei saanud, tõusis nende rahutus nii suureks, et seda ainult weel wäewallaga wõidi waigistada. Peale selle oli ta abikaasa keiserinna Elisabet, keda ta surmani armastas ja auustas, haiglane.

 Kõik need ja palju teisi sarnaseid juhtumisi suurendasiwad õrna tundmusega keisri mure koormat. 13. septembril 1825 reisis ta keiserinnaga terwise parandamiseks oma suure riigi lõunapoolsetesse kubermangudesse ning wõttis Taganrogi linnas eluaset. Enne ärareisimist käis ta ühel suurel õigeusu pühal (1. sept.) wara hommiku Lawra kloostri kirikus palwet tegemas. Pärast seda wiis metropolit teda kloostri ruumisse, kus ta natuke aega puhkas. Metropolit küsis, kas majesteet mitte tema kloostri kõige pühamat munka (шминикь) näha ei soowida. Keiser oli sellega rahul. Waga munk lasti ette tulla. Ta oli waga mehe wastu wäga armulik ja palus sellelt enesele õnnistust. Aga see wastas talle paluwa healega: „Herra, näita mulle seda armu, et sa ka minu tuba oma seeskäiguga auustad.“ Aleksander täitis ta palwet. Aga missugune ruum awas ennast siin temale! Ta astus nagu

 
14

suurde lahtisesse hauda. Seinad, põrmand, lagi – kõik mustariidega kaetud; pingid seinte ääres mustad, ühes seinas lõpmata suur ristilöödud Õnnistegija kuju, mille ees ööd ja päewad põlew lamp terwele ruumile tumedat walgust andis. Munk heitis Õnnistegija kuju ette põlwili, wõttis siis kuju ja õnnistas keisrit. „Kas see kõik ta warandus on?“ küsis Aleksander tasa metropolitilt. „Ma ei näe siin ühtegi woodit.“ Munk oli neid sõnu kuulnud.

 „Herra, astu lähemale, ma tahan Sulle oma woodit näidata.“ Ta wiis keisri teise tuppa ühe lahtise musta puusärgi juurde, mille ümber waha küünlad põlesiwad. „See siin on minu woodi, mitte üksi minu, waid meie kõikide. Meie kõik magame selle sees oma wiimast und!“

 Kui nad puusärgilt tagasi oliwad läinud, rääkis munk keisrile: „Herra, mina olen wana mees ja olen selle ilma asjad näinud; kuule siis mu sõnu. Enne suurt Moskwa katku (1771) oliwad elukombed puhtamad, katkust saadik oleme meie kombeta elu sisse langenud. 1812. aasta tõi palwe ja puhastamise aja, aga sõja lõpmise järele läks kurjus weel suuremaks. Sina oled meie isand ja walitseja; elukombete üle walwamine on Sinu käes; Sa oled õigeusu kiriku poeg; Sinu kohus on teda armastada ja kahju eest hoida. Nõnda on Jumala, kuningate kuninga tahtmine.“

 Missugune mõju neil sõnadel keisri peale oli, seda awaldas ta oma saatjale: „Ma olen mõndagi pikka ja kunstlikult seatud kõnet kuulnud, aga ükski neist pole minusse nõnda mõjunud kui selle wanakese lihtsad ja lühikesed sõnad.“ Kui ta tõlda astus, tõstis ta

 
15

 oma käed taewa poole ja hüüdis pisarsilmil: „Paluge minu ja mu abikaasa eest!“

 Kui keiser Taganrogi linnas uutest rahutustest enese walitsuse üle sõnumid sai, hüüdis ta walusa südamega: „Oh neid hirmsaid, tänamata inimesi – ma olen ainult nende õnne nõudnud!“

 1. jõuluk. p. wajus kõrge kannataja surma sülle.

 Ülemised read räägiwad iseenesest juba selgeste küllalt, kust see tuli, et tema armuline seadus 1819. aastast Liiwi ja Eesti talurahwa kohta igas asjas täitmist ei leidnud. Aleksander oli kõigisugu muredega nõnda koormatud, et ta meie maa oleku järel waatamiseks enam mahti ei saanud. Ja ta heatahtlik õrn inimese süda lootis, et mõisnikud Liiwi ja Eesti maal truumeelelikult ja niisama heatahtlikult oma kohust täitsiwad nagu tema seda oli teinud. Liiwi mõisnikud aga teadsiwad, et Wene talupoeg weel rohkem rõhutud oli ja ei hoolinud ka oma talupoegadest.

 3. Nikolai trooni peale astumine.

 Aleksandri surmaga ähwardas mässamine, mille idud juba õndsa keisri elu ajal juurdumas oliwad lahti minna. Tema järeltulejat ootas raske ülesanne. See pidi kindla kõikumata iseloomuga mees olema, kes raudse käega hädaohud, mis tulewikku ähwardasiwad, kõrwale jõudis käänata. Aleksandril enesel lapsi ei olnud, aga, kes tema järeltulejaks pidi saama, seda oli seadus kindlaste ära määranud. Kui

 
16

Mihail Feodorowitsch Romanow 1613 waimuliku, mõisniku ja kodaniku seisuse poolest ühel meelel Wene trooni peale sai tõstetud, wõttis ta krooni igawese päranduse õigusega kõige wanema pojale enese kätte. Peeter Suur oli selle õiguse 5. webr. 1722 küll ümber lükanud ja igale walitsejale õiguse annud, omale järeltulijat walida, ka wäljaspoolt keisrimaja – aga Paul I. pani 5. apr. 1797. päranduse õiguse kõige wanema poja kätte jälle makswaks, ja Aleksander oli selle seaduse omalt poolt kinnitanud.

 Nõnda oli siis nüüd asi selge, kelle kätte Wenemaa kroon seaduse järele läks. Aleksandril ise lapsi ei olnud, aga tal oli kolm wenda: Konstantin, sünd. 1779, Nikolai, sünd. 1786 ja Mihail, sünd. 1789. Sellega oli Konstantin troonipärija ja terwe riik waatas tema kui oma tulewase keisri peale.

 Missuguse eeskujuliku meeleauususega keiserlikud wennad ehitatud oliwad, seda tunnistab troonipärija küsimus, millest meie siin kohal sellepärast pikemalt rääkida tahame. Ühtlasi seletab see ka meile meie rahwa selleaegist lugu.

 Keiserinna Katarina II. oli selle eest hoolt kannud, et ta lapselapsed Aleksander ja Konstantin warakult abielusse heitsiwad. Konstantin wõttis Saksi-Goburgi printsess Juliane oma keiserliku wanaema tahtmise järele abikaasaks. See abielu ei olnud aga mitte õnnelik. Juba 4 aasta järele lasksiwad nad endid lahutada. 5. Juunil 1820 heitis Konstantin krahwinna Johanna Grudzinskaga uuesti abielusse. Aga sellega ei wõinud ta lapsed enam troonipärija õiguse osalised olla. Pealegi oli ta uus alamast soost abikaasa, keda Konstantin aga üle kõige armastas, Kato-

 
17

 liku usku, kuna keiserinna Wene õige-usu tunnistaja peab olema.

 Need põhjused ei oleks Konstantini keelanud troonile astumast, milleks tal seaduse järele õigus oli. Suuremad, kõrgemad põhjused hoidsiwad teda troonist eemale, mille auu ja hiilgust ta ei igatsenud. Ta ise tunnistas Aleksandrile juba 1822, et temal trooni tarwis ei waimuannet ega tarwilist jõudu ei olla.

 Konstantin oli nii hästi keha kui ka waimu poolest oma isa Pauli sugune, kuna teised wennad enam keha iluduse ja kõrge waimu annetega ehitatud keiserliku wanaema sarnased oliwad. „Oma loomu poolest – kirjutab üks tema aegne tähtjas kirjamees – on ta üsna oma isa poeg: seesama häkiline, seesama hoolimata olek.“ Konstantin oli hea waimuannetega ja kerge arusaamisega, aga õppimise himu puudus tal. Tema ainus lust oli sõjawäe harjutuses – ta oli esimene sõjamees Italia sõdades ja Austerlitzi lahingus näitas ta oma sõjamehe waprust ja suurt kangelase meelt hiilgawalt üles.

 Konstantin oli küll häkiline, mõni kord ka wali, aga selle käreda koore all seisis õrn ja auus süda warjul. Oma isa mälestus elas ta südames kõige suuremas auustuses, oma ema wastu oli ta alati õrna tundmusega sõnakuulelik poeg ja oma kroonitud wenda armastas ta pea kummardawa auustusega. Ta ei tunnud ühtegi muud auuahnust, kui tema truu ja alandlik teener olla. See truualantlik olek ei olnud mitte silmakirjaks, see oli niisama hästi ta põhjusmõte kui ka südameasi – see oli ta usutunnistus. Seda kinnitawad ka tema sõnad Poola sõjawäele aastal 1815: „Piirita allaheitmine Keisrile, kes ainult teie isamaa head nõuab, armastus tema

 
18

kõrgele inimesele, sõna kuulmine, kindel kord, üksmeel jne.“ Nendes sõnades seisab tema terwe politikalik usutunnistus.

 Nõnda oli see mees, kes seaduse läbi Wenemaa troonile oli määratud.

 Kui Aleksandri surma sõnum Peterburisse oli jõudnud ja esimene kurbduse ehmatus, mis nii kalli wõitud mehe surm omastele ja alamatele sünnitanud, möödas oli, siis läks suurwürst Nikolai senatisse oma wanemale wennale kui seaduslisele troonipärijale truuduse wannet wanduma ja tarwilisi asju korda saatma, et terwe riik tema eeskuju järele teeks.

 Riiginõukogu oli selle tarwis ka kokku kutsutud, aga ta pidas oma kohuseks, enne keiserliku pitseriga kinni pandud ja tema hoole alla hoida antud kirja läbi waadata. Kirja peale oli keiser Aleksander oma käega kirjutanud: „Riigi nõuukogus alal hoida, kuni ma selle kohta teist käsku annan; surma korral aga peab see kiri kohe kokku kutsutud istumisel ja, enne kui midagi muud ette wõetakse, lahti saama tehtud.“

 Selle selge käsu peale murdis riigi nõuukogu president, würst Peeter Lopuschkin pitseri lahti. Sees oli keisri Aleksandri oma käega alla kirjutatud, Tsarskoje Seloos 16. aug. antud käskkiri ja kaks teist wanemat kirjatükki. Teine nendest oli suurwürsti Konstantini kiri keisri Aleksandrile, kirjutatud Peterburis 14. jan. 1822.

 Kiri käis ise nõnda:

 Majesteet!

 Teie K. Majesteedi lõpmata helduse näitamise läbi meie wastu, julgen ma weel kord sellesama helduse peale lootes üht wäga alandlikku palwet Teie Majesteedi jalgade ette maha panna.

 
19

 Et mina eneses ei waimuandi ega tarwilist jõudu ei tunne, ilmaski kõige kõrgema auu sisse tõstetud saada, milleks mul sündimise poolest õigust oleks, sellepärast palun ma Teie K. M. seda õigust selle kätte anda, kellele ta minu järele tuleb ja nõnda wiisi jäädawalt walitsust kinnitada. – – – Wõtke oma majesteetlikus helduses mu palwe sõbralikult wastu, andke selleks ka oma luba ja pühendage mu palwe oma keiserliku rahulolemisega. Mina saan eraelus ikka katsuma Teie truuwile alamatele ja kõigile neile, keda armastus meie kalli isamaa wastu waimustab, eeskujuks teenida.“

 Teine kirjatükk oli Keisri Aleksandri wastus suurwürsti kirja peale, milles ta selle troonist äraütlemise lihtsalt ja ilma tingimata wastu wõttis. See oli Peterburis 2. webruaril 1822 kirjutatud.

 Nende kahe kirjatüki juurde oli ülemal tähendatud käskkiri pandud, milles seisis: „1) Meie järgmise wenna, Tsesarewitschi ja suurwürsti Konstantini priitahtlik tagasi astumine oma õigustest, mis Wenemaa trooni tema kätte annab, on ja jääb kindlaks ja muutmata. See tagasi astumise kiri saab, et teda kadumise eest hoida, Moskwa suures katedralis ja Meie riigi kolmes kõrges walitsuse kohas: pühas sinadis, riiginõukogus ja walitsewas senatis alal hoitud. 2) Selle akti põhjusel troonipärimise korra üle saab Meie teine wend, suurwürst Nikolai Meie järeltulejaks tunnistatud.“ Keiserlik kiri lõppis nende sõnadega: „Mis Meiesse puutub, seal palume Meie kõiki oma truid alamaid, et nad sellesama armastuse tundmusega, millega Meie hoolekandmist nende jäädawa hea käekäigu eest kõige suuremaks waraks ilma peal pidasime, südamlikka palweid

 
20

meie Issanda Jeesuse Kristuse poole saadaksiwad, et tema oma lõpmata halastuses Meie hinge oma taewa riiki wastu wõtaks.“

 Nende aktide järele oli selge, kes riigi troonile pidi saama. Konstantin ei wõtnud krooni wastu ja selle õigepärandaja seaduse järele oli nüüd suurwürst Nikolai.

 Kas ta Nikolaile teadmata wõis olla, kui ta oma wennale truudust läks wanduma? Ta teadis seda wististe. See paistab ka ta trooni peale astumise käsikirjast wälja, milles ta ütleb: „Meie ainus püüdmine oli, seadust, mis troonipärimise korra ära määrab, ka kõige wähema eksituse eest hoida, oma mõtete auusust igast kahtlusest üle tõsta, meie kallist isamaad oma seadusliku walitseja hoolde anda. Seda Meie puhtas südametunnistuses Jumala ees, kes südamesse näeb, tehtud otsust on keiserinna, Meie wäga armastatud ema Maria õnnistanud.“

 Suurwürst Nikolai otsus tuli seega kõige kõrgemast ja kaunimast püüdmisest puhta südametunnistuse järele käes. Ilma asjata katsus riigi nõuukogu kõik mis wõis, et suurwürsti ta otsusest ära pöörda. Riigi nõuukogu kutsunud kord noore suurwürsti oma keskele, mille peale see wastanud, et tema liige ei olla ja sellepärast ka mitte ei wõida minna; kui nõuukogul talle tähtsaid asju teada anda olla, siis saada ta teda oma talwepalees wastu wõtma. Riiginõuukogu läks talwe paleesse, pani suurwürstile dokumendid ette, milles ta surnud keiserliku wenna tahtmine seisis, kuulutas ta keisriks ja tahtis talle truuduse wannet wanduda, nagu õnnis keiser seda selgeste nõudnud. Nikolai ei lasknud seda sündida. „Mina ei ole

 
21

mitte Keiser, ütles ta, ja ei taha ka mitte selleks oma wanema wenna rehnungi peale saada. Kui suurwürst oma ettewõtte juurde kindlaks jääb ja õigused ära tahab ohwerdada, siis, aga ka üksi siis tahan ma oma õigust tarwitada ja krooni wastu wõtta.“ Teda ei olla endise walitsuse ajal troonipärijaks kuulutatud, sellepärast ei olla ta wenna äraütlemisel ka seaduse jõudu. Konstantin olla sellepärast keiser ja tema nõnda, et riigi nõuukogu tema eeskuju järele Konstantinile kui seaduslisele troonipärijale truuduse wannet wannuks.

 Selle tõepoolest kõrge meelesuuruse ja auususe läbi oli walimine weel kord Konstantini kätte antud. Kui tema troonipärimise õigusest lahti ütlemine mitte tõsisest enese läbikatsumisest ei tulnud, waid ohwer oli, mis ta oma armastatud abikaasale tõi, siis ei pruukinud ta muud kui oma kätt weel kord kõige wägewama krooni järele wälja sirutada – ainult sellega leppida, et see talle pähe saaks pandud. Aga mis on Konstantini otsus?

 Niipea, kui Aleksandri surmasõnum Poolamaa pealinna, kus Konstantin elas, oli jõudnud, kirjutas ta oma keiserlikule emale sügawa tundmustega leinakirja ning rääkis selles ka oma troonipärimise õigusest lahtiütlemise kirjast ja sellest, et keiser Aleksander seda wastu olla wõtnud ning oma surmani kõige sügawamas saladuses hoidnud. Selle oma ettewõttele jääda ta kindlaks ja palub keiserinnat seda oma keiserliku wennale teada anda, et tema trooni peale astumine ajawiitmata wõiks sündida.

 Selsamal päewal kirjutas Konstantin ka oma wennale sedasama ja lisas sinna juurde: „Selle oma sele-

 
22

tuse järele pean ma oma pühaks kohuseks Teie keiserlikku Majesteeti kõigealandlikumalt paluda, kõige pealt minu allaheitmise ja truuduse wannet wastu wõtta ja minu seletust tähele panna, et ma ühtegi uut auu ega uut nime ei soowi, kui Tsesarewitschi auunime alal hoida, millega meie kõrgest õnnis isa minu teenistust ära on maksnud. Minu ainus õnn on ainult see, et keiserl. Majesteet minu kõige sügawama auustuse ja minu piirita allaheitmise tundmused armulikult wastu wõtaks, tundmused, millede eest ma oma enam kui 30 truu teenistuse ja kõige puhtama hoole aastat kui pandiks pakun, mis mind oma keiserliku isa ja wenna eest kõrge auu mälestuses waimustanud on. Nendesamade tundmustega saan ma kuni oma elupäewade otsani Teie Keiserl. Majesteeti ja Teie järeltulejaid oma praeguses ametis ja oma praeguses seisuses teenima.“ Seda tähtsat sõnumit saatis ta oma wenna Michaeliga, kes tema juures Warssawis oli, wiibimata pealinna, kuhu ta juba 13. jõudis. Need dokumendid, mis suurwürst tõi, ei jätnud enam midagi Konstantini tõsiduse üle kahkleda, et tema Wene krooni ei ihaldanud. Sellegi pärast ei jõudnud see weel Nikolai otsust muuta. Ta saatis oma wenna Michaeli uuesti Konstantini juurde Warssawi, et temale praegust asja olekut ja oma soowi ära seletada ja sellepeale nii ruttu kui wõimalik wastust tuua. Wahe ajal ei kuulutatud Peterburis midagi. Michael läks reisi peale, aga Tartus tuli talle Konstantini sõnumik wastu, kes juba enne Nikolai saadetud kirja peale wastust tõi. Sõnumi tooja suust kuulis Michail, et Tsesarewitschi otsus muutmata olla. Nõnda siis pööris ta Tartust tagasi ja sai weel seks ajaks Peterburi, kui seal werine mäs-

 
23

samine lahti läks. Wahe ajal oli riik ilma keisrita. 14. dets. sai Nikolai senati ja riiginõukogu poolt teatusi. Saadik nimetas teda „keisri majesteedi“ auunimega. Ta lükkas selle auu tagasi, wõttis teise kirja lahti ning wastas presidendi würst Lapukschinile 15. niisugusel wiisil, et see kõik katsed teda keisriks tõsta maha pidi jätma. Teist kirja aga, kuhu peale kirjutatud oli: „Tema keiserliku Majesteedile“ saatis ta lahtiwõtmata tagasi ning andis würst Rastowskile noomituse selle eest, kes talle nõnda kirjutas: „Et lahti tehtud dokumentidest selgib, et kõrgest õndsa keisri majesteedi kõrge tahtmise läbi suurwürst Nikolai troonipärijaks on tähendatud, siis peab walitsew senat, kui kõrgest õndsa majesteedi tahtmise ülewel pidaja, seda ära täitma.“ Nüüd oli suurwürst Michail kindla wastusega tagasi jõudnud, nüüd oli wennaliku suuremeele wõitlus möödas. Nikolai oli kõik teinud, mis kõige õrnem tundmus ja puhtam südame tunnistus temalt kui hästi kaswatatud wennalt ja inimeselt nõudis. Nüüd tahtis ta weel kohuse healt kuulda ja ähwardawa hädaohu pärast mitte enam troonile astumisega wiita. 24. dets. oli kõik wastupanek möödas, weel selsamal päewal andis ta wennale oma troonile astumist teada ja laskis manifesti wälja, mis suure riigi rahwastele tema walitsusele astumist kuulutas ja neid truuduse wandele kutsus. Manifest lõppis nende sõnadega: „Wõiks Meie walitsus niisamasugune olla, kui selle walitsus, kelle pärast meie nutame, ja wõiks Meie kõik soowid täita, mis temal Wenemaa õnneks on olnud, kelle pühitsetud mälestus Meie rinnas seda soowi ja lootust elatab, taewa õnnistust ja Meie rahwa armastust ära teenida.“

 
24

 Nikolai oli see mees, kellel kõik need omadused oliwad, mis see aeg suure Weneriigi troonile astujalt nii tingimata nõudis.

 Nikolai Pawlowitsch oli k. Pauli 10 lapse seast üheksamas. Oma noorema wenna Michailiga sai ta esimest õpetust ema enese juhatuse all üheskoos. Pärast poole oliwad mitmed kuulsad kirjanikud ja teaduse mehed suurwürstide koolmeistrid. Seda wiisi sai mõlemile wäga hea haridus osaks. Iseäranis suurt lusti awaldasiwad mõlemad suurwürstid soldati elu kohta juba maast madalast. Peale selle oli Nikolai suur muusika armastaja ja on ka ise komponeerinudki. Wõeraste keelte ära õppimiseks oliwad tal iseäralised anded.

 Nooruse tujud ja jändamised oliwad elutõsisele suurwürstile ka nooreseas tundmata. Ta reisis Europas ja Wenemaal ning kihlas ennast siis Preisi kuninga Wilhelm III. tütre printsessi Maria Charlottega, kes kui Wene suurwürstinna Aleksandra Feodorowna nime wõttis. Sündlikumat abikaasat ei oleks Nikolai ka enam wõinud saada, sest nende mõlemate iseloomus oli iseäralik kaunis kokkukõla. Suurwürstinna oma ema, kuninganna Louise ise annab tema iseloomust juba ta noores eas wäga selge tunnistuse: „Iga päewaga teeb Charlotte mind ikka rõõmsamaks. Ehk ta küll palju ei räägi ega kõik südame pealt wälja ei puista, siiski on tal, nagu ta isal, külma wälimise koore all soe süda warjul, mis kõik ühes tunneb. Pealt näha ei ole tal suurt osawõtmist sellest, mis ta ümber sünnib, aga siiski on tal armastust ja osawõtmist palju; sellest tuleb ka, et tema olek iseäranis auuline ja kõrge on. Kui Jumal talle elu kingib, siis on tal wistist hiilgaw saatus ees.“

 
25

 Seesama iseloomu kirjeldus sünnib ka suurwürsti kohta, sest ka tema juures tuli wälimise waljuse ja kareduse juures sisimine liigutus ja pehmus ilmsiks. Würst Koslowski annab temast ühe kirjelduse, kui ta weel seda aimatagi ei wõinud, et ta kord Wene trooni peale wõib tõusta: „ Suurwürst on looduse poolest kõige ilusamad kingitused ühes saanud, mis neile ialgi wõib osaks saada, keda ta teistest kõrgemale paneb: tal on kõige auusam kuju, mida ma ialgi oma elus olen näinud. Tema näost paistab nagu wähe waljust ja inimeste põlgamist, mis lõbu tundmused kaotab. Tema naeratus on lahkuse naeratamine, mis mitte lustilikust olekust ei tule. Ta on harjunud oma tundmusi sel wiisil maha suruda, et tema juures sundi, nõuta olekut, midagi külge harjutatud ei tunta; siiski on ta sõnad, kõik tema liikumine kui ära mõõdetud. Selle würsti terwes olekus on midagi tõeste imestamise wäärilist. Ta räägib elawalt, lihtsalt ja würstlikult. Kõik, mis ta ütleb, on waimurikas; ialgi ei kuulda tema suust magedat nalja, naljakat ehk tühja sõna; tema huulest ehk kõnewiisist ei kõla midagi, mis uhkust awaldaks; siiski wõib tunda, et tema ialgi oma südamesse waadata ei lase. – Suurwürst ei ole mitte üksi suur sõjamees, waid ka esimene insheneer ja hea mathematikus. Ta loeb palju ja kõik, mis ta teeb, tunnistab tema hiilgawaid waimuandeid. Ta on praegu kindral ja ei wõta enesele ka kõrgemat ametit; aga kõik annab sellest tunnistust, et ta niisama hästi ka riigimeheks kõlbab, ja kui see würst oma elu peaks lõpetama, ilma et ta midagi suurt asja korda oleks saatnud, siis oleks ta selle täitmata jätnud, milleks loodus teda määranud. Kui suurwürst troonile peaks

 
26

astuma, siis ei kahkle ma mitte, et alamad teda usinusega teeniwad, mitte, et tema südamed nagu Heinrich IV. armuga enesele wõidaks, waid et inimesed hea meelega würsti sõna kuulewad, kelle peale igal ajal uhkusega wõib näidata ja kellele loodus juba majesteedi märgi näo peale wajutanud ning suure waimuga ehitanud.“

 See mees oli nüüd Wene troonil. Meie tegime sellepärast tema noorepõlwe ja iseloomuga lähemat tutwust, et tema pärastine walitsuse aeg meil seda selgem oleks. Mis wõis riigi alam rahwas uuest keisrist loota?

 Meie oleme ülemal näinud, kui hea kaswatus, auus ja õiglane süda, kui ka wähe wali wälimine koor, missugune kindel iseloom ja kui suured loomuanded noores keisris endid ühendasiwad. Parajamat meest ei wõidud sel ajal enam troonile soowida kui Nikolai.

 Ka rõhutud alamatel seisustel oli tema walitsuse all oma elukorra parandamist loota.

 4. Nikolai walitsus.

 Missugused suured ülesanded noort keisert ootasiwad, nendest ei wõi meie mitte pikemalt rääkida, ehk see küll omalt kohalt tema suurele tegewusele weel rohkem selgust saadaks. See wiiks meid meie sihist liig kaugele. Mõnda peame ometigi nimetama.

 Nõnda nagu keiserlikkude wendade Aleksandri ja Nikolai iseloomus suur wahe oli, nõnda oli ka wahe nende walitsuses. Keiser Aleksander, loomu poolest

 
27

heatahtmisega, helde, inimeste armastaja, aga ilma kindluse ja jõuuta, oli omas riigis üleüldist headust (Humanität) walitsuse sihiks pannud. Aga üleüldised Europa politika küsimused ei annud talle mahti walitsuse ohjasid Wenemaa üle ikka enese käes pingul pidada, waid pidi selle iseäranis oma walitsuse wiimastel aastatel oma ministrite hooleks jätma. Sellest olekust, kus kõige kõrgem kontroll puudus, kaswis riigile paha wilja. Aleksandri wiimastel walitsuse aastatel kaotasiwad seadused oma jõuu, mitte üksi suures riigis, waid ka meie maal. Kohtumõistjad müüsiwad õigust raha eest, kõige kõrgemad ametnikud tegiwad ülekohtusest mammonast enestele sõpru, kuulmata ülekohut sündis siin ja seal ja ilma seaduseta ja kohtu otsuseta trahwiti inimesi. Suuremat õnne ei wõinud Wenemaal olla, kui see, et Nikolai troonile astus. Temal oli niisama hästi kindlat tahtmist kui ka tarwilist jõudu sellele olekule otsa teha. Kõige pealt katsus ta wõimalikult õiget teadust selle üle saada, mis wiisil ametnikud ja kohtud oma kohust täitsiwad. Sellepärast oli ta esimene asi troonile astudes igas walitsuse kohas rewisioni ette wõtta. Juba esimeste sammude peal leidis ta mitmesugustes, isegi kõige kõrgemates kohtukohtades kõige suuremat korratust ja ülekohut. Kõige rohkem pettust tuli weel walge ette, kui ta walitsuse ametide kassasid järele hakkas waatama. Mõned kassa ametnikud peastsiwad endid nuhtluse waljusest põgenemise ehk elu wõtmise läbi. Weel rohkem tuli sarnaseid pettusi kubermangudes awalikuks. Kroonlinnas näituseks oliwad merewäe ametnikud iga sugu sõjariistu, isegi ka suurtükka warastanud ja siis wõerastele laewameestele ära müünud. Niisugust olekut

 
28

tahtis Nikolai ühelt poolt selle läbi kaotada, et ta ise igal pool järele waatas, mis ametnikud tegiwad, ja teiselt poolt halastamata waljuse läbi, kus juures ta, kui ta trahwima pidi, wahet würsti ega saunamehe wahel ei teinud. Ta ei leppinud ialgi weel sellega, mis ta teiste suu läbi kuulda sai, ta tahtis ise igal pool näha, kuulda, katsuda ja järel uurida. Pea ilmus ta senatis, Wenemaa kõige kõrgemas walitsuse ja riigi kohtu kohas ja waatas selle tegewust pealt, pea jälle mitmesugustes ministeriumides, igasugu kohtudes ja asutustes – ikka ilma oma tulekut ette teada andmata, ikka ilma ootamata. Mitte üksi Peterburis, waid ka kubermangudes pidiwad ametnikud igal ajal keisri tulemise peale walmis olema, sest pea reisis ta siin, pea seal oma suure riigi kubermangudes ning ikka niisuguse kiirusega, et pea ialgi ta tulekut ette teada ei wõidud saada.

 Sel wiisil algas ta oma walitsust, sel wiisil walitses ta oma riiki kuni surmani, ja sel wiisil wõis ta ka põhjalikku parandust ette wõtta, kus seda tarwis oli. Ikka oli ta wäsimata tegewuses ja ta on ka sellega enesele Walitsejate seas kõige kõrgema koha teeninud. Ta teadis küllalt, et iga maa ise oma seadusi nõuab, aga ta nägi ka ära, et tema rahwal ja maal palju enam waljust ja raudset seadust kui walitseja heldust ja armu tarwis on. Nõnda wõitis ta halastamata ja raudse käega, ilma et tal enesel seal juures wali meelsus oleks olnud, kõik, mis tema õiguse tundmuse wasta käis. Seadus ja kohus pidi tema walitsuse ajal pühaks pidamist leidma. Keiser Nikolai pea hool ja mure ei olnud üksi walitsuse ametites ja kohtutes sisse juurdunud ülekohust täieste kaotada, waid

 
29

ta nõuu oli ka Wenemaale üht üleüldist seaduse raamatut, mis siiamaale puudus, wälja anda. See läks tema käes wiie aasta jooksul korda, mis tema eelkäijad 180 aastaga walmis ei saanud. Seaduste kogumist ja korraldamist oli ka hädaste tarwis. Siiamaale oli lugemata palju ukasisid, mis nii üksteise wastu käisiwad, et ka kõige lihtsam asi seaduslisel teel lõpmata pikale wenitatud wõis saada. Aleksander oli omal ajal küll ühe kommisioni kokku seadnud, kes Wene seadused pidi korraldama, aga et see kommision 1827. aastani ikka weel midagi ära ei olnud teinud, siis wõttis keiser Nikolai nüüd selle asja enese isekalise juhatuse alla ja 12. webr. 1833 kuulutas keiserlik käsk, et seaduse kogu walmis olla ning 1. januarist 1835 seaduse jõusse astuda. Selle uue seaduse järele sai endine hirmus wali nuhtluse seadus pehmendatud ja surmanuhtlus ainult majesteedi äraandjate ja suuremate riigi kurjategijate kohta kinnitatud, kuna kõigi teiste kurjategude pealt surma nuhtlus ära kaotati. Selle asemel saiwad kurjategijad Siberisse saadetud.

 Niisama pööris keiser oma tähelepanemist ka juba esimestel walitsuse aastatel pärisorjuse peale ja ei ole seda tähtsat küsimust surma tunnini unustanud. Ta tundis wäga hästi ära, et neid millionid, kes ta suures riigis pärisorjuses elasiwad, selles olekus tema riigi tugewuseks midagi ei jaksa teha, ning ta wõttis kindlaste nõuuks, päristalupoegi aega mööda priiusele aidata ning pärisorjust wiimaks hoopis ära kaotada. See oli meie maal, Soomes ja Poolamaal juba sündinud ja ka kroonumade peal oli ta õnnis wend juba 15 ½ mil. talupoegi priiks lasknud, aga 24 mil. oliwad weel pärisorjuses.

 
30

 Miks ei teinud keser Nikolai seda ühe korraga, kuna ta muidu igal pool oma keiserliku tahtmise järele asju ajas?

 Sellel asjal oliwad ka oma keerulised küljed, mis meie kohe waadata tahame.

 Wenemaal tuli mõisa peale enamiste 6000 ja enam pärisorja. Ka neid mõisade omanikka oli, kelledel 10 – 15 tuhat meeste hinge pärisorjaks oliwad. Ütleme nüüd, üks pärisori tõi oma isandale aastas läbi kaudu 10 rbl. sisse. Nõnda oli mõisnikul 1000 päris orjaga aastane sissetulek 10000 rbl. Niisuguseid päristalupoegi oli 24 milioni ja nende aastane kasu oma peremeestele seega 240 mil. rbl. Oleks nüüd keiser need inimesed ühekorraga priiks lasknud, siis mõisniku seisus sellega wähemalt 240 mil. rbl. aastas kahju saanud, ja nii suurt ohwrit ei oleks mõisniku seisus ilmaski rahulolemisega toonud. Sellepärast läks ta ettewaatlikult ja pikkamisi asja peale wälja. Ta andis mõisnikkudele üht ja teist seadust ja katsus neile selgeks teha, et talupoegade priiks laskmine ka nende eneste kasu olla. Kõige pealt katsus riigiwalitsus ukaside läbi talupoegade olekut wähemalt oma isandate tujude ees kaitseda ja kindlaks teha. Kui juba see käsk oli antud, et maaomanik oma pärisorja mitte surmata ehk wigastada ei tohi, siis katsus ta augusti kuul 1827 antud ukasi läbi teisel wiisil mõisnikkude piirita wõimust oma talupoegade üle kitsendada. Selle seaduse järele, et mõisnik oma talupoega mitte ära surmata ei tohi, tuli sagedaste ette, et mõisaherra oma talupoja, kellega ta rahul ei olnud ehk kellest ta ühe ehk teise põhjuse pärast lahti tahtis saada, kohaliku kohtu poolt antud woliga, mis wäga kerge saada oli,

 
31

kohe Siberisse saatis. Selle wastu määras ülemal tähendatud ukaas Siberisse saatmise kohta nüüd ära, et selleks esiti kindral-kuberneri käest kirjalik luba pidi palutama, ja kui ori üle 50 aasta wana oli, siis ei wõidud teda mitte enam Siberisse saatmisega trahwida, sest tihti wõis ka põhjuseks olla, et isand sel wiisil oma wananduse pärast tööle kõlbmata orjast lahti tahtis saada. Ka siis ei tohitud meest naisest lahutada, kui ta lapsed alla 5 aastat wanad oliwad. Siberisse saadetaw pidi aga oma isanda käest reisiks head riided ja tee moona saama. Teine ukaas sellest samast aastast keelas ära, pärisorjasid ilma maata müia ehk osta; ta sai maa külge seotud.

 1842 tuli jälle üks ukaas wälja, mille läbi maaomanikkudele nõuu anti oma talupoegadega kontrahtisid kas wiljamaksu ehk puhta raha peale teha. Ehk see ukaas küll wäga pehmel wormil ainult nõuu andis ja mitte otse teel ei käskinud, siiski sai mõisniku seisus selle üle nõnda ärritatud, et keiser sisimiste asjade ministri läbi awalikult ära pidi seletama, et see uus ukaas õieti ainult 1803*) antud seaduse täiendamine olla ja et see nagu siiamaale, nõnda ka nüüd ikka weel maaomaniku oma asjaks jääda, kas ta oma pärisorjadega kontrahti teeb ehk mitte.

 See ei ehmatanud keisrit tema plaanist, talupoegade priikslaskmist aega mööda ette walmistada, mitte weel tagasi. Aast aastalt (juunil 1844, now. 1847 ja juulil 1848) ilmusiwad ukaasid, mis talupoegadele ja mõisnikkudele õiguse andsiwad, wastasti-

 *) Keisri Aleksandri poolt 1803 antud ukaas oli pärisorjade priiks laskmist lubanud, aga selle tingimise all et neile sellega ühtlasi tükk maad tarvitamiseks kätte antakse (§ 4, 5 ja 6.)

 
32

kuse kokkuleppimise järele priikslaskmise tingimisi kokku seadida. Wäga tähtjas oli ka üks teine asi, mis orjajate talupoegade priikslaskmist ette pidi walmistama. Riigiwalitsus oli mõisaomanikkude tarwis kroonulaenupanga asutanud, mis pandiks pandud maatükkide hypothegi wastu kaks kolmandikku selle wäärtusest aastase kolme protsendi intresside ja kolme protsendi kapitali äramaksmise wastu laenas. Ei wõinud laenaja aga oma maksusid õigel ajal ära tasuda, siis maksis kroonu puuduwa kolmandiku ja maksetud maksud laenajale wälja, ja mõis langes rahwaga kroonu omaks. Sellega astusiwad orjad priiuse esimese astmele, nad saiwad kroonu talupoegadeks, saiwad maatüki, kus peal nad siiamaale elanud, enestele pärandatawaks lainu wõi rendi maaks ja maksiwad selle eest kroonule aastas 5 rbl (1 taaler 12 grossi) mehe hinge pealt. Selle sisseseadmise läbi sai lühikese ajaga hulk pärisorjasid kroonu talupoegadeks. Aga keiser Nikolai astus siin weel sammu edasi. Seda ei tulnud mitte arwa ette, et mõisnik nendesamade tingimistega oma raha walla käest laenas. Ei wõinud ta määratud tähtaegadel oma wõlga maksa, siis tegi keiserlik ukaas selle kohta seaduseks, et niisugusel korral wallale keiserlikust kroonu warandusest wõlgnikule puuduw kolmas osa pidi laenatud saama, et wald ennast sel wiisil lahti wõis osta. Nõnda aitas keiser Nikolai talurahwast priikssaamisele, lainas tale lahti ostmiseks raha ning laskis seda kroonule 3 protsenti kapitali ja 3 prots. intresside tagasi maksmisega ära tasuda. Umbes 30 aasta sees oli kõik tasutud ja talupojad priid. Sel wiisil saiwad aegamööda terwed wallad priiks; sest neid juhtumisi, kus maaomanikud raha hädas waldade

 
33

käest laenasiwad ja oma maksu termini pidada ei jõudnud, ei tulnud mitte arwa ette. Peale selle andis keiser Nikolai waldadele selle õiguse, kus mõisnik pankrotti jäi ja oma mõisa ja rahwa ära pidi müüma, et nemad ise seal niisugused mõisad ära wõisiwad osta ja sel wiisil priiks saada. Nende seaduste läbi oliwad kogukondadele teed awatud, mille peale nad kokkuhoidmise, töö ja usinuse läbi ise omale priiust wõisiwad nõuastada.

 Kui meie kõikide nende seaduste peale waatame, mis pärisorjade heaks anti, siis peame tunnistama, et keiser Nikolai kõik mis sel korral wõimalik oli, rõhutud talurahwa elukorra parandamiseks tegi. Kui tema head soowid ja tegemised ka mitte kõik loodetud wilja ei kannud, siiski oliwad nad palju, wäga palju talurahwa elus parandanud. Ka seda tuli ette, et talupojad, kes priiks oliwad saanud, jälle pärisorjusesse tagasi igatsesiwad, et nad rikka ja wõimsa mõisniku walitsuse all palju julgemad ametnikkude litsumiste eest oliwad, kui siis, kui neil niisugust kaitsjat isandat ei olnud.

 Balti kubermangudes oli Aleksandri I. Talurahwa seadusest saadik (1819) talurahwal suure riigi talupoegade wastu õiguse pärast weel kuldne põli. Kõige wähemalt oli see seaduses nii. Kas need seadused aga täidetud saiwad, selle peale ei mõtelnud Aleksander oma wiimasel walitsuse ajal enam ja Nikolai, kellel lugemata palju riigi asju oma käes toimetada oli, ei saanud Baltimaade rewideerimiseks mahti. Et talupoegade poolt kaebtusi tema kõrwu ei ulatanud, siis pidi ta mõtlema, et seal kõik rattad oma seatud korras käisiwad.

 Aga sellegi pärast ei jäänud Baltimaade talupo-

 
34

jad kahe silma wahele. Nende elukorra parandamine oli enne alganud, nad oliwad täielisele priiusele palju paremine ette walmistatud, kui Wene talupojad – nende juures wõis suur priiuse töö ka enne lõpule saada wiidud. 1842. aastaga algawad tööd meie maa talupoja seisuse heaks ja lõpsiwad 1866. aastaga.

 Heidame lühikese pilgu selle aja järgu peale, mis Balti rahwaste elukorda parandas ja kaunile, kindlale järjele tõstis.

 5. Liiwi talurahwa elukord sel ajal.

 Et Liiwimaal pärisorjuse kaotamine ette wõetud wõis saada, seda tegi aja waim. See oli üleüldise waimu walgustuse aeg, mil suured waimud oma kirjatööde läbi inimeste silmi selgitasiwad. Nagu lahke lugeja meie raamatukese I. jaost juba teab, oli ka Eesti ja Lätirahwal tema inimese õiguste eest sõdija – auuwääriline Dr. Garlieb Merkel, kelle kirjad rahwa heaks mitte wähe ei mõjunud. Wäljamaa ülikoolides liikus Adam Smithi õpetusest saadik, mis priiust rahwaste elujärje ainsaks parandajaks pani, koguni uus, waba õhk. Seda hingasiwad noored õpilased koolipingil sisse, kaswasiwad selles õhus üles ning neist saiwad mehed, kes priiuse mõtet laiali kandsiwad. Rootsimaa laskis oma talupojad wäljaspool Rootsimaa piirisid 1806 priiks, kodus oliwad nad juba enne priid. Napoleon tegi seda Poola talupoegadega 1807, Preisimaa mõni kuu pärast seda ka selsamal aastal.

 
35

 Kuidas see Balti kubermangudes sündis, sellest räägib raamatukese I. jagu pikemalt. Kui ajawaim ka oma jagu mõjus, siiski ei tulnud siin mõisnikkude järele andimine priiuse tuhinast, waimustusest rahwa elukorda parandada ega järeletehatahtmisest, mis teised maad ees teinud, waid sellest, et mõisniku seisus iseennast langemise eest hoida tahtis, mis selleaegne wilets põlluasjandus temale tingimata kaela ähwardas tuua. Aga olgu, põhjused selleks on meile üks puhas – meie tahame natuke nende õiguste juures wiibida, mis priikslaskmine Liiwi talupoegadele 1819 andis.

 Kartus selle üle, et talupojad oma priiust wahest nii hästi eneste kui ka oma isandate wastu kurjaste wõiksiwad tarwitada, anti seaduses määratud õigus neile alles tüki wiisi kätte, aga ka seda ainult nõnda, et jäme ots ikka weel mõisniku kätte jäi.

 Mõisaherra käest pidi luba toodama, kui mõnda uut liiget talurahwa kogukonda wastu taheti wõtta 1), mõisaherra käes seisis talurahwa kogukondade korras pidamine 2), tema pidi iga otsust kinnitama, mis kogukond tegi; ta wõis seda ümber lükata kui ta seda seadusliseks ega tarwiliseks ei pidanud 3). Iga walla ametniku tarwis walis kogukond kolm kandidati, kelledest mõisaherra ühe kinnitas 4). Isegi kogukonna kohus seisis mõisaherra ülewaatamise all ja pidi tema sõna kuulma 5), tema wõis mõistetud otsused tühjaks teha 6). Wiimaks oli mõisaherra käes walla politsei õigus ja ta wõis kodust karistust anda 7).

 1) T. S. 1819 § 64. 2) T. S 1819 § 72. 3) T. S. 1819 § 78, 79. 4) T. S. 1819 § § 101, 90, 5) § 131, 6) § 132. 7) § § 187, 151 ja 152.

 
36

 Põllutöö paremale järjele tõstmise mõtte tõi igas Europa riigis talupoegadele priiuse, ühel maal warem, teisel hiljem. Aga kaasawara, mida talupoeg orjusest peasedes ühes sai, oli mitmesugune. Enamiste igas riigis ei saanud talupoeg mitte üksi isekulist wabadust, waid tema tõsteti ka waranduse poolest oma endise isandaga ühe astme peale. Mõnes riigis sai ta isekulikult priiks, aga maa, mille peal ta elas, jäi tema isanda omaks. Ka neid riikisid oli, kus riigiwalitsus isandate talu maa enese kätte wõttis ning weikese hinna eest priikslastud talupoegadele andis. Üleüldse maksis aga see seadus pea igas riigis, et rentnik ehk maaomanik ka need õigused, mis suure maa rentnikkudel ehk omanikkudel üleüldise seaduse järele oliwad, kui maa rentnik ehk omanik enesele sai. Tema tohtis oma rendi ehk päriskoha peal oma tahtmist mööda talitada, just nagu kodaniku ehk mõisniku sugust rentnik ehk omanik. See oli talurahwa priikslaskmise siht. Juba Aleksandri I. seadus Liiwi talurahwale 1804 andis talupojale Balti kubermangudes õiguse, seda maad, kus peal ta elas, kui omandust tarwitada, mida ta edasi wõis pärandada. Kui see seadus maksma oleks jäänud, siis ei oleks talupoeg Balti kubermangudes priiks saades mitte ilma maata jäänud, waid ka selle maa, kus peal ta elas, enesele õigusliseks omanduseks wõi kui meie nõnda ütelda wõime, kaasawaraks saanud. Aga Talur. seadus 1819. aastast wõttis selle suure õiguse tagasi. Talupoeg sai maast lahutatud, ta sai priiks, aga ilma maata. Maa jäi mõisaherra omanduseks, mida see nõnda wiisi wõis tarwitada, kuidas ise heaks arwas 8). Tahtis talupoeg maad tarwitada,

 8) Talur. S. 1819, I. jagu I peat. 1. art.

 
37

siis wõis ta seda rentida. Mis tal selle eest teha ehk maksa oli, seda määras tema kokkulepimine mõisaherraga – prii kontraht.

 Siin ep see wiga oligi. Seaduse järele oli küll mõlemal poolel, talupojal ja mõisnikul, lepingu tegemise juures ühesugune woli, aga asjalikult seisis wõimus üksi mõisniku käes. Seda wõimust ei annud talle üksi suurem haridus ega seaduses määratud walitseja amet kogukonnas, waid ka just see, et tema üksi maa peremees oli ja oma maad nõnda wälja wõis rentida, kudas ta ise tahtis. Talupoeg oli ikka koha otsija, mõisnik koha andja. Sellest selgub nende wastastikune wõimus iseenesestki. Üks mõisnik 9) ütleb koguni:

 „Niisugust talupoegade priikslaskmist, mille juures tema teoorjust mitte kindlaste seaduses ära ei määratud, on pärast kibedaste ja walusaste kahetsetud.“

 Baltimaa mõisnikud oleksiwad wahest ka oma talupoegadega lahkemalt ümber käinud ja neile paremad, inimlikumad rendi tingimised teinud, kui nende eneste elukord parem oleks olnud. Sellepärast ei wõi meie neile seda süüdi anda, et nad talupoegadele kergemeelselt rasked orjuse tingimised tegiwad, kus seda sündis. Orjapõlwe kaotamise ajal ja kümmekond aastaid pärast seda oli pea terwe mõisniku seisus pankrotti jäänud ehk pankrotti jäämisel. Ja niisuguse käes oli terwe maa. Kuidas laseb siin asi teist wiisi mõtelda, kui nõnda, et ta nüüd kõik tegi, mis wõis, et kõige pealt iseennast langemisest peasta! Ja kust pidi abi tulema?

 9) Ernst von der Brüggen, Die agraren Verhältnisse in den russ-Ostseeprov. lk. 4.

 
38

 Selleks oli tal ju maa käes ja talupojad! Need oliwad ta sissetuleku hallikad. Üks pidi andma, teine kandma.

 Nõudmised läksiwad pea liiale. Neid ei jõuetud enam täita. Ülemal pool nähti ära, et 1819. aastal antud Talurahwa seadus wanaks jäänud ja parandamist tarwitas. See parandamise töö algas 1842 ning 9. juulil 1849 kuulutas keiser Nikolai, et uus Talurahwa seadus Balti kubermangude jaoks walmis on ja seaduse jõusse astub. Mõisnikud ei olnud mitte kartuseta nende aastate peale waatnud, mil uue seaduse kallal tööd tehti. Aga kartused oliwad asjata. Maa jäi kui ennegi mõisnikkude omaks, üksi orjuse rent keelati ära. Weel 16 aastat anti aega. 1865. aasta järele ei tohtinud keegi mõisnik enam oma maid orjuse eest wälja rentida ja 1868. aastal pidiwad kõik orjuse ja segarendi kontrahid otsa lõpma.

 1819. aastal antud Talurahwa seaduse muutmiseks ja parandamiseks oliwad mitmesugused põhjused asja annud. Kõige pealt tuli see asi mõisnikkude eneste poolt päewakorrale. Eestimaa rüütlikogu palus juba 1829 selle aegset talurahwa seadust muuta; muidugi oli tal muutmise juures enese kasu silmas. See palwe leidis riiginõuukogus tähelepanemist, aga mitte rüütlikogu kasuks. Siiamaale oliwad igal kolmel Balti kubermangul oma isesugused talurahwa seadused. Riiginõuukogu wõttis 2. aug. 1829 Eestimaa rüütlikogu palwet oma kubermangu talurahwa seaduse muutmise pärast läbi kaaludes nõuuks, kõiki kolme Balti kubermangu, Liiwi, Eesti ja Kuuramaad, talurahwa seaduses ühendada, „niipalju kui see kohaliste tarwituste pärast wõimalik on.“ Selle nõuu täide saatmiseks wait üks kommision, mida kindral-kuberner pidi juhatama.

 
39

 Seda ei olnud Eestimaa rüütlikogu ootnud. Ta teadis wäga hästi, et Liiwi talurahwa seadus talupojale suuremad, awaramad õigused andis, kui Eesti talurahwa seadus 1816. aastast, ja tema püüdmine oli ometi neid õigusi kitsendada. Siin oli kartustele uus wäraw awatud ja maapäewal 1830 ning teist korda ja kolmat korda 1833 lükati riiginõuukogu walitud kommissiont ette panekud waljult tagasi 10).

 Kaugemale ei kuule meie kommissioni tööst enam midagi. Kas ta esimeste asjata katsete järele oma töö maha jättis ehk weel midagi tegi, sellest ei ole meie kuskil midagi leidnud.

 Liiwimaal oli aga 1819. aastast saadik üks teine, nõnda nimetatud „sisseseadmise kommission“ olemas, kes uue talurahwa seaduse sisseseadimiseks ja makswaks tegemiseks oli elusse kutsutud. See kommission oli aga oma wõimu piirist üles astunud, talurahwa seadusele paragrahwisid oma arwamist mööda juurde lisanud, muutnud ja seaduse jõuetuks teinud. Selle kommissioni asja talituse rewideerimiseks seati 1827 maapäewa poolt üks „tasa-tegemise kommission“ (Gleichstellungscommission) kokku. 1833 lõpetas maapäew v. Samsoni ettepaneku peale mõlemad kommissionid sellega ära, et nende asemele ühe rüütlitu kommissioni v. Rennenkampfi juhatusel elusse kutsus, kes weel sellesama aasta septembri kuus Tartus kokku astus. Selle kommissioni töö pidi olema 1819. aastal antud talurahwa seadust jälle makswaks teha, aga ühtlasi pidi ta ka „sisseseadimise kommissioni“

 10) Landtagsreceß von 1830, lk, 50, Acte des Convents vom Juni 1832 Deliberandum 13. Landtagsreceß 1833 lk. 63.

 
40

„kasulikud muutmised“ üles wõtma. 4 aasta järele (1837) saatis rüütliku kommission juhataja Rennenkampf ühe plaani „uuest talurahwa seadusest“ kindral-kuberneri kätte ning krahw Stakelberg pidi teda ministri herra Speanskile ette panema. See „uus seadus“ on aga jäljetelt kadunud. Ka sedagi ei teata, missugused „kasulikud muudatused“ temas ette oliwad wõetud.

  Nüüd tuli neli aastat puhke aega, kus seaduse parandamisest ehk muutmist enam ei räägitudki. Kõik läks jälle wanal harjunud wiisil edasi. Aga siis, 1841, sündis midagi, mis soiku jäänud asja jälle päewakorrale tõi ning talurahwa elukorra parandamist tingimata tarwiliseks tegi.

 6. Parandust on tarwis.

 Talurahwa seadus 1804. aastast oli Liiwi talupojale mitmed tähtsad õigused annud. Ta keelas mõisnikule talupoegade müümise ja kinkimise ära; ta andis talupojale õiguse liikuwat ja liikumata wara enesele omandada; ta pani talupoja kindlaste selle koha peale, mis tal käes oli, ja andis talle edasi pärandamise õiguse; ta määras ära, kui palju talumaa wäärt oli ja kui palju maksusid mõis selle eest talupoja käest wõis nõuda. Wakuraamat pani mõisnikkude maksu ja orjuse nõudmistele piiri. Liiwi talurahwa seadus 1819. aastast aga wõttis need talupojale wäga tähtsad ja tasulised õigused tagasi. Kõik maa jäi mõisniku omanduseks, millega tal woli oli teha, mis ise heaks

 
41

arwas. Talupoeg oli nüüd prii, aga ta priius ei olnud parem kui linnul oksa peal. Ta ei teadnud mitte, kuhu oma pead wõis panna. Ilusaste kõlas priiuse kuulutuse käsk, kauniste kõlas mõisnikkude poolt tehtud seadus, rõõmuga wõttis rahwas seda wasta. Aga kaua ei wõinud ta nende meelitawate sõna kõlinate üle rõõmu joowastuses olla. Pea kärises petlik kate silmade eest ja tõsidus omas täies waljuses tuli warju tagast wälja.

 Mis kõige suuremat wabadust kuulutas ja kõige paremat tahtmist talupoegade elukorra parandamiseks pidi näitama, polnud muud midagi, kui 1804. aastal antud õigusi talupoja käest ära kiskuda. Wakuraamat, maaomanduse õigus ära! Talupoeg, kui prii mees, pidi nüüd mõisaherraga ise tingimised tegema, milledega ta koha oma kätte wõis wõtta. Et prii kontraht aga talupoja pea endise orjuse sisse lükkas, seda oleme juba näidanud.

 Üht asja, mis rahwale meelejärele on, tõi priius kõige oma wigadega siiski. Nüüd wõis igaüks oma wallast wälja minna ja teises wallas teenistust otsida, kui tal koduwallas elamine liig raskeks laks. Esite kitsendati see wabadus ainult kihelkonna piiridesse, pärast poole laiendati ta aga terwe maakonna peale. Selle juures tõusis rahwa seas jutt, et nüüd ka weel kaugemale – Wenemaale – wõidawat minna. Seal olla palju tühja maad, mida odawama maksu ja wähema orjuse eest pärisomanduseks wõidawat saada, kui siin rendikohta pidades.

 Nõnda tõusis rahwa seas igatsus wälja rännata. Arwati, kui aga sinna jõuaks saada, kus tühi maa seisub, siis oleks kõik hea. Pea käisiwad juba Tartu

 
42

ja Wiljandi maal jutud ümber, et Läti talupojad Riias „kubermangu kohtus endid üles kirjutamas käinud“ ja luba saanud „tühjale maale“ elama minna.

 See jutt ei olnud üsna tuulest wõetud. Mai kuu lõpul 1841 oli ka tõe poolest hulk Wõnnu ja Walga kreisi talupoegi Riiga läinud ja kubermangu walitsusele oma wiletsa elukorra ja täitsa abita oleku üle kaebanud1). Nad tõendasiwad, et neil Liiwimaal enam wõimalik ei olla elada ja sellepärast lõunapoole Wenemaale, kus tühjamaad külalt olla, wälja tahta rännata. Pea tuli neile ka weel igast Liiwimaa nurgast teisi juurde, kes kõik oma elukorra paranduse järele kisendasiwad ehk wäljarändamise luba palusiwad. Ikka rohkem ja rohkem talupoegi kogus Riiga kokku. Kubermangu walitsus nägi ära, et see liikumine iseenesest ära ei lõpe ja seadis kohe ühe kommissioni kokku, kes mitte üksi kaebajate soowisid kuulda ei pidanud wõtma, waid ka walju karistusega rahwa Riiga jooksmisele otsa tegema. Kommissioni juhatajaks sai kreissaadik v. Hagemeister. Nüüd läks lugu mõneks ajaks waiksemaks. Aga häkiste pööris asi hoopis teise külje peale. Talupojad, kes kubermangu walitsusest minema saadeti, juhatati2) Õigeusu piiskopi Irinarhhi juurde. Sellest algas uus liikumine, millel usuline nägu juures oli. See oli Õige usku heitmise hakatus Liiwimaal.

 Kõik kohtute poolt wälja pandud teadaandmised wale juttude wäljalaotamise üle oliwad asjata. Kindral-kuberner parun Pahlen ise sõitis maale rahwa

 1) Konwendi aktid oktobril 1841. – Teatus 21. webr. sündinud asjadest 1841. punkt 8.

 2) Konvendi teatus kiri, akt. 1841 v. Bock, Livl. Beiträge, Bnd. I, Heft I. lk. 77.

 
43

meeli waigistama. Aga ka see ei mõjunud. Siis katsus mõisniku kogu omalt poolt hirmu ja armuga rahwast rahule sundida. Kui see niisama asjata oli, siis andis ta keisrile selle üle kaebduse sisse, et talurahwas seaduse wastu mässama hakanud. Selle kaebduse tagajärg oli, et kaks kõrget sõjawäe ülemat sõjawäega Liiwimaale saadeti. Need käisiwad pea igas linnas ja seletasiwad rahwa wanematele ära, kui pahane keisri majesteet niisuguse liikumise üle olla 3).

 Rahwa rahutus oli pea üle Liiwimaa laiale lagunenud. Inimesed ei tahtnud enam niipalju päiwi teha, kui mõisnikud neilt nõudsiwad. Ikka weel lootsiwad nad riigiwalitsuse poolt oma põlwe kergitamist. Nagu teada, pidi talupoeg oma töölistega, oma loomadega ja tööriistadega ning ise oma leiwakotiga mõisa põllud harima. Tema oma tööd jäiwad selle juures tihti tegemata. Kui waene aasta ka weel halwaste haritud põllust midagi wälja ei annud, siis oli nälg majas. Peremees ei teadnud, mis mõisa teolisele süia pidi andma, tal ei olnud mõnikord eneselgi leiba, mis siis weel teomehele kotti panna. Nõnda pidi ta siis nädali sees rohkem kui üks kord söögiwija mõisa saatma ja ka seda wiisi weel oma kasinat töö aega wiitma. Talupoja abi otsimine ei olnud naljast tulnud, waid näljast ja hädast. Aga wastuhakkamisega ei parandanud keegi oma seisukorda, waid tegi seda ainult weel palju pahemaks.

 Missugust häda ja wiletsust sel wiisil inimesed ise oma kaela tõmbasiwad, sellest wõime ühe selleaegse mehe kirjelduse järele, nagu ta oma silmanägemise

 3) Konwendi teatuskiri 1841.

 
44

järele Otepea tülist kirja pannud ja mida meile lahkelt poolt tarwituseks kätte saadetud, weikese pildikese anda.

 Otepea rahwas oli ka sellest kuulda saanud, et talupojad Riias käiwat endid üles kirjutada laskmas. Mitmed talupojad läksiwad siis ka siit Riiga, et järele kuulata, kuidas sellega lugu õiguse poolest olla. Seal kuulsiwad nad, et piiskop inimesi üles kirjutawat. Nad läksiwad tema juurde ja kaebasiwad temale oma häda, mille peale piiskop wastanud: „Se man ei wõi minna middägi tettä, olgu teil ellu kerge, wõi rasse“ – – – siis olliwa ne rahwas kõnnelnuwa, enda ussu saisusse perräst, kuis neil Se polest om. meil om masmist pallu. Se piskop olli üttelnu kui teije tahate; se polest wõi minna teid weidi awwitada, sis ange mulle omma nimme ülles; kirjotage pabberi pääle, ja Saatke minno kätte... Sis perrän seddä olli kulda et n Innimisse entit weitsi ollewa lasknu ülles kirjotada. 1841. aijastal läts Sures se kõnnelemmne rahwa sean, et näile nüüd parremb Ellu kõrd Saap Sama, kui nemmä hendä laskwa kirjotada: ni nemä sis kirjotiwä hentit suren hulgan, ja sadiwa neid pabberit, Rija Lijna“ et näide nimme saiwa ülles kirjotetus, ni kui se kõnneldu olli.“ – Selle tagajärg oli, et rahwas enam mõisateole ei tahtnud minna.

 Kihelkonna ja maakohtu herrad tuliwad nüüd Pühajärwe mõisa rahwast sõnakuulmisele sundima. 200 soldatit saadeti talupoegade juurde. Neile oli luba kätte antud, kõik weiksemaid loomi enestele söögiks tappa, ainult suurtesse kari elajatesse ei tohtinud nad puutuda. Kolm päewa oliwad soldatid talupoegade juures olnud, siis kogus Pühajärwe ja weel teiste waldade rahwas kokku ning rahwa ja soldatite

 
45

wahel tuli mõisa wäljal 9. sept. 1841 awalik taplus. Inimesi sai selle juures rohkeste wigastatud, aga surmamist ei tulnud ette.

 Niisugune segadus ei wõinud niisama wagusi seisma jääda. Tartu maakohus hakkas asja järele kuulama ja sai aegamööda mässu alustajad ka kätte. 120 meest toodi aeg ajalt Tartu wangi, nendest lasti 38 pärast jälle walla ja 82 meest toodi 3. detsembri kuup. Pühajärwe mõisa oma trahwi wastu wõtma. Mõisa omanik olla enne seda juba mitu koormat tugewaid witsu tuua lasknud ning need karjalauda müüri najale seadinud. 3. jõulukuu päewal tuli Pühajärwe ja teiste naabri mõisadesse igale poole 200 soldatit, wangide toojate 100 soldatiga kokku 900 meest ja 25 kassakat. 4. jõulu k. p. toodi wangid rauas mõisa wäljale, kus tüli rahwa ja soldatite wahel olnud, ja kõik soldatid seati nende ümber, sõjariistad käes. Rahwas oli käsu peale ka sinna kokku kutsutud, nii et terwe mõisa wäli inimesi täis seisis. Räägime siin selle mehe sõnadega edasi, kes meile oma silmanägemise järele jutustab:

 „Sääl platsi pääle olli ülles tettu turpist üts kuppets, mis nelli jalga kõrge olli, – Selle kuppetsi päle astewa ülles: üts ma kohto Herr, Parron v. B..., R... mõissast ja üts Piskoppi Assessehr, Barron v. B... P... Herr. – Ropka Herr luggesi rahwale ette ilmlikko säädusest ja saisussest n. Sõnna kulmissest pikka juttusse. Palluperre Herr luggesi rahwale ette waimolikko Sädusse ja waimolikko Sõnna kuulmisse polest, mes hengele waija om, perran seddä aijalikko ello ka pikka juttusse.

 Kui se luggemine olli lõppetet. Sis naksi Ropka

 
46

Herr, pabberi päält luggema neide wangide Süüdi kui Suur se kellekil olli, kes olli tõise kihhotamise läbbi se häddä sisse sanuwa, ja jälle ne kes tõiste kihhotaja olliwa, kes essienda melega se häda sisse anniwa. Ne kes tõiste kihhotamise läbbi se hädda sisse olliwa saanu, ne lasti rawwust wallale kige se sure hulga rahwa nätten ja kõnneldi näidega kiki kulten, et nemma omman ellun hästi piäwä hendä ette kaema, et konnagi ütte kurja kiusatusse sisse ei sattu; neid olli 40 meest ja nee kes tõisi olliwa kihhotanu tülli tegema, ja ka tappelust teggema ne wiidi weidi maad eddesi, seda teed möda, mis Pühhajärwe walla pale lät, sääl kurrale poole nurme päle kos to tassatsemp kottus om, sääl säeti soldati rinda 250 kummagi rinna pääle; ülle mõllemba rinna olli 500 soldatit. Sis anti neile soldatitele ne pikka witsa kätte, minkuga nemma neid mehhi leijewa. Ne wangi 42 meest wiidi se soltatide rinna otsa mannu, sääl wõeti näid rawwust wallale ja tõmmati rõiwa näide päält mahha: ja amme wõeti ka sällast ärra, sis sadeti näid minnemä neist soldatest läbbi; ent se polkownik olli üts hä ja armolikko söämega Innimene; ta üttel soldatile ärge löge köwwasti ekäs ne südü ei olle, se om kik neide mõisnikkude süüd, et ne mehhe pessetüs sama. Sis es löwa ne soltati ütti kõwwaste, kui ne mehhe päält läbbi lätsiwa. Minna saisi sääl to wällä tulleki otsa man ja näije näid kikki 500 lööki es olle ka wäikene assi, kui neid ka tassa löödi. Pühhajärwe Herr laske kolm koolja wankrit nurme päle tuwwa koolijd kõrtsi manno weddadä, es sa jälle ütteainustegi; kik lätsiwa omma jallaga. Se sõameeste pälik polkownik sõimas seddä Pühhajärwe Herra Schtriki kow-

47

wasti ja es lä ka temmä manu mitte lõunas, es lasse ka soltatit temma käest middagi wõtta ja lätsiwa ilma sömata säält ärra. Ne läbbi lippo lastu pessetü mehhe, mes ne 42 tükkü pantti raudu ja olliwa to öse kõrtsi man, ja sel 5-täl Detsembril hommugu lätsiwa nemmä soldatide wahhel rawwan kinni Tartu lijna minnemä. Ne wangi olliwa Tartun weel kaks kuud kinni, sis lasti neid keä wähhämbä süidläse arwati olewat omma koddu, ent ne kes suremba südläse ja pä südläse arwati ollewat, ne sadeti sibberide tööd teggema. Säält tulli mõnne aijasta peräst weidi tagasi, ennamb jäiwä sinna, ja omma sinna ärra koolu n. perran seddä pantti Pühhajärwe walla rahwa päle tik seddä ärra massa mes ärra om kullunu se päle mes ne soltati sijn omma ollu ja mõisnikkude käest sõnuwä ja olli sis se walla rahwa suuremb trahw; sis nemma käisiwa jälle kohhut ja näile jäije ka sis ossast masmada, ja ossast massiwa ärra. 1842 aijastal käisiwa nemma mitman mõisan ja olli 200 soltatit ütten wõetu neil kohtu Herril, sis nemmä lassiwä neid mehhi pessa, maan ma pääl, kes neide nimme olliwa ülles kirjotanu, kes Wenne usku tahhiwa minna, ja antti ma kohtust käsku et ümbre olleja rahwas piddiwa sinna kokku tullema, näggema ja kulma mes seal tettäs. Sis pesseti mehhi soltatide waijel penikeste witsuga, kaks kolm ja neli sadda lööki. Sure Kamja mõisan saije Juhhan Nimrot nellisadda lõki ja koli ka ärra, tema poig ja ka tõisi mehhi kuus tükki, saiwa kolm sadda lööki, olliwa kül werritse ent es kolewa ärra, sest et nemmä olliwa nore mehhe... Ni sis tetti mitmen mõisan, pesseti Innimessi kõwwaste ja rassetaste Wenne usku kirjotamisse perrast.“

 
48

 Nõnda on ühe silmanägija lihtsad sõnad, mida ka kohtu aktid omalt poolt tõendawad. Mis siin Pühajärwe talupoegadest räägitakse, sedasama sündis ka mõnel mujal pool. Meie ei toeta endid sugugi juttude peale, mis rahwa suus liiguwad. Tuletame ainult meelde, mis Tallinna kubermangu leht mõne aasta eest kirjutas, kuida wiisi Tallinna Wene turul rahwast pekseti. Isegi Peterburis on talurahwa saadikud abi otsimas käinud, kuna nende peamehed, nagu üks Peterson, eluks ajaks Siberisse saadeti.

 Sarnased sündmused näitasiwad ikka selgemalt, et Liiwi talurahwa seadus 1819. aastast mitte enam seda täita ei jõudnud, mis temast kindlaste usuti. Mõisnikud hakkasiwad ära tundma, et muist talurahwa süüst nende õlade peale langes ning et se asi juba riigiwalitsusele tähelepanemata ei wõi jääda ega ses ollekus edasi kesta. Ja enne kui riigiwalitsus ka siin midagi oleks saanud teha, kutsuti maapäew weel selsamal aastal oktobri kuus kokku ning wõeti talupoegade elukorra parandamine nõuu pidamisele. Seda anti kindral-kubernerile teada. See wastas, et ta keisrilt selle asja üle nõuupidamise luba maapäewale olla palunud ning nüüd lõpmata rõõmus olla kui maapäew ilma tema soowita isegi talurahwa elukorra paranduse üle nõuu saada pidama, mis just mõisnikkude eneste kasu olla. Tema arwamise järele pidada rüütlite kogu 1804. ja 1809. aasta talurahwa seaduse juurde tagasi pöörma, mis talupoegade õigused kindlamaks teha kui 1819. aasta seadus. Prii kontrahi juures ei olla kohtutel wõimust asja seletama tulla ega talupoegi liiategemise eest kaitseda.

 Jälle seadis maapäew ühe kommissioni kokku, kelle

 
49

hoolde talurahwa seaduste parandamine anti. See kommission algas januari kuus 1842 Tartus oma tööd ja sai 3 aasta jooksul walmis ühe lisandusega 1819. aasta seaduse juurde, milles 111. paragrahwi oliwad.

 7. Kindral-kuberner Pahlen.

 Talupoegade rahutu olek 1841 oli selgeks teinud, et tema priius ainult nagu linnul maa ja taewa wahel seisis. Kui keiser mõisnikkudele käsu oli annud maapäewal talupoegade elukorra parandamist nõuupidamisele wõtta ja mõisnikkud ka ise uut mässamist rahwa poolt kartsiwad, sai asi tõeste käsile wõetud.

 Webruari kuu sees 1842 peeti maapäew. See oli niisama äge kui 1803. Suurem jagu oli uuenduste wastu, mis talupoja elukorda kindlamaks wõisiwad teha. Nende meeste ees otsas wõitles suure südiduse ja osawusega parun Nolcken Luunja mõisast, kuna weikse talurahwa eest seisja erakonna hing von Fölkersahm oli. Siia ja sinna kaalus maapäew oma otsusega, kord langes wõit ühe, kord teise erakonna poole, kuna pika arupidamise ja waidlemise järele ometi midagi kindlaste ära ei tehtud. Ehk need maapäewa waidlused niisama huwitawad kui imelikud on, siiski ei wõi meie oma kitsa ruumi pärast pikemalt nende juures wiibida. Ainult seda wõime siin lühidelt nimetada, et kommissioni poolt maapäewale ettepandud 111 lisanduse paragrahwist 77 sai, mis juuni kuus 1843 kõigekõrgemalt poolt kinnitatud saiwad. 3 aastat kestis wõitlemine nende paragrahwide pärast weel edasi, kuni

 
50

nad 1845 seaduseks saiwad tõstetud. Aga selle aja sees oli neid nõnda kaua muudetud, et nad talupojale õieti midagi uuendust ei toonud, ehk küll kindral-kuberner parun Pahlen neid ka juba 1842. aastal talurahwa kasuks ilma rüütlikogu lubata oli muutnud.

 Talupoegade kasude eest sõdijatel oli see siht, üht teatud jagu mõisa maast jäädawaks tarwituseks talupojale anda, nõnda et mõisa omanik edespidi mitte enam talupoega igal ajal kohast ilma kohtust luba küsimata ja ilma, et talupoeg kohtult oma „priikokkuleppimise“ järele õigust otsima wõiks minna. Maapäew pani oma otsused keisrile kinnitamiseks ette. Keiser seadis nende otsuste läbikatsumiseks ühe kommissioni Peterburis kokku, kuhu ka kolm Liiwi mõisnikkude saadikut pidiwad tulema. Liiwimaalt saadeti Nolcken, see tuttaw kange mõisniku meelse erakonna peamees kahe teise oma meelelisega Peterburisse maapäewa otsuste eest seisma.

 Aga siin leidsiwad nad ootamata asju eest. Kindral-kuberner oli keisrile maapäewa otsuste üle mitmesuguseid tähendusi saatnud, mis nüüd ka kõne alla pidiwad tulema. Rüütlikogu oli neid aga ainult oma otsuste eest seisma saatnud, ning nõnda oliwad nad praegu suures kimbatuses. Nad palusiwad luba, asja esiotsa seisma jätta ning maapäewa ära pidada lasta, et sealt enestele kommissioni läbirääkimiste jaoks igas asjas woli saada. Keiser andis selleks luba, aga keelas ka ühtlasi maapääwale ära, mitte enam talurahwa asjadest rääkida, sest et nii suur kogu selle heaks ometi midagi ära ei wõida teha, waid seda pidada 5 liikm. komitee hoolde andma.

 Järgmise aasta januari kuus tuliwad saadikud

 
51

Peterburisse tagasi. Kindral-kuberneri wastu tõsteti rüütlikogu poolt keisri ees kaebtust, et tema oma woliga maapäewa otsusi muutnud ning kihelkonna kohtutele käsu annud, selle järele walwata, et mõisnik mitte enam oma talupoega ilma kihelk. kohtu otsuseta wälja ei pidada wiskama.

 Kindral-kuberner läks ise keisri juurde. Keisri sõnad oliwad: „Ma soowin, et mõisnikukogu talupoegade heaks midagi teewad ja olen tema wastu seda tänulikum, mida rohkem ta teeb; kaugemale aga kui mõisnikud ise, ei taha ma mitte minna!“

 Kindral-kubern. wastas: „Ka mina ei taha midagi muud ja minu lisandawad ettepanekud nõuawad ainult seda alal hoida, mis rüütlikogu juba ise otsuseks on teinud.“ – „Siis pead sa komiteega läbi rääkima, kes sinust mitte hästi aru ei ole saanud.“

 Nende keisri sõnadega oli kindral-kuberner komiteesse arwatud. Nüüd algas pikk wõitlus ja wäsitaw ässitamine tema wastaste poolt. Lihawõte pühadeks oli komitee töö walmis ja keisrile kinnitamiseks ette pandud. Wõit oli täieste Nolkeni ja tema erakonna kätte jäänud. Kõik punktid, mis mõisniku õigusi talupoja wastu kitsendasiwad, oliwad ära kustutatud ja talupojale tema kallis „priitahtlik kontraht“ kui suur kingitus jäetud. Töö oli ilusaste tühja helinaga wälja ehitatud ning hõisates pöörsiwad Liiwi saadikud Peterburist ses lootuses koju, et keiser seda kinnitab. Aga keiser andis komitee töö weel enne riiginõukogu kätte läbi waadata. Seda ei olnud Liiwi saadikud ootnud. Jälle ähwardas lootus wõidu peale wette kukkuda. Riiginõukogus wõis nende plaan läbi kukkuda. Uuesti hakkasiwad kihutused, uuesti wõitlused. Osawalt mõistsiwad nad

 
52

riiginõuukogu liikmed wenelased selle olu peale juhatada, mis Liiwimaa talupoegade priiuse läbi suure riigi talupogade sees elusse pidada tõusma. Need arwasiwad seda targaste wälja mõteldud seletust wäga asjaliseks, ja lõiwad ka tõeste nende kilda. Üksi riigimaade minister, kellest keiser wäga suurt lugu pidas, jäi Pahleni poole ja sai riiginõuukogu nõuupidamiste ajal kõigekõrgema luba, neid punktisid, millede eest Pahlen sõdinud, „talupojale ja ta perekonnale ta talu niikaua tarwitada jätta, kunni ta wakuraamatus nõuutud kohused täidab“ ja „mis kord talumaa on, selleks ka jätta“ kroonu maade peal Liiwi maal makswaks teha. – Juuni kuu hakatusel läksiwad riiginõuukogu otsused keisri kätte. Nüüd tuli waikne wahe aeg. Pahlen oli ministri ja teiste kõrgete ametnikkude läbi mitu korda juba koju minemiseks luba palunud, aga ikka selle wastuse saanud: „Mina ei wõi Pahleni enne talurahwa asja lõpetust ära lasta, sest et ma temaga weel enne seda pean rääkima.“

 Wahe ajal kõneldi juba, et keiser riiginõuukogu otsused kinnitanud. Nüüd katsus kindral-kuberner Pahlen weel wiimast nõuu. Ta kirjutas keisrile oma arwamisi seletades lühikese, aga mõnusa kirja ja näitas selles, et rahwas ilma kahklemata jälle uuesti märatsema saada hakkama, kui Liiwi talupojale mitte midagi ei anta, mis ta lootnud ja sedagi, mis tal juba käes oli, weel ära wõetakse – näituseks wakuraamat, mis teda üleliigse orjuse eest hoidwat.

 See kiri läks suure tegemisega keisri kätte. Kõik kartsiwad seda ja katsusiwad teda tagasi hoida. Ja kartus ei olnud asjata. Kõige kõrgem kinnitas, mis riiginõuukogu otsused heaks tunnistas ja sisim. asjade

 
53

minisiri kätte ära oli saadetud, nõueti tagasi ning Pahleni arwamisi nende otsuste üle, mis pea needsamad oliwad, mis komitee teinud, nõueti teada, kuna asjad ise määramata aja peale wana wiisi pidiwad jääma. Pahlen andis nüüd seletuse sisse, et see kardetaw olla, üleüldse põlatud priitahtlist kontrahti orjuses jalale seadida, ning et kuni lähema maapäewani 1845 mitte uut seadust ei kuulutataks, waid maapäewa enese poolt tehtud ja kõigekõrgemalt kinnitatud seadus 1842. aastast nii kauaks weel makswaks jääks.“

 Juuni kuu läks mööda. 2. juulil käskis keiser krahw Benkendorfi, sisim. asjade ministri Perowski, kroonumaade min. Kisselewi ja Pahleni oma juurde Peterhowi konwerentsiks kokku tulla. Keiser ise seisis Pahleni põhjusmõtete eest Perowski wastu, kuna Benkendorf targalt kohe järele andis ja oma seisukohta muutis. Ta olla küll riiiginõuukogu heaksarwamist kinnitanud, aga Pahlenile siiski woli annud, seda otsust mitte enne järgmise maapäewa ärapidamist täita. Pärast weel katsus Perowski igal wiisil asja teisele teele pöörda, aga keiser lõpetas kõik wõitlemised sellega, kui ta ütles: „Ma jään oma tahtmise juurde kindlaks, sest Pahleni usaldan ma täieste.“ Pahlen tuli nüüd kui wõidumees Riiga tagasi, kõigekõrgem wolikiri taskus ootas ta Perowskilt wormilikku teadaandmist riiginõuukogu otsuste üle, et siis keisri käsku täita.

 Järgmisel maapäewal saiwad 77 paragrahwi wastu wõetud ja kõige kõrgemalt poolt kinnitatud ning 1845 awalikult kuulutatud.

 Oma sisu poolest ei olnud ka need 77 lisaparagrahwi 1819. aasta seadusest paremad. Pea ainuke nimetamise wäärt uuendus talurahwa kasuks oli see,

 
54

mis „lisas“ wakuraamatute sisseseadmist nõudis. Muidu oli kõik wana. § 1 juba kinnitas mõisaherrale kohe tema piirita õigused maa ja talupoja üle. Järgmised §§ kitsendawad seda õigust wäga kahtlases mõttes, nõnda et mõisnikud seadust iga kord oma kasuks wõisiwad seletada ja tarwitada. Teoorjuse üle oli seal palju paragrahwisid, aga nendest wõis ainult niipalju selguda, et teoorjust raharendist palju paremaks peeti. Selle wastu ei leia ühest ainsastki kohast selle üle sõna, et talumaad mõisamaadest lahutatud saaksiwad, mis talupojale õigust annaks, seda maatükki enese kasuks tarwitada, mis juba kord tema käes oli. Ja see pidi ometi nende lisaparagrahwide peasiht olema. Igal pool oli mõisnik piirita õigustega maa ja inimeste peremees. Ka rahwakooli heaks pole neist §§ midagi leida. – Nõnda ei olnud ka need lisa paragrahwid talurahwa põlwe paranduseks õieti midagi suutnud korda saata.

 8. Liiwi saadikud keisri juures.

 Usuliikumine 1841. aastast oli ikka suuremaks läinud, ehk küll Liiwi maapäew kõik selle wastu tegi, mis mõistis. Aga pea nähti ära, et oma jõud ei mõju, kui abi kõrgemalt poolt ei tule. Keiser ise pidi tulema ja liikumisele otsa tegema, mõteldi maapäewal. Aga keiser Nikolai wiibis juba mõnda aega ilusas Italias, Sitsilia saarel Palermo linnas, ja ilma temata ei wõidud Liiwimaal midagi korda saata. Mõisnikud pidasiwad nõuu, saadikuid keisri juurde Palermosse saata. See nõuu jäi aga paljaks nõuuks, ning asi

 
55

lõppis sellega, et konsistoriumi esimees parun Meyendorff Keisrile Palermo ühe seletuse selle üle kirjutas, mis „tema selja taga“ Liiwimaal sündinud.

 Talwel 1845/46 reisis selleaegne Liiwi mõisnikkude peamees Karl v. Lilienfeld rüütlikonna notariga Rud. v. Engelhardtiga Peterburi, et seal keisri kojujõudmist ära oodata ja temalt siis usuliikumise wastu abi paluda. Ühtlasi pidiwad need mehed ka Peterburi kõrgemat seltskonda oma plaanide tarwis wõitma. See plaan läks kuni keisri tagasi tulekuni wäga hästi korda. Siis aga waikis häkiste elaw osawõtmine Liiwimaa asjadest. Kõik ootasiwad, mis keiser selle kohta saab ütlema.

 See waikne wahe aeg kestis kolm päewa, sest kolm päewa oli juba keiser kodus ning selle aja sees polnud ta Meyendorffi seletuskirjast ega Liiwi usuliikumisest midagi rääkinud. Kolme päewa järele tuli keiserlik pall, kuhu ka Meyendorff oli kutsutud. Seletuseks tähendame siin, et peakonsistoriumi president Meyendorff ühtlasi ka keiserlik tallmeister oli.

 Kõik pidulised ootasiwad põnewusega, mil wiisil keiser teda wastu wõtab, et sellest näha, mis tema sest asjast arwab.

 Nüüd teadis Peterburi kõrgem seltskond, kuidas lood seisawad. Keiser oli sellega ütelnud: „Kingsepp, jäe oma liistu juurde!“ Kõik osawõtmine oli kadunud, salongide mission mõjuta jäänud. Liiwi maa mõisnikud ja konsistorium ei wõinud ülemalt poolt õige usku heitmiseks enam takistust loota.

 Weel sellesama aasta webruari kuus saatsiwad Liiwi mõisnikud ja konsistorium saadikud Keisri juurde. 28. webr. 1846 wõttis keiser Nikolai Liiwi saadikud jutule.

 
56

 Saadikud oliwad mõisn. peamees Lilienfeld, Oettingen, par. Nolken, Fölkersahm ja Samson. Keiser Nikolai seletas neile, et Liiwimaal ette tulnud segadused täieste kõrwale saatmist ning talurahwa asjad parandamist nõuda. Talurahwa seadus 1819. aastast olla mõisnikkude eneste tehtud, aga ei olla mitte seda head wilja kannud, mida keiser Aleksander I. temast lootnud, waid otse palju pahemaks läinud.

 Selle peale wastasiwad saadikud, et talupoegade käsi sugugi halwaste ei käiwat, mis juba sellest selguda, et 1844. ehk 45. aasta sees Eesti ja Läti talupojad üksi 30,000 rubla eest nekrutisid lahti ostnud.

 Siiski tähendas keiser, et riigiwalitsus nüüd Liiwi talurahwa elukorra parandamise kui ka 1819. aasta seaduse täiendamise ise enese kätte olla wõtnud. Mis ta siin teha soowiwat, seda wõida saadikud sisimiste asjade ministri käest kuulda saada. Selle mõtte täidesaatmiseks olla üts kommission kokku seatud, kes talupoegade elukorda kindla aluse peale saada rajama, et nende ja mõisaherra wahel rahu, armastus ja usaldus wõiks walitseda.

 Peale selle rääkis keiser Liiwimaa usuliikumisest. Tema olla täitsa selles mõttes kindel, et need segadused mitte usu enese pärast ei sündiwat, waid Liiwi talupoja liiga rõhutud olekust tulewat. Tema ei saada sellele, kes priitahtlikult oma südame tunnistuse järele ühest usust teise astuwat, üleminekut mitte ära keelama. Aga enne 6 kuulist järelemõtlemise ja proowi aega ei wõida keegi ühest usust teise üle astuda. Kui palujad paremine Liiwi talurahwa käekäigu eest hoolt kanda, ja Luteruse usu õpetajad endid mitte rahwast ära ei lahutaks, üksi mõisnikkudega ümber ei käiks ja

 
57

head elu ei armastaks, waid oma ametis usinamad oleksiwad ning koguduse eest paremine muretseksiwad, siis jääks usuliikumine iseenesestki seisma. Miks ei olla Soomemaal ükski talupoeg Wene õigeusu kiriku liikmeks heitnud? Tema wõida oma silma nägemise järele ütelda, et Soome õpetajad päris maarahwa koolmeistrid olla – õiged hingekarjased. Liiwimaal unustawat usu õpetajad aga oma koguduse ära ja tülitsewat ühe uue ususeltsiga „herrnhutidega“ aja ära.

 Meyendorff wastas selle peale, et Liiwimaa Lutheri usu õpetajad igaüks oma kohust jõudu ja südame tunnistust mööda täitwat. Seda tõendasiwad kõik saadikud.

 Kust tuleb siis aga see, et Eesti ja Kuuramaal niisugust rahwa liikumist mitte ei ole? küsis keiser. Selle peale ei saanud ta ühegi saadiku suust wastust, ehk olgu siis, kui meie waikimist wastuseks loeme.

 Weel kord tuli keiser Liiwi talurahwa wiletsa elukorra peale tagasi. Kindral kuberner krahw Pahlen tähendas siin juures, et 1819. aasta seaduse lisa paragrahwid alles hiljuti kõige kõrgemalt poolt kinnitatud ja nowembri kuus 1845 kuulutatud saanud ning et nende mõju weel ära tulla oodata, pealegi olla keiser asja maapäewa kätte annud.

 „Seda arwad sina! ütles keiser tõsiselt. Kas sa siis ka usud, et sellest juba küll on? Ja kas sa ei tunne ära, et praegu juba tarwis on selleks midagi tegema hakata? Õige küll, ma olen need lisa paragrahwid kinnitanud, sest et nad mõisnikkude osawõtmisel mulle ettepandi ja et mina nende mõttest head lootsin. Aga meie pole keegi inglid, ja igaüks meie seast wõib eksida. Nüüd on selgeks saanud, et rohkem peab tehtama.“

 
58

 Siis küsis keiser sisim. asj. ministrilt, millal kommission oma töödega hakatust saada tegema ning lisas weel juurde:

 „Kommission katsugu kõik läbi, mis asjale tarwis on, ja ärge teie, mu herrad, oma ülesannet ära unustage, et meie kord wõimalikult täielikult eesmärgile jõuaksime. Teie õigused ja seadused seisawad seaduste kaitse all, minu kaitse all. Keegi ei pea nendesse putuma. Teie kiriku õigused peawad puutumata jääma, kui ma ka lubada ei wõi, et Luteruse usulist, kes tõeste prii südametunnistuse järele Wene õigeusu liikmeks tahab saada, selles keelatakse. Hoidke endid kõigist eemale, mis eksitust wõib tuua; ärge unustage mitte, et teie mitte Saksad ei ole, waid juba 130 aastad Wenelased. Ärge waadake paremale ehk pahemale poole. Teie olete nüüd Wenelased, kui teie endid ka Kuura, Eesti ehk Liiwimaa meesteks nimetate. Kui palju teie kubermangudest ei ole mitte Wenelastega abielusse heitnud? Seal on Meyendorfid, Pahlenid, Ungernid, Maydelid ja palju, palju teie maa mehi, kes minu truud teendrid on, ja siiski teie kubermangudest tulnud. Teie olete Wenelased kui ka Saksa tõust, jääge siis ka nendeks oma õiguste ja seadustega, aga olge ka tõeste Wenelased. Ja nii saab siis ka kord ja kõik hea, nagu see teie kubermangudes ikka olnud, jälle jalale tõusma.“

 Sellega lõppis kõne Keisri ja Liiwi saadikute wahel. Nad teadsiwad nüüd, mis keiser tahtis, nad teadsiwad niisama hästi ka, et Nikolai tahtmine kõikumata ja järelandmatu kindel oli.

 Liiwi talurahwa heaks oli liiga wähe tehtud! oli keiser ütelnud. Ta ootas rohkem! Kuidawiisi täitsiwad Liiwi mõisnikud nüüd keisri tahtmist!

 
59

 9. Talurahwa seadus 1849.

 Peterburi kommission wõttis Liiwi talurahwa seaduse paranduse õige pea käsile. Kõik läks ka nõnda, nagu keiser saadikutele kuulutanud. Siiamaale laskis riigi walitsus ikka maapäewa kokku tulla ja wõttis selle poolt heaks arwatud ja walmis tehtud seadused weel läbiwaatamisele ja kinnitusele, nüüd pidi Peterburi kommission selle töö walmis tegema ning Liiwi mõisnikud wõisiwad temast üksnes saadikute läbi nõuu andes osa wõtta. Kartustega waadati Riiast Peterburi poole. Kõik wõis teisiti minna, kui maapäew siiamaale teinud. Kommissioni tööks oli määratud:

 1) Mõisniku päralt olewa maa jagamine talu ja mõisa maaks. Talumaa ei tohtinud, nagu talur. sead. 1804 ära määras, mitte talupoegade käest ära saada wõetud.

 2) Mõisaherral on oma maa üle niisama nüüd nagu ennegi täieline woli, kuid tehtud lepinguid ei tohi ta rikkuda ega rendi maad mõisamaaks teha.

 3) Sellepärast ei tohi mõisa herra edespidi, kus ta talupoegade seast oma talumaa tarwis rentnikku ei leia, seda mõisamaaga ühendada, waid peab seda nõnda wiisi tarwitama nagu lähem maapäew ära saab määrama.

 4) Kõik rendi kontrahid peawad talumaa peal olewa talukoha üle wähemalt kuue aasta peale tehtud saama. Maapäewa asi on selle üle lähemaid määrusi teha.

 5) Talurahwa jaoks kinnitatud päranduse õigus 1819. aasta seaduses on maapäewal nõnda muuta,

 60

 et tulewikus talu waranduse pillamist rentniku surma järele ette ei wõi tulla.

 Mõisa sulaste palgaks ja elamiseks peab mõisnikkudele see õigus jääma, üks jagu (1 ½ wakamaad igast kolmest põllust tarwilise jao heina ja kurjamaaga igale sulasele) talumaast ära lahutada. Muu kõik jäeb maapäewa määrata.

 Maapäew pangu ette, mil wiisil Liiwi talupojale antud õigus igasse Wenemaa kubermangu elama asuda, teiselt poolt Wene priidele talupoegadele Liiwimaale elama asumiseks wõiks korda seatud saada.

 Need oliwad peaasjad, mis maapäewale wastu wõtmiseks ette saiwad pandud. Sinna juurde tuliwad weel teistsugused komitee otsused, mis küsimiste wormil maapäewale ette pandi. Nende küsimiste seas oli näituseks: kas maa paranduste eest, mis rentija mõisaherra lubaga oma rendikohal ette wõtnud, mitte äraminejale rentnikule wälja maksetud ei pea saama; kas kohtu poolt wälja heidetud ehk surnud rentniku pärijad ka talu kontrahti enesele ei päri jne.

 Komitee protokoll pandi keisrile ette, kes kõik wäga heaks tunnistas, aga ühe küsimuse: „kas mõisnikkudelt see õigus, talupoegi ilma kohtu otsuseta trahwida, mitte ära ei tuleks wõtta?“ oli ka ära kustutanud ja selle asemele oma käega kirjutanud: „Mõisnikud peawad alati esimeseks politsei wõimuks oma mõisade peal jääma; nüüd peab aga seda ära määrama, mis eest ja missugusel mõõdul see trahwi õigus edaspidi nende kätte jääb.“

 Enne maapäewale ettepanekut waatas neid otsusid weel üks rüütlik kommission läbi, kes selle tööga märtsi kuus 1847 walmis sai.

 
61

 Weel selsamal aastal pandi kommissioni töö maapäewale ette. Ägedad waidlused ei jäänud tulemata, aga siiski wõeti ettepanek ilma suurte muudatusteta wastu. 15. now. pandi maapäewa otsused kindral-kubernerile ette, kes nad sisim. asj. min. kätte saatis. Weel käisiwad nad mõni aeg Riia ja Peterburi wahet, kus juures ikka üht ehk teist muudeti, kuni wiimaks 9. juulil 1849 nad katseks wiie aasta peale kinnitati ja 20. now. 1850, kui rahwakeelsed seaduseraamatud ka walmis oliwad, makswaks tehti.

 Ligi 20 aastat oli Liiwi talurahwa seaduse kallal juba tööd tehtud, üks kommission teise järele tõusis ja kadus jälle. Uuendusest kardeti mõisnikkude ringkondades suurt kahju, sellepärast läksiwad tööd nii lõpmata aeglast tigu käiki. Talurahwa seadus oli nüüd küll teise kuue selga saanud, aga oma sisu poolest oli ta ometi peaaegu sekssamaks jäänud, mis ta 1819 juba oligi. Nagu küllalt selgeks saanud, oli just prii kontraht suure häda hallikas, mille kaotamist üleüldse nõuuti. Aga siiski ütleb 1849. aasta seaduse

 § 1. See 1819. aastal, kui Liiwlandimaa talurahwale priiust anti, seatud ning Keisri poolest kinnitatud peakäsk, et kui Liiwlandimaa mõisnikud omast mõisadest maid rendi peale wälja andwad, see nõnda peab sündima, et rendi andja ning rendi wõtja selle üle, mis rentnik mõisa herrale oma rendimaa eest peab maksma ehk tegema, sellwiisil wõiwad leppida, kuis nemad isi tahawad ning tundwad, jääb nüüd ning igal ajal oma kindluses seisma.

 § 2. Sellepärast ei kinnitata seaduse läbi sugugi, kui suurt renti rentnik oma rendimaa suurust ehk sugukandmist mööda peab maksma ehk orjama.

 
62

 Seega jäi prii kontraht seisma ja waku raamatud oliwad kõrwale heidetud. Ka weel üks kolmas tähtjas asi, mida ülemalt poolt talurahwa heaks nõueti, sai poolikult täidetud. Nõudmine oli, nagu sellesama peatükis 1. punkti all tähendatud, et talumaad mitte enam talupoegade käest mõisa külge ei tohi wõtta. Selle kohta on seaduseks saanud:

 § 8. Kõigest sellest maast, mis nimetatud maaseadmise läbi (1804) talumaaks panti ning praegu weel talurahwa käes on, jäeb igas mõisas üks nimetatud jagu, see on: 36 wakamaad põllumaad heina- ja karjamaa kõrwal iga mõisa adra pealt mõisa jaoks. Kõik, mis sellest üle jäeb, arwatakse wallamaaks, ning jäeb nende seaduste alla, mis wallamaa kohta on antud.

 Seda maad wõis mõisnik ise oma tahtmise järele sealt mõisa külge wõtta, kust ise tahtis (§ 12). Ka wõis ta põllu asemel metsamaad wõtta, aga siis iga põllu wakamaa eest 3 metsamaa wakamaad (§ 10). See maa wõtmine pidi wiie aasta jooksul ära toimetatud olema. Kui see senini weel ei olnud sündinud, siis pidi mõis kohtu läbi sunnitud saama, tähendatud osa talumaadest mõisa külge wõtma (§ 18). Weel kümmekond aastate eest on Wõrumaal üks niisugune kentsakas protses ette tulnud, kus kihelkonna kohus selle 1849. aasta seaduse 18. § põhjusel mõisat sundis talumaad ära wõtma, mis weel sinna maale tegemata oli jäänud.

 Need wiimased §§ (7–19) on ka 1860 läbi läinud ning täna päewani weel seaduse jõulised (§ 6, Walla kogukonna Seadus).

 Pea asi, mis riigiwalitsus 1849. aasta seaduses

 
63

läbi tahtis wiia, oli teoorjuse kaotamine ja kohaomandamine ostmise läbi. Ainult see wõis prii kontrahist ja selle läbi pärisorjuse sisse tagasi langemisest talupoega peasta. Aga ka siin saadi ainult poole tee peale. Seaduseks tehti:

 § 5. Liiwlandi maa Mõisnikkude kogu arwab wäga waja olewat, et käsu järele nõuuks wõetaks terwet teoorjust aega mööda kõrwale saata.

 Waim oli walmis, aga liha nõder. – Arwati waja olema, teoorjuse kaotamist weel nõuuks wõtta! Ja ometi ei wõinud Liiwimaa rüütlikogul kõige kõrgem tahtmine tundmatta olla!

 1848 pandi see seadus Liiwi maapäewa poolt keisrile kinnituseks ette.

 Warsti peale selle saatis üks Liiwi maapäewa liige keisrile Liiwimaa mõisnikkude wastu kaebdusekirja, mis 103 § näitas, kui kahjulik see maapäewa poolt kinnituseks sisse saadetud talurahwa seadus olla. Mõisnikud wõida maa müümise juures talupoja rendi kassaga talupoegi kõige haledamal wiisil petta. Ja selle raske kaebduse põhjenduseks nimetas ta just mõnd seaduse tegija kommissioni liiget1) nimepidi, et need talupoegade higist endid rikkaks tegewat. Ta tähendas weel, et kui teu-orjus, nagu see 1804. aasta seaduses juba olemas, mitte Wakuraamatute läbi kindlaste ära määratud ei saada, waid prii kontrahi järele mõisniku ja talupoja eneste wahel maha teha jääda, siis ei olla talurahwa elukorra paranemist ialgi loota.

 1) Seaduse tegija kommissioni liikmed oliwad: mõisnikude peamees Aleks. v. Öttingen, maanõuunikud v. Samson, parun Bruiningk Hellenurmest, v. Rennenkampf, v. Klot, v. Sivers, v. Hagemeister ja v. Schultz.

 
64

 Selle kirja kohta andsiwad mõisnikud saadikute läbi riigiwalitsusele seletusi ja püüdsiwad näidata, kui ülekohtune niisugune kaebdus olla. Siiski on ta nii palju korda saatnud, et talurahwa seadused alles 2 aasta järele kinnitati. Selle aja sees katsuti neid weell mitmel pool läbi ning muudeti mõnda asja talurahwa heaks.

 Meie ei taha siin kaebaja mõisniku ja maapäewa liikme kaebdusi kiitma ega teisi mõisnikka laitma hakata, kes ju ka ikka omal wiisil talurahwa heaks mõndagi tegiwad, aga ühe ainsa asja peale tahaksime siin küll tähendada, mis näitab, milwiisil ja mõttel seadust tehti. 1860. seaduse § 7 ütleb:

 „Orjusemaa rajade sees seiswad, aga wakuraamatus arwu panemata maad, jäewad kui seiesaadik mõisamaa osadeks, kui neid mõisa kaardi peal nimelt karjamaa arwu ei ole lastud.

 Mis see tähendab? Wakuraamatu järele maksab rentnik põllu, heinamaa, karjamaa ja söödimaa (wõsamaa – Buschland) eest renti. On nüüd talupoeg kas heinamaa, karjamaa ehk söödi peal aja jooksul enese tarwituseks metsa kaswatanud ja tahab seda tarwitama hakata, siis wõib mõisa omanik tulla ja rentnikku puid wõtmast keelata. See on nüüd metsaks – metsamaaks saanud ja maa mõisa külge wõtta, sest „wakuraamatusse arwu panemata maad jäewad mõisa omadeks.“

 Sellest on mitmesugused protsessid tõusnud ning ikka talupoegade kahjuks lõpnud, sest et see seadus weel tänini kestab.

 
65

 9. Maapäew 1856.

 Talurahwa seadus 1849. aastast oli, nagu juba eespool kuulsime, 6 aasta peale kinnitatud. Kinnitamise ukasi järele pidi kindral-kuberner mõisnikkudega ühes koos pärast kuut aastat nõuu pidama, „mis kuue aastase ära nägemise järele kasulik muuta oleks, ilma et siiamaale talupojale antud õigused kitsendatud saawad.“

 Maapäew algas juba 1854. aastal seda tööd, mis kinnitamise ukaas talle 1856. aastaks ette määras. Mai kuus 1854 walis ta rewisioni kommissioni 1), kes makswat talur. seadust hoolega läbi pidi katsuma ja järgmisele maapäewale ette panema, mis selles muuta ehk täiendada oleks. Nowembri ja detsembri maapäewaks 1856 oli rewisionikommission täieste uue seaduse raamatu kokku seadmud, kuna mõisnikkude konwent maapäewal ainult selles seaduses muutmisi ja lisandusi oli nõudnud.

 „Pidage mõõtu selles, mis teie tahate,“ manitses landmarschal von Nolken maapäewa awamisel Liiwimaa mõisnikka. Ja see manitsus ei olnud mitte asjata.

 1849. aasta seaduse põhjuseks oliwad kolm tähtsat asja pandud: Esiteks talumaade tarwitamine talurahwa liikmete kasuks, ilma et mõisnikul luba oleks, neid maid enam mõisa külge wõtta; teiseks teoorjuse wähendamine ja wõimalikult pea ärakaotamine, ning kolmandaks awitamine talupoega maaomanikuks saada.

 1) Rewisioni-kommissioni liikmed oliwad: v. Löwis, von Transehe, Annemõisast, paron Nolken Luunjast, v. Sivers Kuustest, v. Hagemeister, paron Koskull, v. Helmersen Karolast, v. zur Mühlen Tänassilmast ja kirjut. paron Saß.

 
66

 Kuue aasta jooksul, mil 1849. aasta seadus maksis, oli mõisa omanikkude keskel hoopis isesugune waim maad wõtnud. Rewisionikommission leidis, et ülemal tähendatud seaduse esimese punkti järele suurem jagu mõisamaad kõik talupoegade tarwitamiseks ära oli läinud. Talurahwas sai selle läbi küll parema elukorra sisse aidatud, aga mõisnikkude heaks ei näinud kommission siin midagi sündinud olema. Miks pärast ei wõida mõisnik kui maaomanik oma maaga teha, mis ta tahab ja mikspärast kistawat tema maa ta woli alt ära!

 Talumaade päriseks ostmiseks seati 1849 talurahwa rendikassa sisse, kust talumaade peale 60% maawäärtusest talupojale koha päriseks ostmiseks raha laenati. Selle panga leidis kommission niisama kardetawa mõisnikule kui ka talupojale, ning nõudis tungiwalt, et ta ära saaks kaotatud. Tema anda liiga palju raha talupoegadele maaostmiseks wõlga, nimelt adramaa pealt 4800 rbl. Selle panga asemele pidada kretitselts jääma, kes oma põhjuskirja 30. § järele ainult 2700 rbl. adramaa peale wõlgu andwat. Tunnistuseks, et rendi pank ei kõlba, olla ka see, et kuue aasta jooksul 317 müüdawast talust ainult 73 rendikassa abiga ära olla müüdud. Siiski wõida rendikassa kõrge laen ettemõtlemata talupoegi koha ostmisele meelitada ning sel wiisil maa mõisnikkude käest ära minna ning nad waeseks teha. Ka olla see kahjulik, et ühel maal kaks laenuasutust2) olla, mille läbi need ise juba wõistlema pidada hakkama ning sel wiisil teineteise jõudu kulutama.

 2) Kroonu abiga asutatud rendikassa ja mõisnikkude kreditselts.

 
67

 Lühidelt: Rewisionikomission arwas hädaste tarwiliseks, talurahwa seadusest seda õigust kustutada, et maa, mis kord talupoegade käes tarwitada oli, ka edaspidi ikka nende kätte tarwitada peab jääma.

 Teise 1849. seaduse põhjusmõtte – teoorjuse kaotamise – kohta ei olnud mitte ka wähem kartust. Kuue proowi aasta jooksul olla selgeks saanud, et teoorjuse ärakaotamine kahjulik olla. Teoorjust oli üsna ilma põhjusteta raharendi wastu ümber wahetatud, kuna ta nii hästi mõisaherrale kui ka talupojale enesele kasulikum olla. Sellepärast ei olla teoorjuse rutuline ära kaotamine ja raharendi asemele seadmine sugugi asjakohane. Kõigewähemalt ei peaks seadus üht rendi wiisi teisest paremaks pidama.

 Nendest mõtetest oli kommission ennast oma töö juures juhtida lasknud ja otsusi teinud, mis tähendatud wigasi 1849. aasta talur. seaduses pidiwad parandama.

 Need mõlemad ettepanekud rüütli mõisate kaotamisest talupoegadele antud maade oma-käes-pidamise õigusega ja ka „1849. aasta seaduses kahetsewal wiisil ärakaotamise wääriliseks tähendatud“ teoorjusest wõttis maapäew wastu. Nõnda oli siis teoorjus tagasi tulnud, talupoeg kaotas ka oma õiguse selle maatüki enese käes pidamiseks, mis tal kord käes tarwitada oli. Talupoeg seisis oma õigustes niisama kaugel, kui 1819.

 Järgmine kommissioni ettepanek oli, et 1849 makswaks jäetud prii kontraht ära saaks kaotatud ja selle asemele wakuraamat, mis orjuserendi ära määrab, sisse seatud, kuna niisugusel korral, kus talupoeg oma maksud tööga tasub, ülesütlemist ei pea olema. Selle ettepaneku järele oleks üksi neil talupoegadel õigus talumaid enese käes pidada, kes teoorjust teewad.

 
68

 Kommissioni peasiht selle juures oli 1849 ära kaotada soowitud teoorjust wõi orjuse renti jälle jäädawalt makswaks teha.

 Ka see ettepanek wõeti selle tähendusega wastu: „rüütlikogu peab omalt poolt tunnistama, et üks tarwitusele antud maa rendi wiis teisest mitte paremaks kiidetud ei pea saama.“

 Talupojale tehti maa päriseks ostmine nii raskeks, et ta wõimatuks pidi saama. Igale rüütlimõisale anti õigus, talupoegade käes tarwitatawast talumaast kõige wähemalt 5 adramaad mõisa külge wõtta ja keegi mõisnik ei tohtinud sellest talumaast, mis peale tähendatud wiie adramaa weel talupoegade kätte tarwitada jäi, mitte rohkem kui kolmas jagu ära müia 3). See tehti 120 healega 50 heale wastu otsuseks. Kui niisugune talukoht ära sai müüdud, siis wõis teda ainult see talupoeg osta, kes müüdawa koha peal elas ja kellel selle peale pärimise õigus (see tähendab, kes oma rendi teoorjusega ära tasus, sest üksi neile anti 1856 pärimise õigus) ehk kes wähemalt 6 aastat sedasama talukohta tarwitanud 4). Ka rendipank, kes talupoegadele kohaostmist oma kõrge laenuga suurel wiisil kergitas, kaotati ära ja jäeti selle asemele mõisnikkude kreditselts alale 5). 1849 määras seadus ära, § 255 ja 256) et maa, mida talupoeg päriseks wõib osta, wähemalt 1/12 ehk kõige rohkem 1 adramaa suur peab olema. Maapäew 1856 heitis ka selle kõrwale ja määras omalt poolt, et talukohta alla 1/8 adramaa (10 taalri) ei wõigi ära müia.

 3) Maapäewa protokoll 27. now.

 4) Sealsamas 8. dets. 1856.

 5) Sealsamas, now. 1856.

 
69

 Kui talumaade müümisele nii suured takistused tehti, siis raskendati mõisamaade ostmist weel seda rohkem. Kui rüütlimõisal mitte wähemalt 900 wakamaad 300 wakamaa sula põlluga maad ei olnud, siis ei tohtinud niisugune mõis üleüldse oma mõisamaad (Hofesland) müia. Oli ta aga wähemalt kakskorda niisuur, siis wõis ta jälle ühe uue rüütlimõisa asutada ning mõisamaad selle külge wõtta. Talurahwa seaduse (1849) 72. ja 251. paragrahwi järele oli igal inimesel, seisuse peale waatamata, mõisamaad luba enesele päranduseks osta.

 Need §§ muudeti nõnda, et ostja üksi mõisa talupoeg wõis olla. Talupoegadele oleks see küll kasulik olnud, kui maa ostmise õigus üksi neile anti, aga kes orjajatest mõisa kandimeestest jõudis enesele kohta osta! Pealegi puudus nüüd ka weel abiandja rendikassa!

 Need põhjused tegiwad 1849. aasta seaduse muutmisi tema kõige tähtsamates punktides tarwiliseks. §§ 5, 137 ja 138 keelasiwad orjuse rendi täieste ära need saiwad maha kustutatud ja § 4 muudetud. §§ 179 ja 180 keelasiwad lepingu tegemise orjuse rendi üle ära, §§ 188 – 197 ei lubanud pikemat orjuse rendi aega kui 12 aastat, mille aja seas kõik teoorjus raharendiks ümber muudetud pidi saama – ka need saiwad ära kustutatud, nõndasama ka need §§, mis teoorjuse asemele raharendi kohuseks tegiwad.

 Maapäew uskus sellejuures ise kindlaste, et ta sellega keiserlikku käsku täitnud ning 1849. talupoegadele antud õigused puutumata jätnud. Ta oli ju keisri soowimist mööda ometigi talupoegade elukorda parandanud ja nende seisusele seega kindla põhja alla pan-

 
70

 nud, et ta üksi neile õigust andis, maad päriseks osta.

 Need maapäewa otsused saadeti hariliku saatekonnaga pealinna, kes nende õiguste eest pidi seisma.

 Peterburis katsuti maapäewa otsused läbi, lisati üht ja teist juurde, wõeti pea kõik muud tingimised wastu ja lükati üksi see rüütlikonna soow, et raharendi asemele orjus jääks, millega talurahwa seisus täitsa ära kaoks, tagasi. Rahwa eest seisis ja sõdis selleaegne kindral-kuberner würst Suworow.

 Nende muudatuste ja pehmendustega talupoegade kasuks sai maapäewa otsus märtsikuus 1857 kõige kõrgema kinnituse.

 Weel sellesama aasta maapäewal tõusiwad uued ägedad waidlused selle ülemalt poolt ette pandud küsimuse üle: Kas mõisnik ei pea mitte talupoja kohalt ära minemise korral temale kohaparanduse tööde eest kahjutasumist maksma?

 Sellega kartis enamus aga oma wanu õigusi liiga kitsendama ja seisis kangeste wastu. Wõitlemised läksiwad wana wiisi edasi, otsused tehti mõnda, kuidas mõisnikkudele kasulikum oli. Kui meie siin kõiki maapäewa waidlusi ja otsusid ette tahaksime tuua, siis wäsitaks see auusa lugeja wististe ära. Olgu sellestki, mis juba pakkunud oleme. Oma põhjusmõtete poolest on kõik maapäewa istumised ja tööd pea ühesugused. Kui ka neid mõisnikka küllalt oli, kes üleüldiseks rahwa heaks walmis oliwad oma õigustest mõndagi ohwerdama, siiski seisis suurem hulk kangeste selle wastu, ja nad ei tunginud oma heade soowidega mitte läbi. Pealegi oli ka pealinnas asuwa Läänemere komitee seas niisugusi liikmeid, kes iga uuenduse wasta

 
71

 seisiwad ning mõndagi talupoegade kasuks tehtud otsust ümber mõistsiwad lükata.

 Teaduse himulisele lugejale, kes sellest asjast täielist pilti tahab saada, wõime Aleks. Tobieni kirja: Liiwi põllutööasjanduse seaduse andmine 1) soowitada.

 10. Liiwi talur. seadus 1860 ja selle parandamine.

 Mõneks ajaks jäi Liiwi talurahwa seaduse tegemine seisma. 1860 wõttis riiginõuukogu selle asja jälle ette, katsus maapäewa poolt sisse saadetud seadused hoolega läbi ja hakkas nende üle otsust tegema. Ühtlasi tõusis ka see küsimus üles, kas nüüd, mil riigiwalitsus riigi sisimiste kubermangude tarwis mitmesugust talurahwa seadust walmistas, Liiwimaa talurahwa jaoks uut seadust kinnitada õige aeg olla! Ja wõetigi nõuuks, seda asja weel põhjalikumaks läbiwaatamiseks seaduse ja riigimajapidamise ühendatud departemangudesse anda. Läänemere komitee ja kohtuministeriumi liikmed ja weel teised ametnikud wõeti selle juurde. Nende otsus pidi riigi nõuukogule ette pandama. Keiser kinnitas seda heaksarwamist ja tähendas selle juures, et tema endine kinnitus riigi nõukogu otsuse tegemist mitte ei takistawat, waid et ühendatud depardemangud hoolega ära pidada kaaluma, kas neid Liiwi talurahwa seadusi makswaks teha ehk praegusi seadusi weel edasi kesta lasta.

 1) Beiträge zur Geschichte der livl. Agrargesetzgebung von Alex. Tobien. Ka Baltische Monatsschrift 1881 - 1882.

 
72

 29. jan. kuni 28. märtsini wõtsiwad riiginõuukogu mõlemad depardemangud seitsmes koosolekus weel kord Liiwi talurahwa seadused läbi, muutsiwad mõnda asja maapäewa soowide wastu ning tegiwad otsuseks, neid makswaks teha. Muudatuste seast oleks kõige pealt nimetada, et talupoegade koha ostmise raskendamine, mõisamaa tükeldamise keeld, uuete rüütlimõisade asutamine, mille juurde talumaad wõeti, ära kaotati. Nende tähtsate muutmistega rüütlikonna tahtmise wastu tuliwad uued seadused riiginõuukogu peakogu ette, kus kindral-kuberner Suworow südiste nende makswaks saamise eest rääkis. Depardemangude maha kustutused arwati heaks ning wõeti wastu, üksi mõisade asutamine ilma talumaadeta jäeti weel mõisnikkude oma otsustada. Öösi 4. ja 5. mai wahel kinnitas keiser riiginõuukogu protokolli, aga selle juures ka depardemangude otsuse mõisade asutamisest ilma talumaadeta, ja mitte riiginõuukogu otsust, mille järele see küsimus weel kord mõisnikkude eneste seletada oleks läinud.

 30. now. 1860 sai uus talurahwa seadus kõigekõrgemalt poolt kinnitatud ning 24. juunil 1863 kui rahwakeelelised seaduse raamatud walmis saanud, 1) seaduse jõuuliseks tehtud.

 Uus talurahwa seadus oli nüüd käes aga suuri uuendusi ei toonud ta ikka mitte. Kõige tähtsam uuendus talurahwa kasuks oli kahjutasumine tehtud paranduste eest, mis mõisniku poolt sellele wälja pidi maksetama, kes oma koha pealt ära läks. See oli aga pea ainuke muudatus, mis 1856. aasta maa-

 1) Tartu keelde pani selle aegne stud. J. Hurt ja Tallinna keelde Dr. Kreutzwald. Revisioni akt IV. lk. 122.

 
73

päewa otsustes talukohtade ostmise raskenduseks sündis. Ka rendi kassat ei kaotatud maapäewa otsuse wastu ära. Waku-raamatud säeti seal weel makswaks, kus rendi suuruse üle segadusi tõusis. Üks wäga tähtjas uuendus oli wiimaks weel see, et surnud rentniku kõige lähematele sugulastele koha edasi pidamiseks eesõigus määrati, mis 1849. aasta seaduses puudus.

 See on ka kõik, mis nimetamise wäärt oleks. Rohkem kui 20 aastat oli tööd tehtud (1842. aastast saadik), aga kõige tarwilisem muudatus selles asjas, nimelt teoorjuse ega orjuserendi kaotamine ei olnud ikka weel seaduseks jõudnud saada, kuna riigiwalitsuse poolt ammu juba küllalt selgeid soowisid selle asja kohta oli awaldatud. Uue seaduse § 155 ütles ainult nii palju, et maapäew siiamaale weel lubatud teoorjusi parajal ajal ära tahta kaotada.

 Parajal ajal! 1864. aastal sündis midagi, mis näitab, et teoorjuse kaotamisega enam wiiwitada ei wõidud. Peapiiskop Platon reisis pea suwe otsa Liiwimaal ning inimesed heitsiwad suurel arwul õigeusu kiriku liikmeteks. Selle tagajärg oli, et walitsusele hulga kaupa palwekirju sissesaadeti, milledes rentnikud kohtadest wäljaheitmise ja liig weikeste kahjutasumiste üle maaparandamise eest kaebasiwad. Hulk talupoegi läksiwad isegi Peterburisse oma raske ja wiletsa elu üle kaebama ja tehtud ülekohtu wastu abi paluma. Selle tagajärjed oliwad nõnda nimetatud talurahwa sõjad, mis praegu weel kurwas mälestuses seisawad. Inimesed saiwad rängaste peksa ning peamehed, nagu wennaksed Petersonid, saadeti Siberisse. Kui palju niisugune rahutu olek maa kõrgematele ametnikkudele tegemist andis ja ameti pidamist raskendas seda näeme

 
74

juba sellest, et Liiwimaal wiie aasta jooksul wiis kindral-kuberneri üksteise järele tuliwad ja läksiwad: 1861 würst Suworow, 1864 paron W. Lieven, 1866 krahw Schuwalow, 1866 krahw Baranow, ja 1866 Albedinski. Päris tähesadu Liiwi ajaloos!

 Kindral-kuberner Lieven pani maapäewale 1865. ette, kohast wälja minewa talupoja kahjutasumise üle kindlaid seadusi teha. Maapäewa otsus oli: Kui kontrahi aeg wähema kui 24 aasta peale ära oli tehtud, siis saab wälja mineja talupoeg, peale maaparanduse tasumise kolmekordse enam pakutud hinna; kui kontrahi aeg pikema kui 24 aasta peale ära oli tehtud, siis kahekordse enam pakutud hinnast. Saab rendi aja lõpu järele talu ära müüdud ja siiamaalne rentnik, kellele ostmise kui ta rentimise juures sellesama hinnaga, mis wõeras pakus, eesõigus anti, ei osta teda mitte enesele, siis peab tall wiimse aasta rendisumma wälja maksetama; sünnib müümine aga enne rendi aja lõppu, siis peab ta weel pea wiimse aasta rendisumma iga puuduwa aasta eest 5% oma aastasest rendist saama 2). Mõisamaad ei käi mitte selle seaduse alla.

 Seesama maapäew 1865 tegi otsuseks teoorjust ehk orjuse renti hoopis ära kaotada ja raha rendiks ümber muuta.

 Need maapäewa otsused kinnitas keiser 22. mail 1865, ning 23. aprilli kuu 1866 pidi orjuse ja segarendi kontrahi seaduslik jõud otsa lõpma. Sellest ajast saadik ei tohtinud teoorjust ega segarenti enam ei talu, ega ka mõisamaade peal olla. Ometegi ei lõpnud teoorjus 1866. aastaga Liiwimaaal täitsa ära.

 2) Weel tänase päewani makswaks jäänud. Waata Walla kogukonna Seadus § 116.

 
75

 Weel 1882. aastal, s. o. 12 aastat tagasi, oli Liiwi maapäewa kollegiumil asja mõisnikkudele meelde tuletada, et nad hoolega selle seaduse täitmise peale waataksiwad, mis teoorjuse kaotamise kohta Liiwi talur. sead. §§ 148, 196, 197, 201, aastal 1860, on kästud. Kiri, mis meil käes on, ütleb, et teoorjust Liiwimaal weel 1882 wäga tihti ette tulla, ilma seaduse kangest keelust hoolimata.

 Kõige tähtsam selle aja muudatustest oli maakogukonna ehk walla seadus, mis 1. okt. 1866. kuueks aastaks makswaks tehti. Meie tahame selle juures natuke pikemalt wiibida.

 11. Keisri käsk.

 8. märtsil 1865 saiwad mõisnikkude kogud Liiwi, Eesti ja Kuuramaal kindral-kuberneri krahw Schuwolowi käest ühe kirja 1), mille esimese poole meie siin täieste ümber tõlgime:

 „Keisri Majesteet on mõne uuemal ajal awaldatud kartuse pärast mind kõige kõrgemalt käskinud Baltimaa mõisnikkudele seda waigistawat teadust awaldada, et talurahwa seaduse tegemine ja otsustamine prii kokkuleppimise juhtmõtte muutmata põhjusel peab sündima. Selle juures on Majesteedil meele pärast olnud, minule rutulise ja tingimata täitmise pärast kõigekõrgemat tahtmist tunda anda, talupoegade riigikodanlikku ja kogukondlikku olekut uute, mõisaherra woli alt wabastatud põhjustel korraldada.

 1) Kirjutatud 18. märtsil ja Nr. 313 all Eestimaa rüütlikogule 9. märtsil 1865 ära seletawale maapäewale ettepanemiseks kätte saadetud.

 
76

 Mina olen olewate seaduste lähemalt tundma õppimise järele leidnud, et mõisaherra woli talupoegade üle õiguse pärast kolmel wiisil nähtawale tuleb: Kõige pealt kohtumõistmises praegu makswa talurahwa kohtuseaduse mitmesuguste määruste läbi, siis politsei walitsuses praeguse mõisapolitsei ja tema ülema wõimuse sisse seadimise läbi, ja wiimaks ekonomia walitsuses mõisaherrade mõju läbi maakogukondade majanduse walitsuse peale.

 Mis esimesesse siin nimetatud asjasse puutub, seda on minu ameti eelmineja 15. dets. m. a. juba maapäewale ette pannud ja kohtuolu eesseiswa uuenduse juures saab see asi wististe lõpule wiidama. Teise ülemal ette toodud punkti – mõisaherra mõjuwalla kohta talupoegade riigikodanliku oleku – politsei – peale, ei ole praegu asja, nõuupidamisi ette wõtta. Selle wastu näen ma aga tarwis olewat, kolmandamas asjas, mis kogukondade praegusesse mõisaherra wõimu all seiswasse olekusse puutub, kohe kokkutulewal maapäewal wiibimata läbikatsumist ja otsuse tegemist ette wõtta.

 Ilma et ma maapäewa heaks arwamistele ja otsustamistele kuidagi wiisi ette tahaksin tulla, tahan ma ainult selle peale tähendada, kuidas minu arwates praegust maa kogukonna seadust parandada wõiks, nõnda et talupojad rohkem oma jala peal seisaksiwad, ja siis, missugused praegu makswa talurahwa seaduse määrused, mis uue põhjusmõttega selle pärast kokku ei käi, et nad mõisaherrale talupoja üle liig suure woli annawad, minu arwamise järele siiski weel wõiwad seisma jääda.

 Kogukonna walitsuse suurema wabaduse kättesaa-

 
77

miseks oleks nimelt soowida, et walla kogudele täieline oma jalapeal seismise õigus kätte saaks antud, mis neile kui walla kasude eestseisjatele majanduse asjus õige ja kohane on, mille sekka praegu suuremalt jaolt mõisapolitseide ülewaatamise all seiswad toimetused, nagu wallamajade ja maade, kooli ja waeste olu, magasini ja wallakassa, nagu ka nekruti andmise ja maksudemaksmise walitsus ja wiimaks wallaametnikkude kontrolerimise õigus oleks arwata. Aga et mõlemast wallaliikmete klassist 2) kokku pandud täielist kogu ülewal tähendatud asja ajamise korraliseks toimetuseks üleüldse kõlbuliseks teha, näitab tarwilik olema, osawõtjate arwu neis kogudes tarwilisel mõõdul wähendada, nõnda et healeõigus ainult talukoha omanikkudele ja rentnikkudele otseteel, teistele maksumaksjate täisealistele wallaliikmetele 2. klassist ainult sel wiisil, et nende seast umbes 20 hinge pealt ühele heale õigus saab antud. Et wallakogude wabadust kitsendamata jätta, siis oleks minu arwates tarwis neid ise oma asju toimetada lasta ning wallawalitsust otse teel adrakohtu alla panna ja praeguse mõisa mõju alt tingimata wabastada.“

 Selle kirjaga ühes oliwad 54 peatükki Eestitalurahwa seadusest 1856. lühikese sisu kirjeldusega maapäewale kõige kõrgemalt poolt ette kirjutatud mõttes läbikatsumiseks ja otsuse tegemiseks ette pandud.

 Eestimaa mõisnikud, kes ennegi kõigekõrgemalt poolt ette pandud soowi rutemalt täitsiwad, kui Liiwi mõisnikud, tegiwad seda ka nüüd. Maapäew ei katsunud üksi ettepandud 54 peatükki üksikult soowitud

 2) Kogukonna ehk walla liikmed saiwad sel wiisil kahte klassi jaotud, et ühes kõik peremehed, teises kõik teised maksu maksjad walla liikmed.

 
78

mõttes läbi, waid arwas koguni heaks olewat kogukonna seadust üleüldse täieste ümber teha. Kohe seati toimekond kokku, kelle hoolde töö anti ja jaanipäewaks oli see juba walmis. Kindral-kuberner pani selle töö ka teistele maapäewadele ette, kes ainult tähendatawaid kohti oma seadustes muutnud oliwad, aga siiski ei ole Eestimaa talurahwa seadusest awalikult ei Liiwi ega Kuura maapäewadel juttu olnud. Kindral-kuberneri hoole läbi sai Eesti maa talurahwa seadus juba 19. webruaril 1866 kõige kõrgemalt poolt kinnitatud. 11. juunil selsamal aastal kinnitati ka teised Balti kubermangude talurahwa seaduse lisandused ja parandused ning seati kuueks aastaks makswaks. kõige tähtsamad muudatused oliwad:

 1) Wald wõis oma walitsusest wolikogu läbi osa wõtta.

 2) Ülewaataja kohtu wõimus määrati kindlaste ära;

 3) Walla ja mõisapolitsei wõimus teineteise wahel rajati kindlaks. Selle läbi sai wald enesele kord walitsuse, kes ise asju wõis toimetada ilma mõisa herra kinnituseta, kuna ta üsna priiks ometi ikka weel ei saanud.

 11. Lühike tagasiwaade.

 Nõnda kaugele oli talurahwa seaduse andmine kord jõudnud. Sada aastat oli tema kallal juba tööd tehtud. Aastal 1765 (waata Päris ja prii I. jagu) algas Liiwimaapäew seda paranduse ja uuenduse tööd ja 1865 lõpetas seesama maapäew teda wiimse kiwi panemisega. Sellest ajast saadik astume meie koguni

 
79

uue aja sisse. Talurahwa seaduse andmine sai hoopis teise kuju ja mõju, ikka rohkem ja rohkem kadus wana orja aja õhk talupoja eluruumitest, kuni ta kõige uuemate paranduste läbi täieste priiks suure Wene riigi kodanikuks on saanud, nendesamade õiguste osaline, mis igal teisel riigialamal on.

 See on meie talurahwa seaduse ja tema õiguse ajalugu. 100 aasta pikkune wõitlemine, muud midagi. Selle pika wõitluse ajast paistawad meile iseäranis walgustawad kujud ja unustamata aastad. Aleksander I. ja 1804 ning 1819, Nikolai I. ja 1849, Aleksander II. ja 1860 ja 1366 ning wiimaks Aleksander III. ja 1889. Need nimed on tuletornid pimedal mere teel ja need aastad jaamad, millede kaudu rahwas orjapõlwest priipõlwe walgusele läbi pidi käima.

 Kas nüüd tee otsas on, seda küsimust wõib iga üks isegi wastata. Igaühe eest on hoolt kantud, olgu ta würst ehk saunamees, nüüd jääb weel igaühele üle enese eest edasi hoolt kanda. Meie oleme näinud, mis armulised riigi pead ja tema käsutäitjad kui ka meie oma maa mõisnikud ja õpetajad meie rahwa elukorra paranduseks on teinud. Kui sina, kallis lugeja, ka nii mõndagi teiseti oleksid soowinud kui tehtud on, siis ära hakka kohut mõistma, waid lepi kõigega, mida enam keegi wägi ei muuda.

 1866. aastaga ei ole, nagu ülemal juba tähendatud, paranduse aeg, seega ka mitte selle raamatukese ülesanne otsas. Aga selles jaos ei ole meie nõuu kaugemale minna. Kõige uuema aja muudatustest, ja parandustest saab raamatukese kolmas ja wiimane jagu pikemalt rääkima, sest need on kõige tähtsamad, mitte üksi selle pärast, et meie ise nendes elame, waid

 
80

et nad ka ajaloosse kõige tähtsama koha on saanud. Meie elame hoopis uue aja sees, meie maa on kui ümbermuudetud, waewalt tunneme meie endid oma wiletsas kodus olema. Endised kitsad ja madalad uksed, kust küürutades sisse pidime minema, on endid wärawateks muutnud, hulgale sisse astumiseks awatud.

 B. Pärisorjuse kaotamine Wenemaal.

 13. Nikolai aeg.

 Meie peame kord pilgu Wenemaa ja tema krooni peale heitma. See on meile nendest wäsitawatest maapäewa tülidest, mis Liiwi talurahwa pärast ees oliwad, paremaks arusaamiseks tarwis.

 Keiser Nikolai ei unustanud oma walitsuse ajal mitte talurahwast ära. Ta andis palju seadusi, mis talupoega mõisaherra tujude ja määramata woli eest pidiwad kaitsema. Mis ta walitsuse hakatusel tõotas, on ta ka täitnud. Aga ta ei tahtnud mitte ise otseteel talurahwast priiusele wiia, waid soowis, et see mõisnikkude eneste poolt wälja läheks. Missugused põhjused tal selleks oliwad, seda oleme juba eelpool tähendanud. Selle juures ei puhanud ta aga ise mitte, waid ajas seda asja kõigist takistustest hoolimata kindlal käel edasi. Aga ta töö ja waew jäi wiljata. Kõik ta nõuumehed oliwad põhjusmõttelikult talupoe-

 
81

gade priikslaskmise kui ka iga muudatuse wastu, mis keiser selleaegses olekus nende heaks ette tahtis wõtta. Nõnda wiisi, kui mõisnikkude wõim puutumata jäi, näitas neile elu kõige kindlam ja kord kõige parem. Sel wiisil jäiwad ka keisri oma käsud ja seadused ilma täie mõjuta.

 1848. aastal käis terwest Europast üks iseäralik kardetaw liikumine ja mässamise waim läbi. Ka Wenemaa ei jäänud sellest üsna puutumata. Keiser pidi oma sõjawäed Rumeniasse, Austria piirile ja Poolamaale saatma ja ähwardawa hädaohu üle walwama. See juhtumine pani talurahwa küsimuse mõneks ajaks hoopis seisma. Seaduse andmine talurahwa heaks oleks mõisnikkude seas palju paksu werd wõinud sünnitada ning mässamist riigi sisimises elus sünnitada. Ja kui selles asjas ka midagi sündis, siis käis see lugemata walitsuse kohtasi ja komiteesi kaudu nii pikka teed, et sellest kaua aega midagi ei saanud.

 Wiimastel Nikolai walitsuse aastatel wõttis Krimmi sõda kõik keisri aja ära, nõnda et siis enam talurahwa elukorra parandamisest juttugi ei wõinud olla. Aga üht head tõi just Krimmi sõda rahwale. Selle juures õppis keiser tema elukorda ise oma silmanägemise järele tundma ja nägi ära, et tõeste põhjalist parandamist tarwis oli. Wana kord oli oma aja ära elanud, kõik seisis kõikuwa aluse peal, wana seaduse kindlus ja hea kord oli tühi paistus, langemise lähedal. Kui siin parandust ette taheti wõtta, siis pidi see orjuse kaotamisega algama. See oli selge. Keiser üksi on ses asjas iga õnnistusrikka uuenduse ettewõtja, mis orjawa talurahwa heaks Wenemaal korda saadeti.

 Aga surma ingel wajutas ta silmad keset sõjamürinat 2. märtsil 1855 igaweste kinni. Surmawoodil

 
82

ütles ta oma pojale ja järeltulejale Aleksander II: „Ma ei wõi paraku riigiwalitsust Sulle mitte niisuguses korras anda, nagu ma soowinud oleksin – ma jätan sulle palju tööd ja muret päranduseks. Sul on raske ülesanne ees!“

 Need sõnad tähendasiwad küll kõige pealt sõja ja siis talurahwa küsimuse peale. See olek, milles keisri Nikolai walitsuse lõpu poole pärisorjad Wenemaal oliwad, ei kõlbanud enam. Kubernerid tülitsesiwad mõisnikkude peameestega. Nemad pidasiwad kui keisri asemikud talurahwa eest seismist oma kohuseks, kus talupoegade rõhumine koguni liiale läks. Mõisnikkude peamehed pidiwad jälle mõsaherrade soowisid täitma ning igal pool nende kasude eest wälja astuma.

 Senat, kelle kätte need tüliasjad seletada tuliwad, ja kes keisri Nikolai käsu peale salaja pärisorjuse kaotamist ette pidi walmistama, nägi selle juures ära, et mõjuwad ringkonnad kõik priikslaskmise wastu oliwad, ja otsustas siis ka enamiste ikka talurahwa kahjuks, kus keiser ise oma wõimuga mitte wahele ei tulnud.

 14. Lootused ja kartused.

 Keset suurt Krimmi sõda astus Aleksander II troonile. Temast teati, et ta kui troonipärija juba südamest pärisorjuse kaotamise poolt olnud. Nüüd oodati, mis ta selles küsimuses ette wõtab.

 Aleksander II oli oma loomu poolest rohkem oma kõrge onu Aleksander I kui isa moodi. Ta auus süda oli helde meelega ühes. Tema walitsuse kepp ei olnud

 
83

waljus, waid arm ja heldus kõigi oma alamate wastu. Ta walitsus algas armuandmise kirjadega – ta trooni peale astumine oli riigile üleüldine rõõmupüha. Sadanded wangi koja uksed läksiwad lahti, tuhanded ära saadetud ja hukkamõistetud saiwad oma priiuse tagasi. Kõik, kes koorma all ägasiwad, watasiwad uue keisri kui oma peastja ingli peale.

 Aga siiski ei tulnud tema poolt talurahwa põlwe parandamiseks ta walitsuse hakatusel weel midagi awalikult kuuldawale. Selleks olid tal oma mõjuwad põhjused. Ta ei tahtnud mitte enneaegu oma kindlat tahtmist, orjapõlwe kaotada, teada anda. Ühtlasi nõudis ka selle aegne asjade seisukord iseäralist ettewaatust. Riik oli keset sõjakära, waenlased seisiwad Sewastopolis. Need pidiwad iga hinna eest ära aetud saama, kuna Wenemaa ometi üsna üksi mitme tugewa waenlase wastu sõdis. Juba selle pärast oli tarwis riigi sisimises elus täielist rahu alal hoida, mis priiuse andmisega mitte nii rahulikuks ei wõinud jääda. Seal oleksiwad ühelt poolt mõisnikud oma õiguste kaotamise üle nurisenud, teiselt poolt jälle talupojad rohkem nõudnud, nagu seda juba mitmel pool nähtud, sest nemad uskusiwad, et keiser neile ammugi juba priiuse kinkinud, aga mõisnikud ja preestrid ei anna neile keisri käskusid õieti teada. Niisugustest segadustest tõusiwad awalikud tülid, mida wäewallaga pidi waigistatama. Sellepärast oli üsna loomulik, et esialgu talurahwa kasuks midagi awalikult ei kuulutatud.

 See pealt näha seisma jäänud talurahwa küsimus andis wäga laialt asja arwata, et priiuse andmine hoopis ära kaob ja kõik wana wiisi jääb. Mõisnikud rõõmustasiwad selle üle südamest ja ka meie Liiwi-

 
84

maal näeme selle waikse aja sees mitutki asja tagurpidi minema. Tuletame ainult maapäewa 1856 meelde.

 Selle lootuse kinnitamiseks oli priiuse wastastel ka mitmed teised, waremad nähtused põhjusteks. Kui troonipärija oli keiser Aleksander II komitee esimees, kes talurahwa elukorra parandamiseks tööd pidi tegema. Seal oli ta kord ühe talupoegade heaks antud seaduse tagasi lükanud. Juba seda oliwad kõrgemad seltskonnad ja mõisnikud suure rahulolemisega tähele pannud. Sinna juurde tuli weel see, et suur talurahwa sõber ja eestseisja, sisim. asj. minister Bibikow 1855 ametist lahti sai 1). Tema asemele astus 20. aug. Lanskoi. Ühes ringkirjas mõisnikkude peameestele ütles uus sisim. asj. minister, keiser olla käskinud teda Wenemaa walitsejatelt mõisnikkudele antud õigusi rikkumata hoida. Igaüks teadis, et siin tähendatud õigused pärisorjuse peale tähendasiwad. Seda ministri ringkirja, millel seaduslist mõju ei wõinud olla, osteti nii suurel mõõdul, et ka warsti uut trükki tarwis oli. Teiselt poolt oodati jälle suure igatsusega priiuse kuulutust. Kui aasta pärast seda senati trükikojast üks ukaas kontrahi tegemise üle talupoja ja mõisniku wahel wälja tuli, siis oli pärisorjasid murruna teada ostmas, sest et nad seda ukaasi priiuse kuulutuse kirjaks pidasiwad.

 Sellest on naha, et mõlemal erakonnal, niihästi mõisnikkudel kui ka orjadel, uue keisri poolt suured lootused oliwad. Ühed lootsiwad oma õiguste alalhoidmist ja pärisorjust, teised nende õiguste kaotamist ja priiust.

 1) Pikemalt selle üle leiab teaduse himuline lugeja Balti kuukirjas 1880–82. peal kirja all: „Pärisorjuse sündim. ja kaotamine Wenemaal“, kirjutanud prof. Engelmann.

 
85

 15. Keisri plaan.

 Kui Krimmi sõda märtsi kuus 1856 Parisi rahu läbi lõpetatud oli, andis keiser rahukuulutuses teada, et see kahju, mis sõda riigile toonud, tema seespidise paranduse läbi tasutud pidada saama. Kaugemale nägijad rääkisiwad juba, et need sisimised parandused orjapõlwe kaotamisega peawad algama. Ja warsti räägiti orjapõlwe kaotamisest ka juba linnades ja küladeski. Suurem jagu mõisnikka oliwad nende juttude läbi üsna ära kohutatud. Kui keiser Parisi rahukuulutuse järele Moskwasse läks, teatas Moskwa kindral-kuberner krahw Sakrewski, kange wanameelne ja priusewastane mees, keisrile, et rahwa suus jutud orjapõlwe kaotamisest liikumas olla ja palus, et „Majesteet Moskwa mõisnikkude saadikuid niisuguste juttude pärast waigistaks.“ Selle wastuwõtmise juures oligi see, kus keiser Aleksander II need tähtsad sõnad rääkis, mis ta paranduse aja aluseks on:

 „Ma olen kuulnud, et jutt liikumas olla, minu nõuu olla orjust ära kaotada. Põhjata juttude eest hoidmiseks nii tähtsas asjas pean ma tarwiliseks teile seletada, et minu nõuu mitte ei ole seda kohe teha. Teie saate ka muidugi aru, et niisugune olek hingede pärisomandusest mitte muutmata ei wõi jääda. Parem on, pärisorjust ülemalt poolt ära kaotada, kui seda aega ära oodata, kus ta iseenesest ja alamalt poolt ära kaotatud saab. Ma palun teid, mu herrad, järele mõtelda, kuidas seda korda tuleb saata. Andke minu sõnu mõisnikkudele teada, et nad nende üle nõuu peaksiwad.“

 
86

 Nüüd oli selge, mis keiser tahtis. Ta oli seda selgeste wälja rääkinud. Ruttu lendas sõnum sellest laiali, mis keiser mõisnikkude saadikutele Moskwas rääkinud. Kõik oli liikumas: Wana oleku wägewad sõbrad, uuenduse siiamaale wõimetumad edendajad, ja isegi kihutajad. Lootused ja kartused käisiwad ristimisi.

 Nii pea kui jäädaw ja kindel rahu Õhtu-Europa suurriikidega ära oli tehtud, algas keisri parandamise töö oma riigi sisimises elus. Ta ei ihaldanud wõeraid maid enese alla heita, ta leidis oma riigis, kus 70 milioni inimesi elasiwad, enesele tööd küllalt, mis tarwilisem oli, kui wõeraste maade ära wõitmine ja selle juures oma sõjajõuu kulutamine. Ta tahtis esite oma rahwast tundma õppida ja astus tema keskele. Ta käis oma talupoegade külades, oma alamate linnades ja waatas nende tegewust terawa silmaga. Ta reisis Jäemerest Kaspia mereni, Weikseli jõest Urali mägedeni, ta rääkis oma alamatega tee peal ja töötubades, lossis ja hurtsikus ning laskis nendega ühe altari ees põlwili, kuni ta tundis, et ta rohkem Wene rahwast tundis kui ükski ta minister. Ta teadis, mis ta rahwale tarwis oli. Millionid elasiwad pärisorjuses, mitte üksainus kümne seast ei osanud lugeda, mitte üksainus 20 seast oma nime kirjutada. Waesus ja wiletsus igal pool, rõhumine ränk, kuhu silm ka waatas. See asi ei wõinud kauem nõnda edasi minna – siin oli abi tarwis. Ja seda abi tahtis ta anda – maksku mis maksab – talurahwas pidi priiks saama!

 Hakatuses läks asi wäga pikalt ja waewaliselt edasi. Kus keiser ise seda küsimust jälle ikka uuesti üles ei wõtnud, seal jäi ta magama. Mis ta Moskwa mõisnikkudele ütelnud, oli ka unustuse sisse jäetud.

 
87

 Esimene ehmatus läks mööda ja kõik jäiwad rahulikumaks. Keisri soowimist mööda pidi minister Lanskoi Moskwa mõisnikkudele tema sõnu uuesti meelde tuletama, et nad ise pärisorjuse kaotamise üle nõuu pidama hakkaksiwad. Aga need herrad ütlesiwad: surnud keiser olla ka tihti seda küsimust liigutanud, aga ometigi ei olla sellest midagi wälja tulnud, nõndasama ei saada ka nüüd sellest asjast midagi tulema. Keiser saada pea ära nägema, kui suured takistused sel asjal ees olla ning kõik wana wiisi jätma. Sellepärast ei teinud Wenemaa mõisnikud midagi ega tahtnud sellest ka midagi teada. Walitsuse põhjusmõtted olla neile tundmata ja ise wõiwat nad ka midagi wälja mõtelda.

 Üksi Leedu, Walge ja Weike-Wenemaa kubermangude ja Poolamaa saadikud oliwad walmis, riigiwalitsuse nõuu järele tegema ja mõisnikkude kogudele talurahwa elukorra paranduseks nõuu pidama.

 16. Sala-Komitee.

 Et teiste Wenemaa kubermangude mõisnikud ei keisri enese ega tema asemikkude tungiwa soowi peale talurahwa elukorra paranduseks midagi ette ei wõtnud, siis kutsus keiser ise 3. jan. 1857 ühe salakomitee kokku, kes pärisorjuse kaotamise pärast nõuu pidi pidama. Ta ise juhatas komitee nõuupidamisi. Komitee liikmed oliwad riiginõuukogu president würst Orlow, kes siis, kui keisert ise koosolekutel ei olnud, nõuupidamisi juhatas, ja 10 teist kõrget riigi ametnikku ministrite ja riiginõuukogu liikmete seast.

 
88

 Keiser ise awas koosoleku selle seletusega, et juba ammust ajast saadik pärisorjuses elawa talupoja seisuse tõstmiseks seadusi olla antud, et need siiski oma eesmärgile ei olla wiinud, ja et pärisorjuse kaotamine juba troonile astumisest saadik tema töö olnud. Ta pani küsimuse ette, kas koosolejate arwamise järele olla aeg käes, pärisorjuse kaotamiseks seadusi teha?

 Kõik koosolejad antsiwad selle peale jah wastuseks ning lisasiwad juurde, et seda aga wäga ettevaatlikult ja aegamööda tulla teha. Selle peale luges keiser kaks märgukirja (Memoriale) ette, mis talupoegade selleaegset elukorda kirjeldasiwad ja parandamiseks plaani ette paniwad. Üks oli sisim. asj. ministri abi Lewschin ja teine ühe Poltawa mõisniku riigisekretäri Paseni walmistatud. Keiser ütles, et talle talurahwa asjus ka weel palju teisi märgikirju sisse olla saadetud.

 Würst Orlow, kelle käes komitee kokkuseadimine olnud, oli Lewschini kui uuenduse sõbra komiteest wälja jätnud, sest Orlow ise kui ka suurem jagu komitee liikmed oliwad kõik priiuse wastased.

 26. juuliks 1857 oli komitee oma tööga nõnda kaugele jõudnud, et selle wilja ühes märgukirjas keisrile, kes sel korral wäljamaal wiibis, ette wõidi panna. Märgukirja sisu oli järgmine:

 Õiguse järele olla maa kõik mõisaherra oma ja sellepärast wõida ta priikssaanud talupoega, kui priikslaskmist peaks tulema, oma maa pealt ära ajada. Teiselt poolt olla aga riigiwalitsuse kohus rahu ja korda alal hoida ja selle wastu tööd teha, mis milionid inimesed koduta hulgusteks wõiks muuta. Et siin mõisnikkude ja talupoegade püüdmised otse teine teise

 
89

wastu käiwat, siis pidada asja nõnda seatima, et mõlemad pooled rahule wõida jääda, nagu see teistes maades ja ka Balti kubermangudes sündinud: Mõisaherrale jäägu maa igaweseks omanduseks, talupojal olgu üksi selle tarwitamiseks õigust. Riigiwalitsus ärgu ehitagu enesele õhulossisid, waid waadaku selgel silmal asja peale ning pidagu sellest eeskujust kinni, et kuskil maal weel riigiwalitsus ise orjapõlwe ära ei olla kaotanud. (Märgukiri oli siin Inglismaa ära unetanud, kus pärisorjuse kaotamine ka asutustes riigiwalitsuse käsul sündis). Balti kubermangude mõisnikud olla priitahtlikult ja ilma tasumise nõudmiseta omanduse õiguse pärisorjade peale käest ära annud. Wene mõisnikud saada sedasama tegema. Talupojale olla maja rohkem tarwis kui maad; ilma maata wõida ta elada, aga kuhu minna ta wihma ja lume eest warjule, kui tal maja ei olla. Teda majast ilma jätta, ei olla mitte inimesesõbralik. Ta pidada priikssaades maja, milles ta elada wõida, ühes saama, mida ta 10–15 aasta jooksul mõisnikule ära pidada tasuma. Selle aja järele pidada seaduse läbi orjast inimene tehtama, kes maakülge köidetud ning siis wiimaks priiks lastama. Aga maa jäägu ikka mõisniku omaks. Kui talupoeg selle eest raha maksnud ehk tööd teinud, siis ei wõida see weel päriseks ostmist tähendada, waid see olla maa tarwitamise eest sündinud ning ära minnes ei olla tal õigust mõisniku käest midagi tasumist nõuda. Niisuguse sisse seadimise juures ei olla riigil mingisugust kulu. Lähemas tulewikus ette wõetawate uuenduste üle talurahwa küsimuses ei olla nüüd weel waja rääkida. Seda asja wõida aegamööda edasi ajada, ilma et teisi riiki-

 
90

sid siia eeskujuks waja oleks wõtta, kes enamiste wägiwallaga selle küsimise arutanud. Selle wastu tähendati Balti kubermangude peale, kus kõik rahulikult korda läinud pooleaastasaja pikkuses mõisnikkude ja riigiwalitsuse ühises tegewuses. Esite olla ka wigasid tehtud, aga need wead olla 1856 jälle parandatud saanud. – Lõpuks tähendas märgukiri, et see töö nii suur ja mitmekesine olla, et ta teokstegemine kõigis riigi kubermangudes ühekorraga otse wõimata olla. Sellepärast wõida teda ainult kubermangude kaupa ette wõtta, esimest katset wõida nimelt Kowno, Grodno ja Wilna kubermangus teha, kus juba asi kõige rohkem ette walmistatud olla.

 See oli komitee rohkem kui pooleaastane töö. Keiser laitis tema hooletust wäljamaalt kodu jõudes kangeste. Krahw Kisselewile ütles ta juba Kissingenis: „Talurahwa küsimus on mul alati mõttes. Ta peab lõpule saama wiidud, see on mu kindel nõuu.“ Kisselew lisab sellele omalt poolt juurde: „Ülepea paistab igast asjast wälja, et keisril täieste kindel nõuu on talupoegi priiks lasta, aga teda tülitatakse ja wäsitatakse igast küllest takistusi ja hädaohtusi ette kujutades. Aidaku ja walgustagu teda taewalik juhatus! Rahulik uuendus oleks suur ja ilus töö. Ma soowin seda südamest, aga ma ei saa oma silmadega selle wilja mitte enam näha.“

 Et komitee elawamalt tööle hakkaks, nimetas keiser koju jõudes suurwürsti Konstantini tema liikmeks. Mitmed liikmed oliwad wahe ajal ära reisinud, würst Dolgorukow keiserinnaga wäljamaale, krahw Bludow Tallinnasse suplema ja kroonu maade min. Murawjew riigi sisim, kubermangudesse reisile läinud. Murawjew

 
91

seletas igal pool mõisnikude peameestele, et orjuse kaotamisest üleüldse midagi wälja ei saada tulema.

 Selle järele oli ta komitee töö wiljata. Wiideti aega asjata materjali korjamisega, mis tarwis arwati olema. Komitee siht näis olema, asja nii pikale wenitada, kui ta wähe andis, et ta siis wiimaks iseenesest ära kaoks ja kõik jälle wana wiisi jääks.

  Ikka weel loodeti, et keiser oma tahtmises järele annab, kui ta ära näeb, et sel asjal oma ärawõitmata suured takistused ees seisawad.

 17. Kubermangu komiteed ja üleüldised kommissionid.

 Üksi Kowno ja Wilna kubermangu mõisnikud wõtsiwad nõuuks ühe kommissioni kokku panna, et seda wäljamaale talurahwa seadusi ja tema olekut tundma õppima saata.

 Selle peale ilmus 20. now. 1857 keisri allkirjaga käskkiri:

 „Kowno, Wilna ja Grodno kubermangudes oliwad iseäralikud komiteed asutatud, milledes mõisnikude peamehed ja teised mõisaomanikud praeguste talurahwa omanduse seaduste parandamise üle aru pidiwad pidama. Sisim. asj. minister on Minule nende komiteede auusatest mõtetest mõisa talupoegade asjus teadust annud. Ma kiidan neid Kowno, Wilna ja Grodno mõisnikkude peameeste mõtteid täieste heaks, sest et need minu eesmärgi ja soowide kohased on, ja luban,

 
92

et nende kolme kubermangu mõisnikud ühe plaani teeks, mille läbi need ettepanekud teoks wõiksiwad saada, siiski aega mööda, et praegu seisaw mõisade majanduse kord mitte rikutud ei saaks.“

 Igas kubermangus peab üks komitee asutatud saama ja kõige kolme kubermangu üle Wilnasse üleüldine kommission. Kubermangu komitee liikmed on mõisnikkude saadikud, igast kreisist üks ja kaks kuberneri poolt nimetatud mõisniku landmarschali juhatuse all. Üleüldine kommissioni on kokku seatud iga kuberm. komitee kahest saadikust, ühest kindral-kuberneri nimetatud mõisnikust igast kubermangust ja ühest sisim, asj. ministeriumi ametnikust. Iga kubermangukomitee peab ise ühe plaani talurahwa elukorra parandamiseks järgmiste põhjusmõtete järele kokku seadima.

 1) Kõik maa jääb mõisaherra omanduseks, talupojale jääb tema elumaja õue ja aiaga, mida ta ühe kindlaks määratud aja jooksul ostmise läbi peab omandama. Peale sella saab talupojale tema elu kindlaks tegemiseks kohaliste nõuete järele tarwilik tükk maad tarwitamiseks kätte jäetud, mille eest ta mõisaherrale renti peab maksma ehk orjust tegema.

 2) Talupojad saawad kogukondadeks jaotatud, aga mõisaherrade kätte jääb mõisapolitsei.

 3) Maksu asjad talupoja ja mõisniku wahel peawad kindlaste ära määratud saama. Kuidas seda teha, see on iga kuberm. komitee enese asi. Sisim, asjade minister saab selle kohta oma heaks arwamist teada andma.

 Kubermangu komiteed peawad oma tööd üleüldisele kommissionile läbi kutsumiseks ette panema, kes

 
93

nende üle lõpuotsuse teeb ja siis ühe üleüldise seaduse raamatu plaani walmistab, tarwiliste muudatustega iga kubermangu jaoks.

 Kõige selle töö peajuhatus on kindral-kuberneri käes. Tema asi on ka kuberm. komiteedele tarwilistes küsimustes juhatust anda, kus juures kubernerid teda pidiwad aitama. Kommissioni plaan on kindral-kuberneri heaksarwamisega sisimiste asjade ministri kätte saata, kes ta keisrile otsustamiseks ette paneb.

 18. Sisimiste asjade ministri kaaskiri.

 Sisimiste asjade minister saatis selle kõigekõrgema tahtmise oma kaaskirjaga kindral-kuberneri kätte. Kuue kuu jooksul pidi komiteede töö walmis olema. „Kui üks komitee ehk kommission oma ülesandest mööda peaks minema, ehk asjade üle nõuu pidama, mis nende otsustamise all ei seisa, siis on need kohe seisma panna ja selle üle teadust saata.“

 Ministri kaaskirjas oliwad weel järgmised tähendused, mida ta keisri majesteedi käsul kuberm. komiteedele ette kirjutas tähele panemiseks.

 I. Talupoegade pärisorjuse kaotamine ei pea mitte ühe korraga sündima, waid aegamööda. Ette walmistuse aega peab kuberm. komitee ära määrama, aga see ei tohi 12 aastast pikem olla.

 II. Kõige kõrgema käsukirjas määratud põhjusmõtete tarwitamise juures on tarwis tähele panna:

 1) Talupoja elukohta (усадебная осъдлость tähen-

 
94

dab maja ehk urtsik (изба или хата), milles ta elab ja õuue ruumi ja selle maaga, mille peal majad seisawad.

 2) Prii seisuse ja selle elukoha omanduse õigused saawad talupojad ettewalmistuse aja jooksul ainult elukoha eest parajalt ära määratud ostuhinna wälja maksmise järele kätte.

 3) Seda hinda wõib kas raha ehk töö läbi tasuda.

 4) Kõik muu maa peab oma tarwituse järele mõisa ja talumaaks jagatama.

 5) Talumaa ei tohi mitte enam mõisapõldude külge wõetud saada, waid peab alati talupoegade tarwitada jääma, olgu kas töö ehk rendi eest puhtas rahas ehk wiljas.

 6) Maa headus, mis talupoegade eluülespidamiseks langeb, peab kohaliste tarwituste järele kindlaste ära määratud olema.

 7) Maatarwituse wiis on nõndasama kohaliste pruukide järele ära määrata, kus maa kogukonna oma on (обшинное устроиство), peab igale perekonnale maa saamise õigus jääma. Seal, kus maa mõisade omandus on ja talupojad selle peal elawad, peawad seadused tehtama, et töötegijad nende kohtade peal kindla elujärje sisse saawad.

 8) Tööd, wilja ehk maksu wõib ainult nende talupoegade käest nõuda, kelledel maad tarwitamiseks käes on; maata töölisi wõib ainult maksu eest mõisatööle nõuda.

 9) Rendi, wiljamaksu ehk orjuse suurus peab kindlaste määratud olema, selle järele, kui suur talupoja käes tarwitataw maa headus on.

 10) Wiljamaksud ja orjused saawad iseäraliste maksu määruste (урочныя положения) järele tehtud,

 
95

 mida kuberm. komiteed wõimalikult lihtsalt kokku peawad seadima.

 11) Kui talupoeg rendimaksmisega hooletu on, siis wõib mõisnik temalt rendi asemel teoorjust nõuda; on ta ka siin hooletu, siis wõib mõisaherra ta käest maa ära wõtta.

 III. Mõisapolitsei jääb mõisaherra kätte. Talupojad saawad kogukondadesse jaotatud. Kogukondade walitsus saab kogukondade kogule, kohus talupoegadest kokku seatud kogukonna kohtutele mõisaherra ülewaatamise ja kinnituse alla antud.

 IV. Uue seaduse sisseseadimise ja alalhoidmise ülewalwamiseks ja mõisaherra ja talupoja wahel tõusnud segaduste otsustamiseks wõib igas kreisis iseäranis üks kohtukoht asutatud saada. Siin oleks kasulik Balti kubermangudes olewaid seadusi tarwitada, nii palju kui need kohaliste nõudmistega kokku sünniwad.

 V. Uue seaduse sisseseadmistega peab :

 1) Talupoegade müümine, kinkimine ja iga teist wiisi ilma maata äraandmine lõppema; nii kaua aga kui talupojad weel awalikult prii seisuse sisse tõstetud ei ole, ei tohi nad ilma mõisaherra lubata tema maa pealt ära minna;

 2) peab talupoegade mõisa inimesteks tegemine lõpma ja ühtlasi ka selle eest hoolt kantama, et aega mööda neile maa andmisega ehk teiste seisuste sisse aitamisega pärisorjade arw wähendatud saaks ja wiimaks üsna ära lõpeks;

 3) terwel ettewalmistamise ajal jääb mõisaherrale see õigus, oma kohust ära unetanud ja süüdlasi talupoegi kogukonna ja kreis kohtu lubaga nekrutideks anda ehk teiste kubermangudesse elama saata.

 
96

 VI. Kubermangu komiteede poolt tehtawates plaanides peab määratud ja üles antud olema:

 1) reeglid nekruti andmise üle talupoegade poolt. Nekrutide andmine peab kogukondade eneste asi olema, mõisaherra kinnitamisel;

 2) rahwa eest hoolekandmise ja maksude õigel ajal äramaksmise kindlaks tegemine;

 3) seadused lugemise ja kirjutamise ja kasuliste käsitööde laiali laotamiseks, wanade eest hoole kandmiseks, haigete awitamiseks jne.

 „Kõik need heaksarwamised on kubermangu komiteedele kätte anda. Kui nemad mõnda nendest heaksarwamistest mitte kohalised ei leia olema, siis peab kindral-kuberner neilt selgeid põhjuseid nõudma, mis neid keelab ettepanekuid wastu wõtmast.“

 See oli riigiwalitsuse eeskiri, sisim, asjade min. esialgu üksi kolme õhtupoolse kubermangudesse saatis. Meie näeme, kui pehmelt ja järele andjalt ta siin asjaga ümber käis. Mõisnikud pidiwad ise kõik tegema, riigiwalitsus andis neile ainult üleüldised eeskirjad, mida nad oma töö juures silmis pidiwad hoidma. Siiski oli siht selge ja kindel, nii et kõrwale peasemist enam ei olnud.

 Meie oleme kubermangu komiteede sündimist ja nende tööd natuke pikemalt läbi waadanud. Seda oli juba selle pärast tarwis, et niisugused komiteed nüüd igal pool elusse kutsutakse ning neile ka seesamasugune ülesanne pannakse.

 
97

 19. Wenemaa mõisnikkude mõtted priiuse üle.

 Ülemal kirjeldatud liikumise seletuseks peame weel juurde lisama, et see üksi kolme kubermangu jaoks sündis. Keisri käskkirja 20. now. 1857 ei olnud mitte awalikult kuulutatud, ei olnud ka mõtetki, teda awalikuks teha, kuna ministri kaaskiri koguni salaja pidi hoitama. Kõige enne awaldas suurwürst Konstantin soowi, neid käskusi awalikult kuulutada. Selle mõttele astuti kindlaste wastu. 21. now. saadeti mõlemad kirjad kindral-kuberneri Nasimowi kätte. 22. now. wõttis keiser uue Woroneschi kuberneri Sinelnikowi enese jutule ja nimetas selles Nasimowi kätte saadetud käskkirjasid ning lisas sinna juurde: „Minu nõuu on asja läbi teha ja Ma loodan, et Teie oma mõisnikud selle juures mulle appi toote.“

 See sündmus tegi asja awalikuks. Kohmetanud niisuguse uudise üle, läks kuberner Sinelnikow sisimiste asjade ministri juurde, palus asja üle seletust ja küsis, kas tema ka ses asjas eeskirja saada. Minister tarwitas seda silmapilku. Ta pani peakomiteele ette, neid käsikirjasid kuberneridele ja mõisnikkude peameestele selle tarwis kätte saata, et nad nende järele ka oma kubermangudes asja ette wõiksiwad wõtta. Komitee oli selle nõudmise üle üsna kohmetu ja andis selleks oma luba. Minister Lanskoi laskis kõik need paberid weel öösi walmis trükkida ja järgmisel päewal juba ära saata. Lewschin ei kirjutanud oma nime ringkirjale alla. Waewalt oliwad paberid ära läinud, kui juba würsti Orlowi ja teiste poolt katset tehti,

 
98

saatmist ära keelata. Aga see oli juba hilja: Samm, mida mitte enam tagasi .ei wõidud saada, oli astutud. Mis sellest wälja wõis tulla, seda ei wõinud keegi ette ütelda; ainult nii palju oli kindel, et asi nõnda liikuma sai pandud.

 Kartes, et ära saadetud kirjad mõisaherrad uuenduse wastu üles kihutada, saadeti komitee poolt warsti üks teine kiri järele, mis ministri kaaskirja pidi pehmendama. See kiri läks kõige pealt Peterburi mõisnikkude peamehe kätte ja trükiti siis ajalehtedes mõisnikkude waigistamiseks ära.

 10. dets. saatis sisim. asja. minister Lanskoi kuberneridele ja mõisnikkude peameestele jälle ühe ringkirja, milles ta selle üle teadusi nõudis, mis mõju endised eeskirjad kubermangudes awaldanud. Nemad ise aga pidiwad erapooletuks pealt waatajaks jääma ja „ei mingisuguseid üleskutsumisi ega manitsusi tarwitama, kui neid, mis neile ette on kirjutatud.“ Sellest kirjast aga märkas mõisniku seisus, et riigiwalitsus weel mitte ette kirjutatud seadusi igal pool makswaks ei tahta teha.

 See wiiwitas ainult asja edasi minemist. Keiser ise ja suurwürst Konstantin aga soowisiwad rutulist tegewust, ning selle poolt oli nüüd ka Lanskoi.

 Õhtupoolsetest kubermangudest tuliwad ministrile üsna head sõnumid, iseäranis Poolamaalt, kus mõisnikud rohkem haritud ja selgema silmaringiga oliwad kui suurel Venemaal. Keiser oli nende sõnumitega wäga rahul.

 Aga Suurelt Wenemaalt jõudsiwad hoopis teist sugused teated pealinna. Mitte ühte ainust seletust, kus riigivalitsuse mõtted heaks oleks kiidetud ja wastu wõetud. Orjuse kaotamine olla täitsa wõimata, liig

 
99

warane, talupojad saada ära jooksma, maad jääwat harimata, häda ja wiletsus seista ukse ees. Mõisnikkude esinikud kirjutasiwad, et siiamaale keegi mõistlik inimene juttusid priikslaskmisest ei olla uskunud ega uskuda wõinudgi, ja nüüd olla riigiwalitsus ise seda kuulutanud, et see tõsi on, mis wõimatuks peeti. Mõisnikud saada niisuguse seaduse läbi täieste warandusest paljaks riisutud. Sarnased oliwad kõik seletused.

 Kõigewähemalt Moskwast ootas keiser rõõmustawat wastust, sest Moskwa mõisnikkudele oli ta kõige enne oma nõuu orjapõlwe kaotamisest awaldanud. Moskwa mõisnikkude peamees kutsus ka kohe, kui keisri käskkiri 20. now. ta kätte jõudis, mõisnikud nõuupidamisele kokku. Aga kindral-kuberner krahw Sakrewski keelas selle asja üle rääkimise hoopis ära: Peterburis saada teiste mõtete peale tuldama ja kõik jääwat wana wiisi. Et mõisnikud sellepärast keisri soowi täitmata jätsiwad, saiwad nad pärast keisri enese suust ära teenitud kibedat laitust kuulda.

 Mis weel kõige rohkem mõtelda andis, see teadus tuli talurahwa enese poolt. Jutt oli laiali lagunenud, et keiser talupojad priiks lasknud, aga ametnikud ja mõisaherrad ei andwat seda neile teada. Mõned kuberneridgi seletasiwad, et seda uuendust üksi õhtupoolsel Wenemaal wõidawat katsuda, mujal ei olla ta kohane, mõisnikud ei soowida teda mitte.

 Nisni-Nowgorodi kuberner tõi jälle paremaid sõnumeid. Keiser wõttis teda wäga armulikult wastu ja see andis ministrile julgust, kindlamalt üles astuda, ehk küll kõrgemates ringkondades mitte rõõmuga riigiwalitsuse tegewuse peale ei waadatud ning tihti küllalt

 
100

ette heideti: Riigiwalitsus käiwat hoolimata wiisil mõisnikkudega, kes riigi kõigekindlamad toed olla, ümber. Minister andis 7 mõisnikkude peamehele ja ühele kubernerile, kes iseäranis külmust näitasiwad ja uuenduse wastu üles astusiwad, ringkirja läbi teada, et riigiwalitsus oma ettewõttest mitte taganema ei saada, ja et keiserlik käsk ainult mõisnikkude enese kasu pärast asja nende oma kätte annud ja et wiiwitamine selle juures neile enestele kahju saada tooma.

 See kindel ülesastumine mõjus. Awalik wastuwaidlemine waikis. Kubernerid teatasiwad, mõisnikud hakkawat ära nägema, et orjapõlwe kaotamine, kui ta keisri nõuu olla, ka tarwilik ja kui ka wäga raske, siis ometigi wõimalik olewat. Nõnda sündis igal pool. Nüüd nähti ära, et seda liikumist enam tagasi hoida ei wõidud ning kui siin ise midagi ei tehta, siis tuleb wististe riigiwalitsus ja teeb, nagu ta seda heaks arwab. Siin ei jäänud muud üle kui asja ruttu ette wõtta, et ise weel ka tegijaks wõiks jääda. Nõnda tuli ka siis Moskwa mõisnikkude poolt palwe üht komiteed kokku seadida, kes antud põhjusmõtete järele Moskwa talurahwa tarwis kohalisi tingimisi tähele pannes ühe seaduse plaani walmistab. Selle peale anti lihtsalt, ilma keisri armu awaldusteta wastuseks, et need seadused teiste kubermangudele määratud põhjuste järele kokku seatud peawad saama.

 Nüüd wiimaks sai kõik awalikult teada antud. Siiamaalne sala-komitee sai awalikuks talurahwa asjade peakomiteeks ümber muudetud ja 18. webr. 1858 kuulutatud. Kõik walitsuse käsud ja ka mõisnikkude otsused saiwad pealinna ja kubermangude ajalehtedes ära trükitud. Sel oli hea mõju. Kõik tühjad

 
101

jutud rahwa seast kadusiwad, sest nüüd wõidi ajalehtedest lugeda, mis talurahwa heaks riigiwalitsuse poolt tehti, kuna enne usuti, et neile kätte ei anta, mis neile keiser kinkinud. Igal pool walitses rahuline kord, midagi polnud talupoegade poolt karta. Siin kohal oleks nimetamise wäärt, et muidu iga aasta kohta läbi kaudu 13 mõisnikku oma orjade käe läbi surma leidsiwad, kuna aastal 1858 ja pärast seda waewalt 1 aasta kohta orjade käe läbi oma elu kaotas.

 Nüüd ei olnud asjal enam püsimist. Nagu suur wesi woolas see liikumine üle maa. Wäga mitmesugused teadused jooksiwad terwest riigist pealinna kokku. Meie ei wõi üksikult enam nende peale tagasi tulla, see wiiks meid liig kaugele. Ässitamisi ja kihutusi oli siin ja seal, aga awalikult ei julgenud keegi enam wälja astuda. 1858. aasta jooksul sündisiwad weel 40 ja 59. aastal 5 wiimast kubermangu komiteed, kõik niisama asutatud nagu eespool nägime. Nendel 48 komiteel oli 1377 liiget, pea kõik mõisnikude poolt walitud, sest riigiwalitsuse poolt oli nendesse ainult umbes 100 meest nimetatud.

 Neile komiteedele anti kolmekordne tööplaan kätte:

 1) Talurahwa seaduse plaan kuue kuu jooksul walmis teha. Selle tarwis oli neil peakomitee poolt walmistatud wäga põhjalik eeskawa käes, milles nad põhjendatud muudatusi ette tahtsiwad wõtta.

 2) Talurahwa seaduse makswaks tegemine iga mõisa peal. Sel korral mõteldi weel iga kubermangu tarwis isesugust talurahwa seadust teha. Pärast poole on talurahwa seaduse makswaks tegemine ühe teiseti kokku seatud komitee kätte antud.

 
102

 3) Talurahwa seaduseraamatu toimetamine. See seaduse raamat ei olnud aga weel 20 aasta järele walmis saanud.

 Suwel läks suur jagu kõrgeid auukandjaid reisi peale, nende seast Butkow, Murawjew ja Lewschin Wenemaale, kus nad mõisnikkude peameeste wastu ikka uuenduse kahjust rääkisiwad. Kõiki kolme wõttis keiser pärast selle eest wastutamisele ning Lewschin lahkus sisim. asj. ministeriumist. Tema asemele sai R. Miljutin ministri abiks.

 Aga ka keiser ise reisis sel suwel oma riigis. Igal pool kõneles ta mõisnikkudega uuendusest, mis ees seisis. Moskwas noomis ta waljuste mõisnikka. Tema reisist tuli see kasu, et mõisnikud ära nägiwad kui kindel ta nõuu pärisorjuse kaotamise kohta oli. Igal pool tunti ära, et wana olek wõimata on ning aeg uuendust tingimata nõuab ja keiser ka wiiwitust ei salli.

 Kindral Rostowzow elas suwel Saksamaal, kus tal aega oli talurahwa küsimust sügawamalt uurida. Sealt kirjutas ta keisrile neli kirja ning soowis sojal sõnal pärisorjuse ära kaotamist Wenemaal. See oli mees, nagu keisril teda oma uuenduse siseseadimise juures tarwis läks. Tema kindel nõuu oli Rostowzowi kõige selle suure töö juhatajaks panna.

 
103

 20. Rostowzow ja toimetuse kommision.

 Kindral Rostowzow ei olnud mitte mõisniku sugust. Tema wanaisa oli ameti poolest lukusepp ja isa Katarina II. ajal enne kaupmees, pärast sõjamees, kus ta ruttu kõrgele tõusis. Rostowzow sündis 1803, astus noorelt wäeteenistusesse, sai keiserlikus majas tuttawaks ning 1835 tõsteti ta juba kroonu koolide walitsuse peameheks. Ta oli ise keisri truu sõnakuulja teener ja nõudis ka oma all seiswatelt ametnikudelt tingimata sõnakuulmist. Nikolai surma järele wõttis ta kroonu koolides mitmed priimeelelised muudatused ette. Ta oli tulise iseloomuga ja wõis ruttu waimustatud saada.

 Nõnda oli see mees, kelle kätte nüüd uuenduse juhatus sai. Ta oli juba kaua aega ja suure hoolega talurahwa uuenduse küsimust tundma õppinud, iseäranis wiimsel ajal wäljamaal. Ta ei olnud nende põhjusmõtedega, mis riigi walitsuse poolt siiamaale kubermangu komiteele ette oliwad pandud, mitte weel rahul – ta soowis rohkem. „Kogukonna asjad peaksiwad täieste kogukondade eneste kätte antama ilma mingisuguse eeskirjata ehk seaduslise määruseta, niisama peaks kogukonnal õigus olema, süüdlasi trahwida, ilma et trahwi wiis ja suurus ära määratud oleksiwad. Iga üksik kogukond saada seda paremine tegema kui ühegi seaduse raamatu theorie järele. Ihunuhtlusest ei peaks üleüldse enam räägitama, sest see oleks selles seaduses, mis priiusest räägib, häbiplekiks. Iga kogukond teha ise otsust, missuguseid paranduse abinõuusid ette tulla

 
104

wõtta.... Seadused orjapõlwe kaotamise üle peaksiwad niisugused olema, et talupoeg kohe oma elukorra parandamist tunneb ja ka mõisaherrad rahule wõiwad jääda... Politseilik wõimus peaks walla ja mitte mõisniku kätte saama. ... Nüüd peaks selle üle nõuu peetama, mis abinõuude läbi riigiwalitsuse poolt talupoegadele maa ostmine kergitatud ja mille läbi ettewalmistuse aeg, mil talupojad weel täieste mõisnikkude wõimuse all seisawad, ära kaotatud wõiks saada.“

 Need oliwad Rostowzowi tahtmised, mida ta ülemal tähendatud kirjades keisri majesteedile teada oli annud. Tema mõttes hakkasiwad nüüd kõik priimeelelised ajalehed kirjutama ja nende mõtete eest sõdima. Mitmed komiteed tähendasiwad isegi, et talupoeg priiks saades koha omanikuks pidada saama. Wastaseid oli aga muidugi palju rohkem.

 Keiser tunnistas neid põhjusmõtteid õigeks ja pani komiteele juhtnööriks ette, mille järele see oma tööd edasi pidi tegema. Selle tarwis sai uus kommission – toimetuse kommission (редакционныя комисии) asutatud.

 Selle kommissioni peamees oli Rostowzow, kes kõige kõrgema tahtmise järele ka ise kommissioni liikmed pidi nimetama. Sellest siis tuli, et toimetuse kommissionis hoopis wabameelelisem waim walitses kui endistes toimekondades.

 4. märtsil 1859 awati toimetuse kommission. Rostowzow pani iseäranis pearõhku selle põhjusmõtte peale: Uuenduse otstarbe ei olla mitte üksi isekulise priiuse saamine, waid maa omandamine talupojale; see omandamine pidada priitahtlik olema.

 
105

 Meie ei wõi siin kohal pikemalt nende wäga tähtsate asja arutuste ja waidluste juures wiibida, mis nüüd toimetuse kommissionis ette tuliwad 1), waid waatame ainult lühidelt, mis kommissioni töö wili oli.

 Toimetuse kommissionile juhtus raske õnnetus. Tema kõige agaram töötegija, pea juhataja ja uuenduse töö hing Rostowzow suri 6. webr. 1860 ära. Oma surma tunnini, mida ta juba mõni aeg ette tundis, tegi ta weel talurahwa elukorra parandamiseks tööd. Kui haigus teda enam sängist wälja ei lasknud, siis pidas ta oma toas koosolekuid. Ta wiimane töö oli üks märgukiri keisrile, milles ta talurahwa asja üle aru andis. Ta ei saanud sellele enam oma nime alla kirjutada. Pärast ta surma sai kiri weel keisri kätte wiidud. Oma wiimsed sõnad rääkis ta weel keisrile ja soowis nendes, et majasteet julgust ja usaldust uuenduse tagajärje sisse ei kaotaks. Siis wajutas surm ta silmad kinni.

 Rostowzow oli alati kõige puhtama südame tunnistuse järele teinud, mis ta jõudis.

 21. Eesmärgil.

 Rostowzowi surma järele ei jäänud toimetuse kommissioni töö seisma. Uueks esimeheks nimetati siiamaalne kommissioni liige krahw Panin.

 Uue esimehe mõtted oliwad otse Rostowzowi wastu,

 1) Kes toimetusekommissioni tööde üle täielist teadust soowib, see leiab seda wäga täielikult Semenowi raamatust „Talupoegade wabastamine keisri Aleksandri II. walitsuse ajal. Raamat on kahes piibli paksuses köites 1889 selle pealkirja all: Освобождение крестянь вь царсвование императора Александра II Н. П. Cеменова.

 
106

aga ta ei suutnud neid kommissionis enam makswaks teha. Igal pool oli enamus tema wastu ja ta jättis wiimaks asjata katsed maha, nõnda et kommission ikka weel täieste Rostowzowi waimus oma tööd edasi tegi.

 Toimetuse kommissioni tegewus langeb kolme jakku. Esimeses järgus 4. märtsist kuni 5. sept. 1859, oliwad 21 kubermangukomitee plaanid läbi waadatud ja wastu wõetud ja esimene esialgune talurahwa seaduse plaan walmis tehtud.

 Teises järgus, 16. sept. 1859 kuni 12. märtsim 1860 sündisiwad 22 plaani. Selle järgu tööd täidawad neli köidet. Kui need walmis saamas oliwad, kutsuti saadikuid nende kuberm. komiteede poolt, kelle tööd käsil oliwad, Peterburisse. Nemad kõik oliwad weel kangemad toimetuse kommissioni püiete wastased, kui endised saadikud, keda esimeses järgus juba nõuupidamiseks pealinna oli kutsutud. Üks endine mõisnikkude saadik Koschelew oli ühe wäljamaal trükitud tähtsa kirja läbi neile nõuu annud, enne tehtud wigasid parandada ja ühes meeles uuenduse mõtet, mis tingimata teoks saab tehtama, wastu wõtta, kõik weikse asja pärast tõuswad tühjad waidlemised maha jätta, sest et need nende oma kahjuks wõiwad tulla. Nõuu oli õige, asjalik ja kaunis, aga millas on head nõuu kuulda wõetud! Et mõisnikkude seas juttud liikuma oliwad pandud, krahw Panin saada oma püüdmised läbi wiima ja mõisnikkudele jääwat kõik nende maa kätte, siis arwasiwad saadikud oma kohuseks, järele andmata uuenduse wastu seista. Nad waidlesiwad mõisa politsei õiguste eest kommissioni ees, aga wiitsiwad sellega asjata aega. Nende waewast ei tulnud midagi wälja. Kommission ei

 
107

 annud oma põhjusmõtetest järele ja pidas kõige kõrgemat tahtmist igal pool juhatajaks.

 Kolmandamas ajajärgus, 12. märtsist kuni 10. oktobrini 1860, tegi toimetuse kommission üksikute küsimuste kallal tööd, siis tuliwad 27. aprilist kuni 8. maini läbirääkimised saadikutega. Peatöö oli saadikute kirjaliste heaks arwamiste läbikaalumises, mille juures terwe talurahwa seadus uuesti ümber tehtud pidi saama. 10. oktobril lõpetas toimetuse kommission oma tegewuse ja selsamal päewal algasiwad nõuupidamised seaduse plaani üle peakomitees, mille juhatajaks haigeksjäänud würst Konstantin oli nimetatud. Peakomitee pidas igapäew koosolekuid ning lõpetas oma töö 14. jan. 1861. Nõnda lühikese aja sees ei wõinud saadikute heaksarwamiste läbiwaatamisest peakomitees juttugi olla. Toimetuse kommissioni töö wõeti punkt punktilt läbi ja tehti nende üle Iõpu otsus. Rigiwalitsus ei tahtnud enam kauem wiiwitada, waid tema nõuu oli plaanitud seadusi, kuidas nad kokku oliwad seatud, wõimalikult ruttu makswaks seaduseks teha. Oma kindla ja osawa juhatuse läbi läks suurwürstil korda, plaanitud seadust peakomiteest muutmata läbi tuua. Üksi talumaa suurus sai natuke wähendatud ning rendi suuruse piir natuke kõrgendatud.

 Nüüd läks asi riiginõuukogu kätte. Siin oli Orlowi asemele krahw Bludow esimeheks nimetatud.

 Wahe ajal oli õhtupoolse Wenemaa mõisnikkude poolt palwe sisse tulnud, et neile luba antaks saadikuid riiginõuukogusse saata tarwilisi seletusi andma. See palwe, kindral-kuberneri Nasimowi läbi sisse saadetud, lükati tagasi, sest et mõisnikkudel juba küllalt aega on antud, oma arwamisi wälja rääkida.

 
108

 28. jan. 1861 peeti esimene riiginõuukogu koosolek keisri enese juhatuse all ära. Keiser awas koosoleku kõnega, milles ta siiamaalist asjakäiku kirjeldas, seletades, et igal ühel õigus olla oma arwamist ütelda, ja nõudis, et sellega kuni 15. webruarini walmis pidada saadama. Mõnda wõidawat weel muuta, aga peapõhjusmõtted pidada seisma jääma.

 19 esimest peatükki wõeti läbi. Siis pandi ette: talumaade suuruse ära määramiseks kommissionid kokku seadida, mis 6 kuud aega wõtwat. Lanskoi tähendas, et see 6 aastat saada kestma ning Panin arwas, et ka selle ajaga weel läbi ei saadawat. Sellepärast jäeti see ettepanek wastuwõtmata.

 Koosolekud kuni 15. webruarini oliwad igapäew. 15. lõpetati riiginõukogu tööd talurahwa seaduse asjades. Manifestile, mille läbi seadused awalikult pidiwad kuulutatud saama, kirjutas keiser 19. webr. alla. 2. märts, loeti ta senati peakogule ette ja 5. märtsil kuulutati teda awalikult terwes riigis.

 Pärisorjus, mis Wenemaa talupoega ligi 300 aastat rõhunud, oli nüüd lõpetatud.

 
109

 II. Talurahwa seaduste wili.

 22. Teo-orjuse kaotamine.

 Teoorjus ehk orjuserent tähendab üht ja sedasama asja. Nende sõnade all mõistetakse seda maksmist talukoha tarwitamise eest, mis tööga tasutakse. Et ta tööga tasutud rent on, siis nimetab seadus teda orjuse rendiks, kuna rahwa suus selle asemele sõna teoorjus pruugitaw on.

 Teoorjus on niisama wana kui pärisorjus. See tähendab, et ta pärisorjusega ühes on sündinud. Aga ta ei lõpnud pärisorjusega mitte ka ühes ära, waid elas temast weel pool aastasada wanemaks.

 Pärisorjuse ajal ei olnud mõisaherra ja talupoja wahel üleüldse mingit lepingut olemas, mis ära oleks määranud, kui palju talupoeg mõisaherrale tööd pidi tegema ehk maksusid maksma. Seadus ütles küll seda, et ori herrale maksusid peab maksma ja tööd tegema, aga kui palju, see polnud tema asi; see oli mõisaherra enese määrata ja teha. Nõnda ei olnud talupojal pärispõlwes maksude suuruse ja töö paljuse üle seaduse kaitsemist. Tema seadus oli ta herra tuju ja tahtmine. Pärisorjuse kaotamisega lõppes mõisaherra määramata wõim otsa. Ta pidi talupojaga nõnda kokku leppima, et nende wahel korralik rendileping sündis. 1804 määrati wakuraamatu läbi ära, mis talupojal oma maa eest mõisale teha oli, 1819. aasta L. talurahwa seadus jättis wakuraamatu kõrwale ning pani selle asemele priitahtliku kokkuleppimise.

 
110

 Kas oli talurahwas selle muudusega juba ühele teatawa priiuse astmele jõudnud, et ta mõisnikuga priikontrahti wõis teha?

 Ja, seaduses kõlas see wäga kaunis ja kena, aga tõsises elus jäi asi sekssamaks, mis ta ennegi oli, jah, läks osalt weel pahemakski. 1804. aastast saadik wõis talupoeg ennast wakuraamatus määratud maksu suuruse peale toetada, kui temalt rohkem nõueti, aga kui 1819 priitahtlik kokkulepimine asemele tuli ja wakuraamat ära kaotati, siis ei olnud mõisa omanikul mingit takistust enam teel, renti tahtmist mööda kõrgendada. Mis aitas see kirjalik õigus talupojale, et tema nüüd kokkuleppimise järele kohta rendile wõis wõtta! Wormi pärast andis ju mõisnik ka talle teada, kui palju ta nüüd koha eest teoorjust nõuab. Mis wõis hariduse ja waranduse poolest weel kõige madalamal astmel seisja talupoeg oma prii kontrahi õigusega muud teha, kui kas ette antud tingimistega kohta edasi pidada ehk temast wälja minna! Kuhu pidi ta minema? Ta jäi ja orjas nagu ennegi, ilma et oma priiusest, mis tema tarwis seaduse raamatus seisis, midagi oleks maitsenud. Talupoja seisus langes ikka rohkem, nõnda et wiimaks keegi enam peremees ei tahtnud olla.

 Meie aastasaja keskel hakati ära tundma, et talupoja seisus sel wiisil täitsa ära lõpeb, kui talle mitte abi ei anta. Mille wastu pidi aga abi antama, mis oli siin häda juur? Teoorjus, üteldi sajal healel. Sel mõttel hakati nüüd talurahwa seadust parandama, mis 1849 walmis sai. See seadus aga ei täitnud oma ülesannet mitte weel täieste. Ta ei keelanud mitte teoorjust ära, waid soowis ainult (§§ 4 – 6),

 
111

et see aegamööda ära kaoks. Nõndasama jäi ka asi weel 1860. aasta seaduses (§§ 4 ja 5) Asi jäeti juba 1849 (§§ 138 ja 181) Liiwi maapäewa hoolde. Oleks maapäew seda soowinud, siis oleks see soow kohe seaduseks saanud, ilma kõige kõrgema kinnituseta. Ja ehk 1860 küll sedasama jälle uuesti seaduses soowiti (§§ 113 ja 155), siiski ei teinud maapäew seda enne otsuseks kui 1865. Kolm aastat pärast seda pidi teoorjus täieste otsa lõpma. Kui lepingud pikema aja peale oliwad tehtud, siis kustusiwad need 23. apr. 1868 ära ja orjuse asemel pidi rent rahaga ära tasutama. Enne tehti mõisa ja talumaa juures sellega wahet, aga 24. juulist 1867 kuulutas Liiwi kubermangu walitsus Nr. 114 all, et see keeld ka mõisamaade kohta käib.

 Teoorjuse ära kaotamisega on muidugi mõista seaduse raamatust ka palju määrusi, mis orjuse rendisse puutusiwad, tühjaks saanud. Loeme siin tähtsamad asjad üles:

 Wakuraamatud, mis 1804 makswaks tehti et nende läbi mõisa nõudmistele kindel piir panna, oliwad oma seaduse jõuu küll juba 1819 jälle kaotanud. Sellest ajast saadik oli prii kokkuleppimine talukoha maksude määraja. Hakatuses sündis see küll suuremalt jaolt wakuraamatu maksude järele, aga siis hakkas rendi suurus tõusma. 1842 keelati orjuserendi kõrgendamine ajutiks, 23. jan. 1845 aga jäädawalt kõigekõrgema käsu peale ära.

 Praegu on seadusest kadunud kõik §§, mis a) orjuse rendi sisu ja ajapikkuse, b) töö suuruse, d) raharendiks ümber muutmise ja e) orjuse kaotamise kohta niisugustes mõisades käiwad, kus iseäralised seaduslised

 
112

takistused ära wõita oliwad. Nõnda on kõige uuemast talurahwa seaduse raamatust 1) 1860. aasta talurahwa seaduse järgmised paragrahwid ära kustutatud: 17 kuni 178, 183 kuni 186.

 3) Niikaua kui teoorjus walitses, pidiwad talupojad mõisaomanikkude põllud oma töölistega harima. Selleks ei olnud üksi töömehi, waid ka tööloomi ja tööriistu tarwis, sest mõisal ise neid ei olnud. Kui teoorjus raharendiks ümber sai muudetud, siis pidiwad mõisa omanikud ise sulased palkama, tööloomad ja põllutöö riistad ostma ning inimeste ja elajate tarwis majad ehitama. Et mõisnikud siin mitte kimpu ei jääks, siis asutati üks ehitusekapitali laenukassa, kust iga mõisnik majade ehitamiseks, põllutöö riistade ja loomade ostmiseks jne kuni 200 rubla adramaa pealt raha wõlgu sai.

 Orjuserendi leping tehti harjunud wiisi järele ainult ühe aasta peale ja ei wõinudki rohkem kui kuue aasta peale tehtud saada. See seletab juba ise enesestki, et nii lühikese aja juures koha pidaja maa parandamise peale ei wõinud mõteldagi. Põllud saiwad ära kurnatud; igaüks katsus olewikus läbi saada, tulewiku peale polnud mõtetki. Raharendiga läks maatükk kauemaks ajaks talupoja kätte, ostmisega jäädawalt. Ka rentnik wõis juba koha parandamiseks tööd teha, tal oli selleks aega ja see oli ta enese kasu. Hoopis suuremal mõõdul on see weel kohaomaniku asi, oma maa parandamise eest hoolt kanda, sest kõik, mis ta siin teeb ehk tegemata jätab, tuleb üksi tema enese kasuks ehk kahjuks.

 1) Wallakogukonna Seadus, ümberp. Anton Aan, trükitud Tall. 1892.

 
113

 23. Maa-palk.

 Teoorjuse kaotamisega on õiguse pärast ka maa-palk kaotatud, sest see on ju üks kõik, kas keegi maa eest tööd teeb ehk töö eest maad palgaks saab. Ainult seaduse teadus wõib siin wahet teha, asi on aga üks ja seesama. Liiwi talurahwa seaduses on maa-palk järgmistel tingimistel lubatud:

 1) Kui maaperemes mitte rohkem kui wiis wakamaad maad tenistuse eest tarwitada annab, ja

 2) kui sellel lepingul teenistuse nägu, kui teenistuse leping maksab, mitte kui teoorjuse leping, siis wõib ka rohkem maad tööpalgaks anda.

 Maa-palga eest tehtud teenistus ei tohi mitte aastas üle 460 tööpäewa minna ega hobuse töö olla. Ka ei tohi niisugune teenistuse leping üle 12 aasta kesta 1).

 Talupoeg wõib ainult nendele sulastele maa-palka anda, kes terwe aasta läbi ehk määratud aegadel tema tööd teewad 2).

 Käsitöölisele ehk niisugusele töölisele, kes ainult ajuti tema teenistuses on, ei tohi ta mitte maa-palka anda.

 24. Mõisamaa ja talumaa.

 Mis tähendab mõisamaa ja mis tuleb talumaa all mõista?

 Juba orjapõlwe ajal oli talupoegadele oma elu ülespidamiseks mõisa poolt tükk maad kätte antud,

 1) T. s. 1849 §§ 173, 393, – T. s. 1860 § 151 ja 350.

 2) T. s. 1849 § 396 – T. s. 1860 § 353.

 
114

kuna teine tükk mõisa küljes seisis. Mis talupoeg oma kätte tarwitada antud maast sai, see oli tema oma, kuna selle maa saak, mis mõisa külles oli, ehk küll talupojad ka seda harisiwad, mõisniku omaks sai, 1804 mõdeti kõik maa ära ning jagati nõnda kahte jakku, nagu ta juba jagatud oli. Seda maad, mis talupoja enese tarwitada oli, nimetati talumaaks ja seda, mis mõisa käes seisis, mõisamaaks. Wahe tegemine mõisa ja talumaa wahel sündis 1804. Priikssaamisega 1819 kadus see wahe ära, sest siis langes kõik jälle mõisa külge, mõisniku omanduseks, mille üle ta tahtmist mööda wõis walitseda. Aga 1849 ja 60 wõeti jälle endine wahe üles ning nimetati talumaad teise nimega orjusemaaks. Orjuse maa on seega see maa, mille eest teoorjust tehti. Ta on seesama, mis talumaa. 1849. aastast saadik ei tohi orjuse ehk talumaa enam mõisa külge saada wõetud. Selle ülewalwamine on praegu wallawanemate asi, kes kohe talurahwa kommissaridele teatust peawad andma, kus seda peaks sündima. Wahetuse läbi aga wõib talumaast mõisamaa ja mõisamaast talumaa saada, kui kaks kolmandikku walla wolikogust wahetuse poolt on. Talumaad lubab seadus üksi siis ära wõtta, kui see linna ligidal on ja kui linn uusi majasid peale ehitab.

 
115

 25. Mõisa maksumaa.

 Weel üks selts maad on peale talu ja mõisamaa olemas.

 Nagu ülemal pool juba tähendatud, sündis mõisa ja talumaa wahel wahetegemine 1804. Sinna juurde tuli weel, et talumaadele awalikud maksud peale pandi, kuna mõisamaad sellest wabaks jäiwad. Nüüd aga, 1819 langes talumaa niisama mõisniku määramata omanduseks nagu mõisamaa. Mõisaherra wõis talumaaga teha, mis ta tahtis, wõis teda ka mõisamaa külge wõtta, et selle läbi mõisa põldusid suurendada. Seadus ei keelanud seda mitte.

 1849 tuli keeld. Talumaid ei tohitud sellest ajast saadik mitte enam mõisa külge tõmmata.

 Mis pidi nüüd aga selle maaga saama, mis 1819 kuni 1849 mõisa külge oli wõetud? Mõisa külge wõetud maad tagasi andma ei wõidud mõisnikka sundida. Nende maade peale oliwad enamiste mõisa sulased elama asutatud, mis nüüd sellepärast tarwiline oli, et mõisad talukohti raharendi peale hakkasiwad andma. Seaduse tegijates ringkondades sõditi kõige suurema waimustusega raharendi eest ja katsuti selleks iga wiisi teed tasandada – kuidas wõidi siis nüüd nii tähtsat sammu takistada! Nõnda jäeti siis 1849 igale mõisnikule see tükk talumaad mõisa külge, mis wahel ajal sinna juurde oli wõetud ning määrati ära, et see mõisa külge wõetud tükk talumaad mitte üle 36 wakamaa põllu, heina ja karjamaa kõrwal iga adramaa kohta ei tohi olla. Talur. Seaduse järele 1804. aastast ei tohtinud ühe adra talumaa kohta üle 10 waka alla mõisa põldu olla. Nüüd wõisiwad

 
116

mõisad iga adra talumaa pealt 36 wakamaad põldu, peale karja ja heinamaa, talumaadest mõisa külge wõtta. Sellest on tulnud, et aastal 1873 – 75 kõigest maksualusest maast, mis kokku 611,198 taalrit 36 krossi suur 110,760 taalrit 36 krossi mõisa maksumaad oli 1). Nii palju talumaad oli 30 aasta jooksul mõisade külge läinud. Selle ja endise mõisa maa wahel on praegu weel see wahe, et esimene maksu alune ja teine ilma maksuta mõisa maa on, lühidelt – mõisa maksumaa.

 26. Talu rentimine ja ostmine.

 Wahetegemine mõisa ja talumaa wehel on sellest põhjusmõttest wälja kaswanud, et mõisaherra omanduse õigust talumaade üle kitsendada ning talupoegadele kindlat elualust anda. Talumaa on küll ka niisama mõisniku oma, kui mõisamaa, aga talumaad ei wõi ta ometigi teisel wiisil tarwitada kui wäljarentimise ehk müümise läbi, ja rentnikud ehk ostjad peawad maa kogukonna liikmed olema. Nii pea aga, kui talupoeg omale ühe maatüki päriseks on ostnud, siis on temal selle tarwitamise wiisi üle täieline wabadus: ta wõib teda terwelt ehk jao kaupa ära müia ehk wälja rentida. See õigus on juba 1849. aastast saadik olemas (§ 258) ja kestab täna päewani.

 Ometigi ei olla mõisaherra käest sellega weel kõik woli ära wõetud, talumaa üle walitseda. Ta wõib teda näituseks hoopis ilma tarwitamata seista lasta, kui ta seda peaks tahtma. Arwab ta, et rentnik koha

 1) Jung-Schilling, Zur livl. Agrarstatistik lk. 9.

 
117

hooletuse sisse jätab ja maad ära kurnab, siis on tal õigus, neid oma kätte parandada wõtta, aga mitte rohkem kui kuueks aastaks. Pärast seda aega peab ta koha jälle kas rendi peale andma, ära müüma ehk tarwitamata seisma jätma.

 Müümise seaduslikud tingimised on:

 1) Müütaw koht peab talumaa olema;

 2) Müümine tohib ainult seadusliku ostukontrahi tegemisel sündida;

 3) Ostja wõib ainult walla liige olla.

 Iseenesest mõista, ei ole mõisnikul seaduslist keeldu, talukohtasid päriseks kinkida. Aga ka kingituse saaja peab kogukonna liige olema.

 Aga mis on siin maa kogukonna liikme all mõista, kellele seadus üksi õigust annab, mõisaherra käest maad rentida ehk osta? Talupoeg kõige nende kohustega, mis wallaseadus temale peale paneb. Aga ka iga teise ameti ja seisuse liige wõib wallaliikmeks saada, kui ta kõik selle maksud ja walla ametniku kohused (nagu wallawanem, kohtumees, aidamees jne) oma peale tahab wõtta. Sel wiisil wõib iga käsitööline, kaupmees, õpetlane ja mõisnik wallas enesele maad päriseks osta ja kohaomanik olla, sest et neist igaüks wallaliikmeks wõib heita.

 27. Talukohtade lõhkumine.

 Nii kaua kui mõisaherra talumaa omanik on, wõib ta talukohtasid oma heaks arwamise järele ümber muuta. Ta wõib neid suurendada ehk wähendada, uut maad põlluks teha, mitu kohta kokku panna ehk ühest mitu teha. Seesama õigus on ka igal ühel, kes

 
118

juba ühe koha päriseks on ostnud. Aga sellel õigusel on ka oma piir, millest üle ei tohi astuda. Juba 1849 määras Liiwi talurahwa seadus ära, et üks talukoht mitte wähem kui 1/8 adramaad (10 taalrit) ei tohi olla, sest et ta siis üht perekonda ära ei toidaks. See seadus on tänini päriswaldades maksma jäänud, ning maksab ka koha jaotamise juures. Kui üks talukoht mitte 20 taalrit suur ei ole, siis ei tohi teda ei mõisnik ega pärastine omanik lõhkuda. Wallakogukonna Seadus § 114 ütleb: „Orjusemaa (see on talumaa) ei wõi milgi olekul, ei rendile andmise ega omanduseks saamise tarwis wähemate tükkide peale, kui üks kaheksandik adramaad, jaotatud saada.“

 Aga ka suurus on ära määratud. „Maa omandus ühel walla kogukonna liikmel ei wõi ühe ja sellesama walla piirides milgi olekul ühest adramaast suurem olla.“ (Walla koguk. seadus § 221.)

 Selle seaduse paragrahwi mõte on see, et rahamehed mitte kõik walla maid eneste kätte ei saaks kiskuda, millest kehwematele kogukonna liikmetele kahju tuleks. Kui keegi kohaomanik aga weel nii palju maad peaks pärandama, ühe ehk mitme teise kohaomaniku surma läbi, et ta maa suurus 1 adramaast (80 taalrist) suuremaks läheb, siis nõuab seadus (§ 221), et ta selle maa, mis üle ühe adramaa on, 2 aasta jooksul ära peab müüma. Ühte kokku mitmes wallas wõib ühel omanikul küll rohkem kui 1 adramaa maad olla, see on seaduses (§ 222) lubatud. Üksi mõisaherral on õigus, kui ta ära müüdud talumaad jälle tagasi tahab osta, seda ilma suuruse ära määramata teha (§ 55 tähendus).

 See suuruse määramine käib üksi talumaade kohta.

 
119

 Terweid mõisasid wõib iga ristiinimene, peale wäljamaalaste, omanduseks osta, ilma nende suuruse peale waatamata.

 28. Talumaa rent.

 Talumaa renti wõib raha asemel ka weel põllusaagist tasuda, nimelt tera-wiljaga (§ 179). Niisuguse rendi määramise juures peab aga ka ühtlasi raharendi suurus ära määratud saama. Rentnikul on igal ajal õigus wilja asemel ka raha rendi eest maksa. Kui niisugune põllusaagi rendi kontraht pikema kui 12 aasta peale on tehtud, siis wõib pärast 12 aastat teine pool kontrahi tegijatest raha renti nõuda, mis teine pool ka wastu peab wõtma.

 Niisugune rendi maksmise wiis on nüüd, kus rohkem raha talupoegade käes liikumas, wanaks jäänud ja ära kadunud.

 Rendi aeg lõpeb iga kord 23. apriliga (§§ 120 – 122, 200). Rendi kontrahti ei tohita lühema kui kuue, ega pikema kui 50 aasta peale teha (§§ 119 ja 122). Kui rendi ülesütlemist kumbagilt poolt ei ole olnud ehk seda mitte õigel ajal tehtud, siis jääb koht wana lepinguga kolmeks aastaks edasi rentniku kätte. Kui kontrahis ülesütlemise aega määratud ei ole, siis maksab 25. juulikuu päew. Ei ole selle päewani kumbgilt poolt üles üteldud, siis jääb asi kolmeks aastaks wana wiisi.

 Enne rendi aja lõppu wõib kontrahti mõlema poole kokkuleppimisega muuta. Peale selle murrab kontrahti weel:

 
120

 1) Koha äramüümine.

 2) Kui rentnik oma renti õigel ajal ära ei maksa, ehk ilma rendile andja lubata rendikoha jaolt ehk täieste edasi rendile annab (§ 195, 210).

 3) Kui rentnikule rendikontrahi järele iseäraline ülesütlemise õigus on antud (§ 119), siis wõib ta enne kontrahi aja lõppu kohast wälja minna. Rendile andjale ei wõi aga mitte enneaegset ülesütlemise õigust anda, sest see oleks seaduse rikkumine, mis rendiaja pikkuse kohta käib.

 4) Kui rentnik koha wäga hooletuse sisse jätab ning kartust on, et ta ära rikutud wõib saada, ehk kui rentnik heinu ja hõlga mitu korda ilma rendileandja lubata müüb (§ 890), siis wõib kohus rendileandja kaebduse peale rendikontrahi tühjaks teha ja rentniku kohast wälja tõsta.

 5) Kontraht lõpeb seaduse teel, ilma et teine kontrahi tegija pool ehk kohus seda nõuaks, a) rentniku pankrotti jäämisega (§ 890), b) kui rentnik oma kohuseid raudwara kohta ei täida (§ 132) ja d) rentniku surmaga.

 Wiimase punkti kohta on tähendada, et rendile andja kokku leppimisega rendi aeg weel otsani surnud peremehe pärija ehk järeltuleja käes edasi wõib kesta.

 29. Rendile andja kohused.

 Rendile andja peab kõik õigused, mis maa külles on, rentniku kätte andma, kelle kohus aga selle wastu on, kõik maksud kanda, mis maa külles seisavad. Et rentnik oma rendi ajal tema käes tarwitatawa talu

 
121

 koha eest hoolt kannaks, siis lubab seadus talle selle eest kahjutasumist.

 Kõige pealt waadatakse selle peale, kui palju talupoeg maade parandamise peale ära on kuulutanud. Koha parandamise alla käiwad tööd, näit. heinamaade wesistamine, maade kuiwaks laskmine läbi, uute majade ehitamine ja kunstlik metsa kaswatamine (§ 139). Need parandused peawad rendile andja lubaga sündima ning nende tasumine rendikontrahis määratud olema (§§ 137, 136 ja 200) ehk pärastise kokkuleppimise järele kindlaks tehtud olema (§ 138). Kui mingit maha tehtud lepingut olemas ei ole, siis peab talurahwa kommissär tööde wäärtuse ära arwama ja selle järele tasumise määrama 1).

 Aga niisuguste paranduste järele tõuseb ka rendi koha wäärtus ning kontrahi aja lõpu järele wõib omanik õigusega tema eest rohkem renti nõuda. Tahab praegune hoolas rentnik kohta ise edasi pidada, siis wõib ta juba ette selle peale julge olla, et rendi suurus märksa tõusma saab. Nõnda oleks ta oma hoole läbi enesele õieti raskust, s. o. suuremat renti, kaela tõmmanud. Kui siin seadus tema hoolt kuidagi wiisi ei tasuks, ja hoolast peremeest hooletust ei lahutaks, siis näeks iga rendi koha pidaja oma kasu just selles, kui ta oma koha, wähemalt rendi aja lõpu poole, hooletuse sisse jätaks. See ei kihutaks ühtegi rentnikku usinusele ega maa parandamisele. Ka kõige hoolsam rentnik, kes hakatuses kõik koha paranduseks tegi, jätaks rendi aja lõpu poole koha täieste hooletuse sisse ja kurnaks teda igal wõimalikul wiisil. Sellepärast on

 1) Ajutised reeglid 9. juulist l889 § 8.

 
122

siin abinõude peale mõteldud, mil wiisil maad niisuguse kurnamise ja rikkumise eest hoida wõiks. Hoolas rentnik ei pea mitte niisama tühja kätega kohast lahkuma kui hooletu rentnik. Ja kui seda peaks sündima, siis poleks see mitte õige. Tasumine wõib kolmel wiisil sündida.

 1) Lõpeb rendi aeg otsa, siis peab rendile andja kõige pealt uuendatud kontrahti kätte pakkuma. Kui rendile andja renti on kõrgendanud ja wana rentik seda kõrgendust wastu wõtta ei taha, siis on tal õigus, rendile andja käest üht summa raha saada. Selle rahasumma suurust määrab see summa, mis uue kontrahi järele rentnikult rohkem nõuetakse. Kui koht wähema kui 24 aasta peale ära oli renditud, siis saab wana rentnik kohast wälja astudes kolme kordse enam nõutud summa; kui kontraht pikema kui 24 aasta peale ära tehtud oli, siis kahekordse sellest summast, mis endisest rendist rohkem nõuti. Ütleme näituseks: Rentnik maksis kontrahi järele aastas 100 rbl. renti. Kontraht oli 12 aasta peale ära tehtud. 24. juulil annab mõisaherra rentnikule teada, et ta nüüd selle koha eest 150 rbl. renti nõuab ja teada tahab, kas wana rentnik selle tingimisega tahab kohta edasi rendile wõtta. Rentnik ei wõta seda pakkumist wastu, waid läheb kohast wälja ja annab ühele teisele ruumi, kes walmis on 150 rbl. maksma. Tema koht maksab nüüd 50 rbl. rohkem renti ja tal on õigus rendiandjalt kolmekordne enam pakutud summa, see on 3 x 50 = 150 rbl. nõuda (Patent 1865 N° 67 § 1.)

 2) Kui mõisaherra rendikohta ära tahab müia, siis peab selle aegne rentnik ostmiseks eesõiguse saama. Ei tarwita ta oma eesõigust aga mitte, siis peab mõisaherra talle wiimse aasta rendi wälja maksma.

 
123

 3) Mõisaherral on aga õigus ka rendi aja peale waatamata kohta ära müia, ning müümine lõpetab rendi kontrahi. On rentnik aga hoolega maad harinud ja parandanud siis saab ta nüüd koha ära müümise läbi ühele teisele muidugi kahju.

 Selle kahju tasumiseks on kõige weiksem maks, mis mõisaherra kohast wälja minejale rentnikule wälja peab maksma, wiimse aasta rent ning iga puuduwa aasta eest, mis rentnikul rendikontrahi järele weel on, 5 protsenti rendi suurusest määratud 1).

 30. Rentniku kohused.

 Liiwi talurahwa seaduse andmine sündis kehwal ajal, mil talupoeg waene oli ja peremees waranduse poolest waewalt ette sai. Ühtlasi pidi teoorjus ka raha rendile maad andma. Teoorjuses pidi taluperemees igapäew oma teatud jagu mõisale tööd tegema, kuna raha rent aga temalt määratud aja puhast raha nõudis, mis aastas üks ehk kaks korda maksetud pidi saama. Nõnda oli siin peatingimine, kui tubli mees rentnik oli. Rendimaad ei tohtinud ta mitte oma tahtmist mööda tarwitada, sest et sellest maa rikkumist kardeti. Maa rikkumise ehk kurnamise eest wõis kohus teda kohast wälja tõsta, kui ta oma õigustest maa pruukimises üle astus. Tema õigustele oli kindel piir pantud. Söödimaast, kuhu sõnikut ei pandud, ei tohtinud ta rohkem kui 1/8 kõigest oma põllumaast tarwi-

 1) T. S. 1860 § 140. Patent 1865 N° 67 § 11.

 
124

tada ning uut maad mitte rohkem kui aastas 1/24 põlluks teha ja sellest ainult kolm lõikust wõtta. Niisama ei tohtinud ta ilma rendileandja lubata heinu ega hõlga müia.

 Kõik maksud ja awalikud orjused, mis maa külles seisawad, peab rentnik kohaga ühes enese peale wõtma (§ 207).

 31. Rendi kontraht.

 Seadus määrab rendikontrahi juures kõik ära, mis lepingu tegemise juures tarwis tähele on panna, nõnda et kontrahi tegejatel pooltel seal midagi muuta ei ole. Kontrahi tegemise juures on tähele panna:

 1) Kui mõisaherra rendile andja on, siis ei mõju üksi kirjalik rendikontraht, waid peab trükitud kontrahi raamatusse kirjutatud saama (§ 203). Kontrahid walla liikmete wahel wõiwad aga ka suusõnaga wallakohtu ees saada tehtud, kus siis terwe kontraht protokolli raamatusse sisse kirjutatakse (§ 198).

 2) Rendi kontraht, kus mõisaherra rendile andja on, peab talurahwa kommissäri kontrahi-kinnituse raamatusse sisse kirjutatud saama, muidu ei maksa tehtud kontraht midagi. Kommissär aga ei wõi siis mitte kinnitada, kui seal tingimisi on, mis seadusega ühte ei lähe.

 3) Kui rendi kontraht mitte kõik sissekirjutatud ja kinnitatud ei ole, waid kui kinnitatud kontrahi sisu kõrwal weel muid tingimisi rendile andja ja rentniku wahel on olemas, siis on:

 
125

 a) rendikontraht tühine (§ 205);

 b) rendileandja ja rentnik kaotawad õiguse rendikontrahtisid teha ja saawad selle asjatoimetuseks enestele käemehed;

 d) kontrahi tegijad kui ka kaasteadjad langewad pettuse pärast trahwi alla, nagu Wene trahwi seaduse raamat ning rahukohtu trahwi seadus art. 173 kuni 176 ära määrab.

 32. Talumaade müümine.

 Põllutöö on talupoja amet ja temaga sellepärast lahutamata ühenduses. Põld on ta toitja ja ülespidaja. Kui nüüd seaduse tegijad talurahwa elukorra parandamiseks midagi tahtsiwad teha, siis pidi nende esimene mure see olema, et talupojal oma niit ja nurm oleks, sest ilma selleta ei wõi ju talurahwa elukorra heast järjest juttugi olla. Seda silmas pidades on seadus talupoegadele wõimalikuks teinud kohaomanikkudeks saada ja selle juures kõige pealt kolme asja peale waatnud.

 Need kolm asja on: ostukontrahi tegemine, takistuste kaotamine, mis seadus talukoha ostmisele peale pani, ja kohaostjatele odawat ja pikalt maksetawat laenu anda.

 l. Talumaa ostukontraht.

 Selle juures on järgmisi tingimisi tähele panna.

 1) Talukohta tohib ainult siis ära müia, kui ta mitte wähem kui 1/8 adramaad (10 taalrit) ja mitte rohkem kui 1 adramaa (80 taalrit) suur on.

 
126

 2) Mõisaherra tohib ainult oma talukohta ühe walla liikmele ära müia.

 3) Ostukontraht peab ostjale täielise omanduse õiguse andma ega wõi seal midagi sees olla, mis kuidagi wiisi ostjale müija wastu mingisugusid kohusid peale paneb.

 4) Müümise juures peab talule raudwara saama soetatud.

 5) Kontrahis ei tohi awaliste orjuste ja jahiõiguse üle mingisugust lepingut teha. Niisama ei tohi rüütlimõisa õigustest ostmise läbi talupojale midagi kontrahis lubatud saada (§§ 48 – 52 ja 220).

 6) Kontraht peab kirjalikult walmis tehtama, talurahwa kommisär peab selle seadust tähele pannes läbi katsuma ning rahukogu kinnitamise jaoskond ta kinnitama1).

 7) Kui kõik tingimised ei ole üles kirjutatud, siis ei maksa niisugune kontraht ja süüdlased tulewad wastutamise alla wõtta, nagu ülemal pool rendikontrahtidest 3. punktis tähendatud.

 8) Ostukontrahisse on üksi luba neid tingimisi wõtta, mis serwitutidesse puutuwad, aga mitte pikema aja kui 12 aasta peale (§§ 32 – 39).

 II. Takistuste kõrwale saatmine.

 Seadus ise on talukohtade ostmisele takistusi teinud, mida seadus ka jälle kõrwale on heitnud.

 Maa walitsus oli wanemal ajal rüütlimõisa omanikkude käes. Nende mõisade külge on mitmed ees-

 1) Ajutised reeglid 9. juulist 1889 § 8.

 
127

õigused weel tänapäewani jäänud. Et need õigused mitte inimeste kätte ei läheks, kes nende tarwis weel kaswanud ei ole, siis on rüütlimõisadele piir pandud, see on wähemalt 900 wakamaad maad, millest nad allapoole ei tohi wajuda. Aga talumaast tohib rüütlimõisa omanik ka siis müia, kui ta mõis selle läbi määratud suurusest allapoole peaks wajuma.

 Mõisade müümise juures on Liiwimaal sugulastel teiste ostjate seast see eesõigus, et nad teised ostjad kõrwale wõiwad ajada ning mõisad oma kätte nõuda. Talumaa müümise juures ei ole seda sugulase eesõigust mitte.

 Kui mõis pandiks on pandud, siis ei tohi pandiks pidaja tema jagusid mitte ilma omaniku lubata ära müia. Seda luba wõib aga talukoha müümise juures kohtu otsuse järele saada.

 Rendikoht wõib igal ajal ära saada müüdud, rendikontrahi aja peale waatamata. Ostmine murrab rendikontrahi.

 III. Talurahwa rendikassa ja mõisa

 lainuselts (Güterkreditsocietät).

 1849. aasta talur. seadusega on talumaade päriseks ostmise kergituseks talurahwa rendikassa sisse seotud. See rendikassa laenas talupoegadele kohtade ostmiseks kuni 60 protsenti maa wäärtusest 4 protsendi peale, mida pika aja sees tagasi makseti. Riigi walitsus andis kassa ülespidamiseks kuus aastat läbi iga aasta 4750 rbl.

 
128

 Aga see kassa leidis wähe tarwitajaid ja maapäew 1856 tegi otsuseks teda üsna ära kaotada. Seda otsust ei kinnitanud riigiwalitsus aga mitte. Talupoegadele oli rendikassa wäga kasulik.

 Meie ei taha mitte ütelda, et mõisnikud rendikassat just sellepärast ära tahtsiwad kaotada, et tema läbi talupojal kerge oli kohaomanikuks saada, mis neile sel ajal mitte kõige rohkem meele järele ei näitnud olema. Sellel asjal oli teine põhjus. Juba 1802 olid Liiwimaa rüütlimõisade omanikud ühe laenuseltsi asutanud, mille liikmeteks aegamööda pea kõik mõisnikud oliwad heitnud. See selts laenas oma liikmetele, Liiwimaa rüütlimõisade omanikudele:

 15. oktobrist         1802 kuni 9. dets. 1857         2700 rubla

 9. dets.                 1857 kuni 6.april. 1864         4000         „

 6. apr.                 1864 kuni         1881                  6000         „

iga adramaa pealt.

 Sel ajal, kui seaduse andmisel talumaade päriseks ostmisega tegemist oli, sündis talurahwa rendikassa mõte ning asutamine ei lasknud ka kaua ennast oodata. Riigiwalitsuse poolt pakuti mõisnikkude laenuseltsile üks million rubla, kui ta ka talurahwale maaostmiseks raha laenamise sisse seaks. Rendikassa sai siiski elusse kutsutud, ehk mõisnikkude laenuselts ka nüüd oma wiisi talupoegi kohaostmises awitas. Ta ei annud neile mitte puhast raha, waid laskis neid mõisnikkude wõlgasid kohaostmise hinna eest aega mööda ära maksa. Selle läbi wõistlesiwad nüüd rendikassa ja laenuselts teine teisega. Et laenuselts aga mõisnikkude omandus oli, siis oli neile kasulik, kui rendikassat sugugi ei oleks olnud. Sellest tuli kaotamise mõte, mis aga täide ei läinud.

 
129

 Hakatuses laenas rendikassa talupojale pea poole rohkem, kui laenuselts mõisniku wõlgasid tema tasuda jättis. Nüüd, kus ta juba 6000 rbl. adramaa kohta laenab ehk wõlga tasuda annab, tarwitawad ka talupojad mõisnikkude laenuseltsi ning rendikassa, mis otse talupoegade jaoks asutatud oli, jääb ikka rohkem kõrwale.

 33. Raudwara.

 Wanemal orjapõlwe ajal ei olnud talupojal raudwara omanduse õigust. Alles Katarina II. walitsuse ajal 1765 andis Liiwi maapäew talupojale õigust, liikuwat warandust enesel pidada, aga ta jättis selle üle walitsemise õiguse ikka weel mõisaherra kätte, nõnda et talupoeg oma loomi, nagu weisid ja hobusid, mitte raha eest ära müia ei tohtinud. Selle peale waadati kui waranduse raiskamise 1) peale. 1804 (§ 45) määrati ära, mis talupoeg nimelt ära müia ei tohi. Tal pidi igal ajal oma maakoha suuruse järele määratud arw hobusid ja weisid ja niisama ka seenmewilja olema.

 Kui pärisorjus 1819 ära sai kaotatud, siis muudeti see punkt ka ümber ja nimelt nõnda, et talupoja raudwara suurust priileping tema ja mõisaherra wahel ära pidi määrama 2).

 1849. aastast saadik on aga seadus jälle talupoja raudwara suurusele kindlad piirid pannud.

 Mis on raudwara?

 1) Samson v. Himmelstiern, Historischer Versuch 2e. lk. 67 ja 61.

 2) T. S. 1819 § 32.

 
130

 Raudwaraks (ehk ka liikuwaks waraks) nimetatakse kõike seda warandust, mis talupidamises tingimata tarwilik on, nagu hobused, kari, ja puduloomad ning wilja seeme. Selle suurus kaswab talumaa taaldri arwu järele. Talukohal, mis 1/12 adramaad (6 ¾ taalr.) suur on, peab kõige wähemalt, 1 hobune, 3 lehma ja 6 wakka tõuseemet olema. On koht 1 adramaa suur, siis peab seal wähemalt 7 hobust, 21 lehma ja 42 wakka tõuseemet olema 3).

 See raudwara on kohaga lahutamata ühendatud. Tuleb rentnik talukoha peale, siis saab ta maaga tükis ka raudwara enese kätte tarwitada. Läheb ta kohast wälja, siis peab ta raudwara ka jälle maaga tükis järeltuleja ehk rendileandja kätte ära andma.

 Kui rentnik oma rendi aja jooksul koha raudwara seaduslisest korrast alamale laseb wajuda, siis on mõisaherral õigus, temalt kõige lühemalt ühe aasta sees raudwara seaduslist suurust nõuda. Kui rentnik seda seatud aja sees ei ole teinud, siis kustub rendi kontraht iseenesest ära, ilma et rendileandja ehk kohus seda nõuaks. Kui teine rentnik sisse astudes kohe raudwara jälle joonde seab, siis wõib ta endise rentniku kontrahiga kohta oma kätte pidada saada.

 On talupoeg oma koha päriseks ostnud, siis ei ole mõisaomanikul enam mingit õigust tema raudwara üle walwata. See õigus langeb siis, kui kohaomanik pillaja on ja tema sugulased korralist majapidamist nõuawad, wallakohtu kätte, kes raudwara puudusel kohapidaja käemeeste alla wõib panna, et asemele saaks muretsetud, mis puudub.

 3) Wallakogukonna seadus § 124 täht B.

 
131

 34. Kroonu talupojad.

 Eesti rahwas elab kahes kubermangus – Liiwi ja Eestimaal. Mõlemal kubermangul oli aga käesolewa aastasaja hakatusest kuni meie ajani ise oma talurahwa seadus. Mis seadus Liiwi kubermangu talu» pojalt nõuab, see ei puutnud Eestimaa talupojasse, ja nõndasama ei olnud Liiwi talupojal sellega tegemist, mis Eestimaa talupoja kohus oli.

 Nõnda oli Eesti rahwal juba kaks isesugust seadust, aga sinna juurde tuli weel kolmas. Kõiges kolmes Balti kubermangus on kõrgel kroonul maid ja nende maade peal elawad mõisade kõrwal ka talupojad. Neil oliwad jälle hoopis isesugused seadused. Kõik see, mis siiamaale talurahwa elukorra parandamiseks kuulsime tehtama, sündis üksi päriswalla talupoegade heaks. Kroonu talupojasse ei puutunud see mitte. Temale ei teinud mitte mõisnikkude maapäew seadust, waid tema seadused tuliwad kõrge kroonu käest otse teel.

 Kroonu walla talupoegade põlw oli wanast saadik palju kergem ja hõlpsam kui päriswalla talupoegadel. Neil pole peale kroonu ialgi muid peremehi olnud kui ajutised kroonumõisade rentnikud. Kui nad ka siin ja seal waljud oliwad ja rohkem teoorjust nõudsiwad kui lubatud oli, siiski ei wõinud nad liia rõhumise alla langeda, sest et nende maapind igal ajal kroonumaade walitsuse poolest kindlaste ära oli määratud, ja kes ka seaduse täitmise üle walwas.

 Nowembri kuus 1859 käskis keiser Aleksander kroonu walla talupoegadele nende käes rendi peal olewaid maid müüma hakata. Järgmisel aastal oliwad juba ostu-

 
132

tingimised walmis tehtud ning saiwad kõige kõrgemalt poolt 14. märtsil kinnitatud. See oli kõik 4 kuu jooksul sündinud. Ostja pidi oma koha hinnast iga 100 rbl. pealt 15 rubla kohe sisse kohe maksma. Wõlgu jäänud summa eest oli ostjal 4 rbl. 100 rubla pealt intressi maksa ning 2 rbl. 100 rbl. pealt wõlga tasuda. Nõnda tuli siis maa ostjal oma koha peal lasuwast wõlast aastas 6 rbl. 100 pealt maksa. 28 aastaga sai nõnda wiisi talukoht wälja maksetud. Teine lühem termin oli 22 aastat, kui ostja wõla wähenduseks 3 protsenti (3 rbl. 100 rbl. pealt) maksis, intressidega kokku 7%. Jõudis aga ostja wõlatasumiseks 5%, see on intressidega kokku 9% aastas ära maksa, siis oli koht 15 aastaga prii. Missugust ostmise wiisi keegi soowis, seda wõis ta enesele walida. Ka wõis ta suuremate summade maksmise läbi igalajal wõlga wähendada.

 Selle asja toimetuse juures kardeti, et talupoegadel mitte raha ei ole ehk kui neil ka on, siis mitte lühemat kui 28 aastalist päriseks ostmise wiisi ei saa walima, sest neist usuti ikka, et nad iga kopikut näppude wahel kolm korda ümber keerutawad, enne kui wälja annawad. Aga mis nähti? Kroonumaade walitsus teatas oma arukirjas ministeriumile, et 1. now. 1860 ära on ostetud:

 1) Ruhja Raadi wallas 43 talukohta, 11 7/20 adramaad kokku ehk 947 taalrit 43 krossi, mille eest kohe puhast raha wälja makseti 25032 rbl. 97 kop. kuna weel wõlgu jäi 68,902 rbl. 28 kop.

 2) Tormeis 25 talukohta, kokku 14 adramaad ehk 1128 taalrit 12 krossi. Kohe ära maksetud 40639 rbl. 75 kop. wõlgu jäänud 80715 rbl. 25 kop.

 
133

 3) Kolbergis 23 talukohta kokku 7 1/5 adramaad ehk 578 taalr. 62 krossi. Kohe wälja maksetud 22319 rbl 84 kop. wõlgu jäänud 50016 rbl. 11 kop.

 Kõigest neist taluostjatest maksiwad 2 oma talud kohe puhtalt wälja, 44 ostsiwad 15 aastase maksu terminiga, 13 walisiwad 22 aastase termini ja ainult 8 pikendasiwad oma tasumist 28 aasta peale.

 See on kõige paremaks tunnistuseks, et kroonu walla talupojad juba sel ajal kaunis heas elujärjes on seisnud. Natukese ajaga oli Liiwimaal 425 kronuwalla talukohta 27004 dessatini maaga 795653 rbl. eest ära müüdud. Mõne talu jaoks oliwad ka kaks ehk enam ostjat, kes talu ise eneste wahel ära jagasiwad. Ostjate arw kandis 511. Üksi Eestimaal ei leitud ostjaid.

 Riigiwalitsus nägi, et ta ettewõte wäga head wilja kannud ning oli sellega täieste rahul. Oma maksud oliwad ostjad alati tähtajaks õigeste ära maksnud ning wiiwitust ei tulnud peaaegu sugugi ette, nagu rendi maksmise juures alati nähtud. Koha ostmine kaswis ühtelugu. Koha omanikud tegiwad oma koha juures nüüd palju suurema hoolega tööd ja talupoegade elukord läks silmanähes paremaks. Aga kahjuks tuli niisugusele rõõmustawale nähtusele takistus, nõnda et kroonu maade müümine 1866 hoopis seisma pandi.

 Juba 20 aastat tegid maamõõtmise ja reguleerimise kommissionid Liiwi maal tööd, ja ei olnud ikka weel kõigega walmis saanud. 183 kroonu walla talupojad pidiwad weel 1866. aastal wakuraamatute järele renti maksma ega wõinud kohaostmise peale enne mõtelda, kui nende kohad mitte mõõdetud ja reguleeritud ei olnud. Kõiges kolmes kubermangus kokku oli

 
134

wad 387 mõisat reguleeritud. Aga töö oli siiski nii puuduline, et ta ei kõlbanud. See tuli juba sellest, et kommissionid mitmesuguste eeskirjade järele maa wäärtust takseerisiwad. Üks koht näituseks maksis wakuraamatu järele 43 rbl. renti, 1845. aastal kokku seatud kommission takseeris ta wäärtuse 66 rbl. peale, 1859. aasta kommission 83 rbl. peale. See oli kirju pilt, mida kommissionide töö pakkus. 1845. aasta kommissioni takseerimise järele maksis Liiwimaal dessatin läbistikku 60 kop. 1859. aasta kommissioni takserimise järele 120 ½ kop. Mille järele pidi siis nüüd ostuhinnad seatama?

 See asi tarwitas hädaste parandamist. Selle tarwis seati nüüd uus kommission kokku, kes kõige uuemate eeskirjade järele kõik müümata kronuwaldade talumaad läbi pidi mõõtma ja segased hinnad ümber arwama. – Sellepärast ei wõinud müümisest enne juttu olla, kui reguleerimise töö lõpetatud ei olnud.

 Nüüd tehti maa seltsides neli wahet: 1) põllumaa, 2) heinamaa, 3) karjamaa ja koplid, 4) aiamaa (taluõu, aiawilja, wiljapuude ja majade all seisaw maa).

 Kommissioni töö pidi igapidi õige ja selge olema ning takseerimine kõige suurema hoolega toimetatud saama. Põllumaa langes kuude jakku, neist jälle iga jagu kolme kraadisse. Kõige parem põllumaa oli see, mis dessatini pealt 80 tsetwerikut rukkid andis, kõige halwem, mille saak üle 12 tsetweriku dessatini pealt wälja ei annud.

 Nõndasama oliwad ka teiste maaseltside jaoks wäga peenikesed wahed ettekirjutatud. Sel wiisil loodeti tõeste õiget mõõtu maa wäärtusest saada. Peale selle wõis kommission maawäärtutest 10 – 30

 
135

protsenti rendist maha jätta, kui koht muidu halwa koha peal, kaugel käidawatest teedest jne. seisis, aga ka 10 – 30% juurde panna, kui ta wäga hea koha peal oli, linna ligidal jne.

 10. märtsil 1869 kinnitati uued ostuseadused kroonu walla talupoegade tarwis. Need ei ole mitte endistest palju teistsugused. Nende järele on ostjal ostuhinna eest 4 % intressi ja wõla wähenduseks 1½ % maksa, aga selle eest saab talu alles 49 aasta järele wõlast wabaks. See on aastas 5½ % rendi juurde maksa. Ütleme, maksab üks kroonuwalla talu 100 rubla renti, siis on sellel, kes teda omaks tahab osta, 49 aastat järgi mööda 105 rbl. 50 kop. maksa.

 1874 oliwad reguleerimise tööd wiimaks kord nii kaugel, et neid kõige kõrgemalt poolt kinnitati. Eestimaal oliwad nad juba 1871 walmis ja kinnitatud saanud. Kohtade müümine algas Eestimaal 1873 ning 1885. aastani on seal 404 talukohta 109183 rubla alla ära müüma hakatud, millest aastas 4367 rbl. 32 kop. sisse maksetakse.

 Liiwimaal algas müümine 1875 ja 1887. aasta lõpuni oli 3230 talukohta 3,298,679 rubla eest ära müüdud, millest aastas 131946 rbl. 4 kop. sisse maksetakse.

 Eestimaal on pea kõik kroonu talud ära ostetud, Liiwimaal 1/3 ja Kuuramaal mitte üht ainust, sest et seal reguleerimise kommission weel oma töödega walmis ei olnud. Liiwimaal on mitu põhjust olnud, miks kaua aega ikka weel mitmes wallas kohti osta ei wõidud. Tähendame siin ainult seda, et kroonutalude maad külades läbisegamine oliwad ning enne ümbermõõtmist ja jagamist oodati, kui ostma wõidi hakata. Nüüd on ka need takistused kõrwale saade-

 
136

tud ja ei ole praegu enam kroonu talusid olemas, mis mitte ära ei oleksiwad ostetud, sest 12. juunist 1886 on kõikide kroonuwalla talukohtade rent lahtiostmise maksuks ümber muudetud, mis 44 aastat kestab. Nõnda on siis 1. januarist saadik 1931 kõik kroonuwalla talukohtade peal elawad talupojad wõlast wabad kohaomanikud. Tahab aga keegi ostja kohe kõik koha hinda wälja maksa, siis on tal rendi rubla eest maksa:

 Eestimaal 1/366         rbl x 20 = 27 rbl.         32 kop.

 Liiwimaal 1/37                 „ x 20 = 27 „         40 „

 Kuuramaal 1/38          „ x 20 = 27 „         60 „

 Üleüldse on talupojad kroonuwaldades paremat põlwe ja kergemat elu saanud kui päriswalla talupojad. Aga see hõlbus põli pole neile mitte igal pool kasuks olnud. Päriswalla talupojad, kelledel waesed kohad ja kallim ostuhind, mõistawad oma maast tihti rohkem raha wälja teha kui kroonuwalla talupojad, keda hädakool nii tõsiseks ega kokkuhoidjaks ei ole teinud.

 Praegu on nii hästi kroonu kui ka päriswalla talupojad ühesuguste seaduste all ja ühesuguste õiguste osalised. Eestimaa talupoegadest ei saa meie siin enam iseäranis rääkida. Nende seaduste tegemine käib Liiwimaa omaga ka pea ühte.

 
137

 35. Tagasi waade.

 Kui meie nüüd weel kõige selle peale, mis eelpool kuulsime, lühikese pilgu heidame, siis wõime enestele sellest weikese pildi silmade ette saada.

 Meie armuliste Wene keisrite eesmärk oli Eesti ja Lätirahwast prii inimeste õiguse sisse tõsta ja tema elu kindla põhja peale rajada. Aga nad ei teinud seda mitte otse teel oma keiserliku wõimu läbi, waid andsiwad selle asja mõisniku seisuse kätte. Kuidas see kõik on sündinud, seda olen eespool pikemalt kirjeldanud. Maa jäi mõisnikkude omaks, rahwas sai priiuse ilma maata.

 Teistes maades oli sellepoolest teistsugune lugu. Saksa riikides pärisiwad talupojad priikssaamisega ka tüki maad. Pea niisama oli lugu Wene talurahwa priikssaamisega 1861. Riigiwalitsuse abiga omandasiwad nemad maad, mida hingede peale jaotati. See oli kogukonna maa, ühe ühiskonna (walla) üleüldine omandus.

 Kõige waesem lugu on Irimaa talurahwaga. Seal ei ole keegi weel koha omanik. Rendikontrahtide üle ei olnud 10 aastat tagasi weel mingit seaduslist määra. Maaomanik wõis niisuurt renti nõuda, kui ise soowis, ilma et seadus talupoega liia rõhumise eest oleks kaitsenud.

 Mil wiisil talukohtade päriseks ostmine, mis riigiwalitsuse siht oli, edasi on läinud, sellest andku alamal seiswad arwud aru.

 Juba 1804. aastaga sai talupoeg Liiwimaal õiguse, enesele talukohta päriseks osta. Aga 48 aastat pärast

 
138

selle õiguse andmist leiame terwel Liiwimaal ainult 415 taalrit päriseks ostetud maad, kuna talumaa suurus sellkorral (1852) 579,141 taalrit mõõtis. Nii tuli taalri arwu järele iga 1396 rendikoha peale 1 ainus päriseks ostetud koht. Ütleme, kui igal mõisal 50 talukohta oleks olnud, siis oleks ikka weel iga 28 mõisa kohta üks ainus päriskoht tulnud. Niisama oli lugu ka raharendi poolest kehw. Iga 100 talu peale tuli aastal 1852 ainult 14 renditalu, mis rahaga oma rendi ära maksiwad, kuna kõik teised rendi asemel weel teoorjust tegiwad. Isegi segarenti polnud rohkem kui 3 2/5 protsenti.

 Kui meie selleaegset mõisapõldude harimist nüüdsega wõrdleme, siis saame kentsaka pildi sellest küll. Nüüd on mõisa põlluharimine eeskujulik. Põllutööriistad on uuema aja wabrikute kõigeparemad tööd. Raudader künnab, masin külwab, masin lõikab, masin peksab ja puhastab wilja, inimesele ei jää muud üle kui aita panna ja kaubale saata. Aga mis oli 40 aasta eest! Kaugelt taluhurtsikust wankus mees oma puuadra ja kehwa hobusega mõisa põllule ning songis seda paari tolli sügawuselt läbi. See oli kõik, mis põlluharimises sündis. Talupoja puuadrad, puutrullid ja karuäked oliwad tööriistad mõisa põldudel. Wilja külwas, lõikas ja peksis teomees oma kuiwa leiba süies. Tema ainus wirgustaja oli kubja piits, sest mis muud kasu pidi teda wirkusele ja usinusele äratama! Kui päew õhtale sai, siis oli kõik hea. Wäsimusest wäljapuhkamine oli ainus asi, mida teomees wõis igatseda. Kes oli temale ialgi kõrgemaid elusihtisid näidanud ehk kuidas wõis ta neist ka aru saada! Enese elu kasuks ei wõinud ta midagi teha, selle peale ei wõinud ta siis ka

 
139

mõteldagi. Nagu enne orjapõlw kõigile, nii oli nüüd teoorjus teomeestele kõige ebawooruste elukooliks. Kõik paremad püüdmised pidiwad kaduma ja need omadused, mida terwele Eestirahwale siiamaale ka nii tihti ette on heidetud, pidiwad siin weresse kaswama. Wõiksime meie ühe niisuguse ehk teomehe hinge sisse waadata, siis ei leiaks meie sealt wististe mitte taewa kõrgust wahet, mis teda sellest lahutaks, kes ta waese adra ees komberdab. Ori tõmbab, ori tõukab. Otsigu kuritööde arwustiku tegijad ja rahwaelu-uurijad siit põhjusi, ja meie saaksime teised otsused!

 Kui waeses korras talurahwa elujärg weel meie aastasaja keskel oli, seda seletab juba see imelik sündmus, et Liiwimaa linnade rahwa arw 20 aasta sees 1835 kunni 1855, poole weiksemaks on jäänud. Talurahwa waeseks jäämisega jäiwad ka teised seisused waeseks. Häda walitses igal pool.

 Õnneks tunti ometi ära, kust niisugune häda tuli. Talurahwa seisus, kelle hea käekäigu peal ka kõigi teiste seisuste õnn ja õnnetus seisab, oli langemisel. Muidu ei olnud ka teistel seisustel parandamist loota, kui mitte talupoja elukord parema ja kindlama põhja peale rajatud ei saanud.

 Sel ajal siis ilmusiwad seadused, mis orjajast rentniku ja rentnikust kohaomaniku pidiwad tegema.

 Nagu ülemal pool nägime, oli 23. apr. 1852 ainult weel 14% raha rendiga talukohtasid. 16 aastat pärast seda, 23. aprillil 1868, mil teoorjus otsa pidi lõpma, leiame ainult weel 1 ½ protsenti orjuse- ja 3 ½ protsenti segarenti. 23. apr. 1852 tuli 1396 talu peale üks ainus ostetud talu, 30 aastat pärast,