Kreutzwald

Rahwa-walgustaja.

Ernst Petersoni uudisjutt.

Jurjewis (Tartus)

Uudiste kirjastus

1904. aastal.

Ernst Peterson.

Rahwa-walgustaja.

Uudisjutt.

Uudiste kirjastus.

1904.

Дозволено цензурою. – Юрьевъ, 6 декабря 1903 г.

Schnakenburg. – Jurjew.

Pühendan selle jutu

oma lahkunud

Linda

mälestuseks.

Mudila köstri Arnika juures oli jällegi pisukene õhtupidu. Ta ruumikas maja, – mida pisukene mäekülg, mis paksu kuusemetsaga oli kaetud, kiriku alt olewast majade pesakesest ära lahutas, – oli kuni wiimase toani, wiimase kambrini walgustatud, nõnda et ta eemalt nagu mõni sajasilmaline ime-elukas waatajale wastu kumas ja kutsutud külalisi seda meelitawamalt sellest wäikesest pesakesest, Mudilast, enese poole kutsus.

Mudila ise asus mäe-rinnakese all, kuuse metsa äeires, nii salajas, et temast eemale ainult Jumala koja torni tipp, muna, risti ja musta, räpase kukega, üle metsa ladwa natukene aga paistis. Niisama salajas, nagu kirik, nii oli ka Mudila: majad oliwad pisukesed, ilma suurema toreduseta, ja ulatasiwad oma katustega waewalt natukene kõrgemasse kui kuuskede alumised oksad.

Pealt näha paistis, nagu oleks Mudila elu ka niisamasugune, nagu tema ilma toreduseta wälimus: pood oma tuttawa sildiga, pagarimaja oma ära luitunud kriimulise kringliga, mis nii isuäratamata silma haawas; kingsepa äri oma sinise saapaga ja nagu õhu sees rippuwate kingadega saapa kohal, rätsepa silt oma westi, saterkuue ja kääridega: majad oma pisukeste aknatega, mille pealt theekannud ja lambid nii iseteadwalt waatajale silma paistsiwad ja ligi werst maad möödasõitjat huwitasiwad, kellele saatus osaks oli annud, seda postmaanteed mööda käia, mille peal suwel tolmusammas pilweni keerles, kuna aga sügisel ja kewadel hobune tühja wankrit porist läbi ei jaksanud wedada, kus juures teemehed wandusiwad, aga Mudila mehed rahuliselt sõnasiwad: „Ena, ikki ena, Mooses sai Punasest merest läbi,

aga tema ei taha Mudila kõwast postmaanteest läbi ronida!” – see kõik ja need kõik, ei ka need lampide ja theekannude wahelt wälja paistwad tühjad pudelid, mille nimed oma „Rum”-iga kaugele loetawalt wälja paistsiwad – see kõik ei teinud Mudilat teistest tema sarnastest alewiku-pesadest teistsuguseks ega annud tema elust mingisugust ise-aimet!

Kes aga Mudilas mõne nädala oli elanud, see pidi tunnistama, et seal enam ise-omasugust elu oli kui mõnes maakonna linnas. See märkas ka, kuidas imetihti siin ja seal majade aknad walgeks kukkusiwad, walgemaks kui hariliselt, ja isegi tolmu ja soparikast teed nagu kaunistasiwad ja waataja silma oma kirju sitsikardinatega torkasiwad. Mudila päris-elanikkudele oliwad niisuguste mahalastud kardinatega aknate walgustuse põhjus üsna tuttaw. Niisuguseid walgustatud aknaid oliwad mudilased oma suurnikkude juures, nagu nad nende walgustatud aknate peremehi kutsusiwad, juba harjunud nägema. Niisugusel korral sõnas mõni ninakam: „Täna on siin sööma kord!” kus juures ta sõna „kord” peale iseäralise rõhu pani.

Ja näitas, nagu oleks nende aknate walgustamises tõesti kord sees olnud, sest hakkasiwad aknad Mudila alt poolt otsast walgeks minema, siis wenis see aeg ajalt mööda postmaantee äärt mööda tuttawas korras ikka edasi ülewale poole, kuni ta wiimaks otsa wälja sai. Harwa kordadel sai see kord rikutud ja siis teadsiwad mudilased rääkida, et wallakirjutaja täna oma naisemehe põlwe wiieaastast jubelit pühitseda, ehk et köster 7 aastat juba ühest raamatust laulnud olla, ehk et poekaupmees Annemann uue woori raswaheeringaid olla saanud ja ise sööb ja teisa selle sündmuse mälestuseks süia laseb. Niisugused korrad kandsiwad ikka jubelipidu nime ja oliwad üksnes oma ringkonnale pühendatud. Eemalolejad teadsiwad seda ehk küll, aga osa wõtta wõisiwad nad üksnes walgustatud aknatest.

Ja polnud selleks osawõtmiseks rahwal ka mingisugust asja, sest Mudila suurnikkude ja Mudila rahwa elu, need oliwad kaks ise asja, kaks ise ilma, mida ei sisemise ega wälimise sidemega kõika ei wõidud.

Ja mis oli Mudila rahwal, sellel rahwal, kelle meestesugust liikmed talwel suure kõrwadega karwaseid mütsa kandsiwad, mida nüid Nanseni normalmütsideks kutsutakse, suwel aga paksu, musti willaseid riideid ja läikiwate nokkadega mütsisid päris tõsiseks meeste katteks pidasiwad, kes suuri sasis habemeid austasiwad, kes ikka ja ikka piipu imesiwad, kelle naistesugust liikmed aga suurte ruutudega kirjusid rätikuid naiste iluehteks pidasiwad, – mis oli sellel rahwal wallakirjutajaga, kes linnariidest ülikonda kandis ja paberossa suitsetas, tegu; ehk mõisa hopmanniga, kes moonamehi alati tõbrasteks ülistas ja kelle naine kirjutaja kaasale ikka suud andis, kui nad teineteisega kokku puutusiwad; ehk poekaupmehe Annemanniga, kes igaühele „sõna” näkku wiskas; ehk köster Arnikaga, selle Arnikaga tegu, kes oma nime juba Arnick kirjutas, kes juba enam kui 20 aastat harjunud käega kirikus orelit oli mänginud, alles hiljuti awatud kihelkonna kooli kõige parema wäljamaa methode järele pidas, ja kes hea meelega nägi, kui talupojad, need suurte habemetega, läikiwa nokaga mütsidega talupojad, sügawasti tema ees kumardasiwad ja mütsitagi temaga rääkisiwad, kus juures Arnik armastas rääkida: „Pane aga müts pähe, ega ma Jumal ei ole!” – mis oli Mudila rahwal ja Mudila ametmeestel – käsitöölistel: kingseppadel, rätseppadel ja muul sellesarnasel rahwal kõigi nende suurnikkudega tegu ja ühisust?! Kuidas wõisiwad nad selle rahwaga kokku passida?! Nemad sünnitasiwad oma ise ilma, millel oma isesugused aimed, isesugused lõbud, terwe oma isesugune ilmawaade oli. Ja sellest ilmast ei astunud keegi suurnik muidu wälja, kui seda igapäewane ametitalitus nõudis, ega wõetud ka selle ilma sisse teisest ilmast kedagit uut liiget wastu.

Mudila suurnikud oliwad muust ilmast, oma ümbrusest, täiesti lahutatud ja pidasiwad seda lahusolekut omale just auks ja uhkuseks. Ainus uus nägu, mis nende seltskonda kaks korda aastas ilmus, oli koguduse kirikherra, kes enesele nagu kohuseks pidas köstri ja tema abikaasa sündimise päewade pidustustest õhtul osawõtta, seal kaks söögipalwet, ühe pisukese terwitusekõne ära pidada, mõni lahke

sõna söögilaual rääkida, et siis jälle ära minna, nagu ta wabandades ütles: „Aeg on wäga kasin.”

Poe kaupmees Annemann ütles siis ikka: „Noh, sõbrad, õhk on puhas. Nüid wõime alles peale hakata!”

Ja siis hakati ka peale – raha pärast kaarta lööma, õlut jooma, Musta Peetrit ja pikka nina mängima ning wiimaks ka tantsu laskma, mis kuni hommikuni kestis.

Nõnda läks Mudila elu. Nõnda oli ta ennegi läinud ja nõnda pidi ta ka edespidi minema, sest see elu oli neile juba nagu pühaks saanud.

Tuliwad küll Arnika juurde igal sügisel paar noort meest, aga seda Arnikat, kes talupoegadele armastas ütelda: „Ega ma Jumal ei ole!” seda Arnikat, kes enese küll natukene wähem tundis olewat, ei jõudnud need noored mehed mitte teiseks muuta. Arnik seisis oma arwamistes niisama kindlalt paigal, nagu terwe Mudila, nagu tema terwe suur köstri koht, mis tal poole mõisa suuruselt käes tarwitada oli, nagu kihelkonna kool, kus Arnik direktori ametit pidas, Eesti keelt wigaselt õpetas, Jumala-sõna raamatu järele lastele ette luges, aga õpetamise täiesti oma kahe abilise hooleks jättis, kes köstri käest selle eest prii lobi, nagu ta hoobeldes kiitis, saiwad ja weel sada rubla raha. Arnik kutsus neid küll ikka oma abideks, aga noored mehed arwasiwad endid pärisorjad olewat ja kadusiwad ühe-talwise teenistuse järele, nagu tina tuhka, et, wõib olla, teistes sellesamasugustes paikades Mudila sarnases wees edasi ujuda. Köster kaebas aga oma raske seisukorra üle ning sõitis kahehobuse tõllaga, kutsar pukis, linna, et naisele uut kübarat osta, ehk et ise wahel bürgerklubes mõistlikkult klaasi ausat märga oma janunewasse, suurest laulust ja õpetamisest ära kuiwanud kõrisse lasta.

Köster Arnikal oli nüid jällegi au enese juures pidulisi näha. Seal istusiwad tema ümmarguse, söökidega koormatud laua ääres, mille peal toidud ja märjukesed nii maitserikkalt kokku oliwad seaditud, jälle kord Mudila suurnikud kenasti suuruse järele reas.

Köstri paremal pool asus hopmann, siis hopmanni proua, keda küll rahwas Kure emandaks kutsus, aga seda ei usku-

nud köstri külalistest keegi, et nende seas ka keegi emand wõis asuda, pealegi ei olnud hopmann wäljarääkimise järele mitte Kurg, waid Kurch. Selle järele asus kaupmees Annemann, see wäljakannatamata Annemann, kes oma ülemeelsete sõnadega naistele alati hirmu peale ajas, kes aga ise sellest kõige wähematgi ei hoolinud. Tema järele asus wallakirjutaja Kiwi oma abikaasaga, kelle juures, laua otsas, köstri kaasa asus. Köstri pahemal pool wõtsiwad, nii ütelda, teise järgu suurnikud aset: neiu Luise Friederike Kaasike, noor neitsikene, köstri kauge sugulane, Mudila prouade – emandate – riiete looja, kes oma ilusa ja tarwilise käsitöö tõttu üle kihelkonna kuulus oli. Neiu Kaasikese kõrwal oliwad hariliselt köstri abilised, kes aga praegu puudusiwad, nõnda et rida emand Alwiine Maasikaga lõppes.

See oli Mudila suurnikkude alatine seltskond, kelle seas nad elasiwad ja liikusiwad.

„Aga neiu Kaasike,” küsis kaupmees Annemann oma laia, lameda healega järsku neiu Kaasikese käest, kes waikselt, iseeneses mõttes olles, ainult toiduga tegemist nähti tegewat, „teie olete täna jälle lesk?”

„Oh, mis hirmus!” hädaldas neiu Kaasike, oma harilist sõna „mis hirmus!” pruukides, mis talle nii lihasse ja luusse oli kaswanud, et ta pea ühtegi tähtsamat lauset ilma selleta alustada ei saanud, „kuidas wõin mina lesk olla, kui mul meest pole olnudgi!” Selle juures liigutas ta oma õlanukkisid, nagu tahaks ta seda oma terwe kehaga tunnistada, et tal meest weel ei ole olnud, ja naeratas oma elurõemsa näoga nii, nagu oleks kaupmehe Annemanni jutt niisugune, mille peale ka kõige pisemat tähelepanemist tarwis ei olnud pöörda, just nagu ei tahaksgi tema oma ilusa, saleda kehaga, rõemsa, walge näoga ja pikkade juukstega mehele minna. Ta naeratas ja waatas selle juures oma selgete sinisilmadega, mille seest nagu taltsutamata sala tuli wastu õõgas, kaupmehe otsa, et seegi oma lauset küllalt põhjendatud ei tundnud olewat ja otsa lisas:

„Sest wiis on neid juba olnud, aga see, kes weel tuleb, ei ole siia sõitnud!”

„Mis hirmus!” kaebas neiu Kaasike weel enani punaseks minnes, sest neiu teadis wäga hästi, et kaupmees nende wiie all endiseid köstri abilisi mõtles, keda köstri abikaasa hea meelega neiule oleks soowinud, aga kes tuliwad ja läksiwad, ilma et nad tähelegi oleksiwad pannud, et neiu Kaasike sugugi nii wõimatuks ei pidanud mehele minna.

Annemann nägi, kuidas neiu punetas ja häbenes, kuidas neiu silmad maha lõi, aga siisgi naeris ta täiest kõrist ja waatas pilkawalt Kaasikese otsa.

Köstri emandale oli kaupmehe naer ka wastumeelt ja piinlik ja neidu oma kaitse alla wõttes ütles ta: „Aga, herra Annemann, jätke ometi preili Louise rahule. Teie ei wõi ka mitte ühtegi inimest pilkamata jätta!”

„Ma näen, et teie prohwet olete,” naeris Annemann heameelega, „siis ütelge mulle, kuidas pean ma selle sinepi topsi enese juurde saama?” kus juures ta käega laua keskkoha poole näitas.

„Ah, mis hirmus!” kaebas Kaasike, „teie ei wõi ka, nagu ristiinimene rääkida!”

„Kui waim sedawiisi käseb!” wastas kaupmees naerdes.

Annemanni waim ei annud ialgi käsku teistmoodi rääkida. Päris õiget juttu ajas Annemann harwasti, nagu ta ise ütles: „Siis, kui inimene jampsiks hakkab minema.” Tema kõne oli ikka segu lendsõnadest, kõnekäänudest, laulu- ja muudest sõnadest. Oma weidra jutuga tegi ta inimestele palju nalja. Ta pood oli alati ostjaid täis, nii et teda jõukaks meheks wõis arwata, mis läbi tema lugupidamine ka Mudila suurnikkude seas tõusis. Kaupmees sai sellest wäga hästi aru, et teda ainult tema jõukuse poolest suurnikkude sekka loeti, ja sellepärast ei häbenenud ta sugugi neid ei suusõnaga ega kirjalikult natukene puudutada. Oli tema käes pidupidamise kord, siis saatis ta neile järgmise sisuga kirjad:

„Austatud Mudila herrad ja prouad!

Mina, II. gilde kaupmehe-herra, Annemann, ristinimega Kaarel, muidu aga Carl, annan neile inimestele, kelle juures mina süia ja juua olen saanud, teada, et tänasel päewal minu eluruumides üks niisamasugune sööma

ja jooma kursus läbi tehakse, selle mälestuseks, et ma ühe tonni täie head wankri määret olen saanud. Kellel kõht tühi ehk kiilikas kõrweb, see olgu punkt tund aega enne söögi hakatust minu juures, sest sellest minutist hakkab suumusklite harjutus peale.

Wäga tõsiselt

C. Annemann, II. gilde kaupmehe herra.”

Sõnal „herra” oli kriips alati all.

Saajad pahandasiwad harilikult niisuguse kutse üle, aga minemata ei jäänud keegi, sest kes tahtis niisugusest tähtsast mälestuse sööma-ajast ilma jääda!

Aga Annemannil oliwad ka teised mälestuse päewad: wahel seisis wankri määrde asemel „et kilud hapuks läinud,” ehk „et uue hoowi koera olen ostnud,” ehk mõni sellesarnane põhjus. Muidu oli aga sisu ikka üks ja seesamane ja sõnal „herra” oli ikka kriips all. Mõned arwasiwad, ei ta sellega köstrit narriwat, kes „herra” ei tahtwat olla, waid „isandaga” pidawat leppima, aga kirjutaja Kiwi teadis seda paremini seletada: tema teades lugenud korra Annemann wallamajas kiriku wõörmündri kirja, mille all „baron Stockmann, kiriku wõörmündri herra,” seisnud ja sellest saadik hakkanud ka kaupmees ennast ise herraks kutsuma.

Niisugune isesugune oli Annemann ja teiste hädaldused ja pahandused ei aitanud siin midagi ega julgenud teised kaupmeest eneste seast ka wälja heita!

„Aga kuidas siis teile waim niisugust sodi käseb ajada?” küsis köstri emand.

Annemann tegi tõsise näo ja wastas siis Schilleri Mereniglase sõnadega:

„Inime’, jäta sa täiesti maha,

Mida ei Jumal sull’ näidata taha!”

Wallakirjutaja hakkas naerma, nii et köster silmad ülesse pidi tõstma ja oma tähtsa kõne hopmanni kaasaga pooleli jätma. Pea terwe laudkond waikis, ainult hopmanni emand kõneles: „Oh, mis kaunis, just kui meie baroni proua juures! Ma olen omale ka nii sisseseadnud: esiti ukse kohal

ülewel weikene pilt, siis paremal pool nurgas pisukene gipsikuju Sokrates…”

„Mitte Sokrates, waid Goethe...” parandas walitseja Kurg.

„Wõi Schiller, wõi Goethe ... ühe sõnaga ... üks tähtjas kuju...” korutas emand edasi. „Aga see annab toale niisuguse armsa waate, et wäga sõbralik seal sees on elada!”

Selle juures oli walitseja emand wäga waimustatud, et tal korda oli läinud niisugust tuba saada, nagu baroni proual oli.

Annemanni wastus köstri emandale oli tema juttu seganud ja kui teised naerma hakkasiwad, siis arwas hopmanni emand, et tema jutu üle naerdi, sellepärast ütles ta nagu kõigile:

„Tulge waadake, tulge ometi kord ja waadake! Proua Maasik tunneb wäga hästi baroni proua maitset. Ja – ah?!”

Proua Maasik oli wagusi laua ääres istunud. Nagu enese jaoks oli ta selle aja olnud. Ja kui walitseja emand, kes pool wastu tema kohal istus ja temale selle „ja – ah?” nagu seletuseks ette pani, siis lõi ta oma tõsised, sõstra karwa silmad, mis pisut alt kulmu waatasiwad, ülesse ja nagu kaastundmatalt jäi ta walitseja emanda peale waatama. Paistis, nagu ei huwitaks teda see maja kaunistuse kraam sugugi, nagu ei oleks temal terwe selle majaga ja inimestega mingisugust tegu, nagu oleks tema ainult kogemata siia juhtunud, et oma iludusega, külge tõmbawa iludusega, Mudila suurnikkude lauda, nagu kena lillekimp, ainult kaunistada.

Walitseja emanda küsimine ja emand Maasika küsiw, osawõtmata waade lõpetas korraga laua äärsete jutu ja kõikide silmad oliwad küsitawa poole pöördud, kes aga ei teadnud, mis wastata.

Seda pilku tarwitas jälle kaupmees ja kurki taldriku peale pannes, teda kahwli otsas weeretades, küsis ta nagu kurgi käest:

„Miks sa nutad, lillekene,

Nupud sul täis pisaraid?”

Laudkond lõi jälle laiale naerale, kuna kõik wäga hästi teadsiwad, kelle kohta need „lille” sõnad käisiwad, sest emand

Maasik oli selle sõna täies mõttes lill, kes oma ilu ei häbenenud. Emand Maasik oli keskkaswu naisterahwas, kelle täiskaswanud kuju ja just nagu walgest marmorist wälja raiutud kael, õlad ja käewarred tema näoga, mille peaehe kurwalt, pisut altkulmu waatwad sõstrakarwa silmad oma otsiwa waatega, täies kokkukõlas oliwad, mille läbi ta iga iludust-austajale meeldis. Emand Maasik teadis, et ta ilus oli, ja ei salganud ega püidnud seda ka warjata. Ta käis ikka wäga maitserikkalt riides, kus juures ta oma kaela ja käte ilu mitte ei warjanud.

Esialguses, kui ta mõisast, kus ta prouale toaneitsiks oli, Mudilasse ilmus, tegi emand Maasiku lahtine kael Mudila elanikkudele palju juttu, isegi kaupmees Annemann oli nimetanud, et tema poodis riide küinar wäga odaw olla, aga emand Maasik laskis selle tähelepanemata mööda minna ja ilmus oma kauge sugulase, wallakirjutaja Kiwi õhtupidudele ikka oma wanal tuttawal wiisil.

Et emand Maasik wäga kenasti weel laulis ja gitarret mängis, millest ta kuulamise wäärt lugusid wälja mõistis nõiduda, siis oli Mudila suurnikkude seltskond nagu sunnitud emand Maasikat enese sekka wõtma ja wahel teda weel koguni paluma pidudele tulla.

Muidu ei oleks nad seda ehk mitte teinud, sest Maasik oli paljalt pagari emand ja pagariga ei passinud see seltskond kokku.

Emand Maasik ilmus ka pidudele ikka üksinda ja ei wõtnud oma teistpoolt ialgi ligi.

Sellepärast aimasiwad ka paljud, et ta oma mehega hästi ei elawat ja et ta wägise sellele mehele pandud. Wanad naised teadsiwad weel baroni pojast ja pagari odawast rendist rääkida, ning pagari sellid arwasiwad wahel wana pagari palelt jahu-härmatise alt wiieharalist punast jälge nägewat, aga kes Maasikate elu ligemalt tundis, see teadis, et nad waikselt elasiwad, et Maasiku emand oma mehest küll suurt lugu ei pidanud, aga muud halba ei wõinud ka keegi rääkida.

Pagar ei panuud ka sugugi pahaks, et naine üksinda külas käis, ta tundis sellest enesele nagu au, ja tihti, kui ta purjus oli, siis naeris ta iseeneses:

„Ta küll mind ei armasta, aga ta on siisgi minu emand,” kus juures ta sõna „minu” peale rõhu pani.

Ta nägi küll, et tema naine kurwameelne, liigagi tõsine oli, aga teda rõõmustada, selleks ei tunnud ta enese kohase olewat, sellepärast nägi ta heameelega, et naine külasse läks.

See kurb waade aga andis emand Maasika näole äritawa mõnu ja mida rohkem seda mudilalased tundsiwad, seda meeldiwamaks ta neile läks.

Emand Maasik ei armastanud aga mitte wäga Mudila seltskonda. Ta tundis enese seal nagu üleliigse olewat: köstri pidule läks ta siis, kui emand teda palus ja igakord otsa lisas: „Kui teie ei tule, siis teete mulle meelehaiget!”

Kui nüid terwe seltskond kaupmehe sõnu naeruga wastas, siis noomis köstri kaasa: „Kõik kased ei ole lõbu-kased, mõned on ka leina-kased!”

„Mulle teeb herra Annemanni loba wäga palju head meelt!” wastas korraga Maasiku emand.

„Sest et see pudrupada meelde tuletab,” sähwas kaupmees sekka, kus juures ta kurgi pooleks lõikas.

„Just, just!” kinnitas Maasik.

„Kus siis teie au-wahid on?” küsis korraga kaupmees neiu Kaasikese käest.

„Minu au-wahid?”

„Oh, mis hirmus!” pilkas Annemann sekka. „Kas onukene ei ole weel hoolt kannud?”

Köstri emand nägi, et Annemann jälle neiu Kaasikese kallale oma norimisega läheb, sellepärast hakkas ta ise jutu otsast peale, et seda teisale wiia.

„Meie ootame uut abilist iga päew,” rääkis emand kõwa healega, „sest kool hakkab juba warsti peale, aga abilisi ei ole weel kumbagit siin. Noored inimesed on ju nii ilma elu praktikata, et nad sugugi ei tea, mis nende kohus on!”

„Keda sa, tuwikene, mõtled?” küsis köster korraga teine poolt laua äärest, kes heameelega kõigest sellest, mis elupraktikasse ja eluõpetusesse puutus, armastas rääkida.

„Neid noori seminaristisid ikka!” wastas emand.

„Ah–haa!” hakkas köster peale, „nendega ei ole nüidsel ajal suurt midagi peale hakata. Mina olen nendest

üsna tüdinenud. Need on niisugused mehed, kes sõnagi keeli ei mõista, nii et sa ei teagi, kuidas nendega rääkida, sest ega’s ma oma peres ometi ju maakeelt rääkima ei wõi hakata?”

„Ja!” kinnitas hopman tõsiselt. „Meie aeg on imelik aeg! Ega siis meie ometi nende pärast ennast ümber ei wõi tegema hakata. Naljakamaks läheb ikka see lugu. Kust peame omale wiimaks mõisadesse noorimehi abilisteks saama?” Ta hakkas naerma: „Eks telli wiimaks Saksamaalt?!”

„Ja, eks ta nii wiimaks ikka lähe!” kinnitas emand.

„Asi on tõesti narr!” seletas köster edasi. „Missuguseid inimesi ka nüid kooliõpetajatena näha ei saa?” kus juures ta ise oma juttu heameelega naeris. „Ma räägiu teile ühe pisukese loo: See oli umbes Jaanipäewa ajal. Kui ma aias jalutasin, tuli mu juurde keegi noormees – üsna kena näoga...”

„Haa! preili Kaasike!” märkas Annemann.

„Üsna kena näoga... ja pakkus ennast mulle abiliseks. Meie saime kaubaga kokku ja ma saatsin ta kirikherra juurde esitelema...”

„Ennast preestrile näitama...” ütles Annemann sekka.

„Pärast tuleb ta minu juurde tagasi ja mõtelge ometi! Ta wõtab oma palitu ära ja mis ma näen?” Köster tegi tõsised silmad ja hoidis naeru tagasi. „... Ta seljas oli harjuski kirju särk!”

Selle juures purskas ta ise naerma ja näppis äritatult oma shimpanse habet, nagu peaks arwama, et see kirju särk teda wäga oli pahandanud.

Külalised tegiwad kõik kohkunud näod ja katsusiwad igaüks köstri naeru kaasa awitada ja kui Annemann sekka wiskas: „Ja tuul ei puhunud tema ihu alt mitte läbi!” siis oli laua ääres hinge kinnipanewat naeru kuulda.

Wanal köstril oli sellest nii hea meel, et ta naerust üsna siniseks näost läks ja leiwa raasukese hingekõrisse tõmbas, mis teda läkatama ajas, nii et wesi silmadest wälja jooksis.

See kohutas juba emandat, kes mehe terwise eest wäga hoolt kandis. Emand tõusis laua takka ülesse, läks mehe selja taha ja labaluude wahele pihupesaga patsutades palus

ta: „Papakene, papakene, ole ometi natukene ettewaatlikmn! Sa wõid selle läbi rabanduse weel saada!”

„Mis sa teed ära,” rääkis köster silmi ja nina puhastades, „kui wana-ea sees niisuguseid asju näha saab!”

„Ja niisugused tolgandid peawad siis meie juhatajad olema?” küsis hopmann pilkawalt.

„Ei kogunisti mitte!” seletas köster sekka, kus juures ta nägu jälle tõsiseks läks. „Ma waatasin ta otsa ja ütlesin sellele nooremehele: „Aga sõber ja kaaskristlane, ma arwan, et ma teid ometi tarwitada ei wõi!”

„Sest sul pole pulma riiet!” arwas Annemann.

Laudkond naeris uuesti. Aga köster ei lasknud ennast eksitada ja rääkis edasi: „Wäga tõsi! Ma ütlesin talle suu sisse, mis tal weaks on. Laste kaswataja peab mõistma ennast ka õieti katta! Tema aga?!” küsis köster järsku. „Tema, häbemata, wastab mulle sõnasõnalt: „Ei, köstriisand, see on minu suwebluse! Ma panin ta sellepärast selga, et mul jala kergem käia oleks.” – Köster läks jälle pahaseks: „Tema tuleb mind, wana inimest, weel õpetama, niisugune kolla-nokk, kuidas tuleb käia. Ma waatasin tema otsa ja ütlesin temale: „Niisuguse ninatarkuse eest wisatakse teid haritud majast wälja! …”

„Mudilas!” salwas kaupmees sekka.

„Aga mina ütlen teile, et ma teid tarwitada ei wõi!”

„Wäga õige!” tõendas hopman.

„Mul oli pärast küll pisut kahju, aga kui ma mõne päewa pärast kirikherra käest kuulsin, et seesamane mees tema kirjutusetoas galossidega seisnud, siis jäi mu süda üsna rahule!”

„Aga ehk ei olnud kirikherra tuba puhas?” küsis Annemann.

Üleüldine rõõmus tuju andis tunnistust, et kaupmehe sõna oli mõjunud.

„Oh, nendega on igapidi häda!” seletas köstri emand edasi. „Paljud nendest on niisugused, kes õieti süia ka ei oska; mitte nuga ega kahwlit ei mõista nad õieti tarwitada! Aga nuriseja rahwas on nad!”

„Hirmus rahutumad waimud!” täiendas köster. „Millegagi ei ole nad rahul! Tuleb aga kewade, siis lähewad nad minema, nagu oleks nendega, Jumal teab, missugust ülekohut tehtud?”

„Kui surm on potis!” arwas kaupmees.

„Surm on potis?” küsis köster tõsise rõhuga ja laskis siis julgelt: „Ei, surm on nende potis. Nüidse aja noored inimesed ei tea ju, mis nende rahule tarwis läheb, ja peale selle on nad uhked, liiga iseennast täis ja iseäralise» waimuga. Nad püiawad nagu kuhugile, nad tahawad nagu midagi kätte saada, aga nad ei tea isegi, mida nimelt! Elukindlust, waiksust neil ei ole. Et rahuliselt tööd teha, midagi pikalt toimetada, seda nad ei mõista. Siis on neil weel isesugune haigus: nad jooksewad iseenese juurest, iseenese töö juurest ära eemale, teiste juurde. Teistega, – selle suure ilma parandusega on neil palju tegu. Ma pean ütlema, et ma niisugust tööd ei tunne ega mõista. Nad jooksewad inimeste sekka, neil on nagu iseäraline walu talupoegadega midagi korda saata. Sellega aga kaotawad nad oma lugupidamise iga mõistliku mehe jnures. Ja iseeneste elu teewad nad mõrudaks, sest inimesed ei austa neid ja selle juures ka mitte meid enam. Seda olen ma tähele pannud, et sellest ajast, kui ma neid noori mehi enese juurde olen wõtma hakanud, et ka inimesed minu wastu nii imelikuks on läinud.”

„Nad näewad, et Kölni doom kõigub!” naeris kaupmees kibedalt.

Köster läks pahaseks.

„Oodake, oodake,” ütles ta sapiselt. „Teil on kõrwalt, oma poe leti takka hea waadata ja naerda, aga meie nutame walu pärast rahwa eest! Rahwas olla ja rahwa juhatajad olla, need on kaks ise asja! Aga meie oleme rahwa juhatajad ja oleme seda tööd ausasti teinud!”

Ta jäi puhkama, et oodata, mis teised sellepeale ütlewad. Aga neile teistele nähti see köstri kõne koguni kõrwaline asi olewat, neil oli söögiga rohkem tegu. Et aga peremehele meele järele olla, sellepärast nikutasiwad nad, nagu

mõistaksiwad nad kõik seda, kaastundlikult pead. Annemann aga salwas sekka:

„Sest kõht on meie Jumal!”

„Muidugi teada!” tõendas wallakirjutaja.

See äritas aga wana köstrit.

„Aga nende töö on alles tegemata,” rääkis ta edasi, „ja mis tehtud on, ei ole midagi wäärt! Niipalju on aga näha, et wanu aluseid hoolega ümber tuustitakse ja kõik seda maha kistakse, mille peal elu asub. Ütelge mulle, mis teie sellest arwate? Mu juurde tuleb keegi lapse wanem. Ma tean wäga hästi, et mu endine abiline selle juures tihti külas käis. Ta tuleb mu tuppa, mu abiline on ka mu juures. Mees wõtab piibu taskust ja hakkab rahuliselt oma tobi laadima. Ma ei ole enne seda ialgi näinud, et talupoeg mu toas seda on julgenud teha. Ma lasen seda sündida! Ta paneb tobi rahuliselt tormama!”

Köster tegi põlastawa naerulise näo. Ka teised naersiwad selle üle.

„Oh, mis hirmus!” kaebas neiu Kaasike.

„Aga sellest ei ole weel küllalt,” rääkis köster edasi, „ta sülitas mu tuppa maha!”

Köster waatas wihase, põlastawa näoga enese ümber, nagu loom, kes wastikut were haisu on tunnud, ja rääkis siis edasi:

„Noh, seda ei jõudnud ma enam wälja kannatada ja ma ütlesin talle: „Kuule, mees, mu maja ei ole mitte kõrts!” Aga ma märkasin, kuidas ta kohe pahaseks sai ja minema pühkis. Mu abi aga õpetas mind: „See oli selle ausa mehe teotamine!”

„Kuidas teotamine?” küsisin ma. „Kuidas julgeb talupoeg minu tuppa sülitada?!”

Näitas, nagu oleks Annemann seda just ootanud.

„Ei kogunisti mitte,” põrutas ta, „sest sa ei ole milgil kombel wähem teiste Juuda würstide seast!”

Kaupmehe lend-lause oli niisugune, et laualolijad naerma purskasiwad, isegi emand Maasik, kes nagu seda juttu tähele ei pannud, ei jõudnud oma head meelt tagasi hoida, köster sai aga wäga hästi aru, mis kaupmees sellega

ütelda tahtis ja see pahandas teda, et inimesed tema aatelistest mõtetest aru ei tahtnud saada.

„Herra Annemann,” rääkis ta siis madala healega, nagu tunneks ta kurbtust, „teil on ikka ja alati hirwitamine keele peal, kui meie rahwa elust juttu ajame! Meil ei ole elu mitte kõik nali ja lõõpimine. Meie tunneme, et rahwa elul uss sees on, kes teda närib. Meie näeme, kuidas see uss meie rahulised talupojad wastikuks teeb, et nad isegi oma õpetajate wastu nii jultunud on! Kust see tuleb?! Kust tuleb see?”

Annemann tegi tõsise näo, nagu otsiks ta wastust.

See „ussi” sõna tuletas talle tuttawa laulu sõnu meelde ja kähku wastas ta:

„Siion, kui uss wõtab, – hammusta!”

Naeru lagin oli kaupmehe sõnade hinnastus. Köster tegi aga „mh!” ega wastanud midagi.

Toidu korrad läksiwad edasi. Toodi uusi toitusid laua peale ja jutt läks jällegi segamini.

Köster nähti aga wäga äritatud olewat. Nähtawasti tegi kaupmehe wiimane ütelus temale peawalu.

Kas siis kaupmees teda tõesti ussiks pidas, keda hammustama peab? Nii ei olnud tema meelest need laulu sõnad?

Ta mõtles ja mõtles, aga kuidagi ei tulnud temale laulu õiged sõnad meelde, ehk ta seda laulu küll wist enam kui sada korda elu sees oli laulnud.

„Wanainimese pea, unetab ära!” pidi ta wiimaks enese üle otsustama.

Wiimaks lahkus see mõte temal peast ära ja uued jutud ja sõnad ajasiwad ta arutused ühe asja pealt teise peale laiali.

Toidud käisiwad käest kätte ja täitsiwad pisukese, kodanliku meelega seltskonna söögi-isu, kuni wiimaks magusa toidu kätte järg tuli, mille ajal kõned pidu toimepanijate kohta lahti läksiwad, kus köstrit ja tema kaasat, kui wooruste eeskujusid ette kirjeldati, neid kõrgeks tõsteti ja neile mitu ja mitu korda „ta elagu” ja „nad elagu” lauldi, millega ka köstripaar wäga rahul oli.

Söök ja söögi-kõrwane – õlu ja wiin – oliwad oma teo ausasti teinud: näod punetasiwad, healed oliwad waljud, ja kui söögilaualt ülesse tõusti, – pärast seda, kui köster Taewa Isa toidu eest südamest oli tänanud, – siis algas harilik pidu-õhtu, meestel kaartidega ja naistel sohwa laua ääres jutu ja näputööga, ja kui see ka igawaks läks, kaardimänguga peale.

Iseäranis kibe töö walitses meestel kaardilaual, kus köster, hopmann ja wallakirjutaja kibedasti ametis oliwad. Kaupmees oli teistele abiks ja õlle kätteandjaks. Ta ei armastanud palju kaarta mängida.

Mida rohkem keelt kasteti ja mängiti, seda waljemaks läks ka kõne kaardilaual.

Korraga muutus aga kõne möiramiseks. Köster oli wiltu mänginud.

Seesamane hopman, kes köstrit söögilaual wooruse eeskujuks oli seadnud, oli nüid laua äärde püsti karganud ja pihutäit kaarta käes hoides, wihtus ta nendega üle laua ulatades köstri nina all ja sõimas:

„Eesel, eesel! Kuidas wõib täie aruga inimene nii lollisti mängida?! Lambapea!”

„Ma olen eksinud! Wana inimese pea!” õiendas köster wabandades.

„Eksinud? Eksinud! Lambapea! Kas sina maksad kahju? Maksa mu silmad wälja! Waata, kui ma sulle nende kaartidega näkku ei sõida!”

Naised oliwad püsti karganud, sest nad teadsiwad wäga hästi, et niisugusel korral nende abi tarwis läks. Seisis neil weel hiljuti sündinud lugu walitseja juures kõigil meeles, kus majaperemees apteekrile ka kaardilaual suhu oli sülitanud, kui see oli kinnitanud:

„Kui ma waletan, siis sülita mulle suhu!” Selle peale oli walitseja käskinud apteekrit suu lahti ajada ja kui apteker seda oli teinud, siis ka seda saanud, mida ta käskinud.

Nüid seisis kumbgi kaasa oma mehe selja taga ja rahustas oma äritatud teistpoolt.

Korraga oli kerget koputamist ukse pihta kuulda.

„Ma olen unetanud!” palus köster.

„Sa oled petnud, aga mitte unetanud! Eesel!” wandus hopmann ja wiskas kaardikimbu laua peale.

Koputati kõwemini.

Köster ei pannud seda aga tähele.

„Sa ei kuule ka seda, et keegi su maja lõhub!” pahandas hopman. „Mängi sihukesega weel kaarta!”

Jälle koputati.

„Papi, keegi koputab!” ütles köstri kaasa.

„Karjane tuleb oma karja süda öösel katsuma!” õritas kaupmees.

Kõik jäiwad wagusi.

„Ma ei ole teda kutsunud!” wastas köster pool ehmatades ja hakkas õllepudelisi laua pealt lillepottide taha nurka ära peitma.

„Wõta ometi küinal ja mine waatama!” käskis köstriemand, kus juures ta kaardilaualt küinla tõmbas, selle köstrile pihku pistis ja tema siis ukse juurde lükkas.

„Aga ehk on mõrtsukas!” kohutas kaupmees.

„Oh, mis hirmus!” hädaldas neiu Kaasike ja waatas seina peal olewasse suurde peeglisse.

Jälle koputati.

Ettewaatlikult, osalt hirmuga, awas köster saali ukse ja laskis küinla walgust eeskotta tungida, kus pisukene lambikene juba enne punakat eha laiali laotas. Ust lahti tehes nägiwad pidulised wõera mehe kogu, keda köster teretas.

„A–a!” kuuldi köstri healt. „Wõtke aga lahti! Issand õnnistagu teie tulemist minu katuse alla!”

„Neiu Kaasike!” hüidis kaupmees tähendusrikkalt.

Pahane hopmann käis aga mööda tuba edasi ja tagasi ja urises: „Kui ka kirikherra ise tuleks, ma ütleksin talle suu sisse, et tema köster päris eesel on! Kuidas wõib terwe aruga inimene niisugust patent lollust teha, ja ise weel au pärast köster!”

See wõera tulek segas korraga piduliste tuju: kellegil ei olnud asja, millega ta päriselt tegemist oleks teinud. Neiu Kaasikene oli kaupmehe tähenduserikka hüide peale „Oh, mis hirmus!” wastanud ja nüid seisis ta, nagu kogemata, peegli all ja kohendas oma riideid ja põlle pitsisid. Kaupmees oli seda tähele pannud, läks emand Maasika juurde ja sosistas sellele tasa kõrwa sisse: „See raswab oma sulgi!” kus juures ta silmi pilgutades neiu Kaasikese poole peaga liigutas. Kõik nagu ootasiwad midagit ja walmistasiwad endid selle midagi wastu, ainult mõisa hopmann käis endisel wiisil mööda tuba edasi ja tagasi ja pomises enesele midagi habeme sisse.

Alles siis, kui köster tagasi tuli, tuli nagu uus elu tagasi.

„Kes on?”

„Kas on uus abiline?”

„Mis ta nimi on?”

Niisugused ja sarnased küsimised langesiwad wana Arnikale kaela.

„Uus abiline jah,” seletas köster, „uus abiline, Heinrich Madaras; seesama neh, keda mulle mu wana sõber Tartust soowitas.”

„Luise Friderike Kaasike ja Heinrich Madaras,” pomises kaupmees sekka, aga nii kõwasti, et see kõigile kuulda oli.

„Mis hirmus!” kaebas neiu punetades.

„Kuhu ta jäi?” küsiti mitmelt poolt.

„Ma wiisin ta ülesse, tema oma korterisse!”

„Kas ta siia ei tule? Tooge ometi ta siia!” käis jälle külaliste seast läbi.

„Lööme ta täna Mudila rüitliks?” pahwatas kaupmees Annemann sekka.

„Kas ta Saksa keelt ka oskab?” küsis kirjutaja abikaasa.

„Üsna Saksa keelt rääkisimegi!” seletas köster.

Sellega oldi wäga rahul.

Terwe seltskond palus wana köstrit, et ta noore majalise kohe täna seltskonnaga tuttawaks teeks.

Wanal köstril ei jäänud muud üle, kui pidi teiste soowi täitma ja nooremehele järele minema.

Wähe aja pärast ilmus köster oma uue abilisega. Seltskonda tulija oli pikka kaswu, kahekümne aastane noormees, ilusa, õitsewa näo, pisikese suu ja terawa ninaga ning sõstra karwa silmadega meesterahwas, niisugune, kes oma wälimise kuju järele teistele kohe meeldib. Tema pisut häbelik muige pisikese suu ümber andis talle esiotsa neitsi-ohtu näo ja kui pisikesed habemekarwad, nina all ülesse pöördud lips-otsadega, nagu roti sabakesed, tema mehe easse astumist mitte ei oleks tunnistanud, siis oleks wõinud seda pead ennem mõne neiu omanduseks lugeda kui mehe omaks.

Algas esitelemine.

„Herra Madaras ja proua see ja see, ning herra see ja see,” oli üksluiselt kuulda, mille peale Madara „Rõemustab mind wäga!” poolkuuldawalt kõlas.

Nõnda läks rida harilikult edasi, kuni wiimaseni – ja wiimane oli, nagu kogemata, kaupmees Annemann.

Waewalt oli köster „herra Madaras” saanud ütelda, kui Annemanni suu lahti kukkus ja üle saali kõlas Annemanni esitelemine: „Minu nimi on Johann Eduard Peeter Paul Pukski Ehregut Leberecht Kohwikott Kaalupomm Soolatonn wanapoiss Kaarel Annemann, teise gildi kaupmehe herra Mudilas!”

Annemanni ütelus weeres suust, nagu wesi, nii ruttu ja kiirelt, et noormees Madaras arugi ei saanud, mis see pidi tähendama ja suurte, osast häbelikkude silmadega jäi ta esitelewa ette seisma.

„Mis hirmus!” kaebas neiu Kaasike, isegi emand Maasik, kes ikka wait armastas olla, ei jõudnud ennast tagasi hoida, waid noomis: „Annemann on ikka wana Annemann!”

Ka köster tegi pahase näo ja wabandades ütles ta: „Herra Annemann on suur naljahammas!”

Nüid alles sai Madaras wastata: „Rõemustab mind wäga!”

Aga Annemann arwas weel midagi wälja.

Ta pani käe oma kõrwa äärde, nagu ei kuuleks ta hästi ja küsis: „Mis noored herrad ütlesiwad?”

„Rõemustab mind wäga!” wastas noormees tõsiselt.

„Mis teid siis rõemustab?” päris Annemann otsekoheselt.

Madaras jäi niisugusesse olekusse, kus inimene enam mitte midagi wastata ei mõista. Ta kehitas õlasid ja punetas näost.

„Aga Annemann!” käis korraga emand Maasika suust noomiw hüie.

Madaras lõi oma häbelikud silmad ülesse selle noomiwa heale poole. Ta ees seisis ilus naisterahwa kuju kelle silmad nii kurwalt, aga siisgi kaastundlikult tema otsa waatasiwad.

„Mis hirmus!” waewles Kaasike.

Hopmann ja kirjutaja pidiwad naerma purskama, aga Madara häbelik olek hoidis neid sellest tagasi.

Köster oli pahane.

„Olge head, wõtke istet!” pakkus köster.

Madaras pööris Annemannile selja ja wõttis sohwa ees aset, mille ümber ka teised kohta wõtsiwad, kuna nad Madara peale waatama jäiwad, nagu oleks tema käes kord juttu alustada olewat. Nooremehel oli piinlik, ta nagu heitles iseenesega. Paistis, nagu oleks tema enese tundmus haawatud saanud, tema isik pilkamise tarwis pruugitud.

Annemanni temp oli ka naisterahwaid pahandanud.

„Niisugune on meie Mudila!” kaebas emand Maasik tõsiselt. „Niisugune ta on! – Herra Madaras, ega teie enne niisugust nurka ei ole näinud!?”

Madaras waatas nagu tänawa pilguga noore emanda otsa, kes seda piinlikku waikust lõpetada oli mõistnud. Emand Maasika sõnad peastsiwad jälle keele paelad.

„Ega siis herra Annemann nii hull ei ole,” seletas neiu Kaasike, „ja ega see Mudila ka nii sõge ei ole, nagu teie teda kujutate. Eks igal pool ole oma head ja wead!”

„See on õige jutt!” kinnitas hopmann. „Paradiisi pole weel keegi tark maa pealt ülesse leidnud! Pole sellel Mudilal häda midagi, lõikab küll!” Ja Madara poole pöördes küsis ta: „Kas piibelt loete?”

Madaras ei saanudgi wastata, kui Maasik wahele astus ja ütles: „Juba jälle oma piibliga! Ise kiskusite alles ja juba jälle kaartide kallal. Laske ometi wõerast inimest pisut puhatagi!”

Nüid nägi Madaras, ei emand Maasikas just meelega tema wastuse wahele oli tikkunud, sest tema arwas piibli nime all päris tõsist asja. Ja nagu instinktiliselt tundis ta, kuidas ta meel selle kena naise poole hakkas hoidma.

„No jah,” hurjutas hopmann, „naised tahawad ikka koore riisujad olla! Lähme, laseme ühe pisukese partii!”

„Tänan wäga!” wabandas Madaras, „olgu teinekord!” Madaras jäi sohwa äärde naiste laua juurde, kuna mehed jällegi kaartide kallale asusiwad. Naised wõtsiwad ka sohwa ääres aset.

„Noh ütelge, neiu Kaasike,” küsis emand Maasik, „mis head teie Mudilast siis leiate? Siin ei ole ju midagi niisugust, mis ka nimetada sünniks!”

Neiu Luise tundis, et teda nooremehe ees kimpu tahetakse ajada. Ta lõi oma selged, suured sinisilmad nooremehe otsa, nagu tahaks ta ainult neid waatamise wääriliseks Mudilas pidada, ja wastas siis ägedalt: „Aga, kus on siis parem? Igal pool on oma wead, ja ega meie nurk nii maha jäänud ei olegi. Meil on oma hea seltskond ja kes selle tutwusega ei taha leppida, see leiab ka siit ümbrusest head seltsi!”

Madaras waatas uuriwalt neiu otsa. Kuidas need silmad sätendasiwad, nagu sala tuli oleks nende all õõgunud.

„Ja jah,” wastas Madaras, kes tundmata Mudilat laita ei tahtnud, „ega see asi nii hull ka ei ole, kui ta wahel paistab. Nüidsel ajal on igal pool juba kaunis laialine seltskondlik elu! Kas Mudilas seltsisid ka on?” küsis ta siis nagu seletuseks.

„Mitte mingisugust!” wastas emand Maasik.

„Ka karskuse seltsi mitte?”

„Mitte midagi!” wastas pagari emand.

„Meil on oma seltskond!” wabandas köstri kaasa.

„Ja mis muud seltsi meil weel tarwis läheb?” küsis walitseja emand.

„Ma arwan, et seltsid lähewad ikka tarwis,” seletas Madaras oma pisukesi kihwasid keerutades ja otsasid ülesse poole lükates. „Seltsielu toob rahwale koguni teise lehekülje! Ja mitte üksi rahwale, waid igale üksikule inimesele. Ütleme – kõned, ütleme – udupildid, ütleme – tantsu-õhtud.”

„Kas teie tantsite ka?” küsisiwad korraga naised.

„O – jaa!”

Naistel oli hea meel.

„Wäga kahju!” arwas Madaras, „et siin ühte üliüldist seltsi ei ole. On meil seltsid, siis wõime perekonna õhtud toime panna – ühe sõnaga, elu on koguni teine!”

„Mulle teeb see wäga head meelt,” seletas pagari emand, „et üks noormees on tulnud, kes mitte sarnaste waatetega ei ole, nagu siit Mudila mehed! Igawesti mängiwad nad kaarta, igawesti istume meie üksinda! Elust on mul juba, näe!” – ta näitas oma kaela peale, kus juures ta lõua kõrgemale tõstis, mis läbi ta rind kõrgemale kerkis, nõnda et kaela musklid ja rinna esimene wõlw enam silma paistis, „näe, siit saadik on juba see elu läinud. Ela nagu kloostris!”

„Aga, ma ei saa aru, mis teie siis soowite?” küsis köstri kaasa, kellele pagari emanda elawus natukene iseäralik näitas olewat. „Meie elame ju siin üsna lõbusasti?!”

„Lõbusasti, nagu konnad tiigis,” wastas ilus emand, „krooksume ja krooksume, kuni surm meid mättasse ajab. Ütelge, kas on siin midagi, millega inimene rahule wõiks jääda?!”

Ta waatas oma suurte sõstra silmadega köstri emanda otsa, nagu tahaks ta sellega oma arwamistele kaks suurt sätendawat punkti otsa panna.

„Mis on meil, pereemadel, weel soowida, ma ei saa aru?” küsis köstri emand.

„Soowida on palju,” kinnitas emand Maasik, „wäga palju!”

Neiu Kaasike oli ammu tahtnud juba Maasika emandale wastata. Talle paistis, nagu tahaks pagari emand

korraga nagu wõera nooremehe ees hiilgada, niihästi oma ilu, kui ka mõistusega.

„Ma ei saa ka aru,” küsis neiu Luise, „mis iseäralist elu teie soowite, ja mis elu naine peab soowima? Tal on ju oma kodu! Mis iseäralist seltsi talle siis tarwis õige läheb?” Ja nagu oma õiget neitsilist põhjusmõtet wälja kuulutades ütles ta: „Tubli maja ema käib kõigest üle!”

„Tubli, tubli, neiu Luiise!” kiitsiwad naised. Pagari emand naeratas kurwalt.

„Kas teie siis seda kõik üheks tubliks maja ema tööks peate, mis meie igawesti teeme: Kujume sukke, teeme sööki, ja kui kokku tuleme, siis teeme hebemeid, mängime wahel kaarta ja ajame niisugust juttu, mis kedagi ei huwita?” küsis ta weel kurwemalt.

Madaras kuulas seda juttu suure huwitusega. Wõeras emand wõitis tema tähelepanemise täiesti enesele.

„Oh, oleks teil ka „weikene” kodus olewat,” naeris hopmani emand, „küll siis kõik igawus kaoks!”

„Wõib ta olla!” wastas Maasik kurwalt. „Kui üks mäng isu ära ajab, siis peab teine lõbu pakkuma!”

„Oh, mängige ometi midagi, proua Maasik, mängige ometi midagi,” palus korraga kirjutaja emand, kellele sõna „mäng” Maasika mängu meelde tuletas.

„Jah, mängige midagi!” palusiwad ka köstri emand ja walitseja kaasa.

Neiu Kaasike näitas tusane olewat.

„Olge nii lahked!” palus Madaras ka ligi.

„Kas teie ka mängite?” küsis Maasik.

„Ma küll ei mängi, aga ma olen suur muusika sõber! Olge nii head, mängige!”

Selle aja sees oli köstri emand gitarre toonud ja ulatas selle pagari emanda kätte.

Nagu wastumeelt wõttis mängija gitarre kätte, ja poolwastikult hakkas ta healesid katsuma.

Imelikult aralt kostsiwad tasased healed mänguriista keelte pealt kuulajate kõrwu ja äritasiwad nende tundmusi.

Kohe sai Madaras aru, et emand Maasik osaw gitarre mängija oli. Madarasele kuuldus, nagu tuleksiwad healed

kusagilt kaugelt, kaugelt, nagu mõnest kaugest laanest, kuhu keegi metspiigade meelitusel Murueide metsa ära nagu oleks eksinud, ja nüid hüiab ja kaebab ja palub, et keegi teda õigele teele, inimeste sekka saadaks, sest metsa elu näitas teda ära olewat tüitanud!

Aga miks kostsiwad bassi keeled nii wäljakutsuwalt? Nagu oleks see mõne metsa waimu ukutaw meelitus? Ja kõik see sulas teiste healtega segamini üheks magusaks tund- miseks, metsa piigade healte sarnaseks, kes noort meest Murueidekese põlisetesse laantesse meelitab, kus nii hea elada olla!

Tasa hakkas emand Maasik Otto von Leixneri laulu laulma: *)

„Wo warst du denn so lang’, so lang’?

Wir war’s um dich so trüb und bang,

Mein Kopf, mein Herz, sie waren krank!

„Ich hoffe nicht mehr diese Stund’?

O, kü mir rot den bleichen Mund,

Dann werde wieder ich gesund!”

Neiu Kaasike ohkas, tõusis püsti ja tegi, nagu oleks tal köögist tarwis midagi tuua olewat, köstri ja walitseja emandad waatasiwad teine teise otsa, nagu ei saaks nemad aru, miks pagari emand niisugust laulu laulis. Emand Maasika silmad näitasiwad aga nagu hiilgaks neis niiskus ja nagu ei mõtleks ta midagi, nii waatas ta oma ette.

„Bravo! Ilus! Tore!” hüidis Madaras, kes ennast juba nagu kodu tundis olewat.

Kaupmees Annemann oli kaardilaua äärest seda ka kuulnud ja kui Madaras oma „bravosid” lõpetas, hakkas ta laia lameda healega peale:

„Tõtta ära pimedusest,

Mine wälja rumalusest!”

*) Kus olid sa nii kaua, kaua?

Mul oli sinust kurb ja kahju,

Mu pea, süda oliwad haiged!

Ei ma looda enam seda tundi!

Oh, suudle mul punaseks mu kahwatanud suu,

Siis saan ma jälle terweks!”

„Kuss, kuss!” kisendas köster, „kuss, pea, sõge, suu kinni!” ja pani kaupmehele oma suure käe otsekohe suu peale. Kaupmees jäi wait ja kui köster oma käe ära wõttis, hakkas ta suure healega naerma, siis tõusis ta ülesse ja läks Madara juurde.

„Kas Zeus on kameli peale wihane?” küsis ta Madaralt.

Madaras naeratas ja wastas: „Ei ole!”

„Soo!” hõiskas Annemann, „sisseastumise eksam on tehtud! Siin löön mina sind, Hendrik Madaras, Mudila esimese klassi rüitliks ja kawaleriks, jätan Jumalaga ja hakkan koju minema!”

Selle juures oli ta Madara käe oma pihku wõtnud ja raputas seda teise wastu tahtmist tugewasti.

„Saab küll, küll juba!” naeris Madaras wastu.

„See ei ole weel midagi!” laskis kaupmees waimustatult edasi. „Sellest ajast peale peate teie weel enam nägema! Teie peate Mudila uksi eneste ees igal pool lahti nägema olewat ja teid sisse ja wälja minewat üle uste läwede hea meelega!”

Madaras ei teadnud, kas nutta, wõi naerda, nii isewärki oli see kõik temale.

Annemanni lahkumine andis ka teistele märku, et nad minema hakkaksiwad. Mehed lõpetasiwad. Naised hakkasiwad riidesse panema. Suure tänu ja kiitusega saadeti külalised minema.

Ka Madaras läks oma korterisse, ülesse katuse alla kambrisse, kus teine woodi palja kotiga teises nurgas maha jäetult silma paistis. Nagu Madaras märkas, pidi see wist teise abilise jaoks olema, keda weel siin ei olnud.

Wõeras tundmus täitis Madara hinge, kui Madaras oma tuppa astus, kus kütmata, kinnine õhk tema nina äritas, nagu mõnes wõerastemaja kambris, mis mitu aega kütmata oli olnud, peremehe ihnuse pärast kütmata oli peetud.

Nõrk küinla kuma näitas temale ta kambri sisemust, millel mingisugust külgetõmbawat omadust ei olnud. Madala, katusealuse toakese lagi oli waewalt 8–9 jalga kõrgel. Seinad oliwad tapeetidega ületõmmatud, aga need oliwad pragunenud ja ülewalt rippusiwad mitmed lahtised kohad tolgendawalt alla.

Kõik see ei ülendanud Madara meelt. Ta tundis, kuidas wõeras koht tema peale esialguses rõhuwalt mõjus.

Ta tundis enese liigetes wiludust. Nagu iseenesest läks ta raudahju juurde ja pani käe selle wastu, see aga kõdistas tema õrna pihupesa oma jää sarnase külmusega ja äritas tema nina oma külma raualõhnaga, nagu see tühi riiul seal teine pool seina ääres seda oma libeda tolmuhaisuga tegi.

Madaras wäristas ennast kõigest kehast. See oli nagu haiguse-esine wäristus, aga nüid mitte haiguse, waid elama hakkamise palawiku esimene wäristus.

Madaras sai sellest aru, et see külma tundmus enam sellest tundmatusest tuli, mis temale ennast siin awanes, kui just toa wiludusest.

„Wõi siis siin, siin pean ma elama hakkama?!” küsis ta nagu imestades enese käest. Selles küsimises awaldas ennast see mitte-rahulolemise tundmus, mis ta siit oli saanud.

Koguni teiste tundmustega oli ta siia tikkunud, selle esimese uue koha peale. Kui noor mees tundis ta eneses tööjõudu ja selle jõu tundmine andis temale tema enese lugupidamise tundmuse. Ta oli omale ettekujutanud, kuidas ta, kui noor kooliõpetaja, uue koha peale ilmub, kuidas teda tähele pannakse, tema sõnu järele mõeldakse, tema wäärtust ära tuntakse ja sellest lugu peetakse. Aga kohe esimene kokkupuutumine oli sellele nagu risti wastu-olemist näitanud. Näitas, nagu ei oleks see seltskond kõigewähematgi märkanud, et nende seas uus inimene oli, kellel oma ise nägu ja teguwiis wõis olla. Ei, elu tuli temale nagu wana kangur ette, kes teda nagu iga harilikku lõnga kanga sisse teiste sarnaste lõngade külge tahtis lüia, et uut lõnga tema kõrwale panna ja nii edasi ja edasi, kuni kangas walmis. Paistis, nagu ei soowiks elu sugugi, et mõni lõnga keere suurem ehk isesugusem oleks. Ja, niisugust kirju lõnga, nagu kaupmees,

seda sallis see elu küll, mitte aga teise keeruga, teise jämedusega. Ja oma esimest peapüidmist, oma kodu keelt, ei saanud Madaras läbi wiia. Aupakkumisest wana köstri wastu oli ta hakkanud seda keelt rääkima, mis Arnikas armastas ja nüid tundis ta, kuidas seegi esimene peapüie raisku oli läinud.

See aga kõik äritas teda, kui ta pikemalt järele hakkas mõtlema.

„Hoo!” naeris ta oma südames, „see on üks isesugune seltskond. Sellel on praegused hariduse püided sootumaks tundmata!”

Neid sellele seltskonnale sisse istutada, neile uuema-aja hariduse püideid armsaks teha, neid edasi kaswatada – seda wõttis ta kindlasti nõuks.

Seal tuliwad talle seminari kooliõpetajad meelde. Ta mäletas wäga selgesti, kuidas aktikõnes usuõpetaja neid 72-ga oli wõrrelnud, kes head seemet lähewad külwama, kes seda pimedat lähewad walgustama. Ja kõige selle sekka segas ennast tema lugemiste koktuwõtted, mis ta siit ja sealt ajalehtedest oli saanud, kuni see nooremehe ilmawaateks kujunes, mille järele ta rahwale kõik seda, mis armas, mis kaunis, mis hea ja lõbus on kuulda, kõike seda pakkuda, seda tahtis ta.

Ja nüid? Nüid korraga ei pandud teda tähelegi, loeti niisuguseks, kes nende eneste sarnane on, ja seal oli kaupmees teda korraga rüitliks, Mudila rüitliks ja kawaleriks löönud!

„Kelle rüitel mina siis õige pean olema?” küsis ta enese käest ja hakkas ennast riietest lahti wõtma.

Selle juures tuliwad temale tuttawad neiud meelde, nende rea otsa seadis ta siin nähtud neiu Kaasikese ja korraga ütles ta: „Aga pagana kena naisterahwas on see emand Maasik! Ja tema mäng? Ilus!”

Nagu tahtmata hakkas ta nõiduwaid healesid kuulma, mis nagu kaugele, kaugele teda kutsusiwad. Weel aseme peal pikali olles kuulis ta neid healesid ja nende magusal õõtsu- tamisel uinus ta ka magama.

Alles hilja hommiku ärkas ta ülesse. Toas seisnud weega pesi ta silmad ära, kus juures ta oma linnaseepi

reisikastist tarwitas ja kui ta näo ja käed hästi ära oli kuiwatanud, hakkas ta juukseid korda seadma. Juuksed oliwad tal pisud käharad, mis hoolsal sugemisel otsa ette kaks weikest keerdu sünnitasiwad, mida Madaras wabalt tilkudes armastas kanda. Kui pisukene ninahabe ära seatud oli, siis alles läks ta alla.

All eeskojas sai ta wana köstriga kokku. Sellel oliwad suured pikasäärtega saapad jalas. Nähtawasti tuli ta töö juurest.

Sügawa kumardusega teretas noormees wana köstrit. Arnikas waatas uuriwalt Madara otsa ja kui ta nägi, et see täielise hingerahu juures oli ja enese nagu kodus tundis olewat, siis wõerastas see teda pisut, sest seda ei olnud ta teiste noorte meeste juures mitte tähele pannud. Siisgi küsis ta: „Kuidas tunnete enese siin ka olewat?”

Madaras naeratas pisut ja wastas siis: „Wäga hea!” nagu tahaks ta ütelda: „Kui teie minu juures enesel hea tunnete olewat, siis teeb see mulle wäga head meelt!”

Köster märkas, et Madaras mitte niisugune ei olnud, nagu kass, kes maja müirisid armastab, waid kes enesel seal kodu tunneb olewat, kus tal inimestega kokkupuutumist on.

Nad läksiwad wälja aeda. Köstril oli suur aed, ilusa kruusatud teedega, mille kõrwal marjapõesad ja wiljapuud kaswasiwad. Keskkohad oliwad keeduwilja jaoks jäetud.

„Siin jalutame sügiseti!” sõnas köster.

„Ilus, wäga ilus, just kui Edeni rohuaias,” meelitas Madaras wana köstrit.

„Muud kui Eewa puudub!” arwas köster.

„Seda annab Jumal omastele unes!” naljatas Madaras.

Köster naeris.

Nende jutt läks koolitöö peale. Siin kuulis Madaras, et teine abiline Jürisson siit kihelkonna mees olla, et ta juba kolmat aastat teenida ja köster temaga rahul olewat, ainult üks wiga olla tal, nimelt kangekaelsus.

„Jürisson on wäga hea mees,” kiitis köster, „läbi ja läbi koolimees, aga kangekaelne!” Mis tema kord ette wõtab, mis tema kord tahab, see peab nii olema. Aga tark poiss!” lõpetas köster.

Seal jooksis Luise neiu neile, nagu kogemata, nagu ei oleks ta jalutajaid näinudgi, wastu: „Onkel, onkel!” hüüdis ta pool lauldes, „kohwi on walmis!” Ja kui ta Madarast nägi, siis kohkus ta pisut ära, nagu häbeneks, ja wabandas ennast: „Mis hirmus, ma ei näinudgi, et herra Madaras siin on!”

Neiul oli walkjashall pruunide täppidega riie seljas, mis temale nagu suure kassi kuju saleduse andis.

Madaras pani imeks, et ta eila õhtul mitte neiu Kaasikest nii ei olnud märkanud, nagu nüid.

„Waata, herra Madaras”, naeris köster neiu Kaasikest nähes, „eks anna Jumal omastele!”

Neiu oli ligidale tulnud ja naljapärast esiteles köster noori inimesi teineteisele. Neiu puikles kätt andes, aga puiklemises oli niipalju naljatust, tõtt ja häbenemist, et see niihästi noorele kui wanale lõbu tegi.

Tuppa jõudes auras juba kohwikann laual.

„Kuidas teile ka meie eilne seltskond meeldis?” küsis köstri emand kohwilaual Madaralt.

„Wäga lõbus seltskond, ainult Annemann...” seletas Madaras.

„Ärge pahandage!” sõnas emand, „see on Mudila nõrkus. Ta ei kõlbaks küll siia, aga kui meie ainus kaupmees peab ta seas olema – muidu ei lähe!”

„Aga emand Maasik?” küsis Madaras.

Neiu Kaasikese silmad sätendasiwad, kui Madaras seda küsis.

„See on meie pagari emand,” wastas maja-ema, „ka see ei ole meie alatine majasõber! Aga ta on kirjutaja perekonnaga sugulane wõi sõber ja meie jälle nendega, nii et ta wahel meie seltskonda tuleb!”

„Aga mängis ilusasti!” arwas Madaras.

„Kui muud midagi teha ei ole!” wiskas Kaasike sekka.

„Temast, sellest emand Maasikast, wõib teile palju rääkida,” seletas köster. „Ta on imelik naisterahwas!”

„Halp!” kinnitas emand.

„Jah, eks ta halp ka ole, aga tal on ka palju häid omadusi!” hakkas köster seletama.

„Kellel?” küsis emand healt tõstes.

„Eks pagari emandal ikka!”

„Ole nüid häid omadusi!” seletas emand kärmelt. „Tühipaljas! Waata, kuidas ta riides käib?! Kuidas ta halbib? Ja mis ta eila laulis? See oli ju kõik selle nooreherra meelituseks:

„On musuta mul kahwatanud huuled punaseks,

Siis saaksin ma jälle terweks!”

„Kas see kellegi laul oli!?”

„Kuidas?!” küsis köster. „Mis? Kes peab musutama? Minu majas?!”

„Aga mine küsi emand Maasika käest! Tal on ikka oma hullutujud meeles!” pahandas emand.

„Mis ta oma sündimise ja hariduse poolest on?” küsis Madaras.

„Aga tont teda teab!” õiendas emand. „Noorel põlwel elas ta mõisas. Käis wäljamaal! Siis räägiti…”

„Kuss!” noomis köster.

„Noh, ei tea, keda mina kardan! Ta tegi mul oma lauluga eila üsna meele pahaks! Näe, neiu Luisegi häbenes ja läks kööki!”

„Noh, mis ta siis õige laulis?” päris köster.

Emand hakkas naerma:

„Ta ei laulnud muud midagi, kui tahtis musu saada!”

„Mis hirmus!” häbenes Kaasike.

„Minu majas?!” imestas köster.

„Päris sinu oma majas, jah!” õrretas emand.

„Noh, kes teda siis musutama pidi?!” pahwatas wana Arnikas korraga naerma.

„Wõta sa hullu kinni!” wihastas emand tehtud wihaga, „baruni poeg ehk, kellega ta lugusid lõi…”

„Kuss!” kurjustas köster, „minu söögilaual mitte niisugust juttu ajada!”

„Onkel, mis see keelmine ikka aitab?” naeris neiu Luise. „Herra Madaras saab seda ikka teada!”

„No jahwatage siis!” wiskas köster käega.

„Ole mul asja, keda sul hoida! Läheb baruni pojaga wäljamaale; eks seal läinud lahku. Tuli teine koju – läks

wa pagar Maasikale mehele. Nüid räägib iga päew: „Ei ma oma meest armasta?” Ei tea, kes seal juures süidlane. Pole lapsi ega kedagi!”

„Aga ilus naisterahwas on ta!” sõnas Madaras.

„Aga mitu puuda seal wärwi peal on?” küsis emand.

„Kas sina oled tema wärwi kaalunud?” küsis köster.

„Kaalunud ehk mitte, aga seda saab iga inimene aru, et see wärw on? Näe, meie neiu Kaasike, ka punane tüdruk, nagu õun, aga kus tema?!”

„Alati saiad ees; pagari emand!” naljatas neiu Luise.

„Olgu nüid saiad ees ehk mitte, aga wärwi on seal küll ja küll!” kinnitas köstri emand.

Lauas olijad hakkasiwad naerma. Madaras waatas heameelega neiu Luise otsa, kui see nii kawalalt naeratas, kus juures ta silmadest nagu sala tuli sätendas.

Jälle imestas Madaras, et ta eila seda ilust sätendawat läiget, seda taltsutamata waadet ei olnud märkanud.

„Kuidas siis teile pagari emand meeldis?” küsis neiu Luise.

„Mis seal meeldida on! Kui inimene ei ole ta mitte inetu näoga, aga mulle näitas tema jutt kaunis waba olewat!”

„Ah, sellega ta just kehkleb nooremate ees!” seletas neiu Luise. „Ma olen tähele pannud: kui keegi wõeras seltskonnas on, keda ta enne näinud ei ole, siis hakkab ta niisugust tarka juttu ajama, et pane imeks!”

„Aga minule see ei meeldi!” seletas köster. „See on niisama nagu kana laulmine, wõi see, kui lehm härja wiisi möirab. Ei kõlba!”

„Aga miks?” küsis Madaras.

„Tal seelik seljas!” arwas köster.

„Aga kirikherral ju ka seelik seljas!” tähendas Madaras.

See oli köstri meelest liig. Ta lõi silmad suureks, mõtles natukene ja küsis siis: „Siis teie olete ta üks neist, kes kirikherrade seljas sõidawad? Nüid on üks sort inimesi, kellel iga kolmas sõna kirikherra on?”

„Ei, seda mitte!” seletas Madaras. „Ma ütlesin seda wõrreldes. Riie ei tee ju weel meest meheks. Aga

minu meelest on see üsna kena, kui naisterahwas ka rääkida oskab, kuid muidugi oma teatud piirides. Meie praegune seltskond ei saa muidu läbi. Niisuguseid asju on tarwis!”

„Need on noorte unistused!” wastas köster targa näoga. „See on kõik üks niisamasugune kraam, nagu need seltsid ja asjad! Rahwa rikkumine! Ei tea, kuidas meie omal ajal läbi saime. Ei olnud seltsi, ei midagi, aga mehi enam kui tarwis!”

„Ja, see oli oma aeg!” õiendas Madaras. „See oli oma aeg, aga nüid lähewad seltsid just inimestele tarwis!”

„Ah, teie olete ka üks rahwa-walgustaja?” küsis köster.

Madaras ei teadnud, mis wastata.

„See on,” küsis ta, „mis teie selle all mõtlete?”

„See on niisugust, kes mööda seltsisid jookseb ja karjub: Eestlane, Eesti rahwas, Eesti keel, ässitab talupoegi ülemate wastu, naerab usku, teotab kirikut, laulu ja muusikat, pilkab – see on meie aja rahwa-walgustaja!” Köster oli wäga äritatud.

„Ei”, wastas Madaras, „see ei ole ma mitte. Mina olen suur usu sõber. Ma tean, et usu langemine rahwa langemine on. Usk on kõikumata kalju, kelle alus ei kõigu ja kes sellel alusel seisab, see on kindlal jalul. Ka talupoegade iseäralist hellitamist ma põlgan. Niisugusel korral – kolm sammu wahet! Muusikast ja laulust pean ma suurt lugu ja tean, et see rahwa kõlblise jõu tõstmist awitab. Aga meie peame ka wabameelsed edu poole püidjad rahwuslisel alusel olema. Sellepärast leian ma just seltsielu, nimelt meie seltsid niisugused olewat, kus meie oma rahwa iseteadwust kombelisel teel wõime tõsta, kus meie noort sugu wõime kombeliselt kaswatada ja neile kombelist lõbu pakkuda!”

Köster kuulas, kuulas, rüipas oma suure tassi tühjaks ja ütles: „Need mõtted on õiged! Aga küll teie Jürisoniga riidu lähete! Temal on isesugused mõtted!”

„Mis siis tema tahab?”

„Aga pagan seda teab”, wiskas köster käega. „Ei minu wanainimese pea seda kinni wõta!”

Heameelega lahkus köster söögilaualt. Ta nägi, et ta nooremehe oli saanud, kes peaaegu nagu tema mõtles.

Ta tundis küll, et see noormees midagi teistsugust räägib kui tema, aga ta tundis ka seal wahel nagu loomusunni järele sugulust, tutwust ja see tegi temale head meelt.

Noored läksiwad aeda, kus nad kroketti hakkasiwad lööma, köster kadus aga töö juurde.

Madara esimesed päewad läksiwad uues kohas üsna lõbusasti mööda. Ilmad oliwad mõni päew ka juba sügise nägu olnud, aga soe augusti lõpp andis ennast weel selgesti tunda ja meelitas inimesi, kellelgi küll wäljas-tööd ei olnud, wäljas olema, nagu eesolewate pikkade sügiseste toa-päewade tuska sellega kahandama.

Aga päewad ei jäänud selleks. Ei olnud Madaras weel nädalatgi uues kohas ära saanud elada, kui tuul wesikaarde pööris ja peenikest seene-wihma sadama hakkas. Madaras oli sunnitud oma puuris istuma ja seal seda elu natukene maitsma hakkama, mis ta terwe talwe otsa pidi elama.

Oma üksikut wangielu ei olnud ta esiti nagu tähelegi pannud. Aga nüid, kui päewa, teise ja kolmanda sadas, hakkas Madaras söögilaual igawuse üle kaebama.

„Las sadada,” naeris wana Arnikas, „saab ilusaid seeni!”

Aga see ei huwitanud Madarat.

Enne oli ta neiu Luisega aias jalutanud, naljatanud, kroketti mänginud, nüid oli see wõimata. Ta katsus küll ka söögi järele natukene köstri pool edasi wiibida, aga kõik hakkasiwad töösse ja Madaras puges jälle oma urkasse ehk ta küll nii heameelega neiu Luise pool oleks istunud, sest see oli majas ainus inimene, kes naljatada armastas. Wanad oliwad tõsised, ikka tõsised.

„Nüid tahab igawus ära tappa!” kaebas Madaras juba kolmandal päewal.

„Ma wõin teile natukene tööd tuua”, arwas köster. Ja kui Madaras sellega rahul oli, siis tõi köster temale

pika raamatu, kuhu ta lehtede pealt inimeste nimesid, kes tulewal pühapäewal lauale tahtsiwad tulla, pidi puhtalt ümber kirjutama.

„Kas wärskeid ajalehti ka saab?” küsis Madaras.

Köster tegi suured silmad.

„Ei, neid meie ei loe! Rikuwad muidu inimesi ja wiidawad aega! Söimawad üksteist ja selle eest pean mina raha maksma? Parem lähen kiriku alla kõrtsi, seal saan ilma rahata sõimamist kuulda!”

Madarale oli see uudis.

„Siis pean ma lehe tellima!” wastas noormees.

„Äh”, lõi köster käega, „ei maksa raha raisata! Jürison tellib ühte sõgedat. Ma olen ta sisse ka waatanud – paljas kiusu ajamine! Aga kirikherra annab mulle wahel mõne Saksa ajalehe, sealt saab mõndagi head kuulda. Minewal aastal lugesin ma neid reisikirjasid, – mis – noh, nimi läinud ära! – wanainimese pea – mis ta jala läbi maa ilma tegi; oliwad wäga huwitawad!”

Noormees pidi imeks panema, missuguse waadetega wana Arnikas oli. Ja kui köster tema toast ära läks, siis tõusis ta laua tagant ülesse, ja hakkas mööda tuba äritatult edasi ja tagasi käima.

Just nagu meelega nägi ta siin kõik teisiti olewat. Ja niisugune inimene peab koguduses juhataja olema, arwas Madaras. „Ma tahan katsuda, ma tahan näidata!” seletas ta iseeneses.

Omas meeles wõttis ta ette, kõige pealt Jürisoni peale langeda, kes siin juba paar aastat tööd oli teinud, aga mitte nii palju mõjuda ei olnud oskanud, et köster niisuguste waadetega ette ei astuks.

„Noh, kas igawus kadus?” küsis köster lõuna laual.

„Mitte raasugi!” wastas noormees ja waatas Kaasikese otsa.

„Kui herra Madaras tahaks, siis, onkel, wõtke herra Madaras homme wallawanema Kröitsbergi warrule”, rääkis Kaasike. „Seal saaks ta natukene oma igawust ära ajada!”

„Miks mitte,” seletas köster, „aga sina pead siis maha jääma; selle teega ei wii meid wana ruun läbi”.

Tuli pisukene puiklemine. Noormees ei tahtnud neidu mitte sundida warru lõbust ilma jääma ja lubas ise maha jääda.

Mõlemad waatasiwad teine teise otsa, naeratasiwad ja tundsiwad sellest lõbu.

„Aga, papi”, arwas maja-emand, „wõta nad mõlemad ligi. Selle tee saate ikka käidud!”

Nõnda jäi ka.

Teisel päewal, peale kirikut, sõideti wallawanema poole. Ka see päew oli wesine; wesine septembrikuu päew. Wihma tibas peenikeselt, peenikeselt, nagu läbi jõhwi-sõela ja muutis juba poriseks läinud maantee hiilgawaks pori-jõeks, milles kaks rööpe kohta hallimalt juba kaugele silma paistsiwad.

Meie sõitjad oliwad kõigest ühe wihmawarju ligi wõtnud, mida Madaras kohe enese kätte oli saanud, et köstril wabam oleks olnud hobust juhtida ja et neiu Kaasike paremini saaks nende wahel istuda.

Siisgi kippus sõitjate iste just selle läbi kitsaks minema, et nad ühe wihmawarju alla ennast kokku litsusiwad.

„Nihkuge ometi siia poole,” palus Madaras neiu Luiset, „teil on wäga halb olla!”

„Wäga hea, wäga hea!” wastas neiu ja kogus ennast koomale, et mõlemal istujal tema kõrwal parem oleks olewat.

„Ärge kartke kedagi!” noomis Madaras.

„Mis hirmus! Ma ei karda teid sugugi”.

„Siis tulge kõrgemale!”

Neiu nihkus ka kõrgemale, enam Madara ligemale. Nad mõlemad tnndsiwad, kuidas nende ihu soojus teine teisega sõbrustades läbi nende riiete tungis, nad mõlemad tundsiwad, kuidas põrutaw tee neid teine teisele wahel üsna kokku litsus ja nõnda söitsiwad nad edasi.

Nende pealmised riided oliwad üsna märjad juba, kui nad wallawanema poole jõudsiwad, kus juba warrulised murruna koos oliwad.

Nagu juba toa wälimusest wõis näha, oli Kröitsberg üks jõukamatest peremeestest.

Oma esiisade elumaja, suitsutare, asemele oli ta uue kiwist maja ülesse ehitanud, kus uuema aja wiisi järele oma eeskojad, saal, söögi ja magamise kambrid aset wõtsiwad.

Et aga loomad, mis eestlasele juba orjapõlwe ajast saadik nii südame külge on kaswanud, kellega ta niikaua sõbralikult koos on elanud, mitte kaugel ei oleks olewat, oli Kröitsberg loomalaudad põiki toa otsa ehitanud. Et selle läbi maja puhtus palju kaotas, niisama ta maja ilu, kes sellest küsis, kui aga kõik nii käe-jala juures on. Maja sai nende lautade läbi enesele küll sawi sõtkumise roobi kuju, aga sellest ei küsinud Kröitsberg.

Niisamasugust iselaadi, segikuju, kandis ka maja sisemus. Põrandad oliwad wärwitud, seinad paberitega löödud, aknate ees rippusiwad omakoetud eesriided, saalis oli sohwa pehmete toolidega ning klaweriga, söögitoas seisis suur saarepuust nikerdatud puhweti-kapp, aga kõige selle peale waatamata paistsiwad igalt poolt suitsutare elanikkude wiisid wälja: saalis klaweri taga nägi Madaras suure wask rõngastega ja wõrudega paenutatud sõidulooga ja pika wedrutawa warrega piitsa. Klaweri kõrwal asus klaasustega raamatukapp, mille riiulite peal paar määrdinud, köitmata raamatut ja lõhkirebitud ajalehe lisad wedelesiwad, mille taga aga hobuse rautamise kast oma riistadega – kabjalõikamise noaga, tangidega ja wasaraga toredalt wälja paistsiwad. Söögitoa toreda puhweti-kapi otsast waatas terwe kari kõiksugu tarberiistu, nagu hööwlid, saed, peitled ja walmistegemata rangipuud uudishimuliselt pika söögilaua peale, mille ümber Wiini toolid puu pinkidega wõistlesiwad. Terwe majale oli aga peremees imepisukesed aknad ilma õhuruutudeta lasknud teha, mille läbi õhk küll wäljakannatamataks, iseäranis talwetel, läks, aga Kröitsberg oli ütelnud: „Ega ma ometi maailma oma puudega kütma wõi hakata? Niisugused lapid on sakste asjad. Ega meil ometi sakste kopsud ei ole, et nad külma „luhti” wälja wõiwad kannatada!”

Ja kui korra talwel laste haiguse ajal tohter seal oli käinud ja nina kärsutanud ning õhuruutu otsinud, aga teda mitte leidnud ja wihastanud, siis naernud wana Kröitsberg oma naisele: „Tänu Jumalale, et need põrgu augud mul tegemata jäiwad, muidu oleks lapsed ära külmanud! Ole mul tohtrit wõi asja!” Kui aga kaks last temal ära suriwad ja kui wana selle põhjust sinna toodud tohtri käest päris

ja kui tohter oli wastanud: „Kuule, Kröitsberg, sinu toad on „lufti” poolest wäga waewalised, sinu lapsed suriwad juba sellepärast, et toad umbsed on,” siis hingas Kröitsberg sügawalt, tõmbas kopsu paksu õhku täis, ajas käed laiali ja ütles tõsiselt: „Oi, tohtri herra, siin on seda parka õige küll ja küll!”

Niisugune oli Kröitsbergi maja, kuhu warrulised jõudsiwad. Kröitsberg ise oli pisukene, madal, paks, rullaka kehaga ja palja pea ning paljaks aetud lõuaga mees, kelle näol alati lahe muige heljus. Wallawanemaks oli ta juba ammu tahtnud saada ja wiimaks selle suurusele suure jootmise läbi tõusnud. Heameelega armastas ta kuulda saada, et ta wallawanem on.

Et õues wihma pärast olla ei wõidud, oli warrumaja inimesi puu-püsti täis.

Heaks meeleks leidis Madaras warruliste seast ka kirjutaja oma naisega ja emand Maasika, nõnda et ta esialgu enese mitte üsna wõera ei tunnud olewat.

Tasane jutu kõmin täitis terwet pidumaja. Siin ja seal istusiwad inimesed koos ja ajasiwad oma tutwuskonnaga juttu. Madaras lõi enese Mudila meeste-naiste kilda, kus ka mõned peremehed oliwad ja kuulas, kuidas mehed tänawuse wiljasaagi üle arutasiwad.

Siin ja seal nägi ta, kuidas emad ja neiud pead kokku pistsiwad ja teineteisega, nagu märgata wõis, uute isikute üle aru pidasiwad.

Madarat ei huwitanud need meeste jutud sugugi, aga warsti sai ta aru, et kõik see seltskond üks iseennast täis uhke rahwas oli, kes oma jõukuse üle armastas hoobelda.

„Wa Kalda Hans ka kedagi!” rääkis keegi jäme passi heal teine pool laua otsas. „Hilp ees ja talukas taga! Tema ka?! Mis tema on? Kelle tema arwab enese olewat? Lasknud enesele ka wedruwankri teha! Hobune nagu minu wasikas aiste wahel, naine nagu tuleraud, sõidab ka!” Ta lõi rusikaga wastu lauda: „Seda ma ei salli, kui waene ka uhke on! Moonakas!”

„Aga tal oliwad tänawu ilusad linad!” seletas teine peremees. „Saab oma 400!”

„Mis linad?” wastas pahandaja. „Linad, nagu nälginud põrssa karwad! Aga tule waata, kus mul, – nagu Moosese habe, pikk, sile, waata kõrwalt: just kui siid!”

„Noh, sul lähebgi tarwis,” õiendas teine, „sul põlesiwad ju heinaküinid maha!”

„Eh,” laskis taat edasi, „see täpe ei tähenda Liiwa wanale midagi. Ma sain ju tulekassast oma jao kätte. Kas ma ei tea, kelle torgatud ta on? Aga las’ torkab weel! Ma ostsin kiuste pärast naisele suure willase rätiku ja tütrele linnawillase kleidi, lasksin wedruwankrile uue põlle teha ja kiriku karikale ostsin ka uue härmatse peale. Las’ näha, mis Liiwa wana wõib!”

„Mis sa Liiwa wanale teed!” naersiwad mehed.

„O, kurat, mitte midagi!” hõiskas kõneleja.

„Kuule!” käis korraga Madara kõrwa ääres kiunuw heal, „kuule, kirjutaja Kaarel, lähme hobuseid waatama!”

Madaras pööris silmad sinna poole ja nägi kutsuja ühe suure habemega mehe olewat, kes kirjutajat nimepidi kutsus.

Kirjutaja ei pannud tähelegi.

„Kuule, Kaarel! Hei, lähme!”

Ta hakkas kirjutaja õlast kinni ja raputas seda. Madaras nägi, et mees pahaseks sai, et kirjutaja Kiwi ei wastanud.

Mees raputas edasi.

„Ära lõhu!” wastas kirjutaja kurjalt.

„Eh–eh–hee!” naeris habemik, „saab ka wihaseks. Ise walla poiss! Kurat, nüid lähewad aga saksikud ka uhkeks. Toida neid, maksa neile palka ja wiimaks hakka nende ees mütsi ka maha wõtma! Ei wennas, seda sa ei saa! Walla sant, walla poiss!”

„Mis sa nüid lärmad!” taltsutas habemiku paks naisukene. „Näe, uus kooliherra kuuleb ka. Tere ka, kooliherra,” mammake pakkus Madarale kätt, „olete ikka wist uus kooliherra?”

„Mis kooliherra?!” wihastas habemik. „Sihukene samane koolmeister, nagu wana, nagu meie wana Mõdu, meie wana koolmeister!”

„Ole ometi wait!” taples naine ja pani mehele käe suu peale.

Mees lükkas aga käe kõrwale ja pahandas edasi:

„Kas teil raha ka kellegil on? – Mitte kellegil, aga Angerja Mihklil on! Tahate, pange wälja!”

Naine lükkas aga Mihkli edasi ja läks Madara juurde.

„Kas kooliherral ka igaw on siin wõera rahwa seas?” küsis mammakene.

„Ei saa aru!”

„Eks ta ole! Teie ju inimestega harjunud. Aga mis sa meie Liisuga teed. Ma pidin ta tänawu ka kihelkonna kooli tooma, aga ta nii kartlik! Hakkad kõwasti rääkima, kukub teine kohe walgeks! Näed kohe, et arg weri! Muidu aga ikka hea laps küll: laulab nii ilusa healega ja loeb ja kõik!”

„Noh, küll meie oskame lastega läbi saada!” julgustas Madaras mammakest.

„Jah, eks ta nüid ole ka, aga eks last ole kodu ka tarwis. Tahtsin Anni ikka linna kooli panna, eks siis jään üsna ilma abita. Aga mis sa teed ära, eks peab lapsi ikka kooli panema. Anni mul nii hea laps, aga eks peab ikka linna wiima: ta ei mõista ju neid peenemaid kombeid. Tahab ikka õmbluskooli minna! Eks ta õpi ikka, noor inimene! Näeh, Nõmme Jüri tütar käis linnas koolis, mis tal nüid wiga? Saanud aehukaardile mehele! Elawad nagu saksad – joowad kohwi ja kõik, magawad keskhommikuni. Just kui saksad!” korutas eit.

„Mis sa seda Nõmme Liinat ka räägid!?” parandas teine naine kõrwalt. „See pidi ju mehele minema. Hea ikka, et ühe kätte sai! Pole seal aehukaarti kedagi, wa kohtu kirjutaja, joob teine, nagu siga!”

„Wõi neid tütreid ka linna kedagi wiia!” kahtles keegi naiste seast.

„Noh, meie Annist nüid seda küll karta ei ole,” tõendas esimene mamma. „Meie Anni pane kas kahe poisi wahele magama, ikka puhas, kui lina seeme!”

„Ema, mis sa siin nüid na waidled?” küsis korraga keegi naisterahwa heal Madara selja taga. Juurdetuleja oli

noor neitsikene, walkja peaga ja pisukese, ümarguse, naeratawa näoga.

„No jah,” ütles ema Madarale, „eks see meie Anni olegi.”

„Noh, Anni,” õpetas ema tütart, „eks tereta ka, see on meie noor kooliherra!”

Madaras tõusis püsti ja oma nime nimetades ütles ta selle peale, kui neiukene „Tere!” oli ütelnud: „Rõemustab mind wäga!”

Neiukene punetas ja ei ütelnud selle peale mitte midagi.

Emale oli aga tütre kohmetus wastu meelt ja nagu juttu enese kätte wõttes, seletas ta tütre asemel:

„No jah, eks ta meie Annile ka head meelt tee, eks meie Annil ole niisama hea meel, kui teilgi. Eks ta ole noorte inimeste asi: ikka heameel, kui teineteisega kokku saawad!” Ja tütre poole pöördes ütles ta: „Ei tea, mis sa siin seisad, ole ikka julge ka! Jää sa nüid siia, ma lähen waatan, kuhu wana Mihkel jäi? Näeh, hakkawad juba ristimist seadima!”

Neiu jäi ka Madara juurde seisma. Et neil aga teine teisega juttu ei olnud, siis hakkasiwad mõlemad ristimise ettewalmistamist waatama.

Suur laud seati keset suurt tuba, mis Kröitzbergil saali asemel oli, walge lina laotati üle ja ristimise taldrik, teine küinal teine pool, pandi laua peale. Et widewik juba maad wõttis, siis pandi mitmesugused walgustajad tubadesse wälja: kuhu küinal, kuhu laelamp, kuhu suitsew „tattnina”, nagu Mudila pool ilma klaasita lampi kutsuti.

Nüid paistis ka silma, missuguseks maja wärwitud põrandad oliwad muutnud: hiilgawaks koguks, mille peal sadanded saapa jäljed näha oliwad. See oli kõik wihmase ilma töö. Näitas, nagu oleks keegi nõid wärwi-põranda sawi omaga ära wahetanud. Tuba kogus ka kohe inimesi puu püsti täis ja ristimine algas peale.

Siisgi kestis aga kära kaugemates tubades edasi. Selgesti kõlas wana habemiku Angerja Mihkli heal:

„Hei, köster! Küll juba! Pane nimi ära! Kiilikas kõrweb!”

Köster ruttas oma tööga. Waewalt oli ta aga lapse nime ütelnud, kui Angerja Mihkel oma suure habeme üle teiste peade tuppa pistis ja hõiskas: „Kaarel elagu!”

Sündis keelamine, sosin, naer – aga köster palus lapsele waimu ja wanematele head terwist ja jõudu last kaswatada. Oli aga lõpelaul lauldud, kui seesamane Mihkel tagant toast hõiskas: „Punn pealt ära! Laske warrud sisse!” mille peale üleüldine heameel awalikuks tuli. Näitas, nagu oleks kusagilt tõesti punu pealt ära tõmmatud.

Endine enam ehk wähem tagasihoidlik waikus oli korraga kadunud. Igalt poolt langeti wiinapudelitega, õllekappade ja kannudega piduliste peale. Esiti käis terwise jook, mille tarwis wallawanem weini oli toonud, mis küll suhu tominga marja maitse jättis, mis aga ometi wein oli, siis algas aga alles õllejoomine peale. Kapp tühendati kapa, kruus kruusi järele, warrupoisid käisiwad hiilgawate nägudega, lüpsikud käes, ja täitsiwad tühjenenud kappade ja kruuside kõhud uuesti wahutawa märjaga ja warsti oli märgata, kuidas piduliste tuju tõusis.

Noored mehed, kes enne nagu häbelikult neidudest eemale hoidsiwad, seltsisiwad nendega hoopis enam ja neiud, kes enne nii kartlik-tõsised oliwad, lagistasiwad nüid naerda, julgesiwad juba poiste otsa waadata ja täitsiwad oma heleda naeruga terwet pidumaja. Wanemad mehed oliwad aga laudade äärde asunud ja kaarta lööma hakanud.

Siit ja sealt kuuldi aga nooremate seast hüidu pilli järele.

„Pillimehed wõtawad alles kuraasi!” wastasiwad warrupoisid. Warsti oli aga noorematele soowitud silmapilk kätte tulnud, sest kusagilt kaugemast maja kambrist kuuldi juba kiunuwa wiiuli ja lõõtsapilli magedat ürgamist.

„Rehetuppa, rehetuppa!” naersiwad warrupoisid ja terwe nooremate kari langes tubadest läbi rehetoa poole. Ka Madaras ja Mudila emandad telliti tantsust osa wõtma. Rehetuba seisis köögi otsas. Suure rehe ahju äärde nurka oliwad kuused ringi pandud, mille sees muusika asus. Mööda seina-ääri oliwad pikad pingid pandud, kuhu tantsijad ja pealtwaatajad istusiwad.

Algas tants. Mitte liht tants ei olnud see, waid tantsude tants.

Rehetuba oli paari minuti pärast keerutawaid paarisid kiiluna täis, kes wiristasiwad, ringitasiwad, hüppasiwad, kus juures noored mehed arutihti takti kõwemat hoopi jalaga wastu maad lüies kinnitasiwad, wahel aga ka mõlemat jalga wastu põrandat patsutasiwad, mis terwele keerutusele metsiku mõju andis, mida warrupoiste kurgu põhjast kirgamine „Jiiuh!” weel enam läbi liha ja luu lõikawamaks tegi.

Madaras, kellel esiti isu sekka oli lasta, waatas aralt seda weerlewat inimeste kogu. Tema kolm kaaslast oliwad sellega aga nagu enam harjunud, siisgi paistis ka nende nägudelt wastik tundmus.

Seal ilmus aga Madara seltskonna ette trobikond külapoissa. „Kas saksad ka tantsida ei soowi?” küsiti nende käest.

Keegi julgematest hakkas neiu Kaasikese õlast kinni ja palus: „Olge nii lahked! Ärge pange pahaks: meie oleme rumalad talupojad!”

Mudila naisterahwad naeratasiwad kahteldes.

Ei awitanud ühtigi – naised wiidi tantsima ja wiristati tulist keerdu üle rehetoa, kus juba tolm pilwena heljus.

Madaral oli see pisut wõerastaw waadata. Ta oli Tartu linnas ülesse kaswanud, nüid ka, kui noormees, mitmest tantsuõhtust siin ja seal osa wõtnud, aga niisugust keerlemist ei olnud ta mitte näinud, ka mitte omal pool maal, kuhu teda wanemad wahel oliwad wiinud. Ta kahtles selle üle, kas ta siin seda tõesti esimest korda näeb?

Ikka nagu ei julgenud ta sekka minna.

Ta nägi, kuidas neiude paled juba lõkendama oliwad löönud; kuidas juuksed, mis enne nii hoolega pea ligi oliwad soetud, nüid juba lipendama lõiwad, mis nende pead arewel seiswateks wõilille nuppude sarnasteks kogudeks muutis.

Iga loo wahel käisiwad õllekapad read läbi ja ikka enam ja enam tuli nende sisu mõju tantsijate peale awalikuks: uuel tantsu korral katsusiwad noored mehed oma osawust tantsukunstis kõige paremini näidata. Seal jäiwad mõningad ringi peal ühe koha peale seisma, kus juures noormees

neidu sada korda enese ümber keerutas ja tantsitatawat musutada, küll pitsitada katsus, mida see aga wastiku heameelega takistada püidis; seal tampis mõni wahwam mees juba terwe ringi peal mõlemaid jalgu wastu maad, seal pillas teine toredasti oma paremat ja neiu pahemat kätt parte alla, nagu püiaksiwad nad sealt midagi kättesaamatat tabada; seal laskis mõni enam joobnud poiss oma neiu keset ringi lahti, tegi tema ees oma mitmesuguseid keha harjutusi, kus juures neiu ikka taktis ühe koha peal kepsles, wõttis neiu jälle kinni, kes seisu ajal keerutawate paaride käest mitu korda mürakaid selga ja külge oli saanud, ja wiristas jälle edasi.

Mida enam pillid ürgasiwad, mida rohkem õllekapad ringi käisiwad, seda südikamaks läksiwad ka tantsijad. Enne wõeti weel neiu pehmelt pingi pealt ülesse, nüid langeti aga lennust juba peale, ja lõpu korral wajutati rüsinaga jälle pingi peale tagasi.

Mudila naisterahwad oliwad tantsust wabastatud ja seisiwad jälle Madara kõrwal punetades ja lõõtsutades.

„Kas siin pidude peal ikka nii ollakse?” küsis Madaras pagari emanda käest.

„Ikka!”

„Kas noorherra sugugi meie lõbust osa ei wõta?” küsis korraga keegi noormees Madara käest, kus juures ta küsitawa ette, müts kuklas, seisma jäi ja wäljakutsuwa, joobnud pilguga teise otsa waatama jäi.

„Meie palume wäga!” tellis noormees, kelle selja taha hulk teisa oli kogunud.

„Siin on tantsijaid küllalt!” wabandas Madaras.

„Noh, ikka natukene!” sundisiwad poisid.

Madaras kahtles pisut ja siis, et mitte teistele wastu panna, läks ta kirjutaja kaasa ette, kumardas pisut ja palus emandat tantsima.

Madara tegu sünnitas warrupoistele hirmus head meelt.

„Oo!” naersiwad nad, „wõi nii, wõi naa!”

Suure heameelega Mudila saksikute ees kükitades kutsusiwad nad neid tantsima.

„See on häbemata!” käis Madaral wiha joon läbi südame, sest igal pool, kuhu ta aga waatas, kükitasiwad

hirwitawad poisid niisamasuguste neiude ees. Pärast läks nali weel nii suureks, et poisid tüdrukute ette päris maha istusiwad ja seal juures saatanlikult hirwitasiwad.

Mudila omad saiwad sellest wäga hästi aru, mis see pidi tähendama ja kui lömitajad jälle nende ette tuliwad, ei läinud keegi tantsima.

„Oo!” naeris endine joobnud poiss, „wõi saksad tantsu enam ei soowigi! Kurat, ega meie kellegi konsikud ei ole, et meie iga seeliku ees käpakile langeme. Meie oleme Mudila mehed! Waata saatanaid!”

Ta läks pahaselt teiste omasuguste sekka ja õlut juues räägiti midagi kõrwa sisse.

Warsti lõpetati ka tants ja ringmäng:

„Ma olen klaaswaaberkant”,

hakkas peale, see tuttaw talupoegade pilkelaul wabrikutööliste kohta, kus juures mõned ulakamad üle teiste kisendasiwad:

„Teie olete klaasi waaberkandid”

ilma selle peale waatamata, kas see laulu mõedu wälja annab ehk mitte.

„Siin ei ole meil midagi enam teha!” ütles pagari emand.

„Kui nad minema hakkasiwad, wisati neile weel sõna „Konsikud!” tagant järele.

Toa uksel tuli wana Angerja Mihkel õllekapaga neile wastu. Ta oli juba üsna pehme.

„Oo! Kooliherra!” hõiskas ta ja hakkas parema käega Madarale ümber kaela. „Kallid pidud, ilusad pidud, eih, eih! Wallawanema poeg Kaarel elagu!”

„Tasa, tasa!” taltsutas teist Madaras.

„Ah, sa arwad, et ma joobnud olen?” küsis Mihkel ja sülitas nii, et see habeme pealt mitte maha ei langenud. „Säh, kurat, joo!” kus juures ta suurt õllekappa loksutades Madara nina alla toppis.

Madaras tõrkus wastu.

„Ah, sa oled Tori usku!” pahandas ta, aga hoopis tasema healega, kus juures kurb toon tema heales maad wõttis. „Kuule, kooliherra, kas teie ka teate? Toris olla üks niisugune selts rahwast, kes sugugi enam õlut ega wiina

ei joo?! Kas see on weel õige ristiinimese usk?” küsis ta juba üsna kurwalt. „Kas see on weel õige Eesti usu kinni pidamine?”

„Mis seal usuga asja?” küsis Madaras.

Peremees waatas haledalt, nagu küsides nooremehe otsa, kus juures teda midagit tähtsat nähti mõtlewat, siis laskis ta käe Madara kaela ümbert lahti ja nutuse healega ütles ta, kus juures ta altkulmu teise otsa wahtis:

„Oh, Madaras, Madaras, wõi mis sa oled, kooliherra wõi koolmeister! Eesti usu salgajad ja solkijad olete teie puhas!”

„Kuidas nii?” küsis Madaras järsku.

Mees pidi nutma hakkama, nii hale oli ta heal.

„Kuhu jääwad siis meie ilusad pulmad ja warrud ja muud pühad?!” kaebas ta, lõi käega, nagu ei maksaks niisuguse inimesega enam rääkida, nagu Madaras on, ja pead wäärutades läks ta tuigerdades oma õllekapaga rehe-alla.

Oma naisterahwad leidis Madaras saalis istumast, kus ka tema aset wõttis. Selgesti oli tunda, et neist üksgi siin enese kodus ei tunnud olewat.

„Noh, kuidas teie tunnete enese siin ka olewat?” küsis pagari emand Madara käest.

Madaras tegi wõerastawa näo ja küsis umbuskmatalt:

„Kas siin ikka nii ollakse?”

„Oh, see ei ole midagi!” naeris neiu Kaasike. „Siin on ikka hea elada, aga mujal on wahel päris wõimata olla!”

„Mis meie siin siis weel waritseme?” küsis Madaras. „Parem läheme ära!”

„Kuhu teie lähete?” naeris emand Maasik.

„Koju?”

„Ja mis seal?” küsis emand. „On seal parem?”

Madaras jäi mõtlema.

„Ega meie ei saa ka minna,” seletas Kaasike. „Kes meid laseb? Praegu sajab pealegi wihma! Ehk läheb üle!? Enne sööki ei lasta meid kusagile! Söögi-aeg ongi warsti käes.”

Nende sõnadega näitas ta laudade peale, kuhu warru talitajad söökisid ritta seadsiwad.

Madaras jäi mõttesse.

Walus tundmus käis temal südamest läbi. Ta isegi ei saanud aru, mille kohta see tundmus käis, aga see piinas teda. Ta seisis nagu kusgil mere ääres, mille ranna wastu wahutawad lained käiwad ja iseennast seal puruks peksawad, wahuks kargawad, nagu waewlewad selle juures, nagu tahaksiwad nad midagi teha, aga ometi ei ole see muud, kui lainete asjata mässamine!

Neist mõtetest äratas teda üleüldine sööma-kutsumine.

Madaras asus oma kaaslastega ka ühe laua äärde.

Üksgi ei hakanud aga sööma, waid kõik ootasiwad nagu midagi.

„Söögi palwe?” kuuldi sosinal küsiwat.

„Kus köster on?” küsiti läbisegamini.

„Eks noor kooliherra loe?” rääkis endine paks mamma, kes oma tütart Annit kiitis.

Sõnalausumata tõusis Madaras ülesse ja, ehk küll pisut wastumeelt, luges ta söögipalwe ära, istus maha ja hakkas sööma, mida ka kõik teised tegiwad.

Waewalt oliwad nad aga esimesed suutäied alla saanud, kui wana Kröitsberg tuppa ilmus, wihane, üliwihane.

„S–se–ad, sse–e–ad,” kisendas ta kõri põhjast kriuksuwa healega, kus juures ta kangesti kokutas ja luksus, „ssead, ssead toast wälja, m–mi–nu t–toast wwälja, ssead wälja!”

„Mis wiga, wallawanem?” küsis kirjutaja Kiwi laua äärest ülesse tõustes.

„S–sead, ssead, kus söögi p–palwe? W–wõi p–palu–u–da k–ka ei oska?”

„Olge rahul, kooliherra Madaras luges palwe ära!” waigistas kirjutaja joobnud wallawanemat.

See äritas aga weel enam wihast wallawanemat. Ta nägu läks punaseks ja sõnu otsides wandus ta edasi:

„M–mi–ss l–loe–etud?! L–la–uldud, lau–uldud p–peab ssa–ama. Sse–ad, s–se–ad!”

Ta oli nii wihane, et ta isegi ei teadnud, mis teha.

Kes teab, mis ta ka oleks teinud, kui mitte naine peale ei oleks juhtunud tulema.

Wallawanema taplemise peale oliwad warrulised kõik

surma waiksusesse langenud. Nii oli naine wanamehe kääksumise ära kuulnud ja naine juba teadis, mis see tähendas. Niisugusel korral wana Kröitsberg nalja ei mõistnud. Parajasti tahtis Kröitsberg laua peale hüpata, kui naine sinna ilmus. Higi oli perenaisel otsa ees, ta keha wõdises ja nagu iseenesest ära kargas ta mehele kuklasse kinni, andis talle mõned wõmakad selga ja nagu jahukotti puistates tõttas ta mehega tagumistesse kambritesse.

Kõikide peale mõjus see nagu rõhuwalt. Teistest tubadest oliwad ka inimesed uste peale ilmunud ja paniwad seda asja suurte silmadega pealt wahtides imeks.

Alles siis, kui wallawanem juba oli kadunud ja inimesed seda natukene juba järele oliwad mõtelnud, julgeti suud awada.

„On aga naine küll!” naersiwad mehed.

„Ega ta siis muidu ka wallawanem ei ole!” pilkasiwad teised.

„Noh, kas siis laulame?” küsisiwad warrupoisid.

„Laulame!” naereti wastu.

Tõsiselt tõusis seesamane poiss ülesse, kes enne saksu tantsima oli tellinud, ja ütles sõnad ette, mida poisid kordasiwad:

„Oh armas Isa taewa sees,

„Sa anna, et siin laua ees,

„See suurem osa mulle saaks

„Ja libedasti alla lä’äks!”

Mõned naised, kes wagaduse pärast ligi laulsiwad, saiwad asjast alles siis aru, kui laul lõppema hakkas.

Üleüldine kära ja rääkimise kõmin wõttis jälle maad ja pea oli kõik niisama, nagu ennegi, nagu ei oleks midagi sündinud.

Madaras tundis enese aga nagu ühes iseäralises ilmas. Temale näitas see kõik nagu jäme, pöörane, toores olewat.

Iseäranis pahandas teda külapoiste ülesastumine neiude wastu tantsu ajal. Ta wõrdles enne nähtud linna

seltskonda sellega, mis ta siin nägi, ja wiimane oli tema meelest metsik. Näitas, nagu ei tunneks külapoisid mingisugust lugupidamist neiude wastu, ja kui haledad näitasiwad need küla tüdrukud tema meelest olewat: nagu suured mängukannid oliwad nad poiste käes, kes neid lükkasiwad, tõukasiwad, jälle istuma surusiwad, pingi pealt ülesse kiskusiwad, et mööda tuba taga wedada ja siis jälle istuma panna.

Kõik see ajas Madara südame pööritama.

Ta mõtted läksiwad tema seisukorra ja ameti peale, ta tundis eneses nagu healt, kes talle ütles: „Siin on sul kole palju tööd teha!”

Seal käis ta mõtetest walguse joon läbi: „Ma tahan näidata, kuidas õieti tuleb pidusid pidada, kuidas naisterahwastega tuleb ümberkäia! See on ju ärakannatamata! Seltsi, – seltsi läheb siia nurka hädasti tarwis,” mõtles ta iseeneses, „seal saab mõnegi sõna rääkida, mis ajakohane on, mis uut elu toob!”

Ta waimu silmade ette kerkis selts, kus tema kõnesid peab, kus ta pidusid teeb, kus inimesed teda kuulawad, temast lugu pidama, teda austama hakkawad ja teda ikka ja ikka otsiwad, tema käest nõu küsiwad ja kui ta wanaks saab, siis tema piltigi seina peale panewad ja temast ikka räägiwad.

Selle ilutsemise juurde tuli talle mõte: „Ma wõin ju ta wana Arnika asemele köstriks saada!”

Nõnda arwamist arwamise ja mõtet mõtte otsa lükkides tuli talle midagi iseäralikku meelde: ta waatas neiu Kaasikese otsa, nagu saaks ta tema käest selle iseäralise mõtte peale wastust.

Neiu Kaasike aga istus teisel pool laua ääres ja ajas wahete wahel Maasika emandaga ja kirjutaja kaasaga juttu ja nagu ei märkanudgi, missuguse mõttega Madaras ta otsa wargsel wiisil waatas.

Madaras lõi silmad jälle oma taldriku peale, sest Maasiku emand oli Madara waadet märkanud. Madaras tundis häbi: ta paled läksiwad iseenesest punaseks ja lõiwad õõgama.

Aga siisgi tahtis ta neiu Kaasikest weel waadata. Ta lõi silmad jällegi ülesse, aga just selsamal pilgul waatas ka Maasika emand Madara otsa, nii et Madaras jälle silmad

maha taldriku peale pidi laskma, kus tal üksnes toiduga tegemist oli.

Toidud oliwad mitmekesised ja rohked. Laual seisis harilik Eesti pidude pealne toit: heeringad, sült suurte waagnatega, wõi, külm wasika-liha küpsis, saia leiwad, kaks kolm tükki üksteise otsa pandult, ja suured rukki-leiwa pätsid, mille peale mehed kõige rohkem oma tähelepanemist pöörsiwad ja lealt lõigates just nimelt ütelda armastasiwad: „Ei rukki leiwast lähe keegi üle!” See kõlas aga Madara kõrwades kui hooplemiue.

Niisuguseid isesugu hooplemisi kuulis Madaras mitmelt poolt. Mitte kaugel temast istus tõsise näoga noormees oma neiu kõrwal, kes halemagusa näoga oma peiu otsa ülitihti waatas. See oli aga ikka tõsine ja kui ta kauase otsimise järele wiinapudelit kätte ei saanud ja neiu kõrwalt awitas: „Pole seda wiina n’a tarwis kedagi!” wastas noormees: „Ega’s ma siga pole, et ma ilma wiinata sööma hakkan!”

„Wallawanemal ei ole aga tilkagi lori-wiina!” teadis keegi kõrwalt juurde lisada. „Temal on kõik weinid, tema teeb ikka toredasti: ta lasknud terwe waadi weini tuua!”

„Ei tea, kui kallis niisuguue wiin on?” küsis keegi uudishimuline eit.

„Eks oma 35 wõi 40 ikka toop maksa!” arwas keegi mees.

„No waat,” seletas teine sekka, „sinna see walla raha läheb!”

„Hapu laga!” arwas kolmas. „Oleks toonud parem päris wana „lärmi-jaaku,” oleks asi hea olnud, nüid aja seda õlut sisse, nii et kõht juba loksuma hakkab, aga ühtigi! Mitte kilgi poega ka pähe ei saa!”

„Eks see ole toredam!” arwas keegi küla onu.

„Ei hakand nutma!” kuulis korraga Madaras teine poolt laua otsast juttu.

„Ei – mitte koguni!” seletas wana Angerja Mihkel.

„Küll on aga kõwa süda sees, sellel wana koolmeister Jürissonil,” pahandas mees edasi. „Ma küsisin ta käest: „Kas sul ka raha on?” ja näitasin tale pihu peal sada rubla! Mees waatab, waatab – aga nutma ei hakand! On mehel kõwa süda sees!”

Mehed naersiwad joobnult.

Oma kõrwal kuulis Madaras, kui kaks naist tasa teine teisele walla neiusid läbi wõtsiwad: ühele öeldi 200, teisele 500, kolmandale 1000 ja nõnda edasi rubla ligi antama.

Madaras nägi, et seal laudade ääres koguni ise ilm end awas, nii wähe maitselik, aga ometi armas, nii üliarmas nendele laua ääres olijatele.

Laudade ümber olijad oliwad aga kõik täies hoos, igaüks oma kohas.

Nooremad oliwad kõik enamasti ühe laua ümber kogunud, kus nad kirjus reas, ikka peiu neiuga paaritult, istusiwad. Enne oliwad neiud häbelikud olnud, juba tantsu ajal oliwad nad nagu julgemaks läinud, nüid ei tunnud nad seda piinlikku wõerastamist enam ja paljudgi ei pannud pahaks, kui peiud käed ümber nende pihtade paniwad ja nõnda parema arwasiwad olewat laua ääres süia. Selgesti nägi Madaras, et siin majas endine aeg oma jämeda jätistega uuema ajaga wõitles.

Iseäraline segi paistis söökidest ja söömisest silma.

Pärast külmade toitude wõtmist toodi riisi suppi lauale, selle järele anti theed mitmesuguste nõude: klaaside, tasside ja kruusidega, mille kõrwale külmi pannkookisid ühe magusa toiduga, mis just mitte kissel ja ka just mitte moos ei olnud, ette kanti.

Paljud ei teadnud, kuidas seda magust wedelikku tarwitada! Ühed paniwad teda thee sisse, teised määrisiwad kookide peale, kolmandad wäänsiwad külmad koogid, nagu sigarid rulli kokku, kastsiwad otsapidi magusa kaste sisse ja rüipasiwad theed peale.

„Küll toidab aga toredasti!” sosistas üks Madara ligidal olew perenaine teisele. „Elab just kui saks! Kõik nii tore, mis ime! Weinid ja asjad, noad ja kahwlid ja asjad, riisisupid ja koogid ja theed ja asjad ja kõiksugu asjad!”

„Mis teda rääkida!” wastas teine. „Eks temal seda wa rahapuru ole!”

„Just kui saksad!” arwas esimene. „Ei meie sedawiisi mõista olla!”

Madaras oleks weel nende magust juttu kuulanud, kui korraga warru tubades hirmus müra ja kära sündis: wanad hurjutasiwad: „Tohoo, põrguline!” lapsed aga pistsiwad nagu wilepillid karjuma.

Warsti ilmus ka sinna tuppa see, kelle pärast see hull müra sündis. See oli keegi tahmaga ära määritud näoga inimene, laia kaabu ja walkja riietega, nagu pildi peal tihti Ameerika istandikkude omanikkusi näha on. Ta walged silmad hiilgasiwad süsimusta tahmase näo seest, nagu kaks walget keerlewat ise-ilma elukat, kes igal silmapilgul oma koobaste seest wälja ähwardasiwad hüpata.

„Sirkus, sirkus!” hüidis ta läbilõikawa healega.

Lapsed waatasiwad seda hirmust meest ja pistsiwad karjuma, kus juures emade kussutamine üleüldist kära weel suuremaks tegi.

Mehel oli suur paberi poogen käes, mida ta igale ühele lugeda pakkus. Lehe peal oli järgmist:

Suur Sirkuse Edendus.

I. Sõit Araabia täku seljas, ime osaw ratsasõit, – kunstnik Kõrgemäe Peedu herra poolt.

II. Ahwrika moorid: Unkas ja Bambu ja nende imewäärilised tembud.

III. Wanakurat ja Ants, ehk imelikkude loomade näitus.

Hakatus kohe peale söögi rehetoa suures ruumikas saalis.

Selle kuulutusega käis ta kõik teised toad läbi. Niipea, kui mooramees läbi oli käinud, kadusiwad nooremad.

„Sööme meie ikka kõhud täis,” õpetasiwad wanemad mehed, „kuula nüid! wa’ poiste lollus! Hirmutawad muidu wäiksid lapsi!”

Siisgi katsus aga igaüks peatselt lõppu teha, et „sirkust” waatama minna.

Ka Madaras läks oma kaaslastega rehetuppa, kus enne tantsiti.

Nüid oli aga rehetoa ehitus koguni teine: waheukse poole oli suurem tühi ruum jäetud, pool tuba aga, kuni suure reheahjuni, oli pinkisid täis, mille esimestes ridades

nooremad juba aset wõtsiwad. Madaras oma kaaslastega sai suure rehe ahju äärde aset.

Kõlistati esimest korda suure aisa kellaga, mis parre külge kinni oli seotud ja mille tila küljest pikk nöör alla rippus.

„Saab ometi imet näha!” arwasiwad wanad naised.

Noortel oli aga ootamine üsna kõrwaline asi, sest neil oli isekeskis küll ja küll tegemist, millega aega mööda saata.

Kõlistati teist ja natukese aja pärast kolmat korda.

Pea pärast kolmat kõlistamist läks rehe waheuks lahti ja üks lippides ja lappides, tuttides ja hebemetes kloun, kes peaaegu niisamasuguseid riideid kandis, kui päris tsirkuste klounid, ja kelle nägu niisama ära oli wärwitud, astus sisse, naeris, kilkas, sülitas, laskis uperpalli, ajas tiritammi ja aeles ja weerles maas, mis pealtwaatajatele koledasti head meelt tegi.

Wiimaks küsis ta enesele hobust. Toodi talle ka üks kepi tükk kätte, millega ta ratsa mööda rehealust ümber laskis, teda peksis, kus juures ta ise tagast ülesse lõi, jälle hüppas, paigal pidas, jälle peksis ja tagast ülesse lõi, nagu mõni wallatu poisi jõmpsikas.

Kui ta sellega küllalt keerdu oli lasknud ja kui inimesed enam naeru ei awaldanud, siis küsis ta enesele päris Arabia tõugu hobust.

Seal läks ka waheuks lahti ja wana walge ruuna ära ehitud pea tuli ukse wahelt nähtawale.

Kloun ehk Kõrgemäe Peedu wõttis oma mütsi maha, teretas hobust aupaklikult, läks ta juurde, wõttis jalga, andis siis hobusele musu otsekohe mokkade pihta ja tõi siis looma tuppa. Pealtwaatajate heameel oli ülisuur, mõned üsna nutsiwad suurest naerust. Üle terwe rehetoa oli ainult: „Eh, eh, ih, ih, õh, õh!” kuulda.

Wana ruun nähti sellest naerust ka wähe äritatud olewat. Ta tõstis oma tutis pea ülesse, raputas teda ja waatas nagu küsides inimeste otsa, nagu tahaks ta nende mõistuse seisukorra üle kindlamat otsust saada.

See looma kahtlane pearaputamise wiis andis naerule uut hoogu.

Peedu oli wana looma keset lagedat ruumi paigale seadinud ja munserdas nüid tema kallal küll tema kõrwu liigutades, küll saba tõstes ja teda waadates, küll hambaid sihtides ja looma patsutades.

Oli see kõik läbi tehtud ja waatajate poolt ka läbi naeretud, siis hakkas Peedu hobuse selga tikkuma.

Küll ronis mees, küll upitas ennast teise käega tagast järele, aga kõik see ei awitanud midagi. Wiimaks palus ta kedagit ennast hobuse selga awitada. See upitas aga liiga palju: Peedu libises üle wana walge selja alla poole. Aga siin pidiwad kõik korraga Peedu osawust nägema. Peaaegu oli juba Peedu üsna maha kukkumas, kui ta kähku enese õhu sees ümber wiskas ja püsti jalgade peal seisis, mida ka wana ruun imeks pani ja sõbralikult oma hea ohutamisega seda kiitis. Nüid hakkas Peedu oma osawust näitama. Ta hüppas üle hobuse, lõi kukerpalli küll ettepoole, küll tahapoole ja igakord ikka nii õnnelikult, et mees ikka, nagu hark, jalgade peale seisma jäi. Wiimaks hakkas ta sõitma. Wana ruun oli rehe pahma peal juba ringi õppinud laskma ja nüid laskis ta mööda rehealust parast sörki, et kas küll saab. Peedu tegi aga selle sõidu peal oma turnimise tükka. Ta hakkas rehe pardesse kinni, rippus seal, laskis siis maha, jooksis wanale loomale järele, pidas tema tpruutades sabapidi kinni, ronis uuesti selga – ja mässas wana põllu-orjaga kaua aega.

Oliwad kõik naljad nähtud ja kõik naerud naerdud, siis, tõstis Peedu hobuse saba üle õla oma selga ja ajas wana walge waheuksest wälja rehe-alla.

Pealtwaatajad oliwad nagu pöörased. Wesi silmas naersiwad nad ja hoidsiwad kahe käega kõhtu kinui, kus juures mõni sisemise walu pärast juba kiljatas.

Madaras oli nagu pilwest alla langenud: ta ei teadnud, kas nutta wõi naerda, nii imelik, nii isesugune arusaamata näitas see kõik temale olewat.

Ta ei saanud aru, miks warru poisid just tsirkuse wälja oliwad arwanud.

Aga seal helises jälle kell ja kaks meest mustade nägudega astusiwad sisse.

Lapsed ja neiud kiljatasiwad, mõned wanemad inimesed aga pahandasiwad.

Seal tuli keegi kolmas nende juurde ja seletas, et need kaks Afrikamaa neegrite peameest, Unkas ja Bambu olla, keda tema neile näidata.

Unkas ja Bambu oliwad ka tõesti päris neegrid oma tempude poolest. Nad sõiwad tubakat, hammustasiwad pudeli kaelasid pealt ära ja närisiwad neid, kus juures nad urisesiwad ja ümisesiwad, nagu wihased karud.

Et lapsed wäga nutma hakkasiwad, sellepärast läksiwad Afrika mehed naiste taplemise pärast warsti minema.

Lõpuks tuli wanapagan ja Hans oma loomade näitusega.

Wanapagan, üsna kenasti riidesse pandud, suure sabaga, must, kikkis habemega ja pisukeste sarwedega isand, lõi Hansuga, liht talupoisiga käsa, kumb neist teisele niisuguse looma toob, keda keegi weel enne näinud ei olnud.

Enne läks wanapagan otsima. Natukese aja pärast tuli wanapagan tagasi ja wedas karu, iseenesest mõista, ümberpöördud kasukaga mehe, sisse ja küsis Hansu käest:

„Oled sa seda enne näinud?”

Hans naeris ja wastas: „See on ju karu!”

Wanapagan sülitas ja käskis Hansu oma looma otsima minna.

Hans läks.

Natukese aja pärast tuli Hans ühe niisuguse loomaga, keda keegi esialguses ära ei tunnud. Näha wõis, et selle loomale õige kitsad riided selga oliwad aetud. Eest oli ta kõrgem, tagast madalam, pead temal ei olnud, aga lagedal otsaesisel oliwad kaks, nagu näha, söega tehtud silma, taga oli loomal suur saba.

Wanapagan waatas ja tunnistas, aga arwas wiimaks, et ta niisugust elukat enne wist mitte näinud ei olnud.

„Kust sa said ta?” küsis wanapagan.

„Metsast!”

„Mis ta seal tegi?”

„Sõi mustikaid!” wastas Hans.

Selle peale wihastas wanapagan ja kadus rehe alla.

Nüid hakkas Hans naerma ja käskis looma püsti

tõusta. Nüid nägiwad kõik, et see teine talupoiss oli, kes omale kitsad riided selga oli ajanud, pikad, linadest juuksed pähe pannud ja esiti tagurpidi, käpakil sisse tulnud, kus juures juuksed sabaks muutusiwad.

Warruliste üleüldine naer oli Hansu kawaluse palk, kes omal ajal seda wiisi oma naist wanapaganale olla esitelenud.

Sellega oli suur „sirkuse” etendus, Mudila keeles „edendus” lõpetatud.

Madaras hingas kergemini. Kui ta elutubadesse läks, siis palus ta perenaist, et see hobuse ette laseks panna, sest aeg olla koju minna.

Nii hästi perenaine, kui ka teised ei tahtnud neid minna lasta, aga kui ka teised Mudila elanikud sedasama kinnitasiwad, siis lubati soowi täita.

„Kahju, et minema hakkate!” kahjatsesiwad warrulised, „nüid alles hakkab päris noorte nali peale!”

„Saab juba sellest ka!” naeris Madaras.

„Lase jooksta!” hirwitasiwad warru poisid, „jääb meie jaoks rohkem!”

See oli aga niisugune hirwitamine, mille sisust Madaras mitte aru ei saanud.

Hobused oliwad juba walmis ja Madaras kirjutaja Kiwiga hakkasiwad oma naisterahwastega minema. Et wallawanem alles puhkas, sellepärast jätsiwad nad tema jaoks perenaise kätte palju terwisid maha.

„Ärge pahaks pange!” wabandas weel perenaine Jumalaga jätmisel. „Minu mees on muidu hea inimene, aga kui tal kilk peas on, siis ei ole otsa ega aru.” Selle peale wastasiwad Mudila saksad: „Pole wiga kedagi! Eks ta juhtub ikka, kui pea purjus on!”

Sellega mindi õue. Ilm oli pisut selgemaks läinud, sest wana kuu, mis juba ülesse oli tõusnud, saatis oma nõrka walgust läbi pilwede katte natukesehaawal musta

maa peale. Wihma tibas edasi, ehk küll tükati, aga jämedamat kui enne. Kuu waewalisel walgusel näitasiwad wihma walingu jooned nagu ripuksiwad pikad nõia-juuksed pilwedest sorakil alla ja nagu weaks nendega keegi pori weel enam laiemale.

Sõitjatel oli raske tundmus niisuguse ilmaga tee peale minna.

Kirjutajal oli pisukene hobusekene ja kitsas wanker.

„Kuulge, neiu Kaasikene,” arwas kirjutaja, „tulge teie meie peale, teie olete kergem, ja laseme Madara pagari emandaga sõita!”

„See ongi parem!” arwas kirjutaja emand, „noori inimesi ei maksa just nii liiga kokku ühtigi lasta!”

Kaasike oli sellega nähtawasti wäga rahul ja Madaras wõttis emand Maasika oma wankri peale.

Madarale oli see küll natukene wastumeelt, siisgi ei julgenud ta otsekohe wastu panna.

Pagari emandal oli sellest aga wäga hea meel: „Noh, nüid saame juttu ajada,” arwas ta, „kui aga ilm lubab!”

Tee oli aga weel enam porisemaks läinud kui enne ja wanker raputas külatee peal, mis suure maantee peale wälja wiis ja mille rööpad suurte pae- ja põllukiwi kildudega täidetud oliwad, nõnda sõitjaid, et need teineteise wastu müksasiwad.

„Teil on halb?” küsis Madaras.

„Mul on hea, aga teil on halb?” küsis emand.

„Ei ole wiga!”

Need oliwad esimesed kõnelemised, mida mitmel korral korrati, kuni suure tee peale wälja saadi.

Jutupoolist oli Madaral, kes muidu suur rääkimise sõber oli, praegu õige wähe. Kõik see, mida ta wallawanema juures näinud oli, mõjus tema peale wäga rõhuwalt ja kõige selle sorteerimine ja nende nähtuste põhjuste otsimine andis Madarale wäga palju tööd. Ta oli tahtnud neiu Kaasikesele oma arwamisi awaldada, aga nüid oli kogemata emand Maasik tema kaaslaseks saanud, kellega ta mitte nii tuttaw ei olnud, ja see wähendas tema jutu lõnga.

Niisama, nagu enne warru-majas, nii ka praegu ei tahtnud Madaras sellest aru saada, miks need inimesed, nimelt noor rahwas, niisugused oliwad.

Selle juures torkas tema silma wastik uhke olek enam jõukamate poolt. Wähe aega oli ta küll warrul olnud, aga sellest oli küllalt, et nende iselaadi üle otsustada: waest põlati, rahast peeti kõige rohkem lugu, kirjutajad, kooliõpetajad, isegi kirikherra oli nende meelest põrmu-mutikad ega maksnud midagi. Aga kõige selle juures silmatorkaw wagadus oma söögilaulude ja palwetega.

Madaras ohkas ja ajas hobust.

Ka Maasika emand ei tahtnud enne juttu alustada, aga kui waikimine ikka edasi kestis, küsis ta:

„Herra Madaras, kas teie magate?”

„Ei!”

„Aga teie olete nii waikne?”

„Mis seal rääkida?”

„Mille peale teie siis mõtlete?”

„Warrude peale!” – ja Madaras waikis jälle.

„Teid wist äritab kõik see olek siin pool?” küsis Maasik, nagu tahaks ta nooremehe otsust kuulda saada. Et aga Madaras kahtles oma mõtteid awaldada, siis seletas Maasik:

„Ei see pole weel midagi, nii ütles neiu Kaasike juba warrul, ja mina ütlen sedasama ka: See pole weel midagi! On meie pool kohtasid, parem ütelda, olla meie pool kohtasid, sest ma pole weel küll seda näinud, kus pidude peal niisuguseid wägitükkisid tehakse, et pane suud ja silmad kinni!”

Hobune plärtsis pehme tee peal edasi ja et sõit pealolijaid koledasti raputas, siis laskis Madaras hobust käia.

„Ma ei ole ka niisugust asja enne näinud,” arwas Madaras. „See on mind nii põrutanud, et ma üsna uimane olen. Näitab, nagu oleks terwe haridus nende inimeste tarwis Jumala muidu wälja mõeldud! Ja missugune uhkus, missugune iseenesest lugupidamine ja missugune toores nali!”

Wihmawaling oli üle läinud ja poolkuu waatas oma kollatanud näoga üle pilwe ääre sõitjate peale. Maasika emand oli wihma-warju, mida ta käes hoidis, et Madaral parem oleks hobust ajada olnud, kokku pannud. Madaras waatas oma kaaslase otsa. Maasika emandal oli walge koetud willane rätik ümber pea, kus juures rätiku ääre kaunis-

tused üle tema otsaesise, mida käharad juuksed sisse piirasiwad, alla rippusiwad ja tema ilusale näole meeldiwa kuju andsiwad. Naisterahwa suured silmad oliwad noore mehe poole pööratud ja waatasiwad küsiwalt ja tõsiselt tema otsa.

Tahtmata püidis Madaras nendest silmadest mööda waadata.

Emand ei wastanud mitte kohe. Ta mõtles pisut ja siis wastas ta kurwema healega:

„Mis seal aga imeks panna! Kui meie kõike oma siit maa elu ligemalt järele waatame, siis näeme sellest tänasest õhtust oma terwe elu pisukest pilti. On inimene noor, siis paistab talle see nagu enam torkawalt silma, on ta aga wanem, siis lööb ta käega ja waatab selle peale tuimalt!”

Madaras tundis nendes sõnades sügawat kurbmeelt. Ta tundis, et neid keegi inimene awaldas, kes ise elus wist petta oli saanud. Madaral oli ilusast naisest kahju.

„Ma arwan, et just käega ei maksaks lüia,” seletas Madaras, „sest kui meie kõik käega lööme, siis ei saa meie mitte edasi ja meie jääme selle külmetamise punkti peale seisma, kus meie praegu seisame!”

„Aga kas jõuab üksik inimene seal midagi korda saata, kus temal selleks toetajaid ei ole?” küsis Maasik. „Seal peab just käega lööma. See oleks seesamane lugu olema kui teie Afrikamaa wõsameeste sekka läheksite ja seal maniski ja westi kasust hakaksite rääkima, aga neile ei lähe seda sugugi tarwis!”

„Aga ometi on tarwis midagi teha!” wastas Madaras ägedalt.

„Ja mis teie siis tahate teha?” küsis emand oodates.

Kui aga Madaras ei wastanud, siis rääkis ta edasi:

„Elu on teist igapidi wägewam! Elu läheb oma teed ja teie jooksete elule, nagu pime kana tagant järele!”

Madarale oli kena kuulda, et niisuguses Mudilas naisterahwas on, kes niiwiisi mõtles. Harilikult ei armasta naised elu üle arutada, aga siin nägi noormees, et Maasika emand teistsugune inimene oli, ja see tegi teda nooremehe meelest armsamaks.

„Siis usute teie,” küsis Madaras, „ei inimene elule midagi ei wõi teha, mitte natukestgi teda enese meele järele pöörda, nagu meil enestel ei oleksgi waba tahtmist! Aga waat,” hüidis ta waljemini, „ma teen, sest et ma tahan!”

Maasika emand ohkas pisut.

„Kui meie juttu mõni mõttetarkuse õpetaja kuuleks,” seletas emand, „siis naeraks ta muidugi magusasti, sest selle seletuseks, kas meie elule saame midagi teha ehk mitte, oleme mõlemad liiga nõdrad ja oskamiseta! Niipalju aga ütlen ma küll teile, et teie oma waba tahtmisega elu sees rohkem ei saa teha, kui paljalt tahta. Ma olin ka kord noor inimene, kus ma palju soowisin, aga nüid, kus mul juba inimesed weerand aastasada ütlewad olewat, nüid näen ja waatan ma teisiti!...”

Maasika heal wärises.

See mõjus Madara äritatud tundmuste peale. Madaral oli ilusast naisest kahju. Ta tundis eneses tahtmist ja jõudu olewat, ka sellele ilusale naisele näidata, et elu mitte niisugune pime, teistest juhitaw kurbmäng ei ole, nagu Maasik aru sai; ta tahtis kenale naisele näidata, et elus ometi midagi korda wõib saata, kui aga head tahtmist on, kui aga inimene kindlalt midagi head püiab ette wõtta.

„Ma tean!” rääkis Madaras ägedalt, „ma tean, et kurjus ei lase head kohe wõita, aga niipalju on ometi selge, et hea peab kurjast wõitu saama!”

Madaras waatas wõidurõemus Maasika otsa, aga neis silmades märkas ta midagi niisugust wälkuwat, mis teda äritas, tema mõtted korraga segi ajas, midagi kirglikku, sütitawat lendas sealt wastu ja emanda huuled naeratasiwad kurwalt.

„Kallis noormees,” ütles siis emand tasa, just nagu kutsuks ta noortmeest kuhugile niisuguse koha peale, mida nemad üksnes kahekesi peawad teadma, „jah, eks ta niipalju ikka selge ole küll; kui meie aga teaksime, mis asi see hea ja kuri on!”

Madaras tundis, nagu seisaks ta hea ja kurjatundmise puu all.

„Siis kahtlete hea ja kurja wahel,” ütles Madaras

naerdes, nagu pilkaks ta emandat, „kuna ometi see igal lapsel selge peaks olema!”

Ta tahtis oma sõnu parandada, aga juba oliwad nad üle keele.

Maasika emand jäi rahuliseks.

„Ja,” wastas ta siis üsna külmalt, „ja, lastel on nad küll selged, aga wanad inimesed murrawad selle üle pead!”

Madaras tundis, kuidas ta paled punetama lõiwad. Paistis, nagu oleks Maasik teda lapseks pidanud. Kui aga Maasik niisama waiksel toonil edasi kõneles, siis kadus järk järgult Madara piinlik tundmus. „Kui ma noor olin, siis oliwad mul ka kõik hea ja kuri klassidesse jagatud. Elu aga näitas koguni teist! Kui ma nüid tagasi waatan, siis näen ma, et ma koguni teise kohta wälja olen saanud, kui ma esialguses tahtsin ja mul oliwad ka head tahtmised!”

„Teie elu wiperused on teid umbusklikuks teinud,” wastas Madaras nagu trööstides, „aga ega siis sellepärast, et mõne inimese tahtmised ja head soowid täide ei ole läinud, meie sealt seletada ei saa, et meie head tahtmist elu sees läbi ei saa wiia!”

Maasikat nähti kahtlewat, kas edasi rääkida ehk mitte. Ta waatas Madara otsa, ja kui ta nägi, et see isuga midagi tema käest ootas, siis rääkis ta waikselt ja pikalt edasi:

„Ütelge mulle, herra Madaras, kas on inimese südamel isegi armastuses wabadust, tema oma parema, hea tahtmise järele?”

Madarale tuli meelde see, mis ta köstri perekonnas oli kuulnud, et Maasika emand ikka oma wastutahtmiselisest armastusest rääkida, ja ütles siis, nagu oleks ta selle üle sügawalt järele mõtelnud:

„Ma arwan!”

Emand Maasik hakkas magusalt naerma: „Ka selles ei ole temal wabadust, see läheb ka teiste soowide ja teiste tahtmistega kokkukõlas. Ka selles heas asjas, selles asjas, milles inimene ometi kord waba peaks olema, on inimene wang, ka selles ei ole temale wabadust antud, waid lastakse sellest nii palju osa saada, kui see teistele meele järele on! Kus on seal siis teie eneste hea tahtmine ja selle täitmine?”

„Ma ei saa teie piltlisest kõnest hästi aru!” wastas Madaras.

„Mis seal aru saada,” seletas emand edasi. „Teie tahate, nagu teie räägite, midagi teha, et Mudila sellest seisukorrast peaseks, kus ta praegu on. Mina küsin aga: Kas sellest tahtmisest ka midagi wälja tuleb, s. o. teie wõite küll tahta, aga ega tahtmisega weel midagi ära ei ole tehtud. Ma tahtsin ka kord mehele minna sellele, kellele mina tahtsin, aga läksin sellele, kes mind tahtis, ja wõib olla, et see seda koguni kolmandama mõjul tegi. Ja niisuguses seisukorras on praegu pool inimese sugu, suuremalt jaolt kõik neitsid – ja nii kaua, kui praeguse aja seisukord seda nõuab, nii kaua ei aita nende paljas hea tahtmine midagi. Niisama ka siin. Teie tahate küll midagi korda saata, aga teiega sünnib see, mis neiuga – ei saa seda, keda tema tahab, waid läheb sellele, kes teda tahab! See on ju ometi selge!”

Ta nägu oli jälle tõsiseks, kurwaks läinud. Endine wäljakutsuw naeratus oli tema palgelt kadunud. Madaras silmas wahete wahel tema otsa ja pidi igakord tahtmata selle naise mõtteosawust ja ilu imeks panema.

Kuu käis nagu pool pange põhja ühe pilwe alt teise alla, mille mustad warjud kiiresti üle sügisese maa jooksiwad ja wahel wihma tibasid maha pillasiwad. Enne Mudilasse jõudmist hakkas aga wihma jälle jämedasti sadama. Maasik tõmbas wihma-warju ülesse ja lõpetas oma arutamise Madaraga. Et wihma waling enam nooremehe poolt oli, siis oli emand sunnitud ennast rohkem nooremehe poole hoidma.

„Ega teil halb ei ole?” küsis Maasik.

„Ei!”

Wanker õõtsus ja raputas ja noor naine langes mitu korda nooremehele oma parema käega, mida ta wihmawarjuga kõrgemal hoidis, õla peale.

„Toetage oma käsi mu õla peale, on parem hoida!”

„Teil on halb?”

„Ei!”

Maasik laskis oma pehme, lihawa käewarre Madara õla peale. Naise käewarre soojus tungis läbi riiete teise õla külge ja Madarale tuli endine sõit Kaasikesega meelde.

Madara keha läks üleni palawaks.

Warsti oliwad nad Mudilas, kus Madaras pagari emanda maha minna laskis ja Kaasikese peale wõttis.

„Tulge meid ka waatama!” ütles emand Jumalaga jättes ja kadus wihmase ilma sisse.

„Kas teil tee peal igaw ka oli?” küsis Kaasike.

„Ei olnud!”

„Aga Maasik ei räägi ju palju!”

„Õige rohkesti!”

„Kas ta omast armastusest ka nuttis?”

„Kuidas siis!”

„Kas süda läks haledaks?” naeris neiu Luise.

„Mis ta nüid haledaks läks, aga see Maasika emand on üks iseäraline imelik inimene,” arwas Madaras.

„On küll!” tõendas neiu Luise, „waadake aga ette! Sellel on wigurid sees!”

„Kuulake nüid!” Madaras naeris.

Neiu Luise naeris ka. Nad jõudsiwad koju.

Teisel päewal peale lõunat läks Madara pisukene katuse-alune kambrikene elawamaks: köstri teine abiline Jürisson tuli ka oma koha peale.

Madaras kirjutas parajasti laualkäijate nimesid pika raamatu sisse, kui Jürisson tuppa astus. Ta teretas pealiskaudselt ja istus tühja woodi serwa peale, kus juures ta häbelikult toa ümbrust silmitses ja oma põlwe silis. Kui ta kõik wana koha peal leidis olewat, siis ohkas ta kaunis kuuldawalt. Madaras oli poolwiltu tooli peale istuma jäänud ja paremat kätt tooli leeni peal hoides waatas ta Jürissoni otsa.

Jürissoni kuju näitas temale pisut wastik olewat. Tuli see nüid sellest, et köster korra arwanud oli, et neil teine teisega mõtete lahkuminemist saab olema, wõi tuli see Jürissoni näost, tema lagedast otsa-esisest, süsimustadest juuks-

test, tema jämedast kehast ja tõsistest silmadest, aga Madarale ei meeldinud uue juurde-tulija wälimus.

Jürisson waatas järsku Madara otsa ja siis laua peale ja kui ta seal pikka raamatut nägi, siis kargas ta nagu äritatult ülesse ja küsis naerdes:

„Noh, mis pagan teie selle wiguriga siin teete?”

„Nagu näete!”

„See on lollus!” sähwas Jürisson.

Madaras seletas, et ta seda igawuse pärast teeb.

„See on rumalus!” põrutas Jürisson. „Kui inimesel nii palju häbi ei ole, et ta meie nahkasid siin üle lööb ja meid nagu koerasid ülewel peab, siis on see lollus, kui meie niisugusele mehele tööd weel peale kauba teeme. Ei, sõber, kui meie ühes tahame tööd teha, siis wiska see pikk raamat aga köstri kätte! Selle eest saab ta palga ja las’ teha!”

Madaras waatas tõsiselt Jürissoni otsa.

„Ärge waadake ühtegi!” õiendas Jürisson. „Igale ühele on oma töö piir antud. Pidage seda meeles. Ära tee teistele head, et nad sulle kurja ei saa teha!”

„Mis see tähendab?” küsis Madaras.

„See tähendab seda, et igaüks peab ise oma kärnasid kratsima!” wastas Jürisson. „Kui köstril niipalju lugupidamist meie wastu ei ole, et ta meie toa laseks uuesti üle libistada, siis on see täiesti asjata, kui meie niisuguse wastu oma tähelepanemist näitame!”

„Kas asi tõesti nii hull on?” küsis Madaras.

„Ta on weel hullem,” rääkis Jürisson ärituses. „Et kõik wana wiisi jääks, siis arwati niisugune konks wälja: seati köster ka weel kooliõpetajaks, lasti teda abilised wõtta, kes kõik oma naha peal kooliraskused wälja kannatawad ja seda kõik koera leiwa eest, et teine omale kõhtu wõiks kaswatada, – waata, niisugune on see asi!”

Nende sõnadega wõttis ta laua pealt suure raamatu, lõi selle kinni ja pistis ta laua alla.

Madaras nägi niisugust iseloomu jälle esimest korda.

„Aga teie teenite siin ometi juba teist wõi kolmat aastat?” küsis Madaras.

„See on ise asi, kus inimene teenib. Mul on siin kodu ligidamal ja need aastad, mis ma teenima pean, on õieti ükspuhas, kus ma teenin. Aga, ega see mind ometi ei sunni teise ees koera kombel lömitama! Küllalt juba!”

Ta hakkas mööda tuba edasi ja tagasi käima ja selle juures oma habet ärituses nokkima. Madaras keerutas oma pisukesi kihwasid ja pani oma seltsimehe liigutusi tähele.

„Noh, kuidas meie nurk ka meeldib?” küsis korraga Jürisson. „Ma kuulsin, et teie juba nädala päewad siin olete ja Kröitsbergi warrul ka juba rahwast walgustanud!”

Madaras läks punaseks.

„Kuidas walgustanud?” küsis Madaras.

„Noh, olla seal poissa tantsima õpetanud, tüdrukutele elukombete tundisid annud, palwet lugenud ja nõnda edasi,” seletas Jürisson.

„Mitte midagi selle sarnast ei olnud seal!” wastas Madaras wabandades.

„Pole wiga, pole wiga!” naeris Jürisson. „Küll see asi läheb!” Nad läksiwad alla.

Köstri emand oli kohwi teinud ja ootas juba noormehi lauale.

Laua ääres küsis köster Madaralt:

„Noh, kas olete teine teisega ka juba tuttawaks saanud?”

„Juba tunneme!” wastas Madaras niisuguse healega, nagu tahaks ta ütelda: „Tunneme ikka, tunneme, aga wist päris tuttawaks ialgi ei saa!”

Ka Jürisson sai Madara healest aru ja naeris:

„Herra Madarast nägin ma juba enne – oma waimusilmaga. Temast teab ka juba terwe Mudila midagi rääkida!”

Madaras läks tõsiseks ja waatas neiu Luise silmi, nagu küsiks ta, kas Jürisson tõtt ehk nalja pidi rääkima. Luise waatas naeratades Madara otsa ja Jürisson nagu märkas, et neiu waates midagi uut oli, mida ta enne mitte seal märkanud ei olnud.

„Kuulge ikka, neiu Luise,” naeris Madaras, „mõtelge ometi, herra Jürisson teab rääkida, et wallas jutt laiali olla, et mina Kröitsbergi warrul noori inimesi tantsima olla

õpetanud! Ah, ah, haa!” naeris ta magusalt, kus juures ta nagu Koit naeratawa Ämariku palge puna imestas.

„Mis, mis, tantsima õpetanud?” küsis Arnikas uudishimuliselt, nagu ei tahaks ta kõike seda uskuda.

„Kuidas teab seda wald?” küsis neiu Luise, kus juures ta oma „ah, mis hirmus!” mitte ära ei unetanud. „Alles eila olime seal – ja täna juba teab terwe wald! See on Jürissoni oma luuletus!”

„Kuidas luuletus?” küsis noormees. „Wana Annemann teadis sellest kõigile rääkida, kus juures ta rõemsalt hüidis: „Waata, täht käib wälja köstri majast ja peksab maha Mudila mehed!”

„Wana Annemann on ikka Anneman, temast täit nahka ialgi ei saa! arwas köstri kaasa.

„Mis, mis see Annemann siis õige rääkis?” küsis köster. „Mis tantsu teie seal õpetasite?”

„Mis tantsu?! Mitte mingisugust õpetust polnud seal, paljalt meie tantsisime ühe ringi....” seletas Madaras.

„Teie olla Mudila meestele ju tantsu kursust annud!” wastas Jürisson.

Köster oli üsna äritatud.

„Kui kirikherra nüid seda kuulda saab!” pahandas köster ja waatas umbusklikult Madara otsa.

„Oh, mis hirmus!” seletas neiu Kaasike. „Onkel, ärge laske endid nii äritada. Seal ei olnud mingisugust tantsu kursust, mingisugust tantsu õpetust” ... ja neiu räägis loo ära, kuidas ta just oli, kuidas poisid kükitanud ja neile weel laulu laulnud ja nõnda edasi.

Köster läks tõsiseks, kus juures ta oma habet hakkas nokkima.

„Hm –!” laskis ta siis kõri põhjast, kui neiu oma kõnelemise oli lõpetanud, „see on jälle selle uue aja ja selle uue waimu wili. Enne seda ei olnud! Enne..., kui meie noored olime.... hm!” urises köster.... „Kas näete nüid, noored mehed, kuhu wiib teid see teie rahwa sekka minemine? Teie kaotate oma lugu-pidamise, nad pilkawad teid häbematalt ja sellega õpiwad nad ka teisa ülemaid halwaks

panema. Rahwas on kui kukk. Nii kui ta teisest enesesugusest üle saab, läheb ta wana kuke wastu häbemataks ja igal parajal pilgul on ta walmis tema kraesse hakkama! Ma ei lootnud mitte, et teie, Madaras, nii wõisite eksida!”

„Ma arwan, et see just eksimine ei olnud, kui ma tantsima läksin, aga wiga on mujal, wiga on seal, et inimesed siin pool alles wäga madalal hariduse järjel seisawad ja selle juures rumal-uhked ja toored on!” wastas Madaras kindlalt, aga punetades. „Nende meelest on see nii weider, kui keegi inimene teisiti tantsib, teisiti ennast ülewal peab kui nemad. Saaksiwad nad aga harjutatud teisiti waatama.... ütleme, oleks meil siin üks selts, kus nad midagi paremat näeksiwad, ma wõin julge olla, et mõne aastaga kõik niisugune asi kadunud on!”

„Ei ole!” wastas Jürisson tõsiselt.

Nii hästi Madaras, kui ka köster waatasiwad imestades oma ametiwenna peale, esimene sellepärast, et ta seda mitte Jürissoni käest ei lootnud kuulda, et selts mitte paari aastaga siit nurka parandada ei jõua, ja teine, et ta ei uskunud, et Jürisson temameelseks on läinud. Nad waatasiwad mõlemad küsiwalt Jürissoni otsa. Aga see jõi oma kohwi rahuliselt, ega lausunud sõnagi enam.

„Mis ei ole?” päris Madaras wäljakutsuwalt. Tal nähti himu olewat Jürissonile, kes tema wastu jäme, lugupidamata näitas olewat, midagi niisugust ütelda, mis sellele armas ei ole.

„Teie ei tee siin mitte midagi oma rahwa walgustuse katsetega!” wastas Jürisson niisama wäljakutsuwalt, aga tõsiselt.

Köster jäi kuulama. See oli nagu wõeras muusika Jürissoni suust.

„Seletage mulle,” ütles Madaras, „miks ei wõi just siin mitte midagi korda saata. Miks on see nurk isesugusem, kui kõik Eestimaa, kus seltsid rohkesti tööd teewad ja õitsewad!”

„Õitsewad?”

„Õitsewad!”

„Kuulen esimest koda,” wiskas Jürisson sekka. „Minu teada kiratsewad, surewad nad igal pool ja seda teed käib ka siinne enne-aegu asutatud selts, kui selts üleüldse saab.”

„Niisugust uskmata Toomast näen ma esimest korda,” waidles Madaras. „Seletage mulle, kas arwate teie, et selts üleüldse midagi wõib teha?”

„Selts wõib palju teha!” seletas Jürisson.

„See on ju kõige mõttekäigu wastu: selts wõib palju teha, aga ometi ei wõi ta midagi teha!? See on lihtsalt tuimus, tuimus kõige poolt!” Ta pani tassi laua peale ja hakkas pidu kirjeldama, just nii, nagu ta teda oli näinud. „Missugune imelik tuimus, missugune südameta olek! Teie näete inimeste rumalust, teie näete nende toorust, teie näete seda kõik, – aga oma kätt, oma pisukest sõrme ei liiguta teie selle tarwis, et teda sellest tuimusest peasta! Teie istute nagu küinlad oma raswa sees, sööte nende raswa ja joote nende higi ja werd ja lasete neid selle sõgeduse sees edasi pöörelda. See on enam, kui ülekohus!” Ta puhkas.

„Kuulge, kulla noorherra,” palus Jürisson, „teie räägite, nagu mõne ajalehe uue-aasta tõmbekuulutus; paljad ilusad sõnad, kõlks-sõnad! Teie teate ju, et ühte seltskonda, kellel haridus selle sõna kõige pisemas tähenduses puudub, mitte üle öö haritud rahwaks ei saa teha, ja kui teie niisugusele seltskonnale oma wingerjad selga seote, siis on ta nagu hernehirmutus, kellel uus tsilinder peas on!”

„Ka need on paljad sõnad!” wiskas Madaras näkku.

„Mitte sugugi,” wastas Jürisson kaunis pikalt. „Weel rohkem; – teie wõite oma suure walgustuse hoogudega niisuguse rahwa ära rikkuda, teda õigest hariduse aimest ära harjutada, nagu see praegu mitmel pool juba on sündinud. Niisugust asja, nagu lugemine ja kirjutamine, peetakse suureks hariduse tundemärgiks, sellega hoobeldakse, laulukooridega kisendatakse, iga pisema luuletuse üle lauldakse hosiannat, kuid need on alles esimesed sammud hariduses, niisugused asjad, mida nimetadagi ei maksa! See on esiteks. Teiseks tahaksin ma teada saada, mis teie siin pakkuda tahate?”

Ta jäi küsides Madara otsa waatama.

„Haridust, südame haridust!” wastas Madaras.

„See on sedasama, mis neile igal pühapäewal pakutakse?”

„See on waimulik!”

„Siis tahate teie neid weel ilmalikumaks teha kui nad

praegu on?” küsis Jürisson tõsiselt, aga Madarale kõlas see, nagu kibe pilkamine. „Kui juba waimulik toit, mis neile nüid pakutakse, neid parandada ei jõua, mis siis teie tahate teha? Rääkige, ma kuulan! Kui juba Jumala sõna ei taha hästi enam mõjuda, mis tahate inimlise sõnaga teha?” Madarat äritas see Jürissoni kõne wäga. Ta nägi, et Jürisson niisuguse kilbi taha puges, mille wastu tema enam sihtida ei jaksanud. Ta sai wäga hästi aru, et Jürisson teda narris ja ninapidi wedas.

„Seltsi tahan ma asutada!” wastas Madaras palawalt. „Seltsi, seltsi! Nii see ei wõi edasi minna!”

„Ja kes peawad sinna tulema?” küsis Jürisson.

„Meie kõik!”

„Ja mis peame seal tegema?”

„Ennast harima ja teisa ka!”

„Millega?”

„Oh, inimene, ära ole ometi nii puu-pea!” wihastas Madaras ägedalt. Köstri rahwas kuulas seda noortemeeste waidlust äritatult pealt. Wana köster kitkus kannatamata oma habet. Ta tahtis ta midagi sekka ütelda, aga ikka hakkas keegi noortest enne peale, kui ta sõna wälja sai.

„Mina puu-pea?” naeris Jürisson. „Olge ometi nii head ja ütelge, mis meie seal teeme?”

„Laulame, kõneleme, tantsime, mängime...”

„Seda teeme ju praegu!” wastas Jürisson sügawa healega. „Seda meie ju teeme: meie laulame, nemad aedu-raedutawad; meie waidleme, nemad sõimawad; meie tantsime, nemad hüppawad; meie mängime, nemad ka; meie käime tsirkuses, nemad ka – muud kui igaüks omal teel, wiisil ja kombel!”

„Aga see on kõik jäme, mis nad teewad,” wiskas Madaras sekka.

„Ah, siis haridus on noorte herrade meelest selles, et kui kõik seda natukene peenemalt tehakse kui see praegu sünnib, siis on haridus käes? Tantsi peenikeselt, – ja ära pitsita neidu mitte suure, laia töömehe pihuga, waid kõdista pisukese näpuga; ära kaelusta tüdrukut, waid nõelu teda oma silmadega; ära poe põhku, waid musuta aga salaja – ja,

ja – see on haridus! See on see arwataw hariduse tee, mida mööda praegu suurem jagu seltskonnast sammub, aga niisuguse hariduse pärast ei tõsta ma oma pisukest sõrmegi!”

Madaras tundis, et Jürisson oma mõtetes järele andmata on.

„Ei mitte,” ütles ta pikemalt, „ka seda ei pea ma hariduseks, aga meie ei pea mitte seisma jääma sellele pulgale, kus meie kord oleme, meie peame edasi ehitama!”

„Wana mädanenud aluse peale?” küsis Jürisson ja hakkas põlgawalt naerma. „Mitte edasi ei ole meil ehitada, waid uuesti ehitada – see on õige tee. Aga et uut ehitada, sellepärast peame wana eest ära koristama, aga ka seda tööd ei saa siin teha...”

Nüid ei jõudnud köster enam ennast hoida.

„Noored mehed,” hüidis ta, „teie olete mõlemad noored. Ilma elu on teil alles segane. Teie olete mõlemad eksiteel, siisgi Madaras on oma arwamistes õiglasem ja õigem: inimesi on tarwis juhatada, aga peab teadma, mis neile anda. See, et inimesed nüid nii ulakad on, tuleb sellest, et Jumal nüid niisuguse aja on meie kiusatuseks meie peale saatnud, kus wäga palju woli antakse. Oleks praegu orjapõli alles olewat – waata, kui wagusi siis inimesed oleksiwad! Aga nüid tee nendega, mis sa tahad, asja nendest ikka ei saa! Nad on kui sandid: esiti karjub sauna ukse taga: „Lase sisse!” siis tahab wihelda; wii lawale, siis anna wiht; annad wiha, siis anna seepi ka, ja saab niisugune seebi kätte, siis on ta nii libe, et ajab su saunast wälja ja hakkab ise peremeheks! Selle rahwaga ei tule ka kedagi õrnasti ümber käia! Waata, warsti jalg kaela peal!”

Köster hakkas naerma: „Nad arwawad, et inimesed kõik ühesugused on, sellepärast ühesugused õigused! Mitte aga kedagi! Jumal on loonud ühed õrnemad, teised tuimemad! Need õrnemad – need tungiwad kaugemale, need mõtlewad, need tunnewad, aga need tuimad, – neile anna süia ja juua ja kui hakkab irisema, siis anna malka, – ja jutt otsas! Neist asja ei saa! Neid ei tee keegi targaks! Muidu tühi töö, herra Madaras, see seltsi asi, sealt ei tule suurt midagi wälja! Küll näete!”

„Mis teie seal nii waidlete!” hakkas ka köstri emand rääkima. „Talwe ees alles, eks saate küll sellest arutada, aga nüid tehke maha, millal seenele läheme. Eila sadas wihma ja üleeila, kas lähme homme?”

„Ma küll ei tule!” ütles Jürisson wastu.

„Aga herra Madaras?” küsis emand.

„Nii kuidas soowite!” wastas see.

„Lähme!” kinnitas köster – ja minek jäi teiseks päewaks.

Köstri pinkwanker seisis ukse ees. Seenele minek oli käes.

Ilm oli ilus ja soe. Sügisene päikene saatis looduse peale weel wiimase armastusega soojasi kiiresid. Seda tundis inimene, tundis ka loodus. Härmalõnga ämblikud oliwad rohkesti tööd teinud; kõik kõrrepõllud sätendasiwad nende hiilgawatest niitidest.

Seenele minejaid oli neli – köster oma emandaga, neiu Kaasike ja Madaras. Jürisson, nagu ta juba ütelnud oli, ei läinud mitte ühes. Ta ütles, et tal waja koju olla minna.

Seene mets, Kilewere heinamaad, oliwad wersta neli Mudilast eemal. Seente poolest oli Kilewere kuulus, sest et seal mitmet seltsi metsa kaswas, kus metsa salkade wahel ilusad heinamaad end laiali laotasiwad. Kileweresse sõitis köster mitu korda sügisel ja tõi sealt igakord, kui wähegi aasta oli, hulga „maawahtu” ühes, nagu ta seenesid armastas nimetada.

Metsa juurde, tee äärde, jäeti wanker seisma, seoti hobune hoolega kinni, ligiwõetud õllepudelid peideti põesastesse ära ja seenelised läksiwad metsa. Mehed pistsiwad aga paar pudelit õlut taskutesse, et janu kustutada, ja naised wõtsiwad mõningad wõileiwad ligi, et keha kinnitada, sest ring taheti kaunis pikk ette wõtta ja enne paari tundi mitte tagasi tulla.

Et ka rohkem maad laiemalt läbi käia, jagasiwad seenelised endid kahte jakku: mehed pidiwad ühes ja naised teises

kohas otsima hakkama, aga kui köstri emand kartma hakkas, et nemad ära wõiksiwad eksida, ehk et mõni kuri inimene neid, nõrki naisterahwaid, kohutada wõiks, siis läksiwad wanemad ühes ja nooremad teises salgas tööle.

„Aga see ei kõlba!” arwas köster.

Emand tegi naeruse näo ja wastas: „Wanad inimesed juba, wõib ikka usaldada!”

„Missugune hirm!” naljatas Madaras.

„Siis pidage meeles,” käskis wana Arnikas, „kell 4 oleme Kure Juhani heinamaa peal, kuhjade juures, seal kinnitame keha ja tuleme teist ringi tagasi! Luise, pea meeles!”

Rõemsa „halloo!” hüidmisega mindi metsa. Esialguses kuulsiwad otsijad teine teise kaugele kostwat hüidmist, aga aega mööda kadus see nende kõrwust. Wärske niiske õhk tungis seeneliste kopsudesse ja ergutas neid.

„Tore, tore! Halloo–o!” hõiskas Madaras, naeris ja jooksis seente järele.

Neiu Kaasike oli aga kahwatu, kahwatum kui muidu. Ta tundis, kuidas ta süda sees nagu rohkem peksis, kuidas ta hingamine nagu raskem oli. Et aga oma äritust mitte wälja paista lasta, naeris ja kiljatas ta, kui ta mõne seene kätte oli saanud. Aegamööda kadus aga neiu ärewus, puna tõusis palgesse ja esialguste üksikute sõnade, hüiete ja lausete asemele tekkis suurem jutt.

Madaral oli palju Kaasikese käest pärida ja neiu seletas niipalju, kui ta teadis. Iseäralise uudishimuga tahtis Madaras teada saada, mis mees Jürisson õieti on.

„Tont teda teab,” arwas neiu. „Temast ei saa keegi aru. Ta näitab mõni suur idealist, wõi Tolstoi jünger olewat. Temal on ikka oma isesugused arwamised!”

„Ole mul idealisti!” naeris Madaras. „Kui juba tema idealist on, mis siis teised on. Jürisson on lihtsalt lõhkuja ja oma jonnakate waadete kaitsja – ja muud ei midagi. See on mees, kes midagi on lugenud, aga seda oma peas ära ei ole seedinud; see on uuem nähtus meie elus. Nad tahawad targad olla, otsiwad uusi teesid, waatawad seltsi elu peale, nagu baptistlased, peawad enestest suurt lugu, aga waimuhaiged on nad – ja muud mitte midagi!”

„Jürisson ja Maasik,” pilkas Kaasike, „need on just kui paras paar, otse teine teisele loodud!”

„Aga Maasika emandal on teine waade!” tõendas Madaras. „See on kena naisterahwas!”

Neiu Kaasike ei saanud Madara sõnast „kena” hästi aru ja wastas:

„Mis see kenadus awitab, kui selle all muud midagi ei ole! Kas teie siis temast nii suurt lugu peate?”

„Just lugu mitte,” wastas Madaras natukene segaselt, „aga tal näitawad üsna targad jutud olewat!”

„Oo!” naljatas neiu, „seda ta oskab, kui ta kellegile meeldida tahab! Waadake ette, et ta teid ta oma wõrku ei pista!”

Neiu nägu oli häbelik naerune.

„Mis ta minuga teeb?”

„Noh, niisama!” wastas neiu silmi maha lüies.

Madaras oli neiu pilku märkanud. Ta tundis, kuidas ta südamest soe hoog läbi käis. Ta naeratas ka wastu ja kui pisut häbelik neiu silmad üles tõstis ja Madara otsa waatas, siis tundis Madaras, nagu woolaks sealt midagi tema omadesse ja see midagi oli nii sala-äritaw ja meeldiw. Noormees tundis, kui ilus neiu just sel pilgul oli. Just nagu ei oleks Madaras enne ialgi näinud, et neiu Kaasikesel walge kael ja sätendaw ihunahk on ning et ta nii täie rinnaga naisterahwas oli, pika saleda keha ja laia seljaga... ja see tegi temale, kui meesterahwale head meelt.

„Mis ta teeb minuga?” küsis Madaras uuesti.

Neiu naeris.

„Naerge weel!” hüidis Madaras, kus juures ta süda kiiremini tuksuma hakkas.

„Miks pean ma naerma?!” naeris neiu.

„Naerge weel!”

Ja nad naersiwad mõlemad ja nende naer kõlas üheks kokku, nagu kahe windi sidistamine ja hale sügisene laul seal kase latwas.

Madaras tundis, kuidas ta suu kuiwaks läks ja keel suu lae külge nagu kinni hakkas.

Neiu Kaasike naeris ja jooksis seene järele. Madaras jooksis ka, ilma et ta seda just oleks tahtnud, nagu see wint sealt kase ladwast teise järele lipsas, kui see mutukast püidis.

Madaras oli pikemate sammudega ja enne seene juures. Ta kumardas, aga Kaasike kumardas ka, mõlemad naersiwad, langesiwad seene peale, puutusiwad rüseledes kokku, kilkasiwad...

„Minu seen!” kilkas neiu.

„Minu!” hüidis Madaras.

„Minu!”

„Minu!!”

Nii kõlasiwad hüided läbisegamini mitu ja mitu korda.

Seen jäi Madarale.

„Mis hirmus!”

„Mis on hirmus?”

Nad naersiwad mõlemad, lõõtsutasiwad, punetasiwad ja keeled kuiwasiwad neil suu lakke kinni.

„Mis hirmus; andke kätte!”

„Paluge!”

„Mis hirmus!” lõõtsutas paluw neiu.

Jälle naer.

„Ma wõtan wägise!” südandas neiu, kus juures ta sammu ligemale astus.

„Wõtke!” naeris Madaras.

Neiu kargas seene külge. Jälle rüselemine.

Kui ühes nõus nad mõlemad selle juures oliwad, just kui oleksiwad nad mõne kolmandama käest midagi kätte püidnud.

Kaua rüselesiwad nad, nagu Mudila poisid Kröitsbergi warrul.

Neiu oli seene tugewasti oma sõrmede wahele saanud ja enese seljati nooremehe wastu pööranud, et selle läbi kätele wõitlemiseks enam jõudu anda, seent nooremehe tugewate sõrmede wahelt wälja käända. Madaras ei tahtnud aga seda sündida lasta. Ta tõmbas neiu selja tugewasti enese wastu ja hoidis teda kõwasti oma rinna küljes. Ta tundis, kuidas neiu õõgaw selg tema rinnale sooja andis, aga ta aimas ka seda, kuidas see neiule wastu meelt, pahandaw oli.

Neiu unetas seene. Ta tahtis aga ennast wabastada. Seen oli nagu kõrwaliseks asjaks jäänud. Ta tundis, kuidas wõimata on ennast edasi muljuda lasta, aga peaseda ta ei saanud.

Ta waatas siis üle õla Madara otsa ja hüidis kohkunult:

„Onu näeb!”

Nagu oleks neiu tuline olnud, nii langesiwad nooremehe käed lahti. Neiu lipsas wabadusesse ja pistis jooksma, kus juures ta kirgliselt, kelmilt naeris, tagasi waatas, jooksis ja jälle naeris, nii et Madaras aru sai, et teda oli petetud.

Madaras häbenes oma pettasaamise üle ja jooksul pistis ta neiule järele, et petist kinni püida ja weel kord talle kätte maksta, teda weel kord enese wastu tõmmata, sest see näitas neiule wäga wastik olewat.

Nagu kaks lindu, nii ajasiwad nad teineteist taga ja imeks pannes nägi Madaras, kuidas neiu end eest ära puigelda mõistis. Õllepudelid taskutes ja seenekorw käe otsas tegiwad Madarale jooksu raskemaks. Mõlema kätega pudelist kinni hoides ja korwi enese külge litsudes ruttas ta neiule järele.

Korraga jäi neiu paigale, lõõtsutas, üleni näost punane, ja tükeldades healt kõrgele kerkiwast rinnast wälja surudes ja sügawasti hinge wärske õhuga täites, hoiatas ta Madarast:

„Ei tohi, herra Madaras, ei tohi!”

Madara wallatuse tuhin oli kadunud. See „ei tohi” sealt sügawast rinna põhjast kõlas nii pühalikult noomides, ähwardades, nagu oleks seda inimese hing ütelnud, aga mitte roosad huuled.

„Oh–h! soe!” sai Madaras wastata. Aga ta suu oli ülikuiw, keel üsna naksus suu lae küljes.

„Mis hirmus!” kaebas neiu. „Meie peame kusagil puhkama!”

Aga see heal oli koguni teine heal, niisugune nagu see enne wallatust, wallatuse ajal üliarmsasti, wäljakutsuwalt kõlas.

Madaral oli see heal jälle meele järele. Ta hea tuju tuli jälle tagasi, mida elu-tõsine, sügaw-hingeline „ei tohi” oli temalt eemale tõrjunud.

Nad jõudsiwad lagedale, wäsinult, lõõtsutades.

Kure Juhani kuhjad, kuhu nad kokku pidiwad tulema, oliwad küll seal, aga kui nad sinna ligidale jõudsiwad, siis

nägiwad nad, et onu ja tädi puudusiwad. Madaras waatas kella, nagu wõiks see wastata, kus wanade paar on, silmas siis neiu Kaasikese otsa ja kui see ka midagi ei wastanud, siis küsis Madaras:

„Aga siia pidiwad nad ju tulema?”

„Küll nad tulewad!” julgustas neiu.

Siisgi arwas Madaras, et ehk nad siin juba on olnud, ja tõsiselt käis ta kuhjad ümberringi läbi, nagu ei tahaks ta seda uskuda, et wanad mitte oma sõna ei pidanud.

Kui Madaras jälle neiu juurde tuli ja oma endist küsimist kordas, hakkas Kaasike naerma. Ta punastas näost ja hingas sügawasti, kus juures ta läbi awaraks aetud nina sõermete wärsket õhku sisse hingas.

„Mis teie naerate?” küsis Madaras.

Neiu ei wastanud midagi, waid wiskas enese küllakile rohu peale maha.

Madaras pidi oma küsimist kordama.

„Mulle teeb see nalja, kui arg teie olete!” naeris Kaasike.

Neiu waade oli jälle endine sütitaw, nagu wäljakutsuw, pilkaw. Ta oli oma ninarätiku wälja wõtnud ja lehwitas sellega näo wastu, mis tema waadet Madara peale katkestas, ja Madaras tundis, kuidas keegi teda nagu sala leegiga oleks õrretanud.

Ta ei jõudnud selle waate wastu panna ja istus ka neiu kõrwa maha. Neiu oli oma jalad poolest põlwest wälja sirutanud ja mängis oma jala pöidadega, neid edasi ja tagasi liigutades.

„Kas tahate ka juua?” küsis noormees ja hakkas pudeli punni wälja sikutama.

„Ei hooli ühtegi!”

Nooremehe pilk langes neiu mängiwate kingis jalgade peale, mida õhukesepoolsed sukad, mille silmadest roosakas punane jalgade wärw wastu helkis, katsiwad.

„Mis ilusad kirjud jalad!” naeris Madaras.

„Mis hirmus!”, wastas neiu ja tõmbas jalad katte alla, nagu narriks ta sellega noortmeest.

„Mis on hirmus?” küsis korraga Madaras ja talle tuli kange isu seda neidu weel kord sellega hirmutada, et teda enese wastu tõmmata.

„Putukas on kaela peal!” ütles Madaras ja sirutas oma käe neiu kaela poole, nagu tahaks teda sealt pealt ära wõtta.

Kiljatades kargas neiu püsti, wehkles kätega kaela ümber, pühkis kaela ja hirmunult kaebas ta:

„Kas tuli maha, kas kukkus maha? Herra Madaras, kas putukas on ära?!”

Madaras naeris täie suuga.

„Mis hirmus! Mis teie hirmutate! Wuih, teie olete hirmus inimene!”

„Aga armas ka!” wastas Madaras ja tõmbas pudeli punni paukudes pealt ära.

Mõlemad naersiwad.

Ja neiu naerwast pilgust leidis Madaras seda, mis ta oli otsinud, mille üle ta enne oli kahtlenud ja nüid korraga leidnud, ja nagu koolipoiss, kes raske keerdülesande kätte oli saanud, kargas ta rõemsalt ülesse ja klaasi wahutawa õllega täites, pakkus ta teda neiule:

„Jooge!”

„Teeb joobnuks! Ei!” wastas neiu.

„Jooge!”

Neiu wõttis klaasi ja puudutas huultega kollast märga.

„Jooge enam!” sundis Madaras.

„Ei!”

Madaras jõi ise klaasi tühjaks.

„Mis hea!” puhus noormees, „just nagu sahaga läks see mööda kuiwanud kõri alla!”

Madaras pakkus weel neiule:

„Üks klaas ei tee midagi!”

„Aga ma jään joobnuks!” naljatas Kaasike.

„Lori!”

Ja nagu omal ajal Ewa oma mehele õuna oli pakkunud, kui nad seal ilusas aias üsna kahekesi oliwad ja mehekene järele andis, nii andis nüid õrnem pool järele ja jõi.

Madaras jõi weel klaasi, siis kolmandama. Neiu waatas Madara otsa, lõi oma näo lapselikult naerule ja weel lapselikumalt kaebas ta: „Juba ma purjus!”

Ka Madaras tundis, et tema pea pisut kihama oli hakkanud, aga ennast kui kõwemat poolt näidates, lõi ta käega ja julgustas teist:

„See pole ühtegi!”

Neiu waatas küsides nooremehe otsa. Ta silmade sätendaw läige oli korraga kustunud, nagu halliks oliwad nad läinud ja waatasiwad tema walgeks kahwatanud näost kaugele, kuhugile nägemata tulewikusse. Nagu oleks neiu hingest tema iseenese mina kadunud, nagu oleks ta ainult asjaks saanud, kellel enam oma soowi ei ole, niisugune oli neiu waade.

Madaras nägi seda ja ta hinge tõusis soow neidu, seda ilma iseenese minata neidu kokku rusuda, et sealt rusude seast uut tuld sütitada.

Ta tahtis korraga neidu enese wastu tõmmata, teda rusuda, teda kas wõi suuteleda, aga seal tuli talle korraga meelde, et wana-rahwas wõiwad seda kuhugilt näha ja ta jõudis ennast tagasi hoida.

Neiu aga nagu ootas midagi: tõsiselt, kahwatanult seisis ta seal.

Madarale oli see piinlik, talle oli tema oma olek piinlik ja et neiu jälle temale ei ütleks: „Mulle teeb tõsist kurbdust, kui arg teie olete,” küsis ta:

„Aga kus on onu ja tädi?”

„Ei tea!” ütles Kaasike tõsiselt, ja nagu ärgates, küsis ta: „Aga meie onu ja tädi ei ole kusagil! Mis hirmus!”

See mõte, et onu ja tädi seal ei olnud, äratas noored inimesed jälle lihtsasse elu iluta woolusse.

„Hüidke!” käskis neiu.

Madaras hüidis. Neiu surus, nagu kardaks ta teise walju healt, mõlemad käed kõrwade peale.

Ümbrus ei annud aga mingisugust wastust. Küsiwalt waatasiwad nad mõlemad teine teise otsa. Neiu paled oliwad oma roosa karwa tagasi saanud, ta endine tuim waade oli elawaks läinud.

Oodati weel. Päikene hakkas juba alla poole wajuma.

Wanakesi ei olnud kusagil.

„Aga ehk oleme eksinud?” kartis Madaras.

Neiu lõi esiti pisut kohkuma, aga kui ta hoolega järele oli waatanud, siis wastas ta rõemsalt:

„Olete teie aga ka arg!”

„Arg?Arg! Ikka arg!” päris Madaras. „Mis ma pean siis tegema? Kas mina, wõeras inimene, pean teadma kuhu rööwli auku mind on toodud!”

Kaasike naeris magusalt.

Aga et wanarahwast ei tulnud, siis jäeti tühi pudel kuhjade juurde. Madaras pani sedeli tähendusega otseti pudeli kaela sisse, et nad siin on olnud, ja hakati edasi minema.

Neiu seletas Madarale, et mets wäga mitme sopiline olla, kuidas siin inimesed tihti ära eksida, ja kuidas siit hõlbus wälja saada olla, sest et mets kuidagi üle paari wersta lai ei olla ja et igast küljest wõimalik on wälja saada.

Neiu rõemus meel mõjus ka Madara peale, kes nagu linna-elanik kunagi, metsa ära eksimist kartis.

Nad astusiwad metsa ja sammusiwad, neiu ees ja Madaras järel, edasi, ilma et nad isekeskes palju rääkinud, wõi ka seeni otsinud oleksiwad. Ilm hakkas pimedamaks minema, aga lagedale ei jõudnud nad weel.

Wiimaks jõudsiwad nad metsatee peale. Neiu jäi seisatama ja waatas hoolega ümbrust.

„Waat’ sul nalja!” rääkis ta tagasihoidlikult, „ma ei saa enam aru, kuhu poole meie peame minema? Ma ei tunne seda kohta!”

Madaras ei wastanud midagi. Tal oleks nagu külm olnud: ta tundis selgesti, kuidas tal hambad suus lõdisesiwad. Talle näitas see kõik nagu nõidusewärk olewat: enne pinkwankriga metsa, siis jooksmine, äritus, äraeksimine – just nagu oleks teda keegi metsa-neiu siia meelitanud, et teda kiusatuse sisse saata, teda hukata!

„Aga kus hobune?” küsis ta hambaid lõdistades.

„Kui ma seda teaksin,” wastas Kaasike, „siis oleksin ma sinna läinud!”

„Siis oleme meie eksinud?”

„Seda’p küll!” wastas Kaasike ja hakkas suure healega naerma.

Madaral ei jäänud muud, kui pidi ka ligi naerma, ehk ta küll tundis, et see naer nende oma rumaluse üle oli.

„Lähme,” ütles Kaasike, „ju meie ühte kohta ikka wälja saame!”

Läksiwad. Madaras ei lausunud musta ega walget. Ta tundis pisut hirmu. Ta kujutas juba enesele silmade ette, kuidas metsloomad nende peale langewad, kuidas nad otsa saawad ja kuidas neid taga otsitakse ja wiimaks taga leinatakse. Madarat äratas tema hulkuwatest mõtetest neiu tasane laul:

„Üksinda, üksinda.

Pean wõersil rändama”....

Neiu laul kõlas kurwalt, nagu kaebaks ta kedagi taga, nagu otsiks ta oma üksiku hingele seltsi, kes teda wõersilt koju wiiks, soojendaks, kaitseks.

See laul nagu sai widewikul seiswatest puudest omale weel salajama, kaebawama mõnu ning tungis Madara hingesse, teda enesega ühes wiies. Madaras kuulas, pidas hinge kinni ja waatas neiu kuju, kes tema ees juba kustuwa eha walguse kumal kõndis ja laulis ja lauldes nagu kaebas.

Madaras tundis nagu selles laulus midagi etteheitwat enesele, et ta sellesama pisukese elu äparduse sees nagu ilma julguseta oli. Ta tundis, et tema kohus oleks pidanud olema neidu julgustada, juhatada ja tal oli enesest nagu häbi.

Jälle tuli talle meelde, kuidas nad jooksnud oliwad, kuidas ta neidu enese wastu oli pigistanud ja kuidas neiu tema käest siis wälja oli lipsanud, kuidas neiu paled õõgasiwad, silmad särasiwad, kuidas ta nii ilus, nii meeldiw, nii kena oli....

„Ilus, brawo!” sõnas Madaras, kui neiu lõpetas.

Kaasike hingas sügawalt, sest käies laulmine oli teda wäsitanud.

„Noh, kas oleme eksinud?” küsis Madaras, kui neiu edasi waikis.

„Ma ütlesin ju teile, et siin on wõimata ära eksida – läheme aga edasi, küll meie koju saame!” seletas neiu.

See neiu julge olek tõi Madarale jälle endise tuju tagasi.

„Siis jookseme, saame ennem koju?” naeris ta.

„Küll meie saame!” andis Kaasike wastuseks.

Natukese aja pärast saiwad nad lagedale.

See koht oli heinamaa. Ilm oli juba täies widewikus. Õrn udu-wine kattis niidetud heinamaad oma halli õhukese waibaga.

„So – siit saame õige tee otsa peale!” rõemustas neiu. „See on mul tuttaw koht. Siit läheme üle heinamaa, sealt hakkab tee ja sedamööda saame maantee peale!”

Ta hakkas üle lageda edasi minema.

Madara kartus oli korraga kadunud.

„Aga neiu Luise, teie teete omad jalad kastega märjaks,” naeris ta.

Neiu Luise hakkas aga jooksma, nagu tahaks ta noortmeest maha jätta.

Madaras jooksis järele, wõttis ta õlast kinni ja katsus paigal pidada.

„Hakake aga jälle hullama!” noomis neiu.

„Ma olen ju arg!” wastas Madaras ja pidas neiu õlast kinni.

„Laske lahti!”

„Ei!”

„Ma karjun!”

„Karjuge!”

Madaras tõmbas neiu oma wastu ja andis ta otsa ette, pale peale, nina peale, igale poole näo peale mitu musu.

„Aga Madaras!?”

„Luise?!”...............

.... Ja teine teise käealt kinni hoides, külg üsna külje ligi, jõudsiwad nad hilja koju ......

10.

Kui Jürisson paari päewa pärast koolimajasse tuli, siis märkas ta kohe, et Madara hingele suur pööre sisse oli tulnud. Ta oleks nagu tõsisemaks, osalt ka tasasemaks läinud. Jürisson oli ootanud, et Madaras temaga kohe waidlema hakkab, sest wiimased arutused oleksiwad selleks põhjust annud, aga kõik see jäi tulemata. Selle asemel märkas ta aga, kuidas Madaras neiu Luisega kokku sündis, kuidas nad wahel salaja teine teisega waateid wahetasiwad, kuidas Madaras õhtati ära kadus, kuhu, seda ei hakkanud Jürisson uurima. Näitas, el neil kahel noorel inimesel isekeskis hea oli – ja Jürisson tundis sellest üsna head meelt.

„Ühest õigest põrsast ei kaswa ilma tustimata ialgi head siga!” mõtles Jürisson ja andis enese kooli-töö kätte, ilma et ta oma kaaslase rahu kuidagi moodi oleks rikkunud.

Aga niisugune waikne rahu ei kestnud kuigi kaua. Neiu Kaasike lahkus kauemaks ajaks köstri majast: ta wiidi ühe ligidal olewa mõisa peale õmblejaks. Ei läinudgi paari päewa mööda, kui Jürisson Madara rahutust märkama hakkas. Kõigewähemalt paistis see nii olewat.

Madaras tuli õhtul söögilaualt kohe ülesse ja hakkas selle asemel töösse. Aga see näitas temale raske, wastik olewat.

Ta ohkas, kaebas laste lolluse üle ja püidis oma külmawerelise naabriga juttu teha.

„Kuidas need lapsed siis korraga nii lolliks on läinud?” küsis Jürisson, kui Madaras jälle ohates ja pahandades sule käest ära wiskas.

„Kuidas korraga?” päris Madaras.

„Enne ei olnud sellest sugugi kaebdust?” wastas Jürisson.

„Millas enne?”

„Enne, see on minewal nädalal, kui neiu Luise kodus oli!” sõnas Jürisson tõsiselt. „Mis mõju siis Luisel laste peale on?”

Madaras läks näost punaseks.

„Teie olete wäljakannatamata!” pahandas Madaras.

„Ja teie?”

„Ma ei ole teid poole sõnagagi haawanud,” seletas Madaras, „aga teie otsite sealt põhjusid, kus neid sugugi ei ole! Mis süidi on siis neiul, et teie teda asjata puudutate?”

„Palun wabandada!” wastas Jürisson, „kui kaugele läksin, aga mulle näitas see nii olewat ja mis ma sellest siis salgan: meie peame ju terwe aasta otsa ühes elama, ja kui meie nii wagusi oleksime jäänud, nagu see minewal nädalal oli, siis kui neiu Luise kodus oli, siis ma ei tea kuidas aasta wõi talwe üle oleksin saanud. See oli päris hea, et neiu kaugemale wiidi; nüid saab juttu jälle!”

Madaras tundis pisut häbi.

„Ei, asi ei ole mitte selles,” puikles Madaras, „waid selles, et meie küllalt teineteist ei tunne. Teie, kui wanem, ei hakkanud minuga juttu peale ja ma hoidsin tagasi!”

„See on lapse wabandus!” kinnitas Jürisson, kuna ta laua äärest ülesse tõusis ja mööda tuba edasi tagasi hakkas käima. „Seda wõite lastele seletada! Öösel meie magame, päewal oleme töös ja õhtatel puudusite teie; mil pidi siis rääkimine olema?”

Madaras tundis, et Jürisson jälle nagu wägise tema kallale kipub, ilma et temal selleks süidi oleks olnud.

„Aga laual?” küsis ta.

„Ma olen teile juba seletanud,” sõnas Jürisson, „et köstriga ei maksa sõnu kulutada. Tema hing on meie omast nii kõrgel, nagu kuu ja päikene, ja see oleks asjata waew olewat!”

„Siis ei jää muud järele, kui käed rüppe ja kõik on hea ja kaunis!” hakkas Madaras pilkama, „nagu kõik see Mudila kupatus!”

„Kas siis teie tahate sellest alati rääkida?” küsis Jürisson. „Ja mis siis?!”

Madaras oli wait.

„Ja siis oleme meie niisama kaugel kui ennegi!” kinnitas Jürisson.

„Mitte üksnes rääkima, waid ka tegema ja wäga palju weel. Kas teie siis tõesti ei näe, et siin palju puudub, et siin palju teha on?” küsis Madaras juba kaunis ägedalt.

„Kulla inimene, hüidis Jürisson, „seda ma ei salga, et siin palju teha on, aga – mis teha, see on küsimine.

Iga tegu ei ole aja ega inimeste kohane. Noh,” rääkis ta edasi, „teie ütlete: meil ei ole seltsisid, meil ei ole midagi! Ja waadake, selle midagi peale ei wõi ka mitte midagi teha, mis midagi wäärt oleks olewat!” Jürisson hakkas elawawamaks saama. „Teie arwate, et mina edu wastane olen. Sugugi mitte. Mina näen aga, et meie inimestele hoopis rohkemat tarwis läheb, kui paljalt seltsi ehk kooskäimise kohta. Meie peame inimesi katsuma mõistuse poolest tõsta ja teiseks, nende ühiseluline seisukord peab paranema!”

„Kuidas tõstate neid mõistuse poolest, kui teie nendega kokku ei saa, kuidas paraneb nende seisukord, kui neid ei õpeta, neid kokku ei kutsu?” küsis Madaras. „Niisugusel korral ei ole teie rääkimine ka muud, kui paljad sõnad ilusad sõnad!”

„See on idealisti unistus!” wiskas Jürisson.

„Ja see on materialisti jampsimine!” wastas Madaras.

Nad jäiwad mõlemad wait, Jürisson oli kaksiti tooli peale istunud, lõua wastu tuge surunud ja mõtles, kuna Madaras äritatult oma pisukesi kihwasid keerutas ja kambris edasi tagasi käis.

„Räägi siis, mis sa tahad teha!” käskis korraga Jürisson. „Ma tahan kuulda – ja kui need mõtted õiged on, siis wannun ma alla!”

Madara silmad sätendasiwad, ta tahtis kord oma mõtted Jürissonile üles lugeda, et näidata, et tema sugugi unistaja ei ole.

„Meie Mudila elu on soga!” ütles Madaras.

„Õige!” kinnitas Jürisson.

„Teist elu läheb tarwis!”...

„Pärm tuleb sisse panna!” aitas Jürisson.

„No, waat, siis oleme ühes mõttes” .... naeris Madaras.

„Siit saadik küll,” kinnitas Jürisson, „aga edasi?!”

„Edasi läheb kergesti,” seletas Madaras, „Mudilasse tuleb kooskäimise selts asutada, ütleme muusika-, lõbu- wõi karskuse selts. Asi on selles: Iga rahwas tõuseb, kui tal iseteadwus sees on. Esimene asi oma iseteadwuses on aga rahwusline ärkamine. See inimene, kes ennast kui rahwa-

liiget ei tunne, see ei saa edasi, see on kui kuiw oks, ajalugu juhtiw waim wiskab selle kadumise tulesse! Teine asi on esimese sarnane, see on: kõlbline alus kõiges elus!”

Madaras ei saanud edasi rääkida, sest Jürisson hakkas suure healega naerma:

„Kuidas saadad seda seltsis toime?”

„Meie õhutame Eesti waimu!” wastas Madaras.

„Tantsuga?!”

„Kõnedega!” kinnitas Madaras.

„Seda teab ju iga moonakas, et ta eestlane on, ja kas see teda halwemaks teeks, kui ta seda mitte ei teaks?”

„Ah, siis olete seltside wastu?” küsis Madaras.

„Noh, seletage aga edasi!” käskis Jürisson.

Madaras mõtles pisut.

„Jätame selle seletuse, see wiib meid asjata wäga kaugele. Läheme teist teed. Iga inimene tahab koos käia, tahab teisi näha, tahab oma prii aja seltskonnas mööda saata! See on iga elawa hinge esimene soow. Aga meil ei ole siin kedagi. Teine asi, inimene tahab rahwaga läbi käia, sest see, kes oma elu jõudu rahwa seest ei saa, see tunneb enese nagu kala kuiwal olewat!” Madaras pidas wahet.

„See tähendab, teie tahate neidude seltsis oma aega mööda saata ja selleks peab teile selts nagu warjuks olema, mille all teie wõiksite lõbusteleda, nii ütelda, selts peab see firma märk olema, mille all teie kauplete?!”...

„Pidage, pidage!” hüidis Madaras.

„Kannatage, ma lõpetan” ... palus Jürisson, „ja mis elu jõudu tahate teie selle seltskonna ja rahwa käest saada, keda teie ise nii siunate ja kellest teie ise kolm sammu eemal tahate olla? Minu arust on siin koguni ise asjad teid ajamas ja ärge pange pahaks, kui ma otsekohe wälja ütlen, mis see on”....

„Ja see on?” küsis Madaras.

„See on lihtsalt auahnus, armastus ennast paista lasta, tahtmine näidata, et waadake, ma olen ka mees, kes midagi mõistab... Rahwawalgustamisega ei ole siin midagi ühisust!” ütles Jürisson kindlalt. Jürissoni sõnad mõjusiwad, nagu rusika hoobid Madara peale. Ta katsus rää-

kida, aga ta hakkas kokutama ja kui ta wähe oma mõtteid jõudis koguda, siis tegi ta niisuguse näo, nagu ei peaks ta teise sõnu miksgiks ja seletas naeratades:

„See on paljas teie isiklik, kitsarinnaline waade, mille taga tõesti mitte midagi ei ole. Et seltsides inimesed käiwad, et nad seal teineteisega kokku puutuwad, see on päewa selge. Et seltsides räägitakse, on ka selge, aga et rääkimisest mõtete wahetus tuleb, on ka selge; et aga mõtete wahetusest mõtte selgus tuleb – see on ka järjekindel ja sel on ka ühes rahwale walguse toomine. Pöörge teie selle alla missuguseid põhjuseid teie ise tahate, seda tõde teie ümber lüia ei saa!”

„Selle wastu ma ei ole!” wastas Jürisson, kes ka ägedaks hakkas minema.

„Mille wastu teie siis olete!” küsis Madaras. „Seltsi elu wastu teie ei ole, – siis olete teie selle wastu, et mina seda asutan! Ma astun tagasi, tehke teie... ma olen teie alandlik teener!”

„Minu alandlikuks teenriks ei hakka teie ialgi,” wastas Jürisson, „selleks puudub teil iseloomus. Mina ei ole mitte seltside wastu, seda wõtke omale jäädawalt kõrwa taha, aga ma olen selle wastu, kuidas asjaga ümber käiakse, kuidas asja aetakse?”

„Kuidas seda aetakse?” küsis Madaras naerdes.

„Aga asja aetakse nii, et sellest kasu asemel kahju tuuakse; rikutakse, aga mitte ei parandata. Tõsine eduline elu jääb kõrwale ja lestad tuuakse päewakorrale. Ütleme, teie teete seltsi. Küsime, mis jõuate teie pakkuda? Wastus – lestasid! Teie mängite seal näitemängusid. Mis jõuate seal pakkuda, mis on meil pakkuda tõsist, õpetlikku, waimulõbu? Kust saate mängijaid? Tuleb wälja, et teie weiderdajaks olete saanud ja teie tööd waadeldakse, kui weiderdajate tempusid. Kui juba suured linnad ja suured jõud niisuguse asjaga kimbatuses on, mis siis teie teete? Teie laulate, teie asutate laulukoori! Sellel on oma piir. Teie ei saa kaugemale, kui lihtsa keskmise, wõi alla-keskmise lauluni – ja siis on teie regi liiwa peal. Seesamane ja waewasem lugu on muusikakooriga. Wigasest muusikast ei saa

teie ialgi üle. Teie peate kõnesid! Mis kõnesid teie peate? Mis saate teie pidada? Lihtsalt mitte midagi! Järele jääb tants ja mäng. Ja kui kaugele oleme siis saanud? Meie oleme elawa paawsti ära heitnud ja paberist paawsti ülesse seadinud, mida kui pühadust – isamaalist tööd austatakse. Meie oleme inimeste silmad tõsisest elust ära pööranud, et nad oma wiletsat elu ei näeks ja lõbusteleme neid lauludega nagu karjapoiss Taawet lolli Sauli! Nii on see lugu!” ... ärituse pärast lõi ta rusikaga wastu lauda.

Madaras käis ärituses edasi tagasi.

„Ja mis on siis sinu tahtmine?!” küsis ta.

Jürisson kargas tooli pealt ülesse, pööris tooli leeni alla ja jalad ülesse ja kisendas ärituses: „Nii on see asi!” kus juures ta käed wärisesiwad. Madaras waatas kartlikult äritatud naabri otsa, ta ei mõistnud, ei saanud midagi aru ja tasa sosistas ta: „Just kui hull!”

Jürisson waatas nagu prohwet oma seltsimehe otsa ja kui ta selle kahtlust märkas, lõi ta tooli leenipidi wastu põrandat ja küsis:

„Nii on see asi?”

„Ei saa aru!” naeratas Madaras.

Jürisson pööris tooli ümber ja istus jälle kaksiti selle peale.

„Aga ometi ei saanud tooli jalgade wahel istuda, ikka pöörsite ta ümber,” sõnas Madaras.

„Nii on loomulik!”

„Ja seltsi elu ei ole loomulik?” küsis Madaras pilkawalt.

„On loomulik!” rääkis Jürisson, „kui see rahwa enese elust wälja woolab, aga kunstlikult teda istutada, kunstlikult ülewal pidada – see ei ole loomulik. Ütleme, teie teete seltsi! Aga kes ajab teda edasi, kui teie ära lähete? Seal tuleb teine ja sel on ise waated, ise mõtted – ja mis jääb kõigest sellest järele? Inimesed näewad oma nõrkust koguni ise asjas, tühjas töös ja kaotawad oma tõsise jõu lugupidamise, nad kardawad oma warju!”

„Nüid näen, et teie koguni wiltuselt kõigest elu edenemisest aru saate,” hakkas Madaras peale. „Iga hea asi hakkab pisukeselt peale. Esialgne hakatus, ehk parem ütel-

dud, pealehakkamine on tähtjas. See külwaja wõi kündja, kes pilwede peale waatab, ei ole kellegi töömees. Meie peame aga peale hakkama, küll ta edeneb!”

„Mis siis edeneb!” küsis Jürisson.

„Seltsielu!”

„Ei, wennas!” hõiskas Jürisson, „see on Kilpla tarkus: seltsielu edeneb siis, kui seltsid on! See on niisamasugune tarkus, kui sa ütleksid: puuraiumine edeneb siis, kui kirweid on. Ei! asi on ümberpöördud: seltsid edenewad siis, kui seltsielu on, ja teie wõite niipalju seltsa teha, kui teie tahate, elu ennast see ei edenda mitte. Mis on see edu, mis teie seal taga ajate. Laulate?! Kellele? Kellele tuleb meelde, peale sandi, tühja kõhuga laulda! Mis on teil laulda, mis on teil hüpata?! Mis rõemupidud teil alati on? – – – Ta lõi jälle käega wastu lauda. „Seal on teil pool söönud töötegijad; seal surewad teil arstimata inimesed; seal ei ole teil õigeid elumajasid – – – aga teie hüppate, laulate ... kepslete!”....

Jürisson oli nii äritatud, et ta heal ja huuled wärisesiwad.... „ja nüid tulete oma lõbu-, laulu- ja kõiksugu rallami-pidudega! Ptüi!”

Madaras waatas pool kartliknlt pahase nooremehe peale.

„Noh, mis siis teie tahate?” küsis ta natukese aja pärast. „Mõne maakera paigast-ära-kangutamise seltsi asutada, wõeh?”

Jürisson hakkas naerma. „Õige, tore, tubli!” naeris ta. „See oli ainus õige sõna, mis teie praegu rääkisite: maakera paigast-ära-kangutamise selts – tore, ilus! See sõna on juba midagi wäärt! Aga,” rääkis ta siis pikemalt, „minul ei ole midagi selle wastu, kui meie praegune seltskond siin seda soowiks. Käige meie mehed läbi ja kuulake asi järele, eks meie siis näe!”

„See just minu mõte oligi,” wastas Madaras. „Ma tahan kuulata, kuidas sellega lugu on. Mis teie sellest arwate, kui ma selle poolest kirikherraga räägiksin? Katsume oma paremad jõud kõik sinna kokku ajada!”

Jürisson mõtles. Ta endine pahameel hakkas lahkuma.

„Jah,” arwas ta, „kirikherral ei wõi selle wastu mi-

dagi olla, sest mida kaugemale teie inimesi tõsisest elust hoiate, seda parem meel temal on. Laulge, tantsige, hüpake; kisendage, et teie 70 seitse korda eestlased olete, see on kõik hea, aga ärge mõtelge, Jumala pärast ärge mõtelge!”

„Ja mõisa herra?” küsis Madaras.

„Kes, baron Stockmann?” küsis Jürisson.

„Jah!”

„Tema on weider isik,” seletas Jürisson edasi, „tema on hull tujukas. Tema käest wõib wahel kõik loota ja wahel mitte midagi!”

„Aga meie kihelkonna kooliõpetajad?”

„Eks kutsuge kokku ja kuulake järele, aga ma arwan, et neist keegi niisuguses asjas enese jalgu põhjas ei tunne olewat!” wastas küsitaw.

„Aga teie ei tohi asja segada!” nõudis Madaras.

„Mina olen wait, kui lukk,” seletas seltsimees, „ma ise tahaksin hea meelega seda kõik kõrwalt waadata.” Madaras wõttis kindlasti nõuks asja arutusele wõtta.

11.

Jürissoni kõne ajas Madara tema harilisest hoost wälja, pani tema mõtlema, ja tihti, kui ta oma mõtetega üksinda jäi, tuliwad temale seltsimehe sõnad meelde. Kõige selle sekka mässis ennast weel tema igawuse tundmus ja igatsus neiu Kaasikese järele. Kui hea meelega oleks ta tahtnud, et neiu just nüid tema juures oleks olnud, tema juurde jäänud.

Nii wõis neiu Kaasike ülitihti tema juurest ära lipata: kord siia, kord sinna; kord nädalaks, kord kuuks ja kes wõis kindel olla, et neiu tundmused nendel äraolekutel suuremaks kaswawad, waid koguni ehk wähemaks lähemad.

Kõik need mõtted kogusiwad endid ühe asja peale kokku ja see oli selts.

Kui hõlpsasti wõis seal kokku saada, kui hõlpsasti jälle põhjust leida, et midagi ette wõtta, midagi korda saata – ja jälle tuli warru-pidu kõige oma tantsuga, oma tsirkusega Madara meelde. „Ei, nii ei wõi see jääda,” mõtles Madaras mitu korda, „nii ei ole siin mitte midagi peale

hakata!” Ta arutas Jürissoni mõtete üle, tuletas neid meelde, aga mida rohkem ta mõtles, seda enam tundis ta ära, et Jürisson siin ainult kiuste pärast tema wastu waidleb, wõib olla ka ainult sellepärast, et mitte näha, kuidas just tema – Madaras – niisuguse asjaga peale hakkab ja Jürissoni käest au ära wõtab.

Mida rohkem ta selle üle arutas, seda enam sai ta kindlaks, tõesti midagi ette wõtta.

Seal tuliwad tal aga seltsimehe sõnad meelde, et selle seltskonnaga midagi ei ole teha.

„Ma ei taha mitte uskuda,” arwas ta, „et siin mitte midagi ei ole teha. See ei ole aga muud, kui Jürissoni kitsas waade! Igal pool on tööd küll ja küll, aga iseäranis weel siin. Ja tööjõudusid leiab ka, kui aga neid ülesse otsitakse!”

Ta wõttis nõuks plaani tõesti täide wiia ja kõiki Mudila jõudusid seal ühendada! Aga, mis selts see pidi olema? Selle üle murdis ta nüid pead. Ajalehed kirjutasiwad igalt poolt karskuse edenemise üle, aga selle põhjusmõtte poolt ei tahtnud ta kuidagi ise mitte olla, ehk tema parem arusaamine küll kõige rohkem karskuse poole kaldus.

Ta pidi sellest wiimaks oma seltsimehele rääkima. See oli aga ainult karskuse mõtete poolt, ehk ta küll kangesti kahtles, et see selts, kui ta asutatud saab, siis wäga raskeid päiwi elab.

Nõnda mõteldes ja arutades jõudis nädal lõpule ja laupäew oma waba peale-lõunaga tuli kätte, kus Madaras kihelkonna hingekarjase jutule tahtis minna, et tema mõtteid kuulda saada ja teda seltsi tegewusele ülesse äratada ja paluda. Jürisson naeris teda ja soowis, et ta niisugust rumalust mitte ei teeks, aga Madaras arwas, et parem on kõik asju targu ja pikalt ajada. Madaras läks.

Mudila kirikherra Rümpler oli wana mees, kes enam kui kolmkümmend aastat rahuga oma wiigipuu all oli istunud, korraliselt jutlused kirikus ära pidanud, surnud matnud ja lapsed ristinud, muidugi teada enne köstri, pärast aga tema abiliste abil ja kõige muu asja sisse ei seganud ennast Rümpler naljalt mitte. Uuemal ajal oli hakkanud

ta ka kantslist kurja ja paha aja üle kära tõstma, nooremaid inimesi, ajalehta ja kirjamehi põrgule roaks pakkuma, aga see ei tulnud sugugi mitte tema südamest, sest polnud tema kihelkonnas ajalehta ega ka nooremaid sugugi nii palju, et see tema rahulist wett oleks natukenegi wirwendama pannud. Niisugune kombluse käsn wõi shwamm, nagu ta ise armastas rääkida, polnud Jumal tänatud tema karja weel mitte puutunud.

Selle juurde läks nüid Madaras kõige enne. Wana, hall, küiru wajunud mees wõttis noore kihelkonna kooliõpetaja lahkesti wastu.

„Noh, mu Heinrich?” küsis ta wanal moel, kus juures ta ialgi oma koguduse liikmetele „teie” sõna ei tarwitanud, „mis siis sinul, mu armas, head on rääkida?”

„Head ei ühtegi!” wastas Madaras head nägu tehes, „aga mul on teilt mõne asja üle nõu küsida!”

Kirikherra arwas, et see kooli kohta käib ja küsis: „Kuidas siis teile meie kool ka meeldib?”

Madaral oli halb meel, et ta kohe oma asja wälja ei toonud, nüid oli raske jälle uuesti juttu seltsi asutamise peale wiia.

„Eks ta läheb ka, aga lapsed on ikka natukene rumalad!” wastas noormees.

Kirikherra tegi pisut naeruse näo, aga siis jälle oma endist tõsidust tagasi saades ütles ta: „Küll nad targaks saawad, kui nad aga koolis käiwad, nüid on ju meil kaks noort meest kõwasti töös ja kui nende käes asi ei edene, siis ei tea ka, mis teha.” Juttu nagu enam Madara isiku proowimiseks tehes küsis ta: „Kas teie olete nüid köstri esimene, wõi teine abiline? Kuidas teie endid ametliselt kutsute?”

Madaras läks näost punaseks, naeratas ja wastas: „Ta on ju üks ta kõik, aga nagu inspektor kirjutas, olla mina, ehk küll aastate poolest noorem, aga kui seminari haridusega, esimene abiline!”

Kirikherra tegi ülitõsise näo ja urises: „Hm!”

Selles kõri heales aga kõlas Madarale nagu pilkamine. Madaras läks näost weel punasemaks ja wastas: „See on nüid ju ükskõik, kes esimene, kes teine on, aga

maailmas on ta juba kord nõnda, et kes suurema haridusega on, sellel juba iseenesest mõista suuremad eesõigused on ja et selle käest rohkem nõutakse. See on juba kord nõnda!”

Ta sai ise aru, et ta oma seletusega luhta läks, aga see tuli nii iseenesest, et selle wastu ta ka panna ei saanud.

„Kui suur on teie palk nüid?” küsis kirikherra, ehk ta küll juba esimesel korral, kui Madaras ennast esitelemas oli käinud, sellest temale oli rääkinud.

„Jah,” wastas Madaras, „palk, 150 rubla ja prii söök, on küll natukene pisukene. Olgu nüid wallakoolmeistritega kuidas lugu on, aga meie oleme ikka suurema haridusega ja mitte enam koolmeistrid, waid ikka kooliõpetajad, „Lehrer”, aga mitte „Schulmeister”! Ega ma ka siia ei oleks tulnud, mul oli juba parem koht kusagil saadawal, aga mul oli hea tuttaw ja see oli siinse herra Arnikaga tuttaw ja nii sain ma sõprade teel siia. Aga ma wõin ju tulewal aastal teise koha jälle saada!”

„Hm, hm!” urises Rümpler jälle wäga pilkawalt, „see oleks meile wäga kahju, kui meie ühe niisuguse tubli jõu kaotaksime. Aga meil on siin wäga palju teha. Ma rääkisin hiljuti köstriga, meie tahame üle kihelkonna piiblitunnid sisse seadida, nii igasse suuremasse külasse kogume kukku, ja kui teie, noored mehed, selleks meile wanadele abiks tahate olla, siis oleks see wäga tänuwäärt asi!”

Madaras nägi kahjatsedes, et tema seltsi asi ikka kaugemale ja kaugemale läheb.

Ta jaatas.

„No, waata, noor sõber,” naeris Rümpler sunnitult „see on wäga lõbus! Teie awitate wana köstril laulda ja siis wõime ilusa Jumala-teenistuse niisugustel kordadel ära pidada!”....

Madaral oli tuline häbi kohe piiblitundide järele seltsidega peale hakata, aga nagu näha, katsus kirikherra just nagu meelega juttu teisal pidada.

„Ja meie peame ka hoolega tööd tegema,” seletas kirikherra edasi. „Nüidse aja päewad on wäga rasked. Rahwal on wäga palju prii aega, ja kurjus tikub üle käte!”

Kirikherra peatas. Nüid arwas Madaras paraja aja olewat oma asjaga ette astuda.

„Aga mis arwab õpetaja herra seltsi-elust?” küsis Madaras. „See on ka wäga hea inimeste waimu walgustamine.”

Ta jäi wait. Rümpler waatas alt kulmu nooremehe otsa, nagu ei saanud ta küsimisest õieti aru. Nii näitas see ka olewat.

„Mis sa, mu armas Heinrich, kõnelesid?” küsis ta tõsiselt.

„Ma nimetasin õpetaja herrale,” hakkas Madaras peale, „et see oleks ka wäga hea, kui meie siia Mudilasse, kui teil selle wastu midagi ei ole, ühe kooskäimise seltsi saaksime!”

Nüid oli kirikherra aru saanud.

„Mis?!” küsis ta pikalt. „Kus?! Mudilasse?! .... Ja mis selts see peab olema?!”

Kirikherra läks ülitõsiseks. Mitu korda laskis ta kõrist „hm!” kuuldawale, nagu kutsuks ta enese seest midagi wälja, ja jäi ootama.

„Et ma muidu nii räägin,” seletas Madaras sõnu otsides, „ma olen küll siin pool wõeras ja üsna noor, aga ma olen ka nii mõndagi näinud. Ma käisin hiljuti siin kusagil warrul ja nägin, et siinsed inimesed wäga madalal hariduse järjel on. Koolid teewad küll oma tööd, kirik söödab nende hinge suremata toiduga, aga neil puudub siisgi weel üks walgustaja, mis nende silmaringi laiendaks, nende jõudu paremate asjade peale juhiks. Neil puuduwad seltsid, kus noored ja wanad lõbusalt koos käiksiwad oma aega kasulikult mööda saatmas, lugemas, õppimas ja oma kombeid ja mõtlemise wiisisid peenendamas!”

Rümpleri nägu oli enam kui tõsine: meelepaha, sala wiha täitis ta hinge. Ta jäi Madara otsa ikka weel alt kulmu waatama, nagu uuriks ta nooremehe südant.

„Ma näen, armas Heinrich,” hakkas ta peale, „et mu ees noormees seisab, kellel pea kõiksugu uusi mõtteid täis on. Püidmine rahwale midagi anda on wäga hea, aga... ma ütlen aga! Ma ütlen sulle kui oma noorele sõbrale: jätke see asi maha!” Madaras waatas ahastawa pilguga

wana inimese otsa. Ta tahtis midagi wstata, aga wanakene ei lasknud seda mitte sündida, waid rääkis:

„Ärge pange sugugi imeks, et ma nõnda räägin. Praegusel ajal kirjutatakse sellest wäga palju – ja ma usun, kui sina ka kirjutada mõistaksid, siis leiaksime meie warsti mõne sõnumi ajalehest, et meie ärksamad pojad tahawad siia seltsi asutada, aga tuttawalt poolt ollakse sellele wastu! Nõnda nad kirjutawad, aga selle juures jätawad nad ülesse tähendamata, et sellel wastupanekul ka omad põhjused on. Ka minul on omal ajal niisugused mõtted olnud, aga ma olen need mõtted maha jätnud!”

Ta läks nooremehe juurde, koputas tema õla pihta, istus tema ette tooli peale maha, toetas teise käega nooremehe põlwe peale ja ütles: „Ärge imestage sugugi! Ma olen wana inimene ja olen selle aja sees ka midagi näinud ja kõrwa taha kirjutanud!”

Ta laskis nooremehe põlwe lahti ja pani käe oma põlwe otsa, kuna ta teise käega seina peale näitas. „Ma ütlen: kõik niisugused asutused on paha-asi!” Madaras tahtis midagi wastata, aga kõneleja ei lasknud seda sündida.

„Oodake, oodake!” hoiatas ta teist. „Pidage, pidage. Ma tahan sulle aga põhjaliselt seletada. Nemad räägiwad: nad walgustawad rahwast! See on paljas sõnakõlks. Neist kõne lapikestest ja laulusalmidest ei saa inimene omale ialgi kindlat ilmawaadet, ilma milleta keegi mõtleja elada ei saa! Nad arwawad, et see on rahwawalgustus, kui keegi talupoeg enam mõisniku ees mütsi maha ei wõta, ehk joobnud peaga mõne suuremaga tee peal hobustega wõitu ajab, ehk kirikherra eest-uksest kalossidega sisse tormab, põllumeeste seltsides mõnele suuremale mehele wastu hauguwad... nad arwawad, et see on walgustatud mees, ise oma jalal seisaw mees!? Ei sõber! See ei ole weel mitte midagi peale tooruse! See on rumal toorus! Ja kes on seda meie rahwa seas kaswatanud? Seltsid! Kuula, mu noor sõber, ma seletan selle asja ära. Nad käiwad seltsides, kuulewad seal kõnesid! Mis kõned need peawad olema, mis teie neile peate? Waimulisi kõnesid kuulewad nad kirikust ja pühakirja seletust teie nendele anda ei mõista. Teie peate seal ilmalisi

kõnesid. Mis asjast? Ilmast ja maast ja kõiksugusest pudupadu asjast ilma mingisuguse kawata, ilma mingisuguse järjeta! Inimesed kuulewad aga hea meelega. Teie räägite neile korra kuust, korra päikesest, inimese kehast ja selle ehitusest, teie räägite maakera wanadusest, inimese saamisest ja nõnda edasi! Küsime nüid: Mis on inimesed saanud? Nad ei ole midagi saanud! Nad on kaotanud! Nad on hirmus palju kaotanud. Enne oli nende ilmawaade luulelistes unenägudes, isiklises loojas, keda nad taewa tähtedest nägiwad wastu waatawat, jõe wulinas kuulwat, tuule hoogus ja wihma piiskas ning wikerkaares tundwat – – ja nüid on see korraga lõhutud, ja kui mitte lõhutud, siis on talle ometi praod sisse löödud ja neist pragudest woolab see soe mahl, mis nende hingesid kosutab, wälja ja süda jääb tühjaks, tühjaks! Mis annate neile, kui teie nende lootused, mõtte warju-kujutused neilt wõtate? Kallis Heinrich, mis tuleb asemele, mis pakute neile? Oma enese südame tühjust! Teil ei ole ju midagi anda, mis niisugust inimest inimeseks jälle teeb! Ma ei ole mitte suurema hariduse wastu. Ei, kogunisti mitte. Ma olen hariduse sõber. Aga haridus peab järk järgult minema, peab kindlat sammu astuma, ainult siis toob ta õiget kasu. Sellepärast peame kindlat wahet tegema nende kolme küsimuse wahel: kellele, mida, millal? Waata nende nägude peale, kellele teie seda tahate pakkuda, kas sa loed sealt midagi? Waata, kuidas nad kirikus istuwad, tuhmid, ilma eluta näod, nagu muumiad on nad seal. Mul tuleb wahel jutluses, kui ma ülewelt nende peale waatan, meelde, nagu oleksin ma surma riigis. Ehk pane tähele, kuidas eite taati teine teise kõrwal kirikusse sõidawad. Mul tuleb igakord wärin peale, kui ma seda kõik näen. Ettepoole pisut wajunud, nii istuwad nad seal, wagusi, ilma kõnelemata, ilma tundmiseta, nagu sawist tehtud, ehk puust nikerdatud. Saawad nad kiriku juurde, siis roniwad nad wankrist nagu haiged wälja: weerand tund kulub neile selle ronimise kallal ära, weerand tund siputab eit oma seelikut kohewile, seab rätikut, kuna taat hobust katsub, teda silub ja patsutab, – ja siis liiguwad nad kirikusse – – ja jääwad

hiljaks, hiljaks jääwad nad! Ning kirikus nutab eit ja taat magab, sest et mehel ei kõlba nutta!”....

Madaras kuulas imekspannes seda jutlust. Ta ei olnud ialgi uskunud, et Rümpler niiwiisi rääkida mõistis.

„Ja nüid –” rääkis kirikherra edasi, „ja sellele rahwale tahate seda pakkuda, mida meie oma naistelegi ei räägi. Oma prouale ei räägi ma ka mitte seda, mis teie rahwale tahate pakkuda! Mis peawad nad sellega tegema? Kuhu peawad nad selle panema? – Selle hariduse jahi üle olen ma palju mõtelnud ja otsusele tulnud: ei ole seda rahwale mitte tarwis! Mis seal imeks panna?! Sellessamas mõttes on ka teie oma koolitatud liha ja weri! Kas teil puudub koolitatud mehi?! Teil on neid küll ja küll. Terwed maakonnad on teil neid täis! Mis nad pakuwad rahwale? Enne, kui nende nokad kollased oliwad, kirjutasiwad nad ka haridusest, nende suude nurgad wahutasiwad hariduse kiitmise kobrust! Üks kirjutas looduseloost, teine ajaloost, kolmas rehkendusest, neljas wiisikast, wiies põllutööst. Aga, kui nad nägiwad, et see neile magajatele paha teeb, siis pöörsiwad nad nobedasti oma sihi ja nad kirjutawad ainult seda, mis meid wõib patust lunastada. Nüid kirjutab see, kes rehkendas, Edeni tuletikkudest ja paradiisi wärawa pulkadest ja sellest, missugune heal oli Piileami eeslil, ehk ka sellest, mis suur on see, kes on seitse ja kolm weerandit. Ja teine annab wiiekopikulisi raamatuid wälja, mille nimed on: „Issand siin ja Malkus seal,” „Kas pean mõegaga sisse lööma” ja „Põruta, noorwend, paradiisi trummi!” Kas sa mõistad seda, armas Heinrich, kas sa mõistad seda? See salaasi on suur! Seda teewad praegu mehed, kes ülikooli hariduse on saanud, oma armsa rahwale, kes neid oma kukil kannab, kes neid, kui Rebeka seal kaewu ääres Elieseri kaamelisi joodab. Wõta sellest õpetust, armas Heinrich, mis rahwa rahule tarwis läheb! ...”

Rümpler puhkas.

„Nüid aga tuleb seal mõni walla koolmeister, mõni poisikene ja kirjutab ka ja pilkab ja naerab neid, Jumala mehi, kui koer aia tagant, ja näitab oma paljaid hambaid; ja nüid on neil ka mõni leht, mis turu trummi ajab hari-

100

dusest ja muust! ... Oh, mu waene rahwas! Missuguste kiskjate kätte oled sa ennast wiskanud ja need ei näe mitte, mis nad teewad!”

Kurwemalt kõneles ta siis edasi: „Eks tõstab küll ka oma moraalilist malka õige rahwa waht Moria mäel, aga neid pooleharidusega poisikesi ei jõua ta weel mitte waikseks nottida.... aga see on ikka nende poolküpse poisikeste mood!”

Kõneleja ohkas ja pühkis otsaesist. Ta näitas wäsinud olewat, aga ta silmadest wälkus weel nooruse tuli, tuli, mis weel wõis sütitada ja weel mõndagi selle tee peale saata, mida kõneleja soowis.

Madaras oli tähele pannes seda pealt kuulanud. Ta pani imeks, miks Rümpler temale just seda pidi kõnelema, ta ei mõtelnud ju mitte teisiti.

Kui kirikherra peatas, wastas ta: „Austatud õpetaja! See on nii kui minu südamest wälja üteldud, ma ei ole seda mitte teisiti mõtelnud. Ma olen küll noor, aga seda usun ma kindlasti, et mitte igat asja ei wõi inimestele pakkuda, ja kombluslisest alusest pean ma kõige rohkem lugu. Just sellepoolest tahaksin mina oma pisukese jõuga teile, aus õpetaja, appi tulla ja teie käest abi paluda. Ma olen siin natukene ümber waatanud ja mulle paistab paljugi silma, mis rahwa jõudu ei tõsta. Meie elame rasketel aegadel, nimelt usu ja rahwa elus. Sellepärast peame rahwuslise jõu kogumiseks ja tõstmiseks tööd teha püidma ja tema kõlblist, ihulist ja waralist wõimu suurendama ehk kaswatama!”

„Millega mõtlete seda teha?” küsis Rümpler uudishimuliselt. „Need on ilusad lendsõnad, mille taga muud ei ole, kui selle ütleja enese lapselik arusaamine elust. Kas sa wõid mulle ütelda, mis on ihulise ja waralise wõimu suurendamine kõlblisel alusel, rahwa jõu kogumine, tema tõstmine – ma arwan, et sa isegi sellest aru ei jaksa saada, mina mitte!”

Madaras läks üleni näost punaseks, isegi kõrwa lestad õõgasiwad.

„Nagu näituseks,” ütles ta, „siin juuakse wäga palju, aetakse pidude peal kõlwatumat nalja! Siin peaks karskuse mõte edenema, komblus tõstetud saama!”

101

„Ah, sa mõtled wist karskuse seltsi peale?” küsis Rümpler.

„Seda küll!”

Wanaherra naeris.

„Ka see on ilus asi iseeneses, aga ka sellest ei ole inimestele kasu, nad saawad wiltuste mõtete peale aetud. Teie ajate karskust ja sõimate kauplemist ja kauplejaid. Teie segate aimed, mis segada ei anna. Mis süid on kõrtsipidajatel sellest, kui teie awalikult ennast joobnuks joote? Ja mis süid on neil kauba asutustel? Teie äritate seal, kus rahu tarwis läheb, ja teete sinna tuld, kus waja kustutada, wett peale walada. Teie segate siin õiguse ja kombluse ära ja toote mõlematele kahju, nagu teie üleüldse oma asja ajamises enam kahju, kui kasu toote. Nagu, teie mängite seal näitemängusid. Teie näitemängud on kõik balagani tükid, ilma elu, ilma aateta, ilma sihita, ainus siht on seal ehk see, et naeruga kõhu musklisi harjutada. Nendega aga tahate teie komblust tõsta, rahwast walgustada. Teie wõerutate sellega rahwa õigest maitsest nii rumalasti ära, et seda keegi enam parandada ei jõua. Isegi teie oma lehed panewad imeks, miks inimesed seal naerawad, kus nutma peaks. Kes on rahwa nii kaugele wiinud? Teie oma seltsid oma balaganidega! ... Teie tantsite seal... Jah, tantsige! Tants ei ole kuradist, ka Taawet kepsles, kui ta Jumala laegast laskis tuua. Aga teie külwate sistematiliselt tantsu selle rahwa sekka, kes oma hariduse järele weel mitte sellel astmel ei ole, et ta oma kurjasi himusid jõuaks taltsutada. Ja siis muutuwad teie tantsupidud orgiateks, mida Bachus toime paneb!”

Ja jälle läks rääkija heal kurwaks.

„Mul on sellest kõigest wäga kahju!” rääkis ta, „ja sellepärast, armas Madaras, kui sul sellest rahwast ka hale meel on, siis jäta niisugused asjad sootumaks maha!”

Ta peatas ja waatas nooremehe otsa.

Madaras oli nagu pilwedest alla langenud. Nii isesugune ja ootamata oli see kõne temale. See kõlas nagu mõne munga noomituse kõne, mille sekka armastuse laulusid on põimitud.

„Teie mõtted, aus õpetaja,” hakkas Madaras peale,

102

„on wäga õiged ja täis armastust rahwa wastu, aga ühe asja peale tahaksin ma teie tähele panemist pöörata!”

„Rääkige, rääkige!” julgustas waimulik.

„Ärge arwake mitte, et ma kõige selle wastu olen, mis teie rääkisite, aga igal priil inimesel jääb waba aega järele, seda prii aega ja prii jõudu....”

„Peab palwe ja paastumisega mööda saatma!” hüidis Rümpler Madara kõne wahele. „Pea seda, noor sõber, alati meeles, mis meie usuisa Lutherus ütleb: „Liht inimese hinge õnnistuseks läheb rasket tööd tarwis!” ja seda pean ma niikaua õigeks, kui ta harimata, ehk pool haritud on!”

„Aga, austatud õpetaja,” rääkis Madaras, „meie peame neid harima ja walgustama!”

Herra Rümpler hakkas wäga magusasti naerma.

„Ah, teie tahate neid talupoissa, kes nüid seal tüdrukuid worstitawad, kes suurte pikasäärtega saabastega, wandusega piip suus, lõõtsapill kaenlas, mööda külasid hulguwad, teie tahate neid walgustada, et nad oma südames haritud saaksiwad?! Tühi töö ja waimu wäsitamine! Häda, nälg, 12 last ja haige naine sängis ning omal jooksja selja sees, ristluud kanged ja walu jalgades – waata, see teeb nad mõistlikkudeks, ajab neid pisut ka mõtlema, aga mitte teie seltsid ega keegi muu!”

„Aga langenutele tõstjaks ja nõrkadele toeks tahame meie olla!” sõnas Madaras üsna meeltheitwalt.

„Mu armas Heinrich!” hüidis Rümpler ja tõusis püsti. „Sina, mu armas, tunned elu, nagu noor kanapoeg, kes munast on alles wälja tulnud. Temale on ka ilm rebu karwa kollane, nagu ta ise on. Sa kuuled kolerast ja arwad seal haiguse süidlase olewat, aga Ganges ja Bramabutra ajawad oma woogusid ilma takistamata üle maailma, sa näed tulekahju ja arwad tiku süidlase olewat! Sa oled alles noor, mõtle selle üle hästi järele ja küsi Arnika käest nõu ja jäta see asi üsna tegemata!”

Ta andis nooremehele kätt ja jättis ta Jumalaga. Rümpleri wiimased sõnad äritasiwad Madarat wäga. Ta mõtles wastata, aga ei tihkanud seda teha. Ta kumardas sügawasti ja astus wälja.

103

12.

Madara meel oli nukker. Niisugust pikka jutlust ei lootnud ta mitte kuulda saada. Wiimane kui sõna ei olnud temale mitte meelde jäänud, siisgi selle mõju oli tema hingesse wao jätnud. Madaras tundis, et siin temaga kiusu aeti. Rääkis ta oma nõust köstriga, siis oli see wastu, rääkis ta Jürissoniga, siis ajas see oma tarka juttu, aga tarka nõu ei mõistnud ta mitte anda, ja nüid weel wana Rümpler! Sellega oli ta wana parajaga kokku juhtunud. See korutas nii palju ette, et Madaras üsna ohkas.

Aga mida enam ta selle üle järele mõtles, seda enam sai ta äritatud.

„On see aga ka maa ja nurk!” arwas ta iseeneses. „Pagan teab ka, missuguste inimestega eluaja sees tegemist ei tule teha! Ja niisugused tahawad weel teist juhatada, teisele teed näidata!”

Mida rohkem ta sedawiisi arutas ja wõrdles, seda enam selgus tema waimu ette tema wana tuttaw pilt, kuidas ta ometi seltsi asutab, seltsis tööd teeb, kui ka enesele waenlasi kogub, siisgi nad wiimaks ära wõidab ja enesest sunnib lugu pidama – ja ta jäi ise enesega nagu enam rahule.

Ta oli Mudilasse jõudnud. Siin oli tee porine ja ta pidi hoolega enese ette waatama, nii et tal käiguga rohkem tegu oli, kui oma äritatud mõtetega.

Pagari majast mööda minnes, nägi ta emanda ukse peal seiswat. Näitas, nagu oleks Maasika emandal toas soe olnud ja nüid wärske õhu kätte tulnud, et seal ennast pisut lahutada.

Madaras teretas teda aupaklikult. Ta nägu laks rõemsale naerule.

„Ometi ükskord ka jälle meie poole!” hüidis Maasika emand.

Madaral ei olnudgi esialguses mõtet pagari poole sisse astuda, aga nüid ei tihkanud ta mitte mööda minna.

Ta pööris sisse.

Wäikene majakene oli ka tõesti soe, mis Madarale pisut

104

lämmastaw näitas olewat, mis aga warsti üsna koduseks muutus, sest Maasika emand näitas Madarale ülilahke olewat.

Imestades pidi Madaras selle naisterahwa ilu waatama. Midagi meelitawat, meeldiwat, külgetõmbawat oli selles naisterahwas. Tahtmata pidi Madaras soowima, et neiu Kaasike niisugune oleks, siis oleks ta neiu eest tulest ja weest läbi läinud.

Maasika olek oli nii sõbralik, et Madaras noorele naisele oma juhtumist kirikherra Rümpleri juures rääkima hakkas.

Maasika emand kuulas tähelepanemisega nooremehe juttu. Ta paled wõtsiwad weel enam roosama karwa, kus juures ta waade kurwaks läks.

„Ärge pahandage midagi!” trööstis Maasika emand, „siin ei ole midagi pahandada! Elu on juba kord wõitlus, ja kes wõidelda ei taha ja iga pisukese pahanduse juures kohe hoigama hakkab, see on alles wäga noor. Mina olen elus palju kannatanud, aga waadake, ikka elan weel!”

„Oh, mis teie nüid muidu elu üle nurisete,” wastas Madaras. „Teie elate nagu pisukeses paradiisis.” Ta näitas selle pisukese, ilusasti ära ehitud, pisut toredust awaldawa toakese peale, mille seinu kenad pildid kaunistasiwad, kus ilusad maja riistad sees oliwad, kus kõik üsna kena, külgetõmbaw, meeldiw näitas olewat.

Maasika emand waatas küsides Madara otsa, nagu tahaks ta noortmeest proowile wõtta. Madaras tundis naisterahwa pilku enese peale mõjuwat. Ta tundis, kuidas ta oma tahtmise selle inimese oma alla peab andma, et sellel naisterahwal tema kohta rohkem mõju on kui kellegil teisel.

„Mis see kõik awitab,” wastas Maasik, „inimene ei ela mitte tubadele, ega mitte üksnes tubades, waid tõsine inimene soowib rohkem! Kas teie seda ei mõista?!”

Maasika emand waatas endise pilguga Madara otsa.

Madarale oli see küsimine, see waade, see kaebamine imelik. See oli nagu midagi kiusawat, nagu midagi salalikku, meelitawat. Talle paistis, nagu tahaks Maasika emand meelega teda äritada, meelega teda enesega kuhugile kiskuda. Madarale paistis Maasika emand kui kirgline naisterahwas olewat, kes mitte mõistuse, waid tujude järele elab, kelle

105

iludus teistele ainult kiusatuseks on. Ta mäletas weel seda juttu, mis nad tee peal oliwad ajanud, ja seal oli emand teisiti kõnelenud.

„Kas on üleüldse mõnda inimest,” küsis Madaras naeratades, „kes enese täiesti rahulise, õnnelise tunneb olewat?”

Maasika emand waatas niisama kurb-tõsiselt nooremehe otsa.

„Oh, need on wanad äramäletsetud õhkamised ja kaebamised, wabandused ja trööstimised, see on see ära mädanenud ja idealiseeritud ja trööstitud kurbmeel!” wastas emand ja istus sohwa peale maha. „Sellepärast, et keegi, nagu teie ütlete, enese õnnelise ei wõi tunda, sellepärast pean mina ka enese trööstitud arwama olewat! Aga kes keelab mind seda enesest ära heitma, mis mulle wastik on, ja wabalt elama?! Kes?”

Ta waatas nooremehe otsa ja Madaras märkas, et naise ilusas waates palju torkawat wäljakutsumist oli.

Madaras tundis, et Maasika emand teda nagu meelega ikka kaugemale ja kaugemale tahtis wiia, teda nagu salaja kuhugile kutsus, kuhu ta aga minna ei tahtnud, sest et see koht juba teise päralt oli, kes temale kallis, armas oli.

Ja et ilusale kiusajale midagi tõsist wastata, ütles ta:

„Selleks on palju keelajaid. Inimene peab ka mõistust wahel tähele panema ja elu. Kui meie igakord oma tahtmise ja kire järele toimendame, siis ei saa meie mitte kaugele? Aga,” ütles ta juttu teise asja peale pöördes, „jätame niisugused jutud pooleli, see ei too kellegile kasu. Aga andke mulle parem head nõu, mis teie sellest asjast arwate, mis meil herra Rümpleriga ees oli!”

„Seal ta nüid on,” wastas Maasik, „kui meie niisuguste küsimuste kallale asume, mis igale ühele päewaselged peaksiwad olema, seal hüppate teie kõrwale ja tahate asju toimetada, mis alles siis wõib seletatud saada, kui esimesed wastatud on. Aga niisugune mängimine on praegune elu!” Maasika emanda nägu läks naerule, nagu kahjatseks tema Madara üle. Madaras tundis enese aga nagu Edeni aias olewat, kus madu teda õuna meelitab wõtma. Ta ei tahtnud juttu enam selles mõttes edasi ajada, et aga Maa-

106

sika emand mängust nimetas, siis tuletas see noorele mehele emanda mängimist meelde.

„Kuulge, proua Maasik,” palus ta, „mängige tõesti midagi! See on nii ilus!”

Maasika emand ohkas sügawasti ja täitis nooremehe palwet.

Sohwa nurka oli ta enese seljakile lasknud ja mängis.

Sohwa kõrwal leentoolis istus Madaras ja pani Maasika emandat tähele, kuulas tema mängu. Aga esiotsa tundis Madaras emanda kujust rohkem rahulolemist, kui mängus. Noor naisterahwas luuletas mänguriista peal, sealt magusaid akkordisi wälja meelitades. Juba hakkas noormees jälle neid salalisi healesid kuulma, mis ta köstri juures esimesel õhtul oli kuulnud, mis teda kaugele, kaugele tundmata maale kutsusiwad, tema hinge sala ihaga täitsiwad ja teda sidusiwad, nagu selle mängija külge sidusiwad, ilma et ta seda oleks tahtnud. Tema tundis, kuidas need healed ühes selle ilusa inimesega tema meeled wangi wõtsiwad, kuidas see sügaw bassi keel teda nagu enese juurde kutsus, kuidas see heal nii lai, määratu oli, nii ilma ääreta, nagu soowiks ta, et keegi tuleks ja tema enese tugewate käte wahele tõmbaks ja tema kokku, kokku pitsitaks; ta tundis, kuidas need healed naise sõrmede all wärisesiwad, nagu oleks neil külm, nagu soowiksiwad nad, et neid keegi hella inimene oma südame kuumaga soojendaks. Ikka enam ja enam mõjus mäng nooremehe peale, ta tundis, kuidas keegi teda selle mängija poole kisub, kuhu ta aga ometi minna ei tohi. Aga ikka wirisesiwad need keeled, ikka kutsusiwad nad, ikka meelitasiwad nad, nii et noormees silmi ärapöörmatalt mängija otsa waatas ja waatas, nagu paluks ta, et see mitte enam ei mängiks, aga ometi oli see armas, nii armas, et ta selle eest selle naise mustjaid juukseid paitaks, tema paledel oma waadet ikka kauem wiibida laseks.

Madaras tundis selgesti, et ta praegu ühe uue elu äärel seisab, mis selle koguni teisele juhib, kuhu ta mitte minna ei tohtinud ja ennast sellest eemale kiskudes sai ta enese üle wõitu ja tõusis toolilt ülesse ning hakkas rahutumalt edasi tagasi käima.

107

Emand oli ka Madara rahutust tähele pannud, jättis mängu katki ja küsis:

„Mis teil on, herra Madaras?”

„Ma ei saa ikka rahu,” rääkis noormees, „igakord, kui ma kõige selle üle mõtlema hakkan, kuidas siin seltskondlist elu istutada, siis kaob mu rahu! Kui ilusasti teie praegu mängite, teie wõiksite mõnes seltsis sellega ette astuda, meie oleksime kõik selle üle rõemsad, aga nüid istume ja kopatame, nagu teie kord nimetasite. Ütelge, mis teha? Kes on mees, kes abi tooks?”

Emand mõtles.

„Ainukene mees, kes aidata ehk tahaks ja wõiks,” ütles ta pikalt, „on mõisa baron. Ta on küll weider isik, aga tema tahab wahel niisugust asja. Peale selle on ta Rümpleriga wihane: kui teie temale selle mõtteid awaldaksite, siis on ta otsekohe wastu! Katsuge seal oma õnne!”

Madaral oli sellest wäga hea meel, ta lubas nimelt sinna minna.

Emandat aupaklikult Jumalaga jättes, läks Madaras koju.

Niipalju ei olnud Madaral enesega ialgi enne tegu olnud kui sellel nädalal. Ta mõtted käisiwad ringi, nagu ratta kodarad. Neiu Kaasike, Maasika emand, herra Rümpler, uue seltsi asutamine – need oliwad pildid, mis kirjus panoramas, nagu kinematografi nobedad kujutused, ülikiiresti tema waimu eest läbi lippasiwad, ilma et ta aega oleks saanud kõike seda korraldada.

Ta tundis neiu Kaasikese wastu tõsist lugupidamist. Aga see lugupidamine ei olnud mitte niisugune, mis Madarast oleks sundinud neidu kalliks pidama. See tundmine oli temas liiga pealiskaudne. Ta oli märkanud, et neiu meelega teda enese poole ihaldas tõmmata, teda nagu enesele wõita tahtis, aga Madara süda oli tühjaks jäänud. Kuid siisgi tahtis ta heameelega, et neiu Kaasike tema ligidal oleks, et ta temaga saaks rääkida.... Aga selle segase, imeliku tundmise sekka segas ennast Maasika emand oma nõiduwa iludusega, oma arusaamata kõnega, oma kiusaw-eksitawa muusikaga. Ka seda igatses Madaras näha, kuulda – kui keegi temale waba waliku oleks annud, siis kippus

108

tema hing enam Maasika, kui Kaasikese poole. Aga seal tundis ta ära, missuguse häbi ta enese peale saaks tõmbama, kui ta teist teed hakkaks käima! Tema, kes nii suure suuga rahwa walgustusest rääkis, korraga halwade juttude all: käib teise abieluõnne rikkumas; tema, kes teistele eeskujuks peab elama, elab ise nõnda, et selle nimetamiseks sõnugi ei ole.

Aga siisgi kiskus arusaamata naisterahwas teda enese poole. Ta tundis enese ühe lahtiminewa elu kuristiku ees seiswat, kuhu teda nagu wägisi sisse kistakse, et teda hukata.

Aga ometi wõis ta sealt peaseda! Neiu Kaasike armastas teda, selle üle oli ta julge. Ta mäletas weel selgesti kirglist jooksu seente järele, heitlemist seene pärast, ta tundis neiu selja soojust weel oma rinna wastu ... ta huultel põles weel praegu wallatu suudlemine udusel heinamaal, ta meeles seisis tulek koju poole, mil nad nii üksteise ligidal kõndides koju jõudsiwad .... ja korraga seisis jälle tema silmade ees see teise mehe naine. Midagi niisugust oli selles inimeses, mis teda kuidagi unetada ei lasknud, mis teda enese külge sidus, midagi selle sarnast, mille sisse inimene ise ennast ära unetades tahab uputada ja kui ka teised selle üle peaksiwad naerma, pilkama, sõimama, siis wõis kõike seda selle saatanliku magususe eest wälja kannatada, ära anda. Ja kõige selle juures hoidis see naine pead uhkelt, osast teisi pilgates uhkelt ülewel!

„Ja mis on kõige selle mängu lõpp?” küsis Madaras iseeneselt. „Enese purustamine!”

Aga teine poolt oli tee tasane, tulewik rahuline, nimi aus.

Kuid siisgi selle teise tundmuse paistel tahtis ta ometi nagu wargsi ennast soojendada lasta. Seda wõis ta nimelt siis, kui selts asutatud saab, kus wabalt koos wõis käia.

Aga selts? Mis pidi sellega peale hakatama?

Ta Wõrdles Jürissoni juttu Rümpleri kõnega. Kui palju sarnadust ei olnud nendes! Mõlemad rauda wastu! Mis on selle põhjus? Mõlemil üks ja seesamane: inimesed ei ole selleks küllalt küpsed. Üks ütleb: Ei ole wõimalik midagi teha, teine: Ei tohi weel midagi teha.

Niisugused oliwad Madara mõttekujutused.

109

Aga ka Jürissonil oli tööd selle üle, mis ta Madara läbi Rümpleri poolt oli kuulnud.

Ta oli teist ootanud. Ta oli arwanud, et Rümpler ehk wiimaks ometi nõusse heidab, aga see oli otse wastu jäänud. Jürisson otsis selleks põhjust ja arwas leidwat. Madaras oli inimene, kes kui noor inimene kunagi suuremale isiklisele wabadusele püidis. Oli see wabadus hea ehk paha, selle üle Madaras, nagu Jürisson arwas, ei otsustanud! Aga praeguse seltskonna wormid ei lubanud seda isiklist wabadust sellel suurusel, nagu see Madarale meeldis. Kirikherra Rümpler, kui ta ka selle üle ise just mõtelnud ei olnud, seisis selle wabaduse püidmisele wastu, et see, nimelt wabadus, tema praegust seisukorda nõrgestab ja teda sellest seisukorrast ehk kukutab, kuhu ta oli saanud, kui inimeste seas ka niisamasugune püidmine ülesse ärkaks, nagu Madaras seda enese kohta soowis. Kuid Madara püidmise wiisid oliwad Jürissoni meelest wastikud. Heameelega kumardas ta oma kaela wana köstri ees, ajas komblusest wahutawaid juttusid, pidas rahwawalgustust oma püiete kilbiks, kuid selle taga ei olnud muud midagi, kui püie wabamalt ja suurema neiude ringkonnaga läbikäimine ja kõige selle pärast pidi nii suurt hoogu wõetama! See ajas teda naerma. Hoopis targema leidis ta Rümpleri olewat. See tundis tõesti midagi püssirohu suitsu haisu sarnast seltside asutamises olewat.

„Aga kui!?” arwas Jürisson. „Aga kui see asi tõesti selle läbi ligemale nihkub!? Mis siis on?”

Ta hakkas seda mõtet eneses ikka rohkem ja rohkem kandma.

„Aga kui,” naeris ta, „aga kui wana Rümpleri kartused tõesti täide lähewad, siis on ju ometi midagi head ära tehtud!”

„Aga ometi midagi niisugust on teie ettewõttes,” seletas kord Jürisson, „mis mitte just põlata ei ole. Ma olen selle üle natukene pead murdnud ja näen, et üks mõte on midagi wäärt!”

Madaras tegi pilkawa naeruse näo ja wastas pool-rõemsalt: „Ahaa? Juba hakkab lumi sulama!”

„Lume sulamisest ei ole juttu,” wastas Jürisson. „Kus lund pole olnud, seal teda ka sulatada ei saa, aga wana Rümpleri jutt pani mind mõtlema!”

110

Madaras naeris.

„Seal pole midagi mõtelda, see on iga wanameelse inimese jutt, see on oks teie oma wiigipuust!” pilkas Madaras.

Jürisson jäi ülitõsiseks.

„Ei, sõber! Asi on just ümberpöördud. Mitte minu mõtteline ei ole Rümpler, aga just teie oma wanem wend on ta!”

„Taga paremaks!” pahandas Madaras. „Kas mina see olen, kes seda räägib, et rahwas nii kaugel weel ei ole, et rahwale seda tarwis ei lähe?! Teie, teie ise olete need, kes kahekesi seda ette jahwatawad. See on see wana tuttaw wanameel, mina olen wabameelne!”

„Suur eksitus!” kinnitas Jürisson. „Kõik see suur joru sellest wana- ja wabameelest on paljad sõnad, mille taga muud ei ole, kui tühi kõla. Minu meelest on asi mujal. Siin wõideldakse seisukorra ja seltside ehk seltskondade kasude pärast. Ja, just Rümpleri jutt ajas mul silmad lahti. Ära arwa, et tema haridust ei taha! Ka tema tahab seda. Aga ta teeb wahet „kellele” ja „millal” wahel. Ta soowib ühele jaole rasket tööd, teisele aga töö juhatust. Ka teie omad mõtted ei lähe sellest lahku. Ka teie hooplete selle üle, et peab piiri teadma, peab sammusid lugema, aga, ärge pange pahaks, kui ma tõtt ütlen: teie otsite seltsist iseenesele wabamat elu, aga teistest ei hooli teie sugugi! Teie eesmärk on ka ise, aga mitte teised! Näete teie selles oma isiklistele kasudele kahju, siis põrkate niisama tagasi, nagu need rahwa-walgustajad, kes õpetuse-raamatute asemel rahwale palweraamatuid hakkasiwad kirjutama! Kas see siis wanameel on, kui keegi palub? Nii tölp ometi ei wõi keegi selge aruga inimene olla! Kas see siis wanameel on, kui Rümpler päris õieti rahwa wigasi näeb ja neid parandada katsub. Aga ta parandab neid ainult niipalju kui see tema seltskonna kasudega kokku käib. Niisamasugune olete ka teie ise, herra Madaras!”

„Ma ei saa sellest midagi aru!” pilkas Madaras.

„See just teie kahju on,” kaebas naaber, „et teie sellest aru ei saa. Teie rääkisite seal joomise kahjust. Ka joomise wastu on Rümpler, aga ka selle wastu, ei kõrtside wastu wõideldakse. Kas saate aru, mis peenikeselt see kõlab: teie

111

segate seaduse ja õiguse, kombluse ja nõnda edasi ära. Ta usub niisama idealiliselt palja wõi puhta aadete iseseiswa olemise ja tähenduse ja mõju sisse, nagu teiegi. Ta usub, et rahwas peab wist komblusliseks mõne wälimise waimu sisse walamise läbi saama, nagu teiegi, nagu igaüks idealist, olgu ta missugusest leerist tahes. Teie seadite kombluse dogmasid ülesse ja lasete neid kord pasunatega puhuda, kord rusikaga kiwide sisse peksta, kord seltsides kõnedes kuulda, aga jätate inimese, kui inimese sootumaks kõrwale. Ja selles mõttes olete teie, Arnikas ja Rümpler kõik üks – kupatus!”

Jürisson oli jälle äritatud. Ta seisis keset tuba ja kõneles ja pahandas, wiskas käsa, nagu tahaks ta selle läbi teise peale rohkem mõjuda. Madaras seisis wagusi ja kuulas.

„Jumala pärast,” naeris Madaras, „ma ei saa tõesti teie jutlusest aru. Ma näen ja kuulen, et teie midagi kusagilt raamatust olete lugenud, selle omaks wõtnud, aga tõepoolest, ma ei ole weel niisugusi asju oma pihta saanud ja ise omast peast pean ma nii palju ütlema, et kõik see waidlemine meid kusagile ei wii. Ma räägin selgesti: Mina – tahan – Mudilasse – seltsi – asutada ja küsin: Kas sa oled nõus?”

„Ma ei ole teiega mitte sina-sõber!” wastas Jürisson.

„Siis hakkame sina-sõpradeks!”

„Kellega? Kes?”

„Eks Madaras ja Jürisson!”

„Teiega?! Mitte ialgi. Meie teed lähewad nii kaugele lahku, nagu kuu ja päike!”

Madaras läks näost punaseks. Ta wiha kerkis sees.

„Olgu siis, herra Jürisson!” rääkis ta tagasihoidwalt, „kas teie soowite ka seltsi?”

„Missugust?”

„Karskuse!”

„Olen nõus! Siin on mu käsi!” pakkus Jürisson.

„Mis tarwis käsi!” wastas Madaras. „Meest peetakse sõnast, härga sarwist!” Ta ei wõtnud mitte kätt wastu.

„Ei taha, siis ei taha!” wastas Jürisson ja pistis käe tasku.

Nad oliwad natukene aega wait.

112

„Noh, ütelge, kas maksab Mudila baroni juurde minna?” küsis Madaras.

„Selle asja poolest olen ma niisama rumal, nagu tark. Baron on naljakas mees. Ta on niisama pikk, nagu ta naiste sõber on. Korra on ta helde, korra ihnus; korra oli ta suur usumees, luges moonakatele jutlust ette, aga nüid ei ole sellest suurt enam kuulda. Nüid ehitab ta mõisas kõik ümber. Moonakatele tehtakse uued korterid kõigesuguste sisseseadmistega uuemate nõuete järele, aga selle eest olla ta wali tööd nõudma! Aga nii palju tean ma küll, et ta Rümpleriga wihamees on!” ütles Jürisson. „Kui teie oma lugu temale räägiksite, siis wõib olla, et ka abi saate. Aga seda ma hoiatan, et teie mitte tagauksest sisse ei lähe, siis saab ta wihaseks! See on tõsi!”

Madaras naeris. Temale paistis, nagu pilkaks Jürisson teda.

„Läheme kahekesi!” tellis Madaras.

„Ei, ma ei tule!”

„Siis olge nii hea ja saatke kutsekirjad meie kihelkonna kooliõpetajatele, et nad tulewaks pühaks siia tuleksiwad!” soowis Madaras.

Jürisson jäi sellega nõusse.

„Aga oleme kord jutu peal,” küsis Madaras edasi, „ütelge mulle, mis inimene see pagariemand on? Ta näitab mulle nii kahtlane olewat!”

„Ja ise tahate rahwast walgustada?” naeris Jürisson.

„Jätke ometi see lori maha, ikka üks rahwa-walgustus, rahwa-walgustaja! Waadake selle peale ometi, kui mõistlik mees! Mis paha seal siis on? Noh, teeme seltsi! Mis pagana põhjusmõtteid, juhtnöörisid seal tarwis on. Ilm elab ilma põhjusmõteteta, kus on seal põhjusmõtteid? Täna puhub tuul, homme sajab wihma, tunahomme wõib olla, et pussnuge taewast tilgub, kus on siin põhjusmõtted. Niisugused asjad on nende peade sees, kel midagi paremat teha ei ole. Ütelge ometi, ega inimene mõni munk ei ole! See on ju pöörane: Wiimati ei tohi mitte sõnagi enam rääkida, ja, Jumal hoidku, weel naistest!” Madaras sai pahaseks. „Kurat wõtku,” wihastas ta, „tahad midagi teha, kohe: Mis

113

põhjus on? Mis eesmärk?” Pahaselt kisendas ta: „Põhjus on selles, et ma seda tahan, et see mulle hea, mulle armas on, et ma inimene, aga mitte mõni weis ei ole!”

Jürisson waatas altkulmu pahase nooremehe peale. Tal oli temast halemeel.

„Mis teie pahandate?” wastas Jürisson.

„No, miks ei pea inimene pahandama?! Ma küsin: Mis inimene on Maasika emand? Ja teie kohe: Rahwa-walgustaja! Nagu oleks rahwa-walgustaja mõni keskaja püha: nägu pikk, nagu porgand; silmad, nagu waesemehe wõikarbid; habe, nagu sauna wiht – ja kui naisterahwas wastu tuleb, siis hakka oksendama. Ptüi! Niisugune on see elu! Ometi ei ole ma loll!”

„Maasika emand ei ole ka loll,” wastas Jürisson. „Sellel naisel on pea õige koha peal. Sellel on omad arwamised ja mõtted!”

„Aga ta näitab kaunis kirgline olewat?”

„Kirgline wõi kerglane on ta ehk sellele, kes sealt seda otsib,” seletas küsitaw. „Liiga õiglane on ta!”

„Ta pidada Mudila baroni poja endine armukene olema?” küsis jällegi Madaras.

„Armukene, ehk mitte,” wastas Jürisson, „seda ma ei tea, aga rahwas räägib, et nad kahekesi noore baroniga ära tahtnud põgeneda, aga et see kõik nurja aetud. Kõik see on aga rahwa-jutt. Nii palju on aga selge, et see inimene on, kes ka midagi mõtleb!”

„Siis peate teie temast ka lugu?”

„Ma austan teda!”

„Aga neiu Kaasike, see on ka üsna kena laps?” küsis jällegi Madaras, nagu tahaks ta Jürissoni käest midagit wälja konksutada.

Jürisson ei wastanud midagi. Ta waatas kaua aega Madara otsa, kui see aga ikka tõsiselt teise otsa edasi sihtis, ütles Jürisson:

„Kui teie ühekorra ära surete, siis peate küll ka kaebama, nagu keiser Nero: Minuga on hea näitemängija kadunud.”

114

Madaral oli aga hea meel, et ta Jürissonist jagu oli saanud.

Selle luges ta oma esimeseks wõiduks.

14.

Laupäewal peale lõunat wõttis Madaras käigu mõisa baroni juurde ette. Süda oti temal kõiksugu raskeid tundmusi täis. Ta pani imeks, et Jürisson temale tema tahtmisi ette oli ütelnud ja teda tema töö pealt nagu kinni püidnud, niisama imestas ta, et Jürisson nõusse oli astunud. Ta tundis kadedust selle mehe üle; näitas, nagu tahaks ametiwend tema käest tema töö ära wõtta.

Aga see ei pidanud mitte sündima. Siisgi sala kartust ei jõudnud ta oma südamest Jürissoni wastu mitte wälja ajada.

Alandlikult astus ta mõisa teenijate trepist ülesse ja teadustas seal tüdrukule, et ta baroniga kokku soowiks saada.

Jürissoni hoiatust ei pannud ta mitte tähele. Ta ei uskunud seda, ta arwas, et Jürisson teda lihtsalt narris.

Nii näitas ka olewat.

Tüdruk tuli ja teadustas, et baron teda ootab.

Süda tuksus tal üsna kuuldawalt, kui ta mitmest toast läbi baroni poole läks.

Baron oli wäga pikk kuiwetanud mees, pisukese kik-habemega ja suurte kihwadega, wanapoolne, kortsus näo, kulli sarnase nina ja halli silmadega inimene.

Madaras teretas teda aupaklikult Saksa keeles ja nimetas oma nime.

Baron ei wastanud midagi. Ta waatas terawalt, nagu uurides nooremehe otsa.

Madara olek oli wäga piinlik. Ta ei teadnud, kas rääkima hakata wõi mitte.

„Kes teie olete?” küsis baron korraga Eesti keeles.

„Kihelkonna kooliõpetaja Madaras!” wastas see jällegi Saksa keeli.

„Kas teie Eesti keelt ei mõista?” küsis baron õige kurjalt.

115

„Mõistan küll!”

„Aga teie ei taha siis oma keelt kõneleda?! Kas teil häbi ei ole, ise kooliõpetaja! Pidage seda meeles,” ütles ta kurjalt, „mina räägin üksnes sakslastega Saksa keelt, Eesti keelt mõistan ma wäga hästi. Kui teie minuga kõneleda tahate, siis tulge eestuksest ülesse! Ega teie Hiiumaa kraawikaewaja ei ole! Minge, tulge eestuksest!”

Madaras punetas häbi pärast. Talle tuli küll Jürissoni hoiatus meelde, aga seda ei oleks ta mitte uskunud. Ta kahtles pisut, kas üleüldse weel baroniga kuidagi rääkida, aga baron näitas wihane olewat. Ta ei julgenud seda meest mitte pahandada.

Madaras läks. Eestuks oli lukus. Ta kõlistas. Toapoiss wõttis ukse lahti ja andis baronile teada. Kui toapoiss tagasi tuli ja aupaklikult Madara palitu maha wõttis, siis tundis Madaras, et teda mitte ei oldud narritud, waid lihtsalt inimeseks peetud.

Weel alles näost punane astus Madaras uuesti baroni ette.

„Rõemustab mind wäga!” hüidis baron lahke näoga, „et minu kihelkonna kooliõpetaja mind ka waatama tuleb. Olge head, istuge!”

Madaras istus.

„Kas teie suitsetate ka?”

„Tänan, ei!”

„Wäga ilus, wäga ilus, et inimene nii kaine on, see on wäga ilus! Noh, kuidas siis elate?” küsis lahke baron. Madaras jutustas lühidalt oma elu ja nimetas seda seisukorda, mis siin walitseb.

„Ja, jaa,” ohkas barun, „siin maal on haritud inimesel wõimata elada. Siin raskendawad niisugused takistused elu, et neis wõimata on haritud mehel wälja kannatada!”

„Auline baroni herra,” seletas Madaras, „just sellepärast tulin ma teie juurde abi ja nõu küsima. Ma kuulsin, et teie suur uuenduste sõber olete ja sellepärast tulin teid tülitama!”

Ja Madaras rääkis kõik oma mõtted ja kõned ära, mis ta kusgil pool oli kuulnud.

116

Kui Madaras Rümplerist hakkas kõnelema, läks baroni nägu kortsu.

Kui Madaras lõpetas, küsis baron uudishimuliselt: „Mis arwate teie kõigest sellest?”

„Ma arwan, et Rümpler ainult oma seisukohast kõneles,” wastas ta.

„Lori, lori, selge lori on Rümpleri herra seletused!” hüidis baron. „Kõik see ei ole muud, kui liiwa silma puistamine! Pagana pihta, kui need mehed wäljamaale saata niisugust juttu ajama, ma ütlen: küla põrsad hakkawad neid ka naerma!” Baron naeris suure suuga.

„Ma olen wäljamaal elanud,” rääkis ta siis edasi, „seal on selts seltsi seljas – ja missugused weel?! Seal on ka wana-tüdrukute seltsid! Aga nemad kardawad, et rahwas tooreks läheb! Äh, äh, hää!”

„Mis seltsi teie tahate asutada?” küsis ta siis.

„Selle üle on palju mõeldud,” arwas Madaras, „aga karskuse selts on praeguste olude kohta kõige kohasem!”

„Tubli!” sõnas baron. „See on ilus. Meie mehed on juba küllalt lakkunud. Ma ajan oma mehed ka kõik seltsi liikmeteks, hopman Kure ka!” Baron naeris uuesti!

Madarale oli see jutt wäga kahtlane. Ta waatas üsna imekspannes wanaherra otsa.

„Mis teie waatate?” küsis baron.

„See on kõik nii weider,” seletas Madaras. „Herra baronil on oma õlle- ja wiinawabrik!”

„Mis see siia puutub?” küsis baron.

„Aga siis wõitleme ju iseeneste wastu?” arwas Madaras.

„Mitte sugugi! Teie tehke inimeste silmad lahti, et nad targemad oleksiwad. Ma ütlen,” seletas wana herra, „nüidsel ajal ei ole rumalate inimestega mitte midagi ette wõtta. Neid ei wõi mitte kusagil enam tarwitada. Rümpler kardab asjata. On inimene rumal, siis saab ta tema käest 3 kopikat, on ta aga tark, siis annab ta rubla ja wähem tüli on ka niisugusega. Ega ta teda igal pühapäewal ikka waewama ei tule!”

117

Madaras kuulas seda nagu mõistatust.

„Ma seletan edasi!” rääkis barun. „Rumal inimene on nüidsel ajal täiesti tarwitamata asi. Nad ehitawad praegu wabrikuid – ja jääwad pankrotti. Sellest aga ei saa nad aru, et enne läheb inimesi tarwis, kes wabriku töösid tarwitawad, siis tehke wabrikud. Minu peremees Hallikännu Madis ei tarwita raudäket ega sahka, maad on kiwe täis ja linnas wedelewad raud sahad! Ma ütlen: rumalat ei saa nüidsel ajal mitte petta ka enam. Ta on nii loll, et ta pettust ka ei usu enam! Ma näen, minu moonakad ei loe midagi, kuidas peab aga paberi wabrik tööd saama?! Minu haawapuu mets ei maksa midagi ja nende omad riidehilbud ka ei maksa midagi! Ei!” ütles ta siis kindlalt, „ma saadan oma moonakad kõik teie seltsi liikmeteks! Tehke nad targaks! ... Weel hiljuti kaebas Rümpler, et minu mõisast nüid käsisarjaga igal aastal sohilapsi ristsele weetakse; ma olla moonakate elu liiga magusaks teinud; aga mina ütlen: tehke nad targaks – ja mitte ühte niisugust lugu ei tule enam ette! Waadate wäljamaal, nagu Prantsuse-, Inglis- ja Saksamaal ... seal on inimesed juba targad. Niisugune asi ei tee kellegile nalja! Isegi abielus ei ole enam peenikest peret! ...”

Madaral oli piinlik niisugust juttu kuulata. Baron märkas seda.

„Ärge häbenege ühtigi!” waigistas ta. „Tark inimene ei häbene ka enam!”

„Tänan teie lahkuse eest, baroni herra”, tänas Madaras. „Mulle teeb see wäga head meelt!”

„Üht asja ütlen ma weel: mina panen oma kõrtsi kinni ja annan selle seltsimajaks. Aga sellest ei tohi teie kellegile weel lausuda. Tehke aga selts walmis, küll siis kõik saate, mis lubatud!”

Madaras ei tunnud ennast enam, kui ta mõisast lahkus. See oli nagu ennemuistne jutt olnud!

„Kus on nüid klasside kasud?” küsis ta kodu Jürissoni käest. „Näeh, baron on ju ka ise sellesama seltskonna liige, mis Rümpler, aga koguni teised jutud!”

118

Jürisson kuulas niisama suure huwitusega Madara juttu, nagu see baroni seletust.

„Ega teie ometi ei luiska?” küsis Jürisson. „Seda kõik wõib küll Mudila baronist oodata, kuid siisgi on see natukene, mitte natukene, waid koguni naljakas!”

„Olgu ta nüid nii naljakas, kui ta ka on, aga see on sula tõsi!” seletas Madaras ja käis wõidurõemus mööda tuba edasi tagasi. „Kuid baron keelas, et mina sellest kellegile kõneleda ei tohi. Siis pidage oma suu! Ja waatame, mis homne päew toob!”

Aga homne päew tõi Madarale niisama suurt rõemu, nagu teekond Mudila mõisa. Suuremalt jaolt oliwad kõik kihelkonna kooliõpetajad kiriku juures ja sealt kutsuti nad köstri juurde aru pidama, mis selts Mudilasse tuleks asutada. Ka wana köster Arnik oli koosolekul.

Madaras pidas seal toreda kõne, kus ta Eesti isamaalust ega rahwapimedust puutumata ei jätnud ja kõiki ülesse kutsus, ühiselt rahwa walgustuses kätt adra külge panema.

Nooremad kooliõpetajad oliwad wäga waimustatud ja lubasiwad kõik ühes mõttes tööd teha, sest praegune elu olla tõesti sumbunud ja igaw. Jürisson oli oma suu pidanud, nagu ta enne oli lubanud. Wana Arnik ei tahtnud aga nõusse heita.

„Mina olen aga selle wastu täiesti,” seletas ta.

„Ma olen juba wana inimene ja Mudilas palju tööd teinud, aga ma pean ütlema, et see asi siin ei lähe. Esiteks tean ma, et kirikherra seda kogunisti ei taha, ja teiseks – on meie nurk ikka alles weel usklik nurk!”

„Aga mis see ususse puutub?” langesiwad nooremad peale. „Eks usk lähe oma soodu ja selts oma. Mis seal usuga asja?”

„Miks ei ole seal usuga asja?” pahandas köster. „Inimesed käiwad koos ja kuulewad kõiksugu ilmalikka asju, siis nad tantsiwad seal – ja see ei ole ikka ilus asi, kui noored inimesed nii ligi on!”

Selle wastu seisiwad aga kõik nooremad. Nad wiskasiwad wana Arnikale ette, kas ta noorel põlwel ka niisugust juttu ajanud, wõi üksnes nüid?

119

Arnikas arwas, et tema niisugusel ajal ülesse kaswanud, kus Jumala wägi inimeste seas alles wägew olnud. Wana Arnika jutt oli noortele, nagu ani peale wesi. Noorte waimustus tõusis nii suureks, et nad wiimaks Arnika wastu üsna kurjaks läksiwad.

„Ajad on muutunud”, seletasiwad nad, „ja meie ei tahagi sinna wanu inimesi, meie tahame ise teha!”

„Tehke, tehke,” hirwitas Arnik, „küll teie näete, kellele õigus jääb!”

Nooredmehed tegiwad maha, karskuse seltsi asutada, mille nimeks „Lehwitus – Mudila Eesti karskuse selts”, pidi saama.

Ülirõemsate nägudega lahkusiwad nooredmehed, tugewasti teine teise kätt pigistades.

Kelle süda aga sees rõemustades hüppas – see oli Madaras. Waimustuses õerus ta käsa teine teise wastu, keerutas oma pisukesi kihwasid ja kordas ükstsõnu: „Tore, ilus, läheb kui lepse reega!”

Jürisson oli ka ülesse tulnud. See seisis aga tõsiselt ahju ääres ja soojendas selga, ega lausunud musta ega walget.

„Mis teie siis kurwastate?” naeris Madaras. „Kas jälle mõni sügaw põhjusmõte südame peale hakkab?”

„Mis seal kepselda”, wastas seltsimees, „kõiges selles ei näe ma ikka midagi niisugust, mille üle nii hüpata maksaks. Mina, teie asemel, oleksin wäga kurb!”

„Kuidas nõnda?!”

„Teie nägite nüid oma silmaga, missugused need Mudila paremad pead on. Kas on kellegil kindlat waadet, õiget mõtet, kas tahate nendega tõesti midagi tõsist ära teha?” küsis Jürisson.

„Kulla Jürisson”, palus Madaras, „Jumala pärast jätke oma „kindlad waated”, „õiged mõtted” ükskord järele. Mul käib juba külma wärin üle ihu! Ikka need „kindlad waated”, „õiged sihid” – ma ei tea, mis teie kõik ei taha?! Teie näete, et ka siin Eesti mehed nii kaugel on, et nad hariduse lippu kõrgel wõiwad kanda, et siin ka mulla pind harimiseks kohe on, siin ei ole muud kui külwata! Külwame head, külwame haridust, külwame walgust rahwa sekka –

120

ja pimedus kaob! Ja kui asi esialgu pikalt edeneb, siis ometi oodata ei tohi meie enam! Teie olete liiga kartlik, liiga kõhkleja!”

„Ma ei ole sugugi kõhkleja”, wastas Jürisson, „aga ma näen selgesti, et nii hästi teie, kui ka teised mitte omale ette ei seadi, kuidas niisugune asi edeneb. Kas teie panite neid noorimehi tähele, kuidas nad asja peale liiga kergelt waatawad? Nagu ma selgesti näen, on seal üksnes enese eest hoolekandmine, nagu Rümpleril, Arnikal, ja just teiste peale mõtlete kõige wähem. Mina usun aga kindlasti, et kui meie niisugustest üleüldistest asjadest inimese igakülgse edenemise mõtte, olgu see majanduslise, kui ka sellega üheskäiwa waimlise elu wabastamises wälja jätame, et meie siis ikka kuigi kaugele ei saa. Ma näen selgesti, et teie siin tagajärgede peale wälja lähete. Teie soowite, et teil parem läbikäimine, parem seltskonna elu paiste oleks ja lähete seltsiga platsi, aga unetate ära, et paremad elu awaldused ainult siis wõiwad olla, kui seisukord ise teine on. Teie näete, et puu ei õitse ja panete sinna paberist õied otsa ja waimustate ennast nende üle. Need on ju kõik paberist õied!”

„Oh mu Issand ja Jumal!” ohkas Madaras, „missugust asja kõik inimene ei mõtle! Kõiksugused „üheskäiwad waimu elud”, inimese igakülgne edenemise mõte.” Kuula, nagu mõnda professori! Ütelge mulle”, küsis ta siis Jürissoni käest, „kas teie ise nii tark olete, wõi olete kusagilt seda lugenud?”

Jürisson ei wastanud midagi. Ta naeratas kurwalt.

„Teie ei taha oma leidust ilma patendita wälja anda”, rääkis Madaras, kes ka äritatud oli, „noh, ärge ütelge, aga miks teie ise siis lubasite ühes tööd teha?”

Jürisson mõtles natukene.

„Selleks andis mulle Rümpleri kõne ja hoiatus põhjust”, wastas Jürisson. „Ma mõtlesin natukene järele ja sain otsusele – tema on just kõnede, inimese mõtte wabastuse wastu, selle kõdunenud mõtte wiisi alt, mis temale ehk armas on. Ja minul käis mõte läbi – just sellel teel tööd teha. Sellega lüiakse ehk pragu sisse – ja selle seest tuleb uus elu. Ja selle poolt olen mina!”

121

„Kas mina olen siis uue elu wastu?” päris Madaras.

„Teie ja minu uue elu wahel on häbemata suur wahe”, naeris Jürisson.

„Noh, eks näeme! Mina nii kõrgesse ei lenda, mina tahan ilma tülita, ilma pahanduseta, waikist rahutööd teha ja usun, et hea asi edenema saab. Teie mõtlete sügawasti ja ootate parajat aega...

„Millas olen ma parajat aega ootanud?” küsis Jürisson järsku.

„Teie pole ju weel seltsi teinud, pole paras aeg!” wastas Madaras.

„Kui ma seltsi ei ole teinud”, wastas Jürisson, „siis arwate teie, et ma maganud olen!”

„Kus on teie tööwili?” küsis Madaras.

„Siin ta on!” hüidis Jürisson waljusti ja lõi wastu rindu. „Siin on selle mehe töö! Aga ütelge, mis tööd olete teie enese kallal teinud? Kihwasi keerutanud, juuksetutta teinud, naistega lirwendanud – see on teie töö teie enese kallal – ja selle sisse teie surete!”

Jürisson oli wäga äritatud.

„Ma nõuan teie sõnade üle wastust!” karjus wihane Madaras.

„Eks nõudke selle ahju käest!” wastas Jürisson ja lõi rusikaga ahju pihta.

„Teie käest nõuan ma wastust”, wihastas Madaras. „Juba sügisest saadik irisete teie mu kallal, nagu oleksite mu ristiisa olewat. Ütelge, mis on teil minuga tegu!?”

Ta käis wihaselt edasi ja tagasi.

„Niisugune inimene”, pahandas ta iseenesele rääkides, „nagu kiusaja! Jgal pool on tema tark, igalpool ütleb tema oma sõna! Tema tarkus, jah, see käib üle kõige. Niisugune purustaja!” Jürisson oli enese selle aja sees riidesse pannud ja läks wälja.

„Ma tahan näidata”, otsustas ta kindlalt, „ma tahan näidata. Niisugune inimene! Ise midagi ette ei wõta! Kõik on tema meelest tühi paljas! Ja mispärast? Sellepärast, et tema käest nõu ei küsita, et teda ei austada, teda

122

ei kumardada! Eks meie näeme, kes on see, kes inimeste kasuks elab?! Aegamööda hakkas ta wiha aga lahkuma. Temale tuli Mudila baroni lubadus ja kõne meelde, ta silmade ees seisiwad need noored mehed, kes heameelega tema nõusse oliwad heitnud, ja rõemsa pilguga wõis ta tulewiku peale waadata.

Selsamal õhtul astus ta laua äärde, et palwekirja ja põhjuskirjasid „Lehwituse” seltsi jaoks kirjutada.

15.

Madaras tundis magusat rõemu oma südames: ta ettewõte näis ootamata hästi korda minewat. Heameelega käis ta tundi, heameelega läks ta wälja ja heameelega ja rõemsalt waatas ta elu peale. Ise käis ta jala mitmed werstad ära nooremate kooliõpetajate pool, et neid põhjuskirjale ja palwekirjale alla lasta kirjutada, mida ta wõimalikult ruttu ära tahtis saata, et selts oma tegewust wõiks algada.

Aga Mudilas eneses ega tema ümbruses ei läinud kõik mitte nõnda roosiliselt. Madara ettewõtte peale waadati suuremalt jaolt kaunis kurjalt, mõned ei arwanud sellest midagi wälja tulewat, teised aga pilkasiwad seda.

Wana Rümpler oli ka kuulda saanud, et noored kooliõpetajad kindlasti maha olla teinud seltsi asutada – ja see pahandas teda wäga rängasti. Selge sõnaga oli ta Madarale kõik ära seletanud – ja nüid korraga ometi tema tahtmise wastu!

Ühel järgmisel pühal ei jõudnud wana inimene ennast enam hoida; ta langes nende solkijate peale, kes oma nina enam ei näe, kes oma waimu upsakuses wana aluse ära unetawad. Ta noomis rahwast usus kindlasti seista ja silmad pärani hoida, sest waenlane teha kawalalt tööd.

Madaras teadis wäga hästi, kelle kohta need sõnad käisiwad, ja koolitoas, kus ta aga sai, katsus ta oma mõtteid seletada, muidugi teada selles mõttes, et lapsed neid kodu laiali kannaksiwad.

Lapsed tegiwad seda ausasti ja warsti oli ring üle koguduse läbi käidud ja otsad jälle köstri majas tagasi, kust

123

nad wälja oliwad tulnud. Aga mitte üksi köstri majas ei olnud otsad, waid ka Rümpleri juures oliwad nad sees käinud ja wana inimest wäga pahandanud. Muidugi teada, et need jutud seda wärwigi enam ei kannud, mis neil esialguses oli olnud. Rümpler ei jõudnud enam kõike seda wälja kannatada, ta tahtis ise kuulda, mis Madaras oli rääkinud. Ta tuli ise kooli waatama ja Madara tundi kuulama. Pärast kutsus ta nooremehe enese juurde ja ütles talle nelja silma all:

„Armas Heinrich, sinu tund on küll kena kuulda, aga nagu mulle on räägitud, pidada sa wahel Jumala wallatumat juttu tundides ajama ja usku teotama!”

Madaras punetas näost.

„Ma palun teada saada, mis jutud need on?”

Rümpler laskis oma „hm” jälle kuulda ja ütles:

„Mulle on räägitud, et sa lastele pidada seletama, et usk wana mood olla; et seda, mis meile piiblilood praegu on, seda wanarahwa tarkus enne on olnud; et wanad jutud wäga tähtsad olla; et näitemäng inimesi niisama palju harida kui jutlused; et tants wäga hea ja lõbus keha harjutus olla ja nõnda edasi! Ega see ometi tõsi ei ole?!”

Ta jäi küsides nooremehe otsa waatama.

Madaras läks näost walgeks.

„Ma ei ole midagi sellesarnast rääkinud”, wastas ta, „aga ma panen imeks, kui wiltuselt see kõik ümber on tehtud. Midagi ei ole seal õige!”

„Aga waadake siis ette, mis teie tunnis räägite”, ütles ta Madarale „teie” üteldes. „Inimene ei wõi mitte kõik igal ajal suust wälja ajada! Midagi peab ikka olema, sest kus tuld, seal suitsu! Ole, mu armas, ettewaatlik!”

Rümpler läks. Madaras oli kui süte peal. Esimest korda elu sees tundis ta enese peal seda rõhku, mis harilises keeles „keelepeksmiseks” kutsutakse, mis aga igapäewases elus muud midagi ei ole, kui seltskonna ilma trükkimata ajaleht, millega niisama seltskonda põhjusmõttelikult juhitakse, nagu suurte, laiade juhtkõnedega lehtedes.

Ta tundis enese nagu ühe suure solgi küna sisse kukkunud olewat, et selle küna sisemus selle läbi weel enam

124

sogasemaks läheks; ta tundis, et tema nagu selle küna sisse weel ühe pange täie solki juurde kannaks, ja nagu sisemine heal oleks talle ütelnud: „Kui on asi niisugune, siis olgu ta ta niisugune!” – Järsku tuli talle lapse põlwest meelde, kuidas ta liiwa huniku ääres mängis, sinna koopaid tegi, ülewele augu sisse puuris, august liiwa alla koopasse laskis ja arwas, et see jahu oli. Seal tuli aga naabri poiss, naeris selle üle ja astus oma jalaga just tema koopa katusele.

„Minu weski, minu jahu!” hädaldas ta.

„Mis weski!” naeris poiss, „mis jahu, mis sa sellega teed?!”

„Kookisid!” wastas ta läbi nutu. „Kõik minu koogi jahu mokas!”

„Mis jahu”, naeris kuri naaber, „wa’ liiw!”

Seda ei jõudnud ta kannatada, kargas poisile näosse küintega kinni ja kriimustas tema paled weriseks. Seal tuli aga poisi isa ja see lõi teda weel peale kauba. Praegu tahtis ta sedasama ka teha, aga ta tundis, et see naabri poiss wäga suur on ja et selle isa weel tugewam wõib olla. Siisgi tahtis ta selle wallatuma, üleannetuma poisile midagi teha. Teda tema mõtetest äratas wana Arnikas.

„Mis õpetaja herra kõneles?” küsis köster.

„Muidu oma asjad”, wastas Madaras oma rahu tagasi saada katsudes.

Aga köster oli liiga wana, et ta nooremehe wabandust oleks uskunud.

„Teie keedate selle seltsi asjaga ühe niisuguse pudru walmis, mida Mudila põrsad ka ära ei söö”, wastas köster kawalalt. „Mis kasu teie sellest saate?”

„Kas inimene siis üksnes oma kasu peale peab waatama?” küsis Madaras.

„Oma nahk on igal ühel kõige ligem!”

„Aga idealid?”

„Idealid on sellepärast ikka”, seletas köster. „Tõe, armastuse, kõige headuse idealidest peame meie kõwasti kinni, ega lase neid kuidagi tallata! Aga meie peame ettewaatlikud olema ja mitte oma nina sinna pistma, kus meil seda tar-

125

wis toppida ei ole. Meil on ilma kõige niisuguse kraamelduseta tööd küllalt. Miks wõtab inimene omale niisugust tööd kaela, mis mitte tema ülesanne ei ole. Selleks on teised! Mulle teeb see igakord nalja, kui mõni niisugune päkapikkune mees ennast rahwa asjade juhatajaks tahab seadida, nagu nüidse aja nooremad. Meile on elu lähemaid ülesandeid kätte näitanud, mida meie praeguse asjade seisukorra järele küll ja küll oma kodus korda wõime seadida! Sellest saab meie päiwiks küll ja küll! Aga niisugused rahutumad asjad, nagu seltsielu ja muud niisugused äritused, need jäägu niisuguste tuli- ja puupeade jaoks, nagu Jürisson. Tema kaebab, et praegu olla wõimata elada. Aga pange tähele: niisugune mees läheb weerewat suurtüki kuuli jalaga peatama ja jääb oma pöidadest ilma!” Köstri heal läks õige mahedaks: „Teie näete, et meie koguduse wanemad ja juhtijad seda kuidagi ei soowi, et niisugused asjad siia tuuakse. Ja elu on nii ilus. Mis teie rikute temast?! – Mina olla wana, uut läheb tarwis, poegadest minu järeltulejat ei saa. Siin oma pisukest peret asutada, siin kena, rõemsa neiu elutõeks saada – ja siis nii õnnelikult, rahulikult elada – ei, noor sõber, see on jõledus! Ja siin, wäikses koduses piiris on meil wõimalust palju oma enese ja oma rahwa elu kallal waikist tööd teha. Niisugused asjad, nagu teie seda ette wõtate, ei ole seda wäärt, et teie oma wäikest jõudu niisuguste küsimuste peale asjata kulutate!”

Ta pidas wahet. Madaras sai wäga hästi aru, mis see „kena, rõemsa neiu elutõeks saada”, tähendas. – Ta naeratas.

Köster Arnikas näitas sellest naeratusest ka aru saawat.

„Seda ei maksa sugugi maha wisata”, seletas ta edasi. „Siin peate nüid tark olema, teie kohus on nüid oma koguduse ülema wastu oma enese kätte usaldatud töö piirkonnas hoolsasti tööd teha! Ja kõik muu tuleb iseeneses. Ja kõige terwe uuenduse woolu ees ei löö meie silmi mitte maha, sest see pole ju meie asi, waid nemad walwawad ju nende hingede üle, nemad peawad nende eest wiimselt aru andma, ja mis meie nende tööd raskendame. Meil pole sellest mitte kasu!”

126

Madaras kuulas ja jäi mõtlema.

Arnikas nägi seda. „Ja, jaa!” hüidis ta, „mõtelge selle üle hoolega järele! Kulutage oma noor jõud oma kõige ligema elu korralduste peale ära – sellest saab meie elule küllalt! Ja elu on nii ilus, nii magus!”

Arnikas läks oma poole.

Arnika sõnad paniwad Madara tõsiselt mõtlema. Elu oli tõesti nii ilus, nii magus. Ja selle ilusa ja magusa elu pärast ta just tahtis suuremat, wabamat läbikäimist muretseda, et see elu weel ilusam, weel magusam oleks olewat – ja nüid korraga loeti temale niisugust jutlust, et kas küll saab! Ta pidi nii kui ihnus koolipoiss oma saia-kannita, mida ta kodu ema käest saanud, salaja ära sööma, et teised kooliwennad ei näeks ja kadedaks ei läheks ja tema käest ka saialeiba peale ei tuleks ajama. Just niisugune näitas temale praegune elu olewat: igaüks katsub ema käest saia-kannikat wälja nuruda ja siis salaja süia, et keegi teine seda ei näeks.

„Haa!” hakkas Madaras naerma, „haa – wana pakub mulle oma neidu!” Ta naeris kaua aega ja mõtles. „Aga miks ta siis pakub?” küsis ta enese käest. „Miks annab ta sedawiisi mõista?” Ilma, et ta seda oleks tahtnud, hakkas ta selle üle plaanisid tegema, mis kõigest sellest wälja tuleks, kui kõik nii läheks, nagu Arnikas tahtis: rõemsad pulmad, külaskäigud, kirikuskäigud, õhtud, kaardi mängud ja nõnda edasi, ja nõnda edasi ja nõnda edasi, kuni suu mulda täis ja rist mulla huniku otsas pealkirjaga: „Siin hingab Jumala rahus Mudila köster Heinrich Madaras!” ja talle tuli Reinuwader Rebasest meelde: „Siblis noppesti, munes ausasti.”

„Ja muud mitte midagi?!” küsis ta enese käest. „Ja muud mitte midagi?! – Ja paarikümne aasta pärast tuntakse küll seda küngast, aga seda mitte enam, kes seal sees on! Muld on enam kui elaw inimene! Ei! postoi!” naeris ta. „Nii odawasti see mees ennast ära ei müi! Niisuguse mulla künka wõin ma enesele ka hobuseid warastades saada, mille alt mind enam paarikümne aasta tagant ära ei tunta!” „Elu on nii ilus, nii magus!” naeris ta...

127

„Siis olgu ta ka ilus ja magus, aga mitte niisugune kopatanud puruhunik, nagu Mudila praegu näitab olewat!”

Kõik igapäewase elu weniwad, lääged kasud kadusiwad ära ja ta tegi otsuseks edasi sibada.

Põhjuskirjaga käis ta kõik nooremad kooliõpetajad läbi ja igalt poolt leidis ta noortemeeste poolt rõemsaid nägusid ja kõwat käepigistust.

„Lehwitus lehwitagu üle soikunud Mudila ja toogu temast uut elu wälja!” kiitsiwad nad – ja hulga asutajate nimedega läks põhjuskiri ülema walitsuse kätte.

Aga need käigud kihelkonna kooliõpetajate juurde ei annud talle mitte üksnes uut jõudu ta ettewõttes, waid tõiwad ka uue tutwuskonna. Siin käidi peakohtumehe juures, seal möldri pool, siin mõisa aidameest waatamas, seal karjamõisa rentniku juures külas. Igal pool oliwad uued näod, uued kõned, uued isikud ja mis kõige enam Madarale meeldis: igal pool oli ikka üks ehk kaks noort neidu, kes nii häbelikult esiti teisest toast wälja tuliwad, pärast aga üsna julgeks läksiwad, juttu westsiwad ja isegi muiul näoga naeratasiwad.

Ja kõik need kenad lapsed kaebasiwad igawuse üle, nii et Madaras päris kahju nende noorest kaduma läinud elust tundis.

„Ootame aga, ootame weel pisut,” mõtles ta niisugusel korral, „warsti tuleb muudatus.... küll siis näeme, kas weel igawus tapab.”

Et aga seltsi paremini awada, tahtis ta seda laulu, näitemängu ja kõnedega teha. Noor kooliõpetaja Uaõis wõttis laulukoori kokkuseadmise enese peale, Jürisson lubas kõne walmistada, ta ise hakkas näitemängu kallal ametisse.

Neiu Kaasike oli ka jälle koju tulnud ja palju uudiseid enesega ühes toonud. Terwed söögiajad kõneles ta, kuidas ta mõisas õmmelnud, kuidas kärner temale lillesid toonud, walitseja enesega sõitma kutsunud ja isegi herra enese poeg korra teda paledest näpistanud ja naernud. Ja kõige selle juures mõistis ta oma „mis hirmus” nii ilusasti jutu sekka siduda! Ka kõik need noored inimesed tahta seltsi liikmeteks hatata, aga pahandanud selle juures, et seda mitte

128

teha ei wõida, sest karskus olla wäga wesine asi, aga näitemängu tulla nad kõik waatama ja tantsima ka.

Madaral oli hea meel, et inimesed nii waimustusega sellest asjast osa wõtsiwad. Aga pisut pahandust tõi see, et wana köster Luiset mitte mängima ei lasknud.

„Mina ja minu pere tahame Jehoowat teenida,” rääkis ta, „ehk muidu ei ole ma enam Mudila köster.”

Sellega oli aga noorte inimeste wahele lai sügawus tehtud. Iseäranis muret tegi see neiu Luisele, kui ta kuulis, et pagari emand ka ühes mängida ja just seda osa, mis Madaras temale pakkus, just tema jaoks walmis oli walinud.

See oli neiule wäga wastumeelt. Ta pidi nägema, kuidas Madaras õhtuti kodust wälja läks, neidu ligi kutsus ja see mitte minna ei tohtinud. Nagu iseäraline kartus täitis tema südant. Weel enam mureliseks läks ta meel, kui ta nägi, kuidas Maasika emand nooremehe peale mõjunud oli, kui see pagari majast tagasi tuli ja mitte enam nii südamelikult neiu otsa ei waatanud, nagu ta enne oli teinud.

Neiu Luise otsis teed ja selle leidis ta wiimaks. Tädi oli ta nii kaugele wiinud, et see nõusse heitis, teda etteütlejana pagari poole minna lubada. Ja kui nad sellest köstrile rääkisiwad, siis sai ta küll wihaseks ja ütles: „Minu maja all on enam kui kõik muu maa peal,” aga lubas ometi.

Hea meelega andis ta sellest Madarale teada, aga imeks pannes pidi ta nägema, et see selle üle sugugi ei rõemustanud, nagu ta esiti lootis. Ta naeratas küll heaks meeleks, aga see ei tulnud mitte südamest.

Järgmisel korral läksiwad nad kahekesti Maasika emanda poole.

Aga niisama hästi sai ka Maasika emand sellest aru, miks korraga Luise ühes ilmus. Ta wõttis neiu lahkesti wastu, aga ta silmadest paistis iseäraline kurbdus. Tal oli nagu kahju sellest noorest neiust, kes temast seda arwas, mida see mitte ei tohtinud arwata. Siis läks ta nägu aga rõemsamaks ja kibedalt ütles ta Madarale: „Teie olele enesele auwahi ka ligi wõtnud!”

„Etteütleja!” wastas Madaras, mille peale Maasika emand midagi ei wastanud.

129

Tuli see nüid sellest, et neiu Luise seal oli, aga Madara mäng ei läinud mitte nii ladusasti.

Ta ei käinud nõnda, nagu ta käima oleks pidanud, ei istunud nõnda, nagu kord ja kohus oleks olnud, ja Maasika emand pidi ikka seda parandama, pidi tihti käed nooremehe külge panema ja tema seisku seadima.

Igakord käis Luisel soe hoog üle, kui ta seda nägi. Aga ta nägi ka weel rohkem, ta nägi, kuidas Madaras naeratas ja Maasika otsa nii waatas, nagu ta tema otsa oli waatanud.

Ta heal jäi mitu korda etteütlemises kinni – nii wastik oli see temale.

Oli harjutus möödas, siis wõttis Maasika emand gitarre ja mängis ja laulis ja Luise nägi tundis, kuidas Madaras nagu uimane seal istus ja ennast nagu laisk koer palawast päewast paista laskis.

Kui kaua pidi see nii kestma?

16.

Karskuse seltsi „Lehwituse” kinnitus oli tulnud, ta oli rutem tulnud, kui seda oodata teati. Nüid ei olnud ka aega raisata. See teade anti teistele asutajatele teada ja kutsuti wallamajasse kokku, et eestseisust walida. Siin sai aga Madaras ootamata oma esimese meelepaha: teda ei walitud uue seltsi esimeheks, waid Jürisson. Madarale pakuti kirjatoimetaja kohuseid, aga need lükkas ta tagasi, ennast sellega wabandades, et tal aega wähe olla, et ta nõnda wabalt rohkem tööd seltsi kasuks teha saada.

Siisgi märkas ta kohe, et teda sellepärast mitte ei walitud, et ta mitte siitnurga mees ei olnud. Häbi oli tal seda enesele tunnistada, et ta esimeheks oli tahtnud saada, häbi oli tal seda näha, et ta mitte selleks ei saanud. Seda oli wist temale Jürisson mänginud.

Mis nüid teha? Tema, kes seda mõtet oli õhutanud, kes sellepärast pahandust ja noomitust saanud, tema pidi nüid nägema, kuidas teised selle wilja maitswad.

130

Ta mõtles juba ennast kõigest lahti ütelda, aga siis oleks ta enesele weel rohkem pilkajaid kaela saanud. Kuid selle kasuks weel niisugust suurt tööd teha, seda ei tihkanud ta mitte enam! Ta mõtles wiimaks pikalt tagasi lüia, nii et esialguses sellest keegi aru ei saaks.

Wäga kibe oli tal kodus köstri pilkaw-naerwat nägu näha, kui see kuulda sai, et Jürisson esimeheks saanud. Temale paistis, nagu oleks köster esimest korda Madarale salajas sellega kätte maksnud, et see tema õpetust kuulda ei wõtnud.

Aegamööda aga kadus Madara hale tundmus. Noormees harjus sellega ära. Ta pidas seda weel paremaks, et oma inimene etteotsa sai, kes kohalisi olusid paremini tunneb ja suurema kasuga tööd wõib teha. Warsti hakkas ta seda oma osawuseks pidama, et Jürisson ette otsa oli walitud. Nädali lõpu poole oli ta juba endises joones ja laskis paista, nagu oleks see kõik just nõnda pidanud olema.

Igale ühele andis ta teada, et tema pea ülesanne uues seltsis lõbumuretsemise osa olla.

Nagu poleks midagi juhtunud, käis ta näitemängu harjutusel, sest teisel pühapäewal pidi uus selts Mudila wallamajas oma tegewust algama. Awamise pidule oli ka kohaline kirikherra, walitseja Kurg ja kõik Mudila suurnikud kutsutud.

Wallamaja saal sai ilusasti kuuse oksadega ära kaunistatud, nagu see talwel wõimalik oli. Ka kirjude laternate eest oli hoolt kantud. Wallamaja suure ukse kohal seisis tulekirjades „Lehwitus – Mudila Eesti karskuse selts” ja inimesed imestasiwad ja wahtisiwad, kui ilus see kõik oli!

Rahwa murd täitis wallamaja saali. Niihästi kutsutud, kui ka kutsumata külalised oliwad hulgana kokku tulnud: kõik tahtsiwad näha saada, mis seal tehakse.

Esimesed pingid mahutasiwad eneste peal kutsutud wõeraid: seal oliwad asutajad, waldade ametnikud, walitseja Kurg, wallakirjutajad oma abikaasadega ja muud suurnikud.

Juba põlesiwad lambid ja küinlad, aga hakatust ei tehtud weel mitte, sest Rümpler pidi oma kõnega seltsi awama.

131

Wiimaks tuli ka tema. Teda nähti aga pahane olewat. Äritatult astus ta kõnetooli. Silmi koomale pitsitades waatas ta kokku kogunud karja peale, kes esimest korda oma elu sees ka mujalt kui kirikust omale waimutoitu oli tulnud otsima. Rümpleri nähti seda märkawat, aga ta harjunud silm nägi ka midagit muud. Ta nägi tuttawaid nägusid, mille tuim waade midagi ei tunnista, harilisi igapühapäewalisi tuttawaid nägusid leidis ta sealt, nägusid, mis walmis on õhkama, kaebama, magama, sellepärast magama, et nende waim magab, alles esimese külje peal magab, selle külje peal, mille peale nad õhtul puhkama heitsiwad, sel õhtul, kui rahwa wabadus kadus, kui kibe orjaaeg neid kadumata walgusega tuli pimestama. Neid tuttawaid nägusid tundis Rümpler ja nendest oli temal heameel: nende peale wõis ta oma koda ehitada.

Selge, pisut kärisewa healega hüidis ta: „Laulgem!” Ta ütles sõnad ette.

„Ma waene muld, kes pattu teinud,

„Siin seisan, Jumal, sinu ees”...

kõlas kurwalt, nagu surma laul läbi wallamaja saali. Kõik korutasiwad seda salmi järele, ilma et paljud neist mõtelnud oleksiwad, mis mõttes ütleja neid sõnu awaldas.

„Ma olen kurja tee peal käinud,

„Oh ära nuhtle wiha sees!

„Oh halasta, oh halasta,

„Mu halastaja armuga!”

„Mu halastaja armuga!” lõpetasiwad lauljad ja mitmele wanale inimesele tuli tuttawat healt kuuldes wesi silma, sinna silma, mis nende kurwade sõnadega ja wiisiga niisama harjunud oli, nagu sõjahobune tuttawa komando healega.

Paljud ohkasiwad. Aga warsti lõppesiwad ohkamised ja üleüldine waikus andis märku, et kõneleja suud wõis awada.

Ta tegi selle ka lahti.

„Mis olete teie wälja läinud waatama?” küsis Rümpler. „Ühte prohwetit? Tõesti, mina ütlen teile, kes weel ülem on kui prohwet! Sest see on seesamane, kellest kirjutatud on: Waata, mina läkitan oma ingli sinu palge eele,

132

kes sinu teed sinu ees peab walmistama! Kel kõrwad on kuulda, see kuulgu!” Igaüks, kes wähedegi mõtelda oskas, sai aru, et Rümpler siin mitte igapäewast jutlust ei pea. Ta heal oli käredam, ta sõnad enam järsumad ja kõik see laul, see salm – andsiwad tunnistust, et Rümpler midagi niisugust ütelda tahtis, mis täna tema südant waewas, mille ütlemata jätmine sündimata ei wõinud jääda.

Ta puhkas pisut ja ütles:

„Jah, mis olete teie siia waatama tulnud? Mis olete teie siia tulnud? Kas on siin mõni uus prohwet tõusnud? Wõi on ingel maha tulnud ja liigutab siin Siiloa tiigi wett? Wõi on siin tulekahju? Wõi näidatakse siin wõeramaa loomasid, mis hirmsad on näo poolest, ja kel suured küined on ja kelle suus on suured hambad, mis waljud on purema?! Ma küsin: Mis olete siia kokku otsinud?!”

Ja madalama healega wastas ta:

„Teie olete siia jooksnud üht seltsi lahti wõtma, mis uut teed tahab näidata. Mina aga ütlen: Üks on tee ja tõde ja elu, ja see on meie õnnistegija. Mu sõbrad, ei ole siin elu, ei ole siin tõdet, ei ole siin teed, mis elu sisse wiib! Kel kõrwad on kuulda, see kuulgu! – Aamen!”

Kuulajad oliwad nagu mõistatuse ees. See pidi siis uue seltsi õnnistamine olema!

„Wõi nii, wõi naa!” arwasiwad teised.

„Laulgem!” hüidis Rümpler.

Ning laul kõlas:

„Muud teed, kui tahad, otsi sa,

„Kus elu loodad leida;

„Mu süda tahab rõemuga

„Kristuse poole hoida.

„Ta suu ja sõna tõsine,

„Ta käsi jõuab tõesti,

„Kõik wihamehed wõita!”

Lõppis laul ja Rümpler tuli kõnetoolist alla. Karskuse seltsi asutajatele oli see, nagu pange täis külma wett kaela. Kõikidel oli selge, et Rümpler selle asutuse wastu tööd saab tegema, et ta seltsile õnnistuse sõnugi ei lugenud.

133

Wanematele inimestele oli aga see selgeks näpunäiteks: „Hoidke siit eemale! See tee ei wii taewasse!”

Inimesed seisiwad ikka weel wait, harilik köhataminegi puudus.

Pisukese wahe-aja järele astus uus esimees Jürisson kõnetooli.

Ta oli kartlik. Nagu kogemata oli ta siia saanud. Siisgi kõlasiwad ta sõnad kindlalt. Ta seletas mõne sõnaga karskuse põhjusmõtetest, arwas, et need ehk Mudilas kasuma ei saa, sest selleks puudub haridus ja arusaamine, ta pani inimestele südame peale, et selts siin uut tööd hakkab tegema, mida enne siin mitte pole olnud. Ainult kauem seltsi elamine wõida seltsi sihti ja mõju selgitada. Aga kuulajatest läksiwad need sõnad suuremalt jaolt kõik mööda ja kadusiwad sellesse merde, mille laineid Rümpler oli loksutanud.

Jürisson tahtis juba kõnetoolist maha tulla, kui mõisa walitseja ülesse tõusis ja suure ümbrikuga kirja esimehe kätte andis.

Kokkutulnute silmad oliwad uudishimuliselt selle poole pööratud. Nad kuulsiwad, kui walitseja ütles: „See kiri tuleb herra käest ja kästi awamise pidul seltsi esimehe kätte anda, siis kui selts on awatud!”

Jürisson oli kirja lahti wõtnud ja luges:

„Armas Mudila rahwas! Teie uue seltsi asjast wõtan mina wäga osa. Ma soowin, et ka minu mõisa teenijad sellest osa wõtaksiwad. Ma panen Jüripäewast kiriku aluse kõrtsi kinni ja annan selle ruumid nii kaua seltsile tarwitada, kui selle tegewus minule meele järele on!”

Baron Stockmann.

Rümpler tõmbas nina kärssu; mõisa walitseja oli kohkunud; Madara nägu hiilgas; inimesed pistsiwad ninad kokku ja sosistasiwad.

„Herra elagu!” hüidis keegi rahwa seast.

„Elagu!” korrati edasi, kuni see üheks suureks „elagu” kisendamiseks muutus.

Niisugune suur lubamine herra poolt ergutas kõiki sealolijaid.

134

Waheajal asusiwad nad walitseja juurde ja pärisiwad, kas kõrts tõesti kinni jääda?

„Küll see oleks aga hea asi, kui ta päriselt kinni jääks,” oli igalt poolt kuulda.

Walitseja ei teadnud aga selle peale praegu midagi kindlamat wastata.

Kaua oleksiwad inimesed selle üle weel arutanud, aga hakati laulma.

Laulu mõju oli inimeste peale nähtaw. Aga kui Uaõie koor ühtegi waimulikku laulu ette ei kannud, siis kuuldi mõnelt poolt nurinat, et kõik koeralaulud olnud. Uudishimuga ootasiwad aga inimesed näitemängu, mis ka wiimaks tuli. Madaras mängis „Punga Marti ja Uba Kaarlit” ja nimelt Maasikaga Eewa ja Peetri osasid.

Kui Eewa wälja tuli ja nooremat õde noomima hakkas, läks Rümpler minema.

Eewa püidis oma osa hästi läbi wiia, aga igakord, kui ta midagi südamlist, liigutawat ütles, käis naeru hoog üle rahwa. Seda suuremaks läks aga naer, kui Peeter Eewale armastuse tundmusi hakkas awaldama. Naeru tipp oli aga joodiku Mardi, tema poegade sõnad ja liigutused.

„Anna saadanale!” kuuldi tagast inimeste seast, kui Hendrik korra Peetri kallale kippus. Rahwa head tuju ei jõudnud ka Hendriku surm enam eemale ajada. Ja kui weel puusärk sisse toodi, siis käis naeru lagin üle toa.

Näitas, nagu oleksiwad inimesed tsirkust waatanud, nagu ei saaks nad mängu tuumast mitte sugugi aru.

Eesriie langes.

Madarast Maasikat waatasiwad teine teise otsa, nagu küsiksiwad nad: „Mis see pidi tähendama?” Rahwa hulgast oli see mäng kaugelt mööda läinud. Madaras käis äritatult edasi ja tagasi.

„Meie oleksime pidanud mõne naljamängu wõtma!” pahandas ta.

Emand Maasik waatas kurwalt Madara otsa. Tema silmadest paistis, nagu tahaks ta ütelda: „Ei siin ei aita kurb- ega naljamäng! Siia läheb midagi muud tarwis, kui näitemängu!”

135

Warsti peale mängu algas tants, millest suurem jagu Mudila paremaid ja wõeraid osa wõttis. Wallakirjutaja oli oma klaweri lubanud. Waewalt oliwad esimesed akkordid klawerist kuuldawale tulnud, kui saal end keerutawate paaridega täitis. Rõemus tuju ja hea meel asus kõigis... Hilisel ööl lahkusiwad alles tantsijad.

17.

Kui noored mehed teisel hommikul oma pisikeses ruumis waremalt, kui uni magatud oli, ülesse pidiwad tõusma, sest kool nõudis ikka oma tööd, kui nad uniselt, wäsinult riideid selga ajasiwad, ja kui nende waated kokku puutusiwad, siis lugesiwad nad sealt palju.

„Oh-oh, oh-hooo!” ägas Jürisson, nagu hobune, kellele töömees rangisi kaela ajab, sirutas mõlemad käed kokkupandult kukla taha ning rinda ettepoole wälja sirutades aigutas ta – iäuu!

See aigutus oli Madarale tuttaw: see oli nagu kõige selle eilse pidu kokkuwõte, mida Salomon omal ajal tühja töö ja waimu-närimisega tähendas. Tal oli osalt sellest hea meel, sest ikka ei wõinud ta weel üsna täiesti seda andeks anda, et Jürisson ennast tema ette oli toppinud.

Ta aigutas wastu, naeratas pisut ja ütles: „Aga üsna kenasid lapsi oli seal koos!”

Jürisson sai äritatud. Ta teadis juba, keda Madaras „laste” nimega kutsus. Ta waatas küsides oma seltsimehe otsa.

„Reimeri õekesed on üsna kenad tibud!” wastas Madaras Jürissoni küsiwale waatele.

„Lammas!” põrutas Jürisson järsku suust wälja.

„Kes on lammas?” küsis Madaras.

„Karskuse seltsi president on päris lammas!” pahandas küsitaw.

„Ärge unetage ära, et teie ise see olete!” õiendas Madaras.

„Seda ma tean ja seda ma ka ütlen, et ta rumal inimene on!” ütles Jürisson.

136

„Kuidas nii?!” imestas Madaras.

„Kurat!” wihastas ta, „kes käskis mind ennast selle sekka segada!” Ta kratsis kukalt. „Kuidas inimene ennast ka ninapidi laseb wedada! Mul oli siis, kui ma teie juttu kuulsin, mida teie Rümpleri sõnade järele rääkisite, nagu käiks minu peast walguse kiir läbi. Hee! mõtlesin ma, sealt hakka peale, sinna mine wälja! Aga nüid ütlen ma selgesti: ma olin lammas!”

„Kuidas nii?” tegi Madaras suured silmad.

„Ma panen imeks,” rääkis Jürisson edasi, „seal, kus teie nüid kõike seda, mis teie eila kuulsite ja nägite, kokku peaksite wõtma, arendama, et neist selgid aimeid saada, et nende järele oma tegewust seadida, seal ütlete teie: „Üsna kenad lapsed!” Langeksite teie kõige oma lastega sinna, kus Koora selts!”

Jürisson hakkas silmi pesema.

Madaras oli käed wee sisse pistnud.

„Ma ei saa aru,” ütles ta, „mis seal pahandada!”

Jürisson oli silmad ja habeme wahuseks teinud, ta karwane rind paistis hirmutawalt wälja ja wahuste silmadega ütles ta:

„Noh, ütle mulle, tuhat ja tuline, kas teie eila ei märkanud midagi sellesarnast, mis teid, mind, igaühte wähegi mõtlejat inimest siniseks ei aja wihastama?”

Ta hakkas wahtu maha pesema ja kuulas teise kõrwaga.

„Et Rümpler seltsi siunas, et inimesed näitemängust aru ei saanud,” wastas Madaras, „see oli kõik! Igal pool on oma wastased!”

Jürisson hakkas silmi kuiwatama.

„Siunas?! Ta wandus! Mitte õigeid mõtteid ei awaldanud?! – Aru ei saanud?! – Aga waat, tantsust, sellest saiwad kõik aru, see kestis ühisel jõul ja nõul kuni poole hommikuni!”

Madaras waatas Jürissoni otsa. Hirmsa näoga näitas Jürisson olewat: silmawalged paistsiwad karwase näo seest kohutawalt wälja ja käed oliwad paljaks kääritud, nagu hakkaks ta mõnda werist tööd ette wõtma. Madaras tundis, kuidas ta ametiwend mitte üksnes mõttega tööd ei armasta-

137

nud teha, waid ta kätega midagi korda jõudis saata. Ta silmas oma libedat käewart: kui nõrk näitas see olewat! Ja et pahast inimest mitte enam wihastada, ütles ta tasa:

„Aga tants on ometi ju uniwersaal asi, millest kõik ühel wiisil aru saawad!”

See wihastas weel enam wastast.

„Lori!” hüidis Jürisson. „Selge Paabu-Kaarli lori! Kõik saawad ühel wiisil aru?! Sula lori! Kas teie käisite kuulamas, mis inimesed akna taga sellest uniwersaal asjast arwasiwad?!”

„No, noh?!”

„Inimesed akende taga rääkisiwad nõnda: ,See olla nüid nende karskuse selts?! – Need tantsiwad endid Põrgusse! – Näeh, kuidas ta nüid seal teise naist üle kõhu weeretab!’ – Waat, seda nad rääkisiwad! Ja teil on see uniwersaal asi!” naeris Jürisson.

„Äh-äh-häää!” laskis Madaras täie kõriga naeru.

„See teeb teile tühja kõhu peale nalja, hommiku wara?” küsis Jürissun.

Madaras naeris edasi, ehk see küll enam sunnitud, kui loomulik naer oli.

„Kas ma siis nutma pean, kui mõni mudilane lollust suust wälja ajab. Aegamööda asjad käiwad. Ei puu lange ühe laastuga!” wastas Madaras.

„Kõik on ilusad sõnad ja wäga ammust saadik tuttawad,” seletas Jürisson. „Eh, wennas, teie tunnete rahwa hinge elu weel wäga wähe! Ei ole inimene pühapäewa pärast, waid pühapäew inimese pärast loodud – ja inimene on hingamise päewa isand. Niisama ei ole inimesed seltsi jaoks, waid selts inimeste tarwis, aga niisuguseid ei ole meil mitte, kellele seda tõsiselt tarwis läheb, ehk kes tõsiselt selle järele igatseb. Enne aga ei pane keegi leiba ahju, kui see weel kerkinud ei ole!”

„Aga meie ise?” küsis Madaras.

„Waata, siin on meie selts!” wastas Jürisson käterätiku otsa põue pistes ja rindu kuiwatades, siis neid sealt wälja wõttes ja toas ringi näidates rääkis ta edasi: „Siin-

138

samas on meie selts ja kõneõhtud ja tantsupidud, aga mitte mujal!”

„Teist saab ka tont aru,” wastas Madaras põlates. „Wahel räägite nagu Rümpler, teinekord nagu köster ja kolmas kord nagu mõni paljasjalgne. No jah,” ütles ta siis äritatult, „no jah, mis sellest siis on, et rahwas weel seda ei taha? Ärgu tahtku! Kes neid siis nii tahabgi! Eks nad oodaku siis nii kaua, kuni nad nii kaugele on saanud...”

„Waat – waat... seal ta on!” hakkas Jürisson teise sõnast kinni. Seal ta on! Ja seda ma just tahan wälja ja lagedale tuua, et teie kõik... Teie, köster, Rümpler, kõik ühe firma all kauplete. Suus on teil rahwas, aga südames ise. Kõik teie tööd ja teod keerlewad selle enese ise ümber. Aga minul on koguni teine siht: inimesed on keskpunkt, ja mina olen üks neist...”

„Kohwi jooma!” hüiti ukse taga. Noored mehed hakkasiwad ruttu endid riidesse panema, et alla sööma minna.

Päewane koolitöö ajas noortemeeste mõtted jälle roopasse. Köster oli asjatalituse pärast kirikumõisa läinud ja sellepärast ei saanud nad sellega sõnagi eilsetest uudistest kõneleda.

Alles lõunasöögil saiwad nad wana Arnikaga kokku, aga see kokkupuutumine ei olnud mitte kõige armsam. „Noh poisid!” hakkas wana Arnikas peale ja nokkis lõua alust habet.

Noored mehed ajasiwad kõrwad kikki.

„Tulge aga nüid ääsi ette,” hakkas köster peale. „Ma ütlesin teile kohe juba, Madaras, et haisewat ei maksa liigutada! Kirikherra on iseenesest üsna ära! Mõisaherra lubadus on tema päris pööraseks teinud!”

„Teie nooredmehed,” räägib Rümpler, „ei kõlba mitte kuhugile. Ma kahjatsen, et minu käes enam koolides jäme ots ei ole. Ma näitaksin, kuidas need nooredmehed enam terwelt Baltimaalt, terwest Wene riigist koolmeistri kohtasid ei saaks! Kus mul aga mehed on?! Selle asemel, et rahulikult koolitööd teha, segawad nad endid rahwa asjade sekka, mis sugugi nende asi ei ole; laotawad seal jumalawallatuid mõtteid rahwa sekka laiali! Mis saab sel wiisil

139

meie jumalakartlikust rahwast? Kohtud enam wargaid ei nuhtle, koolid usu asju enam ei õpeta, koolmeistrid näitawad awalikult rahwale, kuidas niisuguste naistega, kellel häbi kadunud on, kes oma ilust ihu igal pool näha pakuwad, et noorimehi langemisele awateleda, – awalikult rahwa ees armastuse lugusid mängitakse! Kus on nende häbi jäänud?! Abielu pühad alused, need alused, mille peal riigi ja rahwa õnn seisab, kistakse ümber!” köster pidas natukene wahet. Madaras kuulas kohkunult, Jürisson oli üsna kahwatanud. Et keegi midagi ei wastanud, siis rääkis köster edasi, kus juures ta ise kohkunud näo tegi: „Küll wõis aga wanamees wihaseks saada! Ta põrutas jalgu wastu maad ja ütles: ,Ja seal tuleb wana hukka läinud baron ja tunneb, wäljamaa mädanewate mõtete sogas, seltsi edenemisest rõemu!’ Ta oli nii wihane mis hirmus ja ütles: ,Ma tahan katsuda, ma tahan näidata!’ Ma katsusin küll ka teie eest seista, aga kus tema? Ta sai weel enam wihaseks. ,Ma tahan ka teile jalad alla teha!’ kisendas ta!”

„Meile jalad alla teha?!” hüidis köstri emand kohkudes, kus juures ta silmi pühkis.

„Mis hirmus!” ohkas Kaasike.

Madaras waatas kartlikult neiu Luise otsa. Jürisson oli ülitõsine ja kahwatu.

„Mammikene!” südandas köster oma kaasakest kaastundlikult, leent lusikaga taldriku peal liigutades, jahutades, „mammikene, ei ole see asi weel nii hull! Aga ma ei wõi ütlemata jätta: nooredmehed peawad natukene ettewaatlikumad olema. Nooredmehed arwawad, et nad kõige targemad on, aga neist on weel targemaid ja weel on koguduses üks, kes hingede eest walwab, nõnda kui see, kes wastust peab andma ja et tema seda wõiks rõemuga teha, aga mitte ohates, sest meil ei ole sellest mitte kasu!”

„Ja nüid nooredmehed,” rääkis köster edasi, „katsuge oma wiga parandada. Ma annan teile head nõu: igakord, kui teie oma koosolekuid algate, hakake Jumala sõnaga ja lauluga peale! Jätke näitemängud ja tants kus seda ja teist! Ma pean ka omalt poolt ütlema, et see ka kuhugile ei kõlba, nagu seda Madaras tegi: wõtab wana naise, kellel

140

Jumalast ilus nägu ja libe ihu on antud, ja mängib sellega armastuse lugusid! See ei kõlba ometi ju mitte kuhugile! Üht nõu annan ma teile weel: teie peate laweerima!” Ta näitas supi lusikaga kartohwli lõikude wahel, kuidas laweerima peab, ja seletas: „See on, tehke kirikherrale au ja walige tema oma seltsi auliikmeks, ning katsuge oma seltsile ilus jumalakartlik laad anda. Pakkuge inimestele tõsist eluleiba, mis neid söödab ja igawesele elule saadab!”

Köstrit nähti enese sõnade üle üsna liigutatud olewat, sest tema alumine mokk wärises pisut, mis igakord siis ette tuli, kui ta liigutatud oli. Iseäranis sündis see matmise juures, kui ta ütles: „Ja nüid on see kallis hing Jumala juures ja meie ... meie! . .” siis hakkas ta alumine huul ikka nerwiliselt wõdisema.

Madaras waatas neiu Luise silmi ja otsis sealt enesele troosti, kuna ta sala kartust enese südames tundis. Jürisson sai aga wäga wihaseks. Ta pani lusika plaks! laua peale, waatas wäljakutsuwalt köstri otsa ja oma sisemist wiha maha surudes hakkas ta pool sosinal peale: „Kuulge, köstri isand! Ma olen oma mõtteid ikka suuremalt jaolt tagasi hoidnud, aga nüid on laweerimisest, puiklemisest aeg täis; küllalt juba iseenese ja teiste petmisest! Niikaua, kui mina karskuse seltsi eesotsas seisan, ei tee mina seda mitte! Jumala sõna ei ole mitte banderol, mis tikutopsi, wiina pudeli, thee paki ja tubaka puntra ümber ühetasa passib. Ärge petke iseendid ega teisa! Teie olete seda ju oma kihelkonnas siiamaale igale poole ümber mässinud. Ütelge mulle, kus teie ei loe ega laula? Teie loete ja laulate kirikus ja kodus, warrudel, pulmadel, matustel – ja mis on kõige selle tagajärg!? Rahwas on toores, nagu seda Madaras üsna õigesti ütleb. Ilma häbita magawad meie kihelkonna poisid ja tüdrukud warrude ja pulmade peal iga wõera ees põhus maas! Ja teie ise, kõige oma Rümpleriga, waatate seda pealt ja naerate: „See on warru, pulma – nali!” Oma madalate kasude püidmine on meie kihelkonnas kõige suuremal astmel. Teise häda on aiateiwas! Wäärlapsi on meie kihelkonnas enam kui Afrikamaa hotentottidel. Ärge kaebage, et see prii elu woli on. Teie ütlete sellega, et teie õpetusel üksnes siis

141

wäärtust on, kui sellele malka sekka antakse, nagu mõisamehe kartohwli kasteks soolwesi on. See on teie oma kaswatuse wili, teie lugemise ja laulmise kaasmäng, kui rahwal haridust ei ole! Ja teie oma elu? Teie elu?! On teie eneste elu siis parem, kõige selle lugemise ja laulmisega, kui neil, keda teie loetate ja laulatate? Teie olete ju needsamad! Teie olete wariseerid, kes enese toas pärast palwet teine teisele näkku sülitawad.”

Jürisson rääkis nii ägedalt ja julgelt, et köster üsna hirmunud oli. Ta waatas üle laua Jürissoni, nagu mõne nõdrameelse otsa ja teda ei nähtud arusaawat, miks see muidu nii wagane mees nii äritatud oli.

Jürisson aga rääkis edasi: „Ja miks teotate teie oma Rümpleriga Maasika emandat? Ise peate teie teda oma juures külas, sööte ühes lauas, joote ühest toobist ja nüid teotate teda! Miks? Et teie kardate: Ehk meelitab Maasika emand teie Madara ära. Häbenege ometi! Kui wähe on teil naisterahwast, kes ainus aus inimene ehk terwes Mudilas on, lugupidamist!”

„Papi, papi!” hakkas köstri emand kriiksuma, „papi, seda lased sa enesele ütelda!? Wuih, häbi, Jürisson!”

„Ta on äritatud!” sosistas köster, ilma, et ta ikka aru oleks saanud, mis see kõik tähendas.

„Jah, ma olen äritatud,” wastas Jürisson, „aga ma tean, mida ma räägin. Aga teid, kõige oma Rümpleriga ei lase ma karskuse seltsi oma tolmukottidega. See on inimese wäärtuse teotamine!”

„Jürisson!” kääksus köstri emad, „häbenege ometi niisuguseid sõnu ühe auwäärt wanale, halli habemega mehele kõneleda!”

„Sokk on ka hall!” põrutas Jürisson ülipahaselt. Köster ja emand kargasiwad korraga laua äärest püsti.

„Wuih!” karjus emand, „mõtelge, et teie ausas perekonnas olete!”

„Ka sellest aust on mul kõht täis, emand Arnikas!” wastas Jürisson ja tõusis ka laua tagant püsti. „Ma olen teie leiwaline ja muud midagi. Ma tänan teie lahkuse eest

142

ja nõuan, et teie mulle sööki mujale saadate, sest see ei ole mitte minu kauba sees, et ma teie silma all ennast täitma pean!”

Jürisson kumardas ja hakkas minema.

„Jääge, Jürisson, jääge!” sundis köster.

Jürisson lükkas aga tooli wastu lauda ja läks.

„Ma käskin teid, Jürisson!” põrutas köster wastu lauda koputades.

„Teie käsk on mulle null!”

„Mis hirmus!”

Emand oli ohates laua äärde istunud. Köster käis söögi laua ääres edasi ja tagasi.

Emand oli aga, kes kõige enne oma rahu tagasi sai.

„Papi,” kaebas ta waga healega, „papi, ära lase oma wihas Jumalat ära unustada!”

Köster ohkas ja tuli laua äärde.

„Ei mammi!” ütles ta. „Ma ei ole weel söönud. Ma sain wäga wihaseks!”

Ta wõttis taskust ninarätiku ja pühkis sellega silmi.

„Oh noored, oh noored! Ei ole teil wanade mõistust ega arusaamist!” kaebas ta tasa, wõttis paar suutäit, ütles siis käsa kokku pannes „aitäh!”, tõusis püsti ja luges, nagu ei oleks midagi sündinud: „Tänage Issandat, sest tema on hea ja tema heldus kestab igawesti; kes kõige lihale rooga annab, loojustele nende söötmist annab, noorile kaarnaile, kes teda appi hüiawad. Temal ep ole rõemu hobusewäest ega meelehead jalameeste sääreluist. Issandal on hea meel nendest, kes teda kardawad ja tema armu peale loodawad! Aamen!”

Madaras läks ka oma kambrisse, kus aga Jürissoni mitte ees ei olnud.

18.

Madaras tahtis just nüid Jürssoniga kõik põhjalikult läbi rääkida. Ta oli nii liimist lahti, nii äritatud. Seda ei olnud ta mitte ette arwata wõinud, et niisugune pahandus wõis sündida.

143

Talle tuli kibe naeratus näole: „Lõbuseltsi, ühendust tahtsin ma saada, aga esimene lõhkumise hoop on antud!” See tegi temale esiotsa kahju. Ta süda üsna kipitas sees. Kui aga esimene ärituse hoop mööda oli läinud, kui ta oma seltsimehe sõnu kõik järele oli mõtelnud, siis hakkas ta süda nagu järele andma ja warsti tuli kahjurõem endise kahjatsuse asemele. „Seal on see ilmatark ja asjade põhjalik uurija,” rääkis ta enesele, „minu ettewõtted, need ei kõlba; mina olen köstri ja Rümpleri kannupoiss; ma ei saa asjast aru!? Las’ süia nüid seda pudru!” Juba nägi Madaras, kuidas Jürisson asja nii kaugele ajab, et kõik ära tunnewad, et niisugune seltsi juhataja kuhugile ei kõlba! Ta ei tahtnud ikka kuidagi sellega rahule jääda, et teda seltsi juhatusest kõrwale oli heidetud.

Siis andis see Jürissoni kaitsekõne Maasika eest temale peamurdmist.

„Kas Jürisson salajas mitte Maasika austaja ei ole?” arwas ta.

Siis hakkas ta aga ise selle hullu mõtte üle häbi tundma: Maasika emand ei ole neiu, ei ole lesk – ja mõtleb niisugust hullu mõtet.

Madaras arutas ja arutas, aga õiget rahu ta ei saanud. Köstri majasse oli lõhe tekkinud. Kuidas seda kõrwale saata?

„Seda ei oleks ma ialgi uskunud, et Jürissonil niisugune pöörane iseloomus on!” mõtles ta. „Ja kuidas astus ta Maasika emanda eest wälja!”

„Jälle see pagana Maasika emand!” ütles Madaras pead raputades.

Niisugustest rahutumatest hulkuwatest mõtetest peastis teda seltsimees, kui see koju tuli ja rahulikult laua äärde asus, et töösse hakata.

Madaras waatas teda tükk aega kõrwalt. Ta arWas Jürissoni liikmetes ometi pisut äritust leiduwat.

„Jürisson!” küsis ta mõne aja pärast.

„Ja?!” wastas see, ilma et ta silmi ülesse oleks tõstnud.

„Mul on teiega midagi tõsist rääkida!”

144

„Räägi! Meie oleme ju küllalt tõsistest asjadest rääkinud!”

„Teie ei teinud täna just mitte üsna õieti!”

„Oo!”

„Teie kahjatsete seda pärast poole?”

„Wõib olla! Ainult Jumal ja rumal ei muuda oma arwamisi!”

„Ärge olge kangekaelne!”

„Ei ole!”

„Meie selts saab kahju!”

„Kasu saab ta, aga mitte kahju!” wastas Jürisson kindlalt. „Nüid alles hakkame peale! Küll ma neile wariseeridele näitan, kus nende lugemine ja laulmine on? Ei, wend Madaras, kui kord, siis kord! Oleme kord hakkanud, siis laseme edasi: elu on wõitlus! Ja see, mis sündinud on, see pidi kord sündima!”

Ta jäi natukene tagasihoidlikuks, siis ütles ta aga kindlasti: „Kõik minu esialgne wastupuiklemine oli siis sellega seotud. Ma nägin wäga hästi, mis sellest wälja tuleb, et sellega meie praegune seltskond just südamest pooleks kistakse! Et aga teie seda asja nii suure hooga peale hakkasite ja minu arust oma tööd just nende kätte solkida oleks annud, see sundis mind ka kätt külge pistma. See, mis praegu on sündinud, see pidi nii olema, enne ehk pärast, aga see pidi tulema, kui mitte Arnika ja Rümpleriga, siis nende järeltulijatega.”

„Tagasiastumist teie poolt ei ole?” küsis Madaras.

„Mitte ühte sammu!”

„Aga teie jääte üksinda!”

Jürissoni nägu läks naerule.

„Noh, wennas, nüid olete just seal maal, kust mina peale hakkasin. Ma olen ju alati laulnud, et meie seltskond weel nii kaugele ei ole sirgunud, et nad meid wõiks awitada. Neil puudub tarwidus! Ja see just meie häda on. Meie istutame ometi wäljale kunstlise taime, mis waba õhku ihkab, aga seda meil temale anda ei ole. Aga seda wana läppunud leitset sisse hingata – ei, prrr! see ajab wärinad peale. Kui, siis! Oleme kord maha istunud ja ühe asja üle

145

järele mõtelnud, siis ajame asja edasi, niipalju kui see wõimalik on, aga õieti ja ausasti. Nüid pean mina teid waimustama hakkama!”

Madaras tundis häbi ja lõi silmad maha.

„Waata, ametiwennas,” hakkas Jürisson peale. Ta heales oli kalkust, aga ka kahjatsust tunda. „Teie ei tunne weel keegi selle sõna tuuma: Alguses oli sõna – ja sõna oli Jumala juures ja Jumal ja sõna oli üks. Mis on selle sõna mõte: Muud mitte midagi, kui see, et Jumala ja tema sõnade wahel wahet ei ole. Ainult siis wõib inimene täit tööd luua, kui tema enesega niisama üks on. Aga teil puudub see! Teil on teine sõna, teine mees. Teie ajate kõik teisi asju. Sellest saan ma wäga hästi aru. Aga nüid peame kõik selle kõrwale wiskama ja tööd asja enese pärast tegema; meie peame sõnas ka enestega üheks saama. Ja selle pärast ei tule waenlasi karta! Köster on üks waimlik lupard! Ta laseb enesega pühkida. Mul oli temast ammu isu ära, – nüid tuli see aga wälja!”

„Ja sööma teie enam nende juurde ei tule?”

„E!”

„Ja see on wiimane sõna?”

„Wõite julged olla, et see nii on!”

Madaras käis piinlikult mööda pisukest tuba edasi ja tagasi. Jürisson istus laua ääres ja joonistas imesuuri ahwi nägusid paberi peale.

„Aga mis teie sellest arwate, kui meie neile järele annaksime ja nõnda sisse seadiksime, nagu köster soowis?” küsis Madaras pikalt.

„See on, kuidas?” küsis Jürisson.

„Ärge endid nii ruttu äritage!” waigistas Madaras.

„Kuidas, kuidas?” päris Jürisson.

„See on, kui meie lauluga.....”

Rohkem ei saanud Madaras kõneleda.

„See on lihtsalt selle koogi söömise homseks jätmine, mis täna nahka peab saama pandud,” hakkas Jürisson peale. „Kui kaua meie siis wiimaks laulame? Ju ometi ükskord inimestel silmad lahti lähewad ja näewad, kes nende sõbrad ja waenlased on. Mõtelge ometi, et meie suure kohtumõistja

146

ees seisame, kelle nimi ajalugu on. Kas teil ometi häbi ei ole niisuguseid sõnu minule ütelda?! Ega ma Arnikas ei ole? Kas teie nii wähe elu tunnete? Keskajal tahtsiwad paawstid inimesi paljajalgsete munkade karjaks muuta ja meie aja pisukesed paawstikesed tahawad meid lindude karjaks muuta, kes oksa peal peaks hüppama ja laulma: Kas on linnukesel muret. Saage ometi aru, et siin lahinguid juhatawa wõimu pärast lüiakse. Ja miks katsume seda sündmust pikendada, raskendada, mis ikka tulema peab!”

Madarale tegiwad need sõnad aga igawust. Ta keerutas oma pisikesi kihwasid ja kuulas paljalt kõrwadega, ilma et ta neid sõnu oleks mõistnud.

„Noh, lähme alla!” ütles ta Jürissonile.

„Ei!”

„Aga mina lähen!”

„Minge!”

Madaras läks.

Köster tegi suured silmad, kui ta õhtulaual tõesti Jürissoni ei leidnud.

Ta ei tahtnud küsida.

Aga naised ei jõudnud pidada.

„Kas Jürisson ka kodus on?” küsis Kaasike.

„See kord küll!” wastas küsitaw.

„Meie leib temale enam ei maitse wist?” küsis emand.

„Ta jääb oma sõna juurde ja ei tule,” wastas Madaras kibedalt.

Köster läks ülesse.

„Ametiwend ja noor sõber,” ütles ta Jürissonile, „ärge laske päewa looja minna oma wiha sees ja ärge andke maad kuradile!”

„Niisugust meest ma ei tunne!” wastas Jürisson tõsiselt.

„Kes arwab, et ta seisab, see waadaku, et ta ei lange!” õpetas köster.

Jürissoni nägu läks walgeks.

„Kuulge mees,” ütles ta wagusalt suurt wiha tagasi hoides, „kui teil üleüldse habe sellepärast on kaswanud, et teie isane olete, siis pidage seda au sees! Meie mõtted lähewad lahku. Ärgem olgem wariseerid! Olgu meil ometi

147

nii palju mehe meelt, et meie söögilaua ääres teine teise söögi-isu ei riku!”

„Meie oleme wennad Kristuses!” wastas köster.

„Kes on mu isa ja mu ema, mu wend ja öde, – need, kes minu isa tahtmist teewad, mis taewas on, ütles kord suur õpetaja. Meil on teisel teine arusaamine sellest, mis meie kalliks peame, sellepärast ei ole meie mitte wennad. Saab sellest mängust!” Jürissoni heal hakkas wärisema. „Kui see teile tüli ei tee,” ütles ta, „siis palun ma ja saatke mulle tükk leiba siia ülesse? Sest saab mulle küll!”

Köster waatas haledalt nooremehe otsa.

„Lepime ära!” ütles ta.

„Ma ei ole mitte wihane, ärge olge ka teie!” seletas Jürisson. Köster pakkus kätt. Jürisson wõttis selle wastu. Köster hoidis teda tükk aega oma pihus ja waatas nooremehe otsa.

„Ja nii siis jääb?” küsis ta.

„Las’ jääda, kuni ajad ja meeled muutuwad!” wastas Jürisson kindlalt.

Köster ohkas ja läks alla.

All kutsus ta tüdruku enese juurde ja ütles: „Jürissoni herra palub enesele sööki ülesse wiia. Seda tee ka alati!”

Tüdruk jäi köstri otsa waatama.

Köster sai pahaseks.

„Sa kuulsid ju, siis tee seda!”

Sellega oli asi lõpetatud.

Madarale ja teistele tegi see esialguses palju huwitust. Pärast nägi aga Madaras, et see temale hoopis parem oli. Wanad kadusiwad warsti oma poole ja Madaras jäi Kaasikesega üksinda juttu ajama, ja see oli neile mõlemale wäga armas.

Madaras kuulas naeruse näoga neiu seletusi, iseäranis sellest, mis inimesed nüid uue seltsi kohta rääkida. „Mõned kiidawad, mõned laidawad,” rääkis neiu ühel õhtul. „Ma sain Reimeri neiudega ka kokku, need on teie üle üsna waimustatud!” Ta waatas alt kulmu nooremehe otsa, nagu paneks ta oma sõnade mõju tähele. „Teie pidada wäga hästi tantsima! Aga sellega ei ole nemad ka mitte rahul, et teie Maasika emandaga armastuse lugu mängisite. See

148

ei passinud teile sugugi! Oh, kui hirmus naljakas see olnud, kui Maasika emand teile „armas Peeter” jne. ütelnud, see olnud nii weider! Wana naine!”

„Sest ei ole midagi!” wastas Madaras. „Mängu sees tulewad wahel wäga mitmesugused inimesed ette.”

„Mis hirmus!” naeris Luise. „See on nii pensik!”

„Aga eks mänginud teie ligi?” küsis Madaras.

Neiu silmad wilkusiwad. Ta naeratas.

„Aga onu ja tädi!”

„Kas onu ja tädi Kilewere metsas ka oliwad?! küsis Madaras ja waatas piiludes neiu otsa.

„Mis hirmus!” wastas Luise tudinal naerdes.

„Tea’p mis pagar wõis ütelda, kui teie tema naist seal armastasite?” küsis Kaasike.

Madaras hirwitas naerda.

Neiu waatas Madarale silma sisse. Madaras tegi sedasama. Õhtul, kui Madaras ülesse läks ja neiuga Jumalaga jättis, siis waatas ta hoolega ümber, kas onu tädi kusagil näha ei ole, pigistas parema käega neiu oma, aga pahema käega näpistas ta neidu just külje kontide pealt.

„Mis hirmus!” kaebas neiu.

„Aga armas ka!” naeris Madaras.

Ikka enam ja enam leidsiwad nad teine teise silmadest seda, mis neile armas oli, ja ikka enam ja enam saiwad nad teineteisele omasemaks.

19.

Köstri majasse oli jälle, kõige wähemalt pealt näha, kallis rahu asunud: wanadel oli wanadega, noortel noortega – Jürissonil iseenesega tegu. Aga nii rahulik ei olnud mitte Mudila kihelkond, iseäranis wana Rümpler.

Teisel pühal pärast seltsi awamist pidas Rümpler kirikus niisuguse jutluse, mille sarnast ta wist mitte kümnel aastal ei olnud pidanud. Ta rääkis mõistu uutest aegadest,

149

uutest wooludest, ususalgamisest ja wana kurja ümber hulkumisest.

Rahwas kuulas ja kuulas ja jäi seda uskuma, sest see oli nii tuttaw, nii armas!

Aga mitte üksnes Rümpler ei olnud see, kes pahandas, waid selle juurde asusiwad ka weel teised: esiteks lugejad-wennad, siis nende usklikud hinged, siis weel kõik need, kes juba karskuse mõtte juures südamepööritust tundsiwad.

Kõike seda wõttis wana Annemann kokku ja kui Jürisson poodi tuli, siis ütles ta temale teretuse asemel: „Waata, seal tuleb õige unenägija; saame näha, mis tema unenäod on!” Madarale ütles ta: „See üksainus on tulnud kui wõeras elama, ja tahab õieti kohut mõista!” Poodisolijad naersiwad salaja ja saiwad wäga hästi aru, mis need sõnad pidiwad tähendama.

Aga noored mehed ei löönud mitte kohkuma.

Leidus kooliõpetajate seast mehi, kes kõige südidusega tööle hakkasiwad. Kooliõpetaja Uaõis harjutas laulusid. Madaras wõttis jälle näitemängu käsile, Jürisson walmistas kõnet. Ta tahtis niisugust pauku anda, et kõikide silmad lahti pidiwad minema.

Koguni ootamata kõige selle loo seas oli see, et paar nädalat peale esimese koosoleku mõisa hopmann Kurg köstri juurde sõitis ja noortele meestele teadustas, et selts ta mõisa mehed, nimelt: kubja, kirjutaja, sepa, aedniku ja selle poisid, wõimeistri ja aidamehe seltsi liikmeteks ülesse kirjutaks. Seda palwet awaldades oli Kurg ise wäga pahane. Kui ta ära läks, hakkas Madaras täiest kõrist naerma:

„Äh-äh-hää –” kisendas ta. „Meie asi hakkab juba edenema!”

Ka Jürissonil oli sellest hea meel. Nad kiitsiwad mõlemad baroni herra wahwat tegu, kes niisuguse käsu oma meestele wist kätte oli annud.

Ja uue jõuga hakkasiwad nad jälle tööle. Kõige wähemalt tundsiwad nad endil seljataga pisut tuge olewat.

Järgmine koosolek peeti jällegi wallamajas. Aga seal tuliwad ootamata pahandused.

150

Kooliõpetaja Uaõis oli küll seal, aga teadustas kartlikult Jürissonile, et ta laulda ei wõiwat:

„Pühapäewane päew,” ütles ta, „minu pass on enese täis wõtnud ja ma ei julge sellega ette astuda. Ka Kõrgesaare Anu, kes mul soolot laulab, ei tule!”

„Miks?” küsis Jürisson.

„Isa ei luba karskuse majas laulda ja tütar peab muidugi sõna kuulma!” wastas Uaõis.

„Aga kuulutused on wäljas!” hädaldas Jürisson. „Pagan wõtku teid!”

Uaõis oli kui süte peal. Tal oli häbi ja meel paha – aga midagi ei olnud teha.

„Laulge ometi natukene!” palus Jürisson.

„Ei saa, ei saa!”

Selle aja sees oli alguse aeg käes juba, aga inimesi oli koguni wähe.

Pidi oodatama.

Madaras oli näitemänguga tegewuses. Ühte wallamaja nurka oli ta wanadest ustest ja laua serwadest hageriku moodi kongi ülesse löönud, mille ette woodi linadest eesriie käis.

Kui armetu, kui wilets see kõik oli; wiletsam, kui laada balagani meeste oma!

Et Madaraga aru pidada, läks Jürisson eesriide taha. Ja mis nägi ta siin? Näitlejatel oliwad wiinapudelid ees ja rüipasiwad.

„Mis see on?” päris Jürisson Madara käest.

„Nad ei mängi muidu, ütlewad, et kardawad!” seletas Madaras.

„Kurat!” wandus Jürisson ja läks.

Madaras jooksis talle aga järele, pidas tema kinni ja hädaldas: „Midagi ei ole teha; mõtelge ometi, Töllaka Mats ei mängi! Ma pean kellegi teise wõtma!”

„Mis temal wiga?” küsis Jürisson kähisewa healega.

„Mõtelge ometi,” sosistas Madaras, „köster Arnikas keelnud tema ära: ta alles ju leeripoiss!” Lubanud Rümplerile kaebata!”

151

Jürisson oli nii wihane, et ta Madara rindu pidi kargama, aga mis oleks see awitanud.

„Kes käskib teid niisuguseid tatikaid, leerimata lapsi, wõtta,” pahandas ta.

„Oh, pole wiga,” wabandas Madaras, „see on pisikene osa, ma wõtan selle oma peale, temal tuleb wiimasel otsal ülesse astuda!”

Tunni pooleteise ootamise järele hakati peale. Inimesi oli koguni wähe tulnud.

Siin pidi Jürisson wabandama, et ette tulnud takistuse pärast wõimalik ei ole laulda. Nähtawasti pahandas see inimesi.

„Aga raha mõistate wõtta!” urises keegi kuulajate seast.

Jürisson oli pahane. Pahaselt hakkas ta kõnelema. Ta kõneles neist ebaarwamistest, mis karskuse wastu laiali laotatakse, näitas inimeste ebausu arwamisi ja puudutas hiljutist Rümpleri seletust, et karskus ja seltsi elu kurjast olla.

Kõne oli äge ja kuulmata asi Mudilas. Igaüks sai aru, kelle pihta see oli sihitud. See oli mõtlemata, et selle suuruse wastu ka wälja saab ja wõib astuda! Nii õnnelikult ei läinud aga näitemäng. Poisid oliwad purjus, keeled oliwad pehmed ja mäng puuduline. Tihti kiskusiwad nad ärituses habemed eest ära ja ajasiwad sellega waatajad naerma.

Jürisson waatas kurwastusega pealt, aga kui ta nägi, et inimesed rõemsaks saiwad, kadus ka tema tusk.

Rõemus olek ei kestnud aga kaua. Tantsu ajal tuliwad uued liikmed, mõisamehed, wallamajasse ka jalgu keerutama. Neid lasti sisse. Aga seal nägiwad kõik, et nad joobnud oliwad. Tants, mis enne kaunis ladusasti oli läinud, muutus korraga trallimiseks ja warsti oli jäme ots mõisameeste käes.

Küll noomis neid Jürisson, küll ta palus neid, aga ei aitanud midagi. Asi läks wiimaks nii kaugele, et nad pudelid taskutest wälja tõmbasiwad, keset wallamaja saali põrmandule maha istusiwad, wiina wõtsiwad ja lõppeks armetus Saksa keeles taalri mängu hakkasiwad laskma:

„Tiisere Taadere täär muse wandere

„Won tere einere sun tere andere!

152

„Tassiss seen, tassiss seen,

„Tass tere Taadere nichsu seen!”

Inimesed plaksutasiwad ja karjusiwad, nagu türklased kuuwarjutamise ajal, kui nad karu kuu küljest ära tahawad hirmutada, aga see kisendamine ei olnud hirmu, waid lõpmata suure heameele pärast.

„Brawoo, brawoo!” kõlas üle terwe wallamaja saali. Karskuse seltsi esimees ei teadnud, mis teha. Mõisamehi wälja ajama hakata – see oleks natuke hädaohtlik olnud.

„Lõpetage pidu!” tähendas Maasika emand.

Seda tegi ka Jürisson. Ta kuulutas kõigile, et pidu lõppenud on.

Tantsijad pahandasiwad, mõisamehed mürasiwad, karsklased seisiwad wagusi. Nad nägiwad selgesti, et nende asi wägisi nurja taheti ajada, et mõisamehed nagu ette äraräägitud plaani järele seda kõik toimetasiwad.

Sellegipärast ei läinud uued karsklased saalist minema. Nad oliwad kord üleüldisteks naljategijateks saanud ja halpisiwad edasi, kord teineteise rinnust kinni wõttes, kord wandudes, kord hõisates.

„Andke wallamajale kastoriõli sisse!” õpetas Annemann. Alles siis, kui inimesed minema hakkasiwad, lahkusiwad ka mürategijad.

Jürisson oli wäga äritatud, et asi niisuguseks kippus minema. Ta kutsus järgmiseks pühapäewaks eestseisuse kokku, et aru pidada, mis teha, aga liikmeid oli nii wähe ilmunud, et midagi teha ei olnud. Selsamal päewal sai ta ka poest tuttawa sihiga ajalehe numbri, kus järgmiselt seisis:

Mudilast: Minewal pühapäewal pidas kohaline uus karskuse selts „Lehwitus” oma piduõhtut. Õhtu oli isesugune. Lubatud laul puudus, näitemäng läks waewast wiisi. Nalja tegiwad „taalri mängijad”, kes ilma programmita oma asja etendasiwad. Kõige kahtlasem oli aga kohalise kihelkonnakooli II. koolmeistri hra Jürissoni kõne „sisse juurdunud eba-arwamistest.” See oleks kõik wäga hea olewat, aga noor kõneleja puudutas ühte asja, mis meile mudilastele wäga walus oli, see on meie usu-elu.

153

See wõib kõneleja enese meelest küll kõik wäga õige olla, aga sähärdusi uusi arwamisi rahwa sekka laotada on enam kui ülekohus. Mudilas on usk alles rahwa elu alus: seda on Jumal meile annnd ja seda ei waheta meie mitte mõne lendawa kõne kõlksuga ära, nagu – materialismus. Materialismust aga rahwale õpetada jäägu teistele, aga ei kogunisti mitte kooliõpetajale. Palun mitte pahaks panna!

Mudilane.

Jürisson luges ja tundis selles kohe köstri leeri mehe ära. Seda oli wist mõni wana metsanurgas elaw wallakooli õpetaja teinud, kes nagu eesel lõwi peale kiwiaia tagant möirata katsus, et sellega wanale Rümplerile head meelt teha. Kuid see tegi Jürissonile walu, et niisuguseid inimesi leitakse, kes niisuguses asjas, nagu tema kõne, õigust walega ära segawad.

„Heldene aeg,” ohkas ta, „kui juba inimesed, kes kirjutada mõistawad, nii tönsid mõtlejad on, mis siis weel teistega teha!”

Jürisson näitas lehte Madarale. See luges, luges ja wiskas siis numbri nurka.

„Mis peab inimene tegema!?” kaebas ta. „Näitelawa ei ole, näiteseinasi ei ole, kõik ilustus ja kaunistus puuduwad, mängijad on lorud poisid, kes suudgi hästi lahti ei oska teha – mis peab inimene tegema?”

„Ma olen nii wihane,” rääkis seltsimees, „et mu meelest kõik see asi teisiti tuleb ette wõtta! Laul, näitemäng – metsa! – tants – nurka! ... Saagu, mis saab!”

„See on lihtsalt seltsi suretamine!” kaebas Madaras. „Millega huwitame rahwast?!”

„Kõnedega!” kinnitas Jürisson.

„Sellel ei ole tõmbejõudu!” arwas Madaras. „See ei too midagi sisse! Meie ei saa raha, aga waat, seda läheb meile tarwis, et meie ometi ilusa näitelawa wõiksime muretseda, kui meie Jüripäewast kõrtsi herra käest kätte saame!”

„Midagi ei ole herra käest tarwis!” wastas Jürisson. „Hakkame omal jalal käima! Ja mõisa-hulgused, need wiskame wälja!”

„Ei wõi. Jumala pärast, ei wõi,” hüidis ametiwend, „siis on kõik mokas!”

154

„Aga ma teen seda ometi!” kinnitas Jürisson. „Eks meie tulewal laupäewal näe!”

Järgmisel laupäewal oli kihelkonna koolimajas kooliõpetajate pisikeses korteris uue karskuse seltsi üleüldine koosolek kümnekonna liikmega.

Asju oli palju arutada. Baroni käest oli kiri tulnud, kus ta seltsile üheks aastaks kinnipandud kõrtsi lubas. Enne pani aga esimees mõisapoiste küsimuse ette. Suurem jagu tahtis selle, kui nalja peale waadata, aga Jürisson seisis wastu ja nõudis mõisapoiste wäljaheitmist.

Madaras seletas selle kahju, aga kui Jürisson oma ameti maha lubas panna, siis arwati mõisapoisid kõik seltsist wälja, peale kirjutaja ja kärneri.

Nüid luges Jürisson herra kirja ette.

Liikmed oliwad waimustatud ja soowisiwad, et herra auliikmeks walitaks.

Ka sellega ei olnud esimees nõus.

„Meie ei wõta mitte tema käest maja wastu,” ütles ta, „waid täname teda selle suure lahkuse eest ja ei wali teda ka mitte auliikmeks.”

„Miks?!” küsisiwad teised.

„Sellega seome endid just ilmaaegu!” arwas esimees. „Oleme kord wabad, oleme kord ise oma jalal! Meil ei ole maja tarwis, meil ei ole auliikmeid tarwis! Käime mööda walda ja elame tasa, tasa – ja teeme tööd. Mis tarwis see suur hoog!”

Jürissoni seletusi ei pandud tähele. Seletati suurest theemaja ja sellest kasust, kui herra auliige on. Loodeti kõiksugu kingituste ja abide peale.

Wiimaks andis esimees järele. Kõrtsi kinkimise eest tänati herrat ja paluti teda auliikme nime wastu wõtta.

Et aga seltsi warandust tõsta, soowitas Madaras, et selts suwel suure rahwapidu wõi rohilisesse käigu ette wõtaks, millest kõige wähemalt sada rubla kasu loodeti saawat.

Liikmed arwasiwad selle wäga heaks ja tehti maha, niipea, kui ilus kewade wäljas, suur käik rohelisesse teha.

Näitas jälle, nagu hakkaks seltsi elu libedamini minema.

Kuid asi ei läinud, ei läinud.

155

Mõisapoiste wäljawiskamine tõi suured pahandused kaela.

Kui nädal pärast Jüripäewa selts wanas kõrtsis pidu pidas ja Jürisson jälle kõnet hakkas pidama, käis korraga wäljast mürts wastu seina ja teisel pilgul lendas kiwi wäljaspoolt läbi akna rahwa sekka. Selle järele tuli teine, siis kolmas, siis neljas, siis teinepoolt küljest, teisest, kolmandast neljandast aknast!

Selts sai kahju. Wahid pandi wälja – ja pahandus peale kauba.

Weel enam. Isegi tants ei siginenud. Kui selle järele päriti, siis saadi teada, et üsna Mudila ligidal peres selsamal õhtul mõisa ja muu küla kangelaste poolt pitspall ehk simman toime pandud, et seal õlut joodud ja tralli löödud. Wanad inimesed raputasiwad pead ja ohkasiwad.

„Hukka lääwä, hukka lääwä!” kaebasiwad nad, käisiwad mööda palwemajasid ja nutsiwad.

Ka Jürissoni süda nuttis.

Wärske kewade waatas wargsil wiisil üle metsa pisut pakatawa ladwa juba. Jürisson ja Madaras istusiwad lahtise akna peal. Rümpleri eluhoone seisis natukene maad eemal, metsa taga. Jürisson ohkas.

„Sa nõrked juba?!” küsis Madaras.

„Ma ei oleks seda uskunud, aga nüid ma näen, et see töö asjata on. See rahwas, kelle pea peal seitse aastasada hinge tuimuse aia teiwaid nüri kirwega on teritatud, et teda siis selle aiaga Europast lahutada, et selle aia teiwaid on tahutud, mille sees üksnes „Eedeni tuletikud” ja „Paradiisi kõrwalopsud” ning „Paastu pannkoogid” kaswawad, ei sellest rahwast nii ruttu asja saa! – Kõrbe peab ta surema! – Selle ihusse ja weresse on muud healed istutatud!”

Jürisson jäi mõtlema. Madaras kuulas ja keerutas oma kihwasid. Neiu Kaasike käis aias, Madaras nägi teda läbi põesaste wilksawat.

Jürisson waatas ülesse.

„Lase surra!” hüidis ta, nagu oma sõnadele kinnituseks. „Waata sealt paistab noor kewade!” Ta näitas õue, kus kõik ärkas ja tärkas. „Ka see kewade tuleb meile kord, ja

156

häda sellele, kes tuult on külwanud, nad lõikawad tormi, häda sellele, kes rahwale leiwa asemele ämma-tossu on pakkunud!”

Päew weeres. Ta wiimased kiired waatasiwad wallatumalt unesse wajuwa looduse peale. Aknad punetasiwad.

„Waata, just kui põleb!” ütles Madaras ja näitas üle metsa maja peale.

Jürisson ohkas.

20.

Kewade oli tõesti wäljas. Päikene oli lumele waikselt kõrwa sisse sosistanud, et see inetu ja laisk olla, kui ta nii kaua maas wedeleb. Lumi oli seda kõige enne kuulnud ja sirinal seda jääle õige tungiwalt meelde tuletanud, ja lumi lagunes, wesi wulises, jää pööris end, nagu laisk mees ja säng nagises sellest pöörmisest – ja laisk mees läks ja laulis, laulis lahkumise laulu weski tammide ja koskede peal – ja läks! Kui siis jää sulas, sirises wesi maa mulla sisse, puudutas seal rohu ja puude juuresid, kõdistas neid unest ülesse ja nad lõiwad unised pungas silmad lahti ja naersiwad ning naersiwad, nii et mets mürises ja laan laksus. Isegi Pikker-poisil tuli nalja tuju peale ja kõminal wuristas ta oma wankrit pilwede piiril ja põrutas paju koort tüwe küllest lahti, et karjapoiss wõiks wilet teha ja oma talwest ära kurnatud loomakarjale kõrwa sisse wilistada, et kewade tõesti käes on.

Kewade oli wäljas. Karskuse selts „Lehwitus” wõttis nõuks esimest kewadest rõemu tuttawas Kilewere metsas, kusagil ilusa kaasiku sees paremini tunda ja mööda saata.

Naabri kihelkonnast oli pasunakoor tellitud. Lipud ees, pasunakoor mängides järel, nii sammusiwad nad läbi Mudila Kilewere poole.

Terwe Mudila oli jalul, lapsed jooksiwad tee kõrwal, wahtisiwad ja rõemustasiwad pasuna mängu üle. Ka wanemad inimesed tuliwad majadest wälja ja waatasiwad imes-

157

tades nooremate nalja. Isegi Annemann seisis naeruse näoga poe ukse peal ja läks naljatades poodi tagasi, kui rong mööda oli läinud: „Noh, küll tulewal kewadel tanu pitsid kalliks lähewad!” oli ta mõistu ütelnud.

Kewade mõjul tundis ennast igaüks rõemsa olewat. Iseäranis rõemus oli Madaras ja Kaasike, kes rõemsalt teine teise otsa waatasiwad ja sellest waatest eneste südametele magusust leidsiwad.

Ka pagar Maasik oli oma emandaga. Nad mõlemad oliwad ka karskuse seltsi liikmeteks hakkanud. Iseäranis imestust sünnitas, et wana pagar seltsiliikmeks astus, sest tema oli ju suur wiina sõber. Aga ta oli nagu teiseks saanud. Inimesed naersiwad ja teadsiwad rääkida, et ta seda hirmu pärast teinud, sest Madaras oleks muidu emanda käest ära wõtnud.

Mis oli aga Madaral nüid teistega asja?! Ta käis küll ka wahel pagari pool, aga ikka ja alati Kaasikese kaasas, kes nagu paha aimates Madarat mitte üksinda Mudilasse ei lasknud. Inimesed harjusiwad seda paari juba nii ühes nägema, et kui wahel teine neist üksinda ilmus, siis torkas see silma, just kui ühe silmaga inimene, kellel teine pool pale ilust puudub.

Rohelises lauleti, mängiti, tantsiti. Neiud punusiwad peiudele wanikuid, millega need endid kaunistasiwad. Juba hakkas päikene weerema, kui pidu rikuti. Trobikond mõisa poissa, kas jällegi wintis näisiwad olewat, ilmus pidu platsile.

Midagi salalikku paha heljus õhus. Karsklastel oli wiimane temp weel wäga hästi meeles. Nad hoidsiwad tagasi. Mõisa meeste silmad wälkusiwad wihast.

Seal astus keegi aedniku poiss teiste ette ja hakkas takti lööma. Mõisa poisid laulsiwad ühest suust pagari emanda, Madara ja Kaasikese kohta omatehtud roppu laulu.

Maasika emand waatas tõsiselt lauljate peale. Siis käisiwad ta silmad ringi, nagu otsiksiwad nad midagi, aga kui nad seda midagit kusagilt ei leidnud, jäi ta rahulikult edasi kuulama.

158

Nii rahulik ei olnud aga pagar mitte. Ta palele asus wiha, ta rusikad asusiwad kokku ja neid mõisa meeste nina all wihkudes kisendas ta:

„Mõisa sead! Lakekausid! Häbi teil ei ole!?”

Seal astus mõisa sepa sell pagari ette, ajas kõhu ette ja täiest joobnud kõrist küsis ta: „Mis sa tainamulija mögad?! Ütle mulle, mis sa oma puniku eest, mis sa baroni käest ostsid, üiri tahad!?” Hele plaks käis! Sepa selli silmad läksiwad kirjuks. Pagar oli kõigest jõust rusikat tarwitanud! See läks aga pagarile kalliks maksma. Mõisameeste kari langes pagari peale. Emand märkas, et ta mees terwe seltskonna eest peab wastama ja häda märgates kisendas ta appi.

Sündis segadus. Jooksti, karjuti, rüseledi! Karsklased tormasiwad pagarit peastma, kelle selga rusika hoobid langesiwad. Rusikad lendasiwad, nagu kepid, kui naised willu sagawad. Metsikud healed, mille seast „Kurat, anna saatanale!” üle lagendiku lendasiwad, kõlasiwad järsult muust mürast wälja. Rüselemine, röökimine, kisendamine! Armetu peksmine.... Weri.... Ninad lõhki....

„Andke suslamagudele!” möiras mõisa sepa sell.

„Aii-i-i! kuradid! Neil ju noad platsis!” kisendas keegi!

Neiud nutsiwad, naised oliwad ehmatanud.... Metsa pisukesed linnud, kes pesadele uinuma oliwad juba jäänud, lendasiwad kohkunult pesade pealt lendu ja waatasiwad ehmatades kahejalgsete sõda, kus need oma loomuliste kirgede tõttu tegelikult oma jumalikku sündimist pühitsesiwad.

„Ai!” kisendas keegi õige läbilõikawalt. Maasika emand tundis selle heale.

Weri woolas.

Peksjad lõiwad korraga lahku. Nende wahele sündis ring ja selle sees oli selgesti pagarit näha, kes oma kaela kinni hoidis.

See ehmatas mõisa mehi. Nad taganesiwad. Möirasiwad, hirnusiwad weel – ja lahingu plats selgines.

„Wõtke mõrtsukad kinni!” hüidis pagar.

Mõisapoisid paniwad aga plagama.

159

„Kas saite nüid, suslakopad!” kisendasiwad nad ja kadusiwad.

Maasika emand seisis mehe juures. See hoidis kaela peoga kinni, kus juures weri sõrmede wahelt wälja riiete peale sirinal jooksis.

„Mis on?!” küsisiwad uudishimulised.

„Keegi saatan torkas mulle noaga kaela sisse!” wastas pagar.

Pagari kaela sees oli õige pisukene haaw, kust weri nirinal jooksis.

Pagari näol oli surma kahwatus. Ta silmad läksiwad kirjuks.

„Ta sureb!” hädaldasiwad naised.

Pagar pandi maha. Ninarätikud kisti lõhki ja nendega seoti kael kinni. Mehed paniwad käed kokku ja kandsiwad pagarit koju poole.

Kõik oliwad rõhutud, pahased.

„Kas seda weel tarwis oli!” kurwastas Jürisson, kes Maasika emanda kõrwal käis ja teda katsus trööstida.

„Muidugi teada,” wastas Maasika emand, „tarwis teda ei olnud, aga on ta juba olnud, siis peame end rahulikult selle alla heitma!”

„Aga missuguse hoobi annab see kõigile neile püietele, mis mina kalliks pidasin. Ma näen, et ma siin ometi midagi teha ei saa. Parem oleks olnud, kui see asi ka Madara moodi edasi oleks läinud, siis ei oleks seda wist mitte ette tulnud!”

Maasika emand mõtles pisut. Ta kurwad silmad seisiwad Jürissoni peal.

„Süidi ei ole siin teil,” ütles ta, „waid selle praeguse aja ära kärbitud moralil ja sellest wälja kaswanud kaswatusel, nii palju kui mina sellest aru saan. Selle morali nimel pitsitatakse waba inimene oma suure jõu ja iseseiswa mõttega nagu karbi sisse ja siis pannakse sellele triiphoone taimele komblusline olewus nimeks. Püiab aga meist keegi tõesti waba kombluse poole, selle seisukorra poole, kus meil komblus instinktiks on saanud, nagu söömine joomine, siis üteldakse, see on metslane, see tahab metsik wa-

160

badust. Nii oleme meie kössi wajutatud, et meie elust ega surmast maiku ei tunne! Selle seisukorra wili on see, aga mitte – muud midagi!”

Jürisson ohkas. Talle paistis, et mõisa mehed tõesti muud ei ole, kui selle wäe avantgarde, eeswägi, kes selle kärbitud kombluse eest wõitlewad, kelle kallale just nemad, nimelt tema oli asunud. Ta waatas enese ümber ja tahtis Madarast leida, aga see puudus. See paistis temale iseäralik olewat. Aga Madaras oli Kaasikesega juba ammu enne piduplatsilt lahkunud. Nad käisiwad käsikäes metsa all edasi. Nad tundsiwad rõemu teineteise ligidalolemisest. Neil oli hea, kui nende käed teineteise külge puutusiwad. Teineteise silmadesse waatamisest oli neil hea meel.

Nad oliwad jälle selle koha peale jõudnud, kus nad sügisel seenesid oliwad korjanud, kus nad nii pööraselt teine teist oliwad taga ajanud.

Siis kollatas leht, närtsis rohi, waikis kägu ja päikene waatas ka nii totralt ja ilma eluta pilwede tagant wälja; aga nüid lõõritas lõo, kukkus kägu ja wint wilistas nii imelikult: „Siit, siit metsast ei tohi mitte üht piiru tikku wõtta,” ja rohi kaswas ning lill õitses ja päikene paistis nii palawalt, palawalt ja pilwed oliwad nii walge roosi õie karwalised ning liblikad, need ajasiwad mängu ühes kõige pisemate putukatega, niisama, nagu need, keda neiu Kaasikeseks, teist peiu Madaraks kutsuti, ja neiu Kaasikesel oli nii imelik waade, nii taltsutamata, mis aga Madarale wäga meeldis, nimelt sellepärast meeldis, et ta just niisugune, aga mitte teistsugune ei olnud. „Missugune ilus lill!” hüidis neiu Kaasike ja pistis jooksu. Madaras jooksis ka. Ta jooksis, nagu see kirju liblikas, kes sealt lendu kargas ja keda kollane taga ajas.

Neiu jooks, neiu liigutused, wapsika sarnane keskelt peenikene keha, kiljatus: „Missugune lill!” – kõik need pillasiwad peiu hingesse tuld. Kui siis neiu Kaasike lille murdis, seda nuusutas, teda peiu nina alla pistis, nagu seda Eewa kord õunaga tegi, ja selle juures naeris, teda omale rinda seadis, sinna rinda seadis, mis enesest nii ma-

161

gusat sooja wälja saatis, siis kuiwas jällegi Madara keel suu lakke ja silmad wõtsiwad endale hiilgawa läike.

„Oodake, ma panen teile lille rinda!” sosistas ta Kaasikesele, nagu kollase tiiwadega liblikas wist walgele seal sosistas, kui päikene paistis ja lill õitses ja kägu nii metsik kawalalt kukkus, ikka: „Kukku” ja „kukku!”

Neiu ei lasknud mitte enesele Madarat lille rinda panna, aga naeratas küll!

„Kukku, kukku!” laulis kägu, ja lill õitses ja päike paistis ja liblikas, – liblikas ikka lendas.

Madaras tahtis lille wägise rinda panna, aga neiu ei lasknud – ja naeratas.

Issand ja Jumal! Mis oli seal neiu Luisel naerda? Nad naersiwad mõlemad!

Lill aga õitses ja päike paistis ja täitis loodust armastawa, elustawa õhuga ja neiu ja peiu rinda ka, ja linnul ka, kes seal laulis ja pesa ehitas, ja liblikal ka, kes seal liikus, ja siisikesel põrmu-mutukal ka, kes seal sahinal rohu sees jooksis ja teist otsis, kellega ta wõis naeratada. Ja nad ei nutnud ... nad suudlesiwad.

Issakene! Miks nad suudlesiwad!

Lill õitses ja rohi kaswas ja päikene paistis sooja pilguga alla, ega ei näinud midagi, sest et temal silmi ei olnud; aga liblikas, kes liikus, see nägi ja putukas ka, kes sahinal seal rohu sees jooksis ja teist otsis, et tal mitte igaw ei oleks, ja wint nägi ka, et nad õnnelikud oliwad ..... seal ..... ja laulis weidralt:

„Pill, pill, pill, pill tuleb pika ilu järele!”...

„Jumal!” kisendas Kaasike, „see on ju madu!”

Tõesti oli see madu. Wist oli ta mätta alt ka wälja pugenud Jumala loodust waatama ja ennast sellest waimustama!

Kuid uskuda ei wõinud ta sugugi, kuidas ta neid kahte seal nii ära kohutas. Aadama ja Eewa hirm pärast õuna maitsemist ei wõinud sugugi pisem olla.

Neiu Luise oli püsti Madara ees ja wärises nagu haawa leht.

Madaras oli ehmatanud.

162

Aga wint laulis ikka: „Pill, pill, pill tuleb pika ilu järele!” ja päikene, see oli oma näo õige suureks ja kollaseks tõmbanud, ning naeris oma laia Eesti neiu näoga ja wajus alla loodesse!

„Sul on hirm?!” küsis Madaras ja hakkas neiu ümbert õrnalt kinni:

„Mine, – ma ei taha sind!” lükkas neiu teda eemale.

„Luise?!”

Luise nuttis.

Luise luksus.

Madaras aga wõttis ta käte wahele ja surus ta rinna wastu ja pitsitas ta silmade, otsaesise, pale nukkide ja kõrwade peale mitu, mitukümmend musu.

„Luise, mu armas Luise!”

Need sõnad äratasiwad Luise ülesse. Ta waatas Madara otsa, nagu ustaw karjakoer ja lõi naeratama.

Aga see naeratus ei olnud enam endine, see oli alandlik, nagu orjal.

Ruttu läksiwad nad minema: rõemsad, siisgi mitte ka just rõemsad.

Wint oli wait ja kägu laulis: „Kukku.”

Nad jõudsiwad tee peale. Piduplats oli kaugel. Nad kuulasiwad hoolega, aga kui seal waikus walitses, siis wõtsiwad nad nõuks kohe koju minna.

Aga kui suur oli nende imestus, kui nad Mudilasse jõudes kuulsiwad, et pidu kurwalt oli lõppenud. Seda saiwad nad poest kuulda, kuhu Madaras sisse astus, et neiule maiust osta.

„Mis lori see on!” imestas Madaras.

„Wana pagar sureb!” ütles poe sell. „Tohter ütleb, et haaw pisukene, aga kardetaw on, sest kaela sees olla üks elusoon katki!”

„Kus Annemann on!” küsis neiu Luise.

„Annemann on Maasikate juures,” wastas see, „sest surm on igal silmapilgul oodata!”

Noored waatasiwad teineteise otsa ja läksiwad.

Pagari maja ees oli palju rahwast.

„Kas läheme ka sisse?!” küsis Madaras.

163

„Läheme!”

Nad astusiwad sisse. Seal oli palju tuttawaid ees, nende seas ka kaupmees Annemann.

Maasika emand tuli kurwalt neile wastu.

„Kuidas on pagariga lugu?” küsis neiu Luise.

„Halb! Tohter ütleb, et mingisugust lootust ei ole!” wastas küsitaw. Siis tegi ta aga etteheitlise pilgu ja küsis: „Aga kus siis teie olite?”

Madaras lõi punetama ja wastas: „Meie olime ka seal, kuulsime küll seda healt, aga....

„Aga meie kartsime, sest meie olime halasti!” tolkas Annemann.

Madaras punetas. Luise pööris selja, et mitte teiste pilkawaid nägusid näha.

Kodus jutustasiwad nad wana rahwale kõike seda lugu, kui oleksiwad nad ise seda pealt näinud.

Teisel päewal tuli aga kurb sõnum: Pagar Maasik on surnud.

Osawõtmine oli suur. Tehti wanikuid, ja terwe Mudila saadetusel, kirst üleni lilledega kaetud – kanti wana pagar mättasse.

Rümpler pidas kibeda kõne. „Pahandused tulewad, aga häda sellele, kelle läbi nad tulewad!” Ta süidistas seda woolu, kes nagu murdja wagusa elu peale langenud ja neid äritanud, kes magawad. Kuid ka joomapoisid saiwad oma jao, et nad end täis on wõtnud, sest ainult sellest tuleb õnnetu elu. Lõpuks andis ta Maasika emandale troosti, et ta lese põlwe Jumala kartuses mööda saadaks, palumiste ja palwete sisse jääks – ja ööd ja päewad, sest kes seda ei tee, see on elawalt surnud.

Emand Maasik seisis aga haua ääres oma mustas ülikonnas suure leina looriga ja Madaras ei jõudnud küllalt sala imestada, kui ütlemata ilus tema selles riides oli.

See oli aga nagu möödaminew tundmus.

Ilusad õhtud aias, wagusad, aga kirglised tunnid lehtmajas, need wiisiwad kõik jälle ühte roopasse, sellesse roopasse, mille peal armulõnga kahekordsest kolmekordseks keeru-

164

tati, kuni neist jälle köis pidi saama, mis kahte südant jäädawalt pidi siduma.

21.

Mudila, aastasadasid magaw Mudila, kui ta üleüldse nii kaua oli olnud, oli korraga nagu kesk une pealt ülesse äratatud. Aastakümned oliwad Eesti lehed rahwale kohwitanta moka-arutusi westmas käinud, aga Mudilast polnud nad poolt sõnagi teadnud rääkida. Just nagu ei olnudgi seda kohta maailmas. Aga nüid korraga: Mudila ja jälle Mudila! Kord seisis, kuidas seal rahwas juba ärgata; kord, kuidas seal selts asuda ja wägewasti tööd teha; kord, kuidas seal materialismust laiali laotatud, sest see ilus sõna oli sellel ajal juba moe-käänakuks saanud; – ja nüid seisis ajalehes korraga, kuidas hirmus tapmine toime saadetud. Kaugemalt rahwas hakkas seda kohta juba tema ilusa nime pärast otsima ja nagu midagi kodust, tuttawat paistis neist sõnumitest wälja.

Aga Mudila ise ei tunnud enese liikmete sees mitte kõige paremat terwist. Ta luud liikmed walutasiwad, pea oli uimane ja süda sappi täis. Iseäranis paha sünnitas wiimane juhtumine. Igaüks seletas seda oma moodi.

„Eh,” naersiwad ühed, „nüid nad saiwad oma paraja kätte! Kas niisugust asja weel tarwis läks?!”

„See on ikka,” seletasiwad lugejad wennad, „kui inimene liha oma käewarreks paneb ja lahkub südamega Jumalast ära!”

Kõige rohkem kuulis wana Annemann oma poodis niisugust juttu, ja tema pani omalt poolt soolaseid sõnu juurde ja nii läksiwad need üle kihelkonna.

„Sina Jumal, sina Jumal,” seletasiwad mehed wahel poodis. „Üsna tapawad juba! Päris nugadega tikuwad hinge kallale! Kas niisugust asja enne kuulda oli!”

„See on see koolid ja asjad ja kõik!” arwas teine kolmas ja sülitas heeringa tonnide wahele nurka. „Enne?

165

Enne oli koguni teistsugune asi! Enne tuliwad inimesed kirikust, läksiwad kõrtsi, wõtsiwad oma pitsid ja jõiwad oma toop-õlled ja kõik oli ilus ja rõemuline! Siis algas nooremate seas tants ja kõik? Oli ikka oma ilus asi ja kõik! Nüid pole ühtigi! Kõrts on kinni, wiina tilka kusagilt ei saa, inimese meel on nukker, eks peab wägise tormiks ja peast jaburaks minema! Seal nüid karskuse mehed ka weel oma lobaga! Pole hea ühtigi!”

„Eks ole wiimse päewa märgid,” kaebas Annemann.

„Jah,” tõendas küla onu sekka, „eks kirjas ole ju ka ülewel, et enne neid wiimaseid aegu tulewad pahandused ja riiud ja tülid ning tapmised. Eks see seisa ju seal kõik ülewel!”

„Wiina wõtmine olla ka patt?” arwas teine.

„Kiri ütleb nõnda,” seletas endine, kellele kiri õige selge näitas olewat, „kellel on ai, ai, kellel on wai, wai – eks neil, kes aega wiina juures wiitwad! Ja jälle: Ärge jooge täis magusat wiina. See on, magus wiin on keelatud ja seda ei joo isegi juudid ka, aga selge Jumala wilja wastu kiri ei tunnista tänapäewani midagi! Kõik niisugune asi on wõlts ja ususegamine ega seisa tõe põhja peal!

„Ja jaa!” arwas teine. „Ega Jumala wili pilgata ei ole! Siis on leib ka „kiht”!”

Nõnda nad seletasiwad. Aga oli ka teistsugu seletusi ja seletajaid. Oli ka neid, kes karskuse tööd tundsiwad ja sellest lugu pidasiwad, aga neid oli nii natukene, et see suure Mudila kohta mitte midagi ei tähendanud.

Madaras ja Jürisson nägiwad oma asja kaduwat. Iseäranis pahane oli wiimane ja kõige rohkem iseenese peale!

Miks! Selle üle ei hakkanud ta uurima. Oli see Elia wiha kõrbe koopas? Ka seda ei mõtelnud ta järele. Aga tal oli halb olla: kõik kohtu-uurimised, tunnistuse andmised, sõidud ja asjata kulutamised tegiwad talle tüli! Tüli aga tuli weel. Seal ilmus politsei kordnik tema juurde, paberid kaenlas, ja päris aru, sest kaebdus olla sisse antud, et Jürisson kõnesid ilma ülema walitsuse lubata ja läbi waatamata pidada.

„Aga ma andsin ometi ju teada,” wastas Jürisson.

166

„See ei tähenda midagi!” seletas kordnik. „Iga kõne tuleb enne ülesse kirjutada, siis ümber panna, siis kinnitada saata, siis wõite alles ette lugeda!”

Jürisson kratsis kukalt.

„Aga siis on wõimata midagi ette wõtta!” arwas Jürisson.

„Aga see pole meie asi!” wastas see, „meie waatame aga järele, et asi seadusline on!”

Siisgi seati asi nii paberisse, et need mitte kõned ei ole olnud, waid küsimiste seletused.

Nagu tina lames see asi nooremehe õlade peal. Ta tundis enese kammitsas olewat.

Aga seal sai ta weel kuulda, et mõisa pool mehed nõuks olla wõtnud „laulu ja muusika seltsi” Mudilasse asutada ja naabri walla mehed tahta põllumeeste seltsi elusse kutsuda.

See pani teda imestama. Ta kuulas järele – ja jutud näitasiwad õiged olewat.

„Soo!” naeris ta, „nüid on meil ühe walguse hallika asemel korraga kolm! Kui nüid Mudila walgeks ei kuku, siis ei ole enam õigust!”

Ta kutsus Jaanipäewaks karskuse seltsi liikmed kokku, aga kõigest kolm liiget ja Madaras oliwad kokku tulnud.

Tusaselt lahkus ta.

„Ei tea, kelle lunastaja mina olen!” sosistas ta enesele.

Seal tuli Madaras temale weel jookstes tagant järele ja teadustas, et köster kirja olla saanud, kus inspektor neid, nimelt teda ja Jürissoni, ameti talituste pärast linna kutsuda.

Kui suur aga oli nende imestus, kui nad linnas kuulsiwad, et see ameti talitus kaebduse asi oli. Noorte meeste peale oli kaebatud, et nad oma aega asjata seltsi töö peale ära raisata.

Inspektor wõttis noored mehed külmalt wastu ja noomis nemad läbi.

„Teie amet ei ole kogunisti mitte niisuguste asjadega tegemist teha,” ütles ta. „Ma lootsin, et teie, kui arusaajad inimesed meie üleüldist tööd edendate, aga teie ajate seal kõiksugu rahwustamise asju taga!”

167

Seda oli neile weel tarwis! Jürisson sai kohe pahaseks, kui ta kuulis, miks neid ette oli kutsutud.

„Niisuguseid kaebdusi,” wastas Jürisson, „wõib toobi wiina eest terwe tosina sisse saata!”

Madaras waatas kohkunult oma seltsimehe otsa.

„Mis?” küsis inspektor.

„Sellel kaebdusel ei ole mingisugust tähendust!” wastas Jürisson külmalt.

„Kui mina teile räägin,” seletas inspektor, „siis on sellel oma tähendus. Mis on teil seltsidega tegu?”

„Ärge pange pahaks,” julges Madaras sekka ütelda, „meie katsume seal rahwast walgustada!”

„Mis rahwa-walgustus?” kargas inspektor peale. „Mis rahwa-walgustus!? Teil ei ole sellega midagi tegu! Teie rahwa-walgustus on selles, kuidas healikuid selgesti tuleb wälja ütelda! Ma tulen teie kooli, lapsed räägiwad niisugust keelt, et pagan wõtku, suu pudru täis. Ühtigi õiget healt ma ei kuule! On see kellegi töö?!” Kõneleja läks ägedaks. Ta hakkas seletama, kuidas on tarwis tundi anda, ta ajas healt kokku wajunud rinnast wälja ja köhis ja seletas jälle, nagu oleks selles wäljarääkimises inimeste terwe eluõnn. „See on teie rahwa-walgustus,” lõpetas ta wäsinult oma juttu, „aga kõik muud asjad keelan ma sootumaks ära!”

Madaras kuulas, silmad maha löödud, seda kõnet, Jürisson köhatas.

„Nüid wõite minna!” ütles inspektor.

„Ma tahtsin teile ütelda,” wastas Jürisson järsult ja sõnu lahutades, „et ma niisugustel tingimistel mitte enam kooliõpetaja ei ole!”

„Mis?!”

„Ma ei taha mitte enam kooliõpetaja olla!” wastas see.

Inspektor waatas Jürissoni otsa, siis hakkas ta naerma.

„Noh, wäga hea!” ütles ta, „wäga hea. Siis ei ole teie enam kooliõpetaja! Noh, wäga hea! Ah, teie panete seda pahaks, mis ma teile, kui hea sõber räägin, waat see ei ole hea! Teie olete hea kooliõpetaja, mispärast saate pa-

168

haseks? Mul on noortest meestest puudus! Ei maksa kohe nii südamesse wõtta! Ma muidu hoiatasin teid!”

Ta waatas Jürissoni peale.

„Aga siisgi ei ole ma enam kooliõpetaja,” wastas noormees. „Sellest mängust on juba küll!”

„Kahju!”

Mehed jätsiwad Jumalaga.

Sõna lausumata tuliwad nad toast wälja tolmuse ja lämbunud uulitsa peale. Tükk aega ei rääkinud nad teineteisega mitte sõnagi.

„Jürisson?!” küsis mõne aja pärast Madaras.

„Su sulane kuuleb!” wastas küsitaw.

„Sa oled ime kangekaelne” ütles Madaras. „Nii ei aeta asju! Mis sa sealt saad?!

„Ma saan seda, et ma häbi pärast enese ees silmi ei pruugi maha lüia! Mis see lömitamine ikka aitab!”

„Aga sa pead meilt lahkuma?” küsis Madaras.

„Lahkun ka!”

„Aga kooliõpetaja amet?”

„Kas sina oled küll raswane juba?!”

„See on su tõsine nõu?” küsis Madaras.

„Nagu aamen kirikust!”

Jälle läksiwad nad waikides edasi.

„Aga teie ettewõte Mudilas?” küsis Madaras jälle.

„Kogemata see oli,” wastas seltsimees natukese aja pärast, „ja kogemata lähen ma sellest jälle wälja!”

Nad jõudsiwad linna puiestikku. Siin istusiwad nad maha, et päewa palawusest pisut puhata.

„Ma ei saa ikka kõigest teie asjast aru,” hakkas jälle Madaras peale. „Teie olite ju hakatuses selle wastu, siis pöörasite oma sihi ja nüid korraga wiskate kõik maha ja põgenete? See ometi ei ole ju mehe mood!”

„Kas ma pean siis seda kõik ülesse korutama,” wastas Jürisson, „mis ma mõtlesin ja mis ma praegu mõtlen. Põgenemisest aga ole siin sugugi juttu! Miks ma hakkasin?! Ma hakkasin sellepärast, et ma asja nõnda tahtsin ajada, nagu ma hea arwasin olewat, aga mitte nii, nagu teie tahtsite!”

„Mis ma siis tahtsin?” küsis Madaras.

169

„Teie ei tahtnud muud, kui paljalt üht kooskäimise kohta, kus natukene lahutada saaks. Ma tahtsin aga tööd teha. Ma teadsin küll, et meie praegune seltskond tööks alles laps on, aga ma lootsin! Nüid ma aga olen näinud, et nad tõesti lapsed on ja sellepärast, lase nad mängiwad! Küll nad ükskord kaswawad, kui neile üleüldse kaswu on antud. Kui habemega meestel nii palju aru peas ei ole, et nad ise aru saaksiwad, mida mitte tarwis ei ole, mis mina siis nende und segan!! ...”

„Aga see käib ju kõige südametunnistuse wastu,” seletas Madaras. „Meie peame ikka head tegema, ikka paremuse poole püidma ja mitte just selle peale waatama, mis sellest wälja tuleb!”

„Olgu,” wastas Jürisson. „See on teie õpetus. Aga ütelge mulle, mis saate sellest? Teie räägite, ütleme karskusest, seda ei taha kirikherra, köster, mõisamehed ega talupojad ... ainult rätsepp Uherkas, kingsepp Sääsk ja surnud pagar Maasik oliwad meie suuremad liikmed. Waadake, kuhu on meie asutajad kooliõpetajad jäänud? Nad ei tule enam kokkugi! Mis töö see on? Parem auga surra, kui häbiga elada! – Siis weel ei ole meil raha, et midagi teha! Meie ei saa näitelawa, meie ei saa näitlejaid, lauljad on kauge maa taga, meie ei saa omale korteritgi! On aga siis meie maa tõesti nii waene, et sealt midagi saada ei ole. Ei ole! – Neil, kellel see wõimalik oleks, midagi rahwa-walgustuseks teha, kellel selleks jõudu on, kes ise ühe näitemängu ehk kontserti pärast linna sõidawad, kes omale sadade rublade eest raamatuid aastas ostawad, kes linna näitemängu majade jaoks tuhandeid kingiwad, need ei liiguta oma pisukest sõrme. Nüid pean aga mina, kes ma pool näljas olen, ennast lõhki kiskuma! Ja kõige selle juures seotakse mul suu kinni, mida härjal pahma pealgi ei tehta, ütle – mis ütleb selle juures ausa mehe süda?!”

Madaras oli wait.

„Pealegi weel,” seletas Jürisson, „mitte sealt ei tule peale hakata, kust teie hakkate. Pöörge lapsele õige ots! Teie tahate rahwale kuidagi seletada ja rahwas ei ole selle seletuse arusaamisele kaswatud. Meie seletame wiina kahjust – nad

170

ütlewad, et see kirja põhja peal ei seisa! Meie mängime näitemängu – inimesed waatawad balagani? Pagar lüiakse joobnud poiste läbi maha, – inimesed seletawad, et seda karskuse mehed teinud!”

Jürisson tõusis püsti.

„Kulla inimene,” ütles ta siis kurwalt, „koguni teisest küljest tuleb peale hakata! Niikaua, kui mõnedel wõimalik on kõik teha ja teistele on wõimalus mitte midagi teha järele jäetud, niikaua on raske elada!”

„Siis wiskate teie kõik maha?” küsis Madaras uuesti.

„Kõik wiskan maha?” küsis Jürisson kurwalt wastu. „Terwe Mudila wiskan maha! Las’ kopatab, saab sõnnikut!”

Nõnda tegi ka Jürisson.

Ta lahkus Mudilast ja asus linna elama. Kahju oli Mudilas kõigil tema lahkumisest, mitte üksnes sõpradel, waid igal ühel, kes teda ligemalt tundis. Karskuse selts tahtis temale pidu teha, aga ta ise oli käte ja jalgadega selle wastu ja lahkus, ilma et ta sellest kellegile oleks teatanud.

22.

Ametiwenna lahkumine ei jäänud Madara peale mitte ilma mõjuta: ta mõtles tihti Jürissoni peale ja wõrdles teda enesega. Aga nii palju, kui ta ka mõtles, selgele otsusele ta tema üle ei saanud.

Mis tahtis see inimene?” küsis ta tihti enese käest. Esiti oli Jürissonil nagu kade meel, et Madaras uute mõtetega ilmus, siis oli ta wastu, puikles, ajas tarka juttu, siis jäi wait, pööris oma lippu ja hakkas korraga töösse ning lahkus sellest just niisama suure kiirusega ja hooga.

„Missugune wäljakannatamata karakter!” kinnitas Madaras. Tal oli kõigest sellest äraelatud ajast kahju.

„Ära rikkus, kõik selle pudru pani ta mokka,” kaebas ta kord Jürissoni üle, kui nad all söögi laual jälle koos oliwad. „Kui ilusasti oleksime meie elanud! Nii rahulikult, nii sõbralikult. Kas oleks seal tarwis olnud kõike seda äri-

171

tust teha? Kas oleks tarwis olnud mõisa mehi wälja wisata? Kas seda kõik oleks tarwis olnud!”

„Seda kõike ei oleks tarwis olnud!” kinnitas köster. „Ka kõike seda asja ei oleks hakatagi waja olnud. Kas ma küll ei seisnud wastu!? Ma tundsin juba seda ette ära! Aga ikka see noorus, see noorus! Saab ta kusagil uue mõtte kätte, siis ollakse sellega nagu kana muna-walus ja wiimaks, kui muna walmis, siis on see nahk-muna! Ei ole sugugi elutarkust! Kui sügaw on selle sõna mõte: „Carpe diem” – pruugi aega kasuga, ehk nagu kiri ütleb, tee tööd nii kaua, kui walge on! Aga kes noortest mõistab seda?! Ma olen teile ju mitu korda ütelnud ja õpetanud: inimese oma nahk on kõige ligidamal! See ei tähenda mitte, et ma wargaks, rööwliks, tapjaks saan. Ei sugugi mitte. Aga et meie praeguse aja seisukorras ikka katsume headuse poole püida ja mitte ära unetada, et meist ka targemaid on, et meie weel ilma juhatajad ei ole. Ma pean ikka ütlema: praegustes oludes on meil küll ja küll weel wõimalik kasulist tööd teha selles, mis hea ja armas on! Noh, wahel mõni pisukene eksitus, pisukene patukene, mille eest kord küll Jumal armulikult hoidku, on ka andeks antaw! Noh, pisukene mäng kaarta, pisukene pits-wiina! Noh, ma arwan, kui meie ühe korra suure Jumala ette saame, siis ei küsi ta tõesti mitte: Sina köster Arnikas, sa oled tips wiina wõtnud – sina oled kaarta mänginud, sina lähed põrgusse? Ei, Jumala arm on suur patuste wastu. Üks pisikene nõrkus elus on andeksantaw!”

Ta naeris magusasti ja waatas oma kaaskondlaste otsa.

Madaras ja Kaasike waatasiwad ka teineteise otsa ja naersiwad palju-tähendawalt.

„Üks pisikene patt on elus andeksantaw!...”

„Waata, seal oli nüid Jürisson oma suure kangekaelusega!” pilkas köstri emand. „Ajas pilli lõhki!”

Köster naeris magusasti. Ka Madaras ja Kaasike naersiwad.

„Üks pisikene patt on elus andeksantaw!”...

„Saab näha, mis nad nüid oma seltsiga teewad?” küsis köstri emand.

172

„Kui hea, et herra Madaras sellest asjast wäljas on!” arwas neiu Luise.

„Küll nad sisse weawad!” ütles köster. „Kust nad teist saawad, kes asja ajaks, kui herra Madaras! Aga seda ma ütlen: pange aega tähele ja ärge rikkuge oma elu. Mina olen juba siin kihelkonnas elanud ja ehk ma küll köster Arnikas olen, siisgi olen ma terwe kihelkonna oma käpa all pidada mõistnud ja tean, mis tema rahule tarwis läheb. Ma ütlen teile, herra Madaras: pange aega tähele, ärge rikkuge oma tulewikku ja saate teie ette otsa, siis tehke, nagu ma juba õpetasin: pöörge lipp tuule järele ja niisama ka kuue hõlm seda mööda, kuidas tuul puhub, muidu poeb see põue ja hakkab külm, köha ja nohu!”

Kui noored õhtul aias jalutasiwad, siis pani Madaras oma kuue hõlma neiu Luisele üle selja ja naeris: „Muidu poeb tuul põue ja siis hakkab külm, köha ja nohu!”

Nad naersiwad ja oliwad õnnelikud, sest üks pisikene patt on elus andeksantaw...

Läks aga Madaras oma katuse alusesse kambrisse, siis tuli talle jällegi Jürisson meelde. Nii kuidas ta temast ka aru ei saanud, näitas ta tema meelest siisgi nagu kalju-rahn olewat, kes ise puruks läheb ja teist purustab, aga mitte ei paendu. Siis aga tuliwad nagu iseeneses tema meelde ja waimu silmade ette kõik teised ja Arnikas!

„Pagana poiss!” naeris Madaras. „Ta tahab, et ma tema Luise tõesti omale wõtaks!”

„Kas ma siis ei wõta?!” küsis ta eneselt. „Issand Jumal, see peab ju nii olema! Nii ta ongi – ongi – igawesti! Minu Luise!”

„Mees ja sõna peab üks olema,” seletas Jürisson, „nagu Jumal ja sõna üks on!”

„Üks pisikene patt on andeksantaw,” kõlas ta kõrwades Arnika heal, „aga siisgi ei ole tarwis meil wargad mõrtsukad olla! Jumala arm on suur patuste wastu!”

„Midagi ei saa meie ise teha!” mäletas ta Maasika emanda seletust. „Nüid oli emandal mees surnud,” jätkas Madaras mõtetele otsa. Temale tuli meelde, kuidas nad Kröitsbergi warrult kuju oliwad sõitnud, ta tundis weel

173

praegugi seda sooja oma õla peal, mis sinna sisse teise käe warrest oli jäänud.

„Ma loru!” hüidis ta järsku. „Ma kahklen weel!? Neiu Luise, neiu, neiu!... ja seal... naine... naine, kes kõiksugu lori suust wälja ajab! Ja ma kahklen. Üks ainukene samm! Pisut julgust – ja kõik on käes!”...

Ta hakkas edasi-tagasi käima, lükkas akna lahti ja waatas wälja.

Jahe suwe-õhtune õhk jahutas tema palawat, kirglistest mõtetest walutawat pead.

„Aga mis lõpp?” küsis ta.

„Noh, ma saan ta kätte,” seletas Madaras enesele. „Mis hakkan ma peale!? Neiu Luise?”...

„Ei poeg,” naeris ta enesele, „kaugele lähed!”...

„Kui kenasti ometi Jürisson seda ära tundis, mis minul südames oli?!” mõtles ta. „Isegi minu püietest seltsi asjus nägi ta mind läbi ja läbi! Tema aga taganes, aga mina ei tagane!”

Nagu Arnikas ette oli ütelnud, nii ka läks. Kui Mudila Eesti karskuse selts „Lehwitus” oma üleüldist koosolekut kuiwas kõrtsis pidas, siis oli seal kaheksa liiget koos. Ka Madaras oli selleks päewaks kui tegelik asjaajaja sinna tellitud. Kui õudne oli aga kõik see nähtus. 8 liiget ja noor selts!

Seal seisis kooliõpetaja Uaõis, kahwatanud, walge, rind sisse wajunud, nagu harilikul ärakurnatud külakooliõpetajal, ja waatas arglikult üleüldise koosoleku peale. Paremad ei olnud ka teised: elu ja agarus puudus.

Küsimine, keda esimeheks walida, andis pead murda. Paluti, et Madaras selleks hakkaks. Madaras aga ei olnud liigegi. Mis teha? Pandi Madaras koosolekule ette, waliti liikmeks ja ühes sellega ka presidendiks.

Nüid oli Madaras selle koha kätte saanud, mis hakatusest tema jagu oleks pidanud olema.

Et karskuse mehi pisut julgustada, arwas ta oma kohuseks neid tänada ja neile oma uut tööplaani tutwustada.

Ta kõneles rasketest aegadest ja andis märgata, et selts, kui ta praegust aega kasuga tahab pruukida, oma töö-

174

plaani pisut peab muutma. Esiteks, tema arust, kus karskuse asi alles lapse kingades käib, ei tohiks praegusel ajal mitte nii kalgi südamega iga eksituse peale waadata. Ta arwas wõimalikuks pisut joomist lubada. Siis seletas ta, et inimesed waimulise tooniga wäga harjunud on, siis ei tohiks seda ka mitte põlata, waid koosolekuid laulu ja palwega hakata ja lõpetada. Wiimaks pani ta ette, kui ilus see oleks, kui kohaline waimulik ka auliige oleks.

Selts oli oma täie koguga kõige selle poolt.

„Jätame ka tantsu maha ja näitemängu ka!” seletas keegi Udulaskme küla mees, ameti poolest rätsespp.

Selle wastu astus aga Madaras wälja. Ta seletas, kui suur haridusline tähendus näitemängul on ja kui tähtjas keha liigutus tants olla, kuidas see kõik waimu tõsta ja hinge ülendada.

„Pealegi,” lõpetas ta, „peame seda meeles pidama, kui meie tantsu ära kaotame, siis ei saa meie nooremaid enam seltsis pidada. Nad lähewad küladesse aiduraidutama ja see on halwem kui seltsis tantsimine.

Nii jäi ka. Taheti palwe ja lauluga hakata ja lõpetada ja tantsu ja näitemängu wahetewahel ka lubada.

Madaras oli oma esimese tööga üsna rahul ja teisel päewal ruttas ta seda kirikherrale teatama, nagu köster soowis.

Rümpler oli aga kaunis mossis näoga. Kui ta aga kuulis, et teda auliikmeks walitud, siis käis ta näo üle pisikene naeru jume.

„Ahaa?” hakkas ta peale, „ahaaa! See on ju üsna kena, aga kuidas on teie tööga lugu?”

Madaras seletas.

„Siisgi tantsu ja näitemängu oleks wõinud teie wälja jätta. Sellega ei ole ma rahul. See ei lähe tõsisele seltsile!”

Madaras seletas oma mõtteid.

Kirikherra nägu läks rõemsaks, kui ta nooremehe seletust kuulis.

„Sõber,” ütles ta siis, „see on paljas wabandus. Omal pikal eluajal olen ma ka midagi tähele pannud. Kas sa tead, mis ma ütlen! Teie mõlemad, Jürisson ja sina, olete wäga palju paha teinud!”

175

Ta silmad hakkasiwad wälkuma. Madaras kohkus.

„Teie olete pahad poisid, kui need, kes Eliast, seda palja peaga wanainimest, pilkasiwad. Aga waata, karud tuliwad metsast ja murdsiwad need jumalawallatumad ja lõõbid poisid ära. Waata, Jürisson on ka murtud. See wana karu, patt, see murrab ja lööb teda. Ta tahab teda tappa noppesti! Aga, et sina, mu Heinrich, oma juhataja sõna oled wõtnud kuulda, siis pea mu sõna meeles: austa halli pead, kumarda kulupead ja pane tähele, mis wanad inimesed kõnelewad. Ma ütlen, et tants on halb ja näitemäng niisama, ja nii see ka on. Patt – on patt! Ma räägin sulle ühe loo, mis sulle ehk naljakas on kuulda:

Sina ei leia minu kihelkonna piirides mitte ühte kiike! Ma räägin, kuidas see sündis. Ma olin noor kirikherra. Ma käisin ühel õhtul oma noore prouaga jalutamas. Meie tee läks küla wainust üle. Seal kiiguwad noored inimesed. Tüdrukud on kiige peal – poisid wahiwad all! Nad lendawad kõrgesse! ... Sa saad aru. Nad lendawad kõrgesse. ... Sa saad aru!” ... Ja wana otsis sõna, kuidas kõike seda kirjeldada. „Nad lendasiwad ülesse ... sa mõistad! ... Ma waatasin nende lendawate talutüdrukute peale ja mu südamesse istutas wana kiusaja hirmsad mõtted!” Rümpler puhkas. „Kui nüid minu südamesse,” seletas ta edasi, „saatan niisugust jõledust wõib külwata, mis arwate teie neist noortest toorestest külapoistest! Ma läksin ja mõtlesin. Mu proua küsis, mis ma mõtelda? Aga Jumal walgustas mind ja ma hakkasin küla kiikede wastu tööd tegema ja nad langesiwad, nad langesiwad, kui omal ajal suur tamm Bonifaciuse kirwe all. Pane nüid tähele, noormees, mis sündis: mõne aasta pärast wähenes ka wäärlaste arw üle terwe kihelkonna! Ma olin naela pea pihta trehwanud... mh!”

Rümpleril oli omast kawalusest weel praegu hea meel. Iseteadwalt rääkis ta edasi: „Ja nüid teen ma seda üsna lihtsalt: ilmub kusagile küla wainule kiik, siis läheb minu wöörmünder, kirwes seljas, ja lööb selle kiige juurika pealt maha, et tema aset enam ei tunta. Ja asi otsas!”

Ta naeris magusasti.

176

See naer oli magus ja külgehakkaw. Ka Madaras naeris, aga ta punetas selle juures ja ta tundis, kuidas ta süda sees peksma hakkas, nagu oleks wana Rümpler tema mingi paha pealt kinni tabanud.

„Tants ja näitemäng on ka niisugune asi, nagu kiiged, mis meelesid laiali ajab,” seletas Rümpler edasi. „Neid inimesi peab raudsetes kätes peetama!” Ta näitas oma rusikat, millesse sõrmed kõwasti kokku oliwad pigistatud ja lisas juurde: „Muidu ei saa nad mitte taewasse, sest nad ise tallawad oma poriste jalgadega taewa ukse-esise nii kinni, et see uks enam neile iganes ei awa!”

„Aga näitemäng harib...”

„Wähe lootust,” wõttis Rümpler sõna otsast kinni. „Ma ei usu seda mitte, mis need suure suuga lobawad. Haridus... haridus... Ma olin ka haritud mees, kui ma oma noore prouaga seal küla kiige all seisin. Ei; ei haridus hoia kedagit paha tegemast. See wana Aadam on üks niisugune isand, kes lugeda ega kirjutada ei mõista, ega seda kunsti ka ialgi ära ei õpi!”

„Aga ometi seda soowitakse!” tähendas Madaras.

„Jah soowijaid on palju!” ohkas Rümpler. „Nüidsel ajal on neid iseäranis wäga palju tekkinud, aga nende äranägemine on pisikene. Minge elage suurtes ülikoolides ja linnades, siis näete, et nad hullemini elawad, kui meie talupojad oma rumaluses!”

Madaras sai äritatud.

„Ütelge siis, aus õpetaja,” palus ta, „mis awitab?”

Rümpler käis toas ringi ja otsis midagit. Siis wõttis ta nurgast laua pealt suure raamatu. See oli piibel. Ta näitas seda noorele mehele:

„Waata,” ütles ta, „see awitab, mis siin sees on!” – ja aukartuses pani ta suure raamatu laua peale. Laud kõmises, nagu tühi kast, ja Madaras märkas, kuidas tume õudne tümin kõike tuba täitis ja tema tühja hinge ka, mis temas niisama kõmises, nagu tuba, millele see aga nii omane paistis olewat.

„Ma palun siis seltsi nimel, et teie auliikmeks hakkak-

177

site ja meie uuesti sündinud seltsist ka osa katsuksite wõtta!” palus Madaras.

Rümpler jäi tõsiseks. Madaras tundis, et tema just niisama tõsiseks oleks saanud, kui temale niisugust asja ette oleks pandud, ja see arusaamine teise hingest julgustas teda. Ta nägi, et tema mitte üksinda niisugune ei olnud.

„Jah, ma wõtan selle nime wastu,” ütles ta siis kindlalt, „ja ma loodan, et teie kõik sellele sihile kindlaks jääte, mis ma soowisin!”

Madaras läks.

Koguni teiste tundmustega tuli ta nüid kirikumõisast wälja kui esimesel korral. Enne oli ta pahandanud, et Rümpler nii kõneles, nüid ei olnud jutud mitte teistsugused, aga Madaras oli koguni rõemus, et ta nii kaugele asjaga jõudnud. Nagu jänes hakkas ta küttide eest jälga segama.

Kodus, kui ta oma käigust seletas, nägi ta, kuidas kõigil hea meel oli. Ta rääkis kirikherra kiige lugu. Kõik teadsiwad seda juba enne, aga naersiwad – ja neiu Luise ka ja ei punetanud mitte ega läinud kööki, nagu sel korral, kui pagari emand armastuse laulu laulis.

Imelikult tundis Madaras, kuidas ta süda sees tühjaks läks. Paistis, nagu kuiwataksiwad inimesed märja lapiga niisket lauda.

Oma tuppa minnes tundis ta esimest korda elu sees südame tühjust, hinge piina. Rümpleri jutt kiigest pani tema mõtlema. Talle tuli nagu ahastus peale...

„Kui, kui... kui see asi hulluks läheb?!” mõtles ta.

See oli esimene kord elus, kui ta nii mõtles, ja rutusti läks ta toast wälja.

23.

Madaras pööris lese Maasika juurde sisse. Lesk oli ka kodus. Must riie kattis tema saledat keha. Tema walge, ilus nägu paistis selle musta kesta seest silmatorkawalt wälja ja näitas nagu poeks meelitades tema käte ja kaela

178

nahk musta riide warju alla. „A-a!” sõnas Maasika emand rõemsalt, „presidendi herrad ikka mäletawad weel meie maja?!”

Madara meel läks rõemsamaks. Heal meeldis temale niisama, nagu kõik see terwe kena naisterahwas.

„Ikka mäletame,” wastas külaline.

„Kuidas käsi siis käib ka, presidendi herra?” küsis maja perenaine.

„Miks siis korraga – „presidendi herra”?” küsis noormees Maasika käest.

„Au, ma pean ju teile õnne soowima!” naljatas noor lesk. „Palun wabandada, et nii hiljaks omaga olen jäänud ja teid ei olnud ka siin pool näha!”

„Mul ei olnud mitte südant teid kohe pärast seda juhtumist tülitada!” wastas Madaras.

Maasika nägu läks pisut tõsisemaks, siis küsis emand jälle endises toonis: „Aga miks siis mitte?”

Madaras ei teadnud selle peale mitte wastata, ta lõi silmad maha ja nagu sõnu otsides wastas ta: „Ma ei tahtnud teid segada!”

„Kuidas segada?” päris emand.

Madaras nägi, kuidas see naisterahwas teda ikka enam ja enam kimbatusesse tahab ajada, ja omale midagi tuttawat meelde tuletades wastas ta:

„Mu süda ehk kõneleks küll teist, aga mõtelge ometi, emand Maasik, kõik ei ole mitte alati ja igal ajal kombeline!”

„Kuidas kombeline?” küsis emand korraga. „Kuidas ei ole see kombeline – minu juurde sisse tulla, mind waatama!?”

Madaras tundis selgesti, kuidas tema nägu õõgama hakkas, kuidas kõrwa lestad tuld wälja ajasiwad. „Mitte nii, mitte nii,” palus ta, „ärge nii arwake, mitte nõnda! Mitte nii ei ole see asi! Waid seda ei luba ju lihtne wiisakus, et noormees niisugusel korral mitte soowitaw külaline ei ole!”

„Kellele? Minule wõi?” päris emand.

„Teile ehk mitte, aga peale meid on ka teisi!”...

„Teisi, teisi!” hüidis Maasik äritatult, „minge oma teiste ja oma wiisakusega sinna, kus teid keegi ei näe! Teie

179

wiisakus, teie komblus?” lisas ta juurde. „Mis on teie komblus?! Teie komblus on silmakirja teenistuse isa! Wariseeride isa on teie komblus: siis, kui ma wäljaspoolt waba ei olnud, siis oli see küll hea; kui ma aga täiesti waba olen, siis ei ole see enam wiisakas, kombeline, kõlbuline!”... Ta puhkas pisut, nagu koguks ta iseennast. „Kas näete nüid, herra Madaras, missugune teie olete ja teie isa – – –” ta jättis sõna pooleli ja ütles:

„Ise astub alles esimesi sammusid ja niisugused päha õpitud wabandused!”

Madaras oli kitsikuses. Ta waatas paluwa pilguga emand Maasika otsa, et see teda mitte enam ei puudutaks.

Maasika emand sai sellest pilgust wäga hästi aru. Tal nähti noorest mehest ka kahju olewat ja waiksemalt küsis ta:

„Noh, mis uudist ka on?”

„Uudis ikka seesamane,” wastas Madaras ja hakkas oma lugu kõnelema, mis ta karskuse seltsis teinud, mis nad ette wõtnud ja mis wana Rümpler kõnelenud.

Maasik kuulas tähele pannes.

„Teie tegu ei kiida ma sugugi ilusaks ega tarwiliseks,” ütles siis Maasika emand, kui Madaras oma jutu oli lõpetanud ja nagu küsides emanda otsa waatama jäänud, nagu ootaks ta tema käest oma teo kohta arwustust ja ka kiitust.

„Palun wabandada,” õiendas Madaras, „ma mõtlen teisiti!”

„Teie mõtlete teisiti?” küsis emand. „Ärge pange pahaks, herra Madaras, aga ma pean küsima, kas teie üleüldse midagi mõtlete?”

Madaras punetas.

„Kuidas nii?” küsis ta.

„Nii ta on!” wastas küsitaw. „Teil ei ole niigi palju mõtlemist, et teie mitte seda kohe jalgadega tallama ei hakkaks, mis teie eelkäija on ülesse seadinud!”

„Ah, Jürisson?” küsis Madaras.

„Jürisson neh!”

„Kas teie temast siis nii palju lugu peate?” nõudis Madaras kadedalt. „Ma ei saanud tema püietest mitte aru!

180

Wõi on mul selleks, nagu teie nimetasite, üleüldse wähe mõtlemise wõimu!”

Madaras naeris pilkawalt, kus juures ta käe seljaga nina otsa ülesse poole lükkas. See wastus äritas aga Maasika emandat.

„Ma arwan,” wastas ta, „et nõrk külg just teie pool on!”

„Aga mis tahtis siis see herra, olge head ja ütelge!” nõudis Madaras ägedalt. „Selle asemel, et midagi kosutawalt ehitada, jooksis ta nagu kutsumata külaline wahele ja rikkus rohkem, kui ta kasu tõi. Ja, tarka juttu ja ilusaid sõnu,” lisas Madaras otsa, „neid on nüidsel ajal hõlbus suust wälja ajada, kui inimene natukene lugenud on, aga ehitada, kõik kosutawalt edasi ajada, see on teine tubakas!”

„Ka need ei ole muud, kui paljad ilusad sõnad,” kostis Maasik. Siis jäi ta pisut mõtlema ja küsis: „Ütelge mulle, herra Madaras, mis on teie eesmärk, kuhu poole teie püiate?”

Madaras jäi wait. Ta naeratas.

„Kuidas wõib seda ette ütelda,” naeratas ta, „kuidas peab seda tegema, kui niipalju tööd on!”

„Aga kas on teil midagi selgemat silmade ees, kas näete teie midagi ette ära!” päris jälle ilus emand.

„Ma püian headuse poole,” sõnas Madaras waimustuses. „Kõik, mis hea, armas, kaunis, lõbus, kõik see on minu siht!”

„See on natukene naljakas!” pilkas emand. „Ütelge mulle, mis on siis hea, armas, kaunis, lõbus, herra Madaras sõna-raamatu järele?”

Madaras waikis.

„Jürissonil oli ometi siht – ta tahtis seda wana natukene eest ära koristada, mis uut elada ei lase, aga teie püided on paljas õhk, heade sõnade tilgad, mida lollidele ja närwihaigedele sisse wõib anda,” otsustas emand. „Ma mõtlesin teitest rohkem. Ma arwasin, et teie linnast ka midagi ligi olete wõtnud, mis maale kõlbab, aga ma eksisin!”

Madaral oli halb, et emand, kellele ta meeldida tahtis, niisuguse otsuse tema kohta andis ja, nagu näitas, Jürissonist rohkem lugu pidas kui temast.

181

„Aga seal oli Jürisson,” ütles Madaras, „puhus, nagu tuul ja kadus. Ja mis ta nüid seal linnas peale hakkab?”

„Mis ta seal peale hakkab?” päris emand. „Minge ja küsige tuule käest, miks ta metsa jooksis ja seal puhub! Läks – ja muud midagi. Küll inimene, kes mõtleb, enesele ka tööd leiab!”

„Aga siin rikkus ta palju ära!” wastas Madaras.

„Mis ta siin rikkus?” küsis Maasik.

„Kõik on mokas,” pahandas Madaras, „kõik tuleb uuesti teha! Ta ei tunne rahwa-elu, ta tahab kõik üle põlwe pooleks murda. Kirikherra ajas ta pööraseks, köster on wihane, rahwas ei wõta osa – mitte midagi ei ole enam hea!”

Maasika emand hakkas naerma.

„Ja nüid tahate teie, nimelt teie, seda asja laulu ja lugemisega parandada!” wastas emand. „Seda teie ei saa! Jürissoni tee oli õige. Tema tahtis seal tõsises mõttes uut elu külwata. Nii palju, kui mina sellest aru sain, oli see töö midagi wäärt!”

„Aga miks ta siis ära jooksis!” pilkas Madaras.

„Kui inimene ära sureb, siis ütelge: jooksis ära, aga kui ta elab, siin on see warane ütelus! Aga, mis pidi ta siin tegema, kui temast pisut aru saadi. Peab noor inimene oma jõu sinna maha matma, kus sellest kasu ei tunta, mis ta ette wõtab. Siin oli ta enneaegne. Teie alles kutsusite ta wälja. Ta ise ju seda ette ei oleks wõtnud: nii tark ta oli. Aga kui ta nägi, et igal pool seda kaswada ei tahetud lasta, mis kaswama pidi, siis läks ta ja jättis asja nende ajada, kes selles wees ujuda tahawad!”

„Siis arwate teie, et ma niisugune olen, nagu need Mudila mehed?” küsis Madaras.

„Just seesamane, ainult teine nägu: seesamane wiin teise waadi sees,” seletas emand.

Maasika emanda silmad sätendasiwad. Ta istus tooli peale ja terawalt nooremehe otsa waadates sõnas ta:

„Teie ei taha muud, kui sedasama muna edasi harida, mis meid kõiki õnnetumaks on teinud, mis meie mõtte ja püided orjameele raud kamitsasse on sidunud, mis

182

meid lämmastab! Teie tahate sellele aga weel armsama ja meeldiwama kuju anda, et sellega weel enam õnnetust suurendada. Teie seate omale suurused ette ja kumardate neid. Meie aga läheme selle suuruse juurde ja hakkame teda kõigutama. Jääb ta seisma, on hea; langeb ta aga, siis on see hea. Teie ei taha karskust mitte, kui karski ilma-waadet, waid kui seda, mille all wanas wees edasi wõib supelda!”

Madaras seisis, nagu pihti-isa ees. Kannatamataks läks see kõne temale.

„Ja mis siis teie tahate?” küsis ta ägedalt.

„Meie tahame uut elu, kes kõike seda nahkset orjameelt ei tunneks ega ei austaks,” wastas emand. „Meie oleme niisugused, kes, nagu hobused, kui nad karu näewad, siis loortsuma hakkawad ja kes wana elu tundes, nagu hobused kaameli ees, wärisewad, seda lamba-nägu koormakandjat orja silmates! Teie tahate elu kõigesuguste kirju hilpudega ehitada, et tema häbi wälja ei paistaks, meie tahame aga elu enese ilusaks teha, et temale Mardisandi hilpusid kõigesuguste tähtsate nimedega enam tarwis ei oleks!”

Madaras oli enese otseti lasknud, käte küinarnukid wastu põlwesid toetanud ja pead käte wahel hoides waatas ta Maasika emanda otsa.

Ikka rohkem ja rohkem tundis ta selle naisterahwa mõju enese peal. Esiti oli emanda tõrelemine temale wastik olnud, aga nüid tundis ta, et sellel lesel midagi niisugust oli, mis teda wõitis. Kui palju rohkema tundis ta selle naise neiu Kaasikesest olewat!

„Ja nüid,” rääkis emand edasi, „nüid, kus Jürisson juba hakatust tegi, tahate teie jälle külakiikesid sellepärast maha hakata lõhkuma, et tüdrukud ja poisid kokku ei saaks, ja kui nad kokku saawad, siis loete ja laulate nendele peale ja õnnistate neid ja asi on jällegi hea! Waata, niisugune on teie moraal!”

Madaras läks järsku punaseks. Talle tuli kogemata meelde, kuidas nad neiu Luisega kahekesti mööda metsa oliwad hulkunud... Madaras wäristas ennast. Ja nüid oli ta seotud.

183

„Aga kas teie ka teate, mis mõisa baron selle kohta ütleb?” küsis lesk.

Madaras läks tõsiseks.

„Jaa, waat seal ta on!” naeris emand Maasik. „Seal ta on! Teie walite Rümpleri auliikmeks ja unetate ära, et baron ka maailmas elab ja selle mehega midagi tegemist ei taha teha!”

„Eh-eheee!” hüidis Madaras ja hakkas kähe käega peast kinni. „Huu! missugune pudru! Et ka wana Arnikas seda meeles ei pidanud!”

„Jah, uskuge aga seda!” ässitas lesk, „siis olete wana parajaga koos! Mina usun, et see kõik wana Arnika tegu ongi. Ja ega siis hopmann Kurg ka puhas ei ole. Tal on teie peale süda hästi täis!”

„Mis eest?”

„Kes käis baroni juures?” küsis Maasika emand. „See olite ju teie! Kes hakkas sellega peale? See olite teie!”

„Aga, mis ma pean tegema?” päris Madaras äritatult.

„Mis teie nüid teinud olete, on raske parandada!” arwas emand. „Rümplerist lahti teie enam ei saa. Teie auliige ta on ja selleks ta jääb. Ja seda ma tean, et ka baron, kui ta seda kuulda saab, teile mitte „Issa meiet” lugema ei hakka!”

„Huu!” kaebas Madaras.

„Muud, kui plehku!” naeris emand.

Madaras waatas emanda otsa. Maasika emand oli tõsine ja waatas uuriwalt nooremehe silmi.

Seal koputati ukse pihta ja sisse astusiwad kirjutaja abikaasa ja neiu Luise.

„Oo,” naeris Kiwi emand, „mees alles hauas leige ja juba waadatakse uut!”

Neiu Luise uuris terawalt Madara nägu. Ta nagu märkas sealt midagi leidwat.

Maasika emand oli niisama tõsine, Madaras aga katsus oma sisemisi tundmusi tagasi hoida ja oli pisut kohkunud.

„Waadake, kuidas herra Madaras häbeneb,” õrretas kirjutaja Kiwi emand.

Luisele oli aga wäga piinlik kõike seda kuulda.

184

„Herra Madaras”, küsis ta, „kas teie pidu ka warsti tahate pidada?”

„Ja, jaa! pidu!” sõnas Madaras, „see on wäga õige, et teie meelde tuletasite!” Maasika emanda poole pöördes küsis ta: „Ega teie ligi ei saa mängida, ma pean mõne teise kuulama!”

„Miks ei?” küsis Maasik.

„Oi, Alwine, see ei lähe!” hüidis Kiwi emand. „Mõtelge, et teie ristiinimene olete! See on ju liig!”

„Aga ma mängin!” wastas see.

„Ei, emand Maasik,” kaebas neiu Luise, „see on hirmus!”

„Oh, jätke teie oma wariseeri jutud!” wastas emand Maasik kibedalt. „Millal lubate teie siis mängida? Aasta pärast wist? Kas siis aasta pärast lese lein lõppenud on?”

„Aga see on ju kord niisugune mood!” kinnitas Kiwi emand.

„Aga waat minul niisugust moodi ei ole!” ütles Maasik. „Kelle pärast ma leinan, kelle pärast mitte. Waadake aga, herra Madaras, näitemäng wälja ja jätke minu jaoks üks osa. Ma mängin ühes!”

Naised tahtsiwad minema hakata, aga Maasika emand tellis neid weel enese juurde. Alles õhtu pimedas saiwad köstri-rahwas, Madaras ja Luise, minema.

„See on üks imeline inimene, see emand Maasik!” hakkas Luise peale.

„Jah, seda on ta küll,” arwas Madaras, „tal on wäga palju Jürissoniga sarnadust!”

„Mitte sugugi!” arwas Luise.

„Ma arwan jutu poolest!” seletas Madaras.

„Mitte sugugi!” kinnitas Luise.

„Ma rääkisin ju praegu temaga, just needsamad mõtted!”

„Mis sa muidu räägid,” tõendas Luise, „Maasika Alwiinel ei ole muud kui kilawad silmad!”

Madara meel sai pahaseks.

„Ikka ilusam kui sina!” wiskas ta wastu.

Luise jäi wait. Natukene aega ei lausunud ta sõnagi, siis ütles ta: „Seda ma juba arwasin, niisugused need mehed on, kui ühest isu ära, siis on teine parem!”

185

„Muidugi on parem!” kinnitas Madaras.

Luise oli wait. Järsku hakkas ta luksudes nutma.

„Luise”, hüidis Madaras, „mis sul on?”

Luise ei wastanud midagi, waid luksus edasi.

„Mis sul on?” küsis Madaras pehmelt.

Luise ei lausunud midagi.

Madaras hakkas tasa ta õlast kinni. Luise lükkas nooremehe käe maha.

„Luise!” hüidis Madaras, nagu kutsuks ta teda.

„Löiisä, Löiisä!” osatas neiu Kaasike, „ikka Löiisä, noh, mis sa tahad?”

Madaral käis teraw piste läbi südame. Mis oli ta praegu neiu Luisele kurja teinud ja niiwiisi käidi temaga ümber.

„Ma ei taha midagi muud, kui et sa ütleksid, miks sa nutad?” küsis Madaras õige pehmelt.

„Ma ei taha, et sa selle wana naisega läbi käid!” wastas neiu nuttes.

„Miks?” küsis Madaras ja hakkas neiu kaelast kinni.

Neiu ei lükkanud kätt mitte ära, waid hakkas tema ümbert kinni ja küsis:

„Heinrich, sa ei armasta mind enam?”

Wastuse asemel oli magus musu neiu huultel.

Neiu naeris. Nutt oli ununud.

Aga Madara süda nagu pöörles sees.

24.

Noore mehesüdame pöörlemine ei kadunud. Mida rohkem Madaras Maasika emanda sõnade peale mõtles, mida rohkem ta Luise ülesastumist tema wastu arwustama hakkas, seda enam wõttis rahutus temas maad ja seda enam hakkas ta pagari lese pool käima.

Aga ka neiu Luise ei olnud ilma silmadeta. Hoolega pani ta Madara käikusid tähele ja niisama tihti käis ta ka Maasika emanda pool sees, kust ta Madara sagedasti eest leidis.

186

Niisugustel kordadel tundis Madaras esiti häbi, kui neiu Luise sisse astus, aga pärast muutus see sala wihaks, mis aga warsti lahkus, kui nad neiuga kahekesti jäiwad, kus Madaras enese täies armastuse hoos neiu käte wahele wiskas.

Nüid alles sai noormees aru, mis sala tuli see oli, mida ta neiu Luise silmades nii mitu korda oli märkanud ja mida ta taltsutada oli tahtnud. Nüid tundis ta, kuidas see tuli teda kõrwetas, tema sisemist inimest kurnas, kuiwatas.

Wahel, kui ta jällegi üksi olles südame piina tundis, siis ohkas ta, käis rahutumalt mööda tuba, katsus ennast aias lahutada, aga kõik see ei awitanud midagi.

Et sellest piinawast tundmusest lahti saada, wõttis ta jällegi pikemad käigud ette. Aga ka seegi ei toonud Madarale endist rõemust meelt tagasi. Ikka seisiwad Maasika silmad ja kuju tema waimu ees, ikka kuulis ta tema isewiisi arutusi.

„Narr asi”, mõtles ta, „et see naine enne lesk ei olnud, siis ei oleks ma ialgi seda wiga teinud!”

Ta tundis nagu hinge tarwitust jälle asja leida, et lese poole muidu natukeseks ajaks sisse minna.

Aga see oli õliga tulekustutamine. Rahutumalt tuli ta tagasi ja igakorraga kaswas wahe tema ja Kaasikese wahel ikka suuremaks.

Küll istusiwad nad seda enam weel õhtuti isekeskes aias lehthoones, küll ajasiwad nad magust nalja, küll tõotasiwad nad teineteisele igawest armastust, aga wist tundsiwad nad mõlemad, et see iseeneste pettus oli.

Ka neiu Luise tundis seda.

Ühel õhtul, kui nad jälle kahekesi oliwad, ütles ta tawalalt:

„Aga kas tead ka, Heinrich, et ma homme mõneks nädalaks kaugemale pean minema?”

„Oo!” hõiskas Madaras rõemsalt. Ta oli aga enese sellega wälja annud.

Neiu hing tundis selle hüide muusikat ja seda dissonanssi, mis sealt kõlas.

Ta jäi kurwaks ega lausunud midagi. Ka noormees oli wait.

187

Wastik waikus kestis tükk aega.

„Sa ei ole enam endine, Heinrich!” kaebas Luise.

Madaras märkas, et ta rumalasti oli teinud.

„Kuidas nii?” küsis ta rahuliselt.

„Mulle näitab see nii olewat, mul on sinu pärast alati hirm, mu süda ikka walutab, kui ma sinu peale waatan!” kaebas neiu edasi.

„See paistab sulle nõnda!” südandas Madaras. „See on ikka wahel nii!”

„Siis lõpetame selle kartuse,” rääkis neiu tõsiselt, „mis meie ikka nii kaua...” ta jättis sõna pooleli ja ootas.

Madaras ei wastanud midagi. Temal oli piinlik seda ütelda, mis neiu tahtis.

„Meie oleme alles noored!” sai ta korraga midagi wälja.

„Jung gefreit, hat Niemand bereut*)!” wastas neiu kurbliselt naeratades.

Madaras naeris ka.

„Aga see on ikka wõimata weel praegusel ajal!” wabandas Madaras. „Meil on ju nii hea küll!” rõemustas ta neidu. Ta läks ikka kaastundlikumaks neiu wastu ja warsti oliwad nad jälle oma tundmustes kokku sulanud, üks hing ja üks meel!

Oli aga teisel päewal neiu Luise ära sõitnud, siis tundis Madaras, nagu oleks suur raskus tema õladelt langenud. Ta pidi seda ise imeks panema, kui teiseks ta oli läinud: minewal sügisel, kui Kaasike ära sõitis, siis kadus tema rahu, nüid oli see aga kergituseks.

Weel rõemsamaks läks ta meel aga, kui mõne päewa pärast köstri poeg Rudolf, keda wana „onu Ruudiks” kutsus, ilma ootamata külasse tuli.

Ruudi oli Wolga ääres apteekriks. Ta oli rõemus, lustikas noormees, kes köstri majasse koguni uue elu tõi.

Kohe, peale teretuse, pidi temale Mudila uudised teada antama.

„Ma olen kuulnud, et Mudila koguni teine olla,” naeratas ta. „Kas Mudila õis ikka alles on?!” küsis ta.

*) Kes noorelt naise on wõtnud, pole ialgi kahjatsenud.

188

„Wõid kosja minna!” naljatas köster.

Ruudi hakkas ka seda lühikest aega kasuga tarwitama, mis ta siin mööda tahtis saata.

Õhtused jalutus-käigud ja naljatused wärskendasiwad wana Arnika pesa üksluiset elu.

Ruudil näitas see kodune elu aga niisama wastumeelt olewat kui Madaral ja juba teisel kolmandamal päewal hakati kaugemaid tuttawaid waatamas käima.

Järgmisel pühapäewal wõeti pikem reis ette. Ruudi tahtis teise kihelkonda möldrit Reimeri ja tema perekonda waatama minna, nagu ta ütles: „oma endist südant” kaema minna!”

Reimeri wanem tütar Helene, kellega Madaras juba karskuse pidul tuttawaks oli saanud, pidi tema endine süda olema. Juba ammu oliwad nad kooli põlwest tuttawad ja köstri emand armastas kõneleda, et Helene Ruudit küll tahta, aga Ruudi ei wõida teda mitte wõtta, sest Helene olla liiga talu-poja sorti. „Aga,” lisas emand juurde, „ega’s Ruudi kahju ei saa: Reimer on rikas mees ja kui Ruudi apteeki tahaks kusagil käima panna, siis wana ikka oma kolm tuhat ligi annab!”

Reimerid wõtsiwad noored mehed suure lahkusega wastu ja tütardel oli enam kui heameel, et Mudila herrad neid waeseid ka wäärt on arwanud oma külaskäiguga austada.

Weski paisu alla ilusasse rohtaeda mindi istuma. Wanal oli Jaani päewast weel ankur õlut üle jäänud ja selle wõttis Reimer heade külaliste auks lahti.

Tütar Helene tõi külalistele klaaskannuga pruunikat märga, mille peal kämbli jagu koore sarnast wahtu peal asus, aeda ja pakkus juua. Ruudi hõiskas rõemu pärast ja plaksutas käsa. Helene naeratas kawalalt oma punetawa ümarguse palega ja pakkus oma noori, terawaid, lumi walgeid hambaid lahkelt waatamiseks.

„Jooge, jooge, noored sõbrad!” pakkus wana Reimer kannu noorte poole upitades.

Ruudi jõi ilusa janu wahutawat märga ja õlle-luksusid kuuldawale lastes raputas ta naeratades pead: tema paksud wurrud oliwad üleni õlle-wahuga kaetud.

189

„Kuule, Ruudi, sa oled nüid koorehabe!” naljatas Helene näitemängu sõnadega. Reimer, Madaras, Ruudi, Helene naersiwad suure heameelega ja see naer ülendas nende head tuju.

„Noh, pista oma hiire sabad ka koore sisse!” sõnas Ruudi kannu Madara kätte pakkudes.

Madaras pani kannu laua peale.

Helene naeratas kawalalt.

„Ä’ nüid sõge ole, ega sa peast põrunud ei ole,” noomis Ruudi, „et sa niisugust narri teed. Ega meie enam Mudilas ei ole! Sa oled ju Mudila wesi-watsade ristiisa!”

„Täh, täh, täh!” naeris wana Reimer, „ah, tema ju karskuse usku.”

Ta waatas pilkawalt Madara otsa, aga kui see weidralt enese ette maha waatas, siis ütles Reimer:

„Noh, jooge aga peale, see on ju kali. Meil on pealpaisu natukene kõwa wesi, muud wiga pole ühtigi!”

„Tehke mulle ometi head meelt!” pakkus Helene.

Madaras ei teadnud, mis teha.

„Ma jään teie peale wihaseks!” noomis Helene.

„Ärge wihastage maja peremeest!” õrretas Ruudi.

„Palun wabandada,” palus Madaras, „see ei kõlba, kui ma joon!”

„Noh, mis isand siis teie olete?” küsis mölder tõsiselt.

„Ma olen karsklane!”

„Kus kuradi maal niisugused metsloomad kaswawad?” päris mölder kurjalt. „Mis, pagan, teie minu juurde külasse otsisite, kui teie minu toitu ei söö! Ütelge mulle, kes narr seal Mudilas, kus kõik joowad, köster, kirikherra, mõisa mehed, kes seal sihukese tsirkuse wälja mõtles?”

Madaras hakkas seletama.

„Haa, täh, täh, täh!” itsitas mölder, „teie tahate hunta hukata ja jooksete ise eest metsa; aga, waat meie, meie lööme selle tõpra maha ja sööme tema ära!” Õllekannu enese ette tõmmates upitas ta selle oma habeme sisse, kuhu ka poole kannu kõhutäis kadus.

„Waadake,” naeris ta, „nõnda oleme meie, Oluswere mehed, õlle wastased; nõnda kaotame meie tema ära!” Üsna

190

kurjalt küsis ta Madara käest: „Noh, kas joote ehk mitte? Kui ei, siis lasen teile pütiga kama tuua!”

Mölder naeris magusasti ja teised aitasiwad kõrwalt.

Madaras ei jõudnud wastu panna.

„Noh, olgu siis!” rääkis ta ja laskis pisukese lonksu.

„Waat, see on õige Israeli mees, kelle sees ei ole kawalust,” rõemustas mölder, „sest kiri ütleb: ,Waata, sõnakuulmine on parem kui tapaohwer: tähelepanemine on parem kui jäärade rasw, sest wastupanemine on õnneandmise patt ja wastutõrkumine on wõera-jumala ja Teerawi kujude teenistus!”

„Elagu karskus!” hõiskas Ruudi ja koputas Madara õla pihta, kellel enesel ka heameel nähti olewat, et korraks jälle nii julge wõis olla ja tilk õlut wõtta.

„Noh, kas pole hea?” küsis Helene rõemuga.

„Ta’ps nüid hea pole!” wastas Ruudi keelt laksutades.

„Noh, see ikka päris meeste tegu!” julgustas wana mölder ka takka.

Rõemus tuju täitis warsti ümbrust. Iseäranis heas tujus oli wana mölder. Suure heameelega hakkas ta oma elust kõnelema, kuidas ta waene poiss olnud ja kümne küinega enese mäe otsa ülesse kiskunud.

Kann käis kannu järele ja wana läks ikka rõemsamaks ja hooplisemaks. Mõne aja pärast ei olnud tal muud keele peal, kui tema ise, tema naine ja tütred ja tema raha.

Pärast sööki, kui trepi peale mindi ja seal edasi hakati õlut wõtma, oli wanal kolmas sõna juba „armsad pojad” ja „armsad wäimehed!” Ta naeris kawalalt ja kui õhtu juba käes oli, siis hakkas wana oma tütreid pakkuma. Ta kutsus nad imetihti enese juurde, laskis kord tubakat, kord piipu tuua, kord maha kukkunud tubaka kotti ülesse wõtta, kord muidu iseennast näidata.

Kui tütred wahel papat palusiwad, siis tegi ta uhke näo ja ütles: „Ega’s teie midagi ei maksa, aga mis maksab, see on wana Reimeri raha!”

Wiimaks läks asi juba nii kaugele kibedaks, et naine tütardele appi läks.

„Papa, mis sa ikka niisugune oled!” noomis naine.

191

„Kuidas niisugune!?” põrutas wana mölder. „Ah, sa arwad, et ma igale närakale oma tütreid annan!? Ei anna, aga ma ütlen, kes saab, see saab noosi!”

„Mis sa muidu hoopled!” taltsutas naine.

Noored mehed naersiwad. Tee äritas Reimerit.

„Ah, teie arwate, et mul raha ei ole!” hüidis ta pahaselt. „Ann, ae!” Ann, ae! Too mu pisukene kast siia!”

Naine tõrkus wastu: „Mis sa, mis sa nüid jahid!”

„Kuule Ann,” ähwardas mölder, „sa tead, kui sa riidu ei taha norida, siis mine too minu pisukene kast kummutist ära!”

Naine pidi sõna kuulma.

Kast toodi laua peale, aga et pime oli, siis pidi naine küinla ka tooma.

Wana Reimer waatas enne kasti hoolega igast küljest üle, keerutas siis luku suure pühadusega lahti ja hakkas rahapaberisi ja wõlatähta laua peale laduma, kus juures ta mõnele armsasti musu andis.

„Kui palju on?” küsis ta Ruudi käest.

„Pagan seda teab, mõni mitu tuhat!”

„Aha, täh, täh, täh?” naeris wana. „Kas sünnib tütar maast ülesse wõtta, kui sihukene lipakas seeliku sabas ripub?” Ta näitas ühte tuhande rublast panga piletit.

„Oh,” hüidis Ruudi, „tütred sünniwad ilma selle lipakatagi!”

Wana Reimer tegi suured silmad, nagu ei usuks ta oma kõrwasid.

„Täh, täh, täh!” hirwitas wana, „meie naiste seelikud on enam wäärt, kui nad ise!”

Poisid kukkusiwad suure heameelega naerma.

Wana läks kurwaks.

„Ann! Ann, tule siia!” hüidis ta pahaselt.

Perenaine tuli sinna, silmad unised.

„Mis sa jälle kraaksud?” küsis ta kurjalt.

„Ann!” ähwardas ta. „Ann, kuriwaim, kus poeg jäi!?”

Ann seisis tuimalt seal.

„Mis poega sa pärid?”

192

„Kus mu poeg on?” küsis wanamees.

„Kas sa hulluks lähed, wõi, sul polegi poega!”

„Seal ta on,” kaebas wana, „seal ta on! Ann, nüid pilla kõik see raha külapoiste kätte! Ann, kas see ei ole patt!?”

Ann ei wastanud midagi, waid läks jälle minema.

„Seal ta on,” ütles mölder, „seal sul on naiste wäärtus!”

Nii wõttis ta weel ühe wõlatähe wälja, andis sellele mitu korda suud, ulatas ta siis Madara kätte ja ütles: „Loe sa, Madaras, ära, su silmad seletawad, kelle allkiri see on?”

Madaras tunnistas. „Von Hohen wist?” küsis ta.

„Täh, täh, täh!” naeris wana. „Tema ise jah, tema neh! Wana Kukuwere herra ise!”

Siis rääkis Reimer sala edasi: „Ta kutsub mu enese juurde ja küsib kawalalt:

„Noh, Reimer, kas saad mulle laenata, mul läheb tarwis!”

„Kurat,” mõtlen ma ja küsin: „Kui palju tahad?”

„2000 rubla!”

„Wõid saada!” wastasin ma. „Ega wana Reimer sind hädasse ei jäta! Ma ütlesin talle „sina” ja ta ei lausunud ühtigi! Ma ütlesin temale, wana Kukuwere von Hohenile ütlesin ma sina; poisid, kas saate aru, mis see tähendab?!”

Wanal oli nii hea meel, et ta wõlakirjale mitu korda magusasti suud andis.

Suur suwine walge oli juba wäljas, kui nooredmehed minema hakkasiwad. Nad oliwad üsna pehmed, pead kihasiwad.

„Kenad lapsed?” küsis Ruudi.

„Hea suutäis!” wastas Madaras.

„Eks pista hambasse!” käskis Ruudi. „Hakkame kälimeesteks. Oma 4000–5000 on ikka iga tütre päralt!”

Madaras tegi suured silmad.

„Ah, sul ju Luisega rehnung pooleli,” naeris Ruudi. „Loru sa ikka oled, et sa nii ruttu kohe kaubad kokku ajad!”

„Mis kaubad?” päris Madaras. „Mul ei ole mingisugust kaupa pooleli!”

193

„Poiss! ära waleta!” hüidis Ruudi, hakkas tema rindu kahe käega kinni ja waatas teise silmi.

„Mis ma siis waletan? Naiste lori!” wabandas Madaras.

„Terwe Mudila räägib juba!”

Madaras kohkus pisut ära, siis waatas ta julgelt teise otsa ja ütles:

„See on selge lori! Nii ruttu ei seo ma ennast mitte kellegagi!”

„Tubli poiss!” naljatas Ruudi ja laskis Madara lahti. „Seda ma juba arwasin. Niisugune mees, nagu sina oled, ei müi nii hõlpsasti oma nahka!”

Nad istusiwad maha.

„Kuule, kas sa tead, Madaras,” ütles Ruudi, „sa wõta noorem, ma wõtan wanema – ja asi nudi!”

„Kuhu ma ta panen?” küsis Madaras.

„Maailm on suur ja lai,” õpetas Ruudi. „Tule Wolga äärde! Ma tean seal koloniides mõned ilusad kohad: keelt sa mõistad, palk on seal kuni tuhat rubla wahel, wõtad Leeni ära – wõi mis ma ütlesin, mitte Leeni, aga Elsa ja ela, nagu mõni baron!”

Ruudi seletas edasi: „Loll on, kes uisapäisa naise wõtab. Kas mina neid neidusid küll palju läbi ei ole lasknud. Seda kaupa ma juba tunnen! Wana Reimeril on sula õigus, kui ta ütles, et seelik enam maksab kui selle omanik. Ühesugused anid on nad puhas, ja kui raha ka ei saa, siis ma ei tea, mis pagan sellega peale peab hakkama! Ma oleks teisi ka saanud, aga see Helene on juba kord meelde jäänud, ja üsna armas laps!”

„Kas kirjutate ka?” küsis Madaras.

„Weel üks asi!” naeris Ruudi. „Niisugust asja weel tarwis! Eh, poiss! Siin peab ettewaatlik olema. Seo ennast ühega, siis katsu, kuidas lahti saad!”

Selle seletuseks rääkis ta ühe loo, kuidas ta Wolga ääres ühe kolonisti lesega kimpus olnud. Hakkanud kirjutama ja wiimaks tõsi taga.

„Suusõnaga, musuta ja pitsita nii palju, kui tahad, aga las’ paber puhas olla!” lõpetas Ruudi.

194

Ruudi sõnad lesest tuletasiwad Madarale pagari emandat meelde.

„Aga mis sa Maasika emandast arwad?” küsis Madaras.

„Ahäää!” purskas Ruudi suure suuga naerma.

„See on ju wana post-hobune,” hirwitas Ruudi, sellega on palju saksu sõitnud!”

Madaras kohkus ära.

„Ja sina ka?” küsis ta.

„Mina mitte,” õiendas Ruudi, „aga nooremalt!”

„Aga ta on nii iseäralik, et”...

„Et päris pea kihama ajab!” naeris Ruudi.

„Noh, seda on ta wäljamaal õppinud,” seletas ta edasi, „ta reisis omal ajal mõisa-herrastega mitu aega wäljamaal! Mina ei pea aga sellest midagi. See on nagu pool meest!”

„Aga, kurat, ta on hirmus ilus ja wäga meeldiw. Mulle on ta pööraselt meele järele!” sosistas Madaras.

„See jookseb warsti mehe juurest ära!” arwas Ruudi. „Aga eks katsu, ehk hakkab õnge!”

„Mis see maksab,” naeris jälle Ruudi, „waese inimesega ei ole midagi peale hakata! Aga, waat, Reimeri Elsa! Noh, kas!?”

„Kui koha saaks, wõiks ju katsuda,” arwas Madaras, „aga praegu ei ole midagi ette wõtta!”

„Koha ma sulle kuulan,” kinnitas Ruudi, sellepärast ära muretse! Esimese postiga kirjutan ma kohe selle üle. Mul on seal tuttawaid palju!”

Puru wäsinult jõudsiwad nad koju.

Mudilast läbi minnes katsusiwad nad otsekohe astuda ja oliwad rõemsad, kui nad sealt läbi saiwad.

25.

Pool uimaselt wiskas Madaras enese sängi pikali ja ilma et ta kaua järele oleks saanud mõtelda, uinus ta wäsinud peaga norisedes magama, nagu inimene, kelle pea ja liikmed tublit puhkamist ihaldawad.

195

Päikene wõis juba pooles lõunas olla, kui ta ülesse ärkas, sest keegi kobistas toas.

Ta lõi silmad lahti ja nägi seal köstri tüdrukut Liisat pikitriibulise seelikuga ja lahtise roosaka jakiga, mille käiseid kerge tuule õhk liigutas, sest Madaras oli akna lahti jätnud, et parem puhata oleks, ja Liisa oli nüid ukse ka praoksile jätuud, nii et läbikiskuw tuule-lehk toast läbi puhus.

Madaras nägi, et Liisa wärske wee karawini nurka laua peale seadis ja kirju põlle otsaga silmi pühkis, kus juures ta läbi nina järsku õhku ülesse tõmbas, nagu nutaks ta.

Liisa pööris ümber. Ta noor, õitsew, aga tuim nägu oli weel punasem, kui see harilikult oli ja silma ääred näitasiwad ka punetawat.

Liisa nuuskas näppudega nina ja pühkis neid seeliku külge ära. Kui ta märkas, et Madaras ülewel oli, häigas ta käega üle punaste särje-silmade, tegi omale rõemsama näo ja nagu kohkunult ütles ta: „Noored herrad juba ülewel. Kas ma eksitasin teid?”

Liisa oli tõesti nutnud, ta heal wärises ja ta pidi oma kõri köhatamise läbi puhastama.

„Liisa, mis sul wiga on?” küsis Madaras kaastundlikult.

Liisa naeratas.

„Pole midagi!”

„Aga sa nutad ju!” Liisa waikis.

Madaras ajas enese ülesse, tõmbas waiba põlwede ümber, istus sängi ääre peale ja küsis:

„Aga silmad on ju punased?”

See kaastundmine, mis Madaras Liisa wastu awaldas, liigutas noore tööorja südant. Tüdruk jäi raudahju äärde seisma, toetas selja wastu külma roostehaisulist musta plekki ja hakkas jällegi silmi pühkima.

„Aga Liisa, mis sul ometi on?” päris Madaras äritatult.

Liisa hakkas luksuma ja pani käed põlle nurgaga wastu nägu ja luksus edasi.

Madaras tuubis, et siin midagi pidi olema, mis seda tugewat tööorja hinge põhjast pidi puudutama.

Ta kargas püsti, tõmbas enesele riided kähku ümber ja Liisa juurde asudes hakkas ta tema tugewast, pisut higi-

196

haisu wälja lehkawast õlast kinni. Madaras tundis, kuidas ta pihu pesa soojaks läks.

„Liisa, mis sul wiga on?” küsis ta. „Ütle ometi, kas sul mõni õnnetus on sündinud!”

„Ja, wana Arnikas on just kui pöörane!” nuttis Liisa.

„Köster?!”

„Köster, neh!” wastas tüdruk, laskis põlle otsa lahti ja nuuskas nina lahtise-jaki hõlma nurgaga.

Madaras nägi, missugune jäme, toimene särk, juba üsna halliks muutunud, tüdruku ihu kattis, tema terwet ihu ja tugewaid rindasid warjas, mis higi haisu wälja hoowasiwad.

„Mis ta tegi?!” nõudis Madaras. Madaras aimas siin midagi iseäralist. Ta oli juba ennegi märkanud, et köster noore tüdruku wastu ime lahke oli, Liisat mitu korda wahel õlast paitas, kui Liisa talle juua tõi ehk midagi meelepäralist asja tegi.

„Ta on just kui nõder peast – ja nüid weel, kui Ruudi kodus on. Nüid joowad nad ööd läbi ja siis ei lase wanamees enam teisa magada!”

Madaral käis, nagu wälk, läbi pea: tõesti oliwad nad igal õhtal weel ülesse jäänud, kui tema magama asunud, ja mitu korda oli ta all jutu kõminat ja naeru kuulnud.

„Kas tema sihukene?!” küsis Madaras.

„Sihukene neh,” wastas Liisa, kes ka julgemaks läks.

„Nende terwe sugu on niisugune. Neist Arnikatest pole keegi parem! Kus ripakile midagi jääb, nemad kohe kallal!”

„Ooo!” imestas Madaras.

„Ja mis ta siis tegi?” päris Madaras.

Liisa häbenes ütelda.

„Mis ta sulle tegi?” nõudis Madaras ja pani jälle käe õla peale. „Räägi aga julgesti, ega kõik maailm weel Arnika käes ole!”

Liisa aga ei lausunud midagi enam. Wiha paistis ta nutetud silmadest.

„Wõi tema nii ja naa!” imestas Madaras.

„Mis seal nii ja naa,” ütles Liisa. „Kas siis see Luise parem on! Nüid jookseb teie järele, nagu narr, aga

197

waat, kui ta teaks, et Ruudi siin on, küll siis näeks, kui ohutama hakkaks!” .... Liisa puhkas. „Nüid ajab köster minu ja Jüri peale, et meie tema aia-noa oleme ära warastanud. Ta pannud eila selle suurde tuppa laua peale ja nüid on kadunud! Kõik selle hommiku otsa wannub ja sõimab, et meie Jüriga warganäud oleme. Tema nuga makswat kolm rubla ja olla kingitud asi! Lubas nüid teie käest küsida, kui alla tulete. Ehk on teie käes?” küsis Liisa.

„Mis asi?”

„Köstri aia nuga!”

„Mis ma sellega teen?”

„Ja mis mina temaga teen!” naeris Liisa. „Kõwera otsaga, nagu kulli küin! Ei tea, mis ma sellega teen!? Jüri naeris küll kord, et selle kõwera nokaga oleks hea leiwa tükka soolwee sisse kasta, aga kus seda soolwett nii palju on, et tükki üleüldse sisse saaks kasta!”

„Aga ehk on sulase Jüri käes?” arwas Madaras.

„Oh, ei ole!” naeris Liisa: „Ei Jüri puutu teise asju! Aga wanamees oli eila joobnud, tegi öösel sea-tempa, Jumal teab, kus ta selle hullu peaga pistis!”

„Mis ta siis tegi?” päris Madaras tungiwalt.

Liisa naeratas kibedalt.

„Mis ma sellest rumalusest ikka räägin,” sõnas ta. „Eks igal ühel ole omad patud. Eks kiusatus ole sellepärast loodud, et kiusajale wastu saaks panna!”

Madaras aimas sellest palju.

„Ta tuli siis teie kallale!” küsis ta läbi hammaste.

„Ena, lurjust!”

Liisa ei wastanud midagi, waid hakkas nutma.

„Ära nuta, Liisa!” trööstis Madaras ja pani käe jälle Liisa õla peale, kust ta selle tasahiljukesti ette rinna peale laskis wajuda.

Soe hoog käis Madara kehast läbi ja ruttu tõmbas ta käe ära. Aga jällegi pani ta käe õla peale, kust see jälle alla poole wajus ja seal seisatas, kus ta ennegi oli seisatanud.

Järsku lükkas Liisa Madara käe ära ja waatas kurjalt nooremehe otsa.

Madaras lõi silmad maha.

198

„Sa wõid ju ära minna!” soowis Madaras.

„Ei tea, kus sa lähed, kus see parem on,” kaebas Liisa. „Olin mõisas Kure juures. Seal weel hullem: käiwad hinge peale! Läksin siis Rümpleri juurde, seal ei saa süia. Proua kaalub isegi silgud ära ja leent keedetakse kontidest. Tulin siis siia, siin seesamane lugu! Nüid on ikka parem, kui preilit kodu ei ole, nüid ikka annab emand ka süia...”

„Kas preili siis ka süia ei anna?” küsis Madaras.

„Oo, Jumalukene,” kaebas Liisa edasi, „just seesamane lugu nagu kirikumõisas. Kirikumõisas sai weel kohwi pära hommikul juua, siin kuiwatab preili iga kord wana kohwi paksu ära, mis saksad ära juba on joonud ja teeb siis pärast, teine kord, meile sellest laga, ei anna piimagi peale!”

Madaras kuulas seda kui imet.

„Aga kus sa lähed!” hädaldas tüdruk. „Kus meiesugune läheb!”

„Ja ise loewad ja laulawad!” ohkas Madaras.

Korraga käis õuest kare heal: „Liisa, Liisa, kus sa nüid oled nii kaua?!” See oli emand.

Liisa kuiwatas silmad ära.

„Eks nemad arwawad, et laulust kõht täis saab!” lisas Liisa otsa ja lipsas alla.

Läbi lahtise akna kuulis Madaras taplewat köstri healt.

„Oh ma uimane, oh ma loru!” ohkas Madaras. „Wõi nii wiisi elatakse. Ja Luise?! Nemad kõik niisugused! ... Waat, kui ta teaks, et Ruudi siin on, kui siis ohutama hakkaks! .... Ei anna süia....”

Madaras pesi silmi, pesi ja pesi .... ja ta silmad hakkasiwad nagu paremini seletama.

„Wõi nemad kõik niisugused!”....

Ta silmade eest käis korraga kõik see aeg mööda, mis ta siin oli elanud; kõik need pildid: siiatulek, pidu köstri juures, pidu Kröitsbergi juures, köstri äraminek, sealt teise külasse last ristima, kojusõit ilma köstrita, emand Maasikaga; waidlused .... seltsi asi .... waidlused .... neiu Luise .... jälle emand Maasik .... Jürisson .... Rümpler, köster, Ruudi .... „nemad kõik niisugused” .... kõik, kõik see kogus tema peas ühte kokku, nagu ühte suurde tõrde,

199

ta tahtis seda kõik seal sees kinni hoida, aga ta tundis, kuidas see tõrs läbi hakkas jooksma, kõik wedelik jooksis wälja ja järele jäi paks... Ta pani käe otsa ette, et mõtteid koguda, aga kange higi hais oli käel juures; käsi haises orjahigist.... „Mis meie mõtted ja püided orjameele raud kammitsasse on sidunud!” kuulis ta ilusa emanda sõnu.... Kui kõrgel üle teiste ei paistnud nüid korraga see naisterahwas.... „kes ka .... niisamasugune on!”

Ta ohkas. Siisgi tundis ta, et ta seda naist enam kui kedagit teist armastab.

Ta ruttas alla.

All oli kibe riid.

Sulane Jüri ja tüdruk Liisa seisawad jälle köstri suures toas, kus ka emand ja Ruudi oliwad, ja köster päris tõsiselt:

„Salgamine ei maksa siin midagi, wõeraid siin käinud ei ole ja ma mäletan selgesti, et see siia laua peale jäi!”

„Minu hing on puhas!” wastas Jüri.

„Ja mina ei tea ka midagi!” wastas Liisa.

„Äh,” wihastas köster, „küll on aga ka inimese loomad. Rauda wastu! See peab weel ristiinimese pere olema!” Ta pööris oma teiste kodakondsete poole ja küsis:

„Ega teist ka keegi minu kallist aianuga ei ole näinud ega wõtnud?”

Madaras kehitas õlasid tähenduseks, et tema midagi ei tea.

„Soo,” wihastas köster, „kui see ei aita, siis panen teid wanduma!”

Ülitähtsalt läks ta tahakambrisse ja tõi sealt piibli wälja, pani selle lahtiselt laua peale ja kutsus teenrid sinna juurde.

Jüri ja Liisa tuliwad laua äärde.

„Pange pahemad käed piibli peale ja tõstke paremad ülesse, nõnda!” käskis köster ja näitas, kuidas teha.

Teenijad tegiwad seda.

„Nüid ütelge järele,” käskis ta edasi ja luges, mida Liisat Jürit, teine peenema, teine jämedama healega järele kordasiwad:

„Meie wannume oma ihu ja hinge ja Jumala püha

200

sõna juures, et meie midagi köstri aianoast ei tea! Kui meie aga waletame, siis lubame oma ihu ja hinge ära põrgusse! Aamen!”

„Aamen, aamen!” kordasiwad teenijad.

Tähtsalt pani köster raamatu kinni ja wiis tema ära.

Teenijad tahtsiwad minna, aga emand keelas neid: „Oodake, oodake, nüid hakkame alles teie warandust otsima!”

„Ah, papa, jäta järele!” waigistas Ruudi.

„Ei, ei,” waidles köster wastu, „küll meie näeme!”

Mindi Jüri kasti kallale. Madaras tahtis maha jääda, aga köster ütles: „Tulge, tulge ühes, teie olete ainus wõeras. Wõib olla, et kohtusse weel läheme!”

Madaras pidi ühes minema.

Jüri waranduse seast aga ei leitud midagi, ehk emand küll isegi asemeriided ükshaawal ümber pööris ja läbi katsus.

Jüri naeris kawalalt, kui otsijad pika ninaga minema läksiwad, et Liisa warandust waadata.

Liisa kast oli wargusest puhas. Nüid tuli ase ette. Liisa seisis eemal ja pühkis silmi.

Kui köstri emand peapadja üles tõstis, seisis padja all pool porgandit ja aianuga kinnipandult.

Liisa oli niisama kohkunud kui teised. Wana köster hakkas kokkutama, aga wihaseks ei saanud ta mitte.

„Ui, häbi, häbi!” noomis emand. „Liisa ise noor inimene ja salgab! Mis sa nüid sealt said!”

„Ma ei ole wõtnud!” nuttis Liisa.

Seda ei jõudnud aga köstri emand kannatada.

„Täna päew lähed sa mu majast minema,” wihastas ta, „jalamaid! Niisuguseid wargaid ma ei salli! Wannub oma hinge Jumalast lahti ja ise püstijalu kelm!”

Köster wõttis oma noa ja pistis tasku.

„Säh, söö oma porgandit!” taples emand ja pakkus seda Liisale, kui aga Liisa teda wastu ei wõtnud, siis wiskas ta selle Liisale näkku.

Noortel meestel oli see enam kui piinlik waadata, nad läksiwad tuppa, kuhu ka köster järele tuli.

Noored mehed jõiwad kohwi ära ja läksiwad wälja.

„Niisugused need teenijad on!” sõnas Madaras Ruu-

201

dile. „Weel ülewel wandus ta minule, et ta süita on ja ma uskusin seda, aga seal ta on!”

Ruudi hakkas naerma.

„Tont seda teab,” hirwitas ta, „mulle on see natukene kahtlane. Meie wana on kange juurewilja sõber ja muu sõber on ta ka... Kui ta ise suures ärituses sinna ei unetanud!”

Ruudi naeris koeralt.

„Kas see tõsi on?” imestas Madaras.

„Wanainimene on teine kord kui pisukene laps!” wastas ta.

Madaras aga oli wäga rahutu. Ta mõtles ja mõtles ja jutt ega nali ei tahtnud hästi sündida. Ruudi aigutas ja wiskas enese rohtaeda õunapuude alla maha, kuhu ta warsti magama uinus.

Madaras läks oma tuppa. Ta toa aken oli lahti ja maja otsas akna all seina ääres kuulis ta rääkimist ja nagu luksumist.

Ta waatas alla. Seal seisiwad Liisa ja Jüri. Wiimasel oliwad hobuse päitsed käes – läks töösse. Liisal oliwad aga uued riided seljas, pisukene komps käes.

Madaras kuulas.

„Ja sa räägid õigust?” küsis Jüri.

„Jumala selge tõde!”

„Aga kuidas saiwad need sinna?”

„Ma ei tea!”

„Sa oled puhas?” küsis Jüri.

„Nagu lina-seeme!”

„Aga need asjad?”

„Oh, Jüri, kui sa inimene oled, siis usu mind. Nii tõesti, kui Jumal taewas on ja kõik näeb, ära päri enam, ma ei tea muud kui seda, et mina neid sinna ei ole pannud!”

„Kes seda on teinud?”

Liisa oli wait.

„Liisa?” küsis Jüri.

„Jüri,” kaebas Liisa, „wana kiusab mind, see on tema töö!”

Nad waatasiwad teine teise otsa. Nende mõlemate sil-

202

mad rääkisiwad midagi, palenukid pisut liikusiwad, aga näod awaldasiwad suurt osawõtmist.

„Siis Jumalaga!” ütles Liisa ja pakkus kätt.

Jüri wõttis Liisa käe oma kangesse pihku ja pitsitas teda.

„Jumalaga!”

„Aga kui nad kõike seda teistele räägiwad?” küsis weel Jüri.

„See on nende oma häbi!” wastas Liisa ja läks.

Madaras waatas weel kaua, kaua Liisa järele. Ta pikatriibuline seelik paistis weel kaugelt silma, aga roosa jaki karw sulas õhu halluse sisse nagu ära. Madaras tõstis käe wurrude juurde ja hakkas neid keerutama.

„Ikka weel higi hais juures!” arwas ta ja hakkas käsa lõhnawa seebiga pesema.

Ta pani käed wee sisse ja wahtis neid. Igat sõrme wahutas ta üks haawal ja hakkas siis loputama ning pärast kuiwatama.

Ta nuusutas tihti sõrma, ja kui ta nende juurest tuttawa magusa haisu tundis, siis ohkas ta ja ütles poolkuuldawalt:

„Missugused inimesed!”

26.

Ruudi pidi warsti jälle tagasi minema, aga ta lükkas minemise nädalat poolteist edasi. Ise ütles ta, et ta neiu Luisega ka juttu ajada ja ka karskuse seltsi pidust osa wõtta tahtis, mida Madaras teisel pühapäewal mõtles toime panna.

Pidu toimepanemise pärast oli Madaras pisut ärituses: pidi ta ju esimest korda kui karskuse seltsi Lehwituse tegelane wälja astuma.

Et awalik kõne raskustega oli takistatud, sellepärast taheti perekondlik pidu toime panna, kus Rümpler ja Arnikas kõnelejatena ette pidiwad astuma. Köstri soowil jäi näitemäng ja tants ka wälja, taheti aga lõpuks näitemängu asemel ringmängud ette wõtta. Wõerad pidiwad liikmete

203

läbi sisse toodama ja selle eest paarkümmend kopikut maksma. Madaras palus ka Rümpleri kirikust kuulutada, et pidu peetakse. Ta lootis selle läbi, et inimesed rohkem usaldawamalt seltsist osa hakkawad wõtma.

Aga ka siin pidi Madaras nägema, et ta lootused wett läksiwad wedama.

Ilus suwine ilm oli käes. Hein oli suuremalt jaolt juba tehtud, talupojad jälle oma koduste tööde juures, aga osawõtmine oli enam kui leige.

Oli küll kõrtsi räästa alune noori mehi täis. Need tegiwad isekeskis seal oma nalja: tõukasiwad teineteist, pitsitasiwad wahel kõrist mõnda wallatumat, paniwad jalga teisele ette, kui see suure naeruga ära jooksis, wedasiwad sõrme, wandusiwad ja nogelesiwad, lasksiwad kõrtsi lasingu puu najale ja sülitasiwad üle puu läbi hammaste kaunis kaugele ja naeratasiwad põlgades, kui keegi suurnikkudest, naisterahwas käe all, kõrtsi sisse astus, plaksutasiwad kawalalt keelt ja pilgutasiwad tähendusrikkalt silmi...

Aga seltsi ei tulnud neist keegi.

Wiimaks, kui aeg juba käes algada oli, ei jäänud Madaral muud kui pidas teiste eestseisuse liikmetega nõu ja laskis ula-seiswa rahwa ilma maksuta sisse.

Äritatult astus Madaras ülesse ja kõneles seltsielu tähtsusest, suurtest raskustest ja soowis, et rohkem, suuremal arwul seltsi tegewusest osa wõetaks, nimetas ka, et pärast tema kõnet soowijad ennast ülesse annaks, aga kõne järele ei täitnud keegi tema head tahtmist.

Nüid läks Madaras poiste juurde ja soowis, et need ka liikmeks hakkaksiwad, poisid waatasiwad aga teine teise otsa ja hirwitasiwad kawalalt.

Wiimaks ütles Pikapere Annus kaunis waljult, kus juures ta päewast ära põlenud walge pea, koore sarnaste kihwadega ülesse tõstis ja otsekohe suure konksu peale waatas, mis leti kohal laes seisis, kuhu endine kõrtsipapa luuki suure raud haagiga ülesse oli riputanud:

„Eks sellel asjal ole ka oma konks sees!”

Poisid hakkasiwad suure healega naerma, nii et Mudila paremad, kes ees pinkidel aset wõtsiwad, tagasi waatasiwad.

204

Madaras tundis, et tema soowid siin nagu laksuwad lained wastu kiwist kallast wahutades weeresiwad, aga selle uinuwa kalju küljest peale wahu muud midagi ei saa.

Ta pidi niisama targalt tagasi tulema, nagu ta oli läinud.

Piinaw oli ta tundmine. Ka teised ei tunnud endid enam kodusemad olewat.

Katsuti kõneleda, katsuti rõemsad olla, katsuti naljatada, aga kõigist paistis, et nad siia nagu muidu kokku oliwad tulnud.

Et Rümpler tulla ei saanud, siis rääkis Arnikas „teenijate usaldusest.” Ta seletas, kuidas nüidsel ajal noorsugu raisku läheb, wäga toores on, oma leiwawanemaid ei austa, wastu hauguwad, ja tõi endist aega ilusaks eeskujuks. Ta soowis, et Jumala sõna rohkem pererahwa seas walitseks ja lõpetas oma kõnet lauluga: „Oh, waga Jumal, kes kõik annid meile annad!”

Ruudi naeris ja lõi küinarnukiga Luise külge ja see naeratas ka.

Et kellegil enam midagi teha ei olnud ja widewik kätte jõudis, siis pidi ringmäng tule walgel peale hakkama.

See sünnitas aga pisut ärewust.

„Kas need talu tollalad ka siia jääwad?” küsis opmanni emand Madara käest.

Madaras ei teadnud, mis teha.

Ta pidas teiste eestseisuse liikmetega aru.

Mõned arwasiwad, et just nii peaks olema, sellega saaksiwad nad rohkem ligi tõmmatud, nad näeksiwad paremat ümberkäimist ja hakkaksiwad sel wiisil seltsist osa wõtma.

„Wuih, mis hirmus!” kaebas Luise Saksa keeles. „Mul on uus walge bluuse seljas ja kui mängu ajal wahel tants ette tuleb ja niisugune karu oma käpa külge paneb, siis on kõik otsas!”

Mudila saksad hakkasiwad naerma.

„Ära, ära, mine siit oma patu koormaga!” sõnas kaupmees Annemann sekka.

Keegi ei tahtnud esimest otsust anda, et need talupoi-

205

sid ära peawad minema, kuna aga kõigi suurnikkude paledelt lugeda wõis, et nad nendega sugugi kokku ei wõi leppida.

Walitseja Kurg waatas meeste otsa; seal leidis ta mitu mõisa poissi.

„Teie woip minema!” käskis ta kangelt poissa.

Poisid waatasiwad segaselt walitseja herra otsa. Nad nagu ootasiwad weel midagi.

Annemann oli aga Kure ette astunud, käed risti rinde peale pannud ja palus:

„Lammaste hulka arwa mind

„Ja ära lükka ära mind

„Sikkudega õue!”

Suur naeru lagin täitis pooltühja kõrtsi tuba, sest Annemann oli nii waljusti kaebanud, et kõik seda kuulsiwad.

Poisid oliwad aga instinktiliselt kõigest sellest aru saanud. Sala wiha paistis nende nägudelt, isegi mõni kiristas hambaid.

„Poisid,” hüidis Pikapere walge peaga ja koorehabemega Annus, „poisid, läheme minema, palwewennad hakkawad särka wahetama!”

Rüseledes, teineteist lükates, jalgu taga wedades ja rinnuli teineteise selga surudes wajus sikkude kari wälja õue, lambaid tuppa jättes. Mudila preilnadel ja prouadel oli aga sellest lahkumisest heameel: nüid oliwad nad julged, et nende riideid keegi kutsumata määrima ei tule.

Karskuse liikmetel ei olnud see aga sugugi mitte moka järele, iseäranis aga paaril talumehel. Nad lahkusiwad sealt ja jätsiwad Mudila saksad üsna üksinda.

Warsti wõttis jällegi üksmeel aset ja ringmäng hakkas peale, mis aga peagi tantsuks ümber muutus; kirjutaja oli harmoonika mängija, ja teised tantsu sõbrad käisiwad nii peale.

Aga talupoisid ei unetanud oma teotust.

Esimese ringi ajal käis uks pärani lahti ja keegi poiss kisendas:

„Kirikherra tuleb!”

Tants jäi korraga katki ja Madaras jooksis wälja. Niipea aga, kui ta pea uksest wälja pistis, käis kiwi rahe

206

ukse pihta. Madaras tõmbas ukse kinni ja pani imeks, et ta luud-liikmed nii õnnelikult terweks oliwad jäänud.

Ei awitanud jällegi muud, kui pandi waht wäljapoole, et see hoolega järele walwaks, et tants rahulikult edasi wõiks kesta.

Tants kestis ka rahulikult edasi, ikka: kõh, kõh, kõh, kõh, sat, sat, sat! mille sekka kirjutaja lõõtsapilli jämedad healed loortsusiwad.

Niihästi noored, kui ka wanad oliwad rõemsad. Kõik endine wiperus oli ununud. Madaras ja Ruudi teine teise wõidu muretsesiwad, et tants mitmekesine oleks ja et tantsijatel igaw ei hakkaks.

Siisgi üks tusk oli tantsijatel ometi ja see oli emand Maasik.

Nagu ta oli ütelnud, nii ta ka tegi: ta oli pidul ja ei jäänud üksnes tantsu ajaks seltsimajasse, waid wõttis sellest tegelikult osa.

Ta oli oma musta leina ülikonna harilise riide wastu ära wahetanud ja oli, nagu ikka, nagu ei oleks tema majas ega südames mingisugust muudatust ette tulnud.

Ta märkas küll, kuidas köster ju opmann ninasid kärsutasiwad, kuidas neiu Luise salaja „Mis hirmus!” sosistas, kuidas isegi Madaras natukene kohkunud oli, Ruudi aga suured silmad tegi, aga Maasika emand ei näitanud sellest nagu midagi märkawat.

„Ja sinu leinaaeg on tõesti otsas?” küsis kirjutaja emand, nagu ei tahaks ta seda uskuda.

Maasika emand wastas tõsiselt: „Nagu sa tead!”

„Ja sa tantsid ka?”

„Kuidas isu on!” wastas Maasik.

„Mõtle aga, et see pöörane on!” soowis kirjutaja emand teisele järele mõtlemiseks.

„Eks meie näeme!”

Ja nii ta ka oli. Madaras oli esimene, kes Maasika emandat tantsima kutsus.

„Mis hirmus!” ohkas Luise.

„See naine on nõder!” sosistas Ruudi, aga tantsis ise pärast just niisama heameelega, nagu Madaras.

207

Warsti oli kõik see ununud ja pidu kestis perekondlikult edasi.

Mida rohkem tantsiti, seda rõemsamaks läksiwad meeled ja mida enam ära wäsiti, seda kirglisemaks läksiwad waated ja pöörded.

Madaras tundis isesugust head meelt emand Maasikaga tantsida ja juttu ajada, Luise jäi nagu kõrwale, mida ka see rahuga laskis sündida, sest Ruudi ei unetanud oma kauget sugulast mitte ära.

Juba näitas kell poolt ööd, aga tantsijad ei tahtnud lahkuda. Ninarätikud oliwad juba suurest pühkimisest niiskeks läinud, higi haisu ja tolmu oli tuba täis, aga ikka soowiti weel tantsida.

Wiimaks kuulutas opmann Kurg, et aeg koju minna oleks: „Homme on töö, aga mitte sellipäew!” pahandas ta.

Ei aitanud nende hea soow, kes tantsida tahtsiwad, midagi, hakati koju minema.

„Ma saadan teid, kui lubate, koju?” küsis Madaras wiimase tantsu ajal Maasika käest.

„Ma wõin ise minna, teie teotate ennast!”

Madaras sai sellest pilkamisest aru, ja ennast wahwalt üles näidates ütles ta:

„Seda ma ei karda!”

Emand Maasik naeratas. Madara hingest käis soe hoog läbi. Ta pidi oma sõna pidama.

Nii ka sündis.

„Ma pean emand Maasika koju saatma!” ütles ta Ruudile.

„Lõika ikka, lõika!” hüidis see.

Päike hakkas juba teise päewale silmi puhtaks pesema, teda tööle saatma, kui Madaras ja Maasik läbi Mudila koju poole hakkasiwad minema.

„Ma olen täna nii rõemus!” ütles Madaras tee peal.

„Mina just iseäranis mitte!” wastas emand.

„Aga täna läks ju wäga ilusasti!”

„Aga kus jäiwad teie põhjusmõtted?” küsis emand ja waatas suurte selgete silmadega nooremehe otsa.

„Missugused?”

208

„Aga kas mäletate weel, mis teie sügisel kõnelesite: teie tahate ümbrust walgustada ja nõnda edasi!”

„Ma ei ole mitte seda soowi awaldanud!”

„Mis teie muidu räägite,” pahandas emand, „kui teie just mitte neid sõnu ei awaldanud, mis mina ütlesin, aga nii sain ma teie mõtetest aru!”

„Ma pean teile palju seletama, ma näen, et teie mitte mind ei mõista!”

„Seletage!”

Nad jõudsiwad majasse.

Soe õhk lõi ninasse. Emand wõttis akna lahti, kust jahedam hoog sisse woolas.

Madaras istus.

„Kui teie lubate, et ma seletada wõiksin, siis lubage, et ma istun!”

Noor lesk wõttis gitarre, istus sohwa nurka ja hakkas tasa keelte peal mängima, kuna ta Madara juttu kuulama hakkas.

Toas oli hommikune widewik. Madaras oli rohkem seina pool aset wõtnud, kuna lesk oma näoga wastu punetawat päewa-tõusu seisis.

Imeks pidi Madaras seda kuju panema, nii nõiduslik kena näitas ta olewat. Ta waatas ja ei lausunud midagi!

„Seletage, seletage, ma kuulan!” käskis lesk. „Wõi segab teid minu piitsutamine, siis jätan järele!”

„Palun, mängige edasi, palun, mängige!” soowis Madaras. „Üsna wäsinud!” Ta hingas sügawalt.

Lesk mängis.

Madara wäsinud keha üle käisiwad tasased wõdinad. Ta sai wäga äritatud.

Just nagu oleks igaüks heal teda kõdistanud, nagu oleks selle terwe toa õhk kõdistawalt liikunud ja Madarast puudutanud, nii tnndis ta seda muusikat. Ta pea lae peal tõmbasiwad juuksed ennast kõige nahaga koomale ja terwe selja sees tundis ta, kuidas sealt tasa jookseti.

Madaras kuulas. Tasa laulis kaugel, kaugel öö-sorr ja ka selle heal nähti wärisewat, lese mängust wärisewat.

209

Noormees waatas lese otsa. Lesk paistis, nagu istuks ta kaugel taewa serwal, nagu kõlaksiwad sealt healed. Juba hakkas Madaras kolmat korda elu sees neid ime nõiduwaid healesid kuulma, mis nagu kusagilt kannatawa südame sügawast põhjast tuliwad, mis wärisesiwad ja wabisesiwad, mis nagu otsiks midagi, mis leidma peab, mis mitte enam kaduda ei tohi.

Madaras tundis, kuidas ta oma ise ikka enam ja enam kaduma hakkas, kuidas ta kuhugile wajus, wajus ja wajus...

Muusika ei lõppenud.... Madaras seisis noore lese juures, hoidis tema kätt enese pihus ja suuteles seda palawalt, palawalt, kus juures ta sosistas:

„Ära lükka mind enesest mitte ära!”

Waikus....

Tasa kõlas öö-sorri tüitaw laul. See ei wärisenud mitte enam, see oli häbemata, igapäewane.

„Madaras, herra Madaras!” hüidis lesk ja tõusis püsti.

„Kas?! .... ehk .... mitte ialgi!” küsis Madaras uimaselt. Ta silmad läikisiwad.

„Madaras,” hüidis lesk, „mis teil on?”

„Alwiine!”

„Teie armastate mind?”

„Nagu ei kedagi teist siin maa peal!” wastas Madaras lämbunud healega.

„Kallis noormees,” sosistas Maasik, „aga miks musutate teie sellepärast minu käsa!”

„Armas Alwiine,” palus Madaras õõgawalt, „ma ei wõi ilma sinuta elada!”

Alwiine Maasik jäi wait. Ta hingas rahutumalt, sügawasti, järsku.

Madaras oli sohwa kõrwale tooli peale istunud. Ta oli kahwatanud, walge, kuna ta silmad paluwalt Maasika peale waatasiwad.

Lesk tõmbas akna kardina rohkem kõrwale, et walgus enam sisse paistaks.

„Soo, nüid näen ma oma sõpra selgesti!” ütles ta wähekese aja järele. „Nüid pean ma aga teile otsekohe üt-

210

lema: kui teie soowid sellesarnased on, mis inimesed naisewõtmiseks kutsuwad, siis ei wõi ma seda mitte!”

Madaras hingas sügawasti. Ta huuled wabisesiwad. Ta laskis pea norgu, toetas küinarnukid wastu põlwi ja hoidis kahe käega oma rasket pead ülewel.

„Heinrich Madaras?! Herra Madaras!” kutsus lesk natukese aja pärast.

See tõi Madarale tema meele-märgu jälle tagasi. See naisterahwas, keda ta nii armastas, kellest ta nii lugu pidas, kelle ees ta nagu koer lipitses, see hüidis korraga nii igapäewaselt, nii üksluiselt: „Herra Madaras!”

Ta kargas tooli pealt püsti, ta kuiwanud huuled oliwad hammaste ligi tõmmatud, ta silmad sätendasiwad sisemisest wihast ja tagasihoidmatult tõukas ta rinnust:

„Teie ei ole inimene!”

Ta kobas mütsi järele.

Rahuliselt tõusis Maasik sohwa pealt ülesse ja tugewasti Madara käest kinni hakates sundis ta teda paigale: „Jääge siia! Nii ei lahkuta mitte selle majast, kellega teie ligi aasta tuttaw olite!”

„Jätke mind rahule!” hüidis noormees.

Maasika emand pidi teda minna laskma, aga Madaras sai oma wihast wõitu.

„Noormees,” ütles emand, „rahustage ennast! Istuge siia ja kuulame teine teise juttu! Räägime pikalt oma mõtted läbi! Siin ei ole midagi nii kirgliselt ajada! Istuge!”

Madarale kõlasiwad need sõnad, nagu oleksiwad südamest räägitud. Ta waatas noore lese otsa. Nii ilusa ei olnud ta selle weel ialgi enne näinud olewat.

„Istuge!”

Madaras istus.

Maasik waatas tõsiselt nooremehe otsa, siis küsis ta:

„Teie tahate mind omale naiseks?”

„Ei!”

Maasik jäi kuulama.

„Herra Madaras,” wastas ta, „kuulge, see on lapsemäng! Miks austate teie nii hirmus iseenese tahtmist, aga minu tahtmist mitte? Ma olen ju ka inimene!”

211

Madaras oli wait ja mängis mütsiga.

„Kui teie selle peale ei taha wastata, siis ütelge mulle päris õiglasest südamest: Miks tahtsite mind omale naiseks? Mis arwamine, mis tundmus see oli?”

Kui Madaras nägi, et Maasik õiglasest südamest seda tema käest küsis, siis sai tema meel rahulisemaks ja ta ütles: „Seda ei saa wist keegi ära seletada!”

„Aga mina ütlen teile,” ütles Maasik, „mis asi teid ajas mind püidma: see oli – himu, paljas himu, mind oma himude orjaks teha, – ja muud mitte midagi! Ütelge, et see wale on?!”

Madaras waikis kiusakalt. Siisgi pidi ta imeks panema, kui awalikult see naisterahwas mõistis kõneleda. Ta waatas enese ette maha.

„Kui teie midagi ei wasta, siis kuulake minu mõtteid edasi,” sõnas lesk edasi, „siis olete õigest teest kogunisti kaugel, nagu sellest kõik suuremalt jaolt kaugel on! – Mehele minemine ja naisewõtmine on elu kõige suurem samm; selle peale peaksiwad inimesed, kui kõige suurema pühaduse peale waatama, aga seda ei tee nad mitte, nagu nad mitut asja ei tee, mis nad tegema peaksiwad. Parem on ennast ikka kõiksugu unistustega ja õhukujutustega petta. – Ma jutustan teile ühe tähendamise sõna:

Kord tuli noormees oma wana kooliõpetaja juurde ja ütles: „Kui meie wiimast korda koolist lahkusime, siis ütlesite teie: „Kui keegi teie seast naist hakkab wõtma, siis tulge enne minu juurde: ma annan teile head nõu!” – Nüid olen ma siin!”

„Keda sa siis tahad wõtta?” küsis õpetaja.

Noormees lõi naerule: „Kui mul juba keegi teada oleks olewat, kas ma siis weel küsima tuleksin?”

Kooliõpetaja jäi tõsiseks.

„Kas sul siis tuttawaid neiusid on?” küsis ta.

„On!”

„Mis on nende nimed?”

„Mari, Liisa, Juuli, Leena, Kai, Mai ja Anna!”

„Tubli”, wastas õpetaja, „mis näed sa Maris?”

„Mari on üsna tubli neiu: ta isal on palju wara;

212

Mari saab ka palju raha ligi; sellepoolest sünniks ta küll wõtta!”

„Ei sünni,” wastas õpetaja. „Kes rikkuse peale loodab, see tunneb enese jõu nõrkust; ta loodab teiste peale. Kas sa tahad ka niisugune olla?”

„Ei!”

„Noh, mis näed sa Liisas?” küsis õpetaja.

„Liisa on ilus! Liisa on nagu õun. Süda lööb tuksuma, kui Liisat näed ja ta tuleks küll ka mulle!”

„Ei, Liisat ära wõta,” wastas õpetaja. „Õnn üirike, kuid elu pikk. Ilu lõpeb enne kui himu! Mis näed sa Juulis?”

„Juuli on töökas,” wastas poiss. „Juuli on nii töökas inimene, et ta üksinda minu talu töö ära teeks. Juuli künnab, äestab, tõstab heinadgi kuhja, kui ta isa haiglane on!”

„Juuli on hea laps,” wastas õpetaja, „kuid töö on terwisega seotud ja paljas töö üksinda ei ole elu eesmärk. See, kes töö pärast naist wõtab, on ise laisk inimene, ja igakord ei lähe lapsed emasse! Mis näed sa Kaies?”

„Kai on waene-laps,” wastas noormees. „Igakord, kui ma Kaie, tema kehwasid riideid, tema waesusest kahwatanud nägu näen, siis tuleb mul mõte just teda, seda head last, waesusest peasta, talle paremat põlwe pakkuda, sest ei tee ma seda, siis saab ta muidugi mõnele sulasele, ja ta ei saagi paremaid päiwi näha, ta langeb nagu mõni ära kurnatud töõhobune kündes aisade wahele. Mul on sellest armsast inimesest hale-meel!”

„Sul on õige waade ja helde süda waesuse kohta,” seletas õpetaja, „aga kaastundmus on iseenesest nõrkus, ja seda petwat nõrkust tulewate põlwede sisse edasi istutada on patt inimesesoo wastu! Ära püia Kaie kaastundmuse, waid õigusetundmuse läbi wälja, ülesse tõsta! Mis näed sa Maies?”

„Mai on wanapoolne tüdruk. Aga Mai on tark tüdruk. Just oma tarkuse pärast on ta weel wana tüdruk: poisid kardawad, et ta majas ise peremeheks hakkab. Igakord, kui ma seda tarka naisterahwast näen ja mõtlen, et see

213

see mitte edasi ei saa kaswada, siis tuleb mul tahtmine teda naiseks wõtta. Mai on tõesti tark tüdruk!”

Kooliõpetaja jäi mõtlema.

„See kahjutundmine targa kadumise pärast on sul õiglane, kuid pea meeles, et tarkus mitte ei sure, kui ka inimene sureb! Tarkus on ainus ema, kellel lapsed mehele-minemata sünniwad! Wõi arwad sa, et Mai igale poisile läheb? Kas sa tead, kas Mai sullegi tuleb?”

„Ei tea!”

„No waata, seal ta on!”, tegi kooliõpetaja laheda näo. „Aga kas sa Maies weel midagi muud näed?”

„Ei!”

„Aga mis leiad sa Annas?”

Noormees läks punaseks.

„Ms ma seal näen?” ütles ta häbelikult. „Annas ei näe ma muud iseäralist ühtigi, aga see on nii weider rääkida!”

„No, noh?”

Noormees ütles tõsiselt ja sala: „Igakord, kui ma Annat näen, siis näeksin ma teda nagu laste seas. Ta ümber nagu oleksiwad pisukesed inimesed. Ta nagu seadiks neid riidesse, nagu peseks, nagu puhastaks neid, nagu õpetaks neid elama. Seda näen ma Annas! Aga ma kahtlen, kas sünnib teda wõtta!”

„Armas poeg,” hüidis õpetaja rõemsalt, „Anna on sinu naine! Anna wõta, sest see elab sinu tulewasele põlwele ja selles on iga ema peawäärtus. Sa näed Annas oma tulewat põlwe! Selle kasuks tee tööd, siis edeneb su oma ja su ligimeste elu. Selles just ongi igawene elu! Kes selle wastu eksib, see teeb pattu looduse enese wastu!”

Emand Maasik oli lõpetanud. Ta waatas Madara otsa, kelle silmist ikka weel häbi tundmine ja paha meel ei näitanud ära kadunud olewat. Emand waatas kahju tundes nooremehe silmi.

„Armas Madaras,” küsis ta siis, „teie tahate minuga, nagu ma aimata tohin, oma elu ühes ära elada; ütelge nüid mulle puhtast südamest, mis oli teie waade minu peale?”

Madaras waikis ikka.

„Teie ei julge mulle mitte seda ütelda, sest et see teie

214

wiis ei ole. Aga kuulge, ma ütlen siis ise: Ma olen kord tahtnud mehele minna, nagu öeldakse, armastuse pärast. See oli hea, et teised seda mitte sündida ei lasknud, nüid jäi kõige wähemalt üks eksisamm elus tegemata. Teist korda läksin ma mehele, kui inimene, kes midagi otsis, mis ta oli kaotanud, kuid seegi mehele minemine oli paljalt kirikuraamatute järele ja ma jäin sellele mehele laulatuse tunnist niisama wõeraks, nagu ma praegu olen! Surm tõi lahutuse, mis juba iseenesest oleks tulnud. Nüid, kus ma juba nii palju olen läbi elanud, kus ma nii palju elu olen näinud, nüid weel nende armude osaliseks saada, mille poolest mehed-härjad nii rikkad, hm, ei – ma tänan! Herra Madaras, teie soowid minu kohta on kõige madalamad. Aga teadke, et ma teie himude orjaks mitte ei taha saada. Ei taha ma ka teie käest enesele tulewat põlwe näha, selleks olete teie, nagu tuhat teist, ilma ühegi wäärtuseta. See on mu wiimane sõna!”

Madaras oli püsti karanud. Ta silmad läikisiwad, käed wärisesiwad närwiliselt ja nagu meeletult sosistas ta:

„Siis kuulge ka minu wiimast sõna! Ma olen ikka kuradist kuulund, aga niisugune nagu Alwiine Maasik, niisugune peab ta tõesti olema: salalik, petlik ilus, kiusaja... kiusaja... tark ja – wäga tark!”

Ta hakkas põlgawalt naerma. Ka lesk hakkas suure healega naerma ja nende naer kõlas metsikult kokku...

„Nõdra inimeste mõtte-kujutused!” sõnas lesk. „Herra Madaras, ehk homme toob teile rahu tagasi!”

Madaras lõi käega!

27.

Nagu oleks keegi teda kõrist pigistanud, temale silmi sülitanud, teda ninast wedanud, teda hulga ees naernud, – niisugune halb tundmus asus Madara hinges.

Kärmesti sibas ta mööda tolmust maanteed koolimaja poole ja ikka mõtles ta selle peale, kuidas inimene ennast

215

nii rumalasti petta wõib lasta! Kuidas wõis ta ennast nii lasta ninapidi wedada!

Ta ei wõinud seda kuidagi moodi ei iseenesele ega Maasika emandale andeks anda.

„Kaasike neiu ja... tema...!”

„Prrh!” raputas Madaras pead ja süda peksis tal häbemata wastikult sees.

„Teie soowid on minu kohta kõige madalamad!”... kõlas Madara kõrwades. „Oh sa saatana krae,” wihastas Madaras, „wõi minu soowid on madalad. Niisugune kurat!” Ja ta süda kerkis ja pöörles wihas ilusa naise wastu, kes igat pilku armastuses nagu ära tahtis kaaluda, loodide kaupa mõeta.

„Prrh!” puristas Madaras, „ah sina saatana wõrukael! Ptüi! kuidas wõisin ma nii loru olla!”

Siis korraga tundis ta, kuidas teda halwaks oli peetud, kuidas keegi teine selle inimese omanik peab olema!

„Hee!” naeris ta, „see on ämblik, kes waese kärpse seest werd wälja imeb ja imeb, kuni kärbes sureb! ... Saab näha, kes see kärbes on, keda see saatan imema hakkab? Jürisson?! ...

Ja missuguse külma werega ta weel kõik seda ei rääkinud, missugused peenikesed mõttetarga arwamised ... et mind enesest tõugata!”

Ta lõi jalaga meelepahas wastu walget kiwikest, mis sudinal mööda tolmust rööbet edasi weeris. Madaras astus järele ja lõi jälle jalaga kiwi.

„Tõks!” kiwi weeres edasi.

„Nii, nii, nii! kurat – weere!”

Madaras astus järele ja kiwi juurde saades andis ta sellele jälle saapa ninaga kõpsu pihta. „Nii, nii! Nii elatakse maailmas! Kes meele järele ei ole, sellele „kõps!” pihta ja las’ jookseb.

See lahutas wähe tema meele paha.

Ta südamesse tõusis nõnda mängides kange isu ka kellegile ninanipsu mängida, ka kellegi üle nii naerda.

„Naeran!” ütles ta järsku. „Ma naeran kõige selle kupatuse üle, naeran! Pagana pihta! Niisugune uss, nii-

216

sugune madu!” Ta andis tubli hoobi kiwile. See lendas kraawi.

Tolmuste jalgadega ja niisamasuguste mõttekujutustega jõudis ta koju. Ta pidi esiti ülesse minema, aga pööris ümber ja läks aida. Ta nagu ei tihkanud pärast seda jällegi kinnist tubast õhku sisse hingata.

Järsku kuulis ta enese selja taga sammusid. Ta pööris ümber ja juba eemalt tundis ta tulija ära. See oli neiu Kaasike.

Madara wiha kerkis.

„Just nüid,” urises ta iseeneses, „just nüid! Hingerahu ei saa ka temast!”

„Nii hilja?!” küsis Luise mahedalt.

Madaras tundis healest juba, et neiu Kaasike mahe olla katsub, aga seda mitte praegu ei ole.

„Mis sest?”

„Taga paremaks!”

„Mis taga paremaks?” küsis Madaras. „Ma olen prii mees ja wõin teha, mis ma tahan! Kas ma pean siis alati sinu sabas rippuma?!”

Kaasike oli tema kõrwale astunud.

„Mis sa muidu kuraasitad!” noomis neiu ägedalt. „Maasika emanda peale mõtlemine jäta üsna maha! Kas sa arwad, et mul silmi ei ole! Ja see ei ole ka mitte ükspuhas!”

„Mis, mis??” kogeldas Madaras.

„Lähme ja istume!” ütles neiu. Nad läksiwad lehtmajasse ja istusiwad teine teine poole laua äärde.

Luise oli nähtawalt äritud, Madaras totar ja wihane.

„Noh, lase lahti!” käskis Madaras.

Kaasike hakkas nutma!

Neiu luksumine äritas noortmeest weel rohkem. Ta lõi rusikaga wastu lauda ja pahaselt küsis ta:

„Luise, mis sa karjud! Mis sul on?”

Luise kargas ülesse, kiljatas, ja läbi nutu sosistas ta etteheitwalt:

„Seda ma juba arwasin. Seda ma juba teadsin. Sa ei armasta mind enam! Oh, mis pean ma nüid tegema.”

217

Ta laskis pingi peale, toetas pea kahe käega wastu lauda ja luksus.

Madaras waatas pealt.

Seal oli nüid naisterahwas, kes ennast ise nooremehe kaela oli wiskanud ... ja praegu oli ta teise suust niisuguseid sõnu kuulnud, mis tema kõrwade sees weel alles põlesiwad.

Ta waatas neiu peale, siis köstri maja poole. Seal wilkus tuli weel. Jälle tuli tüdruku jutt meelde: Ruudit papat purjutawad wist.

„Luise, ära lõuga, teised wõiwad kuulda!” waigistas ta neidu.

„Las’ kuulda!” luksus Luise. „Las saawad kõik teada!”

Madaras sai selgesti aru, et see kiusujutt ja nutt oli.

„Mis nad peawad siis sellest teadma?” küsis Madaras. „Mis on teistel sellega asja! Ole ometi mõistlik!”

See tuli nii kuiwalt ja torkas Luiset. Ta tõstis pea ülesse, waatas läbi hommikuse ämariku nooremehe otsa. Ta nähti pahane olewat.

„Soo, wõi nii!” ütles ta kurwalt, aga ennast tagasi hoides. „Nüid oled sina, kes mind noomib, aga miks sa unetad, kui kaugel meie oleme!”

„Noh, kui kaugel meie siis oleme?”

„Meie oleme nii kaugel, et ma sinu käest nõuan, et sa mind altari ette wiiksid!”

Ka see tuli kuiwalt üle neiu huulte. Madarale paistis, kuidas siin osawalt, aga wägewasti tema ümber nöörisid koomale kistakse. Neiu walge nägu paistis ämariku seest nagu lubja kiwi... ja korraga tuli Madarale meelde, kuidas ta jala otsaga kiwile näkku oli löönud ja see weerenud ja ta lõi weel...

„Seda ei tee ma mitte ialgi!” wastas Madaras wastikult. „Narrus!”

Neiu waikis natukene. Ta oli nagu juba walmistatud selle wastu, siisgi põrutas see löök teda.

Madaras tundis, kuidas kiwi weeres...

„Häbemata kelm!” wiskas neiu Madarale näkku. „Ma räägin onule, ma lähen kirikherra juurde, ma räägin kõigile!”

Jälle tuli Madarale isu seda walget kiwi jalaga lüia.

218

„Luise,” ütles ta järsult, aga kindlalt, „need on sinu konksud kõik ja muud mitte midagi! Räägid sa teistele – omal suurem häbi, ja muud mitte midagi! Mis on olnud, seda peame oma teada! Sa oled pahane, et ma lese Maasikaga kõnelesin ja teda koju saatsin. Mul ei ole aga selle inimesega midagi asja! See on mulle wõeram kui keegi teine!”

„Heinrich!” sosistas Luise.

„Ma ei wõi seda inimest sallida!” ütles Madaras niisuguse healega, millest neiu täiesti aru sai, et Madara ja Maasika wahel kõik lõhutud on.

Luise hakkas Madara ümbert kinni ja suuteles teda. Madaras laskis seda sündida.

Korraga kuulsiwad nad aias sammusid. Ruudi tuli.

Ta nähti paras poiss olewat. Luise wilksatas põesa taha ja sealt mööda teise aia äärt kadus ta koju poole.

Ruudi tuli lehthoone poole. Madaras kuulis selgesti, kuidas Ruudi pahane oli ja pomises:

„Päris narr on kõik see wärk. Ma koputan, kedagi. Oota sa, inimese mõistatus. Kedagi! Mis tema arwab enese olewat? Ja tema koore habe!”...

Ta oli Madara kohta jõudnud.

„Oo!” hüidis ta. „Herra, noorherra Madaras on alles wärske Jumala looduse sees rohilises! Ja pesa üsna tühi, kus tiitsu-lind?!”

Madaras kuulas wõerastades joobnud mehe juttu. Talle näitas, nagu räägiks Ruudi mõistu.

Ruudi wõttis Madara kõrwal istet.

„Kas sa tead,” ütles ta, „sa oled hea mees, aga sa oled narakas ka! Ära pahanda midagi! Ma räägin õigust. Sa oled tark mees, aga ka suur lammas. Kas sa pahandad?”

„Ei sugugi!” naeris Madaras.

„Haa! kui sa naerad, siis ma ei räägi!”

Madaras jäi tõsiseks.

Ruudi waatas tõsiselt Madara otsa.

„Kas sa tead! Sul ei ole weel päris mehe plaani. Sa oled päris warss alles: Sa jooksed selle wana naisega, nagu wasikaga wõitu! Äh-äh-hää! Sa oled loll alles!

219

Ai, lillai, lillai,

Poissmehe põli:,:

lillai lii!”

laulis Ruudi ja plaksutas keelt. „Kõige weidram on see, et sul tõsi, nagu näha, taga on! Tule, lähme, elame ühes, ma tahan su targaks teha!” Ta hakkas Madaral õlast kinni ja raputas teda.

„Oh,” õhkas ta siis, „sa ei saa maailma elust aru. Ta waatad nii – ja arwad, et see nii on. Oh, wennas, lori! Kõik see elu ei ole muud, kui sõnniku wedu suure Jumala kesawälja peale! Aga sina, söö kui saad, ja pista tasku, mis ripakil on! Siis oled aus mees peale kauba. Waata wana, minu wana: ta wõib weel noore mehe pikali juua, aga aru ei kaota. Mina mees olen nõrgem! Aga sina, sina teed ka–rs–ku–se–seltsi! Mis tarwis? Mis kasu sa sealt saad? Oh, wennas! Lollus on see! Waata, minu wana, 60 aastat mehel selja taga, aga paastuda weel ei mõtle!....

Kas tuled Wolga äärde? küsis ta järsku.

„Tulen!”

Lonkides läks Ruudi edasi.

Madaras waatas temale tagant järele. „Niisugusele läheb Reimeri Helene?” arwas ta.... Ta jäi mõtlema...

Korraga kuulis ta, kuidas Ruudi jämeda healega Luise akna all laulis:

„Einst war ich dein alles hier auf Erden.

Warum bin ich denn dir jezt nichts mehr?”*)

Luise oli akna lahti lükkanud ja sõnas midagi. Laul waikis ja Ruudi kadus tuppa, kuhu ka Madaras läks, suurt, pikka mõtet mõteldes. Ta laskis kõige riietega woodisse, pani käed pea lae peale risti ja ägas.

Ta mõtted käisiwad peas ringi, aga midagi ei leidnud ta niisugust, mis teda rahustaks.

„Nüid pean siit lahkuma,” ägas ta. „Siia ei wõi jääda. Siit elust on isu täis!”

*) Kord olin ma sulle kõik siin maa peal. Miks ei ole ma nüid enam mitte midagi?

220

Ta kujutas enesele silmade ette, kuidas ta Maasika emandaga jälle kokku puutuks, aga see teda pilkawalt naeraks. Ei, seda ei jõudnud ta kannatada. Aga neiu Luise?

Nüid tundis ta, missuguse wea ta Kaasikesega oli teinud. Lesk Maasik oli temale küll näkku sülitanud, aga nüid, kui ta rahulikumalt pisut mõtelda katsus, nägi ta, et neiu Luise hoopis madalamal seisis. Seal hakkasiwad teda mitmesugused pildid ja mõttekujutused piinama. Neiu kõned mõisa elust, Ruudi kahtlased jutud, Ruudi ülewalpidamine – ja wiimaks neiu ise. Kui kergelt oli see neiu ennast tema sülle wiskanud ja kuidas pidas ta ennast nüid ülewal! Madaras tundis, kuidas see leek teda kord nagu üle pea enese alla oli matnud, nüid aga temale walu tegi. Ta tõusis woodist järsku ülesse.

„Mis pagan!” ütles ta, „see pole õige, see pole ilus! Mis teised teewad! Katsu minu asja! Ja mina waewlen enese kallal: ei tea, kas on hea, kas on õige, kas on ilus!? Aga köster? Aga Ruudi? Aga terwe maailm? Kui ta on suur sõnniku wedu suure Jumala kesawälja peale, siis olgu, ja üks koorem olgu minu poolt sinna juurde toodud!”

Ta wõttis enese riidest lahti ja heitis magama. Kaua waewles ta aga aseme peal, enne kui uni ta silmad kinni sulgus.

Teisel hommikul nägi Madaras imeks pannes, kui rahulik Luise oli. Paistis nii, nagu ei oleks midagi sündinud. Ainult seda kuulis ta, et Luise ühes Ruudiga Riiga sõitwat ja sinna ka jääwat: Luise tahta weel edasi õppida, nüid suwe lõpu poole ei olla tööd, nüid olla paras aeg. Madarale oli see nii imelik kuulda, et ta seda uskuda ei tahtnud.

Ta katsus neiuga üksinda kokku saada, aga see ei lasknud seda nagu meelega sündida.

See pani Madara weel enam mõtlema.

Aga teisel õhtul enne äraminekut saiwad nad eeskojas kokku.

Nad waatasiwad teineteise otsa. Sealt paistis wõeras tundmus.

„Sa lähed tõesti?” küsis Madaras.

221

„Jah!” wastas Luise ja natukese aja pärast ütles külmalt: „Mis on olnud, ei wõi enam olemataks teha. Niipalju pean ma aga ütlema: teie soo sees ei ole ausust: teie sööte ja salgate! Teie südamed on kitsad ja nii igapäewase elu külge seotud, et teid üksnes põlata wõib!”

Ta pööris ümber ja ilma et ta kordagi Madara peale oleks waatanud, läks ta minema.

Madaras tundis, et ta Luiset rängasti oli pahandanud. Järgimsel hommikul wara seisis postwanker ukse ees. Ruudi ja Luise sõitsiwad minema. Wanal paaril oliwad pisarad silmis, Ruudi naeratas, Madaras ka, aga ka Luisel oliwad silmad wesised.

Kui ta Madaraga Jumalaga jättis, siis tundis see, nagu wäriseks neiu käsi, nagu wäriseks ta nii, nagu sellel korral, kui nad metsas wallatust tegiwad, kust neist kumbgi ärasõidu peale ei mõtelnud.

Madaral seisis kord juba keele peal: „Luise, ära sõida!” Ta jättis aga ütlemata, ja kui Luise oli läinud, siis tundis alles Madaras, kui hea see oli.

Ainult Annemann tegi, kui Madaras poodi läks, temale oma lauluga pahameelt:

„Oh patune, mikspärast sa

Au kuningat ei austa,

Kes sulle tuli alandlik

Ja on nii wäga armilik? Ah?!”

See unus ka peatselt jälle.

28.

Madaras tundis suurt kergitust, et ta neiu Kaasikesest nii hõlpsasti lahti oli saanud, kuid rahuliseks ei wõinud ta mitte saada. Tal waewas süda ikka ja alati sees, kui ta kõige selle peale hakkas mõtlema, mis nende wahel oli olnud. Ta märkas wäga hästi, miks Luise ära oli läinud. Aga niisama, nagu Luise ära wõis minna, niisama wõis ta ta jälle ühel ilusal päewal tagasi tulla ja mis siis ette wõtta?

222

Siis oli wiimane lugu pahem kui esimene! Kas weel Luise oma armastust temale kingib? Wist mitte. Siis astub Luise tema wastu ehk teisiti üles. Aga asi wõis weel hullemaks minna: Luise wõis ju kättemaksmise peale ka mõtelda.

Niisuguste piinawate mõtete all elas Madaras.

Ta pidi küll esiti kohe ka oma wanemate poole sõitma, aga ta ootas Ruudi kirja ja sellepärast jäi ta ootama.

Pikk oli see aeg oodata. Köster oli wälimise tööga ametis, emand talitas, nagu ennegi, ja Madaras oli üsna üksinda.

Enne oli ta weel emand Maasika pool käinud, aga nüid oli see tee ka lõpetatud. Kuidas weel?! Oma nägugi ei tihkanud ta emand Maasikale näidata.

Aga ka siin leidis Madaras enesele weel teed: Ta läks nooremate kooliõpetajate juurde külasse ja sealt edasi tuttawate poole. Ka mölder Reimer ei jäänud waatamata.

Kui ta nädali pool-teise järele koju tuli, oli tal kaks kirja ees: üks Ruudi poolt ja teine Mudila walitseja Kure käest, kes teadustas, et herra koju on tulnud ja temaga rääkida soowib.

Ruudi sõnum oli rõemustaw: koht oli saada, aga sinna läks head soowitust waja, nimelt waimuliku walitsuse poolt.

Madaras mõtles ja kaalus. Siia edasi jääda tundis ta wõimatu olewat. Mis teha?

Ta hakkas köster Arnikaga sellest asjast ääri-weeri mööda kõnelema.

Köster jaatas ja neetas, aga õiget otsust ta ei annnd. Teda nähti ka mõtlewat.

„Kas teil siis tõsine nõu siit lahkuda on?” küsis ta.

Madaras puikles. Ta seletas, et tal küll raske on lahkuda, aga parema, iseseiswa koha pärast peab ta minema ja pealegi nõuda seda elu.

Nad läksiwad kahekesi aeda.

„Kuulge, noor sõber,” ütles seal Arnikas, „mul on teie käest midagi tõsist asja küsida, enne kui meie selles asjas otsusele saame. Kuidas on teie olek Luise wastu?” Ta jäi Madara otsa waatama.

223

Madaras jäi ülitõsiseks. Niisugust küsimist ei ootnud ta mitte köstri poolt. Kas nüid kõik üles tunnistada? Ta kahtles. Seal leidis ta hea tee.

„Kas Luise ise sellest rääkinud ei ole?” küsis Madaras.

„Ei midagi!”

Madaras waatas köstri otsa, nagu tahaks ta näha saada, kas köster tõesti mitte midagi ei tea. Kui ta aga neis silmades tõesti mingisugust kawalust ei näinud, siis ütles ta:

„Jäägu see, herra Arnikas, meeste wahele, aga just Luise pärast pean ma enesele teist kohta otsima, et” ... Wana ei lasknud teda enam edasi rääkida. Ta hakkas kahe käega tema käest kinni ja raputas seda.

„Jumal olgu teiega, mu noor sõber!” õnnistas ta Madarast. „Jumal õnnistagu teid! Olge julged, ma olen weel wana Arnikas, küll meie tunnistuse saame, mis tunnistus on!”

Madaral käisiwad soojad hood üle ihu. Ta süda peksis sees.... ta mõtles selle peale, kui kena laps Reimeri Helene oli.

Hea meele pärast läks ta weel selsamal päewal wana Mudila baroni juurde.

Baron wõttis teda niisama lahkesti wastu, nagu ennegi, kuid ta hakkas kohe noort meest noomima, et see mitte seda täitnud ei olnud, mis ta lootnud.

„Noh,” küsis ta, „kuidas teie selts ka elab?”

Madaras jutustas ja kaebas. Baron kuulas hoolega.

„Teie käite wiltust teed!” õpetas ta. „Miks wiskasite teie meie mõisa-mehed seltsist wälja!”?

„Ei olnud midagi teha!” wastas Madaras.

„See ei ole õige töö,” taples baron. „Inimene ei tohi nii äkiline olla. Teie oleksite pidanud seda meeles pidama, mis ma teile nimetasin: tehke nende silmad lahti, aga teie ajate nad seltsist minema! Seda ei tohi teie mitte teha! Nüid aga palute seal ja tantsite. Kas see on kellegi mehe töö?! Ja Rümpler on ta teie auliige!?”

„Jah!” wastas Madaras silmi maha lüies.

224

„Ja nüid tahate, et ma pean oma maja niisuguse pudrukeetmise kohaks lubama?”

Madaras hakkas seletama, kuidas üleüldise kasu pärast seda siin tegema peab ja kuidas teist teed ei ole. Ta kaebas, kuidas kõik raskendatud olla.

„Soo!” naeris baron, „kui see töö nii halb on, siis tõmbame sellele kriipsu peale! Rumal mees on, kes targemat tööd teeb, kui ta saab! Üleüldse pean ma ütlema, et ma hästi järele ei mõtelnud, mis ma sel korral lubasin. Ma olen karskuse asja nüid sügawamalt järele uurinud ja näen, et seda asja teisest otsast aetakse. Teie töö on asjata! Teie ihute ise nuge terawaks ja lõikate ise terawate nugadega ja annate ta laste kätte ja ütlete: „Ärge wõtke nuge pihku, need on terawad, see on wäga kahjulik, kui teie näppude sisse lõikate. Seda nuga wõib ainult siis kätte wõtta, kui teie suured olete ja siisgi ettewaatusega. Aga teie jätate ise noad lahtiselt laua peale ja waatate kõrwalt, mis lapsed teewad. Seal tulewad aga lapsed ja wõtawad noad ja lõitawad näpud kõik weriseks.

„Noh,” küsis baron, „kas saate aru?”

„Jah!”

„Noh, kui asi nii on, siis tuleb jutlust mujal lugeda. Mitte lastele, waid neile inimestele, kes nuge ihuwad ja neid laste ette laua peale jätawad. Laste hing on sellest suist puhas, kui nende näpud werised on. Teie töö on teie wõimu piirist wäljas. Niisuguse tühja töö kaasaitaja ei taha ma mitte olla. Ma luban oma tühja kõrtsi „Põllumeeste seltsile!”

Madaras tegi suured silmad. Ta punetas, isegi ta kõrwa lestad oliwad palawad.

„Lubage, austatud baroni herra, ma pean siin, kui teie nii lahke olete, pisut seletama!”

„Seletage, seletage!” käskis baron ja jäi kuulama.

„Ta on küll nii, nagu auline baroni herrad rääkisiwad”...

„Ikka rääkis!” parandas baron.

„Jah, nagu baroni herrad rääkisiwad,” seletas Madaras, ilma et ta baroni paranduse mõttest aru oleks saanud.

225

„Mitte rääkisiwad,” pahandas baron, „waid rääkis! Herra Madaras, nii on wist õigem?”

„Jah,” seletas Madaras. „Aga suur tähendus on ka inimese karakteri kaswatusel. Sellest ei ole küllalt, et inimesed mitte joowastawaid jookisid ei saa, waid et nad sellest ise eemal hoiawad!”

Baron tegi naerulise nao.

„Teie olete kuulnud seda Eesti wana õpetuse sõna: Ära seo koerale worsti kaela! Mikspärast? Sellepärast, et ta selle ikka ära sööb. – Ja nüid tahate selles mõttes inimesi kaswatada: teie seote neile wiina kaela ja ootate, et nad ükskord nii kangeks saaksiwad ja mitte seda enam jooma ei hakkaks! See on raske kunst, mida üksnes tsirkuse loomad wälja jõuawad pidada. Kas teie tahate siis terwet ilma tsirkuseks teha?”

Madaras oli wait.

„No jah,” seletas baron edasi, „ajage oma asja edasi, kui tahate, aga, nagu ma ütlesin, ma annan oma kõrtsi „Põllumeeste seltsile” ja teie wõite ka seda tarwitada, kui see nendele takistuseks ei ole. Ma olen walitseja Kurega seda asja läbi rääkinud ja tema pani selle plaani ette. Ma olen sellega wäga nõus. Ega teil selle wastu midagi ei ole?”

„Ei ole!”

Baron tõusis ülesse ja andis märku, et nende jutt lõpetatud on.

Madaras tõusis ka üles ja jättis Jumalaga. Kibe naeratus lehwis tema punetawal näol.

„Soo, soo! Wõi nii! Wõi naa!” ohkas ta. „Nii läheb maailma au ja ilu! Ah sa Kure wõrukael,” kaebas ta. „Wõi nõnda toimendatakse maailmas asju!? Kui asi meele järele ei ole, siis maha ja jalg kaela peale?”

Ta jõudis Mudila kiriku alla. Tasa puhus tuul kõrgel kuuskede latwades ja see tasane puhumine pani puud kohisema, mis äritawalt Madara peale mõjus.

Ta istus üsna kiriku ligi puu alla istme peale maha.

Warsti sai aasta juba mööda, kui ta siia oli tulnud. Temal seisis silmade ees, kuidas ta siia oli tulnud, siinset

226

elu näinud, kuidas ta oma tahtmistega ja soowidega ette oli astunud.....

Talle tuli tema endine ametiwend Jürisson ja tema kõned meelde, kuidas Jürisson tema wastu oli hakkanud töötama, siis korraga nõusse heitis ja niisama ruttu ka põgenes... Emand Maasik....

Noormees katsus kõiki neid nähtusi ritta ajada, neile toetuse punkti anda, aga kõik läks sassi, nagu oleks palawik tema aju waewanud.

„Oh?” lõi ta wiimaks käega. „Istu teise kukile ja lase sõit jookseb!”

Ta tõusis ülesse, ringutas, nagu tõuseks ta unest ja sammus koju poole.

Uudishimuga küsis wana Arnikas, mis wana baron rääkinud. Madaras seletas.

„Teha ei ole enam midagi!” lõpetas ta. „Peaksin ma aga peasema!”

„Eks ma ütelnud, noored mehed,” itsitas Arnikas, „teie tahate targemad olla, kui meie, wanad inimesed. Seda kõike ei oleks sugugi tarwis olnud. Teie, Jürisson, kõik, kõik oleksiwad wõinud rahulikult elada! Aga kust? Ei! Kust nemad!? Nemad tahawad targad olla, nemad tahawad rahwast walgustada, nemad on uued mehed! Seal ta nüid on! Regi liiwa peal katööks! kinni; lähe mitte kusgile! Muudgu wana Arnikas awita jälle! Kas tead”, ütles ta salaja, „ma nimetasin ka ääri-weeri mööda wana Rümplerile teie kohawahetusest? Eh-hee! Missugused suured silmad ta tegi! Ma rääkisin tunnistusest ja nõnda edasi. Küll sai aga kurjaks. Ma hakkasin seletama, et seal midagi paha ei ole, et see nooremehe jõu, niisuguse jõu, mis üle aru on, wäljakeemine on ja et see ikka parem on, kui halba teha! Ta jäi wiimaks mõtlema, wiimaks läks nägu üsna naerule ja wiimaks käskis ta teid enese juurde tulla! Ma nimetasin weel otsa: niisugust just tuleb soowitada, sellel on jõudu!”

Madara lootus hakkas tõusma. Teisel päewal läks ta äritatult Rümpleri poole. Ta hing üsna jäi rindu kinni, kui ta oma palwet awaldas. Rümpler oli oma leentooli

227

wajunud. Ta pikk nina kattis üle poole torusse aetud mokkasid ja ta wanad silmad waatasiwad kawalalt.

Paistis, nagu tunneks sellel silmapilgul wana Rümpler oma täit jõudu, oma wäge! Üks ainumane sõna, üks ainumane kord sulge tindi sisse kasta – ja sellest oleks küll, et noort inimest maha suruda, ilma lohata jätta.

Ka Madaras tundis seda, mis Rümpler jõudis, mis ta wõis.

Ta seisis alandlikult Rümpleri ees, nagu patukahjatseja. Rümpler ei pakkunud nooremehele mitte istet.

„Mis tunnistust wõin ma teile anda?” küsis Rümpler. „Teie töö on nii kesine, nii segane, et ma teid mitte soowitada ei wõi!”

Madaras tegi enesele weel alandlikuma näo ja ohkas.

„Kõrgeauline õpetaja herra!” palus ta, „ma olen ainult head tahtnud, ainult selle poole olen ma püidnud, mis hea, mis kaunis, mis armas, mis lõbus on. Ma ei ole mitte rikkuda, waid ehitada tahtnud!”

„Armas noormees!” ohkas Rümpler, „need sõnad on mul tuttawad. Nendega teie mind ei liiguta! Ma tunnen juba seda head ja armast, kuhu poole teie tõttate. See ei ole mitte see, kuhu poole apostel sõuab! Aga nüid on niisugune aeg kutsumiseks saadetud, kus igaüks, kellel suu põigiti nina all on, eksitada, rahwast eksitada wõib. Nüid on see aeg, millest kirjutatud seisab: Nad saawad ütlema, et Kristus on siin ja Kristus on seal.... See on katsumise aeg! See oli ka teie katsumise aeg. Kas teie tunnete oma töö tühjust?” küsis ta siis.

„Tunnen!” ütles Madaras tasa.

„Ja see on teie õige otsus!”

„Jah!”

Rümpler wõttis sule. Ta waatas weel kord uuriwalt nooremehe otsa.... ja sulg ribises paberi peal.

Madaras hingas rahutumalt. Ta süda peksis, nagu wasar. Ta tundis, kuidas see süda nagu saatust temale sepitses.

Rida lükiti rea kõrwale ja warsti oli nimi ja kiriku pitsar all.

Weel kord waatas Rümpler noore mehe otsa.

228

„Iga kord,” ütles ta, „kui ma tunnistust kellegile annan, siis waatan ma ta kui rahalaenaja otsa. Kui ma näen, et see inimene tõesti seda wäärt on, et mul sellest kahju ei ole, siis annan ma temale. Ma usun, et teie mu usaldust kurjasti ei pruugi ega mu ausat nime ei teota!”

„Ei!” ütles Madaras ja wõttis tunnistuse wastu.

Ta kumardas sügawasti. Wana pakkus kätt. Madaras läks. Weel ukse pealt nägi ta wana Rümpleri kuju, see istus leentoolis seljakil wastu tuge.... Madarale paistis, nagu istuks seal suur suur rott. Külma wärinad käisiwad temal üle selja.

Alles tee peal wõttis ta tunnistuse ja luges:

„Koolmeister Heinrich Maddaras teenis Mudila kihelkonna koolis septembrikuust 189..–189... maikuuni. Kõigis oma töödes näitas ta suurt hoolt ülesse. Waimlises elus tundsin ma teda kui ausat ja usinat töömeest ja rahwa-walgustajat, kes oma eeskujuga elu püiab parandada. Ma wõin teda kui wäga head kooliõpetajat soowitada.

Mudilas, 24. julil

189..

W. Rümpler,

kohaline kirikuõpetaja.

Madaras pidi rõemu pärast hüppama hakkama: selle tunnistusega wõis igalt poolt kohta saada.

29.

Wallamaja suures saalis oli pidulaud ülewal, mille ümber jälle kord Mudila mehed wiibisiwad: Madaras pidas lahkumise pidu. Asusiwad seal jälle needsamad isikud, kes alati koos oliwad, puudusiwad ainult emand Maasik, Kaasike ja Jürisson, selle asemel oliwad aga mõni wallakooliõpetaja ja paar karskuse seltsi eestseisuse liiget kutsutud.

Suur laud nõretas külmadest toitudest, mille seast pudelid oma kaelaehetega ja nimekirjadega toredalt wälja paistsiwad.

„Palun lahkelt suu pärast lasta olla!” ütles Madaras

229

ja pakkus wõerastele seda ja teist. „Palun kõiki nagu kodus olla! Ma olen karsklaste kui ka teiste eest hoolt kannud.”

Rõemsa meelega häwitati toitusid. Söök läks söögi järele, kuni magus toit shampanjeriga tuli, sest Madaras ei tahtnud mitte niisama lahkuda. Madaras tahtis näidata, et ta pidude pidamist tunneb, neid näinud on. Wana Arnikas kõlistas: ta tahtis lahkumiseks midagi ütelda.

Waikus.

Arnikas tõusis ülesse. Ta köhatas, tegi tõsise näo. Ta waade awaldas kurbdust ja tähtsalt hakkas ta peale:

„Armas sõber Madaras; armsad sõbrad! Meie teame kõik, mispärast meie siin oleme. See on rõemus, aga ka kurb tund: rõemus herra Madarale, kes uue koha peale ruttab, kus suurem tööwäli teda ootab, aga kurb meile ja ka temale, et meie lahkuma peame, iseäranis meile, et meie niisuguse tubli tööjõu peame kaotama, nagu meie sõber Madaras oli! Ma pean ütlema, et mul sinust – luba mulle, et ma Madaras sinule sina ütlen, see on mulle armsam, kui meie kui sina-sõbrad lahkume – et mul sinust wäga kahju on. Sinu tublil õpetusel edenes meie kooli-elu. Kellegist ei pidanud sa ennast uhkemaks, sa püidsid kõigiga heasti läbi saada! Ma kutsun Jumala õnnistust, kui kiriku teener, sinu peale ja soowin, et meie kõik sellele tublile noorele mehele „Ta elagu!” laulame!”

Klaasid löödi kokku ja kolme kordne „Ta elagu!” kõlas mürisedes wallamaja saalis.

Nüid tõusis Madaras, klaas pihus, püsti:

„Tõsine kurbdus on mul südames, kui ma teist, kallid sõbrad, lahkun! Inimene ei ole aga saatuse tegija, waid Kõrgem. Selle saatusel pean ma siit lahkuma. Temale olgu au ja kiitus. Aga luba mulle, wana auwäärt Arnikas, et ma sind ja sinu peret kõige pealt tänan. Nagu Jakob, tulin ma tee pealt, reisikepp käes, sinu katuse alla, kus ma tõsist rõemu ja elutarkust sinu osawatelt huultelt olen saanud. Ma ei taha seda mitte nimetamata jätta. Sina oma eeskujuga oled mind nõnda waimustanud”....

„Brawoo!” kisendas Annemann ja plaksutas käsa.

„Sina oma eeskujuga,” kõneles Madaras edasi, „oled

230

mind nõnda waimustanud, et sinu kuju mulle waimu sisse on wajunud. Ma soowiksin, et ma ka niisuguseks wõiksin saada, nagu sina. Elagu Arnikas ja tema pere kaua, kaua, et tema Mudilale walgustuseks jääks. Ühes sellega kutsun ma sõpru üles sõbra Arnikale ja tema perele „Nad elagu” laulma!

„Kaasikesele ka!” hüidis Annemann, kes üsna rõemus näitas olewat.

„Ja muidugi!” naeratas Madaras.

Ja jälle kõlas tuttaw soow-laul üle saali.

Mehed oliwad rõemsad. Naer ja jutu kõmin täitis tuba. Seal tõusis keegi walla kooliõpetajatest ülesse.

„Austatud herra Madaras!” hakkas ta wärisewal healel peale. „Ma räägin karskuse seltsi nimel!”

„Soo! nüid tuleb see wana paras!” aitas Annemann kõrwalt, kus juures ta hirwitas.

Teda paluti wait olla.

„Meie teame igaüks,” seletas kooliõpetaja, „mis suur tähendus sellel ülitähtsal asutusel siin pimedas nurgas”...

„On!” hüidis Annemann.

„Ole ometi wait!” palus köster Annemanni.

Kooliõpetaja jäi pisut peatama, siis kõneles ta edasi:

„See selts siin on kui kalju meres, mille wastu tormist ülesse aetud mässawad maru lained oma tööd teewad, aga ta on kalju peale ehitatud ja ta saab wõitjaks jääma, sest nagu looduse seaduse sisse pandud kõige kõrgema wägewamal soowil ja ette ära määratud suurel tarkusel, mis algusest on olnud, ja kui meie terwe looduse peale waatame, siis terwest taewa laotuse ruumist läbi käib, nii et meie seda tuttawat asja üsna imeks peame panema, et meie enne seda tähele ei ole pannud, kui meie selle peale waatame ja mitte oma silmi kinni ei taha pitsitada, nagu mitmed seda teewad, kes weel walgustatud ei ole, ehk nii kui ütelda wõib, kes oma sisemise elu täiuses weel oma Jumalast ülesse märgitud saatust ei ole mõistnud ära määrata”....

Kooliõpetaja köhatas.

„Ta elagu!” sosistas kaupmees.

231

Kõneleja hakkas aga uuesti peale: „Nagu ma juba ülewal seda nimetasin, et inimene ei wõi mitte, nagu meie Õnnistegija juba omal ajal tähendas, küinalt waka alla panna, waid ta peab seda jala peale panema, et ta kõigile paistaks, kes majas on, nii ei ole ka herra Madaras oma küinalt mitte lasknud paigal seista”....

Laudkond hakkas suure healega naerma, nii et kõneleja ise ka ühes pidi naerma.

Madaras läks näost punaseks.

„Sest teie olete meile karskuse seltsi asutanud,” kõneles kooliõpetaja edasi, „ja ei mitte üksnes asutanud, waid ka ta hing olnud ja tema elusse tooja, sest enne ei teadnud meie sellest mitte, ja kui meie ka teadsime, siis oli see meile tundmata, sest et meie ei tunnud.... ja kui meie nüid kõige selle peale tagasi waatame, siis...

„Laulame Madarale „Ta elagu!” wiskas Annemann sekka, kelle rõemu tuju üle piiri hakkas minema.

„Ja, jah,” kinnitas kõneleja heameelega, „ma palun herra Madarale „Ta elagu!” laulda, sest niisugune mees, nagu herra Madaras on, on seda wäärt, et temale seda lauldakse, sest”...

Rohkem ei saanud ta rääkida, sest teised, kellele see jorutus wastikuks läks, hakkasiwad kõik laulma. Hea tuju asus kõigis.

Madaras ei arwanud tarwis olewat selle peale pikalt wastata, ta soowis seltsile edu ja laskis terwet seltsi elada.

„Oodake, oodake! Ma räägin!” hüidis korraga kaupmees.

Kära jäi wait.

„Pea parem suu!” hoiatas köster, „ega sa ikka midagi mõistlikku ei ütle!”

„Pidage, pidage, herra Arnikas!” palus Madaras, „laske herra Annemann kõneleda!”

Annemann tõusis püsti, waatas pilus silmadega laudkonna peale ja ütles:

„Siin need kelmid istuwad,

„Teised teise pingi peal.

„Teine teist nad wahiwad...

sellepärast laulame meile ja neile kõigile: „Meie elame!”

232

Suure, laia, lameda healega hakkas ta peale:

„Me elame” :,:

ning teised ei saanud ka muud kui laulsiwad ühes.

Söök lõppis. Madaras hakkas Jumalaga jätma. Köster musutas teda südamest ja soowis rõemust elu.

Madaras lahkus. Postwanker ootas juba.

Üleüldise „hurraa” ja „elagu” hüiete kõlal astus Madaras wankrisse. Hobused tõmbasiwad, ja Madaras weeres Mudilast kaugele, kaugele.

30.

Talwe oli juba jälle kätte jõudnud. Jõulud oliwad ligi. Uued jõud töötasiwad juba Arnika abilistena koolimajas. Näitas, nagu ei oleks Mudilas mitte midagi niisugust sündinud, mis tähelepanemise wäärt oleks olnud.

Neiu Luise puudus aga ikka weel köstri majast. Juba sügisel pidi ta kodu olema, aga ta ei täitnud oma lubadust.

„Kirjutab nii wähe?” kaebas köstri emand, „ei tea, mis tal ometi wiga peaks olema?”

„Oh, temal on nüid parematelegi kirjutada!” naeris köster.

„Ka Madaras ei kirjuta midagi!” kaebas emand.

„Mis ta siis nii peab kirjutama?” rõemustas köster.

„Oota ikka, oota!”

Ja nad ootasiwad.

Üsna Jõulu ees tuliwad kirjad Ruudi ja Luise käest. Ruudi kirjutas ühest ja teisest, aga Madarast mitte sõnagi.

Wanad raputasiwad pead.

Luise teadustas aga, et ta warsti koju tuleb.

Wiimaks üsna Jõulu ees tuli ka Madara käest kiri.

Köster luges ja tegi suured silmad ning sülitas. Emand luges ta, lõi kahte kätt kokku ja küsis:

„Aga mis Luise ütleb?”

Siis lugesiwad nad weel kahekesi ja waatasiwad teine teise otsa ja raputasiwad päid.

Kirja pani köster lauakasti.

233

Kui paar nädalit enne Jõulu Luise korraga koju jõudis, siis oli wanakesle imestus weel suurem: neiu Luise oli kahwatu ja otsa lõppenud.

Näitas, nagu oleks tal midagi rasket läbi elada olnud.

„Issand Jumal, mis sul wiga on olnud?” küsis emand. „Heldekene, kui waewalise näoga sa oled!” hädaldas köster.

Luise katsus naeratada, aga see ei läinud hästi. Ta wastas, et ta wäga raskesti haige olnud.

„Mis wiga see oli?” küsis emand.

„Tohtrid isegi ei teadnud!”

„Kaks suurt silma jäänud ainult järele!” arwas köster.

Luise katsus jälle naeratada.

„Heldekene, Luise, sul hammas ka eest ära tulnud!” märkas emand.

„Ei saanud uut asemele panna!”

Emand kahetses ja jooksis weel nii kärmesti, kui wanad jalad lubasiwad, kööki, et Luisele sooja sööki muretseda. Köster käis aga mööda tuba ja mõtles rasket mõtet, miks Luise nii otsa oli lõppenud.

Luise oli aga ennast korraldama läinud.

Warsti oli thee laua peal. Ka noored abilised kutsuti alla.

„Uued abid: Tungel ja Mägisson!” esiteles köster.

Luise waatas tõsiselt nende otsa. Näitas, nagu ei teaks ta sellest midagi, et Madaras ära oli läinud.

Istuti laua äärde.

„Luise on nii haige olnud!” hakkas aga emand jälle peale.

„Ah, jätke ometi minu haigus,” tõreles Luise, „rääkige parem midagi rõemsamat. Kuidas siis ka Mudila elab?”

„Küsi aga,” käskis köster, „küll mina wastan!”

„Kus Jürisson on?” küsis Luise politikaliselt.

„Jürisson on linnas; awanud raamatupoe ja kaupleb nüid, kas küll saab!” wastas köster.

„Ja mõtle ometi!” awitas emand kõrwalt, „ta olla naisemees. Kas sa wõid arwata, kelle ta wõttis?”

„Kelle ta wõttis?!” naeris köster. „Parem küsi: kes tema wõttis?”

„Wist Maasika emand!” hüidis Luise.

„Ja-ah!” seletas köster.

234

„Mõtle ometi,” kõneles emand, „inimesed teawad rääkida, et Maasika emand ütelnud ühel päewal: „Nüid lähen omale meest kosima.” Sõitnud linna, läinud Jürissoni juurde ja ütelnud temale, et ta teda enesele meheks tahta saada. Ja Jürisson wõtnud wastu!”

„Wana Annemann räägib, et laulatamata elama,” teadis köster ütelda, „minna niisama küll!”

Kõik hakkasiwad naerma.

„See on wana Annemanni lori,” arwas emand, „ei tea, kes neid sedawiisi elada laseb!”

„Aga see on nii tema moodi!” kinnitas Luise.

„Aga mis teeb karskuse selts?” küsis ta uuesti. Ta südame peal kipitas nagu midagi.

„See on sootumaks wakka!” wastas köster. „Herra andis kõrtsi uuele põllumeeste seltsile ja karskus kolab mööda küla. Paar poolearuga wallakooliõpetajat ajawad seda weel edasi ja sõimawad seal ristiinimesi. Keegi mõistlik sinna ei lähe. Aga üle kihelkonna on tants moodis ja wana Rümpler hakkab tantsu nüid niisama kaotama, nagu enne küla kiigesid!”

Köster puhkas.

Luise hingas raskelt. Ta süda peksis sees. Ikka ei seletanud küsitaw, kus Madaras oli jäänud.

„Kus Madaras on nüid?” julges Luise wiimaks küsida.

„Kas sa ei teagi?!” imestas emand.

„Ei!”

Emand waikis.

„Madaras on Wolga ääres köster-kooliõpetaja. Ta sai sealt meie Ruudi soowitusel koha ja mängis teisele ilusa tüki!” seletas köster.

Luise oli kahwatu. Ta käed nagu wärisesiwad.

„Mõtle ometi,” kaebas emand, „ta wõtnud meie Ruudi endise mõrsja Helene Reimeri ära, ja weel nii salaja, et meie alles paari päewa eest sellest kuulda saime. Ta sai rikka naise! On aga ka tüdrukud!” lisas emand otsa.

Luise kuulas hinge kinni pidades. Ta huuled wabisesiwad, kerged tõmmatsed wäristasiwad neid. Tal oli halb noorte meeste ees olla. Kõigest wäest katsus ta enese loomulise hoida.

235

„Mõtle ometi, kui häbemata ta nüid on: mis ta nüid papile kirjutab! Just nagu mõni palwe-wend! Papi, too see kiri ära!” käskis emand.

Köster läks kirjutuse laua juurde ja wõttis seal lauakastist kirja wälja.

„Säh, loe!” pakkus köster kirja Luisele.

Luise ei tihkanud praegu seda pihku wõtta.

„Eks loe ise!” soowis emand.

Wana wõttis kirja ja luges:

Armas ametiwend Jeesuses!

Palun wäga wabandada, et ma oma elust enne ei saanud kirjutada, Waim oli küll walmis, aga liha oli nõder. Nüid aga ei taha ma kauem aega wiita. Mul on suur igatsus jälle kord waimus Sinuga ja Sinu armsa perega kokku saada.

Kuidas elate seal ausas Mudilas? Mis teeb minu karskuse selts? Kas ta õitseb? Ma soowin südamest, et see hea seeme, mis seal külwatud, kaswaks ja wilja kannaks!

Mina, parem ütelda – meie, elame Jumala armust üsna kenasti! Palun wabandada, et ma sellest enne sinnapoole ei teatanud, sest see on nii kodune asi: ma olen 20. oktobrist õnnelik naisemees. Mu naine on Helene Reimers.

Ärge pahandage, et ma kaartisid ei saatnud. Meie tegime ruttu, sest aeg oli kasin.

Muidu olen ma üsna õnnelik: Jumal on mind wäga armastanud. Kui ma kõige selle hea peale mõtlen, mis Ta mulle on teinud, siis pean küll waga Jakobiga hüidma: „Issand, ma ei ole midagi Sinu heategemiste wastu, mis sa oma sulasele oled näitanud!” Näha on, et Jumal oma armu palet minu kohal hoiab, sest tõesti on see kõik selge arm ja heldus. Ma ei tea mitte, mis head ma olen teinud, et mu käsi nii hästi käib: ilus rikas naine, keda ma südamest armastan ja kes mind kalliks peab, ning koht toob ka umbes 1000 rubla sisse.

236

Teid kõiki Issanda armu hooleks jättes soowin Teile ja Teie kallile perele palju südamelisi terwiseid!

Teid südamest armastaja ja Teid palwe kätel alati kandja

H. Madaras,

köster-kooliõpetaja.

NB. Hiljuti lugesin ma lehest sõnumi: „Mudilast. Wiimasel karskuse koosolekul tehti otsuseks jälle kord suuremat pidu endises kõrtsis toime panna. Selts walmistas hoolega pidu wastu. Pidu eeskawa oli tõesti rikkalikult kokku seaditud, aga kahjuks oli osawõtmine wiimasest pidust koguni wähene.” Wist ei ole meie rahwas Mudilas weel nii kaugele kaswanud, et nad waimlisest lõbust osa mõistaksiwad wõtta ja karskuse asja edendada! Tuline kahju!

Seesamane.

„Narukael!” sõimas köster ja wiskas kirja Luise ette laua peale.

Luise tundis, kuidas ta wärises. Ta silmad ei näinud hästi, kõrwad mühasiwad. Ta tundis, nagu liiguks terwe köstri tuba kõige oma asjadega, nagu sulaksiwad nad kokku üheks pudruks, mille sees inimesed ja asjad weerlesiwad, nagu solgipangis leiwa tükid, kui perenaine neid ümber segab, et sigade ette wiia. Luise tundis, kuidas tema ise ka seal sees weerles ja keerles. Selle weerlemise sees nägi ta, kuidas ta kannatas, kannatas sedawiisi, kuidas ehk harwa inimesed kannatawad. See oli kõik selle inimese pärast ja läbi, keda ta küll põlgas, aga kes mitte nii häbemata ei tohtinud olla, et weel sinna majasse sedawiisi kirjutada, nagu ta kirjutas.

Ta waatas onu otsa. See sõi parajasti suure suuga wõileiba. Juba pidi ta kisendama: „Onu, see on sinu tõsine koolipoiss!” aga ta heal oli kurgus kinni.

Ta silmad wajusiwad paberilehe peale. Sealt wirwendasiwad sõnad wastu: „Ma ei tea mitte, mis head ma olen teinud .... ilus rikas naine .... keda ma...” Wiha wilkus Luise silmist.

Siis lõi ta kibedalt naeratama, äratulnud hamba koht paistis huulte wahelt wälja, salaja wõttis ta kirja ja noorte

237

meeste peale waadates, kes rahuliselt theed jõiwad, nagu oma tööd nende eest warjates laskis ta selle nagu kogemata, nagu tähelepanemata, theemasina kaussi wee sisse, nagu ei oleks selles kirjas midagi niisugust, millel rohkem wäärtust oleks olnud, kui pesu wee sees liguneda.

Aga ikka weerlesiwad lauas istujad Luise silmade ees edasi, nagu panges solgi tükid, ja et oma halbdust mitte paista lasta, küsis Luise naeratades:

„Nii on Mudilas kõik wana wiisi?”

„Kõik wana wiisi!” wastasiwad emand ja köster teine teise järele – ja naeratasiwad ka, mille sekka ka noored mehed oma kiitwat head meelt, nagu kinnituseks lisasiwad, kus juures nad pooltorus mokkadega kollaka sätendawa wedeliku peale puhusiwad.

Luise waatas noorte inimeste peale, kelle magus naeratus temale nii meeldis. Kõik näitas jälle nii endine olewat, ainult näod oliwad teised. Ja see tuttaw tundmus, see ergutas teda. Ta lõi uhkelt oma norgu wajunud pea ülesse, nii et pisukesed lokid tema otsaesisel wärisesiwad, nagu puistaks ta nende otsadest wiimased mälestused wälja.

Ta hakkas magusamini naerma. See ei olnud mitte kahjurõem, mitte kadedus, see oli see tundmus, mis kütt siis tunneb, kui ta näeb, kuidas rebane, mis saba pidi lõksu oli langenud, nüid sealt enese lahti oli kiskunud ja üle pea kaela jooksma pistnud, ilma et ta kordagi tagasi oleks waatanud, ja jahimees naerab ja sülitab, wannub, aga ometi naerab, mitte wiha, mitte rõemu pärast, waid sellepärast, kuidas rebane nii suure waluga jooksta wõib, et aega tagasi ka ei ole waadata.

See naeratamine tegi ka Arnikale head meelt ja arwates, et just tema sõna seda oli teinud, ütles ta weel kord:

„Mudilas on kõik wana wiisi!”

Sisukord