I. osa.

 Isamaale.

 Kui on sul ilmas isamaa,

 Siis teda tõega armasta:

 Üks sõna sellest huuldel

 See olgu säde südamel!

 Kes isamaale laulu loob,

 Ta altarile ohwrid toob,

 Sel olgu ohwer ainsale

 Nii puhas, püha, tõsine!

 Mis põues paisutasin ma

 Nii mõne aasta kümnega,

 Siin woolab wanast südamest,

 Kui hallik kalju mägedest!

 
10

 Eesti palwe.

 Suur Jumal andis seda maad,

 Kus meie rahwas asuwad;

 Ehk kül see maa on weikene,

 Ta toidab lapsi lahkeste.

 Siin rahwas elas rahu sees

 Ja pärast ohkas silma wees:

 Kui seati siia jumalust,

 Siis riisuti ta wabadust!

 Siis tuli pik ja pime öö

 Ja rahwast köitis orja wöö –

 Ta õnne täht, nii särawal,

 Siis kustus kauaks taewa all!

 Sa Isa kuulsid walu healt

 Siis kõrge kohtujärje pealt

 Ja peastsid jälle meie maad,

 Nüid sind su lapsed tänawad.

 Meid hoia Isa armus weel,

 Käi tule sambaks meie eel,

 Et meid ei mata laente wood.

 Ei murra aja tormi hood!

 Kui rahwas, usk ja tema keel

 On sinu meelest armsad weel,

 Siis kaitse sina igawest

 Mu kodumaad ja rahwakest!

 
11

 Isamaa.

 Kus on mu kallis isamaa,

 Kus tahaks rõõmsast elada,

 Kus üli õnnis oleks ma

 Ja kellest wõiksin kiidelda?

 Ei ole seal mul isamaad,

 Kus wennad wenda wihkawad,

 Kus igamees end targaks teeb

 Ja sala kiusust üle keeb.

 Ei ole seal mul isamaa,

 Kus tõde püitaks surmata,

 Kus wagaduse katte all

 On öö ja udu õitsewal.

 Seal on mu armas isamaa,

 Kus tõde hakkab tõusema,

 Kust kaob öö ja widewik,

 Kus rahwas rõõmus, rahulik.

 Seal on mu armas isamaa,

 Kus rahwas lepib rahwaga.

 Kus waenlane ja wihamees

 On ümber kaela silmawees.

 Oh sellel wäga armsal maal

 Ma elaks, laulaks igal aal!

 Saa sarnaseks, mu Eesti, sa,

 Siis oled minu isamaa!

 
12

 Kase puu.

 Minu õnsas isa õues

 Kõrge kask weel kohises,

 Siis, kui lapse meeled põues,

 Mängsin murul lilledes.

 Kase lehte kallis kaha

 Rõõmustas mind sügisel,

 Kase lehed läksid maha,

 Kolletasid sügisel!

 Mina naersin kase kurba

 Lapseliku lustiga,

 Pilkasin, et oksa, urba

 Pidi paljaks puistama.

 Kase raod wingsid nutul,

 Tahtsid nagu ütelda:

 „Lapsukene, sulle rutul

 Elu talwe tuleb ka!

 Loodus wiib meid suwe ilust

 Piskuks ajaks puhkama,

 Pea aga talwe wilust

 Saame jälle ärkada.

 Aga sulle, lapsukene,

 Kaua õitseb kewade,

 Sull on talwe igawene,

 Elu aeg on üürike!

 
13

 Sinu isa-isa juba

 Muiste minu mahla jõi,

 Mina warjasin ta tuba,

 Kui ta lapse laulu lõi:

 Ammu haua künkad katwad

 Sinu waga wanemaid,

 Kui nad sindki mulda matwad,

 Kuuldaks weel mu kahinaid.“

 Mulle tungis tume koha

 Südamesse walusast,

 Päike, taewas, lilled puha

 Naeratasid kurwemast.

 Ja ma läksin, muret peites,

 Tuppa teise mängile,

 Ema sängi maha heites

 Tungis pisar silmasse.

 Nüid, kus mulle elu teele

 Paistab talwe kurwem kuu,

 Tuleb mulle tihti meele

 Kahiseja kase puu.

 Ja ma aiman omal haua,

 Igawese talwe ees –

 Kask jääb kasuma weel kaua,

 Kahiseb mu õue sees!

 
14

 Sakala maa.

 Ma olen käinud palju radu,

 Ma olen näinud mitu maad,

 Ei olnud kuskil leida kodu

 Nii armast, uhked, ilusad

 Kui kaunis, kallis isamaa –

 Mu Sakala!

 Siin wilja põllud lainetawad,

 Siin lille luhad liiguwad,

 Siin aasad magust lõhna aawad,

 Siin kõrged metsad kiiguwad.

 Siin on mu kallis isamaa,

 Mu Sakala!

 Siin niidud paksu heina kandwad,

 Siin kallilt kosub käte-töö,

 Siin põllud palju wilja andwad,

 Siin rahwas rõõmus päew ja öö.

 Siin on mu kallis isamaa,

 Mu Sakala!

 Siin kägu kukkub kulda keelel,

 Ja ööpik laanes laulab ka,

 Siin rahwas ühenduse meelel

 Käib üle kõige Eesti maa.

 Siin on mu kallis isamaa,

 Mu Sakala!

 
15

 Siin jookswad hallikad ja ojad,

 Kui hõbe lindid läbi maa,

 Siin käiwad waba rahwa pojad

 Ju ilma wõera ikketa.

 Siin on mu kallis isamaa,

 Mu Sakala!

 Oh seda maad ja seda linna

 Ma kiidan kõrgeks otsata:

 Siit päew ei raatsiks looja minna,

 Siit lahkub nagu nutuga,

 Siin on mu kallis isamaa,

 Mu Sakala!

 Oh wõeras, kas sa oled käinud

 Mu kaswu kohas Sakalas?

 Kas oled kaugelt teda näinud?

 Siis süda tõeste rõõmustas –

 See on mu kallis isamaa,

 Mu Sakala! –

 Ja õnnelikuks mõttes kiitsid

 Sa rahwast, kes siin asuwad,

 Siin kaua aega ära wiitsid,

 Kus arm ja truudus kosuwad.

 See on mu kallis isamaa,

 Mu Sakala!

 Oh maa, kes täis on kaunist kiitust

 Ja kuulus wana wägedest,

 Kui lahkun ma su orust, niidust

 Ja sinu püha mägedest,

 Siis wõta oma hõlma sa

 Mind Sakala!

 
16

 Linnutaja waim.

 Oh häda, häda, häda mulle –

 Nii kaeban kurwa meelega –

 Mis, Linnutaja, kostan sulle,

 Kui aru nõnda nõuad sa;

 ,,Kus on mu haud mu wiimne ase?

 Oh wasta mulle, isamaa!

 Sa wandsid truudust, ei ma lase

 Su surma paika sõkkuda;

 Sa nutsid – kõrge taewas waatis –

 Mind hauda kandes käte peal,

 Sealt minu waim sind kodu saatis,

 Ta elab praegu siin ja seal.

 Nüid seisad sõnata ja norus

 Sa nõuta minu haua ees:

 Kas seda sinu mäel ja orus

 Sull õpetasin elu sees?

 Ma tõstan tähte keskel nuttu,

 Ma kaeban koidu eha aal

 Et minust wõerdunud nii ruttu

 Mu õed ja wennad muistsel maal;

 Et ära kuiwand waimu osad,

 Mis pidid mereks paisuma,

 Et äratatud Eesti pojad

 Ei astu enam minuga!

 
17

 Õed, wennad ärkage weel üles,

 Oh igaweseks ärkage!

 Siis rõõmustan ma taewa süles

 Ja rahu saab mu põrmule!“

 Eesti rahwa

 50-aasta priiuse mälestuse pühaks,

 26-märtsil 1869.

 Priius, priius sulle hüüan

 Täna suure healega,

 Suud ja südant tõsta püüan

 Taewa-isa tänama!

 Kes ei tunneks taewa wäge

 Surma hauast ärkades,

 Kes ei aimaks orja mäge,

 Tema kurjas kõrguses?

 Oh kui hirmsas ahastuses

 Ägasid sa, isamaa!

 Aasta sajad sügawuses

 Põrgu piina kandsid sa!

 Sinu õnnepäew läks looja

 Wärisedes, weriselt,

 Sulle sadas tuld ja tõrwa

 Maast ja taewast ülewelt!

 Taewas kuuldi hädakisa,

 Kuuldi waluwingumist,

 Halest waatis Wana-isa,

 Ähwardates põrgulist,

 
18

 Saatis wälgunooled alla:

 Aleksander, aita sa,

 Peasta ükskord rahwas walla,

 Peasta põrgust Eestimaa!

 Lõppes were-pulmapidu

 Wiiekümne aasta eest,

 Murtud sai siis orja-idu,

 Wälja kistud söödi seest;

 Tema ohakased juured

 Wõrsusid weel sala wäel,

 Need ei olnud enam suured –

 Kistaks wälja kahel käel.

 Sa ei märka, nooremsugu,

 Sa ei aima südames

 Orjapõlwe piinalugu,

 Täies jõus ja kurjuses!

 Keda orjakepid lõiwad,

 Need su wagad wanemad,

 Kelle werd su nurmed jõiwad

 Ammu mullas magawad!

 Priius, priius, sulle hüian

 Täna suure healega,

 Suud ja südant tõsta püian

 Taewa-Isa tänama!

 Isamaa, su mets ja meri,

 Kõik ta täius, kohise!

 Eesti laste waim ja weri –

 Priiusele hõiskage!

 
19

 Palumine.

 Paista mulle, lahke päike,

 Ööilm warjab waarikuid,

 Lahuta neid pilwe käike,

 Mis siin külmendawad suid!

 Sõua põrgu wärawalta,

 Kallis Kalew, koju sa!

 Ammu sind ju wangi maalta

 Ootab ohkel isamaa.

 Sinu õnne, sinu waewa

 Leinab suur ja weikene

 Aeg, kus sind sai wiidud taewa,

 Lõpetas meil priiuse!

 Wana-isa, ise tarka,

 Taara, taewast kuule sa,

 Anna Manal seda märka:

 Peasta Kalew kütkesta.

 Särama.

 Kuis käib sul kuldne päike,

 Mu armas isamaa,

 Kes muiste õnne läike

 Sul süitas särama?

 
20

 Ta tõuseb Taara kojas

 Kül endse iluga,

 Näeb aga sinu majas

 Kõik kurtes puhkama!

 Oh, et üks taewa wägi

 Sind wõtaks ärata.

 Kül siis su õnne mägi

 Läeks uuest särama!

 Kodumaale.

 Mu kallis Eesti kodumaa,

 Su auu ma tahan kuuluta:

 Su sees ma sündsin ilmale

 Ja nägin taewa walguse,

 Siin ema kandis kätel mind,

 Ma kaswasin kui pesas lind

 Mu armas, kallis kodumaa!

 Mu kallis Eesti kodumaa,

 Kuis wõib su laps sind unusta!

 Su armu olen joonud ma

 Ju sisse ema piimaga;

 Kui noorepõlwe eluteel,

 Nii rõõmustad mind täna weel – – –

 Mu armas, kallis kodumaa!

 Mu kallis Eesti kodumaa,

 Kui uhke, ilus oled sa!

 Su lehtis metsad kohawad,

 
21

 Su aasad haljad ilusad,

 Su päike paistab heledast,

 Su linnud laulwad ilusast

 Mu armas, kallis kodumaa!

 Sa, kallis Eesti kodumaa,

 Ei lapsi saalis kaswata:

 Su tütred siiski ilusad,

 Kui roosililled rõkkawad,

 Su pojad prisked, tugewad,

 Ja sirged nagu oblikad

 Mu armas, kallis kodumaa!

 Ei armsamat kui kodumaa,

 Siit taewa alt ma himusta,

 Sa kannad, katad, toidad mind,

 Sest püha on mul sinu pind.

 Su põrmust ilma sündsin ma,

 Su põrmus tahan puhata

 Mu armas, kallis kodumaa!

 Oh armas Eesti piireke

 Kui taewa-koidu wiireke

 Mu elu õhtul paista weel,

 Kui paistsid wara hälliteel,

 Siis kata, kallis Maarjamaa,

 Mind oma pehme mullaga

 Mu armas, kallis kodumaa!

 
22

 Kahetsus.

 Oh wõeras maa kuis sina

 Mind petsid rängasti!

 Sind ikka nägin mina

 Täis õnne, kullane,

 Sest jätsin maha Eestimaa,

 Ja pean nüüd raskest kaebama!

 Ma jätsin kodu maha,

 Kus toitis tööga muld,

 Sealt lootsin leida raha,

 Mu silmis säras kuld,

 Sest jätsin maha, Eestimaa,

 Ja pean nüüd raskest kaebama!

 Siin wõeras keel ja rahwas,

 Siin wõeras iga koht,

 Mu elu on kui pahmas,

 Siin tuleb hädaoht!

 Sind jätsin maha, Eestimaa

 Ja pean nüüd raskest kaebama!

 Rist, wiletsus ja walu

 On siin mu waewapalk,

 Siin mulla urtsik, talu

 Ja wõera rahwa salk!

 Sind jätsin maha, Eestimaa,

 Ja pean nüüd raskest kaebama!

 Ma jätsin sõbrad maha –

 Kes kullast kallimad,

 Kõik koduraja taha,

 
23

 Kus armud õitsewad

 Sind jätsin maha, Eestimaa,

 Ja pean nüüd raskest kaebama!

 Seal hingwad Maarja mullas

 Mu armsad wanemad,

 Seal Eesti koidu-kullas

 Nad jälle ärkawad

 Sind jätsin maha, Eestimaa,

 Ja pean nüüd raskest kaebama!

 Seal kohiseb weel oja,

 Kui nutaks taga mind,

 Lein katab isakoja,

 Kurb seisab laululind

 Sind jätsin maha, Eestimaa,

 Ja pean nüüd raskest kaebama!

 Oh et weel silmad näha

 Sind saaksid, kodumaa!

 Mu kõrwad enne eha

 Su keelt weel kuulata!

 Sind jätsin maha, Eestimaa,

 Ja pean nüüd raskest kaebama!

 Oh et weel saaksid jalad

 Su murul kõndima,

 Sa maa, kes õnne walad

 Ja armas otsata!

 Sind jätsin maha, Eestimaa,

 Ja pean nüüd raskest kaebama!

 
24

 Rahule!

 Kuule õde, wennake,

 Jääme jälle rahule,

 Kui on taewas pilwi täis,

 Nende wahel wälku näis.

 Kuule õde, wennake

 Jääme jälle rahule,

 Kui on wõimus teiste käes,

 Midagi ei meie wäes.

 Kiirest lendab aja woog

 Küllap tõuseb tuule hoog,

 Ajab ära siit ja sealt,

 Pikse pilwed taewa pealt.

 Wälk siis kaob kahjuta,

 Õnnes õiskab isamaa

 Wõimus jälle meie wäes,

 Kitsikus on teiste käes.

 Seni, õde, wennake

 Jääme jälle rahule

 Segane on aja sõit,

 Tõe päralt wiimne wõit!

 
25

 Oma linnale.

 Kui Wanemuine peidu aalt

 Mull kannelt lainaks kõrgelt maalt,

 Siis Wiljandi, mu Eesti linn,

 Sull kaunist kiitust laulaksin.

 Kui pruut seal mäe peal paistad sa,

 Su ümberringi wiljamaa;

 Ju õisi kannab nurm ja aas,

 Sull rahwas peiuks ärkamas.

 Ei õitsenud sul läinud aal

 Üht roosilille rinna naal,

 Waid leinalaulu hüüdis lind,

 Ja orjawitsad peksid sind.

 Nüüd Maarja rüpes magawad

 Need orjapõlwe pimedad

 Ei jõudnud keelda kurjad käed,

 Mis toimetasid taewa wäed.

 Sind sõkkund sõjalaste jalg,

 Ja niiske seisund sinu palg;

 Kül põrgu tormid pimel ööl

 Su ümber mässand wõidutööl.

 Kõik aga ei sult häwita

 Öö jõudnud oma katkuga,

 Sest Eesti weri, waim ja meel

 Su walwja wendes elab weel!

 
26

 Neid kolme hoia, isamaa,

 Neid truilt põues paisuta,

 Siis sinu muistne wägewus

 On tulewiku õnnistus!

 Nurin.

 Suur nurin sortsilaste tõust,

 Kui tuleks pime põrgu jõust,

 Käib sala suure wihaga

 Siit läbi armsa Lääne maa.

 Waik, soowil seisab Taara salk:

 See piinajatel paras palk,

 Nüid ülekohtu lõeg on täis –

 Kas tuleb ette kodureis?

 Nad puha, wiimane kui maik –

 Kus on sell põrgul pesapaik!

 See muistselt maha jäetud maa

 Ei tereta neid saagiga.

 Sest kindlast kinni hoiawad

 Nad maha murtud Maarja maad,

 Ei tahaks siit nad lahkuda,

 Kus rahwas õppind orjama.

 Neid aga waewab külma rõhk

 Ja päewatõusu tuuleõhk –

 Meil Ukku uue õnne toob

 Ja ilusama ilma loob!

 
27

 Jäta!

 Hing, oh jäta muret ruttu

 Muistse maale magama,

 Tõtta uuest tööle ruttu

 Walju, kindla waimuga!

 Pikka teed sa pead käima –

 Jõua uhkelt edasi –

 Maha murdma leina-äima,

 Kes ei aita tedagi.

 Tõsi, toona tuleb meele,

 Paisub silmi pisaraks,

 Jääma nõretuse weele –

 Oh et siin sa unustaks!

 Tugewaste töös ja teos –

 Näita neil kui magaja –

 Õigus südames ja peos

 Siis su õnn ei wiiwita!

 Lindanisale.

 Kus kallim koht kui Lindanisa,

 Kus püham mälestuse paik?

 Seal hingab Kalewite isa

 Ju aastasajad rahus, waik;

 Seal ema Linda leina walus

 On järwe jätnud murule

 Ja selles kuninglikus talus

 Meil kaswis Kalew ülesse.

 
28

 Mull tihti rääkis isa pere,

 Kui alles hällis kiikusin,

 Et üle maa ja üle mere

 On Tallna üksi neitsi-linn;

 Nad teadsid pikka juttu westa,

 Kuis teda piirtud asjata

 Ja et ta igaweste kesta,

 Kui kestab ilm ja ilmamaa.

 Kuis on seal kuulsas paigas lugu

 Nüid Taara tõu ja waimuga:

 Kas mäletab weel Eestisugu,

 Et pühas paigas rändab ta;

 Et tema tõstab oma kanda

 Nüid Kalewite rinna peal

 Ja et wõib tema mereranda

 Weel eluks tõusta taadi heal?

 Oh mäletaks sa, kes su põues

 On ammu, ammu hingamas!

 Oh teaksid sa, mis Eesti õues

 Kord Linda silmist laenetas!

 Nüid aga piad sa tõusma üles

 Ja südameks meil olema,

 Sest sinu põues, sinu süles

 Meil magab armu otsata!

 Ja mis see on, mis mina nõuaks

 Mu Lindanisa, sinu käest?

 Et sina kõigist mööda jõuaks,

 Ja lahti peaseks sortsi käest;

 Et sina käiksid Eesti hõimus

 Ja Keisri armus kõigist eel,

 Et su sees elaks auus ja wõimus

 Mu püha Eesti emakeel!

 
29

 Kalewite kodu.

 Kuldne Kalewite kodu,

 Taaralaste lõbus maa:

 Sulle laulab lahkest kägu,

 Ööpik suure healega!

 Lõuna wõlwist päikse palge

 Särab sinu oru öös,

 Põhja wirmaliste walge –

 Selle paistel palju töös!

 Lääne lained lakswad lusti,

 Rõõmsalt kuulab rand ja raud,

 Wana waime jälle usti,

 Wõrsub Kalewite kand.

 Jälle rääkwad rindus healed

 Wanast wabaduse aast,

 Laulikute kandle keeled

 Kõlisewad kodumaast.

 Jälle kuuluks kanget kuha

 Ennemuistse hiie puist,

 Õitseb Emajõe luha,

 Lehkab lillelisest suist.

 Maru möllab.

 Kas tuleb koju kuningas,

 Kes Põhja-merel purjetas –

 Sest kägu kukub koidu aal,

 Koer haugub haljal Murumaal?

 
30

 Ei wennad, ei see rõõmuheal,

 Koer uriseb ju meie peal

 Ja tahab salwa walusast,

 Kui peaseks lahti ahelast.

 Kui libiseb ta sabaga.

 Siis tahab saaki meelita:

 Mis ettewaates anna sa,

 Sest – maru möllab üle maa.

 Kaljuwaim.

 Weel elab kõrge kaljuwaim

 Siin Eesti pinna peal;

 Ta suigub sala udu sees

 Ja mängib, läigib Lääne wees –

 Üks imeline heal.

 Poeg, hoia pehme käte peal,

 Ja soojas südames!

 Poeg, eks sa kuule kiusu wiit,

 Kui armu seob siidi niit

 Siin sala, õeluses?

 Kas tunned, kallis kodumaa.

 Kui wali waimu tuul –

 Ja õues möllab maru wing,

 Sest ehmatagu sinu hing –

 Sa seisad surmakuul!

 
31

 Sest kaljuwaimu käiakse

 Su süles sidumas;

 Nad rööwiks ta su rinde alt

 Ja paneks põrgu palawalt,

 Kus suitseb saadanas.

 Sa aga, kõrge kaljuwaim,

 Sa räägid rõõmuga:

 Mis weremäng mull teha wõis?

 Ei sureta mind siidi köis –

 Jää julgeks, isamaa!

 Jää julgeks, hõiska rõõmusta

 Mu kodu, kaljumaa!

 Mul kõrges Taaral wägesi,

 Sest surma all ei seisagi,

 Ei seisa ilmas sa!

 Pisarad.

 Kewadise koidu aal

 Wara kõndsin niidu raal:

 Tuhat, tuhat pisarad

 Kasteheinas kiiksiwad.

 Küsin ühelt sedamaid:

 „Pisar, kust sa siia said?

 Kiigud tormi, tuule ees,

 Koidu paistel rohu sees?“

 
32

 Kostab wastu: „Kuuled sa,

 Muru all mu kodumaa;

 Sinna sinu wanemad

 Muistena meid külwsiwad.

 Tasa õhtul tuleme

 Mustast kodust murule,

 Ööse teine teisega

 Nutu külwi mõtlema.

 Paistab taewas päikene,

 Lähme jälle mullasse –

 Öö meid walus ilma lõi,

 Sest ei walgust näha wõi.“

 Kuulsin kurba kaebamist:

 Silmad läiksid pisarist –

 Palju neist siis nutsin ma

 Tõiste hulka kastessa!

 Nutja neitsile.

 Sa pühid palgelt pisarad,

 Su silmalaud on ligedad,

 Ja rinna põhjas sügawas

 Su hinge kuulen ohkamas.

 Kus, neitsi, kõik su kallid jäänd,

 Su luulelised looted läänd,

 Mis pesitasid targas peas

 Ja reisid taewatähte seas?

 
33

 Nüüd kaebad kurwalt ilmale:

 Siin aiman hauaaseme –

 Mull saatus jagab pisarad,

 Mis tema rüppe langewad!

 Sind trööstin ma, mu neitsike:

 Koit punab weel su pärjale

 Ja kõrgel käiwad kallid wäed –

 Oh oota, ehk weel peiu näed!

 Oh looda, usu, armasta,

 Su saatus saab weel leppima –

 Sind armast, waga neitsikest,

 Truu Jumal aitab ülewest!

 Wõerasisa.

 Wõi wõerasisa hea –

 Ma kuulsin seda suld –

 Mu sõber, meeles pea:

 Kuis andis sulle tuld!

 Sa ise seda tead,

 Ei tohi tunnista,

 Waid oma teada pead,

 Et wihaseks ei saa.

 Kus on su poja lugu,

 Su auu, su warandus?

 Su waba maa ja sugu,

 Su priius, wägewus?

 Kõik see on wõeraisa,

 
34

 Kõik see on tema käe,

 Weel nõuab juure lisa

 Ta sinult iga päe.

 Wõi wõerasisa hea –

 Kül teda tunnen ma!

 Ta süda külm kui ea,

 Ta rõõm sind rõhuda!

 Kui surma jõgi, sügaw

 Ta nõu ja kawalus,

 Oh pojandil on igaw –

 Mill lõpeb kannatus?

 Orjaöö

 Orjaöösel surmawikat niitis,

 Koidu piirel päike tõusta wiitis,

 Lootus langes hauda silmaweel,

 Tulesambad paistsid surmateel!

 Tondid tantsisid, su haua peale

 Panti ilmasüita ristike,

 Osaks said sa palwe, laulu heale –

 Maga ori, nagu Eestlane!

 Õnn ja noorus – walulilledega kaetud,

 Kurwalt Marja maale maha maetud,

 Hingab ööde wilus surma wäsimust,

 Surnud lootuseta, kaugel hommikust!

 Haua pimeduse pehmed ilmad

 Kooljat ema armul katsiwad,

 Kuiwatasid pisarates silmad,

 Mured, walus maha matsiwad.

 
35

 Hirmuks kõik su ihkamised jõudsid,

 Surma hellad soowimised sõudsid:

 Wahwus wangis, raudus wärises,

 Tarkus taga taewa uinudes

 Kaugel kõndis Kalewite kodust

 Wargsel wiisil, walju nutuga,

 Nüid sa peased piinajate rodust –

 Ärka hauast üles, isamaa!

 Tõtta!

 Oh minu rahwas, tõtta sa

 Sealt laanest wälja rutuga,

 Kus eksil luusib sinu hing.

 Su walgust katab uduring!

 Kül äratas sull koidukuld

 Ju muiste igatsuse tuld,

 Et õnne püidmas olid tööl,

 Sind rikkus wõit, mis oli ööl!

 Nüid kumab koit ju taewa all,

 Sull päike jälle tõusewal,

 See hiilget sinu orgu ka

 Saab taewa õuest külwama.

 Näed sa ta walgust, isamaa?

 Siis tõtta laanest rutuga,

 Sest taewas luusib pilwe, must,

 Wõib matta waimuilma ust!

 
36

 Hoiatuseks.

 Eesti rahwas, ära sa

 Kõigu iga tuulega!

 Kus sa astud, waata ette

 Oma selge silmaga;

 Muidu langed sillalt wette,

 Upud ilma armuta.

 Eesti rahwas, ära sa

 Papstil põlwi painuta!

 Wastu õigust õpetusest

 Talla julgest üle sa!

 Ilmas rahwa rumalusest

 Püitaks wilja lõigata.

 Eesti rahwas, ära sa

 Wõera naerul punasta!

 Orjaöö sind kinni kattis,

 Hirmsa pimedusega

 Eha walgust su eest mattis

 Kuis weel wõisid rutata!

 Ruta nüüd, mu rahwake,

 Orust üles mäele!

 Ära küsi wõera keelust,

 Põlga pettust, rumalust,

 Tema waranduse neelust

 Said ju muiste õpetust.

 
37

 Küsimised.

 Kas kõrged kalju mäed

 Peaks pehmeks sulama?

 Kas rööwijate käed

 Ei saagil’’ siruta?

 Kas kaarnad, kullid kiitwad,

 Et nad on mõrtsukad?

 Kas papstikesed wiitwad,

 Kui rahwast rõhuwad?

 Kas rikkad meeles kandwad,

 Et nähtaw – ajalik?

 Kas ahned waestel andwad,

 Ehk neil kül wõimalik?

 Ei ole ilmas head,

 Ei õigust olemas,

 Kuid elama sa pead,

 Kui ilm ka waletas.

 Weel.

 Weel wihawaenu aiad

 Liig kõrged, kõwerad,

 Need teeraad on laiad,

 Kus õelad tallawad.

 Weel kiusu-köied kõwad

 Siin siidil sidumas,

 Sell lubatakse taewas,

 Kes süita kannatas!

 
38

 Weel pilwes seisab taewas

 Ja udu warjab maad,

 Siin õigus nutab nurgas

 Ja – wõerad wägewad!

 Mu kannel kaebab, kurdab

 Su pärast, isamaa!

 Ta keelel leinakõla:

 Oh Jumal, halasta!

 Palwe.

 Mu kodutaewas pikse pilwis

 Ja surmaw nool on siin ja seal,

 Kõik wõitlejad on ära läinud,

 Ma seisan haua ääre peal!

 Siin, Isa, sinu trooni ette,

 Su tähte poole tõstan käed,

 Sa waatad iga südamesse,

 Sa minu puhtad palwed näed!

 Oh Isa, ära jäta maha

 Mu Eesti rahwast ilma peal!

 Su tähed langewad ja tõuswad,

 Sa igaweste seisad seal.

 Oh Isa, hoia warjupaika

 Weel Wene kotka tiiwa all:

 Las minu rahwast mööda minna

 Kõik sõjamarud mürinal!

 
39

 Oh Isa, lase waimutähti

 Weel tõusta kodu taewasse,

 Kes walgustawad Eesti rada,

 Ei tõetee pealt tagane!

 Oh Isa, lase igaweste

 Mu kodus kosta Eestikeel,

 Et tema kallist, püha kõla

 Mu lastelapsed kuuleks weel!

 Oh Isa, jäta rahwa nime

 Siin põhjailmas paistma weel –

 Mis aastasadad ehitanud,

 Wõib hoida sinu helde meel! –

 Oh Isa, anna waimuwihma,

 Sest põuast põleb Eesti hiis

 Su taewa kastel läheb õitsma

 Ta igaweste jälle siis.

 Oh Isa, põhjamata rikas

 Sa halastusest, heldusest:

 Too tagasi mu langend lapsed

 Mu rahwa sülle igawest!

 Et Eestimaa ja Eesti rahwas

 Käiks kindlas seisus kõrgemal,

 Et nad nii kaua kestma jäeksid,

 Kui päike paistab taewa all!

 Su trooni ette alanduses

 Ma langen maha põlwili,

 Sa, Isa, kuuled minu palwet –

 Su saatus juhib ilmasi.

 
40

 Kalewi kojutulek.

 Ma ootsin koju kangelast

 Ju ammu põrgu wärawast,

 Sest lausa leekis tuluke

 Siit Eesti õuest ülesse.

 Nüid mures kurdab minu meel:

 Ei wõi sa, Kalew, tulla weel,

 Peerg kaotanud tule jõu

 Ja wingu täis on Eesti õu!

 Kui jõuaksid mu kodu sa.

 Siis läeks su wiha leekima,

 Sest sinu lapsed siin ja seal

 On käimas sortsi teede peal.

 Sa küsiks kohe, kallis kaim:

 Kus on mu wana kaljuwaim?

 Kus ühendus ja wennameel?

 Kus solkimata Taara keel?

 Ja nüid sa näeks, mis uskmata:

 Kõik lagunemas korraga,

 Kõik maha murdnud tormijõud

 Ja ära põletanud põud!

 Su laste püided pilwe peal,

 Nad otswad õnnetähti seal –

 Neil unustud on põhjanael

 Ja linnuteeks on petupael.

 
41

 Kül sortsilased kolki saaks,

 Sa kodumaalt neid wälja aaks,

 Sest sul on, Kalew, rusikas,

 Mis põrgu müiril raksatas!

 Ja palju minu wendadest

 Saaks wärisema südamest,

 Saaks parandama oma meelt

 Ja ümber pöörma waleteelt.

 Nüid aga ei wõi tulla sa

 Weel oma lapsi waatama:

 Sa pead kaua kurtma weel,

 Ehk pöörab ilm ja laste meel.

 Kül jõuab sinna kotka tiib,

 Kül tuulehoog sull teatust wiib,

 Kui lausa lõkkes isamaa

 Siis, Kalew, koju tuled sa!

 Kodukeel.

 Kui kuninglikult kõliseb

 Mu ema kodukeel,

 Mis weikses sauna-urtsikus

 Ma kuulsin eluteel!

 Sell keelel ema kiigutas

 Mind õhtul magama,

 Sell keelel rääksin eluaeg

 Ma armsa isaga!

 
42

 Nüid igakord, kui kewade

 Mull laulab linnusuu,

 Siis nagu Eestikeelega

 Tall kostaks iga puu.

 Kui jõuab kätte talwekuu

 Ja sume sügise,

 Siis nagu Eestikeelega

 Mind hüiaks eideke.

 Ja nagu manitseks ta mind

 Sealt haua põhjast weel:

 Laps, pea ehteks surmani

 Su ema kodukeel!

 Ärge riielge!

 Ma tõstan tihti omad silmad

 Siit tolmust, tülist ülesse,

 Sealt paistwad mulle armsad ilmad,

 Sealt woolab rahu hingesse.

 Mu isa elab tähte taga,

 Ta kõneleb mull armsaste:

 Ma olen püha, olen waga,

 Mu lapsed, ärge riielge!

 Riid mustas madaluses lasub

 Ja tüli tõuseb taewa all,

 Suur rahu pealpool tähti asub,

 Kõik kiusud kadund kõrgemal.

 
43

 Maas keeb ja kohab mulla süli

 Ja rahwas tapleb rahwaga:

 Ma põlgan teie riidu, tüli,

 Teilt armu, rahu nõuau ma!

 Need Isa healed kostwad mulle

 Sealt tagant tähti südame

 Ja, isamaa, ma hüian sulle:

 Mu lapsed, ärge riielge!

 Musta kuube.

 Mu musta kuube kanda

 Ma tahan auuga

 Ja kätt see peale anda

 Sull, armas isamaa!

 Mu isaisad käisid

 Kõik musta kuue sees,

 Sest jäägu uued wiisid:

 Ma olen Eesti mees,

 Ja tahan julgest astu

 Siin musta kuue sees,

 Las tulla kadak wastu –

 Ei kohku tema ees!

 
44

 Sakalamees.

 Ma olen sündinud Sakalamees

 Ja elan kesk isamaa südame sees!

 Las läikida lõunapool päikesed puha

 Ja läänepool mängida laenete kuha,

 Mu ümber on isamaa hiilgawad piired,

 Ja walwaja wendade sõbralik truu

 Mu orusse wälguwad walguse wiired,

 Sest kodukest kiidab mu süda ja suu.

 Ma olen sündinud Sakalamees

 Ja kõnnin ta kullaste piirete sees.

 Siin leian ma lilledest läikijad raad

 Ja sinajat, rohelist wiljakat maad;

 Siin lendawad linnud ta metsade põues

 Ja loowad mull lehekuus laulusi küll,

 Siin särawad tähed ta toredas õues

 Ja kõnniwad koidud ta kaarete eel!

 Ma olen sündinud Sakalamees

 Ja seisan kui sammas siin marude ees,

 Las kiita, kohada, hulguda nad,

 Ei jalge alt kiiguta kaljulist maad!

 Kus rahwuse jälgi mu isade jalad

 On astund ta muistese mägede peal,

 Seal niidawad minugi sammude salad,

 Ehk wuhiseb, mürised marude heal.

 Ma olen sündinud Sakalamees

 Ja kõnnin weel kuninga, Kalewi, tees,

 Kui kullased kujud ei peta siin mind,

 Siin kergib weel kodumaa kaljune rind.

 
45

 Meil sügawas südames sooja weel õhkub,

 Mis toonase tulede leekidest jäi;

 Ta ajuti põrinal põlema lahkub,

 Ehk kollete põhja kül maetud sai.

 Ma olen sündinud Sakalamees!

 Ju muiste mu isade rahwus siin kees,

 Kui sõjad ja katkud kõik keerasid tantsil

 Ja wägewast wõideldi Wiljandi kantsil.

 Oh nüid on kõik kadunud, warmetes magab,

 Ja haljendab werega wäetud muld!

 Sealt Ukku meil õhtutel õnne weel jagab,

 Sest olgu see koht meile kallim kui kuld!

 Ma olen sündinud Sakalamees

 Ja läigin, kui koidikul kullatud prees.

 Ja waatan ma wendasi siia ehk sinna,

 Kõik wiiwad weel ohwrid mu hiie ja linna

 Sest kindlaste seisab, ei karda nüid kõdu,

 Ta põhi on wahwuse wägedest paas.

 Oh keeda meel, katel, kui muiste, meil mõdu.

 Me joome ta terwiseks põhjani klaas!

 Kodust lahkudes.

 Nüid lahkun sinust ära,

 Mu kallis kodumaa,

 Weel paistab päikse sära

 Mull wiimse iluga!

 Mu tutwad orud, mäed,

 
46

 Mu tuttaw murumaa,

 Silm, wiimast korda näed –

 Oh nuta, nuta sa!

 Siin kiigutas mind kätel

 Mu hella eideke,

 Siin õnne keskel lätel,

 Suud andsin taadile:

 Nüid jääwad minust maha,

 Nüid pean lahkuma,

 Ei enam sa neid näha –

 Silm, nuta, nuta sa!

 Siin tõstsin jalga, arga,

 Ma käies koplisse,

 Siin punusin ma pärga,

 Siin laulis linnuke:

 Ei unustada jõua

 Neid igaweste ma,

 Kes wõib mull tröösti tuua?

 Silm, nuta, nuta sa!

 Siin kaswasin ma meheks,

 Siin tegin wirgalt tööd,

 Siin isamaa mul ehteks,

 Tall laulsin mitu ööd.

 Nüid kaugele ma lähe,

 Nüid lahkun waluga,

 Ei kodumaad saa nähe –

 Silm, nuta, nuta sa!

 Kõik armud jätan sulle,

 Mu õitsew Eesti pind!

 Sa olid kaua mulle,

 
47

 Kui kallim emarind!

 Ma wannun isa õues

 Sull truudust surmani,

 Oh hoia omas põues

 Mull aset wiimati!

 Wõeral maal.

 Kaugel kodust, wõera piiri peal,

 Laulab leinates nüid minu heal,

 Wara, lapse meelel, lustiga

 Läksin kodu rüpest rändama;

 Nüid mull kurwalt kaebab igatsus:

 Kodus õitseb õnn ja iludus!

 Kodus, kuldse koidu kaisu sees

 Liigub lepik sooja tuule ees;

 Seal mu kaasikute kahinad

 Õrna õhtu sülle surewad,

 Ei neid minu kõrw siin kuulda saa –

 Pean, wäeti, wõersil wiibima!

 Kodus lill mul päikse sooja saab,

 Ööpik lehte rüpes laulu aab!

 Linnu kari kisab kuldsel kuul

 Rohelisel, õitswal toome puul –

 Iluhealed, ei nad ulata,

 Minu kõrwu üle kauge maa!

 Koduorus, kõrge kalda all,

 Keerleb hõbehallik kõlinal;

 Tähed kullatawad selge wee,

 
48

 Järwe põhja paistab linnutee;

 Ei mu silm siin nende üle näe –

 Kaugel paistab minu kodu päe!

 Wõeral maal – siin päewad pimedad,

 Tuuled walusaste winguwad!

 Metsa ilu, ei siin jõua ta

 Kutsu künnilindu hõiskama,

 Sest siin mures minu mõte, meel,

 Käiwad ühtepuhku koduteel.

 Wõeral maal siin taewas tumet täis:

 Tähte läige läbi udu näis,

 Tuttaw lillenutt ei nikuta

 Pead mu poole kodu armuga,

 Sest siin mures minu mõte, meel

 Käiwad ühtepuhku koduteel!

 Wõeral maal siin kuiwad kaljumäed,

 Ümberringi raba, kõrbet näed!

 Nagu jõgi kodu kauguses

 Saadab hõbelainid läikides,

 Seda minu silm ei leia siit –

 Janutõbes seisab nurm ja niit!

 Jälle tahan, jälle rutata

 Kalli kodu poole minema!

 Seal mu süda lusti leiab weel,

 Seal on jälle rõõmus minu meel,

 Seal mind ammu ootab iluga,

 Minu kallis, õitsew kodumaa!

 
49

 Parem aeg.

 Et kord olnud parem aeg ja põli,

 Kes wõib selle wastu waielda?

 Lausa lõkendanud waimutuli

 Üle Eesti rahwa, isamaa? –

 Teaks sellest, peaks palju kiitma

 Kuis siin kallis rahwas elanud,

 Kalewite kuldseil aegil wiitma,

 Kussa laulud, jutud kõlanud,

 Mis me nõder ilm on põlanud.

 Enne elasiwad põhja piirel,

 Lääne rannal rahwas tarkust täis,

 Waata, nende waimutaewa wiirel

 Möödanikust tuhat kiitust käis:

 Taewatähed tunnistawad sugu,

 Sao pilwed nende seadusi,

 Laulud pajatawad püha lugu,

 Toowad toonast meile teadusi,

 Põhja ilmast palju headusi.

 Kuulutas kord sarw siin sõjamängi,

 Weeres wärin läbi Lääne maast,

 Ei siis wiibind peigmees pruudi sängi,

 Hakkas kurba käiki ööse aast,

 Wabalt kodupinda kaitsma minna,

 Wõidelda ja surra nende eest:

 Waata, meie põlwe poeg, sa sinna,

 Leiad seda olewiku seest,

 Nimeta siis mulle seda meest.

 
50

 Tahan teda taewapojaks panda,

 Kiita kuldse kandli kõlaga,

 Aga ei sa jõua ainust anda,

 Ainust, kallist poega, kaljumaa!

 Paremusest pühad piired tühjad,

 Nurmed nutwad armsaid aegasi;

 Kuna köitsid orjapõlwe ohjad,

 Jumalikku siis sult häwiti –

 Oh et tuleks jälle tagasi!

 Tulge jälle, tulge, tulge ruttu,

 Armsad ajad, taewast tagasi!

 Mäed ja ojad tõstwad kurba juttu

 Iga õnneliku kewadi,

 Ootawad kõik siia seda rahwast,

 Keda muiste toitis Taara maa,

 Rahwast, kesse töös ja teos wahwast,

 Kõndis jumaliku palgega –

 Aeg siis oli parem, parem oli ta!

 Eesti rahwa

 minewik olewik tulewik.

 Wäga kaugelt, kaugelt

 Altai mägedest

 Leiab Eesti rahwas

 Oma hällikest.

 Mill ta sinna tuli,

 Kust ta sinna sai:

 Kõigest sellest waikib

 Ajalugu lai.

 
51

 Kaljuturjad tõstwad

 Pilwini seal päid,

 Seal on kallid kohte,

 Ilusaid ja häid.

 Seal on lillelehku,

 Linnulaulu ka –

 Maha jäid sa meitest,

 Kaunis, kallis maa!

 Nagu mässaw meri

 Maru mürinal

 Rullib ilma otsa

 Laeneid sügawal.

 Nagu tuuletuhin

 Lendab üle maa,

 Seisatab siis wiimaks

 Waikse ilmana.

 Nõnda laineil liikus

 Suure rahwa wool,

 Seisatas siis wiimaks

 Kaugel õhtupool.

 Siin ta leidis asu,

 Kaunist kodumaad,

 Siin, kus Eesti rahwas

 Praegu asuwad.

 Siis, kui tema tuli

 Kauget koduteed,

 Loeti ta arwu

 Mitmed miljonid.

 
52

 Soomesugu asus

 Külma põhjasse,

 Ungarlased läksid

 Donau kaldale.

 Eesti rahwas jäiwad

 Siia elama,

 Kus ei kuuma, külma –

 Kaunis kosuda.

 Siin ta hakkas tööle,

 Tööle wirgaste,

 Murdis põlist metsa,

 Kündis ülesse.

 Siin ta haris põldu,

 Haris heinamaad,

 Raius ruttu üles

 Hooned, ilusad.

 Nõnda kaswis, kosus

 Imeks ilma ees,

 Elas aastasadad

 Rahupõlwe sees.

 Wara, rikkus kaswis

 Silma nähtawal,

 Õnnepõli õitses

 Wanemate all. –

 Ah mis magus sõna:

 Muistne wabadus!

 Sinna õndsa maale

 Läeb mu igatsus.

 
53

 Mets ja maa ja meri

 Andwad toitust siin,

 Pole kõrw weel kuulnud,

 Mis on orjapiin.

 Õitswad aasad, luhad,

 Niidud, järwed, jõed –

 Neist kõik saaki saawad

 Armsad wennad, õed.

 Kerkib püha päike

 Koidu kullasta,

 Teretakse teda

 Lahke lauluga.

 Waatwad tähed taewast

 Waikse wainule:

 Õitseliste laulud

 Helkwad ülesse!

 Tuuleke toob terwist

 Kaugelt lõuna alt,

 Põhjanael see paistab

 Soomes särawalt. –

 Aga kas on ilmas

 Õnne muutmata?

 Kas ei murdu metsad

 Tuule, tormiga?

 Kas ei jäta maha

 Meid wast jumalad?

 Kes ei seda usu,

 Need on sõgedad.

 
54

 Keset kullast põlwe,

 Wabaduse aal,

 Tõuswad põrgutormid

 Meie isamaal.

 Rüitlid tulid randa

 Tuule, tormilla,

 Tooma meile usku,

 Tooma orjust ka!

 Usk ja orjus, piinad

 Ühes rändawad,

 Seda ajalugu

 Tundwad rahwad, maad.

 Nagu põrgupojad

 Rüitlid rööwiwad,

 Laastawad ja tapwad

 Waba rahwast, maad.

 Külad, linnad lääwad

 Leegis taewani,

 Aherwarred jääwad

 Järel wiimati!

 Hoiab ema rinnal

 Poega pehmeste,

 Kellele ta kaswab?

 Orjaks herrale!

 Tema osa ilmas

 Piits ja pisarad,

 Kas wõib kuskil olla

 Õnnetumat maad!

 
55

 Oh sa rööwlisugu,

 Oh sa weremees.

 Kuidas wõid sa seista

 Wiimse kohtu ees!

 Usku oled toonud,

 Usku Jumalas,

 Aga werepõllul

 Lokkab ohakas!

 Aga kül ka wõitles

 Waba Eesti mees,

 Seisis nagu kalju

 Mere mässu sees.

 Kalewite kaimud –

 Nad ei kannata,

 Ühel meelel tõtwad

 Nemad sõdima.

 Nagu loogu langwad

 Sortsilaste pead,

 Aga sest ei ole

 Wõitlejatel head.

 Jälle uued hulgad

 Siia sõuawad,

 Raudses riides randa

 Abiks jõuawad.

 Siiski wõitleb wahwast

 Raudne Eesti rind,

 Kastetud ta werest

 Püha kodupind!

 
56

 Wiimaks raugeb rahwas,

 Kaela kumardab –

 Wabadus on läinud,

 Herra orjaks saab!

 Nüid ei ole enam

 Temal kodumaad,

 Were kullid, kaarnad

 Teda kisuwad.

 Lõppenud on ära

 Waba rahwa töö,

 Meie maale asub

 Pikk ja pime öö!

 Orjapõlwe piinad

 Sööwad südame –

 Kustunud on taewast

 Wiimne täheke!

 Maga, waba rahwas

 Kaua, kaua sa,

 Ehk weel ilmas wõtab

 Jumal halasta!

 Kas ju ärkad üles

 Rahwas, unine?

 Kaugel taewakaarel

 Kumab koiduke!

 Aga kas sa kaua

 Surmas suikusid?

 Kaua werewäljal

 Tuimalt tuikusid?

 
57

 Sa ei ole rahwas,

 Sa ei ole maa,

 Pime orjakari,

 Kõrbe oled sa!

 Aastasadad läinud

 Mööda piinates,

 Ime, et sul elu

 Tuksub südames.

 Südames, kus enne

 Wõim ja wahwus kees –

 Mälestad weel seda,

 Kallis Eesti mees? –

 Koidukuma särab

 Kuulutades head,

 Kuninglikult tõstab

 Päike oma pead.

 Eesti mäel ja orus

 Aurab udu weel,

 Kõrge Keisri sõna

 Tulemas ju teel.

 Nagu wälgu löögil

 Ilmas kõlab ta:

 Eesti rahwas peab

 Waba olema! –

 Keisri käsku wõetaks

 Wastu hõiske all,

 Orjaahel langeb

 Kokku kõlinal. –

 
58

 Oh sa kallis Keiser,

 Kõige ilma ees

 Sinu jalge ette

 Roomab Eesti mees.

 Sinu eest ta annab

 Ihu, hinge, werd –

 Sina kuiwatasid

 Rahwa nutumerd!

 Nüid on Eesti rahwas

 Jälle rahwake –

 Nagu ennemuiste

 Olen inime.

 See, mis orjaajast

 Meile järel jääb,

 Nagu uduwari

 Tasakesti lääb.

 Aga, oh mu rahwas,

 Oh mu wennad, õed:

 Kuhu poole jookswad

 Tulewiku jõed?

 Jookseb Ema jõgi

 Soome lahesse?

 Wõi saab juhatatud

 Düina kaldale?

 Tulewad tal wastu

 Welikaja weed?

 Kas siis sõbralikult

 äwad ühte teed?

 
59

 Ühte teed nad lääwad,

 äwad meresse,

 Mere sügawuses

 Eksib laineke.

 Kes wõib mere mässul

 Laineid lugeda,

 Küsi sina ühte:

 Kus su kodumaa?

 Laene keerab, kohab

 Sügawuse sees,

 Kaob sinu silmist

 Otsatumas wees.

 See, kes tuuli, tormi

 Juhib mere, maa,

 Selle poole palu:

 Issand halasta!

 Unusta?

 Ma peaksin seda unustama,

 Mis kannatasid, isamaa?

 Oh ei, su möödaniku põrgus

 Weel kannatan ma sinuga!

 Ma näen su piina werewermeid

 Weel täna selge silmaga,

 Su ahastus ja walukisa

 Mu kõrwu kostab otsata!

 
60

 Ei lepita mind ajalugu

 Su riisuja, su rööwliga,

 Kes põrgut walmistasid sulle,

 Neid näeks ma põrgus põlema.

 See muistne ohakane seeme

 Su õues õitseb, lokkab weel,

 Mu südames on walus wiha –

 Neid kiitku kuri, kawal keel!

 Wenemaale.

 Suur ja kange, kuulus,

 Wägew Wenemaa,

 Kes wõib ennast ilmas

 Suga wõrrelda.

 Sinu põhi seisab

 Kalju kindlaste,

 Riigiraja kaswab

 Ilmast ilmasse.

 Siin ei lõpe suwi,

 Siin ei lõpe talw,

 Ilma rahwast toidab

 Wene wiljasalw.

 Nagu tammetüwi

 Tormi, tuule ees

 Seisab tema rahwas

 Ilma maru sees.

 
61

 El ta karda sõda,

 Rahu nõuab ta;

 Tema mehisusel

 Kohkub ilmamaa.

 Riigi tüiril seisab

 Wägew, wahwa Tsaar,

 Õnne, rahu külwab

 Kõrge Keisri paar.

 Kõrge, kalli Tsaari

 Õndsad wanemad

 Wägewaks on teinud

 Püha Wenemaad.

 Kole orjapõlwe

 Nemad kaotasid,

 Rõhujate wõimu

 Põrmu waotasid.

 Hariduses tõuseb

 Riigi rahwas nüid,

 Tema waim on wärske,

 Puhas tema püid.

 Riigi aluspõhi

 Seisab Tsaari peal,

 Seisab nagu kalju

 Igaweste seal.

 Tema pühad kojad

 Lugemata nüid,

 Lõpmata sealt tõuseb

 Püha palwehüid. –

 
62

 Seisa igaweste,

 Püha Venemaa!

 Sind ja sinu Tsaari,

 Issand, õnnista!

 Üles!

 Üles, üles, Eestlane,

 Tõsta käsi kõrgele!

 Rusikas, mis raksab rauda,

 See ei karda orjahauda –

 Hoia, waenlane,

 Ta eest põgene!

 Üles, üles, Eestlane,

 Waata ümber uhkeste!

 Lahti köidikust su käed,

 Eesti pinna orud, mäed,

 Nurmed, niidud sa

 Jõudsid lunasta!

 Üles, üles, Eestlane,

 Astu sammu julgeste!

 Astu nii et rada raksub,

 Laula nii et lepik laksub:

 See on meie maa,

 Wäetud werega!

 
63

 Üles, üles, Eestlane,

 Wõitle, wõida wahwaste!

 Ärkanud on wanad waimud,

 Kalewite kanged kaimud –

 Leegib tuluke,

 Üles, Eestlane!

 Tööle!

 Öö möödas, uni magatud,

 Kõik ilm on üles ärkanud:

 Miks haigutame meie weel,

 Ei tõtta kõige ilma teel?

 Meil orjaöö on mööda läind,

 Ju koit on meie kodus käind,

 Sest tööle, tööle usinast,

 Kõik tõuskem üles magamast!

 Kes kuuleb, kui me kordame

 Siin möödanikust ilmale:

 Maailmal pole südant sees,

 Sa ise ole wahwa mees!

 Sa wõida ära wastased

 Ja kogu Eesti südamed,

 Siis hüia koduõuesse:

 Nüid tööle, tööle wirgaste!

 
64

 Emakeel.

 Mu emakeel on kullane

 Ning sütitab mu südame,

 Ta auust laulab minu heal

 Kui sõnake weel keele peal,

 Mu kallis emakeel –

 Sa kaswa, kosu weel!

 Ta kõla kostku kaugele

 Siit üle maa ja merede,

 Et wastu kostab Põhjala

 Ning hõiskab ühes minuga:

 Mu kallis emakeel –

 Sa ela, õitse weel!

 Mu keel ei waiki kunagi,

 Ma laulan eluotsani

 Ja kui mu healed waikiwad,

 Siis laulwad järeltulejad:

 Mu kuldne emakeel,

 Sa kanna wilju weel! –

 Sest emakeele põlgajad,

 Te armetumad kadakad,

 Nüid pöörge ümber eksiteelt

 Ning auustage emakeelt –

 Teil kõlab wastu weel

 Kord helde emakeel!

 
II. osa

 Soomele.

 Kus kõlisemas emakeel

 Ja suguweri woolab weel,

 Seal arm on suur ja suwine,

 Ei kustu iial see tuluke.

 Ei teda kata kiusu-uul.

 Ei jahuta wõi marutuul –

 Silm waatab silma, südame

 Siit üle mere, mägede!

 
66

 Wõersile minnes.

 Nüid tere, sinaw Soome maa,

 Sa kaljukindel põhjala,

 Oh tere, Soome wennad, õed,

 Su sinetawad järwed, jõed!

 Mind Lindanisast kannab laew,

 Kui kerge on mu reisi waew:

 Mu meretee lääb Soomesse,

 Mis täidab terwe südame!

 Ei jõua kauem kannata,

 Laew, lenda ruttu, lenda sa;

 Seal saan ma näha seda maad,

 Kus sugulased asuwad.

 Kus?

 Kus on nii kanged kaljumäed?

 Kus sa nii uhkeid järwi näed?

 Kus kohisewad kosed, jõed?

 Kus ühelmeelel wennad, õed?

 Kus rahwas kindel nagu raud?

 Kus waenlasel on surma haud?

 Kus elab Kalewite waim?

 Kus haridusest õige aim?

 Kus? Kõrgel pühas põhjalas,

 Kus sugulased asumas.

 
67

 Soome süda.

 Kui Soome süda kurwastab,

 Ta rinnus leina piin,

 Siis kurbtus minu südamel

 Niisamuti ka siin.

 Kui Soome süda rõõmustab

 Ja hõiskab õnnela,

 Siis, õnne-eha südames,

 Ma hõiskan temaga.

 Mikspärast nõnda ligidal

 Ma seisan Soomele?

 Meil oli ennemuistena

 Üks häll ja emake!

 Luule külaskäik.

 Tere, Soome suguwennad,

 Kalewite kallid kannud,

 Lapsukesed laente langul,

 Pojad põhjapiiri kaldal!

 Südamesta sügawasta,

 Armu meelest awarasta,

 Igatsused heljuwalla,

 Rõõmud tõesti tõusewalla,

 Kui teid tulen tutwustama

 Üle silla Soome maale.

 
68

 Siin ma leian seda paika,

 Kus meil õitsid õnnelilled

 Wanaaegse wainudella,

 Ennemuistse ilmadella;

 Kus me õnne kuldsel rajal,

 Rõõmu, rahurikkal ajal

 Isa kojas kaswasime,

 Eide kätkis kiikusime –

 Kuni kurjad kurnatused,

 Kõupilwe kärgatused,

 Rahupõlwe peletasid,

 Kodupaika kolletasid.

 Siisep, langud lahku jäime,

 Ilma laande itkemaie,

 Orja nurme nuutsumaie!

 Siin ma leian seda paika,

 Kust meid kandis Kalewala,

 Wahwa wõidu walinates

 Wõera wastu wõitlemaie,

 Taewa piire taplemaie;

 Et ei peasend pealta päewa,

 Alta ilma habemikud

 Meie muru muljumaie,

 Waba wendi waewamaie.

 Siin ma leian seda paika,

 Kus me isad enne käinud,

 Emad, wennad wõerusella,

 Piigad lusti pidudella;

 Kus nad kannud kokku löönud,

 Rahupõlwe terwist joonud,

 
69

 Nagu meie muistsed laulud

 Pidupõlwest pajatawad:

 „Nägin soo suitsewata,

 „Nägin aru aurawata,

 „Soo teil sulas õluta,

 ,,Aru auras aanikuta.“

 Siin ma leian seda paika,

 Kus weel tõuswad täna päewa

 Welled wirmaliste walgel,

 Õed roosipuna palgel,

 Nagu tammed taewa poole,

 Pärnapuuda pilwedeni.

 Meie, wennad wirulased,

 Suure Soome sugulased,

 Unest alles uimasella,

 Piinapõlwest põduralla,

 Waenuhaawad walutawad,

 Waimuwalgust wangistawad!

 Orjaöödes, hellad welled,

 Aastasajad suikusime,

 Ei meil päikest paistemassa,

 Kuud ei öösel kumamassa,

 Põhjamata ööde pimet

 Wälgud üksnes walgustasid!

 Lootus jääb mul liikumata,

 Soomes sõprust sobitada,

 Isakodu istutada,

 Kaljuwalla kasusida.

 Tõusku, tõusku taewasteni,

 Pikaks sule-pilwedeni

 
70

 Meie hõimlus õitsemaie,

 Meie wennastus wenimaie!

 Panen laulu lõpeteles

 Kandli Soome kalju peale,

 Ootma aege uuendusi,

 Kalju-linna kaswamisi.

 Põhja kannel.

 Miks, põhja kannel, kõlised?

 Su keeled kurwad, talised,

 Kas küinlakuule laulad sa,

 Wõi tahad suwe ärata?

 Mull undas kaugelt helinad –

 Ehk pulmalood ju oliwad –

 Ei sure arm meil waheteel,

 Oh mõrsja, mõrsja, oota weel!

 Mu süda, truu ja õiglane,

 Sull tuikab wastu, neiuke,

 Sind lunastan ma, põue-lind.

 Kas olgu elu selle hind.

 Ei rikkust meil kül puuduwal,

 Ei kulda kaljukünka all:

 Miks wiibid weel, mu kallike?

 Ah lähed leeri – sügise!

 
71

 Imatral.

 Kül kiies kohab õhtu aal

 Üks hõbe-jõgi põhjamaal;

 Ta kumin kuuluks kaugele,

 Wee läige tõuseb taewasse.

 Ta laentel kiigub kuldne paat,

 Seal püüab kalu wana taat:

 Taat? Oh ei usu minu meel!

 Ta sõidab lusti Wuoksa weel.

 Kuuwalgel aga kiwi peal

 On kaldal kuulda leina heal –

 Seal laulab näkineitsike,

 Üht lugu lõuna piigale.

 Oh tuleks taat see paadiga

 Ka Lääne merde mängima!

 Ma waataks waiksel walgel ööl,

 Kuis käib ta kena taewa tööl.

 Waat, wirmalised wuhawad,

 Ja merelaened kohawad:

 Taat esimeste walwaja,

 Ja näkineitsi laentessa!

 Kül wõin ma kaua oota sealt,

 Ei aima paati, laulu healt!

 Sest wirmalised, maru heal!

 On näitus kurja ilma peal!

 
72

 Põhjanael.

 Ma waatan kaugelt kodu ilmast,

 Kuis kõrges liigub tähte pael,

 Ei aga kustu minu silmast

 Sealt Soome taewast põhjanael.

 Ta läigib läbi külma, lume

 Kui küinal taewa altri ees,

 Ei ole muutnud oma jume

 Ta aasta tuhandate sees.

 Nii, kuidas läigib ühtelugu

 Täht tinakarwa taewa all,

 Nii seisab kindlast Soome sugu

 Kui kalju meres sügawal.

 Ei wiletsuse kurnad, näljad

 Ta maad ja rahwast lahuta,

 Ei jõua külmad jäädewäljad

 Neil koduarmu jahuta!

 Oh minu meeles mõnda kiigub

 Siin kodu merekalda peal,

 Kui tähte kari kõrges liigub

 Ja põhjanael on paigal seal:

 Mu mõtted tuhat terwist wiiwad,

 Kus wirmalised taewa lael –

 Oh oleks minul kotka tiiwad,

 Su juurde lendaks, põhjanael! –

 
73

 Oh põhjanael ja põhja rahwas,

 Nüid olge märgiks minule:

 Et oleks ma nii truu ja wahwas

 Ja seisaks nõnda kindlaste!

 

 Sillal.

 Mis on se mürin, maru hääl,

 Kes sõidab Soome silla peal?

 Kas tuleb tuttaw waatma mind?

 Toob tedremuna põhja lind?

 Maailm on argtust, õnne täis –

 Mis imelugu sillalt näis?

 Seal sillal kõlab tuttaw keel,

 Siit: tere, kaim, kas elad weel?

 Ju pidin lootust nutuga

 Ma mulda wiima magama,

 Nüid paistab uuest õnnekoit

 Ta ennemuistne armuloit.

 Weel kõlab sillalt hõiskehüid:

 Mu tuttaw naaber tuleb nüid,

 Suurt hulka mõedab minu silm –

 Nüid õnnelik on põhjailm!

 Arm elades ei waleta,

 Usk tungib läbi taewa, maa.

 
74

 Mis – mis siis kuuluks kõrwe raalt?

 Tuul kannab kõma maisemaalt,

 Waim wangub astumiste all –

 Mu kasuisa ligidal!

 Ta tuleb hoidma oma last

 Ja lahutama armsamast.

 Ilm must ja pimes pilwes kõu

 Siis wõidab kasuisa jõu!

 Sild rängast kõnnist katki lääb

 Ta teine teise poole jääb

 Ning laenis kuuluks kurba healt:

 Weel wara kosida on sealt!

 Kus mu kaasa.

 Teate, sõbrad kus mu kaasa,

 Ütelge siis mulle ka,

 Ilmaaegu otsin kaua

 Teda üle mere, maa!

 Laente kohin ei ta lausu

 Temast mulle sõnakest,

 Silm ei aima kosjarada,

 Rändaks läbi ilmadest.

 Nägus neiu põhja piirelt

 Toob nüid teatust tuule suu

 Armastab sind ammu juba,

 Loodab iga lillekuu.

 
75

 Läänemere kalda pinnal

 Suigub armastaja silm,

 Igatseja hinges ilul

 Õitseb kewadine ilm.

 Minu hinges ärkab eha,

 Kaasal kaela langeks ma

 Laene, laene uhub jõudsast

 Armu-randa liiwaga!

 Poolringi.

 Poolringi rikub õnneidu –

 Kas märkad, muistne kaljuwe?

 Poolringi keskel pulmapidu,

 Seal mängitakse rõõmsaste.

 Kuis wõid sa koidu kaudu käia,

 Kui ta on tee peal risti ees,

 Weel oma mõrsjat kätte saia

 Kui hingad tema hõlma sees?

 Kül waatwad kaugelt igatsused

 Kui tähed põhja taewasse –

 Kül käiwad kuldsed kujutused

 Sealt siia põue, südame!

 Oh oleks oimud mul ehk tiiwad,

 Siis ujuks, lendaks üle wee!

 Nüid lahked tuuled terwist wiiwad,

 Poolringi pikk ja kinni tee!

 
III. osa.

 Lugudused.

 Üks jutu-lugu lauluna

 On puu, mis peab õitsema,

 Kui mõte sarnast sünnitas:

 Kus oksad, õied olemas?

 
78

 Luule kuningas.

 Näkineitsi, noorukene!

 Liuge lääne laenetesta

 Sügawuste sängidesta

 Muistse kihlakiwi peale,

 Siidi juukseid silitama,

 Koidukulla karwaliseks,

 Ehapuna iluduseks!

 Laula minu meele maalid

 Õilmedesse õitsemaie,

 Ämarikul ärkamaie,

 Siis ma liblik, lusti lindu,

 Tallan tuulta salamahti,

 Kui ma laulu kuningale,

 Sõna-eie seadijale

 Lähän kulda kukumaie,

 Hõbeläiget hõiskamaie,

 Auu kuuekest kuduma.

 Meie kallis kuulus Kalew,

 Taewa tõusnud taimekene,

 Õnnetuma õhtu tunnil,

 Kui ta läinud lahingisse,

 Raudalasi rookimaie,

 Matnud kuningliku kulla,

 Rikka Eesti riigiwara

 Põrmu põue peitewale,

 Kust ei waras käppamaie,

 Ega rööwel riisumaie

 Warandust wõind wähentada.

 
79

 „Õitseb ükskord õnne aega,

 Paisitab parem päewakene:

 Wõtame siis wara wangist,

 Kulla koormad künka alta.“

 Nõnda sõnand sõpradele

 Kallis Kalewide poega,

 Kui nad wara warju alla,

 Kulda kukutanud kalmu,

 Hauda haljast hõbedada,

 Kuidas Kalewpoja laulus

 Pikemalta pajatakse.

 Pärast matmist pitseriga

 Sõlminud ta salasõnu,

 Kõwemaid weel kinnituseks:

 Kes neid ajus arwamaie,

 Mõttes juhtub mõistemaie,

 Pidi wara peremeheks

 Õnnetunnil tõusemaie.

 Näljapõlwe närtsimisel,

 Orjaööde ohkamisel,

 Püüdsid mitu Eesti poega

 Kallist hauda kaewaneda,

 Kui neil, eha helendusel,

 Ööde hõlmas, õilme karwa

 Murueide tütre maalid

 Imelikku ilmutanud.

 Aga et ei salasõnu

 Sündind meestel mõtetessa,

 Agarail ei arudessa,

 Jäiwad waranduse warmed,

 
80

 Haua kohad arwamata

 Tulewiku tunnistuseks,

 Meie põlwe päewadeni.

 Taara nõude nikutajad,

 Targa tööde toimetajad,

 Walitsesid wanad targad,

 Hiljem ilma aegadella,

 Wabapõlwe Eesti walda.

 Orjaaegseid astmeid mööda

 Mindi muistest otsimaie:

 Kas ei Kalewide kolmest

 Warjul pantud warandusest

 Riismeid wõinud riisuneda.

 Esimest neist õnnelastest,

 Kes taht wara kergitada,

 Wõtnud Taara üless taewa

 Puhkepõlwe pidamaie,

 Sest et mees siin küllalt tööda

 Eesti tuluks toimetanud.

 Teised tema teederadal

 Kõndind õnne katsumaie,

 Kellel tuuled teatusida,

 Õhud toonud targutusi:

 Kuida kotka kulda kõned,

 Kaarna hõbe kuulutused,

 Wõimsa õnne wõinud tuua.

 Üks neist õppind linnukeelta,

 Tükikese Taara tarkust;

 Nende abil astund argselt

 Jaani-ööl ta salateele.

 
81

 Tuli teinud ette tähte,

 Walgus hauda awaldanud:

 Kussa puhksid pärandused,

 Wana laulu warandused.

 Siisap märkand mehikene,

 Wõtnud kolmi were wenda,

 Wiinud Wiru witsikusse,

 Tapnud Taara meelituseks.

 Selle peale salasõnu

 Rääkind suula sõmerasse,

 Kindlamaida kalmudesse.

 Kesse ime ilmumista,

 Armsata awaldusta,

 Wõimsamata walidusta

 Wõinud ilmas enne näha,

 Kui seal hauakaewajale

 Selle puhul silma juhtus?

 Kui ta kalmust pisut mulda

 Pealt sai ära pillutanud,

 Paistis kallis wanawara,

 Sigis silma nähtawale.

 Murueit oli mulla põues,

 Alla ilmas aega wiites,

 Pikapõlwe päewadella

 Kulda lauluks korutanud,

 Hõbet sõnaks sulatanud.

 Kalewide kalli krooni,

 Kuningriigil kõrgemalla,

 Mis weel jäänud muutemata,

 Haljas auus audumata,

 Andis haua leidijalle

 Päha pärja asemele.

 
82

 Murueite, üteldessa:

 „Tunistuseks tulewile,

 „Kinnituseks kõikidele,

 „Et sa sõna-wara wanem,

 „Kuulus laulude kuningas,

 „Oled oma seisusele

 „Taewa wäedest walitetud.

 „Selle põlwe Eesti pojad

 „Sa su auu ei silmamaie,

 „Waimu rikkust waatamaie:

 „Sest et nende nõdrad silmad

 „Pikast ööst on pimestatud,

 „Orja raisust räpastanud.

 „Aga ilma aegadella,

 „Pärast-põlwe päewadella

 „Saad sa ilmas hiilgamaie,

 „Eesti piiril paistemaie

 „Herrandlikul ilundusel.

 „Kül siis pistwad Eesti pojad

 „Parwel laulu padrikusse,

 „Suure waimu waarikusse,

 „Kus su lilled kaswamaies,

 „Kirjapõldu kaunistamas,

 „Waimupõldu walitsemas.“

 Loomade walitsus.

 Kord kuningliku krooni oli saanud karu,

 Ei pidanud ta pikemalt nüid enam aru,

 Suurt kändu paigast kandis warsti süles,

 Auujärjeks selle metsa seadis üles.

 Seal laskis ta siis waljust lüia lokku

 Ja kutsus metsaloomad trooni ette kokku.

 
83

 ,,Siin surm ja elu seisawad ju minu käes.

 Ma olen kuningas ja walitsen nüid wäes,

 Nüid orjake ja tooge mulle rikast saaki,

 Kes wastu paneb, lõugapidi tõmban haaki –

 Sa katsu loom, kas wastu panna jõuad!“

 Nii rääkisid ta kuninglikud laiad lõuad.

 Kõik armastasid metsa murrus elada –

 Hunt tuli warsti wana, suure lambaga,

 Tõi rebane tall lõhekalu, ani.

 Ta trooni ette alandlikult maha pani:

 Kõik loomad tõiwad toitu mitmed sugu:

 Ei sellest paranenud orjapõlwe lugu,

 Neil rängemini koormat peale panti

 Ja sõimusõnu, kepihoopa anti!

 Kord jälle löödi wäga waljust lokku

 Ja kutsuti kõik loomad trooni ette kokku.

 Seal rääkis neile uhke kuningas ja karu:

 ,,Teil mitu keelt, ma ühestki ei saa siin aru.

 Te peate omaks wõtma minu, karu, keele

 Ja unustama oma seisuse ja meele,

 Teil oma keel on weike, segane ja kore

 Mu nämin, see on üle ilma wäga tore!“

 Nii kaugel oli karu juba asja saatnud.

 Said lõwi teenrid seda näinud, waatnud,

 Siis läksid oma kuningale kaebama,

 Et karu wõimus, wägi kaswab otsata.

 Seal kuulas lõwi, mõtles, wäänas pead,

 Ta teenrid andsid talle nõu nii head:

 Auukuningas su wõimus suur ja ime,

 Sind kartku kõik, sa kaota karu nime,

 Su walitsus, see olgu ikka ühes meeles,

 
84

 Su riik ja raja suure seltsi kuulsas keeles!“

 Kui karu kuulis seda nõu ja wägijuttu,

 Siis uhkus, suurus kadus, sulas ära ruttu,

 Ta püidis lõwi wõimust wäga kawalaste köita,

 Kõik loomad meelitades uuest oma poole wõita,

 Kuid loomad mäletasid kelmust, wana wõla,

 Ta peale waatsid naeratades üle õla;

 Kõik saiwad pätsi kurjast kitsikusest aru –

 Ei elades nad enam usknud kuninglikku karu!

 Jäi loomadele nämin, möiramine wali?

 Teadmata mul, ma metsa-laanest loome heli

 Kord kuulsin haleduste kõrwu kõlawad:

 Ma põlgan kõik – nad mulle wõerad mõlemad!

 Mu ilus iseseiswus, kuldne emakeel –

 Neid hoiaks, lunastaks ma werehigis weel!

 Müristamine.

 Kui pikse pilw meil ligines,

 Siis wanasarwik wärises:

 Kui nüid mull tuleb pikse pauk,

 Siis – sini suits ja sügaw hauk!

 Ta pistis järwe punuma.

 Et ennast wette warjata,

 Seal aga käis üks käratus

 Ja õelust mattis sügawus!

 Tast sarwed jäiwad maha weel

 Need risuks ees on rahwa teel,

 Neid kogub küla karjane

 Teeb tutu-lutu endale!

 
85

 Seedripuu. *)

 Taara kodus kaswis

 Wõeras seedripuu –

 Nõnda rääkis mulle

 Wanarahwa suu.

 Päike paistis talle

 Armu palawas,

 Kuu ta laia latwa

 Öösel hõbetas.

 Pilwed sooja wihma

 Tõiwad taewa alt,

 Juured saiwad niiskust

 Hõbe hallikalt.

 Kaswis nõnda kõrgeks

 Auu ja iluga,

 Rääkis uhkusega

 Üle ilmamaa:

 „Mina tulin siia

 Õhtu eha alt,

 Siin ma tahan kaswa

 Üksi – toredalt.“

 Kui nii juba täitis

 Poole ilma puu,

 Tema laias ladwas

 Eksis kuldne kuu.

 *) Saksamaa kuusk.

 
86

 Seal siis tema mõtles

 Uhke meelega:

 Minu oksad wõiwad

 Ilma uputa;

 Minu ladu lõhub

 Laia taewa lae –

 Häda jumalatel,

 Kes ei pakku pae!

 Taara taewast waatis

 Naerdes pikka puud,

 Wiimaks tegi lahti

 Nõnda omad suud:

 ,,Rahwas raige maha

 Seedrit jämedad,

 Tema uhked oksad

 Päikest warjawad.

 Wõeras tema tüwi

 Taaralaste maal,

 Tema seeme tulnud

 Mere laine raal.

 Juba pilwed puutwad

 Tema ladwassa,

 Kõik ta kinni katab –

 Raige maha ta!“

 Aga kessi jõuab

 Maha raiu puu?

 Jäme tema tüwi,

 Kõwa nagu luu.

 
87

 Keegi hingeline

 Ei läe raiuma,

 Selle üle wõtab

 Taara wihasta.

 Laseb musta pilwe

 Tõusta taewa all,

 Seedri poole sõuda

 Maru mürinal.

 Nagu tule maod

 Pime pilwe sees

 Wingerdawad wälgud

 Kohkund ilma ees.

 Pilwepõue põrub,

 Tuule tõllaga

 Kõue-taati tuleb

 Seedrit murdema.

 Kesse oleks kuulnud

 Sarnast kohinad,

 Kui su tormi küined

 Seedrit sasiwad.

 Nagu ilma meri

 Mürab maru ees,

 Nõnda kohab, kõigub

 Tema tormi sees.

 Okse, puru sadab,

 Lendab üle maa,

 Ilma otsa kuuluks

 Kuidas kiunub ta!

 
88

 Aga tema juured

 Kasund ammust aast,

 Ulatawad alla,

 ewad läbi maast.

 Juurde otsas ripul

 Põrgu poege käed,

 Ilma sisikonnas

 Hoidwad sala wäed!

 Tormi käes ta ladu

 Taewa kõrguses

 Paneb ime wäega

 Wastu ähkides.

 Taewas keeb ja kohab,

 Hulgub tormi suu,

 Kindlasti weel seisab

 Põrgu wõimul puu.

 Kui weel ikka oksad

 Walus willawad,

 Ladwa-raod juba

 Pilwi pillawad.

 Seal ei jõua enam

 Taara kannata,

 Kõue-taati tuleb

 Tule nooliga!

 Taewas läheb lõhki

 Pime põhjani,

 Tule-juga jookseb

 Wälja kiiresti.

 
89

 Kange kärin raksub,

 Kohab ligidal –

 Puu on purustatud

 Lausa taewa all.

 – – – – – – – – – – –

 Ilma ruum on tühi

 Nagu tuba mul,

 Kui ma puhastasin

 Teda hommikul.

 Waikinud on põrin,

 Pilw läeb minema,

 Päike hakkab paistma

 Õrna iluga.

 Tasakesi naerab

 Sini taewa huul,

 Mahedaste puhub

 Kewadine tuul.

 Lilled tõstwad pead

 Kuiwal maal ja wees,

 Lõokeste sirin

 Kõigub õhu sees.

 Inimesed tõtwad

 Lugu waatama,

 Näewad tühja taewa,

 Siidil sinawa.

 Seedri kändu katswad

 Imestades käed,

 Nüid nad alles mõistwad

 Mis on taewa wäed! –

 
90

 Nõnda kadus ära

 Muistne seedripuu –

 Seda rääkis mulle

 Wanarahwa suu.

 Kõrget puud ei lasta

 Taewa kaswada,

 Taara lõhub teda

 Tule nooliga.

 Hurone.

 Kaugel, kaugel Kwebeki laane sees

 Elas Hurone, üks metsmees.

 Ta tegi wäljamaale ühte reisi,

 Ei tunnud weel ristirahwa lubjatud wiisi.

 Üht õiglast südant, mis Jumal talle annud,

 Oli ta siitsaadik põues omal kannud;

 Ei kurjuse, kawaluse kombet ta tunnud.

 Sest oli ta hõlpsaste käest ära annud,

 Mis waewalisel wibu-noolel püidnud oli

 Enne kui ta mustast metsast wälja tuli.

 Ja ruttas nüid, weikese hinnaga, jälle

 Oma kalli, pruuni abikaasa sülle

 Tagasi, sügawa metsade põue,

 Kodumaa orgude, mägede õue.

 Kaugel weel oli tast kallistud kodu;

 Seal langes ta kaela äikse wihmasadu

 Pikast, rauga musta juukste seest – walla

 Nirisejad weeojad wööni tal alla

 Ja ta karwane ihukate

 
91

 Tolgendas ümber keha ja käte.

 Hirmu wärinal, külma ja wihma all,

 Aimab ta üht maja oma ligidal.

 ,,Isand, anna mulle warjupaika, ööda

 Kuni torm ja wihm on läinud mööda!“

 Nõnda seisab ta, südameliku palwete sees,

 Eluwiisis peenikese peremehe ees.

 ,,Wälja, wälja, mu õuest sa astu!“

 Röögib peremees hirmsalt tall wastu,

 ,,Korja sa ilmast, mis sulle waja,

 Siin on kristlaste misjoni maja;

 Käsi, ei taha ma sinuga leppi!“

 See peale wõtab nurgast rasket keppi.

 Kurwalt sammub Hurone sealt ära

 Imesteles walgemehe kurjust ja kära. –

 Wiimaks, kui waikinud torm ja sadu,

 Tule ääres pole ta meel nüid enam paha,

 Istub alasti laste keskele maha,

 Ajab neil kirjudest linnadest juttu,

 Sõjameestest, kes kandwad wälkude ruttu,

 Ja siis wihma ja pilwede kohast,

 Peale selle walgemehe õelusest, pahast.

 Rõõmsasti ripuwad lapsed ta külles,

 Silitawad laiu põski, mis märjaks saanud tulles,

 Kuiwatawad willa-karwa juukse-lokid ära,

 Otsiwad jahitaskust wõerailma wara. –

 Waata, kes kõnnib seal üle oru ja mäe

 Kwebeki pimeda laane hirmu käe?

 Ta ronib kõrge kalju otsa üles

 Et teerada aimata mägede süles,

 Mis sügawa metsiku tahab tad wiia;

 
92

 Üht sammu ei julge ta enam siin käia.

 Ta hõiskamise helinaid waljusti tõstab,

 Kõik asjata – kõledus wastu tall kostab,

 Kes mööda musta kaljuseina

 Kaugele kannab üht laululist leina.

 Poole ööni sammub ta, hirmu täis,

 Nüid – nüid ühte nõrka walgust näis!

 Rõõm ja kartus wõitlewad ta rinnus:

 Ometi ligineb urtsikule lennus.

 ,,Kes on õues?“ küsis hirmutawa healega

 Üks wõeras sõna, sügawas all maa,

 Ja warsti selle heale järele

 Astub üks pagan, üks metsmees õuesse.

 ,,Sõber, ära eksind olen metsa sees,“

 Räägib seal hirmuga meelitades walgemees,

 „Wõite ööseks nüid jätta mind siia.

 Homme õigema teedele wiia,

 Mis wälja wiib metsikust, kaugele sinna,

 Kus leian ma kodumaa tuttawa linna?“

 „Tulge sisse,“ kostab metsmees heldusel,

 „Soojendage, tuli on weel majas ülewel!“

 Hakkab tall halastades kinni nüid kätte,

 Wiib koopa, oma imestaja seltsiliste ette.

 Seal annab talle istmeks suurt jahi nuia,

 See peale muretseb usinaste süia:

 Karu liha ja wõeramaa kala

 Neelab Eurooplane isuga alla.

 Kindlalt, auusalt wahib Hurone seal

 Oma külalise otsaesise peal,

 See lahutab, sügawal lõikamisel, alla

 Musta karu kintsu küllest tükkisi walla

 Ja himuga jooki joob segatud meest

 
93

 Kõrwa, ühe suure konnakarbi seest.

 Kui ta nii auusaste kõhtu ju täidab

 Metsamees nurgas tall aseme näitab:

 Karu nahk samladest aseme peal

 Uinutab walget meest magusast seal. –

 Taewas ju jalutab hommiku päike,

 Äratab pimedas metsades kõike,

 Seal seisab, kui metsariigi hirmus sõjamees,

 Hurone weel magaja külalise ees:

 Wibupüss ja haljas jahinuga külles,

 Nõnda äratab ta Eurooplase üles.

 Eurooplase hing ja süda wäriseb sees!

 Seal pakub talle lahkeste metsamees

 Kausitäie magusat hommiku jooki kätte

 Üteldes: Nüüd sõber wõtame teereisi ette!“ –

 Kui ta naerdes karastanud külalist,

 Wiib ta teda üle sügawast orgudest,

 Läbi paksu metsa ja mägede selja,

 Õige ja tõsise tee peale wälja. –

 Eurooplane tänab peenelt, auusaste;

 Pimel pilgul seisab metslane,

 Hakkab wõõra silmi waatama

 Ja siis räägib kindla healega:

 „Oleme wist enne üksteist näinud?“

 Nagu wälk oli wõõrast läbi läinud.

 Ja nüüd tundis oma armast peremeest,

 Et see enne mõne nädalate eest

 Tema majast wälja wisatud saie,

 Tuule, tormi ja wihma kätte jäie. – –

 Waikselt naeratades ütleb Hurone:

 „Näete teie, walged ristirahwad, näete teie:

 Teie olete kül palju, palju targemad meist,

 
94

 Aga meie, metslased, oleme palju paremad teist.“

 Ja kaob halja põõsaste wahele wõõra eest,

 Keda ta oli wälja toonud metsa seest.

 Baabiloni langemine.

 Kui langes muiste idamaal

 Suur Baabilon, ta õitse aal,

 Siis suitsu nähti mere pealt

 Ja kuuldi imestuse healt;

 Kuis langesid, sa ime näht,

 Maailma helkjam koidutäht,

 Kus on su purpur, sinu siid,

 Mis laewadega ilmal wiid,

 Kus kallid keed ja hõbe, kuld?

 Su müiridest näen tõuswat tuld,

 Misga su suurus, ilu lääb;

 Tast tuhk ja põrm weel järel jääb!

 Sa õitsid ilma hommikul –

 Kust tuli langemine sull?

 Kas pahandasid Beli meelt,

 Ei uskund lendwamao keelt?

 Sest usul seista ilmamaa –

 Ta langeda ka temaga.

 Ei, sind ei nuhtlend jumalad,

 Kül sulle kasu tõiwad nad,

 Waid uhkus, ahnus, weretööd

 Sull walmistasid surma-ööd,

 Su suurus tõusis taewani!

 Sind mattis alla wiimati!

 
95

 Sa rööwsid priiust rahwastelt

 Ja nuhtlesid neid weriselt;

 Sa neelsid ära nende maad,

 Neil häwitasid jumalad.

 Ning wanemate waimu, meelt

 Ja kallist, püha emakeelt –

 Nüid nende waew ja wiletsus

 Oh sinu nuhtlus, kaduwus!

 Sa tahtsid ilmas üksinda

 Siin igaweste priisata;

 Seks lossid ehitasid sa

 Ja templid – wale Beliga.

 Neil ilma rahwas ohwrid tõid,

 Mis papid priiskasid ja jõid,

 Ja petsid seega inimest,

 Kes juba nõrkend orjusest

 Ja nagu wilets elajas

 Su Beli ette kummardas!

 Ja papid, herrad ühel teel –

 Nad waletasid lausa weel,

 Et jumalast nad seatud.

 Ta asemele jäetud:

 Kus Babiloni wõimuring,

 Seal antagu neil ihu, hing

 Ja orjaku neid eluteel,

 Siis tasutakse taewas weel!

 Kas seda usub Moora mees,

 Wõi Israel, kes silmawees

 Jerusalemma, isamaad

 Su jõe kaldal nutawad?

 Sa kiusad neitsit, leinalist:

 Meil laulge laulu Siionist

 
96

 Siin unustage isamaad –

 Miks on teil silmis pisarad?

 See oli taewa tahtmine,

 Et meie orjad olete;

 See orjus olla taewa kool (!!)

 Kas see ei ole surma nool!

 Kõik hea meil tuleb jumalast

 Ning kurjus, santus saatanast;

 Ei jumal piinapõlwe loo,

 Ei põrgulisi ilma too –

 Nii kuulutab meil justament,

 Jehoowa käsk ja testament,

 Siin Israel ei laula sull,

 Ta nutab õhtul, hommikul,

 Sest ülikurb on tema meel

 Ja katkenud ta kandle keel;

 Ta mõtted kaugel ülewel

 On oma pühail mägedel!

 Nüid kannatab, sest wangis ta

 Peab ahelates orjama:

 Siin murtud on ta elujõud.

 Tal otsas wiimsed abinõuud;

 Tal siisgi niilab südames

 Su wastu wiha leekides.

 Nüid Baabilon, su lõeg on täis;

 Su üle surmakohus käis:

 Seal ilmub wõitja Daniel –

 Oh wärise, sa petja Bel!

 Neid jalajälgi näitab ta,

 Kus priiskasid sa salaja,

 Ja nahka pandi ohwri-and,

 
97

 Mis usklik rahwas kokku kannd.

 Ja lendawmadu, sulle ka

 Ju raswa, pigi keedab ta,

 Mis sinu lõuad lõhki aab,

 Et pettus awalikuks saab.

 Kui weretööst weel hõiskad sa,

 Ei taha otsa aimata,

 Siis idast juba kuningas

 Kui piksepilw on tulemas.

 Ta ilmub nagu tasuja

 Ja wiskab raudse käega

 Tuld, kus su kojad ilusad,

 Et lossid, tornid leegiwad

 Ja suitsusammas tõuseb sealt,

 Mis nähtaks maa ja mere pealt!

 Ilma kuningas.

 Kord tõde lendas taewast maha,

 Et ilmamaale asuda,

 Kõik hiilgwad ilmad selja taha

 Ja taewad jättis sinama.

 Ta tahtis uhke lossi minna,

 Seal wale walwas wärawal;

 Mis ülekohus kannud sinna –

 See seisis tõe katte all.

 Siis kohtukotta tõde tõttis

 Ning püidis selgust saada sealt:

 Seal wale teda wastu wõttis,

 Tall naeris wastu järje pealt.

 
98

 Ta astus templi kurwal meelel,

 Kus tema ase olemas,

 Sealt walet kawalamal keelel

 Kui wihma wälja laenetas!

 Ta lõpeks rahwa ringi astus,

 Mis ilmas käis ja kihises,

 Seal oli wale jälle wastus –

 Ta asus hulga südames!

 Siis lendas tõde jälle taewa,

 Seal Isa ees ta ahastas:

 Sa nägid luues palju waewa,

 Nüid wale ilma kuningas!

 Lõokene ja kotkas.

 Seal seisab weike lõoke

 Weel talwe tuisust unine,

 Ta seisab mõttes wärinal

 Nüid suure kotka tiiwa all.

 Tal üsna hea on olla seal,

 Sest tasakeste sonib heal:

 Suur kotkas, kõrgem kõikidest,

 Sind palun mina südamest!

 Oh jäta mulle muistne keel,

 Mu wanemate waim ja meel.

 Siis südamest sull truiks jään

 Ja suga ilma otsa lään;

 Mind muidu murrab kana-kull,

 Mu pesa sõkub karja-pull,

 Kui sina aga kaitsed mind,

 
99

 Siis warju leiab weike lind.

 Seal kotkas waatab armuga,

 Üht sõnakest ei lausu ta –

 Mis osaks antud rahwastel

 See walmistakse ülewel.

 Kull ja tuwikene.

 Kull ajas taga tuwikest,

 Tui lendas üle mägedest.

 Kui pelgupaika jõudis ta,

 Siis julges kullilt küsida:

 Miks wihkad sa nii südamest

 Mind, weikest, waga linnukest,

 Sull pole süidi teinud ma,

 Et oleks asja surmata?

 Kull kostis talle toredast,

 Sealt noka otsast kõwerast:

 Sind sellepärast wihkan ma,

 Et minust ette jõuad sa,

 Et sa must oled ilusam,

 Ja lendamisel nobedam.

 Ja et sa ainult wilja sööd

 Mind nagu rööwlit üle lööd.

 ***

 Nii on ka inimeste wiis:

 Nad kurjad, kadedad on siis,

 Kui sina nendest ette lääd

 Ja kõrgemale seisma jääd.

 
100

 Hunt ja tallekene.

 Kes ei tunneks halli hunti,

 Wana kurja metsa kunti?

 Ta on kawal nagu kägu.

 Peas tag waga, tõe nägu,

 Suus tal aga murdja hammas;

 Olgu kutsikas ehk lammas,

 Kõik ta murrab sala maha,

 Kannab soode, metsa taha,

 Kannab kukil üle kesa,

 Kus ta pojad, pehme pesa.

 Tallekene süita, maias

 Nabis rohtu õunaaias;

 Perenaene sinna pani

 Talle ja weel haige ani.

 Mõtles: Siin nad wõiwad kaswa,

 Lähewad weel lõpeks raswa,

 Siis teen lastel sooja supi,

 Keedan ära wiimse jupi.

 Seda aimas kawal soe,

 Murdis maha aia toe.

 Lausus: „Talle, tule siia,

 Wõin sind mamma juure wiia,

 Seal saad jälle sooja nisa –

 Olen sinu wanaisa.“

 Tallekene määkis wastu,

 Wõttis petja poole astu,

 See ta kohe kahmas kinni,

 Kiskus kaela sooned pinni,

 Käkistas ta kõri, kõhna.

 
101

 Et ei kuuldud heale lõhna;

 Wiis ta kukil üle kesa

 Metsa, kus tal pehme pesa,

 Seal ta pani prillid pähe,

 Et wõiks parem saaki nähe –

 Pole kül tal raswapugu,

 Lapsed saawad suppi sugu,

 Külap talle wanaisa

 Muretseb meel homme lisa!

 Nüid ta nülgis ruttu maha

 Waese tallekese naha,

 Et wõiks kuritegu katta,

 Pani terwe talle patta.

 Naha wiis ta üles lakka,

 Et ei keegi nõudma hakka.

 Lamba liha patta panti,

 Pidule siis hoogu anti,

 Kutsikad ja wanaisa

 Tõstsid laulu rõõmukisa.

 Ema andis kõigil jagu,

 Temale jäi maks ja magu –

 Pidu kestis poole ööni,

 Kuni uue kuritööni.

 ***

 Waata, armas rahwasugu,

 Nii on ilmas ikka lugu:

 See, kes usub hundi juttu,

 Kaduda wõib ilmast ruttu –

 Hundil sõbra nägu, waga,

 Talle surm on selle taga!

 
102

 Sooduma ja Komora.

 Mis hõiske healed heljumas

 On Soodumas ja Komoras?

 Seal märatsemas liha-lust

 Ning rahwas teeb nüid wallatust:

 Nad unustanud Jumalat,

 Nüid hullus tujus mässawad;

 Neil wara, rikkust küllalt käes,

 Kõik wõimus seisab nende wäes.

 Seal jõuab linna waga Lott,

 Kepp käes ja selgas reisikott.

 Ta noomib: Suur on patt ja süid,

 Siit paigast põgenegem nüid!

 Meid taewawiha ära sööb,

 Jehoowa linna ümber lööb –

 Siit kurjus tõusnud taewani,

 Nüid ots on temal wiimati!

 Seal naerab, pilkab rahwa suu:

 Weel õitseb, lehkab iga puu,

 Weel wiinamarja kobarad

 Meil joowastusi pakuwad;

 Weel karjatsed seal teewad tuld,

 Siin laenetamas hõbe, kuld.

 Kui sina, Lott, seal unistad,

 Siis meie malka maitsta saad!

 Ja uuest hullus Komoras

 Käib keerdu rõõmukarikas.

 Siis kõlab lusti lauluheal

 Ning rahwas tantsib siin ja seal.

 
103

 Nad naerwad Lotti, rumalat

 Ja teotawad Jumalat –

 Ei tõe sõnast aru saa

 See hukka läinud Sooduma!

 Seal aga häkist korraga

 Käib kole mürin üle maa

 Ja taewa pilwed saatwad tuld,

 Siis sulab nende hõbe, kuld!

 Nüid tuleb hirmus weewli õhk,

 Kus põleb kõik kui kõrs ja põhk;

 Suits keerleb üles kõrgele –

 Nii tuleb nuhtlus häkiste!

 Kus, Sooduma, su ilu jäänd?

 Ta tuleleegis pilwi läänd!

 Sa õitsesid kui lilleaid:

 Nüid silmapilgul otsa said! –

 Kui Surnumere pinda näed

 Ta ümber koled, mustad mäed,

 Siis mõtle, armas inime,

 Kuis on Jehoowa wihane!

 Wõrtsjärwe peal.

 (Tamme ja Tarwastu wahel.)

 Saks sõitis uhke tõlla sees,

 Tall wastu tuli talumees,

 Ta wenis raske koormaga,

 Sest lumi sügaw otsata.

 „Kas käänad, raibe, kõrwale!“

 Nii karjus kutsar kurjaste;

 
104

 Kus käända saab siin talumees,

 Kui regi ummi lume sees!

 Seal kargab herra tõlla seest,

 Et läbi rooki julget meest,

 Ta karjub: ,,Sina, saatan, mees,

 Nüid wingerdad mu jalge ees.

 Sind järwe põhja matan ma,

 Kül, raip, siis herrat tunned sa!“

 Kui herra nõnda kärkimas

 Ja tee peal lumes tamberdas,

 Ta astus koorma kõrwale

 Ja waos paksu lumesse.

 Seal lumehanges sügawas

 Siis ähkis mees ja püherdas.

 Ta karjus appi kutsarit

 Ja käskis tuua tutsarit,

 Et raibet maha lasta nüid,

 Sest tema kaela langes süid.

 Siis aga häkist kadus sealt

 Suur herra kogu lume pealt:

 Seal oli kala-nooda hauk,

 Mis hilja raiund wana rauk.

 Kust rahwale ta kiissu tõi

 Ja pärast Tammel liiku jõi.

 Koorm liikus jälle tasakest

 Ja lumi tuiskas hangedest,

 Seal mõtles waene wanamees:

 Nüid herra puhkab järwe sees.

 Seal pidi saama mulle haud –

 Oi, nüid on wesi külm kui raud!

 
105

 Olympia.

 Hiilge südames ja silmis, tõtwad

 Wana Kreeka rahwas wainule,

 Ehitawad püha Büne üles,

 Lausa taewa alla kõrgesse.

 Surma waikusega ümber seisab

 Terwe targa-riigi rahwasalk:

 Targa tööde toimetajal täna

 Wõidupärg on kallis, püha palk.

 Kuulsad kõnemehed astwad üles

 Kantsli peale kalli meelega,

 Taewapilk neil silmis, toowad ette

 Tarkust, teadust ilma otsata.

 Jälle astwad ette uued hulgad:

 Laulik läheb kõrge kantslisse,

 Loeb laulu, rahwa meeled tõuswad

 Waimutiiwul peale pilwede.

 Rahwa lained liikwad lähemale,

 Pandwad wõidukrooni pähe tall,

 Laulwad tema auuks Hymne heali,

 Kandwad teda templi hõiske all.

 Laokoni*) laiad, kuldsed käiksed

 Tõuswad õnnistades ülesse,

 Kandwad sureliku waimu suurust

 Jumalate ette uhkeste.

 *) nende wanaaegne preester.

 
106

 Ema näeb: ta poeg on saanud pärga,

 Võidupärga riigirahwa ees,

 Kõik see täidab tema tulist rinda,

 Langeb maha, sureb rõõmu sees.

 Rahwas hõiskawad ta ümberringi,

 Laenetawad uutes leekides,

 Wõtwad lahti uusi waimuwalde,

 Kuldsed kunstid aja kauguses.

 Nõnda tõuswad tarkused ja teaded

 Suureks Taaneari sugu sees.

 Wõidumäng neid kandis kõrgeks, kõrgeks

 Õitsma igaweste ilma ees!

 
IV. osa.

 Armastus.

 Oh armastus, sa sügaw öö,

 Kes jõuab mõista sinu töö!

 Kui armust tahtsin laulda ma

 Ei mõistnud seda noorena.

 Ja nüid, kus arm mul wõersil käind,

 Weel tumedamaks mulle läind!

 
108

 Jumalaga!

 Jää jumalaga, neiu, siis!

 Mu kõige kallim paradiis,

 Mu kuldne, läikiw lustilinn.

 Kus alles hilja hõiskasin!

 Oh paistku päew sull palawast

 Sealt armutaewast, läikijast –

 Mul warjab ööilm warikuid,

 Sest ohkan taga sooja suid.

 Mu armastuse rõõmu aad

 Ju eha süles hingawad,

 Sealt kaob kuldne pilweke,

 Ja öö jääb minu hingesse!

 Ootel.

 Kus wiibid sa nii kaua?

 Sind ootan himuga!

 Mu mure musta haua

 Sa wõid ju walgusta.

 Mu talwe waewa waibad

 Su soojus sulatab,

 Et kaduwad jää-rünkad

 Ja ojad woolawad.

 Ma ohkamisi saadan

 Siit sinu järele.

 Ja pikisilmi waatan

 Su poole õrnaste.

 
109

 Mu süda peksab põues

 Ja tahab lõhkeda,

 Öö pilkne pime õues –

 Oh walgus, tule sa!

 Elule.

 Sa tõid kord jälle armuilmad,

 Mu lustililled tagasi

 Ja siiski kindel kombe-wanne

 Neid peletas sealt ometi.

 Kes maksab unustuse hõlmas

 Mull armu õnned uuesti?

 Sa oled petnud, kuri elu,

 Ja rööwind minu südame!

 Südame!

 Meri, ilma ääreta,

 Laene wõitleb laenega,

 Kaugel rahu rannake –

 Waata enda südame!

 Ütle sa!

 Mu süda seisis tasane,

 Kui waikne merepind,

 Ei lendand tema pinnale

 Weel keegi tormilind.

 
110

 Oh pea aga salawäed

 Kui laened kiikusid,

 Ja nagu näkineitsi käed

 Mu rinnal liikusid.

 Nüid mere kombel kohab ta,

 Kõik minu rinnus keeb –

 Oh armsakene, ütle sa,

 Kes mind weel terweks teeb?

 Elusaate.

 Sa wiisid waga rõõmu, rahu

 Mu südamest siin ilma sees!

 Ei muud mu rinda enam mahu –

 Su pilt mul ujub waate ees.

 Kui waatsid sinu ingli silmad

 Mu sügawama südame,

 Siis tõusid rahutumad ilmad

 Mu hinge maale mässule.

 Kui rääksid sinu armsad huuled

 Mull armastusest tasakest,

 Siis lendsid kewadised tuuled

 Mul läbi soojast südamest.

 Ja kuidas sinu kallis käsi

 Mind jumalaga jättis seal,

 Ei selles mõttes iial wäsi,

 Ei kao kõrwust sinu heal!

 
111

 Su süita silm ja sügaw waate

 Oh tea seda, kallis mees,

 Nüid juhib minu elusaate

 Ja – nagu lille-mere sees!

 Armu üksi!

 Kas sa nägid, kuidas sõudis

 Lendes sinu lapsepõlw?“

 „Udu mähkmes mulle jõudis

 Tume õhtu taewa wõlw!“

 „Kas sa kuulsid kellakaja,

 Mis sind saatis noorusest?“

 „Unenäosse jätsin aja,

 Läbi suiksin lilledest!“

 „Kas on sinul karjamängid,

 Õitsehõimud meeles weel?

 „Wanaduse waewa sängid

 Rööwisid mind elu teel!“

 „Kas weel armastuse laene

 Leegitsemas sinu sees?“

 „Kõik ju unustand, ma waene,

 Kõik on uppund silma wees!“

 „Sõber, siis su noorus läinud,

 Otsa said sa temaga?“

 „Kewadet ma olen näinud –

 Armu üksi nutan ma!“

 
112

 Enda sees.

 Süita noormees, miks ei tohi

 Neiu silmi waata sa?

 Silmad sini siidi karwa,

 Wõiwad need sind hirmuta?

 Neiu silmis sinab meri

 Otsatumas sügawas,

 Mõtled, et seal sinu julgus

 Armu laenis uppumas?

 Ära eksi, kallis noormees,

 Ära kohku neiu ees:

 Uputaja armumeri

 Laenetab su enda sees!

 Nüid on öö.

 Tulge, tulge taewaleegid,

 Tühja rinda tagasi!

 Kaua otan, kaua küllalt,

 Ei neid leia ometi!

 Kaua, oh ju kaua küllalt

 Ohkan mina asjata,

 Et mu kewade on läinud

 Taewaliku lustiga!

 Elust rööwitud mu süda,

 Murest murtud mulla peal.

 Paranda ei jõua teda

 Ükski wägew waimu heal!

 
113

 Arm ja noorus, käsikäes,

 Läksid lendes, tantsides,

 Looja läks mu õnnepäike

 Nüid on öö mu südames!

 Igatsemine.

 Kunas jõuab kaasa mulle,

 Wiib mind rõõmu hommikule,

 Armu päewa paistusele,

 Rohu maale roosidele?

 Kül siis rõõmus oleks ma,

 Laulaks linnu healega!

 Kewadel, kui õhtu raalt

 Linnud rutwad wõeralt maalt,

 Ennast hellalt paari lööwad,

 Haljas metsas pesa teewad.

 Oh siis suure himuga

 Oma peiu ootan ma!

 Kuulen lõo laulu healt

 Kõrwu kostwat kesa pealt,

 Siis mul tuleb jälle meele,

 Kuis on waja eluteele

 Elutuge. seltsilist –

 Seal ma leiaks hingamist.

 Igaw on mul oodata,

 Tule, peiu, kosima!

 Luba andsid juba mulle,

 Minu süda tuksub sulle.

 Sinu suu ei waleta –

 Tule kaasat kosima!

 
114

 Süda.

 Kui meri laenis kohiseb

 Ja maru mässul keeb,

 Siis minu süita südamel

 Ta nagu haiget teeb.

 Sest süda, nagu mereke,

 Ta keeb ja kohab ka,

 Ta armastaja rinna peal

 Wõib üksi waikida!

 Neiu hallikal.

 Õitswas orus, puude wilus,

 Istus neiu hallikal,

 Waatis, kuida selge wesi

 Weerles mäe seest kõlinal.

 Palawalt ta süda tuksus,

 Wärisedes wõttis ta

 Külma wett ja pani põue:

 „Närtsind süda, jahtu sa!

 „Palaw walu põues leegib,

 „Mässab ilma otsata,

 „Süita hallik, maa seest tulles,

 „Jahuta mu südant sa!

 
115

 „Oh mu süda, kord ta oli

 „Selge, kui see hallikas,

 „Wagad lusti-laulud käisid

 „Tema ümber mängimas,

 „Tundmused ja mõtted jooksid

 „Temast wälja kõlinal,

 „Nagu hallik süita, puhas

 „Tuksub ta mu rinna all!

 „Hiljem tuli inimene,

 „Peigmees, puhas nagu kuld,

 „Wiskas minu südamesse

 „Lõkendawat elutuld;

 Süda leegib alles lõkkes,

 Peigmeest katab jahe muld!

 Selge hallik oma weega,

 Jahuta mu elutuld!

 Nõnda rääkis närtsind neiu

 Ahastades südamest,

 Hallik, ei ta kuulnud seda,

 Ei ta lausnud sõnakest!

 Tasa tema hõbe lained

 Weersid mäe südamest,

 Kadusiwad õitswa orgu

 Neiu ette tasakest.

 
116

 Poisi mõtted.

 Ma seisin õhtu su juures

 Ja nutsin su rinna peal,

 Sai hommik, siis wägise laulis

 Su armust weel minu heal.

 See armu meri, mis õhtu

 Mu rinnus kahises, kees,

 Ju koidul seisis nii waga,

 Kui peegel mu silmade ees.

 Oh ütle mulle nüid, neiu,

 Mis teeb siis üks naesemees:

 Eks tema rind ka ei jahtu,

 Meil jahtus ju ühe öö sees?

 Ma kardan, ta rinnus on lumi,

 Ta armastus merel on jää,

 Ta kewade igawest kadund

 Sest poisina hauda ma lää.

 Ei kustu.

 Mill kustwad kuu ja tähte sära

 Ehk püha päike kõrgusest?

 Nii armu koit ei kustu ära,

 Ta walgustab sind igawest;

 Kui tähed paistwad õhtu aal –

 Siis päike uuel ilmamaal.

 
117

 Täheke.

 Oh elutaewas pilwist pime,

 Öö müirid matwad südame,

 Kui sull ei paista ükski ime

 Üks armastuse täheke!

 Hauani.

 Kui nägin eha walgel

 Sind, Anne, wiimati,

 Siis aimasin su palgel

 Weel ilu jälgesi.

 Ehk küll su õitse ajad

 On ammu mööda läind

 Ja unustud on maja,

 Kus mina wõersil käind;

 Mull siiski seisab nagu

 Üks armu eha ees,

 Sa olid minu jagu!

 Nii kaebab rinna sees.

 Sa olid wäga ilus

 Ja armas otsata

 Mu eluaeg kui wilus

 Saab mööda minema.

 Ma näen lille õies

 Su ingli silmi weel

 Ja eluwangis käies

 Sa seisad minu eel.

 
118

 Ma kuulen tormi hoodest

 Su õhkamisi ka

 Ja nagu laine woodest

 Sind püiaks peasta ma!

 Oh tihti murupinda

 Ma puistan pisara

 Ja wiimaks külma rinda

 Wiin hauda jahtuma.

 Kõik lõpeb maa peal ära,

 Kõik kaob wiimati,

 Kuid esi-armu sära

 See kestab hauani!

 Lille õis.

 Mu neiuke, sa ilus,

 Sa lahke lille õis,

 Kas ma sind metsa wilus

 Ka omal noppi wõis?

 Ma wiin sind akna alla

 Mu kodu kaswama,

 Seal lööd siis nupu walla

 Sa kulla karwala.

 Ja õitsed wagas wilus

 Siis rahulisel raal,

 Kui roosikene ilus

 Mu rõõmsa rinna naal!

 
119

 Seal neiu metsa wilus

 Kõik seda kuulatas.

 Jäi õitsma lille ilus

 Weel orus sügawas!

 Waikis.

 Musta elu-oru sülle

 Waikis minu armu heal,

 Põhjamata pimes mulle

 Kohiseb ta siiski seal.

 Tasa kohin kostab kõrwa

 Süda külm, ei kuulata,

 Õnned kauge ööde sõrwa

 Läksid õhtu ehaga!

 Kaugel, kaugel kuldne mägi

 Kus weel lootes laulu lõin,

 Silm mul taewa sära nägi,

 Armastusel ohwrit tõin!

 Arm on nagu õiekene,

 Õitseb päikse paistusel,

 Õnnetu on inimene.

 Närtsib elu wiludel!

 
120

 Kaebtus.

 Siis kõrge tähte paela

 Seal waatis taewa alt,

 Kui langesid mu kaela

 Sa armus palawalt.

 Seal tähte paistel nagu

 Mull ütles sinu suu:

 Ma igawest su jagu,

 Oh peigmees, ole truu!

 Su sõna ja su palwe

 Läks mulle südame

 Ja surmas mure-talwe.

 Oh ilus inglike!

 Kus aga nüid su luba,

 Oh räägi, ainuke?

 Su arm on ammu juba

 Läind ilma laiale!

 Su arm on jahtund ära

 Kui lilled lume all,

 Maailma lust ja kära

 Sul põues paisuwal!

 Kui mõtlen armu palet

 Weel tähte paistusel,

 Siis kaeban neil su walet

 Ma murtud südamel.

 
121

 Sealt nende puhas walgus

 Mu rindu tungib siis –

 Mull tuleb meele algus

 Ja – kadund paradiis!

 Udu ja päike.

 Kurwalt weeris kuldne päike,

 Suikus sini udusse,

 Roosinurmed nutsid läike,

 Walmistasid surmale.

 Kõue taati kuulist taewast,

 Waatis kaugelt kodumaalt,

 Pühkis tuulil pilwe taewast,

 Udupilwi roosi raalt.

 Sini taewa tähti kari

 Läigib jälle lagele,

 Peletud on uduwari,

 Päike tõuseb tõeste.

 Aimad kuma koidu põues:

 Tõtta tööle usinast,

 Ole isand Eesti õues,

 Wõitle, wõida wägewast!

 
122

 Armukese matusel.

 (Schilleri ainetel).

 Tornist tumedaste kellad kostwad

 Enneaegse lille läigile,

 Nagu hellalikku kaebtust tõstwad

 Süita neitsi surmakäigile.

 Haua muru peal,

 Kõlab kurblik heal,

 Waikind surma wiimsed õnne jusud,

 Wõta, ilm, sa lahkumise musud!

 Kõige rõõmud selle päewa sõitu

 Mustaks mureks ümber moonutud,

 Lehwi lõhna, roosi aeg täis wõitu,

 Surm on minu mõrsja rööwinud:

 Uhked unenäod,

 Kewadised käod,

 Surite ju suwe saali ilus,

 Kewadise kuldse puude wilus!

 Ah kui alles pehmelt armu suulta

 Õnn mull wastu woolas hellaste,

 Kewadise lille, lehe puulta

 Murdsin õikese temale!

 Mängsin õnnela

 Kuldse neiuga,

 Nüid mu purjud lendwad leina maalta

 Silm tal waatab surma mere raalta!

 Nutke minu ümber, rõõmus rahwas,

 Kell weel õnnelilled õitsewad,

 Alles tallamata elupahmas,

 
123

 Kuldne lootus katab õite raad!

 Minu mõrsja, ta

 Uinus magama,

 Hingab külmas surma-ema süles,

 Kes weel mulle äratab ta üles!

 Aga öö ja igawene pime,

 Kunas tõuseb neile taewa päik?

 Targad, tooge ette oma ime,

 Millal särab haua põhja läik?

 Hinga rahuga,

 Ei sind hüieta –

 Taga haua surm ja mõte magab,

 Taewas heldeid unustusi jagab!

 Murtud roos.

 Ma seisan nuuksudes ja nuttes,

 Mu emake, su rinna naal,

 Nüid woorus juba läinud ruttes

 Mu noorepõlwe õitse aal!

 Ma waewalt aimasin ta palget,

 Arm leekis, säras südame,

 Seal katsid pilwed päikse walget –

 Mu elutee on lumine.

 Oh ema, lase pead panda

 Su armastaja rinnale!

 Oh ema, aita koormat kanda –

 Siin närtsib sinu lilleke!

 
124

 Uinu!

 Minu neiu, taewaline tuwi,

 Minu luuleilm ja lauluwiis,

 Minu soe ja õitsew armu suwi,

 Minu põhjamata paradiis!

 Uinu neiu, taewatähed waatwad

 Aknast sinu waikse woodisse,

 Sulle õrna unerahu saatwad,

 Kes sa puhas, nagu inglike!

 Uinu neiu, õrnad õhtu tuuled

 Sosistawad sulle kõrwasse:

 Ärka siis, kui laulukõla kuuled –

 Lauldes tuleb sinu peiuke!

 Äratuseks.

 Wirgu neiu, wirgu sa

 Unewoodist rõõmuga!

 Laululained lahkeste

 Heljugu su hingesse!

 Ärka unest, inglike,

 Taewa piire punane –

 Koit ja roosid hommikul

 Meelitawad, armsad sull.

 Tasa tõuseb lauluke

 Nagu udu mäele –

 Millaal udu laenetest

 Aiman oma inglikest!

 
125

 Waata ette!

 Wiiu põskil roosipuna,

 Noored silmad särawad,

 Kosilane, waata ette,

 Wali pisut wanemat!

 Kuis nii wara julged murda

 Kullast roosi kewadel?

 Aknal tahab ta weel õitsta

 Ilma ilul noorusel.

 Murrad teda enneaegu

 Armu ehteks rinnale:

 Õiekese surmawalu

 Murrab sinu südame.

 Kui on puhkemas ju õied,

 Siis ehk roosi rinda saad,

 Kui ei taha seni oota –

 Wali pisut wanemat!

 Häbene!

 Ta tahad minu käsi,

 Mu südant endale

 Ja laulad jälle õrnalt,

 Mu armas armuke!

 Kas ma ju küllalt sulle

 Ei ole ütlend, mees:

 Ma õiskan kewadele

 Ja ujun õnne sees.

 
126

 Mull naeratawad lilled,

 Nii õrnad, ilusad,

 Mu nime auu ja ilu

 Maailmas kõlawad.

 Ja sina tohid nõuda

 Mu südant endale –

 Oh häbene ja mine,

 Mull õitseb kewade!

 Mine, Marike!

 Sind ma ei taha, Mari,

 Mu endne toredus!

 Sa põlgasid mind noorelt

 See oli rumalus!

 Sa käisid, pea püsti:

 Maailm saab minule,

 Nüid õhupilt on kadund,

 Sul puudub ainuke!

 Nüid murtud südamega

 Sa tuled mulle weel:

 Mis teen ma lilledega,

 Mis närtsind pikal teel?

 Mis teen ma südamega,

 Mis ammu jahtunud –

 Kes maitseb kallist wiina,

 Mis peekris lahtunud?

 
127

 Nüid mine, Mari, jälle

 Kust paistwad koidu aad,

 Kust armastuse taewad

 Sull wastu kõlawad!

 Kui sinu südant nõudsin,

 Mull olid armas siis,

 Nüid mälestus on jäänud –

 See õnnis paradiis!

 Sind aga ei wõi wõtta

 Ma uuest rinnale,

 Siit tuleleegid lõpnud –

 Oh mine, Marike!

 Armu kujutused.

 Kus haljendawad armastused,

 Weel neiu palgel noorus maa,

 Seal käinud kuldsed kujutused

 Mu südamesse waluga.

 Ah kui weel alles koidu tuuled

 Mu lillekoplis kohasid,

 Weel armsa, lahke neiu huuled

 Mull saatsid tuulil terwisid.

 Siis hõiskades mu mõtted tõusid,

 Kui mere laened lendama.

 Ta kauge õnneranda jõudsid

 Nad tantsil nalja käraga.

 
128

 Kuis rahul näitab nüid ja waga

 Mu mõttemeri olewat –

 Oh wäga kaugel, kaugel taga

 Weel kuuluks waikset kohinat!

 Kes on teid minust lahutanud,

 Te targad waimud, taewa tõust?

 Mu kuuma südant jahutanud,

 Mis mürises kui maru jõust?

 Oh süda, näita pilti siia,

 Mu kurwal waimul ilmuta,

 Kes julges sala rööwil wiia

 Mu armu, rõõmu salaja?

 Ei kuule ma sind wastu kostwat,

 Ei kaebel kohtus olewat,

 Waid näen, kuis aeg ja elu tõstwad

 Su sülle waikust – haledat!

 Ainus armuke.

 Oh ei ole rahul, waga,

 Kui ei ilmast leia sa

 Ühte hinge, keda wäga

 Südamest wõid armasta!

 Sinu õnn on looja läinud!

 Ilm ei wäsi ütlemast,

 Kewade on ära käinud,

 Kaebab süda haledast.

 
129

 Üle kauge taewa õhu

 Õnne hiilgel otsib silm,

 Aga seal on waikne rahu,

 Siis kui mässul armuilm.

 Kurblik süda kaebab, kohab

 Petja elu süle sees,

 Istub noorus lilleluhal

 Suures mures, silmawees.

 Hingab kuuma armuõhku

 Kauge külma ilmasse,

 Jagab igatsuse rõhku

 Tulewiku öödele.

 Aga kõik, kui kurblik uni,

 Kohab, liigub leinawäes –

 Ei sa leia rahu, kuni

 Ainus armukene käes.

 Armukesele.

 Armukene, miks sa mures,

 Mis sind kurwastada wõis?

 Ei ma sind ei jäta surres,

 Minu ainus eluõis!

 Kustuda wõib kuude kuma,

 Tähte hiilge taewa teel,

 Kahaneda päikse juma,

 Aga mitte minu meel.

 
130

 Närtsida wõib leht ja rohi,

 Mitte arm mu südames,

 Seda unusta ei tohi,

 Kus sa kõnnid iganes!

 Südamesse olen pannud,

 Oma südamesse sind,

 Sellest sulle teatust annud –

 Miks weel mures sinu rind?

 Saada kaugel, saada ära.

 Murepilwed hinge maalt,

 Oota õnne hilja, wara

 Armastuse roosi raalt!

 Neiule.

 Ära kiigu, kallis neiu,

 Laia mure laente peal.

 Alles armastab sind peiu

 Nagu ükskord esmalt seal.

 Alles ohkab ööd ja päewa,

 Et sa kõnnid kaugemal,

 Kannab igatsuse waewa

 Oma rõõmsa rinna all!

 Kui ju lumi ära läinud,

 Haljas metsas laulab lind,

 Niit ja nurm on lilli näinud –

 Tahab koju tuua sind.

 
131

 Rahulise eluranda.

 Ilusama ilmasse,

 Tahab õnnekäik meid kanda

 Armupaadis pehmeste!

 Tõusku tormid taewa põues,

 Olgu wägew maru wõit,

 Ei need minu mõte-õues

 Liiguta üht ainust õit:

 Leina tuuled juhtwad laewa

 Rõõmustuse rannale,

 Üle kõrge pilwetaewa,

 Paistab päike soojaste.

 Sest mu kallis, kaunis neiu,

 Ole truu ja usu mind:

 Soowin olla sinu peiu –

 Ole sa mu õnnelind!

 II.

 Neiu, sinu armu palwe

 Tungib minu südame,

 Suretab seal muretalwe!

 Toob mull kalli kewade!

 Ilus igatsuse jõgi

 Liigub läbi lille raast,

 Waikne armastuse wägi

 Lahutab mind ilmamaast.

 Armastaja Anna, ilus,

 Walumõttid wõitnud nüid –

 Lillerikka mäede wilus

 Puhkab minu kallim püid!

 
132

 Aga oh, üks ainus wilu

 Minu õnne matab siin:

 Millal sind, mu hinge ilu,

 Kallil kätel koju wiin?

 Millal sinu soojal rinnal

 Armastades suigub silm –

 Oh siis minu murupinnal

 Õitseb igatsuse ilm!

 Neiu. kallis, kas sa kuuled,

 Mõistad minu mõtted waest?

 Mis siin rääkwad minu huuled,

 Tuleb hinge põhjast tõest!

 Alwiinele.

 Laew lendab linnu kiirul,

 Tuul mängib purjega,

 Ju kaugel, waate wiirul

 Mul sinab Saaremaa.

 Kül mürisedes meri

 Mu ümber kohab, keeb,

 Ja laewa walge puri

 Teed kojupoole teeb.

 Ei aga tulla taha

 Mu armud, soowid sealt:

 Alwiine jääb mul maha,

 Ei kuule tema healt;

 
133

 Ei paista ingli palge,

 Mull mere peeglisse;

 Siin aina wesi walge

 Ja taewas sinine!

 Ma tõstan silmad üles,

 Kus mina ihaldand:

 Seal kuldse koidu süles

 Ju paistab kodurand.

 Seal wagad wainud, lilled

 Ja hallid hallikad,

 Seal kahisejad kased

 Weel armu warjawad!

 Sa aga jääd nüid siia,

 Sa jääd nüid igawest,

 Ei saa sind koju wiia

 Ma üle meredest!

 Oh wiige, waiksed tuuled.

 Mu laulu üle wee,

 Te, walge linde huuled,

 Tall wiimseid terwiseid!

 Kül aimab laenekoha

 Mu kurba, Muhumaa,

 Kõik taewa pilwed puha –

 Alwiine, aima ka!

 
134

 Minu linnukene.

 Sa hõiskasid siin, linnuke,

 Sa hõiskasid siin hellaste

 Ja sinu magus lauluwiis

 Mind sala Saalemisse wiis.

 Kui kuulasin su ilust healt,

 Mis kõrwu kostis siit ja sealt,

 Siis hing mul argselt seisma jäi

 Ja õnnemaale wiidud sai;

 Seal kohasid mul hallikad,

 Seal lillepõesad kiiksiwad

 Ja sala sõnul rinnus hüid:

 See linnuke on minu nüid!

 Seal hallikal ma seisin waik,

 Seal oli minu armsam paik,

 Seal arwasin ma igawest

 Ka laulma jääwat linnukest.

 Oh aga, nii ei jäänud see:

 Mu lindu kutsus tähte tee,

 Sest lendas ära kaugele,

 Siit kuldse koidu laugele.

 Nüid wäga kurb on minu meel,

 Et lind ju laulab wõeral teel,

 Et hõiskab uue laenetel

 Siit määramata kaugusel.

 
135

 Ma waatan üle orgudest.

 Silm otsib argselt linnukest,

 Ta aimab kohte ilusaid –

 Ei kõrw mul kuule helinaid!

 Oh linnukene, laula siis

 Sealt kaugelt mull üks magus wiis,

 Oh saada tuule hooge peal

 Üks ainukene magus heal.

 Kui jõuab siia laulu tiib,

 Siis hinge õntsa maale wiib,

 Ja kannab siit mu soowi ka

 Su rinna põhja õitsema.

 Walupilw.

 Üks walupilw, ta tõuseb

 Sull häkist armu teel

 Ja ühtepuhku paisub:

 Oh armastaks sa weel.

 Kui põues sul see pilwe

 Lööb wälku, walusaid,

 Siis armukese kaelas

 Sa nutad pisaraid.

 
136

 Jänuta.

 Lehkjat lille nuppu

 Katki kiskudes

 Kaob ilu himu

 Lapse südames.

 Armastuse mõte

 Magusam on sul,

 Kui et oled juba

 Armastanud kül,

 Igatsus ja lootus

 Palju paremad,

 Kui et sina juba

 Soowi kätte saad.

 Jänuta siis jälle

 Elu õimusi

 Aga ära püia

 Tema rõõmusi!

 Armu priius.

 Looja jumal, Taara, toona juba,

 Ilma alustusel hüidis seal:

 Lämmekünel olgu lahke luba

 Õnne külwa kurwa ilma peal!

 Üksnes õnn on ilmas inimesel,

 Mis ta elukasuks kätte saab,

 Priius olgu, priius armastusel,

 Muidu surmani ta jänutab.

 
137

 Tuhat, tuhat aastat tasakeste

 Läksid lendes läbi loodusest,

 Kõrge jumal nägi ilusaste

 Oma käsul õiswat inimest;

 Nägi, kudas Lämmeküne kõndis

 Läbi ilutsewa ilmade,

 Armastaja hingedele andis

 Ikka uue, sooja südame.

 Aga ükskord kudus taewas kõitu

 Põrmulaste liia õnnele,

 Kõrge waimu kiusud saiwad wõitu –

 Armuta nüid seisab inime!

 Magus mäng on wastse ilma wäljal

 Otsa saanud suure tapja käel,

 Pillerkaare leinab lustinäljal,

 Lämmeküne orjab moodumäel.

 Kinniköitnud pühaduse paelad

 Lusti lennu, armu-ilma sees,

 Karelt, tuimalt kummardawad kaelad

 Suremata liia luba ees! –

 Palju ilma pühaduse palwe

 Oli eneses siis eksitöö,

 Miljonite musta muretalwe

 Katab kinni igawene öö.

 
138

 Armu tee.

 Armu tee käib kahes arus

 Läbi maast ja taewastest,

 Mõlemate ilme waimud

 Rändawad seal igawest.

 Inimene, waata, ette

 Selle tee peal tõtates,

 Waata ette, kus sa kõnnid

 Kustumata kauguses:

 Tee läeb walge taewa-linna.

 Tee läeb pime põrgusse,

 Waata ette, kumba aru

 Walitsesid endale!

 Naese kahetsus.

 Seal kaugel, halli taewateel

 Nüüd wiibib minu mõte, meel,

 Seal oma kallist kaswu maad

 Näen naeratades sinawad.

 Ma kaswasin kui linnuke

 Seal isa wainul waikseste,

 Mu ümber õitses lill ja roht –

 Sest kallis oli mul see koht!

 Oh otsas nüüd mu õiekuu,

 Ei laula enam seal mu suu,

 Ei enam warik warja mind,

 Waid kaugel ohkab minu rind!

 
139

 Üks elu torm, mis petust täis,

 Mu üle kohisedes käis

 Ja wiis mind wanemate maalt,

 Mu lapsepõlwe lille raalt.

 Nüid uuel, kaugel külmal maal

 Ma kaeban iga koidu aal,

 Ja õhtu, kui ju ehab ilm,

 Siis nutab sala minu silm.

 Ei soojust siin mu südamel,

 Ei rõõmulaulu huuledel,

 Tuul mängib minu mõtte-maal,

 Tuisk kahiseb mu lille raal!

 Siin jahtus minu igatsus,

 Siin kustus armu palawus,

 Kes peaks südant köitma nüid

 On lähemal, kui minu püid!

 Hälli juures.

 Suur armu leek, mis lõpmata,

 Mis taewani saab miilama,

 See tõuseb isa südamest,

 Kui kiigutab ta hällikest,

 Kus magab tema lapsuke

 Nii süita, ingli sarnane.

 Seal mõtleb isa helde meel:

 Ta jääb mull trööstiks eluteel,

 Mull taewas teda ilma tõi,

 Ei surm ei elu wõtta wõi,

 Ma kaitsen teda eluteel

 Ja taewas sülle wõtan weel!

 
140

 Ei hirmuta mind tuli, raud,

 Ei maru mässul mere haud,

 Ta rööwli koopast wälja tooks

 Ja ta eest surma-kihwti jooks –

 Kui lapse elu häda sees,

 Siis pole isal elu ees.

 Kül minu meeled sulawad,

 Kui pühib palgilt pisarad

 Neil päiwil, kui ma wanaks jään

 Ja elumurest halliks lään,

 See weike, walge käeke,

 Mis hällis uinub õrnaste!

 Sa, waene isa, petad end:

 Su last ei riisund surma lend,

 Ei tapnud teda tuli, raud,

 Ei uputanud mere haud,

 Ei wõidetud ta rööwli wäest –

 Ta siiski kadus sinu käest.

 Maailm, see tuli tasakest,

 Tad kiskus sinu südamest,

 Ta määras talle eluteed

 Ju sulle jättis silmaweed –

 Sull jättis nutuhallika,

 Üht südant, mis on armuta.

 Oh isa, pühi pisarad,

 Mis sinu silmist weerewad,

 Mis sa ei saanud eluteel,

 Wõid pärast surma leida weel:

 Üks pisar lapse südamest

 Kord niisutab su hauakest!

 
V. osa.

 Aastaajad.

 Kuud ja aastad lendes lääwad

 Ajamerde magama,

 Jumal, aeg ja walgus jääwad

 Igaweste muutmata.

 Inimene, ära maga

 Rumaluse unes sa:

 Nõua waimuwalgust taga,

 Lenda ühes ajaga.

 
142

 Uuel aastal.

 1893.

 Nüid jälle aasta lendes läinud, –

 See oli nagu silmapilk!

 Kui palju rõõmu, muret näinud,

 Kõik kadund, nagu kaste tilk!

 Weel ajameri kihab, kohab,

 Ta laened käiwad kõrgeste,

 Mill ranna ligemale uhab,

 Meid kannab peastja paadike!

 Kui ähwardaw on aja laene,

 Kui tormiline elutee!

 Mis maha jääb, on muldne, maine

 Kes kuiwatab mu silmawee?

 Ja siiski jälle joowastuses

 On uued hulgad sõudewal,

 Ei märka nad, et sügawuses

 On kohutused laewa all!

 Oh rändaja, kus tahad minna,

 Kus lõpe sinu soowidel?

 Kas lõpeb tee sul lusti-linna,

 Wõi udupilwis ülewal?

 Sa astud nagu une hõimul,

 Ei küsi, kuhu wiimaks saad,

 Sind eksitawad nõia wõimul

 Maailma mere mürinad!

 
143

 Kas tahad nõnda mööda saata

 Sa eluaastad ilusad?

 Tee lahti silmad, seisa, waata,

 Kuis aeg ja elu lendawad!

 Kes tahab, et ta elaks ilmas,

 See waatku igal aasta aal:

 Kas oli rahwakasu silmas?

 Mis jõudsin wõita isamaal?

 Kes tuimuses ja une süles

 On suikund wana aasta sees,

 Need tõusku wirgalt tööle üles,

 Kui tähed, paistku teiste ees.

 Maailm ei ole une koda,

 Maailm ei kingi laisal õit,

 Siin wõitleb iga rahwa oda

 Ja wahwa päralt üksi wõit.

 Teil soowin õnne, wennad, õed,

 Ma uue aasta ukse peal:

 Teil jooksku õnnistuse jõed

 Ka siis, kui kustub minu heal!

 Weel wanas waimu wägewuses,

 Ta tõe paistel tõuse sa –

 Mull paistku haua pimeduses

 Su õnn ja walgus, isamaa!

 
144

 1895.

 Kõrge, kallis uueaasta päike,

 Tere jälle meile tõusemast!

 Kuninglikus, kuldses ilus kerkid

 Igawese aja wärawast.

 Närtsimata nooruses ja säras

 Lendad läbi maa ja taewaste,

 Aastad tulewad ja lääwad jälle

 Igawese aja meresse!

 Aastasada surma sülle suikund,

 Kus ei enam köida elu läik,

 Minewiku unustuse maale

 Ilmaski ei paista taewa päik.

 Mis seal külwasiwad rahwa põlwed,

 Olgu nisu, ehk ka ohakad,

 Nende wilja tulewik ei muuda,

 Neid ei muuda enam jumalad.

 Eesti wennad, tuletagem meelde,

 Waatkem käidud teele tagasi,

 Kas me käisime ka õiget rada,

 Wõi ehk eksisime koguni?

 Häda meile, kui me kergel meelel

 Kõrwa langesime tõeteelt,

 Kui siin isamaale ohwriks tõime

 Petust, kawalust ja wale keelt!

 Uuel aastal olgu meie meeled

 Puhtad, nagu päike kõrguses,

 Isamaa, ta rahwa õnn ja walu

 
145

 Leegitsegu kõigil südames!

 Kodulikku waimu ärgu wiigu

 Ükski maru meie südamest,

 Eesti meel ja Eesti keel, see jäägu

 Meie maale kestma igawest.

 Selle soowiga me teretame

 Uue aastasada ukse ees,

 Lastelastel õnnistame seda,

 Sureme ka selle mõtte sees.

 Isa, kes on päiksed paistma pannud,

 Igawesed ilmad hiilgama,

 Õnnistagu meie maad ja rahwast

 Uuel aastasajal armuga!

 1896.

 Nüid jälle, armas Eesti mees,

 Uus aasta on sul ukse ees,

 Sest südamest nüid soowin ma

 Sull õnne suu ja sulega!

 Sa wõta wastu lahkest siis,

 Nii kuida see on wenna wiis.

 Sind hoidgu Isa päew ja öö,

 Ja sigigu su waew ja töö:

 Põld kandku wilja rohkeste,

 Ja kasugu su karjake,

 Et sina, armas põllumees,

 Saaks leiba palehigi sees.

 
146

 Ja kell ei ole põllumaad,

 Kes wete armust elawad,

 Neid õnnistagu merewood

 Ja kalu püidku järwe noot,

 Et rohkest toitu leiaks weest

 Ja tänaks Loojat selle eest.

 Ja weel, kes teewad käsitööd

 Ning waewawad end päewad, ööd:

 Neil tõusku kõrgeks tööde palk

 Ja rõõmus olgu nende salk,

 Et nemad uuel aastal ka

 Wõiks õnnepõlwes elada.

 Kes kauplemas on siin ja seal,

 Kas olgu maa ehk mere peal,

 Need saagu õnne rohkeste

 Ja tõusku halja oksale,

 Et ühel meelel linn ja maa

 Wõiks õnnepõlwes õitseda.

 Ja wana Eesti wahwa meel,

 Ta kirjandus ja emakeel.

 Ta Wanemuise püha laul –

 Need jäägu seisma taewa auul,

 Siis kosub armas isamaa

 Ka selle uue aastaga.

 Nüid jumalaga, wennad, õed,

 Kõik sinetawad järwed, jõed,

 Mu sõbrad ja mu tuttawad,

 Kes armastawad isamaad!

 Kui uuel aastal liigub keel,

 Siis teretame jälle weel.

 
117

 Jõulud tulewad.

 Jõulud tulewad – nii hüiab

 Armas, lahke lapse suu,

 Taewataat toob täna mulle

 Kalli, kena jõulupuu.

 Jõulud tulewad – nii hüiab

 Elust wäsind wanamees,

 Need mu ainsad armsad tunnid,

 Rahupalmid elu sees!

 Jõulud tulewad – nii laulab

 Ristirahwa kogudus,

 Ilma eksitusi matab

 Armumere sügawus.

 Tulge siis te, kallid jõulud,

 Liginege taewa auul,

 Rõõmsaste teid wõtab wastu

 Inimeste, ingli laul.

 Jõulu õhtul.

 Suur walgus särab Siionist,

 Maailmas kuuluks hõiskamist

 Ning inglid laulwad taewa all:

 Auu olgu kõrges Jumalal!

 
148

 Maailma kattis pime öö:

 Nüid ilmus Isa imetöö;

 Seal magab sõimes, Betlemmas

 Suur maa ja taewa kuningas.

 Nüid rõõmu healed heljuwad,

 Ja püha rahu katab maad,

 Suurt rõõmu, rahu rohkeste

 Meil sõimest woolab südame.

 Maailmast lõpnud pime öö,

 Waim lendab üle tähte-wöö,

 Seal lahti taewa wärawad –

 Sest murtud surma ahelad.

 II.

 Nüid jälle särab jõulupuu,

 Ja kiitust laulab laste suu

 Sell, kes on walgus walgusest,

 Maailmas paistab igawest.

 Siin lõpnud waew ja ilma töö,

 Meil walgustatud püha öö,

 Mill taewas hõiskab, hõiskab maa,

 Meil sündind Õnnistegija!

 Ilm oli hukas, pimedas,

 Nüid walgus paistab Betlemmas,

 Ta paistab üle ilmamaa

 Ja walgustab weel taewad ka.

 
149

 Oh tule, jõulu lapsuke,

 Ja sünni meie hingesse –

 Mu süda olgu sõimeke,

 Kus armas ase sinule!

 III.

 Waat, lapsukesed, teie ees

 Nüid särab auu ja ilu sees,

 Üks imeilus jõulupuu

 Ja taewas laulab ingli suu.

 Sest täna sündis ilmale

 Üks weike, waga lapsuke,

 Ta tuli rõõmsa taewa seest

 Ja sõdis maapeal tõe eest.

 Ta lõpetas maailmas töö

 Ja wõitis ära pime öö,

 Et walgust külwas tema suu,

 Sest särab walge jõulupuu.

 Nüid on ta jälle Isa ees,

 Seal walge taewa linna sees

 Kell kuldsed pärli wärawad,

 Kus tuhat päikest särawad,

 Sealt laste peale waatab ta

 Ja manitseb neid armuga,

 Et nemad maapeal wagaks jääks

 Ja tema juure taewa lääks.

 
150

 Vl.

 Auu Jumalale kõrges nüid!

 Nii kõlab täna ingli hüid,

 Sest Kristus sündind Betlemmas,

 Nii kuidas prohwet kuulutas.

 Suur rahu olgu ilma peal!

 Nii kõlab jälle ingli heal –

 Oh rahu, magus rahu, sa

 Mu hinge täidad rõõmuga!

 Ja inimestest hea meel!

 Nii taewa alt meil kõlab weel:

 Nüid maa ja taewas lepitud.

 Meil Lunastaja sündinud!

 Oh helise siis, ingli heal,

 Siin madalas ja pilwe peal –

 Maailma öö on lõppenud.

 Sest käsu wanne wõidetud.

 Sügise tulekul.

 Taewa piirel tõuswad wilud pilwed,

 Koidu poolt ju puhub kõhe tuul,

 Ööd on juba pimedad ja pikad,

 Warikutes waikib linnu huul.

 Ära sõudmas suwe soojad päewad.

 Kured keerutawad taewa all,

 Kolletanud metsas kurwad healed,

 Päike piirab palju kaugemal.

 
151

 Loodus, kuhu on su ilu jäänud,

 Minu linnu laul ja lilleke?

 Kuhu soojad wihmapilwed läinud?

 Kus su kõlinad on, kewade?

 Seda nähes wäriseb mu süda

 Nagu haawa ladwal leheke;

 Kas ei ole lehekuu mul läinud,

 Kas ei põues sõua sügise?

 Sügise.

 Nüid jälle käe on sügise,

 Ei laula enam linnuke,

 Ei kuulda kuskilt rõõmuhealt,

 Waid kurbtus paistab siit ja sealt!

 Nüid palaw päike külmaks jäänd

 Ja lõunamaale ära läänd,

 Sest on nüid külmal wõimus käe –

 Ta wapramaks läeb iga päe.

 Kõik wäljad, aasad, kurwemad.

 Ööd mustad, paljad, pimedad,

 Külm närtsitanud õiekeed

 Ja wangi pannud ojaweed,

 Mets kohiseb, kui tahaks ta

 Weel tunnistada hirmuga:

 Nüid otsas minu rõõmupõlw,

 Mul tuleb raskus, tuleb talw!

 Siin otsib aset weike lind,

 Seal lahkub kurg ja jätab mind

 Siin üksi talwe pidama;

 
152

 Parw lendab suure kisaga,

 Kus Looja temal juhiks teel,

 Et eksimist ei tulnud weel.

 Oh suwe õhk. kus jäänud sa?

 Oh lust ja rõõm, kus on teil maa,

 Kus haljendawad jälle puud

 Ja hõiskawad nüid linnu suud?

 Oh kurb ja kole sügise,

 Kas kutsud meid ka talwele?

 Kes täna õitseb roosina,

 Wõib homme juba närtsida,

 Seepärast mõtle õhtul sa:

 Kas hommik kutsub ärkama.

 Kewade.

 Nüid kewade on jälle käe.

 Mu silm ei kuskil kurbtust näe,

 Päew paistab taewast palawalt,

 Laul kõlab ilmas ilusalt;

 Ju sulab lumi maas ja wees,

 Mis talwel tuiskas ukse ees.

 Kõik jõed ja ojad woolawad,

 Ööl, päewal kuulen kohinad,

 Sest ette wõetud lindel hool

 Neid sunnib rutma mere pool;

 Seal lõpeb jooks ja kohin waik,

 Seal on neil päris kodupaik.

 Nüid kõik maailm end rõõmustab,

 Et jälle aega näha saab,

 Kus mahla tilgub lehepuu

 
153

 Ja laulab lahke linnu suu,

 Ning külwimees läeb põllule,

 Seal wiskab seemet mullasse.

 Nüid meri lahti, laenis keeb,

 See ranna rahwal rõõmu teeb:

 Sest neil ei ole põllumaad –

 Nad kalapüigist elawad.

 Nüid pakku läinud talweke;

 See armas, ilus kewade

 Meil tuleb sooja tuulega

 Ja tahab kõiki rõõmusta.

 Nüid waata lahkest, minu silm,

 Mis toob sull kewadine ilm:

 Need wärsked, haljad heinamaad,

 Kus karjalapsed mängiwad;

 See jääb mul wanalt meelde weel.

 Kui mõtted käiwad noorel teel,

 Kas südant see ei rõõmustaks,

 Kui lehemets läeb haljamaks,

 End ehib helde Looja wäes

 Ja kohab sooja tuule käes!

 Oh armas, kallis kewade,

 Sa rõõmustad mind hellaste,

 Su lilleõied, ilusad

 Ja aasad, metsad lehkawad,

 Nüid seiswad pruudi ehte sees,

 Kas olgu kuiwas, olgu wees.

 Kel tali pole mõtetes,

 Ei patu hanged südames,

 See annab ilma Loojal auu

 Ja kiidab tema püha nõuu.

 
154

 Ülestõusmise pühal.

 Auukuningas on tõusnud üles

 Ja kannab wõidulippu käes;

 Ta puhkas pisut haua süles,

 Nüid ärkab uuest elu wäes –

 Oh ristirahwas, tereta

 Ta wõitu hõiskamisega!

 Ta astub wälja, haua koda

 Jääb tühjaks tema järele,

 Kus, põrguwürst, su surmaoda,

 Kus on su wõimus, waenlane?

 Su wanne ilmas wõidetud –

 Meil Ärapeastja sündinud!

 Nüid hõiskamas on ilma kaared,

 Suur ristirahwa kogudus,

 Kõik taewad, maad ja mere saared

 Sell wõitjale, kell wägewus!

 Ta murrab surma ahelad

 Ja awab taewa wärawad!

 Sa walguse ja elu tooja,

 Meid pimedusest ärata,

 Maailma rahwa uueks Looja,

 Loo meie elu uueks ka,

 Siis sinu ülestõusmisest

 Kõik õnne saame igawest!

 
155

 Suwiste pühal.

 Waata, kuidas lilled lehkawad,

 Lehed rohelised – wärsked nad,

 Tasakeste kohisemas tuul,

 Nagu musutaks neid armu suul!

 Salajuttu räägib suwe waim.

 Tasa kuulab iga õis ja taim –

 Kuldne kewade,

 Aasta armuke!

 Kas sa kuuled waimu kohinat,

 Tunned hinges tuuli puhuwat?

 Waimu leek käib läbi südamest,

 Liikutab seal eluõiekest,

 Rinda asub kuldne kewade,

 Laulab kiitust ilma Loojale –

 Ärka ülesse

 Hinges, kewade!

 Waim, see on mis ilmal elu toob,

 Waim kõik rahwa põlwed uueks loob.

 Waimust woolab elu, wägi, jõud,

 Waim meil ilmutab kõik taewa nõud;

 Waimu silmil waatan kaugele,

 Waimuilm jääb järel wiimate –

 Waimu wäeta

 Langeb ilmamaa!

 Ajaratas weereb wuhinal

 Isa kätel, tähtest kõrgemal,

 Rahwad, riigid, terwe ilmamaa

 Peawad kiirest kaasa lendama;

 
156

 Kes siin käiwad waimu jõus ja wäes,

 Need ei lange ajatormi käes –

 Eesti rahwas, sa

 Lenda ajaga!

 Suwel.

 Kui lennad sa

 Ja sinuga

 eb rõõmus laulja kari!

 Nüid lilleta

 Org, mägi, maa,

 Ja orus uduwari.

 Ei lustiga

 Lind laua aa,

 Sest koledad kõik kuhad,

 Ja wilu tuul

 Nüid puhub puul,

 Ei õitse enam luhad!

 Sui, sinuga

 Kül seisiwa

 Kõik kingud kirjus maalis,

 Nüid ilu jäänd

 Ja linnud läänd,

 Kes laulsid lehte-saalis!

 Oh õitsew maa,

 Nüid puhka sa

 Siin waikse surma sängil!

 Kül kewade

 Sind elule

 Kord kutsub jälle mängil.

 
157

 Talwel.

 Lõhnaw ilus sui on läinud,

 Käes on kurblik talwe tund,

 Loodus, mis meil rõõmu teinud,

 Magab mures surma und!

 Halja, rohilise oru

 Katab kinni walge waib,

 Õues kiunub tuul ja maru

 Haledast kui walu käib.

 Noored lilled nutwad wangis

 Kinni kaetud palgedel,

 Tähte tuli walgis hangis

 Särab kuldsel hiilgusel.

 Linde suus on lein ja kume,

 Kõrbes tuisud kohawad,

 Kahwatanud taewa jume,

 Wainul kurwad wärinad.

 Ära rüüwind külma käsi

 Päiksel puna põskedelt,

 See, kes kunagi ei wäsi,

 Waatab wiltu ülewelt.

 Ümberringi öö ja kadu

 Pakatanud pime ilm –

 Millal näeb weel lille radu,

 Kewadet mu kurblik silm!

 
158

 Kui teaksin

 See on ju hea, et ma ei tea,

 Mill Isa koju kutsub mind,

 Mill aasta weerul, wahetusel

 Kord jahtub wõersil wäsind rind.

 Kui teaksin ma, mill kella kaja

 Mind saadab wiimse woodisse,

 Siis kahwatades waataks alla

 Kui kustub eha, kullane.

 Kui teaksin ma, mill surmaingel

 Mull teretuseks annab käe,

 Siis loeksin elusoone lööki

 Ma pisaratel iga päe.

 Nüid pole wiimast pilku teada,

 Ma elaks nagu igawest –

 Uus lootus lendab südamesse

 Mull iga koidu kiiredest.

 Nii suigun nagu une süles

 Ma päewast päewa, aastani,

 Kül Isa hüiab õigel ajal,

 Mind kutsub koju wiimati.

 Ja kui siis minu muldne kodu

 Kord kannetakse kalmule –

 Mu silmad seal ei enam nuta,

 Et eluaeg nii ürike!

 
VI. osa

 Mõnesugused.

 Kül kaunis on see ilu-maa,

 Mis läigib kirju lillena!

 See aga mures sügawas,

 Kes lilled külwas, istutas:

 Wast pole kaunid, kohased,

 Ei wõida omal südameid –

 Kes astub läbi lillede,

 Sell maitse mitmekesine.

 
160

 Unenägu.

 Ma seisin unes kõrgel mäel,

 Mul meri kohas kura käel,

 Seal paistis meres kaareke.

 Kui roheline saareke.

 Seal hõbe linnud laulu lõid

 Ja kuldse lille lõhna jõid,

 Seal haljendasid wiljapuud,

 Seal rõõm ja rikkus andsid suud.

 Seal jooksid selged hallikad

 Ja niisutasid lillemaad,

 Seal rahwas õnne helinal

 Käis tõerada taewa all.

 Ei kuulnud ma seal riisujaid,

 Ei mure nutu kahinaid,

 Sest õigus walwas ülewel,

 Ei olnud otsa heldusel.

 Kes on sell saarel ülemaks,

 Sell ilusal maal isandaks?

 Mull kostis üle laente heal:

 Siin tulewik on trooni peal!

 Seal mäe peal seisin kaua ma

 Ja nutsin raskest salaja,

 Et selle armsa riigi aal

 Ju olen unustuse maal.

 
161

 Truudus.

 Ma tahan truiks jääda

 Sull, kallis kodumaa!

 Su auuks laulu seada

 Kül uhke iluga.

 Kes lahkuda wõiks ära

 Su pinnalt, kodumaa!

 Ei wõeras kuld, ei wara

 Su õnne pühkmeks saa!

 Mu Eesti keel, mu rahwas,

 Su täius, isamaa!

 Neid südamesse märgin

 Ma kuldse tähtega.

 Elu koorm.

 Mure mõtted, minge metsa,

 Elada ma tahan weel,

 Tahan õnnest, rõõmust laulda

 Okkalisel eluteel!

 Õnne pole palju leida,

 Koidab, kaob nii usinast,

 Siiski tahaks teda püida

 Nagu pärlit sügawast.

 Kui ka ei saa õnne kätte,

 Waewab wäeti uueste,

 Wiskab nöörid, noodad wälja,

 Tormab tema järele.

 
162

 Langen koorma alla kokku –

 Kas see mul siis mehine?

 Elu koormat tahan kanda

 Kuni haua äärele!

 Igatsus.

 Kes mull annaks kotka kiiru,

 Tuule tiiwad lennata,

 Siis ma ruttaks õnne wiiru

 Taarakotta otsima!

 Kaugel jätaks selja taha

 Õela oru aurama,

 Kaugel jääks must kurjus, paha –

 Oh kui õnnis oleks ma!

 Oh et wõiksin leida laewa,

 Näha kaugel purjekest,

 Mis mind kannaks waikse taewa,

 Rahuranda tormidest.

 Sealt ju külmad põhjatuuled,

 Elumere mürinad,

 Walelikud kiusu huuled

 Oru põhjas kohawad!

 Sinna igatsewad meeled,

 Kus on kestwad rahu aad,

 Ingli kuldsed kandli keeled

 Igaweste heljuwad.

 
163

 Oh mu süda, kauaks sõtta

 Weel siin tahad wiibida?

 Jookse, jõua, lenna, tõtta

 Sinna, kus see rahumaa!

 Minu süda.

 Minu süda, ära

 Jõgi ole sa,

 Mis seal ikka woolab

 Mure müraga.

 Minu süda, ära

 Meri ole sa,

 Mis seal kõrgis laenis

 Kohab rahuta.

 Minu süda, ole

 Lehkaw lilleke,

 Mis seal metsas, orus

 Õitseb puhtaste.

 Minu süda, ole

 Waiklik metsamaa,

 Mis seal ikka seisab

 Rahus – riiuta.

 
164

 Head ööd.

 Head ööd! weel päike hüiab

 Taewa piirel punades,

 Kuldsed tähed alla waatwad,

 Hiilgawad ju kõrguses –

                 Head ööd!

 Ojakene wulisedes

 Wäsimata ruttab ta,

 Ööpik laksutamas laulu

 Orus hõbe healega –

                 Head ööd!

 Oh kuis pehmelt unerahu

 Lehwib üle ilmamaa!

 Nutab elu raskust mõni,

 Trööstib neid ja hüiab ta:

                 Head ööd!

 Laimatule.

 Kui kurjad kiusu keeled

 Sind mustaks määriwad

 Nii, et ju rahwa meeled

 Su wastu kaledad,

 Siis mine waikse kohta,

 Seal kaeba nutuga

 Sell oma hädaohta,

 Kes näeb, mis salaja.

 
165

 Kül ta su auu ja õigust

 Toob lõuna walgele –

 Kui kannatad, saad lõikust

 Sa kätte wiimati.

 Muru-kopel.

 Mull muru-kopel aia all

 Jääb ala armsaks siin,

 Kus sooja päikse paistusel

 Ma noorelt mängisin.

 Kui linnuke, ma rõõmu täis,

 Ei teadnud kurbtusest,

 Mull armas oli lille õis,

 Neist tegin kimbukest.

 Kui lepik-linnud laulsiwad

 Ja oja kohises,

 Need hõbe selgelt kõlasid

 Mu noores südames.

 Kui toome õie lõhna jõin,

 Ma oja kalda peal!

 Ja warel maasikaid ma sõin

 Kui armas oli seal!

 Ma waatsin pärna õitesse,

 Ta lehtis laulis lind,

 Seal isa wõttis sülesse

 Ja kandis koju mind.

 
166

 Mul muru-kopel aia all

 Jääb armsaks surmani,

 Kus wanemate wainudel

 Ma noorelt mängisi!

 Laotus.

 Oh taewas, kuis sa sinad

 Seal kõrgel ülewel,

 Kui silmad sinna waatwad,

 Siis rõõm on südamel.

 Kui näen ma pilwi sõudwat,

 Kui merel laewuke,

 Ja linnud lauldes tõuswat

 Su poole kõrgele;

 Kui näen ma koidukuma

 Su piirel kumamas,

 Kui tule-meri särab

 Ta taewa wärawas;

 Kui näen ma päikest paistwat

 Kesk lõuna walguses,

 Kuud, tähte-karja käiwat,

 Seal kõrgel lennates –

 Siis ülistan ja kiidan

 Suurt Loojat, Jumalat,

 Kes põrmu põlwes saadab

 Mind nõtra, wäetimat.

 
167

 Teadmata.

 Nüid ju olen mina mees –

 Kaua elan ilma sees!

 Saan ma elus õiskada,

 Wõi ehk rändan nutuga?

 Kus on minu kodumaa,

 Kabel waikse ristiga?

 Tuleb surm mul tuulehoos,

 Wõi ehk mere laente woos?

 Mis on möödas – nägin ma,

 Tulewik mul teadmata,

 Saatus seisab Isa käes,

 Kes mind kaitseb armu wäes.

 Kurbtus.

 Mu süda närtsib eluteel

 Maailma lusti paiste eel,

 Saab tuulest kuiwaks puhutud,

 Mis elukõrbest tõusenud,

 Seal tuled, kurbtus-wihmuke,

 Ja karastad mind uuesti.

 Kui wetekohin – sinu heal,

 Kui kaste halja rohu peal,

 Kui hallik woolad waikseste

 Sa lustil kuiwand kõrbesse,

 Kust joob mu elust wäsind waim

 Ja kosub jälle kui üks taim.

 
168

 Oh kurbtus, suure himuga

 Su rahu randas hingan ma!

 Kell elu läigib lilledes,

 Ta sammub ainult hõiskades,

 See lõpeks wale tee peal käind –

 Ta pole tõsist õnne näind.

 Taewa tähed.

 Waiksel öösel tähekesed

 Taewa ruumis rändawad,

 Nagu igawesed küinlad

 Walgustawad ilmamaad.

 Kui ma tõstan silmad üles

 Nende hulka waatama,

 Kuis nad õntsas rahu-riigis

 Hiilgwad kulla iluga,

 Siis ma tunnen Looja suurust,

 Tema kõrgust, wägewust,

 Tema kõrget hoolekannet,

 Isalikku armastust.

 Mis on ilmas inimene –

 Mulla peal üks põrmuke!

 Usu jutud jumalustest

 Kaowad tähte paistele.

 Oh et jõuaks tähte taga

 Kallist kodu aimata,

 Sinna poole palwed saadan –

 Seal saab Isa elama!

 
169

 Lillekesele.

 Tere, armas lilleke,

 Halja rohu süles!

 Jälle uuest kewade

 Äratas sind üles.

 Jälle armas Jumal tõi

 Sulle kuldse kuue,

 Päike patsi lahti lõi,

 Andis ehte uue.

 Rõõmul tuksub minu rind

 Waates sinu ilu,

 Õitsew muru, metsa pind

 Peletawad wilu.

 Lapsepõli kewadel

 Tuleb meele mulle,

 Õitsin kord ka noorusel –

 Wõit on jäänud sulle:

 Sulle ikka kewade

 Kingib uue ilu,

 Minul talw ja sügise –

 Wanaduse wilu!

 Isamaja.

 Sa, mu armas isamaja,

 Kallis kodu iluga,

 Oled minu kaswataja

 Seisad meeles lõpmata!

 
170

 Siin ma käisin kergil jalgel,

 Hoidsin wainul karjakest,

 Siin mull kostis õhtul kõrwu

 Linnu kaja metsadest.

 Kaasikus ma tutwustasin

 Eesmalt Wanemuinega,

 Kuulsin tema kandli heali.

 Hakkasin ka mängima.

 Siin mull jooksis orus oja

 Läbi kopli keereldes,

 Tähte silmad sirasiwad

 Pea kohal kõrguses.

 Oh mu armas isamaja,

 Kallis kodu iluga!

 Oled minu kaswataja,

 Seisad meeles lõpmata!

 Laula ikka.

 Laula ikka, laula sa:

 Elagu mu isamaa!

 Andku Jumal õnne palju,

 Seisku nagu kindel kalju!

 Laula ikka, laula sa:

 Kaswagu mu isamaa!

 Olgu tugew, olgu kange,

 Et ta ilmaski ei lange.

 
171

 Laula ikka, laula sa:

 Õitsegu mu isamaa!

 Tema tulus õie magu,

 Olgu oma rahwa jagu.

 Laula ikka, laula sa:

 Kandku wilja isamaa!

 Kosugu siin Eesti hõimud,

 Wõitku ära wõerad wõimud!

 Õhtul.

 Lahkelt lapsi lahkumaie

 Kutsub õhtu kelluke,

 Päewa waewast puhkamaie

 Une pehme rahule.

 Püha waikus warikutes,

 Rahu üle ilmamaa,

 Puhka rahus, waene ori,

 Wäga wäsind oled sa!

 Kuldses ilus kuu seal kumab,

 Tähte silmad särawad,

 Palwed tõuswad tähte poole,

 Lahti taewa wärawad.

 Ilma waewa, leinawalu

 Warjamas on waikne öö –

 Seal kus päike igawene

 Lõpeb ilma waew ja töö.

 
172

 Uhkus.

 Oh ära lase ennast

 Uhkusest wõrguta,

 Kui oleksid sa wennast

 Siin targem, parem ka.

 Seal rumalusel asu,

 Kus kõrkus meele sees,

 Ei saa sa sellest kasu,

 Et paistad enda ees.

 Sa ise seda tead,

 Kuis lugu rukkiga:

 Ta kõrged, püsti pead

 On ikka iwata.

 Kes õppind tarkus keele,

 Sell süda madalas,

 Kell kõrkus täitnud meele –

 Kui põlew kadakas:

 Ta süttib praginaga

 Ja kustub sedamaid,

 Pikk tuli põleb waga,

 Kust teised sooja said.

 Sull kõrkus saadab naeru

 Ja laia pilkamist –

 Kül rahwas karu-kaeru

 Saab wiljast tundma wist.

 
173

 Kadakas.

 Ma nägin, uhke poisike

 Läks isast mööda rutuste.

 Ta seisis saksa nime all,

 Ei teretand ta uulitsal.

 Ehk näeb wast preili taga, ees,

 Et minu isa talumees,

 Siis hakkab mind ta põlgama,

 Ei tantsi pallil minuga.

 Nii mõtles weike kadakas,

 Kell manisk kaelas läikimas,

 Ja saapad jalas wikitud

 Ning kuue ääred tikitud.

 Mis mõtles aga isa meel,

 Kui nägi poega pelguteel,

 Kel sajad rublad järgi tõi,

 Mis poeg kõik priiskas, nahka jõi?

 Ta mõtles: linn on põrgu haud,

 Nüid pean olema kui raud –

 Kül kodus, künniwao sees

 Weel wõib tast kaswa Eesti mees.

 Üksinda!

 Üksinda

 Tahan orus olla ma!

 Olen kurbtust muret näinud,

 Minu armsad kõik ju läinud

 Udu ilma uinuma!

 
174

 Puhkage

 Seal, te kallid, waikselte!

 Kerkib koitu taewa sõrwal,

 Kahwatab siis päikse kõrwal

 Ehatäht nii kullane!

 Wiibige,

 Hõiske healed, kandlisse!

 Süda mõtleb maru mängi,

 Heidaks armukese sängi,

 Kes ju kaugel kodumaal!

 Kodumaal –

 Seal ma jälle õnne raal!

 Tule, tuul, mul tiibu andma,

 Laul mind kodumaale kandma,

 Kus mu kullakene eel!

 Talumees.

 Mis talumehel rõõmu teeb?

 Nii linnas mõned küsiwad,

 Kust meie rõõmu hallik keeb,

 Et armastame põllumaad

 Ja kuis meil üsna lihtne, waik

 On üli armas elupaik?

 Meil taewa ruum on aula saal,

 Kus koit ta lage kullatab,

 Ja eha läige õhtu aal

 Tall ime ilustuseks saab;

 Siin uhkes saalis elame

 Me õnnelikult, rõõmsaste.

 
175

 Siin saalis põleb päikene,

 Ja külwab walgust soojaga,

 Kui õhtul woodi langeme,

 Siis tuleb kuu meid walwama;

 Kui ilu küinlad taewa lael

 On tuhat-kordne tähte pael.

 Kas teie linna uulitsad,

 Kus käite klantsis saapaga

 Ja uhked tõllad sõidawad

 Ehk makswad meie põllumaad,

 Mis õiel ehitatud saab,

 Ja meile leiba kaswatab?

 Meil lusti pilliks põllu peal,

 Mis südant täidab iluga,

 On kaunis linnu laulu heal

 Ja metsa kohin tuulena.

 Mis linna pilli pirinad

 Kül nende wastu maksawad!

 Meil parem teha waba tööd,

 Kui saksu minna orjama,

 Töö annab rahulikud ööd,

 Ei wahetaks me laisaga,

 Kes meie põllusaaki sööb

 Ja wiimaks wirtsik-põlwe lööb.

 Ma laulan siin, kui põllumees

 Ja annan tänu Loojale,

 Kes mulle palehigi sees

 Siin toidust jagab heldeste,

 Mis ise külwan, lõikan ma;

 Ei taha saalis laiselda.

 
176

 Mu kare Eesti kuueke,

 Mis walmistanud wirgad käed,

 On kõige kaunim minule

 Nii kuidas sina waatad, näed.

 On süda puhas, puhas meel,

 Mis kallimat ma soowin weel?

 Mul wäsiks rõõmus kiidu-keel.

 Kui kõigist tahaks rääkida,

 Üks õnnetus on siiski weel:

 Ma mureta ei halliks saa,

 Sest mure – rõõmu kaksikwend –

 Ei ole mu eest peitnud end!

 Kullerkupp.

 Wõitu õitsid lillekesed

 Heinamaa peal kenaste,

 Kullerkupp seal suurustades

 Kaswis jõudsast kõrgesse.

 Pajupõõsas, ilu ehtes,

 Wäänis pead ta toredast:

 „Kas ma pole kõigist kenam,

 Kas ei õitse ilusast?“

 Suus tal suurustuse sõnad,

 Alles hakkab hooplema,

 Karjapoiss seal maha murrab

 Uhke õie armuta!

 
177

 Halest kurdab paju põõsas,

 Kullerkupu kännuke,

 Nagu tahaks ta weel öelda:

 Ära hoople, inime!

 Elutee.

 Ma tihti seisan mure mõttis

 Ja waatan noorus nurmele,

 Kus õhtu õhk mind hõlma wõttis,

 Kus koit mull kumas kätkisse!

 Seal ööpik hõiskas õitswas õues,

 Ta healed kambri kostsiwad.

 Mu südant sulatasid põues –

 Nii üliõrnad, ilusad!

 Kui lõin ma lahti sinisilma,

 Täis süita naeru, süita und,

 Siis aimasin üht õieilma,

 Mu hinges liikus taewa tund:

 Ätt oli hälli ehitanud

 Ju wara õhkwa õitega,

 Mu uinu-paika lehitanud,

 Et tema armu märkaks ma.

 Silm alles mõetis ilu-ime,

 Mul armas oli õieke,

 Seal hüiti juba minu nime

 Ja ema ruttas hällile:

 Ta surus minu wastu rindu,

 Täis kuuma armu, kuuma tuld –

 Ma unustasin lauljat lindu,

 Mu silmist kadus õie kuld!

 
178

 Ta wiis mind päikse paiste kätte,

 Kus taewas selge, sinine,

 Seal näitas, kuidas weike läte

 Wiis kastet kuldse lillele.

 Mu kõrwu kostis waikne wulin,

 Mis hallik laulis jalge ees:

 Sealt nirisedes wälja tulin,

 Ei saa ma sinna ilma sees!

 Ma jätsin maha ema hellad

 Ja isa süle armsama,

 Mind kutsid tulewiku kellad,

 Sest unustasin hallika.

 Täis igatsust ja lootust tõtsin

 Ma kihisewa ilmasse,

 Sealt kuldseid kihwti-õunu wõtsin

 Ma waene, süita talleke!

 Mull paistis nagu parem walge,

 Mis enne hällis aimasin;

 Ma nägin neiu ingli-palge:

 Siis lapsepõlwe unustin.

 Kui kole näitas mull ja tühi

 Mu isakodu, kulda täis!

 Hing pidas armastuse pühi,

 Tast lustilaene läbi käis!

 Puu, mille kuldsed wiljad kiiksid

 Siis särades mu silma ees,

 Ja lilled, mille õied liiksid,

 Mind meelitasid maru sees –

 Nad murtud on mu mehe käel,

 Ma wilja olen maitsenud,

 Nüid aga kordan elumäel,

 Et igaweste petetud!

 
179

 Mu hallik, süita hallik, anna

 Mull andeks nõtra lapsemeelt!

 Mu isa, õisi hälli kanna,

 Mu ööpik, laksuta weel keelt!

 Oh hallikat on muda matnud,

 Mu ööpik ammu, ammu läind;

 Mu isa kalmuküngas katnud,

 Ei ema minu leina näind!

 Kui weel ma wahest wangun mööda

 Mu isakodu õuedest,

 Siis aiman oma hinges ööda,

 Ei ühte ainust tähekest.

 Ma seisan mõttes kaua, kaua,

 Ma seisan leinas sügawas,

 Ma soowiks sinna oma haua,

 Kus koit mu hälli kullatas!

 Õhtu.

 Sa tuled, õhtu, õndsas, pühas rahus

 Ja warjad oma süles mere, maa,

 Mis päewa käras liikusiwad lahus,

 Su emalikku hõlma wõtad sa!

 Sa tuled, õhtu, taewa tähed waatwad

 Sealt kõrgelt, nagu kullapisarad,

 Nad kurwa leinajale rahu saatwad,

 Kes päewa piinast, walust nutawad!

 Sa tuled õhtu, suga tuleb uni

 Ja elupilwed surmas piirawad,

 Öö kestab kuni uue hommikuni,

 Siis ärkwad maal ja merel helinad!

 
180

 Üks õhtu aga põlwest põlwe pime – :

 Kui minu elupäike looja läeb,

 Ei koida enam ükski taewa ime –

 Öö mulle igaweste kestma jääb!

 Jõe kaldal.

 Wainul waikselt wenib jõgi

 Wäsind rändja jalge ees,

 Kuu ja tähed kujutawad

 Palget tema peegli sees.

 Hõbe walged udumüirid

 Kõikwad tähte kulla all,

 Ööpik tõstab tasast laulu

 Orus, õitswal toomingal.

 Rändja ümber ööne rahu

 Ja ta silmis pisarad –

 Tunne, hing, kust tormid tulid,

 Mis ta rinnus mässawad?

 Öö.

 Ju kella kõlin hüiab

 Meid õhtu rahusse,

 Weel kustuw eha külwab

 Kuld paistet pilwile!

 Päew waub taewa taga,

 Õhk hella, pehme, waga

 Sa tuled rahuga

 Maailma warjama,

 Oh õnnis öö! :,:

 
181

 Kuu kahwatanud palgel

 Käib taewas tutwat teed,

 Ta hallil hõbe walgel

 Nüid hingwad orud, weed!

 Kuld tähed kõrgest waatwad,

 Öö-riiki hiilgust saatwad

 Sa tuled rahuga

 Maailma warjama,

 Oh õnnis öö! :,:

 Kes kurja ilma kära

 Ja walust nutawad,

 Öö, nende silmist ära

 Sa pühid pisarad:

 Sa wõtad kaissu ilmad,

 Et kuiwaks nutjad silmad

 Sa tuled rahuga

 Maailma warjama,

 Oh õnnis öö! :,:

 Roheline mets.

 Kui loodus rohelise pildi

 Su silma ette seisma loob,

 Miks sinu waim siis, inimene,

 Sealt rindu ohkamise toob?

 Waat, selles rohelises pildis

 On näha sinu noorusmaa,

 On näha kewadine hommik,

 Mis enam wist ei haljenda!

 
182

 Ära küsi.

 Kui olid õied toome-puus,

 Su ööpik hõiskas siis:

 Tal lusti lõgin seisis suus,

 Et kõlas Taara hiis.

 Seal tuli kuri karjune

 Ja kuri külamees,

 Ei annud rahu linnule

 Ta tutwa salu sees.

 Nad läksid püidma linnukest

 Ta pehme pesa sees,

 Ja punusiwad paeladest

 Tall wõrku ilma ees.

 Lind lendas ära wurinal,

 Läks laande magama,

 Tal peakene tiiwa all

 Ei laulu kuule sa!

 Oh ära küsi, isamaa,

 Miks waikind linnu huul,

 Ei jõua süda kannata,

 Ja õues marutuul!

 Meelita!

 Nüid, lahked lilled, õitsete

 Weel haljal wainul wagaste

 Ja kullakarwa iluga

 Siin ehitate Taaramaa.

 
183

 Ei mõista teie mõtelda,

 Kust tõttab kuri noppija,

 Kuis sõuab kõrgel rahewoog

 Ja külma talwe tuulehoog.

 Ei kaitse teid siin Taara wõim,

 Siis lõpeb õitsemise hõim –

 Sest murueite meelita.

 Sa lille riik, end warjama!

 Warjab.

 Kes warjab waimuilma ust,

 Kui äikse pilw nii paks ja must?

 Mill kõrged, kuldsed wärawad

 Mu rahwa silma särawad? –

 Oh päikest matab udu paks,

 All pimes rõõmustawad kaks!

 Kas loodab marust õnne meel,

 On Tuuslaritel wõimust weel?

 Jah, maru tahan meelita,

 Et jõuaks pikse pilwega

 Neid warje wiima päikse pealt;

 Siis paistab kuldne wäraw sealt.

 Taewa wõlwis.

 Taewa wõlwis tuul ja maru,

 Paksud pilwed lendawad,

 Suigul lähwad pilwepõue

 Läikjad tähed ilusad.

 
184

 Aga nende rohke räga

 Wiiwitab weel minnessa:

 Silm neid mõõtes wäsib ära,

 Suu ei jõua lugeda.

 Kõik see taewas ümberringi

 Punab nende paistusest;

 Ei neid ilmas jõuaks matta

 Tormipilwed ülewast;

 Aga tõusew koidukuma

 Oma kuldse paistega

 Wõidab tähte-hiilge ära –

 Eks nad nüid ju kahwata?

 Uued ilmad.

 Kõrgest waatab koidu silma

 Alla meie musta ilma

 Nagu noomiks nokitsejat,

 Paneks rahul pakitsejat:

 Päike tõuseb teil isegi!

 Homme juba uued ilmad,

 Uued ilmad, selged silmad,

 Soojad suwe päewakesed!

 Laula weel!

 Oh linnukene, laula weel

 Mull mahedast!

 Kül kõliseb su laulja keel

 Nii lahedast.

 
185

 Kui paradiisi linnu huul,

 Oh helise

 Seal emajõe uhkel suul

 Maailmale!

 Kuis kostwad wastu hiie puud,

 Kui hõiskad sa,

 Kõik linnud lukutawad suud.

 Mets – healeta.

 Ei Wanemuine wiibida

 Wõi mure ööl,

 Kui teda hüidmas lauluga

 Sa oled tööl.

 Ta tõttab, kuldne kannel käes

 Ja leiab sind,

 Siis õnnistab sind laulu wäes,

 Oh armas lind!

 Oh linnukene, laula weel,

 Ma palun sind,

 Ja muga palub ühel teel

 Su Eesti pind!

 Jäägu sund!

 Süda, kas ei mure-maru,

 Lõpe kalli koiduga?

 Tuul ju murdis männa-aru

 Kes sull laulis kohina.

 
186

 Päike hakkab taewa sõrwas

 Herrandlikult hiilgama,

 Ööde warjud tema kõrwas

 Põgenemas rutuga.

 Jäägu sund, mull kostab süda,

 Kõle, külm weel koidu tuul;

 Mänd, kust torm on murdnud teda

 Wõrsib wana laulu suul.

 Taewa sõrwal tõusew päike

 Ka mul näitab kahtlane –

 Näed sa õhtu pilwe käike?

 Wõiwad katta päikese!

 Püie

 Üks tähekene taewas wilkus,

 Ta kumas alla kõrgelta,

 Ta ikka heledamast hiilgas,

 Siis paistis kulla iluga.

 Ei ööde-sõbrad tema sära

 Wõind waiksel wiisil kannata,

 Nad tahtsid tähte taewast tuua

 Ja häwitada korraga.

 Kül katsusiwad mitmed wiisi –

 Kord suisa nõiduswäega,

 Kõik kawalused kokku wõeti:

 Ei ulatanud käega.

 
187

 Sest wäga kaugel, kõrgel kandis

 Tad wägew käsi kindlaste,

 Ta õhutas seal tähte uuest

 Weel kullasema lõkkele.

 Nüid kalli tähe kulla sära

 Ju läigib läbi ilmade,

 Sest püidjatel on ilmsi häbi

 Kätt sirutada kõrgele.

 Neil siiski salawiha rindus

 Ja healed alla hüidmiseks:

 Ma kuulsin, kuidas pikka riha

 Weel walmistasid püidmiseks.

 Org.

 Oh org, täis paksu pimet

 Ja kurba kahinad,

 Kui kaua ööde-sõbrad

 Sind hoides wahiwad?

 Kui kaua koidu kiired

 Ei sära sinu ees?

 Ju tuhat, tuhat aastat

 Sul warju-müirid ees?

 Kül alla ilma hauda

 Lõi taewas läikesi,

 Kül miljonite maale

 Ju paistmas päikesi.

 
188

 Soos aga orus ikka

 Näen musta muinasööd,

 Sa musta surma suuga

 Kõik hiilged ära sööd!

 Kuu.

 Kuu paistis taewa sina sees,

 Üks ingel mängis tema ees –

 Seal seisid pilwed ülewel

 Ja tähed kulla hiilgusel.

 All orus mässas tormi töö,

 Seal nutsid hinged läbi öö –

 Heal hoigas tume waluga,

 Ei ingli mängi näinud ta.

 Kuu, kunas kumab kambrisse

 Su läige laane-lastele,

 Meil öö ja orud sügawad!

 Nii õhkasiwad wiletsad. –

 Kuu paistis taewa sina sees,

 Org läikis häkist tema ees –

 Kas ingel kuldse kandliga

 On alla tulnud mängima?

 Jah, waata nüid, sa nõder silm,

 Kui imelik näis ärkaw ilm,

 Kes pika põrgu une käest

 Sai äratatud taewa wäest.

 
189

 Ta tõuseb tänu-lauluga

 Ja hõiskab üle ilmamaa:

 Nüid kuule, org, ja kuule, muu.

 Mind äratanud kuldne kuu!

 Silm.

 Silm waatas sini taewas

 Neid tähte miljonid,

 Kes ütlemata ilul

 Seal kõrges hiilgasid.

 Suur õnnistus ja rahu

 Seal nähti elamas,

 Ma kiitsin kõrget waimu,

 Kes neid seal paigutas.

 Ja soowiks lenda sinna

 Alt külma oru seest –

 Suur kuldne rahu-kodu

 Tall kõrges läikis eest.

 Kuld rannake.

 Kuld rannake,

 Mill jõuab laew su kaldale!

 Ju wara kalli koiduga,

 Su poole wõtsin purjeta,

 Silm siiski weel ei kallast näe

 Siit üle kõrge laine mäe.

 
190

 Kuld rannake,

 Mill jõuab laew su kaldale!

 Siin alles wõera ilma piir,

 Ei läigi ranna sini wiir

 Säält, üle elumere wee,

 Kus lõpeb minu laewa tee.

 Kuld rannake,

 Mill jõuab laew su kaldale!

 Ma ohkan siin kui wäsind lind,

 Et waikne elumere pind

 Ja torm ei laewa lendes aa –

 Nüüd hilja sinu randa saa!

 Kuld rannake!

 Mill jõuab laew su kaldale!

 Ma õhtueha paiste sees

 Sind näen sinetamas ees,

 Oh siiski raske elutee –

 Ta lõpeb üle mere-wee!

 Õhtu päike.

 Õhtu päike, puista kulda

 Üle metsa, muru, maa,

 Puista kõnet pilwe põue,

 Minu südamesse ka.

 Mets siis heidab une sülle,

 Muru magab rahuga,

 Pilw ja minu süda sala

 Mõnda tõtwad warjama.

 
191

 Pajata neil oleks palju

 Murudest ja tormihoost,

 Elu-pilwe paisumisest,

 Orjapõlwe piinaloost.

 Õhtu päike, puista kulda

 Üle metsa, muru, maa,

 Puista kõnet pilwe põue,

 Minu südamesse ka!

 Tähekene.

 Kaugelt udulisest ilmast

 Tõusis mull üks täheke,

 Tõusis, wilkus, kadus silmast

 Halli udu laentesse.

 Igatsedes silmawaade

 Otsib hiilgust ülewelt,

 Kadunud mu kuldne aade

 Oru põhjast, pilwedelt.

 Oh et külm ja udu wilu

 Läheks lendes minema,

 Siis mull armsa tähe ilu

 Paistaks kuldse palgega!

 
192

 Kõik matnud.

 Kus kauge, külma maale

 Ma ära eksind nüid?

 Ei paista elu-raale

 Mu paleuste püid!

 Käis kewade mull ära,

 Nüid tali tulemas,

 Siit õie õhk ja sära

 Külm ära nätsitas.

 Ei noorusele wiia

 Mind ükski wägi wõi,

 Jään igaweste siia,

 Kus elutorm mind tõi!

 Mu noorus, süita nali,

 Ees punaw, püha maa,

 Külm, wilets elutali

 Kõik matnud lumega.

 Kui alles.

 Ah kui weel alles noores eas,

 Ma mängsin teiste wende seas,

 Kui alles isa õue peal

 Mind hüidis ema helde heal:

 Ah kui weel alles haljal aal,

 Kui alles mängsin karjamaal,

 Kui alles süita, weikene

 Suud andsin armsa isale:

 
193

 Siis olin mina mureta

 Ja mängsin hellast eluga,

 Ei näinud minu nõder silm,

 Kui kuri, kawal on maailm!

 Kuid alles kuri elu siis

 Mind isa kodust wälja wiis;

 Mind kutsus, kiskus karedalt,

 Kui poega ema tiiwa alt!

 Nüid elan kaugel õnne-aast

 Ja isamajast, tutwast raast –

 Meid puistanud on elutuul,

 Kui kuiwi lehti talwekuul.

 Rahu.

 Sell oled kallim, kuldsem wara,

 Kes aegsaste sind leiab teal,

 Mu eest sa põgenesid ära,

 Kui sõitsin noorus-teede peal.

 Kui päike paistab pilwe pilust

 Kord walge lume wäljale,

 Nii läksid arwa õnne wilust

 Ja wõitsid minu südame,

 Nüid on sind toonud aeg ja elu,

 Mu südamesse sidunud,

 Oh aga kallis on see kulu,

 Mis selle eest sai maksetud!

 
194

 Ma kulutasin õnne-aja,

 Ma suretasin südame,

 Mu hingesse jäi kurblik kaja,

 Ei seda soowi teistele!

 Elu teekäimine.

 Kui ma elualgel astsin

 Kalli kodu walgele,

 Tasa paistis tõusew päike

 Hällis minu palgele.

 Siis, kui seisin suurel sillal,

 Mitme teede lahkuwal,

 Hirmsad orud, sügawused

 Mustasiwad minu all.

 Kõigist nendest käia üle

 Oleks hirm mind surmanud,

 Aga öös ja unes wiidi,

 Ajasüles uinutud.

 Pikkamiste, tasa sõitsin

 Üle mäest ning orust, weest,

 Surmalinna mustad müirid

 Häkiste mull paistsid eest.

 Igaweses ehmatuses

 Oleks lõpnud lustikäik,

 Aga Isa halastuses

 Paistis paradiisi läik.

 
195

 Õhtu pilwed.

 Paksud õhtu pilwe-rünkad

 Taewa piirelt tõusewad,

 Läänemere peeglis paistwad

 Suured sambad, koledad.

 Alles seisab waikne wesi

 Tasa, mõttes Taara maa,

 Lapsepõlwe puhas süda,

 Hing ei märka ehmata.

 Aga kui ju pilwest kuri

 Tormi-tuul saab ulwanud,

 Rääkimata ränka rahet

 Raatma radal külwanud.

 Kui ju langeb wälgu laene

 Leegitsedes läänesse,

 Pikkertaadi pilli põrin

 Kohab taewas kangeste.

 Kül siis waikne, sile wesi

 Lõõtsub, müriseb ja keeb,

 Paksu pilwe warju pime

 Taaralastel hirmu teeb.

 Oh siis koidu kaisus kaimu

 Hirmsat une palka saab –

 Ei ta märka, kuidas kuri

 Nõial nooli nikerdab!

 
196

 Laulu tiiwad.

 Su lahke rahwas, laulu tiiwad,

 Su luulelugud õrnemad,

 Sult häbipilwed ära wiiwad,

 Sind teiste liiki tõstawad.

 Kord arwati, et sul ei ole

 Suurt luuleandi olemas,

 Nüid mõtle, kas see pole kole,

 Kui inimene – elajas?

 Seal ilmus Kalewite lugu,

 Mis Wiru kannel kõlistas,

 Siis ülistadi Eesti sugu

 Ja waenlus oli waikimas.

 Sest tõuseb rahwas lauldes lendu,

 Kui wanast wabal õnne-aal –

 Ja, armasta su lauljat lindu,

 Kes healitsemas isamaal!

 Lõpetatud!

 Lõpetatud laul ja töö –

 Tere õhtu, tere öö!

 Heidan wäsind waikselte

 Igawese unele.

 Silm on pime, suu on waik,

 Ootab sügaw sängi-paik,

 Päike paistab kurwalt meel

 Mana ilma wiimsel teel.

 
197

 Kiusu, walu wärinad

 Kaugel tasa kohawad –

 Waenlane ja wihamees

 Seiswad raske mõtte sees.

 Arm ja sõprus siiski weel

 Nuttes käiwad kirstu eel –

 Kuni haua äärele

 Saadab laul ja kelluke.

 Sinu põhja, sügaw haud,

 Närtsib noorus, ilu, jõud –

 Wend ja õde, waata sa:

 Nõnda sünnib sinuga!

 Lõpetatud laul ja töö –

 Tere õhtu, tere öö!

 Heidan wäsind, waikselte

 Igawese unele!

 Elu ööse.

 Hirmulikud lennu-pilwed

 Tõusewad mull elu ööst,

 Kuldsed kujutused kutswad

 Wälja wana ilma wööst.

 Aga põhjamata pime,

 Kellest lendab läbi tee,

 Minu silm ei jõua mõeta

 Tähte taga kaugusi.

 
198

 Siiski paistawad sealt mulle

 Kallid rahu-ilmad eest –

 Oh et sinna sügawusest

 Jõuaks ilma udu seest.

 Jõgi.

 Kõik õnne-musud, kuldne jõgi,

 Su laentel alla lendasid!

 Ja kaldal lille põõsa ligi

 Neid kahetsesid miljonid.

 Su laened – ei nad kurba kuule,

 Ei kanna rööwi kaldale,

 Waid lendwad läbi tormi, tuule

 Kõik unustuse meresse!

 Ja määramata ahne meri

 Jääb jänus jälle kohama,

 Ta wanamuistne kole keri

 Weel neelab noorust otsata!

 Ei enne lõpe laente koha.

 Ei kuule jõgi kaebtusi,

 Kui igaweste sinna puha

 Maailma kõrbest kanneti.

 
199

 Pettus.

 Maailma sügawustest hüidsid

 Mind noorus, arm ja läinud lust

 Ja nagu uuest tulla püidsid

 Weel trööstima mu kurwastust.

 Ju läiksid lapsepõlwe ilul

 Mull jälle tähed taewa raalt,

 Kask kahises ja õied pilul

 Mind meelitasid muru maalt.

 Nad siiski unustusse jäiwad,

 Nad jäiwad sinna igawest,

 Seal mälestused wõersil käiwad

 Ja trööstiwad mind nõdrakest!

 Nõidus.

 Noormees, tahad sa nõida tundma õppida,

 Siis mine, seltsi ühe edewa neiuga.

 Kui sinu silm tema ilu ju nägi,

 Mis sa siis tundsid, see oli nõiduse wägi:

 Ilmad ja maad annaksid sa tema eest,

 Läheksid läbi tulest ja weest!

 Murrad sa õnnelikult maha selle roosi,

 Tood enesele koju armastuse noosi,

 Siis sugugi wähem sa jälle ei anna,

 Kes aitaks weel õiekest tagasi panna,

 Kust murdsid sa teda nii õrnaste maha –

 Roos närtsis su süles – kes tegi seal paha?

 
200

 Läinud!

 Kaugel eksib kuldne hommik,

 Läinud lust ja kewade,

 Igatsedes tõstan käsi

 Kalli warjukujule.

 Ah, kui alles kuldsed koidud,

 Tõusjad tähed pilkusid,

 Puhtad õnne-taewa pilwed,

 Armu wihma tilkusid;

 Siis mu soowimised tõusid

 Linnu kombel lendama,

 Igatsused sõbrustasid

 Õnne-jumalatega.

 Õnne päew nüid läinud looja,

 Talwe pilwist puhub tuul,

 Kewade on ära käinud,

 Elu seisab surmakuul.

 Läinud, igaweste läinud

 Kuldne elukewade!

 Aasta noorust näen ma jälle –

 Enesel ei iialgi!

 Laned.

 Oja laened lendwad,

 Liikwad kiireste,

 Suure mere sülle

 Rutwad rahule.

 
201

 Nõnda elujõgi

 Jookseb südames,

 Armastuse laened

 Liikwad tantsides.

 Sügaw, selge wesi

 Tõttab tasakest,

 Aga laened liikwad

 Kuldse jampsidest.

 Müriseja merde

 Wiimaks lõpeb lend,

 Loomulikud laened

 Uputawad end.

 Hing, ei sina jõua

 Iial paisuta

 Kuldset elujõge

 Armu waluga;

 Kõrgest kaldast üle

 Jõudsast jookseb ta,

 Nendega siis pead

 Ikka wõitlema.

 Waikne nutt.

 Waikne nutt,

 Ärgu olgu sul nii rutt!

 Orjapõli mööda jõuab,

 Wabaduse suwi sõuab –

 Waenlane on wigastud!

 
202

 Waikne nutt,

 Ärgu olgu sul nii rutt!

 Alles hingad isa kaisus,

 Sortsilaste rahu raisus –

 Tiiwad neil ju kärbitud.

 Waikne nutt,

 Ärgu olgu sul nii rutt!

 Kõrged puud ei kaswa taewa,

 Maru riisub rööwli laewa –

 Nõnda ilmas juhtunud.

 Waikne nutt,

 Ärgu olgu sul nii rutt!

 Kes sull püiab teha kurja

 Selle plaanid lähwad nurja –

 Sa ei saa weel rahwustud.

 Ohkamised.

 Hing neid mõtte muste linde

 Püia kaugel peleta,

 Wäga arwa aega salli,

 Mill nad seltswad sinuga.

 Igatsuse eha ilmast

 Toob neid kodu kõrbetuul,

 Õnne-mere lendwal laewal

 Paistawad nad purjupuul.

 
203

 Puhtas armastuse pilwes,

 Kuuled nende kohinad,

 Orja-põrgu pimeduses

 Laias parwes lendawad!

 Sest siis rõõmsast eluringist

 Kadugu nad kuulmata,

 Wirkuses ja helinates

 Käigu julgest isamaa!

 Egiptuses.

 Warao on tõusnud

 Walitsema maad –

 Israel, miks sina

 Nõnda suureks saad?

 Koosenis su kojad,

 Kojad siin ja seal,

 Sa wõid kergelt istu

 Minu trooni peal!

 Käib su wõim ja wägi

 Üle meie jõuu

 Küll siis meie warsti

 Peame uue nõuu:

 Raske töö ja tegu,

 Orjapõlwe piin

 See teil häwitajaks,

 Osaks saagu siin!

 
204

 Nõnda Waarao rääkis

 Kuldse trooni peal,

 Wälgu kiirel jooksis

 Tema sõnaheal.

 Kõrge kiidukaja

 Kaugel, ligidal –

 Israel, sa ohkad

 Orjapõlwe all!

 Mis on orja põli

 Maale, rahwale?

 Seda sa ei aima,

 Waba inime!

 Mis on öö ja pime

 Tormi, tuisuga?

 Seleta sa seda,

 Eksind rändaja!

 Mis on pikse pilwed

 Mere mässu sees?

 Seleta sa seda,

 Waene laewamees!

 Mis on põrguleegid

 Pime piinaring?

 Seleta sa seda,

 Hukka läinud hing!

 Kui sa kuulsid, nägid

 Seda silmaga,

 Siis wõid orjapõlwest

 Pilti maalida.

 
205

 Aga weel on wõimus,

 Suur ta saatusel,

 Weel on kõrgem wägi,

 Kohus ülewel.

 Selle käsul Mooses

 Hakkab mõtlema:

 Wendadega tahan

 Waewa kannata.

 Kuninglikud lossid

 äwad läilaks mull.

 Mõtleb jalutades

 Ühel hommikul.

 Wihalõke loidab

 Tema hinge seest:

 „Kubjas, mis sa nuhtled

 Israeli meest?„

 „Kas siis waesel orjal

 Süidi tarwis weel?„

 Kostab talle wastu

 Kubja teraw keel.

 Süid on, et ta sündind

 Orja seisuses,

 Süid, et saanud wanaks

 Jälle orjates!

 Kepp ja hoobid osaks

 Paras palk on siin,

 Tema ainus wara

 Were-waew ja piin.“

 
206

 Mooses wihas annab

 Hoobi tapjale,

 Matab rööwli maha

 Mere liiwasse.

 Seega piinajatest

 Üks on ilmast läänd.

 Tuhat tema sarnast

 Siisgi järel jäänd.

 Rahwa piin ei anna

 Enam rahu tall:

 Nad on sinu wennad –

 Kaebab rinna all!

 Nüüd ta Waarao ette

 Mitmel korral käis:

 ,,Lase rahwas minna,

 Orjaaeg on täis!“

 Wiib siis rahwa wälja

 Kange käega,

 Waarao upub meres

 Oma wäega.

 Pole tühi kõla

 Rahwa armastus;

 Taewast tuli alla

 Peastja wägewus.

 Nagu enne wanast

 Waaraode aal,

 Kestis orjapõli

 Meie koormaal.

 
207

 Piinajatel andsid

 Werd ja warandust,

 Aastasadad ootsid

 Walu parandust.

 Wiimaks Wene Keiser

 Peastis meie maa,

 Peastis meie rahwa

 Orja ikkesta.

 See on meie Mooses,

 Meie wägimees,

 Kes ei iial kohkund

 Waaronite ees.

 Nüid on Waarao wägi

 Laial pillatud,

 Pisarate merde

 Ära uppunud;

 Nüid on wõimus, uhkus

 Lõpmas lima sees –

 Nagu aur ja udu,

 Päikse paiste ees. –

 Auu ja tänu sulle,

 Meie pästija,

 Et sa murdsid puruks

 Orjaahela!

 
208

 Jumal, Keisrit kaitse sa.

 Suur Jumal, Keisrit kaitse sa

 Ja hoia teda armuga,

 Et walitseks ta auu sees

 Ja hiilgaks kõige ilma ees!

 Kui Keiser kaitseb meie maad,

 Siis kestawad siin rahu-aad,

 Siis kaugel sõda, waenu heal –

 Me õnnelikud ilma peal.

 Su silmad olgu lahti teal

 Ka Keisri suguwõsa peal,

 Et kaugele jääks õnnetus,

 Siin walitseks üks wägewus!

 Oh kuule, Isa, meie healt

 Sealt kõrge taewa trooni pealt,

 Kui tõttab rahwas paluma:

 Suur Jumal, Keisrit kaitse sa!

 Taewasina.

 Kui tõstan silmad kõrgele

 Siit ilmaorust ülesse,

 Siis läigib minu waatusel

 Suur sinimeri ülewel.

 Ta jumistab siis õrnaste,

 Sealt wastu kuldse koidule,

 Kui tema terad päikse eel

 On igawesel lennuteel.

 
209

 Kui päike, taewa kuningas,

 On kõrgel troonil istumas,

 Siis on ta ilus ilma ees

 Ja uhke taewa sina sees.

 Kui jõudwad kätte õhtu aad,

 Weel eha kuldab ilmamaad

 Ja päike waob wäsind teel,

 Siis taewa sina särab weel.

 Kui kuu ja tähed ilusad

 Maailma ruumis piirawad,

 Siis taewa sina siidiga

 Nad ennast wõiwad ehita.

 Mis mõtleb aga elu-aim,

 Mu suremata, waga waim,

 Kui silmad päewal, ööde aal

 On sinetawal taewa maal?

 Ta mõtleb: Isa elab seal,

 Koit tema käsul tõuseb teal –

 Oh et sind, armas isamaa,

 Ma, waene, jõuaks walgusta!

 Ta mõtleb: Isa elab seal

 Ja waatab praegu minu peal;

 Oh paistaks walgus ilmades

 Kui päike taewas sinises!

 Ta mõtleb: Isa elab seal

 Ja siiski wait on tema heal –

 Oh rändaks rahus igamees,

 Kui tähed taewa sina sees!

 
210

 Ta mõtleb: Isa ülewel,

 Weel kuust ja tähtest kõrgemal –

 Oh kaoks kõrkus südamest

 Kui kuldne eha pilwedest!

 Nii taewa sinas suigub silm –

 Oh sina, õnnis, ilus ilm!

 Sa paistad mulle eluteel,

 Mu hauale sa paistad weel!

 Haual. *)

 Haua juures seisab

 Rahwas silmawees,

 Kõrge muruküngas

 Seisab nende ees.

 Wanad Taara tammed

 Tasa kohawad,

 Rahwa silmist jookswad

 Nutu pisarad.

 Siia noormees pantaks

 Praegu hingama,

 Kelle sarnast Eestis

 Otsid asjata!

 Tamme tüwe najal

 Seisab wanamees,

 Oma suu teeb lahti

 Nutja hulga ees:

 
211

 Rahwas, miks sa kaebad,

 Miks sa ahastad?

 Surm on talle annud

 Hauas rahumaad.

 Ära nuta seda,

 Et ta hingamas,

 Nuta, et su sugu

 On ta mõrtsukas;

 Nuta, et su rahwas

 Lapsi ilma loob,

 Kes läeb ülekäte,

 Kodu jõudu joob;

 Nuta. et su pojad

 Tülis riiakad:

 Isad ehitasid –

 Lapsed lõhuwad.

 Nüid sa näed wilja:

 Haud ja sügawus!

 Seda sulle külwand

 Kius ja kadedus!

 Taara tammik seisab

 Surma waikuses,

 Nutt ja kahetsused

 Sinu südames.

 Ütle, wanakene –

 Kostab siit ja sealt –

 Kas wõib elu-ilmas

 Noormees tõsta healt?

 
212

 Elu wilja külwab

 Uuest surma suu,

 Täiel ilul tõuseb

 Jälle kustund kuu?

 Wanakene näitab

 Üles sõrmega:

 Waatke taewa poole,

 Wõite küsida!

 Ja siis kaob koju

 Taara tammikus,

 Haua ümber asub

 Nutt ja kahetsus!

 Jälle jõudnud.

 Nüid jälle jõudnud kewade,

 Lööb lusti-lugu linnuke,

 Ja koplis kerkib kanakool,

 Suur elu-kõlin igal pool!

 Mu süda, miks ei sina ka

 Wõi kewadele hõisata:

 Kas sa ei näe, kuis lõoke

 eb laulu tiiwul pilwisse?

 Külm ohkamine rinna seest

 Mull kostab wastu kõige eest –

 Ma olen lindu, lille näind,

 Mu kewade on ammu läind!

 
213

 Une waim.

 Tulewik, täis püha elu pilwi

 Seisab warjul meie ees,

 Mis meil jumalad seal küpsetawad,

 Hingab paksu, halli udu sees!

 Tarkus, mõistus, igatsus ja lootus

 Püidwad sinna sisse waadata,

 Aga jääwad siiski ikka enne

 Aja-müiri taga magama.

 Waime-wald ei salli päikse poegi

 Seal, kus elusaatus sündimas,

 Seal, kus alles õnnetuse pilwi

 Taewas kohisedes kaswatas;

 Seal, kus alles noorused ja rõõmud

 Mängwad mustas riigis mõtteta,

 Seal, kus alles inimeste waimud

 Ehitakse elukleidiga!

 Sealt, sest pimest warjuriigi rüpest,

 Kus neil elupiiri panneti,

 Toob üksainus waim meil unenäos

 Tume wiirastuse teadusi.

 Muistne waime-wald siin päikse paistel

 Sündis jutust ja on jampsmine,

 Aga unenäo-ingli töösid – – –

 Mõista seda ise, inime!

 
214

 Emajärwe kaldal.

 Oh Emajärw, su kalda peal

 Ma mõtlen mõnda weel,

 Su muistse kuulsa kalda peal

 On imelik mu meel! –

 Su laene kohiseb ja keeb

 Nüid taewa tormiga,

 Mis on, mis mulle hirmu teeb,

 Mind paneb mõtlema? –

 Oh palju oleks sinule

 Mu põues pakkuda,

 Sa aga ütled armuga:

 Hing, oota, kannata!

 Ma mõistan sinu mõtlemist:

 Arm, tere! – taewaga

 Mul on weel walust wõitlemist –

 Hing, oota, kannata!

 Kui kuuled kella kõlinaid

 Mu pime põhja seest,

 Siis uppund kirik tulema

 Saab üles Ema weest;

 Siis kirja Tamme kalda peal

 Ju mõistab iga mees,

 Mis üksi aimad, kuuled sa

 Nüid laente laulu sees.

 Järw, sinu kuulsa kalda peal

 Su kõnet mõistan ma,

 Järw, sinu kuulsa kalda peal

 Ma mõtlen himuga:

 Kus kohisejad metsad jäid

 
215

 Su kalli kallastelt,

 Mis sinu pinnal sõudjale

 Lõid silma siniselt? – –

 Aeg lendes käis su kalda peal,

 Wiis ära sooja suid,

 Torm tõusis ehast ilusast

 Ja murdis warikuid;

 Pilw tuli tuule tiiwuga,

 Wiis ära wärsket wett,

 Nii riisus ilust, õnnest sind

 Maailma – taewa pet! –

 Nüid jälle, järw, su kallastel

 On lill ja linnu huul,

 Nüid jälle, järw, su laenetel

 Ju mängib muistne tuul,

 Ei siiski kella kõlinaid

 Mul kuule kõrwad weel,

 Sest kõnnin sinu kallastel

 Ja kurb on minu meel!

 Oh Emajärw, su kallastel

 Weel kaua kõnnin ma

 Ja punun pärjaks mõtlemist:

 Hing, oota – kannata! –

 Su sini laenid lennule

 Wiib wesi-neitsi mäng –

 Kül wõid sa olla minule

 Ka niiske surmasäng! –

 Ja kui see tuleb, tuleb, siis

 Sa kella kõlista

 Ja kanna kõla kaugele

 
216

 Mu üle isamaa!

 Su kallastele astub uus,

 Uus mõnus mõtleja!

 Siis talle seda seleta:

 Hing, oota, kannata!

 Õied.

 Tuul puistab toome õisi

 Mu kambri akna alt,

 Nad lendsid ühest teisi,

 Kui hirmu wärinal.

 Ma waatsin kaua aega,

 Kui keersid kadudes,

 Ja katsusin neid käega –

 Oks puhtaks pudenes!

 Kui pilwed – tõusid tasa

 Mul mõtted südamest:

 Ma nägin eluwõsa

 Kord walges õiedes.

 Ja walgem weel – oh walge

 Kui toome, katsid mind

 Need noorepõlwe õied

 Ja hella neiu rind.

 Tuul aga, oh sa ime!

 Tuul tõusis waljust seal

 Ja lõõtsus, läbi pime,

 Mu eluwõsa peal.

 
217

 Ja õie wihma sadas

 Kui laia lumet nüid;

 Ta waimu walgeks kudas,

 Kui walge surnu rüid!

 Tuul kaua puhus, kale

 Ta puhus pehmeste,

 Mu hingel oli hale,

 Et – õis nii õrnake!

 Sõbrale.

 Sõber, ärgu tehku see sulle tusku

 Et mul ei olegi ebalikku usku,

 Sest ilm ei olegi muud, kui jampsimise tuba.

 Kus nõtrus ja eksimised igawesti juba.

 Mis sina mulle seletad põhjast ja puhast,

 On tolmuke, toore ilma tegude tuhast,

 Ja wõimatumad, kentsakad kuulduse kujud,

 Mis määramata maalinud luuletuse tujud.

 Sest, sõber, ärgu tehku see sulle tusku

 Et mul ei olegi ebalikku usku!

 Kutse kannel.

 Kuis kuldne õhtu eha kaob,

 Kus taewas ilutule loob,

 Kus ehatäht ju alla waob,

 Kui öö maailmal rahu toob:

 
218

 Sealt kõliseb üks kutse kannel

 Me hinge maale armsaste,

 Et saame Paradiisi rannel

 Kord igawese rahule.

 Kui selge taewa sini meres

 Ju kuldsed tähed hiilgawad,

 Kui walged pilwed, päikse weres,

 On roosi-karwa ämarad

 Ja pehme õhtu õhk weel kiigub

 Mu mõtte ümber hellaste,

 Ka kõrge tammik tasa liigub,

 Tad wärwib eha kullane.

 Siis minu waim ei wiibi enam

 All, kurwa kärinate sees,

 Üks isamaa, mis kaunim, kenam

 Tal särab, hiilgab silma ees,

 Ja uude ilma, noorusele,

 Ta linnu kombel soowib siit;

 Ei kõrge pilwe kinkudele

 Weel lõpe igatsuse sõit.

 Ja ah, kui armas mõte sinna,

 Seal kaunis, kallis kõndida!

 Hing soowib igaweste minna

 See õndsa maale hingama,

 Kus läbi kõrge lillemetsa

 Käib elujõgi kohades,

 Seal Jumalate trooni otsa

 Kõik ümberringi helduses.

 Sealt lahke ilma ime ilust,

 Sealt kauge, taewa kodudest,

 Sealt püha palmipuude wilust

 
219

 Ei tuleks waim mul igawest.

 Oh aga mullaline wõimus,

 Mind alla hüidwad elu wäed,

 Sest tunnen nõtrust omas waimus

 Ja õnnetuse kütkes käed! –

 Ei taewa kandle kõlin jõua

 Mind tõsta surma sügawast,

 Ei igatsuse siiwad sõua

 Mind rahumaale mürinast:

 Tee läheb läbi muldse haua,

 Tee – läbi külma kaljude,

 Õnn wirwendab su waimus kaua,

 Et sa ei wäsiks, inime!

 Elu hällipaik.

 Laul wiis mu waated sinna randa,

 Kus seisis kord mu hällipaik,

 Laul kinnitas mind kurba kanda,

 Sest uinusin seal kaua waik.

 Oh mis mul paistab kurwal kujul

 Siin kauge elumere peal?

 Kõik minu soowid surma-ujul

 Ja uppund igatsuse heal!

 Kus jäänud lootus, lusti laewad,

 Mis koidul kiiksid laente wäel

 Ja elutormi wastu saiwad

 Kül ehitatud kindlal käel?

 
220

 Ei paista waates wastu eha,

 Mull kaugel lipu, purjupuud –

 Kõik neeland möllaw maru-wiha,

 Kõik matnud lõõtsuw laine-haud!

 Waim ainu üksi peasnud ära,

 Siin rööwli rannas kurb ja waik,

 Ta kuuleb kaugelt laente kära –

 Siin seisis kord mu kätkipaik;

 Siin seisin rõõmsas, läikjas laewas

 Ma suure õnne hulgaga,

 Mu ümber waikne ilm ja taewas –

 Kõik näitas õndsalt puhkama.

 Nüid kõik on tuul ja maru matnud,

 Ei enam rõõmu, seltsilast,

 Ja tormipilwed taewast katnud –

 Kes keelab loodust mässamast!

 Üht aga unustus ei kata

 Siin rööwli rannas muiste waik –

 Mu elumere haud ei mata:

 Siin seisab kord mu hällipaik!

 
221

 Mõtlemine.

 Mis wõimatu, seda ei ole mitte sündinud,

 Mis wõimalik, on tulewiku sülle matetud,

 Sellepärast pead sa, oh inimene, mõtlema,

 Muidu paneks sind paari lojuksega;

 Ja tõsidust ei leia ilmasgi sinu silm,

 Sest walet armastab ka kõige õndsam ilm.

 Minu mõrsja.

 Punades ju õhtu päike

 Lääne rannas looja lääb,

 Minu mõrsja leinaline

 Pime ööde hõlma jääb!

 Kaugelt kuulen armu heli,

 Udumäedelt ulwamist:

 Seal ta kutsub, kallis süda,

 Ahastusest abilist!

 Kuula, wiimne walukisa –

 Igaweste kadund wõit!

 Kes sealt läbi uhke udu

 Talle abiliseks sõit?

 Kuningas on tulnud alla,

 Alla tulnud taewa jõud,

 Nüid mu armukene peaseb,

 Tühjaks jäänud surma sõud!

 
222

 Süda, saada talle wastu

 Hõiskamise helinad,

 Waata, kuidas Lääne laenil

 Kuldsed õnned kiiguwad.

 Minu armukene astub

 Mööda kallast maha mäest –

 Taewa jõud on teda peastnud,

 Armetuma surma käest!

 Päikene.

 Seal tõuseb ta ruumi suures, sinises saalis,

 Mäed ja metsad paistawad purpuri-puna maalis,

 Ja taewas jumestab tema peiuliku palge ees,

 Tähed kahwatawad häbelikult tema kuldse sära sees.

 Ta on näinud Jumalat ja ennemuistsed ajad,

 Tema koidupuna on kullatanud Taara altarid ja majad,

 Ja tema kiired kuulsid Wanemuise laulude helinat,

 Kui nad Taara metsa tihedat latwa kuldama tuliwad.

 Kui tema peiulik silm ilmade otsa waatab,

 Kui tema oma armastust lume sügawuse sisse saadab,

 Siis ärkab pikalisest unest loomade liik,

 Ja surma öö seest tõuseb üles naeratades lillede riik.

 Oh inimesed! tundke tema armastuse suurust ja jõudu,

 Tundke tema kullast ilu ja sinise merelist sõudu,

 Tundke üle kõige tema tegijat, armsat ja suure,

 Ja igatsege siit sügawusest waluga kõrgema päikese juure!

 
223

 Elu-sõit.

 Kewadise koidu walgel

 Läksin lustil laewaga –

 Õnnelikud, rõõmsad palged –

 Elumerde mängima.

 Peegli palgel waikne wesi,

 Punas kaugelt kuldne maa,

 Tõstsid sinna tasakesi

 Soowid igatsustega.

 Aga kui ju kuldne luha

 Läikis ligi silma ees,

 Tõusis hirmus kange kuha,

 Mässamine mere wees:

 Paksud tormipilwed tõusid

 Kauge taewa kaaretest,

 Üle maa ja mere luusid

 Eksitasid laewakest!

 Walges wahus mõttemeri

 Lõõtsus, mürises ja kees,

 Ja mu rõõmsa ranna wari

 Wilkus sügawuse sees.

 Igatsuse idadesse

 Ei mind toonud tuulehoog!

 Külma kalju rahnudesse

 Weeretas mind laentewoog!

 
224

 Linnuke.

 Kuldne koidukuma, kaugelt

 Ärata mu lindu sa,

 Ärata ta taewa laugelt

 Uuest jälle hõiskama!

 Alles õitseliste tuli

 Wagal õhtul wilgub nüid,

 Aga künnilinnu heli –

 Ammu wiimast korda hüid!

 Alles kiigub koduilmast,

 Eha paistel pärnapuu,

 Aga tema haljast hõlmast

 Lahkund tuttaw linnu suu! –

 Wagad – wainud, metsad – koled,

 Ei siin keegi tröösti neid,

 Linnukene, kus sa oled?

 Unustasid ära meid?

 Kaugel halli udu süles,

 Taewa piiril tudub ta!

 Kes ta äratab weel üles

 Elu wainul wõitlema? –

 Kuldne koidu kuma, kaugelt

 Ärata mu lindu sa,

 Ärata ta taewa laugelt

 Uuest jälle hõiskama!

 
225

 Eha ajal.

 Ju päike weereb, waob,

 Ta kuldne ilu kaob

 Siit taga taewaste.

 Weel wilgub paiste-wari,

 Ja hõbe tähte-kari

 Ju tuleb taewa wainule.

 Ilm oota, ole waga,

 Seal taewa piire taga

 Sul rahu-riides öö;

 Ta lendes tuleb üles

 Ja kiigutab sind süles,

 Siis lõpeb waew ja ilma töö.

 Hing, nõnda ükskord kaob,

 Su elupäike waob

 Siit surmariigisse;

 Öö, hirmus öö sul jõuab,

 Sind igaweste nõuab

 Siit paksu, pime unele! –

 Oh kallis õhtupäike,

 Las wirwenda su läike

 Weel minu waimu-maal;

 Las kõige kõrgem mõte,

 Et öö mul tuleb kätte,

 Siin meeles seista eha aal.

 
226

 Themise töö *)

 Kui jumalad weel hallis udus

 Maailma rajal riidlemas,

 Kuu päiksel kosja-kindaid kudus

 Ja igaweste kahwatas,

 Ning maa ja taewa tule-wägi

 Üht hirmust sõda alustas;

 Öö tähte hiilgwaid silmi nägi,

 Mis sündsid tulepisaras.

 Siis tõusid kustumata kaibed

 Ja palwed pime ruumidest,

 Et Themis tõmbaks wahel waibed

 Ja lahutaks neid igawest.

 Püha palwe lendab

 Paksu pime sees,

 Wiimaks kindlast seisab

 Kohtujärje ees.

 Seal ta, Themis, istub

 Oma trooni ees,

 Kurwalt, üksipäini

 Ilma nurga sees!

 Tema kõrwal tekid

 Märja mulla peal!

 Esimeses – õigus,

 Teises – wale-heal.

 *) Õiguse jumalanna muistsel Greekamaal.

 
227

 Kui ta äkist kuuleb

 Loomus ulunaid,

 Lahutama tõttab

 Tülis jumalaid.

 Kaugelt sinna sõuab

 Tuuletiiwe sees,

 Aga, oh mis hirmus

 Pilt tal paistab ees!

 Tulepilwed käiwad

 Keerus, kohinal,

 Murdwad hirmsa wäega

 Suitsusamba all;

 Pisarate puistus

 Tähte-riiki teeb,

 Sügawus ja kõrgus

 Tulemeres keeb.

 Ruttu Themis tõmbab

 Laia tekikest,

 Laotab ta läbi

 Tule-jõgedest:

 Hele paistus pimeks

 Suigub selle ees,

 Jumalate kisa

 Kõlab udu sees.

 Aga oh, kuis teda

 Täidab ekslik hüid:

 Ta on wale-waiba

 Wahel tõmband nüid!

 
228

 Ilm on wait ja waga,

 Aga pime ka –

 Kogemata eksil

 Halest nutab ta.

 Nüid warjab waib, mis wainu üle,

 Mis lahutas seal jumalaid,

 See waib on must, on must ta süle –

 On – mis sa usuks nimetad.

 Kõik hinged waiba pimes põues

 Nüid saawad osa pettussest

 Ja rändawad ta wale-õues –

 Kas rändawad seal igawest?

 Elumere peal.

 Mu kaunid, kallid, kuldsed päewad,

 Kus lähte lendes nüid mu käest?

 Kus elutorm wiib lustilaewad?

 Kus ruttab noorus kõigest wäest?

 Ees kaugel punab õhtu eha

 Kuld wiirud taewa sõrwadest,

 Wist sinna randa tormiwiha

 Mul juhib laenilt laewukest!

 Ju heledaks läind lahke pale,

 Ei läigi lusti tema pealt,

 Ning koidutäht läind langemale,

 Ei mõttemäe peal rõõmuhealt.

 Külm argtus seal, kui surnu wäli,

 
229

 Mu õnneläike lõpetand

 Ja elutalwe külmawali

 Mu waimustused wangi pand!

 Kül laagle kombel lendab läbi

 Laew laente kõrgeist mägedest,

 Sest teda sunnib seisu häbi

 Ja tormiwägi ülewest;

 Waim, noorus istwad tüiril waga,

 Neid ehmatab nii lendaw käik,

 Ja paksu pilwemüiri taga

 Ju ammu kustund päikse läik!

 Siit waates tagasi weel sinna,

 Silm öö ja paksu udusse

 Näeb maha jääma noorus linna,

 Ta kuldsed tornid kaugele!

 Weel kostawad sealt kaugelt kõrwa

 Mull armu mängid magusad

 Ja kustuwad siis taewa sõrwa,

 Kus kõik mu õnned hingawad.

 Ah kui weel alles rõõmsal rannal

 Ma kõndsin koidu-paiste käes,

 Kui alles õitsid minu rinnal

 Kõik armud, ilud wagas wäes,

 Siis arwasin, et igaweste

 Mu elulaew ei liigu siit,

 Et koit weel kumab armsamaste

 Ja õitswal õitel õhkub niit!

 Kui aga rõõmsa ranna wilu

 Mind hüidis, kutsus kaldale,

 Siis paistis silma suurem ilu

 
230

 Mull üle laente-mägede:

 Sest alustasin suisa sõitu,

 Mis ilusama ilma käis;

 Nüid marumänd on saanud wõitu,

 Mul endne rand weel üksnes näis!

 Elu haawad.

 Kui eksiline elusaatus

 Su hinge sisse haawu lööb

 Ja tulewiku õnnetaewas

 Kõik auu ja hiilgel ära sööb;

 Kui kuldset lootus koidukuma

 Su walupilwed warjawad

 Ja taga pilwi, häbiorus,

 Sa seisad, palgil pisarad –

 Siis jälle ennast uuest heida

 Sa elusaate sülesse

 Ja niiskeid, nutu-silmi tõsta

 Weel igatsedes ülesse.

 Seal näed sa, kuidas kõrgel kätel

 Aeg häbipilwi ära aab

 Ja sinu surnud, walus süda

 Uut õnne, rahu, rõõmu saab.

 Siis jälle õnnetuse orgu

 Sull sinab taewas tähtega.

 Ja pimedamas hinge põhjas

 Lööb kuldne leek sull loitama.

 
231

 Ja nõdra inimeste naerud

 On wäsind, otsas, hingamas,

 Sest sinu eksituse süidi

 Aeg – kõrgem käsi – kustutas.

 Kas igaweste kustsid ära

 Nad tulewiku taewastes? –

 Oh küsi kõrgelt, ma ei mõista,

 Ma wastaks sulle unistes!

 Korsika.

 Sa sünnitasid poega,

 Oh kuulus Korsika,

 Kes oma kuldse mõega

 Wiis üle ilmamaa.

 Ta laias taewa wõlwis

 Wõit tasa tõuseda,

 Lõi wälku waimupilwis

 Ja – tuli rutuga.

 Kes julges nüid su poega

 Weel wiita wõiduteel,

 Kui raske, raudse käega

 Käis Gallilaste eel? –

 Ta kuldse mõega järel,

 Kust läbi lõikas ta,

 Jäid riigid, linnad warel

 Ja meri kohama.

 
232

 Kül püidsid wastu panna

 Tall mitmed miljonid,

 Kus aga tõstis kanda,

 Seal surma uinusid.

 Ja laial, walgel lipul –

 Kõik riigid hulgani –

 Mis seisis torni tipul

 Tall rahust räägiti?

 Ja muistsed Rooma pojad

 Tal laulsid õnne-wiit,

 Ei jäled were-ojad

 Neid hirmutanud siit,

 Sest mustal wäljal weres,

 Kus suikund sõjasõit,

 Seal õitses priius järes –

 Oh õnnis – õnnis wõit! –

 – – – – – – – – – –

 Korsika kalju kaldel

 Nüid laened leinawad,

 Ta riigis, linnas, waldel

 On mõtted ämarad: –

 Kas peaks kaljupõues

 Weel waimu õhkuma,

 Kes terwes taewa õues

 On ära wõitmata? –

 Nüid Wahemeri mõttes –

 Ta kuulab tasaste

 Ja laene weereb tõttes

 Gallia rannasse.

 
233

 Buuri sõda. 1900 – 1902.

 Seal lõuna maadel, Afrikas,

 On Buuri rahwas wõitlemas.

 Kus pilwe-kõrged rahu mäed,

 Seal werest tilguwad ta käed!

 Kes rikkus rahu meie aal

 Seal wanal wabaduse maal?

 Ta kodupinna rikkus – kuld

 On sütitanud sõjatuld,

 Ta warandust ja kullamäed

 On rööwma läinud ahned käed,

 Nüid waga weri woolab seal

 Ja ilmas liigub leina-heal!

 Salk laewu sõuab mereweel –

 Seal sadatuhat sõjateel,

 Nad sõudwad sinna Britti maalt

 Ja ristiusu rahwa raalt,

 Neil wabadus on keele peal

 Ja südames on rööwli-heal.

 Nüid woolab weri, raiub raud –

 Seal rööwijal on surma haud!

 Sa langed wõera pinna peal,

 Sul wiimne osa – wande-heal,

 Ja seda kingib läikiw kuld,

 Mis sütitanud sõjatuld!

 
234

 Kül walitsed sa mered, maad,

 Su käsku ilmad kuulewad,

 Kuid wabadus ei karda sind,

 Tal terasest ja rauast rind;

 Ei õigus kohku ilma sees,

 Ei kohku Britti trooni ees!

 Nüid ära kiitle, ilma-riik,

 Et wõitmata su oda, piik:

 Sind peksab Buuri talumees

 Et oled püsti häda sees –

 Waat, siin on wabaduse jõud

 Ja nägemata waimu nõud!

 Oh Buuri rahwas, wõitle sa,

 Sull wõitu soowib ilmamaa!

 Sa wõitled wabaduse eest,

 Ja lähed läbi tulest, weest;

 Sa langed oma rahwa raal,

 Wõid surra wabal isamaal!

 Trooja waretel.

 (Greeka-Türgi sõda.)

 Kas näete Trooja suitsusambad,

 Mis üles tõuswad taewani?

 Kül häwitasid ajahambad

 Nüid leegib, loitab uuesti.

 Maailma rahwad seisma jääwad

 Ja wangutawad kurwalt pead,

 Ka laewnikud, kes merel lääwad,

 Ei suuda talle soowi head!

 
235

 Su õnnetäht on langend maha

 Ja uppund aja meresse,

 Ei muistne kuulsus tõusta taha

 Kui ilumärk maailmale.

 Kus enne sinas Helle-meri

 Ja kullas koitis kodupind,

 Seal woolab waba rahwa weri,

 Ja toores rahwas rõhub sind!

 Miks lõdwaks läinud kanged käed,

 Kes olid jumalate tõust?

 Kas kõrged kapitoli mäed

 Ei jutusta sull muistsest jõust?

 Sul on ju õigus, kindel kohus,

 Oh hüia appi jumalad,

 Sa oled suures surma-ohus,

 Miks wägilased magawad?

 Oh kuidas see mu südant köidab,

 Mu waimu walus keema aab,

 Kui kawalus ja kurjus koidab

 Ja ülekohus wõitu saab!

 Kül oma riisujate süles

 Ju aastasajad ohkad sa –

 Nüid maa ja taewas tõusku üles

 Sull tulgu õigust tegema!

 Ja kui sa nüid ka langed alla

 Ning aastasajad suigud weel,

 Sa peased ükskord ikka walla

 Ja õitsed tulewiku teel.

 Nüid köidetakse sinu käed

 Kül ahelasse aegadest:

 Su ennemuistsed pühad mäed

 On siiski sinu igawest!

 
236

 Oh kallis rahwas, kallis sugu,

 Kui raudne süda sull ei löö,

 Sind tõstab siiski ajalugu,

 Su määramata tarkus, töö.

 Ka minu waimu kutsub kaugelt,

 Kaastundmus, kaugelt kutsub ta,

 Sest soowin sulle eha laugelt:

 Oh kosu, kaswa, kallis maa!

 Soowid.

 Teil tulgu õnne ülewest

 Ja armu-wihma pilwedest

 Et elu lustil, lendes lääks

 Ja kewade teil kestma jääks.

 II.

 Kui sõprus sigis südamest,

 Siis kestku tema igawest.

 III.

 Õitswad õied õitsku kallil kaasal

 Elu kuldsel, kewadisel kuul,

 Ja su armu lehisewal aasal

 Laulgu lahkest iga linnu huul!

 
VII. osa

 Usud.

 Kõik usklikud siin ilma sees

 On nagu kalad merewees:

 Seal seltsid üle tuhande

 Ja meri on üksainuke!

 Nad sinna tänna ujawad

 Ja kõikidel on õiged kaad –

 Kuid meri kohab tasakest,

 Käib üle kõigist kaladest.

 Usk – meri, sina – kalake,

 Kes eksib lainest lainesse –

 Kuis wõid sa käia õiget teed,

 Kui ääreta on mereweed?

 
238

 Merel.

 „Laewnik, kuhu sa mind sõuad

 Mässulise mere peal?“

 ,,Sinna, kus sa randa jõuad,“

 Kostab wastu kipri heal.

 ,,Aga rand – kas ta weel kaugel,

 Mis mind seal on ootamas?“

 ,,Pilk mul wiibib taewa laugel –

 Kaljud sala sügawas.“

 „Pööra ümber koju poole,

 Meri mässab maru-hoos!“

 ,,Anti elus sind mu hoole,

 Wõime surra ühes koos.“

 „Koidu piire juba puhas,

 Taewas selgib pilwe all?“

 ,,See on ainult ühes kuhas,

 Mitte meie ligidal!“

 ,,Tõstame nüid tänus käed

 Peastja poole ülesse?“

 ,,Kaugelt alles randa näed –

 Weel on meri mässune!“

 
239

 Kui.

 Kui mõistaksin ma mõtelda,

 Mis elu sees saab juhtuma:

 Kas tallan rada lillelist,

 Wõi astun läbi ohakist.

 Kui mõistaksin ma mõtelda,

 Kuis eluots saab olema:

 Kas kodu-mulda maetaks mind,

 Wõi jahtub wõersil wäsind rind.

 Kui mõistaksin ma mõtelda,

 Kuis waimuilm saab olema:

 Kui palju tõde luuledest

 Ma leian eest ja ülewest.

 Ku mõistaksin – ei mõista ma,

 Waid pean lepma luulega,

 Sest tulewiku wärawad

 On lukku pandud, tumedad!

 Igawene aeg.

 Kus on mu igawene kodu –

 Ma küsin seda eneselt –

 Ei tule mulle kindlat kostust

 Mu meelest ega huuledelt.

 
240

 Kus on mu igawene kodu,

 Ma küsin kuu ja tähte käest –

 Nad on nii wait ja käiwad kindlast

 Ja hiilgawad Jehoowa wäest.

 Kus on mu igawene kodu,

 Ma küsin päikselt särawalt –

 Ta piirab põhjamata kaugel

 Ja leegib taewa wärawalt.

 Kus on mu igawene kodu,

 Ma küsin loojalt Jumalalt –

 Ta kostab: rändaja, miks nõuad

 Sa seda nõnda sõgedalt!

 Su hingeõhk läks minust wälja,

 Su waim on minust osake:

 Oh tule tagasi mu juure

 Ja ühenda end uueste!

 Nüid mõistan ma, et Isa juures

 On minu taewas, kodumaa!

 Maailmad täidetud on temast

 Ja täidetud on taewad ka.

 Asjata!

 Ei jõua küsimisi köita:

 Kus kohta hing jääb elama,

 Ma siiski tahaks kindlast sõita,

 Siit kõrgemale lennata.

 
241

 Ma jätaks maha ilma-mulla

 Siis sügawasse suitsema,

 Ma lendaks üle koidu-kulla,

 Wõiks kõrgel harjal hõisata.

 Oh õnnelikku, püha reisi!

 Siit ilma põhjast peaseks ma,

 Sealt leiaks sugulaisi, teisi,

 Sealt leiaks uue ilmamaa.

 Mis ammu mustal haua riiwil

 Sai lukku pandud minu eest,

 Mis ära lendas kotka tiiwil,

 Mull hõiskaks wastu taewa seest.

 Oh aga kõik need kallid kujud,

 Need igatsused ilusad

 On lapselikud luule-tujud,

 Ja nagu udu kaduwad!

 Mu tee on otsas uude ilma,

 Kui naeratab mull surmaöö,

 Wast asjata ma tõstsin silma

 Siit üle kauge tähtewöö!

 Sureja.

 Paista tasakeste, taewa päike,

 Ennemuistse hella wiisiga!

 Wanas ilmas rändan wiimseid käike,

 Suigun warsti surma wilussa.

 
242

 Teie, taewa tuuled, käige kõrgest,

 Winged marud, wiitke pilwega:

 Minu waim läeb üle mäest ja orgest

 Kõrge kuude poole lendama!

 Igaweste wäsind waatab sinna,

 Peale tähte walge, kustuw silm,

 Lennates ta igatseb siit minna

 Kodumaale, kus on ilus ilm!

 Oh mis magusad on mõtted sinna!

 Kaugelt kutswad ingli helinad,

 Näen Jeruusalemma, lusti linna,

 Paradiisi süles sinawad. –

 Õitsege, oh rõõmsad roosid, kaua

 Püha päikse paiste walgusel!

 Hinged, waatke üle oma haua

 Kõrget suwe õitsmist ülewel!

 Teie, rõõmsad linnud, laulge lugu

 Õhuriigis, halja taewa all,

 Aga inimeste uhke sugu:

 Tunne laulu, mis on kaugemal!

 Paistku taewas kaua koit ja eha,

 Läikgu tähed waiksel ööse aal!

 Õhtu, õhtu ligi, öö on wiha

 Tume päike paistab kaugel maal!

 
243

 Igawene aeg.

 Igawese aja pimel piirel

 Suured ilutsused särawad,

 Aga minu mõtted, igatsused

 Ei sealt leia ust, ei wärawat.

 Ütle mulle, inimene, kesse

 Räägid tulewiku taewastest;

 Kas weel kaugel surmariigi süles

 Leietakse usu-tähekest?

 Kas weel igawese aja õues

 Teretawad elumõtted mind?

 Kas weel külmas haua sisikonnas

 Hakkab tuksma ära mädand rind?

 Oh ma oleks õnnis, ütlemata õnnis,

 Kui weel lõpeks haud ja igawus,

 Kui weel usu kuldsed unenäod

 Oleks enam kui üks jampsitus! –

 Igawene aeg ei lõpe otsa,

 Igawene aeg jääb igawest,

 Elu kasuks – seda mõtlen mina –

 Petetakse palju inimest.

 Ära wõta.

 Ära wõta usku ära

 Terwe toore ilma käest,

 Siin on alles wäga wara

 Peasta wana kombe wäest.

 
244

 Las weel lendwad aastasajad

 Taha selja, surmasse,

 Siis wast tulewad ju ajad,

 Lõpe muistse mängile.

 Olgu usku rumalatel,

 Teadus targa tundjale,

 Ilma – ilm on jumalatel

 Igawene wõlglane!

 Paradiis.

 Kaugel, aja-rüpe esi-rajal,

 Seisab õnnis, püha paradiis,

 Seisab Aadam hõiskades ja nuttes,

 Kuni ingel teda wälja wiis.

 Wennad, need on nooreilma mängid,

 Mis on sündind muistsel jutumaal,

 Tõsiduse tagaotsimised

 Rahwa lapsepõlwe pimel ööl?

 Jumal – waim, sel pole luud, ei liha,

 Ei ta põrmus aeda ehita,

 Ei tal ole inimlikka käsa,

 Millega ta tegi Aadama.

 Kõrge Jumal, kes kõik enne teab,

 Teatusi ei otsi nõdra käest,

 Ei ta ütle kadelt Aadamale:

 Hoia ennast, hoia kõigest wäest! –

 
245

 Peaks muisteilma jutud jääma

 Kindlaks taewaliku tõe ees,

 Siis ka tark ja wägew ilma Looja

 Oleks nõder, eksiline mees.

 Aga tema tööl ei parandusi,

 Sest et meister – waim ja täielik,

 Ei ta kiusa nõtre proowitusel,

 Sest ta teadmine on lai, pikk.

 Rahwa noorus, ilma lapsepõli

 Selle põlwe püha, waga wiis,

 Seda usu palawiku jamsus

 Nimetab nüid püha paradiis.

 Minu mõtted.

 Ma püidsin õigeid mõtteid tuua

 Ja tõde ilmal ilmuta,

 Mis luulewäljal wõisin luua,

 See sündis kawaluseta.

 Maailm ei mõistnud minu aimu,

 Ei mõistnud minu luulekeelt,

 Ta külwas mulle lausa laimu

 Ja mõtles, et ma eksind teelt.

 Ja siiski minu südamesse

 Need mõtted jääwad mullani,

 Mis palmisin ma ridadesse

 Ei lahku minust surreski:

 
246

 Ma tõstan kõrgeks tõetaewa

 Ja üle kõige jumalust,

 Ma põlgan kombelikku waewa,

 Ma wihkan pettust, rumalust!

 Su rajad udulisel wäljal

 On keerulised, kõwerad:

 Seal rändja eksib tõe näljal

 Ja otsib selget hallikat.

 Sealt aga tõde kadund suutu,

 Kus omakasu kuningas –

 Kes julges kombe külge puutu,

 See eksinud on Jumalas!

 Mu usk on armas Isa taewas,

 Mu hüie ilmas – isamaa!

 Need trööstigu mind elu waewas

 Ja saatku mulda magama!

 Las sajatada wale-huuled –

 Ma püidsin käia tõeteed –

 Mu haual nutwad taewatuuled,

 Neil pisarateks kaste-weed!

 
VIII. osa.

 Õnnesoowid.

 Õnn on nii muutlik nagu tuul,

 Kui ilmad kewadisel kuul;

 Soow seisab meie huuledel –

 Kõik wõim ja wägi saatusel:

 Kui soowid õnne sõbrale,

 Siis saada palwed ülesse.

 
248

 Keisri Majesteedi Aleksandri III.

 Kroonimise pühaks, 15. mail, 1883.

 Kuula, kuidas pühalikult kiikwad

 Kellad kuldseis kirjuis tornides,

 Waata, kuidas rahwalaened liikwad

 Moskwa poole usu kartuses:

 Weneriik on täna pulmaehtes,

 Kihlab ennast uue Tsaariga,

 Sest on Kremli tornid lipulehtes!

 Rahwast woolab sinna otsata.

 Hõiska, wõitmata Wenemaa:

 Huraa, huraa, huraa!

 Weneriik on rööwli häbiks saanud

 Jälle Tsaari oma järele,

 Ilma Looja, walitseja aanud

 Omad asjad wäga targaste:

 Rahus seisab kõrge taewa-süle,

 Rahus rändab rahwas mulla peal,

 Rahupilwed Weneriigi üle –

 Kuldne rahu lehwib siin ja sea!!

 Hõiska, wõitmata Wenemaa:

 Huraa, jne.

 Hõiska, Wenemaa, – su muistsel järjel

 Istub noor ja wahwa, wägew Tsaar.

 Wii tall tänuohwrid kuldsel järjel –

 Nüid sind walitseb üks kallis paar!

 Selle Keisri paari külwi-kätel

 Saawad riik ja rahwas õitsema.

 
249

 Nende elu kosutawal lätel

 Kingib Looja lõikust otsata!

 Hõiska, wõitmata Wenemaa:

 Huraa, jne.

 Wene Keisri kuldsel trooni jalgel

 Kummardawad põrmus rahwad, maad,

 Algmisest ei ole taewa walgel

 Tõusnud riiki suurt, nii wägewat:

 Tsaari päralt terwed uhked ilmad,

 Mere sügawused, kõrged mäed –

 Oh kui walwsad olgu tema silmad,

 Oh kui wahwad, kindlad tema käed!

 Hõiska, wõitmata Wenemaa!

 Huraa, jne.

 Silm on wäsind püha Moskwa läikest,

 Tundmust, hinge matab imedus:

 Kremlis paistwad tuhat tule-päikest,

 Peletatud öö ja pimedus.

 Ilma kuningad on ehmatuses

 Sadand Tsaari ette põlwili,

 Toomad talle andeid alanduses

 Koidu piirelt kuni ehani!

 Hõiska, wõitmata Wenemaa:

 Huraa, jne.

 Keset kihinat ja kulla sära –

 Kuule, Eesti rahwas, rõõmusta –

 Majesteet ei unusta sind ära,

 Mõtleb sinu peale armuga.

 Sest sa oled truu, ja Eesti weri

 Jookseb rõõmsast kalli Keisri eest,

 
250

 Kui ta wastu pime põrgumeri

 Kutsub wõitlusele wahwat meest.

 Hõiska, wõitmata Wenemaa:

 Huraa, jne.

 Kremli tornist kustub kuldne sära,

 Moskwa uinub rõõmsa rahusse,

 Milionid sõitwad jälle ära

 Kauge kodu taewa kaartele.

 Siin ka lõpeb minu laulu-lugu

 Südamliku õnnesoowiga:

 Ela kõrgest, kallis Keisrisugu,

 Ela, igaweste ela sa!

 Hõiska wõitmata Wenemaa:

 Huraa, jne. .

 Professor Köhlerile.

 Kui sulle eluhommik koitis,

 Sa sündsid kuulsas Sakalas,

 Sind eite õrnal rinnal toitis

 Ja hellal kätel kiigutas,

 Siis hingas alles uduwöödes

 Ja unehõlmas Eestimaa,

 Ei julgend keegi orjaöödes

 Su rahwast unest ärata.

 Seal kandis elusaate-süle,

 Õnn tasakeste tõstis sind,

 Koit kumas kõrges sinu üle –

 Sind kaisutas ju wõeras rind.

 
251

 Sul siiski seisid kodukohad,

 Su wende walu südames,

 Su Sakala maa õitswad luhad

 Ei kadunud sealt iganes.

 Sa astsid tulist rahwatööle

 Ja wahwast wõitlesid ta eest,

 Ei iial jätnud wõitu ööle,

 Sa armastasid Eesti meest.

 Ei selle juures elus nõudnud

 Sa waewapalgaks tänukeelt,

 Ei ole ilmas pöörda jõudnud

 Maailma marud sinu meelt!

 Kell on nii puhas, waga nõue

 Nii ilmasüita elukäik?

 Su elu woolab Eesti õue

 Nii tasakest kui taewa läik;

 Sa oled truu ja oled waga

 Su isamaale, Keisrile,

 Ei ole sinu hinge taga,

 Mis alandaks sind põrmusse.

 Et meie rahwa hulgast mõned

 Sull tänupalgaks laimu loond

 Ja nende kirjad, nende kõned

 On hullustusi ilma toond,

 Sest ärgu sinu kallid meeled

 Weel sajatagu Eesti werd:

 Mill lõpwad ilmast kurjad keeled?

 Kes juhib hullustuse merd?

 Mu Eesti rahwas rinnus kannab

 Su nime hiilgwa tähtega,

 Sull hinge põhjast tänu annab,

 
252

 Sind laseb kõrgest elada.

 Jah, ela, õitse, kaswa kaua,

 Sa Taarapinna tammepuu!

 Sa aitsid murda orjaraua –

 Sind kõrgeks kiidab rahwa suu!

 Emajõe ööpikule.

 Mu linnuke, miks leinal hüiad

 Seal kauge koidu kaisu sees,

 Kas koju tagasi sa püiad,

 Kui sagest ohkad silmawees?

 Kas ida-taewa kuldsed kaared

 Sind magusast ei meelita?

 Eks rohelised mere saared

 Sul ole armas kodumaa?

 Ma kuulen leina-laulu halet

 Nii tihti kõikwat taewa all,

 Ja elusaate waga walet

 Siis sajatatud sügawal!

 Need healed rõhuwad mu rinda,

 Mu südant otse surmawad,

 Need healed kostwad kodupinda,

 Kui hauakella helinad!

 Oh linnukene, miks sa wõtsid

 Siit kallist kodust lahkuda,

 Miks mullalise sülle tõtsid

 Kui taewa päralt olid sa?

 Sa jätsid maha kodukohad,

 
253

 Su tähtis taewa iluga.

 Kõik Eesti mäed ja orud, luhad,

 Ta nurmed nukralt leinama!

 Koit alles puistab puna kulda

 Siin kewadisel õiekuul,

 Kuu külwab oma kollast tulda

 Weel Eesti Emajõe suul,

 Ja Taaratammik liigub lehtes

 Nii waikne, püha, tasane,

 Sind ootab ennemuistses ehtes –

 Kus wiibid, wäsind linnuke?

 Oh et weel korra koduõues

 Su taewa-toonid tõuseksid,

 Siis kannaks tuhat õnne põues

 Nii palju Eesti südamid!

 Sind aga köidab kange kida,

 Mu linnukene kinni seal,

 Kus tihti kuldne pilwerida

 On punetawa taewa peal!

 Wiru laulikule.

 Kalewite laste kodu

 Kaua seisis kõlata:

 Laulu olid ajad wiinud,

 Hirmsad ajad hingama!

 Palwetades taewa poole

 Waatas waga rahwa silm:

 Oh et hakkaks meile jälle

 Koitma läinud laulu-ilm!

 
254

 Kalju laste pühad palwed

 Tõusid peale pilwede,

 Tõusid üles Taara kotta,

 Seal neid kuuldi heldeste.

 Sulle, laulikule, anti

 Kõrgest kodust käsku siis,

 Anti kätte kuldne kannel –

 Wanemuise enda wiis.

 Siis sa mängsid neile lugu

 Ennemuistse iluga,

 Lapsed ligidalt ja kaugelt

 Tulid kõla kuulama.

 Kalewite kodus lauldi

 Enne kül ju mitu wiit,

 Aga neid kõik kaswatanud

 Oli wõeras õhtu niit.

 Sulle, suure laulikule,

 Wõerad wainud tundmata,

 Laulu hallik sinu hinges

 Ühendud on taewaga.

 Sest ka taewalikud healed

 Tõusewad su kandli seest,

 Sest ka sinu suured mõtted

 Jääwad warju mitme eest.

 Tulew põlw saab kätte saama

 Ükskord kõik su saladust,

 Saab sull auupärga andma,

 Kiitma sinu jumalust.

 
255

 Laula siis sa, kallis laulik,

 Laula palju, palju weel!

 Ärgu iial waiki jäägu

 Sinu kuldse kandli keel!

 Professor Dr. M. Weskele.

 Kaasani ülikooli peale minnes,

 25. Aug. 1886.

 Ära lääd sa isamaalt,

 Ära õitswalt Eesti raalt.

 Elusaatus kutsub sind –

 Leinama jääb kodupind!

 Meil sa palju laulu lõid,

 Waimuwara ilmsiks tõid,

 Harisid siin emakeelt,

 Elustasid Eesti meelt.

 Ei sa puhkand päewal, ööl

 Wäsimata olid tööl,

 Meeles seisis isamaa,

 Higistasid palgata!

 Ei sa teadnud uhkusest,

 Armastasid inimest,

 Kiusust, wiha laimdusest

 Läksid mööda tasakest.

 Mine, kallis laululind:

 Kõrge keiser kutsub sind,

 Kutsub auu ja armuga

 Oma rahwast harima.

 
256

 Kui seal kaugel wõeral maal

 Kuldse koidu, eha aal

 Koju poole waatad sa

 Põhjatuma armuga.

 Tuleta siis meele sa:

 Wennad ootwad armuga,

 Saatwad sulle terwisi

 Taewa pilwil alati!

 Õnne laulgu linnuhuul,

 Terwist wiigu taewatuul

 Kuni jälle kodumaa

 Teretab sind rõõmuga!

 Koidulale.

 Sa särad päikse paiste eel

 Ja õitsed kewadisel teel,

 Kus loodus lugud lauluks loob,

 Seal suwi tõeste wilja toob.

 Sul Wanemuine astub ees,

 Ta õnnistas sind hälli sees,

 Sest waikib laanes linnu heal,

 Kui sinu kõla kostab seal.

 Kui teised luusil Taaramäel,

 Siis hõiskad sina taewa wäel,

 Sest waba tiiwul tahan sind

 Ma kiita, kaunis künnilind!

 
257

 Ma olen kurb ja unine,

 Kui sinu heal ei helise,

 Ei jõua oota, kannata –

 Oh laula ilmad õitsema!

 Sakalale.

 1878.

 Ma teretan sind, Eesti päike,

 Ma teretan sind, Sakala!

 Sa saadad oma kulla läike

 Nüid särades ju üle maa.

 Ja sinu soojus, ime ilu

 On tungind musta taewasse,

 Ta peletab siit ööd ja wilu,

 Kõik udupilwed kaugele.

 Oh wäga kaua kodu-õues

 Sind, päike, ootsin tõusema,

 Et omas igatsewas põues

 Sind hellast wõiksin kaisuta.

 Ei kerkind taewa kaarel koitu –

 Külm, pime igatsejal ilm,

 Ei näinud taewas tuleloitu,

 Waid ööd ja udu minu silm!

 Siis kuulsin kõla kodu-õues,

 Et päike tuleb, tõusemas

 Ja nägin, kuidas koidu põues

 Kuu lumi-walgeks kahwatas.

 Nüid sinu wabal, soojal walgel

 
258

 Näen sood ja orud särawat.

 Sest omal jumalikul palgel

 Sa lõhud ööde wärawad.

 Kül suur on, päike, sinu wägi –

 Ka põrmu paned elama;

 Su hauakalju, surmamägi

 Nüid õitseb uue iluga!

 Ja surma öö seest tõuseb üles

 Noor elu ehtes, hõisates,

 Käib kõrgel teedel taewa süles

 Ja naeratab seal kõrguses.

 Oh Sakala, kas ise kuuled:

 Su wana linna warmetel

 Nüid kahisewad jälle tuuled

 Ta muistsel kalju kangusel.

 Seal tõstwad waba rahwa waimud

 Pead unistades ülesse

 Ja mõttes lendwad nende aimud

 Siit üle muistse mägede.

 Nad waatwad wana wõitlus kohte

 Seal rahu-lilled liiguwad,

 Ei ole kuskil surma ohte,

 Puu okstel linnud kiiguwad.

 Nad näewad wõimust, tarka rahu,

 Ja kuidas wana lipu teel

 Me pojad wõitnud talwe kahu,

 Ning ühendand end Eesti meel!

 Suli soowin elu, soowin sõudu,

 Sull soowin õnne, Sakala!

 Oh andku taewas sulle jõudu

 
259

 Su waenlastega wõidelda!

 Kell sala kihwti odas, noolis,

 Neid talla maha wägewast,

 Kes waletawad kõrges toolis,

 Neil anna witsu walusast!

 Wiljandi Eesti Põllumeeste Seltsi maja

 nurgakiwi panemisel, 26 Junil 1881.

 Mis teewad Sakalamaa pojad

 Sii lausa laia taewa all!

 Neil rinnus wabaduse ojad

 Näis keerutama kohinal;

 Neil silmis särab hõiske-hüie

 Ja rohked rõõmupisarad,

 Üksainus mõte, ainus püie

 On ühendanud rahwast, maad.

 Sakalamaal on kihlatunnid,

 Tall mõrsja kosja-kindaid toob,

 Siit ära lõpmas orja sunnid,

 Siin priius uusi aegu loob.

 Siin ühendus ja truudus kandwad

 Maailma ette enda wäed,

 Ning seltslik arm ja sõprus pandwad

 Siin juures rõõmul kokku käed.

 Ju wäga wanal hallil ajal

 Seis mõrsjapõlwes Sakala,

 See aga lõppis katku kajal

 Ja ta jäi leseks, leinama.

 
260

 Ja aastasajad lese toitu

 Ta wõera nurgas nuttes sõi,

 Nüid jälle ärkab talle koitu –

 Kas ta ei rõõmus olla wõi?

 Siin, kus nüid seiswad wennad, õed

 Uut elujõudu, julgust täis,

 Siin jooksid wabaduse jõed,

 Siin rahwas muiste seltsis käis.

 Ja seltsi läbi Eesti rahwus

 Sai kuulsaks üle mere, maa,

 Kus kõlas Kalewite wahwus,

 Seal kõlas auuga Sakala.

 Kui aga pimed pilwerünkad

 Meil läänest tuld ja tõrwa tõid,

 Kui kodupinna murukünkad

 Ta laste werd ja jõudu jõid,

 Siis ühendus ja truudus peitsid

 Ka une rüppe enda pead,

 Ta kindlusega warmeks heitsid

 Kõik rahwa leegid, lõkked, head!

 Kõik isa-isad panid mulda

 Pead selle mure-mõttega,

 Et wabaduse koidu kulda

 Ei lapsed iial saa nägema,

 Ja waata, nüid ju päike pead

 Meil tõstab pime pilwewööst,

 Ta saadab meile õnne, head

 Ja särab läbi orjaööst!

 Jah, Sakala, su elupäike

 On ime suurelt ärkanud,

 Su waenlased ta laente läike

 
261

 On kahetsedes märkanud:

 Ei laula üksi hallid waimud

 Su wabadusest tuulehoos,

 Waid Eesti lapsed, Eesti kaimud

 On ühel meelel ilmsi koos.

 Su Põllumeeste Selts ja maja

 On hiilgwaks täheks tõeste

 Et rahwas tunneb, mis tal waja

 Ja lesepõlw jääb kõrwale.

 Sest Seltsimaja nurga kalju

 Ei unusta ma elades,

 Kui kül on aja-torm ka walju –

 Ta seisab rahwa südames.

 Ja seda elutähte pannud

 On Aleksander hiilgama,

 Su orjaöösse walgust kannud –

 Oh täna teda, Eestimaa!

 Weel saawad ida taewatuuled

 Su pühal pinnal lehwima,

 Sest hüidwad rõõmsast minu huuled:

 Oh õitse Selts ja Sakala!

 Õnnesoowitus kuulsale Wiru laulikule

 Dr. F. R. Kreutzwaldile

 seitsmekümnenda sünnipäewa puhul, 14. Jõulukuu päewal, 1873.

 Suur pühapäew, mis idas hiilgas täna

 Ja walges taewa-pildis piirab ju,

 Kes noor ja siiski igawesti wana –

 Tõi isamaale rõõmsa hommiku:

 
262

 Et wana kotkast, kõrges õhus keerul,

 Me täna waikselt wõime tereta,

 Tall õnne soowi wiimsel päikse weerul,

 Ta kotta tulle kuuma tänuga

 Weel enne, kui meil õnn saab ehama.

 Sa oled palju walgust wälja külwand,

 Oh meie waimupõllu peremees,

 Ehk kül on hirmsad tuulemarud ulwand

 Su ümberringi hullu meele sees:

 Sa isamaa ja Eesti laste isa,

 Meid jootsid puhta waimupiimaga,

 Sest tõttab täna laulikute lisa,

 Su laste arm sind see eest tänama

 Ja tahab oma rõõmu tunnista.

 Me waimupõld ei enam wilja kannud,

 Sest isa-õues õitsend hirmus öö,

 Ei pühad pilwed wihma-piiska annud,

 Waid nuttu kandis Kalewite töö;

 Sest põgenesid põllult Eesti pojad

 Ja saiwad saksaks ümber muudetud,

 Neil kuiwasiwad rinnust armu-ojad,

 Mis kõrgest taewa-taadist kaewatud,

 Ei enam oma sugust hoolinud!

 Ja laululinnud panid pea puhke,

 Ehk tõusid taewasinis tiirlema,

 Sest waimulaiskus lendas ümber, uhke.

 Kui kataks põrgu pime unega! –

 Ei keegi pannud tähel päikse tõusu,

 Mis koidutuli taewast kuulutas,

 Ei julgend sõnakesta sellst lausu,

 Mis Ukku kaugelt ilmast kõneles

 Ja taewa maalta meile tulemas.

 
263

 Aeg pärib oma tütre ehtid taga –

 Ta küsib seda laulikute käest;

 Ei Wanemuise muistsed silmad maga,

 Ta ootab pulmapidu Taaramäest;

 Siin aga norgus seisis neiu palge,

 Ei tulnud teda keegi kosima,

 Ehk kül ta näost noor ja lumi-walge,

 Ta siiski teistest taga ehtilla

 Ja kõndis harimata kombega.

 Laul waimustatud, waikse wiisidega,

 Siin laia linna-laande eksinud,

 Laul, oma uhke, kuulsa kangusega,

 Sai püha petjatest siin paelutud;

 Sest õues õitses taewas must ja tume

 Ja helin seisis, suikus silmawees,

 Ei paistnud ainsa tähekese jume,

 Ei läiknud laia, pime taewa sees

 Seal Wanemuise kuldse trooni ees!

 Seal sündis, seitsekümmend aastad täna,

 Üks Eesti pojukene pimel aal

 Ja kui ta juba willand oli wana,

 Siis aimas kurba järge kodumaal;

 Nüid nukraks lõi tal süda noores eas

 Ta õe ja wenna öösid waadata.

 Sest läks ta wälja, targad mõtted peas

 Neid halwaks peetud loomi aitama;

 Kõik seda selgest armust tegi ta.

 Ja et nüid esmalt halasti neid nägi,

 Sest hakkas kirja-kangast kuduma:

 Sealt laiad, pikad laulu-tekid tegi

 Ja jutu-kuued kuldse äärtega;

 
265

 Sest wõeras maa, kui Eesti waimu waatis,

 Ta tütre siidi peale silmad lõi,

 Maailma otsadele kiitust saatis:

 Ei ilusamat enam olla wõi!

 Kõik seda isa hool ju meile tõi.

 Nüid kallil kotkal kullakarwa suled,

 Ju tapetud on elu tuulega,

 Ehk silmist kül weel paistwad taewa tuled –

 Ju õhust jõudu otsib huulega,

 Ta siiski walitseb weel laulu-walda

 Ja waimutöö on tema püham püid,

 Sest tänu, kiitust tema sülle kalda –

 ,,Ta elagu!“ nii kõlab meie hüid

 Nii ligidal, kui kaugel täna nüid.

 C. R. Linnutajale

 tema pulmapäewaks, 10. talwek. p. 1874

 Kõige ilusam ja kaunim pidu

 Meelitab mu kannelt mängile.

 Linnutaja kaendlas armuidu,

 Tema kuulsas kaendlas, mõtelge!

 Eks see pea mu kandle keelte heli

 Lennutama üle laia maa –

 Isamaa ja laste armsam weli

 Mängib lustil juba mõrsjaga,

 Elu rahulise rannalla.

 Kes siin suures ilma keerus

 Leiab ainust armukest,

 Selle päike igawest

 Paistab, punab elu weerus!

 
265

 Oh kui alles wara, koidu walgel,

 Läksid armumerde mängima!

 Päike paistis ilusamal palgel,

 Laew see liikus õrna tuulega;

 Neptun oli kuldsed teesid teinud

 Läbi laente mustast mägedest,

 Sest su silm ei hirmutust näinud,

 Püidsid õnne elukaugusest,

 Purjetaks ehk laew sul igawest.

 Armumässud, nii kui meri

 Mürisewad hinge maal,

 Elu saadab noorus aal

 Koerustiku waime kari!

 Aga ehk sa wäsitasid enda

 Pikal waimu tuiskamise teel,

 Ilmasgi ei koitnud kuldist randa

 Sinu igatsewa silma eel.

 Elu jumalad on jampsi lugul

 Noorus armastuse roosi raal,

 Kade meel ja mure nende sugul,

 Et nii ime õnn on ilmamaal,

 Kellest sagest tühi taewa saal.

 Mis siin maa peal, tähte ilmas,

 Elu keerul käima aab,

 Waimu wõrgutuseks saab:

 Pimedaks jääb meie silmas!

 Laew see lendas. Südamete side

 Oli Pillekaare katkestand,

 Aga ükskord, ükskord tuli pide –

 Kaugelt sinas soowimiste rand!

 Hella silm ja palge puna-jume –

 
266

 Armas Emiline Juuli Tahl –

 Seal sull ütles healekene kume:

 Lõpku sõit, siin oled rahumaal,

 Kuhu igatsesid õitswal aal!

 Inime läeb lustilinna,

 Õnnemaale õhtuni,

 Leiab lage kaugusi,

 Ilmasgi ei saa ta sinna!

 Kaldal nüid, ja kaugel selja taha

 Laened laksutawad kurwaste,

 Jääwad, igaweste jääwad maha,

 Taewaliste kiusud teistele! –

 Wagaste sa oled wälja läinud

 Pillerkaare pühast pallastist,

 Noorus-waim on naeratades teinud

 Pärga sulle walupisarist,

 Kui ta kuulis sinu lahkumist.

 Peab elu suurel sihil

 Ükskord lõpma lusti lend,

 Inimene mõistma end,

 Wana jumalate juhil!

 Aga sadamas, kus õnn nüid koidab,

 Teretab sind Taara hõiske-hüid –

 Jumalad on kiusul, kumbas wõidab,

 Wanemuine kannel kõlab nüid.

 Tõsidus on täna wõitu saanud

 Elu magusamast märkidest;

 Tuhanded kõik selja taha jäänud,

 Süles hoiad ühteainukest,

 Kes on kallim, kaunim kõikidest.

 
267

 Õnnis, kes siin suurel sõidul

 Kätte saanud sadama!

 Seal ta hingab rahuga

 Igawesel armu wõidul.

 Aga kesse teinud Pärnu pulma

 Täna tähtjaks kaugel Kaljumaal?

 Kesse kannud hõiskamise ilma

 Ümberringi muistsel Runu raal?

 Sakalas ma kuulen lusti-kisa,

 Taaramäe peal mängib mõtte tuul,

 Kostab ööpikute laulu lisa

 Kuni Emajõe wiimsel suul,

 Keset külma, kurwal tormikuul?

 Pakub ilm sull tänu panti

 Tõsiduses targaste,

 Wõta wastu julgeste –

 Taewast mõistust meile anti!

 Linnutajat, Wanemuise lasta

 Tõstab kuulsaks, kõrgeks kodumaa,

 Tulnud on ta oma wende wasta

 Ilusama armastusega;

 Surmanud siin Germania madu,

 Mis ju näris Runu roosipuud;

 Rõõmsalt nägime ta kurba kadu,

 Wiimist lõhna warjas ida haud –

 Eks su wennad pea sull andma suud.

 Taewa põue pakub wiha

 Maa ja wende waenlastele,

 Kustumata kaugusele,

 Lõpeb kättemaksu iha.

 
268

 Päike paistab. Taewas kõrge, walge

 Elukõlinal on kodumaa!

 Seisust toonud meil sa esialge,

 Mõtteid laiendanud lauluga.

 Wõlga maksab nüid ka Wanemuine,

 Lämmeküne kuumas leekides,

 Elupärga ehib Ilmarine

 Armu waikses, wiimses sidemes,

 Kurwas, pimes ilmapõhjades!

 Jumalate wõim ja wägi

 Peaks ta palka maksama?

 Mängib meie õnnega,

 Kaugemal kui päikse mägi!

 Ela siis! Ja õitse tõsist korda

 Mõrsja hellal rinnal, roosi suul!

 Elutorm: ta häbeneb ka murda

 Kahte laia toome lillekuul. –

 Õitswad hinged, ma ei mõista mitte

 Mõista teile mingit soowida,

 Kõik ju olete nüid saanud kätte,

 Puhtaks riisund rõõmu-jumala

 Wiimse ühenduse paelaga.

 Ringitage lillewaasid,

 Tõstke klaasid: Elagu!

 Peig ja mõrsja: Elagu!

 See peal joome wiina klaasid.

 
IX. osa.

 Leinamised.

 See leegib läbi südamest,

 Et lahkunud on igawest,

 Kes meile kallid, ligidal

 Siin elutee peal, taewa all!

 Kül rahwas teab, et temagi

 Siit leinal lahkub wiimati.

 Ja siiski sõna: „igawest“

 Käib walus läbi südamest.

 
270

 Leinamine Keisri Aleksandri II. järele.

 1. Märtsil, 1881.

 Neewa kaldalt kõlab kurblik lugu

 Riigist riiki, ilmast ilmasse,

 Põlastust täis inimesesugu

 Pöörab selga põrgu wõidule:

 Põhjatäht on taewast langend maha,

 Miljonite keskelt kustunud,

 Läbi ilma lendab leina-kaha:

 Wene Majesteet on tapetud!

 Kõrge taewa Looja, miks sa lased

 Kurjust, õelust ilmas hõisata?

 Miks su päike kuldab surma aset,

 Tsaari hauda suure murega?

 Wõid sa pisarate paljust waata,

 Mis nüid walus nutab Wenemaa?

 Eks sa taha meile õigust saata,

 Wõta õelust, kurjust nuhelda?

 Oh su mõtted on kui sügaw meri,

 Ilma ääre, ilma põhjata!

 See meid troostigu, et süita weri

 Pidi ülekohtul woolama!

 Mis wõib ussikene põrmus teada,

 Kuis su heldus juhib ilmasi?

 Et kõik targaste sa wõtad seada,

 Seda usume kõik ometi.

 Aleksander Teine, riigiisa,

 Oli kuulus, hea ja õige mees,

 Sest ka kadedus ja kuri kisa

 Leekis pime põrgu põhja sees.

 
271

 Tema hõlmas õnne, rahu, head

 Leidis Wene-, weike Eestimaa –

 Endsed hirmsad ajad, hirmsad wead

 Pidid rahwa keskelt kaduma.

 Otsata on Weneriigi wäed,

 Suurem, kuulsam on ta algusest,

 Kui ta põhja piirel lume-mäed –

 Lehkab lõuna piire lilledest;

 Kui ju idas ammu tõusnud päike,

 Seisab läänes sügaw, pime öö –

 Põhja-taewa wirmaliste läike

 Waewalt aimab lõuna tähtewöö.

 Selle ilma walitseja annud

 Ülekohtu hirmsal surmal suud,

 Põrgu tormid wärisema pannud,

 Maha murdnud tema elupuud!

 Elumarud mürisedes lääwad

 Üle tema hauaküngastest,

 Isa, Keiser, head teod jääwad,

 Käiwad sinu järel igawest!

 Leinamine Keisri Aleksandri III. järele.

 Jälle rõhub kurbtus sinu rinda,

 Walust wäsind, wägew Wenemaa,

 Jälle sinu suurt ja püha pinda

 Kastetakse pisaratega!

 
272

 Keisrikojas surm on wõeraks käinud,

 Üles tulnud igawesest ööst,

 Tsaari waim on üles taewa läinud.

 Kõrgemale tõusnud tähte wööst.

 Keiser, Sinu suurust nutab taga

 Laulik leina-kandli kõlaga!

 Suur ja kõrge, kannatlik ja waga,

 Kuulus olid üle ilmamaa!

 Sest ka ilm nüid lõhkumisel käed

 Paneb risti Sinu haua ees,

 Keisrid, kuningad ja kõrged wäed

 Palwetawad waikselt silmawees.

 Sõjad, katkud ammu läilaks läinud,

 Rahu järel jänunenud ilm,

 Süita werewalamist on näinud,

 Algmisest ju inimese silm.

 Sellepärast Looja saatis alla

 Taewast targa waimu Sinule,

 Et sa peastaks sõja-kütkest walla

 Inimese sugu õrnaste.

 Oh kui hirmus on üks sõda ilmas:

 Wennal wenna mõek on südames!

 Rööwli leegid lõkendawad silmas

 Kel ei wiha olnud elades.

 Kurja würsti tujud wõiwad saata

 Surma ilmasüita hingesid;

 Naerdes wõib ta werepõllul waata

 Kuidas tapetakse miljonid.

 Sa ei armastanud were-tüli,

 Hirmus oli Sulle tuli, raud,

 Sinu eesmärk oli rahu-küli –

 
273

 Püha oli meile Sinu haud!

 Ilma rahu seisis Sinu wäel

 Kõigel Sinu walitsuse aal,

 Hinga, õnnis, Isa paral käel,

 Hinga paradiisi rahumaal!

 Nagu kotkas kõrgel kaljutipult

 Istusid Sa Wene troonile,

 Wõim ja wägi liikus Sinu lipult

 Üle ilmamaa ja merede.

 Oh kui kergelt oleks sõja-kisa

 Ilma wõinud panna põlema!

 Waigistades ütles aga Isa:

 Ma ei luba rahu rikkuda!“

 ,,Weneriik, oh kaswa, kosu rahus,

 ,,Kaswa kangeks sisemisel jõul!

 „Ühenda, mis alles seisab lahus –

 „Ehitagem koda ühel nõul!“

 Need on, Isa, Sinu rahumõtted,

 Keda ilmas kõrgeks kiideti,

 Need on Sinu suured ettewõtted,

 Mis Su põrmule toob pärgasi.

 Nüid Sa kannad kuldset rahupalmi

 Uues ilmas, uue riigi raal,

 Inglid laulwad Sulle püha salmi,

 Igawesel, õndsal isamaal:

 Õndsad on, kes ilmas rahunõudwad

 Õndsad on, kes puhtad südamest.

 Kui nad Taewa-Isa juure jõudwad

 Rõõmustakse neid seal igawest.

 
274

 Rahu soowib inimesesugu

 Sulle, kadund Keiser, wägewus,

 Rahu kirjutab Sull ajalugu,

 Rahu palub ristikogudus.

 Rahu said Sa selles ilmas näha –

 Rahu laulab minu kandli keel –

 Rahu pärga paneb Isa päha,

 Rahu – palgaks Sulle taewas weel! –

 Isa, anna ahastuses abi,

 Tröösti Keisri kaasat kallimat,

 Hoia tema kõrgeid lapsukesi,

 Pühi nende silmast pisarad!

 Anna uue Tsaarile ka jõudu

 Rasket muret wõita südames,

 Kingi talle taewalikku jõudu

 Käia õndsa Isa jälgedes!

 A. Kunileidile.

 Wanemuise muistsed meeled

 Taewast alla tõi su rind,

 Tema kuldse kandli keeled

 Elustasid wara sind.

 Waimu-riigi taewa sõrwas

 Läikis ilus laulu koit,

 Armsad healed minu kõrwas,

 Kuis nii wara jäite wait!

 Kuulge! keskel koidusära

 Astus ingel ülesse,

 Tema käsul kustus ära

 Taewa kaarelt täheke.

 
275

 Waimud taga tähte taewa

 Kadestasid kurjaste,

 Juhtisid su elulaewa

 Kustumata kõrgele!

 Muusik? – seisab wait ja waga,

 Jumalate kallim kink!

 Kaugel Taara-hiie taga

 Lukus laulu-taewa link! –

 Taara tammikute keskelt

 Kadusid sa, kallis taim!

 Uidab nüid siin ümber leskelt

 Eesti laste laulu waim!

 Igaweses rahu ilmas,

 Waime waikse piiri peal:

 On sul pisarad seal silmas?

 On sul rinnus hõiske-heal?

 Kes su kodust kannab leina,

 Mis mul tõuseb südamest –

 Wäraw taga tähte seina

 Lukustatud igawest.

 Kui siis waime rööwli riigist

 Hing mul sõnumit ei saa,

 Ootab suurest taewa liigist

 Teisi koite tõusema.

 Kaugel, ida kaare taga,

 Kuldsed kiired kiiguwad,

 Laulu öö – ta uhke, waga –

 Hing, mis mõttes liigutad?

 Ei! oh ei ma enam kuule

 Igawest su hinge healt!

 Sind ei leia ükski luule

 
276

 Kustki ilma wälja pealt!

 Mälestus on mulle püha,

 Igas tuule ulunas,

 Lihtselt kõneleb mul kuha:

 Surelik on hingamas!

 Ema haual.

 Siin seisan palwes waikselte,

 Mul tunnistuseks ristike

 Et selle mulla-mätta all

 Truu süda jahtund sügawal!

 Mu silmist jookswad pisarad

 Ja niisutawad püha-maad –

 Ei hella ema kuule sealt

 Ta lapsukese nutu healt!

 Ma waatan walus ristile

 Ja tõstan pilku taewasse:

 Sealt waatab helde ema silm,

 Seal igawene armu-ilm!

 
277

 Miuu armsa wenna, ,,Wirmalise“ toimetaja

 Jaan Reinwaldi mälestuseks.

 Surnud 26. mail 1900 *)

 Wend, su mälestuseks tahan laulu luua,

 Tahan kirjutada sinu elust, surmast weel,

 Hinge kahetsust ma jõuan üksi tuua:

 Miks nii wara suikusid sa surma teel!

 Sinu armas kuju seisab ikka minu meeles,

 Sinu healt ma kuulen igas tuule kohinas,

 Kuulen seda igas laululinnu keeles,

 Kui nad kewadel on kaugelt koju ruttamas.

 Wend, sa olid ilmasüita, puhas waga,

 Kõigist meist sul oli maapeal parem püid,

 Ennast unustasid, nõudsid teiste õnne taga,

 Isamaa ja rahwas olid sinu ülem hüid.

 Nende kasuks wõitlesid sa ööd ja päewad,

 Neile kirjutasid, laulsid juba lapse east –

 Kas nüid rahwa armastused sinu järel käiwad,

 Kas ma kuulen kurbe kahetsusi rahwa seast?

 Iial weel ei jõua usku minu meeled,

 Et sa oled kadunud meilt igawest,

 Kurwas südames mull kõnelewad keeled:

 Tema waim weel lehwib alla tähte hiilgusest.

 Kurwalt waatan mina ikka koidu-maale,

 Kust sa sagest tulid rõõmustama mind,

 Pööran niisked silmad kuldse eha-raale –

 Kusagilt ei leia, armastaja süda, sind!

 *) Narwa jõkke uppunud, Narwa kabelisse maetud.

 
278

 Oh kui sügawad on, Looja, sinu mõtted,

 Oh kui tumedad on igawese-aja wärawad!

 Meie, inimeste, elu suured ettewõtted

 On kui kerged udu-pilwed mööda lendajad!

 Kes wõis mõtelda, et kade surmaingel sala

 Sinu noore pea peal muste tiibu lehwitas –

 Kohisewad laened matsiwad sind enda alla,

 Leidsid surma jõe pimes põhjas südawas! –

 Nüid sa hingad kaugel wõera ilma mullas,

 Kus jäi kodu muld, kus soowisid sa puhata?

 Sinu ristikene särab külmas koidu kullas,

 Kelle auust ja ilust kunagi ei laulnud sa!

 Wõeras tuul see suudleb sinu haua õisi,

 Koidu kaste puistab sulle armastuse pisarad,

 Pole sugulasi, pole sõpru, pole palwetamas tõsi,

 Surma jõe lained tasa, kurwalt kohawad!

 Wennakene, hinga wõersil pühas rahus,

 Kes sa mulle armas olid ilma otsata!

 Et me nõnda kurwalt elu lõpetame lahus,

 See kõik seisis enne taewa süles salaja.

 Minu armu wiigu sinna õhtu taewa tuuled,

 Kandku sala sinu kalli haua kalmule,

 Laulgu magust und sull puhtad linnu huuled,

 Kuni koidab sulle hommik – ülestõusmine.

 

 
X. osa.

 Eesti laulikud.

 Ma astun tasa roosiaeda,

 Kus õied armsast lõhnawad,

 Kül siin on mitme wärwilisi –

 Ah kuis nii uhked, ilusad!

 Ma õrnalt julgen mõnda puutu,

 Ja weiksemaid ei waatagi,

 Jah, roosidel on omad okkad –

 Wast nõelawad mind koguni!

 
280

 Dr. Kreutzwald.

 Laulu-isa, kõrgel ülewel

 Kõnnid sa nüid taewa nurmedel!

 Meile waimu-kulda külwsid sa,

 Äratasid unest isamaa,

 Kinkisid meil kalli Kalewi –

 Auu jääb sulle põlwest põlweni!

 Laulu-isa, sa

 Puhka rahuga!

 Koidula.

 Tuumakas on sinu waimutoit,

 Nendes särab meile laulukoit,

 Seal, kus kostwad sinu helinad

 Wõerad linnud kurtes waikiwad.

 Waimu leian sinu laulu seest,

 Kunstid põgenewad selle eest –

 Maga, Koidula,

 Taewa rahuga!

 Dr. Weske.

 Üsna lihtne sinu laulu-wiis,

 Siiski kõlab terwe Taara-hiis,

 Kui su laulud kodus laksuwad,

 Ilustawad Eesti isamaad.

 Selgus, lihtsus, laulu ilu, jõud –

 Nendest meie luule-põllul põud.

 Maga, Weske, sa

 Eesti mullassa!

 
281

 Kunder.

 Lõid ilust laulu, tublit näitemängi,

 Siis heitsid wara unustuse sängi,

 Su waim weel oleks teinud kallist tööd –

 Head, ööd!

 Jõgewer.

 Sinu lahked laulu-tiiwad

 Kõrgele mind üles wiiwad.

 Seal mull ütleb Wanemuine:

 ,,Tema laul on soe ja suine!

 ,,Oma kandli talle andsin,

 ,,Taara mäele laulma pandsin –

 „Kuule siis sa, Eesti sugu,

 „Minu muistset kandli lugu!“

 A. Grenzstein.

 Helged mõtted, puhtad riimid –

 Nõnda sõnu lauluks liimid.

 Tamm.

 Mis tuleb sealt nii mehine,

 Ta sütitab mu südame,

 Sest seal on waba luulewõim

 Ja sugurahwa armu-hõim;

 Ei köida meest seal kammitsad,

 Kus laulu leegid miilawad.

 
282

 Luiga.

 Siin riimid puhtad, mõtted selged,

 Nii meile kulda külwad sa,

 Ja seisad esimeses reas.

 Williandi.

 Nii tasane kui õitsetuli

 Su waimu-lõke leekimas,

 Ma tänan wana Taara tarkust,

 Kes luulega sind õnnistas!

 Sööt.

 Su kannel kõlab kenaste

 Ja meeldib wäga minule.

 Lipp.

 Ei taha mina salata,

 Et loodud laulik oled sa,

 Kül lähwad lahku mitmed teed –

 Su luulest leian pärlisid.

 Eisen.

 Kuulda wõin su laulu-lugu,

 Sütitab mu waimu sugu,

 Parem pisut ometi,

 Kui ei mitte midagi.

 
283

 Bergmann.

 Ma ei nõua mitte palju,

 Aga seadus olgu walju:

 On sul luules ettewõte,

 Olgu puhas riim ja mõte!

 Dr. Alwer.

 Weel alles noor su luule-maa

 Ja juba õisi kannab ta,

 Sealt nupud nopin õrnaste

 Ja punun pärjaks sinule.

 Liiw.

 Sa laulad nagu lõoke,

 Ei lenda aga pilwisse.

 Heameelega ma kuulen siit

 Su ülilahket lauluwiit.

 Rennit.

 Su alustus kül weikene

 Nüid astud sammu jõudsaste,

 Ma soowin sulle õnne-maad,

 Kus luule-krooni kätte saad.

 
284

 Järw.

 Seal olemas on unistus –

 See üliselge tunnistus,

 Et tuum ja terad olemas

 Kes aga teda tuulutas?

 Hansson.

 Peas sul kaunis luule-tee,

 Sõua, jõua edasi –

 Külap warsti jõuad minna

 Õitsewasse luule linna.

 Dr. Hermann.

 Kül weeretad sa kullast wiit,

 Et kajab wastu nurm ja niit,

 Kuid luuletuste sõnadest

 Sa pole kuulnud põrmukest:

 Kui tahad neid sa arwusta,

 Siis tapled õrna tuulega.

 Anna Haawa.

 Kui tohiks õrnasugu pahanda,

 Siis awalikult sulle ütleks ma

 Et – – – – – – – – – – – – – –

 – – – – – – – – – – – – – – – –

 
285

 Elise Aun.

 Su lauludes on iludust

 Ja Wanemuise jumalust,

 Seal õrnus wõitleb eluga –

 Oh laula palju, palju sa!

 Elsa.

 Sa oled Wanemuise kätkis kiikund,

 Su rinnus luule-laened kõrgelt liikund.

 Kõik seda matab maha kartlik meel –

 Mu Elsakene, laula isamaale weel!

 Tundmata „Anna.“

 Miks warjad küinalt waka all?

 Sa laula julgest kõlinal;

 Sul on ju andi, osawust,

 Sest sala-salmil iludust.

 
286

 Martha Pärna.

 Su luule-mõtted meie ees,

 Kui pärlid mere põhja sees,

 Neid matab sõna-paljudus

 Ja meil jääb mere sügawus.

 
XI. osa.

 Linnadele.

 Peterburg.

 Sa warjad omas külmas hõlmas

 Suurt wõimu, wäge, mehist meelt

 Ja lahke rahwas sinu süles

 Ei raatsi lahku rahu teelt.

 Su raske rajakiwi kandjal

 Ma soowin õnnist, õnnist und,

 Sest tema läbi laulikule

 Sai eluaegne rahutund.

 
288

 Heilsingi.

 Sa oled ilus! Sinu ümber

 Näen mina muistseid ema-maid,

 Kui mõtlen armastes su peale,

 Siis nutan rõõmu pisaraid.

 Su lastel wirmaliste walgel

 On kaljukindel mehe meel,

 Oh ela, kaswa, õitse ikka

 Sa wäga palju, palju weel!

 Room.

 Sa walitsesid ilma üle

 Ja andsid käsku rahwastel,

 Nüid tühjaks jäänud sinu süle,

 Ei koidu tähte tõusmisel.

 Su lillepõõsas puhkab madu,

 Kes sinu suurust, jõudu sööb,

 Ma näen su wäe ja wõimu kadu,

 Kes selle mao surnuks lööb!

 Amsterdam.

 Sa wõitled wete-laentega,

 Ei mõega-tera tarwita,

 Sest kindel on su tulewik,

 Sind toidab sinu madalik.

 
289

 Wiin.

 Toob tulewik ka teistel seda,

 Mis on su kibe kannatus,

 Kui isamaa arm meeli märkab,

 Ka kõrgeks kaswab rahwaus.

 Ma palun: lase lahti ohjad,

 Mis armsad ilmad ootawad,

 Mu wennad saawad sulle laulma

 Suurt tänu-hymnet ilusat!

 London.

 Üks terwe element sind tõstab,

 Sind jumal, Nepton, julgustab,

 Sest sinu suurus, ilu, wägi

 Maailmadele juttu aab.

 Nüid kiitle linna laiast wäest,

 Ei mitte riigi rajadest:

 Sest suurem osa sinu käest

 Saab kaduma ju igawest.

 Paris.

 Küll oled werepulme pidand

 Ja hirmu-aege ilma toond,

 Sest kõigest paistab selgest wälja,

 Et taewas sulle tarkust loond.

 Kes palju komistab ja eksib,

 See palju püiab edasi,

 Kes aga kõigest sellest kaugel,

 
290

 See suigub ilmas otsani. –

 Gallia riik ju kallis sugu

 On ees maailmast aegades,

 Ma soowin muudel järgijõudmist

 Heal, lahkel meelel, tarkuses.

 Berliin.

 Sa laulad kiitust laia suuga,

 Tood heali ette hõiskades!

 Ei auusta sind mina muuga:

 Käid kõigest üle ahnuses.

 Stokholm.

 Su suurus heitis une-sülle,

 Ei näe ma teda tõusewat,

 Siis üksnes saab weel abi sulle,

 Kui Kaarlit kutsud, äratad.

 Konstantinopol.

 Su rüpes sures kallis sugu,

 Missugust ilm ei sünnita.

 Sest mõteldakse ühtelugu

 Su peale põlastusega.

 Marmori mere wande-laine

 Nüid rullib sinu rannale,

 Kas näed sa nendes wiha-waime,

 Mis kõnniwad su kannale?

 
XII. osa.

 Sädemed.

 Kas nägid tulesädemid,

 Kui ahjust wälja keerlesid?

 Nad suitsu-pilwes särawad,

 Ehk kül on leegist lahkujad.

 Sul olgu mõte tuluke,

 Mis saadab wälja sädeme,

 Siis rutem sisu kätte saad,

 Kui kauaaegsed segajad.

 
292

 Õnnemäel.

 Sest ära riiud, tüli-wood –

 Mu isamaal on rahu lood,

 Kui wennad käiwad käsikäel,

 Siis seiswad warsti õnnemäel.

 Ühendus.

 Kus on mu rahwal rahupaik,

 Ta elab õnnes, rahus waik?

 Seal, kus on ühenduse linn –

 Ta wärawal ju nutaksin!

 Tõde?

 Oh ütle mulle, uskuja,

 Kus on sul tõsiduse maa?

 Ta sinab kaugel, kaugel ees

 Ja wõerad elawad seal sees!

 Miks?

 Kust sai madu kõne-keele

 Eewat saates eksiteele?

 Teati, et on Aadam maias,

 Miks tad lasti uita aias?

 
293

 Ära kiida.

 Ära laula taewa wõitu,

 Kui sa lükkad põrgu-sõitu,

 Ära kiida usu nime,

 Kui su elu must ja pime!

 Lambad.

 Mill, sõber, hakkad arwama

 Ja tunned seda tõega:

 Et kallistatud karjane

 Wiib lambakesed jõesse

 Ja pärast willad wõtab ta

 Ning sarwed kõige nahaga!

 Pea suu!

 Kui nõuad õnne elu sees,

 Siis ole rahuline mees

 Ja sulu kinni oma suu.

 Kui tõuseb, kaswab, langeb puu!

 Walelik.

 Mis walelikul kasu sest,

 Et kord saab petta ligimest?

 Ta petab iseennast ka –

 Ei teegi teda usalda!

 
294

 Põrgu.

 Kui oleks põrgu sügawas

 Ja luule-ilmas miilamas,

 Siis põgeneks sa usu wäel

 Ja peaseks õnnistawal käel.

 On aga põrgu kurjuses

 Ja leegib sinu südames:

 Kus põgened siis, waene mees,

 Kui kannad kohut rinna sees?

 Kawalus.

 Su süda hõiskab salaja,

 Et kawalusel wõitsid sa:

 Seesama kuri kawalus

 On põhjamata sügawus,

 Kus edasi weel astud sa

 Ja – langed kõige koormaga!

 Eluteed.

 Kül noorus mõtleb lapsena,

 Et eluteesi tunneb ta,

 Sai wanal päiwil käidud teed,

 Siis pole mitte enam need –

 Sest halli pead auusta sa:

 Sa lähed, kust ju tuleb ta.

 
295

 Sarnadused.

 Kui usu-peegli waatad sa,

 Siis paistab püha luule-maa:

 Seal põhjamata sarnadust

 Ja luulelikku jumalust –

 Üks lugu teist seal tähendab,

 Nii wõrdlemisi tõde saab,

 Mis jutustakse julgeste

 Siin rahustuseks rahwale!

 Meister.

 Kes meister mitmes teaduses,

 Jääb lapseks igas osades,

 Ta siin ja seal on sonimas,

 Kui laps, kes laanes käperdas.

 Keeletargad.

 Meil palju keeletarkasi,

 Kes ülikoolis käinudgi,

 Neil igal mehel ise wiis,

 Ei otsa peale saa nad siis:

 Kas wõidus wõidab mõlgendi

 Wõi kuje tõrjub tõlgendi

 Nii jägelewad järgeste,

 Mis meie muud, kui – naerame!

 
296

 Keel ja meel.

 Saksakeelt ma armastan,

 See laiendab mu teadust,

 Saksa meelt ma wihkan,

 Ta häwitab isamaa headust.

 Eluwiis.

 Rumal elab iseenesele,

 Tark elab kõige aegadele:

 Kuidas nõuad sa siis,

 Et ühesugune oleks inimeste eluwiis?

 Usk ja teadus.

 Usk ja teadus hallikad

 Ilma kõrbes jooksewad,

 Esimene eha raale,

 Teine kuldse koidu-maale,

 Suur on nende wõim ja wägi –

 Wahe peal on kõrge mägi.

 Ilutsemised.

 Kui ilutsed sa taewaga,

 Siis ära luulet korda sa:

 Sa oled õnneline mees,

 Kui taewas sinu hinge sees.

 
XIII. osa.

 Mõistatused.

 Kõik mõistatused mõtte ees

 On sõlmekesed paela sees –

 Sul olgu näpud terawad,

 Kui sõlme lahti arutad.

 Kas pähklil pole kõwa koor?

 On aga hammas teraw, noor,

 Siis koore katki purustab

 Ja tuumakese kütte saab.

 
298

 Mõistatused.

 Kui hakatusest loed mind,

 Siis soojendan ma majas sind;

 Kui tahad tagant lugeda.

 Siis pärast päewa paistan ma.

 2.

 Kord kõnnin öösel ülewal,

 Kord tasa halli taewa all,

 Kord maadlen maa peal meestega,

 Kord lind mind lõhub lõpmata.

 Kui hingad woodis rahuga,

 Siis tare taga tantsin ma

 Ja nutan, nuutsun halesti,

 Ehk kül mind ise polegi.

 Kui nüid sa weel ei aru saa,

 Siis wõta tagant lugeda;

 Seal olen wirga piiga käe

 Ta tarwitab mind igapäe.

 3.

 Eest – sind oma kukil kannan,

 Tagant – märga wälja annan.

 Saad sa mu seest, mis on paha,

 Maksad müial kasu-raha.

 4.

 Ma olen osalt mulla sees,

 Mu päris paik on suures wees,

 Kui tagant loed, siis olen ma

 Üks raua-sepa aitaja,

 
299

 5.

 Eest olen selle aitaja,

 Kes wana, wäeti, lonkaja.

 Kui tagant loeb mind põlumees,

 Siis olen tema aida sees,

 Kus perenaene juures käib,

 Sealt jagab, kellel anda täib.

 6.

 Kui öösel woodis hingad sa,

 Siis saan ma pisut puhata,

 Kui iial toas näen sind,

 Siis sagest ikka rõhud mind.

 Loe tagant mind, siis poodi sees

 Ma olen auus ja õige mees.

 Seal kaalun õige weidike,

 Teen õigust saksa, sandile.

 7.

 Kui esimest sa lugend saad,

 Siis olen pikk, kolm jalga maad,

 Saad edasi weel lugenud,

 Siis naistest üks on nimetud.

 Kui tagant kinni wõtad sa,

 Kaks järku loed korraga,

 Siis olen majas elajas,

 Kes elusalt ju nülitas.

 8.

 Eest olen iga nime kandja,

 Ja tagant elu, nime andja.

 
300

 9.

 Ma olen neljanurgane

 Ja saadan walgust sinule,

 Kui tagant lugema sa pead,

 Siis lõhud muga talwel ead.

 10.

 Olen tuttaw weike kala,

 Minust saab üksainus pala,

 Loed tagurpidi sala,

 Olen suur ja kuulus kala.

 11.

 Loed mind eest, siis minu järel

 Keritakse keha warju,

 Tagant lugedes ma õitsen,

 Kannan pärast muste marju.

 12.

 Eest lugedes purustan puud,

 Tagast walgustan, teen mõnda muud.

 13.

 Kardsepp tarwitab, kui loed mind eest,

 Tagant leiad tiget looma õue seest.

 14.

 Ma kaitsen loomad kahju eest,

 Et nad ei pease õue seest,

 Kui wastupidi loed sa,

 Siis oled rumal minuta.

 
301

 15.

 Sa tarwitad mind heina-lool

 Weel peale selle mitmel pool,

 Kui tagurpidi loed sa,

 Siis olen kidsi anniga.

 16.

 Sa paned asju minusse,

 Et seisaks seal nad õrnaste.

 Kui aga tagant loed sa,

 Seal seisan sees ma kõigega.

 17.

 Eest lugedes ma olen koht,

 Kus lapsepõlwes leian sind.

 Kui aga tagant loed sa,

 Ei saa ma sõita sinuta.

 18.

 Eest olen suure linna nimi,

 Mis unustusse uinumas.

 Kui tagand loed, siis toidu-wili

 Su nurmel ikka laenetas.

 19.

 Mu sees on sinu warandus,

 Mis sügisel sa sinna kannad,

 Kui küsin: mis sul teadmata?

 Siis selles sõnas wastust annad.

 20.

 Sind tihti külma warjuks kannan,

 Teekäimisel sull märga annan.

 
302

 21.

 Mul pole mingisugust kanti,

 Eest lugedes mind teinud lind,

 Wast wedelikku sinna panti –

 Mul mitmetsugu suurus, hind.

 22.

 Kui lõigud otsa wahedaks.

 Siis seisan pärast sirgelt püsti,

 Saab elutuba walgemaks,

 Siis enne minu osta kästi.

 23.

 Mind sündimisest surmani

 Sa kannad ihu ligidal

 Ja esimisel kinkijal –

 Sell seisid kord sa rinna all.

 Ei lahku nad sust elu sees –

 Nüid mõista, naene, mõista, mees!

 24.

 Sa auu sees

 Ja rikas mees,

 Kui on sul nõnda palju raha.

 Kui kehwad ööd

 Teed seda tööd

 Ja laastud jääwad maha.

 25.

 Eest elumaja minuta

 On poolik ja ei pea sooja –

 Kell paistab taewas päikene

 Ja kellel läheb õhtu looja?

 
303

 26.

 Eest olen tuttaw metsa puu,

 Mind tunneb iga tark ja rumal,

 Kui tagurpidi loed sa,

 Siis olen muistne ebajumal.

 27.

 Sa kaebad piima puudusest.

 Ei süidista sa lehmakest,

 Kui teisipidi oleme,

 Siis kogub toitu lehmale.

 28.

 Loe kust küljest – oh sa ime –

 Ikka tuleb ainus nime.

 Minus kannad tuld ja tuhka:

 Ööselgi ma waewalt puhka.

 29.

 Olen jõe ehk oja aru,

 Piiran ihu nii kui waru,

 Wõtad tagurpidi haaki,

 Kannad kodu ränka saaki.

 30.

 Kinkudel on minu ase,

 Ei ma külma ligi lase,

 On sul paha õuna sugu,

 Parandan neid ühtelugu.

 31

 Eest ma annan wihma warju

 Tagurpidi iwa marju.

 
304

 32.

 Ma eluaja toidan sind –

 Ja lendan wee sees nagu lind.

 33.

 Meelitades kassi hüiad,

 Kui sa teda kinni püiad –

 Näitad sõbral õiget rada,

 Wõtad mind siis nimetada.

 34.

 ed sa sõbra seltsis reisma,

 Keelad ruttajat siis seisma –

 Tagurpidi olen mees,

 Tema mõistatus su ees.

 33.

 Eest teen head ja palju kurja,

 Tagant wiskan wana nurja.

 36.

 Eest olen jõe kalda wees

 Ja tagant laulan wälja sees.

 37.

 Heinamaale jään sull taha,

 Kasele ma laulan kaha.

 38.

 Ei rätsepp õmble minuta –

 Mus talwel liha oiad sa.

 
XIV. osa

 Naljatused.

 Nali, ilma naljata –

 Kes siis tuleks kuulama?

 Tahad saada tublit nalja,

 Keeda omas kodus kalja:

 Mis sa pakud rahwale,

 Olgu talle omane!

 
306

 Seisuse kriitika.

 Tehke ruttu raamat walmis,

 Olgu kõnes ta ehk salmis,

 Kui ta tuleb meie kurust,

 Peab leidma sõpru turust!

 Kas on raamat hea ehk paha,

 Selle jätan selja taha;

 Mul on ise omad mehed,

 Kelle päralt kiidu-lehed.

 Korra kukkusin kül wette:

 Kiitsin wäga wara ette,

 Raamat ilmus alles pärast,

 Aru saadi wale-kärast.

 Mõned kõhutasid naeru:

 Mina kiitwat karu-kaeru,

 Aga rumal rahwa sugu

 Peab minust ikka lugu,

 Usub, et ma asjapärast

 Sasin lõnga igast kerast.

 Ei ma hooli ilma juttu

 Asun jälle tööle ruttu –

 Tunnete mu tublit sulge?

 Selle peale olen julge!

 Juba jälle!

 Juba jälle hakid wäljas,

 Jälle nõgi-kikkad näljas,

 Nii kui lõpeb nurmelt lisa,

 Kuulen nende kurja kisa!

 Mis ma neile ette kannan,

 Nälja kustutuseks annan?

 
307

 Annaksin neil mati teri –

 Sellega nad pole peri,

 Laseks wiia wälja rokka –

 See ei läha neile nokka,

 Wiiksin neile taari-raba –

 See neil olla lihtne, laba.

 Nemad nõudwad kukke, kana –

 Seadus olla kindel, wana –

 Mis ma waene tahan teha –

 Pagan täitku haki keha!

 Kewade nad läksid ära,

 Kõrwust kadus kole kära,

 Aga nii kui jõuab tali,

 Külm on wäljas wäga wali,

 Siis nad parwes jälle tõtwad,

 Talu õues aset wõtwad,

 Sirwiwad ja teewad tüli,

 Kaswatawad kurja küli:

 Mis siis muud kui wõtan malga,

 Saadan metsa haki salga,

 Mingu, söögu mõisa teri,

 Sellega on asi peri;

 Herra põhjamata rikas –

 Sealt ei nõua nõgi-kikas!

 Seal, kus lendab haki sugu,

 Sureb rahwas ühtelugu,

 Õnnetusi nemad hüidwad,

 Kanapoegi kinni püidwad!

 Nõnda mõtlesin ja waatsin,

 Mustad linnud metsa saatsin.

 Tuleb lepiklinnu sugu,

 Tühjake on tema pugu.

 
308

 Neid ei taha mina lüia,

 Wiskan wälja pisut süia,

 Aga hakid, nõgi-kikkad –

 Need on isegi ju rikkad:

 Kaigas neile paras kana,

 Olgu kombe uus ehk wana!

 Kohtu otsus.

 Wesi kaebas wiina kohtu,

 Et ta sünnitab siin ohtu.

 Teeb maailmal palju kurja,

 Ajab mitme elu nurja,

 Nõudis, et tall witsu antaks,

 Igaweste wangi pantaks.

 Wiin see nõudis: kostku tema,

 Kas ta pole minu ema,

 Kas ta pole minu loonud,

 Rõõmustajaks ilma toonud?

 Nüid ta ajab hullu juttu –

 Wisake ta wälja ruttu!

 Kohus uuris asja läbi,

 Ütles: kaebajal on häbi!

 Wesi tõest on wiina ema,

 Miks ei ütle rahwal tema:

 Ärge jooge palju wiina,

 Minu poeg teeb teile piina!

 
309

 Pea parandus.

 Jaanikene sõitis linna,

 Ütles, olla asja sinna,

 Aga suurem asja-idu

 Oli wiin ja kõrtsi-pidu:

 Sõpradega õlut juua,

 Sinikaela koju tuua!

 Linnas tuttaw joogimaja –

 Wastu kostis rõõmukaja;

 Seal ju oli sõpru palju,

 Nende keskes Jaan kui kalju.

 Kõik nad teda meheks kiitsid,

 Hilja ööni aega wiitsid,

 Jõiwad Jaani seltsis potti,

 Kiitsid tema rahakotti,

 Mis on punnil täis ja raske –

 Seal on kulda, hõbet, waske.

 Teisel päewal polnud hea:

 Kurjast kihas Jaani pea,

 Habe, juuksed läinud sassi,

 Peas näusid kümme kassi.

 Sest ta wõttis jälle minna

 Pead parandama linna.

 Mõtles: nüid ma wõtan wähe

 Muidu hakkab jälle pähe,

 Rikub terwist, raiskab raha –

 Joomine on hirmus paha!

 Kui ta trahterisse astus.

 Olid wanad sõbrad wastus,

 Tõstsid rõõmu pärast kisa:

 Tere, kallis, kuldne isa!

 
310

 Eila tegid meile head,

 Tule, parandame pead!

 Jaan siis maitses klaasi sisu,

 Järjest kaswas joogi isu,

 Rõõmul hõiskas sõbra-kari –

 Päew see kadus nagu wari.

 Hilja öösel jõudis koju,

 Puru wigane kui roju –

 Müts ja kaubad kadund ära,

 Naene tõstis nutu-kära,

 Laskis teda woodi tassi,

 Nagu wäsind, haiget kassi.

 Oh ma nõder, oh ma siga,

 Ise tegin endal wiga!

 Hirmsast walutab mu ihu,

 Raha pole pungas pihu!

 Naene nutab praegu wäljas,

 Lapsukesed kurtwad näljas,

 Sarwik söögu õllekoda –

 Wiin on päris põrgu-oda!

 Nõnda Jaan end mõistis hukka,

 Kiskus jalga sooja sukka,

 Mõtles: jätan joomist maha,

 Laenan naabri Matsilt raha,

 Ostan silku, soola, jahu,

 Siis on naesukene rahu.

 Naabri juurest sõitis linna,

 Tahtis kõrtsist mööda minna,

 Sõbrad jooksid teele wastu,

 Hüidsid eemalt! tere, trastu!

 Tule, sõber wankrist maha,

 
311

 Täna on meil kõigil raha,

 Tule, maitse elutilka,

 Salwa peale kilu-silka,

 Wõid ju wiita poole tunni –

 Ega sind me ostma sunni.

 Jaan siis tegi suu seal maole

 Astus jälle wana waole;

 Hakkas sõpradega jooma,

 Unustas, mis pidi tooma,

 Unustas, mis kodus waja,

 Naese, laste nutu-kaja –

 Wiinal, õllel põrgu wägi,

 Seda mees weel pärast nägi.

 Wiimaks kandis keegi hoole,

 Saatis teda koju poole:

 Tühi pung ja tühi pugu –

 Eks see ole wana lugu!

 Teel ta pööris Pori kõrtsi,

 Sattus seal kui kala wõrtsi:

 Kõrtsmik tegi tüli, kära,

 Nõudis — maksa õlu ära!

 Wanderid seal õlle jõiwad,

 Jaanil näo lõhki lõiwad,

 Ja kui lõppes tüli-kära,

 Oli hobu wiidud ära!

 Purjus mees ja paljad käed –

 Kas siin kõrtsi-wilja näed?

 Naabri mees wiis Jaani koju,

 Seal ta põdes nagu roju,

 Wõitles elu, surma wahel,

 Aga nüid ka katkes ahel:

 
312

 Sai ta lõpetanud piina,

 Ei siis wõtnud tilka wiina,

 Ei ta waatnud kõrtsi peale,

 Kuulnud lake-koerde heale;

 Tegi tööd ja pidas maja,

 Muretses, mis elus waja –

 Joomine ja sõbra-kari

 Jäiwad maha nagu wari!

 ***

 Kindel meel teeb ikka head —

 Ära paranda sa pead!

 
XV. osa.

 Rahwalaulude riismed.

 Kus rahwalaulud – wana kuld

 On sütitamas elutuld,

 Seal südamed on sulamas,

 Ja põue põhjas sügawas

 Sul liigub Wanemuise waim

 Ja wanaaegne õnne-aim.

 
314

 Kiitlemine.

 Lõuna Wiljandimaa keelemurdes.

 Waat kui hakkab Wanemuine

 Wiru kannel weeremaie,

 Harju kannel karjumaie,

 Lääne kannel laulamaie,

 Järwa kannel kaagutama,

 Wiljandi wilistamaie!

 Siis ma petan pilli heale,

 Saksa laste sarwe heale,

 Wenelaste wilespilli,

 Katan kandlite kõlina;

 Laulan ilma laste wastu,

 Üle mere meeste wastu,

 Üle Poola poiste wastu.

 Kui mina hakkan laulamaie,

 Laulamaie, luulemaie,

 Kül siis küla kuulamaie,

 Wald tuleb wälja waatamaie,

 Sõda jääb serbi seisamaie,

 Hõbe mõeka mõtlemaie!

 Alles mu laulud tulewad,

 Sõnad kõhtus kõpitsewad,

 Mul saab öös üteldagi,

 Mõneks päewaks mõteldagi –

 Ma laulan mere murusse,

 Mere weered witsikusse,

 Mere põhja põrmandusse,

 Mere lained laagedesse!

 
315

 Käole.

 Kukku, kukku käokene,

 Helgi hele linnukene,

 Kukku kuiwale suwele,

 Helgi helet heina aega,

 Kibedata kiini-aega,

 Palawata parmu-aega!

 Helel heinu tehtanessa,

 Kuiwal kuhja loodanessa.

 Kägu ei kukku kuuse otsas,

 Ega ei karga kannu otsas,

 Kägu kukkub kuhlapuula,

 Sarapuula sirgeella,

 Õunapuula õigella,

 Astub tare harja pealla:

 Tule wälja, mu isada,

 Tule wälja, mu emanda,

 Tule wälja, wellekene,

 Sõua siia, sõsarake!

 Emal anna helme kõrra,

 Sõsarale suure sõle,

 Isale kuldse kübara,

 Wennale kardse kasuka.

 Siidi rätik tal käessa,

 Pühib otsa eest higida,

 Pühib pattu palgeelta.

 
316

 Orjas.

 Olin mina orjas, käisin karjas,

 Olin Ollardi sulane,

 Tillermanni teenistuses.

 Ollardil olid suured ruunad,

 Kõrged kõrwid, paksud paadid.

 Need tahtsid suwel sugida,

 Talwel raudharjal harida.

 Olin weike poisikene,

 Es jõua suwel sugida,

 Talwel raudharjal harida:

 Pidi mind piitsul peksetama,

 Raud roosal ropsitama –

 Saien, waenemees, walama!

 Walasi, mina walasi,

 Joosi peitu peenart mööda,

 Kuude küla kopelt mööda;

 Peasin kui soe-suusta,

 Hawi hammaste wahelta,

 Lõwi lõugade peralta.

 Naene.

 Wõti noore naesekese,

 Käharpeaga piigakese,

 Ilus oli heina niitemaie,

 Kena oli kari käänamaie.

 Tuli talle tõine aasta

 Wõtt ta põlwista põdeda,

 Labaluusta lüia laiska;

 
317

 Niitis heina nika, naka,

 Jättis kaarid karwendama,

 Tee weered willendama.

 Siis kui uppusi ojasse,

 Katte ära kasteesse!

 Läksin tarka taga otsma,

 Saien Pärnu piiri peale,

 Tark seal mõistis, kohe kostis:

 „Mäleta, meesi, mäleta,

 Kus te kaksi kaklesite,

 Tõine tõista tõmblesite?

 Mine kodu, meesi noori,

 Pane linnassed leosse,

 Odrad otseti ojasse –

 Siis saab naene terweesse.“

 Waenelaps.

 Mul on ätti ära surnud,

 Mul on nänni muiste surnud,

 Muretsejad mulda läinud,

 Hoolekandjad kalmudesse!

 Jäijen üksi itkemaie,

 Kanapoega karjumaie,

 Ilmale imeteosse,

 Peale ilma pärdikusse!

 Kui wiidi ätti wäratist,

 Armu jooks alta wärati,

 Nänni wiidi teeda mööda;

 Armu jooksis aru mööda,

 Kui wiidi kirkuaeda,

 
318

 Armu ammu hauassagi!

 Oleks mu isa elanud,

 Oleks mu ema elanud,

 Ma oleks waksa walgembagi,

 Ma oleks kõrra kõrgembagi,

 Õlekõrrestki õigemba!

 Ärka üles, ättikene,

 Tõuse üles, taadikene,

 Tõuse maale wihtumaie!

 Sauna kütsin köömenilla,

 Libe tei mee pisarsist,

 Keresse kana munesta,

 Lawa laasik pakkelista,

 Wiha willa-tätterista.

 Ärka üles, nännikene,

 Tule tütteri tööle,

 Weimewakku walmistama;

 Tõuse sukke mull sobima,

 Tõuse kindaid kirjatama!

 Ei wõi tõusta, tütterike,

 Ei wõi tõusta, ei tõota!

 Muru kaswab mulla pealla,

 Kullerkuppud kulmu pealla,

 Ristikheinad rinna pealla,

 Sinililled silmadella,

 Jaani-lilled jalgadella!

 Kaks mul katki kaela luuda,

 Kümme katki külje luuda,

 Seitse katki selja luuda.

 Ehk kus oled enne kuulnud,

 Wale juttu enne waalind:

 
319

 Et on maita maasta tõusnud,

 Raibe hauasta harenud?

 Paas on alla, paas on pealla,

 Kiwi külma külle alla,

 Tõine jahe jalutsinna,

 Kolmas kole päetsinna.

 Aja kari haua pealla,

 Sööda muru mullikile,

 Ristikheina ristesile,

 Sinililled sigadele,

 Siis saad saaki nänni käesta.

 Ei wõi tõusta tütterike,

 Ei wõi tõusta, ei tõota,

 Jumal sull sukke sobigu,

 Maarja kindaid kirjatagu,

 Weimewakka walmistagu!

 Tõuse üles taadikene,

 Ärka üles nännikene!

 Kus ma istun, seal ma itken,

 Kus ma nõrgu, seal nõreta:

 Sinnap tiigi tekkinessa,

 Sinnap hallikad asuwad!

 Ei wõi tõusta tütterike,

 Ei wõi tõusta, ei tõota!

 Kuule aga, kulla lapsi,

 Hõlmas kandja õpetusta:

 Käi kena kiriku teeda,

 Walge käi küla wahella,

 Kena küla keskella,

 Ära kõnni kõrtsi teella,

 
320

 Ära lase laada teella,

 Ära juhtu joodu mailla,

 Siis su hüwas üteldasse,

 Targa naese tütterisse.

 Küla naene, naesekene,

 Lina-põllu linnukene,

 Ära mõnita minuda,

 Et mul põlle pakelista,

 Ame halwasta linusta,

 Kaelarätik kanepista.

 Mullas mu mure-pidaja,

 Liiwas mu lina-tegija,

 Kalmus hoolekandijada!

 Maha jäin ma marja suuru,

 Tee äärde tilga suuru,

 Põrandale põrmu suuru,

 Läwe peale läätse suuru!

 Oh Jumal, Jumalukene!

 Oh Maarja, madalakene:

 Wõtke ära waenelapsi,

 Ilma pealta itkemasta,

 Wõtke rikaste risusta,

 Talu tütteri tülista,

 Talu poege tapelusta!

 Karjane.

 Läksin karja saatemaie,

 Saatsin karja kauwetale,

 Jõe suile, järwe maile,

 Mere mustale murule,

 
321

 Kala järwe kallastele;

 Liges sai linikust põlle,

 Kastelle karda põlle.

 Söö, söö, karjakene!

 Söö seni seda heina,

 Kuni kaswab karja heina,

 Tõuseb üles tõrwa-lille,

 Pistab üles pilliroogu,

 Ajab angerjas jalule;

 Söö jõudu söödistagi,

 Laku laanesta rammuda!

 Karja sõie kallassaares,

 Ise istsi ellasaares,

 Leie kullasta kunida,

 Leie karrasta kadsada.

 Kuhu kuni kukkunessa?

 Kuramaale kuusikusse,

 Harjumaale haawikusse,

 Sakala suure salusse!

 Soldatisse minnes.

 Emakene, nännekene,

 Mis said sina minusta?

 Silmawetta, meele kurba,

 Silma märga mähkimasta,

 Itka said imetamasta!

 Nüid mind wiiaks Wenemaale,

 Saadetakse Saksamaale,

 Wene püssi pühkimaie,

 Rootsi rauda rookimaie!

 
322

 Emakene, nännekene,

 Wiinud mu meelel meresse,

 Kandan küla kaewuesse,

 Lasken latse lainetesse!

 Süles mind hoidsid süieessa,

 Kaelas karja saateessa,

 Rüpes rukkid lõigatessa:

 Mitu sööki jäid söömata,

 Mitu und jäid uinumata!

 Tuidutanud turbaida,

 Mängitanud mättasida,

 Kiigutanud kiwisilda,

 Ennegu kaswatid minuda!

 Ema hella wastanessa:

 Kuidas wiin were weele,

 Lase lapse laineessa,

 Sind ma mähksin mähkmeila,

 Linatsile, lõuendile,

 Willatsile walgile.

 Nüid sa saad sõtta minema,

 Kes mind aitab, armsakene?

 Wend on alles weikene,

 Sõsar alles sõrme suuru?

 Läksin aita ehtimaie,

 Ema järgi itkemaie,

 Õõtsutades õpetama:

 Aja selga surma ame,

 Peale kardane kasukas,

 Pane jalga surma sukad,

 Selga raske rauda särki.

 Ära sõida ehen sõa –

 
323

 Esimesed helbitakse;

 Ära tammu taga sõa –

 Tagumised tapetakse;

 Keeruta keset sõdada,

 Ligi lipu kandijata –

 Keskmised koju tulewad.

 Kui sa saad koju tulema:

 Ära marssi mere kaudu,

 Meri oli täissa meeste päida;

 Ära tule ranna kaudu:

 Rand oli täissa raipeida;

 Tule oma tehtud teeda,

 Oma raiutud radasi,

 Kust su isa enne käinud,

 Enne käinud, jäljed jäänud.

 Kulda jäänud jälje peale,

 Hõbet sammule sadanud.

 Jumalaga, poega noori:

 Rutta rootu usinaste!

 Toris juba tormamaies,

 Riielus on Riia alla,

 Tapelus Tallinna alla;

 Rootsi ruunad seal hirnuwad,

 Wene leerid leikut lööwad!

 Hellakesed.

 Lähme kuuske kukkumaie,

 Kase latwa laulamaie,

 Ema-leppa helkimaie!

 Kust me, kullad, kokku saame,

 Kust me, hellad, ühte saame,

 
324

 Kullad kokku kukkumaie,

 Hellad ühte helkimaie?

 Kuusikud meie kohala,

 Warikud meie wahela.

 Wõta kirwes, kirju warsi,

 Tapper see tera tasane,

 Raiu kuusikud kohalta.

 Raiu warikud wahelta.

 Siis me, kullad, kokku saame,

 Siis me, hellad, ühte saame.

 Kullad kokku kukkumaie,

 Hellad ühte helkimaie.

 Oma kiik.

 Weli, hella wellekene,

 Tee meil kiigu kiitus-maile!

 Ära tee oja otsa peale,

 Ära tee wee weere peale

 Ega kaewu kaldale.

 Küla neiu katsub kiiku:

 Mõtleb ojas uppuwata,

 Mõtleb wette weerewata,

 Mõtleb kaewu kalduwata.

 Kiigutaja, kukutaja:

 Ära wisaku wihaste,

 Ära tõmmaku tõeste!

 Siin on hauda alla hälli,

 Siin on hauda rauda põhja.

 
325

 Juhtub kuljus kuksatama,

 Ristikheina rihwatama,

 Kes siis kuljusse koguse,

 Kesse risti maasta riisub?

 Kiigu, kiigu kõrgeesse,

 Üle õrde, pealta parde,

 Üle wastsede warade,

 Üle tammiste talade!

 Mis sealt kõrgeest näisse?

 Näisse kolme uibukesta,

 Igan oksan on ubina,

 Igan tipun on tigase,

 Igan ladwan laulu-linnud!

 Küla kiik.

 Läeme küla kiigu peale,

 eme aita ehtimaie,

 Üle õue uusi aita!

 Selga aan ame linase,

 Lumi-walge luige karwa,

 Rinda panen suure sõle,

 Kui see kuu taewaenna,

 Jalga panen suured sukad,

 Kui need pimed pilwe-pangad,

 Laon ette laia põlle,

 Kui see uusi aida ukse,

 Wööle panen suure wöö,

 Kui see wihma wikerkaari.

 
326

 See kiiku sea lihasta,

 Kabla tal kanamunasta,

 Laua latika kalasta!

 Wõti perra kulda koera,

 Rauda lõuga rakakese;

 Sõi kiigu sea lihasta,

 Kabla sõi kanamunasta,

 Laua latika kalasta –

 Nõnda lõppes nende lusti!

 Kosilane.

 Jaanikene, wellekene,

 Kui sa hakkad naista wõtma,

 Kutsu minu kossuelle.

 Mina tunnen tuima neiu:

 Tuimal tutsakad juuksed,

 Wihasel silmad wesised,

 Pahasel pale punane,

 Kurjal mustad silmakulmud,

 Laisal laiad särgi siilud.

 Kus sul nõu on kosja minna,

 Seal on kodus kolmi neiu:

 Üks on Ellu, hööru hända,

 Tõine Kaie, keeru kenga,

 Kolmas laia laudjasega.

 Jaanikene, wellekene,

 Wõta laia laudjasega,

 See lõbus laudile minema,

 Ilus aset ehitama.

 
327

 Mardisandid.

 Laske sisse märdisandid,

 Märdi küined külmetawad,

 Märdi warwad walutawad.

 Märti tulnud kaugeelta,

 Ümbert see ilma ümera,

 Ümbert see kuu kumera,

 Tagant taewie punase.

 Tuhat näinud tuleessa,

 Sada siia saieessa:

 Lumi mul rikkus looga kirja,

 Sadu mul rikkus saani teki,

 Härmatus hea hobuse,

 Kiwi mul kiskus kinga paelad,

 Paiu juured pastla paelad.

 Peretütar, kulda kinga,

 Pikil juuksil pääsukene,

 Sirgu siidi sängiesta,

 Pardi kirja padjadesta.

 Puhu nüid tuli tubaje,

 Lõõtsu lõke põrmandule!

 Peretütar, kulda kinga,

 Wõta peergu pistusasta!

 Kui ei ole peergu pistusassa,

 Wõta halgu ahju pealta.

 Kui ei ole halgu ahju pealla,

 Kui ei ole lõmmu lõhna pealla,

 Wõta seinast sammelida,

 Kui ei ole seinas sammelida,

 Wõta roogu rästaesta:

 Puhu ju tuli tubaje,

 Lõõdsu lõke põrmandule!

 
328

 Tamm.

 Minu isa, taadikene,

 Andis muile muida tööda.

 Sulasile suuri tööda,

 Mulle andis halba tööda:

 Andis mulle hanid hoida,

 Linnu-karja kaitseeda.

 Tuli kotkas, kurja lindu,

 Wiis ta hani mul weesta,

 Laglekese laenetelta.

 Läksin hani otsimaie,

 Laglekesta luuramaie.

 Tulid wastu kümme kündjat,

 Sada saadu-rookijata,

 Tuhat tuki-korjajata.

 Wõtsin kündaja kübara,

 Saadu-rookija sadula,

 Äestaja hea hobuse.

 Sõitsin sinna mõisaesse,

 Kus olid ristid riida peala,

 Armid aia teibiessa.

 Walati, mina walati:

 Kus mul ase antanessa,

 Parem pinki pandanessa.

 Ase anti ahju peale,

 Pinki panti parte alla.

 Walati, mina walati,

 Mis mull süia antanessa?

 Anti oma hani liha,

 Juua anti hani werda,

 Liha pitsiti peasse,

 Were kääni käiksesse.

 
329

 Wiisi kodu ätti ette,

 Ätti ette, nänni näta –

 Liha lasksin laua peale,

 Were wiisi witsikusse,

 Sealt siis tõusis tammekene,

 Sigis suureks silma eessa:

 Tamm taht taewasta laota,

 Oksad ilma uputada!

 Sõrmus.

 Mis seal kiwi külje all?

 Meri kiwi külje all.

 Mis seal mere ääre peal?

 Tamm seal mere ääre peal.

 Mis seal tamme oksa peal?

 Kull seal tamme oksa peal.

 Mis seal kulli tiiwa all?

 Kirwes kulli tiiwa all.

 Mis seal kirwe silma otsas?

 Säng seal kirwe silma otsas.

 Mis seal sängi ääre peal?

 Neitsi sängi ääre peal.

 Mis seal neitsi põlwe peal?

 Põll seal neitsi põlwe peal.

 Mis seal põlle kirja peal?

 Kann seal põlle kirja peal.

 Mis seal kannu kaane peal?

 Sõlg seal kannu kaane peal.

 Mis seal sõle telje otsas?

 Sõrmus sõle telje otsas.

 Kust see sõrmus siia saanud?

 
330

 Läbi Riia riieldessa,

 Läbi Tallna tapeldessa,

 Läbi poe pureldessa,

 Läbi maa maadeldessa.

 Käsikiwil.

 Kiwikene, hallikene,

 Weere, weski witsakene!

 Ära tee mull terweida.

 Ega heida erneida:

 Ilust tahab meie isandi,

 Walget tahab meie wanemba,

 Puhast meie poisikesed.

 Mis sa kiitsud, kiwikene,

 Laksud ala, laudikene?

 Kiwi kiitsub kindaida,

 Kiwi witsad weimesida,

 Kiwi laudi laiu rätte!

 Kül on meil mehi taressa,

 Kähar päida põrmandulla:

 Ei wiisi kiwi sagada,

 Kiwi witsu kiilutada!

 Kiwi rikub neiu rinna,

 Käsipuu käe kulutab.

 Kiwikene, hallikene,

 Wõinud sa meres mürada,

 Mere põhjassa põrada;

 Wõinud sind wesi wedada,

 Wõinud sind lained laota

 Enne, kui mina sind wea,

 
331

 Hoolan orja neiukene:

 Perenaesel piiraskida,

 Peremehel peenikesta.

 Ise ma rapsin rapatsida,

 Korjan kuiwe kooruksida.

 Perenaine, põrguline!

 Keedab pastlid mull paassa,

 Kinga kontse katelessa –

 Kül ta põleb põrguessa,

 Tuli alla, turwas peala,

 Ise kiunub keskeella;

 Kül ta kõnnib taewaessa,

 Kanga-paagid kandelessa:

 Tule orja, wõta oma,

 Tule waene, wõta waewa!

 Arwustajatele.

 Ei oota mina, et sa kiidad

 Mind ülistad maailma ees,

 Ei karda, et weel peale liidad

 Mull sajatusi elu sees.

 Su tarkused ja kriitikused

 On minu meelest tühi tuul,

 Su mahedamad meelitused

 On nagu lumi suwe-kuul!

 Mu waim siin wanaduse wangis

 Weel andku tõele tunnistust,

 Ta leekigu weel lume hangis

 Mu isamaale palawust!

 
332

 Lõpetuseks.

 Ma laulaksin weel isamaal

 Kui õnnepäiwil õiteaal:

 Kuid kadund kuldne kewade,

 Mu elutee on tuisune!

 Mu sõbrad, laulikud, on läind,

 Ma üksi tormis, marus käind:

 Nüid lume pilwed ligidal

 Kui luiged lendwad taewa all!

 Ma olen õnnetusi näind,

 Mu üle mitmed marud käind –

 Und näen weel kuldsest kewadest,

 Kes ära lendas igawest!

 Oh waiki sa siis, luitunud lind,

 Kell jahtunud on luule-rind,

 Las teised linnud laulda weel,

 Kell roosid õitswad eluteel.

 Mu üksik heal ei helise,

 Ei kosta kodust kaugele.

 Sest kannel waiki, waiki sa,

 Ma uinutan sind magama!

 
Ado Reinwaldi elulugu.

 Ado Reinwald sündis Wiljandi maakonnas, Uusna wallas, Juurika talus 25. talwekuu päewal 1847 a. Tema isa Juurika talu peremees Jüri oli Ado ja Kadri ainus poeg ja ema Ann, sündinud Paulmeister, oli Tarwastu metsa-ülema Johanni ja ta naese Liisu tütar, kes Tammelane koha peal elasiwad. Mõlemad kohad, Juurika ja Tammelane, seisiwad kõrwustikku, kaugel kõigist küladest ja taludest, sügawas sinises metsas, kohisewa laane sees, kus nende põllud ja majad nagu saarekesed rohelise mere keskel oliwad. Seal seisis lauliku Reinwaldi hällipaik, seal särasiwad talle silma õnnest õhkuwad õied ja kostsiwad ta kõrwu lindude laulu imehelinad, mis teda pärast nii õrnal ja waimustawal toonil laulma paniwad:

 

 Ma tihti seisan mure mõttis

 Ja waatan noorus’ nurmele,

 Kus õhtu õhk mind hõlma wõttis,

 Kus koit mull’ kumas kätkisse!

 Seal ööpik hõiskas õitswas õues,

 Ta healed kambri kostsiwad,

 Mu südant sulatasid põues

 Nii üliõrnad, ilusad!

 
334

 Kui lõin ma lahti sinisilma,

 Täis süita naeru, süita und,

 Siis aimasin üht’ õieilma,

 Mu hinges liikus taewa tund:

 Ätt oli hälli ehitanud

 Ju wara õhk’wa õitega,

 Mu uinu-paika lehitanud,

 Et tema armu märkaks ma.

 

 Kui Ado Reinwald wiie aastaseks sai, siis jättis tema isa, Jüri, Juurika talu maha ja tuli Tarwastu walda Ilissa talusse elama. See talu oli küll lagunud, ja mõisa orjus raske, aga tal oliwad paremad põllud, sest et ta kõrgemal maisel maal seisis. Talu ümber kaswasiwad ilusad metsasalgad: sinasiwad saarikud ja kahisesiwad kaasikud, millede wahelt, kui ka läbi talu õue, ilus ojake keerledes oma wett kolm wersta kaugel olewasse Wirtsjärwe wiis. Siin käis Ado karjas, õppis ema käest lugemist ja mõne targema mehe juhatusel suure isuga kirjutust. Hoolsa õppimise waral sai ta nii kaugele, et juba Wanemuisega wõis tutwust teha. Juba kahe ehk kolmeteistkümne aasta wanaduses luuletas ta oma esimesed laulud, nagu: ,,Minu süda, Kullerkupp, Lauliku isamaja, ja mõned muud, mis tema esimese sõbra Dr. Kreutzwaldi nõuu ja abiga I. Wiljandi laulikus pärast trükitud saiwad. Neljateistkümne aasta wanaduses saadeti Ado Tarwastu Soone kooli, kus tema onu, Johann Paulmeister, kooliõpetajaks oli. Seal koolis käis tema wiis kuud, ja see on tema ainukene kool, tema ,,Suur kool olnud, kus ta pingi peal oma püksa on kulutanud, nagu ta ise wahest naljatab. Koolist wälja astudes tegi Ado wõeraste teenijate seltsis rasket põllutööd. Kui sööma wahel teised künnipoisid puhkama heitsiwad, asus tema aita ema riidekirstu kaane peale kirjutama. Tarwis oli ,,Perno Postimehele midagi uudist teada anda, mida wana Jannsen poisikese käest hea meelega wastu wõttis, nagu seda ,,Perno Postimehekirjawastused tunnistawad.

 
335

 Isa, Jüri, kes kanget tööd ja parajat puhkust nõudis, keelas kirjutamise wiimaks ära ja sundis Adot söögi wahetel ja õhtutel magama. Adole jäiwad siis ainult pühapäewad ja kesköö tunnid järele, millal sulge peosse wõis wõtta. Seda tegi tema ka kõige suurema hoolega, sest et see tema suurem rõõm oli. Nõnda saiwad siis laulud kirjutatud, mida kahes esimeses Wiljandi laulikus leiame. Kui Adole teisi wendasi ja õdesi juurde sündis, temal oli ülepea wiis wenda ja kaks õde siis oli isal nõuu esimest poega, Adot, kooli panna ja kõrgemini koolitada. Niipea kui mehikene sellest isa nõust märku sai, oli tema rõõm otsata. Ta kujutas enesele ette, kuidas ta kõrgemates koolides käib, wõeraid keelesid õpib ja siis pagana-maale missionäriks läheb. Ta ostis omale ,,Land-kaartid ja uuris pagana-maid ja mere saaresi, niisamuti ka ,,Geograhwiat ja ,,Missioni lehti. Mida enam ta luges ja uuris, seda kindlamaks läks temas mõte: Minust saab missionär! kuid saatus tahtis teisiti: Tema kare käsi tõmbas kriipsu luuleplaanidele peale ja jättis meile meie lauliku.

 Lauliku isa, Jüri, oli parajasti sillakubjaks walitud ja pidi taga Wiljandi teetegijate ülewaatajaks minema. Selajal seisis kõik wägi ja wõimus baronite ja rüütlite käes, sillakohtu herra oli Jumal ja kurat, nagu ta ise wahel wihatunnil suurustas. Kui Jüri teetegijate juures oli ja kõik hoolega laskis korda seada, sõitis ,,sillasaks, N. mõisa herra, tõllaga tema teejao otsa, kutsar pukis, lambur kõrwal ja soldat tõlla taga püsti, kubu keppisi ja teine witsu tõlla taga astme peal. Saks oli pahas tujus, lõi silmad tee tulba peale ja karjus: Kuuskümmend kepi hoopi!Soldat kiskus Jüril riided maha ja ladus temale 60 kepi hoopi piha peale. Jüri, kes orjapõlwegi ajal oma wirkuse pärast ainustgi kepi hoopi ei olnud saanud, langes minestusesse ja toodi wankris pool surnult koju. Kui Ado oma pool-tapetud isa waatas, siis tahtis ta walu ja wiha pärast peaaegu hulluks minna. Isa jäi woodisse põdema, waewles aastate wiisi ja suri siis ära. Siit näeme, mikspärast Ado tänapäewani sakste wastu waenulik on ja miks ta

 
336

 Wene keisrisi ja riigiwalitsust nii wäga ülistab, kes rüütlite kepid meie maal katki on murdnud. Ei ole ime, kui laulik seda surmani meeles peab ja hüiab:

 

 Ma peaksin seda unustama,

 Mis kannatasid, isamaa?

 Oh ei, su möödaniku põrgus

 Weel kannatan ma sinuga!

 

 Ma näen su piina werewermeid

 Weel täna selge silmaga,

 Su ahastus ja walukisa

 Mu kõrwu kostab otsata!

 

 Ei lepita mind ajalugu

 Su riisuja, su rööwliga,

 Kes põrgut walmistasid sulle,

 Neid näeks ma põrgus põlema.

 

 Isa surma järele jäi talu ja perekond kõik Ado hooleks, kaduma läksiwad kõik koolitamise ja missjoni-töö mõtted, ader ja äke sidusiwad meest kodupinna mulla külge kinni. Nõnda pidi siis laulik talupidamise hooled, mured oma kanda wõtma ja omakste eest hoolitsema, mõisa teopäewad ja tingi-tükid tegema, mis segarendi kõrwale oli tellitud. Laulab nüid laulik mõisa teoorjusest ehk jutustab kubja kurjusest ja walitseja waljusest, siis on tema ise need ajad läbi elanud ja teab seda wäga selgesti.

 Kui 1870 aastal Tarwastu walla talusid müima hakati, siis ostis ka Reinwald Ilissa talu ära. Käsiraha sai sisse maksetud ja lootus jäi Jumala peale. Ühes talude ostmisega tõusis Tarwastus ka uutmoodi põlluasjandus elule. Oru talu ostja, endine mõisa kärner, Jaak Ungerson, häwitas wana kolme wälja pidamise wiisi ära, ajas oma talu nurmed nelja wäljasse ja hakkas rohkel arwul linu kaswatama. Esite naerdi kärneri kommetit, kuid kui Jaak linade eest ühe aastaga sadasid rublasid

 
337

sai, siis hakkasiwad ka teised tema eesmärgi järele oma nurmesid seadma ja linu maha tegema. Esimene, kes Ungersoni järele tegi, oli Ado Reinwald. Sellepärast sai temal ka wõimalikuks Ilissa talu mõisa-wõlga aegamööda tasa maksta. Ta asutas omale suure õunaaia, parandas põldusi ja hakkas tubliste elama. Seal aga tuli uus õnnetus. 1881 a. kewadel, kui Ado ise kaugel Tartumaal pidu peal oli, põlesiwad tema talu hooned maani maha. Nüid pidi ta raha laenama, et ta uued hooned ilusaste wõis ülesse ehitada. Enne seda oli tema wend, Jaan ajalehe Wirmalise toimetaja trükimasina ostnud; Ado oli wennale oma talu obligatsioni wastu raha laenanud ja wõlgu andnud, mida wend aga tagasi ei saanud maksta. Sellepärast tuli Adol rahast puudus kätte. Kooli direktor cand. Hugo Treffner, kes alati Reinwaldi laulusid ,,taewani kiitis, Reinwaldi kodus wõersil käis ja keda Reinwald Tarwastu ja Nõo õpetajaks soowitas, ning kelle pärast tema pärastpoole kohut käis, laenas Reinwaldile niipalju raha, et kõik wõlad tasa makstud saiwad.

 Niipea kui Treffner need obligatsionid kätte sai, müis ta nad Jurjewi sadulsepale Tentzile ära. Tentz kuulutas obligatsionid ülesse, ostis Ilissa talu 1893 aastal omale ja andis talu hinnaks ühes protsent-protsentidega ka need obligatsionid, millede wastu Reinwald raha ei saanud. Nõnda pidi Ado Reinwald ise oma rahaga oma Ilissa talu teistele ostma ja see kõik tuli sellest, et ta oma sõpru uskus. Sellepärast on ka laulikule pärastpoole need sõnad juhtmõtteks saanud: Inimene, ära otsi truudust inimese juurest, otsi seda oma koera juurest!

 ripäewal 1894 a. lahkus laulik omast talust ühes perekonnaga kõige sügawamas kurbtuses. Mõni aeg pärast seda andis sisemisteasjade minister mõne Wiljandi kreisi wallawanema palwe peale luba, Ilissa talu Reinwaldile tagasiostmiseks awalikult raha korjata, kuid, nagu teada, ei ole sellest nõust midagi wälja tulnud.See on nüid lauliku majandusline elu külg. Nüid aga heidame pilku tema kirjanduslise elu peale, ühtlasi neid mõtteid puudutades, millede peale Reinwald ennast omas kirjanduslises töös ja tegewuses tähtsal mõõdul on toetanud.

 
338

 Perno Postimehest hakates on tema peale kiriklaste ja ebalehtede igas Eesti ajalehes tegew olnud. JannseniEesti Postimehes, Sakalas,“ „Wirulases,“ „Olewikus,“ „Uus Tartu Seitungis, „Walguses,“ „Oma Maas,“ „Wirmalises,“ „Rahwa Lõbulehes ja teistes on tema juhtkirjasi, laulusi, Nalja-Märtisi jne. kirjutanud ja nende wõitlustes kaasa wõidelnud. Jannseni, Hurti ja paljude teiste baltlastega seisis tema kirjawahetuses ja lahkus neist suure südamewaluga, aga jäädawalt, kui Hurti ja Jakobsoni tüli tõusis. Kui wastumeelt see tüli temale oli, näeme tema lauludest:Ärge riielge! ja mitmest muust, nagu:

 

 Ei ole seal mul isamaad,

 Kus wennad wenda wihkawad.

 Kus iga mees end targaks teeb

 Ja sala kiusust üle keeb! jne.

 

 Dr. Kreutzwaldiga sai Reinwald juba noores põlwes sõbraks. Isamaa asjus, kirjanduses ja luule põllul on Kreutzwald tema esimene ja kõige parem koolmeister olnud. Kui suur ja südamlik nende sõprus oli, seda tunnistab nende kirjade hulk, mis Dr. Reinwaldile saatis, millest cand. Hugo Treffner 118 õpetlikku kirja Ilissal wäljawalis ja Eesti Kirjameeste Seltsile lubas annetada. Kas need kirjad sinna aga saiwad, ehk kus nad praegu peaksiwad olema, seda pole nende ridade kirjutajal ega luuletajal eneselgi teada. Nendest kirjadest paistis wäga selgesti wälja Dr. Kreutzwaldi mõtte seisupaik, mille üle tänini on waieldud. Näituseks olgu siin mõned üksikud laused:

 Kõige paremaks tunnistuseks, et laulu looja ,,loodud laulik on, on see, et tema enese teadmata laulu sõnade etteotsa ,,alliteratsionid siginewad, nagu Koidula lauludes leiame. Kellel need puuduwad, selle kätkit ei ole Wanemuine kiigutanud.

 „Jääwad meie koolid ka edaspidi ,,karjaste hooleks, siis ei saa neist muud, kui ,,karjaloomade kaswatajad. Säherdusi armastawad ,,willaniitjad

 
339

 Ei kannaks herra Hurt mitte musta mantlit, siis oleks tema kõigeheledam küinal isamaa altaril.

 Päikest ei jõua meie ,,nõgi-kikkad mitte taewa küljest ära kustutada, kui aga rahwale silmi pähe kaswab, mis walgust jõuawad kannatada.

 ,,Mina ei taha ennast mitte wõera sulgedega ehitada; ma tunnistan, et Kalewipoja laulud Eesti rahwa liha ja luu on; kes neid minu sule sünnituseks arwab, eksib kurjaste. jne.

 Kui A. Reinwald, Holstre koolmeister Adamson ja Ainson Wiljandi Eesti Põllumeeste seltsi saadikutena Wõru linna Dr. Kreutzwaldi 70 aasta sündimise päewa pidule ilmusiwad, siis nägi Kreutzwald noort laulikut esimest korda, pigistas kaua tema kätt ja pühkis pisaraid silmist. Pidulaual seadis ta lauliku oma kõrwale istuma ja ütles need tähtsad sõnad, mida Reinwald wist oma elu juhtnööriks on wõtnud: ,,Mina poen põrmu põue, aga Teie jääte järele. Kui teie elus näete, kes papi musta kuube kannab, see on ikka isamaa waenlane! Pärast pidu kinkis Dr. Kreutzwald oma kirjutatudKalewipoja käsikirja Reinwaldile ja andisLembitu käsikirja temale kodu lugeda. Reinwald ei wõtnudKalewipoja käsikirja mitte wastu, arwas sellest wanaraugale kahetsust järgnewat; pärast õndsa lauluisa surma oli see käsikiri kaduma läinud. Lembitu käsikiri ei käi aga Reinwaldi tunnistuse järele trükitud raamatuga mõnes asjas kokku, nimelt usulikkudes asjades.

 Dr. Kreutzwaldi läbi sai Reinwald ka Soome kuulsama lauliku professor Dr. A. Ahlquistiga ja prof. Köhleriga tuttawaks ja asus nendega kirjawahetusesse. Professor Ahlquist seletas palju Soome laule wiisi oludest ja saatis sõpruse tunnistuseks Reinwaldile 1877 a. oma päewapildi kingituseks, kuna prof. Köhler tema sõbraks oma surmani jäi.

 Koidula tegi Reinwaldiga tutwust oma neitsipõlwes; kirjutas temale palju kirju, iseäranis luule üle, ja igatses wäga tema kodu käima tulla. Kirjawahetus kestis ka weel Kroonlinnast edasi. Wiimse kingitud päewapildi külje peale oli kirjutatud:

 
340

 Eesti leib, mull üksi magus maitsed,

 Eesti piir, mind üksi kindlast kaitsed,

 Eestimaa oh, taga kaeban sind,

 Siin ma wõeras kaldas wõeras lind.

 

 Dr. Weske otsis kohe noore lauliku tema kodus ülesse, niipea kui ta Saksamaalt suure kooli pealt koju jõudis. Ja kui naljakal wiisil see weel sündis! Ado oli perega kaugemal nurmel ristikheina kuhja tegemas. Weske, Kunder ja Luik saiwad kodus Reinwaldi ema käest seda kuulda, tuliwad nurme, teretasiwad, ja tegiwad endid tuttawaks. Weske rääkis elawalt oma sõpradele: Mehed, wiskame rätikud õladelt, awitame Adol kuhja walmis teha, muidu ei ole tal aega meiega juttu ajada! Ja kõik kolm herrat wõtsiwad wiglad kätte ja pildusiwad heinu ülesse, kuni kuhi walmis sai. Sellepeale jäiwad nad mõneks päewaks Ado poole ja läksiwad seltsis kolm wersta kaugele Wirtsjärwe waatama. Järwe äärest mõni wakamaa kaugel seisab Adamantsu talu heinamaa peal kuulus Kalewipoja kiwi, nagu ,,popsi mehe saunakene. Suure waewaga ronitakse kiwi otsa, Weske peab seal waimustawa kõne ja kõik kolm herrat joowad seal kõrge kiwi otsas Reinwaldiga ,,sina-sõprust.

 Nii lihtsalt ja südamlikult ei ole küll keegi sõpradest üksteisega ümber käinud, kui Weske ja Reinwald. Reinwald kinnitab, et Weske südames uhkuse põrmukestgi ei ole olnud, et ta isamaad ja sugurahwast kõige palawamine armastanud. Näinud ta uulitsal ehk seltsides mõne tuttawa ehk teise maanurga inimese, siis olnud jutt, kõne kohe lahti, sellepeale waatamata, missugustes riietes inimene olnud. Kord sõitnud Weske ja Reinwald Jurjewis woorimehega; Weske küsinud woorimehelt: ,,Kust kihelkonnast sina oled? Woorimees wastu: ,,Kodawerest! Weske: .,Ütle weel! Woorimees: Kodawerest. ,,Ütle weel. ,,Kodawerest, kostnud mees ja waatanud kohkunud näoga tagasi, kas ehk mitte narrisi wõi lollisi ei sõiduta. ,,Ei saa kätte, ei saa, kirunud Weske. Reinwaldi küsimuse peale seletanud Weske, et ta Kodawere nime tähendust tahtnud kätte saada, aga woorimees polla

 
341

        eiwerest ega ka ,,weerest ütelnud, waid selle wahe pealt. Weskega läbikäies wõis Reinwald palju õppida ja tähele panna, nimelt ka seda, et inimese üle mitte tema wälimuse järele ei tule ära otsustada, mitte muna koorega ära wahetada, waid inimese tõsise wäärtuse järele.

 C. R. Jakobson sai prof. Köhleri läbi Reinwaldiga tuttawaks ja otsis teda kirjateel ülesse, kui ta TallinnasKooli lugemise raamatut kirjutas. Ka nende wahel sigines südamelik sõprus ja truudus. Jakobson kaebas kibedaste, kuidas sakslased ja papid teda kiusawad jaSakala lubasaamist takistawad. Kui siisSakala 1878 a. ilmus, oli Reinwaldi ja kõige rahwa rõõm piirita, nagu see Reinwaldi õnnesoowistSakalale 1878 a.Wiljandi laulikust wälja paistab. Reinwaldi tunnistuse järele polnud Jakobson mitte nii tuim ja uhke, kui mõned seda mõtlewad. Oma meeleliste wastu mõistnud ta küllalt lahke ja sõbralik olla. Need, kes teda uhkeks arwawad, pole teda sellejärele siis kodusel koldel ega sõprade seas näinud, waid seltsides kõne toolis, kus tema baldlaste wastu üles astus, kellede üle tema alati leegiks tõusis. Reinwaldi tunnistuse järele ei olnud Jakobsoni silmis mitte wäärtust seisustel ega hariduse kõrgusel, waid suuremal waimuandel, isamaa armastusel ja Eesti truudusel. ,,Mis mina teen üliõpilaste ja studeeritud herradega, ütelnud ta alati, Sakala toimetus ei tarwita mitte adwokaatisi ega pappisi, waid kaastöölisi; minu professorid elawad külades! Reinwaldi wõttis Jakobson alati lahke meelega wastu ja nad pidasiwad wahel pooleni ööni aru. Oli mõni keeruline asi ees siis saatis Jakobson woorimehe Reinwaldile tema kodu järele ja kirjutas talle: Reinwald! Tule ruttu minu poole: baltlased ja papid tahawad meid kotti pista ja jõkke wedada! Oma pulma kutsus ta Reinwaldi ja lisas juurde: Kui sind seal ei ole, siis puudub mul midagi, mis minu täielist rõõmu rikub. Tule kindlaste! Ilmusid siis ka alati nimeta ja nimedega Reinwaldi kirjad ja Nalja-Märdid Sakalas, nagu lugejatel see isegi teada on.

 
342

 Selle kõige järele ei ole siis laulik Reinwald mitte ainult ,,Soome ülikooli õpilaseks jäänud, waid temal on elus teisi kooliõpetajaid olnud, kellede surm teda sügawaste leinama on pannud. Peale selle on Reinwald ennast ka Eesti kirjanduse abil harinud, mida ta praegugi kõige suurema hoolega loeb ja mille edendamiseks ta ise wäga tähtsalt kaasa on aidanud. Tema sulest on ilmunud neli annet ,,Wiljandi laulikuid. Siis weel ,,Õitsi ööpik, Nalja kannel, Seletus Kalewipoja laulu sisust, Sakala kalender (esimene suur kalender), Lindanisa kalender, ja palju muid wähemaid lisadega, Bagdadi Kalif, j. m. m. Mitmed käsikirjad on alles weel pooleli. Keel ja kõne kõigis Reinwaldi töödes on ladus ja rahwalik, oma luuletes on ta palaw isamaalane, tema isamaa laulud on täis elu ja wõimu, kuid aga ka teistest lehwib päris eht luulewaim wastu: kõigeparemaks tunnistuseks on käesolew raamat, kuhu Reinwald suurema jao oma endiseid laulusid parandatult ühes hulga uutega on paigutanud. Terwise poolest on laulik weel wäga tubli. Terwes elus olla ta ainult mõne üksiku päewa haige olnud. Noores põlwes tegi ta tubliste tööd, oli kaua aega mitmetes walla ametites, kus ta mõisa ülekohtu ja witsa nuhtluse wastu wõitles. Jaanipäewal 1875 a. heitis ta Wooru walla talu tütre Anne Lipuga abielusse, kellega temal kolm tütart on sündinud, kelledest üks noores eas ära suri. Üks tema tütardest, Liisa, on ka laulusi wälja annud, nime all: Koidu kannid.

 Praegu elab Reinwald Nõo kihelkonnas; seal pühitses tema ka 1897 aastal oma 50 aasta sünnipäewa, mis päewal temale ligidalt ja kaugelt õnnesoowisi saadeti.

 Lõpetan meie lauliku eluloo kirjutamist Eesti Aleksandri kooli kaswandikkude sonetti sõnadega, misga need kõrgeandelist luuletajat tema 50 aasta sünnipäewal terwitasiwad:

 

 Sind, kuulsam laulik, täna terwitada

 Nüid tahame kõik tänumeelega

 Ning hällipühaks õnne soowida:

 Meil isaks olid poole aastasada.

 
343

 Sa wäsimata wõtsid õpetada

 Meid kodu-kollet kalliks pidama;

 Meid käsid rääki emakeelega

 Ja ratsutada oma rahwa rada.

 

 Mis mõttel märkasid Sa waimuilmas,

 Kõik helil heljus Sinu kandli peal

 Ning rõõmupisar säras kuulja silmas;

 

 Mis istutasid isalikult rinnalt,

 Mis külmi kandis Sinu kandli heal

 Ei iial häibu ära Eesti pinnalt.

 Auuwäärt lauliku enese jutustuste kui ka muude kindlate ja ustawate hallikate järele kirjapannud

 A.P.

 
Sisukord

 I. osa. Isamaale.

 Kui on sul ilmas isamaa                                        9

 Eesti palve                                                        10

 Isamaa                                                                11

 Kase puu                                                        12

 Sakala maa                                                        14

 Linnutaja waim                                                        16

 Eestirahwa 50-aasta priiuse pühaks                                17

 Palumine                                                        19

 Särama                                                                19

 Kodumaale                                                        20

 Kahetsus                                                        22

 Rahule                                                                24

 Oma linnale                                                        25

 Nurin                                                                26

 Jäta                                                                27

 Lindanisale                                                        27

 Kalewite kodu                                                        29

 Maru möllab                                                        29

 Kalju waim                                                        30

 Pisarad                                                                31

 Nutjale neitsile                                                        32

 Wõerasisa                                                        33

 Orjaöö                                                                34

 Tõtta!                                                                35

 Hoiatuseks                                                        36

 Küsimised                                                        37

 Weel                                                                37

 Palwe                                                                38

 Kalewi kojutulek                                                40

 Koduteel                                                        41

 Ärge riielge                                                        42

 
Musta kuube                                                        43

 Sakalamees                                                        44

 Kodust lahkudes                                                45

 Wõeral maal                                                        48

 Parem aeg                                                        49

 Eesti rahwas – minewik – olevik – tulewik                        50

 Unusta                                                                59

 Wenemaale                                                        60

 Üles                                                                62

 Tööle                                                                63

 Emakeel                                                        64

 

 II. osa. Soomele

 

 Kus kõlisemas emakeel                                                65

 Wõersile minnes                                                66

 Kus                                                                66

 Soome Südamlike tervitustega,                                67

 Luule külaskäik                                                        67

 Põhja kannel                                                        70

 Imatral                                                                71

 Põhjanael                                                        72

 Sillal                                                                73

 Kus mu kaasa                                                        74

 Poolringi                                                        75

 

 III. osa. Lugudused.

 

 Üks jutu-lugu laulana                                                77

 Luule kuningas                                                        78

 Loomade walitsus                                                82

 Müristamine                                                        84

 Seedripuu                                                        85

 Hurone                                                                90

 Baabiloni langemine                                                94

 Ilma kuningas                                                        97

 Lõokene ja kotkas                                                98

 Kull ja tuwikene                                                99

 Hunt ja tallekene                                                101

 Soodoma ja Komora                                                102

 Wõrtsjärwe peal                                                103

 Olympia                                                        105

 

 IV. osa. Armastus

 

 Oh armastus, sa sügaw öö                                        107

 Jumalaga                                                        108

 Ootel                                                                108

 Elule                                                                109

 

 347

 Südame                                                                109

 Ütle sa                                                                109

 Elusaate                                                                110

 Armu üksi                                                        111

 Enda sees                                                        112

 Igatsemine                                                        113

 Südamlike tervitustega,                                        114

 Neiu hallikal                                                        114

 Poisi mõtted                                                        116

 Ei kustu                                                                116

 Täheke                                                                117

 Hauani                                                                117

 Lille õis                                                                118

 Waikis                                                                119

 Kaebtus                                                                120

 Udu ja päike                                                        121

 Armukese matusel                                                122

 Murtud roos                                                        123

 Uinu                                                                124

 Äratuseks                                                        124

 Waata ette                                                        125

 Häbene                                                                125

 Mine, Marike                                                        126

 Armu kujutused                                                127

 Ainus armuke                                                        128

 Armukesele                                                        129

 Neiule         I                                                        130

                 II                                                        131

 Alwiinele                                                        132

 Minu linnukene                                                        134

 Walupilw                                                        135

 Jänuta                                                                136

 Armu priius                                                        136

 Armu tee                                                        138

 Naese kaebtus                                                        138

 Hälli juures                                                        139

 

 V. osa. Aastaajad

 

 Kuud ja aastad lendes lä’äwad                                141

 Uuel aastal 1892                                                142

144

145

Jõulud tulewad                                                        147

Jõulu õhtul         I                                                147

                        II                                                148

                        III                                                149

                        IV                                                150


348

Sügise tulekul                                                        150

Sügise                                                                151

Kewade                                                                152

Ülestõusmise pühal                                                154

Suwiste pühal                                                        155

Suwel                                                                156

Talwel                                                                157

Kui teaksin                                                        158


VI. osa. Mõnesugused


Kül kaunis on see ilmamaa                                        159

Unenägu                                                        160

Truudus                                                                161

Elu koorm                                                        161

Igatsus                                                                162

Minu Südamlike tervitustega,                                        163

Head ööd                                                        164

Muru-kopel                                                        165

Lootus                                                                166

Teadmata                                                        167

Kurbtus                                                                167

Taewa tähed                                                        168

Lillekesele                                                        169

Isamaja                                                                169

Laula ikka                                                        170

Õhtul                                                                171

Uhkus                                                                172

Kadakas                                                        173

Üksinda                                                                175

Talumees                                                        174

Kullerkupp                                                        176

Elutee                                                                177

Õhtu                                                                179

Jõe kaldal                                                        180

Öö                                                                180

Roheline mets                                                        181

Ära küsi                                                                182

Meelita                                                                182

Warjab                                                                183

Taewa wõlwis                                                        183

Uued ilmad                                                        184

Laula weel                                                        184

Jäägu sund                                                        185

Püüe                                                                186

Org                                                                187


349


Kuu                                                                188

Silm                                                                189

Kuld rannake                                                        189

Õhtu päike                                                        190

Tähekene                                                        191

Kõik matnud                                                        192

Kui alles                                                        192

Rahu                                                                193

Elu teekäimine                                                        194

Õhtu pilwed                                                        195

Laulu tiiwad                                                        196

Lõpetatud                                                        196

Elu ööse                                                        197

Jõgi                                                                198

Pettus                                                                199

Nõidus                                                                199

Läinud                                                                200

Laened                                                                200

Waikne nutt                                                        201

Ohkamised                                                        202

Egiptuses                                                        203

Jumal, keisrit kaitse sa                                                208

Taewa-sina                                                        208

Haual                                                                210

Jälle jõudnud                                                        212

Uue waim                                                        213

Emajärwe kaldal                                                214

Õied                                                                216

Sõbrale                                                                217

Kutse kannel                                                        217

Elu hällipaik                                                        219

Mõtlemine                                                        221

Minu mõrsja                                                        221

Päikene                                                                222

Elu-sõit                                                                223

Linnuke                                                                224

Eha ajal                                                                225

Themise töö                                                        226

Elumere peal                                                        228

Elu haawad                                                        230

Korsika                                                                231

Buuri sõda 1900-1902                                                233

Troja waretel                                                        234

Soowid         I                                                        236

                II                                                        236

                III                                                        236


VII. osa. Usud.


Kõik usklikud siin ilma sees                                        237

Merel                                                                238

Kui                                                                239

Igawene aeg                                                        239

Asjata                                                                240

Sureja                                                                241

Igawene aeg                                                        245

Ära wõta                                                        243

Paradiis                                                                244

Minu mõtted                                                        245


VIII. osa. Õnnesoowid.


Õnn on nii muutlik nagu tuul                                        247

Keisri Majesteedi Aleksandri III kroonimise pühaks                248

Professor Köhlerile                                                250

Emajõe ööpikule                                                252

Wiru laulikule                                                        253

Professor M. Weskele            &


351


Tamm                                                                281

Luiga                                                                282

Williandi                                                        282

Sööt                                                                282

Lipp                                                                282

Eisen                                                                282

Bergmann                                                        283

Dr. Alwer                                                        283

Liiw                                                                283

Rennit                                                                283

Järw                                                                284

Hansson                                                        284

Dr. Hermann                                                        284

Anna Haawa                                                        284

Elise Aun                                                        285

Elsa                                                                285

Tundmata „Anna“                                                285

Martha Pärn                                                        286


XI. Linnadele.


Peterburg                                                        287

Helsingi                                                                288

Room                                                                288

Amsterdam                                                        288

Wiin                                                                289

London                                                                289

Paris                                                                289

Berlin                                                                290

Stokholm                                                        290

Konstantinopol                                                        290


XII. osa. Sädemed


Kui nägid tulesädemid                                                291

Õnnemäel                                                        292

Ühendus                                                        292

Tõde?                                                                292

Miks?                                                                292

Ära kiida                                                        293

Lambad                                                                293

Pea suu                                                                293

Walelik                                                                293

Põrgu                                                                294

Kawalus                                                        294

Eluteed                                                                294

Sarnadused                                                        295

Meister                                                                295

Keeletargad                                                        295

Keel ja meel                                                        296

Elu wiis                                                                296

Usk ja teadus                                                        296

Ilutsemised                                                        296


XIII. osa. Mõistatused


Kõik mõistatused mõtte ees                                        297

Mõistatused                                                        298


IV. osa. Naljatused


Nali ilma naljata                                                305

Seisuse kriitika                                                        306

Juba jälle!                                                        306

Kohtu otsus                                                        308

Pea parandus                                                        309


XV. osa. Rahwalaulude riismed


Kus rahwalaulud – wana kuld                                        313

Kiitlemine                                                        314

Käole                                                                315

Orjas                                                                316

Naene                                                                316