Oheliku onu jõulunägemine

Ernst Petersoni jutustus

15. kop.

Oheliku onu jõulunägemine

Ernst Petersoni jutustus maaelust

„Mõtte” kirjastus, Tallinnas

1916

 Дозволено военною цензурою. – Chr. Mickwitz’i trükk, Tallinnas.

I.

 Antoni lugemine huwitas. Terwe pere kuulas suure isuga. Wana Oheliku peremees istus ahjulõukal, õllekapp kõrwal, piip suus, ja pani hoolega tähele, ilma et sõnagi sekka oleks ütelnud. Niisama tähelepanelikult wõtsid ka teised wanemad inimesed osa. Perenaine istus keset tuba tooli peal ja hoidis pisukest last süles, wanemad lapsed pikutasid heintel, nokkisid wahel teineteist ja naersid – aga kui ema nende poole pööris ja kurjalt „lapsed” hüüdis, waikisid nad, naeratasid salajas ja tegid, nagu ei läheks nende kõrwust midagi mööda. Tüdruk oli heinte peal aset wõtnud ja kuulas sealt.

 Antonit ennast huwitas ka kirjatükk. Ta oli täna juba mitmed „Pühaderaamatud” läbi lugenud, aga üksgi neist ei olnud nõnda tema mõtted erewile ajanud kui praegune töö. Kõigis jõululehtedes seisis midagi pühadekohast, aga see kohtas jõulule, nagu oleks ta selleks eriti tehtud. Tükis räägiti kahest päris läbi ja läbi hobusewargast, kes jõuluööl kusgilt hobuse olid näppanud, ja nüüd kirikust mööda sõidawad. Nad näewad walgustatud jumalakoda ja kohkuwad. Üks neist annab teisele nõu kirikusse minna kuulama, mis seal räägitakse. Teine ei taha hea meelega nõusse heita; kui aga esimene peale ajab, lähewad wiimaks mõlemad kirikusse, kust para-

4

jasti „Jumal on armastus” neile kõrwu kõlab. Nad saawad jõulujutlusest liigutatud, ja kui kirikust wälja tulewad, ütleb Kristjan:

 „Kuule, Priidik! Wiime warastatud hobuse tagasi. Mul on hirm. See ei lähe hästi!”

 Priidik puikleb esiti wastu, aga kui Kristjan temale jõuluõhtu pühadusi silmade ette seab, muutub teise süda ja nad sõidawad hobust tagasi wiima.

 Anton sai lugemisest äritatud. Ta paled punetasid, hõõgasid, osast küll laua peal põlewast lambist, mis tuba walgustas ja palet küttis, aga nooremehe puna palges nähti enam sisemisest äritusest tulewat kui lambisoojusest, sest aega mööda läks lugemine pikalisemaks ja nagu tõrkudes ajas ta sõnu edasi. Iga lausega hakkasid Antoni silmad enam ja enam hiilgama.

 „Ja waata,” luges Anton wastikult, iga sõna pilkawalt rõhudes: „nad pöörawad hobuse pea kodu poole, sest ka nendel on täna jõuluingel jää, patujää, nende surnud südame ümbert sulatanud...”

 Järsku jäi ta wait – ja „Jõululeht” lendas suurt wurinat ja krabinat tehes Madise jalgade ette, kes parajasti kapast õlut upitas.

 „Ptüi!” sülitas Anton, „ptüi! Maksa raha ja loe lori, jampsi inimese wälja arwatud lori... Pime, kirjuta kas wõi otendottidest, siis ma ei tea, kas see õige on, aga et hobusewaras jõulujutluse pärast hobuse koju wiib, seda ma ei usu, – ei usu–u!” hüüdis äritatud Anton ja laskis selili laste juure heintele.

 „Pime, ehmatas minu üsna ära oma lehega,” õiendas Madis kappa suu äärest wõttes, „kui ma nüüd roosi wõi elitinga kuhugile saan, kas sa sõnu mõistad? Mina ei pane tähelegi, seal lendab üks walge asi minu jalgade ette...” Madis sülitas kergelt kolm korda nurga poole.

5

 „Sa arwasid wist keerupid nägewat,” pilkas Anton, „kes Oheliku onule jõulusõnumid tulid kuulutama!”

 „Ja mis sellel jutul siis wiga oli?” küsis perenaine, „see on ilus küll, kuidas wargad ümber pööratakse ja teine oma hobuse kätte saab.”

 „Jah, ilus ikka küll, aga lori,” wastas Anton. „Ja pealegi mitte üksi lori, waid wõimata. Niisugune kirjutus on inimese mõtete, arusaamise, õige mõistuse suretamine ja pimestamine. Hobusewaras jätab sul jah hobuse wõtmata. Oota seni!”

 „Aga, mis siis sina tahad?” küsis Madis. „Sina oleksid tahtnud, et peremees ilma hobuseta, töö tegemata, sulaste palk maksmata jääks, ja pankrot majasse tuleks. Siis oleks sul hea meel olewat ja ütleksid: „Wat’, kus jutt!” Sa ei salli ju peremehi. Peremehed on su weriwaenlased; aga laisad, koerad, hulgused, need on sinu pailapsed. Ime, et sa ise ka wargaks ei hakka!”

 „Aga wõib olla, et ma olengi waras?”

 „Pole weel näinud sul wõõra wara olewat!”

 „Wõõra wara, kust saadik on wõõra wara ja warga piir? Usu järele oleme meie ju kõik wagad ristiinimesed, üksteise wennad; aga mis tarwis weel need waod ja peenrad seal põldude wahel ja kupitsad piirinurkadel on? Ja kust sina tead, et must hobune, mis sul praegu sõidu tarwis on, minu jagu ei ole? Ma wõtsin ta sündides wastu, mina olen teda söötnud ja jootnud, suureks kaswatanud, kannan ta eest weel praegugi hoolt – miks ta’s minu jagu ei peaks olema. Ja ega’s sinu liha ja weri temas ei ole?”

 „Aga kelle heinad, kaerad?”

 „Mina külisin ja mina kündsin, mina niitsin, panin kuhja ja sina aitasid kõrwalt!” wastas Anton.

 „Aga kelle maa?”

6

 „Maa ostsid sa paari saja rubla eest ja maksid hea linade-saagiga kinni, mitte aga oma wäest!”

 „Siis tuleb wiimaks wälja, et Oheliku koht sinu oma on!” naeris Madis kurjalt ja pilkawalt.

 „Ja miks ei wõi ta minu oma olla?” küsis Anton pikalt ja külmawereliselt, „miks ei ole lugu nõnda: ma teenin sind 30 aastat, annan oma jõu sulle ja saan selle eest natukene palka, ja siis annad sa koha mulle, nagu krediitkassa sinuga teeb. Sa maksad ju ka igal aastal üksnes protsenta ja saad 45 aasta järele koha omale...”

 Madis hakkas suure healega naerma.

 „Anton, sa oled hull, ehk lähed hulluks! – Üksgi asi ei ole enam sinu meelest sedasi, nagu teiste meelest; ma arwan, et parem oleks, kui niisugustele nagu sina...”

 „Lihtsalt kiwi kaela ja wette!” naeris Anton Madist awitades.

 „Ei pole ma hull kedagi,” seletas ta natukese aja pärast, „aga inimene on ju mõistusega loom, ja kui sa seda wa’ mõistust natukene liigutad, tulewad teisemad asjad wälja kui just ise tahad saada. Aga sellest näed sa, et niisama raske, nagu sulle on teisi mõtteid paljalt sõnadega sisse ajada, ja sind minu ilusad sõnad niisama palju pöörawad kui mitte ühtigi, niisama on ka teistega lugu. Mis sa arwaksid sellest, kui ma ütleksin: Oheliku Madis, sul on 80 wakka rukkid, ärgu olgu sul mitte 80, waid 70, et sul oleks 10 wakka nendele anda, kel puudust on!”

 „Anton, sa ajad päris segast juttu!” noomis perenaine.

 „Aga need ei aja segast juttu,” ja ta näitas käega raamatu peale, mis maas seisis. „Niisugune jutt on sul ilus kuulda, kui öeldakse: ärge warastage enam, waid

7

saatke kätega head neile, kel puudus on! Aga, kas sa oled ka järele mõtelnud, kust wargad tulewad? Waata, jutt ei tule tindist, ega paberist, waid inimesest, kes sulge liigutab; nii ei tule waras ka mitte üksnes sellest, et wargus maailmas on... ega lahku ta ka mitte walgustatud tubade ja ilusate kõnedega...” Anton hakkas pilkawalt naerma.

 „Mis siis wiga oleks olewat!” rääkis ta edasi, „pane aga aida lakke later ülesse, sea küünal sisse ja lase mõni Amerika möirgamise-masin alalõpmata hüüda: „Mehed, wennad! Täna on jõulud, ärge warastage!” ja nõnda edasi. Lase weel laulab „Au kiitust” takka otsa, ja hea küll: wargad on kõik kadunud!”

 Selle jutu peale hakkas wana Madis magusasti itsitama.

 „Sul on, Anton, ikka oma weidrad sõnad!” arwas tüdruk.

 „Mis seal weidrad wõi mitte, aga see on ju kõige odawam, ja sa wõid julge olla: kui rööwel masinat peksma peaks hakkama, ega sinu nahk selle juures ei kannata!”

 „Aga mis sina teeksid?” küsis perenaine. „Kuidas sina selle ilma ümber teeksid?”

 „Minu meelest on see ilma elu, nagu soku lugu Loopre kõrtsi ukse ees,” wastas Anton ja läks laua ääre.

 „Ja kuidas see oli?” küsis Juku heinte pealt. „Anton, kuidas see soku lugu oli?”

 „Ah, soku lugu?” rääkis Anton tõsise näoga. „Ma teenisin sel korral Loopre kõrtsimeest karjasena, aastat 20 tagasi. See oli wist wiimast korda, kui meie maalt karutantsitajad läbi käisid. Kord teedesillutamise ajal tuleb kõrtsi ette kaks karutantsitajat. Päike seisis keskhommikus, ja sillutajad wõtsid hulgana seal suurust. Karu oli enese

8

keset õuet maha wiskanud, seisis pea käppade wahel ja puhkas. Meil asus aga sel korral üks wana sokk, wana ja rahutu ja wallatu loomakene. Teemehed olid ta poksimise peale nõnda wälja õpetanud, et kui mõni teda äritas wõi nokkis, sai see soku käest warsti mürakaid. Sokk oli nüüd ka karu märkanud ja seisis aupaklikus kauguses temast eemal, wäärutas pead ja waatas uurides. Seda oli teekubjas, wana Karsi Mihkel, tähele pannud ja tema peas sündis iseäraline plaan. Ta läks soku juure, hakkas sarwist kinni ja wedas ta karu ligidale, kus juures ta ise ära tuli ja sokku seljatakka karu poole lükkas. Mehed pistsid naerma. Ka Karsi Mihklil wõdises keha naerust. Sokk jäi korraga kartlikult peatama. „Kuule sokk,” naersid mehed õrritades, „küll sa näed!” Aga ise soowisid, et see karule hea hoobi annaks. „Kuule sokk,” hirwitas Mihkel ja lükkas põlwega. Sokk sai wist meeste heast meelest nõnda aru, et need tema julguse üle naersid ja wajutas sarwed karu poole. Karu lamas rahulikult, ehk tegi nagu magaks ta. Mihkel lükkas jälle sokku ja itsitas: „Ole ettewaatlik!” Soku sarwed puutusid juba karu külge. Ka seda ei pannud karu weel paljuks. Kuid soku ja meeste julgus tõusid, ja juba käis pisukene müks karu pihta. Mehed naersid, et küll saab ja kiitsid soku julgust. Kuid nad ei pannud tähelegi, mis karu silmad kõnelesid; need wälkusid wihast. Meeste lõbusast tujust julgustatult ajas sokk enese püsti, tegi suured silmad, wirutas pea tagasi, wäärutas sarwedega, tilgutas habet, ajas weel kord pea hästi selga ja langes siis karu peale suure hooga. Enne aga kui sokk kolme sai lugeda, kargas karu ülesse, ja õnnetu sokk seisis enese seljapoolega karu rindade wastu surutud; metsiku käpad ümber rindade! Waesel habemikul kukkusid silmad werest punaseks, keel tilkus tal karu hirmsast pitsitamisest suust wälja, ja suurest walust karjus ta: „Me–e–e–ek–eh–heed!” Minu,

9

wõib olla ka meeste, kõrwu kõlas soku kisendamine nagu appihüüd: „Me–heed!” Mehed seisid ehmatusest nagu tolad, ega wõinud midagi teha. Soku ots oli silmaga näha. Seal tulid aga karutantsitajad kära peale wälja, wirutasid karule toobri-puuga hea matsu selga ja päästsid õnnetu looma metsalise käest. Uimane sokk kepsis aga tee peal ja nagu noomides kaebas ta tasa: „Me–e–hed, me–e–hed! ...”

 Jukule tegi soku hüüd wäga head meelt ja naerdes osaldas ta looma kaebehealt mitu korda järele. Ka tüdruk muigutas mokki.

 Madis tegi silmad suureks, jõi hea lonksu kapast jõuluõlut ja ütles õlleseid huuli imedes: „Käsib sokku na loru olla!”

 „Aga kes wedas soku karu selga?” küsis Anton sügawasti hingates.

 Peremees jäi wait.

 „Me–e–hed!” naeris Juku järsku waikuse sekka ja laskis jõuluheinte peal kukerpalli.

 „Nüüd on koolis kuni kewadeni „me–e–heed!” poiste suus,” arwas Juuli, mille peale keegi midagi ei teadnud ütelda. Piinlik waikus kestis edasi....

 „Kas laulame ka enne magama minemist?” küsis korraga Madis.

 „Eks laulame peale!” wastas perenaine läbi nina.

 Ja juba kõlas Oheliku rahwa suust: „Ma tulen taewast ülewelt!”

* * *

 Pea hingas Oheliku pere jõuluund wärskete heinte peal, sest jõulus tahab igaüks „jõulude peal” magada, nagu Ohelikul heinu kutsuti.

 Aga wana Madis ei maganud mitte. Ta oli enese küllekile heinte peale seina najale lasknud, ja õllekappa

10

peos hoides suitsetas piipu. Uus kupliga lamp walgustas tuba ja magajaid. Kui soe, kui hea, kui armas oli Madisel siin toas! Ta oli kuue seljast wõtnud, saapad jalast tõmbanud, ja pikalt oma warbaid liigutades waatas ta tuba, nagu Nebukatnetsar omal ajal Baabelit. Aga ta mõtted olid kaugemal kui toas.

 Wiimasel ajal oli peremees elu üle hakkanud nagu rohkem järele mõtlema, iseäranis sellest ajast, kui ta joodiku sauna-Tooma wälja ajas. Ja kuidas? Toomas ei tahtnud minna. Madis kaebas Tooma kohtusse. Kohus mõistis Tooma ometi wälja, kuid see ei läinud. Mis nüüd teha?

 Seal tuli Madisel tark mõte pähä. Saun oli wana. Madis tahtis wana asemele uue ehitada.

 Ühel päewal ütles ta Antonile: „Sa lähed homme ja lõhud sauna ära!”

 „Seal elab ju Tooma naine lastega?”

 „Mis ma sinna wõin parata! Mine, tõmba katus ja lagi maha, küll nad kaowad!”

 „Seda ma ei tee!” wastas Anton külmalt.

 „Miks?”

 „See on ülekohus!”

 „Ülekohus?” küsis Madis wihaselt. „Kas mina ei wõi oma sauna mitte maha lõhkuda ja uut ehitada, kui ise tahan? Küll ma katsun!”

 „Aga nad elawad seal sees!”

 „Nad on wälja mõistetud, ja tärminiaeg on ammu möödas! Nad ei ela enam seal sees!”

 „Aga ometi ma ei lähe!”

 „Ah siis üks Anton, üks Toomas, üks nälginud wargakari peab minu üle walitsema?” kisendas Madis wihaselt, tõmbas nurgast kirwe ja sammus sauna juure. Anton läks sauna otsa wäljale äestama. Madis seisis natukene aega Tooma korteri ukse ees wagusi. Ta mõtles

11

selle üle, kas sisse minna ehk ei. Wiimaks wõttis ta roika, pani selle ühe otsa aia peale, teise sauna räästasse ja ronis ülesse harjale.

 Weel mõtles Madis. Siis pistis ta järsku käed harja külge ja üks kaks kolm ... katusele pandud rondid ja kondid, kiwid ja kaikad lendasid... Wanad õled, takka järele ... ikka edasi ... ikka edasi....

 Mõne minuti pärast ilmus wäikene poiss sauna õue, waatas ülesse ... ja kadus tuppa. Natukese aja järele tulid kolm last wälja ... waatasid ka ülesse ... ja nagu kommando käsul hakkasid nad suure healega karjuma: „Toaisa, toaisa ... sa lõhud meie maja ära!”

 „Alt!” hüüdis Madis, „muidu kaotate ninawõlwed!” ... ja lõhkus edasi.

 Kisendades kadusid lapsed tuppa.

 Nüüd tuli laste ema, haiglane Juula ise kolme lapsega wälja. Ta toetas kepi najale; selg oli üsna küüru wajunud, paled sisse langenud, aga silmad sätendasid nagu tulesöed. Ta waatas ülesse, ja kui ta toaisa tööd nägi, siis kisendas ta waewalist rinda täis tõmmates rögisewa, kriuksuwa healega: „Madis, Madis, Jumal elab weel!”

 Madis ei wastanud midagi, waid lõhkus edasi.

 Juula laskis enese istukile sauna ukse ette õlehuniku taha, mis katuselt maha oli aetud, pani käed silmade ette ja seisis nõnda seal.

 Katuse üks külg läks juba paljaks.

 Juula ajas enese jälle kepi najale.

 „Madis .... sa olgu äraneetud!” kisendas ta, „Jumal näeb kõik!”

 Madis ei lausunud midagi, waid purustas edasi.

 „Madis!” hüüdis Juula laste kisa sekka, „Madis, sul on ka lapsed! ... Oh, Jumal kuhu ma lähen!”

 „Mine mu tuppa!” hüüdis Madis alla.

12

 „Mitte iialgi!” nuttis Juula.

 Siis mõtles Juula natukene, tõstis sõrmed ülesse taewa poole ja nagu rahulisemaks saades ütles ta: „Lapsed, lähme tuppa!”

 „Toaisa lõhub meie maja ära!” kisendasid lapsed.

 „Lähme!” käskis Juula.

 Nad kadusid tuppa.

 Warsti pidi aga Madis oma töö pooleli jätma, sest winge suits hakkas talle silmi ja mõne pilgu järele tõusis saunast paks suits.

 „Ohks teie saatanad!” wandus Madis.

 Anton oli wäljalt ka seda näinud ja jooksis sauna juure.

 Madis pidi maha ronima. Saun põles, aga keegi ei tulnud sealt wälja. Mehed jooksid sisse; Anton tõi Juula, Madis lapsed wälja, keda wana Juula sängi külge kinni oli sidunud, et nendega ühes surra.

 Saun põles maani maha. Teise pere saunamees wiis Juula ja lapsed eneste juure.

 Õhtul ütles aga Anton Madisele: „Madis, kui mu aasta maarjapäewal täis on, lähen ära!”

 „Wõi nõnda!”

 „Jah!” kinnitas Anton. Sellega lõppes nende jutt. Sest tunnist saadik ei rääkinud aga Anton enam Madisega pea mitte midagi. Aga nüüd, jõulus, oli ta kirikust tulles poest uue, jõuluks wälja antud raamatu ostnud, täna lugema hakkanud ja pärast soku loo jutustanud. See andis Madisele arutada. Ega Anton muidu seda lugu ei rääkinud. Tema meelest oleks nagu Anton teda meheks pidanud, kes sokku karu selga tõukas, ehk teda ennast sokuks arwanud, keda tõugatakse. Selles wiimases sai ta ikka kindlamaks. Tal oli häbi enese üle ja tundis nüüd igatsust uueks, paremaks saada. Sarnased mõtted olid tal ennegi olnud, aga wana Madis jäi wanaks Madiseks.

13

 „Kes mind siis peaks tõukama?” küsis ta enese käest ja waatas Antoni poole, kes rahulikult heinte peal puhkas. Hea meelega oleks tahtnud ta selle käest midagi küsida, mis tal arusaamata oli, aga nähes, et sulane rahulikult puhkas, laskis ta lonksu õlut, imes mokke, ajas piibulipsuga kihwad suu eest kaugemale ja hakkas piipu imema, seljakile seina wastu toetades. Ahju takka kostis kilkide ühetooniline jõululaul: „Kriiks, krii–iiks!” ja uinutas Madist.

* * *

 „Peremees,” küsis korraga Anton, „kas täna kirikusse ka lähme?”

 See kõlas Madisele pisut weidralt. Siisgi oli tal hea meel: Anton teenis ometi tema juures edasi ja nüüd olid jõulud – ja sulane tahtis peremehega ühes kirikusse sõita.

 Madis waatas imekspannes Antoni otsa.

 „Kas siis täna ei ole jõulu laupäew, et sa nõnda imestades waatad?” küsis Anton.

 „On!”

 „Siis lähme!”

 Warsti oli Antonil hobune saani ees.

 „Aga Anton?” küsis peremees, kui ta rakkes hobust täies ehtes saani ees nägi, wööslemmad peal, telka seljas, rihmad ja pandlad küljes, ilusad nahkpäitsed peas. „Anton, kas sa hull oled, et hobuse nii toredasti rakkesse oled pannud?”

 „Aga jõulud, – mõtle ikka!”

 „Just sellepärast!”

 „Miks siis?”

 „Aga nad warastawad ju riistad ära?”

 „Kes?”

 „Nemad!”

14

 „Kes nemad?” päris Anton. „Jõuluõhtul, mil kõik ristiinimesed õnnistegija sündimisepäewa peawad! Mine ikka, peremees! Ära aja patujuttu!”

 Peremehel oli häbi weel midagi wastata.

 „Aga Toomas lubas mulle kätte maksta!” kogeles Madis wiimaks.

 „Jõuluõhtul? Mitte iialgi! Toomas on ka ristiinimene!” julgustas Anton.

 Nad sõitsid.

 Ilus sätendaw lumi kattis laialisi põldusid. Õhk oli niisama puhas nagu taewast langenud lumi, mida inimesed oma jalgadega weel ei olnud jõudnud mustaks tallata.

 Madise halb tunne hakkas kaduma. Ta oli rõõmus, kui Anton ilusa musta täkuga teistest meestest mööda kihutas, kes ilma ehteta hobustega kiritusse tõttasid, hobustel wanad päitsed peas, takused ohjad, wana poolõigunud look peal, naru telka, mitte piitsagi pihus, waid suur pikk kasewits.

 Sajad küünlad põlesid jumalakoja akende, altari kantsli ümber ja täitsid seda wirwendawa, pühaliku külma walgusega, kui nad kiriku juure jõudsid.

 Anton pidas hobuse kaunis kiriku ligidal kadawikus kinni. Peremees waatas weel kord hobust, aga kui ta Antoni tõsist nägu silmas, ohkas ta südamest ja läks kirikusse.

 Kirik oli inimesi puupüsti täis; waewaga said Oheliku mehed esimestes ridades istet.

 Koguduse laul algas. Wärisedes, wirwendades, tuhandest suust ühendatult ja kiwimüüride läbi kooshoitult tungis ta lahtisest uksest wälja talise külma kätte, ühendas ennast seal uinuwa loodusega ja kadus jäljeta. Madise kõrwal istus Anton ja laulis madala passihealega:

 „Ja annab pojuke–e–e–e–eest,

 Ja annab pojukest!”

15

 Iseäralik tundmus täitis Madist. Ta süda nagu kees sees, nagu suuremaks, laiemaks tahtis see minna, nagu oleks ta Madise enese alla tahtnud matta, ja see tegi walu. Madis ohkas ja waatas ülesse.

 Kiriku laest paistsid neli õhu-toru auku, mis minewal aastal sinna oli pandud, et lämbunud leitset kojast wälja tõmmata: köster oli kaebanud, et oreli lõõtsad mädanema minna ja torud ära pehastada.

 Madise silma ees seisis, nagu poeks terwe koguduse lauluwägi sealt neljast torust kiriku lae peale, läheks seal keerdu ja temast saaks suur, wägew köis, mille ots kaugele, kaugele ulatab, aga seal ometi ära kaob... Korraga tuli talle meele: kui keegi tark mees selle wäe suure masina ratta peale laseks minna ... Madise silmade ees seisis sügisene rehepeksu-masin hoorattaga .... wat’, sinna peale wõiks see jõud minna... Kui odaw oleks siis rehepeksmine.

 „Wist hoopis odawam kui auruga,” mõtles ta.

 „Kõik omaks alama–a–a–a–aks,

 Kõik omaks alamaks ...”

lõpetas kogudus.

 „Waata, ma kuulutan teile suurt rõõmu,” kõlas hele, tugew heal üle waikinud koguduse, nagu minewal aastal, üleminewal aastal, üleüleminewal aastal, nagu alati ja ikka....

 Korraga kuulis Madis hobuse hirnumist.

 „See on minu musta heal?” mõtles ta. „Tal on wist külm wõi igaw! Oleks wõinud heinu ette wisata!”

 „Aga kui Toomas, kuriwaim, seal on,” lendas Madisel peast läbi, „ja mulle nüüd kõik kätte maksab, mis ta lubas?” Madis ohkas. Ta waatas Antoni poole ja pidi ütlema: „Mine õige hobuse juure ja waata, mis

16

tal wiga on!” Aga Anton istus nõnda wagusi ja rahulikult ja waatas üksisilmi kõneleja otsa.

 Madis katsus ka kuulata, aga see oli tal wõimata. Silmade ette tõusis Toomas, kes kewadel, kui ta koju tulnud ja põlenud aherware eest oli leidnud, ütles: „Madis, Madis, – sa hoia ennast ja oma wara! Madis, kurat!” Ta oli hambaid kiristanud ja rusikaid üksteise wastu peksnud.

 Ja Madise silmi tõusis Toomas: tema hobuse juures, suur noapuss peos, seesamane, millega ta teisel sügisel sigu tappis .... ja lõikas uusi hobuseriistu katki! Wööslemmad on juba purud, need maksid 5 rubla 60 kopitut. Nüüd lõikab, saatan, telka rihma, nüüd, nüüd päitseid, nüüd rangiroomasid ... nüüd pääseb hobune lahti, katsub saani pealt heinu, läheb siis teiste saanide juure, katsub sealt ... nuusutab teist hobust, see kiunub südametäiega ja lööb jalaga ... siis pöörab aga must ümber ja pühib kodu poole... Tee peal tulewad hobusewargad wastu ja wiiwad tema ilusa musta ära ... jõuluõhtul! – Ja kõik tema pühad rikutud! ...

 „Wõtku, saatan, Antoni ja kõik need jõulud!” ahastas Oheliku Madis ja pööris ümber, et wälja minna: saab ehk mõne naabrimehe hobuse ja kihutab mustale järele.

 Aga, kuidas imestas ta! – Just tema selja taga seisis Toomas: wana kasukajupp seljas, krae üle kõrwade, habe härmatanud, ninaots sinine, käed risti rindade peale pandud, aga nõnda, et kinda pesad, mis üsna katkised, suurest puuraiumisest, wäljapoole olid pöördud. Ja Tooma taga oli Juula. Wana rätikuräbal ümber, ise – kui surmawari: otsa lõppenud, kössis ja küürus. Madis häbenes enese mõtete üle, ja rahulisemaks saades sammus ta tagasi.

 „See wõis mõni teine hobune olla!”

17

 Ta käänas näo altari poole, kus kõneleja seisis.

 Mis rahulik, pühalik oli selle nägu! Jutlustaja paled olid punetama löönud, ja kenalt paistis see puna walge krae ja musta kuue seest.

 „Mis jäme on ta ise,” arwas Madis, „wist on tal hulk riideid ümber!”

 Aga kõneleja sõnad said Madise ilmalikkudest mõtetest wõimust.

 „Rahu ja rõõm on maa peal. Jumalik seitsmekordne rahu wiiruki ja mirri lõhnaga magustatud, seerasimide ja keerupite sala-taewalise tiiwakohinaga ja inglite imeheli laulukajaga ühendatud rahu on jälle maa peal. Püha, äraarwamata, ärarääkimata püha tundmus täidab meie kõikide hinge ja tõstab meid jälle korraks sellest igapäewasest porist ülesse....”

 Madis tõstis silmad ülesse. Korraga tuli talle uus masin meele, mida keegi tark ameeriklane wälja wõiks arwata, ning Madise mõtted läksid laiali ja peatasid wiimaks oma musta peal.

 Madis waatas tagasi, et näha saada, kas Toomas alles peaks olema. Tema waate ees seisid tuhanded walged näod, mille keskelt kaks silma Madisele wastu wahtisid. Iialgi enne ei olnud Madisel niisugust imelikku tundmust kui nüüd. Enne oli ta inimeste kogu kui inimeste kogu näinud, ta oli ju küllalt kogudust tähele pannud, kui ametitalitus seda küünalde põlemapanemise ja muu toimetuse juures nõudis; nüüd aga paistis talle neist silmadest midagi iseäralikku wastu. Ta silmas weel korra ja kohkus.

 Seal oli Aru Kustase Kai – just roti nägu: nina ettepoole pikaks, terawaks wajunud, kaks nii rahutumat silma wilguwad teine teisel pool pikka nina; pisukene suu, millest lahti tehes külma auru wälja hoowab ja kust siis roti hambadgi wälja paistsid. Kaie selja taga

18

istus Aru Kustas ise – hundi nägu: lai suu, werejanulised silmad, ja Madis mäletas, ta oli ennegi tähele pannud, kui Kusta kirikus laulis, et tal helepunane, were karwa keel selgesti nähtawale tuli. Madis lõi oma kohkunud silmad kaugemale: oh mis nägusid ei näinud ta! kassid, koerad, rebased, hobused, jänesed – isegi wana lõukoer – Selja Aadam – laia lõuahabemega, nosuninaga – paistis Oheliku Madisele silma. Ahastuse-, kartusewärin täitis ta hinge ja ta istus ohates Antoni kõrwale.

 „Issand – Looja! kelle nägu mina peaksin olema?”

 „Wist küll sea nägu!” arwas ta ise, ja nagu iseenesest tuli talle pilt meele, kus tema katust tuhnib, ja Juula all wannub.

 „Aga,” arwas Madis, oma wabanduseks, „eks Aru Kustas oli ikka küll päris hunt! Kuidas ta wabrikus kutsariks olles kontori ära lõhkus, naise Kaie abil, kes sel korral wabrikus toatüdrukuna teenis; kuidas nad siis kõik salaja hoidsid! .. Hunt wõttis pärast roti ära...” Ja järsku tuli Madisele kõik koguduse karude, rebaste, nirkide ja muu loomade teod meele: kuidas Jõe Hindrek naabri koha ära wõttis; kuidas Külakoha Tõnis ühe rikka harjuski ära tapnud ja selle waraga enesele poe asutanud, siis hästi inimesi petnud ja wiimaks suure Külakoha talu ostnud; kuidas see määra näoga Juhkme Anu willu kedrades ikka teiste wara oma kotti pidada pistma, korra juba kinnigi istunud, aga ikka weel edasi warastada; kuidas härja näoga Nuku Kaarel isa majast wälja peksnud, aga ise nüüd nii südamest „pojokest” laulab!

 „Missugune imewägi on need loomad siia kokku ajanud?” Sellest ei saanud ta jagu. Miks kuulasid nad seda armast meest kahe küünla wahel? Maksawad sellele rääkimise eest head hinda ja on siis rahul, kui see

19

hästi püüab kõneleda? Ja pärastpoole lähewad kõik koju, et selle järele iialgi, mitte üksainusgi kord elada. Keda olid nad siia petma tulnud? Iseendid? Teisi? Seda armast meest, kolme sooja kuue sees? Ja kõik nad laulsid, kõik ohkasid, kõik köhisid .... ja Madisel hakkas külm! Wist oli suur- ja käärkambri-uks lahti, wist kiskus külm õhk alt läbi, et tal külm hakkas.

 „Unustagem paha!” kõneles armas mees edasi. „Pühadus täitku meid, see tõsine pühadus, mis magusam on kui mesi, selgem on kui kristaliwesi, mis hallikast hoowab igawesesse elusse. Armsad hinged! Mõtleme kordgi eneste peale! Jätkem paha! Oh, wõiksime meie jätta paha! Leppigem ära! Oh, wõiksime meie seitse korda seitse leppida!”

 Madis kuulis, kuidas Toomas selja taga köhatas.

 „Täitku wagadus meie hinge! Elagem, nagu kord ja kohus, nii nagu kiri käsib! Oh elagem ometi jõulusgi nõnda! Rikkad, tehke käed lahti ja jagage, kellel puudus on...”

 Madis tundis, et sellega tema südame külge koputati.

 „Aga sina ise?” küsis Madis ja waatas altari poole. Seal kõrwal oli lahutatud paik, ja padja peal istus proua suure kasuka sees. Kui soe wõis olla nii istuda! Ja selle kõrwal asus wana herra. See oli nende walla pärisherra. Ka tema austas jõulujutlust kuulamisega.

 „Küll oleks kena,” arwas Madis, „kui meie kõik oma käed lahti teeksime...”

 „Aga, mis wõib nüüdsel ajal anda? Igal pool on suur puudus! Katsu et igapäewast leiba saad!”

 Ja jälle hakkasid Madise mõtted hulkuma.

 Laul „Au kiitus olgu” tõmbas Madise tähelepanemise korraks jälle ümbruse peale. Natukene maad temast eemal istus üle kihelkonna kuulus Wäsmaka Mihkel,

20

wana ihnuskoi läbi ja läbi. Ise oli ta suurest näljutamisest kõwerasse wajunud, otsa lõppenud, rinnad madalad, silmad nagu koobastes. Madis kuulis tema kärisewat healt:

 „Meist meelehea on Jumalal!”

 „Ei tea, mis meelehea wõib küll Jumalal sinust olla?” arwas Madis.

 „Aga minust?” küsis ta enese käest.

 „Noh, mul ometi ikka ilus nägugi,” ütles ta oma wabanduseks, ja ta mõtted läksid jälle reisi peale.

 Jälle loeti wagu salmisid, jälle lauleti, jälle loeti – kuni teenistus lõppes.

 Kui hea oli see Madisele. Hobune waewas ta hinge – saaks ometi selle juure!

 Kiirelt tormas Madis läbi lume saani juure. Külm õueõhk ajas ta ihu wärisema, lõualuud paukusid teineteise wastu.

 Ta süda hüppas rõõmu pärast, kui hobune alles oli ja kõik riistad terwed.

 Anton oli seda tähele pannud, ta naeris.

 „Mis sa hirwitad?” küsis Madis pahaselt läbi hammaste.

 „Nad on su wara terweks jätnud; mis sa neile jätad?” küsis Anton.

 „Aja hobune wälja ja sõidame koju!”

 Nad sõitsid.

 Aga kui pikalt läks sõit! Suur rong hobusemehi seisis ees – nende seas jalainimesed. Need astusid suure lume sisse tee kõrwale ja waatasid pahaselt läbi pimeduse möödasõitjate peale... Ka jõuluõhtul aetakse nad külma lumme....

 Korraga peatab hobuste rong. Üks saan, kellel kell peal, jääb seisma.

 „Mis on? Hei, hei, las’ käia!”

21

 „Pea kinni! Pidage!” hüüab heal. Madis kuulatab. See heal on talle tuttaw, see on seesama, kes teisa jõulude pärast noomis paha maha jätta. Madis waatab läbi öö pimeduse, ajab kaela kasukakrae seest wälja, nõnda et see paljaks läheb ja külmajuga tema põue poeb. Anton peab hobust, kes külma pärast edasi tikub.

 „Toomas, kas sul külm on?” küsib heal eest poolt.

 „Oi, saksad, küll on külm!” wastab Toomas.

 „Kas sul külm on, Juula?” küsib eest saanist üks õrn naisterahwa heal, mis Madisele tuttaw on; seda on ta ennegi kuulnud, kui ta kirikuwiina järel käis.

 „Oi, oi kui külm!” wastab Tooma Juula.

 Ja mis näeb Madis!? Ta ei usu oma silmi. Kõneleja ajab oma suure kasuka maha ja annab Toomale, ja tema abikaas teeb sedasama ja annab oma riide Juulale.

 „Ei ei, teil enestel hakkab külm!” tõrgub Toomas.

 „Toomas?!” hüüab heal. „Rahu maa peal ... inimestest hea meel... Õnnistegija on maa peale sündinud!” wastab pühalik õrn naisterahwa heal saanist.

 „Ei, ei ma seda tee!” piiksub Juula ja ei taha pakutud kallist kasukat wastu wõtta. „Teie külmate ära!”

 „Armastus on soojem kui külm!” wastab õrn heal.

 Juula tõrgub....

 „Wõta ikka, rumal, wastu!” arwab Madis.

 Aga hobune kipub minema. Anton peab jõudu kokku wõtma, et hobust pidada.

 „Toomas, kas sul hobust ka tarwis läheb?” küsib teine heal järgnewast saanist.

22

 Madis tunneb ka selle heale ära. See on suure kasukaga mehe oma, kes kirikus ise-koha peal istus.

 „Küll läheks ikka ära!” wastab Toomas.

 „Wõta see omale!” käsib heal.

 „Kallid jõulud!” hüüab Toomas.

 Ja inimesed hakkawad ümberringi laulma:

 „Meil annab poju–kee–e–e–eest,

 „Meil annab pojukest!”

 Selle aja sees oli keegi Toomale ree andnud, ja Toomas seadis kingitud hobust aisade wahele. Juula istus ree peal uue kasukaga.

 Soe!...

 Ka Madis tunneb eneses midagi iseäralikku.

 „Tule siia, Toomas,” hüüab ta. „Säh, siin on minu piip! Wõta see pisku omale, ehk teised annawad tubakat!” Ta katsub piipu wõtta, aga käed on kohmetanud ja piip on suus nii kõwaste kinni.

 Aga ümber laulawad inimesed:

 „.... ee–ee–ee–e–eest!”

ja weel nii waljusti mis hirmus!

 See „ee–eest” läheb aga ikka waljumaks ja muutub Madise kõrwale wiimaks „ii–ii–iks”. Toomas astub Madise juure, teised karjuwad! Madis sirutab kaela ettepoole, ta rind läheb külmemaks, ikka külmemaks. Toomas ajab käe wälja, et Madise kingitust wastu wõtta. Weel hoiab Madis mokaotsadega piibulipsu kinni ... wiimaks.....

 „Jii–ii–iks”, laulawad inimesed... Kõps! .... Sulin....

 „Jii–ii–iks!” kuuleb weel Madis.

* * *

 Madis lööb silmad lahti. Waatab enese ümber. Teised magawad norinal. Kilgid karjuwad:

23

 „Krii–ii–iks, iiks, kriiks!”

 Õllekapp on käest põue ümbere kukkunud ja rinnad õllest märjaks teinud. Piip lamab ta ees maas, natukene tuhka weel põrandal. Madise nägu lööb muigele.

 Kas tuli see muidu heast meelest, wõi nägemisest, aga ta naeratas ja ohkas siis!

 „Ja, kes lükkab sind?” küsis ta oma särki eest rusikaga kuiwaks pühkides ja teisega piipu ülesse wõttes enese käest. „Kes lükkab?”

 Aga kilgid tõmbasid ahju wahel jõululaulu nii rahulikult, nii argipäewalikult:

 „Kriik, kriik–kriiks!”

„Mõtte” kirjastuse raamatuladu, Tallinnas.

Ilukirjandus.

Andrejew Leonid. Jutt seitsmest ülespoodust. 55 k. – Buck W. Juku elulugu. 10 k. Lina. 15 k. – E. Alwine. Jõuluõhtul. 3 k. – Ger A. Äratatud. 60 k. – Herrad seltsimehed riigimoonakateks. Karrikaturidega. 19 k. – Jõulusoow. M. Martna tõlgitud jutt. 3 k. – Järnefelt Arwid. Maaema lapsed. 30 k. – Menshinski W. Jeesus. Barrabase raamatust. 10 k. – Peterson Ernst. Liisi. 12 k. – Proletarlane. W. Sõnajalad. 50 k. – Puhasorg Joh. Meie elu. 80 k. Ka „parem” seisus. 8 k. – Rooskaja Hans. Jämedad jooned. 22 k. – Twain M. Aadama ja Eewa päewaraamatud. Piltidega. 30 k. – Tõnurist A. Kriipsud. 75 k. Kui loodeti. 7 k. Patuoinas. 10 k. – Eduard Wilde. Asta ohwer. 9 k. Jutustused. 1.25 k. Muiged. 70 k. Mäeküla piimamees. Romaan. 2.50 k., 3 r. ja 3.75 k. – Zola Emile. Süekaewajad. (Germinal.) Romaan. 2 r.

Mitmesugused raamatud.

Aasta. I 95 k, II ja III à k 70 k., IV 1 r., V 75 k. (Ilmuwad iga aasta.) – Bebel A. Seltskonna sotsialiseerimine. 25 k. – Doktor Bernsteini Juhatuseraamatuke. Nõuanded meestele. 25 k. – Delitzsch Fr. Kelle poeg oli Kristus? 20 k. – Edasi I–IX (albumid). Piltidega. à 25 k. Edasi kalender iga aasta. – Eewa I ja II. Piltidega. à 25 k. – Gumplowicz Ladislaw. Abielu ja wabaarmastus. 15 k. – Heraklides A. Eesti usk. Piltidega. 25 k. Piibli-sõnaraamat. 180 pildiga. 1.25 k. – Ingersoll R. G. Wastukohad piiblis. 20 k. – Kautsky K. Erfurdi programm. 25 k. Suur Prantsuse rewolutsion. 20 k. – Kiltshewski W. Mis naisterahwastel endi üle waja teada. 15 k. – Korpimaa T. Ostuühisused ja sotsialismus. 20 k. – Lafargue P. Ajalooline idealismus ja materialismus. 10 k. – Lwow-Rogatshewski W. Trükisõna ja tsensuriamet. 40 k. – Martna M. Soome. Piltidega. 1.50 k. Marx Karl. Kapital I. Ilmub annetena, iga anne 30 k. – Menger A. Anarhismus. 10 k. – Mõtted. I. Piltidega. 1 r. – Mõtted II. Piltidega. 1.20 k. – Rubakin R. Imede ja salajõudude seas. Hulga piltidega. 15 k. Kuidas kiwid kõnelewad ja laulawad. Piltidega. 15 k. – Rustikus. Kuda ja mida uskuda? Teaduse kindlusest. 10 k. – Shiwago S. Lehekülg Schweitsi wabastuse-ajaloost. 20 k. – Tagasi. Piltidega. 20 k. – Tõnurist A. Narwa. Hulga piltidega ja kaartidega. 1 r. – Wood-Allen Mary. Ütle mulle õigust, armas ema. 20 k. – Eduard Wilde. Awalik kiri Eesti Kirjanduse Seltsile. 15 k. – Volk E. A. Ernst Renani „Jeesuse elu” 15 k.

„Tulus Kirjawara”.

 Nr 1. Leiwad ja saiad. Oma- ja wäljamaa paremate õperaamatute järele asjatundjate juhatusel kokku seatud käsiraamat pagaritele, kokkadele ja perenaistele. 23 joonistusega. H. 1 rbl.

 Nr 2. Kohwi-aseainete ja söögisinepi walmistamine. (Kohwi õperaamat.) K. Lehmanni saksakeelse õperaamatu II trüki järele G. Bach. 21 joonistusega. H. 1 rbl.

 Nr 3. Peergudest elektrini. E. J. Tshishowi järele elektri-insener W. Waher. 42 pildiga. H. 16 k.

 Nr 4. Rauatöö. Juhatused ja kirjeldused metallitöölistele ja asjaarmastajatele. 159 joonistusega. H. 70 k.

 Nr 5. Elekter ja elektri tarwitamine (elektritehnika). Dr. L. Graetzi järele insener W. Waher. 191 joonistusega. H. 1.70 k.

 Nr 6. Rauatreiali käsiraamat. Ins. H. Reieri toimetusel. H. 1.60 k.

 Nr 7. Mida kodulindudekaswatusest waja teada. Kirj. Rud. Zero. Tabelite, joonistuste ja piltidega. H. 30 k.

„Terwit – Jõudu”.

 Nr 1. Idealne kehakultura. Kõige õigemad ja mõjuwamad kehaharjutused terwisehoidmiseks igaühele. J. Edwards’i järele Alma Kastra. 15 pildiga. H. 30 k.

 Nr 2. Katmatus arenemiseajaloo, terwise, kõlbluse ja kunsti seisukohalt. R. Ungewitteri järele H. Pöögelmann. 69 pildiga. H. 1.10 k.

 Nr 3. Ratsionalne gümnastika ja sport. Lingi (Rootsi) süsteemi järele C. Norlander ja A. Poltoratski. 150 joonistusega. H. 75 k.

 Nr 4. Ujumine ja elupäästmine. Rootsi weehädast päästmise seltsi käsiraamat. 60 pildiga. H. 40 k.

 Nr 5. Rootsi tubane gümnastika. Schröder ja Poltoratski. (Autorite poolt lubatud ümberpanek.) Ilmumisel.

 Nr 6. Lapse terwishoid. W. Behterew. Tõlk. W. Buck. Piltidega. 6 k.

 Nr 7. Tütarlapse terwis sugulise küpsuseni. W. Wolkowa. H. 15 k.

„Lendkirjad”.

(„Lendleht” 1907.)

 Wabariik. A. Annenskaja. Tõlkinud G. Jurist. Hind 4 kop.

 M. K. Tsebrikowa kiri Aleksander III-le. H. 6 k.

 Naisterahwas ja tema majandusline seisukord. K. Zetkin. J. Warja tõlge. H. 7 k.

 August Bebeli riigipäewa kõne 26. weebr. 1907. Meie sotsialistidematerdajatele waikseks tähelepanemiseks soowitanud ümberpanija Ma.

 Naisterahwaste walimiseõigus. K. Kautsky. Tõlk. K. Raud. H. 8 k.

 Kool ja kirik. Breemeni kooliõpetajate märgukiri Breemeni senatile. H. Pöögelmann’i tõlge ja eessõna. H. 8 k.

 Teejuht. A. Jablonowski jutuke Kibuwitsa tõlkes. H. 1 k.

Kõik kokkuköidetult 34 p.

„Üleüldine Raamatukogu”.

 Oma ja wõeraste kirjanikkude walitud tööd. Kõige odawamahinnalisem raamatuseeria Eesti keeles. Iga nummer – 16 lehekülge – maksab ajuti 3 kopikat, kaksiknummer (32 lk) 6 k., kolmiknummer (48 lk) 9 k. jne.

Nõudke neid raamatuid lähemast raamatukauplusest. Tellida „Mõtte” kirjastusest, Tallinnast (Ревель, „Mõte”).