Elsa

Ernst Peterson’i jutt

Elsa

Ernst Petersoni jutt.

Trükitud M. Schiffer’i trükikojas, Tallinnas.

1.

 „Imelik inimene!... Igapidi minule täieste mõstmata ja arusaamata... Kiri!... ja weel see pakk wõi „pakikene”, nagu ta ise kirjas armastab ütelda...”

 Ja Elsa käis pisukeses toas, mida laua peal olew lamp walgustas, äritatult edasi ja tagasi, waatas wahel kirja, mis wähe krämpsutatult tema ümarate sõrmede wahel äritatult wabises ja nagu halastust ja armu neiu käest palus.

 „Täna peab meie wahekord selgeks saama... Tõeste, naeruwäärt! Millal ei ole siis meie wahe weel küllalt selge olnud?” küsis neiu enese käest ja wiskas kirja laua peale „pakikese” juurde. „Mina neist küll aru ei saa, mis inimesed need on!”

 Neiu Elsa oli pahane. Seda tunnistasiwad ta äkilised liigutused, ta nobe edasi-tagasi käik, ta roosad hõõgawad palged, ta sätendawad silmad.

 Ta wõttis oma palawa peakese, mida rohked juuksed käharalt kaunistasiwad, õrnade käte wahele, nagu tahaks ta selle läbi mõtteid koomale litsuda, ja käis rahutult toas ühest seinast teise, kus ta wari mööda walgeks lubjatud ümargusi palkisid wäga silmapaistwalt kord ühele, kord teisele poole seina äärde jooksis.

 „Just kui wari – nii on see kallis meestesugu!

4

Kusagil ei saa sa nendest lahti! Prrr!” ta wäristas enese keha nerwliselt. See on wastik! Waewalt pool aastat siin – – ja jälle on sul üks hinge peal ja hinge taga! Jälle on üks, kes oma tüütawate sõnadega, oma armastusega tormi jookseb. Lihtsalt – jälk!...”

 Ta laskis enese laua äärde tooli peale, pani hõõgawa otsaesise wastu külma lauda ja seisis nii wait ja wagusi. Neiu sees pöörles aga midagi niisugust, mis tema hinge põhjani täitis...

 „Preili!?”

 Elsa tõstis pea üles. Ta ees seisis wanaldane naisterahwas ukse peal, kes oma parema käega ajalehtede pakki ja kirjasid hoidis ja pahema käega suurt kirju rätikut õlade pealt maha kiskus.

 „Siin on tänane post!” hüüdis ta kähisewa peenlase healega ja köhatas. „Kirjutaja proua saadab palju terwisid ja palub Teid homme nimelt enda poole tulla... Sinna tulla ka mõisaopmanni preilid ja kirjutaja herra ja õllepruul...”

 „Noh, saab juba küll...” lõi Elsa käega, „las’ nad aga olla ja tulla, mis see minusse puutub...”

 „Sina heldekene, ta’ps nüüd puutu... Ise noor ja ilus... eks...”

 „Noh, saab juba küll!” sõnas Elsa tõrkuwalt.

 „Keda’ps ta’s saab! Heldekene, ise nagu õun päewa poolt küljest. Mul wanal inimesel üsna rõem niisugust terwet last, preilit, waadata, seda’ps siis see wägewam pool...”

 „Kuule, Ann, sa oled wist kirjutaja eide käest wa kibedat saanud...”

 „Wõi ma ilma olen!” rõemustas Ann, „wõi siis ilma olen. Tegid teised minewal sügisel mitu waati... noh, mis ta nimi nüüd on?... moosi, wõi...” Ann jäi sõna üle mõtlema...

 „Kurgiwett,” awitas Elsa kõrwalt.

 „Kurgiwett,” kudas Teie, preili, sedawiisi räägite. Mis kurgiwett, weini – no neh, weini tegid nad. Ja hakkab teine pähe! Ma tulin läbi lume nagu metskits. Üsna soe hakkas ja pani päris lõõtsutama...”

 Ann hakkas köhima.

 Selle aja sees wõttis Elsa kirjad wastu, mis Ann wallamajast oli toonud, ja silmas nad pealiskaudselt läbi.

5

 Ann oli rätiku ära wõtnud ja käe peale pannud ja waatas nagu uuriwalt neiu Elsa kiiret tööd.

 „Koolilapsed soowiwad häid jõulusid! Waata, Ann, missugused ilusad kaardid!”

 Ann asus laua äärde.

 „Siin on preilil pakk ka?” küsis ta uuriwalt. „See wist posti peal ei olnud. See tuli käsipostiga?”

 Ann waatas ja sihtis uuriwalt Elsa otsa.

 „Ma nägin küll, et mõisa kutsar mulle wastu tuli; mõtlesin, et tuleb preili järele ja wiib opmanni poole jõulupuule... aga preili on kodus...”

 Ta asus paki kallale ja hakkas nöörisid peastma.

 „Ann! jäta see rahule ja pane ta nurka maha, siit laua pealt eest ära!” käskis Elsa kindlalt, oma noort rinda tugewalt sirgeks ajades.

 „Kas siis lahti ei wõtagi?”

 „Ei!”

 Ann jäi pisut mõttesse, wõttis paki kaendlasse, ja julgelt ning kindlalt Elsat waadates ütles ta tõsiselt:

 „Kuulge, koolipreili, Teie olete imelik inimene. Teie nagu polegi naisterahwas! Ise nii ilus, ilus... ja sealjuures nii tõsine, tõsine: mitte naeru natukestki. Mina küll Teist aru ei saa!” Ta waatas ilutsedes, nagu tunneks tema Elsa kujust lõbu, neiu otsa.

 Elsa lõi oma suured taewakarwa sinised silmad Anne peale ja waatas teda mõne pilgu.

 „Kas Teie siis elus ühtegi tõsist naisterahwast weel ei ole näinud?” küsis Elsa ümardaja käest.

 Ann jäi mõtlema, waatas kord maha, siis Elsa otsa ja wastas ilmsüütalt:

 „Olen näinud! Aga ainult ühte!”

 „Ja see oli?”

 „See on ja oli – preili Elsa, meie koolipreili!” Siis lõi ta silmad häbenedes maha, pani paki käest nurka, ohkas ja läks uksest minema.

 Elsa hakkas kirjasid waatama. Suuremalt jaolt oliwad need koolilaste käest „heade jõuludega!” Elsa waatas neid suure heameelega. Need lumised jõulumehed, roheliste kuuskedega, need inglid-lapsed, need maakohtade pildid sätendawa lumega... ja seal all ühe ehk teise lapse nimi nii harjumata käega kirjutatud, mõnes kohas kahe

6

keele tähed ära segatud ja „Juuli Kana’l” oli weel Wene keele kõwadusemärk otsa pandud...

 „Missugune puhas, missugune puutumata lapsus!” waimustas Elsa ja seadis neid kaarta ridamisi laua peale.

 „Missugune suur wahe nende – ja selle wahel!” ohkas ta. „Siin süüta ja puhas lapse hing, seal...?!” Ta jättis sõna ütlemata ja mõtlemata... teises toas kuulis ta kedagi nagu luksuwat. Ta kuulas terawalt... teisest toast oli tõeste nagu nutmist, waikist luksumist kuulda. Ta waatas ukse poole. See oli praoksil, kust sametine pimedus tema kambrisse haigutas.

 „Ann! Kas sina oled seal?”

 Nuuksumine kestis edasi.

 Elsa lükkas ukse lahti ja astus kooliklassi. Seisnud klassiõhk torkas tema ninasse. Oma elutoa lambi ämaruses märkas ta ühe koolilaua ääres Anne otseti küürutawat.

 „Ann, mis sul wiga on?” küsis ta kaastundlikult.

 „Ann, ma ei tahtnud sind mitte haawata,” palus ta tasa, kusjuures talle meelde tuli, et ta Anne ehk liig järsku ja tungiwalt oli pakki ära käskinud panna.

 „Mis sul ometi wiga on?” päris ta Anne pead silitades.

 Ann ei wastanud, kuna ta weel rohkem luksuma hakkas, mis korraga kramplikuks nutuwooluks muutus.

 „Anne, Annekene. Jumala pärast, mis Teil wiga on?” päris Elsa ja andis Anne wanadele, juba linaseks muutunud harwadele juukstele, mis kahte õhukesesse patsikesesse, nagu rotisabad, wana riidenarma äärega pea peale kokku oliwad seotud, suud...

 Kaks neidu, teine wana, juba tudikene, teine noor, täis wärskust ja elujõudu, seisiwad üksteise kaelas: Ann oli Elsa kõwaste oma kondilistesse kätesse tõmmanud ja wajutas teda enese wastu, kusjuures ta äritatult luksus:

 „Elsa... Jumala pärast... Elsa preilikene... Teie ei ole mulle midagi paha teinud... Teie olete mulle kallim kui mu... oh Jumal, mul pole... Oleks Teie... minu... Mul pole ju ühtegi hinge... Siin halli taewa all.. Mul on Teist hirmus kahju!...”

 „Ann, mis Teil ometi on?”

 „Mul on Teist, Elsa preilikene, hirmus kahju!” seletas Ann läbi woolawate pisarate. „Mis saab Teist... kui

7

Teie niisugune olete?! Mis olen mina?! Wanatüdruk... ja mul pole midagi. Ei ühtegi elawat hinge siin halli taewa all!.. Ja Teie, Teie olete nii hea, nagu mu oma... Kudas musutaksin ma Teid igal päewal!”

 Siis jäi ta järsku wait, laskis Elsa kaelast lahti ja sosistas: „Wana inimene, saab wiina, läheb hulluks weel peast! Olgu neid ka andmast ja kõik!”

 Ta hakkas Elsast eemale nihkuma.

 „Aga Ann, mis Teil ometi wiga on?” küsis Elsa uueste.

 „Ah, mitte midagi! Mul oli Teist nii hirmus kahju! Ma ei tea isegi, miks!” Ja mõtetes lisas ta otsa: „Noorelt, siis mõtleb inimene nii palju. Siis on ta enese üle uhke! Ja mis on meie, neitside, uhkus? kellele tohib ta oma uhkust näidata! Oled sa uhke... siis on sul see palk... Nüüd olen wana ja üksinda, nii üksinda!”

 „Rahustage end, rahustage!” julgustas Elsa.

 „Mis on mul rahustada: pühin kooliklassi – see on mu rahu. Kas ma ka inimene olen? Kes peab kooli Anne inimeseks? Näeh, annawad kurgiwett ja teewad mu nagu lollikese joobnuks... Aga preili Elsa, ärge olge Teie uhked....” ja Ann hakkas uueste nutma.

 Küll katsus Elsa teda rahustada, aga see ei awitanud. Wiimaks wiis Elsa ta asemele, kattis tema rätikuga soojalt kinni ja ei lahkunud enne, kui Ann magusalt uinus.

2.

 Ehk Elsa küll Anne käest päriwalt küsis: „mis Teil ometi wiga on?” – ja selle peale rahuloldawat wastust küsitawa poolt ei saanud – siiski märkas ta neitsilik hing Anne.

 See hea inimene oli wanaks saanud ja wanaks jäetud – kooliklassi pühkima, kuna ta ometi wäga hästi ära tundis, et tema paik mujal oleks wõinud olla, kus ta ka Elsa sarnast omast oma wana kondilise rinna wastu oleks wõinud suruda ja uhke olla, et ta inimesesoole ühe sinisilmalise noore neiu on kinkinud. Nüüd oli aga see Ann koolipinkide puhastaja ja põranda pühkija. Seda just nimelt arwas Elsa Anne ärituse põhjuse olewat.

 „Waene Ann!” kurtis Elsa, „waene Ann!”

 „Aga preili Elsa, ärge olge Teie uhked,” tuli Elsale Anne noomitus meelde. „Ja –, Ann on noorelt uhke

8

olnud... Ann tahtis inimene olla, kes ka iseenesest midagi maksew on, aga mitte lunnastatud saada mehe härjalise ohu läbi...” Elsale tuli wiha ja puna palgesse... „ning Ann jäi wanaks tüdrukuks, sest mehed tahawad ju orjasid saada, et neil selles lollis ilmas ilusam ja lõbusam oma ärahangunud tooruses oleks elada. Ja kui nüüd Ann oma elu peale tagasi waatab ja sealt elumõtte wälja wõetud, ära rööwitud leiab olewat, siis tunneb ta kahju! Ta noomib mind, et ma mitte tema moodi uhke ei oleks, waid ennast ka paenutaksin!”

 Elsa ajas enese sirgeks. „Ei, Annakene, Elsa ei paendu mitte, Elsa üksnes murdub ehk lööb enese ilmast läbi ise, iseseiswalt!”

 Ta wõttis jälle poolkrämpsutatud kirja laua pealt ja hakkas teda lugema. Seal seisis:

„Wäga auustatud neiu Elsa!

 „Teile tuleb minu kiri ehk üsna ootamata, aga wõib olla ka, et see mitte just nii ei ole, sest kui ma seda meeles pean, et silmad rohkem räägiwad kui sagedaste sõnad, siis on selle kirja sisu Teile teatud ja oodatud. Neiu Elsa! – ma ei wõi kauem oma tundmusi Teie wastu enam warjata: täna peab meie wahekord selgeks saama. Juba aasta poolteise eest, kui Teie ületeise sügise augustikuul kiriku-eestseisja herra Feuerbergi perekonda kodukooliõpetajannaks ilmusite, kaotasin ma oma poissmehe põlwe iseseiswuse mõtte. See wilksaw mõte kujunes wiimaks tõsiseks soowiks – ja nagu Teie ise, neiu Elsa, wäga hästi teate, olen ma Teile mitu korda tõsiste mõtetega ligineda tahtnud, aga Teie olete seda alati osanud teisale ajada. Nüüd aga, kus ma oma elujärge Jüri päewast muudan ja Kaugewälja mõisa omandan; nüüd, kus mul kodu ja kolle oma saab olema; nüüd, kus ma julgemalt ja kindlamalt elule wastu wõin waadata; nüüd ei jõua ma – ei taha – ei tohi ma enam oma tundmusi alla wajutada! Neiu Elsa, ma palun Teie südant ja kätt enesele elu saatjaks ja toeks ja oleksin õnnelik, kui ma Teid juba sellel talwel altari ette tohiksin saata!

 „Teid südamest armastaja ja auustaja

 Joosep Drey – ma kirjutaksin parem:

 Truu Joosep – surmani!

 „P.S. Sellega ühes julgen Teile ühe pakikese saata.

9

See olgu mu esimene jõulukink Teile, mis ma poissmehe põlwe kokkuhoidmise läbi wõimalikuks olen saanud teha...”

 Elsa luges edasi ja kohkus... seda wiimast lauset ei olnud ta mitte lugenud: ta oli kirja laua peale wisanud, teda siis jälle pihku tõmmanud ja krämpsutanud... Wiimane lause aga oli: „Teete Teie mind õnnelikuks, seda saadetust enesel pidades, siis julgen täna weel Teile sõita, et oma Elsakest walitseja juurde jõulupuule sõidutada.

 J. D. – Truu Joosep.”

 Elsa luges wiimast lauset weel kord, siis tõmbas ta kella wälja ja waatas seda... Elsa oli üliäritatud.

 „Seda weel tarwis! Täna, ikka täna! Mis pean ma tegema?” Kell näitas juba pool 7, ja igal silmapilgul wõis kirjutaja Drey siin olla!”

 „Kui ettewaatamata ma ka olen!” pahandas ta enese üle ja hakkas jällegi rahutult edasi ja tagasi mööda wäiklast tuba käima.

 „Tuleks ometi juba Feuerbergi proua siia, siis saaksin ma sellest piinlikust seisukorrast lahti, aga see lubas alles kella 8 ajal järele sõita!”

 Seal tuli Elsale korraga mõte Anne üles äratada ja teda pakiga mõisa saata, aga kui ta seda nii rahulikult puhkama nägi, ei tihanud ta wana inimest mitte unes eksitada.

 „Mine sa kus sa tahad!” pahandas Elsa, „neist sa ialgi lahti ei saa, kui sul aga natukene libedam nägu ette on loodud, Tal ei ole häbi ka mitte, ja südant, teise jõulurahu rikkumast! Olgu!”

 Ta wõttis weel kord kirja ja hakkas seda hoolega ja tähelpanemisega lugema.

 Seda pidi ometi wiimaks Elsa tunnistama: Joosep Drey kirjutas mõistlikult. Ja ka selles pidi ta järele andma, et Drey juba enne mitu korda temale meeldida oli katsunud. Elsa silmade ees seisis sirge nooremehe kuju, pisikeste wurrudega, puhta lõuakese ja pisukese lõhekesega seal otsas, mis söönud ihust tunnistust andis, mille meelitawat kuju punakad paled aina ülendasiwad. Elsa silmad hakkasiwad sätendama, ta hingeõhk läks kuumaks, ta tundis umbsust oma tuksuwas rinnas.

 „Ma olen mitu korda Teile tõsiste mõtetega ligineda tahtnud, aga Teie olete seda alati osanud teisale ajada.”

 Ja-jah! Elsa mäletas, kudas herra Drey alati tema

10

wastu nii üliwiisakas oli olnud... teda pidudel tantsule kutsunud... teda näitemüükidel limonadiga ja magusate kookidega nii ülirikkalikult toitnud ja sealjuures tihti juurde lisanud. „Preili Elsa, kas mul on au Teile weel pakkuda? Kas ma tohin, kas ma julgen preili Elsat tülitada? Kas preili Elsa ei tee mulle auu jne!” Selle juures ei olnud herra Drey ialgi unustanud nii soojalt tema silmadesse waatamast ja nii auupaklikult kumardamast.

 „Tõsised mõtted... see on selge!”

 „Nüüd aga, kus ma oma elujärge Jüri päewast muudan ja Kaugewälja mõisa omandan: nüüd, kus mul kodu ja kolle oma saab olema, nüüd, kus ma julgemalt ja kindlamalt elule wastu wõin waadata; nüüd ei jõua – ei taha – ei tohi ma enam oma tundmusi alla wajutada.”

 „Ta omandab enesele Kaugewälja mõisa –” arutas Elsa, „ja mina olen paljas külakooliõpetajanna, saan 180 rubla palka!”

 Elsa silmas tõusis see noormees tubliks inimeseks...

 Tema korraga Kaugewälja mõisa proua; proua Feuerbergist mitte sugugi halwem. Elu hakkas Elsale korraga naeratama. Korraga see igawene elupiin selja taga! Kaugel sellest laste kärast, sellest kinnisest õhust, sellest iseenese terwise ja nerwide tapmisest! Kaugel selle wiletsuse nägemisest, mis koolis waesed, poolnäljased, werepuudust kannatawad waese rahwa lapsed pakuwad; ära siit kitsast koolikambrist, kuhu klassiõhk wägiwaldselt sisse tungib, – ja korraga – kaugel puhtas majas, ruumikus toas: puhtad põrandad, kirjud waibad, pehmed toolid, lambid punakate ülikondadega, maitserikkad seinapildid brongsitud raamides, millele tema suured härmariidest mantlid ümber õmbleb – ja sõrmes – sõrmedes hiilgawad kiwid kulla sees... köögist tuleb hea roa lõhn ninasse...

 Elsa wajus korraga uimastusesse... Ta ei mõtelnud midagi, ta tundis ainult, luuletas oma ihuga... ta kõrwal seisis... ei, – kõrges, ülewal tema kohal seisiwad korraga kaks sätendawat sütt, nagu hundisilmad, mis pimeduses kiirgawad, nagu suur ämblik kiskus oma kuut jalga tema ümber kokku, et temast werd imeda!..

 „Ei!” hüüdis ta püsti tõustes. „Ei, Elsakene, ennast ei müüda ära... Weel on palju teha!”

 Ta silmade ette tõusis koolilaste kari, jälle tema

11

tööplaan: koolilaste raamatukogu, lugemise-ringkonnad, wõitlus rumaluse ja tooruse wastu.

 „Neiu Elsa, on midagi rohkemat, kui proua Drey,” naeratas ta – „ja, proua Elsa – see oleks juba midagi olewat, aga mitte proua Drey!”

 Et omale puhast õhku rinnasse lasta, wõttis ta õhuakna lahti, kust magus lume haisuga lehk sisse woolas ühes kauge kellahelinaga.

 Elsa tundis äritust. Kumb wõis see olla, kas herra Drey, keda petetult siia meelitati, ehk proua Feuerberg, kes teda jõulupuule tuleb wiima?

 Heameelega oleks ta näinud, et tulija wiimane oleks olnud, aga kellaheal tuli ligemale ja ligemale ja Elsa märkas tumedas talwise lume pimeduses, et tulija mõisakirjutaja Drey oli, kes rõemsalt saanist wälja astus ja hobust kinni hakkas siduma.

 Nii julge kui Elsa ka tahtis olla, tundis ta enese sees sala argust, segadust. Ta läks ruttu saadetud paki juurde ja pani selle jälle laua peale, kirja peitis ta tasku; istus siis laua äärde tooli peale ja jäi külalist ootama, kelle tulek Elsale õige kauaks wenis.

 Wiimaks ometi kuulis ta tugewaid sammusid eeskojas. Masinlikult tõusis Elsa üles ja awas ukse.

 „Tere, preili Elsa! Häid, rõemsaid jõula!” sõnas sissetulija madala healega, milles rohket wärinat kuulda oli.

 „Teile niisama,” wastas Elsa.

 Ta ees seisis tugew, küsiwa pilguga neiu otsa waataw noormees punetawate põskedega ja pisukeste mustade wurrudega.

 „Olge head ja istuge pisut!” palus Elsa, et üleüldse juttu teha.

 „Kas maksab?”

 Elsa waikis. Ta korjas eneses nagu julgust, mõtteid, sõnu.

 „Ma olen Teie kirja kätte saanud, herra Drey,” tegi Elsa sõnu, pööras nooremehele järsku oma selja... ja istus tooli peale.

 „See tuli Teile ootamata, preili Elsa? „küsis noormees, ilma et ta koha pealt oleks liikunud, ehk soowi awaldanud kasukat maha wõtta.

 „Olge head, wõtke istet ja kõneleme pisut,” palus

12

Elsa äritatult, „see asi ei ole mulle mitte nii uudis, kui just ootamata!”

 „Elsa, ma armastan Teid enam kui kedagi siin maa peal, Elsa ütelge üks sõna! Elsa – ma ei ole inimene, kes uisapäisa hullab ehk joowastuserumaluses midagi ette tahab wõtta..” ta läks neiu juurde ja haaras selle käe pihku. „Kas „ja” ehk „ei”?”

 Elsa püüdis ennast rahustada, aga see ei läinud temal korda, ta käsi wärises nooremehe pihus, ta lõi oma silmad maha ja rahutult sosistas ta:

 „Ei!”

 „Teie armastate kedagi teist?”

 „Ei!”

 „Kui asi niisugune on, siis olge nii lahked ja wastake mulle ometi, miks Teie mind põlgate?”

 „Ma ei põlga Teid sugugi!” wastas Elsa rahulisemalt, „ja kui Teie armastust hullustuseks ei pea, siis istuge wähe ja kuulakem teine teist, alles siis wõite Teie kindlale otsusele saada, miks ma „ei” ütlen.

 Herra Drey kahtles esiti, siis wõttis ta tooli ja istus.

 „Kui mees, oleksin pidanud ma küll kohe minema, aga et Teie mind siia lasksite jääda, siis pean ma sellest käsust nii palju lugu, et tahan Teid heameelega kuulda!”

 See tõi Elsale tema endise meelekindluse jälle tagasi.

 „Teie olete minuga ju enne mitu korda kõnelenud, ja ma olen Teile mitu korda ju enne oma mõtteid awaldanud. Mis arwate Teie tõsiselt neist?”

 „See on, missugustest mõtetest?” küsis Drey.

 „See on sellest naistesoo wabastamisest?” ja neile inimese-õiguste kättemuretsemisest?” küsis Elsa kindlaste.

 „Ma ei ole selle küsimusega üleüldse oma pead murdnud ja pean neist mõtetest lugu, aga kui ilus kõne ja jutt seltskonnas on ta huwitaw kuulda!”

 „Ja muud mitte midagi?” päris Elsa äritatult.

 „Ma ei tea, mis ma muud pean arwama?” wastas küsitu tõsiselt.

 „Ja waadake, seal lähewad meie teed täieste lahku, herra Drey,” sõnas Elsa kindlalt. Minul, kui 25-aastasel täiskaswanud inimesel, ei ole praegu sugugi isu oma iseseiswust, mis ma nii suure waewaga kätte olen

13

saanud, kaotada. Ja kui Teie neist mõtetest, mis mulle nii kallid on, midagi ei oska ega taha arwata, kudas mõtlete Teie siis minuga abielusse astuda?”

 „Ma armastan Teid, ja selles on kõik wastus,” kinnitas noormees ägedalt, „ja kui ma ühte inimest armastan, siis kaowad kõik eelarwamised!”

 Elsa nägu läks tõsiseks. Ta südames kihwatas see, mis ammu ju aastate jooksul sinna oli kogunud. Ta pani käe järsku oma otsaesisele, nagu otsiks ta teed, siis lõiwad ta silmad sätendama ja ta küsis kindlalt ja pikalt:

 „Auustatud herra Drey! Mul on kahju, et meie nii luuleline kokkupuutumine nii labaseks peab muutuma. Kui mul Teie poolt lugupidamist on loota, kas julgete siis minu küsimiste peale wastata, mis ma Teile praegu ette mõtlen panna?”

 „Jah!”

 „Noh, siis wastake: Miks hakkasite Teie mind armastama?”

 „Seda ütles mulle mu süda?”

 „Kas olete enne ka teisi armastanud?”

 Noorelemehele oli see piinlik kuulda. Ta läks üleni punaseks ja wastas silmi maha lüües: „jah!”

 „Ja seda ka südame järele?”

 „Jah!”

 „Ja miks käseb Teie süda nüüd jälle kedagi, nimelt mind armastada!”

 „Teie olete kõigist teistest kõige parem!”

 „Kust Teie seda teate?”

 „See paistab mulle nii olewat!”

 „Aga kui ma nüüd ütlen, et ma niisamasugune olen nagu Teie, keda palju mehi südame järele on armastanud, keda mehed isegi” – – Elsa jäi wait, ta nägu läks werekarwaliseks, sõrmed wajusiwad rusikasse, ta tõusis üles ja kõwalt hüüdis ta: „keda mehed isegi alasti enese ihu wastu on soojendanud! Ptüi, need häbemata mehed! Ütelge nüüd, herra Drey, mis ütlete Teie nüüd?!”

 Herra Drey oli ka püsti tõusnud. Higi seisis tal otsa ees. Ta suunurgad oliwad kibedalt kokku tõmmatud ja tasa sosistas ta:

 „Elsa, ärge piinake mind. Seda ei ole Teiega ialgi tohitud teha, preili Elsa, Teiega! Ärge piinake mind,

14

neiu Elsa! Teie rikute kõik mu jõulurõemu, Teie teete mind hulluks!”

 Elsa käis jälle edasi ja tagasi.

 „Kas näete nüüd herra Drey, kudas terwe armastuselugu oma magususe meeste meelest kaotab ja just wõimata jälgiks läheb, kui meie inimese hinge peale waatame. Lubage mulle weel üks küsimus?”

 „Küllalt, neiu Elsa, küllalt!” hüüdis noormees. „Teie olete wali, neiu Elsa, Teil on inkwisitioni waim!”

 „Midagi ei ole sellesarnast!” tõendas Elsa, istuge ja ajame tõsist juttu, tõsistest asjadest. Ütelge mulle, kudas waatate Teie elukommete puhtuse peale?”

 „See on suur woorus!” wastas Drey waimustatult.

 „Aga kudas seisawad Teie oma aktsiad selles asjas? Wõite Teie mulle puhtast südamest ütelda, et Teie algpuhtuses minu ees seisate ja weel ialgi kombeliselt sugulises elus ei ole eksinud?”

 „See on ju hirmus, neiu Elsa, ma ei seisa ju mitte elawa Jumala wiimsepäewa kohtu ees. Neiu Elsa, mis on olnud, see on olnud...”

 „Waadake, seal ta on,” kõneles Elsa edasi, „seal ta on – teie, mehed! Teie maailma juhid, teie suured kombluse õpetajad ja muud sarnased – targad. Ja, armastusest unistada, ühte jagu neiusid eneste himude orjateks teha ja teist jagu kodus naisteks pidada ja neid siis selle raasukestega toita, mis esimeste käest üle on jäänud, see on teie armastus, see ärarääkimata püha armastus, millele teie isegi laulusid sepitsete. Meie, meie naised, ei tohi sõnagi selleks tõsta, et ka teie käest elukommete puhtust nõuda – aga teile on iga neiu jälk, kes enam kombluse kõrgusel ei seisa, naiseks, elu saatjaks teda teha; aga teise poole, teise poole neiudest saadate teie kõige peenemate kiusatuste konksude läbi kõdunemise tee peale! Ütelge mulle, herra Drey, kui mina ka üks neist olen olnud...?”

 „Jätke ometi see, ma palun, preili Elsa, jätke ometi see hirmus jutt!” palus noormees hädaldades ja higi otsaesiselt pühkides. „Teie ärge piinake inimest, kellel ehk selleks sugugi süüdi ei ole! See kord on juba nii!”

 „Ja selle korra wastu kutsun ma Teid wõitlema, kutsun Teid appi suuremat poolt inimesesoost peastma, sellele ka inimeseõigusid andma – ja Teie ütlete selle palja huwitawa jutu olewat ja muud mitte midagi! Aga, et

15

Teile kord kõik oma hinge pealt ära ütelda, siis wastake mulle otsekoheselt, mis ütleks Teie süda, kui ma selle armastuse järele, mis Teil ehk minu wastu on, ütleksin: „ma olen endine langenud naisterahwas.”

 „See on wõimata!”

 „Olgu! Aga, kui Teie seda oma õest teaksite?”

 „Ma lööksin ta enese ehk ta langetaja maha!”

 „Miks ei tee Teie seda iseenestega, oma wendade ja isadega?”

 „Preili Elsa,” palus noormees üsna äritatult, „miks olete Teie täna nii hirmus. Mis wiha on Teil minu wastu?”

 „Kuulake, ma räägin!”

3.

 Neiu Elsa istus jälle tooli peale just nooremehe wastu. „Ma tahan Teile ühe pikema loo rääkida ja Teie otsust niisama teada saada, nagu Teie täna minu otsust kuulda tahtsite.

 „See oli,” algas Elsa peale, „umbes kümne aasta eest, kus ühes wallakoolimajas keskealine kooliõpetaja oma haiglase naise – naine oli kõhn ja köhis – ühe tütre ja pojaga elas poeg oli kõigest waewalt aastane. Wanem tütar Leeni oli juba seitsmeteistkümnenda aasta peal, tugew, ilus laps; sai kõigest elust juba aru ja oli ema tugi ja abiline igal pool. Warakult oli isa selle eest hoolt kandnud, et laps lugemise kätte saaks ja wõerad keeled ka, ja hoolega oli tütar lugenud, palju, wäga palju, enne oma keeles, pärast ka wõeras keeles. Noorelt hakkas ta elust aru saama ja tikkus ka elust osa wõtma, ja wõib olla, et just see temale pärastpoole tõukamisekiwiks sai.

 „Isa, ma tahaksin edasi kooli minna!” lausus ta tihti isale nii lapselikult, nii tõsiselt.

 Isa silitas tema pead, naeratas ja waikis.

 Kui aga need küsimised ja soowid ühtelugu pealetungiwamaks läksiwad, siis ei naeratanud isa enam, waid ühel ilusal korral ütles ta: „Kuhu sa tahad minna, sa oled ju tüdruk!”

 „Aga mis sellest on,” wastas Leeni, kas siis tüdruk ei tohi õppida!”

 „Kuhu sa siis oma õppimisega tahad minna?” küsis isa naeratades ja pilkawalt.

16

 Leenile oli see walus kuulda.

 „Ma lähen kooli, õpin kooliõpetajaks. Õpetan lapsi, juhatan wanu inimesi, kellel ei ole wõimalik olnud õppida. Kas siis minul tõeste mitte midagi teha ega ette wõtta ei ole?”

 Ta jäi oma suurte, taewakarwa siniste silmadega isa otsa waatama.

 „Sigu sööta, wasikaid joota ja lehmi lüpsta mõistad sa ka ilma koolitagi!” wastas isa kaunis pealiskaudselt.

 Tütar jäi mõtlema. Ta hingesse tõusis aga teraw wiha nende sõnade wastu. Nagu lind, kes sügise poride eest soojale maale tahab tõtata, kes juba waba õhu imelikku sala kõdistamist oma rinnasulgedes on maitsnud ja selle järele ikka ja ikka igatseb – ja nüüd korraga näeb, et tema tiiwade otsast tükid ära on lõigatud, – nii tundis enese Leeni olewat.

 Ja wajus mõtetesse. Ta hingetaewa – silmade – wõlw läks pilwe ja tasa ning saladusliselt kuulis ta, kudas ema tasa köhis, last imetas ja tihti nuttis. Ta läks ema juurde ja surus kähara pea ema kahwatanud põskede wastu ning wajutas ta huultele sooja, sooja kirglise musu.

 „Mis on, mu laps?” küsis ema.

 „Ema, ma tahan nii õppida; pane mind edasi kusagile kooli!” palus laps.

 Ema jäi tõsiseks.

 „Laps, sa pead koju jääma, mulle abiks. Sa näed, kui haige ma olen – ja pisukene poiss ka weel...” ema neelas pisaraid alla... „ja kes teab, kui kauaks minust saab!”

 „Ema, ära räägi nõnda. Sa saad jälle paremaks! Lase pisukene lahkub rinnast: küll siis jälle paraned!” trööstis tütar ema selge sinisilmalise waatega.

 „Oh, laps, sa ei tea!” – ja ema hakkas suure healega luksuma, pigistas tütart kahwatanud näo wastu. „Oh, oleksid sa parem sündimata olnud!”

 Tütar jäi wõerastades waatama. Seda ei olnud ta ema suust weel mitte enne kuulnud.

 „Ma teen sulle ju, ema, kõik, kõik ära!”

 „Jah, teed küll, aga... mis on su saatus, su tulewik!”

17

 Ema istus woodi ääre peale ja köhis. Kui köha möödas oli, siis tõmbas ta tütre enese kõrwale, wõttis ta kaks kätt oma kondilistesse kätesse ja rääkis:

 „Tütar, ma ei oleks sulle neid sõnu ialgi rääkinud, aga et minust enam kauaks ei saa... seda tunnen ma selgeste... siis tahan sulle midagi ütelda! Sa oled tütarlaps ja juba pea täis kaswanud. Ma soowin, et sa mitte ialgi mehele ei läheks. Parem jää wanaks tüdrukuks, aga ära mitte mehele mine!”

 Leeni waatas tõsiselt ema otsa. Ta pilgust paistis küsimine, mille seletust ema pidi andma.

 „Sa ehk ei saa weel kõigest aru. Aga niisugune on elu! Niisugune on ta praegu. Ma mõtlesin ka enne teisiti, aga kõik see oli pettus. Sina üksi oled mulle weel jäänud – ja sellest” – ta näitas käega wäikese lapse peale – „ja sellest lahutab mind haigus ja surm! Mis olen ma elust saanud? 10 last on mul olnud, kus nad on? Kõik on maamulda maetud: oma hinge ja werega olen ma maad rammutanud ja teda wiljakandwamaks teinud!”

 „Ema, neid on ju Jumal wõtnud!” trööstis tütar.

 „Jumal wõtnud?!” naeratas ema. Tütar, oh tütar! Enne, kui üks mu rinnalt lahkus, enne...”

 „Ema – ära räägi enam!” hüüdis tütar... ema, ära räägi! Ma mõistan puhas...”

 Tütar wärises.

 „Leeni, mis sul on?” küsis ema. „Sa wärised...”

 „See, kes mulle hariduse tee kinni paneb.... see riisus sinult lapsed... ema?... jah!?” Ema ja tütar seisiwad üksteise wärisewas kaisus.

 „Niisugune on meie, naiste, seisukord!” kaebas ema...

 Ja sealsamas wandus Leeni, et ta ialgi mehele ei lähe. Aga ühes sellega oli tema ja isa wahel kuristik sündinud, mis pea üleastumataks muutus.

 Ema kahanes ja kuiwas nagu kewadene jää, ja warsti ei tõusnud ta enam woodist.

 Leeni talitas niipalju, kui ta jõudis, aga wiimaks oli isa sunnitud Leenile tüdrukut abiks wõtma – wälimiste talituste jaoks.

 Isa käis mures töös. Istus wahel ema woodi ääres, kaebas, trööstis ja isegi pisar ei puudunud ta

18

palgel. Tütre wastu oli ta hell ja õrn ja wäikest poissi kallistas ta kahekordse armastusega. Leenile näitas see aga kõik eba ja wõeras olewat. Ta ei uskunud enam isa.

 Ja ükskord, kui ta lauta jooksis tüdruku käest sooja piima lehma lüpsilt saama, et haiget ema kosutada, nagu tohter oli käskinud, siis tuli ta tühja kruusiga laudast tagasi, läks kööki ja wärises seal nagu haawaleht.....

 Aga siiski nuttis isa kibedalt ema haual, laskis kummuli haisewa mulla peale ja luksus, nuuksus nagu laps, kelle käest mängukann ära oli wõetud.

 Tütar seisis aga haual ilma pisarateta ja luges neid rista, mis ema haual seltsiks oliwad. Neid oli kokku 8.

 Koju tulles sõi aga isa kõhu kõwaste täis, jõi õlut ka peale ja naeratas talutaatidele, kui need toorelt trööstides koolipapale uut mammat soowitasiwad walima hakata.

 „Ei see sünni, ei see lähe!” wastas isa matuselaual.

 „Ei seal nalja pole kedagi!” seletasiwad taadid, piibupigiseid sõrmi sealiha tükkidesse surudes, oma jämedat nalja edasi jorutades, „kui siga on õppinud kartulis käima, siis on teda raske sellest ära harjutada!”

 Ja imeks paniwad kõik külarahwas, kui kaks kuud pärast ema surma Leeni omale wõeraema wastu pidi wõtma – ja temast mitte palju wanema.

 „Wanal on hea nina!” naersiwad külamehed.

 „Tema wana maiasmokk!” pistsiwad teised sekka.... ja elu weeres jälle endist rada, nagu ei oleks maailmas mitte midagi sündinud.

 Kes aga unetada ei wõinud, see oli Leeni. Unenäos oli ta enne elu kohta näinud – nüüd aga selgus see temale nagu hommikune hämarik, ja mida rohkem ta selle üle mõtles, seda enam selgus temale, et tal wõimata on koju jääda.

 Uus elu nõudis uusi meelitusi noorele perenaisele, aga iga isa lahkus noore wõeraema jaoks kiskus leinaja tütre murehaawa ikka suuremaks, kuni jälkusetundmus kõige wastu tema sees aset wõttis.

 Ei olnud weel sügise oma kollakat kuube looduse salakambrist wälja toonud, kui Leeni ära linna sõitis omale kohta kuulama.

 Ja ta sai ka koha – rikka kaupmehe laste juurde.

 Leeni tundis korraga kergitust. Ümbrus, uued ini-

19

mesed, uued püüded – kõik see oli tütarlapse hingele nagu haawasalwiks, mis walu wähendab.

 Kuid kauaks?! Selle eest, mille pärast ta kodunt ära oli jooksnud, ei olnud ta mitte peitu saanud pugeda. Tütarlapse käharad juuksed ja silmad oliwad ka siin takistuseks. Peremees, ise poolhalli elumeest, hakkas lapsehoidjat wahel palest näpistama, wanem poeg salajas tüdrukule õhumususid saatma – ja ühel ööl, kui proua külasse oli sõitnud, heitles Leeni peremehega, nagu Jakob Jaboki jõel Jumalaga, ja sai wõimust: lõi peremehele, küll mitte puusakondi paigast, waid paar korda mööda nägu, nii et see wihaselt pidi lahkuma. Leeni oli uimane; hirm, ahastus, südamewalu täitsiwad tema noort hinge wäristusega. Kui ta sellest uimastusest toibus, seisis tema silmade ees korraga naisterahwa terwe saatus. Mis teha? Kudas peaseda sellest seisukorrast? Kust saada peasmisetee hakatusegi peale?

 Nagu uimane oli ta teisel päewal: ta seisis kurwalt, mõtles ja pühkis salaja silmi. Mõtted lendasiwad aga otsides ümber, kust peastmist, wabadust leida. Ta jõudis otsusele: saagu, mis saab, ehk tulgu, mis tuleb, aga ära, ära tahtis ta siit põgeneda. Ta surus wäikest sülelast enese keha wastu, waatas tema süüta silmadesse – tal oli kahju sellest lahkuda. Seal majas oli ka kõhn ja kuiwetanud gümnasiumi-õpilane Paul, proua õepoeg – see ainus hea hing selles majas, kes sõbralikult, poolhäbenedes Leenile õhulaewadest, masinatest ja tähtede kaugusest rääkis, ka sellest ei tahtnud Leeni lahkuda.

 Aga siiski! Ta pidi minema. Leeni awaldas oma soowi prouale.

 Proua waatas noore tütarlapse otsa ja uuris teda.

 „Miks sa ära tahad minna ja kuhu?” küsis ta. „Kas ma olen sinuga halb olnud? Mis sa tahad ette wõtta?”

 „Ma tahaksin õppida, õppida... et ma... ise jõuaksin... ise saaksin...” sai ta üle huulte.

 Proua jäi mõtlema. „Ma tahan sellest herraga kõneleda, Leeni!”

 Ja seal sündis see ootamata asi Leenile, et Leeni herraste juurde kutsuti ja proua herra kuuldes seletas, et nemad heaks on arwanud Leenile wõimalikuks teha edasiõppimiseks tundisid lubada wõtta.

20

 „Sa oled hea laps,” seletas herra, „ma olen prouaga nõuus, et sa kõrwalt wõid õppida. Proua ei taha sind mitte ära saata....”

 Ta silmad läikisiwad salalikult. „Kas oled nõuus?”

 Tütarlapsel oli korraga see tee lubatud, mis ta nii igatses... Ja ta jäi nõuusse.

 Warsti ununes kõik aegade hõlmade unustawate woltide wahele. Kõik oli korraga Leenile soowitawalt muutunud. Ka kaupmees näitas teiseks läinud olewat: õrna hoolt ja waikist lugupidamist näitas ta tütarlapse wastu üles.

 See oli aga mäng, eesmäng suuremale mängule. Teisel kewadel, kui herrased kõik suwitama oliwad sõitnud – jäi Leeni üsna üksinda koju.

 Ja öösel, kui Leeni aseme peal puhkas – ilmus wana tugew kaupmees, majaherra, ööriides Leeni kambrisse.

 Leeni kohkus. Majaherra naeratas ja trööstis. Leeni palus... nuttis, karjus... seisis põlwili wanamehe ees.... tuletas talle tema oma lapsi meelde....

 „Leeni!” sosistas wana sätendawate silmadega täissöönud ja -joonud kaupmees. „Ma ei tee sulle midagi!... Ära karda! Ma ehin sind kulla ja kallikiwidega....” Ta wõttis wärisewa neiu käest kinni, surus teda wastu seina ja sosistas talle rumalaid palwesõnu kõrwadesse ja hoidis poolalasti neidu oma käte wahel.

 Neiu katsus ennast tema käest wabastada... Midagi ei awitanud.

 Algas meeleäraheitlik wõitlemine elu ja surma peale. Tugew mees surus neiu maha, kiskus tema ümbert wiimased ööriided..... Neiu sülitas temale näkku, lõi teda jalgadega... Ikka enam äritatud sai pealetungija... ta hakkas metsikult healitsema... ka tema jõud näitas juba lõppewat. Korraga käis laenetaw wihahelk kaupmehe silmadest läbi. Kahte sätendawat sütt nägi Leeni ülewal enese kohal hundisilmadena kiirgawat, ja neiu tundis, kudas wana kaupmees nagu suur ämblik tema ümber oma kuut jalga kokku wedas, et werd temast imema hatata.... Kaupmehe käed wärisewad alasti neiu ihu ümber.... ja möirates kargas ta hammastega neiu õlasse kinni.... korra... kaks... weel

21

kord.... ja siis hakkas ta poolminestanud neidu hammastega purema.........”

 Elsa heal wärises... Ta pidi puhkama....

 Drey oli neiu jutustust suure huwituse ja erutusega pealt kuulanud. Ta imestus tõusis iga pilguga ikka suuremaks; kui aga Elsa wiimast sündmust elawates wärwides noorelemehele hakkas jutustama, siis ei tahtnud ta seda enam õigeks pidada ja uskmatalt sõnas ta:

 „See on juba liig, neiu Elsa. See on wõimata asi. Et aga mehi nii koledaks teha, jutustate Teie mulle niisuguse loo!”

 Elsa sai pahaseks.

 „Teie tahate tunnistust?” küsis ta siis järsku.

 „Kust Teie seda saate?”

 Elsa mõtles pilgu, siis lõi ta oma uhke pea tagasi, peastis õla pealt oma jakinööbid lahti, – ja nooremehe silmade ees seisis walge suurte armidega kaetud noore naisterahwa õla.

 „Usute?!” küsis Elsa ja kattis oma õla niisama ruttu, kui ta teda koorinud oli.

 Wõimata imestus paistis nooremehe silmist.

 „Neiu Elsa! Elsa!....”

 „Tere õhtust!... Oo, – waata Elsat!” hüüdis ust lahti wõttes proua Feuerberg, „wõi temal külalised... Tere, tere, herra Drey! Miks nii kohkunud? Ennä, Elsat! Tema kange meestesoo põlgaja ja korraga? – herra Drey siin! Oi, oi – Elsa, Elsa!”

 Ka Elsa oli natukene kohmetu. Just kõige parema seletuse peal oli proua Feuerberg teda eksitanud.

 „Pole see asi weel nii hull!” sõnas Elsa, „proua Feuerberg!” Siis pööras ta herra Drey poole ja kindlaste, nagu midagi poleks olnud, ütles ta herra Dreyle: „Siis olge nii lahked ja wõtke see pakk mõisa ligi!” ta näitas käega laua peal olewa paki peale, „walitseja proua palus oma lastele mind midagi wälja walida, siis olge nii lahked ja toimetage edasi!” Ta näitas jälle paki peale.

 Noormees jäi küsides neiu otsa waatama.

 „Neiu Elsa?” küsis ta...

 „Ja jah!” wastas Elsa kindlalt.

 Pakki kaendla all hoides lahkus Drey toast.

22

4.

 Feuerbergide juurde armastas Elsa sagedaste käia: wana Feuerberg, kiriku-eestseisja, oli üks neist Eesti mõisnikkudest, kes suure hoole, iseenese ärasalgamise läbi elulaheduses, kokkuhoidmise ja tööliste kurnamise najal haljale oksale oli roninud, seda oksa kui kõrgemalt poolt äramääratud kohta rahuga enesel pidas ja sealt iseteadwalt teiste peale alla waatas; tema abikaas, mamma Liina, nagu ta teda kutsuda armastas, oli sõbralik, lahke ja söönud emand, kes majatalitust ja head kommet niisama tähtsaks pidas, nagu oma alatist libedat pead, mille juuksed kahele poole oliwad kammitud, nii ei walge lauk, nagu wagu, pealae kaheks ühesuuruseks pooleks jagas. Mis aga Elsale seda perekonda armsaks tegi, oli see, et seal wabalt rääkida wõis – isegi usuasjade üle, mis küll kiriku-eestseisja majale just kohane ei olnud, – ja et seal ka waielda wõis, sest lapsed oliwad kõik juba oma kohtade peal laias maailmas ja käisiwad suwel ja jõulu ajal endist kodupaika waatamas, oliwad mõndagi näinud ja teadsiwad mitmestki asjast rääkida, nii et wanadele mõndagi asja just laste käest meelde oli jäänud. Tihti oli seal ka mõni ümberkaudne maaharitlane, kellega mõtteid sai wahetada – ja see oli pisukene odaw huwi kinnises külakooliõpetajanna elus.

 Ka täna oli Feuerbergi majas arwurikas seltskond jõulupuul koos: kaks tütart oma lastega ja wanem poeg, kes sisemaal kauplust pidas, oliwad isale jõuluks külasse tulnud; naabrimõisast oli rentnik oma emandaga, ja – mis kõigile üsna uudis oli – külaliste seas asus ka pügatud juukste ja lühikese seelikuga noor wäljamaa ülikooli naisüliõpilane preili Lonni Stern, kes kaabu asemel mütsi kandis, mis talumeestele palju nalja sünnitas.

 „Meie nurga esimene ülikooli haridusega Eesti naisterahwas!” esiteles wana Feuerberg neiu Lonnit Elsale. Neiu Lonnile näitas see wäga headmeelt tegewat, ta pigistas oma pehme sametõrna lõuakese wastu walget kaela ja waatas õige targalt üle näpitsprillide Elsa otsa.

 „A a –!” hüüdis Elsa, „siis Teie oletegi see preili Stern, kellest ikka ajalehtedes juttu oli, mul on au, rõemustab wäga!”

23

 Ja wäikene Lonni tegi jälle oma tuttawat nägu ning Elsa naeratas.

 „Saate ometi südamest ka kord kõneleda,” sõnas mamma Liina sekka, „preili Stern on ju ka suur naisterahwaste eest wõitleja – isegi wiimasest konwerentsist on ta Schweitsis osa wõtnud ja meie maa naiste raskest seisukorrast ka wist kõnelenud!”

 Preili Stern nikutas peaga, astus kangelt oma lühikese seelikuga edasi, lõi lõuakese wastu kaela, waatas üle näpitsprillide ja naeratas kaastundlikult.

 „Tõsi?” küsis Elsa.

 „Tõsi, kui selge hallik – on minu armastus!” naeris Feuerberg pool lauldes. „Aga kas teate, seda pidage ikka meeles, et minu majas ärge liiale minge: ma olen kiriku-eestseisja ja luban üksnes asja nii kaugele minna, kui see kõik kristliku moraliga kokku käib – ja ärge unetage, et minul ka sõna üle jääb iseenese eest seista, ma olen ju meesterahwas, s. o maailma isand ja käskija!” ja wana ruttas teisi külalisi wastu wõtma.

 „Moraal!” kiljatas preili Stern, „missuguste sõnakõlksudega wanaherra weel nalja ei tee!”

 „Mulle teeb see tõsist headmeelt, et Teiega kokku sain,” kõneles Elsa Sternile, „ma olen proua Feuerbergi mitu korda Teie üle kuulnud rääkiwat. See huwitas mind nii!”

 „Ja Teid huwitab ka naisteküsimus?”

 „Ma olen selle üle palju järele mõtelnud!”

 „Lugenud?” küsis preili Lonni.

 „Lugenud ka,” wastas Elsa, „aga mõtelnud rohkem!”

 „Ja Teie otsus?..”

 „Palume einet wõtma!” tellis proua Feuerberg. „Eks rääkige laua ääres edasi!”

 Ruumikas laud nõretas söökidest. Jõuluwana oli siin majas õige lahke käega olnud, ja rohkearwulised külalised lasksiwad maitsewaid toitusid suu pärast olla.

 „Olgu nüüd, kudas on, aga hea majaperenaine käib kõigist üle!” kiitis wana Feuerberg ja hakkas jõuluworstile nuga näitama.

 „Noh, naaber,” wiskas lähema mõisa walitseja sekka. „Teie terwiseks, proua terwiseks!” ja toppis wiinaklaasi

24

külge tõukamiseks majaperemehe omale külge. „Noh, prouad ja preilid... terwiseks, terwiseks!”

 Hulk käsa sirutasiwad endid punaka ninaga mõisawalitseia klaasi poole, kes kõigiga armulikult ja kergelt kokku lõi.

 „No noh – Elsa preili!” hüüdis ta Elsa poole. „noh, kergitage ka oma klaasi!”

 „Ärge waewake endid, herra Baum!” wastas Elsa, „minu klaas ei kerki!”

 „Waat – sedasi!” seletas herra Baum, preili Lonniga klaasi kokku lüües... „See Elsa preili on üks pagana tüdruk: kangekaelne...”

 „Ma ei joo ju põhjusmõttelikult midagi alkoholilist, herra Baum,” seletas Elsa. „ega soowi seda ka kellelegi teisele mõistlikule inimesele teha!”

 „Ah siis mina ei ole mitte Teie arust mõistlik, majaherra Feuerberg ka... preili naisüliõpilane Stern ka?..”

 „Mind jätke sellest sõprusest wälja!” naeris majaherra.

 „Hakkab ju kohe ninasse!” pahandas herra Baum „Inimene ei teagi, mis hea peatäis on, tuleb oma jutlusega wälja ja weel nii kibedalt: „ma ei soowi seda ka kellelegi mõistlikule inimesele”... Ma ütlen, kui Teie mitte naisterahwas ei oleks, siis wastaks ma Teile sedasi, et Teie suu kohe wait jääb!”

 „Teie lähete ägedaks, herra Baum,” wabandas Elsa, „on Teil õigus, ütelge!.. Preili Stern, mis Teie sellest arwate... Olge kohtumõistja!”

 Preili Lonni surus oma sametõrna lõuakese kaela wastu, waatas üle prillide ja wastas healt jämedaks tehes:

 „Jah, ka mina olen põhjusmõttelikult joomise kui ühiselulise kurjuse wastu... Aga... kui meie seda asja teisest küljest waatame ja nimelt kui kombe peale... ja kui kombe peale, mida meesterahwad ainult omaks peawad, siis ei taha ma, kui naiste õiguste eest wõitleja, mitte näitamata jätta, et ka meie, naised, wõime ja tohime klaasi weini wõi klaasi õlut ära juua!..”

 „Brawoo, brawoo!” naeris herra Baum, „noh, kas saite! Noh, olge weel nii ninas kinni!”

 „Kudas ninas kinni?” küsis Elsa juba äritatud saades, „ja mis saamist seal on?! Kui preili Stern juua

25

armastab ja sellepärast sellele pruugile toetust otsib, siis ei pruugi minul mitte weel sellepärast oma mõtteid wahetada...”

 „Preili Elsa!” wabandas neiu Lonni, „ma ei ole ütelnud ju, et ma joomise poolt olen...”

 „Aga joote?”

 „Laske edasi, lapsed!” aitas majaperemees kõrwalt sekka, „aga ärge riidu minge!”

 „Riidu ei saa siin minna...” seletas Elsa, „esiteks oleme meie teisel pool teine lauda, ja teiseks on asi nii kaugele selge, et selle üle mõtteid ei maksagi wahetada...”

 Neiu Lonni oli üleni punaseks läinud.

 „Preili Elsa, Teie ärge olge nii äge,” seletas ta, „Teie segate järeldust põhjusega! Meie, kes meie naiste wabaduse eest wõitleme, peame asja peale sügawamalt waatama. Ma ütlen ka: joomine on ühiseluline kurjus, aga – – –”

 „Siis ei ole seal mingisugust „aga” enam ja sellega on asi otsas!” kinnitas Elsa. „Ja meie, naised, peame sellest kohe eemale hoidma!”

 „Siis ei saa meie midagi kätte...”

 „Mis Teie siis kätte tahate saada?” naeris Baum. „ükskord suure hullamise peale tanu alla – ja kõik on käes!”

 Laudkond hakkas naerma.

 „Herra Baum, ärge segage neid,” õiendas majaperemees, „oleme meie üsna wait ja kuulame, kudas ka targad naised waidlewad!”

 „Just kui kanad laulawad!” sõnas Baum, „mu meelest on see üks hirmus asi! Jumal hoidku, kui neile kord jäme ots kätte peaks saama, noh, küll siis alles maailm saaks tirelit lüüa!”

 Kui laudkonna rõemus meel wähe alanenud oli, mida Baumi sõnad sünnitasiwad, rääkis neiu Lonni edasi:

 „Kas kuulete nüüd, preili Elsa, mis mehed meist arwawad! See tuleb kõik sellest, et meie ise eneste eest ei oska seista ega üles astuda. Tahame meie wõidelda, siis peab meil ka julgust olema üles astuda. Meie peame näitama, et meie täieõiguslised meeste kaaskodanikud oleme, aga mitte nende orjad, kelledega nad nagu pupedega wõiwad mängida. Mehed õpiwad – näitame, et

26

ka meie õppida wõime ja oskame; mehed peawad ametisi – näitame, et ka meie seda oskame ja wõime; mehed lubawad endile mitmesugusid wabadusi – näitame, et ka meie neid pruukida wõime ja mitte nii ei lange nagu mehed; mehed suruwad meid abielu ainuiket lastekaswatuses kandma – näitame, et meie sellest aru saame ja selle ikke eneste kaelast ära oskame wisata.... kuni mehed meiega seda tahawad jagada, mis jagada tuleb. Alles siis ärkawad mehed – ja näewad, et naised meestega ühetaolised on!”

 „Herra Feuerberg! Herra Feuerberg!” hüüdis Baum.... „ja niisugust rumalat juttu lased sa oma majas kallil jõulu-õhtul ajada? Näe, worstid naerawad ka selle üle! Nemad peawad meestega ühetaolised olema? Nemad? – Sõtta tohiwad ka minna!”

 Ta hakkas suure healega naerma: „Kui korraks türklane tuleb ja ütleb: hurjoh! siis jooksewad nad, et maa müdiseb! Waadake, kudas nad ujuwad! Uh, uh, uh hüppawad üles, peksawad käsa wastu wett ja kilkawad. Nemad meestega ühetaolised!”

 Ja wana Baum itsitas nii magusalt, et ka teised ühes pidiwad naerma hakkama. „Aga kui rotid wõi hiired majas on; aga kui müristab, kus on siis teie julgus?! Nüüd kallil jõululaupäewa õhtul ikka küll kurasitate, aga suwel Jaani päewa ajal! Eh, kui korra pikne pistab, et maa müdiseb, kus siis teie kuraas on? Eh, wägewad, tulewased kaardiwäe soldatid!”

 Ja Baum ei jõudnud jälle oma head tuju tagasi hoida, wõidurõemus waatas ta naerwate meeste peale....

 „Noh, mis ütlete?” küsis ta neiude peale pilkawat waadet heites, kui need äritatult söögiriistadega ametis oliwad.

 „Teie kõne”... hakkas Elsa peale, kuna ta silmad sätendawalt hiilgasiwad. „Teie seletus, herra Baum, ei seleta mitte midagi. Need on üksikud juhtumised, naljatilgad.... ja kui meie meeste elust sarnasid ka otsima hakkame, kas leiame siis wähem?”

 „Ja need on?” küsis Baum.

 „Waata, kudas nad piipu imewad: suu wesine peas, nina otsas tilk; ehk kui nad joobnud peaga, jalad kõweras, kõrtsist wälja tulewad... Ja see on siis see

27

Jumala nägu, keda Jumal oma näo järele lõi: tatine ja ilane, et sülita peale!”

 „Aga kui ühe sihukese kätte saate,” salwas Baum sekka, „siis olete ikka wana tüdruku seisusest peastetud!”

 „Teie ei lase ju meid rääkida,” kaebas Lonni.

 „Ma ei saa aru, mis on teil rääkida,” kinnitas Baum, „mis on ühel naisel arutada? Waadaku ikka, kus leemepada ja pudrumänd on, kus Jütsid ja Atsid on, et nende ninad ei leemenda – ja asi otsas!”

 „See on ülekohus, see on andeksandmatu ülekohus!” hüüdis Lonni pahaseks saades. „Ka meie oleme inimesed, aga mitte orjad! Meie ei taha teie lapsi, kaswatage ise neid! Meie tahame wabad olla!” Ta heal jäi suurest äritusest kinni. Ta terwe ihu tunnistas, et ta kõige oma olemisega üheks üleüldiseks protestiks kokku oli sulanud.

 „Ja, teie tahate küll wabad olla,” seletas pereisa, „aga see on looduse wastu!”

 „Mitte looduse, waid meestesoo soowide wastu on see!” nimetas Elsa.

 „Taga paremaks ikka,” sõnas Baum pahaselt, „mis ütleb püha kiri? „Sinu himu peab mehe järele käima!””

 „Kõik see on tühi, tühi puru!” wiskas Lonni pahaselt wastu. „Meie näitame, et meie wabad oleme, – et meie tahame wabad olla ja see on kõik. Wabad elus, wabad töös – ja wabad ka armastuses!”

 „Just nagu mehed!” naeris Baum.

 „Just kui mehed!” kinnitas Lonni.

 Lauas walitses korraga tasane waikus.

 „Naljakad on ikka nüüdse-aegsed naised,” arwas majaperemees.

 „Päris weidrad! Just nagu oleks neile keegi liiga teinud. Ei meie omal ajal niisuguste asjadega pead waewanud! Eks ole nii, mamma?” Ta pööras ennast perenaise poole.

 „Meil oli oma töö,” seletas maja-ema. „Meie ideal oli tubli majaperenaine olla. Kõik politika oli meist eemal. Aga see tuleb kõik sellest rahutumast ajast: kes on nüüdsel ajal enese eluga rahul?” Ta hakkas magusalt naerma. „Näe, isegi meie karja Leenu kaebab, et tema elu raske olla!”

 Elsa oli wagusi ja nähti, nagu ootaks ta parast aega. Kui kõik waikisiwad ja maja-ema sõnade peale nagu

28

midagi wastata ei tahtnud, arwas Elsa omal paraja aja olewat.

 „Ei, mitte rahutumast ajast ei tule see,” seletas ta tõsiselt, „waid sellest, et inimesed üleüldse tõsisemalt elu peale hakkawad waatama. Ja see tõsisem waade on ka naisi tõsisemalt õpetanud waatama. Inimesed waatawad elu peale enam arwustawama pilguga. Enne, kui seda usuti, et ülewal üks suur isik istub, kes kõik ette on näinud ja kirjutanud: siis oli elu teine ja waated teised. Nüüd teame, et midagi ei ole ette kujutatud, waid lihtsalt ette luisatud, mis eluga kudagi kokku ei käi. Ja seda tunnewad ka naised. Teie luiskasite meile ette, et naine on orjaks loodud ja teie olete selle ilma ehitajad ja walitsejad, ja naised oliwad aga nii palju kaastegelased, kui see teile meeldis. – – Ja mis olete teie siis ära teinud? Ühe ilma, täis õnnetust ja häda. Teie lasete naisi silmapisarate ja palwe-ohkamistega lapsi üles kaswatada – – ja siis, kui nad suureks on kaswanud, siis kisute nad ema rinnalt ja wiskate nad maha, kas meeletumale elule, kas lahinguwäljadele, kus nad jälgilt surewad. Ja kui ema nutab, siis laulate talle, inimese tapjad, isamaa-laulusid troostiks! Ja mis olete teie selle teise poole inimesesooga teinud? Sellelt olete teie kõik riisunud: mõtlemise, isetegewuse... isegi auu. Ja kui teie ilusamad neist oma metsikhimude orjadeks olete muutnud, siis teete teie targad näod päha ja ütlete: see on ühiseluline kurjus. Oma üleannetuste katmiseks on teil alati tark, waga nägu peas! Joob mees, siis on naine süüdlane; ei joo, jälle naisel wiga – kuri, ei luba; riisub mees neiu auu, siis wisatakse häbikoorem neiu peale ja lapsele antakse nimeks sohi- – see on hundilaps, nagu oleks neiu hundiga sõprust pidanud. Aga mees käib wabalt ümber, nagu möiraja lõukoer, ja otsib, keda ta wõiks ära neelda weel peale lauba! – – Kelle wiletsus, kelle pankrott see praegu kõik on? See on meeste wiletsus, meeste pankrott, sest naised olete ju ilusaste eemal hoidnud!”

 „Noh, pagan wõtku, mis teie siis õige tahate,” kirus Baum, „ei lase teist süüa ka mitte enam kallil jõulu-õhtul! Noh, saage meesteks; pange meesteriided selga, nagu mõned juba teewad, tõmmake tobid suhu – ja minge siis töösse. Mis teie muidu kädistate!”

29

 Ta wõttis suure tüki sülti ette ja surus kahwli sügawaste selle sisse.

 Elsa ei lasknud ennast aga sellest segada.

 „Aga ka inimesesoo elumõtte olete teie ära salanud. Meheleminemise ja naisewõtmise olete teie kauba- ja armastuse-asjaks teinud. Loomade eest kannate teie aga küll hoolt! Waata, missugused uut seltsi sigade ja hobuste tõuud olete teie wälja kaswatanud!.. Aga kus on teil inimesesugu ja selle mõte jäänud? Armastuse sisse on ta ära kuiwanud! Hullumeelseid ja nerwihaigeid olete teie armastuses loonud, nagu oleks armastus inimesesoo ja elu eesmärk! Kus on elu ise? Elu oma edu ja oma suurusega?! Selle olete teie ära unustanud, sest et teile mitte elu ise eesmärk ei ole, waid selle haiglane unistus, mida teie armastuseks nimetate!”

 Elsa naeris. Lonni waatas imeks panneks Elsa otsa. Baum rüüpas aga suure klaasi weini ära ja pahandas:

 „Mokka pani ilusa jõulu-õhtu!”

5.

 Aga mitte üksnes Baumil ei olnud jõulu-õhtu ära rikutud, waid ka mõisakirjutajal Dreyl.

 Nagu lämmatawast, palawast saunast, kus teda hõõgawa niiske auruga ja keewa weega kupatati, sõitis ta koju.

 „Kudas wõisin ma nii ettewaatamata olla!” wandus ta iseennast. „Just see kink õnnetuse tooja oligi! Kudas wõisin ma nii kaugele oimetu olla, et ma sellest aru ei saanud, et see kõik enneaegne on, enne kui temaga kindel olen! Kudas wõisin ma nii kaugele arusaamata olla!” Nii kaebas ta ja süüdistas iseennast, et ta rumalaste oli asja hakanud ajama.

 „Missugusid rumalusi inimene wõib teha!” kaebas ta, ja tal oli kahju, tõsine kahju.

 „Wui, missuguse lolluse sisse inimene wõib sattuda, kui ta alles rumal on!” siunas ta iseennast.

 Koju saades andis ta hobuse ära, läks oma tuppa, keeras ukse lukku, wiskas enese sohwa nurka ja mõtles.

 „Saatan!” arutas ta. „Ega ma ometi narr ei ole: ühe tüdruku pärast ennast nii äritada lasta!” Seal tuliwad temale Elsa toredad silmad, tema terwe kuju – tema

30

käharad rohked juuksed... Elsa walge, nagu täispuhutud õla... silmade ette... ja Drey ägas, nagu oleks teda sisemine walu muljunud.

 Ta kujutas enesele korraga ette, nagu oleks Elsa siin tema juures olewat... ta meel läks rõemsaks, ta pani paberossi põlema. Ta ei tahtnud kudagi uskuda, et Elsa teda tõsiselt enesest eemale tahtis tõugata.

 „Elsa heidab nalja!”

 Ja kui walitseja tüdruk tuli ja teda eneste herraste poole jõulupuule kutsus, siis käskis ta ütelda, et ta pea wäga walutab, ja ei läinud mitte.

 „Mis nad minule enam on. Olen juba poolest saadik ise oma peremees.”

 Ja jälle tuli talle Elsa meelde. Ta oli palju neiusid näinud, paljud oliwad temal südames juba olnud, aga rohkem kui keegi teine wõttis Elsa teda enese külge wangi.

 „Saagu, mis saab!” otsustas ta, „weel kord lähen ma koolimajasse ja katsun asjad korda ajada!” Aga seal hakkas ta süda sees walutama – ta tundis, et ta käik pea asjata saab olema.

 Esimisel jõulupüha õhtul laskis ta jälle hobuse ette rakendada ja sõitis koolimaja poole. Sealt leidis ta aga wana kooliteenija Anne eest, Elsa oli alles koju tulemata. Niisama oli ka lugu teisel pühal. Aga ka kolmandal pühal käis Drey koolimajas kuulamas.

 „Kas preili sugugi pühade ajal kodus ei ela?” küsis Drey.

 „Kuula nüüd, noorte inimeste asja: näitab korra nina ja kaob jälle!” wastas Ann rõemsalt. „Oli Teil preiliga midagi rääkida?”

 „Jah, mul oli temaga natukene kõneleda, ehk on ta homme õhtul kodus?”

 Ann waatas tõsiselt nooremehe otsa, peitis käe kirju põlle alla ja ütles:

 „Eks ma katsu siis preilile ütelda!”

 Ise ohkas ja kadus tuppa.

 Teisel päewal teatas Ann Elsale, et mõisakirjutaja herra koolipreiliga kokku tahta saada. „Ta käis igal päewal juba Teie järele pärimas!”

 „Aga miks Teie mulle sellest enne ei kõnelenud, et ta siin käis?”

31

 „Ma arwasin, et preili ehk temaga mujal pühade ajal kokku saab!” wastas Ann otsekoheselt.

 Elsa ei olnud mitte üsna rahulik selle teate järele. Ta nagu aimas, miks Drey temaga kokku tahab saada. Jälle tõusis Elsa silmade ette nii selgelt nooremehe kuju, tema nii paluwad silmad, tema roosad paled, tema noor tugew keha.

 Jällegi lendas tema silmade eest tema elu mööda, nii kirju, nii ilma rõemuta.

 „Oh, mu Jumal,” ohkas Elsa, „kas niisugune ongi inimese elu?”

 Ja talle tuli korraga nagu kunstuni peale: ennast eluwoolust edasi lasta wedada, nagu teda kord juba weetakse, ilma wastu panemata, ilma mõtlemata, nii nagu see juba kord on olnud! Selles woolus oli midagi magust, nii ärawõitmata unist... edasi, edasi... üksluine, igapäewane, püha... sügaw õnnis, nagu tume jõehaud, kus wesi seisab, aga ometi liigub, arusaamata liigub, nagu seisaks ta. Kui rahulik oleks selles wees elada! Päew läheb päewa järele... õnnis tund õndsa tunni järele, kuni elu kaduwusega ühte sulab, waikist igawikku sünnitades. Ta nägi, kudas pea kõik selle sees elasiwad, mehele läksiwad, naisi wõtsiwad, ennast ka wahel äritasiwad, aga üle kõige laotas ikka see ühetaoline tume üksluisus, mida ainult mõned häbematad rikkuda püüdsiwad.

 „Olen mina ka see häbemata?” küsis neiu iseenese käest. „Mis waidlen ma selle unisuse wastu? Nägid sa isegi, missugused waated sind ümbritsewad, missugused inimesed sinu kaaskodanikud on! Ja siin, siin tahad sa selle wastu oma protesti tõsta?!”

 „Woola edasi waikse wee suikuwas wulinas!” hüüdis temas üks heal.

– – – – –

 „Elsa! Kas sa uimane oled?! Elsa! ära mõtle nii!” kuulis ta eneses sisemist healt ja see heal oli nagu tema ise, tema hing, tema sisu.

 „See on kunstuni, aga mitte elu!” sõnas ta sisemine inimene temale. „Nõnda wõib naisterahwas-ori elada, aga mitte naisterahwas-inimene, kes isik tahab olla ja inimese nime kanda. On see inimese, täie mõtleja inimese elu? Haridusest ilma jääda – et sa naisterahwas oled elu tegewusest eemalesurutult arglikult pealt waadata –

32

et sa naisterahwas oled; ainult nende armastuse raasukestega ennast toita, mis sulle saatus kogemata tee peale ette weeretab – et sa naisterahwas oled; ja siis kodus kolde walitseja nime kanda, kuni surm su silmad sulub – et sa naisterahwas oled!.. See on walus, hirmus... seda seisukorda on ainult mehe jääkülm ja toores peaaju wälja arwanud ja seaduseks loonud, et neil wabam elada oleks, wabam toorust walitseda lasta!”

 Neiule tõusis puna palgesse, aga nüüd mitte enam häbipuna, waid wiha, tõsine wiha, mis tema üdi ja luid täitis.

 „Ma tahan seda armastada, keda mina tahan, aga mitte seda, kes mulle oma armastusega ette jookseb ja mulle armastust pakub!..”

 „Armastust pakub!” hüüdis Elsa tugewalt ja kargas laua äärest püsti, kus ta otsekil oli asunud, pead kahe käega toetades.

 Ann läks Elsa toast läbi ja waatas nagu wargsi neiu otsa.

 „Ann?!” küsis Elsa järsku. Anne ilmumine tõi Elsale korraga uut äritust. Ann jäi peatama. „Ma tahtsin waatama minna, kas pesu pööningul kuiw on. Juba enne pühi pesin teist, tarwis maha tuua ja kolkima hakata!”

 „Ann?” küsis Elsa tõsiselt ja pani oma pehmed soojad käed wanainimese kondiliste õlade peale.

 „Mis on, prelid?” küsis Ann, nagu tahaks ta Elsast lahti saada.

 „Ann, ära tee ennast nii rumalaks,” rääkis Elsa, „ütle Ann, kas naisterahwa elu on seda wäärt, et seda elada maksab?”

 Elsa tõsine, wärisew heal sundis Anne seisatama jääma. Ta pilk seisis uuriwalt neiu peal, nagu tahaks ta temalt midagi küsida, siis waatas ta korraga läbitungiwalt Elsa silmadesse, ta liikmed nagu wärisewad, wabisesiwad, nagu hoiaks ta enesest külmawärinaid tagasi, ja otse nutwalt küsis ta: „Soo, siis olen ma oma heast preilist jälle ilma?”

 Elsale oli see pööre Anne hinges nii ootamata, et ta üsna kohkunult wana inimese otsa waatama jäi.

 „Anne, mis sa mõtled! Kudas ilma?” küsis ta ja wõttis oma käed wanainimese õladelt ära.

33

 „Miks ep siis ilma, kui niisugust juttu aetakse!”

 „Kudas, niisugust juttu?”

 „Kas ma aru ei saa, mis see kõik tähendab: mõisakirjutaja herra käib siin nii mitu korda, küsib preili järele – – ja preili on nii imelik ja ajab surma juttu....”

 Elsa hakkas naerma, kui see ka talle wastik oli.

 „Midagi ei ole selle sarnast,” rääkis Elsa rõemsalt „midagi ei ole sellest, mis Teie, Anne, arwate! Teie arwate, et mul mõte on herra Dreyle minna! Ei, seda ei ole! Ära ma ei lähe, ehk mind küll tahetakse wiia. Aga, waat’, just seesamune mõte, et naisterahwas mehele peab minema, seesamune paneb mind mõtlema ja just sellepärast küsisin ma ka: kas naisterahwal maksab elada? Siin olen ma ise, ise oma eest inimene; seal olen ma aga juba teise naine, ma ei ole enam ise naine, waid teise naine.... ja jälle naine.... ja ikka edasi... nii edasi, nagu piima andja lehm, kes ikka jälle piima peab andma, sest et ta muidu enam see ei ole, mis ülesannet ta täitma peab!”

 „Elsa?” küsis Ann ja astus Elsa poole.

 „Anne, seda nägin ma oma emast!... Sellest ei olnud enam muud midagi järele jäänud, kui masin, kes ikka ja alati sünnitas.... tosin kordasid sünnitas.... ilma et ta seda ise oleks teadnud.... tundnud.... kuni wiimaks surm selle igawese wabriku purustas! Ütle nüüd, kas maksab elada. Ja seal tuleb meesterahwas, nii kenaste wurrud keerutatud, nii rõemsalt läigiwad silmad, nii roosalt hiilgawad ta punased põsed... ja huultel armastus.... hakkab sul ümbert kinni, silib sind, waatab su otsa....” Elsa heal läks raudseks: „Ja lseseisaw inimene kaotab oma märgu ja langeb sellele kassile nagu hiir pehmetesse käppadesse, kes teda nii kaua armastades silib, kui üdi liikmetest otsas, juuks hall ja nägu korsus.... ütle, Ann, kas maksab naisel elada?”

 Ann oli tooli peale istunud, käed põlle alla peitnud ja kuulas, ennast küürakile hoides, seda pealt. See oli esimest korda elu sees, et ta niisugust juttu kuulis. See oli midagi äritawat, midagi põrutawat....

 „Aga kudas siis Jumala seadust peab peetama?” küsis Ann korraga, „see on ju meie osa siin ilmas, mis meie peale Eewa läbi langenud!”

 „Anne, usu, kui midagi muud luuletatud ei ole, siis

34

on see luule ja weel ühe wanapoisi luule, kes naisi ja neidusid enese orjadeks on luuletanud! Waata enese ümber, kust näed sa seda, mis inimeste juurest? Kust näed sa seda orjameelt, kui siin? Igal pool on waba kokkuleppimine, siin aga orjus, wanne, tõotus... ja igaüks, kes selle wande wastu astub, nimelt naiste seast, see on ära neetud... isegi need lapsed on metsloomade auu sees. Sa pead enne wannet andma, sa pead kõik selle püha ja salaliku inimeste ees nende poriste suude läbi laskma tõmmata, end awalikult teiste ees teise orjaks alandama, kusjuures silmakirja-teenrid weel Jumala nime pruugiwad – ja siis, siis – nii müüdult, nii müüdult oled sa alles õige naisterahwas, pühitsetud ja puhas. Jälk!”

 Ann oli ikka enam küüru ja otseti langenud... korraga hakkas ta wärisema... ta õlad tõusiwad, nagu hakkaks ta nuttes luksuma...

 „Anne, mis sul on?” küsis Elsa kohkunult, „Anne, mis sul wiga on?”

 Anne wabises, nagu külmastõbes.

 „Heldene Jumal, ütle ometi, mis sul on, Anne?.. Anne, mis sul wiga on?”

 „Olgu nad neetud, neetud maa põhja!.. nuuksus Ann. „Kus on mu laps?..” ta heal jäi kurku kinni... „Nemad, nemad jah, nende töö on see, nende töö!”

 Elsa seisis kohkunud silmadega Anne kõrwal.

 „Sinu laps?” küsis Elsa, „Ann, ära soni, sa oled ju alati rääkinud, et sa wana auus tüdruk oled... Anne, sa sonid?!”

 Ann waatas Elsa otsa. See seisis oma taewakarwa silmadega tema kohal ja sosistas talle sooja hingeõhku sõnadena ta kortsunud näo peale.

 Järsku hakkas ta Elsa kaelast kinni, andis talle mitu korda suud ja pitsitas teda kõwaste, kõwaste oma kondilise keha wastu.

 „Elsa, mu kallis, minu oma Elsakene!”

 Elsa laskis seda rahul olles sündida.

 „Elsa, mu oma Elsakene, Elsa – ole ettewaatlik!” sosistas siis Anne, „nad tulewad kui ussid salaja, salaja! Nende suud sosistawad salasõnu sulle sadasid su sooja hingesse... ja kui kõik on käes, siis on ka kõik möödas... siis tuleb pikk ja pime tulewik, nii raske, Elsa, nii lõpmata kurb ja raske.”

35

 Wanainimese palgeid mööda nirisesiwad harwad pisarapärlid ernestena alla. Elsa surus ta õrnalt tooli peale ja silis ta kasinajuukselist pead, mis rahustawalt Anne peale mõjus.

 „Ma ei tea, Elsa, kudas ma Teid kalliks pean,” rääkis ta waiksemaks saades. „Juba enne, kui ma Teid kõige esimest korda kiriku juures nägin, siis, kui Teie alles Weierberi juures koolipreili olite, käis ehmatus ihust läbi... see oli...”

 Ann hakkas wäljakannatamatalt nutma, mis pärast luksumiseks, osalt hulumiseks muutus.

 Elsa waatas arusamatalt seda pealt. Talle näitas siin mõne iseäralise waimuhaigega tegemist olewat. Ta oli küll märganud, et Ann tema wastu wahel imelist õrnust ja hoolt oli awaldanud, aga et tema praegusele äritusele põhjust oleks andnud, seda ei osanud ta mitte arwata. Nagu abita seisis ta nutja wanainimese ees ja masinlikult kordas ta: „Anne, olge mõistlik; Anne, mis Teil ometi on!?”

 Mõne aja pärast jäi Ann waiksemaks.

 „Ma kõnelen Teile, preili Elsa, puhas, kõik räägin ma ära, mis mul hinge peal on, et Teid selle eest hoida!” Ta waatas Elsa otsa oma wesiste, nutetud silmadega ja kõneles:

 „Kui ma Teid esimest korda nägin, siis ehmatasin ma ära: see oli see, kelle peale ma noorelt olin mõtelnud, kellest ma und olin näinud, keda mul aga ei olnud. Keegi teine oli selle ära warastanud, ära rööwinud... Aga siiski olite Teie seal... See oli minu... ma ei mõista isegi rääkida, ei mõista Teile seda ära seletada... see olin mina ise... justnagu minu järg sealt, kus mina ise seisma olin jäänud. Kõik, kõik oli minu oma... juuksed, silmad, keha... ja see ilus naeratus... just see, mille peale mina olin mõtelnud. Ma hakkasin uskuma, et tema elab alles...”

 Ja jälle käis wärin Anne kehast läbi, aga ta jõudis ennast hoida.

 „Kui Teie siis siia tulite, siis muutus mu elu korraga teiseks. Teie olite tõsiselt see, kelle peale ma olin mõtelnud, noorelt unistanud.”

 Ann waatas unistades Elsa otsa... Siis nagu ärkas ta:

36

 „Oh ma olen ju nõder, jah ma olen su arust wajaka wana tüdruk!”

 „Ann sa sonid, sa oled hull peast!”

 Ann waikis.

 „Jah, seda nad ütlewad küll, et kooli Ann weider on: wana tüdruk olla ikka natukene wajaka, aga kas nad ka teawad, et ka wanal tüdrukul hing ja süda on ja et see kord ka noor on olnud!...”

 „Ann, ma ei mõista sind! Ann, sa oled nii iseäralik! Ann, mis sul on?” päris Elsa tungiwalt.

 „Küll preili mõistab!” ohkas Ann, „Küll preili mõistab!”

 Nad oliwad mõlemad wait ja waatasiwad teineteise otsa.

6.

 Anne silmadest paistis hall umbusaldus Elsale wastu, kui ta aga tema pilwita waatesse oma kahtluse oli kaotanud, ohkas ta sügawaste. Elsa arwas mõistwat, mis see ohkamine tähendas. Ta oli weel hiljuti Feuerbergi proua käest Anne järele küsinud ja see teadis paljugi kõneleda. Elsa kujutas enesele Anne elu ette, nagu ta seda oli kuulnud.

 See Ann oli ka kord noor olnud, nii noor ja uhke! Ja kui Ann peremehe juures alles karjatüdruk oli, siis oli peremehel poeg, kes juba künda jõudis, ja kui Ann neitsiks oli sirgunud, siis ajas peremehe poeg laupäewa õhtuti habet lõua otsast, et sealt pisukene lohukene nagu tammetõru tupekene waataja silmi meelitas. Annel käisiwad talwel kosilased, aga Ann naeris, et ta mehele ei lähe, waid wanaks tüdrukuks jääb. Teisel suwel niitis Ann perepojaga jälle wanal heinamaal ja nad katsusiwad kumb laiemad kaared saab. Perepoeg niitis ja naeris. Ta tugewad jalad jätsiwad wankrijäljed niiske sambla peale... Missugune mees! Kui tugewad oliwad ta käed, missugune kael!... punane ja täis jõudu, ja silmad!... silmad rääkisiwad kõik, kõik, mis sa aga iales tahtsid. Sealt wõisid sa kõik lugeda, see oli kui lahtine raamat...

 Ja kui Ann, see pisukene Ann oma pisukese heinakaare pealt waatas... siis nägi ta tema laia selga, tugewat kaela... ja kui ta ümber pööras, siis paistis see kena lohukene, need awalikud silmad... ja siis tundis Ann, et ta nende sisse upub, upub... kui mitte nüüd,

37

siis ometi ükskord... aga upub! Aga selle enese kadumise sees oli midagi toredat magust, see oli see, mis inimene tunneb, kui ta magama läheb; ta teab, et ta unesse wajub, aga sealt ometi kord tõuseb, jälle ärkab uuele elule. Ta tundis, et see tema edasielamiseks niisama tarwiline on, nagu seemne terwe mulla põue pugemine.

 Ja perepoeg waatas ka Anne peale... see oli pisukene, pisukese näoga, pisukeste kätega... Aga need käed ükskord, kui kõik wäsinult magasiwad, kui perepoeg ka wäsinult pidi magama, kui heinaküün magusat Maarja kasteheina haisu täis ja lämmataw oli, need pisukesed käed tundsiwad üle heinahuniku salaja neid puudutatawat. See oli ju uni... widewik ja Maarja kasteheina lõhn... kes tema kätt puudutasiwad... Missugune uni!... Ta liigutas... jah, wäsinud oli ta! Nagu pahaselt õerus ta rusikaga oma silmi ja nina ja magas edasi. Aga jälle puudutasiwad õrnad, pisuked kasteheina kõrred üle peatsis olewa heinahuniku neiu käsa.

 Ei, see ei olnud uni! See oli ilmsi, ilmsi unes. – Kõik magasiwad tööliste wäsinud, roidunud und.

 „Kas sina olid?” küsis Ann tasa.

 Aga kõik magasiwad. Ka tema kohendas oma aset... mõtles ja heitis magama.

 Ja Ann hoidis hinge kinni ja katsus magada, aga uni ei tulnud; see oli nii weider: perepoeg, see suur ja tugew, oli pisukest tüdrukut tema unest äratanud, teda tema unest äratanud... Ja Ann nägi lahtiste silmadega enese ees ühte uut, temale tundmata inimest: selgete silmadega, käharate juustega, nägi enese ees ühte imelist kuju, kuju, kelle sees tema edasi elas, mõtles ja liikus... aga seda ei olnud weel, see oli kuju, mis omale nagu hinge palus... aga see hing ju magas. Ta oli wäsinud, wäsinud suurest tööst.

 Kui ta teisel hommikul ärkas, siis õerus ta silmi, ja kui ta pea üles tõstis, siis waatas ta neiu, pisukese neiu peale, keda ta enne mitte ei olnud märganud. Ja terwe päewa jäi ta töö juurde seisma ja waatas.... ja waatas.

 Pisukene neiu niitis ja niitis, luiskas wikatit ja laulis nagu ööpik kewadel, kes puudepungasid lahti laksutada püüab, kes lillede latwadesse õisi wälja kutsub.

38

 Perepoeg kuulis ja märkas: ta teadis, kellele see laul on, kellele see pisukene lind laulab.

 Ikka rohkem ja rohkem waatas ta linnu peale, kes laulis ja wikatit luiskas, luiskas ja niitis, niitis ja laulis, laulis ja luiskas.

 „Meie Annekene hakanud ka elama!” naersiwad teised.

 Annekene aga teadis, miks ta elama oli hakanud....

 Ja mis oli selle elu lõpp?

 Ta lõppes sellega, et wäikene laululind waikis... ja hakkas järele mõtlema, kui kaugele ta oli läinud...

 Ta oli tõeste juba kaugele läinud. Ta oli perepojaga salajas korra juttu ajanud ja talle teatanud, et see unenägu, mida wäikene neiu oli näinud, tõeks hakkab minema... Ta pidi sellest rõemust temale, temale enesele teatama...

 Ja tema? Tema tõmbas oma tugewad käed neiu ümbert lahti, nagu oleksiwad nad põletada saanud.

 „Mis on?” küsis wäike ema.

 „Ära aja rumalat juttu!” tõreles perepoeg.

 Anne jäi mõtlema. Kudas wõis see rumal jutt olla; see, mille peale tema oma terwe elu lootuse oli pannud. Kudas wõis see rumal jutt olla.

 Aga ta pidi tõeste nägema, et see rumal jutt oli. Ka perepoeg jäi nagu mõtlema, hoidis Annest eemal – – ja sügisel, kui koolid algasiwad, läks ta kaugele teise kihelkonda ühele wanale kooliõpetajale ja sugulasele abiks.

 Elsa teadis seda. Elsa oli kuulnud, kes see noormees oli olnud. Talle selgus Anne hing ja see praegune Anne seisukord. Oma teise ema leidis ta temast. Elsa teadis aga ka weel, mis Anne pärastpoole oli kannatanud.

 Kewadel kadus ka Anne peremehe juurest oma üksiklase ema juurde kaugele metsanurka, pisukesesse ja suitsenud sauna.

 Ema silmas tütart, kes kahwatanud oli ja nuttis. Ta käis korra ka peremehe juures, ka teises kihelkonnas perepoega olla ta waatamas käinud...

 Tagasi tuli ta weel enam purustatult kui tütar Ann, kes nagu unes wiibis...

 Ja kui tütar ärkas, siis kisendas ta: „Ema, ema,

39

kuhu sa panid tema? Ema, Jumala pärast, kuhu sa ta panid?”

 Ema ei wastanud midagi: ta sügawad silmad waatasiwad põlewalt näokoobastest wälja.

 „Ole wait, pole midagi!” lausus ema. „Warsti lähed jälle teenima. Ole wait!”

 Aga tütar ei olnud wait, ta ringutas, waewles, nuttis ja tahtis enese katki kiskuda.

 „Kulla ema, kuhu sa ta panid?”

 „Ta oli surnud!” sosistas ema, „pea suu, muidu oleme mõlemad kadunud!”

 Tütar oli nagu surnu ise. Ta pigistas silmad kinni ja seisis wagusi aseme peal.

 Kui ta enese üles ajas, siis käis ta niikaua ema peale, kuni see temale koha näitas, kus tema unistus magas: see oli wanaaegne kiwiware. Sinna oli ema tütre lootuse, unenäo, kallima wara matnud, sügawasse mullapõue, kiwihunik peal!

 Ja kui öö oma rahuga maad kattis, siis hiilis surmani kurwastatud wäikene linnukene kiwiwareme otsa, laskis kummuli kõwade kiwide peale ja nuttis, nuttis niikaua, kui hommik hakkas hämardama, koit taewa serwa kuldama.

 Aga inimesed oliwad midagi aru saanud, midagi aimanud. Warsti ilmus kiriku-wöölmünder.

 Ta teretas, laskis käe üle oma karedatüükalise lõua käia ja istus, kui ema „eks Te istu ka” ütles ja külalisele istet pakkus ning küsis: „Ei tea, kas Põlendmaa isal asja ka pidi olema?”

 „Eks ole ikka ka natukene,” wastas Põlendmaa isa, „ma tulin Anne terwist kuulama!”

 Ann istus saunanurgas sukakudumise juures ja pidas hinge kinni.

 „Mis ajast siis Põlendmaa isa tohtriks on hakanud?” küsis ema ja waatas tütre otsa, „ei meie Annel pole wiga kedagi nüüd enam, muidu haiglane weel, aga ikka läheb juba. – – Ei tea, kas Põlendmaa isa tüdrukut ei peaks tahtma?”

 Põlendmaa isa waatas altkulmu Anne otsa, siis ema otsa; ta nägu läks korraga waljuks, alumine mokk wärises ja järsku põrutas ta:

 „Noh, kus ta siis oma koorma pani?”

 Anne hakkas wärisema, pooleli sukk kukkus maha.

40

 „Mis koorma?” päris ema.

 „Ä’, tee ennast n’a loruks kedagi, ise ka wana inimene,” taples Põlendmaa isa, „nagu ei teaks kedagi! Terwe wald teab; kihelkond teab. Kirikherra kutsus mu enese juurde ja päris asja järele. Ma sain ka oma jao, et ma ei pidada teadma, mis wakkuses sünnib. Ja nüüd tulin siia!”

 Ta nägu läks õige kurjaks ja waljult käskis ta: „Ann, tule siia!”

 Anne jalad ei tahtnud sõna kuulda... ta jäi istuma.

 „Tule aga peale!” käskis wöölmünder, „ä’ lömita seal kedagi!”

 „Noh, eks sa mine!” awitas ema, „ega ta sind ära söö!”

 Ann tuigerdas Põlendmaa isa ette.

 „Eks näe teist!” laskis wöölmünder edasi, „häbelik nägu, nagu neitsi kunagi!”

 Ta tõusis püsti ja asus Anne juurde. Ruttu laskis ta oma käed üle Anne rinna ja keha wajuda. Tegi siis imestawa näo ja küsis: „kuule, ütle nüüd, laps, kudas sinuga lugu on olnud? Kõik räägiwad, et sa niisuguse järje sees oled olnud: Kudas sellega lugu õieti seisab?”

 „Mis lugu?” küsis Anne.

 „Oh, ära tee ennast nii loruks,” noomis isa pehmemalt; „kas sa enese tõeste niisuguse suure kurja sisse lasksid? Kus su laps on?”

 Ann laskis enese tooli peale ja seisis kahwatu ja walge ja waatas üksisilmi seina peale, ilma et ta midagi oleks waadanud, ehk näinud.

 „Mis lapsest Teie räägite?” kargas ema wahele. „Mis lapsejaht see teil on. Ei meie Annel pole last! Sina heldekene, tema puhas nagu linaseeme! Ei temal pole midagi olnud! See oli muidu südame santus! Wa’ Kitsemäe Peeter waewas teist raske tööga. Tuli sealt teine ära: nagu luu ja nahk, rinde alt kõik paistetanud! Oli teine enese ära wenitanud: südamesooned oliwad ülesse tursunud nagu weerukad! Lase mind teist siin õeruda ja muljuda, kuni jälle inimese näo tagasi sai. Ei nüüd pole enam suurt häda kedagi: sööb teine juba natukene ja on jälle puna palges! Kas Teie, isa, omale teda ei tahaks teenistusesse saada?”

41

 Põlendmaa isa wäärutas pead, mõtles natukene ja lausus:

 „Noh, kui asi nii on, küll meie siis näeme! Eks meist ja teist targemaid inimesi ka maa peal weel ole!” Aga seda ma ütlen, parem tunnistage asi ilusaste ülesse! Ega’s see weel sedasi lõpe!”

 Lõppes aga sedasi, et Anne ja ema wiidi wallamajasse kinni. Sealt linna tohtri juurde. Tuli kohus, ema läks wangi, kuhu ta suri, ja Anne anti kiriku karistuse alla: ta istus altari pahemal pool puupingi peal kolm pühapäewa järgimööda – – õlepeadest pune peas, nägu wastu kirikulisi, wastu neid mehi... neid mehi...

 Elsal seisis Feuerbegi proua jutustus elawa pildina silmade ees, – ja praegu oli tema ees seesamane Anne, wist niisama nagu mitukümmend aastat tagasi kord kirikus, pea allapoole wajunult, kuna ta kahe käega põlwesid kinni hoidis.

* * *

 Elsa mõistis seda, mis Anne hing tundis, mis tema silmad rääkisiwad. Ta ligines Annele, laskis oma soojad siidised käed üle Anne põskede libiseda ja julgustades ütles ta:

 „Anne ma mõistan puhas!”

 „Mõistate?” küsis Anne nagu umbuskmatalt.

 „Mõistan küll!” ja ta waatas uuriwalt oma hallide silmadega noore neiu otsa.

 „Jah!” kostis Elsa julgelt.

 „Siis sülitage nende peale!” käskis Anne.... „Laske neid käpakile maas enese ees roomata ja wisake uksest wälja, nagu koerad!... Seda on nad wäärt!”

 „Anne, rahustage endid!” waigistas Elsa. „Ma juba tunnen elu ja tean, mis see pakkuda wõib....”

 „Ja eks ta nii ole,” seletas Anne jälle waiksemaks ja endiseks saades; „pesu tahab ülewelt maha tuua,” lisas ta otsa ja läks wälja.

7.

 Elsa jäi mõttesse. Siin awas tema ees elu suur kurbmäng, mis tema hinge laenetama ajas. Anne sees kihas kättemaksmine selle wastu, kes tema käest selle oli rööwinud, mis tema oma, tema pärisosa pidi olema – ja selle oli tema sellepärast kaotanud, et tema mitte iseseiswalt elus üles ei wõinud astuda ja elu käest oma

42

õigusid nõuda, mis tema päralt oliwad. Niisugune oli elu.

 Ja just seesamane oli see, mis teda kudagi sellega ei lasknud leppida, mis temale pakkuti. Ta tundis selgeste, et tema käest, kellel ometi suurem õigus, kellel eesõigus armastuse peale on, et temalt see wägise ära riisutakse ja temale midagi pakutakse, midagi nagu armuannet kätte heidetakse, keda wäärt arwatakse armastatud saada.

 „Ei – ei, Dreyle... ei kellelegi teisele ei ole ma selleks loodud, kelleks nad meid peawad, wõi kas langegu kuu ja päikene maha!” arutas Elsa, „suu sisse tahan ma kõik ära ütelda ja kui nad ka mind hulluks peawad...”

 Ta ootas nüüd isuga Drey tulekut... tal kipitas midagi südame peal, midagi niisugust ütelda, mis ühtegi nendest mõtlema ajaks.

 Ja kui õhtu poole Drey koolimaja juurde sõitis, oli Elsa üsna rahul, wõttis ta igapäewase lahkusega wastu, nagu iga tuttawat, kelle wahel midagi iseäralist nagu ei oleks sündinud.

 „Mul on Teile, wäga lugupeetud neiu,” sõnas Drey, kui nad mitmest ja mitmest asjast oliwad kõnelenud, „weel kord meie endine tõsine asi ette panna. Kas Teie lubate?”

 Elsa nikutas peaga ja ootas.

 „Ma pean esiteks andeks paluma, et ma nii tähelpanemata olin ja Teid, ilma et ma isegi seda ette oleks wõinud aimata, oma pealetungimise läbi haawasin. Aga uskuge, kui inimene armastab ja weel nii südamest, siis ei näe ta midagi asja. Ma olin liig pealetungiw, liig iseennast ja oma julgust täis! Elsa preili, ma ei jõua, ei tihka enese südamest Teid wälja kiskuda....”

 Elsa seisis wagusi ja waatas alla põranda peale, kus ta jalaga paberipurukesega mängis, ja waikis.

 „Teie olete wait?” küsis Drey natukese waikimise järele.

 „Jah!”

 „Ja mis on Teie waikimise tõsine põhjus?” küsis Drey ja jäi ootama.

 „Mul on raske sellest kõneleda,” ohkas Elsa. „Aga kui Teie just soowite, siis wõin ma sellest rääkida!”

 „Ma palun seda, sest muidu ei saa mu süda sugugi rahu!”

43

 „Olgu siis!” wastas Elsa ja waatas nooremehe otsa, kelle hõõgawad paled imelist jõudu neiu poole saatsiwad.

 „Armastuse asi ei ole kauba-asi! Mis ütleksite Teie, kui Teie karjatüdruk ühel päewal Teie juurde tuleks ja Teile ütleks: tulge mulle meheks, ma tahan Teid kalliks pidada, Teid üle kõige armastada, Teid mitte ialgi maha jätta! Mis ütleksite Teie? Teie peaksite seda waest neiut hulluks ja räägiksite isegi teistele meestele sellest, et karjatüdruk nii julges rääkida. Teie naeraksite weel meeste seltsis jämedalt ja lisaksite mõned soolased sõnad juurde. Ja meie, naised, peame seda aga enestele auuks pidama, kui keegi meesterahwas meile nii oma tundmusi awaldab. See ei ole aga kellegi armastus. Armastusel ei olegi sõnu. Nad on juba enne üksteist leidnud, kui sõnad tuliwad, ja kui juba sõnad tulewad, siis ei ole seal enam armastust. Tähendab: meie ei ole weel nii kaugele saanud ega wist saa ka mitte! Kus on seal armastus? Mis meie petame endid? Teil on ehk minu kui neiu wastu oma mehelik tundmine, siis taltsutage seda – ja ärge endid petke! Ja weel midagi: Meie, naised, oleme endid ikka meestest wedada lasknud. Meie käes on armastajat walida, aga mitte meestel meid! Meie oleme maa, kes puud kannab, ja meie puu on tulewane inimesesugu! Teil ei ole aga mitte inimesesugu eesmärgiks, waid head ja ilusad naised! See on waks wahet. Mina olen tulewa põlwe naine, kes ise oma teed käib, ise oma peaga, ega tunnista kedagi omale peaks ega Issandaks!”

 Drey waatas Elsa otsa. Ialgi enne ei olnud ta teda niisuguse julgena, täis sätendawat noorusejõudu näinud olewat. Drey silmade ees seisis Elsa noor, elurõemus tõsine nägu, tema kõrge otsaesine rohkete käharate juukstega, tema magusad huuled ja tema walged, nagu gipsist käed, mille naha walge wärwi alt sisemine jõud tugewalt wälja hoowas. Seda jõudu tahtis ta murda, murda enese jõuu alla....

 Ta tõusis püsti ja nagu ennast unustades astus ta Elsa ette, hakkas tugewalt tema kätest alt poolt õlasid kinni ja õrnalt pigistades hüüdis ta waimustatult:

 „Elsa, Elsa! Neiu Elsa.... Teie päralt, Teie oma tahan ma olla... Teie tõsine ja auus eluseltsiline! Teie käes on minu saatus!”

44

 Ta jäi neiu otsa waatama. Nende silmad puutusiwad teineteisega kokku, nende soe hinge-aur ühendas ennast, nad tundsiwad eneste hingesid isekeskis wõitlewat.

 Elsa oli pisut kohkunud: ta katsus oma silmi maha lüüa, ta tundis, kudas ta hinge tasakaal kaduma hakkab... aga see oli ainult pilguks.

 „Ei, herra Drey, ei!” ütles ta siis järsku. „Ei, herra Drey, see ei lähe...”

 Aga enne, kui ta oma lauset oli lõpetanud, tõmbas Drey ta kähera pea oma rinna wastu ja surus ta huultele, otsa ette, silmade peale mitu palawat musu.

 „Herra Drey!” kisendas Elsa ja kargas nooremehe käte wahelt wälja, „see on häbemata, see on lihtsalt wõimata. Wälja! Wälja minu majast! Häbemata!”

 Drey oli tagasi astunud ja seisis nagu post keset tuba.

 „Teie seisate weel?!” hüüdis Elsa, „Teie olete paigal? Waadake, seal on uks, ja ärge tõstke oma jalga enam üle selle läwe! Ma wihkan Teid!”

 Drey ärkas une uimastusest.

 „Elsa, rahustage ennast!” ütles ta surutud healega. „Ja see on Teie tõsine ja wiimane söna?!”

 „Jah!”

 Nad waatasiwad nüüd nagu kaks kiskjat looma teineteise otsa.

 „Elsa!” sõnas siis Drey. „Ma ei tea, mis tundmused Teid piinawad. Aga minul oliwad Teiega kõige auusamad mõtted!”

 „Madal!”

 „Kui madal ma olen, seda ma ei tea!” wabandas Drey, „aga pidage seda, Elsa, meeles...” ta näitas enese südame peale... „siin on Teie jaoks ikka ja ikka ruumi, ja kui Teie iales weel kellegi tõsise armastuse peale julged wõite olla, siis on siin see süda. Elsa, igalt poolt otsiksin ma Teid üles. Teie olete mulle nii kallis, kui ei keegi teine... ja peale Teid ei ole siin kellelgi teisel enam ialgi aset...

 Drey rääkis neid sõnu nii ülitõsiselt, nii ülisüdamest, et Elsa ära kohkus.

 „Jumalaga, mu kõige kallim!” Drey pakkus kätt.

 Elsa wõttis selle wastu. Ta tundis, kudas Drey käsi wärises.

45

 „Siis ialgi ei tohi ma üle Teie läwe astuda?” küsis ta waikselt.

 Elsa waikis.

 „Noh, ehk tulen weel kord! Ega Teie mind wälja ikka ei aja?” Ta pööras selja ja läks.

 Kärmeste läks ta hobuse juurde, peastis selle posti küljest, hüppas julgelt saani, ja kuljuste ühetasasel helinal kadus saan Elsa silmist.

 Elsa seisis akna juures ja waatas talle järele.

 „Mis see nüüd kõik pidi olema?” mõtles ta iseeneses. „Mis see pidi tähendama? Niisugune keskaja rüütlilik ülesastumine; see tormiline tung; see meele pehmus; see kõrgemeel?”...

 Ta astus laua äärde. Ta wõrdles ennast ja teisi neiusid. Ta ei saanud iseenesest aru, mis temal puudus. Miks saatis ta Drey nii järsult, nii metsikult minema? Miks ei langenud ta temale kaela?...”

 „Niisugune kerjus!” käis korraga Elsa kõrwadest läbi. Ta lõi pea üles. Ann seisis tema ees, silmad sätendasiwad tal rõemust, nägu oli nagu ära seletatud. „Elsa, see oli aga tubli!” hüüdis ta rõemsalt, „oi, see oli tubli! Niisugune armusant!”

 „Mis on?” küsis Elsa, „kes on armusant?”

 „Eks wa’ mõisakirjutaja saks! Ma kuulsin puhas. Teine niisuguses armuwalus, nagu kass kala järele. Nurub nagu sant saia... aga see oli paras... Elsa!”

 Ja Ann wäärutas kätt teise parastamiseks.

 Elsa hakkas naerma. „Armusant?” mõtles ta iseeneses! „Niisugused armusandid on nad puha!”

8.

 Siiski, kui Elsa üksinda oma kambri lambiwalgusest sünnitatud kollakas-haabjas hämaruses istus, kui talweõhtune pimedus sügawamõtteliselt akna eesriiete wahelt uudishimuliselt sisse silmitses, kui salajane ahju soojus neiu palesid punetama pani... tuli Drey... tuli Drey waim Elsat waatama. Ta tuli salaja... nagu kauge kella-, kuljustehelina, nagu jalasammude tasase astumisena, nagu ukse pihta koputamisena...

 „Ei,” neiu lõi enese sirgeks. „Mis see nüüd on?!”

 „See ei ole midagi!” wastas ta. „Aga ta silmad? Kas need ei olnud midagi? Midagi niisugust, mille

46

magusterawat waadet enese kallal tahaks nüristata, et ise nüriks saada...”

 „Ema!”

 „Kus oli ema?”

 Ema seisis korraga neiu kõrwal... Ei, neiu oli kodus ema kõrwal. See istus woodi ääre peal ja köhis, kusjuures ta kuiwanud kaela sooned kõrgele tõusiwad...

 „Oh, laps, sa ei tea...” rääkis ema, „oleksid sa parem sündimata jäänud... Enne, kui üks mu rinnalt lahkus, enne... Niisugune on naiste saatus...”

 Ja ema oli surnud. Ta mäletas, kudas ta puusärgis kinniwajunud laugudega lamas, tõsine... täis walusat rahu...

 Ta jooksis... ta jooksis laudast... jooksis kottu... jooksis... korraga hiilgasiwad tema üle kaks hundisilma, kui põhjanaelad, mille ümber taewawanker tagurpidi jookseb... ja need silmad, see läige... see oli ka herra Drey silmist paistnud, need tahtsiwad ka teda sulatada... et köhida, et sulutud silmadega wagusi lamada...

 „Inimene, sa oled hull!”

 Ta ajas enesele palitu selga, tõmbas suure rätiku ümber ja läks wälja.

 „Elsa preili?” küsis Ann, „kas kaugele lähete?”

 „Ei – ma tulen warsti tagasi!”

 „Aga pime on juba!”

 „Pole wiga, ma lähen natukene lahutama.”

 Külm, karske, talwise lume puhas lehk suudles neiu nägu. Ta tundis kergust oma kehas.

 „Ja sellest kõigest ei saa naised aru!” mõtles ta. „Paljalt nende kahe silma eest müüwad nad oma elu, oma priiuse... kõik, kõik ära!”...

 Armetu paistis Elsale naistesugu olewat; nagu kõik nende wälimus, nende kuju: pikkade riiete sisse mässitud, nagu elusad muumiad, käiwad ja liiguwad nad; sealjuures piinlikult kasitud, nagu laste nukukesed, haleda, mitte midagi, peale armastust, awaldawa kassiwaatega; nagu anumad, millesse sisu peab walatama; nagu wirre, mis ilma pärmita hapuks läheb; kelle wäärtust ennem ilu, rikkuse kui inimese enese pärast, auustatatse; keda nagu koeri jahi peale aetakse, aga saak suu äärest ära tõmmatakse; kelle kohta öeldakse: „wanad naised”, „naiste lori”, „koera alandus”; kes meest peab oskama siduda,

47

aga mitte ise walida, ise tahta ei tohi. „See on wäljakannatamata alandus!” hüüdis ta korraga kuuldawalt. „See on inimesesoo teotus...”

 Ta oli küla wahele jõudnud. Siit ja sealt wilkusiwad läbi külmarooside unised tulukesed. Neiu süda jäi waiksemaks, sest läbi akende härmatanud katte tõusiwad tema silmade ette koolilapsed. Ta arwas siin ühte, seal teist nägewat. Siin lapsi laua ääres küüntega ümargusi kartulid kooriwat ja panni peal olewa sula searaswa sisse kastwat, nagu ta seda pruuki nii maast madalast juba tundis; seal märkas ta pisukest tüdrukukest katkise alusega ja määrdunud silmadega nägewat, kes raamatust tähti kokku ajab;... siin tundis ta wäikest Leenat...

 Leenat? – jah, seda wäikest Leenat, kooliwanema imepisukest tütart, kes nii lapsik, nii ilmsüüta ingli silmadega oli, kes aga mitte midagi pähe ei saanud, kes isegi koera jalgade arwu üle kahtles, kord neid wiie, kuue, kord üheksa peale arwas.

 „Seal ta on”... seletas Elsa, „seal ta on see elumõtte salgamine. Mitte elu pärast, waid eluhõlbu pärast wõetakse naist!”

 Ta silmade ees seisis korraga kooliwanem: tugew, täisealine pikk, sirge mees, läbitungiwate hallide, tarkade silmadega, julge näoga, mida pehme pruunjaskollakas habe magusalt kaisutas...

 „Koolipreili!” oli ta sügisel häbelikult palunud, kui ta oma Leenat kooli oli toonud, „ma palun, katsuge mu tütrega, mis wõite, ta on wäikese arusaamisega.”

 „See wäikene laps!?” oli Elsa küsinud, tal on nii nugisterawad silmad...”

 „Jah, seda küll, aga kätte ei sa ta mitte midagi.”

 Ja nii oli ka lugu. Leena, kõige terase näo peale waatamata, oli tuhm, nüri wiimase wõimaluseni.

 Elsat huwitas wäike Leena... Ta hakkas teda ja ta waimu tähele panema. Isa käis sagedaste koolimajas, küsis oma lapse järele, ja aegamööda sai Elsa teada, et kooliwanem Waher elus õnnetu oli. Esiti andis ta seda märgata, aga kui tutwus kooliwanema ja Elsa wahel kaswas ja usaldus suremaks läks, kui kooliwanem oli näinud, kudas Elsa wäikese Leena pead nii soojalt silis, kui Elsa lootust andis, et Leena aegamööda mõistuses kaswab,

48

kosub, ja sinnajuurde lisas: „Teie, herra Waher, olete ju terase loomuga mees... ja Teie abikaas ka”... siis lõi Waher silmad maha ja ohkas.

 „Nii ta on”... seletas Waher... „Elsa preili...” ta silmad läksiwad niiskeks, huuled nagu wõdisesiwad pisut... „oma witsad peksawad.”

 Rohkem ta ei rääkinud, waid läks minema.

 Elsa huwitus tõusis suuremaks. Ta küsis Anne käest Waheri järele, ja Ann teadis rääkida, et Waheri naine tossikene, „na natukene lollakas” olla, nagu rahwas räägib.

 „Aga kudas ta niisuguse siis wõttis?”

 „Raha ja koha pärast!” wastas Ann. „Waher oli noor puumeister, waene poisikene, aga naine oli Mäe Reinu ainus tütar, ilus, rikas, aga nagu rahwas ütleb: „puudulik!” Ja Hans wõttis Maria ära.

 Elsa hakkas Mäe rahwast waatamas käima – ja pidi nägema, et Hans, see ilus, tugew mees, oma tehtud põrgus elas. Keskmine laps, poeg, oli juba kuue-aastane, aga oskas kõigist poolisõnu rääkida.

 Elsa silmi paistis kohe terwe maja seisukord: tuimus, mustus, korratus... ja kui ta siis kooliwanemat nägi, siis tundis ta selle mehe wastu haledust, kaastundmist... ja kui ta kord jälle Leenat waatama läks ja selle kodus katkistes riietes eest leidis, siis tuli see nagu iseenesest, et ta Leenat käskis niiti ja nõela tuua ja teda õmblema hakkas õpetama.

 Kui ema seda nägi, siis waatas ta naeratades noore koolipreili otsa ja ütles: „Tee on üdna ia, et naided kua koolitama akkawad, laped saawad kua niiti ja nõela näha!”

 Hans läks näost punaseks, waatas Elsa otsa – ja sammus toast wälja.

 Elsa kaastundmus wõttis hoogu. Ikka sagedamaks läksiwad käigud Mäele, ja kooliwanem nägi seda heameelega.

 Elsa tundis enese wiimaks seal üsna kodus olewat: ta õpetas wäikest Leenat asju toas korraldama, kängujäänud lillesid rawitsema, tolmu pühkima, riideid kohendama.

 „Hant ae,” rääkis kord enne jõulu perenaine

49

oma tölbi keelega, „Elda pleili tükib tulle üdna kaela.” Ja ta süüta waade ei awaldanud midagi wõerast.

 Kooliwanem lõi aga silmad maha ja kadus toast ära. Mäetalu kohale jõudes tahtis Elsa korraga sinna sisse astuda, aga ta jäi mõtlema... Tal oli täna wastik sinna majasse astuda, kus – tema meelest – nii külmalt, totralt eluga ümber käidakse.

 Temale paistis, ei inimesed elu peale nagu toidu tegemise peale waatawad: enne kõigi käeliste korjamine ja ostmine, nende kaalume ja portsionidesse seadmine, pesemine, sorteerimine, keetmine – – katselusikaga maitsmine, jahutamine, ilastamine ja siis pisukese suutäie kaupa hõbelusikaga söömine. Niisugune paistis Elsale ka inimeste armastus olewat. Selles oli palju piinlikku sorimist ja mäletsemist, kaubataolist ostmist, kaalumist, pesemist, sorteerimist, keetmist – ja siis – – pisukese suutäie kaupa hõbelusikaga söömist.

 Niisugune paistis ka Drey olewat: kingitused, ilusad sõnad, kõrgemeel – – – ja kõik, kõik see, mis armastuse armastuseks teeb, see metsik kewadese weewoolu sarnane wahutaw tung, iseennast ärasalgaw, ühtesulaw hingede kirg... puudus... Elsa jättis edasi mõtlemata: talle tuli lugu endisest ajast meelde, kus ta rikka rahamehega wõitles. See tahtis ka armastust, seda ärapõlatud kirgede kokkukõla raha eest osta, seda salata, mis hinge omaduseks on loodud, et siis ilma ees magusat wagadust kombeliselt näidata, ennast wariserlisest mädanewast moralist kõrgeks tõsta lasta ja ilma ees puhas olla.

 Sellele sarnanes Elsa meelest Drey. Et sinna saada, kus headuse ja kurjuse aine mõiste kaob, kus patu ja pühaduse piirid kokku sulawad, sinna tahtis Drey kokakunsti retsepti järele saada: magusate meelituste, paituste, kingituste, silituste, awalikkude tunnistuste, sõitude läbi pappide paikadesse... et siis pisukese hõbelusikaga suutäie kaupa moralilist peenmaitsemist tunda ja lõbustelleda.

 „See on jälk, ennast kombluse kokkadest küpsetada lasta!” seletas Elsa, „missuguse pöörase mõtetesegaduse läbi inimesed nii kaugele on läinud, et nad elust kõik selle wägewuse ja wärskuse on rööwinud ja selle paljaks halliks kombluserüüks muutnud!” Ta tahtis oma südant kellelegi puistata, aga kes oli see, kes temast aru pidi saama, kes tema elule julgust pidi tooma!...

50

9.

 Kodu ligidale jõudes nägi Elsa, et tema kambrikene walge oli. See tuletas temale jälle herra Dreyd meelde. Ta tundis äritust eneses... „Ega’s ometi tema seal ei ole!” mõtles ta, „see läheks juba piinlikuks.”

 Toa ligi saades katsus ta uudishimulikult mahalastud kardina ääre wahelt sisse piiluda, aga ta waatesse ei puutunud muud, kui õrn punakas walgus, mis mahedalt toa soojuses end laiale laotas.

 Ta pööris ümber ja puges tasakeste kööki.

 „Keegi wõeras on siin!” tuli Ann poolkohkudes Elsale wastu. „Ma üsna ootasin Teid, preili!”

 „Kes see on? küsis Elsa tasa.

 „Wõi mina tean! Keegi pikk noor inimene. On teine sihuke weider!”

 „Kus ta praegu on?” päris Elsa uudishimulikult.

 „Teie toas. Istub seal laua ääres, hoiab pead kahe käe wahel ja mõtleb nõnda. Wahel käib edasi ja tagasi ja istub jälle. Na’ suured juuksed ja sügawad mustad silmad. Ajas mulle üsna hirmu peale!”

 „Küsis minu järele? Kas ta ei ütelnud, kes ta on?”

 „Ütles küll, aga ega mul nimed meelde jää; wanainimese pea! Ütleb Teie endine tuttaw olewat!”

 Elsa süda hakkas sees peksma. Ta mõttest lendasiwad kõik tema tuttawad läbi, aga ühtegi pikka noort inimest, kellel sügawad mustad silmad, suured juuksed on ja kes „sihukene weider on”, nagu Ann ütles, ei tulnud temale meelde.

 „Nii hilja?” pani Elsa imeks. „Kas ta siia tahab jääda?”

 „Wõta sa kinni! Ma ütlesin küll, et preili üksinda kodus on....

 „Ja tema?”

 „Tema naeratas!” sõnas Ann poolpahaselt.

 Elsa läks tasakeste ukse juurde, peastis selle lahti ja astus tuppa. Laua peal põles lamp, ja selle taga istus tõeste suurte juukstega noormees käsipõsakil küünarnukki wastu lauda toetades, nagu mõtleks ta mõne asja üle sügawalt järele.

 Elsa ilmumine kohutas noortmeest. Ta lõi pea üles, waatas uuriwalt Elsa otsa nagu otsiks ta selle neiu pealt

51

tuttawaid joonesid, siis tõusis ta pikalt üles, naeratas ja täis heale magusust küsis ta:

 „Elsa!”

 Nagu oleks laande eksija kauget kellaheli kuulnud, nii jäi Elsa esiti mõtlema, nagu tuletaks ta midagi meelde, ja ilma et ta isegi oleks seda sõna otsinud, hüüdis ta:

 „Paul!?”

 „Paul!” oli mahe wastus.

 Mõlemad seisiwad täis headmeelt teineteise ees ja uuristwad wastuwaatawaid silmasid, siis andsiwad nad järsku kätt ja raputasiwad tugewalt.

 „Sina siin?” pani Elsa imeks.

 „Siin! Nagu sa näed!”

 „Nii ootamata, nii teadmata?”

 „Nagu Issanda wälk selgest taewast ehk nagu tuul, mille tulekut ega minekut keegi ei tea.”

 „Ikka seesama wana Paul: Issanda wälgud, tuul, selle salajane puhumine, tulek ja minek! Kus su masinad on jäänud? Mis uut masinat sa siis praegu wälja haudud?”

 „Mis inimesi inimesteks teeks!” wastas Paul ja laskis Elsa käe lahti. Elsa waatas kaastundlikult Pauli otsa.

 „Kas sa õhtust oled juba söönud?” küsis ta siis järsku.

 Paul hakkas naerma.

 „Mis sa naerad?” küsis Elsa, kellele Pauli naerust pilkaw toon wälja kostis.

 „Naised on naised!” naeratas Paul ja istus maha. „Üks wana eit andis mulle ääri-weeri mööda mõista, et sina üksinda kodus oled, ja tahtis mind peaaegu uksest juba wälja ajada...”

 „Mis seal siis naisi sõimata? Ise ehk pika tee pealt tulnud, külma käes lõdisenud, miks ei pea ma siis praegusel korral küsima, kas sa süüa oled saanud?”

 „Tõsi, tõsi!” naljatas Paul, „aga mulle oli see nii imelik kuulda. Ära pahanda!”

 „Mitte sugugi! Aga kas siis küsida ka ei tohi?”

 Elsa jäi ootama.

 „Noh, anna siis süüa – ja õige ruttu – ja sooja – sooja!”

 „Kust sa tuled siis?” küsis Elsa uudishimulikult.

52

 „Ah, seda on weel aega pärida. Küll ma jutustan; nüüd katsu aga, et midagi ihukinnitust peaks saama.”

 Elsa ruttas kööki Annele käsku andma ja ühes sellega ka teatama, kes see tundmata wõeras noormees on:

 „Kas tead, Anne, Paul on siin, see on ju Paul!” hüüdis Elsa Annele wastu.

 „Wõi mina sinu Pauli tean!” wastas Ann külmalt.

 See külm wastus oli Elsale õudne kuulda. Ainus heledam ja meelespidawam mälestus tema noorest põlwest – ja nii külmalt pidi Ann wastama!

 „See on see Paul, kui ma linnas olin, see oli seal pereproua õepoeg – üks armas poiss oli ta! Oi, kudas ta õppis, – ja mis ta kõik jutustada ei armastanud: ainus hea inimene oli ta terwes meie majas!”

 „Ja mis ta siis nüüd tahab siit saada?” küsis Ann niisama külmalt.

 „Midagi ei taha ta saada... Tuli mind niisama waatama...”

 „Kes ta siis praegu on?”

 „Õpib – – õpib ülikoolis – – õpib!” seletas Elsa sõnu otsides, sest et ta isegi ei teadnud, kas see õige ehk wale on, mis ta Annele rääkis. Ta jäi peatama ja siis õige tasase ja maheda healega sõnas ta: „Kulla Annekene, pane theemasin üles ja kata laud ära! Paul tahab teelt tulles süüa saada!”

 „Noh, waata,” seletas Ann, „siis ikka midagi tahab saada: keskelt tühi, see on näost näha!”

 Elsa teadis seda Anne wana wiga juba: ta ei tahtnud külalistele mitte ialgi heameelega lauda katta. Iga toiduraasukese juures seletas ta Elsale, et see palju maksta ja et külalistest muud ei olla, kui tüli ja pahandust. „Siis korista ja puhasta, – ja peaks õige tänadagi oskama, lähewad wälja, siis naerawad weel takka otsa!” Selle peale kõneles ta alati wana tuttawat lugu, kudas kutsar herra külalised ümber ajanud, et need külast tagasi tulles herrat tõllas naernud.

 „Ja kui peaks üks naisterahwas ennast kulutama,” lisas Ann otsa, „parem pange wanade päewade jaoks alale, aga külalistele andke kupakartulid ja silgu soolwett – saab näha, kas siis weel tulewad!”

 „Kuulge, Anne, jätke kord see oma pahandus maha!

53

Tehke mulle ja mu heale sõbrale seda meelehead, et Teie täna lahke olete mu külalise wastu!”

 Anne waatas Elsa õitsewa naeratawa ja ühes sellega paluwa näo peale, pidi nagu midagi wastama, – aga waikis ja hakkas köögis koperdama.

 „Weel natukene aega, Paul,” ütles Elsa tagasi minnes, „warsti on thee walmis!”

 Paul waatas Elsa otsa, tahtis nagu Elsale selle peale ütelda, jättis aga selle tegemata. Elsa märkas seda.

 „Mis sa pidid ütlema?” küsis ta, „ära salga: ma sain seda su silmadest aru!”

 „Kui sa silmadest aru saad, siis ära küsi!” wastas Paul, tundis aga, et ta mitte küllalt õiglane Elsa wastu ei olnud, ja lisas otsa: „Ma tahtsin sulle ütelda, et sa päris tubli perenaise nägu oled! Eks ole hea niiwiisi elada!”

 „Muidugi mõista!” kinnitas neiu. „Ise omal jalal, ise oma peremees – ja muud midagi!”

 „Aga kudas inimesed ka selle peale waatawad, et naisterahwas kooliõpetaja on?”

 „Inimesed?! Kes, – kudas. Esiti oli siin ja seal kuulda, et ei pidada ikka meeste wastu olema, aga nüüd, kus ma juba ennast oma töös olen saanud näidata, näitab kõik hästi minewat ja mingisugust nurinat ega wastikolu ei ole märgata. Iseäranis heameel on pere-emadel: tütred saawad käsitöö õpetust, ja see meeldib neile!”

 Elsa kõnelemine ei näidanud Paulile meeldiwat: ta waatas lambi kuppelt, weeretas seda sõrmedega tema wask alusrõnga peal ja küsis siis järsku: „Kudas siinpool inimeste meeleolu ka on?”

 „Mis sa selle all mõtled?” küsis Elsa. „Kas magawad wõi ärkawad, kas on elawad wõi surnud?”

 Pauli silmad sätendasiwad. Elsa jäi mõtesse.

 „Raske on sulle ühe sõnaga seda ütelda, peab inimeste seas elama, peab neid põhjusid tundma, miks magatakse, miks surnud oldakse; nii on aga raske ütelda!”

 „Aga ometi saab ju seisukorrast warsti aru!” sõnas Paul etteheitwalt.

 „Wõib olla, et mu otsus wali on,” seletas Elsa, kellele Pauli etteheide ei meeldinud, „aga minu meelest maga-

54

takse siin alles esimest õhtust und, kus wargad ja rööwlid sisse wõiwad murda, kus keegi nende astumist, ega tegusid ei tunne ega kuule. Küll nad hommikul ärgates alles näewad...”

 Paul oli püsti tõusnud, enese sirgeks ajanud ja näpuga Elsa peale sihtides sõnas ta ärituses: „Ja sina, sina kui selgem pea inimeste seas, sina õpetad näputööd... see on patt, patt nende inimeste ja nende laste wastu. Kas sul häbi ei ole!..”

 Paul peatas. Elsa kuulas tõsiselt. Nooremehe silmad seisatasiwad neiu peal, kelle palest imestus ja tasane kurbtus wälja paistsiwad. Paulil oli kahju, et ta nii järsk oli olnud. „Wabanda mind,” ütles ta siis rahulisemalt, „et ma nii järsk ja sõnades walimata olin! Sa wabandad mind!”

 „Mis seal wabandada wõi mitte wabandada, kui inimene niisugusest asjast räägib, mis ta ei tea ega tunne! Ma panen aga imeks, et sinust niisugune mees on saanud...”

 „Kudas ei tunne?” küsis Paul.

 „Kas sa oled maal elanud?”

 „Ei ole!”

 „Kas sa tunned seda, mis neid siiamaani on huwitanud, mis nende ihu ja hing, nende kõik on olnud?”

 „Osalt tunnen!”

 „Jah, osalt, – aga kui inimene alles osalt ühte asja tunneb, siis ei wõi ta weel ennast wälja anda kui tundja, pealegi weel kui õpetaja, kes midagi uut tahab kuulutada, et teised selle järele peaksiwad minema!”

 „Üles äratada, et nad ei magaks! See on peaasi!” hüüdis noormees äritusega.

 „Wäga ilus sinust, Paul! Wäga ilus! Aga pea meeles, missuguses seisukorras sa seda äratad, kes magab! Mine hüüa magajale, et tuli on lahti, et waras on toas, et mõrtsukas teda waritseb; ta kargab aseme pealt pimedas üles... ja lööb enese unisest peast kas poolsurnuks. Mis kasu on sellest?”

 „Kõige pealt jookseb waras minema... Pärast aega muhkusid küll siluda ja paitada!” kinnitas Paul julgelt ja järelandmatalt.

 Sellel pilgul leidis Elsa, et Paulis kangelase säde loitis, kes wägitegude järele isunes. Ta silmadest paistis

55

sisemine jõud, iseennast ärasalgaw julgus, niisugune julgus, mis julgust sünnitab, suurema ja wägewama, ärawõitmatama, kui ta ise on.

 Paul nägi, et ta oma mõjuga Elsa waikima oli sundinud, ja pruukis seda silmapilku:

 „Kaua peab niisugune olek kestma inimesesoo teotuseks?!” hüüdis ta... „kaua?...”

 Anne kutsus sööma.

 „Ja sina?” küsis Elsa theelaual Pauli käest.

 „Mina?” Paul waatas Elsa otsa, nagu uuriks, ta teda.

 „Anna mulle pisut aega,” wastas ta siis mahedalt. „Enne tahan oma sisekonna uudishimu pisut waigistada, siis sinu oma!”

 Elsa silmas Pauli ja wõrdles teda endise ajaga: needsamad õrnad jooned oliwad alles ta näol, aga sinna juurde oli asunud saladusline tõsidus, mis tema paledele kannataja pühaduse paistuse andsiwad. Neiu tundis, et see noormees walmis on salgamatult tööd tegema, iseennast ohwerdama, kui seda tarwidus peaks nõudma. Niisugust intelligent nägu ei mäletanud ta kusagil enne leidnud olewat...

 „Kas sa, Paul, kauaks siia jääd?” küsis ta mõne aja järele.

 „Tahad juba minema ajada?... naljatas Paul... lähen warsti... juba homme olen ma sinu meelest ununud.” ˇ

 „Paul!”

 Paul lõi silmad üles Elsa peale. Elsa oli nii isemoodi seda sõna ütelnud.

 „Sul on noore studendi kurasitamine sees,” tähendas Elsa, „ikka kuulajat ärewuses hoida, ikka teist pingul pidada ja kui teine natukene sõnadega lihtne on, siis kas neist wõeriti aru saada ehk pilgata ja käända...”

 „Ma pahandasin sind, Elsa?...”

 „Ei, – haawasid!”

 Paul jäi Elsa otsa waatama... „Anna andeks, et ma sind haawasin ja pahandasin... aga tõsi jääb tõeks. Ma tulin aga mööda minnes siia sisse, sest et ma kuulsin sind siin olewat; parem tuttawa juures öö mööda saata, et siis jälle edasi reisida.”

 Elsa jäi huwitusega kuulama.

56

 „Ega siin keegi kuulamas ei ole, kellele see mitte soowitaw ei oleks?” küsis Paul tasa.

 „Räägi aga julgeste!” wastas Elsa. „Siit majast ei lähe midagi enneaegu laiale!”

 „Mina olen kõige pealt praegusel ajal niisugune, kellel maa jalgade all tuline on. Ma ruttan wäljamaale ja iga pilk on mul kallis ning selle järele ka kõige otsem tee. Ma studeerisin pealinnas... ja nüüd wõid kõik sealt edasi ise kujutada...”

 „Wälja heidetud?”

 „Weel rohkem!”

 „Ja kudas see nüüd jääb?” küsis Elsa tõsiselt.

 „Nii ei pea see mitte jääma!” wastas Paul kindlalt ja lõi käega wastu lauda. „Nii ei jää see mitte!”

 Nad waikisiwad mõlemad ja waatasiwad rõhutult teineteise otsa. Nende waated rääkisiwad palju. Elsa leidis inimese, kes niisama mõtles ja kannatas nagu temagi, aga selles leidis ta weel rohkem. Paulis asus see energia, see jõud, mida ta nii otsinud oli, aga weel mitte kusagilt leidnud, temas paistis see hing olewat, mis kehastatult edasi wõib elada, et uut ilma, uut elu luua... ja Paul sai ta meelest selleks, mis tema mõtete siht, eesmärk oli olnud. Ühes sellega tundis ta hing aga, et seesama Paul kaduw isik on, kes enese peale waatama seda korda wõib saata, millest teised kohkudes käed eemale tõmbawad. Ja see mõte ajas temale hirmu peale.

 „Ja mis sa tahad siis nüüd ette wõtta?” küsis Elsa arglikult. Ta ei tahtnud seda kuulda saada, mida ta arwas.

 „Saab näha!” wastas Paul tasa, nagu järele mõteldes. „Mina ei ole ju iseenesele kallis...”

 Elsa kohkus. Neis sõnades seisis see warjul, mis ta just Pauli kohta oli arwanud.

 „Paul!...” rohkem ei saanud Elsa üle keele.

 Paul mõtles... „Ja mis on siis inimese elu, mis on inimese elu?!”...

 Nad waikisiwad. Tasast hingamist oli üksnes kuulda.

 „Paul, ega sa sõge ei ole... ära...”

 „Ah, Elsa, ära muidu räägi. Nõuab inimesesoo elumõte seda, et üks Paul teiste kasuks peab kaduma, siis on Paul selleks walmis!”

 Elsa waatas Pauli peale...

57

 „Ei, sa ei kao, ei kao?” hüüdis ta kirglikult... „Ei, ja tuhat korda – ei!”

10.

 Kui Elsa hommikul üles ärkas, oli ta esimene mõte – Paul. Tasa lükkas ta kõrwalseiswa kambri ukse lahti, et waadata, kas Paul alles puhkab, aga asjata otsis ta waade noortmeest. Ta lõi enese kohkudes tagasi, ta käerandmest kadus jõud, jalad nagu ei tahtnud teda enam kanda, pea läks uimaseks – ta silm ei näinud muud, kui ruttu ülestehtud aset ja laua peal wäikest paberilehekest, kuhu rutuliselt peale oli kirjutatud: „Ela hästi, Elsa, ja jää oma mõtetele truuks!”

 „Siis tõeste läks ta jälle?” sosistas Elsa. „Nagu unenägu pidi see kõik olema, nagu wiirastus!”

 Ta laskis enese tooli peale, pani otsaesise wastu külma laua-äärt. Ta tundis enese sees kahju, niisugust kaotust, mida wõimata on tagasi anda. Nagu kinematografi pildid wilksatasiwad äraelatud pilgud tema waimust läbi.

* * *

 Nad oliwad Pauliga õhtul kaua istunud, kaua kõnelenud. Nende mõtted sulasiwad üheks üleüldiseks kujuks kokku, mille kehastus suurt iseenesesalgawat tööd nõuab, kuni iseenese ärakulutamiseni, enese ohwerdamiseni. Ja Paul oli selleks walmis.

 See kartmata enesesalgamine mõtte wabastamises tõstis Pauli Elsa hinges kõige suurema kõrguseni. Ta tundis, et seda wara, seda energiat elule alale peab jätma, kaswatama, suurendama, edasi jätkama... Ja mida rohkem ta nooremehe sätendawatest silmadest selle kinnitust leidis, seda wastupanematamaks sai temas tung Pauli ennast elule tagasi kinkida, kui ka ta ise sellele peaks kaduma...

* * *

 Pime... Tasane rusuw soojus, pime soojus kaisutab magajaid.

 Ei neiu uinu. Piirita kaduwus awab oma haigutawa suu ja tahab kahte korraga neelda. Elu ülekohus ihub mõeka, et kõiki, kes teisiti julgewad mõtelda, teisiti astuda, ära giljotineerida. Pime. Salaja aga laotab Elu ise oma õnnistawad pehmed Emakäed öö pimeduses tuk-

58

suwa inimesesoo peale... Uued mõtted tärkawad ja kaswawad... Rõhuw üksluisus, tuimus kuiwatab kaswawat ideed... murrawad... wäänawad teda... materdawad... Aga naeratab uus elu, uus mõte... uus ideede laenetaw meri...

* * *

 „Kas sa magad?”

 – – – – „Ei!” – – – –

* * *

 Ei maga, ei uinu, ei seisa elu! Elu on edu! Edu ei uinu, ei maga. Edu ehitab, elab. Tasa liigub ta wetewoogus, tasa heljub ta tuulehoogus.... waikselt ja kindlalt astub oma rada. Elule laulab edu Ülemat laulu.

* * *

 – – – „Mul on hirm!”

 „Miks?”

* * *

 Ärgu olgu sul hirmu, ei ahastust, ei nukrust, ei kahju, ei kartust. Wõidab ju elu. Need mustad pilwed, mis wahel päikest piirawad, naerwat sinewat wõlwi räpuselt rüwetawad, wajuwad waatepiiri warju! Ja tõuseb päike – ta tõuseb... usu ja tea... ta tõuseb ja soendab, walgust meil toob ja elu kõik uueks, uueks loob.

* * *

 Wõitja elu end wõitlusele wiskas... ja andis elu elule suud!

* * *

 „Ei sa kao, ei kao... ei surmasse wao... ja neelab sind wajaduse walju ja armuheitmatu neel... siis äratab sind Elu ise...”

* * *

 „Paul!”

 – – – – „Elsa!” – – – –

 „Kas sul on hirm!”

 – – – – „Ei! Mul pole hirmu olnudki!”

* * *

 Waikselt waatas hõbedane hämarik, koidu käskjalg, külmetanud aknaklaaside lillede wahelt tuppa. Ta naeratas. Magust õnnistust riputas ta magajate kulmudele. Aga kui koit oma punetawa palge rõemsalt üle waatepiiri kergitas, seisis noormees teele walmis, nägu tõsine, pilk

59

ühendas end koidu kõrge punaga. Tasa lükkas ta waheukse...

 „Magab!” sosistas ta suu.

 Pisar puhkes ta tõsisele laugele ja kukkus põranda tolmu sisse, et sealt wäljapühitult kewadel tuhandekordselt rohulatwatele tõusta ja neiut terwitada... terwitada... terwitada...

 Elsa tõstis oma pea laua pealt. Sügaw lohk oli peanaha sisse wajunud. Ta ajas enese sirgeks ja waatas aknast wälja. Laiad lumelagendikud sätendasiwad ülestõusnud päikese tantsiwate kiirte käes. Iga lumekristallikene saatis oma õnnesoowisid waatajale wastu.

 „Nii algab siis minu elus uus järk!” sõnas ta enesele, et uuele päewale, nädalatele ja kuudele wastu minna.

11.

 „Niisugust koolitajat ei ole meil enne weel mitte olnud!” rääkisiwad walla inimesed ühest suust, kui kewade hakkas tulema ja kool juba lahti saama. Nende uinuw hing oli seda näinud, mida nad enne uneski ei osanud arwata. Kohe peale jõulu hakkas Elsa õhtukooliga wanemate lastega peale, pühapäewa õhtuti kogus ta wanemad inimesed lastega kokku ja pidas neile lugemisi udupiltidega; nooremate sekka istutas ta isu paremate raamatute järele, asutas lugemise-ringkonnad... koolimaja sai korraga nagu uue elu armsaks keskpunktiks.

 Elsa awaldas selle juures wäsimata, otsasaamata energiat.

 „Ega sellest pikka pära ei saa!” kõnelesiwad wanemad inimesed, „waata, kudas ta ennast kurnab ja tapab: ise naisterahwas!”

 „Elsa, waadake, mis nägu Te’ weel olete!” hoiatas Ann.

 „Teil pole enam punagi pales... Sedasi ajate warsti pilli lõhki! Ei tea, ega’s üks inimene ilma soojaks jõua kütta! Mis Te’ ikka hullate!?”

 „Kurat, küll sellel tüdrukul on aga hinge sees!” naersiwad mõisa poisid. „Waata, kudas ta käib! Nagu uss wingerdab seal riiete sees!”

 „Ee!” hirwitasiwad teised, „igaühel oma plaanid! Sel ju Drey hinge peal! Mis sa arwad tema siis õige olewat? Ma tean küll, ma ju ise sealt kihelkonnast. Wa’ Kändliku koolmeistri tütar!” Poiss hirwitas. „Kas see

60

isa siis parem oli... küll ma tean... Sel on wanamehe hing sees...”

 „Lori!” hüüdis mõisa toapoiss. „No mina ometi selles asjas ka tüdrukuid tunnen... See on teist sorti inimene... Waata ikka teise otsa... Ei see lähe kellegi ette lömitama... Waata, missugused silmad sellel peas on: waatad otsa ja ehmatad ära... Süda wajub saapa säärde... Sina oled selles asjas tatikas!...”

 „Eh, ühe weega on nad kõik ristitud,” waidles esimene poiss uhkelt wastu... „Mis see Drey siis sinna jookseb. Igal Jumala õhtul on ta seal...”

 „Seal on ta sellepärast, et koolipreili temast midagi teada ei taha!” wastas toapoiss.

 „Eh – eh – hee!” hirwitas wastane; „midagi teada ei taha? Mõisaomaniku prouaks ei taha Kändliku Elsa saada? Noh, see on ju wiies wana ime!”

 „Poiss, peap oma puhas leip, ja hoiap oma lai louk!” hüüdis toapoiss walitseja herra wäljamaa murrakus. „Sina pane oma suu sootumaks lukku ja ära räägi lollust, muidu saawad kõik aru, et sa mõisa karjamehe poiss oled, kellel eluajal wasikatega tegu on olnud. Tunne ikka inimest! Jah, see tüdruk, kes meest püüab, see sul nüüd sedasi elab, sedasi talitab, sedasi ennast ära kurnab... See juba silib ja paitab!... Aga Elsa, waata, kudas see tööd teeb ja iseennast waewab! Mis nägu ta weel on!”

 „Aga kas kirjutaja Drey meesterahwas ei ole! sähwas poiss sekka.

 „Siga!” wastas toapoiss ja läks ära.

 „Ühe ,sumpti’ mehed!” naersiwad koosolijad. „Ega hunt hunti ei murra!”

 „Kurat, on aga tüdruk küll!” kiitis karjapoiss ja plaksutas keelt, „kui niisuguse kätte peaks saama...”

 Poisid purtskasiwad naerma.

 „Sul pesu Leenu hea küll!”

 Poiss sülitas...

 „Preili Elsa,” palus kirikherra Kwast, kes märtsikuu algul kooli tuli katsuma, „Teie muretsete küll nooremate eest, aga kas Teie wanemate peale ka olete mõtelnud?”

 „See on kudas?”

 „Waadake, enne oliwad meie wana koolmeistri ajal siin ikka lugemisetunnid laupäewa õhtuti, aga nüüd on need armsad õhtud neile nagu puudu.... Ma ei salga

61

oma mõtteid, ma pean Teile otsekohe wälja ütlema, et ma naiskoolmeistrite wastu olen... Nad ei jõua ikka meeste raskusi täita...”

 Ta waatas altkulmu neiu otsa, nagu uuriks ta oma sõnade mõju.

 „See wõib olla,” waatas Elsa, „igaühel on oma arwamised....”

 „Ja, ja!” seletas Kwast tõsiselt, kuna ta söönud waade neiu palgel isuga aeles, „aga ma põhjendan oma waateid, oma arwamisi....”

 „Nendel arwamistel, ehk parem öeldud – eelarwamistel wõiwad oma eelarwamiste taolised alused olla... sedasi, nagu keegi ise on, sest maitse üle ju ei waielda.”

 „Siin ei ole mitte eelarwamistega tegu, waid just põhjusmõtteline lahkuminek – ja ma arwan, et õigus minu pool on!”

 „Kahju küll!” wastas Elsa tagasihoidlikult.

 „Minu meelest on see ikka perekonna lõhkumine, kui naisterahwas eluwõitlusesse wälja tõugatakse: see õrn inimene, see, kes oma hella armastusega terwet kodu peab pühandama, sellele soojuse, kodususe kinkima – ja nüüd korraga – see on elutormide kätte lükatud, see nõrk, õrn, hell – püha isik....” Kwast sai oma kõnest waimustatud, ta waatas täis magusust pilguga Elsa otsa, nagu tahaks ta sellega neiut enese poole wõita. „Ärge arwage mitte, et ma Teie tööd siin ei auusta, ei, ärge seda arwake. Ma tänan Teid. Mul on hirmus wähe aega! Wabandage, preili Elsa!”

 Ta pani käe Elsa õla peale ja laskis teda seal heameelega wiibida. „Ma tänan Teid, aga.. ärge pange pahaks... hoopis ilusam on näha neiut kui pere-emat, kui raskes koolitöös....... Lugemisetunnid, lugemisetunnid!” Ta patsutas Elsa piha pihta.. „Ja.. ja!..” Meie saame ehk weel kokku, suwe jooksul... Tulge ometi wahel ka meie poole, preili Elsa... ja jah... Noh, jumalaga.... ma tänan....” Ta kumardas ja pigistas Elsa kätt tugewaste......

 Aga nad saiwad enne suwet kokku ja õige tugewaste: wakus palus Kwasti kooli lõpuks lapsi lahti laskma ja wakuse poolt muretsetud kingitust kätte andma.

62

 Kwast tegi esiotsa suured silmad, kui kooliwanem Waher seda temale teatas.

 „Mul on nii wähe aega!” wabandas Kwast ja pani käed rahulikult oma paksu keha peale kokku. Mul on aega nii kasinaste, et ma ei tea, kust ma seda pean wõtma!”

 „Aga ehk leiab õpetaja herra niipalju aega?” palus Waher naeruse näo ja maheda healega, Teie mõistate ikka nii ilusaste kõneleda..”

 „Ja, ja, jaa!” naeratas Kwast „mul ei ole kõne wastu midagi, aga kust pean ma selle aja wälja wõtma? Hobused hakkawad põllutöösse, kutsar Jüri peab linna minema... ja mul on nii wähe aega... Ta jäi mõtlema. „Aga, mis tahate temale siis kinkida?”

 „Kuld-taskukella!” wastas Waher tasa.

 Kwast tegi weel suuremad silmad. „Kuld-taskukella, kuld-uuri..? Teie kingite ju endid seda moodi waeseks.. Ettewaatamata, ettewaatamata!...”

 Kooliwanem jäi küsides Kwasti silmama.

 „Aga mis teete teie tulewal kewadel?” küsis Kwast.

 „Ta läheb ju ära!”

 „Ära?” – – – –

 „Kuhu?” küsis ta erutatult.

 „Nagu meie oleme kuulnud, peab endine mõisakirjutaja Drey ta oma prouaks wõtma oma uue mõisa peale!” wastas Waher. „Ja kui meie kõik seda tähele paneme, mis ta meile head on teinud”.... kooliwanema silmad läksiwad wesiseks... „kudas ta minu wäikse tütre kallal waewa on näinud, kudas ta ennast meie kõigi kasuks kulutab, siis peame ütlema, et see inimene ingel on...”

 „Drey prouaks!” sai imestanud Kwast sekka ütelda, kuna ta käed keha pealt maha wajusiwad, „ingel inimene, ja, ja, jaa!”

 „Ja, ega’s meie puutükid ka ei ole. Meie tahame oma headmeelt ja tänu awaldada. Ega me’ teist sihukest ikka enam ei saa!”

 „Ei saa, ei saa!” kinnitas Kwast järele.

 „Ja ega’s meie muidu ka Teid ei taha tülitada...” kõneles Waher edasi ja pani pikkamisi kolmerublalise paberi Kwasti ette laua peale....

 „No, no, noh!” hüüdis Kwast ja ta nägu wenis

63

laiaks ja mahedaks, „seda ei oleks tarwis olewat, see on asjata, mu armas Hans!” kuna ta saaduse pikalt lauakasti laskis libiseda. „Seda ei oleks waja, mu armas Hans! Jumal õnnistagu sind, mu armas!.. Wõi temast saab siis tulewane proua Drey!?”

 „Jah, sedasi inimesed räägiwad. Kellele nad seda küll ise ütlewad, aga nii räägitakse kindlaste. Ennem olla Drey küll nagu järele jätnud, aga nüüd kewadest pidada igal õhtul seal olema...”

 „Ja, ja, jaa!” naeris Kwast, „kellele noored inimesed seda räägiwad! Aga on Teil aga terawad silmad... Ja, ja, jaa – – – küll ma tulen siis, küll ma aega leian... aga praegu on mul wäga wähe aega, armas Hans!.. Siis Jumalaga, armas Hans. Küll ma tulen! Jumal õnnistagu sind!”

 Ja oli ka Kwast kooli lõpuks seal, pidas pika kõne, kiitis koolipreili hoolt, noomis lapsi ikka sellel heal teel edasi sammuda, mida neile koolipreili õpetanud, nimetas, et Jumala teed imelikud on – ja uus kooliaasta kaugel, wahel wõib palju sündida, kes surnud, kes ära läinud, aga ei unetanud mitte nimetamata, et kõige suurem laste tänu kaswataja wastu see on, kui lapsed tema häid õpetusi meeles peawad.

 „Teie koolipreili on teie ingel olnud. Jumal on teda teile ise siia läkitanud, et teid juhatada. Aga Teie, preili Elsa,” pööras ta Elsa poole, „Teie wakuse poolt tänuks ja mälestuseks julgen Teile siin midagi annetada...”

 Elsa oli kõigest sellest nagu uimane. Kõik see oli temale uudiseks, ootamata uudiseks. Et koolilaste wanemad rohkel arwul oliwad ilmunud, seda ei pannud ta imeks, et aga herra Kwast tuli, see ajas tema imestuse kõige kõrgema kraadini. Nüüd aga selgus see.

 „Ei mitte!” wastas Elsa ja tõrkus annetust wastu wõtmast, punetas ning kahwatas, „see on kibe eksitus, auustatud kinkijad, see on kibe eksitus teie kõikide poolt!”

 „Elsa preili, mul on au!” sõnas Kwast kumardades ja piinlikult wäikest karbikest käes hoides teda Elsa poole pakkudes.

 Silmapilk oli tõeste piinlik. Elsa tõsine nägu oli kahwatuks läinud, ta hinges pahwatas nagu midagi wälja tulla, ta hoidis ennast tagasi, kuna kõigest ta olekust paistis, et ta mitte seda wastu ei taha wõtta.

64

 Lapsed pistsiwad pead kokku ja küsisiwad teineteise käest:

 „Mis see on?” Sosin. Laste nägudelt paistis soow, et Elsa mitte wastu ei peaks panema, aga Elsa seisis niisama tõsine ja kahwatu nagu ennegi ja kirikherra hoidis ikka alles weel karbikest käes.

 „Elsa,” hüüdis korraga kooliwanema wäike Leeni, „ära punni kedagi, see on pisikene kuld-uur... tiksub!”

 Kõik pahwatasiwad naerma. Lapsed plaksutasiwad käsa. Heameel oli kõige suuremal tipul. Pisukene Leeni aga purtskas nutma.

 „Wõtke wastu!” sosistasiwad wanemad.

 „Tiksub!” kilkasiwad lapsed.

 – – – Karbikene oli Elsa pihus. – – –

12.

 „Missugused mõistlikud lapsed!” waimustas Kwast, kui lapsed kõik lahkunud oliwad ja ta weel kooliwanema ja wallawanema abiga Elsa kambris laua ääres istusiwad, „kui wiisakad, kui mõistlikud... Ma pean ennast Teie ees, preili Elsa, wabandama, ma ei oleks mitte minewal sügisel uskunud, kui herra Feuerberg Teid mulle kiitis, et Teie nii head tööd koolipõllul korda oskate saata!”

 Elsa oli nukker. Ta tahtis ka niisama meeldiwalt wastata, aga järsku tuli talle see wastik kingituselugu meelde, ja et natukenegi oma südant kergitada, ütles ta:

 „Teil meestel on ju naiste wastu ikka oma isesugused arwamised ja nõudmised, Kui Teie näete, et ori ka ise oma jalal midagi korda wõib saata, siis panete seda imeks ja hakkate wiimaks õige uskuma, et ori ka inimene on!”

 Talumehed waatasiwad paljutähendawalt teineteise otsa.

 „Miks nii terawalt, preili Elsa,” wastas Kwast, „meie ei loe naisterahwast mitte sugugi orjaks!”

 „Mis ta siis teie meelest päriselt on?” küsis Elsa.

 „Abiline!” hüüdis Kwast laheda healega, „ma tahan temale abi saata, mis tema kohane on – nii ütles Jumal, ja sellest põhjusmõttest ei lahku meie mitte, kui kristlased...”

 Elsa hakkas suure healega naerma, nii et talumehed

65

 „Küll on abiline, ja kohane, ja sarnane!” naljatas Elsa, „just kui wanapagana ja Hansuga, kui nad wilja tegiwad: oliwad nairid, siis sai wanapagan lehed omale, aga kui nisu külwati, siis läksiwad pealsed Hansule ja juured wanapoisile. Nii on ka lugu naistega, nendega tehtakse seda, mis ikka Hans tahab – – ja Hans tahab palju!”

 „No, no, nooh!” puikles herra Kwast, „pole see asi nii hull.”

 „Miks ta hull ei ole?.. Teie ise ütlesite mulle weel paari nädala eest, et Teie mitte ei soowi naisterahwaid kooliõpetajateks. Aga seal läheb asi weel kaugemale: on ju inimesi, kes usuwad, et naised alamat seltsi inimesed on!”

 Mehed naersiwad jälle.

 „Ah, mul on nii wähe aega!” wabandas kirikherra, „täna tulewad minu juurde mõned kogudusest, ja pärast seda pean mõisa sõitma, seal on üks tarwiline asi toimetada... Teie lubate, preili Elsa, et ma lahkun...”

 „Aga lubage paluda, mul on lõuna walmistatud,” tellis Elsa, „kas Teie ei wõiks pisut wiiwitada. Kohe saame otsale.”

 „Kas just minu jaoks?” küsis Kwast.

 „Ja just Teie jaoks ja need herrad ka...” Elsa lippas wälja.

 „Aga mulle tuleb Elsa preili nii wäga kahwatu ette...” pööras herra Kwast ennast wallawanema abi, keda ta Juhaniks kutsus, poole.

 „Suurest tööst!” wastas wallawanem Waher.

 Kirikherra kehitas õlasid.

 „Waadake, preili Elsa,” seletas herra Kwast söögilaual, „Teie arwate ikka, et meie naistesoo waenlased oleme, aga meie räägime selgest kaastundmusest Teie wastu. Teie kui haritud naisterahwas tunnete ehk, et Teil suurem tööpõld wõiks olla, aga waadake, Teie olete nõrgad, õrnad kõwemale tööle. Ma wist ei eksi, kui ma ütlen, et Teie selle talwega wäga kahwatuks olete läinud!”

 Elsa liikmetest käis äritus läbi.

 „Ei, herra Kwast,” ütles ta tõsiselt, „sellel on oma isepõhjused, ja see, et teie meid nõrgad ja õrnad ütlete olewat, see on ju teie oma süü ja teie patt.”

 „Mina?”

 „Ei mitte Teie isiklikult, aga kõik mehed!”

66

 „Ah sooo!” hüüdis Kwast. „Kudas nõnda?”

 „Mis teie olete siis jätnud naistele järele teha?” küsis Elsa. „Talunaised on weel sellest enam-wähem praegu wäljas; aga teised? Mis on neil siis weel teha? Pitsisid kududa, lillesid puhastada – ja see on kõik. Ime, et seal weel hing sees seisab.

 „Teie süüdistate ikka liig palju!” wabandas herra Kwast.

 „Mitte sugugi! See on ta loomulik niikaua, kui see waade maksab, mille kumardajad meie oleme. Mees on maailma juht – ja mida nõrgem wastupool on, seda suurem nende woli: seda parem wõtta ja walitseda!”

 „Muidugi mõista!” kinnitas wallawanema abi. „Ei tea, mis sealt siis wälja tuleb, kui kaks tükki majas käskusid annawad!”

 „See on ka loomulik!” tõendas Kwast.

 „Mitte sugugi ei ole see enam loomulik,” tõrkus Elsa, „see on just loomu wastu! Kes on kaswawale taimele elujõuu andja? – Maa! – Ja mida tugewam maa, mida wägewam tema elujõud, seda wägewam taim. Eks ole nii?”

 Mehed nikutasiwad rahulolemiseks peasid.

 „Nii!” seletas Elsa edasi. ,Mida rohkem temas jõudu, mida rohkem temas sügawaid mõtteid, ärakehastatud tundmusi, seda rohkem wõib ta neid edasi anda. Mida waesem ema ihu kui ta hinge poolest, seda wähem jõuab ta aga seda oma kaswawale taimele anda. Tõsi?”

 Kooliwanem Waher lõi silmad taldriku peale. Teised kuulasiwad, Elsa rääkis edasi:

 „Kui see algtõde on, siis küsime: kudas laswab inimene ihu kui ta hinge poolest tugewaks? Wastus: Ihu süüa saades ja tööd tehes, hing mõteldes ja wõideldes, kaaludes ja kannatades. Nüüd on aga just see, mis inimest tugewaks peaks tegema, naiste käest ära wõetud, inimesesoo enese kahjuks. Inimesesugu lonkab teist jalga. Et nüüd naisi, seda ainumat mõtlejat mulda – wägew, tugew lasta olla, riisuwad mehed temalt inimesesoo tugewuse, et aga üksiwalitsejad olla.”

 „Kudas, kudas rööwiwad mehed inimesesoo tugewuse ära?” küsis Kwast pahaselt.

 „Muidugi rööwiwad!” seletas Elsa kindlalt. „Et inimesesoo paremaid, ilusamaid elule edasi anda, saadawad

67

mehed just kõige ilusamad naised, et oma himusid täita, hukatusesse, kaduwusele – ja kestadega toidawad nad ärakadunud pojana pärast oma kustunud isu. Ütelge mulle kus on meie ilusamad neiud? Kelleks olete nad teinud? Aga et neist järeljäänud riismetest inimesi luua, riisute ka neilt weel kõik ihulise ja waimlise töö. Mehed, nagu näha, tahawad inimesesoost „tabula rasa” teha...”

 Herra Kwasti silmad lõiwad juba tuld. Ta tahtis waljult wastata, aga talle tuli meelde, et seda tulewane proua Drey räägib.

 „Lonkate, lonkate oma arutuses,” segas herra Kwast waikselt wahele, „kes on töö naiste käest ära wõtnud?”

 „Muidugi teada: pesu pesta ja lusikaid loputada – see on neile jäetud...”

 „Aga, kullakene,” läks herra Kwast juba äritatuks, „ei saa ju teisiti. Mis tuleb siis meie perekonnast wälja, kui ema peab saama kottu niisama wälja kistud nagu mees. Tal tuleb seal lapsi waadata – ja korraga on käsk linna kohtusse minna, laadale on tarwis sõita, sõtta minna... see on lihtsalt perekonna lõhkumine! See on see põhjusmoral, mille peal meie kõik tugewad oleme. Langeb see, siis on kõik koos. Teie saate aru.”

 „Mitte midagi ei saa aru,” wastas Elsa tõsiselt.

 „Asjata, ilus pea, et endid nii arusaamatuks peate. Naine on naine ja mees on mees, ja nagu naine naine on, nii on temale ka looduse poolt oma piirid rajatud. Ma seletan paremalt, kas lubate?”

 Elsa liigutas jaatawalt pead.

 „Et naisterahwad mõnda, ja ütleme ka kõiki, peaaegu, meeste töösid wõiwad teha, siis ei ole see weel käsuks, et nad seda peawad tegema. Paljas tööwõimalus ei ole weel käsk – tööd teha. Nii ütleme: sepp puhub suuga tuult, see ei ole weel käsuks, et sepp süsa peab alati suuga hõõgama ajama.” Ja kirikherra ajas huuled torusse, et näidata, kudas tuleb suuga tööd teha. Nii on see lugu.” seletas ta edasi. Siis tegi ta aga wäga tõsise ja asjatundwa näo ja ütles: „See on aga teada, kust see waade tuleb, et nüüd naistele luuletatakse: raputage enestelt meeste itked maha! Need on need, kes meie perekondasid lõhuwad... See on kuradist!”

 „Pidage, herra Kwast!” tahtis Elsa sõna wõtta.

 „Laske, laske ma räägin,” hakkas Kwast jälle peale,

68

aga nüüd hoopis enam äritatud, kui enne. „Ma arwan, et nooremad peawad seal waikima, kus wanemad rääg wad.”

 „Mitte alati!” wastas Elsa, kes ka enam äritatud sai.

 „Siis on Teil uus moral?”

 Nüüd sai Elsa pahaseks, aga ta jõudis ennast weel pidada.

 „Mis on moral?” küsis ta pilkawalt.

 „See on juhtnöör, see on selgroog, mille najal elu end ülewal peab, see on kirjutamata jumalik seadus, mis inimesi alles inimeseks teeb...” rääkis Kwast tugewalt ja jäi teraselt neiu Elsa otsa waatama, nagu ootaks ta tema käest wastust.

 „Mina aga arwan,” lausus Elsa pahameelt tagasi hoides, „et see muud ei ole kui redel, mida mööda loomad inimese kõrgusele tahawad ronida. Inimesele on need pulgad aga nõrgad, ja astub tema sinna peale, siis murdub pulk ja uus tuleb asemele panna, kui loomade harjutuseredelit mitte ära ei taha rikkuda, kuid küsida tuleb, kas uus pulk wana sarnane on.”

 „Eht Eewa,” naeris Kwast kibedalt ja waatas talumeeste otsa, „aga küll Teie siis teist juttu ajate, kui paaris saate elanud ja elu tõde maitsnud. Noor inimene mõtleb ikka noorelt!”

 „Ma ei lähe mehele!” wastas Elsa kindlalt.

 Kõik kolm lauasolijat waatasiwad uudishimuliselt ja kohkunult kõneleja otsa.

 „Salgawad ja sööwad ikka, nagu Adam ja Eewa,” seletas Kwast. „Kas teate,” ta pööras end kaasolijate poole, „ma olen järele urinud, et inimesesugu ja mõtlemisewiis wäga wähe Aadamast saadik on muutunud: ta salgab ikka niisama...”

 „Ma ei salga midagi! See on tõde!” kinnitas Elsa.

 „Aga kõik inimesed ju räägiwad kõige kindlamalt, et Teie mehele lähete!” wastas Waher.

 „Kellele?”

 „Herra Dreyle!”

 Elsa peale mõjus kõik see wäga äritawalt. Hommikust saadik oli ta selle põhjuse üle iseeneses arutanud, mis see kõik pidi tähendama. Nüüd selgus see. Aga see puu-

69

dutas ka tema hinge kõige sügawamalt. Ta ei wõinud ennast enam pidada, kõigele sellele otsitud peensusele tahtis ta järsku lõppu teha.

 „Siis teadke ka seda kõige kindlamalt, et ma Dreyle mitte ei lähe,” rääkis ta healt tagasi hoides ja ennast pidades.

 „See on ju wäga hea,” naeratas wallawanema abi, „siis jääte meile ikka edasi. See on ju wäga hea!”

 Kirikherra Kwast puhastas kõri. Waatas paaril korral wargsi Elsa otsa, nagu uuriks ta tema näolt üteldud sõnadele kinnitust, ja kui ta seda sealt arwas leidnud olewat, siis ütles ta kaunis karmilt: „Teil on aga weidrad mõtted, preili Elsa, isegi kombluse leiate Teie ülearuse olewat!”

 „Eksite, herra Kwast!”

 „Nii saan ma Teie mõtetest aru. Ma pean aga Teid hoiatama, et noor inimene mitte ennast niisuguse mõtete korralageduse kätte ei usaldaks, pealegi kui tal wäikesed lapsed kaswatada on. Juba meesterahwaste-kooliõpetajate poolt kuuleme meie kõiksugust segast asja, kui nüüd naised ka sekka tulewad, kust saame siis weel inimesi, kelle kätte wõiks nende wäikeste kaswatust usaldada!”

 „Olge mureta,” wastas abi-wallawanem, „küll Elsa neid mõistab ilusaste juhatada; näeh’ kudas Wahtra Leeni mõistis ütelda: „Elsa, ä’ punni kedagi... Tiksub”...”

 „Teie lubate mind minna,” seletas herra Kwast, „mul on hirmus wähe aega!”

 Elsa oli nõuus.

13.

 „Küll on aga tüdruk!” waimustas abi-wallawanem Juhan, kui Elsa kirikherraga wälja läks.

 „Küll on aga sellel suuwärk õige koha peal!” arwas Waher, „see pistab iga mehe kotti.”

 „Küll on aga naisterahwas!” nimetas herra Kwast herra Feuerbergile kirikumõisas, kui see koguduse asjatalituse pärast sinna sõitis.

 „On, on!” sõnas Feuerberg kiites. Kwast nägi seda lugupidamist ja see oli temale wastik.

 „Aga ütelge mulle, mis lapsi wõib see kaswatada?” lüsis ta tõsiselt. „Mis eeskuju wõib see lastele anda... Ja tema suu, suu! See patrab, et pane kõrwad kinni!

70

Seal on ju mõni sõna tõtt sees, selle wastu ma ei seisa, aga – haganaid, haganaid on seal weel rohkem. Niisugust inimest on lihtsalt wõimata koha peal pidada.”

 „Noh, ehk saame sügiseks temast proua Drey!” wastas Feuerberg...

 „Ei saa, ei saa!” kinnitas Kwast, „seda wõin ma Teile julgeste tõendada. Ei sellest saa mehe naist... Tulipea, kangekaelne... ta hakkas naerma... „Kas mäletate minu „Phöniri”, mis ma wabriku herra käest ostsin...”

 „Kirju? Selle, mis Teie Ubawere herrale ära müüsite?

 „Ja, ja, jaa!” naeris Kwast. „Pane rangid kaela, siis ajab tagasi... Lase sõita, siis sörgib; pane saha ette – läheb nelja; astu selga, siis lööb takka ülesse...”

 „Ja wii täku juurde, siis warsa ialgi ei saa...” naeris Feuerberg sekka.

 „Ja, ja, jaa... eh, eh, eh! – Just!” kinnitas herra Kwast, „niisugune ei saa warsa mitte ialgi... eh, eh, eh... ja, ja, jaa... Aga mul on hirmus wähe aega... Olge nii head ja katsuge sellele neiule asjad selgeks teha...”

 „Sellele juba selgemaks enam asja ei tee!” tõendas Feuerberg.

 „Tõeste!?” päris imestanud Kwast ja pani käed risti keha peale.

 „Aga ma kuulsin kindlaste, et Drey olla ütelnud, et nende wahel asi täieste selge olla!” tõendas Feuerberg.

 „Elsa ise ütles, et ta mehele ei lähe!” kinnitas Kwast, „ja seda usun ma ka kindlaste... Sihukene katsub niisama...”

 „Ei, ei – seda ei ole!” waidles Feuerberg wastu, „seda tean ma küll!”

 „Ja, ja, jaa! Ah nii, nii, niii! Aga mul on nii hirmus wähe aega... Ütelge temale sõbralikult, isalikult, – Teie olete temaga enam tuttawam: nii ei saa läbi!... Ta ei tohi unetada, et ta ikka kooliõpetaja on... ja weel maal!... Linnas, linnas, seal on weel ise-asi...” Ta jäi mõtetesse... „Aga kudas peaks lugu nende lugemistega olema, kas preili Elsa ei wõtaks seda oma peale?” küsis ta soowides.

 „Tal on seal oma lugemised!...” õiendas Feuerberg.

 „Ah, mis neil wanadel sellest!... Ma peaksin sootumaks need lugemised ära keelama... Ja, ja, jaa...

71

herra Feuerberg... mul on nii wähe aega... Olge head, wõtke see asi ka oma peale preili Elsale ära seletada...”

– – – – – – –

 „Lihtsalt lollus on see Elsa poolt” pahandas mamma Liina. „ja mis kirikherra ütles?”

 „Kwast ütles, Elsa olla ütelnud, et ta mehele ei lähe...”

 „See tüdruk on jamps peast... Niisugune mõistlik mees, eeskujulik, ilus, idealist kõige kõrgemas kraadis – – oma koht, oma mõisa,” mamma Liina pani wiimasele sõnale rõhu peale, „ja tõrgub!” Ta laskis heale malamale... „Oh, inimene ei tea, mis temale tarwis on! Naiste õigused, naiste wabadus... naiste ja naiste... Ei tea, kuhu sa lähed oma naiste õigustega!?” Ta wõttis oma seeliku woltidest kinni ja raputas neid, nagu oleksiwad need seal sees kinni.

 „Ma pean sellele tüdrukule weel punktid selgeks tegema! Meie ajasime temaga ikka nagu nalja ja kuulatasime, kui ta jahwatas...”

 „See tegi ju teile kõigile lõbu...” pilkas wana Feuerberg.

 „See’p see wiga oligi,” kahetses mamma Liina, „oleks pidanud kohe hüüdma: stop, maschine! Nüüd kudrutab aga edasi, nagu mõni prohwet...”

 „Kuule, sõida sa ometi sinna ja räägi sellest Elsaga... naised mõistawad asja paremine ajada. Mul pole ka aega – ja wana Kwastile ei ole seda ta mitte Jumalast antud...”

 „Noh, mis temal siis teha on?” küsis mamma Liina.

 „Teha? Kas siis kellelgi tegemiseks aega puudub,” naeris Feuerberg, „sõida õige peale!...”

 „Sõidan, sõidan...”

– – – – – – –

 „Missugune tolm!” puhastas ja turtsus mamma Liina oma pisukese paksu nina kallal. „Elsa, anna mulle natukene wett! Silmad, kõrwad, juuksed... ah, need pikad juuksed on ka just kui nuhtluseks; puh, puh!”

 Elsa awitas proua Feuerbergi.

 „Noh, kudas elad ka, Elsa? Aga kahwatanud! – Issand Jumal, mis sul wiga on?...

 „Palju wiga!” wastas Elsa rahulikult.

72

 „Haige?”

 „Ei just haige, ega ka terwe,” seletas Elsa, „oma wigad!”

 „Ja sa hullad ikka ka suwel nende asjadega?”

 „Jah! Mis seal siis teha, kui aeg igawaks läheb!”

 „Ilmasoojendaja! Tule, sõidame meile, läheme sealt Natikale, sealt Drey poole... Kuule, kudas on lugu?...” küsis mamma Liina õige tasa ja pehmelt... „Noh, millas pulmad teed?”

 Elsa ajas enese sirgeks ja waatas uuriwalt mamma Liina otsa. Proua Freuerberg lõi silmad maha, need wiiwitasiwad Elsa keha peal, siis tõstis ta nad üles jälle Elsa näo peale, kust nad niisama ruttu allapoole wajusiwad... Ta peast jooksis edew mõte läbi, aga see kadus niisama kiirelt, kahtluse jälgi ainult järele jättes, nagu ta oli ilmunud. Ta istus.

 „Mitte ialgi!” sõnas Elsa kindlaste ja nagu wäljakutsuwalt.

 Proua Feuerbergi nägu läks kurwaks.

 „Kuule, Elsa, ära ole niisugune weider inimeselaps!... Ole ometi mõistlik... kuule, kas tead, oleksid sa minu tütar olewat, ma annaksin sulle ühe kibeda nahatäie weel witsu... Kudas wõib inimene, niisugune inimene nagu sina oled, iseennast niimoodi maha wisata. Sul nagu ei oleks halastust iseenese wastu olewatki... Jooksed ummisjalu – – nagu pime – – just iseenese kahjuks, täieste iseenese hukatuseks...”

 „Mamma Feuerberg!” hüüdis Elsa, „proua Feuerberg! Sul on ju täna aega ja mul ka, ma lasen kohwi üles panna, ja räägime õige kõik läbi, päris tõsiselt... Kas?”

 „Ju ma sellepärast just siia tulingi!” wastas mamma Liina rõemsalt, „ma tahan katsuda, kas sinust saab asja ehk mitte.”

 Proua Feuerberg jäi üksinda. Imelikud arwamised käisiwad tal läbi pea: „Issand ja püha ristike!” õhkas ta, „ei see küll enam õige asi ega aru ei ole!” Ta jäi mõtlema: „Ei, see ei wõi õige olla. Ei, ei! Ei Elsa seda küll ei ole... Püha Jumal, aga just niisuguse näoga ja kehaga... Ei, ei, ei! Ei, see küll olla ei wõi!”

 Elsa tuli tagasi. Proua Feuerberg uuris teda weel kord ja ohkas sügawaste.

73

 „Mis mamma ohkab?” küsis Elsa.

 „On aga tee nii tolmune ja ilm palaw... ajab päris lõõtsutama,” wastas proua Liina.

 „Kas teate ka,” rääkis proua Liina edasi, „et preili Stern suweks meile sõidab!”

 „Preili Lonni, see prillidega?” küsis Elsa naeratades.

 „Jah, siis tule ka meile!”

 „Kui aega saan!”

 „Ah, mis aega? Kas suwel ka aja puudust on?... Lähme wähile! Tead, sinna Natika ojasse, paisu alla, Natika weski alla... wõtame theemasina ligi... Lööme korra jälle kepsu!” Proua Feuerbergi nägu oli rõemus.

 „Hea meelega, kui aga aega saan...”

 „Juba jälle aega! Mis sa siin siis wälja õige haudud?”

 Anne kutsus kohwile.

 „O, Anne ka alles elab!” naeris proua Freuerberg, „nii kikis ja wikis, et mine kas wõi mehele!”

 „Pole see kellegi nalja asi!” wastas Anne kurjalt ja kadus.

 „Olete teie aga siin kibedad,” arwas mamma Liina, „oled wist Anne ka juba wälja koolitanud? Waene Anne?” ohkas proua.

 „Noh, kudas siis jääb?” küsis proua laua ääres.

 „Wähkidega?”

 „Mis wähkidega; mehele minemisega?”

 Nüüd ohkas Elsa.

 „Proua Feuerberg!” rääkis ta siis tõsiselt, „ma pean päris kindlaste ja selgeste ütlema: mehele, kellegi mehega ennast siduda, seda ma ei tee!”

 „Ka Dreyga mitte?”

 „Mingisugusel tingimisel mitte,” wastas Elsa waikselt aga kindlalt.

 „Aga miks mitte?” ja mamma Liina jäi tõsiselt Elsa otsa waatama, „ütle, kas sina tõeste nii tahad elada, nagu sa meile wahel kodus naljatasid. See oli ju nali!”

 „Ei, proua Feuerberg, ei, see ei ole mitte nali!”

 „Mis on sind siis nii selle wastu ajanud?”

 Elsa mõtles pisut, siis lõi ta silmad kohwitassi peale

74

ja küsis: „Kas siis sa minus mitte midagi iseäralist ei märka?”

 Mamma Liina nägu läks walgeks. „Ei!” wastas ta.

 „Aga Ann märkas ja rääkis mulle sellest!” sõnas Elsa.

 „Ja mis ta rääkis?”

 „See on kole! kui ma seda mõtlen, kui kaugele inimene wõib eksitatud ja eksiteede peal olla, see on hirmus!”

 „Mis, mis on olnud?” päris proua Feuerberg.

 „Sa tead ju, et Ann mind ahwisarnase armastusega armastab,” seletas Elsa waikselt. „Nüüd hakkab ta märkama, et minu juures mitte kõik enam korras ei ole... Ta näeb Dreyd siin käiwat ja ta wanainimese pähe tekkib kahtlus. Ma märkasin küll, et ta mu wastu imekülmaks läks, tõsiseks, pahuraks. Herra Drey käis wiimase peo ajal siin õige sagedaste. Ann oli torm, wihane. Korraga... see on suwistepühade järele... Ann nagu mesi. Ma hakkan pärima, näen, et Ann nii kui ümber loodud on.

 „Ärge pärige, preili!” waidles Ann wastu.

 Aga ma ei jäta, ma pärin ikka. Ann hakkab nutma... Ma trööstin teda. Ann waatab mu otsa. Ta silmadest paistab piirita, mittemidagiütlew hall otsatus wälja... niisugune otsatus, nagu see nõdrameelsete silmadest wastu haigutab.

 Ma kohkun seda piirita waateruumi tundes. Hirmunult lasen ma enese tooli peale: ma ei julenud enam pärida.

 Anne näeb seda. Ta hakkab mu kaela ümber tugewalt kinni, musutab mind ja palub: „Elsa, andke andeks!”

 „Mis?” küsin ma.

 „Ma hirmus inimene!” nutab Ann... „ma tahtsin Teid minewal öösel ära tappa!”

 „Anne!” kargasin ma püsti... „Anne!”

 Ta surub mu tagasi ja räägib: „See oli teisel öösel!... Elsa, mu pähe oli mõte asunud... Elsa, et Teie niisugune olete, kes meestega ümber käib, et nendega lõbustada... Elsa, ma pidasin Teid ingliks... aga Teie olite mu meelest, kui kuiw õis... Ma arwasin, et Teie

75

meestele kätte maksate nende wägiwalda... aga... Drey käis ikka weel siin!... Ma wandusin Teile kätte maksta... Ja siis, siis kui öö oli, ronisin ma Teie woodi juurde; siis, kus hall suwine öö nagu madu Teid musutas, siis tulin ma... tapariist käes... Seal tuli aga järsku, enne kui ma nuga langetada sain, mul mõte pähe... ehk on see aga ema! Ma ei tea, kust see kahtlus tõusis!... Tasa tõstsin ma siis teki, hingeauruga soojendasin ma oma pihupesad soojaks ja nagu nahkhiir oma tiiwad, panin ma oma käed sooja ihu peale... ja ootasin... Korraga... Elu.... elu... elu märkasin ma...”

 Anne käed langesiwad. Nagu nõdrameelne seisab ta seal ja sosistab teadmata sõnu läbi nutu, ning õnnistades taganes ta sinna, kust ta oli tulnud.

 Ja et seda näidata, seisis Anne mu ees, kui elaw ristikuju.”

 Elsa tõusis ka püsti, ajas käed laiale ja seisis kui rist proua Feuerbergi ees.

 Elsa ülestõusnud keha paistis proua Feuerbergile selgelt silma.... ta huuled wärisesiwad... käed kaotasiwad oma jõuu.... tass kukkus.... kukkus kümneks killuks....

 „Mu Jumal, Elsa!..”

 Ta wajus kokku oma tugewa pehmete rindadega keha peale toetades, surus oma kortsus näo alla sügawasse jakki woltide wahele ja nuttis....

14.

 Elsa laskis enese käed alla, toetas nad laua peale ja waatas üksisilmi nutwa proua Feuerbergi peale.

 „Mamma!” sosistas ta, „mamma!”

 See walas weel rohkem õli tulde. Nutuwärinad käisiwad ta paksust kehast läbi ja luksudes wabises proua Feuerbergi pea, nagu sügisene õun tuule käes.

 Tasa läks Elsa proua Feuerbergi juurde, hakkas ta ümbert hellalt kinni, wajutas oma õrnade huultega ta õlitatud juukste peale tugewa musu ja sosistas nutwale wanale inimesele kõrwa sisse: „Mamma, waigistage endid! Mamma!”

 Tugewalt wõttis mamma Elsa oma tömpide käte wahele ja luksus:

 „Mu Jumal, Elsa, mis nüüd saab?! Mu laps!”

76

 „Waigistage endid, proua Feuerberg, midagi ei saa”... kinnitas Elsa.

 „Missugune häbi!” kaebas proua, „Elsa, kudas wõisid sa ometi ennast nõnda unetada! Ja Drey ootab weel! Issand ja püha Jumal, niisugused on need noored inimesed... Nii palju hooliwad nad ühe neitsi auust!”

 „Ei ole Drey siin süüdlane... mina, mina ise...”

 „Elsa, sa heldekene, kuhu meie nüüd weel tohime minna?”

 „Rahusta ennast, proua Feuerberg, miks lased ennast nii üles äritada? Mõtle külmawerelisemalt...”

 „Mis seal weel külmawerelisemalt mõtelda,” hakkas proua Feuerberg seletama, „juba wiimased ajad käes – ja nemad ootawad weel ja waidlewad! Heldekene, heldekene – – kuhu Teie tohite weel minna, kellele ennast näidata?! Ma tahan kohe Drey juurde sõita ja temale tule jalgade alla teha... Mis ta weel ootab!”

 „Dreyl ei ole siin midagi teha. Dreyl pole siit midagi saada!” wastas Elsa waikselt.

 „Waata nüüd!” hädaldas proua Feuerberg pahalikumaks ja ühes sellega ka kurjemaks saades, „missugust juttu ta weel ajab. Waata ikka, missugune sa oled. Teid ei laulata ju mitte keegi altari ees ka enam!”

 „See on ju ometi üks ta kõik!” tõendas Elsa.

 „Näe nüüd, missugust juttu ta ajab! Just kui peast rumal, ei tea, missugune kleit sulle weel selga mahub!” Ta hakkas Elsa ümbert kõwaste kinni. „Ei, mu laps, see on weel wiimane aeg! – Mina arwasin, et Drey ka päris mees on, aga üks unistaja on ta ikka!”

 „Kuule, armas mamma,” rääkis Elsa, „ma ütlen selgelt ja kindlalt: Dreyl ei ole siin midagi tegu, see ei ole Drey laps!”

 „Oh, mu looja!” hüüdis Feuerbergi proua, „ta ajab minu wanainimesega nalja!”

 Elsa silmad läksiwad wesiseks. „Ei, proua Feuerberg, ei ole nali!” ta heal wirwendas, nagu pinguletõmmatud keel. „See pole mitte Drey laps!”

 Proua Feuerbergi näolt paistis sügaw imestus ja ahastus.

 „Kust sa ta siis korjasid?” küsis ta põlgawalt, „tuulest ju ka keegi lapsi ei saa!”

 Elsa peale mõjus see ütlemine torkawalt.

77

 „Mamma, see on minu oma ja suure Jumala teada, ja ma arwan, et sellest küllalt on!” ütles ta kindlalt.

 „Ja sa tohid weel sedasi rääkida,” hurjutas mamma Liina, „kas sul häbi ei ole...” Ta hakkas jälle luksuma... „ja meie, meie, mis peame meie tegema. Meie seltskonnas niisugune hirmus häbi. Mis ütlewad teised? Ma suren selle häbi kätte!”

 Elsa kuulas tõsiselt seda hädaldusi, siis küsis ta pilkawalt:

 „Mis häda teie seltskonnal sellest siis on, et mina niisugune olen?”

 „Kelle seas sa siis elad?” küsis mamma etteheitwalt. „Kuu peal wõi põhjanaba otsas. Ju sa inimeste seas oled. Mis ütlewad teised nüüd meie kohta? ,Sihukesed samased nagu teised!’ Mis ütleb wald? ,Meie preili läinud’....” ta jättis sõna ütlemata. „Ja weel Kwast? Kes sind siia koha peale pani? – Meie papa? Ise kiriku-eestseisja – soowitab niisuguse tüdruku...”

 Nüüd ei jõudnud Elsa enam wälja kannatada.

 „Missuguse tüdruku?!” küsis ta järsku.

 „Niisuguse, kes omale teede pealt....”

 „Wait!” hüüdis Elsa ägedalt. „Mamma, ära puuduta seda, mis püha on!”

 „Ole minu püha! katsu mul asja!” taples mamma Feuerberg.... „küll ma seda pühadust juba tunnen....”

 „Mamma!” palus Elsa, „kui Teile see püha ei ole, siis ärge tallake teiste pühadust!”

 „Ole minu pühadust....”

 „Pühadus!” hüüdis Elsa kirgliselt.

 „Ole mul pühadust... nüüd ikka pühadus... aga pärast siis on pühadus käes....” mamma hakkas kibedalt naerma.

 „Ja selle seisukorra sisse tahate teie mind ta tõugata?” küsis Elsa wärisedes, „selle ,pühaduse’ sisse, mille sees teie ise kõik praegu siplete!”

 Mamma oli ära kahwatanud... ta waatas Elsa otsa... nende silmad wiibisiwad teineteise peal, ja kes häbenedes oma waate maha wajutas, see oli proua Feuerberg. Kui ta jälle oma silmad üles tõstis, siis awaldasiwad need kahtlust ja nagu küsiksiwad nad: „ja mis nüüd?”

78

 „Elsa sai sellest wõidust aru, mis ta Feuerbergi üle oli saanud, ja see tõstis teda.

 „Ei, mamma Feuerberg,” rääkis ta kindlalt, „ei, mehele ma ei lähe....”

 Proua Feuerberg tahtis wahele rääkida, aga Elsa ei lasknud.

 „Mitte sellepärast, et see paljas jonn, hooplemine, edew kius on, waid et see minu hinge, minu enese wastu on. Mina ei taha mitte seda, mis püha, mis puutumata puhas peab olema, madalaks metsikinstinktide tallermaaks muuta, mis teie õnnetus just on. Mingu mehele, kes tahab, aga teadke, et ka wäljaspool wangikodasid inimesed elawad, kellel mitte isu wangikodade kopatanud seinade läppunud õhu järele ei ole!”

 „Ah, meie oleme siis wangis?” küsis mamma Liina etteheitwalt.

 „Jah, seda küll!” wastas Elsa kurwalt. „Sa oled ema. Mitu korda oled sa inimesele hinge andnud, midagi kõrget, midagi suurt soowides? Mis oled sa soowinud igakord inimesesoole anda, kui sa enese jälle leidsid uule elule pühendatud olewat? Eks kaebanud, eks ahastanud sa, eks nutnud sa... mitte rõemu, waid kurbtuse pärast: kibedalt kogemata elu eest põgenedes. Ema!... Kui kaugele oleme alles madalad! Häbelikult katab naine end teiste silmade eest... hirwitades waatawad poisikesed, isegi habemega mehed naise peale, kui ta alles elu loob... Miks? Et nad ise hirwitades häbielu loowad...”

 Mamma Feuerberg seisis kahwatu, ta silm oli pisaras, ta ohkas.

 „See on õige, Elsa,” sõnas ta tagasihoidlikult, „aga mõtle ometi, mis ütlewad teised? Kuhu tohime oma silmad pista. Kui nüüd kõik sedasi hakkaksiwad elama, mis siis saab?”

 „Nutke oma ja oma laste eest ja jätke teised üsna rahule!...”

 „Ja ma kahjatsen sinu eest! Sa oled ju mulle armas, nagu mu oma laps... Ei, ei, Elsa, see ei lähe...” siis hakkas ta mahedalt peale: „Kui sa oma mõtetest ei lahku, siis ära jää siia, mine kusagise teise kohta... Tule pärast jälle tagasi... Ole ometi mõistlik ja saa aru, et see ei lähe...”

79

 „Mis olen ma siis kurja teinud?” küsis Elsa pehmelt; „mis häbi olen ma teie peale saatnud, ütelge, ja ma kuulan teie sõna!”

 „Ah, Elsa, ma ei saa seda nii ütelda, nagu ma ütelda tahaksin, sa oled ise ju arusaaja ja mõistlik inimene ja sellestsamast saa ei saa aru,” seletas mamma Liina sõnu otsides, „no – kuhu see kõlbab? – Lapsega tüdruk, kuhu sa weel kõlbad?”

 „Aga kui ma selle mõistaksin kõrwale saata, kas ma siis kõlban?” küsis Elsa. „Mõtelge ikka, mis jutud need on!”

 „Siis mine mehele!”

 „Aga kui seda meest enam ei ole? Kui ma ei tahagi mehele minna?”

 „Ah, Elsa, ära unista,” kaebas proua Feuerberg, ikka enam ära nähes, et ta oma sõjariistad Elsa ees maha peab panema... „See on wõimata! Mis wõime meie, naised, siis sinna parata, kui see kord ja kohus niisugune on. See ei lähe! Mis aitab sinu üksiku tormamine? Ah, sa arwad et ma ei tea, missugused need mehed on!...” ja proua Feuerberg hakkas jälle nutma... „ma tean küll... Joowad endid täis... siis on nagu härjad... ja sina wõtta aga kõik wastu... aga mis wõime meie, nõrgad naisterahwad, sinna parata?!... Nutta ja kaebada ja Jumalat paluda, et ükskord ometi Jumala laste au ilmuks!”

 Ta kattis oma pale kahe käega ja nuttis. Elsa laskis rahulikult seda sündida...

 „Mamma!” hüüdis ta siis mahedalt... „mamma... just sealt on meie peastmist tarwis! Asjata kaebame meie, et meie nõrgad oleme... Asjata kuulewad kõik nõrgad, et nad wäetimad on... Nende käes on ju wõitluse-abinõuud, aga mitte rõhujate meeste käes! Pange üks päew – üks nädal – üks kuugi nende metsloomade armusilitustele wastu – ja teie näete, et nad wangid on – ise oma wangid. Ärge uskuge nende krokodillide armupaitusi, nende loodud armastust... Armastus on inimesel kõige suurem nõrkus... Ka koer armastab oma peremeest – sest et ta koer on... Ori armastab, waba inimene tunneb ainult oma kohusid ja käib seda rada, mis waba loodus tema rinda on rajanud...”

 Nõuta seisis Feuerbergi proua Elsa ees. Ta silmad ei olnud enam wesised... Ta hakkas jälle Elsa ümbert

80

kinni, suudles teda ja ohkas: „Mu waene, waene laps! Mis nüüd saab?!” See ei olnud aga mitte enam kaebamine, waid nagu küsimine mustale tulewikule...

15.

 „Mitte midagi ei ole Elsaga teha!” rääkis mamma Liina kodus wanale, kui nad kahekeste õhtul laua ääres istusiwad ja wana päewase töö järele pika warrega piipu imes, kust waewalt nähtaw sinaw aur üles tõusis. Herra Feuerberg armastas piipu selle sõna tõsises mõttes imeda.

 „Mis ta siis rääkis?” küsis wana.

 Ja mamma seletas nutuse healega kõik ära, mis ta oli kuulnud ja näinud.

 „No nüüd on ka kurat lahti!” põrutas wanamees. „Nüüd on püsti kurat ise inimeste sisse läinud!”

 „Kulla papa ära wannu, waid palu Jumalat, see on hirmus.”

 „Mis palu, palu! Eks nad palu küll, nagu Paali papid, aga kas see aitab? Keda on palwe aidanud?” wihastas wana. „Seni sonis ta oma uut seltsi loomatõugudest! Nüüd on tal üks Jorkshire tõugu põrsas käes... Saab näha, kuhu ta ta paneb?”

 „Papa, ära aja kurja wälja!” palus mamma Liina.

 „See on see asi, kui naised hakkawad ka midagi ise ette wõtma... Ja see wa’ Drey... nosib nagu wana löma tüdruku kallal, ei saa teisest ka asja....”

 „See ei pea ju Drey jagu olema!” seletas mamma.

 „Kelle siis?... Ah’ks sa tüdruku wigurit! Küll niisugune tahaks wemmalt. Ptüi, kuramus!”

 „Kulla papa, ära wannu. Jumal kõrges kuuleb ise sinu sõnu,” palus mamma, „mis aitab sinu wandumine. Siin peame ikka teist moodi katsuma abi saata. Sa tead isegi, et naised sel ajal isemeelsed on ja kangekaelsed. Meie peame katsuma teda küll wist ära saata?...”

 „Muidugi ära,” kinnitas wana, „see teotab ju kõiki meid ja meie perekonda... Noh, nüüd on ka nali lahti, kui kõik tüdrukud nii hakkaksiwad elama, siis saaks ju käsisarjaga lapsi ristsele wedada!.. Kas tal meelde ei tulnud tulewal aastal jälle mõnda uut seltsi putukast wälja wabritseerida?”

 „Kallis hing, ära nea ega wannu!” nuuksus mamma. „Preili Lonni tuleb warsti meile, tellime teda sinna minna, ehk tema saab Elsale aru pähe!”

[Trükiversioonis asuvad leheküljed 81–82 pärast lk 94.]

81

 „No siis oled sa wana parajaga koos! Usu sa nüüdse aja tüdrukuid?! Ja mina ise soowisin teda weel Kwastile!” kaebas wana, „aga sellel mehel on nina peas! Ta oli minewal aastal nii wastu... Noh. nüüd on sul lops!”

 Ehk wana Feuerberg esiotsa küll selle wastu oli, Lonnit sinna saata, siiski pidi ta järele andma. Ta tahtis ise minna, Elsa läbi sõimata, aga kui proua kõik asjad pikalt ja laialt ära seletas, pidi ta järele andma.

 Wana käis aga wihaselt wäljas ja sõimas moonakaid.

 Kodus oli esimene küsimine temal: „Kas Lonni on siin!”

 Wiimaks, kui Lonni tuli, seletati, temale asjalood ära.

 „Fui!” kilkas Lonni. „Elsa nõnda! Ja kudas ta ise weel naiste eest wälja astus! Küll on aga inimene! Küll ma lähen ja seletan,” sõnas ja tähtsalt, „see inimene rikub ju kõik selle wooluse ära! Missugune ettewaatamata tegu!”

 Lonni sõitis.

 Elsa nagu aimas Lonni tulekut: kui ta tuppa ilmus, tuli Elsale meelde: „see on siis see teine trööstija!”

 Oma meelehärmaks leidis Lonni kõik nii olewat, nagu proua Feuerberg ette oli rääkinud. Ja et mitte salalik olla, hakkas ta kohe asjaga peale. Küsis teise terwist ja elu, ja Elsa ei salanud oma seisukorda. Rahulikult kuulas ta pealt. Lonnile oli Elsa olek imelik. Ta ei oleks seda ialgi uskunud.

 „Sellega aga eksite Teie, Elsa,” waidles Lonni. „Ma ei salga õigust, mis Teil eluks on, maha, aga mulle on see aru saamata, kudas wõisite Teie ära unetada, et Teie sellega terwele meie wabastuse küsimusele kriipsu peale tõmbate! Mis ütlewad nüüd mehed. Nad naerawad. Ja seote Teie nõnda oma käed, millega saate Teie siis näidata, et Teie weel iseseisaw olete. Teie ise lükkate ennast auku ja panete wõitlemise-abinõuud meeste eest kõrwale. Meie peame näitama õppides, teenides ja ka armastamises, et meie meestega ühekõrgusel seisame.. ja ei kunagi meeste käsialused... Niisugust asja ei ole wabal naisel sugugi tarwis!”

 Elsa kuulas tähele pannes pealt.

82

 „Kas Teie weel kaua räägite?” küsis ta.

 „Ei, ma lõpetasin juba,” sõnas Lonni ja seadis oma prilla.

 „Kas Teie arwate, et naised täieste meestega ühesugused oma õiguste ja elu poolest on?” küsis Elsa.

 „Täieste!”

 „Wale!” naeris Elsa.

 „Kudas nii?”

 „Nii wähe mõistate Teie seda, mida Teie ise õpetate ja mille eest Teie wõitlete!”

 Lonni jäi kuulama.

 „Ma räägin Teile...” seletas Elsa. „Naisterahwas ja meesterahwas on kaks ise-ilma, kaks ise-ollust.... ja suurem on neist naine. Märksa suurem. Et ta aga pisemaks on saanud, see on selle aja praegune käik. Meesterahwas on osanud oma ülemwõimu nii tarwitada, et naine tema täieliseks orjaks on muudetud. Seesama lugu oli ju terwe ühe jao inimestega, keda osawad omakasutarwitajad ka orjadeks muutsiwad, neid müüsiwad ja ostsiwad ja nendega tegiwad, mis nad ise tahtsiwad. Aga elu edusäde, see jumalik tõde, mis looduse sees ikka elutseb, see wõitis – –ja nüüd on orjad juba oma jalal seiswad inimesed, ja müürid langewad ikka rohkem ja rohkem. Ka naine on praegu nii kaugel ori: kõige oma elu ja olemisega ripub ta mehe küljes, sest see on ju ülewalpidaja. Seda aetakse temale lapsest saadik sisse, et ta oma seisukorda tundes lihtsaks kaubaks muutub, et temast alles siis ülikond saab, kui rätsepp oma osawust tema juures on näidanud ja kui hea noorherra teda kannab. Naine on praegusel ajal alles kaup, ja mida kõrgemale meie inimeste elukorras tõuseme, seda enam paistab see silma.

 See on aga loodusele ja elumõttele risti wastu. Juba herra Kwastile nimetasin ma, et ema on maa, ja seda pean ta Teile ütlema. Tugemaks wõib wili siis kaswada, kui maa tugew on – ja head last wõib ainult see naine kaswatada, kes keha ja waimu poolest tugew on. Ema on eluga, were, mõtte, hingega ühendatud, ema loob millestki midagi – – mees, mees? Mees on eluga paljalt wälispidi seotud... lõbu pärast!

 Ja sealt see ka tuleb, et mees alati wõib armas-

83

tada... ühte, kahte... kõiki, kelle lihtne wälimus juba juurde tõmbab.

 Naine ei saagi enama üle waimustada kui ainult oma ideali, oma ühe mõttekujutuse üle, kui kunstnik, kes korraga hulka töösid teha ei suuda, ei saa, sest ju see üks, mis ta hing, ta unistus on, wõtab kõik tema jõuu, tema osawuse. Eks see ole suurem, kui esimene?!

 Ja just sellest looduse poolt antud iseäralsusest – tuleb ka meeste ja naiste wahekord.

 Lõuna pool walitseb mees mitut naist, sest et seal mees ennast hoida ei jõua, ei taha – ja loodud sund saab seaduseks, pühaduseks, sest headuse ja kurjuse ideed põhjenewad ainult looduse poolt põhjendatud ühiselu tingimistes. Ka meie juures on see osalt nii. Paljuks on meil ühe naise pidajaid mehi? Nimepidi küll, muidu aga mitte ühte, aga öö saladused teawad rääkida, et naine lihtsaks hirmu orjaks on muutunud, loowast kunstnikust riideks muutunud, kelle külge iga möödamineja oma poriseid käsa wõib pühkida.

 See kõik on nii osawaste seatud, et waene naisterahwas sellest undki ei näe, kes ja mis tema elu sees on. Ja sinna juurde seatakse weel see kõrge pilge: armastus. „Sul jääb ju täieline wabadus walida!” naerawad mehed. Ja neiu waimustab ennast oma waliku eesõiguse üle ja õpib armastama, mitte elu... waid mehe wägiwalda.

 Puuduta aga kord selle eesõiguse külge... julge sa walida iseseiswalt ka siis, kui sa ennast ise ülewal pead ja ennast mitte kellelegi wandunud ei ole... siis näed, mis sinuga tehtakse! Lahinguid ei lööda siin mitte kombluse, waid suguliku eesõiguse, walimise õiguse pärast, ja tahawad naised edeneda, siis peawad nad looduse enese poolt rajatud alusel wõitlema, ise tingimisi eduks looma...”

 Imestades waatas Lonni Elsa otsa. Ta hingas raskelt. Järsku tõusis ta üles, hakkas Elsale ümber kaela kinni ja sosistas:

 „Elsa, Elsa!”

 „Mis on?” küsis Elsa wäsinult. Lonni ei wastanud midagi, waid surus tema pale peale mitu tugewat musu.

 „Jõuame meie niisugusid tingimisi luua?” küsis ta siis.

 „Ja kes tuleb meid awitama?” oli Elsa küsiw wastus. „Mehed? Nemad on oma osawust juba näidanud

84

ja seda silmapaistwalt näidanud. Nemad on armastuse prohwetid, – meie aga inimesesoo elumõtte kandjad... Muidugi teada, et neist praegustest naistest, neist, kes endid alles armastusele ehiwad, wähe on loota... aga see ärgu kohutagu meid weel tagasi...”

 „Aga ma arwan, Elsa, et Teie seletustes midagi lonkawat on, kui Teie ütlete, et meestel inimesesoo edenemise mõte kadunud on ja et nemad üksnes wälispidiselt, lõbu läbi eluga seotud on! On ju mehi, kes ka järeltulewate põlwede pärast abielusse astuwad...”

 „On ka!” wastas Elsa kindlalt, „aga seda kehastada, seda elustada nad ei saa – ei mingisugusel teel. Seal wõib naine kõigest tema mõtete kõrgusest kriipsu läbi tõmmata. Naine on aga sellel mõttel ärawõitmata kõrgusel. See on tema suurus, tema – kõik: inimene ja selle edasi ehitamine. Mida rutemine naised sellest oma suurusest aru saawad ja tööle astuwad – alles siis saab elust seda, millest meie alles unistame... Ja selle ehitamises on meil eesõigus, loomulik eesõigus!”

 Lonni käed wabisesiwad... Ta oli nagu raske wihma all, mis teda üdini märjaks tegi. Elsa istus wäsinult maha ja waatas Lonni otsa.

 „Ja kuhu jääb siis õppimine, teadus, ametid...” küsis ta uimaselt.

 „See on kõik seal sees, kõik, kõik!” wastas Elsa... „kuid see ei ole eesmärk, waid abinõu... eesmärk on inimene ise ja selle ehitamine... ja seda ei tohi meie mitte üheks pilguks ära unetada...”

 Nad oliwad mõlemad wait.

 Mis mõtlete Teie nüüd ette wõtta?” küsis Lonni tagasihoidlikult.

 „Seda, mis saatus ette toob!” oli Elsa kindel wastus.

 „Meie arwasime, et parem oleks olewat, kui Teie siit ära läheksite.”

 „Seda ma juba teadsin, et „teie” sedawiisi mõtlete. Aga äraminekuks ei ole mul mõistlikku põhjust!” rääkis Elsa. „Wõi arwate Teie, et ma wõidelnud, enesega aru pidanud ei ole... Rohkem, kui ehk seda ette wõite kujutada! Aga ma olen oma ja teiste ebaarwamised wõitnud. Ma jään siia paigale, niikaua kui see wõimalik on!”

85

 „Aga mis ütlewad teised?”

 „Ütlewad ja unetawad...ehk ei ütle midagi!”

 Lonni nägi, ei siin midagi enam ei aita. Ta oli tahtnud Elsale seletada, et wäga ilusaste wõiks Peterburisse sõita, seal natukene aega elada – ja siis wabalt tagasi tulla... aga nüüd oli tal hirmus häbi seda rääkida... Siiski kipitas tal weel midagi südame peal: kes pidi Elsa salajane mees olema? Aga kudagi ei julenud ta sedagi küsida.

 „Aga kas Teie Dreyle sellega inimeste ees halba warju peale ei wiska?” küsis ta targu. „See pole ka hea!”

 „Drey?” naeris Elsa. „Dreyl ei ole siin midagi süüdi!”

 Lonni tegi suured silmad.

 „Siis wõiwad inimesed kellegi teise peale warju heita!” arwas Lonni.

 „Heldekene, Lonni, kui wäiklased teie kõik olete! Jätke ometi see üksnes Elsa enese kanda ja kannatada...”

 Lonni tundis, et siin mingisugune tema nõu enam ei kõlba. Ta hakkas ilmast ja maast rääkima. Nende jutt pööras igapäewase elu sisse, ja naerdes ja naljatades lahkus Lonni hilisel ööl Elsa juurest.

16.

 Kirikherra Kwast istus laupäewal oma kirjutuselaua taga ja ootas seal ajalehte lugedes koguduse liikmeid wastuwõtmiseks. Täna oli Kwastil töö, tõsine waewanägemine, sest täna tuliwad tema ustawad hinged ja andsiwad aru koguduse seisukorrast, siis ilmusiwad wöölmündrid, ja selle järele alles wõis jutlust tegema hakata. Uks awanes. Pisukene küürus eidekene, triibuline seelik seljas, ninarätik käes, silmad pisukesed ja punakad, astus sisse. See oli tuttaw Tirepi Mari, walla käiw ajaleht.

 „Noh, mu armas?” küsis Kwast peale teretust. „Mis siis, Mari, sinu südant waewab?”

 „Oh, pai, kulla hingekarjane!” rääkis Mari ühetooniliselt „eks patt waewa ikka! Eks ikka see kuri ilm ja meie liha...”

 „Ja, jaa – mu armas –! See on see kõige kurja juur... Eks selle wastu pea meie aga wõitlema usus ja palwes.. Ainult sealt leiame troosti... aga mul on

86

täna nii wähe aega, kulla Mari... kas midagi on sul soowida?.”

 „Oh, mis soowib meie patune süda... Ta on ju kuri lapsepõlwest saadik... Eks ole ikka ka...”

 „Ja, jaa, mu armas, mis waewab siis su südant?”

 Mari otsis täna sõnu. Tal kipitas midagi südame peal, aga kudagi ei julenud ta wälja ütelda.

 „Meie oleme seal oma nurgas üsna waesedlapsed.”

 Kwast ei saanud aru.

 „Ja mis poolest siis?”

 „Eks meie kulla ja armas ja kallis endine kooli Rein luges meile ikka jumalasõnast, aga see koolipreili ei, oh, see on ilmalaps!”

 Kwastile läks see jorutamine ka wastumeelseks.

 „Ja, ja, jaa, mu armas! Waadake, ma olen koolipreiliga selle üle rääkinud ja herra Feuerbergile ka nimetanud, ja nad saawad seda toime panema.”

 „Oh, kulla, pai hingekarjane... Ei sellest preilist küll lugejat ei saa!”

 „Miks?” küsis Kwast imestades.

 „Tema juba sihukese järje sees!” wastas Mari häbelikult.

 „Ja, ja, jaa!” naeris Kwast, „ei see järg ei tähenda kedagi, küll meie seda nõuame!”

 Mari nägi, et Kwast aru ei saanud.

 „Ta jäänud ju, nagu inimesed ütlewad: rataste alla...”

 Kwast kohkus.

 „Mis?” küsis ta kahju tundes, „kas ta on lõhkuda saanud?”

 „Ei nüüd seda kedagi tea,” wabandas Mari, „ei sellest lõhkumisest pole küll kedagi, aga nagu Teie teate, noorte inimeste asi, eks jooksnud orki!”

 „Ah ta on siis haiget saanud! Wõi nõnda, wõi nõnda, wäga kahju, wäga kahju!... Kas ta nüüd jälle terwe on?”

 „Mari nägi, et tema seletustest midagi wälja ei tule, et kirikherra teadagi ei taha, ja ütles pahaselt: „Seda korda ikka terwe küll, aga niisugust lugejat meie ei taha, sihukest lapsega tüdrukut!”

 „Kas tal laps on olnud?” päris kirikherra ja kargas püsti.

87

 „Ei, temal pidada laps tulema!” kinnitas Mari korraga.

 Kirikherra nägu läks punaseks. Talle tuli Elsa kewadene kahwatu nägu ja keha tugewus meelde... See wõis õige olla!

 „Kas tõsi?” küsis ta ohates ja pani käed rinna peale risti.

 „Seda korda küll!”

 Kwast langes tooli peale, pani käe otsaesise ette ja mõtles, siis õerus ta silmi; ohkas ja kaebas:

 „Oh, noored inimesed, oh inimesed!” Selle juures kippus temale naer peale... järsku tuliwad Mari wõrdlewad ütelused ta meelde... ta hoidis ennast tagasi... õerus silmi ja oigas: „oh noored!”

 „Jah,” seletas Mari, „sihukene peatükk läbi teha! Ei wõinud nüüd ennast niipalju hoida ja ilusti mehele minna? Sihukene peatükk!”

 „Ja, ja, jaa... Mehele minna!.. „kordas kirikherra.

 „Ja neid tüdrukuid otsitakse ju nüüd nii... Eks tea, auus õpetaja ise, Tagatmaa Kustase Miili... Näeh, saab omale sihukese mehe, et las’ aga olla...”

 „Missugune Miili?” küsis Kwast.

 „Noh, tea nüüd? Kustase Miili... Ta na’ tark tüdruk, käis koolis, mõistab neli keelt... ei tee kodu mitte töö lõnga... uhke! Ja ei tea, mis tööd weel tarwis teha, kui mul neli keelt suus... Näeh, nüüd tuli Pitterburist wa’ Türgi Jaagu poeg koju... Tema seal... näeh, wanainimese pea... mis ta on... sealt kust see thee tuleb...” Mari mõtles.

 „Hiinamaalt...” aitas Kwast.

 „No neh! Kiina kuninga saadiku koka kutsari juures ju Türgi Jaagu Mart toapoisiks... Tema tuli suweks koju naist wõtma. Eks seal Pitterburis ole ju neid tarku naisi küll, aga tuli oma kodumaale, nagu Eliesar – oma suguseltsist ja oma maalt naist wõtma... Eks wõtab nüüd Tagatmaa Miili ära... Ta tark tüdruk... Muud kui tüdrukul aga suur kahju...”

 „Ja – jaa! kodumaalt on raske lahkuda!” sõnas Kwast.

 „Ei seda nüüd kedagi. Aga kust Miili teinud weel kewadel omale kuus uut särki... kõik takuste alustega... kuhu need nüüd weel kõlbawad?”

88

 Kwast hoidis naeru... ei tahtnud aga seda Marile näidata, pani käed silmade ette ja oigas.

 „Ja, ja, jaa!” kaebas ta kurwalt, „kahju, kahju!”

 „Ta’ps nüüd kahju pole,” seletas Mari edasi, „ei tea, kuhu sa nüüd uued särgid paned! Ega’s sakstel sihukesi tarwis lähe!”

 „Wõi Elsa nõndasugune!” kaebas Kwast, kui ta nägi, et Mari sootuks teisale läheb.

 „Seda korda küll!” tõendas Mari.

 „Ja kes tema poiss siis on?” küsis Kwast.

 „Räägiwad ikka Rei herrat, aga wõta sa sihukest hurta kinni!”

 „Ja, ja, jaa...” ohkas Kwast... aga mul on hirmus wähe aega, armas Mari... kas sa lähed kooliwanema Wahtra juurest läbi. Ütle, et ta kohe siia tuleb...”