„Wirmalise“ kaasanne 1889.

Wiljandi laulik.

IV. raamat.

Luuletanud ja wäljaannud

A. Reinwald.

Narwas,

Trükitud J. Reinwaldi trükikojas, Juhemstalis.

1889.

„Wirmalise“ kaasanne 1889.

Wiljandi laulik.

IV. raamat.

Luuletanud ja wäljaannud

A. Reinwald.

Narwas,

Trükitud J. Reinwaldi trükikojas, Juhemstalis.

1889.

Дозволено цензурую.- Ревелъ, 27. Января 1889. г.

Keiserliku Majesteedi

Aleksandri III.

Kroonimise pühaks 15. Mail 1883.

 Kuula, kuidas pühalikult kiikwad

Kellad kuldse, kirju tornides!

Waata, kuidas rahwa lained liikwad

Moskwa poole usu kartuses:

Wene-riik on täna pulma ehtes,

Kihlab ennast uue Zaariga,

Sest on Kremli müürid lipu lehtes,

Rahwast woolab sinna otsata.

Hõiska, wõitmata Wenemaa:

Huraa! huraa! huraa!

 Weneriik on rööwli häbiks saanud

Jälle Zaari oma järjele,

Ilma Looja, walitseja a'anud

Omad asjad wäga targaste:

Rahus seisab kõrge taewa süle,

Rahus rändab rahwas mulla peal,

Rahu pilwed Weneriigi üle –

Kuldne rahu lehwib siin ja seal!

Hõiska, wõitmata Wenemaa

Huraa! x. x.

 Hõiska Wenemaa, su muistsel järjel

Istub noor ja wahwa, wägew Zaar!

4

Wii tall tänu ohwrid kuldsel pärjel –

Oh sind walitseb nüid sallis paar!

Selle Keisri paari külwi kätel

Saawad riik ja rahwas õitsema,

Nende elu kosutawal lätel

Kingib Looja lõikust otsata!

Hõiska, wõitmata Wenemaa:

Huraa! x. x.

 Wene Keisri kuldsel trooni jalgel

Kumardawad põrmus rahwad, maad,

Algmisest ei ole taewa walgel

Tõusnud riiki suurt, nii wägewad:

Zaari päralt terwed uhked ilmad,

Mere sügawused, kõrged mäed,

Oh kui walwsad olgu tema silmad,

Oh kui wahwad, kindlad tema käed!

Hõiska, wõitmata Venemaa:

Huraa! x. x.

 Silm on wäsind püha Moskwa läikest,

Tundmust, hinge matab pimedus,

Kremlis paistwad tuhat tule päikest,

Pelletatud öö ja pimedus.

Ilma kuningad on ehmatuses

Sadand Zaari ette põlwili,

Toowad talle andeid alanduses,

Koidu piirelt kuni ehani!

Hõiska, wõitmata Venemaa:

Huraa! x. x.

 Keset kihinat ja kuldset sära –

Kuule Eesti rahwas, rõõmusta –

Majesteet ei unusta sind ära,

Mõtleb sinu peale armuga.

5

Sest sa oled truu, ja Eesti weri

Jookseb rõõmsalt kalli Keisri eest,

Kui ta wastu pime põrgu meri

Kutsub wõitlusele wahwa meest.

Hõiska, wõitmata Venemaa:

Huraa! x. x.

 Kremli tornist kustub kuldne sära,

Moskwa uinub rõõmsa rahusse,

Milionid sõitwad jälle ära

Kauge kodu taewa kaardele.

Siin ka lõpeb minu laulu lugu,

Südamliku õnne soowiga:

Ela kõrgest, kallis Keisri sugu,

Ela, igaweste, ela sa!

Hõiska, wõitmata Venemaa:

Huraa! x. x.

             Sakala maa.

Ma olen käinud palju radu,

Ma olen näinud mitu maad,

Ei olnud kuskil leida kodu

Nii armast, uhket, ilusad

Kui kallis, kuulus isamaa –

Mu Sakala!

 Siin lahked luhad lainetawad,

 Siin lille põllud liiguwad,

 Siin aasad magust aisu aawad,

 Siin kõrged metsad kiiguwad,

 Siin on mu kallis isamaa,

 Mu Sakala!

6

Siin niidud paksu heina kandwad,

Siin kallilt kosub käte töö,

Siin põllud palju wilja andwad,

Siin rahwas rõõmus päew ja öö,

Siin on mu kallis isamaa,

Mu Sakala!

 Siin kägu kukkub kulda keelel,

 Siin ööpik laanes laulab ka,

 Siin rahwas ühenduse meelel

 Käib üle kõige Eesti maa!

 Siin on mu kallis isamaa,

 Mu Sakala!

Siin jookswad hallikad ja ojad,

Kui hõbe lindid läbi maa,

Siin käiwad waba rahwa pojad

Ju ilma wõera ikketa.

Siin on mu kallis isamaa,

Mu Sakala!

 Oh seda maad ja seda linna

 Ma kiidan kõrgeks otsata,

 Siit päew ei raatsiks looja minna,

 Siit lahkub nagu nutuga,

 Siin on mu kallis isamaa,

 Mu Sakala! –

Oh wõeras, kas sa oled käinud

Mu kallis kodus Sakalas?

Kas oled kaugelt teda näinud?

Siis süda tõeste rõõmustas –

See on mu kallis isamaa,

Mu Sakala! –

7

 Ja õnnelikuks mõttes kiitsid

 Sa rahwast, kes siin asuwad,

 Siin kaua aega ära wiitsid,

 Kus arm ja truudus kasuwad;

 See on mu kallis isamaa,

 Mu Sakala! – –

Oh maa, kes täis on kaunist kiitust

Ja kuulus kõrgest wägedest,

Kui lahkun ma su orust, niidust

Ja sinu püha mägedest;

Siis wõta oma hõlma sa

Mind Sakala!

             Jõe kaldal.

Wainul waikselt wenib jõgi

Wäsind rändja jalge ees,

Taewas, kuu ja tähed waat'wad

Palget tema peegli sees.

 Hõbe walged udu müirid

 Kõik'wad tähte' kulla all,

 Ööpik tõstab tasast laulu

 Orus, õitswal toomingal.

Rändja ümber ööne rahu

Ja ta silmis pisarad –

Tunne, hing, kust tormid tulid,

Mis ta rinnus mässawad?

8

             Wiru laulikule.

Seitsmekümne wiie aasta sündimise päewaks 1878.

Kalewite laste kodu

Kaua seisis kõlata;

Laulu olid ajad wiinud,

Hirmsad ajad, hingama!

 Palwetades taewa poole

 Waatas waga Eesti silm:

 Oh, et hakkaks meile jälle

 Koitma — läinud laulu ilm!

Kalju laste pikad palwed

Taewa walda tulid n'ad,

Kõrge Taaralaste soowid

Õnne poole käänsiwad.

 Sulle, laulikule, anti

 Kõrgest kodust käsku siis,

 Anti kätte kuldne kannel,

 Wanemuise enda wiis.

Siis Sa sõitsid luule sõidul

Igawese ilusse,

Sõitsid püha laulu wõidul

Kadumata kõrgele!

 Kalewite kodus lauldi

 Enne küll ju mitu wiit,

 Aga neid kõik sünnitanud

 Oli wõeras, õhtu niit:

Sulle, suure Laulikule,

Wõerad waimud tundmata,

Laulu hallik sinu hinges

Ühendud on taewaga.

9

 Sest ka taewalikud healed

 Tõusewad su hinge seest,

 Sest ka Sinu suured mõtted

 Jääwad warju mitme eest. –

Kaunim põlw saab kätte andma

Ükskord kõik Su saladust,

Saab Su päha pärgi kandma,

Kiitma Sinu jumalust.

 Laula siis, Sa kallis laulik,

 Laula palju, palju weel!

 Ärgu iial waiki jäägu

 Sinu kuldse kandli keel!

                       Elule

 Sa tõid kord jälle armu ilmad,

M’u noorus' nurmed tagasi,

Ja siiski kindel kombe wanne

Neid peletas sealt ometi!

 Kes maksab unustuse meres

Mull armu õnned uueste?

Sa oled petnud, kuri elu,

Ja rööwind minu südame!

10

               Kasepuu

Minu õnsas isa õues

Kõrge kask weel kahises,

Kui ma, lapsemeeled põues,

Mäng’sin murul lilledes.

 Kase lehte kallis kaha

 Rõõmustas mind kewadel

 Kase lehed läksid maha,

 Kolletasid sügisel!

Mina naersin kase kurba,

Lapseliku lustiga,

Pilkasin et oksa, urba

Pidi paljaks puistama.

 Kase raud wingsid nutul

 Tahtsid nagu ütelda:

 „Lapsukene, sulle rutul

 Elu talwe tuleb ka!

„Loodus wiib meid suwe ilust

„Piskuks ajaks puhkama,

„Pea aga talwe wilust

„Saame jälle ärkada;

 „Aga sulle, inimene,

 „Kaua õitseb kewade,

 „Sull on talwe igawene,

 „Elu aeg on ürike!

„Sinu isa isa juba

„Muiste minu mahla jõi,

„Mina warjasin ta tuba,

„Kui ta lapse laulu lõi:

11

 „Ammu haua künkad katwad

 „Sinu waga wanemaid,

 „Kui na'd sindki mulda matwad,

 „Kuuldaks weel mu kahinaid.“ –

Mulle tungis tume kuha

Südamesse walusast:

Päike, taewas, lilled puha

Naeratasid kurwemast.

 Ja ma läksin, muret peites,

 Tuppa teise mängile,

 Linnu kombel mahaheites

 Isa, ema sängisse.

Aga nüid, kus elu teele

Paistab talwe kurwem kuu,

Tuleb mulle uuest meele

Kahiseja kasepuu.

 Ja ma aiman omal haua,

 Igawese talwe ees –

 Kask jääb kasuma weel kaua,

 Kahiseb mu õue sees!

                       Rahule!

 Kuule õde, wennake,

Jääme jälle rahule,

Kui on taewas pilwi täis,

Nende wahelt wälku näis!

 Kuule õde, wennake

Jääme jälle rahule

Kui on wõimus teiste käes,

Midagi ei meie wäes!

12

 Kiirest lendab aja woog!

Külap tõuseb tuule hoog,

Aeab ära siit ja sealt,

Pahad pilwed taewa pealt.

 Wälk siis kaub kahjuta,

Õnnes õiskab isamaa,

Wõimus jälle meie käes,

Midagi ei teiste wäes.

 Seni, õde, wennake

Jääme jälle rahule,

Segane on aja sõit –

Tõde päralt wiimne wõit!

                       Õhtu.

 Sa tuled õhtu, õnsas, pühas rahus

Ja warjad oma süles mere, maa,

Mis päewa käras liikusiwad lahus,

Su emalikku hõlma wõtad sa!

 Sa tuled õhtu, taewa tähed waatwad

Sealt kõrgest, nagu kulla pisarad,

Nad kurwa leinajatel' rahu saatwad,

Kes päewa piinast, walust nutawad!

 Sa tuled õhtu, s'uga tuleb uni

Ja paksud pilwed surmas piirawad,

Öö kestab kuni uue hommikuni,

Siis ärk'wad maal ja merel helinad!

13

 Üks õhtu aga põlwest põlwe pime:

Kui minu elu päike looja lääb,

Ei koida enam ükski taewa ime –

Öö mulle igaweste kestma jääb!

                       Lindanisale.

 Kus kallim koht, mu Lindanisa,

Kus püham mälestuse paik?

Seal hingab Kalewite isa

Ju aastasajad rahus, waik;

Seal ema Linda leina walus

On järwe jätnud murule,

Ja selles kuninglikus talus

Meil kaswis Kalew ülesse.

 Mull' tihti rääkis isa pere –

Kui alles hällis kiikusin –

Et üle maa ja üle mere

On Tall'na üksi neitsi-linn;

Nad teadsid pikka juttu westa,

Kuis teda piirtud asjata,

Ja et ta igaweste kesta,

Kui kestab ilm ja ilmamaa.

 Kuis on seal kuulsas paikas lugu

Nüid Taara tõu ja waimuga?

Kas mäletab weel Eesti sugu,

Et pühas paikas rändab ta?

Et tema tõstab oma kanda

Nüid Kalewite rinna peal

Ja et wõib tema mere randa

Weel eluks tõusta taadi heal?

14

 Oh mäletaks sa, kes su põues

On ammu, ammu hingamas!

Oh teaksid sa, mis Eesti õues

Kord Linda silmist laenetas! –

Nüid aga piad sa tõusma üles

Ja südameks meil olema –

Oh sinu põues, sinu süles

Meil magab armu otsata!

 Ja mis see on, mis mina nõuaks

Mu Lindanisa sinu käest?

Et sina kõigist mööda jõuaks,

Ja lahti peaseks sortsi wäest;

Et sina käiksid Eesti hõimus

Ja Keisri armus kõigist eel,

Et su sees elaks auus ja wõimus

Mu püha Eesti emakeel!

                       Põhja nael.

 Ma waatan kaugelt kodu ilmast,

Kuis kõrges liigub tähte pael,

Ei aga kustu minu silmast

Sealt Soome taewast põhja nael.

 Ta läigib läbi külma, lume

Kui küinal taewa altri ees,

Ei ole muutnud oma jume

Ta tuhandate aasta sees.

 Nii, kuida läigib ühte lugu,

Täht tinakarwa taewa all,

Nii seisab kindlast Soome sugu

Ja paistab kaugel, ligidal.

15

Ei wiletsuse kurnad, näljad,

Ta maad ja rahwast lahuta,

Ei jõua külmad jääde wäljad

Neil kodu armu jahuta!

 Oh minu meeles mõnda kiigub

Siin kodu mere kalda peal,

Kui tähte kari kõrges liigub

Ja põhja nael on paigal seal!

 Mu mõtted tuhat terwist wiiwad,

Kus wirmalised taewa lael –

Oh oleks minul kotka tiiwad,

Sind kinni püiaks, põhja nael! –

 Oh põhja nael ja põhja rahwas,

Te'e olge märgiks minule,

Et oleks ma nii truu ja wahwas

Ja – seisaks nõnda kindlaste!

             Professor dr. M. Weskele.

Kaasani Ülikooli peale minnes 25. Aug. 1886.

Ära lääd Sa isamaalt,

Ära õitswalt Eesti raalt;

Elu saatus kutsub Sind –

Leinama jääb Eesti pind.

 Meil Sa palju laulu lõid,

Waimu wara ilmsiks tõid,

Harisid siin emakeelt,

Elustasid Eestimeelt.

 Ei siin puhkan'd päewal, ööl,

Wäsimata olid tööl,

Meeles seisis isamaa

Higistasid palgata.

16

 Ei Sa teadnud uhkusest,

Armastasid inimest,

Kiusu, wiha laimdusest

Läksid mööda tasakest.

 Mine, kallis laululind!

Kõrge Keiser kutsub Sind,

Kutsub auu ja armuga

Oma rahwast harima.

 Ela seal sa auusaste,

Ütle Wene wendele:

Eesti süda, Eesti suu

Surmani on teile truu. –

 Kui seal kaugel, wõeral maal,

Kuld'se koidu, eha a'al

Koju poole waatad Sa

Põhjamata armuga.

 Tea siis: igatsuse piin –

Palju armu Sulle siin

Igaweste hoitud saab,

Ikka uusi õiisi a'ab. –

 Õnne laulgu linnu huul,

Terwist wiigu taewa tuul,

Kuni kuldne isamaa

Jälle näeb Sind rõõmuga.

17

                       Ütle sa!

 Mu süda seisis tasane,

Kui waikne merepind,

Ei lendand tema pinnale

Weel keegi tormi lind.

 Oh pia aga sala wäed,

Kui lained kiikusid

Ja nagu tormi eide käed

Mu rinnus liikusid.

 Nüid mere kombel kuhab ka ...

Kõik minu rinnus keeb!

Mu armukene, ütle sa,

Kes mind weel terweks teeb?

                       Südame.

 Meri ilma ääreta,

Laine wõitleb lainega.

Kaugel rahurannake –

Waata enda südame!

                       Ei kustu.

 Mill' kust’wad kuu ja tähte sära

Ja püha päike kõrgusest?

Nii armu koit ei kustu ära,

Ta walgustab mind igawest;

Kui tähed paist’wad õhtu a’al –

Siis päike uuel ilmamaal.

18

                       Waikida.

 Kui meri lainis kahiseb

Ja maru mässul keeb,

Siis minu süita südamel'

Ta nagu haiget teeb;

 Sest – süda nagu mereke,

Ta keeb ja kuhab ka,

Ja armastaja rinna peal

Wõib üksi waikida!

                       Täheke.

 Oh – elutaewas pilwist pime,

Öömüirid matwad südame,

Kui sull' ei paista ükski nime –

Üks armastuse täheke!

                       Linnule.

 Mu linnuke, miks leinal hüiad

Seal kauge koidu kaisu sees?

Kas jälle ära tulla püiad,

Kui sagest ohkad silma wees?

Eks ida taewa kuldsed kaared

Sind magusast ei meelita?

Eks rohelised mere saared

Sull' ole armas isamaa?

19

 Ma kuulen leina lauulu, halet'

Nii tihti kõik'wad taewa all

Ja elu saate wagat walet,

Siis saajatatud sügawal. –

Need healed rõhuwad mu rinda,

Mu südand otse surmawad;

Need healed kostwad kodu pinda,

On mulle kurwad – magusad!

 Oh linnukene, miks sa wõtsid

Siit kallist kodust lahkuda?

Miks mullalise sülle tõtsid,

Kui taewa päralt olid sa? –

Sa jätsid maha kodu kohad,

Ta tähtis taewa iluga,

Kõik Eesti mäed ja orud, luhad,

Ta nurmed nukralt leinama!

 Koit alles puistab puna tulda

Siin walgel, õitswal õie puul,

Kuu külwab oma kollast kulda

Weel Eesti Emajõe suul –

Ja Taara tammik kiigub lehtes,

Nii waikne, püha, tasane,

Sind ootab ennemuistses ehtes –

Kus wiibid sa, mu linnuke?

 Oh kui weel korra kodu õues

Su taewa toonid tõuseksid,

Siis kannaks tuhat õnne põues

Nii palju Eesti südamid!

Sind aga köidab kange kida,

Mu linnukene, kinni seal,

Kus tihti kuldne pilwe rida

On tuli puna taewa peal!

20

                     Eesti kangelase kaebtus.

 Oh häda, häda, häda mulle! –

Nii kaeban kurwa meelega,

Mis, kõrge sõber, kostan sulle,

Kui aru nõnda nõuad sa:

 „Kus on mu haud, mu wiimne ase?

„Oh wasta mulle, isamaa!

„Sa wandsid truudust: „“Ei ma lase

„Su surma paika sõtkuda!“„

 „Sa nutsid – kõrge taewas waatis –

„Mind hauda kandes käte peal...

„Sealt minu waim sind kodu saatis –

„Ta elab praegu siin ja seal.

 „Sa seisad sõnata ja norus,

„Ja nõuta minu haua ees –

„Kas seda sinu mäel ja orus

„Sull õpetasin elu sees?

 „Ma tõstan tähte keskel nuttu,

„Ma kaeban koidu, eha a'al,

„Et minust wõerdunud nii ruttu

„Mu õed ja wennad muistsel maal;

 „Et ära kuiwand waimu ojad,

„Mis pidid mereks paisuma,

„Et äratatud Eesti pojad

„Ei astu enam minuga!

 „Õed, wennad, ärkage weel üles,

„Oh igaweseks ärkage!

„Siis rõõmustan ma taewa süles

„Ja – rahu saab mu põrmule.“

21

                   Roheline pilt.

 Kui loodus rohelise pildi

Su silme ette seisma loob,

Miks sinu waim siis, inimene,

Sealt mure pilwi rindu joob?

 Waat', selles rohelises pildis

On näha sinu noorus' maa,

On näha elu suwe hommik,

Mis enam wist ei haljenda!

                     Wiljandi

Eesti Põllumeeste Seltsi maja

nurga kiwi panemiseks 26. Juulil 1881.

 Mis ots’wad Sakalamaa pojad

Siin lausa laia taewa all?

Neil rinnus wabaduse ojad

Näis keerutawat kohinal;

Neil silmis särab taewa tulda

Ja – rohkeid rõõmu pisaraid:

Nad õnnistawad musta mulda,

Kus wahwad isad hingawad.

 Nüid Sakalas on kihla tunnid,

Tall mõrsja kosja kindaid toob,

Siit ära lõpmas orja sunnid,

Siin priius uusi aegu loob.

Waat', ühendus ja truudus kandwad

Maailma ette enda wäed

Ja seltslik arm ja sõbrus pandwad

Siin naeratades kokku käed.

22

 Ju wäga wanal hallil ajal

Seis’ mõrsja põlwes Sakala,

See aga lõppis katku kajal

Ja ta jäi leseks leinama.

Ja aasta sadad lese toitu

Ta wõera nurgas nuttes sõi –

Nüid jälle ärkab talle koitu:

Kas ta ei rõõmus olla wõi? –

 Siin, kus nüid seiswad wennad, õed,

Uut elujõudu, julgust täis,

Siin jookswad wabaduse jõed,

Siin rahwas muiste seltsis käis;

Ja seltsi läbi Eesti rahwus

Sai kuulsaks üle mere, maa –

Kus kõlas Kalewite wahwus,

Seal kõlas auuga Sakala.

 Kui aga pimed pilwe rünkad

Meil läänest tuld ja tõrwa tõid,

Kui kodupinna murukünkad

Ta laste werd ja jõudu jõid;

Siis ühendus ja truudus peitsid

Ka unerüppe enda pead,

Ta kindlusega warmeks heitsid

Kõik rahwa lõkked, leegid, head!

 Kõik isa isad panid mulda

Pead selle mure mõttega,

Et wabaduse koidu kulda

Ei lapsed iial saa nägema.

Ja waata, nüid ju päike pead

Meil' tõstab pime pilwe wööst

Ja hüiab: ärkama tõest piad

Sa Eesti rahwas une ööst!

23

 Jah, Sakala, su rahwa päike

On ime suurelt ärkanud,

Maailm su elu laine läike

On kahetsedes märkanud:

Ei laula üksi hallid waimud

Su wabadusest tuule hoos,

Waid Eesti lapsed, Eesti kaimud

On ühelmeelel ilmsi koos.

 Su Põllumeeste Selts ja maja

On hiilgavaks täheks teistele,

Et rahwas tunneb mis t'all waja,

Ja lesepõlw jääb kõrwale.

Sest selle nurga kalju nähte

Ei unusta ma elusalt,

Su uue elu koidu tähte

Näen selles tulisärawalt.

 Ja seda elu tähte pannud

On Aleksander hiilgama,

Su orja öösse walgust kannud,

Oh täna teda, Eestimaa!

Weel saawad ida taewa tuuled

Su pühal pinnal lehwima,

Sest hüidwad rõõmsalt minu huuled:

Oh õitse Selts ja – Sakala!

                       Peiule.

Sa wiisid waga rõõmu, rahu

Mu südamest siin ilma sees;

Ei muud mu rindu enam mahu,

S'u pilt mull ujub sil’me ees.

24

 Kui waat’sid sinu ingli silmad

Mull sügawasse südame,

Siis tõusid rahutumad ilmad

Mu hinge maale mässule.

 Kui rääk'sid sinu armsad huuled

Mull' Eesti rahwast, isamaast,

Siis lend’sid üle armu tuuled

Mu lapsepõlwe lille ra'ast.

 Ja kuidas sinu kallis käsi

Mind jumalaga jättis seal –

Ei selles mõttes iial wäsi...

Ei kau kõrwust sinu heal.

 S’u süita silm ja sügaw waate,

Oh tea seda, kallis mees,

Nüid juhib minu elusaate

Ja – nagu lillemere sees!

                       Isamaa.

Kus on mu kallis isamaa,

Kus tahaks rõõmsast elada?

Kus üliõnnis oleks ma

Ja kellest wõiksin kiidelda?

 Ei ole seal mull isamaad,

 Kus wennad wenda wihkawad,

 Kus igamees end targaks teeb

 Ja sala kiusust üle keeb!

Ei ole seal mull isamaa,

Kus tõde püitaks surmata,

Kus wagaduse katte all

On öö ja udu õitsewal.

25

 Seal on mu armas isamaa,

 Kus tõde hakkab tõusema,

 Kust kaub öö ja widewik,

 Kus rahwas rõõmus, rahulik.

Seal on mu armas isamaa,

Kus rahwas lepib rahwaga.

Kus waenlane ja wihamees

On ümberkaela silmawees.

 Oh sellel wäga armsal maal

 Ma elaks, laulaks igal a'al!

 Saa sarnaseks, mu Eesti, sa,

 Siis oled minu isamaa!

                       Elu eksimine.

 Ma tihti seisan mure mõttis,

Kui waatan noorus' nurmele,

Kus õhtu õhk mind hõlma wõttis,

Kus koit mull' punas kätkisse;

Kus ööpik hõiskas õitswas õues,

Ta healed kambri kõiksiwad,

M'u südand äratasid põues,

Mind une paelust hõiksiwad.

 Kui lõin ma lahti sini silma,

Täis süita naeru, süita und,

Siis aimasin üht' õie-ilma –

Mu hinges liikus taewa tund:

Ätt oli hälli ehitanud

Ju wara õhkwa õitega,

Mu uinu paiga lehitanud,

Et tema armu märkaks ma.

26

 Silm alles mõõtis ilu, imet –

M'ul armas oli õieke –

Seal hüiti juba minu nimet

Ja ema ruttas hällile.

Ta surus minu wastu rindu,

Täis kuuma armu, kuumatuld: –

Ma unustasin lauljat lindu,

Mu silmist kadus õie kuld!

 Ta wiis mind päik'se paiste kätte,

Kus taevas selge, sinine,

Seal nägin kuidas weike läte

Saat' kastet kuldse lillile;

Mu kõrwu kostis waikne wulin,

Mis hallik mängis jalge ees;

Et noorus’ nurmelt ära tulin,

See walutas ta põhja sees!

 Ma jätsin maha isa-hellad

Ja ema süle armsama,

Mind kutsid tulewiku kellad,

Sest unustasin hallika.

Täis igatsust ja lootust tõtsin

Ma kihisewa ilmasse,

Sealt kuldseid kihwti õunu wõtsin

Ma waene, süita talleke!

 Mull paistis nagu parem walge,

Mis enne hällis aimasin,

Ma nägin neiu ingli palge

Ja – lapsepõlwe laimasin!

Kui kole näitas mull ja tühi

Mu isa kodu, kulda täis!

Hing pidas armastuse pühi,

T'ast taewa laene läbi käis! –

27

 Puu, kelle kuldsed wiljad kõiksid

Siis särades mu sil'me ees,

Ja lilled, kelle õied hõiksid,

Mind meelitasid maru sees –

Nad murtud on mu mehe käel:

Ma wilja olen maitsenud...

Nüid aga kurdan elu mäel,

Et igaweste petetud! –

 Mu hallik, süita hallik, anna

Mull andeks minu nõtra meelt!

Mu isa, õisi hälli kanna!

Mu ööpik, laksuta weel keelt! –

Oh hallikat on muda matnud,

Mu ööpik ammu, ammu läind!

Mu isa haua muld on katnud,

Kuni ma eksi teedel käind!

 Kui weel ma waest wangun mööda

Mu isa kodu õuedest,

Siis aiman oma hinges ööda,

Ei ühte ainust tähekest;

Ma seisan mõttes kaua, kaua,

Ma seisan walus sügawas;

Ma soowiks sinna oma haua,

Kus koit mu hälli kullatas.

                       Armu üksi.

 „Kas sa nägid, kuidas sõudis

Lendes sinu lapsepõlw?“

„ „Udu mähkmes mulle jõudis

Tume õhtu taewa wõlw!“ “

28

 „Kas sa kuulsid kella kaja,

Mis sind saatis noorusest?“

„ „Une näusse jätsin aja,

Läbi suik'sin lilledest!“ “

 „Kas on sinul karja mängid,

Õitse õimud meeles weel?

„ „Wanaduse waewa sängid

Rööwisid mind elu teel!“ “

 „Kas weel neiu armu laene

Leegitsemas sinu sees?“

„ „Kõik ju unustand ma waene,

Kõik on uppun'd silma wees!“ “

 „Sõber, siis su noorus läinud,

Otsa said sa temaga?“

„ „Kewadet ma olen näinud –

Armu üksi nutan ma!“ “

                       Professor Kölerille.

 Kui sulle elu hommik koitis,

Sa sündsid kuulsas Sakalas,

Sind eite õrnal armul toitis

Ja hellal kätel kiigutas;

Siis hingas alles udu wöödes

Ja une hõlmas Eesti maa,

Ei julgend keegi pikkas öödes

Ta rahwast unest ärata.

 Seal kandis elu saate süle –

Õn tasakeste tõstis sind,

Koit kumas kõrges sinu üle

Sind kaisutas ju wõeras rind!

29

Sull siiski seisid kodu kohad,

Su wande walu südames,

Su Sakalamaa lilled, lohad

Ei kadunud sealt iganes.

 Sa astsid tulist rahwa tööle

Ja wahwast wõitlesid ta eest,

Ei iial jätnud wõitu ööle,

Sest – kõrgus aitas kõrget meest.

Ei selle juures elus nõudnud

Sa waewa palgaks tänu keelt;

Ei ole ilmas pöörda jõudnud

Maailma marud sinu meelt!

 Kell on nii puhtad, wagad nõued,

Nii ilma süita elu käik?

Sa elustad mu Eesti õued

Nii tasakest, kui taewa läik;

Sa oled truu ja oled waga

Su Jumala ja Keisrile,

Ei ole sinu hinge taga

Üht' pimet' pilwe iialge! – –

 Et meie rahwa hulgast mõned

Sull tänu palgaks laimu loon'd

Ja nende kirjad, nende kõned

On hullustusi ilma toond –

Sest ärgu sinu kallid meeled

Weel sajatagu Eesti werd:

Mill lõpwad ilmast kurjad keeled?

Kes juhib hullustuse merd?

 Oh häbi neile, kes on meelel

Su rahwa ringist wälja läänd

Ja waletajal, kurjal keelel

Nüid Kilpla kõrbe seisma jäänd!

30

Ei iial Eesti ajalugu

Saa andeks andma nende tööd,

Neid mõistab hukka tulew sugu,

Sest – nemad orjasiwad ööd! – –

 Mu Eesti rahwas rinnus kannab

Su nime hiilg’wa tähtega,

Sull hinge põhjast tänu annab,

Sind laseb kõrgest elada!

Jah, ela, õitse, kaswa kaua

Sa Eesti pinna ilus puu!

Kui ükskord langed – ehib haua,

Sind õntsaks kiidab rahwa suu!

                       Enda sees.

 Süita noormees, miks ei tohi

Neiu silmi waa'ta sa?

Silmad, sini siidi karwa,

Wõiwad need sind hirmuta?

 Sinab neiu silmis meri

Otsatumas sügawas,

Mõtled, et seal sinu julgus

Armu laenis uppumas?

 Ära eksi, kallis noormees,

Ilma süita neitsi ees:

Uputaja armu meri

Laenetab su enda sees!

31

                       Nüid on öö!

 Tulge, tulge taewa leegid,

Tühja rinda tagasi!

Kaua, oh ju kaua küllalt

Talwe waewas magasi!

 Kaua, oh ju kaua küllalt

Ohkan mina asjata,

Et mu kewade on läinud

Taewaliku lustiga!

 Elust rööwitud mu süda,

Murest murtud mulla peal.

Paranda ei jõua teda

Ükski wägew waimu heal!

 Arm ja noorus, käsi käes,

Läksid lendes, tantsides,

Looja läks mu õnne päike –

Nüid on öö mu südames!

                       Wana aasta wiimsel õhtul.

 Üks aasta jälle mööda jõudnud

Ja unustuse merde sõudnud,

Kui pilwest paisund wihma tilk.

Meil elupäewad lendes lääwad

Maailma marus tuimaks jääwad

Ja – käes on wiimne silmapilk!

 Hing ehmatab ses suures mõttes,

Et ta on tee peal, ammu tõttes,

Ja rändab surma riigisse!

Kui pea haua kellad hüidwad

Ja armsad sõbrad saata püidwad,

Mind igawese unele!

32

 Oh igawene aeg, ma waatan

Su sügawusi – alla saadan

Siit ehmatuse kohinad!

Su määratumas mustas õues,

Su põhjamata pimes põues

Su elu healed – uinuwad!

 Aeg, sinu mustast rööwli riigist,

Su õnnetuma laste liigist

Ei tule keegi tagasi.

Ma saatsin sinna wennad, õed,

Su mürisejad surma jõed

Weel ootwad saaki uueste!

 Üks jõle pettus, et sa piad

Kord parandama hirmsad wiad

Ja wõlga maksma loodusel.

Su sambad igaweste seiswad

Ja miljonid weel sinna reiswad,

Ei aima elu igawel!

 Aeg, sinu kaldal tuleb meele,

Kui waatan läinud elu teele,

Mu nõdrus ja mu eksitus!

Mull walupisar paisub silma,

Ma palun andeks terwet ilma –

Suur on mu süid ja rumalus!

 Oh, taewa Isa, kas Sa kuuled,

Kui hüidwad Sind mu nõdrad huuled

Maailma põhjas, sügawas!

Sa saadad mulle tröösti alla,

Mind peastad kõigest wandest walla –

Oh Isa, kes weel armastas!

33

 Nüid weel mull paistab taewa päike,

Silm lustil joob ta kulla läike,

Jalg astub tulewikusse.

Kui weel mull taewas elu annab,

Mu laewa ajameri kannab,

Siis rändan jälle rõõmsaste!

                     Jõulupuu juures lastele.

Waat, lapsukesed, teie ees

Siin särab auu ja ilu sees

Üks ime ilus jõulupuu

Ja taewas laulab ingli suu.

 Sest täna sündis ilmale

 Üks weike waga lapsuke.

 Ta tuli rõõmsa taewa seest

 Ja sõdis maa peal tõe eest.

Ta lõpetas maailmas töö

Ja wõitis ära pime öö,

Et walgust külwas tema suu,

Sest räägib walge jõulupuu.

 Nüüd on ta jälle Isa ees.

 Seal walge taewa linna sees,

 Kell kuldsed pärli wärawad,

 Kus tuhat päikest särawad.

Sealt laste peale waatab ta

Ja manitseb neid armuga,

Et nemad maa peal wagaks jäeks

Ja tema juurde taewa läeks.

34

                   Õnne soowitus

               Sakalale.

                          1878.

 Ma teretan sind, püha päike,

Ma teretan sind Sakala!

Sa saadad oma kulla läike,

Nüid särades ju üle maa!

Oh sinu ime kuldne ilu

Ju tungind musta taewasse,

Ja lendand läbi öö ja wilu

Maailma külma waewasse!

 Oh wäga kaua kodu õues

Sind, kallist päikest, ootasin ma,

Sind omas igatsewas põues

Ma ellast wõtsin kaisuta;

Ei kerkind taewa kaarel koitu –

Külm, pime igatseja ilm –

Ei näinud taewas tule loitu,

Waid ööd ja udu minu silm!

 Siis kuulsin kõma koidu põues,

Et päike tuleb, tõusemas

Ja nägin, kuidas tähte õues

Kuu – lumi walgeks kahwatas.

Nüid sinu püha, wagal walgel

Näen taewa seinu särawad,

Sest omal jumalikul palgel

Sa lõhud ööde wärawad.

 Oh suur on, päike, sinu wõimus,

Ka põrmu paneb elama,

Su soojuses ja sinu hõimus

Kõik õitseb uue iluga!

35

Ja surma öö seest tõuseb üles

Noor elu ehtes, hõisates,

Käib kõrgel teedel taewa süles

Ja naeratab seal kõrguses!

 Oh Sakala, kas juba kuuled:

Su wana linna langusel

Nüid kahisewad jälle tuuled

Ja muistsel kalju kangusel?

Jah, wana rahwa waimud tõstwad

Pead unistades ülesse,

Ja mägede peal mõttes istwad

Nad uue aja sülesse.

 Nad waatwad wana wõitlus nurme:

Seal rahulilled liiguwad,

Ei ole kuskil muistseid surme,

Puu okstel linnud kiiguwad:

Nad näewad wõimust, tarka rahu,

Ja kuidas wana lipu teel

Me'e pojad wõitnud talwe kahu,

Ning ühendand end Eesti meel!

                     Neiu hallikal.

 Õitswas orus, puude wilus

Istus neiu hallikal,

Waatis, kuida selge wesi

keerles mäe seest kõlinal.

 Palawalt ta süda tuksus,

Wärisedes wõttis ta

Külma wett ja pani põuue:

„Närtsind süda, jahtu sa!

36

 „Palaw walu põues leegib,

„Mässab ilma otsata,

„Süita hallik, maa seest tulles,

„Jahuta mu südand sa!

 „Oh mu süda, kord ta oli

„Selge, kui see hallikas,

„Wagad lusti laulud käisid

„Tema ümber mängimas,

 „Tundmused ja mõtted jooksid

„Temast wälja kõlinal,

„Nagu hallik süita, puhas

„Tuksus ta mu rinna all!

 „Hiljem tuli inimene,

„Peigmees, puhas nagu kuld,

„Wiskas minu südamesse

„Lõkendawat elu tuld;

 Süda leegib alles lõkkes,

Peigmeest – kattis jahe muld!

Selge hallik oma weega,

Jahuta mu kuuma tuld! –

 Nõnda rääkis närtsind neiu

Ahastades südamest,

Hallik, ei ta kuulnud seda,

Ei ta lausnud sõnakest!

 Tasa tema hõbe lained

Weersid mäe südamest,

Kadusiwad õitswa orgu

Neiu ette tasakest.

37

                       Leinamine

           Keisri Aleksandri II. järele.

 Neewa kaldalt kõlab kurblik lugu

Riigist riiki, ilmast ilmasse,

Imestust täis inimeste sugu

Pöörab selga põrgu wõidule:

Põhja täht on taewast kukkund maha,

Miljonite keskelt kustunud,

Läbi ilma lendab leina kaha:

Wene Majesteet on tapetud!

 Kõrge taewa Looja, miks Sa lased

Kurjust, õelust ilmas hõisata?

Miks Su päike kuldab surma aset,

Waga Zaari hauda murega?

Wõid Sa pisarate puistust waata,

Mis nüid walus külwab Wenemaa?

Eks Sa taha meile õigust saata?

Wõta õelust, kurjust nuhelda!

 Oh Su mõtted on kui sügaw meri

Ilma ääre, ilma põhjata!

See meid trööstigu, kui süita weri

Ajab hinges marud mässama.

Mis wõib ussikene põrmus teada,

Kuis Su heldus juhib ilmasi?

Et kõik targaste Sa wõtad seada,

Seda usume kõik ometi.

 Aleksander Teine, Riigi Isa,

Oli kuulus, hea ja õige mees,

Sest ka kadedus ja kuri kisa

Leekis pime põrgu põhja sees.

Tema hõlmas õnne, rahu, head

38

Leidis Wene, weike Eestimaa,

Endsed hirmsad ajad, hirmsad wiad

Pidid rahwa keskelt kaduma. –

 Otsata on Weneriigi wäed,

Suurem, kuulsam on ta algusest,

Kui ta Põhja piirel lume mäed,

Lehkab lõuna piire lilledest;

Kui ju Idas ammu tõusnud päike,

Seisab Läänes sügaw, pime öö,

Põhja taewa wirmaliste läike

Waewalt aimab lõuna tähte wöö!

 Selle ilma walitseja annud

Ülekohtu hirmsal' surmal' suud,

Põrgu tormid wärisema pannud,

Maha murdnud tema elupuud!

Mürisedes elu marud lä’äwad

Üle tema haua küngastest – –

I s a,  K e i s e r,  h e a d  t e u d  j ä ä w a d,

K ä i w a d   s i n u   j ä r e l   i g a w e s t!

                       Poisi mõtted.

 Ma suiksin õhtu su süles

Ja nutsin su rinna peal,

Sai hommik, siis wägisi laulis

Su armust weel minu heal.

 See armumeri, mis õhtu

 Mu rinnus sahises kees,

 Ju koidul seisis nii waga

 Kui peegel mu silmade ees.

39

Oh ütle mulle nüid, neiu,

Mis teeb siis üks naisemees:

Eks tema rind ka ei jahtu,

Meil jahtus ju ühe öö sees?

 Ma kardan ta rinnus on lumi,

 Ta armastus merel on jäe,

 Ta kewade igawest kadun'd

 Sest – igawest poisiks ma jäe!

            Öö.

(Wiisil: Ju õhtu kellad hüidwad.)

Ju kella kõlin hüiab

Meid õhtu rahusse,

Weel kustuw eha külwab

Kuld paistet pilwile!

Päew waub taewa taga,

Õhk hella, pehme, waga –

Sa tuled rahuga

Maailma warjama,

Oh õnnis öö!

 Kuu kahwatanud palgel

 Käib taewas tutwat teed,

 Ta hallil, hõbe walgel

 Nüid hingwad orud, weed!

 Kuld tähed kõrgest waatwad,

 Ööriiki hiilgust saatwad –

 Sa tuled rahuga

 Maailma warjama,

 Oh õnnis öö!

Kes kurja ilma kära

Ja walust nutawad,

Öö, nende silmist ära

Sa pühid pisarad:

40

Sa wõtad kaissu ilmad,

Et kuiwaks nutjad silmad –

Sa tuled rahuga

Maailma warjama,

Oh õnnis öö!

                       Ära küsi.

 Kui olid õied toome puus,

Su ööpik hõiskas siis:

T'al lusti lõgin seisis suus,

Et kõlas Taara hiis.

 Seal tuli kuri karjune –

Ja kuri külamees,

Ei annud rahu linnule

Nad waarikute sees.

 Nad läksid püidma linnukest

Ta pehme pesa sees

Ja punusiwad paeladest

Tall lingu ilma ees.

 Lind lendas ära wurinal,

Läks laande magama,

Tal peakene tiiwa all –

Ei lauulu kuule sa.

 Oh ära küsi, isamaa,

Miks waikend linnu uul –

Ei jõua süda kannata

Ja – õues maru tuul!

41

                     Kaugel.

 Oh ütle mulle uskuja,

Kus on sull tõsiduse maa?

Ta sinab kaugel, kaugel ees

Ja wõerad elawad seal sees!

                     Männapuu.

 Taara kodus kaswis

Wõeras männapuu –

Nõnda rääkis mulle

Wana rahwa suu. –

 Päike paistis talle

Armu palawas,

Kuu ta laia latwa

Öösel hõbetas;

 Pilwed sooja wihma

Tõiwad taewa alt,

Juured saiwad niiskust

Hõbe hallikalt.

 Nõnda kaswis kõrgeks

Auu ja iluga,

Rääkis uhkusega

Üle ilmamaa:

 „Mina siia tulen

Õhtu eha alt,

Siin ma tahan kaswa

Üksi – toredalt.“

 Kui nii juba täitis

Poole ilma puu,

Laia ladwa warjus

Eksis kuldne kuu;

42

 Seal siis tema mõtles

Uhke meelega:

Minu oksad wõiwad

Ilma uputa.

 Minu ladu lõhub

Laia taewa lae –

Häda jumalatel,

Kes ei pakku poe.

 Taara taewast waatis

Naerdes pitka puud,

Wiimaks tegi lahti

Tema oma suud:

 Rahwas rai'ge maha

Mända jämedad –

Tema uhked oksad

Päikest warjawad.

 Wõeras tema tüwi

Taaralaste maal,

Tema seeme tulnud

Mere laine raal.

 Minu pilwed puutwad

Tema ladwassa.

Kõik ta kinni katab –

Raige maha ta!

 Aga kessi jõuab

Maha raiu puu?

Jäme tema tüwi,

Kõwa nagu luu.

 Keegi hingeline

Ei lä'ä raiuma,

Selle üle wõtab

Taara wihasta.

43

 Laseb musta pilwe

Tõusta taewa all,

Männa poole sõuda

Maru mürinal.

 Nagu tule maud

Pime pilwe sees

Wingerdawad wälgud

Rohtund ilma ees.

 Pilwe põue põrub,

Tuule tõllaga:

Kõue-taati tuleb

Mända murdema.

 Kessi oleks kuulnud

Sarnast kohinad,

Kui ju tormi küined

Mända sasiwad.

 Nagu ilmameri

Mürab maru ees,

Nõnda kohab, kõigub

Tema tormi sees.

 Okse, puru sadab,

Lendab üle maa,

Ilma otsa kuuluks

Kuidas kiunub ta!

 Aga tema juured

Kasund ammust a'ast,

Ulatawad alla,

Lääwad läbi maast.

 Juurde otsas ripul

Põrgu poege käed,

Ilma sisikonnas

Hoidwad sala wäed!

44

 Tormi käes ta ladu

Taewa kõrguses

Paneb ime wäega

Wastu ähkides.

 Taewas keeb ja kuhab,

Ulwab tormi suu,

Siiski kindlast seisab

Põrgu wõimul puu.

 Kui weel ikka oksad

Walus willawad,

Ladwa raud nagu

Pilwi pillawad.

 Seal ei jõua enam

Taewas kannata,

Kõue taati tuleb

Tule nooliga.

 Taewas lähab lõhki

Pime põhjani,

Tule jõgi jookseb

Wälja kiiresti.

 Hele kärin raksub,

Kuhab ligidal,

Mänd on puruks katki

Lausa taewa all.

– – – – – – – – – – –

 Ilma ruum on tühi

Nagu tuba mull,

Kui ma lilled wälja

Kannan hommikul.

45

 Orud, metsad, mäed

Männa riismeid täis,

Silmaringi lõpel

Paljas puru näis.

 Wiimaks waikeb põrin,

Pilw lääb minema,

Päike hakkab paistma

Õrna iluga.

 Tasakeste naerab

Sini taewa uul,

Mahedaste puhub

Kuldse koidu tuul.

 Lilled tõstwad pead

Kuiwal maal ja wees,

Lõukeste lirin

Kõigub õhu sees.

 Inimesed rutwad

Lugu waatama,

Näewad tühja taewa

Siidil sinawa.

 Männa murdu katswad

Imestades käed –

Nüid nad alles mõistwad

Mis on taewa wäed!

 Nõnda kadus ära

Muistne männapuu –

Seda rääkis mulle

Wana rahwa suu.

 Kõrget puud ei lasta

Taewa kaswada,

Taara lõhub teda

Tule nooliga.

46

                     Õnnemäel.

 Eest ära riiud, tüli wood,

Mu isamaal on rahu lood.

Nüid wennad käiwad käsikäel

Ja – seiswad warsti õnnemäel.

                     Asjata.

 Ei wõi ma küsimisi köita:

Kus kohta hing lääb elama,

Ma siiski tahaks kindlast sõita –

Siit kõrgemale lennata.

 Ma jätaks maha ilmamulla

Siis sügawasse suitsema,

Ma lendaks üle koidu kulla –

Wõiks tahte harjul hõisata.

 Oh õnnelikku, püha reisi

Siit ilmapõhjast peaseks ma;

Sealt leiaks sugulasi teisi,

Sealt leiaks uue ilmamaa,

 Mis ammu mustal haua riiwil

Sai lukku pantud minu eest,

Mis ära lendas surma tiiwil,

Mull hõiskaks wastu taewa seest.

 Oh aga kõik need kenad kujud,

Need igatsused ilusad

On lapselikud luule tujud

Ja nagu udu kaduwad.

 Mu tee on otsas uute ilma

Kui naeratab mull surma öö,

Oh asjata ma tõstsin silma

Siit taga kauge tähte wöö!

47

                     Nutaksin.

 Kus on mu rahwal peljupaik?

Ta elab õnnes, rahus waik

Seal, kus on ühenduse linn;

Ta wärawal ju nutaksin!

                     Hauani.

 Kui nägin eha walgel

Sind, Anne wiimati,

Siis aimasin su palgel

Weel ilu jälgesi.

 Ehk küll su õitse ajad

On ammu mööda läind

Ja unustud on majad,

Kus mina wõersil käind;

 Mull siiski seisab nagu

Weel armu eha ees,

Sa olid minu jagu!

Nii kaebab rinna sees.

 Sa olid wäga ilus

Ja armas otsata –

Mu eluaeg kui wilus

Saab mööda minema.

 Ma näen lille õies

Su ingli silmi weel

Ja eluwangis, köies

Sa seisad minu eel.

 Ma kuulen tormi hoodest

Su ohkamisi ka

Ja nagu laine woodest

Sind püiaks peasta ma.

48

 Oh tihti murupinda

Ma puistan pisara

Ja wiimaks külma rinda

Wiin hauda jahtuma.

 Kõik lõpeb maapeal ära,

Kõik kaub wiimati,

Kuid esiarmu sära

See kestab hauani!