Ernst Peterson.

Paised.

III. anne.

Rakweres.

Nikolai Erna trükk ja kulu.

Hind 20 kop.

Ernst Peterson.

Paised.

III. anne.

 „Sinu pisaraid ma näen,

 „Sinu muret kuulen ma:

 „Eestimaa, su ööst, su walust,

 „Neist sul tahan rääkida!

 Nr. 4. „Tulge appi!”

 (Tükikene missioni tööst Indiamaal.)

 Rakweres.

 Nikolai Erna trükk ja kulu.

 Дозволено цензурою. – Юрьевъ, 13-го Iюня 1901 года.

Везенбергъ, типогрфiя Николая Эрна.

 Eessõnaks.

 Mitte eesolewa jutu pärast ei kirjuta ma neid ridasid, küll aga endiste „Paisete” annete pärast. Raamat „Paised” on ülilahket wastu wõtmist rahwa poolest leidnud, ka arwustajad ei ole nendest wagusi mööda läinud: enamaste kõikide Eesti paremate ajalehtede kriitikused on neid sõelunud. Kõigile neile, olgu nad laitjad wõi kiitjad, ütlen suure „aitäh”. Palju olen neist märkustest kõrwa taha kirjutanud, mõnegi uue „Paise” selle-läbi leidnud ja selles Nietzsche sõna tões: „leicht besudelt sich der, welcher sie angreift (kergelt määrib end see, kes nende külge oma käe pistab, R. Werke VI, 131) natukene kindlamaks saanud, kui see ehk enne oli! Kõik see on aga kõrwaline asi. Pea asi on aga see, et minu pisukeste jutukeste sisse mõnel pool mõtteid aetakse, mis seal mitte ei ole. Teise ande „Issanda kiituseks” pärast on kaunis jagu tolmutatud: nagu oleksin mina laulukooride ja mõnede muude heade inimeste wastane, olla pori pillaja jne. jne. Lubatagu mulle siin awalikult neile wastata: Laulu kooride wastaseid mõtteid ei leia „Issanda kiituseks” seest mitte keegi, kes seda juttu ilma kurja-tahtmata lueb. Parem oleks olewat, kui niisugused kiir-sulgnikud ikka lugemise mitte ära ei unetaks! Põhjused, miks minu tööst niisugu wastikmõtteid otsitakse, ei hakka ma siin arutama; need on arusaajal lugejal ise enesest küll selged.

 Loodan, et eesolew jutt „Tulge appi!” mitte põik-tule alla ei lange! Need on ikka kaks ise asja: asi ise ja asja ajamise wiis. Arwustaja A. J. ütleb „Tulge appi!” kohta: „Põhjus mõte paistab nii heledaste silma, et wõerite mõistmine siin sugugi wõimalik ei ole. Luost paistab wälja kõige

hinge jõuga seda, mis pealse kaudne, silma kirjaline, petlik on, maha kiskuda, seda hämbliku wõrku lõhkuda, milledega ilma jõllitajad meid meie tõsise wagadusega elust wälja tahawad wedada, ühte luule ilma, mõtteliste tundmustega odawalt waimustama ja seda wiisi meid tõsiste elu hädade wastu pimedaks ja külmaks teha ...”

 Neid kriitikuse sõnu julgesin ma siin awaldada, et ehk selle läbi kahtluse eest hoida, mis II andele osaks sai.

 Suwiste Pühal 1901. E. P.

Tulge appi!

(Tükikene missioni tööst Indiamaal.)

„Aga mis sa näed pinda oma wenna

silmas, aga palki omas silmas ei

pane sa tähele! Kisu esite palk omast silmast wäl-

ja, siis seletad sina pinda wälja kiskuda

oma wenna silmast” – seisab kirjutatud

Meie Issanda Jeesuse Kristuse Uues

Testamendis, mis on trükitud Jurjewis

(Tartus) H. Laakmani juures 1897 aastal.

1.

 Waikne laupäewa õhtu oli ka Oheliku peres kätte jõudnud. Nädalised tööd oliwad lõpetatud, rahwas saunas ära käinud ja nüüd istusiwad nad söögi laua ääres ja sõiwad tuttawat Eesti laupäewa õhtust toitu – tangu pudru hapu piimaga. Harilikult seisis pudru sees ikka wõi-silm, aga kes talwel niisugust kallist asja wõis saada, ehk lubada?! Lehmad juba Mardi päewast saadik kinni ja wõi tagawara oli kalli jõulu, nääri ja kolmekuninga pühadega õige kasina poolseks läinud! Perenaine Anu oli juba enne kolmekuninga päewa ütelnud: „Oh, sa Issakene! küll need pühad aga ka toidu tagawara peale

6

mõjuwad, näpud puutuwad igal pool põhja!” – ja kolmekuningaks küpsetas Anu sialiha ning tõi õige pisukese alustassiga, mille ääre peale sinisekirjalised kassid oliwad maalitud, pisut wõi puru laua peale, niisugust puru, nagu see ikka püti põhjas soolwee sees harilikult ujub ja lisas juurde: „Külm tõmbanud wõi üsna terasse!” nagu oleks külmal süidi olnud, et Anu ihnus oli.

 Täna oli Anul sellepärast üsna õigus pudru sisse raswasilma panna, sest ei tea, kust kõik see hea wälja tõmmatud pidi saama? Pere oli Anu ihnusega harjunud ja käis oma lusikatega hoolega raswasilmal külas, nõnda et perenaine ütlema pidi: „Kastke aga peale, ma kallan panni pealt weel juurde, jätsin ahju rinna peale panni serwa sisse weel natukene järele!”

 Ja pere kastis, kastis hoolega, et sellestgi ilma ei jääks.

 „Oh sina heldekene,” aitas perenaist walla korralkäija sant Wokikeps kõrwalt, kes oma nädalat praegu Ohelikul mööda saatis, ja kes oma nime sellest oli saanud, et ta oma pahemat jalga iga sammu juures õige kõrgele ülesse tõstis, nõnda et põlw suure ringi, nagu wokikeps kedramise ajal, tegi; „Oh sina kallikene, kulla perenaisekene, missngune helde inimene! Ei tea, kes teistes peredes silma pudru sisse paneb?! Lase paljalt! Waata ikka, et pudrugi saad! Kasteks antakse wee sees wedelaks löödud hapu koort,

7

katsu siis, kuidas kõhu täis saad! Eks inimesed ole meie ajal ju ihnsad!”

 „Süia saab ikka nüidsel ajal igal pool,” wastas sulane Anton, täie kaswuga julge näoga noormees, kellele sandi perenaise meelitamine mitte meele järele ei olnud.

 „Oi, oi, noor inimene,” seletas sant. „Sa pole weel ilma näinud: küll on aga wiguri mehi maailmas! Antakse taar ja leib laua peale – ja ole rahul!”

 „Eks sina ole rahul,” wastas Anton kurjalt: „eks katsugu mulle taari ja leiba anda! Ega ma kellegi wang, wõi sant ei ole! Mina teen oma töö, – ei tea, kui ma ka taari taolise töö teeksin, kas peremees oleks rahul olewat?!”

 „Oi, noormees, ä’ patu jutu aja!” seletas Wokikeps. „Oleks ikka surmani taar ja leib käes olewat, siis poleks wiga kedagi olewat. Aga ei tea, mis elu sees weel ette tuleb?”

 „Elu sees wõib palju ette tulla,” wastas Anton, „eks siis söö taari ja leiba, aga kui ma töömees olen, siis nõuan ka töömehe kõwa toitu!”

 „Jah, eks nüidsel ajal ole need noored inimesed uhked,” aitas peremehe poolõde Mari kõrwalt, „nüid on nad just kui saksad: pole üks asi hea, ega teine

8

hea: seal on söögil wiga, seal on joogil häda! Ei tea, kes wanaste seda kuulis?! Wanaste” ...

 Ta pidi edasi rääkima, aga peremees, wana Oheliku Madis, lõi oma laia paljaks aetud näo ülesse ja waatas oma halli silmadega kurjalt waidlejate otsa ning ütles: „Söögi laual ei aeta lori!” –

 Ta näo peal oliwad suured kortsud, mis selgesti tunnistasiwad, et talle see jutt meele järele ei olnud. Ja pikalt, ilma eksitamata täitis ta kõhtu edasi: wõttis suure puu lusika täie pudru, pistis ta suhu, triikis kuhja seal maha ja üle jäänud poole lusika täit, mis suus pealt ümmarguseks oli tehtud, kastis ta raswa silma sisse, mis siis uuesti suhu läks, mille peale pärast seda lusika täis piima, nagu kaaneks pandi. Tõsiselt ja ilma ärituseta tegi ta seda tööd, nagu mõnda püha toimetust.

 Peremehe sõnad waigistasiwad waidlema läinud sulast ja santi muidu natukeseks ajaks.

 Sulane Anton ei tahtnud peremehe pool-õe Mari sõna „uhked” mitte seletamata jätta.

 „Uhked ei ole nad kedagi, need noored inimesed,” ütles ta pisukese puhkuse järele, „aga igaüks tahab mis õigus ja kohus on. Wanasti oli sedasi, et inimesed ei tundnud oma õigust: siis kooris saks talupoega ja talupoeg oma teenijat; kel rusikas, sel oli wõimus, ja rumala päralt oli ikka naha parki-

9

mine. Nüid on igaüks oma peremees. Mina teen oma töö ausasti ja nõuan, et mind selle eest ka ausasti söödetakse ja mulle palka maksetakse. Ei tehta seda, siis lähen ära ja otsin teist kohta, kus mul parem on!”

 „Ja näete nälga!” – ütles peremees pahaselt, kellele see sulase hooplemine liiale läks. Teised lauas olejad hakkasiwad pisut naerma.

 Antoni näo üle käis ärituse jume ja, pool kogeldades, nõnda nagu ei teaks ta, mis ütelda wastas ta:

 „Mitte sugugi!”

 „Seal on meie saunas Kiisa Toomas!” ütles perenaine wastuseks, „seal ta on: lapsed näljas, ise nagu hurda koer keskelt peenikene, tuleb koju, siis tapab naist ja lapsi, kes ei tea, mis näljaga teeksiwad!”

 „Toomas on loru!” wastas Anton, et ometi midagi wastata.

 „Ja sina oled tark!” – ässitas Mari.

 „Mina ei ole ennast targaks pidanud” õiendas Anton, „aga sedasi ma ka ei teeks, nagu Toomas teeb. Sedasi piab wägise nälga nägema! Selle palgaga, nagu siin üks kõrwaline inimene saab, on wõimata elada! Seal piab midagi muud tegema, ametimees olema, ehk mujalt teenistust otsima. Kui siin maa mind toita ei jõua, siis lähen sinna, kust ma leiba saan!”

10

 „See on Logardi riiki,” seletas peremees, „kus walmis leiwad puu otsas kaswawad ja kus piima jõed jooksewad; aga see on see halb asi, et enne sellest pudru mäest läbi piab sööma, mis seitse wersta paks on ja seda riiki sisse piirab! – Aga mina ütlen sulle ühe tõsise sõna ja seda pia sa, noormees, meeles: nüidsel ajal ei saa noored inimesed mitte sellepärast elada, et nad wana Jumala on ära unetanud! Meie elasime Jumala sõna sees, ja kaswasime selle najal ülesse, aga teil on kõik sugu ilmalikud mõtted; aga need on kurjast ja kurjal ei ole õnnistust. Meie teenisime ausasti oma peremehi ja ei nurisenud mitte, sest meie teadsime: teenida ja sõna kuulda on Jumala püha seadus!”

 Peremees jäi wait. Ta ootas oma sõnade mõju. Ta oli iseenesega wäga rahul, et ta nõnda julgesti Jumala-riigi seaduste eest wõis wälja astuda.

 Antonile käisiwad need sõnad, kui teraw nua piste, südamest läbi: terwe tema loomus tundis, et siin üks wägewam, kawalam wõimus teda oma wõrku siob, õiguse nimel siob; ta tundis enese nagu kärpse ämbliku wõrgu sisse mässitud olewat; tundis, kuidas ämblik wõrgu nöörisid koomale tõmbas, kuidas ta ise oma mitme silmaga ja terawa luise lõugadega temale ligines, et tema peale langeda, et oma saaki omandada, mis õiguse nimel tema oli, sest kärbes oli ju ise omal priil tahtmisel tema wõrku langenud! Antoni süda tundis, et siin midagi piab wastama,

11

midagi selle waga ämblikule ometi ütlema, kui mitte muud, siis ometi „urjah!” talle wastu kisendama!

 Ta pani lusika plaksatades laua peale ja ütles:

 „Kuule peremees, oma Jumala sõna tagawara jäta iseenese ja oma laste jaoks. Ma olen ka koolis käinud ja leeris olin ma kirikherral esimine poiss, aga seda ei ole ma weel Jumala sõnast kuulnud, et üks poiss piab saja rubla eest oma peremehele üle wiieteistkümne tunni päewas tööd tegema, et selle eest peremees pisikese Juulile, kui see mehele läheb, 1000 rubla kaasa waraks wõiks anda; Jukule ükskord uus koht osta, mis oma 3 kuni 4 tuhat rubla tuleb maksma, ja wana Anule ka weel mõni hea kopik lese päewade jaoks järele jätta! Ja, ja – see tuleb ju kõik suurest Jumala armastusest! – Aga katsu ise omast wäest ka seda teha, ja siis ütle, mis sulase elu tuleb maksma? Kui kõik see, et sulane sinu põllu sandi leiwa eest piab ära harima, piaks kusgil Jumala sõnas ülewel olema, siis on see küll Oheliku Madise tarwis üksinda kirjutatud!”

 Ta tõusis ülesse, tõmbas mütsi warnast ja läks ukse poole. –

 „Meil on täna missioni lugemine!” – ütles Madis waikselt, nagu ei oleks midagi sündinud, „kas sa ei taha Jumala sõna kuulda?”

 Anton läks wilistades wälja. Õues hakkas ta suure healega küla poiste laulu laulma:

12

 Küll olen kosjas käind

 Ja mõnda nalja näind,

 Ei siisgi naist ei saa,

 Mis wõiks ma kosida:

 Mai liiga paks ja tige

 Ja Ann must, kui pigi . i.i ...

... ja nõnda kadus Anton.

2.

 Peremees oli natukene ennatu, kui ta nägi, et Anton tema häid sõnu nõnda tühjaks pidas ja niisugust lori laulu laulma hakkas.

 Ta laia näo üle käis kerge häbipuna, siis lõi ta näo jälle tõsiseks, pani käed risti, ütles kõikide kuuldes: „Aituma suure Jumalale, kõht jälle seda korda täis!” ohkas südamest ja nagu iseenesele rääkis ta: „Hukka läheb, hukka läheb see noormees: wana inimese õpetus, see on tühipaljas, aga küll ilm õpetab!” – ja ta ohkas!

 Teised lauas-olejad ruttasiwad ka peremehe järele „aituma!” ütlema ja laua äärest ära minema. Naised hakkasiwad toitu laualt kööki kandma, mis ukse läbi toast lahutatud oli ja seal nõusid pesema. Kes laua äärde weel istuma jäiwad, oli walla sant Wokikeps ja lapsed, kaks wanemat Jukut – Juulit, kes koolis käisiwad, ja Hans, kellele õdet-wenda lu-

13

gemise raamatust pilta hakkasiwad näitama, mida see juba ammu teiste käest peale oli ajanud.

 „Aga kas need nooremad kuulewad!” kinnitas Wokikeps, „kas nad kuulewad! Kes wanaste seda nägi?!”

 „Anton on muidu hea poiss!” rääkis perenaene Anu köögist walju healega, et teised toas seda lahtise ukse läbi ka hästi kuuleksiwad. „Anton on päris hea poiss, aga ta tahab igal pool tark olla. Aga külap sihukene elu sees tirelit saab lüia! Eks seal ole meie sauna Toomas, wa Kiisk! Oi, missugune tore mees ta noorelt oli: uur kaelas, manisk ees, pika säärtega saapad jalas, et wõta kas müts maha! Aga nüid – takka tirpis, kössis ja küirus ja tuleb toju, siis peksab naist, mis hirmus!”

 Neil piab ju päris nälg käes olema, rääkis pere tüdruk Liisu. „Minewal nädalal sain Kiisa Juulaga kokku, ütles enese üsna hädas olewat; leib pidada otsas olema ja enne ei pia saama uut osta, kui homme, see on, pühapäewal, wõi esmaspäewal...”

 „Mis jutt see on?” hüidis perenaine Anu imekspannes: „alles said nad meie käest ühe külimiku jahu, ja juba otsas?”

 „Juula ütles, et otsas piab olema,” seletas tüdruk. „Ta oli nõnda ära lõppenud näoga ja ütles, et üsna häda piab käes olema: lehm olla ammugi

14

kinni, lapsed tahawad süia saada, anda kedagi ei ole päris nälg waraks!”

 „Issand Jumal, püha ristike!” ohkas Anu, „eks tapa wiimaks lapsed ära ja iseennast ka?? Ei wõi nüid nii palju, kui meile tulla ja rääkida, et lapsed süia tahawad, ei tea, kes niisugusel korral teise ilma jätaks? Wõiks piimagi saada, meil juba Kirjak enne Jõulu lahti ja Mustik läheb ka warsti! Aga, ega ei wõi küsima tulla!”

 „Sihukesed on ju uhked,” aitas Mari pada puhastades ja kõrnest lusika otsaga suhu pistes, kõrwalt:

 „Sihukesel on ju häbi paluma tulla!”

 „Ja jaa” – aitas sant tuast, sihukestel on ju häbi paluda!”

 „Kipute ikka mehele!” õiendas peremees Madis tuast ja waatas tüdruku Liisu peale. „Ikka peremeest raske teenida, aga nälga on kergem näha?”

 Liisu ohkas. Tal tuli meelde, kuidas ta käed minewal sügisel lina-kiskumise ajal lõhki oliwad ja werd jooksiwad, ja seda kõik 18 rubla raha palga eest aastas, kõhu täie söögi ja mõne hilbaka eest, mis ta palgaks sai. Ta wõrdles sauna Kiisa Juulat enesega ja mõtles: „Aga ometi on tal neli last, mis rohkem wäärt on, kui kõik minu palk kokku!”

 „Mis ta nüid parem on,” arwas Liisa, „ega see teenija elu siis just kuldne ka ei ole!”

15

 „Kuldne ka ei ole?” poolis perenaine, „aga ega peksa ikka ei saa ja nälga ka mitte näha!”

 „Noh, ega igaüks Toomas ka ei ole!” wastas tüdruk ennast wabandades.

 „Eks Toomas ikka ole hull küll,” rääkis Anu sekka, „ta saab wihaseks ja siis hakkab naist, ehk last peksma, kas wõi lööb maha!”

 „Ja, ma olen talle seda mitu korda ütelnud,” tähendas Madis tuast, „et ta niisugust rumalat tegu ei tohi teha, aga see ei aita! Ma pian ta ikka kewadel siit minema saatma!”

 „Aga kust sa asemikku saad?” seletas Anu, „nüidsel ajal on kõrwalisi raske saada!”

 „Raske saada?” naeris Madis, „Tooma sarnasid on igalt poolt saada ja Ohelikul on hea sauna koht! Selle koha peal wõiks inimene rikkaks saada, aga kes paneb nende kõrwaliste inimestele aru pähä. Praegu mina? Mina ei tea, mis aja nappuse pärast teha, aga nemad? Nemad magawad, aega on neil küll, wedelewad nagu worstid! Ja kes seal juures süidlane on? Mina wõeh, et Toomas waene on?! Tee tööd,” rääkis ta, nagu iseenesele õpetuseks, „küll siis näed, et Jumala õnnistus ka tulemata ei jää!”

 „Jah, eks tema õnnistab ikka, kes tööd teeb,” poolis Wokikeps takka otsa, nagu heal metsast wastu.

16

 „Mina olen alati ütelnud, ja ütlen weel,” õiendas perenaine köögist; talitust lõpetades, „kes waene on, see on ta laisk! Ei tea, kui inimene oma käsa – jalgu liigutab, ju ta ikka edasi saab! Aga kuidas sedasi wõib haljale oksale saada, nagu praeguse aja noored teenijad ja kõrwalised elawad? Saawad suured palgad, aga paljuks neil järele jääb? Mitte midagi! Waata ikka: aasta lõpul juba palka ette wõetud.”

 Tüdruk Liisu pidi esiti wait olema, siis ütles ta aga:

 „Jah, kui teenijad teisest mulla tükist oleks loodud olewat, kui pererahwas, siis ehk saaks läbi ka! Aga peretütar ostab omale siidi rätiku, – teenija ka; peretütar käib wärwilise jaki kurgu alusega, teenija ka; ja waata – sedasi läheb kõik see raha, mis saadud! Paljuks teda siis saab?”

 „Kes käsib nõnda uhked olla!” ässitas Mari.

 Liisale oli niisugune tõmbamine niisama wastu meelt, nagu enne Antonile Madise targeldamine, aga ilma, et ta suurt seletama oleks hakkanud, ütles ta:

 „Ei tea, mis pärdik see teenijagi on, et ta ennast teist moodi piab riidesse panema, kui peretütar?”

 „Kust nemad peretütrele wastu saawad!” hüidis Wokikeps tuast.

 Naised oliwad töö lõpetanud ja asusiwad ka kambrisse, kus nad enne söönud oliwad, sest pere-

17

mees tahtis neile missioni tööst lugeda. Ta oli kolmekuninga päewal kiriku juures käinud ja köstri käest lehe kätte saanud, mis aga sel päewal lugemata pidi jääma, sest püha-päewa õhtul pidi waremalt magama mindama, et järgmisel töö päewal õigel ajal jalul olla. Sellepärast jättis peremees oma lehe ühes „Missioni lehega” ikka teise laupäewa jaoks, millal õhtast rohkem aega oli. Lugemise aeg pidi ju teenijate käest tulema, et nende hinge kallal kosutawat tööd teha!

 Köster oli lehte kätte andes juba Oheliku Madisele ütelnud: „Lugege seda tähele panemisega läbi, seal on üks wäga südant ülendaw ja ajakohane kirja tunnistus sees, ja tulge siis tulewal pühapäewal kirikusse, et oma annet ka Issanda wiinamäele ohwerdada!”

 Oheliku Madis oli lugemise poolt küll, aga selle ohwerdamisega ei olnud ta igakord mitte just nõus. Tema meelest oli see ikka natukene palju, mis nõuti. Aga ta andis ometi, sest selle wastu tõrkumise arwas ta saatana tööks, kes tema südame kõwaks tegi, nagu waraol, kui ta Israeli-rahwast Egiptusest wälja pidi laskma. Ja ta andis ja ohkas, aga mikspärast ta ohkas, kas oma südame kalkuse, ehk raha pärast, seda teadis Madis üksinda.

 Ja homme päew oli jälle üks neist, kus jälle missioni jaoks raha korjati. Õiguse järele pidi küll kolmekuninga päew see olema, aga koguduses oli

18

moeks saanud, et köster kolmekuningas jutlust pidas ja kirikherra abikogudusele Jumala sõna käis kuulutamas, nõnda oli alles järgmine püha selleks määratud. Et ennast õieti ette walmistada, selle tarwis tahtis Oheliku Madis „lehest” lugeda.

3.

 Lehes oli sel korral missioni tööst India maal jutt. Keegi ilma nimeta asjatundja, ehk oma nimet häbenew ühe-tähe-tark rääkis see kord elawal keelel Indiamaa suurt waimu-häda.

 „Noh lapsed,” ütles wana Oheliku peremees, kui naised köögist kambrisse oliwad tulnud ja seal aset wõtnud, et missioni tööst kuulda: „noh, lapsed, pange nüid raamat käest ära, seda wõite hommen jälle waadata, ja kuulake, mis Jumala-sõna räägib!”

 Pisikene Hans tõmbas näo natukene wingu, aga kui õde Juuli talle paar lahket sõna oli ütelnud, jäi ta esiti tölbilt laua äärde seisma, jooksis siis aga ema juurde, pistis pea tema sülle ja jäi sedawiisi wagusi sinna seisma, kust ta natukese aja pärast jälle teiste juurde läks.

 Jukut Juulit jäiwad laua äärde lambi juurde, kuhu ka isa asus. Ka Wokikeps arwas paremaks laua äärde walgesse nihkuda, nagu ta ise ütles: „Ma tikun ka walgema poole. Kuuleb paremini!”

19

 „Isa, Poja ja püha Waimu nimel!” algas Madis peale.

 Missioni lehe lugemisi hakkas ta ikka nõnda peale, nõnda nagu ta seda waimuliku meeste käest oli kuulnud, kui need oma toimetusi peale hakkawad. Niisugust hakatust pidas ta ilusaks ja kõlbuliseks. Ilusaks sellepärast, et sedasi kõik temast nähtud targemad mehed algasiwad; kõlbuliseks, et selle läbi teistele head eeskuju anda, et kõik töö Issanda nimel piab sündima. Oli tal ka oma Issanda wastu palju tänu wõlgu! Talu sulasena oli ta peale hakkanud elama. Paari saja rublaga oli ta Oheliku talu ostnud ja selle ka paari aasta jooksul piaaegu wälja maksnud, sest Issand laskis sel ajal linad just Madise kasuks, nagu ta seda lindlaste uskus, kõrges hinnas olla. Seda tundis Madis wäga hästi, sest omast wäest ei oleks ta seda iialgi wõinud saada. Nüid katsus ta küll kokku hoidlik olla, aga pooltgi seda raha ei jäänud järele, mis enne. Selle wia põhjuse leidis ta noorte inimeste ulas elus olewat, kelle peale taewas pahane on ja nende kõrwal ka Madist nuhtleb.

 „Tänane lugemine on meil siis,” rääkis Madis edasi, „missioni tööst Indiamaal.” Ja ta luges: „Armas, kallis lugeja! Täna tahan ma sind, kui sa seda lubad, waimus ühe kauge maale wiia, mis nimetakse India (Madis luges „Indiia”) maaks. Jumal on seda maad wäga õnnistanud, seal kaswa-

20

wad kõige paremad wiljad, kõige kallimad kiwid, nagu timmandid, smaragdid, (Madis luges ja weeris: „ismaraagid”) „toopasi kiwid ja muud selle sarnatsed wõime sealt mulla seest leida, ka kuld ning höbe (Madis luges „hõbe”) on seal igapäewane asi saada, aga mis seal mitte leida on, see on meie Õnnistegijat. Ja sellepärast piawad nad hukka minema. Selle rahwa teod on hirmsad, mis nad teewad. Neil on seal wale prohwetid olnud, kes ennast kõrgemaks oma liha halpuses on seadnud, kui Õnnistegija. Nad õpetawad rahwale küll ka Jumalast, aga oh hirmsat asja! Nad ütlewad, et inimene wõima oma enese tegude läbi õnsaks saada! Ja sellepärast katsuwad nad kõiki moodi oma liha piinata. Nad käiwad nende meelest püha kohtade peal rändamas, üks mees on suurt kiwi kotti selgas kandnud, et selle läbi oma hinge peasta! Aga see kõik on hirmus pettus!

 Õndsad oleme meie, et meil kallis ewangeliumi walgus on paistnud! Aga sa waene India rahwas!

 Nad on nii pimedad, et emad oma lapsi jõkke wiskawad, et Jumalat heaks teha. Iseäranis wilets on aga seal naiste käekäik! Mees on seal naiste jumal! Mehe nimi on seal nõnda püha, et naisterahwas teda mitte suhugi tohib wõtta; seda nime peab ta seda moodi austama, nagu meie Jumala nime, wõi Juda mehed Jehowat. Mehel on aga täis jõud naiste üle annetud. Naene peab oma meest orjama, mees ütleb, et naisel on ühtegi aru peas! Naine peab seal kõik mehe töö ära tegema ja siis

21

selle söögiga ennast rahuldama, mis mees oma laualt temale wõtab järele jätta. Meeste au on seal nõnda suur, et poeg wahel emale kõrwa pihta wõib oma rusikaga anda, teda sõimata ja rumalad sõnad temale ütelda, aga ema tohib oma laps mitte noomida, weel enam peksta. Mõtle, armas, missugune hirmus rahwas, kes oma lapsel nii suurt woli wõtab anda. – Rikastel on aga luba terwe kari naist pidada. Juba nelja aastane paneb isa seal oma tütart mehele. Aga mis on seal siis naiste elu rikka juures. Üks hirmus asi järgest! Naised piawad seal ühes majas elama, kus jäle õhk ja lämmatanud luhwt aset wõtab. See tuba on nende wangi kamber. Ja kambril on üks weikest wiisi tehtud aken seina sisse ja häda selle wõõra meesterahwale, kes julgeb oma pead sealt sisse pistma waatamiseks nende wangide peale! Isegi tohter tohib mitte haiguste korral haige naist waatama! Jah, hirmus, wäga hirmus asi on seal! Mõtle, armas wend, Issanda sees, kui sina seal oleksid ja oma armsa Liisat, wõi Leenat, wõi Juulat niisuguses põrgu onnis waataksid, mis wõtaks su süda sees teha? Kas ta ei hakkaks wiha pärast tuksuma, kui üks haamer wõtab taguda sepa pios alase pihta ja sa läheks ja tooks oma tütart, oma Liisat, wõi Leenat, wõi Juulat ja annaks neile suud ja nutaks pisaraid, mis silma seest tahawad wälja tilkuda! Oh, armas Eesti ema; oh, armas Eesti tütar, oh, neitsi, oh lesk! Ja sina oled waba! sa oled inimene! Kes on sulle seda teinud? Ma hüüan: kuulge, kel kõrwad on kuulda, see kuulgu:

22

Seda on meie kallis ristiusk teinud oma walge lillega Saaronist! Sellepärast, armsad Eesti õed ja wennad, tänagem teda!

 Aga mis aitab meie tänu üksi, kui sa käega ei wõta tahta adra külge kinni hakkama? Mis aitab meie ohkamine!? Tööle wennad! Waatage, mis wõtawad teised teha? Saksamaal on isegi wagad naised juba teele läinud, neile waestele armu õpetust wiima, neid saatana käest päästma! Kas sina halwem tahad olla?! Ei koguniste mitte! Eesti ema meel on ikka üpris helde olnud, Eesti isa käsi tugew abi andma!

 Kui meie igaüks ühe poolegi kopikut anname, siis saab sellest niisugune suur summa, et meie rohkeste töölisi Issanda wiinamäele wõime läkitada. Tööle kõik! Ärge ütelge: las’ teised teewad! Aga kui Taewakuningas wõtab wiimsel päewal ütelda: Ei, laske teised taewasse, Eestlased ei saa! Mis siis on?

 Ärge kuulge nende raipekullide kraaksumist, mis meie näppude ohwrid Issanda altari pealt oma häbemata nokaga, mis terasest on, ja mis üpris kõwer on, tahawad ära rööwida ja Juuda moodi wõtawad ütelda: „Mis tarwis on see raha raisk, seda wõiks waestele anda!” Ma ütlen: need on Juudad, nad kukuwad maha ja lähewad oma uhkusest lõhki, ei – nad on teps maha kukunud ja lõhki läinud ja neil on hais juures, mis wistist üpris hirmus on.

 Küll Issand wõtab neid lüia!

23

 Oi, Issand on wäga wihane! Ta wõtab nendega kõwaste sõidelda. Meie peame uskuma niisuguse mehe kohta, et püha käsk selle sarnast keelab, on tema üsna ununud.

 Kes Jehowa poolt on, need wõtku oma raha ja mingu, wiigu ja ärgu waatagu tagasi, et parem käsi ei teaks, mis pahem teeb!

 Lööge tagasi, Juuda mehed, need raisakullid oma teras nokkadega meie ohwri kallalt, et neil sulgede puru taga on!

 Ja kui sull pühapäewal su õpetaja ütleb: lõikust on palju ja lõikajaid wähe, siis tea, mis sul teha on ja ära pane oma süda kinni! Häda on suur: tulge appi! Aamen!”

4.

 Sellsamal ajal, kui Oheliku Madis Indiiast luges, walgustas pisukene plekk lambikene sauna-tuakest, kus Kiisa Tooma perekond asus. See maja oli wanasti tõesti saun olnud, nüüd ei olnud ennast seal, peale sauna Tooma pere, mitte keegi pesenud. Et maja wanasti ilma kiwi alusmüürita oli tehtud, siis oliwad alumised palgid suotumaks kõdunenud ja üksteise sisse kokku wajunud, mis läbi maja märksa madalamasse oli langenud, nõnda et üsna küirakile sisse pidi mindama.

24

 Wäljaspoolt oli saunakesel üsna õnnetu nägu. Ta nagu kaebas oma wiletsuse üle, nagu mõni wana inimene, keda jooksja tõbi kurnab, kelle liikmed kokku on kistud, selg küirus ja jalad kõwerad. Katuseks oli tal ära katkenud, tolgendama läinud mitme ialised õled, nõnda et see mõnest kohast hall, walge, must oli. Harja peale oli kiwa, laudu ja puuronta laotud, et tuul sealt seda wiimast õle natukest ära ei puhuks. Katuse seest paistsiwad mitmelt poolt roowilatid wälja, nagu otsa lõppenud hobuse külje kondid.

 Seda wiletsam oli aga saun seest poolt.

 Neli seina, nurgas suur laba moodi ahi – kõik nii läikiwad mustad, naga wiksitud saapad. Seina ääres pisukene laud, ühes nurgas wana kapi ilma lukuta, räsakil uksega, siin ja seal tolgendawad riide hilbud seina sisse löödud naelte ja puuwarnade otsas – see oli kõik maja ilu ja wara. Pisukene plekklambikene, mis suitsedes akna peal, mis kõigest waewalt paari ruutjala suurune oli, tuba walgustas, ja teda kollakas-halli uimastama uduga ämardas, andis majale weel kurwema kuju ning ummustas tema kinnist õhku wänge lambi-õli lõhnaga. Niisuguse lämmastawa õhuga majas elas juba mitu aastat Toomas Kiisk oma naise Juula ja nelja lapsega – Sassa, Toodi, Robi, ja Leeniga, kellest kõige wanem kaheteistkümne, kõige noorem waewalt kahe aastane oli. Toomas oli Ohelikul juba üle wiie aasta, mak-

25

sis peremehele renti, tegi päiwi ja talwel käis ta wahel wäljas töös, kui aga aega oli. –

 Toomas oli kõwa töö-mees ja katsus oma peret kõigest jõust toita; aga üks wiga oli Toomal: ta jõi wahel ja siis oli ta häkiline ja riiakas.

 Naine Jnula oli aga hädine inimene, käis küirus ja pikalt: ta oli enese wiimase lapse ajal ära rikkunud. Sealt siis tuli, et Juula peretoitmises enam palju kaasa ei wõinud aidata, olgu, et ta laste järele waatas ja süia walmistas.

 Aga selle laste järelewaatamisega ja söögi-walmistamisega oli Juulal kõige suurem õnnetus. Nii wastik, kui see asi oli, nii oli ta ometi tõsi.

 Juula oli laste wastu pehme ja järelandja inimene. Ja ilma, et ta ise seda arugi oleks saanud, oliwad need temast üle.

 „Oh Jumal, Jumalukene, on see meeste sugu ka üks riiakas rahwas!” kaebas Juula alati, kui ta wahest poegadest jagu ei saanud.

 Kui aga lapsed ta iseenesest wälja ajasiwad, siis ajas ta kõik süi Tooma peale, kelle käest lapsed kõiksugu rumalust õppida. Juhtus Juula wahel neid nuhtlema, siis jooksiwad lapsed isa juurde ja see ütles: „Waata saadanat, wõi tema tahtis sind peksta?! Oota, oota, küll ta saab!” – Poiste silmad hiilgasiwad aga, kui isa niisugust ülemeelelist

26

juttu ajas. Nõnda läks aga lugu nii kaugele, et poisid suuremaks saades emat enne sõimama, pärast aga lööma hakkasiwad, sest isa ise oli selleks heaks eeskujuks.

 Kõik see aga ei ajanud Juulat nõnda mõtlema, kui söögi-walmistamine. Lastega sai ikka weel läbi, kuigi wahel kisklemisi ette tuli, aga mis pidi ta söögiga tegema, kui teda walmistada polnudgi?! Sügise poole oli Juulal ikka weel wõtta, aga kui jõulud mööda läksiwad, lehm ka kinni jäi, siis oli häda suur. Seda suuremaks läks aga häda, kui Toomas wahest tööle ei läinud, kodus sõi ja pärast seda kuhugile läks ja mõneks nädalaks ära jäi. Siis tuli nii suur puudus kätte, et Juula tuare, Oheliku pererahwa juurde laenule läks.

 Niisugune õnnetus oli Juulal ka praegu käes. Jõulud oliwad wiimased wiinud, mis majas hamba alla oli panna. Toomas pidi peale uueaasta kohe töösse minema. Juula läks tua-rahwa juurde ja lainas suwise töö peale ühe külimitu jahu. Peremees Madis oli küll ütelnud, et anda ei wõi, sest Toomas ei taha tööd talle teha ja minna teise kohta linu harima, aga kui Juula jumala-keeli paluma hakkas, siis lubas peremees, aga noomis Juulat, et ta Toomast ei walitse.

 „Oh Jumal, mis mina teen, waata, et ise peksa ei saa,” ohkas Juula ja ta silmad hiilgasiwad weest. „Kas seda kõik pidi tarwis olema!”

27

 Juula tegi leiwa ära. Andis ühe Toomale ligi, teise pani pojale kooli kaasa ja kaks tükki jäiwad neile nelja inimese jaoks.

 Toomas lubas warsti peale kolmekuningat koju tulla ja raha tuua, aga kolmekuninga päew oli ligi nädal möödas – ja Toomast ei olnud ikka weel. Juula katsus küll kokku hoidlik olla, tõmbas leiwa peale iga päewa jaoks ristid, aga kedagi! Leib lõppes näpu wahel weeretades otsa. Ta katsus leiwasuppi taariga keeta, aga lapsed sõiwad siis weel rohkem.

 Juula sai pahaseks, kui ta nägi kuidas lapsed toitu hukkasiwad.

 „Issand Jumal,” pahandas ta laupäewa õhtul, mil toit üsna lõpu korrale oli jõudnud, „just kui näljased! No, õgige, õgige, küll tuleb peenikene pihku!”

 „Ema, anna süia, ema, anna leiba! hüidsiwad Toodi ja Robi; Leeni oli natukene waiksem.

 „Ei ole!” ütles ema, „isa, wõi Sassa tuleb koju, siis saate!”

 „Anna kohe leiba–ä,” karjus wanem Toodi, kes wäga pahur ja riiakas poiss oli.

 „Pia ometi lõuad!” äigas ema käega, kui Toodi ema käest kinni hakkas, „mine ometi, metsik, natukene

28

kõrwale; sööb silmast peast, nagu kaarnas! Kust ma selle leiwa tõmban?”

 Poiss sai ema eemale-lükkamise pärast wihaseks, ta pühkis nina kuue käisega puhtaks, mis tal talwe otsa tilkus.

 „Leiba anna, leiba anna!” – hakkas ta korraga nurisema, kus juures ta wihaselt emale rusikaga külje pihta wirutas.

 Ema haaras poisil kõrwast kinni ja raputas teda.

 Poiss hakkas suure healega karjuma, kuna ta kähe käega kõrwa kinni hoidis: „Ema, sa pagan tõmmasid mu kõrwa peast ärä – ä – ä – !”

 „Kas sa piad omad lõuad!” põrutas ema, „just kui hundikutsikad; ei tea, kust ma selle leiwa wõtan? Sähke, sähke, sööge, wiimane kild!” Ja ema wiskas leiwa põhja poisi kätte.

 See jäi küll wait, aga kaks pisemat pistsiwad nüid möirama: „Emä, ma tahan leibä – jälle e–e!” wingus Robi, ja Leeni nuttis nii, et wesi üle palgede maha jooksis.

 „Issakene!” kaebas ema, kes oma jõu laste wastu wõideldes suotumaks otsas tundis olewat. „Et see Sassa ka ükskord ei tule!” – ning astus uksest wälja, et waadata, kas isa wõi poeg tuleb.

 Wanem poeg Aleksander ei olnud weel koolist kodu, ehk ilm juba küll pimedaks oli läinud. Ema

29

mõtles, et ehk Sassa haigeks on jäänud. Siis arwas ta weel, et poeg koolist koju tulles leiba koju toob. Ta oli poega õpetanud, et kui teised koorikesed järele jätawad, siis tema nad kokku korjab ja koti sees koju toob. Need oleksiwad lehmale head olnud, aga häda ajal oleks wõinud nad nüid ka mujale kõlbada. Aga poiss ei tulnud!

 Sauna sees möirasiwad lapsed edasi.

 „Issand Jumal!” ohkas Juula „ärgu ometi keegi inimene mehele mingu, weel siis, kui ta waene on! Muud ei ole, kui häda ja häda ja weel siis, kui haigus peale tuleb!”

 Ta oli oma lastele küll ilusad nimed pannud, et see pidi aitama – Aleksander, Theodor, Robert, Helene – need pidiwad kõik laste kallal midagi head ette wõtma, aga kõik see jäi tegemata.

 Ja Juula ei püidnudgi lapsi just õpetada. Et eeskuju õpetus on, see oli talle niisama segane, kui see, kas kõlbab last käskida ülejäänud kanikaid koju wedada, wõi mitte. Oliwad need ju teistest maha wisatud ja üle jäätud. – Ja millal oli Juulal aega olnud seda kõik eneses selgeks teha? Ta oli niisama ülesse kaswanud, nagu ta lapsed. Oma ihu eest oli ta hommikust õhtuni sunnitud muretsema. –

 Ja siis tuli Toomas. –

 Aga elu läks hoopis raskemaks weel. Waewalt oli laps sünnitatud, kui Juula jälle põllule töösse pidi minema, esite ühte, siis kahte ja wiimaks kolme last enesega ühes wedades, kes teda töö

30

juures hirmsasti segasiwad, aega wiitsiwad ja surmani tema ära wäsitasiwad. Juula nägi kindlasti et lapsed talle nuhtluseks, aga mitte õnnistuseks ei olnud ja tihti, kui mõni neist haiglane oli, mõtles ta: „Anna küll Jumal patud andeks, aga...” – ta jättis lause pooleli ja luges nagu iseeneses „Issa meie” palwet.

 Elu oli Juula käest palju wõtnud, aga annud talle üksnes joodiku ja riiaka mehe, neli pahurat last ja jäädawa sisemise haiguse. –

 Külm õues ajas tema otsalõppenud liikmed wärisema, ta tahtis tuppa minna, kuid sinna oli nii wastik astuda: lapsed lõugasiwad seal ühte lugu suure healega edasi. –

 Ta silmade ees, umbes weerand werst eemal, kõrgema mäe seljandiku otsas mustas Oheliku talu kuju, kust wirwendaw tulekene silma kumas. Juula ohkas. Ei kadedust, ega wiha ei olnud selles ohkamises, ehk Juula küll perenaise Anuga ühes külas enne tüdrukud oliwad olnud. – Ta oleks weel kaua õues seisnud, aga külm sundis teda tuppa minema.

 „Hurjah! hundid tulewad!” hüidis ta järsku tua ust enese selja taga kinni wisates.

 Lapsed kukkusiwad korraga wagusi; kui nad aga ema näost nägiwad, et seal hirmu jälgigi peal ei olnud, hakkasiwad nad uuesti kiusakalt lõugama.

31

 Ema kahwatanud nägu wälkus wihast; ta kannatus lõppis otsa. Ta tundis lapsi, kui oma piinajaid ja korraga andis ta Toodile, kes kõige rohkem möiras, mööda kõrwu.

 Pois jäi löögist nagu uimaseks, siis lõi ta aga pea järsku tagasi ja langes, nagu pisukene kass, ema kallale.

 „Kurat, kurat, kurat...” kisendas ta ja wirutas rusikaga emat.

 „Tere õhtust ka siit maja rahwas!” kõlas korraga jäme pahane meesterahwa heal kisendamise ja kära sekka. Anton astus sisse.

 „Mis sõda teil siis siin ees on?” küsis ta. „Tulin ka teie peret waatama. Teie üsna kisute?!”

 Lapsed jäiwad wait. Ka ema oli pisut kohkunud; siis wõttis ta terwise wastu ja ütles: „Ei minu nõrga naisterahwa jõud ka enam ei aita! Kisuwad silmad peast wälja! Just wa Tooma pojad! See Toodi on just kui kull! Ise waewalt kaheksa aastane, aga peksab wana inimese läbi!”

 „Tohoo, Toodi!” tõreles Anton, „sa saad peksa!”

 „Ise saad peksa!” urises Toodi südame täiega.

 „Ena poissi!” pilkas Anton, „wõi annad mulle üsna naha pihta?”

 32

 Ja ema käest küsis ta: „Mis talud teil siin jagada siis oliwad?”

 „Talusi kedagi! Aga poiste kõhud on tühjad; Toomas on ära, leiba ei ole, riidlewad seal wiimase põhjakannika kallal!”

 Anton jäi mõtlema. Tal tuli wist midagi omast elust meelde. See oli niisama waene ja wilets olnud, kui Juulalgi. Weikselt oli ta ema kaotanud ja isa kolmeteistkümne aastaselt, kui ta poolteist talwet juba kihelkonna koolis oli ärakäinud. Sellest ajast saadik oli ta wõeraid teeninud, küll paremaid päiwi lootnud, aga neid mitte näinud. Ta selja taga seisiwad weikene wend ja õde, kelle ülespidamiseks ta kõik oma jõu tarwitas. Elu raskused oliwad ka tema peale mõjunud, küll natukene teist wiisi, kui Juula peale. Loomu poolest terane, hakkas ta oma ümbrusest warsti aru saama ja märkas pia, et elu mitte nalja asi ei ole. Ja oma waraselt küpsenud peas lõi ta omale ilmawaate, mis teda teiste, iseäranis Oheliku Madise meelest, wastikuks, pahuraks tegi. Anton märkas seda ja see tegi talle head meelt, et ta ometi ühel teel sellele ilmale kätte wõis maksta seda head, mis ta tema käest oli saanud. Oheliku Madis oma raswase, Jumala kartlilu näoga oli Antonile alati wastumeelt olnud; iseäranis aga tema ohkamised teiste eest, mis kõik oma kasuks tehti. Madise wagudus oli Antonile jälk, sest et ta Madise wagadusest, peale sõnade, mitte midagi muud ei näinud. Ja sellepärast katsus ta peremeest, kus aga

33

sai, oma sõnadega nokkida. Madis ei pannnd seda alati mitte tähele, waid pidas oma pühaks kohuseks, niisugust hukkaminewat ilma-last õigele teele juhatada, mis Antonile aga palju nalja ja head meelt tegi.

 „Kas Madis enam ei anna?” küsis Anton Juula ohkamise peale.

 „Ta ehk annaks ka, aga mul on häda sinna minna! Wana wõlg alles maksa! Oh Jumal!” ütles naine edasi, „ära sa, Anton, naist wõta! Ei sealt saa, peale wiletsuse, kedagi! Tööd ei saa teha; Toomas joob! Katsusin ka üleaja Annele kedrata! Oh, Issakene, kedagi! Nii suur walu südames, mis hirmus! Lase pikali, aga kus need kaarnad!? Ema, ma tahan seda; ema, ma tahan teist! Oh, Jumal! Ei m’ust pole õige mitte ühtegi enam!”

 Ja selged pisarad wilksatasiwad üle Juula palede.

 „Ema, ma tahan leiba jälle!” urises Robi ja waatas ema otsa.

 Seal ei jõudnud Anton enam kannatada. Ta teadis wäga hästi, mis puudus on. Ta oli peale sauna oma uue westi selga pannud, millega ta minewal pühal kiriku all oli käinud. Seal taskus oli tal pool rubla raha. Ilma et ta kaua oleks iseenesega wõidelnud, pistis ta käe westi tasku ja nagu häbelikult ulatas ta raha Juula kätte:

 „Säh siin on 50 kopikat; mine too Madise Anu käest omale jahu ja tee jahu leent, et lapsed süia saawad.”

34

 „Ei, ei ma wõta üh,” tõrkus Juula, „oh, millas ma selle hulga raha sulle ära jõuan maksa!” Aga see ütlemine oli enam kombe, kui tõe pärast.

 „Wõta aga peale,” kinnitas Anton, „küll Jumal maksab!”

 „Oh, ole sa terwe, hea laps!” wastas Juula ja ta otsa lõpnud näo üle käis wärske naer, niisugune naer, mis tunistab, et inimene weel julgeb elada, weel loota, weel oodata.

 „Aga lapsed, olge wagusi nüid, ma lähen tua juure ja palun jahu osta, siis teeme tule ülesse ja keedame jahu-rokka, siis sööme kõhud täis ja läheme magama!”

 Niisugune jutt ajas ka lapsed naerma.

 „Ma wõin ju ka senniks siia jääda! arwas Anton.

 Juula läks.

5.

 Pererahwas oli piibli tunni lõpetanud ja pidas Indiia maa seisu-kora üle aru. Tükk oli kuulajate peale mõjunud. Madis oli tõsiseks, õige tõsiseks läinud, niisuguseks, nagu ta siis oli, kui keegi tema käest raha tahtis laenata ja kui ta sellele mitte

35

kopikatgi anda ei tahtnud. Ta süda ütles sees, et tema ka kohustatud on midagi ometi ohwerdama, ta oli koguni äritatud. Mari pühkis lugemise ajal silmi mitu korda, ka Anu nuuskas põlle otsa sisse nina. Liisu kuulas ka hoolega ja kui lugemises kõige sugu ohwritest ja kullidest rääkima hakati, siis ohkas ta kõwasti, sest see wõis kole olla, maha kukkuda ja lõhki minna.

 „Küll on seal aga ka wilets elada,” arwas peremees Madis „Missioni lehte” käest ära pannes ja piipu täis toppima hakates.

 „Wõi seal tohib laps emat sõimata ja lüia?” imetelles Wokikeps, kes ka piibu wälja oli wõtnud ja tema kallal nohistas. Näha oli, et ta hea meelega peremehe käest tubakast oleks tahtnud, aga ei julgenud küsida.

 „Ja jah, see tuleb sellest,” arwas Mari, et seal inimestel usku ei ole; „küll wõib seal halb elada olla! Ega neil kirikut ka wist ei ole?”

 „Kust see kirik wõtta on, kui seal kõik püsti paganad on!” seletas perenaine.

 „Aga ema,” ütles pisukene Juuli arglikult sekka, „ema ae, siis on nad sihukesed, nagu sauna rahwas!”

 Wanad inimesed waatasiwad üksteise otsa, pidiwad esite naerma hakkama, aga kui ema nägi, et see ei lähe, sest Wokikeps wõiks teises peres rääkida, kuidas nemad oma lapsi halwaste kaswatawad, siis

36

ütles ta kaunis kurja healega: „Kas sa pia oma suud! Wõi wana inimeste jutu wahele rääkima!”

 „Küll on aga terane laps!” imetelles Wokikeps, „waata ikka, missugused sõnad!” ja ta waatas jälle piibu sisse.

 Pisukene Juuli sai sellest, nagu hoogu et sant teda kiitis ja ütles, täis õiguse tundmust: „Juku kuulis ja nägi ka, kuidas minewal suwel sauna Sassa emat sõimas, aga niisuguse hirmus rumala sõnadega, et kole; ja kui ema Sassa kallale läks, siis sai weel lüiagi; ema lubas Toomale kaebata, aga Sassa ütles: „Las’ ma kaswan aga suureks, siis saate mõlemad mu käest pookida!”

 „Noh, mis sa neid räägid, need on ju päris hundikutsikad, waata ikka, need hakkawad wõeralegi ninasse kinni, ei tea, mis omat weel rääkida!” arwas Mari.

 „Mis sa sellest tobist seal wahid?” küsis peremees, kellel halb oli niisugust juttu kuulda, et tema, ise kiriku-tallitaja, ja tema maa peal niisugused hullud lapsed.

 „Siin ikka oli, ikka oli tubakast sees!” wastas Wokikeps, „aga nüid ei ole enam!”

 „Säh, wõta mu kotist,” ja peremees ulatas tubakakoti sandi kätte, kes tänades ja õnnistades suitsu riista laadima hakkas.

37

 Sandi õnnistamise ajal tuli saunaema sisse. Ta teretas arglikult, kui ta seda söönud perekonda soojas tuas nägi, kes praegu ühe tähtsa asja üle nähti aru pidawat. Tal oli iseeneses halb neid niisuguse jutu pealt segada.

 Teretamise järele jäi ta wait, hoidis ukse äärde, nagu soowiks ta silmapilk wälja minna, aga ometi ei tohtinud ta seda teha. Tuas ei tahtnud keegi juttu hakata tegema. Peremees mõtles: „Kus sa hundist räägid, seal ta ka on!” ja küsis siis, kui keegi juttu hakatust ei teinud: „Noh, mis head siis saunaemal rääkida on!”

 Juula nagu häbenes ütelda, siis wastas ta segaselt: „Oleks pererahwaga natukene rääkida olewat.”

 „Eks räägi siis peale!” julgustas Madis, kuna ta käega sooja higi otsa esise pealt maha tõmbas ja pükste külge ära pühkis.

 Juula ei tahtnud peale hakata.

 „Kas mõni salaasi on?” küsis perenaine.

 „Mis salaasja minul on?” ütles Juula kibeda naeruga, „ega häda ei anna häbeneda: ma oleks pereisa-ema käest natukene jahu palunud! Toomas ei ole weel kodus ja lapsed tahawad süia, lehm ei ole ka weel lahti!”

 Oheliku Anu waatas Madise otsa, nagu tahaks ta sellele midagi meelde tuletada. Madise nägu

38

läks õige laiaks ja tõsiseks, siis ütles ta rohkem järsuma healega, kui muidu: „Kas siis need jahud juba läbi kere on lastud, mis jõulu järele saite?” Ja et seda tõsist lugu kindlaks tunnistada, ütles ta otsa: „On aga teil ka lõõrid keskelt läbi tehtud!”

 Juulal oli tuline häda niisugust ülemeelelist juttu kuulda, siisgi pidi ta rahul olema: häda ei anna häbeneda.

 „Palju sa siis nüid tahad saada?” küsis ema.

 „Et nii palju, kui wiiekümne kopiku eest saab?” küsis Juula.

 „Siis raha eest?” päris Madis uudishimuliselt ja ta heal läks natukene rõõmsamaks. „Aga wana wõlg?” küsis ta jälle kurjalt.

 „Oleks hea olewat, kui pereisa kannatab!” rääkis Juula, mis tema keeles palwet pidi tähendama.

 „Kannatab, kannatab?” urises Madis, „kaua mina kannatan? Teie teete wõlga wõla peale, sööte, mis suud wahutawad peas, magate ja wedelete kodus! Mina pian tööd tegema, waewa nägema! Mina ei tea, kuidas kõik korda seadida! Mul jookseb juba kolm higi mööda selga maha, kui teie magate alles! See ei lähe, selle moega katsuge aga Jüri päewaks uus koht muretseda!” – Ja niisama kurjalt küsis ta: „Kus Toomas on?”

 „Toomas läks Laiapärale linu harima!”

39

 „Kust sa siis selle raha said?”

 „Mull oli weel wanast?” wastas Juula.

 „Saunaema, kas Sassa juba kodu oli?” küsis Juku sekka.

 „Ei olnud weel!”

 „Ja juba pime!” rääkis pisukene Juuli kahjutundlikult.

 „Sedasama tahtsin ma ka küsida, tualapsed, kuhu meie Sassa jäi? Ei tea, kas ta haige piaks olema?”

 Tua lapsed waatasiwad küsiwalt üksteise otsa.

 „Siis jäi ta ehk kinni?” küsis ema.

 „Jah, koolmester jättis ta enese juurde!” wastas weikene Juuli.

 „Aga mis ta siis nii kaua seal piaks tegema?” päris jälle ema.

 „Ei tea!” ütles Juuli. Saunaemal oli piinlik olla.

 „Kui palju siis ma jahu pian andma, sauna ema tahab weel ehk midagi teha kah?” küsis perenaine mehe käest.

 Mees arwas, kuna ta jälle oma otsa esist pühkis:

40

 „Mina arwan, et sugugi anda ei maksa ja wiiskümmend kopikat anna ka siia, wana wõla eest!”

 „Oh kulla pereisa!” hakkas Juula paluma, kuna ta wägise wälja tikkuwaid pisaraid tagasi hoidis, „lastel ei ole midagi enam suhu pista! Ma maksan teile puhas ära, ma teen kas wiisu, wõi pastla paelu, kui perenaine tahab, aga lubage ikka! Ma läheks ehk Arule, aga mu süda ei luba, siis arwate, et kui raha on, siis toon mujalt, aga lainul käin siin!”

 „Noh, palju seal siis wiiekümne kopika eest saab?” arwas Madis, kes ka järele hakkas andma, enam häbi pärast Wokikepsu eest, kui just heast tahtmisest. „Sitwärk maksab nüid 9 rubla, wakk – kolm, külimatt 75 kopikut! – Siis anna talle natukene rohkem, kui pool külimatti! Ja raha?” küsis ta, kätt wälja sirutades.

 „Siin on siis raha!” ütles Juula ja pani poole rublase laua peale Madise ette.

 Anu ja Juula läksiwad tuast wälja.

 „Mis selle Sassal seal ees oli?” küsis isa Juku käest.

 Juku waatas Juuli otsa ja kahkles pisut wastata.

 „Ära hoia kedagi,” kurjustas isa, „waata, et weel püksi peale ei saa! Tegite ehk mõne wiguri kahekesi walmis?”

41

 „Ei, mina ei teinud midagi!

 „Koolmeister jättis Sassa sinna,” seletas Juuli, kes ise jutustuse oma kätte wõttis, „nädali sees kadus Lehtmetsa Annil püilileiwa pullikene ära. Küll otsiti, aga kedagi ei leitud. Meie hakkasime hoobil koju tulema. Sassa wõtab oma peaaluse padja ligi ja tahab koju wiia. Meie olime juba mõni süld tee peal, seal kutsus koolmeister Sassa tagasi. Sassa pistis jooksma. Koolmeister järele. Wiimati sai teise koolimaja ukse eest lepikust kätte ja tõi kraet pidi wälja ja küsis: „Mis sul seal padja sees on?” Sassa ütles: „Ei kedagi!” – Koolmeister käskis patja näidata. Katsus teise kõik läbi ja ütles: „Aga mis kõwerad asjad siin sees on?” Sassa oli wait. Koolmeister kiskus seal padja lahti ja leidis leiwa kanikad ja koorikesed sealt seest. Ta sai wihaseks, sest lapsed piawad ju kõik koorikesed ja üle jäänud kanikad temale jätma, tema loomadele, ja kes ei jäta, see läheb kohe tema wiha alla.

 „Sa oled waras!” ütles koolmeister.

 „Ei ole!” wastas Sassa.

 „Tule tuppa!” käskis koolmeister, – ja ju ta seal teda praegu weel kinni piab.

 „Siis Sassa ikka warastas Lehtmetsa Anni leiwa ära?” küsis isa.

 „Ei tea!” arwas Juuli.

42

 „Kes ta siis wõttis?” ütles Juku. „Tal polnud sellel nädalal muud ligi, kui paljas leib ja natukene raswa ja teised talle ka ei anna, sest ta on hirmus hull ja riiakas poiss!”

 „Sassal pole wiga kedagi!” wastas Juuli, „aga ise olete temaga pool hullud! Iga üks:

 „Kiisa Sassal kilgid kõhus,

 „Kiisa Sassal kakku netu!” –

 Ja Juuli pidi juba nutma hakkama. „Ei, tea, mis teine seal piab tegema? Teete ise teisel südame täis, ei tea, mis Sassa piab tegema?!” Annil kadus leib ära; kõik Sassa kallal:

 „Sassa tahtis saksa saia

 „Sassal tarwis pehmet leiba!”

 – ja ise möirate kui hullud!”

 „Sina ka!” kargas Juku Juuli peale, „seda ma ütlen: Sassa on waras ja karmantsik!”

 „Pole hea üh!” arwas Madis iseeneses, „et see Juuli selle Liisuga na alati ühes on. See on Liisu temp, et Juuli nõnda saunalaste eest seisab!” Ja ta waatas kurjalt tütre otsa ning pani piibu põlema.

 Ema tuli tagasi.

 „See oli ikka asjata, et sa Juulale jahu andsid,” rääkis Madis, „niisuguse wargapesale on tarwis tuli otsa panna!” – Ja Madis rääkis Sassa

43

luo perenaisele ära, kindlasti arwates, et Sassa waras on.

 „Wõib olla!” ütles Ann, „Juula nuttis ja rääkis, et neil kõik otsas on!”

 „Küll ma kuulan asja järele,” ütles Madis, „ja siis, kui koolmeister arwab, et Sassa waras on, siis lähewad nad siit, mis wirinal: Oheliku Madis wargaid ei salli!”

 „Ja jah,” – aitas Wokikeps kõrwalt, „ei tea, kes wargaid wõib kannatada!”

 Jutt pööris aga warsti jälle India maa peale. Kahjatsedi naiste oleku üle ja Anu arwas: „Küll on ikka hullud inimesed, nii noorelt panewad tütred mehele!”

 „Eks ta ole üks hirmus asi!” arwas Mari. „Need lähewad ikka küll otse kohe põrgu! Ei tea, mis sa arwad, kui praegu meie Juuli wägise saaks mehele pandud ja weel niisuguse onni sisse, kus kõik nii kole on! Ei, seal piab süda küll haledaks minema!”

 Mari heal läks pehmeks.

 Pisukene Hans tõstis pea ema rinna najalt ülesse ja sosistas tasa: „Mali tädi nutab!”

 „Jah, mis seal teha?” arwas Madis, „eks igal maal ole omad hädad, ja eks igaüks kratsigu omad kärnad!”

44

 „Aga meie kohus on ikka ka aidata!” ütles Mari, „kuidas meie muidu ristiinimesed oleme? Mina annan homme küll kümme kopikut missioni heaks!”

 „Mina arwan, isa, et meie piaksime ka andma!” tähendas Anu ja waatas mehe otsa.

 „Aga kes minule annab?” küsis Madis.

 „Jumal!” wastas õde Mari ette heites.

 „Ma arwan küll, et meie igaüks piaksime andma,” seletas ema. „Raha on küll kallis asi, aga nagu sa lugesid, on ka häda suur! Ja küll Jumal meile jälle annab, ega Tema oma lapsi maha ei jäta!”

 „Ega Tema teid maha ei jäta!” laulis sant pereema jutu järele. „Siit maja rahwas on ju rikkad ja rikkus tuleb Jumalast!”

 Ja sant koputas jälle piibu wastu pöidla küint tuhast tühjaks.

 Madis laskis suitsu suust wälja. – Raha seisis alles laua peal. Ta mõtles järele. Ta nagu wõitles iseenesega, sandi jutt oli talle meele järele! Siis lõi ta silmad lahtise lehe peale, siis raha peale, ja ütles healt alla laskes: „Selle raha anname meie homme missioni heaks!” – Ta waatas Anu otsa. Anul oli selle üle wäga hea meel. Peremees sülitas.

 Seal tuli ka Anton tagasi.

 „Kus sa siis olid?” küsis peremees, „sa jäid nüid ilusast missioni sõnumist ilma!”

45

 „Ma käisin missioni tegemas!” wiskas Anton pahaselt wastuseks, kuna ta silmad raha peale langesiwad. Siis laskis ta enese raskelt ja ohates seina äärde aseme peale ja hakkas urisema:

 „Küll on külas kümme nalja

 Kümme nalja naljakamat...”

 „Sul ikka omad koera laulud!” wihastas Madis, „tõuse ülesse ja lueme õhti palwe ära!” ja ta ei lasknud Antonit edasi laulda.

 Anton ajas ülesse, et üleüldisest palwest osa wõtta.

6.

 Silmapilk, kui Juula koju oli jõudnud, pandi pada tulele, et rukkijahu rokka keeta. Oh, kuidas nüid pisukene pere emat awitas. Toodi täksis kirwega peenikesi laastusid kuiwa puualu küljest lahti, et nendega tulele hoogu anda ja pajale ruttu teha! Warsti oli ka sauna kere suitsu täis, mis oma wesihalli keele üle ukse pealmise paku ajas, kust ta ilusa ühe tasase keeruga ülesse räästa alla puges.

 Selsamal ajal tuli ka Sassa koolist koju. Tal oli wäga süda täis, ja ilma, et ta teretanudgi oleks, ehk mingisugust sõna ütelnud, wiskas ta tühja leiwa koti akna alla laua peale, sülitas ja wiskas enese siis, nõnda mis prantsatas, pikali aseme peale.

46

 Pisukene Robi jooksis Sassa juurde ja hüidis:

 „Sassa, Sassa, meie teeme lahulokka!” –

 „Kasi minema!” ütles Sassa wihaselt ja lükkas Robi eemale.

 Ema waatas kurjalt Sassa otsa. Kui aga see, nagu surnu seal edasi põõnutas, küsis ta osawõtliku healega: „Kas sa haige oled?”

 Sassa ei lausunud ei musta, ega walget!

 Natukese aja pärast läks ema Sassa juurde, pani käe tema otsa esise peale ja küsis weel armsama moega: „Kas su pea walutab?”

 Pisukene Leeni küsis ka: „Kas Sassa pea walutab?”

 Toodil ja Robil ei olnud aega enam Sassat sugugi waadata: need oliwad paja kallal ametis.

 „Ära päri!” wastas Sassa läbi hammaste ja ajas ise kurja suust wälja, „mu süda on nõnda täis, et ma sööks ta, naraka, ilma soolata ära!”

 „Mis sul wiga on?” küsis jälle ema, ilma et ta selle peale iseäranist tähelepanemist oleks pööranud, et poeg nõnda ilusasti suud mõistis pruukida.

 „Ma ütlesin sulle: ära päri! Pia suu ja anna süia!” käskis Sassa, just nagu mõni wana inimene,

47

kellel palju waewalist elu juba selja taga on. Niisuguse wana mehe jutu pärast kiitis isa teda alati ja Sassa katsus ka kõik wanameeste sõimu ja muud sõnad jutu sisse panna!

 Ema jättis poja rahule. Seda rahule-jätmist ei jõudnud Sassa aga just mitte wälja kannatada, ja nagu ise enesele rääkides hakkas ta wanduma: „On aga see ka üks hobune! Just kui tua wana ruun! Ja sihukene piab ka au pärast koolmeister olema?! Just kui jamps peast,” ja Sassa pani jälle wande sõna oma jutule kinnituseks.

 „Mis ta suga tegi?” küsis korraga Juula, kelle healest kuulda oli, et ta poja poole hoiab.

 „Piinab just kui neegert, saatan!” tõmmas poisi jõmsikas edasi, ilma et ema teda oleks keelanud. „Kuradi krae, mina tema waras?! Nädal otsa piinab teist nagu timmukas! Ise läheb Tomilgale külasse. Mina ootan, ootan: läheb juba pimedaks; kedagi! Wiimaks tuleb. Ta wana ruunaunenägu, unetanud ära, et ma nurkas seisin! Tuleb sisse: „Oo, Sassi!” ütleb narakas: „sa ikka alles siin! Mine nüid koju: esmaspäawal õiendame luod ära!” Aga seda ma ütlen: „mina kooli enam ei lähe, wõi lööge kas maha!” Ja poiss hakkas kiusakalt nutma.

 Ema kuulas. Ta süda hakkas sees peksma, ta tundis selgesti, et pojale ülekohut oli tehtud, muidu ei oleks see nõnda rääkinud.

48

 „Ema, Sassa nutab!” ütles Leeni! Ka Toodit, Robit jäiwad kuulama.

 „Eks lõigand müda molu!” õpetas Toodi kõrwalt. – Sassa nuttis edasi.

 „Mis sa lõugad, Sassa!” julgustas ema, „ise juba pool meest, mis sa karjud?! Räägi, kuidas lugu oli. Isa tuleb warsti koju, siis räägime temale; küll isa näitab, mis see on: waese rahwa last Jumala muidu taga kiusata. Räägi aga puhas wälja.”

 Kui Sassa nägi, kuidas ema tema walust osa wõttis, sest teisiti ei wõinudgi see olla: ema teadis wäga hästi, kuida waeste lastega ja waestega maailmas ümber käiakse, – siis rääkis Sassa kõik ülesse, kuidas Lehtmetsa Anni rukki-püili leib ära kadunud, kuidas poisid teda narrinud, kuidas koolmeister teda wargaks pidanud, kuidas ta wastu ajanud, nurgas seisnud, koolmeister tema järele waritsenud, poissa waritsema pannud ja mis wiimaks laupäewal sündinud.

 „Ja kus need koorukesed jäiwad, mis sa korjasid?” küsis ema.

 „Koolmeistri mokas! Eks ta õgib neid nüid!”

 „Küll on aga kadedad,” arwas ema, „mitte leiwa koorikest ei tohi wõtta! Jumal teab ikka, mis wiimaks saab? – Maa on peremeeste jagu,

49

marjad ja linnud on sakste jagu, leiwa koorukesed, mis lapsed maha pillawad, need on koolmeistri jagu, – eks hakka wiimaks loomaks: tusti maad, sügisel saad weel hästi süia ja siis marsi laua peale! – „Noh, kes selle Anni leiwa ära wõttis?” küsis ema lõppeks.

 „Tua Juku, wõi Oheliku-onu pai-poiss!” hirwitas Sassa. „Tema nahas ta on, aga kas minusugune tohib ütelda! Aga, las’ ma saan suureks, küll ma ta, saatanale, näitan, kus põhja-tuul on.”

 Ukse taga oli kobistamist kuulda. – Sassa pidas kinni – ja sisse astus Toomas, kott õlal.

 „Isa tuli!” kisendasiwad Toodi ja Robi korraga, ka pisukene Leeni hüidis: „Isa tuleb!”

 Isa tuli koju ja tõi majasse leiba ja muud toidu poolist, aga teda nähti ka õige täis olewat. See paistis Juulale juba eemalt silma: Tooma nägu õitses, nagu tuliroos, sammud oliwad segased, keel pehme ja silmad kiirgasiwad salalikult naeratades.

 Sinnasamasse, kus Sassa oma leiwa koti oli wiskanud, wiskas ka Toomas oma kandami, ilma et ta seal juures sõnagi oleks kõnelenud. Ta waatas sauna ümberringi ja kui ta kõik oma koha peal leidis olewat, istus ta laua äärde puu järje peale.

 Juula ei lausunud ka sõnagi, waid tegi kolde kallal tegemist.

50

 Lapsed oliwad juba isa tujudega harjunud; nad teadsiwad wäga hästi, et niisugusel korral, kui, isa naeratawa näoga koju tuli, siis ta mitte heas tujus ei olnud. Nad hoidsiwad eemale; Leeni nägu läks tõsiseks, waatas korra isa peale ja siis hakkas ta ema sabast kinni.

 Toomas köhitas. Juula lõi silmad Tooma peale: niisugune köhitamine ei tähendanud head. Siis ohkas ta eneses: „Oh Issand ja Jumal!”

 „Soo-oh!” oli esimene sõna, mis üle Tooma huulede tuli; aga see tuli nii pilkawalt, nii põlgawalt. „Wõi sedasi wõetakse isa wastu? Lapsed tulge teretage oma isa!”

 Ükski laps ei liikunud paigast.

 Nad juba teadsiwad, et isa neid niisugusel korral oma teretamisega otse waewas, kuna seda muul kordadel iialgi tarwis ei olnud.

 See laste wastutõrkumine tõi aga alati riidu majasse. Toomas hakkas wägise nõudma, lapsed karjuma ja Toomas läks seda wihasemaks.

 „Juula! tule siia!” käskis mees wihaselt.

 „Mis sa tahad?” küsis naine hädalise wastiku healega, niisuguse healega, kust tüdimus wälja kõlas.

 „Tule siia!”

 „Heldekene, mitte sööki ei lase ka walmis teha, just kui meeletu!” Ja Juula jäi kõige oma lastega paja juurde.

51

 Juula wastutõrkumine ajas Tooma iseenesest ära. Ta teadis wäga hästi, et naine tema tujusid ja nende tagajärge ka teadis, aga ometi temale wastu pani, temale, kes noorel põlwel tore, eestkätt poiss oli olnud, kes hoopis parema naise oleks wõinud saada, kui Juula oli, kas mõne peretütre, ehk koguni kodu wäiks minna! – Ja kas Juula seda ei märkanud, et tema just Juula pärast joob? – Ja nüid see Juula, see pahandab teda, ei austa teda mitte põrmugi, ei wõta teda wastu; seda Toomast, kes enese päris tubli mehe tundis olewat, keda peremehed heameelega linu harima tellisiwad. – Ainult Juula ei nähtud tema wäärtust tundwat. See ajas Tooma kopsu üle maksa.

 „Ma ütlen, tule siia!” karjus ta metsiku healega.

 „Mis sa ometi möirad?'

 „Käi siia!” karjus korraga Toomas ja ta silmad kiirgasiwad, nagu wihasel kassil.

 Juula jäi oma koha peale seisma.

 „Ma tahan katsu, kas mul majas on weel mehe sõna, wõi mitte?” Ma ütlen sulle weel ükskord: „Juula, tule siia!”

 „Issand ja Jumal!” ohkas Juula, „just kui hull! Elab mitu nädalat kottu ära, siis tuleb koju, nagu metselajas: möirab, karjub, peksab! Isa, Pojuke, püha ristike, sa lähed ikka peast segaseks!”

52

 „Oh sa kuriwaim!” wandus Toomas püsti karates, „wõi minu oma naine ei kuule minu sõna! Ütle mulle, kurat, mis kirikherra ütles, kui sa mulle naiseks tulid?” – Ja ise wastas ta: „Naised, kuulge oma meeste sõna kõige asjade sees, kas sa kuuled: kõige asjade sees, kui oma isanda sõna, – saad aru: isanda – sõna? – Sest naised on oma mehe meele – walla – all? – Ja nüid sina ei kuule?! Ma tahan katsuda?!”

 „Mis sa katsud, wa metsaloom!” hurjutas Juula ja seisis paigal, nagu post, „aga ju ta sulle ka ütles: – „Mehed, armastage oma naisi ja ärge saage nende peale wihaseks!”

 „Wõi suud pruukima!” põrutas Toomas jalgu wastu maad ja kargas Juula kallale. Ta haaras juukstest kinni ja hoopide wahele karjus ta tampides: „Wõi oma meest oma laste ees õpetama, wõi õpetama? Aga kas sa ei tea, et naised wait piawad olema, sest teile ei ole luba antud mitte õpetada, ega meeste üle walitseda, nagu kiri ütleb: „waid teie peate alamad olema, ega mitte mehe üle walitsema, sest mees ei ole õuna warastanud, waid naine”!” Ta lõi talle pähä, selga, igale poole, kus juures ta ise möiras: „Wõi sihukest luukonti piab mees armastama, ise nagu kärbis? Wat, kus sõnakuulmine; wat, kus meelewalla all olemine on...?”

 Juula kannatas hoobid ilma suurema heale awaldamata wälja. Ta oli nendega harjunud; ainult

53

tasa ja häbenedes kaebas ta iga hoobi all: „Ena, ena, mis hull teeb, mis hull teeb!”

 Lapsed karjusiwad kui ratta peal.

 Toomas ei saanud aga Juulat weel maha tõmmatagi, mis harilikult ikka sündis, – kui Sassa aseme pealt ülesse kargas, isa turjast kinni haaras ja tema nõnda kõwasti tagasi tõmbas, et ta põlwili kukkus ja käed naise küljest lahti laskis.

 Seda pilku tarwitas Juula ja nagu tagaaetud metsloom jooksis ta saunast wälja.

 Toomas oli selle ilmumise üle esiotsa üsna uimane ja kohkunud; kui ta aga näo selja taha lõi ja seal Sassat nägi, siis kukkus ta süda weel enam täis. Ehk küll joobnud ja wäsinud, ajas ta enese ruttu püsti ja tõmbas poisi sülle. Äge wehklemine algas poisi ja isa wahel. Teised lapsed karjusiwad, kui pöörased. Küll katsus isa poega kinni hoida, aga joobnud käed ei mõistnud niisugust elawat looma pios pidada: Sassa rabeles enese lahti ja oli teisel pilgul ka saunast wäljas. – Selle aja sees oli Toomas puu istme kätte saanud ja kõigest jõust wirutas ta selle Sassale järele.

 Pisemad lõugasiwad edasi. – Toomas oli suurest sibamisest üsna wäsinud. Wihaselt wahtis ta enese ümber, aga kui ta peale laste midagi seal ei näinud, laskis ta laste poole pool-kükakile, ajas suu pärani ja hakkas niisama täiest kõrist kisendama, nagil lapsed, kus juures ta oma pead raputas.

54

 Lapsed kohkusiwad ära ja jäiwad wait. Toomas tõusis püsti ja laskis enese wäsinult endise istme peale akna alla, laua äärde.

 Äritusest ja pojaga wõitlusest oli ta päris wäsinud. Weel rohkem mõjus aga tema peale see, et Sassa temaga nõnda oli ümber käinud. Ta hakkas arwama, et Juula salaja tema wastu lapsi hässitab.

 „Hoidku aga ennast,” ümises ta iseeneses, „ja oma nahka nüid! Wõi juba mind peksma, isat maha tõmbama?”

 Ta waatas laste peale. Need oliwad waikseks jäänud, kolde äärde kokku kogunud ja seisiwad seal hirmul ja kohkunud.

 Laste ahastuse ja hirmu tundmine mõjus Tooma wiha peale tasandawalt. Ta nägi, kuidas lapsed teda kartsiwad, tema tugewuse ees wärisesiwad. Nii oleks pidanud Juula ka ennast ülesse pidama, kui ta Tooma poolt armu oleks pidanud leidma; kuid Juula ei teinud seda iialgi: ta rääkis wastu, ehk ohkas nõnda, et Tooma süda täis kukkus.

 Laste õnnetu nägu ja ahastawad silmad tegiwad Tooma meele haledamaks.

 „Mis see Juula teile seal keedab?” küsis ta waiksemalt.

 „Lahu-lokka!” wastas Robi, ja pühkis nina.

55

 Toomas wõttis koti laua pealt ja otsis sealt midagi.

 „Tulge siia ja lööge isale laksu!” ütles ta juba kaunis lahedalt.

 Kui ta aga nägi, et lapsed teda ikka kartsiwad, ütles ta kurjemalt: „No, tulge ikka, tulge! Ega ma teid ära ei söö!” – ja näitas koti suu august saia.

 Häbelikult ja pool kartes astusiwad lapsed isa juurde.

 „Noh, Leeni, löö laksu!” käskis isa.

 Leeni pistis häbelikult näpu suhu.

 „Wõta aga, hea laps, sõrm suust ära!” õpetas isa, tõmbas tütrel sõrme suust wälja ja ütles: „Wat sedasi; nüid saab laps saia!” ja ta ulatas Leenile kopikuse saia.

 See julgustas poissa, ja ilma, et Toomas neid oleks käskinud laksu lüia, hoidsiwad nad omad pihud selleks walmis. Kui Toomas ootawat Toodit enese ees nägi, ütles ta: „Kuule poiss, pühi enne nina puhtaks, siis wõid alles saia saada!”

 Kui kõik saiad kätte oliwad saanud ja neid sööma hakkanud, wõttis Toomas põue taskust pudeli täie wiina ja hakkas selle korki pealt ära kiskuma. Punn oli aga nõnda kaela sisse läinud, et teda wõimata

56

oli kätte saada. Wiimaks leidis Toomas maast orgi, lõi sellega punni sisse ja rüipas paar head lonksu.

 Wiin mõjus. Toomas jäi ikka pehmemaks. Esite pahandas ta, et lapsed sõna ei kuule, ähwardas Sassat ja emat maha lüia, kui need sisse peaksiwad tulema. Kui aga Sassat emat ikka weel ei ilmunud, läks ta rõõmsamaks: ta nägi, et emat poega teda tõesti kartsiwad.

 Toomas rüipas edasi! Ta wõttis lapsed oma põlwede peale ja hakkas neile kõiksugu joodiku juttu ajama.

 „Kas teie ka isat peksate, kui suureks saate?” küsis ta, silmi waewalt lahti ajades, laste käest.

 „Ei!” wastas Robi.

 „Miks sa ei anna Toomale tappa?” küsis isa.

 „Toomas lööb maha!” wastas Robi.

 See wastus oli Toomale meele järele. Ta lubas Robile mõisa osta, teda ühes kõrtsi wiia ja pakkus lastele wiina, mida need ka katsusiwad.

 Kui lastel saiad söödud oliwad, liuglesiwad nad ükshaawal isa põlwe pealt maha ja pugesiwad nurka aseme peale, kuhu nad ka warsti magama uinusiwad.

 Toomas istus kaua aega weel laua ääres ja jõi wiina.

57

 Nagu prohwet, kes nägemisi näeb, tõstis ta omad hallid silmad ülesse lakke, lõi siis meelepahaga rusikaga wastu lauda ja pomises omale habeme sisse, kus juures pea igakord alla wajus. Wist ei olnud ta wiha weel täiesti lahkunud. Aega mööda jäi Tooma pea ülessetõstmine, mis eemalt nagu kana joomine paistis, ikka arwemaks, ja iga kord wajus ta uimane pea ikka madalamale ja madalamale, ja wiimaks jäi ta norinal, pead alla hoides, magama.

 Seda pilku oliwad emat poega just waritsenud.

 Nad oliwad külma eest lehma juures agerikus olnud ja sealt korda mööda waatamas käinud, mis Toomas lastega teeb. Kui ema nägi, et Toomas waiksemaks oli jäänud, läks ta süda kergemaks, ehk ta esialguses küll oli ütelnud:

 „Minu pärast löögu ta nad kas wõi maha: saawad waewast lahti!”

 Kui aga Toomas juba tükk aega enam pead ülesse ei tõstnud, ütles Sassa: „Isa on juba üsna wedel!” ja emat poega läksiwad mõlemad sisse.

 Ettewaatlikult wõtsiwad nad Tooma istme pealt maha ja weeretasiwad ta, nagu koti, nurka laste kõrwa. Wana kasuka wiskas ema talle peale, mille all nüid pere-isa sügawat ja magusat und hakkas noristama.

58

 Selle järele asuti laua pealse koti kallale. Seal sees oli pudel wiina, tükk sia liha, pool pätsi leiba, rätiku sees toobi wõrt tangu ja mõni sai.

 „Aga kus ta raha piaks olema?” päris Sassa.

 Mindi Tooma juurde ja otsiti taskud läbi, kust kott kolme rublaga kätte saadi.

 Ema wiis liha ära, tangud ka, leiwa pani ta aga laua peale.

 Kui kõik korda oli seaditud, hakkasiwad emat poega sööma. Ema oli suure puu waagnaga rukkijahu leeme lauale pannud ja nüid asusiwad nad teine-teine poole laua äärde ja hakkasiwad wedelat rokka elpima.

 Mõlemate kõhud oliwad õige tühjad. Mõne lusika täie järele küsis aga Sassa järsku:

 „Kaua ma seda siin paljalt wihun? Lõika ometi leiba ka juurde!”

 Ema ei tahtnud seda heameelega teha, sest kauaks pidi siis poolest pätsist saama, ning enne homset juurt ka ei saanud panna.

 „Eks sa katsu niisama süia!” wastas ema wastikult.

 Sassa lõi omad pahased silmad ülesse.

59

 „Oo –, wõi söö niisama?!” wastas ta kurjalt: „wõi söö niisama? Katsu, et sa leiwa lahti saad! Nüid ei taha leiba anda, aga isa käest ära jooskta – oli hea küll?”