Õitsi ööpik

ehk

Naljakad laulud, noorde poiste ja neidudele.

Luuletanud ja wälja annud

A. Reinwald.

Tartus.

Trükitud Schnakenburgi juures.

1876.

Õitsi ööpik

ehk

Naljakad laulud, noorde poiste ja neidudele.

Luuletanud ja wälja annud

A. Reinwald.

Tartus.

Trükitud Schnakenburgi juures.

1976.

Zensuri poolest lubatud

 Riias, 16. Webruaril 1876.

Peremehe

I. Naelapeale.

Sõbruse, truuse ja armastuse eest

mälestuseks

annetud.

Õits ja Ööpik.

Muist’ne eha ära kistus,

Paksus pimes ööpik istus,

Ei ta kuulnud õitsi huiku,

Sest ta silmis leiti suiku.

Ilusamad ehamängid,

Lehessatest pehmed sängid,

Waga wainu kurni weerud,

Taewapaistel tantsi keerud

Olid ammu, ammu lõp’nud,

Udulise ilma up’nud!

Muist’ne mure laande peitis,

Surma-unele sääl eitis;

Sompus seisis laane süli,

Ei sääl helkin’d õitsi tuli.

Kadun’d olid neiu niuksed,

Walged, laenetawad juuksed,

Kadun’d palgilt puna pilgud

Rinnust armastuse wilkud.

 Leht’de süles ööpik suikus;

Tormi mürinates tuikus

Laia lepa ladwa keskel

Igawesel leina leskel.

Läbi kauge halli udu

— 6 —

Otsis silm tal õitsi radu,

Ennemuistsed armsad aega

Igatses ta hinge wäega.

Õed ja wennad waat’ke imet:

Ta ei leidnud muud kui pimet,

Pilwe riigist, kuni maani,

Aimas udulisi laani,

Kus ei paistnud ehapilged,

Õitsi tule walged wilged.

Kui ta aiimas musta õuue,

Pääd siis pistis sulg’se põuue,

Mõtles: Seni sa nüüd suigud

Kui sind hüüdwad õitsi huigud,

Äratab sind õnne heli,

Ida laugelt taewa tuli. —

 Taewa õues ärkab koitu—

Walgus pimesit saamas wõitu:

Kuulge ööpik laulab metsas,

Rohilise lepa otsas,

Õitsi poistel’ pehmet lugu,

Enne haljast taewa agu! —

Öö, mis rikus õitsi õiimu,

Kautas ka kuulu wõimu

Sest on laul ka liht’ne, mage,

Õitsi wain weel alles lage.—

 Jõudsalt jooks’wad aeajõed!

Tulge siis m’u wennad, õed

Muist’se õnsa maale õitsi,

Kuulge, mis teil’ lauluks kõitsi,

Laia lepa ladwa süles,

Kus mind äratadi üles!

— 7 —

Mõrsjale.

Üks ainukene ilma sees

M’ul ikka seisab silmi ees

Ja südames mul seisab ka,

See — Liisukene oled Sa!

 Sa õitsed, nii kui haljal a’al

 Üks lillikene muru maal;

 Tuul liigutab su kullast õit,

 Ilm ümberringi arg ja wait.

Kui waatan ma Su palge pääl,

Siis meelitab mind ime hääl;

Su taewa karwa silme sees

Üks õnnis ilm on minu ees! —

 Su tarkus ja su mõistmine

 Mind kannab läbi taewaste

 Ja juhatab mind hellast ka

 Siin ilmapõhjas rändama:

Sest Liisukene, lahke lind,

Nii wäga armastan ma Sind

Ja igatsedes ootan nüüd:

Mill’ jõuab koeu kallim püüd.

— 8 —

Peiule.

Oh armas Aadu kuule Sa

Mis Sulle tahan ütelda!

Ehk häbi on kül Sinu ees

Mul seda üles rääkides,

Ma siiski annan teada sull’:

Et oled armsaks jäänud mull’!

 Su lahke silma waatmine

Sai mure koormaks minule;

Su ilma süüta naeru hääl

See tegi kurbtust mulle sääl

Sest olen ma kui üksik lind

Ja ükski, rõõm ei tröösti mind!

 Kui eidan õhtul magama

Siis tahab süda lõhkeda!

Ei tule uni silmadel,

Ei ole otsa kurbtusel,

Mu meel ja mõted rahuta —

Oh tõta Sa mind trööstima!

— 9 —

Napsi Mats.

Napsi Mats see kiitles nõnda:

,,Joomine kül rikub mõnda,

Aga mull’ ei tee ta wiga,

Lakun n’agu elu siga!

Hüüdku tõised kõrtsi taadiks,

Nimetagu wiina waadiks:

Mite maiku sellest üsi

Mina kedagi ei küsi!

Talu on mul wäga hea,

Olgu siis ka purjus pea;

Raha puudust mul ei ole,

Sest ma joon, mis üsna hale! —

Tui jui jui jui joobnud pea!

Heila õhto olli hea:

Wiina seisin täis ma tilli,

Kõrtsi Jakob mängis pilli,

Õlut lausa laual oeus,

Palju minu kõhtu waeus!

 Tõistre Märt end targaks peab,

Tühj’e asj’e seltsi se’ab:

Heila õhto wõtis minna

Põllomeeste seltsi linna;

Sääl ta sellest saawad tääda,

Kudas sünnib nurmi sääda,

Kudas perenaine õhtu

Wasikatel täidab kõhtu,

Paljus heinu ete kannab,

Paljus lehm tall’ piima annab.

Sääl on mehikesel toru,

Sääl on tema tarkus, aru.

— 10 —

Käib ta muido ümber luitmas;

Ilma aegu aega wiitmas!

Siin on mees, kes mõistab, teab,

Tarkest asj’est lugu peab —

Ei ta põllo seltsist tea,

Ega sellest lugu pea,

Siiski mõistab künda põldu,

Mõistab seemet pääle pildu,

Mõistab mõtsas eina niita,

Mõistab kõrtsis aega wiita:

Siin on tema seltsi maea,

Siit ta saab mis ihul waea,

Paier õlut, wärsket wiina,

Et wõib unustada piina.

 Tõistre Jaan end targaks peab

Tühj’e asj’e seltsi se’ab:

Elliteleb oma orje,

Loeb raamatuid ja kirje,

Nuustib läbi laiu lehte,

Ütleb: „See on waimu ehte,

Selleks, kes ei miskit tea,

Arwan mina oma sea.

Waimul olla tarwis toitu,

Äratust ja mõte koitu,

Muidu sureda ta ära

N’agu mullu minu mära.” —

Oh sa wana pärdik, rumal,

Ilmalik ja ebajumal,

Oh sa wana tühi, sõge,

Mina pean naerma õge!

Eks siis napsi Mats ei nöha

Kirikusse ega püha?

— 11 —

Istub palja pääga toolis

Mitu tundi taewa koolis;

Kuulab sääl siis wäga ergast,

Et ei peeta lugu targast

Ja see üksnes saab ka taewa

Kes näeb ala risti, waewa.

Miks ma siis weel loen kirje,

Ellitelen oma orje? —

Õige tee on minu jalgel,

Kõrge tarkus pääs ja jalgel,

Kõrtsis kallis wiin ja õlu —

Need on minu rõõm ja elu!

 Mõni joodik, mis ma tea,

Läks kül üsna raisku pea.

Ammuks see nüüd alles oli:

Muda kõrtsis tõusis tüli.

Auusad mehed üsna hääga

Pusklesiwad purju pääga.

Wiimaks läksid n’agu marro,

Kiskja elajate arro.

Nemad wõtsid karwust kinni,

Kisksid kaelasooned pinni;

Rusikad kui haamred käisid,

Liha tüke wälja wiisid.

Wiimaks olli hirmus kära,

Siis neid lahutasin ära:

Tõine oigas, kust ei tea,

Tõisel oli paljas pea,

Tõine kaebas walu kerest,

Tõisel tilkus habe werest.

Külarahwas naersid perast

Kõnelesid kõrtsi kärast,

— 12 —

Pidasid neid kaua jutuks,

Nimetasid joomist patuks.

Ja kui meistel juhtus pea,

Tundsid et see ’polnud hea;

Lubasiwad ära lepi

Edespidi tarkust õpi.

Paha oli riid ja kära

Seda näen ma isi ära;

Mõistan ka, et terwe tüli

Joomisest kõik wälja tuli.

Sest näen ja tunnen nõnda:

Joomine kül rikub mõnda,

Aga mull’ ei tee ta wiga,

Lakun n’agu elu siga!

Jälle räägitakse seda:

Wiinast tulla tõbe, häda,

Tulla tiisikuse haigus,

Mitmed moodi walu, õigus:

„Sina, joodik, ennast laastad

Lõpetad ka eluaastad,

Elu sööb su meele peast,

Kõri kõrweb wiina weast” —

Nõnda tõistre Märt mind noomis,

Heila õhtu õllepoodis.

Aga Mats ei küsi sellest,

Mats ei küsi sõbrast, wellest,

Ei ta kuule nende jutu,

Paneb aga õlut kõtu!

T’al on isi mehe aru;

Terwe, nagu wana karu,

Magus on tal wiin ja õlu,

Ei need tee tal’ mingid walu! — —

— 13 —

 Nõnda Matsi mõte oli

Kuni wiimaks aeg ka tuli

Kus ta pidi õp’ma seda:

Joomine teeb kõigil häda,

Kõigil tõeste, kõigil jaa —

Napsi Matsil teeb ta ka!

Mõni aasta jõudis mööda,

Mats ei teinud enam tööda,

Ei ta täädnud enam maeast,

Ega hoolin’d pakist aeast,

Sest läks elu raisku puha;

Ei ta saanud enam raha.

Ööd ja pääwad kõrtsis lakus,

Küla meestel wiina pakus.

Sagedast ka seda kuuldi,

Läbi terwe walla lauldi:

„Napsi Mats on tülitanud,

Hirmsad wiisi tapa saanud,

Werine ta tootud kodu;

Külap wistist näeb ta kadu:

Las ta nüüd weel juua, jahti,

Aetakse maeast lahti.”

 Napsi Mats, kui wahel puhkas,

Mõtles, nägi ja siis ohkas,

Tundis küll, et elu reiisi,

Tallab üsna hullu wiisi;

Aga kange wiina wägi

Teda oma orjaks tegi:

Ikka pidi kõrtsi tõtma,

Õlut, wiina uuest wõtma!

Ütleme mis päris õige:

Mats see oli nagu haige,

— 14 —

Kui ei saanud õlut wiina,

Tundis oma ihus piina;

Seisis kurb ja seisis waga,

Käed wärisesid wäga;

Kurgus oli kange köha,

Süija tahtis wäga wäha.

Kuulge nüüd, mis Mats weel tegi,

Kui ta asja raiskus nägi.

Tema jättis wiina maha,

Ütles: ,Ei ma tilka taha,”

Parem joon ma paier õlut,

See ei riku minu elud:

„Anname nüüd õllel leti,

Joome n’agu pehmed peti,

See’p see õige waimu lake,

Wiin on wana põrgu lake!

Kõrtsmik, anna kümme nuia,

Ma ta’as käega lahti lüia:

Siis on mees, kes kurku kõlab,

Enda kuulsa kõhtu walab!” —

 Nõnda Mats jäi na’gu pime’s

Paier õlut järgesi imes,

Kõrtsi laua otsas istus

Kuni kuu ja päike kistus! —

Kui ju kaugelt koidu heli

Taewa õuest wälja tuli,

Äräteles linnud liikma,

Wärskes õhus lilled kiikma,

Siis waest Napsi Matsi nähti,

Nagu wana erne wahti,

Mõnes paigas mätal suik’wad,

Ehk ka kodupoole tuik’wad,

— 15 —

Kus ta naese läbi mutis,

Lapse kõrwust kinni wõtis

Wiskas, na’gu weikest urri,

Üle ukse wälja porri.

Nõnda läks siis õlle õimul

Aasta mööda wanal wõimul,

Kuni wiimaks Mats sai aru

Et ta puhus ühte toru:

Jõi ta õlut ehk ka wiina,

Mõlemad tall’ tegid piina!

Paier õlu, tundis seda,

Tegi hullemine häda:

Kihwti komel sisse tikus

Meelt ja mõistust ära rikus

Et ta mõtelda ei saanud;

Waest ka mõnda jutu a’anud

Mis ta isi tahtnud ‘pole,

Ega wälja mõtlend ole.

Mats, kui ikka weel ta lampsis,

Edespidi ka ju jampsis:

Nägi pike waime ronte,

Wanapaganit ja tonte,

Kes t’ad ära wiia tahtsid,

Ukse august sisse wahtsid,

Tantsisid ja lõiwad pilli,

Pildusiwad kukerpalli. —

Neid ei olnud mitte ilmas,

Seisid paljalt Matsi silmas,

Tema põlen’d pea aeus,

Kuhu enne wiina waeus.

Waimul ‘pole luud ei liha,

Teda ei wõi keegi näha,

Kes t’ad ütleb, ära näinud,

— 16 —

On üht’ hullu jutu teinud. —

Nõnda lõpes aasta puha.

Matsi käest nõuti raha,

Härra ütles: ,,On S’ul juua,

Olgu tuhat mõisa tuua.”

Naene, lapsed halest nutsid,

Mõisa härra juure rutsid,

Kumardasid halest saksa,

Lubasiwad perast maksta.

Härra tõstis kurja kära

Ütles: Makske rutu ara!

Kinni pean ma lubad aeast

Kui ei jõua, lääde maeast.”

 Mats, kui seda kuulda saie

Et ta maeast ilma jäie —

Kuulis naese sõimu sõda

Nägi laste nutu, häda —

Kui ta nägi seda wilja,

Mis ta kõrtsis külwan’d wälja,

Heitis ära oma meele,

Astus mures kõrtsi teele.

Sääl ta rutu täis end lakus

Wihas karwu pääst siis kakus

Wandus, kirus, tüli püüdis,

Kurje waime api hüüdis,

Kuni wiimaks tõusis tüli,

Nagu pakla otsa tuli.

Mats sääl andis puuga päha,

Tõine langes surnult maha:

Pää t’al oli pooleks lõhki;

Asjata weel püüti mähki.

„Las ta Saadan surnud olla!

— 17 —

Kes ta käseb tülli tulla?

Mul on käsi nii kui mürgist,

Jagu saab ta igast türgist!”

Nõnda Napsi Mats weel, kirus,

Jalgupigi surnud sirus.

 Nüüd ka, oh sa wiimne walu,

Lõpes Matsi lust ja elu!

Käed panti temal rauda,

Wiiti linna keldre hauda,

Ja kui kohtus selgeks tuli,

Et ta täitsa mõrtsuk oli,

Saadeti ta Siberisse,

Aasia maa mägedesse

Purjus tuju lahutama,

Palawad pääd jahutama.

Sääl siis walitsuse ohjas,

Sügawamas mäede põhjas,

Kus ei wõinud paista päike,

Ega mingisugu läike,

Kaewas ilmapõhjas mulda,

Raius kalju küllest kulda;

Sääl siis mäede sisikonnas,

Paksus pimeduse rannas,

Mõtles Napsi Mats weel nõnda:

Joomine kül rikub mõnda,

Rikub iga talu latsi,

Rikub ära napsi Matsi,

Rikub ära iga ühe,

Kes on tema wastu lahe.

— — — — — — —

Kümme aastad täide saiwad,

Kulla mäed siis maha jäiwad,

— 18 —

Nõnda oli mõistnud kohus

Napsi Matsi häda ohu’s.

Sääl ta pidi tarkust saama,

Õlle janu ära a’ama,

Unustama ära napsi,

Et wõiks toita naesi, lapsi.

Napsi Mats, kui surma roeu,

Jõudis ükskord jälle koeu,

Tereteles endsid paike

Kus tall’ paistnud õnne päike;

Kus tall’ rõõmu rindu tõtis,

Kuni eesmalt wiina wõtis.

Häbi seisis temal silmes,

Kõndis n’agu uues ilmes

Õnnetuse hirmus madu

Saatis teda taewa radu:

Kodu murul astus warwas,

Mis wõera omaks arwas.

Kui ta argselt tupa astus

Oli perenaine wastus,

Langes nutes kaela talle:

,,Jumal, kas ma näen sind jälle!

Kuulsid sa mu mure ohja,

Kauge, hirmsa mäede põhja,

Sinna uute külma ilma

Kus ei paista päik’se silma? —

Waata, Mats, meil talu jälle!

Mõisa härra oli helde,

Jätis kõik meil käte puha;

Nüüd on maksetud meil raha.”

 Lapsed tõstsid rõõmu kisa,

Hüüdsid: „Meil on jälle isa!

— 19 —

Kodu on ta tulnud kaugelt,

Udulise taewa laugelt,

Säält, kus ema käega näitis,

Kui tal wesi silmi täitis,” —

Mats nüüd istus õnne süles,

Ärkas nagu unest üles,

Jätis maha õlut, wiina,

Kes tall’ teinud põrgu piina.

Mõisa wanakubja kahetsus.

Oh mina wilets, waene mees!

Mul selgest seisab silme ees

See ilus aeg, mis otsa sai,

Kus kepp mul iga ühte lõi,

Kus minu käsi kohut mõist’

Et ülemad ei olnud tõist.

 Ju kaua aega magan ma

Nüüd kodu kambris rahuga;

Siin kõnnin ümber kurwalte,

Kui wana nõder naiseke:

Mu walitsus on lõpenud

Ja aege sülle matetud!

 Ma enne käisin kermeste

Kui kotkas, üle nurmede,

Mul käsi uhkest puusas seiis,

Ehk orja selja pääle käiis;

Neil sõumusõnu jagasin

Mõnd’ karwupidi sagasin.

— 20 —

 Ei leitud suure walla seest

Ühtainust poissi, ega meest

Kes minu kepist ilma jäid;

Kõik tarka õpetust säält said;

Ja wõisid perast tänada

Et mina nende nuhtleja.

 Nüüd walutab mu süda sees,

M’u silmad seiswad sagest weest:

Et orjapõli otsa sai

Ja ametist ma ilma jäi!

Ei mõista, mõtlen sügawast:

Keiser keelis nuhtlemast? —

 Kes enne minu warju näi

See wärisedes seisma jäi;

Mind alandlikkult teretas.

Ja kuldsel keelil kõnelas:

Ma palus tääda kubja käest

Kus tingitükk mul oleks waest?”

Ma kostsin: ,,Sina loru-ät

Käi mäest alla, kura kät,

Sääl seisab nurme wiies rind

Ja kolmas tükk on Sinu pind.

Sind nuhtlus oodab eksmises!”

Weel ütlin kepi kõigutes.

 Nii jautasin kõrtsis ma

Kõik tingitükid sõnaga.

Kui sest ei aru saanud mees

Siis palus uuest hirmu sees

Ja küsis: „Kõrtsi isand kust

Saaks kubjas keele niisutust?” —

— 21 —

 Nüüd waatasin ma rõõmus sääl

Kui taru mesipaku pääl:

Ta sülega tõi pudelit

Ja peenikesi sigarit;

Ka magust Saksawiina tõi,

Mis kõige eesmalt ära jõi!

 Ei nõnda üksi ainus mees,

Waid terwe wald käis minu ees.

Mul karman seisis saiu täiis,

Suus oli magus õlle aiis

Ja ikka jälle uueste

Weel kaldasin tad kõrisse!

 Need olid aead, olid — jaa

Mis taga leinan nutuga!

Nüüd n’agu pilwed ära läin’d,

Mu õnned enesega wiin’d

Ja jätnud maha häbisse

Mind uue päik’se paistele!

 Nüüd inimesed, alamad,

Need närakad mind naerawad,

Et otsas olla minu wõim,

Mu hirmus peksmine ja sõim,

Et küla raswast jäme kõht,

Nüüd koku kuiwan’d nii kui toht.

 Ja mina kuulan tasa päält,

Ei tohi tõsta sõimu häält,

Ei tohi hüüda: „Maha nüüd,

Siin maksetakse ära süüd,

Siin saad, et sõnad jämedad,

Kolmkümmend tulist silakad!”

— 22 —

 Mull’ wirgub meele endne wiis

Ja pisar paisub silma siis:

Sääl oli tingil peremees,

Kes mind ei tunnud kõrtsi sees

Ja igas paigas julgeste

Mind nimetas ta Sinasse.

 Sest otsisin ma talle süüd

Ja seega oli leitud nüüd:

Ma waat’sin tingitüki hääd

Ja leidsin kolme wiljapääd,

Sest sai ta kraawi kalda pääl

Kolmkümmend juti ära sääl.

 Ta kohtuse läks kaebama

Et minu nuhtlus asjata.

Sai minu mõte kuulatud,

Ja asju lugu tuulatud,

Siis kohus mõisas mõistis sääl:

Kolmkümmend saab weel uuest pääl.

 Mees luges asja liiale,

Läks kihelkonna kohtuse.

Kui kohtu härra tundis sääl

Et mees ju kaebab kubja pääl,

Siis wõtis teda tereta

Ka kuuekümne löögiga.

 Nüüd mehikene aru sai:

Ei minu sugust narri wõi

Ja et ma loodud ülemaks,

Kui kubjas, kepi andijaks, —

Sest kumardas ta lahkeste

Ka kaela minu ikele.

— 23 —

 Nüüd aga, nüüd on läinud a’ad,

Nüüd hukas näen ma isa-maad! —

Siit hirm ja nuhtlus ära läin’d,

Siin õigus oma pesa tein’d:

Mis aga on üks õigus muud

Kui paiukep ja kaseluud? —

 Oh mina wilets, waenemees

Nüüd igapidi häda sees!

Ei näe mu silm nüüd mõisa maid,

Ei saa ma enam lüüa muid;

Ei saa maailmal õpeta

Ma wirka wiisi kepiga! —

 Ja mõisa härra, tema ka

Mind hakab juba piinama.

Mull’ hilja anti käsku ju:

Kakssada rubla mõisa too,

See on su kuha rendi-hind,

Mis peab andma mullapind.

 Ma käisin teda palumas,

Nut talle meele tuletas:

Et sõbrus minul mõisaga,

Ma ‘pole loodud orjama.

Kül nägi, et mul oli piin,

Siis ütles: „Olgu raha siin!”

 Maailm on hukas, näen ma,

Tõest wiimne päew saab tulema!

See wõib ju olla wiimne ilm,

Kus nutab mõisa kubja silm

Ja rahwal pole halastust,

Ei mõisa härral kahetsust.

— 24 —

 Oh armsad aead, elu teel,

Teid mäletan ma silma weel! —

Kui kannetaks mind kirstule

Siis pange kepp mull’ hõlmasse,

T’al pole tööd siin taewa all

Kus wastne päike paistewal!

Tähessed*).

Leht.

Õits ja ööpik        5

Mõrsjale        7

Peiule        8

Napsi Mats        9

Mõisa wanakubja kahetsus        19

*) On Eesti keeli sõna ja tähendab soowitud juhatamist. — Arwasin teda siis selleks, tänini taga otsitawaks sõnaks siia sündiwad.

Luuletaja.