Kolonist
Ernst Petersoni jutt
20 kop.
Kolonist
Ernst Petersoni
jutustus maaelust
„Mõtte” kirjastus, Tallinnas
1916
Дозволено военною цензурою. – Chr. Mickwitz’i trükk, Tallinnas.
/pilt/
Ernst Peterson
I.
Nagu suur tulekahjuase suitses ta. Rohke wõis see tuli enne olnud olla, seda tunnistas koht, mis praegu auras.
Nüüd põles aga weel mõni känd, mõni mätas; kaugemalt õõgus suur tuhakashall tulimulla hunik, enese kohal wirwendawat raswast leeki alatasa hoides; wähe eemal loitis haokontsude kuhi, mida wana Madis kütiste asemetelt kokku oli korjanud. Auras terwe loomsemaa, nagu tapetud metselajas, kelle mahawõetud nahk praegu algelusooja enesest wälja hingab, et uueks aineks muutuda, enesest uues olekus elu sigitada.
Ühe leegitsewa haohuniku lõõma paistel seisis suitsust ja tulimulla tolmust hallinenud raidkujuna, nagu põllutööjumal, wana Kajumaa Madis, kes siin juba 11 aastat peremees olnud.
Särgi ja pükste wäel, palja jalu ja palja peaga, liikumata, tardunud ilme kortsurikkal näol, mille woltide wahelt tolmu-, tuha- ja suitsujäljed selgesti wälja paistsid, ja mida tugewad tuhakarwa pikad juuksed ümber piirasid, waatas Madis oma pisut punaste laugudega ja sügawalt pealuusse wajunud hallide silmadega nagu millegi üle järele uurides ja mõteldes leegitsewasse tulde, toetas jämeda puuteiba najale, mille üks ots üsna söele oli põlenud, teine aga enese ümber weel wähe puukoort pidas, mis rohkest tarwitamisest raidkuju pihus ja suurest
6
palawusest hiilgawaks wiilitud graniidikiwi läike oli omandanud, – ja laskis oma küüruwajunud selja peale palawaid päikesekiiri põletawalt paista.
Ja päikene nagu tahtisgi wanameest hea meelega paista, ta tundis seda tugewat töölist juba aastakümneid. Päikene oli üheteistkümne aasta eest pea niisama soojalt paistnud, et tükaldi seiswaid lumelamakaid sulatada ja loodust uuele ärkamisele kutsuda, kui umbes jüripäewa ajal siiasamasse kohta tõsise näoga mees ilmus, kirwe õlalt wõttis ja põlisesse puusse tugewalt lõi, päikese peale waatas ja ohkas.
Siis kaswas siin ümber põline laan, kus puu puu kõrwal wõidu oma latwu ülesse ajas, nagu praegugi weel seal lokkawa rukkiwälja taga.
Ja nüüd? Nüüd – üheteistkümne aasta järele!? Nüüd seisab põlise metsa ääres talumaja kõrwaliste hoonetega nagu isa laste seas. Tema ees laienewad wäljad ja mets waatab kartlikult nende peale: ta näeb, kuidas põllud ikka kaswawad ja kaswawad; talle paistab, et ta kaduma peab! Laan lööb wahel tuule käes tormil wihaselt kiikuma, raputab põlist pead; tema wiimased wennad, mis seinana Kajumaa kohta ümber piirawad, wajuwad wihas lagedate põldude poole, nagu tahaksid nad neid sellega hirmutada! Seal tunneb korraga wihane puu enese selja sees nõrkust: järsku wiskab ta pea kõrgesse... ta on tasakaalu kaotanud, kumardab küll weel endises hoos, endises wihas põllu poole... aga wajub... ja wajub... Praksatades langeb ta pooleks... tema järele wend... jälle wend... ja kui tuul on waikinud, siis nutawad kännud waigupisaratel... Näeb põline laan, et ta muud ei ole teinud kui põllu rohelist ruumi rikkalikult rohkendanud.
Seda on päikene näinud... ja selleks mitte oma õnnistust kinkimata jätnud... sellele Kajumaa wanale
7
Madisele... sellele kolonistile, nagu kihelkond teda kutsub.
Küürus, aga kindlalt seisab wana Madis oma tukkideliigutamise-teiba, nagu walitsusekepi najal, ja waatab leekidesse. Siis tõstab ta pea ülesse, läheb teise suitsewa huniku juure, lükkab seal eemalekukkunud kännud ja oksad tulde... Ta waatab metsa poole. Mets tunneb seda pilku... Madis tahaks põliselt seiswa tugewa metsa kõik põlluks muuta... aga wanadus on käes...
Ta waatab üle suitsewa loomsemaa. Selle taga küürutab tema poeg, noor Madis, ja kaewab kraawi.
„Jääb tema teha!” arwab wana, ja silmad lööwad sulajale lõkkele.
Wõidurõõm asub mustale kortsulisele palgele... Aga ta wajub jälle küüru ja ohkab: „Eh!” kus juures ta järsku tuki tulde paiskab, nagu tahaks sellega oma tundmusi waigistada, rahustada.
Siis astub ta pikalt, wanainimese sammudega, poja poole.
„Noh, poiss, kas saad omaga õhtuks walmis?”
„Juurikad on kõwad!” wastab poeg ja laseb kirwe kõrgelt puu walgesse lihasse.
Wana Madis naeratab rõemsalt, aga enam head meelt poja noore jõu kui lõppewa töö üle tundes.
Ta istub kraawikaldale, paneb walitsusekepi enese kõrwale ja hakkab piipu toppima.
Nad waikiwad.
Warsti ühineb wana Madise piibusuits aurawa põllu halli suitsuwinega.
„Palaw!” ütleb poeg.
Wana Madis laseb pikalt suitsu õhku ja waatab rahulise ja lootwa pilguga teinepool kraawi kaswawa rukki peale.
„Rukis on ilus!” räägib ta.
8
„Pole wäga wiga!” wastab poeg ja istub ka kraawikaldale.
Nad waatawad teineteise otsa ja waikiwad.
„Aga mis siis on,” küsib korraga poeg tagasihoidlikult, „kui...” Ta jätab sõna ja lause pooleli ja waikib.
„Kui –?” küsib isa.
„Kui...” sõnab poeg pikalt. Ta nagu ei taha oma mõtteid awaldada ja hakkab isa teisel teel, kaudselt, oma arwamistega tutwustama: „Meil saab ju tulewal kewadel kontrahiaeg täis!”
„Täis!” wastab isa. „Aga mis sellest?”
„Kellele meie tööd teeme?” küsib korraga poeg.
„Kellele? kellele! – Iseendile!” tõukab wana wälja.
„Kas sa wähe oled rändanud?” pärib poeg, kes ka äritatud saab. „Kus on Selja? Kus on Mädaoja? Kus on Keskla, Neljandiku, Tohikse?... Ah sa arwad...”
Wanamees oli kraawikaldale püsti karganud, tukiteiba pihku tõmbanud ja sellega wastu maad wihaselt lüües põrutas ta:
„Poiss! Pea suu ja ära wihasta mind!” Ja pikalt ja kindlalt kõneles ta: „Kajumaalt läheb wana Madis Kiwi surnult wälja!” ja sülitas.
Poeg waikis pisut ja waatas tõsiselt isa otsa.
„Aga kuule, isa!” lausus ta siis tasa, „ma ei tahtnud eila sulle sellest kõneleda, aga emale ma ütlesin. Kas ema rääkis?!”
„Mis asja?”
„Seda, mis ma eila kiriku juures kuulsin?”
„Mis sa siis kuulsid?”
„Et...”
„Et –?” päris wana Madis.
„Et herra mõtelda ka mõisa priimaa kohte müüma hakata!”
9
,,Ja mis meil sellest on?”
„Ka meie oleme ju mõisa priimaa peal!”
„Meie oleme mõisa põlises metsas, aga mitte priimaa peal!” seletas wana.
„Ära ole ikka kena!” õiendas poeg. „Sa oled imelik! Saa aru, mis asi on. Sa oled selle peale julge, mis herra sulle 11 aasta eest laulis, kui ta su Tohikselt wälja ajas!”
„Olen julge!”
„Ja mis ta siis ütles?” küsis poeg.
„Mina hakkasin,” rääkis wana Madis ärewusse langedes, „ma hakkasin...” aga ta ei tahtnud ikka seda sõna oma huultelt lasta, nagu tunneks ta sellest, mis seal sündis, häbi... „Mulle tuli hale meel,” ütles ta, „peale...” Ja Madis hakkas jälle, kes teab mitmendat korda juttu oma haledast käekäigust:
„See oli siis, kui ma Tohikselt wälja pidin minema... See koht läks Hernemäe Peedu kätte. Siis läksin ma kunturi ja küsisin:
„Noh, herra, mis nüüd?”
„Mis nüüd!”
„Nüüd olete mu wallasandiks teinud!” Madise huuled wärisesid, ta silmalaugude ääred hakkasid wesiselt punetama.
„Kuidas nii?” küsis Liksperi herra. (Madis kutsus von Glücksburgi herrat „Liksperiks”.)
„Teie olete ju koolitatud inimene,” wastasin ma, „ja saate asjast küll aru? Kus on Selja, kus Mädaoja, kus on Keskla, Neljandiku? Ja nüüd pean ma jälle ära minema?! Herra, see on liig!”
„Aga, armas inimene,” naeratas Herra, „eks ostnud ise!”
„Kellega?” küsisin ma. „Teie olete mu sandiks teinud!”
10
Herra jäi wait, ka mina olin wagusi.
„Midagi ei ole parata,” seletas siis herra, „Hernemäe Peedu ostab Tohikse ära; sa ise ju ütlesid, et sa teda ei taha!”
„Ei taha!”
„Noh, miks mina seal siis süüdlane olen?” küsis Liksperi.
„Ta saab aru küll, koolitatud inimene, aga ma ei mõista ju nõnda neid sõnu woori panna, et ta kimpu jääks,” kõneles Madis pojale; „ta saab aru küll, et kui ma osta ei jõua, siis edasi pean jääma; ega’s ma taewa-alune lind ei ole, kes metsast ja teede pealt süüa otsib, aga mine seleta see kõik ära, ega’s ma kirikherra pole wõi aehukaart. Ma küsisin siis herra käest: „Kuulge, Liksperi herra, teie olete mu sandiks teinud, aga andke mulle nüüd niisugune koht, kust mind keegi enam wälja ei aja!”
„Mul pole niisugust kohta, seda saab kiriku takka!”
„Ta narris mind, ma sain aru küll... aga ma küsisin: „Herra, teil on suur laan Tohikse taga. Lubage, ma lähen sinna elama: ega’s mind sealt keegi ei kiputa!”
„Mis sa seal hakkad tegema?”
„Ma teen enesele uue koha!”
„Herra hakkas suure healega naerma. Ta waatas uuriwalt mu otsa.
„Sa, Madis, ajad nalja?” küsis ta.
„Ei aja, armuline herra, aga ka mina tahan elada, ma ei ole weel surnud; lubage!”
Herra läks tõsiseks. Ta mõtles natukene.
„Olgu!” ütles ta.
„Aga üks sõna!” palusin ma; „ega’s sealt mind enam keegi wälja ei aja?”
„Ei! see on ju minu mõisamets!”
11
„Kas kuuled nüüd, poissi” kinnitas Madis. „See on herra sõna... Siit ei aja mind mitte keegi wälja... See on ju mõisamets!”
Poeg jäi mõtlema.
„Aga, miks käisid siis need mulgi moodi mehed minewal nädalal siin ringi? – Ja nüüd on jutud kiriku all, et herra hakata laant müüma ja ka mõisa priimaa kohte! Oleksid sa sel korral herra käest selle üle paberi saanud,” seletas poeg, „siis wõiksid sa seda ette näidata, aga nüüd pole midagi! See oli paljas sõna!”
„Lori, poiss, lori!” kinnitas Madis ja pühkis särgi määrdinud käisega punetawaid silmi ja higist otsaesist. „Lori, poiss, tühi lori!...” ütles Madis sonides ja hakkas põlewate kändude ja haohunikute poole liikuma.
II.
Päikene põletas taewa pilweta wõlwe kesktpunktist armuta ja andis Madise tööle rohkem hoogu ja jõudu. Kännud, juurikad ja haopuru, mis Madis loomsemaalt kuhjadesse ja kuhjakestesse kokku oli kogunud, põlesid jõude, ja wana Kajumaa tundis waimustust selle pildi üle, mis silm sügisel siin küll näeb; ta waimus lõkendas lihaw rukkioras ja täitis tema põllumehelist südant magusa tundmusega.
Korraga märkas ta, et süda sees sandiks läheb, nagu hakkaks rukki lihaw, roheline läige südame peale. Ta silmade ees läheb õhk sompsiks, päikene kaob suitsuwinesse, ja taewawõlwilt paistab üksnes punane, õõnes auk.
„Ka siit pean ma lahkuma?..” Ta lükkab tukiotsa põlewasse hunikusse... „Ei, see on wõimata...”
Ja Madise silma ette tõuseb tema endine koht Selja... Suure maantee ääres, ilusa õunapuuaiaga... See oli esi-isade koht... Kiwide sündimisepaik... Nüüd on Seljal keegi teine ja... sööb neid õunu, neist puist, mida tema isa oli istutanud, mida tema ise noorelt oli hoidnud ja harinud.... Kõik läinud! Siis mäletas ta, kuidas nad sealt wälja olid kolinud – Mädaojale.
„Eh! ma oleks wõinud katsuda ikka ise osta...” kaebas Madis, „aga... noh, läks...” Ja Madis ajas suure kännu, mis eemale oli kukkunud, teibaga tulde.
13
„Mädaoja?” küsis ta eneselt. „Mis pidin ma sellega tegema, kui ma Seljat ei tahtnud osta!”
Ta silmade ette tulid teised rendikohad... Kõik need olid läinud.
„Polnud ju raha!”
„Aga teistel oli?” Ja wastas: „Teistel oli...” „Ja nii ma lendasin ja weeresm, kuni siia Kajumaale, siia põlisesse metsa, et siit ometi warju ja pelgupaika leida.”
„Ja nüüd korraga... jälle niisugused hullud jutud... See on wõimata! Wõimata! Ega’s ma kellegi koer ei ole! Sina tee tööd, nagu karu. – Ja kui koht juba korras on, siis tuleb teine ja... ajab su nagu jänese minema!.. Ja sina... sina aga roni ja roni...”
„Kurat! See on ülekohus, päris ülekohus,” wandus Madis ja torkas teibaga tuld... „Kes maksab mu waewa? Kas tema on selle koha siia teinud? Ma ise otsisin ülesse, ise tegin majad, ise harisin põllu puhtaks... Näe! missugune mets!... Ja waata... siin kaswab kapsas... Türgi nisu... riis, thee... kui tahad, kõik kaswab!.. See on minu töö... minu... minu... minu oma...” Madis jättis oma mõttelõnga pooleli... Toa poolt kuuldus koerte walju haukumine.
Ta käed hakkasid pihupesades arglikult sätendama, nagu kõdistaks neid keegi tasakesti.
Madis ajas enese õigeks ja waatas kodu poole: – perenaine Madli wihtus koeri suure haoga ja waigistas neid. Karjalaps Tiiu seisis aia taga ja sõrme suus hoides silmiteles kaugusesse. Korraga paistsid aia takka kaks ratsameest...
„Herra!” sonis Madis... ja küürutas, et pihust mahakukkunud teiwast ülesse tõsta.
„Isa... isa!” hüüdis poeg. „Herra ja metsawaht Jaagup on meil!”
14
„Olgu!” Ja wana tegi, nagu ei paneks ta tähelegi.
„Ei tea,” hüüdis poiss, „mis nad meilt peaksid tahtma!”
„Tee oma tööd!” põrutas Madis. „Mis sul waja?... Sakste asjad käiwad laialt!” pomises ta ja waatas terawalt tulejaid.
Ratsameestes kujunesid tõesti pärisherra von Glücksburg ja wana hall Jaagup, eluaegne Karulaane metsawaht, kelle piiris Madise pere üksinda, kõigest ilmast lahutatud, elas ja kuhu uue, suure Kajumaa koha oli asutanud. Jaagupit tundis Madis hästi: oli tubli wanamees, käis talwel Kajumaal soojas ja esimestel pühadel peremehe head, wahutawat õlut katsumas. Polnud neil 11 aasta jooksul kordagi tüli olnud. Esimestel pühadel, kui kapp juba mitu korda oli tühjendatud, rääkis wahel küll wana Jaagup:
„Ei tea, kust see tuleb, et kõrge nõmme pealt üks ilus mänd ära on kadunud.”
„Kadunud?” küsis Madis.
„Teab teda... kas kadunud wõi...” metsawaht jättis juttu pooleli.
„Kas sa õlle pealt ei näe, kuhu ta on läinud?” naeris Madis.
„Siin on ju wäga palju wahtu!” wastas Jaagup, „aga kirjad jooksewad nagu siiapoole kokku... wõi...”
„Pööra kapp teisepidi... siis näed, et kirjad sinu juure jooksewad,” seletas Madis ja pööras kapaääre teinepoole... „waata, kuidas nad nüüd Jaagupit armastawad!”
„Noh, ega’s kiri waleta!” seletas wana hall metsawaht ja pistis hahkjad wurrud õllewahtu... et näidata, kuidas kiri Jaagupi poole jookseb.
Jaagupit Madis mõistis. See oli weel wana-aegne mees, kes elu tundis ja elada oskas.
15
„Küllap wist suur Jumal selle ise sealt ära koristas, et lastele witsu saada,” naeris Jaagup, kui ta wahused wurrud kapaääre küljest wabastas ja neid alumise mokaga puhastas.
Ka Madis naeris.........
Aga nüüd oli herra ühes... Esimest korda 11 aasta sees! See ajas Madise mõtlema.
Ta silmis sätendas tuli.
Herra rääkis Madliga; see näitas käega loomsewälja peale ja keelas ning taltsutas urisewaid koeri. Herrat Jaagupit ronisid üle aia ja hakkasid loomsemaa poole liikuma.
„Siia tulewad!” hüüdis poeg.
„Kas sa ei näe tööd teha!” pahandas isa, hakkas aga ise tulejatele wastu minema.
Rukkiwälja ninas, loomsemaa uue kraawi kaldal said nad kokku.
„Noh, Madis, kuidas elad?” küsis herra, ilma et oleks teretanud.
„Tere, tere, auline herra!” wastas Madis ja tõmbas mütsi peast.
„Tere, Madis!”
„Eks ta lähe ka waewast wiisi.”
„Aga sul on ju suur koht siin?” küsis herra järsku.
„Mis ta on ikka, herra; muidu nagu pastlalaiune lapp.”
„Sul on ilus rukis!”
„Mis ta, herra, on: harw, nagu harjuski habe. Siin kalda peal, kraawimullal on ka, aga seal keskpaigas on muidu lustjad ja roobiheinad, – wa nälgheina puru!”
„Sa saad siit ilusa orase?”
„Eks see ole Jumala käes. Tee tööd ja näe waewa ja aja nälga kirwewarrega majast wälja!”
„Aga ma olen kuulnud, et sa rikas mees oled?”
Madise silmad põlesid.
16
„Mis nüüd herra waest inimest narrib! Pole nugagi leiwalõikamiseks, – katsu, kuidas wahel nööriga tüki küljest kätte saad!”
„Aga, Madis, sa osta koht ära!”
Madis märkas kuidas jõud jalgest kadus.
„Kas jälle?” jõudis ta küsida ja tundis, kuidas pähä nagu must kott tõmmati, must kui sügisene öö, mil waade kaob; kuidas weri peaajusse walgus... silmadest sädemed kargasid ja käed tukiteibast kramplikult kinni haarasid.
„Jah, Madis, mul on tõsine nõu seda kohta ja metsa ära müüa; sa osta Kajumaa ise ära, muidu läheb teiste kätte.”
„Kurat!” möirgas korraga Madis, „kao sa, inimesesoo teotus, mu silmade alt!”
Tugew tukiteiwas tõusis kõrgele õhusse ja langes... just herra pea kohal alla.
Seal tundis Madis Jaagupi tugewat lööki oma käewarre pihta... Hoop langes kõrwale... ja kui ta äritatud silmad jälle ülesse tõstis, nägi ta, kuidas herra kiirel sammul mööda rukkiäärt läbi pika peenrarohu talu poole kepsis ja wahel üle õla tagasi waatas.
„Madis,” ütles Jaagup tasa ja noomides, „nüüd tegid sa küll seatembu ära!”
„Maha! Timmukasugu! Wereimejad... mõrtsukad!” wandus Madis.
„Jaagup!” hüüdis herra eemalt, „Jaagup!”
Jaagup läks.
„Isa,” kaebas kohkunud poeg, „kas sa hull oled!.. See oli ju herra ise!”
„Herra ise?” naeratas Madis uimaselt... „see oli... kurat.... et pauk mööda läks!” Ja pikkamööda wõttis ta teiba maast.
III.
Rõhuw oli Kajumaa rahwa olek, nii rõhuw, nagu tänane päikese soojus suitsuse palawusega, halli kuiwa walgusega, mida punakas lõõmaw awaus taewa wärwita wõlwilt raskelt alla wajutas.
Isa ei tulnud lõunat sööma, ehk ema teda küll mitu korda lõunale oli kutsunud; isegi karjatüdruk oli järel käinud.
„Poiss, sa mine söö kõht täis,” käskis isa, „ma ei taha kuiwa ega märga!”
„Kuule, Madis,” küsis ema pojalt, „mis teil seal oli? Herra oli nii imelik, Jaagup nii kohkunud! Issand Jumal, mis teil seal oli?”
„Midagi ei olnud!” rääkis poeg, „isa on hulluks läinud, tahtis herra maha lüüa!”
„......” Ema tegi küsiwa näo ja pani kaks kätt kokku.
„Heldekene!.. Mis meist nüüd saab?” hädaldas ema, kui ta poja juttu oli kuulnud. „Herra laseb ta wangi panna! Ta läheb külmalemaale.... Heldekene, mis kõik wanale inimesele pähä ei tule? Põrguline, niisugune! Wana inimene, – aga niisugune sõge!”
Ja ema hakkas silmi wesistama.
18
„Heldekene, heldekene!” kaebas ta, „ma olen saad korda rääkinud, et ta hull on, aga kes usub? Seda nüüd temale wanale inimesele weel tarwis!”
Nõuta ning nagu abi otsides jäi ema poja otsa waatama.
„Kuule, Madis, ma lähen õige mõisa ja palun herra käest wana poomkaela tembu andeks,” arwas ema, „ehk herra kuuleb mu palwet ja halastab meie peale.”
Poeg ei oskanud midagi wastata.
„Kuidas ta, wana inimene, nüüd nii tormiks pidi minema,” kaebas ema edasi, „tahtis herrat puuga lüüa?! Heldekene ometi! Kus wana lolli aru! Sa lööd nüüd saksa maha?! Oh, ole hullu, ole pöörast!”
„Ema!” wastas poeg; „sina ära mine kedagi mõisa!.. Sealt ei tule midagi wälja! See kes meid wiiest kohast wälja on wirutanud, see ajab meid ka siit minema, – ja asi lõpetatud!”
Ema jäi kohkudes kuulatama.
„Mis see aitab? Mis aitawad sinu pisarad ja roomamised?... Ema, ära tee ennast nii kaugele orjaks!.. Midagi ei tule sealt wälja... Ma ütlen sulle, mitte midagi!”
„Ja meie peame siis siit wälja minema?” küsis ema, kuna ta täis ahastust pilguga poja otsa waatas, nagu loodaks poja käest paremaid sõnu, sõnu, mis tema purukskistud hingele tilgakesegi lootust annaks.
Nüüd ei jõudnud ema enam oma tundmusi warjata:
„Heldekene, kas siis Jumala seadus tõesti otsa on lõppenud?” küsis ta silmi pühkides. „Sa mäletad ise, kuidas meie siia tulime ja mis meil siin ees oli: taewas ja mets... Siia asusime nagu pääsukesed katuseräästa alla ja hakkasime pesa tegema!... Ja nüüd, nüüd on ta walmis – ja nüüd – muud kui mine aga jälle!...”
19
Ema ei jõudnud enam pidada. Pisaraid oli ta katsunud tagasi hoida, aga nüüd jooksid need sorinal üle kortsus palgete alla.
„Kas siis õigus maa pealt tõesti kadunud on?” luksus ta walust rappudes; „suur Jumal, kas sina oma pale maailma pealt tõesti ära oled pöörnud?! Su pühas raamatus on öeldud, et sa kõiki nuhtled! Mis head on need sulle teinud, et sa neid niisugust ülekohut karistamata lased teha?!”
„Ema! ema!” waigistas poeg. „Ole ometi mõistlik! Mis süüd Jumalal on, kui inimesed niisugused seadused ja õigused on teinud!”
„Kas see weel kellegi seadus wõi õigus on? Paljalt tulime meie siia. Mitte hambaorki ei ole meie teiste käest saanud, kõik tegime ise... puhas ise. Need majad – kõik tegime ise; need põllud – kõik on meie werewaew ja töö; need aiad, kraawid – kõik, kõik... meie tehtud. Keegi ei ole tikku siia paigale pannud!.. Ja nüüd? Nüüd – muud kui mine aga jälle! Mis seadus see on, wõi kellegi õigus!?”
„Inimesteõigus!” wastas poeg. „Ema, saa omete sellest aru! See on teise maa ja teise mets! Kuus aastat elasime meie siin ilma ühegi rendita. Meie raiusime teise mehe metsa; teise mehe palkidest tegime majad ja aiad; teise mehe maast lõime põllud; teise mehe maa sisse kaewasime kraawid... Kõik see on teise oma. Teisele mehele maksame teist kuus aastat selle maa eest pool renti... ja nüüd tahab teine mees oma maad ära müüa!.. Mis seal pahandada!”
„Kas tema teda on loonud? Kas tema seda metsa on istutanud?”
„Tema on seda teiste käest ostnud,” wastas poeg, „ja selleks on temal paberid.”
20
„Ja et temal paberid on, siis peame meie sandiks saama,” küsis ema. „Aga kes maksab meie töö, meie waewa?”
„Jumal taewas!” ütles poeg ja lõi käega.
„See on püsti ülekohus!” nuttis ema ja tõstis käe kõrgesse ülesse. „Siit ei lähe meie mitte enam wälja, löödagu wõi maha!”
Pojal oli walus ema ahastust näha. Ta ohkas ja läks töösse... ilma isuta, ilma sihita...
Isa käis aga tulimuldsel loomsemaal teibaga ümber ja ajas tükkisid tulde... Ta oli tõsine nagu mustjassinine ülestõusew müristamisepilw.
IV.
Weel ei olnud päikene pooles õhtus, kui isat poega toa poolt jälle koerte haukumist kuulsid.
„Täna, ikka täna!” urises wana Madis ja tõstis oma raske pea ülesse, et kodu poole waadata. Kui aga seal midagi iseäralikku ei näinud, hakkas ta jälle rahulikult töösse.
„Tere!” kuulis isa korraga rukki wahelt healt enese ees.
Wana lõi silmad raskelt ülesse... Tema ees seisis metsawaht Jaagup.
Imestades silmiteles Madis tulnut, nagu küsiks ta: „Noh, mis sina nüüd taga ajad?”
Sõnalausumata tuli wana Madise juure, andis talle kätt, mida see kaua enese pihus hoidis ja sõbralikult pigistas.
„Mul on sulle midagi rääkida. Lähme istume kusagile maha ja ajame juttu!”
Madis waatas uurides Jaagupi silmi; ja kui tema sealt täit usaldust ja kaastundmust leidis, wastas ta:
„Eks lähme!”
Nad läksid peale tuule rukki ääre ja istusid sinna kraawikaldale.
Mõlemad waikisid kaua.
22
„Kuule, Madis,” ütles wiimaks Jaagup, „sa oled wist wanadusest natukene nõrk!”
Madis ei wastanud midagi. Ta teadis, kuhu Jaagup oma jutuga sihib.
„Herra küsis mu käest tee peal, kas sa mitte hull ei ole?”
„Ja mis ütlesid sina, sa wana mõisa-rebane?” küsis Madis kurjalt.
„Oh, jäta niisugused jutud! Waata, inimene peab ka teadma, kuidas ennast ülewel pidada. Sa ütled mulle rebane! Rebane on ilus loom. Ja rebane peab ka olema, aga mitte kohe teisele puuga kaela wirutama. Mis siis oleks olnud, kui pauk pihta oleks läinud?” küsis metsawaht tõsiselt.
Madis mõtles.
„Ta oleks waga kui sukk olnud!” seletas Jaagup. „Oh, wana tulipea! Mis oleksid sa siis ütelnud!?”
„Mitte midagi!”
„Aga kas metsas ümberkukkunud puid wähe on?” küsis Jaagup uurides. „Mis on sellest kasu, kui sa külmalemaale läheksid? Kellel on sellest kasu? Inimene peab ettewaatlik olema, tark ja wagur!”
„Mine ole seal tark ja wagur, kui sind nagu ussi aia all soritakse!” oli Madise pahane wastus.
„Aga ta ei ole ju sugugi nii halb mees!”
„Halb mees?” küsis Madis. „Mis ütles ta mulle, kui ma siia tulin? „Sealt ei aja sind keegi wälja.” – Wat, sedasi ta ütles, ja nüüd: „Osta oma koht ise ära!” Kellega? Nende wanade karwadega, mis mul peas on?!”
„Sa oleksid pidanud seda herrale meele tuletama, et ta kord nii lubas, ja tema oleks asja nii katsunud seadida, kuidas wõimalik. Sa tead ju, et temal kole puudus on. Lapsed tahawad koolitada, tütred mehele panna,
23
ise elab lilla! See raha on juba ammu läbi, mis walla eest sai; nüüd peab metsa müüma hakkama, kui nälga ei taha surra. Sa saa asjast ikka ka aru! – Eh, eh – wa Madis,” naeris Jaagup, „sa kuula ikka, mis nad ise räägiwad! Pole nende elu na kuldne kedagi. Seal tuleb noorherra mu juure ja küsib: „Kuule Jaagup! Papa kurat, müüb kõik metsa ära; kas mulle ka weel järele jääb?” Ma wastasin: „Oi, seda on küll ja küll, saab teie ja papa põlweks!” Sa saa ikka asjast aru. Häda ajab härja kaewu!”
„Ära aja niisugust juttu, kui sa mind wihastada ei taha,” kärkis Madis. „Siis et keegi üleannetu inimene, kes maa peal elada ei mõista, weel prassida saaks, pean mina kõik oma kaotama: oma wara, oma maja, oma töö ja waewa? Ühe inimese pärast, kellel niipalju aru peas ei ole, et selle suure maaga, mis temal käes, ennast toita! Kuidas mina läbi saan?”
Ja Madis tõstis jälle oma matart.
„Jäta see üsna rahule!” waigistas Jaagup. „Sellega, ma ütlen sulle, ei ole midagi teha. Nüüd on teised ajad ja teised arud. Seda tõstawad üksnes rumalad metsinimesed. Noh, sa – ütleme – su pauk oleks õnnestanud – sa oleksid oma töö ära teinud, noh, mis siis?”
Madis ei wastanud.
„Sina õnnetu, su perekond õnnetu...”
„Ära kiusa mind!” wihastas Madis, „ütle, mis sa tahad, ja...”
„Ära ole nii kõrwend!” noomis Jaagup, „kuula enne asi ära ja siis wasta!”
„Sa oleksid pidanud,” seletas Jaagup edasi, „sa oleksid pidanud juba enne koha ära ostma... poja ära koolitama... siis oleks poiss wõinud neile punktid ette panna; oleks wõinud herrale kosjagi minna...”
24
„Lori!” põrutas Madis. „Siis minu poeg läheb neid wõtma, kes kaksiti hobuste seljas tolgendawad ja ajawiiteks koeri musutawad! Mis lori sa ajad, kas siis minu Madis mitte inimest ei saa. Mis lori sa ajad?”
Jaagup hakkas naerma.
„Noh, waata, nüüd sa naerad ise oma rumaluse üle. Sa ütled: Eks ostnud koht ära! Jah, rumalus see oli. Aga kes wõis sellel ajal seda uskuda. Ma arwasin, et koht jälle käest ära wõetakse; parem siis raha raiskamata jätta! Ühel ilusal päewal öeldakse meile: „Meil on suur rahapuudus, meie tahame poegi koolitada, tütred tulewad mehele panna: nüüd hakkame uueste teie kohti müüma!” Noh, mis sa selle peale ütled?”
Madis ootas wastust, aga kui Jaagup waikis, siis kõneles edasi: „Sa ütled: „See on wõmata! See tund jääb tulemata!” Aga mina ütlen: kõik wõib tulla! – Kuid niisugusel korral pole muud, kui –!” ja Madis näitas suurt teiwast.
Mehed waatasid mõlemad kahtlaselt teineteise otsa.
„Minu wana pea küll muud ei näe,” rääkis Madis edasi, „kui paljast jõudu! Kes ajas mind siia metsa? Jõud! Kes tõmbas selle metsa maha? Jõud! Kes ajab mind siit jälle wälja? Jõud! Aga kes paneb wastu? Jõud! Oh, Jaagup, oleks mul siin metsas 900 noort poega olewat ja kõigil wana Madise süda sees, – see poeg on mul tossikene ja ajab ka niisugust tarka juttu nagu sina, – kõigil kõwad wemblad käes... Jaagup, kurat!” kisendas wana Madis, „tulgu wõtku siis weel! Tulgu, tulgu!”
„Aga siis tuleb sinu 900 wastu teine tuhat!” wiskas Jaagup wahele.
„Oh, kui tuhat tuleb, siis lööme lahingu lageda nõmme peal, suure sipelgapesa juures, ja eks siis näeme, kes wõitu saab; wõi teeme enne rahu ja lepime kokku,
25
kui näeme, et mõlemed pooled tugewad on. Siis teeme rahu, nagu Ingeland ja Rantsus, tõmmame piiri ja lepime kokku, wõi materdame teineteist, kuni wiimane mees maas. Aga kes seda tahab? Igaüks tahab elada ja sellepärast teeme lepingu! Waata, nii on maailma asjad! Aga mitte sinu maaostmine, wõi koolitamine, wõi kosjaminemine! Jõud, wennas, jõud – see on peaasi!”
„Aga, kui jõudu pole?” küsis Jaagup.
„Kellel?” küsis Madis, „kellel ei ole jõudu!? Meil wõeh? Kellest maailm elab? – Just meist! Ja meil ei ole jõudu! Ainult lollid ei saa sellest aru, aga targad mõistawad seda ja wärisewad...”
Mehed olid jälle mõlemad wait. Kumbgi ei tahtnud teise rahu ega mõttekäiku rikkuda.
„Noh,” küsis pisukese waheaja järele Madis, „mis ta rääkis?”
„Ta arwas, et sa hull oled!”
„Ja sina?”
„Kuule, Madis, ma seletasin kõik ära. Ma rääkisin, et sa hull ei ole, waid herra sõna peale wihaseks said ja muidu hea mees oled ja...”
„Ja mis weel?”
„Ma rääkisin kõik ära, mis ma teadsin.”
„Ja tema?”
„Tema kuulas ja kuulas. – Ega see mees rumal inimene ei ole, ta saab wäga hästi aru, kuidas lood seisawad. – Jäi teine üsna mõtlema. Mõtles kõik selle tee ja laskis hobust sammu käia, – ta armastab muidu tulist sõitu. – Ma mõistsin, kuidas ta mõtles ja uuris. Kui meie metsast wälja saime, ütles herra mulle: „Kuule, Jakob, sa sõida tagasi ja kutsu wana Madis homme wara hommiku kell 11 mäele! Kas sa kuuled?” „Jah, auline herra!” wastasin ma ja jäin ootama. Herra mõistis ja
26
ütles: „Sa ütled talle, Jakob, et ma talle tahan midagi... kinkida!.. Ütled talle!” Ja ma sõitsin siia!”
Madise pea wajus alla. Selle higine, paksu tolmuga kaetud ots läks kortsu.
„Kinkida?!”
„Jah!”
„Ta laseb mu kinni panna!” kärgatas Madis.
„Mine ikka?!”
.............
,,Kas lähed?”
„Ma mõtlen weel!”
„Mine!”
...........
Jaagup andis Madisele kätt ja lahkus, ilma et ta enam teist oleks käskinud wõi keelanud.
V.
Metsawaht Jaagup kadus rukkiwälja taha. Madis waatas temale tükk aega takka järele ja saatis teda oma raskete mõtetega, nagu rukkiwäligi, mis tuule käes paendus ja kumardas ja lahkujale rohelisi laineid jumalagajätmiseks järele weeretas.
Madis pidas iseenesega aru, kas minna mõisa wõi mitte, ja mis kingitus see wõib olla, mis herra temale lubas.
Ta seisis tukiteiba najal, waewas pead ja mõtles ja mõtles.
„Herra lubab mulle midagi kinkida... Kinkida?! Mis ta mulle kingib? Mis wõib tema mulle kinkida? Wangirauad!”
„Wangirauad!” kõlas tal korraga kõrwus.
Aga raua-kõla tuletas talle midagi meele, midagi niisugust, mida ta enne iialgi ei julgenud arwata.
„Hoo!” mõtles Madis julgemaks saades. „Hoo! – ma lähen; lähen nimelt! Homme wara hommiku kell 11 olen ma seal – ja kingin ka herrale midagi. Midagi niisugust... niisugust!.. Tema annab mulle rauda, – aga mina annan temale terast! Olgu! Kink kingi wastu! – Lähen,” julgustas ta iseennast, „lähen! Kaua sa ikka rändad. Ükskord peab lõpp tulema: Kingime siis teineteisele rahu.” Ta hakkas naeratama.
28
„Saab näha, kumma rahu on suurem, kas minu wõi tema?”
„Poiss!” hüüdis ta poega.
Noor Madis tõstis pea ülesse, wiskas labidaga tüki mulda eemale kaugele ja jäi warre najale seisma.
„Kuuled sa, poiss,” käskis Madis, „sa jäta labidas rahule, ja lähme natukene sepapatta!”
Poeg jäi kuulama, nagu ei saaks ta õieti aru.
„Ä’ mõtle kedagi,” seletas isa, „lähme sepapatta, – mul tarwis seal midagi teha!”
„Mis Jaagup rääkis?” küsis poeg.
„Jaagup? Mitte midagi! Sonis niisama!”
„Aga kas ta herrast ei rääkinud?”
„Eih!”
„Lähme aga, lähme!” kiirustas isa.
Poeg lõi labida pehmesse wäljapillutud mullasse ja hakkas kodu poole lonkima; tema järele astus isa.
„Poiss, sa tee ääsi ette tuli ülesse – ma lähen tuppa ja toon sealt sepise ära!”
Uudishimulikult läks noor Madis sepapatta. Õudne wilu õhk, mis ennast külma raualõhnaga oli seganud, tungis ninasse.
„Isa on wist ikka segaseks läinud!” mõtles poeg. „Kas see nüüd kellegi temp on? Jätab töö pooleli ja – korraga sepapatta! Saab näha, mis imet ta siin hakkab tegema?”
Warsti wurises tuli lõõtsa suu ees ja ajas süte pealmistest kordadest paksu suitsu katuse alla, et sealt arglikult läbi laudade wabasse loodusesse pugeda.
„Kas walmis?” astus isa sepapatta.
„Walmis!” wastas poeg ja waatas uuriwa pilguga isa otsa.
Isa hoidis pikka wana wiili käes ja keerutas seda tähendusrikkalt ümber. Ta waatas teda natukene, wõttis
29
pihid, pani ühe wiili otsa pihtide wahele ja torkas siis selle tulisesse söehunikusse.
Poeg tõmbas lõõtsa; isa seisis ääsi ees ja waatas üksisilmi wurisewasse tulde.
„Waata,” ütles ta, ilma et ta poja poole oleks pööranud, „nii on see ilma elu.”
Poeg kuulatas.
„Nii ta on! Siin on wana wiil... Kusagil wabrikus on ta tehtud... töö jaoks. Ja tööd on ta teinud. Palju, wäga palju! Ta on wiilinud, ta on teritanud... ta on pooleks teinud, mis kõwa pidi olema. Ja oleks ta rööwli kätte sattunud, siis oleks wõinud ta raudkangisid waranduseaitade eest läbi murda, et kätte saada, mis teised sinna kokku on korjanud.”
Poeg kuulas isa juttu... „Ta on tõesti weidraks läinud,” mõtles ta ja waatas kartusega isa otsa. Talle tuli korraga Aabrahami ja Iisaki lugu meele. Niisugust juttu wõis wist Aabraham ajada, kui end pojaga Mooriamäele walmistas minema.
Tuli wurises... Sepis lõi punetama... Isa wiskas peenikest liiwa tulde ja pööras wana wiili kord ühe, kord teise külje peale.
„Suur wasar!” käskis isa ja haaras pisukese pihku, kuna ta tulise raudpulga alasile pani, et poega pihta lasta lüüa.
„Nuga!” hüüdis isa.
Wuhisedes lendas raske wasar walkjaspunase wiili peale. Teras turtsus ja nuttis, nagu oleks ta wihane, pillas enesest punaseid pisaraid kaugele ja wajus ikka laiemaks ja laiemaks, kuna ta nina esiti punaseks, siis sinikashalliks muutus.
„Küll!”...
Isa pistis sepise uuesti tulde.
30
Poeg pani suure wasara alasi ääre ja asus endisele tööle.
„Jaa –!” hakkas isa jälle peale, „oma töö on ta ära teinud! Kas tema selle juures süüdi on, kelle käes ta töös oli? Süüdi on see, kes teda kulutas! Tema oli töö jaoks loodud, aga tööd ja tööriistu pühendab eesmärk. Mida kõrgem asi, mida kätte tahad saada, seda ausam tööriist, millega püüad! Ja kas inimesed ei ole ka mitte üksteisele just niisama tööriistad, millega midagi kätte tahetakse saada. Waata, seal muudab sind keegi tööloomaks, sõiduhobuseks, koeraks, kassiks – kas wõi seaksgi; sina wea, sina sõida, sina haugu, sina näu, wõi kas tusti maad ja toida ennast kuni sügiseni, et siis ihu ja hinge temale wiia, ja just selle kasuks, kes sinuga kui loomaga ümber käib!”
„Kuramus!” kirus wanamees ja riputas liiwa tulde, „see on üks weider asi, see ilma-asi, kui sa seda päris järele hakkad mõtlema ja kaaluma. Sulle öeldakse: sa ei tohi warastada! See on... sa ei tohi oma kätt teise tasku pista ega sealt raha wälja tõmmata; sa ei tohi teise hobusega ära sõita... aga kui sa nii mõistad elada, et teine kõik oma wara ise sinu kätte toob, sest et häda, waesus, wiletsus seda sunnib tegema, siis oled sa aus mees, saad rikkaks, maga kahe teki wahel!” Wana naeris ja pööras laiakslöödud wiili süte kuumas tules.
„Sa teed nuga?” küsis poeg, kellele isa jutt kananaha ülesse ajas.
„Nuga!” wastas see, „suurt ja ilusat nuga!... Ehk nagu ütleme: tapma!” arutas wana edasi. „Löö teine maha... oled kohe oksas! Aga tee nõnda, et teine niisuguse oleku sisse on pandud, kus ta ise oma elu, oma terwise, oma jõu on sunnitud sulle tooma, siis ei ole see enam tapmine, siis on see igapäewane asi!...
31
Löö!” hüüdis wana ja tõmbas kuumusest nõretawa terasetüki õõgawalt ääsiesiselt wälja. „Tasem!”
Jälle wuhises wasar ja tilksus teine pisem isa käes, jälle turtsus teras ja nuttis tuliseid pisaraid... ja ikka enam noanäoliseks muutus meistri käes hingeta tombukene, kuni ta esiti punakaks, siis sinikaks ja wiimaks halliks läks, mil ka wormimine tema kallal lõppis ja nuga jälle tuliste süte sülle pandi.
„Aga, mis sa arwad, kui nüüd need, kellega nii ümber käidakse, sellest kõigest aru hakkawad saama, mis nendega tehtakse? Mis?! Mis sünnib siis? Kas ei sünni siis sedasama, mis selle wiiliga? Arusaamise tuli ja elu wasarate hoobid muudawad ta kuju: ta ei ole mitte enam rahulik wiil, et oma turjal elu õõrumisi wastu wõtta ja aja jooksul nüriks terasetükiks muutuda. Ei – tast saab lõigeriist... ja häda sellele, kelle kätte ta sattub!”
„Isa!” sõnas poeg, „sa ajad segast juttu; sa ei ole enne iialgi niimoodi rääkinud. Isa, ära räägi nõnda, see on hirmus!”
„Poiss!” hoiatas wana Madis. „Sa oled alles... rumal. Pole su isal wiga midagi! Sellel wanal on pea omal kohal, üksnes norus on ta teda kandnud, sellepärast et tal midagi on olnud. Aga kui enam midagi ei ole, siis tõuseb pea püsti, nagu oks, kust õun maha on kukkunud, ennast jälle sirgeks ajab ja ilma waatab! Madis ei ole rumal õunapuu, keda peremees igal sügisel koorib ja kiidab... Ei, Madis on inimene! Madis ei ole mitte Aabram, kes poega peab ohwerdama ja oinast weel otsima; ei, Madisel on oinas teada!”
Jälle lendas tuline nuga nagu Keerupi mõõk läbi õhu alasile, kus wana ise teda weel üksinda tasus ja silis, kuni külmaks muutus.
„Nüüd siis karastusele!” ütles isa ja pistis noa uuesti tulde.
32
,,Waata, et mollis wesi on,” käskis ta poega, „ja sea käi joone! Ma tahan ta täna walmis teha!”
Poeg kallas wee karastusmoldi. Isa liigutas sepist ettewaatlikult tules, torkas temaga mitu korda ääsi ees olewa liiwa ja rauapuru sisse... ja siis korraga... teda kõrgel õhus ringi keerutades laskis ta uue meistritöö wette, kuhu see turtsudes ja hädaldades, nagu nuttes kadus ja tasaseid mulinaid kuuldawale saatis.
Mõne minuti pärast wõttis Madis noa wälja, lõi selle sabapidi puutombu sisse ja katsus küünega tera kõwadust.
„Lase käi joosta!”
Poeg hakkas käia weeretama.
„Isa on hull; isa on hull!” kuulis poeg kuiwa käia kiunuwat.
Isa pani noa käia peale. Wastik kriuksumine tuli kuulduwale, kui teras ja kiwi üksteist suudlesid.
„Ei ole õigust; ei ole õigust!” kostis isa kõrwu käia kriuksumine.
„Isa on hull; isa on hull!”
„Pane wett wõlli peale!” käskis isa, „mis ta karjub!”
Poeg tilgutas paar piiska wõlliotsade peale. Karjumine kadus. Mõlemad waikisid.
„Mis me tast nii haljastame!” pahandas natukese aja pärast poeg, „ega’s wikati lõikamiseks nii ilusat tarwis ei lähe!”
„Wikati lõikamiseks?” küsis isa. „Kust sa tead, et ma teda wikati lõikamise jaoks teen?... Wat, see on see asi!” seletas wana Madis. „Sa küsid: mis jaoks ma teda teen?”... Ta ootas, et wastata. „Ma teen ta kingituse jaoks!... Jaagup kutsus mind homseks mõisa: herra tahta mulle midagi kinkida. – Wana
33
Kajumaa kolonist tahab ka midagi wastu kinkida... mälestuseks!”
„Isa?” Poeg jättis käia ümberajamise pooleli.
„Noh, mis on?”
„Isa?” küsis poeg. „Ega sa ometi hull ei ole! Ära tee seda...”
„Mis?” päris wanamees. „Kingitus kingituse wastu. Ma pole herrale midagi oma rändamise eest andnud... olgu siis nüüd!”
VI.
Kell üksteistkümmend oli Madis mõisas. Roidunult astus ta köögitrepist ülesse ja haigutas... Ta polnud öö otsa magada saanud: kõiksugused wiirastused ja hirmukujutused jooksid tal silmade eest mööda, kui laud wähe koomale wajusid. Nagu uppujal terwe elu panoraamana weel kord waimust läbi wilksatab, nõnda waatles wana oma mööda läinud elu.
Tal oli ilus koht olnud. Rahulikult tehti seal tööd, äritamata, nagu unes. Siis tuli korraga kohtade ostmine. Madis ei arwanud sellega toime saawat. Ta ei usaldanud seda teha... Ja isaisadest päritud koht läks teiste kätte. Ta kolis teise rendikoha peale. Aga ka seegi läks warsti. Nii wõttis ta kolmanda, siis neljanda, siis wiienda... kõik läksid – ja Madis oli rändamisega ikka waesemaks, ikka wanemaks jäänud. Loomade hulk kuiwas niihästi keha kui ka arwu poolest... Üks ainus hobusehing oli weel kolmest ilusast ruunast järele jäänud.
Wiimaks palus ta herra käest nagu nalja pärast ühte niisugust kohta, kust teda enam keegi wälja ei aja. Herra oli talle selle Karulaanest andnud. Siin hakkas Madis uuesti elama – ja elas üsna jõukalt. Jälle tekkisid tema karja ilusad weised, paar rammusat ruuna.... Ja nüüd korraga: roni jälle minema, et teisele elamiseks raha tarwis on.
35
Tuline wiha aeles Madise südames. Ta tundis elus enese narri olewat, kellel ei pidu ega peatust kusagil pole.
Ta hakkas nagu läbi udu aimama seda, mis temaga sünnib ja tehtakse, ja temas tõusis isu midagi niisugust teha, mis ühekorraga terwe seisukorra walge ette toob.
Ta oli iseenesest ära, kui ta wihas tukiteiba küsija pea peale oli lasknud langeda...
„Kas olen ma mõrtsukas?” küsis ta pärast enese käest, aga jaataw wastus jäi saamata.
Õhtul oli naine teda noomides kodus wastu wõtnud. See äritas weel enam.
Kõik nagu tahtsid teda alla wajutada, maha muljuda, niisuguseks teha, kellel ei meelt, mõtet ega mõistust ei ole, kes täieline null on.
Aga null – ei mitte midagi – loom – ei tahtnud Madis mitte olla... Ta tahtis näidata, et tal midagi niisugust sees on, mis enam on kui paljas kolonist Madis Kiwi.
Ja kui ta herra kingitusest kuulis, siis arwas wana, et see muud ei ole kui kohtu kätte andmine, kohast wäljaajamine.
Millega näidata, millega sellele inimesele tunnistust anda, et ta ka inimene on, kellel hing, mõte, mõistus.
Ja talle tuli meele tema osawus sepises. Siin tahtis ta midagi luua, mis ilus, millel wäärtus ja hing on.... Ja siis, kui herra temale kingituse teeb: teda kohtu kätte annab, kohast wälja ajab, siis kingib ta herrale... midagi... midagi....
Ta waatas tee peal oma tööd. Päikesetera tantsis sätendades teririista libedal palgel ja musutas metallkülgesid rõõmsa, raswase suudlusega.
„Sellel on hing sees!” naeris Madis ja katsus küüne peal tera kõwadust. Tera helises wastu.
36
Ja pea ja tupp! Need oli Madis küll oma wanalt pussilt laenanud, aga kõik need lõiked, nikerdused, wasest kaunistused, need elasid ja kõnelesid elust, hingest, surmast...
Weel mõisa trepist ülesse astudes katsus ta, kas kingitus alles on. Ja kui ta selle põues tundis olewat, siis teadis ta, et Madis inimene on, keda mitte nii pilduda ei wõida ega tohita.
Köögis teatas ta, et herraga kokku tahab saada.
Herra ootasgi juba kirjutustoas.
Pisut hirmu tundes astus Madis sisse ja teretas.
„Tere, Madis!” wastas herra tõsiselt.
Nad waatasid küsiwalt teineteise otsa. Waikus...
„Madis?” küsis herra natukese aja pärast, ja ta heal kõlas sügawalt, rõhuwalt.
„Herra!” kostis Madis ja pistis käe põue.
Waikus...
„Madis!” ütles herra ja kogeles. Kuidagi ei saanud ta sõnu wälja.
„Madis! Sa ei ole mitte hull?”
„Mina?” küsis Madis ja nägu läks kurwalt naerule. „Ei ole, kulla herra!”
„Ma tean... ma tean, Madis...” sõnas herra, „ma tean puhas.... Aga seda ei oleks pidanud sa mitte tegema! Kas mitte teistmoodi enam läbi ei saa?”
„Herra!”
Herra aga ei lasknud teda kõneleda.
„Madis, Madis!” ütles ta, „ma tean puhas, ma tean kõik...”
Ta kogeles... Korraga ütles herra:
„Ma... ma teen sulle ühe kingituse...”
Madis waatas tõsiselt herra otsa.
„Ma tean, ma tean puhas... Ma annan sulle Kajumaa koha... sulle ja su pojale... eluajaks...
37
rendile... sulle ja su pojale...” rääkis herra, „ma olen sinule ülekohut teinud!”
Madis ei tahtnud kõrwu uskuda.
„Herra?”
„Kas saad aru, Madis, see koht jääb sulle ja su pojale sellesama rendiga edasi... kas oled rahul?”
„Herra?”
„Kas saad aru?” küsis herra.
Madis waatas arusaamatalt herra otsa.
„Kas saad aru?” küsis herra imestades.
„Ei!” wastas Madis.
Herra läks kurwaks.
„Miks sa aru ei saa?”
Madis ei tihkanud wastata. Natukese aja järele küsis ta:
„Aga paber?”
Herra tusk tõusis. Madise suhe herra wastu näis wiimasele arusaamata olewat ja sundis kahtlema.
„Olgu,” ütles ta wiimaks, wõttis paberi ja kirjutas.
„Siin on!” Herra ulatas paberilehe Madise kätte.
Madis tunnistas lehte ja kui sealt allkirja leidis, pistis ta põue.
„Noh, Madis? Kas oled nüüd rahul?” küsis herra ja pühkis higi ninarätikuga otsalt.
Madis naeratas mõistatuslikult. „Herra!” ütles ta. „Teie kinkisite mulle, ma kingin ka teile”, ja pani tupes noa laua peale päewapaiste kätte.
Herra uuris kinki.
„Tupp on küll wana, wanaisadelt päritud, aga sisu on uus!” ütles Madis arglikult. „Olgu peale!”
Herra käed wabisesid. Ta wõttis kingi ettewaatlikult pihku ja tõmbas tera wälja...
Külm, higine teraseläige suudles päikesekiireid, kes sealt jääselt naerates waataja hingesse hüppasid.
38
„Madis!?”
Madis waatas uurides herrat. „Noh, kas olete rahul?” küsis ta.
Herra silmas weel kord Madist... Kui ta enese ees aga wana liht talutaati nägi, kelle silmad küll terasena läikisid, aga ometi sügaw-rahulikku ilmet awaldasid, siis sirutas ta käe Madise poole ja sosistas tasa: „Madis!”
Teras sätendas ja tantsis päikesekiirtes. Herra ja Madise käed wiibisid teineteise pihus... üks kuiwetanud ja walge... teine tugew ja must... ja wabisesid, nagu sätendaw teras päikese hõbelainetes...
„Mõtte” kirjastuse raamatuladu, Tallinnas.
Ilukirjandus.
Andrejew Leonid. Jutt seitsmest ülespoodust. 55 k. – Buck W. Juku elulugu, 10 k. Lina. 15 k. – E. Alwine. Jõuluõhtul. 3 k. – Ger A. Äratatud. 60 k. – Herrad seltsimehed riigimoonakateks. Karrikaturidega. 19 k. – Jõulusoow. M. Martna tõlgitud jutt. 3 k. – Järnefelt Arwid. Maaema lapsed. 30 k. – Menshinski W. Jeesus. Barrabase raamatust. 10 k. – Peterson Ernst. Liisi. 12 k. – Proletarlane. W. Sõnajalad. 50 k. – Puhasorg Joh. Meie elu. 80 k. Ka „parem” seisus. 8 k. – Rooskaja Hans. Jämedad jooned. 22 k. – Twain M. Aadama ja Eewa päewaraamatud. Piltidega. 30 k. – Tõnurist A. Kriipsud. 75 k. Kui loodeti. 7 k. Patuoinas. 10 k. – Eduard Wilde. Asta ohwer. 9 k. Jutustused. 1.25 k. Muiged. 70 k. Mäeküla piimamees. Romaan. 2.50 k., 3 r. ja 3.75 k. – Zola Emile. Süekaewajad. (Germinal.) Romaan. 2 r.
Mitmesugused raamatud.
Aasta. I 95 k, II ja III à 70 k., IV 1 r., V 75 k. (Ilmuwad iga aasta.) – Bebel A. Seltskonna sotsialiseerimine. 25 k. – Doktor Bernsteini Juhatuseraamatute. Nõuanded meestele. 25 k. – Delitzsch Fr. Kelle poeg oli Kristus? 20 k. – Edasi I–IX (albumid). Piltidega, à 25 k. Edasi kalender iga aasta. – Eewa I ja II. Piltidega. à 25 k. – Gumplowicz Ladislaw. Abielu ja wabaarmastus. 15 k. – Heraklides A. Eesti usk. Piltidega. 25 k. Piibli-sõnaraamat. 180 pildiga. 1.25 k. – Ingersoll R. G. Wastukohad piiblis. 20 k. – Kautsky K. Erfurdi programm. 25 k. Suur Prantsuse rewolutsion. 20 k. – Kiltshewski W. Mis naisterahwastel endi üle waja teada. 15 k. – Korpimaa T. Ostuühisused ja sotsialismus. 20 k. – Lafargue P. Ajalooline idealismus ja materialismus. 10 k. – Lwow-Rogatshewski W. Trükisõna ja tsensuriamet. 40 k. – Martna M. Soome. Piltidega. 1.50 k. Marx Karl. Kapital I. Ilmub annetena, iga anne 30 k. – Menger A. Anarhismus. 10 k. – Mõtted. I. Piltidega. 1 r. – Mõtted II. Piltidega. 1.20 k. – Rubakin N. Imede ja salajõudude seas. Hulga piltidega. 15 k. Kuidas kiwid kõnelewad ja laulawad. Piltidega. 15 k. – Rustikus. Kuda ja mida uskuda? Teaduse kindlusest. 10 k. – Shiwago S. Lehekülg Schweitsi wabastuse-ajaloost. 20 k. – Tagasi. Piltidega. 20 k. – Tõnurist A. Narwa. Hulga piltidega ja kaartidega. 1 r. – Wood-Allen Mary. Ütle mulle õigust, armas ema. 20 k. – Eduard Wilde. Awalik kiri Eesti Kirjanduse Seltsile. 15 k. – Wolk E. A. Ernst Renani „Jeesuse elu” 15 k.
,,Tulus Kirjawara”.
Nr 1. Leiwad ja saiad. Oma- ja wäljamaa paremate õperaamatute järele asjatundjate juhatusel kokku seatud käsiraamat pagaritele, kokkadele ja perenaistele. 23 joonistusega. H. 1 rbl.
Nr. 2. Kohwi-aseainete ja söögisinepi walmistamine. (Kohwi õperaamat.) K. Lehmanni saksakeelse õperaamatu II trüki järele G. Bach. 21 joonistusega. H. 1 rbl.
Nr 3. Peergudest elektrini. E. J. Tshishowi järele elektriinsener W. Waher. 42 pildiga. H. 16 k.
Nr 4. Rauatöö. Juhatused ja kirjeldused metallitöölistele ja asjaarmastajatele. 159 joonistusega. H. 70 k.
Nr 5. Elekter ja elektri tarwitamine (elektritehnika). Dr. L. Graetzi järele insener W. Waher. 191 joonistusega. H. 1.70 k.
Nr 6. Rauatreiali käsiraamat. (Trükis.)
Nr 7. Mida todulindudekaswatusest waja teada. Kirj. Rud. Zero. Tabelite, joonistuste ja piltidega. H. 30 k.
„Terwit – Jõudu”.
Nr 1. Idealne kehakultura. Kõige õigemad ja mõjuwamad kehaharjutused terwisehoidmiseks igaühele. J. Edwards’i järele Alma Kastra. 15 pildiga. H. 30 k.
Nr 2. Katmatus arenemiseajaloo, terwise, kõlbluse ja kunsti seisukohalt. R. Ungewitteri järele H. Pöögelmann. 69 pildiga. H. 1.10 k.
Nr 3. Ratsionalne gümnastika ja sport. Lingi (Rootsi) sisteemi järele C. Norlander ja A. Poltoratski. 150 joonistusega. H. 75 k.
Nr 4. Ujumine ja elupäästmine. Rootsi weehädast päästmise seltsi käsiraamat. 60 pildiga. H. 40 k.
Nr 5. Rootsi tubane gümnastika. Schröder ja Poltoratski. (Autorite poolt lubatud ümberpanek.) Ilmumisel.
Nr 6. Lapse terwishoid. W.Behterew. Tõlk. W. Buck. Piltidega. 6 k.
Nr 7. Tütarlapse terwis sugulise küpsuseni. W. Wolkowa. H. 15 k.
„Lendkirjad”.
(„Lendleht” 1907.)
Wabariik. A. Annenskaja. Tõlkinud G. Jurist. Hind 4 kop.
M. K. Tsebrikowa kiri Aleksander III-le. H. 6 k.
Naisterahwas ja tema majandusline seisukord. K. Zetkin. J. Warja tõlge. H. 7 k.
August Bebeli riigipäewa kõne 26. weebr. 1907. Meie sotsialistidematerdajatele wäikseks tähelepanemiseks soowitanud ümberpanija Wa. – Naisterahwaste walimiseõigus. K. Kautsky. Tõlk. K. Raud. H. 6 k.
Kool ja kirik. Breemeni kooliõpetajate märgukiri Breemeni senatile. H. Pöögelmann’i tõlge ja eessõna. H. 8 k.
Teejuht. A. Jablonowski jutuke Kibuwitsa tõlkes. H. 1 k.
Kõik kokkuköidetult 34 kop.
„Üleüldine Raamatukogu”.
Oma ja wõeraste kirjanikkude walitud tööd. Kõige odawamahinnalisem raamatuseeria Eesti keeles. Iga nummer – 16 lehekülge – maksab ajuti 3 kopikat, kaksiknummer (32 lk) 6 k., kolmiknummer (48 lk) 9 k. jne.
Nõudke neid raamatuid lähemast raamatukauplusest.
Tellida „Mõtte” kirjastusest, Tallinnast (Ревель, „Mõte”).