Eesti rahwa

 pärisorjuse ajalugu

 1215 – 1819.

 I.

 Kirjutanud

 A. Saal.

 Rakweres.

 P. Erna raamatukaupluse kuluga.

 
Дозволено цензурую. - Дерпть, 16 Iюля 1891.

 Печатано въ Типографий А. Зейделберга въ г. Вейсенштейнъ.

 
Lugejale.

 Rohkem kui seitse aastakümmet on sellest ajast mööda, mil suur inimeste armastaja kõrgest õnnis Keiser Aleksander I. isaliku käega kaks rahwast nagu maast üles priipõlwe ja inimese auu sisse tõstis ning seega neile selle tee awas, mille peal inimesed selle juurde wõiwad saada, mis neile kõrge ja kaunis. Need kaks rahwast oliwad Eestlased ja Lätlased. Juba kakskorra on Eesti-rahwas oma priikslaskmise mälestuseks suurt tänulaulupidu pühitsenud ja sellega tunnistanud, kui suurt lugu ta priiusest peab ja kui kaunil kombel ta selle kinkijaid mälestab ja auustab. Kes aga õnne õiete tahab mõista, see peab ka teadma, mis õnnetus on. Kes ialgi haige ei ole olnud, see ei mõista terwise wäärtusest lugu pidada. Nii ei wõi meie ka priiuse wäärtust õieti mõista, kui meie seda olekut mitte ei tunne, kus meie priid ei ole. Waene talusulane, kes oma palehigiga enesele hea talukoha on teeninud, mõistab sellest hoopis teisel wiisil lugu pidada kui see, kes ta oma isast pärandanud, ilma et ta selle juures mingit waewa oleks näinud. Meie armuliste Keisrite kõrge arm on meid priiks teinud – meie oleme priiuses sündinud ja üles kaswanud – meie oleme peremehe pojad, kes omale päriskoha pärandanud, ja sellepärast – ära pane pahaks, auus

 
4

lugeja – ei tunne meie priiuse wäärtust mitte täieste. Astume wana halli aja sisse tagasi, paneme seal oma esiwanemate käekäiki tähele, õpime orjapõlwe pimedust ja selle wastu wõitlejaid auusaid, unustamata inimeste sõpru tundma – siis kaob udukate meie silmade eest, meie näeme priiuse päewa palju heledamas selguses paistma ja meie südameid tõstab üks kõrgem tänutundmus oma heategijate wastu.

 See on raamatu kirjutaja mõte, ja see mõte on raamatu sünnitaja. Meie Eesti-keeles ei ole selle asja kohta pea midagi kirjutatud, mis ka ajaloo tõsiduse peale põhjendatud oleks. Selles raamatus on iga lause sündinud lugude peale põhjendatud, mis kirjandus meile weel alal hoidnud, ega pole siin kuskil mingisugust ilustamist ega hirmustamist juures. Tema sisuks on Eesti orjapõlwe ajalugu Eestlaste priiuse kaotamisest saadik kuni nende priiks saamiseni Aleksander I. ajal 1819. Mis sellest ajast saadik täna päewani meie heaks armulise riigiwalitsuse poolt weel on tehtud, sellest saab raamatu 2. pool edespidi teadusi tooma.

 Raamatu kirjutaja loodab, et see kiri lugejale meie orjapõlwest truu pildi annab ning seega priiusest lugupidamist kaswatab ja tema tundmusi meie igaweste unustamata Wabastaja wastu ülendab.

 Tartus, lehe kuul 1891.

 Kirjutaja.

 
Kirjad,

 mis „Päris ja prii“ kirjutamise juures on tarwitatud.

Arndt, J. G.  Liefländische Chronik.

Blagowestschenski,  Der Ehste und sein Herr.

Bunge, Dr. J. G.  Geschichtliche Entwickelung der Standesverhältniße in Liv-, Ehst- und

 Kurland bis zum J. 1561.

Eestima Tallorahwa Seädmissed, Tallin. 1816.

Doklad.  An Seine Kaiserliche Majestät, von der zur Untersuchung der Livländischen

  Angelegenheiten niedergesetzten Comitee Unterlegung.

Hupel, A. W.  Neue Nordische Miscellaneen.

Jannau, J. v.  Geschichte der Sclaverei und Charakter der Bauern in Liv- und Ehstland.

Isis von Oken.  Aastakäik 1822.

Läti Hindreku Liiwimaa kroonika ehk ajaraamat.

Lihwlandi-ma Tallorahwa Seadus 1820.

Merkel, Dr. G.  Beweis, dast es halb soviel koste, seine Ländereien von Tagelöhnern bestellen

zu lassen, als von leibeig. Bauern.

Die freien Letten und Ehsten. 1819.

Die Letten, 1797.

Supplement zu den Letten in Livland.

Ueber die Aushebung der Leibeigenschaft in Ehstland.

 
6

Dr. Christjan Valentin. Politische und Cameralische Auflösung derjenigen

Preisfrage, welche die ökonomische Gesellschaft zu St. Petersburg gegeben hat.

Materialien, zu Grundsätzen zur Verbesserung des Zustandes der Bauern.

Paucker, Die Quellen der Ritter-, Lehn- und Landrechte Ehst- und Livlands.

Petri, Ch. Ehstland und die Ehsten.

Russow, Balt. Chronica der Prouintz Lyfflandt.

Samson v. Himmelstiern, Historischer Versuch über die Ausy. der Leibeig. in d. Ostseeprov.

Schoulz, C. F. Ascheradensches u. Römershoffsches Bauerrecht, 1764.

Sonntag, Karl Gottlieb, Ermunterung zum Gemeingeist. 1795.

 Ueberreste und Vorbereitungen eines günstigeren Zustandes der Letten in

 Livland.

 Feier der Freilassung der Livl. Bauern.

Schlözer, Naturrecht, christliche, wahre Menschenliebe in Livland. (Riigi teatajas 1765, II. jagu).

Tiebe, Liv- und Ehstlands Ehrenrettung gegen Herrn Merkel und Petri.

 Nachtrag zu Liv- und Ehstlands Ehrenrettung, od. die Todten Livlands stehen

 gegen Herrn Merkel auf.

Voigt, Geschichte Preußens.

 Peale nende weel mitmed weiksemad kirjad ja aktid käsikirjades.

 A. Orjapõlwe pimedus.

 Pärisorjuse sündimine.

 Piiskopi Alberti aeg.

 13. aastasajani oliwad Eestlased wõera walitsusest ajuti wabad ja elasiwad ise oma wanemate walitsuse all. Läänemere külge puutuwad riigid tundsiwad nende wahwust ja kartsiwad neid kui wägewaid sõjamehi. Weel 12. aastasajal wõitsiwad nad Rootsimaa tähtsama linna Sigtuna ära, tegiwad ta maatasa ja tõiwad ta hõbe-wärawad omale maale. 1208. aastal tuliwad Sakslased esimest korda Eestlastega sõdima. See oli Otepeas Ugaunia maal (Läti Hindreku ajaraamat XII, 6). Et Eestlased mitte kergelt alla ei heitnud, waid niikaua wastu tõutasiwad panna „kunni neil weel aastane ehk küünrapikkune poisike kaswamas on“*) siis tuliwad sõjad, mis wahetpidamata kuni 1227. aasta lõpuni kestsiwad ning Eestlaste elujõuu murdsiwad. 1217. oliwad ka Daanlased suure sõjawäega Eestimaale tulnud, kuna Saks-

 *) Waata Läti Hindreku ajaraamat XXVI, 9.

 
8

lased juba muidugi oma haritud sõjawäega Lätlaste, Liiwlaste ja Kuurlaste seltsis wahet pidamata Eestlastega sõda pidasiwad. Mis wõis üks weike rahwas nii suure hulga vastu teha?

 Esimene orjapõlwe põhjendaja oli endine Breemeni linna doomherra Albert von Apeldern, kes 1198 Liiwimaale tuli ja siin kolmandamaks piiskopiks sai. Tema oli kaswu poolest suur, jõuu poolest tugew, aga waimu poolest toores mees. Kõige esiti sai ta oma 500 raudriides sõjamehega, keda ta ühes toonud, Liiwlastega kokku. Ta kutsus Liiwlaste wanemad oma juurde pidusöögile, wõttis nad seal wangi ja sundis neid oma poegadest temale 30 noortmeest pandiks andma, keda ta kõik Saksamaale kloostritesse saatis. Ärawõidetud Liiwlastele pani ta kümnese maksu peale ja sundis neid peale selle weel preestritele ülespidamist andma.

 Oma asupaigaks ehitas ta Riia linna. Siit hakkas ta Lätlastega ja wiimaks Eestlastega sõda pidama ja neid ära wõitma, mis tal Daanlaste abiga 1224 ka korda läks.

 Piiskopp Albert oli paawsti lubaga Liiwimaale ristiusku tulnud tooma ja selleks oli paawst talle mõõgamehed ühes annud. Ka Muhameedi usulised laotasiwad oma usku tule ja mõõgaga laiali, ja kes seda wastu wõttis, sai selle läbi nende priiks usuwennaks, kõigi nende õigustega maa peal ja kõige lootustega paradiisi õnne peale. Aga piiskopp Albert ei hoolinud püha ristiusu wenna armust, waid pani wiis waba rahwast usu ja hariduse katte all kõige raskemasse orjakütkesse. Sest kohe peale Riia linna ehitust jagas

 
9

ta wõidetud rahwaste maa ristisõitjatele ja paar aastat pärast oma uuesti asutatud mõõgaordule ära. Õigust selleks ei olnud tal enne kui 1224. aastal, kui Rooma keiser Heinrich VII. teda würsti auu sisse tõstis. Ainult würstidel oli luba, maad wälja laenata.

 Wõidetud rahwaste priiuse kitsendamine läks aegamööda suuremaks ja kaswis wiimaks täieliseks priiuse kadumiseks. Et see aga mitte Rooma kirikupea ega ka keisrite tahtmine ei olnud, sellest on meil mitmed näitused käepärast. Ka tunnistawad need näitused ühtlasi, et maa pärisrahwa wabadust õige pea riisuma hakati, juba piiskopi Alberti walitsuse ajal. Wististe on rahwa ohkamised kaugele tunginud, et keisrid ja paawstid Albertile ja pärastisele orduwalitsusele noomituse kirju saatsiwad. Paawst Innocenz III. kirjutas niisuguse noomituse kirja 11. okt. 1213, Honorius III. 1222, Gregor IX 14. mail 1237 ja 8. märtsil 1238 ning keiser Friedrich II. Oma ütluse põhjenduseks wõtame kaks wiimast kirja siia üles. Paawst Gregor IX kirjutas oma saadikule Madena piiskopi Willemile Liiwimaale:

 „Sinu aruandest näen ma, et paganad (Liiwimaal) enne ristimist orjuse ikkest priid oliwad, et aga rüütlid ja teised waimulikud kui ka ilmalikud mehed ja teised alamad seisused ristitud inimesed orjuse sisse katsuwad suruda ja nende wara neilt ära riisuda. Et nende käsi aga siis, kui nad ristiinimesteks saanud mitte pahemine ei käi, kui siis, kui nad paganad oliwad, käsin ma sind, et sa seda ei salli, et ümber pöörnud paganad waewatud saawad, ja kes seda tee-

 
10

wad, on kirikutrahwi alla panna. Kui nad selle wastu peaksiwad panema, siis ei wõta ma neilt mitte üksi kõik nende eesõigused, waid lasen nad ka Liiwimaalt ära minna.“

 Umbes selsamal ajal kirjutas ka keiser Friedrich II:

 „Meie oleme kuulnud, et Liiwi, Eesti, Preisi, Semgallia ja teiste naabri maade elanikud ristiusku astumisest sellest kartusest tagasi hirmutatud saawad, et usu wastuwõtmise järele nende priius maa isandate läbi orjuseks ümber muudetud wõiks saada. Et seda kartust kaotada, wõtame Meie igaüht, kes ristiusku heidab, kõige ta terwe warandusega oma kaitse ja hoolekandmise alla ja kinnitame oma kirjaga neile ja nende pärijatele igaweste täielist priiust ja kõik õigused, mis neil oliwad, enne kui nad ristiusku pöörsiwad. Meie teeme nad igast kuningate, hertsogide ja würstide, krahwide ja muude walitsejate teenistusest ja kohtutest wabaks ja paneme nad ainult püha emakiriku ja Rooma riigi alla, nagu kõik teised prii riigi kodanikud (liberi homines Imperii). Keegi ei tohi selle kaitse-seaduse wastu nendesse puutuda, neid waewata, ei teotada ega nende rahu rikkuda. Kes seda julgeb teha, see teadku, et ta meie ja riigi rasket wiha sellega enese peale tõmbab.“

 Nendest kirjadest on selgeste näha, et meie maal juba 14 aastat peale Tartu linna ärawõitmist, aastal 1238, rahwa õigust käest ära kisti, et see ülekohus kõrgematesse kohtadesse oli ulatanud ja et selleaegsed, kõige wägewamad mehed rahwa eestkostjateks üles astusiwad. Aga nende auusad, inimeste sõbralised hüüded jäiwad hüüdjaks healeks kõrbes. Liiwi-

 
11

maa orduwalitsus jättis seda tähelepanemata ja rahwa elukord läks päew päewalt ikka pahemaks. Kui mõned maakonnad endid oma jõuuga priiks tahtsiwad teha ehk ristiusu enestest ära heitsiwad, siis tegi see nende elu ainult halwemaks. Iseäralisteks wihaalusteks wõitjatele oliwad Eestlased oma kangekaelse wastupanemise pärast saanud ning nüüd wõisiwad nende isandad oma wiha Eestlaste peale täiel mõõdul wälja woolata lasta. Sellepärast käis nende käsi palju pahemine, kui Lätlastel ja Liiwlastel, kes ennemine Sakslaste alla heitsiwad ja siis nendega ühes Eestlaste wastu sõdimas käisiwad.

 Mitmed uuema aja ajakirjanikud wabandawad pärisorjuse sündimist sellega, et see selle ajawaim olnud. See wabandus läheb aga märgist mööda. Just sel ajal oli terwes Europas priiuse õhk heljumas. Kõik Ladina ja Germani rahwaste walitsejad püüdsiwad oma rahwast priiks teha ja nende warandust kaswatada ja haridust tõsta. Umbes 100 aastat enne seda juba saiwad mitmed Saksa riigilinnad priiks ja Speieri talupojad wabadeks riigikodanikkudeks (1112) ning Inglismaal kinnitati 1101 Charta libertatum. Just sealt maalt tuli Albert 100 aastat hiljem ja sidus wiis rahwast, kes prii põlwes õnnelikult elasiwad, kawaluse, wägiwalla ja werewalamise läbi kõige wiletsamasse orjapõlwe kütkesse. Ajaloo kirjutaja Franz ütleb: „Meie koertel on parem elu kui neil waestel inimestel.“ Isegi Tartu preester Kelch kirjutab oma ajaraamatus, kus ta Liiwi ordurüütlite ja mõisnikkude hirmust otsa Moskwas 1560 kirjeldab: „Nõnda pidiwad nemad (Liiwi ordurüütlid ja mõisnikud) Jumala nõuu

 
12

järele kannatama, mis nemad ja nende esiwanemad waestele Liiwi talupoegadele ülekohut oliwad teinud.“ Albert on ise halwa eeskujuga oma rööwlihimulistele ordu rüütlitele märku annud. Tema laskis otse rahu ajal Liiwlaste wilja magasinid tühjendada ja oma aita wedada, põletas nende külad ära, kihutas Liiwlased nende kantsist Leenwoerdanist minema ja andis selle kõige maaga oma wasallile. Siis nõudis ta sel wiisil wõidetud Liiwlaste käest enesele kümnese maksu ja niisama ka oma wasallile.

 Üks teinekord läks ta kirikliku rongiga linnast wälja ühte Liiwi külasse, õnnistas selle sisse ja käskis omanikka oma majad maha lõhkuda ja mujale wedada, sest seda kohta tarwitawat ta linnaks.

 Weel paar näitust ajaloost, missugune mees piiskop Albert ja tema mõõgaordu oli.

 Kui mõõgaordu tungiwalt Saksa orduga ühendust nõudis, saatis selle ordumeister kaks rüütlit Liiwimaale waatama, kuidas asjad siin seisawad. Need tuliwad aasta pärast tagasi ja teatasiwad suure koosoleku ees: „Mõõgarüütlite mõisad on kaunid ja nende lossid heas korras, aga nad ise on ni kõlwatumad, priiskajad ja kangekaelsed inimesed, et neist midagi head ei wõi loota.“ –

 Kõik Saksa orduwennad oliwad sellepärast ühenduse wastu, mis ordumeistri soowi peale politika põhjuste pärast 14. mail 1237 Roomas paawsti juures siiski sündis.

 Kuurlased pidiwad 1244 tehtud lepingu järele ordule sõjawäge andma. 1264 tuliwad Leedulased Kuuramaale, rüüstasiwad maa lagedaks, sest et nad orduga

 
13

enne nende maad rööwimas käinud. Kuurlased palusiwad heermeistrit Burchard von Hornhuseni, kes parajalt sõjakäigult tulles läbi Kuuramaa läks, enestele appi, et nad oma naised ja lapsed kätte saaksiwad, keda Leedulased neilt rööwinud. Heermeister wastas: „Nendega teeme sõja kombe järele!“ see on, nad saawad kui sõjasaak wõitjate wahel ära jagatud. Kuurlased lootsiwad waenlaste poolt inimlikumat südant leida ja läksiwad lahingu ajal nende poole. Heermeister ise ja 150 ordurüütlit kaotasiwad seal juures oma elu.

 Piiskopp Alberti walitsuse aeg oli Saksa maaülemad (Vögte) toonud, kümnese maksu peale pannud ja nende käest oma kohtu mõistmise õiguse ära wõtnud. Albert laenas kihelkondasid ristisõitjatele, keda ta Liwimaale omale kaitsjateks kutsus, ja põhjendas sellega pärisorjust. Ta asutas enesele waimuliku-sõjameeste ordu – mõõgawendade orduga – seiswa sõjawäe, ja andis ka sellele kaks kolmandikku kõigest maast, mis tal oli. 1224 pani ta oma wenna Hermanni Tartu piiskopiks ning saiwad mõlemad riigiwürstideks tõstetud.

 Selle läbi kaswas Alberti wõimus ja auuahnus. Tema ümber kogus terwe kari doomherrasid, waimulikka mehi, aptisid ja ilmlikka ordurüütlid, kellede ülespidamise eest ta muret pidi kandma. Ja ta andis neile ka, mis ta wõis, et need mehed temaga rahul pidiwad olema. Kõik rüütlid tahtsiwad uhkeste elada – kust pidi see wälja tulema? Maa pärisrahwas, kes nüüd wõidetud ja suuremalt jaolt risti usu poole pööretud oli, pidi neile andma, mis nad tarwitasiwad.

 
14

Kui Albert 1229 ära suri, oli ta wõidetud rahwaste priiuse riisunud.

 Orjused.

 a) Kümnese maksud oliwad esimesed priiuse kitsendajad. Hakatuse nendega tegi piiskop Albert juba oma esimestel walitsuse aastatel Liiwimaal. Kümnese maksud kaswasiwad aga juba mõne aasta järele kahewõrdseks*). Kümnese maksudest räägib juba Läti Hindrik oma ajaraamatus. 1211 palusiwad Liiwlased, et nende kümnese maksu kergitaks (XV, 5) ja lubasiwad selle asemel piiskopile sõdades paganate wastu alati truuiste abis olla. Piiskop Albert seadis siis neile ka kümnese asemel kindla wilja maksu ning 1212 tuli kümnese maks wanal wiisil jälle tagasi (Läti Hindr. XVI, 4). Järwamaa Eestlaste käest nõuetakse juba 1218 kümnese maksu (Läti Hindr. XXI 6) ja Sakala rahwa käest 1224 (L. H. XXVIII 9). Paawst Innocenz III kirjutas Liiwimaa waimulikkudele 20. okt. 1210, et nad peale kümnese maksu rahwa käest enam muid maksusid ei nõuaks. 1482 tegi rüütlikogu seaduseks, et talupojad kõigist, mis põld kandis, peale selle weel humalatest, meest, kanadest, hanedest, sea ja lambalihast, puudest, laudadest jne.**) kümnese maksu pi-

 *) Merkel, die freien Letten und Ehsten.

 **) Rüütlikonna seaduses sõna sõnalt: „Undt so fort gifft de man sinen teinden nach Antal siener saedt, vndt den fordt wat he vor inkumpst, hat an boppen, honig, honer, gense, speck, fleisch, Houw; holtz, breder, undt wat he na siner gelegenheit hatt, sines gutes den teinden“

 
15

diwad tooma. Kes aga oma isandalt kümnese maksu ära warastas ehk talle selle wiimata jäitis, kaotas elu.*)

 b) Teotegemine. Maa rahwas kohustati töö tegemisele ordurüütlite ja kirikuwanemate heaks. Et see juba warakult algas, seda näeme Modena piiskopi Willemi kirjast 11. apr. 1226. Ta manitseb preestrisi oma maade peal olewaid talupoegi mõnest teu-orjusest wabaks teha.**) Kui kiriku talupoegadel orjust ei oleks olnud, siis poleks wabastamise käsku waja olnud. Augusti kuus 1297 tegi ordumeister Otto von Lutterburg Kuurlastele seaduseks, et nad orduwendadele suwel ja talwel päiwi pidiwad tegema. Aastal 1272 tegi ordumeister Walter von Nordeck Semgallastele seaduse, mida meie selgemaks asjast arusaamiseks siin täieste ära trükime.

 „Meie, Jumala halastusest Albrecht, püha kiriku peapiiskop Riias, Johann sellesama armust sellesama kiriku praost, wend Walter Nordeck, püha Maarja Saksa maja wendade meister Liiwimaa üle, saadame kõigile neile, kes seda kirja näewad ehk lugema kuulewad, õnnistust selle sees, kes kõiki aitab, kes tema peale loodawad.

 Selle järele, kui Semgallide maa Jumala armu läbi pagana usu eksitusest taganenud ja jälle risti usku wastu wõtnud, millest ta kord juba oli taganenud, ja Meie, kes meie ülemad isandad olime, maa wanemad

 *) Waata Harju-Wiru talurahwa seadus § 17: „We dem Hern den Tegedenn stelt Is de Halss.“ Niisama ka orduaegne Liiwi talurah. sead.

 **) Waata Russawi kroonik, leht 6, 6. ja Arndti kroonik II. jagu, lehek. 48 )

 
16

Oma ette nõudsime ja nende maksu ja nende õiguse üle palju eneste wahel olime nõuu pidanud, leppisime nendega nii, et nad kümnese asemel, mida nad siia maale ikka pidiwad maksma, waimulikkude ametite tarwis igawese ajani igast adrast kaks Riia wakka wilja peawad andma, nimelt üks wakk rukkid, teine odre.

 Peale selle peawad nad teoorjust tegema, kaks päewa suwel ja kaks päewa talwel*), aga nii, et nende nelja päewa sees, mis iga adra pealt teha on, üks koorma wedaja on, kes weab, mis meie tahame; ja kõik teised hinged, kes nii wanad on, et tööd teha wõiwad, peawad Meid oma käsitööga teenima, nagu heina niitma, puid kandma, ehk raiuma, kui tarwis on.

 Ka on neil luba nimetatud wilja, kui neil sellest puudus on, muu maksuga odawalt tasuda, nimelt iga waka wilja eest kaks Riia artigi hõbedat ehk kaks tõhu ehk 8 hallilooma nahka, ja ei pea keegi suuremat maksu neile peale sundima. Peale selle peawad nad losside ehitusele tulema, teesid tegema ja küüti minema.

 Ja maaülemad (Vögte) peawad kolm korda aastas neile kohut mõistma, ja nemad peawad õiguse ja kombe järele Lätimaal ja Eestimaal kohut mõistma, süüdlasid karistama ja seadusi hoidma.

 Suuremaks tuttawamaks tegemiseks ja igaweseks alal hoidmiseks oleme Meie neile praeguse kirja oma pitsariga annud ja peale selle Riia linna pildiga (pitsariga) kinnitanud.

 Antud meie Issanda tuhat kahesaja seitsmekümne teisel aastal, apostlite Peetruse ja Pauluse kuul.“

 Selle seadusega oli teoorjusele põhi pantud. Muidugi kaswasiwad aegamööda nõudmised suuremaks ja

 *) Need päewad on nädala kohta arwatud.

 
17

talupoeg pidi nii palju andma ja orjama, kui isandal tarwis oli. See pruuk on meie aastasajassegi weel ulatanud. Talupojad harisiwad mõisa põllud ja oma põllud, kuna isand wiljast niipalju omale wõttis, kui tarwis arwas olema, ehitasiwad mõisale majad, hoidsiwad mõisa karja ja saatsiwad oma isandale nii palju eneste poegadest ja tütardest teendriteks, kui palju see oma pehme elu jaoks tarwitas.*)

 Waesed talupojad ei jõudnud enam tööpäewadel mõisa tööga walmis ning pidiwad ka pühapäewadel tööd tegema, kuni wiimaks peapiiskop Henning Scharffenberg 15. aastasaja hakatusel selle wastu awalikult üles astus ja Liiwi ordu kõrgemeister 1441. aastal käsu andis: „Meistrid ja isandad peawad selle peale waatama, et nende ametnikud talurahwast mitte pühapäewadel liig raske tööga ei pea waewama.“

 d) Wäeteenistus. Kui Saksa mõõgaordu Liiwlased ja Lätlased, Kuurlased ja Semgallased ära oli wõitnud, siis tehti neile kohe kohuseks, Eestlaste wastu sõdima tulla. Juba 1208. aastal, kui Sakslased esimest korda Eestlaste rajadesse – Ugauniasse, Otepä alla sõdima tuliwad**) siis oliwad Lätlased ja Liiwlased nende teenistuses. 1244 tehti Kuurlastega maha, et need iga sõjakäigu peal Saksa sõjawäes teeniwad. Orjus Saksa sõjawäes kadus aga hiljemine ära, sest mitu korda oli juba ette tulnud, et sõjariistadega ehitatud orjad sõjas ise oma isandate wastu hakkasiwad ja seega wäga kardetawaks wõisiwad saada. Sellepärast keelati alla heidetud rahwastele

 *) Waata Merkel, Die freien Letten und Este, lehek. 53 ja 54

 **) Waata Läti Hindrek XII § 6.

 
18

wiimaks kangesti ära, et nad mingisuguseid sõjariistu enestele ei tohi soetada ega neid pidada.

 Sõjawäes teenimise asemel sunniti talupoegi ordu sõjakassasse maksusid maksma, „sest et ordul sõja tarwis tagawara peab olema.“

 e) Kohus. Nagu eespool nägime, andis Albert juba rahwa üle kohtumõistmise oma wasallide kätte, kellele ta maa wälja laenas. Saarlastele tegi ordumeister Andreas von Velwen 1241 ja Semgallastele Wolter von Nordeck 6. Julil 1272 seaduseks, et nad oma ligemate ülemate kohtumõistmise all seisawad. Aegamööda läks talupoegade lugu niisuguste kohtuõigusega isandate all koguni halwaks. Ajaraamatu kirjutaja Russow, kes 16. aastasaja keskel Tallinnas õpetajaks oli, kirjutab oma kroonikas: „Rüütlitel oli see wõimus, et igaüks nendest omas majas ja oma mõisades surnuks lööjat iga mehe eest, ka tema oma ülemate eest wõis kaitseda. Selle tarwis oli igal rüütlil oma mõisas ise oma hoowikohus, kus waranduse ja elu üle otsust tehti,*) ja kui üks kurjategija mõisa piirides kinni wõeti, siis ei antud ta mitte ülema walitsuse, waid selle mõisniku kätte karistada, kelle piirides ta kätte saadi.“

 Edasi kirjutab Russow: „Nii suurel wiisil kui rüütlid Liiwimaal kõik eesõigused oma kätte oliwad kiskunud, nii wiletsad oliwad waesed talupojad sel maal kohtu ja õiguse asjus. Sest waesel talupojal ei olnud mitte rohkem õigust, kui tema rüütel ehk maaülem aga ise talle tahtis anda; ja waene mehike ei

 *) Alguskirjas sõna sõnalt: „Dartho hefft ein yeder vam Adel yn synem Haue eyn eygen Hoffgericht tho Hals vnde tho bucke.“

 
19

tohtinud kuskil kohtus mingisuguse wägiwaldse teo ega ülekohtu üle kaewata.“

 Nii wõisiwad niisuguse määramata woliga mõisniku juures, kui ta ilma südameta ja toore loomuga inimene oli – nagu seda sellest ajast imeks panna ei wõi, – kõige hirmsamad lood sündida, ilma et kellegil selle üle sõnakest oli ütelda. Kui nad ise enam küllalt piinawaid nuhtlusi wälja arwata ei mõistnud, siis wõeti selleks rahwa seast wanemad talupojad „nõusse“. Wististe ei olnud mitte igal pool mõisnikkudel talupoja elu üle õigust, sest Johann Üksküll sai ühe talupoja tapmise pärast Tallinna raadi poolt ise ka surma mõistetud*). Et aga kõik rüütlid talle appi tõttasiwad, tunnistab selgeste, et need tema süüdi mitte surma nuhtluse wääriliseks ei pidanud, sest talupoja üle wõis ju mõisaomanik ehk rentija surma otsust teha.

 g) Maade laenupealeandmine wõi wälja rentimine sidus rahwa orjuse paeltesse. Laenu peale antud mõisade ja maatükkide kontrahtidest wõi laenulepingutest loeme, et rentijale ehk „wasallile“ laenumõisaga ühes õigus kätte anti, selle mõisa rajades elawate talupoegade käest kümnese maksu, renti, teotegemist nõuda ja ka rahwa üle kohut mõista. Kõige wanem Liiwimaa rüütliõigus, mis juba Daani kuninga Waldemari ajal on tehtud, teeb piiskopile kohuseks, maid lainu peale wälja anda, kõige käsuga, kümnese maksuga, rendiga, kõige õigusega „kaela ja käe üle“ külas, põllul, metsas ja weel ja nii kaugel, kuhu isanda

 *) Waata Russowi kroonik I. 24.

 
20

piir ulatab.*) See seadus sai 1525 pea sõna sõnalt uuendatud. Ehk küll piiskop Balduin oma laenukirjades soowis, et mõisade laenajad rahwast ihu poolest priiks peaksiwad jätma, on see siiski teisiti läinud. Juba piiskop Albert jagas Liiwi ja Eestimaad ordu ja piiskoppide wahel ära ning andis „wasallide“ kätte, kes warsti endid täielisteks maa peremeesteks pidasiwad ja oma õigusi suurendama hakkasiwad, ilma et neile seda keegi oleks wõinud ehk tahtnud keelata. Nõnda kaswis wasallide wõimus, kuni ta pärisorjuseks walmis. Ordu ametnikud, kes õiguse pärast maa walitsejad oliwad, ei teinud selle wastu midagi, sest et neid pea iga aasta wahetati, nii et neil mahti ei olnud maa oluga tuttawaks saada. Maarahwa saatus oli täitsa mõisade laenajate ehk wasallide käes, kelledest 14. aasta sajal mõisniku seisus sigines.

 Pärisorjus.

 Kuuramaa piiskop Heinrich tegi aprili kuul 1253 maha, et inimesed, kes selle maatüki peal elawad, mis wälja saab laenatud, kõige oma waraduse ja pärijatega selle maa päralt on, kus nad elawad*). Sellega oli põllumees maa külge seotud. Andis piiskop kellegile tüki maad laenu peale ehk kingituseks, siis oliwad seal elawad inimesed niisama tema oma nagu puud met-

 *) Liiwmaa rüütliõiguses art. 3: „So is de Bisscop plichtig, aleodane Guth tho verlehnen – met aller Nutt, met Tegenden, met Tinsen, met allem rechte in Hals vnd in Hante, im Dorp, am Velde, an Holte, an Water vnd also ferne, alse eenes Mannes Marck wendet.“

 **) „Die lude die dar to gehoreden – die gehoren to Scrunden mit ireme erue der erue gelegen is in den borgheukungte.“

 
21

sas, ja tema wõis nendega teha, mis tahtis. Sõjad, kehwad ajad, tihti ta maaisandate walitsuse himu ja kõrkus kiusasiwad neid oma rahwast ikka sügawamasse orjuse sisse rõhuma. Russow kirjutab sellest kohutawaid lugusid, mida siin pikemalt rääkida meie sulg tõrgub.

 Kõigi nende liia litsumiste tagajärg oli, et Eestlased Harju ja Wirumaal 1346 mässamist tõstsiwad, mis üle terwe Eestlaste maa ulatas ja hirmust hukatust enesega ühes tõi. Pikemalt räägiwad sellest suurest mässamisest ajaraamatud: Russow lehek. 15–17, J Voigt „Preisi ajaloos V. 19–22 ja kõige selgemalt Joh. Renner, kelle „Liiwimaa ajaraamat“ alles 1870 Bremeni linna ülikooli raamatukogust käsikirjas üles leiti.

 Kui see mässamine waese, rõhutud rahwa heaks ka midagi ei suutnud korda saata, siis katsusiwad mitmed perekonnad oma elukorda põgenemise läbi kergitada. Maad neil ei olnud, kuhu oma pea oleksiwad wõinud panna, sellepärast otsisiwad nad niisugused mõisad üles, kus pehmem walitsus ja inimlikum ümberkäimine talupoegadega oli, ehk jälle katsusiwad wõerale maale aset leida, kuhu piinajate käsi enam ei ulatanud. Weel tänapäewani on Soomemaal Eesti sugust inimesi, kes sel ajal üle mere oma wiletsast kodust ära põgenesiwad. Ka see meeleäraheitmisest sunnitud katse tegi talurahwa seisukorra ainult weel pahemaks. Kõik wasallid ja mõisnikud astusiwad ühel meelel kokku ja tegiwad kange karistuse juures seaduseks, et keegi põgenejaid talupoegi enese juures ei tohtinud pidada, waid

 
22

jalamaid mõisaherrale pidi teatama ning kinniwõtmise juures abiks olema, kui neid kuskil nägi ehk teadis liikuma. Selle läbi sai talupoeg maa külge köidetud ja mõisaherral oli tema ihu üle täieline woli. Talupoeg oli tema pärisori.

 Pärisorjad.

 Esialgu nimetati orjasid rahwuse järele Eestlased, Lätlased, Liiwlased, Kuurlased jne., ehk lühidalt hinged, rahwas. Sõna „talupoeg“ tuleb esimest korda rüütlikogu koosolekul Weemelis a. 1482 ette, mil juba „Paur“ ja „Paurschaft“ kirjutati. 1494 juba tuliwad sõnad „pärismees“, „päris talupoeg“ ja pärisori“ kõnes ja kirjas pruugitawaks. Need langesiwad jälle mitmesse jakku. Adramees oli ühe adramaa peal elanik, ulamees oli ilma maata ja wabadik elas weiksema kui adramaa peal.

 Sündimine. Pärisorjuse sisse langesiwad inimesed sündimise läbi. Iga orja laps oli tema wanemate isanda ori. Kui wanematel wõeras wallas elades lapsed oliwad sündinud, siis pidiwad need temaga ühes tulema, kui ta ise uue isanda alla elama sai.*)

 Esimesed orjad oliwad sõjawangid ja ostetud inimesed. Sõjawangide pärisorjeks tarwitamine on juba

 *) Riias tehtud seaduses 1494 § 2 seisab: ,.Item ysst de erssmann by den frombden heren Kinder hedde gekregen, wo veel erer ys, de shollen den vader volgen, unde nicht bliven by dem frömbden heren, das se geboren syn. Des gelicken ysst de brödere ungefreyet wedder guemen tho synen ersferen, so synt schuldig all ede jüngesteu bröder den öldesten tho volgende, unbe nieht schollen bliven by den frömbden heren.“

 
23

wäga wana. Seda tegiwad ka wanad Eestlased ja kõik teised rahwad. Et pärisorja seisus juba õige warakult meie maal Eestirahwa isewuse kadumise järele sündis, seda näeme wanast Haapsalu linna seadusest, mis 70 aastat pärast Eestlaste ärawõitmist tehti, s. o. aastal 1294. § 10 loeme sealt: „Kes ühe prii inimese ära müüb, olgu ta mees ehk naene, ja teda omaks teeb, see peab elu kaotama ehk linna heaks 10 marki hõbedat maksma.“

 See keeld, prii inimesi müia, ütleb selgeste küllalt, et siis ka juba neid inimesi oli, kes mitte priid ei olnud, keda müia wõis, ja need inimesed oliwad pärisorjad.

 Kes oliwad nüüd aga pärisorjad? Sealt samast seadusest leiame: „Ristiinimene ei wõi muul wiisil pärisorjaks saada kui kurjateo pärast, mille eest ta surma kohtu alla langeb.“ Surma nuhtlusest wõis ta ennast aga 10 margi hõbeda läbi lahti osta, aga selle tingimisega, et ta niikaua pärisori oli, kuni lunastuse hind wälja ei olnud maksetud. See aeg aga ei tohtinud 10 aastast pikem olla. Süüdlane pidi iga aasta 1 marga oma isandale maksma. Ka üks teine wõis ta pärisorjusest wälja osta.

 Selle seaduse järele oliwad ristitud inimesed kõik priid. Kui Eestlased ära oliwad wõidetud, siis saiwad nad ka ristitud. Mitmed wanemad, näituseks Lembit wõttis juba siis ristimist wastu, kui Eestirahwas weel oma jalge peal kõndis. Kus oliwad siis 70 aastat pärast seda aega weel paganad, kes pärisorjadeks saiwad heidetud? Ehk kui weel siin ja seal mõni pagan oli, miks ei ristinud meie usutoojad neid ristiinimes-

 
24

teks, kuna neil nüüd woli ja wõimust küllalt oli rahwast ristiusku wastu wõtma sundida? Kas wahest meelega inimest paganaks ei tembeldatud, et teda pärisorjuse sisse suruda?

 Meie ei leia siin muud teed, kui seda: Kaunis seaduse täht oli surnud, seisis ainult paberi peal ega wõinud seaduse wastalisi rõhumisi eemale hoida. Eestlased, iseäranis Harju ja Virumaal, langesiwad pea kõik pärisorjuse sisse, ehk nad küll ammugi juba ristitud oliwad. Ristiusk ei warjanud mitte pärisorjuse eest.

 Haapsalu linnaseadus § 9 ütleb: „Kui üks ristiinimene paganate eest sõja ajal siia jookseb, siis peab ta prii olema. Kes aga taplusest paganate wastu põgeneb, see peab pärisori olema ja jääma.“

 Peale selle wõis priiinimene orjaks saada, kui ta selle isanda maa peale elama asus, kus pärisorjus walitses, ehk kui ta priitahtlikult ennast orjaks andis.

 Pärisorja elu.

 Tahame ülemal seiswatest seletustest weikest pildikest pärisorja elu kohta kokku seadida, siis leiame:

 1) Pärisinimene, päristalupoeg ehk pärisori oli oma isanda õiguseta alam ja tema oma „põlwest põlwe“.

 2) Pärisinimene oli oma isanda maa külge köidetud, kust ta ilma lubata mitte ära minna ei tohtinud.

 3) Kui pärisori oma isanda maa pealt ära kargab, siis wõib isand teda iga talupoja käest tagasi

 
25

nõuda, kelle juures ta ennast ülewel peab, ehk kuhu ta elama jäänud. Iga talupoeg, olgu ta prii ehk päris, peab kohe, kui üks põgeneja kas oma pere ja waraga ehk üksi tema juurde tuleb, sellele seda kõige hiljemalt nelja nädala aja sees teada andma, kelle maa pealt ta ära põgenenud ja ilma wastu panemata põgenejat wälja andma.*) Põgeneja omanik wõib kõik põgeneja wara enesele nõuda ega pole kinniwõtjal õigust midagi enesele pidada, kui põgeneja talle ka wõlgu peaks olema. Kui see, kelle juures põgeneja warjul on, teda wälja ei peaks andma, siis langeb ta walju karistuse alla. Laseb ta aga põgeneja ära karata, siis peab ta omalt poolt mehe asemele andma ehk ise nii kauaks asemele astuma, kuni põgeneja jälle kätte on saadud ja oma isanda juurde tagasi toodud.**)

 Pärisisand wõib ise oma ärapõgenenud orja kinni wõtta, kus ta teda aga kätte saab. Kelle maa peal ta kargaja kätte saanud, selle pärisinimese hoolde annab ta põgeneja, ja pärisinimene peab wangi enese wastutamisel talle koju kätte tooma. Ei teinud mehike seda mitte, siis wõis isand tema enese põgeneja asemel enesele nõuda.***) Sellest õigusest kaswis wälja, et

 4) pärisisand inimesi müia wõis, kas maaga tükis ehk ilma maata. Seda leiame ajaraamatutest mit-

 *) Tartu linna seadus § 9 ja Plettenbergi leping 1509 § 1.“Fort mehr, wer ydt Sake, dat jemandt ein Hackenman kehme mit all sinem Gesinde und Haue, so soll de jenne, da de Mann underkompt, dat laten to weeten werden demjennen, dem de Mann entgahn iss binnen veer Weken, sich mit eme darumme to vorgahnde, sinen Willen to macken edder den Mann uhtantworden sünder Wederrede.“

 **) Riia leping § 4 ja Saaremaa leping § 1 a. 1508.

 ***) Plettenbergi leping 1509. aastast § 15.

 
26

melt poolt. Haapsalu linna seadus 1294. aastast keelab ainult prii inimeste müümise ära. Seega oli teiste müümine ja ostmine seaduses lubatud. Russow oma kroonikas kirjutab: „Ka oli niisuguseid rüütlid, kes oma waeseid talupoegi ja alamaid koerte ja hurtade wastu müüsiwad ja wahetasiwad. Niisugust ja sellesarnast ülemeelsust, ülekohut ja piinaja tuju pidi waene taluseisus, ilma et maawalitsus siin maal milgi wiisil tema eest oleks seisnud, rüütlite ja maa ülemate poolt kannatama.*)“

 Maapäewa otsus 25. okt. 1424 räägib „pärisorjadest, kes seaduse järele ja auusal wiisil ostetud.“ Seega oli siis seaduse järele luba inimesi müia ja osta. Inimeste müümine ulatas weel meie praeguse walgustatud aastasaja sisse. Umbes 100 aastat tagasi oli inimeste müümine meie maal weel igapäewane asi. Endise Tartu „Niedergerichti“ kohtu protokollides 1789. aastast tulewad ühte puhku inimeste müümised ja müütud inimeste ehk pärisorjade ärajooksmised ette. Nii näituseks saab Raadi mõisa walitsus selle kohtu poolt käsu, ühe Waimeli walla jooksiku Lauru Juhani asemele üht teist meest Wenemaale saata, kust Lauru Juhan oma isanda juurest ära põgenenud. Ta oli kord Laiuse kihelkonnas kinni wõetud, aga Tartusse tuues Wasula ligidal ära karanud. Ta saadi teist korda kätte ja saadeti Wennemaale, kus wiijad ta teise kohta ära müüsiwad. Ka sealt põgenes mees ära. Kui ta jälle kätte oli saadud, tuleb „Niedergerichti“ kohtu poolt Raadi mõisa walitsusele käsk 8 päewa aja sees Wenemaal jä-

 *) Russowi kroonik, lehek. 18

 
27

rele kuulata, kust Lauru Juhan ära põgenenud, et teda sinna tagasi saata. Kui R. mõisa walitsus seda tähendatud aja sees weel ei teadnud ütelda, siis sai ta R. mõisa walitsuse poolt oksjoni wiisi enam pakkujale ära müüdud. Niisugusid lugusid leiame sillakohtu protokollidest kuni 1822 aastani. Neid ridasid kirjutades kuulsin ma ühe wana auuwäärt mehe suust, et ta wäga hästi mäletawat, kuidas ta isa 30 waka kaerte eest ära müüdud ja üks Surju Madis Pärnumaalt kahe tõllaratta eest Kanepisse ostetud. Niisama moodis olnud koerte wastu inimeste wahetamine. Üks mõisnik – nime jätan ma meelega nimetamata, – wahetanud ühe ainsama jahikoera wastu wiis meest!

 5) Pärisori ei tohtinud ilma isanda loata naist wõtta. Andis isand talle käsu, seda ehk teist tüdrukut naiseks wõtta, siis pidi ta seda tegema. Selle kohta ütleb Läänemaa talurahwa seadus 1. peatükk § 2: „Kui mees naise wõtab, siis peab ta kirikusse tulema kaheksa päewa jooksul pärast kihlust, ja lasku ennast paari panna. Kui ta seda ei tee, siis peab ta maksma oma isandale 50 marki.“

 Abielu rahwas ei tohtinud lahkuda. Kus mees orjas, seal pidi ka naine olema. Wõttis pärisori naise teise isanda maa pealt, siis pidi ta selle eest tasumist maksma. (Seadus 1617. aastast, § 56, 69).

 6) Pärisori ei wõinud enesele mingit warandust korjata. Russow oma kroonikas ütleb: „Suri talupoeg oma naisega ära ja jäid tal lapsed järele, siis anti need sel wiisil käemeeste hoolde, et isand terwe waranduse, mis wanemad järele jätnud, enesele wõttis, lapsed aga

 
28

pidiwad halasti ja paljalt*) mõisaherra tuhahunnikute (taluhurtsikute) otsas ümber hulkuma ehk linnades kerjama ja oma wanemate warandusest ilma jääma. Kõik, mis waene talupoeg enesele korjas, oli ta isanda oma. Juhtus ta wähe eksima, siis peksis tema junker ehk maaülem ilma halastuseta ja inimliku tundmuseta teda armetult ilma wanaduse peale waatamata pika kõwa witsadega.“

 Nagu sellest näha, ei olnud talupoegadel mingit pärandamise õigust. Kõik, mis nad oliwad kogunud, langes pärast surma isanda kätte.**)

 Wolmeri linnas tegi maapäew Mihkli päewal 1537 otsuseks, et talupoeg selle oma kasuks ära wõib müia, mis mõis enesele ei tarwita, olgu see kodus ehk linna turu peal. Aga kaupa osta ja jälle ära müia – see on kaubelda – ei tohi talupoeg milgi wiisil.

 7) Orjamine oli mitmesugune. Teoorjus mõisa põllul ja mõisas, teede tegemine, losside ehitamine, küüdis käimine ja iga muu töö, mis mõisa herradel aga teha oli. Pea kadusiwad nõudmistel kõik piirid. Isandate põhjusmõte oli: Talupojad peawad neid ja nende terwe riigi ülewel pidama ja kõik andma, mis neil tarwis oli. Iga uus tarwitus oli sellepärast ühtlasi ka õigus uueks nõudmiseks, kuni sellest nõudmisest wiimaks see seadus wälja kaswis, mis weel selle aastasaja sisse ulatas: „Talupoegadel pole mingit warandust. Kõik, mis neil on, on nende isanda oma.“

 *) Unde de Kinder müsten nacket vnde blodt – liggen gahn – unde eres vederliken gudes gantz entberen.

 **) Läänemaa talurahwa seaduses § 3 seisab: „Kui talupoeg ilma lasteta ära sureb, siis langeb kõik ta wara mõisa omaks.“

 
29

 Merkel kirjutab mõisnikkude nõudmisest: „Kui mõisnik esiti kõrged maksud talupoja peale oli pannud, mis nad iga sügise harilikul wiisil pidiwad maksma, siis saatis ta weel oma tappaloomad tema juurde nuuma peale; laskis, kui ta wahest ootamata wiisil külalisi sai, kõige paremad loomad talupoja karjast enesele tuua, sõitis talwel nende juures ümber, et enesele andeid ja kingitusi anda lasta; wõttis nende käest, üsna tuju järele, majad, põllud ja waranduse ära; keelas neile ära, et nad midagi oma põllusaagist, elajatest ega mingist asjast linna müia ei tohi wiia, waid wõttis ise ära ja maksis nende eest nii palju kui ise arwas; kiskus nende surma järele nende terwe waranduse enesele ja laskis lapsed nii kaua kerjamas käia, kuni nad seda koormad jõudsiwad kandma hakata, mis nende wanemad oliwad kannud.“

 Tartu talurahwa seaduse järele ei tohtinud keegi talupoeg enese asemele ilma oma isanda loata teist inimest palgata. Kui keegi seda tegi, siis pidi palgatud inimene teda jalamaid isanda nõudmise peale wälja andma. See seadus oli üleüldne.

 8. Päris talupoeg seisis oma isanda kohtu all, kellel tema wara ja elu üle wõimus oli.*)

 9. Pea terwe ordu walitsuse ajal ja ka pärast ordu aega mõisteti süüdlaseks arwatud talupoegi tuleproowile**) kui nad endid süüdlaseks ei tahtnud tunnistada.

 *) Russowi kroonik leht 24,

 **) Waata weel Bunge Liiwi rüütlite õigus lehek. 74. ja v. Helmerseni Rüütliõiguse ajalugu lehek. 76. Orduaegse Liiwi Talurahwa seaduses § 16 ja Kuuramaa talur. seaduses § 15 seisab nii: Kui üks talupoeg warguse pärast kahluse all on, ja tema ise seda ei tunnista, ega teisi tunnistajaid ei ole, siis peab teda tulise rauaga proovitama.

 
30

 Tuleproowi tehti tulise rauaga. Kui raud liha sisse põletas, siis oli kaebduse alune süüdlane ning sai oma trahwi. Muidugi teada, et tuleproowi juures iga kaebduse alune süüdlaseks jäi, kui ta ka ingel ise oleks olnud, sest tuli põletab nii kaua, kui teda maa peal on.

 See ülekohus kisendas taewani. Ka waesed kannatajad läksiwad meele ära heitmises kiskjate metselajate sarnaseks. Russow kirjutab sellest omas kroonikas: „Kui üks talupoeg surnuks löödi ja ära tapeti, siis tarwitasiwad ta lähemad sugulased ise enese õigust ja surmasiwad mõrtsuka ära, kui nad ta kätte saiwad, ilma kohtu otsuseta ja timukata, ega waadanud ka selle peale, kas see wahest enese elu kaitsemiseks teist ära ei tapnud. Ja kui mõrtsukat ennast mitte kätte ei saadud, pidi tihti ta lähem sugulane, isegi ta laps hällis tema eest kannatama.“

 Seega oleme dokumentide põhjusel wana orja aja sisse lühikese pilgu heitnud, et sellest enesele tõsist pilti saada, mis mingisuguse ilustamise ega hirmustamise läbi moonutatud ei ole, waid wärwimata tõsi on. Üksikute lugude ja sündmuste kirjeldamiseks, mis pildile alles elawad wärwid annaks, ei ole siin ruumi. Sellepärast olen meelega kõik wälja jätnud, mis üleüldisest ülewaatest mööda läheb.

 Nii palju pean siin weel tähendama, et mitte kõik meie esiwanemad pärispõlwes ei olnud. Inimese armastajad mõisaherrad, keda ka on olnud, lasksiwad nii mõnedgi oma truud teendrid priiks, kuna üks weike osa juba wanast saadik priiks jäänud ehk ennast priiks ostnud. Haapsalu linna seadus 1294.

 
31

aastast §16 ütleb: „Kui üks Saksa mees kodanikuks tahab saada, siis annab ta raadile 1 artingi ja 6 ööri – Eesti mees 1 artingi ja 7 ööri.

 Nüüd tahame järele waadata, mil wiisil priiuse koit meile paistma hakkas.

 B. Priiuse koit

 Esimesed koidukiired

 1. Stefan Bathory.

 Ordu aeg oli kõik rahwad Narwa jõest Meemeli kaldani pärisorjadeks teinud. Nii pea kui maa päris rahwad alla oliwad heidetud, ei olnud wõitjatel enam tööd. Nad hakkasiwad koguni kõlwatumat elu elama ning lahutasiwad oma toorest meelt talurahwa waewa ja piina juures. Ka tõusis piiskoppide ja ordu wahel maawalitsuse pärast tüli, mida lihtmõisnikud era-pooletult pealt waatasiwad.

 1561. aastal heitis põhjapoolne Tallinna maa Rootsi ja 1562 Liiwimaa Poola walitsuse alla ja seega

 
32

lõppis wägew orduriik, kellel siiamaale ise oma walitsus oli olnud. Esiotsa kinnitas nii hästi Rootsi kui ka Poola riigiwalitsus ordule tema endised eesõigused, aga kui rüütlid kadeduse pärast ordu peale Poola kuningalt enesele walitsejat palusiwad, läks asi teiseti. Liiwi maa sai Leedu maaga ühendatud ning Poola ülemwalitsuse alla kinnitatud. Poolakad mäletasiwad wäga hästi, et nende suguwennad ordumaal pärisorjuses elasiwad, teadsiwad, kuidas need oma priiuse eest sõdinud ja nägiwad, et Sakslased seal maal muud ei olnud kui palumata wõerad, kelle ülekohtune wõimus nüüd murtud on. Poola walitsus tundis küll ka, et nende maade oma riigi külge liitmine tarwilik on, ning et seda maa päris rahwa elukorra tõstmise ja Saksa wõimuse wähendamise läbi wõimalik on korda saata.

 Need plaanid oliwad Poola kuningatel Sigismundil ja Heinrichil juba peas, aga need mehed oliwad nende täidesaatmiseks nõrgad. Hakatust tegiwad nad ometigi sellega, et endiste piiskoppide ja herrmeistrite maid ära hakkasiwad wõtma ja sõjawäe juhatajateks Poolakaid seadima.

 Heinrichi järele waliti Bathory kuningaks. See oli hoopis teine mees. Ta tuli 12. märtsil 1582 Riiga, andis Jakobi kiriku Jesuitide kätte, pani ühe Poola krahwi ülemaks politsei walitsejaks, wõttis linna nõuukogult (raadilt) õiguse ära, mõisniku sugust kurjategijate üle kohut mõista, käskis Düna jõe suhu kindlust ehitada, et sealt Saksamaalt tulewaid sõjamehi tagasi lüia, ja kinnitas linnale wiimaks ta eesõigused. Nüüd palus ka maa rüütliseisus oma eesõigusi kinni-

 
33

tada, aga kuningas Stefan Bathory juhatas nad riigipäewale. Siis laskis ta hulga talupoegi enese ette kutsuda ja neile kuulutada: Nende wilets elu tegewat talle walu. Tema nõuu olla neid pärispõlwest wabastada, ja kui esimeseks tunnistuseks selle tarwis tahta ta ära keelata, et neid edespidi eksituste pärast mitte enam ei pea peksetama, waid ainult rahaga ehk wangis olemisega trahwitud saama.

 See oli Stefani plaan. Ta oleks ühe hoobiga talurahwale seisuse õigused kätte annud ja mõisnikkude kõige tähtsamad eesõigused häwitanud, sest keda enam peksa ei tohitud, seda ei wõinud surma mõista ammugi mitte. Aga orjapõlwes isanda piitsa kartma õppinud talupoegadel ei olnud julgust seda armu wastu wõtta. Tõendatakse, et nad kuningat olla palunud – witsa hirmu mitte ära kaotada*) Wististe ei lootnud rahwas sellest uuendusest mingit kasu, waid kartis, et isandate wiha selle läbi tema wastu weel suuremaks wõib minna.

 Selsamal aastal weel andis Poola saadik Rootsi kuninga Johannile nõuu, Stefaniga ühte heita ja kõik Saksad Eesti ja Liiwimaalt wälja ajada**), aga Johann ei wõtnud seda nõuu wasta, waid andis teda Sakslastele teada.

 Riigipäewal, kuhu Stefan Liiwi rüütlid juhatanud, wõeti nende saadikud wäga külmalt wasta. Nende palwe lükati tagasi Riia maapäewa jaoks. Ainult seda kinnitas kuningas neile omas kirjas, mis Sigismund juba enne oli kinnitanud.

 *) Selleks ei ole kuskilt aktidest tõendust leida, sellepärast wõib ta ka paljas jutt olla.

 **) Kelchi kroonik.

 
34

 Kuningas kirjutas Riia maapäewale kirja nende sõnadega:

 „Meie kuuleme, et maarahvas Liiwimaal siiamaani wäga rängaste koormatud saab, sellepärast leiame meie tarwis olewat, seadusi teha, et ta käekäik paraneks.“

 Enne maapäewa arupidamist seadis Stefan 1583 Liiwimaale Poola kohtud ja walitsuse wiisi, pani ühe Poolaka Wõnnu piiskopiks, Tartusse ja Pärnusse Poola kohtu ametnikud. Maapäewal ütles kardinal Radziwil kuninga nimel kõik wiimase piiskopi mõisa-wälja-jagamised tühjaks ja seadis ühe kommisioni, kes järele pidi uurima, missugused mõisad wiimase piiskopi ajal ära on kingitud*) ja kas kõigel teistel mõisaomanikkudel nende käes olewate mõisade peale õigust on.

 Kommission sai kohe kokku seatud ja iga kreisi jaoks üks kuninglik ametnik ja üks Liiwi rüütel liikmeteks nimetatud.

 Aastal 1584 saatis Liiwimaa mõisniku seisus Stefani juurde Wilnasse saadikud oma seisukorra pärast kaebama. Kuningas andis selle peale oma rewisioni kommissärile käsu, kahtlased omandamise kirjad ära wõtta ja mõisad sõjawäega täita, mis Kokenhusi ja mitme teise mõisaga ka kohe sündis.

 Aastal 1586 mõistis Riia kohus kaks raeherrat, kes kuninga poole hoidsiwad, surma ja täitis ka oma otsuse ära. See wihastas kuningat ja ta läks sõjawäega Riia linna alla. Siis andis ta käsu, et terwe

 *) Wiimane orduwalitsuse peapiiskopp Wilhelm, kes ordu langemist ju ette nägi, kinkis kõik mõisad ja maad, mis tal weel oliwad, oma meestele ära, et nad mitte Poola riigi kätte ei langeks.

 
35

Liiwimaa rüütliseisus 13. now. ennast tema sõjawäega peab ühendama, kui nad kõik oma warandust ja mõisasid ei taha kaotada. Rüütlid kuulsiwad sõna. Nad pandi uue kantsi ehitamist Düna jõe suul walwama. Warsti sellepeale tuli rewisioni kommissär Pekoslawski Riiga ja teatas, et rüütlite sõjawäge mitme järwe wahel Poola sõjawäest ümber piiratud olla, ning andis nõuu, kohe maapäewa ära pidada.

 Ta algas maapäewa selle manitsewa tähendusega: Et maaisandad oma talupoegi nii rängaste koormawad ja nii hirmsa pärisorjusega ja trahwiga rõhuwad, et selle sarnast terwes maailmas, ka mitte paganate ega metsrahwaste juures weel ialgi pole olnud, siis on kuninga kohus niisama oma kõige madalama alama eest hoolt kanda kui ka kõige kõrgema eest. Selle pärast nõudwat ta, et rüütlid niisuguse teo maha jätawad ja oma talupoegadele mitte suuremat koormat peale ei paneks kui Poola ja Leedumaal pruugiks on.*)

 Et sellele asjale mõisnikkude poolt wistist rohkeste wastasid tõusis, seda tunnistab teine ettepanek hiljemine:

 Kuningal on õigusega põhjust kaewata, et mõisnikkude seas palju kõikuwa meelega mehi olla, kes tema ja Poola trooni wasta mitte nii truuid olewat, kui wanne ja kohus neilt nõudwat. Rüütlikogu pidada kohe niisugused liikmed enese seast wälja heitma.

 Rüütlikogu näitab oma kardetawat seisukohta elawalt tunnud olema, sest ta andis aruldase pehmusega järele. Nagu Kelchi kroonik teatab, wastas rüütlikogu esimese asja kohta:

 *) Kelchi Liiwi kronik, lhklg. 421.

 
36

 Tema ei wõiwat midagi sinna parata, et üks ehk teine mõisnik oma talupoegadelt rohkem nõudwat, kui õigus; niisugused wastaku seda ise Jumala ja kuninga majesteedi ees. Suurem osa mõisnikka olla aga häda ajal oma talupoegi hobuste ja härgadega aidanud. – Teises asjas palusiwad nad süüdlasi nimetada ja neid kohtusse kaewata.

 Pekoslawski saatis need wastused Grodnosse kuninga kätte. Kirjawiijaga ühes läksiwad Riia linna saadikud, kes kinnitasiwad, et linnal äralangemise mõtet ei olla, kindluse ehitamist seisma palusiwad panna ja neid mehi lahti lasta, keda kuningas kinni pannud. Kuningas wastas saatekonnale awalises kõnes 26. now.: Tema ütlewat sellega kõik linna lepingud ja eesõigused tühjaks. Kui linn mitte ennast tingimata alla ei heitwat, siis saawat ta teda ennast alandada õpetama, ja ta ei pidawat siis mitte enam armu peale lootma.

 See sõnum pani Riia linna wärisema. Kõik oliwad hirmu täis – nii hästi kodanikud kui ka ordu mehed ja mõisnikud.

 Seal tuli kohkunud Sakslastele kuue päewa järele see ootamata rõõmu sõnum, et kuningas surnud olla.*) – Nii peasis seekord mõisniku seisus weel oma haua äärelt. Stefani surmaga oli kõige suurem hädaoht möödas, mis Saksa rüütlitel Liiwimaal ialgi on olnud, ja pärast tema aega ei olnud nende 24 aasta sees, mis Liiwimaa weel Poola walitsuse alla jäi, talupoegade elujärje parandamisest enam palju kõnet.

 *) Üks tema ihuarstidest nimega Simonius oli talle krampide ajal weini annud, kuna teised kõik seda ära keelanud. Teda peetakse mõnelt poolt meelega surmajaks.

 
37

 Mis weel paaris aktis leiame, seda paneme siia üles.

 Kuningas Sigismund saatis aastal 1597 uue pea-rewisioni-kommisioni Liiwimaale mõisnikkude õigusi mõisade peale läbi katsuma ja maarahwa elu tähele panema. See kommission andis kõigele kuningliku mõisa ja maapidajatele käsu, et nad talupoegade käest midagi muud ei nõua, kui seda, mis neile kuninga poolt ette on kirjutatud, ja et nad neid mitte ei keela, oma ülejäänud põlluandisid ära müia.

 See seadus oli esimene samm Liiwi talupoja elukorra paranemisele. Sellest wõttis maapäew märku ja tegi 15. jan. 1598 otsuseks:

 „Rüütlikogu lubab oma rüütli auu juures oma alamaid edespidi kõik oma üle jäänud wilja ja muud kaupa, mis neil mõisa maksudest järele jäänud, ilma keelmata linna wiia ja oma tarwitusi selle eest sealt tuua lasta.“*)

 Rewisioni kommission saatis 1599. aastal oma tööst aruande Warssawi, milles ta teatab, et ta mõnel pool talupojad wäga wiletsal järjel leidnud. Põllud olla neile halwaste kätte antud, mõisnikud wõtwat wilja suurema mõõduga wastu ja andwat weiksemaga wälja. Nemad ja nende walitsejad trahwiwat neid tuju järele rahatrahwiga ja mõtlewat uusi kuulmata orjusi wälja.

 Siis andis kommission Riia adwokadi Hilchenile käsu, üht seaduse raamatut kokku seadida, selle nime all „Liiwi maa õigus (Livländisches Landrecht 1599).“

 Selle seaduse raamatu järele oliwad mõisnikkudel

 *) Gadebusch, Livl. Jahrb. 2, jagu. 2, järk, lk. 191.

 
38

needsamad õigused, mis eespool juba nägime. Seal polnud muud midagi, kui olewad seadused ja pruugid paragrafideks kokku kirjutatud ja kinnitada lastud. Nii on selle seaduse raamatu järele (1. jagu § 9) mõisnikul õigus kurjategijat oma maa peal seaduse eest kaitseda, 2. jagu § 10 järele oli mõisnik talupoja ja ta wara üle määramata wõimusega herra ja 2. j. § 17 järele wõis mõisnik oma mõisas surmaotsust teha, kui ta mõned naabri mõisnikud kohtu kõrwalistujateks kutsus.

 Isegi seda nõudis Poola kommision, et talupojad oma lapsi kooli tohtsiwad panna ja et need pojad, keda koduse põllutöö juurde tarwis ei olnud, käsitööd wõiksiwad õppida. Selle ettepaneku lükkas Liiwi rüütlikogu maapäewal Wõnnu linnas 1599 tagasi.

 Rohkem ei saanud Poolakad meie heaks teha. Nad hakkasiwad Rootslastega sõdima ja 1629 langes Liiwimaa Rootsi walitsuse alla.

 Rootsi aeg.

 Rootsimaal oliwad talupojad priid ja wõtsiwad isegi riigipäewa nõuupidamistest osa, sellepärast on arusaadaw, et Rootsi walitsus kohe esimesel maapäewal, mis tema walitsuse ajal Wõnnus ära peeti, nõudis, et talupojad priiks saaksiwad lastud ja et talurahwa lapsed koolis käia ja käsitööd tohik-

 
39

 siwad õppida, keda põllutööle hädapärast tarwis ei ole.

 Rüütlikogu saatis oma saadikud v. Tiesenhauseni, v. Stackelbergi, v. Boye ja v. Taube selle aegse Südermanlandi hertsogi ja pärastise Rootsi kuninga Kaarel IX. juurde Tallinnasse ja laskis talle nende läbi ütelda, et rüütlikogu hertsogi soowi mitte täita ei wõiwat, sest talupojad ei olla mitte priiuse wäärilised. Mis kooli asutamisesse ja talurahwa laste koolitamisesse puutub, seda trükime rüütlikogu pikast wastuse kirjast siin asja tähtsuse pärast ära. Sealt loeme:

 „Mis wiiendamasse punktise puutub“: „„kas ka mitte talupojad niisama kui teised seisused siin maal mõisnikkudest priid ei wõiks olla, oma lapsi kooli saata ning ametit õppida, mis sellele maale kõlblikud ja kasulikud oleksiwad, sest et talupoegadel rohkem poegi on, kui neil neid oma koduse töö juures tarwis läheb? Neid peaks keelmata oma lapsi selleks tarwitada lastama, milleks nad ise soowiwad; sest neid inimesi kui pärisorjasid pidada, ristiusus, kus head kombed ja kord peawad walitsema, ei kõlba mitte, ja on ka pärisorjus ammu juba ristiusust ära heidetud.“„ – „Selle peale ei wõi meie würstlikule kõrgusele alanduses teatamata jätta, et see ettepanek mitte uus ei ole, waid juba kuninga Stefani walitsuse hakatusel ja pärast teda ka kahe aasta eest tagasi, mil Riia pea-kommission asutati, kõrgest sündinud rüütlikogule sedasama ette on pandud. Aga üleüldine rüütlikogu on mõjuwate põhjustega, mis wana ajaloo ja rüütlite eesõiguste peale on põhjendatud, selle peale sel wiisil wastanud, et kuninglik majesteet ja pärast teda pea-kommission sellega

 
40

armulikult rahule on jäänud. Et talupojad palju paremine wanade pruukidega rahul on, kui priiusega, seda näitab juba selgeste see lugu, et nad kuningast Stefani, kes Riias olles ihu nuhtlust tahtis ära kaotada ja süütegude peale raha trahwi panna, südamest palusiwad, et neid niisuguse uuendusega mitte ei waewataks, waid wana wiisi järele ikka ihunuhtlus alale jäetaks. Selle peale on kuningas wastanud: „Laske nad siis wana wiisi järele puuraiujateks ja weetalujateks jääda.“ Ka on pärast poole kuninga Stefanile teatatud, mis kära ja tüli talupojad Lääne, Saare, Harju ja Virumaal on teinud, kus nad oma isandate ja junkrute peale mõisadesse tungisiwad ja kõik ära tapsiwad ning nii hirmsaid tegusid tegiwad, et kõik herrad ja mõisnikud terwel maal neid tule ja mõõgaga jälle sõnakuulmisele pidiwad sundima. See teatus ei ole üksi kuningliku majesteedi mõtet, waid ka ta awalikku otsust muutnud, nii et ta tulewa õnnetuse eest hoides targaste kõik wana wiisi järele jättis ja selle juures tähendas: Narridele ja lastele ei pea mitte keppi kätte antama. Peaks aga üks ehk rohkem hea loomuga inimesi leitama, siis wõib see ehk need era teel oma herraste alt priiks lastud ning auusate ja kasulikkude asjade jaoks tarwitatud saada. Sel wiisil saaks tähtsamad inimesed abi ja mõisniku seisuse eesõigustest ja priiustest ei kaoks midagi ära.“

 Siin on selge sõnaga kuninglik nõudmine – rahwale kooliõpetust anda – rüütlikogu poolt tagasi lükatud. Talurahwas oli „puu raiujateks ja weewedajateks“ sündinud ja ei tohtinud sellest põlwest kooli õpetuse läbi wälja saada. Kust pidi waesele rahwale abi tulema,

 
41

kui tema lähemad isandad sel wiisil ta elukorra parandamise wastu tööd tegiwad!

 Weerand sada aastat kestis sõda Liiwimaa pärast Rootsi ja Poolamaa wahel, mille aja sees rahwa kasuks muidugi midagi ei wõinud sündida. Selle pika sõja aja sees oli ka maa lagedaks tehtud ja rahwas hirmsasti ära kurnatud. Heidame pilgu laastatud maa peale, et sellest enestele weikest pilti saada. 1630. aastal laskis Rootsi walitsus maad üle waadata ja leidis sealt järgmist:

 Riia kreisis oliwad 17 kirikust 11 täiesti ära häwitatud ja Tartu piiskopkonnas 27 kirikust ainult weel 7 waewalt pruugitawad. Lemsali linnas elasiwad 1630 ainult 8 kodanikku, Ronneburis, kus 1601 weel 16 elumaja oliwad, ei olnud 1630 enam ühteainustki. Walgas, kus 1600 weel 42 mõõdetud majaplatsi oliwad, leiti 1630 ainult – 3 elanikku, ja Marienburg ning Otepää, enne peakaupluse kohad, prügitud uulitsatega, oliwad nüüd täitsa kadunud. Ka maal oliwad sõja rüüstawad jäljed igal pool selgeste näha. Erastwere, Kööni, Wollusti ja Arula mõisa põllud oliwad selle pika aja sees nii ära söötinud, et 1627 seal paks mets peal kaswis. Kuikatsi mõisas, kus ordu ajal 60 talu peremeest elanud, ei olnud nüüd ühtki ainust talupoega enam. Elistweres oli 5 meest 11 ½ adramaa põldude peal töös, Luke mõisas ei olnud lappigi haritud põldu ja Wastselinna mõisas külwati seeme sööti. 1625 saadi Kawilda ja Konguta mõisas kokku 161, Saarde mõisas 159, Räpinas 388, Rannus Soontaguse ja Walguta mõisaga ühes 156 ja Sangastes 164 wakka rukkid. Alatskiwi mõis oli 178

 
42

taalri ja Kawastu mõis 7 Poola kuldeni eest rendile antud. – Niisama wilets kord kui maa ja rahwaga, oli ka majadega.

 Niipea kui Liiwimaa 1629 täiesti Rootsi walitsuse alla oli saanud, tegi kuningas Gustaw Adolf ilma mõisnikkudelt küsimata seaduseks, et ta talurahwa lapsed tema asutatud koolidesse wastu peawad saama wõetud, ja et seal ka Eesti ja Läti keeles õpetatud pidi saama. Üks niisugune kool oli Tartu ligidal Piiskopi mõisas 160 Eesti lapsele, kes seai koolm. Forseliuse juures 2 aastat kirjutamist, lugemist ja laulmist õppisiwad. Neist, kes kooli läbi tegiwad, saiwad koolmeistrid ja köstrid. Koolm. Forselius wiis kord kaks koolipoissi Rootsimaale kuninga ette, kes neid lugeda ja laulda laskis ning oma rõõmu poiste hoole üle seega tunnistas, et mõlemale oma käega kuldtüki andis.

 Teine neist oli kaua aega Kambjas köster ja mitmel pool mujal enne koolmeister olnud. Tal oliwad selle aja sees juba lapsedki nii suured, et kaks suuremat gümnasiumi koolis käisid, mida ka kuningas Gustaw Adolf Eesti laste jaoks asutanud – siis tuli selle mehe pärisproua von Rennenkampf, ja nõudis teda oma walda tagasi, sest ta oli ju weel pärisori. Küll palus õpetaja tema eest ja katsus ka ülem kiriku eestseisja amet teda pärisorjusest peasta, aga armuline lesk proua v. Rennenkampf ei jätnud oma „hinge“ teistele õpetajaks ega kirikule truuks teendriks, waid nõudis ta palwist hoolimata tagasi oma põllu peale töösse!

 Aastal 1630 seadis Gustaw Adolf kindlad laada päewad, mil talupojad oma kaupa wõisiwad müia, kuna

 
43

ta ühtlasi mõisnikkudele ja rentnikkudele kangeste ära keelas, neid selles takistada.

 2 aastat pärast seda wõttis ta mõisnikkude käest kohtupidamise õiguse talupoja elu ja surma üle ära ja andis neile õigust oma isandate peale hoowi ja maakohtus kaebdust tõsta, kui neile liiga teewad. Üksi kodune karistamise õigus jäi mõisnikkudele weel alali, mida pärast aga wäga kurjaste tarwitati, nagu meie ka eespool saame nägema.

 Selsamal aastal käis kuninga poolt ametisse seatud rewisioni kommission talupoegade maid ja nende teo orjust rewideerimas, mis nad oma maa eest mõisale tegiwad, ja selle üle kirjasi walmistamas.

 Need oliwad Kalewi sammud paremusele. Kui kaugele oleks see auus talurahwa sõber asja wiinud, kui mitte Mana käsi wahele ei oleks tulnud ning auusat ja tarka kuningat 1632 Lützeni juures igawesti magama pannud! Mis temaga kadus, seda sa aimad, auus lugeja.

 Jälle tuli wahe aeg. Poolsada aastat kadusiwad ajamerde, kui Jumal jälle ühe mehe Rootsi troonile laskis astuda, kes 27. apr. 1681 mõisnikkudelt talurahwa elu parandust nõudis: „wiletsat pärisorjust, mille all wäga palju risti inimesi peawad õhkama, ära kaotada.“ See mees oli Kaarel XI. Tema ise tahta ka oma Liiwimaa mõisade pealt „seda wanast pagana ajast päritud pruuki“ ära häwitada, ja nõudis ka mõisnikkudelt rohkem inimlikku ümberkäimist ja kristlikkude elukombete pidamist.

 Rüütli kogu wastas temale pea nendesamade sõnadega, nagu 80 aasta eest Kaarel IX. Kuningas

 
44

Stefan Bathory olla talupoegadele kirikuid ja koolisid ehitada tahtnud (mis aga õige ei ole), aga talupojad „pannud kõigest jõuust wastu.“ Siis seletab ta, et talupojad ise ihunuhtlust olla palunud. Sellepärast palub ta talurahwast just nii jätta nagu enne Rootsi walitsust. Kui kohtu õigus ja päranduse õigus rüütlite käest ära wõetawat, siis ei wõida keegi rüütel enam Liiwimaale elama jääda.

 Kaarel nägi ära, et mõisnikud priitahtlikult midagi talurahwa heaks ei tee. Wägiwallaga ei tahtnud ta seda korda saata. Ta leidis weel nõuu.

 Ta walis ühe rewisioni kommisioni, kes talumaade wäärtust kroonu ja rüütli mõisade juures pidi takseerima ja selle järele ära määrama, mis iga talupoeg oma maa eest peab maksma. Need määrused saiwad kameralhoowis kroonumõisade jaoks üksikult ära kirjutatud – wakuraamatute nime all, ja jäiwad pärast ka teiste mõisadele maksu seaduseks.

 Selle Kaarli targa seaduse läbi oli kord tujulistele mõisa omanikkudele ja rentnikkudele maksu nõudmistes piir pantud. 20. now. 1694 keelas ta kroonu mõisarentnikkudele ära (kes muidugi kõik mõisniku seisusest oliwad) oma talupoegi witsadega trahwida. Oli keegi neist kurja teinud, siis pidi ta kohtu kätte antama, ning talupoeg wõis ka mõisniku peale kaebada. Ka seda keelas ta ära, et keegi kroonu mõisarentnik oma talu poegadelt mingit maksu ei tohi nõuda, mis mitte wakuraamatus ettekirjutatud ei ole, olgu maks ehk töö. Iga nõutud maksu eest on tal trahwiks seesamma kahewõrra tagasi maksa, hobuse päewa eest kaks taalrit ja jalapäewa eest 1 taaler.

 
45

 Järgmisel aastal pani kindral-kuberner Hastfer riigiwalitsuse käsul Riia maapäewale „majakorra“ ette, mil wiisil mõisnikud kodus pidada elama. Selles majakorras manitsetakse neid puhtale, kristlikule elule ja halastusele talupoegade wastu, et mitte nende terwist, elu ühespidamist, liikmeid ja elu riisuda.

 1696 andis Rootsi walitsus Liiwimaa kroonu talupoegade kasuks üleüldise seaduse raamatu (Oekonomie-Reglement)*) wälja ja pani need seadused juba järgmisel aastal makswaks. Selle seaduse wastu ei wõinud rüütlikogu midagi teha, aga juba selsamal aastal palus ta riigiwalitsust talupoegadele trahwi määrata, „et nad tihti üsna ilma asjata walekaebdusi tõstawad, millega mõisnikka kõrge walitsuse ees halwa walguse sisse saata, mis nende kõige suurem teotus on.“

 Kuningas Kaarel suri weel selsamal aastal ära. Tema noor järeletuleja ei saanud Liiwi talupoegade heaks midagi teha. Suur põhjasõda Wene keisri Peeter Suurega ei lasknud enam niisuguste asjade peale mõtelda.

 *) Liiwimaa seaduste kallal tegiwad Rootsi kuningad nii kaua tööd kui see maa nende käes oli (1621–1710).

 
46

 Koidu aeg.

 Liiwimaa Wene kotka warju all.

 Eesti ja Liiwi talupoegade seisukord

 Peeter Suure ajal.

 Peeter Suur, kui wägew wõitja, tark ja helde walitseja, kinnitas kõik rüütlite endised eesõigused, siiski selle tingimisega: „mis weel nüüdse walitsuse ja aja kohta kõlbawad“. Rootsi walitsuse ajal oliwad kaugelt suurem jagu mõisasid*) kroonu kätte wõetud. Peeter I. kinkis suurele hulgale nende mõisad tagasi ning mõisnikud hakkasiwad kohe jälle oma wana wõimust talupoegade üle tarwitama. Peeter aga ei olnud mitte üksi nende eesõigused kinnitanud, waid ka maa seadused ühtlasi, seega ka Rootsiaegsed seadused. Mitu korda pidi Liiwi kuberner mõisnikkudele meelde tuletama, et nad talupoegadele wõerast wallast naese wõtmist ära ei tohi keelata, (2. jan. 1716) ega talupoegadelt rohkem maksu ega tööd nõuda, (21. mai 1722) kui Rootsi

 *) Kuningas Kaarel XI. laskis Liiwimaa üle rewideerida, kus kõiges kokku 6322 adramaad pruugitawat maad oli, sellest rüütlite käes ainult 1021 3/8 adr. m. Kõik muu oliwad Rootsi kuningad Gustaw Adolf, Kristina ja Kaarel XI, iseäranis wiimane, nende omanikkude käest, kellel selgeid tõendusi ei olnud, et mõisad nende omad on, riigi külge tõmmanud.

 
47

seaduses lubatakse. Neid noomitusi korrati 1728, 1733 ja weel selle aastasaja lõpul paar korda. Ka need noomitused juba näitawad, et mõisnikud olewatest seadustest midagi ei hoolinud, waid oma eesõiguste peale lootsiwad, mis Wene walitsus neile uuesti kätte annud. Nii oli talurahwa põli jälle pahemaks läinud.

 Peeter ei saanud oma suurte riigi tööde juures aega Eesti ja Liiwi talupoegade saatust tähele panna. Ta oli Peterburi kohtu kollegiumi kõige ülemaks kohtuks Liiwi ja Eestimaa jaoks nimetanud. See kohtukollegium nõudis 1739 Riia hoowikohtult selle üle aru, missugused seadused mõisaherra ja talupoja wahel on olemas?

 Selle nõudmise peale walmistas rüütlikogu wastuse, mis Rootsi seadusi ei tunnegi. Meie wõtame sellest pikast tähenduskirjast*) üksikud tähtsamad asjad wälja.

 Talupojad on „oma elu ja kehaga“ pärisherrade täieline omandus, kelledega need teha wõisiwad, mis tahtsiwad.

 Talupojad ei tohi enesele mingit warandust korjata, üksi aga oma isandatele, kelledel prii woli käes on talupoja waranduse ja omanduse üle nagu kõige teise iseoma waranduse üle walitseda.

 Mõisaherrad wõiwad oma talupoegadele nii suuri maksusi ja töösid peale panna, kui ise heaks arwawad.

 Talupoegade trahwimises on mõisnikkudel määramata wõimus. Nagu iga kasuliku looma wigastamine peremehe oma kahju olla, nii olla ka üleliigne talupoja karistamine pärisherra enese kahju.

 *) Ritterschafts-Memorial Riia hoowikohtu archiwis. Just. Coll. Refer. 2. jagu 6) 14.

 
48

 5) Talupoegadel ei ole mingit õigust, ülemäära nõudmiste ehk trahwide pärast oma isandate üle kuskil kohtus kaewata.

 Need oliwad rüütlite seadused! Kuhu oliwad kõik Poola ja Rootsi seadlused jäänud? Ära heidetud – unustatud! Weel läksiwad weerand sada aastat sel wiisil mööda, siis hakkas Katarina waeste talupoegade eest hoolitsema.

 Katarina aeg.

 Esimene samm ühe mõisniku poolt.

 Öö järele tuleb päew, see on looduse seadus. Ka orjapõlwe ööle pidi kord ots tulema ja kõik helendama hakkama. Orjade rinnus ei olnud endise priipõlwe mälestused weel mitte kustunud, waid see püha tuluke hõõgus tuha all tasa edasi, ilma et wälimine ilm seda märkas. Isandad hoidsiwad hoolega selle sädeme lõkkele õhutamise eest, sest „talupojal pole muud tarwis teada kui tööd teha“. Mida nürim waim ja tuhmim pea, seda kergem on teda oheliku otsas pidada, mõtlesiwad mehed ja ei liigutanud sõrmegi nende waimu äratamiseks. Meie oleme ees pool küllalt näinud, kuidas Liiwi rüütlikogu auusameeleliste walitsejate nõudmi-

 
49

sed – rahwale priiust anda ja koolisid asutada – iga kord tagasi lükkas, kuni Gustaw Adolf wiimaks ilma maapäewalt luba küsimata ise Eestlaste ja Lätlaste koolid asutas.

 Kui Katarina II. Wene troonile oli astunud, toodi temale raskeid kaebdusi Liiwimaa mõisnikkude wägiwallast talupoegade wastu. Wana auuwäärt Ascheradeni pärisherra parun von Schulz, kes ise neid kaebdusi oma kõrwaga oli kuulnud, andis 1765 maapäewale nõuu, ise seda asja parandama hakata, enne kui riigivalitsus tuleb ja seda teeb. Et ta nõuu tühjaks healeks kõrbes jäi, siis wõttis ta ise asja käsile. Ta tegi oma talupoegadele seadused ja laskis nad selle nime all ära trükkida:

 „Ascheradeni ja Rooma mõisa talurahwa seadus.“*)

 Esimeses punktis oli:

 Talupoeg jääb küll pärisorjaks ja peab tingimata mõisniku sõna kuulma, aga isand ei tohi teda mitte mõisast lahutada, ära müia ehk ära kinkida, kui talupoeg selleks ise mitte maakohtu ees luba ei anna.

 2) Kõik, mis talupoeg enesele korjab, ehk mis tal on, peab tema õige, prii omandus olema, mille üle ta ise oma tahtmist mööda wõib walitseda. Ka tema kohta ei pea isand ta käest mitte ära tohtima wõtta,

 *) Wõrdle Rüütlikogu seadusega 1739, lehek. 14.

 
50

nii kaua kui ta oma töö selle eest on teinud ja maksud maksnud.

 3) Talupoegadelt ei tohita mitte rohkem maksusid nõuda, kui waku raamatutes määratakse. Kui isand rohkem tarwitab, siis peab ta selle eest maksma.

 4) Selles punktis ei muutnud ta midagi.

 5) Talupoeg wõib oma isanda peale maakohtus kaewata.

 See on tema seaduste sisu, mis ta rüütlikogu tähenduskirja wastu kokku seadis. Ta lootis, et temale järeletegijaid tuleb ning et maapäew ka omalt poolt selle peale midagi talupoegade kasuks teeb, aga ta ootused ja lootused oliwad asjata. – Maapäew, kellele ta selle asja 1765 soojalt ette pani, korjas kõik need trükitud „Talurahwa seadused“, mis weel kätte sai, kokku ja peitis nad ilma eest oma kirjakogusse ära.

 Nii oliwad auusameelelise Schulzi head ettewõted tühja läinud. Kui kõrgel seisis ta oma auusa südame poolest üle kõige oma ametiwendade ja oma aja! Tema oli ainus mees, kes Liiwimaal priitahtlikult, auusast kohuse tundmusest waimustatud, rõhutud rahwale priiust andis, mille pärast riigiwalitsus weel 56 aastat rüütlitega pidi wõitlema.

 
51

 Maapäev 1765.

 Liiwi- ja Eestimaa oliwad Wene walitsuse all õitsema läinud, aga talurahwa elukord selle wastu ikka wiletsamaks jäänud. Seda nägi tark keiserinna ära ja ta wõttis nõuuks abi otsida. Tema käsu peale ilmus „Wene ajaloo kogus“ Liiwimaa pärisorjusest wäga elaw kirjeldus, mis igal pool tähelepanemist leidis. Siis laskis ta Liiwimaa kindral-kuberneri krahw Browne läbi maapäewale ette panna, et rüütlid rohkem inimlikku olemist talurahwa wastu peaksiwad näitama, sest

 1) ei olewat talupojal mingit õigust oma waranduse peale, ka siis mitte, kui ta seda oma waewa ja were läbi enesele korjawat. Talupoeg ei olewat mitte üksi oma maa peal ja tema oma ehitatud majades kui lind oksa peal, waid ka oma elaja karja, oma hobuste, oma enese waewaga saadud wilja juures. Leidwat isand tema juurest midagi, mis talle meeldiwat, siis wõtwat ta seda tühja hinna eest ehk koguni muidu ära.

 2) Tema maksud ja tööd olla koguni määramata ja ta pidada iga päew weel uusi wastu wõtma, milleks ta kehajõud ega warandus ei ulata.

 3) Ta saawat kurjategude eest liig raskeste trahwitud, ja sagedaste nii nuheldud, et ta süüd seda wäärt ei olla ja weel niisugusel wiisil mis risti inimese tundmused ialgi ei lubawat.

 
52

 Need ja sarnased asjad olla Liiwimaal keiserinna majesteedi ette toodud, kes kindral-kuberneri Browne maapäewa peale saatnud, et Liiwimaa mõisnikkude „türanni walitsusele ja ülemeelsele omawoli tarwitamisele piiri panna*) ja sellepärast lootwat ta, et rüütlikogu keiserliku majesteedi soowimist tähele saab panema. Oma kõnes rääkis keiserlik saadik:

 „Et esimene kaebdus õige on, see on selge. Talupoeg ei ole mitte üksi oma maa peal ega ka tema enese ehitatud hurtsikutes nagu lind katuse peal, waid ka oma natukese wara pärast ei ole ta julge. Kui herra tema juurest midagi leiab, mis talle meele järele on, olgu see hobune, lehm, seapõrsas ehk midagi muud, siis wõtab ta seda kas oma hea tahtmise järele antud weikse hinna eest ehk ka koguni muidu ära. Isegi iga aastased põlluwiljad, mida talupoeg kibeda palehigi ja raske tööga maa seest enese ja tema omaste waewaliseks peatoiduks wälja toonud, ei ole herra eest julged. Kuidas on siis wõimalik, et waesed inimesed nii õnnetumas elus enestele midagi peaksiwad koguma, kui see kõik igal tunnil neilt ära wõib saada wõetud?

 Teine rõhumine on weel sagedam ja suurem. Peale orjuse ja maksude, mis maa külles seisawad, on abiorjused määramata ja ilma otsata. Nii tarwilik kui mõisaherrale talupoja töö lõikuse, sõnniku wedamise, tarwiliste hoonete ehitamise, heinamaade puhastamise, puude raiumise ja parwetamise jne juures on, niisama tarwilik on ometi ka, et see kõik määratud ning

 *) Keisrinna majesteedi enese sõnad. Liiwi maapäewa protokoll a. 1765.

 
53

talupoja waranduse järele kindla põhja peale seatud oleks; et näituseks iga töö tarwis talu suuruse järele kindlad päewad määratud saawad, ja et seda tööd ainult selleks tarwitakse, milleks ta rajatud on ning mitte teisi töösid nende asemele ei nõuta, kui esimesi teha ei ole. Nüüd aga läheb kõik mõisaherra tuju järele. Talupojale mõõdetakse, peale tema seaduslise töö mõisa wäljal, tükid kütte, mis ta ära peab tegema, ilma kõige wähema maksuta. Woorisid lastakse otse niipalju wedada kui palju tarwis läheb, mitte üksi mõisa, waid ka wõeraid kaupasid, mis tihti palju rohkem on ja raskemad wedada, mille juures talupoja wankrid ja reed lõhutud saawad ja waesed töölised selle juures ränga wõla sisse langewad.

 Selle järele on maal wäga suureks kaswanud wiina-põletamine talupoegadele kõige suurem õnnetuse hallikas. Taludest ei wõeta üksi mitte inimesi peale tehtud töö wiina põletama, kus nad kibedas töös wiletsate wiinaköökide suitsu ja auru sees ehk osalt ka külgehakkawa jooma-haiguse läbi oma terwisest ilma jääwad, waid nende käest nõutakse wiina jauks teatud arwu wilja, ja kui nii palju wälja ei tule, siis peab talupoja wiljasalw selle eest wastama. Muidugi teada, ei ole kõik wili ühe headune ja pealegi on wiinasaak suurem üles antud, kui maksuwiljast wälja wõib tulla. Nii on talupoeg kõige suuremas kimbatuses, millest herra aga aru ei saa.

 Kolmas talurahwa rõhumine on nende nuhtlemise kombe. See on nii liig, et kisendamine sellest juba minu suureks kurwastuseks troonini on tunginud. Kõi-

 
54

ge weiksemaid eksitusi nuheldakse 10 paari witsadega, milledega mitte seadusliku eeskirja järele iga paariga kaks ehk kolm korda ei lööda, waid nii kaua peksetakse, kuni witsadest paljad tüükad üle on jäänud ja kuni nahk ja liha maha langewad. Talupojad saawad nädalate ja kuude kaupa, sagedaste weel kõige käredama külmaga, aitades raudas ja pakus wee ja leiwa peal wangis peetud. Need on kõik trahwid, mis era-wiisil karistuse piirist kaugelt wäljas on ja milledega ainult kohtud suuri kurjategijaid nuhtlewad ning nendegagi pehmemalt, inimlikumalt ümber käiwad ning nad wähemalt soojasse wangihoonesse panewad.

 Mis wõib niisugustest liigsetest rõhumistest ja wägiwaldsetest tegudest muud wälja tulla, kui seda, et talupojad elulusti ja kõik teenistuse ja töö himu kaotawad, meelt ära heidawad ja kõlwatumateks inimesteks saawad, ning oma elupaigast ja koguni ka maalt ära põgenewad? Mis wõib teie kasudele kahjulikum olla, kui ühe niisuguse tarwilise seisuse ümberhulkumised?

 Kõik see paha lugu wõib täieste parandatud saada, kui auus rüütlikogu otsuseks teeks:

 1) et talupoegade omandus nende liikuwas waranduses, iseäranis selles, mis nad ise enestele teeninud, kinnitatud saaks;

 2) et teoorjused, kuidas nende nimed ka olgu, määratud ja talupoegade jõuu järele ära jagatud saaksiwad;

 3) kodust karistust liiale minemise eest hoida ja talle tarwilised piirid panna.“

 Nende kolme punkti kohta andis keiserlik saadik

 
55

omalt poolt hea plaani rüütlikogule ette, mille järele ta talurahwa põlwe parandust soowis.

 Esimese punkti kohta soowis ta, et mõisaherra talu, mis juba talupoja käes on, mitte ära ei wõtaks ega teda seest wälja ei sunniks minema, wähemalt mitte ilma tasumata.

 Teise punkti kohta pani ta ette, et need maksud ja tööd, mis rendikohtade tarwis juba wakuraamatutes määratud on, ialgi enam ei saaks suurendatud. Ja kui wanapruugi järele ka abiteo päiwi tehakse, mis wakuraamatutes ei seisa, siis pidada ka see kindlaste ära saama määratud, kui palju päiwi keegi talupoeg kuskil töös teeb. Wiina põletamiseks ei pidawat mõisaomanikud mitte päilisi taludest tarwitama, sest see edendawat rahwa seas joomist suurel mõõdul, waid selleks inimesed palkama. Ka pidada wiina wili raskuse, puhtuse ja headuse järele ära kaalutud ja ta arw kindlaks tehtud saama. Niisama olla waja wooriskäimisi ära määrata, nii et talupoeg sellest, mis ta üle aru wooriskäimisega aega ära kulutab, maksu saab ehk et see aeg talle muu töö päewade ette arwatakse. Sel wiisil saada talupoeg ka natuke aega enese tarwis, mil ta oma tööd wõida teha. See teadmine, et see, mis ta oma ajaga teeb, tema enesele saada, sundiwat inimest wirgemaks saama ja oma elamise tarwituste eest muretsema, mis iga inimese sees kui loodud sund elawat.

 Wiimaks soowib keiserlik saadik, et rüütlikogu ristiinimese tundmuse ja enese auu pärast hirmsad ihunuhtlused maha jätaks ning nende asemele niisugused

 
56

trahwid seaks, mis ristiinimestele mitte häbi ei teeks. Trahwid tulgu kohe kurjateo järele. Wangi panemine ei tohi mitte üle kolme päewa kesta ja wangikoda peab niisugune olema, kus inimese terwisele kahju ei sünni. Weiksed süüd, laiskus ja wastupanek, saagu piitsaga nuheldud, suured seaduse wastu eksimised, wargused, ärajooksmised ja muud kuriteod olgu witsadega karistada, aga mitte rohkem kuni kümne paaridega, aga ühegi paariga ei tohtiwat rohkem kui 3 hoopi anda. Kui see ei aitawat, siis pidada pärisherra süüdlast kohtu kätte andma.

 Lõpeks awaldas ta oma soowi weel selle kohta, et inimeste müümisele kord lõpetus saaks tehtud. „Selle kaubaga on asi nii kaugele aetud – ütles ta – et lapsed oma wanematest, wahest koguni ka mehed naistest, lahutatud saawad, ja et pärisherrad, kes oma otsa ligidal näewad, oma inimesed üksikult ehk perekonna kaupa kõige nende warandusega awalikult enampakkujale ära müüwad. Et see nüüd rängaste inimese auusse puutub ja ülemalt poolt pea kangeste ära keelatud saab, siis teeks auus rüütlikogu hästi, kui ta ise oma auu hoidmiseks selle kõlwatu kombe ära kaotaks.“

 Need oliwad ettepanekud kõige kõrgema tahtmise järele. Kindral-kuberner Browne tähendas, et keiserinna majesteet temale seda mitte üksi suusõnal, waid ka kirjalikult, südame peale pannud ning et see keiserl. majesteedi kindel ja kõikumata tahtmine olla.

 Nüüd aimas rüütlikogu juba küll, kui kardetaw ta seisukoht oli. Ajad oliwad teised, kui Stefan Bathory ajal.

 
57

 Kui maapäew nüüd midagi ära ei teinud, siis wõis wägew keiserinna tulla ja ühe ainukese sõnaga kõik olewa seaduse ümber lükata. Ja kes seisis selle eest, et siis mõisnikkude asi halwemaks ei lähe, kui siis, kui nad ise priitahtlikult mõne eesõiguse kaotawad, mis nad enam kinni hoida ei wõinud! Seda nägiwad mitmed selgema pilguga maapäewa liikmed ära, ning hakkasiwad sellepärast riigiwalitsuse nõudmiste eest rääkima.

 Aga kaugelt suurem osa oli kangeste riigiwalitsuse nõudmise wastu. Siin tõusiwad waidlused ja nii ägedad, et rohkem kui poolsada aastat pärast seda aruldast maapäewa sellest weel muinasjutulisi lugusid kõneldi. Keiserinna woliniku kindral-kuberneri Browne poolt astus ka auus Schulz üles ja pani wägewal sõnal rüütlikogule südame peale, inimliku kohuse täitmise pärast kaasinimeste, ja sõnakuulmise pärast kõrge riigiwalitsuse wastu, talurahwa elukorra parandamiseks ta õiget ja armulist nõudmist täita. Rüütlikogu oli Browne nõudmise peale ka ühe seletuse keisrinna majesteedile walmistanud, milles ta rüütli auusõna peale toetades oma wanu eesõigusi inimeste kasuks, nagu ta seda hea tunneb olema, lubab tarwitada. Sellega ei leppinud weel keiserl. saadik ja selle wastu kõneles nüüd ka parun Schulz. Ta ütles, pärisorjus olla pagana aja pimeduse wili ja ei sündiwat milgi wiisil praeguse aja sisse, mil ligimese armastus endise toore rusika õiguse asemele astunud. Inimeste õiguste ära wõtmine olla häbiks sellele, kes seda teeb.

 Temale wastati, et suurem osa pärisherrasid oma eesõigusi ialgi kurjaste ei olla tarwitanud, waid ainult rahwa kasuks!

 
58

 Parun Schulz kostis: „Ühele õigele isandale, kes oma talupojalt midagi ei ole wõtnud, ega teda ka mitte ülemäära teoorjusele sundinud, ei teeks see ju midagi, kui ta seda seaduseks muudaks, mis ta siiamaani priitahtlikult ja hea meelega teinud.“

 Auus Schulz näitas oma kõnes, kui tarwilik see olla, kui talupojal wõimalik on enesele kindlat warandust korjata ning kui ta kohused seaduse läbi määratud saada, mis tema käekäiki kindla ja julge põhja peale rajab. Liiwimaal ei olla siiamaale aga inimese õigustest lugu peetud, ehk küll talupoja kaunis käekäik ka ühtlasi mõisaherra hea põlwe kõige kindlam aluspõhi olewat. Mikspärast ei tahtwat Liiwi mõisnikud siis oma talupoegade põlwe parandada?

 „Nii kaua kui talupojal mingit kindlat warandust ega seaduslist õigust ei ole – kõneles ta edasi – niikaua on otse wõimata, et nende käsi hästi wõiks käia. Ikka tuleb sinna takistusi, nii hästi herra kui ka talupoja enese poolt wahele. Ka kõige parem herra, kui ta õigustele mingit piiri määratud ei ole, wõib mõnigi kord silma paistwast kasust eksitatud, talupojale liiga teha, ilma et ta seda ise usub tegewat. Talle wõiwad mõned tarwitused wäga tarwilikud ette tulla, millest ta siis, kui nad mitte nii wäga kerged, wahest ühe ainukese näpunäitamise peale kätte saada ei oleks, wäga hästi ka ilma wõiks jääda. Talupoeg selle wastu mõtleb täitsa nagu ta tõsine olek on. Ta teab, et kõik, mis tal on, tema herra oma on ja seda temalt igal ajal ära wõib wõtta. Sellepärast ei püia ta ka enesele midagi koguda, waid elab päewast päewa nii

 
59

kudas aga juhtub. – Kui aga talupojale tema omandus on kinnitatud ja ta kohused ära määratud, siis saab ta ka teisiti mõtlema ja ta püiab koguni teise eesmärgi poole. Ta katsub ennast ilma herra abita oma jalgade peale seadida, ta katsub enesele warandust koguda, sest ta on julge, et see tema oma on. Ta teeb oma teo päewad ehk maksab oma määratud maksud õigeste ära, sest ta teab, et talle peale selle enam midagi ei wõida peale panna. Lühidelt, ta jõuab paremale elujärjele ja edendab seega ka oma herra head käekäiki. – Ma usun, et ma juba küllalt selgeste olen näidanud, et mitte üksi inimese armastus, waid ka meie oma kasu, meid talupoegadele õigusi sunniwad andma. Aga mitte üksi need kaks asja ei ole meie kihutajad, waid üks suurem ja tõsisem asi, mis ma wäga wastu tahtmist siin ette pean panema, on, mis meid weel palju kangemalt seda sammu sunnib tegema.

 Kohe peale keiserliku majesteedi trooni peale astumise toodi talle Liiwimaa mõisnikkude hirmsatest tegudest kõige raskemaid kaebdusi ette. Mina olen oma kõrwaga neid kahjulisi waidlusi kuulnud, mis need kaebdused ja laimdused sünnitasiwad, ja ma kartsin iga silmapilk, et määramata wõimus meie talupoegade üle ühe keiserliku käsu läbi lõpetatakse. Wahest oleks see ka juba sündinud, kui kindral-kuberneri herra seda walju sammu selle etteandmise läbi ei oleks katsunud ära hoida, et rüütlikogu ise oma ülemäära woli tahta kitsendada. Siia juurde tuleb weel ühe isamaa armastaja kiri*) „Wene ajaloo kogus“, milles kirjanik mitte

 *) See kiri ilmus „Mülleri Wene ajaloo kogus“ selle pealkirja all: „Ühe Liiwi isamaa armastaja kirjeldus päris orjusest, nagu see Lii-

 
60

üksi tõsist pärisorjust, waid ka sellega ühes käiwaid ülekohtu tegusid, kõige hirmsamaks maalib. Meie wõime kergeste mõista, et niisugune kiri mitte ilma iseäralise põhjuseta Wene ajaloo kogus ära ei ole trükitud. Wahest on ta meile kui wiimseks manitsuse healeks awaldatud.

 Keiserliku majesteedi tõsine tahtmine, piirita pärisorjusele kord piiri panna, on selge kui päew. Kui meie mitte ise enestele piiri ei raja, kui meie mitte ise kohtunikka eneste ja oma talupoegade wahele ei wali, siis oleme julged selle peale, et meile niisugused piirid pannakse, mis meile mitte meele järele ei wõi olla, ja meile saadetakse niisugused kohtumõistjad, keda meil muidu asja oleks enestest ära heita. Ärge laskem endid tühjast lootusest petta, et kõik weel wana wiisi wõib jääda. Kui meie ka usuksime, et kõik muu weel meie pealt ära pöörda laseks, aga et inimese õigused meie pärast jalge alla tallatakse ja inimestest nõnda ütelda – elajad tehakse – seda ei ole meil ialgi loota.

 Maapäewa wolikogu otsuses*) ette pantud seletusega ei saa keiserinna majesteet ilmasgi rahul olema.

wimaal talupoegade peale on seatud.“ Kirjutaja on tundmata, aga ta kirjeldused näitawad, et ta Liiwimaa olu ja pärisorjust wäga hästi on tunnud, sest kõik on tõsisest elust wõetud ja sellepärast wärwimata tõde.

 *) See otsus tehti kohe kindral-kuberneri ettepaneku peale, mis ees pool kuulsime. Selles wolikogu (Enger Ausschus), otsuses mille awaldamise järele weel Schulz oma ettepanekuga tuli, ei ole midagi muud, kui seda teada antud, mis õigused mõisnikkudel wanast ajast saadik olnud ja et nad neid eesõigusi auusaste juba oma rahwa kasuks pruukinud. Nad olla näituseks ainult siis oma inimesi wara müümast keelanud ja enesele wõtnud, kus need seda mõistmata wiisil ära pillata tahtnud.

 
61

 Meie näitame selles oma määramata õigust, mille pärast siiamaale ülemal pool ka sugugi kahtlust ei ole olnud ja rikume ise selle keiserinna lootuse ära, et meie oma õiguslikku, aga kahjulist wõimust oma talupoegade üle kindla piiri sisse panna wõime. Kuidas wõib see meeldida? Ja kas see ei wõiks meid weel koguni kahtluse sisse lükata, et meie omandust ja määratud kohusid, mida meie ometi kui kõige kallimat wara nii suure hoolega kaitseme, oma kaasinimestele ei taha omaks tunnistada? See omanduse kindlus ja need määratud kohused ei ole kellegi iseäralised eesõigused, waid üleüldised inimese õigused.

 Kui meie ka usume, et keiserinna meie seletusega rahul wõiks olla, mis aga wõimalik ei ole, siis oleksime endid seega ometi palju kardetawama seisu koha peale seadinud, kui siis, kui meie oma talupoegadele mõne kindla õiguse annaksime. Sest kui talurahwa kohused määramata jääwad ja riigi walitsus selle õiguse enese kätte jätab, neid wastutamisele wõtta, kes oma talupoegadele liiad orjused peale panewad ehk muul wiisil eksiwad, siis ei ole ka trahwimises seadust, waid seda tehakse nii, kuidas kohtumõistjad ise heaks arwawad. Mina ei himusta mitte ilmsüüta wiisil niisuguse kohtumõistja ette kutsutud saada, kes tuju järele kohut peab mõistma, sest et meie talle seadust ei tee.

 Need on minu mõtted, mis ma nõudmise peale kui auus mees oma kohuseks pidasin ilma tagasi hoidmata auusa rüütlikogule ettte panna.

 Nõnda rääkis üks Liiwimaa mõisnik aastal 1765,

 
62

kellel enesel mõni tuhat pärisorja oli. Kui kaunilt hiilgab ta nimi oma sugu seas! Keegi maapäewal olejatest mõisnikkudest ei kiitnud tema nõuu heaks, millel ometi nii selgeste rääkiwad põhjused oliwad. Tema sõnad oliwad kuuljad nii üles äritanud, et teda aknast wälja tahetud wisata, mis mõistlikumad maapäewa liikmed õnneks weel ära saanud keelata.

 Selle peale astus maapäewa wolikogu kokku wõttis parun Schulzi kirja läbiwaatamiseks ette ja wastas selle peale:

 „Maa-nõunik paruni herra Schulz on 25. Webr. maapäewal etteloetud wolikogu otsuse kohta, auusa rüütlikogu nõudmise peale, põhjusi lubanud ette anda, mikspärast ta niisugust õigust, nagu ta oma Ascheradeni talupoegadele annud, üleüldse heaks ja tarwiliseks peab. – Auusa rüütlikogu nõudmise peale on wolikogu seda asja järele kaalunud ja järgmise otsusele ennast ühendanud:

 Mitte üks ainus meie seast ei oleks uskunud, et maanõuniku herra oma talurahwa õigust üleüldiseks seaduseks wastu wõtta kõlblikuks peab. Selle seaduse põhjusmõtteid, et talupojal kindel omandus ja määratud kohused peaksiwad olema, ei ole wolikogu mitte üksi õigeks tunnistanud, waid ka oma seletuses näitustega põhjendanud, et igaüks enese eest hoolitseja peremees juba siiamaale nende põhjusmõtete järele elanud, nõnda kuidas määramata ja iga päew tarwituse järele muudetawad kohused kindlaste ära määratud wõiwad saada. Selle wastu on igamees kahetsenud, et Ascheradeni talurahwa õigus trüki läbi awaldatud, mis ainult halba

 
63

saab sünnitama, sest seda õigust wõiwad talupojad oma tigeduses wäga kurjaste pruukida. Auusal rüütlikogul on ka põhjust mures olla, sest ta on näinud, et enamiste kõik talupojad, kes sel ajal linna tuliwad, parun Schulzi talurahwa seadusi ostsiwad, ning et juba Pärnu maalt järele küsiti, kas see tõsi olla, et talupojad priiks lastakse? Need sündmused on auusat rüütlikogu arusaadawal wiisil kartma pannud.

 Igamees teab, et taluinimesed mitte lugemise himu pärast enesele raamatut ei osta, waid oma raha parem ära joowad kui raamatu eest wälja annawad, kui neil selle juures mingit muud mõtet ei ole.

 Et keiserlik majesteet ja tema tahtmisel kindral-kuberner oma ettepanekus mitte talurahwa priiusest, priiks laskmisest ega muudatusest ei ole rääkinud, waid ainult talurahwa elukorra parandamist nõudnud, siis on selge, et priiuse küsimus üksi Ascheradeni talurahwa seaduse ilmumisest on tekkinud. Otsustagu paruni herra ise, kas niisugune asi mitte õigusega auusat rüütlikogu ära ei pea ehmatama.

 Igamees tunneb Liiwi talupoega. Igamees teab, et ta oma herra kui oma waranduse peremehe peale waatab ja teda wihkab. Ta hakkab igast asjast, mis wähegi talle õigust annab oma wiha mõisaherra wastu üles näidata, kahe käega kinni.“

 Kõige pahem olewat, seletab wolikogu, Schulzi talurahwa seadusest see, et need, kes teda loewad, seda mitte ainult Ascheradeni, waid üleüldiseks seaduseks ja igas mõisas makswaks pidada.

 
64

 „Mis tagajärge ei pea meie küll kartma, kui talupojad seaduse raamatust leiawad: „Ükski talupoeg ei tohi ilma tema enese loata, mis maakohtus saab tehtud, ära müüdud saada“? sest et see õigus ütlemata palju kaugemale läheb, kui seaduse põhjusmõte lubab.“

 Niisama olla kardetaw, maid uuesti mõõta lasta, mis juba küllalt hästi ära olla mõõdetud ja igaweseks ajaks kinnitatud. Schulz wõida oma maa peal küll teha, mis ta heaks arwawat, aga ta ei tohtiwat ka mitte oma seadustega teistesse puutuda ega terwet rahwast üles kihutada. Tema oleks pidanud oma talurahwa seadust enne trükkida laskmist maapäewale ette panema ja selle nõuu tema kohta kuulda wõtma. Pärisorjus ei olewat üksi Liiwi, waid ka terwel Wenemaal olemas, miks siis just Liiwimaa üle nõnda hädaldada! Nõukogu kartus, talupoegadele õigust anda oma herrade üle kaebada, ei olla sugugi põhjata. „Kui wähe talupoeg ennast lõhutud naha läbi tigedusest tagasi hoida laseb, seda näeme iga päew. Wargus, ärajooksmine ja wastupanek saawad iga päew witsadega nuheldud, aga sellest hoolimata tuleb seda jälle iga päew ette. Kas see pole selge tunnistus, et talupoeg sellest midagi tähele ei pane, ja et kanged trahwid temale mitte liig ei ole. – – Kui wolikogu seda mitte wõimatuks ei pea, waid kindlaste loodab, et keiserlik majesteet tema seletusega kõige armulisemalt rahul saab olema, siis põhjendab ta seda lootust oma suure walitsejanna armuliku püha lubamise peale: Tema kinkida Liiwimaale sedasama armu, mis ta eelkäijad sellele osaks lasknud saada, milleks meil tema

 
65

pühitsetud käega alla kirjutatud paberid käes on. Niisuguse kilbi warju all on auus rüütlikogu kõige tigedate inimeste tagakiusamiste eest, nagu see isamaa armastaja „Wene ajaloo kogus,“ julge. Ta usub kindlaste, et keiserlik majesteet isegi oma targa seadmisega prii rüütlikogu omanduse ja kohuste wahel, kes temale lepingu järele ja tema oma poolt puhaste kinnitatud eesõiguste ja õigustega allaheitlikud on, ja talupoja omanduse ja kohuste wahel, kes ise ennast pärisorjuse sisse wiis, õiget wahet saab tegema.

 Teisa kohtumõistjaid, kui meil meie kinnitatud õiguste ja eesõiguste järele peawad olema, ei wõi ega saa meile keegi anda, sest et meie põhjusega usume, et meie pühade ja kindlate seaduste wastu meile midagi ei tehta. Need kohtumõistjad ei wõi mitte teisiti kui meie seaduste selge sisu järele kohut mõista. – Aga tülikas oleks küll see, kui talupoeg oma herra wastu kaebdust wõiks tõsta. Siis oleks ka kõige inimlikum ja õiglasem herra iga päew oma talupoegadega kohtus, mis talle ka siis suurt kahju tooks, kui ta oma talupoja üle wõidu saab. Sellepärast ei wõi ses asjas walimine kellegil raske olla.

 Selle järele ei leia wolikogu, kui ta wastased põhjused õieti ära kaalunud, mingit põhjust oma otsust selle asja kohta muuta. Selle wastu tunneb ta aga tarwis olema maanõunikult nõuda, et ta kõik oma talurahwa seadused, mis maale laiali läinud, ülemal näidatud kahjuliste põhjuste ja weel kardetawama tagajärje pärast kokku korjaks. Meie loodame seda ta isamaa armastaja meele pärast kindlaste, et ta kõik need mõtted aegsaste ise ära lämmatada püiab, mis

 
66

tema trükitud talurahwa seadusest tulnud ja mis suuremaks kaswades kõige kahjulikumat wilja wõiwad kanda.“

 Selle tähelepanemise wäärt kirjatüki all seisawad järgmised nimed: Villebois, Freiherr v. Rosen, v. Plater, v. Anrep, v. Posse, v. Hagemeister, v. Igelström, v. Strandmann, Mengden, Stein ja v. Järmerstädt.

 Selle seletuse wõttis maapäew ühe healega ja waikse rõõmutunnistusega wastu! Auus lugeja, kui sa wahest selle koha liig ruttu üle oled waadanud, siis palun ma teda weel kord läbi lugeda. Ta annab sellest ajast wäga tähelepanemise wäärt pildi.

 Auus parun Schulz wastas selle peale, et ta rüütlikogu nõudmist täites wolikogule oma arwamuse sisse annud ning sellelt mitte nii kihwtist wastust pole oodanud ning lõpetas oma wastust nende sõnadega: „Mina olen kahekordsest kohusest, kui maa-nõunik ja auus inimene, oma arwamist asja enese üle awaldanud ja mul on nüüd üks puhas, missugust arwamist auus rüütlikogu kinnitab. Peaks aga auus rüütlikogu oma nimel minu wastu tehtud waenulikku otsust ka omaks wõtma, siis tunnistan ma, et see mulle mitte ükskõik ei ole.“

 Weel selsamal päewal sunniti auus inimeste armastaja Schulz, kes hüüdjaks healeks kõrbes jäi, maapäewalt ja ühtlasi ka maanõuniku ametist lahkuma.

 Nüüd wõis maapäew rahulisemalt tööd teha: üks tugew wastane oli kõrwale saadetud. Tema wastus kindral-kuberneri järelandmatu nõudmise peale keiserinna majesteedile algas wanatwiisi rüütlite eesõiguste kinnitamisega ja seletamisega, et talupojad weel priiks lasta ei kõlbawat, aga ometigi andis ta järgmistes

 
67

 punktides riigiwalitsuse nõudmisele järele:

 1) „Ehk küll kõik, mis talupojal on, nõndasama ka tema ise, pärisherra tõsine omandus on,“ siiski peawad edaspidi, kui ta herrale midagi wõlgu ei ole, tema weised, tema hobused, tema raha, ta wili ja heinad, ja kõik, mis ta teenib ehk pärandab, tema olema. Kui ta aga midagi sellest ära müia tahab, siis peab ta enne oma herralt küsima, kas see mitte ise seda osta ei taha?

 2) Kümnese maksusi ja teoorjust, mis talupojad nüüd maksawad ja teewad, ei taha herrad enam suurendada, ehk olgu siis, kui nad ta talu maa ja inimeste poolest suuremaks on teinud.

 3) „Ehk küll pärisherradel täieline õigus on, oma hingesid iga tööle wõtta, mis neil tarwis teha on,“ tahawad nad ometigi ise nüüd ära määrata, kui palju nad wõtta tahawad, ja saawad seda pärast teada andma. Kui nad rohkem peaksiwad tarwitama, siis saawad nad seda milgi wiisil tasuma.

 4) Kui pärisherrad neid punktisid mitte ei peaks täitma, siis on talupoegadel luba selle üle oma mõisas rääkida, ja kui see ei peaks aitama, siis sillakohtus oma häda kaebada. Kaebab aga talupoeg ilma asjata, siis peab ta esimesel korral kiriku postis kümne paari, teisel korral kahekümne paari witsadega nuheldud saama, kolmandamal korral aga aastaks kindluse tööle minema. –

 Need read räägiwad midagi.

 
68

 Wõidukiri.

 Warsti peale selle andis kindral-kuberner rüütlikogule käsu, talupoegade maksudest ja teoorjusest aru anda. Kui mõisnik rohkem maksusid wõtwat, kui Rootsi seadus lubada, siis pidawat ta seda tasuma. Koduses karistuses ei tohitawat korraga üle kümne paari witsu tarwitada ja ühtegi kurjategijat üle 24 tunni kinni panna.

 Ka see Rootsi walitsuse aegne seadus sai uuendatud, et õpetajad igast tähtsamast kuritööst sillakohtule teatust pidiwad andma, mille läbi kodune nuhtlus kohtu kätte pidi saama ning seega seadus talupoegi oma kaitsmise alla wõtma.

 Rüütlid tegiwad peale selle weel ise seaduseks: Kes talupoja üle piiri ehk turu peal ära müüb, peab 200 taalrit trahwi maksma, kes aga abielu lahutab, 400 taalrit.*)

 Suur samm edasi! Ometi ükskord keelati inimeste müümine turu peal ära ja trahwiti abielu lahutamist inimese müümise juures, ometi ükskord wõis waene talupoeg seda omaks nimetada, mis ta raske orjuse ja suurte maksude kõrwal tagawaraks jõudis panna, ometi üks kord tohtis ta oma isanda wägiwalla wastu kohut appi hüüda! Kas need seadused ei räägi selgesti küllalt, missugune talupoegade põli oli!

 *) Üks taaler oli sel ajal umbes 70 kop.

 
69

 Kohtudes istusiwad aga mõisnikud, ja kui kaebaja talupoeg oma kaebdust nende wastu läbi wiia ei jõudnud, siis sai ta kui kõige suurem kurjategija – palja kaebduse eest kiriku postis kümne, kahekümne paari witsadega nuheldud! Eespool räägime sellest pikemalt.

 See olek kisendas troonini. 1. now. 1766 sai Peterburi ekonomia selts tundmata käest ühe kastikese tuhande tukatiga, auuhinnaks sellele, kes nende kahe küsimuse peale kõige parema wastuse kirjutab:

 „Mis on üleüldisele asjale kasulikum, kas see, et talupoeg maad, wõi see, et ta ainult liikuwat warandust omandab? Ja kui palju õigust peab talupojal selle omanduse peale olema, et see üleüldisele asjale kõige kasulikum oleks?“

 Keiserinna awaldas oma täit rahulolemist selle küsimuse kohta ja lubas kakstuhat tukatit kinkijale, kui ta oma nime temale awaldab. See küsimus käis Liiwimaa pärisorjade kohta, kelledele rüütlid mingit liikumata warandust ei lubanud. Mitmed kirjad tuliwad wastuseks Peterburisse, nende seas ka ühe Liiwimaa mõisniku poolt, kuna wõit ühe Prantsuse õpetlase kätte langes. Ainult üks kiri*) rääkis mõjuwal sõnal Liiwimaa pärisorjusest. Talupoeg ei tohi mitte pärisori olla, ütleb see, seda ei luba looduse õigus mitte; see käib mõistuse wastu. Pärisorjus takistab rahwa kaswamist maal, ta riisub alamate ajalise eluõnne ja hea käekäigu, nende kõige kallimad warandused, ja wiib elu ülemast eesmärgist kaugele, mis iga riigi seaduse alus peab olema ja jääma.

 *) Politisehe und Cameralische Auflösung derjenigen Preisfrage etc. v. Dr. Christian Valentin Merkel, Leipzig 1768.

 
70

 Nii kostsiwad juba wäljamaalt selgema silmaringiga mehed meie wanemate eest.

 12 aastat läksiwad nüüd mööda, ilma et ülemalt poolt midagi uuendust oleks tulnud. Maapäewa tõotusi 1765. aastast ei pannud mõisnikud tähelegi, waid walitsesiwad otse niisama rajamata wõimuga oma talupoegade üle, nagu rüütlikonna märgukiri aastast 1739 lubas. Talupojad aga oliwad ka wahe ajal teada saanud, et mõisnikkude wõimusele ülemalt poolt piiri on pandud ning hakkasiwad sellepärast mitmel pool wastu, kus rõhumised liiaks läksiwad. Sellepärast pani kindral-kuberner krahw Browne maapäewale 1777 ette:

 „Mitme mõisa talupojad on üleliigsete maksude pärast rahutumaks läinud, sest et neilt mõnel pool mitte üksi kaks ja kolm, waid weel rohkem korda nii palju nõutakse, kui Rootsi seaduse järele nõuda wõib. Et see asi troonini ulatanud, siis pean ma oma kohuseks, siin maapäewale meelde tuletada, et ta maksude wõtmises seda seadust täidaks, mis ta 1765. aastal ise teinud.“

 Nüüd oli maapäew wäga järele andja. Ta kartis, et kõrge kroonu omalt poolt käe tüüri külge paneb ja teisele poole sõuab, kuhu tema ei tahtnud, ja andis 1777 järgmised seletused:

 1) Talurahwa kaebdustes tulla maapäewa otsust*) 1765. aastast tähele panna ning maksusid kroonu wakuraamatute järele wõtta. Kus rohkem wõetawat, seal pidada wõtja seda, mis üle õiguse, kroonu taksi järele wälja maksma.

 *) See otsus ei määranud aga midagi ära, waid jättis mõisnikkude auuasjaks, oma talupoegadega õiglaselt ümber käia.

 
71

 2) Selle seaduse wastu eksijaid tulla määratud trahwiga karistada.

 3) Talupoegi ei tohtida ka milgi wiisil trahwimata jätta, kui nad kirjalikult kaebdusi kohtusse annawad.*)

 Kindral-kuberner ei olnud sellega weel rahul, et ülemäära wõetud maksud kroonutaksi järele wälja makstud saaksid, sest kroonutaks olla raskete tööde kohta liig weike.

 Ka selles asjas andis maapäew järele ning jättis hinna määramise, kui talupojad kroonutaksiga rahul ei tahtnud olla, kohtude hoolde.

 Warsti peale selle saiwad mõisade wakuraamatud hoolega rewideeritud ja maks nende järele seatud. 1785. aastal keelas kindral-kuberner ära, et mõisnik oma pärisorja, kui teda juba ise oli nuhelnud, enam kohtu kätte ei tohi anda.

 Weel sel ajal tohtis mõisnik talupoega nuhelda!

 Keiserlik saadik ja ta abimehed.

 Terwe inimese eluiga – 30 aastat – oli sellest ajast möödas, millal Katarina esimest korda rüütlitelt

 *) Esimesel korral 10 paari witsu kiriku postis, teisel korral 20 paari ja kolmandamal korral aastaks kindluse wangi.

 
72

talurahwale õigusi nõudis. 30 aasta järele, see oli 1795, saatis ta ühe targa ja julge mehe, salanõuniku ja selleaegse kubermangu marschali Sievers’i Liiwi maapäewale Riiga talurahwa asjade eest rääkima. Nüüd oliwad juba teised ajad kui 30 aasta eest. Auuwäärt Schulzi wanadused mehed, kes sel aruldasel maapäewal tema ettepanekut hirmsaks pidasiwad, puhkasiwad pea kõik hauas ja nende päid, kes sel ajal noored mehed olnud, katsiwad hallid juuksed. Kui nad noores põlwes ka Schulzi kanged wastased olnud, oliwad nad oma mõtteid ajajooksul elukoolis muutnud. Sieversi ümber kogus mõisnikkude seast nii mõnigi mees, kelle silmaring laiem ja süda rahwa õnne ja õnnetuse kohta sojemalt tuksus. Need auusad mehed oliwad: krahw Mellin, Bayer, Ekesparre, Transehe, Buddenbrock ja Pistolkors. Et maapäewa liikmeid hea asja tarwis waimustada, soowisiwad nad maapäewa awamise-kõnepidajat tugewa sõnaga talurahwa elukorra parandamist koosolejate südamete peale panna. Et kindral-superintendent haige oli, siis pidi ülemõpetaja Sonntag awamise kõne pidama. Tema rääkis:*)

 „Head nõuu kuulge ja täitke ja käige ta järel, maa isad, iseäranis selles asjas, mis selle kõigega kokku käib, mis teile püha peab olema – teie eluwiisi kõlbduse tundmusega, teie wälimise hea elukorraga, maa rahuga, wahest ka teie laste ja lastelaste eluga! Mis see muud wõiks olla kui meie maamehe elukorra parandamine ja tõstmine. Et siin weel palju teha on, seda ütlewad head ja auusad mehed teie seas ise wal-

 *) Karl Gottlob Sonntagi jutlus Liiwi maapäewal 3. dets. 1795: „Ermunterung zum Gemeingeist.“

 
73

juste, – seda tunneb igaüks, kes isanda ja orja wäga suure hariduse wahe peale waatab; seda hüiab sulle, Liiwimaa rüütlisugu, terwe haritud Europa – manitsedes ... Nii kaua kui talupoja inimlik ja kodanlik elu mitte parema järje sisse ei saa, nii kaua jääb kõik, mis tingimata peab tehtud saama, ainult paljaks tahtmiseks. Ärgu keegi ütelgu: „Päris orjadel ei olegi paremaid tundmusi!“ Hulk näitusi hüiawad meile: „Neil on neid.“ Ja meie wõiksime küsida: „See inimeste kogu seal – mille läbi kaotasiwad nad siis oma auusamad inimese tundmused?“ – – – Teie kõikide poole, teie selle kubermangu ühendatud nõuumehed, hüüdwad tuhanded, kes selle maa esimeste wõitjate mõõga all oma were sees ujusiwad – sadatuhanded, kes rohkem kui kuus aastasada nende ikke all õhkasiwad – õnnetumad, kes siin ja seal weel nüüd kui wankuwad warjud wiletsuse pilti enese külles kannawad – kõik need hüüdwad ühendatud palwes teie poole: Teie, kelle isad meie isandateks saiwad, saage, oh saage, milleks teie nii hea meelega endid kuulete nimetawat, milleks teie nii täieste meile wõite saada – isadeks!“

 Selle mehise kõne mõju töötas hakatuses palju. Maapäew laskis ta oma kulu peal ära trükkida ja kinkis kõnelejale kuldtoosi. Siiski nägiwad talurahwa sõbrad endid oma lootustes petetud. Kubermangu marschali kõrgemõtteline ettepanek talupoegade elukorra parandamiseks, mille eest ta sõbrad tuliselt wõitlesiwad, sai wäga elawa ja ägeda waidlemise järele ühe maapäewa poolt walitud konwendi kätte antud. See pidi omalt poolt punktid kokku seadima, kreiskon-

 
74

wentide peal kõigile kreisi mõisnikkudele wastuwõtmiseks ette panema ning siis weel maapäewa kätte andma.

 See oli keiserliku saadiku ja tema sõprade hoolsa töö wili! Nõnda wõis 10 aastat mööda minna, enne kui konvendi otsused mõisade pealt mõisnikkude otsustega tagasi jõudsiwad ja konwent neist maapäewale ühe ühise ettepaneku wõis walmistada! Aga suur ja wägew keiserinna Katarina elas weel! Muidu pidas rüütlikogu iga kolme aasta järele maapäewa, aga nüüd tuli ta juba järgmisel aastal jälle kokku, wistist keiserinna nõudmise peale.

 Maapäewad sept. 1796 ja jun. 1797.

 Koguni ootamata wiisil tuli konwendi kätte antud talupoegade asi juba selsamal maapäewal ette. Kommission oli oma töö walmis teinud, ei olnud teda mitte minewase maapäewa otsust mööda kreiskonwentide ega maamõisnikkude kätte läbivaatamiseks saatnud.

 Järgmisel päewal pidas Sievers kõne, milles ta oma lootust awaldas, et maapäew asjale hea otsa teeb ning kirjeldas seda rõõmu, millega wiissada tuhat inimest neid otsusid täitma saawad.

 
75

 Siis pani maapäewa juhataja küsimuse ette: „Kas praegusel maapäewal kohe selle asja üle lõpuotsust tuleb teha wõi mitte?“

 36 healt oliwad wastu, 26 poolt. Asi pidada nii jääma nagu minewal maapäewal maha tehtud.

 Siiski wõeti konwendi poolt kokku seatud seaduse punktid läbirääkimisele, aga ikka selle tingimisega, et kreiskonwendid neid enne seaduse jõuliseks saamist läbi peawad proowima.

 Katarina, see auus inimeste sõber, suri ja Paul astus troonile.

 Järgmisel aastal, 1797, peeti tema käsu peale jälle maapäew ära, et talurahwa seadust walmis teha. See sündis ka, sai Moskwas trükitud ja kubermangu marschal Sivers andis ta Moskwas, kus Paul sel ajal keisriks kroonitud sai, nende sõnadega majesteedi kätte:

 „Kõige auuwäärilisem, kõigearmulisem Keiser ja Herra!

 Lubage, Keiserlik Majesteet, et ma Kõigekõrgemale ühe töö jalge ette maha panen, mis Teie suurmeel on walmis lasknud saada. See on Teie 28. now. 1796 maapäewale antud käsu tagajärg. Kõige kõrgema õiguse eeskuju elustas kõikide südamed sellesama tundmusega, ja kõik paha tuju murdmata ahelad saiwad armastuse ja usalduse katkemata sidemeks muudetud. Meie õigustega kinnitas meie suur Walitseja meid oma trooni külge, ja õigused on selle ilusa ahela lülid meie juurest kuni riigi wiimseni liikmeni.

 Meie palume oma rahwa Isale õnnistust selleks

 
76

ettewõtteks, ja Liiwimaa saab pea kõige ilusamas õides seisma. Kõige südamlikumast tänust ja auukartest liigutatud, põlwitab kõigi oma kaaswendadega Wenemaa suure Walitseja ees

 Teie Keiserliku Majesteedi

 truu alam Friedrich Sievers.“

 Nende seaduste wastu saatsiwad Tartu ümbert mõisnikud keisrile kirja, milles kaebati, et maapäewal kokku seatud talurahwa seadus nende kohta ei kõlbawat. Keiser andis selle kaebduse kirja senati kätte, see jälle maapäewa kollegiumile seletada. Maapäewa kollegium wastas, et kaebdus ilma põhjata olla, sest maapäewa awamist olla kõigile mõisnikkudele trükitud lehtede läbi ühtlasi päewakorraga teada antud ja seal juures tähendatud, et tulemata jäänud mõisnikud koosolejate otsusega rahul peawad olema. Kui nad nüüd selle kuulutuse peale tulemata jäänud ning oma arwamised asja kohta teada andmata jätnud, siis olla nad seega juba maapäewa otsustega rahul olemist näitnud.

 Kõige kõrgemat kinnitust ei ole need seadused mitte saanud. Oma sisu poolest oliwad nad otse needsamad, nagu neid juba 1765. aasta maapäewa otsustest tunneme. Kui palju oli selle 30 aasta sees nende eest wõideldud, aga ometigi mitte sammu edasi saadud!

 18. juulil 1797 keelas keiser Paul mõisnikkudele kangeste ära, et nad talupoegi pearaha maksu eest, mis riigiwalitsuse poolt puhta raha peale on seatud,

 
77

mitte teoorjust ei tohi teha lasta, sest et töötegemine palju rohkem wäärt olla kui töötarwitajad selle eest makswat.

 Teo-orjus kuni 1803. aastani.

 Meil on üks wakuraamat käepärast, milles selleaegseid nõudmisi mõisa poolt näeme. See on Killingi mõisa oma, mille pärisherra üks kõige armsamatest talupoegade sõpradest oli. Ta oli priitahtlikult oma rahwa elu palju kergitanud. Oma wakuraamatu pani ta 1796 maapäewale ette, mille järele talurahwa seadus pidi tehtama, nagu riigivalitsus nõudis.

 Killingi*) mõisal oli sel korral 74 meeste ja 72 naiste hinge 15 ja 60 aasta wahel. Need andsiwad 14 ¾ nädalatöölist hobusega ja 14 ¾ nädalatöölist jala, see on aasta kohta 760 hobuse ja 700 jalamehe päewa; peale selle 325 jalamehe päewa, siis weel abiteolisi hobusega külwi ja sõnniku weo ajal ja abiteolisi jala, rehepeksmise juures. Wilja müümise ajal wedasiwad nad 90 koormat wilja linna. Talupoegadel oli maapäewa arwamise järele 334 wakka tõu-seemet ja selle järel arwata umbes 200 wakka rukki seemet. Selle eest oli neil peale teoorjuse aastas mõisale

 *) Schillinghof.

 
78

maksa 70 rubla hõbedat, 77 wakka rukkid, 130 wakka odre, 118 wakka kaeru, 45 leesikat linu, 15 ½ leesikanepid, 15 ½ leesik. humalaid, 18 puunõu, 36 paari kanu, 310 muna, 18 kotti, 72 lehmalõega ja 48 koormat heinu.

 See leping pandi Wolmari alammaakohtule ette, ja talupojad wõtsiwad ta ühel healel rõõmuga wastu. Mis helde herra kinkinud, seda ei ole siin nimetatud. Nagu eespool kuulnud oleme, pidi riigiwalitsus mitmel pool wahele tulema, sest et maksu ja orjust „kahe, kolme ja weel rohkem wõrdselt“ nõueti.*)

 Liiwimaa mõisade suurust arwati sel ajal adramaa järele. Talukohad oliwad enamiste weerand adramaa suured,**) mille kohta kolm meeste ja kolm naisterahwa hinge töölisteks arwati. Niisuguse koha peale tuli wäga harwa rohkem kui 6 wakamaad põldu, mis 6 – 10 seemnega 48 – 50 wakka wilja andis. Oli niisuguses talus peale kuue töölise weel kaks wana inimest ja neli last, ning kui inimese peale aastas 5 wakka wilja arwame, siis tuleb 12 wakka puudus.***) Sellest pidiwad talupojad ka weel kõik oma maksud maksma. Kui mitte rikkamatel aastatel üleüldist näljahäda maal ei olnud, siis tuli see sellest, et talupojad kaeru, odre ja kõige rohkem weel haganaid leiwa jahu sekka segasiwad. Waese lõikuse järele suriwad inimesed sagedaste nälga ehk sõiwad sõnnikut ja muda, nagu kirjanik Merkel seda ise oma silmaga Lemsali linnas näinud *****). Oma weerand adramaa eest orjas talupoeg

 *) Kindral-kuberner maapäewal aastal 1777 ja juba 1765 a, lhk. 70.

 **) Liiwi kuberm. kolme päewa koht = 20 taalrit

 ***) Nõnda rehkendas ligi 100 aasta eest kirjanik G. Merkel ja õp. Jannau 1786.

 ****) G. Merkel, Die Letten, lehk. 82 ja 83.

 
79

aastas ühe mehe ja hobusega mõisat 24 kuni 25 nädalat. Suwel nõueti kahe ja kolme kordsed päewad wilja mahategemise ja heina ajal. Halwa ilmaga lasti töölised koju minna, kus nad oma tööd wõisiwad teha, just nagu ei sadaks talupoja põllu peal niisama wihma kui mõisa wäljal; hea ilmaga pidiwad talust selle eest mitu inimest korraga mõisa tööle minema ning oma töö pooleli jätma. Mõis suurendas oma põldusid, aga mõistis seda nii targaste teha, et selle juures talupoegadele pealt näha sugugi suuremat orjust peale ei pandud. Aga ometi oli asi nii. Igale kündjale mõõdeti päewa jaoks sada ruutsülda suurem tükk kätte, kui pruuk oli – seaduse läbi ei olnud mitte ära määratud, kui palju mehele päewal künda wõis anda. Ei saanud mehike oma tööga walmis, muidugi oli ta siis laisk ja pidi järele tegema, mis wõlgu jäänud. Ehk mõõtis mõis igale talupojale oma jao maad kätte, mis ta mõisale pidi harima, seemendama, ära lõikama ja koju wedama. Saatis talupoeg nüüd oma mehe ise omalt poolt antud leiwakotiga mõisa tööle, siis tarwitas mõis teda peale tema töö, kuhu ise aga tahtis.*)

 Niisamasugune lugu oli ka mitme teise tööga. Mõisnik wõttis enesele talult töölisi, millal ise tahtis ja tegi nendega, mis iganes meele tuli. Merkel kirjutab:*) „Et mõisaherrade meeleterawust tundma õppida, pean ma teatama, mis 1794, 95. ja 96. aastal, wahest ka enne juba, ...bergenis sündis. Mõisaherra arwas wälja, et see talupoegadele ükspuhas on, mis tarwis ta töölisi tarwitab. Sellepärast laskis ta

 *) G. Merkel, Die Letten, lehek. 82,

 **) Tema raamatus: Die Letten, lehek. 87.

 
80

neid talwe läbi kalu püüda ning suwel pidiwad nad oma põllutöö seisma jätma ning temale mõne hea penikoorma kauguselt metsast puid wedama; muidugi mõista, nende oma rehnungi peale.

 Peale hobuste tööliste saadab weerand adramaa mees igal nädalal jalamehe, terwe wald kokku aga nädalis kaks kuni neli täisealist inimest mõisa karja ja pühapäewadel kaks ehk rohkem wahti mõisa.

 Peale selle weetakse mõisa sõnnik ja külwatakse seeme ilma rahata, milleks igast talust kaks ehk kolm hobust on. Heina niitmiseks, lõikuseks ja iga suuremaks tööks tulewad talust kolm, neli, wiis inimest, ehk nii palju, kui mõis tarwitab, nõnda et kõik tööle kõlblikud hinged teoorjusel koos on. Talupoja oma põllutöö puhkab – nii kaua, tema põld seisab seemneta, ta hein mädaneb, tema wili pudeneb põllule. Aga mis sellest? Mõis on head ilma oma kasuks tarwitanud ja tal ei ole enam kahju karta.

 Niisuguse talguse ajal saawad inimesed mõnes mõisas ka süia; teistest saab talupoeg selle eest aastas karnitse ehk kaks wilja; suurem osa ei anna midagi, kuna suurem osa töösid ometi talgustega ära tehakse.

 Midagi ei ole talupoegadele kahjulikum kui niisugused talgused, mis tema töö jõuud just kõige tarwilikumal ajal talt ära riisuwad, keda ta talwe otsa on toitnud. Kehwamates kohtades peaks niisugune tegu teda kerjajaks tegema. Aga tal on weel rohkem orjust. Tahab pärisherra ehitada, siis annab ta wallale käsu, ehitusmaterjali wedada ja töölisi anda. Tahab ta kalu püüda, laudu saagida ehk pesu pesta

 
81

lasta, ehk tarwitab ta mõnda käskjalga jne, siis laseb ta aga kutsuda, keda ise tahab. Aga millal harib talupoeg oma põldu? Pühapäewadel! Kurb on näha, kuidas waesed talupojad neil päiwil, mil jõuukas heasüdamega peremees oma loomadgi puhata laseb, kõweras adra taga käiwad ehk wikati ja sirbiga palehigis oma wiletsust nutawad. Kui palju ohkamisi – sajatusteks ei ole neil enam julgust! – kui palju silmawett wõiwad meeleäraheitmises taewast õigust paluda! – Tühja kah! Mis tähendawad niisugused tundmused tarkusega täidetud peale? Selle asemel on isandad hea mõtte peale juhtunud. Talupoeg teeb priitahtlikult pühapäewadel tööd, miks ta siis ka mõisale ei wõi teha! Sellepärast peawad mitmes mõisas hobuse töömehed, kui nad esmasp. hom. wara orjusele tulewad, koorma kõrkjaid ehk kaselehti loomadele alla laotamiseks mõisa tooma.*) Jalatöölised peawad kõik, nii kuidas aastaaeg on, seenesid, marju, pähklid, mähki jne. ühes tooma.

 Neid maksusid, mis talupoegi sunniwad ka pühapäiwi oma isandate ahnusele ohwerdama, ei ole kuskil seaduses ei keelatud ega kästud. Need asjad on herraste silmas wäga weikesed, aga ometi on seal juu-

 *) Selle kohta jutustab Merkel weel järgmise loo: “Üks mõisnik rääkis mulle kord oma targa majapidamise kiituseks, et ta seda oma töömeestele seaduseks teinud. Paha meelega teatasin ma seda weel selsamal päewal õpetajale ja ootasin, et tema niisuguse loo üle niisamma pahaseks saab nagu mina olin. „Naisuke, hüüdis ta, kuule ometi, missugune hea mõte sel herral on olnud! – Kui palju heinu ei jäe selle juures mitte tagasi! Ma mõtlen, meie teeme ka nõnda!“ „Jah, muidugi,“ hõiskas auus proua rõõmu pärast. Ametnik kutsuti sinna ja anti käsk kätte, iga teolist esmasp. hom. kõrkjaid ja kaselehta kirikumõisa tuua lasta. Nii mõteldakse Liiwimaal.“

 
82

res palju waewa ja ajakulu ning annawad asja, korjajaid piinata. Armuline mõisaproua on siin käsuandja ja seaduse tegija. Ka ajab ta nii sagedaste kui aga tahab, hulga tüdrukuid kokku: kapsaid istutama, kartohwlid maha tegema, pesu pesema, linu, kanepid ja willu kraasima ja ketrama jne. Peale selle peab iga talu kolm kuni kuus naela linu mõisale kodus ketrama. Kui lõng nii peenike ei ole, kui tahetakse, siis peab ketraja linad wälja maksma ja uue lõnga ketrama, kus juures tasumine piitsaga ka mitte ära ei ole unetatud. Selle eest on armulisel proual see rõõm, et oma lõuendi pakkide üle kiidelda ning nendega oma preili tütarde weimewakkasid täita wõib. Õnneks ei ole piitsutatud ketrajate ja kudujate silmawee ojad kangastele märkisid peale jätnud.“

 Sarnasid lugusid on meil hulga kaupa käepärast, aga meie nõuu ei ole siin mitte rohkem kurbi pilta auusale lugejale ette tuua, kui selle ajawaimust arusaamiseks hädaste tarwis on. Nagu nendest näitustest juba selgub, oli mõisnikul woli, kõik tööd enesele teha lasta, mis tal iganes tarwis oli, ilma et nende eest tasumist anti ehk nõuda tohiti. Inimesed oliwad ju mõisaherrade omandus ja omandusega wõib igaüks teha, mis ta tahab. Üks mõisaomanik, kes 9 penikoormat Riiast kaugel elas, tahtis enesele Riiga maja ehitada. Ta andis oma talupoegadele käsu, materjali kokku wedada. Mitu aastat wedasiwad talupojad 9 penikoorma tagast talle kiwid ja palgid Riiga, ja kui kõik koos oli, müüs ta materjali ära, ning talupojad pidiwad uued kiwid ja palgid

 
83

 tema maja tarwis ilma rahata Riiga wedama.*)

 Üks teine herra*) laskis 1796 11 penikoorma (77 wersta) kauguselt enesele telliskiwa wedada ning lubas kahe reisi – see on 44 penikoorma tee eest igale talupojale karnitsa kaeru. –

 Waikime siin. Muidugi teada, ei olnud kõik mõisaherrad oma talupoegade wastu niisugused, nagu ülemal oleme näinud. Kes siiamaale eesolewat raamatut tähele pannes lugenud, on ka auusate mõisaomanikkude nimesid leidnud, kelledel waeste, põlatud talupoegade wastu inimeste armastaja süda rinnus tuksus.

 Enne aga kui selle kurwa pildi juurest lahkume, peame weel ühe asja peale waatama, kust meile ka mitte rõõmustawaid asju wastu ei paista. See on Rootsi kuninga Gustaw Adolfi poolt mõisnikkudele lubatud

 Koduse karistamise õigus.

 Stefan Bathory tahtis ihunuhtluse õigust Liiwi maa mõisnikkude käest ära wõtta, nagu eespool nägime, ja sellega talurahwast ülekohtuse karistamise eest kaitsta. Gustaw Adolf wõttis nende käest kohtumõist-

 *) G. Merkel, Die Letten, lkg. 95.

 **) Sealsamas, lkg. 99.

 
84

mise õiguse talupoja elu ja surma üle ära, aga jättis koduse karistamise õiguse alale. See kodune karistamine aga kaswis ruttu hirmsaks piinamiseks, nii et Katarina II. seda õigust jälle kitsendama hakkas. Keiserliku saadiku kindral-kuberneri Browne nõudmise peale pehmendas Liiwi rüütlikogu seda õigust nii:

 „Kerged eksitused peawad piitsaga nuheldud saama; suured süüd, nagu seadusewastaline ja sõnakuulmata olek jne saawad witsadega nuheldud; ometi ei pea rohkem kui 10 paari witsu antama ja iga paariga ainult kaks kolm korda löödama.“

 Helde riigiema arwas sellega talurahwa elu parandada, et mõisnikkudelt koduses karistuses rajamata wõimuse ära wõttis ning sellele piiri pani. Aga kõigi õigustega harjunud mõisnikud ei mõistnud endid sugugi seaduse kitsa piiri sisse mahutada, waid tarwitasiwad kodu karistuse woli warsti jälle endisel täiel mõedul. Pealegi wõib ka piitsaga karistamine hirmsaks minna. Suwel 1794 laskis von K. proua oma tüdrukut halwaste kokkupandud särgi pärast nii hirmsaste piitsaga peksta, et õnnetu pool tundi minestuses maha jäi. Ühel hommikul oli von K. proua kammerneitsi preili sülekoerale koort keeta ära unustanud. Armuline proua märkas seda ja kohe hüüdis ta oma inimesed kokku seda hirmust kurjategu kätte maksma. Õnnetu tütarlaps põgenes ja uputas enese jõkke ära.

 Kui kaugele kodune karistuse õigus wiis, seda näeme ühest v. C-dti perekonnast, mis seal mõni hea aasta pärast ülemal seiswa seaduse uuendmist sündis. Üks kolmeteistkümne aastane päristüdruk oli weidi ek-

 
85

sinud ja muude süüde seas ka halwaste kedranud. Herrased mässisiwad ta sõrmede ümber linu ja süütasiwad need seal põlema. Muidugi ei wõinud waene tütarlaps põlenud sõrmedega paremine kedrata. Nii sai ta siis iga päew soolwee sees leotatud witsadega weriseks pekstud. Siis wiidi ta külma keldrisse kinni ja lasti ta seal mitu päewa nälgida, ning wiimaks pandi ta weel linaharja otsa, seoti käsapidi seina külge kinni, anti talle ühte kätte wõid, teise kätte leiba ja lasti teda siis pealt waadata, kudas teised orjad sõiwad. Majatütar, ise alles 12 aastane, tegi tangid ja nõelad tules punaseks ja näpistas ning torkis nendega werist tappaohwrit. Wiimaks peasis laps jooksu ja langes paar sada sammu mõisast eemal surnult maha. Õpetaja andis suremise üles ja asi tuli ülekuulamise alla. Wanemad saiwad eluks ajaks wangi mõistetud ja tütar sai sugulaste silma all witsadega karistatud.*) Kui nad oma hirmust tööd natuke ettewaatlikumalt oleksiwad teinud ja oma tüdrukut mitte surnuks piinanud, siis poleks keegi midagi julgenud ütelda.

 See oli ju kodune karistus!

 Pärisherra v. P. käis oma talupojadega nii halastamatult ümber, et wiis inimest oma elu kaotasiwad. Kuuendamat laskis ta mõne alanduseta sõna pärast, mis ta olewat ütelnud, ehk ta ise seda küll wale kaebduse ütles olema, oma toas tund aega peksa, lõi teda siis rusika hoopidega ühest toa nurgast teise ning wiskas ta wiimaks niisuguse jõuuga wastu kapi nurka, et ta pealuu lõhki läks ja suri.

 *) Seda kirjutab G. Merkel kohtuaktide järele. Die Letten, l58. lehekülg.

 
86

 Mõrtsuka enese ema andis asja kohtule teada, sest tapetud inimene oli tema kutsar olnud. Inimese tapja mõisteti – poolteist aastat kinni!

 Meie peame auusale lugejale jälle meelde tuletama, et mitte kõik mõisnikud niisugused ülekohtused ja werehimulised inimesed ei olnud, nagu nendest sõnumitest, mis ametlikkudest dokumentidest wõetud on ja mille üle sellepärast midagi kahkleda ei ole, näeme. Nende üksikute inimeste pärast ei ole weel õigust terwe seisuse peale warju heita, mille seas ka kõigiti auusaid ja kallimeelelisi mehi oli. Aga oh, kui weike oli nende arw!

 Keiserinna Katarina nõudmise peale sai ka see Rootsi kuninga Gustaw Adolfi seadus 1765. aastal uuendatud:

 „et iga talupoeg, kellele liig suurt ülekohut tehakse, oma piinajat kohtusse tohib kaewata.“

 See wana seadus oli koguni unustuse sisse jäänud ja rahwas siples wõimetult mõisnikkude õigustes nagu kärbes hämbliku wõrgus. Weel selsamal aastal, mil see seadus uuendati, lisas rüütlikogu omalt poolt talle järgmise täienduse juurde:

 „Kaebab aga talupoeg ilma asjata, siis peab ta esimesel korral kiriku postis kümne paari, teisel korral kahekümne paari witsadega, kolmandal korral aga aastase kindluse wangiga nuheldud saama.“

 Sellest ka tuli, et rahwa seas kohtust abiotsimise kohta see wana sõna oli sündinud: „Ta läheb omale witsu otsima!“

 Ja nii oli ka paraku õige. Läks pärisori omas

 
87

õnnetuses kohtust enese rõhuja wastu abi otsima, siis leidis ta kohtumõistjate hulgast oma herra sugulased ja sõbrad eest. Wärisedes kannab ta oma suuga kaebduse ette – tema ise, sest pärisorjal ei tohi eestkostjat olla. Ja oleks keegi ka julgenud talle nõuu anda, mil wiisil ta oma õigust kätte wõiks nõuda, siis sai see ise kui mässama kihutaja ja mõisaherra laimaja rängaste nuheldud. – Tema wastasel on kõige parem seaduse tundja abiks, kes warsti hirmunud kaebaja oma küsimistega lõksu ajab. Wahest on koguni ka niisuguse süü kohta puudulises seaduses trahw määramata, mis üle talupoeg kaebas, siis oli see „asjata kaebdus“ ja kaebaja sai witsu. Selleaegsetest kohtu protukolli raamatutest on näha, et iga kümne kaebaja seast üheksa „asjata kaebduse“ pärast kirikupostis nuhelda saiwad.

 Pea kinni sulg edasi kirjutamast! Armas suguwend, ära püia kaugemale wana mööda läinud aastasaja sisse tagasi waadata, kust sa muud ei näe, kui oma esiwanemate nutupisaratega kastetud maad. Aga juba oli päikese tõus lähedal: Keiser Aleksander, meie rahwa kuldne koit ja soe päikese walgus, astus troonile ning Wene trooni soe armuläige kuiwatas nutjate silmad, kes meele äraheitmises oma piinajate ees põrmus pöörlesiwad. Piinatud loom katsub ennast peasta, oma elu kaitseda, kurja kätte maksa, ja tema tegu tunnistab igaüks õigeks. Inimesel aga selle wastu, ühe haritud riigi kaaskodanikul, tema toitjal, maa endisel peremehel ei ole luba peasemist otsida! Tummalt pidi ta kannatama ja oma piinajate jalge all tolmus pöörlema – ta ei tohtnud põgeneda – see sai rängaste talle kui kõige

 
88

suurem kuritöö kätte maksetud! Oh kui palju palawat tänu, kui lugemata palju õnne silmawett on meie rahwaste wabastaja ja armulise Isa Aleksandri õnnistamiseks woolanud!

 D. Päikese tõus.

 Rahwaste wabastaja Aleksander I. aeg.

 Maapäew 1803.

 Liiwimaa rüütlikogu oli keiser Aleksandrile oma kokku seatud talurahwa seaduse kinnitamiseks ette pannud. Keisri selgitatud silm nägi ära, et rahwas kauem enam orjuse ikkes ei wõi seista. Ta andis rüütlikogu seaduse maapäewale weel läbiwaatamiseks ja parandamiseks tagasi. Maapäew tuli selleks 17. webr. 1803 kokku. Et sellest, mis sel aruldasel maapäewal tehti, kes wiimast korda oma pärisorjade üle otsustas, selgemat pilti saada, seks wõtame ka protokolli sisu siin lühidelt üles.

 17. webruaril awati maapäew, kuhu keiser Alek-

 
89

sander I. wolinik ülem maanõunik v. Sivers, endine Katarina saadik, tuli. Landmarschal teretas teda awamise kõnes nende sõnadega: „Terwitatud, südamest jälle terwitatud meie juures. Teie auus inimeste-sõber, kes Teie, kui isamaa kasu hüiab, mingit takistust ei karda ja meie juurde kui kõige rõõmsamate sõnumite tooja tulete – wõtke wastu truud terwitust ja wennalikku tänu ühtlasi, minult, kõikide nimel, südant kõrgeste elustawatest, tõsistest tundmustest. Teie awaldasite meie kõigest armastatud Riigiisale meie maa olekut. Teie käest, kelles ta meid oma usaldusega auustab, nagu meile seda kellegist teisest walitsejast weel osaks pole saanud, loodame meie kuulda, kuidas me seda ära teenida wõime.“ Siis tuletas ta koosolejatele südameliste sõnadega meelde, et neil nüüd oma pärisorjade heaks tööd tuleb teha, mis tarwilik ja õige on ning palus terwet koosolekut ühel meelel, waiksel wiisil ja auusas waimus kõrge walitseja tahtmist täita.

 18. webr. teatas Sivers, et ta keisri majesteedi käsul maapäewale kõige kõrgema tahtmist, Liiwi talupoja elukorda parandada, kuulutama tulnud ning andis selle juures keisri majesteedi allkirjaga „Tähendused Liiwimaa päristalupoegade rõhutud elukorrast wälja awitamiseks“ rüütlikogu kätte. See kiri anti maapäewa wolikogule esimeseks läbi waatamiseks.

 24. webr. määrati ära, mil wiisil maapäewa wolikogu (engerer Ausschluß) tähendusi maapäewale ette peab panema, ja wolikogu otsused 7 esimese punkti üle (üleüldse oli keiserlikus kirjas 12 punkti) loeti ette.

 
90

 Salanõunik Löwenstern andis nõuu, et maapäew nüüd ülemalt poolt maawalitsuste*) seaduse tegemist (Statthalterschaftsverfaffung) paluks. Selle poolt räägiti elawalt. Kui asi wiimaks wolikogu kätte anti, et mitte talurahwa asjade üle arupidamist segada, siis läksiwad mitmed liikmed ära.

 Üks talurahwa ja sellega ka keiserliku saadiku kange wastane oli v. Zimmermann. 26. webr. pidi v. Sivers häkiste Peterburisse reisima. Ta jättis maapäewale kirja maha, milles ta oma nõudmisi uuendes.

 2. märtsil loeti major v. Ekesparre poolt sisse-saadetud nõuanne ette:

 „Et riigiwalitsuse tahtmine talurahwa asjades rohkem näitab olewat, arwamisi selle wiisi üle korjata, kudas seal kasulisi parandusi ette wõtta, kui seda selle kogu healteenamuse alla otsustada anda, siis annaksin mina nõuu, et kõik selle asja üle kõnele tulewad mõtted ja arwamised Keiserliku Majesteedile otsuse tegemiseks ette saaksiwad pandud.“

 Seda ettepanekut ei wõta kogu wastu. Kreiskohtunik C. v. Transehe nõudis, et ta wähemalt wolikogule läbi katsuda antaks. Ka see ettepanek heideti 115 healega 21 wastu ära.

 4. märtsil lükati kreismarschali von Sivers’i kiri „pärisorjade priikslaskmisest keisri Aleksandri läbi“

 *) Maawalitsuse seadis keiserinna Katarina 1783 Tallinnasse ja Riiga. Selle walitsusega langesiwad Liiwi ja Eesti maa Peterburi ülema kohtu alt lahti ning saiwad ise oma kõige ülemad kohtud ja ametid, mis ainult riigi kaitsmise all seisiwad ning oma tegemiste eest üksi riigile wastust pidiwad andma. Selle asja läbirääkimisele lootmisega tahtsiwad talurahwa wastased tema asja segada.

 
91

105 healega 40 heale wastu tagasi ja otsustati: „seda asja mitte enam edaspidi kõne alla wõtta.“

 5. märtsil tehti 99 healega 41 heale wastu otsuseks, et edespidi ükski talupoeg enam ilma maata ära müüdud ehk kingitud ei pea saama, ja et neid isandaid, kes minewal aastal talupoegade mässamist waigistasiwad, tänada.

 7. märtsil tuli Sivers Peterburist maapäewale tagasi. 9. tehti otsus, et iga mõisa talupojad ilma tasumist nõudmata oma mõisnikule abitegu peawad tegema.

 Selle wastu andis kreiskohtunik v. Transehe kirja sisse, milles ta ütleb, et see otsus keisri majesteedi tahtmise ja maa kasu wastu olla. Keisri majesteet ootawat maapäewalt, et ta talurahwa orjust kergitaks ning nende tööde ja maksude eest, mis mõisnikkudele üle õiguse tehtud ja maksetud, seaduse järele tasumist määraks. „Sellepärast on see wäga wõeras, ütleb ta, et niisugune määramine kõrwale heidetakse.“ Selle ettepaneku toetamiseks loeti ka keiserlik kiri ise ette ning kindral-kuberner teatas weel, et ka tema keisri majesteedi käest kirja saanud, milles ta rüütlikogule kohuseks tegewat, teoorjuse üle niisuguseid otsuseid teha, et ka talupojad nendega rahul wõiwat olla.

 Selle peale tehti otsuseks: Talumaad, mis siiamaale mitte raha peale ei olnud rehkendatud, peawad siit saadik teoorjuse juurde weel raha renti maksma, mis aga uuesti juurde tulnud abiteo eest maha jääb. Kui see rahasumma mitte abiteo tasumiseks ei peaks ulatama, siis wõib mõisnik talupoja maksudest selle wõrd maha jätta.

 
92

 14. märtsil pandi küsimus ette: Kas see mõisaherrade õigus, talupoegadelt nende maid ära wõtta ja mõisadeks kokku panna, mitte lähema 12 aasta peale määratud ei peaks saama? – See ettepanek heideti ära ja warsti peale seda anti „kaks otsust iga ja kõigi otsuste wastu, mis mõisniku seeisus omandust ja pärandamise õigust talumaades kitsendab“ hulga mõisnikkude allkirjadega maapäewale sisse.

 1) 16. märtsil pani hoowinõunik v. Liphart ette: et talupoegadele nende abitegu, mis siiamaale mitte ei ole rehkendatud, nüüd tasutud pidada saama, siis oleks õige, et nemad ka mõisametsade pruukimist ehitus, põletis ja tarbepuudeks, nii kui ka kala püüüdmist, peawad tasuma.

 See tehti otsuseks, sellest hoolimata, et hulk liikmeid wastu oliwad.

 2) Et iga mõisa talupojad kohustatud oleksiwad sellele eneste seast, kellel uut maja tarwis oleks, näit. tulekahju pärast, abi andma.

 Selle peale wastas von Transehe: „Niisugusel korral peaks ka mõisaherra abi andma.“

 See lükati tagasi.

 „Aga mõisaherra wõiks talupoegadele oma metsast palkisid anda.“

 See lükati tagasi.

 „Wähemalt oleks mõisaherra kohus selle eest talupojale mõned tööpäewad maha jätta.“

 Ka see lükati tagasi. –

 Saagu neist näitustest, mis waimus maapäew tööd tegi. Kes tema tegewust tähelpanemisega on lu-

 
93

genud, see märkab isegi, missuguse uhkusega ja ise oma jõuu peale lootmisega ta keiserlikust tahtmisest mööda läks ja oma õigust taga ajas. Ta walmistas küll keisri majesteedi poolt nõutud seadusi, aga need oliwad ikka needsamad, mis juba aastal 1756 tehti ja 1797 kinnitamiseks ette panti. Auusad talurahwa eestwõitlejad ei olnud midagi wõitnud. Maapäewa lõpul 31. märtsil ütles von Richter: „Meie määramistel saab wistist kõige tähtsam tagajärg koosolejate, meie järeltulewa soo ja meie alamate kohta olema.“ Kuis wõis Liiwimaa isewalitsus sel ajal ka teist wiisi mõtelda! Rõõmsad selle üle, et wõit neile saanud ning kõik wanawiisi seisma jäänud, läksiwad Liiwi mõisnikud Riiast koju.

 Aga keiser Aleksander oli Wenemaa troonil!

 Liiwi talurahwa asjade komitee.

 Maapäewa otsustest nägi inimeste armastaja keiser Aleksander, et sel wiisil kaugele ei saa. Maapäew oli otsusi teinud, ilma et hulga liikmete peale waatas, kes nendega rahul ei olnud. Sellepärast andis ta 11. mail 1803 sisimiste asjade ministrile Kotschubey'le käsu üht komiteed kokku seadida, kes keisri majesteedi

 
94

 enese ülewaatamise ja sisimiste asjade ministri juhatuse all

 1) kõik Liwimaasse puutuwad seadused läbi waatab ja nii hästi mõisniku kui ka talurahwa seisuse liikmetele õigust tehes ära määrab, mil wiisil talurahwa elukorda parandada;

 2) rewisioni-kommissionisid, kes talupoegade maad üle peawad rewiderima, wakuraamatuid sisse seadima ja maksusi määrama, ametisse paneb ja neile nende tööd kätte juhatab, ja

 3) Liiwi kubermangu talupoegadele üleüldist seadust annab nagu aeg ja asi nõuab.

 Komitee waatas maapäewa otsused läbi ja saatis siis weel selsamal aastal kaks Liiwi mõisnikku, keda keisri majesteet aug. kuus 1803 komiteesse kutsunud talupoegade seisukorda järele waatama.

 Sellest järelwaatamisest sai komitee järgmised teadused:

 1) Et talupojad igal ajal riigiwalitsuse kaitsmise all olnud ja mõisnikkude õigus, nende omanduse üle, maade peal, kust nad üleüldiste riigiseaduste järele ära minna ei tohtiwat, seaduse põhjusel õige olla.

 2) Talupoegade maksude suurus, mis mõisaherrad oma talupoegadele tarwitada antud maa eest nende käest saawat, olla seaduse läbi kinnitatud.

 3) Talupojad wõida igal ajal üleliia maksude nõuudmise ja omanduse riisumise pärast kohtutes kaebdust tõsta.

 
95

 4) Ettetulewad wägiwalla teod ja korratused tulla a) sellest, et kubermangu walitsus neid seadusi, mis talupoegade heaks antud, täide ei olla saatnud ning et kohtuid wähe olla, ja b) sellest, et talupojad ise oma kasuks antud seadusi ei tundwat, sest et neid ei Eesti ega Lätikeeles ei olla trükitud.

 5) Mõisniku seisus olla ise ka juba ammust saadik tarwiliseks pidanud, wanaks jäänud seaduste uuendamist, niihästi talupoegadele head elukorda põhjendada kui ka kõiki halbu pruukisid kaotada.

 Kui komiteel need teated ja kindral-kuberneri käest rewisioni kommissioni aktid 1687. ja 1688. aastast käes oliwad, siis hakkas ta 1803. aasta maapäewa otsusid proowima ja Liiwi talurahwa seaduse kallal järgmise plaani järele tööd tegema:

 1) Keisri majesteedi tahtmist mööda ei pidanud ta uute määruste juures mitte endistest, ülemalt poolt antud käsu peale põhjendatud määrustest taganema.

 2) Isanda ja talupoja olekut teineteise wahel pidi ta kindlaste ära rajama, ja

 3) sellega mõisnikkude ühist ja tõsist soowi täitma, mis a) talupoegadele seisuse õigusi annab, b) nendele oma teenitud warandust kinnitab ja d) iseäraliste kommissionide läbi neid iga ülekohtu eest kaitseb.

 Kõige pealt algas komitee oma tööd talurahwa seadusega, 1) talupoja seisuse õigustest 2) tema omandusest, 3) tema maksudest ja töödest ja 4) tema kohtutest. Selle plaani pandis komitee kõige alandlikumalt Keisri majesteedile kinnitamiseks ette ja andis ta siis kommissionidele nende töö juhtnööriks.

 
96

 Esimeses peatükis katsus komitee talupojale tema seisuse kohalist kindlat alust anda, ilma et ta ennast häkiste liig suure wabaduse sees tunneks ning oma selle aegses harimata olekus ülemeelseks ehk wastikuks wõiks minna.

 Teine peatükk, mis talupoja omandusest räägib, kinnitab sellele seisusele tema liikuwat warandust, ning ühendab sellega weel keisri majesteedi poolt kõigile riigialamate seisustele kõige armulikumalt antud luba, ostmise läbi maid omandada ja seda kui liikumata warandust enesele pidada.

 Kolmas peatükk määrab ära, missugused kohused talupojal kroonu wastu maavalitsuse poolt antud seaduste järele on ja mis tal mõisaherrale maksa ja teha tuleb.

 Neljandama punkti üle otsustamine oli kõige keerulisem. Komitee teadis küll, et mõisaherrad talupoegade üle kohtumõistmise ja trahwi wõimuse peawad kaotama, aga siiski kurtis ta ka, et liig häkitselt mõisaherra wõimuse alt lahti saanud talupojad wahest praegusel madalal hariduse järjel elukombede poolest pahemaks lähewad ning wastikuks saawad. Selle asjaga pidi ta ettewaatlik olema. Sellepärast seadis ta talurahwa kohtud, kes ise talupoegade tüli asju pidiwad õiendama. Kohtule sai kolm liiget, kelledest ühe mõisaherra, teise taluperemehed ja kolmandama sulased walisiwad. Mõisaherrade peale wõisiwad talupojad kihelkonna kohtus, kus ühe mõisniku sugust esiniku all kolm talupoegade walitud talumeest kohtulauas istuwad ehk maakohtus, kus ka kaks talupoega liikmeteks on, ju

 
97

hoowikohtus kaewata. Endine trahw, mille järele kümne ja kahekünme paari witsadega kiriku postis ja aastase kindluse tööga asjata kaebajaid trahwiti, muudeti nii, et kui talupoeg teist korda kihelkonnakohtus tühja kaebdust tõstab, mis selge tunnistuse järele pahast tahtmisest ja mitte teadmata wiisil on tulnud, siis wõib kihelkonna kohus teda maakohtu kätte anda, kes talle ihu nuhtlust mõistab. – Mõisaherra nuhtluse wõimus sai nii palju wähendatud, et ta talupoega mitte rohkem kui kaheks päewaks niisugusesse kohta wangi wõis panna, kus olemine terwisele kahjulik ei ole, ehk witsu anda, aga mitte rohkem kui 15 hoopi. Selle seaduse üleastumise pärast on talupojal tee kihelkonna kohtusse lahti.

 Mis nüüd uue talurahwa seaduse põhjuseks oli wõetud, seda näeme kohe esimesest seaduse paragrahwist, mis komitee kokku seadis. Sealt loeme:

 „Et kõik Liiwi-kubermangu talupojad, kes maade peale on elama asunud, mis kas – kroonu, kogukondade ehk mõisaherraste päralt on, oma eluülespidamist ja warandust maaharimisest saawad, siis on ka nende kohus, maaomanikule oma maa suuruse järele selle tarwitamise eest asjakohalist tasumist anda, olgu see orjamise ja maksude ehk raha läbi.“

 See lihtne ja õige põhjusmõte wiskas ühe korraga kõik pärisisandalikud seadused, millede pärast 40 aastat wõideldi, ümber. Nüüd määrati talupojale ülemalt poolt ära, mis tal oma maade eest maksa oli, ning mõisaherra ei tohtinud oma arwamist mööda tema käest teoorjust, wilja ehk raha maksu nõuda. Ka ei

 
98

tohitud talupoega nüüd enam muidu ära müia kui mõisaga ühes, kelle maa peal ta elas.

 Selle seaduse alla on kirjutanud: Krahw v. Kotschubey – Josef Kosadawlew – krahw Paul Stroganow – Reinhold Anrep – Gustaw Buddenbrock – kantselei direktor Jakob Druschinin.

 Need mehed, nende seas kaks Liiwi maapäewa liiget, waatasiwad erapooletuma pilguga talurahwa seisukorra peale kui Liiwimaa mõisnikud, lasksiwad tehtud seadused Saksa, Eesti ja Läti keelde ümber tõlkida, esiti rüütlikogule, siis ka talurahwale teada anda. Nüüd asutati kohtuid, määrati maksusid ja saadeti rewisioni kommissionid järele katsuma, kui suurte maksude wäärilised talupoegade maad on.

 See sisseseadmine tõstis maaelanikka hea astme kõrgemale ning äratas elawat püüdmist, weel kaugemale hea käekäigu poole ülesse astuda. Selle juurde tuli weel, et keiserlik ökonomia selts Peterburis 17. jan. 1812 ühe kirja peale auuhinna määras, mis järgmise küsimise peale kõige asjalisema wastuse annab:

 „Kindla aja, tööde headuse ja hinna arwamisega ära määrata: kas omanikul kasulisem on oma maad pärispõlwe talupoegade wõi prii tööliste läbi, kui niisugusid leida on, harida lasta?“

 Keisri majesteet pani omast käest seltsi poolt pakutud auuhinnale weel kolmekordse summa juurde ja näitas sellega, kui tähtjas niisuguse küsimuse asjalik seletamine on. Muidugi arwas mõisniku seisus palju kasulisemaks, oma põldusid orjade läbi harida, kes neile ilma maksuta tööd tegiwad, kui priitööliste läbi, kes

 
99

palka nõudsiwad. Kirjanik Merkel seletas ära, et palgaliste töö mõisnikule poole rohkem makswat kui pärisorjade töö.*)

 20. webr. 1804 kinnitas Aleksander komitee Uued talurahwa seadused oma käega: „Olgu nii“. Komitee pidi aga ikka weel niikaua ametisse jääma, kuni seadused maal saawad sisse seatud. Et asi rutemine edasi läheks, jagati komitee kaheks. Teine jagu jäi Peterburisse sisim. asj. ministri salan. Kosodawlewi juhatusel töötama, teine jagu, nimelt mõlemad maapäewa nõuunikud, pidiwad Riiga minema ja kuberneri ning abikuberneri juhatusel asju ajama, wakuraamatuid mõisades joonde seadima, kust nad siis Peterburi komitee kätte kinnitada saadeti.

 Üleüldse pidiwad kõik Riia komitee otsused Peterburis kinnitatud saama.

 Krahw Mellin.

 Komitee tööd kestsiwad aastaid. Maapäewanõuunik v. Buddenbrock lahkus komiteest. Keiser Aleksander andis kindral-kubernerile käsu, kaks teist mõisnik-

 *) Selle raamatukese nimi on: Belweis, das es halb so viel koste, seine Ländereien von Tagelöhnern bestellen zu lassen, als von leibeigenen Bauern.

 
100

ku talle Buddenbrocki asemele saamiseks ette panna. See sündis 1813, kui Aleksander oma wäega Parisis oli. Aga ta ei wõtnud kumbgit ette pandud meestest keda mõisnikud ise walinud, wastu, waid andis selsamal aastal detsembri kuus Parisist käsu, et maanõunik krahw Mellin Liiwi talurahwa asjade komitees olewa tühja koha enese kätte peab wõtma.

 Krahw Mellin ei julgenud seda kõrget auu wastu wõtta, sest rüütlikogu ei olnud teda selleks walinud ega kindral-kuberner kinnitamiseks ette pannud. Ta palus ennast 20. webr. 1814 priiks jätta. Peterburi komitee esimees minister Kosodawlew ei wiinud Mellini palwet mitte kohe keisri majesteedi ette, waid andis nõuu ametit wastu wõtta. Kui see kindlaks jäi, wiis minister ta kirja majesteedi kätte.

 Sellepeale kirjutas keiser Aleksander Wiinist ministrile:

 „Sisimiste asjade ministri herrale.

 Teie aruannetest olen ma rõõmuga näinud, kuidas Liiwi komitee Riia jaoskonna asjad ilusaste edenewad. Ma loodan, et ka edespidi weel niisuguse hoolega tööd saab tehtama.

 Nüüd olen Ma teada saanud, et krahwi Mellini, keda Ma oma tahtmise järele Riia jaoskonna liikmeks olen nimetanud, teised ametid keelwat komitee tegewusest osa wõtta. Sellepärast on Teil Minu poolt temale teada anda, et Ma teda minule tuttawa osawuse

 
101

ja erapoletuse pärast sellesse ametisse olen walinud, ja et ma mitte ei usu, et ta teised ametid teda keelawad Riia jaoskonna töödest osa wõtta; et tema, kui see õige peaks olema, enne need ametid, mis Ma ajutisteks pean ja mitte nii tähtsateks ei arwa kui Liiwi komitee asja ajamist, maha panna wõib. Ma ootan sellepärast, et krahw Mellin hoolsa püüdmise läbi oma kohuste täitmises Riia osakonna juures Minu walimist ja Mu usaldust oma wastu õigel mõõdul saab tarwitama.

 Wiinis, 1. okt. 1814.

 Aleksander.“

 See keisri kindel tahtmine tegi suurt kihinat. Krahw Mellin oli igal pool tuttaw talupoegade eest sõdija; ta oli juba ennegi mitme seaduse eest seisnud, mis tema toitjate, talupoegade, heaks pidi tulema, ja sellega enesele palju waenlasi mõisnikkude seast korjanud. Nüüd sai ta mitmelt poolt nimeta manitsuse kirju, et ta mitte mõisnikkude kasu ära ei unustaks ega seega nende õiget wiha ära ei teeniks.

 Krahw Mellini ei eksitanud aga ähwardused ega tõotused. Ta tundis oma inimese kohust ja keisri majesteedi tahtmist, ta tegi, mis need talle peale paniwad.

 Uue talurahwa seaduse järele pidiwad talupojad

 
102

awaliste ehituste juurde materjali wedama ja töömehi andma, kuna mõisad rahakulu kandsiwad. Warsti tuli aga wälja, et siin ja seal mõisas niisuguste ehituste tarwis ka talupoegade käest raha nõueti. See lugu sundis asja põhja järele uurima. Seaduse raamatu järele oli mõisnikkudel ka tõeste talupoegade käest luba raha nõuda.

 Uues talurahwa seaduses 1804. aastast seisis sõnasõnalt:

 „Talurahwa kohused on:

 § 3. Ehituse materjali juurde wedamine ja tööliste andmine kirikute, õpetaja majade, kooli ja postimajade, korteri hoonete, hobusewäe tallide ehitamise ja parandamise juurde, talurahwa kohtumeeste, talurahwa kõrwalistujate palgamaksmine kohtutes, kui ka rahamaksud ja postisulaste palkamine ülewalt antud seaduste järele ja selle järele tehtud jaotamist mööda.“

 Mellin waatas originalaktid läbi, mis komitee poolest Peterburis läbi katsutud ja alla kirjutatud ja leidis, et sinna sõnade „kohtutes“ ja „postisulaste“ wahele wõera käega juurde oli kirjutatud „kui ka rahamaksud.“ Keegi komitee liikmetest ei teadnud, mil wiisil need sõnad sinna wahele saanud. Sellegi pärast oli seadus ühes nende wõltsitud wahesõnadega

 
103

ära trükitud saanud, mille peale nüüd need toetasiwad, kes waestelt talupoegadelt ehitusteks rahamaksusid nõudsiwad.

 Mellin pani selle wea komiteele ette ja nõudis, et rahamaksud niisama nüüd kui enne ikka mõisaomanikkude kanda jääksiwad. Komitee kaalus asja igast küllest ja andis wiimaks ministri kätte seletada. Minister oli täieste Mellini poolt ja kustutas rahamaksud seaduse paragrahwist maha.

 Nekruti andmise juures pidi talurahwas ise ka weel oma pojad enese kuluga ära saatma, küüdi, riided ja teemoona andma. See oli mõnele waesele talupojale nii raske, et ta oma wiimse wara selleks pidi ohwerdama. Krahw Mellin oli oma talupoegadele ikka prii küüdi, riided ja tee moona annud ja soowis elawalt, et seda ka kõik teised mõisnikud teeksiwad. Enne wanaste oliwad rüütlid ise sõjamehed; nüüd läksiwad talupojad nende eest wälja, walasiwad oma werd nende eest, ja ometigi ei tahtnud rüütlid oma kaitsjate heaks sõrmegi liigutada. See näitas Mellinile liig olema. Ta kirjutas ministri kantslei direktorile Peterburisse ja palus teda omalt poolt mõnda sammu selle mõtte täidesaatmiseks teha, et mõisnikud waeste nekrutide ärasaatmise kulud oma kanda wõtaksiwad. Kantslei direktor rääkis selle asja pärast ka mõne Liiwi mõisnikuga ja näitas neile krahw Mellini kirja.

 See kiskus Liiwimaa mõisnikkude kannatuse katki. Maapäewal 1815 tõsteti – krahw Mellini peale kaebdust, et tema kui maanõunik ja mõisnikkude

 
104

eestseisja just otse nende kasu wastu tööd tegewat, kõige kõrgemalt kinnitatud talurahwa seadust mõisnikkude kahjuks muutwat ning talupoegi nende kohustest wabastawat. Maapäew wiskas seda Mellinile õige kibedalt ette ja pani landmarschali parun Schulzi (auusa talurahwa sõbra Schulzi wennapoja) selle järele walwama, et ta edespidi mõisnikkudele enam midagi kahju ei saaks teha.

 Krahw Mellin kaebas 6. juulil 1815 maapäewa üle kindral-kuberneerile, sest tema mõtte järele ei wõida maapäew mitte üksi mõisnikkude eest seista, waid pidada ka waese talurahwa head silmas pidama, keda suurem jagu maaelanikka olla, ja maa elanikkude tulu olla ometi maapäewa põhjusmõte ja esimene püüdmine. Kindral-kuberneer saatis kaebduse talle tagasi ning soowis, et ta ise maapäewaga ära katsuks leppida. Maapäew ei leppinud temaga mitte ära, waid tahtis 1818 healed selle üle ära wõtta, kas Mellin weel edasi Schulzi ülewaatamise alla peab jääma ehk lahti saama.

 Seda pidas krahw Mellin oma auualanduseks ja astus priitahtlikult komiteest wälja. Et nüüd jälle komitees koht tühjaks jäänud, siis pani kindral-kuberneer endise liikme Buddenbrocki ette, aga keiser ei wõtnud teda wastu, sest warsti saada komitee töö lõpma. Waprale krahwile aga kinkis ta oma rahulolemise täheks enese nimetähtedega ja kalli briljantidega ära ehitatud sigari koti ning Anna ordu auutähe.

 
105

 Eestimaa talurahwa priikslaskmine.

 Liiwimaa rüütlikogu kangekaelsest riigiwalitsuse nõudmiste wastu wõitlemisest olid Eestimaa mõisnikud palju õppinud. Nemad ei olnud üksi järeleandjaks saanud, waid katsusiwad ka omalt poolt talurahwa seisukorda uute seaduste läbi parandada. Missuguse soojusega auus inimeste armastaja keiser Aleksander I iga mõtet talurahwa elukorra parandamiseks terwitas, mis mõisnikkude poolt awaldati, sellest annawad need kirjad elawat tunnistust, mis kõrgest õnnis rahwaste wabastaja Eestimaa mõisnikkude marschal v. Berg´ile kirjutas, kui see temale teada andis, et Eestimaa mõisnikukogu otsuseks teinud, talupoegadele omanduse õigust anda, temale kohast wälja minnes kahju tasuda, temale kohtuid asutada, talle mõisaherrade üle kohtust õiguse otsimist lubada ja inimeste müümist wähendada. Selle peale kirjutas keisri majesteet:

 „Eestimaa mõisnikkude marschali herra von Berg. Teie teatus Eestimaa mõisnikkude inimese sõbraliku nõuu üle, oma talupoegade elu kindla ja julge põhja peale rajada, on Mulle kõige suuremat rõõmu teinud. Rõõmuga waatan ma selle maa õnneliku tulewiku peale, kus kaks siiamaale teineteisest lahutatud riigikodanikkude klassi nüüd wastastiku usalduse ja heatahtmise sidemete

 
106

läbi ühendatud saawad, ja kus edaspidi mõlema klassi wastastiku õigused ja kohused üleüldiseks headuseks ära määratud peawad saama. – – – See suur kohtumõistja seal ülewel, kes iga auusat nõuu edendab, saab Teie waewa õnnistama; Mina aga luban seda omalt poolt sisimise rahulolemisega toetada.

 Igatsusega ootan Ma Teie töö lõpetust, et siis terwele Eestimaa rüütlikogule Oma kiitust ja tänu awaldada.“

 Ühes teises kirjas, mis ta warsti peale selle v. Bergile kirjutas, kui see talle Eesti rüütlikogu otsused sisse oli saatnud, muude seas nõnda: „Ma luban Teile neid seadusi ettepaneku järele Eesti keeles awaldada ja annan Teile kohe käsu, auusale rüütlikogule selle suuremeelelise töö eest Minu tänu ütelda.“

 Aega mööda kaswis nende arw ikka suuremaks, kes riigiwalitsuse sõrmenäitusi ja seadlemisi talurahwa elukorra parandamiseks omalt poolt jõudu mööda toetasiwad, nii et 1811 juba keisri majesteedi poolt ettepandud plaan, talurahwast priiks lasta, rüütlikogu poolt sellesama aasta kewadesel maapäewal Tallinnas wastu wõeti ning tingimised üles seati, mille järele mõisaomanikud oma õigusi talurahwa üle walmis oliwad käest ära andma. Need tingimised saiwad warsti kõige kõrgemalt poolt kinnitatud. Sügisel 1811 nimetas keiser Oldenburgi pärija printsi Tallinna kuberneriks ja 1812. aasta hakatusel asus selle juhatusel üks kommission, millel keisri poolt 4 ja rüütlikogu poolt wiis liiget oliwad. See kommission wõttis rüütlikogu poolt walmistatud talurahwa seadused oma kätte

 
107

läbi waadata. Tema tööd takistas aga suur Prantsuse sõda, nii et nad alles rahutegemise järele 1814 edasi wõisiwad minna ning järgmisel aastal maapäewale otsustamiseks ette pantud saada. Selle juures rääkis kuberner: „Teie otsus talupoegade elukorda parandada, pidi ka keisri majesteedil wõeral maal meeles seisma, sest juba sealt sai kommission käsu, oma asju ilma wiibimata ajama hakata. Võidupärjaga kroonitud nägime meie oma õnnistatud riigiisa oma rahwaste sekka tagasi tulema, ja kui ta üürikene siin wiibimine talle aega andis kõige tähtsamate riigitoimetuste peale mõtelda, enne kui rahutegemine teda Donau kallastele kutsus, siis oli talurahwa elukorra parandamine esimene nende seas. Sel ajal sain ma mitu korda tema käest selle auuwäärt käsu, et ma seda asjatoimetamist enese juhatuse alla wõtaksin.“

 Kas on weel paremat tunnistust waja, kui wäga Eesti ja Läti talupoegade elu meie unustamata rahwaste wabastaja südame peal seisis! Ka keset sõjamürinat ja kaugel wõeral maal wiibides mõtles ta selle peale! Ja kui ta 1815 jälle tagasi jõudis, oli ta esimene töö kommissioni tööd suure hoolega läbi waadata. Kui ta riiginõukogu otsust nende seaduste kohta oli kuulnud ja oma käega mõned muudatused juurde kirjutanud, kinnitas ta neid 23. mail 1816. 8. jan. 1817 kuulutati uut talurahwa seadust Eesti maa jaoks Tallinnas pühalikult.

 Nii oli Eestimaa Liiwimaast ette jõudnud.

 
108

 Eestimaa talurahwa seadus.

 Eespool oleme näinud, missugused seadused talurahwal 19. aastasaja hakatuseni weel oliwad. Et priikslaskmise wäärtust tundma õppida, wiskame pilgukese uute seaduste peale.

 Esimene punkt ütleb:

 „Eestimaa rüütlikond annab kõik oma siiamaanised talupoegade pärisorjuse ja pärisalamuse peale põhjendatud õigused käest ära, nagu järelseiswas talurahwa seaduses määratud; üksi maapinna omanduse õigus jääb talle sel wiisil, et pärisorjusest priiks lastud talupojad mõisaomanikkudega edaspidi wastastiku kokkuleppides elawad nagu seadus ette kirjutab.“

 Selle seaduse kinnitamisest saadik määrati tema sisseseadimiseks 14 aastat. Talurahwa seaduse raamatust loeme talupoegade õiguste üle:

 § 1. Eestimaa talupojad on, peale selle, kui riik neile kõige tarwilisemad kodaniku õigused on annud, Eesti kubermangu elanikkude seas, päris alamusest priiks taluseisuseks tõstetud.

 § 2. Selle seisuse sisse arwatakse selle seaduse kuulutamisest saadik iga Eesti kubermangus siiamaani maatüki päralt olew Eestimaa talupoeg, ja on temal

 
109

 ja ta järeltulejatel mõlemast sugust täieline pärandamise õigus.

 § 3. Ülema seiswa põhjusmõtte järele ei wõi sellepärast Eestimaa talupoeg ei üksi, ega oma perekonnaga, ega ka ta üksik liige, ei mõisast lahus ega mõisaga ühes ära müüdud, kingitud, ära antud, laenatud ega mingil wiisil pärandatud saada.

 § 4. Eestimaa talupojal on õigus, enesele maid ja muud liikumata warandust pärandawaks omanduseks soetada.

 § 5. Eestimaa talupoeg on esimese ja teise astme kohtute all, milledes kohtumõistjad osalt tema oma walitud, osalt tema seisusest kohtumehe ametisse on seatud.

 Tähend. Esimene aste on wallakohus, milles mõisaomanik esimees on ja liikmed talurahwa poolt iga kolme aasta peale saawad walitud. Kohtu asjaajamine on suusõnaline, protokollid kirjutab kihelkonna õpetaja maa keeles. Teine aste on kreiskohus, kus peamees kreiskohtunik, kahe mõisniku ja kahe talurahwa seast walitud liikmega.

 § 6. Eestimaa talupoeg wõib ainult ülekuulamise järele otsust ja seadust mööda nuhtluse alla langeda.

 Tähend. Politseilisi kohtuid on Eestimaa talupojal kolm, Wallapolitsei wõib 4 külimitu rukistega, 40 witsahoobiga ehk 2 päewa wangistamisega trahwida, mõisa politsei, mis mõisaherra käes on,

 
110

wõib wallawanemat ja tema abilist mõneks ajaks ametist lahti teha – aga ihunuhtlusega ei wõi ta trahwida. Kus sellewääriline süü on, seal annab ta süüdlase maapolitsei kätte, kes 8 külimitu rukistega, kaetud keha peal 80 kepihoobiga ja palja keha peal 10 witsakimbuga ehk 4 päewa vangistamisega wõib trahwida. Ühe witsakimbuga wõib ainult 10 lööki anda. Wiimaks on weel kihelkonna politsei, kes ihunuhtlust ei wõi mõista. Kodune karistamise õigus jääb peremeestele, kes teenijatele kuni 15 kepi ehk 30 witsahoopi wõiwad anda.

 § 7. ütleb, et Eestimaa talupoeg kohustatud on, ainult niipalju maksusid maksma, nagu terwes Wenemaal seaduseks on. Seda paragrahwi on keisri majesteet ise weel talurahwa kasuks muutnud.

 § 8. Eestimaa talupojal on õigus, priitahtliku teenimise, maade rentimise ja teiste teenistuste üle iga ühega lepinguid teha.

 § 9. Et need lepingud maksawad, selleks on tingimata tarwis, et nad seaduses ette kirjutatud wiisi järele saawad tehtud, ja et seal ühtegi tingimist ei ole, mis seaduses Eestimaa talupojale riigi poolt antud õiguste wastu käib.

 § 11–15 määrawad waldade sisseseadimise ja walitsuse ära.

 § 16 annab mõisnikule oma mõisa waldade üle politsei õiguse, aga ilma karistuse õiguseta.

 § 18 ja 19 määrawad ära, mil wiisil talupoeg oma seisusest wälja saab.

 
111

 Talu seisusest wälja astumist keelati sellepärast, et Eestimaal wäga wähe inimesi oli, kes põllutööd tegiwad – aastal 1816 ainult 96,000 mehe hinge. Kaswis rahwa arw suuremaks, siis pidi igal ühel prii olema, sinna elama minna, kuhu ta tahab.

 Keisri majesteet on seaduse täitmise kommissionile käsu annud, et ta kahtlaste seaduse paragrahwide juures, mille mõtet kas mitmetpidi ehk waleste wõib mõista, tema enese käest selle üle otsust nõuaks. Sellega on armuline Aleksander jälle näidanud, et ta Eesti rahwa priiuse juures igas asjas ise tegew oli. Tema wägew käsi lõhkus pärisorjuse ahelad.

 Üks Kuuramaa mõisnik.

 Liiwimaa oli talurahwa elukorra parandamiseks kõige kõrgema tahtmisel 1803 esimese sammu astunud ning seega, nagu eespool nägime, Eestimaa mõisnikud üles wirgutanud, sest teist teed kui ettepandud märgi poole sõuda, polnud wõimalik. Ka Kuuramaa mõisnikud nägiwad seda ära ja paniwad käed tööle ning jõudsiwad ka enne perale kui Liiwi mõisnikud, kes juba 50 aasta eest peale oliwad hakanud. Mida

 
112

suuremaks asja edendajate hulk kaswis, seda tugewamalt ja tormilisemalt astusiwad wanameelsed mõisnikud neile wastu. Üks Kuuramaa mõisnik kirjutas paksu raamatu selle üle, et Kuuramaa talupojad õnnelikult elawat ja mingit elukorra muutmist ei tarwitawat. Üks teine mõisnik, parun Schlippenbach, andis omalt poolt hoopis teise sisuga kirja wälja, millest meie siin mõned kohad üles wõtame, et näha, kui sojalt ta rahwa eest sõdib. Ta pani seda 1803 maapäewa liikmetele käsikirjas ette. Sealt loeme:

 „Isanda tujukas tahtmine on pärisorja seaduse raamat. Tema rikkuse, kaswatuse, õiglase südame, helde meele ehk ahnuse ja isegi weel silmapilklise tuju külles ripub tuhandete saatus, õnn ehk otsata ahastus. Kes wõib ütelda, et talupoeg inimene on – ja ometigi tõendada, et ta orjapõlwe iket ei tunne? Ta on inimene ja priiks loodud. Kui siiski ta elu wäärtust taalritega arwatakse, tema jõudu wõeraks kaubaks ja ta hinge üheks raha sordiks peetakse, mida ta omanik käima paneb ja wahetada wõib – kas siis ka kõige toorem inimene tema oleku kurba külge ei peaks tundma? Ja kas ei ole mitte meil püha kohus ühe inimese seltsi elukorda parandada, kelle käest meie kõik oleme saanud, mis meil on? Pärisorja õigused annawad talle waewalt luba elada. Niisugust seadust, mis temale ta waewaga saadud warandust, tema raha, tema asju, teda ise ja tema pärandajaid kaitseb – niisugust seadust, mis talle waranduse korjamist teenistuse läbi wõimalikuks teeb ja tema usinust kindla omanduse teenimise läbi tasub – niisugust seadust ei ole, küllalt aga niisuguseid,

 
113

mis pärisorja kõige tema terwe liikuwa waraga isanda omanduseks teewad.“

 Auus Schlippenbach pani siis ühe plaani ette, mille järele mõisnikud talurahwa elukorra parandamiseks seadusi pidada tegema. Ta juhatas seal kolme punkti peale. Need oliwad: 1) Inimese õigused, 2) tahtmise priius, ja 3) talupoegade omanduse õigus. Kui tema ettepanekust hakatuses ka mingit wilja ei walminud, siis hakkas ta hea seeme ometi selgemate silmaringiga ametiwendade südames juurt wõtma ja oraseks tärkama, nii et sarnase mõtte awaldamist mitte enam isamaa ära andmiseks ei peetud.

 Meie kardame, et auus lugeja ilmaaegseks saaks pidama, kui meie Kuura talurahwa priikslaskmise lugu aktide järele pikemalt hakkaksime jutustama. Ta läks ilma suuremate wõitlusteta mööda, seadused saiwad 20. juunil 1817 Miitawi maapäewa poolt keisrile kinnitamiseks ette pandud ning 25. aug. 1817 Zarskoe Seloos kõige kõrgemalt poolt kinnitatud.

 Esimesed saawad wiimseteks – Liiwimaa oli wiimane.

 Priiuse kuulutus Liiwimaal.

 Et mõlemad naabri kubermangud ootamata wiisil Liiwimaast ette oliwad jõudnud, see kihutas ka wiimast hoolsamale tööle. Isegi rüütlikogu liikmete seast tõu-

 
114

siwad mehed üles, kes kirjasid lasksiwad trükkida ning waidlusi ajalehtedes awaldasiwad. Rahuga waatas tark keiser seda pealt ja andis aega, ärritatud meeli uue õhuga harjuda, mis nagu hoopis teisest ilmast puhus. Üks kõrgem waim, kes nagu loodud oli juhatama, walitses waikides awaliku heale üle. Harwa wõib ilmas rohkem riigitarkust ja inimeste tundmist nii auusat asja toimetamas olla. Seda kõikumata keisri tahtmist ära tundes palusiwad wiimaks Saaremaa, Riia, Tartu ja Pärnu mõisnikud oma talupoegadele priiust. See oli suur samm. Aga ometigi wõis weel segadusi sündida, sest weel ei olnud kõik mõisnikud selle poolt. Sellepärast kutsus kõige kolme kubermangu pea, kindral-kuberner Paulucci, juuni kuuks 1838 maapäewa Riiga ja wõttis temast ise kirja läbi osa.

 Kindral-kuberneri kiri Riia rüütlikogule.

 „Awaliste lehtede läbi sündinud üleskutse, hulga Liiwimaa auusa rüütlikonna lugupidamise wäärt liikmete poolt, on üleüldist osawõtmist selle küsimuse üle arutanud – kas Liiwimaa ka mitte oma naabri kubermangude, Eesti ja Kuuramaa wiisi, wiimast sammu

 
115

taluseisuse elukorra parandamiseks ei peaks astuma? Praeguse korra edasi kestmine, mis paljalt enne olnud seaduste uuesti ülesseadmiseks tuleb pidada, ja ikka weel talupoega maa külge seob ja temale ainult ta tööde tasumist määrab, ei taha enam kõlbada, sest Eesti ja Kuuramaa on nii kaugele astunud, et nad taluseisusele täielise ihupriiuse on annud ja priitahtliste kontrahtide läbi kõik olekud mõisaherra ja talupoja wahel ära määranud. Ka on nad kasulise leidnud olema – maarahwale niisama sugust õigust maa omandamiseks anda, „nagu mõisaherral on.“

 Edasi annab kindral-kuberner oma kirjas Liiwimaa mõisnikkudele nõuu, oma rahwale täit ihupriiust nõuda, nagu Eesti ja Kuuramaa mõisnikud juba teinud. See olla ka keisri majesteedi kõikumata tahtmine. Selle tarwis pidada rüütlikogu enese keskelt komitee walima, Eesti ja Kuuramaa talurahwa seaduse järele ka Liiwimaa tarwis seadused kokku seadima ja keisri majesteedilt kinnitamist paluma.

 Siis loeme, ta kirjas edasi: „Et Saaremaa, Riia, Tartu ja Pärnu mõisnikkude nõuu, oma talupoegadele täit priiust anda, mulle kohuseks teeb, seda Keisri Majesteedile teada anda ja kõige kõrgema otsust paluda, siis pean ma seda tungiwamalt nõudma, et terwe Liiwimaa rüütlikogu selle asja kohta oma otsuse teeks, mis Keiserliku Majesteedi nõudmistega kokku läheb. Ta on Eesti ja Kuura talurahwa priikslaskmise juures on näidanud, et ta „maarahwast priiks riigikodanikkudeks tõsta“ tahab. See osawõtmine, mis usal-

 
116

dusega meie suure ja kõrge walitseja armu ja helduse peale lootes mind nii sagedaste kõige kõrgema trooni ette saatis astuma, et selle kubermangu eest rääkida, see osawõtmine kutsub mind kui teie seisuse eestseisjat ja kaaswenda ka siin selle auuwäärt kogu ees rääkima. Sagedaste tulin ma troonilt kuulda wõetud palwega tagasi, et siin meie kõige parema walitseja heldust ja armu kuulutada. Wõiks mulle nüüd see õnn osaks saada, et ma auusa rüütlikogu otsust ja palwet, maarahwast priiks lasta, mis meie Keisri ja walitseja südamele kõige armsam and on, trooni ette tohin wiia! Kes koosolejatest wõiks selle juures kahkleda, et see kõige puhtam ja truum tunnistus Tema tahtmise tõsisest auustamisest on.“

 27. juunil tuli kindral-kuberner üsna ootamata wiisil rüütlikogu koosolekule ja pidas seal järgmise kõne:

 „Kõrgeauuline rüütlikogu! Teie teate, mis ma keisri majesteedi nimel olen rääkinud, teie teate, mis mina kui teie kaaswend olen ütelnud ja soowinud.

 Kaks naabri kubermangu on taluseisuse õnneliseks tegemiseks suure sõna rääkinud. Meie kaaselanikud waatawad tähele panemisega selle maapäewa otsustamise peale.

 Kas kuue aastane püüdmine, teie usaldust wõita, mitte wiljata ei olnud, selle üle saab see päew otsustama. Teie usalduse ülesnäitamine on mulle kallis kui kõige suurem tasumine. Kui teie teisiti otsustate, siis ei ole mul selle koha peal mitte enam rõõmu.

 Ärge rutake mitte üleliiga oma otsustega. Kaa-

 
117

luge esite hoolega asja tähtsust igast küllest, sellepeale waadates, mis tagajärjed tal wõiwad olla – mõtelge, mu kõrgeauulised herrad ja kaaswennad, et praegusel silmapilgul selle üle otsust tehakse, kas mina teie soowi järele teie hääks wõin tööd teha, ehk kas teie ise minule seda wõimatuks teete.“ –

 See selge kõne, mille mõtet ka iga auus lugeja küllalt mõistab, mõjus koosolejatesse nõnda, et rüütlikogu selle asja üle, mille pärast mitu päewa juba käredalt oli waieldud, ühel healel otsuseks tegi: Talupojad saagu priiks lastud ja Eesti ja Kuuramaa talurahwa seadused mõne tarwiliku muudatusega wastu wõetud!

 Auus, suur inimeste armastaja rahwa Isa – see kõik sündis Sinu wäärdumata tahtmisel! Kui kaua oleksime weel orja ahelas waewlenud, kui Sina mitte oma rahwaid ei oleks wabastanud!

 5. juulil 1818 andis Riia maapäew keisri majesteedile selle palwe sisse, et talurahwas ka Liiwimaal priiks saaks lastud. Selle juures palus ta keisri majesteedilt:

 1.

 Kõigi nende õiguste kinnitamist üleüldselt, mis Eesti ja Kuuramaa talurahwa seaduses Eesti ja Kuuramaa mõisnikkudele on antud, mille järele maa omanduse õigus mõisnikkudele jääb ning talupojad nendega kokkuleppimist mööda maad oma tarwitada wõiwad saada.

 
118

 2.

 Lubada, et uue talurahwa seaduse tegemiseks kommissioni wõib asutada, milles 4 liiget mõisnikkude ja saadikud kroonu poolt on nimetatud, kes aga ka mõisniku seisusest on. See pidada selle töö tulewaks maapäewaks walmis tegema ja suwel 1819 maapäewale läbiwaatamiseks ette panema, kes ta siis keisri majesteedile kinnitamiseks ette paneb.

 3.

 Liiwi talurahwa komiteed, nii hästi Riia kui ka Peterburi jaoskonda, ära kaotada ning Walgas olewat mõõdu-rewisioni-kommissioni edasi tööle jätta, kuni ta oma töö, wakuraamatute wälja jagamise jne, on lõpetanud, et seega rahwa priikslaskmist kiiremalt edasi ajada.

 4.

 Ära määrata, et talupoegade priiks laskmise järele maaomanikud neist maksudest priid oleksiwad, mis nad enne talupoegade eest maksnud, ja nüüd kõige kõrgemalt kinnitatud Tallinna kogukonna seaduse järele talupojad peawad maksma.

 5.

 Ära määrata, et talupoegade priikslaskmise järele tema kroonu maksud mitte kõrgemaks ei saaks tõstetud, kui Wenemaa pärisorja talupojal.

 6.

 Lubada, et priikssaanud talupoeg, kes enesele maad

 
119

omandab, poslini ja stempelmaksudest kauba kui ka rendikontrahtide juures wabastatud saaks.

 Kõigekõrgem kiri kindral-kubernerile.

 Markii Filip Ossipowitsch! Liiwimaa kõrge auuline rüütlikond, kes ammust ajast saadik tunnistusi Teie tegewusest üleüldise asja heaks annud, on alati minu iseäralist tähelepanemist enese peale tõmmanud. Sellepärast on mulle armas, Teie 7. juulil kirjutatud aruandest uut tunnistust saada, et ta ühehealise otsuse järele oma talupoegadele nendesamade põhjuste peal priiust tahab anda, mis Minust kinnitatud Eesti ja Kuura talurahwa seaduses on määratud. Ma olen sellega täieste rahul ja kiidan rüütlikonda selle eest. Palutud muudatusi, mis tarwis, wõib ette wõtta.

 Ma pean Riia, Tartu ja Pärnu linna poolt antud seletusi tähelepanemise wääriliseks ja kinnitan Liiwi talurahwa uue seaduse tegemiseks ettepandud Riiga asutatawat kommissioni. Pealegi loodan Ma, et see rüütlikogu liikmetest kokku seatud kommission, nende oma keskelt walitud juhataja all, mitte üksi tema kätte ustud asja rutuste ja õiglaselt ei toimeta, waid ka nii-

 
120

suguste põhjusmõtete järele käib, mis talurahwa hea käekäigule kindla põhja alla panewad, ja sellega mõisaomanikkude inimeste armastawat soowi täidab. – Kommissioni tehtud talurahwa seaduse plaan on Teil selle tarwis kokku kutsutud rüütlikogule läbi waatamiseks sisse saata ja siis Minule kinnitamiseks ette panna, Teie oma arwamiste juurdelisamisega. Teie teatate ühtlasi, et Saaremaa mõisnikud luba palunud sellesama asja üle lähemal rüütlikogul nõuu pidada, – siis luban Mina, et praegu nende poolt üks saadik Liiwi kubermangu kommissionisse saaks saadetud, uue talurahwa seaduse tegemise istumistest ja kõigist nõuupidamistest osa wõtma, et Riias tehtud seadust ka Saaremaa talupoegade kohta passitada.

 Jään teile ikka armuliseks.

 Tsarskoe Seloos

 „Aleksander.“

 13. juulil 1818.

 Selle kõigekõrgemalt poolt tulnud käsu peale pidas rüütlikogu weel selsamal aastal detsembri kuus Riias maapäewa ära, waatas kommissioni töö läbi ja pani selle keisri majesteedile 21. dets. 1818 kinnitamiseks ette.

 
121

 26. märts. 1819 tuli Keisri käest kiri:

 Kõigekõrgem käsk

 Riia sõjakuberneri markii Paulucci'le.

 Selle järele, kui Meie Liiwi kubermangu rüütlikogu poolt Meile ette pandud uue Liiwi talurahwa seaduse plaani oleme kinnitanud, ja tema palwe, seda seadust täita lasta, kuulda wõtnud – on Meie poolt selle trükkimise ja kuulutumise pärast Walitsewale senatile käsk antud.

 Ühtlasi teeme Meie Teile weel iseäranis kohuseks, seda seadust täita, ja üht kommissioni nii hästi selle kui ka asutatawate kohtute sisseseadimiseks muretseda. Kõik on otse seaduse olewate määramiste järele teha ja tarwilisel korral sellest walitsewale senatile ja ministritele teatust anda.

 Meie loodame kindlaste, et Teie oma kiiduwäärt usinusega Meie teenistuses ka selle uue käsu täitmises selle eest täit hoolt saate kandma, et see asi korralikul wiisil edasi läheb.

 Peterburis,

 „Aleksander.“

 26. märtsil 1819.

 See kiri tõi meile priiuse. 26. dets. 1819 andis kindral-kuberner Riia kubernerile käsu, priiuse kuulutamise püha wastu ette walmistada, mis Riia lin-

 
122

nas 6. jan. 1820 ja maal 12. märtsil, keisri trooni peale astumise päewal, saada olema, sest enne ei wõida talurahwa seadus Eesti ja Läti keele trükis ilmuda. Priiuse kuulutamise püha sai Riias suure ilu ja uhkusega pühitsetud. Sisseseadmise kommissioni liikmed, kohtute ametnikud, kindral-superintendent, kõigi uskude waimulikud mehed, wäeülemad ja kõik teised kõrged ametnikud kogusiwad 6. jan. kella pool 12 ajal Riia lossi ette ja läksiwad sealt pikas rongis kirikukellade löömisel Jakobi kirikusse, kus Liiwimaa ülemprokurör Liiwi talurahwa seaduse 7 esimest paragrahwi Saksa, ja kuberneri poolt nimetatud ametnikud Eesti ja Läti keeles ette lugesiwad. Kindral-superintentent Dr. Sonntag pidas pidujutluse ja palwe keisri majesteedi ja ta kõrge maja eest. Pärast Jumala teenistust läksiwad kutsutud wõerad lossi pidusöögile. Tee lossist kirikuni oli sõjawäega täidetud, kirik üpris ilusaste ehitatud ja walgustatud.

 Kuulutus,

 mis kirikus ette loeti.

 Majesteet, meie kõigearmulisem Herra ja Keiser Aleksander Pawlowits, on Walitsewale senatile ja Lii-kindral-kubernerile antud kõige kõrgemas käsus Liiwimaa talurahwa seaduse kinnitanud. –

 Keiserliku Majesteedi kõige heldema tahtmise järele

 
123

saab talupoegade pärisorjus Liiwimaal ära kaotatud, ja peab kindlaks seatud wiisi järele äramääratud aastade arwu sees talurahwale Liiwimaal täieline ihupriius osaks saama.

 See rüütlikogu ja Liiwimaa linnade palwe peale talurahwale antud keiserlik heategu saab temale uue ja auusama kuju andma. Priiuse tundmus saab tema sisimist rahulolemist ja õnne tõstma ja tema lugupidamist kui ka allaheitmist seadusele ja korrale ülendama. Talurahwa paremaks ja kasulisemaks riigikodanikuks saamine aga saab ka terwe kubermangu kasuks kõige suuremat head sünnitama.

 Seda päewa, mil see keiserlik heategu kõige enne kuulutatud sai, saab ajalugu kui selle kubermangu kõige kallimat sündmust pühitsema. – Need, kes aga selle sündmuse tunnistajad on, millest ilusam aeg järeltulewatele põlwedele õitsema peab hakkama, wõiwad südamlikku palwet kõigewägewama poole, kes rahwa õnneks algawa suure tööle oma õnnistust annab, ka kõige palawama ja sügawama tänuga meie kõige armulisema Keisri ja Herra wastu ühendada, kelle kõrge, inimeste sõbralik tahtmine nii suurt heategu Liiwi kubermangu laskis osaks saada.

 Nii pühitseti kahe orjarahwa uuesti sündimist 6. jan. 1820 Riias ja seaduste maakeelde ümberpanemise ja trükkimise järele 12. märtsil igas maakoguduse kirikus. Kindral-kuberner oli oma pidusöögile ka talurahwa saadikud kutsunud, kes esimest korda nii kõrge ametnikuga ja teiste suurte meestega ühes lauas sõiwad. Nad oliwad ju priid!

 
124

 Ja talurahwas, kes priiuse kuulutust kuulis langes kirikutes põlwili, ja palus kaua ja waikselt. Missugusel päewal on tuhanded küll südamlikumalt Jumalat tänanud ja mil on sadatuhanded rohkem Jumala õnnistust oma heategijale palunud, kui sel päewal Aleksandrile! –

 Kus suured teod räägiwad, seal on kõne tühi kõla.

 Meie oleme lõpul. Kaugemale minna ei ole selle raamatukese ülesanne. Heidame weel kord pilgukese tagasi ja laseme kõik need suured sündmused, mis isegi eneste eest räägiwad, oma silmade eest mööda lennata.

 Meie oleme näinud, kuidas usutoojad Sakslased meie maal Liiwlased, Lätlased ja Eestlased tule ja mõõgaga eneste alla heitsiwad ning oma rööwiwalitsusele riigi näu andsiwad, mis aga tema sisimise kõlwatuse pärast wiimaks (1561) langes.

 Meie oleme näinud, kui sügawasse orjuse paelu ja kui hirmsa wägiwalla alla maaelanikud langesiwad.

 Meie oleme näinud, kuidas Poola kuningas Stefan rahwa elukorda katsus parandada ning, kui ta nägi, et see heaga ei lähe, waljusega tahtis wälja astuda, aga enne oma tahtmise täidesaatmist suri.

 Meie oleme näinud, kuidas wägewad ja targad Rootsi kuningad terwe aastasaja jooksul asjata talurahwa põlwe kergitada püüdsiwad, seaduse ja hea eeskujuga – meie nägime, kuidas Katarina II. rohkem

 
125

kui 200 aastat pärast poolmunkade riigi langemist suure waewaga nii kaugele jõudis, et Eestlastele ja Lätlastele inimese õigused anti ja kuidas ta 30 aasta järele kurwastusega pidi nägema, et need õiguseandmised tühjaks sõnakõlinaks oliwad jäänud.

 Meie näeme, kuidas Aleksander I. suure tarkuse ja järelandmatu tahtmisega wiimaks asja kaugemale wiib, kui tema eelkäijad seda oliwad loota julgenud.

 Wõrdleme siin aga ainult mõnda tema seadust ja meie näeme kohe, mis ta meile toonud.

 Aastal 1739 ütles Riia maapäewa juhataja awalikult: Eestlased ja Lätlased olla „ise ja oma ihuga pärisherrade omad ja neile täitsa allaheidetud,“ keda nad kui kõike muud warandust pärandada, müia ehk ära kinkida wõida.

 1819. aastast saadik on kõik Eestlased ja Lätlasid priid riigikodanikud.

 Aastal 1739 ei kahklenud rüütlikogu peamees mitte, et pärisorja warandus ka pärisherra oma ei oleks. „Talupoeg, ütles ta, ei wõi midagi enesele teenida, waid ainult oma herrale.“

 1819. aastast saadik wõiwad Eestlased ja Lätlased enestele liikumata warandust nõutada, mille eest nad ainult riigile maksusid maksawad, niisama kui mõisnikud.

 Aastal 1739 oli seaduseks, et mõisnikud talupoegade maksusid just oma tahtmise järele wõisiwad kõrgendada ja nõuda.

 1819. aastal määrati ära, et edespidi ükski Eesti ega Läti talupoeg oma mõisaherrale midagi muud ei

 
126

pruugi maksa ega teha, kui seda, mis ta priitahtlikult kontrahi järele talle lubanud maksa ehk teha.

 Aastal 1739 seletas maapäewa juhataja, et mõisnikkudel seaduse järele õigus olla oma talupoegade elu ja surma üle otsust teha ning seda õigust ainult priitahtlikult riigi kätte wõida anda, aga õiguse pärast ei olewat nende nuhtluse wõimusel talupoegade üle „mingit piiri“, waid selle pruukimine olla „ainult isandate oma määrata“.

 1819. aastast saadik ei wõi ükski Eestlane ja Lätlane muul wiisil trahwitud saada kui kohtute läbi seaduse järele.

 Aastal 1739 maksis see seadus, „et talupoegade käest oma mõisaherrade peale, liig suure trahwi ehk orjuse pärast, maakohtud kaebdusi wastu ei tohi wõtta.“

 1819. aastast saadik on kõik Eestlased ja Lätlased ainult kohtute all, kelle liikmed nad suuremalt jaolt ise oma seisusest waliwad.

 Seda tõi meie rahwale suur, kallimeeleline rahwaste wabastaja keiser Aleksander I. Orjapõlwe öö kadus, esimesed priiuse kiired langesiwad pika öö pimeduse järele Eestlaste peale ning tõiwad meile inimese õigust ja auu. Taewa päike ei pidanud mitte enam meie maa pinnal isandat ja pärisorja kõrwu nägema, waid inimesi. Waikses auustamises elab helde Aleksandri nimi nii kaua Eesti südames, kuni Eesti soontes weri oma woolamist weel ei ole lõpetanud. Põlwest põlwe ulatab ta kiitus määramata

 
127

 aegadeni ning rahwa palwed ja õnnistused taewa troonini.

 See kallis elu kustus Taganrogi linnas 20. now. 1825 tema armastaja abikaasa Elisabeti käte wahel. „Meie ingel on taewa läinud“, kirjutas kõrge lahkunud hinge leinaja abikaasa.

 Ta oli ka meie ingel!

 Mu isamaa, nad olid matnud

 Sind raske, musta kattega,

 Ei muud su mulla pinnast tõusnud

 Kui werelilled õitsema.

 Ja ahelas sa ennast wäänsid

 Ja orja ikkes ohkasid,

 Ja waikseks, waiksemaks siis läksid –

 Siis une surma hingasid.

 Kuussada aastad lendsid mööda,

 Ei elutähte annud sa,

 Kuid imelikult kõndis tasa,

 Üks muistne jutt weel üle maa:

 Kuis enne prii su rahwas olnud

 Kord Kalewite wapper kond,

 Ja kuida oma põhja pinnal

 Kord Eesti rahwas pesitand.

 
128

 Ja kus su pisar maha langes,

 Sealt laulud tõusid ülesse,

 Ja taewa linnud rääksid, pilwed,

 Su walust teine teisele.

 Ja tuuled kõnet wastu wõtsid,

 Neid kandsid põhja piirele,

 Ja kiwihoonest sisse tungsid

 Nad ühe Isa südame.

 Üks sõna läbi ilma kõlas,

 Et õnnes hõiskwad miljonid:

 „Ma tahan, et on prii mu rahwas!“

 Ja orjaikked langesid!

 Prii oma pinnalt jälle leiad

 Nüüd Eesti rahwa pesakest,

 Ja õitsew Eestimaa, sa hüiad:

 „Auu Aleksandril igawest!“

 (L. Koidula)