Raswa-Jaak.

Kuulus Eesti kütt, tema imelikud jahi lood ja

juhtumised.

Tõe ainetel, algupäraliselt kirjutanud

Reinwald.

Wiljandis.

Trükitud A. Tõllasepp’a trükikoja kulu ja kirjadega.

1902.

 Дозволено Цензурою.
— Юрьевъ, 24 Мая 1902 год.

 
I.

 Lugeja! kas sina ühte täielikku Eesti kütti ja tema iseloomu tunned? Tema on hoopis teistsugune kui muud igapäewased inimesed ja tihti on ta wäga lõbus ja lahke mees. Alati on tema suur jutumees, tema ei räägi kunagi kaugemast ilmast, waid iseenesest, oma kaasküttidest ime-lugusid, kui ta ka wahel walet luiskab ja asju suurendab, siiski on ta küti luule lood huwitawad ja kenad kuulda.

 Oma püssi armastab ta nagu oma naist, jahi koera, nagu wenda ja jahi tasku on temal warandusega täidetud aida asemel.

 Kui küünla kuu külmal öödel aia teibad õues laksu lööwad, lumi ree all ragiseb ja teekäiad põski ja ninasi kübara kõrwadega kinni katawad, siis istub tema öö läbi niidu peal kuhja kõrwal ja wahib terawaste üle lume hangede, kustpoolt haawiku emand tuleb. Enam jagu öösi külmetab ta ilmaaegu, aga kui üle mitme öö üks jänes kotis; on kõik waew unustud ja mees suure õnnega koos.

 Kewadel, kui soo mätad lume alt wälja tulewad ja tedred kudrutawad, mida kütid oma keeli tedre mängiks nimetawad, siis tuleb temal päris lõikuse aeg. Isa teder walib omale ühe kindla koha

— 4 —

wälja, kudrutab ja kõhwib ikka ühes paigas, et emad tema juure teawad lennata. Kõhwi laseb ta wiha pärast, et teised kuked tema armastuse piiri peale ei tohi tulla, aga kui teine tema hoiatustest ei hooli, siis on ka sõda lahti ja mehed karwupidi koos, kus nad wahest ennast weriseks kisuwad. Mis teeb aga nüüd kawal kütt?

 Tema uurib mängu kohad järele, teeb laskmise kaugusele omale kadakatest kuhni wõi warjupaiga, läheb wahest mitu wersta kaugele, enne koitu kuhni ja ootab, kunas metsa kuked kudrutama tulewad. Seal ta siis wesise ja sogase soo peal külmetab ja laseb suuga kunstlikult kõhwi. Aga ta kardab ka, sest jahipidamine on mõisa maa peal kõwaste keelatud ja mitu kütti on ühe metsakuke eest kümme rubla trahwi maksnud. Kõigest sellest ei küsi kütt kõige wähemat, teder peab paugu saama, kui see ka tema enese elu maksaks. Täiswerd kütt ei küsi kellegist, tema püjab weel tetresi teisel kombel, üsna päise päewg ajal ja koguni keset mõisa metsa. Tema teeb „tedre kuju,” aga missuguse?

 Hallist wõi mustast riidest õmmeldakse just loomulik tedre kere, kael ja pää, mida üksi kütid ise mõistawad, topitakse heinu kõwaste täis ja pannakse haraline puust ehk tedre sulgedest saba taha; punasest kalewist pannakse lõkkad lõua alla, hari päha, silmad ja kõik, nõnda et ta kui elus teder näitab olema. Wahest mitu sarnast kuju paneb kütt metsa kase otsa, teised tedred lendawad tema juure, ja enne kui pettusest aru saawad, käiwad põõsa tagat paugud

— 5 —

ja õnnelik kütt paneb naerdes tedrekesed oma jahi kotti.

 Samane kawal kütt oli ka „Raswa Jaak,” kelle elust ja tegudest meie jutukene kõneleb. Küttisi on ilmas palju olnud, aga kas wõib ennast wa Jaagu kõrwale seada? Tema oskas kõik linnu keeled ja kui ta wilet puhkas, siis tuliwad sookanad metsast wudinal wälja; mõtuse wõi metsise laulugi oli ta selgeks õppinud, mida meie päiwil enam keegi, isegi Jaagu omad lapsedki ei mõista. Nagu ta ise kinnitas, olla ta omas elus 8 karu, 25 hunti, 48 rebast, 618 jänest ja lugemata hulga lindusi magama uinutanud. Mine tea, kas tal n’ad kõik meeles oliwad.

II.

 Tammelaane mets oli Raswa Jaagu noorel põlwel suur ja paks põline laan. Tema hommikupoolne ots, mida Saba metsaks kutsuti, ulatas kuni Wõrtsjärwe kaldani ja need metsad kannawad praegu weel neid nimesi, ehk endisest uhkest laanest küll ainult nõrgapoolne wari on järele jäanud. Seal on hundimurd ja „paotare” asemed alles näha, kus inimesed suurte sõdade ajal laane ja rabade taga pelgus wõi paus elasid ja häda korral ka lootsikutega järwe peale wõisid põgeneda. Kes ei usu, wõib ise järele waadata, tõsi mis tõsi.

 Raswa Jaak elas küll wõera walla piiri peal, raswa oja kalda peal. kust ta oma nimegi sai, aga

— 6 —

tema jahi põld oli alati põline Tammelaane mets. See mets kihises sell’ ajal kõiksugu loomadest; hundid käisid karja kaupa ümber ja karudki ei puudunud seal. Jaagu jahi käikisi ei keelanud keegi, ehk kes juudas ilma keelda jõudis! Hea, kui mõni murdja wähemaks jäi, sest metsa nurga lambad, lehmad, warsad ja wanad hobused langesiwad ühte lugu kiskja söödikute saagiks. „Las’ Jaak pidada jahti, Jaak teeb meile aina head,” ütlesid metsawahid ja käisid ise wahest ka Jaagu seltsis jahil. Suuremat worsti neist küll ei saanud, sest kui Jaak paar rebast maha põmmutas, saiwad nemad waewalt jänese kätte.

 Kord ehitas Jaak metsawahi nurme äärde kahe kuuse okstesse, mõni süld kõrgele „karu lawa,” wedas hobuse raisa reega ligidale ja ronis lawa peale karu wahtima. Jaak wahib ja wahib, wahib poole ööni kuu walgel kuuse otsas, aga karut ei tule kedagi, ehk neid küll suwel siin tihti ümber nitis. Kui Jaak juba alustab maha ronima, kuuleb tema metsas okste raginat ja ähkimist — karu tuleb!

 Karu tuli tõeste ja asus sööda juurde. Jaak näeb ja kuuleb, kuidas maida kõwad küljeluud karu raudse lõugade all nagu peeru pinnud ragisesiwad. Jaak sihib ja sihib, aga tema käed wärisewad ühes püssiga, ta wõtab püssi palgelt ära! Ja ja, karu ei ole nalja loom, tema kisub kütil peanaha kõige karwadega maha, kui ta küti kätte saab, ja Jaagul oli wist esimene laeng karu peale lasta.

 Mis pagan! mõtleb Jaak, ma olen kõrges kuuse otsas; kas minu sugune kütt karu kardab? Ta pa-

— 7 —

neb püssi uueste palgesse, pauk kõlab, karu karjatab ja jookseb kuuse poole, kus Jaak otsas on. Ei tea, kas kütt kartis et karu tema järele kuuse otsa tuleb, sest sellsamal silmapilgul liikus lawa ja Jaak tuli kõige lawaga kõlinal karu selga maha.

 Karu karjatab kurjaste ja paneb metsa, nii et puud ja põesad ragisewad. Karu on kurja loomuline ja kisub kätte-tasumise wihas laskja küti alati tükkideks; aga keegi ei ole ka nii kartlik häkitselt ehmatama, kui see kuri loom. Mis sai aga õnnetumast kütist, kes palju enam ehmatas, kui see kiskja loom?

 Hoolimata sellest, et ta pahema poole külge raskeste oli põrutanud, ronis ta nagu oraw kuuse otsa tagasi ja lõdises seal, kuni metsawaht hommiku tuli ja karust enam haisugi ei olnud järele jäänud.

 „Kuule kallis Jaak, karu kuriwaim sööb kõik minu kaerad ära ja kannab sülega ööse metsa, kas sa ei wõiks minu kaera rõugu juure karut wahtima tulla? Ma maksan sulle hea hinna, kui sa kurjawaimu ära häwitad. Kas lubad tulla?” päris weel mees ja waatas paludes Jaagu otsa.

 „Karu, karu,” wenitas kütt ja waatas ligida kuuse peale, kui tahaks ta silmadega mõõta, kui kõrgelt ta oli kukkunud.

 „Karu wahtima jah, kaera rõugu juure, rõuk ei ole siit kuigi kaugel ja kui sull häda käes; jooksen kohe püssi ja kahe suure koeraga appi, keda sa siis kardad?”

 Kui metsawaht Jaagule julguseks wiina pudeli

— 8 —

peusse pistis, oli kaup koos ja kütt asus ööse kaera rõugu sisse.

 Rõuk oli umne, ilma õõneta, nagu neid kuiwa ilmadega tehakse. Jaak kiskus sülega kaeru wälja, tegi otsa sisse suure augu, puges sinna sisse, kiskus kaeru uueste ette ja jättis metsa poole pisikese augu, kust püssi raua wälja pistis. Pesa oli küll pehme ja soe, aga weel soojemini tuksus küti süda — kui nüüd karu tuleb!

 Ta waatis metsawahi maja poole, kelle aknast tulukene paistis, wilkus ja siis koguni ära kadus. Magama heitis tont, magama jah, mõtles ta iseeneses. Lubas mulle püssiga ja koertega appi tulla, kui karuga wõitlemine tuleb ja nüüd puhkab oma wana paksu Reeda kõrwal ja jätab mind karuga kaklema. Oh sa sunnik oma walega! Kui nüüd karu tuleb — parem kui ta ei tulegi! Parem jah!

 Mis see oli? Rõugu taga kuuldi müdinat, kaerad kahisesid, karu oli koguni teiselt poolt tagat rõugu tulnud! Jaak wärises nagu haawa leht — kui nüüd karu tema ühes kaertega ära sööb, enne kui ta ainust pauku lasta saab, — karu,’ karu!

 Enne kui kütt ehmatusest toibus; tõmbas karu küti ühes kaertega käpade wahele ja astus metsa poole, nagu wanamees kunagi. Nüüd on elul tõeste ots; hale surm silma ees, peasmist enam ei ole! mõtles wäriseja kütt karu käpade wahel kaerde sees.

 Surma hirmus tuli temal weel meelde tugew ja teraw jahi nuga, mida ta alati puusa peal nahk tupe sees kaasa kandis. Õnneks oli ka parem käsi

— 9 —

wallali, et seda wälja sirutada wõis. Tasakesti sikutas ta noa tupest wälja, kuna karu kaerdega kahinal metsa poole sammus.

 Elu wõi surm, mõtles Jaak, wautas suure noa karule kõhtu ja tõmbas ühe ropsuga alumise kõhu otsa lõhki.

 Karu röögatas kurja healega, wirutas kaerad wastu maad ja pani metsa poole minema. Mees ootas kuni ta metsa äärele jõudis ja lidus siis metsa wahi maja poole, et jalad kuklasse käisiwad.

 Metsawaht magas juba norinal, kui Jaak tuppa tormas ja kohkund healega kärkis: „Kus su saadana koerad ja püss, lubasid walwata ja mulle appi tulla, nüüd jätad mind karu käpade wahele!”

 Mees wenis woodist walja, tõi Jaagule kapist lõhkumise peale tubli käraka karjajaaku ja nüüd jutustas Jaak koleda loo otsast otsani ära. Mõlemad mehed läksid wälja waatama, kas õnnetuse paigal midagi märgata ei ole.

 Kuu tuli pilwede tagat wälja ja mehed nägiwad, kuidas karu metsast wälja tuli ja suurt murdunud kändu seljas kandis. Sellega läks ta maha wisatud kaera huniku juurde ja hakkas koledaste materdama. Wahel puhkas, pani kõrwa kaerde juurde ja põmmutas jälle edasi, kuni kaerad mullaga segamini olid tambitud ja mudane ase järele jäi.

 Tark loom mõtles wist, et kaerde sees mõni kuri elukas on, kes teda haawas ja tahtis temale kurja tegu kuhjaga kätte maksta, hoolimata sellest, et ta ise rasket haawa kõhus kandis.

— 10 —

 Wiimaks hakkas kuri loom metsa poole minema, läks ja seisis; läks natukene maad ja seisis jälle, näha oli, et ta raskeste oli haawatud. Kawal kütt waatis ja naeris, wangutas pead ja tõendas metsawahile: „Ja, ja, selle mesikäpa toss lähab täna ööse kõhu kaudu wälja! Küllap maksad kaera söödiku surma eest palga ja naha wiin mälestuseks kaasa!”

 Teisel hommikul läksid mehed püsside ja koeradega mereranda mööda metsa. Ei kuigi kaugel nurme äärest, puhkas wana päts wiimist elu wäsimust. Kütt nülgis naha, ei annud seda aga milgi tingimisel metsa wahile, kes teda oma mõisa härrale wija tahtis, sest selle karwase kasuka süles seisis kord kuulsa küti elu ja surm.

III.

 Tammelaane metsa põhja pool külles seisid kahe wõera walla metsad, kes seda põlist laant weel suurendas ja metsa loomadele laiemat elu aset lubas. Üsna piiri ligidal elas wõera walla metsawaht, keda ühes tema metsa jauga „Maasikmäe Jaaniks” kutsuti. Maasikmäe metsas kaswis noor haawik nagu luga, sest sealt oli hiljemine wana mets maha raiutud.

 Sinna metsa kogusid talwel alati põdrad, haawade küljest nooremat koort toiduks närima ja kui neid suurdes laandes arwemine, nähti neid Maasikmäe metsas alati, waest koguni parwe kaupa koos.

 Selle mõisa härral, keda „Mülnaks” kutsuti, oli

— 11 —

sellest hea meel, et põdrad ja metskitsed tema metsa tuliwad ja kinnitas metsawahile kõwaste, et keegi neid seal eksitada, weel wähem tappa ei tohi. Aga just nagu selle keelu kiuste, leiti metsas ikka küti jälgesid; siin ja seal oli jälle põdra magu maha lastud ja nahk kõige lihaga ära wiitud. Mõisa härra ise oli kord näinud, kuidas pooleli lastud põder sihi tee peal tuikus ja kuuli haawadest werd wälja jooksis. Härra kärkis metsawahiga ja lubas teda ametist lahti wisata, kui ta sala kütti kinni ei püia, aga kust sa kurjategija kätte saad?

 Maasikmäe Jaanil oli weel teataw ja kindel arw lindusid ja jäneseid tarwis mõisa härra kööki wiia. Kui Jaan Maasikmäele tuli, siis oli neid nii palju, et ühe pauguga paar lindu lasta wõis, aga nüüd?

 Nüüd otsi jänest nagu nõela, põdra sisikonnad on metsas maas, tedred, püid ja sookanad on nina eest nagu luuaga ära pühitud, leidub metsas weel loomasid, siis on need nõnda kartlikud ja ergud, kui oleks neile ennemalt kümme kuuli keresse lastud. See ei ole õige lugu, siin on sala kütid ja nende nõidus tegewad; seda wõib juba Maasikmäe Jaani enese püssi juures margata. Enne wõttis ta looma paugu pealt maha, nüüd anna jänesele kaks, kolm pauku, ei wõta haawleid sisse, kui oleks ta külmetanud.

 Maasikmäe Jaan mõtles ja mõtles ja uskus wiimaks; et wana kuulus kütt Raswa Jaak siin salaja talgusi tegemas täib. Jaan oli teda mitu korda oma metsa piiri peal juhtunud nägema, aga temal ei olnud kunagi püssi kaasas. Ega ometi peuga püid ega põtra

— 12 —

ei saa kinni püüda, aga siiski — kes wõib sarnast nositonti uskuda!

 Aga kui ma teda korra nüüd weel näen, siis wõtan mehe wõrakisse, otsin kõik puhmad ja põesad läbi, kas püssi kuskil ligidal peitus ei ole. Las’ ta tuleb weel; püss käest ja mees mõisa, küll Mülna härra talle kere täie laseb anda. Eks ta ole kroonu mees ja wägewa kindrali wend! Las’ Raswa Jaak tuleb, las’ tuleb! ähwardas Jaan ja läks metsast tühja jahi kotiga kodu lõunale.

 Klolmandal päewal, wara hommiku kõnnib Maasikmäe Jaan oma metsa teed mööda, mis Juurika talust Orsti talusse käib, ja näeb tee peal hobuse reega reisimas. Mees kõnnib tee ääres metsas, nagu otsiks ta midagi. Jaan astub ligimale ja kohkub — Raswa Jaak!

 „Mis sa turakas siin teed, kas jälle tulid põdra magusi maha laskma? Kus sa eilase põdra pannida? Näe, seal on magu maas! püss siia, püss siia!” karjub Jaan ja tormab Jaagu juure. Jaak naerab, ajab kaks kätt laiali ja wastab: „Säh wõta siis! wõta!” Ja temal ei ole muud kui weike käänispeaga nuga peus. Jaan jääb seisma, waatab ümber, püssi pole, muud kui paljas nuga.

 „Ja mis sa selle tasku nuaga metsas tahad tegema hatata? Kas lõikad sellega põdra mao kirmi lõhki? Mis?” kärgib kuri Jaan edasi.

 „Ega põder wähk ei ole, et teda peuga wõib kinni wõtta, ma tahtsin siit paar sirget toomekest

— 13 —

läniku witsapuuks lõigata; kui sa keelad, jäägu jälle!” naeris Jaak ja pani noa tasku.

 „Wõi wiieteistku wersta tagat tuled sina siia läniku witsa puud lõikama, keda sa tahad hulluks teha? ütle kus püss on,” päris Jaan edasi.

 „Käisin Walma pool sugulastel käimas,” wenitab Jaak, ja arutab ohjasi kase küllest lahti.

 „Siis kasi põrgusse, kasi — aga sinu regi on werega koos, mis? See on põdra weri, pead ühes reega mõisa tulema, mõisa!” kärab Jaan.

 „Waata järele, kas see põdra wõi mõne muu looma weri on. Eila tapsin kodus sea põrsakese, wiisin hoonete juurest kaugemale kõrwetada, näed, karwadki on alles ree külles:”

 „Siis kasi põrgu!” Karjub Jaan ja Jaak sõidab minema.

 Maasikmäe Jaan sökkus metsa risti ja põigiti läbi ja otsis püssi, aga mis ei ole, ei ole! Wõib olla, et ta muidu külas käis, temal on Walma külas sugulasi, mõtleb Jaan ja astub edasi.

 Raswa Jaak sõitis aga kodu poole ja naeris üksi, et kõht wärises. Lollikene, lausus tema, lollikene, ei tunne põdra karwu ega sea harjaseid, weel wähem nende werd! Püss on mull põues, eila wiisin põdra Poumanni härrale, täna hommiku tahtsin uut metsa pulli saada — lollikene, lollikene!

 Aga kuuleme nüüd, missugune see püss oli, mida Raswa Jaak põue wõis ära peita ja kellega tema ometi põtrasi maha põrutas.

 Jaagul oli suur pika ja jämeda rauaga püss,

— 14 —

mida ta isa isadelt, wõi juudas teab, kelle käest oli pärinud. Suure paksu ja jämeda lae sisse oli wana sõa püssi lukk pantud, kes niisuguse kõwa napsu lendri pihta andis, et niiskunud tongigi lõhki lõi ja kunagi ei waletanud. Püssile wõis rohtu ja haawlid peuga sisse panna, ilma et ta lõhki oleks läinud. Laad oli küll lagunud ja mõnest paigast paelaga seutud, aga ta külwas surma ja hukatust igale poole, kui wana kütt winna maha wautas.

 Ja kui wana Jaak weel oma walitud rentkuulid peale pani, mis ta sula tinast raudse tangidega pigistas ja pärast siledaks woolis, häda siis selle rebase wõi hundile, häda iga elawa loomale, kes selle suuretüki otsa ette juhtus! Jaak ise nimetas teda „müristajaks” ja ei oleks teda kellegi kulla ega saksa püssi wastu ümber wahetanud.. See wõtab, see lõikab, see lööb, kiitles ta alati, kui ta teiste nähes teda puhastas ehk laadis. Selle püssiga käis Jaak karu ja hundi jahil ja talitas oma walla ja mõisa maa peal, kus kangemat keeldu ei olnud. Läks aga Jaak wõera mõisa, näituseks Maasikmäe metsadesse, siis puhkas müristaja kodus ahju kõrwal ja Jaagul oli weike sala püss põues, nagu selgi korral, kui ta Maasikmäe Jaaniga kokku juhtus. No mis ime riist siis see oli?

 Sellel püssil oli kaks lühikest rauda, pisikene laad ja käis liigetest lahti, nagu mängukann. Kui Jaak tema lahti kruwis ja sala põue tasku pani, ei wõinud keegi arwata, et seespool põues muud warjul on kui piip ja tubaka kott, ehk mõni muu tühi asjake. Mõlema raua sisse wõis üks ehk kaks kuuli panna,

— 15 —

ja need lõikasid kahe tollilisest lauast läbi, kui kütt märki laskis. Põder oli kohe pikali, kui Jaak ligidalt tuld andis; tema ise nimetas teda „põue oda.”

 Aga kust Raswa Jaak sarnase „põue oda” wälja wõttis? Küllap kuuleme.

 Wanemad inimesed ehk mäletawad weel, kuidas aasta nelja, wiiekümne eest Wiljandi linna kauplustel loomade nimed oliwad. Seal oli karu kauplus, hundi kauplus, rebase kauplus, ilwese kauplus, mõttuse kauplus ja palju muid nimelisi. Iga hoowi wärawa peal seisis suur silt, wõi elu suuruses ilus looma pilt, mis nagu elus näitas olema, rebase kauplusel rebane, orawal oraw, mõttusel mõttus j. n. e.

 Läks talumees linade wõi wilja natukesega linna, siis oli sõbra otsja linna mäe all wastus ja küsis kohe: „Kellele sa wiid? Kas Orawale wõi Mõttusale”? Läks asi tähte, siis kargas poiss saani jalaste peale ja saatis müia oma härra hoowi. Kena ja ilus oli see kõigiti! Kui mina poisikese põlwes isaga linna läksin, siis oli suur lust neid ilusaid suuri loomasi waadata.

 Hundi kaupluse härra oli wana „Poumann.” Tema ostis küll linu ja wilja weiksel wiisil, aga selle wastu oli ta müiate wastu lõbus ja lahke. Kui ka mees poole punda linu müis, siis ei pidanud ta müjat sellest alamaks, kes kakskümmend punda müis; suuremaid summasi ta hea meelega osta ei tahtnudki.

 Hoowi peal seisis suur sõbra-tuba, seal oli suur kapp wiina ja õlle pudelisi täis, kust ta igale sõbrale külma rohtu jagas. Wiina klaas oli nii pisukene,

— 16 —

kui sõrm kübar, sellega käis ta mitu korda päewas ringi ja päris ikka: Jüri, kas tahad üks naps? Jaak, kas tahad üks naps? Wanemaid sõpru ei tahtnud ta kuidagi lahti lasta, need pidiwad temale aidas ja mujal asju arendama ja päew otsa tipsutama.

 Selle Poumanni härraga oli nüüd Raswa Jaak oma isa põlwest tuttaw, sinna ta kõik omad jahi saagid müis ja seal ta päewad otsa tipsutas, kui ka lastud metsa loomade eest tublit turu hinda ei saanud.

 Teised saksad käisid siis „Hundi Poumanni” juures tedre, põldpüi, metskitsi ja põdra liha ostmas; aga keegi ei teadnud, kust see sinna tuli. Kui mõni nädala õhtu linnu wõi põdra liha otsa sai, oli teda hommiku jälle ja kõige selle eest muretses wana kuulus kütt „Raswa Jaak.” Kord oli ta tee peal linna minnes Ruudiküla luha peal kaksteistkümmend jänest maha nottinud ja saani täiega Poumanni hoowi tulnud. „Jaak sa oled neid ammu kogunud,” hüüab härra, „nad on ehk wanaks läinud?”

 „Usu härra,” kostab Jaak, „Katsuge järele, nad on ju soojad alles!”

 Kütt oli siis oma häda härrale kurtnud, et tema „müristajaga” wõerastes metsades jahil käia ei saa, tahawad püssi käest ära wõtta ja teewad wiis imet weel.

 „No Jaak, sina oled minu wana sõber, küll ma sind sellest hädast wälja peastan! Tule teinekord, küll näed siis,” ütelnud härra ja silunud naerdes oma walgeid wuntsisi.

— 17 —

 Kui teinekord Jaak tuli, pisteti talle naerdes „põue oda” peusse ja anti rohtu ja kuulisi peale kauba. Kas lahke härra pisikese wiguri püssi Saksa wõi Soomemaalt tuua laskis, ei ole kütt kunagi teada saanud. „Müristaja” ja „põueoda” oliwad aga mõlemad ühe wõrra armsad, aga wiimist hoidis tema nii suures saladuses, et tema naene Mari sellest loost üksi teadis, ka lastele ega sugulastele ei näidanud ta teda iialgi. Alles pärast surma wõis see saladus ilmsiks saada.

 Oleks wana Raswa Jaak alles elanud, ei oleks minagi julgenud oma suud lahti teha ega sulge liigutada. Et ta nüüd juba muru mätta all magab, nõndasama ka Maasikmäe Jaan ja Mülna härra, siis julgesin asja loost seletust anda, kuhu Maasikmäe tedred ja põdrad kadusid, ja kuida wiisi nad kadusid.

IV.

 Wana „wõsa willemad” on wahel nii targad, et igapäised kütid neid kunagi kätte ei saa, aga wahel on nad nii rumalad kui wasikad. Oleks nemad wana wiisi talupoja tallekest maha murdnud ja waeste inimeste warsasi warastanud, siis oleks nende kullane rahupõlw metsas, soos ja rabades edasi kestnud, aga nüüd oliwad nad mõisa karjast kaheksa lammast maha murdnud ja kahte lehma kiskunud ja selle järele tuli suur hundi jaht.

 Kahe walla rahwas käsutadi kokku, huntisi met-

— 18 —

sast wälja kihutama, küttisi kogus parwe kaupa mõisatest, linnast ja maalt ühe metsa wahelise kõrtsi juure, kust jaht pidi peale hakkama.

 Raswa Jaak oli oma mõisa metsa härra käest iseäralise kange käsu saanud, et ta tõeste peab tulema, kas põlegu wõi lumi jalge all. Kui ta nüüd ei tule, siis ei tohi tema oma jalga elades mõisa metsa jahile tõsta.

 Jaagule ei oleks sarnast kanget kutset sugugi tarwis olnud, jaht oli tema pool elu ja nüüd weel — missugune suur jaht! Seal wõis mees wahest oma osawust näidata, mille läbi ta elus suure küti kuulsuse oli kätte saanud.

 Kõrtsi juures oli palju küttisid koos, seal nad jõiwad tulewase hundi naha ja kõrwade peale liiku. Igamees katsus ja silus oma püssi ja arwas, et see just susi maha sirutab.

 Kaks linna noort härrat tahtsiwad kõrtsi kõrwal oma osawust ja püssi headust maa meestele näidata, esimene wiskas mütsi ülesse õhku, teine laskis. Müts lendas maha, aga mitte ühte haawli märki ei olnud külles.

 „Laske wana Raswa Jaak laseb, Jaak laseb jah! Jaak laseb!” kuuldi rahwa seast segamine healesi hüidwat.

 „Kes see Jaak on?” küsisid saksad ja waatasid ümber ringi. Kõik näitasid näpuga Raswa Jaagu peale, kes suitsunud kasukaga aia najal seisis.

 „See mõne laskja!” sõnas esimene, „säh püss; lase, mina wiskan oma mütsi ülesse.”

— 19 —

 Jaak wõttis püssi wastu ja wenitas pikkamisi: „Mis ma muid noore härra mütsist rikun, mütsi ja warest mõistab iga mees laske, laseme mõnda peenemat asja.”

 „Lase sina mu müts läbi, ma ostan toobi wiina,” sähwas teine noor härra ja keerutas mütsi käes.

 Jaak astus kõrtsimehe kartohwli huniku juure, wõttis kaks keskmist kartohwlid peusse, kiigutas neid käes, waatis ülesse poole ja hüüdis: „Toop wiina!” Ta wirutas kartohwlid sakste pea kohta kõrgele ülesse — pläuh, pläuh! ja mõlemad kartohwlid tuliwad purustatud tükides maha tagasi. Rahwas hõiskas ja plaksutas käsa, mõlemad härrakesed andsid Jaagule kätt ja lasksiwad kaks toopi wiina wälja tuua, mida Jaak rahwale ära jagas.

 Metsahärra seletab nüüd saksakeeli wana Raswa Jaagu kuulsust ja tähtsust, jutustab mõne lühikese loo tema jahi osawusest ja kõik koguwad Jaagu ümber ja wahiwad teda kui kahe jalgset hunti. Kahju, et Jaagul pastlad jalas ja suitsunud kasukas seljas on!

 Kui tarwiline arw rahwast ja küttisi koos oli, alustas jaht peale, aga see oli ka jaht, mille sarnast keegi kunagi ei olnud näinud.

 Ajajatest tehti kolme wersta pikkune rida, iga inimese wahet wiisümmend sammu ja saadeti lõuna poolt metsa ja soo äärest sisse, kuna küti rida põhja poole ette asus, kust kriimsilma isandad pidiwad wälja tulema, et teise metsa jausse peitu põgeneda. Saksa kütid walisid omale paremad kohad, Raswa

— 20—

Jaak sörkis ümber ja walis omale sarnase koha, kust keegi hunti ei ootanud. Jookstes sadas Jaagu püssi raud, mis paela aruga lae külgi oli köidetud, taga selja maha ja Jaak jooksis ikka weel edasi. Saksad paniwad laginal naerma: „Wana Jaak, hei wana Jaak, waata tagasi! Pool püssi on üle õla ära kadunud! Püss on pooleks läinud!” karjuti mitmelt poolt.

 Jaak wõttis raua lume seest ülesse, seadis lae sisse wana paiga peale ja köitis paelaga kõwemine kinni. Ta naeris teistega ühes ja asus, nagu nalja pärast, kõikidest kaugemale paksu kuuse põesa taha ootama.

 Märgu andwa püssi paugu peale liikus ajajate parw metsa minema. Küll seal oli kisa ja kära, kisendati, karjuti, pekseti kaigastega wastu puid, puhuti pasunaid ja lasti tutsaritest paukusi. Koerad haukusid ja kisasid oma korda, — eht põrgu lärm, mis kaugele kostis ja kõrwad tahtis kinni matta! Waesed püha jüri kutsikad, nüüd teie nahad turule tuuakse! Kes käskis teid mõisa karja juure minna, ja ja — mõtles iga mees.

 Kesk metsa kuuldi isewäärilist kisa: tohuju hunti, tohuju hunti! — Kaks hunti oliwad ajajate rinnast läbi läinud ja tagasi poole põgenenud!

 Ajajad hakkasid juba äärde saama. Kütid ootasid hinge pidades — hunti ei tule! Mõni jänes jooksis mööda, aga neid ei olnud nüüd luba lasta, et halliwati meest tagasi ei hirmutataks. Seal käis kange pauk, ajajad ilmusid metsa äärele ja kütid kogusid paugu poole.

— 21 —

 Raswa Jaak laadis rahulikult oma püssi ja hakkas uut tongi peale panema.

 „Jaak kas püssi jälle ära lõhkusid?” „Jaak kas laad wõi raud lagunes?” „Jaak kus hunt on?” Nõnda naerdi ja küsiti mitmelt poolt. „Jaak kus hunt on?” küsis ka metsa härra naerdes.

 „Waadake seal wõsa wahel maas,” kostis Jaak külma rahuga ja näitas käega metsa poole.

 Jooksti kisaga sinna poole. Wana suur hall emane hunt seisis siruli maas, kuul oli otse pea luust läbi läinud.

 Nüüd ei olnud kisal, käral aru ega otsa. Saksad mõetsid tema suurust, talu poisid tirisid kurja looma kõrwu ja saba pidi, mõned kiskusid lõppeid laiali ja wahtisid terawaid kihwasi ja laiu lõugasi, kes ka lehmast jagu saab ja suure hobuse maha murrab — hirmus, kole elukas!

 Jaak ilmus lõpeks ka hundi juure, tõstis teda saba pidi ja sõnas: „On ikka tubli mamma küll, aga selle wastu ta küll ei saa, mis ma Mihkli päewal Saba soo peal lasksin! See oli alles poiss!”

 „Noh metsa härra!” sõnas Jaak edasi!„ teie kutsusite mind jahile, wõtke nüüd wõsa kutsikas omale, tehke nahast jalatekki wõi seda teist.”

 Metsa härra wõttis punga lahti, pistis sinise wiie rublalise paberi Jaagule peusse ja noored härrad käskisid rahwast kõrtsi juure minna, hundi peigi pidama, mis sakste kulu peale sündis.

 Kui liigu juures meeled rõemsaks ja pead palawaks hakkasid minema, soowisid saksad, et Raswa Jaak

— 22 —

ühe enese küti loo kõneleks, aga see peab kole ja kena olema! Sellega olid kõik rahwas nõus. Jaak panti keset tuba pingi peale, laud pudelitega ette, nõnda istus ta seal nagu jahi kuningas kunagi.

 „Kõnele kuidas sa wahest põdra maha põrutasid, põder on suur sarwiline loom,” osatas Maasikmäe Jaan ja lootis sala küttimisest kogemata tunnistust saada.

 „Põtra ma ei ole paarikümne aasta sees enam lasknud, meie pool neid enam ei olegi, nad elada nüüd Maasikmäe metsades,” wenitas Jaak ja pilgutas oma sõbrade poole silmadega. „Kui ma kõnelen, siis kõnelen ma hundi jahist ja täna on ka hundi matukse päew,” lisas kawal kütt weel juurde.

 „Hundist jah, kõnele hundi püigist, hundist!” kuuldi siit ja sealt. Jaak pani pitsi wiina põske ja alustas:

 „Nüüd Jõulu laupäewal saab kaks aastat, kui see lugu sündis; aga mul on ta meeles, kui oleks see täna sündinud. Sell’ ajal oli kange külm ja kole tali, nagu teie isegi mäletate. Huntisi oli sell’ talwel hirmus palju, ei tea, kuidas nad suwel nii hulluste olid siginenud. Metsa nurga rahwas ei saanud enam ööseti magada, iga ööse kuuldus nende hulumise kõla tuppa ja nad warastasid elu majade juurest karja koeradki ära.

 Mina wõtsin siis nõuks „tedre murdu,” Tammelaane küini juure, kesk suurt metsa wahtima minna, et mõni saks jälle karwase kasuka saaks. Lähan õhtu sinna ja asun küini ootama — tulge nüüd

— 23 —

pühajärwe kutsikad weel siia pillerkaari pidama, küll ma teile pidu suppi keedan!

 Panin siis „müristaja” küini nurka püsti, heitsin heinte peale pikali ja mõtlesin, ega nad nii pea ei tule. Seal kuulen häkiste: uh huuu, huu huu huuu! Kihuh käuh, kihuh käuh — huh huuu! Mina kohkun, kargan püsti ja waatan küüni uksest wälja.

 Kuuwalge paistab selgeste pisukese lageda heinamaa peale, kelle ümber paks mets müirina seisab. Huntisi on lageda peal terwe kari koos, kisawad ja jooksewad risti rästi, sabad seljas nagu elus kurjad waimud. Minu süda lööb külmaks, kust põrgust wõis neid nii palju wälja tulla, see ei ole enam õige lugu! See tuletab juba sortsilaste pidu meele, need ei ole enam kellegi risti loomad ja kui palju!

 Saagu mis saab, mõtlen mina, panen müristaja põske ja sihin kõige suurema pihta. Pauk käib ja kuri elukas kukub kohe, nagu oleks ta wälgust rabatud. Mina mõtlen, et nüüd pistawad teised põgenema, nülin naha ja panen küüni penni peale tahenema, aga wõta näpust!

 Teised asuwad surnud isa wõi onu ümber, kisuwad selle suure haukumisega warinal lõhki ja tulewad küinile ligemale.

 Hulumine, wirin ja warin kestawad edasi.

 Minu hiug lähab täis, keedan teise paugu ja kaks halliwati meest kukuwad korraga!”

 „Jaak, wõta wahel wiina!” soowiwad saksad, „wõta wiina ja kõnele edasi!”

— 24 —

 Jaak pistab poole unti põske, seletab, et palju wiina wõtmine paha teeb, et tema kunagi üle liia ei ole joonud, pühib habeme puhtaks ja jutustab siis edasi:

 „Metsa kutsikad kargawad jälle nende kahe langenud wenna kallale, teewad nad tükideks, jooksewad kurja kisaga ümber ja tahawad juba küini tulla. Minul on „müristaja” laetud, püian ruttu tongi lendri otsa panna, aga just kui nõiutud, sadab tongi karp käest pimedas maha ja kõik tongid kauwad heinde sisse! Küll koban ja otsin weel, aga mitte ainust tongi ei saa enam heinde seest kätte, kuna pahareti pojad uksest sisse kippuwad. Mõtelge minu hirmu ja ahastust, ehk ma küll julge kütt olen!

 Küin oli poolest saadik tühi, enne jõulu oli kodu heinu wiitud, sellepärast ei saanud ennast all küinis kuidagi kaitsta.

 Mõtlesin weidi ja ronisin mööda seina ülesse katukse alla paari penni peale. Ei tea, kas pahad waimud sellest aru saiwad, et ma põgenesin, aga nüüd läksid nad järjest julgemaks, asusiwad küini, kisendasid ja hulusid ja kiskusid küini seinast mööda ülesse poole, et küined kärisesid. Weikse küüni paarid ja pennid ei ole ju kuigi kõrgel, ma kartsin ühte lugu, et mõni murdja minu jala otsast ära hammustab. Tegin siis suure waewaga katuse sisse augu, ronisin sealt wälja ja asusin kaksiti küini katuksele.

 Seal ma siis istusin, külmetasin ja waatsin alla, kuidas kurjad waimud kuu walgel mässasid ja märatsesid ja seinu mööda tahtsiwad üles tulla. See oli

— 25 —

alles põrgu öö, mille sarnast keegi kütt ei ole läbi elanud Hommiku tuliwad metsawahi poisid koidu ajal heinu wiima, siis alles julgesin ma katukselt, nende naeru all, maha ronida.”

 „Jaak, see jutt oli kena, lugu oli imelik!” kuuldi kõigelt poolt.

 „Aga kas see kõik ka tõsi on?” küsis keegi kihwadega linna mees ja waatas naerdes Jaagu peale.

 „Kes ei usu, küsigu Tammelaane metsawahi käest, kas tedre murru heinamaad metsas olemas on ja kuidas minu käsi seal käis,” kostis Jaak ja wõttis õlle klaasi wastu, mida talle mitmelt poolt pakuti.

 Nõnda lõppes hundi jaht ja rahwas läks lajali, iga üks omale poole. Naabri mõisa metsasaks palus aga Jaaku, tulewal nädalal nende hundi jahile tulla ja lubas tee kulu omast taskust maksta. Wõi ta sinnagi minemata jättis.

V.

 „Kuhu sull täna õhtu jälle mõte minna on?” küsis naene Mari Raswa Jaagu käest, kui see kähku ümber kõndis ja põhu koti ree peale pani, kelle aisad juba wälja poole olid pööretud.

 „Hunta sõidatama,” kostis mees ja talitas edasi.

 „Ah jäta täna õige minemata, meil on hagud otsas ja heina natukene oleks tarwis ka kodu tuua, kes teab, kakuwad wõi warastawad sealt samast pisikese kuhja küllest weel ära, seal on siis meie suwe töö ja waew,” seletas naene.

— 26 —

 „Kes tont sinna „Kõrtsi haru” heinamaale metsa sisse kuhja kakkuma tuleb ja hagu on ka mõni süle täis weel. Sool ja silgud saawad otsa, pean mõne hundi naha wõi metskitsi linna wiima,” wastas mees.

 „Aga sull ei ole ju seltsilist, kuidas sa üksi öösel saad põrsast pidada, hobust hoida wõi weel hunti laske,” päris naene edasi.

 „Noh, kust ma selle seltsilise pean siis saama? Tule sina seltsi, kui sa küti naene tahad olla.”

 „Mina küll pimedal ööl metsa ei tule,” ütles naene ja keris lõnga edasi.

 „Kuidas pimedal ööl? Nüüd on ju kuu walge?”

 „Ilm lähab paksu pilwe ja lund hakkab sadama,” seletas naene edasi, „küllap sa tuled tühja reega tagasi!”

 „Oota seni! Tulen ja toon kutsika kaasa, küll sa näed!” kinnitas mees ja wiis tarest taossad ja looga ree peale.

Siin wahel tahawad ehk mõned nooremad inimesed teada, kuidas Raswa Jaak „hunta sõidatas”? Seletame neile natukene.

 Jaagul oli isewärki regi wõi resla, külled oliwad kõrged, aga pera puudus koguni. Sarnase sõidu riista oli ta sellepärast walmistanud, et kergem oleks hunti wõi põtra üle pera resla peale winnata, sest tema käis alati üksi jahil ja suur loom on raske ja ränk üle ääre tõsta.

 Resla pera külge sidus Jaak ilmatu pika köie kinni, teise köie otsa sidus tema heina tuusti, ehk

— 27 —

põhu koti, wiskas köie maha ja kott lohises siis kolm, nelikümmend sammu teed mööda Jaagu järele.

 Põrsa pistis ta kotti ja pani oma juure kotiga reslasse. Kui siis hobune suure metsa wahel teed wõi sihki mööda edasi sammus, põrsas karjus ja kott taga kukerkuuti lõi; siis arwas hunt, et põrsas mehele järele jookseb ja kargas metsast koti juure, põrsast kinni püüdma. Sell’ silmapilgul käis resla pealt pauk ja ahne hunt oli siruli maas. Sell’ wiisil oli Jaak neid küllalt juba teise ilma saatnud. Kui põrsas waga püüdis olla, siis pitsitas Jaak teda põlwede wahel ja hele kisa kostis kaugele metsa.

 Mõni ehk arwab jälle, et hobune hunti ja püssi pauku kardab ja kütiga pillama paueb? Ka selle wastu oli Jaak ette walmistanud.

 Jaak oli juba warsa põlwest oma kõrwikese kõrwa juures püssi paugutanud ja wiimaks pani ta püssi otsa kõrwi selja peale, sihtis ja laskis sealt.

 Kui kewadel metshanid nurme peale maha lasksid, siis wõttis Jaak kõrwi käe kõrwale, käis küirakile kõrwi warjus ja laskis hanisi kõrwi kõhu alt ehk üle selja. Kõrw ei liigutanud kõrwa otsagi, kui tuli ja suits silmist mööda käisiwad.

 Hundi hirm on igal hobusel sees, see on tõsi. Kõik hobused kardawad hunti ja panewad kohe pillama, kui kuri kiskja elukas tee ligidal metsas juhtub olema. Hobune oli enne taltsaks tegemist prii loom ja elas wabalt Aasia laanedes ja mujal. Seal kiskus kord hunt tiine mära ja hundi hirm on werest weresse edasi läinud. Nüüd kardab iga hobune hunti, nagu

— 28 —

Lääne maa mees mõisa saksa, wõtab poole wersta peal mütsi maha, kui tõld wõi saks juhtuwad teed mööda tulema, sest mehel on ka orja hirm werest weresse edasi läinud. Jaak ajas aga hundi hirmu oma kõrwi seest wälja, aga kuidawiisi?

 Kui kütt hundi maha laskis, siis wedas ta hobuse wägise juure. Loom norskas küll esiotsa ja ei tahtnud ligidale tulla, aga harjus ometi aega mööda. Siis pani Jaak hundi naha hobuse warpesse heinde juure — söö wõi sure!

 Loomake paastus küll esiotsa, aga kui nälg kallale kippus, hakkas siiski sööma. Hobuse riistad, waljastest, lentsidest, sedrukast saadik walmistas wana kawal kütt kõik hundi nahast. Nõnda oli wana Raswa Jaagu kõrw hundi haisuga läbi küpsetatud, et ta haisu ja lõhna poolest pool hunti oligi. Jaak wõis temaga kas wõi hundile selga sõita, kõrw kartis halli hunti niisama wäha, kui halli kiwi ehk kändu. Seda oli tarwis teada, enne kui jutu jälgil edasi astume.

 Jaak rakendas ruuna resla ette, seadis petupaela korda, pani põrsa kotiga ree peale ja sõitis Tammelaane poole minema. Kui ta umbes paar wersta oli metsa sisse sõitnud, wiskas koti köiega teele maha, pitsitas põrsast ja laskis hobust sügawa metsa sisse edasi sammuda. Kuu oli paksu pilwede taga peidus, aga lumine tee ja lumised puud wiskasid niipalju walgust teele, et selgeste näha wõis, kuidas põhu kotike köie otsas rabeles ja hüppas.

 Kütt wõttis püssi, pani palge ja katsus kas laske näeb. Saab! lausus Jaak, ja pani püssi põlwe peale

— 29 —

tagasi, saab! Ma olen wahest päris pimedal öödel jänese kukerpalli kihutanud ja suur hunt on palju parem märgi laud. Nõõ!

 Hobune oli juba hulga maad metsa mööda jalutanud, aga hunti ei ilmunud kusagilt. Täna on sula ilm ja sulaga ei ole nad nõnda näljased, täna nad ei tule, mõtles Jaak ja wõttis nõuks teelt tagasi pöörda. Aga mis see oli? Kütt kuulis kaugemal kärinat, nagu oleks mõni läbi raiutud puu kannu pealt langenud. Hobune wahtis edasi ja norskas — oh oh, kas siin mitte mõni hunt ligidal ei ole? Kas minu kõrw hunti kardab? Mis?

 Kütt waatis edasi ja nägi suure musta lasu tee peal maas olewat. Mis see on? Ta sõitis ligimale, jättis hobuse seisma ja läks jala waatama.

 Tee peal lamas mees maas ja ei liigutanud tema tõrelemise peale oimugi. Jaak wõttis kuuest kinni, raputas ja sarjas, ei healt ega lõhna. Ega ta ometi surnud ei ole, mõtles Jaak ja tõmbas tikust tuld.

 Keha oli weel soe, aga hingamist ei olnud enam kuulda ega tunda. Mis ime lugu selle inimesega peaks juhtunud olema?

 Jaak pidas enesega aru, mis siin teha tuleb. Siia ma teda jätta ei wõi, wahest on tal weel hing sees ja kärwab siia külma kätte. Metsawaht on kaugel teises küljes, siin laanes ei ela muud kui hundid ja neidki ei ole siin täna olemas — kuhu ma tema wiin?

 Mees mõtles ja mõtles ja tuli wiimaks selle wastu meele otsusele — ma pean ta oma kodu

— 30 —

wiima! Inimene on ikka inimene, ta peab ometi ligimest aitama! Murdja loomgi ei jäta wahest oma seltsilist maha. Jaak ajas hobuse ligidale, wenitas mehe resla peale, keris köie kotiga kokku ja sõitis kodu poole.

 Teel mõtles kütt asja pikemalt järele, mõtles ja mõtles — lugu ei wõinud kuidagi wiisi kiita. Esimene tüli tuleb kodus naese Mariga. See hakkab kohe tülitsema, et mina raske haige wõi koguni surnu tema kaela toon. Siis mine metsawahi juure, hakka haiget ilma mööda ümber wedama, käi kohut ja kes teab kuidas asjad weel lõpewad! Asi on wäga tülitaw ja paha, aga maha ma teda ka ei wõi wisata. Ega ta surnud hunt ei ole ja sedagi ei wiskaks ma kunagi maha, kui tal weel nahk seljas on. Kodu, kodu!

 „Noh Jaak, kas tõid hundi kodu?” küsis naene, kui ta ahju otsa peeru oli põlema pannud.

 „Tõin küll, aga kahejalgse hundi.” „Kuidawiisi kahejalgse?”

 „Leidsin metsa teelt ühe wõera mehe, ei tea kas ta elus wõi surnud on.”

 „Kuidas? Wõera mehe? Elus wõi surnud? Mis juttu sa ajad?” küsis kohkund naene.

 „Mees oli sügawas metsas tee peal maas, ei kuulnud ega rääkinud enam, kui ma teda raputasin, sinna ma teda jätta ei wõinud, kuhugile mujale ei saanud ka panna, tirisin resla peale ja tõin kodu. Tarwis teda nüüd wäljast sisse tuua, wahest tunneme ta tule walgel ära.”

— 31 —

 „Oh Jumal Jumal küll, kas niisugust õnnetust weel waja oli!” ahastas naene.

 „Ära karju kedagi,” keelis kütt, „inimene on inimene ja ega sinagi ei oleks teisiti teinud.”

 Naene tülitses weel, aga ei julgenud kuidagi mehe tegu hukka mõista, muud kui seda heitis tema üksi ette, et mis mees hunti sõidatama läinud, kui tema keelis.

 Jaak ajas saani ukse ette, naene aitas wõerast meest sisse tuua ja asemele maha panna, kelle käed ja liikmed juba kanged oliwad.

 „Ega ta enam elus ei ole,” sõnas Jaak ja pani peeru tule wõerale näu ette.

 „Metsawaht Mihkel,” hüidis tema kohkudes, „minu wana tuttaw, teine poolt Tammelaant! Taewas ta on juba surnud! Werd ega haawa kuskil näha ei ole, pea ja suu on koledaste paistetanud — oh sa õnnetu meheke!”

 „Kas sa teda tunned?” küsis naene, kes kohkumisest pisut tagasi toibus, kui kuulis, et mees Mihkli nime nimetas.

 Miks ma ei tunne, oli wa kulda kallis mees ja ütles mulle alati: Jaak anna huntidele säru, nad on minulgi mitu lammast maha murdnud!”

 „Noo seda ei mõista, kuidas tema pidi surma saama ja tee peale maha jääma,” päris naene edasi.

 „Jumal teab,” wenitas Jaak, „parem oleks, kui ta öösel ärkaks ja meile oma suuga kõneleks. Ööl on üheksa poega; näeme, mis hommiku saab. Kui

— 32 —

ta surnuks jääb, siis panen hommiku hobuse ette ja wiin surnukeha koju.”

 „Aga naene ja lapsed ehmatawad ka surnuks,” kostis Mari.

 „Sünnib mis sünnib, ega sinna keegi parata wõi’“ ohkas Jaak ja pani piibu põlema.

 Wõeras jäeti ühes riietega aseme peale, Jõulu ajast üle jäänud küinal panti laua peale põlema, mees ja naene seisid wirewile sängis — küti korterist oli ootamata surnu kammer saanud!

VI.

 Surnu jäi surnuks, ega tõusnud enam elusse. Jaak katsus hommiku weel käsa ja konta, kõik oliwad külmad ja kanged.

 Jaak läks wälja hobust ette rakendama ja nägi kahte meest saaniga õue sõitwat. Need oliwad metsawahi Mihkli wend ja tema wõeras poiss.

 „Kas metsawaht Mihkel siin on?” küsis esimene.

 „Siin küll, aga temaga ei ole head lugu. Kust teie teadsite siia tulla,” päris Jaak.

 „Tema ei tulnud öösel kodu, läksime otsima ja leidsime jäljed ja mäherdused, kus ta maas olnud. Et ennemalt wärsket lund oli sadanud, tõiwad meid jäljed sija. Kus ta nüüd on? Teil oli wist öösel temaga tüli ees?”

 „Mis mina hea sõbraga tülitsen, leidsin tema

— 33 —

öösel tee pealt, ei teadnud, kes ta oli ja tõin kodu. Ta on tuas maas, aga minu teada surnud,” seletas Jaak.

 „Surnud?” küsisiwad mõlemad ühest suust ja nüüd minti tuppa waatama.

 Tuas seletasid Jaak ja Mari asja loo otsast otsani ära, kuuljad tegiwad kahtlased näud, nagu ei tahaks nad seda uskuda.

 „Teil on pisikene saan, ma panen oma hobuse ette, Mihkli peale ja lähame siis seltsis kodu,” küsis Jaak, kui kõik pisut aega oliwad waikinud.

 „Ei,” kostis Mihkli wend, „surnu jääb siia, kuni kohus teda üle waatab. See kurb lugu on kirju ja keeruline ja meie ega sina ei tohi surnu külge puutuda.”

 „Ega ta meie süi pärast surnud ei ole, kui teie tema wend olete, siis wiige omane kodu, mis ta siin teeb,” kõneles Mari.

 „Seadus keelab seda, küllap tulewad kohtu ametnikud asja lugu uurima,” kõneles wõeras kurjaste ja mõlemad mehed laksid wälja, istusid saani peale ja sõitsid minema.

 „Näe nüüd,” ahastas Mari, „nüüd tahawad sind weel mõrtsukaks teha ja wangi panna. Kas ma ei keelnud sind õhtul hundi sõidule minemast, wõi sa kuuled! Näe nüüd!”

 „Noo noh, ega inimesed ei ole hulluks läinud, et mind mõrtsukaks arwawad, kas ma olen siis mõne inimese ära tapnud? Ma olen kül kurje metsa loomi maha nottinud, aga mis puudub see siia? Lase tu-

— 34 —

lewad, küll ma neile asja loo ära seletan, need poisikesed ei saa sellest aru.”

 „Sina tõid ööse surnu siia, keegi ei tea kes tema tapnud, nad wiiwad sind wangi,” nuutsus hea naene ja wajutas rätiku silmade ette.

 „Jäta järele Mari, mis sa nutad ilma aegu. Õige hõlma ei hakka keegi ja waga weri ei wärise,” trööstis Jaak oma naist ja mõlemad ohkasid südamest.

 Teisel päewal tuliwad kohtu ametnikud sinna, pärisid asja loo põhjani järele ja kirjutasid protokolli. Jaak rääkis karwa pealt sündinud lugud ära, kõik näitas tõe näuline, aga et Mihkli mõrtsukat ei teatud ja inimene ometi tapetud oli, siis pidi Jaak siin esi otsa wastama. Waene Jaak, sa tahtsid inimesele head teha ja sulle sünnib nüüd kurja!

 Kohtunikud tegiwad otsuseks; et surnud, kui ka Jaak, Sillakohtusse tulewad saata. Küll asjad kohtus iseenesest selguwad ja Jaak lahti lastakse, kui ta õige on.

 Küll palus Jaak, küll nuttis ja palus naene, et Jaak kodu jäetakse, aga kohtunikud ei wõinud kellegi palwet kuulda ja pidiwad külma wereliselt Seaduse tähe järele käima. Jaak lasti riidesse panna ja küidi mehed wiisiwad tema surnu seltsis minema.

 Teisel päewal wiiti Jaak Sillakohtu härra ette, kes teda karedaste wastu wõttis. Jaak ehmatas, kui ta kohtu tuppa astus: oli seesama Mülna härra ja Maasikmäe metsa omanik, kellel tema üle sala küttimise pärast oli kaewatud. Kohtu härra wahtis teda puuriwa pilkudega ja pani wäriseja Jaagule järgmised küsimised ette:

— 35 —

 „Sina oled ameti poolest kütt ja nõnda nimetatud Raswa Jaak?”

 „Jah, auulik Keisri kohtu härra!”

 „Käid salaja wõera mõisa metsades, tapad seal põtrasi ja muid loomi?”

 „Ei! Keisri kohtu härra! Mina tapan karusi, huntisi ja muid kiskjaid metsa loomi.”

 „Wait lontrus, seda ma juba tean! Aga mikspärast sa selle metsa wahi ära tapsid?”

 „Mina ei ole inimeste mõrtsukas; Keisri kohtu härra! Mina leidsin öösel tapetud mehe tee pealt ja wiisin armu pärast oma kodu.”

 „Mis sa seal metsas ööse tegid? Sa ajasid põtrasi taga, läksid metsawahiga tülisse ja lõid puuga temale päha?”

 „Pimedal öösel ei saa keegi põtra kätte, mina käisin hunta sõidatamas, Keisri kohtu härra.”

 „Mis hunta sõidatamas, mis lori see on? Kas mõni hunt sinuga sõidab?”

 Jaak seletas hundi sõidatamise loo lühidelt ära, mida härra, kui kroonu kütt põnewusega pealt kuulatas.

 „Ja mis sa selle surnud mehe siis kodu wiisid?” päris’härra edasi.

 „Ma arwasin temal elu weel sees olewat ja ei wõinud teda tee peale külma kätte jätta, auulik Keisri kohtu härra!”

 „Sina ei ole siis mitte selle mehe mõrtsukas?”

 “Ei, auulik Keisri kohtu härra!”

 „Kas sa tead, kes tema mõrtsukas on?”

 „Ei, auulik Keisri kohtu härra!”

 
— 36 —

 Kohtu härra läks teise tuppa, kõneles seal teiste sakstega tükk aega, tuli tagasi ja kuulutas: „Sina lähad wangi seni kaua, kui mõrtsukas leitakse; kui kedagi ei leita, oled ise mõrtsukas?”

 „Armu, halastust!” palus Jaak ja enam ei saanud ta ütelda, sest soldatid wiisid ta wägisi wangi.

 „Mis ütleb nüüd minu armas Mari, mis ütlewad ilma inimesed, oh ma õnnetu! Mind wiiakse ilma süita wangi ja saadetakse Siberisse, Jumal, Jumal?” ümises Jaak, kui ta wangi maja poole astus. Wõtmed kõlisesid ja Jaak oli kadunud!

VII.

 „Miina mis kell on?”

 „Kell saab kaheksa.”

 „Kas söök walmis saab?”

 „Liha ja kartohwlid keewad juba.”

 „Kas Jaan sepalt tagasi tuli?”

 „Tagasi tuli jah!”

 „Käse ta siia tulla.”

 „Jah!”

 Poiss Jaan, suur pikk, walida näuga mees astus taga kambrisse, kus noor peremees, käed waheleti pea alla pantud, sängis koidu und sõrutas, sest ta oli öösel ülewel olnud.

 „Kas said sepal musta ruunale rauad alla panna?” „Ruun on terawas rauas, kolme jala haagid said terawaks tehtud, neljandale tuli uus raud.”

— 37 —

 „Kas sepp oli kirwed walmis teinud?”

 „Kolm tuli uut kirwest tõin kodu, aga need on ka nähkamad! Kõige suurema wõtan omale.”

 „Kas silma rauast sai, wõi oli sepp omast käest juure pannud?”

 „Silma rauda jäi ülegi ja iga kirwe terale oli ta wana wikati otsa keetnud.”

 „Soo! siis on kõik hea! Saadana metsawahi Mihkel! Kaheksa kirwest on ta juba meie käest ära wõtnud! Ta arwab et meil seppa wõi süsa enam ei olegi,” pahandas peremees.

 „Aga seda kirwest ma enam kellegi kätte ei anna, sepp lõi minu nime tähe silma sisse,” suurustas poiss.

 „Aga kui metsawahi Mihkel teda wägisi wõtab?”

 „See saab säru, säru saab, kui kokku põrkame,” ähwardas Jaan ja tema silmad särasid tuliselt.

 „Tehke nüüd kirwestele uued warred taha ja ihuge tahu peal tuli terawaks„ tulewal öösel tahame kalale minna,” käskis peremees.

 „Kas kiissu toome?”

 „Ei, suuri sudakaid!”

 „Tobri!” kinnitas poiss ja astus tuast wälja.

 Kalale minek tähendas nende keeles metsawargust, kiisad oliwad peeru halud ja peenemad puud ja sudakad suured kuused ehk männad, milledest laudasi ja plankisi lõhuti ja suuremaid tarbe asju tehti.

 Siis ei tunnud keegi sae laudu, neid saadi aru korral mõisates näha. Surnu kirstudki tehti kõik tahutud laudadest, ehk selle juures küll palju tahumist

— 38 —

ja hööweldamist oli. Kui siis tulewal öösel lubati kalale minna, siis oli poistel teada, et nüüd tore metsa wargus ette tuleb, mille üle nad alati rõemustasid ja une waewa, külma ega riiete peale ei mõtelnudki. See oli nagu wõidu käik, kus iga mees teisest tahtis wahwam olla!

 Metsa wargus on ometi wargus, aga seda ei tahetud sell’ ajal sugugi mõista ega uskuda. Kui õpetaja leeri poiste käest küsis, kas metsa wargus patt on, siis kostsid kõik ühest suust: „Ei ole!” Ja kuidas sarnane usk ja mõte rahwa sekka oli asunud?

 Sarnane mõte, et metsa wõtmine sugugi wargus ei ole, oli juba põlwest põlwe rahwa sekka juurdunud. Mõisatel oliwad määratumad suured metsad, nende all murdus ja mädanes puid ja latwu maas nagu murdu ja keegi ei keelanud neid wõtmast ja kodu wiimast. Metsawahid pidiwad üksi selle järele walwama, et tooreid ja terweid puid jala pealt ei raiuta ja kurja meele pärast kahju ei tehta.

 Tuli metsawaht mehele wastu, siis waatas ta koorma läbi; oliwad koormas murdunud, ladwad wõi oksad, siis wõis mees minna, oli aga tooreid tüwe puid raiutud, siis wõttis ta raiduja kirwe käest ära. Sarnane õnnetus juhtus ka metsawõtjale, kui waht teda kannu juurest tabas. Raiduja sai koledaste sõimata ja — kirwes käest ära!

 Sellepärast oli siis metsawahi majas kirweid koormate kaupa. Suurem hulk jäi neist sinna paika, aga kes järele tuli ja palus, sai ka oma kätte. Muidugi walis ta hulga seast kõige paremad kirwed

— 39 —

ja ütles omad olewad. Wõtku peale, wõi metsawaht ehk tema naene kellegi kirwest enam tunneb!

 Kohtu käimist tuli wäga arwa mõne suure kuri töö juures ette. Ja mis seal kohtuski ära ei mõistetud. Kohtumehed ise oliwad metsawõtjad, kümme kopikut kase puu koorem, paarkümment kopikut palk ja sellest sai karistuseks küllalt. Rahwas oli mõisa ori, kellega pidi ta ennast kütma wõi walgustama?

 Mõisa metsast pulka puid ei müitud, aastas anti kord „tähe hagu,” ja kui ka hagude nime all puid raiuti, nii kuidas kellegi sõprus wõi sinikael taskus lubas, siis pidiwad ometi peeru ja tarbe puud isi „wõetud” saama, aga mitte warastatud. Teise oma warastamine oli sell’ ajal suurem kuri töö kui meie päiwil, aga Jumal laskis ju metsa kõikidele kaswada!

 Waadati siis juba aegsaste walmis, kus punase, lipendaja koorega kased kuuse salkude sees kaswasid, need jootsid hästi peergu, kuna walge koorega kased sikked ja head peergu ei jooksnud.

 Head peeru puu kased toodi sügisel kodu, lõhuti ja kooriti wikatiga wõi liimeistriga ära ja panti lõhna peale kuiwama. Wõeti siis nua wõi kirwega ots alu küljest lahti, siis jooksis peerg nagu lint otsast otsani; temale panti tuli otsa ja pisteti tare walgustuseks pihti. Pihiks nimetadi ahju nurga lõhet, ehk rauast tehtud lõhega napitset, mis kõrge kolme jalgse puu sees seisis ja tares sinna tõsta wõis, kuhu walgust waja oli. Lampisi ja õli sell’ ajal taludes ei tuntud, kust pidi siis waene orja peremees aasta

— 40 —

walgustuse wälja wõtma, kui ta metsast peeru puid ei toonud?

 Orjuse lõpetusel ja raha rendi alustusel hakati siis ka juba metsa wõtmisele piirisi panema, wõtjaid nimetadi warasteks ja käiti nendega karedamine ümber. Metsa wahid oliwad nüüd kõige suuremas kimbatuses ja nagu kahe tule wahel. Kui nad warastega wana moodi ümber käisiwad, wisati neid kohast lahti, wõtsiwad nad wargad walju wastutusete, siis arwasid need, et metsawaht neid kiusab ja neile meelega kurja kaela soowib.

 Sarnane aeg ja kord walitsesid sellel ajal, kui metsawahi Mihkel oli maha löödud ja surma sai. Aga waatame nüüd weel kord selle wõera walla talu meeste metsa warguse peale, kes kalale lubasid minna ja kirwest ihuma jäiwad.

 Räägitud wõera walla talu seisis Tammelaane metsa jau ligidal, arwata neli, wiis wersta kaugel; hunt oli seda wahet oma sabaga mõetnud, sest et selle wahel soo wõsa seisis. Talu rahwas oliwad wanaste juba oma küti ja tarbe puud Tammelaane metsast salaja toonud ja kui nüüd neid keelati ja kinni püidma hakati, siis hakkasid nad kiusu parast metsas kurja tegema ja wägiwaldselt warastama.

 Noor, ilma naeseta peremees tellis omale kõige tublimad poisid kes külas kaklesid ja kõrtsis wägitükkisi tegiwad ja maksis neile kõrgemat palka, kui keegi muu. Poisid oliwad kanged wiina wõtjad ja kui peremees seda neile himu järele jagas, häda siis sellele, kes neile tee peale põigiti ette juhtus!

— 41 —

 Metsawaht Mihkel oli nende käest kaks korda kirwed ära wõtnud, kui nemad metsas kaski raiusid. See sündis päewa ajal ja Mihklil oli teisi mehi seltsis. Selle kuri töö maksiwad nad metsawahile kuhjaga kätte.

 Ühel õhtul andis peremees poistele, nagu ta kiitles, jalajärgi wiina, pistis weel paar pudelit taskusse ja sõitis poiste seltsis metsa.

 Sudakaid poisid sudakaid!” etsitas peremees ja poisid saagisid kümme suurt saepaku kuuske maha ja lasksid risti üle tee. Iga tüwest saeti üks ainus pakk, wiiti kodu ligidale ja maeti turba haudadesse lume ja jää alla. Mingu Mihkel nüüd mõisa kaebama, tee on tal kinni — ah ah haa!

 Mihkel muretses mehi, kes tee lahti tegiwad, wihastas ja wandus ja lubas wargad kinni püida. Kas ta neid kätte sai — küllap eespool kuuleme!

VIII.

 Waene õnnetu kütt istus weel ikka wangi tornis, nagu kõige suurem kurjategija. Jõulu eel oli ta juba wangi wiitud, nüüd oli juba kewade käes, linnud laulsiwad ja tedred kudrutasid, aga nende ilusad healed ei ulatanud siia paksu, pimeda müiride wahele! Kui igaw wõib wangis olla, liiategi weel ühel linnu kütil, kes kewadel wabas metsas ümber rändab, nagu lind ise, keda ta kütib.

 „Kas tedre mängu aeg juba mööda on? küsib ta wangide ülema käest, kes temale süia toob.

— 42 —

 „Mis sa sellest küsid?”

 „Mina olen kütt ja tahaksin seda teada saada,” kostis Jaak ja waatas akna poole ülesse, kus kewadise päikse kullased terad raud wõrede wahel särasid.

 „Ah soo,” naeris wangiwaht, „wõi sina oled kütt? Kui sa siit metsa peaseks, tooksid mulle ühe tedre kohe kingituseks?”

 „Ma tooksin sulle terwe põdra, kui sa mind wõiksid lahti lasta.

 „Lumi laguneb alles, wõi linnas maa ja metsa asjadest aru saadakse. Aga sind wiiakse täna kohtu ette.”

 „Kohtu ette?”

 „Kohtu ette jah, käsukiri on juba kantseleis.”

 „Jumal tänatud, siis saan ometi jälle ilma ja sinist taewast waadata!” rõemustas Jaak.

 Jaak wiiti ka tõeste wangist wälja. Kui ta uulitsale jõudis, neelis ta isuga wärsket õhku sisse, nagu kõrbe jänuline hallika wett. Kui ilus oli ilm, kui puhaste paistis päike — Jaagul tuliwad tahtmata pisarad silmi!

 Kohtu tuas oli peale kohtu härra ja kirjutaja weel üks kolmas mees, kõrge kaswu ja musta wuntsidega; ta wahtis terawaste Jaagu otsa.

 See on see päris õgija, mõtles Jaak, küllap see mind wist Siberisse wiib! Peaks Mari mull ühes tulema ja püssid kodust kaasa wõtma, ehk saaks seal maal weel jahti pidada!

 Kohtu härra pani harilikult küsimised ette, Jaak wastas wana wiisi ja muud targemad mitte midagi.

— 43 —

 „Kas sa sellkorral metsas midagi ei näinud ega kuulnud, kui sa surnud mehe juure juhtusid?” küsis wõeras härra.

 „Kuulsin küll, aga ei näinud kedagi.”

 „Mis sa kuulsid?”

 „Ühe puu raginat ja matsu, nagu oleks ta kännu pealt kukkunud.”

 Wõeras härra sädistas saksa keeli kohtu härraga ja küsis jälle:

 „Kas sa ei tea metsawahi Mihklil wana waenlasi olewat?”

 „Wõi kellegil metsa wahil waenlastest puudus on. Inimesed warastawad puid ja keda kinni wõetakse on metsawahi waenlane,” kostis Jaak.

 Jälle kõneles wõeras härra tüki aega saksa keeles kohtu härraga, pani Jaagule paberid ette ja käskis alla kirjutada.

 „Mis see kirjutamine tähendab,” küsis wang kartlikult. „Kas mind Siberisse saadetakse? Ei, ma ei kirjuta kedagi alla, mina olen ilma süita ja ei mõistagi kirjutada.”

 „Mina olen sinu adwokat, sinu protokollid on juba Riias ja asi wõib halwaste minna. Mina saan sinu õiguse eest seisma — kirjuta siia nime alla!”

 „Minu ahukaart — mull ei ole sulle raha maksta, aga kui sa mind wangist wälja peastad, toon sulle põõ — hundi naha kingituseks!”

 „Põdra tahtsid ütelda?” küsis kohtu härra.

 „Ei, ei ma tahtsin ikka hundi nahk ütelda, aga

— 44 —

keel eksis kogemata. Seal wangi maja müiride wahel jääb ju inimene lolliks.”

 Mõlemad härrad naersiwad ja Jaak wiiti wangi tagasi. Ta läks sinna palju rõemsama meelega, sest nüüd oli ometi musta wuntsidega tore härra, kes tema õiguse eest seisis, kui ta mitte just petis ei olnud. Aga mikspärast see uhke härra mulle head teeb, mõtles Jaak. Kes on ahukaardi mulle appi saatnud?

 Meiegi tahaksime seda kuulda saada ja kuuleme ka.

 Wana Poumanni härra ootas Wiljandis päewa ja nädalate kaupa, kunas tema sõber Jaak jahi noosiga linna tuleb, aga Jaaku ei tule kuskilt! Põdra ja linnu liha on ammugi otsas, saksad käiwad kirumas — mis ta seal kodus peaks nokitsema?

 Ühel hommikul tuleb Raswa Jaagu naene Mari Poumanni tuppa ja kaebab nuttes, et Jaak juba ammu wangis, ilmasüita kannatab ja waest Siberisse saadetakse. Naene räägib asja loo otsast otsani ja kurdab, et tema lastega kodus näljas on.

 „Mis?” käratab Poumann, „mis? Jaak wangis? Minu wana kuulus kütt kannatab ilma süita musta müiride wahel ja põdrad jooksewad metsas ula ümber? See ei tohi nõnda olla,” wihastab härra ja põrutab rusikaga wastu lauda, et tassid ja klaasid tirisewad.

 „Säh, siin on sulle wiis rubla raha, täht ka, sellega wõta aidast wakk jahu, tule jälle, kui see otsa saab,” kõneleb helde härra erutatult. Siis wõtab hundi nahkse kasuka ümber õlade ja ruttab wälja, hüiab aga weel üle ukse trööstitud naesele tagasi:

— 45 —

„Naene ära muretse, mina wõtan weel täna adwokadi. Jaak peab wälja tulema, wälja!”

 Nüüd teame meiegi, kes adwokadi kohtu ette saatis ja mikspärast ta tuli.

IX.

 Meie kuuleme täna tuttawas metsa karu kõrtsis, kus hundi jahi mehed koos oliwad ja Raswa Jaak kartohwlid õhust katki laskis, kahte purjutajat noortmeest järgmist juttu ajawat:

 „Küll teil ka tänawu palju puid ja palkisi õues on, kust nad kõik olete wälja wõtnud?” küsib Juhan Tõnise käest ja pakub sellele õlut, mille wõimust noorde meeste paled õhetawad ja keeled libedaks läinud.

 „Ja, meie käime tihti kalal, toome kiisu ja sudakaid. Meil on pagana hea peremees, poiss-mees ja ostab sarnase kala püigi juures wiina kas kulub.”

 „Metsawaht Mihkel on Looja karja läinud, nüüd on teil lust ja luba kalal käia,” pärib Juhan edasi.

 „Wõtku juudas, tema wend on palju hullem, see wahib öösel suure karja meestega metsas, kuna wana Mihkel üksi ümber hulkus.”

 „Ei tea, kes selle sitika küll pidi maha sirutama, oli üle liia tige ja tiirak mees?”

 „Noh kui mõni ka teab, kes seda julgeb kellegile ütelda,” naeris Tõnis ja napsas uue klaasi laua pealt peusse.

— 46 —

 „Ega sina sellest ometi ei tea?” päris Juhan.

 „Kui ma ka tean, ei tohi ometi ütelda, Jaan lubas iga mehe kohe esimese hoobiga surnuks lüia, kes sellest kõneleb.”

 „Jaan — teie poiss Jaan wõi?”

 „Noo jah, seesama, ja teda kardan ma kui tuld!”

 „Minule wõid sa seda nalja ikka jutustada, mina olen ju sinu südame sõber ja ei kõnele sõna kellegile,” palus Juhan.

 „Sinule ehk wõiks — aga kui see üles tuleb?”

 „Mine rumal, kuidas wõib see üles tulla! Kas sa mõtled, et mina sind hukka saadan?”

 „Seda ma küll ei usu, aga osta kuus õlut, ma kõnelen, aga Jumala pärast mitte kellegile ei tohi sa edasi rääkida,” tingis Tõnis.

 „Ära ole laps!” noomis Juhan ja läks leti tuppa õlut tooma.

 Kõrtsi tüdruk Kata toob tellitud õlle lauale, lõkerdab pisut aega poistega ja lipsab siis uksest wälja. Kata saab aga aru, et poistel mõni saladus arutada on, ja asub ukse taga kuulatama. Muidugi arutawad nad küla kosja plaanidest ja asi puudub wahest weel temassegi kinni. Kata kuulatab terawaste, laud on ukse juures ja tema wõib kõik kuulda.

 „Asja lugu oli nõnda,” alustab Tõnis, kui juba toodud märjukest oli maitsenud, „asi oli nõnda! Aga ega sa kellegile ei kõnele?”

 „Ei, ei kõnele, aga edasi,” kinnitab Juhan käega tõrjudes.

 „Meie peremees ja metsawaht Mihkel oliwad

— 47 —

wimma mehed ja Mihkel oli selle juures süidlane. Peremees pakub temale wiina, lubab waka nisu ja mitu muud asja wiia, kui mees silmad kinni pigistaks ja kassi lubaks ka mõnda kalakest kotist wõtta. Aga näe, Mihkel on narrikene, ei wõta wiina ega kedagi wastu, wiskab käega ja kurjustab. Lähame siis oma käe peale kalu püidma, aga Mihkel juhtub teiste meestega juure, wõtab meil kõigil kirwed käest ja lubab weel oma walla kohtusse kaebada.”

 „Joo Tõnis ja jutusta edasi,” sunnib Juhan ja mõlemad joowad — mees ja mõet!

 „Peremees, nagu ta uhke mees on, wihastab hirmsaste laseb uued kirwed teha, joome enne siin kõrtsis ja lähame jälle julgeste õngele. Tont kes meie käigid nõidus, jälle juhtub Mihkel meie juure ja wõtab kõik kirwed käest ära! Paar koormaid kaski oli peal, neid laskis ta oma õue wedada. Mõtle wend, kas siis süda täis ei läha?”

 „Ja muidugi!” kinnitab Juhan ja ulatab kõnelejale õlle klaasi kätte.

 „Ega siin kedagi kuulamas ei ole?” küsib Tõnis ja waatab ümber ringi.

 „Ei, kõik larmitsewad taga teise tua puhwetis, kõnele edasi!”

 „Noh, peremees laseb kolmat korda kirwed teha ja nüüd wõtame koguni uued kongud ja kawalused ette.

 Meie lähame tormisel ja sadusel ööl metsa, saeme kõige jämedamad kuused läbi ja laseme risti tee peale põmm ja põmm! Käi nüüd kuri waim kaebamas, kui sa ilmas elada ei mõista!

— 48 —

 Iga tüwe otsast wõtame tüki küna wõi laua puud, matame turba hauda maha, tuisk käib kõhinal üle — otsi kui sa mees oled! otsi!”

 „Kena küll, kena, aga sina pidid metsawahi materdamisest jutustama, nüüd kõneled nalja kommetist?” küsis Juhan.

 „Oota oota, küll see kah tuleb!

 Kui kassil kala magu suus, siis ta küinistab wõi paksu koti katki, nõnda ka meie. Teadsime küll, et meid walwatakse, aga walwajat üle lüia on seda suurem lust. Meie läksime neljandal ööl, wastu laupäewa hommikut jälle kalale.

 Seekord ei tahtnud suurt wigurit mängida, waid põletuse ja peeru puid tuua. Noh näe, paneme paar koormat juba peale ja näeme, kuidas must kogu meie poole wenib. Kas on karu wõi hunt, ei, Metsawaht Mihkel!

 Kõige pealt tuleb ta minu juure ja käratab kurjaste: Kirwes siia! Mina annan oma kirwe kätte, mis sa wõimu mehe wastu paned! Siis wõtab ta poisi kirwe käest ja asub Jaani juure. Noo selle mehega sa nii ruttu walmis ei saa! mõtlen mina ja ei saanudki!”

 „Kirwes siia!”

 „Kasi kodu!” kostab Jaan.

 „Kas annad kirwe kätte?”

 „Ei!”

 „Kirwes siia!” käratab weel Mihkel ja paneb Jaani kirwe warre otsa kinni.

 Nagu wälk kahmab Jaan koorma pealt puu halu

— 49 —

ja paneb lopsu Mihklile päha. Wanamees waub nagu kinnas kokku ja sadab otseti lume sisse.

 Peremees waatab päält ja hakkab Jaani noomima: „Sa lõid ta surnuks?”

 „Kurat wõtku!” kostab Jaan, wäänab Mihkli õlale, wiib tee peale ja wiskab prantsti maha.

 „Noh, nüüd sa tead kõik. aga Jumala pärast, ära sa kellegile kõnele, saab Jaan sellest haisu, siis olen mina surma laps!”

 „Sinu pärast ei räägi ma küll kellegile, aga see Jaan on uks hirmus inime,” ütles Juhan põlastusega, „küll ta wiimaks lõõga lähab!”

 „Hirmus inimene jah, kord tahtis ta mind teibaga surnuks lüia, kui ma sellesama kõrtsi Kata eest seisin, keda ta mõnitas.

 Mõtle ometigi, tema tahtis Katad kosida ja Kata on ometi Metsawahi Mihkli wenna tütar, kelle mõrtsukas tema on. Kata lükas tema kosjad tagasi ja nüüd lubab ta talle mitu imet teha. Mina lähaksin küll Katale kosja, aga mulle ta wahest ka ei tule. Aga sina Juhan, sina wõiks küll Katad kosida?”

 „Lähame wõtame selle hirmu loo peale klaas wiina,” ütles Juhan ja mõlemad mehed läksid leti tuppa.

 Kata kuulas seda lugu hinge kinni pidades ja pidi karjatama, kui ta kuulis, kes tema ligidalt sugulase mõrtsukas on.

— 50 —

 „Onu mõrtsukas, onu mõrtsukas!” karjus ta nüüd käsa ringutades; „Jaan on minu kalli hea onu mõrtsukas! Seda tahan ma üles anda, taewa juures, ma tahan teda üles anda,” karjus Kata, ja käis tuba mööda ringi.

 Kui Kata ehmatusest toibus, mõtles ta järele kuidawiisi parem oleks mõrtsukat üles anda.

 Räägin ma rahwale wõi walla kohtule, siis wõib jutt, kõne laiali minna ja Jaan, kes enne juba minu peale wihane, lööb mind salaja surnuks. Räägin ma onupojale ja annan tema isa mõrtsuka ülesse, siis lähab onupoeg kohe wihaselt Jaani kallale ja teine neist saab surma. Onupoega hoian ma enam kui oma hinge, ta on mulle nii — nii armas, kallis; ta saatis mulle hiljuti weel kaks armastuse kirja. Mis ma waene hing pean tegema?

 Järgmine öö läks Katal uneta mööda, pika mõtlemise järele wõttis ta nõuks hommiku Raswa Jaagu naise poole minna, et asja lugu ligimalt teada saada, sest wana Jaagu tütar oli temal leeri põlwest tuttaw ja tema isa kannatas ilma süita wangis. Jah, see oli kõige parem!

 Hommiku pani ta ennast riidesse, sidus saiad, küla kostiks, rätiku sisse ja astus teele. Oli küll tükk maad käia, aga mis see noore inimese kohta tähendab, kellel sarnane suur asi südame peal on. Tema oli siitsaadik Raswa Jaaku oma kalli onu mõrtsukaks pidanud, onupoeg oli temale sedasama kinnitanud, nüüd

— 51 —

teadis ta, kes mõrtsukas oli ja kuidas küti perekond ilma süita kannatas.

 Jaagu kodus wõeti Kata suure lahkusega wastu. Kui Kata kuulis, kuidas Poumanni härra wana Jaagule adwokadi wõtnud, wõttis tema nõuks Jaagu naise seltsis Wiljandisse Poumanni härra juure minna.

 Tema ei seletanud küll Jaagu naesele asja lugu põhjani ära, waid andis kindlat lootust, et Jaak nüüd lahti lastakse. Naene rõemustas, rakendas ise hobuse ette ja mõlemad sõitsiwad linna, wana Poumanni härra juure.

 Kui Kata härrale kõik loo otsast otsani ära jutustas, ei olnud härra rõemul aru ega otsa. Tema käskis neid sinna jääda ja läks kohe adwokadi juure.

 Tagasi tulles andis tema Katale siidi rätiku kingituseks, lubas tema pulma tulla ja andis Jaagu naisele toidu moona kaasa. Jaagu naist käskis tema ülehomme tagasi tulla, sest ta lootis, et siis Jaak lahti lastakse. „Waat mis on, waat mis on,” rõemustas härra ja tipsutas sõbradele rohkem wiina, kui kunagi enne.

 Järgmise päewa hommiku sõitis Sillakohtu lambur kirjutaja, adwokadi ja soldatite seltsis teatud talu õue ja wiis kõik mehed, peremehest kuni wiimse poisini Wiljandisse. Mõned oliwad süidlased, mõned süi tunnistajad.

 Jaan salgas küll kohtu ees oma süidi ära, aga teised poisid, kõige südimine Tõnis, tunnistasid teda mõrtsukaks ja tegiwad kuritöö tõeks.

— 52 —

 Peremees ja Jaan wiiti kohe wangi ja saiwad hiljem oma raske karistuse kätte. Jah, kes saadanale sõrme annab, seda pärib ta kõige kehaga!

X.

 Esmaspäewa hommikul kogus rahwast Sillakohtu maja ette murruna kokku. Jutud, metsawahi mõrtsuka tabamisest ja kuulsa küti ilma süita kannatamisest, olid linnas ja maal laiali läinud ja kõik soowisid näha saada, kuidas kütt peaseb, missuguse näu ta teeb, mis ta kõneleb ja kuidas talle wabadus ja kullane kewade meeldiwad. Ootajate seas oli ka wana Poumanni härra, kes uhke näuga ümber jalutas, ja Jaagu naene ning lapsed, kes õnnest särawatest silmadest rõõmu pisaraid pühkisid. Wabadus, kullane wabadus, kui kallis ja kõrge sina oled, seda wõib üksi see täieste tunda, kes sinust kaua aega ilma olnud!

 Jaan astus kahe soldati wahel kohtu majasse, ahelad kõlisesid weel tema käte ümber, üks raudne heal, mis inimeste südamed hirmu, haleduse ja põlastusega täidab, sest ta lahutab inimest inimestest, wõsukese rahwast ja muudab teda looma sarnaseks! Iga suurema kuritöö kannul käib wanne, walu ja piin. Kes oma südame healt õigel ajal ei kuule, sellele tuletab seda ahelate kõlin meelde, aga siis on juba liig hilja, hilja, hilja!

— 53 —

 Jaak astus maha löödud silmadega kohtu kotta ja rahwas waatas tummalt taga järele. Kes teab, kuidas weel asja lood läksiwad, wõi neid rahwa jutusi ja arwamisi uskuda wõib!

 Tunni aja pärast tuli Jaak lahtise käte ja oma endise jahi kuuega nagu wõitja wälja. Ta kandis pead püsti ja waatas julgeste ümber ringi, nagu enne wanast kütide ringkonnas.

 „Ilma süita, Jaak on ilma süita, tere Jaak, tere!” kuuldi rõõmsa rahwa suust ja palju küttisi ja wanu sõpru pakkusid talle kätt. Naene oli selja rahwa poole pöörnud ja nuttis, wana Poumanngi pühkis salaja silmi.

 „Jaak! tule lähame liiku jooma, meie ostame, meie ostame,” kuuldi kütide keskel kutset, kõik püidsid teda nüüd armastada ja auustada. Jaak pööris kõige pealt naese poole ja sõnas:

 „Mari, mis sa nutad! Kui ma karu käes ja küini katuksel hukka ei saanud, ega ma siis siin paksu müiride wahel pidanud hukka saama! Ära nuta! Kas tedred juba kudrutawad? Kas püssid ei ole roostetama läinud? Ma ei tea, kas mull kuulisi weel kodus on?” kõneles Jaak naesele ja tema silmade waade läks kaugele üle linna madala majade, wõib olla, et ulatas kuni Tammelaane ja Maasikmäe metsadeni!

 Küttide kutsumistest hoolimata, wõttis wana Poumanni härra Jaagu käe alt kinni ja wiis ära oma

— 54 —

poole. Naene kõndis temal külle juures, kui kardaks tema, et Jaak jälle hundi sõidule lähab. Rahwas käis hulgani taga järele, kuni Poumanni majani.

 Ponmanni härra kutsus kõik kütid ja Jaagu sõbrad ja tegi toreda pidu, mis kuni hommikuni kestis. Ta wõis seda teha, sest tema kütt oli nüüd jälle waba!

 Kolmandal päewal oli wana kawala härra juures jälle põdra ja linnu liha saada, kellest kunagi puudus ei tulnud. Eks ta ole tõsi: Teed head, teed iseenesele, teed kurja, ka iseenesele! Kas need sõnad sala küttimisega kokku käisiwad, seda ei suuda meie mõista.

 Rõemus Jaak sõitis nüüd naese seltsis kodu ja tema esimene asi oli püsside puhastamine. Oi, kuidas nad oliwad roostetanud ja pea aegu rikkesse läinud!

 Pea kostsiwad jälle pangud siit ja sealt, nagu uus elu oli soodesse ja metsadesse asunud. Maasikmäe metsades leiti jälle põdra magusi ja tedre kudrutamine jäi wahe peal wait, kui jälle pauk kõlas, nii et sood ja metsad wastu kohasid.

 Mõisa metsasi hakati müima, raismikud tekkisiwad laandesse, karud hakkasid kaduma ja hundid jäiwad arwemaks, aga wana küti aida seinade peal, warnade otsas rippus ikka loomade nahku ja lindusi, seni kaua kui ta elas. Ja ja — kes saab kawala küti, weel wähem „Raswa Jaagu” wasta!