Bob Ellerhein.

 Uudisjutt.

 Kirjutanud

 M. Põdder.

 Tartus.

 H. Laakmanni trükk ja kirjastus.

 1911.

 Eesti Kirjanduse Seltsi

 koolikirjanduse toimekond.

 Nooresoo kirjawara № 14.

 Bob Ellerhein.

 Uudisjutt.

 Kirjutanud

 M. Põdder.

 Tartus.

 H. Laakmanni trükk ja kirjastus.

 1911.

 I. Tartu üliõpilane.

 Ilm oli ilus ja selge, nagu ta enamaste ainult siis on, kui ta kauemaks ajaks tõotab kindlaks jääda, ja meelitas igaühte wärskele õhule minema. Heinakuu hakatus oli juba kätte jõudnud ja sellega kewadine kenadus osalt mööda libisenud. Sirelid õitsesiwad küll weel, aga toominga otsast oliwad lehkawad õilmed juba pudenenud ja wõilillekeste kullakarwaliste õite asemele pikaks sirgunud putkede otsa walged ümargused willapead kaswanud, milledest ka õrnemgi tuuleõhk mööda minnes libletawaid hebemeid lendu tõstis ja üle muru laiali kandis. Mõnes paigas oli hein juba nii suur, et niitja wikatit hakkas walmis seadma. Kõigest oli näha, et päris suwi jõudmas oli, kui ka äge palawus weel mitte wõimust ei olnud wõtnud ja inimest ei tüütanud. Niisugusel ajal ei püsi naljalt keegi tubade sumbunud õhus, keda just mitte kodused tööd ei kütkenda.

 Aga Taaramäe warjurikaste puude all walitses siiski suur waikus. Üksnes mõni laululinnuke lõksutas pesa kõrwal oksa peal lösitades oma hauduwale kaasakesele ajawiiteks mahedaid armulugusid, kuni mõni möödalendaw putukas ka tema isunewa pugu tähele panema äratas ja sellega ta häälitsemisele järsku otsa tegi. Wahel kandsiwad ka õhulained hookaupa alt linna uulitsatelt woorimeeste wankrite põrinat ülesse mäele. Muidu aga ei olnud kõhku ega kahku kuulda, olgu siis et wahest tuule leilekene puude latwades lehti libistas.

Päikese kiired aga kujutasi
wad siis lopsakast lehestikust läbi tungides kuldseid rattaid sileda kruusatud jalgteede peale. Ja siis tantsisiwad need kuldsed rattakesed nii lustiliselt teine teisest läbi ja teine teisest mööda, ennast ühendades ja jälle lahkudes ja pidasiwad nii weidrat pillerkaari, et wagusal waatajal silmad kirjuks läksiwad ja ta neid meeleheaga jälle rohelise muru ehk sinawa taewa poole pööris. Kena oli Taaramäel wiibida!

 Aga iga wõõras, kes Tartu linnaga weel lähemalt tuttawaks ei olnud saanud, oleks küll wõinud imeks panna, kuidas see kena koht, keda õigusega Eestimaa ilusamaks ehteks ja kallimaks pärliks wõib pidada, nii waikne ja inimestest maha jäetud oli, et see ilusam isamaa lapikene, mis weel hiljuti ühte heliloojat suguwenda oli waimustanud ühte tantsulugu „Auf dem sehönen Dom zu Dorpat“ komponeerima, kõigi Tartu linnalaste armsam suwine kogupaik ja lõbusam tallermaa pidawat olema. Aga mis oli selle nähtuse põhjus, mille järele oleks arwata wõinud, nagu oleks Taaramägi Tartu kodanikkude kohta oma meelitawat ja ahwatlewat wõimu kaotanud?

 Ei, Wanemuise endine asupaik sai ikka auu sees peetud ja ei olnud seal ka weel ühtegi ebajumalust meie kandlelööjat wanakest tüütamas. Mööda minnes aga olgu tähendatud, et Wanemuine, Emakest oma nõuusse meelitades, selle wõõra pealetungija ülbust mehiseste karistada oskab, nõnda et tema seal nagu kala kuiwal maal peab siplema, sest Emakene on tema eest oma kosutawa rinna kinni pannud ja ei saada temale mitte piiskagi oma karastawast märjukesest, nii et wõõras, kui see üksnes tema enese tegemine ja tahtmine oleks, oma kummardajaid juba ammugi oleks jumalaga jätnud ja koju poole kõmpinud. Kui Taaramäel meie jutu algusel niisugune uinutaw wagusus walitses, siis oliwad selle põhjuseks ainult kohaliku elu ja olu seadlused ja tingimised.

 Emajõe kaldale asutatud wiisakas linnas on meie tähtsam hariduse hallikas. Igalt poolt woolab noortsugu

– 6 –

sinna rohkeste kokku, alamates ja ülemates koolides, iseäranis aga ülikooli peal, suuremat haridust ja tähtsamaid teadusi otsima ja ennaste agaraste mitmesuguste ametite ja tule
wate kodanliku elunõudmiste wastu walmistama. Sest et suurem osa käsitöölisi just nendest õppijatest oma elu ülespidamist leiab, kauplemine aga ikka weel kaunis madala järje peal seisab, siis saab nende tarwidust mööda ka kodune elu enamaste igas perekonnas seadeldud. Enamaste igal pool wõetakse kella ühe ja kahe wahel lõunarooga, ja mitte nagu wahest suuremates linnades, alles siis, kui tartlased juba õhtuoodet sööwad. Enne lõunat on elu kaunis wagune, ja ainult turul ja nõndanimetatud „Wene poodide“ ümber on rohkem rahwast liikumas. Õpilased, suured kui wäikesed, on tarkuse-kammitsas kinni ja kuulawad ehk parajaste, nagu reatud räimed teine teise pigistusel kooli pinkide peal istudes, laialisi seletusi ruumi otsatu suurusest ja tukkumise wabadusest, millest neil aga kumbagist suur puudus on. Kaupmeestel on oma kontorites kirjutamisega tegemist, ehk letilaua taga küla eitedele ja neidudele rätikuid ette laduda ja küünarpuuga põlleriiet mõõta, suhkurt ja sinekiwi paberisse pakkida, talutaatidele aga rauda, silku, soola ja sellesarnast muud tüsedamat kaupa kaaluda. Ülepea on igal ametimehel oma isesugused toimetused käsil. Isegi linna emandatel ei ole aega muud jalutust ette wõtta, kui turule minna toidukraami ostma, sest et nad oma kaasadele ja lastele, kes peagi eledate õõtsikutega koju tulewad määratud ajal roa peawad lauale andma. Sellest see siis tuleb, et kõigest ilmakese meelitawast iludusest hoolimata enne lõunat Taaramäel nii wähe jalutajaid näha on, olgu wahest mõned haiglased ehk wanad emandad ja isandad, kes seal ennast wärskes õhus kosutamas käiwad, ja lapsehoidjad oma wäikeste kärsitute kaitsealustega, kes esimese kasupõlwe wabadust maitsedes weel mitte koolipingi peale ei ole raamatu taha sunnitud. Ainult siis, kui raekoja hõbehaljast tornist kell esite tasema häälega nelja weerandi täissaamist on helistanud

– 7 –

ja kohe selle peale kaugele kõla
wate paukudega uue tunni algust ehk õigemine wana tunni lõppu kuulutab, mille juures temal oma Jaani kiriku punases tornis asuwa ametiwennaga sagedaste jagelemist juhtub, näikse seal ka üliõpilasi kiirustatud sammul alla tarkuse üli saalisse ruttawat ehk jälle sealt pikalisemalt mäele tulewat, et enne kojuminekut weel natukene puiestiku wilus jalutada ja oma keha kihawa seltersi ehk sooda weega karastada.

 Niisugusel ilusal ennelõunal heinakuu hakatuses 187* aastal näeme meie ühte wiisakat noormeest pikaliste sammudega Taaramäel kõndiwat, nagu mõnda jalutajat, kellel mingit kiiru ega pakki ei ole. Tema tuleb kliiniku asutustest ja juhib oma sammud wana Gothi ehituskunsti mälestuse, endise Doome kiriku waremete poole, mille peale sakslased wäga uhked oliwad, kuni nüüd tõeks on tehtud, et see kirik wist mõne prantslase ehitatud on, sest et Saksa rahwal sel ajal weel sarnaseid puhtaid Gothi ehitusi ei olnudki. Terwe ümberkaudne koht on selle kiriku järele Doomemäeks nimetatud, kuna tema wana aus Eesti nimi „Taaramägi“ meiegi rahwa suust on kaduma läinud ja alles uuemal ajal jälle sellest teenimata unustuse udust walge ette toodud. Meie jalutaja aga läheb sellest wanaaja mälestusest kui igapäisest asjast tähelepanemata mööda ja astub tema kõrwalt treppi mööda alla orgu, kus ka kenad jalgteed puude wilusse kõndima kutsuwad, iseäranis üks laiem jalgtee seal all nõnda nimetatud „Doome kraawis“ on, sest et ta liikumise keskpunktist kaunis eemal, just nagu niisugustele kõndimistele loodud, kus keegi teistest segamata üksinda mõtteid tahab mõlgutada. Selle oma loomuse järele on tema siis enesele „mõttetarkade käigu“ nime saanud, ja sest et seal wahest ka armatsejad neiukesed ja peiukesed warjulist kokkutulemise ja sala jutusobitamise paika otsiwad, wõiks teda ka „ohkamise istanduseks“ hüüda. Selle käigu poole näeme meie ka seda noortmeest oma sammusid juhtiwat.

– 8 –

 Oma kena pilliroo kepikesega õhus
weheldes, just kui oleks ta praegu wehklemise saalis oma liikmete osawust, käewarre kindlust ja silmade terawust katsumas, näeme meie teda sügawas mõttes mitu korda puiestiku teed mööda edasi ja tagasi kõndiwat. Tema on sihwaka aga siiski kaunis toeka tegumoega mees, noor, aga tihe mustjas habe piirab tema priskeid palgeid ja warjab nägusate tutsukeste näol ülemist mokka. Ka laiaäärelise kaabu alt tikuwad paksud mustjad juuksed wälja. Mehine näomood ja hallid terased silmad awaldawad meele kindlust ja ausust. Kõige wälimise oleku järele arwata ei wõi tema mitte wanem olla kui kakskümmend neli ehk wiis aastat. Nooremehe suwine liiwakarwa ülikond on uuema aja järele lõigatud ja õmmeldud, ilma et ta siiski tema kangale upsakuse tunnistust oleks andnud, just nagu Tartus, kus studentide seas riietega mitte halpust ega rumalat uhkust ei aeta, korrapäraline wiis nõuab. Wälimisest rinna taskust edewaste wäljawahtiwa stoloskopi (rindade kuulamise toru) ots tunnistas, et ta wist mõni Aeskulapi jünger saab olema, kes pealt näha praegu kliinikust haigete juurest tuleb. Kui tema tükk aega pea oma käiku kiirustades, pea jälle pikalisemalt sammudes, wahest ka koguni seisatades nõnda kõndinud oli, nagu seda mõttes olew inimene wahest teeb, toetas ta ennast tee ääre ühe pingi najale jalgu puhkama. Ta laskis meeleheaga pingi nurka seljatoe najale, wõttis taskust tubaka karbikese ja hakkas ühte oma walmistatud paberossi põletama. Kui sinine suits rõngastena tema nina ümber lehwis, läks ta nägu, mis siitsaadik murepilwes oli olnud, nähtawalt lahkemaks.

 Meie ei taha teda tema mõtetes mitte tülitada, waid ennemalt oma aega seks tarwitada, et selle noore mehega, kes kord meie tähelepanemist on äratanud, ligemalt tuttawaks saaksime.

 Et aga lugeja kannatus mitte liig põnewile tõmmatud ei saaks, tahame meie puiklemata warsti wälja ütelda, mis ja kes see mees õieti on. Tema on Tartu

– 9 –

uni
wersiteedi student, tohtri-ameti õppija, Robert Ellerhein, keda aga tema sõbrad lühidelt Bobiks kutsusiwad. Sündimise poolest on tema eestlane ja ühe Liiwimaa wäiksema päriskoha omaniku ainus poeg. Kes aga selle teatusega weel mitte rahule ei taha jääda, waid weel põhjalikumalt pärima hakkab, kust nimelt ta pärit on, sellele kostetakse wana Eesti wiisi: walge hobuse wallast, küsija külast ja tagapärija talust. Tema isa, tubli talutaat, elas kaunis jõukalt, sest et sel perel juba wanast saadik tugewad juured all oliwad. Ehk küll wanameelne mees, oli tema ometi loomuse poolest nii selge mõistusega, et ta hariduse ja kooliõpetuse wõimu ära tunda suutis. Kui temale kõrgem haridus ka mitte kui paleus tema enese pärast ei näinud ihaldataw olewat, oli ta siiski aru saanud, et inimene tema läbi suuremate eesõiguste osaliseks ja kõrgema õrre peale upitatud saab, mille juures ka muu ilmlik kasu, nagu warandus, parem põli ja au, mitte tulemata ei jää. Temal enesel oli oma elus ka juba põhjust olnud, puudulist koolitamist kahetseda. Kuida aga sellega lugu ka oli, ta oli ikka, mis peaasi on, nõuks wõtnud oma poega wõimalikult tubliste kaswatada ja koolitada, nii kaugele kui jõud jätkuks, ja oli selle juures ka siitsaadik kindlaks jäänud, ehk küll tema tuttawate seas niisugustest meestest puudust ei olnud, kes temale seda tegu suu sisse laitsiwad. Ehk tema küll wana Mäe Mihkel, eestlaste kohta kaunis jõukas talukoha peremees oli, nagu meie juba ülemal nimetasime, oli temal siiski õige raske oma poega gümnasiumi kooli läbi teha lasta, ja pärast ülikooli peal pidada. Aga mis kord ette oli wõetud, ei wõidud enam pooleli jätta ja ta trööstis ennast ikka sellega, et see ju tema ainus poeg, ja kõige raskem aeg pea juba selja taha saamas oli. Pojal aga oli hea pea ja ta õppis kui waenlane, nii et ta alumised koolid nagu lennul läbi tegi. Kui aga wiimaks ka gümnasiumi õpetus lõpetatud oli, tekkis waielustsünnitaw küsimus, mis ametimeheks Bob ennast pidi ülikooli peal walmistama. Poeg tahtis tohtriks õppida,

– 10 –

isa aga seisis kõ
waste selle nõu wastu ja soowis temast kirikuõpetajat teha; sagedaste kiitis tema waimulikku seisust ja ütles, et see tema kõige suurem südame soow olewat, oma poega kui tublit kõnemeest kiriku kantslist kuulda. Siis wõiwat tema rahuga wanas eas oma silmad kinni panna ja öelda, nagu muiste waga Simeon: „Issand, nüüd lased sina oma sulase rahus ära minna!“ Sel mõttel aga wõis ehk ka teades ehk teadmata oma jagu ebauhkust juures olla, sest eestlaste silmis on ju ikka kirikuõpetaja amet wäga tähtis olnud. Kirikuõpetaja seisab ju mõisnikuga peaaegu ühe pulga peal. On tema pühapäewal tubli jutluse ütelnud, mis kuuljate südamesse lõikas, siis räägitakse sellest terwe nädal otsa, kuni jälle uus kõne tuleb. Nõnda on siis õpetaja alati rahwa suus, tema on oma kihelkonnas igapidi esimene mees.

 Sellest oleks siis ka isal rõõm olnud ja üks osa poja aust oleks muidugi isa peale tagasi langenud. Aga tohter, adwokat ehk kooliõpetaja ei puutu rahwaga nii palju kokku, nende nimi ei saa nii hõlpsaste oma rahwa seas kuulsaks, nad on sunnitud enamaste linnas elama ja jääwad rahwale wõõraks. Peale selle on rahwa aru järele õpetajal kergem amet ja algusest rohke kindel leiwateenistus. Sarnaste mõtete peal rajab weel praegugi suurem osa eestlasi, kes ennast kirikuõpetaja ameti peale walmistawad, ja sarnaseid mõtteid oli ka wana Mäe Mihkel sagedaste oma pojale korranud, aga see niisama sagedaste nende wastu waielnud. Seletades ja harutades, paludes ja meelitades oli tema sõidelnud isa meelt, mille juure ka ema pojale tublimaks toeks oli. Isa aga jäi oma tahtmise juure kindlaks, kuni temale ükskord kaswaja kaenla auku tekkis, mis temale nii suurt walu tegi, et temal enam öö ööks ega päew päewaks ei olnud. Wiimaks ei aidanud muu nõu, kui tohter pidi toodud saama, kes tema walu warsti waigistada oskas ja mehe terweks tegi. Sest saadik tõusis ka tohtri ameti tähtsus Mäe Mihkli silmis kohe paari waksa kõrgemaks. Siiski oli temal ikka weel

– 11–

selle ameti
wastu mitmesugust kahtlust, nii et ta wiimaks kirikuõpetaja käest nõu otsima läks – ja see oli poja õnn. Sest kui kirikuõpetaja seda asja wagusi pealt oli kuulanud, ütles tema. Mihklile, et kui tema pojal enesel mitte suuremat ihaldust ja südame sundmust ei olewat Issanda wiinamäel tööliseks heita, siis olla sest selgeste näha, et tema Jumalast mitte selle ameti peale kutsutud ei ole, ja isa ei pidawat siis teda ka mitte sundima. Ja see oli õigus. Mõned kurjad suud aga tahtsiwad seda asja pärast küll teistwiisi seletada. Kirikuõpetajal enesel oli ka üks poeg hiljuti ülikooli peale saanud, kes ennast waimuliku ameti peale walmistas ja pärast isa koha pärijaks pidi saama. Kergeste aga oleks wõinud juhtuda, et kui Mäe Mihkli Bob ka sedasama teadust oleks studeerinud, rahwas teda pärast rohkem oleks usaldanud ja kirikuõpetaja koha peale ennemalt teda soowinud. Seda meie aga ei usu. Nii palju aga on selge, et Mäe Mihkel järele andis ja Bob ennast Tartu ülikooli peal tohtriameti õppijate kirja laskis üles wõtta ja isa ennast wiimaks sellega trööstis, et ka „tohtri herra“ temale kui ka kõigele suguwõsale ainult auks wõib olla.

 Juba oli Bob kolm ja pool aastat, ehk nagu koolikeeles üteldakse, seitse semestrit ülikooli peal wiibinud ja esimese jao eksamini, mida tohtrite filosofikumiks hüütakse, hiilgawalt ära teinud ja wõis sellel põhjusel juba professorite ülewaatamise ja juhatuse all kliinikus haigeid katsumas ja linnas oma käe peal waeseid inimesi toherdamas käia, sest et rikkam rahwas niisugust poolõppinud arsti enese tõbewoodi juure ei lase. Päris walmis tohtriks saada oleks aga Bobil weel tubliste üks aasta ehk poolteist ära kulunud. Aga õnnetus tuleb hõiskamata ja wiletsus wilistamata. Ka Bobile tuli kurb sõnum nagu rahe õitsewasse lilleaeda. Lugu oli iseenesest järgmine. Paari päewa eest oliwad isa, ema teda linnas waatamas käinud ja seda rõhuwat teatust kaasa toonud, et nad äkitselt nii suurt kahju saanud, et praegu isegi ei tea, kuidas ennast edasi

– 12 –

elatada saa
wad. Karja-Kustas, kaheteistkümne aastane poisikene, oli salaja toa peal piipu põletanud ja sest et keegi juhtunud peale tulema, esimese ehmatusega piibu kõige tulega põhku wisanud ja ise putku pannud. Sealt aga oli tulukene lahti peasenud ja mõne tunni pärast ei olnud elumajast ja kõrwalistest hoonetest muud järele jäänud, kui suitsewad tuhahunikud ja mustad aherwared. Ainult saun, mis teistest ehitustest tükk maad eemal seisis, oli terweks jäänud, nii et õnnetu perekond temas wähegi peawarju leidis; oli ikka weel parem kui kuuse warjus olla, ehk päris lausa taewa all. Puhta raha, nii palju kui teda just kodus oli, oliwad nemad küll wälja saanud, aga kõik hinnalisem, aastate jooksul suure waewaga soetatud majakraam oli pidanud tuleroaks saama. Mõne aja eest oli tütar mehele läinud ja oma kaaswara ka warsti ühes saanud, nii et suuremat raha neil kodus ei olnudki. Nõnda oli siis saadud kahju wäga walus kannatada, ja palju wett wõis enne jõest merde jooksta, kui see perekond sest õnnetusehoobist täieste jõudis toibuda. Mis aga wana mehe südant selle juures kõige rohkem näris, oli see teadmine, et ta iseennast kõigest süüst mitte puhta ei leidnud olewat. Tema talu oli küll tulekassas kinnitatud olnud, aga kaks päewa enne tulekahju oli kinnitamise-aeg otsa saanud ja peremehe enese hooletuse läbi oli uueste üleswõtmine hiljaks jäänud. Tema oli juba ammugi seda asja ikka õiendada soowinud, aga wiimaks nii kauaks jätnud, kui ise kord jälle linna läheks. Sellega aga oli tema makswate seaduste järele oma kahjutasumise nõudmise õiguse kaotanud. Küll oli tema nüüd warsti linna läinud ja ütelnud, et ta talu juba üle kümne aasta olla tulekassas kinnitatud olnud, aga ametnikud oliwad ainult õla nukkasid kehitanud ja wastanud, et see asi nendesse sugugi ei puutuwat, sest kinnitamise aeg olewat tulekahju juhtumisel juba mööda olnud Nii sai siis see wäikene hooletus hirmsaste karistatud, aga kahju oli kord sündinud ja kahetsemine liig hiline. Hädawaewalt wõis tema loota oma koha peale nii palju

– 13 –

raha laenuks saada, et ta oma hooned jälle üles
wõis ehitada, aga poja toetuseks ei olnud temal enam wõimalik kõige wähematki anda ja kui see ka kuidagi weel korda oleks läinud, siis ei oleks poeg ise niisugust ohwrit wastu wõtnud. Sellepärast pidi Bob nüüd ise katsuma, kuida ta ennast edasi wedada sai.

 Niisugusel lool näeme meie siis Bob’it kurwas tujus „mõttetarkade käigul“ pingi peal istuwat ja oma praeguse kimbatuse ja uduse tulewiku üle mõtteid mõlgutawat, mis niisama keerulised wõiwad olla, kui suits, mis tema paberossi otsast tõuseb. Äkitselt kõigest eluülespidamisest ilma jäädes oli temal wähe lootust weel umbes poolteist aastat ülikooli peale jääda ja oma õppimist lõpetada. Tema oli küll oma teaduse jaoskonna juhataja jutul käinud ja palunud, kas teda ehk ei wõidaks kroonu kaswandikkude sekka wastu wõtta, aga nende arw oli wiimseni täis, sest et arstide jaoskonnas need kohad otsitawad on ja mitte nii sagedaste tühjad ei seisa, nagu theologia omas. Professor andis temale nõu, kõige wähemalt pool aastat kannatada, aga mis pidi ta nii kaua tegema? Millega ennast elatama? Muidu aga oleks see jaoskond hea meelega teda, kui erguwaimulist ja laitmata noortmeest, kroonu kaswandikkude liiki wastu wõtnud, nagu jaoskonna juhataja ise kinnitas. Nõnda oli tema siis praegu säherduses kitsikuses, et ta kusagilt omale abi ei leidnud. Siigawas mõttes uuristas tema oma kepi elewandi-luuse otsaga oma jalgade ees peenikeses kruusas ja torkas teda wiimaks kaunis pahaselt weel sügawamini ülestustitud liiwa sisse.

 Korraga sai tema kaunis tugewa matsu oma pahema õla peale, nii et ta nagu jahmatas ja just mitte kõige meelitawamate sõnadega oma rahurikkujale kosta ei tahtnud. Kui tema aga tülitajat ligemalt tunnistas, läks tema nägu märksa lahkemaks ja ta ütles ikka weel oma walusaste puudutatud õla õõrudes: „Noh, muidugi, ikka jälle wana Jumm! Kes wõiks ka muidu nii kohmakas olla ja kõik haritud inimeste peenikesed

– 14 –

kombed ei miski panna, kui ainult sina! Pagan
wõtku sind ja sinu karumoodi paitamist! Ma usun, et minu õla weel nädal otsa saab sügelema.

 „Tasa, ikka tasa, w’a kooliwend ja kallim seltsimees,“ wastas tülitaja suure häälega naerdes: „mis mina sinna parata wõin, kui minule niisugune käsi on loodud, et kõik neiukesed kiljatawad, kui ma neid teretan. Mina kulutan sind taga otsides oma kallist aega ja sõtkun juba saapa kontsad wiltu, nii et inimesed juba arwata wõiksiwad, et ma kõweraid teesid käin, ja sina wõtad minu südamelikku teretust nii karmilt wasta,“ õhkas kõneleja halenaljakalt oma silmi taewa poole tõstes. „Tõeste, maailm läheb hukka ja meie noorsugu on raiskus, nagu meie wagad sõbrad kuulutawad, sest kõik isa-isade tuum ja rammu ja waim on nende seast kadunud!“

 Bob pidi wägise naeratama, tema sõnarikas sõber aga laskis oma keha nii tüsedaste pingi peale teise nurka, et seljatugi aga naksatas.

 „Istud siin waikses nurgas,“ puhus tulija ühel joonel edasi, „kõige kallimal ilmakesel, millega Jumal meid põrmitsejaid iialgi on õnnistanud, kurtes ja pead norutades, nagu ennemuiste Scipio Kartago linna waremetel! Pajata mulle, mu poeg, mis saladus rõhub su südant, kosta, mis kurbtus sind kurnab, mis murelik mõte sind waewab? Kas on armastuse nooled sinu südant sütitanud, wõi oled sa hommiku pahema jalaga sängist astunud? ehk on sulle koguni kõige esiteks mõni wana naine wastu tulnud ja sind räpuse silmaga kaenud? Pole sul waja nii hädapillist nägu teha, nagu mõni kaherublane weoloom, mis laadal wiimaks setu kätte on sattunud! Ma olen juba kuulnud, missuguse tõrwaga sa oled kokku puutunud, üks kägu teadis minule sellest juba kukkuda. Käisin sind praegu kliinikus taga otsimas, aga seal ütles mulle ukse-Willem. et sa juba ära olewat läinud. Tahtsin sellepärast just sinu juure koju minna. Nägin aga mööda purjetades sind siin pingi peal kükitawat, nagu peatäis õnnetust.

– 15 –

Noh, mis sa tahad siis selles sampsu läinud asjas peale hakata?“

 Bob oli oma sõbra juttu, ehk küll naeratades, aga siiski tähelepanemisega kuulanud ja wastas nüüd tõsisema näoga:

 „Ma tänan sind kõigest südamest sinu osawõtmise eest. Ma olen praegu ka isegi mõnda keerulist nõu pidanud, aga hammas ei taha kuhugi hakata. Igal mõttel on täidesaatmisel oma kümme kimbatust ja mitu teist takistust. Kahju, et see õnnetus just nüüdsel ajal minule pidi juhtuma; oleks ta üks ainus aasta hiljemine tulnud, siis oleksin mina juba kindlamalt, õnnehobuse sadulas istunud ja ei oleks ennast sealt nii hõlpsaste maha tõrjuda lasknud. Aga kes wõib siiski teada, kas see ehk weel kudagi wiisi minu kasuks ei ole, inimese elulugu on wahest wäga kirju.“

 „Kas sa ka tead, mis mina sest mõtlen ja sulle warsti awaldada tahan?“ ütles Bobi sõber, keeleuurija üliõpilane Woldemar Stark, keda sõprade keskel „Jumm’iks“ hüüti. Tema oli Bobi ealine mees, aga sellest kontide poolest palju tugewam, ja kui sa tema otsa waatasid, siis ei olnud sugugi imeks panna, miks neiud kiljatasiwad, kui ta neile sõbralikult kätt andis. Tema lahkest näomoest ja sinistest silmadest paistis südame headus.

 „Sina peaksid õige mõneks ajaks koolmeistriks hakkama, sinul on ju selle tarwis koguni awalikud waimuanded. Sina oskad ju wehklemise põrandal õige tubliste oma mõõka keerutada ja wastalisele osawaste pihta anda, küll sa siis ka, koolikepiga korda saad.“

 „Jah, wellekene, kui ma muud ei oskaks, siis saaks minust küll päris wilets koolmeister ja, tänu Jumalale, on kepiwalitsus ka koolidestki juba kadunud, nagu sa isegi tead.“

 „Olen oma ajal weel küllalt liinealiga näppude peale saanud, aga jäägu see nüüd arutamata. Wana kindraliemand, kelle ülekäe läinud wõsukese sina oma hoolitsemise alla olid wõtnud, kui ta toona nagu tina-

– 16 –

pura
wiiendamasse klassi oli järele jäänud, kui teised uute wormi walati, on wäga rõõmus sinu koolitamise osawuse pärast ja laulab nüüd igal pool sinu kiitust suure suuga. Aga jäägu nali naljaks ja tõsi tõeks. Kui sinul tõeste lusti peaks olema koolmeistriks hakata, siis wõid sa ennast warsti minu juures „möllida“, mina wõin praegu niisugust kohta juhatada, ehk õigemini ütelda mõnda wiletsat noortmeest, nagu näituseks sind, õnnelikuks teha ja toreda ameti peale aidata. Koht on küll natukene kaugel meie Emakese kaldalt, sügawal Wenemaa südames, kus hundid inimestele kontwõõrasteks käiwad, lühidelt Moskwas, aga ega see suurem õnnetus ei ole, ja sa tead isegi, et wanapagan näljaga kärblaseidki nahka paneb. Minul oli esiti, küll nõu, seda kohta pikale Joonale soowitada, aga see mees ei oska inimestega peenikeselt ümber käia ja meie uniwersiteedi au eest nõnda seista, kui wahest tarwis läheb. Ja sest, et ma nüüd kuulsin –“

 Bob’i huulte ümber lehwis peenikene naeratus, kui tema oma ladusa seltsimehe otsa waatas, kes istmelt oli üles tõusnud ja elawalt kätega weheldes tema ees seisis.

 „Tänan selle kõrge au eest,“ ütles tema siis nalja wiisi kumardades, „aga kust sina siis selle tähtsa ameti soowitajaks said?“

 „Hm“, kostis Jumm oma pahemat silma pilustades ja kawalat nägu teha püüdes, millega ta aga sugugi toime ei saanud: „Laialdane hõimkond, tähtsad sugulased, kuulsad sõbrad, nemad kõik peawad mind meeles, kui midagi tarwis on minu läbi tallitada lasta – oh, see on minule wäikene asi! Tuleb korraga ühele wanale wiiendama põlwelisele onupojale meele, et temal üks tähtjas suguwend Tartu ülikooli peal tarkust tabamas on; ta tarwitab parajaste kodukoolmeistrit ja soowib enesele nimelt ühte Tartu üliõpilast – wist sest, et ta muiste ise siin semestrit kaks studendi nime all on wiibinud ja temale siinne tarkuse hais wägewaste on ninasse torganud – arwab nüüd ehk, et tema poju-

– 17 –

kesed seda ennemalt tar
witada wõiwad, mis tema oma ajal ise omandada ei osanud ehk ei jaksanud.“

 „Noh, kuule,“ sähwas Bob naerdes wahele, „kui mina nüüd sinu jutu ja sinu enese järele omale tahaksin sinu Moskwa onupojast pilti kujutada, siis ei oleks minul küll mitte suuremat õhinat, sinu pakkumist wasta wõtta! Aga ma loodan, et sinu onupoeg ikka paar protsenti sinust saab tublim olema.“

 „Wäga meelitaw,“ hüüdis Jumm, „kui see au siis ka mitte minule ei saa, waid onupoja pähe langeb, eks ta suguwõsasse ikka jää.“

 „Palun heaks wõtta,“ wastas Bob ja kõneles siis edasi. „Üleüldse ei oleks minul küll mitte wastumeelt, mõneks ajaks niisugust kohta wõtta, iseäranis kui ma oma praeguse oleku peale mõtlen, aga siiski tahaksin mina enne otsusetegemist ikka neid tingimisi kuulda, mis selle juures on. Palga suuruse peale ma palju ei waataks, ehk küll ma õiguse pärast seks sunnitud oleksin, aga tähelepandawam on mulle, kudas kõik muu olek ja läbisaamine on.“

 „Ma loodan, et meie ka sellega korda saame. Ligematest tingimistest olen mina wolitatud sinule ka mõnda juba teada andma. Üleüldse aga pean ma sinule ütlema, et minu kallis wiiendamapõlweline onupoeg Moskwa linnas sakste seas ja ka teiste kodanikkude hulgas õige aus ja tähtjas mees olewat. Raha aga olewat temal kui raba. Sellepärast pakub tema ka oma kodukoolmeistrile prii ülespidamise kõrwal aastas 900 rubla palka, mille eest tema kahele poisslapsele wiis tundi päewas õpetust on anda. Prantsuse keele ja muusika õpetuse tunnid jääwad koolitajanna hooleks, nii et sinul sellega sugugi tegemist ei ole. Mina arwan, et sa nende tingimistega küll leppida wõiksid, on ju ometi mõnigi ülikoolitatud noormees wähemagi palga eest pidanud koolmeisterdama. Sellepärast ütle aga üks ainus sõna ja kaup on warsti küps!“

 Bob seisis paar silmapilku mõttes, siis aga patsis ta mehiselt oma seltsimehe pakutud kätt.

– 18 –

 „Olgu siis asi kindel, et mina kultuurakandjaks
wana tsaaride pealinna lähen. „Liisk on langenud!“ hüüdis Caesar ja läks üle Rubikoni jõe. Tänuks aga tahan mina sind sinu wiiendamapõlwelise onupoja poegadele alati kardetawaks eeskujuks silmade ette maalida.“

 „Selle eest kaitsku neid Jumal, kui neist ükskord tublid studendid peawad saama, kes raamatute terwistrikkuwat tolmu parajal ajal õllega oskawad alla loputada. Ma loodan sellepoolest oma suguwõsa tubli loomuse peale, et nemad ennast sinust mitte narrida ei lase. Aga nüüd, wana kaim, lähme otseteel trahterisse. Kauba peale kuluwad ikka liigud ära ja ega meiegi suud sarwest ei ole. Teised sõbrad on wist ka koos ja wõtawad ennelõunest isuäratust. Seal wõime meie neile siis seda tulist uudist kohe jahtumata ette panna; küllap nad oma waateluugid nii pärani ajawad kui rehealuse wärawad tuulamise aegu.“

 „Kunas on sinul nõu selle asja pärast oma sugulasele kirjutada? küsis Bob.

 „Täna päew weel saadan mina temale traadi teel sõnume Moskwasse, et sina tuled, sest et tema mind nimelt on palunud wõimalikult pea wastust saata, aga siis ei wõi sina ka enam oma ärareisimisega kaua wiiwitada.“

 „Minu reisipaun on peagi walmis seatud,“ wastas Bob.

 „Waata, kui kenaste see trehwab,“ hüüdis Jumm. „Täna peale lõunat sõidame meie ju maale oma harilikku pooleaasta lõpupidu pühitsema, mis nüüd ühtlasi sinu jumalagajätmise joodud wõiwad olla; homme on siis weel üleüldine peaparandus ja winguwalu waigistus ja ülehomme hommiku wõid sina juba Falkenbergi tossukünaga Pihkwa poole sõuda. Hädalisemaid toimetusi, wõid sa ju weel osalt täna, osalt homme õiendada.“

 „Tänane päew läheb juba raisku,“ wastas Bob oma uuri waadates, „kui ma lõpupidust osa wõtta tahan, sest et meil pea juba lõuna käes on. Lõpupidul aga ei tahaks ma puududa, sest ainult seal leian ma oma sõpru

– 19 –

kõik koos, nii et ma kõik korraga wõin jumalaga jätta. Ei tea ka, kas ma ilmaski weel sarnasest rõõmust saan osa wõtta!“

 Mõlemad sõbrad oliwad pingi pealt üles tõusnud, Jumm oli oma käe Bob’i õla peale pannud ja nõnda oliwad nemad juttu westes „Kuradi silla“.juure jõudnud ja sammusiwad linnapesa poole.

 „Aga, mis mulle praegu meele tuleb,“ ütles Jumm lühikese waitolemise järele, „Tilder olewat ju eila Tähkweres õige tubliste Müllersoni kahewõitluses üle löönud – kaks kriipsu risti üle rinna ja kolmas kenaks rõugetäheks käewarre peale: üks nende seast aga olewat wiie õmblusega.“

 „Missugune see Müllerson on, ma wist ei tunnegi teda,“ ütles Bob.

 „Miks sa teda ei peaks tundma, pikk ja kuiw, näeb wälja, just nagu oleksiwad mõnele puuhalule purika silmad pähe pistetud“ kostis Jumm.

 „Ah, see! Nüüd ma tean juba,“ tõendas Bob, „ka nüri kirwes wõib kiwi leida.“

 „Aga kudas siis nüüd waese Willu käsi ka kliinikus käib, kas ta hakkab juba paranema? Sina oled teda täna ometi näinud?“ küsis Jumm jälle.

 „Muidugi käisin mina teda waatamas,“ wastas Bob, „aga kiita ma tema käekäiku ei wõi, kui ka enam suuremat surmakartust ei ole. Nagu sa ju tead, oli „lappijal“ õnnetus olnud, et tema läbilöödud soone otsa kinnisidumisel, kus werd waja oli wälja pumbata, kogemata ühte kurja haawa mädaga ära kihwtitatud pumpa oli tarwitanud. Selle tekkis nüüd werekihwtitus, mis tõbise elule ähwardas otsa teha. Mis nüüd teha? Aga üks kurat aetakse teise wägewama kuradi waral wälja. Et nüüd selle paha haawa mädast sünnitatud werekihwtituse mõju murda, peab haigele üks teine kangem kihwt, sisse antud saama, mille mõjudust aga pärast hõlpsamini wõib tühjaks teha. Selleks wastaseks kihwtiks aga on alkohol wõi puhas spiritus wõetud, ja et see kergemalt inimese werest lahkub, teab iga üks, kellel

– 20 –

teisel päe
wal pärast joomist on juhtunud pea uimane olema. See tõbi kaob iseenesest ära. Sellepärast antakse Willule nüüd niipalju kanget marjawiina juua, nimelt sherrit, et ta hommikust õhtuni ikka ühes winnas on ja selget päewa enam näha ei saa. Waata, kui imelisel wiisil praegune tohtrite tarkus oma haigeid rohitseb!“

 Sõbrad oliwad selle trahteri ette jõudnud, kus nende selts harilikult koos käis. Nemad sammusiwad ühest lihtsalt sisseseatud kaubatoast läbi, kus mõned käsitöölised letilaua ees õlut jõiwad ja juttu ajasiwad, ja läksiwad tagumise toa poole, kust neile ühe mehise laulu wiimased sõnad wastu kõlasiwad. Siis kuuldi waljult läbisegamine hüüdwaid häälesid. Nagu wanad tuttawad astusiwad nemad sisse ja nende teretus „N’morgen!“ wõeti niisamuti kõigilt poolt elawalt wasta ja enne kui weel kaks minutit oli mööda läinud, istusiwad Bob ja Jumm rõõmsate seltsimeeste hulgas ja jõiwad mõnegiga Tartu studentide wiisi järele pool klaasi õlut kokku. Teatus Bob’i lahkumisest wõeti suure osawõtmisega ja kahetsemisega wastu. Siis aga pööris üleüldine jutt jälle õhtu poole peetawa lõpupidu peale.

 Kui waheajal ka lõunetund juba kätte oli jõudnud, hakkas seltskond minekut tegema ja studendid lahkusiwad enamaste kahekesi ja kolmekesi mitmele poole, seda mööda, kus uulitsas kellelgi oma elukorter ehk söögimaja oli. Ainult mõned wanad õllesõbrad jäiwad weel trahterisse juurdlema ja rebaseid utsitama. Bob aga läks Jummiga telegrahwi kontorisse, kus wiimane oma sugulasele traadi teel teatust saatis, et uus kodukoolmeister leitud on ja pea saab oma reisi ette wõtma. Siis aga lahkusiwad mõlemad sõbrad ja Bob läks otsekohe koju, kus tema wiibimata oma asju ja raamatuid hakkas sissepakkimisele walmis seadma, sest et temale teisel päewal seks toimetuseks palju aega üle ei jäänud, kui ta ka kõik neid perekondasid, kelle juures tema alati lahket wastuwõtmist oli leidnud ja lõbusaste aega wiitnud, isiklikult jumalaga tahtis jätta.

__________

– 22 –

II. Reisi peal.

 „Jumalaga, Bob! Ela priskeste ja saada meile õige pea sõnumeid, kui sa kohale oled jõudnud!“ – „Head õnne!“ – „Jällenägemiseni!“ – hüüdsiwad mitmed hääled nooremehele jumalagajätmiseks, kes praegu ennast turtsuwa ja tossawa aurulaewa parda najale toetas, mida Jummi nali Falkenbergi tossukünaks oli nimetanud, teised inimesed aga tema päris ristitud nime järele „Aleksandriks“ hüüdsiwad. Lugeja saab juba aimanud olema, et see „Bob,“ kellele need õnnesoowid tee peale kaasa anti, keegi muu ei olnud, kui meie tuttaw, keda tema ligemad sõbrad weel aurulaewa juure saatma oliwad tulnud.

 Juba oli kolmat korda kella helistatud ja laudsilla, mis siitsaadik laewa oli nõndanimetatud „pullwärgiga“ ühendanud, tõmbasiwad töömeeste tugewad käed kaldale. Kapten seisis ülewal oma kõrge trepi peal ja laskis sealt kamandamise sõnu kõlada, masin wilistas ja laewarattad keerasiwad ennast kord suure solinaga wees ringi, nagu wast mõni tore täkk jalaga kaabib, ja hakkasiwad siis korralikult liikuma, esite pikkamisi, nagu tõrkudes, laew tegi käänaku jõe keskpaiga poole, ja küttis siis aegamööda oma käiku kiirustades Emajõge mööda alla. Selsamal silmapilgul kõlas tema laelt rõõmus hurraa! ja pasunate hõiskamine ja peale selle Saksa rahwa kena. lauluwiis: „Muß i denn, muß i denn zum Städtele ‘naus“, mis ennast kaldale mahajäänud rahwakogu rõõmuhõiskamisega segas, ja nii hästi laewalael kui kaldal lehwitati walgete taskurätikutega jumalagajätmiseks kuni laewakere Henningi aida kohal kaunis järsu käänaku taha kadus, nii et ainult weel tema korsten ja lipustatud masti otsad üle kalda aga waatajate silmi puutusiwad ja mõned tumedad passi hääled weel nende kõrwu ulatasiwad, kuna ülemistest häältest midagi enam kuulda ei olnud.

 Aurulaewa lagi aga kihas inimestest ja nende hulgas

– 22 –

oli ka üks suur, tubli Peterburi mängukoor, kes Tartu linnaliste ela
wal osawõtmisel paar kontserti oli andnud ja nüüd jälle pealinna tagasi läks. Mõned reisijad, iseäranis õrnemat sugu, waatasiwad küll weel waikselt ja wesiste silmadega linna kaduwate tornide poole tagasi, suuremas hulgas aga oli mure oma kehaliku lõbuduse eest tugewam ja igaüks katsus omale aga paremat istumise aset nõutada.

 Ka Bob’i südant rõhus raske tundmus, aga temal ei olnud aega ega rahu ennast oma mõtete woli alla anda. Tema leidis reisijate seast mitu tuttawat ja ka paar seltsimeest, kes kaugel elades juba enne kooliaja lõpetust oliwad luba saanud koju reisida. Silmapilk oliwad laewa lael üks laud ja mõned kokkupandawad reisitoolid niisuguse koha peale seatud, kuhu korstna suits mitte peale ei käinud, ja rõõmus seltskond ringi istumas, kelle seas ka mõned wanemad isandad oliwad aset leidnud. Warsti läks jutt sorinal edasi ja nalja sädemed keerlesiwad, nagu Jaani õhtul tuleratastest. Mängukoor, waimustatud prii joogist, mida temale lahkeste ja rohkeste pakuti ja tema poolt ka tõrkumata wasta wõeti, sest et pasunapuhujate kurgud alati põuda näewad põdewat, lõikas nii lustilisi lugusid, et Emajõe kallastel õitsewate aasade peal, kust laew mööda läks, kirjud liblikadki üksinda ja paari kaupa suurema waimustusega tuult tallama hakkasiwad ja kullerkupud taktis oma kuldseid päid kiigutasiwad. Nõnda läks sõit lõbusaste Emakese selga mööda alla, kuni laew Peipsi järwe wahutawal pinnal hällima hakkas ja päri tuulega ka weel purjud aurule abijätkuks ülesse tõmmati. Ka see Kalewipoja endine tallermaa ja kuulus wõitluse paik jäeti pea selja taha, ilma et muistsed tuuslarid ja sarnased õigeid inimesi kimbutawad elukad meie reisijatele mingi wingerpussi oleksiwad teha suutnud; nende asemel puutusiwad ainult wagad kalapüüdjate wened ja waluwate purjude waral sõudwad lodjad waataja silma. Kui laew tükk aega Welikaja jõe künkliste kallaste wahel edasi oli tossanud, hakkasiwad ka juba ennemuiste

– 23 –

kuulsa ja rikka Pihk
wa linna kirjud kirikutornid silmaringist wastama ja ikka ligemale jõudma. Siis wilistas ja huikas masin jälle nii jäledaste, et õrnem sugu sõrme otsad kõrwadesse pistis, rattad jäiwad puhkama ja laew libises wiimase hooga pullwärgi ääre, kust rattad weel wiimast korda järsku wett solistasiwad ja siis waikisiwad. Kütkenduse köied wisati kaldale, kus ootaw rahwahulk ennast ettewaatlikult selle eest hoida püüdis, et hoolimata laewameestest wisatud köied temale mitte otse wasta nägemist ei lendaks. Laew hakkas ennast reisijatest tühendama ja mõne silmapilgu pärast oli ka Bob’il ja tema sõpradel jälle kindel põhi jalgade all.

 Bob oli esimest korda Pihkwas, üleüldse pani ta praegu oma jala esimest korda päris Wenemaa pinnale, mis juba ümberringi tema kõrwu kostwast, wõõra keele kõiksust ära oli tunda. Seda ei ole siis imeks panna, kui tema warsti oma sõprade seltsis linna silmitsema läks. Asjad jäeti aurulaewa peale ustawa hoiu alla, sellepärast ei olnud neil ka waja mõnes wõõrastemajas korterit wõtta. Peterburi rong läks alles öösi kell ½ 11 aega minema, nii et Bob’il küllalt weel aega jäi, hulkuma minna. Pihkwa linna endisest kuulsusest ja uhkusest pole küll enam palju järele jäänud, aga siiski maksab ikka mõnda kohta waadata, mis juba ajaloosse ülestähendatud juhtumiste poolest silmitsemise wäärt on. Kui mõned tähtsamad kohad läbi käidud oliwad, läksiwad sõbrad ühes koos Kutusowi aeda, kus parajaste wäe muusikakoor mängis ja palju rahwast liikumas oli. Siiski leidsiwad nad weel ühe tühja laua, kuhu nad omale kehakinnitust tuua lasksiwad ja siis muusikat kuulates ja lõbusat juttu westes oma aega wiitsiwad, kuni waja oli edasi reisimise peale mõtelda. Bob’i sõbrad jäiwad ööseks Pihkwasse, sest et nende reis Riia poole läks ja nende raudteerong alles teisel hommikul tuli. Aga siiski tuliwad nad Bob’it weel waksali peale saatma. Weel ükskord pigistasiwad nad kätt ja andsiwad lahkudes teine teisele suud, siis wilistas masin,

– 24 –

waguni uksed pandi kinni, rong hakkas ähkides edasi nihkuma ja kadus öösise pimedusesse.

 Wagunis, kus Bob oli aset leidnud, jäi reisijatele nii palju ruumi üle, et enamaste iga ühe woodiks terwe pink sai, mille peale muidu kaks inimest peawad mahtuma. Iga üks katsus omale siis wõimalikult head aset nõutada. Sest et muidugi süda öö aeg oli, heitis suurem hulk puhkama ja peagi oli kõik jutt waikinud. Bob’i wasta istus teise pingi peal üks naisterahwas oma wäikese pojaga, kes ema süles magusat und uinus. Wiimaks pani ema poisikese hellaste pingi peale nurka magama ja laskis ka suikudes oma pea pehme seljatoe najale. Bob ei olnud wiimastel öödel hästi magada saanud, mitmesuguste talituste ja murede pärast, ja wäsimus kippus nüüd wägise ka temagi üle wõimust wõtma. Harjumata mürinast, kärinast ja praginast hoolimata wajusiwad ka tema silmad kinni. Aga nii pea kui rong peatas ja konduktor suure häälega wäljas perroni peal iga waguni ees jaama nime hüüdis, ärkas ta ikka jälle üles. Mõned reisijad kadusiwad wahejaamade peal, teised tuliwad jälle asemele, aga üleüldse oli wähe muudatust ja kõik läks suurema segaduseta mööda. Paar korda hakkas Bob’i ees istuwa naisterahwa laps nutma, nii et mõned unest äratatud kaasreisijad nukral näol oma pead tõstsiwad, aga siis andis ema temale juua ja waigistas teda nii osawaste, et muud midagi enam kuulda ei olnud, kui ainult raudtee-rongi uinustaw rattatttata-rattatttata, mis ühte soodu edasi kõlas.

 Päikene oli juba keskhommikus, rongijuht oli kõikide käest piletid ära koristanud. Seal tõusis reisijate seas korraga suurem liikumine, kui mujal jaamade ligidale jõudes. Mõned oliwad oma istmetelt püsti tõusnud ja waatasiwad aknast wälja. Üks hääl hüüdis: „Juba pealinn paistab!“ ja nagu käsu peale hakkasiwad reisijad oma kimpsud kampsud kokku otsima. Siis oli iseäralik kräuksumine kuulda – tossutäkk pandi kammitsasse – ja rong weeres pikkamisi ühe klaas katuse alla. Nad oliwad pealinnas.

– 25 –

 Ka Bob oli oma reisikoti käe otsa
wõtnud ja wälja perroni peale astunud, kus ta enesele ka teised asjad prahi seast kätte anda laskis. Parajaste oli tema ühe woorimehega kaupa tegemas, kes teda wõõrastemajasse pidi wiima, kui ta korraga enese ligidal ühte eht Peterburi wiisi uhkes riides noortmeest nägi, kes teraselt tema otsa waatas.

 „Bob!“ – „Prits!“ ja kaks sõpra hakkasiwad teine teise kaela ümber kinni.

 „Ennäh imekest!“ hüüdis Pritsuks hõigatud sõber. „Kust sina siia Piiterisse oled saanud? Kas sa Tartust tuled?“

 „Ikka wanast Taara linnast! Toon sinule ka selja täie terwisid kaasa.“

 „Palju tänu selle eest! Aga ütle, kas sina kauemaks ajaks siia tahad jääda?“

 „Ei jää, mul on weel pikem tee jalgade all ja tahtsin ainult läbi minnes paar päewa siin wiibida ja teie toredat pealinna silmitseda.“

 „Tubli! Küll meie sellega ka toime saame,“ kiitis Prits.

 „Aittuma siis, et ma kohe nii armsa juhi olen leidnud. Ma loodan ometi, et sina ise minule paar tundi omast ajast wõid ohwerdada. Mis?“

 „Kõige suurema meeleheaga, wana sõber. Õnneks ei ole minul praegu ka mitte pakilisemaid talitusi. Sellepärast wõime siis ikka seda ja teist ühes koos elatud ajast meele tuletada ja ma tahan sind ka siin pealinnas Pontsiuse juurest Pilatuse juure wiia, nii et sinu jalad kipitama saawad.“

 „Nu shto, barin, pajeedem?“ segas ennast ootamisel kärsitumaks läinud woorimees nende jutu wahele.

 „Ssijuu minutu!“ waigistas teda Prits. „Tshemodanõi was’mii ksebee na droshku!“ ja Bob’i poole pöördes ütles tema: „Nüüd aga sõber, sõidame otsekohe minu korterisse; wõõrastemajas on sinul suured kulud ja peale selle ei saa meie siis ühte puhku teineteisega koos olla ja

– 26 –

oma juttusid ära rääkida. Aeg on ka kallis. Mina elan küll poissmehe
wiisi, aga nii palju ruumi jätkub ikka, et sind oma külaliseks tohin paluda. Sellepärast istume aga peale.“

 Bob wõttis tänuga seda lahket pakkumist wastu. Woorimees aga hakkas kõrgemat hinda tellima, kui tema teist adressi kuulis. Seal aga hüüdis Prits: „Nu pashol, Wan’ka, dwuhgriiwennõi pribawläju!“ ja droshka weeris wurinal Peterburi kiwi uulitsaid mööda edasi.

 Kahekümne minutilise sõidu järele jõudsiwad nemad Pritsu korterisse, mis küll neljandama korra peal, aga sellegi pärast weel sugugi mitte ülewal korstna otsa taga ei olnud. Prits oli siin ühe perekonna käest, kes ise ka üüri peal elas, omale paar tuba üürinud, nagu seda suurtes linnades sagedaste tehakse.

 „Nüüd, sõber,“ ütles Prits, kui asjad ülewal oliwad wastu wõetud, „wõtame kõige esiteks kehakinnituseks natukene suurust ja kui sa siis wahest wäsimust puhata ei taha, wõime warsti linna waatama minna.“

 „Wäsimusest pole mul juttugi,“ kostis Bob, „ma tahaksin üksnes silmade peale natukene wett ja mõned puhtamad hilbud selga panna, siis olen ma kohe walmis sinuga kaasa tulema, kuhu sa ise heaks arwad, mind juhtida.“

 „Noh, Bob, aga nüüd räägi ka, kudas sinu käbarad käiwad,“ ütles Prits, kui mõlemad sõbrad rooga wõttes lauas istusiwad, „nagu sina minule juba tee peal nimetasid, on sinul nõu Moskwasse reisida ja seal kellegi juures kodukoolitajaks hakata. Kas tohin ehk küsida, miks sa oma õppimise pooleli tahad jätta ja kelle juure sa nimelt lähed?“

 „Miks mitte! Aga ei tea, kas sa seda meest tunned. Asi on üleüldse koguni lühikene jutustada. Minu isa koht põles hiljuti tuhaks, minu raha oli otsas ja kodust ei olnud ka enam abi loota, pidin siis juba ülikoolile mõneks ajaks selga pöörama, sest et ma paremat nõu ei leidnud ja et Jumm minule parajaste seda kohta soowitas.“

– 27 –

 „
Wõi Jumm? Temal on kaunis tähtsad sugulased. Ta ise oli minu teades ikka kaunis tubli mees, ehk küll natukene wanameelne, aga siiski ei sõdinud tema ilmaski nii suure waimustusega oma seisuse roostetanud eesõiguste eest, nagu teised temasugused.“

 „Niisugune on tema ka praegugi weel,“ kostis Bob, oma theeklaasi uueks täitmiseks pakkudes.

 „Siis olete teie ikka sõbraks jäänud?“

 „Ega ta muidu minule seda kohta kaubanõuniku Runenstein’i juure ei oleks soowitanud.“

 „Mis imet, wõi Runenstein’i juure tahad sina minna!“ hüüdis Prits elawalt. „See on ju üks kaunis tuttaw rahamees. Aga lugu on siiski natukene kahtlane, nii et ma praegu isegi ei tea, kas ma sinule puhtast südamest wõin õnne soowida, ehk mitte.“

 Bob waatas imestades oma sõbra otsa.

 „Sellepärast ei ole sinul waja kohkuda,“ jutustas Prits edasi. „Mina olen juhtumise kaupa siin Peterburis ükskord selle Runenstein’i perekonnaga isiklikult tuttawaks saanud, ehk küll üksnes pealsekaudu. Wana Runenstein’i isand on kaunis kareda koorega mees, aga ma usun siiski, et tema süda mitte nii kalk ei ole, kui wälimise järele wõiks arwata, sest et tema oma lapsi näib wäga armastawat. Oma kaubanõuniku nime ja raha peale on tema uhkem, kui mõni Balti parun. Aga ma loodan siiski, et teie sõbralikult teineteisega läbi saate. Aga koguni teine lugu on tema emandaga. See kannab kristliku wagaduse ja alanduse katte all suurt seisuseuhkust, mis ta ka teiste wasta wälja pöörda oskab, kui ta arwab, et tema „hea toon“ seda nõuab. Ehk küll ta juba nii kaua oma kodanliku abikaasaga abielus on elanud, ei näe tema siiski weel mitte unustanud olewat, et ta aadelikust soost on sündinud. Sinul on küll alati õnn olnud naisterahwaga ümberkäimisel, aga siiski ei ole see ehk liig, kui ma sinule ütlen: hanc tu, Romane, caveto!“*)

– 28 –

 „Tänan selle märgu eest ja tahan teda pügalasse panna,“
wastas Bob, kes Pritsu sõnu tähelepanemisega oli kuulnud, „aga nüüd oled sina minu uudishimu nii äratanud, et ma heameelega weel sinu käest laiemalt teateid saada tahaksin, enne kui oma silmaga kõik näha saan.“

 „Hea meelega, nii laialt, kui minu enese teadus jätkub,“ kostis Prits, kes kui kohtuametnik iga inimese üle lühikest otsust teha oskab. „Wanem poeg on kaunis wallatu jõmpsikas, aga mitte rumal, nii et temast weel korralist inimest wõib kaswatada, kui tema mõistliku juhatuse alla saab: olewat koeruse pärast koolist wälja wisatud. Nooremast pojast ei tea mina sinule midagi ütelda. Nüüd sa tead ka, mikspärast mina sinule mitte tingimata õnne soowida ei tahtnud.“

 „Kas neil rohkem lapsi ei olegi?“ päris Hob jälle edasi, „Jumm ei teadnud minule sellest ka midagi ütelda.“

 „Jah, mis ma wiimaks koguni oleksin ära unustanud, üks tütar on seal weel, ja pealegi missugune! Et sa aga oma südant tema eest hoiad – tema pidawat ju nii ilus ja wiisakas olema, et tiiwad üksnes puuduwat, muidu wõiks ta kohe meie wiletsa maa pealt lendu tõusta ja kõrgematesse ruumidesse elama asuda. Sest on nüüd juba poolteist aastat tagasi, kui mina teda nägin, aga tema oli juba siis wäga kena ja erk tibukene. Kes selle ükskord omale kaasakeseks saab, see mees on minu arwates õnnega kokku juhtunud.“

 „Kui meie nüüd oma jutu otsaga juba õrnema soo peale oleme juhtunud, siis ütle mulle ometi ka, kudas sinu käbarad käiwad ja kas sa oma puuduwa külje-luu juba oled üles leidnud? Kui mina ausa arsti ameti õpilasena niisugust kõnekäänu tarwitan, mis otse anatomia teaduse wasta käib, siis palun seda oma rahwuslise keele pärast wabandada.“

 „Küll, küll,“ naeratas Prits. „Nüüd aga tahan ma sinu kahest küsimusest wiimase esiteks ära kosta ja ütelda, et minul tõeste juba poismehe põli igawaks

– 29 –

on läinud ja kodukana
walmis kuulatud. Palun ka sind parajal ajal omale peiupoisiks. Esimene küsimus aga nõuab pikemat seletust. Praegu pean mina küll tunnistama, et minu lootused, mis minul tulewiku peale pandud oliwad, jaolt juba lubawad täide minna, kõige wähemalt nii kaugele, kui minu surelikud silmad ulatawad. Nüüd on kõige raskem aeg juba mööda. Esiteks, kui ma Tartu ülikooli pealt siia tulin, pidin mina peaaegu ilma palgata teenima, enne kui praeguse koha kreiskonna kohtu peale sain. Aga kodumaale jäädes oleks minul wist palju rohkem takistusi ära wõita olnud, sest et seal eestlasel mingi lootust ei ole, kõrgema kohtuameti peale saada. Mis aitab sinule kõik tarkus ja kõrge kooliõpetus, kui sa siiski ainult oma seisuse pärast mõnes kantseleis pead hallitama, ehk kui õnn hea on, wast mõne alama kohtu sekretäriks wõid saada? Nii kaua, kui seal seisuse järele mehi ametisse walitakse, ei ole minu sugusel lootust, õrre peale saada. Jah, oleks minul sündimise poolest see õigus osaks saanud, kolm tuttawat tähte oma risti- ja wäärnime wahele punuda, siis oleksin ma küll oma paradiisi Baltias wõinud leida, aga minu isa oli õnnetuseks, ehk muidu küll igapidi aus mees, ainult lihtlabane Muda Märt!“

 Prits oli järk järgult elawamalt rääkinud ja tõmbas nüüd hinge natukene tagasi. Siis kõneles tema wagusamal häälel jälle edasi:

 „Siin Wenemaal on aga lugu koguni teine; siin wõime ka meie eestlased au ja leiba leida, kui meie aga ise tublid mehed oleme. Mina olen omale juba aunime teeninud ja õnnelikult ka püha Stanislawi ordu kolmendama klassiliseks rüütliks saanud, – noh, sina naerad, aga mis sa siis weel selle lühikese aja kohta wõid tahta? Palga poolest wõid ka elada. Sellepärast oleks minu aru järele kasulikum olewat, et noored eestlased, kes ennast kohtunikkudeks walmistada tahawad, ennemalt siia pealinna õppima tuleksiwad, siis saaksiwad nad warsti Wene keele selgeks, nii et neil ametisse

– 30 –

astudes enam selle poolest takistust ei tõuseks, sest hädaste on
waja, et kohtunik põhjalikult ja selgeste kohalikku keelt oskab. Keele puudus tegi ka minule palju tüli, aga õnneks oli weel, et minule kohe alguses kirjalikud tööd kätte puutusiwad, millega ma hõlpsamine toime sain ja oma keele puudust mitte nii lausa ei awaldanud. Sule töö annab ikka rohkem aega järelemõtlemiseks ja sõnade seadlemiseks, aga suusõnal wõib hakkaja kergeste wääruda. Nüüd aga olen ma selle wõõra keelega juba nii kaugele ära õppinud, et mõned ametiwannad kiidawad, et minul kaunis silajas sõnasead ja wilajas kõnewiis olewat.“

 „Ainult ühest on minul kahju,“ kõneles Prits lühikese waitolemise järele edasi.

 „Ja mis see siis oleks?“ küsis Bob.

 „Et mina mitte oma rahwa seas elada ja otse tema kasuks tööd ei wõi teha. Mina ei suuda sinule seletada, kui suur igatsus minul wahest oma armsa kodumaa järele on.“

 „Räägitakse, et ka Balti kubermangudes kohtud saawad Wene wiisi järele sisse seatud, nimelt aga et ka sinna rahukohtud ja wannutatud meeste kohtud tulewat,“ ütles Bob. „Kui sel jutul tõe põhjust peaks olema, siis wõiks ehk lugu edaspidi ennast nõnda pöörata, et sina ka kodumaal parajat kohta wõid leida.“

 „Jah, waata, sõbrakene,“ hüüdis Prits, kellele see küsimus wäga tähelepandaw näis olewat, „ja wististe saab see uus seadus ükskord meie kalli Baltia üle langema, sest et mitte kõik sellest rõõmu ei saa tundma. Aga millal? See on praegu weel kostmata ajaküsimus. Mina ei ole seda tähtsat asja ka sugugi oma rehnungise kõrwale jätnud. Mina wõiksin seal kodumaal ehk küll rahukohtunikuks walitud saada, kui aga kautsioniks nõutaw warandus takistust ei tee. Wiisteistkümmend tuhat rubla, oi, wennike, on aga juba hea hulk raha! Paljukene neid eestlasi küll saab olema, kes selle ameti kätte saada jõuawad? Koolitamine nõuab isegi suurt kulu, mõni paneb oma wiimase kopiku selle peale ja

– 31 –

peab
wõlga tegema ehk õppimise pooleli jätma, enne kui eksamiga läbi saab. Seda, tänu Jumalale, ei ole minul küll mitte waja olnud ja kui ma praegu just sunnitud oleksin, siis wõiksin ehk ka nõutawa rahukohtumõistja kautsjoni summat muretseda, kui ka mitte jõu kaudu, siis ometi nõu kaudu.“

 „Küll on wäga kahetsemise wäärt, et meie rahwa seas rohkem seadusetundjaid ei ole,“ ütles Bob, „sest neid oleks praegusel ajal hädaste tarwis. Aga nõnda, kui sina juba enne ütlesid, ei taha palju keegi oma tulewikku kaalu peale panna, sest et teadmata on, kuhu poole õnn wiimaks weab. Ülikooli peale saanud eestlased walmistawad ennast sellepärast enamaste õpetajateks; see on aga sellepärast juba laita, et sel kombel ka meie rahwa haridus ühepoolse teaduse peale rajatakse. Aga ka sest ei oleks suuremat lugu, kui nad oma pärastises elus ka tõeste rahwa kasu peaksiwad silmas pidama, mis aga mitte igakord ei sünni, sest et mõned, niipea kui rammus koht käes on, kas hõlpsama läbisaamise, rahulikuma elu ehk muu ilmaliku kasu pärast teiste laagrisse langewad. Kõrgemad kooliõpetajad saawad weel kõige paremine läbi, sest need kinnitab kroonu poolt oma ametisse ja seal ei waadata mitte nii terawaste nende sündimise seisuse peale. Tohtritel, kes oma leiba suuremal mõõdul jõukama rahwa käest teeniwad, see on meie kodumaal sakslaste käest, on juba rohkem takistusi, nagu ka õndsa Dr. Fählmanni eluloost näha on, sai ometi see aus mees oma ametiwendade poolest just sellepärast kiusatud ja wihatud, et ta eestlane ja rahwamees oli. Aga ta oli tark tohter ja aus inimene, nõnda et kõigest wastaliste kadedusest wõit wiimaks tema tublidusele pidi jääma.“

 „Sel ajal ei olnud aga sakstel mitte suurt wingu eestlaste wastu, sest et nemad rahwameeste püüdmisi üksnes naeruwääriliseks tembutamiseks pidasiwad ja sugugi ei kahtlenud, et nemad mõne aastakümnega eestlasi saksastada wõiksiwad, kui see neile isandatele kasulik peaks olema. Aga nemad on juba imeks pannes

– 32 –

pidanud tähele panema, kui
wisa selle „rahwa killukese“ loomus on ja kui kaugele nemad oma märgist sellega on mööda lasknud. Jah, nüüd hakkawad neil silmad küll juba lahti minema, et neil õiguse pärast oleks waja olnud eestlaste olekut terasemalt uurida. Kes jõele paisu tahab teha, peab seda siis tegema, kui wesi madal on. Eestlane ei anna enam oma rahwust enese käest ära. Sest aga, et see küsimus nüüd awaliku läbirääkimise alla saab wõetud, oleks ka eestlastele üht tublit ajalehte waja, kes nende püüdmiste, nende au ja õiguste eest wahwaste wõiks wälja astuda ja südiste seista. Ka meie kodumaa wabameelsemad ajalehed ei julge nendesse küsimustesse mitte puutuda, waid käiwad temaga nii õrnaste ümber, kui mäda munaga, mis muidu ehk wõiks lõhki minna ja siis palju paha haisu sünnitada. Aga niisugust ajalehte on meil praegu wäga raske asutada ja weel raskem toimetada. Tema toimetaja peab kindla meelega mees olema, kes kui kalju tema ümber mässawate politika lainete wastu paneb, kui tuletorn, mis oma walgust kaugele saadab ja eksiwaid juhatab. Hoolimata ja halastamata peab tema oma wastalistele pihta andma, sest muidu saaks tema ise ära lämmatatud.“

 „Niisugust kõrge waimuannetega rahwameest, kes ühtlasi ka tubliste koolitatud peaks olema, ei ole aga naljalt leida,“ ütles Bob.

 „See on tõsi! Aga siiski olen mina siin ühe mehega tuttawaks saanud, kes just nagu selle tarwis loodud on. See on üks gümnasiumi kooliõpetaja, Jakobson on tema nimi. Ta wiibib praegu siin pealinnas ja kui sina tahad, siis wõin ma sind temaga tutwustada. Mina olen temaga sagedaste meie kodumaa asjade wiletsa oleku üle rääkinud. Tema on ka juba oma rahwa eest nii hästi Eesti kui Saksa keele kirjades seista püüdnud.“

 „Kas tema ei ole enne Jamburis köstri ametit pidanud? Suur, tugew, kangelase tegumoega mees?“ küsis Bob elawamalt. „Tasase, targa näoga?“

 „Käib märki. Kas sa teda ehk juba tunned?“

– 33 –

 „Ristinimega Carl Robert?“ päris Bob edasi.

 „Justament nõnda.“

 „Noh, siis olen ma teda juba näinud ja paar sõna temaga rääkinud. Aga see oli juba mõne aasta eest. Minul oleks hea meel, kui ma oma tutwust temaga uuendada wõiksin,“ ütles Bob.

 „Seda wõib saada, nagu ma juba ütlesin. Noh, waata, sest et tema wabamale sõnumile üheski Balti ajalehes enam ruumi ei anta, tahab tema ise ühte politikalist nädalalehte wälja andma hakata ja selleks riigiwalitsuse käest luba paluda, mis lootuslikult ka mitte tulemata ei saa jääma. See leht pidawat siis ükskord nädalas Wiljandis ilmuma ja selle maakonna muistse nime järele „Sakala’ks“ ristitama.“

 „Siis soowime selle ettewõtmisele head edenemist isamaa kasuks!“ hüüdis Bob.

 „Kõigest südamest,“ lisas Prits juure. „Aga meie jutt on kaunis pikale weninud ja nagu ma näen, oled sina ennast ammugi juba riidesse pannud. Lähme siis meie linna ilu waatama, kui sa soowid,“ ütles Prits, laua pealt oma küparat ja keppi wõttes.

 „Mina olen walmis,“ wastas Bob. „Kuhu meie nüüd aga kõige esiteks läheme?“

 „Sõuame kõige pealt sinna poole, kuhu nina just juhib, küll meie siis kõndides weel aru peame,“ ütles Prits naerdes, pani oma toa ukse lukku, pistis wõtme tasku ja mõlemad sõbrad astusiwad siis trepist alla uulitsa peale.

__________

III. Baltlane.

 Kolm päewa oliwad nagu lennus mööda läinud ja siiski ei olnud Bob, sellega wõrreldes, mis pealinnas waatamise wäärt oleks olnud, mitte kuigi palju näinud. Hea meelega oleks tema seal weel kauemine wiibinud, aga mis teha, kui aeg ei lubanud. Siiski oli tema palju uudist silmitsenud ja oma waimu mitmetpidi kosutanud.

– 34 –

 Suure tänuga lahkus tema oma armsast sõbrast, kes teda ülilahkeste oli
wastu wõtnud ja temale wõõras linnas osawaks juhiks olnud.

 Peterburist kaasa tulnud reisijatest oliwat wiimaks ainult wiis weel järele jäänud, teised oliwad kõik wahejaamade peal oma teed läinud. Kaks meest, kes oma wälimise ja kõne järele arwata Wene kaupmehe sellid wõisiwad olla, istusiwad wastastikku ja mängisiwad oma wahele seatud tshemodani wõi reisipauna peal stukulkat, raha peale mängitawat kaardimängu, mis heas seltskonnas just mitte kõige paremas kirjas ei seisa. Üks noor naisterahwas mustas lihtsas ülikonnas, lühidalt meesterahwa wiisi lõigatud juukstega ja siniste prillidega, wõis ehk mõni Peterburi naisstudent olla, oma kommete poolest aga oli tema õige waba, sest tema ei wõtnud mitte ainult oma paberossi-toosist aegajalt mõne uue paberossi wälja, waid mõistis neid ka imeliku kiirusega wiimase otsani ära põletada. Ühe akna peal oli ennast üks wiisakas riides mees oma istme peale pool sirukile lasknud ja luges ajalehte, mis tema näo Bob’i eest ära warjas. Sõit oli kaunis igaw. Rong oli wiimasel õhtul õige hilja Peterburist wälja läinud ja pidi alles niisama hilja Moskwasse jõudma. Praegu aga oli päew alles kesk-hommikus ja ilmakene selge. Raudtee käis tasast maad mööda, nurmede ja arumaade üle ja läbi kasumetsade. Suuremat metsa ei paistnud kusagilt silma, sest et raudtee masinad need aastate jooksul oma sisse oliwad neelanud. Külade ligidal, kelle hooned paiguti õige kardetawal kombel wiltu oliwad wajunud, sai tema ka nende paljunimetatud hingemaid näha, mis kui mitmekarwalised kitsad, otsatud paelad waatleja silmadesse puutusiwad. Mõnes kohas oli ka heina tegema hakatud, mis aga mitte saadudesse, nagu meie maal, waid rõukudesse oli pandud. Üleüldse aga näis see nähtawus pikemal silmitsemisel kaunis tüütaw olewat, sest Bob laskis ennast jälle pingi peale nurka ja jäi mõttesse nagu soikuma.

 Nüüd istus tema raudtee wankris, wõõral maal ja wõõra

– 35 –

rah
wa seas. Tema tundis enese üksinda olewat, sest ka selle keele kõlks, mis temale kõrwu kostis, ei olnud temale omane, ehk küll ta teda tubliste oli õppinud. Temaga oli niisamasugune lugu, nagu Prits enesest oli kõnelenud: ka tema silmad oskasiwad paremini Wene keelt, kui suu ja kõrwad, sest et wiimased weel mitte tarwilikku harjutust ei olnud saanud. Sellepärast rändasiwad Bob’i mõtted tagasi oma kodumaale, isamajasse ja rõõmsate studentide hulka, ehk tõttasiwad jälle edasi wana tsaaride linna poole „walgekiwilise“ Moskwasse. Kudas pidi tema käsi seal küll käima? Kas tal saaks ka wõimalik olema, ühelt poolt oma uue eluseisusega rahul olla, teiselt poolt aga oma kohuseid laitmata täita? Tema pidi nüüd saksa majas teenriks saama, ehk küll ülema pulga peal seiswaks ja mitmesuguste eesõiguste osaliseks teenriks, aga ikka teise käsualuseks ja palgaliseks. Selle wasta aga tõrkus tema wabadust otsiw waim, mis iseäranis Tartu üliõpilaste põlwes maitstud priiusest wägewaste oli kosutatud. Aga tema trööstis ennast sellega, et eelseisaw orjus temale ainult sillaks pidi olema weel kaunimale priiusele, kus tema mitte enam ühe ainsa inimese käsualune ei olnud, waid oma teadusega terwet inimesugu wabalt wõis teenida. Et kodukoolmeistri leib mõru süües on, oli tema juba mõnegi sõbra suust kuulnud, kes hädasundmusel seda ametit oliwad pidanud ja teda sugugi roosikarwalises kumas ei kujutanud. Aga inimene ei tohi nurada: mis peaksiwad siis alles wallakoolmeistrid ütlema, kelle elukorraga wõrreldes temal ikka weel kuldne põli oli! Tema oli nüüd kord niisuguses olekus, kui inimene ainult oma enese jõu peale lootes, oma enese peaga oma teed peab lahti ajama. Tema auks aga peab ütlema, et tema harjunud meelekindluse läbi siit saadik kõigist takistustest oli wõitu saanud, mis temale risti elutee peale oliwad astunud. Tema kindel, kõikumata tahtmine ja wankumata püüdmine määratud sihi poole oliwad teda üliõppijate seltsis tähtsaks teinud; aga teiselt poolt oli tema kannatlik ja

– 36 –

leplik, õiglane teiste
wastu, wali iseenese wastu. Algusest saadik mitmesuguste takistuste wastu wõideldes oli tema waim mõneski eluküsimuses küpsemaks saanud, mis teistele tema ealistele noortele meestele wõõrad oliwad. – Wägise tikkusiwad need mõtted tema kallale, mis lähem tulewik temale saaks tooma. Tema ei teadnud suuremat midagi oma tulewasest teenistusest ja leiwaisast, kui ainult seda, et tema suur rahamees ja Baltias sündinud sakslane oli, aga temal oli kindel tahtmine oma kohust truuiste täita ja ta ei püüdnud ka pikemalt oma pead selle üle murda, mis küll tulewiku katte taga warjul wõis olla. Meelejahutuseks pani Bob omale paberossi põlema ja hakkas oma kaasreisijaid terasemalt silmitsema.

 Seal pani tema tähele, et agar ajalehe uurija oma Saksa „St. Peterburi Zeitungi“ ääre üle tunnistades tema otsa waatas, warsti aga jälle edasi lugema hakkas, mõne aja pärast aga pani wõõras oma Peterburi päewalehe kõrwale, köhatas, tõmbas kuldse uuri taskust ja hakkas tema kallal pusima. Siis tõusis ta üles, astus Bob’i juure ja küsis oma uuri peopesa peal hoides Saksa keeli:

 „Ärge pange pahaks, kas Teie ei wõiks minule ehk ütelda, kui palju kell praegu on? Minu uur on seisma jäänud ja tahab seadmist.“

 „Küll ikka.“ wastas Bob niisama aupaklikult. „Peterburi aja järele peab kell praegu 8 minutit üle 9 olema.“

 Wõõras seadis oma uuri Bobi üteluse järele ja ütles siis kergeste kumardades: „Sooh – suur tänu, isand!“

 „Palun heaks wõtta,“ kostis Bob.

 „Mina olen wäga rõõmus,“ ütles wõõras Bob’i wastu teise pingi peale istudes, „et ma kedagi olen leidnud, kellega suutäie Saksa keelt wõib rääkida. Ma arwan, et ma sellega wist ei eksi, et Teie Balti kubermangudest olete?“

 „Wist küll mitte,“ wastas Bob, „ja kui mina Teie kõne kõlksu kuulan, siis paan ma arwama, et ka Teie sealtsamast mitte kaugel ei ole!“

– 37 –

 „Teil on õigus!“ ütles
wõõras naeratades. „Minul on, nagu oleksin mina Teid juba enne kusagil näinud, wa’st Tartus!“

 „See wõib wäga wõimalik olla, sest sealt ma praegu tulen.“

 „Siis olete Teie ehk ka mõni Tartu ülikooli student ehk wilistlane?“ uuris wõõras edasi.

 „Praegu weel student,“ wastas Bob.

 „Noh, see on ju wäga rõõmus kuulda; meie oleme sellejärele täieste ühe maa mehed. Mina olen omal ajal ka Tartus „alma materi“ rinnal imenud, aga seda on juba aastat kümme tagasi, wõi weel rohkemgi. Kas Teie weel kaugele reisite, kui küsida tohin?“

 „Kuni Moskwani!“

 „Noh, siis tuleb meil weel hea tükk maad ühes sõita. Minul on küll waja juba enne Moskwat ära pöörda. Lõbusat juttu westas saab meil tee lühem olema. Lubage, et mina ennast lähemalt Teiega tutwustan.“ Nende sõnadega wõttis tema oma taskuraamatust ühe nimekaardikese mille peal Wene keeli lugeda oli:

Karl Karlowitsch de Kunkelshausen,

mõisnik.

ja lisas nagu wabandades sinna juure:

 „Sest et minul sagedaste Wenemaal juhtub asjatalitust olema, olen ma omale ka Wene keeli nimekaartisid lüüa lasknud.“

 Bob ei wastanud selle peale midagi, kuid andis temale ka oma nimekaardi, mille peal lihtsate tähtetega seisis:

Robert Ellerhein,

stud. med.

 Wõõras, ehk meile nüüd juba tuttawaks saanud Karl Karlowitsch de Kunkelshausen’i isand, tunnistas teraselt Bob’i nimekaardi ja peitis teda siis oma punasesse taskuraamatusse.

 „Mina olen mõne aja eest weel Tartus käinud,“ wõttis tema jälle esiteks jutu otsa ülese, „aga see linn

– 38 –

on ennast oma endise oleku poolest
wäga muutnud. Praegu ei ole sealt sugugi enam seda lõbu leida, mis endisel ajal Tartu elu minule armsaks tegi, ehk küll linn ise suuremaks on läinud ja mitmetpidi ka kaunimaks.“

 „Wõib olla just sellepärast, et tema suuremaks on läinud,“ lisas Bob juure. „Seda olen mina sagedaste wilistlaste suust kuulnud, kes mitme aasta pärast jälle ükskord Tartu linna on silmitsema tulnud. See wõib aga jaolt selle peale põhjendatud olla, et nemad sealt enam oma endiseid sõpru ei leia ja ka mõned kohad, mis neile armsaks oliwad saanud ja oma endises näos ja olekus mälestusesse jäänud, uuemal ajal on ümber muudetud ja neile wõõrdunud, ehk ka koguni ära kadunud. Meie kuuleme ju ka sagedaste wanade inimeste suust niisuguseid kaebtusi, nagu oleks maailm ennast halwemaks muutnud ja nagu ei paistaks päikenegi enam nii soojaste ja selgeste, kui nende lapsepõlwes. Aga wiimaks seisab maailm ikka oma wana järje peal ja ainult nemad ise on ennast muutnud, on oma elurammu ja rõõmu kaotanud ja silmad on neil tuhmiks jäänud.“

 „Selle poolest wõib Teil oma jagu õigust olla,“ kostis mõisnik. „Aga siiski pean ma ikka ütlema, et Tartu üliõpilaste seas enam endist lõbudust leida ei ole. Neil ei ole enam seda wabaduse waimu, seda ülemeelset julgust, mis neid endisel ajal wälja tähendas. Ennemuiste oliwad nemad Tartu linnas igapidi peremehed ja tooni üleswõtjad. Ma mäletan, missuguseid tükka minu ajalgi weel ära ei tehtud! Küll saaks mõnda naljakest praegugi weel naerda.“

 „Naljast ei ole ka praegu mitte puudust,“ salwas Bob wahele, „aga meie ajal saab mõni tegu meie eneste wahel makswa seaduse järele karistatud, mis ennemuiste tubliks naljaks oleks kiidetud. Üleüldse on praegu ka üliõppijate seas hääli awalikuks tulnud, kes nõuawad, et nemad oma eraolekut ohwerdada ja oma eluwiisi kodanlikkude seadluste ja seaduste järele muuta ja nendega ühte sünnitada katsuksiwad.“

 „Mis aga mitte igapidi kiiduwäärt ei ole, sest just

– 39 –

selle nende eraoleku ja nende eraseaduste läbi saab ühenduse
waim kosutatud, mis neile pärastises elus hädaste tarwis läheb ja nende üle kui kaitsew kilp seisab. Aga üliõpilaste sekka on uuemal ajal ka juba wõõraid ollusi tekkinud, mis kahjulikumad on.“

 „Mis teie nende wõõraste ollustega tahate tähendada?“ küsis Bob imekspannes oma kaasreisija otsa waadates.

 „Jah, waadake, praegu hakkab ka alam rahwas maalt, lätlased ja eestlased, oma lapsi kõrgematesse koolidesse panema ja mõnedki neist saawad ka ülikooli peale, ja kui sa praegu üliõpilaste nimekirja loed, pead sa imeks panema, kui palju nimedel puhas Läti ehk Eesti keele kõla on, ja mitmed neist on jälle nõnda Saksa keele ümberpandud, et nende wõõras algus warsti kuulda on. Aga sest ei oleks ülepea ka suuremat wiga olewat, kui ka maalt rahwa seast sündinud mehed kõrgemat haridust saawad, sest et nende läbi ainult meie rahwa arw suurendatud saab. Wiga on ühes teises haiglases nähtawuses, millest ma pärast weel tahan rääkida, Meie kohus on pealegi weel eestlaste ja lätlaste koolitamist edendada, sest juba kolmandamas põlwes on nemad siis nõnda saksastatud, et meie neid rõõmuga oma kõige tegewamate liikmete ja saksastuse edendajate sekka wõime arwata, ilma et meil karta oleks, et nemad meile puudulise keele poolest häbiks wõiksiwad olla. Ja just oma keele eest peame meie iseäralikku hoolt kandma, nii et meie sellepoolest weel wäljamaa sakslaste eeskujuks olla ja uhkusega tõendada wõime, et meie maal kõige puhtamat Saksa kirjakeelt räägitakse. Sest kui meie selle poolest wäärume, oleks neil ehk weel wõimalik ütelda, et meie wenestatud ehk koguni oma endiste orjadega ühe pulga peale langenud oleme. Säherduse etteheitmise eest peab meid aga iseäranis meie Saksa keele puhtus hoidma.“

 Bob ei pannud niisuguseid mõtteid, nii kentsakad kui nad iseenesest ka oliwad, sugugi imeks, sest et ta sarnaseid juba ennegi sagedaste oli kuulnud. Selle-

– 40 –

pärast laskis tema kõnelejat rahulikult edasi rääkida, sest ta märkas juba, missugusel tuulel selle sakslase mõttelae
wukene purjetas.

 „Alama rahwa kihide seas sündinud poegade hulgas on ka õige tuliseid mehi leida, kes saadud õpetust õige hästi ära seediwad. Meie oleme aga kahetsemisega pidanud nägema, et wiimasel ajal mõned koolitatud eestlased – ja niisama ka lätlased – ennast isekilda on lööma hakanud ja nii kangekaelseteks on läinud, ei nemad enam meie õpetust ja juhatust ei taha wastu wõtta ja kui pahurad lapsed oma ema rinda on närima hakanud, kuna nad koguni ära unustawad, et nad ainult meie abiga ja tahtmisega seks saanud on, mis nad on, sest meie oleme ajaloo põhjusel aastasadadest saadik nende koolitajad ja loomulikud juhatajad olnud, ja ainult meie oleme neile hariduse selge hallika lahti teinud!“

 Ka needki mõtted ei olnud Bob’ile sugugi enam uued, ehk küll neid praegugi weel paar tuttawat eestikeelelist lehte, kelle nimed tindi poti põhja jäägu, meie rahwale wäsimata edasi korrutawad ja sellepärast ka tuttawal wiisil „lahket wastuwõtmist“ leiawad.

 „Aga uuemal ajal on ka juba niisuguseid mehi leida, kes ennast igal pool eestlasteks nimetawad ja rahwuslikku kalkuni-saba kaswatama hakkawad. Niisuguste läbi wõiwad aga üksnes mõned kerged ja edewad rahwaliikmed eksitatud saada, meie aga loodame ikka rahwa töö ja kindla tuuma peale, kes ennast mitte säherdustest eksitajatest ei lase ninapidi wedada. Aga meie oleme neile selle eest ka paraja nime muretsenud: meie nimetame neid ainult weel „noor-eestlasteks“ ehk „kihutajateks“, mis ju ühe wääri peal seisab, ja see olgu neile teada, et nende nisu meie maal ei õitse, sest kes wähegi selle nime haisu oma juures kannab, wõib julge olla, et tema eest leiwakapp lukku pannakse. Juba studendi põlwes pannakse niisugune „mustasse raamatusse.“ Eestlased, seda pean mina tunnistama, on niisuguse pöörase oleku eest ikka weel tagasi hoidnud, aga lätla-

– 41 –

sed on juba nii jõledaks läinud, et igal haritud inimesel jäledus peale tuleb seda nähes ja kuuldes. Mõtelge ometi ise, nemad ei häbene sugugi enam salgakaupa uulitsa peal kõndides a
walikult Läti keelt kõnelda, seawad ennast nagu wärwimütsi kandjad raatuse ees wana uniwersiteedi nurga peale, ehk küll wanast ajast saadik meil ja nimelt wärwimütsi kandjatel see põline eesõigus on olnud.“

 „Jah, seda olen mina, paraku, isegi näinud,“ ütles Bob pilkamisega, mis aga tema wastaline mitte tähele ei pannud, „ja wõin Teie juttu ainult tõendada.“

 „Noh, waadake, sõber, kas mul ei ole õigus? Nüüd tahawad nemad ennast meitest lahti lüüa, mõtlewad, et nad oma jõu peale toetades raudteerongi kiirusega otse teel Õnnelasse jõuawad, aga oota seni! Küll meie neile kaika rataste wahele wiskame. Selle eest on ka juba muretsetud, et puud mitte latwadega taewasse ei kaswa. Jah, mis mul praegu meele tuleb, kas Teie ka teate juba, kudas kirpa taltsaks tehakse?“

 Bob ei teadnud, mis ta niisuguse weidra küsimuse peale pidi wastama. Siiski aga ütles tema:

 „Paraku pean mina tunnistama, et mina selle teaduse poolest koguni kehw olen, sest et minul iialgi mahti ei ole olnud kirpude pädagogikaga tegemist teha.“

 „Noh, waadake, sõber, Teil wõib sellepoolest ka oma jagu õigust olla,“ seletas de Kunkelshauseni isand, „mina aga käisin ükskord niisugust kometit waatamas, elik küll see õiguse pärast minu seisusele ei passi. Kometitegija seletas, et kirp üks kõige wägewamatest loomadest maailmas olewat, muidugi mõista ikka oma keha suuruse järele wõrreldes, sest tema kargawat seitse sada korda nii kaugele, kui tema enese pikkus on, inimene aga hädalt üle oma kahekordse pikkuse. Wäikene mustlane weab suurtükki ja on nii wahwas, et tema ei kohkugi, kui pauk käib. Kui elewandil oma keha suuruse kohta niisamasugune jõud oleks, siis wõiks ta kohe Munamäe paigalt ära nihutada. Aga waadake, see

– 42 –

wäikene kangekaelne tehakse siiski taltsaks: teda pannakse ühe wäikese paberist karbikesesse ja las ta siis hüppab seal peaga wasta lage, kuni nälg, wäsimus ja wabaduse puudus tema nii wagaks teewad, et tema warsti oma peremehe käele musu annab, nii pea kui ta oma puurist peaseb. Noh, kas saate nüüd aru?“

 „Küll, küll,“ kostis Bob naeratades, „Teie oskate nii osawaste kõnelda, et Teie mõtted ka piltlikkudes käänakutes ikka läbipaistwad on.“

 „Teil wõib selle poolest küll oma jagu õigust olla,“ wastas de Kunkelshausen, kellele see kiitus nähtawalt meelepärast oli. „Aga nõnda, kui ma juba ülewal nimetasin, ei leia niisugused kihutajad meie juures mitte maad, sest et rahwa tuum, kelle peale meie loodame, terwe ja rikkumata on. Rahwas ise püüab, nii pea, kui tema wähegi paremat elu on näinud, saksaks saada, niihästi keele kui kommete poolest, ja seda tõendab ka nende püüdmine, oma nimesid saksastada.“

 „Niisuguseid aga põlgab rahwas,“ ütles Bob „ja nimetab neid kadaklasteks ja untsantsakateks. Peale selle aga pean mina nimetama, et nii mitmed eestlased küll Saksa nime kannawad, ilma et nad seda just ise oleksiwad soowinud.“

 „Kudas nõnda? Kui nad Saksa nimesid ei oleks tahtnud, siis ei oleks nad neid enesele ka mitte wõtnud,“ kostis de Kunkelshausen.

 „Ei, isand, wõtmisest ei wõi seal palju juttugi olla, waid panemisest. Neile on need nimed pandud, nagu Teie ka isegi teada wõiksite, ja nemad on neid pidanud wastu wõtma, sest et suurem osa neist isegi ei teadnud, mis see nimepanemine õieti pidi tähendama, ja ainult arwas, et selle taga mõni uus orjus ehk kimbatus waritsemas on. Seda nimedepanemist wõiksin mina Teile juba selleläbi tõendada, et ma ühte walda tunnen, kus enamaste kõigil kenad kalendri nimed wäärnimedeks on, nagu: Ambrosius, Basilius, Leonhard, Silwester ja sarnased. Seal on nimejagaja tähtraamatu, abil oma tööd kergitanud.“

– 43 –

 „See mõte on tõeste kena, algupäraline, klassikaline!“ kiitis de Kunkelshausen oma käsi õerudes ja nõnda naerdes, et kõht
wärises. „Aga kas Teie arwate, et nad niisuguste nimedega mitte rahul ei wõi olla?“

 „Noh,“ wastas Bob, „eestlane ütleb: nimi ei riku meest, ja peale selle ei tohi inimene oma nime ega usku mitte nagu kuube wahetada, ehk küll seks mõnel põhjust oleks, kellel koguni sopane nimi on pandud.“

 „Jah, waadake, Teil wõib sellepoolest oma jagu õigust olla, aga kui eestlasel juba Saksa nimi on, siis on teda ikka kergem ka oma meele poolest saksastada. Meie wõtame teda, näituseks, kui tema haritud inimene on, lahkeste oma seltskonnas wastu ja teeme, nagu ei teaks meie sugugi, kus tema häll on seisnud. Juhtub temal aga päris Eesti nimi olema, siis räägime meie teda alati Saksa murde järele wälja, kui sest juba abi saab, ehk muudame ka ainult tema kirjutuse wiisi mõne tähega, mis sagedaste weel kõige hõlpsam on. Nõnda saab siis sõnadest Kaal, Tiiw, Oks, Niinepuu, kergeste Kahl, Tief, Ochs, Nienep loodud, ilma et sest lugu oleks, et „Oksast“ on „Härg“ saanud. Kui aga niisugune muutmine mitte hõlpsalt ei lähe, siis aitab jälle tõlk ja Kangrust on peagi Weber ehk Wäber ja Sepast Schmied ehk Schmidt sepitsetud. Esiteks tõrgub ehk mees oma uue nime wasta, saab silmakirjaks ehk ka natukene pahaseks, aga aegamööda harjub tema sellega nõnda ära, et ta teda meeleheaga teiste suust kuuleb, siis ise ennast nõnda nimetama ja pärast ka kirjutama hakkab, kuni ta wiimaks seda koguni suureks teotuseks arwab, kui keegi teda weel endise õige nime pidi hüüda julgeb. Ja siis peaksite Teie nägema, missuguse näo niisugune mees teeb, kui temale meele tuletatakse, et ennemuiste ka niisuguseid inimesi nähtud on, kes pastaldega käisiwad. See on aga upsaka meele wastu mõnikord nagu kõige mõjusam arsti rohi.“

 „Teie olete seal koguni tähelepandawaid mõtteid awaldanud, de Kunkelshausen’i isand,“ ütles Bob wäga tõsise näoga „Ja ma tahan neid meeles pidada. Aga

– 44 –

ma ar
wan, et aegamööda, kui see eestlaste wõrgutamise wiis awalikumaks saab, tema palju oma mõjudest kaotab. Sest nagu Teie isegi teate, on nüüd juba küllalt koolitatud eestlasi leida, kes oma nimesid miski hinna eest saksastada ei lase, ja pilkamisest ega meelitamisest ei hooli, waid oma Eesti nime, just nagu kiuste, solkimata hoiawad, just nagu oma tubliduse märgiks ja selgemaks tunnistuseks, et kui nemad kõrgema hariduse järje peale saanud on, nemad ainult kibeda töö waral mitmesuguste takistuste wastu wõideldes nii kaugele on jõudnud.“

 „Seep see ongi, see noor-eestlaste ebauhkus, mis nemad alati nagu lipuks oma ees kannawad, ja kui mina Teie praegust ütelust ligemalt juurdlema hakaksin, siis –“

 „Stantsija Spirowa!“ kõlas korraga nende kõrwal konduktori mehine passihääl, „Poojesd stait pätnatsat’ minut!“ ja tegi nende jutule järsku otsa, nii et de Kunkelshausen enam oma alustatud mõtterikast lauset lõpetada ei saanud. Wäljast kõlas masina wile ja jaama ees, kus rong seisma jäi, wali kella helistamine ja reisijad hakkasiwad wagunitest wälja pugema, nagu mesilased oma puust.

 Ka Bob läks wiibimata kehakinnitust otsima, sest et kell juba üks ja tema kõht kangeste isunemas oli. Kõhtu aga ei tohi keegi mõistlik inimene narrida, sest muidu narrib tema ühe korra eest jälle sada korda oma peremeest. Nii palju arstitarkust oli Bob enesele ka juba kogunud. Kui ta selle jaama oleks lasknud mööda minna, oleks tema alles kella nelja aegu Tweri linnas lõunat saanud, sellepärast oli waja siin rutata. Niisamasugused mõtted oliwad wist ka de Kunkelshauseni isandal olnud, sest meie näeme teda juba lähemal minutil teiste reisijate hulgas pikas lauas Bobi kõrwal istuwat ja suure isuga pooltoorest tõprapraadi neelustawat, kuna Bob omale küpsemat põrsaliha hapu kapsastega oli anda lasknud. Waewalt oliwad nad weel aega saanud kumbki pudel õlut keelekasteks ära

– 45 –

rüübata, kui ka
wäljas kell jälle helisema hakkas ja neid tungiwalt oma wankrisse astuma hüüdis.

 Bob oli omale jaama peal ühe Wene ajalehe numbri ostnud ja uudiseid uurima hakanud, de Kunkelshausen’i isand aga oli oma endisele asemele istunud ehk õigemine käsipõsakile külleli sirutanud ja laskis leiba luusse. Nõnda oliwad nemad umbes poolteist tundi edasi sõitnud. kui de Kunkelshausen jälle Bob’i juure tuli ja temaga juttu ajama hakkas. Rääkisiwad sellest ja teisest, kuni Balti mõisnik jälle kurje noor-eestlasi sarjama hakkas.

 „Neil eestlastel on ju nüüd ka koguni suur wägimees leitud, kellest nad otsatu kära tõstawad ja teda koguni Homeruse kuulsate luuletuste ja Saksa rahwa Nibelungide laulu kõrwale seada tahawad. See on nende Kalewipoeg, kelle isa wist oma ameti poolest wõib mõni kangur olnud olla, aga mitte kangelane, sest nii palju, kui mina sest tean, tähendab kalew ju üht willast riiet, ja Kalewipoeg oleks sellepärast Saksa keeli „Sohn des Tuches“.

 Bob pidi, niisugust seletust kuuldes suure häälega naerma ja ta hüüdis Kalewipoja sõnadega: „Kes on naljakamat näinud, kentsakamat enne kuulnud! Tõeste, isand, Teie olete päris loodud, mitte otsitud keeleuurija! See mõte on kõrge, jumalik!“

 „Jah, waadake, Teil wõib sellepoolest oma jagu õigust olla, aga eestlastele on see tõeste kahjuks, sest see kaswatab nende seas ainult ebauhkust. Aga küll neile ka sellepoolest press peale pannakse. Mina ise ei ole iialgi seda raamatut kätte wõtnud – noh seal olewat tema sissejuhatawates sõnades waimuliku seisuse liikmeid wäga pahandatud, nagu mulle weel hiljuti üks õpetaja ise rääkis. Muidugi saawad nemad nüüd tegema, mis nende wõimuses seisab; nende wõim aga ulatab, nagu isegi teate, kaunis kaugele, sest nende juhatuse all seisawad enamaste kõik need, kellel meie kodumaal midagi ütlemist on. Tartu Õpetatud Eesti selts on selle läbi omale lõa kaela keerutanud, et ta selle laulu oma

– 46 –

toimetuste sekka on üles
wõtnud. See wiga on andeks andmata.“

 „Wist sellepärast, et selle laulu kõla sel kombel ka üle meie kitsa isamaa rajade on kantud?“ küsis Bob tõsiselt.

 „Jah, just selle läbi rahwa seas uhkuse waimu kosutatakse,“ wastas de Kunkelshausen. „Peale selle aga arwatakse – ja see ei ole mitte üksi minu mõte – et see laul sugugi nii wana ei ole, waid ainult tühine uuema aja luuletus, arwatakse, et Dr. Kreutzwald teda ise on sepitsenud. Mina olen ka rahwaga wäga sagedaste kokku puutunud, aga iialgi ei ole mina tema suust mitte wähematki Kalewipoja laulust kuulnud!“

 „See tuleb sellest, isand,“ wastas Bob koguni rahulikult, „et eestlased oma wana-wara pühaks peawad ja oma kallimaid pärlid mitte igaühe ette wiskama ei hakka.“

 „Mis teie sellega tahate ütelda?“ hüüdis de Kunkelshausen alt kulmu Bob’i otsa waadates. „Nagu mina jutu jooksul tähele olen pannud, näib Teil lusti olewat, eestlaste eest wälja astuda, mis aga – uskuge mind – tänuta töö oleks.“

 „See ei ole mitte tänuta töö, waid ainult minu kohus! Ja kui ma seda juba mitte ennemalt märksamal kombel ei teinud, siis oli minul seks oma põhjused, mida ma pikemalt mitte harutada ei soowi.“

 „Wõi Teie olete siis wiimaks ise ka mõni nooreestlane? Palun andeks, kui ma Teile ehk mõnda kibedat tõtt olen ütelnud. Siis pean mina aga imeks panema, kudas Teie ise ka Saksa ehk kõigewähemalt saksastatud nime kannate; kas Teie endine nimi ei ole wa’st „Leppik“ olnud?“ küsis de Kunkelshausen pahaste warjatud rõõmuga, nagu oleks tema praegu, trump-ässa wälja mänginud.

 „Mul on tõeste kahju,“ wastas Bob, et „Teie märgist nii kaugele olete mööda lasknud, sest mis Teie praegu ütlete, on hoopis luhta läinud. Minusse ei puutu Teie trotslik etteheitmine mitte wähematki, sest et minu nimi täitsa solkimata Eesti nimi on!“

– 47 –

 „Ellerhein? Mina
wõiksin seda üksnes tõlkeks pidada, ja pealegi mitte kõige osawamaks.“

 „Siis on see Teie eneste süü,“ kostis Bob rahulikult, „sest minu nimi oleks tõlkes „Schwalbenauge“ ehk päris botanika nimega „mehlthauige Schlüsselblume“, Ladina keeli: Primula farinosa, ja ma loodan, et need nimed Teile kooliajast ehk weel meeles on.“

 De Kunkelshausenil oli tõeste niisugune tume tundmus, nagu oleks tema neid nimesid juba kuulnud ja temale oli nüüd häbistaw, et tema trumbiks wälja mängitud äss mitte õigest mastist ei olnud juhtunud, nagu praegu säherduse loo pärast ka kaasreisijate kaupmehesellide wahel suur waielus oli tõusnud. De Kunkelshausen oli Bobit koguni oma sarnaseks baltlaseks pidanud, aga nüüd liig hilja näinud, et tema sellega wäga eksinud oli. Tema tegi kaunis mõruda näo, ehk küll tema seda oma wiperdust sellega tasuda püüdis, et kohe ühe teise noole oma wastalise pihta laskis.

 „Kui Teie siis niisugune wahwas eestlane olete, siis saawad Teile küll ka nende püüdmised ja ettewõtted tuttawad olema ja Teie wõiksite minule ehk ka ütelda, mis kasu Teie küll neist Eesti seltsidest loodate, mis nüüd linnadesse asutama hakatakse? Teie olete ometi nende põhjusmõtetega ligemalt tuttaw.“

 „Selle küsimise wõiksin mina ühe teise küsimusega ära kosta, kui ma ütlen: mis kasu saab küll Saksa seltsidest, mis linnades asutatud on? Selle peale saab Teil küll wastus juba kerge anda olema. Ärge pange siis imeks, et see ka eestlastele lõbus ja tulus on, mis terwe inimesesoo kasuks on arwatud. Mina loodan kindlaste ja tean ka, et need Eesti seltsid rahwast igapidi saawad edendama, selleläbi, et nemad tema waimu tähtsamale tegewusele äratawad, tema ühendust kosutawad, eluwiisi ülendawad ja teda üleüldse haritud inimeste püüetega mõnusamalt tutwustawad.“

 „Jah, see kõlab küll kõik wäga hästi, aga kust need peenikesed elukombed siis sinna peawad saama? Mõtelge ometi, et niisugused seltsid just kõige alama rahwa

– 48 –

kogupaik on, seal on teenijad,
woorimehed, tallipoisid ja ei tea weel mis inimesed kõik, kes seal koos käiwad. Siis wõib juhtuda, et keegi naisterahwast tantsule kutsudes enne näppudega nina nuuskab, jalaga takka üles lööb ja ütleb: „Mamselken, komm Se tanzen!“

 ,.Oho, isand, kudas wõite Teie suisa nõnda Eesti seltsidest kõnelda? Minu arwates wõite Teie niisugust tükki ennemalt Saksamaal mõne talguse ehk küla kiriku pidul näinud olla, kui Eesti seltsimajas. Et seal weel kentsakamaid lugusi juhtub ette tulema, ei ole minul wist mitte waja Teile meele tuletada, sest et terwe Saksa kauniskirjandus neist kubiseb. Mina tunnen praegu ka ühte Saksa meest, kes sugugi oma sugulaste seas tähtsuseta ei ole. Sellel on ka kaunis weider komme: ninarätiku asemel on temal alati wana seitungi leht taskus, mille küllest tema nina puhastamise tarwituse korral ühe tükikese ära rebib ja siis nõnda nurka wiskab. Aga see oleks minust ju jõledus ütelda, et sellepärast kõik sakslased oma nina wana seitungitesse nuuskawad. Mis Teie aga selle kohta ütlete, et teenijad ja woorimehed Eesti seltside liikmed on, siis ei leia mina sellest, mingit laiduwäärilist. Iga amet ja seisus on aus, kui aga tema pidaja ise aus mees on. Kui Teie Amerika peale waatate, kus ainult mehest lugu peetakse ja mitte tema seisusest, siis wõiksite ehk woorimeeste, teenijate ja üleüldse sarnaste ametimeeste seast tuhandate kaupa wanade hiilgawate nimede kandjaid leida. Ka meiegi maal on seda juba nähtud, et keegi nimeline mees oma sõiduriista on wälja linnauulitsale raha teenima saatnud. Mõtles ka, raha on raha, ega ta ei haise. Et Eesti seltsides tõeste mõnikord ka puudulikku Saksa keelt kuulda on, seda ei wõi ega taha mina sugugi salata. Aga lubage mind selle wastu küsida, kas ehk Saksa uhketes saalides räägitawal Prantsuse keelel sagedaste niisama weider kõla ei ole?“

 „Jah, see on aga ikka Prantsuse keel, mida haritud inimesedest kõnelewad –“ püüdis de Kunkelshausen wabandada.

– 49 –

 „Kena küll! Kui haritud inimene uhkeldamiseks
wõõrast keelt pursib, siis peab ta wabandamise wäärt olema aga kui harimata inimene sedasama teeb, siis on see naeru wäärt? Mina aga ei wõi seal mingit wahet leida, sest see mõnes saalis murretaw Prantsuse keel kõlaks Pariisi linna asuja kõrwus just niisama, nagu: „Mamselken, komm Se tanzen“ Teie kuulmisele haiget teeb. Peale selle aga pean mina Teile kinnitama, et üleüldse Eesti seltsides ainult wõimalikult puhast Eesti keelt rääkida püütakse.“

 „Noh, kui Teie juba ütlete, et seal puhast keelt ainult rääkida püütakse, siis wõib ta ikka weel kaunis segane olla?“ sähwas de Kunkelshausen pilgates wahele.

 „Mitte segasem, kui Saksa seltsideski räägitaw keel, sest ka seal püütakse ainult ikka selget keelt rääkida, ehk küll see ka üksnes wagaks soowiks jääb,“ wastas Bob naerdes.

 De Kunkelshauseni isandal näis see paha kuulda olewat.

 Ta pigistas ja weeretas oma sigarit näppude wahel, nagu ei oleks see umbsuse pärast mitte suitsu anda tahtnud,

 „Aga, waadake, isand, kui Eesti rahwas edaspidi tublimat haridust ja kooliõpetust saab, siis saawad kõik need ebakombed, mis nüüd nende wastalistele põhjust pilkamiseks annawad, iseenesestki ära kaduma. Aga selle tarwis on just hädaste paremaid rahwakoolisid waja –“

 „Mis koolisid siis weel waja on?“ sähwas de Kunkelshausen wahele. „Neil on juba oma küla ja kihelkonna koolid, millest neile üle ja üle küll saab. Linnakoolidesse pole talurahwal üleüldse mitte waja oma lapsi panna, sest et nad seal suuremalt osalt ainult pooliku hariduse osalisteks ja wiimaks ainult oma wanemate salgajateks saawad. Eestlane jäägu talupojaks, ehk kui seda mitte, siis saagu tema päris saksastatud – see on minu mõte.“

 „Mille poolt mina aga sugugi olla ei wõi! Eestlane peab eestlaseks jääma, olgu see hariduse järk, kelle

– 50 –

peale tema saanud on, nii kõrge ehk madal kui tahes. Et aga meie ajal ka tõeste niisuguseid küllalt koolitatud saab, kes oma seisust ja
wanemaid ära salgawad, siis on see just üks neist puudustest, mis kõige hädalikumalt parandusi nõuab. Kadaklastest ei wõi kellegil hea meel olla. Nende arw aga saab wähenema, kui ka linnadesse Eesti rahwakoolid saawad asutatud.“

 „Eesti koolid linnadesse?!“ hüüdis de Kunkelshausen suure häälega naerdes, „Ei, sõber, Teie luuletäkk näeb ju nii taltsutamata olewat, et ta wägisi üle aisade tahab karata. Kas sellest küll ei saa, et Teie omale rahwuslikku uniwersiteeti tahate asutada! Hä, hä, hä!“

 „Eestlastele ei ole weel mõttessegi tulnud omale rahwuslikku uniwersiteeti asutada, nagu Teie ise wäga hästi teada wõiksite, waid oleksiwad sellega juba rahul, kui omale ühe kooli saawad, kes kihelkonna kooli õpetust edasi wiib.“

 „Noh, see’p see on see eestlaste uniwersiteet, see Aleksandri kool, kelle pärast nüüd rahwa seas nii suurt mässu tegema hakatakse. Ja mis kasu arwate Teie sellest saawat? Mitte mingisugust, ütlen mina, ainult maailma naeruks saawad selle mõtte eest wehklejad mehed ennast tegema, sest see ei ole muud, kui Babiloni torni ehitus! Ütleme kõige pealt, kust peab see raha kokku tulema? Meie poolt ei saa niisuguse hullustuse tarwis mitte punast kopikatki antud!“

 „See on eestlastele juba ammugi selge, ja nad loodawad sellepärast ka ainult oma enese jõu peale: küll rahwas saab tunnistama, et temal tõeste tõsine hariduse püüdmine on ja saab niipalju raha kokku panema, et kool omal ajal käima saab.“

 „Jah, siis wõite Teie aga weel kaua oodata ja soowin Teile seks pikka iga. Ainult siis wõib ta ka mujalt toetust leida ja temast asi saada, kui tema parajaks põllutöö kooliks saaks tehtud,“ ütles de Kunkelshausen iseäraliku rõhuga.

 „Kus tublid kubjad ja aidamehed koolitatud saaksiwad?“ küsis Bob tõsiselt.

– 51 –

 „Just nõnda,“ tõendas de Kunkelshausen, „siis oleks sel koolil ainus põhi ja kiidu
wäärt eesmärk.“

 „Aga mis Teie ühe kõrgema kreiskooli, wõi ütleme päris realgümnasiumi kohta ütleksite?“ juurdles Bob edasi.

 „Ah, see on kõik üks tühi sonimine ja üle aisa hüppamine! Sest ei wõi ega tohi ilmaski midagi saada! Kas Teie siis ka juba selle üle olete järele mõtelnud, et kõrgemale koolile ka kõrgemat teadust pakkuwad raamatud ära kuluwad? Kust aga tahate teie niisuguseid wõtta? Kas teie seda naljaasja olewat arwate?

 „Eesti kirjandus kaswab aasta-aastalt, ja kui Aleksandri kool ükskord tõeste jalule saab seatud, siis ei saa tublid kooliraamatud ka wististe mitte puuduma. Kas Saksa rahwal, kes nüüd oma tublide kooliraamatute peale nii uhke on, neid ennemuiste oli? Ei, sakslased pidiwad oma tarkust Ladina keelelistest raamatutest otsima ja pärast oliwad nad meele ja keele poolest koguni prantslaste orjuses. Nemad on ennast wõõrastest ollustest puhastanud, omale puhtas emakeeles kirjutatud raamatuid muretsenud. Ja waadake, mis neile wõimalik oli, seda wõiwad ka teised katsuda. Kes elab, küll see näeb.“

 „Jah, küll see näeb, et see üks unistamine on, tühja tuule tagaajamine, mis ainult rahwa meelt segada wõib. Kudas wõite Teie seda peotäit eestlasi, seda rahwakillukest päris tõsiste rahwustega wõrrelda, kellel oma pikk, põhjendatud ajalugu on, mis alati õpetab, et wäiksed rahwakillud suurte rahwastega ühtekokku sulawad, nii et neist muud üle ei jää, kui paljas nimi.“

 „Seda ei õpeta meile ajalugu mitte üksinda, waid selle wastu ka, et just wäiksed rahwad mõnikord wäga wisad on maa pealt ära kaduma. Waadake näituseks juutide peale, nemad on üle kõige maailma laiale pillutatud, aga siiski ei ole nemad oma iseloomu weel mitte muutnud ja ka nende lootus ühe mehe peale, kes nende kuningriiki siin maailmas weel ükskord saab üles seadma, wõib ehk ka weel täide minna. Kes wõib seda teada? Aga ajalugu ei näita meile üksnes, kudas rahwused

– 52 –

wägewamatest saawad ära neelatud, tema näitab meile ka, et ühest wäikesest rahwast ka weel suur tähtjas rahwas wõib sündida, ja arwata on, et ka Eesti rahwas mitte seda surma-testamenti ei saa wastu wõtma.“

 „Tõeste, ma pean tunnistama, et Teil küll palju julgust on, niisuguses mõttewallas sõuda, aga lubage siiski, et mina oma kindla põhja peale seisma jään,“ hüüdis de Kunkelshausen pilklikult. „Aga just see rahwaharidus, mis Teie ka oma lipu peale näitate kirjutanud olewat, sulatab rahwast teistega kokku, kaotab tema iseloomu.“

 „Mitte sugugi!“ wastas Bob elawalt. „Haridus ja kõrgem kooliõpetus ei riku kellegi iseloomu, mis Teie ka igapidi teistest rahwustest näha wõite, waid kosutab ja kinnitab teda just weel. Kui ühel rahwal juba oma enese ajas ju kaunis kirjandus on, siis on temal ka elu ja jõudu ennast edasi ajada, millega aga üks tingimine ühendatud on, et tema oma elukommete poolest wooruslik on, et puhtus, karskus ja kasinus tema seas asub. Niisugust wooruslikku olekut wõib aga ainult selle läbi edendada, et üleüldine waimu ja südame haridus rahwa seas rohkem maad leiab, teda inimlikkude õigustega ja kohustega, kui ka paleuslikkude püütawustega tutwustab, mis rumaluse rangid ta kaelast wõtawad ja teda tuimuse kammitsast peastawad.“

 „Ja niisuguseid wooruseapostlid peab siis wist Teie wäljahaudumata Aleksandri kool edaspidi kaswatama hakkama?“

 „Muidugi, see peab tema püham kohus olema ja Teie pilklik umbusk ei jõua seda mõtet minus karwa wäärt kahtlaseks teha!“ hüüdis Bob.

 „Aga Teie unustate, et meil küllalt niisuguseid rahwamehi on, kes rahwale seda õpetawad, mis temale waja on, ja need on nimelt meie tublid õpetajad, kes rahwale ainult terwet toitu ja seedinud õpetust pakuwad!“

 „Kui Teie ütlete, et meil küllalt rahwamehi on, siis olete sellega ometi eksiteel, sest tõsised rahwamehed on koguni haruldased linnud. Niisama, nagu pühakiri

– 53 –

ütleb, et mitte kõik need õndsaks ei saa, kes Issand, Issand! hüüa
wad, niisama tõeste ei ole ka need kõik rahwamehed, kes ennast rahwa sõbraks nimetawad. Niisugustest ei saa küll iialgi puudust olema. Aga tõsised rahwasõbrad peawad elukoolis selleks õpetatud saama ja rahwa elunõudmisi ja tarwitusi põhjani tundma. Sellepärast ei wõi ka keegi korraga üles tõusta ja suure suuga kiitlema hakata: Waat’ mina olen rahwamees! Rahwa sõbrad peawad just rahwa enese seast wälja siginema ja ka ise kõik kibedust maitsenud ja selle risti raskust kandnud olema, mis rahwa turjal rõhub, peawad nagu emapiimaga rahwa kombeid ja wiisisid enese sisse imenud olema, üleüldse kõik, mis temal armas, kallis ja püha on, põlwest põlweni. Need aga, kes külluses elawad, ei wõi ilmaski õiete aru saada, missuguste põhjuste peale rahwa elukord on rajatud, Sellepärast wõin mina julgeste ütelda, et suurem osa neist, keda Teie, isand, rahwameesteks nimetate, suuremal osal rahwa tarwitusi ei tunne ja tema püüdmistest lugu pidada ei oska, ehk ka kiuste oma silmad niisuguste puuduste eest kinni pigistawad, mis hädalikult parandust nõuawad.“

 „Teil wõib küll sellepoolest oma jagu õigust olla,“ ütles de Kunkelshausen, kes Bob’i wiimastel lausetel kärsitumalt oma istme peal oli nihkuma hakanud, „aga rahwas on kord sellega harjunud, et temaga lühidalt ümber käiakse, et kõrgema ameti peal ka kõrgemat sugu mees peab olema. On nüüd üks eestlane ühegi tähtsama ameti peale saanud, kus ta rahwaga sagedaste kokku saab, siis on tema nagu kaalu peal: käib tema rahwaka käredalt läbi, nagu tema kohus on, siis üteldakse, et tema uhke on; on tema aga iga ühe wastu lahke ja sõbralik, siis ei karda teda ükski ja kõik teewad, nagu oleks ta ikka weel nendega ühe pulga peal. On tema ehk kusagil awalikus kohas ehk ka mõne pidu peal, tuleb siis mõni pastlakandja, lükkab tema külge ja ütleb: „Hans, ae, tule natukene siia. ma räägin sulle asja!“ Noh, ütelge nüüd ise, kuhu jääb siis kõik seisuse wahe?

– 54 –

Ehk niisama on ka juba seda nähtud, et mõne õpetatud mehe koduse pidu peale ka Saksa
wõõrastega ühtlasi tema hõimkondsed talutaadid ja eided on kutsutud ja teistega ühes lauas sööwad, peremees seab weel oma isa ja ema koguni laua otsa auplatsile! Kas seda juba keegi enne on näinud?“

 „Seda ometi ei tohiks ükski mõistlik inimene imeks panna,“ hüüdis Bob, „waid ennemalt, kui see mitte ei sünniks. Just see tõendab õpetatud mehe waimu ja südame haridust, annab kaunist tunnistust sellest, et tema mitte oma seisuse ega wanemate salgaja ei ole. Pealegi õpetab meid juba neljas käsk, et meie oma wanemaid peame austama.“

 „Jah, aga selle juures tuleb meeles pidada, et peale ihulikka wanemaid ka weel muid wanemaid on,“ ajas de Kunkelshausen wasta.

 „Hm,“ ütles Bob õlanukkisid kehitades, „need teised wanemad ei tohi mõnikord sugugi pahaks panna, kui neid teise pulga peale seatakse, sest Jumala käsk ütleb üksi: Sina pead oma isa ja ema austama, ja sellepärast ei wõi meie ka mitte Lutherusest juure lisatud seletusele suuremat õigust anda, kui kohus on.“

 „Olgu nüüd sellega lugu, kudas ta just on, aga Teie aimate ometi, et haritud seltsis üleskaswatatud inimesel piinlik on, niisuguste inimestega ühes lauas rooga wõtta, keda nemad oma kodus waewalt kööki astuda lubaksiwad?“

 „.Jah, waadake, see on ometi üks selge ja austamise wääriline põhjus, mida Teie juba waremalt oleksite pidanud nimetama. Aga siis peame seda agaramalt selle eest hoolt kandma, et kõik eestlased nägusamad hilbud selga saawad ja noaga ja kahwliga söögilaual wiisakaste ümber käima õpiwad!“ hüüdis Bob niisugusel näol, et tema kaasreisija õiete aru ei saanud, kas see tõsi wõi nali pidi olema.

 De Kunkelshausen waatas sellepärast ainult wiltu tema otsa, winnas mokad mutti, tõusis istmelt üles ja ei wastanud selle peale musta ega walget. Raudtee-

– 55 –

rong pidi
warsti Klin’i linna jaama jõudma, kus ta tee kõrwale pööris. Sellepärast hakkas tema oma asju, mis ta reisi lõbustuseks tarwitanud oli, oma uhke käekoti sisse pakkima.

 Enne wankrist wäljaastumist tuli de Kunkelshausen weel Bob’i juure ja ütles: „Minu tee lahkub nüüd siin. Sest et meie mõlemad ühe ülikooli peal oleme õppinud, kui ka mitte ühel ajal, olen ma Teiega mõnda läbirääkimise alla wõtnud, mille juures ma aga kahetsemisega ja imekspanemisega olen tähele pannud, et, seal tõeste juba mõned kahjulikud mõtted on maad leidnud. Mina aga wõin Teile ütelda, et kui Teie nende juure kindlaks jääte, Teie iialgi kodumaal halja oksa peale ei saa ja sellepärast oleks wäga hea, kui Teie ehk seda ja teist, mis mina jutu jooksul olen nimetanud, tähele paneksite ja meeles peaksite. Muidu aga soowin Teile head teed!“

 „Tänan Teid sõbraliku juhatuse eest ja Teie wõite kindlaste uskuda, et mulle Teie kõnede õpetlik sisu wististe unustamata jääb ja kui juhtub mõni kurb tunnikene tulema, minu tuju lõbustab. Soowin Teile ka oma poolt head teed isand, – Karl Karlowitsch de Kunkelshausen!“

__________

4. Uues kodus.

 „Kas kaubanõunik kodus on?“ küsis Bob toapoisilt, kes tema kolistamise peale ukse oli awanud.

 „Kodus küll!“

 „Andke siis see nimekaart oma isanda kätte,“ ütles Bob meeleheaga wiisakais rahwariides tema ees seiswa toapoisi otsa waadates, kes täitsa niisugune tubli poiss, ehk nagu wenelased ise ütlewad, „dobrõi malõi“ näis olewat, nagu neid ainult süda Wenemaa sünnitab.

  „Kuulen!“ ütles toapoiss alandlikult kummardades ja tõttas käsku täitma.

– 56 –

 Meie tutta
w oli alles öösi kella ½ 11 ajal Moskwasse jõudnud. Et tema nii hilja muidugi mitte wõõrasse majasse tungida ei wõinud ja sellepärast parajamat aega pidi ootama, oli tema ühte wõõrastemajasse öökorterisse läinud ja alles nüüd enne lõunat ennast oma uue peremehega tutwustama tulnud.

 „Palutakse sisse astuda, kaubanõunik ootab Teid juba oma kirjutuskambris,“ ütles toapoiss Bob’i kerget ülikuube ja kübarat warna pannes, „olge nii head ja astuge aga minu järele.“

 Bob astus toapoisi kannul ühte korridori wõi käiku mööda edasi, kust temale kumbaltki poolt lahtiste uste läbi wäga toredaste ehitatud toad silma paistsiwad. Seda rohkem pani Bob imeks, kui tema juht ühe ukse ette seisma jäädes ütles: „Olge nii head!“ ja tema ühe koguni lihtlabaselt ehitud kambrisse astus, kus seinte peal muud kaunistust leida ei olnud, kui mõned suured maakaardid, millede pealt raudtee jooned wõrguna juba eemalt waatleja silma paistsiwad. Ühe seina najal seisiwad, peaaegu tema terwet laiust ja kõrgust täites, suured raamaturiiulid, mis kõiksugu raamatuid täis oliwad laotud. Keset tuba oli lihtlabane suur kirjutuselaud, mõnesuguste paberite ja kirjutamise tarwitustega kaetud, ja tema ees istus ümarguse tooli peal, nagu nad enamaste kaupmeeste kontorites saawad tarwitatakse, üks wanadlane meesterahwas. Bob’i teretamise peale tõusis laua ees istuja üles, wõttis terwise wastu ja pakkus, paar sammu ette astudes, tulejale lahkeste kätt.

 „Teie oletegi siis meie oodatud studiosus Ellerhein?“ küsis kaubanõunik Runenstein terase silmaga tulejat tunnistades.

 „Minul on see au, kaubanõuniku isand, ennast Teiega tutwustada.“

 „Noh, minul on hea meel, et Teie juba siia olete jõudnud. Olge siis terwe tulemast ja ma soowin Teile, kui Saksa kultura kandjale, head õnne ja elu siin Wenemaa südalinnas, sest Teie peate teadma, et Teid

– 57 –

ka siin Saksa lahkus
wastu wõtab ja ka meie, ehk küll wõõra rahwa seas elades, Saksa meelelistest püüdmistest ja Saksa haridusest osa wõtta oskame.“

 „Mina tänan Teid wäga, et Teie minule seda teenimata au pakute, mind oma kõrgeste haritud rahwa liikmete sekka arwata, aga mina ei wõi seda siiski mitte wastu wõtta, sest ligemalt waadates ei ole mina seda, nagu mul juba au oli Teile oma eelsaadetud kirjas nimetada,“ ütles Bob kindla häälega.

  „Ah, Teie arwate wist seda,“ ütles kaubanõunik Bob’i otsa waadates, „et Teie sündinud eestlane olete? Noh, sest pole suuremat wiga, mina oskan igast rahwast lugu pidada, kui aga tema nimekandja ise tubli mees on. Nii kitsarinnaliseks ei tohi Teie mind ka mitte pidada. Ja peale selle olete Teie ju, nagu ma kirjateel olen teada saanud, Tartu gümnasiumi läbi teinud ja ka paar aastat ülikooli peal õppinud, kus Teie muidugi saksaks olete saanud. Aga olge nii head ja istuge sinna sohwa peale,“ ütles Runenstein’i isand ühe seina ääres seiswa, rohelise wahariidega ületõmmatud lihtsa sohwa peale näidates, „Teie olete wist ka reisist weel wäsinud?“

 Bob’il oli küll kaubanõuniku isanda esimeste lausete kohta wastus keele peal kipitamas, aga tema tõrjus wägise omad sõnad tagasi, sest et ta mitte sündsaks ei arwanud, kohe esimesel tutwustusel niisugustesse asjadesse ligemalt puutuda, millest kohe ilma mingi tuluta käre waielus oleks wõinud tekkida. Sellepärast tänas ta pakutud istme eest ja ütles: „Wäsimuse üle et wõi mina just mitte kaebada. Mina jõudsin juba eila poole üheteistkümnese rongiga siia ja olen ööd wõõrastemajas puhanud. Nüüd ei tee ju sarnane sõit raudtee peal mitte suuremat waewa; mina olen palju enam wintsutada saanud, kui ma wahest Lihawõtte pühade ajal halwa teega ja puuduliku sõiduriistaga olen Tartust koju ja sealt tagasi sõitnud.“

  „Jah, noored inimesed ei pane niisugust teekonda tähelegi, aga kui mina praegu ühe puhuga 24 tundi

– 58 –

olen raudteega sõitnud, siis hakka
wad minul kondid wahest walutama. Kas Teie oma asjad olete kaasa toonud?“

 „Ei, mina jätsin nad weel wõõrastemajasse,“ wastas Bob.

 „Noh, siis wõime nad ju warsti sealt ära tuua lasta,“ ütles kaubanõuunik. Ta kõlistas toapoissi, kellele sedamaid tarwilik käsk anti. „Aga mina olen koguni ära unustanud Teile tubakat pakkumast. Teie suitsetate ometi? Noh, muidugi, kes meie ajal seda harjutust ei orjaks? Siin on sigarid ja paberossid, wõtke ise, kumba soowite.“

 Bob tänas ja pani omale sigari põlema.

 „Siin minu kirjutuskambris wõite Teie igal ajal julgeste suitsetada,“ kõneles kaubanõunik edasi, „aga teistes ruumides palun ma Teid seda küll mitte teha, sest minu abikaasa ei wõi seda sugugi sallida. Mina nimetan seda Teile juba warsti, sest parem on, kui uut kaasleiwalist kohe alguses wõõra maja seadlustega tutwustatakse. Mina ise ei suitseta ka iialgi mujal, kui siin oma kirjutustoas, olgu siis wahest, kui suurem hulk külalisi on palutud, siis minnakse muidugi niisugustest kodustest seadlustest hädasundmusel natukene kõrwale.“

 „Teie soowi täidan ma täpi pealt,“ wastas Bob, „pole seda sugugi imeks panna, kui õrnem sugu ei salli, et kõik toad ühte wiisi ära saawad suitsetatud; tubaka suitsuga segatud õhk on isegi harjunud piibumehele jäle.“

 „Ma loodan, et Teie minu laste wastu tubli ja lahke koolitaja saate olema, sest lahke ümberkäimine lastega on üks kõige esimestest asjadest, mis minu arwates koolitamisel nõuda tuleb. Kas Teie ka enne juba olete lapsi õpetanud?“

 „Wähe, aga ikka ka sugupärast,“ kostis Bob. „Olen Tartus, kui aeg lubas, mõnele gümnasiumi koolipoisile eraõpetust andnud.“

 „Noh, siis ei ole Teile see amet mitte päris

– 59 –

wõõras,“ kiitis kaubanõunik pead nikutades. „Waadake, minu pojad ei ole sugugi pahad lapsed, aga küll natukene wallatumad; aga seda ei taha mina sugugi weel pahaks omaduseks pidada, sest kui lapsed nagu lollid oma pead norutawad, siis ei ole see mitte kõige parem tundemärk nende waimu elust ja annetest. Aga küll see kõik mõistliku juhatuse all loomulikkude rajadesse tõrjutakse ja mina loodan selle poolest iseäranis Teie tegewuse peale.“

 „Ma tahan katsuda oma kohust täita, nii kaugele kui minu jõud ja osawus jätkub,“ kostis Bob kumardades.

 „Ma loodan, et see ülesanne mitte üle Teie jõu ei käi. Minul enesel ei ole nii palju aega, oma poegadega laialisemalt sekeldada, sest et minul kaunis suur töökond ja palju talitusi on, mis mind wahest ka kodust eemale wiiwad. Waadake, nemad käisiwad minul mõlemad siinses Saksa gümnasiumis, aga ma olen nüüd nõuks wõtnud, neid parem kodus õpetada lasta. Niisuguses awalikus koolis on hulk mitmesuguseid lapsi koos ja seal õpiwad nad teine teisest siis mõndagi wallatust.“

 „Selle mõtte wastu pean mina tõeste hakkama,“ ütleb Bob elawalt „ja niikaugele, kui minu teadus kaswatamise kunstis ulatab, ainult awalikkude koolide eest seisma. Sest awalikud koolid, kus üheealised lapsed koos on, äratawad nende waimu ja wõidupüüdmist, nii et, nad üksteise õhinal seda wirgemine õpiwad. Selle poolest wahest aga wõiks awaliku kooli õpetus pahem olla, et koolitaja mitte ka mõne wäiksema waimuannetega lapse pärast ei wõi oma õpetuse sammu takistada. Kui ühele ehk mõnele suure hulga seast see ehk teine õpetus mitte warsti ei ole selgeks saanud, ei tohi koolitaja tema pärast mitte wiibida, waid peab edasi minema. See wiga aga parandawad enamaste koolilapsed ise sel kombel, et targemad oma nõrgemaid seltsimehi toetawad ja neile oma keskes ära seletawad, mis edasi õppimist muidu takistaks. Aga

– 60 –

kodusest õpetusest tuleb jälle see tulu, et koolitaja kõik oma tööjõudu ja mõjudust kitsamate piiridesse
wõib juhtida ja temale rohkem aega jääb, oma õpilaste waimuandeid ja iseloomu tundma õppida ja õigele teele saata.“

 „Sellega olen mina üleüldse ühes nõus,“ wastas Runenstein’i isand, „aga koduse õpetuse juures jääb ka ikka mõni wallatus tegemata ja paha amet õppimata. Üks süsi õõgub teise õhinal, seda on waja hea kui paha poolest tähele panna. Sunt pueri, pueri pueris puerilia fractant!*) Nagu näete, ei ole mina ka weel mitte oma Ladina keelt sootumaks ära unustanud,“ lisas Runenstein’i isand naljatades juure. Aga waadake, missugune wiperus minul oma poistega oli juhtunud. Istus seal minu wanema poja kõrwal koolipingis üks kaunis rahutu wõsukene, kes, nagu koolitajad ise minule on ütelnud, mitte pudeliski ei tahaks püsida. Minu Kostil – see on minu wanema poja nimi, nooremat aga hüüame Kolliks – oli juba ennegi temaga mitu korda jagelemist ja nääklemist olnud, nii et juba koolmeistrid kõige käredusega oliwad pidanud jaole heitma ja neid paar korda tundide kaupa pärast kooliõpetust tühja kõhuga klassis seista laskma. Aga mis niisugused sellest hooliwad! Noh, olnud kord jälle ajaloo tunnis – see kooliõpetaja olewat kaunis nõrk ja sellepärast julgewad poisid ka mitmeid tükka tema juures teha – seal hakanud paha naaber jälle minu Kostit sõrmeotsaga küljeluude wahele sorkama ja kintsudest näpistama. Kosti olla teda küll juba mitu korda hoiatanud ja noominud, et ta teda rahule jätaks, aga teine ei olla sest tähelegi pannud ja nokkinud aga ühte soodu edasi. Noh, siis hakanud wiimaks minu omal ka maks üle kopsu minema, wõtnud tindipotist tinti, ja ikka põhjast paksemat, ja määrinud seda wiimaks sõnalausumata oma kustutamise paberi peale. Kui siis teine järele ei jätnud teda sorkimast, pannud ta temale korraga kläuhti!

– 61 –

tindist täis imbinud paberi lehe nagu plaastri näo peale. Oh sa kullakene seda kisa, mis siis ter
wes klassis tõusnud, kui teine must, nagu moorlane, oma silmi pühkima hakanud ja sellega asja ainult weel hullemaks ajanud. Poisid naernud nõnda, et seinad wärisenud ja teistest klassidestki kooliõpetajad kokku jooksnud selle kära põhjust waatama. Selle nalja wiimane otsus aga oli see, et minu Kosti nutust punaste silmadega enne aegu koju tuli ja minu pärimise peale kooliülema poolt kaasa antud kiitusekirja wärisedes ette näitas. Poiss oli parandamiseks minule koju saadetud. Noh, mis ma pidin tegema? Ütlesin temale, mis waja oli ja wõtsin nõuks oma lapsi parem kodus koolitada lasta, mis põhjusel ma nüüd ka noorema olen koolist wälja wõtnud.“

 Juba kaubanõuniku wiimaste lausete aegu oli kõrwalises toas rutuliste sammude kobinat olnud, siis jälle sala kigaldamist ja trampimist, nagu oleksiwad seal mõned maadlenud ehk teine teist lükanud, mille peale kõik jälle wait jäi. Korraga wilksatas üks noor priske nägu ukse kaitse riide tagant ja kadus niisama suure kiirusega jälle ära.

 „Ah, seal ongi juba need jõmpsikad! Ei wõi nad oma wallatust jätta,“ ütles kaubanõunik üle õla oma selja taha ukse poole näidates. „Poisid!“ hüüdis tema walju häälega, „astuge tuppa ja tulge oma uut kooliõpetajat teretama, nagu wiisakas elukomme nõuab.“

 Selle käsu peale astusiwad kaks poisslast, kellest teine umbes üheteistkümne, teine aga kolmeteistkümne aastane wõis olla, nagu tõrkudes ukse kaitseriide tagant wälja, kumardasiwad Bob’i poole ja jäiwad siis kaunis kohmetumalt seisma ja wõõristades Bob’i otsa waatama, nagu oleksiwad neil silmad õue jäänud. Nende näod hõõgasiwad nähtawalt, sest et nad wist jooksnud, maadlenud ehk muud ihu palawaks ajawat pillerkaari oliwad pidanud. Aga see wõõristamine ei kestnud kuigi kaua, sest warsti astus noorem poiss ette ja pakkus Bob’ile wahwaste kätt, rõõmsate silmadega tema otsa waadates.

– 62 –

Wanem poeg tegi sedasama, aga wähe häbelikult, tütarlapse wiisi punastades.

 „Minul on rõõm näha,“ ütles Bob, „et Teie nii prisked ja ergad poisid olete; nagu ma juba Teie näost ära wõin näha, olete Teie omale wist tubliste kehalikku liikumist muretsenud. Kas pole nõnda?“

 „Jah, meie turnisime praegu aias!“ ütles wanem poeg.

 „Ja lõime kurni,“ lisas noorem rõõmsaste juure, „aga wiimane wõit jäi täna ometigi minu kätte, ehk küll Kosti sellepärast juba pahaseks tahtis jääda. Mina olen kolm korda kõik ühe korraga wälja löönud.“

 „.Jah, Kolli astus ka ikka terwe sammu üle piiri, mis ime see siis on?“ wabandas ennast Kosti.

 „Siis olete Teie ju õige agaraste wõidelnud! Ma loodan aga et teie ka õppimise peale niisama tublid mehed olete,“ ütles Bob.

 „Ja sedasama loodan ka mina teist, poisid,“ sähwas Runensteini isand. Õppige usinaste, et teist rõõmu näha saame ja pange tähele, mis Ellerheina isand ütleb. Tema sõna peate teie tingimata täitma, nagu tuleks ta minu enese suust. Mina olen teie kooliõpetajale ka juba kõik teie head ja wead ära rääkinud, sellepärast saab ta ka mõne asja pärast terasemalt teie järele waatama.“

 Ellerhein rääkis selle peale poistega weel paar lahket sõna, nõnda et nad täis usaldust temale oma tähtsamaid päewajuhtumisi jutustama hakkasiwad, kuni kaubanõunik neid jälle minema saatis.

 „Minu abikaas on tütrega ja tema koolitajannaga mõneks kuuks Krimmi poolsaarele elama läinud, kus puhas wärske mereõhk nende terwist wist saab kosutama,“ algas kaubanõunik, kui nad jälle kahekesi oliwad jäänud, „sellepärast ei wõi mina Teid nendega weel mitte nii pea tutwustada. Tulewal nädalal läheme ka meie siit ära minu suwekorterisse, siia samasse linna ligidale Sokolnikisse, seal on puhtam ja wilum õhk, kui siin tolmuses linnas määratu kiwihunikute

– 63 –

keskel, kust päikese kiired igalt poolt seinadest tagasi põrka
wad ja uulitsad palawaks kütawad. Seal on ka nägus männik, kuhu igal ajal wõib jalutama minna.“

 „Moskwa linna suwisest tolmust ja sügisesest porist olen ma juba ennegi kuulda saanud,“ ütles Bob.

 „Küll Teie seda ka aegsaste weel oma silmadega näha saate, kui pikemalt siin wiibite!“ wastas Runensteini isand, „aga nii hull see asi ka mitte ei ole, kui meie ajalehed wahest laidawad. Aga nemad peawad käredamini kõnelema, sest muidu pole parandamist ega paranemist loota. – Aga enne, kui meie siit suwekorterisse kolime, jääb Teil ikka weel aega ennast linnaga tutwustada, kus ju nii mitmed wanaaegsed mälestused Teie tähelepanemist äratawad ja ligemat silmitsemist nõuawad. Ma loodan, et Teil sellepärast aeg igawaks ei lähe, sest poistele tahame ka natukene puhkamise aega anda; sest ei ole ka kasu, kui õppimisega keha ära kurnatakse ja wigaseks jääb.“

 „Koolitaja-isanda asjad on wõõrastemajast ära toodud,“ kuulutas toapoiss ukse läwe peale ilmudes, „kas käsite neid tema tuppa talitada?“

 „Teil saab wist, Ellerheina isand, ka himu olema oma elukorterit waadata ja pärast ehk ka wäsimust puhata, mis Teil ehk ikka weel liikmetes wõib olla. Minul on ka weel toimetusi. Kell wiis sööme meie lõunat ja siis wõime meie tarwilikka asju weel läbi rääkida. Andrei!“ hüüdis tema siis toapoisile, „juhata isand tema tuppa ja muretse, et ka tema asjad sinna saawad.“

 Bob astus oma tuppa, kus ta edaspidi pidi wiibima ja laskis uudishimulikult oma silmad ringi käia. Korter oli lihtsate majariistadega ehitud, mitte parem ega pahem kui temal Tartuski oli olnud. Kaunis awar kirju paberiga löödud tuba, walgustatud kahest kaunis suurest aknast, keda praegu walged mahalastud katted sissetungiwate päikese kiirte wastu warjasiwad. Akande wahel seisis tumepunase riidega ületõmmatud sohwa, tema ees pikergune laud ja kolm leentooli, mis niisama-

– 64 –

suguse riidega kaetud oli
wad, kui sohwa. Need riistad näisiwad isaisadest pärandatud ja ühe tisleri töö olewat. Ühe akna all seisis rohelise kalewiga kaetud kirjutuselaud, tema kõrwal teises seinas raamaturiiul, kuna teise akna all jälle nurgas seiswa pesulaua ligidal üks wäikene peeglilaud oli aset leidnud. Üks sirmi abil warjatud woodi, kummut, riidekapp ja weel mõned lihtsad toolid täiendasiwad seda majariistade kogu, mis toa alles toaks teewad. Wiimaks lubas ka üks kõrge walge pottahi Moskwa käreda külma wastu talwel mõnusat abi anda. Teiste tubadega wõrreldes oli Bob’i korter küll natuke kehw, aga siiski kaunis elulik, nii et Bob omale paremat ei oleks soowinudki, sest peaaegu niisamasuguses toas oli tema, nagu öeldud, ka Tartus elanud, ja millega inimene kord ära on õppinud, see on temale ka armas.

 Ühe silmapilguga oli Bob seda kõik üle waadanud. Warsti tuli ka dwornik wõi majahoidja Wan’ka tema wõõrastemajast äratoodud kraamiga, mille waewa eest tema Bob’i käest hõbedase kahekümnelise sai. Wan’ka tänas Wene wiisi wööni kumardades ja läks oma teed. Tema järele ilmus toapoiss Andrei, ehk kudas teda kodakondsetest kutsuti, Andrushka, ja tõi aluslaua peal kehakinnituseks külma kanapraadi, suitsu kalu, juustu, wõid ja leiba, mille juure weel pudel Trjohgornõi õlut oli lisatud.

 „Palutakse isandat seda kehakinnituseks wõtta, mis Jumal on andnud,“ ütles ta siis aupaklikult. „Lubage teada saada, isand, kudas ma Teid küll tohin austada?*) Ärge pange pahaks, aga meil wenelastel on juba niisugune wiis.“

 „Wõid mind Robert Mihailowitshiks hüüda,“ kostis Bob.

 „Nõnda neh, Robert Mihailowitsh! Kas ma wõin Teile ehk asjade wäljapakkimise juures abiks olla?“

 „Kui sa aga selle kinninaelutatud kasti tahaksid lahti murda, küll mina siis muuga isegi toime saan,“

– 65 –

ütles Bob ja istus lauda uue peremehe soola-leiba maitsma. Andrushka oli kir
we toonud ja hakkas temaga kasti kaant lahti kangutama.

 „Aga olete Teie õige kaugelt tulnud, Robert Mihailowitsh,“ ütles Andrushka silmapilguks oma tööd pooleli jättes ja kuklatagust sügades.

 „Miks nõnda?“ küsis Bob.

 „Jah – niisamuti! Mina näen seda neist piletitest, mis raudtee jaamades on selle kasti peale pandud,“ wastas Andrushka.

 „Noh, kui sa kirjatundja oled, siis wõid isegi lugeda, kust ma tulnud olen.“

 „Jah, lugemisega saan hädalt ikka toime, aga kirjutamine on raske kätte saada. Kirjutan – tulewad niisugused keerulised waresejalad sule otsast, et minul enesel silmad kirjuks lähewad ja teine minusugune ühegi hinna eest neid ei seleta; aga juhtub õpetatud mees – loeb, pole wigagi!“

 Bob pidi wägisi naeratama.

 „Näe,“ kõneles Andrushka edasi, „Peterburg, Pskow. Aga siin on üks koguni wõõras keeles,“ hüüdis ta sõrmeotsaga Tartu aurulaewa peal pandud Saksa keelse pileti peale näidates, „tähendab, et wist koguni piiri tagast olete tulnud – teise kuninga maalt?“

 „Ei ma ole ühtigi wõõralt maalt,“ kostis Bob, kellele Andrushka uudishimu hakkas nalja tegema, waid ikka päris Wene tsaari alam; aga tema suures riigis on ka niisuguseid maid, kus teisi keelesid räägitakse.“

 „Nõnda neh,“ kiitis Andrushka, Wenemaal on kõiksugu rahwast palju, ja neid kõiki kaitseb ja walitseb meie tsaar-isakene!“

 „Kas sa tsaari ka tunned?“ küsis Bob.

 „Miks ma teda ei peaks tundma?“

 „Siis oled sa teda wist siin Moskwas näinud?“

 „Ei, kodus juba, kui ma alles külas olin. Tähendab, minul on pilt niisugune, oma riidekasti kaane peal: Dashka ükskord kinkis!“

 „Kes see Dashka siis on?“

– 66 –

 „Toatüdruk, seesamane, kes siin teenib ja praegu lastega Krimmi saarel on. Oleme ühest külast, aga tema tuli juba enne mind siia Mosk
wasse teenima.“

 „Kas sa siis juba kaua siin majas oled?“

 „Noh, kaua – mitte kaua, saab nüüd juba aastat kolm tagasi, kui mina siia tulin. Siin oli just üks koht tühi – teate, kes saapaid ja riideid puhastab, wahel lapsi kõndima saadab ja muud sellesarnast weel talitab. Noh, Dashka oli siis sakstele hakanud rääkima, et: „Waadake minul on maal niisugune tuttaw poiss kasuwend – kõlbab just niisuguse ameti peale – tubli, ustaw inimene ja ei joo ka mitte liiaste.“ Saksad oliwad siis ütelnud: „Kui sa teda tunned ja tema eest wastata wõid, las’ ta tuleb siis meiega kaupa tegema.“ Noh, mina tulin siis ka ja sain wastu wõetud, teenistus oli minu meele pärast, Dashka oli ka siin, olen – aituma Jumalale – kaunis hästi läbi saanud. Eduard Petrowitsh“ – nõnda sai kaubanõunik Wene wiisi kutsutud – „on küll wäga wali ja äkiline. Kui sa midagi süüdi oled teinud ja ta kurjasti sinu otsa waatab, läheb kõik ihu jahedaks, ja kui ta siis weel ühe sõna ütleb, siis just nagu kõu kärgatab ja tahaks maa sisse sulada – aga läheb mööda, pole wigagi!“ hüüdis Andrushka, kes, nagu tema jutust juba aru saada oli, kaunis kohtlase südamega inimene näis olewat.

 „Aga meie emand, Anna.Juljanowna, seesama, kes nüüd Krimmi saarel on, ei taple iialgi teenritega, wahest ta ei lausu musta sõnagi, aga pärast tuleb nuhtlus, et hoidku! Nagu hiljuti weel köögi-tüdruku Praskowjaga lugu oli – kohe kohast lahti ilma armuta – jah, ta on juba säherdune!“ lisas Andrushka käsi laotades wiimaks weel juure.

 Sõna säherdune tarwitatakse Wene keeles mitmesuguse rõhuga ja mitmekesiste mõtete awalduseks ja wõib, nagu redeli pulgastikku mööda tõustes ehk alanedes, kas laitust ehk kiitust, sõimu, wõi meelitust tähendada. Sellepärast ei wõinud Bob mitte sel-

– 67 –

geste aru saada, mis Andrushka selle
wiimase sõnaga õieti oli tähendada tahtnud.

 „Ja siis Minna Karlowna, tähendab, koolitajanna, see ikka kihutab Anna Juljanowat.“ „Waadake,“ ütleb tema, „Dashka on jälle ühe klaasi katki teinud“ ehk „Andrushka on lastega jälle kauemini bulwari peale jäänud, kui lubatud oli“ ehk „Dunja on jälle pliidi peale lasknud raswa kukkuda, – aga ta ise nuuskab salaja tubakut.“

 Bob’il oli raske oma naeru tagasi hoida, aga ta ei lausunud musta ega walget, waid ladus aga agaraste oma raamatuid riiuli peale. Andrushka aga, kes Bob’i waitolemise läbi ennast sugugi eksitada ei lasknud, jutustas korraga koguni mahedal häälel edasi, nagu ta seda muidu ainult siis tegi, kui tema Dashkat nimetas:

 „Aga Mea Eduardowna, waat’, kus on meie silmaterake, meie kuldne tuwikene! Kõikide wastu on tema lahke, teretab, küsib, kui sa haige oled, kudas käsi käib püüab ka wabandada kui äpardus on juhtunud – ühele annab õunakese, teisele peotäie pähklaid, teisele jälle pistab ta paar kopikat pihku. „Säh sulle,“ ütleb tema. „theeraha ehk tubaka raha“ ehk „wõta omale juukse linti osta“ seda mööda, mis igale ühele just tarwis läheb. Dashkale on tema uueks aastaks hõbedased, punase kiwiga ehitud kõrwarõngad kinkinud. Kõik pere armastab teda selle headuse pärast ja rõõmustab teda nähes – just nagu tõuseks päike! Andku Jumal temale terwist!“

 Bob mõtles iseeneses: „See mees laulab sest noorest neiust nii waimustatud kiitust, et ma wiimaks uskuma peaksin, mis Prits minule Peterburis temast naljatades ütles. Aga minu meelt mööda niisugused naisterahwad just ei ole; nendesugused minu südant ilmaski ei soenda. Mina olen selle poolest koguni Saksa luuletaja Lessingiga ühes nõus, kes ka ütleb: „Ich lieb’ ein Mädchen, keinen Engel!“*)

– 68 –

 „Kas teil
weel midagi waja on, Robert Mihailowitsh?“ küsis Andrushka

 „Praegu ma ei tea midagi,“ kostis Bob, „mis minul siin weel teha jääb, sellega saan ma ka üksi walmis.“

 Toapoiss läks ära, Bob aga seadis kirjutusnõusid oma kirjutuslaua peale ja pani sinna ja tänna weel kõiksugust pudu kraami, mis iseenesest küll kaunis tähtsuseta, aga toa eluliseks tegemiseks siiski wäga tarwilised on. Kui wiimaks weel õndsa Dr. Fählmanni pilt sohwa üle auplatsi peale oli riputatud, jõi Bob ühe klaaskannukese täie õlut ühe seemuga ära ja waatas siis hinge tagasi tõmmates rahulise pilguga enese ümber. Siis pani tema wäikese piibukese põlema, wõttis woodi päitsest peapadja ja sirutas ennast sohwa peale pikali, niisuguse meeleheaga, mis inimene ainult siis tunneb, kui ta teab, et temal üks tükk tööd tehtud on ja ta puhata wõib. Selle juures aga tuliwad temale mitmekarwalised mõtted.

 Esimese tutwustuse järele ei wõinud tema leiwaisa mitte halb inimene olla, kui tema ka saksameeleline oli, mis sugugi imeks ei olnud panna. Et tema aga mitte niisugune sõge põikpea ei, olnud, nagu see isand, kellega tema raudtee peal waielnud oli, seda oli warsti näha, Bob ei teadnud, selle peale tagasi mõteldes, kas ta pidi naerma ehk wihastama, aga naermine näis temal ikka kohalikum olewat. Seda meest oli wist mõni naljahammas une peal nõnda ümber pöömud, et pea jalutsisse sai, ja kui ta siis pärast magamast üles tõusis, ei olnud ta isegi enam märganud, kas tema tüsem ots üles- ehk allapidi oli pöördud. Runenstein’i isand aga oli natukene teist tõugu. Pikemalt Wenemaal wiibides oli tema aegamööda ka teise rahwa iseloomust lugu pidama hakanud ja aru saanud, et ka mujal weel, kui Jumala maakeses, inimesed haritud wõiwad olla. Siis astusiwad jälle teised kujud Bob’i waimusilmade ette, mis edasi ja tagasi kiikusiwad ja kaalusiwad ja ta mõtted läksiwad ikka segasemaks. Temal

– 69 –

oli jälle niisugune tundmus, nagu sõidaks tema raudtee
wankris, ja kui ta oma jalga wälja sirutades sohwa leeni külge puutus, hüüdis tema „pardon“ ja tõmbas ruttu jälle tagasi, just nagu oleks ta ehk kogemata mõne kaasreisijasse puutunud. Ilma et ta seda isegi oleks märganud, oli tema unejumaluse kaissu langenud, kes temale kõiksugu kirjusid piltisid silmade ette kujutas. Korraga nägi tema ennast juba oma uues koolis olewat ja lastele agaraste Greeka keelt õpetawat. Suure waimustusega luges ta neile Homeruse luuletustest: Essetain eemar hootan pot’ –*) kui korraga uks lahti läks ja kaubanõunik nii tulise wihaga tuppa tormas, et ta lühikesed juuksed peas nagu harjaksed oliwad püsti tõusnud.

 „Mis hullustus see on?“ kärgatas tema. „Kas ma selle eest Teile 900 rubla aastas palka maksan ja prii ülespidamise annan, et Teie minu poegadele hakkate oma Eesti keelt õpetama?“

 „Aga, kullakuku isandakene, see on ju sula Greeka keel, wana waga Homeruse enese luuletus –“

 „Wale kõik! Teie tahate siin aga niisamasugust wigurit teha, nagu see kõlwatu mees, kes siin ükskord Prantsuse keele asemel Eesti keelt oli õpetanud!“

 Kaubanõunik oli selle juures juba nii wihaseks läinud, et tema juuksed mitte enam harjaste näolised ei olnud, waid ennast okasteks oliwad muutnud. Ka tema keha kattis ennast imeliku kiirusega niisuguste okastega, nii et ainult weel nägu wähekesi inimlik oli, aga ka nina hakkas ennast kärsumoeliseks muutma, kuni üks päratu siil kahe jala peal Bob’i ees püsti seisis, turtsus ja puhkus, ikka pot-pot-pot, nagu oleks kalewlaste pudrupada keenud. Küünte ja hammastega ähwardas see wõigas elukas Bob’i kallale tungida.

 „Mis pagana wärdjas sina siis oled?“ hüüdis Bob, koolilaua pealt ühte neljakandilist lineali kätte kahmates.

– 70 –

„Et sa silmapilk siit kadunud oled, muidu pistan ma sind selle liinealiga kohe läbi ja läbi!
“

 Kosti ja Kolli oliwad hirmuga koolilaua all warju otsinud, kuna Bob, kui wägilane, kindlal jalal oma wastalise kallaletungimist ootas. Kole loom ajas praegu oma suured lõuad laiali, mis täis terawaid hambaid oliwad, siis aga –

 „Kõpp, kõpp, kõpp!“ koputas keegi Bob’i toaukse pihta ja Andrushka astus sisse. Bob wirgus une paeltest ja waatas wõõriti tulija otsa.

 „Laud on juba kaetud,“ kuulutas toapois, „palutakse pea sööma tulla, aga weerand tundi kulub enne ikka weel ära.“

 „Hea küll, Andrushka,“ wastas Bob ja toapoiss läks jälle oma teed.

 Bob oli weel nagu juhm sellest weidrast unenäost. Tema õõrus oma silmi ja tõmmas siis uuri taskust.

 „Mis imet! Kell saab juba warsti wiis. Ma olen siis tõeste maganud ja pealegi nii wõigast und näinud.“

 Korraga tundis tema midagi wõõralikku oma külje all. Tema kobas käega ja leidis sealt oma riide harja, mis ta wist sohwa peale oli unustanud ja pärast harjustega üles pidi tema külje alla oli juhtunud.

 „Wõi sina oledki see kuri okasloom, kes minu und on narrinud!“ hüüdis Bob suure häälega naerdes ja kargas püsti. „Ennäh, mis weidraid riistapuid unejumalus wahest oma ameti toimetusel tarwitab! Kas paremat unenäo seletust weel wõib olla?“

 Ruttu pühkis tema siis sellesama harjaga paar udusulge oma riietest, mis padjast nende külge oliwad hakanud, ja läks söögisaali, kuhu kaubanõunik oma poegadega just selsamal silmapilgul ilmus.

 „Kas olete ka natukene puhanud?“ küsis kaubanõunik.

 „Ehk küll mina suuremat wäsimust ei tundnud, olen mina siiski õige tubliste maganud, nii et üks silm teist ei näinud!“ kostis Bob naljatades.

– 71 –

 „Kas Teie und ka nägite?“ küsis Runensteini isand naerdes. „Esimene unenägu, mis
wõõras kohas nähtakse, pidawat ju ikka täide minema!“

 „Minu unenägu on wist silmade wahekohta juhtunud!“ wastas Bob, aga oma tõeste nähtud unenäost, mis temale küsijat nii wõikal näol oli silmade ette kujutanud, ei lausunud tema targu mitte sõnakestki, sest et mõnele inimesel paha kuulda on, kui teine temast uneski midagi halba on näinud.

 Söögilaual hakkas Runensteini isand Bobi käest mitmesuguseid teatusi Tariu linna elu ja olu üle pärima, mille juures aga sagedaste juhtus, et Bob temale wastust anda ei wõinud, sest mitmed inimesed, kelle järele kaubanõunik küsis, ei olnud enam elawate hulgas, teised jälle ei olnud temale nimepidigi tuttawad. Tähelpanemisega kuulas aga wana isand Bobi seletusi praegusest studentide elust ja seadlustest, millega tema omaaegseid mälestusi wõrdles, enamaste neid uute seadluste wastu kiites, wahest aga ka sunnitud kombel ette wõetud uuendustele õigust andes. Wiimaks pööras jutt kohalikkude päewaküsimuste peale, mis ka weel pealtkaudu sealt ja tealt puudutatud saiwad, kuni Runensteini isand üles tõusis ja sellega lõuna lõpetatud oli.

 „Kas Teie asjade wäljapakkimisega juba toime olete saanud?“ küsis ta siis Bobilt.

 „.Jah, sellega olen kaunis ruttu korda saanud. Mõne asja wõin ka weel homseks jätta. Täna on aga minul nõu weel natukene jalutama minna.“

 „Isa, kas sa meid ka weel lubad Andrushkaga natukene ligema bulwari peale minna,“ küsis Kolli ja kordas Kosti, kui isa lubaandmisega natukene wiiweldas.

 „Minugi pärast, aga ärge tehke wallatust! Wõib olla, et Ellerheina isandal lusti on teid enesega kaasa wõtta?“ lisas ta siis ennast Bobi poole pöördes juure.

 „Hea meelega, ehk küll ma praegu oma wõõrsuse pärast ei tea, kas mina neid siin juhatan, ehk nemad mind,“ kostis Bob. „Aga loodame Andrushka peale.“

– 72 –

 Poisid tormasi
wad oma kübaraid otsima ja Andrushkat hüüdma, kuna ka Bob ennast wäljaminekule seadis, kaubanõunik aga oma kirjutuskambrisse läks.

__________

5. Õrnema soo kojutulek.

 Mitu nädalat oliwad juba mööda läinud ja Runenstein’i pool perekonda Sokolnikisse elama asunud. Enne seda aga oli Bob tubliste oma wabat aega tarwitanud, et ennast Moskwa linnaga tutwustada, mille iseloomust ja kenadusest tema niipalju kuulnud, et ta süda mitte enne rahu ei leidnud, kui ta seda mitte ise, kõige wähemalt tähtsamale asjade poolest, näinud ei olnud. Küll on maailmas mõndagi nägusat linna, millede hulgast aga Konstantinopolile ja wana igawese, Tiiberi jõe kaldale seitsme mäe peale asutatud Roomale kõik reisijad ilusamateks tunistawad, aga ka wenelasel on õigus oma „emakese“ Moskwa peale uhke olla, ja mitte põhjuseta pole tema sõna: „Kes Moskwat ei ole näinud, see ei tea, mis ilus on!“ Ja kes kord ülewalt Warblaste mägedelt on Moskwa punaste ja roheliste katuste peale waadanud, päikese paistel särawate kullatud tornide iludust on silmitsenud, see peab seda igapidi tõendama. Mitugi korda on see linn suurest tulekahjude läbi rikutud, nagu iseäranis 1812 aastal, kus wenelased ise wägewa isamaa armastusele tema ohwriks andsiwad, aga ikka on tema tuhahunikust uuele elule tõusnud, ja mis koguni imeks on panna, selle juures oma iseloomu muutmata alal hoidnud. Siiski aga ei taha muistsel ajal tema nime juure lisatud omadussõna „walgekiwiline“ uuemal ajal sugugi tema kohta sündida, nõnda et tema ainult luuletustes edasi elab. Aga iga ühe linna silmitsemisel ei ole mitte üksnes tähtjas, kudas suurema ehk wähema kunstiga ja osawusega iseenesest näotumad kiwid on uhketeks hooneteks ja toredateks tornideks kokku laotud, waid ka tema sees elaw rahwas oma awa-

– 73 –

liku elu poolest, nii kaugele, kui see
waatleja silma puutub. Kes sellest aga elawat pilti saada tahab, see mingu wanasse Kitaigorodiks nimetatud linna jaosse ja waadaku, kudas seal kitsastes uulitsates rahwa elu kiheleb! Nii hästi maalija kui kirjanik wõiwad seal lõpmata tänuwäärt materjali leida kõige kirjumate piltide kokku seadmiseks.

 Bob oli enesele kohe tubli linna plaani muretsenud, selle ainumaks juhiks tasku pistnud, ja siis hea õnne peale rändama läinud. Tundide kaupa istus tema ka ülewal hobuseraudtee wankri katusel ja laskis ennast risti ja rästi läbi linna sõidutada, mis sugugi mitte liig suurt kulu temale ei teinud, sest et kolmegi kopika eest juba hea tükk maad wõib sõita. Igale wõõrale aga oleks see wiis soowitaw, ehk küll mõned seda uhkuse pärast miski hinna eest ei teeks ja Saksamaal, näituseks, ohwitseridele keelatud on hobuseraudteed tarwitada, sest et see sõiduwiis nende seisust nagu alandawat! Naljakas, aga tõsi. Bob aga mõtles teisiti. Jala käik wäsitab aega mööda inimese nõnda ära, et ta puhkamise peale mõtlema hakkab ja waatlemise himu kaob. Keset uulitsal ei ole sõitude pärast wõimalik kõndida, sellepärast peab majade äärest jalgteed mööda mindama, millest siis tuleb, et ainult ühte poolt uulitsat wõib täiesti silmitseda, nimelt seda poolt, mis üle tee on. Woorimehest ennast sõidutada lasta tuleb aga kallist raha maksma: miks ei peaks siis kokkuhoidlik mees mitte hobuseraudteed tarwitama ja noor inimene ka ülewal tema katusel enesele aset otsima, kus sõit odawam, õhk puhtam ja waatering igale poole wabam on?

 Niisugustel sõitudel ja käikudel puutus Bob’ile mõnigi asi silma, mis temale koguni uus ja wõõras oli. Wahest aga oli temale mõni asi ja koht juba nii tuttaw, nagu oleks ta teda juba ammugi näinud, nii et ta teda warsti õige nime järele oleks nimetada wõinud, mis temale enesele õige kentsakas oli. Temal oli, näituseks, wana Kremli lossis niisugune tundmus, kui ta esimest korda teda waatama läks, nagu oleks ta juba enne

– 74 –

kaua aja eest seal käinud ja üksnes sellepärast temale mõni asi
wõõraks jäänud. Aga seda ei ole sugugi imeks panna ja asi iseenesest lihtjas seletada. Tunneb ometi õpetatud mees suurte Europa linnade elu ja olu mitmesugustest kirjeldustest ja kujutustest, mis tema teiste läbi on suu sõnal saanud, nii et temale pealinnade tähtsamad ehitused, nagu kirikud ja teatrid, awalikud platsid oma mälestussammastega ja mõned uulitsadki tuttawad on, ilma et tema elades oma jalga sinna oleks pistnud, aga siiski neisse puutuwate ajaloolikkude teaduste poolest weel mõnelegi, kes nõnda ütelda sündimisest saadik pealinna uulitsakiwisid on tallanud, juhiks ja tõlgiks wõib olla.

 Need rändamised oliwad lõpetatud, kui Bob teistega ühes suwekorterisse elama asus. Ka seal ei alganud küll tema kooliaeg weel mitte, sest et ju igal pool suwisel palawusel wahet peetakse, aga tema oli siiski maja külge kütkendatud, sest et tema oma õpilaste üle walitsust pidi pidama, kes täitsa tema hoole alla oliwad jäetud, kaubanõunik ise aga sagedaste Moskwas oli, kuhu tema asjandus teda ühte puhku nõudis. Sagedaste ei olnud wana isandat aja puuduse pärast lõunekski mitte Sokolnikis, ehk küll tema muidu mitte ka toredamateski trahterites süüa ei tahtnud, millest Moskwas mitte puudust ei ole. Bob käis lastega tihti jalutamas, mille juures ta neile nagu mängimise wiisi mõndagi tarwilist teadust õpetas, ja kui neil siis jalutamisest ehk turnimisest, mis ka tubliste haritud sai, himu täis oli, juhatas tema noile mõnda tululikku käsitööd, mis poistele meele pärast oli, nagu jõhwsaega õhukestest laudadest pildiraamisid, tikutoosisid, kastikesi ja selle sarnast pudukraami nägusate kirjade järele wälja lõikama j.n.e. Wahe ajal aga wõttis tema ise mõne teaduslise raamatu kätte ja uuris teda, et pea aga suitses.

 Kui päris õpetuse aeg oli alganud, nägi Bob, et tema koolilaste teadus mõnest jaost küll puuduline oli ja hooletusesse jäänud, aga ühtlasi sai tema weel kindlamat tõendust, et neil kaunid waimuanded oliwad ja nad wäga

– 75 –

hästi õppida
wõisiwad, kui aga tahtsiwad. Ja tõeste läks õppimine kui ka õpetus päew päewalt ikka paremini, nõnda et Bob nende edenemisega rahul wõis olla. Poisid oliwad juba õppinud koolitunni ajal wagusi paigal istuma ja ei seganud enam koolitaja kõnet oma asjata küsimistega waid kuulasiwad tähelpanemisega. Bob tundis neid tükkisid juba wäga hästi, millega koolipoisid mõni kord, kui neil oma tükk mitte kindlaste pähe ei ole õpitud, koolitaja tähelpanemist selle nende puuduse pealt kõrwale ja mõne teise asja peale pöörda püüawad, mille üle nemad, nagu ei tea, mis teaduse himust kihutatud, otsust tahawad saada, Täidab siis koolitaja nende tahtmist, siis on ta lõksu läinud, sest tükk aega on tühjalt wiidetud ja tund jälle lõpu poole jõudnud. Koolitaja kohus on niisugusel lool ikka küsija suud sulguda, sest kui säherdune mitte just õpetuse all olewate teadustesse puutuw küsimus ka mitte wiguri pärast ette ei ole pandud, siis tunnistab ta kõige wähemalt, et õppija oma mõtteid mitte kokku hoida ja ainult selle asja peale pöörda ei oska, mis parajaste käsil on.

  Nõnda oliwad rahulikul elul päew päewa peale ja nädal nädala peale mööda läinud ja mihklikuu hakatus juba kätte jõudnud. Päewad oliwad juba märksa lühemaks ja ööd külmemaks läinud, ehk küll loodus ikka weel suwemundris oli. Runenstein’i emand oli Krimmist kirja saatnud, et ta ka juba kojureisi peale tahab mõtlema hakata. Ka Bob kolis oma koolilastega jälle linna elama, kus waheajal kaubanõuniku majas mõned tubade parandamised oliwad toimetatud, mis sellest märku andsiwad, et peremees oma kaasale sellega rõõmu tahtis walmistada, kui ta koju tulles maja kõige korrapäralisemas ja wiisakamas olekus saab leidma. Mõned toad oliwat uute paberitega ära löödud, mõned põrandad uueste wärwitud, siin ja seal oliwad uksed uued kaitseriided saanud ja istmed uued pealisriided. Runensteini isand aga laskis mööda minnes meeleheaga oma silmi nende uuenduste peal wiibida ja ootas emanda tulekut nähtawa kärsitusega.

– 76 –

 Ka Bob oli uudishimuline oma õrnemat sugu kodakondsetega tutta
waks saada, kelle üle ta omale weel mitte täelikku pilti teha ei wõinud, ehk küll tema waheajal nende üle mõnda teatust oli saanud. Alles siis, kui need ka juba kodus oliwad, wõis ta aimata, missugune põli teda selles majas ootamas ja missugune majas walitsew toon oli. Sest, nagu Eesti rahwas ütleb, on ju maja ilma naiseta, nagu kirik ilma köstrita; naisterahwas alles teeb maja elulikuks ja paneb kõik rattad käima. Sellepärast on arusaadaw, et ka Bob’ile mitte üks kõik ei olnud, kudas tema nende ja nemad tema meele pärast saaksiwad olema. Mitmest perenaise seadlustest, mis ka tema äraolemisel muutmata oliwad jäänud, sest et kaubanõunik neid mitte puutada ei arwanud tohtiwat, wõis Bob juba mõndagi ette ära mõista, sest mõnest iseenesest tühjast asjast wõib mõtleja inimene aru saada, missuguse loomuga tema omanik on ja nõnda osast tema head ehk wead ära tunda, ilma et ta temaga palelikult oleks kokku puutunud.

  Kaubanõuniku prouat oodeti kahe päewa pärast koju, sest nõnda oli tema ise kirjutanud. Mea, poisikeste igatsusega oodatud õde, oli lubanud neile mererannas korjatud konna-karbikesi ja kirjusid kiwikesi kaasa tuua, mille peale nad wäga rõõmustasiwad. Wana Runensteini isand oli söögilaual jutukam, kui muidu ja awaldas sagedaste oma rahulolemist selle üle et tema ebalesk põli pea lõppema pidi.

 Õhtune roog oli juba wõetud ja Bob waremalt kui muidu oma tuppa läinud, sest et tema harilikult weel kas Runenstein’i isandaga natuke juttu ajas, ehk oma koolilastega aega wiitis. Tema istus oma kirjutuslaua ees ja lõpetas parajaste ühte kirja, mis ta koju oma wanematele saata tahtis. Seal kuulis ta korraga korridoris rutuliste edasi ja tagasi tõttawate sammude kõbinat, mis tema tähelepanemist äratasiwad. Siin ja seal tõmmati mõni uks kõwemini kinni, kui muidu selle maja wiis oli, ja wiimaks kuulis tema ka naisterahwa häälte kõla.

– 77 –

 Kas ehk oodetud kodukondsed juba koju peaksi
wad jõudnud olema? mõtles Bob. Aga kaubanõuniku proua oli ju alles kahe päewa pärast tulla lubanud. Noh, kes naisterahwa tujusid wõib teada, ehk tahtis ta oma mehele warasema tulekuga kogemata rõõmu teha? Muidugi! Noh, eks m’e seda weel aegsasti küll saa kuulda, ütles Bob iseeneses ja laskis rahulikult põlewat lakki oma kirja peale tilkuda, mis ta siis pulga otsaga natukene laiemale laotas, enne kui ta oma pitseri peale wajutas.

 Seal tuliwad kiired sammud tema ukse juure, mille tuttaw kõbin temale poisikeste tulekut kuulutas. Lähemal silmapilgul lükati uks järsku lahti ja rõõmust särawate silmadega astusiwad Kosti ja Kolli tema tuppa, juba läwe pealt hüüdes: „Ellerheina isand! Ellerheina isand!“

 „Tasa, tasa, sõbrakesed! Mis õhin teil siis jälle on, et teie jooksete, nagu oleks tuli lahti!“

 „Kas teate ka uudist?“ küsis Kolli.

 „Mamma ja Mea on juba tulnud!“ hüüdis Kosti, kes oma saladust pikemalt hoida ei jõudnud.

 „Seda wõisin mina juba teie nina otsast lugeda, kui teie niisuguse tuhinaga sisse tikkusite. Noh, nüüd on teie rõõm wist suur?“

 „Noh, muidugi!“ tõendas Kosti. „Mea on meile ka suure kasti täie asju kingituseks kaasa toonud, aga tema ei lubanud neid täna weel mitte wälja wõtta!“ lisas tema siis wähe alandatud toonil juure.

 „Ja Wintrauti neitsi, kes alati nii nuker on,“ hüüdis Kolli, „on näost weel mittu kraadi kollasemaks läinud, ehk küll tema ennast kolm kuud järjest mereweega on pesnud.“

 „Ja tema lõuaots on weel terawamaks läinud ja silmad suuremaks,“ lisas Kosti omalt poolt juure.

 „Poisid!“ hüüdis Bob oma näo tõsiseks seades. Teie ei tohi mitte wanematest inimestest niisuguste aupakkumata sõnadega rääkida. Kui seda weel juhtub ette tulema, siis saate jälle kirjalikku trahwitöö, mis teie oma wabal ajal peate walmis tegema. Pidage seda meeles!“

– 78 –

 „Oh, Ellerheina isand, Teie olete ka ikka nõnda
wali, kui meie koolitajanna neitsist kõneleme. Wist mõtlete Teie, et meie luiskame,“ wabandas Kolli halenaljakat nägu tehes, kuna tema silmist aga lausa koerus wälja paistis, „aga küll Teie nüüd isegi näha saate, missugune tema on.“

 „Tule, Kolli,“ kutsus Kosti oma nooremat wenda, lähme nüüd jälle Mea juure! Head ööd, Ellerheina isand!“

 „Head ööd, poisid!“ ütles Bob. „Ärge aga liig kaua ülewel olge, muidu ei saa homme hommiku enam oma ülesannetega walmis! Ja nüüd ärge jookske uksest wälja, waid minge.“

 „Missugune see Mea küll peaks olema?“ mõtles Bob. „Poisid räägiwad temast ühte puhku, aga oma ema on nemad waewalt nimetanud. See on weider küll. Noh, eks m’e homme näe!“

 Siis wõttis tema ühe koduse raamatu käsile, mida tema rahuliselt nii kaua uuris, kuni puhkama minemise tund oli tulnud.

 Teisel hommikul ei olnud keegi muu kohwi lauale ilmunud, kui üksnes Bob oma kahe õpilasega. Nagu tema kuulis, puhkasiwad teised alles ja ka suuruse wõtmise aegu ei olnud kedagi muud lauas.

 Andrushka toimetas oma tööd rõõmust särawate silmadega ja sumistas laulu, kui kedagi ligilähedal ei olnud, kelle keeldu wast karta oleks olnud. „Tähendab“ – Dashka oli ju koju tulnud. Aga tema rõõmukarikasse oli üks mõru tilgakene segatud, sest ühtlasi oli ka Saksa toapoiss Johann koju tulnud, kes ennast ikka Prantsuse kõlksu järele „Shang’iks“ nimetada lasta armastas ja oma nina ikka kõrgel kanda püüdis, mille eest tema aga teiste teenijate juurest ei kiitust ega sõprust leidnud. Runensteini emanda juures aga oli Shang esimese numbri mees, sest et tema Berlini kõlksuga keelt rääkis ja hästi „peenikene“ oli ja kawal. Muidugi sai Andrushka, kes tõeste natukene kohmakas oma wiisi poolest oli, aga truu ja kohtlane, teise pulga

– 79 –

peale seatud ja oli mõne asja poolest nagu Shang’i käsualune.

 Ka lõunelauale ei olnud Runensteini emand ilmunud, ega ka ühtegi õrnemat sugu saadikut oma asemele saatnud. Kaubanõunik ütles, et tema abikaasa närwid pikast reisist nõnda äritatud olewat, et tal waja olewat weel oma tuppa jääda, kus ka tema tütar Mea ja kooliõpetajanna temale seltsiks olewat. Õhtuks aga wõiwat lootust olla, ei kõik laudkond täielik saawat olema.

 Õhtu eel istus Bob oma kaswandikkudega koolitoas ja laskis neid seal oma kirjatöösid teiseks päewaks walmistada, mille juures ta neile mõne sõnaga juhiks oli. Poisid oliwad jälle kärsitumad, kui muidu, sest et neil mitmesugused tõsised mõtted peas kihelesiwad, aga Bob ei annud neile armu, waid sundis neid täpi pealt oma kohust täitma. Waheajal kuuldi lahtiste uste läbi saalist naisterahwa kõne hääli kõlawat, mille wahele ennast kaubanõuniku mehine pass segas.

 „Kuula,“ ütles Kolli oma wennale, „teised näiwad kõik saalis olewat. Kas sina juba oma tööga walmis oled?“

 „Praegu olen mina wiimase lause taha punkti pannud!“ hüüdis Kosti nagu wõidurõõmuga.

 „Ja mina olen ka walmis!“ hõiskas Kolli. „Kas lubate meid nüüd minna, Ellerheina isand?“

 „Minugi pärast,“ wastas Bob.

 Poisid pistsiwad plagama, nagu taltsutamata warsad, kui nad tallist lahti on peasenud.

 Bob läks pikkamisi nende järele saali, mis temale paremini näis walgustatud olewat, kui muidu. Ligemale astudes silmas tema kaks wanaldast naisterahwast, kes ühe sohwa peal teine teises nurgas istusiwad. Ühel oli tõmmu siidikleit seljas ja tema ligidal seisiwad Kolli ja Kosti elawalt rääkides, kuna teine halli pruuni kirjadega willast kleiti nähti kandwat. Bob ei kahklenud mitte silmapilkugi, et esimene kaubanõuniku emand ja teine tema seltsiline Wintrauti neitsi oli.

– 80 –

 „Ah, mamma,“ hüüdis Kolli, „
waata, sealt tulebki juba Ellerheina isand!“

 Bob astus ligemale ja kumardas aupaklikult kumbatki naisterahwast.

 Mõlemad naisterahwad wõtsiwad tema teretamist peanikutamisega wastu ja kaubanõuniku emand pakkus temale oma peenikeste sõrmede otsad.

 „Olge nii head, Ellerheina isand, ja istuge siia meie seltsi. Minu abikaas on praegu natukene ära läinud, aga tema tuleb warsti jälle tagasi,“ ütles Runensteini emand ühe ligidal olewa tooli peale näidates. „Kuidas Teie siitsaadik ka minu lastega olete läbi saanud?“ lisas tema siis küsides juure.

 „Siitsaadik wõin mina üleüldse kaunis rahul olla, ehk küll seda ja teist parandust weel waja oleks,“ wastas Bob naeratades oma kaswandikkude peale waadates, kellele niisugune põhjalik uurimine nende ülespidamise kohta sugugi meelepärast ei näidanud olewat, sest et nad kaunis häbelikult teineteise otsa waatasiwad.

 „Jah, niisugused poisslapsed teewad oma kaswatajatele ikka palju waewa,“ õhkas Runensteini emand, „palju enam, kui tütarlapsed, aga lubage – mis ma praegu ära oleksin unustanud – Teid siin Wintrauti neitsiga tutwustada! Palun mind wabandada, et ma seda mitte warsti ei teinud, aga meie pidime ju enne ise tuttawaks saama. Siin Wintrauti neitsi, kes ju kaua aega meie kaasleiwaline on olnud ja siin studiosus Ellerheina isand,“ ütles Runensteini emand käega enne koolitajanna ja siis Bobi peale näidates. Bob kumardas selle peale aupaklikult, kuna koolitajanna, kes siitsaadik nagu mõni India rahwa ebajumal liikumata sohwanurgas oli istunud, nüüd waewaks wõttis uhkeste peaga nikutada ja paar segast sõna pomiseda, mis nagu: „Wäga armas“ pidiwad kõlama.

 „Kas ma tohin ehk küsida,“ pööras Bob ennast siis jälle kaubanõunikunna poole, „kuidas auliku emanda terwisega lugu on? Nagu mina kuulnud olen, olewat Teie natukene haiglane?“

– 81 –

 „Jah, see
wiimane teekond on minu nerwisid wäga äritanud,“ ütles Runenstein’i emand, kristallklaasist pudelikest, milles lehkaw nuusutamiserohi oli, oma nina alla pistes, „ja nüüd on minule ka üksikpooline peawalu hakanud tekkima,“ lisas tema juure ja kallas paar tilka lehkawast wedelikust oma peenikese, pitsidega ümberaetud taskurätiku nurga peale, millega ta oma meelekohtasid kergelt niisutas.

 „Siis ei ole Teie Krimmi saarelt mitte loodetud kosutust leidnud?“ küsis Bob.

 „Mina oleksin tõeste paremini teinud, kui ma nõnda, nagu minul esiti nõu oli, mõnda Saksamaa supeluskohta oleksin läinud. Aga meie kodutohter kiitis mulle Krimmi saare lõbusust nii elawalt, et mina, paraku, järele andsin.“

 „Teie tohtril wõib koguni õigus olla, aulik emand, sest wäga kahtlane on, kas Teie wõõralt maalt tagasi tulles mitte haigem ei oleks olnud, kui praegu. Krimmi saare kliima ja õhk on igale haigele kosutaw, kahju aga, et see suurtsugu rahwa seas weel mitte moes ei ole, sinna terwist otsima minna,“ ütles Bob.

 Runenstein’i emand tahtis selle peale nagu midagi wastata, aga pööris korraga silmad ukse poole, kust praegu üks noor neiu sisse astus, kelle ilmumisel tuba kohe nagu walgemaks lõi, just kui oleks weel paar küünalt enam põlema pandud. Sihwakas ja sirge, ilus ja priske, juhtis tema kärmel, kergel käigul oma sammusid koosolijate poole. Wõõrast meesterahwast silmates peatas tema wähe, nagu teda tunnistades, astus siis aga julgeste ligemale ja andis Bob’ile, kes aupaklikult püsti oli tõusnud, südiste oma wäikest, pehmet ja sooja kätt, mille puutumisel Bob’il äkitselt nagu elektri wägi kõigest ihust üle käis.

 „Kosti ja Kolli on minule juba palju head Teist rääkinud, Ellerheina isand,“ ütles noor neiu, enne kui weel tema ema ehk Wintrauti neitsi mahti oleksiwad saanud teda Bob’iga seaduseks tõstetud wiisil tutwustada.

– 82 –

 „Tänan
wäga selle teenimata kiituse eest, aga ehk olete oma wendi liiaste usaldanud,“ ütles Bob tõrjudes.

 Sohwanurgast, kus Wintrauti neitsi istus, oli iseäralikku moodi köhatamist kuulda, mis tütarlapsele korraga were palgele ajas, nii et tema häbelikult sammu kaks taganes, nagu oleks tema mõnda süüdi ehk laiduwäärilist tegu teinud. Selle juures aga oli tema ise nii ime ilus, et Bob temast mitte silmi ei saanud pöörata. See juhtumine näis juba koosolijatele piinlikuks minema hakkawat, kui Shang korraga ukse peale ilmus ja sellega segasele olekule otsa tegi.

 „Theelaud on kaetud!“ kuulutas tema wähe nosisewa häälega.

 „Olge siis nii head,“ hüüdis Runensteini emand elawalt, „ja lähme õhturooga wõtma,“ ja oma pikasabalise kleidiga sohises tema teiste eel söögisaali, kus neid kaetud theelaud ootas.

 Ka lauaseadlustest oli warsti ära tunda, et teine waim majas walitses. Enne oliwad söögiriistad kaunis lihtsad olnud, nüüd aga oliwad luku tagant mitmesugused hõbedased nõud wälja wõetud, mis toredaste rohkeste walgustatud laua peal särasiwad. Shang pakkus rooga ümber, mis Andrushka temale köögist kätte kandis.

 Kui kõik oma asemetele oliwad istunud, kinnitas kaubanõunik oma salwrätiku lõua otsa alla särgi kaelataguse taha ja silmitses nähtawa meeleheaga oma söögilauda ja tema ümber istuwaid omakseid, nagu oleks ta ütelda tahtnud: „Kas minu maja ei ole mitte täielik? Kas minul ei ole kõigest küllus? Kas minul ei ole ilusad, prisked lapsed?“

 Ka Bob silmitses tähelepannes oma kaasleiwalisi, milleks temal siin aega ja mahti küllalt oli.

 Kaubanõunik oli mees, kellel juba oma kuuskümmend aastat wõisiwad turja peal olla, ilma et nad teda aga märksal wiisil oleksiwad rõhunud, sest tema käis weel sirgeste ja kindla kõnnakuga. Tema juuksed oliwad küll juba halliks ja peaaegu pool pealage paljaks jäänud, aga tema nägu oli weel õige priske ja punane,

– 83 –

ja selle peale oli
wad wäikesed sinakad were-soonekesed, näha, nagu seda üksnes niisuguste wanadlaste isandate juures leida on, kes oma eluajal on tubliste süüa ja juua armastanud. Tema paksude silmakulmude alt, mis ka juba halliks oliwad jäänud, waatasiwad suured wesihallid silmad, läbitungiwa, juurdlewa pilguga. Tema wähe roomlaste loomu järele kõwerdatud nina, kaunis suur kitsaste huultega suu ja lai lõuaots andsiwad tema näole niisuguse moe, mis meelekindlust ja iseenesest lugupidamist awaldasiwad. Nägu oli muidu hoolega puhtaks aetud, ainult palgeid piiras hall habe, mis kõrwade juurest hakates sorude wiisi alla poole jooksis.

 Runensteini emand oli mitmet pidi just oma mehe wastand. Keha poolest kaunis kõhn, wäikene naisterahwas, musta juukstega ja rahutumate sõstrasilmadega. Tema näojume oli kahwatanud ja nagu läbipaistew, millest osawa arsti silm warsti sügawamat, elujuuri salaja näriwat haiguse wimma oleks wõinud ära tunda. Elu õilmitsemise aeg aga näis ka temal juba ammugi seljataga olewat, sest aeg oli halastamata käega õige nähtawaid kanawarbaid tema silmade taha kirjutanud ja ka suu ümber niisuguseid kortsusid tõmmanud, et neid isegi naisterahwa noorustamise kunst, mida aga kaubanõunikunna näis põlgawat, waewalt oleks katta ehk warjata wõinud. Muidu aga oli tema terwest olewusest ära tunda, et see rahu, mis tema teiste wastu üles näidata püüdis, ainult kunstlik ja silmakirjalik oli, kuna tema südames kärsitus ja järskus pesitas, mis igal silmapilgul nagu kadakatuli praginal wõis lõkendama hakata.