J. Bergmann’i
Laulud.
Jurjewis (Tartus).
M. Vares'i kirjastus
1901.
J. Bergmann’i
Laulud.
Jurjewis (Tartus).
M. Vares'i raamatukaupluse kirjastus
1901.
Дозволено цензурою. — Юрьевъ 8-го іюня 1901г.
Trükitud K. Mattiesen'i juures Jurjewis (Tartus).
Juhataja.
I. Keiser, usk ja isamaa.
a. Keiser
lehekülg.
Auukartust täis nüüd hõisakem hulgani 1
Ei suuda suu, ei iiale seda sulg 2
Kuldsest ajast köitis rüütlikäsi 2
Ju walgund walus silmawesi 5
Kuhu iial waatab silm 6
Oh Jumal, õnnista 7
b. Usk.
Auukartust täis nüüd hõisakem hulgani 1
Ei suuda suu, ei iiale seda sulg 2
Kuldsest ajast köitis rüütlikäsi 2
Ju walgund walus silmawesi 5
Kuhu iial waatab silm 6
Oh Jumal, õnnista 7
d. Isamaa.
Eestimaa, mu eidekene 19
Ringi käiwad ajarattad 19
Mu kallis Eesti emakeel 20
Miks kihad, weri, soonte sees 21
Kus sinu lipp täis ilu lehib 22
Üles, üles. Eesti sugu 23
Kus on mu kallis kodupaik 24
Kuldhommik hiilgel hõiskas õnne idu 25
Kus kihwt ja kurjus rahwuskuue taha 26
Kurdan, kallid, kurwal meelel 28
Muistse põlwe päiwil 28
Edasi, Eesti wennad, wirgasti 30
II. Looja ja loodus.
Kui kena on on loodus, Looja 31
Püha loodus, pühitse 32
lehekülg.
Kas ju käes? 33
Küll on käes ju lehekuu 33
Oh mis rõõm on siis 34
Kõrges hiilgab sinitaewas 35
Kätte jõudnud kewade 35
Lõo laulab ju ammu 36
Lõo lõõrib ammu juba 37
Kõik maa ja taewas 38
Linnud juba tulewad 38
Sääl kõrgel mäe harjal 30
Oh kui ilus puude wilus 39
Mets haljendab ammu 40
Sa pead metsa minema 41
Ju kustund tähte sära 42
Idas koidu hiilgaw läik 42
Armsad õhtu tuuled 43
Juba loodud sunnil jälle 43
Päew looja läeb ja jõuab öö 44
Päew looja läeb ning annab 44
Kuu paistab kõrgest tähtistaewast 45
Öörahu algab jälle 46
Waik järwe woog 46
Waikus wäljad, metsad katab 47
Toredasti tõstwad lillekesed 47
Kuhu, mu lind, läheb su lend 48
Kuis oli ilus nurm ja aas 48
Kui ju lehed kollendawad 49
Surewalt ripub leht weel pihlakalt 50
Maailm on loodud, walmis töö 50
III. Elu ja armastus.
a. Lapsepõli.
Tu'du, mu tuike, tasaste 51
Armas Issand Jeesuke 51
Armas Jeesus, tee mind wagaks 51
Sind, armas Jumal, kiidan mina 52
Kuningas, sa kõigekõrgem 52
Oh mis kallis asi on koolis käia 52
Mulda wiis mult Kalma käsi 53
Oh mina mannetu 53
Nuttes jooksis nurmele 54
b. Armastus.
Pungakene, puhke 55
Mil puhked, pungakene 55
Õilme ehtel wõsa wilus 56
Mis sa leinad, lillekene 56
Hellakene, ärka 57
Ime, mis igatsus meeles 58
lehekülg.
A, b, d, e, mu õieke 58
Tuleks täna õhtuke 59
Noormees istus lätte kaldal 60
Kui seisan ööse pimedas 61
Täheksed taewa lael 61
Küll aga kurb on see 62
Küll uinub lill ja unerahu 62
Ei nõua warjukuju ma ...63
Läänela Leenakest armastan ma 64
Küll kenad kewadised ilmad 64
Oh wõiksin ma linnutiiwul 65
Tohiksin ma laulutiiwul 65
Kuis hiilgad iluehtes 66
Päew loojas ja waikne on suwine ilm 66
Maimukene, märjukene 67
Ta ütles jah ja mina wõtsin 67
Ma leidsin lille ilusa 68
Miks sa oled mulle külm 68
Mu neiu koidukaunis noorus 69
Mis imewägi, inglike 70
Ilus neitsike, nägusam neidude seast 71
Eks ma läinud, hellakesed 71
Kuis eile uinuimgel 72
Kesse tunneb minu waewa 72
Mis mure, süda, surub sind 74
Üks tiik on taga laane all 75
Ju ammu süda wärises 76
Kui waiksel ööl 76
Oh minu armas ainuke 77
Tamm kohab, purjetab pilwelaik 78
Su silmist woolab palaw silmawesi 79
Nägin neiu, näoka, arma 79
Täis armutuld on minu püüd 80
Kaunike, maimuke, kuule 81
Kaugela, kaugel mu kaasake 82
Miks teda kurdad, kes kaugel 83
Kuldpõrnik lendas peenral 84
Kui uus kewade ju meile ulatab 85
Õnnetu olen ma küll 85
Wahutaw woog, kohisew tamm 86
Üks raske unenägu 86
Siin, kus kalm sind külmalt katab 87
d. Töö ja tegu.
Müüritud ju mulla alla 88
Piiri, pääri, pääsukene 99
Ma olen künnud, äestand 100
Wiljarikkus wälja ehib 100
Kiigu, mu paadike purjeta sääl 101
Waik unewaip sind kaisutab 102
g. Kannatus ja lootus.
lehekülg
Kui käiksin siin ka pilkases pimedas 102
Ehk toogu talwe surmaund 103
Terwis, kallim taewa anne 104
Oh lootus, armas anne 105
g. Surm ja haud.
Saeweskel wiibsin rahus 105
Saaks koju hing 106
Ma soowiu wiimseks omale 107
Kuis waatad taewast kurwaste 108
Õndsad hinged kõrges taewas 109
IV. Koduraalt ja kaugelt maalt.
a. Jutulaulud.
Lembitu istus aasuteel 110
Kewadise päikse kiired 111
Kui Wiljandil waenlane walwas ees 119
Talwe waipa lumi walge 121
Hiis haljendab, tammikus tuhiseb tuul 124
Külalapsed kullakesed 125
Mu naene, mu naene, miks naersid nii 132
Märt oli Mihkli sulane 134
Petjaid ilmas ikka palju 136
Sõbrad, istke pääle siia 163
Mu hõbedast jaluksed kadunud 165
Tark Ooleg on tasuwa tapluse teel 166
Minu Jumal, mis ma teen 169
Ariion laulumeister oli 171
Aleksander Ypsilanti 176
Kes on, kes wäänleb walu sees 178
Kõrgil meelel kojaläwel istus 179
Mis sull' osaks Jumal annud 182
Palju neist, kes on wiina wõtnud 185
Eks sa taha talle hoia 187
Esiema, wanaema 188
Kui wanadusest jäänud 190
Mis sull' juhtub, kanna kindlast 192
Algusel kuule mind, Muusa 194
Oli sääl Ükssilma nui 203
Hirm palgel ärkas unenäost 205
Jões wesi kohas, kerkis, kees 212
Kes sõidab nii pimedal öösel weel 213
Kõrbekuningas on lõwi 214
Kord Breslau linnas olnud 216
Salas i Goomes kerkib Waiksest merest 219
Toas istus poolel tööde ees 228
d. Näitelaulud.
lehekülg.
Tere tulemast, õnneks olemast 230
Kodust ema, külas isa 251
Kord sõitis Olew weel hilja ööl 260
Woog sile ja hele ja wesi on soe 269
V. Mälestuseks.
a. Pühitsemiseks.
Kiitust, auu ning tänu nüüd Jumalale 275
Tänuohwrit taewa poole 275
b. Sündimisepäewaks.
Teretust täna sull' laulawad 276
Täis tänu suu ja süda 277
Su ette, taewa Looja 277
Täis hiilgust unest äratab 278
Kiitus ja tänu 279
Luuletiiwad lehwitsegu 279
Aasta edasi laew uuesti eluteel 280
Kätkipidul rõõmupäike 280
d. Kihluseks.
Uuel aastal rõõmupäike 281
Issand käigu eel sinu eluteel 282
e. Pulmapäewaks.
Kewadise päikse wiimsed kiired 283
Tamm Tartu rajalt tärkas 284
Mis iha ammu imel hingel peitis 285
Kus ühendajaks hingedele 285
g. Hõbepulmaks.
Mis pühaline pidu on täna 285
h. Üksikuile.
Et tulge kokku, tublid teadumehed 286
Õnn sulle, Wanem, sind on õnnistanud 288
Et tule koolitoast ja astu 289
Lääne taewast läikides waatab päike 290
Küll säras kuldsel ajal kuldne päike 291
Mu isa! Mul igaw on Altai mägi 292
Hinga rahus, rahunõudja 296
i.Wana aasta õhtuks.
Aastad ajameresse ala jooksewad 297
Jehoowa on mu wägewam warjupaik 297
Poolkolmat sada aastat hüüdis 298
VI. Mõtted ja Killud.
a. Mõnesugused laulud.
lehekülg.
Ehk olgu pilwes elutaewas tihti 301
Kolm inglit saatku sind 301
Kui kehw on wäike kastetilt 30l
Lähme, sõbrad, kuulge seda 302
Kord oli laps, ei tahtnud see 302
Et turnigem tublisti 303
Turnija rõõmuga 304
Kell kümme kostnud torni sees 305
Kui kaugelt näen sind, kallis Musku 306
Ma seisin suure rahwa ees 307
Ma tean wäikest wasarat 308
Maru mühisew hoog 309
Tuulest, tormist hoolimata 309
Üks rikas kaupmees seisis 310
Soruline sabatähti 311
Araablased oliwad põldu künn'd 311
Wõsade waataja 312
b. Walmid.
Hunt nägi Kitse kalju pääl 313
Kiis, kiis, kuhu jääd sa 313
Konn nägi ükskord suure härja 313
Kui seltsimeestel pole ühte meelt 314
Kurg tuli kauge reisi päält 315
Linna uulitsatel hulkus 315
Muiste Munamäe kõrwal 317
Reinuwader, rikas isand 319
Unes loomad, rahwas olid 320
Kord kaswis metsas õunapuu 321
Uhkelt oma oksi laotas 321
d. Mõistatused.
Eest olen ma wäeti ja waga loom 322
Esimest piigake püüab 322
Kolmest järgust kokku pandud 323
Ma olen wäike mehikene 324
Teed auusat tööd, siis wõid 325
e. Mõttesalmid.
Anna oma käest 326
1
Keisri Aleksandri II.
25-aastaseks juubeliks.
19. weebruaril 1880.
Auukartust täis nüüd hõisakem hulgani,
Kõik Eesti rahwas, juubelilauluga
Auupäewal täna riigiisal',
Kõrgele keisrile auu ning tänu.
Kes Wene piirid kinnitand tugewaks
Ja wärisema sundinud waenlased
Ning wõidukroonil waenu ajal
Rõõmsale riigile rahu loonud;
Kes orjawaile kinkinud priiuse
Ja waba põlwe kõigiti kergitand
Ning edendanud waimuwalgust
Kooli ja kirikut armul kaitstes:
Ta üle Jumal armuga walwaku
Ning tehku tühjaks hõeluse püüdmised!
Jah kaua, kaua õnneks meile
Elagu isamaa isa, keiser!
2
Keisri Aleksandri II. surmapäewaks.
Ei suuda suu, ei iiale seda sulg,
Mis süda tunneb sügawas, ütelda,'
Kus kõige Wene riigi kaasas
Eestlane kallimat nutab keisrit.
Kes riiki warjas wahwamalt waenlastest,
Kes priiust tõi ja kaswatas paremust,
Kes isaks oli isamaale:
Teda on kurjuse käsi löönud!
Meilt wõetud ta, kes wägewalt kaitses meid
Ja Eesti elu õigusil ehitas
Ning kinkis wabaduse wilja:
Palawam pisar meil silmist woolab!
Meil armastusel igawest elad auus,
Mis ükski wõim ei rikkuda iial wõi,
Kui kaua tuksub Eesti süda,
Eestlase meeles, Hää Aleksander!
Õndsa keisri Aleksandri II. mälestuseks.
Kuldsest ajast köitis rüütlikäsi
Eesti rahwa orjakütkesse:
Waewas walgus walus silmawesi
Tuimaks jäänud tumma palgele:
Polnud pöörmist seitsmel aastasajal,
Polnud päästjat rüütli, Rootsi ajal!
Sääl lendas Wene kotkas wõidutiiwul
Ja Peeter keelis sõda põlemast.
Weel aastasada weeres hädawiiwul,
Sääl hüüdis Aleksander wägewast:
„Prii olgu rahwas wabal Eesti pinnal!”
Ja rõõmu wärin heljus Eesti rinnal.
3
Priiuse nime
Kiitis ju keel,
Orjuse pime
Walitses weel!
Sääl päris wanemate trooni
Ja pani pähä keisrikrooni
Aleksander Teine.
Hääl hüüdis kõrge isa huulis
Ja rahwas keisri käsku kuulis:
Uus seadus Eestimaale anti
Ja orja-ahel hauda kanti!
Ja kiriklik keeld
Ning nurjuse neeld
Jäi kõrwale meilt
Iga tegewuse teilt.
Ja kaswis kirjandus
Ja kosus korjandus
Ning seltsielu sigis.
Ja palehigis
Wõis omastada oma maad,
Mis riisund temalt aastasaad,
Prii Eestlane,
Truu keisrile:
Wõis haridust nõuda
Ja edasi sõuda
Ja paremust püüda
Ja õnnelist hüüda:
Elagu isamaa isa, keiser!
Nii mööda lendas weerand aastasada
Ja algas õnnistusel teine rada.
Sääl pääsis põrgu põhjast salamahti
Üks tige metsaline lõjast lahti.
Ja waiksel sammul,
Weel mehe rammul,
Käis keiser teed.
Sääl pahwatas põlema põrgu püüs —
Ja kallima kiskus kurjade küüs!
Oh! Miljonid woolanud silmaweed!
4
Hinga rahus, kõrge isa,
Wiimses woodis waikseste!
Silmapisar palaw, wisa,
Weereb palgelt sinule.
Parem weel kui hõbepärg,
Magusam kui mesikärg,
Tänumeel, mis igawest
Ei läe Eesti südamest.
Mis õnnis isa meile heldest annud
Ja Eesti rahwas armu meeles kannud,
Mis isa algand, poeg saab seda täitma
Ja isasüdant Eestimaale näitma.
Kui tihe tamme salk
Ja kiir kui wäle walk
On Eesti rahwas sääl,
Kui hüüab Aleksandri hääl.
Et hüüdku aga keisri hääl,
Siis Eesti rahwas hõiskab sääl:
Issand, oh kaitse ja
Kinnita keisrit!
Tugewaks teda ja kuuljaks tee!
Issand oh hoia ja
Õnnista keisrit!
Wägewaks teda ja heldeks tee!
Walitse warjuks meil',
Wägewam keiser,
Õnneks ja auuks otsani!
Truuiks jääme sull',
Isalik keiser,
Wiimse weretilgani!
5
Kroonimise laul.
Ju walgund walus silmawesi,
Mis kaua nuttis kallimat;
Ju lootus paled puhtaks pesi
Ja pühkis silmist pisarad;
Ju usalduse armsad tiiwad
Kõik kahtlust meilt ja kartust wiiwad.
Aleksander see on, kes kahtlused kaotab
Ja Wenemaa waenlased põrmusse waotab;
Aleksander see on, kes usaldust toonud
Ja haawatud rindu on armastust loonud;
Aleksander see on, kes hõiskawail huulil
On põhja ja lõuna ja hommiku tuulil:
Aleksander see on, kell' soowiwad hääd
Kõik ilmamaa riigid ja kroonitud pääd.
Ennäe, lipud lehiwad,
Kuldehted ja hõbe ehiwad
Moskwa linna.
Kuid kallim eht ja kroon
Ta ise, kelle keisritroon,
Ja keiserinna.
Kas kuuled häält, mis hüüdwad Kremli wallid
Ja pasunad ning kellad wasksel suul?
Kas imeteleb silm ja hõiskab huul,
Mis toredus ja ilu täitwad saalid?
Kas ehteid näed, kuis kaunid nad ja kallid
Auurongil pärjaks nii kui õilmed puul?
Kas mõistab meel, kas aimab asja luul,
Miks würstid koos ja noores rõõmus hallid?
Pääkirikusse kõrged wõerad läewad
Ja pühas paigas keiser seisatab
Ning pooles ringis saatjad seisma jääwad.
Kõik pühaliselt waga palwet teewad
Ja iga süda tänu ohwerdab:
Siis riigiisa pääs nad trooni näewad.
6
Suur keiser istub, kaasas keiserinna,
Auujärjel Kremli saalis iluga;
Auukartes ligi mitme maa ja linna
Saatkonnad astwad õnne soowima.
Ning suurte järel wäiksem astub sinna,
Eestlane, argselt hüüdes õnnela:
„Oh helde keiser, wägew, suur ja wahwas,
Truu igawest on sulle Eesti rahwas!”
Kroonimise päewaks.
Kuhu iial waatab silm,
Otse uueks loodud ilm;
Kuhu iial pöörab kõrw.
Hõiskab suu ja hüüab sarw;
Wana särab rõõmu täis,
Noor kui roosiõis;
Igal pool on rõõmuhääl
Turul, teel ja õue pääl.
Mis see ilu ilmutab?
Keisri kojast kuulutab:
Hõiska, suu, ja hüüa, sarw,
Paugu, suuretüki parw,
Hüüa üle isamaa
Tuule tiiwuga:
Kõik on hästi sündinud,
Kõrge Paar on kroonitud!
Rõõmust hõiskab iga muu:
Mis wõib meie wäeti suu?
Palwet teha südamest,
Et suur Jumal heldusest
Kaitseks keisrit suurest wäest
Kurja seltsi eest
Ja ta riiki õnnistaks
Ning ta nime ülendaks.
7
Wägew Jumal, sinu wäed
Olgu ja su armukäed
Warjuks riigiisale,
Hoidjaks riigiemale,
Toeks troonipärijal',
Abiks igal aal:
Hoia neid oma armuga,
Issand, keisrit õnnista!
Kroonimisepäewa palwe.
Oh Jumal, õnnista
Nii keisrit kui ta koda!
Oh Issand, kinnita
Ta tööd ja riigi rada!
Kõik kurjust kaota
Ja häädust edenda,
Kõik waenu waota
Ja sõbrust suurenda!
Oh Jumal, õnnista
Ka keisri prouat täna!
Tall' anna osaks sa,
Mis tõotab su sõna:
Et sina suurest wäest
Weel taewas walitsed
Ja warjuks heldest käest
Ta ümber walli teed!
Oh Jumal, juhata
Meid sinu tahtmist täitma,
Su wõitud mehega
Sull' truudust üles näitma:
Et teeniks üheskoos
Sind keiser riigiga
Ja terwes eluloos
Meid õnnistaksid sa!
8
Ülem raamat.
Armas, kõigest kallim raamat,
Püha kiri, Piibel, sa:
Sinust pole tulusamat
Leida üle ilmamaa;
Ei sust ole paremat
Kalli ande jagajat;
Kõik, mis sinus kirjutatud,
Waimust see on walgustatud.
Tarkus sinul lõppemata,
Wesirikas jõgi sa,
Läbi kõiki wõid sa saata,
Olgu tark ehk mitte ta;
Ei su põhja leia tark,
Ei sus ära upu arg:
Uurimataks targemale,
Hingeroaks ka rumalale.
Tühi, waene on see tuba,
Kus ei ole Piiblit sees,
Sääl on kurjal tulla luba
Sisse hukul iganes:
Ei sääl ole Jumalat,
Rahu, rõõmu jagajat,
Pole muud, kui pattu, waewa,
Pole lootust saada taewa!
Kallis puu
R. Kallas.
Mäe otsas kaswis kallis puu,
Kuldwilja üpris täis:
Ta ilust rääkis rändja suu,
Kes mäest mööda käis.
9
Ja rahwahulgad tõtsiwad
Ta juure sedamaid:
Kuldwilja oksilt wõtsiwad
Ja sõid ja söönuks said.
Ei siiski wili wähene,
Ei lehed pudene:
Ta rikkus ühesugune
On põlwest põlwesse.
Mis on see mägi, mis see puu?
Sa tunned teda wist!
Su Piibel on see imepuu
Ja mägi — Jeesus Krist!
Piibel.
Waimumõek
Oled sa ja tuleleek:
Maha lööd sa waenumehed,
Ära sööd sa ebalehed
Üle kõige ilmamaa
Sõnaga.
Kilp ja wall
Oled iga waenu all:
Kes su warju ennast peidab,
See maailma ära wõidab
Kirja kilbi, mõegaga,
Sõnaga.
Tuletorn
Oled sääl, kus mässab torm:
Kes su walgust peab silmas,
Ei see ära eksi ilmas,
Sest sa saadad sadama
Sõnaga.
10
Jõulukesed, jõudke jälle!
Jõulukesed jõudke jälle
Taewa armul tulema,
Jõudke, sõudke südamele
Armsaks troostiks olema.
Kuulutage kuningale
Kõrges lossis kõlawalt,
Awaldage alamale
Waeses onnis wägewalt:
„Juba sündind Jeesukene
Lapsukeseks laudassa,
Issand ise inimene,
Hõiska õnne, ilmamaa!”
Tooge meile taewa walget
Silma ette särama,
Pange punetama palged,
Huuled õnnel hõiskama.
Istutage õhtutunnil
Kotta meile kuuseke,
Seadke salawõimu sunnil
Ehte iga oksake.
Sütitage salamahti
Tuhat küünalt tulega,
Lükake siis uksed lahti,
Laske lapsed ligi ka.
Seda rõõmu südamele!
Seda ilu hingele!
Seda õnne enesele
Wõta Jõulult armsaste.
Jõulukesed, jõudke jälle
Taewa armul tulema,
Jõudke, sõudke südamele
Õnne andjaks olema!
11
Petlemma laut.
Saksa keelest.
Kes on see kaunis lapsuke,
Mis sõimes mähkmest leitakse?
See kallis, armas lapsuke
On taewast tulnud tõeste.
Ja naene, kes sääl põlwili
Ta pääle waatab hellasti?
See waga neitsi Maaria,
Teeb palwet püha rõõmuga.
Ning mees, kes rõõmsa palgega
Käed kokku pannud paluma?
See waga Joosep ise sääl,
Ta silmad seiswad sõime pääl.
Mis lauda nurgas mäletseb?
Mis lapsukest sääl silmitseb?
Üks härg ja eesel; mõlemad
On loomad, hääd ja wagurad.
Mis lauda helewalgeks teeb?
Kes laulab armsast? Kannelt lööb?
Need inglihulgad ilusad,
Nad wäljast sisse waatawad.
Petlemma laut, sind kiidame,
Maailm sult saanud walguse:
See walgus oled ise sa,
Mu Jeesus, Õnnistegija!
12
Püha lapsuke.
E. M. Arndt.
Sa Püha Laps, oh Jeesuke,
Kes tulid meile lastele,
Et saaksime su sarnaseks
Ja taewariigi taimedeks!
Mind wäetikest sa õnnista,
Mu südant patust puhasta,
Mu hinge pese werega
Ja eluweega kosuta!
Et ingli kombel elaksin,
Truu, sõnawõtlik oleksin,
Su omaks jääksin igawest:
Oh anna seda heldusest!
Koolilaste jõulupuu all.
Nüüd kallid jõulupühad käes
Ja rõõmu hõiskwad huuled:
Puu särab ehtes silma ees
Ja pillimängu kuuled.
Suu laulgu, süda hõisaku,
Eest jälle hoolt on kantud,
Et meile jälle tänawu
Saab kingitusi antud.
Kuid kõigeparem ülewelt
On taewa Isa anne:
Ta andis oma Poja säält,
Et annaks meile õnne.
13
Jõuluöö.
Sa imeline püha öö,
Maailma walgus on su töö:
Sa oled armu ilma toonud
Ja lapsukestel' rõõmu loonud.
Inglite koorid hiilgawad,
Auu Jumalale laulawad:
Inglite kombel, lapsukesed,
Nüüd laulgem omad laulukesed!
Sind, taewa Isa, täname,
Auu, kiitust sulle anname:
Oh wõta sa meid wiimselt ise
Siit taewajõulu rõõmu sisse!
Jõuluwalgus.
Tõuse, koidutähele,
Südamesse selgeste
Pimedast ülewast
Hiilga imeilusast!
Katsu: siin su kojake,
Süda on su sõimeke!
Imedast, heledast
Hakka paistma usinast!
Sinu hiilgus imedam,
Päikse terast palawam.
Üksine, Lapsuke,
Üle päiksetuhande
Sinu walgus walgeks teeb,
Mis ju oli, on ja jääb:
Kaob öö, algab päe
Kohe, kus su walgus käe.
14
Sinu rõõmurikas kiir
Usuteele ustaw piir.
Ülewal, maa pääl all
Oled eluks hiilgawal.
Katsu: siin su kojake,
Süda on su sõimeke
Imedast, heledast
Täida südant tegewast!
Jõululapsuke.
Oh Jõululapsuke,
Mu armas Jeesuke!
Sa täitsid Isa tahtmise:
Sa tulid taewast sulaseks,
Said meie waeste sarnaseks.
See eest sind täname,
Oh Jõululapsuke!
Oh Jõululapsuke,
Mu armas Jeesuke!
Sa tegid otsa wihale:
Meid lepitasid Isa ees,
Et oleme nüüd armu sees.
See eest sind kiidame,
Oh Jõululapsuke!
Oh Jõululapsuke,
Mu armas Jeesuke!
Tõid rõõmu kõige ilmale:
Sa tulid taewa rõõmu seest,
Meid wiid sa wälja silmaweest.
See eest auu sinule,
Oh Jõululapsuke!
Oh Jõululapsuke,
Mu armas Jeesuke!
Meil' ole warjuks alati:
15
Seks sa ju laudas sündisid,
Et sa meid taewa tõstaksid.
Meil' sünni südame,
Oh Jõululapsuke!,
Oh Jõululapsuke,
Mu armas Jeesuke!
Sa armu juur ja wõsuke:
Meil süüta südant põlema
Sind armastama otsata!
Meid wõta omale,
Oh Jõululapsuke!
Oh Jõululapsuke,
Mu armas Jeesuke!
Seks aita, mis su tahtmine:
Mis meil on, sinu päralt see,
Meid igawest su omaks tee!
Siis taewas teenime
Sind, Jõululapsuke!
Ülestõusmisepühiks.
Sääl, kus elab ristirahwas,
Igal pool rõõm täna suur.
Ole sa'gi palwes wahwas,
Et on tõusnud armu juur:
Surma ära wõitnud ta,
Elaw Õnnistegija!
Hauast astus Jeesus Kristus
Suure auu ja wäega;
See, kes Isa süles istus,
On nüüd ilma käskija:
Ta on tõusnud wägewalt,
Tema käes kõik meelewald!
Saadan oli suurel reedel
Põrgu wõitu hõisanud,
16
Nüüd ta igawesel needel
Ärawõitjast seotud:
Lahti lastud wangisalk.
Paradiis on Päästja palk!
Ärapäästja, Põrguköitja,
Jeesus, Jumalinime,
Elutooja, Surmawõitja:
Tänu, tänu sinule!
Tänuohwriks anname
Sulle oma südame.
Palwe.
Oh taewane Isa, me tuleme
Su ette ja heidame põlwile
Ning palume sügawast südamest:
Meid wõta sa wastu nüüd heldusest!
Ei ole meil õigust siin omast käest,
Ei wõimust meil pääseda omast wäest,
Ei suuda hääd enesest sugugi:
Süüalused oleme ühtlasi!
Kuid otsata on sinu halastus
Ja suurem weel süüst sinu armastus:
Sest anna, oh Issand, meil' armu weel
Ja aita meid edasi eluteel!
Marus merel.
Saksa keelest.
Wihatujus wetewood
Walgelt wahutawad,
Mastipuudel maruhood
Wingwalt wilistawad.
17
Kes päästab laewa laenete käest,
Wiib wälja meid marust ja mere weest?
Krist Jeesus see, Krist Jeesus see:
Tule sa laewale!
Kuu ja tähed kadunud
Paksu pilwe taha;
Laentest tüür on lõhutud,
Lootus maetud maha.
Siiski silmi weel tõstame
Ja abimeest appi hüüame:
Krist Jeesuke, Krist Jeesuke,
Tule sa laewale!
Pärast maru püüame
Parandada laewa,
Senni kui siis sõidame,
Tõuseb tänu taewa.
Et kiitke teda süda ja suu,
Ta päästis meid, ei ükski muu:
Krist Jeesuke, Krist Jeesuke,
Tuli meil laewale?
Minu usk.
Surm ja saadan sajatagu,
Patt ja põrgu pajatagu,
Hulga huuled hukutagu,
Targa luuled lukutagu:
Usu wõim on wärinata,
Usu kindlus kärinata,
Usu põhi puutumata,
Usu mõte muutumata!
18
Ristiusu wõit.
Wäärusu wangis õhkas kaua
Kõik maailm aastatuhanded,
Kunni ta ahastuse haua
Said awand ingli sõnumed:
Suur Jumal sündind inimeseks
Meid lunastama igaweseks!
Otsegu otsatu jõgi
Tungis ewangeliumi wägi
Linnast linna
Ja riigist riiki:
Tuhanded ja millioonid,
Würstid ja kroonid,
Nõudsiwad minna
Ristirahwa liiki.
Wõideldes
Ja heideldes
Tuliwad rahwad,
Nõdrad ja wahwad,
Ning saiwad osa õnnistusest,
Mis oowas armuõpetusest.
Kus hiilgab iganes see elupäike,
Mis ristirahwast jälle walgustas,
Sääl hõiskab lauldes täna suur ja wäike
Ning hüüab ühel meelel Issandas:
Jumal on jõud ja wägewus
Ning kindel kalju meile;
Kristus on meie tugewus,
Seesama täna, eile:
Ta süda armust keeb,
Ta arm meid õndsaks teeb,
Ta sõna juhatab,
Sakrament kinnitab,
Ta annab meile rahu!
19
Palwe ja tõotus.
Eestimaa, mu eidekene,
Hella ema lastele:
Sull' on iga lapsukene
Armas ühesugune.
Ära mindki ära põlga,
Kui su läwel' lähenen,
Ära pööra mulle selga,
Kui sull' ennast pühitsen!
Mina ka su armurinnal
Tahan teha sulle tööd,
Tahan sinu pühal pinnal
Püüda saata uinuööd.
Sinu päralt, eidekene,
Olen ihu, hingega,
Sina oled esimene,
Sina wiimne, isamaa.
Külm ja maru, tormid, tuuled
Sinust mind ei lahuta,
Sind, sind kiitwad minu huuled,
Kunni ilmas elan ma!
T õ o t u s.
Ringi käiwad ajarattad
Raugemata rutuga:
Miks weel lesekuuel katad
Ennast, Eesti isamaa?
Kas su muistse aja päewad
Sind nii sundwad leinama?
Kas su silmad nüüdki näewad
Ainult, mis ei rõõmusta?
20
Tõesti, kaua, kaua kattis
Pime öö sind, isamaa:
Oriapõlw su õilmed mattis,
Leinal nutsid lauluta.
Ära karda! Koidu wiired
Punetawad pilwedel:
Pea kuldse päikse kiired
Walitsewad walgusel!
Juba kadund talwe külmad,
Juba taimed tärkawad.
Lahkemaks ju läewad ilmad,
Uinuwangid ärkawad.
Walmis wirgund wiinamägi
Hüüab tööle tegijaid:
Armastus on ainus wägi,
Mis see ajab auusamaid.
Nende keskel tulla tööle
Olgu minu ülem hüüd,
Otsa teha waimuööle
Meie kõigi kõrgem püüd!
Emakeel.
Mu kallis Eesti emakeel,
Kuis kaunist kõlad sa,
Mu kallim ehe eluteel
Ja armsam saatija?
Kus kuulen sinu kandlehäält,
Sääl südant rõõmustad,
Sääl surud mured kulmu pealt
Ja kurbtust kaotad.
Sa üksi südamesse mul
Wõid tulel tungida,
Ükspäinis elu osaks sul
Ja luule laulussa.
21
Su pärast rõõmus on mu meel,
Su ilu imetsen:
Sust kõlagu mu kandlekeel,
Su kasuks kõnelen!
Wabadusele.
Miks kihad, weri, soonte sees,
Miks, julgus, ilmud keeles?
Miks ujul silmad silmawees,
Miks igatsused meeles?
Mul püha taewa kujutus
On hingel' ennast näitnud:
Mul püha, kallis wabadus
On meele leegil täitnud.
Mu oled sa, su olen ma,
Ei lahku iial sinust!
Mu omaks jääd sa lõpmata.
Ja orjasuud jääb minust!
Ei ükski wägi suuda sind
Mult rööwlil wõtta ära,
Ei walud, waewad suru mind,
Ei rõhu riiu kära.
Mu omaks jääd sa, wabadus,
Sa ülem taewa anne!
Sa oled, kui käes kurwastus,
Ka kurwa meele kanne!
Sa tööd ja mured kergitad,
Lood jõudu, kui käes häda,
Sa walud, waewad wähendad:
Ei iial sind ma jäta!
22
Eesti lipp.
Kus sinu lipp täis ilu lehib,
Mu armas Eesti isamaa,
Kus sulle krooni pähä kehib
Ta kauni kolme wärwiga,
Kus Eesti rahwa rõõmu ehib
Ta uue waimu wõimula:
Sääl, Eesti pojad, ärkageme,
Ja Eesti tütred, tehkem tööd,
Et eluteela edeneme
Ning hoolsalt uinutame ööd!
Meil' ikka tuletagu meele
Su ehte helesinine,
Et kindel usk meid eluteele
Siin maa pääl saadab õnnele,
Et pole seemet silmaweele,
Miks Eesti pinnalt puudume:
Sest kunni kestab loodusriigis
Täis kindlust kõrge taewawõlw,
Nii kaua kestab rahwaliigis
Täis auusust Eesti rahwa põlw.
Et mustad minewiku päewad
Ei suutnud rahwast surmata,
Et Eesti silmad rõõmu näewad
Weel tulewikus tuluga,
Kui kuumaks armastuses jääwad
Ja mõistwad ühtlust otsida,
Et musta kuube auusast kannab
Ja põldu harib Eestlane
Ning tänu Kõrgemale annab:
See tuleb mustal mõttesse.
Küll kumab kahwalt mõttekootus
Weel Eesti põues palawas,
Küll õhkab olewikul ootus
See üle, mis on tulemas,
Kuid täide läheb elaw lootus,
23
Mis süda ihkab salajas:
Kuis igal kewadisel ajal
Kõik walgel öölgi haljendab,
Nii saab kõik uueks Eesti rajal,
Mis walge meile tähendab.
Kus kolme wärwi kaunistuses
Must, walge, helesinine,
Kus usk ja lootus armastuses
On ühel meelel täieste,
Kus Eesti rahwas ühenduses
Kätt annab teine teisele:
Sääl Eesti lipp täis ilu lehib
Ja kroonib Eesti laste tööd,
Sääl walmis wili waewa ehib
Ja wõidab päew kõik und ja ööd.
L i p u l a u l.
Üles, üles, Eesti sugu
Kõigist Eesti rajadest!
Laulgem Eesti lipu lugu
Eesti' maast ja majadest:
Isale auuks taewas sääl,
Keisrile kiituseks trooni pääl,
Iluks isamaale!
Eestimaa ja Eestirahwas,
Pojad tütred üheskoos,
Eesti nimi auus ja wahwas,
Kustumata ajaloos:
Sinine seda seletab,
Usku ja usaldust kinnitab,
Õnneks Eestimaale.
Minewiku mustad ikked
Igawest on heidetud,
24
Rüütliaja haawad, rikked,
Saagu põrmu peidetud:
Must seda meele tuletab,
Ühtmeelt ja armastust elustab,
Kasuks kodumaale.
Päike kewadisel palgel
Eesti pinna uueks loob,
Hariduse wõimsal walgel
Tulew aeg meil' elu toob:
Nõnda ma walget teretan,
Lootust ja lepitust äratan —
Tuluks Maarjamaale.
Kolme tarwis, Eesti pojad:
Sinist, musta, walget wist!
Siis on kindlad meie kojad,
Näeme elu õnnelist.
Olgu meil usk ja üksmeel wäeks,
Armastus lootuse kaasas käeks,
Eluks Eestimaale!
Kus on mu isamaa?
Kus on mu kallis kodupaik,
Mu armas, ilus isamaa?
Kus elu waba on ja waik,
Auu rahu kaisus rõõmuga?
Kus ta on asul taewa all?
Kas kaugel? Lausa ligidal?
Mu Eesti pind, jah Eesti pind,
See on mu hella emarind!
Kas on mu kallis kodumaa,
Kus elab usk ja armastus?
Kus lootus lehwib lõpmata,
Kas sääl on ema ustawus?
Kas on ta lääne luhtadel,
25
Wõi kõrgustiku kohtadel?
Mu Eesti pind, jah Eesti pind,
See on mu hella emarind!
Kas on mu ilus isamaa,
Kus õilmed orus õitsewad?
Kas sääl, kus tormi tuulega
Mäe harjal metsad mühawad?
Kas sääl, kus kõrge kaljuserw,
Wõi sääl, kus wahus woolab järw?
Mu Eesti pind, jah Eesti pind,
See on mu hella emarind!
Kus kõikus Kalewite kiik,
Kus tammik Taarat teretas,
Lööb laineid Linda leinatiik,
Kus Kääpa mõeka magatas,
Kus õilmel põld ja aasumaa,
Sääl hüüan hõiskel rõõmuga:
Mu Eesti pind, jah Eesti pind,
See on mu hella emarind!
Unenägu.
Kuldhommik hiilgel hõiskas õnne idu.
Ja kaste kõrtelt päike kuiwatas
Ja ööpik laulis õhus ülewas
Ning õut ja aasu ehtis õilme nidu.
Ja pühaliselt algas armsam pidu.
Mis õigus õhkel ammu ihaldas,
Näis tõe toel täide minemas:
Meid liitis rahwaks armastuse sidu.
Sääl tõiwad pilweid pahanduse tuuled.
Ja wale rahe rikkus rahu tööd
Ning kade laimus köitis kaitswad huuled.
26
Ja Eesti inglil woolasiwad silmad.
Ja ähwardades ehitati ööd
Ning udu mattis tulewiku ilmad.
Lein ja lootus.
I.
Kus kihwt ja kurjus rahwuskuue taha
Wiis peitu pettes Kaini kawalust
Ja maalis salamõttel meelitust
Ning toetas toorest tujumeelt ja paha;
Kus auusad ajas kojast kiusu kaha
Ja loodi jäledasti lahutust
Ning häwitati Eesti ühendust, —
Sääl jätsin silmaweega lootust maha.
Ja lootuseta heitsin unewoodi
Ja pisaraid jõi padi palawaid
Ning unes troosti leinajale toodi.
Mu ette astus hiilgaw Eesti ingel
Ja pühkis silmist hellalt pisaraid
Ning andis lootust ahastawal hingel'.
II.
„Miks hinge walus muidu aega wiidad
Ja paha pärast pillad pisaraid,
Mis Eesti auusad praegu tuuba said,
Ning leinalipu musta ritwa liidad?
„Ei ole pehkind Eesti hoone piidad:
Weel talasid tal suuri, tugewaid,
Weel palju palke, häid ja parajaid,
Weel warjuwara tallel terwed riidad.
„Kuid tulioks, mis tulekahju küli,
Ja pessiseen, mis seinad ära sööb,
Ning ussiseemne ärarikkuw wili:
27
See on sel silmapilgul selgest näha,
See walet waeb ja tõele tuge teeb
Ning näitab, mis on tulewikul teha.”
III.
„Nüüd tõtke tööle, auusad Eesti pojad,
Ja tütred, armsad, aitke agaralt,
Ja emad, wõtke osa elawalt,
Ning isad, laske joosta higiojad?
Kel märgas meel ja süda rinnus sojad:
Kõik tulge kokku kaugelt, ligidalt,
Ja wiibimata tööle magusalt
Ning kinnitage rahwusele kojad!
Auus tegewus teil' olgu tugewuseks
Ja usukalju kindlaks aluseks
Ning armastus ja üksmeel ühenduseks.
Siis korda läheb Eesti ettewõte
Ja koda tõuseb koidu kohaseks
Ning päewa tõus wiib laste lootust tõtte.”
IV.
Ja ingel läks ja hiilgus kustus ära.
Mul seisid silmis rõõmupisarad
Ja huuled hõiskel „Lootust!” hüüdsiwad,
Kus äratas mind hommikune sära.
Oh tere päike, taewa walge tera!
Kuis sina pimeduse peletad
Ja pilwind taewa jälle seletad:
Nii häwitagu tõde hõela kära!
Kõik lahulaim meilt mingu igawesti
Ja kiusu kaasas must ja pime öö!
Kuid rahuwaim meil jäägu järisesti:
Siis seiswad kindlalt Eesti rahwa kojad
Ja rahwast ehib hariduse töö
Ning õnnes õitswad Eesti tütred, pojad!
28
Isamaalt lahkuja.
Kurdan, kallid, kurwal meelel,
Walan walupisaraid,
Kurbtus kostab kandlekeele!
Laulan laule leinawaid.
Rõõm on minust jäänud maha.
Lahke lust mult lahkunud,
Süda kurb ja suu ei taha,
Mis ta enne ihanud.
Ära lahkun Eesti pinnalt,
Ära, kallis kodumaa,
Ära sinu armurinnalt,
Hella ema, Eestimaa!
Küll su kaasa jääma püüab
Meelitada armastus,
Aga raudne kohus hüüab,
Kutsub, käsib kohustus.
Ei mu meelest säälgi kao
Kallis kodu kaugela,
Ei mu hinges iial wao
Sa, mu Eesti isamaa!
Wana kannel.
Muistse põlwe päiwil
Regewärsides
Ilmus kõik, mis elas
Rahwa südames.
Aega mööda unus
Meelest lauluwiis.
Läksid pääst ka sõnad
Suurel hulgal siis.
29
Mõni ainukene
Sõnu mäletas
Ja siis lauldes wahest
Muret peletas.
Juba mõtles mõni
Tark ja kuulus mees:
Rahwalaulud uppund
Ajamere wees!
Küll ju kuuldi lugu
Kallist Kalewist:
Lauluisa lõi ta
Wanust waremist.
Aga regewärsid
Uinusiwad weel
Unustuse hõlmas,
Otsjat polnud teel.
Ja see otsja tuli
Wanast Koiolast,
Otsis, leidis, uuris,
Kaalus terawast.
Kõigile ta hüüdis
Walju häälega:
„,Hakakem kõik ühes
Kulda koguma!”
Hüüdu kuuldi Tartust
Taha Tallinna,
Kuuldi Pihkwa piirilt
Läbi Saaremaa.
Tuhat kätt siis wõtsid
Pihku pliiatsi,
Wõtsid wirka kätte
Puhta paberi.
Käisid läbi wallad,
Kihelkonnadki,
Nõudsid igas talus
Regewärsisi.
Ja mis iial leidsid,
Panid paberi,
30
Kunni kuskil enam
Polnud sõnagi.
Sellest leitud warast,
Mis tast kullaks keeb,
Wirk ja osaw meister
Wana Kandle teeb.
Wana Kandle aita
Pandud paigale
Wanemate wara
Laste lastele.
Tahad Eesti waimu
Tundma õppida:
Uuri Wana Kannelt
Täie hoolega
Tahad laulu luua
Wärsil weerewal:
Kandle kooli mine
Kõrwal terawal.
Tahad sütitada
Sõnal südameid:
Wõta Kandle koldest
Süütesädemeid.
Wana Kandle waral
Tõusku Eesti laul,
Õitsku Eesti luule,
Kaswagu ta auul!
E d a s i !
Edasi,
Eestiwennad, wirgasti!
Astke, ärge aega wiitke,
Teine teisest mööda püüdke
Nõudes õppust, haridust!
31
Edasi,
Eestiwennad, julgesti!
Hariduses eemal' jõudke,
Tarkust, teadust omaks nõudke,
Ei siis teilt jää tasudus!
Edasi,
Eestiwennad, wahwasti!
Wõidelge kui waprad mehed,
Auusamat teil' annab ehet
Raskest kätte saadud wõit!
Edasi,
Eestiwennad, alati!
Nõudke, mis on Eesti kasuks,
Püüdke, et ka Eestis asuks
Tarkus, teadus, haridus!
Edasi,
Eestiwennad, järgesti
Omal usupõllul jõudke,
Kõigel eluajal nõudke
Ristiusu kaswamist!
Eestlased,
Kellel näita usuteed:
Puhast usku õpetage,
Kaotage paha, mage,
Juhatage taewateed!
Rõõmus rändaja.
Kui kena on su loodus, Looja,
Kui armas ilu waadata!
Kuis kohab oru põhjas oja,
Mäel, metsas, rõõmus reisida!
Suur Jumal, imewägew Looja,
Kes kannab käel taewa, maa,
Täis heldust uue elu tooja:
Küll hoiab armul mindki ta.
32
Pää kohal kõrges paistab päike,
Kõik haljas, armas jalge all,
Lind lendab lauldes, suur ja wäike,
Õhk waik ja waga ülewal.
Suur Jumal, imewägew Looja,
Kes kannab käel taewa, maa,
Täis heldust uue elu tooja:
Küll hoiab armul mindki ta.
Rõõm, südames mul üles ärka,
Kurb mõte, kurbtus kustugu!
Hing, Looja auu ning wäge märka,
Täis lootust laulgu kiites suu:
Suur Jumal, imewägew Looja,
Kes kannab käel taewa, maa,
Täis heldust uue elu tooja:
Küll hoiab armul mindki ta.
Loodusele.
Fr. Stolberg.
Püha loodus, pühitse
Oma jäljed minule:
Mööda neid mind taluta
Hella ema armuga!
Kui ma olen wäsinud,
Elutööst ju tüdinud,
Siis mind oma rinnale
Wõta sülle heldeste!
Selle eest sind tahan ma
Armul meeles pidada:
Oma jäljed minule,
Püha loodus, pühitse!
33
Linnukese küsimine.
Saksa, keelest.
Kas ju käes?
Jah, linnuke, ju kewade käes.
Ju lumi kadunud ja jää
Ja jõgi läigib päewa käe.
Mets pakatab,
Aas haljendab,
Jah, linnuke, ju kewade käes.
Kas ju käes?
Jah, linnuke, ju kewade käes.
Nüüd jälle pesa teha wõid
Ja kui sa uusi laule tõid,
Siis lõõrita Ja laula ka!
Jah, linnuke, ju kewade käes.
Kewadine külm.
Küll on käes ju lehekuu,
Siiski waikib sulgne suu;
Küll on läinud lumehanged,
Külmad waljumad ja kanged,
Siiski rõõmuta jääb silm,
Sest et jälle külm on ilm.
Soojalt paistis päikene,
Tuul, see puhus pehmeste,
Unest loodus üles ärkas,
Rohi tipi täpi tärkas,
Esimesed õieksed
Teretasid kewadet.
Eile puhus põhjatuul,
Kahjutooja lehekuul:
Lumi noore muru kattis,
34
Hange alla õied mattis,
Saatis surma lilleksed,
Esimesed õieksed.
Nagu katku järel maa
Ohkab surnuaiana:
Nõnda ohkab nüüd ka loodus,
Hukka saand ta uuem toodus,
Ära närtsind iluõis
Enne weel kui õitsta wõis!
Kas weel kaua tahad sa,
Külm ja wilu, wäldata?
Päike, külma wõimus wõida,
Uuel ilul loodus täida!
Küll siis laulab sulgne suu:
Käes on kaunis lehekuu!
Kewadel.
Saksa keelest.
Oh mis rõõm on siis,
Kui ju kewade
Üle metsa, maa
Lehwib lahkeste,
Kui ju liblikas
Lendleb õhu sees,
Kui pung pakatab
Õilmeks silma ees!
Sulab lumehang,
Ärkab hallikas,
Läbi heinamaa
Oja oowamas,
Ööpik armsaste
Hüüab wõsikust,
Oh kuis täidab siis
Südant rõõm ja lust!
35
Süda, ärka nii
Nagu lilleke,
Laula, suuke, ka
Nagu linnuke.
Anna kiitust, auu
Loojal' ülewel,
Siis on õnn sul käes,
Rahu südamel.
Kewadel.
Saksa keelest.
Kõrges hiilgab sinitaewas,
All siin õitseb haljas aas,
Kõrges kuldses õhulaewas
Linnukene lendamas.
Õiekestest tõuseb üles
Mahedasti magus lehk.
Kõrbes sinitaewa süles
Hällib armas suweõhk.
Taewa wärawad on lahti
Õnnistusel', õnnele:
Awalikult, salamahti
Tuleb igaühele.
Kewadel.
Kätte jõudnud kewade,
Lapsed, lustil laulage:
Talwe külm on ära läinud,
Lumehanged lõppu näinud,
Soojaks on ju ilmad saand,
Loodus ennast uuendand.
36
Käes on kena kewade,
Lapsed, lustil laulage:
Kewadine ilm on ilus
Mängida ja maelda wilus:
Laulgu lustil teie huul
Ilusamal õiekuul!
Oh mis ilus oled, ilm!
Kuhu iial waatas silm,
Säält ta auu ja ilu leidis,
Waewalt ära pöörda täidis:
Mets kui uuest sündinud,
Aasu õilmil ehitud!
Kes on kewade siis toond?
Looja kõik on uueks loond!
Tema arm ja heldus järgest
Ilmutab end andel kõrgest.
Kewadegi tema and,
Tema püha armu pant.
Kewadel.
Lõo laulab ju ammu, ju lehkab lehekuu,
Ju pääsuke piirib, ju pakatanud puu,
Juba haljendab oras, ju haljendab põld,
Ammu seismas on saan, juba maanteel wurab tõld.
Ju lehekuu tulnud, ta tulnud sinule,
Ju õitsewad õied, sind hüüdwad õnnele,
Kuna käes sul on, inime, ilusam tund,
Sa'gi ilutse, unusta ära talweund.
Kõik ärganud unest, käes uuest õiekuu,
Oh ärka, mu luulegi, laula sest mu suu,
Et haljaks saand uuesti metsad ja mäed,
Et sa üksinda kenadust, ilu, rõõmu näed!
Kust tuleb, et kewade tulnud tagasi?
Kes ehitas iluga põllud, luhad nii?
Kes on wägew, nii et oma wõimuga wõis,
Et läks haljaks kõik muru ja õitsma hakkas õis?
37
See Issand, kes istub taewa trooni pääl,
Kõik ette on kutsunud tema püha hääl!
Tema heldus, ta armastus uuesti teind,
Et on kaunimat kewadet maailm jälle näind.
Oh Issand, sa jagaja, helde andija,
Kes uuesti uueks kõik oled loonud sa :
Oma armuga uueks loo süda ka mul,
Et ma kiidan sind, teenin sind, tänu annan sull'!
Kewade rõõm.
Lõo lõõrib ammu juba,
Kägu hakand kukkuma,
Lojustel on käes ju luba
Metsas ümber hüpata.
Kõikidel kostab keel,
Räägib, et rõõmus meel:
Kuldane kewade
Tulnud uueste!
Aasul uuest õitsma hakand
Lilled armsad, lehkawad,
Mäed, mis lume all on magand,
Haljal waibal kaetud nad.
Karastaw tuule õhk,
Lillede lõhnaw lehk
Kuulutab kõigile:
Käes on kewade!
Põllul uhke haljas oras
Lubab Looja õnnistust,
Teatab: tehtud töö on korras,
Näitab nõukat usinust.
Haljendaw heinamaa
Tõotab tuluga;
Õitsewad õunapuud
Hüüdwad õiekuud.
Kui kõik Looja loodus ärkab
Talwe unest ülesse,
38
Iga kõrs uut elu märkab,
Käes on kõigil kewade:
Kas sa siis üksinda
Tahad weel tukkuda?
Kuldane kewadi
Tulnud sullegi!
Kewadel.
Kõik maa ja taewas
On ilu täis,
Kui päike hiilgab
Ja hõiskab õis.
Kus aas ja muru,
Sääl lehkab lill,
Kus nurm ja wainu,
Sääl kõlab pill.
Sest hüppa, süda,
Ja hõiska rind,
Et jälle ehtind
End Eesti pind.
Linnud juba tulewad.
Saksa keelest.
Linnud juba tulewad
Parwe kaupa koju.
Kuis nad wilistelewad,
Lustil laulu ajawad,
Kewadet nad kutsuwad
Talwekortrist koju.
Kuis nad kõik nii rõõmsad on,
Lustil lugu lööwad!
39
Ööpik, kägu, lõoke,
Kõik see linnu karjake,
Hüüdwad: „Tere, kewade!”
Rõõmsalt rõõmsaks teewad.
Rõõmsad olla tahame
Lindudega wõidu.
Murul mängu mängime,
Laanes laulu laulame,
Nurmel lilli nopime
Teine teise wõidu.
Mägestiku karjane.
Saksa keelest.
Sääl kõrgel mäe harjal, sääl on minu ilm,
Kus alati hülgab ja särab mu silm:
Sääl lehkawad lilled, sääl hallikas keeb,
Sääl kelluke lustlikka lugusid lööb.
Säält waatan ma alla, kus küla ja põld,
Säält silman ka teed, kus on wuramas tõld,
Ei eksita mind ega saa ma säält
Muud kuulda kui enese pasuna häält.
Ja kui mind külm tali küll mägedelt toob,
Ma mõtlen: Kõik kewade uueks loob
Ja siis ma mäe harjale uuesti läen
Ja talweni rõõmuga sinna ka jään.
Lahkes looduses.
Oh kui ilus
Puude wilus
Praegu on meil istuda!
Hiilgab päike,
Oma läike
Saadab üle ilmamaa.
40
Oh mis lahe,
Lõbus, mahe,
Armas loodus otsata!
Lehkwad lehed
Aasul' ehet,
Õhk on terwe õnnela.
Oh kui kena
Olla täna
Metsas halja muru pääl!
Kaasik kahab,
Kuusik kohab,
Lustil laulab linnuhääl.
Oja keerleb,
Wesi weerleb
Meist siin mööda rutuga;
Mängib kala
Lustil ala:
Olgem rõõmsad mureta!
Metsa!
Mets haljendab ammu
Ja aasu õilmitseb,
Sest salusse sammu,
Kus lehis lehiseb.
Ju õilme õitse
Ehib murumaad,
Eest tõtta sa ja maitse,
Mis metsast saad.
Sääl karastab jõudu
Sul puhas suwe õhk,
Sääl kosutab sõudu
Sul lõbus lille lehk.
Sääl lõokesed
Lõõritawad taa
Ja meie inimesed
Laulame ka.
41
Siis läki nüüd metsa
Ja halja aasule,
Sest lõpnud on otsa
Ju talwe lumine;
Sääl rõõmuhäälel
Lusti laulagem
Ja sooja suwe keelel
Kõik hõisakem!
Metsa alla!
Saksa keelest.
Sa pead metsa minema,
Kui tunned tuska tulewat!
Tusk laanes läheb lahkuma,
Kus haljad puud sind peidawad.
Sääl kuusekohin keelab sind
Weel südant kurwalt koormamast,
Sääl lauldes hüüab oksal lind:
Jää rahulapseks leinamast!
Waat, metsas murest lahti saad
Ning meelest, mõttest lahkeks läed,
Kui loomu käsku kuulatad
Ja laane rahuriiki näed:
Sääl märkad mitu saladust,
Mis senni täiest tundmata,
Su süda aimab sügawust,
Läeb luuletulel leekima.
Ja käid sa kena metsa all,
Kus on weel parem käigupaik?
Kõik lahe, kaugel, ligidal,
Ja päewa kärast waba, waik:
Pää kohal haljas oksakroon,
Su ümber lahe loodus, ilm,
Ja kõrges taewa Isa troon, —
Kõik silmab sinu rõõmus silm.
42
Hommikul.
Saksa keelest.
Ju kustund tähte sära
Sääl taewas ülewas,
Öö läheb pea ära
Ja hommik tulemas.
Weel warjab sügaw waikus
Küll orud kui ka mäed,
Kuid nurmed kõigis paigus
Sa kastepärlis näeb.
Ja kuule, ööpik hüüab
Ju kiitust Loojale
Ja tänu laulda püüab
Maailma Isale.
See Isa meeles kannab
Ka sind, mu lapsuke,
Ja rohkest käest annab,
Mis tarwis sinule.
Hommik.
Idas koidu hiilgaw läik
Kerkib, kaswab tema käik,
Ajab ära pimedust,
Hüüab hõiskel õnnistust:
Ehe ilmub!
Tamme oksal Taaramäel
Lõõrib lõo lauluhääl,
Hõiskab ööpik Emaweel,
Kukub kuusel käo keel:
Tulu tõuseb!
Tuhat terwist neli tuult
Toowad saja sõbra suult,
Õrnal õhkel hüüab õhk,
Lõhnab mahe lilleleht:
Kasu kaswab!
43
Warsti wõidul päikse kuld,
Õilme ehtel murumuld,
Warsti hõiskab wana, noor,
Kõlab laulurikas koor:
Elu algab!
Õhtul.
Armsad õhtu tuuled.
Tasa puhuge,
Hüüdku teie huuled
Õilmed õhtule.
Paista armsal palgel
Taewast maha, kuu,
Et su waiksel walgel
Uinub õunapuu.
Lillekesed, heitke
Rahus magama,
Homme jälle täitke
Aed hää õhuga!
Õhtul.
Juba loodud sunnil jälle
Päike läinud loodele,
Eha taewa ääre pääle
Läigib lääne sõrwale:
Tema wiimne walgekuma
Päikse palge wiimne oma.
Ehatäht weel kahwatanud
Pilgub pilwe piirile:
Päew on uuest otsa saanud,
Päike läinud puhkele;
Waatab, warsti tõttab järel',
Pole püsi ajamerel.
44
Õhtupilwed endid loowad
Kujuks kokku kenaste,
Kahwa roosikest koowad
Surnupärjaks päewale:
Tähed terwe taewa täitwad,
Looja nõuu ja tarkust näitwad.
Koduloomad, linnukesed,
Kõik on waikind waikseste,
Wäsind woodi inimesed
Läewad anniks unele:
Põllul, metsas, kõigis paigus
Walitsemas rahu, waikus.
Õhtul.
Päew looja läeb ja jõuab öö
Ning otsa lõpeb päewa töö,
Waik rahu täidab ilmamaad
Ja matab mured muljuwad.
Mets, mäed ja orud magawad
Ja linnud hulgal uinuwad
Ning lillekesed ühtlasi
On unehõlmas homseni.
Ja taewast ehatäheke
Kuldpaistel hiilgab armsaste,
Ta hüüab: Süda waene, ka
Jää wait ja maga rahuga!
Öö rahu.
Saksa keelest.
Päew looja läeb
Ning annab unekäsu,
Ja waiki jääb
Nurm, aasu, mets ja wõsu:
45
Ka tukub tuul,
Ei lehekestki liigu;
Ei ojasuul
Üht paati kiigu.
Ju widewik
On lõpnud, kustund eha,
Ja pimedik
Toob tähehulgad näha.
Nüüd uinutund
Uut elurammu loogu
Ja waikist und
Öö sulle toogu!
Õhtul.
Kuu paistab kõrgest tähtistaewast
Maa pääle hõbekumaga,
Ta täidab saunad, täidab lossid
Ühtlasi armsa walgega.
Ta hüüab kõrge kuningale
Ja wabadiku wastu ka:
„Oh waata üles, inimene,
Sääl on su õige isamaa!”
Küll maa pääl mõndawärki mured
Meid tihti maha rõhuwad
Ja rõõmutunnid tõtwad jälle
Ning aeg ja elu muutuwad:
Kuu ikka paistab kõrgest taewast
Üht wiist hõbekumaga.
Oh oleks tee pääl taewalinna
Kui tuletorn meil' juhiks ta!
46
Öörahu.
Öörahu algab jälle,
Kuu tõuseb karjaseks
Ja laulab pilwedele
Üht laulu uinuseks.
Ja kui ta laulab sala,
Siis tungib taewast ala
Oru hääl mu kõrwa nüüd:
Hääd ööd!
Ning uinuingel armsast
Wõersile tuleb taa
Ja ära waewad warmsast
Wiib lossist, saunast ka.
Mets magusasti magab
Ja tuulgi käsku jagab
Jätta kõik päewa tööd:
Hääd ööd!
Ja laululinnukesed
Ju pesa otsiwad
Ning aasul lillekesed
Kuupaistel puhkawad.
Ükspäinis heledasti
Ööpik weel ilusasti
All wõsas laulab nüüd:
Hääd ööd!
Õhtul.
Saksa keelest.
Waik järwe woog
Ja wete pinnal
Ei ole elu tähekest;
Waik kalju roog
Ja mäe rinnal
Ei liigu rohulehekest.
47
Waik järwe woog
Ja metsa warjul
Ju hingab linde laulukoor
Waik tuulehoog
Ja kingu harjul
Ju uinub õitsew lilleloor.
Waik järwe woog
Ja taewa telgil
Uus elu ärkab ülesse;
Waik ööne aeg,
Ta tähe helgil
Läeb uinu ingli sülesse.
Suwe õhtul.
Waikus wäljad, metsad katab,
Kubjas tüdind käskimast,
Udu murud, luhad matab
Unewaibal wiludast.
Linnu lahke laulukõla
Waikib ära wõsikus,
Seisma jääb ka sõudja mõla,
Kõiki wõitnud wäsimus.
Muudkui taewast tähed täitwad
Ütlemata iluga:
Suure Looja auu nad näitwad
Ja ta wäge lõpmata.
Rõõm ja mure.
Saksa keelest.
Toredasti tõstwad lillekesed
Taewa poole täna üles pead:
Homme juba kadund kaunikesed,
Ööne külm on rikkund nende read.
48
Tuleb lumi, katab nurmed, niidud
Kinni walge surmawaibaga,
Wainult on kõik rõõm siis ära wiidud,
Tühjalt kurdab nurm ja karjamaa.
Nii kui paistab wihma järel päike,
Tuleb talwe järel kewade:
Siis on rõõmus jälle suur ja wäike,
Laulab lind ja lehkab lilleke.
Kuhu, mu lind?
Saksa keelest.
Kuhu, mu lind,
Läheb su lend
Nii kiir?
Kas põhja?
Sääl kewadise päikse wiir
Loob lilled luhta lahja.
Oh kirjusulgne linnuke,
Kui juhtud Toome talusse,
Kus elab minu neiu:
Siis ütle, et ma päewal, ööl,
Ta pääle mõtlen puhkel, tööl
Ja olen ustaw peiu;
Ning õilmeid orussa
Ka lahkest terwita!
Sügisene linnukeste laul.
Salsa keelest.
Kuis oli ilus nurm ja aas!
Nüüd kõik maailm on leinamas:
Ju mööda mahe suwe päew
Ja rõõmu järel tuleb waew.
49
Ei olnud muret südames
Meil haljail oksil istudes,
Meid täitis suine rõõm ja lust
Ja lauldes lõime lõbudust.
Nüüd on meil süda muret täis:
Ja kodukohast ärareis!
Siit peame ära minema:
Jää terweks, armas isamaa!
Linnukese lahkumine.
Kui ju lehed kollendawad,
Sõuab sume sügise,
Kui ju laulud otsa saawad
Ja ma lahkun kurwaste,
Siis õhkan ma: Mu isamaa,
Oh jääksin siia lõpmata!
Wiibin kaugel kodutalust
Wõeras paigas üksinda,
Siis mul süda lõhkeb walust,
Et sust pidin lahkuma,
Ja õhkan ma: Mu isamaa,
Oh saaksin sulle elada!
Kui uus kewad jälle ehib
Õilme ehtel Maarjamaa,
Kui siis mets nii armsast lehib,
Linnud laulwad hulgana,
Siis hõiskan ma: Mu isamaa,
Ma sulle elan üksinda!
50
Talwel.
Saksa keelest.
Surewalt
Ripub leht weel pihlakalt.
Teised lehed on kõik ennemalt
Leidnud haua külma lume alt.
Kõigil pool
Seisab waikselt ilma wool.
Talwe päike meele tuletab:
Sindki surm nii ära suretab!
Surmaõhk,
Oh kui raske on su rõhk!
Siiski sind ei mina kardagi:
Talwe järel tuleb kewadi!
Looja kiitus.
Maailm on loodud, walmis töö,
Suur Looja näeb: kõik wäga hää!
Sest tõuseb inglikoori laul
Maailma suure Looja auul.
Ja mis ta loonud suurest wäest,
Kõik tarwitust saab tema käest:
Mis sulle tarwis, tema teab
Ja kõige ilma üles peab.
Siis tõtta teda tänama,
Hing, kõige loodud asjaga:
Su huulilt tõusku tänulaul
Maailma helde Looja auul!
51
Tu'du, mu tuike!
Tu'du, mu tuike, tasaste,
Inglid sind hoidku hellaste,
Katku sind rahuriidega
Kinni ja kaitsku tiiwuga!
Tu’du, mu tuike, tasaste,
Kõrges ju kumab luukene,
Walwab ja waatab hälli ka:
Maimuke, uinu magama!
Tu'du, mu tuike, tasaste,
Kui tuleb hommik uueste
Ja päike päewa teretab:
Sind memme musu äratab!
Lapse hommikupalwe.
Armas Issand Jeesuke,
Anna usku minule,
Et ma elan sinule
Ja saan ükskord taewasse!
Lapse õhtupalwe.
Armas Jeesus, tee mind wagaks,
Et ma rahulisti magaks,
Ja mu hinge pühitse,
Et saan ükskord taewasse!
52
Lapse söögipalwe.
Sind, armas Jumal, kiidan mina
See ande eest, mis andsid sina:
Mind armust söödad, joodad sa,
Mis oled annud, õnnista!
Lapse palwe.
Kuningas, sa kõigekõrgem,
Keda kõik me teenime:
Aita mind, kes kõigenõrgem,
Teenida sind truuiste!
Kisu uhkus hoopis wälja
Hingepõhjast juurini,
Et ma saadanale selja
Pööran eluotsani!
Aita, et ma alanduses
Käin su järel, Jeesuke,
Jään su omaks armastuses,
Saan su juure taewasse.
Kool.
Oh mis kallis asi on koolis käia,
Kuis on armas õppida tulust teadust,
Mõistust harjutada ja osawuses
Haridust nõuda!
Waimu tarkust elule tarwituseks
Jagab sulle rohkesti koolitaja,
Walwab suure hoolega sinu üle,
Sinule õnneks!
53
Hinge toitu jäetakse igal päewal,
Taewast tarkust, waga ja ustaw olla.
Õnnelikult eluteed käia, usus
Õndsasti surra!
Waimu wara wõetakse wastu koolis:
Kõik, mis tulus, tarwilik elu ajal,
Kõik, mis tarwis teada on mõistlikule,
Omaks saab sulle!
Kuis wõid olla kasulik isamaale,
Kuis saad tões ligemist armastada,
Kuis sa õige inime oskad olla:
Õpid sa koolis!
Waene laps.
Mulda wiis mult Kalma käsi
Kaledalt mu kallimad:
Silmist woolab silmawesi,
Aga pole pühkijat.
Ehk ma tõstan nuttes hääle
Taewa poole haledast:
Wastust ei saa walu pääle,
Ei ma pääse pisarast.
Hauda, alla musta mulla
Lehe kombel lendaksin,
Muru alla tahaks tulla:
Rahu säält ma leiaksin.
Waene laps.
Oh mina mannetu,
Oh mina õnnetu:
Kuhu ma läen?
54
Wõeras ei wõta mind,
Tuttaw ei taha mind:
Kuhu ma jään?
Oh mina majatu,
Rahu ja rajatu:
Kuhu ma jään?
Kohus ei kaitse mind,
Talud ei toida mind :
Kuhu ma läen?
Oh mina isatu,
Oh mina ematu:
Kuhu ma läen?
Armu ei ole mul,
Aitajat pole mul:
Kuhu ma jään?
Waene laps.
Nuttes jooksis nurmele
Leinawalul lapsuke:
Kurtes istus kuuse all,
Süda õhkas sügawal.
„Üksi ilmas elan ma,
Kodu üksi hauassa:
Hauas armsad wanemad,
Kes mind kätkis kaitsiwad.
Surmaingel isa wiis,
Mures lahkus ema siis:
Waeseks jäin ma ilma pääl,
Kadus armu helde hääl.
„Halastust ep ole siin:
Nukker nägu, nälja piin!
Hüüa, Isa, ülesse
Hädast ema sülesse!”
55
Wäsind uinus kuuse all,
Uinus unel sügawal:
Ingel wiis ta ülesse
Õndsa ema sülesse.
Pungakene, puhke!
Pungakene, puhke
Pea õitsema,
Ära aga uhke
Ole õilmilla!
Õitsew roosikene
Armas alati,
Kui ei okkakene
Salwa salati.
Millal?
Mil puhked, pungakene,
Ja hakkad õitsema?
Mil lehkad, lillekene,
Täis ilu aasula?
Kas pole päike toonud
Ju käsku kewadel'?
Kas pole laotus loonud
Ju haljust aasudel?
Weel pole tulnud tundi,
Kuid tuleb tõesti:
Ei sügawamat sundi
Saa keelda üksigi.
56
Lilleke.
Silme ehtel wõsa wilus
Kaswis kaunis lilleke,
Lätte kaldal kosus ilus
Lahkel lehel armsaste.
Taewa palet päike täitis
Ütlemata iluga,
Lätte peegel nägu näitis
Õnnejumel õitsema.
Astus aednik hallikale,
Nägi lille näokest,
Igatsus siis ärkas talle
Lunastada lillekest.
Ja ta hüüdis: „Lillekene,
Üksi õudne olla siin:
Mul on kodus aiakene,
Sinna sinu kaasa wiin!”
Ja ta juuris lillekese
Õrnalt mullast ülesse.
Kandis koju kaunikese
Aeda õitsma omale.
Waigistus.
Mis sa leinad, lillekene,
Walad walupisaraid?
Kas sa, kaunis kannikene,
Kuskilt kurwa sõna said?
Ära leina, lillekene,
Ära wala pisaraid!
Kuiwatele, kannikene,
Kuiwaks silmad sedamaid!
57
Warsti wihmawaling käinud,
Tilgakesed kuiwanud;
Warsti pilwed pakku läinud,
Taewas päiksest täidetud.
Ära nuta, õnnepäewad
Pole enam kaugel eel:
Omaks rohked rõõmupäewad
Saawad pea sulle weel.
Kaunikesele.
Hellakene, ärka
Pidupühale,
Taewaliselt tärka
Õrna ihale.
Kallid kallistawad
Kätkipidulist,
Sulle soowitawad
Aastat õnnelist.
Ei ma, ainus, jõudnud
Tahes tulema,
Ehk küll hingest nõudnud
Ligi olema.
Kaugelt terwist saadan
Sulle südamest,
Taewa üles waadan,
Sulan soowidest:
Astu õnnekiiril
Hella armu wäes,
Kunni elupiiril
Käime käsi käes!
58
Tuleb.
Ime, mis igatsus meeles,
Kõla mul heliseb keeles:
Ilusam ihaldab sind!
Tohiksin tõtata sinna,
Lootuse murule minna:
Rõõmula kerkiks mu rind!
Häda! Mind hoiawad hooled,
Keelawad kibedad nooled:
Käre on kohuse sund!
Kannata, kaunike, looda,
Omase ilmumist ooda:
Tuleb, ta tuleb, see tund!
Armastuse aabits.
W. Gerhard.
A, B, D, E,
Kui Õieke,
Sind armusilmal näen,
Ma üpris rõõmsaks läen,
Mul kangest tuksub rind,
Kui näen sind!
G, H, J, I,
Kus wiibid nii!
Truu käsi rinnale
Sind tõmbaks hellaste!
Oh oleksid sa siin,
Läeks lustiks piin!
K, L, M, N,
Mis kõnelen?
Kui kewadine ilm
Läeks lahkeks,
hiilgaks silm,
Kui seisaksid mu ees,
Sa rõõmu sees.
59
O. P, R, S.
Su silmades
On kuldne koiduwiir,
Su palgel päikse kiir,
Su näol rõõmustus
Ning õnnistus.
T, U ning W,
Mu Õieke,
Sult kaugel olen ma,
Wõin üksi õhata:
Oh oleksid sa siin,
Läeks lustiks piin!
Neiu igatsus.
Soome keelest.
Tuleks täna õhtule
Waewa waigistama,
Ilmuks pärast peiule
Mu juure jutustama:
Külap mul
Siis oleks küll
Mu põue põhjas rahu.
Läheks homme peiuke
Õpetaja juure,
Pandaks kaela minule
Pea perenaese mure: Külap mul
Siis oleks küll
Mu põue põhjas rahu.
60
Noormees oja kaldal.
Fr. Schiller.
Noormees istus lätte kaldal,
Pärga lillist punus ta.
Ja ta nägi, kuida wesi
Ära neid wiis rutuga.
„Minu päewad mööda tõtwad
Nii kui läte wiibmata!
Nõnda närtsib minu noorus
Kui need pärjad rutuga!”
„Ärge nõudke, miks ma kurdan
Oma õitswa elu sees!
Kõik on rõõmsad, kõik siis lootwad,
Kui on kewad ukse ees.
Aga waata! mull' need tuhat
Unest ärkwat loodushäält
Äratawad aina põues
Üles rasket kurba meelt.”
„Mis mul maksab rõõm ja ilu,
Mis mull' pakub kewadi?
Üks on üksi, keda otsin,
Ligi — kaugel ometi!
Tema kalli kuju järel
Igatsedes käsi ma
Sirutan, — kuid kaugel tema,
Süda ikka rahuta!”
„Tule alla, kena kaunis,
Omast uhkest lossist sa!
Kewadisi kena lilli
Puistan sinu rüppe ma.”
Kuule! Laulust kõlab tammik,
Jookseb hallik noppeste!
Ruumi wähemaski onnis
Armastawa paarile.
61
Wahi pääl.
W. Hauff.
Kui seisan ööse pimedas
Ma ainuüksi wahtimas,
Siis mõtlen armsa mõrsja pääl',
Kas jäi mull' truuks weel armu wäel.
Kui pidin wäkke minema,
Mull' armul suud siis andis ta,
Mu mütsi lillil ehitas,
Mind rinna wastu wajutas.
Weel armastab mind hellalt ta,
Sest üpris rõõmus olen ma;
Mu süda tuksub külmal ööl,
Kui tema pääle mõtleb meel.
Öölambi tule walgusel
Wist seisad palwes woodi eel
Ning teda meele tuletad,
Kes kaugel, keda armastad.
Kui aga kurdad murega,
Mind hädaohus arwad sa,
Siis rahul' jää, sest abimees
Mul elab kõrge taewa sees.
Kell warsti lööb, aeg otsa saab,
Ja teine wahiks ligistab:
Hääd und sull' omas kambris sääl
Ning uues mõtle minu pääl'!
Mu neid näeb und!
Saksa keelest.
Täheksed taewa lael
Ilusal suweööl,
Waikige kõik see tund:
Mu neid näeb und!
62
Ütelge unes tall':
Peig on weel ülewal
Walwamas kõik see tund.
Mu neid näeb und!
Ei suuda keelda see!
Saksa keelest.
Küll aga kurb on see,
Et kinni wahetee
Ja kaugel sa!
Küll haljas org ja aas,
Kuid mull' on lumi maas:
Ma üksinda!
Kui meele tuletan
Ma sind, siis naeratan
Ja hõiskan siin:
Kui paistaks päikene
Mull' õnnel südame
Ja lõpeks piin!
Ehk kinni wahetee,
Ei suuda keelda see
Meil' armastust:
Sa mõttes ligi mull',
Ma südames ju sul,
Meil ustawust!
Sa oled unes armsamaks!
Saksa keelest.
Küll uinub lill ja unerahu
Ju katab terwet ilmamaad,
Kuid südamesse mull' ei mahu
Mu meele mõtted armsamad.
63
Ma tahaksin neid sulle öelda,
Et hinge koormat kergitaks,
Ehk isegi küll wõid ju mõelda:
Sa oled unes armsamaks!
Ei aima sa, kuis sügawasti
Mu südamesse juurdund sa.
„Kõik ilm wõi sa?” Ma usinasti
Sind tõttan ümber hakkama.
Ja peaksid pöörma uhkelt ära
End minust, see mind suretaks,
Kuid siiski oleks see mu sära:
Sa olid unes armsamaks!
Ei nõua.
Ei nõua warjukuju ma,
Mis maksab selle leid?
Mu südames ju asud sa,
Sa ise, minu neid.
Sa seisad waimusilma ees
Mul päewal, pimel ööl,
Kas wiibin mure silmawees
Wõi olen tegew tööl.
Sa murepilwed palgelt wiid
Ja meele lahkeks lood,
Teed pehmeks hoole okaspiid
Ja kordasaamist kood.
Su pääle mõeldes muutub ilm
Täis õnne ilusaks.
Mis weel, kui jäädwalt näeb mu silm
Sind omaks armsamaks!
64
Läänela Leenake.
Saksa keelest.
Lääneta Leenakest armastan ma:
Elu ja rahu ja wara mull' ta!
Läänela Leenake armastab mind
Kurbtuses, rõõmus, sest rõõmustab rind.
Läänela Leenake, lahke ning truu,
Elu ja wara, mu liha ning luu!
Kuida tamm kõigutud marude wäel
Kangemaks kaswab, läeb tugewaks mäel:
Nõnda läeb armastus suuremaks ka,
Kuna näeb muret ja wiletsust ta.
Läänela Leenake, lahke ning truu,
Elu ja wara, mu liha ning luu.
Kui ka mult saatus ehk lahutab sind,
Elaksid, kuhu saab waewaltki lind:
Tuleksin üle ma tuulest ja weest,
Päästaksin tornist sind raudade seest!
Läänela Leenake, lahke ning truu,
Elu ja wara, mu liha ning luu!
K ü l l !
Küll kenad kewadised ilmad,
Ja siiski leinawad mu silmad
Ning pisar weereb warmalt laugel:
Oh armsam hing, kuis oled kaugel!
Küll käsi kähku tööle tõttab
Ja waimu wäest waim osa wõtab
Ning püüab weel, mis kallis, püha:
Kuid wõimsam weel on hella iha!
65
Küll otsin kohust kõiges täita
Ja kõigil' rõõmu nägu näita
Ning tallitseda tusa tuju:
Ei kao meelest armsa kuju!
Kaugel.
Oh wõiksin ma linnutiiwul
Su juure lennata:
Ma wiibiksin ehawiiwul
Su kõrwas õnnela.
Su koduke käigiks kaugel,
Sa ise silmale:
Su lahust on rõõm mul raugel,
Ma õhkan sageste.
Ehk waataksin üles taewa,
Kas ingel ilmuks eel:
Ei waigistaks ingel waewa,
Miks murepaelus meel.
Üks ainus mu kurbtust kaotab,
Üks ingelinime:
Kui armuta hellalt waotab
Mind oma rinnale.
Oh jõuaksid tuuletiiwul
Need tunnid tulema,
Siis wiibiksin eluwiiwul
Su kaasas õnnela!
Tohiksin!
Tohiksin ma laulutiiwul
Sinu juure lennata,
Wiibiksin siis mõttewiiwul
Sinu ligi lõpmata.
66
Aga õnnetuseks huule
On mul suisa sulutud:
Ei saa luua laulu luule
Ega kandlel kuulutud.
Siiski elad õnnestawalt
Sügawas mu südames:
Millal ilmud elustawalt,
Kaunite, mu lauludes?
Mu õilmele.
Kuis hiilgad iluehtes, sa õrnem roosiõis,
Ja täidad hellal ihal mu hinge sala täis!
Sind nähes mu süda sulab ja weri soontes keeb
Ning waates waiksesti huule su pärast palwet teeb.
Sa oled õrn ja puhas kui kaste hommikul,
Sa särad silma selgest kui tähti taewast mull'
Ja sinu imene sära mu südant sütitab,
Et kuumem kustmata tuli mu hinges leegitab.
Sa oled kõige kaunim kaunistest lilledest,
Sa paradiisiks muudad maapäälist aiakest.
Ma näen su ilu ja süda läeb igatsusest täis:
Oh millal tulewad tunnid, kus oled minu õis?
Terwiseid!
Päew loojas ja waikne on suwine ilm,
All ehases sõrwas mul seisatab silm,
Sääl kaugel, sääl kaugel mu kallima wiib:
Wii terwist, wii terwist tall' ehane tiib!
Täht tõuseb ja särab ta taewane läik,
Ta särani sõuab mu soowide käik,
Täht, tõtta sa temale taewalist teed,
Wii terwist ja hüüa tall' hellast: Hääd ööd!
67
Waik hinguse ingel, tall' unekest too
Ja lahkemad kujud ta silmile loo:
Wii terwist ja ütle, et õnnele läeb,
Et lootuse lõpetus olemust näeb!
Maimukene.
Maimukene, marjukene,
Oleksid mu omane,
Tõmbaksin sind, tuwikene,
Rõõmurikka rinnale.
Nüüdap astun argsel sammal
Silma alla sinule.
Süda tuksub! Hirmu rammul.
Millal tuled minule?
Ilu ehtes, inglikene,
Hingad aina armastust.
Ei ma tohi, ainukene,
Tunnistada tõsidust.
Armastuses auu sull' annan,
Maimukene, mahedast,
Kaunis südames sind kannan,
Marjukene, magusast.
Ta ütles jah!
Ta ütles jah ja mina wõtsin
Ta huulilt pandi palawa
Ning ise tunnistama tõtsin,
Kuis Eedeni mind tõstnud ta.
Ja hella puna kattis pale
Mu õiekesel õrnaste
Ning kallim neiu, noor ja sale,
Mull' langes õndsalt rinnale.
68
Sa püha tuli taewa telgist,
Arm, põle, põle südames:
Tee heledaks meil oma helgist
Kõik elutunnid iganes!
Nüüd omas aias näewad.
Ma leidsin lille ilusa
Kui pärit paradiisist,
Nii lahke ja nii laheda
Ning hella, armsa wiisist.
Siis waatlesin ja wõitlesin
Ta imeilu wastu
Ja südant keeldes sõitlesin
See lille ligi astu.
Küll läksin lille ligidalt
Siit wõera rahwa randa
Ja tegin tööd nii ägedalt
Ja wõtsin kohust kanda.
Kuid süda loitis leekiwalt
Ja põles ööd ja päewad —
See lille silmad õitsewalt
Nüüd omas aias näewad.
Muutumist ei ole mul!
„Miks sa oled mulle külm,
Segane su selge silm?
Oh sa oled, mis sääl muud,
Minu wastu muutunud!””
„Muutumist ei ole mul!
Süda tuksub üksi sull'!
Mis ma olin, olen weel:
Sinu ihu, hing ja meel.”
69
„„Kuis siis külmalt minule
Ilmud silmast segane?””
„Osalt argus, ainuke,
Kohalt kartus süüdlane.”
„„Kuis siis udu ära läeb,
Et mu silm su õnnel näeb?””
„Wõti seisab sinu käes,
Õnne hallik armu wäes.
Aja argus armuga,
Kartus silmal kaota,
Siis mu silmad seletad,
Pilwed otsalt peletad.
Siis on rõõmust õnnis silm,
Hele meie õnne ilm:
Et sind hellalt armastan,
Tuhat korda tunnistan!”
Mul süütab südant jäädawalt!
Mu neiu koidukaunis noorus
Kui ingel ilmus imedalt
Ja tema pale püha woorus
Mul süütas südant leekiwalt.
Mu rikkumata hinge täitis
Ilmütlemata igatsus:
Silm põles küll ja siiski peitis
End neiu eest mu armastus.
Ei wiimaks enam suutnud kanda
Mu süda seda salatuld:
Ma nõudsin otsust mulle anda
Ja — hiilgas õnnepäikse kuld.
Meid pühad paelad ühendanud,
Mis sõlmitud on südamest:
Mu neiu on mu naeseks saanud,
Mu elu ingliks igawest.
70
Nüüd sinu koidukaunis noorus
Mull' ikka ilmub imedalt
Ja sinu pale püha woorus
Mul süütab südant jäädawalt.
Su silm.
Mis imewägi, inglike,
On antud sinu silmale,
Mis ehatähest heledam
Ja päikse paistest palawam!
Ta kosutab ja kinnitab,
Ta karastab ja karistab,
Ta juhatab ja jahutab,
Ta õpetab ja õnnestab.
Kas kohus õla koormaku
Wõi mure südant muljugu:
Su silmast hella waade — siis
Mu hinges aset paradiis.
Kui mõni kord teen midagi,
Mis tahaksid sa teisiti,
Siis ühe ainsa pilguga
Su silm wõib südant sundida.
Kus silma waatan sinule,
Ilm uueks muutub minule;
Säält leiab hing, mis igatseb,
Säält eluõnn mul õilmitseb.
Mu päike, paista selgeste,
Mu ingli silm nii hellaste:
Siis taewa õnne tunnen, näen
Ja Eedenisse ikka jään!
71
Kiigel.
Ilus neitsike, nägusam neidude seast,
Tule kiigele kiikuma kaunide reast:
Kena kaasik on kaswamas wainude teel,
Kenam kiigeke kiikumas kaasiku eel.
Seda lusti ja rõõmu, kui laulame sääl,
Kuna ülewal õhus meil heliseb hääl:
Jalad heljuwad, kenasti kiiguwad käed,
Lõbu loomas on lahkemad taewased wäed!
Ära karda, mu kaunike, kadeda tööd!
Ega jõua nad jätkata uinuse ööd.
Elu armsam ja lahkem ning lõbusam siis,
Kuna kombe on korras ja wiisakas wiis.
Ei hoidnud!
Eks ma läinud, hellakesed,
Ihatiiwul ilule,
Kussap õilmed kewadesed
Wangitorniks wilule.
Heledasti helkis sära
Kaste kombel koituna,
Ehtis hiilgwad lehed ära,
Eemalt leekis loituna.
Ei mind hoidnud hele ehe
Ega uhkus hukutand:
Kale loomus kaotas lehe,
Kõrkus luule lukutand.
72
Ebalootus.
Kuis eile uinuingel
Nii tuli täna ka,
Kuid polnud und mu hingel,
Ei püsi puhata,
Waid mis mind waewas walwel
Ja pisaraid mul lõi,
Mis piinaski mind palwel,
Mu meele walda jäi.
Ma seisin mererannal
Ükspäinis õhates
Ja waatsin wete pinnal
Üht masti otsides.
Ju tunni, poole päewa
Ma ootsin asjata,
Siis nägin õnnelaewa
Täis purjes tulema.
Mul kuumalt kõrgemale
Leek loitis südames
Ja kiirest ligemale
Laew laentel libises.
Ju ligi nüüd! Ma hüüan:
„Mu kuldne õnneke!”
Ja ehmatades leian,
Et unenägu see.
Õhkel.
Kesse tunneb minu waewa,
Teab, miks mul nukker meel?
Kesse märkab minu taewa,
Näeb, miks kurtes waikib keel?
Kesse on mu elulaewa
73
Wintsutanud weteteel?
Mis on kurbtust kaswatanud,
Silmawett mul sigitanud?
Kewadisel kenal ajal,
Lille lehel lõbusal,
Roosiõilme aasu rajal,
Tugewama tamme all,
Kus on kodu linnusajal,
Woolab läte sügawal:
Leidsin hella lillekese,
Nägin õrna õiekese.
Argsel silmal sinna waatsin,
Läks mul läbi südame,
Kiirul silmad kinni katsin,
Puna tõusis palgele,
Jälle silmad sinna saatsin,
Kihas weri kangeste:
Tulipalaw tuli loitis,
Õndsam õnnewalgus koitis.
Aga waata, waenlane,
Keda köitis kenadus,
Tuli juure tigedana,
Tühi talle takistus,
Kuida muistne kangelane,
Kellel wõim ning walitsus:
Tahab õrna õilme wõtta,
Omastades ära tõtta.
Oh kuis wõiksin abi leida
Rööwli mõeka rikkuda?
Õiel' ei ta tahtmist peida
Wägiwaldselt riisuda!
Langend lootust mul ei köida
Miski, õhkan abita!
Sestap kurbtus kaswanenud,
Silmapisar siginenud.
74
Õhkel.
Mis mure, süda, surub sind,
Miks seisad nõrkus, nukker meel?
Mis raske koorm sind rõhub, rind,
Miks waikid kurwalt kurtes, keel?
Mis kartus kurbtust kaswatand,
Süü silmapisart sigitand?
Oh õrnem õis, su süü on see:
Nüüd ise südant terweks tee!
All aasu ääres hallikal
On õilmel õrnem roosiõis;
Ta lehkab lõhnal lõbusal,
Kuis Eeden üksi anda wõis:
Kui seda silmas minu silm,
Mul ilusamaks muutus ilm,
Oh õrnem õis, su süü on see:
Nüüd ise südant terweks tee!
Ma seisin argselt õilme ees,
Mu süda loitis leekima;
Mu kihaw weri soontes kees,
Mul paled lõiwad põlema;
Mul hiilgas leekiw tuleloit
Kui õndsam õnneaja koit.
Oh õrnem õis, su süü on see:
Nüüd ise südant terweks tee!
„Su wõtan kaasa koju nüüd!”
Nii tahtsin õiel' hüüda ma.
Ei saanud sõna hääle hüüd,
Ei huuled armul ilmuda:
Keel oli otse halwatud,
Suu südamesse surutud.
Oh õrnem õis, su süü on see:
Nüüd ise südant terweks tee!
Sääl puhus põõsast põhjatuul,
Et õis kui uhkelt kummardas.
Mull' ette lehwis edew luul:
„Sind õis siit ära hirmutas!”
75
Ma läksin küll, mu süda jäi,
Ei enam mujalt õnne näi.
Oh õrnem õis, su süü on see:
Nüüd ise südant terweks tee!
Nüüd warju kombel kõnnin ma,
Ei leia rõõmu ilma seest;
Mu süda sõuab rahuta,
Silm woolab walus silmaweest.
Kuid kus ma kõnnin, liigun, läen:
Eel armast õit ma ikka näen.
Oh õrnem õis, su süü on see:
Nüüd ise südant terweks tee!
Tagalaane lill.
Saksa keelest.
Üks tiik on taga laane all
Ja tiigi kaldal kaswab lill.
Ei ole kaugel, ligidal
Teist sarnast leida kusagil.
Kui läksin sinna, leidsin ta,
Ei iseennast tunnud ma.
Oh õieke, mis ilus sa,
Oh oleks jäänd sa leidmata!
„Oh lille, tule minuga”,
Nii mina kuumalt küsisin,
„Mu südames saad õitsema,
Mis sulle omaks annaksin!
Sul üksi olla igaw siin,
Oh tule, ma su kaasa wiin!
Oh õieke, mis ilus sa,
Oh oleks jäänd sa leidmata!”
„„Ei ole igaw isamaal
Ka saunahütis üksinda,
Kuid wõeras losski leinasaal,
Kui pean kodust lahkuma.
76
Seepärast mine üksi sa,
Ma mäletan sind tänuga!””
Oh õieke, mis ilus sa,
Oh oleks jäänd sa leidmata!
Ma läksin. Lille hüüdis weel
„„Jää terweks!”” Ise naeratas.
Nüüd ikka heljub silma eel
Ta nägu, kus ma wiibimas.
Ei päewal, ööl jää rahule:
Oh lill, sa wõtsid südame!
Oh õieke, mis ilus sa,
Oh oleks jäänd sa leidmata!
Mööda!
Ju ammu süda wärises,
Nüüd kallis lootus kärises:
Kõik meelest ära unugu
Ja mure pärga punugu!
Mis enne oli igatsus,
Sest saanud nüüd on wiletsus:
Ei teda silm saa silmama,
Ja muidu tühi ilmamaa!
Ei taha tuju kaduda,
Ei läinud liiki langeda:
Ei muud kui selge mure ma,
Saan muressegi surema!
Waikne walu.
Saksa keelest.
Kui vaiksel ööl
Üks hale hääl
Täis valu kaebtust tõstab,
77
Siis tuule tiib
Ta ära wiib,
Et minu kõrwa kostab.
Mul sulab siis
Ka süda sees
Sest kuuldud murenutust
Ja silmaweel
Ma olen teel,
Et kasta lilli rutust.
Kuu kurbtust näeb
Ja looja läeb,
Ei nuttu näha taha.
Ja tähehiilg
Ka silmapilk
Jääb taewawõlwil maha.
Ei linnukeelt,
Ei lauluhäält,
Ei rõõmust mängulugu,
Ei möiramist,
Ei hulumist
Saa kuulda mingisugu.
Pääliku pruut.
Th. H. Pantenius.
Oh minu armas ainuke,
Kuis sidund sa mul südame!
Kas oja kohab, hallik keeb,
Kõik suu mul lauluks lahti teeb.
Oh minu armas ainuke,
Kuis täitnud sa mul südame!
Ehk aasul armsaid õisi näen,
Ma siiski sinu kaenla jään.
Oh minu armas ainuke.,
Kuis wõtnud sa mul südame!
78
Sind kutsub sõtta sõja hääl,
Ma nutan mures muru pääl.
Oh minu armas ainuke,
Kuis wiinud sa mul südame!
Kas elad weel? Wõi hauas ju?
Ei tea? Sest ma õnnetu.
Oh minu armas ainuke,
Kuis murdnud sa mu südame!
Mu kõrwa kostab kellahüüd:
Sind maetakse mulda nüüd!
Oh minu ainus armuke,
Nüüd närtsib ka üks õieke!
Kel omaks on üks armas peid,
Küll sureb rõõmuga see neid!
Piiga pisar.
Fr. Schiller.
Tamm kohab, purjetab pilwelaik,
Jõe kaldal piigale puhkepaik;
Woog wirutab wägewast woogu weel,
Täis kurwastust õhkamas neiu keel,
Silm segane sagedast nutust.
„Mu süda on surnud ja tühi ilm,
Ei suuda soowikest ihata silm.
Siit, taewane, hüüa mind üles nüüd,
Ma olen ju maitsenud maalised hüüd,
Küll elanud, armastand rutust!”
„„Küll pisaraist puuduwad leinawad lauud,
Ei kaebtusest awane sirnute haud,
Kuid kurda, kust kergitust leiab su rind,
Ehk küll armu katnud on armutu pind,
Mina taewane täidan, sest palu!””
79
Et puudugu pisaraist leinawad lauud!
Et jäägu ka kaebtusel kinni ta haud!
Kuid kergitust kurtwale rinnale toob,
Kadund armule magusat mälestust loob
Üksi armu kaebtus ja walu.
Su silmawesi.
Saksa keelest.
Su silmist woolab palaw silmawesi
Ja mina olen selle hallikas,
Sest on see pisar magusam kui mesi
Mu huulel', kui sind hellalt waigistas.
Kuis imeilus oled nii mu ees:
Oh säraksid su silmad ikka wees!
Kuid silmawesi woolab walu sunnil
Sügawast murest murtud südamest.
Kuis tohin siis sel tõelisel tunnil
Ma naljatada ülemeelisest?
Siis wõta hinnaks süda wastu mult:
Ma seda nuhtlust ihkan hingest sult.
Nad tihti, tihti tuska tegid sulle
Ja kurwastasid sinu kallist meelt,
Nad mäletasid walesüüdi mulle
Ja taganesid hirmus tõe teelt.
Kui oleks nende laimus tilka tõtt,
Mu pärast poleks wooland silmawett.
Armutu armas.
O. Wuorinen.
Nägin neiu, näoka, arma:
Hakkas loitma arm mul warma.
Hüüdsin: „Armas, anna suud!”
Armas naeris: „Mis weel muud?”
80
Õilmel mulle hiilgas ilus,
Mõtlin waikse wõsa wilus:
„Kui ma, kuldne, tohiksin,
Suisa suud sull' annaksin!”
Neiu silma nobedasti
Pilkus pisut pilkawasti:
„Kesse, kulla, enne näind,
Et on kõhna kosjas käind?”
Mis ta mõtles, looks ma luulin,
Pea pilke põhja kuulin:
Teine andis suud ja — siis
Arma abikaasaks wiis.
Kergemeelne armastus.
H. Heine.
„Täis armutuld on minu püüd:
Põgene minu kaasas nüüd!
Mu süda kaugel sulle saaks
Küll isamajaks, isamaaks.
Ei tule sa, siis suren ma
Ja sina istud üksinda.
Mis maksab isamaane ilm,
Kui süda sul on armust külm?”
Ükskord öö kewadel halla tõi,
See õitsewad sinised lilled sõi:
Nad nurmel närbind ja närtsind ja kuinud.
Noormees küll armastas tütarlast:
Nad kodunt läksiwad salajast,
Ei teadnud sest isa ega aimand sest ema.
Nad käisid siin, nad käisid sääl,
Ei õnnekest kusagil ilma pääl:
Nad tuimalt tuikund ja suikund ning surnud.
Pärn kaswand nende haua pääle,
Sääl linnud ja tuuled tõstawad hääle.
81
Ja pärna all pingil istub poiss
Ning tema kõrwal kallim õis.
Miks muret ladwas tuiskawad tuuled
Ja leina laulawad lindude huuled?
Ei armastaw paarike seda küll tea,
Kuid pisaraid kinni neil keegi ei pea.
Heljul.
Saksa keelest.
Kaunike, maimuke, kuule,
Sa neitsite ehe ja kroon:
Lõbu mul loomas on luule,
Sinule ehteks see toon!
Oh kuule, kuldne, kuldasõnu
Ja anna mõttel' armupilgul mõnu,
Kus kõlab kaunim kandlehääl:
Kuldkannile,
Oh tule heljule!
Heljule hüppa, mu hüüd,
Maimu, mu mõte ja püüd!
Heljume kenasti käsi käes,
Wiibime armu wäes.
Rõõmu silmake näeb,
Kergeks jalake läeb.
Eit, ehk ütelgu weel:
„Laps, ära külmeta teel!”
Maim hüppab, heljub tuhat tuhinal.
Oh mis armas on reas
Sammuda kaunide seas.
Ja kiigul
Ning liigul
Maimukest mcesisõnul
Ja mõnul
Keeritada keset kenamaid!
82
Kaob kord meil käest,
Uuest kõigest wäest
Loeme tasa, üks, kaks, kolm,
Kähku, kähku, üks, kaks, kolm,
Kunni kord on käes,
Heljume uues wäes.
Kuis kõrgest taewast ülewast
Kuldpäike hiilgab heledast:
Nii särab kuldse kuma sees
Mu maimu minu ees!
Kui koidutäheke
Su sinisilmake,
Kui roosiõieke
Su mesihuuleke.
Sa lillekene,
Mu mõte ja püüd,
Mu maimukene:
Oh ole mu hüüd!
Surmani sulle
Truuiks ma jään!
Jääd sina mulle,
Siis õnne näen.
Saare piiga kurtmine.
Kalewipoeg IV, 188—230.
Kaugela, kaugel mu kaasake,
Laenete taga mu omane,
Kaugel on, kaugeta nähikse,
Ilusast eemal mu armuke:
Kaugel, oh kaugel oleksin ma!
Wahela palju on wastalist
Loomassa lahutust alatist,
Takistust toomassa soode teed,
Meri ja järwed ja jõgede weed:
Kaugel neist eemal oleksin ma!
83
Kaheksa haru ees karjateed,
Keelamas kümne hallika weed,
Keelamas kuiwa nõmmikut kuus,
Kakskümmend keeluks kinnitust muus:
Kaugel neist eemal oleksin ma!
Saa ei sinna ma minema,
Saa ei tänna ta tulema,
Kuule ei, näe ei kallimat kuud,
Aastal ei armula saa talt suud:
Kaugel ta kaenlas oleksin ma!
Kaugele kallile kaasale
Üle järwede, jõgede
Tuul wii tuhandid terwisid,
Kuiwata kaebawa pisarid:
Kaugele, wõiksin, tuleksin ma!
Taewased, tõtake temale,
Saatke ta õnnele elule!
Tuul talle terwisid palju nii
Tähti kui taewassa kaugele wii:
Kaugel ta kaenlassa hingaksin ma!
Kalewipoeg Saare piigale.
Kalewipoeg IV, 269—305.
Miks teda kurdab, kes kaugel,
Wesi laenetab laugel,
Leskena leinama läed!
Miks nii, peenike piiga,
Leinad ja kaebad sa liiga?
Kuna sa kuulsamat näed,
Leskena leinama jääd?
Parem ju ligi on peiu,
Kallim, kuldane neiu,
Ligi on armude suud!
Heldem ta armude süle,
84
Keeludest kargas ta üle.
Tulnud on ihatud tund,
Ligi on armude suud.
Pole ei woogusid wahel,
Järwil ei jõgedel kahel'
Ainukest takistust teel:
Laenetest lagle on lahti,
Merest tal mesile mahti,
Ainukest takistust eel
Pole tal ihatud teel.
Ligi ju nähikse warem
Perepoegadest parem,
Ligi peigude kroon:
Kangem kuulsamast perest
Hoolind ei hullawast merest,
Tulin ja tulen ja toon,
Mis su iha kroon.
Tugew on tulija käsi,
Wastast ta wõites ei wäsi,
Põlew on armust ta rind:
Armuta siia ta kiigul
Libises laenete liigul,
Ihas tal õilmitseb hind,
Armuta leegib ta rind!
Põrnik ja õilme.
Saksa keelest.
Kuldpõrnik lendas peenral;
Ta hakkas himustama,
Et õie õitsewama
Saaks osaks omale.
Ta hüüdis hiilgwail tiiwul:
„Küll maja muidu mullast,
Kuid lendes olen kullast,
Mind, õilme, armatse!”
85
Lill kostis kosijale:
„„Küll liblik iluläigil
Mind leiab kosjakäigil,
Sa sumisema jää!””
Ja siis? Siis silmas põrnik,
Et õielinnu huule
Suud andis õilme suule.
Sest wait jäi wihane.
Wana piiga nutulaul.
Kui uus kewade ju meile ulatab,
Kui ta lume mäelt ning orust sulatab,
Wihma jõed joowad,
Lilled lehist loowad,
Ihas süda siis mul kuulatab.
Elu kewade mul ammu alanud,
Siiski õnne mull' on saatus salanud:
Nägin aina tõisi
Nopitawat õisi,
Walu hinge see mull' walanud.
Kallis kewade, wii ära wiletsus,
Saada täide see, mis ihkab ihaldus,
Käsi Ime tuua
Armu jõest juua,
Ära kaob siis mu kurwastus.
Wana tüdruku nutulaul.
Greeka keelest.
Õnnetu olen ma küll, kuid selle ma unustan ära,
Näen ma nooremaid weel, kes närbiwad koduses kambris.
Oh mis meestel ou wiga? Kui katwad ju hallidki juuksed
86
Meest, ega keela see teda, et kenama neiu ta kosib.
Wähe, mis neiu on noor! Kui kaotab paraja aja
Keegi ei küsi ei kosi siis teda, ta istub ja kurdab,
Unede raamat käes, ning otsib asjata troosti.
Õnnetu armastus.
Saksa keelest.
Wahutaw woog,
Kohisew tamm,
Tuuline hoog,
Rahnude ramm:
Tere aga!
Nõndagu lõpmata laenete käik,
Mulgi on muutmata pisara läik;
Nõndagu oksades tuhiseb tuul,
Suikmata südagi tuksutab mul;
Ning nagu põline paas siin jääb
Samaks mu piin ehk suuremaks läeb.
Wahutaw woog,
Warja sa mind,
Rahnude roog,
Mäleta mind:
Jumalaga!
Unenägu.
H. Heine.
Üks raske unenägu
Mind öösel hirmutas:
Mu rohuaias kaswas
Üks õitsew toomingas.
87
Ma korjasin ta õisi
Kuldkaussi paigale:
Kauss kukkus käest maha,
Läks puruks pihule.
Aed muutus surnuaiaks
Ja hauaks peenar sai
Ja toomingast kõik oksad
Ning õied pikne lõi.
Kuid kännust weersid pärlid
Kui weri murule.
Mis tähendab see uni?
Wist surnud armuke!
Kallima haual.
Saksa keelest.
Siin kus kalm sind külmalt katab,
Mul nii meele kurwaks teeb,
Siin kus muru muld sind matab,
Walust süda sees mul keeb:
Üksi siin, mu ainu haua eel
Waigistust ma hingel' otsin weel.
Otsas on mu ainus ootus,
Sest sa hingad haua sees,
Kustund, kustund kallim lootus,
Tühi ilm nüüd minu ees.
Ei mul suuda kurbtust kurta keel:
Süda lõhkeb kuumal silmaweel.
Siin kus kalm sind waikselt katab,
Siin ka minu pärismaa,
Siiu su kõrwal muld mind matab,
Siin ma hingan sinuga:
Üksi siin, siit leian rahu ma
Wiimses woodis kalli kaasaga
88
Kirikukella laul.
Fr. Schiller.
Müüritud ju mulla alla
Kella-kest on kindlaste.
Täna teeme walmis kella!
Sellid tööle, tõtake!
Higi palawas
Olgu woolamas,
Peab tõusma tulu waewast;
Õnnistus, see tuleb taewast.
Suur tähtjas töö meil ära teha,
Sest tähtsaid sõnu rääkigem;
Siis tööl on enam edu näha,
Kui kõne kõige kohasem.
Sest pangem ärksalt praegu tähel',
Mis nõder wägi ette toob;
Ei auu see iial anna mehel',
Kui mõtlemata töid ta loob.
See on, miks mõistus talle jäetud,
Mis mehel' auuks ja ehteks saab,
Et enne pääs kõik ette waetud,
Mis käsi pärast walmistab.
Wõtke kuiwad kuusehalud,
Süüdake neid hoolega,
Et meil kuuma leegi walud
Ajaks wase sulama.
Kuumab tuleloit,
Sulab tinatoit,
Teeme walmis kellarooga,
Et ta näitab õigeid wooga.
Mis mullapõues, kaewanduses,
Käe wõimus tule abil loob,
Se kõrges torniehituses
Meist waljul häälel teadust toob.
Säält pärast meid ta kostab kaua
Weel mitme põlwe rahwale:
89
Ta hüüab leina üle haua
Ja kutsub kokku palwele.
Mis iial inimeste elus
Siin muutew saatus walmistab,
Saab tutwaks kõrges kellatalus:
Kell kõigil' seda kuulutab.
Sulamas ma näen ju waske,
Roog ju kihab kangeste;
Tuhasoola sekka laske,
See on abiks jooksule.
Wahust puhas woog,
Küpse kellaroog,
Siis saab puhtast tehtud tema
Puhtalt, täielt helisema.
Sest tornist rõõmu helinaga
Kell wäetimat ju teretab,
Kui elualgul Jumalaga
Laps armuseadust ihaldab.
Weel ajahõlma siis tal jääwad
Nii rõõmsad kui ka mustad päewad:
Weel ema mure hellalt walwab,
Kuldhommikult kõik häda halwab.
Aeg noolelennul mööda läeb.
Poiss plikast uhkelt lahku wõtab,
Ta ruttab julgest elusse,
Kepp käes läbi ilma tõttab
Ja tuleb wõeralt tagasi.
Ning kenalt, noores tugewuses,
Kui inglikuju, taewane,
Hää kombe, ilu ehituses
Ta ees sääl seisab neitsike.
Siis süda imeigatsusel
Läeb noorel mehel põlema,
Ta uidab ümber igawusel,
Ei siiski seltsi salli ta.
Ta argselt neiu järel tõttab,
Täis õnne, kui ta teretab,
Mis lilli nurmelt leiab, wõtab,
Et armsamale ehteks saab.
Oh kallis lootus, hella ootus,
90
Oh kuldne aeg, noor armastus!
Siis taewast lahtiselt näeb lootus,
Näeb õnne rinna sügawus.
Oh jääks see õnn nii haljendama,
Noor armutuli lõkendama!
Torud pruuniks lööwad ennast?
Pistan kepi sisse ma
Ning on läik jäänd pääle kenast,
Aeg siis käes on walada.
Sellid, hoolsaste!
Rooga katsuge,
Kas ka abras, sitke läheks
Kokku meile õnnetäheks.
Kus waljus, hellus endid leidsid,
Kus kangus, pehmus kokku heitsid,
Säält loota hääle kenadus.
Sest katsku, kes end eluks köidab,
Kas süda südamel' end heidab:
Jamps kaob, kestab kahetsus.
Armsast haljas mõrsjaehe
Ehib rõõmsa pruudi pääd,
Kuna kõrgest tornist tähe
Annab kell, et pulma läed.
Oh, see peoga elukewad
Lõpeb ära warjuna:
Kenal' jamsul' otsa teewad
Pärja lehed korraga.
Las' ihaldus läeb,
Arm ehtigu ikka!
Kui närtsi õis näeb,
Loob wilja rikka.
Nii minema mees
Peab hirmuta ilma,
Peab sooja ja külma,
Peab külwama, nõudma,
Ning püüdma ja jõudma
Ning waatama ette,
Et õnne saaks kätte.
Siis woolamas kokku tal õnnistus ustest;
Täis saawad tal aidad warandustest
91
Ning kaswab hoone ja ruumid ta sees.
Ja majas ikka
Tal tallitab naene,
Auus laste ema;
Näeb wara, hilja
Tööst tulust wilja.
Ta õpetab tütreid
Ning tallitseb poegi;
Ei iialgi käsi
Tööd tehes tal wäsi
Ja suuremaks weel
Teeb kasu tark meel.
Ja waraga lehkawad kirstud ta täidab
Ja wärtnale peenemad eied ta köidab
Ning puhtasse kapisse mahutab tööd,
Küll linased kangad, küll willased wööd;
Ta kaunimaks tegemas alati käbe,
Ei seista läbe.
Isa rõõmsatel pilkudel
Maja kõrgest katuseluugist
Loeb õitsewat õnne weel:
Näeb, kuis paisunud hoonete seinad,
Märkab, kuis küünides kuhjani heinad,
Teab, kuis aitades kõikumas salwed,
Siiski tal puuduwad tänupalwed.
Uhkelt suurustab ta:
Tugew kui ilmamaa
Ohtude wasta nüüd
Seismas mu maja hüüd!
Aga ei wõi õnnewäega
Kaupa teha kindla käega —
Äpardusel wile jalg.
Roog ju kena, walmis, waatke!
Walamine ligidal.
Aga enne jooksmist saatke
Waga palwet Jumalal'!
Lööge pulk nüüd eest!
Keelgu tulukest!
Aurul woolab kellarooga,
Wirwendeleb tulewooga.
92
Küll kasu tule wägi teeb,
Kui mõistus teda tallitseb;
Mis iial tehtud mehe käest,
Sääl abi saadud taewa wäest.
Kuid hirmsaks taewa wägi saab,
Kui kätkist ennast wabastab
Ja kargab oma jälgedes
Prii loodustütar loomuses.
Häda, kui ta pääsnud lahti,
Kaswab ilma keelmata,
Ega anna päästa mahti,
Süütab terwe tanawa!
Sest et loodud wägi wihkab
Inimeste kätetööd.
Pilwe põued,
Toowad wood,
Wihma hood;
Pilwe põuest wehib wiir,
Wälgu kiir.
Kuulge kõla torni pääl!
Häda hääl.
Taewatelk
Were karwa;
Ei see pole päewa helk
Abisarwa
Tanawal
Suitsu all.
Taewa hakkab keerelema
Tuleleek ja edenema,
Tuule kiirul kaswab tema.
Õhk keeb, nii kui kuumas ahjus,
Tala paugub tulekahjus,
Sammas tukub, aken lõhkeb,
Tütar nutab, ema õhkab,
Loomad kartes
Aherwartes.
Jookseb kõik ja päästab, tõttab,
Pimeduse öölt leek wõtab.
Piki rida käest kätte
Hoone ette
93
Lendab ämber; kõrged jooned
Lööwad nahkse lätte sooned.
Huludes jõudwad tuulehood
Tuleleeki otsima.
Kuiwa wilja korraga
Kukub säde küünidesse,
Aida kuiwa katusesse;
Ning kui tahaks tule läbi
Oma järel ilmamaa
Põgenedes kiskuda,
Kaswab tema taewa poole
Lõpmata!
Lootmata
Tunneb mees siin taewa wäge,
Waikselt näeb, kuis tule äge
Sööb, mis tõusnud läbi hoole.
Tühi nüüd
Tuha lasu,
Maru, tuulte armsam asu.
Kole hirm on akna auka
Üksi katmas,
Taewa pilwed sisse waatmas
Kõrgelte.
Pilgu weel
Oma tare Ahjuware
Pääle saadab mees siis sääl —
Siis wõtab kepi rõõmsast kätte.
Mis tule wiha wõtnud ka,
Üks waigistus on jäänud talle,
Ta hüüab armsad ligidale:
Näe, terwed kõik ja kahjuta!
Juba mulda roa tõime,
Juba kest on ääreni.
Kas ka wälja tuua wõime,
Et töö tasuks täiesti?
Kui läks hukka roog?
Kesta lõhkus woog?
Oh, ehk juba, hoides lootust,
Õnnetus meil rikkund ootust!
94
Maa püha musta katte alla
Töö usume, mis meie ees,
Kuis usub seemne külwimees
Ja loodab, et mis wäeti, sala,
Saab tõusma auu ning ilu sees.
Weel kallim seeme kurtes kaetud
Saab maha musta mullaga,
Kuid loodame, et, mis on maetud,
Saab auuga ükskord tõusema.
Kõrgest tornist
Heledast
Kostab kõla
Haledast.
Tõsiselt ta tõstab kurtes keele,
Saadab rändja wiimse käigu teele.
Oh, see abikaasa, kallis,
Oh, see on truu, armas ema,
Keda surma mustad tiiwad
Abikaasalt ära wiiwad!
Oma hella laste seast,
Keda toitnud noorest east,
Keda oma silma ees
Nägi õitswat õnne sees.
Oh, nüüd maja hella side
Ühendusest lahutud,
Sest, kes oli pere pide,
Ilmast ära lahkunud,
Sest et puudub laste ema,
Tema murel walwaw silm!
Waesid wõeras walitsema
Saab, kel süda armust külm.
Kunni jahtub kell maa põues,
Jätke seisma raske töö;
Nagu laulab lõo õues.
Süda, murest lahti löö!
Kustub päikseeht,
Tõusew ehatäht
Kutsub kohe õhtul' sella.;
Meistril pole õhtukella.
95
Kiirel sammul kõnnib ammu
Kaugel wõeras metsas rändja,
Tõstab kodu poole sammu.
Määdes lähwad koju lambad
Ning ka weiste
Laiäpäised kirjud karjad
Endid näitwad,
Ammudes tuttawad laudad täitwad.
Raskeste
Wiljatalluw
Wanker wurab;
Põllul harwa Mitmetkarwa
Pärg on sääl
Ning noor lõikja rahwas tantsib
Muru pääl.
Tee ja turu jääwad waikseks:
Ümber tule armsa walge
Kogub kokku majarahwas,
Kinni linnawäraw kargab.
Üle ilma
Langeb pime;
Kodanikul kartust pole
Ööselgi,
Millal hõelal und ei ole,
Sest et käsk on walwaw alati. .
Püha seadus, õnnetooja,
Taewatütar, rahutooja,
Kokkuliitja inimestel',
Asutaja linnakestel’,
Kes on laane sügawusest
Metslast kutsund' sõgedusest:
Meie sekka tulnud tema,
Saatnud kombed edenema,
Paelatöö siin walmis täidab,
Mis meid isamaaga köidab.
Tuhat kätt end liigutawad,
Aitwad üksteist järgeste,
Teos, töös jõud, wägi saawad
96
Tutwaks terme rahwale.
Meistrit selli koos tööd teewad
Wabadufse kaitsmises,
Ühel wiisil rõõmustlewad,
Seiswad julgelt põlgja ees.
Töö on ehteks tegijale,
Waewa palgaks õnnistus;
Auu on ehteks kuningale,
Meile käte usinus.
Kallis rahu,
Kaunis üksmeel,
Jääge, jääge
Meie linna elama!
Ärgu iial päewa tulgu,
Millal sõja waenu hulgad
Waikist maad meil purustawad,
Millal taewas,
Mida õhtul kuumab eha
Kenasti,
Kole leegikuma näha,
Tules külad linnani.
Nõtke kesta katki teha,
Tema aeg on täidetud,
Et wõiks kõigi silmad näha,
Kuidas kuju sündinud.
Tõstke wasarat,
Lööge warjajat!
Peab kell tõusma mullast üles,
Surgu kest weel mulla süles.
Küll meister katki targa käega
Wõib kesta teha kasinal,
Kuid häda, kui wask oma wäega
Kui oja jookseb wolinal!
Täis wiha, pikse mürinaga
Ta lõhub lõhkend majakest,
Ja hukatus on tema taga,
Kui tuleks lahtse põrgu seest.
Kus toored wõimud walitsemas,
Hääd pole iial edenemas;
97
Kus toorelt nõuab wabadust
Üks rahwas, pole õnnistust.
Oh häda, kui on mõnes linnas
Hulk tulesüüdist kogutud,
Mil hulgad mässamise winnas
On oma woli hakanud!
Siis kella köitest kisutakse,
Et hulades ta heliseb,
Kust muidu rahu kuulutakse,
Nüüd wägiwald säält kõliseb.
Siis hüütaks' õigust, priiust! waljust,
Ja mõeka wõtwad tegijad,
Tee, turu wõtwad wasta paljust
Ja ümber tapjad hulguwad.
Siis naesed metsaliseks saawad
Ja heitwad jälke naljasid,
Mil elawad weel, hammustawad
Nad waenumeestel südamid.
Ei miski püha enam ole,
Kõik waga häbi kadunud;
Küll ruumi hõelal, wagal pole,
Ja pahal' aega jagatud.
Küll karta tarwis kiskja wiha,
Küll lõwi kole ärgates,
Kuid kõigist hirmsaist hirmsam liha
On inimene hulluses.
Neil' häda, kes umbpimedale
Tuld küünlal kätte annawad!
Ei walgeks ta, waid süüteks talle,
Teeb tuhaks terwed linnad, maad.
Rõõmu Jumal mulle annud!
Näete, nii kui tähekuum,
Koorib ennast kenaks saanud
Kellakuju waskne tuum.
Tipust tallani
Särab kenasti.
Kirigi on korda läinud,
On uut ehet meistril' teinud.
98
Nüüd koguge!
Mu sellid, ringiks kokku lööme,
Et kella ristil pühitseme!
Konkordiaks teda kutsume.
Ta täheks olgu armsal kogudusel
Siin kokku tulla selgel armastusel.
See olgu järgest tema töö,
Miks meister tegi päewa, öö:
Peab kõrges maa päält järgest tema
Ja läbi taewa laotuse
Kui pikse kaasa helisema
Ja seisma ligi tähtile,
Peab hääleks olema ta kõrgest,
Kui taewatähed särajad,
Kes käies kiitwad Loojat järgest
Ja aasta aru tegewad.
Mis püha on ja igawene,
Sest üksi tema rääkigu;
Kui läinud jälle tunnikene,
Peab teada andma tema suu.
Keelt laenaku ta saatusele:
Tuim ise, ilma tundmata,
Ta saatku wiimse käikudele
Kõik inimlikku minema.
Kuis tema hääl meil kõrwust kaob,
Mis waljusti talt heliseb,
Nii õpetab, et mis on, waob!
Ja ilma otsa kõneleb.
Tõstke köie abil üles
Kell nüüd oma haua seest,
Et ta kõrges õhu süles,
Kõikuda wõiks igawest!
Tõstke wõimuga!
Juba kõigub ta!
Rõõmu linnal' tähendagu,
Rahu esmalt helistagu!
99
Karjase laul.
Piiri, pääri, pääsukene,
Liiri, lõõri, lõokene,
Kuku, kulda käokene,
Laula, künnilinnukene!
Päike särab selgesti,
Annab walgust armsasti,
Paistab maad ja paistab ilma,
Hiilgab elu iga silma.
Kaha, kaha, kasekene,
Koha, koha, kuusekene,
Müha, männametsakene,
Lõdi, haawalehekene!
Taewast puhub kõhe tuul,
Saadab laulu käsku suul':
Sest ma laulan lustil waljust,
Kiidan ilma ilu paljust.
Jookse, joajõekene,
Keerle, kiire ojakene,
Weerle, järwewookene,
Tantsi, tiigilaenekene!
Mina weega weereksin,
Mina jõega jookseksin:
Aga pean loome hoidma,
Sarwekandjat karja toitma.
Purjetele, pilwekene,
Ilus taewa ehtekene,
Üle maa ja üle mere,
Üle taewa, ilma ääre!
Sinu seltsis sõidaksin,
Tuule tiiwul tuleksin:
Ei wõi tulla, kaitsku karja,
Ei täi tulla, maitsen marja.
100
Külwaja.
Ma olen künnud, äestand,
Ma olen waewa näinud,
Ma olen seemne siia kann'd,
Ma olen itsmel käinud.
Nüüd käin ma seemnematiga
Ja wiskan wilja mulda
Ning külwil ühes loodan ma,
Et lõikan mullast kulda.
Kuid tean, et ise omast wäest
Ei wõi ma kaswu anda:
Kõik anne tuleb Looja käest,
Ta wõtku muret kanda!
Sest wõtan ma'gi mütsi pääst
Ja palun: „Isa taewas,
Oh anna kaswu omast käest
Sell', mis ma teinud waewas!
Sa anna oma õnnistust,
Küll wihma, päewapaistet,
Ei ole karta ikaldust,
Kui annad kuiwa, kastet.
Ju mitu aastat andsid sa
Mull' õnne wara, hilja:
Oh anna selgi aastal ka,
Las' korda minna wilja!”
Põllul.
Wiljarikkus wälja ehid
Haljal kõrrel armsaste,
Õilmetolmul lõhna lehib
Rukis rohkest haistmele:
Seisab nii kui pilliroogu,
Ei ta karda tuulehoogu.
101
Astu odrapõllu ligi,
Waata, silma, mõista sa,
Kuida siingi sinu higi
Loonud lootust lehkama:
Kuis ta lükib lopsakasti,
Õilmitseleb ilusasti.
Waata kaerakõrrel sina,
Kuida haokalt ehtes ta,
Silma, kuida kallim lina
Põllul ehteks õilmila,
Märka, kuidas kaswab nisu,
Koltund ohakate isu.
Näe! Ja sõrmed risti pane,
Mütsi wõttes ütle nii:
„Armas Issand, sinu anne
Saand mull' osaks rohkesti!
Õnnistust sa andsid mulle:
Tänu, kiitus olgu sulle!”
Kalapüügil.
Kiigu, mu paadike, purjeta sääl,
Liigu, mu laewuke, laenete pääl,
Sõua, mu mõlake, mõlemas käes,
Jõua, mu alune, edasi wäes.
Kunni ma kalur saan püügile ligi,
Tunni teen tööd, teise tarwitan higi!
Kiigu, mu kandija, kiigu wee pääl,
Liigu mu, mu liiwike, ladusalt käel!
Jõua wee alla, mu nobedam noot,
Nõua, et kaluril' kala sa tood!
Kuulge, oh kalad, kuis kalur teid hüüan:
„Tul'ge, teid tarwitan, tulge, teid püüan!”
Ala, oh meri, häid andid tõid mull',
Kala ka täna küll sügawas sul:
Silku sest saada mu wõrgud nüüd täis!
102
Pilku ei puhand ma, kiirest töö käis,
Aga ei ole hääd andi sa annud!
Waga meel, kuis enam oleksin saanud?
Taewa mul ennist siin unustas meel,
Waewa sest pidin ma nägema weel,
Ilma et midagi oleksin saand,
Silma see selgemalt üles mul pann'd:
„Taewast sa õnnistust omale nõua,
Waewast sa wetelgi üksi ei jõua!”
Lauliku unerahu.
Th. Moore.
Waik unewaip sind kaisutab,
Laul südant põues paisutab,
Et kose kohinalla kostab laul
Ja lätte helil astub ette auul.
Ei une hõlmas aru saa,
Kas ilus ilm, kas matab maru maa;
Kas torm, mis kangest sõjasalmis keeb,
Wõi lahke õhk, mis laulu armsaks teeb.
Troostiks.
Kui käiksin siin ka pilkases pimedas,
Ehk surma warjus oleksin elamas:
Ei karda kurja, häda mina,
Kaitsemas oled ju, Issand, sina.
Ehk löögu leeri ümber mul waenlased,
Ehk pangu nemad kinni kõik uksed, teed:
Ep ole hirmu tarwis hingel,
Issandalt läkitud hoidma ingel.
Ehk katsku ka mind kawalus kiusata,
Ehk tulgu toores tugewus tõrjuma:
103
Ei wõitu saa, mul abiks tema,
Paharet peab mult põgenema.
Jää rahul', süda, mured kõik unusta,
Jää rahul', uinu waiksesti magama:
Küll, kes sind kannab armusüles,
Homme sind äratab terwelt üles.
Lootus.
E. Geibel.
Ehk toogu talwe surma und
Ja lõpku wiimne wiiski
Ja puistaku ta jääd ja lund:
Uus kewad tuleb siiski.
Ehk olgu tore tormi töö,
Ei karda ma ta tuju:
Näe, hiljukesi üle öö
Ilus kewad tuleb koju.
Siis ärkab haljendades maa
Ja hõerub une silmast,
Ka naeratab, teretab päewakest ta
Ja ilutseb soojast ilmast.
Ta õilmepärjaga ehitab pea
Ja riided teeb wiljast ja rohust.
Ei muust ta emasüda tea,
Kui aga, et täidab kohust.
Sest wait! Kui talw ka külma toob,
Sa, süda, ole rahul?
Suur Jumal ilma uueks loob,
Teeb otsa kõigel' lahul'.
Ja tunned hirmu, ahastust,
Kui oleks maa pääl Põrgu,
Siis pea kinni tunnistust:
Ei Isa heldus nõrgu.'
104
Tõbise kaebtus.
Terwis, kallim taewa anne,
Miks must ära taganed?
Miks sa, tõbi, nii kui wanne
Minus aset muretsed?
Terwis jätab abita,
Tõbi tuleb waewama!
Enne, kui ma olin terwe,
Tegin tööd ma rõõmsaste,
Maitsis leib ja maitsis serwe,
Oli magus uneke,
Olin rahul omaga,
Jooksin wõidu teistega.
Nüüd on tõbi luu ja üdi
Hoopis ära kurnanud,
Surutud nüüd süda südi,
Rõõm on maha rõhutud,
Tööta maas ma iga tund,
Ööselgi ei ole und.
Küll on raske walu kanda,
Küll on kole ihupiin,
Siiski, ega pääle panda
Enam kui ma suudan siin:
Tööta olek minule
Tõbest raskem tõeste!
Tule, terwis, jaga jõudu
Minu lõdwul’ liikmile,
Anna tööd ja anna jõudu,
Siis wast elan uueste:
Tule, terwis, tagasi,
Tugewaks mind tööle tee!
105
Lootus.
Oh lootus, armas anne,
Meil' antud Jumalalt,
Sa kurwa meele kanne:
Suur sinu meelewald!
Kui koormaks kurwad kujud,
Kui õhkan hädas ma,
Käes kurbtustule tujud:
Mis teeksin sinuta?
Mil waluweel mul silmad,
Mil süda mure sees:
Sul omaks lahked ilmad,
Nii ilmud silma ees.
Uut jõudu mulle annad,
Kui rammu raugenud,
Kui käte pääl mind kannad,
Kui ägan rõhutud.
Mind unustama sunnid,
Mis kurba praegu käes,
Mul lahkeks leina tunnid
Teed oma taewa wäes.
Oh lootus, armas anne,
Mind hoia ülewalt,
Sa kurwa meele kanne:
Suur sinu meelewald!
Teekäija saeweskel.
Saksa keelest.
Saeweskel wiibsin rahus
Ja mõttes mõlkus meel
Ning waatsin, kuida wahus
Käis ratas ringi weel.
106
Ma silman haljast saagi,
Näen palki peetawat,
Ma kuulen juba kaagi
Sae juure weetawat.
Alt kostis wete kahin
Ja ratta ringikäik,
Säält säras sae sahin
Ja hiilgas hirmuw läik.
Mul jooksis juuti palest,
Kui kuusk ju kärises:
Ta otse hüüdis halest,
Hääl waikselt wärises:
„Sa tuled õigel tunnil,
Teekäija, laagile,
Kus mina sae sunnil
Saan surma saagile:
Su pärast, raudja, praegu
Mind laudeks lõigati,
Su hooneks tulewaegu,
Kui ilmast hõigati.”
Mul unistasid huuled,
Et otsust otsida:
„Kust karta kurwad tuuled?”
Siis saag jäi seisama.
Koju igatsus.
K. Gerok.
Saaks koju hing!
Ma ihkan Isa kotta
Ja Isa rinnale
Siit tülirikkast ilmast ära tõtta
Ja jõuda rahusse.
Mul oli tuhat soowi minnes teele,
Üksainus neist on nüüd weel jäänud meele,
107
Ehk laiemaks küll läinud silmaring:
Saaks koju hing!
Saaks koju hing!
Ma näen ju õndsas aimus
Uut, ilust isamaad
Ja tunnen õnnist pärisosa waimus,
Siin pole pärismaad.
Ju suwi läind ja pääsukese tiiwad
Siit mäest ja orust üle koju wiiwad,
Ei pea teda wõrk ei liimiking:
Saaks koju hing!
Saaks koju hing!
Laew ruttab sadamasse
Ja jõgi meresse,
Laps uinub hella ema kaenlasse,
Ma muud ei igatse!
Ma rõõmus, mures laulnud mõnda lugu,
Ei kumbkist jäänd mu südamesse sugu,
Kuid ühte sõna hoiab mõtteling:
Saaks koju hing!
Mu wiimne soow.
Ma soowin wiimseks omale,
Et tuleks õnnis tunnikene
Ja wiiks mind taewa rõõmule
Ja jõuaks rahu igawene.
Siis tule, surm, ja taluta
Mind tüliilmast rahuraale,
Kus kustumata rõõmuga
Wõin jääda õndsa rahumaale!
Kui tuleb wiimne tunnike,
Siis ole, Jumal, armuline
Ja anna andeks minule
Kõik patud, ole armuline!
108
Ei oma õigust otsi ma,
Waid üksi Jeesu teenistusest
Ja armust ootan elada:
Siis kutsu mind siit kaduwusest!
Kuuwalgel surnuaias.
Kuis waatad taewast kurwaste,
Kuu, selle haua pääle!
Kuis tuletad sa minule
Mu armast meele jälle!
Su walgest kõik see kalmustik
Kui üleilmne waimuriik
Siin hiilgab hõbeehtes.
Siin surnuaial hingawad,
Kes olid mulle kallid;
Siin rahus nemad magawad,
Nii noored kui ka hallid,
Sest surm ei küsi kunagi
Kui wana, keda kutsuti,
Waid wiib, kuis Jumal käsib.
Siin palju rändjaid puhkamas
On päewa tööst ja waewast;
Siin lootuses tee lõpetas,
Kes ootis abi taewast;
Siin pandi mulda murega,
Kes olnud elus uskmata:
Siin hääd ja kurjad kõrwu.
Mind ükskord ka see kalmustik
Siin oma sülle wõtab,
Kui lõpeb elu tegewik
Ja ööne hingus tõttab:
Oh saaksin siis ma rõõmuga
Siit ilmast ära lahkuda,
Küll muld siis mulle kerge!
109
Kuu, waata hõbekumaga
Nüüd iga haua pääle!
Kui teine kord taas käin siin ma,
Siis paista nõnda jälle,
Et sinu walgest kalmustik
Kui üleilmne waimuriik
Mull' hiilgab hõbeehtes!
Surnuaial.
Õndsad hinged kõrges taewas,
Surnud omas Issandas,
Kes siin ilmas olles waewas
Leidnud rahu Jumalas:
Teie pääle mõtleb meel,
Teist mul räägib süda, keel,
Kui ma leinakella kuulen,
Kui ma siia aeda tulen.
Teie, kes siin kurwastanud
Pattudega wõideldes,
Aga kurjast wõimust saanud
Usus, palwes, lootuses:
Otsatuma taewa sees
Seistes Talle järje ees
Isa auu nüüd järgest näete,
Igawesse rõõmu jääte.
Teie õndsad inimesed,
Paradiisi pärijad,
Teie, pühad hingekesed,
Kes siin nõudnud ülemat:
Et ma elu jättes ka
Ülesse pean tulema,
Kuhu läksite mull' eele,
Tuletage järgest meele!
110
Lembitu walimine.
Lembitu istus aasuteel
Kewade ilu eel
Ja nägi kastet muru päält
Ja kuulis lõo häält,
Ta silmas haljast põllumaad
Ja metsa lehtiwat,
Ta waatis wirka meeste tööd
Ja nägi aina hääd.
Lembitu hüüdis rõõmuga:
„Mu ilus isamaa,
Kuis saad mu waewa tasuma
Lõikuse audega!”
Ta kuuleb kaugelt kõminat
Kui kabja kabinat.
„Ennäe, mis ratsamehi ma
Näen siia tulema!”
Tolm tõusis, maantee müdises
Ja sõjawägi ligenes. „
Ons jälle rööwlid tulemas
Mu lõikust rikkumas?”
Ei ole wõeras wägi see,
Ei oma kurja tee.
Lembitu küsis: „Ütelge,
Keda te otsite?”
Siis kummardades tulijad
Ühtlasi hüüawad:
„Eestlaste wanem Lembitu
Kõrgesti elagu!”
Ja ühel meelel uueste
Auu andwad temale.
„Kes walib mind?” weel küsis ta.
„Ühine Eestimaa!”
Siis waatab Lembit ülesse
Ja hüüab pühaste:
„Sind taewa armul tahan ma,
Eestimaa, teenida!”
111
Salme.
I.
Kewadise päikse kiired
Ilustasid Eestimaad;
Põllud, metsad, kõik ta piired
Õilme ehtes õitsiwad.
Õilmeaasul, tamme wilus,
Wiibis peene piigake:
Ise õilme, imeilus,
Punus pärga wõitjale.
Sõrm see punus, silm see waatis
Läbemata lõunasse,
Sala soowi wasta saatis
Leedu rööwli lööjale.
Soow see sõudis, luule nõudis
Sõnu Salme südamest,
Sõnad salmisõlme sõudis
Weeretama wiisikest.
„Kulda paistwad päikse kiired,
Ilul hõiskab ilmamaa,
Igal palel õnnewiired:
Mina kurdan kurbana!
Wõiksin talle tähte anda,
Keda omaks ihkan ma!
Tohin kõigest meeles kanda
Ilma tema teadmata.
Ei mu kurtmist kallim kuule,
Näe mu palel pisaraid;
Ei mull' hüüa armsam huule
Sõnu mesimagusaid.
Õrnalt õhkan õiekene,
Ihkan nurmelt noppijat,
Leinan, künnilinnukene,
Käokene kosijat!”
Senni astus argsel jalal
Aasu weerde Widamees,
112
Sammus salust läbi salal,
Kunni seisis Salme ees.
Armastus ta rinnus loitis,
Hirm, see wilkus huulte pääl;
Kena lootuskuma koitis,
Kostis kõrwa neiu hääl.
„Kes see mees on, keda ihkab
Salme kaasaks silmawees?
Mind? Ehk hinge põhjast wihkab!
Mõtles mures sõjamees.
Ometi ep olnud wiita
Ajapilku asjata:
Nüüd ehk iial leping liita,
Surm wõi elu sõnaga.
„Tere, Salme, neitsikene!
Sinu isa saadab mind.”
„„Tema ise? Igawene!
Minu isa saadab sind?””
„Kuulutama waba pinda,
Leedulaste langemist;
Lunastama wõiduhinda,
Õnnestama õnnelist.”
„„Widamees, ta ütles mulle,
Wõta wõiduhinda mult:
Aia õilme olgu sulle
Tänu täheks Lembitult!””
„Selle õilme omaks andsin
Ise ammu südame,
Teda ainult meeles kandsin,
Olin tema täieste.
Enne pidi riigirada
Wabanema waenlastest:
Siis wast wõisin ihaldada
Oma aeda õiekest.
Sind, sind, sale Salmekene,
Õilme isa aia sees,
Ihkab mõrsjaks peiukene,
Kalliks kaasaks Widamees!”
113
Peiu sõnad piigal kandsid
Roosipuna palgesse:
Rõõmust õndsad armul andsid
Truuduskätt üksteisele.
Päikse kiired kullatasid
Punetawalt tammikut:
Looja minnes teretasid
Armastuse hommikut.
II.
Päike weeris pisarsilmal
Läänetaewas loodele:
Hädaohtu oli ilmal'
Toonud sõjatuluke.
Häwitawalt oli hüüdmas
Sõjapasun Sakalas,
Rüütlisalgad saaki püüdmas
Salalikult Leholas.
Lembit oli appi läinud
Waldekule Wiljandi,
Karksis lipu kannul käinud,
Tõrjund tapjaid tagasi.
Teised salgad salamahti
Läksid senni Lehola,
Murdsid linna riiwid lahti,
Mõistsid õigust mõegaga.
Püüdsid eidelt piina läbi
Riigiraha riisuda;
Eit ei sallind öelja häbi,
Pidi piigil surema.
Wõtsid kõik, mis kanda jõudsid,
Panid hooned põlema,
Ise põgenema nõudsid
Rutul rööwisaagiga.
Senni hoidis Salme lambaid
Metsa warjul wagusi:
Äkist silmas suitsusambaid
Tõuswat üles taewani.
114
Jooksis kiirest kodu teele:
Leidis koja leekimas.
Lendas loitwa aida eele:
Ema hinge heitemas.
Hellalt eide hõlma mattis,
Otsis haawa arstida:
Juba surm ta silmad kattis
Ärkamata unega.
Kalli surnu külmal rinnal
Ujus Salme silmawees:
Meelest muu, mis kodupinnal,
Unus ahastuse sees.
Ei ta waatnud, kuida wallid
Pakatasid palawas,
Ei ta kuulnud, kuida kallid
Kaugelt koju tulemas.
Ei ta märgand meeste kisa
Häwitatud tanawas,
Ei ta aimand, et ju isa
Kiirest õue kihutas.
Lembit hüüdis, Lembit nõudis,
Lendas läbi wareme,
Lembit jooksis, Lembit jõudis
Kaasa surmasängile.
Kurwastuse kangem kiha
Köitis keele sedamaid,
Pilgu wälkus pale wiha,
Teise pillus pisaraid.
Isa hingewalust ärkas
Salme, tuimust toibudes:
Tasumise lootus tärkas
Loitma lapse südames.
„Isakene, ära wiida
Ahastuses asjata!
Sõjalipud ritwa liida,
Hüüa mehed malewa!
Ema meri ihkab hinda,
Lepipalka Lehola:
115
Päästa paelust Eesti pinda,
Rööwlist rahwas lunasta!”
Ähwardawalt wälkus silma
Wägewamal wanemal;
Waatas wandel pääleilma,
Hüüdis sõnal elawal:
„Isamaa, su püha pinda
Warjan oma werega!
Rööwel leiab rööwihinda:
Lembit tõttab tasuma!”
Waata! Taewas ilmus ime:
Täht läks lõuna lendama!
Päewaks muutus pilgul pime,
Kuma kustus korraga.
III.
Winge sügisene wilu
Kasemetsad kolletas,
Surus hauda aasu ilu,
Hingeheitmist awaldas.
Miksep taewas tarretanud
Werekarwa koledast?
Kesse pilwi palistanud
Loidu jälil jäledast?
Sõda sõitis laudasillal,
Waenukirwes wankuriks,
Wiibis werepulma killal,
Käänis külad kalmetiks.
Praegu paistsid puhtekiired
Pärast pööripäewa ööd.
Loowad wõitu koiduwiired?
Koowad wangistuse wööd?
Salme õhkas. Salme ootis
Sõjast sõna tulewat:
Warjupaigas wõitu lootis,
Peitis salapisarat.
Ehk ju muutsid raudamehed
Wangipõlweks wabadust?
116
Ehk ju surid Eesti mehed?
Salme aimas õnnetust.
Kesse tuli kiirel sõidul?
Paalast onu Unipää.
Kas ta hõiskas wenna wõidul?
Ei! Ta kandis risti käe.
Murepilwed palgel peitsid
Kahtlust kawalusega:
Rüütlikäsud teda köitsid,
Sundsid sugu salgama.
Kahtlemata küsis piiga:
„Lell, kus isa Lembitu?
Kas ju rookis rööwlid Riiga
Widamees ja Waldeku?”
„Ära nõua, neitsikene,
Sõjasõidust sõnumeid!”
„Kas ehk, kulla lellekene,
Nägid lipu ligi neid?”
„Kuulsin kaarnaid kakkelema
Paala kaldal pimedas!”
„Nägid kotkaid kaugenema
Manalasse malewas?”
„Kuule waikselt kurba lugu,
Ole kindel, kannata!
Eile oli Eesti sugu
Terwelt Paala põlluta.
Wahwast wõitles wende käsi
Kõikumata kindlaste.
Aga wõera wõim ei wäsi
Ega raudne raugene.
Waskne kilp ei karda nooli,
Kardne kübar kiwikest,
Raudamees ei odast hooli,
Teras tammenuiadest.
Oja kombel oowas weri
Meie meeste haawadest, —
Laps, nüüd ära enam päri
Otsust sõjasõnumest!”
117
„Kus mu armas isakene?”
„Pandi mulda magama.”
„Kus mu kuldne peiukene?”
„Suri eile sõjassa.”
„Kus mu wirka wennakene?”
„Suigub hauas sügawas.”
„Kesse kaitseb, lellekene,
Lapsukesi Leholas?”
„Lapsi kaitseb ristikuju,
Kelle pandiks paneme.”
„Minu riisuks rüütli tuju?”
„Sinu annan Sakstele.”
„Ennem eksib taewast päike!”
„Ei sa pääse wõitja käest.”
„Kõrgem saadab minu käike,
Warjab wägiwalla eest!”
Kurwalt kerkis, walwsalt waatis
Pilwerannalt päikene:
Kiirel hoiu käsku saatis
Põgewale piigale.
IV.
Wesi woolas, wesi mängis
Püsimata pilliroos;
Kalad wete wilus sängis
Lõiwad lusti waikses woos.
Kes sääl kalda tippu tõttab
Hirwe kombel hirmuga? T
amme warjus istet' wõtab
Piiga, pisar palgela.
Tõstab silmad taewa poole
Pühal palwel ülesse,
Wiskab waate wetewoole
Salme Ema sülesse.
„Wägew igawene Isa,
Kuule minu kaebamist!
Kõik mult söönud sõjakisa,
Kõik mind jätnud, kaebulist.
118
„Tuhaks leegis loitis koda,
Põllud sõda põletas,
Ema hukkas rüütli oda,
Isa maeti malewas.
„Widamees, mu peiukene,
Langes Paala lahingis;
Lell, see hirmus inimene,
Müüks mind rüütlil' ahelis.
Mis ma wiibin weel maailmas,
Kus mu kallim kalmussa?
Kõik on kadund, kadund silmas,
Kus ju ori isamaa!
Hüüa mind siit üles taewa
Wabaduse weerula:
Orjusikke hirmsat waewa
Ei ma suuda silmata!
Emajõgi, weteema,
Warjupaigaks palun sind:
Wilus woodis wiibinema
Kutsu oma kaissu mind!
„Igawene Isa taewas,
Ole ise orjega!
Waigistele süütuid waewas.
Ilmu abiks ohussa!
Pimeduseks muutwad päewad,
Kumagi ei anna kuu,
Tähesilmad suikma jääwad,
Kangest kärgib Kõue suu.
Ükskord, hilja, hirmub äike,
Läheb läände loodele:
Idast ilmub hiilgaw päike,
Elu ärkab uueste
Isamaa, siis ihka õnne
Taewa armul tagasi:
Kawalate wõrgukõne
Kaota ära koguni!
Priius ehib siis su pinda,
Õnn su lapsi elustab:
119
Küll sa maksid kallist hinda,
Kallim wili osaks saab.
Jääge terweks, kõik mu kallid,
Eesti metsad, aasud, jõed!
Jääge terweks, külad, wallid,
Terweks Eesti wennad, õed!
Sõsar Salme, sirawsilma,
Ära kurda, kõrge kaim!
Salme ihkab pääleilma,
Wõrgutusest päästa waim.
Isakene, emakene,
Omad, kõik teid ootan ees.
Mõrsjat pulmal, peiukene,
Wõta wasta, Widamees!”
Päike peitis kahwal palel
Silmad pilwe sõrwale;
Nurmed, aasud nutsid halel,
Kõrkjas kõikus kõrwale.
Äkist hulus tuulehoogu,
Wesi kudus kaaresid:
Wirwendelles wingus woogu,
Laene purskas pisarid.
Wesi woolas, wesi mängis
Püsimata pilliroos:
Ema wete wilus sängis
Suikus Salme waikses woos.
Ustaw Ülo.
Kui Wiljandil waenlane walwas ees,
Ju lootuse lõpetas igamees.
„Oh Lembitu, Lehola wanem, sa
Ju rutta, meid rüütlitest lunasta!”
Küll Waldeku wahtis, küll ootas ta,
Ei ilmunud isake aitama;
120
Ning rüütlite rõngas ja Läti piir
Ju surus nii linna kui surmaw wiir.
Sääl saadiku sammul käis Ülo teed,
Ei kohutand teda ei waen, ei weed,
Waid julgesti astus ta edasi, —
Kuid tabajaist kinni ta püüeti.
„Raud, rändajat jäta sa rahule!
Miks wagurat wangisse weate?”
„„Wõi olgu sa õiglasem rändaja,
Pead ülema ette nüüd astuma!””
Küll kalk oli kuulda see Ülole,
Kuid rüütlile ruttas ta julgeste.
See küsis: „„Kes on sinu läkitand?
Ei ütle, siis elu sa lõpetand!””
„Ei karda su käsku, mis wõib su piin?
Kuid tunnistan sinule wabalt siin:
Mind läkitas Lehola Lembitu,
Et ütleksin pojale, teel ta ju!
„Ta hulgad on tulemas Paala poolt,
Ka Warbola wanem on kannud hoolt,
Ning Nurmekond Wõrtsjärwe weereni
On kogunud kokku ju täiesti.
Kõuu kombel nad ilmuwad hulgani,
Ei suuda sa keelda neid sugugi;
Sest katsu, et minema enne läed,
Kui Lembitult piiratud lõksu jääd!”
Kuid rüütel, ta kostis tall' ülbeste:
„Sa lähed nüüd ütlema linnale:
„„Miks ootate Lembitult abi weel?
Ta täiest on otsa ju saanud teel!””
„Kui aga sa hakkad sint tõrkuma,
Siis suuremas surmas ju oled sa!
Nüüd täida, mis sinule ütleb meel:
Nii saad sina palga, kui kõlab keel!”
Ja Ülo ei oodanud minemas,
Ta tõttas ja linnale ligistas.
Sääl Waldeku Hüüdis 'ju Wiljandist:
„Oh häda, suur õnnetus ootab wist!”
121
Kuid kindlasti kuulutas Ülo hääl:
„Et wõidelge ustawalt, wennad, sääl!
Ju Lembitu ligi on tulemas,
Ju wastane hirmuga ehmatas.
„Weel enne kui kerkinud päikene
Kolm korda on idapoolt ülesse:
On Wiljandi waenlastest puhas ju,
Mu wennad sest wahwasti wõidelgu!”
Weel wiimane sõna tal oli suus,
Siis timuka mõek oli Ülo luus;
Ta langes, ta pää pandi ridwale
Ja wisati pilgates linnasse.
Sääl Waldeku hüüdis waljuste:
„Sa surid kui ustawam Eestlane!
Sa wendade päästmiseks surid nüüd:
Sind kiidawad tulewa põlwe hüüd!”
Linda.
26. märtsil 1219.
Talwe waipa lumi walge
Oli laanest lahkumas,
Kewadise päikse palge
Pungad puies pakatas,
Jälle lõuna lahked tuuled
Lõiwad metsa lauluhuuled,
Sünnitasid taime saad:
Ehitasid Eestimaad.
Ehet polnud waesel waja
Ega kurtjal kewadet,
Sest et üle Eesti raja
Sõudis häda sõnumet:
Aina aherwarte risu,
Raisakulli noka isu,
Piinapiits ja orjapõlw,
Wangitorniks taewawõlw
122
Pisarsilmal piinasunnil
Linda laande põgenes,
Sest et sundja kurjal tunnil
Salalikult sõgenes:
Põlgas hinge põhjast paha,
Langes leinawalus maha,
Kurtis Loojal' wiletsust,
Hüüdis Isalt halastust.
„Kuule, Isa, kõrgest taewast
Lapse Linda leina häält:
Wabastele waene waewast,
Wõta wäeti ilma päält!
Priiust waritsejad püüdsid:
Orjaks Eesti tütart hüüdsid,
Kellel isaks Waldeku,
Isaisaks Lembitu.
Mõek on mehed maha löönud,
Waenukirwes warjajad,
Armsad sõda ära söönud,
Wangi wiidud wäetimad,
Wahwad warisenud mulda:
Rööwel riisub riigi kulda,
Hukkab õrnad õitsewad,
Ihkab saagiks ilusat.
Igawene helde Looja,
Waata taewast armuga,
Kõige asja ettetooja:
Orje pääle halasta!
Jäägu hukatuse äike,
Paistku halastuse päike
Eestimaale sinu käest,
Elagu su armu wäest!
Kes sa enne armu andsid,
Karski leske kaitsesid,
Kaimu Irumäele kandsid,
Warga küüsist warjasid:
Neitsilt kawalusi keela,
Et ei nurjus teda neela,
123
Wõta õhkaw ülesse
Sulewite sülesse!”
Waata! Taewas tehti lahti:
Neitsi nägi nägemist.
Linda silmas salamahti,
Tundis troosti taewalist:
Taewast ilmus walgusingel
Kuulutama kurwal' hingel'
Ajatähti tulewaid,
Pillutama pisaraid.
„Linda, lahke lapsukene,
Ära kaeba asjata!
Ikke pannud Igawene
Üle kõige Kalewa.
Kannatuses kandku seda,
Siis ei söö neid suurem häda:
Kaua leegib waenu loit,
Kaugel wabaduse koit.
Mis neil armas, matku maha,
Pangu peitu paremust:
Põlaku, mis halb ja paha,
Nõudku taewast tugewust.
Kui on kuus läind' aastasada,
Priiks saab püha Eesti rada:
Unest siisap ärgaku,
Tulewikku tärgaku!
Linda, neitsi noorukene,
Waata punge puhkewaid:
Uueks loob neid suwekene
Pärast talwi walidaid.
Nii see maa, nüüd tarretanud,
Saab kord priius teretanud,
Hakkab uuest õitsema:
Looja last ei unusta!”
Ingel lahkus, Linda ärkas:
Pale ujus pisarist.
Taewaliste tahtmist märkas:
Isetarkust imelist.
124
Iga halba hingest wihkas,
Iganes ta üles ihkas,
Kunni hüüdis Isa hääl:
Armu süles hingab sääl.
Taara pidud taga selja.
Hiis haljendab, tammikus tuhiseb tuul,
Sees kihab ja kahab ja sosistab huul.
Näe, tuluke tõuseb ja laenetab leek
Ning leegissa rehitseb roostetand mõek.
See on ju see ohwerdaw orjade parw,
Silm kustund ja kahwatand põskede karw.
Neil turja on tuimestand rüütlite roosk,
Käed, jaladki uimestand armetu joosk.
Kuid süda ei ole weel surutud wang
Ja waimu ei warja weel hooletu hang.
Näe, Taarale tuuakse oinas ja sikk
Ja rahwale tarkadelt palukest tükk.
Siis kõnemees kõneleb Kalewi soost
Ja õitsewaist aegust ning endisest loost
Ja helweti hõelast ja pimedast ööst
Ning Taarala tarkade tugewast tööst.
Ja kuulates kuumendab kuulaja palg
Ja nobedalt keerutab nooruse jalg
Ning ilu ja rõõmuga ukusel auul
Küll kõliseb kannel küll heliseb laul.
Siis uinuwad ilud ja suiguwad suud
Ja kustuwad tuled ja kohawad puud
Ning uinuja silmile unede tiib
Kuldaegase ilu ja elugi wiib.
Kuid tuhiseb tammikus hommiku tuul,
On lõppenud orjade öösine luul.
„Maast üles! maast üles! Ju otsas on öö!”
Ju kurjustab kubjas ja tännitab töö.
125
Koidutäht.
Eesti rahwa ennemuistne jutt.
Külalapsed kullakesed,
Talulapsed tallekesed:
Tulge muistse murudele,
Wana aja wärawale,
Waatke wanemate wiisi,
Perepoege pidupõlwe,
Orja hooli, halwa osa.
Liiwi linna Leholale
Seisis ligi lähidale
Küla wainul waene urtsik!
Sees oli sündinud sulane,
Ilmal' ilmnud ori Alo,
Teiste tööde toimetaja.
Ise oli peene poisikene,
Ilurikas inimene,
Kärmas käte kõigutaja,
Agar asjade ajaja.
See läks saksale sulaseks,
Saksa töösid toimetama,
Saksa saani sõidutama,
Saksa wankert weeretama,
Saksa põldusid põimama,
Saksa käsuta kõndima,
Saksa asjasid ajama.
Teenis aasta, teenis teise,
Käis ta karjas kolmat aastat,
Niitis heina neljat aastat,
Wiitis wäljal wiiet aastat.
Mis talle palgaks paisati,
Aasta osaks anneti?
Witsawermed, piitsawarred,
Kibedamad kepilöögid,
Osawamad oksahoobid.
Läks ta mõisast metsa alla,
Kõndis lausa laane alla,
126
Kurba meelt sääl kustutama,
Wiha meelest waigistama.
Kes ta wasta wankusta
Tuli teda teretama,
Kurba meelt tal kustutama?
Wasta tuli wanamees,
Pisu härjapõlwe mees,
Habe rippus rinna ees.
Mis sel mehel käes kanda,
Käes kanda, kätte anda?
Käes tal kolme küünalt kanda,
Käes kanda, kätte anda.
Kesse küünalta küsima,
Annet talt omale otsima?
Kurb talt küünalta küsima,
Halb talt omale otsima:
„Oh minu armas mehekene!
Sul on käes kolme küünalt,
Kolme küünalt küsijale,
Osaks omal' otsijale:
Anna mulle haawatule,
Wiska walu waigistuseks,
Laena leina lepituseks!”
Mees siis mõistis, kohe kostis:
„Wõta, waene, kolme küünalt,
Wõta walu waigistuseks,
Wõta leina lepituseks,
Wõta õnne ilmutajaks!”
Mis talle sulane seletas,
Ori wasta tänuks ütles?
Ori wastas, ori ütles:
„Aitumal, ole terwe!”
Kes siis uuest pajatama?
Härjapõlwik pajatama:
„Oh mu armas orjapoissi,
Kubija kepi konksitaw,
Kiltri kepi kõigutataw:
Kui sina süütad esimese,
Süütad sulase sunduse,
127
Kaotad käsu kange kepi,
Hukkad orja halwa põlwe.
Kui sina süütad teise küünla,
Süütad elu elama:
Küla kaswab kanarpikku,
Talu tõuseb tallermaale,
Pere raba randadesse,
Hooned oja ääre pääle.
Kui sina süütad kolmandama,
Süütad õnne õitsema:
Mis sa soowid, sünnib ruttu,
Mis sa käsed, kaswab kohe,
Mis sa tahad, tõuseb tuulel.”
Läks ta läbi laanest, luhast,
Ruttas raba randadesse,
Soomaade sõrwadesse.
Mis ta leidis laane sõrwast?
Tule leidis laane sõrwast.
Süütas suisa esimese:
Kohe tundis tule soontes,
Werekiha woolamas,
Tegude iha tõusemas.
Süütas teise tõrkumata.
Kähku kaswas küünlast kasu,
Ilmus imelisem ime:
Küla kaswis tanarpikku,
Talu tõusis tallermaale,
Pere raba raudadesse,
Hooned oja ääre pääle.
Läks ta külasse kõndima,
Talu wäljasid waatama,
Omale osa otsima.
Elas päewa, elas teise,
Elas pisut kolmat päewa,
Natukese neljat päewa,
Weidikese wiiet päewa.
Oli osaw peremees.
Oli töökas talumees.
Mis tal südant surus weel?
128
Südant surus saja mõte,
Meelt tal koormas kosja mõte.
Läks ta karja saatama,
Wara wilja waatama,
Kui weel udune hommiku,
Kare alles kastekene.
Kes ta wasta warikusta
Tuli teele tallermaalta?
Tuli koidutähekene,
Siraw silma neiukene.
Siis ta mõtles, siis ta ütles,
Palwe keelel pajatades:
„Oleks mul neidu naesukene
Kui see koidutähekene!”
Läks ta koju kurwal meelel,
Astus aita halwal meelel:
Pani kaabu kirstu pääle,
Kindad kaabu ääre pääle,
Ise otsa ikkema.
Ikkes tunni, ikkes teise,
Kurtis tüki kolmat tundi,
Nuttis pisut neljat tundi,
Weidikese wiiet tundi.
Kes tuli kurbtust kustutama,
Nutuwalu waigistama?
Uni tuli kurbtust kustutama,
Unenägu rõõmu näitma,
Rõõmu näitma, nalja heitma.
Unes ta nägi eilast lugu
Tõel Koidutähekesest,
Nägusamast neitsikesest:
Nägi küünla neiu käes,
Õnne wanamehe wäes.
Ärkas üles unesängist,
Unesängist, mõttemängist:
Wõttis kähku kätte küünla,
Süütas suisa leegil loitma.
Nii kui tuli tundis tahti,
Sündis soowi sedamaid,
129
Ilmus ime silma ees:
Ees tal seisis siraw silma,
Kõrwas Koidutähekene,
Nägus täheneitsikene.
Wõttis ütelda orjale,
Suure mõisa sulasele,
Põgenenud poisile:
„Tere peigu, tunne neidu!
Mind sulle osaks anneti.
Teiseks pooleks panneti,
Kalliks kaasaks kanneti.
Jumalikul juhatusel,
Taewaliste tahtmisel.”
Alo siis mõistis, kohe kostis:
„Tere neidu, naesukene,
Taewaline tähekene!
Läki talu tubadele,
Läki pere põldudele:
Säälap ilus elamine.”
Läksid talu tubadele,
Läksid pere põldudele:
Elasid elu ilusa,
Elukorrad kombe'esti,
Eluwiisid wiisakasti,
Elupäewad hellakesti.
Kesse läks mõisa kaebama?
Kubjas läks mõisa kaebama,
Kilter kandis keelekõlku,
Wallatimuk walejuttu:
„Oh mu härtu herrakene,
Kuldakrooni prouakene!
Sulane läinud soosse,
Rajanud talud rabasse,
Loonud luhad laane sõrwa:
Sääl ta elab suuri saksa,
Naene kaasaks Koidutähti,
Taewaliste tütrekene.”
130
Herra siis mõistis, äkist kostis:
„Kubijas kepiline,
Kilter kiire kõigutaja:
Too nad mõisasse mõlemad!”
Kubjas läks siis kutsuma,
Kilter talu tanawisse:
„Sulane, sugeda saad!
Kes sind käskis soile minna,
Soile minna, maile saada?
Eks sa tea, kus teoader,
Kussap lurjuse labidas?
Mine nüüd mäele ruttu,
Tule nüüd tubina tõttu,
Kaasa wõta kaasakene!
Kui ei tule, kepp mul käes,
Wirutada minu wäes.”
Kesse kuulis kamberist?
Kaasa kuulis kamberist.
Kohe wasta waidelema,
Kubjast suisa sajatama:
„Keppi kelmi kõigutagu,
Wemmal waenlast wirutagu,
Kunni kaob kuri himu!”
Kesse läks mõisa kaebama?
Kubjas läks mõisa kaebama:
„Oh mu härtu herrakene,
Kuldakrooni prouakene!
Tige mind tahtis ära tappa,
Hõel hoopis hukata:
Käsku ei kuuldud koguni,
Ega täidetud täppigi.”
Herra siis mõistis, äkist kostis:
„Kubijas kepiline,
Kilter kiire kõigutaja:
Kaasa wõta kassakad,
Ühes wõta orjapoisid,
Nuhile nurgas nurjatumaid,
Wihtle wastahakkajaid,
Siis too mõisasse mõlemad!”
131
Kubjas läks siis kutsuma,
Kilter talu tanawisse,
Kassak kambri ukse taha,
Orjapoisid õue pääle:
„Kambrist wälja, wastikud.
Õue Pääle, hõelad loomad,
Mõisa rutusti mõlemad!”
Kesse kuulis kamberist,
Kaasa kuulis kamberist,
Koidutähti kubja kõnet.
Sestap suisa sajatama:
„Mõisa, mõisa, metsikud,
Saagu seegi endil' osaks,
Mida meile ähwardate!”
Kesse läks mõisa kaebama?
Kubjas läks mõisa kaebama:
„Oh mu härtu herrakene,
Kuldakrooni prouakene!
Tigedad meid tapawad,
Hõelad hoopis hukkawad,
Hundi kurku kukutawad.”
Herra siis mõistis, wihas wastas:
„Kubijas kepiline,
Kilter kiire kõigutaja:
Kirme nende katusele,
Taper nende taresse,
Ise roaks ronkadele!”
Kubijas kummardas minnes,
Kilter selga küüruteles,
Täheks, käsu täitmiseks.
Jubap laulis Looja kukke,
Kõerutasid Taadi kanad,
Kui tuli kubijas külasse,
Tuli tulega talule,
Kirme kaasas kamberisse,
Taperil talutoasse.
Kesse kuulis kamberist?
Kaasa kuulis kamberist,
Koidutähti kurja nõuu.
132
Sestap suisa sajatama:
„Tuli tooja toale,
Taper käskija kulmule,
Surmahäda saatijale!”
Tuli täitis Tähe käsu,
Kirwes kuulis Koidu sõna,
Surm ei suutnud wasta panna.
Alo aga elas kaua,
Elas õnnes, hellas rõõmus,
Elas kaasal Koidutähel,
Heldel meelel, armastusel.
Ei neil olnud eksitajat
Ega tülitegijat.
Luupainaja.
„Mu naene, mu naene, miks naersid nii
Kolm korda kirikus waljusti?
Sul muidu on ikka tõsine meel,
Ei olnudki enne sa naernud weel!”
„„Miks naersin, kuis pean ütlema?
Ei taha, ei tohi ma ütelda!
Kuid räägi, kuis sulle sain, minule,
Siis räägin, miks naersin, ma sinule!””
„Küll räägin, miks peaksin ma salgama?
Kuid enne sa minule jutusta,
Mis kirikus nalja on sinule teind:
Ma waatsin: ei midagi mina näind.”
„„Kui kantsli läks jutluse ütleja,
Siis kurat kiriku tuli ka,
Läks longates lähema akna pääl’:
Siis esimest korda mul naeris hääl.
„„Säält waatas, kuis kogudus tukkuma jäi,
Siis süda tal rõõmust põksuma lõi,
Et irewil hambil hirwitas ta:
Teist korda siis kõwasti naersin ma.
133
„„Siis laotas naha ta laiale
Ja kirjutas hoolega nahale,
Kes kiriku pinkidel tukkumas
Wõi mõttega mujale minemas.
„„Kes magasid, pääle ei mahtunud,
Nahk ääreni oli ju täidetud,
Sest suuremaks püüdis ta kiskuda
Ja hambiga hakkas rebima.
„„Ta kiskus, ta rebis, ta katkus sääl,
Et mahuksid magajad naha pääl',
Nahk katkes, lõi pääga ta seinasse:
Siis kolmat kord naersin ma waljuste.
„„Nüüd sulle, mis nõudsid, ma rääkisin,
Sest sinultki teada ma tahaksin,
Mis tõotasid mulle sa rääkida:
Kuis sinule naeseks sain muiste ma?””
„Kui kaheksa aastane olin ma,
Leeaugul kord hommikul istusid sa:
Sa kaswasid minuga ülesse,
Ma kosisin, sa tulid minule.”
„„Kas mäletad, kallis, mis käis selle eel,
Mis sündis sel ööl, kas sul meeles on weel?
Kas polnud sääl wõeralist midagi?
Jäi märki mu tulekust mahagi?””
„Küll mäletan: keegi mind waewamas käis,
Kui magasin öösel, luupainaja näis;
Kord topiti kinni kõik augud siin,
Nii lõppeda, arwati, minu piin.
„Üks uherdi auk aga lahti jäänd,
Mis wend, kuna painajat pääl mul ta näind,
Hää kiiluga kinni on kiilutand, —
Seesama, mis praegu ma wabastand.
„„Jää terweks, nüüd pean mina minema!
Mu tuleku tee mulle näitasid sa,
Jää terweks, mu mees, ja mu lapsuksed!
Ma lähen! Miks näitasid mulle teed?””
134
Nii ütles ja kadus ta korraga,
Kaks last jäid maha tast emata:
Poeg tütrega troostiks jäi isale,
Ja mõlemad kaswasid ülesse.
Märti Mihkelt.
Märt oli Mihkli sulane
Ju mõnda aega olnud.
Kuid wiimsel ajal temale
Sääl miski päri polnud:
Toit polnud hää, mis iial sõi,
Kook oli kõrwend, wana wõi,
Säng kõwa ning külm tuba.
Kord lõunaks herned laua pääl,
Märt mõnitas ja wahtis:
Käes kummuli tal lusik sääl,
Nii herneid süüa tahtis.
Ta ütles paha meelega:
„Kui hakkad kaha külge sa,
Siis tahan suhu pista!”
Märt õhkas kurtes igapäew:
„Siin on mul orjapõli,
Siin aina töö ja töö ja waew.
Ju puhte põleb õli!
Oh oleks minul oma koht
Ja oma põld ja oma roht,
Siis oleks lugu teine!”
Ei läbend enam teenida,
Läks ära teenistusest.
Siis saunahüti hüüris ta
Ja pruudi warandusest
Sai pisut maadki rentida
Ja lehma, lammast lunasta
Ja kodu korda seada.
135
Kui pulmad tõiwad nooriku
Ja pisut kaasawara,
Siis arwas waene saunik ju:
Nüüd käes mul õnnesära!
Ta sõi ja jõi ja rõõmustas,
Tööd jättis, oli lustikas
Ja kiitis: „Nüüd mul põli!”
Kuid kõik on heitlik ilma pääl,
Ka Märdi rõõmupäewad:
Tal kopik weered taskust, sääl
Pea näpud põhja jääwad.
Läeb kambri: kapp on leiwata!
Läeb õue: küte lõpnud ka.
Ja wali talw on wäljas.
Märt kurtis endist teenistust,
Kuid kahetsus on hilja.
Ta otsis ohkel endist ust,
Et laenaks Mihklilt wilja:
„Oh ole hää ja laena mull',
Kui jälle kaswab, maksan sull',
Wakk hernid, mul on puudus!”
Ja Mihkel kuulis palumist,
Ta salwe juure tõttis,
Kus wilja igasugulist,
Ja kühwli kätte wõttis.
Kuid enne küsis külmaste:
„Kas hakkad külge kühwlile?
Siis mõedan herned kotti!”
„Ma waene — suur on minu süüd
Ei enam tõrkma hakka!”
„Et teiseks meel läind sinul nüüd,
Sull' herneid kingin waka!
Tee tööd ja palu Jumalat,
Siis igapäewast leiba saad!
Weel õpetuseks lisan.”
136
Mustlane.
I.
Petjaid ilmas ikka palju,
Walelikka pole wähe,
Sarnaselt ka sagedasti
Ebauskjaid, kergeuskjaid,
Kes end laskwad kimbutada.
Tihti juhtub, et ka targem
Ennast laseb eksitada,
Petiskelmist piinutada,
Nii et õigus öelda talle:
Halbim oled ise halbist!
Kõigil tuttaw targa sõna:
Pahur põrsas, pole rahu!
Nõndasama wana sõna:
Laisk on siga, seitse wiga.
Korra maa on külmetanud,
Teise korra kärs tal kärnas!
On niisama tuttaw asi,
Kuidas Mustlased mõistawad
Petta üsna peenikesti,
Waletada, warastada,
Ilma et nad iial langeks
Korraliku kohtu kätte.
Kerjamine on küll keeldud,
Hulkumine hukka pandud:
Siiski ümber nad hulguwad,
Siiski leiba nad laniwad,
Siiski mauku nad manguwad,
Siiski liha linutawad,
Kanamune kaasitawad,
Kõike wara nad kerjawad.
Tuttaw nende petutarkus,
Nende wõimas walewõimus:
Kuis nad ette kuulutawad,
Käewaatel waletawad,
Unenägu ilmutawad,
137
Kaardil kuradit orjawad.
Tuttaw nende able ahnus,
Nende nutt ja nurumine,
Palumine, pirimine,
Kui nad õue sul astuwad,
Kui nad tuppa sul tulewad:
Mis nad näewad, omaks nõudwad.
Tuttaw on ka teisest küljest
Nende sarwine sajatus,
Pärgle nimel põhjamine,
Äraneedmine alati,
Kui ei saa, mis nõudsid, kätte.
Tuttaw, kuidas tõeks nad teewad
Oma nurjatuid needmist,
Oma sarwsid sajatusi,
Pahareti põhjamisi.
Kui nad salamahti saawad
Täita oma ähwardusi,
Sajatatud soowimisi.
Rukki wili oli walmis
Männiku Matsi põldudel.
Põllud olid kodust kaugel
Wersta kaks wõi pisut wähem,
Kena kaasikmetsa keskel,
Küla põllult wähe kõrwal.
Aga polnud aega minna
Peremehel, perenaesel,
Ega teenijal tüdrukul
Sinna lõlkama sugugi,
Pidid minema mujale.
Siunna siis sammus Mustlane
Libekeel Petis parajast:
Soowis säält kerjakannikat,
Kõhu moona musteldades.
Peremees Petiselt pärima,
Kohtlaselt kohe küsima:
Külamees, külamehike,
Meie rukis ruttu walmind,
138
Paras panna parmastesse,
Üles tõsta hakkidesse,
Kokku kanda kuhelasse,
Aga pole omal aega:
Kas sa tahad tulla appi
Meile põldu põimama.
Lõikama ja lõpetama?
Sulasega seltsis siis sa
Lähed kohe lõikusele,
Lauba poole lõpetate!”
Libekeel siis lubas minna,
Petis tõotas palju teha,
Sulasega seada korda
Rukki pererahwa rõõmuks.
Saiwad kohe sirbid kätte,
Saiwad kaasa leiwakoti,
Saiwad lähkri piima selga,
Siis weel peremees pajatas:
„Pange terawalt tähele,
Et ei wiljuke warise,
Pääkesed ära ei pudene,
Kõrred kõrres ei kõhise!
Olge wiksid, olge wilksad,
Tehke laubaks wäli pooleks!”
Läksid siis mehed minema,
Läksid ära talu õuest,
Kõmpisiwad kahekesi,
Sammusid sõna lausmata,
Astusiwad aegamisi,
Pikkamisi põllu poole.
Oli pool teed ära käidud,
Hakkas Petis awaldama,
Kaasaskäijale ütlema,
Kawalasti kuulutama:
„Aga kui ilm läheb pilwe,
Pilwest walama wihmuke:
Mis meist waestest siis peab saama?
Sadu rikub rukki ära,
139
Wihm ajab wilja idanema,
Kaste kõrred kopitama.
Kuule, pojus, kuidas teeme:
Tarwis ilma ära teha,
Kuiwa ilmukest kutsuda,
Lahket päewakest lausuda!”
Ütles ja hakkas lausuma,
Salasõnu sosistama,
Poolel häälel podisema:
„Ehi, ehi, ilmukene,
Paista, paista, päewakene,
Ehi, ilmuke, ilusaks,
Paista, päewake, palawaks:
Eile olid ilmukene,
Ole täna teista korda;
Eile paistsid, päewakene,
Paista täna teista päewa;
Eile sa olid nii ilus,
Ole ka täna nii armas!”
Saanud sedasi sõnanud,
Ilma ilusaks ütelnud,
Pajatas poisile jälle:
„Woieh, jalad ju wäsinud!
Tüüta ennast tee pääl ära,
Ole tööl weel tarwiline!
Puhkame pisut wäsimust!”
Ütles, heitsid põõsa alla,
Tukkusiwad tunni aega,
Suikusiwad teise tunni,
Siisap tuikusiwad teele.
Waewalt weerand wersta jälle
Olid käinud kahekesi,
Juba häda uuest lahti:
Petis pajatas poisile:
„Leiwakott on liiaks raske,
Koormab wäga wana küüra,
Lähker litsub liiga turja:
140
Tarwis koormat kergitada,
Liiga lähkrist wälja lasta.
Aga ütle, mis me teeme?
Wiska maha, wasta pattu!
Pole muud nõuu: peame sööma!”
Wõtsid kehale karastust:
Kotist sõiwad, lähkrist jõiwad,
Sõiwad, jõiwad mehe moodi.
Siis nad jälle sammusiwad,
Sammusiwad, tammusiwad,
Aega mööda astusiwad
Pikkamisi põllu poole,
Kunni tahes wõi tahtmata
Jõudsid põllule pärale.
Üsna õigus oli siin neil
Hinge tagasi tõmmata,
Sulane küll sundis tööle,
Aga Petis waidles wasta:
„Tarwis selga sirutada,
Waja küüra kohendada,
Enne kui tööle hakkame!”
Saiwad selga sirutanud,
Saiwad küüra kohendanud,
Saiwad turja turgutanud,
Siis oli waja wälja mõeta:
Sammusid, seerisid ringi,
Arwasid põllu ülesse,
Ütlesid õige olewat.
Siis nad kõrsi katsusiwad,
Peos päid nad hõerusiwad,
Kunni Petis pajatama:
„Rukki kõrred üsna rõsked,
Rukki terad alles tihked!
Lõikad, läheb läpastama,
Kogud, läheb kopitama:
Koppind wili saadab köha,
Läppind ajab kakatama.
Ega tohi tõbe teha,
141
Teha ja tuua talusse?
Parem puhkame lõunani,
Kunni päike köhaseemne
Põllult jõuab põletada,
Kõrrekest kuiwatada.”
Sulane tahtis teada,
Kas ju lõuna kätte jõudnud:
Seadis jalad sirewile,
Mõetis warsti oma warju,
Arwas üles õige aja,
Kiitis siis: „Kell kaksteistkümmend!”
„Õgus, poeg!” Nii kostis Petis,
„Tunnen seda selgemini:
Kõweral põllul on puudu,
Seemet tarwis sinna wiia.
Too nüüd peremehe toitu:
Tarwis teda auustada!”
Leiwakott ja lähker toodi,
Söödi, joodi mehe moodi.
Saanud lõunasöök neil
Pidi luusse lastud saama.
Pois küll kutsus Petist tööle,
Aga teine tõrelema:
„Sõge, sõber, sunnib tööle,
Kui on keskpaik kosti saanud!
Eks sa tea, et ei tohi
Täiel kõhul küüritada?
Teeme nagu muistsed mehed:
Päewa paistele puhkama,
Leiba luusse laskema!”
Wiimaks wõeti sirbid kätte,
Arwati aja olewat.
Aga enne hakku ütles
Petis jällegi poisile:
„Parem ikka kahju karta
Kui on pärast kahetseda!”
Waatas wilja, wahtis, pööras,
Raputas ja raapis rukkit,
142
Siis sai õige aru kätte:
„Wili walmis warisema,
Pääd on punnis pudenema,
Terad kuiwad kohisema!
Ei nüüd wilja wihukestki
Kahjuta wõi koristada,
Aga öösi aega küllalt:
Siis pole sirbil seemendust,
Peremehel karta kahju.
Meile üsna üks ta puha,
Kunas selga küüritame.”
Sellega leppis sulane,
Heitis jällegi pikali,
Tukkus senni kui õhtuni,
Kunni Petis poissi hüüdma:
„Pojuke, piskust tööst, pojuke,
Enam saab kui suurest seisust!
Uni ei anna uuta kuube,
Magamine maani särki:
Uni saadab hulkumaie,
Magamine marsimaie
Tule nüüd tulist jalu,
Tule, läheme lõikama:
Öö on palju lühem päewast!”
Sirpisid lõigates sisse
Parajalt pidiwad panema,
Kui jälle kimbatus käes:
Sirbid olla üsna nürid!
Poiss küll tahtis pihta anda,
Aga Libekeel ei lasknud:
„Pcea, pojus, ära puudu!
Õled ei kõlba ju katuseks,
Kui me nüriga näsime.
Peremehele pajatan:
Parem töö on tegemata,
Kui et teda kahjuks tehtud!
Tehtagu sirbid terawaks,
Teeme töö me terwelt ära.”
143
Andsid auu weel korra leiwal'
Ning siis heitsiwad hingama
Päcewa waewast puhkamaie,
Raskist töödest toibumaie,
Tülpind keha karastama.
II.
Täiskuu tallas taewas teeda
Wäikest wõlwi walmistades,
Laotuses looka luues.
Seltsiks särasiwad tähed,
Weeris wana wanker, tiislis
Härga hunti ühes ikkes:
Sest kui ükskord ennemuiste
Hunt sõi ära teise härja,
Pani Wanaisa hundi
Rakkesse wankert wedama;
Säras sõel ja ikka sõudis;
Põhjanael aga seisis paigal:
Liikumata, lõppemata
Seisab juhiks sõitjatele,
Meremeeste märguandjaks;
Weersid kolmekesi wardad
Neljat, wiiet kaasa wõttes,
Läksid lõunast lääne sõrwa.
Siisap koidukuulutaja
Astus omas iluehtes
Idaweerest üles taewa.
Tema järel tõusis warsti
Koidukuma kenal wiirul
Taewa sõrwa palistades,
Tähehiilgust häwitades,
Täiskuu walgust wähendades.
Kui ju tähehiilgus kustund,
Täiskuu kuju kahwatanud,
Tõstis pääd ju tõusew päike
Üle silmaringi ääre:
Ajas pakku pimeduse,
144
Wõitis ära hämariku,
Täitis ilma hiilgusega.
Laululinnud, lõokesed
Lendsid lustil taewa alla,
Laulsid Loojale rõõmuga,
Kiitstiwad teda tänuga:
Et ta öö ja päewa määrand,
Kõige looma kasuks loonud;
Et ta uuest ehitanud
Nüüdki ilma päikse ehtel;
Et ta muret nende eestki
Helde käega ikka kannud.
Aasult tõusis pisut udu,
Aga kadus kohe ära,
Nii et selgest kõigi silmad
Wõisiwad kastet waadelda,
Tilgakesi tunnistada,
Pärlihiilgust imestada:
Iga tilk kui kallis teemant,
Iga leht kui ehtelaegas,
Iga kõrs kui kullakirst.
Kõik see hiilgas ilusamalt,
Kui wõib keegi kuulutada,
Suudab suu seletada,
Jaksab käsi kirjeldada,
Maalijameister maalida,
Sehkendaja sehkendada.
Juba tõustes tõttasiwad
Lõikajad rukkit lõikama:
Kuigi kaste kastis kõrsi,
Ei sest olnud palju wiga,
Sest et pärast äge päike
Kõrred kõik kuiwaks kuiwatas.
Üks aga põld oli puutumata,
Sirbid sisse särwimata,
Lademed weel lõikamata,
Eed alles algamata:
Männiku Matsi rukkipõld.
145
Põllu sõrwas põõsa warjus
Magasiwad magusasti,
Põõnutasid pikka päewa,
Kallist aega kulutades
Libekeel Petis ja laiskleja,
Sõnakuulmata sulane.
Päike seisis noorel lõunel,
Kui nad wiimaks wingus näol
Unekaisust kargasiwad
Leiwakoti kallalegi.
Süües Mustlane mõistatas:
„Perepoissi, päris tarka,
Mõista ära mu mõistatus:
Puine pistab, luine sallib,
Känta wänta käänab sisse?”
Sulane ei suutnud seda
Mingil moel ära mõista.
Mustlane siis märka targalt
Sedasi ära seletas:
„Puine, puust tehtud lusikas,
Lusik pistab leeme suhu,
Puine pistab, lusik tõstab;
Luine, luust on hambad suussa,
Hambad peeneks purewad,
Hambad nämmiks näriwad,
Luine sallib, suu sallib,
Wõtab wasta, mis antakse;
Känta wänta, see on käsi,
Känta wänta, kõwer, sirge,
Käsi käänab kausi poole,
Käsi sihib suu poole,
Käsi tõstab känta wänta
Lusikaga leeme suhu:
Söömine, see on mu mõistatus.”
Siis hakkas sulane sõnama:
„Mõistatada lapsedki mõistawad,
Mõistes narridki naerawad,
Aga mehed mõistwad töösid,
146
Tunnewad talu tarwitust,
Püüawad peremeest petta,
Saawad aga siiski tööga walmis.
Aga mis saab meista waesist?
Põld meil alles põimamata,
Sirp on sisse panemata:
Hakkame ometi paale,
Lõikame senni kui lõuneni!”
Mustlane mossis näoga
Paha meelega pajatas:
„Loll sa oled, lolliks jääd ka!
Sirbid nürid, kõrred kõwad,
Terad walmis warisemas,
Päike põuda põletamas,
Ihu warsti higistamas:
Siis mine selga küürutama!
Ja mis kõigest kasu oleks,
Kasu sulle, 'kasu mulle?
Homse õhtuni ometi
Sina üksi suurt ei suuda?
Mina pole eluilmas
Sirpi rukkisse surunud,
Weel ühte wihkugi lõiganud
Ega taha enne surma
Seda waewa ette wõtta.”
Sulane siis sügas hästi
Sõrmeküüsil kõrwatagust,
Ohkas, õhkas, ähkis, ütles:
„Mis meist waestest nüüd peab saama?
Peremees, peremehike,
Perenaene naesukene,
Ei pane leiba laua pääle,
Nuga teise nurga pääle,
Keraomast keskelegi,
Kui nad mu laiskust kuulewad,
Waid mu warsti nad ajawad,
Kus seda teist mind kihutawad!
Kiskusid mind kimbatusse,
Kisu nüüd mind kimbatusest!”
147
Mustlane muigutas mokke,
Sõnas siis sulase rõõmuks:
„Tee aga, mis mina tahan,
Räägi, mis sulle ma soowin,
Siis pole häda jutt' ühtigi,
Pole karta mingit paha
Peremehelt, perenaeselt.
Mina ajan asjad nõnda,
Et saan kasu kahe wõrra,
Õnnekorral kolme wõrra!”
„Kõik ma tahan nõnda teha,
Iga sõna nõnda öelda,
Iga asja nii arwata,
Kui sa seda mulle käsid,
Kui aga pääsen putatusest,
Kipun wälja kimbatusest,
Jään oma wana koha pääle,
Olen auus weel päälegi!”
„Mine siis kohe küla maile,
Sahka sõna salamahti:
Tark on tulnud taludele
Tulewikku teada andma,
Üksikuile awaldama,
Mis neil elus õnneks antud,
Õnneks antud, palgaks pandud.
Ütle üsna kõrwa sisse:
Mida rohkem wankert määrid,
Seda wiledamalt wurab!
Ütle, et ma üksi täna
Männiku Matsi kaasikus
Tulewikku teada annan.
Kui oled käsu hästi wiinud,
Siis sulle hinnata awaldan,
Mis on sulle jaoks jäetud.
Ära kohku, ära karda:
Asi on siin päris õige!
Sina oskad hästi künda,
Mina ette kuulutada;
148
Sina rukkit lõigata,
Mina käsi waadata.”
Poiss läks külla käsku wiima,
Salaasju sosistama,
Keeldud asju kuulutama.
Kui oli asjad ta ajanud,
Käsud hästi kätte wiinud,
Tuli ta joostes tagasi,
Sest ta tahtis teada saada,
Mis talle tulewik tõotas.
Libekeel siis lausus kohe:
„Tule, poeg, ma tahan sulle
Tulewikku teada anda!”
Wõttis poisi käe pihku,
Waatas, wahtis, wiibis, waatles,
Ümisedes, urisedes,
Sirewile silmitsedes,
Ja siis hüüdis õige waljust
Kõrgel häälel kõneledes:
„Oh seda elu ja õnne,
Oh seda pidu ja põlwe!
Õnnelaps, mu poeg, sa oled!
Waata, mis siin warjul seisab,
Käe pääle kirjutatud,
See kõik targal ära tunda,
Mõistjale see ära mõista.
Sest mis inimesel iial
Siin maailmas tähtsat sünnib :
Käe pääl kõik seisab kirjas,
Peopessa üles pandud,
Minu käe pääl seisab kirjas,
Et sul ees on õnne elu!
Sina oled näost nägus,
Sina oled loomust lõbus,
Sina oled kombest korras:
See teeb sind neiule kalliks,
Kellel talu kaasawaraks.
Koduwäiks sind kutsutakse,
Peremeheks sind pannakse,
149
Perenaeseks naesukene.
Ja kus weel su wara rikkus!
Näe, kus siin on selgest näha,
Mitu tõbrast, mitu talle,
Mitu hobust ja harjuslast,
Mitu kana, mitu kukke
On sul omaks, uuel kohal:
Seitse kriipsu, seitse härga,
Kaheksa kriipsu, kaheksa lehma,
Kolmkümmend täppi on talled,
Kuus airu on hobused,
Seitseteist sõerdu on sead,
Kakskümmend kiudu on kanad.
Leiwalaud sul lai ja lahe:
Rikkas peres palju leiba,
Nõuukas talus jõulutaari,
Pole iial puudust karta.”
Kuna Petis pajatamas,
Sulasele seletamas,
Mis talle tulewik tõotas,
Kuna tal pisarad põskedelt
Rõõmu pärast maha jooksid:
Kuulas eemalt Ketu Kadri
Kikil kõrwul kuulatades,
Mis sääl Mustlane awaldas.
Nüüd ta tõttas tema juure,
Palus öelda omalegi,
Mis tal tulewiku talust
Edespidi hääd on loota:
„Ole hää mees, armas isand,
Kuuluta, mis käe pääl kirjas,
Mis mulle toob weel tulewik!
Waewapalgaks wõtsin kaasa
Sigudiku singikese,
Wana oina willakese.”
Petis kahmas käe tal kiirest,
Waatas, waatles, pööris, peatas,
Kostis küsija neiule
Ehitud sõnadel öeldes:
150
„Nägus neitsi, ilus neiu!
Jõulu järel jõuab peiu,
Rikka pere pojukene,
Iluuhke inimene,
Toob sulle wiinad,wõtad nad wastu,
Pärast altarile astu:
Õnnelikult saad elama
Eluotsani temaga.”
Ketu Kadril kõne ajal
Tilkusiwad rõõmust silmad.
Nüüd ta tänas tuhat korda,
Soowis talle sada õnne;
Ise ootis omale
Kahewõrra wististe.
Luusa Liisu astus ligi,
Ilmus kuulutaja ette,
Palus teda tulewikku
Omal' ette kuulutada,
Naeru näol nõnda öeldes:
„Ilus isand, ütle mulle
Tulewiku tunni käiku:
Kuuluta kõik mulle õieti!
Tänu täheks tõin ma sulle
Küünart kümme kangast kaasa,
Pääle selle paari sukke,
Teise paari kirju lindid.”
Saanud käsi silma wõtnud,
Tark talle kohe kuulutas
Sõnu salmil ehitades:
„Armas, kena neiukene,
Ingliwärki inimene,
Tahad teada tulewikku,
Ootad aega õnnelikku:
Kõik sa rohkesti kätte saad,
Mis sa iganes himustad!
Kui on aasta uuest läinud,
Oled altaril sa käinud.”
Tänu andes lahkus Liisu,
Juhtus wasta Kortsu Kaiel',
151
Kaunis nookawa neiule:
Ütles talle targa kohta,
Et see õige mõistlik olla
Ega lustida luisata.
Kortsu, Kai läks kaasikusse
Ettekuulutaja ette,
Käewaatjalt wastust nõudma.
Uhkel meelel, kõrgil häälel
Nõnda tema lausus talle:
„Noh nüüd, Mustlane, mulle ütle,
Kunas mulle tulewad kosjad,
Millal ma lähen mehele
Rikkale perepojale,
Päristalu pärijale?
Tõin sulle meelehääks mõnda:
Toobi täie koppind tangu,
Poole naela räidind petti,
Pääle selle paari pastlaid,
Tallad läbi, paelad katki.”
Mustlane mõruda näoga
Wõttis Kaie käe pihku,
Waatas weidi, wahtis wähe,
Ümises siis oma ette:
„Oi, oi, wäljast ilus hoone,
Aga seest, et hoia aga!
Sa tahad rikast peigmeest saada:
Küll ma sulle peiu saadan,
Kes su ninakest näpistab!”
Hakkas siis Kaiele ütlema:
„Näe, see rist siin rikas peiu,
Kes sulle kosja tulemas;
Aga näe, kriips on siin wahel,
See on teine neiukene,
Kes su peiu ära petab.
Siis tuleb kosja paha poissi,
Siiski wõtad wiimad wasta,
Wõtad wiinad, saad sõrmuse:
Sõrmus seob sind surmani
152
Õnnetuma elu külge!
Esiti hästi küll elate,
Aga pärast pole õnne:
Põud, see põllud teil põletab,
Taud, see tapab teie loomad,
Hunt sööb ära hooste warsad.
Mees siis mõtleb omas meeles:
„Lähen kõrtsi, wõtan wiina,
Siis ei tunne elust piina!”
Läheb kõrtsi ühe korra,
Läheb kõrtsi teise korra,
Kolmat korda, neljat korda,
Kunni wiimaks joodik walmis,
Kõrtsi lingi liigutaja,
Kõrtsi pingi kulutaja,
Siis sa imed näljakäppa,
Siis sa nutad nurke mööda,
Siis sa leinad laua ääres,
Walad wetta woodis silmist.
Wassakkäel nii kirjutatud,
Paremale üles pandud,
Loodud kirjal kuulutatud.”
Kortsu Kai läks tusa tujul
Ettekuulutust kohalt:
Pool teed uskus, pool teed põlgas,
Siiski süda tal rahutu.
Kuke Jaak siis jõudis sinna,
Kui läks kurwalt Kortsu Kaie
Ära ettekuulutajalt.
Astus kiirel sammul ette,
Küsis pisut kummardades,
Wassakut kätt waata andes:
„Ole hää, oh armas isand,
Ütle, mis mul eel on elus!
Tõin sulle kaasa wana kuke,
Jalad köitsin kammitsasse,
Ega ta siit ära pääse;
Tubakat ka paari naela
Tõin ma sulle ninasoojaks.
153
Petis wõttis käe wasta,
Silmitses sirewil silmil,
Siis aga seletas talle:
„Sina kosid kena neiu,
Nõuutad omale nõuuka naese,
Kellel omaks isakoda,
Kellel lehmi, lambaid, sigu,
Kellel hana, kellel kanu,
Kellel kirstutäied riideid,
Kellel süda nagu inglil:
Need on puhtad rõõmupäewad,
Mis su silmad siis küll näewad.”
Tire Jüri tuli juure,
Käsi kukruga karmanis:
„Ratas mul raksub rahada,
Rumm mul rubla tükkisida,
Kõik mul kilksub, kõik mul kõlksub,
Muud kui ühte asja pole:
Kodukana puudub talus!
Mihukene minu oma,
Kuuluta mulle, külaonu!
Siin on pisut waewapalka:
Hõberubla õige wana.”
Talle wastas waletaja:
„Kui on kolmteist korda käinud
Kuu ju ümber ilma, läinud
Kakskord kaheksa päewa weel,
Siis sina kõnnid kosjateel:
Oled õnnelik peiuke,
Omaks saab nägusam neiuke;
Suur on sinu elu pikkus,
Suurem weel su rõõm ja rikkus.
Senni jõudis targa juure
Pudi Pärdi wanem poega.
Priske poissi Pilli Mihkel.
Talle oli unenägu
Tunaeile tulnud wõeraks:
Sellele soowis ta seletust.
Sellepärast palus tema:
154
„Ilus isand, kulla isand,
Ole hää mees, ütle mulle,
Mis mu unenägu näitab.
Tõin sulle magust potitäie,
Teise poti kohupiima.
Aga unes nägin nõnda:
Mina läksin maasikile,
Aga jõudsin männametsa,
Metsas kaswis kena põõsas,
Kenas põõsas kaunis lille:
Mina jätsin siis maasika,
Kahmasin kätte lillekse.
Aga enam ma ei näinud,
Sest et ehmust üles ärksin.”
Mustlane kostis talle kohe:
„Maasikmarja nopp on kosjad,
Männamets on talupõllud,
Põõsas metsas talutuba,
Lill sääl põõsas lõbus piiga,
Kahmamine kosimine,
Ärkamine elamine.
Rikkasse kohta läed kosja,
Kosid säält nägusa neiu,
Neiuga nõuutad sa talu,
Taluga õnne ja elu.”
Anni Mari astus ette,
Andis kompsu kosti kätte,
Palus omale ütelda,
Mis see unenägu näitab:
„Hoidsin ma isa lambaid
Kasemetsas kaunil päewal:
Tuli teisest kihelkonnast,
Karu üle rajakraawi,
Kahmas minu talle kinni,
Ise tuhinal tagasi.”
Tark siis targasti tähendas:
„Karjapõlw, see on neitsipõlw,
Karu kuulus kosilane,
Hunt on alatu peiuke.
155
Tall on peiu pruudikene:
Tuleb teisest kihelkonnast
Perepoega peenikene,
Wiib su warsti kirikusse,
Kirikust wiib oma koju,
Sääl sa eluõnne maitsed.”
Murtsika Anu siis Mustlaselt
Küsis selgemalt seletust,
Hõberublat peosse pistes:
„Nägin unes ükskord nõnda:
Mõisaherral oli aias
Õige ilus õunapuu,
Otsas kaswasid kaks õuna,
Üks neist õuna, teine pirni.
Pirnist kaswis piitsukene,
Piits ajas herra aiast wälja,
Lahutas ära õunapuust:
Selle lehed kuiwasiwad,
Aga koor ei kuinud ära,
Ega kukkund õunad maha,
Ega pehkind ära tüwi,
Ega laugend maha ladu.”
Tark talle andis warsti teada:
„Aed on abielumaja,
Õunapuu on abikaasa,
Õunad otsas on ta lapsed,
Pirn on poeg ja õun on tütar,
Piitsukene paha tüli,
Mis neil poja pärast tõuseb,
Abielu otsa saadab,
Herra prouast lahutab,
Herra hoopis ära ajab,
Kuna proua kodus elab,
Leinab ühtlasi lastega
Endist abielu õnne.”
Põmmi Tõnis tahtis teada,
Kuis wõiks libahundiks käia,
Kutsus targa kõrwale,
Sosistas temale salaja:
156
„Säh, see kasuk käsirahaks,
Teen ma sehwti, saad sa rohkem!”
Tark siis ütles üsna tasa,
Keelis teistele kuulutada,
Ühelegi awaldada:
„Kui sa soowid soendiks saada,
Pead sa kolmel neljapäewal,
Kui on taewas wana kuu,
Laiale kiwile langema,
Mis on mulla madalune;
Tema pääl pead püherdama,
Püherdades pajatama:
„Niibes, naabes, nahka pääle,
Kiibes, kõõbes, kõrwad pähä,
Siibes, saabes, saba tahga!”
Aga hoia, et ei ütle
Ühelegi sa neid sõnu,
Muidu Kõhn sind kimbutamas,
Wana Põmm sind piinutamas,
Wana Sarwik põrgu wiimas!”
Kui sai ta Põmmile kuulutand,
Astus jälle rahwa hulka
Uuest tarkust awaldama:
Waatas käsi, katsus kaarta,
Sõnas, sortsis mõnda wärki,
Seletas unenägusid,
Kunni pime kätte jõudis.
Õhtul ütles sulasele:
„Waata, kas ma waletasin,
Kui ma taolist teenistusest
Lõikusest paremast laususin?
Moona siin kui mõnes mõisas!”
Tark siis tükkis kuue alla,
Heitis eilse asemele
Wäga wäsinult magama,
Sulane tegi niisamuti,
Ehk küll polnud sirpi pistnud
Siia saadik rukki sisse,
Waid kõik täitis terwet põldu.
157
III.
Päike paistis pilwe wahelt,
Andis käsku karjastele
Karja koju kihutada,
Lõune lüpsile ajada,
Endid lõuneleiba otsi.
Aga ikka hingas rahus
Libekeel Petis puhates,
Temaga seltsis sulane,
Männiku Matsi teenija.
Nüüd ta tõstis pisut turja,
Waatas päikse warju peale,
Nägi lõune ligi juba.
Tõusis siis asemelt ülesse,
Ajas üles perepoisi,
Käskis lõunaleiba tuua:
Waja keha kinnitada,
Waewa wasta walmistada,
Töö wasta turgutada.
Sõiwad jälle, jõiwad jälle,
Sõiad tühjaks leiwakoti,
Jõiwad tühjaks piimalähkri,
Et ei jäänud raasu järel,
Raasu järel, tilka tallel'.
Libekeel siis luitis metsa,
Otsis waikse warjupaiga
Kiwiwarest wara tarwis.
Sinna wiis ta saadud wara,
Sinna kompsud ta kormitas,
Sinna pani pambud paigale,
Et ei leiaks ümberluusjad
Ega kisuks külakoerad,
Kuna ta Männiku Matsile
Ise pidi ilmuma
Parajat palka pärima.
Senni langes päike läände,
Tõotas pea õhtut tuua,
Õnnist lauba õhtukest.
158
Sulane, see seisis mossis,
Seisis mossis, süda mures:
Mis peab õhtul ta ütlema,
Peremehele wastama,
Küsitakse tööd talt taga?
Wili põllul puutumata,
Sirbid sisse pistmata.
Libekeel lehwitas huuli,
Petis pajatas poisile:
„Pole wiga, pojukene!
Miks siis suu on sulle loodud,
Kui sa nõnda palju kardad?
Sõna pistab, sõna päästab:
Päästan enese, päästan sinu!
Aga pane sa tähele,
Et ei teisiti tunnista,
Kui ma ise asjad räägin,
Asjad räägin, õigeks ajan!
Kui mina ütlen kodus: „Jah!”
Kinnita siis sina: „Neh!”
Kui mina ütlen kodus: „Ei!”
Kinnita siis sina: „Mitte!”
Aga hoia, et ei lausu
Kõigest muust sa musta sõna:
Küll siis kõik ma korda sean!”
Wana tark siis wõttis sirbid,
Nüris nende hambad ära
Wasta kiwi kiristades,
Et peaks asjast arwatama:
Wilja palju kokku pandud,
Nii et sirbid nüriks läinud,
Hambad hoopis ära kulund,
Tera läinud nõnda nudiks.
Wõtsid kimpsud, kampsud kaela,
Wõtsid kumbki sirbi kätte,
Kõmpisiwad koju poole,
Sammusiwad kiirel sammul.
Minnes päris põllunimed,
Nõudis nurme natukesed,
159
Küsis kõik, mis teada tarwis,
Petis poisilt peenikesti.
Kui nad talu õue tulid,
Olid waesed nõnda wäsind,
Et ei suutnud suudki kasta;
Selja küür nii kangeks jäänud,
Et ei wõinud üles wõtta
Maha kukkunud kopikat.
Kui sai peremees küsinud,
Palju põlda puhtaks tehtud,
Hakkas Petis awaldama,
Warsti lausa waletama:
„Oh mu armas pererahwas,
Kullakupu käsuandjad!
Tahan teile teada anda,
Palju põlda rukkist puhtad:
Neljapäewal poisi seltsis
Jõudsime joonelt põllule.
Kiwistiku keskel oli
Rukki wili kõige walmim:
Sinna kohe sirbid töösse!
Rapsisime raadikult,
Lõikasime lõimest saadik;
Rapsisime nõo nõlwalt,
Kogusime wihud kokku.
Taewake, küll oli tegemist!
Siiski saime õhtuks walmis,
Eha ajal olid hakis
Wiimane kui wihukene.
Teisel hommikul tõusime
Päewa tõusul tukust üles.
Läksime Weere wäljale,
Sirbid sisse särwisime,
Rudisime rukkit murda,
Lõhkusime lõigata,
Nii et higi ühte lugu
Mööda palgid maha jooksis.
Heldeke, küll oli hapu!
160
Aga selle eest ka õhtuks
Widewikul saime walmis:
Hakid koos kui sõstrakännas!
Täna hommiku tõusime
Koidu piire palistusel,
Kõndsime Kitsakeelele
Teda rukkist tühjendama.
Küll oli täna küüral walu!
Aga mis mehed sest hooliwad?
Wasta õhtut saime walmis:
Põld on puhas kui pühitud!”
Peremees siis küsis poisilt
„Kas see kõik nii on ka tõsi?”
Poiss siis pääga noogutas,
„Jah,jah!” „Neh, neh!” kinnitas.
Peremees weel päris meestelt:
„Kas ei wiljuke warisend,
Kas ei pääkesed pudenend,
Kõrred kõrres ei kõhisend?”
Libekeel siis „Ei!” talle kostis,
Sulane siis „Mitte!” wastas,
Et sest peremees sai märku,
Et ei kõrred kõhisenud,
Ega pääd ei pudenenud,
Ega wili warisenud.
Peremees siis ütles rõõmsalt:
„Mõtlesin muidu, et Mustlased
Tööle totrad, teole laisad,
Aga nüüd ma näen, et nemad
Päris wiksid wilja juures.”
Aga perenaene ütles:
„Nagu töö, nii tarwis palka
Anda auusa tegijale!
Muidu ikka kahel mehel
Räsida saab nädal otsa:
Nüüd on poole nädalaga
Terwe töö kõik ära tehtud.
161
Poiss ehk teine kordki kärmem:
Nägi nüüd, kuis nobedasti
Wilja kokku koristakse.”
Hakkasid siis palka andma:
Andsid raha poole rubla,
Andsid liha liua täie,
Tõiwad tangu toopi neli,
Andsid lisaks terwe leiwa,
Aga ega tahtja tüdi.
Kui ei enam antud talle,
Hakkas ta pääle ajama:
Willast kaltsu, wana särki,
Kulund kuube, katkend kinnast,
Paika paigaks, lappi lapiks,
Niiti, nõela nõelumiseks,
Paela otsa pastla taha.
Sai ta seda kätte saanud,
Nägi õues ümber hulkwat
Kahte wäikest kasupõrsast:
Teist neist tahtis enesele.
Aga peremees käratas:
„Pea kord suu, sina peletes?
Mine õuest, musteldaja,
Kasi, täitmata, tänamast!”
Oh sina heldeke, seda kisa
Mis need sõnad sünnitasid!
Nagu oleks wesiwäraw
Weske paisust ära wõetud,
Wesi woolab wolinal,
Wolinal ja kolinal
Üle kiwide, kolgaste,
Piki oja peatamata:
Nõnda saatuse sõnad
Mustlase suusta mürasid:
„Peremees ja perenaene
Ühesugused ihnuskoid,
Waeste were imejad,
Piha soonte piinajad,
162
Selja küüra kõwerdajad!
Tõotawad, mis ei täida,
Lubawad, mis nad ei anna.
Selle eest mina sajatan:
Saagu su põrsas sirguma,
Karjamaal ära kangema,
Keda mulle ära keelsid!
Kui sa ei wae minu waewa:
Kaswagu kõik sinu põllud,
Mis meie kokku koristanud,
Homme hommikuks uuesti,
Et ei ükski tunne tööd sääl!”
Sai ta nõnda sajatanud,
Läks ta õuest lausumata,
Kadus nagu tina tuhka.
Peremees ei hoolind palju
Pahameelse põhjamisest,
Aga naene hirmus ära
Sajatuse sõnu kuuldes,
Sest ta kartis sortsi wäge.
Oh seda imestust, ehmatust!
Mis nad teisel päewal tundsid,
Kui nad käisid wilja waatmas:
Leidsid põllud puutumata,
Sirbi hambaist haawamata,
Seisis kõik kui enne seda!
Kahetsus käis ime kannul,
Sest et töö neil uuest teha,
Poisi päewad raisatud,
Mustlane muidu maksetud,
Rahwa naer weel pääle kauba.
Jah, ka põrsas õigund ära,
Kõrwad pää all karjamaal!
Perenaene ütles nuttes:
„Waata, miks ei tasund waewa,
Annud talle anniks põrsast!
Pani nüüd põllud kaswama,
Ajas põrsa õiguma,
163
Tegi tühjaks tehtud töö,
Teab tont, mis üle öö
Weel ta meile kaela saadab!”
Nõnda lõppis Libekeele
Rukki lõikamise lugu
Männiku Matsi põllul,
Keda petjast peteti,
Rumalast peeti rumalaks.
Kuuramaa kurat.
„Sõbrad, istke pääle siia,
Tahan teid nüüd koju wiia;
Parem seltsis sõita meil
Kui on jala käia teil!”
Märt nii ütles sõpradele,
Sõbrad istsid tema reele;
Ühest külast olid nad,
Ühes linnas käisiwad.
Sõites ajasiwad juttu,
Polnud taga sõidul ruttu:
Rääkis üks, miks linna läind,
Rääkis teine, mis sääl näind.
„Kulla sõbrad, kaugeks jääme!
Parem üle järwe läeme:
Õigem tee on minna siit!”
Hüüdis Märt, ja sõitsid nüüd.
Sõites tuli Märdil meele,
Et nad läinud näki teele,
Ja ta kohe ehmatas,
Kohmetas ja kahwatas.
Wärisedes ütles teistel':
„Karta küll on häbi meestel,
Siiski hirmund olen ma:
Surm meid püüab salaja!
164
„Täna ju on jõulu laupäew,
Täna tontidel on auupäew,
Täna lausa tohiwad
Käia ümber mööda maad.
„Näkk ses järwes täna nõuab,
Et tall' saagiks mehi jõuab:
Kolmekesi oleme
Wist nüüd saagiks näkile!”
Teised kostsid kahekesti:
„Sina ise olid esti,
Kes meid siia kutsunud,
Järwe pääle wedanud.
„Näeme sest, et Märt sa pole,
Oled kurat ise, kole!
Seda sulle tasume,
Järwe su nüüd topime!”
Küll ta waene ägas, palus,
Tõendas ahastuse walus,
Et on tõest Märt ise ta,
Siiski pidi surema.
Teised rahul koju läksid,
Järwe lugu teistel' rääksid,
Kuis neid kurat kimbutand.
Ja nad teda uputand.
Kohus kuulas mehed üle,
Nemad kostsid: „Meie pole
Kurja teinud sugugi,
Surmasime kuradi!”
Selle eest nad nõudsid tänu,
Aga kuulsid kohtu sõnu:
„Märdi tapjad mõlemad
Siberisse lähewad!”
Ehk küll pandi ahelisse,
Saadeti neid Siberisse,
Arwasid nad ometi:
„Surmasime kuradi!”
165
Nõnda sündind meie aegu,
Nagu meeles mitmel praegu,
Ühel aastal jõuluaal
Kole lugu Kuuramaal.
Walewanne.
„Mu hõbedast jaluksed kadunud,
On hobustetallist mul warastud:
Kes süüdlane, ütelgu ülesse,
Siis mõistan ma kergema nuhtluse!”
Krahw päilistelt küsides nõudis nii,
Ei kostetud, läbi kõik otsiti,
Kuid igaüks kinnitas wandega:
„„Ei jalutsist midagi tea ma!””
Lesknaeselt weel wiimati küsiti,
Ta wandus ja kostis nõudjale nii:
„„Kui waletab üteldes ei minu suu,
Wälk pilwest mind surmates puutugu!””
„Oh naene, kuis wandusid kõwaste!
Ei wanne, waid tõde mu meeline:
Mis sünnib, kui tõtt ei rääkind su suu?”
Ja kõikidel wärises liha ja luu.
Läks nädal ja pääle weel päewa wiis,
Krahw kutsuti politseist linna siis:
Sääl wabises lukutud kambri sees
Lesknaene warastud wara ees.
Ta kuulis, et päästeti lukust ust,
Ta tundis südames jälestust,
Täis hirmu, kui nägi, et krahw ka sääl:
„„Oh halastust! Armu!”” tal ägas hääl.
„Küll annan sull' andeks, seks wõimu siin mul,
Kuid taewas on teine kohtunik sul:
Kui tema ees kohtus sa armu saad,
Siis alles sa süüst ennast wabastad!”
166
Krahw ütles ja põlwili nutuga
Lesk langes, ei sõna wõind rääkida,
Kuid wiimati andis ta käele suud:
„„Ei warasta enam ma elades muud!””
Päew päewa järele nädalas
Läks mööda, lesk wande ju unustas,
Läks lõikama, lapsuksed temaga:
Siis äkisti kattis pilw ilmamaa.
Ja wihaselt müristas pikse hääl,
Ja naene täis ahastust põllu pääl,
Sest wanne tall' ahastust sünnitas
Ja pikne kangesti müristas.
„„Mu lapsed, mu armsad, ei teil ole süüd,
Mu lapsed, oh kaitsege teie mind nüüd!””
Nii hüüdis ja seadis neid ringi ta
Ning ise jäi keskele istuma.
Wihm jõudis, wälk sähwas, näis põlema pilw,
Kõu kärgatas, wärises taewa wõlw:
Kesk ringi lesk wälgust sai surmatud,
Kuid lastesse pikne ei puutunud.
Tark Ooleg.
A. Puschkin.
Tark Ooleg on tasuwa tapluse teel,
Kasaaride üle tal karistaw meel:
Et Wenemaad weristand waenune mõek,
Neil oodata Oolegi oda ja leek.
Truu hobuse turjal raudriiete all
Würst kihutab ees, järel malewa tal,
Tee pimedaist metsadest läbi neil läeb,
Kui korraga wägi ja würst imet näeb.
Tark ilmub, kes ikka Peruunile truu
Ja rahwale usutaw saatuse suu,
Kes palwes ja päästmises wanaks ju jäi,
Ei würst temast lausmata lahkuda täi.
167
„Tark, lausu, mis taewas mull' osaks weel loob,
Ja sõna, mis tulewik würstile toob:
Mull' awalda hirmuta tulewa raad,
Mult palgaks sa parema hobuse saad!”
„„Tark iial ei wärise würstide ees
Ja tasu ei tarwita jumalamees:
Prii tarkade mõte ja tõsine töö,
Kuid tulewa olu on tume kui öö.
„„Mis otsal on ülewal, siiski sa tea
Ja surmani meeles mu seletust pea:
Sul õnnelik alati sõdade sõit,
Sind kuulustab iganes kuninglik wõit.
„„Su alamaks heidab, mis kuiw ja mis märg,
Ning Greeka päälinnaski lõdiseb järg,
Sa tasud, kus tallel on werine wõlg,
Sa maksad, kus mälestaw Wenemaa põlg.
„„Ei laenetes ole sull' awatud haud,
Ei riku su terwist ka waenlase raud,
Ei mõek ega oda, ei nool ega ling
Sind puudu, ei lahingis lahku su hing.
„„Su saatja su täniste sõdade teel,
Su sõiduloom päewal, su seltsimees ööl,
Su hobu nii osaw, nii julge ja wirk,
Ses warjul on sinule suretaw mürk.””
Würst naeratab. Siis aga mõttesse jääb
Ja pilwisel palel ta sadulast läeb,
Lööb hobuse laudjale lahkuwa käe
Ja hüüab: „Mu seltsimees, terweks nüüd jää!
,,Sa teenisid alati truuisti mind,
Nüüd waewast ja tööst lasen wabaks ma sind.
Teid, poisid, ma käsen, et kandke weel hoolt,
Et puudu ei tule tal kusagilt poolt:
„Tekk katku ta turja ja kaeru ta sõim
Täis olgu nii kaua kui kestab ta wõim.”
Säält sulased ratsuga ruttasid siis
Ja würsti uus ratsaloom edasi wiis.
Tark Ooleg on hõiskawa malewa ees,
Wiin kihab ja kahab neil karika sees
168
Nad laulawad lahkunud aegade auust
Ja isamaa ilmunud ühisest jõuust.
„Kus on siis mu seltsimees sõiduloom nüüd,
Kel päewad ja paluke ammu ju priid?
Ons julge ja kärme kuis enne ta jooks,
Kus on, kes tast sõnume minule tooks?”
„„Su seltsimees suigub ju tõusuta und,
Ta luud aga leida weel kingul see tund.””
Würst waikib ja waatab siis wanade pool':
„Kus on siis mu kardetud saatuse nool?
Oi tarka, oi tarka, mis sonis su suu?
Mu hobune oli mull' otsani truu.
Ma asjata otsisin omale muid!”
Ja soowib siis silmata langenu luid.
Tark Ooleg ja Iigor ja wanemad kõik
Siis tõttawad' sinna, kus tähendud paik.
„„Näe kingu pääl Dnepri kaldal see koht,
Sääl laenetab lopsakalt kaswanud roht!””
Pääluu pääle astub siis Oolegi kand:
„Wõi siin on, mu sõber, su saatuse rand?
Su elatand peremees elus on weel:
Ei kuulutand tõtt talle tarkade keel.
Ma lootsin, et kirwes su kalmule toob,
Su palawat werd minu põrm mullas joob,
Kuid teisiti seadnud on saatuse sund, —
Siis uinu, mu seltsimees, rahulist und!”
Ja salaja sisiseb pleekinud luust
Must madu ja sülitab mürgisest suust
Ning lööb jala ümber end keerdu kui niit —
Ja kahwatu würst ära kantakse siit.
Kurb matus on koos ja malewa reas
Würst Iigor ja Olga on hallide seas:
Nad laulawad lahkunud päewade auust
Ja isamaa ilmunud ühisest jõuust.
169
Lomonossowi põgenemine.
„Minu Jumal, mis ma teen?
Tead, kuis teaduhimust keen!
Tead, mis tuli rinnus loidab,
Tead, mis lootus mulle koidab!
Kas ma lähen? Kas ma jään?
Nüüd wõin minna: nüüd ma läen!”
Nõnda rääkis palwes keel
Mihkel Lomonossowil,
Kui ta ööses pimeduses
Walwas woodis kurwastuses:
Mõeldes wõetud mõtte pääl'
Wabises ta julge hääl.
Mis siis mõtles tema meel,
Miks tal wärisemas keel?
Kas ta tahtis kurja teha?
Tema nõuu sa tohid näha:
Sest ma räägin selgemalt
Tema lugu lühidalt.
Isaks oli kalamees
Kolmogoori küla sees:
Ja ka ise pidi tema
Kalameheks kaswanema;
Ilma kirja tundmata
Üksi leiba teenima.
Aga õnne kombel ta
Õppis köstrilt lugema:
Õppis, mis sai iial näha,
Wiibimata puha päha.
Ei see täitnud isu tal:
Enam himu õppijal.
Kuulis korra köstrilt ta:
„„Tahad rohkem õppida,
Siis sa Moskwa linna mine,
Sääl on tarkus tawaline,
Sääl sa kõike teada saad,
Mis sa iial himustad!””
170
Rääkis lugu isale,
Isa rääkis emale:
Isa käskis kala püüda,
Ema karja kokku hüüda.
Wiimaks tegid otsuse:
„„Mihkel läheb merele!””
Tühja läks nii lootus tal.
Mõndawärki mure all
Läksid mööda aastad pikka:
Aga Mihkel mõtles ikka,
Kuidas saaks ta Moskwasse,
Et säält tabaks tarkuse.
Nüüd siis teadis Mihkel noor,
Et läks kala killawoor
Kolmogoorist Moskwa linna;
Minna tahtis ühes sinna,
Aga kartus keelis keelt
Ütlemast, mis koormas meelt.
Wõttis nõuuks siis salaja
Kodust teele tõtata:
Woorikubjalt heldust nõuda,
Tema toel kooli jõuda,
Et ta säält saaks haridust,
Tarkust, teadust, osawust.
Tõusis sängist tasa ta,
Pani selga kasuka,
Wõttis poole leiba kapist,
Pani pääle kala napist,
Pistis pauna särgiga,
Ise ruttu minema.
Ukse pääl jäi seisma weel,
Wäga raskeks läks tal meel:
Mõtles, kuis ta käsi käinud,
Mis ta juba ära näinud,
Mõtles, mis toob tulewik,
Arwas, mis teeb olewik.
„Issand, anna andeks sa,
Et läen isa loata!
171
Sina tead, miks lähen mina:
Waimu mulle andsid sina!
Waimu pean ma harima:
Issand, aita, halasta!
Jumalaga, wanemad!
Jääge terweks, tuttawad!
Jääge terweks, meri, kalad,
Terweks paat, ei minu jalad
Saa su põhja tallama,
Käed su aeru puutuma!
Jumalaga, heinamaa,
Põllud, muru lilliga!
Jumalaga, kuused, männad,
Jääge terweks, rabad kenad?
Jumalaga, merehaul,
Jumalaga, linnulaul!
Jumalaga, kodumaa!
Ela õnnes minuta!
Isa, ema, peate jääma:
Ei teid ilmas enam näe ma!
Ära tõtma pean siit:
Jumalaga jääge nüüd!”
Ariion.
Fr. Schlegel.
Ariion laulu meister oli,
Käes kannel hästi käinud tal;
Tal oli waimuwallas woli,
Ta ise armas igal maal.
Ta kulda kaasa wõttis,
Tarendist koju tõttis:
Ta kodu kallil Greekamaal.
Ta tee wiis Korintuse linna,
Kus sõber riiki walitses.
Kui tahtis wõera maale minna,
172
Siis sõber ütles paludes:
„Jää minu juure siia,
Sest rööwlid wõiwad wiia,
Mis wõersil käes ehk külluses!”
Ariion kostis: „Laulikule
On armsam teha reisisid:
Mu kunst, mis Jumal annud mulle,
Peab rõõmustama paljusid.
Kuis elan rõõmsalt pärast
Ma omast tagawarast,
Kui kannan looripärgasid!”
Ju teisel päewal istub laewas
Ja sõidab pärituulega:
„Oh Periander, mure waewas
Mu pärast muidu olid sa!
Auu jumalatel' andkem
Ja ise muret kandkem,
Siis saame walmis kõigega!”
Tal tuul ja meri ööd ja päewad
On ülilahked reisile:
Truuks merelaened talle jääwad,
Kuid truuduseta inime.
Ta kuuleb salajuttu
Ja waljust nõudwad ruttu
Nad kõik ta wara omale.
„„Ei elawalt sind laew pea kandma!
Kui mullas tahad magada,
Siis pead surma omal' andma, —
Ehk muidu merde hüppama!””
„Miks tapate mind ära?
Et wõtke kõik mu wara:
End ostan priiks hää meelega!”
„„Ei elawalt sind lase minna:
Sa meile liiga kardetaw!
Sa läeksid Periandri linna:
See pole meile soowitaw.
Mis meil su kullast kasu,
Kui pole kodus asu
Ja koltund lehtki kohutaw?””
173
„Siis täitke weel üks palwe mulle,
Kui pole lootust pääseda:
Et nii, kui sünnis laulikule,
Ma suren laulu meistrina!
Kui lõpnud lauluhääled,
Kui waikind kandlekeeled,
Siis tahan surra rahuga!”
Ei wõi nad seda palwet keelda:
Ehk silm küll kulda himustab,
Kõrw tahab siiski hääli neelda,
Mis meister kandlelt kuulutab.
„Kui wõtan pidukuue,
Siis laulan laulu uue,
Siis kannel keeli kõlistab!”
Näe, laulik kaunid liikmed matab
Kuldlõngul kootud kuuega:
Pääst jalakannuni ta katab
Kui purpuriga laulaja.
Kuldrõngad ümber käte
Ja kaela, otsa ette
Tal lendwad juuksed pärjana.
Ta wassakkäes nad kannelt näewad
Ja lööjat luud ta paremas:
Nad imeks pannes seisma jääwad,
Kui kandle hääled kõlamas.
Kui lõpetas ta mängi,
Siis waatis wetesängi,
Kus päikseterad säramas.
Ta laulis: „Tule warjuriiki,
Mu kannel, hääle seltsimees!
Sul pole karta põrgutiiki,
Koer waikib hääle wõimu ees.
Elüüsiumi waimud
Ja kandlelööja kaimud,
Teid teretan, kes rahu sees!
Ei wabatahtlikult ma taha
Kuldpäikse paistelt lahkuda:
Ma pean jätma elu maha,
174
Ma pean sõbrast lahkuma!
Kõik minu töö ja tegu
On läind kui unenägu,
Ma pean warjuks wajuma!
„Ma alla pean, ei karta taha!
Suur Jumal, waata taewast sa,
Kes armuta mind lööwad maha:
Neid leidku üles tasuja?
Mind, laened, alla matke,
Mind, wesineitsid, katke!”
Nii hüppas sügawusse ta.
Wood kohe laulja sülle wõtsid,
Laew sõitis rahul edasi.
Kuid uppujale appi tõtsid,
Delfiini karjad hulgani:
Ja kõigesuurem kohe
Siis wõtab selga mehe
Ja ujub randa uhkesti.
Küll kalakeel on lauluks kida
Ja oimud mängiks mannetud,
Kuid mängi kuulma terwe rida
Neid oli kokku rutanud:
Nad laulu kuulda tahtsid,
Nad imeks pannes wahtsid,
Nad mängjat saatma ujunud.
Ariion mõistab mere sugu:
Ta hakkab kannelt mängima
Ja laulab mitu armast lugu
Ning ajab südant sulama.
Ja tuuled takti lööwad
Ning laened kuulma jääwad,
Kui kala kukil laulab ta.
Kuid pea jõuab mere randa
Delfiini kari lauljaga
Ja toetab ju kuiwal kanda
Ariion suure rõõmuga.
Ta hüüab: „Mere sugu,
Delfiini päästelugu
Siin kaldal tõuseb kujuna
175
Jää terweks, sõber päästja, sina,
Ei saa su waewa tasuda:
Sa elad wees ja kuiwal mina,
Sest peame jäädwalt lahkuma!
Mis süda tänuks tingib,
Küll Galateia kingib,
Jää terweks nüüd, mu päästija!”
Ariion kerge südamega
Nüüd ruttas koju minema,
Ei kurwastanud teda wäga,
Et wara läinud kaduma:
„Ma rikas waene olles,
Mu kallim wara alles:
Mu kannel lauluhäälega!”
Korintuses ta rõõmsal meelel
Truud Periandrit teretab
Ja seletab siis lahkel häälel,
Et rändamise lõpetab.
„„Küll rööwlid riisund ära
Kõik minu tagawara,
Kuid alles kunst, mis rõõmustab!”
Siis imeasjust rääkis tema,
Et sõber üsna imestas:
Kuid süda läks tal wihast keema
Ja tasumist ta tõotas.
„Et rööwlid üles leida,
Sa ennast ära peida!”
Nii Periander otsustas.
Kui mehed sadamasse tulnud,
Neid kutsub wõeraks kuningas.
„Kas hääd Ariionist te kuulnud,
Kes reisil on Itaalias?”
„„Tarendi linnas õnnel
Käes meistril kuldne kannel!””
Ariionit uks ilmutas.
Ta oma kaunid liikmed matab
Kuldlõngul kootud kuuega:
Pääst jalakannuni kuub katab
176
Kui purpuriga laulaja.
Kuldrõngad ümber käte,
Ja kaela, otsa ette
Tal lendwad juuksed pärjana.
Ta wassakkäes nad kannelt näewad
Ja lööjat luud ta paremas:
Kui soolasambad seisma jääwad,
Siis põlwili nad põrmus maas.
„„Ta meie uputanud,
Nüüd jumalaks ta saanud:
Oh oleks maa meid neelamas!””
„Weel elab häälemeister ilmas
Ja warjupaigas kannelnik!
Kuid teie: kaugel wõeras külmas
Teid kimbutagu kolewik!
Ei teie werd ma taha:
Teil' olgu roosaks raha
Ja koltund lehtki kohtunik!”
Aleksander Ypsilanti.
W. Müller.
Aleksander Ypsilanti
Kurtis kõrge torni sees:
Greekast teda siia kanti,
Siia wangiks wahwa mees.
Kange maru kohas õues,
Pilwed käisid kiiruga,
Süda õhkas, õhkas põues:
„Waene Hellas, wangis ma!”
Silm tal seisis lõuna rinnal,
Waatas taewa waheta:
„Kas mul puudus sinu pinnal
Kaissu, kallim isamaa?”
Waatas mäele: wõllalauad!
Rongad rooga riisumas.
177
Waatas orgu: kaljuhauad!
Kotkad kohal kisamas.
Kurbtus täitis tema meele,
Pisar weeris palgele:
„Kas ei tule laugelt teele
Wõidusõnum würstile?”
Nõnda mõtteid mõlgutelles
Suikus silm tal sügawast:
Äkist hiilgas imetelles
Nägu imeilusast.
Kas ta aimas wende wõitu,
Tundis Türki tuikuwat?
Kuulis pärast sõjasõitu
Waba wendi hõiskawat?
Waikselt astus wangi ette
Wana wahwa wägimees,
Waotas käe würsti kätte,
Rääkis rõõmu silmawees:
„„Aleksander Ypsilanti:
Ole rõõmus, Greeka mees!
Täna sulle osaks anti,
Mida soowsid silmawees:
Sääl, kus kitsust kaljumägi
Kaitseb merel kindlasti,
Sääl, kus suri minu Wwägi,
Mina ise, wiimseni:
Sääl, kus elu kaotanud
Kolm kord sada Spartlastest:
Sääl on täna wõitu saanud
Greeka wahwad waenlastest!
Seda sõna tooma sulle
Tõusin hauast täna ma.
Püha Hellas: Õnne sulle!
Õitse wabalt wõitmata!””
Rõõmu sunnil würst siis ärkab,
Hüüab hõiskel: „Leonidas!”
Pühib palet ning ta märkab:
Rõõmust silmad pisaras.
178
Kuule! Kohin kostab kõrwa.
Waata! Wäljas akna ees
Kõigub kotkas kaljusõrwa,
Kiigub tiiwul tuule sees.
Wiilip II. surm.
Kes on, kes wäänleb walu fees?
Kes on, kel surm ju ukse ees,
Kes kõige oma waluga
Ei kaeba ega oiata?
Kes seisab kõwa südamest,
Kui kannaks rinnus kiwikest?
See Wiilip Teine, kuningas,
Kes walitseb Hispaanias;
See, keda kartsid miljonid,
Auu orja kombel pakkusid;
See, kes nii palju waland werd,
Kes käskis palju maad ja merd.
Ta woodis maas on üksinda
Ja hoopis ilma abita:
Kõik teenrid tast end hoiawad,
Kõik teda maha jätawad;
Kes inimesi wihanud,
Nüüd inimestest heidetud.
Ei asjata nad põgene
Ta woodi juurest kaugele:
Tal külles kole surma lõhn,
Ta wõigas nagu wana Kõhn!
Ja siiski weremõtted pääs
Ning surmasulg tal walmis käes.
Küll raske on ta kannatus:
See kange taewa karistus,
Mis waluga peab kandma ta
Heroodese ja Sullaga.
Antiokus nii walas werd
Ja kannatas ta seda wõrt.
179
Ta oli hirmsa wihaga
Kõik tahtnud ära surmata,
Kes ewangeliumi häält
Saand kuulda, terwe ilma päält:
Seks piinariistu pruugitud
Ja tuleriitu leekinud.
Nüüd teda ennast walumõek
Lööb piinwamalt kui tuleleek:
Ta ihu ussid elusalt
Ju sööwad ära surmawalt;
Ta pääle paised kaswanud
Ja nende sees on söödikud.
Rind wiimaks neljaks lõhkenud:
Nii söödikutest näritud!
Wiiskümmend päewa, pääle kaks,
Ju oli ta neil söödawaks:
Siis tuli surm ja suretas,
Ta mulla alla mahutas.
Nii suri hirmsa walu sees
Hispaaniamaa hirmsam mees,
Kes waga werd on walanud
Ja ususõda sõdinud:
Heroodese ja Sullaga
Sai tema surma hirmsama.
Igawene juut.
Kõrgil meelel kojaläwel istus
Ahasweerus Õlimäe teel.
Risti kandes tuli linnast Kristus,
Seisateles tema läwe eel:
„Ahasweerus, ränk on risti kanda,
Wõid sa mull' siin puhkepaika anda !”
„Mine minust, neetud inimene!”
Hüüdis Ahasweerus armuta.
Waikselt astus temalt Igawene,
180
Kandis risti kannatutega:
Nõrkewale ori appi tõttis,
Poole risti õla pääle wõttis.
Äkist ilmus hiilgaw surmaingel
Ahasweerusele hirmu auul:
„Rahu osaks senni sinu hingel'
Ärgu saagu ega surmalaul,
Kunni Rahuwürst sind ise hüüab,
Sinu hing ta armu osaks püüab!”
Ahastus siis Ahasweerust täitis.
Hirmul tõttas templi, wärises.
Siin uus ime uuest hirmu näitis:
Püha kate keskelt kärises.
Ähwardelles hüüdis templiingel:
„Mine siit! Siin pole püsi hingel!”
Templist tõttas Ahasweerus maale,
Linnast linna, külast külasse,
Mäele, metsa, sohu, kõrbe raale,
Kuuma päikse, külma keskele,
Rändas tuhat aastat mööda ilma,
Teine tuhat paistis jälle silma.
Liibanon ja Karmel tegid lahti
Oma koobashauad temale,
Surnuluid säält korjas salamahti,
Kandis Karmelisse ülesse:
Siit nad loopis üksihaawal alla
Wingudelles maruwuhinalla.
„See mu isa! Ema! See mu naene!
Need mu lapsed! Lastelaste luud!
Nemad surid kõik! Kuid mina waene!
Elan, ägan, surm ei sulu suud!
Seep see ilmas kõige hirmsam kohus:
Aastasajad samas hädaohus!
Püha linn, see põles, leeki jõudsin:
Tulekuum ei kõrwetanud mind.
Rooma needes rahwa wiha nõudsin:
Hirmus waew, see oli wiha hind.
Rahwad läksid, teised tulid Rooma,
Muile surma, mulle piina tooma.
181
Meri möllas marul kanges wahus,
Mina kargan kaljult laenesse:
Pea leidsin ennast laentest lahus,
Wood mind olid uhtund kaldale.
Kuristiku kurgud mind ei neela,
Kaljuseinad kaugeneda keela.
Läksin wererikka lahingisse,
Ärritasin sõjas sõdijaid,
Tungsin tugewama tüli sisse,
Keset suuritükka sagedaid:
Ükski kuul ei minu külge puutund,
Mõegateral minu põlw ei muutund.
Ei mind haawand metsaliste hammas
Ega surmand surmaussi nõel:
Lõwi wastas wagaks sai kui lammas,
Madu salwas, suureks waluks hõel.
Surma mul ep olnud metsast loota,
Ussihambast üksi häda oota.
Ärritasin wägiwalla wäge,
Piinariistu nähes pilkasin,
Hirwitasin tuleriida äge,
Timukaga targu kõnelin:
Walu mõistsid mulle walmistada,
Kuid ei ükski piina parandada.
Aastasajad hulgun mööda haudu,
Ise põrm, ei põrmuks pudene;
Hulga kaupa kogun kirstulaudu,
Ei mu kirstust keegi kõnele:
Haua lõhnast lehkab ammu keha,
Surmakarw ju kaua silmist näha.
Wiha Jumal, wiska maha taewast
Rängem wiha minu pääle weel,
Saada nuhtlus suurem sellest waewast,
Saada surm, et sulguks surnud keel:
Mis su wihakojas weel on paha,
Müristagu minu pääle maha!
Häda! Oma süü, mis hinge rõhub,
Oma süü, mis pean ägama!
Luud ja liikmed hirm kõik ära lõhub,
182
Ei wõi rahus ilmast lahkuda!
Keda põlgasin, mind ära põlga:
Wõta wasta, maksa minu wõlga!”
Sedamaid ta juure jõudis ingel,
Kutsus põrmust uue elule,
Hüüdis armsalt ahastawal' hingel':
,,Ahasweerus, astu rahusse!
Ära kaota hädas lootuskiiri:
Päästja armul pole iial piiri!”
Kulla wõimus.
Mis sull' osaks Jumal annud,
Ole rahul sellega;
Mis ta kanda pääle pannud,
Ole wait ja kannata!
Ära otsi warandust,
Jäta raha himustust,
Ära nõua kulda taga:
Kullal kurjaks läeb ka waga.
Persia piiril elas Tagan,
Waralt waene mehike,
Ehk küll usu poolest pagan,
Siiski waga, õiglane;
Enam ta ei himustand,
Kui tall' oli osaks saand,
Rahul olles loome hoidis,
Truuist wõerast karja toitis.
Ükskord kuulis orus pauku,
Märkas mulla müdinat,
Nägi saanud kaljus auku,
Talle sisse langewat.
Mõtles: „ Waene talleke,
Tulen appi sinule!”
Tõttas talle päästanema:
August kirja leidis tema.
183
Põlew himu südant täitis
Teada, mis sääl lugeda,
Tarkadele teda näitis,
Ei saand neiltki otsust ta;
Wiimaks kuulutati tall',
Et ta Egiptusemaal
Leida wõida wiimist tuge,
Kõigist targem olla Luge.
Tagan tõttas Egiptusse,
Leidis targa lugeja,
Andis talle kirjutuse,
Luge hakkas lugema.
Waatel pääd ta wangutas,
Warsti wastust walmistas:
„„Kas ma tõesti ütlen sulle,
Mis siin mõista üksi mulle?””
„Kosta! Seks ma siia tulnud!”
„„Parem oleks, ütlen ma,
Kui, mis öeldud, pole kuulnud!””
„Ütle, ei ma ehmata!”
„„Otsa esmalt ütlen sull'!””
„Mis on kuulutatud mull'?”
„„Kiwid leidja surnuks lööwad,
Koerad tema liha sööwad!””
„Luge, Luge, ütle ikka!
Mis sääl seisab kirja sees?”
„„Sina leiad wäga rikka
Waranduse august ees:
Üksi kirjatundjate
Leida wara ülesse.””
„Tule, Luge, saatjaks mulle,
Poole wara annan sulle!”
Läksid, leidsid augu üles,
Leidsid raudse ukse eest,
Wõti uinus lukusüles,
Leidsid kulda koopa seest.
„Ega sellest, saatja, sa
Midagi ei himusta?
184
Poole küll ma tõotasin,
Aga oma saak siis kasin.”
Läksid teise koopa sisse,
Hõberahal täidetud.
„Armas tark, sa näed ju ise:
Kõik kui kokku kaswanud!”
Kallikiwi kambris ka
Polnud püsi jagada,
Ega olnud ehtesaalis,
Mis ei omal' olnud kallis.
Sõjariistu wiimaks nägid:
„„Anna üks neist mulle sa'!””
„Wana Luge, mis Sa räägid?
Mil weel hakkad sõdima?
Jah, ma mõega annan sll’;
Äraandjaks saad ju mull'!
Waata: siin on sinu raha!”
Lugel lendas pää siis maha.
Tagan kulda, pärlid noppis,
Kahmis kokku hõbedat,
Taskud kallil kiwil toppis,
Käänis lukku warjajad.
Kaupmeheks ennast nimetas,
Müüri ümber walmistas
Sala raharikka mäele,
Elas uhkelt ikka pääle.
Tahtis auu ka omaks saada:
Ennast rikka mehena
Kuningaga tutwustada
Püüdis kõigest hingest ta.
Saatis seitse kamelit,
Keda kuldkeed koormasid:
Lahkelt wõeti wasta tema,
Pandi wäge walitsema.
Greeka keisri sõjas wõitis,
Tappis kulla abil ta;
Palkas wäge, koju sõitis,
Wõitis, heitis kuninga,
185
Tegi ennast kuningaks,
Kuningaks ja jumalaks:
Kes ei kummardanud teda,
Piinasurma saatis seda.
Äkist tõusis mässamine,
Tagan pidi põgema;
Kerjaksandi sarnaline
Koopaaugus elas ta.
Leiti, weeti turule:
„Waatke, jumal Tagan see!”
Kiwil nad ta surnuks lõiwad,
Koerad tema liha sõiwad.
Sest, kui õnn sull osaks antud,
Kõik sul hästi korda läeb,
Saagu ikka muret kantud,
Et su silm, mis tarwis, näeb.
Ahnus, ihnus mõlemad
Hõelad hinge rikkujad:
Ahnus wiib sind kurja teele,
Ihnus rikub waga meele.
Wiina wõimus.
Palju neist, kes on wiina wõtnud,
Et nad endid ei tallitsend,
Alla libedat teed on tõtnud,
Ihu, hingega hukand end.
Kurwastuseks on kõigile
Wiina rõõmustus wististe
Enam, wähem end ümber muutnud,
Jäädawaks jääda pole suutnud.
Jutu Jaan oli üle walla
Kuulus, auustud peremees,
Sugulastele rõõmuks ala,
Ehteks elas ta walla sees;
Elas naesega rahu sees,
186
Polnud pahandust elades;
Ei ta iialgi kõrtsis käinud
Ega joogimajasse läinud.
Wallawanemaks walitseti
Ühel meelel siis Jutu Jaan.
„Õiguse kätte nüüd”, kõneleti,
„Wallawanema abil saan!”
Aga kui oli ta walitud,
Wallarahwas nii ütelnud:
„Tarwis tubli mees kõrtsi tuua,
Tema terwiseks liiku juua!”
Mõtles kutsutud Jaanikene:
„Ega ükskord ühtigi tee!”
Nõnda mõtleb küll inimene
Andes sõrmekest kurjale:
Anna sõrm talle üksinda,
Terwelt omaks su wõtab ta.
Ära sest anna sa hõelale mahti:
Löö ennast täiesti temast lahti!
Jaan läks teine kord kõrtsist mööda,
Mõtles: „Palaw on ilmake,
Ega mulle suu pääle lööda,
Annan ma tilgakse keelele!”
Läks ja märjukest maitsis ta,
Topsi jõi ära januga;
Kaks ära teine kord jõi ta juba,
Wiimaks armsaks läks kõrtsituba.
Enne õigusel põlgas wiina,
Kõrtsi kui katkut ta põgenes:
Nüüd ta suuremat tunneb piina,
Kui ei istu ta leti ees.
Wallawanemast heidetud,
Ära kõik teda põlanud;
Sugulastele rõõmuks ta pole,
Tema wiimane ots on kole.
Kord läks sügisel kõrtsist tema,
Nagu ikkagi, wiina täis:
Äkist hakkas ta tuikunema,
187
Kui täis kraawist tee mööda käis,
Kukkus, libises wette ta,
Uppus ära sääl kuulmata;
Teisel hommikul leiti keha,
Polnud sääl enam midagi teha.
Kõrtsist hoolega hoia ennast,
Et ei sattu ta wõrku sa!
Wiin sind meelitab wäga kenast,
Kuri kihutab salaja:
Enne weel, kui sa mõtelnud,
On sind alkohol sidunud.
Põgene wiina kui wana kurja,
Muidu ta ajab su elu nurja!
Alpimäekütt.
Fr. Schiller.
„Eks sa taha talle hoida?
Tall on waga, tasane.
Eks ta rohust ennast toida
Mängil oja kaldale?”
„Ema, las' mind üles sinna
Mäele saaki püüdma minna!”
„Eks sa karja kutsu taha
Kena sarwehäälega?
Kellahelin kostab maha,
Metsa ladwust kajab ta.”
„Ema, las' mind üles sinna
Mäge mööda käima minna!”
„Eks su meele pärast ole
Lilli aias kaswata?
Kõrgel mäel aeda pole,
Puha kole tühi maa.”
„Lase lilli õitsta pääle,
Ema, las' mind minna mäele!”
Poiss siis ruttas üles mäele:
Üle kuristikkude
188
Ronis kõrge kalju pääle,
Hüppas tipult tipule,
Ta ees tuulewuhinaga
Jooksis kits sääl wärinaga.
Mööda kaljulatwu lippab
Kits küll kerge jalaga,
Üle kuristiku hüppab
Üsna ilma hirmuta:
Siiski jääger järel jõuab,
Põgeneja surma nõuab.
Wiimaks kalju turjal ripub
Kõrges kits nüüd koledast,
Kalju järsku alla kipub
Kuristikku sügawast:
Oma ees näeb hirmust auku,
Tagalt kardab püssipauku.
Loom siis waatab haledasti
Küti poole paludes,
Asjata, sest usinasti
Tõstab püssi sihtides!
Äkist läbi kaljuranna
Astub tuttawwaim, Mäewana.
Oma waimuliku wäega
Kaitseb kohkund looma ta:
„„Kas sa surma kange käega
Siia tuua tahad ka?
Eks ilm kõiki toida, warja:
Miks sa kiusad minu karja?””
Pikne.
G. Schwab.
Esiema, wanaema,
Ema, tütar, neljakesi
Rõskes toas koos: Ehtel ema,
Mängil tütar, tööl ei wäsi
189
Wanaema, esiema
Asemel on pikali,
Wana, elust tüdind tema.
Kuis tuul puhub rõskesti!
Ütleb tütar: ,,Homme jälle
Pühapäew meil' jõuab kätte!
Homme tõttan üles mäele,
Otsin üles oja, lätte;
Aasul lilli pärjaks nopin,
Maitsen metsas maasikat,
Tagawaraks tasku topin.
Kuulge kõue kõminat!”
„Homme püha”, ütleb ema,
„Homme rõõmupäew on mulle,
Hommet saan ma pühitsema,
Annan ehet ihul', suule;
Rõõmu leian elust homme:
Kuna särab päikse kuld,
Lustil rohkest sööme, joome.
Kuulge, äike tõotab tuld!”
Wanaema ütleb nõnda:
„Homme pühapäew meil' jõuab,
Homme teha mul on mõnda,
Tööd mult pühapäewgi nõuab:
Keedan, koon ja harin rohust
Aeda, waew on otsata;
Õnn on sel, kes täitnud kohust!
Pikne paugub, kuulge ka!”
Esiema ütleb warsti:
„Homme püha, homme sureks
Armsamalt ma, toote arsti
Muidu, olen aina mureks:
Ei mul ole nalja silmas,
Laul ei kergita mul huult,
Mis ma teen weel siin maailmas?
Waatke wälkwat wälgu tuld!”
Ei nad näe, ei nemad kuule:
Tuba walgemaks läks päiksest
190
Äkist läbi wälgu tule:
Tabatud said ühes äiksest
Esiema, wanaema,
Ema, tütar, ots neil käe,
Pidid elust lahkunema, —
Aga homme — pühapäe!
Kiwide aamen.
L. Kosegarten.
Kui wanadusest jäänud
Ju Beeda pimedaks,
Ei jäänud waimu poolest
Ta mitte nõdremaks.
Ta rändas linnast linna
Ja külast külla käis
Ja rääkis armusõna,
Kus iial seda wõis.
Kord kiwisesse orgu
Ta talutaja wiis.
Ja Beeda wastu ütles
Poiss pilgekombel siis:
„Siin orus, auuwäärt isa,
On palju rahwast koos,
Nad ootwad sinu jutlust,
Siin waimulõikust woos!”
Auus pime tõusis püsti
Ja luges epistli,
Siis seletas ja noomis
Ja trööstis õieti.
Ta manitsuse sõnad
Nii tulid südamest,
Et silmawesi woolas
Tal kuumalt silmadest.
191
Kui „Meie Isa” palwe
Ta oli palunud
Ja wiimsed palwesõnad
Ka ära ütelnud:
Siis öeldi ümberringi
Küll mitmest tuhandest:
„Jah, aamen, auuwäärt isa,
Jah, aamen igawest!”
Ja ometi ei olnud
Sääl ühte hingegi,
Kui aga juht ja pime
Ja palju kiwisi.
Poiss ehmatas ja langes
Ta ette põlwili
Ja rääkis nuttes ära,
Kuis petnud kurjasti.
„Poeg, eks sa ole lugend,”
Nii wastas wanake,
„Et kiwid kisendawad,
Kui rahwas kiwine?
Poeg, ära püha sõna
Sa pilka iiale:
Ta elaw on ja wägew,
Mõek kaheterane!
Kui inimese süda
Peaks kiwiks muutuma,
Siis inimeseks kiwid
End muutwad kuulama:
Mis pühas armusõnas
On Issand ilmutand
Ja kuis ta omas Pojas
Maailma lepitand!”
192
Jälle leitud pojad.
J. G. Herder.
Mis sull' juhtub, kanna kindlast,
Kroon on kannataja palk.
Rohkest kõik sull' tasutakse,
Mis sa oled kannatand.
Wahwa küll on lõwiköitja,
Wahwa on maailmawõitja,
Wahwam, kes on wõitnud end.
Plaatsidus, üks armas päälik,
Rikas häädest tegudest,
Oli abiks kõigil waestel,
Waewatutel' aitajaks.
Nii kui waenlased ta wõitnud,
Nii kui ükskord riigi päästnud,
Nii ta aitas armetuid.
Aga teda kiusas taga
Kawalus ja kadedus.
„Hoidkem endid kadedusest!”
Ütles waikselt Plaatsidus.
„Üles, lähme leiba teenma,
Warjupaigas waesust kandma,
Tulge, pojad, abikaas!”
Ja nad läksid neljakesti,
Läksid metsa warjule:
Rööwlid leidsid, lahutasid
Isa ära omastest.
„Plaatsidus”, nii hüüdis rinnus
Imehääl ja trööstis teda,
„Kannata, sa leiad nad!”
Jõudis ühe hüti ette:
„Tule sisse, reisija!
Miks sa oled kurb nii wäga?
Ole julge!” ütles mees.
„Kes peab palju kannatama,
193
Sellel' rohkest tasutakse,
Ja kes loodab, wõidu saab.”
Päälik kuulis, päälik heitis
Peremehe teenijaks,
Teenis aasta, teenis teise,
Oli ustaw alati.
„Plaatsidus,” nii hüüdis rinnus
Imehääl ja trööstis teda,
„Kannata, sa leiad nad!”
Aastad läksid jälle mööda
Kunni raske sõjani.
„Kus on Plaatsidus, mu päälik?”
Küsis keiser, käskis siis:
„Kui ta peaks ka ilma otsas
Olema wõi metsa urkas:
Üles otske ometi!”
Ja kaks tema wana teenrit
Hüti juure tuliwad,
Nägid peremeest ja sulast,
Wiimse armist tundsiwad:
Seep see ainus auumärk oli,
Mis tal oli alles jäänud
Kõigist auutähtedest.
Keiser kindraliks ta tõstis,
Terwe wägi hõiskas siis:
Tema eel käis hirm ja kartus,
Tema kannul auu ja wõit.
Waikselt wõttis palmioksad,
Andis oma truimatele,
Wahwamaile sõjawäes.
Oli sõda ära lõpnud,
Wõidupidu alanud,
Tuli kahe wahwamaga
Ette ka üks ema siis:
„„Isa, waata, siin su lapsed,
Kindral, siin su wahwad pojad,
Siin, mu mees, su abikaas!
Nagu lõwi oma poegi
Päästsin ma nad rööwli käest;
194
Pisut kõrwal, selles hütis,
Waata, kaswatasin neid!
Arwasin, et oled surnud,
Sinu eest mul olid pojad,
Kaswatasin neid su wäärt.
„„Kui siis kuuldi sõjakisa,
Sinu nime hüüeti,
Walmis mundris sõtta minna
Lasksin oma pojad siis!
Minge, teenge oma isa,
Jääge tundmatuks ja saage,
Saage isa wääriseks!
Ja ma näen, nad kandwad pärge,
Wõidupärge sinu auuks,
Mis sa wõera pähä poegil,
Oma poegil' jaganud!
Isa, waata, siin su lapsed,
Kindral, siin su wahwad pojad,
Siin, mu mees, su abikaas!””
Mis sull' juhtub, kanna kindlast,
Kroon on kannataja palk,
Plaatsidus, see waga päälik,
Elab ajaloos weel nüüd.
Kristlikuks sai tema nimi:
Tema nime kutsub kirik
Kiites Sankt Eustaakius.
Batrachomyomachia
ehk
Hiirte ja Konnade sõda.
Ühe Greeka lauliku luuletus.
Algusel kuule mind, Muusa, kes Heeliko kõrgemal kingul
Asud, ja tule ja wõta mu südames enesel' aset!
Awalda armsamat laulu, mis kaunimas kõrwades kõlab,
Kuuluta, osawam hüüdja, mull' hirmsate sõdade käiku,
195
Ilmuta hiilgawat mõeka ning kisawat Aarese mängu:
Kõnele, kuidas kord Hiired ja Konnad on wõitlemas olnud,
Kuidas nad wahwasti teinud on kangema tugewa tegu,
Kuidas nad hakkasid pääle, kuis wiimati lõpetud töö sai.
Järwele jõudis kord Hiir, kes küüsi ei sattunud Kassil',
Ilmutas enese jänu ning kummardas kenamat konn,
Rõõmuga lakkus ta wett, mis magusam maitsis kui mesi.
Mesine Waakuja nägi ning awaldas säärase sõna:
„Wõeras, kes oled? Kust rannast sa tuled? Kes sünnitas sinu?
Kuuluta tõesti kõik, sest walet ei salli ma mitte.
Aga kui sõbruse wäärt sind leiaksin, wiiksin su koju,
Kaasa sull' annaksin kinki kui wõerale palju ning hästi.
Aga sull' ütlen, kes olen ma: Konnade kuningas Pakspõsk.
Waata, siin järwes mu koda, kuis tore ning kuninglik on ta!
Punnpale sünnitas mind, kui armu ta maitsenud oli
Waakuja kaasaga Soo jõe kenamal kõrgemal kaldal.
Näost ju näen, et sa kena ning kõikidest tugewam palju:
Kuningas oled sa wistist ning sõdades wõidelda oskad.
Nimeta nime ka mulle ja kuuluta isa ning sugu.”
Raasuksenäppaja warsti tall' wastas ja waljusti ütles:
„„Miks sa mu sugu nii nõuad, oh sõber, ta tuttaw on kõigil'!
Rahwad ja jumalad, loomad ja linnud, kõik tunnewad teda.
Raasuksenäppaja nimeks on minul ja kuulus on isa
Raasukseraksija sõjamees, aga weel tutwam on ema
Tusttolmulimpsija, ise ju Koopaja kuninga tütar.
Ilmale uhkemas hoones tõi minu ja toitis mind rohkest:
Andis mull' õunu ja pähklid ning paremaid roogasid ikka.
Laenetaw wesi su koda, mul paremaks paigaks on kuiw maa.
Olen ka harjunud sööma, mis paremat inime teinud:
Ei mina unustaks mitte, kuis maitsis mull' magusam meesai,
Ei ka kaunimat kooki, kus kallimat juustu on juures,
Ei ka kintsude kilda, ei kumerakuuelist maksa,
Ei ka wärskemat juustu, mis kohutud magusast piimast,
Ei meekooki, mis rahwal ja jumalail ühtlasi armas,
Ei ka rooga, mis teha weel oskawad kawalad kokad,
Kuna weel kaunile juure nad lisawad maitsewaid rohte,
Sõdade kisa ep ole ma iialgi pelganud mitte:
Taplusse tõttasin ikka, kus leekimas palawam tuli.
Isegi inimest mina ei karda, ehk keha küll suur tal:
196
Tipsasin korra ta sängi ja kiipsasin terawat warwast,
Kabasin kõhtu ja rinda, ei maikugi aimanud töös mind,
Ega talt lahkunud uni, mil hambad mul haawasid teda.
Kõikidest loomadest kahte ma kardan, kes elawad maa pääl:
Kulli ja Kassi, kes ikka on kurjemad waenlased mulle,
Aga ka ohkawat lõksu, kus kawalus walmistab surma.
Kassi weel kõikidest enam ma kardan, kes wägewam kõigist:
Ülesse otsib ta needki, kes elawad koobastes'maa all.
Lauku ei rõigast, ei kapsast ei kõrwitsat taha ma süüa,
Kupud ja kõrkad ning lehed ei maitse mull' maikugi mitte.
Aga mis rooga sa anda siis suudad siin sügawas järwes?”
Wastates naeratas talle siis Konnade kuningas Pakspõsk:
„Wõeras, nii palju sa räägid mul kõhust, ka paljugi meil on
Järwes, mis imedam ime on ilmas küll kuulda küll näha.
Esiteks elugi meile on jagatud loomusest kaheks:
Karata kuiwal kui loom, wees ujuda kiirelt kui kala.
Teiseks on rajatud koda mul kenamalt põhjusel kahel.
Osa ehk nõuad sa sest? Siis tule, sest kerge see suur töö!
Tõtta mu turjale, kaba mu kaela, et maha ei kuku,
Rõõmuga laulad sa lusti ning tuled mull' hõisates wõeraks.”
Ütles ja kummardas maha; Hiir ronis ta turjale ruttu,
Hakkas tal hellasti kaela, ei teinud tall' hüpates haiget.
Esiteks rõõmustas wäga, kui nägi ta lähemat lahte,
Kuningat ujuwat nähes ta rõõmustas; aga kui teda
Purpuripunased laened ju puutusid, hakkas ta nutma:
Asjata kahetses, kaebas ta hädas, kui tundis, et karw märg.
Jaladki kiskus ta kokku, et kõhu all täbaras seisid.
Täis aga hirmu tal süda: ta soowis, et jõuaks weelt mäele.
Haledast ohkas ta wäga, sest waraks ju oli tal külm hirm.
Esiteks tõukas ta saba siis wette kui aeruga sõudes,
Palus ka jumalailt abi, et päästaksid laenetest teda:
Purpuripunased laened ei hoolinud, hüüdis siis appi,
Kisendas wiimaks ja ütles, kui abi ei ilmunud, nõnda:
„Nõnda ju muiste wiis Härg, kui armastus leekis tal rinnus,
Kreetasse Aasia piirilt Euroopa ka laenetest läbi,
Kuida mind ujudes nüüd Konn kannab majasse kukil,
Kuna tal wäheti weest siin paistab ta kollakas keha.”
Äkisti ilmus suur madu, kes koledam elukas wees on,
Kõigutas koledat keha weelaenete kõrgemal tipul.
197
Pakspõsk ehmatas ära ning kukutas rutuga põhja,
Ilma et mõtleski, keda ta järwele surema jättis,
Uputas kiiresti alla ning hukatus laskis ta küüsist.
Üksinda hirmunud Hiir läks külili, selili wette,
Ringutas kartuses käsi ning rabeles surres weel hästi:
Sagedast alla ta waos ning sagedast ülesse tõusis
Sibeldes, siiski ei wõinud ta pääseda pahemast surmast,
Ega ei keelanud karwad, et poleks ta langenud põhja.
Wiimati wiimasel jõuul neid sõnu weel kisendas tema:
„Pakspõsk, teadmata pole siin kawalat tegu sa teinud
Wisates õnnetut meest oma seljast kui kiwikest merde!
Kuiwal, oh nurjatum, poleks ma iialgi alla sust jäänud
Rusikatapluses, jooksus wõi odal, waid oled mind pettes
Wedanud wette. Kuid õiged on alati jumala silmad:
Nuhtluse kannatad sina, sult nõuawad tasumist Hiired!”
Ütles ja waos ning uppus. Kuid kõik seda juhtumist nägi
Taldrekulakkuja kaldalt, kus pehmema sambla sees istus.
Haledast ohkas ta, jooksis ja kuulutas teistele lugu.
Tuline wiha, kui kuulsid, mis sündinud, täitis neid kõiki:
Käskjalad saadeti wälja, et kutsuksid kogudust kokku
Raasukseraksija kotta, kus küllalt tõigile' ruumi.
Oimetum isa, kel poeg oli järwele uppunud ära,
Kellel weel ujumas keha, ehk hing küll ju Haadesse läinud,
Leinas, et matta ei wõinud, kuis kohus, ta tapetud ihu.
Aga kui hommikul Hiired ju kokku kõik koiduga tulnud,
Raasukseraksija tõusis ning kõigile kuuldawalt ütles:
„Sõbrad! Küll üksinda mina nüüd kannatand Konnadelt paha,
Ometi kõigisse puudub see lugu: ta walmistud kurjast.
Halastust nõuda ma wõin: kolm lapsukest saiwad mul surma!
Wanema kägistas hilja, kui koopast ta kiskunud wälja,
Tigedam waenlane Kass, sõi liha ning luiega tükis.
Imme teisele süüks, et ta suhu just surmale jooksis,
Kes täis kawalust nüüd weel hirmsama riistapuu tegi:
Lõksuks nad kutsuwad ise, kuid Hiirile tema on surmaks.
Kolmas weel elas, küll mulle, küll auusale emale armas:
Aga ta kukutas wette ning uputas kuningas Pakspõsk.
Tehkem kõik sõtta sest walmis ning tõtakem waenlaste wasta
Wõtkem küll mahedaid mõeku, küll piikisid, odasid kaasa!”
198
Ütles ja sellega sundis, et walmis kõik tegiwad sõjaks.
Aares neil' ülewalt siis raudkübarad ehitas pähä.
Soomusesäärikud seadsid nad endile esiti säärde
Haljaist ubade wartest, mis ehtisid kenasti wäga:
Ööseti wäljadelt ise neid olid nad wõtnud ehk söönud.
Selga neil roogude putk raudriideid tugewaid andis:
Ükskord nülgida Kassi ta roostikust oliwad toonud.
Küünlate keskpaik oli neil kilbiks ja terawam oda
Kaunike waskine nõel, mis mõnusam Aarese tööriist.
Poolikult pähklite koor raudkübaraks kummiti pähä.
Warsti nii mõekade all kõik Hiired ju seisiwad walmis.
Kuid sest kuulsiwad Konnad ning kogusid kiiresti wetest,
Rääkisid rahutust loost, kuis sõjast nad sõnume saanud.
Kuna nad küsisid, kust poolt tulemas häda ja oht neil',
Astus ju käskjalg ligi, tal oli, kuis kohus on, käes kepp,
Mehise Juustniku noor poeg Potisseroomaja, kes neil'
Awaldas sõnume sõjast ning kuulutas üteldes nõnda:
„Konnad! Teid wandudes wõlla mind Hiired on siia nüüd saatnud
Ütlema: „„Sõudemas sõda on Hiirte ja Konnade wahel!”
Selgesti nägiwad kõik wees uppunud kuninga keha:
Tema ju Pakspõsk tappis, kes kuningaks teile on järwes.
Aga nüüd, julged ja wahwad, et sõdige, wõidelge hästi!”
Kuulutas nõnda ja läks. Aga kõne läks kõigile kõrwu,
Kihutas keema neil were, kes Konnadest oliwad julged.
Kuna weel kisasid nemad, ju tõusis ja pajatas Pakspõsk:
„Sõbrad! Ei tapnud ma Hiirt, ega näinud, kuis läinud ta hukka.
Uppus wist mängides ise, mil järwes ta järele teha
Konnade ujumist püüdis, kuid nurjatult kisawad nüüd nad:
Olla kõik minule süüks! Aga waenlastel' hakkame wasta,
Tapame Hiiri, et maa päält sugugi surmame ära!
Tahan sest ütelda nüüd, kuis näitab mull' olewat parem:
Ehtigem hoolsasti ning siis seiskem kõik julgesti järwel
Järskudel kallastel, kus maa kõrgelt äkitselt langeb.
Kui nemad tungides pääle siis ülewalt tormawad jooksta,
Kahmame kiiwritest kinni, kes ligi meil' iialgi tuleb,
Wiskame nendega tükis neid endid ka kaugele järwe.
199
Nõnda nad upuwad warsti, sest ujuda halbid ei oska.
Aga siis Konnele auuks ning Hiirile häbiks saab sammas!”
Ütles ja sõlmitas mõega siis kõwasti enese wööle.
Maltsade lehtisse siis oma sääred nad tublisti matsid;
Haljaist kuppude lehtist neil oliwad soomuseriided;
Kapsaste lehtedest tegid nad endile kenamad kilbid;
Odaks nad wõtsiwad kõrkja, ta oli neil tugewam tööriist
Ning karptigude sarwed, need katsiwad kangemaid päid neil.
Mõteldes seisiwad nemad siis järskudel kallastel järwel,
Wehkisid odasid, täitis ka igaüht määratu julgus.
Jumalad kutsus siis Zeus kõik tähtedest rikkasse taewa,
Kuulutas kurjemat sõda ning wägewaid wõitlejaid ühes
Palju ja kaugemaid mehi, kes tugewaid mõekasid kandsid,
Kuis kentauride wägi kord läks gigantide wasta.
Magusast naerdes ta küsis ka nendelt, kes Konnele aitjaks
Ehk kes kurwele Hiirile. Aga Atheenele ütles:
„Tütar! Eks Hiirile lähe sa ometi appi nüüd ruttu?
Sinugi kojas nad tihti ju hilpawad, kargawad rõõmsalt
Otsides raswa ning tundes sääl ohwrite magusat lõhna.”
Pilkusel nõnda Kroniides. Kuid temale kostis Atheene:
„Isa, ei iialgi läheks ma kurwele Hiirile appi,
Sest et nad sagedast mulle on paljugi paha ju teinud
Rikkudes lampide tahti mu kaunimas pühamas kojas.
Ära mul wõerutas südant, mis kurjalt nad tegiwad mulle:
Mantli mul närisid nemad, mis tegin ma peeniksest lõngast.
Käärisin, kudusin kanga just peenemast lõuendi lõimest:
Augu tall' närisid sisse, küll tuli siis paikama rätsepp,
Aga mu wiha on suur ning Hiirile andeks ei anna,
Peawad tasuma seda, ehk jumalail' hirmus ka see on!
Tahtsin uut seelikut teha, kuid kangast ep olnud mul wõtta.
Aga ka Konnasid mina ei taha nüüd aidata mitte,
Sest et ka nemadki pole hääd südamest, sest kui ma ükskord
Wäsinud sõdade sõidust und nõudsin, ei lasknud nad mind siis
Uinuda. Kõige see öö nemad kisasid, nurjatud loomad:
Uneta ohkasin woodis, ei saanud ma silmagi kinni,
Walutas pää, kunni kukk juba kirgamas hommiku laulu
Jäägem sest rahule kõik: erapooletult waatame lugu!
Ohtu ep oleks küll karta, kui läheme Hiirile wasta:
200
Ükski ei puuduks ei oda ei piigi, ei mõekade otsa,
Sest et nad sõdiwad ligi, wõi astuks ka jumal neil' ette.”
Nõnda ta ütles. Ta sõna kõik jumalad rõõmuga kuulsid,
Läksiwad üheskoos kõik mäeringaku kõrguse pääle,
Saatsiwad käskjalad säält, et nad kuulutaks kuulsamat sõda.
Sääsed siis, kellel ju käes ilmmääratud pasunad olid,
Hüüdsiwad jäledast: „Sõda ju sõudemas! Sõda !” ja taewast
Müristas waljusti Zeus sõja hirmsamaks alguse täheks.
Esiti Limpsijat pistes siis Kisaja odaga haawas,
Seisis ju kõikide ees, lõi kõhtu, just keskele maksa:
Sirutas selili ennast ning tolmutas kenamaid karwu.
Kukkudes kolises tema ning munder tal kõlises ümber.
Koobasnik odaga tappis siis wahwama Punnpale poja,
Lõi talle rinnasse haawa ja langeja wägewa wõttis
Omale osaks must surm, hing põgenes ihu seest ära.
Kuppudekaapija haawas siis Potisseroomaja südant.
Kaunadeküünija kurbtust sääl tundis ning odaga pistis.
Leibadelõhkuja siis lõi Waljustirääkija kõhtu:
Ninali kukkus ta kohe, hing põgenes ihu seest wälja.
Tiigiweesõber, kui nägi, et hukka läks Waljustirääkja,
Koobasnikku ta kohe siis suurema kiwiga haawas,
Kukkus tal keskele pähä ja pimedus kattis tal silmad.
Lüpsikulakkujat haawas ta enese ilusam oda
Juhtudes maksasse püsti; kui seda talt Kapsastesööja
Nägi, siis jooksis ta ligi ning lükkas ta kalda päält alla;
Kabas ka Kiiksuja kiiwrist ta kinni ja kukutas wette;
Salwedesõelujat sagas ta sabast ja odaga haawas,
Langes ja pillutas werd: järw punasest werest sai osa,
Aga ta raswane keha jäi kaldale ronkade roaks;
Isegi Juustnikku haawas sääl kalda pääl kergesti tema.
Kintsudekoopajat nähes läks Laukudesööja täis hirmu:
Põgenes hüpates järwe ning kilbigi enesest wiskas.
Armuweehukkaja tappis siis mehine Mudaseesseisja,
Suretas Kintsudesööja siis kuningas Weesõber ära,
Wisates kiwiga pääd, pääajud need purskasid wälja,
Jooksiwad suust tal ja ninast ning punasest werest sai täis maa,
Taldrekulakkuja tappis siis julgema Mudaseesseisja
Mõegaga tungides; aga tal kattis paks pimedus silmad.
Roostikurõhkuja kabas siis Praadidenuusijast kinni,
201
Kukutas enese wette ja surus ka waenlase alla.
Raasukseraksija aga, kui nägi, siis kahmas ta oda,
Sihtis ja wiskas ning juhtus just Roostikurõhkuja rindu:
Langes sääl otseti, hing läks lennates Haadesse alla.
Mudaseesastuja nähes siis pandaka mulda maast wõttis,
Wiskas ja puutus ta silmi ning pimestas natukseks ajaks.
See läks siiski nii julgeks, et wirutas tugewa käega
Päratu kiwi säält põllult, mis kündjale alati tüliks,
Mudaseesastjale jalgade wasta, et murdis tal kohe
Parema jalaluu pooleks ning kukkus ta selili põrmu.
Kisaja julguse joonel läks Halliku kallale kähku,
Lõikas siis lõhki ta kõhu, kõik sisikond jooksis tal wälja,
Teda ju Kisaja mõek nii kaunisti kiskuda oskas;
Uhkesti astus ta säält: suur oli ta tegu, mis teinud.
Nisudesööja, kui nägi, mis sündis ta nähtawal järwel,
Läks ära longates sõjast, sest hirmu ju tundis ta wäga,
Hüpates kargas ta kraawi, et pääseks seekordki weel surmast.
Raasukseraksija haawas siis kiwiga Pakspõse warwast;
Aga ta põgenes ära ja hüppas säält rutusti järwe.
Laugnik nägi, et oli ju Raasukseraksija wäsind,
Jooksis ta ette ja siis teda terawa kõrkjaga wiskas,
Aga ei murdund ta kilp, waid sisse jäi teritus seisma.
Kärmema kübarat puutus, mis tugew ja mitmegikordne,
Jumalik Sitikasööja, kes wõitles wõi Aarese kombel,
Kes ükspäinis sääl oli, kes Konnadest tapluses kangem;
Kuid talle tungiti pääle; ei jäänudki nähes ta seisma
Wahwama waenlaste ette, waid põgenes ära wee alla.
Hiirtest üks oli weel noor, aga kõikidest oli ta kangem,
Ligidalsõdija mees, oli sündinud Raasuksewargast,
Aarese sarnane käskja ja wägewam Raasuksewõtja.
Wahwamast wõidelda oskas ta üksinda osawaist Hiirtest.
Üksinda seisis ta järwel täis uhkust ja suurelist kõrkust,
Ähwardas hukatust ülbelt ta kõigele Konnade soole.
Seda ta oleks ka teinud, sest tugew, suur oli ta jõud küll,
Kui poleks kõikide isa sääl juures weel teisiti mõelnud,
Hale meel oli tal sellest, et Konnad nii õnnetust kandsid,
Raputas pääd ning ütles niisuguse sõna ta waljust:
,,Ime, mis päratut tööd oma silmaga selgesti näen nüüd:
Palju ei puudu, siis tapab kõik Konnad weel Raasuksewõtja!
202
Nõnda ju soowib ta meel. Aga saatkem siis meie ka ruttu
Pallast, kes sõdadeseadja, ehk wägewat wõitlejat Aarest:
Need teda keelaksid sõjast, ehk olgu küll tema nii wägew!”
Kingul nii ütles Kroniides. Kuid temale kostis siis Aares:
„Ise Atheenegi wõim ehk Aarese wägi ei suudaks
Ära sääl Konnadest nüüd weel koledat hukatust pöörda.
Läki siis appi nüüd kõik, ehk saada sa enese tööriist:
Wehkelgu wäga su tiitanitõukaja, äikesetooja,
Kellega tiitanid tapsid, kes kõikidest kangemad olid.
Ükskord leidis ta läbi ju tugewam Kapaneus surma,
Wägewam Eukladus ning gigantide sõjawäed otsa.
Wehkelgu! Sest sel wiisil saab wõidetud kõikidest kangem.”
Nõnda ta ütles. Kroniides siis kähwatas kollakat wälku.
Esiti müristas tema ning põrutas wäga Olympust,
Aga siis wälku, mis temal on hirmsamaks nuhtluse riistaks,
Saatis ta keerates; ning nool lendas siis käskija käe seest.
Mõlemaid hirmutas tema, küll Hiiri, tüll Konnasid saates.
Siiski weel järele Hiired ei jätnud, waid toibusid ehmust,
Tungisid edasi ikka, et kaotaks Konnad kõik ära.
Kuid Kroniionil oli Olympuses meel wäga hale,
Saatis sest Konnele warsti, kes oliwad aitajaiks neile.
Äkisti tuliwad soomusesseljad ja kõwerasküüned,
Konksakad, wildakilkäijad ja käärissuud, kooreselkondid,
Luised ning lagedasseljad ja imedalt läikiwadturjad,
Kumerad, pikutikäed ning rinnuli sõrwitiwahtjad,
Kaheksajalgsed ning kaksikupäised ja käsitud, nimelt
Wähid! — Need hakkasid Hiiril siis sabadest suudega kinni,
Kätest ja jalgadest ka ning kõweraks tehti siis odad.
Aga neid kartsiwad Hiired, ei enam nad jäänud sääl seisma,
Põgema pöörsiwad kõik. Ka päikese walgus ju kustus:
Ainsamal päewasel sõjal sai lõpetus sellega tehtud.
203
Polyseemuse pimestamine.
Homeeruse Odysseia IX, 319—419.
Oli sääl Ükssilma nui, suur, toorest õlipuust tehtud,
Silutud walmis, et siis, kui kuiwanud, kepina kanda.
Waatsime teda ja waata, ta oli kui mast sõjalaewal,
Millel kakskümmend on sõudjal, wõi kaubalaewal, mis awar,
Mis üle merede lendab ja läbigi sügawast weest käib:
Nii oli pikkuse poolest, nii paksusest silmaga mõeta.
Sellest ma raiusin sülla ja andsin ta kaaslaste kätte,
Käsksin weel siluda hästi ja anda siis tagasi jälle.
Tegidki sedamaid nii; siis terawaks tegin ma otsa,
Wõtsin ja hoidsin ta tules ja pöörasin leekides ümber,
Peitsin siis sõnniku alla ja katsin ta hoolega kinni.
Sest see koop oli täis otse sõnnikust täidetud hoopis.
Teisi siis käskisin liisku ma heita, kes minuga seltsis
Pidiwad ülesse tõstma ja silmasse suruma nuia
Siis, kui magusam uni ta wõimsasti wajutand kinni.
Heitsiwad liisku ja need, keda isegi soowisin, wõeti:
Neli neid oli ja ise ma wiiendaks astusin hulka.
Widewik jõudis ja hoidmast suurt kauniwillalist karja
Tuli ta koju ja ajas siis koopasse lihawad loomad
Kõik, ega jätnud ta õue ühtainustki öösiseks ajaks,
Olgu et midagi kartis wõi sundis nii tegema jumal.
Aga siis uksele tõstis ta suure ja määratu kiwi,
Kükitas maha ja lüpsis siis lambaid ja mökkijaid kitsi
Üht teise järel ja laskis ka igale ligi ta talled.
Aga kui teind oli tööd, mis tarwis, täiesti ära,
Haaras ta jällegi kaks ning walmistas omale õhtust.
Aga siis astusin ligi ja ütlesin Ükssilma wastu,
Pidades peekert käes, täis mustjat kangemat wiina:
„Ükssilm, tule ja joo, kes sõid sa mu kaaslaste liha,
Et sa siis näed, mis wiin mul warjul oli mu laewas.
Sulle ma anniks ta tõin, et meid lahkesti wõtaksid wasta,
Laseksid minna siis jälle: kuid sina kui hull oled hirmus?
Mõtle, kes julgeb weel tulla su jutule kauge maa mehist?
Sest mitte õige ei ole see, mis sa meil' oled siin teinud.”
204
Ütlesin nii. Tema wõttis ja jõi. Oli otsata rõõmus
Magusat jooki juues ja nõudis, et teist korda annan:
„„Anna weel lahkesti mulle ja ütle ka enese nimi
Warsti nüüd, et ma ka sulle toon anni, mis rõõmustab sindki.
Ka Ükssilmade maa, hää, wiljakas, kobaraist wiina
Kannab, kui ülewalt wihm talle rohkesti sigidust annab,
Aga see taewalik jook on nektari hallikast jooksnud!””
Ütles. Ja andsin siis jälle ma temale kangemat wiina:
Kolm kord karikat tõin, kolm korda ta jõle jõi tühjaks.
Aga kui oli ju wiin Ükssilmale tunginud pähä,
Hakkasin rääkima jälle ma temaga mahedail sõnul:
„Ükssilm, küsid mu nime, mis kuulus? Ma ütlen ta sulle.
Sa aga anna ka mulle, kuis lubasid, kingitus kätte.
Nimeks „Ei Keegi” mull' antud : Nii hüüab mind isa ja ema,
Nõnda „Ei Keegiks” kõik mind kutsuwad kaaslased aina!”
Nõnda ma ütlesin. Ta aga kostis mull' armutul meelel:
„,Mina „Ei Kellegi” söön kõige wiimati kaaslaste järel,
Teised kõik õgin ma enne! See olgu mu kingitus sulle!””
Ütles ja tagasi langes. Siis tõmbas ta kõweraks kaela,
Kukkus ja uinus, ja uni sai wõimust wõimlase üle.
Aga ta suust tuli wiin ning tükid mehisest lihast,
Sest tema oli nii joobnud, et oksendas otsegu joodik.
Wõtsin siis tuha alt nuia, kus pidi ta palawaks saama,
Keelasin kaaslaste kartust, uut julgust jagades neile,
Et ei hirmuneks ükski ja teost taganeks ära.
Aga kui õlipuunui juba põlema hakata tahtis,
Ehk küll oli ta toores, ja kuumendas üleni wäga,
Tõmbasin tulest ta wälja ja kutsusin kaaslased appi.
Kõik aga läksiwad julgeks, sest julgust jagas suur jumal.
Nemad siis tõstsiwad nuia ja lõiwad ta wõimlase silma,
Mis aga ülewalt hoidsin ja puurisin uherdi kombel,
Just nagu puusepp palki, kust köied kistakse läbi,
Puurija puurib ja kahelt poolt hoitakse uherdist kinni.
Puur aga lõpmata liigub nii kaua kui puuritud auk saab,
Nii meie puursime silmas siis nuia, mis tuline palaw,
Nõnda, et kihises weri ja kõrwesid kulmude karwad,
Ripsmed nii hästi kui lauud, et silmamuna kui põles,
Sosises, aga kui kiwi, mis kuumalt wisatud wette.
Nõndagu 'karastab sepp, kui teinud ta tugewa kirwe,
205
Teranõuu wees, mis külm, et sosiseb, kui teda kastab,
See aga terase wõim, kui karastus korda on läinud:
Nõnda siis sosises silm, kui sisse tal aeti kuum nui.
Koledast karjus ta siis, et kostsiwad wasta kõik kaljud.
Kartes kõik jooksime nurka. Kuid silmast kiskus ta waia,
Mis oli werine puha ja wiskas ta minema käest.
Ise ta ägas ja hüüdis Ükssilmasid waljusti appi,
Kes sääl ümberkaudu all koobastes oliwad elul,
Ehk ka mägede harjul, kus warjuks tuulile kaljud.
Kuulsid siis kisa ja tulid üks siit poolt, teine säält küljest,
Astusid koopa suhu ja küsisid, mis tal on wiga:
„„Mis sul nüüd on, Polyseemus, et oiates nõnda sa karjud
Pimedas waiksel ööl ning unerahu meil rikud?
Kas mõni inime käib su karja wägisi wõtmas?
Wõi ehk keegi sind ennast on tapmas nõuuga wõi jõuuga?””
Nendele kostis siis koopast täis walu suur Polyseemus :
„„Sõbrad, „EiKeegi” mind tapa ei jõuu ega kawala nõuuga!””
Nemad siis wastasid talle ja ütlesid lendawail sõnul:
„„Kui sull' ei keegi tee häda, kes üksinda koopas sa oled,
Siis pead waatama, kuidas sa jumala haigusest pääsed:
Eks siis Poseidonit palu, ta on ju su isa ja wägew!””
Ütlesid nõnda ja läksid. Mul naeris süda sees armas,
Kuidas mu nimi neid pettis, ja ükski ei saanud sest aru.
Ükssilm ohkas ja oigas ja walust wingerdas üsna,
Käperdas ümber ja tõstis seepärastki ukse eest kiwi.
Ise ta uksele istus ja laotas laiali käsi,
Kas ehk ta mõnda ei haaraks, kes läheks karjaga õue,
Sest nii südames mõtles ta rumala olewat minu.
Lenoora.
G. Bürger.
Hirm palgel ärkas unenäost
Lenoora koiduajal.
„Mind jätsid, Willem, oma jäost?
Wõi surid wõeral rajal!”
206
Ta oli lipu kannul käind,
Kui wägi Praaga alla läind:
Sest päewast waikis peiu,
Täis muret nuttis neiu?
Küll walitsejad üheskoos
Süüd tundes jätsid lahu
Ja nõudsid lõppu tüliloos
Ning tegid wiimaks rahu.
Küll ruttas wägi hulgana
Täis rõõmu pilli mänguga
Auupärjal koduteele,
Uks tõttas teise eele.
Küll iga tee ning raja pääl
Läks noor ja wana wasta:
Siin hõiskas õnn, sääl rõõmuhääl,
Tääl tõotas pisar kasta.
„Auu Isal'!” hüüdis abikaas.
„Oh tere!” mõrsja rõõmustas.
Lenoora oma ootis,
Suuandmist, armu lootis.
Ta küsis siin, ta küsis sääl,
Ta nõudis iga nime:
Ei annud otsust ükski hääl,
Kui oleks kurt ja pime.
Sai wägi läinud lauluga,
Täis wiha juukseid katkus ta
Ja wiskas ennast maha,
Põsk kuumas meelepaha.
„Oh Issand, ise halasta!”
Nii hüüdis kohkund ema.
„Laps, mis sul on? Mis kurdad sa?”
Ja wõttis kaenla tema.
„Oh ema, kõik on otsas nüüd!
Et lõpku ilm kui minu hüüd!
Ei Jumal minust hooli:
Ta teeb mull' nuhtlusnooli!”
„Oh Jumal, aita armuga!
Laps, Meie Isa palu!
207
Mis Jumal teeb, on laitmata.
Ta waigistab su walu!”
„Oh ema, tühi jutt on sul!
Hääd pole Jumal teinud mull'!
Küll olen palweid teinud,
Ei ilmas abi näinud!”
„Ei jää see iial abita,
Kes teab, et Jumal taewas.
Ehk pühast sakramendist sa
Saad kergitamist waewas?”
„Mis minul südant surub nii
Jääb sakramendist samuti?
Ei saada miski silma,
Mis läinud teise ilma.”
„Laps, ehk ju kaugel Ungrimaal
Mees on su meelest heitnud?
Ehk on sind jätnud sõja aal
Ja teise kaasa leidnud?
Et mingu, laps, ta süda pääl'!
Ei kasuks saa see ilmas sääl:
Kui astub surm ta ette,
Teeb walu talle pete!”
„Oh ema! Möödas kõik mu eel!
Kõik kadund minu silmas!
Surm, surm mull' üksi osaks weel!
Oh puuduksin ma ilmas!
Mu küünal, kustu jäädawalt!
Ööks sure, sure hirmu alt!
Ei Jumal minust hooli:
Ta teeb mull' nuhtlusnooli!”
„Oh Jumal, anna armu weel
Su waesel' lapsukesel'!
Ei tea ta, mis räägib keel
Süüd andes Igawesel'.
Laps, ilma kurbtust unusta
Ning nõua taewa hoolega:
Siin looda waikselt waewas,
Sääl leiad peiu taewas.”
208
„Mis, ema, taewa õnnistus?
Oh ema, mis on põrgu?
Kus peig, sääl taewa õnnistus,
Kus Willem pole, põrgu!
Mu küünal, kustu jäädawalt!
Ööks sure, sure hirmu alt!
Maa pääl, ei taewas taha
Ma peiust jääda maha!”
Meelt ära heites heitles nii
Lenoora jampsitujul:
Ta taewa Isal' andis süü
Ning sonis kurbtuskujul.
Ta wäänles hirmul rängasti
Ja kaebas päikseweeruni,
Kui hiilgel ilma nägi
Ju taewast tähtiwägi.
Ja õues? Kuule, kopp, kopp, kopp!
Kui kostaks kabjamüdin.
Ja kannus kõrab ropp, ropp, ropp!
Ning kuulda trepitidin.
Ja kuule, kuule, ukselink
Ju tegi tasa tinglinghink!
See sõna kombel kõlas
Ja neiu kõrwa helas:
„Eks kuule, laps? Uks lahti tee!
Kas walwad, armukene?
Kas oled truuks jäänd minule?
Kas nutsid, naersid enne?”
„Wõi, Willem, sa? Nii hilja ööl?
Mul polnud püsi silmaweel:
Ma walwan leinaaegu.
Kust tuled sina praegu?”
„Meil sõiduks antud ainult öö.
Ma tulen Böömist kaugelt.
Sind kaasa wõtta nüüd mu töö,
Sest pühi pisar laugelt!”
„Oh Willem, tuppa rutuste!
Näe, salus lõõtsub tuuleke.
209
Oh tule armutooja,
Mu kaela, kaenla sooja!”
„Et mühisegu metsa sees,
Tuul lõõtsutagu salus!
Must kaabib, kannus keeluks ees,
Ei tohi tuppa talus.
Kuid kähku teel' end walmis tee
Ja hüppa musta turjale!
Meil tuhat wersta wõita:
Weel täna pulma sõita.”
„Kas tahad tuhat wersta weel
Mind mõrsjawoodi wiia?
Kell alles hulub torni pääl:
Üksteist ta wõttis lüüa.”
„Näe, waata, selgest paistab kuu.
Ja kooljas kiir, kui teegi muu.
Weel täna sinna jõuan,
Sind abikaasaks nõuan.”
„Kus on su pulmakambrike?
Kus, mis su pulmawoodi?”
„Siit kaugel, wilu, wäikene:
Kuus lauda, laeka moodi.”
„Kas aset mull'?” „Küll sull'ja mull'!
Et ehi, hüppa, wirk kui tuul!
Ju pulmawõerad lootwad,
Sind piki silmi ootwad.”
Siis üles hüppas armuke,
Sai musta turja pääle;
Toeks peiu oli temale,
Toeks tema walge käele.
Ja tuhat nelja, tuhk ja tolm,
Käis läbi laante üks, kaks, kolm,
Et hobu kiirest rühkis
Ja kiwist kirmeid pühkis.
Ja paremal ning pahal käel,
Kuis mööda lendasiwad
Neilt nõmmed, söödid ikka pääl',
Kuis sillad paugatiwad!
210
„Kas mõrsjal hirmu ?” Paistab kuu.
Hei! Kooljas kiir, kui keeqi muu!
„Kas mõrsja kardab kooljat?”
„Oh ei! Kuid jäta kooljad!”
Mis laulu kuulda oli sääl?
Miks rongad parwes näha?
See surmalaul, see kellahääl:
„Nüüd matkem surnukeha!”
Ja ligi jõudsid mattijad
Ja need, kes kirstu kandsiwad.
Laul oli sarnaline
Kui tiigis krooksumine.
„Kui möödas kesköö, laulage
Ja matke kaebtusega!
Nüüd nooriku wiin majasse:
Et pulma wõerastega!
Ja köster, oma kooriga
Mull' pulmalaulu kõrista!
Papp, pane sa meid paari,
Kui muidu moori, waari!”
Laul waikis, matus kadus siis.
Salk sõna kuulda wõttis
Ja järel kopp, kopp, kaks, kolm, wiis,
Just musta kannul tõttis.
Ja ikka käis, mis tuhk ja tolm,
Mis tuhat nelja, üks, kaks, kolm,
Et hobu kiirest rühkis
Ja kiwist kirmeid pühkis.
Kuis lendsid paral, pahal käel
Mäed, puud ja põõsad sinna!
Kuis wõtsid kumbki külje pääl
Jõed, külad mööda minna!
„Kas mõrsjal hirmu?” Paistab kuu.
Hei! Kooljas kiir, kui keegi muu!
„Kas mõrsja kardab kooljat?”
„Oh! Jäta hauda kooljad!”
Ja ennäh, ennäh! Wõlla all,
Mis kena tantsimine!
211
Kuu walges silmal nähtawal
Salk paistmas imeline.
„Sasaa! salk, mind nüüd kuule sa:
Mu järel tule rutuga,
Et tantsid pulmamängi.
Kui heidan mõrsjasängi!”
Ja tondisalk kui tuulehoog
Ta järel tihin, tuhin:
Kuis kahab marust pilliroog,
Nii oli nende wuhin.
Ja ikka pääle kipp, kapp, kopp,
Käis läbi laante lipp, lapp, lopp,
Et hobu kiirest rühkis
Ja kiwist kirmeid pühkis.
Kuis lendas maas kuu paiste all
Kõik mööda kiirusega!
Kuis lendas kõrges ülewal
Ka taewas tähtedega!
„Kas mõrsjal hirmu?” Paistab kuu.
Hei! Kooljas kiir, kui keegi muu!
„Kas mõrsja kardab kooljat?”
„Wõi! Jäta hauda kooljad!”
„Wist laulab warsti kukk? Must, must!
Kell warsti liiwast tühi.
Must, must! Tuult tunnen hommikust!
Käi kähku, lenda, rühi!
Ja meie tee, ju lõpnud see!
End, pulmawoodi, lahti tee!
Sõit kooljatel on kiire:
Käes meie käigu piire.”
Ja raudne wäraw paistis eest:
Must kiirest, kiirest sinna.
Lõi sõitja piitsal luku seest,
Ei keelnud riiwid minna.
Ja lahti lendsid wärawad
Ning tulist sõitsid sisse nad:
Säält paistsid surnuhauad
Ja kalmukiwilauad.
212
Ja kähku! Huul Ohoh! Ahaa?
Huhuu! Mis hirmus ime!
Tükk tükilt pudes põrmuna
Kuub sõitjalt, ehted, nime.
Päälaelt lendas maha juuks,
Pää ise muutus paljaks luuks,
Ja luieks lagus keha,
Ei kella, mõeka unäha.
Must ajas püsti koledalt,
Tal purskas tuli ninast.
Ohoh! Ja alla ülewalt
Ta kukkus, kadus pinnast.
Hull hulumine tuule käest
Ja wingumine haua seest!
Lenoora süda wõitles
Ning surmahirmus heitles.
Kuuwalgel waimud tantsisid,
Kui oleksiwad sajal.
Mis mõrsjal kõiges olnes süüd,
Nad laulsid haua rajal:
„Ehk lõhkeb süda, kannata,
Kuid Jumalaga lepi sa!
Siin on su elu lahus,
Sääl, andku Jumal, rahus !”
Kalamees.
W. Goethe.
Jões wesi kohas, kerkis, kees,
Ja waates õnge pääl'
Ta kaldal istus kalamees,
Külm süda, waik ta hääl.
Kui istub, kuulab, wahib mees,
Märg laene ühest läeb,
Ja waates walget wahtu wees
Ta märga neidu näeb.
213
Ta laulis, ütles mehele:
Miks kawalasti siit
Mu lapsi laentest ülesse
Sa walusurma wiid?
Kuis kala rõõmus, teaksid sa,
On wilu wete sees,
Sa tuleksid siis siia ka
Ning saaksid rõõmsaks wees.
Eks kuu kui päike merewees
End jahutamas käi?
Eks hiilgwat enam silma ees
Neil tulles nägu näi?
Eks kutsu wilu wete pind,
Sind taewa sina ka?
Eks oma nägu hüüa sind
Wee alla elama?
Jões wesi kohas, kerkis, kees
Ning kastis jalgu tal,
Ta süda ujus armu sees
Kui õnnel armsamal.
Sai öelnud neid, sai laulnud ka,
Ots jõudis usinast:
Pool tõmbas neid, pool langes ta,
Ei kuuldud enam tast.
Udumäe kuningas.
W. Goethe.
Kes sõidab nii pimedal öösel weel?
Sääl isa on lapsega hilja teel:
Poeg käe pääl on hästi tal warju all,
Ei puudu ei kaitsmist, ei sooja tal.
„Mu poeg, miks nii kangesti hirm sul käe?”
„Eks Udumäe kuningat sa siis näe,
Kes metsa all kullasel kroonil käib?”
„Poeg, olewat üksi sääl udu näib.”
214
„„Oh lapsuke, minuga tule sa!
Su meeliti sinuga mängin ma!
Hulk lilli jõel kaswamas kalda pääl,
Mu emal hulk kullasid riidid sääl.””
„Mu isa, eks kuule, mis salajas
Mull' tõotab Udumäe kuningas?”
„Jää rahule, laps, pea oma huul!
Wist koltunud lehtedes wingub tuul.”
„„Eks, kena laps, minuga tule sa?
Mu tütred siis mängiwad sinuga;
Mu tütred on tantsimas igal ööl,
Nad laulwad, et ikka sul rõõmus meel.””
„Mu isa, eks Udumäe kuninga
Noort tütart näe metsa all seiswat sa?”
„„Mu poeg, wäga hästi näen udu weel,
Sind petawad remmelga põõsad teel.””
„„Mul, kaunis laps, sinuta osaks piin,
Sind tahes ehk tahtmata ära wiin!””
„Mu isa, ta kallale tulemas!
Mind puutunud Udumäe kuningas!”
Ja isa täis ahastust usinast
Siis ratsab ja hoiab käes ähkiwat last,
On wiimati kodus ja õue pääl,
Ja pojuke oli tal surnult käel.
Lõwi ratsasõit.
F. Freiligrath.
Kõrbekuningas on lõwi. Kui ta tahab oma walda
Läbi sõita, siis ta läheb ligi kõrkjarikka kalda,
Piirab piki pilliroogu warjul saaki waritsema,
Waikib ise, kuna kõrges oksad kanged kohisema.
Õhtati kui Hottentotid oma õitsetuled süütnud,
Kui ju Tahwlimäe tipul wiimne päiksekiire wiitnud,
Kui ükspäinis üksik Kahwer Karru kõrbest läbi rändab,
Aga muidu ammu uinub kõik, mis kõnnib, kõik mis lendab:
215
Waata, kuis siis kuninglikult kõrbesõrvast kalda poole,
Tõttab tore kaelkirjak wõersiks mudajärve woole,
Kipub kustutama jänu, mis tal päewa kartus keelmas,
Jubap põlwil pikal kaelal nobedasti laeneid neelmas.
Äkist kahab kõrkja riba: Lõwi möirab, lõwi ahmab,
Tuule kiirul turja kargab, kuklasoonist kinni kahmab.
Uhke hobu, tore tekki, toredam weel tugew sõitja,
Elajate kuningas see, wägew würst ja ärawõitja.
Koledasti kohkub hobu, karjatab ja üles hüppab,
Walu tungil, hirmu sunnilkergi jalu jooksu lippab,
Käänab kähku kõrbe poole suisa kiwist, kolkest üle, -
Uhke hobu, tore sõitja, uhke sõit ning hobu wile.
Puist ja põõsaist läheb läbi tuule kiirul tuhat nelja
Kergejalg, kuid silmamunad weerewad ju august wälja,
Kuna piki pikka kaela jookswad ohtrad wereojad.
„Uhke hobu, tore sõitja!“ hüüdwad pelgus kõrbe pojad.
Nagu kuningliku tõlla järel hulk on uhkeid saatjaid,
Nende kannul uudishimul kari kutsumata waatjaid,
Nõndap siingi oma saatjad, palumata näha püüdjad,
„Uhke hobu, tore sõitja!“ taga selja targu hüüdjad.
Tolmupilw on tore saatja sõidul kõrbekuningale,
Waatlaks kullid kui ka kaarnad lendwad parwes ligidale;
Luurates kui lapuline luidab hauarööwel ligi
Ja ka karjamõrtsuk kargab waatma ohwri hirmuhigi.
Pelglikult nad parwe kaupa põõsa warjust waatma jääwad,
Kui nad elusal aujärjel oma würsti istmas näewad:
Teda kannab kaelkirjak künni kestab jõud ja wägi,
Ei saand sellest sõidust lahti tore täkk, mis ta ka tegi.
Kõrbe koolmes kukub wiimaks maha loom kui surnuks löödud,
Siis saab hobu omast sõitjast ablusega ära söödud.
Kaugel idapiiril kuldab koiduwiir ju kõrbekalda, -
Elajate würst nii sõidab öösel läbi oma walda.
216
Breslau surmakella walamine.
W. Müller.
Kord Breslau linnas olnud
Üks kellawalaja.
Üks tark ja osaw meister
Ja kuulus üle maa.
Ta oli mitu kella
Ju walmis walanud
Ja mitu püha koda
Ju kellul ehtinud.
Ja tema kellad hüüdsid
Nii imearmsasti,
Sest armu, usku walas
Ta sisse ühtlasi.
Kuid kõigist kellust ülem,
Mis iial teinud ta,
See Breslau linnas alles
Weel surmakellana.
Sääl Mahdaleenatornis
Ta ripub ülewel,
Ta hääl on äratajaks
Ka kalgil südamel.
Kuis oli mõistlik meister
Töö läbi mõtelnud
Ja hoolsast oma käsi
Ööd, päewad waewanud!
Kui wiimaks tund ju tulnud,
Et walamine käe,
Kest mulla alla maetud,
Roog olnud küps ja hää:
Siis kutsund oma poisi
Tuld koldel kaitsema:
„Ma wäheks ajaks jätan
Sind katlal' üksinda.
Suutäiega weel enne
Ma keha karastan,
217
Siis algan tööd ja hästi
Ta ära lõpetan.
Kuid hoia, poiss, et haani
Su sõrm ei puuduta,
Sest muidu, pea meeles,
Pead kohe surema!”
Poiss seisab katla juures
Ja näeb, kuis kellaroog
Keeb, kerkib, woolab, kihab,
Kui marul merewoog.
Tal sisin puudub kõrwa,
Ja silmad sirewil
Ta waatleb katlamängi,
Peab peo pidemil.
Ei märkagi, et käsi
Ju haani keeranud
Ja wedel tulejõgi
Ju jooksma hakanud.
Kui näeb, siis küpseb hirmust
Ja jookseb poisike
Ja langeb meistri ette
Meelt heites põlwile.
„Haan lahti, anna armu!”
Poiss hirmul kisendab.
Ja kohe meistri meele
Äkkwiha pimestab.
Ja oma noa pistab
Ta rindu poisile.
Siis katla juure ruttab
Kui meelest pöörane.
Wõib olla, ehk weel mahti
On jooksmist keelata?
Näe, töö on juba walmis
Ja korras koguna!
Siis ruttab lahti wõtma
Ta kesta kella päält:
Ennäe, weata wasta
Kell waatab talle säält!
218
Ja toas lamab weres
Maas surnud poisike,
Ta kustund silmist wahib
Weel meeleheitmine.
Ja kohe kohtukotta
Läeb lugu rääkima:
Küll kohtumõistjail kahju,
Kuid polnud parata!
Sest weri werehinda
Siin ihkab waljusti
Ja meister mõrtsukana
Siis surma mõisteti.
Ta kuulis surmaotsust
Küll külma werega,
Kuid kohtumõistjaid palus
Ta ärda häälega:
„Ei armusöömaaega
Ma soowi maitseda,
Waid isewärki armu
Ma ihkan paluda:
Ma uue kella heli
Kord kuulda tahaksin,
Kuis töö on korda läinud,
Hääl meelel kuuleksin!”
Ja palwe wõeti kuulda,
Ta näis nii wäikene:
Siis helistati kella,
Kui läks ta surmale.
Kell kõlas, meister kuulis,
Nii täielt, puhtasti,
Ta kuulis ja ta nuttis, —
Küll rõõmust wististi.
Ja waat! Ta silmad hiilgwad
Kui ära seletud:
Wist taewa armu kõrwad
Sest häälest kuulanud.
Siis on ta julgel sammul
Läind surmakaagule
219
Ja weri werepalga
Saand kätte täieste.
Waat! Kõigist kellust ülem,
Mis tema walmistand,
On Mahdaleenatornis
Siis surmakellaks saand.
Kui surma ohwrid wiidi,
Siis helises ta hääl,
Kui surnut wiiaks' hauda,
Weel nüüdki hüüab sääl.
Salas i Goomes.
A. Chamisso.
Salas i Goomes kerkib Waiksest merest
Kesk laentest, kalju, paljas, tühine,
On põlend sihil seismast päikse kerest,
On kiwi, kaswust paljas täieste,
Mis marumeres linnud walitsend
On rahukindlaks kojaks omale.
Nii meie silmi ees ta näitas end,
Kui Ruuriku lael: „Maa on läänes, maa!”
Meil' hüüdis mastikorwist kipri wend.
Kui rahnu nägime ju silmaga,
Siis paistsid silma parwed merelinda;
Hulk pesi kalju kaldalt nägin ka.
Suur linnuliha himu täitis rinda;
Ja seati walmis paadid minekule
Ning ankur hoidis paigal merepinda.
Ka kaasa sõita osaks anti mulle.
Mis kole nähtus ilmus minule,
Kuis wõin, nüüd tahan öelda, kuulja, sulle.
Laew jäeti seisma. Terwelt läksime
All paati. Laewalt ära lodjaga
Wiis kalju poole kibe sõudmine.
220
Kald tuule all meid tõotas warjata.
Sääl jäime seisma, paadid seoti sinna;
Ja ise nähes maale minema.
Ja kahte jakku nõudsid mehed minna
Ning otsid endil', ehk küll polnud, teesid;
Kuid kalju otsa üles tõtsin mina.
Mu jalgelt linnud waewalt põgenesid,
Sest hirmuda ei teadnud nende hingki,
Waid sirgel kaelal waates susisesid.
Sain tipu otsa; aga minu kingi
Sääl palaw kiwi kõrwetas, mil waata
Ma silmi lasksin üle silmaringi.
Ju wõisin kalju suurust kätte saada;
Ja jälle pöörsin ennast üles poole,
Kui ühte nähes muud wõin unustada:
Näen silmapilgul inimese hoole
Ja waimu märki, kõwa kalju sees
Näen tutwaid tähti waatwat oma poole:
Laud wiielkümnel ristil on mu ees.
Kes teab, kes kustund tähti wõtnud teha,
Mil elas kõrwend kaljul siin üks mees?
Ei aru saa! Weel aga selgest näha
On jalgtee, mis on tallad waotanud,
Kuid tähed kustund ära nii kui eha.
Mäekäär tall' on sääl puhkepaika annud,
Sääl söönd ta, jätnud munakoori sinna!
Kes on siis, keda kole kõrbe kannud?
Ja waadates ja kuulates siis mina
Säält mööda kalju teise tippu tõtsin,
Mis wastu sind, oh päew, mil tõused sina.
Ja kui ma, kes ma ennast üksi mõtsin,
Sain wiimsed kaljuastmed ära käinud,
Ja terwet kääru ära näha wõtsin:
Siis olen kaljul wana rauka näinud,
Ju saja-aastast, kuidas mõtlin ma,
Kes, nagu näitab, juba ilmast läinud.
221
Suur kere, alasti, pikk oli ta,
Ja habe, juuksed katsid puusadeni
Ta kuiwetanud teha kuuega.
Pääpadjaks kalju oli talle senni,
Ta kahwal palgel rahu, ristil ta
On teinud ehte rinnal õladeni.
Ja kui ma hirmund ehmatusega
Tükk aega waatsin suure kuju pääle,
Mul woolas wesi silmist keelmata.
Kui wiimaks, nii kui unest ärkan jälle,
Siis kutsun oma seltsimehi sinna;
Nad kutse pääle astusiwad teele.
Nad kisal tõtsid üle kalju pinna,
Ja astsid ringiks kokku waikseste,
Ja kohkel waatsid üle wõera rinna.
Ja näe! Weel liigub, hingab wäheste,
Lööb wäsind silmad lahti, tõstab ka
Pää üles weel kord imewanake.
Ta imeks pannes näeb meid hirmuga
Ja surnud suuga rääkida weel püüab,
Kuid langeb tagasi: ju eland ta.
Weel elu hoida püüdes tohter hüüab:
„Kõik mööda! Surnud on ta täieste!”
Ja waga palwet suu meil teha püüab.
Sääl seisid, pandud ritta kenaste,
Kolm kiwilauda kirjal: mulle jäetud
Sai kõrbepoja päranduseke.
Ja mil ma waatan, mis mull' osaks waetud,
Mis kirjas selgemas Hispaania keeles,
Sai laewalt tükipaugul rutul' aetud.
Weel laewalt teine, kolmas pauk: ses hääles
Meil' anti käsku kiire minekule!
Kuis hingas, sinna jäi ta; nii mul meeles.
Su kannatuse kiwi olgu sulle
Nii rahupaigaks kui ka mälestuseks,
Oh walupoeg! Sa rahupaika tule!
222
Sa ihu annad ära kõdumuseks!
Peab igal öösel paistma saama
Su üle ristitähed walgustuseks,
Ja mis sa kandsid, laul saab kuulutama.
Esimene kiwilaud.
Mu süda tundis uhkust, rõõmustust;
Ja waimus nägin kõrbelt oma ees
Koos mina kõige ilma warandust.
Küll kallid kiwa, ilu pärlites,
Küll püüdsin hüüd, mis annab India,
Kuid suuremat ma nõudsin armu sees.
Ja kulda, waa, suure mammona,
Mis wanadus nii oskab armastada,
Ju hallil' isal' olin wiinud ma.
Ja ise wõisin rahuliseks saada:
Noort tuleleeki olin kustutanud,
Ju mõistsin mõistlik olla, kannatada.
Ei kiiru eest talt sõidelda ma saanud;
Ta rinnal järjest ennast soojendasin,
Mil oma kätt mull' kaela ümber pannud.
Ja õnnistust ma isalt palwetasin;
Ma leidsin taewa omast majast järgest,
Ep olnud enam, mis ma himustasin.
Nii woolasiwad mõtted minul kergest.
Ma ise olin puhkel lae pääl,
Ja läbi köite nägin tähti kõrgest.
Ma kergest tuulest tundsin wilu sääl,
Mis purje ajas, et nii kiireste
Ma pole iial sõitnud mereteel.
Üks pauk siis oli hirmuks minule,
Mis kostis nõrga, laudse maja seest;
Mull' hädakisa kostis kõrwusse.
Weel teine, kolmas pauk, ja laudadest
Läks pragisedes laew; ja nii kui wälgust
Sai silmapilgul otsa tuulest, weest.
223
Et olin kadund, tundsin. Hirmust selgust!
Weel wõitlesin ma weega, nii kui jõudsin,
Ja nägin oma üle tähehelkust;
Siis tundsin, kuida surma suhu sõudsin,
Ja jälle tundsin, kuis ma tõusin üles,
Kord taewast silmal waata weel ma nõudsin:
Siis rauges jõud ja wõimus laente süles.
Ma surmal' andsin ennast sügawuses
Ja saatsin terwist päiksel' taewa külles.
Sääl näis, et oleksin ma unestuses
Ja poleks mulle tõusta enam jäetud,
Ehk küll üks hääl mind hüüdis uimastuses.
Ma püüdsin, et see uni saaks mult aetud,
Ja mõtlesin ja waatsin, leidsin ka,
Et olin maal, ep olnud merde maetud.
Kui nii kui surmast suutsin ärgata,
Siis püüdsin kingutippu üles leida,
Et näeksin, mis on minu päästaw maa.
Mu silma meri, taewas wõtsid täita,
Mis selle palja kiwi saareks teewad:
Mind üksi sinna laened wõtnud heita!
Kus wiha tujul laened kohisewad,
Weel rahnu otsas laewa rusud näha.
Kus kaua nägin laeneid teda lööwat.
Mull' kaugel! Tuul ning meri jõudsid teha,
Et rahnu otsast läks kõik kaugele,
Mis tunnistas weel endist laewa keha.
Kuid mõtlesin: „Ei kaua kesta see!
Ei kaua seltsimehi sina kaewa,
Kes enne surma läksid meresse!”
Ei nii! Ei wõeta minu elulaewa!
Sest linnumunad ainu üksina
Mull' elu pikendawad ning mu waewa.
Nii elan üksi oma hädaga,
Ja kirjutelen üle kiwirinna,
Mis enam kannatlik, kui ise ma:
„Ep ole lootust, et ju sureks mina!”
224
Teine kiwilaud.
Ma puhte seisin merekaldal waates:
Ju ristitäht mull' päewa kuulutas,
End alla silmaringist waoma saates.
Weel ida seisis paksus pimedas,
End hiilgwad laened lasksid weeretada,
Mis kõhe tuul mu ette kohutas.
Mu meelest öö ei tahtnud otsa saada,
Mu kanged silmad seisid mere pääl,
Kust päew end tõotas warsti ilmutada.
Ja pesadelt, kui unes, linnu hääl
Mull' kostis kõrwa; enam kahwatades
Kui wahukene kustus hiilgus sääl.
Ja wesi lahkus õhust silmawaates,
Ja tähewägi kadus sinasse:
Ma kummardasin palwet taewa saates.
Nüüd astus ise wälja päikene,
Mis annab rõõmu kurwal hingel' ka;
Ta poole waatas wäsind pilguke.
Laew! Laew.' Täis purjus siia tõttab ta,
Ta lendab tuulel läbi laente pinna;
Weel elab üks, kel olen meeles ma!
Oh Jumal, kuidas nuhtleb kergest sina!
Kui waewalt olen pattu tunnistand,
Ju andeksandmist, armu saanud mina.
Tood hauast mind; mul elu uuem and!
Mind wiid sa jälle inimeste juure,
Et armu saan, kuis enne tundma saand.
Ja kõrgelt waates üle kalju suure,
Kuis laewa käik, sain ahastust täis ma:
Et näeksid mind, sest oli suur mu mure!
Laew kaswis ligistades rutuga,
Ja ühes kaswis mure südames:
Kas näewad mind nad pikasilmaga?
Ei suitsu! Purju pole lipuks ees!
Wõin laial' üksi käsi laotada!
Sa tead, oh Jumal, häda, kus ma sees!
225
Ja rahulikult wõtsin laewa waata,
Mis täies purjus üle laente tõttis.
Ning tema käiku ergal silmal saata.
Ja nüüd! ja nüüd! Wõi ehk mu kõrw mind pettis?
See oli wile, siia tuulelt tulnud,
Mis suu mul ahnelt alla neelda wõttis.
Kuis alles, mis ma ammu pole kuulnud,
Oh armas, kallis inimese hääl,
Mu südant liigutad, mis ammu polnud!
Eks näind nad mind, eks waatnud rahnu pääl' ?
Nad purje muudawad, et teisiti
Seaks laewa teed. Oh Jumal! Oh mu meel!
Kas lõuna? Jah, nad peawad kiwide
Ja kaljude ümber sõitma, et jääks wette!
Oh lootusraske laew, käi kindlaste!
Nüüd oleks aeg! Oh minu ettemõte!
Oh waatke! Jääge! Tulge paadiga!
Sääl tuule all, sääl wõtke katset ette!
Laew sõitis rahul ikka paadita,
Ei näinud luupi laewalt ära sõitwat:
Wist jäi mu häda neile tundmata!
Ja rahulikult nägin laewa sõitwat,
Mis täies purjus iile laente tõttis,
Ja ruumi suurust ennast enam täitwat.
Kui minu silmast kaduda ta wõttis,
Mis teda tühjal merel otsis weel,
Ja nägin, et mind jättis, et mind pettis:
Siis Jumalat ja ennast wandus meel,
Mil lõin ma oma otsa wasta kalju,
Siis möllasin ma hullust, hirmsast sääl!
Kolm ööd ja päewa olin nõnda walju,
Kui keegi mees, kes meelest nõdraks läinud,
Ja wihastasin südames ma palju.
Weel kolmandal mul pisar palgelt käinud,
Ma alles kolmandamal tõusta jõudsin,
Mil küllalt olin nälja piina näinud.
Ja tõustes oma ihul' toitu nõudsin.
226
Kolmas kiwilaud.
Päew tõuseb idas üles: kannatust?
Ta õhtul läheb looja läänes ka;
Ju päewa teekond teind on lõpetust.
Oh kannatust! Waat, päike käiguga
Pea warju loodis jälle suudab saata:
Üks aasta lõpeb, teine algab taa!
Oh kannatust! Waat, aastad wäsimata!
Kuid enam ristikesi ei teinud ma,
Kui wiiskümmend sain ära walmistada.
Oh kannatust! Siin merel üksina
Sa seisad, waatad tühja kaugusesse,
Et laente mängu kaldal kuulata.
Oh kannatust! Las' tähti taewastesse
Küll joosta, wihma, kuiwa tulla ka:
Sa õpi kannatust! Wiib igawesse!
Küll kergelt tuult ja tormi kannan ma,
Mil paistab päike, pimedust ei ole,
Mil julgus walwab, näed kõik silmaga.
Kuid uni, piinwad unenäod, oh kole!
Ja enam weel pikk unest waba öö,
Mil ajust tulla keeldu nendel pole!
Mu wahiks seista nende hirmus töö.
Nad hüüdwad sõnu, — eks see hullust päri?
Kes andis wõimust teil'? Siit rutake!
Miks tuules lehwid oma juuste ääri?
Ma tunnen sind, oh kärme poisikene!
Ma näen sind ning mul tardub soontes weri
Sa oled, keda ise nõudsin enne,
Täis tühja lootust enne aastaid, hallid;
Su haual olen ise kujukene!
Mis kuulutad siis ilust, häid ja kallid,
Tööd, armu, wihkamist? Oh halbike!
Siin olen, mis sa unenäos sallid.
Kas tood neid ette jälle minule?
Oh jäta, naene, ammu jätsin mina:
Nii tuhast tuld weel saadad minule!
227
Miks silma nii mu pääle tõstad sina?
Häält lauluga ja silma säraga
On surm ju ammu lasknud otsa minna!
Su õõnsast kooljapääst ei waata ka
Nii armas taewas, mis täis õnnistust:
Ilm hukka läind, mis uskusin siin ma.
Ma üksi olen aja igawust
Siin paljal kaljul eland ülegi
Ja maitsnud üksikust koledust.
Miks, elukujud, seda teete nii
See wasta, kes ju oma surnutele?
Päew tõuseb, minge mingiks tagasi!
Oh tõuse, päike, kelle paistusele
Ei jõua öösed waewjad wasta panna,
Ja lõpetust tee hirmsa taplusele!
Nad kaowad päewa tõusul üle ranna.
Ma olen jälle üksi. Siiski paha
Pääaju lapsi iial pääst ei anna.
Oh wanad liikmed, eks weel täna taha
Mind alla saata pesi leidma?
Teid panen warsti wiimseks rahuks maha.
Kui teie ei saa minu tahtmist täitma.
Mil waewad möllawad mu ihu sees,
Nälg wiimaks, wiimaks ometi saab wõitma.
Torm soiku jäänud on ju südames,
Ja siin, kus wõidelnud ja kannatanud,
Siin surra olen tõotand paludes.
Sa, kellega ma omast wõitu saanud,
Sa, Issand, keela kõiki ligistamast
Siis, kui weel pole hinge sulle annud.
Siin rahus surra lase oma lammast!
Mis aitaks, kui ma käiks kui surnukeha
Siin üle haude? Keela seda saamast!
Muld ammu juba mattis nende keha,
Kes minu sündimist on teretand,
Must ammu kustund sõnum nii kui eha.
228
Ma, Issand, kannatand, end alandand,
Kuid kodus käia wõeralt — keela sa!
Ei magusaks koirohust kibe saand.
Mind lase, Issand, surra üksina
Ja üksi loota sinu armu pääle!
Mu luude pääl', mil päew end lõpetand,
Su ristitähe kuju paistku jälle!
Küll päike päewa ette toob!
A. Chamisso.
Toas istus poolel tööde ees
Kord Nigulas, üks meistrimees.
Noor naene kattis lauda tal
Ja päike paistis taewa all.
Küll päike päewa ette toob!
Päew leemekausis läigatas
Ja tagaseinas wirwendas.
Kui seda läigatust silma sai,
Siis meister kahwatumaks jäi:
„Sa ometi seda wist ei tee!”
„„Kes ei? Mis ei?”” Nii abikaas:
„„Miks nägu sul äkki nii kahwatas?””
See pääle mees: „Wait ole, wait ole sa!
Ei ütelda taha ei tohi ma?
Kuid päike seda küll ei tee!”
Weel enam nüüd naene ta pääle käis,
Ta meelitas teda, kuis iganes wõis,
Ta ähwardas, kärkis ja sosistas
Ja küsis ja teada ihaldas:
„„Mis päike päewa ette ei too?””
„Ei ilmaski'.” „„Sa ütled wiimati!””
„Ei iialgi!” „„Sa ütled ometi!”
Siis wiimaks tüdis ära mees
229
Ja andis järel naese ees.
Küll päike päewa ette toob!
„Kord reisi pääl, kakskümmend aastat sest,
Siis olin kord rikas ma puudusest:
Ei olnud mul enam krossigi,
Ei kingi, ei suutäit leibagi.
Ei päike päewa ette too!
Siis tuli üks juut üksi mööda teed.
Ma mõtlesin: Rikkad on alati need!
„„Sa aitad, koer, mu hädast mind:
Kott rahaga siia, wõi surnuks löön sind!””
Ei päike päewa ette too!
„„Mu werd ära wala mitte sa,
Mu kaheksa kopikat annan sull' ma!””
Ei uskund, waid tapsin ta ära ma,
Sest wana ja nõder ju oligi ta.
Ei päike päewa ette too!
Nii pikali lamas ta weriselt sääl,
Ta kustuw silm waatis weel päikese pääl',
Weel tõstis ta wäristes ülesse käe:
Ja hüüdis, see meelest mul iial ei läe:
„„Küll päike päewa ette toob!””
Siis suu tal kinni ma sulusin,
Ta taskud kõik läbi ma otsisin:
Siis kaheksa kopikat leidsin ma
Ja põõsa alla matsin ta.
Ei Ppäike päewa ette too!
Siis kaugele ma reisisin
Ja wiimaks leidsin kodu siin.
Nüüd tead sa mu saladust,
Siis ära riku sa usaldust!
Ei päike päewa ette too!”
Miks on see naene nii imelik?
Miks meeline talle on widewik?
Oh kuis ta end waewab ja wihastab!
Üks mõte meest aga rahustab:
Ei ta ju päewa ette too!
230
Nüüd oligi päikesel keel ju käes:
Ei naeste suul ole lukku ju ees!
„„Oh armas naaber, kallike,
Mis teate nüüd, ärge sest rääkige!””
Nüüd päike päewa ette toob!
Miks lendab kokku kaarnate parw?
Neid kutsub kokku surmasarw.
Kes on, keda wõllasse puuakse?
Mis süü tal? Kuis tuli see ülesse?
Kõik päike päewa ette tõi!
Dr. Martin Lutherus.
Pühademäng lastele. — J. Falk’i järele.
Esimene lugu.
Koor laulab.
Wiisil: Oh sa õnnistud.
Tere tulemast,
Õnneks olemast,
Lutheruse päewake!
Oli küll pime,
Nüüd aga ime:
Walgus tõusnud on rahwale.
Esimene laps jutustab:
Kas tead, mil sündinud Lutherus,
Kelt nime saanud on kogudus?
Kui ütlen sulle selle aasta,
Ei tohi sa teda siis meelest lasta.
See oli tuhatnelisada
Kaheksakümmendkolmas, ja ta
Üksteistkümnes kuu ju oli käes
Just kümnenda päewa sees.
231
Eisleebeni linnas Saksamaal
Mäemehi elas sellel aal,
Kes maa all kaljusid haamriga lõiwad
Ja kulda ning hõbedat walgele tõiwad.
Mäemeeste seas üks õiglane mees
Hans Lutherus oli maa-aluses töös.
See kosis omale naeseks Kreeta,
Kes oskas kedrata, kududa, keeta
Ja päälegi õnnega täita meest
Ning siluda kortsusid kulmude eest.
Neid rõõmustas noore pojaga Jumal
Ja Martin sai nimeks sell' jõuetumal'.
Miks Martin just? Ma ütlen seda:
Seepärast, et Mardipäew ristiti teda.
Nüüd aga nõuad õieti:
Miks Mardipäewa peetigi?
See sündis püha Martini auuks.
Kes oli Martin? Selle jauks
Järgmise loo ma jutustan,
Nii hästi kui ise mäletan.
Jutu toonil.
Kui keisri Juliaanuse wägi
Issanda riigile hirmu tegi,
Siis ühele Pannoonia rüütlile, keda
Martiinuseks hüüti, sündis seda.
Läbi tuisu ja tormi kord jõudis ta hilja
Ühte linna. Kes tuli sääl wärawast wälja?
Üks waene sant ja palus armu:
Ei olnud tal riideid seljas põrmu,
Ning ise haige, armetu
Ja tuule wasta warjutu.
Martiinus oleks kõik talle annud
Tall' kuue ja kampsuni selga pannud,
Kuid mituks waene soldat wõib,
Ehk süda kes teab mis anda täib!
Martiinus siiski seisma jäi,
Ta mõegaga mantli pooleks lõi:
„Säh, sõber, wähe tuulewarju!”
232
Ning ruttas ise linna warju.
Sant wõttis, soowis südamest
Tall' taewariiki igawest.
Kui Martin öösel uinumas
Ja magusasti magamas,
Mis unenägu ilmub nüüd?
Ta silmad näewad taewa hüüd:
Küll tuhat inglit ilmuwad
Ja tema tuppa tulewad
Ning nende keskel Issand sääl,
Pääs kibuwitsa okaskroon
Ning seljas tal Martini mantel on.
Ja Peetrusel' ütleb siis Issanda hääl:
„Ennäe, mis ilus mantel mul!”
„„Kes selle siis on kinkind sull'?””
„Martiinus siin, see tõi ta mulle”.
Ja siis ta ütles uinujale:
„Et ärka, minu sulane,
Su salwin teenriks omale!
Sa olid seatud soldatiks,
Nüüd pead saama piiskopiks!”
Üks ingel weel andis siis mantlile suud
Ja Martin ärkas. Ei ta muud
Nüüd enam mõtlend, waid ta läks
Kloostrisse Issanda sulaseks.
Ja sinna ta senni teenima jäi,
Kunni ta suureks piiskopiks sai.
Jutustades.
Nüüd tead, kes oli Martini kaim
Ja sellepärast sarnane waim
On Lutherusele osaks saanud,
Et ta nii palju on toimetanud.
Kuis oli kaim, nii Lutherus
Ka oli loodud südidus:
Ta oli walmis ära andmas
Küll mantlit, küll külma ja kuuma kandmas;
Ja enam weel, ta oleks annud
Kõik wara käest ja pandiks pannud
233
Ka elugi oma wendade heaks, —
Kes Lutheri laps küll seda ei teaks?
Koor laulab.
Wiisil: Ma kummardan sind, armu wägi.
Ma teretan sind, lapsukene,
Kui abitoojat ülewast,
Ma auustan sind, wäetikene,
Ja hüüan tere tulemast,
Sa õige usupuhastaja
Ja wägew waimu walgustaja!
Teine lugu.
Koor laulab.
Wiisil: Jeesukest ei jäta ma.
Jeesus on mu karjane,
Mina tema tallekene!
Seda tean ja rõõmuga
Laulan õnnis lapsukene:
Kallis Jeesus, sinule
Annan anniks enese!
Teine laps jutustab:
Õnn sulle, wäike Lutherus,
Et wanemate wagadus
Sind ennast wagaks tegi!
Kuid waesus tuli wõersile
Ta wanemaile warmaste,
Et poegki puudust nägi.
Tuli kooli temal minna
Eisenachi koolilinna,
Polnud raha wanematel.
Siis ta laulis rikkamatel'
Uste taga laulusid,
Sulatada südamid,
Et saaks armuannetest
Päewalikku palukest.
234
Siis Jumal teda juhatas,
Et Kotta proua kuulatas,
Kui laulis oma lugu:
See wõttis oma kotta ta
Ja andis süüa, juua ka,
Et sai ta oma jagu.
Küll siis wirgalt õppis tema
Oma osa, kunni sinna,
Et wõis ülikooli minna.
Koor laulab.
Wiisil: Õnn meie keisrile.
Mis laulu kuulda sääl
On wagast teede pääl
Ja uste ees?
Sääl laulab teiste seas
Ja esimeste reas
Üks laps, kel auukroon peas,
Kui ta ju mees.
Kolmas lugu.
Koor laulab.
Wiisil: Gaudeamus igitur.
„Tere, tere tulemast
Ülikooli päewad!
Nüüdap noore ea ootus,
Waga wanemate lootus
Lausa täide läewad.
Kolmas laps jutustab:
Ta pidi seadust uurima
Ja õigust tundma õppima,
Et ükskord, kui ta kohut peab,
Ka ikka õigust mõista teab.
Kuid kohtumeest ei saanud tast,
Nii oli antud Jumalast.
235
Sest ükskord oli Lutherus
Ja temaga sõber Aleksius
Erfurti linnast wälja läind
Ja seltsis jalutamas käind,
Kui äkitselt mustaks läks taewane wõlw
Ja tõusis ülesse äikese pilw.
Ning ennegu wihma eest warjule said,
Aleksiuse leegid surnuks lõid.
Sest tunnist tõotas Lutherus,
Et Issand üksi ta igatsus.
Ta jättis ülikooli saalid
Ja walis warjuks kloostri wallid.
Sääl pidi ta palukest palumas
Kui sandike käima kerjamas,
Sääl pidi ta pühkima kirikut,
Kõik täitma, mis ette kirjutud.
Ja ülem asi oli see,
Et rahu leiaks hingele:
Seks täitis ta kõik'kombe käsud,
Kõik wahikorrad, ihupesud,
Kõik palwed, paastumised ka,
Kõik küünlad pani põlema,
Kõik pühad hüüdis omal' appi,
Ei ükski surmand wiha sappi.
Ükskord ta oli nii paastunud,
Ihu poolteist päewa piinanud,
Et minestades maha langes
Ja weri tarretas ja kanges.
Sääl tulid lauldes kloostriwennad —
Ja waata, lauluwiisid kenad
Siis lõpetasid uimastuse
Ja äratasid Lutheruse.
Sest saadik pidas ta laulu kalliks
Nii kaua kui jäi ise halliks.
Üks teine kord ta oli haige
Ja oli mures üle kõige:
„Mis peab mu waesest hingest saama,
Kui pean nüüd elu lõpetama?
Küll olen püüdnud käsku täita,
236
Ei suuda ma südame rahu wõita!”
Siis tuli ta juure üks elatand wend
Ja ütles: „„Wend Martin, miks püüad sa end?
Ma usun, et armust ma andeks saan
Kõik, miska ma Jumalat wihastan!””
See sõna jäi talle jäädawalt meele
Ja sai talle saatjaks tulewa tööle.
Koor laulab.
Wiis: Oh wõitlejad, et käige pääle.
Jah armust! Teod siin ei maksa,
Sest teod õigeks sind ei tee,
Waid Jeesus teeb, mis sa ei jaksa,
Ta wiib sind armust taewasse.
Arm üksi sinu õndsaks teeb,
Hing armust üksi abi näeb.
Neljas lugu.
Koor laulab.
Wiis: Kappel. Ristiusu wõit.
Paabeli wangis õhkas kaua
Issanda püha kogudus,
Kunni ta ahastuse haua
Elustas õnnis Lutherus
Ja rõhus maha Rooma rikked.
Ning kiskus katki kombe ikked.
Neljas laps jutustab.
Ei kloostri tarkus jõudnud täita
Ta teaduhimu ega peita
Ta palet ikka ilma eest:
Ta ihkas jälle ülikooli
Ja pea pakuti tall' tooli
Prohwessorite ringi seest.
Erfurtis sai ta magistriks
Ja Wittenbergis doktoriks,
237
Sääl ise prohwessoriks ta sai
Ja ühtlasi kirikuõpetajaks jäi.
Mis asja ta siis õpetas?
Ta Jumala sõna kuulutas.
Ta oli targem tarkadest,
Ta tarkus tuli kirja seest:
Ei piiblist teadnud ta paremat,
Ei usust ühtigi ülemat,
Ei armust kangemat abimeest,
Ei Kristusest wõimsamat wahemeest.
Siis tuli Tezel tuhatnelja
Kui rahutooja Roomast wälja:
Ta pakkus müüa piletid,
Mis andeks anda pattusid.
Ta ütles isegi ostjatele,
Et õnneks see ka surnutele,
Kes juba põrgus põlewad
Ja haledast sääl huluwad:
„„Kui raha kastis kolksatab,
Hing põrgust wälja wollsatab!””
See Tezel Jüterbocki linna,
Kuhu polnud kuigi kaugel minna
Ka Wittenbergi rahwale,
Läks piletite kaubale.
Ja kui siis pihtilaual kuulis
Su usuisa hulgas kuulis:
„„Mis andeksandmist pakud? Näe,
Mul isegi ju pilet käe!””
Siis tema süda kihwatas,
Ta käsi kohe kirjutas:
„Kel süda patust pöörmata
Ja kelle meel on uskmata,
See ummisjalu põrgu läeb,
Ta pilet täitsa tühja jääb!
Kui tahad taewast pärida,
Siis usu, looda, armasta
Ning ela üksi armust!”
238
Koor laulab.
Omal wiisil.
Kõik kallis hinge õnnistus
Saab meile selgest armust,
Ei päästa oma teenistus
Meid iial põrgu hirmust.
Usk aitab meid siin üksine,
Ei maksa meie oma töö,
Waid Jeesus on kõik maksnud.
Wiies lugu.
Koor laulab.
Wiisil: Õnn meie keisrile.
Kolm nime hiilgawad
Kui tähed särawad,
Kolm würsti need:
Nad usu toeks said
Ja siiski truuiks jäid,
Kui leeri ümber lõid
Neil' waenlased.
Wiies laps jutustab:
Kes toetasid Lutherust,
Kui asutas ta kogudust?
Tal oli seatud ülemaks
Ja ühes toeks tublimaks
Suur kuurwürst Friedrich, keda nad
Auunimel „Targaks” hüüdsiwad.
Johann, niisama kuurwürst ka,
Kel nimeks „Kindlameelega”.
Johann, ka kuurwürst wiimselt weel,
Kel nimeks oli „Kõrgemeel”.
Need kolm teda targu kaitsesid
Ja waenu wasta warjasid.
Franz Sickingen tall' oli ka
Toeks tarwikorral mõegaga;
Ja Ulrich von Hutten oli julge,
239
Et saadangi kardab ta terawat sulge.
Need südid rüütlid mõlemad
Tall' uksed lahti tegiwad,
Et leiaks nende lossidest
Ta warju riigiwande eest.
Kuid enam tuge tundis ta
Neist meestest, kes waimumõegaga
Ka paapsti wasta wõitlesid
Ja usuasju ajasid.
Neist meestest kõige tähtsam on
Ta sõber Wiilip Melanthon;
Ka Justus Joonas oli tal
Nii nõuu kui teoga ligidal;
Muist olgu Bugenhagen weel
Ja Martin Bucer siin ülewel.
Selsamal ajal Schweitsimaal
Läks wahwa Ulrich Zwingli all
Ka hästi korda usutöö,
Et säälgi lõppis pime öö.
Kalwiini sõna wiimati
Sai Schweitsis wõidu suuresti,
Et kuuldi igast kirikust
Sääl selget armuõpetust.
Koor laulab.
Wiisil: Su sõna meile kinnita.
Su sõna on su linna wall
Ja kilp ja mõek; ta warju all
Su rahwas jäägu rahule
Ja truuiks, Issand, sinule.
Kuues lugu.
Koor laulab.
Omal wiisil.
Jumal on meie kindel linn
Ja kilp ja mõek ja oda:
Ta aitab oma rahwast siin
240
Ja kaitseb oma koda,
Ehk põlegu meil eel
Waenlase wiha meel,
Ehk suur ta kawalus
Ja hirmus tugewus,
Et pole maa pääl sarnast.
Kuues laps jutustab:
Kui oli Wittenbergis weel
Ta usupuhastuse tööl
Ja palju alles algamata
Ning tuhat tööd weel tegemata,
Siis tuli kõwa käsk tall' kätte:
„„Et tule Wormsi keisri ette!””
Küll kõik ta sõbrad keelasid
Ja koju jääda palusid:
„„Nii kui sa Wormsi linna saad,
Siis oma elu kaotad!””
Ei mõjund mingi hoiatus,
Sest kohe kostis Lutherus:
„Ehk olgu koos küll kuradid sääl
Nii palju kui kiwa on katuste pääl,
Ma siiski lähen Wormsi linna!”
Ja sedamaid ta sõitis sinna.
Pea seisis riigipäewa ees
Sääl wastust andmas usumees:
Ta näitas selge sõnaga,
Kuis õpetand ta üksina,
Mis Issand ise õpetab
Ja Püha Kiri kuulutab;
Ning et see sõna seisma jääb,
Ehk maa ja taewas hukka läeb,
Ja et ta teisest tarkusest
Ei taha omaks täpikest.
Ja kui ta kõne lõpetas,
Siis kindlasti weel kinnitas:
„Siin seisan ma ja teisiti
Ei wõi ma mitte tolligi,
Mind aitku Jumal, aamen!”
241
Küll rõõmustas see tunnistus,
Mis andis Wormsis Lutherus,
Kuurwürsti ja muid sõpru kõik,
Ei siiski olnud julge paik
Siin enam wahwal wõitlejal,
Sest ju ta seisis wande all.
Seepärast saatsid sõbrad ta
Siis linnast wälja salaja.
Ning kui weel oli alles teel,
Siis seisis rüütlisalk tal eel:
Need tõmbasid ta tõllast wälja
Ja sõitsid ära tuhatnelja.
Wartburgi lossis elas ta
Siis junkur Jürje nimega,
Ja paapst ei teadnud ilma pääl,
Et Lutherus oli warjul sääl.
Siin luges tema raamatut
Ja wahel tegi ta ka muud:
Käis metsas jahti pidamas
Ja maasikmarju noppimas;
Käis ratsa sõitmas, kuhu tahtis,
Kuid kannupoiss ta järel wahtis,
Et ta ei nõudnud raamatuid,
Kui nägemas neid oli muid.
Kui aga kodus wiibis ta,
Siis hakkas ümber panema
Ta piiblit emakeelde pea.
Ta tegi seega suure hea:
Ta päästis piibli lõjast lahti
Ja andis igaühel' mahti,
Et ise kirjast lugeda wõis,
Mis õnnistuseks waja näis.
Sest enne preestrid üksinda
Said püha kirja lugeda.
Ei olnud walmis weel see töö,
Siis toodi sõnum temale,
Et Wittenbergis wiletsad
Karlstadti jüngrid jändawad:
Nad pildid puruks pilluwad
242
Ja altaridki lõhuwad.
Siis kartis, et kõik läheb sassi,
Kui jääb weel kauem rüütli lossi,
Ta ruttas wandest hoolimata
Siis Wittenberki wiibimata.
Koor laulab.
Omal wiisil.
Eht olgu ilm täis kuradid,
Kes tahaksid meid neelda,
Ei karda meie kedagit,
Neid Jumal tahab keelda!
Ehk kurat mässaku
Ja wihas turtsugu,
Ei siiski wõimust tal,
Sest ta on kohtu all:
Üks sõna lööb ta maha.
Seitsmes lugu.
Koor laulab.
Omal wiisil.
Armsamat ei armastusest
Ole ilmas ühtigi,
Abielu ustawusest
Suuremat siin sugugi,
Seda süda õndsaks kiidab,
Kes truu armu hõlmas wiidab.
Seitsmes laps jutustab.
Kui oli lõpetanud lahu
Ja koguduses kallis rahu,
Et tõde truudust teretas
Ja õigust õeks nimetas,
Siis leidis pea Lutherus,
Et üksi olla õnnetus.
Kuid polnud saatjat eluteele,
Ei kosjateed tal tulnud meele.
243
Nüüd olid neitsit üheksa
Kord kloostrist tulnud korraga
Ja Lutheruse juure läind
Ja talle seda selgeks teind:
„„Et enne kloostrid ära laitsid,
Meid pärast põgeneda aitsid,
Siis ühest suust sind palume:
Meid pane pea mehele!””
Koit kosilasi kokku tõi
Ja igaüks neist mehe sai.
Ükspäinis Kathariina von Bora,
See põlgas tulnud peiu ära;
Ehk küll ta auusam kõigist weel,
Ei muutund siiski neiu meel.
Siis küsis temalt Lutherus:
„Mis tähendab see mõnitus?”
„„Eks tohtri herra aru saa,
Et ainult ühte ihkan ma?””
„Oh oleksin mina see õnnelik!”
„„Eks armastus ole jumalik?””
„Siis tohiksin loota ma tõeste?”
„„Kui Jumal tahab, siis sündigu
Ja pea peeti pulmad siis
Ning Lutherus nooriku koju wiis.
Õnn abielu ehitas,
Neid Jumal rohkest õnnistas:
Neil laual lapsed istsiwad
Kui õlioksad ilusad.
Kuid murepäiwi tuli ka
Neid kodu otsma leinaga.
Sest nende wanem tütreke
Jäi haigeks wäga raskeste,
Siis isa istus woodi eel,
Kus ema seisis silmaeeel:
„Oh ütle, armas tütreke,
Mu kallis Mahdaleenake,
Kas jääksid ennem elama,
Wõi läheksid siit taewa sa?”
Siis kostis tütar rahuga:
244
„„Mis Jumal teeb, ma tahan ta!””
Ei kaua enam kannatanud,
Ta õndsast elu lõpetanud.
Kuid wanemate südames
Haaw walu tegi iganes,
Nii kaua, kui neid endidki
Siit üles taewa kutsuti.
Koor laulab.
Omal viisil.
Kuis hingwad waikselt
Õndsaks saand hinged kõik,
Kes hädaorust
Rahuriiki on läind!
Kuis hingwad rahus
Mustas mullas,
Kust Jeesus Kristus
Nad jälle äratab!
Kaheksas lugu.
Koor laulab.
Omal wiisil.
Oh taewane Isa, me tuleme
Su ette ja heidame põlwile
Ning palume sügawast südamest:
Oh aita meid armust ja heldusest!
Kaheksas laps jutustab:
Mis imet usklik palwe teeb,
Silm seda sellest loostki näeb.
Üks õpetaja oli maas
Ju surmawoodil suremas,
Ta nimi oli Mükoonius.
Kui sai sest tõbest sõnume,
Siis langes kohe põlwile
Ta pärast õnnis Lutherus
Ja tegi palwet tema eest,
245
Et Jumal päästaks seda meest.
Ta palus ärdast, õiglaselt,
Nii kangesti ja kohtlaselt,
Nii südamest ja silmaweel,
Et Issand annaks armu weel.
Ja oli palwe palutud,
Sai kiri kohe kirjutud:
„Mükoonius, Jumala sulane,
Sa minust jääd weel järele!
Nii olen palunud Jumalalt
Ja wastust saanud trööstiwalt.
Mis Jeesuse nimel palutud,
Saab taewa Isalt täidetud:
Mükoonius terweks, aamen!”
Ja nõnda ongi sündinud,
Et tõbi ära lahkunud
Ja õpetaja aastad weel
Wõis tööle minna wiinamäel.
Kuid oli lahkund Lutherus
Siit ilmast pärast tööd ja waewa
Ju seitse korda seitse päewa,
Siis lahkus ka Mükoonius.
Koor laulab.
Omal wiisil.
Minu hing, oh looda
Issanda pääl'!
Temalt abi ooda:
Aitab meelehääl.
Et julgeks jää,
Pea hommik käe
Ja uus kewad tuleb
Talwe järele.
Ja kõiges waewas
Ning häda sees
On 'sul kaitsjaks taewas
Truu abimees.
Minu hing, oh looda
Issanda pääl'!
246
Temalt abi ooda:
Aitab meelehääl.
Kõik lõpku ta,
Jumal meiega:
Abimehest suurem
Pole häda ka.
Taewane Jumal,
Oh päästa mind:
Hoia sa mind omal',
Et teenin sind!
Üheksas lugu.
Koor laulab.
Omal wiisil.
Puud kõik waikselt hingamas taa,
Ei ühelt oksalt kuule sa
Mingit häält.
Ju lindel uni on hea:
Oota weel, pea, pea
Uinud sa ka.
Kuu ka tõstab kaebtuse häält,
Sa kuuled kõige ilma päält
Nutu häält.
Leht närtsib puus, seda tea:
Oota weel, pea, pea
Närtsib sa ka.
Tähehulgad hiilgwad nüüd,
Sa kuuled' taewast lauluwiit,
Kandlehäält.
See inglimäng on nii hea:
Oota weel, pea, pea
Mängid sa ka.
Üheksas laps jutustab:
Nüüd Lutheruse lahkumisest,
Nii õndsast ja nii rahulisest,
Kuis lahkub õnnis hingeke,
Weel räägin wiimselt sinule.
247
Kuutkümmend neljat aastat weel
Ta oli käimas eluteel,
Kui teda korra kutsuti,
Kus sündind ta, Eisleebeni.
Kaks krahwi olid tülis sääl,
Need lootsid Lutheruse pääl',
Et tema tüli lõpetab
Ja wihamehed lepitab.
See tarwis sinna reisis ta
Siis joonelt doktor Joonaga.
Ilm oli wilu, wihmane.
Tee põhjatu ja porine.
Kui Saale jõele jõudsiwad,
Siis silla lagund leidsiwad,
Et pisukese paadiga
Nad pidid üle minema.
Küll wesi kangest wahutas,
Neid ära neelda ähwardas,
Et Lutherus nii Joonale
Siis ütles üsna õiete:
„Küll kurat põrgus hirwitaks,
Kui laene meid siin uputaks!”
Kuid Jumal hoidis heldeste,
Et saiwad terwelt kaldale.
Eisleebenis siis lõpetas
Ta tüli, krahwid lepitas,
Ja ütles jutlust kirikus
Weel terwelt doktor Lutherus.
Kuid teisel õhtul kaebas ta
Ju üsna haige häälega:
„Oh Joonas, wist on wiimne tee
Mul olnud ära käia see?
Mul ihu on nii wäsinud,
Mu waim nii ära tüdinud:
Eisleebenis, kus oli häll,
Mul wiimne woodi walmis küll!”
„„Oh Jumal hoidku?”” Joonas siis
Ja haige warsti woodi wiis.
Kui teisel päewal toodi arsti,
248
Siis oli kõigil teada warsti,
Et elu päewad lõpetud
Ja tunnidki ju loetud.
Kui ise sellest sõna sai,
Ta hoopis rahuliseks jäi,
Kuid tegi palwet kangesti,
Et Jumal hoiaks heldesti,
Kui pole enam Lutherust,
Ta puhast ristikogudust.
Kui juba tuli tunnike,
Siis küsis Joonas waljuste:
„„Auus isa Martin Lutherus,
Mis oli sinu õpetus
Ja selge ewangeliumi hääl,
Kas sured nüüd ka selle pääl'?””
Ta ütles kindlalt: „Aamen!” Siis
Ta surmaingel koju wiis.
Koor laulab.
Kappeli wiis. Keisrilaulust.
Hinga rahus, usuisa,
Wiimses woodis waikseste!
Silmapisar palaw, wisa,
Weereb palgelt sinule.
Parem weel, kui hõbepärg,
Magusam kui mesikärg,
Tänu meel, mis igawest
Ei läe ustjast südamest.
Kümnes lugu.
Koor laulab.
Wiisil: Ärgake! nii wahid hüüdwad.
Laulgem kiitust Issandale
Kui karja truule kaitsejale,
Kes teda warjab suurest väest:
Et ta saatis Lutheruse
Ja päästis ristikoguduse
249
Paabeli pimeduse käest!
Et elupäike taa
Nüüd hiilgab iluga
Kõiges ilmas
Ja tuhanded
Ning miljonid
Ta walges käiwad eluteed.
Kümnes laps jutustab:
Küll oli lahkunud Lutherus,
Ei lahkunud tema õpetus,
Waid ewangeliumi hääl
Tõi elu kõige ilma pääl'.
Neid usumehi igal maal,
Kes tegiwad ju tema aal
Ja pärast teda usutööd
Ning wõitsid ära waimuööd.
Melanthon mitme teisega
Jäi Saksamaale elama.
Kalwiin ja Veza pöörsiwad
Suurt osa Schweitsit, Prantsusmaad.
Pääpiiskopp Kranmer Inglises
Ka oli puhta sõna mees.
Kaks wenda Rootsi ruttasid
Ja armusõna jagasid:
Üks Olew, teine Laurentius,
Neid äratanud Lutherus.
Ja meie maale tuli ka
See usk ja sõna elama:
Andreas Knopken on see mees,
Kes Riiga tuli teiste ees
Ja puhast sõna kuulutas
Ning rahwa unest äratas.
Ja nõnda ilma otsani
Läind armusõna tänini.
Pühaliselt.
Otsegu otsatu jõgi
Tungis ewangeliumi wägi
250
Linnast linna
Ja riigist riiki:
Tuhanded ja millioonid,
Würstid ja kroonid
Nõudsiwad minna
Lutheruse liiki.
Wõideldes
Ja heideldes
Tuliwad rahwad
Nõdrad ja wahwad
Ning saiwad osa õnnistusest,
Mis oowas wälja Lutherusest.
Kus hiilgab iganes see elupäike,
Mis ristirahwast jälle walgustas,
Sääl hõiskab lauldes täna suur ja wäike
Ning hüüab ühel meelel Issandas:
Jumal on jõud ja wägewus
Ning kindel kalju meile!
Kristus on meie tugewus,
Seesama täna, eile:
Ta süda armust keeb,
Ta arm meid õndsaks teeb,
Ta sõna juhatab,
Sakrament kinnitab,
Ta annab meile rahu!
Koor laulab.
Omal wiisil.
See sõna ikka seisma jääb
Ehk müristagu põrgu!
Ehk maa ja taewas hukka läeb,
Ei Jeesu kirik nõrgu!
Ehk wõtku kurje nõuu
Meilt ihu, wara, auu:
Et mingu igawest!
Ei saa nad kasu sest:
Ta riik jääb siiski meile!
251
Jõulukingitus.
Pühademuna, lastele.
Osalised:
Jaan, Tiiu, Wiiu, Peep - talu peremehe lapsed.
Leenu, nende wanatädi.
Näitepaik: talutuba.
Esimene etteaste.
Jaan ja Tiiu tulewad teine teisest küljest sisse.
Jaan.
Kodust ema, külas isa:
Tühi tuba täieste.
Tiiu.
Külap tahad tõsta kisa:
Seep ju rõõmuks sinule.
Jaan.
Tuba takistusest tühi:
Esimene hüpata.
Tiiu.
Aeg on oota Jõulu pühi:
Seda peaksid teadma sa.
Jaan.
Parem mängin sõjamängi,
Kuidas Türka tongiti.
Tiiu.
Tädi kuuleb kambri sängi:
Tuleb, tapleb tõesti.
252
Jaan.
Kesse kuuleb naesenuttu,
Kui on sõttaminek käes?
Kesse westab kisajuttu,
Kui on wõitlemine wäes?
Waata! Mõega seon wöäle,
Mis mull' onu Tartust tõi,
Panen Türgi trummi tööle,
Mida Laane soldat lõi.
Teine etteaste.
Endised. Peep tuleb, pasun käes.
Peep.
Jaanist wend ja Tiiust õde:
Wõtke mängumeheks mind!
Jaan.
Peep, su jutt on terwe tõde:
Pasundajaks palkan sind.
Tiiu.
Aga mis jääb teha mulle?
Peep.
Lippa, lenda, lusti löö!
Jaan.
Laulusõnad laulda sulle:
Eks see ole ilus töö?
Tiiu.
Laulu sõna olgu tuttaw,
Laulu wärsib weerewad,
Laulu wiis, see olgu ruttaw:
Küll siis korda käiwad nad.
Jaan.
Seda mõistate ju teie:
„Üles, Wene alamad!”
253
Tiiu.
Tõsi! Laulgem seda meie!
Peep.
Nii et seinad põruwad.
(Jaan lööb trummi, wehib siis mõegaga ning laulab Tiiuga ühes: „Nüüd üles, Wene alamad!” Peep puhub pasunat.)
Kolmas etteaste.
Endised. Leenu. Wiiu.
Leenu.
Lapsed! Kullakupukene!
Seda kisa, kära siin!
Tasa, tasa, Tiiukene!
Poisid, wait! Ma olen siin.
Jaan.
Laul ju kuulda wäga kena?
Leenu. Kurtidele? Külap wist.
Jaan.
Meile teeb ta rõõmu täna.
Leenu.
Pilkab mind weel kogunist!
Tiiu. (Tädile.)
Ära, kulla tädikene,
Nõnda wäga tõrele!
Mis sest on, et wennakene
Pannud pilli häälele?
Leenu:
Paremat mul juhatada,
Mis on täna teha teil.
254
Jaan.
Tädi! Lauldes rõõmustada
Lõbusam on täna meil.
Leenu.
Laulda küll! Kuid teie kisa
Lõhub kõrwad koguni;
Mis küll ütleb meile isa,
Kuuleb ta, kuis lisati?
Aga kuulge minu kõne,
Mis ma teile kuulutan:
Teile toob see tuhat õnne,
Et ka mina naeratan.
Jaan.
Tädikene, mis on teha?
Tiiu.
Räägi, tädi, selgeste! Leenu.
Külap pea saate näha,
Mis on meeles minule.
Jaan.
Räägi, räägi, tädikene,
Räägi, mis on ütelda!
Muidu, kulla tädikene,
Läeme uuest laulama.
Leenu.
Homme on ju Jõulu laupäew,
Homme pühad tulewad:
Homme õhtu on see auupäew,
Kus kõik rõõmustelewad.
Homme tehke rõõmu teie
Rohkest wanematele.
Tiin.
Millel wiisil wõime meie?
255
Jaan.
Kas teen korwi isale?
Peep.
Wõi ehk õpin laulu pähä?
Wiiu.
Ma löön patsi taadile.
Leenu.
Wähe kõik, kõik wäga wähe!
Tiiu.
Mis ma annan emale?
Leenu.
Ise mõelge, ise täitke,
Mis on anda wõimalik:
Tulust tahtmist neile näitke,
Olgu ta ka lapselik.
Ning et üksi wõite teha,
Mis teid iial käseb meel,
Et mu silmgi ei wõi näha:
Lähen toast ära weel.
(Leenu läheb ära.)
Neljas etteaste.
Lapsed neljakesi.
Jaan.
Mina punun korwi walmis,
Nagu ennist arwasin.
Peep.
Minu laul ju seisab salmis,
Mida laulda lubasin.
256
Tiiu.
Paari sukke — annan emal',
Muud ep ole walmis mul.
Aga kas sest rõõmu temal?
Oh see lugu aiwa hull!
Jaan.
Läki! Teeme, mida saame,
Sest et weel on aega nüüd!
Kui ka muidu kulutame,
Ega sest meil ole süüd!
Tiiu.
Lähen aita sukke tooma.
Peep.
Ma toon laudilt raamatu.
Jaan.
Ma läen kohe korwi looma.
Wiiu.
Ma jään üksi — armetu!
(Jaan. Peep ja Tiiu lähewad ära.)
Wiies etteaste.
Wiiu üksi.
Oh, mul on ju kapis raha,
Mis mull' mullu kingiti:
Eks ma poest nüüd osta taha,
Mis on kena koguni?
Eks siis wõigi emal' anda
Kingituseks jõulupuul?
Kas ehk pärlid kaela kanda
Wõi ehk maitswaid asju suul'?
257
Ei! Ma waatan üle enne,
Mitu mul on kopikat.
(Läheb ära, aga tuleb kohe tagasi ja hakkab wäikesest laekast raha lugema.)
Mis ma leian? Kullakene!
Sääl on sada kopikat!
Sada pole saia saada,
Rubla pärlipaelale:
Sest wõiks kasu kaswatada,
Teaksin, mis on õiete.
(Waatab raha pääle, aknast wälja, mõtleb, ütleb,)
Jubap tean, mis tahan teha!
Meil on Jõulud homme käes: '
Eks siis ole kaunis näha,
Kui ka Ell on meelehääs?
Ta on waene lapsukene:
Isa suri ammu ju.
Ema — haige inimene,
Laps — see kehwust maitsegu!
Tema kutsun homme siia,
Kui meil särab jõulupuu;
Lasen raha poodi wiia,
Käsen tuua , (kuuleb ust lõksatawat) — Waiki suu !
(Leenu tuleb.)
Kuues etendus.
Wiiu. Leenu.
Leenu.
Räägi, räägi, lapsukene!
Ega mina keela sind.
Wiiu.
Kuule, kulla tädikene:
Aita täna pisut mind!
Mul on laekas palju raha:
Terwelt sada kopikat.
258
Leenu.
Ega saia sa ei taha
Ega maiust magusat?
Tiiu.
Tahan homme rõõmu teha
Sauna-eide Ellule:
Aita, et siis wõime näha
Teda riides kenaste!
Leenu.
Seks sa tahad raha anda? Wiiu.
Saada korda ostmist sa.
Leenu. (Hakkab Wiiu kaela ümber.)
Jah! Ma tahan muret kanda!
(Hüüab)
Lapsed! Tulge rutuga!
Seitsmes etteaste.
Endised. Jaan. Peep. Tiiu.
Jaan (tuleb oma korwiga).
Tädi, mis must jälle hüüad?
Kuis saan walmis korwiga!
Peep.
Miks mind eksitada püüad,
Kuna laulu õpin ma?
Tiiu.
Leidsin sukad kirstukapist,
Mis ma kingin emale.
Wiiu.
Ning sest kirjust riidekapist,
Sest saab kuube nukule.
259
Leenu.
Kuulge, lapsed, minu juttu!
Kui siit toast läksite,
Kapil' astus Wiiu ruttu,
Otsis raha ülesse,
Mis tall' oli mullu antud:
„Sest saab seelik Ellule!”
Tehke lahti nüüd ka teie
Armastuses helded käed:
Teeme seda rõõmul meie,
Rõõmustawad taewawäed.
Jaan.
Muidugi! Jah, teeme seda! Tiiu.
See on tõesti tulus nõuu.
Leenu.
Tulus küll! kuid täitke teda:
Ei ta käi teil üle jõuu.
Sest kui igaüks teist annab,
Mis tal anda wõimalik:
Siis ta kaunist ohwrit kannab,
Mis on hää ning kasulik.
Jah, mu lapsed, rõõmustage
Ikka oma wanemaid:
Nende rõõmust rõõmsaks saage,
Nähke pilke lõbusaid.
Ärge unustage aga
Neid, kes kurtwad rõõmuta:
Teadke, armas laps ja waga
Mõtleb waeste pääle ka.
Sa, mu kallis tütrekene,
(Wõtab Wiiu kaenlasse)
Ellu meeles pidasid:
See on kaunis, lapsukene,
See teeb rõõmsaks kurwasid.
Jaan.
Kas siis meie pole teinud,
Mida teha suutsime?
260
Leenu.
Teie tahtmist olen näinud:
Kiita on kõik õieti!
Sest weel ütlen: Lapsukesed,
Olge helded südamest,
Olge ikka inimesed,
Rikkad häädest tegudest!
Ning kui teie nõnda jääte
Tüdimata tõe teel':
Küll siis kaunist wilja näete,
Rõõm ja õnn käib teie eel.
Wiiu.
Jah, mu kallis tädikene:
Seda täita tahame!
Leenu.
Aga andku Igawene,
Et ka seda jõuate!
Lapsed kõik (ristis kätega).
Andku jõudu Igawene,
Et ka täita suudame!
Udumäe kuninga tütar.
Niels W. Gade.
I.
Koor.
Kord sõitis Olew weel hilja ööl.
Tall' ühest suust tõusew udu
Ja lehkawad lilled ja toomingad teel
Kõik hüüdsid: „Tu'du, tu'du!”
Ta sõitis ja seisatas Udumäel
Ja wõsade wilusse suikus;
261
Siis nägusa neidude mahe hääl
Tall' armsasti kõrwa huikus.
Neist teine ta põskesid silitas
Ja teine tall' sosistas tasa:
„Et tule, ole tantsimas
Mu kõige kallim kaasa!”
Siis laulsid nad laulu lõbusa,
Et kuulasid mets ja mägi:
Wees jäid kalad kuulama
Ja kuulas isegi jõgi.
Kui ei oleks mitte laulnud kukk
Ja kustunud korraga sära,
Siis poleks lõpnudki tema tukk
Ei iial Udumäel ära.
II.
Koor.
Päew sinimerde looja läeb
Ja ööpik laulu laseb;
Auus Olew homme pulmad teeb
Ja süüa, juua käseb.
Olew.
Too ette tore hobune,
Kuldwaljais parem tallist:
Ma lähen kutsma pulmale
Üht pulmawõerast kallist!
Too ette tore hobune,
Kuldwaljais parem tallist.
Ema.
Mu poeg, mu poeg, päew läheb looja pea,
Mu poeg, mu poeg, ju pikaks wenib wari.
Olew.
Ma lähen kutsma pulmale
Üht pulmawõerast kallist.
262
Ema.
Mu poeg, mis wõerad need on, keda sa
Nii õhtu hilja kutsud?
Olew.
Ma pean ära ruttama,
Ei aega wiita lasta:
Siis toibun uue eluga,
Kui koit mind wõtab kasta.
Ema.
Mu poeg, päew läheb looja ju, mu poeg!
Koor.
Päew sinimerde looja läeb
Ja ööpik laulu laseb;
Auus Olew homme pulmad teeb
Ja süüa, juua käseb.
III.
Olew.
Kui iial aasusid silm mul näeb,
Täis kastepärlite ilu,
Siis mõrsjat süda mul igatseb,
Kes mulle kallim kui elu.
Kui iial põldudest mööda läen,
Täis õitsewaid siniõisi,
Siis neiu sinisilmi näen,
Kuldjuuksid ja armuköisi.
Kui iial Udumäe pinnal käin,
Kuna tähed hiilgawad kõrgest,
Teda silmata siis ma wõin
Sala waimus rõõmuga järgest.
Küll terweks sügawam haawgi saab,
Mis waenlase käsi on löönud:
Mis nüüd minu südame lõhki aab,
Saab aeg ehk ka terweks teinud!
263
IV.
Olew.
Too ette tore hobune,
Kuldwaljais parem tallist?
Ema.
Jää, Olew, eemale Udumäest!
Oh hoia waimutunni eest,
Kus lahti waimude wägi!
Oh Olew, ära sõida, nüüd waimude tund !
Olew.
Pole wiga! Lilleksed näewad und.
Ema.
Sa tead, oh Olew, et südamel'
On kardetaw Udumägi:
Oh Olew, ära sõida nii hilja ööl!
Olew.
Pole wiga! Paljalt tantsimas udu.
Ema.
Jää, Olew, eemale Udumäest!
Olew.
Must, tõuse ja tõtta!
Nii rutta sa
Kui minu mõtete tudu,
Must, kihuta ka!
Koor.
Must kaabib juba.
Nüüd kihutab minema ta:
Üle põllu, üle nõmme
Ta lendab kui kuul!
Säält sõidab Olew kui kange tuul:
Läeb kutsuma pulmawõeraid.
264
Ja homme läeme kellahelinal
Ta pulma mängumürinal,
Jah mürinal!
V.
Olew.
Öö waik ja waga! Ja üksi kuu
On näha kui tähtede ohi!
All wõsas kukutab ööpiku suu,
Aga kuulata ma ei tohi.
Säält särab linik! Ju kadus ka!
Mis imehelin on õhus?
Mu süda! Nõiutud tõest ta!
Siin tahan ma uinuda rohus,
Jah, rohus!
VI.
Udumäe neidude koor.
Wõsa wilus
Heljuda ilus!
Olew.
Kõrw laulu mul kuulab
Ja süda mul sulab;
Udumäe neitsid,
Oh neid silmad leidsid!
Udumäe neidude koor.
Wõsa wilus
Heljuda ilus!
Olew.
Kolm tantsiwad ja neli sääl:
Mind hüüab kuuluga tütre hääl.
Udumäe kuninga tütar.
Oh tere, auus Olew! Miks ruttad sa siit?
Oh tule ja tantsi siin minuga nüüd,
Oh Olew!
265
Olew.
Ei tohi, ei taha ma tantsida:
Pean homme ju pulmad tegema!
Udumäe kuninga tütar.
Ma siidisärgi sinule toon,
Kuuwalgel pleekind lõngust ta peenelt koon,
Oh Olew!
Olew.
Oh ära kiusa mind mahedalt:
Ei tohi tantsida himukalt!
Udumäe kuninga tütar.
Tule, Olew, tantsima minuga:
Hõberiided siis selga sull' annan ma!
Oh tule, Olew, minuga
antsima!
Olew.
Ei tohi, ei taha ma tantsida:
Pean homme, ju homme pulmad tegema!
Udumäe kuninga tütar.
Kui tantsida mooga ei taha sa,
Siis ajan ma taga sind katku tõbega!
Olew.
Oh Jumal! Juba mind tutistas,
Udumäe kuninga tütar mind kriimustus!
Udumäe kuninga tütar.
Su põsist walgub weri siis,
Kui puudub sind mu teraw küüs,
Ju homme, jah homme ju surm sind ära wiis!
Olew.
Must, tõtta, rutta, päästa mu elu nüüd weel,
Ehk muidu pulmawoodiks haud mul eel!
Must, tõtta, rutta, must, tõtta, rutta ja päästa mind weel!
266
Udumäe kuninga tütar.
Mine koju mõrsjale ütlema,
Et homme ju surnud oled sa!
Olew.
Põgene, põgene, must!
Põgene, jäta see nurm
Rutuga!
Põgenen, põgenen minagi just
Nutuga,
Sest pulmawõeraks tuleb — surm!
VII.
Koor.
Päew tõuseb idas ülesse,
Teeb pilwed purpuriks,
Ta läheb taewa sülesse
Hääks rõõmusõnumiks.
Ta tuleb kaugelt hommikult
Ja paradiisi teelt,
Toob walgust, elu, rõõmu, tuld,
Teeb rõõmsaks kõigi meelt.
Jah, taewa päike walgustab
Kõik selle ilma maad,
Ta kõiki kurbe rõõmustab,
Teeb kergeks mure raad.
Ema.
Ma ootsin ööse ukse ees
Ja tähed jäid kõik kahwaks;
Kui läks mult Olew, wägew mees,
Jäin une üle wahwaks.
Ju hakkab koitma taewa sõrw,
Ju paistwad koidu wiired.
Kuis kuulatab nüüd minu kõrw,
Kas kuulda sammud kiired?
Oh Olew, oh Olew, kus oled nii kaua sa?
Kuis hirmuga ootan sind ammu ma!
267
Koor.
Küll mõdu, wiina karikasse kallame:
Ei tule Olewit pulmale!
Ema.
Kes sõidab wiljast läbi sääl?
Kelt kuulda sõjasarwe hääl?
See Olew ise on!
Tall' igatsus annab kärmed tiiwad,
Nad teda ruttu, oh mis õnn,
Ju kohe koju wiiwad.
Koor.
Ta sõidab ruttu koju nii,
Et kiwid teel tuld lööwad;
Ta sõidab koju rutusti,
Kuis tõbed südant sööwad.
Ema.
Oh seisata, Olew, oh seisa!
Koor.
Kus kiiwri suled toredad?
Ema.
Oh Olew, mu poeg, mu poeg!
Koor.
Kus on su kilbid tugewad?
Ema.
Oh seisata, Olew, oh seisa!
Koor.
Säält tilgub werd
Kuldsest sadulast maha.
Oh Olew, oh Olew,
Kas seista sa ei taha?
Ema.
Ütle, oh Olew,
Mulle ka see:
Miks sinu pale
Kahwatu nii?
268
Olew.
Kuis wõikski olla jume sääl?
Ma olin öösel Udumäel.
Ema.
Mu poeg, mis pean siis ütlema
Su noorele pruudile täna ma?
Olew.
Tall' ütle: Ma olen metsa läinud,
Metssead on eila kurja teinud.
Koor.
Kus on siis need wõerad,
Kes tulema pidid?
Olew.
Üks ainus minuga
Tuleb pulmale täna.
Ema ja koor.
Kes on see üks, kes su kaasa tulnud?
Ema.
Kes on see üks ainus, mu poeg, mu poeg?
Kes, kes?
Olew.
Surm ise see!
Surm on mu südame kiskunud lõhki!
Ema.
Oh Jumal, halasta hinge pääl'!
Ta langeb, mu Olew on surnud nüüd sääl
Koor.
See, noored mehed, on mu nõuu:
Kui läete öösel sõitma,
Siis waatke, et teie üle jõuu
Ei waimusid lähe wõitma!
Ja jääge eemale Udumäelt,
Kus uduneitsiksed laulwad!
269
Lorelei.
Saksa keelest.
Näkid.
Woog sile ja hele ja wesi on soe,
Päew läigatab läbi kristallise koe,
Wiib käsku wetelosside naistel':
„Et laulge ja tantsige päikese paistel!”
Maikuu on ju tulnud, ju käes kena Mai:
Nüüd toob oma ohwri meil' Lorelei.
Wiinawaimud.
Kiigutagu pääle wool end näkineid,
Aga wiinapuu siit kähku kutsub meid.
Haljas ju ta,
Õitsebki ka:
Magusat mahla nüüd muretsegeme,
Wägewaks wiinaks ta walmistageme,
Külap siis noored ja wanad meid kiitwad,
Lõbusa lauluga aega meil wiitwad.
Näkid.
Wõimsad waimud wiinamäel,
Täitke meie palwet weel:
Otske üles jumekam
Ilmaneitsi ilusam,
Laulurikas Lorelei,
Alles siis on ilus Mai!
Wiinawaimud.
Kuuleme küll teie häält,
Otsimegi siit ja säält.
Näe, ta uinub armsaste
Halja tamme wilus:
Ärka, ärka ülesse,
Aja uni, ilus!
Unemängist
Wetesängist
270
Sinu juure saada püüwad,
Ihates sind hüüdwad
Näkineiud:
Tule nüüd, Lorelei,
Täna käes ju kena Mai!
Lorelei.
Jätke, jätke mind siin rahu!
Ilmast ära lahutud,
Kus mind palju pahandud,
Magadessa,
Walwadessa
Tahan üksi olla,
Jääda halja metsa alla.
Näkid.
Woog sile ja hele ja wesi on soe,
Päew läigatab läbi kristallise koe.
Wee roosid ja lilled, nad õitsewad ju,
Tee lahti nüüd mesimagusam suu:
Oh mahe Lorelei, laula!
Meil käes täna lehekuu tantsujärg,
Meil kõigil pääs juba kõrkjane pärg.
Too ruttu üks seltsimees siia, oh tee,
Et laentesse langeb üks inime!
Oh mahe Lorelei, laula!
Lorelei.
Oh nad tahtwad laulu jälle,
Tahtwad ohwrit enestele!
Kust ma leian lauluhääle
Nagu muiste laulsin neile?
Sest ma leidsin armukese
Ja ta pettis minu waese!
Sest sain surma südamesse,
See lõi metsaliseks naese.
Tühjaks jäi kõik ilm,
Tigedaks läks silm
Ja mu laululool
Sees on surmanool.
271
Ei ma enam laulda taha,
Sest mu laulud lööwad maha.
Näkid.
Oh mahe Lorelei, laula!
Oh laentesse laula üks inime,
Too seltsimees siia, noor, ilus ja hää,
Oh laula, sa mahe Lorelei, laula!
Kalamees.
Ilm särab silma heledast,
Kui õied õitsewad Mail,
Ilm waatab otsa lahedast,
Kui õied õitsewad Mail.
Mu otsa waatab rõõmsasti
Mets, kalju, wesi ühtlasi,
Sõua, mu laew, jah sõua, jõua!
Näkid.
Oh kallis poisike, siia kalla:
Lorelei, laula ta siia alla!
Kalamees.
Mu süda särab heledast,
Kui õied õitsewad Mail;
Mu süda naerab nobedast,
Kui õied õitsewad Mail.
Ma pole mitte himulik,
Ma olen hoopis õnnelik.
Sõua, mu laew, jah sõua, jõua!
Näkid.
Oh kallis poisike, siia kalla,
Lorelei, laula ta siia alla!
Lorelei.
Mis süüta lauluke
Ja puhas süda!
272
Ta sõuab kaljule,
Mul kohkub süda.
See rõõmus hingerahu,
See selge eluõnn,
See tuletab mu meele,
Mis mulle kadund on.
Piin põuessa
Lööb põlema,
Ärritab liha
Ja süütab wiha:
Ma laulma pean,
Ta surma wean!
Kalamees.
Ennäe, mis ilus neiu sääl
On kõrgel kaljutipul!
Ta laulab, mängib kandle pääl,
Juuks lehwib nagu lipul.
Lorelei.
Oh poisu, noor ja hea,
Õnn ootab sind nii pea!
Oh tule ju!
Kõrge kalju harja päält
Laulan sulle ma:
Kuule minu armuhäält,
Tõtta tulema!
Kõrges puhtas õhuwallas
Läheb meelest töö ja waew:
Waata, siin on õnnekallas,
Siia, siia sõua laew!
Ilm hiilgab iluga,
Maa, taewas temaga,
Kõik ühtlasi
On rõõmsad nii:
Õitswat õnne täis!
Tule rutuste
Siia ülesse!
273
Leekwat armutuld
Leiad sina mult:
Oh tule minule!
Kalamees.
Oh põlew silm, oh armas hääl,
Oh oleksin su juures sääl!
Lorelei.
Silmitse julgesti ilu ja kuule ta sõna sääl
Ja uju aina armastusemere pääl:
Walusat rõõmu, magust walu saad sa mult,
Maailm ja taewatelk, kõik lahkub ära sult!
Kalamees.
Su juure, Ilmaneitsike!
Lorelei.
Ju hinges hirm:
Tuleb surm!
Mu süda teab:
Poiss surema peab!
Kalamees.
Oh häda! Minu laewuke:
Aer keskelt pooleks läinud!
Lorelei.
Silmitse julgesti ilu ja kuule ta sõna sääl
Ja uju aina armastusemere pääl,
Muidu sa igawesti näed,
Et ta wiljast sa ilma jääd!
Kalamees.
Mu süda, süda tormilt tuksub!
Ma armastust tunnen, ilu näen,
Ise otse tuleleeki jään:
274
Oh rõõmu, walu, elutuld!
Säält hiilgab silma Lorelei kuld!
Wiinawaimud.
Nüüd wajub paat, nüüd neelab haud,
Ju kadunud wiimne lootsiku laud,
Ju wesisest wärawast wiib tema tee
Wee alla näkilossisse.
Oh Lorelei,
Sa paha neid!
Lorelei.
Ma pole paha ega hea,
Mul poisikesest kahju pea.
Ma laulan, ütlen jah ja ei
Nii nagu pean:
Sest surma laulab Lorelei.
Näkid.
Oh tule nüüd kaasa, sa kallis mees,
Ja ela kristallise lossi sees!
Su elu läeb hiilgawaks meie seas
Ja rõõmuga tantsid sa rõõmsate reas.
Ei tule sind segama päikese sära,
Ei iial sind eksita inimlik kära.
Wiinawaimud.
Hääd teed, oh noormees, hääd teed
Sind wasta on wõtnud ju weed:
All sügawas woogude wilus
Sa hõiskad nüüd armus ja ilus.
275
Koolimaja pühitsemiseks.
Kiitust, auu ning tänu nüüd Jumalale
Laulgem, lapsed, koolide kuningale,
Et ta rõõmul uuesti meid on täitnud,
Armu meil' näitnud!
Tulgu uude hoonesse ise tema,
Jäägu armul järgesti walitsema
Siin ta heldus nõtrade hinge üle,
Wõtku nad sülle!
Waimu walgus wõsugu õpetuses,
Õppus elul' ilmugu ülenduses,
Toitku, täitku ihkama, julge, ara
Waimulik wara!
Kel, oh hoone, iial on osaks antud
Tunda sind, sust saagu kui kätel kantud;
Igaüks siin edasi ikka jõudku,
Haridust nõudku!
Koolimaja õnnistamisel.
Tänuohwrit taewa poole
Saatkem palwes südamest:
Issand kannud isahoole
Meie eest on heldusest.
Meie hääks ta istutanud
Õnnistuse elupuu,
Püha ristikiriku,
Oksil wilja walmistanud;
Söödab meid ja joodab ta
Igawese andega.
Kirikul kui oksad külles
Koolid kaunist kosuvad:
Ewangeliusu süles
Waiksesti nad wõsuwad:
276
Mis meilt Issand ise nõuab,
Mis meilt pärib mõistmist ilm,
Loodab riigiisa silm:
Selleks kool meid saata jõuab,
Kui ta kõnnib käsi käes
Kirikuga usu wäes.
Kooli kindel nurgakiwi
Olgu Issand Jeesus Krist:
Siis läeb eluseemne iwi
Hääle maale mõlemist.
Siisap õpetuse küli
Südametes sigineb,
Õnnistuseks õilmitseb,
Walmib waimuwaraks wili.
Selleks tule, Issand, nüüd,
Õnnista meil tööd ja püüd!
Majaema sündimisepäewaks.
Teretust täna sull' laulawad rõõmustud meeled,
Kõlawad armsasti laste ja sõprade hääled,
Sest et sul käe
Jälle on sündmisepäe;
Issandat kiitwad neil keeled.
Heldust ja armu sull' rohkesti näitnud on tema,
Hoidnud on mehele kaasa ja lastele ema;
Issand on truu,
Kõigil siin laulgu sest suu,
Rõõm olgu kõikide oma.
Issand, kes sellegi rõõmu tall' andsid sa jälle,
Waata ka tulewail päiwil sa armul ta pääle
Järgesti nii,
Ülesse wiimati wii
Tema siit Siioni mäele!
277
Majaema sündimisepäewaks.
Täis tänu suu ja süda
Nüüd kiida rõõmsast teda,
Kes selle päewa ann'd,
Et selle maja ema
On armul hoidnud tema
Ja isakätel heldest kann'd.
Oh kuule meie tänu
Ja laste rõõmusõnu
Ning mehe palwehäält:
Su ligi las' meid astu
Ja wõta ohwer wastu,
Mis tõuseb meie huulte päält.
Täis lootust sinu poole
Ta anname su hoole
Nüüd, edespidi ka:
Oh hoia teda järgest
Ja kaitse armul kõrgest
Ning walwa Isa silmaga!
Koolmeistri sündimisepäewaks.
Su ette, taewa Looja
Ja kõige ettetooja,
Me lapsed tuleme
Ja meie meeles elad
Ning kõigi huulilt kõlab
Ükspäinis tänu sinule.
Sa oled armutiiwul
See terwe aasta wiiwul
Ta üle walwanud,
Keda sa meile hoidjaks,
Nõuuandjaks, hingetoitjaks
Ja isaks oled jaganud.
278
Jää, Issand, edespidi
Ta juure, et ei tüdi
Meid juhatamast ta.
Sa ole tema tugi
Ja tema sõna wägi
Ning õnnistuse jagaja!
Õpetajale sündimisepäewaks.
Täis hiilgust unest äratad
Ning õnnesoowil teretab
Sind kätkipidu päike.
Ja ühes hõiskab õnnega
Ning teretab sind rõõmuga
Noor, wana, suur ja wäike.
Ärka, märka, wahwas, warmas,
Kes sa armas wende seas
Hiilgad esimeste reas.
Täis rõõmu meie tuleme
Ja südamest sull' soowime,
Et teost wilja maitsed,
Kes toidad eluleiwaga
Ja juhatad meid sõnaga,
Kui karjane meid kaitsed.
Tänu sõnu tegewusest
Kogudusest sulle toome,
Soowi mõtted salmiks loome.
Sind aitku Issand igapäew,
Sull' saagu kergeks iga waew,
Su soowid mingu täide,
Su wiinamägi wõsugu,
Su küli kõiges kosugu,
Sa olgu esinäide.
Jõuu, nõuu Jumal andku,
Käel sind kandku, siis ei wäsi
Raskes töös su tegew käsi!
279
Mõisa herra sündimisepäewaks.
Kiitus ja tänu, auustus, auu ja wägi
Temale olgu, kes maailmad tegi,
Et ta on elu, auu ja ilu loonud,
Ette kõik toonud.
Ülewalt heldust on ta lasknud paista
Enam kui wõime ise ära mõista,
Jagades wallal' õnne, rõõmu, rahu,
Lõpetes lahu.
Elagu kaua meie kallis herra,
Tasugu talle taewas tuhatwõrra,
Mis meie eest ta hoolt ja waewa näinud,
Hääd meile teinud!
Sündimisepäewaks.
A. B.-le.
Luuletiiwad lehwitsegu
Armsamale armastust:
Lauluhääled helisegu
Talle täna terwitust!
Õnnelikku aastat jälle
Sulle soojalt soowime:
Õnne õrna südamele,
Rõõmu, rahu rohkeste.
Taewa Isa heldest andku,
Mis sa iial igatsed:
Armu käel sind ala kandku
Tema truuid ingliksed!
280
Sündimisepäewaks.
R. K.-Ie.
Aasta edasi laew uuesti eluteel
Õhul aetud sul, wend, mõeduta mereweel;
Marust, waikusest tead mõndagi rääkida,
Mastid polegi märgita.
Isal osawust küll haawatuid aidata:
Ise tüürija ta, kasteta kaljud ka,
Woolwad wõimuta wood, pilwede paksused
Äikse häältelgi tühised.
Nüüdses lahes su laew lahutud laewikust
Wõitma üksinda peab waenlase wõrgutust,
Omaks otsides, mis kullast on kallim weel,
Tööle tulusam pikal teel.
Waata, wahwade hulk ootamas ammu sind,
Waata, waenusel weel mässamas merepind!
„Jõua appi, oh wend!” — hüüawad omaksed —
„Wiibid, wirguwad waenlased!”
Sõua, jõua, oh wend, julgesti edasi!
Wõitle, wõida, mis ees wahwasti alati!
Wõitleiat wahwamat sind pääsenud waewadest
Auukroon ehitab igawest!
Sündimisepäewaks.
K. A. H.-le.
Kätkipidul rõõmupäike
Särapärga punugu!
Halwa aja hirmuäike
Hingest hoopis unugu!
Rõõmul säragu su silmad
Rohkest eluradadel,
Õilmerikkad õnneilmad
Saagu osaks sadadel!
281
Sind seesama wägi saatku
Isamaale elama!
Sinu waimu heldelt waatku,
Käsku kandle kõlama:
Et sest ärkaks Eesti sugu
Uinuhõlmast ülesse,
Lehwiks lõbus laululugu,
Saadaks taewa ülesse.
Tõtta täitma tõsist nõnet,
Ära töödest tüdine:
Sea tõe teele sõuet,
Wasta waenlust südine!
Ära nõua auu taga
Isamaa eest heideldes:
Ole ustaw, truu ja waga
Wende eluks wõideldes!
Ühele pruudile uueks aastaks.
Uuel aastal rõõmupäike
Kahewõrra hiilgagu,
Waew ja mure,' suur ehk wäike,
Otsa wistist oodaku!
Taewal säragu su silmad
Päewal päiksel, tähel ööl,
Õilmerikkad armsad ilmad,
Olgu osaks igal tööl!
Lõpsid wana aasta päewad,
Leidsid osa armsama:
Teda silmad omaks näewad,
Keda ihas lootsid sa.
Neitsipõlwe lahked tunnid
Lahkumise ligidal,
Abielu armsad sunnid
Koputawad akna all.
282
Kõmisekski kaugel äike:
Ära kohku, õieke!
Hele, selge rõõmupäike
Tõuseb jälle tõeste.
Kindel kalju olgu lootus,
Tugew tugi kannatus,
Armas aitja õnne ootus,
Karastaja kurwastus!
Pole waja rikkust, raha
Õnnelikul' elule:
Kaduw wara jätab, maha,
Tuleb tundi tõsine.
Helde süda, puhas, waga,
Truudus kestab järgesti,
Kes on algand Issandaga:
Ei ta tuigu iialgi!
Peiule uueks aastaks.
Issand käigu eel
Sinu eluteel!
Uuel aastal õnne andku
Ja sind armukäel ta kandku!
Issand käigu eel
Uuel eluteel!
Issand käigu eel
Uuel eluteel!
Nüüd teelahkmele sa jõudsid,
Armsa osa omaks nõudsid!
Õnne hõlmas weel
Issand käigu eel!
Issand käigu eel
Õnne hõlmas weel!
Õiget õnne tema annab,
Wäsimata muret kannab
283
Tema armumeel.
Issand käigu eel!
Tema armumeel
Edespidi weel
Andku waewast rohket wilja,
Õnnistagu wara, hilja!
Kergel, raskel teel
Issand käigu eel!
Igal tööl ning teel
Issand käigu eel!
Andku teile õnne ilmas,
Et rõõm, rahu hiilgab silmas.
Kõigel eluteel
Issand käigu eel!
Issand käigu eel
Wanul päiwil weel.
Wiigu pärast ilmawaewa
Armust oma juure taewa,
Kus auujärje eel
Kiitust laulab keel!
Ühele pruudile pulmapäewaks.
Kewadise päikse wiimsed kiired
Kõrgelt taewa wõlwilt kumawad,
Lõpetud ta laiad luule piired,
Suwi särab saadust suuremat.
Kaksikwennad rõõm ja kurbtus saatwad
Ära üht ning wõtwad wastu teist,
Minewiku mured mulda matwad,
Tulewiku tund läeb lahkeks neist.
Lõpnud, pruut, su lahked luuletunnid,
Mööda on su elukewade:
Suwe palaw, elu armsad sunnid
Jõudnud kätte sulle aegsaste.
Armsam aeg, mis ihas oled ootnud,
284
Rõõmurikkalt tiiwu lehwitab,
Kallim tund, mis tulewikult lootnud,
Hõiskel õnne hõlmal täide saab.
Osa wõttes rõõmust ma'gi püüan
Soowituseks sõna rääkida.
Õiglaselt ja südamest ma hüüan:
Andku Issand sulle lõpmata
Ning su kaasal' õnne, pikka iga,
Andku ikka oma õnnistust,
Olgu järgest armul mõlemiga,
Keelgu ära kõike wiletsust!
Pulmapäewaks.
J. K. ja M. O.-le.
Tamm Tartu rajalt tärkas, sai tugewaks,
Lepp linnas ärkas uulitsalt ilusaks:
Latw märkas latwa, ligi tõttis,
Juurila juured ta kaissu wõttis.
Tund kätte tulnud täna on sinule,
Kus lehwib elu õnne nii hellaste,
Näed täide läinud ettewõtet:
Mõrsjaga ühendad meelt ja mõtet.
Rõõm suur sest wäga wendade südames,
Suu laulab, huuled hüüawad hõisates,
Kõik ühel meelel õnne loomad:
Sajale sõnume salmid toowad.
„Õnn, rõõm ja rahu õilmila õitsegu,
Hää, kaunis, kena, kasula kaswagu,
Täis elu lootus päike olgu,
Kannatus karastaw äike olgu!
Teid heldus, häädus, wagadus ehtigu,
Teid truudus, julgus, armastus juhtigu,
Teid ülem arm siin kätel kandku,
Igawest õnnistust osaks andku!
285
Pulmapäewaks.
M. L. ja L. L.-le.
Mis iha ammu imel hinges peitis
Läeb täna täide, wend, su eluteel
Ning elu hiilgab helel säral eel,
Kus kaugusele hellus kaasaks heitis.
Su rõõm, see wende südant rõõmul täitis,
Sest kullast oled meile kallim weel,
Ning ühenduses hüüab kõigi keel,
Mis sõbrusside sajasalmiks köitis:
Õnn, rõõm ja rahu olgu wara, hilja
Teil õnnistawalt kojas elamas,
Ja tegewusest tõusku walmist wilja.
Teid Isa heldus kaitsku armutiiwul,
Et kurbtushäält ep oleks kõlamas,
Ning wiigu oma riiki õhtuwiiwul!
Pulmapäewaks.
Kus ühendajaks hingedele
Ja südant sõlmib südamele
Truu, puhas, püha armastus,
Sääl Isa taewast õnne annab
Ja armukätel aina kannab
Ka siis, kui waew ja wiletsus:
Niisugust soowin armastust
Teile ja taewast õnnistust.
Hõbepulmaks.
G. ja C. B.-le.
Mis pühaline pidu on täna Põltsamaal?
Miks kihelkonnakoolis küünlatest särab saal?
286
Miks sinna kokku tõttab nii wana kui ka noor?
Miks rõõmulaule laulab hõisates laulukoor?
Näe, hõbepärjal istub auuistmel hõbepaar
Ja ees pool ümberringi kui kaunis wikerkaar
On omaksed ja wõerad ühtlasi õnne täis
Ning pilwe kombel eemal, kes enne koolis käis.
Üks soow on kõigi hinges ja suus ning südames,
Mis taewa poole tõuseb usklikus palwuses;
Oh wala, Isa, taewast, mis ülewel on hüüd
Ja maa pääl hääd ning õnne see paari pääle nüüd?
Jää kilbiks, kaitsjaks neile ka edespidi weel
Ja õnnista ning saada neid õnnes eluteel,
Et rõõm ja rahu kestab neil kojas waheta
Ja õnnistuseks jääwad weel kaua elama!
See on ka minu palwe ja soow see paarile,
Kes isa, ema kombel hääd nõudsid minule:
Ma tänan teid ja õhkan: Oh Jumal, anna sa,
Et pühitseda wõime kuldpulma päewa ka!
Dr. J. Hurtile 10. Juuliks 1889.
Et tulge kokku, tublid teadumehed
Ja hoolsad wana aja uurijad,
Et astke ette auusad Eestimehed
Ja naesed armsad, neiud nägusad,
Et tõstke häält kõik Eesti ajalehed
Ja Soome kirjamehed kuulsamad:
Kõik tulge nüüd ja tehke tuttawale
Auupärga Eesti poegist paremale.
Wiiskümmend aastat teed ta sündis ilma
Kui wäetikene Wanas Koiolas,
Läks wara kooli, kus ta waimu silma
Kõiksugu tarkus hästi teritas,
Ta wõitis elu kuuma kui ka külma
Ja jõudis sihti kõiges saadawas:
287
Kuid kõiges oli kalli ülem mõte
Ükspäinis üks ja püha ettewõte.
Weel wana kuld siis puhkas mulla põues
Ja kusagilt ei kuuldud kogujat,
Weel õhkas Eesti teadus tühjalt õues
Ja Eesti keelel polnud harijat,
Weel ühendust ei olnud Eesti põues
Ja südametel polnud sidujat:
Ei olnud meest ei waimu, meelt ei wahwust,
Kes rajada wõis terwet Eesti rahwust.
Hurt tundis tarwet täiel waimustusel
Ja mõistis, mis talt nõudis isamaa;
Ta astus ligi leekwal armastusel
Ja puhta Eesti mehemeelega;
Ta hakkas tööle noorel tugewusel
Ja oli tegew suu ja sulega:
Ta tegi ise, teisi tööle hüüdis
Ja igapidi Eesti edu püüdis.
Ei keeleta wõi keegi rahwas kesta,
Sest haris keelt, et ise tohtriks sai;
Ei meeleta wõi mehed lippu tõsta,
Sest seltsis kaua toeks ja hingeks jäi;
Ei tundmata wõi wanast ajast westa,
Sest Wana Kandle warjust ette tõi;
Ei koolita wõi rahwast kaswatada,
Sest otsis Eesti kooli asutada.
Ei lastud ikka rahus ehitada,
Waid wõitlemisi tuli wahele:
Kord wõtsid wõerad töösid takistada,
Kord püüdsid omad ohje omale;
Kord tahtsid tõe näol toimetada,
Kord andsid kohe woli walele;
Kuid mis ka hõelad iial ära tegid,
Kõik silmad aina Hurti auusust nägid.
Wiiskümnet sünnipäewa peab täna
Auus isa Hurt, truu kuldne Eestimees.
Ja iga huulil armas soowisõna
Kõik omad seiswad õnnes isa ees;
288
Ja Eestimaal nii hästi noor kui wana
Ning teadumehed hüüdwad tänades:
„Onn sulle, isa, wägew, wirk ja wahwas,
Sind peab tänumeeles Eesti rahwas!”
Su auupäewal, hiilgaw ärataja,
Sull' argselt toome andeks albumi:
Ta olgu tillukene tunnistaja,
Et sinu jälgis käime surmani;
Kuid ülewal on kõige õnnistaja,
Sest üles poole hüüdkem ühtlasi:
Et Issand sulle palju päiwi lisaks
Ja ikka jääksid Eesti elu isaks!
Dr. J. Hurtile 29. Juuliks 1893.
Õnn Sulle, Wanem! Sind on õnnistanud
Suur Jumal mitme kalli andega:
Auu, ameti ja kõrge nimega
Ning oma armsamaga ühendanud;
Ses pühas põlwes on ta õnne annud,
Teid rõõmustanud hääde lastega
Ja armsa perekonnaeluga
Eeskujuks hiilgawamaks meile pannud.
Kakskümmendwiis kord küll ju aasta muut'nud,
Kuid armastus on ühte wiisi noor:
Kõik koormad kahed õlad kanda suutnud.
Et Hõbepaarist ükskord Kuldpaar saagu,
Seks ühel meelel palub meie koor:
Teid Issand Jumal ikka õnnistagu!
289
Dr. J. Hurti 25 aastaseks ametijuubeliks.
12. Nowembril 1897.
„Et tule koolitoast ja astu
Nüüd altarile auusaste
Ja wõta püha amet wastu,
Mis sulle kätte ustakse:
Et sööda, jooda, warja
Ja kaitse Jeesu karja,
Wii noore rohu maale ta!”
Nii öeldi pühal õnnistusel
Su wastu Maarja kirikus.
Ja warsti wõttis waimustusel
Sind wastu oma kogudus:
Sa teda armul hoidsid
Ja eluleiwal toitsid
Ning juhatasid taewateed.
Ei Otepähä eluajaks
Saand siiski tööle jääda sa.
„„Oh tule meile õpetajaks:
Sind igatseme üksinda!””
Nii ühel meelel hüüdsid,
Sind omaks saada püüdsid
Päälinna auusad Eestlased.
Sa palujate palwe täitsid:
Said isaks kogudusele
Ja nõrkemata nõudel näitsid,
Mis talle tulus tõeste.
Ei enesest sa hooli,
Waid kirikut ja kooli
Sa kõigipidi kaswatad.
Kakskümmendwiis on aastaid läinud
Sul täna pühas ametis:
Sa oled tee ju ära käinud,
Mis seisatab seks juubelis,
Et jälle uue jõuuga
Ja nõrkemata nõuuga
Ta pääl sa läeksid edasi.
290
Su auupäewal astuwad su ette
Nüüd täna koguduse saadikud
Ja toowad sulle kõigi soowid kätte:
Nüüd südamete suu on awatud.
Ning ametiwennad hulgani
Sull' õnne soowiwad ühtlasi.
Ja nende seast,
Kes noorest peast
Su sõna moel,
Eeskuju toel
On wastu läinud püha ametile,
Weel jookseb lisa rõõmsa juubelile.
Ja kõigi kaasas terwe Eesti rahwas
On õnnesoowil wagas palwes wahwas:
Sull' olgu tänu, Isa taewas,
Et andsid õnne isa Hurtile:
Oh ole tema elulaewas
Ka edespidi tüürjaks heldeste,
Ja isakäega teda õnnista
Ning elukroonil wiimaks ehita!
Dr. F. J. Wiedemannile.
16. Septembriks 1880.
Lääne taewast läikides waatab päike
Kirde poole, kullates pidu käike;
Auusam Akadeemia ome hüüab,
Pühitsust püüab.
Täna täis kaks weerandit aastasada
Astub auu sees teaduse tõsist rada
Usinuses, osawas hooles ohter
Tarkuse tohter.
Kiitust toowad teaduse külwimehed,
Tänu loowad tarkuse kirjalehed:
Andwad auu, et olete ehteks neile,
Juubilar, teile.
291
Rõõmul hõiskab õnnelik Soome sugu:
Nende kännul' uurite keelte lugu.
Palju waewa olete neile näinud,
Tähtsaks nad teinud.
Eesti rahwas rõõmustab ühel meelel:
Kindla põhja panite Eesti keelel'!
Sõnaraamat, Grammatik, Elulugu,
Ülendab sugu.
Rahwas rõõmu tundmusi tuua kätte,
Seada tänu lapselist silma ette,
Kirjameeste Seltsiga soowil püüab,
Ühiselt hüüab:
Tänu teile, tugewam keeleteadja,
Kiitus, keeleseaduste kokkuseadja,
Auu, kes keelel' kogute kõigel poolel
Uurides hoolel!
Olewikul kosugu teie küli,
Tulewikul wõsugu walmiks wili,
Tüdimata teaduse salwed täitku,
Nobedust näitku!
Kunni Akadeemia uurib keeli,
Teie kirjad mõttega täitku meeli;
Kunni kestab teaduslik keele kaja,
Olgu neid waja!
Kunni Loojal' lauldakse Eesti keeles,
Kustumata kirjaga Eesti meeles
Teie nimi elagu igal ajal
Aastate sajal!
Dr. F. R. Kreutzwaldile.
14. Detsembriks 1878.
Küll säras kuldsel ajal kuldne päike,
Hulk lahkeid lilli tema hiilgus lõi;
Kuid pea lõpetati lõbust läike:
Tuul paksud pilwed läänest kaasa tõi,
292
Kus äkist hakkas ähwardama äike,
Kõuu särapärja õilmed ära sõi;
Mis jälle jäi, see maeti musta mulda,
Ei tunnud aastasajad hiilgwat kulda.
Nüüd mööda läind kolm weerandaastasada,
Kus tärkas elul' hella Eesti taim,
Kes nõudis musta minewikku rada:
Sääl noppis riismed luulerikas aim:
Ehk tigedus küll tahtis takistada,
Ei hirmund, tüdind wahwa Eesti waim,
Waid kudus kanga kalli Kalewile,
Auupärja punus wahwa wanemile.
Kes lunastasid unest Eesti luulde,
Tõid walge ette kadund kuldsed keed,
Kes kuulutasid unund kandlekuulde,
Hääl' haridusel' ehitasid teed, —
Su rõõmupäewal üle Eesti huulte
Käib ainus soow, ta nõdrad sõnad need:
„Kes kindlast ikka jäid sa Eesti meheks,
Jää igawesti Eesti hiilgwaks täheks!”
Lauluisa Dr. F.R. Kreutzwaldi mälestuseks.
„Mu Isa! Mul igaw on Altai mägi
Ja Aasia aasul ei ole mu hüüd;
Mul wangistab südant üks imelik wägi
Ja weerule wiib mind mu mõte ja püüd:
Siis luba, et lahkun ja liigun ja läen
Kunni kodu ma leian, kus elama jään!”
„„Poeg! Awar on altariks Altai mägi
Ja koduks on annikas Aasia pind.
Aga südant sul wõrgutab Manala wägi
Ja himustab ära mult riisuda sind.
Mine siis! Aga walwa ja walitse meelt,
Et iial ei lahku sa õiguse teelt!””
293
Kuu kaswis ja kahanes kahwatand walgel
Ja sadadeks sobis ju aastate aeg,
Aga ikka weel nooruse põlewal palgel
Käis weerule wiibides kuningapoeg,
Kunni wiimaks Saatus ta Wirusse tõi
Ja annita aasud siin õitsewaks lõi.
Ja taewast naeratas päikese nägu
Ning noorestas nähes ta nobedat tööd;
Ja lõoke laulis ja ööpik ja kägu
Ning Hämarik Koiduga unustas ööd,
Kui nägid, kus kuningapoeg aga käis,
Oli Wirula õnne ja õnnistust täis.
Aga Manalast wiletsust, wiledat jalga,
Juba kihutas kadedus algama ööd:
Tema sünnitas salajas rööwiwa salga
Ja surus ta sõrmile sulguwad wööd
Ja ohud ja rohud ning nõiduse nõuu
Tahes rikkuda õnne ja rõõmu ja auu.
Sala kallale tungides malewa üle
Sai wõimuse waritsew rööwlite salk;
Ja Manalast nõuetud nõiduse wile
Ära uimandas aimu ja waimu kui walk:
Nii ihu ja hingele ahela lõid
Ja wabale würstile wangistust tõid.
Ära kuninglik riie tal riisuti seljast
Ning aeti selga tal orjuse rüüd;
Teda juhiti janust ja nõueti näljast,
Et ta unustaks endise priiuse püüd
Ja ohkawaks orjaks end ise ka peaks
Ning ülemaist asjust ei midagi teaks.
Ja tuuled ja tormid tast tuiskasid üle
Ja sõda ja tuli ja näljane katk
Ning huntide hammas ja karude süle
Oli õhkawa häda ja ohtude jätk.
Juba sadadeks muutis end aastate arw,
Aga tihemaks tekkis weel Manala parw.
Äki kärgatas Kõue ja Kalewa kärkis
Ja wilgati wälgati kähwatas walk;
294
Ja ahelaid Äikese tuluke tärkis
Ning wärinal wabises Manala salk;
Ike raudane õhkus kui tule ees tael,
Köis kanepist katkes kui takune pael.
Kes on, kesse wangub sääl wangikojast,
Silm aukus ja lõppenud nägu kui surm?
See jätis on jumekast kuningapojast,
Keda leinasid linnud ja lilled ja nurm:
Kulm kortsus ja närtsind ta nooruse wõim,
Hale tuimus ja totrus ta tegude lõim.
Küll ihu tal priiuse põlwe ju nägi
Ja tuikus ja suikus, kuis meeline näis,
Aga waimu weel wangistas Manala wägi
Ja täitis ta orjuse oludest täis.
Häid ununud aegu ei mäletand meel:
Ta pidas end orjawaks sulaseks weel.
Siis lähenes Wirust üks jumalik laulik,
Ise sirge ja priske ja tugew kui tamm,
Ta nägu nii armas ja lahke ja auulik
Ja kiire ta käik ning kindel ta samm:
Kuldkeeline kannel tal helises käes
Ja sulatas südamed wiiside wäes.
Ta laulis ja mängis ja mäletas nuttu
Ja pimedat piina ja koledat köit;
Ta laulis ja hõiskas ja kuulutas ruttu
Noort priiuse koitu ja õiguse õit;
Ta laulis, mis elustas endine aeg,
Kes, kus ja mis kuulaja kuningapoeg.
Ta kuulutas Kalewast kuldasid sõnu
Ja awaldas õndsate hõiskawat häält;
Ta mäletas Manala madalat mõnu
Ja kurjade kisa ja sajatusi säält;
Ta ilmutas Saatuse igawest nõuu
Ja tähendas Wirula tulewat auu.
Ta laulis ja mängis ja kihutas tööle
Ning äratas elu ja teritas meelt,
Sidus waimuse mõega malewa wööle
Ja õpetas tegewust tulewa teelt,
295
Pani ärkama, märkama metsad ja mäed
Ja isamaa adrale tegewad käed.
Äki ehmatas laulik ja katkes ta kannel
Ja nooruse ilu talt närtsis kui õis,
Ta waos ja wananes Manala wannel
Ja õhkas ja alatses ahastust täis:
Siis naeratas rauk ja ta kustuw silm
Weel hiilgades hüüdis: „Mu Eesti ilm!”
Aga juba on ilmumas jumalik wägi
Ja murtud on Manala wiimane wõim.
Kuna kuningapoeg seda kuulis ja nägi
Ja kuulas ja waatas, siis ärkas ta aim
Ja waim sai tal uueks ja elawaks sees
Ja ta tundis, ta elas ja mõtles kui mees.
Ja kortsud tal kadusid kolletand palest
Ja nõrkus ja wanus tal nooruseks sai;
Ta seisis ja sammus nii sirgest ja salest
Ja kuninglik paistus ta palesse lõi,
Ta laotas laiali palwele käed
Oma riigile ülewalt paludes hääd.
Siis nuttes ta lahkunud laulikut waatis
Ja märkas ja mõistis ta tähtsust ja tööd;
Ja uuesti palwet ta taewasse saatis
Ja soowis ta põrmule rahulist ööd;
Ja hiilgawal silmal siis tõstis ta häält
Ning tõotus tõusis ta huulete päält:
„Ma tänan sind, lahkunud Wirula laulik:
Mind äratas unest su jumalik laul!
Su mõte nii mõnus ja armas ja auulik,
See seisku mu südames igawest auul!
Sind tänan, kes nooruse tagasi tõid
Ja priiuse leegid mu hingesse lõid!
„Nüüd käsi on noor mul ja tugew mu õla
Ja kerged mu jalad ja ärgas mu waim:
Ma tasuda tahan mu Wirula wõla,
Mis unustas teha mu ununud aim!
Mu isamaa õnn ja ta ilu ja hüüd,
See olgu mu mõte ja tegu ja püüd!
296
„Ma tahan, et haridus olgu see lüli,
Mis Wirula rahwaste ahela wiib!
Ma ihkan, et kunsti ja teaduse küli
Oleks Eestile tulewa tähtsuse tiib;
Ma soowin, et sigiks ta ühine töö,
Kuna wennaksid ühendab wennastuswöö!
„Ehk kurnaku üdi weel ohkawad.haawad
Ja seisku weel paiguti paremad sõuud:
Need taewasel tahtmisel terweks saawad
Ja surnute soontesse sigineb jõud
Ning tõde ja tegu meid edasi wiib,
Kuna kurja eest kaitseb meid Kotka tiib!”
Äki kärgatas Kõue ja ähwardas Äike
Ja wilgati wälgati kähwatas walk.
Siis naeratas taewast hiilgades päike
Ja laulsiwad linnud ja kuulatas salk:
„Isa, anna, et Kreutzwaldi Kalewi taim
Oleks jäädawa priiuse jumalik waim!”
J. W. Jannseni mälestuseks.
Hinga rahus, rahunõudja,
Siiski julge sõdija;
Hinga waiksest, wahwa sõudja,
Siiski targu tüürija!
Rahumeel su südant täitis
Hällist kunni hauani,
Lepitus su lipult läitis
Wiimse wõitlemiseni.
Rahutööd sa teha püüdsid
Tüdimata meelega,
Rahutööle rahwast hüüdsid
Armastuse häälega.
Rahu leidsid südamele
Igawesest hallikast.
297
Rahu nõudsid rahwastele
Eksimata ägedast.
Rahulill su hauapinda
Igawesti ehtigu,
Hüüdku: Iga Eesti rinda
Rahu, rahu asugu!
Wana aasta õhtul.
1877.
Aastad ajameresse ala jooksewad
Ning kuud kaowad kiiresti kaugusesse,
Poewad peitu päewad, kuid igawesti
Jääd sa, Jehoowa.
Enne kui mäed sündisid, enne weel kui
Maa ja maailm loodi ja taewad tehti,
Igawesest ajast ja igawesti
Olid, Jehoowa.
Ning kui taewad lähewad hukka, maa ning meri
Waowad, ning mäed kõiguwad, kaowad orud,
Oled igawesest sa igawesti,
Issand Jehoowa.
Warjupaik ja tugewus, wõim ja abi,
Ärapäästja, waigistus, rõõm ja rahu,
Elu, õnn ja õigus oled sa ikka,
Issand Jehoowa.
Wana aasta õhtul.
1878.
Jehoowa on mu wägewam warjupaik,
Mu tugew linn, mu warjaja kilp ja mõek,
Mu tugi hädas, ahastuses,
Abimees iganes muutumata.
298
Ta katab mind, kui kuri on kiusamas,
Ta hoiab mind, kui ilmumas äpardus,
Ta kaitseb mind, kui käes kitsik,
Eemale tõrjub ta õnnetused.
Ehk maha tuhat langegu kõrwa mull'
Ja kümmetuhat parema poolele,
Ei pääse hädaoht mu ligi,
Hõelate käsi ei saa mind kätte.
Ta saadab inglid kandma mind käte pääl,
Neid käsib hoida kõigil mu teedel mind,
Mull' pikendab ta eluiga,
Õnnistust alati jagab mulle.
Tarwastu Kiriku uue kella pühitsemiseks.
I. Koor.
Poolkolmat sada aastat hüüdis
Kell tornist kokku kogudust
Ja püha koda täita püüdis,
Et kuuleksid tõik kuulutust:
Weel armu uks on awatud,
Et tulge, kõik on kutsutud!
Siis tuleleegid torni sõiwad
Ja tegid tuhaks kiriku
Ning 'löögid kella lõhki lõiwad,
Et waikis tema waskne suu:
Ei enam uue torni päält
Saand kuulda armast kella häält.
Kõik kella kõla waja leidsid
Ja soowsid uut ja suuremat,
Ning koguduse soowi täitsid
Ta wäsimata wanemad:
Nad kohe andeid kogusid
Ja uue kella tellisid'
Siin silma ees nüüd seisab tema
Ja ootab torni tõmbamist,
299
Kuid enne peame pühitsema,
Kui kuuleme ta kutsumist:
Seks täna kokku tulime
Ja palwet teha tahame.
II. Kogudus.
Oh Issand, tule õnnistama
Uut kella keeleks omale
Ja oma käsku kuulutama
Ta tõsta torni ülesse,
Et kõik ta kõla kuulewad
Ja kirikusse tulewad.
Oh Issand, tule pühitsema
Uut kella hääleks omale,
Et tungib südamesse tema
Nii noorele kui wanale,
Et, kui ta heli kuulewad,
Nad püha kotta tulewad.
Oh Issand, tule tunnistama
Uut kella suuks nüüd omale
Ja oma tahtmist awaldama
Ta pane oma rahwale,
Et nad ta käsku kuulewad
Ja sinu kotta tulewad.
Oh Issand, tule kinnitama
Uut kella püha kutsele
Ja teda pühaks tähendama
Suuks, hääleks, keeleks omale,
Et, kes ta kutset kuulewad,
Kõik kirikusse tulewad.
III. Kell.
Ma olen praegu õnnistatud
Ja kinnitatud kutsele,
Kolmainu teenriks tunnistatud,
Suuks, hääleks, keeleks temale;
Ja selle püha kutse järel
Ma tahan teha alati:
300
Ma tahan saata elu merel
Teid kätkist kunni hauani.
Ma hüüan teid siit Isa nimel:
Kui alles kätkis lapsuke,
Ju laske ristimise imel
Ta omaks saada Isale!
Sest õige Isa üksi tema
On kõigi oma lastele:
Ta kõigi eest saab muretsema
Siin ühetasa heldeste.
Ma hüüan teid siit Poja nimel:
Et tulge kokku palwele
Ja laske armulaua imel
Süüd lepitada Jeesuke!
Sull' olid patuwõlad wandeks,
Need wõlad Jeesus kustutab:
Ta annab sulle patud andeks
Ja Isaga sind lepitab.
Ma hüüan teid siit Waimu nimel:
Et kuulge armusõna häält!
Siis tuleb Waim teil' armu imel
Teid üles tõstma põrmu päält.
Ta armust tasasele teele
Siis teie jalad juhatab
Ja uueks südame ja meele
Ta oma wäega uuendab.
Ma hüüan teile õhuwallast
Siit mässawale merele:
Säält kõrgest näete päästwat kallast,
Laew sinna poole tüürige!
Ja kui ju oled lahkund sina
Siit ilmast õndsa rahuga,
Siis hüüan elawaile mina:
Sääl ülewal on pärismaa!
301
Ära karda ühtigi.
Ehk olgu pilwes elutaewas tihti,
Sa sellepärast ära karda ühti.
Küll Jumal neid, kes teda armastawad,
Truu käega saadab ja teeb terweks haawad.
Ja kuigi pole ilmas ilu oota,
Ta pääle tohid igal ajal loota.
Seepärast ära karda elus ühti,
Kui ongi pilwes elutaewas tihti.
Soow.
Kolm inglit saatku sind,
Kui lähed eluteele.
See esimene usk,
Ta astku kõige eele;
See teine armastus,
Ta kõige wägewam;
See kolmas lootus on,
Weel päiksest heledam.
Kastetilk.
Kui kehw on wäike kastetilk?
Saab selgeks auruks silmapilk.
Kuid lillekõrt ta karastas
Ja rändja silma rõõmustas.
Eks ole ilmas, inime,
Sa kastetilga sarnane?
Kuis kaste ilmal' kasu toob,
Nii sinu käsi mõnda loob.
Kuis kaste päiksel üles läeb,
Nii usklik hing kord taewast näeb.
Kuid aeg läeb ilmas silmapilk,
Kui kõrrel wäike kastetilk.