I. osa.

 Isamaale.

 Kui on sul ilmas isamaa,

 Siis teda tõega armasta:

 Üks sõna sellest huuldel

 See olgu säde südamel!

 Kes isamaale laulu loob,

 Ta altarile ohwrid toob,

 Sel olgu ohwer ainsale

 Nii puhas, püha, tõsine!

 Mis põues paisutasin ma

 Nii mõne aasta kümnega,

 Siin woolab wanast südamest,

 Kui hallik kalju mägedest!

 
10

 Eesti palwe.

 Suur Jumal andis seda maad,

 Kus meie rahwas asuwad;

 Ehk kül see maa on weikene,

 Ta toidab lapsi lahkeste.

 Siin rahwas elas rahu sees

 Ja pärast ohkas silma wees:

 Kui seati siia jumalust,

 Siis riisuti ta wabadust!

 Siis tuli pik ja pime öö

 Ja rahwast köitis orja wöö –

 Ta õnne täht, nii särawal,

 Siis kustus kauaks taewa all!

 Sa Isa kuulsid walu healt

 Siis kõrge kohtujärje pealt

 Ja peastsid jälle meie maad,

 Nüid sind su lapsed tänawad.

 Meid hoia Isa armus weel,

 Käi tule sambaks meie eel,

 Et meid ei mata laente wood.

 Ei murra aja tormi hood!

 Kui rahwas, usk ja tema keel

 On sinu meelest armsad weel,

 Siis kaitse sina igawest

 Mu kodumaad ja rahwakest!

 
11

 Isamaa.

 Kus on mu kallis isamaa,

 Kus tahaks rõõmsast elada,

 Kus üli õnnis oleks ma

 Ja kellest wõiksin kiidelda?

 Ei ole seal mul isamaad,

 Kus wennad wenda wihkawad,

 Kus igamees end targaks teeb

 Ja sala kiusust üle keeb.

 Ei ole seal mul isamaa,

 Kus tõde püitaks surmata,

 Kus wagaduse katte all

 On öö ja udu õitsewal.

 Seal on mu armas isamaa,

 Kus tõde hakkab tõusema,

 Kust kaob öö ja widewik,

 Kus rahwas rõõmus, rahulik.

 Seal on mu armas isamaa,

 Kus rahwas lepib rahwaga.

 Kus waenlane ja wihamees

 On ümber kaela silmawees.

 Oh sellel wäga armsal maal

 Ma elaks, laulaks igal aal!

 Saa sarnaseks, mu Eesti, sa,

 Siis oled minu isamaa!

 
12

 Kase puu.

 Minu õnsas isa õues

 Kõrge kask weel kohises,

 Siis, kui lapse meeled põues,

 Mängsin murul lilledes.

 Kase lehte kallis kaha

 Rõõmustas mind sügisel,

 Kase lehed läksid maha,

 Kolletasid sügisel!

 Mina naersin kase kurba

 Lapseliku lustiga,

 Pilkasin, et oksa, urba

 Pidi paljaks puistama.

 Kase raod wingsid nutul,

 Tahtsid nagu ütelda:

 „Lapsukene, sulle rutul

 Elu talwe tuleb ka!

 Loodus wiib meid suwe ilust

 Piskuks ajaks puhkama,

 Pea aga talwe wilust

 Saame jälle ärkada.

 Aga sulle, lapsukene,

 Kaua õitseb kewade,

 Sull on talwe igawene,

 Elu aeg on üürike!

 
13

 Sinu isa-isa juba

 Muiste minu mahla jõi,

 Mina warjasin ta tuba,

 Kui ta lapse laulu lõi:

 Ammu haua künkad katwad

 Sinu waga wanemaid,

 Kui nad sindki mulda matwad,

 Kuuldaks weel mu kahinaid.“

 Mulle tungis tume koha

 Südamesse walusast,

 Päike, taewas, lilled puha

 Naeratasid kurwemast.

 Ja ma läksin, muret peites,

 Tuppa teise mängile,

 Ema sängi maha heites

 Tungis pisar silmasse.

 Nüid, kus mulle elu teele

 Paistab talwe kurwem kuu,

 Tuleb mulle tihti meele

 Kahiseja kase puu.

 Ja ma aiman omal haua,

 Igawese talwe ees –

 Kask jääb kasuma weel kaua,

 Kahiseb mu õue sees!

 
14

 Sakala maa.

 Ma olen käinud palju radu,

 Ma olen näinud mitu maad,

 Ei olnud kuskil leida kodu

 Nii armast, uhked, ilusad

 Kui kaunis, kallis isamaa –

 Mu Sakala!

 Siin wilja põllud lainetawad,

 Siin lille luhad liiguwad,

 Siin aasad magust lõhna aawad,

 Siin kõrged metsad kiiguwad.

 Siin on mu kallis isamaa,

 Mu Sakala!

 Siin niidud paksu heina kandwad,

 Siin kallilt kosub käte-töö,

 Siin põllud palju wilja andwad,

 Siin rahwas rõõmus päew ja öö.

 Siin on mu kallis isamaa,

 Mu Sakala!

 Siin kägu kukkub kulda keelel,

 Ja ööpik laanes laulab ka,

 Siin rahwas ühenduse meelel

 Käib üle kõige Eesti maa.

 Siin on mu kallis isamaa,

 Mu Sakala!

 
15

 Siin jookswad hallikad ja ojad,

 Kui hõbe lindid läbi maa,

 Siin käiwad waba rahwa pojad

 Ju ilma wõera ikketa.

 Siin on mu kallis isamaa,

 Mu Sakala!

 Oh seda maad ja seda linna

 Ma kiidan kõrgeks otsata:

 Siit päew ei raatsiks looja minna,

 Siit lahkub nagu nutuga,

 Siin on mu kallis isamaa,

 Mu Sakala!

 Oh wõeras, kas sa oled käinud

 Mu kaswu kohas Sakalas?

 Kas oled kaugelt teda näinud?

 Siis süda tõeste rõõmustas –

 See on mu kallis isamaa,

 Mu Sakala! –

 Ja õnnelikuks mõttes kiitsid

 Sa rahwast, kes siin asuwad,

 Siin kaua aega ära wiitsid,

 Kus arm ja truudus kosuwad.

 See on mu kallis isamaa,

 Mu Sakala!

 Oh maa, kes täis on kaunist kiitust

 Ja kuulus wana wägedest,

 Kui lahkun ma su orust, niidust

 Ja sinu püha mägedest,

 Siis wõta oma hõlma sa

 Mind Sakala!

 
16

 Linnutaja waim.

 Oh häda, häda, häda mulle –

 Nii kaeban kurwa meelega –

 Mis, Linnutaja, kostan sulle,

 Kui aru nõnda nõuad sa;

 ,,Kus on mu haud mu wiimne ase?

 Oh wasta mulle, isamaa!

 Sa wandsid truudust, ei ma lase

 Su surma paika sõkkuda;

 Sa nutsid – kõrge taewas waatis –

 Mind hauda kandes käte peal,

 Sealt minu waim sind kodu saatis,

 Ta elab praegu siin ja seal.

 Nüid seisad sõnata ja norus

 Sa nõuta minu haua ees:

 Kas seda sinu mäel ja orus

 Sull õpetasin elu sees?

 Ma tõstan tähte keskel nuttu,

 Ma kaeban koidu eha aal

 Et minust wõerdunud nii ruttu

 Mu õed ja wennad muistsel maal;

 Et ära kuiwand waimu osad,

 Mis pidid mereks paisuma,

 Et äratatud Eesti pojad

 Ei astu enam minuga!

 
17

 Õed, wennad ärkage weel üles,

 Oh igaweseks ärkage!

 Siis rõõmustan ma taewa süles

 Ja rahu saab mu põrmule!“

 Eesti rahwa

 50-aasta priiuse mälestuse pühaks,

 26-märtsil 1869.

 Priius, priius sulle hüüan

 Täna suure healega,

 Suud ja südant tõsta püüan

 Taewa-isa tänama!

 Kes ei tunneks taewa wäge

 Surma hauast ärkades,

 Kes ei aimaks orja mäge,

 Tema kurjas kõrguses?

 Oh kui hirmsas ahastuses

 Ägasid sa, isamaa!

 Aasta sajad sügawuses

 Põrgu piina kandsid sa!

 Sinu õnnepäew läks looja

 Wärisedes, weriselt,

 Sulle sadas tuld ja tõrwa

 Maast ja taewast ülewelt!

 Taewas kuuldi hädakisa,

 Kuuldi waluwingumist,

 Halest waatis Wana-isa,

 Ähwardates põrgulist,

 
18

 Saatis wälgunooled alla:

 Aleksander, aita sa,

 Peasta ükskord rahwas walla,

 Peasta põrgust Eestimaa!

 Lõppes were-pulmapidu

 Wiiekümne aasta eest,

 Murtud sai siis orja-idu,

 Wälja kistud söödi seest;

 Tema ohakased juured

 Wõrsusid weel sala wäel,

 Need ei olnud enam suured –

 Kistaks wälja kahel käel.

 Sa ei märka, nooremsugu,

 Sa ei aima südames

 Orjapõlwe piinalugu,

 Täies jõus ja kurjuses!

 Keda orjakepid lõiwad,

 Need su wagad wanemad,

 Kelle werd su nurmed jõiwad

 Ammu mullas magawad!

 Priius, priius, sulle hüian

 Täna suure healega,

 Suud ja südant tõsta püian

 Taewa-Isa tänama!

 Isamaa, su mets ja meri,

 Kõik ta täius, kohise!

 Eesti laste waim ja weri –

 Priiusele hõiskage!

 
19

 Palumine.

 Paista mulle, lahke päike,

 Ööilm warjab waarikuid,

 Lahuta neid pilwe käike,

 Mis siin külmendawad suid!

 Sõua põrgu wärawalta,

 Kallis Kalew, koju sa!

 Ammu sind ju wangi maalta

 Ootab ohkel isamaa.

 Sinu õnne, sinu waewa

 Leinab suur ja weikene

 Aeg, kus sind sai wiidud taewa,

 Lõpetas meil priiuse!

 Wana-isa, ise tarka,

 Taara, taewast kuule sa,

 Anna Manal seda märka:

 Peasta Kalew kütkesta.

 Särama.

 Kuis käib sul kuldne päike,

 Mu armas isamaa,

 Kes muiste õnne läike

 Sul süitas särama?

 
20

 Ta tõuseb Taara kojas

 Kül endse iluga,

 Näeb aga sinu majas

 Kõik kurtes puhkama!

 Oh, et üks taewa wägi

 Sind wõtaks ärata.

 Kül siis su õnne mägi

 Läeks uuest särama!

 Kodumaale.

 Mu kallis Eesti kodumaa,

 Su auu ma tahan kuuluta:

 Su sees ma sündsin ilmale

 Ja nägin taewa walguse,

 Siin ema kandis kätel mind,

 Ma kaswasin kui pesas lind

 Mu armas, kallis kodumaa!

 Mu kallis Eesti kodumaa,

 Kuis wõib su laps sind unusta!

 Su armu olen joonud ma

 Ju sisse ema piimaga;

 Kui noorepõlwe eluteel,

 Nii rõõmustad mind täna weel – – –

 Mu armas, kallis kodumaa!

 Mu kallis Eesti kodumaa,

 Kui uhke, ilus oled sa!

 Su lehtis metsad kohawad,

 
21

 Su aasad haljad ilusad,

 Su päike paistab heledast,

 Su linnud laulwad ilusast

 Mu armas, kallis kodumaa!

 Sa, kallis Eesti kodumaa,

 Ei lapsi saalis kaswata:

 Su tütred siiski ilusad,

 Kui roosililled rõkkawad,

 Su pojad prisked, tugewad,

 Ja sirged nagu oblikad

 Mu armas, kallis kodumaa!

 Ei armsamat kui kodumaa,

 Siit taewa alt ma himusta,

 Sa kannad, katad, toidad mind,

 Sest püha on mul sinu pind.

 Su põrmust ilma sündsin ma,

 Su põrmus tahan puhata

 Mu armas, kallis kodumaa!

 Oh armas Eesti piireke

 Kui taewa-koidu wiireke

 Mu elu õhtul paista weel,

 Kui paistsid wara hälliteel,

 Siis kata, kallis Maarjamaa,

 Mind oma pehme mullaga

 Mu armas, kallis kodumaa!

 
22

 Kahetsus.

 Oh wõeras maa kuis sina

 Mind petsid rängasti!

 Sind ikka nägin mina

 Täis õnne, kullane,

 Sest jätsin maha Eestimaa,

 Ja pean nüüd raskest kaebama!

 Ma jätsin kodu maha,

 Kus toitis tööga muld,

 Sealt lootsin leida raha,

 Mu silmis säras kuld,

 Sest jätsin maha, Eestimaa,

 Ja pean nüüd raskest kaebama!

 Siin wõeras keel ja rahwas,

 Siin wõeras iga koht,

 Mu elu on kui pahmas,

 Siin tuleb hädaoht!

 Sind jätsin maha, Eestimaa

 Ja pean nüüd raskest kaebama!

 Rist, wiletsus ja walu

 On siin mu waewapalk,

 Siin mulla urtsik, talu

 Ja wõera rahwa salk!

 Sind jätsin maha, Eestimaa,

 Ja pean nüüd raskest kaebama!

 Ma jätsin sõbrad maha –

 Kes kullast kallimad,

 Kõik koduraja taha,

 
23

 Kus armud õitsewad

 Sind jätsin maha, Eestimaa,

 Ja pean nüüd raskest kaebama!

 Seal hingwad Maarja mullas

 Mu armsad wanemad,

 Seal Eesti koidu-kullas

 Nad jälle ärkawad

 Sind jätsin maha, Eestimaa,

 Ja pean nüüd raskest kaebama!

 Seal kohiseb weel oja,

 Kui nutaks taga mind,

 Lein katab isakoja,

 Kurb seisab laululind

 Sind jätsin maha, Eestimaa,

 Ja pean nüüd raskest kaebama!

 Oh et weel silmad näha

 Sind saaksid, kodumaa!

 Mu kõrwad enne eha

 Su keelt weel kuulata!

 Sind jätsin maha, Eestimaa,

 Ja pean nüüd raskest kaebama!

 Oh et weel saaksid jalad

 Su murul kõndima,

 Sa maa, kes õnne walad

 Ja armas otsata!

 Sind jätsin maha, Eestimaa,

 Ja pean nüüd raskest kaebama!

 
24

 Rahule!

 Kuule õde, wennake,

 Jääme jälle rahule,

 Kui on taewas pilwi täis,

 Nende wahel wälku näis.

 Kuule õde, wennake

 Jääme jälle rahule,

 Kui on wõimus teiste käes,

 Midagi ei meie wäes.

 Kiirest lendab aja woog

 Küllap tõuseb tuule hoog,

 Ajab ära siit ja sealt,

 Pikse pilwed taewa pealt.

 Wälk siis kaob kahjuta,

 Õnnes õiskab isamaa

 Wõimus jälle meie wäes,

 Kitsikus on teiste käes.

 Seni, õde, wennake

 Jääme jälle rahule

 Segane on aja sõit,

 Tõe päralt wiimne wõit!

 
25

 Oma linnale.

 Kui Wanemuine peidu aalt

 Mull kannelt lainaks kõrgelt maalt,

 Siis Wiljandi, mu Eesti linn,

 Sull kaunist kiitust laulaksin.

 Kui pruut seal mäe peal paistad sa,

 Su ümberringi wiljamaa;

 Ju õisi kannab nurm ja aas,

 Sull rahwas peiuks ärkamas.

 Ei õitsenud sul läinud aal

 Üht roosilille rinna naal,

 Waid leinalaulu hüüdis lind,

 Ja orjawitsad peksid sind.

 Nüüd Maarja rüpes magawad

 Need orjapõlwe pimedad

 Ei jõudnud keelda kurjad käed,

 Mis toimetasid taewa wäed.

 Sind sõkkund sõjalaste jalg,

 Ja niiske seisund sinu palg;

 Kül põrgu tormid pimel ööl

 Su ümber mässand wõidutööl.

 Kõik aga ei sult häwita

 Öö jõudnud oma katkuga,

 Sest Eesti weri, waim ja meel

 Su walwja wendes elab weel!

 
26

 Neid kolme hoia, isamaa,

 Neid truilt põues paisuta,

 Siis sinu muistne wägewus

 On tulewiku õnnistus!

 Nurin.

 Suur nurin sortsilaste tõust,

 Kui tuleks pime põrgu jõust,

 Käib sala suure wihaga

 Siit läbi armsa Lääne maa.

 Waik, soowil seisab Taara salk:

 See piinajatel paras palk,

 Nüid ülekohtu lõeg on täis –

 Kas tuleb ette kodureis?

 Nad puha, wiimane kui maik –

 Kus on sell põrgul pesapaik!

 See muistselt maha jäetud maa

 Ei tereta neid saagiga.

 Sest kindlast kinni hoiawad

 Nad maha murtud Maarja maad,

 Ei tahaks siit nad lahkuda,

 Kus rahwas õppind orjama.

 Neid aga waewab külma rõhk

 Ja päewatõusu tuuleõhk –

 Meil Ukku uue õnne toob

 Ja ilusama ilma loob!

 
27

 Jäta!

 Hing, oh jäta muret ruttu

 Muistse maale magama,

 Tõtta uuest tööle ruttu

 Walju, kindla waimuga!

 Pikka teed sa pead käima –

 Jõua uhkelt edasi –

 Maha murdma leina-äima,

 Kes ei aita tedagi.

 Tõsi, toona tuleb meele,

 Paisub silmi pisaraks,

 Jääma nõretuse weele –

 Oh et siin sa unustaks!

 Tugewaste töös ja teos –

 Näita neil kui magaja –

 Õigus südames ja peos

 Siis su õnn ei wiiwita!

 Lindanisale.

 Kus kallim koht kui Lindanisa,

 Kus püham mälestuse paik?

 Seal hingab Kalewite isa

 Ju aastasajad rahus, waik;

 Seal ema Linda leina walus

 On järwe jätnud murule

 Ja selles kuninglikus talus

 Meil kaswis Kalew ülesse.

 
28

 Mull tihti rääkis isa pere,

 Kui alles hällis kiikusin,

 Et üle maa ja üle mere

 On Tallna üksi neitsi-linn;

 Nad teadsid pikka juttu westa,

 Kuis teda piirtud asjata

 Ja et ta igaweste kesta,

 Kui kestab ilm ja ilmamaa.

 Kuis on seal kuulsas paigas lugu

 Nüid Taara tõu ja waimuga:

 Kas mäletab weel Eestisugu,

 Et pühas paigas rändab ta;

 Et tema tõstab oma kanda

 Nüid Kalewite rinna peal

 Ja et wõib tema mereranda

 Weel eluks tõusta taadi heal?

 Oh mäletaks sa, kes su põues

 On ammu, ammu hingamas!

 Oh teaksid sa, mis Eesti õues

 Kord Linda silmist laenetas!

 Nüid aga piad sa tõusma üles

 Ja südameks meil olema,

 Sest sinu põues, sinu süles

 Meil magab armu otsata!

 Ja mis see on, mis mina nõuaks

 Mu Lindanisa, sinu käest?

 Et sina kõigist mööda jõuaks,

 Ja lahti peaseks sortsi käest;

 Et sina käiksid Eesti hõimus

 Ja Keisri armus kõigist eel,

 Et su sees elaks auus ja wõimus

 Mu püha Eesti emakeel!

 
29

 Kalewite kodu.

 Kuldne Kalewite kodu,

 Taaralaste lõbus maa:

 Sulle laulab lahkest kägu,

 Ööpik suure healega!

 Lõuna wõlwist päikse palge

 Särab sinu oru öös,

 Põhja wirmaliste walge –

 Selle paistel palju töös!

 Lääne lained lakswad lusti,

 Rõõmsalt kuulab rand ja raud,

 Wana waime jälle usti,

 Wõrsub Kalewite kand.

 Jälle rääkwad rindus healed

 Wanast wabaduse aast,

 Laulikute kandle keeled

 Kõlisewad kodumaast.

 Jälle kuuluks kanget kuha

 Ennemuistse hiie puist,

 Õitseb Emajõe luha,

 Lehkab lillelisest suist.

 Maru möllab.

 Kas tuleb koju kuningas,

 Kes Põhja-merel purjetas –

 Sest kägu kukub koidu aal,

 Koer haugub haljal Murumaal?

 
30

 Ei wennad, ei see rõõmuheal,

 Koer uriseb ju meie peal

 Ja tahab salwa walusast,

 Kui peaseks lahti ahelast.

 Kui libiseb ta sabaga.

 Siis tahab saaki meelita:

 Mis ettewaates anna sa,

 Sest – maru möllab üle maa.

 Kaljuwaim.

 Weel elab kõrge kaljuwaim

 Siin Eesti pinna peal;

 Ta suigub sala udu sees

 Ja mängib, läigib Lääne wees –

 Üks imeline heal.

 Poeg, hoia pehme käte peal,

 Ja soojas südames!

 Poeg, eks sa kuule kiusu wiit,

 Kui armu seob siidi niit

 Siin sala, õeluses?

 Kas tunned, kallis kodumaa.

 Kui wali waimu tuul –

 Ja õues möllab maru wing,

 Sest ehmatagu sinu hing –

 Sa seisad surmakuul!

 
31

 Sest kaljuwaimu käiakse

 Su süles sidumas;

 Nad rööwiks ta su rinde alt

 Ja paneks põrgu palawalt,

 Kus suitseb saadanas.

 Sa aga, kõrge kaljuwaim,

 Sa räägid rõõmuga:

 Mis weremäng mull teha wõis?

 Ei sureta mind siidi köis –

 Jää julgeks, isamaa!

 Jää julgeks, hõiska rõõmusta

 Mu kodu, kaljumaa!

 Mul kõrges Taaral wägesi,

 Sest surma all ei seisagi,

 Ei seisa ilmas sa!

 Pisarad.

 Kewadise koidu aal

 Wara kõndsin niidu raal:

 Tuhat, tuhat pisarad

 Kasteheinas kiiksiwad.

 Küsin ühelt sedamaid:

 „Pisar, kust sa siia said?

 Kiigud tormi, tuule ees,

 Koidu paistel rohu sees?“

 
32

 Kostab wastu: „Kuuled sa,

 Muru all mu kodumaa;

 Sinna sinu wanemad

 Muistena meid külwsiwad.

 Tasa õhtul tuleme

 Mustast kodust murule,

 Ööse teine teisega

 Nutu külwi mõtlema.

 Paistab taewas päikene,

 Lähme jälle mullasse –

 Öö meid walus ilma lõi,

 Sest ei walgust näha wõi.“

 Kuulsin kurba kaebamist:

 Silmad läiksid pisarist –

 Palju neist siis nutsin ma

 Tõiste hulka kastessa!

 Nutja neitsile.

 Sa pühid palgelt pisarad,

 Su silmalaud on ligedad,

 Ja rinna põhjas sügawas

 Su hinge kuulen ohkamas.

 Kus, neitsi, kõik su kallid jäänd,

 Su luulelised looted läänd,

 Mis pesitasid targas peas

 Ja reisid taewatähte seas?

 
33

 Nüüd kaebad kurwalt ilmale:

 Siin aiman hauaaseme –

 Mull saatus jagab pisarad,

 Mis tema rüppe langewad!

 Sind trööstin ma, mu neitsike:

 Koit punab weel su pärjale

 Ja kõrgel käiwad kallid wäed –

 Oh oota, ehk weel peiu näed!

 Oh looda, usu, armasta,

 Su saatus saab weel leppima –

 Sind armast, waga neitsikest,

 Truu Jumal aitab ülewest!

 Wõerasisa.

 Wõi wõerasisa hea –

 Ma kuulsin seda suld –

 Mu sõber, meeles pea:

 Kuis andis sulle tuld!

 Sa ise seda tead,

 Ei tohi tunnista,

 Waid oma teada pead,

 Et wihaseks ei saa.

 Kus on su poja lugu,

 Su auu, su warandus?

 Su waba maa ja sugu,

 Su priius, wägewus?

 Kõik see on wõeraisa,

 
34

 Kõik see on tema käe,

 Weel nõuab juure lisa

 Ta sinult iga päe.

 Wõi wõerasisa hea –

 Kül teda tunnen ma!

 Ta süda külm kui ea,

 Ta rõõm sind rõhuda!

 Kui surma jõgi, sügaw

 Ta nõu ja kawalus,

 Oh pojandil on igaw –

 Mill lõpeb kannatus?

 Orjaöö

 Orjaöösel surmawikat niitis,

 Koidu piirel päike tõusta wiitis,

 Lootus langes hauda silmaweel,

 Tulesambad paistsid surmateel!

 Tondid tantsisid, su haua peale

 Panti ilmasüita ristike,

 Osaks said sa palwe, laulu heale –

 Maga ori, nagu Eestlane!

 Õnn ja noorus – walulilledega kaetud,

 Kurwalt Marja maale maha maetud,

 Hingab ööde wilus surma wäsimust,

 Surnud lootuseta, kaugel hommikust!

 Haua pimeduse pehmed ilmad

 Kooljat ema armul katsiwad,

 Kuiwatasid pisarates silmad,

 Mured, walus maha matsiwad.

 
35

 Hirmuks kõik su ihkamised jõudsid,

 Surma hellad soowimised sõudsid:

 Wahwus wangis, raudus wärises,

 Tarkus taga taewa uinudes

 Kaugel kõndis Kalewite kodust

 Wargsel wiisil, walju nutuga,

 Nüid sa peased piinajate rodust –

 Ärka hauast üles, isamaa!

 Tõtta!

 Oh minu rahwas, tõtta sa

 Sealt laanest wälja rutuga,

 Kus eksil luusib sinu hing.

 Su walgust katab uduring!

 Kül äratas sull koidukuld

 Ju muiste igatsuse tuld,

 Et õnne püidmas olid tööl,

 Sind rikkus wõit, mis oli ööl!

 Nüid kumab koit ju taewa all,

 Sull päike jälle tõusewal,

 See hiilget sinu orgu ka

 Saab taewa õuest külwama.

 Näed sa ta walgust, isamaa?

 Siis tõtta laanest rutuga,

 Sest taewas luusib pilwe, must,

 Wõib matta waimuilma ust!

 
36

 Hoiatuseks.

 Eesti rahwas, ära sa

 Kõigu iga tuulega!

 Kus sa astud, waata ette

 Oma selge silmaga;

 Muidu langed sillalt wette,

 Upud ilma armuta.

 Eesti rahwas, ära sa

 Papstil põlwi painuta!

 Wastu õigust õpetusest

 Talla julgest üle sa!

 Ilmas rahwa rumalusest

 Püitaks wilja lõigata.

 Eesti rahwas, ära sa

 Wõera naerul punasta!

 Orjaöö sind kinni kattis,

 Hirmsa pimedusega

 Eha walgust su eest mattis

 Kuis weel wõisid rutata!

 Ruta nüüd, mu rahwake,

 Orust üles mäele!

 Ära küsi wõera keelust,

 Põlga pettust, rumalust,

 Tema waranduse neelust

 Said ju muiste õpetust.

 
37

 Küsimised.

 Kas kõrged kalju mäed

 Peaks pehmeks sulama?

 Kas rööwijate käed

 Ei saagil’’ siruta?

 Kas kaarnad, kullid kiitwad,

 Et nad on mõrtsukad?

 Kas papstikesed wiitwad,

 Kui rahwast rõhuwad?

 Kas rikkad meeles kandwad,

 Et nähtaw – ajalik?

 Kas ahned waestel andwad,

 Ehk neil kül wõimalik?

 Ei ole ilmas head,

 Ei õigust olemas,

 Kuid elama sa pead,

 Kui ilm ka waletas.

 Weel.

 Weel wihawaenu aiad

 Liig kõrged, kõwerad,

 Need teeraad on laiad,

 Kus õelad tallawad.

 Weel kiusu-köied kõwad

 Siin siidil sidumas,

 Sell lubatakse taewas,

 Kes süita kannatas!

 
38

 Weel pilwes seisab taewas

 Ja udu warjab maad,

 Siin õigus nutab nurgas

 Ja – wõerad wägewad!

 Mu kannel kaebab, kurdab

 Su pärast, isamaa!

 Ta keelel leinakõla:

 Oh Jumal, halasta!

 Palwe.

 Mu kodutaewas pikse pilwis

 Ja surmaw nool on siin ja seal,

 Kõik wõitlejad on ära läinud,

 Ma seisan haua ääre peal!

 Siin, Isa, sinu trooni ette,

 Su tähte poole tõstan käed,

 Sa waatad iga südamesse,

 Sa minu puhtad palwed näed!

 Oh Isa, ära jäta maha

 Mu Eesti rahwast ilma peal!

 Su tähed langewad ja tõuswad,

 Sa igaweste seisad seal.

 Oh Isa, hoia warjupaika

 Weel Wene kotka tiiwa all:

 Las minu rahwast mööda minna

 Kõik sõjamarud mürinal!

 
39

 Oh Isa, lase waimutähti

 Weel tõusta kodu taewasse,

 Kes walgustawad Eesti rada,

 Ei tõetee pealt tagane!

 Oh Isa, lase igaweste

 Mu kodus kosta Eestikeel,

 Et tema kallist, püha kõla

 Mu lastelapsed kuuleks weel!

 Oh Isa, jäta rahwa nime

 Siin põhjailmas paistma weel –

 Mis aastasadad ehitanud,

 Wõib hoida sinu helde meel! –

 Oh Isa, anna waimuwihma,

 Sest põuast põleb Eesti hiis

 Su taewa kastel läheb õitsma

 Ta igaweste jälle siis.

 Oh Isa, põhjamata rikas

 Sa halastusest, heldusest:

 Too tagasi mu langend lapsed

 Mu rahwa sülle igawest!

 Et Eestimaa ja Eesti rahwas

 Käiks kindlas seisus kõrgemal,

 Et nad nii kaua kestma jäeksid,

 Kui päike paistab taewa all!

 Su trooni ette alanduses

 Ma langen maha põlwili,

 Sa, Isa, kuuled minu palwet –

 Su saatus juhib ilmasi.

 
40

 Kalewi kojutulek.

 Ma ootsin koju kangelast

 Ju ammu põrgu wärawast,

 Sest lausa leekis tuluke

 Siit Eesti õuest ülesse.

 Nüid mures kurdab minu meel:

 Ei wõi sa, Kalew, tulla weel,

 Peerg kaotanud tule jõu

 Ja wingu täis on Eesti õu!

 Kui jõuaksid mu kodu sa.

 Siis läeks su wiha leekima,

 Sest sinu lapsed siin ja seal

 On käimas sortsi teede peal.

 Sa küsiks kohe, kallis kaim:

 Kus on mu wana kaljuwaim?

 Kus ühendus ja wennameel?

 Kus solkimata Taara keel?

 Ja nüid sa näeks, mis uskmata:

 Kõik lagunemas korraga,

 Kõik maha murdnud tormijõud

 Ja ära põletanud põud!

 Su laste püided pilwe peal,

 Nad otswad õnnetähti seal –

 Neil unustud on põhjanael

 Ja linnuteeks on petupael.

 
41

 Kül sortsilased kolki saaks,

 Sa kodumaalt neid wälja aaks,

 Sest sul on, Kalew, rusikas,

 Mis põrgu müiril raksatas!

 Ja palju minu wendadest

 Saaks wärisema südamest,

 Saaks parandama oma meelt

 Ja ümber pöörma waleteelt.

 Nüid aga ei wõi tulla sa

 Weel oma lapsi waatama:

 Sa pead kaua kurtma weel,

 Ehk pöörab ilm ja laste meel.

 Kül jõuab sinna kotka tiib,

 Kül tuulehoog sull teatust wiib,

 Kui lausa lõkkes isamaa

 Siis, Kalew, koju tuled sa!

 Kodukeel.

 Kui kuninglikult kõliseb

 Mu ema kodukeel,

 Mis weikses sauna-urtsikus

 Ma kuulsin eluteel!

 Sell keelel ema kiigutas

 Mind õhtul magama,

 Sell keelel rääksin eluaeg

 Ma armsa isaga!

 
42

 Nüid igakord, kui kewade

 Mull laulab linnusuu,

 Siis nagu Eestikeelega

 Tall kostaks iga puu.

 Kui jõuab kätte talwekuu

 Ja sume sügise,

 Siis nagu Eestikeelega

 Mind hüiaks eideke.

 Ja nagu manitseks ta mind

 Sealt haua põhjast weel:

 Laps, pea ehteks surmani

 Su ema kodukeel!

 Ärge riielge!

 Ma tõstan tihti omad silmad

 Siit tolmust, tülist ülesse,

 Sealt paistwad mulle armsad ilmad,

 Sealt woolab rahu hingesse.

 Mu isa elab tähte taga,

 Ta kõneleb mull armsaste:

 Ma olen püha, olen waga,

 Mu lapsed, ärge riielge!

 Riid mustas madaluses lasub

 Ja tüli tõuseb taewa all,

 Suur rahu pealpool tähti asub,

 Kõik kiusud kadund kõrgemal.

 
43

 Maas keeb ja kohab mulla süli

 Ja rahwas tapleb rahwaga:

 Ma põlgan teie riidu, tüli,

 Teilt armu, rahu nõuau ma!

 Need Isa healed kostwad mulle

 Sealt tagant tähti südame

 Ja, isamaa, ma hüian sulle:

 Mu lapsed, ärge riielge!

 Musta kuube.

 Mu musta kuube kanda

 Ma tahan auuga

 Ja kätt see peale anda

 Sull, armas isamaa!

 Mu isaisad käisid

 Kõik musta kuue sees,

 Sest jäägu uued wiisid:

 Ma olen Eesti mees,

 Ja tahan julgest astu

 Siin musta kuue sees,

 Las tulla kadak wastu –

 Ei kohku tema ees!

 
44

 Sakalamees.

 Ma olen sündinud Sakalamees

 Ja elan kesk isamaa südame sees!

 Las läikida lõunapool päikesed puha

 Ja läänepool mängida laenete kuha,

 Mu ümber on isamaa hiilgawad piired,

 Ja walwaja wendade sõbralik truu

 Mu orusse wälguwad walguse wiired,

 Sest kodukest kiidab mu süda ja suu.

 Ma olen sündinud Sakalamees

 Ja kõnnin ta kullaste piirete sees.

 Siin leian ma lilledest läikijad raad

 Ja sinajat, rohelist wiljakat maad;

 Siin lendawad linnud ta metsade põues

 Ja loowad mull lehekuus laulusi küll,

 Siin särawad tähed ta toredas õues

 Ja kõnniwad koidud ta kaarete eel!

 Ma olen sündinud Sakalamees

 Ja seisan kui sammas siin marude ees,

 Las kiita, kohada, hulguda nad,

 Ei jalge alt kiiguta kaljulist maad!

 Kus rahwuse jälgi mu isade jalad

 On astund ta muistese mägede peal,

 Seal niidawad minugi sammude salad,

 Ehk wuhiseb, mürised marude heal.

 Ma olen sündinud Sakalamees

 Ja kõnnin weel kuninga, Kalewi, tees,

 Kui kullased kujud ei peta siin mind,

 Siin kergib weel kodumaa kaljune rind.

 
45

 Meil sügawas südames sooja weel õhkub,

 Mis toonase tulede leekidest jäi;

 Ta ajuti põrinal põlema lahkub,

 Ehk kollete põhja kül maetud sai.

 Ma olen sündinud Sakalamees!

 Ju muiste mu isade rahwus siin kees,

 Kui sõjad ja katkud kõik keerasid tantsil

 Ja wägewast wõideldi Wiljandi kantsil.

 Oh nüid on kõik kadunud, warmetes magab,

 Ja haljendab werega wäetud muld!

 Sealt Ukku meil õhtutel õnne weel jagab,

 Sest olgu see koht meile kallim kui kuld!

 Ma olen sündinud Sakalamees

 Ja läigin, kui koidikul kullatud prees.

 Ja waatan ma wendasi siia ehk sinna,

 Kõik wiiwad weel ohwrid mu hiie ja linna

 Sest kindlaste seisab, ei karda nüid kõdu,

 Ta põhi on wahwuse wägedest paas.

 Oh keeda meel, katel, kui muiste, meil mõdu.

 Me joome ta terwiseks põhjani klaas!

 Kodust lahkudes.

 Nüid lahkun sinust ära,

 Mu kallis kodumaa,

 Weel paistab päikse sära

 Mull wiimse iluga!

 Mu tutwad orud, mäed,

 
46

 Mu tuttaw murumaa,

 Silm, wiimast korda näed –

 Oh nuta, nuta sa!

 Siin kiigutas mind kätel

 Mu hella eideke,

 Siin õnne keskel lätel,

 Suud andsin taadile:

 Nüid jääwad minust maha,

 Nüid pean lahkuma,

 Ei enam sa neid näha –

 Silm, nuta, nuta sa!

 Siin tõstsin jalga, arga,

 Ma käies koplisse,

 Siin punusin ma pärga,

 Siin laulis linnuke:

 Ei unustada jõua

 Neid igaweste ma,

 Kes wõib mull tröösti tuua?

 Silm, nuta, nuta sa!

 Siin kaswasin ma meheks,

 Siin tegin wirgalt tööd,

 Siin isamaa mul ehteks,

 Tall laulsin mitu ööd.

 Nüid kaugele ma lähe,

 Nüid lahkun waluga,

 Ei kodumaad saa nähe –

 Silm, nuta, nuta sa!

 Kõik armud jätan sulle,

 Mu õitsew Eesti pind!

 Sa olid kaua mulle,

 
47

 Kui kallim emarind!

 Ma wannun isa õues

 Sull truudust surmani,

 Oh hoia omas põues

 Mull aset wiimati!

 Wõeral maal.

 Kaugel kodust, wõera piiri peal,

 Laulab leinates nüid minu heal,

 Wara, lapse meelel, lustiga

 Läksin kodu rüpest rändama;

 Nüid mull kurwalt kaebab igatsus:

 Kodus õitseb õnn ja iludus!

 Kodus, kuldse koidu kaisu sees

 Liigub lepik sooja tuule ees;

 Seal mu kaasikute kahinad

 Õrna õhtu sülle surewad,

 Ei neid minu kõrw siin kuulda saa –

 Pean, wäeti, wõersil wiibima!

 Kodus lill mul päikse sooja saab,

 Ööpik lehte rüpes laulu aab!

 Linnu kari kisab kuldsel kuul

 Rohelisel, õitswal toome puul –

 Iluhealed, ei nad ulata,

 Minu kõrwu üle kauge maa!

 Koduorus, kõrge kalda all,

 Keerleb hõbehallik kõlinal;

 Tähed kullatawad selge wee,

 
48

 Järwe põhja paistab linnutee;

 Ei mu silm siin nende üle näe –

 Kaugel paistab minu kodu päe!

 Wõeral maal – siin päewad pimedad,

 Tuuled walusaste winguwad!

 Metsa ilu, ei siin jõua ta

 Kutsu künnilindu hõiskama,

 Sest siin mures minu mõte, meel,

 Käiwad ühtepuhku koduteel.

 Wõeral maal siin taewas tumet täis:

 Tähte läige läbi udu näis,

 Tuttaw lillenutt ei nikuta

 Pead mu poole kodu armuga,

 Sest siin mures minu mõte, meel

 Käiwad ühtepuhku koduteel!

 Wõeral maal siin kuiwad kaljumäed,

 Ümberringi raba, kõrbet näed!

 Nagu jõgi kodu kauguses

 Saadab hõbelainid läikides,

 Seda minu silm ei leia siit –

 Janutõbes seisab nurm ja niit!

 Jälle tahan, jälle rutata

 Kalli kodu poole minema!

 Seal mu süda lusti leiab weel,

 Seal on jälle rõõmus minu meel,

 Seal mind ammu ootab iluga,

 Minu kallis, õitsew kodumaa!

 
49

 Parem aeg.

 Et kord olnud parem aeg ja põli,

 Kes wõib selle wastu waielda?

 Lausa lõkendanud waimutuli

 Üle Eesti rahwa, isamaa? –

 Teaks sellest, peaks palju kiitma

 Kuis siin kallis rahwas elanud,

 Kalewite kuldseil aegil wiitma,

 Kussa laulud, jutud kõlanud,

 Mis me nõder ilm on põlanud.

 Enne elasiwad põhja piirel,

 Lääne rannal rahwas tarkust täis,

 Waata, nende waimutaewa wiirel

 Möödanikust tuhat kiitust käis:

 Taewatähed tunnistawad sugu,

 Sao pilwed nende seadusi,

 Laulud pajatawad püha lugu,

 Toowad toonast meile teadusi,

 Põhja ilmast palju headusi.

 Kuulutas kord sarw siin sõjamängi,

 Weeres wärin läbi Lääne maast,

 Ei siis wiibind peigmees pruudi sängi,

 Hakkas kurba käiki ööse aast,

 Wabalt kodupinda kaitsma minna,

 Wõidelda ja surra nende eest:

 Waata, meie põlwe poeg, sa sinna,

 Leiad seda olewiku seest,

 Nimeta siis mulle seda meest.

 
50

 Tahan teda taewapojaks panda,

 Kiita kuldse kandli kõlaga,

 Aga ei sa jõua ainust anda,

 Ainust, kallist poega, kaljumaa!

 Paremusest pühad piired tühjad,

 Nurmed nutwad armsaid aegasi;

 Kuna köitsid orjapõlwe ohjad,

 Jumalikku siis sult häwiti –

 Oh et tuleks jälle tagasi!

 Tulge jälle, tulge, tulge ruttu,

 Armsad ajad, taewast tagasi!

 Mäed ja ojad tõstwad kurba juttu

 Iga õnneliku kewadi,

 Ootawad kõik siia seda rahwast,

 Keda muiste toitis Taara maa,

 Rahwast, kesse töös ja teos wahwast,

 Kõndis jumaliku palgega –

 Aeg siis oli parem, parem oli ta!

 Eesti rahwa

 minewik olewik tulewik.

 Wäga kaugelt, kaugelt

 Altai mägedest

 Leiab Eesti rahwas

 Oma hällikest.

 Mill ta sinna tuli,

 Kust ta sinna sai:

 Kõigest sellest waikib

 Ajalugu lai.

 
51

 Kaljuturjad tõstwad

 Pilwini seal päid,

 Seal on kallid kohte,

 Ilusaid ja häid.

 Seal on lillelehku,

 Linnulaulu ka –

 Maha jäid sa meitest,

 Kaunis, kallis maa!

 Nagu mässaw meri

 Maru mürinal

 Rullib ilma otsa

 Laeneid sügawal.

 Nagu tuuletuhin

 Lendab üle maa,

 Seisatab siis wiimaks

 Waikse ilmana.

 Nõnda laineil liikus

 Suure rahwa wool,

 Seisatas siis wiimaks

 Kaugel õhtupool.

 Siin ta leidis asu,

 Kaunist kodumaad,

 Siin, kus Eesti rahwas

 Praegu asuwad.

 Siis, kui tema tuli

 Kauget koduteed,

 Loeti ta arwu

 Mitmed miljonid.

 
52

 Soomesugu asus

 Külma põhjasse,

 Ungarlased läksid

 Donau kaldale.

 Eesti rahwas jäiwad

 Siia elama,

 Kus ei kuuma, külma –

 Kaunis kosuda.

 Siin ta hakkas tööle,

 Tööle wirgaste,

 Murdis põlist metsa,

 Kündis ülesse.

 Siin ta haris põldu,

 Haris heinamaad,

 Raius ruttu üles

 Hooned, ilusad.

 Nõnda kaswis, kosus

 Imeks ilma ees,

 Elas aastasadad

 Rahupõlwe sees.

 Wara, rikkus kaswis

 Silma nähtawal,

 Õnnepõli õitses

 Wanemate all. –

 Ah mis magus sõna:

 Muistne wabadus!

 Sinna õndsa maale

 Läeb mu igatsus.

 
53

 Mets ja maa ja meri

 Andwad toitust siin,

 Pole kõrw weel kuulnud,

 Mis on orjapiin.

 Õitswad aasad, luhad,

 Niidud, järwed, jõed –

 Neist kõik saaki saawad

 Armsad wennad, õed.

 Kerkib püha päike

 Koidu kullasta,

 Teretakse teda

 Lahke lauluga.

 Waatwad tähed taewast

 Waikse wainule:

 Õitseliste laulud

 Helkwad ülesse!

 Tuuleke toob terwist

 Kaugelt lõuna alt,

 Põhjanael see paistab

 Soomes särawalt. –

 Aga kas on ilmas

 Õnne muutmata?

 Kas ei murdu metsad

 Tuule, tormiga?

 Kas ei jäta maha

 Meid wast jumalad?

 Kes ei seda usu,

 Need on sõgedad.

 
54

 Keset kullast põlwe,

 Wabaduse aal,

 Tõuswad põrgutormid

 Meie isamaal.

 Rüitlid tulid randa

 Tuule, tormilla,

 Tooma meile usku,

 Tooma orjust ka!

 Usk ja orjus, piinad

 Ühes rändawad,

 Seda ajalugu

 Tundwad rahwad, maad.

 Nagu põrgupojad

 Rüitlid rööwiwad,

 Laastawad ja tapwad

 Waba rahwast, maad.

 Külad, linnad lääwad

 Leegis taewani,

 Aherwarred jääwad

 Järel wiimati!

 Hoiab ema rinnal

 Poega pehmeste,

 Kellele ta kaswab?

 Orjaks herrale!

 Tema osa ilmas

 Piits ja pisarad,

 Kas wõib kuskil olla

 Õnnetumat maad!

 
55

 Oh sa rööwlisugu,

 Oh sa weremees.

 Kuidas wõid sa seista

 Wiimse kohtu ees!

 Usku oled toonud,

 Usku Jumalas,

 Aga werepõllul

 Lokkab ohakas!

 Aga kül ka wõitles

 Waba Eesti mees,

 Seisis nagu kalju

 Mere mässu sees.

 Kalewite kaimud –

 Nad ei kannata,

 Ühel meelel tõtwad

 Nemad sõdima.

 Nagu loogu langwad

 Sortsilaste pead,

 Aga sest ei ole

 Wõitlejatel head.

 Jälle uued hulgad

 Siia sõuawad,

 Raudses riides randa

 Abiks jõuawad.

 Siiski wõitleb wahwast

 Raudne Eesti rind,

 Kastetud ta werest

 Püha kodupind!

 
56

 Wiimaks raugeb rahwas,

 Kaela kumardab –

 Wabadus on läinud,

 Herra orjaks saab!

 Nüid ei ole enam

 Temal kodumaad,

 Were kullid, kaarnad

 Teda kisuwad.

 Lõppenud on ära

 Waba rahwa töö,

 Meie maale asub

 Pikk ja pime öö!

 Orjapõlwe piinad

 Sööwad südame –

 Kustunud on taewast

 Wiimne täheke!

 Maga, waba rahwas

 Kaua, kaua sa,

 Ehk weel ilmas wõtab

 Jumal halasta!

 Kas ju ärkad üles

 Rahwas, unine?

 Kaugel taewakaarel

 Kumab koiduke!

 Aga kas sa kaua

 Surmas suikusid?

 Kaua werewäljal

 Tuimalt tuikusid?

 
57

 Sa ei ole rahwas,

 Sa ei ole maa,

 Pime orjakari,

 Kõrbe oled sa!

 Aastasadad läinud

 Mööda piinates,

 Ime, et sul elu

 Tuksub südames.

 Südames, kus enne

 Wõim ja wahwus kees –

 Mälestad weel seda,

 Kallis Eesti mees? –

 Koidukuma särab

 Kuulutades head,

 Kuninglikult tõstab

 Päike oma pead.

 Eesti mäel ja orus

 Aurab udu weel,

 Kõrge Keisri sõna

 Tulemas ju teel.

 Nagu wälgu löögil

 Ilmas kõlab ta:

 Eesti rahwas peab

 Waba olema! –

 Keisri käsku wõetaks

 Wastu hõiske all,

 Orjaahel langeb

 Kokku kõlinal. –

 
58

 Oh sa kallis Keiser,

 Kõige ilma ees

 Sinu jalge ette

 Roomab Eesti mees.

 Sinu eest ta annab

 Ihu, hinge, werd –

 Sina kuiwatasid

 Rahwa nutumerd!

 Nüid on Eesti rahwas

 Jälle rahwake –

 Nagu ennemuiste

 Olen inime.

 See, mis orjaajast

 Meile järel jääb,

 Nagu uduwari

 Tasakesti lääb.

 Aga, oh mu rahwas,

 Oh mu wennad, õed:

 Kuhu poole jookswad

 Tulewiku jõed?

 Jookseb Ema jõgi

 Soome lahesse?

 Wõi saab juhatatud

 Düina kaldale?

 Tulewad tal wastu

 Welikaja weed?

 Kas siis sõbralikult

 äwad ühte teed?

 
59

 Ühte teed nad lääwad,

 äwad meresse,

 Mere sügawuses

 Eksib laineke.

 Kes wõib mere mässul

 Laineid lugeda,

 Küsi sina ühte:

 Kus su kodumaa?

 Laene keerab, kohab

 Sügawuse sees,

 Kaob sinu silmist

 Otsatumas wees.

 See, kes tuuli, tormi

 Juhib mere, maa,

 Selle poole palu:

 Issand halasta!

 Unusta?

 Ma peaksin seda unustama,

 Mis kannatasid, isamaa?

 Oh ei, su möödaniku põrgus

 Weel kannatan ma sinuga!

 Ma näen su piina werewermeid

 Weel täna selge silmaga,

 Su ahastus ja walukisa

 Mu kõrwu kostab otsata!

 
60

 Ei lepita mind ajalugu

 Su riisuja, su rööwliga,

 Kes põrgut walmistasid sulle,

 Neid näeks ma põrgus põlema.

 See muistne ohakane seeme

 Su õues õitseb, lokkab weel,

 Mu südames on walus wiha –

 Neid kiitku kuri, kawal keel!

 Wenemaale.

 Suur ja kange, kuulus,

 Wägew Wenemaa,

 Kes wõib ennast ilmas

 Suga wõrrelda.

 Sinu põhi seisab

 Kalju kindlaste,

 Riigiraja kaswab

 Ilmast ilmasse.

 Siin ei lõpe suwi,

 Siin ei lõpe talw,

 Ilma rahwast toidab

 Wene wiljasalw.

 Nagu tammetüwi

 Tormi, tuule ees

 Seisab tema rahwas

 Ilma maru sees.

 
61

 El ta karda sõda,

 Rahu nõuab ta;

 Tema mehisusel

 Kohkub ilmamaa.

 Riigi tüiril seisab

 Wägew, wahwa Tsaar,

 Õnne, rahu külwab

 Kõrge Keisri paar.

 Kõrge, kalli Tsaari

 Õndsad wanemad

 Wägewaks on teinud

 Püha Wenemaad.

 Kole orjapõlwe

 Nemad kaotasid,

 Rõhujate wõimu

 Põrmu waotasid.

 Hariduses tõuseb

 Riigi rahwas nüid,

 Tema waim on wärske,

 Puhas tema püid.

 Riigi aluspõhi

 Seisab Tsaari peal,

 Seisab nagu kalju

 Igaweste seal.

 Tema pühad kojad

 Lugemata nüid,

 Lõpmata sealt tõuseb

 Püha palwehüid. –

 
62

 Seisa igaweste,

 Püha Venemaa!

 Sind ja sinu Tsaari,

 Issand, õnnista!

 Üles!

 Üles, üles, Eestlane,

 Tõsta käsi kõrgele!

 Rusikas, mis raksab rauda,

 See ei karda orjahauda –

 Hoia, waenlane,

 Ta eest põgene!

 Üles, üles, Eestlane,

 Waata ümber uhkeste!

 Lahti köidikust su käed,

 Eesti pinna orud, mäed,

 Nurmed, niidud sa

 Jõudsid lunasta!

 Üles, üles, Eestlane,

 Astu sammu julgeste!

 Astu nii et rada raksub,

 Laula nii et lepik laksub:

 See on meie maa,

 Wäetud werega!

 
63

 Üles, üles, Eestlane,

 Wõitle, wõida wahwaste!

 Ärkanud on wanad waimud,

 Kalewite kanged kaimud –

 Leegib tuluke,

 Üles, Eestlane!

 Tööle!

 Öö möödas, uni magatud,

 Kõik ilm on üles ärkanud:

 Miks haigutame meie weel,

 Ei tõtta kõige ilma teel?

 Meil orjaöö on mööda läind,

 Ju koit on meie kodus käind,

 Sest tööle, tööle usinast,

 Kõik tõuskem üles magamast!

 Kes kuuleb, kui me kordame

 Siin möödanikust ilmale:

 Maailmal pole südant sees,

 Sa ise ole wahwa mees!

 Sa wõida ära wastased

 Ja kogu Eesti südamed,

 Siis hüia koduõuesse:

 Nüid tööle, tööle wirgaste!

 
64

 Emakeel.

 Mu emakeel on kullane

 Ning sütitab mu südame,

 Ta auust laulab minu heal

 Kui sõnake weel keele peal,

 Mu kallis emakeel –

 Sa kaswa, kosu weel!

 Ta kõla kostku kaugele

 Siit üle maa ja merede,

 Et wastu kostab Põhjala

 Ning hõiskab ühes minuga:

 Mu kallis emakeel –

 Sa ela, õitse weel!

 Mu keel ei waiki kunagi,

 Ma laulan eluotsani

 Ja kui mu healed waikiwad,

 Siis laulwad järeltulejad:

 Mu kuldne emakeel,

 Sa kanna wilju weel! –

 Sest emakeele põlgajad,

 Te armetumad kadakad,

 Nüid pöörge ümber eksiteelt

 Ning auustage emakeelt –

 Teil kõlab wastu weel

 Kord helde emakeel!

 
II. osa

 Soomele.

 Kus kõlisemas emakeel

 Ja suguweri woolab weel,

 Seal arm on suur ja suwine,

 Ei kustu iial see tuluke.

 Ei teda kata kiusu-uul.

 Ei jahuta wõi marutuul –

 Silm waatab silma, südame

 Siit üle mere, mägede!

 
66

 Wõersile minnes.

 Nüid tere, sinaw Soome maa,

 Sa kaljukindel põhjala,

 Oh tere, Soome wennad, õed,

 Su sinetawad järwed, jõed!

 Mind Lindanisast kannab laew,

 Kui kerge on mu reisi waew:

 Mu meretee lääb Soomesse,

 Mis täidab terwe südame!

 Ei jõua kauem kannata,

 Laew, lenda ruttu, lenda sa;

 Seal saan ma näha seda maad,

 Kus sugulased asuwad.

 Kus?

 Kus on nii kanged kaljumäed?

 Kus sa nii uhkeid järwi näed?

 Kus kohisewad kosed, jõed?

 Kus ühelmeelel wennad, õed?

 Kus rahwas kindel nagu raud?

 Kus waenlasel on surma haud?

 Kus elab Kalewite waim?

 Kus haridusest õige aim?

 Kus? Kõrgel pühas põhjalas,

 Kus sugulased asumas.

 
67

 Soome süda.

 Kui Soome süda kurwastab,

 Ta rinnus leina piin,

 Siis kurbtus minu südamel

 Niisamuti ka siin.

 Kui Soome süda rõõmustab

 Ja hõiskab õnnela,

 Siis, õnne-eha südames,

 Ma hõiskan temaga.

 Mikspärast nõnda ligidal

 Ma seisan Soomele?

 Meil oli ennemuistena

 Üks häll ja emake!

 Luule külaskäik.

 Tere, Soome suguwennad,

 Kalewite kallid kannud,

 Lapsukesed laente langul,

 Pojad põhjapiiri kaldal!

 Südamesta sügawasta,

 Armu meelest awarasta,

 Igatsused heljuwalla,

 Rõõmud tõesti tõusewalla,

 Kui teid tulen tutwustama

 Üle silla Soome maale.

 
68

 Siin ma leian seda paika,

 Kus meil õitsid õnnelilled

 Wanaaegse wainudella,

 Ennemuistse ilmadella;

 Kus me õnne kuldsel rajal,

 Rõõmu, rahurikkal ajal

 Isa kojas kaswasime,

 Eide kätkis kiikusime –

 Kuni kurjad kurnatused,

 Kõupilwe kärgatused,

 Rahupõlwe peletasid,

 Kodupaika kolletasid.

 Siisep, langud lahku jäime,

 Ilma laande itkemaie,

 Orja nurme nuutsumaie!

 Siin ma leian seda paika,

 Kust meid kandis Kalewala,

 Wahwa wõidu walinates

 Wõera wastu wõitlemaie,

 Taewa piire taplemaie;

 Et ei peasend pealta päewa,

 Alta ilma habemikud

 Meie muru muljumaie,

 Waba wendi waewamaie.

 Siin ma leian seda paika,

 Kus me isad enne käinud,

 Emad, wennad wõerusella,

 Piigad lusti pidudella;

 Kus nad kannud kokku löönud,

 Rahupõlwe terwist joonud,

 
69

 Nagu meie muistsed laulud

 Pidupõlwest pajatawad:

 „Nägin soo suitsewata,

 „Nägin aru aurawata,

 „Soo teil sulas õluta,

 ,,Aru auras aanikuta.“

 Siin ma leian seda paika,

 Kus weel tõuswad täna päewa

 Welled wirmaliste walgel,

 Õed roosipuna palgel,

 Nagu tammed taewa poole,

 Pärnapuuda pilwedeni.

 Meie, wennad wirulased,

 Suure Soome sugulased,

 Unest alles uimasella,

 Piinapõlwest põduralla,

 Waenuhaawad walutawad,

 Waimuwalgust wangistawad!

 Orjaöödes, hellad welled,

 Aastasajad suikusime,

 Ei meil päikest paistemassa,

 Kuud ei öösel kumamassa,

 Põhjamata ööde pimet

 Wälgud üksnes walgustasid!

 Lootus jääb mul liikumata,

 Soomes sõprust sobitada,

 Isakodu istutada,

 Kaljuwalla kasusida.

 Tõusku, tõusku taewasteni,

 Pikaks sule-pilwedeni

 
70

 Meie hõimlus õitsemaie,

 Meie wennastus wenimaie!

 Panen laulu lõpeteles

 Kandli Soome kalju peale,

 Ootma aege uuendusi,

 Kalju-linna kaswamisi.

 Põhja kannel.

 Miks, põhja kannel, kõlised?

 Su keeled kurwad, talised,

 Kas küinlakuule laulad sa,

 Wõi tahad suwe ärata?

 Mull undas kaugelt helinad –

 Ehk pulmalood ju oliwad –

 Ei sure arm meil waheteel,

 Oh mõrsja, mõrsja, oota weel!

 Mu süda, truu ja õiglane,

 Sull tuikab wastu, neiuke,

 Sind lunastan ma, põue-lind.

 Kas olgu elu selle hind.

 Ei rikkust meil kül puuduwal,

 Ei kulda kaljukünka all:

 Miks wiibid weel, mu kallike?

 Ah lähed leeri – sügise!

 
71

 Imatral.

 Kül kiies kohab õhtu aal

 Üks hõbe-jõgi põhjamaal;

 Ta kumin kuuluks kaugele,

 Wee läige tõuseb taewasse.

 Ta laentel kiigub kuldne paat,

 Seal püüab kalu wana taat:

 Taat? Oh ei usu minu meel!

 Ta sõidab lusti Wuoksa weel.

 Kuuwalgel aga kiwi peal

 On kaldal kuulda leina heal –

 Seal laulab näkineitsike,

 Üht lugu lõuna piigale.

 Oh tuleks taat see paadiga

 Ka Lääne merde mängima!

 Ma waataks waiksel walgel ööl,

 Kuis käib ta kena taewa tööl.

 Waat, wirmalised wuhawad,

 Ja merelaened kohawad:

 Taat esimeste walwaja,

 Ja näkineitsi laentessa!

 Kül wõin ma kaua oota sealt,

 Ei aima paati, laulu healt!

 Sest wirmalised, maru heal!

 On näitus kurja ilma peal!

 
72

 Põhjanael.

 Ma waatan kaugelt kodu ilmast,

 Kuis kõrges liigub tähte pael,

 Ei aga kustu minu silmast

 Sealt Soome taewast põhjanael.

 Ta läigib läbi külma, lume

 Kui küinal taewa altri ees,

 Ei ole muutnud oma jume

 Ta aasta tuhandate sees.

 Nii, kuidas läigib ühtelugu

 Täht tinakarwa taewa all,

 Nii seisab kindlast Soome sugu

 Kui kalju meres sügawal.

 Ei wiletsuse kurnad, näljad

 Ta maad ja rahwast lahuta,

 Ei jõua külmad jäädewäljad

 Neil koduarmu jahuta!

 Oh minu meeles mõnda kiigub

 Siin kodu merekalda peal,

 Kui tähte kari kõrges liigub

 Ja põhjanael on paigal seal:

 Mu mõtted tuhat terwist wiiwad,

 Kus wirmalised taewa lael –

 Oh oleks minul kotka tiiwad,

 Su juurde lendaks, põhjanael! –

 
73

 Oh põhjanael ja põhja rahwas,

 Nüid olge märgiks minule:

 Et oleks ma nii truu ja wahwas

 Ja seisaks nõnda kindlaste!

 

 Sillal.

 Mis on se mürin, maru hääl,

 Kes sõidab Soome silla peal?

 Kas tuleb tuttaw waatma mind?

 Toob tedremuna põhja lind?

 Maailm on argtust, õnne täis –

 Mis imelugu sillalt näis?

 Seal sillal kõlab tuttaw keel,

 Siit: tere, kaim, kas elad weel?

 Ju pidin lootust nutuga

 Ma mulda wiima magama,

 Nüid paistab uuest õnnekoit

 Ta ennemuistne armuloit.

 Weel kõlab sillalt hõiskehüid:

 Mu tuttaw naaber tuleb nüid,

 Suurt hulka mõedab minu silm –

 Nüid õnnelik on põhjailm!

 Arm elades ei waleta,

 Usk tungib läbi taewa, maa.

 
74

 Mis – mis siis kuuluks kõrwe raalt?

 Tuul kannab kõma maisemaalt,

 Waim wangub astumiste all –

 Mu kasuisa ligidal!

 Ta tuleb hoidma oma last

 Ja lahutama armsamast.

 Ilm must ja pimes pilwes kõu

 Siis wõidab kasuisa jõu!

 Sild rängast kõnnist katki lääb

 Ta teine teise poole jääb

 Ning laenis kuuluks kurba healt:

 Weel wara kosida on sealt!

 Kus mu kaasa.

 Teate, sõbrad kus mu kaasa,

 Ütelge siis mulle ka,

 Ilmaaegu otsin kaua

 Teda üle mere, maa!

 Laente kohin ei ta lausu

 Temast mulle sõnakest,

 Silm ei aima kosjarada,

 Rändaks läbi ilmadest.

 Nägus neiu põhja piirelt

 Toob nüid teatust tuule suu

 Armastab sind ammu juba,

 Loodab iga lillekuu.

 
75

 Läänemere kalda pinnal

 Suigub armastaja silm,

 Igatseja hinges ilul

 Õitseb kewadine ilm.

 Minu hinges ärkab eha,

 Kaasal kaela langeks ma

 Laene, laene uhub jõudsast

 Armu-randa liiwaga!

 Poolringi.

 Poolringi rikub õnneidu –

 Kas märkad, muistne kaljuwe?

 Poolringi keskel pulmapidu,

 Seal mängitakse rõõmsaste.

 Kuis wõid sa koidu kaudu käia,

 Kui ta on tee peal risti ees,

 Weel oma mõrsjat kätte saia

 Kui hingad tema hõlma sees?

 Kül waatwad kaugelt igatsused

 Kui tähed põhja taewasse –

 Kül käiwad kuldsed kujutused

 Sealt siia põue, südame!

 Oh oleks oimud mul ehk tiiwad,

 Siis ujuks, lendaks üle wee!

 Nüid lahked tuuled terwist wiiwad,

 Poolringi pikk ja kinni tee!

 
III. osa.

 Lugudused.

 Üks jutu-lugu lauluna

 On puu, mis peab õitsema,

 Kui mõte sarnast sünnitas:

 Kus oksad, õied olemas?

 
78

 Luule kuningas.

 Näkineitsi, noorukene!

 Liuge lääne laenetesta

 Sügawuste sängidesta

 Muistse kihlakiwi peale,

 Siidi juukseid silitama,

 Koidukulla karwaliseks,

 Ehapuna iluduseks!

 Laula minu meele maalid

 Õilmedesse õitsemaie,

 Ämarikul ärkamaie,

 Siis ma liblik, lusti lindu,

 Tallan tuulta salamahti,

 Kui ma laulu kuningale,

 Sõna-eie seadijale

 Lähän kulda kukumaie,

 Hõbeläiget hõiskamaie,

 Auu kuuekest kuduma.

 Meie kallis kuulus Kalew,

 Taewa tõusnud taimekene,

 Õnnetuma õhtu tunnil,

 Kui ta läinud lahingisse,

 Raudalasi rookimaie,

 Matnud kuningliku kulla,

 Rikka Eesti riigiwara

 Põrmu põue peitewale,

 Kust ei waras käppamaie,

 Ega rööwel riisumaie

 Warandust wõind wähentada.

 
79

 „Õitseb ükskord õnne aega,

 Paisitab parem päewakene:

 Wõtame siis wara wangist,

 Kulla koormad künka alta.“

 Nõnda sõnand sõpradele

 Kallis Kalewide poega,

 Kui nad wara warju alla,

 Kulda kukutanud kalmu,

 Hauda haljast hõbedada,

 Kuidas Kalewpoja laulus

 Pikemalta pajatakse.

 Pärast matmist pitseriga

 Sõlminud ta salasõnu,

 Kõwemaid weel kinnituseks:

 Kes neid ajus arwamaie,

 Mõttes juhtub mõistemaie,

 Pidi wara peremeheks

 Õnnetunnil tõusemaie.

 Näljapõlwe närtsimisel,

 Orjaööde ohkamisel,

 Püüdsid mitu Eesti poega

 Kallist hauda kaewaneda,

 Kui neil, eha helendusel,

 Ööde hõlmas, õilme karwa

 Murueide tütre maalid

 Imelikku ilmutanud.

 Aga et ei salasõnu

 Sündind meestel mõtetessa,

 Agarail ei arudessa,

 Jäiwad waranduse warmed,

 
80

 Haua kohad arwamata

 Tulewiku tunnistuseks,

 Meie põlwe päewadeni.

 Taara nõude nikutajad,

 Targa tööde toimetajad,

 Walitsesid wanad targad,

 Hiljem ilma aegadella,

 Wabapõlwe Eesti walda.

 Orjaaegseid astmeid mööda

 Mindi muistest otsimaie:

 Kas ei Kalewide kolmest

 Warjul pantud warandusest

 Riismeid wõinud riisuneda.

 Esimest neist õnnelastest,

 Kes taht wara kergitada,

 Wõtnud Taara üless taewa

 Puhkepõlwe pidamaie,

 Sest et mees siin küllalt tööda

 Eesti tuluks toimetanud.

 Teised tema teederadal

 Kõndind õnne katsumaie,

 Kellel tuuled teatusida,

 Õhud toonud targutusi:

 Kuida kotka kulda kõned,

 Kaarna hõbe kuulutused,

 Wõimsa õnne wõinud tuua.

 Üks neist õppind linnukeelta,

 Tükikese Taara tarkust;

 Nende abil astund argselt

 Jaani-ööl ta salateele.

 
81

 Tuli teinud ette tähte,

 Walgus hauda awaldanud:

 Kussa puhksid pärandused,

 Wana laulu warandused.

 Siisap märkand mehikene,

 Wõtnud kolmi were wenda,

 Wiinud Wiru witsikusse,

 Tapnud Taara meelituseks.

 Selle peale salasõnu

 Rääkind suula sõmerasse,

 Kindlamaida kalmudesse.

 Kesse ime ilmumista,

 Armsata awaldusta,

 Wõimsamata walidusta

 Wõinud ilmas enne näha,

 Kui seal hauakaewajale

 Selle puhul silma juhtus?

 Kui ta kalmust pisut mulda

 Pealt sai ära pillutanud,

 Paistis kallis wanawara,

 Sigis silma nähtawale.

 Murueit oli mulla põues,

 Alla ilmas aega wiites,

 Pikapõlwe päewadella

 Kulda lauluks korutanud,

 Hõbet sõnaks sulatanud.

 Kalewide kalli krooni,

 Kuningriigil kõrgemalla,

 Mis weel jäänud muutemata,

 Haljas auus audumata,

 Andis haua leidijalle

 Päha pärja asemele.

 
82

 Murueite, üteldessa:

 „Tunistuseks tulewile,

 „Kinnituseks kõikidele,

 „Et sa sõna-wara wanem,

 „Kuulus laulude kuningas,

 „Oled oma seisusele

 „Taewa wäedest walitetud.

 „Selle põlwe Eesti pojad

 „Sa su auu ei silmamaie,

 „Waimu rikkust waatamaie:

 „Sest et nende nõdrad silmad

 „Pikast ööst on pimestatud,

 „Orja raisust räpastanud.

 „Aga ilma aegadella,

 „Pärast-põlwe päewadella

 „Saad sa ilmas hiilgamaie,

 „Eesti piiril paistemaie

 „Herrandlikul ilundusel.

 „Kül siis pistwad Eesti pojad

 „Parwel laulu padrikusse,

 „Suure waimu waarikusse,

 „Kus su lilled kaswamaies,

 „Kirjapõldu kaunistamas,

 „Waimupõldu walitsemas.“

 Loomade walitsus.

 Kord kuningliku krooni oli saanud karu,

 Ei pidanud ta pikemalt nüid enam aru,

 Suurt kändu paigast kandis warsti süles,

 Auujärjeks selle metsa seadis üles.

 Seal laskis ta siis waljust lüia lokku

 Ja kutsus metsaloomad trooni ette kokku.

 
83

 ,,Siin surm ja elu seisawad ju minu käes.

 Ma olen kuningas ja walitsen nüid wäes,

 Nüid orjake ja tooge mulle rikast saaki,

 Kes wastu paneb, lõugapidi tõmban haaki –

 Sa katsu loom, kas wastu panna jõuad!“

 Nii rääkisid ta kuninglikud laiad lõuad.

 Kõik armastasid metsa murrus elada –

 Hunt tuli warsti wana, suure lambaga,

 Tõi rebane tall lõhekalu, ani.

 Ta trooni ette alandlikult maha pani:

 Kõik loomad tõiwad toitu mitmed sugu:

 Ei sellest paranenud orjapõlwe lugu,

 Neil rängemini koormat peale panti

 Ja sõimusõnu, kepihoopa anti!

 Kord jälle löödi wäga waljust lokku

 Ja kutsuti kõik loomad trooni ette kokku.

 Seal rääkis neile uhke kuningas ja karu:

 ,,Teil mitu keelt, ma ühestki ei saa siin aru.

 Te peate omaks wõtma minu, karu, keele

 Ja unustama oma seisuse ja meele,

 Teil oma keel on weike, segane ja kore

 Mu nämin, see on üle ilma wäga tore!“

 Nii kaugel oli karu juba asja saatnud.

 Said lõwi teenrid seda näinud, waatnud,

 Siis läksid oma kuningale kaebama,

 Et karu wõimus, wägi kaswab otsata.

 Seal kuulas lõwi, mõtles, wäänas pead,

 Ta teenrid andsid talle nõu nii head:

 Auukuningas su wõimus suur ja ime,

 Sind kartku kõik, sa kaota karu nime,

 Su walitsus, see olgu ikka ühes meeles,

 
84

 Su riik ja raja suure seltsi kuulsas keeles!“

 Kui karu kuulis seda nõu ja wägijuttu,

 Siis uhkus, suurus kadus, sulas ära ruttu,

 Ta püidis lõwi wõimust wäga kawalaste köita,

 Kõik loomad meelitades uuest oma poole wõita,

 Kuid loomad mäletasid kelmust, wana wõla,

 Ta peale waatsid naeratades üle õla;

 Kõik saiwad pätsi kurjast kitsikusest aru –

 Ei elades nad enam usknud kuninglikku karu!

 Jäi loomadele nämin, möiramine wali?

 Teadmata mul, ma metsa-laanest loome heli

 Kord kuulsin haleduste kõrwu kõlawad:

 Ma põlgan kõik – nad mulle wõerad mõlemad!

 Mu ilus iseseiswus, kuldne emakeel –

 Neid hoiaks, lunastaks ma werehigis weel!

 Müristamine.

 Kui pikse pilw meil ligines,

 Siis wanasarwik wärises:

 Kui nüid mull tuleb pikse pauk,

 Siis – sini suits ja sügaw hauk!

 Ta pistis järwe punuma.

 Et ennast wette warjata,

 Seal aga käis üks käratus

 Ja õelust mattis sügawus!

 Tast sarwed jäiwad maha weel

 Need risuks ees on rahwa teel,

 Neid kogub küla karjane

 Teeb tutu-lutu endale!

 
85

 Seedripuu. *)

 Taara kodus kaswis

 Wõeras seedripuu –

 Nõnda rääkis mulle

 Wanarahwa suu.

 Päike paistis talle

 Armu palawas,

 Kuu ta laia latwa

 Öösel hõbetas.

 Pilwed sooja wihma

 Tõiwad taewa alt,

 Juured saiwad niiskust

 Hõbe hallikalt.

 Kaswis nõnda kõrgeks

 Auu ja iluga,

 Rääkis uhkusega

 Üle ilmamaa:

 „Mina tulin siia

 Õhtu eha alt,

 Siin ma tahan kaswa

 Üksi – toredalt.“

 Kui nii juba täitis

 Poole ilma puu,

 Tema laias ladwas

 Eksis kuldne kuu.

 *) Saksamaa kuusk.

 
86

 Seal siis tema mõtles

 Uhke meelega:

 Minu oksad wõiwad

 Ilma uputa;

 Minu ladu lõhub

 Laia taewa lae –

 Häda jumalatel,

 Kes ei pakku pae!

 Taara taewast waatis

 Naerdes pikka puud,

 Wiimaks tegi lahti

 Nõnda omad suud:

 ,,Rahwas raige maha

 Seedrit jämedad,

 Tema uhked oksad

 Päikest warjawad.

 Wõeras tema tüwi

 Taaralaste maal,

 Tema seeme tulnud

 Mere laine raal.

 Juba pilwed puutwad

 Tema ladwassa,

 Kõik ta kinni katab –

 Raige maha ta!“

 Aga kessi jõuab

 Maha raiu puu?

 Jäme tema tüwi,

 Kõwa nagu luu.

 
87

 Keegi hingeline

 Ei läe raiuma,

 Selle üle wõtab

 Taara wihasta.

 Laseb musta pilwe

 Tõusta taewa all,

 Seedri poole sõuda

 Maru mürinal.

 Nagu tule maod

 Pime pilwe sees

 Wingerdawad wälgud

 Kohkund ilma ees.

 Pilwepõue põrub,

 Tuule tõllaga

 Kõue-taati tuleb

 Seedrit murdema.

 Kesse oleks kuulnud

 Sarnast kohinad,

 Kui su tormi küined

 Seedrit sasiwad.

 Nagu ilma meri

 Mürab maru ees,

 Nõnda kohab, kõigub

 Tema tormi sees.

 Okse, puru sadab,

 Lendab üle maa,

 Ilma otsa kuuluks

 Kuidas kiunub ta!

 
88

 Aga tema juured

 Kasund ammust aast,

 Ulatawad alla,

 ewad läbi maast.

 Juurde otsas ripul

 Põrgu poege käed,

 Ilma sisikonnas

 Hoidwad sala wäed!

 Tormi käes ta ladu

 Taewa kõrguses

 Paneb ime wäega

 Wastu ähkides.

 Taewas keeb ja kohab,

 Hulgub tormi suu,

 Kindlasti weel seisab

 Põrgu wõimul puu.

 Kui weel ikka oksad

 Walus willawad,

 Ladwa-raod juba

 Pilwi pillawad.

 Seal ei jõua enam

 Taara kannata,

 Kõue-taati tuleb

 Tule nooliga!

 Taewas läheb lõhki

 Pime põhjani,

 Tule-juga jookseb

 Wälja kiiresti.

 
89

 Kange kärin raksub,

 Kohab ligidal –

 Puu on purustatud

 Lausa taewa all.

 – – – – – – – – – – –

 Ilma ruum on tühi

 Nagu tuba mul,

 Kui ma puhastasin

 Teda hommikul.

 Waikinud on põrin,

 Pilw läeb minema,

 Päike hakkab paistma

 Õrna iluga.

 Tasakesi naerab

 Sini taewa huul,

 Mahedaste puhub

 Kewadine tuul.

 Lilled tõstwad pead

 Kuiwal maal ja wees,

 Lõokeste sirin

 Kõigub õhu sees.

 Inimesed tõtwad

 Lugu waatama,

 Näewad tühja taewa,

 Siidil sinawa.

 Seedri kändu katswad

 Imestades käed,

 Nüid nad alles mõistwad

 Mis on taewa wäed! –

 
90

 Nõnda kadus ära

 Muistne seedripuu –

 Seda rääkis mulle

 Wanarahwa suu.

 Kõrget puud ei lasta

 Taewa kaswada,

 Taara lõhub teda

 Tule nooliga.

 Hurone.

 Kaugel, kaugel Kwebeki laane sees

 Elas Hurone, üks metsmees.

 Ta tegi wäljamaale ühte reisi,

 Ei tunnud weel ristirahwa lubjatud wiisi.

 Üht õiglast südant, mis Jumal talle annud,

 Oli ta siitsaadik põues omal kannud;

 Ei kurjuse, kawaluse kombet ta tunnud.

 Sest oli ta hõlpsaste käest ära annud,

 Mis waewalisel wibu-noolel püidnud oli

 Enne kui ta mustast metsast wälja tuli.

 Ja ruttas nüid, weikese hinnaga, jälle

 Oma kalli, pruuni abikaasa sülle

 Tagasi, sügawa metsade põue,

 Kodumaa orgude, mägede õue.

 Kaugel weel oli tast kallistud kodu;

 Seal langes ta kaela äikse wihmasadu

 Pikast, rauga musta juukste seest – walla

 Nirisejad weeojad wööni tal alla

 Ja ta karwane ihukate

 
91

 Tolgendas ümber keha ja käte.

 Hirmu wärinal, külma ja wihma all,

 Aimab ta üht maja oma ligidal.

 ,,Isand, anna mulle warjupaika, ööda

 Kuni torm ja wihm on läinud mööda!“

 Nõnda seisab ta, südameliku palwete sees,

 Eluwiisis peenikese peremehe ees.

 ,,Wälja, wälja, mu õuest sa astu!“

 Röögib peremees hirmsalt tall wastu,

 ,,Korja sa ilmast, mis sulle waja,

 Siin on kristlaste misjoni maja;

 Käsi, ei taha ma sinuga leppi!“

 See peale wõtab nurgast rasket keppi.

 Kurwalt sammub Hurone sealt ära

 Imesteles walgemehe kurjust ja kära. –

 Wiimaks, kui waikinud torm ja sadu,

 Tule ääres pole ta meel nüid enam paha,

 Istub alasti laste keskele maha,

 Ajab neil kirjudest linnadest juttu,

 Sõjameestest, kes kandwad wälkude ruttu,

 Ja siis wihma ja pilwede kohast,

 Peale selle walgemehe õelusest, pahast.

 Rõõmsasti ripuwad lapsed ta külles,

 Silitawad laiu põski, mis märjaks saanud tulles,

 Kuiwatawad willa-karwa juukse-lokid ära,

 Otsiwad jahitaskust wõerailma wara. –

 Waata, kes kõnnib seal üle oru ja mäe

 Kwebeki pimeda laane hirmu käe?

 Ta ronib kõrge kalju otsa üles

 Et teerada aimata mägede süles,

 Mis sügawa metsiku tahab tad wiia;

 
92

 Üht sammu ei julge ta enam siin käia.

 Ta hõiskamise helinaid waljusti tõstab,

 Kõik asjata – kõledus wastu tall kostab,

 Kes mööda musta kaljuseina

 Kaugele kannab üht laululist leina.

 Poole ööni sammub ta, hirmu täis,

 Nüid – nüid ühte nõrka walgust näis!

 Rõõm ja kartus wõitlewad ta rinnus:

 Ometi ligineb urtsikule lennus.

 ,,Kes on õues?“ küsis hirmutawa healega

 Üks wõeras sõna, sügawas all maa,

 Ja warsti selle heale järele

 Astub üks pagan, üks metsmees õuesse.

 ,,Sõber, ära eksind olen metsa sees,“

 Räägib seal hirmuga meelitades walgemees,

 „Wõite ööseks nüid jätta mind siia.

 Homme õigema teedele wiia,

 Mis wälja wiib metsikust, kaugele sinna,

 Kus leian ma kodumaa tuttawa linna?“

 „Tulge sisse,“ kostab metsmees heldusel,

 „Soojendage, tuli on weel majas ülewel!“

 Hakkab tall halastades kinni nüid kätte,

 Wiib koopa, oma imestaja seltsiliste ette.

 Seal annab talle istmeks suurt jahi nuia,

 See peale muretseb usinaste süia:

 Karu liha ja wõeramaa kala

 Neelab Eurooplane isuga alla.

 Kindlalt, auusalt wahib Hurone seal

 Oma külalise otsaesise peal,

 See lahutab, sügawal lõikamisel, alla

 Musta karu kintsu küllest tükkisi walla

 Ja himuga jooki joob segatud meest

 
93

 Kõrwa, ühe suure konnakarbi seest.

 Kui ta nii auusaste kõhtu ju täidab

 Metsamees nurgas tall aseme näitab:

 Karu nahk samladest aseme peal

 Uinutab walget meest magusast seal. –

 Taewas ju jalutab hommiku päike,

 Äratab pimedas metsades kõike,

 Seal seisab, kui metsariigi hirmus sõjamees,

 Hurone weel magaja külalise ees:

 Wibupüss ja haljas jahinuga külles,

 Nõnda äratab ta Eurooplase üles.

 Eurooplase hing ja süda wäriseb sees!

 Seal pakub talle lahkeste metsamees

 Kausitäie magusat hommiku jooki kätte

 Üteldes: Nüüd sõber wõtame teereisi ette!“ –

 Kui ta naerdes karastanud külalist,

 Wiib ta teda üle sügawast orgudest,

 Läbi paksu metsa ja mägede selja,

 Õige ja tõsise tee peale wälja. –

 Eurooplane tänab peenelt, auusaste;

 Pimel pilgul seisab metslane,

 Hakkab wõõra silmi waatama

 Ja siis räägib kindla healega:

 „Oleme wist enne üksteist näinud?“

 Nagu wälk oli wõõrast läbi läinud.

 Ja nüüd tundis oma armast peremeest,

 Et see enne mõne nädalate eest

 Tema majast wälja wisatud saie,

 Tuule, tormi ja wihma kätte jäie. – –

 Waikselt naeratades ütleb Hurone:

 „Näete teie, walged ristirahwad, näete teie:

 Teie olete kül palju, palju targemad meist,

 
94

 Aga meie, metslased, oleme palju paremad teist.“

 Ja kaob halja põõsaste wahele wõõra eest,

 Keda ta oli wälja toonud metsa seest.

 Baabiloni langemine.

 Kui langes muiste idamaal

 Suur Baabilon, ta õitse aal,

 Siis suitsu nähti mere pealt

 Ja kuuldi imestuse healt;

 Kuis langesid, sa ime näht,

 Maailma helkjam koidutäht,

 Kus on su purpur, sinu siid,

 Mis laewadega ilmal wiid,

 Kus kallid keed ja hõbe, kuld?

 Su müiridest näen tõuswat tuld,

 Misga su suurus, ilu lääb;

 Tast tuhk ja põrm weel järel jääb!

 Sa õitsid ilma hommikul –

 Kust tuli langemine sull?

 Kas pahandasid Beli meelt,

 Ei uskund lendwamao keelt?

 Sest usul seista ilmamaa –

 Ta langeda ka temaga.

 Ei, sind ei nuhtlend jumalad,

 Kül sulle kasu tõiwad nad,

 Waid uhkus, ahnus, weretööd

 Sull walmistasid surma-ööd,

 Su suurus tõusis taewani!

 Sind mattis alla wiimati!

 
95

 Sa rööwsid priiust rahwastelt

 Ja nuhtlesid neid weriselt;

 Sa neelsid ära nende maad,

 Neil häwitasid jumalad.

 Ning wanemate waimu, meelt

 Ja kallist, püha emakeelt –

 Nüid nende waew ja wiletsus

 Oh sinu nuhtlus, kaduwus!

 Sa tahtsid ilmas üksinda

 Siin igaweste priisata;

 Seks lossid ehitasid sa

 Ja templid – wale Beliga.

 Neil ilma rahwas ohwrid tõid,

 Mis papid priiskasid ja jõid,

 Ja petsid seega inimest,

 Kes juba nõrkend orjusest

 Ja nagu wilets elajas

 Su Beli ette kummardas!

 Ja papid, herrad ühel teel –

 Nad waletasid lausa weel,

 Et jumalast nad seatud.

 Ta asemele jäetud:

 Kus Babiloni wõimuring,

 Seal antagu neil ihu, hing

 Ja orjaku neid eluteel,

 Siis tasutakse taewas weel!

 Kas seda usub Moora mees,

 Wõi Israel, kes silmawees

 Jerusalemma, isamaad

 Su jõe kaldal nutawad?

 Sa kiusad neitsit, leinalist:

 Meil laulge laulu Siionist

 
96

 Siin unustage isamaad –

 Miks on teil silmis pisarad?

 See oli taewa tahtmine,

 Et meie orjad olete;

 See orjus olla taewa kool (!!)

 Kas see ei ole surma nool!

 Kõik hea meil tuleb jumalast

 Ning kurjus, santus saatanast;

 Ei jumal piinapõlwe loo,

 Ei põrgulisi ilma too –

 Nii kuulutab meil justament,

 Jehoowa käsk ja testament,

 Siin Israel ei laula sull,

 Ta nutab õhtul, hommikul,

 Sest ülikurb on tema meel

 Ja katkenud ta kandle keel;

 Ta mõtted kaugel ülewel

 On oma pühail mägedel!

 Nüid kannatab, sest wangis ta

 Peab ahelates orjama:

 Siin murtud on ta elujõud.

 Tal otsas wiimsed abinõuud;

 Tal siisgi niilab südames

 Su wastu wiha leekides.

 Nüid Baabilon, su lõeg on täis;

 Su üle surmakohus käis:

 Seal ilmub wõitja Daniel –

 Oh wärise, sa petja Bel!

 Neid jalajälgi näitab ta,

 Kus priiskasid sa salaja,

 Ja nahka pandi ohwri-and,

 
97

 Mis usklik rahwas kokku kannd.

 Ja lendawmadu, sulle ka

 Ju raswa, pigi keedab ta,

 Mis sinu lõuad lõhki aab,

 Et pettus awalikuks saab.

 Kui weretööst weel hõiskad sa,

 Ei taha otsa aimata,

 Siis idast juba kuningas

 Kui piksepilw on tulemas.

 Ta ilmub nagu tasuja

 Ja wiskab raudse käega

 Tuld, kus su kojad ilusad,

 Et lossid, tornid leegiwad

 Ja suitsusammas tõuseb sealt,

 Mis nähtaks maa ja mere pealt!

 Ilma kuningas.

 Kord tõde lendas taewast maha,

 Et ilmamaale asuda,

 Kõik hiilgwad ilmad selja taha

 Ja taewad jättis sinama.

 Ta tahtis uhke lossi minna,

 Seal wale walwas wärawal;

 Mis ülekohus kannud sinna –

 See seisis tõe katte all.

 Siis kohtukotta tõde tõttis

 Ning püidis selgust saada sealt:

 Seal wale teda wastu wõttis,

 Tall naeris wastu järje pealt.

 
98

 Ta astus templi kurwal meelel,

 Kus tema ase olemas,

 Sealt walet kawalamal keelel

 Kui wihma wälja laenetas!

 Ta lõpeks rahwa ringi astus,

 Mis ilmas käis ja kihises,

 Seal oli wale jälle wastus –

 Ta asus hulga südames!

 Siis lendas tõde jälle taewa,

 Seal Isa ees ta ahastas:

 Sa nägid luues palju waewa,

 Nüid wale ilma kuningas!

 Lõokene ja kotkas.

 Seal seisab weike lõoke

 Weel talwe tuisust unine,

 Ta seisab mõttes wärinal

 Nüid suure kotka tiiwa all.

 Tal üsna hea on olla seal,

 Sest tasakeste sonib heal:

 Suur kotkas, kõrgem kõikidest,

 Sind palun mina südamest!

 Oh jäta mulle muistne keel,

 Mu wanemate waim ja meel.

 Siis südamest sull truiks jään

 Ja suga ilma otsa lään;

 Mind muidu murrab kana-kull,

 Mu pesa sõkub karja-pull,

 Kui sina aga kaitsed mind,

 
99

 Siis warju leiab weike lind.

 Seal kotkas waatab armuga,

 Üht sõnakest ei lausu ta –

 Mis osaks antud rahwastel

 See walmistakse ülewel.

 Kull ja tuwikene.

 Kull ajas taga tuwikest,

 Tui lendas üle mägedest.

 Kui pelgupaika jõudis ta,

 Siis julges kullilt küsida:

 Miks wihkad sa nii südamest

 Mind, weikest, waga linnukest,

 Sull pole süidi teinud ma,

 Et oleks asja surmata?

 Kull kostis talle toredast,

 Sealt noka otsast kõwerast:

 Sind sellepärast wihkan ma,

 Et minust ette jõuad sa,

 Et sa must oled ilusam,

 Ja lendamisel nobedam.

 Ja et sa ainult wilja sööd

 Mind nagu rööwlit üle lööd.

 ***

 Nii on ka inimeste wiis:

 Nad kurjad, kadedad on siis,

 Kui sina nendest ette lääd

 Ja kõrgemale seisma jääd.

 
100

 Hunt ja tallekene.

 Kes ei tunneks halli hunti,

 Wana kurja metsa kunti?

 Ta on kawal nagu kägu.

 Peas tag waga, tõe nägu,

 Suus tal aga murdja hammas;

 Olgu kutsikas ehk lammas,

 Kõik ta murrab sala maha,

 Kannab soode, metsa taha,

 Kannab kukil üle kesa,

 Kus ta pojad, pehme pesa.

 Tallekene süita, maias

 Nabis rohtu õunaaias;

 Perenaene sinna pani

 Talle ja weel haige ani.

 Mõtles: Siin nad wõiwad kaswa,

 Lähewad weel lõpeks raswa,

 Siis teen lastel sooja supi,

 Keedan ära wiimse jupi.

 Seda aimas kawal soe,

 Murdis maha aia toe.

 Lausus: „Talle, tule siia,

 Wõin sind mamma juure wiia,

 Seal saad jälle sooja nisa –

 Olen sinu wanaisa.“

 Tallekene määkis wastu,

 Wõttis petja poole astu,

 See ta kohe kahmas kinni,

 Kiskus kaela sooned pinni,

 Käkistas ta kõri, kõhna.

 
101

 Et ei kuuldud heale lõhna;

 Wiis ta kukil üle kesa

 Metsa, kus tal pehme pesa,

 Seal ta pani prillid pähe,

 Et wõiks parem saaki nähe –

 Pole kül tal raswapugu,

 Lapsed saawad suppi sugu,

 Külap talle wanaisa

 Muretseb meel homme lisa!

 Nüid ta nülgis ruttu maha

 Waese tallekese naha,

 Et wõiks kuritegu katta,

 Pani terwe talle patta.

 Naha wiis ta üles lakka,

 Et ei keegi nõudma hakka.

 Lamba liha patta panti,

 Pidule siis hoogu anti,

 Kutsikad ja wanaisa

 Tõstsid laulu rõõmukisa.

 Ema andis kõigil jagu,

 Temale jäi maks ja magu –

 Pidu kestis poole ööni,

 Kuni uue kuritööni.

 ***

 Waata, armas rahwasugu,

 Nii on ilmas ikka lugu:

 See, kes usub hundi juttu,

 Kaduda wõib ilmast ruttu –

 Hundil sõbra nägu, waga,

 Talle surm on selle taga!

 
102

 Sooduma ja Komora.

 Mis hõiske healed heljumas

 On Soodumas ja Komoras?

 Seal märatsemas liha-lust

 Ning rahwas teeb nüid wallatust:

 Nad unustanud Jumalat,

 Nüid hullus tujus mässawad;

 Neil wara, rikkust küllalt käes,

 Kõik wõimus seisab nende wäes.

 Seal jõuab linna waga Lott,

 Kepp käes ja selgas reisikott.

 Ta noomib: Suur on patt ja süid,

 Siit paigast põgenegem nüid!

 Meid taewawiha ära sööb,

 Jehoowa linna ümber lööb –

 Siit kurjus tõusnud taewani,

 Nüid ots on temal wiimati!

 Seal naerab, pilkab rahwa suu:

 Weel õitseb, lehkab iga puu,

 Weel wiinamarja kobarad

 Meil joowastusi pakuwad;

 Weel karjatsed seal teewad tuld,

 Siin laenetamas hõbe, kuld.

 Kui sina, Lott, seal unistad,

 Siis meie malka maitsta saad!

 Ja uuest hullus Komoras

 Käib keerdu rõõmukarikas.

 Siis kõlab lusti lauluheal

 Ning rahwas tantsib siin ja seal.

 
103

 Nad naerwad Lotti, rumalat

 Ja teotawad Jumalat –

 Ei tõe sõnast aru saa

 See hukka läinud Sooduma!

 Seal aga häkist korraga

 Käib kole mürin üle maa

 Ja taewa pilwed saatwad tuld,

 Siis sulab nende hõbe, kuld!

 Nüid tuleb hirmus weewli õhk,

 Kus põleb kõik kui kõrs ja põhk;

 Suits keerleb üles kõrgele –

 Nii tuleb nuhtlus häkiste!

 Kus, Sooduma, su ilu jäänd?

 Ta tuleleegis pilwi läänd!

 Sa õitsesid kui lilleaid:

 Nüid silmapilgul otsa said! –

 Kui Surnumere pinda näed

 Ta ümber koled, mustad mäed,

 Siis mõtle, armas inime,

 Kuis on Jehoowa wihane!

 Wõrtsjärwe peal.

 (Tamme ja Tarwastu wahel.)

 Saks sõitis uhke tõlla sees,

 Tall wastu tuli talumees,

 Ta wenis raske koormaga,

 Sest lumi sügaw otsata.

 „Kas käänad, raibe, kõrwale!“

 Nii karjus kutsar kurjaste;

 
104

 Kus käända saab siin talumees,

 Kui regi ummi lume sees!

 Seal kargab herra tõlla seest,

 Et läbi rooki julget meest,

 Ta karjub: ,,Sina, saatan, mees,

 Nüid wingerdad mu jalge ees.

 Sind järwe põhja matan ma,

 Kül, raip, siis herrat tunned sa!“

 Kui herra nõnda kärkimas

 Ja tee peal lumes tamberdas,

 Ta astus koorma kõrwale

 Ja waos paksu lumesse.

 Seal lumehanges sügawas

 Siis ähkis mees ja püherdas.

 Ta karjus appi kutsarit

 Ja käskis tuua tutsarit,

 Et raibet maha lasta nüid,

 Sest tema kaela langes süid.

 Siis aga häkist kadus sealt

 Suur herra kogu lume pealt:

 Seal oli kala-nooda hauk,

 Mis hilja raiund wana rauk.

 Kust rahwale ta kiissu tõi

 Ja pärast Tammel liiku jõi.

 Koorm liikus jälle tasakest

 Ja lumi tuiskas hangedest,

 Seal mõtles waene wanamees:

 Nüid herra puhkab järwe sees.

 Seal pidi saama mulle haud –

 Oi, nüid on wesi külm kui raud!

 
105

 Olympia.

 Hiilge südames ja silmis, tõtwad

 Wana Kreeka rahwas wainule,

 Ehitawad püha Büne üles,

 Lausa taewa alla kõrgesse.

 Surma waikusega ümber seisab

 Terwe targa-riigi rahwasalk:

 Targa tööde toimetajal täna

 Wõidupärg on kallis, püha palk.

 Kuulsad kõnemehed astwad üles

 Kantsli peale kalli meelega,

 Taewapilk neil silmis, toowad ette

 Tarkust, teadust ilma otsata.

 Jälle astwad ette uued hulgad:

 Laulik läheb kõrge kantslisse,

 Loeb laulu, rahwa meeled tõuswad

 Waimutiiwul peale pilwede.

 Rahwa lained liikwad lähemale,

 Pandwad wõidukrooni pähe tall,

 Laulwad tema auuks Hymne heali,

 Kandwad teda templi hõiske all.

 Laokoni*) laiad, kuldsed käiksed

 Tõuswad õnnistades ülesse,

 Kandwad sureliku waimu suurust

 Jumalate ette uhkeste.

 *) nende wanaaegne preester.

 
106

 Ema näeb: ta poeg on saanud pärga,

 Võidupärga riigirahwa ees,

 Kõik see täidab tema tulist rinda,

 Langeb maha, sureb rõõmu sees.

 Rahwas hõiskawad ta ümberringi,

 Laenetawad uutes leekides,

 Wõtwad lahti uusi waimuwalde,

 Kuldsed kunstid aja kauguses.

 Nõnda tõuswad tarkused ja teaded

 Suureks Taaneari sugu sees.

 Wõidumäng neid kandis kõrgeks, kõrgeks

 Õitsma igaweste ilma ees!

 
IV. osa.

 Armastus.

 Oh armastus, sa sügaw öö,

 Kes jõuab mõista sinu töö!

 Kui armust tahtsin laulda ma

 Ei mõistnud seda noorena.

 Ja nüid, kus arm mul wõersil käind,

 Weel tumedamaks mulle läind!

 
108

 Jumalaga!

 Jää jumalaga, neiu, siis!

 Mu kõige kallim paradiis,

 Mu kuldne, läikiw lustilinn.

 Kus alles hilja hõiskasin!

 Oh paistku päew sull palawast

 Sealt armutaewast, läikijast –

 Mul warjab ööilm warikuid,

 Sest ohkan taga sooja suid.

 Mu armastuse rõõmu aad

 Ju eha süles hingawad,

 Sealt kaob kuldne pilweke,

 Ja öö jääb minu hingesse!

 Ootel.

 Kus wiibid sa nii kaua?

 Sind ootan himuga!

 Mu mure musta haua

 Sa wõid ju walgusta.

 Mu talwe waewa waibad

 Su soojus sulatab,

 Et kaduwad jää-rünkad

 Ja ojad woolawad.

 Ma ohkamisi saadan

 Siit sinu järele.

 Ja pikisilmi waatan

 Su poole õrnaste.

 
109

 Mu süda peksab põues

 Ja tahab lõhkeda,

 Öö pilkne pime õues –

 Oh walgus, tule sa!

 Elule.

 Sa tõid kord jälle armuilmad,

 Mu lustililled tagasi

 Ja siiski kindel kombe-wanne

 Neid peletas sealt ometi.

 Kes maksab unustuse hõlmas

 Mull armu õnned uuesti?

 Sa oled petnud, kuri elu,

 Ja rööwind minu südame!

 Südame!

 Meri, ilma ääreta,

 Laene wõitleb laenega,

 Kaugel rahu rannake –

 Waata enda südame!

 Ütle sa!

 Mu süda seisis tasane,

 Kui waikne merepind,

 Ei lendand tema pinnale

 Weel keegi tormilind.

 
110

 Oh pea aga salawäed

 Kui laened kiikusid,

 Ja nagu näkineitsi käed

 Mu rinnal liikusid.

 Nüid mere kombel kohab ta,

 Kõik minu rinnus keeb –

 Oh armsakene, ütle sa,

 Kes mind weel terweks teeb?

 Elusaate.

 Sa wiisid waga rõõmu, rahu

 Mu südamest siin ilma sees!

 Ei muud mu rinda enam mahu –

 Su pilt mul ujub waate ees.

 Kui waatsid sinu ingli silmad

 Mu sügawama südame,

 Siis tõusid rahutumad ilmad

 Mu hinge maale mässule.

 Kui rääksid sinu armsad huuled

 Mull armastusest tasakest,

 Siis lendsid kewadised tuuled

 Mul läbi soojast südamest.

 Ja kuidas sinu kallis käsi

 Mind jumalaga jättis seal,

 Ei selles mõttes iial wäsi,

 Ei kao kõrwust sinu heal!

 
111

 Su süita silm ja sügaw waate

 Oh tea seda, kallis mees,

 Nüid juhib minu elusaate

 Ja – nagu lille-mere sees!

 Armu üksi!

 Kas sa nägid, kuidas sõudis

 Lendes sinu lapsepõlw?“

 „Udu mähkmes mulle jõudis

 Tume õhtu taewa wõlw!“

 „Kas sa kuulsid kellakaja,

 Mis sind saatis noorusest?“

 „Unenäosse jätsin aja,

 Läbi suiksin lilledest!“

 „Kas on sinul karjamängid,

 Õitsehõimud meeles weel?

 „Wanaduse waewa sängid

 Rööwisid mind elu teel!“

 „Kas weel armastuse laene

 Leegitsemas sinu sees?“

 „Kõik ju unustand, ma waene,

 Kõik on uppund silma wees!“

 „Sõber, siis su noorus läinud,

 Otsa said sa temaga?“

 „Kewadet ma olen näinud –

 Armu üksi nutan ma!“

 
112

 Enda sees.

 Süita noormees, miks ei tohi

 Neiu silmi waata sa?

 Silmad sini siidi karwa,

 Wõiwad need sind hirmuta?

 Neiu silmis sinab meri

 Otsatumas sügawas,

 Mõtled, et seal sinu julgus

 Armu laenis uppumas?

 Ära eksi, kallis noormees,

 Ära kohku neiu ees:

 Uputaja armumeri

 Laenetab su enda sees!

 Nüid on öö.

 Tulge, tulge taewaleegid,

 Tühja rinda tagasi!

 Kaua otan, kaua küllalt,

 Ei neid leia ometi!

 Kaua, oh ju kaua küllalt

 Ohkan mina asjata,

 Et mu kewade on läinud

 Taewaliku lustiga!

 Elust rööwitud mu süda,

 Murest murtud mulla peal.

 Paranda ei jõua teda

 Ükski wägew waimu heal!

 
113

 Arm ja noorus, käsikäes,

 Läksid lendes, tantsides,

 Looja läks mu õnnepäike

 Nüid on öö mu südames!

 Igatsemine.

 Kunas jõuab kaasa mulle,

 Wiib mind rõõmu hommikule,

 Armu päewa paistusele,

 Rohu maale roosidele?

 Kül siis rõõmus oleks ma,

 Laulaks linnu healega!

 Kewadel, kui õhtu raalt

 Linnud rutwad wõeralt maalt,

 Ennast hellalt paari lööwad,

 Haljas metsas pesa teewad.

 Oh siis suure himuga

 Oma peiu ootan ma!

 Kuulen lõo laulu healt

 Kõrwu kostwat kesa pealt,

 Siis mul tuleb jälle meele,

 Kuis on waja eluteele

 Elutuge. seltsilist –

 Seal ma leiaks hingamist.

 Igaw on mul oodata,

 Tule, peiu, kosima!

 Luba andsid juba mulle,

 Minu süda tuksub sulle.

 Sinu suu ei waleta –

 Tule kaasat kosima!

 
114

 Süda.

 Kui meri laenis kohiseb

 Ja maru mässul keeb,

 Siis minu süita südamel

 Ta nagu haiget teeb.

 Sest süda, nagu mereke,

 Ta keeb ja kohab ka,

 Ta armastaja rinna peal

 Wõib üksi waikida!

 Neiu hallikal.

 Õitswas orus, puude wilus,

 Istus neiu hallikal,

 Waatis, kuida selge wesi

 Weerles mäe seest kõlinal.

 Palawalt ta süda tuksus,

 Wärisedes wõttis ta

 Külma wett ja pani põue:

 „Närtsind süda, jahtu sa!

 „Palaw walu põues leegib,

 „Mässab ilma otsata,

 „Süita hallik, maa seest tulles,

 „Jahuta mu südant sa!

 
115

 „Oh mu süda, kord ta oli

 „Selge, kui see hallikas,

 „Wagad lusti-laulud käisid

 „Tema ümber mängimas,

 „Tundmused ja mõtted jooksid

 „Temast wälja kõlinal,

 „Nagu hallik süita, puhas

 „Tuksub ta mu rinna all!

 „Hiljem tuli inimene,

 „Peigmees, puhas nagu kuld,

 „Wiskas minu südamesse

 „Lõkendawat elutuld;

 Süda leegib alles lõkkes,

 Peigmeest katab jahe muld!

 Selge hallik oma weega,

 Jahuta mu elutuld!

 Nõnda rääkis närtsind neiu

 Ahastades südamest,

 Hallik, ei ta kuulnud seda,

 Ei ta lausnud sõnakest!

 Tasa tema hõbe lained

 Weersid mäe südamest,

 Kadusiwad õitswa orgu

 Neiu ette tasakest.

 
116

 Poisi mõtted.

 Ma seisin õhtu su juures

 Ja nutsin su rinna peal,

 Sai hommik, siis wägise laulis

 Su armust weel minu heal.

 See armu meri, mis õhtu

 Mu rinnus kahises, kees,

 Ju koidul seisis nii waga,

 Kui peegel mu silmade ees.

 Oh ütle mulle nüid, neiu,

 Mis teeb siis üks naesemees:

 Eks tema rind ka ei jahtu,

 Meil jahtus ju ühe öö sees?

 Ma kardan, ta rinnus on lumi,

 Ta armastus merel on jää,

 Ta kewade igawest kadund

 Sest poisina hauda ma lää.

 Ei kustu.

 Mill kustwad kuu ja tähte sära

 Ehk püha päike kõrgusest?

 Nii armu koit ei kustu ära,

 Ta walgustab sind igawest;

 Kui tähed paistwad õhtu aal –

 Siis päike uuel ilmamaal.

 
117

 Täheke.

 Oh elutaewas pilwist pime,

 Öö müirid matwad südame,

 Kui sull ei paista ükski ime

 Üks armastuse täheke!

 Hauani.

 Kui nägin eha walgel

 Sind, Anne, wiimati,

 Siis aimasin su palgel

 Weel ilu jälgesi.

 Ehk küll su õitse ajad

 On ammu mööda läind

 Ja unustud on maja,

 Kus mina wõersil käind;

 Mull siiski seisab nagu

 Üks armu eha ees,

 Sa olid minu jagu!

 Nii kaebab rinna sees.

 Sa olid wäga ilus

 Ja armas otsata

 Mu eluaeg kui wilus

 Saab mööda minema.

 Ma näen lille õies

 Su ingli silmi weel

 Ja eluwangis käies

 Sa seisad minu eel.

 
118

 Ma kuulen tormi hoodest

 Su õhkamisi ka

 Ja nagu laine woodest

 Sind püiaks peasta ma!

 Oh tihti murupinda

 Ma puistan pisara

 Ja wiimaks külma rinda

 Wiin hauda jahtuma.

 Kõik lõpeb maa peal ära,

 Kõik kaob wiimati,

 Kuid esi-armu sära

 See kestab hauani!

 Lille õis.

 Mu neiuke, sa ilus,

 Sa lahke lille õis,

 Kas ma sind metsa wilus

 Ka omal noppi wõis?

 Ma wiin sind akna alla

 Mu kodu kaswama,

 Seal lööd siis nupu walla

 Sa kulla karwala.

 Ja õitsed wagas wilus

 Siis rahulisel raal,

 Kui roosikene ilus

 Mu rõõmsa rinna naal!

 
119

 Seal neiu metsa wilus

 Kõik seda kuulatas.

 Jäi õitsma lille ilus

 Weel orus sügawas!

 Waikis.

 Musta elu-oru sülle

 Waikis minu armu heal,

 Põhjamata pimes mulle

 Kohiseb ta siiski seal.

 Tasa kohin kostab kõrwa

 Süda külm, ei kuulata,

 Õnned kauge ööde sõrwa

 Läksid õhtu ehaga!

 Kaugel, kaugel kuldne mägi

 Kus weel lootes laulu lõin,

 Silm mul taewa sära nägi,

 Armastusel ohwrit tõin!

 Arm on nagu õiekene,

 Õitseb päikse paistusel,

 Õnnetu on inimene.

 Närtsib elu wiludel!

 
120

 Kaebtus.

 Siis kõrge tähte paela

 Seal waatis taewa alt,

 Kui langesid mu kaela

 Sa armus palawalt.

 Seal tähte paistel nagu

 Mull ütles sinu suu:

 Ma igawest su jagu,

 Oh peigmees, ole truu!

 Su sõna ja su palwe

 Läks mulle südame

 Ja surmas mure-talwe.

 Oh ilus inglike!

 Kus aga nüid su luba,

 Oh räägi, ainuke?

 Su arm on ammu juba

 Läind ilma laiale!

 Su arm on jahtund ära

 Kui lilled lume all,

 Maailma lust ja kära

 Sul põues paisuwal!

 Kui mõtlen armu palet

 Weel tähte paistusel,

 Siis kaeban neil su walet

 Ma murtud südamel.

 
121

 Sealt nende puhas walgus

 Mu rindu tungib siis –

 Mull tuleb meele algus

 Ja – kadund paradiis!

 Udu ja päike.

 Kurwalt weeris kuldne päike,

 Suikus sini udusse,

 Roosinurmed nutsid läike,

 Walmistasid surmale.

 Kõue taati kuulist taewast,

 Waatis kaugelt kodumaalt,

 Pühkis tuulil pilwe taewast,

 Udupilwi roosi raalt.

 Sini taewa tähti kari

 Läigib jälle lagele,

 Peletud on uduwari,

 Päike tõuseb tõeste.

 Aimad kuma koidu põues:

 Tõtta tööle usinast,

 Ole isand Eesti õues,

 Wõitle, wõida wägewast!

 
122

 Armukese matusel.

 (Schilleri ainetel).

 Tornist tumedaste kellad kostwad

 Enneaegse lille läigile,

 Nagu hellalikku kaebtust tõstwad

 Süita neitsi surmakäigile.

 Haua muru peal,

 Kõlab kurblik heal,

 Waikind surma wiimsed õnne jusud,

 Wõta, ilm, sa lahkumise musud!

 Kõige rõõmud selle päewa sõitu

 Mustaks mureks ümber moonutud,

 Lehwi lõhna, roosi aeg täis wõitu,

 Surm on minu mõrsja rööwinud:

 Uhked unenäod,

 Kewadised käod,

 Surite ju suwe saali ilus,

 Kewadise kuldse puude wilus!

 Ah kui alles pehmelt armu suulta

 Õnn mull wastu woolas hellaste,

 Kewadise lille, lehe puulta

 Murdsin õikese temale!

 Mängsin õnnela

 Kuldse neiuga,

 Nüid mu purjud lendwad leina maalta

 Silm tal waatab surma mere raalta!

 Nutke minu ümber, rõõmus rahwas,

 Kell weel õnnelilled õitsewad,

 Alles tallamata elupahmas,

 
123

 Kuldne lootus katab õite raad!

 Minu mõrsja, ta

 Uinus magama,

 Hingab külmas surma-ema süles,

 Kes weel mulle äratab ta üles!

 Aga öö ja igawene pime,

 Kunas tõuseb neile taewa päik?

 Targad, tooge ette oma ime,

 Millal särab haua põhja läik?

 Hinga rahuga,

 Ei sind hüieta –

 Taga haua surm ja mõte magab,

 Taewas heldeid unustusi jagab!

 Murtud roos.

 Ma seisan nuuksudes ja nuttes,

 Mu emake, su rinna naal,

 Nüid woorus juba läinud ruttes

 Mu noorepõlwe õitse aal!

 Ma waewalt aimasin ta palget,

 Arm leekis, säras südame,

 Seal katsid pilwed päikse walget –

 Mu elutee on lumine.

 Oh ema, lase pead panda

 Su armastaja rinnale!

 Oh ema, aita koormat kanda –

 Siin närtsib sinu lilleke!

 
124

 Uinu!

 Minu neiu, taewaline tuwi,

 Minu luuleilm ja lauluwiis,

 Minu soe ja õitsew armu suwi,

 Minu põhjamata paradiis!

 Uinu neiu, taewatähed waatwad

 Aknast sinu waikse woodisse,

 Sulle õrna unerahu saatwad,

 Kes sa puhas, nagu inglike!

 Uinu neiu, õrnad õhtu tuuled

 Sosistawad sulle kõrwasse:

 Ärka siis, kui laulukõla kuuled –

 Lauldes tuleb sinu peiuke!

 Äratuseks.

 Wirgu neiu, wirgu sa

 Unewoodist rõõmuga!

 Laululained lahkeste

 Heljugu su hingesse!

 Ärka unest, inglike,

 Taewa piire punane –

 Koit ja roosid hommikul

 Meelitawad, armsad sull.

 Tasa tõuseb lauluke

 Nagu udu mäele –

 Millaal udu laenetest

 Aiman oma inglikest!

 
125

 Waata ette!

 Wiiu põskil roosipuna,

 Noored silmad särawad,

 Kosilane, waata ette,

 Wali pisut wanemat!

 Kuis nii wara julged murda

 Kullast roosi kewadel?

 Aknal tahab ta weel õitsta

 Ilma ilul noorusel.

 Murrad teda enneaegu

 Armu ehteks rinnale:

 Õiekese surmawalu

 Murrab sinu südame.

 Kui on puhkemas ju õied,

 Siis ehk roosi rinda saad,

 Kui ei taha seni oota –

 Wali pisut wanemat!

 Häbene!

 Ta tahad minu käsi,

 Mu südant endale

 Ja laulad jälle õrnalt,

 Mu armas armuke!

 Kas ma ju küllalt sulle

 Ei ole ütlend, mees:

 Ma õiskan kewadele

 Ja ujun õnne sees.

 
126

 Mull naeratawad lilled,

 Nii õrnad, ilusad,

 Mu nime auu ja ilu

 Maailmas kõlawad.

 Ja sina tohid nõuda

 Mu südant endale –

 Oh häbene ja mine,

 Mull õitseb kewade!

 Mine, Marike!

 Sind ma ei taha, Mari,

 Mu endne toredus!

 Sa põlgasid mind noorelt

 See oli rumalus!

 Sa käisid, pea püsti:

 Maailm saab minule,

 Nüid õhupilt on kadund,

 Sul puudub ainuke!

 Nüid murtud südamega

 Sa tuled mulle weel:

 Mis teen ma lilledega,

 Mis närtsind pikal teel?

 Mis teen ma südamega,

 Mis ammu jahtunud –

 Kes maitseb kallist wiina,

 Mis peekris lahtunud?

 
127

 Nüid mine, Mari, jälle

 Kust paistwad koidu aad,

 Kust armastuse taewad

 Sull wastu kõlawad!

 Kui sinu südant nõudsin,

 Mull olid armas siis,

 Nüid mälestus on jäänud –

 See õnnis paradiis!

 Sind aga ei wõi wõtta

 Ma uuest rinnale,

 Siit tuleleegid lõpnud –

 Oh mine, Marike!

 Armu kujutused.

 Kus haljendawad armastused,

 Weel neiu palgel noorus maa,

 Seal käinud kuldsed kujutused

 Mu südamesse waluga.

 Ah kui weel alles koidu tuuled

 Mu lillekoplis kohasid,

 Weel armsa, lahke neiu huuled

 Mull saatsid tuulil terwisid.

 Siis hõiskades mu mõtted tõusid,

 Kui mere laened lendama.

 Ta kauge õnneranda jõudsid

 Nad tantsil nalja käraga.

 
128

 Kuis rahul näitab nüid ja waga

 Mu mõttemeri olewat –

 Oh wäga kaugel, kaugel taga

 Weel kuuluks waikset kohinat!

 Kes on teid minust lahutanud,

 Te targad waimud, taewa tõust?

 Mu kuuma südant jahutanud,

 Mis mürises kui maru jõust?

 Oh süda, näita pilti siia,

 Mu kurwal waimul ilmuta,

 Kes julges sala rööwil wiia

 Mu armu, rõõmu salaja?

 Ei kuule ma sind wastu kostwat,

 Ei kaebel kohtus olewat,

 Waid näen, kuis aeg ja elu tõstwad

 Su sülle waikust – haledat!

 Ainus armuke.

 Oh ei ole rahul, waga,

 Kui ei ilmast leia sa

 Ühte hinge, keda wäga

 Südamest wõid armasta!

 Sinu õnn on looja läinud!

 Ilm ei wäsi ütlemast,

 Kewade on ära käinud,

 Kaebab süda haledast.

 
129

 Üle kauge taewa õhu

 Õnne hiilgel otsib silm,

 Aga seal on waikne rahu,

 Siis kui m&#