Willandi Laulik.
Tõine jagu.
Luuletanud ja wäljaannud
A. Reinwald.
Willandis,
Trükitud F. Feldti juures.
1875.
Willandi Laulik.
Tõine jagu.
Luuletanud ja wäljaannud
A. Reinwald.
G. W. Rosenbergi kuluga.
Willandis,
Trükitud F. Feldti juures.
1875.
Zensuri poolest lubatud.
Rigas sel 7. Juulil 1875. aastal.
Trükitud F. Feldti juures.
Sisse tulemiseks.
Ilm, oh ära näha püüa
Laulikute mõte maad,
Ära enda ete hüüa
Waimu wiimist sügawad.
Kui sa seda saaksid näha:
Püha maa ja – jampsijad,
Mis sa sääl siis tahad teha?
Sääl, kus jand’wad jumalad? –
Kaugelt, mõte pilwe pilust,
Wirmendagu waime maa! –
Elu ööde wagast wilust
Läkitame lauluga,
Tulewiku püha põue.
Mõistke seda miljonid
Tulge meie mõte õue:
Siin me’e teeme ilmasid.
Meelita!
Te’e lahked lilled õitsete
Nüüd haljal wainul wagaste
Ja kulla-karwa iluga
Siin ehitate Taara-maa.
Ei mõista teie mõtelda,
Kust tõttab kuri nopija –
Kuis sõuab kõrgel rahe woog
Ja külma talwe tuule hoog.
Ei kaitse teid siin kaljuwaim,
Siis – lõpeb õitsemise õim;
Sest muru eite meelita
Sa lille riik end’ warjama!
Warjab.
Kes warjab waimuilma ust,
Kui äik’se pilw nii paks ja must?
Mil’ kõrged, kuldsed wärawad
Mo rahwa silma särawad? –
Oh päikest katab kiusu paks,
All pimes rõmustawad kaks.
Kas loodab õnne marust meel
On Tuuslaritel wõimust weel?
Nüüd tahan ma neid meelita,
Et jõudwad pilwe paadiga
Neid warje wiima päik’se päält;
Siis paistab kuld’ne wäraw säält.
Sillal.
Mis on se mürin, maru hääl,
Kes sõidab Soome silla pääl?
Kas tulleb tutaw waatma mind?
Toob tedre muna põhja lind?
Mailm on argtust, õnne täis –
Üks aruldane ime reis!
Waat’, sillalt kõlab hõiske keel,
Siit: Tere Onu, elad weel!
Ju pidin lootust nutuga
Ma mulda wiima magama:
Nüüd tõusnud on mo rõõmu koit –
Oh andku Taara meile wõit!
5
Weel kõlab sillalt hõiske hüüd:
Mu tutaw naaber tuleb nüüd;
Suurt hulka mõõdab minu silm –
Nüüd wõitmata on põhja ilm!
Arm ellades ei waleta,
Usk tungib läbi taewa maa.
Mis – mis säält kuuluks kõrwe raalt?
Tuul kannab kõma maise maalt;
Wain wangub astumiste al –
Mu kasuisa ligidal,
Ta tuleb hoidma oma last
Ja lahutama armsamast.
Ilm must ja pimes pilwes kõu,
Siis – kestab kasuisa jõu.
Sild rängast kõnnist katki lääb,
Ja tõine tõise poole jääb:
Al lainis kuuluks kurba häält:
Weel oli wara püüda säält! –
Kodule.
Kuld’ne Kalewide kodu,
Taaralaiste lõbus maa,
Sulle laulab lahkest kägu,
Ööpik suure häälega!
Lõuna wõlwist päik’se palge
Hilgendab so oru öös,
Põhja wiirmaliste walge –
Selle paistel palju töös!
Haljad wäljad, wainud oead
Paist’wad pärli särawal;
Kalewide pikad poead
Seis’wad walgus’ wärawal.
6
Lääne lained laulwad lusti,
Uhkelt kuulab rand ja rand,
Waimud sirutawad püsti,
Raputawad maha und.
Jälle rääk’wad rindus hääled
Wabaduse walgest a’ast;
Laulikute kandle keeled
Kõlisewad kodu maast;
Jälle kuuluks kanget kuha
Ennemuistse metsa puist:
Õitseb Emajõe luha
Armsa lahke lille suist!
Kuld’ne Kalewide kodu,
Taaralaiste lõbus maa,
Sulle laulab linnu sugu,
Sakkalaste laulik ka!
Taewa wõlwis.
Taewa wõlwis tuul ja maru
Paksud pilwed lendawad
Suigul läh’wad pilwe põue
Läik’jad tähed ilusad.
Aga nende rohke räga
Kestab kaua minnessa,
Silm neid mõõtes wäsib ära,
Suu ei jõua lugeda.
Kõik se taewas ümberringi
Punab nende paistusest;
Ei neid ilmas jõuaks mata
Tormipilwed ülewest;
7
Aga tõusew koidu kuma
Walusam kui pilwe käik,
Waatab ilma päik’se puna:
Siis on otsas tähte läik!
Isegi.
Kõrgest waatab koidu silma
Alla meie musta ilma:
Noomib laiska nokitsejad,
Paneb rahul’ pakitsejad:
Ta tuleb täna isegi!
Home juba uued ilmad,
Uued ilmad, selged silmad,
Soojad suwe päewakesed!
Kus m’u kaasa.
Teade, sõbrad kus mu kaasa,
Ütelge siis mulle ka!
Ilmaaego otsin kaua
Teda üle mere – maa.
Laen’te kohin ei ta lausu
Temast mulle sõnakest,
Teed mul silmasse ei tõusu,
Rändaks’ läbi ilmadest.
Süda sees mul aga tuhab
Igaweste rahuta,
Ühte puhku tääda tahab:
Mil’ ma kõnnin kaasaga. –
Nägus neiu, põhja piirelt,
Toob nüüd täädust tuule suu,
Armastab sind lõuna wiirelt,
Loodab iga lillekuu.
8
Lääne wete waiksel pinnal
Sügawaste suigub silm,
Hella neiu ilu rinnal
Õitseb igatsuse ilm.
Süda kergemalt siis kuhab –
Kaasal kaela hakaks ma,
Laene, laene jõudsast uhab
Armu randa liiwaga!
Laula weel!
Oh linnukene, laula weel
Mul mahedast!
Kül kõliseb so laulja keel
Nii lahedast,
Kui paradisi lusti laul.
Oh helise,
Sääl Ilmarine jõe suul
Maailmale!
Kuis kost’wad wastu hiiepuud,
Kui hõiskad sa;
Kõik linnud lukutawad suud,
Mets hääleta,
Ei Wanemuine wiibida
Wõi mure ööl,
Kui teda hüüdmas lauluga
Sa oled tööl:
Ta tõtab, kuld’ne kannel käes,
Ja leiab sind,
Siis õnnistab sind waimuwäes
Sa armas lind!
9
Oh linnukene laula weel,
Ma palun sind
Ja m’uga palub ühel teel
Su Eesti pind!
Maru möllab.
Kas tuleb koiu kuningas,
Kes põhja merel purjetas,
Sest kägu kukub koidu a’al,
Koer haugub haljal muru maal?
Ei wennad, ei see rõõmu hääl:
Waat tema urab meie pääl
Ja tahab salwa walusast,
Kui – pääseks lahti ahelast.
Kui libiseb ta sabaga.
Siis tahab saaki meelita:
Mis pika käega anna sa,
Sest – maru möllab üle maa.
Südamele.
Süda, kas ei sinu maru
Lõpe kalli koiduga?
Tuul juu murdis männa aru,
Kes sul laulis kohina.
Päike tõuseb taewa sõrwa
Herrandlikult hiilgama,
Süda, trööst’ja ingli karwa!
Tõta, teda tereta!
Jäägu sund’, m’ul’ kostab süda,
Kõle, külm weel koidu tuul,
10
Mänd, kust torm on murdnud teda,
Wõrsib wana laulu suul;
Taewa sõrwas tõusew päike
Ka mul näitab kahtlane.
Näed sa õhtu pilwe käike?
Tõus’wad, tõus’wad hirmsaste!
Püie.
Üht tähte taewas nägin pilk’wad
Öö läbi paksu pimeda
Ja ika heledamast wilkwad
Siis – paistwad kulla iluga.
Ei wõind maailm ta walgust ära
Nii waiksel wiisil kannata;
Suurhulk sest tõtis püüdma wara:
Kas teda kõrgest kät’ ei saa.
Kül katsusiwad mitmed wiisi,
Kord suisa, nõidus’ wäega;
Kül tegid mitu püüde reisi:
Ei ulatanud käega –
Sest wäga kaugel, kõrgel kandis
T’ad wägew käsi kindlaste,
Ja ika puid weel peale pandis
See taewa tule lõkele.
Nüüd lausa läige läikan’d läbi
Ka pime püüdja südame;
Sest on neil üsna ilmsi häbi,
Kät sirutada ülesse.
Neil siiski hingab sala wiha,
Ja hääled alla hüüdmiseks:
Ma kuulsin, kuda pika riha
Weel walmistasid püüdmiseks!
11
Org.
Oh org, täis pime paksu
Ja nutu kahinad,
Kui kaua ööde sõbrad
Sind hoides wahiwad?
Kui kaua koidu kiired
Ei hõllu sinu sees?
Ju tuhat, tuhat aastad
Sul warju müürid ees!
Kül alla ilma hauda
Lõi taewas läikesi;
Kül miljonite maale
Ju paistmas päikesi,
Soos aga orus ika
Näen paksu, pimet ööd,
Sa musta surma suuga
Kõik hiilged ära sööd.
Poolringi.
Poolringi rikub õnne idu,
Kas märkad, muist’ne Kaljuwee?
Pool’ringi keskel pulma pidu,
Mis kahjuks rõõmu paljule.
Kuis wõid sa koidu kaudo käia
Kui ta on teepeal risti ees,
Weel ükskord peiul’ pruudiks saia,
Kui hingad tema hõlma sees?
Kül waatwad kaugelt igatsused,
Kui tähed põhja taewase –
Kül käiwad kuld’sed kujutused
Säält siia põue, südame:
12
Oh oleks oimad sul ehk tiiwad
Siis oeuks, lendaks üle wee!
Nüüd lahked tuuled terwist wiiwad:
Poolringi pik ja – kinni tee!
Salamahti.
Sind ma pandsin salamahti
Waikse kohta warjule
Noorepõlwe lille nurmel,
Kallis, lahke Liisuke!
Kaunid kombed, wagad wiisid
Paist’sid mulle palge päält
Silmad, kui su ilu nägid,
Lendes lusti jõiwad säält.
Ei ma kaugelt mõistnud, kuda
Rõõm sai ristiks minema,
Armastusse laiad leegid
Lõp’sid elu imega.
Oh mu süda, nüüd ta seisab
Salamahti wagusi –
Näeb kül weel kui woodi heidab
Muist’se mõte magusi,
Aga kõik need kallid kujud
Lend’wad nii kui uni eest,
Näen ka nendes salamahti –
Ei säält leia Liisad seest!
Oma linnale.
Kui Wanemuine peidu a’alt
Mul kannelt lainaks kõrgelt maalt,
13
Siis Wiliandi, Eesti linn,
Sull’ kaunist kiitust laulaksin.
Kui pruut sääl mäe pääl paistad sa,
Su ümberringi wiljamaa;
Ju õisi kannab nurm ja aas,
Sul rahwas peiuks ärkamas.
Ei õitsenud s’ul läinud a’al
Üht roosi lille rinna na’al,
Waid leina laulu hüüdis lind,
Ja – orjawitsad peksid sind.
Nüüd Maarja rüpes magawad
Need muist’sed paksud pimedad
Ei jõudnud keelda kurjad käed,
Mis toimetasid taewa wäed.
Kül käin’d sul sõalaste jalg,
Kül niiske seisund sinu palg’;
Kül hirmsad tormid pimel ööl
Su ümber mässa’nd wõidu tööl:
Kõik aga ei sult häwita
Öö jõudnud oma katkuga,
Sest Eesti weri waim ja meel
Su walw’ja wendes elab weel!
Neid kolme hoia, isamaa,
Neid truuilt põues paisuta!
Siis jõuame ka saajale,
Ja uue Eesti ajale.
Kuu.
Kuu paistis taewe sini sees
Üks ingel mängis tema ees,
Wait seisid paksud pilwed kiik
Ja tasa kuulas tähte riik.
14
All orgus ulus tormi töö,
All nutsid hinged läbi öö:
Hääl oigas tume waluga
Ei ingli mängi näinud ta –
Kuu, kunas kumab kamrise
Su läige laane lastele,
Meil öö ja orud sügawad!
Nii ohkasiwad pisarad. –
Kuu paistis taewa sini sees
Org läikis häkis tema ees! –
Kas ingel kuld’se kandlega
On alla tulnud mängima?
Jah, waata nüüd sa nõder silm,
Mis imelik näis ärkaw ilm,
Kes pika põrgu une käest
Sai äratatud taewa wäest:
Ta tõuseb tänu lauluga,
Ta õiskab läbi laia maa:
Nüüd kuulge org ja kuulge muu,
Ta äratas mind, kuld’ne kuu!
Nurin.
Suur nurin Emajõe suust –
Kui tuleks pime põrgu tõust –
Käib sala suure wihaga
Siit läbi armsa Läänemaa.
Wait soowil seisab Taara salk:
See wõitnukutel paras palk
Nüüd nende kurjus’ lõõg on täis
Kas tuleb ete kodu reis?
15
N’ad puha, wiimane kui maik –
Kus on sel põrgul pesapaik!
See muistselt maha jäetud maa
Ei tereta neid saagiga.
Sest kindlast kinni hoiawad
N’ad oma kallist kasumaad;
Ei tahaks minna ära siit,
Kus öö ja kasu kaua wiit.
Neid aga sunnib külma rõhk
Ja päewa tõuse tuule õhk:
Meil Uku uue õnne toob
Ja ilusama ilma loob.
Kaebtus.
Kaug’ kõrge tähte paela
Ta waatis taewa alt,
Kui hakasin su kaela
Mu armus palawat.
Sääl tähte paistel n’agu
Mul ütles sinu suu:
Ma igawest su jagu,
Oh peigmees ole truu!
Su sõna ja su palwe
Läks mulle südame,
Ja surmas mure talwe
Oh helde inglike!
Kus aga nüüd su luba,
Oh rägi, heldlane?
Su arm on kaua juba
Läin’d ilma laiale!
16
Kui mõtlen öösel halet
Ma tähte paistusel,
Siis kaeban neil su walet
Siin ilma põhjadel;
N’ad trööstiwad mind wolus:
Oh hing, miks nutad sa,
Ses suures ilma talus
S’ul tõisi wendi ka!
Waikes.
Musta elu oru sülle
Waikes minu armu hääl!
Põhjamata pimes mulle
Kohiseb ta siiski sääl.
Tasa kohin kostab kõrwa
Süda külm, ei kuulata;
Mõted kauge ööde sõrwa
Läksid õhto ehaga!
Kaugel, kaugel kuldne mägi,
Kus weel lootus laulu lõi,
Kus weel noorus naerul segi
Roosi ladwast rõõmu jõi!
Ilus süda sind ma jättan.
Jätan Jumalaga nüüd,
Igaweste ära tõttan –
Eksimas on minu püüd! –
Toona palge.
Kõrges põhja ilma piirel,
Wiirmaliste tule tiirel,
Wiltu paistew päike walge,
17
Õnne tujul toona palge.
Kunas, weased wellekesed,
Kunas saame selle a’ale
Kus meil tujud toonaseemad,
Tarkus mõistus taewalisem?
Lääme üle Läänemerest,
Üle suure Soome sillast
Waimu tulda waatamaie,
Hiilged sija saatamaie. –
Taati waatab taewiesta,
Waatab pilwe piludesta '
Ikes lapse alla ilma,
Mures maha meie pääle:
Oh mo wilets waene wõsu,
Ilma pääta pääsukesed,
Wõtke welsilt walgeeta,
Püüdke läiget lanedessa!
Taewas meie taludessa
Mõnda teista mõtteldakse –
Tarku päida paenutakse:
Kudas läinud lahked tuuled,
Ennemuist’sed ilma ilud,
Tagasi weel tallutada
Kalewite külma maale,
Külma maale, pime a’ale.
Kaljuwaim.
Weel elab kõrge kaljuwaim
Siin Eesti pinna pääl;
Ta suigub sala udu sees
Ja mängib, läigib Läänewees
Üks imeline hääl.
18
Poeg, hoia pehme kätte pääl,
Ja soojas südames!
Poeg, eks sa kuule kiusu wiit,
Kui armu seud siidi-niit
Siin hellas – õeluses?
Kas tunned, kallis kodumaa.
Kui wali wäljas tuul!
Ja õues möllab maru wing –
Sest ehmatagu sinu hing:
Sa seisad surma kuul!
Sest kaljuwaimu käjakse
Su süles sidumas.
N’ad rööwiks’ ta su rinde alt
Ja paneks põrgu palawalt,
Kus suitseb saadanas.
Ta aga, kõrge kaljuwaim,
Ta räägib rõõmuga:
Mis weremäng mul’ teha wõis?
Ei sureta mind siidi köis,
Jää julgeks, isamaa!
Jää julgeks, hõiska rõõmusta
M’u kodu kaljumaa!
M’ul kõrges’ Taaral wägesi,
Sest surma al ei seisagi,
Ei seisa ilmas saa!
Liisule.
Mo Liisuke sa ilus,
Sa lahke lille õis,
Kas ma sind metsa wilus
Ka omal nopi wõis?
19
Kül wilets on sul wari
Siin orus igawas,
Kus tallab ilma kari,
Kes armu neelustas!
Ma wiin sind akna alla
M’u kodu kaswama:
Sääl lööd siis nupu walla
Sa kulla karwaga,
Ja õitsed wagas wilus,
Siis rahulikul ra’al
Kui lillekene ilus
M’u rõõmsa rinna na’al!
Liis kuulas tuule käes,
Kui süda meelitas,
Ja uinus armu wäes –
S’es orus igawas.
Silm.
Silm luges sini taewas
Neid tähte miljonid,
Mis ütlemata ilul
Sääl kõrges hiilgasid:
Suur õnnistus ja rahu
Sääl nähti elamas;
Silm kiitis kõrged waimu,
Kes neid sääl paigutas,
Ja soowis lenda sinna
Alt külma oru seest.
Üks kuld’ne rahu kodu
T’al kõrges läikis eest.
20
Oh põrmulaste sugu,
Maailma miljonid,
Mil rändade nii rahus’
Kui tähed, elu teed!
Kuld rannake.
Kuld rannake,
Mil jõuab laew su kaldale!
Ju wara, kalli koiduga,
Su poole wõtsin purjeta,
Silm siiski weel ei kallast näe
Siit üle kõrge laine mäe.
Kuld rannake,
Mil jõuab laew so kaldale!
Siin alles wõera ilma piir,
Ei läigi ranna sini wiir
Säält, üle elu mere wee,
Kus lõpeb minu laewa tee.
Kuld rannake,
Mil jõuab laew so kaldale!
Ma ohkan siin kui wässind lind,
Et waikne elu mere pind
Ja torm ei laewa lendes a’a;
Nüüd hilja sinu randa saa’!
Kuld rannake,
Mil jõuab laew so kaldale!
Kül õhtu päik’se paiste käes
Sind nagu juba kaugelt näes,
Oh siiski raske, wilets järg,
Sest – tee on hirmus pik ja märg!
21
Õhtu päike.
Õhto päike puista kulda
Üle metsa, muru, maa;
Puista kõnet pilwe põue –
Minu südamesse kaa!
Mets siis heidab une sülle,
Muru magab rahuga,
Pilw ja minu süda sala
Mõnda tõt’wad kaebama:
Rääk’wad õnnest, rõõmust, rahust,
Waba walgest ilmadest,
Kuni paneb uni pääle
Neil’ ka pehmet hõlmakest.
Õhtu päike puista kulda,
Üle metsa, muru, maa,
Puista kõnet pilwe põue,
Minu südamesse kaa!
Tähekene.
Kauge udulise ilmast
Tõusis mul’ üks täheke,
Tõusis, wilkus, kadus silmast
Waimu taewa tumesse.
Igatsedes silm ja süda
Ots’wad hiilgust ülewelt,
Aga n’ad ei leia seda
Paksu udu pilwedelt.
Oh et külm ja uduwilu
Lähaks lendes minema!
Siis mul armsa tähe ilu
Paistaks kuld’se palgega.
22
Pisarad.
Kewadise koidu a’al
Wara kõnd’sin niidu ra’al:
Tuhat, tuhat pisarad
Heina ladwas kiik’siwad.
Küsin ühte sedamaid:
Pisar, kust sa siia said,
Kiigud tormi tuule ees
Koidu paistel rohu sees?
Kostab wastu: Kuuled sa,
Muru all mu kodumaa;
Sinna sinu wanemad
Muistena meid külw’siwad.
Tasa õhtul tuleme
Mustast kodust murule,
Ööse tõine tõisega
Nutu külwi mõtlema.
Paistab taewas päikene,
Läh’me jälle mullasse;
Öö meid walus ilma lõi
Sest ei walgust näha wõi.
Kuulsin halet kaebamist:
Silmad läik’sid pisarist –
Palju neist siis nutsin ma
Tõiste hulka kastessa!
Kõik matnud!
Kus kauge, külma maale
Ma äraeksin’d nüüd?
Ei paista elu ra’ale
Mu rändamise püüd.
23
Käis kewade mul ära,
Nüüd otsas waimu wõit;
Ei linde lusti kära
Mind saada enam siit.
Kes wiib mind noorus nurme,
Kus ilm weel helest’ läik’?
Silm aimab üksnes surme,
Mis kudus õhtu päik’!
Ei noorusele wiia
Mind ükski wägi wõi;
Jään igaweste siia,
Kus elutorm mind tõi!
Mu lilled, linde heli,
Ees punaw püha maa,
Külm wilets elutali
Kõik matnud lumega!
Kui alles.
Ah kui weel alles noores eas,
Ma mäng’sin tõiste wende seas,
Kui alles isa õue pääl
Mind hõikas ema helde hääl;
Ah kui weel alles haljal a’al,
Kui alles mäng’sin karja maal,
Kui alles süüta, weikene,
Suud andsin armsa isale!
Siis olin mina mureta,
Siis mäng’sin hellast eluga!
Ei näinud minu nõder silm
Kuis kuri, kawal on maailm.
24
Siis alles kuri elu, siis
Mind isa kodust wälja wiis:
Mind kutsus, kiskus karedalt,
Kui poega ema siiwa alt!
Nüüd elan kaugel noorus’ a’ast,
Ja isamajast tutwast raast –
Meid puistanud on elu tuul
Kui kuiwi lehti Mihkli-kuul!
Rahu.
Sel' oled kallim kuldsem wara
Kes aegsaste sind leiab tääl;
Mu eest sa põgenesid ära
Kui sõitsin noorus’ teede pääl.
Kui päike paistab pilwe pilust
Kord walge lume wäljale,
Nii läik’sid arwa õnne wilust
Mu kõrge loo’te pärjale.
Nüüd on sind toonud aeg ja elu,
Mu südamesse sidunud,
Oh aga hirmus on see kulu
Mis selle eest sai maksetud!
Sest seisa paigal. Püüde riigis
On must ja pime eksitöö.
Lä’äd wõitlema sa wastu kõigis,
Siis – rikud Jumalate töö.
Elu teekäimine.
Kui ma ast’sin elu hakul
Kalli koidu walgele,
Tasa paistis tõusew päike
Hällis minu palgele:
25
Siis kui seisin suurel sillal,
Mitme teede lahkuwal,
Hirmsad orud, sügawused
Aegutasid minu al.
Kõigist nendest üle käija –
Oleks hirm mind surmanud,
Aga öös ja unes wiiti!
Wanker, see ei tormanud.
Pikamiste, tasa sõitsin
Üle mäest ja orust, weest.
Surmalinna mustad müürid
Häkiste mul paistsid eest.
Igaweses ehmatuses
Lõpes minu lusti käik!
Ei mind enam rõõmustanud
Pühas õnnes paistew paik.
Öö ja hirmutused kõik’sid
Surma linna wärawal,
Põhjamata pimeduses
Lõpes tee mul jalge all!
Õhtu pilwed.
Paksud õhtu pilwe rünkad
Taewa rannast tõusewad;
Läänemere peeglis paist’wad
Suured sambad, koledad.
Alles seisab waik’ne wesi,
Wagas mõtes Maarjamaa;
Lapse põlwe puhas süda,
Hing ei märka ehmata.
26
Aga kui ju pilwest kuri
Tormituul saab ulwanud,
Rääkimata ränka rahet
Raatma radal’ külwanud;
Kui ju langeb wälgu laene
Leegitsedes läänesse,
Pikertaadi pilli põrin
Kuhab taewas kangeste:
Kül siis waikne, sile wesi,
Lõõtsub, müriseb ja keeb,
Paksu pilwe warju pime
Püha lastel’ põrgut teeb!
Oh siis koida kaisus kaimu
Hirmsad unepalka saab;
Ei ta märka, kuda kuri
Nõial nooli nikerdab! –
Eha ilmast pilwe paksud
Kõrgemale kipuwad,
Kõrwa kuuluks kauge kõmin –
Hing, mo hing miks ehmatad?
Nutja neitsile.
Sa pühid palgilt pisarad,
Su silmalaud on ligedad,
Ja rinnapõhjas sügawas
Su hinge leian ohkamas.
Kus, neitsi, kõik su kallid jään’d,
Su luulelised looted lään’d,
Mis pesitasid targas peas
Ja reisid taewa tähte seas?
27
Nüüd kaebad kurwalt kuudele:
Siin laia aset luudele,
Ma suigun ala silmawees
Euroopa rõõmu paiste ees! –
Sind trööstin ma, mu neitsike:
Koit paistab weel su pärjale
Ja kõrgel käiwad kallid mäed,
Silm looda ehk weel peiud näed.
Silm looda, usu, armasta,
Weel ime saab sind juhtima,
Sind armast, waga neitsikest,
Truu Jumal aitab ülewest!
Emajõe ööpikule.
Me’ ööpik! ööpik! laulab lahkest metsas –
Nii kõndis kiide läbi Läänemaast –
Kõik wõera lin’de lust ja julgus otsas.
Ei häälitse neid enam ühte saast!
Mu mõte, tõteliku nõudes kiidult,
Ast’ õhtu hilja õuue kuulama:
Sääl kostsid armsad wiisid orust niidult,
Tal wastu põhjamata iluga!
Tuul, Emajõgi, lil ja laene seisis,
Kui tuleks Wanemuine taewast nüüd,
Ja laaneräbastikust kuulma reisis
Kõik Taaralaiste waime püham püüd!
Me’e ööpik! ööpik! laula meel meil’ hellast
Sääl uhke sugulaste ukse suul!
Me’e kuulatame kõrgest kaljuwallast –
Kül kõla siia kannab koidu tuul.
28
Oh ärgu igawest su hääled waik’ku
Nii kaua, kui weel sinab taewa õuu,
Nii kaua, kui weel lapsi wiimast maiku
Siin kannab Eesti püha pinna põuu!
Mail ootes – lootes parem’ aea piired
Maailma kauguselta sinawad,
Kui jõudsamalta käiwad waimu kiired.
Siis tulewiku waenud walgemad,
Siis ööpik! siis su kalli kudu kiide,
Ta läigib taewa lael kui linnutee.
Siis oled armsa ilma aeawiide –
Oh laula linnuke weel edase!
Laulu tiiwad.
Mo lahke rahwas, laulu tiiwad,
Su wana waime sügawad
Su häbipilwed ära wiiwad,
Sul paisutawad pisarad.
Ja kellest lootes lusti meri
Sul’ wara kaugelt kohises,
Ka kõrge tähte läikiw kari
Kesk külmal öösel kõneles, –
Weel sellest kaugem’ õnsa kohta
Sind laulu tiiwad kannawad;
Sääl lõpetawad häda ohta, ,
Sull’ Jumaliku annawad:
Sest tõuse, rahwas, lauldes lendu,
Kui wana waba õnne a’al
Ja armasta su lauljad lindu
Kes häälitsemas kodumaal.
29
Lõpetatud!
Lõpetatud laul ja töö!
Tere õhtu, tere öö!
Heidan wäsin’d waikselte
Igawese unele!
Silm on pime, suu on waik.
Ootab sügaw sängi paik.
Päike paistab kurwalt weel
Wana ilma wiimsel teel.
Kiusu walu wärinad
Kaugel, tasa kuhawad;
Waenlane ja wihamees
Seis’wad raske mõte sees
Üksnes arm ja sõprus weel
Nutes käiwad kirstu eel;
Kuni haua äärele
Saadab laul ja kelluke.
Sinu põhja, sügaw haud,
Närtsib noorus’, ilu, jõud!
Wend ja õde, waata saa –
Nõnda sünnib sulle kaa! —
Lõpetatud laul ja töö!.
Tere õhtu, tere öö!
Heidan wäsin’d, waikselte
Igawese unele.
Udu ja päike.
Kurwalt weeris kuld’ne päike,
Suikus sini udusse,
Roosinurmed nutsid läike,
Kandsid kaebtust kaugele;
30
Kaugetale kaebtust kandsid
Pühas õues, pimedas;
Igaweste needmist wand’sid
Eha süles sügawas!
Kõue Taati kuulis taewast,
Kuulis kauge kudumaalt,
Pühkis tuulil pilwe laewast
Pimet roosi nurme ra’alt.
Selge taewa sini meri
Läigib jälle lagele;
Musta hirmsa udu wari,
Pistab kiirest pagele.
Päike tõuseb tule merest,
Soojad kiired särawad,
Waimud wana ilma kerest
A’awad lahti wärawad;
Aga oru külmas põhjas
Öö ja udu igawest,
Seisab wilets wangi ohjas
Kaugel päik’se mägedest!
Siis ei wiiwita.
Hing, oh jäta nukrust, nutu
Muist’se metsa magama,
Tõta aga tööle rutu
Kalju kindla waimuga!
Pika teed sa pead käima –
Jõua uhkelt edasi,
Maha murdma leina äima,
Mis ei aita midagi.
31
Tõsi, toona tuleb meele,
Paisub silma pisaraks,
Jääma nõretuse weele –
Oh et siin sa unustaks!
Surma tuuled tasa ammu,
Sammum puhub Saharas,
Waiksel aegil mõtta rammu
Kuld’ne koit sul’ tõusemas!
Tugewaste töös ja mõistel –
Näita neil’ kui magaja –
Kõnni kõrge päik’se paistel
Siis – su on ei wiiwita.
Tõuse.
Tõuse kõrgeks, koidu uni,
Paista mul’ ja puneta,
Kulda kingud, põllud kuni –
Lehwib õhtu ehaga!
Kuld’ne koit oh sa ju kumad
Punad, paistad – surma wist,
Eha mähib musta hõlma
Ka mu wiimist püüdemist!
Armukese matusel.
Tornist tumedaste kellad kost’wad
Enne aeg’se lille läigile,
Nagu hellaliku kaebtust tõst’wad.
Süüta neitsi surma käigile.
Halja platsi pääl
Kõlab kurblik hääl:
Waiken’d surma wiim’sed õnne jusud,
Wõta ilm sa lahkumise musud!
32
Käige, rõõmud selle päewa sõitu
Mustaks mureks ümber moonutud,
Lehwi haisu, roosiaeg, täis wõitu,
Kes sa neitsi rõõmu rööwinud!
Uhked unenäud,
Kewadised käud:
Surride ju suwe saali ilus
Paradisi kuld’se puie wilus!
Ah kui alles pehmelt armu suulta
Õn mul’ wastu woolas hellaste;
Kewadise lille, lehe-kuulta
Rutas rõõmu, roosi piltisse!
Oh siis mängsin ma
Neiu kutsulla;
Nüüd mu purjud lend’wad kaugel' maalta,
Silm s’ul waatab surma mere ra’alta!
Nutke minu ümber, rõõmus rahwas,
Kel weel hommik-lilled õitsewad,
Alles tallamata elu pahmas
Kuld’ne lootus matab mure maad!
Minu mõrsja – ta
Uinus magama
Hingab külmas hau’de ema süles!
Ei mind tröösti: kui ka tõuseb üles.
Aga öö ja igawene uni:
Ilm sa tead, et kord neil’ tõuseb päik?
Jutustage targad mulle kuni
Weel ei paista haude põhja läik? –
Hinga rahuga
Ei sind hüüeta –
Taga haua surm ja mõte magab;
Taewas üksnes unustusi jagab.
33
Elu ööse.
Hirmulikud lennupilwed
Tõusewad mul elu ööst,
Kuld’sed kujutused kuts’wad
Wälja wana ilma wööst!
Aga põhjamata pime,
Kellest lendab läbi käik,
Alla, unenäude orgu
Ilmaski ei paista päik’.
Kõrgest paist’wad kallid ilmad,
Selged, pühad päik’sed eest:
Oh et sinna sügawusest
Jõuaks udu-auri seest!
Nõidus.
Noormees, tahad sa nõida tundma õpida?
Siis mine, seltsi ühe ilusa neitsiga!
Kui sinu silm teda täieste nägi,
Mis sa siis tundsid, see oli nõiduse wägi;
Sääl elab sinu soowimine kiik,
Pime põrgu ja walge taewa riik:
Wiimist püüa sa enesele walitseda.
Jõgi.
Ta wiis mu musud, kuld’ne jõgi:
N’ad alla, alla lendasid!
Ja kaldal, lille põõsa ligi
Neid nutsid, hüüdsid miljonid.
Ta läik’jad lained, ei n’ad kuule,
Ei kanna rööwi kaldale,
Waid lend’wad läbi lusti tuule,
Kõik unustuse meresse,
34
Ja määramata hirmus meri
Jääb jänus jälle kuhama;
Ta wana muist’ne kole keri
Weel neelab noorust otsata!
Ei enne lõpe laine kuha,
Ei kuule jõgi kaebtusi,
Kui igaweste sinna puha
Maailma kõrbest kanneti.
Pettus.
Maailma sügawustest hüüdsid
Mind noorus, arm ja läinud lust,
Ja nagu uuest’ tulla püüdsid
Weel trööstima mo kurwastust.
Ju lapsepõlwe ilul läik’sid
Mul’ jälle tähed taewa ra’alt,
Kask kahises ja lilled liik’sid,
Mind meelitasid muru maalt.
N’ad siiski unustusse jäiwad,
N’ad jäiwad sinna igawest;
Mul’ üksnes undamisi tõiwad
Säält unustuse kaugusest.
Dr. M. Weskele.
(Pääle suurekooli aea lõpetuse, Leipzigi linnas.)
Siit Sakkalast Sa läksid lustil metsa,
Kus Taara käsi kastab kuldseid puid,
Ja jõudsid warsti õnne sihi otsa,
Mis oleks wiinud sinna sedamaid:
Kus soowimiste uhked sini wiirud
Ja püüde wiimsed piired paist’sid eest,
35
Sind aga sortsilaste sala tiirud
Ju wara eksitasid kõrwa teest;
Sest ei Sa pääs’nud wälja metsa seest.
Kell' aga jumalatest õnne antud,
Üht õnne, mis on kõige kaugemalt,
See saab siin Uku kättel hellast kantud
Ka juhtumiste teepääl tulewalt; –
Nii tõusis koit Sul’ muremetsa põues
Säält ida taewa piirelt punama:
Pea kõndisid Sa rõõmsalt Zeusi õues,
Kus toona kurjus kaswis otsata,
Mis Leete laenil saab weel läikima.
Nüüd on Sind aeg ja elu kõrgel’ kannud,
Ja wesineitsid wilus wihtelnud;
Sul Geenius on püha nime pannud
Sest oled kõigist kuulsaks kiidetud.
Siin Kalewite kalju linnas liigub
Ka Sinu õnne hiilge heledast,
Ja tulewiku koidu kullas liigub
Weel kaunim läige keelde hallikast,
Mis hakas nirisema Sakkalast.
Sa olid keelde keedu katla kingul
Ju wara wanaisad waat’ma läin’d,
Sääl ist’nud, kuni wiimsed tukid wingul,
Sest on Sind kuulsaks keeletargaks tein’d.
Nüüd tõusku tahte meiepõlwe a’ale
Siit jälle minna taewa äärele,
Kui eksib Lennok meres Hiigla maale
Ja wiib meid wangi targa tütreke,
Siis – mõistatuste läbi pääseme.
36
Leinamine.
Kaugel eksib kuldne hommik,
Läinud lust ja kewade!
Igatsedes tõstan käsi
Kalli warju kujule.
Ah kui alles kauged koidud,
Tõus’jad tähed hõiskasid,
Wagad, puhtad õnne pilwed
Taewa-meres tuiskasid:
Siis mu soowimised tõusid
Pääle tähte tiirlema,
Igatsused, sõbrustasid
Armsa Jumalatega!
Aga ei jää unemaale
Walged rõõmud wiibile;
Kõige wahwam waim ka waatab
Pisarate peeglisse:
Õnne päew on läinud looja,
Taewast ulwab talwe tuul,
Kewade on ära käinud
Elu seisab surma kuul!
Läinud, igaweste läinud
Kuldne elu kewade!
Aasta noorust näen ma jälle,
Enesel ei iialge!
Maali!
Maali welle, maemukene,
Maali welle waenuliseks!
Kalju põhja kaewetakse,
Taara lapsi laematakse,
37
Põhja õhku paelutakse:
Ta tõtab tuimaks minema,
Näutumaks närwemaie.
Maali mulda, maemukene,
Maali mulda muisteliseks!
Sõmerliiwa sõelutakse,
Kuuristiku kurnatakse,
Piki põlde piinatakse:
Hakawad araks minema
Sügawusest sammeldama.
Maali taewast, maemukene,
Maali taewast toonaliseks!
Pilwe rinnad rikutakse,
Koidu wiired kustutakse,
Tähte läige lõpetakse:
Ta paiste hakab põdema,
Hele sini suikumaie!
Sügisel.
Sui lennad sa
Ja sinuga
Lääb rõõmus laulja kari!
Nüüd lilleta
Kõik, mägi, maa,
Ja orus udu wari.
Ei lustiga
Lind laulu a’a,
Sest koledad kõik kuhad,
Ja wilu tuul
Nüüd puhub puul,
Ei õitse enam luhad!
38
Sui, sinuga
Kül seisiwa’
Kõik kingud kirjus maalis;
Nüüd ilu jään’d
Ja linnud lään’d,
Kes laulsid haljas saalis!
Oh õitsew maa,
Nüüd hinga saa
Kui kole surma sängil!
Kül kewade
Sind elule
Kord kutsub jälle mängil.
Onu haua juures.
Nüüd on su teekond käitud
Oh armas hingeke,
Su waim on üles wiitud
Jeerusalemmasse!
Siin ilmas jänu nägi
Ja walu, waewa ka,
Nüüd joodab elu jõgi
Ja warjab rahu maa.
Su laew on kaua sõudnud
Maailma mere pääl;
Nüüd on ta randa jõudnud
Kus waiken’d tormi hääl;
Nüüd oled läbi läinud
Sa surma jõgedest,
Waim isamaad ju näinud,
Kus elab igawest!
Sääl palmipuude wilus,
Kus armas, magus õhk
39
Ja kõik on kaunis, ilus,
On lõpnud sinu ohk.
Ei enam nutu wesi
Su silmi niisuta,
Sest Jeesus Kristus isi,
Sind hoiab armuga!
Laened.
Lend’ja oea laened
Küt’wad kiireste,
Suure mere sülle
Rut’wad rahule.
Nõnda elu-jõgi
Jookseb südames,
Armu läik’jad laened
Tants’wad tema ees.
Sügaw, selge wesi
Tõtab tasakest’,
Aga laened liik’wad
Kuld’se jampsidest.
Müriseja merde
Wiimaks lõpeb lend,
Loomulikud laened,
Suretawad end.
Hing, oh ära enne
Püüa paisuta,
Kuldsed elujõge
Armu waluga:
Kõrgest kaldast üle
Jõudsast jookseb ta,
Nendega siis pead
Hirmsast wõitlema!
40
Waikne nut.
Waikne nut,
Ärgu olgu sul nii rut!
Alles seisab sui ja tali,
Õhkub õnnetuse tuli:
Ta on toona wigastud.
Waikne nut,
Ärgu olgu sul nii rut!
Alles hingad isa kaisus
Sortsilaste rohud raisus;
Lõuna ilmast hirmutud.
Waikne nut,
Ärgu olgu sul nii rut!
Kõrged puud ei kaswa taewa,
Maru riisub rööwli laewa –
Nõnda ilmas juhtunud.
Waikne nut,
Ärgu olgu sul nii rut!
Kesse kõrgeks tõus’nud nime
Seda riis’nud aea ime,
Tolmu sisse tallatud.
Elu pant.
Kõigist neist, mis püha koidu põuel
Jumalatest elu pandiks tõin:
Armastus – ta magas mõte õuel –
Kõige kõrgem, mis ma kiita wõin.
Nagu taewast woolas ika alla,
Lämmeküüne kuumast tubadest,
Igawesel jooksul tahtis tulla
Üle uhke elu lubadest.
41
Aga Jumalad, kes kõik on teinud,
Kellel’ wõlsja ilm on wõlglane,
Kuulsid minu mõtid magama ju läinud
Elu pime petja unele;
Sest nüüd perisiwad püha panti
Tagasi mu hinge ööde käest;
Inglitest mu armu taewa kanti,
Õnned põgenesid paelde wäest.
Laent’e ohkamiste kauge kõlin
Lendab läbi suik’jast südamest,
Ehmatab mu hinge selle tunde helin:
Panti peritakse aegadest!
Annele.
Kül olen koidu läike
Su noorel palgel näin’d,
Nüüd aga armupäike
On hoopis looja läin’d!
Ma ööd ja päewad lootsin,
Et Anneke mu pruut
Ja pulmapäewa ootsin,
Mil’ saame laulatud;
See lootus kõik jäi maha,
Kui aru saien ma
Et Anne mind ei taha,
Ei iial armasta:
Sest tõe armu peitis
Ta ika warjule,
Kui minu hõlma heitis
See walge linnuke.
Nüüd olen aru teinud
Ma Anne walega,
42
Ja laia ilma läinud
Uut pruuti otsima!
Ei siiski süda taha
Weel jääda rahule,
Et jätsin Anne maha
Nii hirmus häkiste:
Weel kuld’ne unenägu
Mult küsib hellaste:
Kus jäänud sinu jagu,
See ilus Anneke? –
Ohkamised.
Hing, neid mõtte muste linde
Püia kaugel’ pelleta,
Wäga arwa aega salli
Mil’ n’ad selts’wad sinuga.
Säält, kus igatsuse sügaw,
Toob neid kodu kõrbe tuul;
Õnne merel lootus’ laewalt
Paistawad n’ad purju-puul.
Puhtas, paksus armu pilwes
Kuuled nende kohinad;
Põrgu sügawuse süles
Laias parwes lendawad.
Elu taewa tule mäedes
Leidku lusti laene neid;
Otsamata õnne õuest
Tõusku tasaselt kui tuid:
Aga rõõmsast elu rõngast
Kadugu n’ad kuulmata,
Pillerkaare kaugel’ ära
Saatku saajatustega!
43
Ööne hääl
Ööne hääl,
Wainu pääl,
Lehwib läbi lilleõhust,
Haljast laenetawast rohust:
Ole julge Eestipind,
Ehi, hella neiu rind
Kosilane jõuab kaugelt,
Õrna ööde eha laugelt!
Ööne hääl,
Nurme pääl,
Petab kalli koidu eha,
Uinuteleb taadi wiha,
Lääne kaldal kiusu tuult,
Unerüpe rängalt jõult:
Armus rahus isa palgel!
Walus wiirmaliste walgel!
Ööne hääl,
Pilwe pääl,
Aimab igawesi tähti,
Mõtleb Jumalate juhti,
Rahud, mis on kõrgem kuud,
Kärinad, mis kattab haud.
Tõuseb täädu päik’se tuli
Ööne hääl – sääl ots tal oli!
Aiman.
Aiman õnsas isa õues
Waimu tähte wilkuwad;
Aiman kaugel koidu põues
Taewa tulest tilkuwad.
44
Aiman siis ka pilwe müüri
Katma tõt’wad kibeste,
Aiman pühaduse auri
Taewas lend’wad libeste:
Musta haki killad – wahin –
Tõus’wad kõrge torne seest,
Nende siibe sala kahin
Katab kõik mu silme eest'.
Kül ma mõistan, kudas kurja
Warjab pilwe püha põu,
Mõistan armsa haki karja,
Mõistan nende nurja nõu!
Pilw ei taha tähte wilget,
See ta õnne surma wiib,
Hak ei koidu tule tilget
Sest – et must on tema tiib!
Tasa aga loomus tõtab
Ei ta küsi kumbagist;
Aea waim ka kinni katab
Ööde sõpre soowimist.
Minu süda, mis siis tema
Mõtleb nende mängidest?
Ilutseb, et õnnel ema,
Ehitab end walgusest,
Ehitab end muist’ses maalis
Kalewite kalju pääl,
Suures Jumalate saalis
Kõlab sellest kiidu hääl.
Sissekord
Armukese matus 31
Annele 41
Aiman 43
Dr. Weskele 34
Elu teekäimine 24
Emajõe ööpikule 27
Elu ööse 33
Elu pant 40
Isigi 7
Jõgi 33
Kodule 5
Kus mu kaasa 7
Kuu 13
Kaebtus 15
Kaljuwaim 17
Kuld rannake 20
Kõik matnud 22
Kui alles 23
Laula weel 8
Liisule 18
Laulu tiiwad 28
Lõpetatud 29
Leinamine 36
Laened 39
Meelita 3
Maru möllab 9
Maali 36
Nurin 14
Nutja neitsike 26
Nõidus 33
Org 11
Oma linnale 12
Onu haua juures 38
Ohkamised 43
Õhtu päike 21
Õhtu pilwed 25
Ööne hääl 48
Püüe 10
Poolring 11
Pisarad 22
Petus 34
Rahu 24
Sisse tulemiseks 3
Sillal 4
Salamahti 12
Silm 19
Siis ei wiiwita 30
Sügisel 37
Taewa wõlwis 6
Toona palge 16
Tähekene 21
Tõuse 31
Udu ja päike 29
Warjab 4
Waikes 16
Waikne nut 40