Seletus
Kalewipoeast.
Luuletanud ja wäljaannud
A. Reinwald
Wiljandis.
Trükkitud F. Feldt’i kirja ja kuluga.
1877.
Seletus
Kalewipoeast.
Luuletanud ja wäljaannud
A. Reinwald
Wiljandis.
Trükkitud F. Feldt’i kirja ja kuluga.
1877.
Довохено цензурою.
Реваль, 30 Сентября 1876.
Eessõna.
Kõigidest neist elu õnne õilmetest, miska Looja hingelisi hulke ehitanud leinaliste maailmade pääl, on kõigelehkawam ja ilusam laul.
Kui sina wara eluhommikul oma armsa eide kätkis kiikusid, kui taewa koidu tulepuna sinu weiksed, kahwatanud põsed esimestkorda punaseks maalis, siis aimasid su noorusest kurdid kõrwad waewalt ühte häält: see oli kätki laulu. Ja kui sa wäga wanaks ja halliks härmatasid, kui elurammu otsa lõppes, kui päike taewas walgemine ja haledamine hakkas läikima, kui sügisise kurwa metsade kohisemised, tühjantuulete haletad ulunad sinule eluõhtut kuulutasiwad, siis mõtlesid sa oma noorepõlwe parema, magusama pääwade pääle ja sa laulsid.
Sa ei saanud neid muul kombel näha, aga laul tõi sinule kõik jälle kätte.
Ja seesama noorpõli, kellest laul sind aitas magust und näha, seesama õitsew Lehekuu, kui ta sinu käes oli, mis tegid sa siis? —
Kui sa alles karjas käisid, siis meelitasiwad sind juba magus lille lõhn, rohilene metsa riie maapääl ja waiksed pühad pilwe salgad taewa all, et sa ühtepuhku nagu uppusid laulu laenete pääl.
Sa kaswasid meheks, paisusid pitkaks poisiks. Kogemata nägid sa ühe ilusa neiu; see liigutas nagu taewalõhnaga sinu südant. Sa ei julgenud ja nagu ei tahtnudgi temaga rääkida, aga tema punased põsed ja sinised silmad, need walasiwad nagu ühe sinise mere täie mõtid sinu
südamesse. Uimane kõndisid sa kodupoole, aga magusad ja walusad mõted kohisesiwad ja wõitlesiwad sinu südames nagu mässaja meri. Ei olnud sinu haigel hingel kuskil rahu enne, kui sa jälle laulsid. Laulu juures sai sinu süda paremaks ja nagu õnsam lootus lehwitas sinu hinge ümber. Nüüd wõtsid sa weel nõuks, oma pruudile, selle neiule, ühe laulu koju kirjutada.
Sa said naese meheks.
Sääl tuli sinule elu uueste wasto oma mitme ja mitme suguste musta walude ja walge õnnedega, ja kui ta iialgi sind igawese õnnetuse pilwete sisse mattis, kui ta sind kauge, ilusa õnne taewaste sisse ülesse wiis, siis oli laul see jumalik wägi, kes sind jälle loomusele tasakeste tagasi tõi, magusa ja walusa piinade käest päästis.
Ja kui sa wiimaks — nagu enne ütlesin — wanaks said, kui aeg ja elu sinu käest oma wõlga tuliwad wiima, — sinu igaweste wäsinud silmad pääle tähtewalge püüdsiwad, kui sa oma kuuma südame wälja õhutasid eluaegsist rahutumast lugudest, siis saatis weel laul sinu hinge ülesse, kauge, igawese ilmade poole minema. Nenda oli laul sinu taewalik tugi, sinu õnne jumal, kes sind laiast maailma kõrbest läbi wiis unustuse paikade poole, mis kõige targema inimeste mõted ja hingede ilutsemised taewaks tegiwad. —
Aga laul — laul on kaheliikmeline loom: wiis ja sõnad.
Wiiside kuldsed kõladused jättame nüüd murupõue magama, sest meie neist palju oma Eesti rahwa juures ei tea, — ehk kül ka wana jutu jälgedelt kiitusid wõiksime korjata, kudas Wanemuine, laulu jumal, siin nii ilusaste ja ärdaste laulnud, et kõik metsa loomad ja surnud kaljud kuulma tuliwad — ja kõneleme Eesti rahwa regi laulu sõnadest, kedas nüüd Kalewipoea lauludeks kutsutakse.
Iga rahwas on rahwas ja igal rahwal on oma isiseisus, ehk kül Juudi rahwa juttud tunistawad kõik maailma inimesed, need lugemata miljonid wennad olewad, kelle esiwanemad Aadam ja Eewa olla.
Enam kui ime, kui see nenda oleks, sest need rahwad, mis nüüd maakera katawad, näikse igaweste ära lahkunud olewad oma waimu, ihu, eluwiisi ja keele poolest, nõnda et kõige targemad mehed seletada ei jõua millas ehk kuidawiisi Eestlane ja Lätlane, Wenelane ja Sakslane wennad oliwad, kelle esiwanemad ühtekeelt kõnelesiwad, mis nad kätkis oma eide käest oliwad kuulnud.
Weel suuremaks lähab wahe, kui tõiste maailmade pääle mõtleme ja Hiinlasi, Neegrid j.n.e. Euroopa rahwastega hakame koku säädma. Ka see kõige sügawam mõtleja, see osawam historia ja keelde tundja peab siin igaweste ära wäsima ja poolpimedat pilti kõrgema waimuigatsuseks ja täätuse januks tegema.
Meie teame aga, et ilmade pääl määramata rahwaid ja suguseltsa lahus elawad, keda ilmasgi enam ilusa tulewiku eesõues see muistene mõte ühte ei jõua sulatada, et nemad teadwad endid wennad olewad. Wana maailma elatanud päike paistab siin selgemalt, paistab pühamalt, kui muiste päiwil, kus inimeste mõistus kõige wähemal matmisel uhke unedele magama kiigutadi. Siin peab tõine wägi api tulema. Nagu öeltud, meie ei pea mite üksnes teadma mõne wana jutu järele, waid meie peame tahtma wennaks
6
saada, mite luuletusest sünnitadud mullase, waid ühe igawese elawa Isa pärast, keda hinge õhk ja südame armastus kõrges pääl pool tähti otsimas käib. Nõnda õpetab meid ka suur laulik Schiller, üteldes:
Langegu nüüd ümber kaela
Armastades kõik maailm,
Wennad, armsa Isa silm
Waatab üle tähte paela! —
Selle mõte sihil saab wana maailm üks õue olema, kelle sees wennad ja õed tõine tõisel ümber kaela hakawad ja suud andwad. Aga armastus, wagadus, sõbrus ühes ilusas õues: kust kaudu wiib tee maailma miljonid sinna? —
Ülewal nimetatud teed mööda mina tunnen sinna saawad, aga sääl tulewad põhjatumad mustad kuhajad jõed, hallid pilwe kõrgused mäed wasta, kelle latwade ümber wagad kiusatused wirwendawad, ja kust üksi lendawad waimud — aegade inglid üle saawad. Siit pöörame meie inimesed oma jutu jälgedele tagasi. —
Lahkunud rahwastel oli siis kord aeg, mis meie ennemuiste ehk noore maailma lapsepõlweks nimetame. Sel aeal on iga rahwas enesele laulusi ja jutust teinud, mis meie nüüd „rahwa lauludeks” ja „ennemuistese jutudeks”nimetame, sest et nende sünnitajaid keegi ei tea.
Eesti rahwal on oma Kalewipoeg, Soomlastel Kalewala, Sakslastel Nibelungen, Juudi rahwal Biibel n. n. e. ja seda rahwast wist maapääl ei olegi, kellel mite niisugusi sünnitusi ei oleks.
Inimesed nägiwad taewast ja maadilma oma imeliku iluga ja need sundisiwad neid mõtlema. Kõige imelikkuma asjade, taewa, maa ja inimese loomine ehk saamine mõteldi kõige päält ära. Ja et inimese mõted ilmaski igatsuse otsa käte saamata rahule ei jää, siis kaswates iga rahwas
7
piltisi: kudas ilm loodud, esimesed inimesed sündinud, missugune Looja ehk Jumal j. n. e. Mida kaugemal ühe rahwa mõistus haritud, ehk mida suurem tema waimuanne oli, seda ilusama pildi tema kõigest sellest tegi. Juudirahwast wõime näha kelle luuletusi suur jagu maailmarahwast tõe sündmuseks pidanud ja paiguti ka weel edespidi saab pidama.
Neist muiste rahwa mõtetest meie kül ei teaks midagi, aga ometi on n’ad täna päiwani aasta tuhanded rahwasuust suhu, ühe põlwe käest tõise käte edasi elanud, kuni neid uuemal aeal kirjapanti ja trükiti. Nüüd kuuleme nende seest, kuidas ilm loodud, jumalad maapääl elanud, kannelt mänginud, oina liha ja küpsetatud saia söönud, linnasi ümber löönud, selle ja tõise mehega jutu aeanud j. n. e.Seda ei wõi aga keegi terwe meelega inimene tõeks pidada, weel wähem uskuda; niisamuti mite jälle põlata, sest nad ei tee kellegile mite kahjo.
Kõige targemad mehed loewad ja kuulewad neid heameelega, aga n’ad ei pane sääl muud midagi immeks, kui üksi ennemuistse inimeste „suuri mõteid” ja imestawad seda, mis n’ad kõik jõudnud wälja mõtelda. Niisugune on ka Kalewipoea laul, kellest nüüd pitkemalt edasi kõnelen.
Millas kõige esimesed Eesti rahwa laulud ilmale sündisiwad, see on: mõteid ja sõnasi koku sõlmima hakati, seda ei tea keegi, mina ka mite. Umbarwusel wõiksime ehk nende algust kõige wanema muu rahwa laulude hommiko piiretele paigutada ja see on pääle kolm tuhat aastad tagasi. Selle hirmus pitka aea mustast rüpest mina Eestilaulude esialgust ilma kahtluseta tuua ei wõi. Aga ühte meie ometegi teame, see on, et wiimse tuhande aasta algusel „regewärsid” wägewaste juba meie eeswanemate suus elasiwad.
Sell’ aeal ja ümber seda aega meie armsal Eesti
8
rahwal muud waimuharimist wist ei olnudgi kui nende laulud, jutud ja wanad sõnad. Nende sees tulewad ka ika kujutused ete, kudas auus tegu hea, kuri ja õel tegu paha palga saanud, kudas ilmasüüta waga hing kõige kõledamast tiisikusest weel wõib pääseda, ülekohtune aga oma kaewetud hauku langeb. Seesugune õpetus on ka täieste iga inimeseliku waimu harimise kõige mõnusam awaldus, mis mite üksi meie Eesti rahwast, waid terwet ennemuistsed ilusa mõtetega inimesi kaua aega oli ehitanud ja ülemal järjel hoidnud. — Sellepärast pidasiwad siis ka Eestlased oma laulust pühaks ja arwasiwad laulul ühe jumala olewad, kes Taaramäel tammikus pidi elama, kuhu kõik maa laulikud sagedaste koku käisiwad kuulatamas.
Laulu jumala nimi oli Wanemuine. See nimi on wist nõnda saanud. Meie rahwas pidasiwad oma laulusi pühaks, tundes, kudas laulud nende südant liigutasiwad ja auusa elu ja tegudele kihutasiwad. Kui haledaid laulusi lauleti, siis paisusid inimestel pisarad silmi, rõõmulikud laulud tõstsiwad nende waimu maailma wiletsusest pilwe piireni ülesse. Kaua wist on n’ad järele uurinud, kust see kõrge mägi laulude sisse tuleb, ja arwasiwad wiimaks ühelmeelel, et laulul jumal on, sest et jumalikud teud waimus teeb.
Mis tuli aga nüüd selle jumalale nimeks panna? —
Et laul kaua, wäga kaua juba nende wanemaid oli õpetanud ja õnnetanud, sellepärast paniwad jumala nime Wanemuine, see tähendab wana-muinane, ehk ammune. Mis rahwas isi Wanemuinest ja tema sündimisest mõtles, sellest räägib üks ennemuistene Eesti jut nõnda:
„Inimesed ja elajad rääkisiwad igaüks oma keelt, aga see keel oli igapäiwaseks elu tarwituseks. Ühel päiwal kutsus Wanaisa kõik loomad koku, kus nemad pühapäiwase keele pidiwad saama, see on laulu, et wõiksiwad rõõmsad
9
ja õnnelikud olla. Sääl tuliwad kõik Taaramäele koku, kus ilus hiiekene kaswis.
Imelik tuleõhk tõusis, kahistas tamme lehtesi ja suur laulja Wanemuine tuli taewast maha.
Ta silitas oma walgid hiukseid ja habet, säädis riided ilusaste, köhatas hääle puhtaks ja katsus kannelt. Hakatusel lõi tema eesmängi, siis laulis lugu, aga nõnda, et kõigidele kuuljatel südamest läbi käis ja Wanemuinsel enesel waimu liigutas.
Kõik oli wait.
Emajõgi ei jooksnud enam, tuul unetas oma kiired käiki, elajad ja linnud seisiwad wälja sirutatud kaeladega: kõik kuulatasiwad rõõmu wärinal. Metsapuud paniwad tähele, kudas Wanemuine riided taewast mahatulles kohisesiwad ja kui teie nüüd metsa luusite ja tema püha kohisemine teie kõrwu kostab, siis teadke, et jumalus teie ligi on. Emajõgi, laulu linnukesed: igaüks õpis temast eesmärki.
Inimene üksi sai kõigist selgeste aru, sellepärast tema laul südame põhja liigutab ja jumala auujärjeni ulatab. — Wanemuine kiitis oma lauludes taewa suurust ja maa iludust, laulis inimeste laste õnnest ja õnnetusest, siis läks tema jälle Wanaisa kota, taewase, tagasi, tema ees mängima ja laulma.” —
Niisugune kallis laulu kewade, kellest jut kõneleb, oli meie armsa isamaa õues kaua õitsenud ja oleks weel praegu meie rahwast õnnetanud, kui mite temale aegade lennulise teepääl wägewad eksitajad wasto ei oleksiwad tulnud, kes teda pea aegu puhtalt maapäält ära pühkisiwad. Esimene neist oli orjapõli. Mis see sõna tähendab, teame küll! —
Ta tähendab ööd, paksu, pimedat ööd, kelle piirelt inimlik ja jumalik meel ja mõistus kaugele kõnniwad —ära igaweste!
10
Lai pisarate jõgi, hinge waludest wahutades, wenib wäsimata läbi sellest maast, kus orjapõli pesa teinud.
Sinna ei jää enam hõiskamist, ei jää laulu järele, kus ohkamised, kus nutukahinad kõnniwad ja wahwad, tulised südamed hinge waludest surmani wäsiwad. Säharduse pimeduse sisse, mis meie isamaa õues walitses, uppusiwad meie laulud kõige esimest korda. —
Aga, tänu taewa Taadile, pimedus ei kesta igaweste! Aastal 1819 oli öö otsas ja hele lootuse täht kodumaa walusa taewa al kuulutas koitu ja kewadet. See oli meie priiuse kuulutus, Weneriigi Keisri herrade arm. Orjapõli oli oma paksu pimeduse, walusa wälgu löökidega Läänelaste kallist kodust ära lendanud ja weel kuuldi laulu meie maal ja helinaid isamaa õuedes.
Jah, mõni kümmekond aastaid tagasi oli meie rahwas jälle oma wanemate laulule ülesse ärkanud ja oleks wist õnnelikult oma ilusa, laia laulu wainule tagasi tõtanud, kui sääl temale tõine wägew eksitaja wasto ei oleks tulnud:
Wõõriti wagadus.
Selle saaduse järele pidi kõik ilmalik asi patt olema ja isiäranis „rahwa laulud” need, mis üsna pea walusa põrguse winnawad. Sellepärast siis ka rahwas oma lauludest lahkus, ei julgenud neid enam muial laulda kui kõrtsis, ehk teed käies ree pääl; säält on ka nimi regilaulud tulnud. Aga see õpetus, et Jumal puhast ilmaliku rõõmu põlgab, on sellel teel, et ta ,,targade” eest oma tarkust ära peidab, nagu kiusaja katku haigus meie rahwause waimuelu sisse juurdunud ja praego mõtleb weel suur rahwa hulk:
,,Mis kooli wõi laulu wõi tarkust meile tarwis on? Jumal ilmutab oma tarkust just nende wäetimatele; jääme hästi rumalaks, siis oleme taewa Isa head lapsed.”
Eks niisugused mõted ja jutud ei ole surmawad haigused Eesti rahwale, kes ka meie wana laulud siis rahwa
11
mõistmata wiha ja wainu sisse igaweste ära uputawad, nagu õrna lillekest wahutaja mere hauda? —
Ei ole siis sugugi ime, kui rahwas oma wanemate kallist waimuwarandust põlgas ja weel praegu põlgab, sest selleks teda ju kõigest wäest püüeti teha, kuni see wiimaks korda läinud. —
Weel tuli kolmas wägew waenlane, kes meie laulusi surmakirsto magama kiigutas, see oli wõeras,
Saksa laulu loomus.
Saksad, kes ühe korralise tuhinaga meie waimuwara kaswatasiwad, ei oskanud Eestikeelt, ega tunnud meie laulu isi loomu ja hakkasiwad meile wõõras wormis laulusi walama, mis kõige enamaste kiriko laulu raamatus rahwa käte kanneti. —
Kõik need kolm waenlast on meie rahwa käest tema isiloomu riisunud, teda tema südame seest osast juurdega wälja kaewanud; isiloomu, seda püha omandust, mis õiglane ja hea Jumal oma käega sinna oli istutanud et ta kurbe Kalewi lapsi elu okkaliste seinte wahelt läbi pidi saatma suure igawese walguse hõlma.
Siin jääb aga nüüd weel wiimse eksitaja kohta küsida:
Mis on wõõras, mis Eesti laulu loomus?
Laul, ehk seutud kõne ei tohi ilmasgi nõnda olla, kui üks lihtne jut. Tema sees elab palju säädusi ja kunstisi, mis teda „lauluks” teewad. Ja Looja on iga rahwa waimu hallikatele isisugused sooned loonud, mis ühes uue waimuga ka uusi wälimisi kombeid wälja keedawad, rahwa ja rahwa wahel wahet teewad ja omal kuhal ,,loomulikkuks” nimetakse.
Ei wist küll’ üksgi laul wõi loomuse poolest nii ilusa uhkusega tõistest lahti lüüa, kui wana Eesti laul, ja üksgi uus laul ei tarwita oma loomiseks nii kõrget kunsti, kui Eesti uus laul. Tahan siis lühidelt näidata, missugune Eesti, missugune wõõras laulu loomus.
12
Üks Saksa laulu kunstidest on riim. See on, et sõnade tagumised otsad ühte kõlksuwad nagu:
Muistne eha ära kiskus
Paksus pimes ööpik istus
Ei ta kuulnud õitsi huiku
Sest ta silmis leiti suiku.
Siin on nüüd riimid järgmised:
riimid
k |istus
|istus
h |uiku
s |uiku
Säharduste puhta riimidega peawad kõik sõnade otsad ühte käima, muidu ei ole laul mite laul, waid oma looja teutus. Aga et wormid ja mõõdud mitmesugused on, siis ei riimi sõnad mite alati kõrwu nagu ülemal sai näidatud,waid sagedaste üle kahe ehk kolme rea, nagu:
Kui eksiline elu saatus
So hinge sisse haawu lööb
Ja tulewiku õnne taewas
Kõik auu ja hiilged ära sööb;
Kui kuldsed lootus’ koidu kuma
Su walupilwed warjawad
Ja taga pilwe häbi orus
Sa seisad, palgil pisarad.
Siin on pool wähem riimisi, sest et sõnad üle rea kõlgsuwad ja järgmiselt koku käiwad:
sõna | side
l |ööb
s |ööb
warjaw |ad
pisar |ad
13
Ometagi nõnda, kudas laul alustab, peab ta otsani läbi tehtud olema. Tema sees ei tohi mite mõnes salmis neli ja mõnes jälle kaks rida riimis olla. —
Wanal Eesti laulul ei kõlgsu aga mite sõnade tagumised otsad ühte, waid tema riim, (alliteratsis) seisab sõnade ees otsas nagu:
Taewa küünal, eha tähte,
Ämarikku selgem silma,
Waata pilwe lauge pilust,
Taewa kõrge kulmu alta
Laulja rahwa radadele,
Kandelikku käigi pääle! —
side | sõna
t |aewa
t |ähte
s |elgem
s |ilma
p |ilwe
p |ilust
k |õrge
k |ulmu
r |ahwa
r |adadele j. n. e.
Nõnda just meie wanad Eesti laulud riimiwad esimeste tähtedega ja esimese taga seisab sagedaste weel tõisi näituseks:
pil we
pil ust
Pääle selle elab weel nende sees „mõte riim”. Ülemal nimetatud weikse salmi sees tulewad järgmised mõte riimid ete:
taewa küünal,
eha täht,
ämarikku silm.
14
Need kõik tähendawad ühte ja seda sama asja. Nõndasamuti ka jälle
lauge pilu ja
kõrge kulm. —
Sell’ kombel on kõik meie rahwa laulud loodud. Ehk lase ühte rikumata sündinud Eesti meest laulda, siis ta ika seda teeb sellesama ülemal näidatud wana kombe järele, kus mite ainukese sõna tagumine ots ühte ei kõlgsu ja muiste rahwa keelt kuulukse nagu: ülewesta, maalla, kandelessa j.n.e.
Aga Eesti uued laulud, kudas siis neid koetakse?
Meie praegune kirjapõld kannab kahe kordset wilja; ta toob loomuse sääduse järele haganaid ja teri ja esimesi rohkem kui wiimseid.
„Põhuperemehed” need ei tarwita oma laulu loomiseks muud midagi, kui üksi lühikesi ridasi ükstõiste alla kirjutada. Jätawad mõnesse kohta ka wahed wahele, kuhu salmi numred mahuwad, et lugeja silma läige sügawa mõtete ja kusti sisse mite ära ei upuks. Ja muidugi, kes lükkab neid laulude nime alt ära, kui nende isa neid selleks on sünnitanud ja uhke käega lehekimbu külle pääle kirjutanud, kui armsad õpetlikud ja imeilusad n’ad olla.
Säharduste putukaste sünnitajad ei küsi, ei mõistagi küsida mis laulu lauluks teeb, mitme sõna otsad tema laulu sees riimiwad ja kust kohalt. Eks ta siis ole weel lahedam lugeda, kui tal kunsti, riimi ega põhjusmõted ei olegi nagu kiriku lauludel? —
Selle wastu, peame rõõmuga tunistama, tuleb ka meie turule puhtaid ja raskeid teri, kes seda suurema hoolega näikse puhastatud olewad, mida rängemaks aganiku rõuk tõuseb. Kõige esimesed, kellest tõised eesmärki wõiksiwad wõta on: Dr. Kreutzwaldi, Koidula ja Linnutaja sulesünnitused. Pääle nende tuleb weel häädeks lauludeks arwata Lille põõsas ja Lille kimbuke. Nõnda peaksid ka kõik
15
tõised laulud luuletud saama, siis ei jääks meile käes olewa aea kohta suuri soowimisi enam üle.
Aga Eesti uuemad laulud — ma tahtsin neist weel pitkemalt pajatada.
Nagu ülemal nägime on meie Eesti emakeeles praegu kahe loomulised laulud liikumas, kellest esimesed Saksa — ka tõiste Eurooplaste — wiisi järele on luuletatud, wiimsed üksi wana Eesti kombet kannawad. Siin on nüüd kaks teed, aga kuma pääl peawad meie laulikud edasi sammuma? —
Seda nõu mina olen Eesti ja Soome kõige kuulsamate laulikute käest küsinud ja nemad on minule ühel meelel otsust annud, et tahawad tõiste Euroopa rahwaste wormid ja riimid wasta wõta, aga siisgi mite oma Eesti riimi ehk sõnade sidemeid sääl kõrwal kautada.
Selle järele peawad siis ühes täielises Eesti laulus oma ja wõõras kombe käsi käes edasi käima; omakombe,mis sõnasi pehmelt edasi weeretab ja wõõras, mis tema ilu täielikuks teeb. Järgmistes laulu salmides tahan lühidelt sellest märku anda, mis nägu niisugustel lauludel on.
Mis kõlab rootsi rannasta
Nut Narwa piirene?
Mis leina laulu kannad sa
Tuul läbi laenete
Mis waunikud sääl mööda wet
Kuld kroonid kiiguwad
Mis weesi neitsi walget kät
Sa kurtes liigutad? (Koidula.)
ehk:
Aiman õnsas isa õues
Waimu tähte wilkuwad
Aiman kaugel koidu põues
Taewad tulest tilkuwad n. n. e.
(Willandi laulik II.)
16
Just sell’ kombel peab laulusi loodama, kui siin sai näidatud. Pääle selle saagu weel alamal seisiwad punktid tähele pantud, mis siin — sellepärast et minu nõu siin ei ole laulu tegemisest, waid wana lauludest seletust anda, — lühidelt nimetan.
1) Laulikul peab Looja poolt lauluannnet olema jagatud, ja kui Wanemuine tema kätki ei ole kiigutanud, siis ärgu mingu ta mite laulu looma.
2) Laulul peawad sügaw waim ja sügawad mõted sees elama, aga nõnda, et lugeja neid mite ei näe, waid aina kuuleb, nagu ühte häält, mis metsadesse ära eksinud. Saadab üks laulik omad mõted otsekohe lugeja silmade ete, siis on ta oskamata perenaene, kes oma paea sees paljast wet keedab ja tema luuletus langeb ohwriks arjumiste surmale.
3) Lauliku mõted peawad kasina sõnadega wälja kõneldud olema. Mida lühemalt üks laulik oma mõteid oskab awaldada, seda suurem wõib temal lootus olla meistri järgile jõuda. Mõne laulu sees elawad kaunis kiidu wäärt mõtted, kedas sõnade rohkus kinni katab. —
4) Sõnad, kellest laul koetud, peawad uued, ilusad ja imelikud olema, mis luuletaja omast waimust wälja sünniwad. Kõik olgu kõrgem, tulgu nagu pilwede poolt.
5) Riimid olgu puhtad ja selged. Mite üks ainus ei tohi segane olla nagu: siin tiiw — ilm külm — pilw silm j. n. e. Tühi wabandus on see, et Eestikeeles wõimatu olla puhtaid riimisi sünnitada. Kes seda ütleb, ei taha, oska ehk ei wiisi täieliku laulu luuletada. —
6) Riimi puuduse perast ei tohi mite uusi, wale sõnu sünnitada, ega terwid sõnu lühentada, narrida. —
17
Nüüd olete ehk pisut Eesti lauludega tutawaks saanud, aga siis küsitakse jälle weel:
Kudas nimetakse rahwa laulusi Kalewipoea lauludeks?
Pöörame wanker wana rööpatesse tagasi. Kuulsite ülemal, kudas wägemad eksitajad meie lauludele lõpetust tegiwad. Ja paarkümmend aastat tagasi oliwad n’ad ka pea puhtaste kurwalt aegade põllult kadunud. Arwast mõni teumees mõisa nurme nurga pääl weel kurja ilmaga kõõrutas:
,,Weergu wihma wardaesta
Tulgu tulda taewiesta!
Ika pean mina minema,
Ika peab ori oeuma,
Ika waene wanderdama!”
Rohke kahju rõõm sundis juba waga laulu waenlasi, õhtu sõbru hõiskama! ta käskis neid haua kõnesi kududa.
Aga ometi: õnnepilwed käiwad kõrgel pääl pool kiusu ja kadeduse kuuristiku, sõuawad sääl, kus tähtede toredad ilmad rahus ja waikselte sügawa ilmade kärinat kuulatawad, ning kus on kuri, kus kõige kawalam käsi, mis neid pühapiiskasid jõuaks paisutada, kes säält õnnetuse ja leina sülle sadawad?
Kes aeawaimuga wõitlema lähab, see on oma kiiusu „enneaegu” kautanud. Eesti laulud jäiwad elama! —
Sell’ aeal, kui unustuse haud neilt uueste oma ohwrid tuli wiima, äratas aeg ja õnnetuse hirm meie omast Eesti tõust õppetud mehi ülesse, et seda waimuwarandust — rahwajute ja laule hakasiwad ülesse otsima, mis nende eelkäijad ja wanemad sinna oliwad matnud, kus kõik isamaa muistsed õnned magasiwad.
Suureks ja tähtjaks selle tööle tõusis üks Eestimees, kelle nime hiilgust aasta sadad waimude taewast ei tumenda,üks mees, kelle suurtest waimutegudest niikaua kõneldakse,
18
kui Eestikeel kõliseb maailmas: See oli Dr. F. R. Kreutzwald, kelle 70-ne aasta sündimise päewa isamaa Wõrulinnas 14-nemal Jõulu kuu päewal, 1873 mäletas, ja kus nende ridade kirjutajal ka see suur õnn oli, sellest osa wõta, mis ta unustamata oma elu kõige ilusamaks päewaks peab. —
Dr. Kreutzwald hakkas meie rahwa suust wana laulu riismeid koku korjama, mis aea tormides nagu lehekesed laiale oliwad läinud. Siit ja säält isamaalt astusiwad selle aegsed Eestimehed, kelle waimu silmaring kaugemale ulatas, temale appi, lasksiwad wanemaid inimesi laulda, kirjutasiwad ülesse ja saatsiwad tema käte. Suure osawusega säädis tema neid korjatud laulu lukkikesi koko ja nõnda sai neist üksainus, pitk isamaa laul Kalewipoeg. Ta kõnelab meie wanemate elust, nende ilusamast aegadest, walust, wõitlemisest ja kuninga Kalewipoea suurdest tegudest. Et Kalewipoeg kuningas oli ja wiimse tuhande aasta algusel Eesti riiki walitses, seda ma ei haka pitkemalt jutustama. Aga kui lauludes räägitakse, nagu Peipsi järwest läbi läinud, wanapaganaga maelnud, põrgus käinud j. n. e., siis ei ole seda otsekaudu sõna päält mõista. Kalewipoeg oli wahwa inimene, aga kõik, mis inimlikkust wäest kaugemale käib, seda on luulemise wägi pitkas aegade põues temale omanduseks teinud ja külge kaswatanud.
Nagu iga rahwa wanaaegsed suured ja kuulsad mehed rahwa suus aega mööda imetegijateks saiwad, nii ka Kalewipoeg Eesti rahwa suus. Suurema jau nende luuletustel on aga üks ütlemata sügaw mõte põhjuseks, kelle sügawus ja ilu nii määramata on, et ta ka ennast seesuguses määramatas kujus pidi ilmutama. Kalewipoea laul on üks ütlemata sügaw laul. Katsu aga tema sügawuste sisse tungida, siis saawad sinule pea tema suured mõtted awalikuks saama ja sinu uurija waim saab sinule pea ilmutama, mis tõsine tegu ja missugune tõsine mõte ennast luuletuse määratuma
19
kuju alla warjule peitnud. Seda ära tundes, tuleb nüüd weel küsida:
Mis kasu saame Kalewipoea laulude lugemisest?
l.
Kalewipoea laul harib meie waimu.
Kõige kasulikuma kirjade ehk õpetuse toimendus on: Inimese waimukambrisse kõndides, teda eesmalt elawaks ja mõtlema kihutada, siis tema waimu silmade ete head ja kurja, õnne, õnnetust ja nende wilja maalida, ning sell kombel hinge sisse armastust, halastust, puhtust ja wagadust istutada. Seda kõik teeb Kalewipoea laul suure wäe ja waimustamisega. Lugeja kuuleb sealt, kudas Kalewipoeg oma rahwast ja isamaad armastanud, kudas ta oma terwed elurammu ja hingejõudu kalli kodumaa kasuks ära kulutanud, ning tasane heal elawas rinnas õpetab teda ka nõnda tegema; ta kuuleb, kudas Kalewipoeg purjuspääga ühe inimese ilma süüta oli surmanud ja kudas taewa wägi teda haledaste selle süü eest suretas, ning see kurblik lugu hirmutab lugejat jälle enam kurja töö eest tagasi, kui kümnekordsed kõned ehk jutlused.
Nõnda on suur Kalewipoea laul otsast otsani täis õpetuse idusid ja nende wälja külwamine, kõnewiis ja sõnad on ütlemata ilusad. Kui sääl ennemuistese ilusama ilma, armsama aea, rikkumata loomuse laste kõnekombes isamaa ilust, punastest koidu pilwetest, walgest tähtede tulest taewas lauletakse, siis peab see rikkumata Eestlase rinda sulatama, peab teda pehme õnnesiidide sisse mässima ja muiste murudele tagasi tallutama, kus päike pühamalt paistis, lillid hellamine õitsesiwad ja magus tuul tasamine kaski kõigutas.
20
II.
Kalewipoea laul õpetab meid emakeelt õigeste tundma.
Suur osa Kalewipoea põlgamist jääb rahwa enese silmas selle süüks, et n’ad teda ei oska lugeda ja see on paraku täitsa tõsi! Ma olen ise inimesi näinud, kes „wärsi”ja „lauluraamatut” sorinal loewad, aga anna neile Kalewipoeg kätte, siis kangutawad seal kallal nagu kannukaaljad. Mikspärast ommeti? —
Seal olla wõeraid sõnu sees, nagu: laulamaie, wõtsiwata, kaugeelta, kandelessa j. n. e. Peaks olema laulma, aga mitte laulamaie, kaugelt aga mite kaugeelta. Tõsi küll, et sellepärast lugeda ei osata, aga mite tõsi, et sähärdused sõnad wõerad on. Wiga jääb siin üksi poeakeelele, mis suus, aga mite isakeelele, mis kirjas on. Sest see on just see päris Eesti keel, kudas teda ennemuiste meie wanemad rääkisiwad. Kaks tähtsad omandust on meil muiste keelest kadunud: sõnade tagumise otsade toredus ja kõnelemise riim (allitteratsio) kellesse wiimne wana-sõnu kui ka iga lihtset kõnet kaunistas, nõndasamuti kui laulugi.
Et keegi Eestikeelt tuhande aasta sees teaduslikult ei ole harinud, sellepärast on tema sõnad rahwa suus tõlbiks ja näutumaks kulunud ja palju neist ka kautsisse läinud, keda wiimsel aeal õpetatud mehed jälle ülesse otsiwad. Meie muistesed isad ütlesiwad wõtaksiwad, meie isad luk lühem wõtaksid, aga meie „wõtaks”. Mõnes kohas täidab juba üksainus täht sõna aset, nagu Saaremaamees ütleb: läh’me ä’ä mis ära peaks olema, — ja Tallinnamaamees: jo ta o, mis on peab tähendama.
Aga Kalewipoea laul on meile seda ennemuistesed ilust, seda õiged keelekombet kõige paremine alles hoidnud. Tema loomulik kuju ja mõõt ei lase mite sõnu äranarrida
21
ja lühendada, sest et laulu-ilu kõneiluga ühte käib ja sõna tagumistes otsades elab.
Weel selgemad otsust saame sellest, kui üle mere ilusale Soomemaale sõuame, Soomlaste kirjast ja keelest. Soomekeel on paremine seda omadust alal hoidnud, mis meie ennemuiste ühe ja sellesama emakäest olime saanud, sellepärast seal suuremal osal sõnadel praegu alles meie wana laul’de keelekombe on. Ka Soomlaste wana rahwalaulusi on üks sealne õpetatud mees, Dr. Lönnrot, kokukorjanud ja selle nime al trükkida lasknud: Kalewala. Kõigis käib ta meie Kalewipoea lauluga koku, niihästi sisu kui koore poolest, mis mite üksi suguwerd Eestlaste ja Soomlaste wahel ei tunnista, waid ka palju läbikäimist ja suurt sõbruse pidamist wanal-aeal. Et Soomerahwas meie ja meie nende ligidalt sugulased oleme, seda teab küll igamees. Soomlased, Eestlased, Madjäärid, Sürjäänid, Lappulased j. n. e. on kõik ennemuiste üks rahwas olnudja ühte keelt kõnelenud. Praegu olla weel meie suguselts 10-20 miljoni suur; aga meie oleme kaugele ükstõistest ära eksinud ja meie keel nii suurel mõõdul üksiku murretesse langenud, et meie oma sugulaste juttust mite enam igal pool aru ei jõua saada. Mis kaugelt lahus, see on lahus; aga Soomlased ja Eestlased on naabrid, ja olgu meile sellepärast see side, meie Kalewipoea laul, kallis, kes meid meie keeles ja meeles weel ühendab!
III
Kalewipoea laul teeb meie rahwale auu.
Meie ei wõinud ennemalt ühtegi kirja ega waimuwarandust omaks nimetada. Suurem jagu raamatuid, mis meie keeles trükiti, oliwad tõiste keeltest ümberpandud ja sellepärast mite meie oma waimu wara. Astus siis
22
korraga Kalewipoea laul Dr. Kreutzwaldi läbi pääwa walgele. See oli täieste Eestlaste oma warandus.
Siin pidiwad nüüd meie rahwa põlgajad ära punastama, ja ei jõudnud mite uskuda, et meil nii suur ja sügaw waimu warandus on.
Pea tõlgiti ka Kalewipoea laul wõera, nimelt Prantsuse ja Saksakeele ümber ja Euroopa maa kuulsad kirjamehed on teda kõigipidi kiitnud ja peawad just selle läbi Eesti rahwast lugu, et temal nii suured ja ilusad laulud on. Berliini kuulus keeleuurija, prosessor W. Schott on terwe raamatu Kalewipoea laulu üle kirjutanud, mis Berliini Akademiast on trükkitud, selle nime all: „Die estnischen Sagen von Kalewipoeg, 1863.” — Pääle selle on Kalewipoea laulu Saksakeele terwelt ümber pannud K. Reinthal ja Dr. Bertram punutud kõnes ja C. Chr. Israël punumata kõnes. Reinthal’i ja Dr. Bertrami tõlk on Tartu Eesti õpetatud seltsist 1857 — 1861 kahes jaus selle nime all wälja antud: „Kalewipoeg, eine Estnische Sage,” ja Israëli raamat aastal 1873 Saksamaal selle pealkirjaga trükkitud: „Kalewipoeg oder die Abenteuer des Kalewiden.” Dr. Löwe, kes ka „Eestirahwa ennemuistsed jutud” Saksakeele ümber on pannud, peada praegu ühe Kalewipoea laulu uue tõlgi kallal tööd tegema. Need on terwe Kalewipoea laulu tõlgid. Mis muidu wiimaste aastate sees selle laulust wõõramaade raamatutes ja aeakirjades lühemalt on jutustatud, seda ei jõua keegi enam ete lugeda. Ei ole peaaegu ühtegi haritud rahwast Euroopas, kelle keeles meie Kalewipoea laulust ei oleks jutustatud ehk kellesse teda, kas tükkati ehk terwelt ümber ei oleks pantud. Ühes selle lauluga kõlab aga ka meie kalli Wirulauliku, Dr. Kreutzwaldi nimi läbi wõõramaade, kes esimene Eesti laulik on, kelle kuulsus nii kaugele ulatab. Nagu see meie laulikute isa Kalewipoea lauluga omale igaweseks aeaks ühe toreda auu-
23
samba üles on ehitanud, nii on ta selle lauluga ka iga auusa Eestipoea kõige ellamad südame tänu tundmised jääwamalt omale wõitnud. Tema on meie rahwa kulla, Eesti kallima hingewara, nii suures hiilguses korraga pääwa ette toonud, et ta õigusega ise wõib wana Eesti sõnadega laulda:
„Kui mina lugu luuletama,
Hakkan lausa laulamaie,
Kalewita kuulutama:
Siis jääb walda waatamaie,
Küla kulda kuulamaie,
Saksad serwi seisamaie,
Mõisa hulgad mõtlemaie,
Kuulama minu kõnesid,
Minu laulu lõksatusi.”
(Kalewipoeg, VIII. 55—63.)
Kalewipoeg. Üks ennemuistene Eesti jut; kaheskümnes laulus sai Tartu õpetatud Eesti-seltsi toimetustes (Werhandlungen der gelehrten estnischen Gesellschast) IV. Ja V. raamatus Eesti ja Saksakeele 1857—1861 wäljaantud.
Eestikeele üksi sai Kalewipoeg trükkitud Kuopio linnas Soomemaal. 1862.
Saksakeele nädala lehes „Inland” on mitu õpetatud meest Kalewipoeast kirjutanud; nimelt:
G. Schüdlössel 1836 N° 32.
G. Bernhos 1851 N° 22.
Schiesner 1854 N° 40.
1858 N° 39.
Santo 1854 N° 51.
1855 N° 5.
Dr. G. Schultz 1855 N° 5.
24
Ahrens 1855 N° 11.
1857 N°35.
Dr. Bertram 1859 N° 46.
1861 N° 6.
Neus 1858 N° 25 ja N° 26.
Elmgren 1859 N° 17.
Dr. F. Kruse laskis 1846 Moskwas raamatu trükkida, („Urgeschichte des estnischen Wolksstammes “) kus 175 lehek. ja edasi ülespandud on, mis Dr. Fählmann Kalewipoeast ükskord Eesti õpetud meeste seltsis oli jutustanud.
Neus andis 1852 Tallinnas Eesti rahwa laulud wälja, kus 3, 5, 60, 135, 179, 208, 210 ja 403 lehek. Kalewipoeast leiame.
J. W. Böcleri raamatus Eesti rahwa ebausklikudest, wiisidest ja kombedest, mis Dr. Kreutzwald mitme lisandusega uueste 1854 Peterburgis wälja andis, on 104 lehek. pääl Kalewipoeast jut.
Maarahwa nõija- ja sortsilauludes, mis Dr. Kreutzwald ja Neus Peterburgis 1854 wälja andsiwad, tuleb 4, 23, 45 ja 59 lehek. Kalewipoeg meie ete.
Akadeemikus W. Schott Berliinis on Saksakeele ajalehes „Ermanns Archiw sür wissenschastliche Kunde won Ruzhland” Kalewipoeast rääkinud:
1855 lehek. 444
1859 „ 346
1860 „ 346
1863 „ 589
25
ja ühes tõises aealehes:
„Magazin für die Literatur des Auslandes”
1857 N° 115 ja N° 116
1859 N° 125 ja N° 127.
Berliini Akadeemia Septembri ja Oktoori kuu aruandmise lehes 1859, tuleb Kalewipoeast ete.
Pääle selle on W. Schott ühe raamatu waljaannud: „Die estnische Sage nom Kalewipoeg” (Eesti ennemuistene jut Kalewipoeast) Berlin 1863.
Büchner on Prantsuse keele raamatu kirjutanud:
»L’Hercule de l’Estonie«
(Eestlaste wägewmees)
Caen 1865
Dr. Donner on Soome keele ajalehes Suomi: Uus jagu. 50 Osa Helsingis 1866 Kalewipoeast kirjutanud.
Carriére kirjutas 1869 ajalehes: „Interaatirneb Ranus” Soomlaste ja Eestlaste lauludest.
Dr. Bertram kõneleb omas raamatus „Wagien” 1868 Kalewipoea sängidest.
Schiefner ja Wiedemann annawad Peterburgi Akadeemia kirjades 1860 (Bull. de l’Acad. de St. Peterb. II., 273—287) Demidowi auupalgast teada, mis Dr. Kreutzwald Kalewipoea eest sai.
G. Blumberg on 1869 raamatu wäljaannud Kalewipoea laulu leidmise kohtadest nii kui neist asjust, kellest laul kõneleb mõne seletusega ja lisandusega. Selle raamatu juures on ka kaart Kalewipoea jälgedest ja neist kohtadest, kus weel ennemuistesed jutu Kalewipoeast rahwa suus kuulda on.
26
Selle raamatu pääl-kiri on:
Quellen und Realien
des
Kalewipoeg
nebst
Warianten in Ergänzungen.
Sest nägime, kui kallid meie regilaulud on ja kudas targad ja õpetatud mehed üle maailma nendest ja nende läbi meie rahwast on kõnelenud.
Aga ometi, mis mõtleb meie oma rahwas weel suur jagu Kalewipoea laulust ja üleüldse regilauludest?
,,N’ad on kõrtsi, on lori laulud, pahad Muhamedi kirjad, mis kellegi lugeda ei kõlba!” nii kuuleme weel mitmegi mehe suust.
Oh waesed wennad kui sügawaste teie siin eksite, seda ei tea teie ise mite!
Küsige ommeti iseenese käest järele, kes on neid, kus n’ad seda on, „kõrtsi” ehk „lori lauludeks” teinud? Ei keegi muu, kui teie ise.
Aurujõud on kallis asi, aga pane aurukatla augud kinni, ja tee tuld alla: katel läheb lõhki ja teeb kahju. Hallikas on tulus joogiandja ja saadab oma wee kraawi mööda sinu maast läbi, aga mata tema suu kinni, siis ajab ta kõik maa poriseks ja teeb kahju. Nõnda on ka loomulikud laulud Looja poolt suur ja kallis kingitus terwe Eestirahwale. Et aga laul elab, nagu mõte ja sõna ka elawad, ja elusal, hingelisel loomal paigalseismist ei ole, sellepärast keela loomuliku laulu õigel kombel ja kohal laulmast, siis laulawad inimesed neid kõrtsis, kus auus kombe enne wiinaklaasi ära upus. On seal sõnad lorid, kudas on see siis laulu ehk tema loomu süüd? — See tuleb jo sest, et mõistus enam selge ei ole; ja ma olen ise kuulnud, kui mitu joodikut
27
ka kiriku laulu ropuste laulawad. Ehk küsime jälle: Kus on siis kurjust, kus lori, Eesti wana rahwalaulude sees leida? Ei kusagil muial, kui nende meeste pää ajude sees, kes loomuliku lauludele surnud on ja oma mõistuse pimeduses jamsiwad. Mina olen Kalewipoea laulu, selle suure isamaa kõne, otsast otsani läbi lugenud aga kusagil ei ole ma kurja ega ropust leidnud, waid oma armsa isade kõrgeid mõteid, mis wäga imelikud kuulda.
Koguniste hukas ja üle kätte läinud laps peaks see olema, kes oma wanemate elust ja tegudust enam ühtegi teada ei taha, ja just niisugune nurja läinud isamaa laps on see, kes meie wana rahwa laule ja jutte põlgab. Ta seisab kahe jalaga kulla-uniku otsas ja mõtleb seda mulla olewat.
Aga suurem hulk meie ilusa isamaa lastest on juba ülesse ärkanud: nende südames elab oma rahwa arm, nende suus heliseb Eesti laul ja meie wõime rõõmsaste uskuda, et see tõeks lähäb, mis Kalewipoea laulu lõpel seisab:
,,Aga ükskord algab aega
Kus kõik peerud kahel otsal
Lausa läh’wad lõkendama;
Lausa tule leeki lõikab
Kütke kalju kammitsasta:
Kül siis Kalew jõuab koju,
Oma lastel õnne tooma,
Eesti põlwe uueks looma.”