LUULE

MARIE HEIBERG

V. KANGRO-POOLI

KAANEILUSTUS

LUULE

MARIE HEIBERG

LUULE

 POSTIMEHE TRÜKK

 TARTUS,

 1913. A.

MARIE HEIBERG

1904-1913

Mu luule.

Sa avaruse kodus asud

mu luule — lumivalge luik

ja supled päikse kiirtes, kasud,

kus unub surm, nõrk elu tuik.

Ei ole neid, kes sinna läävad.

Lai, puhas, sinine su tee,

see — kuni tähed taha jäävad,

viib igavesti kaugele.

Ei hädaorus olla võigi,

siin ajad on kui ahelad,

kus mure toidab, katab kõiki,

kesk eluvõitlust viletsat!

Siit tähti poole igavikku

mul eksib hääbuv mõttelend

ja valus — s’uga vastastikku

ma võrdlen mõttes iseend!

1

Mina.

Ma leidsin sind. Ei enam ära tunnud,

nii haavatud ja alandatud sa

kui kuningas kui teda orjad sunnud

aujärge vahetama maanteega.

Kus rüütlid maha jätsid ta kesk ohtu

ja äraandsid kõrged aated siis —

ta pidi kannatama ülekohtu

ees vaikides — kuis võimetute viis.

Võib olla, et hing otsides ühtainust

läks sinust mööda oma murega,

sai vale teele võrgutatud vainust

ja unustas kord oma Jumala.

Mu hinge aladel nüüd tõused üles

sa sirgelt elumure suuruses

ja otsid omi tähti taeva süles...

Ma leidsin sind, mu Mina, leinates.

2

Lapselik unistus.

Kõrgel maa kohal põhjatu sinine laotus,

tähed rändawad päewad ja ööd.

All mu nooruse aastad, mu aadete kaotus,

palju püüdmisi, valusid, tööd,

Minu laulus on jäänud üks unistus järgi,

selle igatsus ilutseb veel

ja mu soov punub päikese kiiredest pärgi,

tõttab ilmade otsatul teel.

Mind ju lapsena vangistas tähtede vaatus.

Sinna ülesse ihkasin siis.

Alla hauda viib inimlik, sunnitud saatus —

palju ennegi otsijaid viis.

Leidge üles need lendavad valguselaevad,

millest lapselik unistus näib!

Teile avatud on kord siis tähtised taevad —

nagu pühalik muinasjutt käib.

3

Kui jõudvad maa pääl aasta-miljonid.

Ma metsa aluses lään üht teerada

ja imelised mõtted meeles mul.

Kuis võisin lapsena ma unistada

siin üksi olles õhtul, hommikul.

Siin noor mets nüüd, kus läksin puusse pikka,

et ladvast kaeda üle oru, mäe,

meel mõtles kergelt üle metsa ikka

ja kaugemale, kuhu silm es näe.

Ma põlvitan kesk tihnikut, teen rada

ja palukvarsi murran sambla seest.

Eks kasva kasvu aastal arvamata

kui igatsusi minu südamest.

Viin kodu teid, oh kallid — mõned ajad!

Kui jõudvad maa pääl aastamiljonid —

on teised kasvud, laulud, ilmarajad.

Kes tunneb meie aegseid saatusid ?

Ma metsa aluses lään üht teerada

ja haljad palukvarred armsad mul.

Kas võidaks tulevikus imestada,

mis väärtus minevikus elatul!

4

Tee kodu viis...

Sul kinni väravad, säält läksin mööda.

Ei vilkund tuld. Üks ootus — surra veel.

Hall taevas nuttis. Kurt kesköö sai ligi.

Üks ideal kui kadus minu teel.

Ja pimedus sääl haigutas kui kuristik.

Öö ümber leinaloor kui ligines ju igavik.

Ma jätsin Sulle oma igatsuse,

mu sõber. Mure — ilmas üksinda.

See sünnib tuhandete südametes

ja kaebab uue elumõttega.

Kuid hirmus hing — kui kuratlikku hirvitust. —

Ma üksi imestasin suve ööd ja iludust!

Nurm õitses, lõhnas. Rääk suiviljas hüüdis.

Koit Ämarikul' kumas kauguses...

Ei mingit soovi. Hinge rahu püüdis.

Nii ilmas mitmed läävad rännates...

Kaks punast tuld m’ust vuhisesid mööda siis. —

Läks suitsev rong kesk udust ööd. —

 Tee kodu viis..

5

Hilja.

Kostab mööda minejate sammu kaja.

Läbi uulitsate mürina

minev, tulev rong, see huikab üle aja,

Olen ööl ja päeval üksinda.

Kuulen väljas vannub mees, ja naise

alandatud hääl all manitseb :

„Tule, lasen sisse sinu vaese!”

Nagu vangis vaim mul vananeb.

Vaikus, Äkki häbemata hüüab

sajatuse sõnu joobnud mees.

Hulkuma ta lääb. Hirm hinge püüab,

seisan hilja elu oote ees.

6

Leinalise öö.

Lään viimsel teel. Linn, elu jäi, — ei taha!

Ma lendaks ilmaruumis lõputa.

Kui ämarduva tähe jätaks maha

Mu vaese õnne, vaese mure Maa.

Kui virvendavad, leegitsevad tähed

kesk igaviku õue avarat,

ei meele tuletada — kuhu lähed

ja milleks surma, elu ihaldad?

Võiks heita hingest nõutuse ja hoole

kui inimlikud ikked unuvad.

Kui tiivul — jõud viiks igaviku poole,

kus olemise piirid otsatad.

Kui juhused sääl mind ka surma viivad!

Kuid hinges koidab jäädavuse aim...

Las’ vabaks suure igatsuse tiivad

mu rinnast saavad, vangist pääseb vaim !

Mu ümber leinalise öö. Ei lähe.

Ei tea, mistarvis, milleks elan veel!

Ehk on uus teadus, tõde, mille tähe

näen kauguses ja rahu leian teel.

7

Õhtu sumiseb...

Õhtu sumiseb nõiduvalt... Ämaral pingis

istuvad mehed ja naised ringis.

Keelmata tooredgi sõnad sääl käivad —

salajad mõtted pilkudes näiwad.

Sinises taevas on säravad tähed

õrnuse hiilgel — kui üksinda lähed !

8

Elumõte.

Kui kõigest elust lahti olemine

mul sügisene tunne südames.

Pää kohal kauge päike, taeva sine

ja rändav tuul, mis ohkab lehtedes.

Teed käin poolkoltund metsi, välju vahel.

Pool nurme valmist vilja rõugus ju,

kuid tööd on veel siin küllalt teha kahel,

kel jagada kõik pole võimatu.

Oh raske töö ja raske elumõte,

mis alla painutab mu uhke pää.

Mul tänamata iga ettevõte

niikaua kuni luule tõeks ei lää.

Kes tõusta võiks küll miljonite seas

ja muuta rasket mõtet, rasket tööd?

Näen, sinendavad ajad seisvad reas.

Mil tuled sa, ei tea päeva, ööd !

9

Ja ometi ükskord!

Ja ometi ükskord pannakse

sul käed risti rinnale

ja vaikib ühtlasi hirmus ja hää

su südame elu viis!

Ehk elu on sulle kui kõrbe, kui jää,

et raugedes viimati kaduda hää.

Ehk võitlusest kahju, kus võitu näib

ja lootus veel lõpmata kaugele käib.

Kui jääd’vad tähed taeva teel

on aated hinges elule veel.

Ja ometi ükskord pannakse

sul käed risti rinnale!

10

Kui lill suri.

Keskhommik, hall udu kaob väljal, all orus.

Lehti langeb ju koltunud puilt.

Mets mõttes nii seisab kui nuheldud norus!

Meeles unistus minevalt suilt.

Kui tasa mu kõrvu kurb ohke sääl heljub:

maha närtsinud lill laseb pää!

Laul hääbuvast ilust mu tunnetes peljub:

ega igavest’ midagi jää!

11

Hilisel sügisel.

Vaiksed, lagedad väljad täis rõukusid. Vilja

kõrs koltub. Maal rehtesid pekstakse hilja.

Musta, künnetud nurme pääl varesed käivad,

Sääl maokesi mulla seest otsima näivad.

Mõni ilveslill üksikult valendab niidul.

Kuis hommiku päikene tuliseil piidul

koites tõuseb! Maa külmatand kõvaks kui raua

kurb, lumeta sügis, mis kestab ehk kaua.

Läheb soo maadelt suvele järele ikka

must kure parv reas all pilvi teed pikka

mere üle, maa üle, kus igavus asub,

kus okasmets kesktalve jäätuses kasub.

12

Enne lume sadu.

Kuidas sügise talve ju ootab,

metsa ääres on raagus puud,

ladvad udusse sirgunud üles.

Lume pilved — ei musta muud.

Jõu ta imes ju enese sisse,

suve unenäo varju viis

loodus koltunud ämaral õhtul.

Üksi tunneb hing ennast siis.

Ja ma uitan, ei teagi, kuhu?

Suvest unistust otsin teel.

Aga asjata! Kauge öö taha

luiged lauldes lähevad veel.

13

Talve õhtul.

Mu aknal õitsvad lumelilled valged

ja akna taga raagus kase puu

on härmatanud, varjab täiskuu palget.

Lill laual — suvest saadik — sonib suu.

Ehk kusgi, kaugema planeedi pinnal

on kevade ja ilm on suur ja noor.

Siin sureb igatsuse lill maa rinnal

ja kostab kaeblik elu laulukoor.

Ma vaatan eemal põlevasse ahju,

söeks hõõguvaks on muutund kase puud.

Kuis kõigest kadumisest on mul kahju!

Lein leegis kirjadele annab suud.

Ma nutan nende mälestuste üle.

Öö on nii must kui minu minevik.

Mu tulevik — kuis avab oma süle?

Päev homne — valge, sinine ja pikk!

14

Laul ilma sõnadeta.

Sa mängi laulu ilma sõnadeta.

Ma kuulan kauge Aja helinaid.

Maailma päike särab külmal lumel.

Hing, lumivalge igatsuse said !

Tõeks lähevad kõik aimdused, mis sala

Kui ootel südamesse sünnivad.

Kui püha vaikus, rahu suur kui taevas!

Kesk sinist õhku süütauses nad.

Oh, õnnistatud hingeline elu!

Kui lootus, igatsus on olemas.

Kui ärasalgav kannatus, suur valu

maad paradiisiks meile pühendas.

Sa mängi laulu ilma sõnadeta.

Ma kuulan kauge Aja helinaid.

Surm, armastus ja elu läheb mööda

Hing, lumivalge igatsuse said!

15

Üksik täht.

Läbi musta pilve see

vilgub sääl, kus linnutee

talvise öö hõbe vilus

üle härmas metsa ilus

üksik täht, kust päikene

helgib lumes ilmale.

Mitme virvendusega

kaaslane, sa, kauge maa?

Tühja ilmaruumi vahel

seob sind igaviku ahel

päiksega — sul hiilgav lend

lõpmata. — Arm seob nii end

Kuid ta on mu elu a’a —

kauge sihi tähena

ülendav kui kõrge vaade,

kättesaamata kui aade.

Armu luulet aiman ma

kaugel tähel üksinda.

16

Palve.

Põhjas vilu öö. Hall taevas üle linna.

Veerand üks lõi Raatuses ju kell.

Tuled kustuvad. Kuu kõrgel paistab sinna,

Kus on tema haud, — hing hääbuv, hell!

Nõrk planeedi paiste, — minu tuba pime,

akna varjud seinal raamides.

Ajad, lendvad valgused, — ei teed, ei nime!

Surev igatsus mu südames.

Muusika sääl kostab unistavalt ikka

Oh, maa lapse vaikiv naer ja nutt!

Siis kui tuleviku teadus tõuseb pikka —

sust ei kõnele ka muinasjutt.

Meeles mineviku pildid pikas reas

ja mul on kui näeksin kõike ma.

Suurelt seisvad elumõtted teiste seas,

tagaseinaks taevas kaugena.

Jumal, usk, mis selged äkki üksilduses,

teie päralt terve elu and.

Minu palve — imelises igatsuses —

sõnata — kui soovi sini rand.

17

Hing otsib üles teed.

Mu üksik tuba ämariku valgel.

Kui rägastik all korstnad, katused.

Ma istun akna ees — tuim tüütus palgel.

Kui hilja varjus päeva matused !

Ei läinud aegasid, ei päevi leina,

mis halli, viimsena kord puhkavad

kesk minu haua kitsast nelja seina

ja surma vaikust, mulda langevat.

Kesköösel virvendavad tähed kaugel —

kui paleused, püüded, igatsus.

Kaob rahutus mu kahvatanud laugel.

Hing otsib üles teed, kus Jumalus.

18

Aeg läinud mööda...

Aeg läinud mööda — lennatades luulet,

eit laulab haual leinaliste viit!

Neid nagu elavana näed ja kuuled,

kes ammugi on hävinud ju siit.

Ei ole kurtjaid kalmudel ka kaua.

Kui kuuleks kaduviku kauget häält:

„kes elavana astub päälpool haua,

on saja aasta pärast kadund säält.”

Kui kurvad, külmad ristid ümberringi!

Oh, igavene Jumalus ja usk!

See rahustab siin rõhutute hingi.

Mul lahkub südamest üks tume tusk.

19

Haua vahedel.

Rong huikab üle surnuaia.

Rong ruttab ilma edasi.

Ma haua vahedel käin eksi —

tuhm, kauge tähti valgus nii.

Meest lõhnab õitsev rukkis nurmel

ja uimastavad sirelid,

kõik unistavad armastusest,

mis täidab ilma kaugusid.

Ma haua vahedel käin eksi.

Kas leian õige elutee?

Siin palju kannatusi kustus

Ja süütus südametesse.

20

Enne ja nüüd.

Sa olid kaua väikene laps

ja mõistmata unistaja.

Tõtt, häädust ja ilu sa ihkasid

ja kauguses kutsuvat kaja.

Nüüd oled sa tõsine võitleja,

kaed elumurele silma,

näed ilma hädade lõpmatust

ja valude vaevatud ilma.

Su sõber kui sätendav päikene

jäi kauguse võlvis öö varju.

Teed üles ei leidnud hing väikene,

ei näinud ta tähtede harju.

Nüüd oled sa hädaga kihlatud

ja võidavad elutõed valjud.

Kuid ära neid ilmi sa unusta,

suurt tõde — kui enne sind paljud!

21

Oh, ärka unistusest!

Oh, ärka unistusest! Vaata tõde

Ja eluvõitlus seisab sinu ees.

Su luule nagu halastaja õde

ka osa võtab ilma hädades.

Ja elu kohiseb kui meri kaugel.

Noor, palged õhkuvad sul oodates.

Ju tormi öösid — kahvatanud laugel

näed mõttes hirmsamates kujudes.

22

Teomehe unenägu.

Maa pinnal kuivanud, tükline muld

jalgade vastu lööb kündjal kui tuld.

Sinab lai väli ja väsitab jõudu.

Keskpäine päikene põletab põudu.

Lokku siis löödi ju lõunale sääl.

Orjad on ootanud väljade pääl

uniselt, aegajalt, lõpevat lööki.

Madalas majas saab jooki ja sööki.

Lahja leent naine ta lauale toob,

külma vett kaevust mees pääle siis joob,

puhkama heidab. Kuid unenäo viivul

tõuseb ta vabadus valguse tiivul.

Lossi ju ahnitsev tuleleek sööb!

Issanda pikne kui rängasti lööb!

Viimne päev — ahetab hommiku süle

vaevaste orja töö väljade üle!

Teomees sääl jällegi künnile käis.

Unenäos uskmata tõsidus näis.

Enam veel tundis ta aegade õudu.

Mürises mõisa täis tööd ja täis jõudu.

23

Varemetel.

Maa põue on müürid ju vajumas eel,

puud kasvavad jõudsasti tanuma teel

ja tihenev männimets kumendab ees,

ei varajat rada lää künnile mees.

Ei peeta siin pulmi, ei matuseid ka.

Kuis peeti — nii tumedalt aiman nüüd ma.

Sest kustunud mälestus, lootus ja arm,

ka elule vaikinud saatus on karm !

Kuid kaugemal metsas on mehed ju tööl.

Nad saagivad päeval, tuld süütavad ööl.

Ja tugevais kätes on elu ja ramm,

säält kostavad võimukalt löögid ja samm.

Küll langevad ükskord ka uhkemad puud,

kord lagedas taevas näed kumavat kuud.

Ja raiesmaal helendab valguse kuld,

kus tehakse uuesti kütise tuld!

24

Rahu.

Vagu jäi vao kõrvale

mustasse, niiskesse mullasse.

Õhtu — ju halli udu vool

nurmele nihkub sääl soode pool.

Magus kevade lõhnav öö

maksab kündjale külvi ja töö.

Hingama kutsub ilus ta

kodu, mis piiratud metsaga.

Ämara valgel minemas

kündja, kes külvi töö lõpetas,

tunneb lõpmata Rahu teel,

kastes öö taeva all käivat eel.

25

Väljadel.

Neid kohtasid ma tunnen veel,

kus ükskord kahekesi tõttes

me puhanud ja käinud teel.

Raad lahkusid meil keset lume.

Nüüd Sul ja mul on oma tee, —

kus taevas raskemeelne tume,

ei meelest ära lähe see.

Öö selge, jahe kevad vara...

Kurb ammuaegne arm mull’ näis …

Hall taevas tähti poetab ara,

linn eemal elukära täis.

Nüüd kõik nii vaik ja mure mõttes

siin minu ümber ja mu eel,

kus ükskord kahekesi tõttes

me puhanud ja käinud teel.

26

Laul mu armastusele.

Laul mu armastusele, —

hinge igatsuse luule,

mida Sa ei mõista, kuule,

mis on püha enesel.

Vaikselt üksi käime siis

nii kui tähed kesköö taevas …

Et veel kostaks elulaevas

laulud armastusele.

27

Tempel.

On üles minna kõrge lävi,

Kus tundmustele templi saal.

Kui kerjus seisan trepi astmel.

Mu meeles pühaduse maal.

Kuid uksed lukus — avamata.

Hing sügav saladus on sul —

Üht ütlemata armastada.

Teist iialgi ei ole mul.

Ma tulen siia palvetama

Kui kõrbest usurändaja.

Kesk igapäevast elu seisab

Mu tempel lukus ustega.

28

Elu teatris.

Ei taha elutõde üllatavat.

Eesriided, sõber, alla langeta!

Hää olla vait. Kas tunned unistajat,

kes lepib mängimata osaga?

Teatrilikku midagi ei taha,

ei draamat, ega naljamängu ma.

Ju nägin küll. Eesriided lase maha

ja puhka ise vaheajal Sa!

Oh, suudaks kinnisilmi aega viita

niikaua kuni vältust vaatustel.

Ei ole põhjust laita, ega kiita —

kui igavene üksus enesel.

29

Ühel ööl.

Öö vaikus oli ümber hääleta

ja pimedus, kus tunded eksisivad

ja mõtted mure tiibu lehvitivad.

Hing kaugenev ja osavõtmata.

Me teine teisel’ sõnalausmata —

kui elukaal näis seisvat ühetasa, —

üksteise na’al ei tunnud ikka kaasa

ja lahkusime viimaks võõrana.

30

Tusk.

Ühtainust unistuse ilma

kuis lapsena sa nägid eel, —

nüüd mustas mures paistvat — silma!

Ilmsüüta armastad ju veel.

Kuid piinab öö ja päeva vahel

ja teisega jääb muutmata

üks igatsus, mis hingel kahel

jäi jagamata — üksinda.

31

Päev.

Päev tuleb ja ilmub kui ajaleht

ja vananeb värskuses ruttu.

Mis hommikul oli veel ilus, eht —

ju õhtul toob leinalist nuttu.

Nii meie mõtted ja kunstid ja mood

kui päevase lehega lisad,

kus nooruse aated ja armu lood

ja vaimlised voorused visad.

Kuid aegade arvustus järge jääb

ja teadused tulevad taga

ja lühike luule ka lehesse lääb. —

Kõik lugeja —Mõte, sa jaga!

32

Elumure.

Ja magan maas nii sügaval

kui maetud elumure all,

mul unenägu päikene

ja roosid, õitsev kevade.

Ei ärata nad iial mind,

ei iial tuksu rõõmus rind.

Ja elu — sinililleke

ju variseb mu kalmule.

Kus igaviku rannale

ma olen matnud lootuse,

sääl magan maas siis sügaval

kui maetud elumure all.

33

Kuis kardan ma...

Kui äkki otsas mu õnne lootus,

ja ammuaegne arm mu südames,

jääb tuhandese täheline ootus.

Ei suured sihid kõigu kõrguses.

Kui kustuvad mu ettekujutused,

mis veel täis värvisid ja võimisi

ja mille imelikud ilmuvused

on kõik — kui mul ei ole midagi!

Kui kardan ma, et vale vaikselt rusub

mu pühamadgi püüded põrmusse.

Kuid hing, mu hing weel igavikku usub,

kui helin liigub tähelt tähele.

34

Troost.

Su uhke vaim saab kanged kotka tiivad,

ei ole vang, kus valvab viletsus.

Sest tead, kuhu saatuse teed viivad

ja tead, kus asub õnn ja õnnetus.

Ja aimad, kuhu igavesest ajast

viib elu liikumise sihi joon,

mis järele vaim võrsub mulla rajast

ja tõuseb valitseva tõe troon.

Ja oled üksipäini igavesti,

kui teise järele ka igatsed

ja eluteed peaks käima kahekesti,

sa üksi Jumalale lähened.

Su uhke vaim saab kanged kotka tiivad,

ei teda maha murra maine taud.

Kui kuulsust, leina teised kaasa viivad,

kesk unustust võib olla sinu haud.

35

Õud.

Meelest iga elulise mõnu

ajas kohutav ja õudne jutt,

tahtmata ma kordan sala sõnu:

„Kõik see oli ette teatud.”

Määratu on olemise mõte.

minu ees külm, kauge igavik,

tühi näib ka suurem ettevõte,

eluaja kütke kindel, pikk.

Kas see õud on elu teadmatuses ?

Või ehk aimab hing veel kaugemat?

Armastus võib üksi igavuses

Kaunistada kõike kaduvat.

36

Painajad.

Toas põleb lamp ja ärkan ma kesköödel.

Keegi seina taga klopib ja

ohkab, hoigab. „Tuul vast taevavöödel,”

mõtlen endas, uinun magama.

Unes mina näen, et nemad valgeis rüüdes

tuppa tulevad. Kui virvel ma

kuulen sosinat. Kuid üles tõusta püüdes

tunnen, et mind rõhub painaja.

Voodis leian end ma raskes rammetuses,

olen ärkvel, kuulen hingamist:

„Seina taga naabrid läheduses

magavad. — Nüüd uni tuleb vist!”

Uinusin. Kuid aimamata sunnil

unes ülestõusma pidin ja

käima mööda tuba kesköö tunnil,

omas sängis võõrast nägema.

37

Ukse avasin. Ei näinud naise jume,

kisendan: „Kes sina oled siis?

Minust tagane!” Läks sale blond, jäi tume

juukseline, kellel kahtlev viis.

Kisendama pean: „Ja kas oled sina?

Minust tagane!” Ja käega hoian ust.

Aga oma unist kisa kuuldes mina

otsekohe ärkasin siis just.

38

Venus.

Ja Venus laotas välja uduloorid

ja oli sääl, kui poleks olnudgi,

Üht laulu laulsid jumalikud koorid:

„Toob tema armu sulle tagasi.

Sest tahtes ainult jumalik ta vägi,

ei tunne leinalikku aja viit

ja palvetajaid, keda tema nägi,

on igal ajal aitamas ta siit.”

„Oh keelatud mu tung ta poole ära

ja vale naer toob nukrust hingesse

ja tuska tundmustesse. Tume sära

mu silmis hiilgab igatsusele.

Ma mängin kurba, igavuse viisi

ja armastan üht üksi õnnetult.

Näen esialgset, kadund paradiisi

ja vanaduse varju varakult.

39

Küll puhas igatsus mu elu algel

kui Venus, sinu lumivalge loor,

oh peida pisarad ja piin mu palgel

ja halli vanaduse mure voor!

Mind mähkisid sa leinalinikusse,

kus nõrgus mineviku teel mu nutt.

Pikk piina tee viib surmatihnikusse.

Ei uus see mõte — sinna poole rutt!

Kuid tungil tema poole langeb aimus

su altarile ohvriks ihaldus.

Ja kustumata tule süütab vaimus

ja luules Venusele armastus.”

40

Maailma kurbtus.

Maailma kurbtus pärlides ja siidis

käib uhkes pidu saalis oma teed

ja kannatusi tundes valgeis riidis,

ta hinge muret tunnistavad need.

Ja rõõmustusi pettes paistab ilus

ta tumenevaist silmist tundmata,

suur igatsus, mis hõõgub hinge vilus:

kui kauge vabaduse aate maa!

41

Hing.

Hing on kui kinni pandud raamat

ja imelisi mõtteid täis.

Kui mängitakse hinge draamat —

Aeg vaatama vast üksi käis.

Viib nägemata hinge rada.

Hing tunderikkail tundidel

kesk kallistust võib unustada

ja läheneda kaugusel. —

42

Rahumõte.

Oh sünnis rahumõte soovile:

nii ühteviisi, igapäevast laadi!

Ju lootused on lõpnud rinnasse

ja mälestused, mida kaugelt saadi

Kui läksin ilma õnnest unistes

ja silmis paistis hinge ilu sära,

kui igatsus ja valu südames:

mult, kahetsetavalt usk võeti ära!

Rõõm — unustus. Mu laulud — leinajad,

neis kostab kurblik muinasjutu kaja.

Aeg muudab kõik, viib mulda armsamat!

Ja süda on täis nukrust eluaja.

Hing tiivuline tõttab — ilmas veel

on Elul teadust, tähti, tulevikku

nii ühteviisi järgestamas aja teel —

ja noor ja vana läävad vastastikku!!

43

Kevade igatsus.

Ma ootan kunas jõgi sulab

jää tõkked murrab tõusu all.

Mul soontes veri ringi vulab

Kui inimesel elaval.

Sest kauge jõgi on mu meeles,

ja vetepeeglis päikene

ja tuul, mis räägib lainte keeles

mu sala igatsusele.

Kord kunagi kõik jõuab — kuhu

ei küündu tung, ei teadmine.

Kui tõusev jõgi tõkked uhu

ja vabaks saa, hing, endale!

44

Sinilill.

Üks suini hääbuv lilleke

wõis armastuseks asja anda.

Muu on kõik elus üürike,

kõik hädad jõuan naerdes kanda.

Kuid sinilille kaotades,

mis minu hinge ainus vara,

mul tarduks veri südames.

Hirm mõistusetaks teeb mu ara.

Mu meeles magus lille õhk,

mis noorusest ja õnnest mahe,

kui elus tume mure rõhk:

lill päiksest soe, ei hingel jahe.

Mu sinilillest — süütusest

ei tea armas inimene,

kust pärit ta, mis kevadest?

Ta elulill on igavene.

45

Ta päikene on armastus,

mis hinge igatsuses asub.

Mu elus ta on iludus.

Mu vere väest ta ükskord kasud.

* * *

Kui kahekesi laanedes

me uitasime noores eas

ja paleusi puhtuses

võis näha meie endi seas:

Siis soov mul sündis südamest,

mis ütlemata ainult ilus:

„Sa kõigist ilma lilledast

too sinilill, mis vargselt vilus!”

46

Varajasel kevadel.

Helgetab, pää kohal kiirgab päike,

üle soo käib soe ja rõõmus tuul,

kostab kohin, paistab oja läike.

Leian sind, mu kurb ja lapsik luul!

Kui maa rinnas jälle elu tärkab,

mineviku mures ärdub meel,

imelisi ihaldusi ärkab

rahutult mu rinnas suve eel.

Näeks üht sinilille, mis on minu

igatsuse ilu aladelt,

kuuleks metsas ainukese linnu

oma armastuse kevadelt!

47

Suvi.

Ma laman luhal kesk heina

ja unistan suvedest

täis kauguse helget, leina,

mis tõuseb mu südamest.

Mu meeles viimane suvi,

ta sinine mälestus,

kus maetud elulik huvi,

arm, iha ja igatsus.

Ja suve sinises varjus

kui kahtleja seisad sa,

hing, kes nii paljuga harjus

üht hinge ei unusta.

48

Mere kaldal.

All meri virvendab ja voogab,

sääl aurulaev lääb kaugele,

kust värske tuul mu näkku hoogab

ja sinab ulgumere tee.

Puud kaldal õelmist pudenevad,

jasmin veel õitseb lõhnades,

mis siniõhus ülenevad

mu haiget südant suudeldes.

Ei püsi paigal ma, ei harju

kui kaugemeelne mustlane,

näen merel saare musta varju

ja sini randu soovile.

Viib meri taeva kaare taade,

kus elutseb mu igatsus.

Kui vang on kurvameelne vaade,

kel alaline unistus.

Siin iganevas elu vaevas

poeb hinge õnnetuse aim.

Lääks — lõputa pää kohal taevas —

kui rändaja, kel vaba vaim !

49

Luuletajale.

Algjõulikku luulet siis austa sa endas

kui kasuta teadus ja tarkus ja arm:

siis üleneb hing, kuhu igatsus lendas.

Las tapis su tundmused tõde nii karm.

Kurb tõde jääb maailma hädade külla,

ei võitleja vaimule vabadust too,

kesk rüvetud ilma ei inimest ülla,

ei orjade ohule lõpetust loo.

Kuid luule kui päästja on armetul ajal,

kui vangil üks igatsus, õigus ja hing,

kui mõttelend lõputa laotuse rajal,

kus uurijal tühjuses tähtede ring.

Las võimetu kurtmine aega neil viidab,

kel troostita teaduse, elutõe aim.

Kuid luule su hingega ühtudes kiidab:

„meil üleneb üksinda julguse vaim!”

50

Videvikul.

Hall videviku tund

kui sajab rasket lund,

on valges lumes puud,

ei taevas tähti, kuud:

kui meie, sõbrad käime kahekesi.

Meil kurblik elu alg

nii nagu sinu palg,

kui lapsel paistab see

nii õrn ja ahtake,

kus vaikselt võrsub valu, silmavesi.

Kesk ämarat alleed,

kesk pehmet, lumist teed,

kesk tule ridasid

me kurbi saatusid

ja meid on ühendanud ühisvalu:

see on kui sõnata

arm hingel hingega;

kui kannatus, kui usk,

kui aate laste tusk,

et elus kõik — ehk midagi ei palu.

51

Mis meid ühendab?

Mis meid ühendab ilmas üksteisega?

Kas on igatsus hingede vahel,

arm seob üksikud südamed ihkega,

mis on vahest kui vangide ahel ?

Läbi elu on õrnemad õnne keed —

kui meid saaksivad köita veel aates!

Kui meid kokku kord viiksivad elu teed!

Usk on salaja hinge mul saates.

52

Mu hing.

Tule tagasi, mu hing, kus eksid

sa igatsuse laanedes,

kus sinav taevas, hiilgav päike

sind meelitab ka raugedes.

Sa kahtled veel, ei tea kas võita

siin rahu, — armastusega

end kindlalt elu külge köita

ehk kaugeid teesid hulkuda?

Neil teedel mässab metsik maru,

teekäijat piinab külm ja nälg.

Kus oled sa, ei saa sa aru!

Siin verine su iga jälg.

53

Kahekesi

Pikk oli see jõgi kui elu.

Me käisime kaduval teel.

Sa sõudsid ja tüürisin mina.

Ei otsa jõel — elul näi veel.

Sa lugesid Taaveti lugu

kui kalda pääl istsime siis.

Ma mäletan: „Jõudev öö armu

ju otsatu kõrbele viis.

Sääl tõusivad templite tornid

ja puhkas Jerusalem eel,

ta võitudest unistas prohvet

ja kostis kuldkannelde keel.

Kuid üksinda olles kurb Taavet

ööd, kõrbet jäi vaatama eel,

kes hingasid üksteise hõlmas

truult, õndsalt — nii hingavad veel.

54

Kes oleks nii kui on öö, kõrbe!

Sääl siidistes telkides tal

ju magasid naised — kuid ainult

üks armas on päikese all.

Ei olnud see temal — kuid oli

hing imelist igatsust täis,

kui laulis ta pimedal öösel

ja Jumala palvele käis!”

Sa lugesid — nagu kõik elaks!

Mind muinasjutt endaga viis,

sest praegugi vaba ei ole:

sa lõppu ei lugenud siis.

55

Kaks üksiklast.

Kesk punast kõrbet paistvad pyramidid

ja loodeneva päikse verrev viir.

Kõik pilved taevas nii kui õrnad siidid,

kus heleneb ja varjub viimne kiir.

Neis nagu ära unustatud maades,

kus hääbunud on julge Elu jälg,

mees rändamas käis kõrbes tunda saades,

mis tähendavad üksildus ja nälg.

Ööl igavesed tähed paistsid vastu

säält võõrast kaugusest, mis piirita.

Ei üksgi hing või lähemale astu

ta igatsusele ei talle ka.

Liiv langes kähisedes kõrgustikul

ja nagu sammu kaja kostis see

kui ajad lähenesid igavikul

ja tõi teist üksiklast ka siia tee.

56

Mees:

Mu järgi kõrbesse sa tulid, naine,

ja tasandikul tahad unustust!

Algjõuliselt ka siin lööb liiva laine,

aeg pyramidis näitab püsivust.

Ja näitab kuidas kõrbeks ümber muutnud

on muistse a’a kultura kuulsad maad

ja hävitanud rahvad, kui ei suutnud

siis õiget eluseadust täita nad.

On võimetus kui inimese vanne,

kes üksi on kesk loodust vägevat,

kel elu suur ja hiigla ülesanne,

kes tunneb oma saatust armutat.

Naine:

Mind põgenema siia sundis sama

kurb, üksik jõuetuse tunne säält:

suurt üksildust ja rahu armastama

ja kuulma pühaliku Elu häält.

Siin kõik mu ümber õige, suur ja vägev,

ei haava inimeste alatus.

Hing on kui terveks saanud, kõike nägev,

on kõige vastu osavõtlikkus.

57

Ei tunne tühjust tervel olemusel

ja otsin Jumalaga lepitust.

Teed kauged avanevad igatsusel,

täis üliinimlikku ilmuvust.

* * *

Kesk punast kõrbet paistvad pyramidid

ja loodeneva päikse verrev viir.

Kõik pilved taevas nii kui õrnad siidid,

kus heleneb ja varjub viimne kiir.

58

Ühel kevade päeval.

Ema sõnade järele.

„Oh miks sa kurdad, tütrekene,

nii nukrasti ju noorelt mull’!

Teeb vanaks mure igavene

ja tõsidus, mis hinges sul.

Oh mängu, rõõmu, laulu kaja!

Kui imeline suve viis !

Sa ole eluarmastaja!

Maailm on nüüd kui paradiis!”

Mull’ läbi akna paistis aiast

seesama hiilgus, õnne püüd. —

Hing eksiv tuli ilmast laiast:

kuid kevade on kadund nüüd!

59

Õnn, jää terveks!

Ema surma puhul.

Unenäos ja armastuses

tuksub süda elule.

Kustumata igatsuses

kaovad mõtted kaugele.

Armastan ma õnne, lootust

kauge igavikuga —

elu, surm täis kõrget ootust.

Kuhu poole pööran ma?

Hinges kostab mure kaja,

eluvõitlus kutsub mind.

Üle igaviku raja

õnn, jää terveks, jäta mind !

60

Puiestikus.

Maas pikad varjud päeva algel,

suur rahu avaral alleel;

ma uitan rohelisel valgel,

mis värisedes mängib teel.

Kesk metsa lagendikku paistvad

need lõhnalised, valged pääd,

need lilled sini õhku haistvad

ja tundvad päikse armu hääd.

Mäe kingul puiestiku peidus

näis meri mõõtmata ja lai.

Oh, leinalise kutse leidus!

Mu meel nii häkki ärdaks sai.

Mu suvi on kui sonimine,

mis õnne järel janunes.

Mu lapse lootus luuleline,

mis kurdab hallis kauguses.

Nüüd löövad kirikute kellad

sääl, eemal müriseb suurlinn.

Oh põrmu vaovad õnned hellad

ja valud, millest vaikisin!

61

Piirita saar.

Ta sumbunud, tolmusest linnast läks ära:

kus mudane mere äär haises ta ees.

Ta pää kohal taevas täis päikese sära.

All kivi pääl istus nii mõttis üks mees.

Veest kaldale uhutud lootsiku kere

sääl kõdunes kaduvust tähendavalt.

Veel lenneldes tiivutas kajaka pere.

Üks valendav puri läks pilvede alt.

Kus saare must vari kui viivutas meres,

sääl ülenes häkki üks vahune voog.

Tuul puhus ja rahutust tundis ta veres

ja hinges käis uudsete huvide hoog.

Ta arvas, kes olla võiks mees sääl nii mõttis

kui kõikidest lahkunud lauliku hing,

kel igatsust meri kord vangi vist võtis,

või tagapool merd olev otsatu ring.

62

Salk põuaseid pilvi, mis paistsid nii valged,

siis kogusid kokku — kui ohutus kiir,

nad peitsivad päikese hiilgavat palget

kui üle maa laienes varjude viir.

Tuul tasane tuhinat tõstis ja ruttu

käis kahinal pilliroos kallangu eel.

Ju voog ajas vooguga läikledes juttu.

Tuul naisel ta loorisid liigutas teel.

Ta ligi ja kaugel kui tundelik tuttav

näis nukrale naisele olevat siis:

on temale armas tuul edasi ruttav —

kui mõistmata minek, kui saatuse viis !

Mees merele purjetas enne kui tema,

mees võõrastel randadel rännates käis.

Meest näitas ilm kauge nii avatelema,

ilm kauge, mis valesid, õnnesid täis.

63

Käes kindlasti, kärmesti käisivad mõlad,

maa vajumas vette ju sõudjale näis

ja hõbe vee sulinad, lainete kõlad

on lootsiku ninal, ring päras veel käis.

Saar sinendas soovide viimasel sihil.

Ilm mõõtmata merde kui muinasjutt jäi.

Ta läks nagu patune peetaval pihil

ja elu teed enam kui ori ei käi...

Kui taganeks mõtteta minevik kauge

ja kurbtuse, murega koormatud päev

täis pahasid piinasid! Pidunes lauge;

kui unuks ja oleks kõik maha tast jäev.

Üks silmapilk suuruseks sündida lasta

siis sügavas südames ülemat hääd!

End mere vee vilusse voogusse kasta

ja tunda kui pehmelt tuul silitab pääd.

64

Hää endaga olla, teed ohtlikku käia

ja otsida altarit endale tal,

kus südame palvet võib pidama jäia

ja puhata siniste taivaste all.

Kus vabaks võiks saada ta saatuse survest

kuis lapsena tal oli unistav luul:

et imelik hing nagu puhkev lill urvest

nii eluga ühtub kui loodusel muul.

Kui saaksid need soovid tõeks Piirita saarel!

Ta sinna kui koduta mustlane lääks,

sest kodu on mustlasel igal maa kaarel,

kui rännates ainult ta otstarbet näeks.

Kui minna võiks õhtust ta hommiku poole

ja põhjast siis lõunasse rännata veel,

küll unustaks tuhande tühise hoole

ja tuhanded tusad ja tundmused teel.

65

Nii otsinud rahu ja leidnud on paljud.

Ei mineja tagasi tule üht teed.

Ta teretas kaugelt ju Piirita kaljut,

kel ümbruses sügavad, sinavad veed.

Tal külma ja kaljuse kallima kõrval

maas pikali olla siis oli nii hää

ja käega ta silitas sõmeral sõrval

ja kivise rinnale laskis siis pää.

„Kui rutuga ajad kõik mööda on läinud!”

Ta mõtles ja ümistas tuttavat viit.

„Maa mitu kord päikese ümber on käinud?

Oh, kuhu kurb igatsus põgeneb siit!”

Tal minevaid aegasid, omasid kallid

ja hellamat emakest mäletas meel

ja elu ja ihkeid ja ooteid, mis hallid,

mis Piirita saareni küünduvad veel.

66

Ta vaate ees kaduvus võrkusid kudus,

et varjata kurbtused, kutsed ja süüd.

Kuid ometi helendas kauguse udus

ta nooruse arm nagu unistus nüüd.

Üks vaimustus oli kord ühte neid liitnud.

Kas teine nii tundis ja mõtles nii veel!

Kui unenäos oli ta aegasid viitnud

ja ootanud enese saatuse eel.

Ja otsinud tõde kesk petusid õudsid,

truuks endale jäänud on enne ja nüüd!

„Hing, kas sa liig vähe veel eneselt nõudsid ?

Mis surub su südant kui õnnetu süüd ?

Sa inimest kõrgele tõstsid ju ammu

kui keel’tud puu viljaga kiusata said...

Sa tegid siis süüdlase suurema sammu

kui oli su päralt veel Eedeni aid...

67

Sa mõtlesid palju! Kuid mis on kõik mõtted!

Kui mataks ju unustus magama nad!

Kui tarretaks rinda kõik tungid ja tõtted!

Suur igatsus üksinda pühendab maad...

Oh tagasi pööra sa, eksinud naine

nüüd enese Jumala juure, kust sa

üht eksiteed lahkusid kui sind õnn maine

kui sootuli meelitas petlikuna!

Veel usus on suurema hinge symbolid

ja tundmata, imelik, üllatav jõud.

Kuid väeti hing, elust kui ohvrist sa hoolid,

mis lepitab ära su tühjuse õud.”

Veel lapsena tahaks ta olla ja usku!

Kui armas on aasta, mis kurtmata kaob!

Küll juba on tunnud ta häda ja tusku

kui tulevik elutõest ahelaid taob.

68

Oh õnnelik üksildus! Kuhu ta vaatas,

sääl sulasid pilved ja sinetas võlv,

mis pääkohalt alates maailma raatas

ja uduselt merega ühines nõlv.

Kuis kiirgavad valgused õhus ja kauge

ilm sinetab varjates saladust suurt!

Ka õhtu eel päikese soojus ei rauge,

maad niisutab kaste ja roht ajab juurt.

Üht mälestust otsis ta sõmera liivalt,

kus luite käär kumendas kallangu eel,

saart ümbritses mere pool vee äärde viivalt

kui madalik uhtjate voogude teel.

Siis silmates mere vee seljale üles

see valendav puri sääl üksinda käis

kesk salalist ulgumerd kauguse süles

ta kõikudes vee, taeva vahe pääl näis.

69

Läks puri ja igatsus ise nii ilus

sel veereva päikese valgusel näis.

Teel kohises ääreta vee väli vilus

ju naine veel kaugele merele käis.

Ei teadnud nüüd isegi kuhu ta sõudis

kui pilvedel punas veel õhtu maa kaar!

Kuis nõrkenud kätega tüürida jõudis?

Kesk merd juba ämardus Piirita saar.

70

Tõde ja Luule.

See Tõde on, kes raskelt rõhub.

Ta ahelaid ta ori lõhub.

Ma seda Tõtt ei teeni, kuule.

Tõest kõrgem mulle minu Luule.

Et mind ei piinaks ea pikkus,

ei köidaks elu harilikkus!

71

* * *

Kesk löökisid ja igapäevast elukära,

kesk aasta aegade uut vahetust

ma olen kartnud ühte ootmatust:

et minu armastus must lahkuks ära.

Täis kuivi lehti sügise teel kahin hilju,

mets kollane kui preester palve rüüs.

Kurb, vaikinud hing elamise süüs.

Oh elupuu täis ärakeel’tud vilju!

Nüüd hää on olla üksi, ärdalt ligistikku

mul armastusega kui sureb maa,

ei enam sinuga siin kokku saa.

Me kaunid päevad aeg viis igavikku.

Ja sinilooris meie sureline Saatus

sel kaugel teel, kus päevad kaovad, käib

ja õnnetumaid õnnistavat näib.

Oh rahu olgu terve elu vaatus!

72

Vahekord.

Miks on käed sul nii õrnad kui lille keed,

nii jõuetud, nõrgad ja väiksed need?

Kas armastuseks veel püsiksid?

„Kas oled sa hää?” mult kui küsiksid.

Su silmad kui kesk metsa sinised veed,

kus kurblikul hingel on üksikud teed.

Kas mäletad kevade päeva sa

kui läksin teerada su järele ma?

Sa kuulasid vaevalt mu vabandust siis

ja läksid kuis õige naise viis.

Kui otsisin oma paleust,

sind juhus viis jäljetult eemale m’ust.

73

Nii läksivad aastad, tööd sundsid mind

ja mured siis maani muljusid sind.

Kuis tundsid tuska ja armastust sa:

ei hoidnud sind keegi küll armsana!

Nüüd mustas kleidis sa muidugi käid

ja kõikidest lootustest ilma jäid.

Kuid sulle ma tundmata sõbraks jään,

sind mures ja võitluses toetama lään.

Sest on käed sul nii õrnad kui lille keed,

nii jõuetud, nõrgad ja väiksed need.

Kui suurdub su südame valu ja tusk:

sind trööstib mu aumehe kurblik usk.

74

Jaani ööl

I.

Nad ligi seisid ja olid heitnud

üht katet eneste üle nii,

et naine mehe varju end peitnud.

Öö, mu ihad sa eemale vii!

On valus aimdus, ma ses ei harju :

laps enam olla ei kaua saa!

See elu heidab ju hinge varju!

Jää mulle pühaks, nooruse maa!

II.

Nad hõiskasid ümber jaani tule

ja kõlavalt kostis laulu hääl.

Kuis tulesid palju põles kaugel

ja mängiti eemal mägede pääl!

Nüüd vaiki on orud ja vainud ja küngad,

must pimetus unistab künnetud maas;

ju õhtu pool kerkivad pilvede rüngad

ja kahinal kuulatab kuivanud aas.

75

Lööb välku ja müristab piiravalt õhus.

Mul jõulises üksuses üleneb hing,

nutt naeruga tantsib, lein lahtub, mis rõhus.

Teel ristikhein õitseb, hää lõhnade ring.

Ma hellitan puhkevat igatsust põues

ja sonides sumedal suve ööl käin

ja imestan välku, häält vägevat kõues

ees tundmata kaugusi kuulama jäin.

                                                    1904 a.

76

Päevane teekond.

I.

On püha vaikus tanumil ja tolmuta maanteel.

Mäe harjal tiivulise koidu kumav helge.

All luhal hämar, kostab tirtsu viisirikas keel

ja kaste rohul, lilledel on hõbe selge.

Ju sätendades tõuseb päike aasal ülesse

ja metsa kohutab säält sööma läinud hirve,

maa pääle saadab pikad kiired, koidu kastesse

lööb oma seitsme värvilise ilu virve.

Kord lehtpuu salus üksi huikas hele linnu hääl,

nüüd kooris kostvad teised nagu naeru kajal

ju läbi heliseva hommiku nii siin ja sääl

puu okstel hüppates ja lennul tuule rajal.

Üht mälestust ma meeliskelen endsest elust maal.

Külm kaste karastavalt tundub paljail jalul.

Siin olen ma, mets uhke, väle orav oksa naal,

kesk hinge üksildust laul vaiksel leinavalul.

77

II.

Oh igavene suvi, sõber kurva hingele

kui rännates ka igavikku lähed sina.

Sul siidi pehmed tuule tiivad, sini õhu tee.

Kuis ihkan tõsist linnupriiust tunda mina!

Kuid uimastav ja sume päeva palavus on siin

ning lõhnab närbuvate õite armu iha,

käin igavalt kesk võõraid välju : mul on janu piin

ja valu päikse põletusest ümber piha.

Kuid üle välju tuleviku lootus tervitab

neid külvajaid, kes kaotasid siin higi rammu.

Õnn nende tööl. Teel rändajale ainult osaks saab paik

puude aluses, mis püha olnud ammu.

Mull’ hiies hinge muistse aja laulud kajavad

kui palub salapäraline puude kohin

ja okstelt pudenevad õelmed päha sajavad,

vett pühast ohvri hallikast ma juua tohin.

78

Kes puhkate, te mälestus jääb hiies elule,

saab kõrgeks paleuseks ilus hinge iha.

Kui ohvri suits mu elumõtted tõusvad ülesse

siit vabaduse poole, kus ei kiusa viha!

III.

Mäe küngastel ja oru põhjas loogleb kitsas tee,

mis ikka edasi viib eha valu valgel

kui loodeneva päikse kuma luha järvele

on virvendava paiste heitnud ööde algel.

Kui annaks kätt — nii puudutavad kaste pisarad,

mis langevad ööpilvist nägemata, hilju.

Maa, päikse mõrsja tunneb õnne kestvust

kenamat

ja jõudu andvas kastes joodab suve vilju.

Ja Ämariku eemal’ hoitud armu igatsus

on valvel Koitu ootes kõrgel sini saalis,

on üürikese õnne aja eelne unistus,

kus paleuslik meele puhtus paiste maalis.

79

Õrn, roosa jumeline värv on valgeis joonedes,

mis aralt langevad mäe harjadele ainult

kui päike peituneb teekonnal taeva kauguses

ja valge udu tõuseb sala üles vainult.

Mul värisevas udu looris ärkab unistus,

aeg mööda läinud, mille päevi pikas reas

kui last mind piiras olemuse salapärasus,

ei tunnud võõra olevat end selle seas.

Oh lendav, kergemeelne tuul vii tervisi! Su tee

viib nooruse maist üle köites hinge köisi.

Vii kaisutusi minu mägedele, järvele,

mu kodu katusele puista valgeid õisi!

Kus nägemata ilukohad, noorus, kevade!

Veel tahaks ruttates kord elust läbi minna

ja läbi lapse east lahutava kauguse

ses laulus hüüda: jäägu mälestused sinna!

80

Uni.

Sa tiivad alla langetad,

mis õrnast siidist pehmemad,

must ööde lind.

Kroon pääs sul taeva tähtedest,

pilk vangistavalt kaugusest

nüüd vaatleb mind.

Sa tiivad alla langetad,

mis õrnast siidist pehmemad,

must ööde lind:

kui põgenejat hädadest,

ka maha jäetud enesest,

sa varjad mind !

81

Üliinimesed.

Teid ülistasin, hellatasin lapse meeles

ja teist üks viis veel väriseb mu laulu keeles

kui teie loorberid ma unistusi salmin,

kui teie prohvet elu alanduses valmin.

Lööb tuhmiks vaade, lohku jäävad lapse palged,

teel igavikku veerevad mu päevad valged:

ei tule teid! Kui lukus seisvad teie ilmad

ja läbi aja müüri vahtvad vaimu silmad.

Te elutus jääb nägemata nagu aade.

Siin minu ümbrus, mille õudsust vastab vaade,

kui kustub teie kuningliku kuue sära

kesk argipäevsust, hädasid ja ohtu ära.

Siis olgu usk, mis teie sisse mul ei rauge,

veel surma kindel: on ju aeg ja elu kauge,

et ilma sündida võiks üliinimesed

ja nendes tõestada end algjõud igavesed.

82

Meteor.

Ma leidsin musta, raske kivi: meteori.

Mis juhtus, et sa jätsid lennu, hiilgva loori?

Ööl ämaral kui valvas sureline saatus,

siin lõpis sinu ilukäigu viimne vaatus.

Ei ilmaruumis kordu sul teekonna tiirud,

ei loida enam sinu ümber hiilge viirud.

Kesk meteorisid, komeetisid ja päikseid

küll ringi uitab veel su taolisigi väikseid.

Must raudne kivi — nii kui üksus veel sa kestad

ja Maaga kõigest kadumisest, algjõust vestad.

Ma surun sinu külma raua vastu palget:

ka minus on kõik olemuse võimed, alged!

83

Kauguse poole.

See aeg, mis enne mind läinud ju

on õnnetu aeg täis valet.

Kui oli veel teadus võimetu

kui kurvad tarkade paled.

Ka nüüdsel ajal on eksipüüd

ja võimetus rõhub rinda.

Kuid kostab aegade võiduhüüd,

kel elu väärtusi, hinda.

Kui tuleb teaduse aate riik:

ta ikka on ees, ei taga,

Ta teel on maetud mu mõtte piik

Ja vaim kui valvel on vaga.

Oh tulevik, teen su altril tuld!

Kui aegade valgus valmis —

mul virgus vaimustus varakult,

kõik tunded laulude salmis.

Lääb looja mu elupäikene:

laul, kosta kauguse poole!

Mu sihil sirendab linnutee:

vii tervisi tõusvale soole !

84

Sisu:

Mu luule        1

Mina        2

Lapselik unistus        3

Kui jõudvad maa pääl aasta miljonid        4

Tee kodu viis        5

Hilja        6

Leinalise öö        7

Õhtu sumiseb        8

Elumõte        9

Ja ometi ükskord        10

Kui lill suri        11

Hilisel sügisel        12

Enne lume sadu        13

Talve õhtul        14

Laul ilma sõnadeta        15

Üksik täht        16

Palve        17

Hing otsib üles teed        18

Aeg läinud mööda        19

Haua vahedel        20

Enne ja nüüd        21

Oh ärka unistusest!        22

Teomehe unenägu        23

Varemetel        24

Rahu        25

Väljadel        26

Laul mu armastusele        27

Tempel        28

Elu teatris        29

Ühel ööl        30

Tusk        31

85

Päev        32

Elumure        33

Kuis kardan ma        34

Troost        35

Õud        36

Painajad        37

Venus        39

Maailma kurbtus        41

Hing        42

Rahumõte        43

Kevade igatsus        44

Sinilill        45

Varajasel kevadel        47

Suvi        48

Mere kaldal        49

Luuletajale        50

Videvikul        51

Mis meid ühendab?        52

Mu hing        53

Kahekesi        54

Kaks üksiklast        56

Ühel kevade päeval        59

Õnn jää terveks!        60

Puiestikus        61

Piirita saar        62

Tõde ja luule        71

* * *        72

Vahekord        73

Jaani ööl        75

Päevane teekond        77

Uni        81

Üliinimesed        82

Meteor        83

Kauguse poole        84

86

Sama autori poolt

ilmuvad 1913. a.

NOVELLID

Trükiparandus:

,

sääl

kui

kus

kus

.

.

Kui äkki otsas on mu õnne lootus

.

Oh

ju

!

ta

kui

lilledest

HIND 1 RBL.