E. Peterson.

Ennemuistsed jutud

Reinuwaderist Rebasest

Kunstniku R. R. Hirsch’i joonistustega.

Tallinnas, 1912,

Tallinnamaa kooliõpetajate wastastikuse abiandmise Seltsi kulul.

Laste jutud nr. 2.

Ennemuistsed jutud

Reinuwaderist rebasest

Ernst Peterson’i jutustatud.

Kunstniku R. R. Hirsch’i joonistused.

Tallinnas, 1911.

Tallinnamaa kooliõpetajate wastastiku-abiandmise Seltsi kulul.

J. ja A. Paalmanni trükk, Tallinnas.

Hakatuseks.

 Armsad olid mul need õhtud, mil isa meile ennemuistseid juttusid puhus, meid sülle wõttis, tasa põlwedel sõidutas, wahel härjapilli lõi, hüpatas ja mängitas; armsad olid nad! Puhus siis isa meile lugusid kõigesugustest imelikkudest ja igapäewastest juhtumistest, huntidest ja karudest, rebastest ja targaist lindudest, heast ja halwast wennast, isesaagiwatest saagidest, iseraiuwatest kirwestest, tuulest ja tormist ja tuhandast muust asjast.

 Kuulasime siis wennaga hinge kinni pidades imejuhtumisi, panime inimeste ja loomade tarkust imeks ja küsisime isa käest: „Aga kuidas loomad said rääkida, nad ei oska ju kõneleda!”

 Isa wastas naljatades: „Wanasti, siis oli kõik teisiti; siis olid kiwid pehmed, ja linnud rääkisid, ja wesi põles...” Meie ei jõudnud head meelt pidada.

 Isa aga laulis:

 Siis oli, siis oli, hellad wennad,

 Siis oli kallid kaimukesed.

 Olid ajad imelised:

 Koerad kündsid, härjad hauksid,

 Koerad kündsid koppelis,

 Härjad hauksid haawikus!...

 Lammas läks laudile munele,

 Kanal olid kaksiktalled.

 Lehmal lauku täkukene...

 Toas oli tulbas sängi sambaks,

 Kajukook oli katla winnaks.

 Järwed jooksid, jõed põlesid,

 Kerilauad keetsid leenta;

 Wokkid worsta weeretasid;

 Lehmi sarwist lüpseti...

4

 Siga läks tööle, mõõk oli wööle,

 Kassil olid kannused jalas.

 Liblika pea oli lumine!

 Kits läks killa-wooriga.

 Lammas oma aamiga,

 Konn aga kolme koormaga

 Riia linna wiina wiima...

 Siis oli kirpu kilgi suurus...

 Ritsikas rebase suurus...

 Kesaparmu pardi suurus...

 Wana hunt oli härja suurus...

 Hiir siis istus, müts oli peas,

 Tõmbas tobi-piibukest,

 Ajas juttu Harjumaast,

 Tarka juttu Tartumaast...

 Ja siis hakkas alles päris jutt peale!

5

 1. Rebane saab taadi ja eidega tuttawaks.

 Elasid kord suure metsa ääres talus taati eite, kellel kena tütar, pisikene Pillekene oli.

6

 Palus pisikene Pillekene kord metsa marjule minna. Taat oli küll wastu, aga kui Pill pisarsilmil palus ja mitte sugugi kaugele ei lubanud minna, waid muidu metsa ääres marju korjata, ja kui eit ka just wastu ei olnud, et „las’ laps läheb peale,” siis ei keelanud ka taat – ja Pill läks metsa, korw käes!

 Päew hakkas juba õhtusse jõudma. Nutawad eite taati: Pille pole!

 Hirm ajab eidele higi otsaesisele; taadi süda wäriseb sees: ehk on hunt hullu teinud; karu kawal kurja teinud; rebane Pille rebinud?...

 Ei aitanud muud midagi, kui läksid Pille otsima. „Pill, ae... ae!...” hüüdis eit heledalt; „Pill... Pilleke...” kostis taadi heal! Aga keda ei olnud, see oli Pill! Kuulis karu, metsa kuningas, eide taadi huikamist, tegi naeruse näo ja mõtles: „Oo... suu täis on hea!” ja kadus kõre poole.

 Kuulis hunt eide taadi hüüdu ja urises: „Ee-e, sellest saan hammustada!” ja läks laane poole.

 Kuulis rebane eide taadi hädaldamist, ja nagu ta wana kawal loom on, mõtles ta: „Aa – siin wõib midagi teenida!” ja pistis padrikusse, et saba aga wälkus!

 Pill oli metsa ääres marju otsinud, suure marja noppimise õhinaga aga sügawasse metsa läinud ja wiimaks nii kaugele, et enam tagasi ei oskanud tulla! Hirm tuli Pillele peale: hakkas teine jooksma... jooksis, jooksis, – pillas marjad maha ja hakkas nutma. Nuttis ta tükk aega, kuni silmad punaseks läksid. Selle aja sees oli aga päe looja ja ilm widewikku läinud. Ei jäänud Pillel muud nõu järele, kui puu otsa ronida, et seal ööd läbi olla ja hommikul jälle uuesti teed otsima hakata.

7

Istus Pill suure männa harude wahel ja nuttis. Korraga... krabin... Pill waatas maha: puu all seisis suur karwane karu, tõstis nina ülesse ja wedas haisu.

 „Mis sa nutad seal?” küsis karu jämeda healega.

 „Ma’ps pea nutma!” wastas Pill, „läksin metsa marju noppima, eksisin ära ja ei oska enam koju minna!”

 „Pole wiga,” wastas karu, „tule aga alla, istu mu selga, ma wiin su koju eide taadi juurde. Nad otsiwad juba sind!”

 „Ei ma tule ühti,” wastas tütarlaps, „kui nad juba otsiwad, küll nad mind siis ka leiawad. Sul on wäga karwane kasukas!”

8

 Mõmisedes läks karu metsa. Pill hakkas aga huikama. Waewalt oli karu kadunud, kui Pill jälle sammusid alt kuulis: kuiwad oksad krabisesid ja praksusid. Ta waatas alla: all hiilgasid kaks silma nagu õõgawad söed. „See on hunt!” mõtles Pill, sest kodus oli ta kuulnud, et hundi silmad öösel nagu söed hiilgawad. Nii ta ka oli.

 „Mis sa huikad seal?” küsis hunt alt.

 „Miks ma ei pea huikama!” rääkis Pill, „eite taati alles kaugel, ehk kuulewad mu hüüdu!”

 „Tule alla, ma wiin su oma seljas neile wastu!” seletas hunt.

 „Ei ma tule ühti!” wastas Pill, „kui nad juba tulewad, küll nad siis ka kuulewad. Sul wäga teraw seljarood!”

 Hunt lõgistas hambaid ja hiilis metsa, ise aga mõtles: „Oota sa, oota!”

 Pill hakkas uuesti nutma ja huikama.

 Natukese aja pärast kuulis Pill alt jälle tasast krabinat. Ta waatas maha, – seal seisis wana Reinuwader nii maheda ja naeruse näoga ja ime lahkelt küsis ta: „Mis sa pisikene Pillekene nutad seal nii üksi!”

 „Miks ep nuta,” wastas Pill, „läksin metsa marjule, eksisin ära – ja ma ei tea sugugi, kus kodu on?”

 „Pole wiga, lapsukene,” lausus rebane ja mõtles: „Ma wiin lapse eide taadile koju ehk saan nende käest mõne kana,” ja rääkis edasi: „Ole sa aga siin wagusi, muidu hunti karu kuulewad sind ja murrawad su ära; aga mina jooksen koju ja räägin, kus pisukene Pillekene on. Ära nuta kedagi, ole aga, ilus laps, wait!”

9

 Pill jäi rebase nõu peale ka wait. Ise lippas aga rebane eide taadi wastu, tegi maheda näo ja rääkis: „Tere ka, pere isa, tere ka, pere ema! Miks teie nii hilja weel marjul olete?”

 „Ei ole marjul, kulla waderikene! Meil kadus pisike Pilleke ära. Ega sina teda pole näinud?”

 „Oeh, kust mina teda tean: pole mu kõrw teda kuulnud ega silm näinud... aga hunti karu nägin küll!”

 „Oh, kulla waderikene,” hakkas eit paluma, „sul kergemad jalad ja terawamad silmad; otsi läbi põõsa pooled, waata läbi waarikud, käi läbi kuusikud, kuusikud ja männikud, ehk leiad meie lapse ülesse!” Ise mõtles aga hundi ja karu peale.

 Rebane wastas rahulikult: „Mis sa, mis sa, eidekene, mis sa, mis sa, taadikene, ülesleiu hinnaks lubad, jalawaewaks mulle paned?”

 „Kana!” lausus taat.

 Eit lõi taadile küünarnukiga pihta ja lausus: „Ega sa hull ole!”

 „Ühest wähe!” tingis rebane, „otsige ise!” Ja pidi juba metsa jooksma, kui eit tellima: „Kuule, kulla waderikene, otsi lapsuke ülesse! Ei ole kana wähe! Mul on kirju kana, ilus raswane...”

 „Olgu!” hüüdis rebane ja kadus metsa.

 Rebane jooksis siia, jooksis sinna... ja oli warsti tagasi.

 „Kas leidsid?” küsisid wanad.

 „Mis ma nüüd leidsin: pime natukene! On nagu keegi männa harude wahel; saad sa nüüd pimedas aru, warese pesa wõi mis ta on?” rääkis rebane kawalalt. Eks tulge, waadake ise!”

10

 Läksid: rebane ees, eite taati järele; said männa juurde, eit waatas ülesse – Pillekene!

 Nüüd polnud rõõmul otsa ega aru. Pill tuli puu otsast maha ja eite taati wiisid tütre koju. Järel käis aga rebane, sest tema suu jooksis ju kana järel wett.

 Hunti karu olid aga wihased, et nende käest niisugune ilus suutäis ära wiidi ja mõtlesid, kuidas wanamehele kätte maksta. Rebane sai kirju kana kätte – ja oli oma kawalusega wäga rahul.

 Eite taati õpetasid aga Pille, et see enam iialgi üksi metsa ei läheks...

2. Karu ja hunt tahawad taadile ja eidele kätte maksta.

 1. Läks aega, mis läks, eite taati ootasid küll kewadet aga see ei tulnud ega tulnud. Ütles eit taadile: „Kuule, wana, puud on otsas; mine too metsast puid, pole enam kildugi paja alla panna ega halgugi ahju kütta ja leiba küpsetada!”

 Taat pani hobuse ree ette, pistis kirwe wöö wahele ja läks ruunaga metsast puid tooma.

 Waewalt oli ta metsa saanud, kui määratu suur karu, nagu pool heina saadu, wastu tuli. Hobune hakkas loortsuma ja otsepüsti ajama; karu aga lausus: „Tere, tere, pereisa, kuhu siis nüüd ruttad?” Ise aga waatas altkulmu ilusa, rammusa ja rummulise ruuna peale.

 „Puud lõppesid otsa, metsawahi isand,” wastas wana ja wõttis lotu maha. „Ega keeldust pole?”

11

 „Keelust nüüd seda korda küll kõneleda ei maksa; aga ütle mulle, kes su hobuse nii ilusaks rummuliseks tegi?” küsis karu ja ei saanud silmi hobuse pealt ära pöörda.

 „Ikka ise!”

 „Kas sa siis maalri tööd ka oskad?” küsis karu täis uudishimu.

 „Mina wõeh? Oo, – selle peale olen ma esimene meister: Mängla mõisa on seest ja wäljastpoolt kõik minu maalitud!”

 „Tore wanamees,” lausus karu. „Kui sa sihuke osaw mees oled, kas sa mind ka ei saaks rummuliseks maalida?”

 „Küll ja küll: nii kuidas metsawahi isand aga ise soowib!”

12

 „Heake küll!” tellis karu edasi, „meest sõnast, härga sarwist: maali mind ka rummuliseks! Aga seda ma ütlen, kui sa mind nii ilusaks ei tee, nagu ruun on, siis murran ma su hobuse ja söön ta ära!”

 Taat kummardas maani metsaisanda ees ja sõnas:

 „Ma pean aga sinu enne kinni siduma: hakkad pärast liigutama, rikud kirjad ära!”

 „Olgu,” lisas karu otsa. „Säh, käppa kui mända!”

 Käed löödi kokku ja wanamees hakkas karu ohjadega wana suure männa külge kinni siduma. „Oota, oota sa, metsaisand,” mõtles wana, „küll ma sulle näitan, mis maalimine on! Katsun, kas sul isu läheb mu hobuse peale hiilimisest ära!” Taat tõmbas karu ohjadega nii kinni, et teisel hing rindu seisma jäi.

 „Ä–ä–ä– hullu tee!” tõreles karu, „wõta lahti; e–e–e–i ma taha üh!”

 „Pole wiga!” naeris wana ja sidus karu nõnda kinni, et teine iitsatadagi ei saanud. Siis tegi tule ülesse, pani kirwe tulde, – ja kui kirwes punaseks oli läinud, hakkas ta karu rummuliseks kõrwetama, nii mis kasukas aga suitses!

 Karu pistis möirama, nagu oleks tal wiimane häda käes olewat ja rabeles, mis jõudis! Ohjad rebenesid ja karu pistis padrikusse, et lepad loogus!

 „Head teed, metsaisand,” soowis wanataat põgenejale weel takka järele, sõitis metsa ja tõi puud koju.

 2. Suwel hoidis eit metsa ääres lambaid. Kõik kari oli walge, oinas ainult must. Hundil oli eide peale süda täis ja ta püüdis parajat pilku põõsa taga maas waritsedes, et kõige paremale lambale selga karata. Eit juhtus aga hunti nägema ja hakkas taplema: „Hust hä-

13

bemata! Kas saad minema! Mis sa wedeled seal kõhuli maas!”

 „Ma pean siin enesega aru!”

 „Mis aru?”

 „Ma ei saa aru, kust see üks lammas minu kasuka omale selga on saanud?” sõnas hunt.

 „Sinu kasuka? Hurjah, häbi sul ei ole sihukest juttu ajada! Wõi sinu kasukas?!”

 „Ei, perenaine, päris minu kasukas!” urises hunt, ja suu jooksis tal wett. „Selle peale wõin ma wanduda! See on minu must ja karwane kasukas, ja kui sa ta mulle heaga kätte ei anna, siis wõtan ta kurjaga lamba seljast ära!”

 Perenaine tahtis kisendama hakata, aga arwas, et sellega hundi weel wihasemaks teeb; seal tuli talle korraga meelde, peremees oli hommikust hundirauad lepikusse pannud, et kriimsilma püüda.

 „Kuule, wa kallis Wõsa-Willemikene,” palus perenaine, „kas sa aga sellepeale ka julge oled ja wanduda wõid?”

 „Wõin!” kisendas hunt.

 „Noh, kui wõid, siis läheme wandele,” rääkis perenaine. „Siin ligidal põõsastikus on wanne; tule ja wannu!”

 Hunt oli nõus.

 „Pane nüüd käpp aga siia peale,” käskis perenaine, „ja wannu, et see sinu kasukas on!”

 Waewalt oli hunt käpaga raudu puudutanud, kui need kokku plaksatasid, – ja kriimsilm oli käppapidi lõksus.

 Perenaine jooksis koju taadi järele, et see hunti tuleks ära tooma. Kui nad aga tagasi jõudsid, oli hunt kadunud: muidu käputäis käpa karwu oli weel raudade wahel.

14

 Sülitas taat, pahandas eit – ja läksid jälle igaüks oma töösse: eit lammaste karja, ja taat põllu peale.

 3. Pahandas taat, et eit hundi ära oli lasknud minna, ja mõtles, kuidas raudasid nõnda seadida, et hunt enam ära ei jookse, kui korraga keegi teda kibedasti kaela pealt hammustas. Taat äigas äritatud kohta, – ja pihku jäi parm!

 „Ahk sina igawene inimese piinaja!” wihastas taat; pidi teise sõrmede wahel peeneks pigistama, aga halastas tüütaja peale, pani talle õlekõrre sappa – ja laskis lendu. „Noh, wii teistele palju terwist, et nad nii häbematad ei ole!” lausus taat lendajale järele.

 Esimese hooga pidi parm maha kukkuma, nii walus ja raske oli koorem; wõttis aga kõik jõu kokku ja lendas

15

metsa poole. „Niisugust asja küll kätte maksmata ei wõi jätta!” mõtles parm ja istus metsas ühe lehe peale.

 „Kes seal puud purustab?” küsis korraga jäme heal alt.

 „Eks mina ikka!” pirises parm.

 „Tule aga alla!” käskis karu, „muidu kukud kõige oma palgiga mulle sealt kaela: tapad teise surmamullaks!”

 Waewalt, waewalt sai parm enese alla lasta.

 „Kuule, wennas, mis teiwas sul seal sabas on?” küsis karu.

 „Mis sa oled rõuges olnud, onu?” päris parm.

 „Oh, wennas,” kaebas karu, „kõik selle taadi süü, kõrwetas teine talwel tulise kirwe põhjaga mu üsna lapiliseks! Aga seda ma talle küll ei jäta!”

 „Ka minule pani taat selle hirmsa palgi sappa!” pirises parm. „Ole hea, onu, ja wõta ära!”

 Karu wõttis parmu pihku, läks teise käega õlekort püüdma, ei oskanud niisuguse peenikese asjaga ühtigi ümber käia – ja pigistas parmu puruks.

 „Sa heldekene, missugune õrnakene!” urises karu ja wiskas parmu maha.

 Korraga kuulis ta hoigamist, mis ikka ligemale ja ligemale tuli.

 Hunt tilpas kolmejalga, tõstis käppa wahel suu äärde, puhus peale, raputas ja nuttis.

 „Hei, hei – wana-tädi poeg!” hüüdis karu, „mis lulli sa nüüd lööd?”

 „Oh, ära päri – silmist tuleb tuld wälja... nii hirmus walus; waewalt sain aga käpa weel kätte!” Ja hunt rääkis oma loo ära, kuidas lammas tema kasuka oli ära warastanud, kuidas tema seda nõudma läinud, aga perenaine tema wandele wiinud ja wanne teda nii pigistanud, et surm waraks.

16

 Selle nutu peale oli rebane ka sinna jõudnud, kuulas pealt ja aitas nutta.

 „Seda meie temale küll ei jäta!” wandus karu.

 Rebane ässitas kännu otsast: „Ega maksa ka jätta!”

 „Ta peab seda saja wõrra tagasi saama,” lubas hunt.

 Rebane aitas järele: „Ja saab ka!”

17

 „Kas ta sulle ka midagi paha on teinud?” küsis karu.

 „Jah, tegemata wist,” luiskas rebane. „Mullu lubas mulle karjaskäimise eest, kui wana Muri haige oli, kirju kana. Sain teise kätte: oli kõwa nagu puu-juurikas! Näeh, murdsin silma hambal tüki otsast ära. Sihukene kah!”

 „Sihukene kah!” poolisid hunti karu järele, „ta peab aga saama!”

 Ja hunti karu wõtsid nõuks taadi ja eidele kõik kurja kuhjaga kätte maksta, mida rebane kõrwalt toetada lubas.

 „Sina terwe mees,” tellis hunt, „waata järele, millal paras aeg on, ja siis lähme!”

 Rebane oli nõus, sest ka tema küljed walutasid praegu neist hoopidest, mis ta taadi käest oli saanud, ja läksid siis kõik sügawasse metsa südant sööma.

 3. Rebane jääb silma hambast ilma.

 Rebane oli aga silma hambast koguni ise moodi ilma jäänud. See sündis nõnda:

 Kirju kana, kelle rebane Pille leidmise eest wälja oli petnud, oli temal ammu söödud. Magus kodulinnu liha ajas waderile kange isu peale weel kanaküpsist saada. Taati eite olid põllu peal töös. Seda nägi rebane ja läks tasa hiljukesti õue peale. Ilm oli kangesti palaw, – ja kanad olid kaewu äärde jooma tulnud.

 Sala, salajas hiilib rebane nende poole: ise wahib ühtelugu kõige ilusama kana peale ega pane tähelegi, et kaew lahtine on. Käpp libises – ja – sulpsti! oli rebane kaewus. Õnn oli, et aeg kuiw ja kaewus wett wähe oli, muidu oleks rebane oma eluga selle nalja maksnud.

18

 Aga kukkumine oli siisgi nii õnnetu olnud, et ta oma silma-hambal wastu kajurakkeid tüki otsast ära oli löönud.

 Esimesest kukkumisest oli rebane nii põrutatud ja ehmatanud, et ta arugi ei saanud, mis oli sündinud, ja kus ta oli: wesine, poolpime ja ülewal pea kohal pisukene tükk sinist taewast! Külma wärinad ajas see mehikesele peale.

 Selle aja sees oli wanal keerusarwedega mustal oinal, sellel samal, kellel hundi ütlemise järele tema kasukas

19

kanda oli, suurest palawusest kiilikas kõrwema hakanud. Läks teine kaewu äärde waatama, ehk saab juua. Mollid ja künad olid aga kõik tühjad. Waatas wiimaks kaewu – ja nägi rebast.

 „O–o–o!” hüüdis oinas, „näeh, kus loom! Üsna kaewu roninud palawaga: Ulata mulle ka juua!”

 Nüüd sai rebane alles aru, et ta kaewus oli.

 „Tere jumalime, pereisa!” rääkis rebane maheda healega. „Ära pahaks pane, et ma siin olen!”

 „Mis pahaks!” kurjustas oinas. „Noh, mis sõge sa seal teed?”

 „Ei midagi, pereisa!” helletas rebane edasi. „Ä’ pahaks pane, papakene! Mul oli ülewal kangesti soe: eks tulin siia wilusse! Siin na’ hea wilu ja wesi nagu kristall!”

 „Waata kawalat!” imestas oinas; „wõi seal hea? – Ja minul keel tahab suhu ära kuiwada: süda üsna nõrk!”

 „Eks ta ole, papakene! Hüppa aga sisse; küll on siin hea jahe olla!” ukutas rebane.

 Ilma, et oinas kaua oleks aru pidanud, kargas ta alla, nõnda mis wesi pahwatas; wee piisad lendasid aga ülesse!

 „Jumal hoidku ka olemast wõi elamast!” hurjutas rebane. „Mitte hoiatagi teine: pidi praegu teise ära tapma!... Hoia, hoia natuke sinna poole!” Oinas raputas wett willade pealt maha ja jäi kaewu seina äärde seisma.

 „Oh, sa heldekene,” taples rebane, „ära tahab minu pigistada! Tõuse natuke püsti, pane esimesed jalad kaewu seina wastu ja toeta pea sarwedega ülesse!.. Ära pigistab!”

20

 Oinas, wa’ hea mees, kuulas sõna: tõusis tagumiste jalgade peale, tõstis esimesed jalad wastu kaewu seina ja toetas pea sarwedega ka wastu seina, et rebasele ruumi anda. Rebane kargas aga oina selga, sealt – krapsti! – sarwede peale ja sealt – wiuh! – wälja!

 Enne kui oinas asjast aru sai, oli rebane ammu juba oma teed!

 Kanad olid selle aja sees õue pealt kadunud nagu tina tuhka. Waatas rebane ümberringi, nuuskis teine... ja läks tühja kõhuga metsa poole.

 Põllu peal tegid eite taati alles tööd ja kann hapupiima wedelaga seisis põõsa ääres.

 „Ehk saab sealt midagi hamba alla pista!” mõtles rebane, läks ligi, tõstis teise käpaga kaane ülesse ja pistis pea sisse.

 Eit oli seda nägema juhtunud. „Hurjah, waata ikka, mis sõge teeb: solgib meie jooma-aja ära!” hurjutas eit.

21

 Taat nägi, tõmbas wembla, jooksis rebase juurde ja hakkas wõõrast nüpeldama. Suure waewaga sai rebane pea kätte ja pistis põgenema, muidu oleks leitsakas läinud!

 Taadi meel oli wäga pahane, et kasuka-krae jälle metsa jooksis. Rebane silis aga külgesid ja mõtles, kuidas taadile kõik seda kätte maksta.

 Oina käsi käis aga kaewus üsna pahasti! Esiti oli teisel üsna hea: jõi janu ära, suur soe hakkas ka lahkuma, aga warsti hakkas wilu. Hüüdis teine appi, aga abi toojat polnud kusagil. Õhtu eel, kui perenaine koju tuli ja kaewule wett läks tooma, leidis ta wärisewa oina kaewust, kutsus taadi ka sinna ja kahekesi kisti oinas kaewust wälja. Palgaks sai weel paar patsu taadi käest laudjasse!

 Südames ootas aga oinas aega, mil rebasele pettuse eest palka wõis maksta. Ja see aeg tuli ka!

 4. Rebane, hunt ja karu maksawad taadi ja eidele kätte.

 Wiimane watt, mida rebane taadi käest oli saanud, täitis wäga ta hinge ja ta mõtles tõsiselt selle üle järele, kuidas pererahwa peale langeda, et kõik nende kanawara omale saada. Aga parajat pilku ei tulnud.

 Selle aja sees oli hundi käpp ja karu küljed ka ära paranenud, ja metsloomad ootasid aga aega, mil taadi talusse külasse minna.

 Mida kauem aga rebane kättemaksmise üle järele mõtles, seda enam sai talle selgeks, et maja peale üksnes siis wõib langeda, kui taati eite kodu ei ole.

 Kes pidi temale sellest teada andma?

22

 Arutas ja arwas, et kõige parem oleks wana musta kassi Hintsu käest seda teada saada. Läks ka rebane talu poole teele. Warsti sai ta kassiga toa taga kokku, kus see hiiresid waritses ja teretas. „Tere ka, tubane turtsu!”

 „Jumalime, Reinu isand! Kuhu siis jalad kannawad?”

 „Esiteks: nii sama, teen jälgi, ja teiseks: oli peremehega ka asja!” õiendas rebane.

 „Mis sa tõid oma kasukat talle puhastada?” küsis kass pilgates.

 „Ei, ma tulin endise puhastuse eest raha maksma!”

 „Aga peremeest pole praegu kodu!”

 „Ehk wõtab perenaine jutule?”

 „Pole teda ka kodu!”

 „Millal siis kokku saab?” küsis rebane tõsiselt.

 „Ei enne homme õhtut pole juttugi,” seletas kass, „nad läksid teistre pulma!”

 „Wõi nii!” imestas rebane. „Siis pole muud, kui pean koju minema!” Ja läks sellest teistele teatama, et paras aeg on tulnud.

 Rebast oli aga kukk kogemata näinud. Waewalt oli rebane kadunud, kui kukk kassi juurde läks ja küsis: „Kas külalisel midagi uudist ka oli?”

 „Polnud ühtigi,” wastas kass, „tahtis peremehega kokku saada.”

 „Ja sina?” päris kukk.

 „Ma ütlesin, et neid kodus pole!”

 „Rumal ikka oled, wa’ Hiirekeller!” hurjutas kukk. „Kas temal sihukest asja teada oli tarwis! Jumal teab, mis kõik wõib olla: ega mets nalja tunne!”

 Nüüd läksid kassil ka silmad lahti, et ta rumalasti oli teinud ja rebasele maja saladused wälja lobisenud.

23

 „Langewad öösel peale,” seletas kukk, „ja mis meie siis oma nõu ja tarkusega teeme?”

 Lugu oli tõesti kirju. Mis teha?

24

 Kutsus kukk oina ja härja, ja hakkasid kõik neljakesi nõu pidama, mis ette wõtta. Tehti wiimaks otsuseks, mitte alla anda, waid kõigest jõust wastu panna. Kass wõttis walwamise enese peale. Ja tõesti, just keskööl, kui majas kõik wait ja wagusi oli, kuulis kass ukse taga kobinat. Ruttu ajas ta teised ülesse, ja kõik seadsid endid walmis kurji külalisi wastu wõtma. Tuli kustutati ära; oli pime, et sõrme ei näinud suhu pista.

 Ukse taga seisid aga karu, hunt ja rebane ja pidasid isekeskis aru, kes kõige enne tuppa peaks minema. Hirm oli meestel südames, sest pererahwas wõisid kodus olla, mis siis ette wõtta?!

 „Sa nagu asjaga enam tuttaw,” arwas karu rebast tuppa ajades.

 „Ma arwan,” seletas rebane, „et sest wähe kasu on, kui mina lähen: minul pisukene jõud, – ja peale selle on mul silma hammas ikka weel haige, lähen wõtma, sülita suust kohe wälja! Ja siis on see ometi ju üks-ta-puhas, kas mina jään wälja wõi sina lähed sisse, wõi sina lähed sisse ja mina jään wälja!”

 „Eks ta ole!” arwasid hunti karu.

 Wiimaks tehti ometi otsus, et rebane wõtab ukse lahti ja hunti karu tungiwad sisse.

 Waewalt sai rebane ukse praoksile peastnud ja hunti karu sisse astunud, kui kass hundi turja kinni kargas, kukk pähä lendas ja seal kiskuma hakkas; oinast härga wõtsiwad aga karu käsile: härg tõukas sarwedega talle küljekontide wahele, oinas andis wopsu takka... ja enne, kui rebane kolme sai lugeda, olid sõbrad toast kõik wäljas – ja andsid jalgadele walu, et maa müdises. Ukse eest leidis

26

oinas weel ühe karwase looma; see oli rebane. Ka see sai paar hoopi ja kadus.

 Alles sügawas metsas peatasid põgenejad. „Oh, wennad,” rääkis hunt, „waewalt sain ma nina sisse pista, kui mulle nagu soolwett wastu silmi wisati: nägemine ja kuulmine kadus, nii kibe oli!”

 „Wõi mul paremini käsi käis,” aitas karu kõrwalt, „mulle tõugati ühelt poolt nagu raudkangiga sisse, teiselt poolt käis aga niisugune põrakas pihta, et ümber pidin kukkuma. Hing jäi kinni!”

 „Wist on wanal soldatid kodu, kui ta ise pulmas käib,” arwas rebane. „Mina sain wist suurtüki kuuliga ühe paugu oma külje kontide wahele, nii et ma kolm keerdu ümber käisin, enne kui jalule sain!”

 Ja hunt, karu ja rebane tänasid õnne, et eluga peasid ja arwasid, et taadile wist küll kõik see paha kätte tasumata peab jääma.

 5. Rebane peastab taadi karu käest ära.

 Kaua aega oli juba mööda läinud: hundi käpp käis niisama nagu ennegi, ja karu külgesid kattis uus karw; rebane oli kaewu kukkumise kui ka wiimase peksu ära unetanud.

 Talwe walitses õues ja metsloomad tundsid rohkem nälga kui enne; käisid tihti ka taadi õues, aga kätte polnud nad weel midagi saanud, sest koduloomad olid laudas ja laudal kõwa uks ees.

 Ühel päewal pani taat wana ruuna ree ette ja läks metsa puid raiuma.

27

 Keset sügawat metsa tuli talle karu wastu, jäi tee peale seisma, tõusis püsti, ajas käpad laiali ja urises: „Aga taat, nüüd murran ma sinu ehk su hobuse!”

 „Oh, kulla metsaisand, ä’ söö ühtigi! Waata ikka, mis wilets mu ruun on, ja ma ise pole ka midagi: muidu kondi puru, murrad oma hambad katki!”

 Karul tuli jutt meelde, kuidas rebane oma silma-hamba kirju kana kõwa liha sees ära oli murdnud ja ütles: „Aga mu kõht on tühi!”

 „Oota weel natukene aega,” rääkis wana edasi, „lase, ma toon heinad metsast ära, söödan ruuna rammusaks, siis saad kätte!”

 „Olgu!” urises karu, „meest sõnast, härga sarwist!” ja läks metsa.

 Wanamehel oli jänesenahk põues: mis teha? Läheb puu raiesmikku, istub ree peal ja mõtleb, mis ette wõtta?

 „Jõudu, papakene!” kuuleb wana korraga selja takka, pöörab enese ümber ja näeb selja taga rebast.

 „Tere, jumalime!” teretab wana.

 „Mis sa siis na’ kurb oled?” küsis rebane.

 „Miks ma siis mures ei pea olema?” räägib taat. „Kõigest kaks hobust mul on: wana walge ja see, – ja mõlemad on karule liiga head!” – ja wana jutustas loo ära.

 „Rõuges oled sa küll,” aitas rebane takka, „aga mis sa mulle annad, kui ma su hädast wälja aitan?”

 Wana lubas kana.

 „Ei,” kauples rebane, „seda on liiga wähe! Aga luba mulle wana künnihärg ja regi, siis lepin!”

 Mees mõtles, mõtles – ja jäi nõusse.

28

 „Heake küll,” õpetas rebane, „sina hakka siin nüüd puid raiuma, aga mina hakkan hõiskama. Kui karu siia peaks tulema ja küsima: „mis see tähendab?” siis ütle, et kütid on metsa tulnud ja püüawad hunta ja karusid. Nii taat ka tegi. Rebane läks aga padrikusse ja hakkas kisendama: „A–e–i–u! Aa–ee–ii–uu!”

 Kuulis karu imelikku hüüdmist, kuulas, – raputas pead ja läks mehe juurde.

 „Kuule, papa!” päris ta, „mis see on?”

 „Ei midagi! Kütid tulid metsa ja püüawad hunta ja karusid.”

 Karu ehmatas koledasti ära ja hakkas meest paluma: „Kulla isa, unetame kõik wana wiha; kus minewa aastased lõod, seal minewa aastane meelepaha! Kuule, lase ma lähen su ree peale, ehk arwawad, et puu-pakk on!”

 „Olgu!” ütles wana ja lubas karul ree peale pikali maha heita.

 Seal tuli aga rebane ligemale ja küsis põõsa takka: „Taat, ae, taat! Kas sa oled hunta ehk karusid näinud?”

 „Pole!”

 „Aga mis asi sul ree peal on?”

 „Puupakk.”

 „Kui see puupakk on, siis seo ta nööriga kinni!” õpetas rebane ja lipsas metsa.

 „Kas läksid minema?” päris karu.

 „Jah!” wastas taat.

 „Noh, siis seo mind kinni,” käskis karu, „muidu arwawad, et ei olegi puupakk!”

 Mees wõttis köie ja sidus karu kinni. Waewalt oli mees töö lõpetanud, kui rebane uuesti tagasi tuli ja küsis: „Taat, ae, taat! Kas hunta karusid oled näinud?”

30

 „Pole!” oli taadi wastus.

 „Aga mis asi sul ree peal on?” päris rebane.

 „Puupakk!”

 „Kui see puupakk on, siis löö kirwes sisse!” käskis rebane ja kadus.

 Mees wõttis kirwe ja tahtis lööma hakata, kui karu paluma: „Kulla kallis peremehekene, pai papakene, ära löö! Ma luban sulle kõik, mis sa tahad!”

 „Heake küll,” rääkis mees, „ma lasen su lahti – aga luba, et sa mu loomad rahule jätad!”

 Karu lubas seda wandesõnaga.

 Nüüd peastis mees köied lahti ja laskis karu minema.

 „Eks näeme, kas sa sõna pead?” lausus taat.

 „Pean!” wandus weel karu ja läks.

 Waewalt oli karu kadunud, kui rebane wanamehe juures oli ja naerdes küsis: „Noh, kas ma ei aitanud sind hädast wälja?”

 „Aitasid!” kinnitas taat.

 „Aga lubadus?” nõudis rebane.

 Ei tahtnud taat oma sõnu murda; läksid koju, ja andis rebasele wana künnihärja, rakendas ta ree ette, – ja rebane sõitis nõõtades ja mokki mutsutades laane poole.

 Taadil eidel oli küll kahju, aga teha ei olnud midagi!

 6. Hunt sööb rebase härja ära.

 „Nõõ – nõõ! Kas saa! Liigu, liigu! – Las’ käia!” nõõtas ja mutsutas rebane härga, istus ise ree serwa peal, hoidis witsa teises ja ohje teises peos ja ajas,

32

taples ja karjus, mis mets kajas! Härg läks aga lonkides edasi, nagu poleks rebast ree peal olewatgi! Rebasel oli aga isu sõita saada ja ajas ja kisendas seda enam. –

 Juhtus rebase kärkimist hunt kuulma, pani seda wäga imeks ja läks waatama, mis see rebane seal paukus.

 „Tere, wader!” hüüdis hunt juba eemalt, kui ta rebast härja ja reega, nagu mõnda suurt saksa, nägi tulewat.

 Rebane ei pannud hunti mitte tähelegi ja ajas aga edasi.

 „Tere, wader Rein!” hüüdis hunt ja astus üsna tee peale ette, nõnda et härg seisma jäi.

 „Pime, näeh, pidi üsna ära ehmatama,” sülitas rebane kolm korda ja wõttis terwise wastu.

 „Missugune tore poiss,” rääkis hunt, „kust sa selle ree ja härja said?”

 „Härja ostsin, ree tegin ise!” wastas rebane uhkelt.

 „Ole hea mees,” palus hunt, „wõta mind ka ree otsa peale.”

 „Taga paremaks!” naeris rebane, „sörgi aga kõrwal!”

 „Luba, et ma ühe käpa ree otsa peale panen!” tegi hunt mustlast.

 „Ei saa,” kärkis rebane, „regi läheb puruks!”

 „Mis regi sihukene on?” naljatas hunt; „külamehed weawad puid, aga sina ei saa käppagi peale wõtta!”

 „Just kui waenlane, käib aga peale!” wihastas rebane. „Noh, istu siis otsa peale, aga waata, et sa oma suurt saba, wa’ puuhalgu, peale ei pane.”

 „Ei pane, ei pane!” lubas hunt, „kust ma peremehe käsu wastu julgen teha!” Ronis ree otsa peale ja jättis saba mööda maad jooksma. Rebane aitas weel witsa otsaga saba seada, et see mitte rege puruks ei suruks, ja sõit läks edasi.

33

 Natukese aja pärast raksatas regi.

 „Oh, sa heldekene! Nüüd lõhub mu ree ära!” hädaldas rebane.

 „Ei ole wiga!” waigistas hunt, „wist minu saba raksub: jäi mätta taha kinni!”

 „Ah nii!” wastas rebane ja ajas edasi.

 „Aga kuule, kulla wader,” palus hunt, „luba ma panen saba peale: karwad kuluwad ära!”

 Rebane lubas. Waewalt sai hunt oma saba rebase ree peale pannud, kui regi raginal kokku wajus. Rebase süda kukkus täis: „Näeh, seal ta on nüüd! Ikka: „ei wajuta puruks; ei wajuta puruks,” – nüüd on sulp käes! Katsu nüüd, kuidas uue ree saad!”

 Ei jäänud hundil muud järele, kui uut rege muretseda.

 „Waata nüüd,” õpetas rebane, „kui sa ree puid lähed tooma, et sa kõik õiged ei too, waid kaks kõwerat – nagu ree jalased on!”

 „Mis sa rääkisid?” küsis hunt. „Ära korraga nii palju õpeta: mul unub ära!”

 „Oled ikka mul mees,” pahandas rebane, „pea meeles: kaks kõwerat puud ja teised kõik õiged; kaks kõwerat ja teised kõik õiged; pea meeles!”

 Hunt läks metsa ja urises: „Kaks kõwerat ja kõik õiged... kaks õiget... kõik õiged!...” Ja tõi natukese aja pärast sületäie õigeid wemblaid rebase juurde.

 „Sa heldekene!” kaebas rebane ja lõi kahte kätt kokku. „Aja tühja asjale, karga ise kännule! Ega ma ometi herneid hakka tegema? Mis ma nende wabinatega teen?!” – Rebane jooksis ise metsa, et parajat puud tuua.

 Seda oli aga hunt just ootanud: nii pea kui rebane silmist kadus, murdis hunt härja ära, sõi selle seest õõn-

35

saks, wõttis ree pealt õlekoo ja toppis härja naha õlga täis, tõmbas talle riistad peale ja kadus ise padrikusse. Warsti tuli rebane tarwiliste puudega tagasi, parandas ree ära, istus peale ja ootab hunti...

 „Hei, härg, puhu tuld!” hüüdis ta härjale, kui ta nägi, et hunt ei tulnud, ja aeg igawaks läks, tõmbas ohjest ja laskis witsaga üle härja selja. Härg aga hakkas tuikuma; waarus, waarus ja wajus pikali.

 Rebane ehmatas, kargas ree pealt maha ja hüppas härja juurde. Katsus teist tõsta, ülesse upitada, – aga nägi warsti, et härg ära oli murtud, tühjaks söödud ja õlgi täis topitud.

 „Ah, sa hundi pealuu;” kaebas rebane, „nõnda tehtakse sõbra mehega?!”

 7. Rebane warastab taadi kalad ära.

 Rebane jättis tühjaks söödud härja sinnasamasse ja läks luusima, kust natukene suhu saaks pista, sest wats lõi koledat pilli: polnud tükil ajal enam midagi söögipoolist hamba alla saanud.

 Luusis teine lepikud läbi, patsis padrikud läbi, – ei midagi! Jõudis wiimaks järwe peale... Lõi silmad ülesse ja nägi eemalt taati tulewat: istus wanamees ree peal, walge sörkis aiste wahel, ja ree peal paistis ka midagi olewat.

 Rebane märkas warsti, et wana kalalt tuli, ja et need kalad olid, mis tal ree peal asusid.

 „Nüüd aita, kallis kawalus!” lausus rebane, laskis enese pikali maha, ajas saba sorgu, tõmbas kõik oma keha

36

kõwaks, kõwaks nagu puu-juurikas – ja seisis nagu surnu maas.

 Taat sõitis ligidale, pidi juba mööda ajama, kui korraga rebast nägi.

 „Ena, reod, kus teine ära surnud,” naeris taat, tahtis mööda ajada, aga pidas wana walge paigal, ronis ree pealt maha ja ütles: „Ei, siia ma sind küll ei jäta! Wiin koju, tõmban naha maha ja saan hea sooja kasuka krae enesele ehk eidele.” Wana hakkas rebasel sabast kinni ja wiskas ta koorma otsa, ise istus aga jälle ette ree pea peale ja ajas ruuna edasi; omal oli aga heameel, et eidele ilusa kingituse koju wiib.

 Nii pea aga, kui taat rebast enam tähele ei pannud hakkas see kalu ree pealt ikka ükshaawal, ühekaupa maha pillama.

37

 Kui kõik kalad tee peale olid pillatud, hüppas Rein ise ka maha, korjas kalad kokku ja wedas oma koopasse. Taadi hinggi ei teadnud, et rebane kaladega juba ammu oma kodu oli, kui ta hobusega ukse ette jõudis.

 Ilma et ree peale oleks silma wiskanud, kobas taat tuppa ja naljatades käskis ta:

 „Noh, küljeluuke, täna oli õnne kui tõrwa: too kalad tuppa ja ära oma kasukakraed ka ree peale uneta!”

 Eit ruttas õue ree juurde, käis mitu korda ree ümber, tõstis isegi õled ülesse... aga ei leidnud mitte midagi niisugust, mis tuppa oleks sündinud tuua.

 Wihastas eit ja tuli tagasi.

 „Keda sa, wana inimene, narrid; kas ma su laps olen?” küsis eit pahaselt.

 „Mis laps?” päris taat ja lõi nagu kohkuma, sest eit oli päris pahane.

 Ruttu läks taat õue... ja siin nägi ta, et eidel õigus oli: ree peal ei olnud kalu ega kasukakraed! Nüüd mär-

38

kas taat, miks rebane seal surnult lamas; pahandas ja ütles: „Oota, oota! Küll sa üks kord leiad, mida otsid!” Rebasel oli aga nälg majast mitmeks ajaks kadunud.

 8. Hunt püüab jää-augus kalu.

 Oma suurest kala tagawarast tõi rebane igal päewal paar tükki ja sõi ja rõõmustas.

 Korra, kui ta jälle kalu koju tõi, juhtus hunt ligidal olema ja nägi seda. „Oo, – wana waderikene, jätku ka sinu leiwale! Kust sa niisuguse ilusa saagiga oled kokku saanud?” küsis hunt teise käest ja oleks silmadega juba kalad ära söönud.

 „Eks järwest ikka!” wastas rebane rahulikult.

 „Kust järwest?”

 „Noh, sa nüüd tea!” imestas rebane. „Kus sa siis oled elanud? Praegu on küla all järwes niisugune suur kalasaak, mis ime! Lutsud, purikad, ahwenad ja särjed... aja päris hanguga kokku, nagu mehed suwel heina!”

 „Tõesti?!”

 „Tõsi, tõsi!” seletas rebane edasi. „Seal on neid suuri ja pisikesi, igate sugu ja igate nägu!”

 „Aga kuidas neid kätte saada?” küsis hunt. „Järw on jää all ja pole sul midagi, millega auku sisse teha ega asja, millega püüda!”

 „Eh – eh – hee!” naeris rebane, „pajuwasikas sa oled ja selleks ka jääd! Ei tea, kes nüüdsel ajal sedasi kalu püüab? Nüüd hakkawad kalad ise otsa!”

 „Kuhu? Mille otsa?” küsis hunt ja warjas oma wiha, mida rebase sõna „pajuwasikas” talle oli teinud.

39

 „Kuidas wõib üks loom nii rumal olla?” pilkas rebane edasi. „Kus oled sa selle aja elanud ehk olnud? Mitte midagi sa ei tea ega tunne! Nüüdsel ajal ei ole muud tarwis, kui aga saba jääauku pista, ja kalu hakkab niipalju külge, et waata, et saba wälja tõmmates pooleks ei wea!”

 Rebase jutt ja tühi kõht ajasid hundil üsna meeled, mõtted sassi.

 „Kuule, kulla wader,” palus hunt, „wii mind ka jääaugule! Ma pole kolmel kuul enam mõistlikku hamba alla saanud. Saan wahel siit poolsurnud warese, sealt mõne otsalõppenud lamba kätte, mida külamees hange peale wiskanud, – ja see on kõik. Praegu on aga seest nii hele, ja karjub teine ja lööb pilli, nagu põrsas aia wahel! Ole hea, wii mind jääaugule!”

 Rebane aga pilkas: „Kas sa mu härga ei ole juhtunud nägema; wõi ehk luikab härg sul kõhus ja otsib oma õiget peremeest?”

 „Oh, kulla wader,” palus hunt, „unetame kõik endise paha! Ma pean sulle puhtast südamest ütlema, et mina ta küll ära sõin, aga mis sa teed siis ära, kui sisikond rahu ei andnud! Oh, wennas, anna andeks, uneta ära ja wii mind jää-augule!”

 Rebane aga mõtles: „Oota, oota, wa’ kriimsilm, küll ma sulle näitan, kuidas pilli ja pasunat aetakse!”

 „Noh, olgu peale,” rääkis rebane rahulikult, „tule, ma wiin su kalu püüdma; kuid seda pea sa meeles, et sa ahne ei ole ja liiga kaua saba wee sees ei pea, muidu hakkab nii palju kalu külge, et sa enam wälja ei jõua tõmmata!”

40

 Läksid; – rebane sörkis ees, hunt laskis järele, – ja jõudsid järwe peale.

 Järwe ääres, mitte just kaldast liiga kaugel, oli jää sees külanaiste weewõtmise auk. Sinna wiis rebane hundi ja ütles: „Waata, wennas, siit need särjed ja ahwenad wälja wõetakse! Aga ühte asja pea meeles: ära sa liiga kaua saba sees hoia, muidu hakkab nõnda palju külge, et meie ilma külameeste abita enam kätte teda ei saa!”

 „Pole wiga,” rääkis hunt, „küll ma katsun meeles pidada!”

 Hunt pistis saba jää-auku ja hakkas ootama.

 Rebane aga ütles. „Ma lähen seniks külasse, waatan, kuidas sealpool elatakse!”

 Ilm oli selge ja tähed sirasiwad taewas; lumi sätendas ja hiilgas klaasina wäljadel ja põldudel; aia teiwad paukusid ja jää naksus ja lõi pragusid sisse. Hunt ootas ja ootas... Ise aga mõtles: „Olgu nüüd lugu, kuidas on, aga nii ruttu ma küll saba wälja ei tõmba!” ja hoidis weel.

 Juba hakkas sõel looja minema ja ehatäht oma kollaka kumaga täherikast taewast walgustama, kui hunt saba katsus tõmmata. Oli kaunis raske juba. „Eks hoiab weel!” mõtles hunt ja hoidis weel.

 Hommiku poolne taewa serw lõi kumama; punane helk wärwis silmapiiri... Külm tõmbas wiimast, ja nüüd oli hundi saba paksult jää sisse külmetanud.

 Seal jooksis rebane hundi juurde ja juba eemalt hüüdis ta: „Sina ikka püüad weel? Nüüd tõmba saba wälja, ja waatame õige, kuidas püük õnnestas?”

41

 Hunt katsus saba wälja tõmmata, aga ei jõudnud.... saba oli liiga kõwasti jää sisse külmanud.

 „Ei jõua?” küsis rebane.

 „Ei!” wastas hunt hirmuga.

 „Seda ma arwasin, et sa ahne oled; liiga palju kalu on küljes! Lase, ma hirmutan!” Rebane hakkas kahe käpaga jää pihta patsutama: „Ahks teie üleannetumad, ahks teie näljased!.. Aga lahti ei lase! Must-

42

tuhat on küljes... Tõmba, ehk jõuad, siis on nälg Jüripäewani majast kadunud!”

 Hunt sikutas, wenitas... midagi!

 „Oota natukene, wennas!” lausus rebane, “ma lähen nüüd külasse ja toon abi!”

 Naeratas ja lippas küla poole.

 Selle aja sees oli küla ülesse ärkanud: uksed karjusid; koerad haukusid; inimesed liikusid, ja naised tulid jääaugule wett tooma: panged kaelkookudega õlal, ja ühel mehel kirwes käes, et jää-auku lahti raiuda.

 „En’ä, rebane!” kisendati siin; „waata, kanawaras!” karjuti seal; „Muri, wõta!” assetati koera rebase peale.

 Hunt, waene, kuulis kära, nägi naisu mäelt tulewat, ajas silmad punni ja tõmbas kõigest jõust; aga kes jääst ei lahkunud, see oli saba; ta oli jääga niisama kokku kaswanud nagu ihuga.

 Niipea aga, kui hunti nähti, wisati panged maha ja kirwe ja kaelkookudega langeti wana halli peale. Hunt wõttis oma wiimase jõu kokku ja sikutas kõigest hingest... Juba sadasid esimesed kaelkoogu hoobid hundile selga... juba tõusis kirwes, et hundile hinge-matsu anda... seal sirutas hunt tagumised jalad wastu jääd ja tõmbas! Rops! – rebenes saba; karjatus kõlas hundi suust, ja jalgadele walu andes kidus hunt metsa poole. Rebane oli selle aja sees omale karja koeri järele saanud, ja et neist lahti peaseda, jooksis ta hundi teest risti üle. Nii ka oli: koerad kargasid põgenewa werise-sabaga hundi peale, ja rebane pistis rahuga oma teed. Hundil oli enne suur peatükk läbi teha, kui kiusajatest lahti peasis!

43

 9. „Tõbine kannab terwet.”

 Koerad, külarahwas, mehed ja naised olid kõik hunti läinud taga ajama! Haukumist, kisa, imestamist ja hurjutamist oli et kas küll saab!

 „Waata, wana Wõsawillemat!” hurjutasid ühed.

 „Pidin kurjawaimule kael-kooguga kuklasse saama rähmata, puudus weel muidu üks kröömel, kröömlikene,” kahjatses teine.

44

 „Aga oli wanal walu taga, kui läks...” naeris kolmas.

 Ühed olid jääauku hakkanud lahti raiuma ja leidsid sealt werise hundi sabaotsa jää seest. Nüüd polnud imestamisel ei otsa ega hakatust! Naised hakkasid aga kiruma: „Ptüi, niisugune; solkis wee ära!” ja käisid meestel peale, et need uue augu jää sisse teise kohta raiuksid. Sellega olid ka mehed nõus, sest kes tahtis sealt weel wett wõtta, kus hunt oma saba sees oli hoidnud. „Hobusedgi hakkawad loortsuma, kui seda wett saawad!” arwati naiste seast.

 Seda aega, kui külarahwas weeaugul hurjutas ja imestas, tarwitas rebane oma kasuks: ehk saaks midagi ära käpata?

 Lipsas külasse; luusis siin, luusis seal, nuuskis nurga taga, wahtis wärawa taga, uuris ukse taga, – ja seal, kus esimese ukse praoksil leidis olewat, puges sisse ja wedas haisu, kas inimesi ees ei ole, kas kusagilt midagi ei saaks.

 Oli ka tuba tühi: mitte kippu ega kõppu polnud kusagil kuulda. Ajas teine haisu – ja sai ahju äärest koore-kirnu kätte: perenaine oli selle sinna sooja jätnud, et pärast wõid hakata lööma.

 Katsus rebane käpaga tõmmata, – ei ulatanud. Ei jäänud teisel muud järele, kui pistis pea sisse! Oli küll kirn pealt pisut wäikene, aga rebane surus kõigest jõust, ja pea läks sisse, aga õnnetuseks korraga nii palju, et üleni kooresse sulpsas ja kirn ümber kukkus. Nina, silmad, kõrwad... kõik said rebasel kooreseks; hing pidi waesel mehel kinni jääma: turtsus teine, puristas, köhatas ja kiskus pead tagasi nagu jõudis, sest surm oli käega katsuda.

45

 Sikutas, sikutas Reinuwader, et kaela sooned aga naksatasid – ja sai wiimaks pea kätte. Hakkas nüüd ennast puhastama, kaapima ja käppasid lakkuma.

 Seal nagises uks ja pererahwas oligi kodu. Rebane andis jalgadele walu ja kadus nagu tuul, üksnes sõimusõnu sai weel kuulda, – ja tänas õnne, kui metsas juba oli. Nüüd oli enam aega. Äigas rebane koorest pead käpaga, lakkus käppa, äigas jälle ja läks tasa-pissi edasi.

 Korraga oli hunt rebase ees. Ei tahtnud teine rebast esiti ära tunda, aga kui ta aru sai, et see wader oli, ajas ta hambad irewile ja urises. „Ooo, tulid parajal ajal! Wõi sedasi õpetatakse sõpra kalu püüdma!”

 „Oh, kullakene, hea onukene!” nuttis rebane... „Näed, mis minuga tehti!” ja näitas oma pea peale.

 „No–noh, mis on?” küsis hunt ehmatanult.

 „Hirmus haige on!” kaebas rebane. „Läksin sulle külast abi otsima, aga kust nemad? Langesid mu peale

46

– ja sain peksa, kes kellega! Üks haluga, teine teiwaga, kolmas koodiga... ikka üks mits, mats, mits, mats... Jumalukene, kes jõudis lugeda... Mis sul wiga!”

 „Mul wiga?” urises hunt ja pööris tagumise otsa rebase poole. „Waata!”

 „Taewakene!” hädaldas rebane, „kas mu silmad on suurest peksust pimedad wõi? Mis see on: sul nagu poleks seda korda saba ühtigi! Aga mis on saba pea wastu!? Ma sain nii hirmsasti pähä, et ajud wäljas! Waata, sõber, kui ei usu!”

 Hunt waatas ja ehmatas ära: „Mis walge see on?!” küsis ta ehmatanult, „ja hapu hais juures?”

 „Pea-ajud, wennake!” nuttis rebane, „kõik pea on lõhki ja puru, ja pragude wahelt tilgub aju wälja. Ai, ai, ai!”

 Rebane laskis tee peale maha ja wingerdas walu käes nagu uss.

 „Wennakene, wend, kas surema hakkad?” küsis hunt ahastades.

47

 „Ah, wii mind koju!” sosistas rebane.

 Hundi süda läks waese sureja wastu pehmeks.

 „Noh, roni siis mu selga!” tellis hunt, „ma katsun sind koju wiia!”

 Hunt laskis kõhuli, ja rebane ronis selga.

 „Mine aga pikalt!” palus rebane kaebades.

 Hunt kuulis palwet ja sörkis tasast sõitu.

 Rebasel hakkas warsti igaw, ja et aega wiita, hakkas ta tasa urisedes laulma: „Tõbine kannab terwet, tõbine kannab terwet!”

 „Mis, sa, wend seal laulad?” küsis hunt.

 „Ei midagi, wennas, hull pea jaurab!”

 „Ja, jah!” ohkas hunt, „see tuleb sest suurest peksust!”

48

 10. Rebase ristilapsed: Kaanekangutaja, Sisusööja ja Põhjanoolija.

 Rebane istus uhkelt hundi seljas ja laulis ja keerutas kihwasid; hunt aga hakkas wäsima.

 „Kas kodu ju paistab? küsis hunt ohates...

 „Ei paista, onukene! Sörgi aga rahuga edasi!”

 Jälle läks tükk aega mööda, jälle küsis hunt:

 „Kas kodu weel kaugel on?”

 „Kaugel, kaugel, wennas!”

 Hundi jalad hakkasid lõdwaks minema.

 „Kus sa, wennas, siis praegu elad?” küsis hunt.

 „Siin pool sood, seal pool sood; paremat kätt kändu, pahemat kätt kändu!”

 „Kas sa enam Kuuse-juurika all ei ela?” päris wäsinud hunt.

 „Oh, wennas, sealt ma ammu ära! Lase aga edasi, küll ma siis ütlen!” õpetas Reinuwader.

 Hunt oli aga nii wäsinud, et waewalt jalga jala ette jõudis tõsta.

 „Kuule, wennas,” algas hunt, „ma wiin su parem enese juurde, puhkame seal pisut, – ehk saad siis ise edasi!”

 „Ei tea, onu,” hirwitas rebane, „ehk olen tüliks?”

 „Mis nüüd tüliks wõi kedagi,” arwas hunt, „aga eks läbi pea ajama”... ja wiis rebase enese juurde.

 Waewalt oli rebane hundi tuppa saanud, kui ta ahju peale ronis, pikali heitis ja ohkas: „Küll aga pea walutab, puruks tahab minna!” ja jäi warsti magama. Hunt, waene, istus kaua rebase juures ahju ääre peal

49

 ja walwas teist; unest polnud juttugi, sest katkikistud saba walutas mis hirmus!

 Teisel hommikul, kui rebane üles ärkas, oli hunt ka pisut uinakusse langenud. Rebane tundis oma kõhu kangesti tühja olewat. Kui ta hunti nägi magawat, hakkas ta suure healega oigama.

 „Oh, luukesed, oh kondikesed, oh kondi otsakesed!”

 Hunt ärkas ülesse: „Mis on, wennas?”

 „Kas sul on natukene wärsket põrssa raswa, ma määriksin oma walutawa otsaesise peale. Küll aga lõhub!”

 „Pole,” hädaldas hunt.

 „Siis waata, ehk saad! Jookse külasse, küsi sealt, ehk saad!”

 „Kas midagi muud ei aita?”

 „Ei aita, see on tuttaw asi!” wastas rebane.

 Hundil ei jäänud muud nõu üle, kui minna. Seda aega tarwitas Reinuwader oma kasuks. Kobas enese ahju pealt maha ja hakkas mööda hundi koobast nuuskima, ehk saaks kusagilt midagi suupäralist kätte.

 Nuuskis ta kõik pööningud ja ulualused läbi, – mitte midagi! Wiimaks juhtus ühest koopa pööningu salanurgast püti täie sulatud raswa leidma.

 „Oo!” naeris rebane, „waata wigurit, mis temal kõik tagawaraks ei ole!”

 Kangutas kaane pealt ära ja wõttis paar suutäit nälja kustutuseks, hakkas aga kartma – ja surus kaane jälle kinni. Ise ronis ahju peale ja mõtles, kuidas ta selle raswa ilma hundi teadmata ära saaks süüa.

50

 Õhtuks alles tuli hunt koju, – põrsas suus!

 „Kas elad ikka alles?” küsis hunt koopasse tulles ja põrsast maha pannes.

51

 „Oeh, ära päri!... Terwe päewa olin hirmul, et hing läheb? Aga kuidas sinu käsi käis?” Ise waatas alt kulmu põrssa peale.

 Hunt rääkis, kuidas ta päewa otsa lauda taga waritsenud; siis wiimaks paraja pilgu leidnud, kui perenaine lauda ukse lahti jätnud; sisse tormanud ja põrssaga metsa jooksnud; kuidas põrsas karjuma pistnud; koerad järele jooksnud, – ja kuidas ta wiimaks ometi eest ära jõudnud jooksta.

 Rebase süda põksus rõõmu pärast, ja hakkas kohe hunti õpetama, kuidas ta põrsast peab puhastama ja paksema seljatüki temale pea määrimiseks jätma, tule ahju panema, et kumm soemaks läheks ja rasw paremini haawadesse imbuks.

 Nii hunt ka tegi: parema seljatüki ja reied andis ta rebasele pead määrida, aga enesele wõttis pea, esimese poole ja küljekondid.

 Rebane aga ei mõtelnudgi pea määrimise peale. Kui hunt ahju hakkas kütma, sõi rebane rahuga põrssa pekki ja rõõmustas oma õnne üle, mis talle osaks saanud.

 Teisel päewal palus rebane jälle hunti, et see saagile läheks: sest ta tunda suurt kergitust; aga soowitas, et hunt lambatalle raswa nüüd muretseks. Hunt läks – ja õhtul tuli lamba tallega tagasi.

 Talleliha oli aga rebasele natukene kuiw, ja kui öö kätte jõudis, mõtles ta, kuidas pööningule raswa püti kallale peaseda.

 Kop, kop, kop... koputas ta sabaga ahju kummi pihta.

 „Kes seal koputab?” küsis hunt.

52

 „Ei keegi,” seletas rebane, „see on wist minu onupoeg... Ta käis täna siin ja kutsub mind oma pojale waderiks, olla teine haige!...”

 „Eks mine siis peale!” andis hunt nõu, „ehk jõuad!”

 „Eks peab katsuma, pole ka just kaugel!” arwas rebane, puges uksest wälja – ja pööningule raswa püti kallale.

 Natukese aja pärast oli rebane tagasi.

 „Kas käisid?” küsis hunt.

 „Kuidas siis!”

 „Aga nii ruttu?”

 „Olid teisel hädaristsed, polnud pidu ega kedagi.”

 „Kas süüa said?”

 „Eks ikka natukene ka.”

 „Mis lapsele nimeks pandi?” päris hunt.

 „Kaanekangutaja” wastas rebane ja ronis ahju peale.

 „Imelik nimi!” wastas hunt, „ei saa aru!”

 „Küll pärast saad!” wastas rebane ja norskas juba.

 Üks teine öösi, kui hundil päewal saagi peal õnne ei olnud, koputus rebane jälle sabaga kummi pihta: – kop, kop... kop!

 „Kes koputab?” küsis hunt.

 „Pole midagi!” seletas rebane, „päewal käis lellepoeg siin ja kutsub waderiks.”

 „Eks mine siis peale, ehk jõuad!” andis hunt nõu, lootes, et teine kõrwalt kõhutäie saab. Rebane läks ja oli warsti tagasi.

 „Kas käisid?” päris hunt.

 „Käisin küll: olid hädaristsed!”

 „Kas süüa anti?”

 „Anti küll.”

53

 ,,Mis lapsel nimeks pandi?”

 „Sisusööja!” wastas rebane ja ronis ahju peale.

 „Imelik nimi! Ei saa aru!”

 „Küll sa pärast aru saad!” arwas rebane ja uinus magama.

 Jälle teine öösi, kui hundil saaki polnud, kuuleb hunt koputamist: kop... kop... kop!

 „Kes koputab?” küsis hunt.

 „Mitte midagi, kewade aeg... mu käli käis päewal siin, kutsub waderiks!”

 „Eks mine aga peale!” andis hunt nõu ja rõõmustas, et rebane kõrwalt kõhutäie saab.

 Rebane läks, – aga raswapüti kallale; tegi selle ilusasti tühjaks ja tuli warsti tagasi.

 „Kas käisid warrul?” küsis hunt.

 „Miks ep käinud!”

 „Aga nii ruttu?” arwas hunt.

 „Oh, jälle hädaristsed... laps hädine... katsu et koju saad!”

 „Kas süüa said?” päris hunt.

 „Miks ep saanud!”

 „Mis lapsele nimeks pandi?”

 „Põhjanoolija” – wastas rebane ahju peale ronides.

 „Küll on aga imelikud nimed!” imestas hunt: „Kaanekangutaja, Sisusööja ja Põhjanoolija! Ei saa aru!”

 „Küll pärast saad!” arwas rebane ja norskas magama.

 Nõnda elas rebane hundi juures kuni kewadeni. Hunt, waene, nägi ise nälga ja andis kõik parema suutäie rebasele. Rebane oli aga hundi juures libedaks ja

54

rammusaks läinud, nagu kana munaga silitatud jõulusai: karw hiilgas, nagu oleks raswaga üle määritud olnud.

 Ühel päewal, kui hunt jälle wälja oli läinud, wedeles rebane ahju peal, ajas jalgu taewa poole ja laulis: „Oh põlwekest, oh põlwekest, oh põlwe, põlwe – põlwekest!”

 Seal läks uks lahti ja hunt astus sisse...

 „Mis põlwel wiga?” küsis hunt.

 Rebane ehmatas esiti natuke ära, aga wastas warsti: „Ei tea, mis tal täna sisse on läinud, walutab, mis kole!” – ja hakkas põlwe kinni hoidma.

 „Oota, sõber,” rääkis hunt, „ma tahan sulle natukene põlwe peale määret tuua! Nüüd on kewade käes, nüüd wõin kaane pealt ära kangutada, sisu süüa, püti põhja noolida ja põlwele ka peale määrida!”

 Läks hunt pööningule... ja pidi waesekene ehmatuse pärast ära minestama: pütt seisis küljeli, kaan pealt ära ja sisu söödud!

 Hundi silmad wälkusid wihas...

 „Ah sa kuriwaim, wõi nii tasutakse head?!” urises ta ja langes rebase kallale.

 „Kuule, onu, kuule ometi mind!” palus rebane. Hunt aga kisendas: „Ütle, kes sõi mu raswa ära?”

 „Kust mina seda tean?” wabandas rebane, „terwed päewad otsa olen ma pikali maas haige... Korda kolm käisin pooleks tunniks ära! Ei mu hing tea!”

 „Ütle aga, kes sõi mu raswa, ja mis tähendawad sinu ristilaste nimed?” kärkis hunt.

 „Ise sõid, kes muu pidi teda sööma!” seletas rebane. „Ja kui ei usu, siis teeme proowi: Laseme praegu päewa paistele pikali ja waatame, kelle karwad raswa wälja imit-

55

sewad, see on raswa ära söönud. Ja siis on sul mu ristilaste nimed ka selged!”

 Hunt oli nõus. Mindi õue, lasti pikali: kõht wastu päewa ja oodati. Päike paistis nii soojalt, et wäsinud hunt kohe norinal magama uinus. Seda oli rebane just ootanud. Ta ronis püti juurde, leidis weel põhja uurdest natukene raswa, korjas selle käpa peale kokku ja määris hundi kõhu karwad sellega ära.

 „Onu ae, onu! Tõuse ruttu ülesse!” kisendas rebane siis, „näe nüüd, kus wõrukael! Ise sõid raswa ära ja ajad teise peale: oma kõht kõik raswane! Tunnista patt ülesse!”

 Hunt ärkas unest, pühkis suu puhtaks, mis heast unest natukene wesiseks läinud ja waatas kahtlaselt oma raswaga üle määritud kõhtu.

56

 Seda narrimist ei jõudnud ta enam wälja kannatada, kargas rebasel kraest kinni, tõstis ta õhku ja siis tagumise jalaga hoogu andes wiskas ta rammusaks söödetud Reinu oma koopast nagu takukoonla wälja!

 Nõnda lõppes hundi ja rebase sõprus.

 11. Rebane ja kukk.

 Rebane oli enese hundi juures ilusaks rammusaks söönud: karw hiilgas ja läikis nagu oleks ta üle raswatud olnud. Silis rebane raswase käpaga oma habet ja rõõmustas põlwe-

57

kese üle. Aga kaua ei kestnud rebase rõõmupäewad: juba teisel päewal tundis ta tühjust, kolmandal – kolinat, neljandal – nälga kõhus, – ja wiiendal walutas wats ja lõi lulli, et wana wader enam kodus kuidagi wagusi ei wõinud olla, jalad selga wõttis ja küla poole kidus, et ehk kusagilt kana kätte saaks, anikest hammustaks.

 Ei päewal polnud tal midagi teha: koerad oliwad kodus, inimesed liikusid siia sinna, ja wader Rein hoidis kahe käpaga kõhtu kinni ja ootas ööd.

 Tuli öö. Uinus küla.

 Salaja hiilis rebane lauda ligi, lipsas wärawa alt sisse ja tõstis nina ülesse, et ane haisu ajada, kuke kaasakest kaeda.

 Korraga: lop... lop... lop!... „Wõtke waras kinni...i...i!” käis kõrwu lukutaw kisendamine läbi lauda. Seda tegi kukk, kes kurja looma oli märkanud. Aned ärkasid: „Wa’, wa’ – waras!” nagistasiwad nad suure healega. Koerad kargasid ülesse: haukumine, urisemine, kaagutamine täitis õuet, – ja rebane tänas õnne, et terwe nahaga weel minema peasis.

 „Oota sa, oota, kukk!” tõotas rebane, „küll ma sulle näitan!”

 Teisel päewal luusis rebane jälle metsa ääres; oli nälja kustutuseks kusagilt konna kätte saanud, selle ärasöönud ja waatas nüüd küla poole, kus maiuseroog oli.

 Seal näeb ta, kuidas kukk oma kana karjaga külast eemal uhkelt mööda wälja kõnnib, teri otsib, kanu kutsub... ja wahel sekka laulab.

 „Oota sa, oota kukk!” kinnitas rebane, ja suu jooksis wett.

58

 Kukk kõigutas pead, suled mis hiilgasid: üks oli kulla karwa, teine hõbeda karwa, kolmas särjesapi karwa! Ei jõudnud rebane enam wälja kannatada, lömitades hiilis ta ligemale ja enne, kui kukk märgata sai, oli ta rebase lõugade wahel. Kanad kaagutasid... jooksid wadinal koju poole õnnetusest teada andma... rebane lippas aga metsa poole, kuidas jalad kandsid.

 Kukel oli meelemärk esiotsa üsna kadunud, aga pea sai ta asjast aru, tundis oma tunnikest tulewat ja mõtles, kuidas ehk peaseda. Rebase hambad hoidsid aga teda kinni nagu tangidega.

 „Kuhu sa mind õige wiid?” küsis kukk kurwalt.

 „Kohtusse!” urises rebane läbi nina.

 „Aga ma pole ju midagi paha teinud!” wastas kukk.

59

 Paha teed sa igal päewal,” sõnas rebane läbi nina, „esiteks pead sa palju naisi ja teiseks kisud sa teistega wäga palju! Karu, metsa kuningas, kutsub sind nüüd oma kohtu ette, ja mind saadeti sind ära tooma!”

 „Minul olid aga sinu kohta koguni teised mõtted,” rääkis kukk, „ma tahtsin praegu just metsa tulla sind kutsuma!”

 „So–oh?” inises rebane.

 „Jah, mul oli sinule suur uudis rääkida: meie peremees tahab sind üle kõigi koduloomade walitsejaks teha! Ja seda sõnumit tulin ma sulle tooma!”

 „Kas anede üle ka?”

 „Jah!”

 „Oh!” hüüdis rebane hea meelega ja laskis lõuad lahti.

 Seda oli kukk just ootanud. Waewalt tundis ta, kuidas tema ihu rebase terawate hammaste wahelt natukene wabamaks sai, kui ta oma wiimase jõu kokku wõttis, kõigest wäest rabeles...

60

ja rebase suust peasis. Nüüd andis kukk jalgadele jätku, tiiwadele tõusu... ja enne, kui rebane kolme sai lugeda, oli kukk kõrge kuuse oksa peal.

 „Kukuruugu, lase saba loogu!” laulis kukk. „Ära tahtis teise tappa!...”

 Rebane sülitas tuld, et ta ennast kukest nii rumalasti petta oli lasknud ja lubas oma südames seda kukele kätte maksta.

 Kukk hakkas aga walju healega laulma, et pererahwas kuuleks ja tema koju wiiks.

 12. Kass ja kukk.

 Eit oli kassi peale wäga wihaseks saanud: ta süüdistas teda, et ta laisk olla, päewad otsa ahju peal magada, koort lakkuda ja mitte sugugi järele ei waadata, mis õues sünnib; aga õuest olla kukk kadunud! Küll katsus kass ennast wabandada, silis ja paitas ennast teise seeliku wastu, aga eit oli wäga wihane, andis kassile jalaga külje pihta ja ajas ta uksest wälja.

 „Katsu, et sa ennast jalust koristad, niisugune mait!” wihastas eit, „sööda, jooda nagu oma last, mitte niigi palju ei saa teine, et majaloomade järele waataks! Mine, otsi kukk ülesse!” – ja tõmbas ukse wihaselt kinni.

 Kass oli õues. Silmad sätendasid, turi tõusis harja, ja ta mõtles iseeneses: „Niisugune on see ilma tänu! Peastsin ikka terwe maja noorel põlwel metselajate käest ära, nüüd saan jalaga kuklasse!”

 Saba sorgus, süda täis ja mürakas küljes, mis oma jagu walutas, hulkus kass metsa poole.

61

 Hulkus ikka edasi, ikka sügawamale ja sügawamale metsa põhja, kuni wiimaks päris laias laanes oli. Seal jäi kass seisma, et aru pidada, kuhu minna.

 „Kukuruugu! Lase saba loogu!” kuulis korraga kass. „Oo” – mõtles ta, „see on ju meie wana kukk. Läks heale peale ligemale ja nägi kukke puu otsas!

 „Ena, ikka ena!” hurjutas kass, „kuhu tema roninud! Mis sa õige seal teed?”

 Kukk rääkis oma õnnetuse ära, kuidas ta oma perega majast natukene kaugemale läinud, kuidas rebane tema kinni tabanud, kuidas ta selle mehe suust weel eluga peasnud, kuidas ta nüüd hirmuga puu otsas seista ja eite taati oodata.

 „Ä’ä neid kedagi oota!” seletas kass pahaselt. Tulingi sulle seda teatama, et eite taati üsna sõgedaks on läinud. Neil tulewad nüüd warsti Pille pulmad, ja lubasid su pulmadeks ära tappa!”

63

 „Küll on wanamoor!” imestas kukk.

 Ja hakkasid nad aru pidama, mis nüüd ette wõtta ja kuhu minna? Tegid wiimaks otsuseks, edasi minna ja peawarju otsida.

 Ilm oli pimedaks läinud; tuul puhus, ja metsa puud ragisesid ja nagisesid.

 Korraga kuulsid reisimehed hirmust appihüüdmist metsa padrikust.

 „Lähme appi!” arwas kukk. Ruttu jooksti häda kohta: suur öö-kull oli jänese kehasse oma küüned löönud ja katsus hoopa teisele pähä laduda. Kass kargas kullile selga, kukk karjus: „Wõta rööwel kinni–i!” – ja enne, kui kull asjast aru sai, oli ta küüned lahti lasknud ja metsa peitu lendanud. Jänesel oli aga nii heameel ootamata abi üle, et ta elupeastjad enese juurde korterisse kutsus.

 Jänese elumaja asus suure haawapuu all, paksus padrikus: kuuse koorest oli katus, samblast – säng, seinad – sõnajalast, ja aknad – haawakoorest, uksi oli iga külje sees, et saaks hõlpsast ära hüpata, kui oli kuri tulemas, waenlane peale langemas.

 Kukke kassi oliwad aga wäga rõõmsad, et peawarju saiwad.

 13. Rebane ja kukk.

 Teisel hommikul wara, enne wiite walget ja kuute toitu, ärkas kukk ja laskis laulu lahti. Jänes ehmatas, kargas ülesse, arwas, et jahimehed wäljas on, ja pidi juba esimesest uksest wälja lippama, kui kass teda kinni pidas ja rahustas: „Pole wiga, armas haawiku-isand, kukk laulab!”

64

 „Niisuguse hirmsa healega?” küsis jänes ja wärises kõigest kehast. „Aga ma pean siisgi waatama minema, ehk on kusagilt midagi paha tulemas!” Jänes lipsas wälja, et aga walge saba ots tudises.

 „Jänes on jänes! Oh sa argpüks!” naeris kass ja noomis kukke, et see nii kõwasti ei karjuks, sest ega see enam taadi laut ei olnud, kus kõigest kõrist wõis kisendada. Pealegi kardetawaks wõis see ka minna, sest siin ei olnud enam eide walitsust: siin hulkus hunt ja kõndis karu, hiilis ilwes, ja roomas rebane...

 Kui suur walge wäljas oli, ja koduolejad jänest koju ei näinud tulewat, kõneles kass: „Näha on, et jänes koguni harimata isand on: külalised enesel toas, aga süüa ei paku keegi. Sedasi wõib wats warsti waewama hakata.”

65

 „Kuule, kukk,” seletas kass, „sina jää koju ja waata maja järele, aga mina lähen metsa ja katsun, ehk saan midagi niisugust, mis suhu sünnib pista? Ära sa aga kedagit sisse lase!”

 Kukk lubas, ja kass läks wälja.

 Aga rebane oli juba haisu ninasse saanud, kus kukk elas. Ta oli enese ammu juba jänese maja juurde põõsasse ära peitnud ja ootas seal parast aega, mil kukele külasse wõiks minna.

 Nii pea, kui kass wälja läks, ronis rebane salaja ukse juurde ja maheda healega hakkas ta laulma:

 „Kukekene, kukekene,

 Puna peaga papakene!

 Eite saatis herne teri,

 Kamaluga kaera teri!”

 „Ooo!” mõtles kukk, „wõi eit niisugune hea inimene on!” ja pistis pea aknast wälja, et waadata, kellega eit teri oli saatnud. Seda aga rebane just ootas! Krapsti, kargas ta kuke pähä kinni, kiskus selle üle akna õue – ja läks!

 Kukk hakkas karjuma, suure healega appi hüüdma:

 „Tulge appi, armas rahwas!

 Wiib mind rebane rabasse,

 Murrab maha mätta ääres,

 Wana kase kännu ääres!

 Kuulis kass kuke hüüdu, jooksis järele, sai rebase kätte, peastis kuke ära ja wiis koju.

 Kodu kõneles kukk, kuidas õnnetus oli sündinud. Kass noomis aga teda, et ta teinekord mitte enam nõnda rumal ei oleks ja pead aknast wälja ei pistaks. Kukk lubas sõna kuulda, ja kass läks metsa saagile.

66

 Waewalt oli kass kaugemale läinud, kui rebane jälle toa taha ilmus ja salaja aknast sisse waatas, mis kukk teeb. See sammus uhkelt mööda tuba ja sügas wahel warwaga silma äärest.

 Rebane jäi üsna akna alla seisma ja laulis jälle:

 „Kukekene, kukekene,

 Puna peaga papakene!

 Eit see saatis herne teri,

 Kamaluga kaera teri,

 Tosmikuga odra teri.”

 „Ei sa mind nüüd enam petta ei saa,” arwas kukk, ja käis mööda tuba edasi ja tagasi ja ei pistnud mitte pead wälja.

 Rebane ootas, ootas ja wiskas ühe herne tera üle akna augu sisse ja ütles:

 „Waata ikka, waderikene, kui palju teri eit saatis!”

 Kukk ei jõudnud wastu panna, sõi herne tera ära, ja kange isu tõusis tal waadata, kui palju seal weel neid on. Waewalt sai ta aga pea üle aknalaua wälja pista, kui rebane – krapsti, kuke kaela kargas, üle akna tema wälja tõmbas ja läks!

 Kukk hakkas suure healega karjuma ja appi hüüdma:

 „Tulge appi, armas rahwas!

 Wiib mind rebane rabasse;

 Murrab maha mätta ääres,

 Wana kase kännu ääres,

 Suure soo serwa ääres!”

 Ei olnud weel kass kaugele jõudnud minna, kui ta kuke hädahüüdu kuulis. Ruttu jooksis ta appi, kargas rebasele kaela kinni, pigistas teist kõwasti kukla pealt, ja rööwel laskis kuke suust lahti. Kass wõttis kuke ja

67

wiis ta koju tagasi, noomis aga teist mitte wälja waadata, sest muidu wõib suur õnnetus sündida!

 Kukk lubas sõna kuulda, ja kass läks kolmat korda saaki püüdma.

 Kukk käis uhkelt edasi ja tagasi ja wõttis ette, mitte aknast enam mingisugusel tingimisel wälja waadata, kui ka rebane ei tea, mis lubaks.

 Rebane seisis aga juba jälle akna all ja laulis nii mahedalt, nagu tahaks ta kukke magama uinutada:

 „Kukekene, kukekene,

 Puna peaga papakene!

 Eite taati talusta,

 Saatsid sulle saksa saia,

 Kamaluga kaera teri,

 Tosmikuga odra teri,

 Ratta rummus rukki teri!..”

 Kolm korda laulis rebane oma pettelaulu, kolm korda koeralaulu, aga kukk seisis wagusi toas ja kuulas pealt.

 „Ega sa ometi kurdiks pole läinud?” küsis rebane, „wõi on su kõrwakuulmine kasin, et sa mitte ei iitsatagi!”

 „Ei, rebane, Reinuwaderikene,” wastas kukk, „ei sa mind enam tüssata saa: ei ma enam pead wälja pista!”

 „Seda pole tarwisgi,” seletas rebane, „aja muidu warwa ots üle akna ja wõta kõik see suur warandus wastu, mida eite taati sulle saatsid!”

 „Sa murrad mu ju ära!” kahkles kukk.

 „Ei murra!” naeris rebane, „waata, ma lähen juba eemale ja jätan waranduse kõik akna alla!”

 Kukk ei tahtnudgi teri saada; ta tahtis muidu waadata, kas rebane kaugemale oli läinud, ja pistis pea

68

wälja. Krapsti! oli rebane kuke kraes kinni ja nüüd nii kõwasti, et see enam hingata ei saadud, kisendamisest polnud juttugi!

69

 Wiis rebane kuke metsa sügawusesse ja sõi tema seal ära; ainult suled jäiwad järele, mida tuul pärast igasse ilmakaarde laiali ajas...

 Tuli jänes koju... polnud ühtegi hinge enam majas.

 Tuli kass koju... ja küsis kuke järele.

 „Ei ma tea!” wastas jänes.

 „Kas sa kisendamist ei kuulnud?” päris kass.

 „Kuulsin küll!” wastas jänes.

 „Miks sa siis appi ei läinud?”

 „Ma kartsin!” kogeldas jänes.

 „Oled ikka wa’ jänes!” wihastas kass ja turtsus kurjalt jänese peale.

 14. Rebane ja kurg.

 Kukk oli rebasel warsti söödud, ja otse üle soo sörkides läks ta koju poole. Tee peal tuli kurg rebasele wastu.

 „Tere ka, Rein!” kummardas kurg rebase poole, „saab sind aga harwasti näha!”

 „Eks ta ole,” naeris rebane, „ega mul aega pole päewad otsa raba peal jõhwikaid noppida!”

 „Aga libedaks läinud teine,” imestas kurg, „libe ja hiilgab nagu raba laugas päewa loodel.”

 Rebane tahtis kurge narrida ja ütles: „Eks see tule kõik sest ninaesisest. Tule homme meile, ootan sind heameelega!” Kurg tänas kutsumise eest ja lubas minna. Rebane aga mõtles: „Küll ma sulle õpetust annan, kuidas libe oldakse.” Läks koju ja keetis paja täie pudru

70

walmis. Kui kurg külasse tuli, kandis rebane kõik lausik-taldrikutega ette, kummardas ja palus: „Ole nii lahke, wõta aga ette!” Kurg nokkis oma pika nokaga wastu taldriku põhja, ja waewalt oli suutäis, mis alla läks. Rebane käis aga laua ümber ja hirwitas: „Ära häbene kedagi, kui ka siledaks tahad saada!” Kurg sai aru küll, et rebane temaga paha nalja tegi, neelas selle kõik ilusasti alla ja ära minnes tänas ta südamest kõige hea eest ja kutsus rebase teiseks päewaks enese juurde wõõrusele. Rebane lubas ka minna.

 Teisel päewal laskis kurg oma eite kõik walmistada, mis ta aga weel iiales oskas teha. Magus roa lõhn täitis terwet ümbrust.

71

 Rebane oli ka warakult wõõrusel, sest hea lõhn ei andnud talle rahu.

 Aga kuidas oli ta häbistatud, kui kure eit kõik söögid pikakaelaga pudelites laua peale tõi.

 „Ole nii lahke, waderikene!” palus kurg, „tee nagu oleksid sa oma kodu!”

 Rebane katsus küll siit poolt ja teine poolt; silmad jooksid wett, aga suhu ei saanud ta mitte raasukestgi. Kurg andis aga head eeskuju, kuidas pudelist pika nokaga toitu tuleb wälja wõtta, kuid rebane pidi suu puhtaks pühkima ja tühja kõhuga koju minema. Nüüd sai küll rebane aru, et kurg worsti wõileiwaga oli maksnud, kuid teha polnud midagi.

 Paha meelega ja häbistatult läks rebane minema.

72

15. Jänese surm.

 Elasid kass ja jänes nüüd üsna kahekesi; nutsid wahel kuke üle ja käisid päewal teine teine kord metsas jahil ja öösel magasid üheskoos. Nõnda läks lugu wäga hästi kuni sügiseni, kui ilmad külmemaks ja sajud suuremaks läksid. Nüüd kippus toidupoolis mõlemil natukeseks jääma: kassil tuli lindudest puudus, jänes pidi metsast wäljas orasepõllul külas hakkama käima, – ja tihti tulid mõlemad tühja kõhuga tagasi. Tühi toob aga tüli majasse.

 Kass, nagu enam kabedam, hakkas jänese peale käima, et see tuppa ahju teeks, sest tema ei wõida ilma ahju soojata kuidagi elada; – jänes aga arwas, et see liiga olla, ja et niisugune soojus tema neeruraswad ära sulatada ja temale surma tuua!

 Riid ahju pärast läks ikka suuremaks ja suuremaks, ja korra oli kiskumine nii kole, et seda rebane wäljas juhtus kuulma ja küsima tuli, mis wiga?

 Kass kaebas oma lugu, jänes oma. Rebane kuulas pealt, pilgutas silmi ja ütles: „See on üleüldse wõimata asi, et kass ja jänes koos elawad! Kuidas niisugune lugu wõis sündida?”

 Kass seletas loo ära, kuidas nemad kukega tulnud, jänese öökulli käest ära peastnud ja siis mõlemad siia elama jäänud, jänese enese palwe peale.

 „On see tõsi?” küsis rebane.

 „Jah!” wastas jänes.

 „Ja kulli küüned olid juba sinu seljas?” päris rebane.

 „Jah!”

 „Ja kulli nokk oli juba sinu kuklas?”

73

 „Jah!”

 „Seda ma ei usu,” tõendas rebane. „Kass, näita, kuidas see oli, siis ma usun!”

 Kass kargas küüntega jänese selga, hammastega haawiku-emanda kuklasse kinni ja karjus: „Nii see oli, nii see oli!”

 „Nii ta peab ka olema!” õpetas rebane.

 Näljane kass tundis wärsket werd, surus küüned sügawasti jänese kuklasse, hambad jänese selga, ja jänes oligi surnud.

 Kui paha oli toimetatud, küsis rebane:

 „Aga, mis saab õpetaja?”

 Kass nägi, et midagi teha ei olnud, ja lubas poole jänest rebasele.

 Sellest ajast said kass ja rebane sõpradeks ja hakkasid üheskoos jänese majas elama.

74

16. Kass ja rebane.

 Nüüd olid kaks parast kokku juhtunud: kass ja rebane. Kass koperdas kodu, rebane käis wäljas jahi peal. Tuli rebane õhtul koju kas kana, wõi pardi ehk aniga, selle aja sees oli kassil tuba juba soojaks köetud, ja siis hakati toitu tegema. Nõnda elati mõnda aega.

 Korra tuli rebane jälle pere poolt – part suus, kui hunt talle tee peal wastu juhtus.

 „Seisa,” kisendas hunt, „pool minule!”

 „Ei saa, ei tohi!”

 „Kuidas ei saa, mis ei tohi?!” päris kriimsilm. „Kes tohib mulle ütelda: ei saa, ei tohi?”

 „Hiirekuningas!”

 „Kes?”

 „Hiirekuningas!”

75

 „Kes see on?” küsis hunt.

 „On minu juures praegu külas!” kostis rebane tõsiselt.

 „Ei ole ma sihukesest mehest weel enne kuulnud,” rääkis hunt. „Mis jutud need on: sinu juures külas!? Kes ta on?”

 „Midagi koledat,” seletas rebane. „Nui ees, wääs taga, hiire keller keskel! Ise igerik ja agerik, aga istub istme peal! Pea nagu kaal, silmad nagu söed ja kihwad? – Kihwad nagu pajuwäädid nina all. Ise nigiseb ja nagiseb, uriseb ja nuriseb: „Söön ma liha, söön ma raswa, murran maha roti-rahwa!” – Ja saba?! – Saba nagu koorma-puu! – Ja küüned? – Nagu nõelad!”

 „Issakene!” ohkas hunt. „Kust sihukene pöörane wälja on lastud, ja mis ta tahab?”

 „Mis ta tahab, ei tea weel mina!” wastas rebane hirmuga. „Ei mina tohi pärida! Tuli otsekohe minu juurde, ja käsib iga päew omale ühe pardi tuua! Ei ma julge wastu panna, muud kui wea aga teisele suupäralist koju ja wahi ise läbi sõrmede. Nii on wennas! Ütleb enesel siin meie pool palju tegemist olewat; lubas kõik loomad läbi käia!”

 Hundil oli küll hundisüda, aga ka see hakkas sees wärisema, nii mõjusiwad rebase sõnad.

 „Mis teha?” küsis hunt hirmunult.

 „Kui tahad suure isanda südant pehmendada, siis püüa aga kusagilt lammas kinni ja too talle meeleheaks, ja waata, et homme juba minu pool oled, muidu wõib su asi weel hulluks minna!”

 Hunt lubas ja läks lammast otsima.

76

 Waewalt oli hunt ära läinud, kui karu rebasele wastu tuli.

 „Paigal seisa!” kisendas karu, „part anna siia!”

 „Ei saa!” kinnitas rebane.

 „Noh, kui ei anna, siis wõtan ise!” wastas karu.

 „Ei tohi!” turtsus rebane, „ma kaeban Hiirekuningale”.

 „Kellele?” küsis karu, pani käpa kõrwa äärde, nagu ei oleks ta hästi kuulnud, ja kordas: „Kellele sa kaebad?”

 „Hiirekuningale!”

 „Mis mees see on?” päris karu.

 „On minu juures külas!”

 „Ei ole ma sihukesest isandast weel enne kuulnud,” imestas karu, „kes ta on?”

 „Midagi hirmust,” rääkis rebane, „midagi koledat! Nui ees, wääs taga, hiirekeller keskel. Ise igerik ja agerik, aga istub istme peal; kägiseb ja nagiseb: „Söön ma liha, söön ma raswa; murran maha roti-rahwa!” Ja silmad? – Nagu söed. Ja küüned? – Nagu nõelad. Ja saba? – Nagu koormapuu! Ära küsi, hirm tuleb peale! – Käsib mind iga päew enesele wärsket tuua; kui ei too, siis lubab ülesse puua!”

 „Mis nüüd teha?” küsis karu.

 „Püüa hea härg kinni ja too Hiirekuningale meeleheaks, muidu wõib su käsi weel halwasti käia!” õpetas rebane.

 Karu tänas hea nõu eest ja läks härga otsima.

 Selle aja sees oli hunt lamba kätte saanud ja läks sellega rebase poole. Warsti sai ka karu härja kätte ja läks sellega minema. Tee peal said nad kokku.

77

 „Tere, wõsa-Willem!” teretas karu ja laskis härja suust lahti. „Kas sa oled rebase külalist – Hiirekuningat – näinud? Mida nägu on?”

 „Ei ole,” wastas hunt, „aga pidada hirmus kole elukas olema!”

 „Kas minust suurem?” päris karu.

 Korraga jooksis hiirekene mööda.

 „Hei, hiirekene!” kisendas karu, „tule siia ja ütle: kas oled Hiirekuningast näinud?”

 „Oh,” wastas hiirekene, „ärge küsige; – ma suren hirmu pärast ära! Praegu tulin sealt mööda: istub teine ukse ees kännu otsas ja lõhub seda küüntega, mis laastud lendawad; silmad peas nagu karikad ja saba nagu haampalk!”

 „Ei, mina küll rebase juurde ei lähe!” ohkas hunt.

 „Ja mina ka mitte!” kinnitas karu.

 „Kuule, hiir,” palus hunt, „mine sina rebase juurde ja ütle, et hunti karut ammu juba siin on, ja ühel lammas, teisel härg Hiirekuningale meeleheaks ligi!”

 Hiir läks.

 „Kuule, hunt, ma lähen männa otsa,” rääkis karu, „ja waritsen, kui nad tulewad!”

 „Ma tulen ka!” arwas hunt.

 „Ei, seda sa küll ei saa!” seletas karu, „aga ma peidan sinu hao-hunniku alla ära.”

 Hunt oli nõus. Karu mattis ta haohunniku alla nii ilusasti ära, et waewalt aga sabaots wälja jäi. Ise ronis siis männa otsa ja hakkas waritsema, kust poolt rebane Hiirekuningaga peaks tulema. Hunt ootas hinge kinni pidades haohunniku all. „Tulewad!” sosistas karu, „juba tulewad!”

78

 „Hunt pistis uudishimus nina haohunniku alt wälja ja waatas, kui rebane kellegiga eemalt tuli.

 „Aga kangesti pisukene, muidu tillemannikene,” sosistas hunt.

 Nii pea, kui kass härga nägi, kargas ta sellele hammastega turja kinni, kiskus küüntega, ajas karwad kohewile ja kisendas: „Näu, näu!”

 Hunt tõmbas nina tagasi, niisugust hirmust healt ei olnud ta weel enne kuulnud ja küsis karu käest: „Mis on?”

 Karu sosistas aga ülewelt: „See neelab härja ühe ainsa suutäiega ära!”

 Hundil tuli kange hirm peale, kõik ta ihuliikmed hakkasid wõdisema, ja sabaots tegi haohuniku all ikka: sap... sap... sap... wastu kuiwi lehta.

 Kass oli aga kuulnud, kui lehed krabisesid, waatas sinna poole ja nägi, kuidas haohunniku ääres hiiresarnane

79

asi liikus... Nagu nool oli ta härja turjalt maas ja kõige oma kümne küünega nagu nõeltega hundi sabas kinni. Hunt kargas nagu tuul ülesse, haod lendasid iga ilma kaare poole... ja üle pea kaela kidus wõsa-Willem padrikusse. Kass, – waesekene, jäi ehmatanult seisma,

80

ja et hirmsa hädaohu eest peaseda, lippas ta turtsudes männa otsa, kus karu waritses.

 Karu karjatas! Polnud tal allaronimisega enam aega; kukkus ta nagu kott maha, röögatas kord ja wihtus siis nii mis maa müdises, nagu maru, metsa sügawusesse.

 Rebane kükitas kännu taga, hoidis kahe käpaga kõhtu kinni ja naeris, et silmist wesi nirises: „Oh – oh – hoo...; ih... ih... hii... eh... eh... hee!” Süüa oli aga neil mõlemil nüüd jälle tükiks ajaks.

17. Hunt ja rebane saagil.

 Hundi kõht oli jälle koledasti tühi: polnud ta enam mitmel päewal midagi söönud. Hulkus teine mööda metsa ümber ja juhtus wiimaks rebase maja juurde.

 Rebane istus ukse ees heinahunniku otsas ja lõpetas parajasti praadi söömast, mis kass oli walmistanud.

 „Tere, wader,” küsis hunt, „mis sa sööd?”

 „Mis seal süüa?” kaebas rebane, „ajad kasinad ja kallid: pole paremat saada kui heinu!” Wõttis siis heina tüki istumise alt ja pakkus hundile: „Katsu, kuidas maitseb! Ole na’ hea!”

 Hunt pistis heinatuti suhu, katsus närida, aga hambad ei hakkanud peale; sülitas suust maha ja ütles: „Nüüd peab küll nälga surema! Kuiw nagu liiw!”

 „Oh, ära meelt heida, sõbrakene!” trööstis rebane. „Suure Jumala ilm on suur ja lai, ja wara temas wäga palju. Lähme kahekesi saagile, – ja kõik, mis sa püüad,– sellest olgu pool minu!”

 Hunt oli nõus, ja läksid.

81

 Warsti said nad metsa äärde ja nägid seal wana mära warsaga sööwat.

 „Seal on wana walge,” näitas rebane, „wõta warss kinni ja too ära!”

 Mära oli aga hundi haisu ninasse saanud, tõmbas kõrwad longu ja ootas.

 Hunt kogus alles julgust: hakkas käppadega maad kaapima, ajas karwad kohewile, silmad punni ja küsis rebase käest: „Kas olen küll kole?”

 „Oled küll!”

 Hobune oli enese selle aja sees wõitluseks walmis seadinud.

 „Warss on minu,” kisendas hunt, „kui heaga ei anna, wõtan kurjaga!”

 Mära wastas: „Nüüdsel ajal on niisugune seadus, et iga kauba eest peab maksma! Muidu ei anta nüüd mitte midagi!”

 „Mis sa tahad selle eest saada?” küsis hunt wihaselt.

 „Ma just hästi ei mäleta,” wastas mära, „aga peremees pani kirja tagumise jala raua külge, tule waata ise, sul na’ ilusad suured silmad!”

 Mära tõstis tagumise jala natukene maast lendu ja ootas hunti. Nii pea, kui hunt oma silmad mära kabjaraua ligidale oli pannud, et warsa hinda lugema hakata, käis hele plaks – ja hunt seisis werise lõugadega kümme sülda märast eemal pikali maas!

 Jänes oli juhtunud seda põõsa takka pealt waatama, ja kui ta seda nägi, kuidas hunt uperkuuti kukkus, oli tal sellest nõnda hea meel, et ta naerma purskas ja oma pealmise moka katki käristas. Sellest saadik on ka jänese pealmine mokk lõhki.

82

 Rebasel oli enne hulk tööd, kui ta hundi meelemärkusele sai: niisuguse hoobi oli hunt mära käest saanud, kes selleks ajaks ammu oma warsaga koju lauta oli pugenud.

 Wandus hunt kõik maa põhja ja lubas puhas kätte maksta, ja kohe, kas wõi praegu, sest et rebane hirwitas, ja hunt ise ka wahwa tahtis olla.

83

 Nägid nad wälja taga mäe otsas lamba karja. Jälle hakkas hunt kaapima, silmi punni ja karwu kohewile ajama.

 „Kas olen küll kole?”

 „Hirmu ajab peale!” wastas rebane.

 Seda oli aga wana keerusarwedega oinas, karja juht ja waht, näinud, ja kui hunt eemalt tuli, seisis oinas sarwedega wastu.

 „Kui heaga kõige paremat ja raswasemat lammast ei anna, siis wõtan kurjaga!” möiras hunt.

 „Aga kuule, wa wõsa-Willem,” päris oinas, „su suu on ju üsna werine, sa määrid lamba ilusad walged willad ära!”

 „Pole sinu asi,” luiskas hunt, „hammas walutas, käisin targa juures, see tõmbas wälja!”

 „Oh sa waene,” halestas oinas, „siis ei saa sa ju sugugi süüa! Aga mina wõin sulle abiks olla. Kuula, mis nõu ma annan: hammustada sa ei wõi; siis mine mäe alla, aja suu pärani lahti ja mina ise jooksen sulle suhu. Neelamist pole waja. Muu mu meelest on kõik tühine! Eks?”

 Hunt oli oina nõuga rahul, läks mäe alla, ajas suu lahti ja ootas.

 Oinas seisatas, wõttis hoogu, taganes mõne sammu tagasi, pistis jooksu nii kuidas jõudis ja hüüdis: „Toeta tagumised jalad kõwasti wastu maad!”

 Hunt surus tagumised jalad wastu maad ja ajas lõuad pärani. Oinas ei jooksnud ülewalt, tema päris lendas. Korraga käis – müts! siis karjatus ja hunt weeres nagu kuul üle pea-kaela kus seda ja teist.”

84

 Oina hoop oli nii tugew, et hunt kaua minestuses maas lamas ja alles rebase suure hoolitsemise läbi jalule sai. Pea aga lõhkus hundil walutada mis hirmus!

 „Nüüd läheme koju,” soowis rebane.

 „Ei,” wastas hunt, „enne ei lähe, kui midagi hamba alla ei saa!”

 Jahimehed läksid edasi. Jõudsid nad wiimaks küla alla jõe äärde ja nägid seal kalda ääres pori sees emise oma põrssa perega.

85

 „Waata, kus kala-kari!” näitas rebane.

 „Oo!” hüüdis hunt ja hakkas jälle maad kaapima, silmi punni ja karwu kohewile ajama.

 „Kas olen küll kole?”

 „Ärarääkimata!”

 Seda oli aga emis näinud, ülesse tõusnud ja küsis hundi käest: „Aga mis kriimsilm soowib?”

 ,,Ühte põrsast! Kui heaga ei anna, siis wõtan kurjaga!”

 „Oh onukene,” seletas emis, „mis sa porise põrssaga teed? Rikub muidu su ilusa suu ära! Sa mine aga alla paisu; ma loputan peal paisu põrssa ära ja lasen siis mööda wett alla! Eks?”

 Hunt oli nõus, jooksis alla paisu ja ootas.

86

 Emis läks aga põrsastega paisu peale, kangutas wärawa eest ära ja laskis paisu täie wett hundile kaela. Hunt ei jõudnud suurele woolule wastu panna, wesi lükkas tema pikali, ja hunt läks mööda jõge alla: kord saba ees, kord pea ees; ikka: wirr ja wirr!

 Küll hüüdis rebane: „Onu, ae; onu, ae! Ei see pole hea, kui maisemaa mees meremeheks hakkab!” Onul polnud aga aega enam seda kuulda. Suure waewaga sai ta mõni werst all pool paisu kaldal kaswawa puu juurikast hammastega kinni, ronis wälja ja tänas õnne, et weel hingega peasis.

18. Hundi ja karu surm.

 Nägi talu peremees ära, et metsloomad temale kuidagi enam rahu ei anna, kaewas suure augu, kattis selle silmakirjaks oksadega pealt kinni, riputas sammalt peale, wiskas lihatüki augu keskele ja läks koju.

 Aga rebase kõht oli kõle tühi. Tuli ta metsa tagasi ja tunneb seal lihahaisu.

 „Oo, keegi jätnud siia sambla peale lihatüki maha,” rääkis rebane; läks liha wõtma ja – kukkus auku! Lihatükk jäi aga ülesse sambla peale.

 Tuli ka hunt jõe äärest ja wenis metsa poole, ka tema kõht oli tühi.

 Korraga tundis ta kusagil lihahaisu!

 Hunt ajas nina ülesse, wedas haisu, ei pannud tähele ja kukkus ka rebase juurde auku.

 Istuwad mehikesed kahekesi augus, waatawad ülesse ja mõtlewad, kuidas wälja saada.

87

 Korraga kuulewad nad ülewel sammusid.

 „Kes on?” küsib rebane.

 „Mina!”

 „Kes mina?”

 „Metsakuningas karu! Aga mis teie seal teete?” küsis karu.

 „Kui sa kuningas oled,” rääkis rebane, „siis peasta meid siit ära!”

 „Kuidas?”

 „Anna käpp siia ja meie ronime wälja!”

 Karu ulatas käpa alla; rebane ja hunt hakkasid külge; karu tõmbas, – ei jõudnud seista ja kukkus ise ka sisse.

 Nüüd olid kõik kolmekesi augus. Mis teha?

 Karu oli wihane, lubas nad kõik ära murda, et nad tema sisse olid tõmbanud.

 Rebane waigistas karu ja seletas: „Waatke, mul tuli hea nõu meelde, kuidas wälja saame! Sina, karu, ole all, hunt läheb sinu selga ja mina tema selga ja sealt wälja!”

 „Wäga hea,” ütles karu, „aga kuidas mina wälja saan?”

 „Oh,” seletas rebane edasi, „siis laseb hunt alla, mina tema otsa – ja sina ronid wälja!”

 „Õige!” kinnitas karu.

 „Aga kuidas mina wälja saan?” päris hunt.

 „Just niisama,” seletas Reinuwader, „siis laseb jälle karu maha, mina ronin tema otsa, sina minu selga ja sealt wälja!”

88

 „Õige, wäga õige!” kinnitas hunt, „nii saame kõik wälja!”

 Ja karu laskis alla, hunt otsa, rebane ronis wälja ja jäi augu äärele seisma.

 „Kuule, tule nüüd sina alla!” käskis karu rebast.

 Rebane naeris ja ütles: „Eks see ole ju üks-ta-puhas, kas mina olen wäljas ja teie augus, ehk teie augus ja mina wäljas!”

 “Muidugi on see üks-ta-kõik,” kinnitas hunt.

89

 „Noh, kui ta üks-ta-kõik on,” naeris rebane, „siis jään mina parem wälja,” – ja kadus.

 Teisel päewal tuli peremees, lõi karut hunti surnuks, kiskus nad wälja, nülis nahad maha ja wiis need koju.

 Nõnda said hunt ja karu otsa.

19. Eide surm.

 Kaua olid eite taati koos elanud; palju head ja palju paha näinud. Pill oli juba suureks kaswanud ja mehele pandud, ja nüüd elasid eite taati üksinda üheskoos. Taat käis wäljas töös, ja eit koperdas kodu.

 Ühel ilusal suwe õhtul, kui päewatööd tehtud olid, istusid eite taati ukse ees ja ajasid magust juttu. Wiimati läks eide jutt endiste aegade peale, kuidas siis palju hunta ja karusid olnud, nüüd aga weel rebast wahel harwa näha saab.

 „Aga kahju on mul sellest ilusast walgest kanast,” ütles eit, „mis sa kord rebasele andsid!”

 „Ega see walge polnud!” wastas taat.

 „Mis nägu ta siis sinu meelest oli?” küsis eit.

 „Eks ikka kirju!” kinnitas taat.

 „Jah kirju, nagu minu pleek-kangas!” kurjustas eit.

 “Kirju, oli kirju!” kinnitas taat.

 „Noh, näe nüüd wanainimese aru, nii palju tal ka weel meeles!” pilkas eit.

 “Kirju!” tõendas taat.

 Eit kinnitas, et walge; taat, et kirju... Nende waidlemine läks ikka suuremaks ja tugewamaks, ja sõnad lendasid kibedalt.

91

 Seda oli ka rebane kuulnud ja metsast wälja jooksnud.

 „Kuule, ütle sina ise,” küsis eit rebast nähes, „kas see kana, mis sa Pille eest said, walge ehk kirju oli? Taat ütleb, et kirju oli!”

 Rebane jäi mõtlema, siis ütles ta: „Jumal seda teab!”

 „Aga mine küsi Jumala käest!” pilkas taat.

 „Seda wõib,” kinnitas rebane.

 „Kuidas?” küsis eit imestades.

 Ja rebane õpetas: „Waata, toa taga kaswab tapu, ja tapu ots ulatab taewasse. Tõuse mööda tappu ülesse ja roni taewasse ning küsi seal Jumala käest järele, kas see kana walge ehk kirju oli. Küll tema teab!”

 Eit tahtis weel rebase käest midagi küsida, aga juba oli see kadunud.

 Nüüd hakkas eit kõwasti taadi peale käima, et see taewa-reisi ette wõtaks: eide enesele selga upitaks ja mööda tappu taewasse tõuseks.

 Taat arwas esiti, et eit nalja räägib, aga kui see ikka järele ei andnud, siis ütles taat: „Seljas ei wii mina, wana inimene, sind kusagile: kisud mu pikali, – ja muud midagi!” Ja naljatades lisas ta otsa: „Kui tahad, et kotis su taewasse wiin, siis läheme, aga muidu mitte!” sest taat arwas, et eit ometi kotti ei lähe.

 Teisel päewal oli eit ka sellega nõus, sest kuidagi ei tahtnud ta lubada, et taadil õigus jääb. Ei aitanud midagi, eit ronis kotti, taat wõttis koti suhu ja hakkas mööda tappu taewasse ronima.

 Juba oli tükk aega möödas, aga taewast polnud weel nähagi. Eidel läks kotis aeg igawaks ja küsis:

 „Kas taewas warsti käes on?”

92

 „Paljalt kuu läks alles mööda,” urises taat läbi nina. Jälle oli tükk aega mööda läinud, ja eide kannatus hakkas katkema.

 „Kas taewas weel kaugel on?” küsis ta kotist.

 „Paljalt päikene läks mööda!” sõnas taat läbi mokkade ja lisas otsa: „Hing jääb juba kinni suurest ronimisest selle wana tühja kirju kana pärast!”

 „Walge oli!” hõiskas eit kotis.

 Taadi meel sai üsna pahaseks, ja ta hüüdis täie suuga:

93

 „Kirju!” Kott kukkus aga hammaste wahelt wälja ja lendas alla maa poole.

 Kui taat maha jõudis, leidis ta eide kotist surnult. Taadi kahju oli ärarääkimata suur. Käis ta küll kõik targad läbi, aga hinge ei saanud eidele keegi enam sisse. Siis wõttis taat koti, pistis eide sisse ja ronis sellega uuesti taewasse: tahtis ta eide ise otsekohe taewasse wiia. Tapu lõppes aga natukene enne otsa. Ulatas taat, ulatas ja pani koti põhja-naela otsa rippuma. Seal seisab ta weel tänapäewalgi.

20. Rebase ots.

 Pill kutsus küll taati enese juurde elama, aga taat ei tahtnud: wanal inimesel olla üksinda parem! Ainus selts, mis tal nüüd weel jäi, olid tema kaks koera, mis nad omale pärast Pille pulmi kaswatasid.

 Nendega oli taadil üsna selts elada.

 Kõige rohkem pahandas ta aga rebase üle, kes eidele niisugust halba nõu oli andnud ja lubas seda rebasele kuhjaga kätte maksta. Ja see kord tuli ka.

 Rebane oli jälle anedel wõõrsil käinud ja kõige ilusama ära wiinud. Taat kutsus koerad, pani nad warga jälge peale ja käskis neid rebast kas elusalt ehk surnult koju tuua.

 Koerad läksid.

 Metsas said nad rebase jälgile ja hakkasid teda taga ajama. Küll katsus rebane jälgesid peita, aga asjata: läks rebane paremat kätt, läksid koerad paremat kätt, –

95

läks rebane wasakut kätt, läksid koerad wasakut kätt, ja nõnda nii kaugele, kuni rebase koju, suure kuuse juurte alla, kus rebasel pesa oli.

 Lipsti! ronis rebane pesasse.

 „Anna ani siia!” küsis Pauka.

 „Kui ei anna, wõtame ise!” ähwardas Polla.

 Rebane oli häbemata ja juba liiga julge: ta pistis saba puu juurikate wahelt wälja ja naeris:

 „Säh, siin on ani! Wõtke, kui saate!”

 Koerad kargasid sappa kinni ja – tirima! Tirisid, tirisid ja nõnda kaua, kuni rebase ise ka wälja sikutasid.

 Suurest kiskumisest ja rabelemisest oli aga rebasel hing seest wälja läinud, ja palja surnud looma wiisid Pollat Paukat taadi kätte.

 „Ometi wiimaks, sa wõrukael, oled mu käes!” sõnas wanataat, nülis rebase naha maha ja laskis sellest enesele ilusa karwase talwemütsi teha... Ja kandis taat seda mitu talwet... ja wõib olla, kui ta ära ei ole surnud, et ta teda praegugi weel kannab...

Tallinnamaa kooliõpetajate wastastiku-abiandm. Seltsi

kulul on järgmised raamatud ilmunud:

1) E. Peterson. Algharjutused. Eesti keele õigestkirja ja kirjaseadmise õppimiseks. III trükk, h. 20 k. Raamat on kooli-walitsuse poolt koolides tarwitada lubatud.

2) – “– Eesti laste aabits ja I aasta lugemise raamat kodu ja kooli jaoks; II trükk; 108 lhk., hind 20 kop. Raamat on kooli-walitsuse poolt koolides tarwitada lubatud ja on ainus aabits, kust laps kergelt ja järjekindlalt lugema ja kirjutama wõib õppida! Hulga wärwipiltidega: Üleüldine piltide arw 144.

3) – “– Etteütluste kogu Eesti keele õigestkirjutuse ja kirjaseadmise õppimiseks. H. 60 kop. Etteütluste kogu on igale ühele tarwiline, kes järjekindlalt õigestkirja ära tahab õppida.

4) – “– Raamat neile, kes oma lapsi armastawad – on ainus omasugune raamat Eesti keeles, kus ligi poolsada Eesti tegelast oma arwamist alkoholi tarwitamise kohta awaldawad. Tarwilik raamat; iseäranis aga kooliõpetajatele ja wanematele. Hind 25 kop.

5) – “– Ennemuistsed jutud lastele, ilusate wärwipiltidega; hind 15 kop. Kes oma häile lastele head meelt tahab teha, see ei jäta seda raamatut mitte ostmata.

6) Mag. Carl Recha, Rehepapp ja wanapagan, h. 10 k. Selles juttus westab mag. C. Recha regewärssides tuttawat lugu wanapagana silmade walamisest. Juttu kaunistawad kunstniku A. Uuritsa pildid.

7) Mamin-Sibirjak, „Hall kael”. Ilus jutustus, mida K. Rass ladusas keeles Eesti lastele jutustab. Raamat on algkeeles koolide raamatukogudesse soowitatud. Hind 15 kop.

PEALADU: Tallinnas, Nunne uulitsal No 3.

Telefon No 498.

Hind köidetult

65 kop.