Ennemuistsed jutud lastele.

 E. Petersoni jutustatud.

 Tallinnas, 1909.

 Eesti-kubermangu Kooliõpetajate Wastastikku Abiandmise Seltsi kirjastus.

 Ennemuistsed jutud lastele.

 1. Lindude ja loomade sõda.

 2. Kukk, kass, koer ja oinas.

 3. Kaks külma.

 (E. Petersoni jutustatud.)

 Hulga ilusate wärwi piltidega.

 Tallinnas 1909.

 E. Petersoni kirjastus.

 J. ja A. Paalmann’i trükk

 Tallinnas

 1. Lindude ja loomade sõda.

 I.

1. Karu oli metsast noore põdra kätte saanud ja tahtis teda ühe risuhunniku alla ära peita, et temal pärast poole sealt pehmet rooga oleks wõtta.

Risuhunniku seest tuli aga pisukene risu-linnukene wälja ja ja hakkas karu paluma:

„Kulla onukene, ära lõhu seda risuhunnikut ära, mul on siin pisukene pesakene ja pisukesed põrmukesed pojakesed sees! Ära lõhu ära!”

 4

Ta hüppas ühe oksa pealt teise peale ja siitsus haledasti. „Pea suu!” urises karu. „Sina ja sinu pesa!? Mis on sinust ja sinu poegadest kasu! Korista nad siit eest ära!”

„Kulla onukene!” palus risulind edasi, „ma olen küll pisukene, aga eks natukene ole minust ikka ka kasu!”

„Wait,” kisendas wihane karu, „mis ma ütlesin, on sula tõsi: ei sinust, sinu sugulastest, ega ka kõigest lindudest ei ole kõige pisematgi kasu. Kärpsepüüdjad, sääsesööjad, parmu-piinajad olete kõik!”

2. Karu kära oli hunt kuulnud ja sinna jooksnud. Ka öö-kull ja kaarn oliwad kära peale ligidale lendanud. Öö-kullile oli see õige südamesse läinud, mis karu rääkis.

„Ohoo!” hüidis ta jämeda passi healega. „Pole see asi nõnda hull! Ohoo! ohoo! Wõi meist pole kasu?”

Enam ei saanud ta rääkida, kui kaarn sõna wõttis ja ütles:

„Krants, Krants! Krants on wanakaru. Wõi teotama!? Ülekohtused loomad! Meist on maa peal tuhat korda enam kasu, kui

 5

 teist!” Ja ta kisendas seda nõnda kõwasti, et mets kajas.

Rebane oli seda riidu kuulnud; määr, ilwes, tõhk, – kõik oliwad ligi kogunud.

 6

Aga ka wares, rähn, peoleo ja kotkas seisiwad ümberringi puude otsas ja kuulasiwad pealt.

„Ei lase!” Ei lase!” waaksus wares, „risulinnu pesa ei lase meie lõhkuda, wiige oma põdra poeg kuhu tahate!”

„See on hirmus ülekohus!” wihastas tõhk, „niisuguste

 7

 pärast peab meie aus onu heast toidust ilma jääma!”

„Ja oma wäsinud liikmeid weel waewama,” lisas rebane otsa.

„Lõhu pesa ära!” aitas tõhk. „Mis nõu ei aita, aitab jõud!”

„Pea suu!” hüüdis peoleo.

„Trrrr!” laskis rähn sekka, mis nii palju pidi tähendama, kui: „ei tohi!”

„Sõda, sõda, sõda!” kisendas wares täiest kõrist, teised linnud wõtsiwad selle wastu ja kuulutasiwad sõda metsloomadele.

„Olgu!” möiras karu ja pühkis higi otsa pealt. „Homme tulge kõrge raba peale wälja, siis hakkame peale!”

„Olgu!” karjusiwad teised loomad; – ja sõda oli kuulutatud.

 8

Linnud lendasiwad kõrge kuuse otsa nõu pidama; loomad läksiwad karu koopasse asja arutama.

 II.

Kurwalt istusiwad linnud kuuse otsas.

„Oli ikka natukene ette waatamata!” arwas kurg, „et meie kohe waresele järele karjusime. Ega nende meeste wastu palju ei saa! Need on õppinud kiskuma!”

Arwati siia ja sinna, aga midagi ei teatud ette wõtta, mille läbi lindude poole wõit oleks wõinud jääda.

„Ma peastsin korra mesilase elu, kui ta jõkke oli kukkunud,” ütles meokas ja ta lubas mulle abiks olla, kui mul häda käes on! Ehk teaks tema nüüd head nõu anda!”

„Õige, wäga õige!” wastasiwad linnud, „sina mine räägi sellest mesilasele! Aga üks peaks kuulama minema, mis aru metsloomad peawad?” arwasiwad mõned.

Kägu wõttis selle ameti oma peale.

 9

 Natukese aja pärast tuli kägu tagasi. Ka meelekas oma mesilasega oli sinna jõudnud.

„Noh, mis head, wõi paha kuulda?” küsisiwad linnud, kui kukulind tagasi oli tulnud.

„Asjalugu on nõnda,” seletas kukulind. „Nemad pidasiwad karu koopas aru, kuidas sõdida ja jäiwad järgmise otsuse juurde kindlaks: karu hakkab neile ninameheks, teised on sõdijad, aga rebane seisab kõrgema koha peal ja hoiab saba wõidumärgiks ülewal. Kui saba tõuseb, siis on wõit nende pool, kui ta aga selle maha laseb, siis on häda käes, siis on tarwis jalgadele tuld anda, et eluga peaseda!”

Nii kui mesilane karu nime kuulis, sai ta hirmus wihaseks ja ütles: „Küll mina selle mesikäpale näitan, wõi tema tahab ninamees olla? Sõbrad,” hüüdis ta lindudele, „lähme kartmata sõtta! küll ma muretsen, et rebase saba maha kukub!”

 III.

Teisel päewal oliwad waenlaste wäed koos. Sõja kohaks oli kõrge raba. Loomade pool nähti karu, hunti, ilwest, määra. Isegi jänes wahtis oma suurte silmade ja pika kõrwadega teiste selja tagast wälja.

„Kas olete walmis?” kisendas karu. „Walmis!” hüüdsiwad linnud.

 10

„Kas mesilane siin?” küsis öö-kull tasa.

„Siin,” sosistas meokas.

Suure müra ja käraga tormasiwad loomad lindude poole. Rebane oli ühe kõrge kännu otsa roninud, silmad suureks ajanud ja saba hästi selga tõstnud.

Korraga lendab mesilane – wiuu! – rebase juurde ja annab talle – wops! – oma terawa nõelaga just nina pihta!

Tuld tuleb rebasel walu pärast silmist wälja. Ta kargab kännu otsast maha, – ja saba üsna reite wahel.

„Häda! mehed, wennad, häda!” kisendas jänes, kes hoolega rebase saba oli wahtinud, „rebase saba on üsna maas.”

Mehed, wennad waatawad selja taha. Rebane jookseb, kaapab korra ühe, korra teise käpaga nina. – Ja saba? – Saba jookseb mööda maad!

 11

„Häda!” kisendawad loomad ja pistawad kõik jooksu! Linnud kihutawad takka järele ja ajawad nad kus seda ja teist!

Loomade häbi oli suur. Nad ei tohtinud oma silmi enam lindudele näidata. Öö-kullil on sellest wõidust weel praegugi heameel, ja tänapäewani kisendab ta öösel uhkelt: „Ohoo, ohoo!” – nõnda et mets kajab!

 12

 2. Kukk, kass, koer ja oinas.

 I.

1. Eidel ja taadil oliwad kord kukk, kass, koer ja oinas. Elasiwad nad kõik ilusasti: ei olnud nende wahel tüli, ega riidu. Eit talitas kodus, taat toimetas wälimist tööd, kukk laulis ja siblis, kass püüdis hiiresid ja silis habet, koer hoidis maja, ja oinas andis willa.

Seal tuli korraga pahandus wahele. Kass oli terwe päewa hiiresid waritsenud, aga mitte ühtegi kinni saanud. Tühja kõhuga oli ta tuppa hiilinud ja seisis seal laua all. Eit tõi aidast piimapüti, pani laua peale ja läks ise külmast kambrist lusikat tooma, et pütti koorida. Kass ei jõudnud tühja kõhtu enam kannatada, hüppas laua peale ja hakkas ise pütti koorima. Perenaine tuli tagasi ja kass sai luuawart.

2. Nutab waesekene kuuri all ja paitab oma pead.

„Kulla tubane turtsu!” küsib kukk, „miks kiisu nutab?”

Ja kiisu rääkis oma õnnetust.

„O–oh!” pani koer imeks.

„Ei ole hä–ää!” kaebas oinas.

3. „Kuhu see kass nüüd pidi minema?” taples eit. „Wõi juba püti kallale jooksma! Ja eit rääkis taadile, kes õue peal sahka parandas, loo ära.

„Wanaks läheb,” sõnas taat, „ei jõua enam hiiresid püüda!”

„Pole neist õige suurt asja enam ühestgi!” pahandas eit! „Wanad! Tarwis ära anda!”

„Kellele sa annad?” küsis taat, „kes niisuguseid tahab?”

„Noh, kuke tapame ära; kassi ja koera wiskame jõkke ja oinast saab ikka naha hinna!”

„Küll on hull!” kaebas kukk.

„Ei ole hää!” kurtis oinas.

„No–noh!” haukus koer.

„Mehed – wennad, põgeneme ära!” südandas kass. Lähme minema!

 13

 II.

1. Põõsas kuulis, teine nägi, kolmas küsis: „kus te’ läh’te?”

„Ära!” hüüdsiwad loomad – ja põgenesiwad.

2. Ööseks jõudsiwad reisimehed paksu metsa sisse. Kõigil neljal on kõhud tühjad.

Kass, kawal mees, waatab ümber, – eemalt paistab maja. Lähwad reisimehed maja ligidale ja tunnistawad. Maja on seest walge, laua peal seisawad kõiksugused söögid ja joogid, ja mehed istuwad seal juures ja pidustawad.

„Ei see küll õige lugu ei ole,” räägib koer, kes toas eide ja taadi käest palju oli kuulnud. „Need on rööwlid!”

„Kuulge!” annab ta siis nõu. „Ajame need kurjad inimesed siit minema ja asume ise sisse elama!”

 14

„Nõu on küll hea,” seletab kass, „aga kuidas neist jagu saada?”

„Pole wiga!” õpetab koer, „sina oinas jää akna alla seisma, mina ronin sinu selga; kass hüppab minu kukile, aga kassi kaela peale asub kukk – ja siis, mehed – wennad, – kisendame, kuidas iga-üks mõistab!” Neil on kõigil süda hirmu täis!

3. Kuidas räägitud, nõnda tehtud. Reisimehed ronisiwad üksteise kukile ja kisendasiwad ühekorraga, kuidas igaüks oskas.

„Wõtke rööwlid kinni–i–i!” hüüdis kukk.

„Ei ole hä–ää!” karjus oinas oma suud wastu akna klaasi hoides.

„Au–au–autumad loomad!” haukus koer.

Kass tegi aga nii hirmust healt, et oinal jalad üsna nõrgaks läksiwad.

Rööwlid ehmatasiwad, kargasiwad püsti –: kole neljapeaga elukas seisis akna taga, keda keegi weel enne ei olnud näinud, – ja andsiwad jalgadele tuld.

4. Reisimehed asusiwad aga majasse, sõiwad kõhud täis ja wõib olla, et weel praegugi seal elawad, kui nad ära ei ole surnud.

 3. Kaks külma.

 I.

Oli külm talwe hommik. Puud seisiwad hõbe-härmas, lumi sätendas kuu paistel, nagu oleks ta klaaspärlitega üle külwatud olewat.

 15

Seda oliwad kõik külmad pojad teinud. Rahulikult sammusiwad nad mööda metsa-teed edasi ja rõõmustasiwad oma nalja üle. Igalpool walitses surma-waikus.

Korraga .... till, till, till! ... Mehed waatasiwad ümber ... Selja taga oli posti-tõld, selle järele sõitis talumees reega. Tõllas istus isand suure kasuka sees: waewalt ninaots paistis wälja, aga ree peal lamas kokkukeritult keegi inimene, nagu surnu.

„Ometi on weel hingelisi näha!” lausus wanem külm pahaga. Ka noorem sai pahaseks, et nende tööd segati.

„Lähme ja külmetame need ära!” sõnas noorem poeg. „Wõta sa see kasukaga mees käsile, sa nagu wanem ja tugewam, ma katsun selle tagumisega toime saada!”

„Olgu!” naeris wanem wend... Ja mõlemad hüppasiwad sõitjatele järele...

 II.

Istub teisel õhtul wanem wend puu all ja ootab nooremat: ei tule teine, ega tule!

Wiimaks ometi ilmus noorem wend.

„Kus sa nii kaua olid?” küsis wanem.

Noorem tegi suured silmad ja oigas: „Oh, ära päri! Tänu Jumalale, et hing weel sisse jäi. Kuidas sina omaga walmis said?”

 16

„Minu asi läks ruttu,” wastas wanem külm. „Ma kargasin tasahiljukesi saani peale. Pugesin isandale põue ja hakkasin näpistama. Tema kiskus ennast ikka koomale ja koomamale; mina pugesin aga ikka südame ligidamale.. Warsti oleksin omaga üsna walmis saanud, kuid postijaam tuli kätte, kutsar ajas isanda ülesse ja talutas tuppa... Aga kuidas sinu käsi käis?”

„Oh, ära räägi!” wastas noorem haledalt. „Ma kargasin ka ree peale ja tormasin kohe mehe kallale. Aga tema? Tema – lipsti! – ree pealt maha ja ree järele jooksma. Wihub ise kätega; waata, et silmi ära ei lõhu! „Oot’ oot’!” mõtlesin ma, „küll ma sinust asja saan!” Pidas teine hobuse paigal, wiskas sellele wana waiba peale ja hakkas ise puid raiuma. Ma katsusin kõrwalt teist puudutada, – põletasin näpud ära: teine üsna aurub juba! Wiimaks wiskas kasukanatukese ka seljast maha ja hakkas westi-wäel töösse. „Soo! nüüd on paras aeg!” arwasin ma. „Ma poen su kasuka sisse!” Tehtud! Lõuna ajal hakkab mees kasukat selga ajama. Katsub, kasukas kõwa nagu juurikas. Ma naeran. Aga mu naer läks nutuks. Ta mässib kasuka rulli ja hakkab puuhaluga kolkima. Tuli tuli mul silmist wälja. Siis wõttis wiimaks kasuka ja hakkas tule peal paistma. Hing oli mul niidiga kaelas: katsu, kuidas weel jalad kasuka karwade seest kätte saad! Wiimaks ometi peasesin tulema! Aga kõik mu kondid walutawad!”

„Teine kord ole targem!” naeris wanem külm, et sa enam töömehe kallale ei jookse!”

 Hind l5 kop.