A. Reinwald.

 Suur

 Naljahammas

 Rahwa lõbu ja nalja leht.

 I.

 Hind 15 kop.

 Wiljandis.

 A. Tõllaseppa trükikoja trükk ja kulu 1903.

 A. Reinwald.

 Suur

 Naljahammas

 Rahwa lõbu ja nalja leht.

 I.

 Hind 15 kop.

 Wiljandis.

 A. Tõllaseppa trükikoja trükk ja kulu 1903.

 
Дозволено цензурою. – Юрьев, 26. марта 1903 года.

Teretuseks!

 Tere, tere, Eesti sugu!

 Tule kuulma nalja lugu,

 Kuulma juttu, laulu, lõbu

 Mida kuskil pole kõbu.

 Lusti, lõbu, nalja lugu

 Nõudis wanast Eesti sugu.

 Nalja nüüdgi pärib peiu,

 Nalja nõuab Eesti neiu,

 Nalja noor ja wana nõuab,

 Nali elustada jõuab –

 Seal, kus puudub lõbu, nali

 Walitsemas waimu tali.

 Aga mis on õige nali

 Mida tarvis sui ja tali?

 See ei ole tõlgu soga,

 Mis wõib teha iga toga,

 See ei ole saksa sigur

 Ega wenelaste wigur:

 See on oma waimu küli,

 Nalja ahelate lüli,

 Noorepõlwe lusti iha,

 Eesti laste luu ja liha!

 Aga Eesti nalja hammas

 Pole siiski waga lammas:

 Tal on oma tõe talu,

 Annab halpidele walu,

 Mõõdab rumalusel matsu,

 Paneb walel pihta patsu

 Nii, et järel´ jääwad worbid

 Nagu muistsed „mulgi“ korbid.

 Neil, kes õiglased ja head

 Tasakest ta silub pead,

 Ütleb: Sina Jaak ehk Juku

 Oled kallis pois ja kuku,

 Sulle toon ma puhast nalja,

 Keedan omas kodus kalja,

 Millel pole wõerast maiku,

 Ega Saksa saapa paiku.

         Naljahammas astub ringi,

 Hinnaga ei taha tingi:

 Sõbrad tulge, teda ostke,

 Maal ja linnas ta eest kostke,

 Siis ta täidab ilma turu.

 Teda ostetaks kui puru,

 Loewad teda Matsi, Manni,

 Kallistawad nagu kanni,

 Kuni tuleb teine jagu

 Kellel mee ja saia magu.

 Rikaste kosja kaubad.

 Wana talu Peetril, kes mägisel Wõru maal kaunis jõukaste elas, olid kolm last, üks poeg ja kaks tütart. Mõlemad tütred olid juba „köstri siad“ ära söötnud ja poeg „Sassa“ sai juba liisu ealiseks. Hea kül, „Sassa“ jääb ikka „Sassaks,“ meie waatame aga siin, kuidas Sassa elu regi jooksma hakkab.

 Sassa õdedel, kellele taewa taat targa meele mõistuse ja ilusad näu lapikesed oli kinkinud, käis mõlematel kosilasi, aga nagu see meie päiwil kombeks, kui ka rumalaks kombeks on saanud, oli kõigil kosilastel üks ja seesama soow ja küsimine: Ei tea mitu wikerkaari wana Peeter tütrele põue peaks pistma? Kui seda soowi ka keegi kosilane ei julgenud awalda, sai Peeter sellest siiski aru, sest suurem jagu kosilastest oliwad ikka need, kes kõrtsides põsed olid punaseks kütnud, nõnda õigust ütelda noored joodikud, ehk jälle need, kellele oksjoni haamer ähwardas kaela kukkuda. Oli nüüd lugu kosilastega kuidas oli, tütreid oli ikka tarwis mehele panna ja oma osakese pidiwad nad alles talu küljest saama; wanal mehel enesel ei olnud mitte põuepunga tagawaraks, mis tuli see läks, elada sai, aga järele ei jäänud kedagi.

 Ühel päewal kutsus Peeter poja oma juure ja alustas järgmist juttu:

 „Sa tead Sassa, et Elisabetil ja Mariel kosilased käiwad ja neil tarwis on mehele minna?“

 „Tean kül, Alatare Arthur ja Kingu Georg tuleks mõlemad kosja, aga nemad tahawad raha!“

 „Nujah, raha – raha need lakekoerad küsiwad, aga tahawad ka teised muud ja sina pead seda muretsema, wähemalt 500 rubla kumbagile. Talu jääb sulle ja sina pead sõsarile midagi maksma,“ seletas isa.

 „Ja kust mina siis see tuhat rubla pean wälja wõtma, tead kül, et mul muud ei ole kui kaks kätt, kes sinu talus tööd teewad,“ norises poeg.

 „Wõta rikas naene, täna kingin kõrwi täku ja saani sulle, mine kuhugile kuulama, ega ilm tüdrukutest ega rahast tühi ei ole.“

 Poeg mõtles ja lausus siis: „Rikkad tüdrukud ei tule ja wanemad ei lasegi neid muidugi kaugemale mehele minna, kui kosilasel oma nime peale kohta ei ole. Kingu Georg käis „mulgi“ maal ja saadeti sealt pika ninaga tagasi – ei tule!“

 „Noh, talu ikka sulle saab, oled ju ainukene poeg ja pärija, seda teawad kõik.“

 „Teawad kül, aga ei usu ega tule – – lase talu minu nime peale ära kirjutada,“ soowis Sassa.

 „Noh, kuula rikas kaasa walmis, kui soowitakse, wõime seda ka teha.“

 Jutt lõppes, isa läks kuhugile muiale ja poeg läks talli oma kõrwikesele kaeru wiima, ilus kõrw oli nüüd tema oma ja pidi talle warem ehk hiljem kulla rikka kanakese kodu tooma.

 Järgmisel laupäewa õhtul alustas juba ühe kentsaka küla rätsepa seltsis sõit peale ja kestis kadri päewast kuni kewadeni. Mitu kihelkonda sai läbi lükatud, sest rätsep, kui suur nupumees teadis ja tundis kõik kohad Wõru ja Tartu maal, kus koolitatud, ilusad ja rikkad neiud olemas oliwad. Muidugi teada, tarwitawad sarnased kosja käigid suurt kulu, „Sassa“ pidi siit ja sealt raha lainama ja kõrtsides wõla wekslid kirjutama – kül see kõik „äiapapa pungast“ tagasi tuleb, kinnitas kawal rätsep ja jõi ühes edasi.

 Tali hakkas lõpule jõudma, iga laupäewa õhtu kõlisesid aisa kellad, Tartu ja Wõru maa kuulsamad kohad oliwad läbi lastud, aga kaupa ei saanud „Sassa“ kellegiga. Kus ilus, terwe ja rikas neiu olemas oli, sellel oli oma külle juures kümme kosilast, kes aga „Sassale“ oleks tulnud, see oli kas wigane, inetu wõi mõni wana üle jäänud jätis, keda „Sassa“ ei soowinud. Nõnda seisiwad lood ja nõnda wõisiwad nad wiimse päewani edasi kesta.

 5

 Isa nägi ja sai aru, et poeg libeda tee peale oli langenud, ta kahetses salaja, et ta ise poega selle tee peale oli saatnud. Ja mis wiga seal siis oli? Kõrb oli kõhnaks ja jalust wigaseks sõidetud nagu näru, poeg oli purjutama õppinud ja mõned hakkasid juba tema käest „Sassa“ wekslid ja wõlgasi nõudma. „Ei nõnda ei tohi see enam edasi minna, põrutas wana Peeter pojale, kui sa kahe nädala sees kaupa ei saa, wõtan wäimehe kodu ja annan maja sellele.“

 Wõru ja Tartu maale on kord peale aetud, sealt ei ole mulle midagi nokka puutnud, isa on kuri ja karwane – saagu nüüd mis saab, homme õhtu peame „Mulgimaale“ minema, mõtles „Sassa“ ja sammus sõidu seltsilise rätsepa poole.

 Kui isa seda kuulda sai, et poeg „mulki“ mõtleb minna, läks tema meel lahkemaks. „Mulgimaa“ on wanast ajast juba päris rikkuse pesa, sealt ta ikka suure noosiga tagasi tuleb, mõtles wanamees ja seadis kaera koti oma käega saani. Mingu, mingu sinna, seda ma ei laida!

 Kui rätsep „mulgi maa“ reisist kuulis, kargas ta nagu kirp laua tagat ülesse. Mis? Meie läheme homme „mulgi maale“? Waat see on mehine mõte! Mina tunnen juba Paistu ja Tarwastu kihelkonnast poole tosinat neid neiusi, kes kümme tuhat rubla kaasa saawad, rikkad Abjakesed weel arwamata. Heldekene, meie ajame seal raha nagu roobiga kokku!

 Walgutaja kõrtsis käisid kosilased sees, rätsep ei tunnud teed ja oli „Sassa“ wiltu sõita lasknud – tee pidi Pikasilla kaudu minema. Lahke kõrtsi naene märkas asja ja küsis weeri, ääri mööda, kuhu poole saksad sõidawad? „Mulgi maale kosja,“ seletas rätsep salgamata ja küsis kohemat teed. „Lähete Aani kaudu, saate Soe kõrtsi juure, siis olete seal. Soe kõrtsist käiwad kosja teed keeru ümber, nagu ratta rummul kodarad. Seal nurgas käiwad tihti Tartu maa kosja kanditaadid, aga tulewad enamiste ilma kirju kinnasteta tagasi. Noh, teil saab muidugi parem õnn olema,“ naljatas kõrtsimees ja mehed jõiwad õnne peale tubliste liiku.

 Kui Soe kõrtsis jälle oli liigutatud ja toredust tehtud, mindi ümberringi waatama, kus pool kullased kanakesed pesitawad. Igal pool wõeti neid kül wastu, sest et rätsepal teises karmanis teine kallis kiwi, wõi tina nina oli ja saanis, iste all suur tagawara seisis, aga kindlat kaupa ei saanud kuskil. Paluti mõtlemise aega, lubati kohta kaema minna – „Sassa“ sai aru, et siin õng ei hakka, waid edasi peab purjutama. Suid sõnumeid mööda saiwad poisid kuulda, et paarkümmend wersta põhja-õhtu pool, T. talus neiu peab olema, kes kaugemale tahab mehele minna ja 2000 rubla kohe kätte saab. „Noh, mis see raha siis seal wedeleb, lähme toome ta ära! Ega mulgid raha wõtta ei mõista, kül meie „mulgid“ mõrda ajame,“ suurustas rätsep. Aga waatame nüüd järele, kuidas T. talu tütre ja rikkusega lugu oli, kuhu poole „Wõrukesed“ kella kõlinal sõidawad.

 „Mulgi“ peremees, kuhu kosilased sõitsid, elas jõukaste, hobused ja kari olid ilusad, wili kaswis kenaste, talu töö sai korralikult tehtud ja keegi ei wõinud ütelda, kas peremees Mats raha rikas oli ehk ei. Mats ise aga suurustas ja räuskas kõrtside juures ja muial, et ta oma tütrele 2000 rubla „perra paneb“ ja et tal raha nagu raba on.

 Tütar Reet oli koguni must ja kõhnake, räägiti weel sellest, et ta kuri ja kidura terwisega pidada olema, aga noh, mis meie Looja loodud loomakest laitma hakkame. Omalt poolt ei käinud talle kosilasi, seda suurem oli Reeda ja talu rahwa rõem, kui kaugelt kosilased täna tuliwad, neid wõeti kahe käega wastu.

 „Raha teie ikka ka tahate?“ küsis kawal „mulgi Mats“ rätsepa käest, kui nad kahekesi juhtusid olema.

 „Ega „Sassal“ teda just tarwis ei ole, aga rikkus rikkuse peale, see on nüüd maailma uuem mood. Palju Teie siis lubate oma tütrele kinkida?“ küsis rätsep külma rahuga.

 „Reet saab pulma päewal 2000 rubla,

 6

mis peale pudeneb, saab pärast poole,“ seletas kawal Mats, mis peale rätsep wanamehel tänu täheks kätt pigistas.

 Kui nüüd ööd läbi söödud, joodud ja juttu aetud oli ja kosja päew tulewa Laupäewa õhtu peale määratud sai, sõitsid noored mehed rõemsa südamega koju poole. Teel seisis „Sassa“ sügawas mõttes ja kui rätsep küsis mis ta mõtleb, siis tuli nagu tahtmata üle tema huulde: „Must, kõhn ja weike nagu küpse räim!“ „Aga raha?“ osatas rätsep. „Nojaa – raha, aga mikspärast need „mulgi“ neiud nii kiderad ja kõhnad on. Tarwastus oliwad n'ad punasemad ja paksemad.“

 Kui noored mehed kodu jõudsid, rätsep õnneliku reisi lugu jutustas ja ikka 2000 rubla peale rõhku pani, oli wana Peetri rõem otsata. „No ma mõtlesin ja ütlesin enne juba, et siit poolt wõrtsjärwe naist ega raha ei saa, raha seisab „Mulgi maal!“ Siin käiwad kül karakuli mütsidega ja wedru wankritega, aga tasku on neil tühi nagu liba soolikas „mulkidel“ on oma lamba nahast kõrwadega kübarad ja täkule panewad n'ad kas wõi lai haga taga, aga pung on neil panga piletisi täis nagu möldri põrsas. Ja – „mulgid“ on mehed, seda peab ütlema! Nõnda kiideti ja ülistadi üle järwe mehi, kuni tulewa Laupäewani, siis sõideti kolmekesi kosja: „Sassa,“ rätsep ja wana Peeter ise. Peeter tahtis minijat ja wana langu oma silmadega näha saada ja mis pea asi, kosimise ajal pool lubatud raha 1000 rubla kindlaste kätte saada. Kõike raha ei wõinud pulmadeni „mulgi“ maale hallitama jätta ja – ehk tuliwad ka tütardele kosilased ja wõis kolmed pulmad ühes koos pidada. Kae siis karu tükki, mis wana Peeter weel elus wõis ära teha!

 Kosilasi wõeti suure armu ja auuga wastu. Mulgi Mats wiis wana Peetri käe kõrwal tuppa ja pani suure sohwa peale istuma. Joodi, söödi, rõemustadi ja kõik oli korras.

 Kui langud kahekesi oliwad, tuli jutt ka kaasa rahast ette. Wõrulane awaldas kindlat soowi, et täna 1000 rubla peab wälja maksetud saama. See olla uuema aja pruuk ja muidu ei olla asjal wähemadki kindlat põhja. Mats seletas, et temal raha pangas ja oblikatsionide wastu wälja on laenatud ja et täna kuidagi wõimalik anda ei ole.

 Pulmade ajal lubas ta saja rubla tükidest, kas wõi peigmehele kampsoni selga õmmelda. Mõlemad jäiwad aga oma nõudmise juure kindlaks, must kass oli asja wahele kükitanud ja kõik jäiwad nagu norgu.

 Seal astus „mulgi Matsi“ naaber, wana kawal „Kaika-Jüri“ wahele ja pidas järgmise jutluse: „Katsu nüüd, kus asi meeste wahel waielda, iga üks teab et meie Matsil tuhanded tagawaraks seisawad, mis käes ei ole, ei ole käes. Anna oma talu kaart ja kontraht wäimehe kätte pandiks, kül sa ta raha wastu pulma päewal tagasi wahetad. Egas ometi rikas T. talu omanik oma terwet talu tütrele üksi ei anna. Noh, kas pole asi küps?“ Kõik jäiwad sellega rahule ja nüüd oli täieline lust ja lõbu lahti.

 Poole pidu ajal kutsus Mats oma naabri „Kaika-Jüri“ kõrwale ja küsis järele, kas see mitte kardetaw mäng ei ole, kui raha ei ole, jääb kaart, kontraht ja wahest weel terwe talu kõige kupatusega „Wõrukeste“ kätte. „Mis meie teeme?“ päris ta kawala naabri käest.

 „Pea, mul tuleb hea nõu meelde,“ seletas Jüri, „mina toon oma talu kaardi ja kontrahi, selle annad sina „Wõrukeste“ kätte. Kül mina oma kaardi jälle kätte saan, kui mitte heaga, siis kurjaga.“

 „Aga kui n´ad aru saawad?“ kahtles Mats. „Keda n´ad aru saawad, meie taludel on ühed nimed, kas kontrahi nummer kuus wõi seitse, seda ei oska Wõrulased waadatagi.“

 Kui kosilased minema läksid, pisteti kardne kaardi toru peigmehele peusse, mida see ei tahtnud wastugi wõtta ja kosilased sõitsid kellade kõlinal minema.

 Wõrumaal „Wana-talus“ hakati nüüd kibedaste pulmade wastu walmistama. Pulmad pidiwad toredad tulema, seda nõudis kahe maakonna ja rahwa uhkus. Kust pidi aga nüüd pulmade jaoks raha tulema? „Sassa“ murdis pead, kust saada

 7

 oleks, sealt oli juba enne lainatud, kelle juure nüüd minna?

 Noh, mul on ometi raha tagat tulemas, seda teawad kõik, lähen wana Kopa kõrtsimehe Miku juure, kutsun teda ka pulma, külap ta mulle ikka annab. Kui ta Mikule oma asja loo otsast otsani oli ära seletanud, nokutas see pead ja lausus: „Seda wiisi ei lähe! Too kaart ja kontraht minu kätte, siis saad 300 rubla, muidu mitte punast tenga.“ Kül seletas „Sassa,“ et temal pulma ajal kontrahti ja kaardi tarwis on, aga wana mees lõi käega ja ütles: „Raha saad muidugi kätte, kes juudas pulma päewal sinu käest paberit nõuab!“ „Sassal“ ei jäänud muud nõu üle kui wiis külma südamega kaardi ja kontrahi Kopa wana kätte ja sai sealt 300 rubla wastu.

 Pulmad peeti nii toredaste ja uhkeste kui ialgi wõimalik, külma südamega mõtles „mulgi Mats“ mis siis saab, kui kontraht laua peale pannakse ja selle wastu raha küsitakse, aga seda ei tulnud sugugi ette. Matsil ei olnud raha, wäimehel ei olnud kaartit ega kontrahti, üks kartis ühte teine teist ja mõlemad ootasid ja – waikisid.

 Kül ta pärast pulmi muidugi annab, mõtles „Sassa,“ raha ikka saan, aga naene on kül koguni alam, aga noh – kõik asi on maapeal kaduw, ka naene on kaduw, aga raha jääb! Nõnda mõtles „Sassa“ ja läks walla majasse oma „Postimehe“ järele. Kirjutaja andis temale postiga tulnud kirja. „Sassa“ waatas: Wiljandi posti tempel peal, külap nüüd äija papa kutsub raha järele! Ta murdis kirja lahti ja luges:

 „Auustatud sõber!

 Minu T. talu kaart ja kontraht jäiwad kohtust tulles Teie äija papa poole, tema on n'ad kogemata omade asemel Teie kätte annud. Palun, tooge wõi saatke n´ad mulle ruttu tagasi, mul on neid hädaste tarwis.“

 Auupaklikult J. K.

 „Sassal“ kukkus kiri käest, nüüd läksiwd ta silmad lahti – „mulgi äi“ oli teda meelega petnud ja koledaste üle löönud!

 Nädala pärast kaebas „Kaika-Jüri“ „Kopa-Jüri“ kohtusse ja sai oma kontrahi ja kaarti kätte, kõrtsimees nõudis „Sassa“ käest 300 rubla ja see sai maksa mõistetud. Kuulda oli, et „Sassa“ ka oma „äija“ peale Ringkonna kohtusse olla kaebtuse sisse annud, kunas see lugu ette tuleb, seda kuuleme pärast ,.Postimehest.“ Näe nüüd, kuidas „rikkad inimesed“ kosja kaupa teewad ja kuidas rahaline kosimine korda läheb!

 A.R.

 Libedal teel.

 Ah kuis nii süda valutab –

 Mis sinust Mannikene saab:

 Sa jooksed järel poistele

 Ja kukud kuristikusse

 Pai ema mina palun sind

 Las´ pesast wälja liiku lind,

 Ma pole enam muna sees

 Ja – Karla kallis, kuldne mees!

 Seal ema kahmas malaka

 Ja tahtis Manni materda,

 Kuid Karla tuli, Manni viis –

 N´ad papi juure läksid siis.

 Nüüd kiitleb Manni: „Emake

 Ma läksin siiski mehele,

 Ei valetanud Karla keel –

 On auusaid mehi ilmas weel!“

 Seal ema naerdes ütleb: „Jaa –

 Ta kogemata leidsid sa –

 Kes kõnnib teepeal, libedal,

 Sell´ kuristik on jalge all!

 A.R.

 8

 Sarwe-Jaan.

 Jah, sarwe Jaan oli mees, seda peab ütlema. Ta oli wana soldat ja kuida ta ise kinnitas, Nikolai soldat, kes Ungru, Krimmi ja Poola sõdades oli lahinguid löönud ja igas paigas wägew wõidu mees olnud. Ta oli nüüdki weel sirge kui osi, teraw kui tuli ja kärmas kui wälk. Kui ta omale sineli selga ja suure ria auu rahasi rinda pani, siis tuli talle alati wahwa sõalase waim peale. Seal ta marssis siis tras, twa trii, ras twa trii ja karjus nagu kindrali käsu all: Hurraah, smirnaa! Lipp siia, sina türgi turakas! Kes seda kuulis ja weel nägi, kuidas Jaan wehkles ja püssi tikuga wõeraid sõamehi läbi lõi, mis ta nüüd muru peal teibaga järele tegi, selle ihu karwad tõusid püsti ja wana „kroonu onu“ oli tema silmis kõige wägewam kangelane.

 Silla kohus kutsub kõik walla wana soldatid kokku ja wõtab nende „tuudsikkud“ oma kätte. Sõamehed annawad hea meelega, sest na'd usuwad et Nikolai meestele nüüd mõni tükk maad wõi weel peale selle paiukit antakse. Mõni nädal läheb mööda, ei kuule näe kedagi. Nüüd koguwad nad Jaani juure, Jaan on nagu nende peamees – läki Silla kohtu juure!

 Sillakohtu lambur ei tee suurt tegemist, küsib pool pilgates mis nad tahawad, piilub alt prillide ja käseb neid kodu minna. „Minul ei ole täna aega wana „kapsa usside“ lori kuulatada,“ saab ta weel waewalt ütelda, seal kargab Jaan temale nina ette ja käratab nagu pikken: „Keda sa turak julged teotada, wälk ja püssi pauk, saadan su hinge sisse! Kas tead et meie Nikolai mehed oleme! Tuudsikud siia, ehk muidu ma keeran sind kerasse kokku nagu kapsa ussi!“ Lambur ehmatab, jookseb ühest toast teisi, Jaan kerib temal kanna peal, uksed käiwad pliuh ja plauh – waatke missugune mees wana Sarwe Jaan wõis olla!

 Teine kord sõidab kuberner Wiljandisse, Nikolai mehed saawad seda aegsaste ette teada ja walmistawad pika palwe kirja, mida Jaan kubernerile käest kätte peab andma. Kõik lähewad linna, sinelid seljas ja rahad rinnas ja asuwad Kuberneri korteri ette. Jaan annab agudandile teada, et tema tahab Kubernerile käest kätte kirja anda, aga agudant ei luba! Ja kes see „agudant“ siis õige on? Meie maa mõisa saks, kes kardab, et Kuberner Nikolai meestele wahest ehk tema mõisast maad annab. Ah haa! Jaanil on kawalus käes ja seletab seda kõigile Krimmi sõa seltsi meestele. Aga noh, Jaan wõtab nüüd koguni uue kawala nõu ja missuguse nõu ta siis wõtab?

 Jaan säeb kõik Nikolai mehed wene kiriku ukse ette ritta seisma ja jääb ise kõige ette otsa. Kuberner tuleb kirikust wälja, Jaan kumardab, paneb teise käe kõrwa äärde ja teisega pistab kirja Kubernerile kätte karwiuh. Kiri wõetakse wastu ja Nikolai mehed karjuwad kolm korda huraah, nii et rahwas kohkub ja kiriku ukse lingid lõgisewad. Näe nüüd mis mees wana „Sarwe Jaan“ wõib olla!

 Aga Jaan ei ole mitte üksi wägew sõamees, waid ka kawal kongu mees. Kui palju ei räägita „mulgi maal“ nüüdki weel tema wiguritest ja kawalatest konkudest.

 Kord kutsutakse „kroonu onu“ oma tädi poja pulma mida wõrtsjärwe kalda peal ühes talus peetakse. Kalapüük on selle talu suurem rikkus ja Jaan loodab et temagi nüüd kere täie wõi paar wärsket sudaku liha süia saab. Aga wõta näpust! Uhkemad külalised sööwad taga kambris wärsket kala liha, Jaanile pannakse wana sia sikket külma liha ette nagu seepi!

 Kuidas Jaan seda sööb? Ei söö, ei söö!

 Jaan teab et talu rahwas ebausklikud on, nagu kõik kalamehed, kes õnne peale loodawad. Tema palmib hõlgedest ja kuuse okstest segamine suure wõru, paneb wõru aia peale ja wahib läbi wõru järwe peale. „Mis sa seal teed,“ küsib peremees Juhan kohkudes. „Õnnistan

 9

ja nõiun järwe,“ kostab Jaan ja sihib ikka jälle järwe poole. „Tule tuppa, kala supp läheb külmaks,“ palub peremees ja nüüd witsutab Jaan wärskeid kalu kas kõht käriseb. Näe, kas Nikolai mees ennast tüssata laseb! Ei lase!

 Kord on talu tüdruk poisi raha 50 r. ära warastanud, pois tuleb pudel karmanis wana targa „kroonu onu“ juure ja palub nõu ja abi. „Kül saab, kül saab!“ waigistab Jaan, „tule Laupäewa õhtu tagasi!“

 Jaan läheb neiu poole ja kurdab et Mihkel tahaks Malle kosima tulla, aga ei ole raha pulme pidada. Peaks keegi 50 rubla „kroonu onu“ wälimise ukse piida wahele panema, siis tuleks Mihkel kohe Mallele kosja. Mall kuulab kikkiskõrwul ja kui Mihkel Laupäewa õhtul ilmub, on raha Jaani sauna ukse piida wahel. Noh, Jaan räägib muidugi et waras teda hammaste wahel wägisi on pidanud tagasi tooma ja läheb ikka kuulsamaks. Ja ja – sõalased on kõik mehed, aga Nikolai meeste ja „Sarwe Jaani“ wastu ei saa kül wist keegi!

 A.R.

 Reinuwaderi äpardus.

 Pardi kari ujus tiigis,

 Laskis ringi wesi riigis,

 Präägutas ja siplis saba,

 Lugu oli üsna laba:

 Kewade, nii kuidas usti

 Loomadele lainab lusti!

 Reinuwader hiilis sala

 Tiigi äärde, põesa ala,

 Seal tal oli peidu wari

 Waatas kuidas pardi kari

 Õnnelikus rõõmu tujus

 Tiiki mööda ümber ujus.

 Seal ta luges pardi nokke,

 Ise maigutas ta mokke,

 Silmad põlesid tal peas:

 Näe, kui suur on teiste seas

 Wana kirjukaelne isa –

 Kätte saamine on wisa!

 Nüüd ta ronis kalda peale

 Tõstis haledaste heale:

 „Juudas söögu seda sappi!

 Pardid tulge mulle appi,

 Kalda peal, kus põesa wari

 Ronib kole konna kari,

 Kõik on raswasemad palad –

 Tulge, maitske, lestajalad!“

 Noored pardid kuulsid juttu,

 Sõudsid sinna poole ruttu,

 Himustasid konna praadi,

 Mida kaldalt kergelt saadi;

 Nemad usksid Reinu sõnu,

 Sest neil oli tõe mõnu –

 Mis wõib noorukene teada

 Kuidas sõnu wõidaks seada,

 Pahurpidi pöörda lugu,

 Kuidas teeb ka aki sugu!

 Pardi isa tundis paela

 Tõstis keset tiiki kaela,

 Päägutas ja tegi kära,

 Kutsus poegi kaldalt ära.

 Suurem osa kuulis kutsu,

 Laskis keset tiiki lutsu,

 Mõned aga andsid hoogu,

 Kadusiwad kalda roogu:

 Neid sääl täitis ime iha,

 Lootsid saada konna liha.

 „Siia, siia! pardid noored,

 Siin on konnad, wähja koored,

 Kül ma aitan oma süles

 Tiigi kaldale teid üles,

 Sähke, siin ma annan käe –

 Kas te´e weel ei konne näe?“

 Kui siis pardid kuiwa maale,

 Liginesid kalda ra´ale,

 Hüppas Reinuwader alla:

 Sõja kisa peasis walla!

 Üks tal warsti oli kõhus,

 Suled keerlesiwad õhus,

 Kes weel peasis, kadus wette,

 Tõusis lendu teiste ette.

 Reinuwader lakkus mokke,

 Näris alles pardi nokke,

 10

 Kui ju häkist koerad hauksid,

 Wõsa ääres püssid pauksid,

 Kelle kibe kuuli rahe

 Täitis terwe tiigi lahe –

 Reinuwader wõsa salus

 Siples suures surma walus!

 Kütid nülgisid ta naha,

 Jätsid kurja kere maha,

 Mida lutsud, wähjad sõiwad

 Pärast lustil laksu lõiwad.

 Nõnda armas rahwa sugu

 Lõpeb ilmas kelmi lugu:

 Kawalus ei seisa kotis,

 Wõeras liha haiseb potis –

 Teed sa teistele siin paha

 Kaotad weel wiimaks naha.

 - . -

 Keeldud puu wili.

 Mis teie arwate noored mehed, kas peaks kõige ilusam neiu kasulikum kosida olema kui keskmise iluga, wõi koguni inetu? Kae mis ta weel küsib ja kui rumalaste ta weel küsib, kostawad mulle kosja kandidaadid kooris. Kes peaks siis kõige ilusamat põlgama, olgu siis et ta puru waene on, kuna keskmisel tuhanded kullid taskus kõlisewad. Raha, noh raha teeb ka inetumad ilusaks, aga seda ei saa keegi salata, et ilu kõikidest tööst ja tegudest kaugelt üle käib.

 Wana rahwa laul lausub kül:

 Ilu ei panna pajasse,

 Kenadust ei katelesse,

aga rahwa laul annab ka iludusele õiguse ja laulab teisite:

 Wõta laia laudjasega,

 See lõbus laudile minema,

 Ilus aset ehitama!

 Ja mis ütleb weel selle kohta meie päewil „Mulgi-Mats“? Tema kiitleb: Mina wõtsin walge ilusa naise, paks oli ta nagu ani ja põsed olid tal walged nagu piim, näe nüüd waatawad kõik noored mehed kirikus, turul ja laadal kadedusega minu ja minu Mari peale. Istume söögi lauda, siis ei ole pudru peale piima tarwiski, naese walguse sära walgustab ka supi ja lehma, olgu meil ehk olemata. Jah. Iludus käib üle kõige!

 Nõnda seletawad noored mehed ja neil wõib ka oma jagu õigust olla, aga oma jagu tüli ja pahandust teeb ilu küllalt.

 Kes seda ei usu, neile tahan järgmise lookese jutustada, ehk see lugu kül wana katku aja ja Katuliku usu sisse tagasi ulatab. Sell ajal ei maksnud inimeste elu ega õigus midagi, aga iludusest peeti siiski lugu nagu meie päiwil, kuulge siis kui ma jutustan:

 „Kingsep Kusta elas linnas ja oli jõukas mees; tal oli oma maja, maja ümber aed ja raha naksus tal alati taskus. Selle aegse sõdade wahel oli paarkümmend aastat rahu aega ja Kusta kosus ühes teiste kodanikudega, ehk ta kül alles noor mees ja naiseta oli. Kui Kustal kõik elu järg korras oli, hakkas ta kosja teed tallama ja kuhu ta siis kosja läks? Raha rikkust sell ajal taga ei aetud, Kustal ei olnud teda tarwiski, tarwis oli üle linna kõige ilusam neiu omale kosida!

 Mis inimene otsib, seda ta leiab ja Kusta leidis ka. Turu kubjal oli tore, ilus tütreke, sirge nagu osi, walge nagu piim ja punased põsed nagu õunad. Tema juuksed läikisid nagu kuld, silmad oliwad nii särawad ja sügawad kui mägede järwed ja kelle nooremehe peale need särawad silmad waatasid, see oli nagu ära nõiutud, teda tundsiwad kõik ja nimetasid hea meelega „linna lilleks.“ Kusta kosjad wõeti kohe wastu, pulmad peeti rõemsaste ja kingissep oli kõige ilusama naese mees. Aga küsime enne, kas Kusta oli nüüd nii üli õnnelik oma linna lille juures. Ei koguniste mitte. Tema pidi

 11

tihti sala piina ja armu kadedust kannatama, sest kuhu tema Juulike ial juhtus, pöörsid noored mehed omad pilgud sinna poole ja üsna tundmata härrad püidsiwad tema lillekest käega teretada ja alustasid alati mahedat ja magusat juttu, ilma et Juuli selleks asja oleks annud. Asi läks wiimaks nii kaugele, et Kusta ise turul ja poodides asju ajamas käis ja oma kallikest mujale ei lubanud minna, kui Katuliku kloostri kirikusse. Kuuleme kas sealgi „linna lille“ rahule jäeti.

 Ühel pühapäewal tuli naene kloostri kirikust kodu ja kõneles Kustale: Ei tea mis need papid mind õige wahtisid, lugesid madinal ja silmad käisid wilks ja wilks minu peale. Kui kiriku teenistus lõppes, tuli üks minu juure ja küsis, kus mina elawat. Mul tuli hirm peale ja katsusin et kodu sain.

 Ah teie wiimased turakad, wõi siis seal ei wõi minu naene ka enam julge olla! Kas ma nende jaoks omale kõige ilusama naise olen kosinud? Mis? Mees jalutas tuba mööda edasi tagasi ja kõneles kurjal toonil edasi:

 „Kas kuuled Juuli: tulewal pühal lähed sina jälle kloostri kirikusse, kui nad sinu käest küsiwad, siis ütle et mina kodust olen ära läinud. Kui nad peale käiwad, siis luba neid oma poole teed jooma tulla, aga iga üks tulgu ise korral. Tulgu nad siis, kül ma neile tahan näidata, mis ilusa naise meelitamine maksab!“ Naene põikles wastu ja seletas et sedawiisi ei sünni teha, aga Kusta sai kurjaks ja käskis oma sõna kuulda, millele pehme loomuga Juuli ei julgenud wastu panna.

 Teisel pühal astus kartlik naene kloostri poole ja mõtles ise eneses: Lase tulewad peale, mis see Kusta siis neile ära ei tee: kärgib ja sõimab korra ja saadab siis häbiga minema. Paras neile, mis on neil asja teiste meeste naistega tegemist teha, pealegi weel sarnasel ajal ja kohal. Lase tulewad!

 Naene astus ette poole, jäi waikselt seisma ja wana laul oli jälle lahti. Kolm pappi ei pöörnud terwel teenistuse ajal silmi tema pealt kõrwale. Kui teenistus lõppis ja naene weel oma riideid kohendas, tuli üks papp ja küsis kas tema ei wõiks täna õhtu wõersile tulla. Minu mees on kül kodust ära läinud, aga tema on kuri, seletas naene ja kui papp wäga peale käis, lubas ta kella kümne ajal teed jooma tulla. Esimese järele tuli teine, sellele seletas naene nõnda samuti ja lubas kella poole üheteistkümne ajal tulla, kolmandat lubas kella üheteistkümne ajal teed jooma tulla.

 Kui naene kodu läks ja seletas, mill ajal ja missugused wõerad täna tulewad, läksiwad Kusta käed rusikasse ja tema silmad särasid nagn tulised söed. Lase tulewad, lase tulewad, kähistas Kusta, kül ma neile näitan, mis ilusa naise sõprus maksab! Mees wõttis kasuka õlale, waatas uuri, manitses naist mitte kedagi karta ja läks wälja, muidugi mõnesse kohta wõi seltsi julgust wõtma.

 Naene ootas kartuse ja põnewusega ja waatas kella peale, mis kümme hakkas saama. Kui ta weel järele mõtles, mis sest hullust loost wiimaks wälja tuleb, koputadi tasakesti ukse peale ja wõeras mees astus ettewaatlikult sisse. Kui ta teretanud ja kasuka warna riputanud oli, palus naene teda laua äärde istuda, kus tee masin auras. „Soo!“ wenitas wõeras, „wõi siin ongi siis see kaunis koht, kus taewalik lilleke lehkab. Tulin siia, ehk saan selle lille küllest lehekese omale. Olge head, istuge siia sohwa peale minu kõrwale, ma tulin wäljast ja mul on muidu külm!“

 „Jooge teed, kül siis külm kaob,“ seletas naene ja jäi üle laua oma paiga peale istuma. Juttu ajades, mis wõera poolt juba jämedaks kippus minema, kadus aeg ja ukse taga kuuldi: kop, kop!

 „Heldekene, minu mees on kodu tulnud, mis nüüd saab!“ ahastas naene.

 „Kuhu ma peitu poen, kuhu!“ ahastas külaline ja waatas hirmuga ümber ringi.

 „Tüki ahju, tüki ahju!“ juhatas naene ja näitas käega suure nurgas seiswa leiwa ahju peale. Ilma mõtlemata puges külaline ahju ja teine külaline astus tema asemele.

 12

 Tuleja istus jälle tee lauda ja jutt kõne läks edasi nagu ennegi. Wõeras oli libe ja lahe ja palju julgem kui esimene, ta tõusis sohwa pealt püsti, et maja perenaisega ligemalt tutwust teha, kui jälle ukse pihta koputadi – kop, kop. kop! –

 „Minu mees!“ ahastas naene ja kargas istmelt ülesse.

 „Kuhu ma nüüd ennast peidan?“ küsis külaline, „kuhu?“

 „Tüki ahju!“ näitas jälle naene ja wõeras kadus nagu kass kummi alla.

 Jälle istus wõeras tutwa koha peale ja mõetis naist ning tuba kawala pilkudega. „Kui paradiisi olemas on, siis on ta siin,“ ütles julge wõeras ja ulatas oma lihawa käe üle laua südamliku sõpruse tunnistuseks, mida kartlik naene mitte wastu ei wõtnud. Kui teed joodud ja räägitud sai, tõusis wõeras ülesse, läks ümber laua otsa ja pani käe ilusa naise pea peale, seal – põrr, põrr, põrr koputadi kõwaste ukse pihta ja käskiw heal kõlas karmiste: „Uks lahti!“

 „Helde taewas, minu mees!“ ahastas naene ja lõi käed kokku. „Kuhu ma nüüd põgenen,“ sosistas wõeras suures ahastuses „Tüki ahju!“ juhatas naene ja läks oma meest sisse laskma.

 Kusta astus toredaste tuppa, waatas wihaga ringi ja küsis kohe: „Kelle need kolm kuube siin warna otsas rippuwad?“

 „Kloostri pappide kuued,“ kostis kohkunud naene.

 „Kuidas need kuued siia saiwad?“ küsis Kusta käredaste.

 „Nemad ise tuliwad siia minu poole teed jooma ja juttu ajama.“

 „Kes nemad?“ käratas mees.

 „Papid ikka,“ wastas naene.

 „Ja kus n'ad nüüd on? Kus n'ad saadana nahad nüüd on?“ kärkis Kusta.

 „Seal ahjus, kõik kolm pappi põgenesid ahju,“ näitas naene käega.

 „Ah teie turakad, wõi tulewad siia minu naist meelitama ja nüüd on nad ahjus, nagu jõulu worstid,“ pahandas wihane mees, „kus mu laia teraga wene kirwes on, pead otsast maha, maha!“

 Naene astus paludes mehele ette, aga wihane mees ei pannud teda tähelegi, tõi kirwe, astus ahju ukse ette ja käratas kurjaste: ,,Pead wälja, armu wargad, pead wälja!“

 „Ei aja!“ kostsiwad kolm meest ahjust, ,,ei aja, mõtle järele, missuguste meestega sul tegemist on! Meie kõrge abt laseb sind puu riida peal ära põletada, kui sa meie külge julged puutuda!“

 „Wõi ei aja, ei aja, kas teie abt käskis teid minu ilust naist petma ja wõrgutama tulla, kül ma teile näitan kus teie abt ja armastus on,“ käristas kingissep ikka kurjemaks minnes, tema tõi õlgi, pistis ahju suu peal põlema ja jäi, kirwes käes ootama. Ahjus kuuldi müdinat ja läkastamist, esimene papp pistis pea wälja, kirwes wälkus ja pea weeres põrandale, kahel järgmistel niisamuti, kõik kolm naise kiusajat oliwad surma saanud.

 Kusta istus laua juure ja jäi sügawaste mõtlema. Ma tegin ikka halwaste, wiha oli wäga suur ja äritus häkiline, kuhu ma n'ad raiped nüüd panen? Ma pean n'ad aegsaste, pea weel täna ööse kuhugile kõrwale saatma, tuleb asja lugu awalikuks, siis olen mina tõeste wõrakis; ega see saadana abt nalja ei tee. Pea, mõtles mees, ma kutsun wana wene Wantka, kellega eila trahteris kokku sain, kül see teab, kuhu ta nad paneb. Aga Wantkale ei wõi mina ka korraga kolme tapetud pappi näidata, kaks tükki wiin eeskotta, lase ta neid aega mööda ühe kaupa kõrwale tassida.

 Mees läks wälja, tuli warsti Wantkaga tagasi ja alustas järgmist juttu:

 „Kuule sõber Wantka, üks kloostri papp oli siia salaja minu naist meelitama ja armastama tulnud, mina leidsin tema kodu tulles kurja teo pealt ja lõin häkilises wihas paha tegijal pea maha. Kas sa wõid teda kuhugile ära peita, nõnda et keegi sellest midagi märki ei saa? Kas wõid seda Wantka?“

 „Wantka wõib, wõib, wõib, toop wiina ja Wantka paneb teda jõkke, wot mis on, wee hauku! Wantka wõib!“ kinnitas weel wenelane ja silus oma suurt pikka habet läbi peo.

 Kusta läks wälja, tuli warsti tagasi ja pani kaks pudelit wiina laua peale, ja

 13

sõnas: „Wõta nüüd hea Wantka, wõta wiina ja wii papp ära!“ Wantka jõi esimese pudeli pea aegu tühjaks; wäänis siis surnu selga, wõttis pea kaenlasse ja sammus jõe poole.

 Senikaua kui Wantka käis, seadis kingissep teise papi eeskotta seina najale püsti, pani pea otsa ja tuli ise tuppa tagasi. Wantka tuli tüki aja pärast tagasi ja seletas suu ja kätega, kuidas tema papi hauku pannud ja wõttis jälle wiina, nagu inimene kunagi, kes oma töö heaste on ära teinud.

 „Aga Wantka,“ alustas kingissep, kas sa arwad et papp nii kergeste jõkke jääb? Ei jää, papp tuleb tagasi! Waata mis see seal on?“ Ta lükkas eeskoja ukse lahti, et walgus sinna kohta paistis, kus papp seina ääres püsti seisis. Wantka ehmatas eesmalt, aga silma pilk tuli temal wana wahwus ja wiina wõim tagasi. Nagu wälk kargas ta ette kotta, wäänis jälle papi selga ja läks jõe poole.

 Senikaua seadis Kusta kolmanda papi püsti seina najale ja jäi siis Wantka tagasi tulekut ootama.

 Wantka tuli tagasi ja suurustas, kuidas ta nüüd surnu sügawale jõe põhja pannud, „ei tulep tagasi, ei tulep,“ kinnitas mees ja wõttis wiina.

 „Ah kas sa arwad et papp nüüd jõkke jääb, ei jää, papp tuleb weel kord tagasi! Näe mis see seal on?“ Wantka kargas wihaga püsti, tõmbas wembla peusse ja hakkas surnut nuhtlema. „Wõi tagasi tulema, jälle tagasi tulema, wot mis on, tagasi tulema!“ Selle peale haaras ta surnu selga ja läks kirudes ja wandudes jõe poole.

 Selle wahe sees juhtus midagi iseäralikku, mida Wantka ega Kusta ei mõistnud arwatagi. Linna puu waht, kes asja lugu kuu walgel oli näinud, tõttas kloostrisse ja palus ruttu abti, kloostri ülemaga kokku saada. Abt pani pahaks, et teda öö aegu tülitadi ja küsis ööwahi käest kurjaste, mis ta tahab.

 „Kõrge auuline,“ alustas ööwaht alandliku häälega kõnet, „täna on üks hirmus öö! Üks paha waim, wõi koguni kurat ise kannab täna ööse inimesi jõele ja topib wee hauku. Minu arust on need kloostri papid, keda ta jõkke wiib. Kaks pappi pani ta juba jõkke, kolmandaga tuleb jälle jõe poole. Palun et kõrgus seda lugu waatama tuleks!“

 Abt, kes sell ajal ka ebausu paeldes siples, nagu teised inimesed, saatis teenri kohe järele kuulama, kas kõik papid kodus on. Teener tuli tagasi ja kuulutas kohkunud näuga, et kõik kolm pappi kadunud on. Keegi ei tea, kuhu nad läinud ehk jäänud, aga kadunud on nad kõik!

 Ehmatanud abt laskis ruttu köstri kutsuda, wõttis suure raamatu kaenlasse ja seletas, et tarwis on wee haugu wett pühitseda ja saadanale tõkkeid ette teha.

 Kui nad köstriga jõele jõudsid, nägid mõlemad kuidas wana kuri haugu kallal küüritas ja käperdas. „Läheme tasakeste tagat selja just kurjale juure ja hakkame siis häkiste suure häälega laulma, kül siis kuri kardab ja kaob,“ seletas abt.

 Wantka oli suures ärewuses, sõimas ja saagutas ja toppis lund ja jää tükkisi hauku, et papp jälle wälja ei peaseks. „Wõi tagasi tulema, tagasi!“ karjus ta kurjaste ja ajas lund hauku.

 Abt ees ja köster taga kaugemal pistsid mürinal laulma ja arwasid, et wana kuri nüüd pukkama paneb. Wantka pööris kui wälk ümber, nägi pappi selja taga ja karjus läbi hammaste: „Ah sa tuline nõid, ah sa angerjas! wõi minu jalge wahelt läbi libistanud ja tahab jälle tagasi minna!“ Kahe käega pani ta abtile kõrwu kinni, surus selle wee hauku, toppis haugu lund ja jääd täis ja karjus ikka: „Wõi tagasi tulema, tule nüüd weel tagasi!“

 Nüüd läks Wantka kingissepa poole ja pidas seal pidu kuni teise päewa õhtuni. Kloostri kirikus ei olnud enam ainust pappi, uksed pidiwad senikaua kinni seisma, kuni kaugemalt uued papid asemele toodi. Ja kelle läbi oli see kõik tulnud? Selle läbi, et kingissep enesele kõige ilusama naise kosis.

 A. R.

 14

 Manni ja Jaan.

 Mann läks leeri, lugema

 Jaan siis julges küsida:

 „Mann, kas valmid minule?“

 „Olen alles nooruke!“

    Mann läks loogu wõttema

 Jaan wiis heinad seljaga:

 „Mann kas aitan oma naist!“

 „Pole aega, pärast waist!“

    Mann läks metsa marjule

 Jaan läks ruttu järele:

 „Mann, kas annad marju mul?“

 „Korjata on aega sul!“

    Mann läks küla kiigele

 Jaan seal küsis õrnaste:

 „Mann, kas kiigutan ma sind?“

 „Lendan ise nagu lind!“

    Mann läks aita magama

 Jaan läks järel´ salaja:

 „Lase sisse, palun sind!“

 „Uni wõttis kaissu mind!“

    Mann läks kopli kõndima,

 Jaan seal mängis Annega.

 Püüdis teda musuta –

 Manni hing läks põlema:

    Jaani juure jooksis nüüd

 Karmilt kõlas walu hüüd:

 „Mis sa mässad ilmaga –“

 Jaani kaela langes ta!

    Nüüd, kui Mann waest wihane,

 Sähwib sõnu Jaanile.

 Jaan siis waatab Anne peal´ –

 Mannil lahke lõu heal.

 A. R.

 15

 Kuidas „Näsa Märt“ joomist jätab.

 Inimest, kellest meie kõneleme, nimetati “Näsa Märdiks“ sellepärast, et ta Näsa talus elas ja selle talu peremeest teenis. Ta teenis kül wahel mõisas ja muial, aga tuli „Näsale“ ikka jälle tagasi ja sai selle talu peremehe Johaniga kõige paremine läbi.

 Loomu poolest oli Märt waga ja tasane nagu tossike. Kui ta kaine oli, käis naine Mari temast kaugelt üle ja wõis teda willase lõngaga terweks püha päewaks woodi külgi kinni siduda. Aga kui Märt oli poole toopi põske pannud, siis oli tal hoopis teine elu ja hing. Ta karjus, laulis, hõiskas ja oli nagu päris hull walmis. Kes teda siis keelma läks, sellele andis ta kohe wastu wahtimist ja naine Mari oli siis esimene kes kolki sai. Tuli Märt sarnases olekus kõrtsist kodu, siis puges naene kohe sängi alla ja lapsed ronisid ahju peale ja parsile peitu. Asi läks wahest nii kaugele, et peremees Märdi laskis ohjadega kinni siduda, sest et ta igale ühele, kes ligi tuli muraku andis ja wahest ka tera riistu tarwitas. Hommiku, kui hullustuse tuju lahkus, oli ta nagu surma sant, ohkas, oigas, ahastas ja wandus wiina ja õlle põrgu põhja. Ta palus siis kõikide käest andeks, tegi naisele põse peale pai ja ahastas: Marike, Marike ma olin hull! See oli hea et sa mind kinni köita lasksid. Ega ma nüüd kurja waimu enam ei wõta, ära tahawad nüüd hinge wõtta! Järgmisel korral hoidis ta siis ka kangeste käimiste peal joomise eest, aga kui ta sõbrade seltsis sunni peale paar esimest klaasi oli wõtnud, siis kaswis kohe kuraas, Märt ostis niipalju kui pung sõna kuulis ja pani tühja punga ka weel panti, ning wana „hull Märt“ oli jälle walmis.

 Jah alkoholi kihwtil on see kawal ja kuri omadus, et teda tarwitades jooma himu kiireste kaswab, mõne teeb tema heldeks, lahkeks ja lapseks, aga mõne jälle wahwaks, kurjaks ja hulluks nagu „Näsa Märdigi.“

 Kord tuli Märt wanderdades kõrtsist koju ja sai kogemata naise sängist kätte. „Keeda mulle ruttu kana ära, pane kana keema, kui ei pane näe seda saad,“ ähwardas ta keppi kõigutades. Naene wabandas et ta kesk ööd kana kätte ei saa, aga Märt wõttis ise kana õrrelt pead pidi peusse ja wiskas kanaga nii kangeste naisele, et pea tema peusse jäi ja kana keha naise rüppe kukkus. Et kedagi meest kodus ei olnud, pidi naene kana keetma, kuna Märt wemblaga juures wahti pidas. „Tule nüüd ühes sööma, söö see kana kints kohe ära, kui ei söö – saad! Naene pidi narriga ühes pilli puhuma, ehk ta kül salaja silmist pisaraid pühkis, kui oma ainukese kana kintsu sõi.

 Igakord kui ta poodist wõi linnast midagi tooma läks, tuli ta tühja kotiga ja täie peaga tagasi ja iga kord wandus ta joomist ja jättis seda koguni maha, kui kole „kassi haigus“ mehel hinge tahtis wälja wõtta. Pehme, järele andlik iseloomus ei saa enesest jagu!

 Kord läks ta naisega linna oma linu wiima ja lubas kindlaste, et ta nüüd wiina ei wõtta. „Weidikene,“ wõid ikka õlut wõtta, meelitasid naljakad noored Saare walla sõbrad, noh weidikene, mõtles Märt ja jõi paari klaasi õlut. Taga järg oli sel, et naene Märdi nagu surnu ree peal kodu wedas, piip ja kübar olid kadunud ja Märt otseti ree peal olles ree laudi warwade wahel nina küllest suure tüki ära kulutanud. Nüüd wõttis Märt kindlaste nõuks karskuse seltsi liikmeks heita. Naesel hea meel, annab 50 kopikut seltsi maksta ja Märt läheb kihelkonna karskuse seltsi liikmeks. Naene loodab et mehekene nüüd nagu nukk targast pärast kodu tuleb, aga küla mehed kannawad ööse Märdi tuppa – kange kui kant! Tont wõtku karskuse seltsid, enne tuli weel oma jalaga, nüüd toowad juba teised, pahandab naene.

 „Sõbrad“ teewad seda, „sõbrad,“ arwab Märt, pean kuhugile kaugemale rän-

 16

dama, kus ma wõhi wõeras olen, seletab Märt ja mõlemad läksid ära Lätimaale mõisa moonakaks. Keegi ei ole kuulda saanud, kas „Näsa-Märt“ Lätimaal weel potti wõtab, wõi mitte

 A. R.

 Käigu mees mütsiga.

 Orja ajal elas „Mulgi maal“ ühes mõisas wäga kuri härra. Kui talupojad teed mööda mõisa õuest läbi läksiwad, pidiwad n´ad juba kaugel mütsi maha wõtma ja piibu põue pistma. Kes seda ei teadnud ega teinud, sai kohe mõisa tallis tulise sauna.

 Selles samas wallas elas wana kawal ja kongu mees, keda „Kiilu-Matsiks“ kutsuti. See juhtus kord mõisa õuest läbi minema ja et kange külm lõksu lõi, jättis ta kõrwadega kübara päha ja piibu nosu suhu suitsema.

 Mats mõtles et keegi teda külmaga wahtima ei tule, aga härra nägi läbi akna meest mütsi ja piibuga, laskis toa poisi julge mehe kööki kutsuda ja käratas kurjaste: „Kas sul saadanal munad mütsis on – mis? Lähed talli ja saad kolmkümmend!“

 „Kiilu-Mats“ wiiti talli ja kästi mõisa wahimeest temale kolmkümmend soolast silku kätte lugeda. Wahimees lubas käsku täita, aga ehmatas ise kangeste, sest Mats oli tema lihane onu ja oli temale hilja wastse ree kingituseks toonud. Mis nüüd? küsis ta onu käest, härra kuulab järele kuidas sa karjud, mis meist nüüd saab? Mats tõstis heina koti peksu pengile, ütles, lao nüüd ja hakkas ise nii koledaste karjuma, et mõisa õuu wastu kajas. Härra kiitis pärast wahimeest ja kinkis talle rubla panku.

 Paari nädala pärast läks Mats jälle mõisa õuest mütsi ja piibuga läbi, härra juhtus õuna aia ääres risti wastu tulema, kärkis nagu pikne, wiis Matsi talli juure ja käskis temale kuuskümmend kepi hopi anda. Kui ta talli juurest oma tuppa läks, wõeti waene heina kott jälle käsile ja Mats kisendas nii kurja healega, et kõik inimesed ja koeradki peitu põgenesid. Pärast peksu laskis härra wahimehe oma juure kutsuda ja päris jälle, miks see hull mees omale tappa teenib. Wahimees seletas, kuidas „Kiilu-Mats“ teda oli õpetanud, et see mees kiriku kella tornist olla maha kukkunud, pea lõhki löönud ja nüüd kübar ühes weriste juukstega pea külgi on kinni kaswanud.

 „Kinni kaswama, kinni kaswama – no käigu siis mees mütsiga, aga piip paneb ta põue!“ Sestsaadik käis kawal „Kiilu-Mats“ mütsiga mõisa õues ümber ja koergi ei haukunud enam tema peale. Näe mis kawalus korda saadab!

 A.R.

 17

 Õnnelik peasemine.

 Wanal ajal, kui sõad ja katkud meie maa oliwad lagedaks laastanud, leiti siin suurdes metsades weel mõni üksik elu urtsik ja elus inimene. Nende keskel, kes weel sõa ja katku surmast oliwad üle jäänud, walitses waesus ja nälg; nad pidiwad mõisates orja tööd tegemas, wahest ka kerjamas käima, kui suuri saksu ei juhtunud kodus olema. Nälja ja korratuma elu läbi siginesiwad siis rööwli salgad, kes mõisate ümber ja mujal rööwi tööd tegiwad, saagiga metsa murdu peitu põgenesid ja seal ööd ja päewad mööda saatsiwad, kuni häda pärast jälle tarwis tuli uusi rööwimisi ja riisumisi ette wõtta.

 Sell kurwal ajal saadeti üks noor mõisa teomees wõi pärisori ühest mõisast teise, herra asju ajama, wõi käskusi wiima. Mees tundis kohta, kuhu ta pidi minema ainult kuulu järele, sest et pimedad, paksud metsad kahe mõisa wahel kaswasid ja kindlat käidawat teed läbi laanede ja rabade olemas ei olnud.

 Noormees pani tuule põske, nagu kalamehed uduse ilmaga ja öö ajal teewad, waatas kord weel päikese peale ja hakkas kitsast metsa rada mööda lõuna poole sammuma. Ta sammus ja sammus ikka edasi, hommikust lõunani, lõunast õhtuni, aga ikka seesama mets ja laan, kelle wahel kõwerad tee ra´ad siia ja sinna poole lähewad. Mõnes kohas on mets madalam ja arwem, maa jalge all mädane ja mülkline, seal samas tõuseb ta jälle paksemaks ja pikemaks ja muudab ennast ühte wiisi.

 Kui rändaja õhtuni oli sammunud, ilm pimedaks ja tähed taewas paistma hakkasid, sai noormees märkidest aru, et ta õigelt teelt koguni kõrwale oli läinud. Kuu tõusis koguni teisest küljest metsa tagat, kuna noormees teda koguni teiselt poolt ootas tõusma!

 Suur hirm ja kartus täitsiwad noore mehe südant, kui ta ümber ringi paksu pimeda metsa peale waatas, kus öö kullid huikasid ja hundid hulusid, mis pidi ta nüüd peale hakkama?

 Kuu walgel astus ta weel edasi ja kõndis läbi kuuse metsa tuka, seal kuulis ta kohinat ja nägi lageda metsa keeru sees wiltu wajunud hoone katuksed, seal pidi mõni inimeste elukoht olema!

 Rõemsa meelega sammus ta hoonetele ligimale, aga mis ta sealt leidis, ei olnud wäga rõemustaw. Metsa ojakene keerles wahudates üle kiwide, oja kaldal seisis wana lagunud wesi weske, kus inimese hinge elamas ei nähtud olema. Mees wõttis tule ülesse, kõndis kõik nurgad ja kolgad läbi – kõik oli kõle ja tühi, rottisi oli üksi siin ja seal näha ja neid kuuldi igal pool küllalt weel kobistamas olewat. Et rottide eest julge olla, kogus wäsinud noormees süle täie sasi, wiskas weske kiwi kohal olewasse tera korwi ja seadis ennast selle peale puhkama.

 Wõis umbes poole öö aeg olla, kui wäsinud pois kobina ja kõne peal ärkas, silmad lahti lõi ja tule walgust nägi. Ta ehmatas kangeste ja arwas, et nüüd tondid wõi kodukäiad asupaika ja pidu peawad. Oli ju wana lagunud weske, kes teab missugusel ülekohtusel wõi hirmsal wiisil weske elanikud siin otsa wõisiwad saada; ta jäi kikkis kõrwul kuulatama.

 Wõeraste jutust kõnest wõis tema aega mööda aru saada, et „rööwlid“ siin öö korterit pidasid ja korwi all weske kiwi ümber asju arutasid ja raha lugesid. Noormees wärises kõigest kehast, ta ei julgenud hingatagi. Said rööwlid teada, et wõeras mees tera korwis kõik nende kõnesi kuulis, siis pidi see kuulja tingimata tapetud saama. Kui kole, kui hirmus!

 Magaja hoidis hingamist tagasi, aga häkiste tuli kange köha hoog, mees hoidis köha tagasi, aga selle järele tuli kole läkastamine, kuna pois hirmuga korwis kolistas ja rabeles.

 Ebausklikud rööwlid mõtlesid tõeste

 18

tondi korwis kolistawat, paniwad üle pea kaela putkama, raha ja riided sinna paika jättes.

 Kui kõik kadunud oliwad, ronis pois korwist wälja ja nägi imestusega, kuidas mitu hõbe ja kuld raha hunikut weske kiwi peal kõrwu seisid. Pois kobis hõbe ja kuld raha karmanisse ja pistis siis metsa poole punuma.

 Üle paksu kuuse metsa latwade, nagu üle musta müüri, kerkis kullane koidu puna, kui pois pimeda metsa poole punus. Üle lagendiku jõudis ta metsa äärde ja rõemustas südamest õnneliku peasemise üle, kui temale kaks meest wastu asusid, keda ta kohe „rööwliteks“ pidi tunnistama.

 Mehed sundisid poisi seisatama ja saiwad kohe aru, et see nende „tont“ oligi, kes ööse tera korwis oli kolistanud. Otsides leiti ka raha poisi karmanist kätte ja rööwlid wiisid ta weske juure tagasi.

 Weske juure jõudes laskis teine rööwel läbi sõrmede heledat wilet ja selle järele kogus terwe rööwli salk, kümme meest, weske juure kokku, siis hakati waese noore mehe üle kohut pidama.

 Esimene rööwel soowis „tonti“ weske järwe ära huputada, teine penni külge üles kõlgutada, aga peamees kuulas poisi üle ja tegi järgmise otsuse:

 Pois saab siia kõrwal seiswa tühja waadi sisse pantud, millega kõik naerdes rahule jäiwad.

 Pois ehmatas kangeste, sest ta teadis et see otsus ka surma otsus oli, aga selle surma ees käis kole piin ja kannatus, ta pidi aega mööda jänu ja nälja surma surema!

 Kül palus, kül ahastas mees, aga hirmsad kiwi südamega rööwlid ei pannud seda tähelegi. Waadil kisti witsad maha, pois pisteti waati, witsad panti uueste peale ja naerdes läksiwad rööwlid minema. Wäljas kuuldi neid weel arutawad, et nad kahe nädala pärast jälle weske juure kokku koguwad,

 Mis pidi nüüd waene mehike waadi sees tegema? Waat oli nii suur, et ta lahedaste liigutada wõis, aga teda lõhkuma hakata, ei olnud kuidagi wõimalik. Mis muud, kui kannata kuni sured!

 Päewa ja öö oli pois juba waadi sees elanud, oli ka abi karjunud, aga kes teda siin sügawas metsa laanes kuulis. Ta wäsis wiimaks ära, kole jänu ja nälg piinasid teda, keel kuiwas, surm seisis juba suu ääres.

 Teise päewa hommiku koidu ajal kuulis õnnetu noormees kahinat ja raginat, ta ehmatas ja waatas waadi otsa haugust wälja. Wana suur hunt oli weske kotta tulnud ja näris neid liha luid, mis rööwlite õhtu söögist olid järele jäänud. Hundi saba seisis otse waadi haugu juures ja hauk oli nõnda suur, et seda kõik selgeste näha wõis.

 Mis ime, mõtles mees, kas wana metsa onu mind mitte ei ole peastma tulnud? Elu ehk surm, aga õnne peab ometigi katsuma!

 Pois sirutas mõlemad käed tasakeste waadi haugust wälja, kahmas hundi sabast kõwaste kinni ja karjus ise: hurrah! Hunt, kes nagu pikse löögist rabatud sai, pistis mürinal kolinal minema ja mees käis kukerkuuti waadiga järele. Raske oli kül sabast kinni hoida, aga surma hirm andis poisile julgust ja jõudu, ta pigistas sabast weel kõwemine kinni ja sõnas läbi hammaste: Kas su saadana saba tuleb, wõi waat lõhkeb, enne mina lahti ei lase! Hunt jooksis eesmalt lagedat maad mööda, pärast tuliwad kiwid ja kannud, waat käis kolinal taga, kuni witsad katkesid ja wilets wangi koda killudeks lagunes. Pois laskis sabast lahti ja jäi uimaselt muru peale magama. Kui ta jälle ärkas, oli päike juba lõunas, ta karastas ennast wärske weega, hakkas lõuna poole minema ja jõudis wiimaks sinna, kuhu teda saadeti. Kui ta mitme päewa järele jälle oma härra mõisa tagasi jõudis, sai ta muidugi tubliste sugeda – kes uskus seda, et ta waadis aega wiitis ja hundi saba külles sõitis? Seda ei taha wahest meie lehe lugejadki uskuda ja ometi olla see tõsi.

 A. R.

 19

 Uut seltsi lambad.

 Baroni preili, kes lapsest saadik oli suures linnas saalides kasunund ja sealsamas ka koolis käinud, tuli kord Eesti maale, oma wanemate mõisa, papa ja mamma poole wõersile. Ühel ilusal päewal sõitis ta tõllaga toa tütruku Minna seltsis mõisa maid ja metsi waatama, kuna tee ääres kesa peal suur mõisa sea kari söömas oli. „Minna, mis seltsi need lambad on?“ küsis ta toa tütruku käest ja näitas õhu lehwikuga suure sea karja peale. Minna ei julgenud seletada, et preili lammaste ja sigade wahele wahet ei oska teha ja kostis alandlikult: „Need on uut sorti saksamaa lambad, kõrge auuline preili!“ „Aga neil on palju siledamad ja ilusamad willad seljas kui meie köögi Mari ketras, ma tahan mammat paluda, et kõik sarnased lambad meie mõisa ostab,“ seletas preili: “Need saksamaa lammaste willad saawad sakstele, köögi Liisu ketras omale wana talu lammaste willu,“ rahustas kawal Minna.

 Kui sea kari kodu tuli, jooksis preili saali, tõi mamma käe kõrwal trepi peale ja palus: „Mamma, kas näed kui ilusad willad sinu uut seltsi saksamaa lammastel on, soeta omale kõik lambad seda seltsi.“

 Uhke proua waatis imestades tütre otsa, pani suu preili kõrwa juure ja lausus tasakeste: „Räägi tasamine laps, need ei ole mitte lambad, waid sead.“ Norus peadega sammusiwad siis mõlemad kõrge auulised särawasse saali tagasi. –

 Warane tööline.

 Noor härra sõitis pealinnast palli pealt isa mõisa ja läks enne päikese tõusu põllu wahe teed pead jahutama. Tee ääres niitis teo naene ristikheina, härra küsis, miks ta nii wara tööle tuleb ja naene seletas, et muidu õhtuks heina ei jõua maha niita. Kui härra mõisa tagasi jõudis, kiitis ta walitsejale naese wirkust ja ütles, et ta temale wirkuse palgaks wiis rubla raha kinkinud. Walitseja seletas, et sell' ajal keegi weel tööd ei tee ja naene koguni waras wõis olla. Mõlemad saksad läksid waatama ja leidsid, et naene kõige heinde ja rahaga põllu pealt kadunud oli. Mine tea, kuhu poole ta kadus?

 20

 Naljakad küsimised ja kostmised.

 Mikspärast karjub laps kurjaste, kui ta witsu sai?

 Tema tahab emale kurja kätte maksta.

 Mikspärast peab noor inimene ennast kõige targemaks?

 Sellepärast, et temal tarkust weel ei ole.

Mikspärast annawad wanemad lapsele kooli palju raisu raha kaasa?

 Sellepärast, et poeg priisates kõigist üle käiks.

 Mikspärast kannawad „õpetlased“ kõrget toru kübarat?

 Sellepärast, et neil mõistus wäga weike on.

 Mikspärast waatab neiu kiriku teel tihti tagasi?

Sellepärast, et tal mitu peigmeest järele oodata on?

 Mikspärast kiidab neiu teise ebemeid ja ehteid ilusaks?

 Sellepärast, et ta enesel arwab ilusamad olewat.

Mikspärast auustab kosilane mõrsja wanemaid rohkem, kui mõrsjat ennast?

Sellepärast, et rahapung wanemate walitsuse all on.

Mikspärast nõuab peigmees mõrsja kaasa wara kibedaste kätte?

 Sellepärast, et seda ruttu jälle läbi laske.

 Mikspärast jahtub abielu armastus mesikuudel ära?

 Sellepärast, et kallis paar mitte ära ei põleks.

Mikspärast arwab iga inimene ennast kõige parema ja targema olewat?

Sellepärast, et head ja tarka inimest olemas ei olegi.

 Mikspärast joowad kohtumehed tihti kelmidega kokku?

Sellepärast, et õiged inimesed neid sugugi ei meelita.

Mikspärast on kirjanikud üksteise peale kiusakad ja kadedad?

Sellepärast, et ilmas raha wähe, leiba kasinaste ja paberit palju on.

 Mikspärast räägiwad ajalehed tihti tõele wastu?

 Sellepärast, et oma suu ligemal on kui lapse suu.

 Mikspärast panen ma need küsimised lugejate ette?

Sellepärast, et n'ad järele mõtleks ja keegi mulle ei kostaks.

 21

 Kogemata!

 Kui inimesed üsna meelega eksiwad ja asi pärast halwaste läheb, siis ütlewad nad ikka: „See oli kogemata!“

 Kogemata külwab põllumees lina liiga wara maha, kogemata põletab perenaine liha panni peal ära, kogemata laskis Leena liua katki kukkuda, kogemata rikkus rätsep riided ära, kogemata astus Katta kassi saba peale – kõik oli kogemata! Aga kas Kotka walla kirjutaja omale ka kogemata truuduseta preili kihlas, külap seda järgmisest jutust kuuleme!

 Siim Raudsulg oli terane ja tark mees, sellepärast walis Kotka wald tema omale kirjutajaks ja maksis talle 1000 rubla aastas palka. Ja jah, walla kirjutaja peab terane ja tark olema, muidu lähewad kõik raamatud ja riiulid segamine nagu sasi.

 Heakene kül! Uus kirjutaja asus nüüd Kotka walla majasse elama ja näitas ennast kui mehine mees ülesse. Ta ei olnud mitte üksi terane ja tark, waid hea südamega lõbus ja lahke pois. Tema seletas igale inimesele mis tarwis oli, ei käratanud kellegiga kohtu juures ja õrnema sugu wastu oli ta alati auupaklik. Kui selle juure ilusad toad, laheda elu ja suure palga arwame, kas siis ime on, kui terwe walla talu tütred ja paremad neiud omad pilgud walla maja poole pöörsiwad. Noo – see noor härra jõudis ja mõistis oma tulewast kullakest toita, seal sai kord ühel õrnal õiekesel paradiisi põli olema!

 Sellepärast hakkasid siis ka neiude isad ja emad kohtumaja juures „asja tegemas“ käima, mõni kutsus teda oma poole wõersile, mõni tõi kingiks kanaliha ja kärje mett, mõni pakkus hinnata kurgi ja kaali maad ja mõned emad lasksid oma koolitatud tütardele rätiku asemele kübarad ja mütsikesed päha panna. Mis mõtles ja ütles aga kirjutaja Raudsulg kõige selle armastuse ja auustuse kohta?

 Ma kihlaks teist kül ühe omale, kaunid ja karsked Kotka walla neiukesed, aga ma tahan enne linna preilikesi tundma õppida. Maa ja linna preilidel on enam kui waks wahet, ja – jaa – ma tahan mõlemaid külgesi terawaste tundma õppida, enne kui oma kullase wabaduse kaotan! Juba homme lähen ma linna ja tahan terawaste tähele panna, kuidas sealsed roosid mulle meeldiwad.

 Suwiste keskmise püha ilusal hommikul jalutasid kolm prisket noort meest Toome peal, esimene oli Kommissari, teine talurahwa ja kolmas Kotka walla kirjutaja. Salkade kaupa, roosid rinnas ja kübarate külles, jalutas seal ka preilikesi karja kaupa. Seal oli walge ja musta, punase ja pruuni palge ja juukstega, kõik säraw ja kirju, kirjum weel kui terwe Toome mägi oma kewadise õitega. Kül juhtusid mitmedki pilgud meie noorde meestega wastamisi, tuli ka pea nikutusi ja teretusi ette, aga suuremat sõprust ei siginenud kellegiga. Iga üks püüdis ennast kombelise ja uhke näidata ja wiisakus käib linnas üle kõige.

 Kolm sõpra pidiwad juba mäelt maha tulema, seal tuliwad weel kolm kenadust kaugemat kõnni teed otse nende poole. „Ootame need weel ära,“ ütles naljakas Kommissari kirjutaja. „Iga ühe jaoks on üks,“ jätkas ülema talurahwa kohtu kirjutaja juure. „Mina teretan kõige kenamat,“ lõpetas Kotka walla kirjutaja juure ja kõik kolm jäiwad kõnni teele seisma. Preilikesed jõudsid noorde härrade juure – kui ilusad, kui kaunid kui roosilised oliwad nad kõik! Keskmine nendest oli ometi kõige kenam, need kolla karwa juukse lokid, need suwise taewa karwa sinised silmad – Raudsulg wõttis kübara peast, kumardas ja pakkus õitsewale õiele kätt.

 Õrna naeratusega wõttis muiste jutuline näki neiu Raudsule käe wastu, seda tegiwad ka kõik teised läbi segamine. Kõige soojem sõprus oli silmapilgul siginenud, paluti ja minti kõrwalise kohta pinkide peale, joodi limonaadi ja westeti magusat juttu.

 Raudsulg sai warsti teada, et tema

 22

kallikene wanemate ainus tütar, et neil kaks maja linnas ja et preili praegu ühe tohtre tütre seltsi neiu on. Ta kutsus oma kullase linnu iseäralikku kohta ja kui n'ad sealt tagasi tuliwad, kuulutadi kõige seltskonnale, et Siim Raudsulg ja Lydia Roose kihlatud on. Nüüd tõusis suur kiidu torm ja õnne soowimine, selle peale minti kohe uhkesse wõeraste majasse maiustama. Lydia seletas kõikide kuuldes, et mamma ja papa temale waba woli on annud peigmeest walida, Raudsulel ei olnud wanemaid, sellepärast wõis ka tänane kihlus nõnda ütelda Amerikalik olla. Raudsulg ostis weel sellsamal päewal oma inglikesele kuld sõrmuse ja kuld uuri kingituseks ja õnnelik paar lahkus kõige suuremas südamlikus armastuses. Waata missugust suurt rolli üks ainus juhtumine, üks ainus silmapilk inimese elus wõib mängida! Waesed Kotka walla neiud, teie olete tagaselja jäänud, linn on maa ja preili neiu wõitnud!

 Neli nädalat pärast seda pidi kirjutaja Raudsulg ametlikudes kirjade asjus linna politseisse minema. Muidugi wõeti teda, kui kohtu kirjutajat auusamine wastu ja lubati talle tool istumiseks. Pool tundi wõis ta seal juba istunud olla, kui uks lahti läks ja kolm naisterahwast kahe soldati saadetusel tuppa toodi. Raudsulg kahwatas, ta pidi ühes tooliga ümber kukkuma: kõik need kolm olid tuttawad Toome mäe inglikesed ja üks nende seas tema kihlatud pruut! Neiud ei tõstnud sugugi silmi ülesse, ega waadanudgi tema poole. Hinge kinni pidades jäi ta kuulatama, mis see hirmus lugu tähendas ja kuidas inglikesed taewa kõrgusest põrgu sügawusesse sisse olid kukkunud. Ülekuulamisel selgus asja lugu järgmiselt:

 Linna ööwaht oli laupäewa öösel näinud, kuidas kolm walget kogu järgi mööda tohtre maja wälimise müüri külles kõlkunud ja siis Toome kraawi ära kadunud, kuna walge lina madala müüri külge lipendama jäänud. Ta arwanud eesmalt, et mõni ennast pooma hakkab ja pidanud appi minema, aga saanud wiimaks aru, et siin sala armastuse jahti aetakse. Teisel ööl läinud n´ad jälle gorodowoiga walwama ja ligi poole öö ajal libisenud neiud aknast alla ja kadunud Toome kraawi, kelle kaldal maja seisab. Gorodowoi läinud siis kohe tohtre ukse ette, kõlistanud kella ja tohter küsinud kurjaste, mis ta soowib.

 „Kas teie tüdrukud kodus on?“ küsinud gorodowoi.

 „Muidugi kodus, nende magamise toa uks läheb siit läbi ja proua pöörab ukse kinni. Mis teie meid tülitate?“

 „Ma palun näidake, kas teie tüdrukud kodus on, mul on selleks tarwilikud põhjused,“ palunud gorodowoi.

 Tohter läinud tulega ees, pöörnud ukse lahti ja näe, kõik kolm neiut magawad woodis! Gordowoi astunud woodi juure ja näe nüüd alles imet: puu pakud magawad woodides tekide all! Nüüd näidatud ka tohtrile woodi linadest kokku köidetud köit, kust inglid nagu Jakopi redelit mööda iga ööse ülesse ja alla käisiwad.

 Sellsamal ööl tabanud gorodowoi kahtlased tüdrukud kinni ja wiinud wangi, kust nad täna juba teist korda politseisse aru andma toodi.

 Kui Raudsulg seda kõik nägi ja kuulis, ka seda teada sai, kuidas neiude armukesed, kellele n´ad Toome peale öösetel wastu käisiwad, koguni alatumad ja auutumad inimesed olnud, läks tema silmade ees kõik kirjuks. Nagu meeletu tormas ta uksest wälja ja kadus laia linna uulitsatesse. Elades ei kihla ma enam kedagi, ütelnud ta wallawanemale, kellele ta seda lugu jutustas. Kui wallawanem küsinud, miks ta siis omale linnast pruudi walinud ja nõnda ette waatamata kihluse kauba teinud, siis kostnud Raudsulg:

 „See oli kogemata.“

 A.R.

 Nalja-Märt ja Kalja-Pärt

              I.

 Kadaka saksus.

 Nalja-Märt:

 Pärt kas sina aru saad

 kust on kaswan´d kadakad:

 kas see mõni sortsi sugu

 wõi on paljas nõia lugu?

 Kalja-Pärt:

 Kadakad on Eesti werest,

 Lahkusiwad omast perest,

 Lööwad meie killas laksu

 Ahwiwad siin järel saksu.

 Nalja-Märt:

 Mis nad kõigest sellest saawad

 Et nad saksa joru a´awad?

 Saks on sündin´d saksa riigis,

 Aga mitte Eesti liigis.

 Kalja-Pärt:

 Meie naerame neid puha

 Mõni kelner saab wast koha,

 Eesti sugust saksa sellid

 Eks need ole teie bellid?

 Nalja-Märt:

 Aga mis te´e sellest saate

 Et me´e rahwast raisku a´ate

 Eesti keel ja Eesti sugu

 Kaswab, kosub ühte lugu?

 Kalja-Pärt:

 Kuule siis kui ütlen tõte:

 Meil kord oli kindel mõte

 Asuta siin saksa riiki,

 Rahwast petta oma liiki.

 Nalja-Märt:

 Sealt siis kaswis kadaksaksus,

 Narri keel mis niksus, naksus?

 Nüüd on wägew wene oda

 Lõhkunud te´e luule koda.

 Kalja-Pärt:

 Kahju kül et langes wette,

 Mis sai kindlast wõetud ette!

 Riismed, mis meil sellest jäänud

 Kadaksaksadeks on lä´änud.

 Nalja-Märt:

 Kadakast ei ole kahju

 Kütan t´aga sauna ahju,

 Aga suur on süüd ja häbi

 Et ta langes teie läbi!

 24

              II.

 Tallinna turul.

Kalja-Pärt: Tere Märt! mis sa siin Tallinna turu peal teed?

Nalja-Märt: Tõin paari punda wõid müia, aga pean kodu tagasi wiima: ei saa keelega korda. Kuule kuidas nad siin patrawad ja pudistawad. (Kadaka mamma küsib teise kadaka käest:)

 „Wih will kostet putter?“

 „Wüh wunt wantsi, mutter!“

 „See on teuer aber?“

 „Nein, mu madam, naaber!“

Nalja-Märt: No ütle nüüd sõber, missugune mustlase, Serbia wõi Setu keel see wõib olla? Mine müi nüüd niisugustele wanderdile wõid?