Jõulupuu

Ernst Petersoni jutt

25 kop.

Jõulupuu

Ernst Petersoni

jutustus linnaelust

„Mõtte” kirjastus, Tallinnas,

1916

 Дозволено военною цензурою. – Chr. Mickwitz’i trükk, Tallinnas.

I.

 Selget Jumala wilja?!

 Selget Jumala wilja jah! – Ja selle üle mõtles Hans Toru praegu kurb-tõsiselt järele, et perele selget, puhast Jumala wilja tarwis läks.

 Kössis nagu millegi üliraske koorma all seisis ta külmetanud akna ees ja wahtis õhema aknaklaasi kohalt, kuhu külmataat õrnemad roosid oli maalinud, oma ühe silmaga wälja uulitsale, kuidas ilm seal jõulunalja tegi.

 Ja nali oli see küll. Juba warakult enne marti oli külmataat oma pojad ametisse pannud jõgesid, järwesid, soosid ja rabasid sillutama. Pojad täitsid ausasti oma kohust: kolmandal päewal peatas jõgi kiiret jooksu ja wõttis enesele peegliselge kaane peale, mille all wesi salasulinal wulli lüües pilgates edasi weerles. Ei jõudnud külmataat pilkawat weewulinat kannatada. Ja juba ruttasid pojad taadi tahtmisel tööle: tinakarwa hallid pilwed katsid taewa külma wõlwi ja lohakalt liuglesid lumelehekesed lagedale ja laanele, metsa ja muldsele murule, ning walge waip wõttis wiimase suwe- ja sügisejätise oma kerge, külma katte alla.

 Ja ilm muutis oma nägu. Ta jäi tõsiseks, nagu ühe silmaga Hans Toru oma akna all, kes seda tõsist ilma mõttes waatles. Külmataat pidustas aga oma poistega edasi, patsutas neile rõõmsalt õla pihta, nii et

4

metsapuud nagisesid ja seinapalgid ja aiawärawa sambad paukusid.

 See oli külmataadi jõulunali.

 Nalja tegi see ka sellele, kellel soe kasukas warna otsas rippus, mille all karwased saapad seisid.

 Aga Hans Torule ei teinud külmataadi nali sugugi lõbu. Ahastusega waatas ta leigest korterist osawõtmata uulitsale, puhus sinikate mokkadega wiluks läinud näppude peale, kiskus salajas rihma ümber kõhu koomale ja mõtles hirmuga oma praeguse seisukorra üle järele! Toas walitses külm; riided olid kõik nii, kuidas wähegi wõimalik, perekonnaliikmete wahel ära jagatud: isa ise kandis naru palitut, mille aukudest määrdinud puuwillad häbematalt wälja wahtisid; tema pisukene kuub oli poja seljas, sest poisi oma kuub wiibis praegu ema käes, kes selle aukusid jämeda niidiga koomale tõmbas ja pahase, osawõtmata pilguga oma surnukarwa kahwatanud kasetohu-sarnase näoga wahete-wahel kord isa, kord poisi otsa waatas, kes isa kuue sees kaksi-traksi, pisukese pingi seljas mööda tuba kolas, ratsa sõitis, kus juures isa kuuekäise otsad, mis küünarnukkidest saadik poja kätest üle ulatasid, nagu mõne metslooma lontkõrwad takti sekka lõid.

 Poiss nähti ainus majainimene olewat, kellel praegusel pilgul rõõmsam meel oli, sest poisi õel, kes sängi äärel istus ja wana willase rätikunaru sees last süles hoidis, heljus niisama tõsine, kibe waade kriitwalgel näol, mida pisukene ülespöördud ninakene weel nagu kibedamaks tegi, nagu tema emalgi, kes korra poisi, korra mehe peale waatas, kes nagu hallitanud kiwikuju külmast halliks läinud akna all ikka weel istus.

 Õel ei nähtud sellest mitte head meelt olewat, et tema pisukest last pidi hoidma, kuna poiss wabalt pingi seljas wõis tölgerdada. Õde ehk oleks külmas toas ka

5

pisut wabamalt liikuda tahtnud, aga sülelaps hoidis teda kinni, ja see pahandas kriitwalge näoga Annikest.

 Ta ootas nagu midagi kannatamatalt. Ema aga pahandas see, et poisi kuue augud hirmus suureks olid läinud, ja seda kõik puhtast wallatusest, niisamasugusest hüppamisest, nagu see praegune, kus isa kuub oma pikkade käistega teise seljas tantsis.

 „Lõhu sa aga, lõhu!” wiskas ema pahaselt üle huulte.

 Pisukene laps Anni süles hakkas järsust rääkimisest wähe kägisema.

 „Peedu, ära lärma nõnda palju,” kaebas Anni etteheitwa healega emale Peedu üle. „Lilli ei saa silmigi kinni,” laskis ta irisedes läbi nina.

 „Mul hakkab ju külm!” sõnas poiss ninaalust kuuekäisega puhastades ja kooberdas edasi. Selle juures oli kuuekäise ots pingi jala alla läinud, ja poiss, ilma et seda tähelegi oleks pannud, sikutas teda wälja, kus juures käis õlaõmblusest pisut ribises.

 See käis ema südamest läbi.

 „Mis, põrgu, sa seal riidest lõhud?!” kärgatas ta korraga. „Mis pulmi sa, saatana krae, siin pead? Siis riided purud, siis lõõrid seest õõnsad ja tühjad! Kasi sängi!”

 Poiss jäi pingiga paigale, waatas ema otsa, äigas nina-alust ja ei läinud ühtigi sängi.

 „Just kui wana Hans; torm kui põrguline, sõnakuulmata, kangekaelne! Päris wana Hans!”

 Poiss waatas isa otsa ja naeratas.

 Wana Hans istus aga nagu raidkuju ikka weel akna all ja waatas liikumatalt wälja.

 See iseennast ärasalgaw waikus äritas naist.

 „Mis püssirohtu sina seal wälja arwad!” küsis naine ette wisates, „mis sa seal tukud?! Istub nagu wa Saalomon oma aujärje peal ja wõtab tanulillede proowisid!”

6

 Naine sai rääkides ikka enam ja enam ägedamaks: üks sõna ajas teist taga. Aga kui mees ikka weel wälja waatas, siis lõppes naise kannatus:

 „Pole muud, kui wõta pink ja lõika kuramusele kaela; mine ometi ja waata, kust pilpaid pliidi alla peaks saama; sa näed, et lapsed on juba üsna sinised.”

 „Kust ma need puud wõtan?!” küsis mees naise käest, ilma et oma nägu oleks selle poole pööranud.

 „Minu pärast kas wõi warasta!” wihastas naine, „pandakse kinni, eks siis saa leiwa otsa!”

 See täitis mehe südant. Ta wiskas näo naise poole ja waatas ühe silmaga selle otsa, kus juures tühja silma laud äritatult wirwendasid ja tema kiwiajajärgust päritud näole seda wastikuma ilme andsid.

 „Eks katsu ise!” wiskas mees naisele wastuseks, kus juures terwe silm wihast wälkus, kuna teise laud äritatult wärisesid, nagu tahaksid nad inetut hallikat auku kinni katta, mida aga ometi ei jaksanud teha, ehk nad küll katsusid, äritatud said, aga siisgi selle töö pooleli pidid jätma.

 „Küll ma katsuksin, kuidas leiba saaksin,” rääkis naine iseenesest ära, „küll ma näitaksin, kui ma aga noorem oleksin! Aga kes mind wana kontsu weel tahab?! Igawene juhm, loru, lammas, weis on iga tüdruk, kes mehele läheb! Mehele, mehele! Ja, see on su õnnistegija?! Muud sa ei näe kui nälga! Ei tea, kust mina wõtan! ...” Ja ta heal läks kriuksuwaks, nagu nõdrameelsel.

 Meest naist waatasid wihaselt teineteise otsa. Aga naise wiha ei olnud mitte niisugune, mis nende eneste peale käis, see näis terwe ilma kohta käiwat, nii ääretu suur oli ta, nii lai, nagu mataks ja mahutaks enesesse kõik ilma ühes linnade, nende majadega, kirikute ja nende tornidega.

7

 „Mitte ühte tütart ma mehele ei pane!” taples wihane naine edasi, „ma lasen nad ... lasen nad...”

 Mees ootas midagi niisugust, mis teda hirmsasti wihastama pidi, aga et seda mitte sündida lasta, ütles ta:

 „Seda korutad sa juba mitu päewa, et neid mehele ei pane! Ära pane!”

 „Ei pane, ei pane!” kinnitas naine. „Näeh, mis Niglase Katil wiga! Ilusad riided seljas. Loor ees, kübar peas, nagu kõige suuremal saksal, sõidab kahehobusewoorimehega!”

 „Ptrrr, tõllaki, tõllaki!” kisendas Peedu pingi seljas, lõi käega pingi pihta ja hüppas sellega, nagu sõidaks ka tema praegu kahehobusewoorimehega.

 Mees sai äritatud.

 „Kas temast paremat saab,” ütles ta siis, „ise teed igapäew tee ette!”

 Seda ei tahtnud naine enam wastu wõtta.

 „Wõi mina teen tee ette, – mis sa ise teed? Wõi mina, wõi mina? Mina – jah süüdlane, et leib otsas on; mina – jah, et puid ei ole; mina – jah, et nälg majasse tuleb!”

 Ema oli nii wihane, et ta poisi kuue sängi wiskas, poja kraest kinni kargas ja ta wirinal ka sinna saatis.

 Tuli see nüüd sellest, et ema taples, wõi puutus Peedu pisukese Lilli külge, aga laps hakkas Anni süles suure healega piiksuma.

 „Närukael,” kargas lapsehoidja wenna kullale, „just nagu eliwant – ei näe ka tasem sängi ronida, – nüüd tallas Lilli surnuks!” selle juures hakkas ta haleda, kaastundliku healega wäikest õde kussutama.

 Poiss oli aga sängi pugenud ja waatas sealt altkulmu koer-kawalalt õe otsa.

 „Ema, Peedu näitab mulle keelt!” kaebas Anni.

8

 Laps wõttis ikka „äö” ja „äö!”

 Kõik see ei mahtunud enam wihase ema hingesse. Wihaselt kargas ta jälle poisi õlast kinni, wedas ta sängist wälja, lahmis talle teise käega kuklasse, kus juures poiss enese pead kaitses ja õlade wahele tõmbas, nõnda et ta ema käes nagu ilma peata tomp paistis olewat. Aga enne, kui keegi kolme sai lugeda, oli uks lahti, poiss toast wäljas ja uks jälle kinni.

 „Pole sulle ka muud, kui lõika niisama kaela,” karjus naine mehe juure minnes, „katsu, et sa enese koristad!”

 „Mis sa tormad, just kui kuriwaim!” põrutas Hans. „Tolmab esiti Peedu kallal, siis tuleb minu kallale! Ei tea, kui kaua sedawiisi kõht täis peab seisma: warsti lõõrid sees heledad. Nüüd katsu nii wagusi olla, et sõrmegi ei liiguta, siis peab kõhutäis wastu!”

 „Ja, jah, seni ole wagusi, kui surm suu ääres; seda sa tahad, seda sa ootad! Ei tea, mis ma enesest weel waewan, wõtan nööri ja – asi otsas!”

 Naise süda oli nii täis, et ta kiusakalt nutma hakkas.

 „Oh Jumal, Jumalukene,” luksus ta, „ärgu mingu keegi tüdruk mehele ja weel niisugusele laisale ja maidale!” Siis kargas ta jälle mehe kallale. „Mis, kuramus, sa türklane, naisest pidid wõtma, kui teda toita ei jõua?! Kõrilõikaja, teise tapja, mõrtsukas oled sa, aga mitte inimene! Ja, ei tea, mis loll ma niisugusele ühesilmaga tolgandile pidin minema! Oh Jumal, Jumalukene!” hakkas naine jälle huluma, kattis silmad poisi kuue sisse ja luksus, mille sekka wäikese Lilli karjumine kaaskannataja healena kõlas, ja Anni kussutamine nagu mõlema waigistamine.

 Mees pidi midagi ütlema, aga hoidis tagasi.

 „Ema!” kõlas korraga õuest wärisew heal.

 Mehe liikmetest käis tõmmatis läbi.

 „Ema!” kuuldi ukse takka weel haledamalt kui enne.

9

 „Just kui põrgu!” wandus mees.

 „Ja sina oled kurat!” sähwas naine.

 „Naine!!?”

 „Ühesilmaga kurat!”

 Mehe liikmeid wapustas wärin; ta ükssilm wiskas tuld, sõrmed kerisid rusikasse.

 „Kes on sinu ühesilmaga kurat?” küsis mees.

 „Sina!”

 Ja waewalt sai naine oma „sina” lõpetada, kui mehe tugew käsi tema juustest kinni haaras ja hoopa ladus, kuhu aga juhtus.

 „Tapab, tapab, hull tapab ära!” karjus ema.

 „Tapab, tapab!” kisendas Anni.

 Seal laskis Hans naise lahti, tõmbas mütsi üle pea silmade ette ja tormas kirudes uksest wälja, mille wahelt külmast wärisew Peedu sisse lipsas, mokad sinised ja ninaots wesine.

II.

 Hambaid lõgistades ja õlanukkisid alatasa kehitades sibas Hans Toru mööda uulitsat edasi.

 Õue ninassehakkaw külm lahutas Hansu wiha meelt.

 „Küll on aga inimene,” wandus ta iseeneses, „küll on aga inimene: päris sõgedus ise! Wõi ühesilmaga kurat olen mina?! Ei, seda’p ma poleks weel uskunud oma naise käest kuulda saada! ... Aga ta sai, ta sai mu käest opmanni maotäie!” seletas Hans edasi. „Wõi sedawiisi, wõi sedawiisi! Wõi mina laisk? Ennäe, paruniprouat! Tema läinud ühesilmaga tolgandile? Saatan, niisugune! Aga ta sai!” ...

 Ja nii jõudis Hans merekaldale, pööras seal mööda kaldaäärt käiwat teed edasi ja jõudis tuttawasse sadamatööliste kõrtsi, nõndanimetatud „Laewatrahterisse”.

 Soe kõrtsisuitsu wing oli Hansule enam kui tuttaw, isegi armas, ning täna mõjus see tema peale nagu pehme, magus kosutawa toidu lõhn.

 Nii kodune, nii soe oli seal.

 Taga toas karjus polifon ja weeresid biljardimunad: seal asus rõõmus seltskond noorimehi. Akna all laua peal seisid õllepudelid, mille peal söögijätised wedelesid.

 Hans lõi oma ühe silma sinna poole; ta teise, tühja silma, laud wõdisesid, ja ta tundis, kuidas suu hambaigemete takka wesiseks tõmbas ja kõht sees pisut kolises.

11

 Ta sammus leti juure, kus mõningad töömehed ees istusid ja tuttawa kõrtsipapaga juttu ajasid, waidlesid.

 Hans teretas ja istus seina ääre letinurka pingi peale.

 „Tööpuudus,” seletas kõrtsimees töölistele, „tööpuudus on praegu igal pool. Ma loen lehest, et see igal pool ühesugune on!”

 „Mis puudus, mis puudus – see ei ole kellegi puudus, aga muud kedagi, kui tahetakse palgad alla kiskuda; see on kõik nende rahameeste wigur!” arwas keegi töömeestest.

 „Annaks ometi, et sõda tuleks!” palus teine sekka, „siis oleks see ehk ka ilmamaa klaarimine! Aga sedawiisi sure nälga!”

 Hans ohkas. Ta waatas biljardituppa: seal nähti teine elu olewat.

 „Fischerin, du kleine!” laulis seal üks noortestmeestest, ajas oma kaunis punnis punakate laugudega silmad wahest weel enam punni, plaksutas keelt, sihtis biljardikepiga tähendusrikkalt üle laua ja naeris: „Auku!” kus juures ta luksusid ülesse laskis.

 Teised hirwitasid kaasa ja keerlesid ümber biljardi, kus juures nad oma raswaseid kintsusid tugewalt wälja sirutasid, ja jalgu pisut tagasi tõmmates wastu põrandat lõid, nii et lõdew liha riiete sees nähtawalt wabises.

 Tiks, tiks! kõlas wahetpidamata.

 „Kati, Kati – Katike!” kõõrutas keegi bassihealega.

 „Fischerin, du kleine!” korutas endine edasi.

 Tiks, tiks!

 „Kati, Kati, Katike!” urises bass.

 „Mitte korteriüüri ei saa ka enam kätte!” kaebas üks leti ääres olejatest.

12

 „Tööpuudus!” naeris kolmas ja näitas käega biljarditoa poole, „seal on tööd küll ja küll! Süüa ja juua ja kõik!”

 „Kati, Kati, Katike!” urises aga bass.

 „Tööd on küll!” sõnas kõrtsimees tugewalt sekka, peab aga õige ameti ülesse otsima, kuid see on wiga, et igaüks ei leia õiget ametit ülesse. Ja raha on ka küll ja küll, peab aga mõistma rahakoti suud õigel ajal lahti wõtta!”

 Mehed naersid kibedalt.

 „Pole õige lundgi, et seda saaks kühweldada,” arwas keegi. „Ei tea, mis ette peab wõtma? Ja wargusega ei saa ka toime: selleks peawad nüüdsel ajal head wärgid käepärast olema!”

 „Eks üksikult saab läbi,” õiendas wanem töömees, „aga perekonnaga on suurem häda! Jõulud tulewad peale – ei tea mis neile anda?!”

 „Kes käskis naist wõtta!” naeris kõrtsimees.

 „Fischerin, du kleine!” kõlas joobnult teisest toast.

 „Kati, Kati, Katike!” urises bass tüütawalt, meelt pahandawalt sekka.

 „Ikka auku!” lällas punnis silmadega noormees paljutähendawalt.

 „Mis nüüd naisemeestel wiga,” wiskas kõrtsimees oma endisele lausele nagu paranduseks otsa. „Tänawu teewad ju head inimesed naisemeestele jõulupuu, mis häda neil nüüd on!”

 „Seda on kuulda jah!” wastasid mõningad.

 Hans ajas kõrwad kikki; seda ei olnud ta enne mitte kuulnud.

 „Kes need jõulupuu teewad?” küsis ta.

 „Näljastele tehtakse nüüd jõulupuu!” pilkas keegi. „Nüüdsel ajal tahawad head inimesed näha saada, kui palju lapsi näljas on. Ja et neid

13

muidu kätte ei saa, siis meelitawad jõulupuuga nad urgastest wälja!”

 „Zeig’ mir....” kõlas teisest toast.

 „Mis jutt see on?” küsis Hans.

 „See on päris õige jutt,” seletas seesama edasi. „Ma ise käisin kirikus, ja kirikusaks palus kõiki osa wõtta, sest tänawu tahetakse niisugustele lastele jõulupuu teha, kelle wanemad ise seda ei jõua!”

 „Ja kes oma last niisuguse näljastepuu alla wiib?”

 „Nad ise kutsuwad!”

 „Aga kes waene peaks awalikult ennast nii narrida laskma?” küsis keegi järsku.

 „Kati, Kati .... du kleine! ....

 „On aga ka nupumehed,” salwati seletuse sekka, „wõi sedawiisi, wõi sedawiisi! Ikka hullemaks asi läheb. Nüüd ei saa sellest, et talwel tõldadega sõidetakse, kolm kasukat selga aetakse, nüüd tahetakse näljaseid lapsi ka näha saada. Küll on aga maitse?!”

 „Eks ta ole niisamasugune nagu kassil, kui ta näeb hiirt siputawat ja wärisewat!”

 „Säh, joo!” pakkus naaber Hansule tipsu.

 Hans nuuskas enne ühe, siis teise sõõrme puhtaks, laskis käeseljaga mitu korda nina alt läbi, pistis wiina-suutäie ära ja sülitas.

 Pisukene wiina-suutäis tulise tühja kõhu peale tegi ta korraga üsna uimaseks. Hans tundis, kuidas sisekond järsku soojaks kukkus, kuidas wiina-suutäis tühjas kõhus ringi jalutas, nagu otsiks sealt midagi, nagu paneks ta imeks, et seal sees mitte midagi ei ole, seal suures nahkses paunas, kus ometi ruumi küll ja küll oleks olnud. Siis tundis ta, kuidas ihu soojaks läks, isegi jalawarbad ajasid küünte alt kuuma õhku wälja.

14

 Hans lõi silmad leti poole, ja kui seal klaaskupli all juustutüki nägi, siis läks suu nii imewesiseks, ja kõht hakkas nagu urama.

 Ta palus letitaguse käest suhupistet.

 „Ahaa!” naeris see, „wana Aadam tõstab healt!”

 „Kurat, ta on tühi kui Türgi püss!” wastas Hans.

 „Aga raha on?” küsis kõrtsimees.

 „Pole!”

 Kõrtsimees jäi tõsiselt Hansu otsa waatama.

 „Oled sa ka üks näljatäi!” wiskas Hansu naaber sekka. „Anna teisele kopika eest saia, see sind jah elatab!” käskis ta.

 Naeratawa näoga pööris kõrtsimees enese puhweti poole. Pistis käe riiuli alla musta koti sisse, kobas seal natukene aega ümber ja wiskas ühe kuiwanud kringli Hansu ette leti peale.

 Hans wõttis kringli ja koputas sellega leti pihta.

 „Küps on ta küll!” naeris naaber.

 Hans tegi haleda näo. Murdis siis oma tugewate sõrmede wahel kringlil tüki otsast ära ja pistis suhu, kuna ta teise, suurema poolega ringi weeretas.

 „Oh, ära paku,” wastati meeste seast, „lõhub muidu hambaid!”

 Hans istus jälle pingi peale nurka maha ja pistis ülejäänud kringli tüki tasku. „Kõlbab pisukesele Lillile!”

 Kõrtsijutt waljunes. Uusi külalisi oli juure tulnud. Üleüldise kära sekka kuuldi biljarditoast joobnud naeru ja laulujoru.

 Pandi tuled põlema.

 Hans istus wagusi leti nurgas ja kuulas teiste juttu. Aga ikka ja ikka kaotas ta kuulujärje ära ... ta mõtted andsid temale tööd.

 Kuiw kringlipool taskus tuletas koduseid meele, ja ikka ja ikka tõusid omaksed silmade ette.

15

 Esiti tundis ta üsna head meelt, et naist oli peksnud, aga mida rohkem kodustest mõtles, seda haledamaks läks ta süda.

 „Mis ma tast pidin lööma!” mõtles Hans, „pagan seda teab! Seda pole ma enne mitte teinud. Aga, tühi toob tüli majasse! Kuidas wõis naine niimoodi rääkida, iseenesest ja pisukesest Annist,” arutas ta edasi. Ja ta kuiwanud mõte hakkas teed otsima, kuidas niisugusest olekust wälja saada. Seal tuli korraga jõulupuu-lugu meele.

 „Wõi waestele tahawad head inimesed jõulupuu teha?” seisis temal mõttes. Ja üliarmas tundmus täitis kõike hinge; isegi tühi kõht nagu kaotas oma urisemise. „Ja jaa,” arwas ta, „eks korraks tuleb aeg enne neid wiimaseid aegasid, kus isegi lõwi lamba kõrwal magab!”

 Aga talle näitas see siisgi wõimata olewat.

 „Kes seda jõulupuud õige tahab teha?” küsis ta oma naabri käest. „Kas see ikka tõsi on?”

 See waatas pilkawalt Hansu ühte silma ja naeris: „Kas sina oma õlioksad ka sinna sooja tahad wiia?” ja lisas otsa: „Eks meie oma Matheuse-kiriku saks seda tee. Wiimati rääkis ta kirikus ja palus täna õhtuks kõiki enese juure tulla aru pidama ja korjandusi kokku tooma, kes sellest osa wõtawad. Kas sina ka tahad minna?!”

 Hans ohkas ja sülitas. Ta suu läks weel wesisemaks kui enne oli, aga poolikut kringlit ei tihkanud suhu pista, ehk ta seda küll juba mitu korda oli katsunud.

Korraga lõi tema üks silm heledamaks. Jõulupuu-lugu oli temasse lootuse inimeste helduse sisse äratanud. „Kui nad juba waestelastele jõulupuu teewad, niisuguse toreduseasja, siis ... siis – kui ma oma hädast

 16

heale hingekarjasele räägin,” arutas ta, „siis aitab ta mind: nimelt, ta juhatab mulle töödgi!”

 Ja kui joobnud trobikond noorimehi suurest uksest wälja puges, tõusis ka Hans ülesse ja kadus oma tolgendawa kuuega külma pimedusesse.

III.

 Esiti olid Hansu hambad suus lõdisenud, aga wiimaks hakkas üsna soe. Kui ta kirikherra maja juure jõudis ja hoowi peale käänas, siis pühkis juba otsaesist.

 Siin pidi Hans oma silma kokku pitsitama, sest hoow oli põlewatest lampidest üsna walge. Ta otsis pimedamat kohta ja hoidis hoowi taha poole serwa.

 Hans waatas akende peale. Silmatorkaw walgus lõõmas sealt wälja – ja walguses liikusid inimesed, küll mehed, küll naised.

 Hans tundis paljudgi ära.

 „Ei need mulle küll midagi ei anna!” ohkas ta üsna umbusklikult nagu loomusunnil.

 Aga jällegi tuli tema perekond meele. Ta läks kärmesti üle hoowi köögiukse poole. Siia ajani oli ta pooliku kringli ikka weel pihus hoidnud. Nüüd laskis selle lahti ja hakkas käega habet korda seadima. Seal – kätt suu ette, nina alla tõstes ja ninahabet silides ning suud karwadest puhastades kargas lääge wiinalehk ninasse, ja nagu wälk käis Hansul mõte peast läbi: „Ma olen ju wiina saanud, seda tuntakse ära – ja – ja – ma saan abi asemel ahingut!”

 Ja kõik julgus oli korraga kadunud.

 Ta hakkas ennast wanduma, ja enesele kõiksugu raswaseid sönu aunimedeks pakkudes taganes ta köögiuksest ikka kaugemale ... kaugemale ... kuni hoowi peale.

18

 Jälle hakkasid toasolejate pead aknast Hansule silma paistma... „Aga kes see palja peaga herra pidi olema?” mõtles Hans. „Ega see ometi kaupmees Stahlberg ei ole?” Paljas pea kadus.

 „Ega see, narakas, ometi siin ei ole?” küsis ta enese käest. Aga pea oli kadunud. Hans taganes uudishimu pärast kuni hoowi teisele poole ääre, wastu puukuuri, ajas enese kikiwarwule, aga ei näinud muud kui arwatawa Stahlbergi paljast pead, ja korraga kadus seegi nagu maa alla.

 „Ega ta ometi põrgusse ei kukkunud!” naeris Hans, „seal oleks tal paras koht!”

 Aga Stahlbergi paljas pea ei andnud temale rahu. See sai talle eluküsimuseks, mille otsas terwe saatus rippus. Hans pidi weel kord paljast pead nägema, enne ei wõinud ta rahu saada, seda nõudis tema enesetunne. Aga kuidagi ei ulatanud ta nii kõrgesse, et oleks näinud.

 Ta waatas ümberringi, kas kuidagi kõrgemale ei saaks ronida. Wiimaks silmas kuuri seina ääre hoowi nurga ja märkas seal tonni. Puukuuri nurk ühe teise kõrwalise hoonega sünnitas pisukese neljakandilise urka, kus tonn seisis; see oli suwisest ajast sinna jäänud, sest nüüd nägi Hans, et ta suure wihmatoru alla oli pandud, mis teise maja kõrget müüri mööda alla käis.

 Heal tujul ronis Hans tonni otsa. Tubane walgus, mis hoowi peale langes, ei paistnud enam sinna, ja ta tundis enese üsna pilkases pimeduses olewat, selles waresekarwa hallis külmas!

 Siia paistis terwe tuba nagu pihu peal; isegi põrand, põrandariided, toolijala warjud hiilgawalt põrandalt olid näha!

 Ja kesket hiilgawat põrandat asus suur laud, laua peal mitmesugused söögiriistad ja ümber – palju, palju

19

inimesi – enamasti kõik elatanud, ja nende hulgast tundis Hans mitutgi.

 Seal istus kirikherra ise, kes lahket nägu tehes oma wõõrastele lõbu katsus muretseda; ja seal nägi ta teiste seas korraga otsitawa palja pea.

 „Ahks sa saatana krae, wõi sina oled ka siia roninud, sa wana patuoinas!” käis korraga Hansul läbi hinge. Ja Hansu terwe hing sai wastu tahtmata wiha täis. Seda rikast Stahlberki tundsid terwe linna töömehed; seda meest, kes poole kopika pärast tingis; kes töömehe iga wiimast tundi päewast maha arwas; kes töömeeste palkasid alles paari kuu pärast kätte andis; seda Stahlberki, kes nälja-ajal 1868 waestele rukkid kolmekordse hingehinna eest müüs ja sellega oma praegusele rikkusele aluse pani; seda paljast pead nägi ta, kes sellepärast paljaks oli läinud, nagu Hans kindlasti teadis, et ta nii palju eluõisi wäewallaga warrelt oli murdnud, see wana, wana naisemees, kellel omal suured lapsed ja ilusad tütred olid! Just seda tahtis Hans näha saada, rohkem ei olnud tal tarwis nagu teadagi. Leidis ta selle teiste seast, siis ... siis ... siis arwas ta kõik palumise häbi olewat!

 Hans pidi wandudes oma aujärjelt maha hüppama, aga korraga langesid ta silmad ühe teise, pisut wähema akna peale, mille taga ka elawalt liiguti. Ta waatas – see oli köök. Hiilgawad wasknõud, wormid, pannid, kastrulid sätendasid teineteise wõidu Hansule wastu. Selgesti oli pliit näha, mille peal hulk nõusid auras. Ja seda auru nähes tundis Hans, kuidas ta hambaigemed jälle wesiseks läksid ja kõhus keegi nagu healt tegi. Jälle oli ta käsi poolkuiwanud kringlikontsu järele tasku roninud, kui talle järsku pisukene Lilli meele tuli – kodus, õlgedest ja tekiräbalaga asemel. Talle tärkas praegu

20

pähä, kuidas laps oma määrdinud näo kõwerasse tõmbab, kui ema nimetsesõrmega wesiseks läinud nina puhtaks pühib, sest toa wiludus kiskus juba wanainimesel ninaaluse märjaks, liiatagi siis weel lapsel.

 Hansu tähelepanek rändas kodust jälle köögi peale, sest proua oli sinna tulnud ja rääkis midagi. Köögitüdruk wõttis praeahju ukse lahti, hoidis pea selja taha ja laskis sooja auru ukse wahelt pilwedena lae poole; ahjust enesest tõmmati pann wälja, mille peal midagi mustendawat näha wõis. Sellele löödi kahwel sisse ja tõsteti taldriku peale. Siis hakati seda tükkideks lõikama ja ühe wormi sisse panema, kus juures Hans nägi, kuidas proua nagu taples ja siis jälle teise tuppa kadus, kus külalised istusid.

 Hansu silmad läksid jälle nende peale. Ta hakkas teisi külalisi ligemalt tähele panema. Seal nägi ta köiemeistri ja gildewanema Liperi.

 „Haa, ka tema siin!” naeris Hans. „Seesama Liper, kes, nagu rahwas rääkis, oma maja ära oli põletanud, et tulekassast raha wälja pitsitada!”

 Tema kõrwal märkas Hans ühe wanadlase naisterahwa. Nägu oli tuttaw. Hans mõtles ja tunnistas: „No neh,” seletas ta enesele, „see on ju parun Neuhauseni proua, seesama, kes oma walitsejaga armastuslugusid lõi! Ja tema ka siin! Ena, ena!”

 Ja weel nägi Hans Ebersteini, kontorist Ebersteini, kes tuhandetega kaupleb, aga kellest terwe linn teab, et tema köögitüdrukud ja toaneitsid kõik suure kaasawaraga mehele pandakse, ja pärast meestega kisuwad ja wana Ebersteini ikka weel waatamas käiwad, ja jälle kodus kisuwad. Hans nägi seal ka linna esimest rätseppmeistrit, seda meest, kes oma sellisid wiinaga joodab ja selle hinna päewapalgast maha kisub.

21

 Hans oleks selle peenikese seltskonna üle weel edasi waimustanud, kui mitte toa teinepoolt uks lahti ei oleks läinud ja keegi elatanud naisterahwas weel sisse ei oleks astunud. Hans ei tundnud seda. Naisterahwas wõttis ka lauas aset. Talle tõi lahke majaproua aurawa tassi sees midagi ette. Hansu silm hakkas wirwendama. Ta õerus seda rusikaga ja waatas jälle tuppa. Nüüd märkas sa alles, kui soe seal wõis olla, sest kõigile ustele olid sissepoole wildiribad löödud, millest waskpeaga naelad nagu nugissilmad wastu paistsid.

 „Just nii palju härmatist on minul uste pragude küljes kui siin wilti,” mõtles Hans.

 Hans pidi weel edasi waatama, aga köögiuks awanes ja tüdruk tuli wälja.

 „Aga Liisa,” hüüdis teine toast, „pane taldrik keldrisse jää peale ja too mulle kuurist ilusaid puid, ma ei saa muidu praeahju soojaks!”

 „Tuba nagu noor põrgu!” pahandas Liisa, „üsna küpse sisse ära, ja temal weel: „Ei saa soojaks! Keldrisse – jah, jää peale, seda weel waja! Õues 15 kraadi pakast ja wii weel keldrisse! Mis tal siin wiga on!” nurises tüdruk edasi – ja seadis taldriku köögitrepi weranda peale ühele selle jaoks walmistatud riiulile, kuna ta ise puukuuri juure üsna Hansu ligi tuli. Hans pidas hinge kinni. Tüdruk wõttis kuuri ukse lahti, kobas seal natukene aega, tuli wälja, katsus ust kinni keerata, aga sületäiega ei saanud. Hans pidi talle abiks minema, aga järsku tuli talle meele, et wagusi peab olema. Jumal teab, mis kära tüdruk wõib tõsta.

 Puukuur jäi lahti.

 Hans ootas. Tüdruk ei tulnud tagasi.

 Ja ilma et Hans midagi oleks mõtelnud, tuli talle nagu iseenesest meele, ka omale siit puid wõtta ja oma

22

ahju kütta, mis sugugi nii soe ei olnud nagu põrgu, aga ometi põrgu, külm põrgu oli.

 „See on wargus,” seletas ta süda. Aga seal läks ta waade jälle tuppa seltskonna peale, ja korraga ütles tal heal südames: „Sa oled ennegi wahel puid töölt tulles mõne peremehe juurest ligi wõtnud, ja siis ei pidanud sa seda mitte warguseks!” Aga teine heal wastas: „Ja – siis oli sul puid omal kodus, aga kui sul halgugi ei ole, siis, siis on ta wargus!”

 Toas tõusti püsti. Majaperemees pani käed kokku ja laul kõlas. Hans kuulis, kui selgesti „dain, main, Jesus Christ –” õue kostis.

 Ruttu mindi lauast eemale.

 „Kas niisama natukene?” küsis Hans enese käest. „Niisuguse kõhutäie eest oleksin ma kõige wähemalt kaks tundi laulnud!”

 Ja ta ei saanud isegi aru, kust see tuli, aga kõrwas helises laul:

 „Kas on linnukesel muret,

 Kust ta saab, mis ta sööb,

 Kas ta nälga sureb?

 Tema loodab Looja peale,

 Hüppab seal

 Oksa peal,

 Rõõmsast’ tõstab heale!”

 Aga see ei olnud laul, see oli paljas mõte endisest lapsepõlwest, kus ema seda temale magama minnes oli laulnud.

 Hansu ihu hakkas wõbisema.

 Ta näeb kuidas need inimesed toas raha laua peale panewad. Kuld .... hõbe .... paberid!

 „Jõulupuu! jõulupuu!” sosistab Hans.

 Ta silmast kaob walgus, haige silm wäriseb; ta waate ees on udu. Ta näeb, kuidas tuul lumepuru üle werandakatuse ääre alla keerutab; nagu salaline hall,

23

ilma sõrmedeta waimu käsi käib kõweradi katuse serwa alla, nagu tahaks ta sealt midagi wõtta. Hansu suu läheb ikka wesisemaks.... Ta tunneb, kuidas ta enesega wõitleb, kuidas ta siis salaja puukuuri poeb, sületäie puid kaenlasse tõmbab, weranda peale läheb ja taldriku sealt riiuli pealt ka ära wõtab ja siis kiiresti minema pistab.

 Alles kui ta kodu juure sai, hakkas ta oma tegu õieti aimama.

 „Wii tagasi!” hüüdis nagu keegi.

 Siis hakkas ta aga naerma: „Põrgu soojus juba sees ja ikka weel: „too puid, too puid!”

 „Waene Liisa!” ohkas Hans ja astus ettekotta.

IV.

 Tuba oli kottpime. Nii ta pidigi olema: kui polnud puid pliidi kütteks, kust pidi siis weel see silmawalgus wõetama?!

 Ähkides, kaunis pikast reisist wäsinud ja lõõtsutades jõudis Hans oma korteri ukse taha. Tal oli hirm ja ahastus tee peal iseenese pärast olnud, aga mida ligimale ta kodule jõudis, seda rahulisemaks läks süda. Ja kui ta nüüd seal ukse taga oli ja küljega wastu ust toetas, pidi juba üsna naerma hakkama.

 Ja miks ei pidanud ka naerma? Talle tuli järsku oma lapsepõlwistest päewadest kogemata kujutus meele: Peremees oli lamba tapnud, selle kõri kopsuga laua peale pannud ja ise ära läinud. Hans istus ukse peal ja pani jalgu kinni. Seal nägi ta, kuidas wana hallikirju kass tasahiljukesti aida alt wälja tuli, ümber waatas ja näus. Kass nägi Hanssu, aga Hans pani rahulikult jalgu kinni. Hans teadis, et kassil pojad olid. Kass waatas Hansu otsa ... nende silmad puutusid üksteisega kokku. Kui kass Hansu süütu, pisut naeruseid silmi nägi, kadus korraga kartus; ta läks tapalaua ligi ja tõmbas käpaga üle ääre, nii tasa, nii ettewaatlikult, nagu oleks katsutaw asi palaw, wõi nagu määriks see tema puhta käpa ära. Ja korraga!? Korraga sai ta kõrisõlmele küüne taha. Patsti! oli kops kõige kõriga maas, kassi suus ja –

25

töllaki, töllaki – lipsas kass minema ning mööda aida nurka ülesse! Hans naeris kõigest hingest; iseäraline naljakas oli talle see pilt, kuidas kass punase kopsu ja kõriga mööda nurka, nagu tulise wankriga ülesse sõitis! Ja kui talwel koolmeister Elia kadumisest ja tulisest wankrist kõneles, siis tuli talle jälle kassilugu meele ja ta naeris. Koolmeister nägi seda, wihastas ja pani Hansu nurka, kus juures ta targalt kõneles: „Kes pühade asjade üle naerab, see läheb hukka ja ei ole wäärt, et teda inimeseks peetakse!” Aga Hansu meeles olid kass, kops ja kassipojad. Ja Hansu meel läks kurwaks. „See läheb hukka ja ei ole wäärt, et teda inimeseks peetakse!” mõtles ta ja ohkas. Just praegu naerule läinud nägu lõi tõsiseks, ja ta surus wastu ust, aga see ei awanenud.

 „Mari, Mari!”

 Toas oli kõik wagusi.

 „Mari! Maril” hüüdis ta uuesti.

 Kõik jäi wagusaks.

 Hansule tuli kartus peale. „Ehk on Mari enesele ja lastele otsa teinud?” mõtles ta. Mari oli wiimasel ajal wäga kurb ja pahur ja rääkis nii wihaselt, üle rinna.

 Ta põrutas. Seest oli lapse piuksumist kuulda.

 Hansu süda läks rõõmsaks.

 „Wõta ometi lahti, Mari!” hüüdis Hans.

 Mari tundis Hansu heales midagi iseäralikku; aga ilma, et ta oleks tõrelenud, tõmbas ta puu ukse takka ära ja laskis mehe tuppa.

 Hans wajus sisse ja wiskas puud maha.

 „Ega meie puid ei söö!” pahandas naine, kui ta puude kompsu kuulis.

 „Mul on süüa ka!”

 „Leiba?”

 „Ei, – liha!”

26

 „Noh kelle paruni juures sa siis külas käisid?” küsis Mari.

 Hans ohkas ja istus maha.

 „Käed üsna wärisewad, nii wäsinud!” sõnas Hans. „Tee tuli ülesse! Külm!”

 Naine hakkas tuld tegema.

 Waewaline tulehelk laotast ennast punase, wasekarwa kumana külma ukse peale, mille postid ja serwad walge härmatisega sisse olid piiratud, nagu puusärk walgete reemlitega. Teises toa nurgas õlgede sees sängis magasid lapsed.

 Kui Hans kõige selle peale waatas ja oma endist nägemist sealt tonni otsast meele tuletas, siis tundis ta, kuidas süda sees nagu pahempidi pööris. Seal tuli talle korraga see rahaand meele.

 „Mari?” ütles ta küsides, „nad tahawad meile jõulupuu teha.”

 „Kes nemad?”

 Hans jutustas.

 „Eks nad tehku!” wastas Mari tuimalt. Teda ei nähtud Hansu seletamisest mitte aru saawat.

 „Sa ütlesid, et sul süüa on?” küsis siis Mari, kui ta oma käsa oli soojendanud. „Anna mulle, mu ihu on üsna nõrk.”

 Hans ulatas nõu Mari kätte.

 Mari wiis selle pliidi otsa juure ja waatas.

 „Aga ilus asi! – Ja kui ilusad liistakad! Tõmbasid?!” küsis ta pilkawa naeruga.

 „Liha söö ära, aga nõu wiska kõrwale wõi müü juudile!” käskis Hans.

 Ja nad sõid esimest korda elu sees liistakateks lõigatud paljast liha ilma leiwata. Suurem jagu pandi laste jaoks, ja siis pugesid nad laste sekka põhku ja uinusid üksteise ümbert kinni wõetult magusasti magama.

V.

 Kaua magasid nad, kaua: tuba oli soojem, kõhus ka pisut toidupoolist, ja siis armastab ju inimene ikka magada, kui tuba soe ja sisekond ka just ei nurise. Ka lapsi nähti kauem ja rahulisti magawat. Näis, nagu ei tahaks pesatäis oma õlesasist wälja liikuda, et mitte elutõsidust jälle maitsma hakata.

 Hall külm talwine walgus paistis juba ammu jäätanud aknaklaasist sisse ja tõstis toa waesust weel selgemalt silmade ette. Kuidas tahtis ka inimene unehõlmast lahkuda, kui nii magus oli seal wiibida! Aga pisukene laps hakkas wääksuma, äratas teised ülesse ja tahtmata pidid wanemad tõusma.

 Põlastawalt waatas Hans nende puude peale, mis pliidi suu ääres maas wedelesid ja mida Mari pliidi alla hakkas panema.

 Ka pisukene poiss märkas puid ja rõõmsalt küsis ta: „Isa, ena, sul on ju puid!” ja jäi küsiwalt isa otsa waatama.

 „Kas sul süüa on?” küsis tütar.

 Isa ei wastanud midagi.

 Ema pani paja mõne karduliga tulele ja wõttis panni laudilt maha.

 „Ema, mis sa sellega teed?” küsis poiss.

 Ka ema ei wastanud.

28

 Ema talitus panniga oli lastele nii naljakas, et nad kõik pliidi juure asusid waatama, mis ema seal õige tegema hakkab.

 Isa istus sängi äärel ja hoidis pisemat süles. Nagu gorilla Jakobsoni Lugemiseraamatus, nii istus ta seal.

 Kui ema lihakillud ilusast wormist wälja wõttis ja panni peale pani, et weetilgaga neid soojemaks ajada, siis ei jõudnud lapsed oma head meelt tagasi hoida. „Ema, see on liha! Kust sa said?”

 „Ärge kisendage!” taples ema.

 Lapsed jäid wagusi.

 „Isa, kust ema sai liha?” päris pisukene poiss isa käest.

 „Tont seda teab,” wiskas isa läbi habeme.

 Mähärduse suure isuga nad sööma hakkasid, kui kardulid ja lihakillud laua peal olid. Küüntega paljastati kardulid, millesse siis terwed, hiilgawad hambad löödi, kuhu Türgi poolkuu sarnased asemed jäid.

 Isa katsus natukene, tõusis aga ülesse ja läks wälja, kuna ta naisele ütles: „Oh, annaks ometi Jumal nüüd tööd ja leiba!”

 Ukse pealt pööris ta ümber ja pool naeratawa näoga ulatas ta pisukesele, ema süles olewale tütrele poole kuiwanud ja äramäärdinud kringli: „Säh, pisukene!”

 „At, at!” naeris laps ja pistis kringli oma ilasesse, hambuta suhu.

 Isa kadus. Lapsed läksid kurwaks.

 „Kas isa peaks leiba ka tooma?” küsis poeg.

 „Ei tea,” wastas ema ja heal nagu kippus rindu kinni jääma.

 „Anni ae,” ütles siis ema, „kui isa ka täna tööd ega leiba ei saa, siis pead sina pisukese lapse oma hoole wõtma; ma hakkan ka tööd otsima. Lähen ja waatan,

29

ehk saan kas mõnele kodus pesu pesta wõi mõnda muud tööd! Aga muidu jääme jõuluks üsna nälga!”

 Lapsed hakkasid nutma. Ema silmad läksid wesiseks.

 „Noh, jätke nüüd järele,” keelas ema, „saab nüüd juba küll süüa; lõpeb otsa; tahate teinekord weel!”

 „Aga miks isa ei saa tööd?” küsis poeg.

 „Ei ole tööd saada, laps!”

 „Aga eks wõtku wabrik lahti, ehk hakaku laewa tegema, küll siis tööd saab!”

 Ema naeris kibedalt.

 „Noh, jätke, jätke järele, saab küll!” taples ema õige kurjalt.

 Seal oli kelladega sõitmist uulitsa peal kuulda. Seda tuli siin nurgas wäga harwa ette. Lapsed pistsid pead akna ligi. Ja oma imeks nägid nad, et saan paigale jäi ja suure kasukaga naisterahwas ettewaatlikult wälja ronis ja nende uksest sisse hakkas tulema.

 Hirmuga waatas ema ringi ja kui ta midagi kahtlustawat ei silmanud, läks kahwatanud nägu rahulisemaks.

 Naisterahwas tuli sisse. See oli laheda näoga keskealine inimene.

 „Kas teie olete Hans Toru perekond?” küsis wõõras mahedalt.

 „Jah, seda’p küll!” wastas naine, kuna lapsed häbelikult söögi pooleli jätsid ja wõõra otsa lahtiste suudega waatasid.

 „Ma olen kuulnud, et teil puudus peab olema?”

 „Jah, prouad, tööd on wähe!”

 „Teie olete maalt?”

 „Olime küll, aga nüüd oleme linna all.”

 „Ja, kes käskis teid maalt ära tulla. Ei ole hea!”

 „Ei ole; aga ega sealgi kullajõed jookse!”

 „Ei jookse, aga maal on tööd saada!”

30

 „Ma pakuksin suurtele prouadele istet, aga ei tohi, on nii must ja inetu, määrite oma kasuka ära!” kaebas ema. „Mispärast me maalt siia ära tulime? Eks olnud niisama häda! Arwasime siin parema olewat, aga näeh, töö otsas!”

 „Ei ole istet tarwis. Ma pean edasi minema ja weel teisi waatama. Ma tahtsin oma silmaga näha saada, kuidas teie elate. Meie tahame nende lastele jõulupuu teha, kes enestele seda ei jõua muretseda, et nad ka Kristuse tulemise üle rõõmu saaksid maitsta.”

 Ema silmad kukkusid wesiseks.

 „Kas teie teete oma lastele jõulupuu?” küsis proua.

 Ema waatas laste peale, siis proua otsa ja laskis nuuksudes sängi peale. Talle ei tulnud kuidagi see üle huulte, oma laste kuuldes kinnitada, et ta seda ei tee.

 Wõõral proual oli piinlik waadata. Ta ei saanud kuidagi aru, miks naine nuttis.

 „Mis teil wiga on?”

 Mari ei wastanud midagi.

 „Mis teil puudub?”

 „Meil puudub kõik. Meil ei ole leiwateragi hamba alla panna!” nuuksus naine. „Puukildu ei ole majas!”

 „Aga teil on ju ometi puid, ja lastel on liha ka pihus!”

 Mari pidi kisendama, et see kõik warastatud on, aga ta jõudis ennast pidada.

 „Need on wiimased!” wastas Mari pahaseks saades, et see kasukaga naine teda hädas nagu pilkama oli tulnud.

 „Aga, kui teie waletate? Niisugused inimesed armastawad waletada, kui nad saksa näewad!” wastas proua.

 Mari ei wastanud midagi.

 „Lapsed, kas teil on midagi süüa?” küsis proua laste käest.

31

 „On!” wastas poiss, „kardulid on ja liha ka!”

 „Mis sa waletad!” taples õde, „kõik eilase päewa olime näljas, nüüd tõi isa natukene liha ja puid! Meil ei ole mitte midagi!”

 „Aga siis on meil kõike küll, kui Anni suureks kaswab,” rääkis poiss, „siis lubas Anni alati woorimehega sõita ja loori ette panna ja suure lepe teha; küll teie aga näete!” seletas poiss uhkelt.

 Tüdruk hakkas heledalt naerma.

 Proua ohkas ja tegi kurja näo.

 „Waadake, ema, kuidas teie lapsed räägiwad,” seletas proua, „see on linna elu! Maast madalast näewad nad halba! Miks teie ei juhi neid Jumala juure. Õpetage neid, siis kaswawad nad teile õnneks ülesse! – Ma usun laste juttu. Siin on teile pilet, tulge oma lastega jõulupuule, kui teie ise ei tee!”

 Ta ulatas paberilehe ema kätte.

 „Kellega nad tulewad!” ohkas ema, „neil pole ju riideid!”

 „Siis tulge minu juure, ma olen õpetaja Stegge proua, meie katsume muretseda!” Nende sõnadega kadus ta ära.

 „Ema, ema, kas läheme jõulupuule,” kargasid lapsed ema wastu.

 Nüüd sai ema iseenese jälle tagasi.

 „Kuhugi ei lähe, mitte jalgagi ei saa teie toast wälja: niisuguste inimestega ei ole meil midagi tegu!”

 Lapsed kukkusid wait.

 Ema hakkas kärkima: „Wõi meie laste rahu rikkuma, wõi halbiks õpetama. Siis pane ühele niisugune riie, teisele niisugune ümber; ei tea, kust mina neid teile wõtan. Nüüd ei lase nad waeseid enam oma nälja sees pühi ka rahuliselt pidada, nüüd peab neile ka weel paraadi tegema. Jah, jõuluõhtul on ikka küll Kristus ees ja

32

Jeesus taga, aga kus on leib, kus puud? Siis söö kompwekka ja pärast piinuta soolikaid! Küll on aga wigurimehed! Kas neil wargaid weel wähe on; wõi lapsi õpetawad nad weel lirwendama, ebelema...” ja niisuguses mõttes tõmbas ema edasi. Mida rohkem ta aga taples, seda wihasemaks ta läks. „Wõi niisugused inimesed armastawad waletada!?” kisendas ema wihas nagu meeletu. „Wõi niisugused waletawad? waletawad?! Mis olen ma neile waletanud? Ise on nad walelikud! Kelmid, koerad läbi ja läbi. Aga kui meie korra käe wälja sirutame, siis on kohe kära lahti.... Ma tahan katsuda, ma tahan näidata, ma tahan kõik oma lapsed wargateks, kelmideks ülesse kaswatada, las nad siis wanduda!” ... Wiimaks läks ema nii wihaseks, et ta nutma hakkas. Ja luksus nagu wäike laps.

 Lapsed waatasid seda pealt ja olid nagu hiired wagusi.

 „Oh Jumal, oh püha Jeesus Kristus!” luksus ema, „kas on weel sinu õigus maa peal, kas sa näed seda kõik? Tule alla ja aita! Oh Jumal, Jumal, anna meile tööd ja teenistust, et meie oma lastele ise saaksime jõulupuud teha! Meie ei tahagi nende oma! Nende inimesteliha-sööjate jõulupuud ei taha meie sugugi!”

VI.

 Aga ometi laskis ema oma lapsed jõulupuu alla. Ehk ta ise küll hea meelega oleks soowinud, et lapsed sinna ei läheks, saatis ta nad ometi. Ka isa oli wastu olnud, aga kõik see ei aitanud. Wäikene Anni ja Peedu ajasid sedawõrt peale, et ema lubas.

 „Minge ikka, minge!” õrretas ema, „saab näha, kellega teie lähete? Riidehilpu kummalgi ümber panna ei ole! Eks jooske paljajalu kui tahate!”

 Aga seal leidsid lapsed ise teed, kuidas jõulupuu juure peaseda.

 Wanemate häda oli õige suureks läinud. Annit Peedut mõtlesid selle üle wähem. Neid waimustas jõulupuu. Nad katsusid nii wähe kui wõimalik wallatust teha, et wanemad mitte kuidagi pahandatud ei saaks ja need kord antud luba tagasi ei wõtaks.

 See tegi neile rohkem peawalu, kuidas sinna saada, sest nõnda, nagu praegu olid, ei wõinud nad mitte minna.

 „Kuule, Peedu, kas tead, mis ma teen,” sosistas ühekorra Anni Peedule kõrwa.

 „Ja-ah?”

 „Ma lähen küsin Niglase Kata käest raha. Kui ma suureks kaswan, siis annan talle tagasi!”

 „Eks katsu. Ju ikka mõni inimene on, kes teiste peale halastab,” arwas Peedu. „Ja Katal on nii ilu-

34

sad silmad, nii armsad, just nagu meie kassil, kas mäletad, sellel kassil, kes meil minewal aastal, suwel oli, kelle Lapingu koerad ära murdsid!”

 Anni naeris.

 „Aga minul on ilusamad silmad?” ütles ta küsides.

 „Jah, sinul on ka ilusad silmad, aga sul on niisugune kahwatanud nägu. Niglase Katal on punased paled ja pisukene lott lõua all!”

 „Oh, küll sa näed, kui ma aga suureks kaswan,” naeris Anni.

 Ja Anni kadus korraga toast. Ema wana suurrätiku kalts ümber ja murelik peakene sinna sisse peidetult, nii et wäikene kasetohu karwa näolapikene pisukese ninakesega ja kahe hiiresilmakesega, mis kirgliselt hõbedana sätendasid, sealt seest wälja paistsid, ruttas Anni Niglase Kata poole.

 Süda tuksus tal äritusest, ootuse ja lootuse pärast rätikuga kokkusurutud rinnakeses.

 Nii lipsas ta üle tuttawa uulitsa, puges kusagilt hoowiwärawast sisse, ruttas mööda treppi ülesse ja hinge kinni pidades ja kartlikku ahastusewahku rinnus tagasi hoides koputas ta Niglase Kata korteri ukse pihta.

 Juba mitu korda enne oli Anni tahtnud Katat waatama minna, – selleks oli ta nii mõnegi korra tema ukse taha jooksnud ja salaja kuulanud, – aga sisse minna keelas teda alati iseäraline hirm ja ahastus Kata eest, ehk küll Kata nendega iialgi pahasti ümber ei olnud käinud.

 Tuba jäi esialgse koputamise peale waikseks. Ainult oma südame tuksumist kuulis Anni selgesti.

 Aralt koputas Anni teist korda, aga kõwemalt.

 „Kes on?” kuulis Anni seestpoolt nagu unest ärkawat häält.

 Tema ei teadnud, mis wastata.

 „Kes on?”

35

 „Mina!” sai ta wiimaks üle huulte. Tema süda hakkas ikka enam peksma ... ja juba pidi Anni ära jooksma, kui wõti lukus krigises, ahelas raudselt kõlises ja uks praoksile läks, mille awause wahelt Anni Katat nägi – särgi wäel, palja õladega ja jalgadega, mustad juuksed sasis ja kohewil nagu udune öö.

 „Mis sa kolad?” küsis Kata pahaselt, kui ta tundmata tütarlapses oma rahurikkujat nägi.

 Anni tahtis midagi wastata, aga järsku jäid sõnad kõrisse kinni; ta kehast sähwas wapustus läbi, ja et oma tuleku põhjust awaldada, purtskus ta tahtmata luksudes nutma, nägu kahe külma käekesega kinni kattes.

 „Mis on? Mis sul on?” kuulis Anni Kata pehmenewat healt, ja enne, kui oma mõtteid sai koguda, tundis ta, kuidas kaks sooja kätt temast kinni hakkasid, tema sülle wõtsid ja kuhugile kandsid. Läbi oma külmade riiete tundis Anni kandja sooji ümmargusi käewarsi ja kandmisest wärisewat pehmet keha.

 Kui Anni wesised silmad awas, leidis ta enese tooli pealt suure laia woodi eest, milles Kata waiba all end terwest kehast wäristas ja punakat katet ikka enam pihtade ümber koomale pingutas.

 „Prrr!” wäristas Kata, „ära pidi külmetama!” Ja oma pead, mida mustjad juuste sasid hooletult raamisid, waiba alt wälja seades, küsis ta osawõtlikult:

 „Mis sul on? Mis sa tahad? Sa oled ju Torude tütar? Eks?”

 „Jah!”

 „Kes sind saatis siia?”

 „Ma tulin ise!”

 „Sa tulid ise?!” Kata jäi tõsiselt mõtlema, et üks niisugune tüdrukukene tema juure nõnda tuli. Mind waatama?!”

36

 Anni lõi korraks häbenema, aga Kata waatest tõsist kaastundmust ja uudishimu nähes, sosistas ta tasa:

 „Kati-preili! Meid kutsuti jõulupuule! Ema ei saa meid lubada: meil pole riideid!” ... Anni waikis ja waatas Kata otsa, nagu tahaks ta ainult silmadega silmadele seda ütelda, mida suu ei tihka rääkida.

 „Aga minu riided ei kõlba ju sinu selga!”

 Anni naeratas haledalt.

 „Mitte sedagi... Ma tahtsin teie käest, Kati-preili, natukene raha laenata,” sai tüdrukukene wiimaks wälja ja kindlalt lisas ta juure: „Ma maksan kõik tagasi, kui ma ühekorra suureks kaswan!”

 Katale oli sarnane palwe koguni isewärki, ta jäi tõsiseks, nagu mõtleks midagi arusaamata rasket, mida wõimatu on mõista, mida ei ole tarwisgi mõista, waid ilma pikema arutuseta tagandada; aga lapse ahastaw nutt, tema tõsine ihaldaw, midagi soowiw heale heli, milles mingisugust ebaust ei tundunud, sundisid Katat, lapse wastu kaastundlikumalt ülesse astuma; puudutasid tema hinges keelesid, mis sidusid.

 „Ma ei saa kõigest sellest mitte midagi aru! Mis jõulupuu? Mis, mis see on?” küsis Kata ja pööras enese küljeli.

 Nagu paenduw, söönud madu paistis ta Annile nüüd olewat, kes rahulikult puhkab, keskelt puusade kohalt meelitawalt täis ja ümmargune.

 Ja kui Anni ikka weel ei kõnelenud, pistis Kata oma walge, elewandiluuse käewarre punase, sooja waiba alt wälja, hakkas meelitawalt lapse sõrmist kinni, ja neid paitades, nagu paludes ütles ta:

 „Räägi ometi, kulla laps, mis sa kardad?”

 Ja Anni rääkis nüüd kõik ära, kuidas neil külm on, mis isa ja ema teewad; kuidas suure kasukaga proua seal käinud ja miks tema siia tulnud.

37

 „Ja just minu juure?” küsis Kata, kuna ta käsi wabisema hakkas.

 „Kati-preili, teil on nii head silmad; ja kui teie meilt mööda lähete, siis olete nii kena, ei tõuka meid, kui meie wahel ees oleme ... teie olete nii rikas ... hea...”

 Kata hakkas heledalt naerma, milles aga enam kurbtust kui head meelt tundus, ja nagu millegi üle otsustatult rääkis ta pool lauldes: „Wõi nii, wõi nii! Mina ei tõuka ... rikas ... hea...”

 Rohkem ei saanud ta ütelda, siis hakkas heal wärisema, järsku pööris ta enese kummuli, peitis näo pehmeisse padjusse ja seisis wagusi.

 Kohkunult waatas Anni Katat, kes otseti patjus lamas ja kogu kehast wabises.

 „Ma maksan kord jälle kõik ära, kui ma suureks kaswan!” trööstis ja julgustas Anni kartlikult ja jäi ootama.

 Annile paistis see ootus hirmus pikana. Wiimaks ometi wabanes Kata mustajuukseline nukupeake padjust – ja Anni märkas, et Kata silmalaud punetasid: wist oli ta nutnud.

 „Näe, seal on rahakott, seal kummuti peal! Wõta sealt puha!” Kata näitas seina ääres asuwa kummuti peale.

 Kui aga Anni kahkles minna ja ise wõtta, siis käskis ta tüdrukukest kotti tuua; otsis sealt ühe kollase raha ülesse ja surus selle lapsele pihku, tema sõrmi kokku wajutades, et raha maha ei kukuks.

 „Wõta, wõta; wõta kõik see, mul ei ole teda waja!”

 Õnnelik Anni hakkas woodis lamawa naisterahwa käest kinni ja suudles seda järeljätmata ja kirgliselt. Järsku, nagu unest ärgates, wabastas Kata oma käe tütarlapse käest, kerkis istuli, ja mõlemaid käewarsi Anni kaela ümber wisatult surus ta tema enese wastu ja teda kätes hoides suudles ta tüdrukukese otsaesist, silmi, pale-

38

sid ... ja musutuste wahele sosistas ta: „Kui sa suur oled ... siis ei ole mind ..... siis oled sina .... siis on teised jälle sinu asemel ... minu asemel!” Ja nagu oleks midagi halba ütelnud, lõi ta käed oma pihtade ümber ja käskis: „Mine nüüd ruttu ... mine nüüd! ..” Nende ehmunud waated puutusid kokku ... mõlemate suudlused lõppesid järsku ... ja raha kõwasti pearätiku nurka seotult, ennast ema suurrätikusse pead peidetult lahkus Anni Kata toast.

 Tugewa tunni järele jõudis Anni tagasi. Ta silmad hiilgasid, ja salajas näitas ta Peedule pearätiku nurga seest kollast raha. Peedu waatas ja pani imeks.

 „Üks ainumane?”

 „Oh sa rumal!” õpetas Anni, „see on wäga suur raha! Kui meie selle isa ja ema kätte annaksime, siis ei tuleks meie jõulupuust midagi wälja. Ema ostaks selle eest süüa ja meie ei saaks minna!”

 „Aga mis siis?”

 „Mina lähen ostan pisukesele õele paari kopika eest saia ja hoian muist raha tagawaraks, aga muist annan ema kätte, et ta selle eest meile uued riided teeks. Ema ostab muidugi süüa, aga riiete jaoks jätab pisema jao!” seletas Anni.

 „Aga kuhu sa teise jao paned?”

 „Selle hoian tagawaraks! Wõi kui kõht tühjaks läheb, siis ostame saia.”

 „Kas sa emale ka annad?” küsis Peedu.

 „Eks wõib ikka ka anda; aga kui meil kõht tühi ei ole, siis hoian raha suweks ja ostan selle eest ilusa kleidiriide!” seletas Anni, nagu wana inimene.

 Ja nõndaks Anni ka tegi.

 „Ma laenasin Niglase Kati käest 2 rubla raha,” ütles Anni emale, „tee sellest meile riided jõulupuu jaoks!”

39

 Ema sai esiotsa wihaseks, andis aga järele, sest raha ei tahtnud tema enam käest ära anda.

 Just nagu Anni oli arwanud, nii ema ka tegi. Ta ostis natukene leiba ja jahu, räimi ja turult kopsu ja maksa ning soolikaliha ja weel rubla eest odawat sitsi, millest ta lastele bluusid tegi. Jalanõud muretses isa: enne jõulu sadas rohkesti lund ja isa sai lumewedamise-tööd. Palgamaksmise juures palus isa lastele majaherra käest jalanõusid, mida ta ka sai. Saapad olid lastele küll suured, aga jalga ikka sündisid panna.

 Nõnda wõisid lapsed minna.

VII.

 Must, kuuta, pilwine jõuluöö kattis taewast, ega lasknud ühtegi tähte oma paksu mantli tagast alla silmata. Tuul puhus kerge lõõtsega üle maa. Linnas uulitsate wahel oli teda wähem tunda. Mõned kerged lumekibemed liuglesid pilwist alla, nagu oleksid teistele teekuulajateks, asemekatsujateks, olewat. Ilm ei tõstnud mitte jõulutuju.

 Siisgi ruttasid lapsed suure isuga linna gümnasiumi turnisaali poole, kus hoolekandew selts waestele jõulupuu oli walmistanud.

 Jõulupuu ei olnud weel põlema süüdatud, sest kõik lapsed ei olnud koos; need aga, kes waremalt sinna olid tulnud, pidid gümnasiumi wilus, pisut köetud koridoris ootama.

 Annit Peedut ja kõik needsinatsed olid niisuguse külma ja wiluga harjunud; ehk küll mõnedel ninaotsad ja huuled pisut sinised, siisgi ei pannud seda keegi tähelegi, – neil oli enam iseenestega tegu.

 Oh kui palju oli seal neid, kes waeste jõulupuu alla olid kutsutud – ja enamasti kui ühte nägu! Pisukeste, kitsate kahwatanud, osast nälginud nägudega, ara, ärakohkunud waatega, nagu hirmunud jänesepojad, kes mõne mehe wallatuse läbi enneaegselt pesalt wälja olid wõetud, et nalja pärast ka jänest kodus pidada. Õhukesed sitsi-

41

hilbud ja, nagu selgesti silma paistis, laenatud ja kingitud riided katsid nende kuiwetanud konta ja seda õrna, wedelat liha, mis nende luukeresid koos pidas.

 Seal oli poiss, kellel ärakulunud, pisukesed sametist püksid jalas olid, pikkade, pikkade kamassidega, millede nina- ja kontsaotsad ülesse poole pööratud. Seal seisis teine, tütarlapsukene, wana, willase jakikese sees, millel pikad, kämblitäielt üle sõrmede ulatawad käiksed olid; seal wõdises teine tüdruk sitsijaki wäel, aga oma käsa soojendas ta ärakulunud muhwis. – Ja kui tore ta ise seal oli, wärises ja lõdises, lõdises ja wärises ja hoidis nii kõwasti oma käsa muhwis, nagu kardaks ta, et keegi kuri inimene tuleb ja selle temalt riisub!

 Aga kust oli täna kurja inimest leida, täna, kallil jõuluõhtul?! Täna oli Kristus sündinud, täna on ta lapseks saanud, täna ei ole kurji maa peal! Ja turnisaalis ruttasid armulised, kristlikud käed wiimaseid hebemeid puu külge kinnitama.

 Seal liikus pastor Stegge oma kaasaga; seal awitas linnapea tütar; seal ruttas kiriku eestseisja abikaas paruni proua Steinfeld – kõik olid ametis, et puu ilusam saaks, et jõululaps nendele waestele paremini meele saaks tuletatud.

 Wiimased ehted on külge pandud. Kõik ehtijad olid oma tööga wäga rahul, hoopis enam rahul kui need, kes seal koridoris lõdisedes ootama pidid.

 Wiimaks, kui puu juba põlema oli süüdatud ja kui ehtijad ise oma käsitööd mõne sammu takka olid silmanud ja selle hea leidnud olewat, wõeti suured uksed lahti, ja see poolkülmanud, mitmekesistes riietes tolgendaw kari lapsi lasti sisse.

 Selsamal ajal läks teiselt poolt saaliuks lahti ja puuehtijate perekonnad tulid laste jõulupuud waatama, teisel pool jõulupuud aset wõttes. Ja seal seisid nad,

42

need kaks isesugu seltsi rahwast, wäikesed eespool ja suuremad tagaseinas, ja sünnitasid nagu oru wahele. Nagu Israel ja wilistid seisid nad seal ning org oli nende wahel; aga see org oli nii suur ja nii sügaw, et mitu tuhat jõulupuud sinna sisse oleks mahtunud, enne kui wiimase puu latw mäeharjaga ühekõrgusesse oleks tõusnud. Ja näitas, nagu peaksid tuhanded ja miljonid küünlad põlema, kui nad seda orgu walgustada jõuaksid, mis seal nende wahel seisis.

 Natukene aega waatasid need kaks leeri teineteise otsa, nagu tunnistaksid nad teineteist, nagu saaksid nad aru, et nad ajaloolise kogemata eksijuhtumise läbi siia kokku olid sattunud, ühte puud waatama, mis küünaldega kaetud.

 Aga puu otsas tolgendasid hebemed nii pilkawalt, nii kiuslikult häbematalt, ja küünlad wirwendasid seal nii upsakalt, ja nagu katsuksid puud ka soojendada, aga toreda puu süda jäi puuseks, ja tema oksad waatasid nii tuimalt, ja okkad ajasid endid nii wälja-astuwalt kikki ja turtsusid wihaselt, kui tuli ligidale puutus.

 Ja lapsed, kelle jaoks see kõik oli tehtud, waatasid eemalt suurte tuimade silmadega nagu öökulli pojad, keda pesast päewawalguse kätte oli toodud, seda toredust. Ja kui kirikherra kõnelema hakkas Kristusest ja selle armust, kõikide wendusest ja Jumala suurest ette äramääratud tarkusest, ja iseäralise rõhuga meele tuletas, kuidas täna Jumala arm iseäranis nähtawale tuleb ja inimesed armastuses ühte sulawad, siis oli lastel jõulupuust juba isu ära waadata; nende silmad käisid sealpool puud seisjate inimeste ja nende laste peale. Anni märkas, missugune ilus kleit pastori tütrel oli ja rehkendas, millal tema niisuguse saaks, pani paruni proua kõrwarõngaid tähele ja wäikese preili ilusaid kollaseid saapaid imeks, ja Peedu waimustas nende ilusate nööpide üle, mis ühel poisil kuue ees olid.

43

 Suure õhinaga, nagu näljased kalad, haarasid nad pärast jagatawate annete järele ja unustasid tänada, ehk küll jagajad hoolega meele tuletasid: „tänan ometi ka selle eest!” mis peale mõnigi „tänan!” üleüldist suminat weel suuremaks tegi.

 Iseäraline hea meel oli aga jagajatel. Naerumuigega jagati andeid, ja paledest wõis lugeda: „Waadake ometi kui head meie oleme!” – Küünlad kippusid kustuma, andjate käed wäsima, kuna saajate hulk kahaneda ei tahtnud,

 „Kuule, sa said juba!” oli tihti andjate suust umbusklikult kuulda.

 Lõppis. Kirikherra tuletas weel kord Jumala armu meele. Lauldi – ja kõik ruttasid kodu poole. Ka Anni ja Peedu.

 Õue külm ajas laste ihud wärisema. Päid õlade wahele kössi tõmmates ruttasid nad ema ees koju, kus neid jälle külm pettuseta igapäewane elu wastu pidi wõtma.

VIII.

 Selsamal ajal istus Hans Toru jahedas toas ja mõtles elu üle järele. Wäike Lilli oli tema jaoks jäetud. Laps magas rahuliselt õlgedes wanas woodis, eide wanas rätikus. Hansu peas keerlesid rasked mõtted: tööpuudus oli suur. Pisut tööd oli ta saanud, aga seda oli kõigest niipalju, et perel waewalt hinge sees hoida. Naine oli katsunud ka tööd kuulata, aga midagi. Üüriraha oli maksmata ja peale kolmekuninga pidid nad korterist wälja minema.

 „Kuhu?” mõtles Hans. „Kuhu läheb inimene kolme lapsega? Tagasi maale?”

 Aga maaelu tundis Hans. Ta tundis teda läbi ja läbi. Seal ennast kellegi Mürgi Kustase wõi Karuse Tõnise wõi Säärepaela Jüri kätte anda, teise sõnaga: ennast ja oma peret ära müüa kõige ihu ja hingega. Hommikul wara ülesse tõusta, uniste silmadega jalgu kinni panna, siis tööd teha: tulgu pussnuge wõi keresekiwa taewast maha, ikka tööd teha, pisut puhata, lõunalaual silgupäid imeda, seal juures perenaise Anna wõi Juula wõi Kadri raswast hiilgawat nägu näha... See ajas Hansule jälkuse peale. Ja weel kuulda, kuidas perenaine pere söögilauale ise sööma istub, et näidata, kui hea peretoit on, ja seal juures iriseb: „Sa Jumal, küll läheb aga seda toitu ülesse! Sa Jumal, mis niisugust leiba wiga

45

süüa! Sa Jumal, räimed just kui pisukesed põrsad! Sa Jumal! ...” Hansul käisid külmawärinad üle ihu. Ei, niisugust elu ei wõinud ta nüüd enam elada. Ta oli paremaid päiwi näinud.

 „Ehk paranewad ajad!” mõtles ta. „Tuleb kewade, hakkab laewatöö peale: ikka saab jälle!”

 Ja jälle tuli Hansule meele, kuidas sügisel rehepeksmine peale hakkab. Kuidas unise peaga kuuma sisse sai mindud, must särk seljas, rukkipead torgiwad ihu, ja kuidas siis kange soojuse sees wihuti! Ehk lina wäljawõtmine külma jõewee seest: rinnust saadik sügiseses wees, lõdise ja wõdise niisama nagu siin! Ehk linamasindamine põrgumasina wända otsas! Ikka: wurr, wurr, pragaraga, wurr, wurr – kuni kolge pehme! Ja niisuguseid 400–500 päewas läbi ajada ja selle juures peremehe käest sõimata saada..... „See on Siber ilma kuritööta!” arwas Hans oma endise elu peale mõteldes. Selle eest oli ta just ära jooksnud – ja nüüd korraga – jälle wana elu käes.

 Hans tundis külma.

 „Puud otsas!”

 „Tarwis tuua!”

 Talle tuli hirm peale.

 Ta waatas wäikese Lilli peale, kes hilpude sees nohisedes magas. Suur tilk kogus tema ühe silma nurka. Ta tahtis käe tema otsaesise peale panna, aga kartis, ehk ajab lapse ülesse!

 „Issand Jumal,” palus Hans. „Sa näed küll mu häda, lase seekord weel ilusasti korda minna!”

 „Mine!” ütles üks prohwetlik heal tema südames. „Kõik läheb hästi korda!”

 Ta tõmbas mütsi pähä ja lipsas õue, wõtit oma tasku pistes.

46

 Kirikukellad helisesid ja kuulutasid jõulurõõmu! Hirmu- ja külmawõdinate raputusel sai ta endise puukuuri juure.

 Hoolega waatas ta ümber. Hoow oli niisama walge. Ta lõi silmad jälle köögi poole: seal kees ja auras!

 Ta keeras kuuriukse lahti.

 Kirikukellad helisesid ja kuulutasid jõulurõõmu!

 Köögis kees aga ja auras. Hans lõdises.

 Suure sületäie ladus ta enesele puid käe peale, pani kuuriukse kinni ja hakkas siis tulise kiirusega minema. Nagu uimane sibas ta edasi – üks mõte waewas teda, kuidas ilusasti koju saada. Mööda pimedamaid kohte ronis ta.

 Kõik oli wagusi. Keegi ei näinud. „Weel mõni põikuulits, siis hakkab pime alewik .... siis on kõik möödas! Seal lähewad korraga tema nina all laiad uksed lahti, – suur walgusehoog tungib uulitsale ja tema ees on kaks linnawahti. Hans kohkub. Ta leiab, et ta gümnasiumi turnisaali juurest mööda läheb, kus praegu jõulupuu lõpeb, ja rahwas wälja woolab.... Ka linnawahid seisawad seal, kus neid enne mitte ei ole olnud.

 Teine neist märkab Hanssu ja jookseb tema poole. Hans näeb seda, wiskab puud maha ja põgeneb. Aga Hans on nõrk, wäsinud. Warsti wõtawad kaks kõwa kätt ta turjast kinni. Hoobid... Wihane puhumine.

 Gümnasiumist wäljatulejate seas on ka Toru perekond.

 „Issand, Jumal,” kisendab Anni, „see on ju meie isa!”

 Peedut Annit jooksewad rüselejate ligidale. Inimesed koguwad ümbere.

 „Minge oma jõulupuule!” wihastab linnawaht. „Näljased!”

 Peedut Annit nutawad. Isa wiiakse politseisse.

IX.

 Tuba on külm, wäga külm. Hirmu ja ahastusega ootawad lapsed isa koju... Ootawad teisel päewal ... aga isa ei tule!

 Külm... Ema ei tea, millega tuba soojendada...

 „Seda tegi see jõulupuu!” wannub naine.

 Lapsed hakkawad isa unustama ja lutsutawad wiimaseid kompwekka, mis nad jõulupuu alt said.

 Härmatanud uks awaneb...

 „Isa tuleb!” hüüab Peedu rõõmuga.

 Aga ei see ole isa, see on kohtupristaw majaperemehega.

 Hans Toru perekond peab weel uueks aastaks üürikorterist wälja minema!

 „Meil ei ole kusagil peawarju!” luksub naine.

 „Ei see minu asi ole,” wastab wõõras, „üür maksmata, peab wälja!”

 Lapsed luksuwad.

 „Meil ei ole midagi süüa!” kaebab naine.

 „Ei see minu asi ole, peab wälja!” seletab wõõras, kes kardab, et naine ehk hullust hakkab tegema.

 „Sähke!” kräuksub korraga ema ja lükkab tütre Anni ettepoole, „sähke, sööge! See hakkab juba maksma!”

48

 Anni jääb korraks seisma, lööb siis oma kahwatanud näo tagasi, pistab käe tasku, kobab natukene ja paneb emale kolm rubla pihku, kus juures ta nuksub ja kõigest kehast wäriseb.

 „Rohkem – mul – ei ole,” hüüab ta läbi nutu; „aga kui ma suureks saan, siis annan rohkem! Kui ma nii suur olen nagu Niglase Kati!”

 Ta hakkab ema kaela ümbert kinni ja ripneb seal nagu kassipojukene.

 „Niglase Kati?” Ja ema näost paistab hingeahastus.

 „Jah!” wastab Anni ja nutab ja naerab...

 Aga see naer oli meeleheitlik naer, niisugune naer, mis siis lille õilmest paistab, kui ta porisse on tallatud; see oli südantlõhestaw naer, mis selle üle naerab, et ilm nii ilusasti tema peale oma äraehitud porise jalaga oskab istuda...

„Mõtte” kirjastuse raamatuladu, Tallinnas, Eestimaal.

Ilukirjandus.

Andrejew. Jutt seitsmest ülespoodust. 55 k.

Buck W. Juku elulugu. 10 k, – Lina. 15 k.

E. Alwine. Jõuluõhtul. 3 k.

Ger A. Äratatud. Romaan. 60 k.

Jõulusoow. 3 k.

Järnefelt A. Maaema lapsed. 30 k.

Kannikese teuste täieline kogu. 2 r.

Menshinski. Jeesus. Barrabase raam. 10 k.

Peterson E. Hõiskama Jaagup. 15 k. – Jõulupuu. 25 k. – Kolonist. 20 k. – Liisi. 12 k. – Oheliku onu jõulunägemine. 15 k. – Kirjatööde-kogu I. (Liisi, Jõulupuu ja t. jutust.) 1.80 k., papis 2.50 k., kaling. 3 r.

Proletarlane W. Sõnajalad. 50 k.

Puhasorg. Meie elu. 80 k. Ka parem seis. 8 k.

Rooskaja H. Jämedad jooned. 22 k.

Sarapuu Siim ja Mürgisuu Jüri. Herrad seltsimehed riigimoonakateks. 19 k.

Twain. Aadama ja Eewa päewaraam. 30k.

Tõnurist A. Kriipsud. 75 k. – Kui loodeti. 7 k. – Patuoinas. 10 k.

Wilde E. Asta ohwer. 9 k. – Awalik kiri Eesti Kirjanduse Seltsile. 15 k. – Jutustused. 1.25 k. – Muiged. 70 k. – Mäeküla piimamees. Romaan. 3 r.

Zola E. Süekaewajad. Romaan. 2 r.

Ühiselu. Ajalugu.

Annenskaja A. Wabariik. 4 k.

August Bebeli riigipäewakõne. – Kautsky K. Naisterahwa walimiseõigus. 8 k.

Bebel A. Seltskonna sotsialiseerimine. 25 k.

Gumplowicz. Abielu ja wabaarmast. 15 k.

Kautsky K. Erfurdi programm. 25 k. – Suur Prantsuse rewolutsion. Klassitulude wastolud 1789. 20 k.

Kiltshewski W. Mis naisterahwastel endi üle waja teada. 15 k.

Korpimaa. Ostuühis. ja sotsialismus. 20 k.

Lafargue P. Ajalooline idealismus ja materialismis. 10 k.

Lwow-Rogatshewski W. Trükisõna ja tsensuriamet. 40 k.

Martna M. Soome. 1.50 k.

Marx K. Kapital. Annetena à 30 k.

Men A. Üks unustatud Eesti linn. 5 k.

Menger A. Anarhismus. 10 k.

Pöögelmann H. Kool ja kirik. 8 k.

Shiwago S. Lehekülg Schweitsi wabastuse-ajaloost. 20 k.

Tõnurist A. Narwa. 1 r.

Zetkin Kl. Naisterahwas ja tema majandusline seisukord. 7 k.

Usk ja mõtteteadus.

Delitzsch Fr. Kelle poeg oli Kristus? 20 k.

Heraklides A. Eesti usk. 25 k. – Teaduslik piiblisõnaraamat. 1.25 k.

Ingersoll R. Wastukohad piiblis. 20 k.

Rubakin. Imede ja salajõudude seas. 15 k. Kuidas kiwid kõnelew. ja laulawad. 15 k. Rusticus. Kuda ja mida uskuda. Teaduse kindlusest. 10 k.

Wolk E. Ernst Renani „Jeesuse elu”. 15 k.

Terwis ja sport. Arstiabi.

Behterew W. Lapse terwishoid, 6 k.

Doktor Bernsteini Juhatusraamatuke. (Arstlised nõuanded meestele.) 25 k.

Edwards J. Idealne kehatultura. 30 k.

Künnapuu A. Koolilaste ühiselamine. 10 k.

Norlander. Rootsi gümnastika ja sport. 75 k.

Popowa A. Hällist koolini. („Aastast”.) 10 k.

Rootsi weehädast päästmise Seltsi käsiraamat. Ujumine ja elupäästmine. 40 k.

Ungewitter R. Katmatus. 1.10 k.

Wolkowa M. Tütarlapse terwis. 15 k.

Wood-Allen. Ütle mulle õig., arm. ema. 20 k.

Töö ja tehnika.

Aitsam M. Tähtsamad kodumaa arstirohutaimed. („Aastast”.) 5 k.

Graetz L. Elekter ja elektritarwitam. 1.70 k.

Krass F. Põllumehe raamatupid. juh. 25 k.

Kuidas loomadega ümber käia. 3 k.

Lehmann K. Kohwi-aseainete ja söögisinepi walmistamine. 1 r.

Leiwad ja saiad. 1 r.

Metallitreiali käsiraamat. 1.60 k.

Rauatöö. 70 k.

Tehnika- ja tööstuseilmast. („Aast.”.) 50 k.

Tshishow, E. Peergudest elektrini. 16 k.

Zero R. Mida kodulindudekaswatusest waja teada. 30 k.

Mitmesisulised. Albumid.

Aasta. 1912. 95 k., 1915 1 r., 1916 75 k. ja 1 r. „Aasta” kalender ilmub iga aasta.

Aeg ja tehnika. („Aastast”.) 12 k.

Edasi I–IX à 25k. „Edasi” kalend. iga aasta.

Eewa I–II à 25 k. „Eewa” kalend. iga aasta.

Hariduspõllult. I. („Aastast”.) 20 k.

Lendkirjad. („Lendlehe” wäljaanded.) 34 k.

Maa. („Aastast”.) I 30 k., II 25 k.

Murdel jt. lood. Külwaja 1913. 30 k.

Mõtted. I 1 r., II 1.20 k.

Talweõhtul. („Aastast”.) 8 k.