Bagdadi Kalif.
Näitemäng wiies waatuses.
Luuletanud ja wäljaannud
A. Reinwald.
Järel trükk ja mängimine ilma omaniku lubata keelatud.
Jurjewis, 1897.
Trükitud Wiljandi raamatu kaupleja J. Reewitsa kuluga.
Hind 20 kop.
Bagdadi Kalif.
Näitemäng wiies waatuses.
Luuletanud ja wäljaannud
A. Reinwald.
Järel trükk ja mängimine ilma omaniku lubata keelatud.
Jurjewis, 1897.
Trükitud Wiljandi raamatu kaupleja J. Reewitsa kuluga.
Дозволено цензурою. – Юръевъ, 13. Декабря 1896 года
A. Grenzsteini trükk, Jurjewis.
Mängijad.
Kalif Abdulach, Bagdadi riigi walitseja.
Mirsa, tema ema.
Haman, Suurwesir.
Ben-Assor, Musta mägede würst.
Zehira, tema abikaasa.
Verik-Bey, Kalifi adjutant.
Marfa, Hamani teener.
Samor, timukas.
Salatin, Sansi riigi Sultan.
Ismael, lossi waht.
Haremi naised. Sõdalased. Rahwas.
Mängimise koht Bagdadi kuninglikus lossis.
Esimene waatus.
(Kalifi saal on palmide ja hommiku maa toredusega ehitatud).
Esimene etendus.
Kalif. Haman.
Haman. (Kumardub kolm korda maani). Kõige usklikute walitseja elagu igaweste! Allah soowib kõrge Kalifile head – ta on leitud.
Kalif. (Imestades). Leitud? Kas Zehira on juba leitud?
Haman. Tema on leitud, aga missuguses olekus.
Kalif. (Kannatamatult). Noh? Ja missuguses?
Haman. Tema ei ole enam neitsi, tema on Ben-Assori naene.
Kalif. (Vihaga). Ben-Assori naene! Selle naene, kellele mina palju head tegin, kes minu armukese Lirani südame warastas ja siis Bagdadist põgenes! Surma ja hukatust temale! Haman, mine too nad mõlemad minu ette! Ben-Assori pea langeb weel täna timuka kirwe all.
Haman. (Kumardab). Kalif elagu igaweste! Põgenejate kodu on kaugel musta mägede metsades: Wahutajad jõed woolawad all kuristikkudes ja terawad kalju mägede ladwad tõusewad taewani. Anna kaljukotkale käsku neid sealt tuua ja päike läheb enne kuus korda looja, kui ta saagiga Kalifi juure jõuab.
Kalif. (Kurjaste). Wõta kamelid, wõta moona, wõta salk sõjawäge – wõta kõik – aga too neid! Kui ka Ben-Assor surnult, aga Zehira too elawalt! Aga hoia, et sa Bagdadi päikesele, minu Haremi rõkkawale roosile wähemat wiga ei tee. Prohweti habeme juures, sinu pea on siis kadunud!
5
Haman. Kõige kõrgem Kalif. Mina ei wõi mitte ainukest abilist wõtta! See oleks ilusa Zehira surm. Kalif mäletab weel, missugune Zehira oli, enne kui ta Bagdadist põgenema peasis: siis oli ta alles waba, aga nüid on ta mehe naine. Esimesel pilgul mil meie ta põgenemise tee kinni paneme ehk Ben-Assori pia wõtame, wautab ta kullase põue oda sügawasse südamesse.
Kalif. (Kohkudes). Sina oled tark, Haman , sina oled tõeste tark! Zehira ei tohi mitte surra. Minu südame lust, minu hinge walgus, minu elu rõõm! Iga tema kullase juukse karwa eest annaksin ma ühe oma ilusa Haremi naise ja kui ka kõik peaksid otsa saama, siis jäägu tema üksi järele. Aga anna nüüd nõuu, Haman, kuida wiisi kullase linnu kätte saame? Elusalt ilma wigata kätte saame, kas mõistad?
Haman. (Kumardab). Kalif elagu igaweste! Mis wägi ja wõimus ei wõi, wõiwad tarkus ja kawalus korda saata. Kawalat rebast püitakse paeldega ja wiledad kala wõrkudega. Saagu mulle kõrge Kalifi usaldus osaks ja kullane roos särab Serailides.
Kalif. (Waimustusega). Säh, Haman, wõta kulda ja kallid kiwisi, wõta kõik palmide mäed ja õitsewad oasid kõrbe äärdel – wõta kõik aga too teda mulle! (Annab kulda ja kallid kiwisi). Säh, wõta ja too tema minule! (Annab pärlisi).
Haman. (Wõtab ja kumardab). Kõige usklikute walitseja saagu suuremaks kui muud ja wägewamaks kui tema wanemad. Kui noor kuu ennast taewas näitab, walab tema hõbe helki Seraili roosi peale, Bagdadi paradiisis (Kumardab maani ja läheb).
Kalif. (Waatab aknast musta mägede poole, õerub käsa). Tema toob, tema toob teda tõeste! Mis maksawad Bagdadi Kalifi wägi ja wõimus, mis maksab kõik auu ja ilu! Mis maksawad kõik Seraili roosi aijad ja Ha-
6
remi kullased kiigud, kui siin üks päris Allah ingel puudub! Üks ainus kord olen ma wõinud Zehira silmadesse waadata, need olid sügawamad kui meri, mis minu laewu kannab. Kalli kulla eest lasksin ma teda kaugelt tuua. Ta toodi wargsel wiisil, aga minu naeste kadedus aitas teda esimesel pilgul põgenema. Ta nuttis siin ühte puhku ja tema pisarad põlesid minu südames nagu tulised pärlid. Ma lasksin teda otsida igast ilma otsast, Haman on teda leidnud – ta toob tema tagasi! Aga nüid tahan ma teda oma silmadega walwada ja omas süles hoida. Ma tahan teda kõige oma naiste üle käskijaks ja kuninganaks panna. Üksainus sõna tema suust ja sada minu naistest saawad kohe surema! Jah, nüid ta tuleb – oh Haman kuidas jõuan ma sind selle eest tänada!
Teine etendus.
Kalif. Mirsa.
Mirsa. (Emaliku uhkusega). Minu poja, kõrge Kalifi käsi käigu hästi maa ja merede peal!
Kalif. Ema Mirsa, ma olen üli õnnelik, ma olen nii õnnelik kui sina kord Allah paradiisis saad olema.
Mirsa. Kõige usklikute walitsejal on õigus õnnelik olla. Tema maitseb paradiisi rõõmusi täies külluses. Näe, seal Haremis. (Näitab lehwikuga).
Kalif. Ei mu ema, ei! Need on kahwatanud taewa tähed. Nende keskel saab pea kullane päike särama. Siin (näitab käega oma rinnale) on weel pime udu ja öö, aga pea saab siia kõige puhtam walgus paistma.
Mirsa. Mis räägib kõikide usklikute käskija? Mirsa ei mõista sellest sõnakest.
Kalif. Mina räägin Zehirast. Haman saab teda tagasi tooma, tema on leitud. Kui noorkuu taewasse tuleb, tuleb Haman tagasi ja minu elu õnn on temaga.
7
Mirsa. (Imestades). Zehira leitud! Tõeste! Sina teed mind üli õnnelikuks! Lase et ma sulle rõõmu pärast kaela langen! (Kaisutavad).
Eesriie langeb.
Teine waatus.
Musta mägede metsas; Ben-Assori elumajas.
Esimene etendus.
Zehira. Ben-Assor. Haman.
Zehira. (Paneb pea Assori õlale). Lase mind, mull on siin nii hea, nii wäga armas olla. Oh ma olen üli õnnelik, et ma sinu naene olen!
Ben-Assor. (Õrnaste). Jah, mu roosikene! Abielu tõsine ja truu armastus on kõige kallim warandus. Teda ei wõi kulla ega hõbedaga wõrrelda, tema on Allah kõige kõrgem kingitus.
Zehira. (Mõttes). Allah heldus on imelik! Mis teeksiwad kül wäsinud rändaja ja kamel kuiwas, tuiskawas liiwa-kõrbes, kui Tema õitsewaid oasisid ja jahutawaid hallikaid ei oleks loonud. Puhas hallikas ja süita naise süda kas ei wõiks neid wõrrelda Ben-Assor?
Ben-Assor. Neid on juba aasta tuhanded wõrreldud, mu inglike! Meie kodumaa on rikas armastuse ja truuduse lauludest. Hommikumaa mees ei riku kunagi oma truudust. Sultanid, Kalifid ja suurtsugu inimesed peawad palju naisi ja langewad alla loomade liiki.
Zehira. Sultanid ütled sina – sultanid. Minu isa oli ka Sultan, aga temal oli üksainus naene, minu armas ema Semiramis.
Ben-Assor. Kuidas? Sinu isa oli Sultan? Sa ei ole mulle oma elulugu kunagi jutustanud.
8
Zehira. (Uhkelt). Jah, minu isa oli Sultan ja walitses suure Sansi riigi üle. Mina olen suurest sugust, Sultani Saladini tüttar.
Ben-Assor. Kuidas sa siis sealt lahkusid?
Zehira. Ühel ilusal õhtul läksime meie jõe aarde walgeid wesiroosisi püidma. Seal nägin mina ja minu saatja amme kaks meest jõe peal paadiga sõudma. Amme pidas neid kala püidjateks: Mina kiskusin kepiga walgeid lillesi enese poole ja hõiskasin rõõmuga: Ani, ani, ani. Aga kui käsi hakkas ulatama, libises roos jälle lahti ja waos kaldalt kaugemale. Mehed nägid seda ja küsisid, kas mina mitte lootsikusse ei taha tulla seal wõin süle täie anisi saada. Naerdes hüppasin mina paati ja püidsime palju lillesi ja anikesi.
Ben-Assor. (Hirmuga.) Põgene, Zehira, sina saad hukka!
Zehira. Meie läksime kaugemale, ikka kaugemale ja mina lasksin wiimaks kaldale sõuda. Mehed naersid koleda healega ja hakkasid peri wett suure kiirusega alla poole sõitma. Amme ringutas kaldal käsa, mina ahastasin, palusin ja tahtsin wee woogudesse hüpata. Nemad pidasid mind kinni ja ütlesid: Kannatust, kannatust meie wiime Sansi lille Saalemisse õitsema.
Ben-Assor. (Vihaga). Mõrtsukad! Rööwlid! Riisujad!
Zehira. Kui ma minestusest ärkasin, olin Bagdadi Kalifi kullases saalis.
Ben-Assor. Häbemata! Hirmus! Nüid ma mõistan!
Zehira. Kalif tahtis mind oma armukeseks teha, waatas sügawalt minu silmadesse ja püüdis kätt minu pea peale panna. Mina tõmbasin Kalifi mõega ja tahtsin temale südamesse wisata: Mõek läks mööda ja mind wiidi naiste hulka Haremisse.
Ben-Assor. Häda sulle, sina oled kadunud!
9
Zehira. Ööse äratasid mind kaks kõige kenamat Kalifi naist, andsid riideid, raha, tee moona ja saatsid Seraili wärawast wälja. Ma läksin ja nutsin seal kust sa mind leidsid ja tulise täku seljas siia tõid.
Ben-Assor. Allah olgu kiidetud! Kui imelik õnnetus ja õnn!
Zehira. Nüid tead sa kõik. Aga kuidas sina siia musta mägede metsa tulid?
Ben-Assor. Ma ei salga, ka mina olen suurest sugust. Minu isa oli wägew würst ja palju scheikisi seisiwad tema käsu all. Kord langesin Kalifi wiha alla.
Zehira. Kuidas see wõis tulla?
Ben-Assor. Kord leidsin Kalifi lossi aedas ühe ilusa lille ja panin omale rinda. Kalif arwas et tema armuke minule selle salaja oli saatnud ja tahtis mind surma saata. Selle järele põgenesin siia, kuhu keegi ei julge järele tulla, sest siin arwatakse musta mägede waimud asuma. Aga –
Haman. (Küiraku sandi näul, kep käes). Rahu olgu teiega!
Ben-Assor. (Kohkudes). Kes teie olete?
Zehira. (Imestades). Mis teie soowite.
Haman. Wäsinud wana rauk, kes puhke paika ja keha kinnitust palub.
Ben-Assor. Aga ütelge ometi kust teie tulete ja kuhu lähete?
Haman. Ma põgenen Bagdadist ja lähen – ei tea isigi kuhu. Kalif riisus mind paljaks ja peksis sandiks, nüid jänutab ta minu were järele. Sandi riidis peasin palja hingega põgenema. Allah kaitsku mind!
Ben-Assor. Waeste and wõtab paradisi wärawad wallale, ütleb meie suur prohwet, sina saad süija, juua ja pelgu paika.
Zehira. Jälle üks ilmsüita ohwer!
Ben-Assor. Jälle! (Ära).
10
Teine etendus.
Ben-Assor. Zehira. Haman. Marfa.
Ben-Assor. Kas oled süia ja puhata saanud, wanake?
Haman. Allah õnnistagu teid. Mul ei puudu midagi.
Ben-Assor. Istu ja jutusta meile midagi uudist.
Zehira. Jutusta Bagdadist, Kalifist ja kõikidest!
Haman. (Istub). Kõrbe lõwi on äritatud, surma kaagu seisab walmis, timukas ihub mõeka – Kalif nõuab werd.
Ben-Assor. Werd, werd ja ikka werd! Ja kes peaks see õnnetu ohwer jälle olema?
Haman. Inimene, kes Kalifi armukese, ilusa Lirani südame warastanud ja tema kingitud roosiga oma patust rinda on ehitanud. Lirani sai surmatud, aga tema petja on põgenenud – teda otsitakse.
Zehira. (Waatawad kohkudes teine teise otsa). Jutusta weel wanakene!
Haman. Põgeneja on weel enam patustanud, timukale olla käskusi antud teda pikkamisi piinata. Ma nägin neid koledaid piina masinaid ja sala nöörisi, kui timukas neid surma kaagul seadis ja arutas. Kõik rahwas põgenes sealt jälestusega eemale. Oo – see oli hirmus, see oli kole.
Ben-Assor. Mis süidlane siis weel peaks kurja teinud olema? Jutusta, kui sa tead!
Haman. Peale Lirani on põgeneja weel Kalifi kõige kenama õie ilusa Zehira wargel wiisil ära wiinud ja teda omale naiseks wõtnud. See sündinud enne kui Kalif Zehiraga esimesi muisusi oleks wahetada saanud.
Zehira. (Näitab rusikut, enesele). Siin on su muisu! Mõek selle kurja inimese südamesse!
11
Haman. (Jutustab edasi). Kalif nimetab Zehirat Bagdadi päikeseks ja Seraili roosiks: Tema on kõige kurjemas wihas wargale kättemaksmist wandunud ja otsijad iga taewa tuule poole saatnud. Häda, walu ja hukatus – Allah kaitsku neid!
Ben-Assor. (Waatab kohkunud Zehira otsa). Jah, Allalah kaitsku neid! Aga kas need õnnetumad ennast Kalifi wiha eest kuidagi wiisi warjata ei wõi?
Zehira. Kui need inimesed koguni ilmasüita ja õiged on, kas neid siis Allah wägew käsi ei saa warjama.
Haman. Allah on ilmad ja rahwad kõige usklikute walitseja, Bagdadi Kalifi kätte uskunud. Tema wõtab ilma süita kannatajad paradiisis wastu ja kingib neile pärast palgaks igawest lusti ja närtsimata noorust.
Ben-Assor. Kas neil siis kuidagi wiisi wõimalik ei oleks ülekohtuse Kalifi wiha eest peaseda? Õnnetumate saatus läheb wäga meie südamesse.
Haman. Mina teaksin küll ühe peasemise tee, aga kust mina neid kinni wõtan ehk mis mul nendega tegemist. (Enesele). Nad kahwatawad, nad wärisewad – linnukesed on püitud!
Ben-Assor. (Mõttes). Sina teaksid peastmise tee – ütle meile, isakene missugune see oleks?
Haman. Õnnetumad peaksid wõeras riidis ja wõera nimede al Suurwesiri Hamani juure minema. See saaks nende eest seisma ja neile nõu andma. Mis Kalif ei wõi, wõib Haman ja mis Haman ei wõi, wõib Kalif. Kes ei tunneks seda Bagdadi rahwa mõistu sõna?
Ben-Assor. (Imestades). Hamani juure – selle kelmi ja koera juure, kes pühas Bagdadis niisama palju werd on walanud kui ülekohtune Kalif? Mis sünnib tallega, kui ta koera käest peaseb ja meelega susile suhu jookseb ?
Haman. (Enesele). Wõi susi, wõi susi! Kül ma sulle susi näitan! (Waljemine). Aga kui susi ja koer
12
kisklewad, mis sünnib siis? Kalif ei ole palgamaksmises oma sõna pidanud, Haman püiab nüid Kalifi kukutada.
Ben-Assor. Siis sina annaksid neile õnnetumatele nõu Hamani palwele minna? Bagdadis wõiks neid tunda, Haman wõiks wihaseks saada, mis siis?
Haman. Siis peakene piina pakule. Aga seda ei tule sugugi ette. Bagdadi ei oleks põgenejatel sugugi tarwis minna. Haman tuleb kolme päewa pärast oma Peeli lossi pikemaks ajaks puhkama ja Kalifi wastu kurja mõtlema. Waatke, seal oleks paras paik! (Enesele). Tuikesed lähewad lõnga! Elagu Haman ja Kalifi kuld! (Läheb ära).
Zehira. (Kartlikult ringutades). Minu ihu ja hing wärisewad ja minu pea ümber koguwad otsegu pimedad pilwed. Ma aiman muret ja õnnetust. Ma kardan – kardan. (Nihutab kaasa ligemale).
Ben-Assor. (Kallistades). Ära karda, mu kallim, Allah heldus saab meid warjama! Meid luuratakse ja otsitakse taga, aga mina pean kõik kongud ja kawalused kätte saama. Kolmandal päewal pian mina Peeli lossis olema.
Zehira. (Hirmuga). Ei, ei, ei! Sina lähad surma suhu, sina jooksd lõvi lõugade wahele! Mina ei lase sind mitte minna, mul on hirm – hirm!
Ben-Assor. (Paneb käed tema kaela ümber). Ma pean minema, mu armsakene, mina pean kõik kuulda ja näha saama. Ära muretse, ma olen tark ja ette waatlik, mulle ei sünni seal midagi paha (Annawad musu).
Haman. (Waatab ukse wahelt). Tuikene läheb lõnga! Elagu Haman ja Kalifi kuld! (Ära).
Kolmas etendus.
Haman. Zehira. Marfa.
Haman. (Kawalaste). Kas herra ei ole weel reisilt tagasi tulnud? Minu hea ingel on kurb ja mure paistab tema palgedelt. Mis siin on juhtunud?
13
Zehira. (Ahastades). Tema läks ja jäi, ei tulnud ja ei tulegi enam tagasi. Kas ma ei ütelnud temale, sina lähad surma suhu, ta ei usknud mind mitte. Nüid on kõik otsas! Kuri Haman on teda wangi wõtnud, ta on kadunud – oh ma waene õnnetu hing!
Haman. (Kaastundlikult). Kuhu ta siis ometi läks? (Enesele). Lind on puuris; teine tuleb taga järele. Kalif, sina puistad mind üleni pärlidega! (Zehira poole). Ärge muretsege, ärge ahastage, ilus ingel! Teie mees on wahwa, julge ja tark, tema tuleb tõeste tagasi.
Zehira. Täna ööse nägin ma kohutawat und. Prohweti waim ilmutas mulle, et ta tagasi ei tule, oo – see unenägu!
Haman. (Osawõtlikult). Kas ma tohiks teie unenägu teada saada?
Zehira. (Mõttetes). Meie jalutasime oma mehega musta metsa mägedel. Kewadine päike paistis nooruse iluga, elu helinad täitsid õntsat õhku, meie südamed ilutsesid ja tuksusid teine teisele. Aga näe, kesk lillede seas, otse meie jalge ees susises must, kole, kahe peaga madu. (Haman raputab pead). Tema hammustas minu meest paremast jalast, mees taganes, tuikus ja kukkus koledasse kuristikku.
Haman. (Enesele). Mõistan, mõistan see oli nõnda!
Zehira. Mina tahtsin temale appi tõtata, aga kui ma üle kalju serwa kumardasin, hammustas madu ka mind ja mina kukkusin mehele järele.
Haman. (Enesele). Mõistan, mõistan, see saab nõnda olema!
Zehira. Kui ma minestusest ärkasin ja silmad lahti lõin, paistis pisut taewa sina koleda kuristikku pimeda põhja. Seal nägin, kuidas suur kalju kotkas
14
taewa all tiirles ja must madu siples tema kõwerate küinte wahel. Kas see ei ole kohutaw, kas see ei ole kole!
Haman. (Enesele). Prohweti habeme juures, see ei tähenda minu kohta mitte head!
Zehira. Ma olen nii haige ja wäsinud, head ööd! (Läheb ära).
Haman. (Üksi enesele). Kõik läheb kenaste, koguni kenaste! Kas ma ei ütelnud Kalifile: Saagu Kalifi usaldus Hamanile ja kullane roos särab Serailides. Isa lind on puuri läinud, aga emaga on weel tegemist. Aga noh, kui palmi tüwi läbi lõigatakse, langeb ladu iseenesest! Nõnda jah! Nüüd läheme kahekesi tema armukest taga otsima. Meie otsime, otsime kuni ise ka ära kaome! Aga see pagana unenägu? Tema peab tõsi olema, kõik käis karwa pealt minu plaanidega kokku. Ometi see wiimane lõpetus kalju kotkast ja maost – see ei ole sugugi minu meele järele. Kui ma selle peale mõtlen, siis – siis – aga noh, Haman ei karda kedagi! (Lööb wastu rindu).
Marfa. (Astub sisse ja kumardab).
Haman. Mis sõnumid sa mulle tood, Marfa? Kas lõwi on puuris?
Marfa. Lõwi on puuris ja tahab puuri puruks murda.
Haman. Kuida teie tema kätte saite?
Marfa. Jalutasin lossi pargis ja nägin wõerast meest. Kohe hakkas ta pärima, kas mina lossist olen, kas Suurwesir siin ja palju muud. Ma kõnelesin kuidas sa õpetasid. Ütlesin, et olen lossi tubades teenija ja weel kõik.
Haman. Mis ta siis nõudis?
Marfa. Nõudis, kas rahwa jutt peaks tõsi olema, et Suurwesiri ja Kalifi wahel wihawaen asumas. Kui seda temale tõendasin, ja weel juure lisasin, et Haman ühte lugu Kalifi kirub ja sajatab, siis andis ta minu
15
kätte kirja ja käskis seda Hamani kätte anda. Siin ta on. (Annab kirja). Natukese aja pärast andsin teada, et Haman rõõmustab ja külalist kohe jutule kutsub.
Haman. Noh ja siis?
Marfa. Läbi tubade wiisin wangi maja eeskotta, seal asusid mehed juure ja wedasid wangi.
Haman. Kas ta ka wastupanna püüdis?
Marfa. Ojaa – ühe mehe lõi ta rusikaga surnuks, teisel on parem põsk ära, kolmandal nina – nad kõik olid koledaste kolki saanud.
Haman. Ja mis ta nüüd teeb?
Marfa. Möirab ja lõugab nagu lõwi kunagi. Sagedaste kuulukse sõnu: Zehira, Zehira, Zehira!
Haaman. Kas teda kord ei taltsutatud?
Marfa. Keegi et tohi temale ligi minna, kardetakse koguni, et ta uksed ja müüridgi maha murrab. Wangihoidja arwab, et ta kellegi inimene ei ole, waid koguni mustamägede waim.
Haman. Hea küll, ja wõid minna! Ülehommen tulen lossi tagasi ja toon ilusa linnukese kaasa. Säh, sulle siin! (Annnab kuld raha. Marfa kumardab ja läheb).
Neljas etendus:
Haman. Zehira.
Zehira. (Waatab aknast wälja). Päike tõuseb, maailm on ärkanud, metsad kajawad kõlinatest, aga minu südames ja hinges on pilkane pime öö. Minu armukene on kuulmata kadunud, unenägu on tõeks läinud! Allah, miks oled sa meid nii rängaste karistanud!
Haman. (Kumardab). Kas ta ei ole weel tulnud? Imelik!
Zehira. Ta ei ole tulnud! Anna nõu, mis nüüd saab?
Haman. Kes kadunud, seda otsitakse taga – see on nõu, keda kõik prohweti lapsed teawad.
16
Zehira. (Erutatult). Otsima minna? Kas tahad otsima minna? Kas wõtad mind ka ühes? Mina suren muidu hirmu ja igawuse kätte!
Haman. (Kawalaste). Mina mõtlesin küll üksi minna, aga noh, mina ei taha sinu jällenägemise rõõmu rikkuda. Weel täna tahan ma selle suure silmapilgu osaliseks saada, kuis kadunud ja jälleleitud armastajad teine teise rinnale langewad.
Zehira. (Rõõmsalt). Jah, tema juure, tema rinnale – Oh sa suur, õnnis silmapilk! Ma panen ruttu riidesse, kinnita seni keha toiduga. (Ära).
Haman. (Üksi). Wõi kinnita nüüd alles keha! Ma olen ammugi söönud ja terwe pudeli wiina nahka pannud. Teine pudel on weel siin taskus. Seda kõik tõi mulle wana truu Marfa järele. Prohwet keelis küll wiina joomist, aga tema wõis seda rumala karjale keelda. Mikstarwis laskis Allah need kullakarwa magusad marjad mägede mullast üles kaswada? Haa, siin märkame meie pisut kadedust ja pettust. See kallis jook käib nagu elu tuli läbi minu luie konte ja elustab mind tänase suure töö tarwis.
Hm! hm! Tema rinnale! Rinnale küll, kanakene, aga koguni uuele rinnale! Ja mis wahe peaks seal õige olema? Nemad jampsiwad armastusest, truudusest, sellest ja teisest. Eks palju ole ometi parem, kui ainukene, kas uus ei ole ikka wärske ja wana ei lähe hallitama? Mis teeksin mina, ehk mis teeks meie Kalif, kui meie Haremites üks ainukene naine oleks. Jutt ja jälle seesama jutt, kaelustamine ja jälle kaelustamine, musutamine ja jälle musutamine – minge metsa sellega! Kõik igapäine, lihtne, igaw ja surnud! Miks läheb mesilane õielt õiele, kui ta tahab magusat saada? Kiidetud olgu prohwet, kes meile hommikumaa lastele armastuse kullase wabaduse kinkis!
17
Zehira. (Tee riietes). Wanakene, kas tarwitame kamelid wõi hobuseid reisile? Ma lasen kohe walmis panna.
Haman. Küsime enne, kuhu külgi meie teereis läheb?
Zehira. (Mõttes). Meie läheme Peeli lossi poole: Ma usun, teie tunnete seda teed?
Haman. Sinna ei ole meil muud tarwis, kui pisikene paadikene. Jõgi, mis teie kodust mööda käib, wiib meid Peeli lossi puiestikku.
Zehira. Siis tead sa seda selgeste?
Haman. Mina olen noores põlwes selles jões kobrasid ja kalu püüdnud.
Zehira. Läheme siis – Allah olgu meiega! (Ära).
Kolmas waatus.
Peeli lossi tubades. Keskmine toredus.
Esimene etendus.
Zehira. Haman.
Zehira. (Istub, nägu kattega kaetud.). Mind on kurjaste petetud, mind weeti wägisi siia wangi! Nüüd ma märkan oma unenäo seletust, nüüd ma tean kõik! See hirmus inimene, keda meie kui santi söötsime, see oli Hamani ostetud ori, see oli see kahepeaga madu. Tema pettis minu kallist meest ja pettis ka pärast mind. Mind meelitas ta kuni lossi puiestikku, siin kadus nagu wari ja kaks koledad Moora meest wedasiwad mind siia wangi. Nüüd on kõik kadunud – Allah olgu meile mõlemile armuline!
Haman. (Toredas riietes, auumärkidega). Minul on auu omas majas Bagdadi kaunimat tuwikest teretada. Mina olen Kalifi Suurwesir Haman. Tere tulemast minu majasse!
Zehira. Sina oled kelm, sina oled waras; sina oled mõrtsukas! Mispärast lasksid sa mind siia wangi
18
wedada? Kuhu panid sa minu kalli kaasa? Kui sa teda ära hukanud oled, siis tee mulle seda head ja näita mulle tema hauda. Ma tahan tema haua peal Allah poole palwetada.
Haman. Tuwikene on ilmaaegu tigedaks saanud. Mina wannun Allah juures, sinu meest ei ole mina siin mitte weel näinud.
Zehira. Kui sina ka teda näinud ei ole, siis sai ta sinu käsu peale ära hukatud – näita mulle tema hauda!
Haman. Elawatel ei ole surnutega tegemist ja roos õitseb iga inimese lapse iluks: Sina saad pea Bagdadi Kalifi Serailides särama; seal saad sina uut armastust, uut rõõmu ja lusti leidma. Walmista ennast homse reisi wastu.
Zehira. Sina oled häbemata ja räägid nagu nurjatu! Minul ei ole midagi sinu kergemeelse Kalifiga tegemist. Anna minule minu mees tagasi, ehk wii mind tema haua juure!
Haman. Ilus lind saab puuris paremat laulu laulma. Inimene õpib elama ja armastama. Walmista ennast homse reisi wastu! (Ära).
Teine etendus.
Haman. Marfa.
Marfa. (Kumardades). Kõrgus on mind kutsuda lasknud. Missugust suurt tarkust saawad wana truu orja kõrwad kuulda.
Haman. Marfa sinul on suur ülesanne täita.
Marfa. Rääkigu minu härra ja käskija, mina olen kõige peale walmis.
Haman. Sina tead, et meil ilus linnukene puuris on. Hommen saab tema Bagdadi Kalifi Haremisse wiidud.
Marfa. Mis imet sellest. Sinna on neid juba sadasid wiidud ja wiiakse weel.
19
Haman. See on tõsi. Aga selles olekus ei wõi mina teda sugugi sinna wiia. Tema on kurb ja kärsitu ja Kalif ei salli seda mitte.
Marfa. Haremis on naiste ülewaatjad, nende nende käest saab iga tuwikene taguda, kui ta kurjad silmad teeb ehk armastada ei oska. Küll temalegi seal päitsed pähe pannakse!
Haman. Wäga tõsi, aga Kalif ei soowi seda mitte. Tema armastab seda linnukest hullupööra. Ta on teda juba kõige oma Haremi kuningannaks nimetanud. Minu pea lubas tema wõtta, kui temale teel midagi paha peaks juhtuma. Mõtle, Marfa, see on aruldane, see manitseb ettewaatusele.
Marfa. Siis soowite teda naeratawa näoga ja magusa musudega Kalifi teretada lasta? See saab raske ehk koguni wõimata olema.
Haman. Raske saab see olema, aga sinu kawaluse käes lähab kõik korda. Selle suure muutuse jätan ma sinu hooleks. Sinul on tema juure tee alati lahti. Keegi muu ei tohi sinna tubadesse oma jalga tõsta. Kui ta jälle omast mehest ja armastusest jampsima hakkab, siis seleta temale Haremi naiste head põlwe kuldsel keelel – noh, sina tead kuidas sa temaga toime saad. Säh sulle siin esiotsa, pärast õnnelikku lõppu tuleb suur palk. (Annab kuld raha. Läheb ära).
Marfa. (Waatab kulda). Kulda ja jälle kulda! See imeline õnne linnukene teeb mind weel wanal päiwil rikkaks: Jah, Haman ütles; pärast tuleb suur palk. Aga missugune ja kust ilma otsast see imeline loom ometi peaks olema? Mina ei ole teda weel näinud ega tea tema nimegi. Ja kuida wiisi pean tema patustpöörmist peale algama? Mees, armastus, mehe kadumine, nutt ja pisarad – Marfa, Marfa, see saab sulle raske olema!
20
Aga kõik kawalused tahan ma kokku wõtta. Ma tahan temale walet luisata, tahan tea petta, sest – see kuld! (Ära).
Kolmas etendus.
Marfa. Zehira.
Marfa. (Helde healega Zehirale, kes nutuse pea padjadesse pannud). Puhta hinge igatsemised woolawad paradiisi hallikatelt ja ilmasüüta silmapisarad on pühad pärlid, mida inglid taewa nurmedel nopiwad. Allah õnnistus olgu sinuga, sa ilmasüüta rikkumata roosike! (Enesele). Raske, raske!
Zehira. (Nagu ärkades). Kas hea ingel tuleb taewast sõnumeid tooma minu kõige kallimast mehest? (Tõstab pea ülesse).
Marfa. (Ehmatab, taganeb). Taewas, mis ma näen! On see unes wõi ilmsi?
Zehira. (Suure rõõmuga). Marfa!
Marfa. Zehira! (Langewad ümber kaela). Lase ma waatan sinu otsa, sinu süüta ingli silmadesse!
Zehira. Lase ma annan sulle suud ja silitan sinu põski!
Marfa. Oma kätel olen ma sind kiigutanud ja oma suu juures suigutanud. Oma rinna piimaga olen ma sind imetanud kuni Sansi riigi roosikene suureks sirgus ja siis kuulmata kadus.
Zehira. Ja mina, kes ma omad armsad wanemad kautasin, leian sind oma kalli kaswataja siit!
Marfa. Ja mina, kes ma sind oma südame werega olen jootnud ja sind aastate kaupa olen taga leinanud ja nutnud, pidin sind ja sinu armukest selle surnud kulla eest ära andma ja suure wiletsuse sisse saatma! Ära neetud olgu pettus ja see kõliseja kuld! (Wiskab kuldrahad kaugele põrmandule).
21
Zehira. Marfa, ma olen siin wang! Üks kerjaja, keda meie oma majasse wõtsime awaldeles mind siia põrgu hauda. Nüüd on põrgu paradiisiks saanud, sest mina leidsin siit sind.
Marfa. See kerjaja oli Suurwesir Haman ise.
Zehira. (Imestades). Haman ise! Helde taewas, mis ma kuulen! Seal on minu unenägu! Aga kus on nüüd minu mees?
Marfa. Tema on wangis; siinsamas all lossi keldris.
Zehira. Wangis, ja – elus! Allah olgu kiidetud! Nüüd wõin ma weel loota!
Marfa. Marfa saab teid mõlemaid peastma, kui ta ka oma elu peaks kaotama.
Zehira. (Langeb kaela). Marfa, see on saatus, taewas on sind meie peastjaks siia saatnud!
Marfa. Allah on suur ja Muhamed tema prohwet.
Zehira. (Rõõmsalt). Marfa, minu kaswataja, kuidas saad sa sellega toime? Kuidas peaseb wangist minu mees?
Marfa. Jäta seda minu hooleks, Zehira! Sinu mees on mul kergem peasta kui sina ise. Lossi elanikud kardawad ja usuwad juba kõik, et musta mägede waim meie wangis asub. Tarwis seda hirmu weel suurendada ja siis –
Zehira. Ja siis?
Marfa. Jäta seda minu hooleks!
Zehira. Ma tahan seda sinu hooleks jätta. Aga ütle mis saab minuga sündima?
Marfa. Sina näita ennast rõõmsam kui sa oled. Lase ennast hommen takistamata Bagdadi wiia.
Zehira. Mina ei wõi sinna minna, see oleks minu surm.
22
Marfa. Sina ei suuda ega wõi wastu panna. Marfa silm saab sinu saatuse üle walwama.
Zehira. Sündku sinu tahtmine. Aga, Marfa, kas tead, kas minu wanemad weel elawad?
Marfa. Elawad ja igatsewad sinu järele. Nüüd tahan neile kohe sõnumeid saata, ja nende õnnel ei saa otsa olema.
Zehira. (Rõõmsalt). Tee seda, Marfa, tee seda!
Marfa. Ja nüüd pean mina minema, Haman ootab mind. (Lähab).
Zehira. (Üksi). Oh kui kerged on nüüd minu ihu ja hing! Nagu raske kiwi koorem on siit maha sadanud. Minu mees, minu wanemad elawad! Marfa saab meid peastma. Päike paistab jälle! (Ära).
Neljas etendus:
Haman. Marfa.
Haman. (Kärsitult). Noh, kuidas lugu läheb?
Marfa. Linnukene laulab juba lustilikult.
Haman. Soo, siis on kõik korras! Säh sulle siin! (Annab kulda).
Marfa. (Enesele). Selle patu rahaga ostan wangi wallale.
Haman. Kas tead Marfa, kust need jutud tulewad musta mägede waimust ja tema wägewusest? Terwe loss on lärmi täis ja wangide wahid wärisewad. Häda selle jutu sünnitajale!
Marfa. Jutud tõusewad ja kauwad nagu tuule pöörised. Täna räägitakse nõnda, hommen teisite. Mis mina sest tean.
Haman. Ma annaksin wangikoja wõtmed sinu kätte, aga sina pead kolmandamal päewal meile Bagdadi järele tulema. Kui keegi Zehirad enam waigistada ei wõi, siis sina ometi. Eks ole nõnda?
23
Marfa. Mis kõrgus käsiwad peab sündima. (Kumardab). Marfa on teie teener ja alatu ori!
Haman. (Käskides). Kanna hoolt kõige eest, walwa wiimse wangi üle ja too mulle kõigist selgeid sõnumeid järele.
Marfa. (Kumardab, enesele). Nüüd läheb kõik kenaste! (Ära).
Neljas waatus.
Endises Bagdadi Kalifi lossis:
Esimene etendus:
Kalif. Haman.
Kalif. (Käse õerudes). Minu päike, minu walgus, minu igawene elurõõm – minu Zehira! Sa oled teda toonud Haman! Missugust suurt waewa sa oled näinud, missugust tarkust tarwitanud! Zehira on siin, tema kuri kiusaja istub sinu lossi keldris: Küsi palka, Haman, küsi! Kalif tahab sulle kuninglikult tasuda!
Haman. Minu kõige kõrgem palk on Kalifi arm ja heldus. Mis peale selle, see tulgu kõige usklikule walitseja käest küsimata.
Kalif. Kõik kõrbede oasid ja mustamägede metsad saagu sulle, kolmsada kamelit kalli warandusega koormatud peawad sinu lossi wärawast hommen sisse sõitma. Ei, weel enam! Säh, siin on kulda, siin on kallid kiwe ja pärlisi (Paneb laua peale). Wõta! Ei, weel enam! Siin on kallis mõek, mis minu wana isa isa isa Baabeli kuninga käest on kingituseks saanud, seo see kohe omale wööle. (Haman seob mõega wööle).
Haman. Kõrge Kalifi heldus läheb liiale, sinu ori ei ole seda mitte ära teeninud. (Kumardub).
Kalif. Wait! wait! Keda Kalif tahab tänada, seda tänab ta südamest. Aga kunas tood sa Zehira warga siia? Too teda hommen. Waata sinna surma kaagule (Näitab käega timuka peale). Waata sinna! Seal seisab Ben-Assori armukene. Kas ta ei ole ilusas punases pulma
24
riides? Timukas – hah ah haa! Aga nüüd pöörab Kalif omad pilgud Bagdadi päikese poole. (Ära).
Teine etendus.
Haman. Marfa.
Haman. Kas oled juba siia jõudnud Marfa! Näed sa neid kallid kingitusi? Ja siin (lööb käega mõega pääle) Baabeli kuninga kullane mõek! Ja jah, hea tegu kannab intressi! Aga mis kodu poolt kuulukse?
Marfa. Meie wiimane wang on kadunud.
Haman. (Hirmuga). Kadunud, kadunud, – wang on kadunud!
Marfa. Ta on kadunud ja oma wahi ühes wiinud wõi kuidas lossis räägitakse koguni ära söönud.
Haman. (Wihaga). Põrgu nimel, kuidas ta kaduda wõis? Kas minu keldrid ei ole tugewad? Kas neid ei walwa wahid? Mis sa nõid waletad? Mis?
Marfa. See kõik on nõnda, aga wang on siiski kadunud. Teisel ööl oli wangi kambris koledat kisa kuuldud, mis kõik lossi elanikud wärisema pannud. Hommiku olid kõik uksed ja wärawad lukus aga wangi kamber tühi. Wahist ukse ees ei ole muud märki järele jäänud, kui üks kinnas ja küinla otsakene. Arwatakse et musta mägede waim teda kõige karwadega nahka pani ja ise läbi lae lendu läks.
Haman. Kas teda ei ole taga aetud? Kas teda ei ole kinni püitud? Kuuskümmend kamelid, salk sõawäge järele? Kuida? Mis?
Marfa. Kes wõib kurja waimu kinni püida, ütlewad sõalased ja põgenewad wärisedes peitu.
Haman. (Wihaga). Mina olen see mees, kes ta kinni püiab, mina (lööb rusikaga rindu). Tule Marfa, lähame minu lossi tagasi! Tule! Tule nõid, ehk ma löön su pea luu sisse! Tule! (Ära).
25
Kolmas etendus.
Kalif. Zehira.
Kalif. (Zehirale, kelle nägu padjades). Tõuse ülesse Bagdadi päikene, et mina ja maailm sinu walgust ja suurt ilu imestame. Suur Kalif tahab sind teretada.
Zehira. (Hoolimatu rahuga). Teretusi tuuakse waba inimeste aga mitte wangidele. Mina olen sinu auutuma Haremi wang. Lase mind lahti, Kalif, mina tahan oma armsa mehe juure minna.
Kalif. Sina ei ole mitte wang, sina oled waba ja kõikide käskija. Terwe Bagdad ja suur usklikute ilm on sinu päralt.
Zehira. (Rõõmsalt tõustes). Ah siis ma wõin minna, ma tänan sind, kõrge Kalif.
Kalif. Minna – ja kuhu siis minna? Kas mina ei ütelnud et maailm sinu päralt saab olema. Tule ja tereta mind!
Zehira. Mis wabadus wõib lõwil aedas ehk linnul puuris olla? Lase mind selle juure minna, keda mu hing armastab.
Kalif. Waata ma olen sind üle kõige pannud, mis Allah mulle on annud. Tule ja tereta mind.
Zehira. Mina ei taha midagi, mitte midagi sinu käest Kalif. Lase mind minna, ma palun sind.
Kalif. (Ihaldades). Kuhu tahab siis walgus maailmast minna, kui päike on üles tõusnud ja kõige kaunimas hiilguses särab. Sinu põsed on walgemad kui piim, sinu silmad on sügawamad kui mägede järwed – tule ja tereta mind!
Zehira. Kalif eksib kurjaste. Allah ei ole kõiki iludusi temale lubanud. Püia päike kõrgusest kinni ehk nopi tähti taewa laelt – katsu kas sa seda saad.
Kalif. Ma olen seda teinud tuwikene. Seal Haremis särawad taewa tähed (näitab käega) ja sina oled päikene, kes neile hiilgust saab andma. Tule ja tereta mind.
26
Zehira. Mina ei ole mitte sinu päikene ja need seal (näitab käega) on sinu alatumad orjad, keda sa ülekohtusel kombel wangis pead nagu mindki. Süda otsib südant, ja sina ei wõi oma südant neile sadadele jagada. Lase mind minna.
Kalif. (Nukralt). Ma näen pahad waimud pimestawad sind, sellepärast räägid sa täna nii rumalaste. Siin on minu Haremi naiste nime kirja raamat, (paneb kullatud raamatu laua peale) oma nime pead sina siia sisse kirjutama. Mina tahan pärast selle nimele juure lisada: Haremi kuningana.
Zehira. Mina ei saa seda ilmaski tegema!
Kalif. Pahad waimud saawad põgenema, ma annan sulle homseni aega.
Neljas etendus:
Mirsa. Zehira.
Mirsa. (Kalli kingitustega). Mina olen Mirsa, kõige usklikude walitseja ema. Kalif saadab Sulle kingitusi.
Zehira. Mina ei taha tema käest midagi. Mina wihkan teda ja tema hiilgust.
Mirsa. Siin on Indiamaa siidi, mis sinisem ja selgem on kui kõige puhtam taewa sina. (Paneb lauale).
Zehira. (Tõukab eemale). Mina ei taha teda!
Mirsa. Siin on kullased käe ehted, kelle sarnasi keegi surelik ei ole kannud. (Tahab kätte ümber panna).
Zehira. (Wiskab põrmandule). Puhtad käed ei kanna kunagi patust kulda.
Mirsa. (Tahab kaela panna). Siin kallid pärlid, keda üksi trooni peal kannetakse.
Zehira. (Tõmbab pärli nööri puruks ja wiskab wastu silmi). See on kihwtine madu, mis minu süita rinda surmata tahab.
Mirsa. (Uhkelt käed puusa). Mina olen Mirsa, selle ema, keda kõik usklikud kardawad ja kes sinu elu ja surma üle käskija on.
27
Zehira. (Wihaga). Sina oled alatu nõid, kes ühe kurjategija ja kelmi on siia ilma sünnitanud.
Mirsa. Siis sa ei wõta midagi wastu?
Zehira. Mitte midagi! (Mirsa läheb ära).
Wiies etendus:
Marfa. Zehira.
Marfa. (Argselt silmitsedes). Tasa, tasa, meid luuratakse!
Zehira. Mis sõnumid sa tood?
Marfa. Sinu armukene on peastetud, ta on waba nagu mägede lind!
Zehira. Marfa, Marfa sa tood mulle taewalikka sõnumeid. Minu rind tahab rõõmu pärast lõhki minna! Loe minu südame löökisi. (Paneb Marfa käe oma rinnale) iga löök, iga tuksumine on temale!
Marfa. Haman on teda mustamägedesse sõawäega otsima läinud.
Zehira. Häda mulle, siis on ta kadunud!
Marfa. Ben-Assor põgenes Sansi riiki, sinu wanemate juure.
Zehira. Tänu taewale, siis on ta peastetud!
Marfa. Kalif ootas juba heila Haamanit wangiga tulema – surma kaagu seisab walmis.
Zehira. Hirmus, hirmus, hirmus!
Marfa. Ma pean minema, Kalif tahab tulla. (Pst!) (Ära).
Kalif. (Läheb raamatu juure). Sa ei ole weel oma nime kirjutanud? Mis?
Zehira. Ei nüid ega ilmaski! Allah needmine tulgu selle naise peale, kes oma truudust mehe wastu murrab.
Kalif. (Kurjalt). Kalif mõistab helde ja armuline, aga Kalif mõistab ka kuri ja hirmus olla.
Zehira. Ja mis see minusse puutub?
Kalif. Küsi minult, mis sa tahad, Kalif saab sulle kõik lubama.
28
Zehira. Mulle ei ole midagi tarwis.
Kalif. Ma kingin sulle wabaduse, ma lasen sind kullases tõllas sõita ja kõik Bagdadi linn peab sinu ette silmili kumardama.
Zehira. Mulle ei ole midagi tarwis!
Kalif. Laewad merede peal lasen ma sinu nime peale märkida; nemad peawad sulle tooma purpuri ja siidi, kulda ja kallid kiwisi –
Zehira. Mulle ei ole midagi tarwis!
Kalif. Poole kuningriiki tahan ma sulle anda ja kõik need maisemaade linnad hommiku pool –
Zehira. Mulle ei ole midagi tarwis!
Kalif. Ma kinnitan sind oma järeltulejaks ja pärast mu surma saad sina Bagdadi riigi üle walitsema. Sa wõid siis kõige kenamaid noorimehi oma rinnale wõtta.
Zehira. Mulle ei ole midagi tarwis. Lase mind siit ära minna.
Kalif. (Kurjaste). Siis sa ei kirjuta mitte oma nime raamatusse?
Zehira. Ei iialgi!
Kalif. Waata kord minu Haremisse, kelle käskijaks ja kuningannaks ma sind tahan panna, waata! (Tema awab tagumise ukse, kust Haremi elu näha wõib. Puud, lilled, ilu ja toredus. Mõni naine sööb maiuse asju, kellega lauad on kuhjatud, mõni jalutab, mõni kiigub. Üks magab woodis murelikult, käsi kalli rohukausi kohal j. n. e.)
Zehira. Need ei ole mitte naised, need on sinu armetumad orjad, kõige õnnetumad inimesed taewa walguse all.
Kalif. (Kurjalt). Sina jampsid! (Paneb Haremi ukse kinni).
Zehira. Sina oled neid kõigist ilma jagudest siia wedada ja warastada lasknud ja piinad neid siin igawusega ööd ja päewad. Kui sinu tujud täis saawad, siis müüd sa neid Baabeli ja Persia laatadel nagu lojukseid. Nüüd on nemad sinu käes. Aga mina ei pea iialgi nende sarnaseks saama!
29
Kalif. Ja kes siis sina oled? Sina oled, ja kui mina tahan, siis ei ole sind enam! Kas mõistad mind?
Zehira. (Wihaga). Mina ei karda sinu surma, kas kuuled Kalif, mina ei karda seda sugugi! Säh, siin on minu rind. Pista oma mõek siia südamesse! Elu wõid sa wõtta, aga minu puhtust ja truudust mitte! Ah kes mina olen? Mina olen suuremast tõust kui sina, mina olen Sansi riigi Sultani tütar. Mina olen würstlikust sugust sündinud ja minu soontes keeb kuninglik weri. Minu isa on rikkas, tema on wägew. Sinul on naisi enam kui sõjamehi. Temal on üks ainukene naine, aga tema sõja leegionid on lugemata. Kui tema teaks, et mina siin sinu Haremi wang olen siis – –
Kalif. Ja siis? (Silub habet).
Zehira. (Tulise wihaga jalga põrutades). Mina oleksin peastetud, Kalif oleks langenud ja Bagdad seisaks tolmus, põrmus!
Kalif. Sina oled mind teotanud, sina oled minu armastust jalgadega tallanud – sina oled surma wäärt. Weel kord pakun ma sulle elu ja armu: Säh, kirjuta oma nimi siia raamatusse.
Zehira. (Tõmbab tema käest raamatu ja wiskab wastu maad). Seal on su armastus, seal on su naised!
Kalif. (Wihaga). Kuule nüüd minu kohtu otsust, sina sured hommen kaagu peal pikalist piina surma timuka käe läbi. Aga enne, kui see tige waim lahkub, tahab Kalif seda taewalikku iludust ühe musuga auustada. (Tahab musutada).
Zehira. (Kahmab Kalifi põueoda laualt). Julge tulla, sina häbemata mõrtsukas! Enne kui sinu käsi minu külge puutub, puurib see põue oda sinu patuse südame leegid lõhki.
Kalif. (Näitab rusikat). Surma sulle, walusat surma sulle!
30
Kuues etendus.
Kalif. Verik-Bey.
Kalif. (Kõnnib edasi tagasi). Ta peab surema, Zehira peab surema, kui ta ka Allah ingel oleks. Mind julges tema weel põueodaga ähwardada. Ja mitte üksi tema, tema armukene Ben-Assor peab enne tema silma all surema. (Kõlistab kella) Verik-Bey!
Verik-Bay. (Kumardab sügawaste). Mis kõrgus kässiwad?
Kalif. Kas Haman ei ole weel wangiga tagasi tulnud?
Verik-Bey. Ei ole weel tulnud!
Kalif (Wihaga). Allah juures; tema laiskus saab kangeste karistatud kui ta täna ei tule. Aga kuule, Verik-Bey ja pane tähele! Säe sõjawägi walmis kuuluta kõigile et hommen saab siin tore waatus olema. Sõnakuulmata ori Zehira ja tema armuke Ben-Assor saawad kaagul surmatud. Surma süid loed sina ette. Lase Samor ette tulla. Mine!
Samor. (Kumardab kolm korda). Kalif elagu igaweste!
Kalif. Kas kaagu on korras? Kõik piinamise masinad oma paiga peal? Sina pead neid kahte koera pikkamisi piinama. Kas mõistad?
Samor. Sünnib, nagu kõrge Kalif käsib! Suur walitseja saab minuga rahul olema.
Kalif. Mine! (Läheb).
Kalif. (Kõlistab kella). Verik-Bay!
Verik-Bey. (Kumardab). Igawene usklikute linn on omad wärawad laiali lahti ajanud, rahwast woolab otsata sisse.
Kalif. Ja noh?
Verik-Bey. Timukas ootab kaagu peal – kõik on korras.
Kalif. Mine ja anna Ben-Assor timuka kätte. Tõtta!
31
Verik-Bey. (Hirmuga). Aga Haman ei ole weel wangiga tulnud.
Kalif. (Wihaga). Haman ei ole weel wangiga tulnud? Ei ole weel tulnud?
Verik-Bey. Räägitakse et wang olla põgenenud ja Haaman teda otsima läinud –
Kalif. (Hirmsas wihas). Põgenenud – põgenenud ja minu surma käsk ei maksa midagi! Mina pean kõige maailma ja oma naiste ees häbisse jääma! Verik-Bey, sina oled hulluks läinud ehk Hamani pea langeb! (Kõnnib edasi tagasi ja kiristab hambaid). Verik-Bey, siis wii Zehira silmapilk surma kaagule. Maailm peab nägema, et Bagdadi Kalifi käes wägi ja wõimus, elu ja surm seisawad. Ruttu! Silmapilk! (Ära).
Wiies waatus.
Turu peal musta riidega kaetud surma kaagu. Kaagu kõrwal masinad ja nöörid. Timukas kaagu peal punasis riidis palja mõegaga. Ümberringi sõalased, rahwas ja Haremi naised. Trummide põrin kaugel.
Esimene etendus:
Zehira. Samor. Verik-Bey. Sõalased, rahwas.
Zehira. (Mustas riides, kinnikaetud näoga, astub wangina kaagule).
Samor. (Astub alla trepile, wõtab Zehira käest kinni). Tule ja tereta mind!
Verik-Bey. (Loeb surma otsust walju healega). „Kõige usklikute walitseja, Bagdadi Kalifi käsu peale. Et see alatu orja tüdruk ja raisku läinud loom, nimega Zehira on julgenud kõrge Kalifi heldust ja armu oma kiimaluse kasuks kurjaste tarwitada ja kõrge Kalifi elu põue odaga ähwardada, siis saab tema täna siin kõige rahwale ja Haremi iludustele hirmu täheks peale pikaliste piinamiste
32
timuka käe läbi surema. Nõnda käseb kõige usklikute walitseja, Bagdadi kõigewägewam Kalif Abdullah.“
Zehira. (Kisub näokatte puruks ja räägib). Kuulge kõik kes kuulda tahawad: Mina olen suurest sugust ja suren ilma süita. Häbemata kuri Kalif tahtis mind oma Haremi orjaks teha, aga temal ei olnud jõudu Sansi riigi Sultani tütre ja ühe hommikumaa mehe truu naise südant murda. Mina – –
Kalif. (Wihaga). Wait! wait! (Näitab käega, trummid hakawad tasa põrisema. Timukas tahab häbisärki selga tõmmata, Zehira wõitleb wastu.
Rahwas. (Hirmu müraga). Musta mägede waim tuleb! Tuleb, tuleb! Praegu sõitis linna wärawast sisse.
Rahwas. (Edasi). Tulise musta täku seljas! Tuleb tuleb! Tule jõgi jääb uulitsale järele! Põgeneme! (Timukas püiab ruttu riiet selga tõmmata, ei saa hirmuga aru kust tõmbab).
Ben-Assor. (Mustas kohutawas ülikonnas. Tormab kaagu juure, haarab Zehira sülle). Surmast elule!
Zehira. (Tasakeste). Põrgust taewa!
Samor. (Kukub kaaguga ümber). Waim! waim! waim!
Rahwas. Mustamägede waim! (Kõik põgenewad).
Kalif. (Kisendab wihaga). Salk sõjaväge! Ajage taga! Wõtke kinni!
Rahwas. (Kaugel). Waim! waim! waim! Põgeneme!
Teine etendus:
Haman. Kalif. Verik-Bey.
Haman. (Kumardab sügawaste). Kõige usklikude Kalif elagu igaweste! Ma olen tühja kättega tagasi tulnud
Kalif. (Wihaselt). Sina orja koer julged weel kiidelda et sa tühja kättega oled tagasi tulnud. Kas ma ei annud sulle kulda ja kallid kiwa kingituseks, kas ma ei annud sulle kõrbe oasid ja palmide puiestikud – wõi tühja kätega tagasi tulnud – (Kõlistab kella). Verik-Bey! (Verik-Bey astub wärisedes ette). Saada Haman surma kaagule!
33
Haman. (Surma hirmuga). Halastust! Armu!
Kalif. (Näitab käega) Ära temaga!
Haman. (Haledaste). Zehira, Zehira, Zehira! Sinu unenägu! (Ära).
Kalif. (Sügawas mõttes). Zehira on läinud, teda ei too ükski wägi enam tagasi. Suure tühja aseme jättis tema siia! (Paneb käe rinnale). Minu elu walgus, minu päikene – sinuga olen ma kõik kaotanud!
Verik-Bey. Haman on oma patuse hinge wälja puhunud. Tema pea langes esimese mõega hoobiga.
Kalif. (Näitab käega). Mina ei taha temast midagi enam teada! Mine, ma tahan üksi olla! (Ära).
Ismael. (Tormab sisse). Sõda, sõda, sõda!
Kalif. (Kohkudes). Mis? Mis sõda? Mis?
Ismael. (Ahastades). Sõda on siin! Sõda on siin! Sansi riigi Sultan Salatin ja tema lugemata leegionid! Waata sinna! Piigide mets liigub ja läigib päikse paistel nagu kullane meri ja temal ei näe otsa olemagi!
Kalif. (Hirmuga). Verik-Bey! Minu mõek – sõawägi!
Ismael. (Segaselt). Mõega olete Haremisse maha unustanud, Verik-Bey on wäega wõeraste wangis – kõik on hilja! Sõda, sõda, sõda! Praegu murrawad nad wärawad ja müirid maha – oo – hirmus! Nende eesotsas tormab praegu sisse mustamägede waim! Põgeneme! (Ära). (Sõalased tormawad sisse, kuulukse healesi: Kus ta on? Lööge surnuks! Wõtke elawalt kinni!)
Kalif. (Pikkamisi). Nemad tulewad! Põgenemine on hilja! Jumalaga ilus maailm! Jumalaga Harem! (Kuulukse tagapool püssipauk).
Kolmas etendus:
Ben-Assor. Salatin. Zehira.
Ben-Assor. (Wiskab kohutawa ülikonna maha). Kasi nüüd nurka mustamägede waim! Auu sulle siski, sina oled mind eesmärgile wiinud.
34
Salatin. (Istub tooli peale ja pühib higi). Lõpetatud!
Ben-Assor. Noh mu isa, sina oled wõitja ja Bagdadi riigi ja rahwaste käskija.
Salatin. (Paneb käed kokku). Allah olgu kiidetud, et suuri werewalamisi ei sündinud. Ilma wereta wõita on kõige kaunim wõit.
Ben-Assor. Aga mis saab nüid selle riigi ja rahwaga?
Salatin. Bagdad on usklikute püha linn, teda ei taha ma alandada ega kellegi riigi külge köita. Waligu rahwas omale ise kõige auusam Kalif. Bagdad peab seisma jääma niikaua kui meie prohweti auu ja nimi seisawad.
Ben-Assor. Aga kuhu paneme nüüd need õnnetumad Haremi naised?
Salatin. Zehira saab nende üle aru pidama.
Zehira. Minu armas isa minu armas mees! (Langeb kaela). Tulge mõlemad minu rinnale. (Laotab käed laiali).
Salatin. Oh sa kallis; kallis laps!
Ben-Assor. Oh sa truu hommikumaa naise süda!
Verik-Bey. (Tormab sisse). Kalif Abdulah on ennast surmanud, Sõjawägi ja rahwas hüiab Ben Assori Bagdadi Kalifiks!
Salatin. (Annab mõlemile kätt). Elagu Bagdadi Kalif!
Rahwas ja sõalased. (Healed wäljas). Elagu Ben-Assor, Bagdadi Kalif! Allah! Elagu Zehira – Allah! Elagu Sultan Salatin! Allaah! Allaaah!
Lõpetus.