Willandi Laulik.

 Luulenud ja wäljaannud

 A. Reinwald.

 Tartus,

 Trükitud W. Gläseri kuluga.

 1872.

Willandi Laulik.

 Luulenud ja wäljaannud

 A. Reinwald.

 Tartus,

 Trükitud W. Gläseri kuluga.

 1872.

 
Дозволено цензурою. – Рига, 21- ого Iюля 1871 г

 Druck von W. Gläser. – Dorpat, 1871.

 
Annetuseks.

 Siin, kus enne helisenud

 Taaralaiste laulu heal,

 Wanemuine sõrmi pannud

 Kalli kuulja kandli peal’;

 Siin, kus wõidu laulu kõla

 Tuuleõhku elustand,

 Keda hiljem pilwe õla

 Auule tarkus’ taewa kand;

 Siin, kus Taara mäe peal tõtas

 Kuulma kuldseid kudusi,

 Tõstab tamme metsa nukas

 Arglik laulik lugusi:

 Kelle heale eemalt mat’wad

 Tuule maru mürinad,

 Kellel’ siit ja sealtpoolt tõtwad

 Ehmatajad, koledad. –

 Kuule siis mo häält, oh kuule,

 Eesti rahwas, isa maa!

 Süda hõiskab laulab, sulle

 Läbi metsa kohina.

 
4

 I. Mitmesugused laulud.

 Isa maale.

 Mo armas Eesti isamaa!

 So auu ma tahan kuulut’da,

 Sest sinus olen sündinud,

 Ka suureks kaswan’d kõndinud;

 Kui silmad eesmalt lahti tein’d,

 Siis sinu taewa walgust näin’d.

 Mo armas, kallis isamaa.

 Mo armas Eesti isamaa!

 Kuis wõib üks laps sind unust’da

 So armo olen joonud ma

 Ju sisse ema piimaga;

 Kui noore põlwe elu teel –

 Nii rõõmustad mind täna weel.

 Mo armas, kallis isamaa,

 Mo armas, kallis isamaa,

 Kül ilus, kaunis oled sa!

 So lehtis metsad kuhawad,

 So aasud haljad ilusad,

 So päike paistab heledast,

 So linnud laulwad ilusast,

 Mo armas, kallis isamaa.

 Sa armas kallis isamaa

 Ei lapsi saalis kaswata,

 So tütred siiski ilusad,

 
5

 Kui puna roosid õitsewad!

 So poead prisked, tugewad,

 Ehk rasked tööd kül tegewad,

 Mo armas kallis isamaa.

 Mo armas kallis isamaa,

 Nüüd elad rahu randas sa!

 Sind warjab Wene kotka tiiw,

 Sul kaitsejaid kui mere liiw:

 Sest kaugel jääb sult waenuga

 Kõik sõa mürin kurnaga

 Mo armas, kallis isamaa.

 Oh hõiska, hõiska, isamaa!

 Auu „Aleksandril“ lõpmata!

 Ta suured tükid, tugew raud

 Kül liimiwad kõik riigi praud.

 Et waenlane ei sisse saa

 Meil kallist rahu rikuma,

 Mo armas kallis isamaa.

 Ei armsamat, kui isamaa

 Ma taewa alt sa leidama!

 Sa kannad, katad, toidad mind,

 Mul hauda teeb ka sinu pind.

 So põrmust ilma sündsin ma,

 So põrmu poen ma puhkama,

 Mo armas kallis isamaa.

 Oh armas Eesti piireke,

 Kui taewa koidu wiireke!

 Mul paista elu õhtul weel,

 Kui paistsid wara kätki teel.

 Siis kata, kallis Maarja maa,

 Mind oma pehme mullaga,

 Mo armas, kallis isamaa.

 Palumine.

 Paista mulle, lahke päike!

 Ööilm warjab waarikuid.

 Lahuta neid pilwe käike,

 Mis siin külmendawad suid.

 Sõua põrgu wärawalta –

 Kallis Kalew, koeu sa!

 Ammu sind ju wangi maalta

 Ootab ohkel isamaa.

 Sinu armsat õnne aega

 Leinab suur ja weikene!

 Aeg, kus sind sai wiidud taewa,

 Lõpetas meil priiuse.

 Wana isa, ise tarka,

 Taara, taewast kuule sa!

 Anna Manal seda märka:

 „Peasta Kalew kütkesta.“

 Une nägu

 Ma seisin unes kõrgel mäel,

 Sealt waatsin taewa piiredel;

 Seal paistis meres kaareke,

 Kui roheline saareke.

 
7

 Seal saarel 'polnud sarwikuid,

 Ei mingi kisk'jaid elajaid.

 Ma leidsin Mammutide luid,

 Sest tundsin, – wanast olnud neid.

 Seal kuld'sed kägud kukusid,

 Lõid hõbe linnud lugusid,

 Seal haljendasid tamme puud,

 Seal rõõm ja rikus andsid suud.

 Seal jooksid klaasist allikad

 Ja niisutasid lille maad,

 Sest kaswid kuller kõllakad

 Ja eller pärlid ilusad.

 Ei kuulnud ma seal riisujaid

 Ei mure nutu kahinaid,

 Sest õigus walitses kui mõek

 Arm, heldus põles nii kui leek.

 Kes on siin saarel kuningas,

 Sell' ilusal maal isandaks?

 Mul anti nõnda seletus:

 „Meil Kalewala walitsus.“

 Seal mäe peal seisin kaua ma

 Ja nutsin raskest salaja:

 Et selle armsa riigi a'al

 Ju olen unustuse maal.

 Luule külakäik.

 Tere, Soome sugu wennad!

 Kalewide kallid kännud,

 
8

 Lapsukesed laente langul,

 Poead Põhja piiri kaldal;

 Südamesta sügawasta

 Armu meelest awarasta,

 Igatsused heljuwalla,

 Rõõmud tõeste tõusewalla:

 Kui Teid tulen tutwustama

 Üle silla Soome-maale.

 Siin ap leian seda paika,

 Kus meil õitsid õnne lilled

 Wanaaeg’ se wainudella,

 Ennemuistse ilmadella,

 Kus me'e õnne kuldsel rajal:

 Rõõmu, rahu rikal ajal

 Isa koeas kaswasime,

 Eide kätkis kiikusime –

 Kunni kurjad kurnatused,

 Kõu pilwe kärgatused,

 Rahu põlwe pelletasid,

 Kodu paika kolestasid.

 Siis ap', langud, lahku jäime

 Ilma laande ikemaie,

 Waewa nurme nuutsumaie.

 Siin ma leian seda paika,

 Kust meid kandis Kalewala

 Wahwa wõidu walinates

 Taewa piire taplemaie.

 Wõera maale wõitlemaie:

 Et ei pääsend pealta päewe,

 
9

 Alta ilmast habenikud –

 Meie muru muljumaie,

 Waba wendi waewamaie.

 Siin ma leian seda paika,

 Kus me'e isad enne käinud,

 Emad, wennad wõerusella,

 Piigad lusti pidudella.

 Kus na'd kannud koku löönud,

 Kuningriigi terwist joonud;

 N'agu meie muistsed laulud

 Pidupõlwest paiatawad:

 „Nägin soo suitsewada,

 „Nagin aru aurawada,

 „Soo teil sulas oluta,

 „Aru auras annikata.“

 Siin ma leian seda paika,

 Kus weel tõus'wad tänapäewa

 Wennad wiirmaliste walgel,

 Õed roosi puna palgel

 Nagu tammed taewa poole,

 Pihlak-puuda pilwedeni.

 Meie wennad Wirulased,

 Suure Soome sugulased

 Uuest alles uimasella

 Piina põlwest põduralla;

 Waenu haawad walutawad,

 Waimu walgust waigistawad.

 Hirmsas öödes, hellad welled!

 Seitse aega – suigusime:

 
10

 Ei meil paistnud päike pilwest,

 Kuu ei annud öösel kuma

 Ega tähed walgus tera.

 Pime musta paksu pilwid

 Wälgud üksnes walgustasid.

 Põhja tormi puhumisel

 Hakkas taewas haljendama,

 Koidu piire tumendama,

 Walu tuuled waikimaies,

 Päike paistab pilwe pilust;

 Silmad siiski wälja jäänud,

 Näe ei enam nii kui enne.

 Ihu tuikab haawadesta,

 Isamaa aurab udusta. –

 Lootus jääb mul liikumata,

 Soomes sõbrust sobidada,

 Isa pinda istutada:

 Kalewala kasusida –

 Kalliuse kaskesida,

 Armastuse aabasida,

 Wana waimu wahterida.

 Tõusku, tõusku taewaani,

 Pikaks peale pilwedeni

 Meie kodu kaswamaie,

 Kalewide kalju linna! –

 Panen laulu lõpeteles

 Kandle Soome kalju peale,

 Ootma aega uuendusi,

 Kalju linna kosundusi.

 
11

 Põhja kannel.

 Miks, põhja kannel kõlised.

 Sull keeled kurwad, talwised,

 Kas laulad küünla kuule sa,

 Ehk tahad suwe ärat'da?

 Mul undas kaugelt helinad,

 Ehk pulma lood ju oliwad:

 Ei sure arm meil wahe teel,

 Oh mõrsja, mõrsja! oota weel.

 Mul süda truu ja õiglane

 Sull' tuikab wastu, neiuke!

 Sind lunastan ma põue lind,

 Ehk maksaksid sa were hind'.

 Ei rikust meil kül puuduwal,

 Ei kangust kalju künka all:

 Miks wiibid sa, mo kallike?

 Ah lähed leeri sügise! –

 Wana taat.

 Kül kiies kuhab õhtu a'al

 Üks hõbejõgi põhja maal;

 Ta kumin kuuluks kaugele,

 Wee läige tõuseb taewase.

 Ta laentel kiigub kuld'ne paat,

 Seal püüab kalu wana taat:

 Taat? – Oh ei usu minu meel!

 Ta sõidab lusti Woksa weel.

 
12

 Kuuwalgel aga kiwi peal,

 On kaldal kuulda leina heal;

 Seal laulab näki neitsike,

 Üht lugu lõune piigale.

 Oh tuleks taat sel paadiga

 Ka Lääne merde mängima!

 Ma waataks waiksel walgel ööl,

 Kuis käib ta kena taewa tööl.

 Waat wiirmalised wuhawad,

 Ka mere laened kuhawad:

 Taat esimeste juures töös

 Ja näkineitsi kalaku'us.

 Kül wõin ma kaua oota sealt,

 Ei äima paati, laulu healt!

 Sest wiirmalised, – maru heal,

 On näitus kurja ilma peal.

 Ei ole.

 Ei ole meie a'ane

 Neist – ühte ainukest,

 Kes kuduks isamaale

 Auu-pärga lilledest.

 Mis wõerad linnnd kannud,

 On kidur kewade,

 Mis nemad sulle annud

 Nii kibe, kihwtine.

 
13

 Oh tere, Eesti ööpik,

 Tark Taara taewa lind!

 Kus käsi sul on töönik –

 Seal kiidab tegu sind.

 Koidikule

 Noor' koidu päewa paiste eel

 Uus lilleõhk eeskewadel,

 Kus lootus lugud lauluks loob:

 Seal suwi tõeste wilja toob.

 Erk Eesti waim on sinu sees,

 Sull põlew arm ka südames,

 Kes Simsoni wõib siduda,

 Ehk temal wõrku kududa:

 Nii kaua kui ei armu palk

 Tal langen'd wõimu hiukse salk?

 Jah waba tiiwul tahan sind

 Ma kiita, kaunis künni lind!

 Kui teised luusil Taara mäel

 Ehk rändamas on eksi teel:

 Siis istub „ööpik“ lepikus,

 Kus kuld ja hõbe temal suus.

 Säraw.

 Kuis käib sul kuldne päike,

 Mo armas isamaa?

 Kes muiste õnne läike

 Sull' süttas särama?

 
14

 Ta tõuseb Taara koeas

 Kül end'se iluga,

 Ja näeb et sinu maeas

 Õnn läinud puhkama.

 Oh, et üks taewa wägi

 Sind wõtaks ärat'da:

 Kül siis so õnne mägi

 Lä'äks uuest särama.

 Epule.

 Jää Jumalaga, Epu, siis –

 Mo kõige kallim paradiis!

 Mo kuldne läikiw lusti-linn

 Kus hilja alles mängisin.

 Oh paistku päew sull' palawast

 Sealt armu taewast läikijast!

 Mul warjab ööilm waarikuid,

 Sest ohkan taga ilu suid.

 Mul igatsuse rõemu a'ad

 Ju õhtu taewas hingawad!

 Mis weerul punab üle maa,

 Sa, päike, neid ei paistma saa! –

 Laulu kuningas.

 Näki neitsi, noorukene!

 Liuge Lääne laenetesta

 Muist’ se kihla kiwi peale

 Siidi hiuksid silitama

 
15

 Koidu kulla karwaliseks.

 Õhtu eha iluduseks!

 Laula minu meele maalid

 Õilmetesse õitsemaie!

 Siis ma liblik, lusti lindu,

 Tallan tuulta salamahti –

 Kui ma laulu kuningale,

 Sõna eie seadijale

 Lähän kulda kukumaie.

 Hõbe läiket hõiskamaie.

 Meie kallis Kalew' poega,

 Taewa tõusnud taimekene,

 Enne õnnetuma õhtu.

 Kui ta läinud lahingissa

 Raudalasi rookimaie:

 Matnud kuningliku kulla.

 Rika Eesti riigi wara

 Põrmu põue peitewale,

 Kust ei waras käpamaie,

 Ega rööwel riisumaie

 Warandust wõin'd wähendama.

 „Õitseb ükskord õnne aega,

 Paestab parem päewukene:

 Wõtame siis wara wangist,

 Kulla koormad künka alta.“

 Niida sahkand sõbradele

 Kallis Kalewide poega,

 Kui n’ ad wara warju alla,

 Kulda kukutanud kalmu,

 
16

 Hauda haljast hõbedada,

 Kuida Kalew' poea laulus

 Pikemalta paiatakse.

 Pärast matmist pitseriga

 Sõlminud ta sala sõnu,

 Kõwemaid weel kinnituseks.

 Kes neid ajus arwamaie,

 Mõtes juhtub mõistemaie:

 Pidi wara peremeheks

 Õnne tunnil tõusemaie.

 Nälja põlwe närtsimisel,

 Orja ööde ohkamisel

 Püüdsid mitu Eesti poega

 Kallist hauda kaewaneda,

 Wana wara wõteneda,

 Kui neil eha helendusel

 Ööde õlmas õilme karwa

 Muru eide tütre maalid

 Imeliku ilmutanud

 Muiste aeg'sist mälestustest:

 Mis seal mustas mulla rüpes,

 Põrmu põues peitewala

 Wõida olla warandusi,

 Parem põlwe pärandusi.

 Aga et ei sala sõnu

 Sündin'd meestel mõtedessa,

 Agarail ei arudessa:

 Jäiwad waranduse warmed,

 Haua kohad arwamata

 
17

 Tulew põlwe tunnistuseks

 Meie põlwe päewadeni.

 Taara nõude nikutajad,

 Targa tööde toimetajad,

 Walitesid wanad targad

 Hiljem ilma aegadella

 Waba põlwe Eesti-walda.

 Orja aeg'sid astmeid mööda

 Mindi muistest otsimaie,

 Kas ei Kalewide koolmest

 Warjul pantud warandusest

 Riismeid wõinud riisuneda.

 Mõned ärksad mehe poead

 Sõitsid suisa sala teeda

 Õnne wara otsimaie:

 Et kui armust neile antud

 Wana wara wälja wõta

 Teda päewa paistel tuua'.

 Esimest neist õnne lapsist,

 Kes taht' wara kergitada;

 Wõtnud Taara üless taewa

 Puhke põlwe pidamaie,

 Sest et mees siin küllalt tööda

 Eesti tuluks toimetanud. –

 Teised tema teede radal

 Kõndin'd õnne katsumaie,

 Kell' ehk tuuled teadusida

 Õhud toonud õiendusi:

 Kuida kotka kulda kõned,

 
18

 Kaarna hõbe kuulutused,

 Wõitsa õnne wõinud tuua.

 Üks neist õpind linnu keelta,

 Tükikese Taara tarkust;

 Nende abil astund argselt

 Jaani ööl ta sala teele.

 Tuli teinud ete tähte,

 Walgus hauda awaldanud:

 Kusa puhksid pärandused,

 Wana laulu warandused.

 Siisap märkan'd mehikene,

 Wõtnud kolmi were wenda

 Wiinud Wiru witsikusse

 Tapnud Taara meelituseks.

 Selle peale sala sõnu

 Rääkin'd suula sõmerasse,

 Kindlamaida kalmudessa.

 Kesse ime ilmumista,

 Armsamata awaldusta,

 Wõimsamata wolidusta

 Wõinud ilmas enne näha,

 Kui seal haua kaewajale

 Selle puhul silma juhtus?

 Kui ta kalmust pisut mulda

 Pealt sai ära pillutanud:

 Paistis kallis wana wara,

 Sigis silma nähtawale.

 Muru eit oli mulla põues,

 Alla ilmas aega wiites,

 
19

 Pika põlwe päewadella:

 Kulda lauluks korutanud,

 Hõbet sõnaks sulatanud.

 Kalewide kalli krooni,

 Kuning-riigil korgemalla,

 Mis weel jäänud muutemata,

 Haljas auus audumata, –

 Andis haua leidijale

 Pähä pärja asemele.

 Muru eite, üteldessa:

 „Tunistuseks tulewile,

 „Kinnituseks kõikidele:

 „Et sa sõna-wara wanem,

 „Kuulus laulude kuningas,

 „Oled oma seisusele

 „Taewa wäedest walitetud.

 „Selle põlwe Eesti poead

 „Sa so auu ei silmamaie,

 „Waimu rikust waatamaie:

 „Sest et nende waate silmad

 „Pikast ööst on pimestatud,

 „Raiskus ilmast räpastanud.

 „Aga tulew' aegadella,

 „Pärast põlwe päewadella

 „Saad sa ilmas hiilgamaie,

 „Eesti piirel paistemaie

 „Herrandlikul ilundusel,

 „N'agu kuuke kumendama!

 „Kül siis pist'wad Eesti poead

 
20

 „Parwel laulu pardikusse,

 „Waimu suure waarikusse,

 „Kus so lilled kaswamaies,

 „Õitsel haisu õhkumaks.“

 Paneme tähele.

 Kus elu ja waimo laulu sees 'pole,

 Seal lauliku püüdmine luuletus wale.

 Isa maa laulikud, paneme tähel:

 Wahe suur, laulu ja Eesti laulu wahel.

 Algmises linnud kül laulma kõik pandud:

 Ööpiku, räästale ise wiis antud.

 Suured me'e laulud, suur nende seadus,

 Wõõras ja pisuke Eestlaste teadus. –

 Musta kuube.

 Mo musta kuube kanda

 Ma tahan auuga

 Ja kät see peale anda

 Sull' armas isa maa!

 Mo isa isad käisid

 Kõik musta kuue sees,

 Sest jäägu uued wiisid:

 Ma olen Eestimees.

 Ja tahan mustas kuues

 End ika ehtida,

 Mis mulle ema luues

 On jätnud pärida.

 
21

 Igatsus.

 Kes mul annaks kotka kiiru,

 Tuule tiiwad lendada?

 Siis ma rutaks õnne wiiru

 Taara kota otsima.

 Kaugel jätaks selja taha

 Õela oru aurama,

 Kaugel jääks mult kurjus, paha –

 Oh kui õnnis oleks ma.

 Oh et wõiksin laewa leida,

 Näha kaugel purjekest:

 Mis mind lennul wõtaks wiia

 Rahu randa tormidest.

 Sealt ju põhja tuuled, külmad,

 Elu mere mürinad.

 Paljad puud ja talwe ilmad

 Oru põhjas kuhawad.

 Sealt ju lusti laulu healed,

 Rõemu kandlid kõlawad,

 Ingli kallid kiidu keeled

 Igaweste heljuwad.

 Oh mo süda, kauaks sõta

 Weel siin tahad wiibida?

 Jookse, lenna, jõua, tõta

 Sinna, kus se rahu maa.

 
22

 Eesti rahwas.

 Eesti rahwas! ära sa

 Kõigu iga tuulega!

 Kus sa astud, waata ete

 Oma selge silmaga;

 Pööra ika kohe tõte

 Teede aaru rändama.

 Eesti rahwas! ära sa

 Paapstil põlwi painuta!

 Õpetusest – õigust wastu –

 Talla julgest üle sa.

 Lamba riidis kandwad paastu

 Palju wale nimega.

 Eesti rahwas! pese sa

 Silmad puhtaks seebiga.

 Tõsta kõrgel' puhtad käed,

 Waimu waate wärawa, –

 Kül' siis kõrge mäe pealt näed,

 Hirmsad teed, kust tulid sa! –

 Ära, armas isamaa!

 Wõera naerul punasta. –

 Kaua öö sind kinni katis,

 Hirmsa pimedusega

 Eha walgust so eest matis,

 Kuis weel wõisid rutada! –

 Ruta nüüd, mo rahwoke,

 Orust üless mäele! –

 Kuld'ne linn seal ees sull – tõta! –

 
23

 Kinni pandud uksega,

 Keda üksi lahti wõta

 Wõid sa walgus’ wõtmega. –

 Oh, et näeks sind, isa maa,

 Juba seal ma olema!

 Ehk kül kehwus weel sind keelab,

 Siiski hüian: ruta sa!

 Enne kui sind pime neelab:

 Siis saad õhtul hõiskama!

 Armu igatsus

 Oh miks sa wiibid kaua?

 Sind ootan himuga!

 Mo mure musta haua

 Sa wõid ju walgust'da.

 Mo talwe waewa waibad –

 So soojus sulatab,

 Et kaduwad jää rünkad

 Ja oead woolawad.

 Sind ohkamisel ootan

 Ma iga tunnike!

 Ja pikisilmi waatan

 So järel hellaste.

 Kül tihti une näus

 Sind rõõmul teretan,

 Nii mõtes, sõnas, teus

 Sind meele tuletan.

 
24

 Ju õhtu jõuab käte,

 Päew pilwi wärwimas,

 Ju sini saali lake'

 Ta kulda pillutas;

 Mul tundmus angub põues

 Rask' musta murega,

 Öö paks ja pime õues:

 Oh walgus! Tule sa! –

 Minu süda.

 Minu süda, ära

 Jõgi ole sa,

 Mis seal ika woolab

 Mure mürina.

 Minu süda, ära

 Meri ole sa,

 Mis seal kõrgis laenis

 Kohab rahuta.

 Minu süda, ole

 Õhkaw lilleke,

 Mis seal niidus, orgus,

 Õitseb puhtaste.

 Minu süda, ole

 Waiklik metsa maa,

 Mis seal ika seisab

 Rahus riiuta.

 
25

 Head ööd.

 Head ööd! weel päike hüiab

 Pilwe piirel punades;

 Ema hellalt kaisu hüiab:

 Hinga waikse rahu sees

 Head ööd!

 Oh kuis pehmelt katab kinni

 Lapsi musta kuuega,

 Nutab elu raskust mõni

 Trööstib neid ja hüiab ta:

 Head ööd!

 Õhtu taewas eha elin

 Puna palgis sädendab,

 Waikses rahus oja wulin

 Tõsist hingust tõtendab,

 Head ööd!

 Kuldsed kiired kergelt saadab

 Särades weel üle maa,

 Mere peeglis uhkelt waatab

 Oma ilu palget ta:

 Head ööd!

 Pulma rõõm.

 Juba pulmad jõudwad pea

 Käte tulla, oh mis hea!

 Seda kena uhket palli

 Saan seal jälle korra tralli,

 
26

 Magust saksa saia süüa,

 Paierist weel peale juua.

 Juku juba ammo ootab

 Anu kanake ka loodab:

 Pitkisilmi seda päewa,

 Mis neid otse wiib kui taewa,

 Kolmatkümmend seda pidu –

 Suhkru kohwi saia sadu!

 Jõudke rutu mööda päewad:

 Oh meil' juba silmad näewad

 Rahwast kenast laual istwad,

 Wõid ja liha suhu pistwad,

 Rõõmsad kannust õlut joowad

 Saajad! saajad! laulu loowad.

 Sepa Juku walssi mängib,

 Tõistre Tõnis trummi töngib,

 Rahwas woolab nii kui wesi –

 Mehed, naesed segamisi,

 Anud, Jukud ise ka

 Wupsad, wupsad! hüpawad.

 Rahwas waljust wäljas hõisk'wad,

 Eesti laulu lausa luisk'wad,

 Kellad hüüdwad killa kõlla,

 Hood sõit'wad pilla palla:

 Oh sa lust, ja oh sa kära,

 Undi kõrtsi kuuluks ära! –

 
27

 Kohtumeestele.

 Nüüd kuulge, Eesti kohtumehed,

 Teist tahan pisut rääkida,

 Kül wõiksin mustaks mitmed lehed

 Siin teha teie mudaga, –

 Et aga auusaid küllalte,

 Sest annan märku weidike.

 Kui kohtumehi seatakse,

 Siis mitu juba ihkawad

 Kui lapsed kanni, rumalaste,

 Kes neid ei kiida, wihkawad:

 See pill on ilus, mõtlewad,

 Kui käes, – oh, kuis n'ad mängiwad!

 Ei tunne seadust, pea on rumal,

 Sest lä’ äb kõik pitkalt lonkades,

 Ei hooli sest, mis käskind Jumal,

 Neil kurjad mõted südames!

 Mis aitab tarkus pea sees,

 Kui kurjus tuksub rindades? –

 Kui õigust jõuad kõrwal saata

 Siis oled rõõmus kiideldes –

 Oh wilets hing! sa saad weel waat'ma

 See peale ükskord – ohkades:

 Kui õigust hauda matsid sa,

 Siis – lendis taewa kaebama.

 Oh wale auu, kus sinu koda,

 Kus on so linn, mis rõõmu täis?

 Kus tasub ükskord tule oda,

 
28

 Kui kurjus teel so samu käis?

 Ma kardan ehk sind petab siid,

 Kui hinge hinnaks põrgu wiid! –

 Et nende adra sa ei weaks,

 Kes kõrtsis wiina lakuwad,

 Ja sulle topsi meele heaks

 Kui ratal määri pakuwad:

 Kell' pea täis wiina aurust keeb,

 See kohtus ülekohut teeb.

 Laimatule.

 Kui kurjad kiusu keeled

 Sind mustaks määriwad,

 Nii, et ju muude meeled –

 Sind hukkas usuwad.

 Kui wale paksud pilwed

 Auu päikest warjawad,

 Kui tagaselja tuuled

 So õigust siduwad:

 Siis ära wasta wäega

 End püüa tasant’ da,

 Ei uue teu tööga –

 Siis saad waest eksima!

 Waid mine waikse kohta,

 Seal kaeba nutuga

 Sell' oma häda ohta,

 Kes näeb mis salaja.

 
29

 Kül’ ta so auu ja õigust

 Toob lõuna walgele,

 Et õnne rikast lõikust

 Saad käte wiimati.

 Kewade.

 Nüüd kewade on jälle käe,

 Ei kurbtust kuskil mo silm näe:

 Päew paistab taewast palawalt,

 Laul kõlab rõõmul haljalt maalt!

 Ju sulab lumi maas ja wees,

 Mis talwe tuiskas ukse ees.

 Kõik jõed ja ojad woolawad

 Et päew ja öö neist kohawad,

 Sest ete wõetud kindel hool

 Neid sunnib rut’ ma mere pool';

 Seal lõpeb jooks ja kohin waik’ ,

 Seal on neil päris kodu paik.

 Nüüd kõik maailm end' rõõmustab,

 Et jälle aega näha saab:

 Kus mahla tilgub lehe puu

 Ja laulma hakkab linnu suu.

 Nüüd meri jälle lahti lääb,

 See ranna rahwal rõõmu teeb,

 Sest neil ei ole põllu maad,

 Waid kala püügist elawad. –

 Nüüd läinud paku talwe külm,

 Sest armas kewadene ilm

 
30

 Meil’ tuleb lahke tuulega,

 Ja tahab kõiki rõõmust'da.

 Oh waata lahkest minu silm,

 Mis toob sull' kewadene ilm:

 Need wärsked haljad heina maad,

 Kus karja lapsed mängiwad:

 See jääb mull' wanalt meele weel,

 Kui mõted käiwad noorel teel;

 Kas südant see ei rõõmustaks,

 Kui leht mets lähäb haljamaks,

 End' ehib helde looja wäes

 Ja kohab kange tuule käes! –

 Oh armas kallis kewade,

 Sa rõõmustad mind ellaste,

 So toodud kaunis lille riik,

 So wäljad aasud, metsad kõik

 Nüüd seis’ wad pruudi ehtedes,

 Kas kuiwal maal, ehk olgu wees! –

 Kell' südames ei talwe külm,

 Ei patu anged, kuri ilm:

 See annab ilma Loojal auu

 Ja kiidab tema püha nõu.

 Oota.

 Oh oota! pruudikene,

 So peiud tulewad,

 Oh ehi, ellakene,

 Ta wastu walusalt! –

 
31

 Hea wiisi pane wööle,

 Ja tarkust tallele,

 Kaela õpetus’ keeke,

 Siis tuleb peiuke! –

 Sa köida kingad jalga,

 Mis wirkust läigiwad, –

 So seisust ära salga,

 Kuis kõrged õelemad! –

 Sa rõõmu kuube kudu

 Nüüd himu ehmetest –

 Ei wiibi wihm ja udu

 Wist kastma lillekest.

 Kui õues haugub koera,

 Sind hüüab lepikus, –

 Siis – oota, oota, looda:

 Et uus põlw ukse suus.

 Küsimised.

 Kas kanged kalju mäed

 Peaks pehmeks sulama?

 Kas ammu harjun’ d käed –

 Ei kullal’ siruma? –

 Kas kisk’ jad linnud kiitwad

 End' rööwlid riisujad? –

 Kas waenu wõerad – wiit'wad,

 Et rahwast rõhuwad?

 Kas halbid halastawad

 Ehk koorma kandja peal'?

 
32

 Kas kanged kahetsewad,

 Et aral hale-heal?

 Kas õelad õnne päewil

 Tõt' tõeks pidawad?

 Kas uhked usk'wad wäetil’

 Ka hinge olewad?

 Kas rikad meeles kandwad,

 Et nähtaw ajalik?

 Kas ahned waestel andwad,

 Mis neil kül wõimalik? –

 Truu-us.

 Ma tahan truuiks jääda

 Sull' Eesti isa maa!

 So auuks laulu sääda

 Kül’ uhke iluga.

 Kes lahkuda wõiks ärä

 Kül' sinust isa maa?

 Ei wõeras kuld, ei wara

 So rõõmu pühkmeks saa!

 Mo Eesti keel, mo rahwas,

 So täius, isa maa,

 Teid orja põlwe pahmas

 Kül’ püüti rõhuda! –

 Wõeras isa.

 Wõi wõeras isa hea –

 Sull näitab nii kui kuld?

 
33

 Mo sõber, meeles pea:

 Ehk näitab sulle tuld!

 Sa ise seda tead –

 Ei tohi tunnist'da,

 Waid oma teada pead,

 Et wihaseks ei saa. –

 Ei armastust t'al ole

 Waid kõne kõwagi; –

 Mo wend, mull' ligi tule,

 Sull’ ütlen kõrwasse:

 Ta peab sind koeraks, seaks

 Ja wihkab hirmus sind, –

 Mil wiisil siis weel peaks

 Sa armastama tend? –

 Kus on so poea lugu,

 So auu, so warandus,

 So end'ne maa – ja jagu,

 So päris pärandus? – –

 Kõik see on wõera isa,

 Kõik see on tema käe;

 Kätt' saamine on wisa,

 Ma nutan iga päe! –

 Wõi wõeras isa hea?

 Kül teda tunnen ma! –

 Ta süda külm kui jäe,

 Ta rõõm sind rõhuda,

 Kui surma jõgi sügaw

 Ta nõu ja kawalus,

 
34

 Oh poeandil on igaw

 Siin kanda piinatus! –

 Weel.

 Weel wiha waenu ajad

 Liig kõrged-kõwerad,

 Weel teede aarud laiad,

 Mis orgus jooksewad.

 Weel kiusu köied kõwad

 Siin süüta sidumas,

 Weel armid lahti lööwad,

 Kus haaw ju kaswamas.

 Weel tigeduse tiigid –

 All' haiswad iluta, –

 Ei orgus lille liigid

 Wõi lustil lõhkada! –

 Weel seisab taewas pilwes

 Ja udu warjab maad;

 Weel tähed taewa wõlwes

 Ei kirga, – tumedad! –

 Mo kannel kaebtust tõstab

 See pärast isa maa!

 Ja heli pilwe kostab:

 Oh Jumal halasta! –

 Kool.

 Suu räägib mõtted südamest,

 Sest teen ma jutu koolidest

 
35

 Ja – ohkan sügawaste:

 Oh päew, miks paistad tumedast,

 Oh tõuse lõunaks hommikust,

 Ja paista walusaste! –

 Oh saaks mul' heal kui pasunaks,

 Kes julgest kõigil kuulutaks:

 Et tarkus õnsam wara! –

 Nüüd alles närtsib wärawis –

 See kallis pärl, se õnnistus;

 Mis põlgatakse ära! –

 Jah! talwe puud kül' oleme!

 Kas haljas lehtis kewade

 Ei õnsam parem ole? –

 Kas kõnnil öösel pimedal

 Ja lõune walgel päewa a'al

 Ei wahet teha tule? –

 Sa kallim kullast, hõbedast –

 Oh näita kasu nobedast

 Nüüd Eesti wendil wälja,

 Oh hüüa, hüüa uulitsal'

 Te waljust healt tee lahkmetel:

 Oh wõtke elu wilja!

 So õpetus ja sinu kool,

 Mo Eestirahwas igal pool

 So omaks täiest muuda,

 Ei armu kingi hobusest,

 Ei wõerast sööda lehmadest –

 Täit tulu sa wõi nõuda.

 
36

 Lapse põlwes.

 Mul´ muru kopel aia all

 Jääb ala armsaks siin,

 Kus lahke päewa paistusel

 Ma noorelt mängisin.

 Kui linnuke ma rõõmu täis

 Ei teadnud kurbtusest,

 Mull' armas oli lille hais:

 Neist tegin kroonikest! –

 Kui lepik linnud laulasid

 Ja oja kohises;

 Siis minu kõrwad kuulasid

 Suur rõõm mull' südames! –

 Kui toomed luigel walgeks lõid

 Ja haisu andsiwad,

 Kui puna maasikaid ma sõin,

 Mis mättad kandsiwad,

 Siis olin rõmus, hüpasin

 Kui weike lõo lind,

 Kõik enesest ma lükasin,

 Mis ial waewas mind.

 Aeg paremat toob, mõtlesin,

 Oh mill' a'al suureks saan,

 Ma targemaks saan, ütlesin,

 Ja uusi asju näen;

 Nüüd aga tunnen wale see

 Ei paremad ma saan'd,

 Kuid hüüan kurtes alati:

 Oh lapse põlw kus jään'd! –

 
37

 Mo puhas süda, rõõmus meel,

 Aeg alla hauda wiin'd;

 Sest kurjus, tuimus elu teel

 Mind halwemaks on tein'd.

 Mul muru kopel aia all

 Jääb armsaks surmani,

 Kus wanemate wainudel

 Ma noorelt mängisin.

 Noores põlwes.

 Kaua elan mina põrm,

 Kunas mulle tuleb surm,

 Saan ma elus hõiskada,

 Ehk kas kõnnin nutuga?

 Mis on mööda, nägin ma,

 Tulewik weel teadmata.

 Kül truu Jumal siiski teab,

 Mis mo hinge rahul weab.

 Taewa laotus.

 Oh taewas, kuis sa sinad

 Seal kõrges ülewel,

 Kui so pool' waat'wad silmad,

 Siis rõõm on südamel.

 Kui näen ma pilwed sõudwad

 Kui merel laewuke,

 Ja linnud lauldes tõus'wad

 So poole kõrgele;

 
38

 Kui näen ma päikest paistwad

 Kesk lõuna walguses,

 Kui näen kuu, tähed hiilg'wad

 So kuldse peegli sees:

 Siis südamest ma kiidan

 Oh Jumal Sinu nõu,

 Ja rõõmsast' aega wiidan,

 Kus Sinu wägi, auu.

 Pruudile.

 Tere, armas Liisukene,

 Lina-laka linnukene,

 Roheline roosi nupu,

 Kulla karwa kullerkupu!

 Oh et wõiksin kirja seada,

 Nii et saaksid sina teada:

 Kuis sa seisad minu meeles,

 Liigud lausa laulu keeles,

 Woodist tõustes, woodi heites,

 Paistad sa mull' kuldses leites.

 Kogoduse kuulsad neiud,

 Keda mitmed noored peiud

 Suures lustis rõõmus ootwad

 Ja neil' palju terwist saatwad:

 Kõik ei maksa minu silmas,

 Minu õnn ja rõõm so hõlmas.

 Kui sind, Liisu, waatma tulin,

 Juba teie kambris olin –

 
39

 Siis ma eesmalt wara waht'sin,

 Sind kui inglid näha tahtsin

 Kunni sa kui kuld'ne kuuke,

 Rohu riikis roosi-puuke

 Õitsel paistsid minu silma,

 Wiisid mõted rõõmu ilma!

 Kui sind eesmalt kambris nägin,

 Tares weikse une tegin;

 Siis ma sinu peale mõtlin,

 Südamele tasa ütlin:

 Minu Liis on ilu lille –

 Taewa al’ ta sarnast pole!

 Roosi karwa on ta pale

 Kõnes pehme, helde, hale,

 Sõstra silmad pilwe karwa,

 Hiuksed ni kui kulla narma.

 Tema auu kui koidu kuma,

 Arm kui päewa paiste puna,

 Ilu nii kui ilma walgus

 Lille laanes õitsel algus.

 Kunas! Liis, oh koku saame,

 Armastusest jutu a'ame?

 Arm on kül kui kallim kulda,

 Reis on suur oh Suistle walda.

 Jäägu julgus jutu a'ajaks,

 Truus peiu pruudi maeaks:

 Kus me' kulla koku saame,

 Armastusest jutu a'ame?

 Palju terwist pehme käega,

 
40

 Palju terwist armu wäega

 Saadan, armas Liisu, sulle

 Läkita siis wastust mulle! –

 Kullerkup.

 Wõitu õitsid lillekesed

 Heina maa peal kenaste,

 Kullerkup seal põlgas teised,

 Kaswis jõudsast kõrgesse.

 Paiu põõsas ilu ehtes

 Wäänis pead ta toredast,

 Hüüdis: kus on ial lehtes

 Minu sarnast lillekest? –

 Kui ta alles nõnda hooples,

 Kõrges mõtes kõneles,

 Kohas põõsas tuule hoodes

 Peksis teda uimaseks.

 Toibunud, kui nõuks wõtis

 Juurest jälle kaswada,

 Waljust siis ta hüüda tõtis:

 „Keda nüüd weel kardan ma?“

 Suus tal' alles suurus' sõnad,

 Keele kidas kõrgistus:

 Kullerkupu ilumunad,

 Juba murdis karjapois! –

 Halest waatab põõsast wälja,

 Kuiwan’ d känd ja kõneleb:

 „Wõtku auu ja uhkus nälja;

 Näe mis ta nüüd mulle teeb!“ –

 
41

 Põlgtut peiu.

 Nüüd kuulge laaned, metsad, puud!

 Kui teen ma lahti oma suud

 Ja kaeban kurwa keelega

 Ja rusuks pekstud meelega:

 Mull' oli Mari kallis pruut,

 Nüüd jätis mind, ja wõtis uut! –

 Kus nüüd so arm, oh Mari, jään'd,

 Miks ta nii rutu tuulde läänd?

 Kuis jahtus sul nii usinast,

 Mis kindel näitas igawest?

 Oh walusaste tunnen nüüd,

 Et mull' sel juures 'polnud süüd!

 Oh minu end'ne armas pruut!

 Miks armastad nüüd jätte uut?

 Miks wõtad sa, oh linnu wiit,

 Kes wõera maale lennab siit?

 Ja unustab sel lõbus maa,

 Kus palju õnne nägi ta?

 Kas mäletad weel, kallike,

 Kus istusime armsaste

 Koos kahekeste kase all,

 Rind rinna ääres ligidal?

 Oh seal me' truu-ust wandsime

 Ja kät see peale andsime.

 Oh sina helde Mari meel

 Mull' une woodis ilmud weel,

 Mo süda mõtleb ika teal

 
42

 So end'se põlwe heldus peal,

 Kus armu leek, kui pehme tuul

 Mei' wahel lehkas igal kuul.

 Oh Mari, Mari! miks nüüd sa

 Mind põlgad naeru lustiga?

 Sa minule ju andsid end,

 Ma armastasin tõeste sind,

 Meist pidi saama õnnis paar,

 Nüüd on se sull' üks lust ja naar!

 Ei ole süüdi teinud ma,

 Mind siiski, Mari, jätsid sa;

 Oh silma wet ja mure healt,

 Mis saab siit õela ilma pealt;

 Siin rõõm ja sõbrus üürike,

 Arm truu-us udu sarnane! –

 Ehk kül mind, Mari, põl'gsid sa,

 Ei siiski sind wõi wihkada,

 See kuldne köis, mis sidus meid,

 On waenu paelutajaks nüüd.

 Nüüd Jumalaga jätan ma

 Oh arm ja tundmus lõpke ka! –

 Wana tüdruk.

 Oh mina wilets wäetike,

 Ei tule peigmees minule!

 Ei näin'd mind noorelt poiste silm,

 Nüüd on mo kirgas kütsu külm!

 
43

 Oh kust ma waene sooja saan,

 Kui üksi ainu piislen maan?

 Tont' seda teab, mis meestel sees,

 Et ma ei maksnud nende ees,

 Et mind ei kesgi kosinud,

 Ei minu hõlmas losinud?

 Kül olin helde, olin hea,

 Mis nemad lollid wist ei tea!

 Kui oleks seda teadnud n'ad,

 Ma oleks paistnud palju maad

 Ja läikind mere laenetel,

 Kui maasik maksnud kõikidel!

 Oh teie poisid, nodu pead,

 Ei tunne teie üsna head! –

 Kui elu kell kolmkümmend lõi,

 Siis üks kül' mulle wiinad tõi;

 See aga oli wana känd,

 Mispärast sorgu jäi mul händ:

 Ma ootsin ika paremaid

 Ja talu poegi ilusaid.

 Mull' hirmus igaw aja waik

 Ja kole minu elupaik.

 Kui poisid õhtul huikawad

 Ja laened wingel weerewad,

 Kui neitsi lustil kiljatab

 Siis mulle kõdi rindu a'ab.

 Kui koidu jooned wõtawa'

 Ju taewa piirel lõkenda,

 Kui kikad koidul kirgamas,

 
44

 Kõik noored neiud wirgamas:

 Siis olen kurb ja kolletan'd

 Kui waene lastud wares sant.

 Kül wiletsad nüüd minu lood,

 Kus kohmetand mind külma hood;

 Mul kaugel selja taha jäi

 See õnne aeg, mis rõõmu tõi.

 Ei tule noorus tagasi,

 Ei kesta ilu talweni. –

 Ei olnd mull' küüned paistewal

 Kui kassil palja ihu peal.

 Ma õitsesin kui Jaani lill,

 Mull' hele heal kui tina pill,

 Ma olin usin pesema,

 Ei ial ihnus seebiga.

 Nüüd widewik mind kaisutab

 Ja koit mull' nutu paisutab. –

 Oh tühi paljas ilma maa,

 Ei sinust mina kasu saa:

 Kül teistel pandi päha rät,

 Mind jäeti nii kui wana ät! –

 Kuus jalga liiwa rahus waik,

 See on nüüd minu peiu paik.

 Kas nutke poisid silmad peast

 Ei sa teil enam minu heast!

 Et warem teie mind ei näin'd:

 On oma wits teil' walu tein'd.

 
45

 Laulu matus.

 Tulge ete, Eesti poead,

 Laulja rahwa lapsukesed!

 Jutustage julgeeste,

 Andke teada awaraste:

 Kus on ladus laulu põlwe

 Täna tähtjas tänawas?

 Kusse marsib mõte riimi,

 Luusib peidus luulemine

 Kaugel Kalewi sugusta? –

 Miks on muistne mööda läinud,

 Tulewik toa läwesta?

 Miks on kanarpik kaswanud

 End'se õimu õue peale?

 Luitund, luitund lusti lauad,

 Pihastanud pidu pingid

 Pange õnne järje peale,

 Tõstke üles laulu heale:

 Kas ei Kalewi kodudes

 Laulu Wana taat tarwita,

 Kui tal' mure muljutusel

 Rõõmu päewa paistusel

 Laulu Jumal ei jutusta?

 Ehk kas Eesti poegadele

 Peame uuest pajatama,

 Kuida neil, kes enne elan'd,

 Laulud kõrgel taewa kõlan'd?

 Wanemuine, laulutarka,

 
46

 Koolitas neid kiljatama,

 Õpetas neid hõiskamaie!

 Hõiskasid siis õnne õhtul,

 Parema põlwe päewadel

 Wara wahwuse wäesta. –

 Wanast wabaduse päewast

 Kül' siis laulsid sa ladusast,

 Elk’ sid ilma ilusaste!

 Kussa laulu lahutasid:

 „Sinna kaswi suuri saari,

 „Sinna metsa murdunesi,

 „Sinna laane langenesi!“ –

 Hella õeke unustas

 Wenna woodi hoigamaie,

 Ööpik lugusi laotas,

 Kuku lind jäi kuulamaie,

 Waikne mets wastu kohises,

 Kaljud nurmel karglesiwad!

 Siis tuli aega mis tormine, –

 Õnne päew läks õhtuele.

 Kukke laulis lausa suuga,

 Hõiskas õrrel minneessa;

 Päew weeris wete woosse,

 Piiris taga pilweede:

 Teisi ilmu tähendates.

 Öö tuli, öö tuli, ellad welled!

 Öö tuli hirmus ütlemata;

 Ei seal paistnud tähte taewas,

 Kumand kuugi kamberissa

 
47

 Siis ap' eided ikeedes,

 Taadid mure muljutusel,

 Sirged piigad silma weessa,

 Pitkad poisid pisarissa,

 Walu wermis Wanemuinse

 Aja hauda uinutasid! –

 Surnud nüüd on suured laulud,

 Hingamas healte helinad!

 Rauda kirstus rasket unda

 Meie maa laulud magamas. –

 Kui siis hingas Eesti laulu.

 Armas warandus hallitas:

 Kandis koera kutsikene

 Luusi laanest – surnu luida

 Kalewi kalli kodusse –

 Wiskas Wiru wislapuisse

 Harju halja aawikussa,

 Willandi wahtra waarikussa

 Konta Kalewi kalmusta.

 Kuiwan'd luul ei olnud lusti,

 Hakkas öösel hoigamaie,

 Wõeral wiisil wingumaie:

 Et ei päike peasnud paistma,

 Kuu ei öösel kumendama.

 Kuiwan'd kaebtuse kisa,

 Luu hoigamise lugu

 Wenis wiimaks wiisissa.

 Miks nüüd kurt'wad noored kukked

 
48

 Koidu piirel kirgamata,

 Ämarikul hõigamata? –

 Udu öö.

 Udu öösel surma wikat niitis,

 Hommikule päike tõusta wiitis:

 Häda, häda! elu hirmsal ööl!

 Soos ja metsas sortsilaste teel.

 Lootus, laanes walgust ootsid, pime

 Peitis taewa wõlwis laia maad,

 Petu piirel paistis walgus tume –

 Kallis kül, sa siiski ilma saad!

 Elu noorus õitsel lilledega kaetud,

 Mööda öö, kui katusse all' maetud

 Hingab õhtu wilus surma wäsimust

 Sureb igatsetes kaugel' hommikust! –

 Haua pimeduse pehmet hõlmad

 Üksnes ema armul kinni katsiwad

 Kuiwatasid nuudsu nutul silmad

 Lahkes armus wastu wõtsiwad! –

 Hirmuks kõik so ihkamised jõudsid,

 Surma hellad soowimised sõudsid:

 Wahwus wangis raudus wärises

 Tarkus taga taewa winudes

 Kaugel kõndis Kalewide kodust

 Warg'sel wiisil walju nutuga

 Nüüd ta lahti, laane waba udust:

 Teda wastu wõta rutuga! –

 
49

 Wäluste lilled.

 Need lilled üpris ilusad

 Ju katwad haljast rohu-maad

 Nii puhta kulla karwaga,

 Et silm ei raatsiks lahkuda.

 Kui eesmalt nupud lahti lõid,

 Siis mesilinnud met sealt sõid:

 Kui lausa lahti oliwad,

 Siis tuule õhku täitsiwad.

 Kül õie wihma sadas siis,

 Et lind'del unus laulu wiis:

 Ei kägu kuldne kukunud,

 Ei ööpik ilu hüüdenud.

 Jah tuule õhu tiiwa pealt

 Ka laulik tõstab oma healt,

 Waat! üle ilma ilusad

 Seal Puidu õues õitsewad. –

 Kurbtus.

 Mull' süda närtsib elu teel

 Maailma rõõmu paistel weel

 Kui tuulest kuiwaks puhutud,

 Mis elu merest tõusenud.

 Nüüd tuleb kurbtus wihmuke

 Ja karastab mind uueste.

 Oh õige kurbtus, õnsake,

 Sind soowiks wõeraks sageste,

 
50

 So tööst ja lugud tunda saa

 Kül' iseennast ilma maa;

 Sa tood mull' mõted paremad

 Et wale haawad paistawad.

 Kui wete kohin sinu heal,

 Kui kaste halja rohu peal,

 Kui hallik woolad waikselte

 Sa kahju tunnil kaewule

 Kust joob mo lustil närtsin’ d waim

 Ja kosub jälle kui üks taim.

 Oh kurbtus suure himuga

 So rahu rannas hingaks ma,

 Sealt korjaks rõõmu pärli keed,

 Mis puhtaks pesnud sinu weed –

 Ei kaua koorma mures sa

 Sull' tilgub õnne maa.

 Oh kurbtus jäe mull' alati,

 Sa seltsiks elu õhtuni.

 Mind kaitse taewa selgusel:

 Et lusti mere laenetel

 Mind tuimus haud ei uputaks

 Ja Saadan minult osa saaks.

 Möödanik.

 Sind kaua pilwed katsid,

 Mo armas isa maa!

 So priiust hauda matsid

 Na’ d lõuna leegiga –

 
51

 Sull' anti risti kanda,

 Mis hirmus higine,

 Sund lasti sulle anda:

 „Wii mäest ülesse!“

 Naad wõtsiwad kõik wõimust

 S'ult raudse käega,

 So õnne põlwe-õigust

 N’ ad talland jalgega,

 So wara, waba elu,

 So täiust, isa maa!

 Kõik wõtis mõega woli

 Puu paljaks riisuda! –

 So hulgad ohkamised

 Kui laened kohasid,

 So were wõitlemised –

 Kui piksed põrasid

 So hale nutu helin

 Kül kuuldi siin ja seal

 So kiljatuse kõlin

 Käis tuule tiiwa peal!

 Kõik tuuled taewa wahel

 So walust wingusid;

 Ei katkend orja ahel,

 Waid surnud üksnes priid.

 Ei päike julgen’ d paista

 So were nurmedel’ –

 Ei taewas õigust mõista

 Siin piinatuse teel. –

 
52

 Seal nägi Taara taewast

 So piina pisaraid,

 Ta saatis päästma waewast;

 Siis inglid sedamaid

 Kes sulle õnne tõiwad

 Ja priiust, isa maa!

 So waenlast maha lõiwad,

 Sind kaits'wad armuga.

 Eesti rahwa

 50-aastase Priiuse mälestuse pühaks 26. Märts 1869

 Priius, priius! sulle laulan

 Täna suure healega!

 Suut ja südand üles tõstan

 Taewa poole tänama!

 Süda hüpab linnu tiiwul,

 Rõõmu pilwist pillutab

 Ümber ilma teada wiiwul

 Priiust, Priiust kuulutab! –

 Priius, priius! südant täna

 Sinu noolid haawanud!

 Kuldsel pulmal noor ja wana

 Kiitwad rõõmu hommikud,

 Lille lõhn ja linnu laulud

 Ühendawad tänu ka

 Taewa poole rahwa healed

 Issal tänu saadawad!

 
53

 Priius, priius! sulle annan

 Nimeks wõidu kuninga!

 Sinu õnsa rüpe kannan

 Rõõmu rohke pisara,

 Huludus, waen, surma põli,

 Paks öö kole pimedus:

 Neid kõik, kus neid ial oli,

 Wõitku taewa walgustus! –

 Priius, priius! õnsaks kiidan

 Rahwast, maad: kus elad sa!

 Kasu linnas kaela köidan

 Walgus’ keed sull' kullaga!

 Hõbe jälgil taewa tähed

 Rändawad so piiretes! –

 Maa ja mets ja lille lehed

 Õits’ wad täies loomuses.

 Priius, priius! sinu lapsed,

 Keda sina kaswatan'd,

 Tõst'wad täna nutu silmad

 Taewa pool', et sinu and –

 Armastus meil' haawu löönud,

 Mis ei ise maitsta saanud,

 Neid so õli parandanud, –

 Rõõmu rika eluss’ a'anud.

 Priius, priius! jälle käigil

 Lilled orgus õits’ ma loon'd,

 Elu päik'se hiilawal läigil

 Kaste piisal rammu toon'd,

 Oh siis hüia: õnne, õnne,

 
54

 Ise walgust – igatse!

 Pere isa udu kuue –

 Heide ümbert kaugele.

 Priius, priius! Aleksander,

 Wägew kaitsja üle maa!

 Sulle isaks on ka keiser,

 Lõhkus orjus’ wärawa!

 Taewa wõimul seeks ma püüan

 Teda ika tänada,

 Põrmus siin ja kõrgel hüüan:

 Issand, teda õnnista!

 Priius, priius! sulle laulan

 Täna suure healega,

 Kus ma piina põlwe kautan

 Raske orja kütkega!

 Isa maa so mets ja meri

 Tänu andmist kohise!

 Eesti laste hing ja weri:

 Peastjal tänu hõiskage! –

 Kannata.

 Mo isa maa, kül kaua kandsid

 Sa walu wermid salaja,

 Mis widewikul teada andsid

 Sa pä'ik'se weerul nutuga

 Kül lootsid, ootsid otsata;

 Nüüd oota weel ja kannata! –

 
55

 Ei taga taewa enam walge,

 Mis ootsid aasta sadades, –

 Oh pööra koidikule palge

 Ja kiida Loojat tänades:

 Kes sind ei lasknud wäsida!

 Ta aitab, oota kannata!

 So elu täht on koidu põues

 Ju hiilg’ mas waikse iluga,

 Ta walgus’ terad sinu õues

 Sind sundwad surmast ärkama

 Kül hiljem tõuseb päike ka:

 Oh oota weel ja kannata!

 Taewa tähed.

 Waiksel öösel tähekesed

 Taewa ruumis rändawad,

 Hiilgus' küünlad igawesed

 Walgustawad ilma maad.

 Kui ma tõstan silmad üles

 Nende hulka waatama,

 Kuis n'ad õnsas rahu süles

 Paistwad kulla iluga:

 Pisaraid neil wastu puistan

 Waikse rahu rõõmuga;

 Kõrgeid kuulutusi tuiskan

 Sinna, kus mull' kodu maa!

 Milla'al saan ma, tähekesed,

 Teie keskel elama?

 
56

 Milla'al minu igatsused

 Ükskord koku teiega?

 Aitke mind sealt taewa perest

 Wagast ilmas elada,

 Tooge taewa läikiw merest

 Ilma orgu walgust ka,

 Et ma walge wallendusel

 Põlgaks pimeduse ööd,

 Kulla läike juhatusel

 Maha jätäks patu tööd.

 Lillekesele.

 Tere, armas lilleke

 Halja rohu süles!

 Jälle unest kewade

 Äratan'd sind üles!

 Jälle armas Jumal tõi

 Sulle kuldse kuue,

 Päike sulle patsi lõi,

 Sidus siidi uue.

 Pähä, nüüd sa pruudi auu

 Rohu riigis saanud,

 Kunni wilum Mihkli kuu

 Saab sind närtsitanud.

 Elu laened minule

 On kui lillekesed:

 Õitswad noorelt kewade

 Närtsiwad kui lesed.

 
57

 Hella neitsi.

 Manni, maani maalituta,

 Lumi walgeks maalituta, –

 Kõndis õhtul õuedella,

 Nii kui tähte taewiella;

 Roosil põsed punetasid.

 Siidil hiuksed särendasid,

 Kaela katsid hõbe helmed,

 Sitik mustad silma kulmud,

 Rinda kirgas ruubelissa,

 Põlle uhke pitsitessa.

 Kõndis õhtul õuue peale

 Tõstis nagu ööpik heale:

 „Tule, peig! mul pilwe karwa,

 Sõida täkul tähte karwa,

 Tule, kaasa, kulla karwa,

 A’ ades halli taewa karwa!

 Wii mind ruunal Roosijaagult –

 Suurel sammul Suistleesta

 Õnne aega õiedele,

 Lusti põlwe lilledele!

 Armsamale aru maale,

 Magusama maasik mäele,

 Ilusama ilmadele,

 Kauge Kalewi koduele;

 Kaasa sängi kaunistama,

 Armu hõlma õnnistama!

 Seal ma kuman kuukseela,

 
58

 Paistan pärga päewadela,

 Elgin eha laenetella,

 Siran tähte silmadele,

 Wirmaliste wehkidele.

 Lauliku isa maea.

 Oh mo armas isa maea,

 Sa mo ilus Ilissa!

 Oled minu kaswataja,

 Seisad meeles lõpmata.

 Siin ma käisin kergil jalgil,

 Hoidsin wainul karjakest,

 Siin mul' läikis rõõmu palgil

 Lootus mitmest näitusdest.

 Siin mind täitis wägew lootus,

 Usk mul' waimu rõõmustas,

 Kellest, kui sai täide ootus,

 Waimu ilm sai wõitijaks.

 Saarikus sind tutwustasin

 Eesmalt Wanemuinega,

 Paari sõna jutu a'asin,

 Käisin hiljem sõbraga.

 Siin mul' jookseb praegu oja

 Läbi kopli keereldes,

 Teretab mind linnu kaea

 Haljas lehtes lepades.

 Sinu põllud wilja toowad,

 Toidawad mind hellaste;

 
59

 Künni linnud laulu loowad

 N’ agu ennemuistegi.

 Ika weel mull' kaasik lehib

 Waiksel õhtul armsaste,

 Ja kui tooming õilmeid ehib,

 Ohkab haisu õhusse.

 Oh mo armas isa maja,

 Oh mo ilus Ilissa!

 Sinu õhku on mull' waja

 Ika sisse hingada.

 Laula ika!

 Laula ika, laula sa:

 Elagu, mo isamaa!

 Jumal andku seda õnne,

 Mis tal wanast oli enne.

 Laula ika, laula sa:

 Kaswagu mo isamaa!

 Saagu suureks, kõrgeks puuks,

 Auus ja ilus heleks kuuks.

 Laula ika, laula sa:

 Õitsegu mo isamaa!

 Tema tulus õie magu

 Olgu oma rahwa jagu.

 Laula ika, laula sa:

 Kandku wilja isamaa!

 Ihus, waimus saagu kangeks,

 Et ta igawest ei langeks.

 
60

 Tasa!

 Tasa! näele uinuwad –

 Alles walwab mõni –

 Kuulge lood, mis ilusad,

 Mängib magus uni!

 Tasa! waat mis taewa wäed

 Woodil toimetawad:

 Kindel risti seadwad käed,

 Mis weel oimendawad.

 Minu süda oh kuis ta

 Tasa, – wärisedes,

 Soowib und neil puhkada

 Waikses hauakeses.

 Tasa! kirst weel meistri käes

 Surm ei magus uni,

 Inglid toowad walgus wäes

 Soojal ilmal soni. –

 Tasa! kuis nii palju sa

 Süda teada püüad!

 Nõnda suure käraga

 Unest üles hüiad.

 Tasa, eks sa kuule nüüd, –

 Süda Sinu mõtted –

 Kuidas taewast surma rüüd

 Antaks, tasa tõtted! –

 
61

 Tõtta!

 Oh minu rahwas, tõtta sa

 Sest laanest wälja kõndima,

 Kus luusib eksil sinu hing,

 So walgust katab uduring.

 Kuk äratas sull' koidu kuld,

 Ju muiste igatsuse tuld,

 Et õnne püüdmas olid tööl;

 Sind rikus wõit, mis oli ööl.

 Nüüd kumab taewa wõlwi all

 Sull' päike jälle tõusewal,

 See hiilget sinu orgu ka

 Saab taewa õuest külwama.

 Näed sa ta walgust, isa maa?

 Siis tõtta laanest rutuga!

 Sest taewas luusib pilwe must

 Wõib kata walgus’ ilma ust. –

 Õhtul.

 Lahkelt lapsi lahkumaie

 Hõikab õhtu kelluke,

 Päewa waewast puhkamaie

 Une pehme rahule.

 Igatsus ja hingamine

 Surma riiki reisiwad,

 Rõõm ja rahu soowimine

 Hüüdwad palju paremad! –

 
62

 Kuldses ilus kuu seal kumab,

 Tuhat tähte sädendes,

 Taga taewa piire punab

 Õhtu ilu silma ees.

 Waga meel ja süda, lootke

 Kõrbest waates kõrgele, –

 Ilusamat ilma ootke,

 Kunni waim saab lennule! –

 Kõrkus.

 Oh ära lase ennast

 Nii kõrk'sest wärwida,

 Et ise arwad wennast

 Sa palju parema.

 Kus uhkus aset wõtab,

 Seal katkeb õnne tiib, –

 Kus kõrkus südant petab,

 Sealt tema rahu wiib;

 Seal rumalusel asu,

 Kus kõrkus leidnud teed,

 Ehk arwad saama kasu:

 Kui teenid tema ööd?

 Kül wistist ise tead,

 Kuis lugu rukiga:

 Ta kõrged püsti pead

 On ika iwata.

 Kes õpin’ d tarkus' keele,

 Sell' süda madalas;

 
63

 Kell' kõrkus täitnud meele,

 Kui põlew kadakas!

 Ta süttib praginaga

 Ja kustub sedamaid;

 Pik tuli põleb waga,

 Kust teised sooja said.

 Sull' kõrkus saadab naeru

 Ja laia pilkamist:

 Kül rahwas karu kaeru

 Saab wiljast tundma wist.

 Sügise.

 Nüüd jälle käe on sügise,

 Kõik linnud jäänud wagusi

 Ei kuulta kuskil rõõmu healt,

 Waid kurbtus paistab siit ja sealt. –

 Mei' Eesti päike külmaks jään’ d

 Ja lõune maale ära läänd;

 Sest on nüüd külmal wõimus käe:

 Tal kaswab waprus iga päe. –

 Kõik wäljad, aasud hoigawad,

 Ööd mustad paljad kaebawad:

 Et külm on roosid närtsitan'd,

 Kõik rõõmsad ojad wangi pan'd.

 Mets kohiseb, kui tahaks ta

 Weel wiimist korda tunnista:

 „Nüüd otsas minu rõõmu põlw,

 Mul' tuleb raskus, tuleb talw!“ –

 
64

 Siin otsib aset weike lind,

 Seal lahkub kurg ja jättab mind

 Siin üksi talwe pidama;

 Parw lennab suure kisaga,

 Kus Looja temal juhiks teel –

 Et eksimist ei tulnud weel.

 Oh suwe õhk! kus jäänud sa?

 Ja lust ja rõõm! kus on teil maa?

 Kus haljendawad jälle puud

 Ja hõiskwad tuhat linnu suud? –

 Oh kurb ja kole sügise,

 Kas kutsud meid ka talwele?

 Kes täna noor ja punane,

 Wõib homme minna närtsile.

 Seepärast mõtle õhtu sa:

 Kas hommik kutsub ärkama?

 Paremad mõted.

 Oh wõeras maa kuis petsid

 Sa mind nii rängaste!

 Mo silmi paista wõtsid

 Täis õnne kullane,

 Sest jätsin maha Eestimaa,

 Ja pean nüüd raskest kaebama!

 Sa lubasid mull' õnne,

 Suurt rõõmu, warandust,

 Mo silmi maal’ sid enne

 Kõig' asja parandust,

 
65

 Sest jätsin maha Eesti maa

 Ja pean nüüd raskest kaebama!

 Siin wõeras keel ja rahwas,

 Siin wõeras iga koht,

 Mul' elu on kui pahmas,

 Ehk tuleb häda oht?

 Sind jätsin maha Eesti maa

 Ja pean nüüd raskest kaebama!

 Rist, wiletsus ja walu

 On siin mull' wennased,

 Mis igaw minu elu,

 Sest teadwad nutu weed!

 Sind jätsin maha Eesti maa

 Ja pean nüüd raskest kaebama!

 Ma jätsin sõbrad maha –

 Kes kullast kallimad –

 Kõik Eesti raja taha,

 Kus armud õitsewad.

 Sind jätsin maha Eesti maa

 Ja pean nüüd raskest kaebama!

 Mo sündimise ase,

 Kus päik’ sel ilmusin

 Ja armsa leina kase,

 Kell' all' ma mängisin.

 Kõik jätsin maha Eesti maa

 Ja pean nüüd raskest kaebama!

 Seal hing'wad Maarja mullas

 Mo armsad wanemad,

 Seal Eesti koidu kullas

 
66

 N'ad ükskord ärkawad.

 Sind jätsin maha Eesti maa

 Ja pean nüüd raskest kaebama!

 Seal kohiseb weel oja,

 Kui nutaks taga mind,

 Lein katab isa koja,

 Kurb seisab laulu lind!

 Sind jätsin maha Eesti maa

 Ja pean nüüd raskest kaebama!

 Oh et weel silmad näha

 Sind saaksid, kodumaa!

 Mul' kõrwad enne eha

 So keelt weel kuulama!

 Sind jätsin maha Eestimaa

 Ja pean nüüd raskest kaebama!

 Oh et weel saaksid jalad

 So murul kõndima,

 Sa maa, kes armu walad –

 Mo õitsew Eestimaa.

 Sind jätsin maha Eestimaa

 Ja pean nüüd raskest ohkama! –

 Talumehe rõõm.

 „Mis talumehel rõõmu teeb?“

 Nii linnas mõned küsiwad.

 Kust meie rõõmu hallik keeb –

 Ei tea ehk targemad;

 
67

 Mis armas meil' on elupaik

 Siin kaunis Eesti metsas, waik.

 Meil taewa ruum lai aula saal,

 Kell' koit ta seinad kullatab

 Ja õhtu läige eha a'al

 Tal' ilul lage punetab;

 Siin uhkes saalis elame

 Ja Looja heldust kiidame.

 Meil põleb saalis päikene

 Ja külwab walgust soojaga,

 Kui õhtul sängi langeme,