Aita.

 Jutustus

 Liiwi- ja Eestirahwa wabaduse

 wõitlustest

 12. aastasaja lõpul.

 Kirjutanud

 A. Saal.

 Tallinnas.

 T. Pihlaka kuluga trükitud.

Aita.

 Jutustus

 Liiwi- ja Eestirahwa wabaduse

 wõitlustest

 12. aastasaja lõpul.

 Kirjutanud

 A. Saal.

 Tallinnas.

 T. Pihlaka kuluga trükitud.

 
Дозволено цензурую. - Дерпть, 11. Hoября 1891.

 1. Torm.

 Suure sinawa mere ääres walge tuisuliiwa peal seisis aastasadade eest üks weike maja pika torniga, kust laewameestele ööpimeduses teed näidati. Tornimaja rahwast oli kõigest kolm hinge: wana emake oma kahe tütrega. Suurem tütar, umbes 16 aastat wana, muretses majatalituse eest, pani öösel tornis tuled põlema ja walwas selle üle, et öötorm ta leekisid ära ei kustutaks. Ta oli keha poolest sirge ja täiskaswanud, mõistuse poolest tark ja igas kitsikuses nõuuleidja, hea südamega ja julge meelega. Kui mitu korda oli ta tormise mere käest ohwrid wälja kiskunud ning selle juures oma armast lootsikut nii osawasti läbi lainete juhatanud, et tal mingit wiga ei sündinud. Tema wana haiglane ema ja noor 12 aastane õekene armastasiwad teda kui oma silmatera ning külarahwas pidasiwad teda wetewalitsejaks ja tormitaltsutajaks, kelle üle ka kõige suuremal marul wõimust ei olnud! Sellepärast leidis ta igal pool suurt lugupidamist ja armastust enese wasta. Ta tundis seda ja oli õnnelik, aga ta ei tahtnud ka asjata tänulist meelt, waid katsus ära teenida, mis temast auustusega üteldi.

 Juba tema sündimise juures oli tark temast palju ette kuulutanud, mis wanemate südamed rõõmuga täi-

 
4

tis. Tema nõuu järele sai ka nimi Aita pandud, ning siiamaale oli ta oma nimele auu teinud. Kes siin ligidal merehädas olnud, see tundis Aitat kui oma peastjat inglit. Õnnelikult ära peastetud wõerad kandsiwad wapra neiu nime kaugele laiali ja rõõmsad wanemad, kelle pojad ta weesurmast peastnud, laulsiwad talle kiitust ja tänu pikais lauludes. Meremeeste suus liikusiwad muinasjutulised lood Aita waprusest, nõiawõimust, mis tal tormi üle olla, ja ta suurest iludusest. –

 Suwe oli kadumas, sügise tulemas. Aita kodus ei olnud see looduse muutmine suurt muudatust toonud. Meri oli ikka ühesugune tumesinine, taewas sedasama karwa wesihall kui ennegi ja walge tuisu liiw merekaldal ei olnud ka oma karwa wahetanud. Männa metski kaugemal maa pool sinas ja kohas wanat wiisi. Üksi wilumaks läinud ilmad, sagedamad wihma saod ja waljemalt mühaw meri kuulutasid sügise lähenemist, suuremat muret, uut hädaohtu.

 Ühel päewal hakkas järsku tuul kangeks tõusma, meri kaebades mühama ja taewas ruttu pilwe minema.

 – Täna tuleb kange torm! ütles Aita oma hurtsiku läwelt wälja mere peale waadates.

 – Wistist jäeb mõni laew tormi kätte, sest see ilma muutmine on hirmus häkiste tulnud. Jumalad olgu waeste laewa meeste wastu armulised, keda maru kange käsi ilma ootamata tabab!

 – Tugewamad kui laente löögid on jumalate kaitsewad käed, rääkis Aita ema tütart ta kartuses trööstides. Wägew Taara, kes ühegi inimese surmast rõõmu ei tunne, on wistist oma tarkusega maru lähenemist

 
5

laewa meestele märkide läbi teada annud, et nad endid hädaohu eest teaksiwad hoida ja wihase weejumala tigeduse eest warjupaika otsida.

 – Oi kui hea see oleks, kui ta seda teeks! rõõmustas noor tütarlaps lapseliku meelega.

 – Seda teeb ta muidugi.

 – Siis tahan ma kohe pärast tormi hiiemäele minna ja talle kõigeparemast, mis meri annud, ohwrit wiia, tõutas Aita.

 Ema waatas waikse rõõmuga oma kalli lapse otsa, kelle kaswatamine talle nii palju waewa teinud. Nüüd oliwad aga need hädapäewad selja taga. Aita oli sel korral waewalt wiis aastat wana ja noorem tütar Linda alles mõni kuu, kui õnnetused ta majasse teed leidsiwad ja kõik talt riisusiwad, mida ta nii südamest oli armastanud. Üks ta poegadest, Aita ja Linda wahelmene, suri, wanem poeg Kaupo wiidi Sakste kätte pandiks ja mees kadus warsti peale selle nii arusaamata kombel ära, et ta temast siiamaale mingit teadust ei saanud. Siis oli üks tundmata mees tema juurde tulnud ja teda ruttu ja ruttu põgenema sundinud, kui ta oma ja oma laste elu tahta hoida. Ta olla tema mehe sõber ja saanud suure waewaga talle seda ütlema tulla. Weel kord oli ta kohkunud ema manitsenud ruttu põgeneda – siis oli ta ära läinud, ja pärast ei ole ta ka seda meest enam näinud.

 Pool uimaselt ja teadmata, mis ta teinud, oli ta siis oma kaks last enesega wõtnud ja öö pimedusel oma linnast wälja tulnud, ilma kõige waranduseta, ilma söögita ja joogita. Kuhu wäsinud jalad teda kandsi-

 
6

wad, ei teadnud ta isegi, kuni ta wiimaks siia mereranda sai, kus ta külarahwa armust peawarju leidis.

 – Sel korral oli niisamasugune torm, rääkis ta iseeneses oma kurwa minewiku üle järel mõteldes. Öö oli pime kui kott, tuul hulus metsa ladwus, murdjad metsloomad halastasiwad mu peale ja ma sain mitme päewase ümber eksimise läbi siia mereranda.

 Aita oli tähele pannes oma ema kõnet kuulatanud, kes seda hoopis ära näis olewat unustanud, et tütar ta kõrwal seisis. Ta pani ettewaatlikult oma ilusa käe ema kaela ümber ja küsis siis osawõtliku healega:

 – Mis asjast sa räägid, emake? Natuke kohkudes waatas see ta otsa.

 – Mis sul on ometi, emake? hakkas Aita jälle, kui nägi, et ema midagi ei wastanud. Ma olen sind mitu korda nii iseeneses näinud kurwastama. Mis mure rõhub su head südant? Kas sa ei wõi ka minule ütelda? Ma tahan katsuda heaks teha mis halwaste on läinud. Sinu murelik nägu teeb mulle rasket walu. Sa oled ikka ütelnud, et sul midagi wiga ei ole, aga see ei ole mitte tõsi. Miks peidad sa oma walu minu eest ära?

 Emake naeratas läbi pisarate, mis talle sügaw liigutus silma litsunud.

 – Sina oled weel mu ainus troost ja abi, mu hea, kallis Aita, rääkis ta siis jälle rahulisemaks jäädes. Sa oled juba inimene, ma ei taha sulle ka midagi salata. Tule tuppa, siin on liig tuulene ja tormine – seal tahan ma sulle kõik rääkida, mis mu hinge koormab. – – – Pime jõuab kätte, meri mäs-

 
7

sab walgel wahul – mu süda läheb rahutuks, nagu oleks meil jälle mõni hirmus õnnetus oodata. Head jumalad kaitsku meid kurja eest!

 – Aita, waata mere poole, mis seal on? hüüdis weike Linda tornist tulles. Ma usun, seal on üks laew hädas. Seal õõtsub midagi üles ja alla.

 Aita ja ema waatasiwad mõlemad mere poole. Kaugel silma piiril oli widewiku sees üks liikuw kogu näha. Walged laened tõstsiwad ja waotasiwad teda üles ja alla.

 – Jumalad, tulge appi, see on üks weike laew, hüüdis siis wiimaks Aita. Ta on kaljurahnude ligidal... torm on hirmus... ta wiib selle warsti sinna otsa ... lõhub puruks... uputab kõik seesolejad ... ja ta läheb silmanähes kaljude lähemale ... seal on abi tarwis ... ma pean neile appi ruttama.

 – Aita, ära mine, täna on hirmus torm – ta tõuseb weel kangemaks, keelas ema ja hakkas kõwasti ta riietest kinni.

 – Need waesed on hädas ... ma wõin neid peasta ... muidu on nad kadunud.

 – Olgu mis ial tahes – aga ära mine – ma aiman hirmust lugu, hüüdis ema. Jää koju!

 – Ema, sa tunned ju oma Aitat, waigistas tütar. Õnn on ikka minuga olnud ja head jumalad ei lase ka täna kurja wee walitsejat õigete üle wõitu saada. Jää rahule, ära muretse minu pärast, ma olen ruttu tagasi.

 Ta kiskus enese ema käte wahelt lahti ja läks. Weike Linda hakkas walju healega nutma, kui Aita oma lootsiku lahti kiskus, sisse hüppas ja kaldast wa-

 
8

hul tantsiwate lainete sisse lükkas. Ta kiikus kui tühi pähkli kooreke wee peal, aga Aita osawa käte juhatusel ei kukkunud ta mitte ümber.

 Ikka kaugemale ja kaugemale kadus ta kaldast. Tuul oli pool risti tagast poolt, nii et ta ilma suure waewata laewale lähenes. Pimedus läks suuremaks ja kattis mere kõige oma hirmudega kinni. Linda tegi tornis tuld, et oma armsale õele tagasi tulemiseks teed näidata. Ehk küll midagi näha ei olnud, siiski ei wäsinud ema ega õde ära wahetpidamata halli pimeduse sisse mere peale wahtimast, nagu loodaks nad ikka weel oma kallist mere peal näha. Aga sealt ei ulatanud midagi silma. Ka kõrw ei kuulnud muud kui mere wihast mühisemist ja maru kohinat.

 Hirmus oli oodata – öö wenis aasta pikkuseks – ootajate silmad oliwad kuiwaks nutetud – Aitat ei tulnud tagasi. Ainus majalind kukk laulis esimest, teist ja kolmat korda – ikka ei tulnud ta weel. Tuule wingumine ja maru müramine kõlas nagu suur kaebaw kisendamine rahutumate kõrwade sisse – hirmsad aimamised maalisiwad koledad pildid ema ja tütre silmade ette, wiisiwad rahu südamest ja une silmist. Linda nuttis waljuste, karjus, kisendas – ema istus kui surnukuju ilma silmaweeta ukse läwel ja wahtis üksisilmi maru sisse wälja, nagu usuks ta, et ema arm ka kõige suurema pimeduse sisse wõib näha.

 Hommik jõudis kätte. Hirmus, kole, raudne hommik! Taewas kui tinast, meri kui keew katel, maru kui wiimse päewa pasun! Silm hakkab seletama. Aga nii kaugele kui ta ulatab, ei ole ikka muud midagi näha, kui tinahalli taewast, keewat merd ja mühisewat maru

 
9

kuulda. Ehk küll kahe inimese silmad wälgu kiirusel ümber otsiwad, ei leia nad ühtegi ainust punktikest, kuhu nad wiimse lootusega oleksiwad peatama wõinud jääda.

 Nüüd oli kõik selge – hirmus selge! Aita oliwad näljased laened ära neelanud!

 Ehk küll tormine öö päewa walguse eest oli taganenud – kahes südames walitses ta weel seda hirmsama pimedusega.

 2. Leid merest.

 Paari päewa tee meie tuttawast tuletornist lõuna poole kõndisiwad kaks meest järgmisel hommikul mererannal. Neil näis suur rutt olema.

 – Sõber Kaupo, waata wälja selle wahutawa weewälja peale, rääkis wanem mees, kelle julget nägu pruunikas habe sisse piiras, kus juba palju hõbeda karwalisi jooni sees oli. Nõndasama mässas ja wahutas ta ka siis, kui ta need raudmehed enesest meie randa sülitas, kes nüüd meie hurtsikute asemele oma kantsid ehitawad, meie usku teotawad, meilt kui maa peremeestelt maksusid nõuawad, risti kummardamist – orjust – oma jumalate ärasalgamist – meie pühade paikade häwitamist – – –

 Kõneleja silmad sätendasiwad täis waimustuse ja wiha tuld. Noor mees waatas ta otsa ja tundis, et see ka tema hingesse tungis.

 
10

 – See on merejumala tigedus, rääkis ta edasi. Ta ei ole meie seast saadud ohwritega weel rahul – ta on sellepärast meile niisugust wiletsust kaela saatnud, nagu meie isad ega isaisad enne weel pole näinud. Meie rahwa kangemad toed on nad teelt ära koristanud, teised, kes weel isamaa peastmiseks tapert wõiksiwad keerutada ja kilpi kanda, on nad sel wiisil omale sõnakuulelikuks sundinud, et nende pojad wägiwaldsel wiisil oma kätte pandiks wõtsiwad. Kes oma kätt nende ülekohtu wastu julgeb tõsta, selle poegade weri wärwib nende wiletsa wangikoja põrmandat. Ära neetud, igaweste ära neetud olgu see meri, kes neid siia on toonud!

 – Aako, need on rasked sõnad, mis sa räägid, wastas noormees, kelle tõsine mehelik nägu ta noorusega hästi ühte ei tahtnud sündida. Merd ära nea mitte, ta annab paljudele peatoitu, kannab meie laewu ühest ilma nurgast teise ja on ikka meie truu seltsimees olnud. Otsime süüdi sealt, kus ta on, mitte sealt, kus teda ei ole. Meri wõib ka meie peastjaks saada, kui meie wennad Eestlased meile appi tulewad, siis kannawad needsamad laened neid meie randa, mis meie waenlasedgi siia tõiwad. Waata, sealt ujub praegu üks lootsik ranna poole. Wistist on see mõne õnnetuma kalapüüdja oma, keda torm merelt leidnud.

 Wanem mees, keda Kaupo Aakoks nimetas, waatas nooremehe wälja sirutud käe järele merepoole, silmas seal ka tõeste üht lootsikut laenetes tantsiwat. Ta oli tühi; tuul ajas teda ranna lähemale.

 – See on ühe Liiwlase lootsik, seda wõib juba siit maalt ütelda, rääkis ta. Merejumal on ta pere-

 
11

mehe enesele ohwriks nõudnud – ta on täitmata – ikka ja ikka jälle neelab ta meie mehi enese igaweste tühja kehasse.

 – Waatame järele, kas seal mingit märki ei ole leida, mis meile tema õnnetu peremehe üle lähemaid teateid annaks.

 Kui nad lootsiku kohta saiwad, oli ta juba üsna kalda ligidale jõudnud. Weel mõni silmapilk ja lained tõiwad ta kalda liiwa peale.

 Noormees hõiskas imestuse pärast. Lootsikus, mis poolest saadik weega täidetud, lames üks naisterahwas. Ta tõmbas ta tugewa käega üles – see oli eluta keha. Ta paled oliwad surnukarwa kahwatanud, huuled kõwasti kokku pigistatud, aga suured sinised silmad weel poolest saadik lahti. Noormees waatas suure imestusega ta otsa. Ka surnud olekus oli ta ilu weel wangitsew.

 – Oh, mis kahju, et nii ilus piiga merejumala wiha kätte on langenud, kahetses Aako. Mis on teda küll mere peale ajanud!

 – Tema ei ole weel surnud, hõiskas noormees rõõmsalt, ta keha on weel nõrk, ta käesooned tuksuwad weel tasakeste – teda wõime weel elusse äratada.

 – Tühi mõte, waidles wanem wastu. Kellesse merejumal oma käe pannud, see on kadunud, kui meie ka ta keha kätte saame. Kehad annab ta ikka weel wälja, aga hinge pärib enesele.

 – Ei, meie peame ta weel elusse saama, rääkis noormees kindlaste.

 – Meil ei ole talle mitte elu anda, ja asjata hullamiseks pole meil aega. Jätame merele ta ohwri

 
12

ja astume edasi – meie tee on pikk ja eesmärk wäga tähtjas. Rahwas ootab meid igatsusega tagasi. Läheme edasi!

 – Ma ei astu sammugi enne paigast, kui talle elu tagasi oleme annud, wastas noormees. Ta ei ole mitte surnud, usu mind.

 See waatas kahewahel olles enese ümber.

 – Ha, seal on üks kalapüüdja hurtsik, rääkis ta siis maa poole näidates. Wiime eluta keha sinna, seal on wist mõni hingeline kodus, kellel tema eest aega on hoolt kanda. Meie teekäik on tähtsam, kui merekaldalt surnuid püüda. Kui rohkem aega, küll siis waatama wõid tulla, mis temast saanud.

 Noormees ei wõinud selle nõuu wastu midagi ütelda. Nad kandsiwad eluta keha hurtsiku ette, kust üks wana hirmus naine wälja astus. Noorel mehel käis külma wärin üle keha, kui seda suure kongis nina, kõrge palekontide ja sügawast kulmude alt luurawate kassisilmadega kortsus naisenägu silmas.

 – Hea emake, rääkis wanem lahkelt, kas sa ei wõiks siin üht mere õnnetusest peastetud noort tütarlast oma hoole alla wõtta ja teda elusse katsuda äratada. Ta ei ole wistist weel mitte hoopis surnud. Meil on kiir tee jalge all ja ei ole mitte aega sulle seal juures abiks olla. Siin on sulle su waewapalgaks mõni tükk hõbedat.

 Wanamoor wõttis anni tänades wastu ja wahtis terawalt andja otsa. Siis pomises ta enesele mõned arusaamata sõnad mokkadesse ja katsus hoolega järele, kas neiul weel elumärki juures on.

 
13

 – On äratamise lootust weel? küsis noormees kannatamatalt.

 – Teie toote ta hilja minu kätte, seletas wanake lühidelt.

 – Katsu teha, mis sa wõid, see waew peab auusaste maksetud saama, tõotas noormees.

 – Ole mureta noormees, ma teen, mis wõin, ja ma wõin palju. Kus teiste sureliste jõud lõpeb, seal hakkab minu peale – suuremad minust on ainult jumalad.

 – Siis oled sa mõni tark? küsis wanem.

 – Tarkade tark, parandas wanamoor.

 – Seda parem, nüüd wõime siis rahuliselt minna, sest meie leid on julge paiga peal. Meie tee on pikk – Metsapoole weel kaugel – ja wõidulootus ripub ometi ainuüksi rutulise asjatoimetuse külles. Waenlased peawad meid ilma ootamata oma linna müüride alt leidma – siis wõime wõidu peale loota. Saab ta meie nõuu enneaegu kuulda, siis wõib ta ennast selle wastu walmistada. Noormees, ma usun, see paat on meile kui jumalatest saadetud, millega meie oma eesmärgile wõime sõita, sest tuul on meie selja taha pöörnud.

 Kaupo waatas weel kord tütarlapse näosse, nagu tahaks ta tema surnupilti kustumatult oma hinge sisse wajutada, ja siis rääkis ta wanakesele:

 – Hea emake, kes sa palju wõid teha, tee see lapsuke oma imewõimuga terweks, ütles ta naisele, kelle paksud mokad pilkawalt naeratasiwad. See ilus elu ei tohi kustuda – sa pead oma hea töö wäärilist palka saama. Ma tulen nii pea kui mahti saan, sind waa-

 
14

tama ja loodan, et seniks kõik hästi toimetanud. Ma ei taha sõnadega tänust rääkida, mu tänu peab kõlisew kuld olema.

 Ja siis lahkusiwad mehed.

 Kui nad juba merelaintel purjetasiwad, naeris wanake neile taga järele:

 – Oo, need on ju meie suured wanemad raudmeeste waenlased! Oh teie wiletsad narrid – teie tõotate mulle tasumist – kõlisewat kulda – kus on teie kuld? Rumalad, teie ei teagi, et mul teda küllalt on – minu palga maksjad on wägewamad ja rikkamad, kui teie kõik kokku. Kui nüüd mu Anno warsti koju tuleks, oi, selle uudise eest wõiks ta jälle hea noosi teenida. Mis tähendab meile sugurahwa wereside, kui õnn teiselt poolt meid üles otsib. Süda, ole sina rinnus rahuline, ära waewa mind kauem – inimene peab sinna poole hoidma, kust poolt ta wägewamaid sõpru ja suuremat tasumist leiab. Oma rahwas on mind maha jätnud, tema pärast oleksime meie wõinud nälga jääda – wõerad isandad on meid oma sõpradeks nimetanud, annawad meile rohkem kui meie tahta julgeksime – ja meie oleksime tänamata, kui selle eest seda ei täidaks, mis nad nõuawad. Et nad wiimaks ometi meie maa isandateks saawad, on niisama selge kui päike pilwita taewas. Kes siis nende sõber olnud, selle käsi wõib paremine käia, kui seda mõistab loota, aga waenlasi ootab muidugi surm ja hukatus ehk wangipõli wõi pärisorja elu. Ei, ei, ma tahan oma ettewõttele truuks jääda. Nende plaanid peawad rikutud saama. Oh kui hea, et nad ise kõik wälja lorisesiwad!

 
15

 3. Salalik kuritöö.

 Hele päikese paiste oli tormipilwed kaotanud ning saatis lepitades oma kullased kiired Metsapoole wanema linna peale, mis kaugele üle lagendiku meie kahe tuttawa teekäija silmi paistis. Taewas oli helesinene, paksud pilwepangad ujusiwad weel silmapiiril selles otsata meres, mis terwed maad kroonina kattis, ja andsiwad elawal keelel tunnistust oma häwitawa wõimuse kadumisest.

 – Nõnda nagu need lõhutud pilwed Taara taewa all ilma wõimuta ümber hulguwad, nõnda peame meie ka oma waenlaste wõimuse murdma ja nad üle maa laiali pillama, kõneles Ako. Muidu ei näe meie oma wabaduse päikest ialgi enam.

 Noormees laskis oma silmad ringi käia. Päike oli juba madalale wajunud. Tumesinised pilwemäed seisiwad ta kõrwal ja ähwardasiwad teda pea oma alla matta. Kartlik aim asus ta südamesse. Weel oli linnani tükk maad, ja enne sinna jõudmist wõis pime käes olla.

 – Pilwed neelawad eha, meie peame sammusid kiirustama, tähendas noorem seltsimeestest. Tee on meil tundmata ja pimedus teeb teda meile kardetawaks, sest enamiste on kõik Eestlaste linnade teed wõerale wäga hädaohtlikud.

 Noorel mehel oli õigus. Suur lai soo seisis nende ja linna wahel. Nii kaugele kui silm ulatas waata-

 
16

ma, polnud kuskil inimese hinge näha. Kes pidi neile teed juhatama?

 Nõutult seisiwad mehed pehme soo ees, mille otsa silm ära ei suutnud waadata. Otsekohe oleksiwad nad enne pimedat weel sinna wõinud jõuda, aga see polnud sugugi wõimalik. Noorem mees katsus, aga wajus juba mõne sammu peal põlwini pori sisse ning eespool näis ta weel pehmem ja põhjatum olema. Siin ei jäänud midagi muud nõuu üle, kui ümber soo reisima hakata ja teed otsida, sest ilma teeta ei wõinud linn ju olla.

 Pimedus kattis ammugi juba maad, kui mehed ümber soo ühe kõrgema seljaku peale saiwad, mis linna poole näis wiima. See seljak oli tihedalt wõsadega täis kaswanud, mis nii kaua kuni suure metsani ulatas.

 Waikides astusiwad mehed oma teed edasi. Linn ei wõinud enam kaugel olla. Öö oli ilma kuuta ja pime, ehk küll uuesti pilwe läinud taewast harwa mõned tähed alla wälkusiwad, kus pilweraukad katkesiwad.

 Häkiste kuulsiwad mehed põõsaste sahisemist ja ühtlasi ka nagu hoigawat healt. Nad jäiwad kuulama. Paar korda oli weel üht imelist, otse arusaamata healitsemist kuulda, siis aga kuulsiwad nad selgeste sõnu: – „Soo, nüüd on mu töö tehtud! Maga magamas, sa raudmeeste waenlane!“

 Selle peale kõlas tasane naeratamine, aga nii iseäralik, nagu ei tuleks see mitte inimese suust, waid mõne metsalise kõrist.

 – Mis seal on? küsis Ako tugewa healega.

 Kõik jäi wait. Siis liikusiwad põõsad, maa tümises nagu jooksmisest, mis aga ka warsti ära kadus.

 
17

 Mehed astusiwad edasi, kust poolt nad heali kuulnud. Paksud põõsad tegiwad pimeduse musta maa peal weel suuremaks, nii et siin midagi näha ei olnud. Korraga komistas noorem teekäija ühe pehme asja üle. Ta katsus kätega enese ümber.

 – Oh oh! hüüdis ta imestades, siin on üks inimene maas. Elaw wõi surnud!

 Ta katsus pimedas käega siia ja sinna. Tasane korisemine tungis ta kõrwu. Ta leidis maas oleja pea üles, see oli nägu pidi wasta märga maad, mis üsna soe tunda oli.

 Ruttu tõmbas ta taskust taela ja tuleraua ning raius sellega kiwi pihta, et sädemed ümber lendasiwad. Warsti oli tuli taela külles, sealt sütitas ta süte külge, mis ta kõik paunaga ühes kandis. Natukese aja pärast oli sütest leegike üles puhutud ning raswa küünal põlema pandud.

 Nüüd wõis ta tulega enese ümber waadata. Ka wanem seltsimees oli tagasi tulnud ja tule ülestegemist ootama jäänud. Weike walgus näitas meestele, mis siin sündinud. Mõlemad kargasiwad kohkudes tagasi.

 – Siin on mõrtsuka töö ära tehtud, praegu weel, enne kui meie siia jõudsime. Mõrtsukas on praegu siit ära läinud – ta ei wõi weel kaugel olla. Meie kõrwad kuulsid ta jooksmise healt.

 Nende ees lames kummuli paksu wereoja sees üks wanadlane mees suure habemega. Missugune habe ja juuksed tal olnud, seda ei wõinud nad aru saada, sest kõik oliwad üleni werised. Niisama ei wõinud

 
18

ka näost midagi ära tunda. Pea sees pidi wistist suur haaw olema, sest sealt nirises praegugi weel werd wälja. Elumärkisid ei leidnud waatajad ta juurest enam mitte.

 – Mis peame siin tegema? küsis noormees.

 – Ruttu linna minema ja sealt abi otsima, wahest wõib weel kurjategijat kätte saada – kaugel ei wõi ta ju olla.

 – Aga linn on wahest weel kaugel?

 – Sinna ei wõi midagi parata, muud nõuu meil ei ole.

 – Aga wahest oli mõrtsukaid rohkem kui üks – wahest mitu?

 – See on üks puhas, kuritöö on ikka kuritöö.

 – Ja meie oleme ainult kahekesi –

 – Ha, noormees, ma mõistan, mis sa sellega tahad ütelda – sa kardad, et nad wahest ka meie kallale wõiksiwad tükkida. Kui nad seda peaksiwad julgema, siis peawad nad ka nägema, et neil mitte omasugustega tegemist ei ole.

 Nad oliwad waljuste rääkinud. Noormees arwas selle peale naeru healt kuulwat. Ta ei olnud mitte kartliku loomuga, aga ta tundis ometigi, et ta keha wärises.

 – Ruttame linna poole, siin on hirmus pikemalt wiibida, rääkis ta tasa. Need põõsad on siin wäga pimedad.

 Hirmus pilt kõikus tal ikka silmade ees ja kole naeruheal kumises kõrwus.

 
19

 Wiimaks arwasid nad linna läbi ööpimeduse nägewat. Ühtlasi tungis koerte haukumine ja inimeste healed neile kõrwu.

 – Wanem tuleb – ükskord ometi! kuuldi seal rääkiwat.

 – Nad ootawad wanemad, sõnas Ako – aga kui see tapetud mees wahest wanem oligi!

 – Jumalad hoidku – ta riided ei olnud mitte mõne alama mehe omad – kole aim täidab mu rinda, rääkis noormees.

 – Kes seal on? kõlas ülewelt linna müürilt wahi käre heal.

 – Wõerad, sõbrad, andis Ako wastuseks. Laske meid wiiwitamata sisse!

 – Teie olete wõerad sõbrad – wastati sealt – wõeraid ei ole meil luba sisse lasta, nii kaua kui wanemat ise kodus ei ole.

 – Kus wanem siis on?

 – Minu asi ei ole seda teada, ega wõeraste asi selle järele nõuda.

 – Meil on temale wäga tähtsaid sõnumed ja palume sellepärast sisselaskmist.

 – Kes teie olete?

 – Liiwi saadik oma noore sõbraga. Meie tuleme pikalt teelt, oleme hiljaks jäänud, palume kohe sisselaskmist.

 Rasked walli wärawad läksiwad nüüd ruttu lahti. Waht seisis auupaklikult kummardama odaga wärawa kõrwal ja laskis wõerad wait olles sisse. Ta tahtis wärawat nende taga kohe jälle kinni panna.

 
20

 – Pea weel, sõbrake, rääkis wõeras. Kas linnas on sõjamehi kodus?

 – Mis nendega? küsis waht imetledes.

 – Siinsamas ligidal linna tee ääres wõsastikus on üks mees ära tapetud. Hirmus lugu on praegu sündinud, kurjategija ei wõi kaugel olla. Kui kärmeste abi sinna saab, wahest wõib teda weel kätte saada. Ka on tarwis teada, kes see ohwer on? Rutta, rutta, mees, ma käsen seda sinu wanema nimel.

 Mõne silmapilgu järele oli trobikond mehi koos, ning läksiwad wõeraste juhatusel tuldud teed tagasi. Tükikese aja otsimise järele leiti kuritöö koht ülesse, aga surnukeha ei olnud mitte enam. Ase oli weel selgeste tunda, ära tarretanud weri kattis maha tallatud rohtu ja noori kasewõsasid – muud ei puutunud midagi silma.

 Oli wahest ohwer ainult uimastuses olnud ning sellest ärkades ise ära läinud? Aga kuhu wõis ta minna? Otsiti ja hüüti igale poole, kuskilt ei tulnud wastust ega leitud midagi, ka mitte jälgegi, ehk küll igal otsijal oma tõrwalont walgustamiseks ühes oli.

 Asjata otsimisest pahandatud läksiwad mehed koju tagasi. Wõerastele wisati mõnigi umbusaldaw pilk. Iseeneses lugu imestades läksiwad nad ühes linna, et wanemaga kokku saada, ehk wähemalt ta pojaga.

 Wanema emand wõttis wõerad lahkeste wastu, kui kuulis, et need kõrgest seisusest Liiwlased olla. See teeb ju iga majale auu, kui tal auusad külalised talitada on. Ta kahetses wäga, et wanem ise mitte kodu ei olla, ehk ta küll niikauaks ära ei oleks wõinud jääda ning palus külalisi oma aega niikaua wiita,

 
21

kuni mees koju tulla, sest nüüd pidada ta ju iga silmapilk tulema.

 – Kuhu läks wanem? kuulatas Ako.

 – Ta käib tihti linnast wäljas, aga eha kustumisega on ta ikka tagasi tulnud. Tänane kauemaks jäämine on mulle otse wõeras ja ma hakkan kartma, et temale midagi on juhtunud. Niisama kardan ma ka oma poja Imanta pärast, kes eilse suure tormi ajal mere peal oli ja weel siiamaale tagasi ei ole tulnud. Mehed ise ei pane tähele, kui palju muret nad oma üleliigse julgusega naistele teewad.

 – Meie oleme wäga õnnetumal ajal tulnud, tähendas Ako. On see wahest mõni halb tähendus meie terwe ettewõtmise kohta?

 – Kõrge emand, kas sa midagi ei ole tänasest õhtasest juhtumisest linna tee ääres wõsandikus kuulnud? küsis Liiwi wanem tõsiselt.

 Wanema emand ehmatas ära.

 – Mis on seal sündinud?'

 – Üks õnnetus.

 – Minu mehele? Räägi, räägi, oh mu süda aimab hirmust lugu, ta on juba tänase päewa hirmus rahutu.

 – See ei puutu mitte sinusse, waigistas külaline, aga hirmus on ta.

 – Mis siis? Ära piina mind, kõnele!

 Ako pidi kõnelema, mis ta teadis. Wanema abikaasa wahtis üksisilmi kõneleja otsa nii kaua kui see rääkis.

 
22

 – Kas see on wõimalik? hüüdis ta. Kes on siin mõrtsukas? Kust sai ta siia? Kes ta oli? Ma tahan kohe mehed wälja saata – nad peawad tapja kätte saama – ta peab tunnistama, keda ta on tapnud ja mispärast ning siis elawalt puuriidale minema.

 Ta astus teise, kolmandamasse tuppa, et omale wilu õhtuga soojemaid riideid selga panna ja ise käskusid andma minna.

 Korraga kuulsiwad mõlemad wõerad ta ehmatuse kisa. Nad ruttasiwad kõrwalisest ruumist läbi kolmandamasse, kust üks weiksem uks wälja wiis. Naisterahwas oli uimaselt pingi peale langenud, küünal kõrwale maha kukkunud, aga põles weel. Ette waatlikult tõstis Kaupo küünla üles ja laskis sellega walgust enese ümber paista. Ka tema keelelt libises ehmataw hüüd.

 Seesama werine surnukeha, keda nad metsas asjata otsinud, oli siin toas istukile seina najale seatud. Ta nägu oli puhtaks pestud, nii et seda ära wõis tunda. Lumi walge kahwatus ja mõned juuksete alt wälja jooksnud were sooned tegiwad ta wäljanägemise hirmutawaks, kohutawaks.

 – Minu mees on ära tapetud, ägas õnnetu naine. Sõbrad, laske tapjat tagaotsida ja kinni wõtta. – Hirmus, hirmus lugu on sündinud. –

 Kes oli ta siia toonud?

 Linnas ei teadnud keegi hing sellest midagi, keegi polnud ka midagi näinud – keegi ei teadnud heal wanemal wihamehi.

 
23

 4. Kindlamad õnnetuse sõnumid.

 Tornimaja ema oli oma weikse tütre Lindaga keskhommiku ajal ööramestusest wähe aega kosutawa unehõlma suikunud. Ka unenäos seisiwad weel äraelatud hirmudest pildikesed neil silmade ees. Weike Linda nägi unes: Ta seisis tornis tuld tegemas – häkiste kadus torm ära, meri jäi waikseks, laened tantsisiwad rõõmsalt, tuleõhk puhus pehmelt üle mere ning päike paistis kewadises ilus. Igatsedes waatas ta hiilgawa mere poole. Seal tuli üks walge luige sarnane kuju lainete seest nähtawale, ujus ligemale ja ikka ligemale. Ta jooksis talle wastu! See oli Aita, ta õde, kes nüüd korraga inimeseks oli saanud ning oma weikest õekest kallistas. See oli rõõmu pärast kui uimane. Talle tuli meelde, et õde tormiga merele läinud ja sinna jäänud – kadunud – ära uppunud – surnud – ja nüüd oli ta siin. „Oh mis kuri unenägu!“ oli ta hüüdnud. „Ma olin kohkunud, ma uskusin seda hirmust und, aga nüüd on ta tühi – sa oled jälle minu juures – kulla Aita – meie paneme nüüd kahekesi tuled tornis põlema, walwame kahekesi, teeme kõik kahekesi ühes koos – eks ole nii? Ilm on nii ütlemata ilus kui kewadel – meie läheme kahekesi Liiwa soosse, kus palju marju kaswab, toome sealt emale ka ja siis ütleb ta sulle: mu hea Aita ja mulle: mu hea Linda!“ – Aga Aita ei rääkinud midagi. Ta waatas wait olles – kurwalt oma õekese otsa ja kadus siis korraga ta sil-

 
24

mist ära. Ta hüüdis, karjus, kisendas, aga ehmatas weel enam: ta ei kuulnud iseenese healt, ta rind oli kui kinni maetud, mis mingit healt enesest wälja ei annud.

 Siis oli ta jälle oma õega koos. Nende ümber haljendasiwad rohilised metsad, nagu ta neid mõnikord sügawamal maa sees näinud. Linnud laulsiwad ime ilusaste, noored lambatalled tantsisiwad wulisewa ojakese kaldal pehme rohu sees. Tema noppis lillesid ja ta õde punus neist kaunist pärga. Ta tundis sedasama õnne oma weikses rinnas, mis ta nii tihti Aitaga ühes koos mängides tunnud. Jälle oli tal tema kadumise lugu meeles ja jälle kõneles ta temale seda hirmust unenägu, mille pärast ta emaga ühtlasi kaua, kaua nutnud ning jälle ei wastanud õde talle sõnagi. „Mikspärast sa ei räägi minuga, Aita?“ tahtis ta küsida, aga ka tema ei saanud rääkida. Seal läks ilm mustaks, üks wana inetu kerjaja riides naine tuli nende juurde, wõttis Aita käest kinni ja kiskus ta enesega ühes. Haledaste, kurwalt waatas Aita ta peale ja kadus siis suurte metsa puude wahele ta silmist ära. Ta tundis, et talle pisarad silmi tuliwad, pale peale weeresiwad ja seal kui palawad söed põlesiwad. Ta tahtis neid ära pühkida, aga ta tundis, et tal selleks jõudu ei olnud. Kõigest wäest rabeledes peasiwad wiimaks ta käed lahti, ta silmad läksiwad walla, ta ärkas üles –

 Ema seisis kummuli ta üle ja nuttis. Ema palawad pisarad oliwadgi, mis ta õrna pale peal kipitasiwad.

 
25

 – Oh ema, sina oled ka siin! hüüdis laps.

 – Kus pidin ma siis olema?

 – Kas see hirmus naine Aita ära wiis?

 – Mis sa räägid, lapsuke?

 – See ikka, kes seal metsas meie juurde tuli.

 – Lapsuke, heida jälle magama, sa oled halba und näinud.

 – Ah ja, see oli unenägu, rääkis laps rõõmsamalt. Ma nägin küll wäga palju und ja kõik oli nii hirmus ja kole. Meie kallis Aita oli ära uppunud – meie nutsime mõlemad kaua ta pärast, siis leidsin ma ta üles, aga ta kadus jälle ära. Ema, ma ei taha enam magada – ma kardan, et ma jälle niisugust und näen. See on wäga hirmus!

 – Maga, maga weel, Lindake, see on parem, ohkas ema, kes lapsukest unenägude petlikust riigist tõsise elu kareduse sisse ülesse ei tahtnud ajada. Waeneke pidas unenäoks, mis tõsi, wali, hirmus tõsi oli. Ta ei mõistnud enesele etteseadida, kuidas ta ilma Aitata läbi wõis saada. Aita oli ta parem käsi, ei, weel rohkem, tema ainus troost ja abi kõiges ta waewalises elus. Kes oli nüüd weel ta abi, kui Aita tõeste surma leidnud. Ja surma oli ta wististe saanud, sest muidu ei oleks ta nii kaua oma muretsejat ema ja õde enese peale oodata lasknud. Randa ei olnud midagi tulnud — torm oli hakatuses maa poolt olnud, kuis wõis ta ka randa saada!

 Lahke terwituse heal ehmatas ta neist kurwaist mõtetest üles. Üks sirge noormees astus tema poole toa läwele. Ta riided oliwad märjad, ta nägu tõsine, ehk küll noor, siiski auukartusele sundiw. Elatanud

 
26

naisterahwas nägi esimese pilguga ära, et see mitte mõni igapäewane inimene ei olnud, waid üks kõrgest seisusest noormees.

 – Kas sa lubad, hea emake, oma katuse all ühele mereõnnetumale natukeseks ajaks puhke paika ja wähe keha kinnitust, rääkis ta pehme healega. Ta heal helises kui kaunis lauluwiis, nii meelitaw ja mahe.

 – Sa oled mereõnnetuses olnud ja peasenud.? rääkis naisterahwas imeks pannes.

 – Nii on. Pikker oli oma wankri weerema pannud, tuule ema omad tiiwad laiali laotanud, taewawälgud helendasiwad ja merepind õõtsus põhjani ning wiskas walget wahtu mustade pilwete poole. Meie laew eksis teelt ja sattus kiwide otsa.

 – See oli eile õhtu? küsis naisterahwas suure elamusega wahele.

 – Eile õhtu. Õige. Sina tead ka seda?

 – Ma tean. Kas sa ei näinud seal üht tütarlast lootsikuga?

 Noormees waatas imekspanemisega naisterahwa otsa, kes wäga ärritatud oli.

 – See oli maru waigistaja – Aita, rääkis noormees, ja tema silmades hiilgas waimustuse tuluke. Minu laewamehed hõiskasiwad rõõmu pärast, kui meie laew wajuma hakkas. Ma küsisin, mis see tähendada. „Maru waigistaja – Aita on siin – meie oleme peasenud!“ hüüdsiwad nemad ning wajusiwad laewaga tükkis wahutawatesse laenetesse. Oh, nende hõiskamine oli warane – nad leidsiwad laentes surma. Aga nad suriwad ses lootuses, et nad weel peastetud saawad.

 
27

 – Ma kahetsen neid wapraid mehi – neid ei wõinud enam keegi peasta.

 – Mis sai Aitast – mis sündis temaga? küsis wanake pea hingetult. Räägi, räägi! Ta ei wõinud kedagi aidata – teisi ega ka ise ennast? On lained ka tema matnud?

 Noormees tõmbas wähe hinge. Ta rahutu südame tuksumine, ta tõsine nägu kuulutasiwad seda ette, mis waene ema isegi aimas ja uskus.

 – Ma nägin Aitat oma elus esimest korda, algas ta pikkamisi; kuulnud olin temast enne juba palju, wäga palju. Oh, ma pidasin kõik tühjaks luuleks, mis tema kiitusest kõrwu ulatas, aga ma nägin, et see kõik weel kaugeltki selle wastu ei saa, mis ta tõeste on. Pimedus kattis merepinda, pikse mürin, tormi mühisemine ja taewa wälgud oliwad meie ainsad seltsimehed; meie uskusime meele ära heitmises, et meie appihüüüdmise märkisid keegi pole tähele pannud – seal ilmus Aita. Wälgu walgusel wõisin ma teda näha, ta juhtis julgel ja osawamal käel oma weikest sõiduriista, kui kõige parem meremees. Ta näis hüüdwat, ta suust ja liigutusest oli seda lühikesel wälgu walgustusel näha, aga ta sõnu ei kuulnud ma, selleks oli marumürin ja pikse paukumine liig wali. Aga missugune nägu oli sel piigal, seda ei suuda mu keel üles rääkida. Ta seisis kindlalt ja julgelt tormi sees oma lootsikus, nagu tõsine tormiwalitseja! Ta nägu ehitas jumalik ilu ja heldus, ta pikad juuksed lehwisiwad maru käes ümber pea. Kui meie laew wajus, kuulsin ma tema kaastundliku südame ehmatawat kiljatust – ma wajusin ka laenetesse ja siis ei näinud ma enam midagi. Mu meeled

 
28

ei olnud weel mitte kadunud, – ma tõusin jälle wee pinnale. Helde Pikker saatis oma wälgu just sel ajal, ja ma nägin teda meelt ära heitwalt enese ümber waatama. Ta hüüdis enese poole tulla, kes weel elus – ma wastasin talle – ta nägi mind. Kõigest jõust katsus ta oma sõiduriista minu poole juhtida, aga kange torm oli talle wastu. Ta walgustas tõrwalondiga minu poole, ta ulatas mõla mulle wastu, et sellega mind lootsiku lähemale tõmmata, ta wäärdus selle juures, mõla kukkus käest wette, tuul kustutas tule, ma hüüdsin kõigest wäest, katsusin wiimast rammu kokku wõttes tema juurde ujuda – aga laened matsiwad mu seal juures mõneks ajaks. Kui ma jälle peale sain, et hinge wõisin tõmmata, juhtus mõla õnneks mu kätte. Ma hüüdsin uuesti, ma kisendasin kõigest jõuust - -

 – Kas wastas Aita weel? küsis maja perenaine kõige suurema ärritusega.

 – Ma ei kuulnud enam ühtegi wastust, rääkis noormees pikalt, aga tasa.

 – Sa ei kuulnud enam, ta ei wastanud enam? Oh lained oliwad ta siis juba oma sülle matnud, hüüdis wanake pea karjudes. Mu Aita, mu tütar, sind ei ole enam ilmas. Oh sa kole, hirmus meri, sina oled ta minult kiskunud.

 Noormees waatas imestawa osawõtmisega naise otsa.

 – Aita oli sinu tütar? küsis ta.

 – Minu tütar, mu armas laps, minu Aita, wastas see pead käte wahele wajutades ja haledaste nutma hakates.

 
29

 Ka nooremehele weeresiwad pisarad palgesse. Ka tema tundis, et Aita surmaga tema südame küllest üks tükk ära oli kistud.

 Weike Linda oli üles ärkanud. Ta nägi wõerast meest silmi pühkima, leidis oma silmast pisarad – ta hakkas kartes oma ema kaelast kinni ja küsis nuttes –

 – Kas Aita weel tagasi ei ole tulnud?

 – Oota, oota, Lindake, trööstis nutja ema lapsukest, ehk tal küll enesel mingit lootust ei olnud. Mis pidi ta weel lootma? Eks siin ei olnud inimene, kes oma silmaga kõik näinud ja kuulnud ning kõik teadis.

 – Wõta aset mu wiletsas majakeses, kui see sulle puhkamiseks kõlbab, rääkis lõhkenud ema süda. Sa oled see, kes minu hirmsast õnnetusest hirmsaid sõnumid on toonud, ma pean tänulik olema – nüüd ma tean, et mul midagi enam loota ei ole – siiamaale olin ma weel kahe wahel – Oh, see ei ole mulle mitte esimene hoop – see süda on palju kannatanud – ta peab ka seda weel kannatama – ja kes teab mis weel edespidi tuleb!

 Noormees ei jõudnud ennast sügawa liigutuse ja kaastundmise kui ka enese kahju pärast enam hoida, waid laskis oma pisaraid woolata.

 – Aga wahest on ta ometigi weel peasenud? ütta siis häkiste. Ka minagi ei uskunud, et weel peasen, aga nüüd olen ma siin.

 – Siis oleks ta ammu siin olnud, kui merejumal tõesti nii suurt imet oleks lasknud sündida. Ta teab ju, missuguses kartuses ja hirmus ma Lindaga tema pärast olen.

 
30

 – Tuul on ta wahest kaugele randa ajanud, kust ta nii pea siia ei jõudnud.

 – Ma tunnen su head mõtet, armas noormees, sa tahad üht ahastawat ema südant tühja lootustega waigistada. Ei, mu sõber, ma jõuan seda hirmust kahju ka nõnda ära kanda, kuidas ta on. Ma pean seda jõudma. Mul on weel üks weike tütar, kes mind tarwitab – ma ei wõi weel ilmast lahkuda – ma pean oma ema kohut täitma – ma pean kannatama ja – elama...

 Noormees kannatas ühes ema südamega. Tal seisiwad praegu weel uppuwa piiga silmawälgud, tema koidukaunis nägu ja ta helisew hõbe heal silmis ja kõrwus. Ta nägi praegugi weel wihast merd oma ümber tantsima, mille wilusse woodisse see nõidlik lainte taltsutaja wajus, ta tundis ennast praegugi weel wihaste laenete sees hõljuma.

 Ka tema oleks oma elu selle nõidliku piiga peastmise eest annud!

 Ta oli ka temale surnud –

 5. Tähtjas leidus.

 – Ha, minu rohud on mõjuwad, surnud hakkab juba liigutama ... weri käib juba... Käe suur were soon tuksub tasakeste ... silmalaud lähewad pilukile. Ma olen Ahto käest ühe ohwri ära kiskunud!

 
31

 Nõnda kõneles see wana naine, kelle kätte kaks Liiwlast mere äärest surnult leitud neiu oliwad annud elusse äratada. Ta oli oma kunstid ja rohud kõik ära katsunud ja wõis wiimaks ka enese waewa kordaminemise wilja maitsta.

 Neiu lõi silmad lahti.

 Wanake wahtis kohkudes ta taewakarwa sügawsinistesse silmadesse, kes enese ümber aga weel midagi ei näinud. Ta oli neid silmi, seda nägu wistist enne näinud – nad oliwad talle kõige wähem tuttawad. Ta tuletas meelde, aga ta wana nõrk mälu ei annud talle selle üle mingit selgust. Ainult nii palju tundis ta, et see nägu temas ammugi kustunud wana wiha uuesti üles hõõgutas ning aimamine ta rinnus ütles, et see leid talle wäga tähtjas on.

 – Kannatust, kannatust, ümises ta iseeneses – see tuleb wistist kõik weel walge ette, kes see tüdruk on. Ma aiman suuri asju ette. Küll ta ise wiimaks kõnelema hakkab!

 Weel pidi ta päewa otsa ootama. See oli pikk aeg. Alles wasta õhtat sai haige nii kaugele.

 – Kus ma olen? küsis ta enese ümber waadates.

 – Sa oled julges paigas, wastas wanake. Nüüd silmas ta weel wanakest, kes salalise rõõmuga tema juurde astus. Tütarlaps waatas tema otsa, ta kohkus ära, kui need naeratawad, torkiwad silmad tema peal puhkasiwad. Talle tuli see nägu niisugune ette, nagu ta lapse põlwes enesele tontisid oli mõtelnud. Kust oli ta siia saanud? Ta hakkas päris kartma, ehk ta ise küll selleks põhjust ei teadnud.

 
32

 – Lapsuke, sa oled peastetud – mina olen su surma suust – Mana kätte wahelt ära kiskunud, kiitles naine.

 Seda ütles wanake jälle oma imelise kohutawa naeratamisega.

 – Sina oled mu surma suust wälja kiskunud? küsis neiu peaaegu wärisedes.

 – Ah, sa oled wist ära unetanud, et sa mere peal tormi käes olid?

 – Aa, ma läksin õnnetumatele appi – see ei olnud siis mitte unenägu – oli see hirmus öö tõeste ilmsi?

 – Nagu see, et sa weel elad ja minu läbi elad.

 – Ma ei saa weel ikka aru, mis minuga on sündinud.

 – Sind tõiwad laened surnult randa, mina olen sulle elu tagasi toonud, seletas wanake nähtawa paha meelega, et tütarlaps tema suurest heategemisest mitte aru ei tahtnud saada. Tuleta aga meele, mis sinuga merel on sündinud.

 – Oh, nad on kõik wilus wete woos surma leidnud, ohkas neiuke ja talle tuliwad need hirmsad pildid jälle mälestusesse tagasi, mis ta marusel merel näinud. Kas on neist keegi eluga peasenud?

 – Ma ei ole kedagi teist näinud, üksi sinu olen ma peastnud, seletas wanake.

 – Siis on ka tema kurwa warjuriigisse – manalasse läinud, rääkis neiu ja ta rinnust tungis raske ohkamine.

 – Missugune tema? küsis wana.

 Neiu punetas ära. Ta ei wõinud oma saladust mitte awaldada.

 
33

 – Sul näikse teiste elu eest suurem mure olewat, kui oma elu eest, mida mina sulle kinkisin, kõneles wanake tagasi hoitud paha meelega.

 Neiuke tõusis istukile, hakkas soojalt wanakese luisest käest kinni, pigistas seda, litsus oma kahwatanud huuli wastu ja niisutas teda selle juures oma palawate pisaratega.

 – Ma tänan sind oma elu eest südamest, rääkis ta tasa. Ma ei tea mitte kuidas ma siia olen saanud, sa oled wistist minu peastmise juures wäga suurt waewa näinud, sa oled mu elu peastja, mu kõige suurem heategija! Ma tahan surmani selle peale mõtelda, muud palka ei ole mul selle eest sulle anda. Lepi sellega, et üks tänulik hing ja weel üks tundja ema ja õe süda sind selle eest õnnistawad. Sina oled mu peastnud, oled ühele waesele emale tema tütre ja ühele nutjale tütarlapsele ta õe jälle kinkinud. Kui sul enesel lapsi on, siis wõid sa sellest aru saada, mis su heategu wäärt on.

 Wanake naeris hea meele pärast. Ta naer kõlas südameta – kole.

 – Sull ei ole muud omakseid kui ema ja õde? uuris ta siis.

 – Et ole!

 – Isa on surnud?

 – Wististe on ta surnud! ohkas Aita.

 – Siis ei tea sa seda kindlaste? imetles wanake.

 – Mu ema ei ole mulle temast midagi muud rääkinud, kui seda, et ta häkiste ära kadunud ja enam wälja ei ole tulnud.

 
34

 – Ta on ära kadunud?

 – Nõnda olen ma emalt kuulnud.

 – Kas see ammu on olnud?

 – Kaksteistkümmend korda on sellest ajast saadik lumi maad ja jää merd katnud ning kolmeteistkümnes suwe jagab juba inimestele oma andisid.

 – Kolmeteistkümnes suwe? küsis wanake elamusega.

 – Nõnda on ema mulle rääkinud –

 Wanamoor pigistas mokad kokku. Üks iseäralik naeratus lehwis ta mokkade ümber. Noor tütarlaps ei mõistnud seda tähele panna – wanake oli enesega wäga rahul.

 – Hm, nüüd tunnen ma seda tüdrukut, ümises ta iseeneses. Just tema ise, muud kui palju noorem ja ilusam – ilus on ta tõeste.

 Aita oli ainult ümisemist kuulnud, aga mitte ühestki sõnast aru saanud. Tema nägu ei julgenud ta waadata, sealt paistis imelik, õnnetuse kuulutaw joon wälja, mis teda otse kartma pani, ja ometigi oli ta tema elupeastja. Oh kui hea meelega oleks ta mõnda teist nägu, mis tal meeles mõlkus, oma elupeastjaks pidanud!

 – Nüüd wõin ma juba ka koju minema hakata, sõnas ta üles tõustes, mu waene ema ootab mind wistist suures kartuses. Kas sa wõid mulle teed juhatada, kus pool mu kodu siit on?

 – Kulla lapsuke, seda ma ei wõi teada, kus pool su kodu siit on, wastas wanake naeratades. Kudas kutsutakse su kodu paika?

 – Ta on mere ääres Ake küla lähedal. Seal elasin ma oma ema ja õe Lindaga ühes torniga ma-

 
35

jakeses, kust pimedatel öödel laewameestele merele tuld näitasin.

 Wanake mõtles natuke aega järele. Tütarlaps waatas kord ülesse. Tema paksu mokkade ümber lehwis jälle see inetu naer, mis ta ennegi juba tema juures tähele pannud ja mis ta koleda näo weel koledamaks tegi. Jälle ümises ta iseeneses sõnu, milledest Aita aru ei saanud.

 – Seda kohta ma ei tunne, ütles ta siis.

 – Mis pean ma nüüd peale hakkama? hüüdis kartlik tütarlaps ära kohkudes. Kuhu pean ma minema – kust pean ma oma ema ja õe – oma kodu üles leidma?

 – Pole wiga, ära muretse mitte nii palju – ma tahan selle eest hoolt kanda, et kõik asjad korda saawad seatud, nagu nad peawad olema. Ma olen ütlemata rõõmus, et torm sind minu juurde toonud, et ma sind elusse wõisin ajada ja et ma sinu suust kuulda sain, kus su ema elab. Warsti, warsti tahan ma kõik teha.

 Aita ei saanud ta sõnadest mitte hästi aru, mis ta temale tahtis ütelda. Need oliwad segased. Oli see lubamine teda koju wiia – mis ta muud wõis tähendada? Oh, siis ei pidanud ema ega õde tema parast enam mitte nutma. Ta tahtis nende kartuse ja mure pisarad oma käega kuiwatada. Oh kui ilus oli ta plaan! Ehk ta küll iga silmapilk siit ära oleks lennanud oma armsate hõlma, oma kallisse kodusse – siiski pidi ta weel jääma: ta ei teadnud ju, kus ta praegu oli, kus ta kodu hurtsik laenetawa mere kaldal seisis. Ta ei saanud ise aru, miks see nais-

 
36

terahwas talle nii wastu meelt oli, kes ometi ta elu peastnud. Ta tundis ennast tema majas nagu wangis, ta süda oli rahuta, nagu aimaks ta paha ette.

 Ja ometi pidi ta ootama, mis tulewik toob. Õiguse pärast pidi ta wanakese wastu ka selleparast tänulik olema, et ta teda weel oma majas laskis olla, sest ta tundis isegi ära, et ta jõuetu oli ning lühikestki teed ette wõtta ei oleks suutnud, kui ta ka oma kodu oleks teadnud ja see mitte kaugel ei oleks olnud. Ta häbenes peaaegu ise ennast, et ta oma elupeastja wastu tänulikum ei wõinud olla ning asjata kartusele südames maad andis.

 – Kui ma öö weel siin magan, siis wõin ma homme wara minema hakata, mõtles ta ennast waigistades. Siis olen ma enese täieste wälja puhanud, wõib olla, et mu peastja ka selle aja sees järele on kuulanud, kus mu kodu on – siis, siis näen ma jälle teid, mu ema, mu õde, mu meri ja mu kodu!

 Ta uinus magama ja magas magusates unenägudes.

 Tema elupeastja nägi teda magawat – ta waatas tema rahulist, õnnelist nägu ja läks siis käsa õerudes teise tuppa.

 Siin naeris ta, et tühja toa seinad wastu kajasiwad.

 – Ometi ükskord on ta mu käes, see ära neetud nõid, rääkis ta iseeneses. Ta on ennast ilusasti minu wiha eest ära mõistnud peita, ma ei wäsinud otsimast, aga ma ei leidnud teda – nüüd on ta tütar mu käes ja ma tean ka tema elukohta wäga hästi, ehk ma küll sellele tüdrukule siin ette waletasin, et ma Ake küla ei teadwat. Nüüd ta enam mu käest ei

 
37

pease! Oh kui wana Anno kord koju tuleks! Ma ei jõua teda enam ära oodata. Ma tahan näha, missugused silmad ta teeb, kui ma talle seda kõik wõin teada anda, mis mu tarkus jumalate juhatusega wälja on uurinud. Kuhu peaks ta ometi nii kaua jääma?

 Ta oli nii rahul iseenesega, et nagu laps rahulikult magama wõis jääda.

 Kolin ukse taga ajas ta üles. Ta lõi silmad lahti. Toa ukse wahelt paistis uue päewa koidukuma sisse – hommik oli juba käes. Ta oli kaua maganud. Ruttu tõusis ta üles, läks ukse juurde ja tegi selle tasakeste lahti.

 Wäljas ootas pikk mehe kogu.

 – Ometi kord tuled sa koju, rääkis wanake rõõmsa healega.

 – Ometi kord ootad sa ka mind, wastas tuleja kuiwalt.

 – Mul on sulle täna palju uudist teatada. Mees näis wähe ära kohkuma.

 – Mis uudist? küsis ta siis ruttu.

 – Tasa, tasa, ta ei tohi meid kuulda. Sisseastuja jäi imestades ukse kõrwale seisma.

 – Kes ei tohi meid kuulda?

 – Mul on üks linnuke puuris.

 – Mis sa räägid? Mis linnuke?

 – Oo, seda saad sa pärast näha. Enne aga tahan ma sulle weel ütelda, et Liiwi wanemad Eestlastelt Sakste wastu abi on läinud otsima. Eile oliwad nad weel siin ja läksiwad siit otse linna wanema juurde.

 
38

 Mees naeris selle üle iseäralikult.

 – Nad tahawad Eestlasi appi kutsuda ja suure malewaga Riia kantsi peale tormi jooksta; seda pead sa piiskopile enne teada andma, seletas naine edasi.

 Jälle naeris meesterahwas.

 – Aga miks sa naerad, Anno?

 – Sinu kartus on tühine. Kõige eest on juba kõige paremine muretsetud.

 – Mis see tähendab? Ma ei saa sinust aru.

 – Sa ütlesid, et Liiwlased wanema juurde läinud!

 – Jah, seda nad tegiwad tõeste. Nad rääkisiwad seda minu kuuldes, ilma et midagi paha oleksiwad aimanud. Kui sa ei rutta, wõiwad nad enne sind Riia alla jõuda. Ja see oleks halb kohuse täitmine ja palga kaotamine.

 – Pole wiga, trööstis Anno, ma ütlesin ju, et kõik korras on. Ma jõudsin enne Liiwlasi linna. Nad tuliwad hilja!

 – Ma ei saa sinust üsna weel aru, Anno.

 – Seda pole ju ka nii hädaste tarwis.

 – Soo, siis ei pea sina ka teada saama, mis minul teada on. Olgu worst worsti wastu.

 Anno mõtles wähe aega.

 – Mis sinul ka wõib siis õige suurt uudist ollagi? küsis ta wenitades.

 – Kas sinu uudis siis tõeste nii kallis on, et sa seda minule ära ei wõi kõneleda?

 – Mul pole muud midagi, kui seda ütelda, et Liiwlased asjata on käinud abi otsimas.

 – Kudas nii?

 – Nad ei saanud wanemaga kokku.

 – Miks mitte?

 
39

 – Sellepärast, et wanemat ei olegi.

 – Kus ta siis on?

 – Teda ei ole enam, muud midagi.

 – Surnud? uuris naine.

 Anno nikutas wastuse asemel peaga.

 – Kudas ta ära on surnud?

 – Sa küsid liig palju, naisuke.

 – Aga tal on poeg weel.

 – See on wiimase tormiga merel olnud, ta laew on hukka läinud ja keegi pole enam wälja saanud.

 – Siis on ka tema surnud?

 Jälle nikutas mees peaga.

 – Nüüd räägi, mis sinul südame peal oli?

 – Mina tean nüüd, kus wana Ako naine oma lapsega elab, ütles naine pea hõisates.

 – Sina tead?

 – Ja ah!

 – Kus ta on siis?

 – Ta on Ake tuletorni waht.

 – Ja sa tead seda tõeste?

 – Nii tõeste kui ma sinu ees seisan.

 – Ja kudas said sa seda kätte?

 – See on minu asi. Wana Anno wanamoor on ju tark ja kawal – seda oled sa wistist ära unustanud, kiitis ta rõõmu pärast käsa õerudes.

 – Jah, ma näen, et sa asjata ei kiitle, kinnitas Anno ka omalt poolt. Nüüd ometi kord wõin ma näidata, mis see nõia pesakond ära on teeninud. Aga sa rääkisid ühest kinni püütud linnust, kes see on?

 – Nende tütar!

 – Nende tütar? Ako tütar?

 
40

 – Ja jah! Ma olen ta surnust üles äratanud, et ta käest järele uurida, kes ta on ja kus ta elab, sest tema nägu tuli mulle kohe kahtlane ette. Ma ei oleks tema pärast tõeste mitte niisugust waewa näinud, kui mu tark pea ette aimata ei oleks lasknud, kellega mul tegemist on.

 Ja siis pidi ta oma mehele pikalt ära rääkima, kuidas see lugu kõik tulnud.

 – Meie nisud õitsewad, rõõmustas Anno.

 – Kus peaks wana Ako nüüd ise olema? küsis naine uudishimulikult.

 – Tema ei saa kellegile kahju tegema. Olgu sulle sellest teadusest küllalt. Ära rohkem küsi.

 Naine waatas imestades oma mehe otsa. Läbi lahtise ukse tungisiwad juba hommiku päikese esimesed kiired tuppa ning walgustasiwad kahte kõnelejat. Anno nihutas ennast päikese eest kõrwale ning laskis ruttu silmad oma riiete peale lennata.

 Kawal naine oli seda liigutust tähele pannud. Ka tema silmad kukkusiwad otsija omadega ühe koha peale. Ta ehmatas.

 – Mis märgid need su riiete külles on? küsis ta häkitselt ja tahtis ligidamale astuda.

 Anno hoidis teda käega eemale ja nihutas ennast seal juures weel pimedamasse nurga poole.

 – Tee mulle ruttu ase walmis, ma olen wäsinud, ma tahan puhkama minna.

 – Weri! ümises naine iseeneses ja läks abikaasale aset otsima.

 Aita magas weel magusaste. Tasakeste läks Anno naine temast mööda ja silmitses seal juures terawasti

 
41

magajat neiukest. Ta näol lehwis õrn, õnnelik naeratus; ta nägi wistist und oma emast, õest, kallist kodust ja ühest õnnetumast noorest mehest.

 Uni, kui ilus trööstija sa oled! Mis teeksid õnnetumad siis, kui sina ka neile enam oma õnne uksi ei awaks ega neid silmapilguks oma ilu- ja õnneriiki ei laseks waadata!

 Ilmsüütus puhkab ka siis rahulikult, kui tigedus ja õelus ta ümber häwitawate merelainete wiisil mässawad.

 Wanake naeris ja läks ära.

 6. Wanema matusel.

 Jälle kattis pimedus maad, et kolme sammu enese ette ei wõinud näha. Siiski astus üks mehe kogu läbi sügisise öö nii kindlalt edasi, et igaüks, kes teda oleks näinud, niisuguseks inimeseks pidi pidama, kes seda teed hästi tunneb. Ta ei tõttanud mitte, ehk küll aeg juba õige hiline oli. Aga kuhu ta siis nii pimedas tahtis saada?

 Tema ees tõusis tulekuma taewa poole. See läks ikka suuremaks ja heledamaks – ta ei näinud seda mitte, ta mõtted wiibisiwad kaugel, ta waatas enese ette ööpimedusesse – tal oliwad teised pildid silma ees.

 Ta nägi oma jalge ees loksuwaid laineid, kes tema seltsimehi kalda liiwa peale weeretasiwad.

 
42

 – Meri annab oma surnud wälja, rääkis ta sügawas mõttes. Oma seltsimeestest nägin ma mõnegi tuttawa näo, aga oma kaitsjat waimu ei leidnud ma kusagilt. Wistist on ta surmast peasenud. – Minu mehed uskusiwad ju, et tema eest kõik õnnetus põgeneb – kuidas wõis ta ise siis selle saatuse osaliseks saada? Oh kui ta weel elaks, kui ma tema weel ülesse leiaks – ma tahaksin teda auustada kui jumalust, ma tahaksin teda enesele wõita – tema peaks mu wõidu pärg olema, millega ma ennast kroonida tahan lasta.

 Ta pidas häkiste kinni ja jäi seisma. Ta silmad oliwad sinna tulekumasse juhtunud, mis ta ees pilwedeni kerkis ja neile wirwendawat punast paistust andis.

 – Mis see tähendab? Minu isa linna ees nii suur tuli? Mis pidu peetakse seal?

 Ta kiirustas käiki.

 Juba hakkasiwad üksikud inimesed tule ümber talle silma paistma – ilma et ta mingisuguseid healesid oleks kuulnud. See näitas tõsine, kurblik talitus olema. Ainult tule pragisemine kostis ta kõrwu. Ta südamesse asus õnnetuse ette aimamine.

 – Matusepidu? küsis ta iseeneselt. Seda wiisi näib ta olema. Aga kelle kaduw keha tehakse siin tuhaks?

 Natukese aja järele oli ta ohwri mäel, kus see tuli põles.

 – Kelle auuks loidawad need leegid? küsis ta walju healega inimeste sekka astudes.

 
43

 – Imanta, Imanta! hüüti mitmest küllest korraga. Noormees waatas imekspannes enese ümber. Mikspärast inimesed tema tuleku üle nii imetlesiwad.

 – Imanta, sa elad weel, kuulis ta nüüd ka oma ema healt teiste seast ning kohe astus üks uhkes riides naisterahwas rahwa keskelt nooremehe juurde. Mure ja südame walu oliwad ta sirget keha tuntawalt painutanud.

 – Ma elan weel ja olen üsna terwe, rääkis noormees liigutusega, kui aru sai, et ema ja linnarahwas tema pärast nii mures oliwad olnud.

 – Teie olete siis mu mere õnnetusest ka kuulnud? küsis ta.

 – Meie oleme sõna saanud, et sina kõige oma laewa ja meestega mere põhja oled läinud, rääkis ta ema, kelle punased silmad nutmist tunnistasiwad. Aga jumalad olgu tänatud, et nad sinugi weel mu wanaduse toeks on jätnud. Ma uskusin juba, et wetewood ka sinu mu käest on kiskunud.

 – Mina peasin, kulla eideke, eluga – teised mattis meri kõik oma põhjatumasse hauda. – Aga mis tähendab see öösine pidu siin – kõik on nii waikne ja mureline, et ma õnnetust pean aimama.

 – Poeg, su aimamine on õige.

 – Mis on siin siis sündinud?

 – See tuli loidab sinu isa mälestuseks.

 – Kas minu isa surnud on?

 – Ta on tapetud!

 – Tapetud! Kes on teda tapnud?

 – Üks hirmus inimene, keda keegi ei tea.

 – Millas ja kus kohas on see sündinud?

 – Eile õhtu siinsamas kohas.

 
44

 – Ja keegi ei ole seda näinud?

 – Kaks Liiwlast tõiwad sellest linnarahwale teadust.

 – Need Liiwlased oliwad wõerad? Mis otsisiwad nemad siia?

 – Nad oliwad kõrgest soost, teine wanem saadik ja teine noormees, wistist ühe wanema poeg, kes sinu isa kõige ta malewaga omale waenlaste wastu appi tahtsiwad kutsuda.

 – Ja nemad ei teadnud ka tapmisest midagi?

 – Nad olla kuulnud rääkimist, jooksmist, leidnud siis sinu isa surnult maast. Nad tuliwad linna, linna rahwas läks otsima, ei leidnud aga mõrtsukat ega ka surnukeha kusagilt. Pärast seda leidsin ma ta kodust oma toast.

 – Kes ta sinna toonud?

 – Seda ei tea keegi.

 – Mis wahid ütlewad?

 – Nad ei olewat midagi näinud.

 – See asi peab järele saama kuulatud ja tapja üles otsitud, et ta werega selle kalli mehe weri saaks maksetud. Wii nüüd, kallis ema, mind isa surnukeha juurde – ma tahan teda weel enne ära põletamist näha.

 – Ta keha on juba tuhk! wastas ema. Noormees jäi waikselt seisma. Warsti sai ta aga oma kohkumise üle wõitu. Ta pühkis paar pisarat silmist, ajas enese sirgeks ning astus siis kustuwa tule juurde.

 – Loitke, wiimsed leegid, hõõguge, wiimsed söed, rääkis ta pühalikult ja ta heal wärises. Täitke oma kohust, seletage mu kalli isa muldne keha ta suremata

 
45

hingest, kes meist nüüd lahkub ja kurwa warju riiki – tonelasse läheb. Ole talle armuline, sa pimeduse ja surma jumal Maana ja lase ta ruttu oma igawast waikuse wallast wälja pealtilma õnne ja rõõmu sisse tagasi! Üks kuri mõrtsuka käsi on su elu auutumalt lõpetanud, enne kui wägew Taara teda ise sinu käest oleks nõudnud. Mitte palawas tapluses waenlaste wastu, waid ühe salaliku mõrtsuka tapperi all oled sa langenud, kellel sinu wastu kuri nõuu südames oli. Seda teotust tahan mina talle kätte maksa. Weri ihkab were hinda. Ma ei taha enne puhata, kui ma ta üles olen leidnud ja siis peab tema weri maa pinda punastama, ehk muidu ei taha ma enam elada. Kõrged jumalad, teie kuulete mu tõotust, pöörge ära oma pale minult, lükake mind enestest igaweste ära, kui ma oma püha tõotust peaksin unustama!

 Nii mõnegi kuulja süda wärises.

 Tuleleegid lõppesiwad. Hõõgawad söed jäiwad weel tulise tuha sees särama. Ilm läks pimedaks nagu ennegi – noormees seisis weel oma isa tuha ees ja waatas üksisilmi sinna sisse.

 – Siin sinu tuha sees, mu kadunud isa, kustuwad ka wiimsed tulised söed pea ära, rääkis ta silmi kuiwatades, aga minu südames elawad wiha leegid nii kaua edasi, kuni sinu tapja weri nad seal ära kustutab. Ma olin merehädas, õnn oli minuga, ma peasin sealt eluga – lootus südames waimustas mind kodutee peal, ma lootsin, et sa mind kodu terwitades wastu wõtad, nüüd oled sa tuhk! – – Sõbrad, korjake see kallis põrm siin kokku ja matke ta meie wanemate põrmu kõrwa püha Hiie mulda!

 
46

 Liiwi wanem, kes oma seltsimehega ka wanema matusest osa wõtma oli jäänud, astus rahwa hulgast noore Imanta juure, pani käe ta õla peale ja rääkis tugewa, põruwa healega:

 – Noormees, walud waikiwad ja haawad paranewad. Tröösti ennast, wend, kui rinda ka raske mure muljub. Ma terwitan sind kui Metsapoole noort wanemat. Ma olen neid pisaraid su auusa rahwa silmas näinud, mis sinu pärast nuteti. Sa elad weel, nad saawad sinu ühel healel oma wanemaks tõstma ja sinu walitsuse all wõiwad nad õnnelikud olla. Ma olen ilmas kaua elanud, ma tunnen inimesi, ma näen sinu kindlat waimu ja wõin su rahwale õnne soowida, kui nad sinu all tahawad elada.

 – Elagu meie noor wanem! hüüdis rahwas.

 – Ma tänan teid, sõbrad, rääkis Imanta liikutatud healel rahwa poole. Mitte siin weel otsust teha! Siin on waikne leinamise paik. Wanemaks peab kõige auusam ja wapram meie seast saama – mina olen weel noor ja ei ole mahti saanud tegudega ennast selle auu wääriliseks teenida.

 – Metsapoole rahwas, kõneles Liiwlane, sa oled õiget auustust oma kadund wanema ja tema poja wastu üles näidanud. Siinsamas just on see paik, kus sa oma wanema walid. Siin puhkab su kadund wanema tolm, selle põrmu juures pead sa oma wanema walima. Siin selle tuha juures pead sa talle tõotama truu olla, temaga isamaa eest kui üks mees waenlase wastu wälja astuda ja häil ning kurjail päiwil ta sõna kuulda. Siin kuuleb su tõotust see kadunud wanema waim, kelle tuhas nüüd weel söed nii-

 
47

sama tuliselt hõõgawad kui enne elades isamaa ja oma rahwa armastus ta südames.

 – See wõeras räägib tõsiseid mehe sõnu, wastas üks wana hallpea rahwa hulgast. Meie oleme rõõmsad, et meie wanema poeg jälle meie wanemaks wõib saada. Ma räägin rahwa kogu eest. Nii pea kui wanema surmasõnum maal laiale lagunes, tuliwad wanemad rahwa seast kokku ja nende kogu tõstis ühel healel sind, Imanta, meie wanemaks! Seda pidin ma maja tahtmisel sulle teatama. Kui pärast kuulda saime, et wihane meri sind ära neelanud, siis kurwastas see meid otsata. Nüüd oled sa aga terwelt meie keskel ja meie oleme jälle rõõmsad – ära kurwasta meid kauem, waid ütle, et sa meie isand tahad olla, meie üle rahu ajal kohut mõista ja meid sõja ajal taplusewäljale wiia. Meie oleme kõik walmis tegema, mis sa heaks arwad.

 Imanta mõtles wähe aega. Ta oli sügawaste liigutatud.

 – Olgu siis, sõbrad, ma tahan teie soowi täita ja wanema auu wastu wõtta.

 Rahwas hõiskas rõõmu pärast.

 – Ma terwitan sind, sa noor wanem, rääkis Liiwlane. Sa oled oma rahwa juhatajaks walitud – sa oled weel noor, aga see on üksi niisugune wiga, mis iga päewaga paraneb. Sinu rahwa seas on palju tarku päid, kes juba hõbekarwalisi juukseid kandwad, need wõiwad sulle nõuu anda, kus seda tarwis.

 Imanta oli kaua aega juba rääkijat terawalt silmitsenud. Siis küsis ta:

 
48

 – Ka sinu pead katwad hõbedased juuksed ja siiski paistab su silmis nooruse tuli. Kes oled sa, wõeras mees? Ma ei ole sind weel elus ial enne näinud.

 – Sa räägid tõtt, ma pole ka sind enne näinud. Aga sinu auuwäärt isa tundsin ma, kelle surnukeha meie siit eest leidsime. Mina ja see noormees siin oleme esimesed, kes selle werise töö peale tuliwad. Sa wõid arwata, mis minu süda sees tundis, kui oma sõpra näha lootes tema eluta keha eest leidsin!

 – Oh, nüüd aiman ma, sa oled Ako, Liiwi wanem, kellest isa mulle tihti rääkis, ütles Imanta. Ole terwe tulemast. Minu majas peab sulle ja su sõbrale wennalik wastuwõtmine osaks saama.

 – Sõber, ma pole tulnud lahket wastu wõtmist sinu katuse all otsima; minul on suurem asi. Ma tulen oma rahwa nimel, sind, noor wanem, Liiwlastele appi paluma. Üle mere tuliwad raudmehed sinna, kus meie rahwas wagusal wiisil oma hurtsikutes elas. Tormine meri oli nad enesest meie randa sülitanud. Meie wõtsime neid kui külalisi wastu ja kandsime neile kui õnnetumatele kõige paremad sutäied toiduks ette. Nad oliwad aga pahad külalised, kes iga aasta uuesti tagasi tuliwad ja wiimaks meid oma pärismaalt ära ajasiwad. Kus meie majad seisiwad, seal on nüüd nende linn tugewama müüriga kui ma seda kuskil mujal olen näinud. Ära aetud rahwas hulgub ilma peawarjuta ja näljas ümber ning kus ta aset wõtab, seal peab ta wõeraid orjama. Tule sina oma rahwaga ja aita meid neid kutsumata külalisi ära wõita; muidu peate ka teie kord tema raudkäe all ägama.

 
49

 – Sõber Liiwlane, rääkis Imanta, nii jala pealt ei lähe see. Ma ei taha mitte hundi were jänuga murda ega rööwliseltsi wiisil maal rüüstata, sa pead enne selgemalt kõnelema, kuidas see kõik tulnud ja siis peame weel rahwaga nõuu pidama. Täna on juba hilja. Sõda ei tee ma naljaga, aga kui isamaa hädas on ja waenlaste käsi meie priiust tahab kitsendada, siis, wennad, walmistagem tapluse wastu. Priiuse ja isamaa eest on magus surra. Täna, sõbrad, täitkem oma kohut surnu wastu, puhakem öösi endid päewatöö wäsimusest ja homme kogugem endid nõuupidamisele.

 7. Öömaja Karulas.

 Ilus sügisine hommik naeratas Aitale wastu, kui see oma silmad lahti tegi ja läbi lahtise ukse wälja waatas. Pilwed oliwad õhukeseks ja harwaks läinud, nii et nad päikese kiiresid kinni pidada ei jõudnud, öösised wihma ja kastetilgad õue muru peal särasiwad hiilgawates wärwides, lähedal olewat kase metsa ehitas kullakarwaline lehtede kroon ja tuul puhus pehmeste üle maa.

 Aita tõusis oma kõwalt asemelt üles. Ta tundis enese terwe ja priske olema. Rõõmsa südamega astus ta wälja, et paremine looduse ilust kosutust

 
50

enese rinda hingata. Seesama suur, ääreta meri, mis ta kodus, sinas ka siin tema ees. Ta oli nüüd waikseks jäänud ning hingas tasase mühinaga. Elawalt tõi see pilt tütarlapsele ta kodu ja omaksed silmade ette.

 – Oodake weel wähe, mu kallid, ma olen warsti jälle teie seas, hüüdis ta õnnelikult. Teie Aita elab ja peab kaua teie keskel weel elama. Ma tahan kohe teie juurde rutata. Nende laenete peale usaldan ma ennast hea meelega – nad kannawad mu koju – koju!

 Hurtsiku perenaine oli ilma nägemata ukse läwele astunud ning wahtis luurates, mis tütarlaps teeb. Ta inetu näo peal mängis tige naer, ta silmad waatasiwad neiu peale kui hunt lambatalle peale, kes aasal rõõmsaste ümber kargab ning murdja lähedust ei aimagi.

 Piiga pööris enese ümber, et oma elupeastjat tänada ja kodu otsima minna. See ei wõinud suur töö olla, sest meri oli siin ja merel teadis ta teed. Ta nägi wanakest ukse läwel.

 – Sa mu elu peastja, hüüdis ta oma lapselikus meeles, wõta weel kord mu südame tänu wastu ja siis lahkun ma sinust, et oma kodu üles otsida.

 – Sa tahad kodu otsima minna?

 – See ei ole mulle raske. Ma olen mere ääres ja merd tunnen ma. Tuul oli loode poolt, ma arwan selle järele, et ta siin pool peab olema.

 Ta näitas seal juures üsna õieti põhja poole.

 – Sinusugune noor tütarlaps ei wõi üksi nii pikale teele minna, rääkis wanake meelitades. Minu

 
51

kohus on sinu eest ka edespidi hoolt kanda, sest selle tarwis olen ma su oma kunstiga elusse ajanud. Oota weel, ma tahan järele kuulata, kus su kodu on ja siis annan ma sulle teejuhi kaasa, kes sind õigesse kohta wiib. Üksi ei wõi sa nii pikka teed ette wõtta.

 – Kas see tee nii pikk peaks olema?

 – Wäga pikk, ma tunnen kahepäewa tee peale kõik kohad mere kaldal niisama hästi kui oma kümme sõrme, ja nende seas ei ole ühtegi Ake nime. Ta peab siis kaugemal, palju kaugemal olema.

 – Ka pikem tee ei kohuta mind. Ma ei ole enam laps. Ma ei wõi sind, sa hea emake, rohkem waewata. Kui sa weel üht head mulle tahad teha, siis anna mulle natuke keha kinnitust, ma tunnen enese wähe nõrga olewat.

 – Seda tahtsin ma sult küsima tullagi, kas sa natuke hommiku oodet ei wõta, ütles kawal naine. Oota weel silmapilguke, siis on kõik walmis. Astu nii kauaks tuppa, kui ma walmis panen.

 Aita täitis tänades käsku. Söögi muretsemise asemel läks ta aga otse teel lauda peale, kus ta mees magas.

 – Anno, hüüdis ta tasakeste magajale ja raputas teda mitu korda, kuni see silmad lahti lõi.

 – Mis sul on? küsis ta.

 – Tüdruk tahab ära minna.

 – Seda ta ei tohi teha.

 – Aga wägiwalda ei wõi ma nüüd weel tarwitada.

 – Kus siis su kiidetud kawalus on?

 – See on ka asjata.

 
52

 – Ah, seda tulid sa mulle ütlema!

 – Ma tulin sind üles ajama.

 – Mis mina's pean tegema?

 – Ma lubasin talle kodusaatja ühes anda, ja ma mõtlesin sinu peale. Sa tead ju, mis temaga teha on. Sa rääkisid tihti ühest wanast kindlast majast Karulas wõi Karulaanes – sa tead, mis ma mõtlen.

 – Selle juures ei ole sul waja mind õpetada.

 – See ei ole muud kui paljas hea nõuu andmine minu poolt, seletas wanake lepitades.

 – Pea teda weel kinni – ma tahan puhata enne kui minna wõin.

 – Mina pean asja seda paremaks, mida rutemine ta ära saab tehtud. Ma kardan, et wahest midagi wahele wõib tulla, mis meie nõuu tühjaks teeb, kui meie ei rutta.

 – Mis siia wahele wõib siis tulla?

 – Ma usun, et need mehed, kes ta siia tõiwad ja ise Metsapoole wanema juurde ruttasiwad, sealt tagasi pöördes meie juurde tulewad ning teda ühes nõuawad. Noorem nendest, weel üsna kollanokk, näis tema elu pärast wäga mures olema – kena neiuke on wist ta südamesse surnust peast armastuse tule leegitsema pannud – seda nägu näitas ta olema. Ja niisugune narr teeb kõik, mis wõib, ja tal on wistist suur wõimus. Minu arwamise järele pidi ta kas üks noor wanem ise ehk wähemalt mõni wanema sugust poisike olema. Pealegi on sul waja rutata, et piiskopi juurde saad. Sa tead, see mees maksab hästi, kui sõnum hilja ei tule. Sõjaplaan on kindel, Liiwlased kogu-

 
53

wad suure wäe kokku. Rutta, rutta, kui paremad päewad tulewad, siis on aega puhata küllalt.

 Sellega läks naine maha, tõi aidast piima, wõid ja leiba ning sammus toa poole.

 Aita istus sügawas mõttes lahtise ukse juures. Tal oliwad aruldased mõtted – ta süda läks rahutumaks, kui tema heategija nõnda kaua ära jäi. Juba pidas ta nõuu, minema hakata, ilma et wanakesele sellest midagi oleks lausunud. Aga nüüd tuli ta juba.

 – Wõta nüüd kätte ja söö kõht ilusaste täis – tee peal wahest ei saa sa enam midagi. Mul läks rohkem aega kui arwasin. Kohe aga tuleb ka sinu saatja, kes sind koju wiib.

 – Ma lähen üksi, wastas neiu pool kartes. Ma ei eksi mitte ära. Wahest saan mõne laewa peale, kes mind koju wiib.

 – Rumal lapsuke, kus on siin laewad, kes sind koju wiiwad? Sa pead maad mööda minema ja seal ei tunne ega tea sa teed. Ole aga üsna mureta, warsti oled sa kodus omaste seltsis!

 Aita jäi rahulikumaks – ta sõi isuga ja tänas selle eest oma inetumat heategijat südamest.

 Warsti selle järele tuli üks wanadlane mees tuppa. Ta waatas terawalt neiu otsa. Ta waade oli luuraw, silmad torkawad, Aita waatas hirmuga tema peale.

 – Kas sina oled Aita, see Ake torni tulenäitaja? küsis ta käreda healega.

 Neiu wastas jaaga.

 – Siis tule minuga, ma juhatan su koju.

 – Oh kui head inimesed teie olete! rääkis neiuke

 
54

ja noomis ennast omas südames selle eest, et ta nii suure umbusaldusega nende wastu oli. Aga see umbusaldus ei tahtnud kaduda, waid ärkas ilma tahtmata jälle uuesti üles, nii pea kui ta oma silmad ülesse tõstis.

 Rumalus, mõtles ta, need inimesed mõtlewad minuga hästi teha. Näost ei wõi weel inimese südamesse näha. Näota koore all on tihti kaunis tuum warjul.

 Ta lahkus südamliku tänuga wanakesest ja läks oma teejuhataja seltsis minema. Õuest wälja saades arwas ta selja taga lühikese naeru kuulma, mis teda kohutas. Ta waatas tagasi. Wanamoori polnud kuskil näha, kes wõis seal naerda? See oli tühi ojupilt – olemata kumin kõrwades! trööstis ta ennast.

 Nad astusiwad wait olles mere kallast mööda sinna poole, kus ta oma kodu arwas olema. Aga warsti pööris nende tee maa poole metsa sisse.

 Aita waatas mere poole. Tal tuliwad niisugused mõtted, nagu ei peaks ta sinist weepeeglit enam nägema, ning imelik kartus segatud haledusega asus ta hingesse.

 – Kas see tee ei wii meid merest liig kaugele kõrwale? julges ta küsida.

 – Mere kallast mööda ei saa meie edasi, seal on määratumad tuisuliiwa kõrbed, põhjatumad sood ja suured jõed ees, mis meie edasisaamist wõimatumaks teewad.

 Aita oli küll kuulnud, et mere äärt mööda üles Pärnu jõeni ja alla uue Riia linnani käidawat, aga ta ei julgenud ometi waidlema hakata. Mis põhjust oli tal ka oma heategijaga sõnu wahetama hakata,

 
55

kes ju tema pärast wälja oli tulnud, et teda ta koju wiia!

 Mida kauem nad käisiwad, seda suuremaks läks mets nende ümber. Aita ilma tundmise järele pidiwad nad küll kaugele hommiku poole kalduma. Kui wiimaks käidaw tee koguni otsa lõppis, pimedus kätte jõudis ning tee ikka weel sügawamasse metsa sisse hommiku poole wiis, küsis ta kartlikult:

 – Kas meie ikka õiget teed läheme?

 – Nöörilt õiget teed, oli lühike wastus ja jälle walitses waikus.

 Õhtut wastu oli ilm pilwe läinud ja öö jäi kott pimedaks. Nüüd ei wõinud noor tütarlaps enam otsust anda, kuhu poole nad sammusiwad. Tuul ülewal metsa ladwal kohises kohutawa mühinaga, tee jalge all oli märg ja libe ning wäsimus kippus kallale. Wait olles ning aralt astus Aita oma teejuhataja järele.

 Kui kaua nad nõnda mööda pimedat metsa alust oliwad kõndinud, seda ei wõinud wäsinud piiga arwata. Oh kui hea meelega oleks ta puhata tahtnud, aga ta ei wõinud ju oma seltsimehest maha jääda! Ja kus pidi ta siin ka puhkama? Oh millal lõpeb küll see kole mets!

 Häkiste kostis kole röökimine ta kõrwu. Ta ehmatas kangeste ära.

 – Meie saame warsti metsast wälja, rääkis ta teejuht. Edasi ei wõi meie täna küll enam jõuda, waid peame siia öömajale jääma ja ennast wälja puhkama.

 Keegi ei wõinud rõõmsam olla, kui Aita, kes ometi kord sooja tuppa lootis saada, kus oma wäsinud jalgu

 
56

puhata wõis ning liikmeid unehõlmas karastada. Pealegi oli pimeda metsa all ka wäga kardetaw ja kole käia, kus metsalised iga silmapilk oma küüni ja hambaid nende elu järele wälja wõisiwad sirutada.

 Öö oli natuke selgemaks läinud. Sellest arwas Aita, et nad lagedale jõudnud. Näha ei wõinud ta ometigi midagi. Nii pime oli öö.

 Ühe suure musta aga mitte kõrge kogu ees jäi ta teejuhtija seisma. See oli kõrge aid ehk müür – pimeduse pärast ei wõinud ta silmad wahet teha. Natuke aega kolistas ta seal, siis läks tee nende eest lahti ja nad astusiwad sisse. Aitale oli see küll natuke imelik, et tema teejuht siin nagu oma kodus kõik teed teadis ning peremehe moodi sisse astus, aga ta oli liig noor ja tundmata selle tarwis, et sellest midagi paha oleks mõistnud arwata. Aga ta oli ju ka ennast selleski arwamises petnud. Tema juhtija pani ukse, kust nad sisse tulnud, jälle kinni, ning ütles siis:

 – Oota siin, ma pean majarahwale teatama, et meie siin öömaja tahame.

 Siis kadus ta pimeduse sisse ära.

 Kaua ootas waene tüdruk külma öö sees, enne kui ta jälle jala astumisi kuulis. Üks kogu tuli tema poole – see ei olnud mitte ta teejuht, see oli üks naisterahwas – ta tundis seda ta käigust.

 – Wõeras, kus sa oled? küsis üks naisterahwa heal.

 – Siin, andis Aita wastuseks.

 – Tule siis mu järele!

 Sõnalausumata astus Aita ta järel ühe pika kitsa

 
57

käigi sisse, nagu ta seda pimedas õhuliikumisest ära tundis.

 Jälle kajas endine hirmus röökimine kohkunud tütarlapse kõrwu, aga see kord üsna ligidal. Ta hakkas wärisema.

 – Mis tähendas see hirmus heal – kust ta tuli?

 Ühe pool pimeda waewalise raswaküünlaga walgustatud toa uks läks lahti, naisterahwas laskis teda ees sisse astuda ning läks ise järele. Weel mitmest toast ja keldri sarnasest ruumist wiis nende tee neid läbi. Siis wiimaks jäi ta juht seisma ja ütles ühe waewalise aseme peale näidates:

 – Siin on su magamise ase! Tahad sa ka süia?

 – Mul ei ole praegu mitte söögi isu. Sõnalausumata läks küsija uksest wälja ja jättis Aita üksi. Keegi elaw hing ei näidanud ennast enam.

 Wäsimus wõitis kõik teised tundmused. Ta heitis asemele ja jäi raskeste magama.

 Tema teejuht ei jäänud aga mitte sinna. Ta rääkis wäljas selle naisterahwaga, kes Aita siia koledasse majasse toonud.

 – Kus majawaht on?

 – Söödab loomi.

 – Lase ta mulle kohe ratsa hobune walmis panna ja siia tuua. Ma pean weel wälja sõitma.

 – Nii hilja?

 – Minu aeg ei luba kauem wiiwitada.

 – Ja see noor tüdruk jääb siia?

 – See jääb siia. Oma eluga wastate teie kahekesi selle eest, kui teda enam siin ei peaks olema, kui ma tagasi tulen. Pea seda meeles!

 
58

 Naine läks sõnalausumata ära. Natukese aja pärast tuli lauda poolt üks lombakas mehe kogu hobusega maja ette. Ootaja astus selga. Hobuse tooja saatis teda õue wärawani, kiskus selle lahti, laskis ratsamehe läbi ja tahtis siis jälle kinni panema hakata.

 – Pea weel! rääkis Anno. Pane tähele, mis ma sulle ütlen. Kas sa oled juba seda tüdrukut näinud, keda ma siia tõin.

 Lombak saatja raputas pead ja ümises järsku paar korda.

 – Sest pole wiga. Saad teda ka pärast näha. Aga ma ütlen sulle, pea teda wahi all. Tema kadumist maksad oma peaga. Et asi julgem oleks, lase loomad lahti – keegi ei pea kutsumata sisse ega lubamata wälja saama. Mõistad?

 Röhataw ümin oli wastus.

 Ratsanik kadus ööpimeduses metsa wahele. Waht pani wärawa kõwasti kinni ning komberdas siis majade poole, mille ümber weel üks teine aid oli. Ka selle wärawa pani ta oma salamärkidega kinni.

 Natukese aja pärast tegiwad lahti lastud metsalised õue peal hirmust kära.

 Aita magas raskeste. Ta ei kuulnud sellest midagi.

 Lombakas mees ja naine istusiwad kahekesi ühes weikses toas. Peerg walgustas seda ruumi.

 – Anno on Ako tütre meie kätte toonud. Mees tegi suured silmad ja küsiwa näo.

 – See on tõsi, nõnda rääkis Anno ise. Lombaka mehe nägu läks wihaseks – ta silmad wälkusiwad.

 – Juba 14 suwet ei ole sa enam kõnelenud – – –

 
59

see on pikk aeg – ja nüüd on sul kurjategija tütar käes.

 Lombakas wanamees tampis rusikaga põlwe otsa ja ümises siis lühikesi heali, millest üksi naine aru näis saama.

 8. Näljased karud.

 Wana kägisewa ukse käimine äratas Aita unest üles. Ta oli teekäimise wäsimusest ennast kindla une läbi hästi wälja puhanud. Silmi lahti lüies ja enese ümber waadates, nägi ta üht lombakat wanadlast meest oma weikses magamise ruumis ümber longerdama.

 Ruttu tõusis ta asemelt üles, seadis oma riided korda ning waatas uksest wälja. Ilm oli juba kaunis walgeks läinud. Nüüd wõis jälle reisima hakata. Ometi kord nii kaugel, et põksuw süda kaua enam ei pidanud ootama.

 – Kas minu seltsimees juba ülewal on? küsis ta lombaka mehe käest.

 See waatas uudishimulikult neiu otsa. Ta waade oli aga nii iseäralik ja ta kuiwetunud näo peal liikus metslik naer, et Aital wärin südamest läbi käis. Tema õhuke, aga siiski suur kongis nina, ta weikesed wildakad silmad ja kõrged looga sarnased pika ja paksu karwadega kulmud ning lai suu tuletasiwad neiule elawalt kulli meelde, kes oma küünte wahel siplewa ka-

 
60

napoja otsa waatab. Wanaduse poolest wõis ta kaugelt üle poole eluea olla, mis ka ta harw, halli karwadega segatud habe tunnistas.

 Aita ei wõinud kauem ta otsa waadata. Ta süda läks rahutumaks, ta hakkas neid torkiwaid silmi, seda wastumeelt nägu kartma. Ta ei mõistnud seda enesele ära seletada, kuidas kõik need inimeste näod talle nii hirmsad oliwad, keda ta oma mereõnnetusest saadik tundma oli õppinud. Kui hea meelega oleks ta nende seast kaugele põgenenud ning läbi põliste laante omale teed koju otsinud! Ja ometigi ei olnud tal asja neid karta. Mis oli ta neile kurja teinud! Aga sellegipärast rääkis ta süda lähenewa õnnetuse tumedast ette aimamisest.

 Lombakas mees oli talle hommiku ooteks natuke kehakinnitust toonud ja siis jälle ära läinud. Neiu küsimuse peale ei olnud ta mingit wastust annud. Mikspärast ta seda ei teinud?

 Imestades waatas tütarlaps ta järele. Ta ei oleks küll tema toidusse puutunud, aga ta tundis pigistawat nälga, sest kodust lahkumisest saadik oli ta kõigis üks ainuke kord söönud. Nüüd maitses kuiwanud leib ja kuiwatatud kalad talle wäga hästi. Nälg oli ka siin kõige parem kokk.

 Peale suurukse wõtmist tahtis ta oma toakesest wälja minna, aga leidis ukse kinni. Ta lükkas tugewamalt – see ei läinud lahti. Ta katsus mitu korda, see ei annud ikka järele ega nihkunud paigast.

 Ilma tahtmata käis kartlik aim temast läbi: Ma olen wangis!

 Aga ei, see ei wõinud olla. See uks siin ei ole

 
61

mitte kinni pandud, mis tarwis, ehk kes oleks seda ka teinud! Mitte kõige wähemgi eksitus nende wastumeelt inimeste wastu ei waewanud ta südametunnistust, mis eest pidiwad need teda siis kimbutama? Wahest puhkab mu teejuhataja weel oma reisi wäsimust ja sellepärast pean ma weel ootama.

 Need oliwad Aita mõtted ja ta ootas ka weel. Aga kõik jäi wait ja wagaks kui ennegi. Ta süda läks rahutumaks, ehk ta küll kõik kohutawad mõtted enesest eemale tahtis peletada. Kartus ei kadunud enam, waid kaswis iga uue silmapilguga suuremaks.

 Ta hakkas uueste ukse kallal oma jõudu katsuma. Siit pidi ta wälja saama, siia tumedasse tuppa ei tohtinud ta kauemaks jääda. Kodu ootas ema ja õde teda surma kartuses – ta pidi neid trööstima, pidi neile oma suuga ütlema, et ta weel elab – ja ta pidi ka teada saama, kas see noor laewamees, kellele ta oma mõla peastmiseks wastu saatnud, weel elawate seas on. Kust pidi ta siin neid teateid saama, kes pidi talle siin wastama?

 – Ei, ei wälja pean ma siit saama! hüüdis ta ahastades ja tõukas siis kõigest jõuust wasta ust. Ta hõiskas pea rõõmu pärast. See andis järele, nihkus paigast ning laskis päewawalget läbi paista. Weel mõni hea hoop oma keha raskusega, ja tee oli lahti.

 Ta leidis ennast ühes teises ruumis – ka see oli pool pime, ainult ühe weikse augu läbi ukse sees paistis walgus sisse. Selle ukse lahti tegemine läks kergemalt, ja ta oli wäljas puhta õhu sees.

 Tema ümber oli kõrge wall ja selle peal weel kõrge puust aid. Walli wahel seisiwad kolm wiletsat maja-

 
62

kest paksu puhmaste warjul. Kõik olid wanad näotumad nagu see, kus sees tema olnud. Üle walli paistis ümberringi suur mets ta silmi, lagedat kohta ei näinud ta kuskil.

 Ta laskis silmad ruttu ringi käia. Ühteainustki inimese hinge polnud näha. Pidi ta neid otsima minema?

 Ei, ei, ta ei tahtnud neid näha – ta kartis neid. Ruttu lendas tal hea mõte läbi pea.

 – Ma katsun aga siit aiast läbi saada – ja olen ma kord metsas, siis olen ma neist lahti! Mis juhatajat mul tarwis on? Ma leian isegi koju teed! Neil inimestel ei wõi minuga tõeste häid mõtteid olla, ega nad ilma asjata nii hirmsad mulle ette ei tule. Õnn, ole minuga – ma katsun ennast peasta ja kui see korda läheb, leian ma oma kodused üles ja saan teatust oma laewamehe üle. Jumalad, olge mu abiks!

 Ettewaatlikult, et teda keegi ei peaks nägema, läks ta noorte sarapuu põõsaste warjus walli wärawa poole ning sai wiimaks ka sinna, ilma et kedagit hinge oleks näinud. Ilus lootuse koit loitis ta südames, kui ta kõigist nägemata wärawa all seisis.

 Lahti tegemine oli kunstlik ja raske. Aga mis ei lähe priiuse ihaldajal korda? Ta tahtis jälle hõisata, kui teinepool rasket wärawat lahti läks. Ruttu astus ta üle läwe ja tahtis wärawat oma tagast kinni tõmmata, kui talle häkiste kaks suurt karu wastu kargasiwad ja teda kinni tahtsiwad haarata. Ehmatuse pärast karjatades sai ta weel ennast wärawa taha peasta ja seda metsaliste eest kinni lüia, kes walli taha kaapima ja urisema jäiwad.

 See oli uus ehmatus waesele piigale. Wäljapea-

 
63

semise tee seisis kinni – ta wahtijad oliwad näljased metsalised, kes armuta iga inimese lõhki kisuwad, kui aga nende küüsi sattub.

 Nüüd ta aimas, mis eilne röökimine tähendanud. Ka praegu röökisiwad nad kinni pandud wärawa taga niisama.

 Siia ei wõinud ta kauem jääda, siin pidi teda warsti nähtama sest karud tegiwad koledat kära. Aga üks tee pidi ikka siit wälja wiima, sest eile õhtu oli ta ju sisse tulnud, ilma et ühtegi karu näha oleks olnud. Kus oli see tee?

 Weel ei olnud kõik lootused kadunud. Kõik oli wagusi, wist polnud keegi teda näinud. Nüüd wõis ta weel õnne katsuda. Selle juures ei wõinud ta enam kahe wahel olla, et ta wangi oli sattunud. Mis pärast, seda ei mõistnud ta arwata – aga ta oli palju juttusid niisugustest majadest sügawa metsade sees kuulnud, kuhu inimesi wangi wõetakse ehk koguni ka ära tapetakse. Need tuliwad talle nüüd hulga kaupa meelde ja andsiwad ta jalgadele nagu tiiwad külge. Merehädast oli ta peasenud, ja siit mitte enam! See näitas talle wõimata olewat, et saatus temaga nii wali wõiks olla.

 Ruttu oli ta ühte kohta walli peale roninud, mis põõsastega ära warjatud oli ning kust kaugele üle walli wõis näha. Wälgu kiirusel lendasiwad ta silmad sinna ja tänna – aga mis ta nägi, pani ta kohkuma: Walli ümber oli weel teine wall kõrge aiaga, esimesest, õueaiast sammu 50–100 kaugel ning selle wahel kõndisiwad karud ühest paigast teise, nõnda et majad nendest täieste ümber oliwad piiratud. Ta

 
64

nägi ära, et põgenemine siit täitsa wõimata oli. Iga hulljulget katset oleks ta oma eluga maksnud. Nende wihaste ja näljutatud metsaliste küüsist ei wõinud keegi peaseda, kes oma jala nende riiki julges panna.

 Paksud pisarad purtskasiwad õnnetumale silmi ja weeresiwad ta kahwatanud palgeid mööda ojana alla. Ta oli wang, nüüd tundis ta seda selgeste.

 Tema haleda ohkamise sekka kõlas kole naer, mis ta weel rohkem ära ehmatas. Ta waatas kohkudes enese ümber ning nägi lombakat wanameest enese selja taga. Oh kui hirmus oli nüüd ta inetu nägu neiu meelest.

 – Lase mind siit wälja! palus neiu nuttes. Ma ei ole midagi kurja teinud! Mu ema sureb mure pärast kodu ära ja mu õde nutab enese pimedaks. Mikspärast hoiate teie mind siin kinni?

 Lombakas wanake ei wastanud midagi, waid näitas peaga selle maja poole, kust neiu wälja tulnud.

 Neiu mõistis, mis see tumm tähendus tahtis ütelda. Ta pidi oma wangimajasse tagasi.

 – Lase mind wälja, kallis mees, palus ta uuesti ja langes lombaka ette põlwili maha. Mis kasu on sul kolme inimese hinge piinast, kellel raha ega wara ei ole, keda armastuse tugew side ühte seob? Tahad sa seda toore käega katki kiskuda, mis jumalad ise on pühaks teinud? Nemad nuhtlewad kurjust ja tigedust raskeste. Kes neid wihastawad, seda puutuwad nende hirmsad wihanooled häwitusega. Sina oled inimene ja su rinnus elab inimese süda, ära tee seda kiwiks! Lase külm jää koor tema ümbert sulada, heida armu minu peale ja lase mind siit, hirmsast wangist wälja.

 
65

Sa näed ju isegi, et ma nõder naisterahwas olen, kes kurja kurjaga ei jõua tasuda, waid kes hea tegude ja halastuse järele jänuneb – lase mind minna!

 Lombaka wahi silmist paistis kaastundmine, aga ainult lühikeseks ajaks. Ta waates mängis jälle südameta, kole naeratus, mis palujat weel rohkem wärisema pani. Ta tõukas paar lühikest röhetust oma suust ning tõmbas walju käega neiu maast üles ja lükkas ta ees sinna majakese poole, kus ta oma esimese öö maganud. Ta nägu oli wihaseks läinud, ta ajas oma suu lahti, näitas sinna sisse ja tõstis siis rusika ähwardades Aita pea kohta.

 – Ta on ilma keeleta! hüüdis kohkunud neiu oma poolpimedas wangihurtsikus. Ja sellepärast on ta kõigi inimeste wastu ilma südameta, et temale nii suurt ülekohut on tehtud. Aga teie õiged jumalad, kas olen mina sellest süüdlane, et ma inimeste õeluse ja tigeduse pärast pean kannatama!

 Ema, Linda, laewamees, kui teie seda teaks, siis peastaksite minu siit hirmsast mõrtsukapesast! Oh mu õnnetu, tundew süda, lõpeta oma tuksumine ja pea, kaota mõtte ja mälestuse wõim, et ma oma õnnetust nii ta täies suuruses ei tunneks!

 
66

 9. Sõja nõuu.

 Teisel hommikul kogusiwad rahwa seast wälja walitud mehed Metsapoole Hiiemäele kokku, kus wanast saadik põlise Taara tamme all, kus nüüd ka kadunud wanema tuhk puhkas, nõupidamised ja kooskäimised ära saiwad peetud. See tamm seisis uhkelt ja liikumata noorte sarapuude keskel nagu suur haljas lehemaja. Tema kroon oli weel roheline, ehk kõik metsad ümberringi oma leherohilise kollaka wärwiga oliwad wahetanud ja nüüd päikese paistel pea kullahiilguses särasiwad. Noor wanem Imanta wõttis tema all rohilise sambla trooni peal aset ja tema ümber istusiwad poolringis rahwa wanemad. Ka mõlemad Liiwi würstid oliwad koosolekul. Noorem neist istus Imanta paremale poole ja wanem jäi püsti seisma.

  – Wennaste Liiwlaste wanem ja Liiwi rahwa saadik, rääkis Imanta tugewa healega, sa oled meid tulnud oma rahwale appi kutsuma, kelle wõimust teie suureks peate. Eile õhtu ei wõinud mina weel aru anda, täna on minu rahwa auusamad liikmed siia kokku tulnud, et selle üle otsust teha, mis tark ja õige. Meie peame asja hoolega järele kaaluma, kas wõime waenlasele sõjaoda tapeluse kuulutajaks saata. Kui kasu, mis sõja läbi saab, selle juures walatud werd ja waewa ära ei maksa, siis on kõlbmata tegu, tapluse teed tallama hakata. Enne kui minu sõjasarw läbi metsade kõlab ja waprad wõitlejad kokku kutsub,

 
67

kes wiimse weretilgani waenlase wastu sõdiwad, kõnele meile, kuidas tuliwad wõerad teie juurde ja kuidas tekkis tüli teie wahel?

 – Metsapoole wanem, walus on mu südamele rahwa hirmsast hädast kõneleda, mis päewal mu hinge wärisema paneb ja öösel mind unenägudes kohutab. Mul on weel kõik nii selgeste silmade ees, nagu oleks see eile sündinud. Meie rahwas pidas rõõmust Taara pidu kallil suwe ööl. Mäe kinkudelt särasiwad rõõmupüha tuled ja orgudest tõusis noorte inimeste rõõmus lauluheal ja tantsu kahin ülesse. Korraga käis hirmus maruhoog õhust läbi ja kustutas pidutuled ära. Ehmatanud rahwas põgenes lähematesse majadesse. Maru mässas kange wihaga maal ja merel, wälk sähwas risti ja põigeti läbi õhu ning heitis oma tuld mere kõige sügawamatesse kohtadesse, kuhu päikese kiiredgi enam ligi ei ulata. Lained tõusiwad pilwedeni ja pilwed langesiwad laineteni. Metsapuud painutasiwad selle tormi ees oma sadade aastaseid tüwesid ning langesiwad pragisedes maha. Lained lõiwad üle kalda kalameeste majad kokku ja kandsiwad nad meresse. Naised ja lapsed nutsiwad külma käes ja palusiwad warju, isad näitasiwad wait olles mere poole, kus nende wanemate elumajade tükid lainete sees tantsisiwad. Maa mürises jalgade all, mäed kõikusiwad, pilwede wesi uhtus nad mullast puhtaks ja täitis orud weega. Armu paludes tõstsiwad inimesed käed taewa poole – nad waesed ei teadnud, et head jumalad selle maru sees meie wabaduse eest wõitlesiwad. Wastu hommikut hakkasiwad lained weiksemaks jääma ja tuul järele andma ning kaldasse kostsiwad

 
68

merelt haledad appihüüdmised. Noore päikese kuldkiired lasksiwad lainete wahel üht suurt maja näha, kus riietes mehed tormiga heitlesiwad. Meie lasksime hulga paatisid merde ja noored mehed, kes mere marudega harjunud, sõudsiwad hädalisi peastma. Ka mina olin peastjate seas. Sel korral ei katnud minu pead weel mitte murelumi. Lainete wägedest tugewa käega läbi tõmmates saime maja juurde, see oli laew. Warsti oliwad õnnetumad paatidesse ja kaldasse toodud. Meie juures leidsiwad nad lahket wastuwõtmist kui kõige paremad sõbrad, sest nende ahastus käis meile südamesse, ehk meie küll nende keelest aru ei saanud – nende näod ütlesiwad seda. Ka nende laewa parandasiwad Liiwi mehed ära ning paarikümne päewa järele tõmbasiwad nad purjed üles ja sõitsiwad selle lootusega minema, et nad meid jälle waatama tulewad. –

 Suwed wahetasiwad talwedega ja igal wiljalõikuse ajal tõi laew uued wõerad meie maale. Kord astus nendega üks imelikus riides mees meie randa, ja kes meie sekka elama tahtis jääda ning meile wõeramaa tarkust õpetada. Meie olime selle üle südamest rõõmsad. Ma wõtsin ta oma majasse ja söötsin teda kõige parema toiduga. Ta oli waikne mees, tasase kõne ja armsa näoga ning õppis hoolega meie rahwa keelt.

 Aga siis, kui ta meie keelt mõistis, nägin ma ehmatusegu, et madu oma põues olin hoidnud. Ta hakkas meie kombeid, meie usku ja meie jumalaidki teotama. Need ei olla mitte jumalad, waid wõimetumad olemata asjad.

 Wõeras mees, ütlesin mina temale, ära räägi sõnu,

 
69

millede üle sa aru ei jõua anda. Tõsta oma silmad taewa poole! Ta käib suwel ja talwel kõik päewad otsa oma rada ja saadab ilmale ilu, walgust, õnne ja sigidust, ta on igaweste elawa jumaluse silm. Kääna oma kõrwad tormi poole, mis metsa puud maha murrab ja mereweed põhjani käima paneb; see on selle jumaluse hingamine. Põrutawa kõu ja pikse tulekirja läbi annab ta inimestele oma käskusid teada ja iga aasta aeg on tema headuse uus ilmutus inimeste wastu ning ta tugewuse ja taewaliku wõimuse näitamine, et ta kõik wõib teha, mis aga tahab. Kuidas on ta siis surnud? Sina räägid ühest Jumalast, keda inimesed ära tapnud, ja kes praegugi weel elada ja üle kõigi walitseda. Mees, su sõnad on segased, ma ei mõista neid. Auusta oma surnud inimest, aga ärgu teotagu su keel meie elawaid armulisi jumalaid! –

 Selle peale lahkus wanamees wihaga minu majast. Ta läks rahwa sekka, rääkis rahwale oma mõistmata sõnu ja sõimas meie jumalaid kurjeks waimudeks. Rahwas sai wihaseks, wiis ta pühale hiiemäele ning tahtis ta jumalatele ära ohwerdada. Mina astusin ta elu eest wälja.

 Ärge walage wõera werd, ta on meie külaline, waigistasin mina rahwast. Ta on meie jumalaid teotanud ja need saawad ise teda nuhtlema, kui tarwis arwawad olema. Parem nutke tema pärast, sest tema Jumal on surnud, meie jumalad elawad aga igaweste!

 See kustutas rahwa wiha. Ta oli jälle meie külaline nagu ennegi ja kui ta meile oma Jumalast rääkima tahtis hakata, siis laulsiwad meie noorikud ja neiud:

 
70

 Waene wõeras wennikene

 Mure muljub meie meelta,

 Et on surnud sinu Jumal,

 Surnud sinu kangem käsi,

 Sinu rahwa rõõmustaja –

 Aga meie jumalused,

 Tugewamad taewalised

 Elawad meil igaweste,

 Igawest meid õnnistawad.

 Kewadise päikese soojad kiired lõhkusiwad walge lumeteki maalt ja jääkaane merelt, ning wanakese juurde tuliwad weel teised wõerad mehed, kes lahke näoga meie randa astusiwad, aga warsti inimeste sekka kadusiwad ja neile oma usku õpetasiwad. Jälle läks rahwas wihaseks ning nende elu seisis kaalu peal. Jälle pidin mina teda waigistama:

 Ärge walage wõeraste werd. Naised armastawad juttusid kuulda ja lapsed rõõmustawad nende üle; on nad suureks saanud, siis naerawad nad oma rumalust. Saatke nad parem maalt wälja – meil on enestelgi muinasjuttusid, mida ise oma lastele mõistame kõneleda.

 Wanemad inimesed nimetasiwad mu nõuu targaks. Aga enne kui niikaugele saime, tuliwad naabrid Leedulased meie maale, laastasiwad ja rüüstasiwad linnad ja külad paljaks ning wõeraste abiga ajasime nad maalt wälja. Siis ütlesiwad wõerad:

 „Teie linnad ei ole waenlaste wastu mitte kindlad. Meie tahame kindlad kantsid teile ehitada, aga selle eest peate meid lubama seal sees elada.“

 
71

 Neile anti pika nõuupidamise ja wastuwaidlemise järele luba.

 Uuel suwel tuliwad uued wõerad, ehitasiwad Düüna kaldale kaks kindlat kiwikantsi ja jäiwad sinna elama. Meie wõerast wanakest hüüdsiwad nad meie maawalitsejaks, keda üks kauge wõeramaa suur preester meie ülemaks wanemaks pannud. Seal astusin ma oma sõbra Aatsoga rahwa eest wõeraste wastu wälja. Meie mõlemate kannatus oli lõpnud.

 Meil ei ole teie würsti waja, keda üks tundmata preester ametisse seadinud. Katsuge, et kohe siit minema saate. Kui hea sõna ei aita, siis peab meie rahwa mõõk teie werd jooma.

 Aga nende muinasjutud oma surnud inimesest ja wee pähepanemisest olid rohkem mõjunud, kui ma mõistsin arwata. Naised oliwad neid tõeste uskuma hakanud, oliwad endid weega lasknud kasta ning tegiwad ka oma mehed hulluks. Sajad healed hüüdsiwad meie wastu: „Laske meie isa rahus elada!“

 – Mehed, hüüdsin mina, kas teie lapsed olete, et teil isa tarwis on?

 Ma walmistasin oma sõpradega tapluse wasta. Wõerad oliwad seda ühe truuduseta mehe Anno läbi kuulda saanud, nad peitsiwad endid metsas põõsaste warju ja koobastesse ning langesiwad salaja meie peale. Minu poegade, mu sõprade weri woolas, ta woolas kättemaksmata. Rahwas oli juba nii kaugele läinud, et meie õnnetusest rõõmustas. Sügawas kurbduses oma poja ja sõprade pärast pöörsin ma koju tagasi – aga mis leidsin ma eest! Mu linn oli ära lõhutud, majad maha põletatud, mu naine ja lapsed oli-

 
72

wad kadunud – ma olen neid otsinud aga ei ole leidnud – neid ei ole wistist enam. Kaugel oma rajadest Eestlaste maal elasin ma waesuses ja südame walus ning nutsin oma rahwa pimeduse ja enese kahju üle.

 Suwed läksiwad talwedeks, talwed suwedeks – mu pea peale kogus wanaduse lumi, aga mu süda põles isamaa armastusest. Ma käisin wõera näol oma isamaal, otsisin omakseid – aga haudadest ei wõinud neid kellegi wägi enam wälja tuua. Ma leidsin oma rahwa wanemad koos nõuu pidamas. Ma astusin nagu minewiku kättemaksja waim nende keskele.

 Andke aru selle õnne üle, mis teie oma wanematelt olete pärinud ja mis teie kohus oli oma lastele jätta, ütlesin ma. Andke aru selle osa üle, mis teie tulewatele põlwedele olete walmistanud!

 Nende palgedelt paistis walus kahetsus. Nad oliwad ära tunnud, kuhu tee neid wiis: alla, alla hukatuse oru poole.

 Ma nägin tee ääres ilusaid wilja põldusid, ütlesin ma.

 „Wõeraste põllud!“ kostsiwad nad.

 Rammusate weiste ja lammaste karjad sõiwad karjamaal.

 „Wõeraste karjad!“

 Meie isade linnadest oliwad waremed weel kui kadunud paremate aegade tummad tunnistajad, aga uusi kiwikantsisid nende asemel leidsin ma palju.

 „Wõeraste kantsid!“

 Ja teie kangelased?

 „Nad on langenud, ehk üle mere saadetud.

 
73

 Aga sinu poeg, mu kallis noore põlwe sõber?

 „Orjab seal lossis!“

 „Seal on ka minu tütar!“ rääkis üks teine wanem nuttes. Ka mina nutsin. Ma olin rohkem näinud, kui mu kohkunud süda kartis. Kullast särawate mõrtsukate põldude peal tegiwad need tööd, kes enne oma rahwa wanemad olnud – nende ümber wingus waewajate piits õhus – nad oliwad orjad. –

 Ja seda kannatate teie, teie, kes oma pead weel enne ialgi orja wiisi ei ole painutanud. Wisake maha see inetu ike enestest, saatke wälja maalt need mehed, kes teid teie oma maa peal orjuse sisse tallawad – olge mehed, näidake et teil weresoontes weel waprate wanemate waim elab, kes ialgi oma auu wõera orjamisega ei ole rojastanud. Weel ei ole kõik kadunud, kui ühel meelel wõeraste wastu wälja astume.

 Nende sõnade peale wastasiwad koosolejad mulle: „Meie tahame katsuda oma maad peasta. Meie rahwas peab jälle wabaks saama.“

 Mina pakkusin ennast neile abimeheks. Ma tõotasin wennaste Eestlaste juurest abi tuua, keda ma oma kurwastuse ajal tundma ja auustama olin õppinud, ning tulin sellepärast siia. Imanta, sa noor wanem, tule appi meie rahwale, weel kord tahab ta katsuda ennast peasta, weel kord tahab ta ühel meelel surma põlgamisega wõidelda ja siis – kas waba olla ehk langeda. Usu, wanem, sina ega sinu rahwas ei jää ka mitte puutumata, kui Liiwi rahwa kehad külmad ehk tapluse tarwis jõuetumad on.

 – Sõda, sõda! hüüdis rahwahulk.

 
74

 Noor wanem tõusis nüüd üles. Ta palgelt paistis wiha. Ta rääkis siiski rahuga:

 – Sinu rahwa saatus läheb mulle südamesse. Olgu, meie ihume oma odad wahedaks, otsime mõrtsukad üles, enne kui nad meie peale on langenud, lööme murdjad maha, enne kui nad meie karjad ära on häwitanud. Wennad, minge koju kandke see sõnum laiali, et waenu wanker weeremas on. Enne kui koit päikese ees kustub, kutsub minu sõjasarw teid linna ümber kokku.

 Koju tõttawa rahwa silmist hõõgus tume leek, mis waimustuse wiha ja tapluse lusti ning surma aimamist awaldas.

 Imanta üksi jäi weel Liiwi saadikuga Taara tamme alla oma wanemate kalmule.

 – Auus sõber, rääkis noorem Liiwlane wanemale, sinu sõnad on mu südamesse ulatanud ja seal magawa walu haawadesse puutunud. Sinu elu tuletab mulle mu kurba lapsepõlwe meelde – luba mind enese rinnale wajuda ja oma ärdat südant rahuliseks nutta. Meid on saatuse käsi ühel wiisil wintsutanud – sina oled oma naise ja lapsed kaotanud, mina aga oma wanemad, wenna ja õed. Ma olen oma sõrmede peal suwesid üles lugenud, mis sellest ajast mööda läinud – neid on kaksteistkümmend.

 – Jah, mu noor sõbrake, nii palju on ka minu õnnetuse suwesid. See oli hirmus aeg, mil palju, palju nuttu ja wiletsust meie waiksele maale laiale külwati. Waene Kaupo, elukibedus on sind wara leidnud. Nii sirge noormees oleks nüüd ka minu poeg pidanud olema, kui ta weel elaks. Tema nimi oli

 
75

ka Kaupo. Kui ma seda nime kuulsin, siis tegi see kallis nimi sind juba minu meelest armsaks ja ma walisin hulga noorte meeste seast sind omale teeseltsiliseks.

 Liigutuse pisaratega laskis noormees enese wanakese najale. Imantale näitas, nagu oleksiwad nad isa ja poeg – nende näos oli palju, mis neid teineteise sarnaseks tegi.

 – Sõbrad, kõneles Imanta soojalt, wõtke ka mind oma sõbruse ringi. Ka mina mõistan teid, sest rööwli käsi on mu kalli isa mult riisunud ja mina olen üksi – olen teie sarnane ning isamaa armastus köidab meid kõiki ühe sidemega.

 – Lapsed, rääkis wana, olge sõbrad, käige ühes meeles teed, seda ei saa teie ial kahetsema.

 – Kaupo, oleme wennad, ja sina auuwäärt hallpea, ole meie isa, wii meid sõtta ehk rahu teele, meie tuleme kartmata igale poole sulle järele. Sa oled mu isa sõber, ta waim kuuleb rõõmuga, kui sa tema asemele astud.

 Waikselt, ilma wandeta ja kõrge tõotuseta tegiwad kolm meest siin sõbruse lepingut. Siiski oli ta kindel.

 
76

 10. Sõbrad – waenlased.

 Liwi saadik oli ära läinud ning Kaupo weel maha jäänud, sest et Imanta temaga ühes koos tahtis minna ning teejuhatajat tarwitas.

 – Missuguse tee walid sa oma malewale? küsis Kaupo. Wee wõi maa tee?

 – Maa tee. Mere peal wõiks waenlased meid näha. Meie peame salaja katsuma ta ligidale saada. Kui ta meie nõuu aegsaste teada saab, siis on wähe lootust wõidu peale.

 – Õiged sõnad. Siis walid sa maa tee mere randa kaudu?

 – Ei, otse sügawaid metsi mööda peame edasi liikuma, kuhu ühegi waenlase silm luurama ei ulata.

 Kaupo näis nende sõbra sõnade juures rahutu olewat. Imanta märkas seda ja küsis, miks see teda rahutumaks teha.

 – Ma pean rannalt ühe inimese üle teateid saama.

 – Rand on wäga pikk, tähendas Imanta.

 – Paari päewa tee siit alla poole.

 – Kas see nii wäga tarwiline asi on?

 – Minule – jah!

 – Kes see inimene on, kelle külge sind nii kindel sõpruse side seob, et niisugusel tõsisel ja lühikesel ajal tema peale wõid mõtelda?

 – Ta on merest wälja toodud.

 
77

 – Oo, wiimasel marul saiwad palju wapraid mehi näljase mere ohwriks. Wistist oli see mõni minu meestest.

 – Ta ei ole mitte meesterahwas.

 – Mitte meesterahwas. Siis on ta üks naine, üks noor tütarlaps? Kas on ta leitud, elab ta weel? ja kus?

 Imanta oli neid sõnu niisuguse elamusega kõnelenud, et Liiwlane imestades tema otsa waatama jäi. Tundis ta seda ime piigat?

 – Kolm korda on ööpimedus maad warjanud selle ajast saadik, mil ma tema leidsin. Mere lainete nälg oli wistist täidetud, et nad tema ta weikses lootsikus kaldasse lasksiwad tulla. Sõber, see oli ilus, imeilus noor piiga, ta nägu paistis kui õhtune hõbe eha, ta juuksed hiilgasiwad kui kõige puhtam koidu kuld...

 – See oli tema ... ta on peastetud ... ma wõin teda jälle näha ... lase oma kaela ümber hakata, sa kallis noormees, et sa mulle nii rõõmsa sõnumi oled toonud, hüüdis Imanta tormilise rõõmuga Liiwlase jutu wahele, kes suure imestusega tema otsa waatas.

 – Imanta, rääkis Liiwlane, kas sa tundsid seda piigat?

 – Ma tunnen teda – ma olen teda üks ainus kord näinud – üks ainus kord, aga ta pilt on praegu mu silmade ees – mu südames. See oli õnnelik silmapilk surma suus, surm näitas mulle magus olema, aga nüüd peab elu weel magusam olema. Head ju-

 
78

malad, olge kiidetud, et teie selle ilusa hinge peastsite ja lase sa oma kätt pigistada, sõber, nii rõõmsa sõnumi eest.

 Liiwlane ei annud talle mitte kätt. Ta südames liikus iseäralik leek, mis wihatule sarnaselt hõõgus.

 – Sina armastad seda neiukest? küsis ta lämmatatud healega.

 – Sõber, ma armastan teda rohkem kui oma usku, kui oma rahwast – oh, ma armastan teda kustutamata leegiga.

 – Ka mina olen teda kord näinud ja – ja ma armastan ka teda, rääkis Liiwlane wiiwitades.

 Imanta waatas ehmatades ta otsa.

 – Sina armastad ka teda?

 – Jah, rohkem kui oma elu.

 Imanta tundis, kuidas weri kõik ta päha kokku kogus; ta südamesse lõi torkaw waluhoog. Kellel on rohkem õigust?

 – Minu peale on ta armusilmaga waadanud – ma ei wõi seda waadet ialgi ära unustada, sõnas ta kui unistades.

 – Minu peale ei ole ta mitte waadanud ja ma usun, et ta enam meie kummagi peale ei waata.

 – Su sõnad kohutawad mind. Räägi selgemalt. Meri on ta wälja annud?

 – Meri annab surnud wälja!

 – Sa nägid teda surnult? Aita oli surnud? hüüdis Imanta walusa ehmatusega.

 – Ta oli surnud!

 Imanta waatas uuriwa pilguga oma wastase otsa. Kas ta ei rääkinud wahest seda mitte sellepärast, et

 
79

tema teda armastas ning selwiisil neiukest enesele tahtis hoida.

 – Sõber Kaupo, sa rääkisid, et sa teda waatama tahad minna. Igatseb su süda surnud näha?

 Kaupo waikis. Ta wõitles iseenesega. Siis ütles ta julgeste:

 – Ma loodan, et ta weel elusse on äratatud. Ta oli ilma eluta, aga surnumärkisid ei olnud tal weel juures. Ta huuled oliwad roosikarwalised, ehk küll palgedest wiimane puna kadunud; ta külmad käed ei olnud kanged ja ma usun, et ma weresoone tasast tuksumistki tundsin.

 – Siis ta elab weel, hõiskas Imanta, siis peab ta weel elama. Kuhu jätsid tema?

 – Ühe wana inetu kalanaise juurde, kes oma tarkust kiitis ja teda elusse tõotas äratada. Selle juurde tahtsin ma weel minna ja näha, mis ta korda saatnud.

 – Kus on see kalanaine?

 – Siit kahe päewa tee allapoole mere ääres.

 – Sinna peame minema.

 Mõlemad noored mehed jäiwad wait. Nad oliwad sõbradeks saanud, nüüd seisiwad nad kui wastased, kui waenlased, kes armastuse pärast ühe noore neiu wastu noore sõpruse õrnad sidemed pidanud katki kiskuma.

 – Kaupo, rääkis Imanta pika wahe aja järele, meie armastame mõlemad üht tüdrukut, meie südameid ühendab üks armastus – kas peame sellepärast teineteise waenlaseks saama? Jätame oma armastuse õnne ja õnnetuse jumalate kätte ja jääme sõpradeks. Annad sa mulle selle peale oma käe?

 
80

 – Sõbrus ilma südameta on paljas sõnade kaja ja ei maksa midagi, wastas Kaupo.

 – Niisugust sõbrust ma ei otsi ega ihalda. Ainult truu, ustaw südamlik sõbrus on mehe wääriline. Meie mõlemate õnn on ju üks – Aita elu. Oleme siis ühes koos rõõmsad ja õnnelised, kui ta elusse on jäänud ning kanname ühes koos waluhaawa, mis surm meie südametele löönud.

 – Su sõnad on mehe suust tulnud, Imanta ja tunnistawad su tarka pead. Aga tark pea ei lase ennast mitte alati hea südamega ühendada. Mis siis, kui süda kahetseb, mis pea targaste wälja mõtelnud ja suu tõotanud?

 – Siis ei ole ma wäärt neid päikese kiiresid nägema ega seda puhast õhku sisse hingama, mis siin pühal hiiel metsad kohisema paneb, kui mina oma antud sõnast peaksin taganema.

 „Meesta sõnast sõlmitakse, härga sarwest seotakse.“

 – Sina oled teda enne leidnud, sinu tundmused on wanemad, sa nõuad rohkem õigust tema peale ja sul on ka selleks õigus, rääkis Kaupo. Ma pean walud oma rinda matma ja rahul olema, et ta sinu naiseks saab, kui ta weel elab.

 – Mina ei taha mitte oma weikest eesõigust tarwitada, kallis Kaupo, ja sina ei pea mitte walust rääkima. Sina oled ta surmast peastnud ja seega kaob minu eesõigus. Jääme wendadeks, kes õnne ja õnnetust teineteisega jagawad. Kui üks kolmas – halastamata Maana – weel wahele ei ole tulnud ning meie nõuu tühjaks teinud, siis laseme neiu ise otsust teha,

 
81

keda ta meist enesele walib. Ärgem laskem seda weel mitte oma noort sõprust lõhkuda!

 – Imanta, su sõnad ei ole mitte enam targad. Mina tunnen sõbruse kõrget hinda – see ei tohi mitte poolitatud olla. Saad sina tema enesele, siis ei jõuaks ma wahest mitte sinu sõber olla, sest süda wõiks lahutust tuua, ja saan mina tema enesele, siis peaksid sina kadedusega minu peale waatama ning mina selle üle rõõmustama, mis sind kurwastab. Ei, see ei sünni sõbruse sekka. Niikaua, kui meil mõlemil ühe tütarlapse peale lootust on, ei saa, ei wõi meie sõbrad olla. Meie ei taha seda püha tundmist ega kallist sõna teotada. See ei kõlba meestele, selleks oleme meie liig uhked.

 – Mis peame siis tegema?

 – Minu nõuu on see, Imanta, meie kisume oma uue sõbruse lepingu jälle katki – oleme wõerad teineteisele, nagu ei oleks meie ial weel kokku puutunud. Siis wõib iga üks teha, mis tal meelepärast on, ilma et süda teda seal juures sõbra kohuse pärast waewaks.

 – See oleks meie eneste petmine, rääkis Imanta liigutusega. Meie oleme siin pühas paigas minu isaliku sõbra silma all sõpradeks, wendadeks saanud, kui peame endid wõerasteks tegema?

 – Sa soowid, et ma selgemalt pean ütlema, mis ma mõtlen? küsis Kaupo. Siin on mu käsi! Wõta ta wastu! Tundmataks ei saa meie endid teineteisele teha, sõbrad ei wõi meie olla – oleme siis teineteise wastased, mitte auutumad waenlased, waid auusad wastased, nii kaua kui meid niisugune asi lahutab, mis õiget sõbrust keelab.

 
82

 – Kaupo, sinu mõte teeb mu südamele walu, aga, et ma paremat ei tea, siis olgu nõnda.

 Nad andsiwad sellepeale käed, wahetasiwad oma odad tagasi ja lahkusiwad.

 Nad ei olnud enam sõbrad – nad oliwad wastased, kes teise teed ei küsi.

 11. Piiskopi ori.

 Päike oli looja minemas, kui üks wanadlane mees sinise metsaudu seest ettewaatlikult ühe mäe peal seiswa suure maja poole tõttas. Ta silmad käisiwad kärmelt enese ümber ringi, nagu otsiks nad midagi. Paar korda oli ta seisatama jäänud ja terawaste enese ümber kuulanud, siis astus ta otse mäe künku mööda üles oma ees seiswa maja poole.

 Õhtune waikus walitses selle maja ümber, mis pealt näha ühe kõrgemast seisusest Liiwlase oma pidi olema. See ei olnud mitte weike talupoja hurtsik nagu neid metsa wahel jõekaldal hulga wiisi näha oli, waid suur maja kõrge kiwi aia sees.

 Aia taga seisatas mees weel kord, siis astus ta weiksest käsi wärawast sisse. Toa uks seisis paoksil, eeskojast kerkis õhuke suitsuwing ülesse õhtu õhusse ning maitsewa toidu lõhn tegi mehe suu wesiseks.

 Ta ei saanud sisse astuda, kui juba ukse peal

 
83

noor õitsew tütarlaps talle wastu tuli. Aralt waatas ta wõera otsa, nagu tahaks ta temalt küsida, kes ta olla ja mis ta siit otsida. Tuleja aga ei lasknud teda oma mõtet awaldada, waid tegi terwitas teda sõbraliku näuga ja rääkis siis lahke naeratusega;

 – Ütle, ilus laps, wanemale, et üks truu sulane temaga rääkida tahab.

 – Wõeras, ma ei wõi seda teha, sest mu isa ei ole mitte kodus.

 Wõeras naeratas. Ta teadis wäga hästi, et wanem Aatso kodus olnud. Siis tegi ta aga niisuguse näo, nagu oleks tal sellest wäga kahju.

 – Aga ta tuleb warsti koju? uuris ta edasi.

 – Ma ei wõi sulle seda ütelda, mil ta koju jõuab.

 – Siis on ta wäga kaugele wälja läinud? Ilus tütarlaps näitas rahutuks minema.

 – Ma näen, sa ei usalda mind, lapsuke, rääkis wõeras. See on ka õige, et ühe wanema tütar mitte iga ühe wastu usaldust ei näita, kes uksest sisse astub. Nüüd on rasked ajad – waenlased luurawad meie tegewust iga sammu peal. Sellepärast peab igaüks ettewaatlik olema. Minul on aga Eestlaste poolt rõõmsad sõnumid tuua, mis Aatsole wäga tähtsad on. Ma peaksin temaga tingimata kokku saama, et neid talle teatada ja tema sõna kuulda ning tagasi wiia.

 Need sõnad näisiwad mõjuma. Ometi oli tütarlaps weel kahewahel, mis ta peab tegema. Isa oli talle ära keelanud, et ta kellegile tundmata inimesele kellel tema käest mingit märki ei ole, et teda usaldada wõib, midaga tema nõuust ei kõneleks, ega seda

 
84

ei ütleks, kus ta wiibib. Aga kui see hea sõnumitooja temaga kokku ei saa, siis oleks wistist ka paha. Mis pidi ta tegema?

 – Wistist on ta wäljas tööliste juures, ütles ta wiimaks wiiwitades.

 Ta punetama löönud nägu aga näitas isegi, et ta mitte õigust ei kõnelenud. Wõeras märkas seda küll, aga siisgi jäi ta rahulikuks.

 – Ma olen põllud läbi käinud, need on tühjad, kuskil pole mehe hinge kodus, rääkis ta siis. Sa tead ilus laps, tõesti küllalt, kus nad on, ma näen näost seda – aga mõtle, mis kahju sellest wõib tulla, kui ma neile, kes mind siia on saatnud, mingit sõnumit ei wõi wiia. Teie maad ja rahwast rõhub wõera toores wägiwald, ja kui nabrid teile appi tahawad tulla, siis ei saa nad teie wanematega kokku – lapsuke, jõuad sa terwe rahwa õnnetust oma hinge peale wastutada wõtta? Ei taha sa mulle ütelda, kus sinu isa, Liiwlaste ainus truu wanem wiibib, siis pean ma siitsamast tagasi pöörma ja Eestlastele teatama, et Liiwlastel nende abi tarwis ei ole. Mis arwad, pean ma nõnda tegema?

 Neiukene hakkas nutma.

 – Auus wõeras, ära pahanda, et ma sulle mitte seda ei ütelnud, mis isa mulle kõwasti keelanud. Ma ei wõinud teada, mis asi sul temaga on ja kes sa oled. Ma palun sind nüüd seda rohkem, et sa waewaks wõtaksid oma sõnumid minu isale ära anda, kes terwe rahwaga abi ootab. Ta on rahwa wanematega nõupidamisele läinud ning sõjamehi kokku koguma hakkanud, et weel kord Riia linna kallale tormata. Oh

 
85

kui ilus, et Eestlased neile appi tulewad? Sa saad neid mere äärest suurest laanest leidma, kuhu malewa salaja kokku kogutakse.

 – Millal tahawad nad peale hakata?

 – Weel enne kui koit teist korda on tõusnud.

 – Kas neil palju mehi koos piaks olema:

 – Kõiki ümbert kaudu Liiwlasi oodetakse sinna. Homme öösi jõuawad wiimased kokkukogumise paika.

 – Wõeras mees tänas ja läks minema.

 Tütarlaps waatas kaua ta järele. Ta südamesse asus iseäralik kartus. Öö otsa waewasiwad teda rahutumad unenäod.

 Tuli ta südame waew sellest, et ta oma isa keelust üle astunud ning keelatud saladused ühele tundmata inimesele awaldanud? Aga see oli ju ometi saadik sõbrade poolt, kes rõõmusõnumiga tuli!

 Wõeras mees, kes ennast tütarlapse ees rõõmu sõnumitoojaks ja saadikuks nimetas, ei läinud mitte Liiwi wanemat üles otsima, waid sõitis otse kohe oma ratsahobusega, mis nii kaua metsas warjul oli olnud, kui ta wanema majas käinud, talwise päewaloode poole edasi.

 Oli juba õige hilja, kui Üksküla lossi wärawa taga koputamist kuulda oli. Wärawa waht astus täies sõjamundris wärawa juurde ja küsis, kes seal sisselaskmist himustada.

 – Tee lahti, Pedro, mina olen, rääkis heal wärawa tagast.

 Raske raudwäraw ragises ja üks mehe kogu astus sisse. Waht näis teda tundwat.

 – Kust sa weel nii hilja tuled? küsis ta.

 
86

 – Tähtsad sõnumid kõrgele isale, oli wastus.

 – Nüüd ei wõi temaga enam kokku saada.

 – Miks mitte?

 – Aeg on liig hiline.

 – See ei tähenda midagi. Mina ei wõi oma sõnumiga silmapilku enam wiiwitada. Peaksin ma hommeni ootama, siis oleks kõik hilja. Wii mind lossi – ta peab mind weel täna kuulma.

 Wärawa waht ei ajanud enam wastu. Nad läksiwad kahekesi lossi. All käigus jäi ta poolpimedas ruumis ootama. Üks sõjariistadega ehitatud teener läks piiskopile tema tulekut teatama.

 Natukese aja pärast astus ta piiskopi elutuppa, ühte wäga ilusaste ära ehitatud suurde ruumi. Mitme harulise kullatud kroonlühtri all istus üks wanadlane walge habemega mees pehmes leentoolis suure marmori laua ääres, mille peal paksud raamatud ja paberid korratumas olekus seisiwad,

 Sisse astuja kummardas sügawaste wanakese ette, kes üle õla tagasi waatas.

 – Mis toob sind weel nii hilja minu juurde, Anno? küsis ta.

 – Sõnumid, kõrge isa, mis sulle tähtsad on.

 – Räägi!

 – Liiwlased koguwad sõjamehi.

 – Mis tarwis?

 – Neil on nõuu sinu lossi ära lõhkuda, Riia kantsi maha kiskuda ja sind kõige su meestega maalt wälja ajada.

 Piiskopp naeris.

 – Nad otsiwad iseenesele hukatust. Enne kui

 
87

nad oma mehed kokku saawad, on nende eestwedajad minu käes, wastupanejad pea jao lühemad ja kõik läheb jälle wanawiisi edasi. Kas sul muud midagi mulle kuulutada ei olnud?

 – Nende wägi on koos ja homme öösi on nad juba siin.

 Piiskop ehmatas ära.

 – Kas sa tõtt räägid?

 – Iga wale sõna eest annan oma pea.

 – Ja sa oled seda oma silmaga näinud.

 – Ja kõrwaga kuulnud, lisas mees juurde. Ma tulen otse teed Aatso majast, kelle tütar üksi kodus. Tema käest sain ma kawalal wiisil kõik teada.

 – Wahest pettis ta sind.

 – Ta on ennast petnud – mind ei wõi üks tüdruk petta. Ta uskus mu juttu ja pidas mind saadikuks, kes häid sõnumeid toob ning usaldas kõik saladused mulle, mis isa talle kangeste ära keelanud edasi kõnelemast. Kõik hurtsikud on meestest tühjad, nad on endid kokku kogunud mere äärde metsadesse, siit ainult söömawahe tee. Kui nad eha kustumise ajal tulema hakkawad, siis on nad enne kukke laulu siin.

 Piiskop kõndis rahutult mööda kallist põrmandu tekki edasi ja tagasi.

 – Oh, need ära neetud paganad teewad mulle küll hirmust peawalu, rääkis ta. Ka öösi uneaeg pean ma nende pärast kartuses elama. Kas nende wägi suur saab olema?

 – Peade järele wähemalt kolm sinu wäge.

 – Paha lugu. Mis sõnumeid tood sa Metsapoolest?

 
88

 – Seal on asjad korras.

 – Kas sa oled seal mu käsku wõinud täita?

 – Jah, Metsapoole maa on ilma wanemata. Ma jõudsin weel wiimasel silmapilgul sinna. Waewalt olin ma oma tööga walmis – ta weri kees weel kui hallikast, tal oliwad weel wandesõnad sinu ja minu wastu suus – seal tuli wana kadunud Aako ühe noore Liiwlasega teda omale appi kutsuma. Nad leidsiwad aga tema eluta keha eest. Nende teekäik oli asjata. Öö enne seda mattis maru tema ainsa poja Imanta merepõhja – Metsapoole maa on ilma wanemata. Nad loodawad, et Imanta weel elus on ja ootawad teda koju – aga mina tean seda paremine kui nemad. Enne kui nad seda teada saawad, uue wanema waliwad ja Liiwlastele appi wõiwad tulla, on sinu wäed, kõrge isa, waenlased laiali pillanud ning käratsejate suud sulgunud.

 – Anno, su wiimased sõnumid on armsad kuulda, rääkis piiskopp oma teendri õla peale lüües. Paganate wastu wõitlemine on Issanda wiinamäel töötegemine. Sellel on kõrge, suur ja igawene palk. Sa oled niisugune mees nagu ma oma suure töö juures tarwitan. Sinu palk saab selle eest kord ka suur olema. Ole wäsimata ja truu omas ametis. Too kõik asjad paganate seast minu kõrwu ja wõitle, kus wähegi wõimalik, nende wastu. Sina käid nende seas ja keegi ei tea, et sa minu eest tööd teed – katsu kõik kahjulikud mehed, kes minust kurja kõnelewad ja inimesi sõjale kihutawad, minu kätte saada, ehk kui see ei lähe, siis ise kõrwale saata – Seda saab sulle kõik kord taewas kätte tasutud.

 
89

 – Meie kaup, kõrge isa, ei olnud mitte taewase tasumise peale tehtud, sõnas kawal Anno.

 Piiskopi näo musklid liikusiwad, pea wärises ja weresooned otsa ees läksiwad siniseks.

 – Sinu ahnus maa pealse wara järele on täitmata.

 – Ma nõuan ainult niipalju kui ma ära olen teeninud – meie kauba järele.

 – See on palju, Anno. Nii suur ei ole sinu teenistus.

 – Murrad sa meie kauba, siis teen ka mina seda. Waatame, kumb suuremat kahju saab.

 – Wilets mehike, hüüdis piiskop wihas. Sa unetad ära, et sa minu käes oled. Ma wõin su uhkust surmaga nuhelda.

 Anno naeris.

 – Aga ma tean ka niisama hästi, et sa seda ei tee. Kust saad sa teise Anno, kes sind nii truuste teenib? Arwad, et mu teenistus seda wäärt ei ole, mis mulle selle eest oled lubanud, siis lase mind kohe oma keldritesse wisata, kus mitmed minu eelkäijad enne mind oma palka on leidnud. Ma ei karda seda mitte. Kui ma seda ära olen teeninud, siis on see selle eest et ma oma rahwa wastu tööd teen ja tema äraandjaks olen hakanud, aga mitte sellepärast, et ma sulle midagi wõlgnen. Raha eest olen ma sinu teendriks heitnud – raha eest olen ma ka weel edaspidi sinu ustaw sulane ja oma rahwa äraandja, kui soowid – igawest palka ma ei taha.

 Piiskop nägi ära, et meelitamine ega ähwardamine seda meest teise mõttesse ei wiinud. Ja teist

 
90

sarnast leida ei olnud mitte kerge asi, ning ilma niisuguseta ei wõinud ta läbi saada.

 – Ole rahul, Anno, waigistas ta oma orja. Ma loodan su truuduse peale ka edespidi ning tahan kõik su käigud minu ja Jumala riigi heaks kõlisewa metalliga ära maksa. Siin on su palk!

 Ta andis suure hulga kuldraha Anno kätte. See wõttis seda wastu ning wajutas oma huuled andja laia ameti kuue palistuse peale.

 – Oma elu tahan ma sinu ja su Jumala riigi wäljalaotamise eest ohwerdada, tõotas ta kummardades ära minnes.

 – Aga pea sõna! hüüdis piiskop talle.

 – Ma pean sõna! andis Anno wastuseks.

 12. Isa ja poeg.

 Pime, saladuslik, sündmust-täis öö kattis metsa ja maad. Tuul kohas nagu õnnetust ette kuulutades hookaupa wingumisega läbi laane, kui üksikud tuled puude wahelt wilkusiwad. Kellegi silm ei tunginud sellest pimedusest läbi, aga siiski ütles aimaw süda, et siin iseäraline elu ja liikumine oli. Nagu sipelga pesa kihas pime mets täis elawaid olewusi.

 Siia oliwad Liiwi sõjamehed kokku kogunud.

 Ühe paksu kuuse all weikese tule ümber istusiwad

 
91

mitmed mehed ja pidasiwad isekeskis pikki kõnesid. Nende nägudest paistis sügaw tõsidus ning mure oli nende otsad kortsu tõmbanud ning wanadus oma lund neile päha külwanud.

 Need oliwad Liiwi wanemad. Nad pidasiwad sõjanõuu.

 – Saadik, mis sõnumid tood sa Eestlaste poolt? küsis üks koosolejatest, kes ringi keskel istus. Kas sa mu terwitused Metsapoole wanema kätte wiisid ja meie palwe ta ette kandsid?

 – Aatso, seda ei wõinud ma teha, wastas saadik.

 – Saadik, su sõnad kohutawad mind.

 – Aatso, ära kohku, weel on abi loota. Ma leidsin su sõbra, kes terwitusi ei mõistnud ega palwed ei kuulnud.

 – Su sõnad on tumedad, saadik.

 – Aatso, sa Liiwlaste wanem, ma näen, et ma sulle kurwad sõnumid pean kuulutama. Sinu sõber oli külm – ma leidsin ta oma were seest – kuri käsi oli ta elu wõtnud – wägiwaldselt, salaja.

 – Maana olgu tema wastu armuline ja jumalad karistagu tapjat rängaste, kes oma ära neetud käe mu sõbra were järele wälja sirutanud, rääkis wanem Aatso. On mõrtsukas teada?

 – Keegi ei wõinud arwata, kes hirmsa töö on teinud.

 Natuke maad eemal paksu puhkma taga seisis üks kogu. Ta kuulas terawasti, mis seal kõneldi ja ta nägu tõmbas nende sõnade juures ennast libedale naerule.

 – Wõite kaua otsida, enne kui teda kätte saate,

 
92

ümises ta iseeneses. Kui paras aeg on, peate ta enese suust seda kuulma ja kohkuma.

 Ta kuulatas jälle. Aatso kõneles edasi:

 – Kas neil uus wanem walitud?

 – Jah, su sõbra poeg noor Imanta. Tema tuleb sulle appi – ta wõib warsti siia jõuda.

 Kuulataja põõsa taga tegi tahtmata imestawat healt.

 – Pagan wõtku, kui sel wanakesel õigus on, ümises ta jälle. Kui see kollanokk elaks, siis oleksin ma piiskopi ees walelik ning mu teenistus oleks otsas. Aga see ei wõi olla – mull on kindlad teadused, et ta meres ära on uppunud. Wanake trööstib neid asjata.

 Ta naeratas jälle.

 – Meie peame jumalate nõuu küsima, rääkis Aatso, kas nad meile õnne ehk õnnetust, wõitu ja wabadust ehk kaotamist ja surma kuulutawad.

 Ohwri härg weeti ette. Ta oli lille wanikutega ära ehitatud. Tule leek tehti suuremaks, ja luuraja wõis selgeste koosolejate nägusid näha.

 Ta silmad seisiwad kaua aega saadiku peal – siis oleks ta pea walju healega hüüdnud. Aga ta suutis ennast weel waigistada.

 – Tema ta on, tema ise, rääkis ta iseenesele. Siis läks ta käsi rusikasse, ta nägu ähwardawaks.

 – Oota sa wanamees, sa ei ole mu käest weel peasenud – sina elad weel, aga ka mina elan alles. – Kolmteistkümmend suwet oled sa aralt ennast minu eest ära peitnud, ma olen igal pool su jälgi taga otsinud – sa olid kui maa alla wajunud – nüüd oled

 
93

sa siin – ja mina olen ka siin! Ootame weel wähe! Sinu pesa on üles leitud, su tütar on mu käes – naine ja kes seal weel on, peawad ka warsti minu käpa all seisma. Õnn on minuga – ole rõõmus, Anno, sinu nisud õitsewad!

 – Ohwri loom langes pahemale poole, kuulis ta nõuupidajate keskelt ehmatusega hüütama. Jumalad kuulutawad õnnetust ette. Meie peame Eestlasi ära ootama. Siis küsime weel kord jumalate nõuu ja anname endid nende helduse ja abi peale lootes sõja kõikuwa õnne peale.

 – Kas see ei olnud mitte naeru heal? küsis üks koosolejatest.

 – Kes wõib nii tõsisel silmapilgul naerda, wastas Aatso imestades.

 – Ja minu kõrwade ees oli, nagu kuuleksin ma kõnelemist, üksikuid sõnu, naeratamist, rääkis saadik. Ma oleksin nagu neid heali enne kuskil kuulnud.

 – Waatame järele, käskis Aatso.

 Otsiti kõik ümbert ringi puud ja põõsad läbi, aga ei leitud midagi.

 Üks sõjamees astus nõuu pidajate ette.

 – Sõber, on sul sõnumid tuua? küsis wanem.

 – Ma olin eile öösi lossi lähedal metsas wahti pidamas, rääkis mees. Wastu poolööd kihutas üks ratsamees lossi poole. Ma jooksin pimedas ta järele. Lossi müürile jõudes ei näinud ma teda enam, üksi hobuse leidsin ma wäljaspoolt müüri puu küllest. Ma jäin sinna ootama. Tükikese aja pärast ragises lossi wäraw, waht laskis ühe kogu sealt wälja ja rääkis

 
94

temaga tasakeste. Kauguse pärast ei wõinud ma sõnadest aru saada. Siis astus wälja tuleja jälle minema. Mina tahtsin seda siia teatama tulla, aga ma ei teadnud, et mind oli walwatud. Häkiste tundsin ma ennast maha wirutatawat ja kinni seotawat – ma olin wang! Täna õhtu läks mul korda ära põgeneda ja teile sellest sõna tuua. Minul tuli ette, nagu oleksiwad tee ääres metsa serwadel warjud liikunud ning tumedad tähed wilgatanud. Kartus andis mu jalgadele tuld – ma olen õnnelikult siia jõudnud, et kõik teada anda.

 – Siis on keegi meid ära annud, ütles wanem Aatso ja ta näol tõusiwad murepilwed üles. Olgem walwsad ja hädas waprad – meie wabadus, meie kõige kallim warandus, usk, jumalad, naised, lapsed, wanemad ja wennad – kõik, peawad peastetud saama, ehk muidu ärgem enam elagem!

 Pikk, ootusest ja kartusest igaw öö hakkas lõpma. Weel seiswad Liiwi sõjamehed metsa peidus. Enne pidi weel Eesti malewa sinna jõudma, kui lossi ja linna kallale wõisiwad minna. Nii arutasiwad wanemad nõuukogul jumalate ettekuulutusest.

 Koidu kiired kuldasiwad hommiku pool taewa serwal ujuwaid pilwi pea weri punase paistega. Päike pilutas juba pilwede wahelt ning sõjamehed läksiwad sügawamasse metsa peitu laiali päewa korterit pidama. Seal kajas häkiste suur kisa läbi laane.

 – Raudmehed, raudmehed! kisendasiwad ehmatanud sõjamehed hirmsa kisa ja kära sekka.

 – Sõjariistad kätte, waenlased siin, äraandja on nad siia saatnud! hüüdis Aatso tugew heal ja tema

 
95

sõjasarw kõlas mitmekordse wastu kajaga sügawasse laande.

 Hirmus wõitlemine algas. Metsas laiali olewad sõjamehed ruttasiwad sarweheale peale kokku ning pidasiwad werist lõikust.

 Piiskop oli oma rehnungi natuke kergelt teinud. Liiwimehed sõdisiwad nisuguse meele äraheitwa julgusega, et orduwendade wägi juba kokku hakkas sulama ning ainult üle surnukehade edasi wõisiwad tungida. Õnnetuseks sai aga wõitlejate Liiwlaste salk pea rüütlitest ümber piiratud, nii et neile enam uut jõudu juurde ei saanud. See murdis Liiwlaste jõuu. Ikka rohkem ja rohkem sulas wõitlejate Liiwlaste salk kokku. Nad nägiwad surma iga silmapilguga lähenema – ja peasemist ei olnud. Meele äraheitmises hüüdis Aatso wõitlejate keskelt:

 – Raiume läbi, wennad! Siin oleme kadunud. Meie peame endid teistega ühendama!

 Nagu wihale äritatud karud keerutasiwad Liiwlased metslise kisaga oma sõjakirwest ning lõhkusiwad rüütli ridadesse tee sisse.

 Uus kisa käis läbi metsa.

 Üks noor mees kihutas hulga Liiwlaste ees wõitlejate poole. See oli Kaupo.

 Natukese ajaga oliwad ehmatanud rüütlid laiali pillatud, kes Eesti malewa siia jõudnud arwasiwad olema. See eksitus tuli aga pea wälja, sest Kaupo oli ainult seltskonna noorimehi kokku saanud ja nendega waenu wäljale tulnud. Eesti malewaga ei olnud ta kokku puutunud, sellest saadik kui ta Imantast lahkus.

 Waenlased oliwad taganenud. Waimustatud wõit-

 
96

jad hakkasiwad neid taga ajama. Wõidu õnn kaalus Liiwlaste poole.

 Seal silmas Kaupo häkiste üht Liiwlast ühe teise Liiwlase ja kahe raudmehe wastu wõitlema. Ta kihutas oma hobusega kohe sinna. Ilma sõna lausumata andis ta ühele rüütlile niisuguse hoobi, et see maha kukkus. Teine sihtis teda oma odaga, aga hobune pööris oma pea ette ja rüütli oda puuris sügawaste hobuse rinda. Waene loom langes maha ja Kaupo temaga ühes. Uuesti kargas rüütel tema peale, aga enne kui ta temale surma hoopi sai anda, oli noor Liiwlane jalul ning nüüd algas tõsine kaksik wõitlus. Kaupo andis talle aga niisuguse hoobi parema käe pihta, et ta mõõk käest kukkus ja käsi kõrwale rippuma jäi. Tuigerdades pani ta jooksma. Kaupo ei läinud teda mitte enam taga ajama.

 Ta silmad langesiwad kahe Liiwlase peale, kes teine teise wastu wõitlesiwad.

 – Sure, kisendas teine teisele oda rindu lüies ja seal ümber puurides.

 Kaupo kargas juurde. Seda healt oli ta Metsapoole wanema surnukeha juures kuulnud.

 – Mõrtsukas, mis ajab sind oma wendade kallale, hüüdis ta wihaga ja tahtis ta pea ühe hoobiga ära lõhkuda – aga see ei oodanud surma hoopi, waid andis jalgadele tuld ja oli warsti metsa puude wahele kadunud

 – Kaupo, kuulis ta tasakeste oma nime hüütawat. See tuli sureja suust. Ta waatas õnnetu mehe poole alla – see oli tema isalik sõber Liiwi saadik, kellega ta ühes Eestlaste juures käinud.

 
97

 Kohkudes kummardas ta tema poole alla.

 – Õnnetu sõber sind on teotawa mõrtsuka käsi tapnud, see on seesama mees keda meie Metsapoole wanema surnukeha juures kuulsime.

 – Sul on õigus, Kaupo, ka mina tundsin ta ära. Ta oli mu weri waenlane kes minult kõik riisunud – ta walwas mu elu järele – nüüd on ta teda saanud. – Kaupo, ma jätan were wõla sinule tasuda. Ta nimi on Anno.

 Rääkimine rõhus ta rinnast tumedad were ojad wälja. Noormees katsus neid sidemete läbi waigistada.

 – Lase olla, Kaupo, mu päewad on otsas. Mõrtsuka oda on mu südamesse ulatanud, ma lähen peastmata toonelasse.

 Kaupo kübar oli peast maha kukkunud. Sureja waatas üksisilmi tema otsaesise peale. Ta nägi seal üht tuttawat armi – surejal on enne elukustumist terawad silmad ning mõtted käiwad wälgukiirusega.

 – Kust oled sa selle haawaarmi oma otsa ette saanud? küsis ta wärisewal healel.

 – Tulekahju juures. Kui kuri käsi oli mu isa linna põlema pannud – meie maja põles, ma kargasin tulest wälja ja haawasin seal juures ennast. – Märk on tänapäewani jäänud ja manitseb mind kurjategijale kätte maksa.

 – Kaupo, sa oled minu poeg! hüüdis wanake peaaegu karjudes. Pane oma huuled kord mu suu peale – ma olen sind leidnud – sa elad weel – minu maja põles – minu poeg kargas tulest wälja ja sai selle armi otsa ette.

 
98

 Kaupo oli kui meelest ära.

 – Minu isa – sa pole weel surnud – ma pole sind enne leidnud – taewased wägewused, helded jumalad, peastke mu isa surma käte wahelt! Oh ta sureb praegu – werewoole jääb tasasemaks – ta kallis nägu läheb walgeks – peastke, peastke!

 – Poeg, minu tee on otsas, peasta ennast ... Käi seda rada edasi, kust wilets mõrtsuk mu ära wõttis – sul on weel üks ema ja kaks õde – wahest elawad need weel – siin on üks hõbe sõlg sinu emalt – ma olen teda ta mälestuseks kannud – wõta see mu kaelast – ta wõib sulle õnne tuua – ela oma waese rahwa kasuks – jää truuks oma usule – oma maale – Ole wapper ja kartmata – – minu õnnistus peab – – –

 Ta sõnad jäiwad pooleli. Maana käsi sulgus ta suu igawese waitoleku pitseriga.

 – Surnud! hüüdis Kaupo waluga.

 Uus sõbrus ja uus hädaoht.

 Kisa ja kära ehmatas Kaupo tema walust üles. Ta lõi oma silmad ringi – ta oli waenlastest sisse piiratud – nende ees otsas tema isa mõrtsukas. Ta oli kadunud!

 Mitte meelt ära heites ega armu paludes, waid julgest jäi ta seisma ja waatas põlastusega nende peale,

 
99

kes hulgani ühe ohwri kallale kogusiwad. Ta teadis, et siin ka tema weri woolab ning külm keha isa kõrwal näljatseid kaarnaid ja metsloomi ootama jääb.

 – Pidage kinni, teie werejänulised raudmehed, hüüdis ta tugewa healega ning ajas oma käe mõõgaga kõrgele. Kas see on teie waprus ja kiidetud julgus, et kaarnate kombel suures parwes ühe ainsa wastase wastu wälja lähete. Tulge üks haawalt ja ma tahan teie kõikidega wõidelda. Kõige esimene teie hulgast peab see jänes olema, kes auusast wõitlusest põgeneb, aga salaja peale tulles mõrtsuka töösid teeb. Ta on inimese näo teotus, oma rahwa äraandja, kes wendade were sees rõõmu tunneb. Teie loodate tema truuduse peale, rumalad rüütlid – teda meelitab ainult teie kuld – wõtke see temalt ära ja waadake, kus on ta truudus.

 – Peale, sõbrad, tehke wagaks see laimaja suu! hüüdis ta rüütlite poole.

 Waenlaste kari, kes teda ümber oli piiranud, tuli ligemale. Ring wajus koomale – pea puutusiwad nende piigid temasse.

 – Tagasi, waenlased, karjus Kaupo tugewaste. Teie näete, et ma üksi olen ja peasemist ei looda. Ma ei karda teie odasid; puurige nad mu südamesse – aga enne laske mind werewõlga tasuda. See mees seal – ta näitas Anno peale – on mõrtsuk; tema pea peal on kahekordne mõrtsuka süü. Siin mu jalge ees on mu isa, kelle õnne ta rööwinud, tema lapsed ja naise õnnetuse sisse saatnud ning wiimaks ta oma inetus wihas siia ära tapnud. Enne kui teie odad minu südame puruks pistawad, pean ma weel mõrt-

 
100

sukale ta palga kätte maksma. Kannatage niikaua! Ta tormas Anno peale. See kargas hirmuga eest ära. Sõjameeste odadest oli tal müür ees. Selle taga oli mõrtsukas julgeste warjul.

 – Torkage ta läbi – ta on selle mehe poeg, kes rahwa meie kõrge isa ja teie kõikide wastu üles kihutab, karjus Anno. Tema äraneetud suu peab, igaweste waikima!

 – Wiletsad argpüksid, hüüdis Kaupo. Teie hoiate hulgani üht isamaa äraandjat – mitmekordset mõrtsukat tema õige nuhtluse eest, teie tulete hulgani ühe mehe kallale, kelle südame see nurjatu on purustanud, ilma et ta temale kätte wõiks maksa. – Olgu siis! Astuge lähemale, teie kartlikud wõllanäod! Siin on see rind, kes kartmata walmis on teie lugemata odasid wastu wõtma. Suruge nad siia sisse, kui see ordurüütlite auuwääriline on. Ma näen õhus kaarnaid ümber lendama, ma kuulen huntisid metsaserwal huluma – wahest on need niisama kord karjakaupa teie kehade kallal nagu teie minu ümber. Ma suren siia, aga teie häbi saab teiega põlwest põlwe ühes elama. Weel on inimesi, kes kättemaksmise peale mõtlewad – ja ärge lootke halastust, kui teie seda ise ei ole tunnud. Wiletsad mõrtsukad, mul pole enam midagi ütelda, jootke oma odasid ühe werega, kust teile kättemaksmise hukatus kaswab.

 Kui lõwile tema ohwer julgeste silma waatab, siis kaob tal julgus murda. Ka terwes selles karjas ei olnud üht ainust meest, kes esimene oleks olnud oma oda tema rinda puurida, ja esimesel oleks Kaupo tõeste pea lõhkunud.

 
101

 – Siduge ta kinni! müürgas üks heal teiste seast. Tema peab oma sõnade üle aru andma – silmapilkne surm oleks talle liig kerge.

 Kümned käed kargasiwad korraga ta külge, ta heideti tugewaste wastu kõwa maad ning mõne silmapilguga oli ta nii kinni köidetud, et ta liikmeidgi liigutada ei saanud.

 – Jätke ta minu hooleks! ütles Anno ja ta silmad wälkusiwad.

 – Lossis annad ta jälle meie kätte, rääkis see, kes teda siduda käskis.

 Anno oli nüüd ta peremees.

 – Näed, sa kollanokk Kaupo, – nüüd oled sa minu käes ja siit sa enam ei pease. Minu asi on paremine korda läinud, kui ma lootsin. Kõik on mul nüüd käes, keda ma aastate kaupa otsisin. Wanamees kõige oma pesaga.

 – Missugusest wanamehest sa räägid? Naerdes näitas mõrtsuk Kaupo isa surnukeha peale.

 – Ja kes on siis see pesakond?

 – Sina oled üks nendest, naine ja lapsed teised.

 – Sina tunned mu ema ja õdesid? küsis Kaupo elamusega.

 – Ah, neid ei peaks ma tundma, keda ma pikad suwed ja talwed otsa taga olen otsinud!

 – Kus on nemad?

 – Wist tahad sa neid minu käest wälja nõuda? Nõua oma isa tagasi!

 – Mõrtsukas, wärise oma tigeduse pärast. Ka minu ema ja õed oled sa tapnud!

 Nooremehe silmist weeresiwad suured pisarad.

 
102

 – Naiste mõrtsukas – südameta ristiusu saadan! Mis on need sulle kurja teinud?

 – Kollanokk, sinu sõnad tulewad sulle palju maksma. Ma rõõmustan, et need naised weel elus on nagu sinagi – waenlase piinamine on kõige suurem lust – ja seda lusti tahan ma näha – oota, oota, pojukene aeg tuleb weel –––

 Hele sarwe heal kõlas nende kõrwu. Anno ehmatas ära. Eesti sõjamehed oliwad Imantaga siia jõudnud.

 – Siia wennad! kisendas Kaupo kõigest jõuust. Teie wanema mõrtsukas on siin!

 Üks ratsanik kihutas ka nende poole.

 – Äraneetud! ägas kohkunud Anno. Sind ei pea nad aga enam elusalt leidma.

 Ruttu tõmbas ta oma sõjakirwe ja tahtis sellega nooremehe pea lõhkuda. Aga selsamal silmapilgul kargas Kaupo kõige oma keha raskusega tema peale, nii et nad mõlemad maha komistasiwad. Mõrtsukal kukkus kirwes käest ja enne kui ta ülesse sai ning oma mõrtsuka töö uuesti wõis ette wõtta, oli juba ratsanik nii ligidal, et ta muud ei saanud teha kui põgenema pista, et oma elu hoida.

 Ratsanik ei hakanud teda kauem taga ajama, waid jäi waatama, mis siin sündinud. Imestades waatasiwad peastja ja peastetaw teine teise otsa ja waikisiwad tükikene aega.

 – Kaupo, sind on waenlased sidunud. Heida enesest ära need teotawad köied? ütles noor ratsanik hobuse seljast maha tulles ja tema köitikuid katki lõigates.

 
103

 Tummalt pigistas Kaupo oma peastja kätt.

 – Imanta, sa oled mu elu ja mu auu peastnud, wõta selle eest minu tänu wastu, rääkis ta siis. Waenlaste argdus laskis mind siduda, et mind seega lahinga auusast surmast teotuse ja häbi surma sisse wangi piinas peasta. Aralt põgenes meie rahwa äraandja ning meie isade mõrtsukas siit minema, kui sinu lähenemist kuulis. Tema kirwes kukkus käest, enne kui mulle surma hoopi sai anda. Meie ei ole sõbrad, aga siin lähewad meie püüded kokku. Mina tänan sind oma peastmise eest, sellepärast et mul selle läbi wõimalik on oma isa surma mõrtsukale kätte maksa.

 – Tema on su isa ära tapnud – see jänes, kes siit jooksma pani? ütles Imanta. Mõtled sa selle auusa mehe peale, kes meid mõlemaid oma poegadeks nimetas?

 – Tema keha on külm! Ta on minu tõsine isa. Kaupo näitas ühe were sees ujuwa surnu peale.

 – Sinu tõsini, lihane isa?

 – Ma olen teda leidnud, kui ta rind weel wiimastel hingetõmbamistel liikus.

 – Ja see argpüks on ta tapnud?

 – Tema on seda teinud, nagu ka ta sinu isa were walanud.

 – Tema on ka minu isa tapnud!

 – Ma tundsin teda healest ära.

 Häkiline wiha torm mässas Imanta hinges. Ta oli mõrtsukale werist kätte maksmist püha Taara tamme all oma isa põrmu juures tõotanud – ta ei tahtnud

 
104

puhata, enne kui mõrtsuka on leidnud, ja nüüd oli saatus teda nii lähedale toonud.

 – Ta ei wõi weel kaugel olla – hüüdis ta kindlalt, ma tahan järele ajada ja tema were sees oma oda ujutada.

 – Pea weel! Mitte nõnda, Imanta. Tema on ka minu isa tapja, sellepärast wõin ma ühes rääkida. Tema käes on weel mu ema ja õed – ta ei tohi mitte surra, ilma et ma seda tema suust kuulda ei saa, kus ta neid wangitseb. Ta on ise mulle seda ütelnud. Nüüd mine ja tee, mis arwad. Meie oleme wastased – ma ei taha sinult sõbra kohuseid nõuda. Kui sa oma wastase kõige suurema õnne ehk õnnetuse peale tahad waadata, siis wõid mulle seda head teha – ma tahan seda katsuda selle samma wäärilise teoga tasuda. Aga ma ei palu seda mitte! Meie oleme tõotanud auusad wastased olla – meie ei tee head sõbruse ega palga pärast, waid sellepärast, et see inimeste kohus on. Mis üle inimese kohuse käib – seda ei tee wastane teisele mitte ega nõua ka teiselt wastaselt.

 – Kaupo, sinu sõnad haawawad mind, rääkis Imanta liigutusega. Meie oleme ühte walu tunnud, ühe mõrtsuka käsi on meie isad meilt riisunud, üks armastus on meid isamaa eest waenuwäljale kutsunud, üks kohus sunnib meid mõrtsukale kättemaksma, ühesugune nooruse püüd, ühesugune kõrgem elu eesmärk paneb meie were rutemalt käima ja ühesugune on meie südame löök – miks peame meie külma wiha, miks läheme ise seda loomulikku sidet, mis meid ometigi seob, kui meie ka selle juures teineteisele wõeraks katsume jääda? Laseme inimese külma kohuste asemele

 
105

sõbra soojad südamed teineteise eest tööd teha – oleme sõbrad – wennad!

 Kaupole tuliwad pisarad silmi.

 – Oleme sõbrad õnnes ja õnnetuses, ütles ta liigutusega. Imanta, sa ei aima, kui walus mu südamele oli sinust kui waenlane lahkuda. Mu ööd oliwad uneta, mu mõtted piinasiwad mind päewad läbi. Ma tundsin ennast sinuga ühe salasideme läbi ühendatud – mille wägiwaldne katki kiskumine ära rääkimata walus oli.

 Soe käepigistamine pani sõbrusele oma kindla pitseri peale. Nende kaup oli tehtud – nad oliwad sõbrad õnnes ja õnnetuses.

 Selle aja sees, mil sõbrad oma wahel lepingut tegiwad, oli Anno hirmuga põgenud, sest ta kartis taga ajamist, kättemaksmist. Õnneks juhtus ta salga Sakslastega kokku, kes teda ära tundsiwad ning lahkelt wastu wõtsiwad.

 – Kus on wang? küsis üks, kes Kaupo kinnisidumist teadis ning nägi, et ta Anno kätte hoida jäänud. Oled sina wangi wõi wang sinu käest ära karanud?

 – Eestlased on siin! hüüdis Anno ehmatanud näoga. Nad tükkisiwad mu kallale, ma sain weel põgenema, et teile seda ütelda. Rutake, meie peame wangi weel kätte saama ja waenlased wõitma. Weel ei wõi Kaupo kaugel olla – teda ei tohi meie lahti lasta, ta teeb hirmust kahju! Ruttu, ruttu kallale!

 See ruttamise sund oli asjata. Nii pea kui mehed Eestlaste siia tulemist kuulsiwad, paniwad nad kohe põgenema, et suurema wäe jaoga kokku saada. Tee

 
106

peal juhtusiwad nad aga sinna, kus Imanta Kaupoga sõbruse lepingut tegi. Enne kui sõbrad märkasiwad, oliwad nad ümber piiratud ning walju kisaga tungis Anno sõjameeste keskel sõprade kallale. Nüüd wõis ta kord ometi oma tahtmist täita ning ühe kalli linnu asemel oliwad kaks. Ka oma sõjakirwe sai ta weel siit kätte.

 Kui tigedal õnne on, hõiskab ta – waikselt tunneb hea inimene oma õnne.

 – Maha, maha! kuulsiwad õnnetumad eneste üle waenlaste kohtu otsust.

 14. Peastja.

 – Leili, mu kõrge käsuandja, mis sul on, et sa nii nukralt seisad? küsis üks wanadlane naisterahwas wanema noorelt ilusalt tütrelt, kes kurwalt mõteldes istus. Tema õrn nägu oli kahwatanud – walge kui hõbedane eha õhtuses taewa serwas ning sõstra karwa tumedad silmad hiilgasiwad niiskelt.

 – Mu isa ei tule ikka weel koju, rääkis ta.

 – Sinu isal on suured asjad ajada – need ei lähe nii ruttu. Tema teeb meie rahwa wabaduse eest tööd ja ei wõi mitte nii kohe sinu juures kodus olla.

 – Ta ütles kodust lahkudes, et ta mulle warsti teadust saadab ehk ise tagasi tuleb, kui tema tarwili-

 
107

semad toimetused möödas on. Ja nüüd ei ole ta siiamaani ise ilmunud ega ka mingit sõnumit saatnud. See teeb mu rahutumaks.

 – Leili, mu kõrge tütar, Aatso on wapper wanem, tema tahab kõik asjad hästi toimetada ja see wõtab aega. Ära muretse tema eest – ära nõua ka mitte, et ta nii tähtsa asjade juurest koju sinu juurde peaks tulema ehk sulle sõnumikku saatma. Wistist on tal iga meest tarwis läinud, et ta kedagit ei ole saatnud. Oota weidi, wahest jõuab weel hilja peale keegi siia ehk ilmub ta koguni ise.

 – Hea emake, sa mõistad ikka mind nii ilusaste waigistada, rääkis Leili. Sest saadik, kui Maana käsi mu ema mult riisus, oled sina mulle ikka ema asemel olnud.

 Tänuliku südamega wõttis ta wana naisterahwa kuiwetanud käe oma kätte ja pigistas seda hellaste. Siis läks ta oma magamise tuppa.

 Wäljas wilistas kange tuul ning kolistas ukse kallal, nii et ootaja mitu korda wälja waatama läks, kas isa ehk mõni tema saadik koju ei ole tulnud. Aga ikka petsiwad lootused teda ja kaswasiwad kartused. Rahutuma südamega heitis ta hilja woodisse, rahutu oli ta uni ja kohutawad ta unenäod. Wõeras mees, kes ennast Eesti saadikuks nimetanud, oli tal ühtepuhku silmade ees, – see naer, mis ta huulte ümber mänginud, kui ta tema juurest ära läks, seisis tal ikka meeles. Kas see ei olnud ühe tigeda südame wõidurõõmu hõiskamine? Mis siis, kui ta tema saladuse awaldusi kurjaste tarwitas – kui ta mõni waenlaste poolt wälja saadetud luuraja – salakuulaja oli?

 
108

 Korraga kuulis ta koputamist, ta tegi ukse lahti. Taewas oli õhtupoolt weripunane, aga muidu walitses hirmutaw pimedus ööd. Pimeduses kahises ja kohises koledalt. Ta silm ei tunginud öö sügawusesse. Ta kõrw – ta aim ütles, et sellest pimedusest inimeste kogud lähenesiwad – ta tahtis julge olla – aga ta südamesse tõusis ärarääkimata hirm. Punase taewa all liikusiwad warjud – neist kaswasiwad inimesed, neil oliwad hiilgawad raudkübarad peas, raudriided seljas – nende seltsis oliwad pikad mehed ähwardawate nägudega: neid katsiwad pikad walged kuued musta risti ja weripunase mõõgaga – need tuliwad lähemale. Ta pööris jälle oma silmad pimeduse poole – oh, ja ka seal seletas silm paksu pimeduse sees midagi tumedalt läikima, need oliwad piigid, odad – nad tuliwad iga silmapilk lähemale. Nende ees otsas silmas ta juba selgeste ühte nägu – see oli seesama mees, kes ennast Eestlaste saadikuks nimetanud ning kellele ta keelatud saladused ära kõnelenud. Ta inetu näo peal lehwis seesama hirmus, kohutaw naer, millega ta tema juurest läinud. Tema järel widasiwad kogud ühte eluta keha – ta silmad langesiwad selle peale – see oli tema isa. Ta karjatas waljuste, ta langes maha. Siis waatas ta enese ümber, kõik oli pimeduse sisse kadunud – ta ei näinud midagi, ainult tuule wingumist kuulis ta wäljas nagu ennegi. Ta katsus enese ümber, ta oli oma toas aseme kõrwal maas. Teisest toast paistis tulewalgus, tema emalik sõbranna, ta wana ustaw teenija, astus kohkunult sisse.

 – Leili, mis sul wiga on? küsis ta murelise näoga. Sa oled karjunud – mis sul oli?

 
109

 – Kus on need hirmsad öökogud? küsis ta. Kuhu on nad minu isa pannud?

 Ta keha wärises.

 – Leili, mis sa jampsid – sa oled wistist halba und näinud – ole rahul – ma pole midagi iseäralist kuulnud ega näinud – isegi tuul on wäljas waiksemaks jäänud.

 – Oo, siis oli see unenägu! aga hirmus! Ta ei wõinud enam magama jääda. Siis tuli ta wanakese juurde.

 – Ma pean waatama minema, mis mu isa teeb – ma kardan, et mu hirmus unenägu õnnetust, suurt õnnetust tähendab.

 Neid sõnu rääkis ta suures ärrituses.

 – Leili, ära mõtle selle peale. Kuhu peab noor tütarlaps öösi pimedas minema? Mis abi wõib sinu minekust ka olla? Sa wõid kergeste õnnetuse sisse sattuda ning oma isale sellega rohkem muret saata. Ära karda tema ette – hoia ennast, siis oled sa juba oma kohut täitnud.

 Need wanakese sõnad ei wiinud tütarlast mitte teisele mõttele.

 – Minu süda ütleb mulle, et ma pean minema, ja mu südame heal ei ole mind weel petnud. Ma usun, et minu nõder jõud seal midagi head wõib teha – üht suurt õnnetust ära hoida – ära keela mind – ma pean minema – kodu ei leiaks mu hing rahu.

 Wanakese sõnad ja manitsused jäiwad kuulmata, Leili pani ennast oma kadunud wenna riidesse ning astus kui uhke noor sõjamees uksest pimeda öö sisse wälja.

 
110

 Warsti hakkas koitma ning teraw silm leidis pea tuttawad teerajad ülesse. Päike pilutas pilwede wahelt metsalatwade peale ning wärwis need punakaskollaseks. See tuletas elawalt tütarlapsele ta öösist unenägu meelde ja kiirustas ta käiku. Mis ta otsis ja igatses, ei teadnud ta isegi. Tema seest rääkis ainult üks tume, seletamata sund, mille wägewat keelt ta wastupanemata pidi kuulma.

 Tee oli pikk ja wäsitaw. Keskhommiku ajal hakkas ta juba oma teekäigi eesmärgilt tumedat kära kuulma. See annab ta jalgele weel uut jõudu. Juba leiab ta siin ja seal surnukehasid oma aurawa were sees. Eemalt lagedama koha pealt wilguwad talle särawad sõjariistad, hiilgawad raudkübarad silma. Mis see tähendab, seda ta aimab.

 Äkiste kargas ta paksemasse metsa tagasi. Tema ees on seltskond waenlasi, nende juurde jookseb üks Liiwlane – ta waatab terawamalt sinna poole, see on seesama mees, kes üleeile õhtu tema juures oli – Eestlaste saadik. Mis oli tal siin tegemist? Oliwad ta aimamised tõeste õiged? Ta kuulatas hinge pidades, seal räägiti kõwa healega.

 „Eestlased siin! Nad tükkisiwad mu kallale, ma sain põgenema. Rutake, meie peame wangi weel kätte saama ja waenlased wõitma. Weel ei wõi Kaupo kaugel olla – tema ei tohi eluga peaseda – ta teeb hirmust kahju meile – ruttu, ruttu kallale!“

 See oli Eestlaste saadik!

 Terwe seltskond ruttas äraandja järele.

 Leili aimas õnnetust ette. Ta tõttas neile silm-

 
111

näolt järele. Seal puudub ta silma salk Liiwi sõjamehi. Ruttu kargab ta nende juure.

 – Sõbrad, sõjawennad, tulge ruttu minu järele, siin on üks äraandja, kes hirmsa werise töö peale mõtleb, kõneles ta lõõtsutades. Meie peame tema ta seltsimeestega kätte saama, nad ei ole weel kaugel, ka ei ole nende selts suur – ruttame, enne kui luurajad mõne auusa sõjamehe elu kustutawad, kes wahest peale tungimist ei aima.

 Imestades waatasiwad sõjamehed noore ilusa mehe otsa, kelle silmadest suur waimustus ja julgus rääkis.

 – Lähme, wastasiwad nad ühest suust.

 Ometi oli selle weikese kõnelemisega nii palju aega läinud, et waenlased neil silmist kadunud. Kartlikult jääb Leili kuulatama. Pahemat kätt kõrwal on häkiste suurt kära ja wihast hüüdmist kuulda.

 – Seal on meie äraandja ja tema mehed, hüüdis ta. Sinna, sinna – nad on oma ohwrite kallal. Julgeste edasi, mehed, nurjatu äraandja peab oma inetu elu wälja õhkuma ning waenlaste nõuud tühja minema.

 Warsti oliwad mehed oma noore juhatajaga ühe weikse lagendiku serwale jõudnud, kus waenlased kahe nooremehe wastu wõitlesiwad. Teine neist kandis wäga uhkeid riideid, milledest näha oli, et ta wanema auu kandis, ehk ta wanadus sellega küll ühte ei sündinud.

 – Juba jälle on need kaarnad hulgakeste meie kahe wastu, hüüdis uhke riietega nooremehe seltsimees. Nüüd ei pea teie arad käed enam mind häbistawate köitega siduma. Teie narrid peate nägema, kuis Liiwlased ja Eestlased wõitlewad. Üle meie surnud kehade

 
112

wõite teie edasi saada, mitte niikaua sammu kui meie weel elame. Tagasi, teie mõrtsuka näod!

 Ja karu julgusega, keda küti kuul haawanud, kargasiwad mõlemad oma waenlaste peale. Nende sõjariistad põrkasiwad kõlisedes rüütlite raudriietelt tagasi.

 – Appi neile! hüüdis noor sõjamees oma naisterahwa healega, ning wihaga tormasiwad ta mehed waenlaste kallale.

 See ootamata abi andis lootuseta wõitlejatele koguni uut waimustust. Pealetungijad waenlased ehmatasiwad selle üle nii ära, et osalt kohe põgenema paniwad – kõige ees weel Anno, kes oma elu kõige kallimaks pidas. Küll langesiwad ka mõnedgi Leili mehed, aga wõit jäi selle eest ka täieste nende kätte. Tükike maad ajasiwad waimustatud wõitjad waenlasi taga ning pöörsiwad siis wõidu rõõmus tagasi.

 – Sõbrad, wõtke meie peastmise eest minu kõige soojemat tänu, rääkis Imanta sõjameestele. Kui teie weel mõni silmapilk oleksite wiibinud, siis ei elaks meie enam. Teie nägite ise, et surm juba oma wikati meie elu järele wälja wiristas – aga enne kui ta surmaw hoop meiesse puutus, tulite teie ja aitasite meid kõige suuremast hädaohust.

 – Ja ka mina tänan teid, sõbrad, oma elu eest, mis teie tugew käewarss ja julge meel meile kinkinud, rääkis Kaupo liigutusega. Mis teie meie eest teinud, seda tahame meie tagasi teha. Ka oma sõbra elu eest tänan ma teid weel, sest temaga olete meie armsama abimehe Metsapoole wanema Imanta ära peastnud.

 
113

 – Meid tänate auusad ülemad asjata, rääkis üks wanem sõjamees; teie peastja on üks noormees, kes waenlaste jälgi luuras ja teie elu walwas. Tema tõi meid siia – meie ei oleks ise teadnud teile appi tulla.

 – Kus on see noormees, kes meie hädaohtu tundis? küsis Imanta.

 Kõik waatasiwad eneste keskel ümber – teda polnud näha.

 – Langenud! kuuldi kahetsewat hüüdmist mitmest suust. Kahju nii noorest elust. Temast oleks waper wõitleja wääratud wabaduse eest saanud.

 – Meie peame aga järele waatama, kas ta wahest haawades maas ei ole.

 Mehed otsisiwad.

 – Siin on see tundmata noormees, hüüdis üks otsijatest. Ta on õlast haawatud – werd on palju jooksnud – ta on eluta.

 Ruttu kargas Kaupo sinna. Mis sõjamees kõneles, oli õige. Surnukahwatult lames üks noormees were sees, mis õla haawast wälja nirises. Ta nägu awaldas iseäralist õrnust, ta peenikesed huuled oliwad walusaste kokku tõmmatud, ta rinnad liikusiwad weel – ta ei olnud mitte surnud – ta oli uimastuses, minestuses.

 Kaupo sidus ta haawa kinni ja tõstis ta Imanta abiga werelombist puhta kuiwa maa peale. Haawatud noormees lõi oma silmad lahti. Ta näost lendas õrn puna üle, kui ta kahte noortmeest enese ees nägi. Eemal kõlas wanema sõjasarw läbi metsa. Haige sõjamehe silmist paistis häkiline rõõm.

 
114

 – Aidake mind Aatso juurde, rääkis ta nõrga healega. Ma ei wõi ilma teda nägemata mitte surra. Ma tunnen enese wäga nõrga olema.

 – Auus noormees, sa ei pea mitte surema, ütles Kaupo liigutusega. Sina oled kaks sõjameest surmast peastnud – ei, ei, selle eest ei tohi sa mitte ise surma minna. Sa pead elama, et tänulikud südamed sulle oma tänu wõiksiwad näidata – mitte tuulde kajawate sõnadega, waid tegudega, mis sõnu ei tarwita.

 – Kes oled sa noor sõjamees? küsis Imanta. Ma tahan ikka sinu peale mõtelda – sellepärast ütle mulle oma nime, et meie jälle kokku wõime saada, kui sõjad sõudnud ja waenud waikinud. Ka minu tänu peawad teod tasuma.

 – Sõjamehe nime ei ole mul. Minu kõige suurem täispalk on see, et ma waprate sõjameeste abiga oma rahwa kõige kõwemad toed olen peastnud.

 – Noormees, sa oled auus isamaa ja rahwa wabaduse eest wõitleja, sa ei nõua tänu oma hea töö eest – sa panid oma noore elu meie eest kaalu peale. – Su õrnad käed näitawad aga, et kilbi kandmine ja oda hoidmine sulle wõerad on.

 – Kui häda kisendab, seal harjuwad kõik käed piigi kandmisega, wastas haawatud. Minul oli üks hirmus eksitus heaks teha – oh ma olin kerge kawalat keelt uskuma. Siin on üks äraandja, hirmus walelik waenlaste seas – teie nägite wahest seda Liiwlast raudmeeste seas? –

 
115

 – Sõber Kaupo, rääkis Metsapoole wanem, pea sa selle nooremehe eest hoolt ja wii teda Aatso juurde, mina tahan oma meestega mõrtsukat ja waenlasi taga ajama minna. Jumalad andku sulle pea terwist, sa auus noor elupeastja. Kui meie jälle teineteist näeme, siis peawad paremad ajad olema. Nüüd pole kauem aega sõnu kulutada. Sõbrad, otsime waenlased üles, kõige pealt peab see äraandja ja mõrtsukas meie käes olema, kes niipalju süüta werd woolata on lasknud.

 Ja siis kadus Imanta sõjameestega metsapuude wahele. Kaupo jäi haawatud sõbra juurde. Tema käsu peale oliwad kaks sõjameest ruttu kanderaami walmistanud, seda wärskete kaseoksadega pehmeks asemeks teinud. Ettewaatlikult tõstsiwad nad Kaupo abiga haige peale ja läksiwad wanema sõjasarwe heale peale Aatso juurde.

 Weel kord laskis Kaupo oma isa surnukeha juurde põlwili, litsus oma hõõgawad huuled külma surnu palgede peale ning ruttas siis kandjate järele.

 – Üks wapper noormees, kes auusas wõitluses Imanta ja minu eest haawa on saanud, tahab sinuga kokku saada, wanem Aatso, rääkis Kaupo wanema ette astudes, kelle ümber igast küllest sõjamehed kokku kogusiwad. See mees on weel wäga noor, aga ta wapruse ja julguse pärast wõiwad endid ainult kõige wapramad sõjamehed tema kõrwa seadida. Ta on auu ja kõrget tasumist ära teeninud.

 – Tulgu see noormees siia, käskis wanem, ta peab saama, mis ta teeninud.

 Raam kanti ette. Haawatud sõjamees nuttis seal peal.

 
116

 Aatso waatas terawaste ta otsa, siis läks ta tõsine nägu korraga selgeks kui päike.

 – Leili, mu tütar, oled sina tõeste siin?

 – Isa, ma olen siin, wastas ta ikka weel nuttes.

 – Laps, kudas oled sa tapluse wäljale saanud, kus waenlaste wälkuwad mõõgad ja wihisawad nooled surma laiali pillawad?

 – Ma kartsin sinu elu pärast nii wäga, et ma kodus rahu ei leidnud – ma pidin teada saama, mis siin sünnib. Anna andeks see julgustükk ja anna ka andeks, et ma sinu käsu üle olen astunud.

 – Mis, sa oled minu käsu üle astunud?

 – Ma olen ühe kõlwatumale inimesele, kes ennast Eesti saadikuks nimetas ja sinuga kokku tahtis saada seda rääkinud, mis sa mulle ära keelsid. Tema on seda waenlastele teada annud. Mu süda aimas seda liig hilja ja ma leidsin ta ka waenlaste killast.

 – Selle läbi on hirmus õnnetus meie peale tulnud, ütles Aatso tõsiselt ja waljult. Jumalad on meid ja sind ennast selle eest nuhelnud.

 Ja tütarlaps nuttis kibedasti. Isa ei waigistanud mitte ta pisaraid, tema südames walutasiwad need haawad niisama kui tütre külles, mis sellest tulnud õnnetus isamaale löönud.

 – Auus neiu, minu ja mu sõbra elupeastja – rääkis Kaupo liigutusega – sina oled üksi head teinud. Kui sa ka äraandja kawalusele wastu oleksid mõistnud seista, siiski oleks ta meie seisukohta teada saanud – ehk teadis ta juba ennegi. Lase heateo

 
117

magusaid tundmusi täieste oma rinnas elada – sa oled ju ainult head teinud.

 Leili waatas tänulikult oma trööstija otsa.

 15. Kaupo ja Leida.

 Aatso sõjasarw oli sõjamehed kokku kogunud. Neid ei olnud enam palju; suurem hulk jäi tulemata – waenlase wali raud oli nad magama pannud. Tõsiselt waatas wanema kurb silm oma kokku sulanud malewa peale. Nii palju mehi oli langenud, aga eesmärk paistis weel koidu kaugusel. Siiski oli tal troosti sõnu oma meestele.

 – Wähe on teist mu sarwe healt kuulnud, wähem weel siia kokku tulla wõinud, rääkis ta, aga seda suurem on meie töö weikse hulga kohta. Waenlased on löödud, ma näen nende kehasid hulga kaupa oma langenud sõjameeste kõrwal. Ma tänan teid wapruse eest. Teid ühtegi pole surm ehmatanud – teie olete oma wabaduse ja usu, oma maa ja rahwa eest auuga wõidelnud ja teie langenud wendade nimesid lallutawad lapsed emade süles ning auustawad pärast eluajal sellesama wahwusega. Nüüd aga peame endid kokkuhoidma ja waenlasi taga ajama. Nad ei wõi weel kaugel olla – meie wõit peab täieline olema. –

 Ta waatas ringi.

 
118

 – Kus on meie sõber Ako? küsis ta. Minu silm ei näe teda mitte.

 – Seal, kus need, kes sinu sarwe kutsumist ei kuulnud, rääkis Kaupo.

 Aatso kõigutas oma oda. Teised tegiwad seda järele.

 – Auuline mälestus elagu temast tulewate põlwedeni, sõnas ta tõsiselt. Ta on isamaa eest auusas wõitluses langenud.

 – Mõrtsuka teotaw käsi on ta elu wõtnud, seletas Kaupo.

 – Kas sa waenlasi mõrtsukaks nimetad.

 – Ma nimetan seda mõrtsukaks, kes kindla nõuga ühe inimese elu järele walwab ning seda temalt warguse wiisil wõtab ja mehisest wõitlusest aralt põgeneb.

 – Ja niisugune mees on Ako elu wõtnud? Kuidas wõis see sündida.

 – Ako wõitles üksi kolme wastu. Enne kui ma ligi sain, oli mõrtsuka oda ta läbi puurinud. Ta oli mu isa ja suri oma waenlase käe läbi, kes kaua ta elu järele waritses.

 – Sinu isa, ja Anno on ta tapnud?

 – Ma rääkisin tõtt. Anno on waenlaste seas. Ka minu ja mu sõbra elu tahtis ta wõtta, kui sinu tütar meid ei oleks peastnud.

 Tänulikult waatas Aatso oma tütre peale.

 – See oli seesama mees, kes üleeile õhtu sind taga otsis ning ennast Eesti saadikuks nimetas, rääkis Leili.

 – Ja see mees on eluga peasenud? küsis Aatso Kaupolt.

 
119

 – Imanta on teda tagaajama läinud.

 – Imanta? Kas ta siin on?

 – Imanta on mind tema käest peastnud.

 – Siis rutakem ajawiitmata järele. Õnn wõib meie ühendusega olla. Edasi, wäsimata wennad! Wõidu järele on aega puhata.

 Sõjamehed raputasiwad odasid, mille läbi nad teada andsiwad, et nad wanema nõuga rahul oliwad, ja pikas reas hakkas malewa kärmesti edasi liikuma.

 Weel kord pööris Aatso enese ümber oma tütre poole.

 – Leili, kas sa suudad koju minna? Meiega ühes ei tohi sa tulla ega siia ei wõi sa ka jääda.

 – Isake, ära minu eest muretse. Minu haaw ei ole surmaw, ma tunen seda ise ära. Walu tahan ma rohtude läbi waigistada, mis mu hea ema mulle õpetas, kui ta weel meie keskel kõndis, ja jõudu peab mu noorus jälle andma.

 – Kui ma tagasi tulen, siis loodan ma sind eest leida, nagu ikka, terwe ja rõõmus. Jumalad kaitsku sind niikaua, mu tütar.

 – Ja sind ka ja kõiki su sõjamehi, wastas tütar liigutusega.

 Wanem läks. Leili jäi wesiste silmadega ta järele waatama.

 Seal astus korraga Kaupo ta ette. Neiu näosse lendas kerge puna, mis ta kahwatanud palgedele nõidliku ilu andis. Tänulikult waatasiwad ta mustjad sõstrasilmad noore sõjamehe otsa, kes tema eest isa wastu häid sõnu rääkinud.

 
120

 – Anna andeks, kulla piiga, et ma weel sinu juurde tagasi tulin, rääkis ta soojalt. Ma ei wõinud muidu sinust lahkuda, kui ma mitte ei tea, kuidas mu elupeastja terwis seisab.

 – Mu terwis wõib paraneda. Ma tunnen rohtusid, mis walu wõtawad ja haawu parandawad.

 – Aga siia kardetawasse kohta ei wõi sa jääda, kus waenlaste parwed weel ümber hulguwad.

 – Ma tahan siit ka ära minna.

 – Kas raske haaw ei ole su jõudu liiaks ära kurnanud?

 – Mu rahulisemaks läinud süda kosutab kadunud jõudu. Ma tean nüüd, et minu pärast mitte kõik weel kadunud ei ole. Kõige suuremat rõõmu teeb mulle aga see, et minu isa paremat abimehed mitte ärandja mõrtsuka käe läbi ei langenud.

 Uue punastusega lõi kõneleja oma silmad maha.

 – Lase pigistada oma kallist kätt, mis mulle ja mu sõbrale elu kinkinud, rääkis noormees waimustusega ning hakkas neiu käest kinni. Ma olen kurb, et mul lootust ei ole seda head sulle kord ära tasuda.

 – Sõjamees, sa pead mind nõdraks tüdrukuks, manitses neiu; sa arwad, et ma tänu otsin. Ei, tänu jänu ei ajanud mind kodust siia. Ma ei wõinud teada, et ma midagi head suudan teha. Minu süda ajas mind taga – ma olen oma kohust täitnud – ja nüüd olen ma selle üle rõõmus.

 – Sa rõõmustad üksi selle üle, et oma kohust oled täitnud – mitte selle üle, et selle läbi kahte inimest surmast peastnud? küsis Kaupo kindlalt neiu silmi waadates.

 
121

 – Ma ütlesin, et see mulle kõige suuremat rõõmu teeb, rääkis ta silmi maha lüies ning uuesti ära punastades.

 Kaupo süda tuksus kärmemalt – magus tundmus liikus hinges.

 – Kas sa wõid mu peale ka mõtelda, kui mind enam siin ei ole?

 Neiu waatas nooremehe otsa.

 – Su sõnad on tumedad! ütles ta siis.

 – Kuldane piiga, sa tead, ma pean sõtta minema, ja sealt tagasitulemine on jumalate käes.

 Leili waatas rääkija silmi. Ta enese suured sõstra silmad läksiwad niiskeks.

 Kaugelt kõlas Aatso sõjasarw, selle peale wastas Imanta omalt poolt. Kaks sõjawäge ühendasiwad endid.

 – Minu aeg on otsas, rääkis Kaupo. Kohus kutsub mind – ma pean minema, kus mu wennad wõitluse wastu endid walmistawad. Kui jumalad seda tahawad, et ma sind enam ei pea nägema, siis mõtle selle nooremehe peale, kes oma waese isamaa wabaduse ja tema pühade hiiede eest langes ning kelle wiimane sõna „Leili“ oli, kes ta elu peastis ning talle ta sõbra kinkis.

 Neid sõnu rääkides tuli Kaupole wesi silma. Ta tundis üht imelikku wäge, mis teda nägemata sidemega selle kauni neiu külge köitis. Aga sõjamees ei tohtinud aega wiita tütarlapse seltsis, kui ta seltsimehed palawas wõitluses abi ootasiwad. Ta kiskus enese neist tundmustest lahti, pigistas weel kord soojusega neiu terwet kätt ja astus siis teele.

 
122

 – Kaupo! hüüdis neiu talle järele.

 Ta kuulis seda hüüdmist – ta pidi edasi minema. Kui isamaa kutsub, siis ei wõi sõjameest mingi wägi kinni pidada.

 16. Üks öömaja.

 Päew pärast sõda sammusiwad kaks noort meest õhtu eel mere äärt mööda põhja poole. Need oliwad Imanta ja Kaupo.

 – Sõda on lõpetatud, waenu healed waigistatud, rääkis Kaupo. Sinu abiga on Liiwi sõjawägi wõitnud, selle eest kiidawad sind rahwa suud põlwest põlwe. Siiamaale olen ma sind saatnud, siit pööran ma oma rahwa sekka tagasi ja lahkun sinust kui oma kõige armsamast sõbrast. Jäägu meie sõbrus ikka weel seks sojendawaks leegiks, mis südant mure päiwil kergitab ja rõõmu aegil hõiskama paneb. Anna oma käsi mu kätte, ma tahan seda pigistada – ma ei tee asjata sõnu – mees ei nõua tänu kõlinat, ning mees ei taha ka seda kuulutada – tema tänu on teod, mis ise enese eest räägiwad.

 – Kaupo, mu sõber ja sõjawend, ära lahku weel minust ära. Ilma sinuta on mul igaw. Siit ei ole enam liig kaugel selle emakese maja, kelle tütre sa merest wälja oled toonud – läheme sinna. Mina pean

 
123

weel seda imepiigat näha saama, ehk wähemalt kuulma mis temaga sündinud. Ära pea mind, sõber, mitte nii halwaks – ma ei tule sulle mitte teele ette – ma tunnen sinu eesõigust tema peale.

 – Mis nimetad sa minu eesõiguseks?

 – Sa oled ta merest wälja toonud, igaweste näljaste laenete käest peastnud.

 – Oh kui ma teda oleksin peastnud!

 – Kas ei ole sa seda siis teinud? küsis Imanta imeks pannes.

 – Ma ei tea seda.

 – Sa käisid ju ometi selle kalanaise juures, kelle hoolde ta jätsid?

 – Ei käinud.

 – Miks mitte?

 – Ma olin ta omas südames sinule jätnud – ma ei otsinud oma südamele uusi haawu, mis tema leidmine ehk surm mulle oleks wõinud lüia. Sellepärast tulin ma otse oma rahwa sekka, kogusin sealt sõjamehi kokku ja tulin nendega sõtta. Nüüd ma soowiksin südamest, et ta peastetud oleks.

 – Ja sõber Kaupo, sa peaksid nägema, et mina see mees olen, kes teie käed kokku paneb.

 – Ei, Imanta, seda pole tarwis. Tema on sinu oma – peab sinu oma olema – ma nõuan seda sinult, et sa ta ärawõtad, siis olete teie õnnelikud ja ka mina olen selle üle õnnelikum rõõmsam kui sa usud.

 – Sõber, sa tahad palju, palju ohwerdada – sa armastad seda piigat niisama kui mina.

 – Imanta, ma armastan üht teist neidu, üht teist

 
124

Murueide tütart, üht jumalikku piigat – ja ma usun, et tema ka mind armastab. Oh tema silmad on kui sügaw meri täis armastust – ta on minu ja sinu kõige suurem heategija, ta on meie mõlema elupeastja.

 – Üks teine neiu peale Aita ei ole ialgi mu elu pärast häda ohusse julgenud, rääkis Imanta imestades sõbra silmi waadates.

 Kaupo naeratas. Õnn rääkis selle naeratusest.

 – Kas sa ei mäleta, et meie eile hommiku weel waenlastest ümber piiratud olime ja elu peale enam ei lootnud, kui nad oma odasid meie kahe keha järele wälja sirutasiwad!

 – Ma mäletan – see silmapilk ei saa mu meelest kustuma – üks kena noor sõjamees raius meile peasemiseks tee waenlaste wäesse, ja meie olime peastetud, ilma et enam lootust oli. Ma kahetsen wäga, et ma seda waprat noortmeest enam ei ole näinud. Tema haaw on ta wistist mõneks ajaks woodisse sirutanud. Seda noort meest tahaksin ma heameelega weel tundma õppida ja talle oma tänu tunnistada.

 Kas sina tead, kes ta on?

 – See noor sõjamees ongi see piiga, keda ma tundma, auustama ja armastama – nõdrameeleliselt armastama õppisin. Tema oli omale sõjamehe riided selga pannud, ta peastis meid waenlaste käest – meie elame weel – tema läbi.

 – See lugu on kaunis kuulda, kui muistne jutt lapse kõrwale, imetles Imanta.

 – Jah sõber, kaunis on see Muruneid, tema süda on kui helde taewas, mis üksi headust enesest wälja saadab, tema nägu on kui naerataw kewadine päike, mis külmad kaotab ja õnne õied pakatama

 
125

paneb ja ta mustjates silmades särab üks salawägi, mis wastupanemata nõiduse jõuuga mu südant tema poole kisub. Ma ei mõista, mis siis küll peaks saama, kui ta oma nõidlikud silmad minust ära peaks pöörma ja kui ma ennast petlikkude lootuste woogudes oleksin kiigutada lasknud – ei, ei, ta ei wõi seda magust nõidust minult mitte enam ära kiskuda, ta ei wõi mind mitte ära põlata, ma olen ta põskedelt punastamist, ta silmades niiskeid pärlid näinud – ma usun peaaegu – ta süda on armastust täis.

 Imanta waatas imestades oma noore sõbra otsa, kelle jampsiw kõne kõige suuremat waimustust awaldas.

 – Kes on see imelik neiu?

 – Wanema Aatso tütar Leili.

 – Kaupo, nüüd usun ma su õnne. Oh ka mina tunnen su õnne oma rinnas. See walus koht, mis meid lahutas, on paranenud – meil ei ole teineteise wastu enam midagi muud, kui seda, mis sõbra kohus nõuab. Meid ei lahuta mitte enam ühe tüdruku armastus – ei, nüüd ühendab meid ühesugune noor õnn. Siin on mu käsi, wõta ta wastu, mu süda sunnib sinu kätt pigistama ja igatseb ka sinu sooja pigistust tunda. Weel ühe päewa tee pead sa minuga käima, kuni selle majakese juurde, kust mina ka oma õnne ehk õnnetuse üle otsust saan. On ta surmast peastetud, siis on ta oma ema juures kodus – riisus teda aga halastamata Maana käsi oma kurwa warjuriigi elu sisse – siis nutab mu süda tema pärast werepisaraid.

 – Imanta selle teaduse pärast ei ole meil tarwis nii kaugele minna, rääkis Kaupo. Siinsamas ligidal peab see kalanaise hurtsik olema, kuhu me näl-

 
126

jasest merest wälja kistud piiga jätsime. Kui meie otsime, küllap siis leiame ta ka üles. See wana emake wõib meile kõige paremine teadust anda. Ka mina olen wäga uudishimuline, mis temast saanud.

 – Kas sa seda kohta weel tunned? kus see hurtsik seisis?

 – Kui widewik mitte maad ja merd oma hõlma ei kataks, siis wõiksime teda wahest juba nende sinawate männade tagast merekaldal halli liiwa peal näha.

 – Siis juhime oma sammud sinna poole.

 – Teeme seda!

 Eha kiired oliwad kustunud ja tähtis taewas heitis oma nõrka walgust mühawa mere ja uinuwa maa peale, kui sõbrad ühe weikese hurtsiku ette jõudsiwad.

 – Meie oleme oma teekäigu eesmärgile jõudnud, ütles Kaupo. Ma tunnen seda kohta weel üsna hästi. Siin seisab seesama hurtsik, needsamad harwad männad – siin peab see kalanaine elama, keda meie otsime.

 Nad astusiwad hurtsiku juurde. Läbi ukse augu paistis weike tulekuma. Sees oli tasast kõnelemist kuulda, ehk silm küll midagi näha ei wõinud.

 Kaupo katsus ust lahti tõmmata. See oli kinni. Kõnelemine waikis – mõneks silmapilguks jäi kõik waikseks – siis oli rutulist jala astumist kuulda, nagu läheks üks tugewa kehaga inimene siit minema. Siis wast tuliwad kergemad sammud lähemale, ning üks tuttaw heal hüüdis:

 – Kes seal on?

 – Hea emake, tee uks lahti, sinu tänuwõlglane oma sõbraga tahab sinuga rääkida.

 
127

 – Rääkimiseks on nüüd aeg liig hiline, oli wanakese wastus, keda Kaupo healest ära tundis.

 – Tee lahti, lase meid sisse, öö on käes ja meie wõerad siin tühjas paigas, palus Kaupo.

 Uks kägises ja läks lahti. Wanamoor seisis läwel ja hoidis peerutuld käes, millega wälja wõis walgustada. Tema oma inetu nägu oli ainult poolest saadik walgustatud. Tükike aega tunnistas ta noorimehi. Siis lendas imelik naeratus ta rippuwatest mokkadest üle, mida kumbgi sõbradest pimeduse pärast näha ei wõinud.

 – Mis on teie soow, mehekesed? küsis ta.

 – Kõige pealt ütle meile, mis selle piigaga on sündinud, keda ma mõne päewa eest siia tõin.

 – Mis pidi siis temaga sündima?

 – Sa äratasid ta ometigi elusse?

 – Surnute üle ei ole mul enam wõimust, wastas wanake külmalt.

 – Kas ta siis surnud oli?

 – Nagu ise nägid.

 – Ma uskusin weel elumärkisid näha.

 – Sinu usk, noormees, on sind petnud!

 – Ta ei ela mitte enam? küsis Imanta hinge pidades.

 – Ta on kadunud teile mõlemale.

 Imanta kohkus ära.

 – Aita, sa ei wiibi enam elawate seas, hüüdis ta ahastusega. Sa oled oma kalli elu minu eest kaotanud – maailm on mulle ilma sinuta tühi ja kole. Kaupo, mu sõber, üksi sinu rinnal leian ma weel rahu. – Oh, mu ilusad lootused on kõik puruks läi-

 
128

nud – Aita on surnud – surnud mulle ja oma waesele emale ja õele! See sõnum on minusse wäga haawawalt mõjunud – sõber läheme siit õnnetuse paigast minema.

 Kurwalt seisis ka Kaupo ning ei julgenud oma sõbra trööstimiseks sõnagi ütelda. Mis pidi ta seal weel rääkima, kus ta isegi oma südamele parandawat õli tarwitas.

 – Kuhu on ta maetud?

 – Tema keha üle tolmab tuiskaw liiw.

 – Aga ta hauda tahaksime meie weel näha.

 – Ööpimedus warjab teda oma sülle.

 – Siis anna meile siinsamas ruumis öömaja, kuni päike pimeduse kaotab ja meie tema hauda näha wõime. Imanta, enne ei wõi sa sest kohast ometi lahkuda?

 – Sul on õigus, Kaupo, minu pisarad saawad seda külma mulda kastma, kus tema põrm puhkab, enne kui siit lahkume. Hea wanake, lase meid oma juures ööd pidada!

 – Astuge siis sisse! rääkis ta.

 Tume toaõhk wõttis noorimehi wastu. Nad ei leidnud mitte toast teisi elanikka nagu lootnud oliwad.

 – Kas sa üksi siin elad? küsis Kaupo.

 – Üksi, wastas wanake.

 – Aga meie kuulsime kõnelemist ukse taha. Wanamoor näis natuke kohmetanud olema. Ruttu kogus ta aga ennast ja ütles siis julgeste:

 – Mina olen üksi olles rääkima harjunud, et pikki igawaid õhtuid rutemalt mööda saata.

 Selle kohta ei olnud kumbgil midagi ütelda. Nii

 
129

näis ka õige olema. Astumise heal wõis wanakese enese töntsidest jalgadest tulnud olla. Mis pidiwad nad nii tühja asja üle pead murdma, kus walus süda teiste mõtetele nii wähe weel peas ruumi andis!

 Wanake kandis neile ka õhtuks sööki lauale. Sõbrad wõtsiwad wait olles sellest weidikese ja seadsiwad endid puhkama heitma, sest sõjakäik oli mõlemad wäga ära wäsitanud.

 – Siin ei ole teil mõlemal magamiseks ruumi, ütles hurtsiku perenaine. Teine tulgu teise tuppa.

 – Oh pole wiga, meie oleme kui wennad ja lepime ka ühe asemega. Kui teises toas weel ruumi on, siis jäägu see sinu enese jaoks.

 Hurtsiku perenaine mõtles wähe aega. Siis ütles ta:

 – Majas pole mul teile head aset anda, wahest wõtate heaks, lauda peal wärske heinte sees puhata. Seal ei eksita teid keegi hingeline.

 – Meie oleme kõigiga rahul, rääkis Imanta. Sõjamehele on iga lahke suuga juhatatud ase hea.

 Mõlemad läksiwad läbi pimeda õue wanakese järele, kes nad kartsast mööda weikese lauda peale juhatas. Pehme heina aseme sees litsus raske une käsi wäsinud Kaupo silmad warsti kinni, Imanta aga ei jäänud mitte nii kohe magama. Ilma et keegi kuulis ehk nägi, walas ta oma Aita surma pärast walusaid pisaraid.

 Hurtsikus põles weel kaua tuli. Kaks wana inimest istusiwad weikse peeru tule walgusel ligistikku

 
130

pingi peal ja kõnelesiwad. Nende heal oli tasane, siiski kõlas ta käre, nagu kanges waidluses.

 Rääkijad oliwad hurtsiku elanikud Anno ja ta naine.

 – Meie külalised on Imanta ja Kaupo, ütles naine.

 – Ma tean, wastas mees lühidelt – mu teraw silm tundis nad ukse prao wahelt juba ära. Ega sa naine ometi rumalast peast mu nime neile ei ütelnud?

 – Nad ei küsinudki seda.

 – Siis oled sa kogemata kombel targaste teinud.

 – Mina teen ainult targa arwamise järele, wastas naine pahaselt. Kogemata ei sünni minu juures midagi. See wõib ainult meeste nõdrus olla.

 – Naisuke, ära sellepärast kohe pahanda waigistas mees. Kuhu jäiwad need mehed?

 – Magawad.

 – Magawad? Meie juures?

 – Jah!

 – Kus kohas?

 – Lauda peal heinte sees.

 – See on hea. Seda oled sa targaste teinud.

 Anno õerus rõõmu pärast käsa. Ka naisel oli hea meel, et mees ta tarkusest aru sai ja ometi kord ühe kiituse sõna ütles, mis ta ära oli teeninud.

 – Kust sina neid noori mehi tundsid? küsis ta.

 Mees naeris.

 – Keda Anno ei tunne! oli ta wastus. Sina

 
131

loed inimeste elulugusid taewa tähtedest, sa oled üksi taewa kirja juures tark – pimedal pilwesel ööl oled sa niisama rumal kui kõik teised naised – aga minu tarkus tuleb just kõige pimedamast sügise ööst ja kõige salajamatest saladustest. Kaupo on wana Ako poeg.

 Naine lõi käed kokku.

 – Kas see tõsi on?

 Ta kiljatas pea need sõnad wälja.

 – Tõsi, tõsi! wastas mees.

 – Sellepärast oli tal selle tüdruku eest nii suur hool – see oli ta õde.

 Anno ei wastanud midagi. Ta käis nagu otsides ümber. Siis läks ta ära. Naine tundis ta olekust, et tal nüüd midagi ees oli, seal ei sallinud ta eksitamist.

 Mis see ka naisesse puutus, mis mees toimetas! Ta aimas küll midagi, mis ta mitte nõnda ei oleks soowinud, ja mõtles kaua selle üle järele. Wiimaks läks ta ometi magama, ilma et meest ära oleks oodanud, ehk teda üles otsinud.

 Selle aja sees oli aga Anno kangeste ametis. Ta oli kaua iseenesega nõuupidanud, mil wiisil ta kõige paremine nende meeste üle wõitu wõiks saada, kes tema kõige suuremad waenlased oliwad. Jõuuga ei olnud midagi teha – siin pidi nõuu awitama.

 Ta naeratas korraga nõnda, et see pimedas öös tondilik kõlas. Nõuu oli leitud. Ta oli lihtlabane, kerge täita ja mõjus julgeste. Mis nüüd weel wiga! Kaks waenlast jälle ilmas wähem!

 
132

 Tasakeste ja ettewaatlikult läks ta kolde juurde, soris hoolega tuha sisse maetud süsa wälja, mässis neist hea hulga ühe linase näru sisse, wõttis kuiwi peeru pilpaid ja muid tulewõtjaid asju ühes ning ruttas wälja. Weikese waewaga loitis hele tulelõke ööpimeduses ning tõusis ruttu mööda lagunud maja seina ülespoole.

 – Kahju sellest wanast looma laudast, aga mu waenlased on ka temaga ühes maa pealt kadunud, ümises mehike enesele habemesse, kui hele tuleloit juba täie jõuuga katuse sisse lõi ning kuiwa heinte sees, kus wäsinud sõjamehed magasiwad, wuhises.

 Ainuke heal, mis tulewuhinaga pimeda öörahu rikkus, oli mõrtsuka hirmus naer. Oh, ka kuri süda wõib naerda, aga ta naer käib walusamalt südamesse, kui waenlase kihwtine nool, kui murdja metsalise wali hammas. –

 Oli siis ilmade ja rahwaste Juhtija käsi tõeste oma wägewa abi süüta hingede poolt ära pöörnud, et ta neid tigeda werejänu ohwriks laskis saada? Kui nad ka paganad oliwad ning ristiusu toojate wastu sõdisiwad, wõis igawene õigus siiski neid hukka minna lasta, kui alatumad abinõuud nende hukkamiseks wälja otsiti? Wõib alatu meel, inimlik tigedus ja põrgu kawalus kõige ülema headuse ja igawese armastuse abinõuu olla?

 Taganege, rumalad mõtted ja mõistuseta sõnad – saadawad päikese kiired meile pimedust – kõnnib auus meel õelate teed? – –

 Aga tuli põles ju edasi – ta põletas maja ja sellega ühes inimesed, kes seal sees oliwad. –

 
133

 17. Haige.

 Kukk laulis teistkorda, kui Aatso oma õue wärawast sisse astus. Tema sõjatee oli käidud, waenlased oliwad tõotanud rahu pidada – ta uskus seda tõotust küll wähe, aga ta jõud ei lubanud rohkem nõuda. Tema sõjaline tugewus oli murtud – metsad oliwad tema sõjameeste kehadega täidetud, ja näljased kaarnad tülitsesiwad nende pärast kiskjate metsloomadega.

 Ta leidis oma tütre kanges palawikus. Tema wana emalik talitaja oli kõige suurema hoolega ta eest muret kannud, talle metsa kõige paremad rohud kokku otsinud ning neist terwise salwi keetnud. Esiotsa ei näitnud sel mingit mõju olema – sest ta armsal põetatawal ei olnud üksi õla sees nähtaw, waid südames nägemata haaw, mis palju raske oli parandada, sest selle tarwis ei oskanud wana emalik hoolekandja rohtu teha.

 Murelikult waatas isa oma ainsa wara peale. Hirmsad kohutawad tondid käisiwad ta waimu silmade eest mööda, kui ta selle peale mõtles, et raske haaw ta ainsa, armsa lapse, ta wanaduse rõõmu, temalt ära riisub.

 – Kuidas on Leili haigus? küsis ta põetajalt.

 – Suur isand ja mu kõrge käsuandja, sinu tütar saab terweks, wastas naisterahwas kummardamisega. Ta on palju rahulisemaks jäänud – ma olen

 
134

metsa kõige wägewamad rohud kokku korjanud – tema haawad hakkawad paranema – sa ei kaota oma tütart mitte.

 Leili lõi silmad lahti. Ta tundis oma isa ära.

 – Isa, sa oled kodus, rääkis ta nõrga healega. Oh kui rõõmus ma nüüd olen. Ma kartsin wäga sinu elu pärast – mu süda oli hirmus rahutu – haaw ei teinud mulle mitte suurt walu, selle on mu emakese rohud wõtnud. Kas wõit jäi teile?

 – Leili, wõit on meie.

 – Head jumalad, teie olete siis ikka mu palweid kuulda wõtnud ja mu ohwrid tähele pannud.

 – Kas sa palusid meie eest? küsis isa.

 – Hea Leili ei jäänud enne rahule, kui ma teda Hiiemäele wiisin, kus ta ohwerdas ja kollatanud lehe katuse all kaua wägewate waimude poole palweid saatis, kõneles põetaja Leili eest.

 Wanemale tuli wesi silmi. Ta oli sügawaste ligutatud. Ta süda tundis seletamata rõõmu tütre pärast.

 – Lapsuke, sinu sees woolab minu isade weri, rääkis ta pehmelt. Ma olen uhke sinu peale – sa oled ühe wägewa rahwa wanema õige laps. Sinu ilmumine tapluse wäljal on kõik sõjamehed waimustusega täitnud – nad ei hoolinud wäsimusest ega haawadest? kes weel kätt jõudis wälja sirutada, see läks waenlase wastu. Sõjamehed pidasiwad sind jumalate saadikuks ning wõitlesiwad surma põlgamisega. Niisuguse pealehakkamise wastu ei jõudnud waenlased seista – nad taganesiwad, põgenesiwad – meie wõitsime.

 
135

 – Mis on Kaupoga sündinud? küsis Leili põksuwa südamega. On ta kui wõitja tagasi tulnud ehk isamaa eest – langenud?

 Wiimased sõnad tahtsiwad talle rindu kinni jääda Ta paled hõõgasiwad, ta suured sõstrasilmad seisiwad isa suu peal, nagu tahaksiwad nad sealt iga sõna ette ära lugeda. Ta tundis ennast nagu kohtumõistja ees, kes tema üle praegu elu ehk surma otsust peab kuulutama. Keegi ei teadnud, mis ta waene süda sees tundis, ainult selle tuksumist wõis kuulda.

 – Kaupo on wapraste wõidelnud, rääkis isa. Ta on auu teeninud, teda ja meie abimeest noort Imanta peaksid sa pärjaga ehitama.

 – Siis on Kaupo eluga tagasi tulnud?

 – Eluga ja terwelt nagu minagi. Haige näol lehwis hele rõõm, ta silmad särasiwad kui päikese paiste kastest märja aasa peal.

 – Ta peab weel wiimastest sügise lilledest pärja saama, hüüdis ta hõiskaw, õnnelik rind. Ma tunnen enese jälle terwe olema. Millas hakkab koidukuld Taara taewaserwa palistama – millal kerkib päikese tera tema sülest üles!

 Isa oli ära läinud. Wäsinud keha nõudis puhkamist. Wana talitaja waatas imestusega oma haige käsuandja otsa. See oli woodist wälja tulnud ja ukse juurde astunud.

 – Mis tahad sa teha, Leili? küsis ta.

 – Ma waatan, kas hommik kaugel on.

 – Lapsuke, ta on weel kaugel.

 
136

 – Oh kui kahju!

 – Miks sa seda kahetsed?

 – Ma tahan weel sügise lillesid korjata ja wõitja sõjamehe pead pärjaga ehitada.

 – Kannata, mu tütar, kuni sa terweks saad, rääkis wanake muretsedes. Ta ei saanud aru, mis Leili nii häkiste teiseks muutnud.

 – Ma olen juba terwe!

 – Leili, su pea hõõgab weel, su paled lõkendawad palawusest, su keha on nõrk, sul on rahu, waikist und tarwis, sa pole kaua enam maganud – sa oled weel haige. Ma tahan sulle kõik homme tuua, mis sa tarwitad. Jää rahule, heida magama – Jumalad walwaku sind armuga.

 Piiga käik oli ka tõeste kõikuw, aga ta läks siiski ukse juurde ja kiskus selle lahti. Pimeda taewa alt paistis talle liikuw puna wastu. See oli õhtu pool. Seal ei olnud koidu kodu. Ta astus kohkudes tagasi. Ta ei teadnud isegi, kust see tuli, aga ta südamesse torkas kibe kartuse nool.

 – Emake, tule, waata, mis seal on? ütles ta kartliku healega. Kaugel mere pool liigub midagi walgustawat taewa all.

 Wana naisuke waatas wälja.

 – See on tule paistus, mu Leili, wastas ta lühidelt. Tule ära, külm öötuul puhub su kergetest riietest läbi, sa wõid haigemaks jääda.

 – Kas mõni maja põleb?

 – Ma usun, seal peawad koju minejad Eesti

 
137

sõjamehed oma öömaja. Nad on enestele suure tule maha teinud.

 – Oh sa hea emake, sina mõistad nii ilusaste mu kartlikku südant waigistada, ütles ta siis. Ja jah, seal istuwad waprad sõjamehed suure tule ümber koos ja räägiwad oma kallistest kodustest, kes neid igatsusega ootawad.

 Kas nende seas ka Kaupo istub ja kas tema ka minust peaks rääkima? mõtles ta edasi ja läks siis õnneliku tundmusega woodisse.

 48. Tulekahju.

 Imanta ei olnud weel kindlaste magama jäänud, kui iseäralik kohin ta kõrwu tungis. Ta pidas seda oma unistuses meremühinaks. Ta nägi ennast mere peal sellesama maru käes, kus ta Aitat esimest korda näinud. Kaugelt nagu tuule kohina läbi kuuleb ta oma isa mõrtsuka naeru, selle äraandja hirmus nägu paistis talle silma, ta ümber tantsisiwad wihased laened walgel wahul, nende kohisemine läheb kangemaks, nende walgus suuremaks, nagu tahaks nad ööpimedust ära ehmatada. Wõi on see wälgu tuli, mis ilma waheta edasi kestab, nagu oleks taewas põlema läinud! Ta waatab enese ümber, Aita on seal ja waa-

 
138

tab kurwalt tema poole. Ta seljataga on üks must kogu, see on äraandja Anno – ta kisub neiu enesega ühes laenetesse. Ta tunneb, kuidas palaw higi ta otsa ette tõuseb – kõik ta keha kuumab; ta katsub karjuda, aga ta suu on kui lukus. Nüüd hakkawad wälgud, mis siiamaale nagu taewa külge kinni naelatatud, liikuma, ta näeb ennast sügawasse wajuma, ta tunneb palawaid laineid oma ümber nagu oleks terwe walge meri tuliseks läinud. Meele äraheitmisega katsub ta üleskarata, et ennast allawajumisest peasta. Ta silmad lähewad lahti: tema ümber loidab elaw tuli; palaw lämmataw suits tahab hinge kinni matta.

 Ühe pilguga oli tal selge, mis hädaoht teda ja ta sõpra ähwardas.

 – Kaupo meie oleme tules! hüüdis ta põlwili karates. Kõrgemale ei wõinud ta tõusta, seal wurises tuleleek paksu tulist suitsu alla surudes, hõle katuse sees. Weel mõni silmapilk, siis pidi see lämmataw, iga silmapilkmel weel tulisemaks minew õhk põlema plahwatama, arwas Imanta hädaohu suurust õigesti ära mõõtes.

 – Kaupo, Kaupo! hüüdis ta uuesti. Üles, meie põleme siia ära.

 Ta ei saanud mingit wastust. Kus oli ta sõber?

 Ta otsis oma kõrwa asemele. Sõber magas weel raskeste, ta pea oli palawa, tulise suitsu sees – ta oli seal nii uimaseks jäänud, et ta hüüdmist ei kuulnud ega raputamist tunnud. Ajawiitmata kargas ta jalge pääle, kiskus sõbra kätte wahele ja tahtis teda enesega peasta.

 
139

 Aga kuhu? Laudi august, kust nad üles tulnud, ja mis ainus peasemise tee weel oli, käis hele tuleleek talle wastu. Ruttu otsisiwad ta silmad teist peasemise teed. Aga ta silmi ei puutunud midagi, mis peasemist oleks tõotanud.

 – Kaupo, Kaupo, meie põleme siia ära, hüüdis ta waljuste ja raputas seal juures sõpra nii tugewaste, et see silmad lahti tegi. Ehmatades kargas ka see üles. Nad olid elusa tule keskel. Enne kui nad sõna saiwad wahetada, murdis leek omale läbi katuse teed pimeda öö õhu sisse ning suure plahwatusega oli terwe laudapealne korraga tulejärw. Kumbki ei saanud enam healt teha – tuli mattis heale ja hingamise.

 Ühe kargamisega oli Imanta oma sõbraga all, kellest ta kinni wõtnud ja enesega ühes kiskunud. Teisel silmapilgul tõmbas ta raskeste maha kukkunud seltsimehe tulest wälja ja kiskus enese ja tema põlewad riided seljast ära. Nad oliwad mõlemad oma juuksed ja habemed ära põletanud ja käte ja näo peale tulehaawu saanud, aga nad oliwad peastetud – nad oliwad weel elawate seas.

 – Kust on see tuli wälja tulnud? küsis Kaupo, kes kahe käega oma hirmsaste walutawad pead kinni hoidis.

 – See on mulle ka arusaamata, wastas Imanta. Kudas loomalaut põlema wõib minna, seda ei mõista ma äraseletada. Meie peame maja perenaiselt järele kuulama. Näitab wäga seda nägu, nagu oleks keegi meid siia ära tahtnud põletada.

 
140

 – Mis on sellel wanal naisel meie wastu?

 – Sellel wanal naisel ei wõi meie peale mingit paha mõtet olla.

 – Ja teisi inimesi siin ei elagi.

 – Õhta kuulsime meie ju weel siin ukse tagast kahe inimese kõnelemist. Ja et see naine teise siin olemist ära salgas, on juba wäga kahtlane. Meie peame kohe selgust saama. Läheme hurtsikusse!

 Terwe õue oli walgustatud nii, et selgeste näha wõis. Hurtsiku uks oli kinni. Imanta koputas kõwasti selle pihta. Sees oli nagu kolistamist kuulda. Nad ootasiwad – aga keegi ei tulnud lahti tegema. Kui wiimaks nägiwad, et nende koputamist ja hüüdmist tähele ei pantud, hakkasiwad nad kahe mehega ust lahti kiskuma. See oli seestpoolt pööra pantud. Pöör murdus eest ära, uks tuli lahti, Imanta hüüdis hurtsiku naist, aga ei saanud wastust. Tuba oli tühi. Ruttu tõi Kaupo põlewast majast tuld, et hurtsikut ka seest poolt walgustada.

 Weike lõkke tehti koldes üles, mis weikest ruumi kaunis hästi walgustas. Ase, mis nende jaoks tehtud, oli külge puutumata, kuna teises oli magatud. Üks weike uks hurtsiku tagaseinas, mida wistist walguse laskmiseks tarwitati, oli seestpoolt lahti.

 – Siit on wanamoor wälja läinud – ta on meie eest põgenenud, meid on hukka saata tahetud, – meie oleme waenlaste kätte sattunud, rääkis Imanta toas ümber waadates. Kes mõistis arwata, et waenlased meid ka siin weel on waritsemas. See wanamoor oli

 
141

küll hirmsa näoga – meie oleksime ta silmist pidanud lugema, et tal meie wasta koledad mõtted peas on.

 Häkiste jäiwad ta silmad ühe hiilgawa asja peale seisma, mis hurtsiku nurgas seinanajal lames.

 – Taper! hüüdis ta imestades. Mis teeb wana naine niisuguse riistaga. Ha, ta ei ole mitte üksi – tema ei kanna sõjariistu.

 Ta wõttis sõjakirwe nurgast wälja; selle külles oli weel wärsket werd; teda oli hiljuti tarwitatud. See ei olnud mitte wanamoori sõjariist – see oli ühe sõja mehe oma.

 – Ha, näita see taper siia! hüüdis Kaupo häkiste suure elawusega.

 Imanta andis sõjariista sõbra kätte ja waatas imestades tema otsa, kes palawliku kiirusega oma silmi sinna ja tänna laskis lennata.

 – See on Anno, selle mõrtsuka ja äraandja taper! hüüdis ta siis kindla healega. Ma tunnen seda hästi. Wiimases lahingus kippus ta sellesama kirwega mu kallale – see kukkus tal käest maha, kust ta pärast selle jälle ära wiis.

 – Kust on ta siia saanud?

 – See on mõistatus, aga siin ta on.

 – Kas su silmad wahest ei peta sind?

 – Siin on seesama kiri, mis ma oma isade mõrtsuka kirwe peal nägin. Ma tunnen neid märkisid weel niisama selgeste kui ma neid nägin.

 Imanta waatas neid kirjasid, mis Kaupo talle

 
142

näitas. See oli tõepoolest iseäraline kirwes. Nende märkide läbi wõis teda sadandate ja tuhandate hulgast kergeste ära tunda, sest kuskil mujal polnud ta niisugust sõjariista näinud.

 – Nüüd hakkab mu arusaamises koitma, rääkis ta siis elawalt. Kas tead, Kaupo, see õhtane külaline ei olnud keegi muu kui Anno. Tema on meid ukse taga wistist näinud, ta tundis meid ära ja põgenes hurtsikust wälja. Ja on naisukesele wistist kangeste ära keelanud, tema siinolekut meile ütelda. Sellepärast salgas ta meile ära, et üks teine weel siin olnud. Anno ei läinud mitte siit ära, waid tuli ja pani laudakese, mille peal meie magasime, põlema. Ma kuulsin ta healt, ma pidasin seda unenäoks, aga see pidi ilmsi olema, millest mu unine olek unenäo sepitses. Oo, nii on see asi tõeste olnud. Aga oota sa äraandja, isamaa waenlane, süüta werewalaja, sinu mõrtsuka riista wõtan ma ühes ja ma tõotan, et seesama taper, keda rojane käsi õigete were sisse kastnud, kord ka sinu enese werd peab jooma! Tule siia, sa mõrtsuka riist. Niikaua tahan ma sind enesega ühes kanda kui see mu tõsine tõotus on täidetud. Siis heidan ma su enesest ja oma inetu peremehe keha kõrwal peab sinu paik olema.

 Ta wõttis tapperi ja riputas selle enese wöö külge.

 – Aga miks on see wana naine siis ära kadunud? küsis Kaupo. Kas ta wahest ka mitte kurjategija nõuu mees ei olnud ning kartuse pärast pakku ei pannud, kui nägi, et elupüüdja nõuu korda ei läinud.

 
143

 – Nõnda näitab küll lugu olema.

 – Kas tead, Imanta, nüüd ei usu ma ka selle wanamoori juttu, et Aita surnud on! ütles Kaupo. Tema on meile ette luisanud. Aita ei ole mitte ära surnud, waid on wististe elusse ärkanud, nagu ma siiamaale ka kindlaste uskusin.

 Imanta waatas rõõmulise kohkumisega oma sõbra otsa. Ta kurwa hinge sisse tuli ilusa lootuse kuldne paistus tagasi ja walas walusate südame haawade sisse terwise rohtu.

 – Aga kus arwad sa teda siis olewad?

 – Seda ma ei tea. Meie peame wanamoori weel kätte saama ja tema käest seda wälja pärima. Ta ei tohi meile enam liiwa silma puistata.

 Mehed otsisiwad mõlemad agaraste. Hurtsikus ei olnud üht ainust elawat hingegi. Õues andis põlew laut ka nii palju walgust, et siin kõik ära wõis näha, mis ümberringi olemas oli. Ka siin ei puutunud elawat hinge silma. Ta oli kadunud. Mets ei olnud kaugel – seal wõis ta taga otsijate eest hästi warjul olla. Imanta otsis oma sõjasarwe taga – see oli tulle jäänud. Ta teadis, et ta malewa koju minekil on ning mõnedki ta sarwe heale peale sinna oleksiwad tõtanud ja neile otsimises abis olnud – aga ta ei saanud neid kokku kutsuda.

 Kui päew kätte oli jõudnud, lahkusiwad sõbrad. Igaüks läks omale poole külgi.

 
144

 19. Wiha põhjused.

 Lehed oliwad puudest pudenenud, kured ära läinud, sügisised wihmasaod ja pimedad päewad alganud – ja ikka oli weel Aita oma hirmsas wangihoones. Tal ei olnud muud seltsi kui hurtsiku neli seina, tuulewingumine ja wihma padin, näljaste karude ja rööwlindude karjumine.

 Nii üksi ja mahajäetud ning õnnetu polnud ta ennast weel ialgi tunnud. Ta oli kui elawalt maha maetud – inimeste healesid ei kuulnud ta kõrw enam kaua aega. Mitu päewa juba oli see naisterahwas, kes ta siia toonud, kadunud. Wana lombakas ilma keeleta majawaht oli ainus inimese hing, keda ta weel nägi. Ja selle näost paistis niisugune waljus, peaaegu õel tigedus wälja, nii et talle wärin peale tuli, kui see hirmus inimene ta silma puutus. Mitu korda oli ta teda tahtnud paluda, et ta teda wangist peastaks, aga ta julgus kadus igakord enne ära, kui sõnad üle keele oleks libisenud. Mispärast teda siin wangis peeti, seda ei wõinud ta enesele äraseletada. Ta polnud kellegile inimesele ilmas kurja teinud – mis tahtsiwad nüüd need tundmata hirmsad inimesed temast?

 Ta oli nutnud, ta oli kisendanud, ta silmawesi oli otsa lõpnud – aga ta meele äraheitmine kaswis – teda ähwardas nõdermeel oma terwe koledusega. Kodus leinasiwad teda ema ja õde, nad pidasiwad

 
145

teda surnuks, nad andsiwad asjata näljasele merele süüdi, otsisiwad wahest tema keha rannaliiwa pealt – ta ei olnud mitte laenetesse langenud, ta ei olnud surnud – ta elas weel, aga ta elu ei olnud tema enese käes. Ta oli kui ühes suures lahkes hauas, kuhu ta pidi närtsima – surema, ilma et keegi seda teadis. Oh kui ta kuidagi wiisi oma wangis olemisest märki oleks wõinud anda! Taewapilwed, kes kõrgelt pea kohalt tema kodu poole sõudsiwad, ei wõtnud ta palweid ühes ja ka tähed oma mõõtmata kõrguses jäiwad igaweste wait. Elu oli temast mööda läinud, nagu ilus, õnnelik lapseunenägu liikus see ta mälestuses.

 Weel üks nõrk lootuse sädemeke wilgatas kustuwa küünla wiisil ta hinges. Ta tahtis selle wana naese ette põlwili heita, tahtis oma palawa silmaweega ta jäetanud südame sulatada, wahest halastas see tema peale ja laskis teda siit hirmsast wangist wälja. Mis kasu wõis temal ta hingepiinast olla? Kui tal ema süda rinnus tuksus, siis pidi ta teadma, mis walu ta kiwine süda ühele perekonnale tegi, kes temal juuksekarwagi kõweraks pole käänud. Tema on ju ka inimene, ja ta wõtab mind wististe kuulda.

 Nõnda mõtles Aita ja lootus tõstis tiiwu. Oh kuidas põksus ta weike, puhas süda selle lõpmata rõõmu eestundmuses, mis teda wangist peasemisega ootas. Ema, õde, oh, ja ka seda noortmeest keda ta merelaenetes näinud, wõis ta siis jälle näha!

 Lootus, kui magus oled sa!

 Naine, keda ta igatsedes ootas, oli tagasi tulnud.

 
146

Ühel õhtul tõi see temale õhtusööki. Kaua aja järele kuulis ta jälle kord inimese healt – kõnelemist. Ta hakkas naese käest kinni ning pidas teda tagasi, kui see jälle ära tahtis minna. Waljult tõukas see ta tagasi, nagu oleks mõni kuri koer oma hambad ta käesse pannud.

 – Kulla hea emake, palus tütarlaps selle üle ära kohkudes, ära mine mitte weel ära, jää natukeseks ajaks mu juurde. Ma igatsesin ammu sinu järele. Ma ei jõua kauem seda hirmust olekut wälja kannatada – ma suren ära, kui ma mitte inimese keelt ei kuule.

 – Mis sa tahad siis? küsis wanake lühitelt.

 – Halasta ühe waese ema peale, kes oma tütart taga nutab, kes tema ainus tugi ja toitja siin ilmas on, hüüdis Aita silmawees ja langes põlwili naise ette kõwa külma kiwipõrmandu peale tolmu sisse. Ta ei ole sulle ilmas midagi kurja teinud ja mina tahan sind selle eest tänulikus meeles kanda.

 – Mis sa räägid, tüdruk? Sa jampsid – ma ei saa su kõnest arul.

 – Ma palun, peasta mind siit wangist. Mu haige, abita ema ja mu weike õde nutawad mind taga – ma olen nende ainus ülewel pidaja.

 Wana naise südames liikus inimlik tundmus. Ta tundis, mis need sõnad ütlesiwad. Ta silmis hiilgas midagi. Siis kadus see aga kui kosutaw kaste põua päikese käes ning lill jäi jänutama – närtsima.

 – Tüdruk, ütles ta siis kohutawa koledusega, sa

 
147

raiskad asjata oma sõnu. Need ei peasta sind mitte siit ära. Jäta maha kõik rumalad peasemise mõtted – see ei lähe sul ialgi korda. Sinu wangimajal on wäsimata walwajad.

 – Mis olen mina siis kurja teinud, et mind siin wangis hoitakse? küsis ta ära ehmatades.

 – Lapsed peawad ka wanemate süü eest kannatama, wastas naine külmalt.

 – Õiged jumalad, mis on minu wanemad sulle kurja teinud, sa südameta inimene? Mu isa on nii kaua juba kadunud, et ma teda waewalt weel mäletan ja minu ema on ikka mu juures olnud ja pole ühegile hingele waewa teinud.

 – Sa tunned mu meest, seda õnnetumat ilma keeleta lombakat majawahti? rääkis naisterahwas endise waljusega.

 – Ma tean.

 – Kolmteistkümmend suwe on sellest ajast saadik mööda läinud, kui inimeste tigedus ta keele riisus. Üks mees, keda ma surmani sellepärast wihkan, kiskus mu ainsa poja mu südame küllest. Ta ei hoolinud mu meeleäraheitmise kisendamisest ega weristest pisaratest – ma jäin oma lapsest, oma ainsast pojast ilma – ta läks naerdes oma teed. Ja kui mees koju tuli ja ma temale seda rääkisin, siis tahtis ta kurjategijale teenitud palka kätte maksa ja oma poega tagasi nõuda. Ta oli temaga ikka ühes käinud, ta tundis ta saladused niisama hästi kui ise oma ning läks wanema juurde tema peale kaebama. Aga enne kui

 
148

ta tema hirmsaid tegusid kohtumõistjale üles sai rääkida, ja enne weel, kui ta kohtumõistja juurde sai, langes tema truuduseta sõber metsa wahel kaetud nägudega seltsilastega tema peale, lõiwad ta uimaselt sinna maha ja kiskusiwad ta keele suust ära, et ta tema tegusid kellegile ei saanud awaldada. Kas see ei olnud hirmus lugu?

 Aita wärises seda kuuldes.

 – Ma olin ikka weel inimestest head mõtelnud, aga niisugune toores tegu riisus ka minu südamest kõik inimese tundmused. Ma sain metsaliseks, kes ainult werd näha himustab – ma tundsin rõõmu inimeste õnnetustest – minu õnn oli nende õnne rikkuda. Ma asusin oma mehega siia metsa nurka elama, ma püüdsin metsast noored karud kinni ja tõin nad oma õue peale. Mu mees otsis oma keele ja minu lapse riisujat, et teda siia nende karude roaks tuua; aga ta ei leidnud teda mitte. Siis rõõmustasin ma ennast wähemalt nende inimeste üle, kes ilma teadmata meie õue peale tuliwad ja siin nälginud karude söögiks langesiwad. Ma pidasin seda sellepärast õigeks, et meie waenlane suur Liiwi wanem oli ja kõik inimesed tema poole hoidsiwad. Need olid wähemalt kõik ta sõbrad, kes siin otsa saiwad. Ma olen oma jumalatele tõotanud, et ma oma werejänu mitte enne ei lase kustuda, kuni ma waenlast ennast ehk tema liha ja werd oma kätte ei ole saanud ja nüüd peaksin ma sind ära laskma, sind, kes sa tema lihane tütar oled!

 Aita kiljatas ehmatuse pärast. Ta keha wärises ta jalad jäiwad nõrgaks.

 
149

 – Mina! hüüdis ta hirmuga.

 – Sina jah. See hirmus inimene, kellest ma rääkisin, oli Liiwi wanem Aako, ja sina oled tema tütar Aita. Ha, ma tean, Anno, kes su siia tõi, on mulle seda kõik jutustanud. Kas nüüd aru saad, mispärast sa ilma asjata sõnu kulutad, kui ennast lahti palud?

 – See hirmus inimene ei wõinud mitte minu isa olla, wastas tütarlaps nuttes. Ära usu seda, see pole ialgi wõimalik – mu ema on mulle isast ainult head kõnelenud – see polnud mitte tema – see oli keegi hirmus, hirmus inimene – mu isa on ilmasüüta selleks tehtud, mis ta ialgi ei olnud.

 – Ka warese poeg waagub, kui wana taga aetakse. Ja kui mina ka sind jooksta laseksin, siis peaksin ma seda oma peaga wastama. See mees, kes su siia tõi, nõuab sind minu ja mu mehe käest tagasi. Ta on meie mõlema elu ähwartanud wõtta, kui sind enam siin ei peaks olema, Ja tema täidab, mis ta ütelnud, kui ta mitte head ei ole lubanud. – Nüüd sa tead kõik, mis minagi tean. Sa ei wõi mitte enam meie waljuse üle kaewata. Anna mulle mu poeg tagasi, kisu wälja need werised haawad mu südamest, mis su isa sinna halastamata käega löönud, pane mu mehele keel suhu tagasi – siis olen ma jälle inimene – siis ei pea sa wanemate patu pärast kannatama. Kuni see ime ei sünni, ära otsi armu ega halastust minu, mu mehe ega meie isanda juurest.

 Waljuste tõukas ta ukse wäljast poolt kinni ja läks ära. Õnnetum kui ialgi enne jäi Aita üksi oma

 
150

pimeda wangitoa suitsenud seinade wahele. Ta kuumaw pea ei jõudnud kõiki neid asju ära mõtelda, mis ta nüüd teadis. Tema oli siin oma isa süü pärast! Oli ta isa siis tõeste nii hirmus suurt ülekohut teinud? Ei, ei, see ei wõinud mitte wõimalik olla. Ta teadis, kudas ema teda isa eest oli paluma õpetanud, et head jumalad teda jälle koju saadaks. Talle tuli aga ka ema kurbdus ja alatine mure meelde, mis siis ikka ta näost paistis, kui ta üksi oli. Weel wiimasel õhtul, mil torm ta merele kutsus ja omaste juurest wahest igaweseks lahutas, oli ta lubanud temale oma kurwastuse põhjust awaldada, aga nüüd jäi see wahest talle ka igaweste teadmata. Wõi oligi see seesama hirmus lugu, mis ta weel mõne silmapilgu eest kuulnud. Tema hea ema ei tahtnud teda wist sellega kohutada ja hoidis seda ta eest warjul.

 Need mõtted paniwad ta weel rohkem wärisema. Mis siis, kui sellel naisel, kes enesest kõik inimlikud tundmused ära heitnud, õigus oli? Ei, ei, tal ei wõi õigus olla – minu isa ei olnud mitte hirmus südameta inimene? hüüdis ta iseeneses.

 Aga need inimesed ei lepi üksi minuga, mõtles ta edasi. Nad tahawad wistist ka mu ema ja õe hukatuse sisse saata. Nad teadwad nüüd, kus need elawad – ma olen seda ise ütelnud. Ja see naine rääkis ometi, et ta mees meid kõiki otsinud. Oh kui nad nüüd ka weel need wangi wõtawad! Siis oleme kõik kadunud!

 Ta ei julgenud enam edasi mõtelda. Ikka hirmsamaks läks weel ta olek. Kuidas wõis ta ometi siit peaseda, et oma armsatele enne weel sõna wiia, kui

 
151

hädaoht nad juba oma hirmsa käpa all surnuks litsus!

 Seal wilgatas ta südames korraga weike lootuse säde. Ta pähe oli hea mõte tulnud, mis peasemist tõotas. Ta julges waewalt selle peale mõtelda, kartes et see sädemeke kõige wähema külge puudutamise juures nagu ilus unenägu ärkamisel ära kustub. Siiski ütles üks heal ta sees, et see korda wõib minna.

 – Seda mõtet olete teie, mu head jumalad, mulle saatnud, rääkisiwad ta huuled tasakeste, nagu kardaks ta luuraja waenlase kardetawat kõrwa.

 Ja sellest päewast saadik käis ta iga õhtu ja hommiku pimedas, kui keegi ei pidanud nägema, õue wärawale ja jagas oma kehwa söömaaega näljaste karudega.

 Kui ta inimeste südameid enesele ei jõudnud wõita, siis pidi ta seda kiskjate metselajatega katsuma.

 20. Põgenemine.

 Ja metsalised oliwad ka tõeste kergemad ära wõita. Warsti tundsiwad nad oma heategijat ja tuliwad hulgakeste wärawa alla kokku kui teda wäljas nägiwad kõndima. Ja Aita käis ka päewal mõnikord wäljas, et näha, kas ta nõuu kordaminemist wõis loota. – Karud kargasiwad kui koerad niuksudes wärawa taga ümber, nagu ootaksiwad temalt uusi suutäisi.

 
152

 Muidugi päewal ei julgenud ta neile midagi anda, et seda ei nähtaks. Tema plaanist ei tohtnud ta wahid aru saada – need oleksid ta wiimsed lootused kustutanud.

 Juba mõnda päewa walwas Aita parast aega, mil oma õnne katsuda. See katse oli elukardetaw – seda tundis priiuse igatseja tütarlaps ise wäga hästi. Aga ta pidi oma elu ometi wiigi peale panema. Teisel teel ei wõinud ta siit peaseda loota. Ja kui karud ta ka lõhki kiskusiwad, siis lõpsiwad ta wiletsused ühe korraga. Oma armsate pärast oleks ta nii heameelega weel elanud, aga wangis olles ei wõinud ta nende heaks midagi teha. Olgu õnn ehk õnnetus, elu ehk surm, mõtles ta iseeneses kindlaste, kauem ei wõi ma seda wangimaja õhku ära kannatada. Head jumalad, olge mulle armulised. Teie olete mu ainsad kaitsjad.

 Pime, kottpime öö wõttis teda wäljas wastu. Ühte kottikest käes hoides, kus tal kõik kokku korjatud toidu tagawara sees oli, astus ta õue aia poole. Ta oli ise nälga kannatanud, et aga metsalisi waigistada. Mida aia ligemale ta jõudis, seda rohkem kadus ta julgus ära. Wihane karude müramine tungis ta kõrwu. Ta süda peksis waljuste. Pidi ta tõeste pimedal ööl nende metsalistest läbi katsuma minna? Noor elu, kui armas sa oled! Kui ka wiletsuse öö sind matab ja lootusgi kustub, sa jänuned siiski weel elu järele. Ta ettewõte näis paljas rumal julgustükk olema, mille läbi ta eesmärgile ei wõinud saada. Näljased metsalised ei wõinud tema peale wahest ometi halastada, ja siis oli ta kadunud. Aga siiski sundis süda teda põgenema. Tal oli niisugune aimamine, et ta katse korda läheb.

 
153

 – Ma lähen, oliwad ta wiimsed sõnad.

 Enne kui ta aga paigalt sai liikuda, kuulis ta walju wilistamist aia tagast. Paar korda uuendas see heal ennast tugewamalt. Siis kääksus majawahi uks ning warsti peale selle kajas tema kole lällutamine öö pimeduse sisse. Selle peale wastati metsast tugewa hüüdmisega.

 See oli Anno heal. Aita tundis seda weel selgeste ära.

 Maja waht tuli raswatule walgusel wärawa juurde. Aita kargas ruttu eest ära põõsastikku, kust teda näha ei wõidud. Keeletu mees läks ülesse kõrge wärawa kõrwa aia peale ja jäi sinna natuke aega ähkides ja puhkudes peatama. Siis tuli ta sealt maha ja ronis ka teisele poole. Mis ta seal tegi, seda ei wõinud warjul olew piiga mitte näha. Kui waht aga maha tuli, tegi ta julgeste wärawa lahti ja kadus kõige tulega kardetawasse õuue aida. Aita tuli oma warjupaigast jälle wälja. Ta terawad silmad waatasiwad uudishimulikult, kuidas waht murdjate sekka julgenud minna. Aga ta nägi oma suureks imekspanemiseks, et üks tänaw mõlemaid wärawaid ühendas, mille läbi kartmata sisse ja wälja wõis käia. Ta oli neid aidasid muru peal maas küll näinud, aga siiamaale ei teadnud ta weel, et neid üles kiskudes sisse ja wäljakäimise tee wõis saada, kus metsaloomasid karta ei olnud.

 Kas tema ka seda teed ei wõinud oma peasemiseks tarwitada? Oh kui ligidal paistis ta priius? Ta tahtis juba sinna peale astuda, kui healed talle

 
154

wastu tuliwad. Ta ei wõinud neile wastu joosta – ta peitis enese uuesti ära. Ta süda tuksus waljuste. Nii pea, kui waht tulejaga õue peale jõudis, tahtis ta seda teed oma põgenemiseks tarwitada. Julgust, see pidi korda minema.

 Waht jäi tükikene aega ära. Aita ootas pakitsewa südamega. Wiimaks tuliwad healed ligidamale. Oma suuraks imekspanemiseks nägi ta oodatud kahe inimese asemel mitu kogu. Waewaline tulewalgus ei lasknud teda arusaada, kas need meeste wõi naesterahwad oliwad, ainult nii palju arwas ta, et need mitte ise oma tahtmisega siia ei tulnud: näis nagu oleks neid wägise toodud.

 Kogud kadusiwad tema wangimaja poole. Ta aimas juba, et teda kadunud leitakse ning otsima hakatakse. Nüüd oli wiimane silmapilk tulnud. Kas ta peasis wõi mitte, nüüd pidi ta katsuma. Ta jooksis ruttu wärawa juurde. See oli kinni. Ta raputas, kiskus kõigest jõust – asjata.

 Weel üks nõuu jäi talle: üle ronida. Hirm ühelt ja peasemise lootus teiselt poolt andsiwad talle kärmust ja kergust. Ta oli waewalt ülesse saanud, kui juba majahoidja kilkaw heal kuuldawale tuli. Põgeneja teadis, mis see tähendas: Ta tuba oli tühi leitud – teda otsiti taga. Kui ta enne mitte siit ei peasenud, kui otsijad ta üles leidsiwad, siis oli ta kadunud. Ruttu kargas ta kõrgelt wärawalt maha, tänawasse, kust ta teise wärawa juurde lootis saada. Aga juba oli teda nähtud.

 – Ta oli praegu wärawa peal! kuulis ta Anno

 
155

healt, ning peale selle jooksmise müdinat. Ka karud olid ta kukkumise mütsakust üles aetud ning kargasiwad mõlemal pool tänawat urisedes tema ümber kokku. Ruttu tõusis ta maast üles ja pani kõigest jõuust jooksma. Karud kahel pool aeda tormasiwad temaga ühes. Mis taga sündis, seda ei kuulnud ta enam.

 Seal tehti kõik, mis wähe wõimalik, et põgenejat hukka saata.

 – Ruttu tänawa aiad maha lasta! kisendas Anno keeleta majahoidjale.

 Teine mees ronis teisele poole wärawa posti üles ja kumbgi kiskus seda rulli lahti, mille abil nad üles kisti ja maha lasti. Anno näis seda tööd wäga hästi tundma, sest lombakas wanake ei saanud omaga ka sugugi ennegi walmis. Rängaste langesiwad rasked aiad maha kokku. Tänaw oli ühe korraga kadunud ning metsalised wõisiwad jälle wabalt walitseda. Hele naesterahwa kiljatamine tungis meestele kõrwu. Anno katsus oma wiletsa walgusega sinna poole walgustada, et näha kas ta tark plaan ka tõeste seda kasu toonud, mis ta temast ootnud. Nii palju kui ta oma waewalise walguse waral wõis näha oli kõik korras. Aiad oliwad kokku langenud – murdjad metsaloomad kiskusiwad nende alt hulgakesi midagi wälja ja tülitsesiwad saagi juures. See kiljatamine ütles meestele keda karud kokku langenud aia alt wälja kiskusiwad. Nad teadsiwad, et noor ilmasüüta elu praegu metsaliste hammaste all hinge heitis – nad läksiwad rahuga koju. Nende kiwiseid südameid ei liigutanud see mitte.

 Anno rääkis täna õhtu kaua ja palju oma lom-

 
156

baka sõbraga. See kuulas suure uudishimuga pealt ja lällutas wahete wahel mõned üksikud arusaamata sõnad sekka, mille üle Anno ainult naeris.

 – Nõnda on siis nüüd sinu weriwaenlase perekond kõik su käes – ainult üks neist on wistist weel peasenud – aga see saab ka omal ajal lõksu langema. Ta poisike oli täiesti mu käes — süütasin hästi, aga ma usun, ta peasis weel kõige oma seltsimehega. Sa wõid julge olla, et Anno asja pooleli ei jätta, kui ta midagi kord kätte wõtab. Pea meeles oma keele riisumist ja oma poja rööwimist ja walwa siis nende uute wangide järele.

 Lombakas wanake ümises rahul olles.

 21. Tühi kodu.

 Aita oli õnneks enne wärawast wälja saanud, kui rasked tänawa seinad kahelt poolt korraga tee peale kokku langesiwad. Oleks wäraw kõwemine kinni olnud ehk oleks ta weel silmapilgu kauemaks jäänud, siis oleks ta kadunud olnud. Põgenemise kiiruga oli ta karude jaoks ühes wõetud toidu tagawara rätikuga tükkis maha kukkunud. Selle kallal purelesiwad nüüd metsalised, ja petetud tagaajajad pidasiwad seda kära matuse piduks.

 
157

 Waewalt oli põgeneja rasket wärawat oma taga kinni lükata saanud, kui juba tänaw kadunud oli ja mõned karud, kes aia tagast ta järele läinud, ka läbi wärawa järele tahtsiwad tulla. Wäljas pool aida liikus üsna põgeneja ligidal üks must kogu. See ehmatas neiukest nii rängaste, et ta waljuste kiljatas, mida ka kaks meest õue pool wärawa kõrwal hästi kuulsiwad. Ruttu, ruttu, kuidas jalad aga kandsiwad, põgenes ta metsa sügawuse ja pimeduse sisse, et tagaajajad teda enam kätte ei saaks. Ta ei julgenud wähekestki lõõtsutama jääda, tal oli, nagu oleksiwad tagaajajad ta kannul.

 Must, pime, sügaw mets warjas teda taga ajajate eest. Siit ei wõinud teda enam keegi leida. Ta uskus seda ja kadunud julgus tuli rindu tagasi. Ta oli prii! Neil hirmsatel inimestel ei olnud enam midagi tema üle ütlemist – ta polnud enam metsaloomade wahi all – teda warjasiwad sügawa metsa põlised puud oma oksadega ja oma läbi tungimata pimedusega. Ta ei kartnud mitte ära eksimist – mis oli äraeksimine niisuguse wangipõlwe wastu mis tal olnud! Ta oli julge selle peale, et ta kord ikka metsast wälja jõuab ning oma kalli kodu üles leiab. Sellepärast ei muretsenud ta selle üle sugugi.

 Päew oli kätte jõudnud. Aita puhkas natukene aega ühe suure kuuse all ja astus siis edasi, ilma et isegi teadis, kuhu jalad teda kannawad. Sügise tuul raputas puid tugawaste ja mets kohas nagu kaebawalt. Oli tal kahju oma ilusa lehekrooni kadumisest? Pilwed ruttasiwad wiledaste üle pea, nagu tahaksiwad nad näidata, kui kerge ja hõlbus neil edasi saamine

 
158

on. Aga nad ei wõinud aimatagi, et tütarlaps nende kiirust ei tarwitanudgi. Ta oma mõtted lendasiwad ju wälguwiledusega! Nad wiibisiwad praegu kodus omaste keskel. Ta tundis seda suurt rõõmu ette, mis tema kodus ilmumine seal sünnitab. Ema ja õde oliwad teda wistist surnuks pidanud – nüüd tuli ta kui waim teisest ilmast korraga nende ette. Nad ehmatasiwad, rõõmu pärast, tormasiwad tuhandi küsimusega ta ümber, ta wastas neile ainult tumma käe pigistamise ja silmaweega.

 Ja siis lendasiwad ta mõtted edasi, rutemalt kui tormi tiiwad, rõõmsalt kui koidukiired – edasi ta armsa nooremehe kuju juurde tormawal merel. Mere mässamine ei olnud talle enam hirmus, laewa wajumine ei kohutanud teda ka mitte – ta nägi üht ainust naeratawat palet, ta tundis ainult kahe õnnelikku silma soojendawat läiget oma rinda wajuma – ta sulas õnne määramata külluses.

 Külm, nälg, pimedaks minew niiske ilm tuletasiwad talle siis tõsist ilma meelde ja kiskusiwad ta õnnelisest mõtte mängist kibeda elu tõsiduse sisse tagasi.

 Ta ei olnud ikka weel metsast wälja jõudnud. Päikest ei olnud terwel päewal näha olnud. Ta oli oma sihti pilwede järele seadinud, sest ta teadis, et tuul wesikaare poolt puhub, kus pool ka tema oma kodu arwas olema. Kui tuul mitte oma sihti ei olnud muutnud, siis pidi ta iga sammuga koju ligemale jõudma.

 Seda oli ta ka üsna õieti rehkendanud. Aega mööda hakkas mets harwemaks ja maa kuiwemaks

 
159

jääma, aga tuule kohin tõusis selle wastu weel suuremaks.

 – Meri! hüüdis ta rõõmuga.

 Ta ei näinud küll weel midagi, aga see kohin oli talle tuttaw, mis nii ühetasaselt hookaupa tuule sekka kajas.

 Weel üks pikk, kole, sügisene öö oli tühja kõhuga wälja kannatada, sest ööpimeduses ei mõistnud ta kumbagile poole minna. Seda ohwrit tõi ta oma tulewale rõõmule kannatliku meelega. Aga oh kui suure igatsusega ootas ta hommikut, mis täna nii hirmus kaua oodata laskis, enne kui koidu peidu päewaküünalt põlema laskis panna.

 Igatsusega oodatud hommik jõudis kätte. Pea kohal tuliwad hallid pilwed nähtawale. Tuksuwa südamega ruttas tüdruk laialt ja tumedalt kohisewa mere poole.

 Paksud pisarad langesiwad ta silmist oma armast ääreta merd jälle enese ees nähes. Ta on wäga õieti tulnud. Tema kodu paistis oma kõrge torniga kaugelt juba üle lageda merepeegli ära. Ta wäsinud liikmed saiwad uut rammu sellest rõõmustawast teadusest, ta nälja ja külma tundmine kadus hoopis ära. Kaunis lootuse lõke pani ta südame rinnus soojalt ja rõõmsalt tuksuma. Weel wähe aega ja ta oli kodus omaste keskel soojas toas ja sõi kosutawaid roogasid, mis armastajad käed walmistanud, ning surus siis oma wäsinud pea pehme heina koti peale puhkama.

 Aga, mis ime, ta ei näinud üht ainust hingelist majakese ümber liikuma. Ka tema truud Irmit ei olnud näha. Kuhu oliwad nad siis kõik läinud?

 
160

 Põksuwa südamega kiskus ta oma tutawa armsa maja ukse lahti. See oli tühi. Ühes nurgas lamas Irmi. Waewaga tõstis see oma pea üles, waatas Aita peale, tegi niuksuwat healt, nagu rõõmustaks ta oma käskijannat jälle nähes, aga ei tulnud sealt ometigi wälja.

 Kartlik aim asus rõõmsa neiu hõiskawasse südamesse.

 – Irmi tule siia! hüüdis ta koera poole näidates. Kus on mu ema ja õde?

 Koer ohkas, nagu mõistaks ta tütarlapse kõnet ja nagu oleks tal halba kuulutada.

 Ruttu kiskus tütarlaps ukse pärani, et rohkem walgust sisse peaseks, käis ruttu kõik kolm weikest toakest, mis üleüldse oli, läbi, aga ei leidnud midagi. Kõik asjad oliwad ära lõhutud, riistad ümber pillutud kõik, kõik kõige korratumas olekus! Ta jooksis tuletorni üles. Ka seal ei olnud kumbagit. Ta waatas siit ümberringi kaugele, aga ei silmanud muud kui wahutuwaid laineid ühel, halli liiwa ja sinakaid männametsa teisel pool. Ta hüüdis kõigest jõuust – maru neelas ta nõrga healekese enesesse ja meri kostis talle oma igaweste ühetoonilise kohinaga.

 Jälle jooksis ta tornist maha. Nii palju nägi ta siit, et siin mitu päewa enam inimesi pole sees käinud. Kuhu oliwad nad jäänud. Tuppa jõudes langesiwad ta silmad jälle koera peale, kes ühte lugu ta otsa waatis. Ta astus lähemale – seal oli werd maas, külmaks jäänud ja juba põrandu ja seina külgi kinni kuiwanud werd!

 
161

 Ehmatus litsus walusa karjatuse neiu rinnast. Siin oli kuritöö sündinud. Tema omaksed oliwad rööwitud, wägiwallaga – were walamisega! Ja koera, kes wistist oma inimeste eest wapraste seisnud, oli selle eest oma mõlemad esimesed jalad kaotanud, nii et ta nüüd paigastki enam ei saanud. Õnnetu tütarlaps nägi seda õieti ära. Tema wäsimus, nälg ja see ootamata hirmus ehmatus riisusiwad ta kehajõud ja mõtted, nii et ta uimaselt koera juurde pingi peale langes, nagu närtsiw lilleke põletawate päikese kiirte käes kaste jänusse. Kui ta oma õnne-riigi ukselt sisse tahtis astuda, leidis ta ennast kõige hirmsamas õnnetuses. Ta oli nagu ühes metsas, kus iga puu asemel üks hirmus kohutaw tont tema otsa waatab, nagu tahaks ta teda ära neelata.

 – Nii wilets pole keegi! ümises ta iseeneses ja langes wäsimuse ja kurbduse ramestusesse.

 22. Lembit.

 Kaugel suures Eesti linnas Leolas kaswasiwad wennaksed Lembit ja Meeme kauniks poisteks. Nende isa oli kuulus ja waenlastele kardetaw wanem. Ta õpetas poegadele, kellest teine kord tema auu pärandaja ja rahwa wanem pidi saama, sõjakunsti ja soowis, et neist julged ja waprad sõjamehed pidiwad saama. Poisikesed kaswasiwad lõpmata priiuses walmis meesteks ja nende südameid kihutasiwad julgemeel ja priiuse armastus wapratele tegudele. Nad oliwad üht wana meest, kes nende isa linna ligidal metsas

 
162

ühes üksiklases hurtsikus elas, tundma õppinud. Ka nende isa tundis seda meest ja laskis teda oma poegadele õpetust anda sõjakunstis. Nüüd oli ta kaua aega juba kadunud ja keegi ei teadnud peale wanema, kuhu ta jäänud. Seal tuli wanemal wennal Lembitul kange lust teda otsima minna. Ta pani oma ambu ja nooled, oda ning tapperi wööle ning sammus lõune poole. Seal pool oli wanake selle maa ütelnud olema, kus tema enne õnnelikult elanud ja kuhu ta kord jälle tagasi tahta minna. Sinna on ta wistist läinud, mõtles noormees ja astus teele.

 Paar päewa oli ta ära käinud, ilma et ta wanast sõbrast jälgegi oleks leidnud. Kus pidi ta teda ka leidma! Ta nägi isegi ära, et see temast rumal mõte oli ning wiitis oma aega wõera metsades ümberhulkumisega ja wõeraste metsaliste peale jahti pidada, mis ta armsam ajawiide oli. Sellepärast ei waadanud ta mitte palju öömaja peale, ega läinud seda otsima, kui ta ise juhtumise kaupa mõne Liiwi ehk Läti talupoja hurtsiku peale ei juhtunud. Hädaohtudega wõitlemine oli temale meelitawam kui waikne öömaja soojas toakeses. Kus õhta, seal oli ka tema öömaja.

 Ühel õhtul kuulis ta sügawas metsas ümber uites korraga inimeste healesid. Ta jäi kuulatama.

 – Meie oleme warsti oma tee otsal, rääkis üks kare heal. Wahest paar sada sammu on siit weel Karulani. Kas naised ära tahtwad wäsida?

 – Oh wäsimuse tarwis on neile ka rohtu, kõneles üks teine mehe heal. Aga wäga hea on ju, et kord koormast walla saab.

 
163

 Seal weetakse naisi, wahest on nad warastatud? arutas Lembit iseeneses.

 Ta ruttas sinna, kust ta heali kuulnud. Pimedus oli metsa all nii suur, et ta midagi ei wõinud näha ainult healed kuulutasiwad inimeste ligidal olemist. Ettewaatlikult astus ta nende järele. Natukese ajapärast jäiwad ka kõik seisma. Üks nende seast karjus walju healega enese ette. Selle peale kajas wali karude müramine metsa sisse. Noormees katsus pimedusest läbi wahti, nagu tahaks ta näha, kas need elukad sõjaplaani ta wastu ei pea. Selle juures tungis tal naisterahwaste tasane hirmu nuttu kahin kõrwu.

 Wiimaks kadusiwad inimeste kogud nagu ühe suure kõrge aia wõi müüri taha tema silmist ära. Ta ei tahtnud ennast mitte näidata ning ootas sellepärast ka kuni wimane kadunud. Siis läks ta järele. Aga ta leidis kõrge aia eest ning selle wärawa kinni. Teisel pool oli imelist puhumist ja norskamise sarnast hingamist kuulda. Ta jäi weel wagusi ootama, et need healed kaugemale kaoksiwad. Seal kuulis ta siis korraga jooksmist, kisendamist ja selle järele pea rasket mütsakat. Aia wäraw käis lahti ja üks kogu liikus otse tema poole. Tal näis wäga suur rutt olema. Enne kui ta tagasi sai hoida, et kogu mitte temaga kokku ei puutuks, oli see teda ometi näinud ja kilkas heleda naisterahwa healega. Siis kadus ta ruttu jälle ära. Lembit tahtis teda kinnipidada, aga ta oli enne kadunud, kui ta sõna oleks saanud kõneleda.

 See oli kui põgenemine. Wistist oli ta praegu oma wedajate käest lahti peasenud, et ta nii suure

 
164

kiirega pimedasse metsa kadus. Et temaga siin wägiwalda oli tarwitatud, seda mõistis noormees wäga hästi. Ta jäi ootama, kas tagaajajaid ka ei tule. Aga tema põgenemist ei olnud märgatud ehk oli see ilma tähtsuseta, et kinnipüüdmise waewa wäärt ei arwatud. Aga ometi oli ta kaks naisterahwast sisse näinud weetama. Kuhu oli teine jäänud?

 Siin näis midagi sala kurja sündinud olema – seda tahtis noormees wälja uurida, et head awitada ja kurja karistada.

 Ta läks wärawa taha, kust sisse ja wälja oli käidud, ning tahtis teda praegu lahti kiskuda, kui puhuwad ja ähklewad healed ta kõrwu ulatasiwad. Ta arwas ka läbi wärawa liikuwaid kogusid nägewat, ning tundis wäga hästi, mis loomad seal inimeste peale jahti tegema pandud. Niisuguses kohas, mis nii kindlaste wahi all seisis, pidi midagi saladust warjul olema, mis nii suure walwamise wäärt oli. Seda kohta ei wõinud ta ühegi tingimisega lähedamalt tundma õpimata jätta. Aga praegu ei olnud selleks mitte sünnis aeg. Ta pidi päewa ära ootama, et näha, mis koht see on ja mis seal teha tuleb. Ta pani tähtede seisu tähele ning astus siis jälle pimeda metsa sisse tagasi ööd puhkama. Suure tule juures wõttis ta oma õhtu oodet ning wiskas karu nahkade peale pikali.

 Hommikul äratas teda üks wõeras noormees unest üles. Ta Iõi silmad lahti ja wahtis wõera otsa. Siis näitas ta wait olles käega, et see pehmel sambla mättal istet pidi wõtma. Ise lükkas ta tukid kokku ja warsti leegitses jälle sojendaw tuli nende ees.

 
165

 – Sa oled wõeras siin maal? rääkis tuleja.

 – Sul on õigus – aga sina oled kodus? küsis Lembit.

 – Ka mitte, aga mu kodu pole wäga kaugel. Minu tee wiis mind siit metsast läbi, ma silmasin su tuld ja tulin siia. Külmetanud liikmetele on su lahkus ja soojendaw leek kosutuseks. Kas sa wõid mulle ka ütelda, mis sind kaugelt siia wõerastesse metsadesse meelitanud? Weiksed asjad ei wõi need olla.

 – Mina otsin oma head isalikku sõbra, kes mulle sõjatarkust on õpetanud ja julgust rindu istutanud. Ta on kadunud, ma lootsin teda selle maa piiridest leida.

 – Oo, siis on meil ühed sihid, rääkis wõeras mees. Ka mina otsin. Ma otsin oma kõige kallimaid ja oma ja nende kõige tigedamat waenlast – oma isa mõrtsukat. Kui sa sellega rahul oled, ühendame endid oma otsimistel.

 – See on wäga hea, ütles Lembit rõõmuga. Ma usun, meie wõime täna kohe midagi üles leida, mis saladus näib olema. Seal on meid kaht mõlemat tarwis – walwajate kari on wistist kaunis suur.

 Lühikese arupidamise järele läksiwad mehed kahekesi sinna, kus Lembit imelisest saladuse sõlme lootis arutada wõiwat. Päewa walguses oli neil ühe pilguga selge, mis koht see siin wõis olla. Kõrge kiwiwall ja selle peal tugew puu aid piirasiwad kaunis suurt lagedamat kohta metsa wahel oma sisse. Aia keskel oli nagu saareke järwes weel üks aid ning selle sees paar wanadlast majakest. Mõlema aia wahel hulkusiwad metsalised ümber, nii, et keegi hing sisse ega wälja ei saanud, kui ta karu aiast läbi ei läinud.

 
166

Selle murdjate karja seast läbi minek oli aga täiesti wõimata. Mis wõisiwad paar meest oma waprusega hulga murdjate wastu!

 Kuidas pidiwad nad sisse saama? Nüüd oli hea nõuu kallis. Majadesse tungimine oli wõimata. Aga kuidas eile õhtu siit edasi tagasi wõidi käia? küsis Lembit iseneses. Siin peab ometi kuidagi wiisi wõimalik olema karu karja seast enesele teed läbi teha.

 Ja ta silmad jäiwad selle maasolewa aia peale seisma, mis ühest wärawast teise ulatas. Wälimisest aiast ja postidest, mis keset aida oliwad käisiwad ülewelt kõrgelt tugewad nöörid sisimise aia wärawa juurde kokku kust tugewad masina wärgid silma paistsiwad.

 – Ha, nüüd ma märkan, mis kunsti abil selle karusaare peale saab, rääkis Lembit rõõmsaste. Waata, siin maas seisawad kaks laia ja pikka aida, mis nende nööride ja wäntade waral üles winnatakse. Siis jääb tänaw sisse, mida mööda kartuseta sisse ja wälja wõib käia.

 Saladus oli küll õieti käes, aga kuidas kiskusiwad nad need rängad aiad siit poolt ilma abita üles? Asi oli nõnda sisse seatud, et see üksi seest poolt wõimalik oli.

 Seal tuli saatus ise neile appi. Kui nad weel nõuu pidasiwad, kuida wiisi enestele teed teha, nägiwad nad korraga seespool aia kaks meest üles wärawale tikkuwat ning aidasid üles kiskuma hakkawat. Wistist tahtsiwad mõned sealt wälja.

 Nüüd oli silmapilk tulnud, mida nad nii soowisiwad. Aiad oliwad kahele poole üles winnatud ja tänaw ühest aiawärawast teise walmis. Weel ei näinud

 
167

noored mehed ühtki inimest wälja tulewad. Ka tänawa ülesseadja oli wärawa pealt ära kadunud. Ruttu astusiwad luurajad wälimisest wärawast tänawasse. Weel ei olnud nad 10 sammugi edasi saanud, kui häkiste imelik kisa nende kõrwu tungis. Lühikesed häkilised healed olid need, millest aga kumbgi kuulja aru ei saanud. Teisel silmapilgul nägiwad nad kisendajat jälle ülesse ronima. Teine mees kargas weel teisele poole. Nad peastsiwad neid sidemeid ja wäntasid lahti, et aiad jälle maha peaksiwad langema. Mehed tundsiwad oma hädaohtu. Neid ei wõetud siin mitte lahkelt wastu, waid taheti hukka saata.

 Ruttu tormasiwad nad wärawa kallale ja lõhkusiwad selle oma sõjakirwestega lahti, enne kui aiad maha langesiwad. Kisendades paniwad mehekesed wärawa pealt seda nähes jooksma. Õnnelikult oliwad nad endid weel peastnud ning metsaliste eest õue peale saanud. Üks wana lombakas mees kilkas wahetpidamata mööda õuet hurtsiku poole edasi jookstes. Kutsus ta majarahwast wõeraste wastu wõitlusele? Nõnda näis lugu olema, sest mispärast katsuti neid karude roaks anda, kui wõeraste kutsumata sissetungimine mitte kardetaw poleks olnud! Kõigist oli näha, et selle kantsi elanikkudel ehk hoidjatel asja oli neid karta. Sellepärast pidiwad nad endid wõitlemise wastu walmistama. Natuke aega waatasiwad noored mehed kahkledes eneste ümber, kas ehk nad tugewa waenlaste salga sekka ei ole juhtunud, kelle wastu sõdimiseks nende kahe jõud ei ulata. Aga nende silma ei puutunud peale lombaka ja weel ühe teise mehe, kes ka wärawalt majade warju oli põgenenud, ühtegi hingelist silma. Sellest wõis

 
168

arwata, et siin suurt wäge ei wõinud olla, ja weikest waenlaste salka noored wõitluse himulised julged noored mehed ei kartnud. Nad astusiwad edasi.

 Ühest suuremast majast pistis üks habemik mees oma pea läbi ukse kisa peale wälja. Ta kahwatas näost walgeks kui wõerad silmas ning kadus teisel silmapilgul jälle ukse taha ära. Ta ümises enesele hirmsaid wandesõnu habemesse ning põgenes siis tagumisest uksest wälja õue peale põõsaste sisse. Noored mehed ei olnud teda mitte näinud. Nad läksiwad maja juurde, kuhu mõlemad hingelised põgenenud. Siin leidsiwad nad kinnise ukse eest. Ettawaatamise pärast ei hakanud nad mitte ust lõhkuma. Ühe teise weiksema majakese uks näis lahti olema – nad läksiwad selle juurde.

 Oleksiwad noored mehed oma ümber waadanud natuke terawamalt, siis oleksiwad nad ühte põgenejat silmanud, kes suure hirmuga ühest põõsa warjust teise põgenes, et paksema warjupaiga peale saada ning wälja käimise tee ligidale peaseda. Sõjamehed ei leidnud enestele kuskil wastaseid ning pidasiwad sellepärast endid selle kindla koha peremeesteks, mida nad nüüd ligemalt tahtsiwad järele uurima hakata, et ta saladusi kätte saada, mis seal wistist ilma eest warjul katsuti hoida.

 23. Ootamata kokkusaamine.

 Weikses pimedas hurtsiku toakeses istusiwad ema ja tütar kahekesi. Nad oliwad kurwad ja kõnelesiwad üksikuid sõnu.

 
169

 – Õnnetused on meid jälle üles leidnud, rääkis ema, nagu tahaks wanad ajad kätte tulla, mil sina weel mähkmes olid. Oh, siis olid ka kurwad päewad! Ja ka nüüd on tähed kustunud – sügisene pimedus katab taewast ööga – koleda ööga. Näljane meri ei saanud küllalt ühest – kallist ohwrist – inimeste tigedus pidi talle weel appi tulema, et wiimast õnne rinnapõhjast wälja kiskuda ja kõik häwitada. Miks pidime meie siia saama weetud? mikspärast?

 Lapsuke nuttis. Ta ei julgenud sõnagi rääkida – sest tema ema ei olnud ialgi enne nõnda kaebanud. Ta silmad waatasiwad läbi paoksil ukse tumeda sügise ilma sisse – ja nägiwad õues neid kaht noort meest kes nende majakese poole astusiwad. Üks imelik rahu säde lõi ta rinnus helkima, Talle oleks nagu üks ustaw heal kõrwa sosistanud – need on teie peastjad.

 – Waata, ema, kes sealt tulewad! hüüdis ta tasa. Kohkudes pööris ema enese ukse poole.

 – See hurtsik on wist tühi, sest ta uks näib lahti olema, kuulsiwad naisterahwad ukse taga kõnelema.

 – Ei, sõber, see on eksitus, wastas teine heal. Uks on wäljaspoolt kinni pandud. Siin ei wõi inimesi sees olla. Aga wõime ju kord järele waadata.

 Noor tütarlaps peitis ennast ema kätte wahele, nagu oleks ta seal kõigi hädade eest julge. Uks kisti wäljast lahti. Päewawalgus paistis weiksesse tuppa kahe kahwatanud naisterahwa peale.

 Imestades waatasiwad noored mehed selle pildi peale. Wana naisterahwa näost paistis walu, aga ka ühtlasi sügaw põlgdus oma waenlaste wastu, kuna

 
170

noore tütarlapse suured, süüta silmad paludes ja nagu lapseliku usaldusega sõjameeste peal wiibisiwad.

 – Need on need naisterahwad, keda eile siia toodi, ütles Lembit oma sõbrale.

 – Teie ei ole mitte selle majaelanikud? küsis ta naesterahwastelt.

 – Meie oleme wangid, wastas wanake üksluiselt.

 – Nüüd pole teie enam wangid. Tulge wälja oma pimedast wangikojast – teie olete priid. Teie wangitsejad lähewad ise teie asemele.

 Wana naisterahwas tõusis üles. Ta jalad wankusiwad, ta silmad jooksiwad wett, ta ei kõnelenud sõnagi. Tummalt astus ta üle hurtsiku läwe, wõttis nooremehe käe oma peosse, surus selle oma huulte wastu – need hõõgasiwad. Ta waatest paistis tänu, sügaw ja südamlik. See liigutas sõjamehi. Kui ilusaste oli nende heategu ära maksetud!

 – Kudas olete teie siia saanud? küsis Kaupo.

 – Wägiwallaga kodust toodud, wastas wanake.

 – Kus on teie kodu?

 – Mere kaldal.

 – Meri on ääreta ja kallas otsata.

 – Minu kodu on Ake rahnuwald ja mu amet laewadele tee näitamine tuletornist.

 Kaupo imetlemine läks wäga elawaks.

 – Kas sinul oli üks tütar – Aita? küsis ta elawusega.

 Naine waatas nagu kohkudes nooremehe otsa, kelle nägu temasse iseäralise jõuga näis mõjuma. Talle tuliwad uueste pisarad silma. Siis ütles ta:

 – Wihane torm kutsus ta merele – näljased

 
171

laened neelasiwad ta ära – ta jalg ei kõnni enam sureliste teesid.

 Ta rääkis need sõnad niisuguse healega, millal kõla ei olnud.

 – Auus sõjamees, kas sa tundsid mu õde? küsis noor tütarlaps.

 – Aitat tunneb laps ja wana terwel maal. Temast laulab meremees ja kõneleb kiitust emade suu, kelle poegadele ta tantsiwal merel õiget teed näidanud ning eluga koju nende kätte wahele tagasi juhatanud. Ma rõõmustan wäga, et tema perekonda tundma olen saanud.

 – Kui hea oli ta weel minu ja mu ema wastu, – hea, hea! ohkas noorem õeke ning laskis pisaraid priilt woolata. Kuri meri, mis on ta sulle paha teinud, et sa ta meilt ära riisusid!

 – Waigista ennast, lapsuke, meri pole sinu kallist õde mitte riisunud, rääkis Lembitu seltsimees. Tema on wistist ühe inimese woli all, kes nagu selle tarwis ilma loodud, et ta iga inimese õnne peab riisuma.

 – Sõjamees, sina tunned mu tütart, sa tead temast sõnumid, räägi, räägi, hüüdis ema, kelle südamesse magusad lootuse kiired oliwad langenud. Temaga ühendas ka weike Linda oma rõõmust ja kurwastusest segatud südame palwed.

 Kõneleja, kes Kaupo oli, ei wõinud oma teadusega õnnetumaid trööstida. Sellepärast ei kõnelenud ta midagi, mis ta teadis. Ainult seda ütles ta, et temal lotust on weel nende armsa Aita üle selgemaid teadusi saada.

 Häkitselt kargas weike Linda kiljatades üles,

 
172

hüppas orawa kärmusega paar sammu kõrwale ning tõstis maast ühe pearätiku üles. Ruttu tantsisiwad ta silmad selle peal ümber.

 – Ema, waata siia, hüüdis ta siis pea hõisates. Kas sa seda rätikut tunned?

 Ema waatas. Ta käed hakkasiwad häkiste wärisema, ta silmist säras iseäraline läige.

 – See on minu Aita pearätik, ütles ta siis. See oli tal peas, kui ta merele läks ja enam tagasi ei tulnud. Linda, meie Aita on weel elus – ta on siin meie lähedal – wahest wang, nõndasama kui meie. Armsad sõjamehed, otsime kõik kohad siin läbi!

 Nüüd läks Kaupole selgeks, millest ta siiamaale aru ei saanud. Anno oli Aita wistist siia karukantsi toonud. Mis temaga siin sündinud, selle peale ei julgenud ta mõtelda. Et see naine, kelle juurde ta tema jätnud, õigust ei kõnelenud, seda uskus ta täieste. Ta ei olnud mitte ära surnud. Aga kas ta nüüd weel elas – seda ei julgenud ta uskuda. Mis wiha Annol ka süüta tütarlapse wastu oli, seda ei mõistnud ta – siin pidi midagi saladust warjul olema.

 Ta tõmbas oma mõõga wöölt. Selle juures läks ta kuub eest lahti ja sõlg mis isa surres tema kätte jätnud, tuli nähtawale.

 Wana naisterahwa silmad oliwad kui selle peale kinni nõiutatud. Wärisewalt sirutas ta oma käe selle hõbe ehteasja järele wälja – ta waatas teda – waatas ta kandjat ja siis jälle sõlge.

 – Kelle sõlg see on? küsis ta kõige suuremas ärituses.

 – Ta on minu. Ma olen ta saanud.

 
173

 – Kust oled sa tema saanud?

 – Ühe auusa wõitleja käest, kes isamaa wabaduse eest äraandja käe läbi langes. Ta oli teda oma kadunud abikaasa mälestuseks kannud ning jättis selle mälestuseks minule.

 – See mees on langenud? küsis naine healetult. Ta wahtis kangelt enese ette maha.

 – Langenud. Temaga on nagu tükk südame liha minult ära kistud. Ta on werewõla tasumise minu hooleks jätnud – ma tõotasin talle seda surma juures – ma tahan seda täita.

 Ka Lembit waatas hõbe ehet.

 – Seda olen ma oma wana isaliku sõbra juures näinud, keda ma taga otsin, rääkls ta. Ta rääkis ühest oma tigedast waenlasest, kes ta naise ja lapsed temalt riisunud ning tema wanema järje talt ära kiskunud.

 – Kui kaugelt sa oled? küsis Kaupo.

 – Kahe päewa tee siit põhjanaela poole Sakala maalt.

 – Seal elas sinu wana sõber?

 – Seal elas ta üksikus paigas kaua aega. Ta süda oli oma kodumaa ja omaste külge köidetud, keda ta nurjatu waenlase tigedus temalt riisunud. Tema rahwast ähwardas hädaoht – ta rändas siit temale appi. – Teda otsima olen ma kodust wälja tulnud.

 – Sõber, sa tuled hilja. Teda pole enam elawate seas – tema tige waenlane on ta mõrtsukaks saanud.

 – Waene, õnnetu wana sõber, ohkas Lembit, see peab saama talle kätte maksetud.

 Linda ema pühkis oma silmi. Siis rääkis ta paluwa healega Kaupo wastu:

 
174

 – Noor, auus sõjamees, kas sa wõid sellest sõlest, mida üks sõber sulle wiimaseks mälestuseks jätnud, lahkuda?

 Kaupo waatas imestades naisterahwa otsa. Mis tähtsus oli sellel sõlel tema kohta?

 – Mikspärast küsid sa seda?

 – Ma oleksin wäga rõõmus, kui sa seda sõlge minule wõiksid anda. Minule on ta kallis.

 – Hea emake, ta on ka minule kallis. Minu isa on ta mulle pärandada jätnud. Ta on minu ema jagu. See, kes lahingus langes ja ta mulle andis, oli mu isa.

 – Sinu isa! hüüdis wana naisterahwas iseäralise tormiga.

 – Jah, see mees, kelle surmast ma kõnelesin, oli minu lihane isa. Ta tundis mind sellest armist ära, mis ma pea külles lapsest saadik juba kannan.

 Ta wõttis oma kübara peast ja kummardas naisterahwa poole.

 – Minu poeg, minu poeg! hüüdis naisterahwas walju healega. Head jumalad, teie olete armulised, teie tasute walu rõõmuga ja lasete tormi järele päikest wäsinud loodust kosutada. Sina oled mu kaua kadunud armas poeg!

 Kaupo waatas imestusega kõneleja otsa. Ta ei saanud sellest ikka weel aru.

 – Keda nimetad sa oma pojaks.

 – Sind, sa minu mehe ja minu poeg. Lase mind nõrka wanakest oma rinna najal nutta – mis ma enam ei uskunud, olen ma jälle leidnud. Sinu isa oli minu mees; see sõlg on minu mõrsja-kingitus – Kaupo, sa oled minu poeg. Ka see arm ütleb seda.

 
175

 – Minu ema! Olge kiidetud, teie armulised jumalad, et ometi kord mind seda õnne oma silmaga olete näha lasknud, mis mul siiamaale nagu kättesaamata unepilt ees kõikus. Lase ennast kallistada, mu ema, sest pikad aastad otsa olen ema armastuse järele igatsenud. Kus ma laste ja wanemate õnnelist koosolemist nägin, seal läks mu meel haledaks, ma ruttasin üksikusse kohta, kuhu kellegi wõera silm ei ulatanud ja nutsin seal oma waese lapse elu. Ma olin waene – nüüd olen ma rikkas – mul on ema. –

 – Ja õde, sõnas õnnelik ema wahele ning tõmbas Linda kättpidi Kaupo lähemale.

 Kartlikult waatas noor tütarlaps oma wenna otsa. Ta ei olnud meesterahwastega palju kokku saanud – ta tundis eneses argdust ka oma wenna wastu. Ta ei mõistnud ennast üleüldse asja praeguse, tõsise oleku sisse mõtelda.

 – Ah see weike nugissilm on minu õde? rääkis Kaupo rõõmsalt Linda otsa waadates ja teda oma käte wahele tõmmates. Kes wõis seda ette aimata, et ma täna niipalju õnne korraga leian. Ma ei tahtnud oma sõbraga muud kui süüta inimesi siit peasta ja süüdlastele kurjategu kätte maksa – ja nüüd olen ma oma kõige armsamad peastnud. Tule mu sõber Lembit, ja rõõmusta ennast minu õnnest. Siin on mu ema ja õde.

 Õnnelik Linda waatas Kaupo pealt Lembitu ja Lembitu pealt jälle Kaupo peale, ning harjus ruttu nende mõlema nägudega nõnda ära, et enam silmi maha ei pruukinud lüia.

 – Aga nüüd kõnelege, kuidas teie siia saite? küsis Kaupo oma õde enese kaenlasse wõttes.

 
176

 – Meie waenlane on meid üles leidnud –

 – Meie waenlane Anno?

 – Nii on wistist ta nimi.

 – Ha, nüüd läheb mulle korraga selgeks, miks Aita kadunud on, rääkis Kaupo. See mõrtsukas kiitles ise, et minu omaksed kõik ta käes olla. Ma usun kindlamalt kui ialgi enne, et Aita mitte surnud ei ole. Tema on ta wistist kuhugile wangi pannud.

 – Sõbrad ka mina wõin selle asja kohta seletawa sõna rääkida. Eile õhtu nägin ma siit üht naisterahwast ära põgenema, kui teie sisse olite tulnud. Et teie nüüd usute, et ta sellesama hirmsa inimese walitsuse all ja nagu märgid tunnistawad, ka siin on olnud, siis usun ma kindlaste, et tema see oli, kes eile siit ära põgenes. Seega elab ta weel ja on praegu waba. Teie saate teda wahest peagi näha.

 – Hea sõjamees sa tood Aitast häid sõnumeid, rääkis weike Linda lapselikul toonil. Ema, kui meie Aita peaks weel elama, siis läheme jälle koju tagasi ja meie tahame kahekesi torni tuled põlema panna ning ta ei tohi mitte üksi mere peale minna. – Ja ema, kas wend on kõige parem inimene ilma peal? Sa oled temast palju rääkinud.

 Kaupo silitas oma noore õitsewa õekese palgeid, kes wäga selle nõidlik ilusa merest leitud neiu nägu oli, kelle pärast ta oma sõbra Imantaga kord tülisse läinud. Oh missuguse õnnega wõis ta Aitat nüüd Imanta käte wahele wiia, kui ta tema aga üles leidis. Ja ta pidi teda üles leidma.

 – Oota, sa weike muruneid, rääkis ta siis Lindale silmi waadates, sa pead nägema, et sinu lapselik

 
177

mõte wennast mitte wale ei ole. Sina tunned wenna nime niisama wähe nagu mina nende kalliste sõnade sisurikkust – ema – õde. Aga meie saame nende nimedega warsti tundma õppima, mis need kõlad tähendawad.

 – Wend mu armas welleke, kas see teine noorsõjamees ka mu wend ei ole? küsis Linda lapselikku rõõmuga ja waatas seal juures oma suurte silmadega Lembitu otsa, et selle süda sojaks läks.

 – Jah, wõtke mind ka oma sõbruse sekka, ütles Lembit waimustusega. Sina, weike näki neiu, nimeta mind wennaks, ja sina mu sõber, – ning kallis wana emake, wõta ühe poja asemele kaks. Meie tahame Kaupoga kahekesi sinu kadunud tütart otsida; meie tahame sinu waenlastele kurja kätte tasuda ning sinu ja su omaste elu üle walwata.

 Nii õnnelist silmapilku ei olnud wana Ako naene kaua näinud ega nii wägewat õnne tundmust oma rinnas tunnud. Kui ootamata oli õnn tema juurde teed leidnud. Kus ta kõik oma lootused kadumas, kus ta juba enese ees oma ja oma kalli ainsa tütre hauda lahti nägi, seal – seal läks pime murede öö korraga lõunaselgeks ja abi tuli – tema surnuks peetud ainsa kalli poja poolt.

 Waikselt suurest maapealsest õnnest sügawaste liigutatud tehti sõbruse leping kindlaks.

 Aga nad oliwad ära unustanud, et nad weel oma waenlase maa peal seisiwad. Ülesleidmise, peastmise ja peasemise rõõm oli nii suur, et nad selle juures kõik ära unetasiwad.

 – Sõber, nüüd läheme oma waenlast üles otsima, tuletas Lembit Kaupole meelde, kes hoopis teises ilmas näis wiibima.

 
178

 Sõbrahüüd äratas ta tundmuse ilmast tõsise elu sisse.

 – Jah, meie waenlane peab oma teo üle wastust andma, hüüdis ta siis. Oodake weel siin wangikojas wähe aega – meie tasume oma wõlad ruttu ära – siis oleme priid ja wõime minna. Ärge kartke midagi: neli tugewat kätt kaitsewad teid!

 Enne kui nad paigalt saiwad liikuda, tormasiwad wangis peetud karud nende peale.

 Anno oli ära põgenenud ning metsalised õue peale lahti lasknud.

 24. Üks öö targa juures.

 Hea inimese südant elustawad tihti ilusad, kõrged mõtted. Aita ei jäänud kaua tuimasse meeleäraheitmisesse, waid paremad mõtted kihutasiwad teda tegudele, mida üksi armastus ja auus süda tunneb. Tema oli waba, ta wõis oma kallid omaksed peasta, kui nad weel elasiwad. Mikspärast pidi ta wiwitama? Kas ei pannud ema ja õe armastus talle juba seda armast kohust peale ja kas ei olnud jumalad tema põgenemist sellepärast korda lasknud minna, et tema läbi ka ta omakseid ülekohtu tigedusest peasta!

 Nii mõtles tütarlaps iseeneses ja wõttis kindlaste nõuuks, mitte enne puhkama jääda, kui tema omaksed leitud ei ole. Kuhu ta neid otsima pidi minema, seda ei teadnud ta, aga ta süda sundis teda kodust wälja, kust kallistega ühes õnn ära riisutud. Oma kallile Irmile, kes kurwa meelega maha jäi, jättis ta hulga toitu ette, walmistas ka enesele weikese moonakoti tee peale ühes ning astus siis, nagu muinasjuttudest

 
179

kuulnud, otse edasi kuhu jalad kandsiwad. Inimene loodab hea meelega, isegi ka seal, kus mõistus kõik korda minemise rehnungid kustutab; lootus ei kao weel mitte, ta ootab imesid sündima, mis teda täidesaatmisele aitawad. Iseäranis noores südames leiawad nad lõpmata toitu. Noor rind loodab wiimse südame tuksumiseni.

 Seesama lootus elustas ka Aitat, seesama lootus kaotas wäsimuse kehast ja kartuse südamest, et tigedad metsaloomad tema elu kallale kipuksiwad. Enese kaitsemiseks oli ta külast omale sõjariistad muretsenud ning enesele ka sõjamehe riided selga pannud.

 Lõpmata suuri metsi mööda oli ta juba õhtuni kõndinud. Ta oli sügawas metsas ühe ojakese leidnud, mille kaldaid mööda palju oli käidud. Seda teerada mööda oja kaldal pidi wiimaks kusagile wälja saama, arwas ta ja astus hoolega edasi.

 Pimedus laotas oma tiiwad üle maa ja metsa; taewas läks mustaks, teekäimine waewalisemaks. Ta jalad kommistasiwad tihti, kui õige raja pealt kõrwale sattusiwad; üksi oja wulisemine oli ta teejuht.

 Korraga kuulis ta heledat haukumist enese ligidal ning ühtlasi tungis ka weike walguse kiir metsa puude wahelt ta silma. Ta pööris oma sammud ajawiitmata haukumise heale ja walguse poole. Warsti seisis ta ühe weikese majakese ees, mille ukse august walgus wälja paistis. Ta otsis käega ümber, kust teda lahti teha, kui ta juba seest poolt lahti lükati. Üks wana naine waatas peeru tulega pimedas tulejale wastu. Tema jalge ees haukus rebane koera kombel.

 Jälle üks wana naine, mõtles tütarlaps iseeneses natuke kohkudes. Ühe niisuguse käes oli ta kord olnud

 
180

ja teistkorda ei tahtnud ta enam wõrku minna. Ta tahtis sõnalausumata tagasi pöörda, aga wanake hüüdis lahke healega.

 – Noormees, astu aga julgeste sisse – sa oled teekäija – minu weike hurtsik on ausale rändajale puhkamise paigaks.

 Need sõnad meelitasiwad. Neiu jäi seisma, waatas wanakese otsa – selle nägu ei awaldanud tigedust ega walskust – ta hakkas teda usaldama.

 – Hea wanake, ma tänan su lahke pakkumise eest, rääkis Aita ning katsus healt nii sügawaks teha, kui see tal korda läks. Mu jalad on wäsinud, ei leia ka kottpimeduses teed – puhkamine sinu majas oleks mulle wäga armas – kui lubad, astun sisse.

 – Sisse, ikka sisse! Mina rõõmustan kui oma üksikuses elus inimesi näen, kes ainult siis wana „Metsa eite“ üles otsiwad, kui häda käes ehk tumeda tulewiku sisse näha soowiwad.

 – Sina awitad inimesi, kuulutad neile tulewikku ette – siis oled sa tark? küsis Aita sisse astudes.

 – Palju, palju õnnistawad Metsa eite tema terwise rohtude ning tulewiku saladuste awaldamiste eest, oli ta wastus.

 Noor neiu oli wäga rõõmus, et saatus teda niisuguse juurde juhatanud. Kui palju saladusi warjas tema tulewik eneses – kui suure neiuliku uudishimuga oleks ta ühe ainukese pilgugi sinna sisse heitnud.

 Üks imelik sisin pimedast põrmandult pani ta seisma.

 – Oota, ära astu edasi, hüüdis wanake, kes ukse kinni oli pannud ning nüüd tulega talle järele ruttas ja teda kuuest tagasi hoidis. Ehmatades kargas

 
181

Aita tagasi, kui tulewalgus põrmandule langes. Üks madu seisis maas kõrgesse üles tõstetud peaga ning sisises wihaselt wõera wasta.

 – Wait, Sun, kasi nurka! rääkis ta inetu looma wasta, surus sealjuures ta pea maha, ning wihane loom wonkles nurga poole, kus üks suur kummi konn katla kolmejala all koonutas. Matsa, mine sina ka oma asemele!

 Kõik kolm hingelist, kes wanakese ainsad seltsimehed näisiwad olema, jäiwad oma perenaise käsu peale wagusi üksteise kõrwal seisma.

 Noorel külalisel käis wärin üle keha. Jäle oli niisuguste loomadega ühes elada. Wanake märkas ta jälestust ning waigistas teda naerdes:

 – Noormees, ära karda neid loomakesi – nad kuulewad kõik mu sõna ning ei tee kellegile kurja, kui ma seda neile ära keelan. Nemad on mu ainsad käsualused ja minu ustawad sõbrad, kes mu kunstisid tunnewad. Wõta istet, ma tahan kohe õhtusöögi wälja panna, et tühja kõhtu wõid waigistada ning siis teewäsimust wälja puhata.

 Wanakese õhtusöök oli wäga külalise moka järele, ainult see wähendas ta suurt söögiisu, et wana tark õhtustsööki oma kolme majaseltsilasega jagas. Rebane sai tüki liha, konn wärsket, toas kaswatatud rohtu ning uss weikse puust kausi sees rõõska piima.

 Korraga hakkas rebane rahutumalt urisema ning wiimaks haukuma. Uss tõstis oma pea üles nagu kuulataks ta, kuna suur kummikonn oma jalad ja pea kummi alla kokku tõmbas.

 – Üks wõeras tuleb jälle, rääkis wanake söömist

 
182

lõpetades. Wist on mõni, kes minu tarkust kuulda tahab. Ma olen harjunud wõeraid üksi wastu wõtma. Ole sa nii hea inimene ja astu siia ahju taha kambrikesesse, kus teewäsimust hommikuni wõid puhata.

 Ta tegi ühe weikse ukse lahti ja näitas peeruga sinna tuld. See oli weike kena ruumike ja nõnda kodune, et Aita heameelega sinna magama heitis.

 Wäsimus tahtis juba ta silmad kinni waotada, kui tuttaw mehe käre heal eesttoast ta kõrwu ulatas. Ta kuulas terawamalt.

 – Jumalad, see on Anno heal! hüüdis ta iseeneses kartusega. Tasa tõusis ta oma asemelt üles ning ronis ukse juurde, mille läbi weike ümmargune walguse kiir teise seina peale langes. See oli weike ukse auk, mille läbi ta tuppa kaunis selgeste näha wõis.

 Seal istus üks meesterahwas seljaga wastu tuld, nii et ta nägu näha ei wõinud. Keha kogust ja healest arwas ta teda aga tundwat. Ta hakkas jälle kartma, et ta uuesti tema kätte wõib langeda. Mis oli sel hirmsal mehel siia tegemist? Oli ka see wanake siin tema nõuus!

 Ta rääkis tasa – siiski wõis Aita kõik kuulda.

 – Metsa eit, sa kõige targem tark terwel maal, kõneles meesterahwas, ma olen kaugelt sinu juurde tulnud, et sinu käest ühe asja üle otsust saada. Mis tulewikku tõotawad mulle taewatähed? Wõid sa sealt head lugeda ja mulle kuulutada?

 – Sina tahad oma tulewikust head kuulda – seda ei leia ma su elukirjadest mitte. Ohaka ja umbrohu külwaja ei wõi nisu lõigata – kuidas töö nõnda palk. Tahad sa selgemat kuulutust, Anno?

 
183

 Wõeras tegi niisuguse liigutuse, nagu oleks ta ära ehmatanud.

 – Miks nimetad sa seda nime? küsis ta.

 – Kas see nimi sind kohkuma paneb?

 – Mind ei pane ükski nimi kohkuma. Aga ma näen, sa pead mind Annoks.

 – Niisama nagu sa ise ennast Annoks pead, pean ka mina. Sa tahad oma nime salata! Mikspärast? Su salgamine ei aita – minu silmade ees ei jää midagi warjule.

 – Mis toob tulew aeg mulle – kuuluta selgemalt!

 – Sa nõuad selgemat kuulutust. Olgu – ma wõin su soowi täita. – Hirmus wiha wili, mis sa oma eluajal oled külwanud, kaswab raudseks piitsaks, mis sind armuta peksab. Wana Ako luud tulewad ja nõuawad sinult omaste riisutud õnne tagasi; tema wõsud pole surnud, need nõuawad sinult aru su hirmsate tegude üle; wana keeletu Kersimer nõuab sinult oma keelt, kellelt sa metslikul wiisil selle oled riisunud, mis inimeste ja elajate wahel wahet teeb; kõikide weri, mis sa toore käega walasid, kisendab kätte maksmist – waata ise, missugune su tulewik wõib olla, kui õigus ilmast weel kadunud pole.

 Anno naeris selle peale koledaste.

 – Sa tahad mind tühjade tondikujudega hirmutada, wastas ta. Sa usud wist, et Anno mõni rumal mees on, kes ei tea, kuidas asju peale hakata. Ohoh, ära karda, wanamoorike! Kus on need kes temale kätte peawad maksma? Ma näen, et sa niisamasugune naene oled kui kõik teisedgi – lühike mõistus on teie sugu ehe!

 
184

 Ta naeris jälle. See naer pani Aita wärisema. Iga sõna tema suust oli kui raske surma hoop noore lootwa südame pihta.

 – Miks tulid sa siis ühe naise käest nõuu otsima, kui sa tema tarkust rumaluseks pead? waidles tark. Sa oled oma tulewikku teada tahtnud saada, ma kuulutan teda sulle ning ei muretse mitte selle üle sugugi, kui sa sellest lugu ei pea. Ma ütlen weel, sinu teod tulewad kord awalikuks, sinu käest nõutakse kõige üle wastust, sa lõpetad oma elu wiletsal wiisil kui kõigist põlatud oma rahwa ja isamaa äraandja. Sinu nüüdsed sõbrad pöörawad sulle selga, kui sa nende teenistusese enam ei kõlba – sinu õnnepäewad on möödas, sinu plaanidest ei lähe midagi enam korda – sa oled kahetsemise wäärt wilets inimene, kelle nime isamaa ainult weel oma laste hirmutuseks tulewate aegadeni saab nimetama. Seda leian ma su tulewiku kirjas. Mis nõuad sa weel?

 – Ühe nõia pead, kes seda mulle kõik on julgenud ette padrata, hüüdis ta wihaga ning ähwardas targa pead ühe hoobiga otsast maha lüüa. Kes minu saladuste sisse julgeb tungida, see ei tohi elada. Ma wõin sulle ka oma suuga ütelda, et mina wana Kersimeri keele wälja kiskusin, tema poja talt ära riisusin ning seda Ako süüks ajasin, kelle werd ta sellepärast wihkab. Nüüd on nad kõik püütud — terwe Ako perekond on seal, kust nad mulle kahju tegema ei saa – sinu ettekuulutus on wale – mina saan auuga lõpetama – minu waenlased on kõik surnud ja mu wägewad sõbrad elawad! Kas kuuled! Ja sind loen ma ka oma waenlaste sekka, et sa oled julgenud minu

 
185

saladuste sisse tungida ning mulle halba ette kuulutada. Ta tõstis oma käe juba ülesse ning tahtis targale surmahoopi anda, kui ta käsi jälle alla wajus ning surmaw riist kolinal maha kukkus. Tark hoidis madu talle wastu silma nägu. Wihaselt keerutas hirmus loom oma pead ja susises waljuste, nagu oleks ta inimese tarkusega aru saanud, mis hädaoht tema käsuandjat ähwardas.

 – Pea, sa kurjategija – nii pea kui sa ennast liigutad, on selle kihwtise mao surmawad hambad su silma näos. Sa mõtled uute kuritegude peale, nagu poleks su inetu süda küll juba ohwrid nende were sees näinud, mis sinu ülekohtune käsi on walanud. Sa usud et see naine siin üksikus metsa hurtsikus ilma kaitsjateta on. Tõsta oma käsi aga minu wastu üles kui sul julgust on? Miks sa kardad oma mõrtsuka mõte juures? Arg werewalaja!

 – Wii ära see hirmus loom minu suu juurest; tema tigedad silmad põletawad kui tulised söed; ma tunnen ta pikalist külma hingamist enese palgede wastu – ta tõstab oma kaela rõngasse, – ta ajab oma suu lahti – wii ära, wii ära!

 Wärisedes katsus mees eest ära taganeda, aga sein oli ees. Ta nägi surma silma ees.

 – Sina wilets inimene, ei ole rohkem kui ühe kihwtise mao salwamist waja, rääkis tark põruwa healega. Aga mina ei taha su elu kallale kippuda – see peab weel nende jaoks sulle jääma, kes teda sinult su hirmsate kuritöõde eest nõuawad. Mine nüüd ja käi niikaua oma wana teed, kuni karistus sind leiab. Ja ta leiab sind kord tõeste. Weel on inimesi, kes

 
186

sind ja su tegusid tunnewad – wõib olla niisama hästi, kui sa ise – walmista ennast selle aja peale ette, mis ma sulle olen kuulutanud. Wahest näeme teineteist elus weel kord. Ja nüüd tee, et mu silmist kaod, kui eluga tahad peaseda. Iga kõige weiksem katse minu elu järele maksab sinu oma elu. Edasi, mitte üks sõna enam!

 Anno läks uksest wälja.

 Ukse kõrwal peastis tark ühe armetu suure koera, keda Aita siiamaale polnud näinud, lahti ning ütles siis wõerale.

 – Kui sa eluga tahad peaseda, siis katsu oma jalgadele tuld näidata. Kui ma 50 olen lugenud, siis lasen ma siin selle looma wälja, kes su tükkideks kisub, kui sa weel siin ligidal peaksid leida olema.

 Anno waatas tigeda looma peale, kes oma käskijanna käest lahti püüdis saada, et tema kallale minna. Ta nägi ära, et siin ta jõud ei jaksanud. Ta ei armastanud üleüldse awalisi wõitlemisi – tema wõitlemine oli ainult teadmata wiisil salaja oma waenlase peale langeda. Siin oliwad tal liig kardetawad wastased. Ta põgenes.

 Metsa eit astus ärritatud näoga sisse, waigistas oma loomakesi, rääkis iseeneses tasakeste, ning heitis siis magama, arwates, et ta külaline ammugi juba unekosutust joob. Aita uni oli aga nii kadunud, et ta terwel ööl silma kinni ei saanud. Anno hirmsad sõnad oliwad ta wärisema pannud. Kes oli see Ako perekond, kellest ta ütelnud, et see otsas olla? Tema isa? See näis küll ühte minema, mis ta oma wangipõlwes majahoidja naise suust kuulnud. Kas selle

 
187

keeletu wanamehe nimi Kersimer oli, seda polnud ta siiamaale mitte kuulda saanud. Kui tema see Kersimer oli, kellest siin kõneldi, siis oli see waene mehike ju ise ka tema ohwer. Üks asi sai talle nüüd selgeks, mis tal teha oli. Ta pidi kõige pealt Karulasse minema – ta pidi neile wanadele nende õige kurjategija üles andma, et need süüta inimesi ei wihkaks. Ka selle üle ei olnud ta kahe wahel, et tema ema ja õde Anno kätte oliwad langenud. Oli ta nad ära tapnud, nagu ta sõnadest targa wastu wõis arwata?

 See mõte oli noorele neiule nii hirmus, et ta teda enam edasi ei julgenud mõtelda.

 Ta mõtles seda järele, kas ta wanakesele oma saladust pidi awaldama wõi ei. Tema näis ju Anno kange wastane olema – seega pidi ta nende poole hoidma, kellele Anno kurja teinud.

 25. Maara ja Meida.

 Kui hommikused koidukiired juba läbi metsaladwa targa majakese juurde tungisiwad, tõusis wanake üles ja pani tule ahjurinda põlema. Alles wastuhommikut oliwad Aita silmad kinni wajunud ja magus uni ta wäsinud keha karastanud. Ta ärkas alles siis, kui wanakesel hommiku söök juba walmis oli ning laua peal auras.

 – Sa ei ole hästi magada saanud, ütles tark niipea kui Aitat silmas. Oli koht wõeras, ehk on sind õhtune külaline eksitanud.

 – Ma ei wõi salata, et sinu õhtane külaline mind wäga ära on ehmatanud, rääkis Aita. Ma ei olnud weel magama jäänud – ma kuulsin kõik, mis

 
188

teie rääkisite. Sina tunned seda meest lähemalt? Sa teadsid temast palju.

 Wanake waatas oma külalise otsa, nagu tahaks ta järele uurida, kas temale saladusi wõib usaldada. Neiu suured süüta silmad kostsiwad tema eest paremine, kui ta seda ise teha oleks mõistnud.

 – Noormees, esite pean ma sinuga wähe kõnelema, ütles ta siis terawalt külalist silmates. Istume lauda hommikust kehakinnitust wõtma, siis on meil aega, kuni oma teed wõid edasi astuda.

 Mõlemad istusiwad weikse laua ääre, mille peal sooja leeme waanas liha ja leiwaga seisiwad.

 – Sina ei kanna sõjamehe riideid kaua? küsis ta häkiste.

 Sõjamees ehmatas selle imelise küsimise peale ära. Kust tuli ta selle peale? Tundis ta wahest teda ka? – Tark näis tema kohmetust tähele panema ning ta mõtteid mõistma.

 – Räägi aga julgeste; ole awalik, ma usun, see wõib sulle kasuks olla. Need riided ei ole su omad – sa ei tunne sõjariistade tarwitamist – sa ei ole see, kes sa püiad olla – sa ei ole meesterahwaski! Mis – kas ma ei kõnele õigust?

 Külaline oli üsna segaseks läinud. See naine näis ju kõik teadma. Oli ta tõeste nii tark?

 – Sul on õigus, tark Metsa eit, kõneles Aita, sest ta uskus, et salgamine siin midagi ei aita, ning ka tarwilik ei olnud. Ka mina tundsin seda meest, kes eile õhtu siin käis – tema wiis mu sügawasse metsa sisse ühte kohta wangi, mida näljased karud walwasiwad. Ma põgenesin sealt ära. Koju jõudes ei

 
189

leidnud omakseid enam kodust eest. Nad oliwad kadunud, wägiwaldselt ära riisutud – ma olen neid otsima läinud – kuhu, seda ei tea ma isegi. Nüüd olen ma siin, sa oled tark, kuuluta mulle, mis ees seisab.

 – Sa oled selle mehe tütar, keda Anno surmani wihkas, rääkis wanake. Kas sinu ema nimi ei ole Meida ja sinu isa hüüti Akoks.

 – Need nimed on õiged. Ja sina tundsid neid ja mind?

 – Ma tundsin su wanemaid, kui ma weel sinu wanaduses olin.

 – Ja sa tead, kus mu kadunud isa on?

 – Eile õhtu sain ma seda kuulda.

 – Anno käest?

 – Jah.

 Tütarlapsele tuliwad pisarad silma.

 – Tema ütles, et kõik Ako sugu otsas olla? uuris neiu kartes. Siis ei ela ka mu ema ega õde enam. Oh, see oleks hirmus!

 – See oli paljas hooplemine; laps, ära kohe lootust kaota – sa wõid nad weel leida. Kas sinu ema ei ole sulle ühest Maarast kõnelenud?

 – Seda nime pole ma weel enne kuulnud.

 – Siis kuulata, ma tahan temast kõneleda. Rohkem kui 20 suwet on sest ajast meie metsasid lehte pannud ning inimeste aidad rohke saagiga täitnud, kui Maara weel noor, õitsew tüdruk oli. Ta oli suurest soost – wanema tütar ja rahwas nimetas teda ilusaks. Ta õppis üht noort wanemat tundma, kelle waprust ja kenadust kaugel tunti – see noor wa-

 
190

nem oli Ako – sinu isa. Maara oli rõõmus ja õnnelik, kui see mees ta ligidal wiibis, kurb ja õnnetu, kui teda ei näinud. Keegi ei teadnud kui palawalt Maara Akot armastas, ka Ako isegi mitte. Ühel Uku pühal, kui kaugelt ja ligidalt rahwas Sinise mäele kokku oli tulnud, nägi Ako üht teist piigat, ilusam kui Maara. See tõmbas teda nagu nõiduswäel enese poole. Kui rahwas koju läksiwad, kadus ka see ilus piiga ära. Ako otsis teda sealt asjata. Maara oli kõik seda tähele pannud. Ta süda kees kadedusest; ta soowis ise see otsitaw olla. Tali läks mööda, suwe hakkas kaduma, kui jälle Sinisel mäel rahwast murruna koos oli. Noor wanem Ako tuli sõjast. Ta oli auuga wõidelnud ja wõitnud. Esimene wõidupärg, mis wõitja pähe sai, tuli selle wõera kena neiu käest keda Ako siin kaua aja järele jälle nägi. Kui Maara talle oma pärja pähe pani, tänas ta teda lühidelt ja külmalt, kuna ta silmad täis hõõgawat leeki selle tundmata piiga peal wiibisiwad. Maara nägi seda. Ta ei lasknud kumbagi silmist. Kroonitud sõjamees läks tema järele, sai temaga wõsa weerel kokku rääkis temaga wähedaid sõnu, mida tütarlaps heameelega kuulatas. Ako tunnistas temale oma põlewat armastust, tõotas teda üksi armastada ja temale igaweste truu olla. Wõeras oli selle üle wäga õnnelik, ta laskis oma pea ta rinna najale, laskis omale suud anda ja ennast rinnale wajutada. Maara nägi seda kõik pealt. Ta weri walgus pähe kokku, ta süda peksis hirmsaste, ta kaotas oma meelemõistuse ning tormas kui õnnetuse tont kahe õnneliku wahele.

 – Teie leping on tühi, see ei maksa, hüüdis ta,

 
191

Ako, sina oled minu oma, mina olen sind enne armastanud, ma armastan sind rohkem kui see wõeras tüdruk siin, mul on suurem õigus sinu peale.

 Seal waatas Ako imestades tema otsa. Ta näis kahe wahel olewat, mis pidi tegema. Wõeras tüdruk wõttis kartlikult tema käest kinni ja ütles talle palawa, paluwa healega:

 – Ako, ära jäta mind maha. Saada ära see wõeras neiu siit – ta silmad waatawad nii kurjalt põledes mu otsa, et ma õnnetust kardan.

 Ja Ako kuulis tema palwet. Ta tõukas Maara enesest ära, waljult, külmalt, ühe truu hinge, kes teda jumalatega ühe suguseks pidas ja teda rohkem armastas kui oma elu. Seda ei jõudnud ta – tahtnud ära kannatada. Ta tõotas kättemaksmist. Ta luuras, kui armastajad kusakille metsa salusse kokku tuliwad, siis tuli ka tema ja ehmatas neid õnnelistel silmapilkudel raskete sajatustega. Ta leidis omale ühe seltsimehe, kes Akot rohkem wihkas kui kedagit muud ilmas. See oli Anno. Ako õnnelik mõrsja — Meida, sinu ema — oli selle mehe armuke olnud, ehk ta oli neidu wähemalt selleks pidanud. Meida ei sallinud Annot silma otsaski. Kui ära põlatud peigmees nägi, et Ako tema piiga omale wõtnud, siis langes wiha hoog kõik tema peale. Maara andis sellele wiha tulukesele omast poolt hoogu ning see läks hirmsaks. Anno ei jätnud Akot kuskil rahule ehk Maara küll wiimaks oma walu ära unustas ning esimest nõdrameelse wiha kaotas. Nemad läksiwad paari ja Ako asus oma linna elama. Maara põgenes oma isamajast sügawasse metsa, kus teda keegi ei näinud ega kuulnud.

 
192

Seal elas ta wiletsat üksikud elu. Ta tundis ennast seal juures wiimaks üsna õnnelik, ta leppis omas südamees Ako ja tema abikaasaga ära ning pühendas oma elu taewatähtetest inimese elu-kirjade lugemisele ning rohtude tegemisele, millega inimestele abi anda, kellel seda waja on. Tema juures käib palju inimesi – keegi ei tunne teda ära, sest pool inimese iga on sest ajast mööda, mil ta weel nende keskel wiibis ja mil kõik auustusega wanema ilusast tütrest kõnelesiwad. Annogi oli ta ära unetanud ega tunnud teda enam ära.

 Ta pidas wähe kinni.

 – Kas sa nüüd mõistad, mis pärast Anno sinu omakseid kiusab, kõige pealt sinu isa? Ta on temalt poja ja wanema auujärje, rööwinud – ja sellest pole talle weel küll saanud, – ta on ka weel tema elu püüdnud, talle hirmsaid töösid süüks tõstnud, mis Ako ial pole teinud ning wiimaks ka ta naise ja lapsed õnnetuse sisse saatnud. Maara kahetseb südame põhjast, et ta kord niisuguse werejänulise inimesega auusate inimeste eluõnne kallale on tikkunud.

 – Kas see õnnetu Maara elab weel?

 – Ta elab weel ja tahab heaks teha, mis weel heaks käända laseb. Ma tundsin su esimese pilguga ära, et sa Meida tütar oled. Sinu sõjamehe riided ei petnud mu terawat silma mitte. Mul on sinu ema nägu weel selgeste meeles – pikad aastad ei ole jõudnud seda mu meelest kustutada, mis kadedus ja wiha noorel põlwel sinna nii jäädawalt sisse wajutas. Sa oled oma ema noorendatud kuju.

 Aita oli sügawaste liigutatud. Ta mõistis, mis

 
193

Maara süda tunnud, sest ka tema tundis armastuse tugewust. Ta andis oma südames Maarale õigust, sest ka tema ei saaks teiseti teha, kui see mees, kelle kuju nii lõpmata ta hinges elas, ühe teise tütarlapse omaks nimetaks ning teda ära põlgaks.

 Päike oli juba üles tõusnud ning ilusa sügise ilma toonud. Nüüd ei wõinud Aita enam aega wiita. Ta ütles targale, et ta aeg otsas olla ning pidada minema hakkama.

 – Kuhu? küsis Maara.

 – Sina tunned tulewaid asju, sinu silmade ees pole midagi warjul, rääkis Aita, kas sa ei wõiks siin mulle appi tulla ning minu jalga õigele teele juhatada.

 Tark mõtles natuke aega. Siis küsis ta:

 – Kas sa armastad üht meest?

 Neiu punastas ära. Armastuse asjad on noortele neidudele sügaw saladus, millest nad kellegille sõna ei kõnele.

 – Sinu wait olemine on juba wastus, rääkis wanake edasi. On ta see, kes weel selsammal sügisel tormi ajal merehädas oli?

 Imestades waatas Aita rääkija otsa.

 – Kust tead sina seda tormi lugu?

 – Inimesed nimetawad mind targaks, wastas wanake naeratades. Sa usud ikka, et ma wahest sinu käekäiku ei tunne. Ma wõin sulle ütelda, mis sinuga sündinud. Sa olid tuletorni hoidja mererannal Kiurme kaljudel. Üks hirmus ja häkiline torm kutsus sind wälja merehädalistele appi. Sa olid ikka õnnega aidanud, meremehed uskusiwad, et sa laenete waigistaja oled ning et merejumalal su üle wõimust ei ole. – Su ema aimas õnnetust, keelas sind, sa ei kuulnud tema palweid, sa läksid merele. Wihased laened oliwad laewa juba puruks peksnud, mehed uppusiwad ära, ainult ühe peastsid sa oma

 
194

mõlaga, mis läbi ise laenete hoolde jäid. See mees, kes sind ainuke kord lootsikus nägi kui taewas tuld näitas, see on sind selle silmapilguga armastama õppinud.

 Selle juures waatas ta neiu otsa. Ta nägu rääkis ju nii selgeste, mis ta tundis, et sõnad üsna üle aru oleksiwad olnud. Wana tark tundis näo tumma kõnet, – ta oli õppinud mõtteid lugema.

 – Kas see noormees on peasenud? küsis tütarlaps tormiliselt.

 – Ta on peasenud – ta ei ole sind unustanud. Ta otsib sind, tema ja sinu wend kes su laenetest wälja tõi ning Anno majasse andis, kus sind Anno naine elusse pidi äratama, sest sa olid uimastuses. See tegi seda, tundis su ära ning ta mees wiis su sinna karu kantsi, kust sa nüüd ära oled põgenenud. – Kas see on sinu elulugu?

 – Sa tead kõik, hüüdis Aita oma pead tema sülle pannes. Sa rääkisid, et mu wend mind laenetest wälja kannud – siis elab ka minu wend weel?

 – Sinu wend elab ja, ma unetasin ütlemata, et su isa ka siis elas.

 – Minu isa ka? Ja kus ta oli?

 – Ta oli seal juures, kui wend su merest leidis, ta aitas sind wälja kanda oma kõige suurema waenlase majasse, sest et ta tema naist ega sind ei tunnud.

 Sügaw liigutus ei lasknud tütarlast kõneleda. Kuidas see kõik nii häkitselt oli tulnud ja tema käsi just nagu mõne muinasjuttu neiul käinud, sellest ei saanud ta mitte aru.

 – Mis pean ma nüüd tegema, et omakseid üles leida? küsis ta nõuutumalt.

 – Kannata, lapsuke, mina tahan sulle nõuu otsida. Jää rahule, kuni ma sulle hea nõuu olen leidnud. Sinul on siin kõik kohad tundmata – oota mu majas kuni ma

 
195

sulle abi saadan, mis sul tarwis läheb. Siis mine Karulinna waatama.

 26. Ettewalmistused.

 Imanta istus Hiiemäel oma isa haual. Ta ei kuulnud lähemale tulewaid jalaastumisi, ta ei tunnud külma sügisise tuule lõõtsumist ega näinud loojaminewa päikese wiimseid kiiresid, mis õhukesed pilwed pea kohal hiilgawa paistusega tumelillaks wärwisiwad. Ta wahtis üksisilmi enese jalgade ette maha langenud puulehtedi peale, mida tuule keere seal liigutas ja kohistas ja ta piad täitsiwad kurwad surma mõtted. Siin sahisewate kolletanud püha puude lehtede all puhkas ta isa tuhk – tema wiimane kohus oli weel täitmata: ta pole weel waenlast leidnud ega talle kätte saanud maksa. – Kes teab, kus need kõdunenud lehekesed Aita keha peal sahisewad, ümises ta iseeneses, sest ta lootus oma kallist piigat leida, oli pea kustunud. Ta oli hiljuti weel targa juures käinud, kes oma tarkuse ja õige ettekuulutuse pärast terwel maal kuulus, ka see ei teadnud talle kadunud armukesest midagi kuulutada.

 – Kui kõik lootused kaowad, siis alles weel tunnen ma selle kahju suurust täieste, mis selle imepiiga kadumine mu südamele toonud, rääkis kurb noormees. Mulle on arusaamata, kuidas tema nägu niisuguse wägewa nõidusega minu südamesse on kaswanud, et ta sealt enam ei kao. Ma olin rõõmus noormees täis elulusti ja lõbus seltsiline oma sugustele – nüüd ei tunne ma elust enam mingit magu – ma wariseksin parem nagu lehed puudest elawate seast surma maale, kui et siin weel oma igawat armuta elu edasi ajaksin.

 Natuke aega juba seisis üks naene ta ees ja kuulatas ta tasaseid, ise omale räägitud sõnu, ilma et noormees teda oleks näinud.

 
196

 – Imanta sina muretsed oma pea halliks, rääkis see sõbralikult.

 Pool ehmatades, pool wihastades lõi ta oma silmad üles, et teda nende mõtete juures oli keegi julgenud segada. Ta wiha lahkus aga kohe ära, kui tarka enese ees nägi seisma, kelle juurest ta hiljuti nii ilma kõige troostita ära tulnud.

 – Metsaeit, kas sul häid sõnumid mulle tuua on? küsis ta naeratades. Sa lubasid siis tulla, kui sul minule head on kuulutada.

 – Täna ei kuuluta ma midagi ette – see kõik tuleb omal ajal – kõneles tark.

 – Mis asi ajas sind siis siia?

 – Sa pead mind awitama.

 – Hea meelega, kui ma seda kuulda wõin, mis asjas, ja kui ma seda wõin?

 – Mina ei lähe ometi sealt abi otsima, kust teda mulle ei wõida anda, wastas tark. Sa wõid muidugi, selle järele ma ei küsigi, aga sa pead ka tahtma.

 – Kui see tõeste mu wõimuses on, täidan ma sinu tahtmist hea meelega. Aga nüüd ütle siis ka, mis asja juurde ma oma abi pean andma?

 – Seda ütle ma praegu mitte.

 – Kas see mõni walguse kartja asi on?

 – Ei mitte. Sa annad oma abi ühe auusa asja tarwis.

 – Mikspärast hoiad seda saladuseks, kui see halb ei ole?

 – Pärast saad kõik kuulda, ära küsi nüüd enam midagi – kõik sünnib nende heaks, kes abi wäärt on – nende ja ka sinu enese heaks – ära nõua mu käest pikemalt midagi. Warsti saad sa ise kõigest ilma minu sõnadeta aru.

 – Rahwa wanem ei tohi ennast kinniste silmadega ümber wedada lasta, rääkis Imanta wastu ajades. See pole kuskil wiisiks. Mina olen igal pool walmis kui sõja-

 
197

mees wõitlema, kui ma tean, mis tarwis see sünnib, mis ma teen. Ma ei armasta pimedaid teesid.

 – Teie mehed naerate ju seda, kui keegi järele andmata teada nõuab, mis ta ei peaks teadma ja nimetate seda naise uudishimuks – ma ei leia niisuguse ära naeretud uudishimu ja sinu teada saamise himu wahel enam wahet.

 Need sõnad oli tark naeratades kõnelenud, aga nad tegiwad kuulja tõsiseks.

 – Tark, rääkis Imanta, mina ei taha sinuga siin pühas paigas waidlema hakata. Olgu, ma teen pimedast peast sinu nõuu järele. On su ettewõte kahjulik, ja petad sa mind oma tõotustega, siis tea, et ma kõige üle sinu käest wastust nõuan. Kudawiisi pean ma sind nüüd awitama?

 Tark naeratas rõõmuga, sest wõit oli tema käes. Ta wõis oma armsa plaani korda saata. Ruttu wiskas ta ühe pilgu enese ümber, et näha, kas neid keegi siin kuulamas ei olnud.

 – Wõta oma uhked riided seljast, mis su ametid ja seisust wõiksiwad awaldada, ja pane liht sõjamehe ülikond enesele selga ning tule siis weel täna õhtu minuga ühes. Muud pole midagi tarwis. Wõitlemist wahest ei tulegi ette, aga sõjariistad wõid ikka ühes wõtta.

 Imanta tegi nagu tark nõudis, ehk ta küll südamest niisuguse mängu wastu oli, aga tarka ei tahtnud ta meelega pahandada.

 – Kas Aitast midagi teadust ei ole saanud? küsis ta tee peal sügawa metsa all targalt.

 – Kõrge wanem, rääkis see, ma olen juba ütelnud, et ma täna midagi ette ei kuuluta. Igal asjal on oma aeg – tähed ei paista mitte igal ööl, mille tulekirjast ma tulewa aja kuulutusi wõin lugeda.

 Ta naeratas jälle ja ta naeratus oli nii saladust täis

 
198

ning imekspanemist ärataw, et noormees üsna rahutumaks jäi. – – –

 Aita ootas päew otsa, aga tark ei tulnud enam tagasi. Tal läks ootamine seda igawamaks, mida wõeramalt wanakese loomad tema otsa waatasiwad. Ka nemad näisiwad ära tundma, et nende õige perenaine kodus polnud ning et selle asemel uus nende seltsis wiibis, kellega nad mitte hästi rahul ei tahtnud olla.

 Ilm jäi juba pimedaks ning tütarlapse rind läks rahutumaks. Kartus peasis ka sõjamehe kuuest läbi neiulikku südamesse. Siis wast kuulis ta sammusid wäljas. Rebane hakkas käredaste haukuma, madu tõstis oma pea susisedes üles ja konn tõmbas oma pea kummi alla. Aita tegi ukse lahti ja nägi wäljas üht sõjameest, kes wiisakalt temale head õhtut soowis.

 – Kas sina oled see noor sõjamees, kes Metsa eide juures ööd maganud? küsis ta.

 Aita oli natuke ära kohmetanud.

 – Mis asja on sul selle mehega? küsis ta wastu.

 – Metsa eit on mind siia saatnud, et ma sellele tema käsku pean teatama.

 – Mis on siis tema käsk?

 – Tema laseb ütelda, et see noor sõjamees minuga ühes tulgu. Söömawahe tee siit on weike salk julgeid sõjamehi walmis otsitud, kes selle nooremehe juhatusel peab üht kindlat karulinna läbiotsima minema.

 – Ha, nüüd ma näen ära, et see wanake ilusaste hoolt on kannud, ütles Aita julgemaks minnes, kui nägi, et tark tõeste tema peale oli mõtelnud. Kuhu on Metsaeit ise jäänud?

 – Temal olid asjad talitada, mis teda wälja kutsunud. Ta ei jõua mitte nii pea koju tagasi.

 
199

 – Aga see noor sõjamees ei tunne teed, kahetses Aita.

 – Sellepärast ei ole meil tarwis mures olla, ütles Metsa eit minule, rääkis sõjamees. Meie pidada homme õhtuks kõik ühte juhatatud kohta kokku minema – sinna saadab tema meile ühe teetundja kes meid wiib, kuhu meie ülem meid tahab wiia. –

 Aital polnud selle wastu midagi enam ütelda. Kõik oli ilusaste sisse seatud, kui jumalad aga oma armust korda minemist ja eesmärgi kätte saamist laenasid. Wilu ööga ja halwa teega ei olnud neiul raske pikka tundmata teed käia, sest kaunis lootuse kiireke walgustas tema sihti elustawa sojusega. Ta oli uskuma ja lootma hakanud, et see käik teda ta omaste kätte wahele wiib, sellepärast ei kartnud ta waewa ega wäsimust. Aga selle ilusa koidukauni lootuse kõrwal liikus hirmus must tont, mis ta pea keerlema pani, kui ta mõtted selle peale juhtusiwad. See hirmutaja kogu oli ainult ta mõtetes ning liikus seal hirmsa pildi näol. Selle pildi peal nägi ta oma ema ja õde karude sekka weetawat, kust tema põgenenud. Wihased hoidjad, kes ka neid arwasiwad ära põgeneda tahtwad, wiskasiwad nad karude ette. Nad kisendasiwad appi, nad palusiwad südameta inimesi, nad sirutasiwad oma käed metsaliste wastu wälja – nad langesiwad murdjate roaks. Aias kiskusiwad ja riidlesiwad karud õnnetumate liikmete kallal õues rõõmustasiwad ja naersiwad südameta mõrtsukad weel pealegi.

 Oh kui see tõsi oli, mis ta pea aju kokku sepitses. Ta tundis oma südames üht tuld põlema, mis walusemalt kõrwetas kui kihwt – see oli kätte maksmise wiha.

 Õhtuks jõudis salk sõjameehi tähendatud kohta, kus nad tee juhti pidiwad ootama. Widewik oli juba käes kui nad sinna jõudsiwad. Kaks meest tuliwad nende weikse sal-

 
200

gale weel juurde ning ajawiitmata ruttati edasi. Eha kustumisega oliwad nad eesmärgil. Aita tundis seda kõrget aida enese ümber. Tal oli nagu kuuleks ta appi karjumist. See käis talle hingesse. Ruttu pandi tõrwa londid põlema ja terwe salk astus tema järele kartetawasse aida.

 27. Õnnelik peastmine ja jällenägemine.

 Anno oli põgenemise läbi ennast kutsumata peale tungijate käest peastnud. Tema ei olnud üksi hädaohust, kus ta ennast tundis olema, peastnud, waid oli ka oma waenlased lõksu ajanud. Ta kiskus wäljaspoolt müüri köite abil sisimised wärawad lahti, nii et metsalised õue peale peasiwad. Keegi neist, kes weel Karulas oliwad, ei wõinud wälja sada – ja ned kõik wõisiwad mesalaliste roaks jääda.

 Ta õerus rõõmupärast käsi kui karusid õue peale nägi tormama. Mis nad kätte saiwad, seda kiskusiwad nad lõhki ja mis eest warjule põgenes, see ei saanud oma pelju paigast enam wälja.

 Sõjamehed oliwad wangidega weel waewalt hurtsikusse peasenud, kui tigedad murdjad juba ukse läwel müürasiwad. Naisterahwad oliwad nende loomade üle wäga ehmatanud, sest nad ei aimanudki weel, et need nende wahid oliwad. Ka noored ja julged sõjamehed oliwad ilma nõuta, sest metsalisi oli terwe kari, kellede wastu wõitlema ei maksnud. Ja kuidas pidiwad nad ka nende wastu wõitlema – nad ei saanud hurtsikust wäljagi. Ka seda oli karta, et nad hurtsikussegi hakawad tikkuma, sest see wana wilets seinake ja lagunud madal katus ei olnud mitte julge peljupaik tigedate metsloomade eest.

 Pikad murelikud päewad ja koledad ööd läksiwad mööda, ilma et keegi hurtsikust wälja oleks peasenud.

 
201

Noorte meeste julgus oli mõnegi metsalise elu lõpetanud, aga ikka hulkus neid weel küllalt nende hurtsiku ümber. Nad näisiwad kõik oma wiha hurtsiku elanikkude wastu wälja walada tahtwad, nagu saaksiwad nad aru, et seal nende waenlased elawad. Nii mõnelgi oliwad haawad külles, mis walutasiwad ning loomad wihaga hurtsiku ümber mürama pani. Langenud seltsimehed jagasiwad nad wiimaks suure riiuga eneste wahel ära, nii et käral, mässul wahet ei olnud.

 Pikkamööda wahest saiwad noored sõjamehed neist jagu, aga neil ei olnud aega oodata, neil polnud midagi süia; kõik toit oli otsas ja majast wälja ei saanud. Mis nüüd teha? Nälja surm neil seisis silma ees. Oma pärast ei oleks noored mehed hoolinud, waid endid karukarjast läbi katsunud wõidelda. Selle korda minemiseks oli aga nii wähe lootust, et nad oma naisterahwaste pärast ei wõinud ette wõtta. Jäiwad metsalised wõitjateks – mis pidi siis Kaupo emast ja õest saama? Siia nälga surema ehk ka metsaliste roaks saama? Ei seda ei wõinud sündida. Elu on igale ühele kallis.

 Kõige suuremas ahastuses oliwad naisterahwad. Weike Lindake nuttis lõpmata. Elu näitas talle nüüd meelitawam ja ilusam kui ialgi enne, aga nüüd just näis ta kättesaamine nii wõimatu. Ka ema ei leidnud tema tarwis troosti sõnu; ta istus kurwalt ilma sõnalausumata ja ta süda nuttis weriselt.

 Kauem ei wõinud mehed enam oodata. Nad pidiwad siit wangist peasema. Ka ema ja tüttar tahtsiwad julgeda metsaliste parwest läbi tungida. Lootus elustas ettewõtmist ja kinnitas julgust. Õhtu widewikul, kui metsalised rahulisemad on, pidi kardetaw katse ette wõetud saama.

 
202

 Päike weeris metsa taha, päewa walgus kadus ära, üksikud tähed hakkasiwad särama ning karud jäiwad waiksemaks, ning kogusiwad endid maja lähedale murule kokku. Teist paremad aega enam ei tulnud. Kui nüüd põgenemine korda läks, siis wõisiwad nad siit peaseda.

 Tasa tegi Lembit ukse lahti ja astus üle läwe. Kõik oli õues wagusi. Paremat kätt õue peal oliwad kiskjad koos, nagu ta sellest mustast kogust ära arwas, mis seal liikus.

 Tema märgiandmise peale astusiwad Linda, tema ema ja siis Kaupo ta järele. Nad oliwad oma sõjariistad naisterahwastega jaganud, et häda korral ka need wastu wõiksiwad hakata.

 Ruttu katsus see rong selles korras, nagu ta hurtsikust wälja tulnud, õue wärawale saada, mille taga ta juba warju lootis leida. Aga nad ei olnud weel pooleni õuenegi jõudnud, kui must mühakas paremat kätt ühest lahkus ning metsalised lõrisedes põgenejate peale langesiwad. Silmapilgul oliwad nad ümber piratud, nii et enam sammu edasi ega tagasi ei saanud. Siin pidi wõitlus elu ja surma peale wõidetud saama. Muud nõu ega peasemist enam ei olnud.

 Noor tütarlaps langes ehmatuse pärast kiljatades maha. Tema ümber wõitlesiwad kolm inimest peale tungija metsalise karja wastu. Iga puutuja hoop äritas nende wiha – kahe jala peal püsti wajus see hirmus liha ring koomale.

 Ja see oli nende surm. Meele äraheitmise wihaga langesiwad sõjameeste surmawad hoobid nende aruldaste wastaste sekka, aga peasta ei jõudnud nad endid siiski mitte. Surm seisis silma ees, aga wõitlejatel polnud aega elust lahkumist kahetseda.

 
203

 Korraga läks taewa alune walgeks, tähed kustusiwad ära, wärisew puna wirwendas metsa pool ning õuewõitluse platsile tungisiwad punakad walguse kiired. Selle walguse käes tuli wõitluse paiga terwe koledus nähtawale. Kolm karu wäntlesiwad oma were sees maas, üks nendest ajas ennast wiimse jõuga weel üles ning tahtis wihaga mürades Lembitu peale karata. Selle raske sõjakirwes andis talle aga niisuguse hoobi pähe, et ta wingudes maha tuigerdas.

 Nendest kehadest sai wõitlejatele ühte külge weike wall ette, mis wastupanemist kergitas. Selle läbi saiwad wõitlejad mahti oma silmi walguse poole heita. Läbi karu aia liikus terwe tulerong õue peale. Mis see oli?

 Metsalised kargasiwad eest laiali ning andsiwad liikuwale tulele teed. Wõitlejad jäiwad silmapilguks üksi langenud loomade kõrwa ning waatasiwad imekspannes selle ootamata nähtuse peale. Terwe salk sõjamehi kahelt realt astusiwad nende juurde, igal ühel mõlemas käes suure leegiga põlewad tulelondid, mis kiskjad metsalised kaugele peletasiwad. Eesotsas käis üks noor sirge sõjamees, kelle näost kartus ja lootus paistsiwad. Ta silmad lendasiwad krampliku kiirusega üle wõitlus platsi. Siis loitis seal häkiste kui wälgutuluke.

 Linda, kas sa elad weel? hüüdis ta ja kargas maas oleja neiukese juurde, et teda üles tõsta. See lõi oma silmad lahti. Ta waatas imestades nooremehe otsa. Tulewalgus paistis mõlemale näosse. Äraseletatud näoga waatas noor tütarlaps ta otsa, nagu näeks ta muinasjutulist nägemist tema terwes ilus enese ees. Lembit tundis, et ta südames walusaste torkas. Mis sõprus oli sell ilusal sõjamehel Lindaga? Mis tähendasiwad need südame pilgud?

 – Sõbrad, kui teie eluga tahate peaseda, siis rutakem. Meie tuled kustuwad warsti ära, ning metsalised kipuwad kallale.

 Oma käega tõstis ta Linda üles ja astus temaga rongi keskele. Ruttu liikus see ühes noorte sõjameeste ja Linda emaga kahest wärawast läbi. Kui wärawad kinni oliwad pandud, jäid kõik seisma.

 Peastmine oli nii ootamata ja häkiste tulnud, et need, kes endid kadunuteks pidasiwad, aru ei saanud, kudas see kõik sündinud.

 – Noor sõjamees, ma tänan sind sinu suure abi eest, mis

 
204

sa meile wiimsel silmapilgul kõige suuremas hädas oled toonud, rääkis Kaupo liigutusega. Kui sina oma wapra abiga ei oleks tulnud, siis poleks meist neljast keegi peasenud. Kudas nimetatakse sind sa waper noor sõjamees?

 Linda ei saanud oma silmi tema poolt ära käända. Talle tuliwad muinasjutulised mõttepildid unenägude iluriigist silmade ette, kui ta nende sügawast õnnest rääkiwatesse silmadesse waatas, mis nii suure hellusega tema peal puhkasiwad.

 – Sa oled Aita, sosistas tütarlaps tasakeste, nagu kardaks ta, et waljem hüüdmine tema pildi ära ehmataks, nagu see unenägudes tihti sündinud. Ära kao enam minu juurest ära, kallis õeke, lase mind enese juures olla ja õnne lõpmata magust rahu tunda.

 Hellalt kiskus noor sõjamees enese Linda kätte wahelt lahti, et küsijale sõjamehele wastust anda.

 – Kui sa mind oma peastjaks nimetad, siis luba, et ma enne sinu nime ja seisust kuulen, kõneles ta kõlawa healega. Linda ema kuulas nagu kostaks ta kõrwu ootamata healed kadunud aegadest.

 – Seda teen ma hea meelega, ütles Kaupo. Mina olen Toreida wanem Kaupo, siin on mu sõber Lembit Sakalamaalt ning siin minu ema ja mu weike õde Linda, keda ma siit karulinnast üles leidsin.

 – Sina oled Linda wend? küsis noor sõjamees tormiliselt. Ta heal awaldas sügawat liigutust,

 – Luba oma kätt pigistada, Kaupo, ja lase mu suud oma huulte peale wajutada.

 Kaupo raputas wõera weikest pehmet kätt südamlikult ning tundis tema pehmeid huulesid hõõgawalt oma suu peal. Mis noort tundmata sõjameest niisuguse jõuuga tema poole kiskus seda ei jõudnud ta ära seleteda.

 – Kes sa oled? küsis ta uudishimulikult.

 Ilma sõnalausumata wiskas ta enese sõjamehe mundri maha, wõttis kübara peast ning ilus neiu nägu tuli nähtawale.

 – Aita, Aita! hüüdsiwad ema ja wend ühekorraga. Minu kadunud tütar – minu kallis õde.

 – See ma olen! rääkisiwad neiu huuled oma wenna, ema ja õe kaenlasse langedes. Head jumalad, mu õnn on

 
205

lõpmata – nii palju ei mahu mu rinda. Sõjamehed, mu aitajad, jagage teda minuga. Teie olete teadmata wiisil üht naisterahwast aidanud oma kõige kallimaid ilmas kätte saada, nüüd on teie töö lõpnud – ma ei wõi teile muud selle eest anda, kui oma kõige soojemad tänu awaldada. Minu kõige kallimad inimesed siin ilmas on peastetud; ma olen oma ema, oma õe ja oma wenna rinna juures! Taewased kõrged wäed, olge teie tänatud selle armulise abi eest. Sõjamehed pange rõõmu tuled põlema, mille leegid taewani ulatawad ning terwele ilmale kuulutawad, missugust otsata suurt õnne siin sureliste rinnad tunnewad. Tulge weel kord mu südame najale, minu kallid omaksed!

 Ema ja Linda nutsiwad rõõmu pärast ja nii mitmedki pealtwaatajad pühkisiwad oma silmist liigutuse pisaraid.

 Linda mässis ennast lapse wiisil Aita laia sõjamehe kuue sisse ning hakkas siis õe ümbert kinni, nagu kardaks ta, et see paljas kena silmamoondus on.

 – Ega see ometi jälle unenägu ei ole? küsis ta oma suud üsna Aita palgete külles hoides.

 – Lindake, sa oled wistist palju und näinud minust, et sa nüüd tõtt ka enam ei usu. Oh mu weike õde sõrmesuurusekene, ma olen siin ilmsi sinu juures ega taha enam sinust lahkuda.

 – Oh kui hea meri, et ta sind ära ei uputanud! hüüdis ta rõõmuga. Meie arwasime emaga mõlemad, et sa ära oled uppunud ja üks kena sõjamees mõtles ka, et sa enam elus ei ole, ja tema nuttis sinu pärast nõndasamagi kui mina ja meie ema.

 – Kes oli see sõjamees? küsis Aita kärmeste, kuna ta ise selle juures ära punastas.

 – Tema oli sind meres näinud, ta oli sinu käest mõla saanud, millega ta enese ära peastnud – aga ta oli ise wäga wiisakas ja ilus mees, uhked riided ja kallid sõjariistad –

 Noor tütarlaps oli oma õnnes hoopis ära unustanud, et ta siin hulga wõeraste keskel oma weikseid saladusi awaldas, mis ta üksi õele tahtis rääkida. Talle tuli see häkiste meelde, ta punastas ära, ta silmad waatasiwad ruttu Lembitu otsa, siis jäi ta wait.

 
206

 Sõjameeste seast astus nüüd üks lüheldane kogu wälja wiskas oma sõjakuue seljast ära ning pööris Aita ette. See hüüdis suure imekspanemisega?

 – Metsa eit – Maa – –

 – St, mitte enam edasi. Seda sõna ei ole tarwis wäljarääkida, keelas ta oma nime nimetamast.

 – Ka sina oled siin!

 – Ma olin sinu sõjameeste salgas. Oh sa tunned wäga halwaste inimesi. Sa oleks pidanud terawamalt oma mehi järele waatama!

 – Minu hea aitaja, ma ei mõistnud seda aimatagi – ja mu süda oli nii raske ja meel kurb, et ma selle peale ei saanud mõteldagi. Oh kui õnnelik ma nüüd olen. Ma jõuan waewalt oma õnne koormat kanda. Minu ema ja õde on siin, terwed ja prisked, ma olen oma wenna leidnud, sina oled siin, oh nüüd ei puudu mul küll midagi enam – mu õnn on täielik!

 – Aita, sa räägid täielikust õnnest – on sul siis tõeste kõik käes, mis su süda igatseb, küsis tark sõbraliku ähwardusega.

 Neiu lõi oma silmad maha.

 – Rohkem ei tohi, ei wõi ma nõuda, ütles ta.

 – Süda ei küsi selle järele, mis ta tohib ja wõib, waid ta igatseb, mis tema oma. Kas sa oma õnnetuse seltsilase merehädas ära oled unustanud?

 – Miks kurwastad sa mind nende sõnadega? Kas sa unustad päikest ära, mis maapinda lilledega ehitab? Sa armastad tähtesära, sa auustad koiduleeki ja igatsed taewasina, aga sa ei saa neid ialgi kätte.

 – Lapsuke, ära matta oma mõtteid nii suure sõnakoorma alla, noomis tark. Sa ei pea ära unetama, kes ma olen. Sa oled näinud, et ma su saladusi tunnen, kas sa ei soowi ka oma tulewikust sõnumeid? Ma olen su elukirjasid lugenud – ma tean, mis seal sinu tarwis on kirjutatud. Ka wõin ma sulle üht soowi täita, aga see peab su kõige suurem soow olema.

 – Metsa eit, miks tahad sa minuga siin nalja heita? küsis neiu nukralt.

 – Hea küll, siis tahan näidata, et ma ka sinu mõtteid

 
207

mõistan ja ilma sõnadeta sinu kõige suuremat soowi tunnen, rääkis tark naeratades, läks sõjameeste sekka ja tõi sealt ühe sirge mehe wälja. – Kas ma ei ole õigesti mõistnud? Nende sõnadega kiskus ta sõjamehe katte näo eest. Aita waatas üles. Ta kohkus ära. Häkiline rõõm lendas üle ta näo.

 – Merehädaline! sosistasiwad ta huuled.

 – Aita, hüüdis Imanta rõõmu joowastuses. Sina elad weel – merelaenetel ei ole tõeste sinu üle wõimust. Kas sa mäletad mind weel?

 – Tean! rääkis Aita tasakeste.

 – Kas sa ei ole mind mitte ära unustanud? küsis Imanta tormiliselt.

 – Sa olid mul ikka meeles –

 – Oh sa hea Aita, et mind oma meeles pidasid. Mu hing tänab sind selle eest.

 – Mina ei ole sellega mingit tänu teeninud. Sinu kuju seisis mul ilma pidamata meeles. Ja ma rõõmustan wäga, et torm ka sind ei ole ära neelanud.

 – Aita, siin kõikide kuuldes kõrgete taewa pilwete all metsakohina sees ütlen ma sulle, et ma sind esimesest nägemisest saadik armastan. Sinu kuju seisis lõpmata mu meeles – öösi ja unenägudes ja ilmsi silmawiirastuses. Ma olin kurb kui laps ja nutsin kui waenelaps, kui kuulsin, et sind enam ilmas ei ole. Kas sa tahad minu omaks saada ja minu kõrwal läbi elu kõndida? Wasta mulle siin nende auusate tunnistajate ees. Wõta mind wastu ja tee mind kõige õnnelikumaks inimeseks taewa all – kui sa mind armastada wõid – ehk lükka mind enesest ära ja sõtku ühe inimese õnn oma jalgade alla – kui sa mind armastada ei wõi.

 – Minu elu, mu õnne päike, jää paistma mu elu üle, rääkisiwad neiu roosihuuled tasakeste ja ta langes oma armastatud nooremehe rinnale. Ta õnnelikud tundmused ei mahtunud sõnadesse – need awaldasiwad endid silmawee ojades. Oh, silmawees wõib ka otsata õnn woolata!

 Kui ootamata ja lootmata oli see õnn tulnud! Nüüd oli Aita õnn täielik.

 
208

 – Kas ma olen su soowi õigeste mõistnud? küsis Metsa eit naeratades.

 Waikides wajus õnnelik tütarlaps wanakese kaela ümber. Ta suu tahtis tänusõnu kogeldada, aga liig kõrgesse lööwad tundmuse lained ei lasknud keelt oma kohust täita. Ta sai ainult nuutsuda.

 – Minu töö on tehtud, ütles tark ja kadus ööpimeduses koosolejate silmist. Teda ei toonud ei Aita ega Imanta hüüdmised tagasi.

 Kõige esimene õnnesoowija noorele paarile oli Kaupo. Ta teadis kaks kallist südant õnnelikud ja oli ka ise õnnelik, sest warsti wõis ta oma Leiliga ühendatud saada. Kõrgesse lõiwad õnnelaened ta südames.

 – Imanta, rääkis ta oma sõbra wastu liigutusega, sinu on nüüd see wara, mida meie mõlemad otsisime, wõta ta enesele, ta on sinu wäärt. Ja sina, mu õeke, ole õnnelik selle mehe rinnal, see on su wenna sõber. Ta on wahwa isamaa wõitleja, kelle otsa ta rahwas auustusega waatab. Tema kõrwas saab ka sind auu sees peetama – tee ta oma armastusega õnnelikuks!

 Tõrwalondid loitsiwad. – Punane tulekuma tõusis taewa alla – taewalagi õhetas kui õnneliku piiga punapõsk – aga see oli ainult nii kauaks kui wiimsed leegid kustusiwad, siis oli jälle kõik pime ja kole.

 Üksi tark, kes õnnelikkudest nii ruttu oli lahkunud waatas sügawas mõttes taewa poole ülesse, sest üksi temale oliwad need salakirjad tuttawad, millega inimeste saatuse juhtija sureliste tulewiku üles oli tähendanud. Tema uuris neid tulekirjasid tähtede näol, mis talle tulewiku ukse awasiwad. Mis ta sealt leidis, täitis südant murega.

 – Põgenege, häda läheneb! hüüdis ta ööõhu sisse. Tuul kandis ta sõnad metsa laiali – nad ei puutunud kellegi kuulja kõrwu.

 Õnneliste rõõm oli segamata – nende õnn täielik. Nad ei olnud targa manitsusi kuulnud.

 Õnn ei uuri tulewikku, ainult õnnetus püiab teada saada, mis tulewa aja sees tema jaoks warjul peidab.

 Hind 50 kop.