Oma luba, oma luba.

Wälja annud

J. Pärn.

Tartus.

Trükitud Schnakenburgi kuluga.

1879.

Eesti

Kirjameeste Seltsi Toimetused

No. 29.

Oma tuba, oma luba

ehk

Lahwardi Kristjani ja metsawahi Leenu armastuse lugu.

Wälja annud

J. Pärn.

Tartus.

Trükitud Schnakenburgi kuluga.

1879.

Zensuri poolest lubatud. – Tallinnas, 17. Januaril 1879.

I.

 Mis on minu elu? Üks tühi töö ja waimu närimine, muud mitte midagi! – Ela ja talla, liigu ja lase ennast waewata hommikust õhtuni, ja kelm ja koer, laisk ja päewawaras oled sa weel peale kauba. Mitte head kõhutäit süia ei saa sina kõige oma waewa eest ja riided, need on enam naru-kaupmehe koti-täide, kui minu ihu kate. Maja on minul ka kui hea sia laut ja seegi wõib homme juba teise pärandus olla. Hea meelega muudaks mina teda inimese elumajaks ümber, lubjaks seinad, teeks suitsutoru peale, laudpõranda alla, suured aknad ette, head uksed seinte sisse, tubli ahju sojenduseks; aga siis oleks mina wiimast aastat tema peremees. Iga üks teda siis himustaks, iga üks oma poole kisuks ja wägisi suurema rendiga ära neelaks.

 Seeneta ja uitse aga wana wiisi edasi, siis ei tule sind ükski nuusutama!

 Mu isa oli tubsli puusep, anna Taewa taat tema kehale rahulist hingamist kalmu künkas ja ülenda tema suremata hinge. Tema oleks wõinud ühe aastaga maja teiseks muuta, aga kui mina temale seda nõuu antsin, ütles tema: „Poeg, ole kawal kui madu ja tasane kui tuikene ja jäta kerwes ennem roostetama, kui et sina teda maja juures liigutaks; sellest ei sünni meile muud kui häda! Ja temal jääb õigus. Meie majad ei ole mitte meie omadus, maid wõera, ja wõeral on kül ehk hea meel, et meie teda ilusaks ja nägusaks ehitame, aga siis ka seda suurem õigus enam-pakkujalle ära anda. Linnu kombel lendajad, oleme

meie waesed Eesti rentperemehed, see aasta siin, kes teab kus tulewal aastal.

 See maa ei ole enam meie maa, need majad ei ole mitte enam meie majad, nemad on nüid wõera, meie peale tungiwa rahwa majad ja maad, ja seda õigusega, nemad on meid sõjas ära wõitnuwad, meid orjaks teinud ja nüid peame seda kandma, mis nemad peale panewad. Urise ja nurise süda kui palju sa tahad, aga kel wõit, sel wõimus. See on terwe tõsi ja iga küla laps tunneb seda olekut maast madalast, ja ohkas selle raudahelas sadandid aastaid, aga wiimaks ometigi katkes wägewa keisri Aleksandri I. sõna peale raudahelas ja päike wiskas kiired armulikult pimedusse. Eestlane lunastas rahaga oma maad lapikese wiisil wangist ja ehitas pesakese peale, keda ta oma tuba, oma maa, wõis nimetada. Wõitja armuline keiser Aleksander II. mearis wana haawade peale mõnda salwi, ja iga aastaga paraneb meie põlw, aga wäga pitkamisi. Weel aga lähewad aasta sadanded aja sängi puhkama, kunni Eesti lapsed wõiwad öölda: Nüid künname jälle oma wäljade peal ja elame oma majades. Need põllud ümber selle maja on kõik meie rahwa head ja kurjad päewad näinud. Kui sinul, emalik maapind, suu oleks, kül sina wõiks seletada ja kõnelda, millajal wesi sind weel kattis ja omaks nimetas, millajal hirmsad konnad ja sisalikud su peal roomasiwad, millajal ehk Mammut-elajas su küüra tallas ja millajal esimene Eestlane su selga lõhestas ja su haawadesse esimese peatäie wilja riputas, millajal Kalewi kangem poeg sõa wangert wägewa tegudega weeretas ja Wanemuine temast laulu lõnga kultselt kangaks kudus ja Eesti piigad ja noored mehed õhtutel tema suust lugusid õppisiwad ja Taara auuks kõerutasiwad. Sa maapind wõiksid ka kuulutada, kui palju werd sa wastu tahtmist pidid oma sisse imema, mis orja-piits rahwast wälja pigistas, aga sa magad rahuga. Maga aga rahuga ja toida meid weel, kunni sa jälle rõõmsaid päiwi näha saad; sest tulewased päewad sull toowad rõõmustust!

 Sa ma pind oled juba ligi 200 aastat tugewa kotka tiiwa all, see kotkas, kes sind jõudis ära wõita ja sind omaks teha, see kotkas jõuab sind ka täiesti wabaks teha ja kõik su muhud ja weripaised terawa nuaga maha lõigata ja tugewad waheseinad maha peksa, mis walguse ees põigiti seisawad, siis saab Wanemuine lustil su turjal tantsima ja wanast kenamaid lugusid

– 6 –

luuletama, Lämmeküine laanes kargama ja Wibuane metsas ja wõsus pidutama, Wanaisa aga walguse riigist wannikuid õnnistades maha külwama. Siis seisad sa maapind pruudi ehtes ja kosutad kange mõduga inimese lapsi, kes wahtu wasta taewast Wanaisa auuks wiskawad.

 Siis saawad weel mu kondid kalmu künkas kargama ja Eesti põlwe õntsaks kiitma: Koit kaisutab Ämarikku ja mõlemad hüiawad: „Õntsad need, kes puhtad südames on; sest nende päralt on riik pilwete all ja nende peal.“ Aga nüid tööle, luuletusel on oma aeg, ja tööl oma aeg ja aega mööda asjad käiwad.

 Lahwardi Kristjan sügas kuklatagust, sülitas korda kolm ja tõttas oma koplisse, kus ta kirwe kätte tõmbas ja hau kubusid köitma hakkas. Kewadene päike wiskas sojaste kiired tema selja peale, tuule õhk oli waikne, warsi jooksis higi mööda Kristjani palgeid, ta pühkis märga otsa eest ja ütles:

 „Oma pale higi sees pead sina leiba sööma ja töö on kõige kurja mõtete ots.“

 Ta wiskas kuue kampsoli pealt maha ja kubu sündis koo kõrwa. Arwata sada wihku oliwad walmis, seal astus kärme sammudega metsawaht Kristjani poole, ilma teretamata; kui mõni mõisnik ehk uhke kiriksand, käratses ta juba eemalt:

 „Kristjan, mis sina nüid hullad, sa tead, et mõisa poolest puuraidumine talupoegade rajades ära on keeldud.“

 „Tere ka, metsa isand, jätke käratsemine maha, minu kondrahis seisab, et mina oma põldu ja heinamaad hagudest pian puhastama ja seda mina ka auusaste täidan.“

 „See ei ole tõsi, anna kirwes siia, ja reede tuled kohtusse.“

 „Jäta tülitsemine maha, metsa isand, kirwest mina ka ära ei anna, waid pruugin teda weel wõsude kautajaks.“

 Kristjan haris paju puhma peast kinni ja mõne löögiga oli selle elu rammu kautud.

 „Kui auulikul metsaisandal aeg igawaks metsas läheb ja saapaid muidu tahab kulutada, siis sõitke kahel ratsul mõisasse ja kaewake minu peale,“ lisas ta naerul juurde.

 „Anna kirwes siia, talupoja lurjus!“ kisendas metsawaht, „ehk muidu wõtan teda wägisi.“

 „Mina näen, et tõsi taga on, siis ütlen mina ka suutäie tõtt: Tee et sina minu koplist wälja saad, ehk muidu wiskan

– 7 –

sind kui taku koonalt üle aja; mõisa härra sõitis weel kahe päewa eest ratsul siit läbi ja andis mulle luba, õieti käskis mind, oma kopli hagudest puhtaks laastada ja harwad suuremad puud kaswama jätta. Kas kuuled nüid?“

 „Ära ole nii ninakas, noor mees, tead, et tulewal kewadel kondrahi aeg täis on ja siis uue mõisast pead wastu wõtma, ehk oma teed minema. Mina olen wana metsawaht, sinu isaga mõnda noota wedanud, küllap sinuga ka warsi walmis saan.“

 „Ütle parem: olen sinu isada kaks korda mõisas weriseks peksa lasknud, aga need ilmasüita hoobid äratawad sind iga öösi unest ja kui sina kord hauda kukud, kisendawad nad sulle surma-laulu weel järele.“

 Metsawaht pööris ümber ja sammus minema, tee peal põrutas ta rusikaga mööda püssi-pera ja ütles: „Oh sa wiimane narukael! Näe kui uhke ja ninakas, kül mina su nina otsast tüki maha oskan raiuda. Just kui oma isa suust maha kukkunud, kes mind ilmaaegu leiwa raiskajaks ja Jumala päewawargaks pidas. Oot, oot Kristjan, ühe aasta sees oled sa härra meelest esimine kelm ja metsawaras ja siis jäta Lahwardi talu jumalaga ja kerja kui tahad. Tema nol’k julgeb oma isada weel minu ette heita, kellele ma kaks korda tugewast kupu sarwed pehme koha peale tõmmata aitasin. Noh, ta oli neid täiesti ära teeninud ja minu süda ei waluta sugugi selle üle, ehk kül terwe wald seda ülekohtuks arwas. Tema pojale tahaks mina aga aadri arstiks olla, temal näitab liig must weri sarwe all palatama.“

 Metsawaht Tõmm sammus heinamaal edasi, Kristjan aga istus künka otsas, käed ristis ja ohkas: „Wana isa nülgija olen täna wäga ära pahandanud, temal on libekeel ja ussi meel, kes teab mis õnnetust ta minu peale saadab? Tulgu mis tuleb ja saagu mis saab, mina olen poissmees ja wõin kohta ja tööd igal pool leida, aga tema tütrest Leenust on minul wäga kahju. See on tuline töö inimene ja waatab teistesuguste silmadega Eestirahwa peale, kui tema werejänuline isa, kes täiesti ennast mõtleb kes teab mis unsakas wõi pinsaks olema. Kül tema nüid mõisas oma worsti wormi laiutab ja sõnad aniraswaga libistab. Tõsi jääb tõeks: Eestlane, sa oled iga ühele torkida ja sõimata; wäga kahju, et suur Jumal weel meid mapinna peal

– 8 –

roomata laseb. Minu isal on õigus, kes ütles: Kuri hunt ja Saksa ori on mõlemad ühesugused kiskjad loomad! Aga mina pian hundile wõru nina peale panema, siis ei saa ta hambad mind purustada.“

 Kristjan wiskas riided õla peale ja sammus koju poole. Kodu tõmbas ta sugu paremad hilbud selga ja tõttas otse mõisa ja palus härraga jutule. – Tuapoiss oli Kristjani lapsepõlwne sõber ja teadis härrale Kristjani palumist nõnda ette panna, et teda kohe wastu wõeti.

 Mõisa härra üks priske pitk mees, keskmises elu aastates, astus ettetuppa ja küsis käigi järele.

 Kristjan waatas lahke näuga ta otsa ja ütles: Auulik härra, mina olen teie käsku oma kopli pärast täna täitnud ja teda hagudest puhastanud, aga metsawahi isand Tõmm tuli senna wahele, tahtis minu kirwest ära wõtta ja kui mina seda ei annud, lubas ta mind talust wälja ajada ja kes teab mis weel teha; tulin kohe teie palwelle, mind selle kurja libeda keele eest kaitsta.“

 „Soo, soo, hea kül, oli parem et ise tulid, kül ma temale ütlen, et sind sinu kopli juures rahule jätab; mine aga nüid rahuga koju ja puhasta teda edasi.“

 „Tänan auulikku härrat!“

 Ta kummardas alandlikult ja pööris sammud koju poole.

 Härra waatas taga järele ja urises: „Sellest mehest saab tugew talupoeg, karsk kui hobu, kartmata kui lõwi, aga tasane kui lammas!

 Soo soo, jaa jaa, Kristjani silmist paistab päris Eestlane wälja.

 Selsamal ajal jõudis ka metsawaht Tõmm oma majasse, wiskas mütsi mööda põrandat, püssi nurka, kiskus karwu, trammis jalgadega ja pomises:

 „Homme, homme lähen mina mõisa ja siis Lahwardi Kristjan hoia püksi nööbid kõwad, et neid ööwaht wägist lahti ei kisu. Leenu, Leenu! Kus sina logeled, Leenu!“

 „Mis sul waja on, armas isa?“ küsis Leenu elaja tallituselt laudast jookstes.

 „Pane söök laua peale, minu kõht on tühi; kus ema on?“

 „Oota sugu, söök on kohe laua peal; ema läks üleaia Madiselt linaharja tooma, meie tahame homme sugu weel linu sugeda.“

– 9 –

 
„Sugege aga peale, mina tahan homme ka üht luiest täidetud kubu sugema hatata, siledaks ja libedaks peab tema saama ja pehmeks, et teda ümber sõrme mässida wõib. Nüid on jo talupojad hullud, ja weel iseäranis noored peremehed, tahawad ninasse karata. Warastawad kui kaarnad, hauguwad kui koerad ja arwawad endal kes teab mis õiguse olema.“

 „Armas isa, sind on täna mõni inimene pahandanud, tule siis ja heida magama, ehk homme tulewad teised mõtted ja Eesti rahwas oleme meie ometigi kõik“, ütles tütar Leenu.

 „Kasi koera saba alla oma Eesti rahwaga. Mis kasu on minul Eesti rahwast? Nemad mind ei toida ega kata, ega minule palka maksa, muidu pahandawad aga weel oma uhkusega.“

 „Kes on sind täna siis nõnda pahandanud, armas isa?“

 „Pia suu, seal on Lahwardi Kristjan, kui päris koer, esite weel aasta peremees, raiub puid kust tahab ja kui mina teda selle eest karistada tahan, lubab tema nol’k mind üle aja, kui koera raibet, metsa wisata. Mis arwab ta ennast olema? Mis, mis – tulise päralt!“

 Siin põrutas Tõmm rusikaga mööda lauda, et piima kauss ja wõi taldrik kõlisesiwad; „tema julgeb minu wastu panna.“

 „Armas isa, hakka sööma, sul wõib täiesti õigus olla, aga Kristjaniga on wist õel noota wedada, ta on tark ja kihelkonna koolis õpetud mees.“

 „Mis, mis – sina hakkad weel tema eest seisma? mis, mis! sina minu, ühe auusa metsawahi tütar? Mitte sinu sülge ei ole ta wäärt ja sina piad teda targaks? Kül reede tema punased püksid tarkust kuulutawad. Homme päew lähen mõisa härra juurde ja räägin tänast juhtumist, kül siis saame näha, kes targem on, mina wõi tema.“

 „Armas isa, oleks wist parem, kui sina homme mitte mõisa ei läheks,“ ütles Leenu pool paludes.

 „Kasi wälja!“ käratas Tõmm ja wiha wälkus tema silmist.

 Leenu jooksis wälja, jäi õues aja ääre seisma, pisarad tilkusiwad silmist ja ta ohkas: „Oh Jumal, isa tahab Kristjani kohtu kätte anda; piaks see karikas temast weel mööda minema; mina nutaks omad silmad peast, kui ta koguni mõisas peksa saaks.“

 Tõmm aga istus tuas laua ääres, saatis wihaga leiba luusse ja pomises: „See on minu süi, et nüid oma tütar naru-

– 10 –

kaelte ja wargate eest seisma hakkab. Kihelkonna koolitaja on neid kõiki ühe wormilise õpetusega täitnud ja minu tütar on ka uut õpetust temalt saanud. Parem oleks wõinud mina oma raha maha wisata, kui nüid õpetud tütre käest niisugust hullu juttu Eesti rahwast, ja kes teab kellest weel kuulma pian. Aga mina olen weel Tõmm ja mõisa metsawaht ja pargin enne tütre ja lasen siis ninaka Eestlaste nahka parksepa wiisil parkida.“

 Selsamal ajal tuli metsawahi naene Edu koju. Tütar Leenu läks temale wastu ja ütles:

 „Armas ema, isa on tuas hoopis pahane; Lahwardi Kristjan on teda täna metsas hoopis pahandanud, homme lubab ta tema peale mõisas kaewata, ja ega siis head lugu ei tule. Pai ema, katsu isada sugu waigistada. Minul oleks wäga kahju, kui see noor mees ilma aegu peksu läbi tiutatud saaks. Ta on koolis mind mitu kord aidanud, aita teda, armas ema, kimbatusest.“

 „Mis meil, armas laps, meeste riiuasjaga tegemist on? Aga siiski tahan asja kuulata, aga sa tead, kui wähe isa minu nõuu andmisest hoolib.“

 Leenu jooksis karja lauta, nuttis kibedaste ja ohkas: „Oh jõuaks mina, ma peastaks Kristjani sest kimbatusest.“

 Edu astus tuppa, nägi meest kortsus kulmul ja küsis asja järele.

 Tõmm luges terwe epistli Kristjani uhkusest, ilmatarkusest ja ähwardas jälle peksuga.

 „Jäta wanamees mõni nahatäis mõnele ka wõlgu“, ütles Edu tasaselt.

 „Mis wõlgu, mis, mis? Kas sina ka tema poolt seisma hakkad? Mis!“

 „Ära pahanda ilma aegu, armas mees, mõtlesin, tema on noor inimene ja saaks peksu läbi wäga tiutatud.“

 „Nõnap need naeste mõtted on, just noortele on karistust tarwis, siis ei lähe nemad ninakaks. Talupoeg ei saa peksu läbi sugugi tiutatud, waid aga mõistlikumaks tahutud.“

 „Seda mina just ei usu“, wastas Edu, „waid arwan, et talupoeg peksu läbi weel pahemaks läheb ja pealegi pool hulluks, kui ta enesel arwab õiguse olema, ja Kristjanil näitab sugu õigust olema, sest härra on wist temale luba annud oma koplit puhastada.“

– 11 –

 
„Mis aru teil tütrega täna peas on?“ kisendas Tõmm. „Teie tahate minu üle walitsema hakata ja mind sundida metsawargatega ühte nõuusse heita. Wist on teil mõni kosja nõuu weel selle taga warjul?“

 „Ära nüid jälle wihasta, mina olen omi mõtteid aga sugu awaldanud; kas tütar sedasama mõtleb, ei tea mina.“

 „Siis olge mõlemad üsna wait ja tehke oma tööd ja ärge segage mind minu radalt.“

 „Tee siis, kuda tunned õige olema, aga ära pärast kahetse, kuda sa seda minewal suwel kord tegid.“

 „Siin ei kahetse mina sugugi, noore härja terawad sarwed piawad nüriks lõigatud saama, ja nüid heidan puhkama.“

 Edu pööris tuast õuue ja nägi Leenut mures oma tallitust tallitama ja ütles: „Ei minu sõnad mõju isa juures ühtegi, ta läheb homme mõisa ja kaebab Kristjani peale, aga mina arwan: härra ei tee Kristjanille ühtigi, sest tema on ise Kristjani käskinud oma hobuste koplit puhastada.“

 „So, so, siis ei ole Kristjan jo mõisa metsast hagu ega puid raiunud?“ ütles Leenu.

 „Ei ole, aga isal on käsk käes ka talupoegade piiris metsa kaitsta; on nüid Kristjanil käsk herra poolt, siis ei ole temal ühtegi wiga.“

 Leenu nägu läks lahkeks ja südames ütles tema: „Tänu Jumalalle, seda mina Kristjanist kohe mõtlesin. Isa on ehk täiesti kõwera tee peal, ja toob homme pitka nina mõisast koju, aga see teeks teda weel õelamaks Kristjani wastu. Saagu mis saab ja tulgu mis tuleb, aga minu süda ei anna minule rahu, kui Kristjani käsi pahasti käiks.“

 Teisel päewal tõttas metsawaht Tõmm mõisa, juhtus härraga kokku ja kaebas oma häda: „Kristjan olla tema wastu wäga ninakas olnud, lubanud teda üle aja wisata, sõimanud teda werekoeraks j. n. e., ja ei ole oma kerwest ära annud. Pealegi olla Kristjan juba ennemast mõisa metsast ilma luata mõnda käpanud, aga metsawaht teda mitte kohe kätte saanud.“

 „Olgu nüid kuda on“, ütles härra, „aga see kord olen temale luba annud ja noored peremehed on ikka sugu ninakad, aga kül töö neid taltsaks teeb.“

– 12 –

 
„Härra on wäga armuline Kristjani wastu, ja kui ta kuulda saab, et minu kaeptus suurt ei ole maksnud, naerab ta mind kõige rahwa ees.“

 „Kuule metsawaht“, ütles härra, „Kristjan käis juba eila enne õhtut minu juures ja andis oma sündinud lugu ise ülesse ja sellest wõid arwata, et tema üsna ilmasüita on ja ilmasüita inimesi ei tohi meie jo mitte peksa ega waewata, kui nemad ka meie orjad on.“

 „See on kül tõsi, auulik härra, aga noorte meeste nina peaks sugu tömbim olema, kui ta Kristjanil on.“

 „Jumalaga metsawaht! kui sa Kristjani warguse pealt kinni tabad, ehk wõid tõesti tunnistada, et ta seda teinud on, siis saab tema warga palka ja weel kibedamast, kui mõni wana ja puhtast õppimata talupoeg; sinu sõimamise eest saab tema minu käest noomida ja peab reede kohtu tulema.“

 Tõmm kummardas alandlikult ja läks koju poole. Tee peal aga kirus ta: „Kas nüid pole hull aeg, talupojad jooksewad ise enne juba kaebama, kui nende peale kaewatakse, ja härra seisab nende eest! Kes wiie aasta eest seda nägi? Kelle peale mina siis sugu kaebasin, sai oma kolmkümment, et tagumine ots aga sinas ja siis oskasiwad talupojad mind ka auustada; aga mõisa peab ta ometigi tammuma ja kes teab, mis tujul siis härra on, ehk antakse temale ometigi 15 hoopi, ja seda oleks temale hädasti tarwis.“

 Nõnda oli endine aeg oma wigadega!

_______

II.

 Kewadine päike soendas maapinda ja waatas oma lahke näuga kurja ja hea, õnnelise ja õnnetu otsa. Tema ei küsinud selle järele, mis inimese lapsed temast rääkisiwad, kas teda kiitsiwad ehk laitsiwad.

 Lilled õelitsesiwad niidu peal ja noor rohi kattis kui rohelise tekiga maapinda. Linnud laulsiwad ja rõõm oli kõige looduse sees. Täna oli pühapäew. T. kihelkonna rahwas tõttas

– 13 –

rongis igast küljest kiriku poole; ehk kül töö mõnda weel laupäewal oli wäsitanud, tõmbas kirik ja tema jutluse tegija neid ometigi senna. Ka Lahwardi Kristjan oli kiriku tee peal. Kaks wersta kodust ühendasiwad Lahwardi ja metsawahi kiriku teed. Tee ühenduse kohal istus Kristjan künka otsa, ja pani piipu põlema. Korraga nägi ta metsawahi Leenut tulema. Ta tõusis püsti ja teretas lahkesti. Leenu wõttis terwise wastu ja mõlemad astusiwad kiriku poole.

 „Kas isa ja ema ka täna kiriku lähewad?“ küsis Kristjan.

 „Ei lähe“, ütles Leenu. „isa läks püssiga metsa ja ema jäi kodu hoidma.“

 „Kudas muidu käsi käib?“ küsis Kristjan.

 „Ikka tasa hillukesi, päewast päewa“, wastas Leenu.

 „Kas isa ka minust kodu midagi rääkis?“ küsis Kristjan.

 „Ja, minewal nädalal oli tema hoopis sinu peale pahane. Mina ja ema palusime kül, sind mitte mõisa kaewata, aga tema lubas mind läbi sugeda, kui weel sõna sinu pärast räägiks. Ta kaebas ometigi mõisas sinu peale ja see teeb minule suurt südame walu“, ütles Leenu haleda healega.

 „Ära selle pärast, koolisõsar, muretse, kül mina seda weikest asja seletan.“

 „Sa seletad kül, aga kui sinu seletus midagi ei maksa, mis siis? Isa oleks tuhat kord paremast teinud, kui ta seda tühja asja mitte härra kõrwu ei oleks lobisenud. Pealegi palun mina sind, Kristjan, wäga, et oma ette kõwasti waatad. Minu isa on sinu peale kord wihane ja sellepärast otsib tema igast küljest süid, sind auku lükata. Mina tahtsin sinule sellepoolest kirjutada, aga see on nüid wäga hea, et sinuga kokku juhtusin. Meie olime koolis head sõbrad ja sa aitasid mind ikka hea meelega; wäga kahju, et mina sind nüid aidata ei wõi. Walwa aga wäga enda üle ja ära ärrita minu isa enam; sellest ei tõuse sinule ühtegi kasu, waid ennemast kahju; sina elad metsa sees ja mõni teise inimese kuri töö wõiks sinu süiks aetud saada, seepärast waata ette.“

 Kristjan tõmbas Leenu kätt oma pihku, surus teda armsaste ja ütles: „Tänan südamest nende sõnade eest ja tahan neid täita püida, kus wõin.“

 Mõlemad noored inimesed olid seisma jäänud ja waatasiwad

– 14 –

üks teise otsa ja armastuse tulukene põles mõlemate silmis ja käsi seisis alles käes.

 „Wõta heaks“, ütles Leenu, „mis just oma isast sinule olen teada annud ja ära awalda seda teadust kellegille, muidu saab isa seda teada ja siis käib minu käsi sandiste.“

 „Ole mureta, armas koolisõsar, millal Kristjan enne midagi lobises; weel üks kord tänan sind.“

 Kristjani heal wärises ja ilma et ta Leenule sõna armastusest oleks öölnud, mõistis see küllalt, mis Kristjani süda tundis ja mõtles.

 Leenu tõmbas häbelikult käe ära ja mõlemad kõndisiwad kiriku poole.

 „Kuda nüid kodu elate ja mis ema teeb?“

 „Kuda meie elame? Ikka ka tasakesi, ema on sugu haige ja jäi täna koju.“ „Talu töö on kibe“, wastas Kristjan.

 „Kas sulasid ja tüdrukuid olete ka saanud?“

 „Jah ikka, kaks sulast ja kaks tüdrukut on meil tänawu kewade, arwame nendege läbi saama, mina ise ka, heina ja lõikuse ajal tahame päiwilisi wõtta“, wastas Kristjan.

 „Eks ta ole, minul on ka kibe töö; isa ei wõta enam tüdrukut ja sulane läks ka ära, kes teab, kas uut saame, wõi mitte; isa lubab ka kibeda töö ajal päiwilisi palgata.“

 „Teie maad ei ole suured ja mõisa orjust ei ole teil kaelas, küllap saate läbi“, ütles Kristjan; „mina ei muretseks oma tööga sugugi, aga mõisa heinatükid ja lõikusetükid, need on elu wõtjad. Kül pakkusin raha nende eest, aga härra ei wõtnud seda kuuldagi.“

 „Mis härra sinust nüid kuulab? Mida enam ta talust wälja pigistab, seda temale parem; koolmeistri sõna on wäga tõsi, kes ütles: Talupojad on täied sitronid, kellest iga üks oma tahtmise järele sahwti wälja pigistab. – Aga Kristjan, osta talu ära, waat siis ei pigista sind ükski enam.“

 „Wäga hea nõuu, armas Leenu, aga kust künkast pian raha wõtma? Isa jättis weel wõlgasid minule maksa; laena mulle kolm tuhat rubla ja Lahwardi talu on tulewal kewadel minu.“

 „Oleks minul olema, kohe teeks mina seda; aga usu Kristjan, minul ei ole kolme kümment kopikatki“, wastas Leenu naerdes, „aga mina annan head nõuu: hakka talwel kauplema, harjukesed piawad talwega kolm sada rubla teenima.“

– 15 –

 
„See ei lähe korda, põllumehel on talwel ka tööd küllalt ja ma tahan ometigi katsuda põllust midagi wälja kiskuda, ehk kül suur rent ja sulaste ja tüdrukute palgad pea kõik ära neelawad.“

 „Kristjan, waata sealt tulewad inimesi meie poole, jää jumalaga! muidu tõuseb rahwa lori ja seda mina ei salli, ma tõttan ette.“

 „Jumal kaasa, armas Leenu, ehk juhtume jälle teine kord kogemata kokku.“

 Leenu läks kärmesti edasi ja waatas kord kaugelt weel tagasi, Kristjan aga ütles omas südames: „Leenust peab Lahwardi perenaene saama, kui Jumal aitab.“

 Mis Leenu mõtles, ei tea meie jutustada; kirikus aga nähti teda kaua põlwili Jumalat paluma ja kui ta püsti tõusis, olid ta silmad nutust punased. Kes teab, mis ta südant täna surus. Ka Kristjan kuulas magusalt jutlust, läks peale kirikut koju, aga tee peal ei näinud ta Leenut enam, ehk ta kül ümberkaudu wahtis.

 Neljapäewal tuli mõisa kasak Lahwardille ja andis käsku: Kristjanil homme mõisa kohtusse tulla. Kui külm wesi jooksis see käsk üle Kristjan ihu ja sadanded mõtted jooksiwad tal läbi pealuu.

 Tõisel päewal läks ta mõisa. Härra pidas ise kohut, kuda seda enne talurahwa kogukonna kohtu seadmist igas mõisas peeti. Mitmed mehed saiwad täna tühja asjade pärast peksa, wiimaks kutsuti Lahwardi Kristjanit ette.

 Härra ütles: „Sina oled minu metsawahi wastu wäga ropp olnud ja teda lubanud üle aja metsa wisata, – kas see on tõsi?“

 „Olen seda nalja pärast temale öölnud“, wastas Kristjan magusalt.

 „Niisugust nalja ei tohi sina enam oma huulte üle lubada, kas moista? Teiselt oled teda wereimejaks sõimanud, ja kerwest mitte ära annud?“

 „Mitte minu were imejaks ei ole mina teda nimetanud, waid minu kadunud isa wereimejaks, ja kerwest ei wõinud mina omas hobuse koplis temale mitte ära anda, kelle peremees mina jo kondrahi järele olen.“

 Wiha wälkus sugu härra silmist ja walju healega ütles

– 16 –

tema: „Suu pidama, talupoeg! Minu maa, minu mets, minu kõik; minu ori ei tohi tore olla, kasima kodu ja õppima alandlikku meelt ja teine kord targem metsawahi wastu olema; täna ilma peksuta jääma, aga kui weel ükskord selle pärast kaebdust tulema, siis saama naha peale; kas mõistma? minema!“

 „Jumalaga, auulik härra, tänan kõige hea eest.“

 Lahwardi Kristjan pööris koju poole, aga ta süda kees sees. Koera alandust taheti tema käest täna, aga mitte inimese alandust, parem oleks ta witsa hoopa kannatanud, kui nüid igapäewast kartust metsawahi eest. Ta mõtles senna ja tänna, kuda kõige paremast asja tallitada ja metsawahiga weel sõbraks saada. „Kawalus wõidab rumaluse, tarkust ei ole senna juurde waja, mina tahan kawalusega metsawahi wõita ja sellega alustan warsi.“ Kristjanile tuli mõisa opman wastu. Kristjan teretas alandlikult. Opman küsis: „Kust nüid Kristjanike tuled?“

 „Kuda näete mõisast“, ütles Kristjan.

 „Kuda kohtu asjad läksiwad ka? Härrake oli wist üsna pahane, ja ja, ta ütles minule, et sinu kondrahikese pian walmis tegema ja sinule Jaakupi päewal ütlema, et tulewal kewadel uue saad. Muidu jäeb kõik wana wiisi, kui mõned sõnnikuwedu päewakesed tahab härra juurde lisada. Kui Jaakupi päewal oleme kondrahi läbi waadanud, siis tead ka ja pead ka ütlema, kas tahad talu weel edasi pidada, wõi ära anda. Jumalaga.“

 See oli uus Hiupi sõnum. Wana kondraht oli kibe kül, aga uus sidus wist kõri kinni.

 „Eesti rahwas, sa oled linnu kombel lendaja ja rändaja, su põhi on sinu jalge alt kadunud,“ ohkas Kristjan.

 Kristjan jõudis senna kohta, kus tee metsawahile pööris. „Kas pian täna senna minema, wõi mitte? Ei, täna ei kõlba, aga ma ootan aega ja siis tahan mina oma waenlast ta oma pesast ülesse otsida, aga enne tõmban noota ta ümber; nõnda, jah, nõnda läheb ta minu wõrku ja mina teen temaga, mis mina tahan. Kihla tahaks mina wedada, et ta oma tütart ilma keelmata minule annab ja ei ilmaski enam minu peale kaebama ei jookse. Aga nüid koju ja raha teenima. Rahaga on midagi nende päewades teha. Rahaga olen mina elus, aga rahata seisaks surm suu ääres. Üksinda raha abiga wõin mina ennast kõigist waenlastest lunastada ja omad jalad oma tuas ja oma

– 17 –

maa peale toetada. Kõrtsi, jää sina minul tundmata koda, wiin minul maitsmata, aga anna Jumal kätele jõudu, peale tarkust, siis läheb kõik hästi korda. Raha wedeleb igal pool ümber, mõistlik korjab teda ülesse, aga mõistmata lükkab ja tallab tema otsas ja kisendab pealegi: Ma olen waene! ja ei oska teda ülesse wõtta. Mu süda ei pia ta külge sugugi kinni kaswama ja minu Jumalaks ei tohi Mammun saada, aga minu peastjaks wõib ta saada. Leenul jääb õigus, kui ta ütles: Osta koht ära! Minul ei ole weel rublatki selle jauks, aga kes südamest püiab, kül see ka saab ja Jumal tuleb wõitlejalle abiks. Sõimaku mind kes tahab ahneks ehk ihnuseks, aga tänasest päewast on minu ülem mure rahakorjamine. Aga mis läbi wõin mina raha korjata? Üksinda töö ja sugu kauplemise läbi.“

 Kristjan tõttas koju; esimene töö oli kõik oma maja olekut läbi waadata, kas ehk kuskilt raha ei wõiks teenida, ja waata, ta leidis mõnda. Kartohwlid oli temal enam, kui talu tarwituseks waja läks, ta müis üle aru jau ära ja sai 25 rubla. Wilja, iseäranis odre, oli ka enam, ta müis jälle ära ja sai 20 rubla. Ühe lehmamullika ka 15 rubla eest; 60 rubla oli taskus. Rent oli kewade maksetud, seepärast pani ta 50 rubla intressi kandma. Kes kopikat ei korja, see rublat ei saa, ütleb wana sõna ja seda hoidis Kristjan silmade ees. Jaanipäewa ees oli sugu tööde wahet. Kristjan wedas oma hobustega kaupmehe Petersonile raudkiwa neli sülda, sai iga sülla wedu eest kolm rubla; puhastas oma põldu ja teenis jälle 12 rubla. Suwe töö oli raske, ta wõttis päiwilisi, tegi oma heina ruttu ära, nuumas mõisast 50 saadu alla heinamaad ja tegi ära, kust ta 25 saatu omale heinu sai, mis jälle oma 30 rubla sisse tõi. Sügise tuli kõige suurem saamine. Linapõld oli õnnistanud, linad heas hinnas. Kristjan müis kolm kaalu linu ära ja sai 200 rubla; 150 rubla läks rendiks ja 50 rubla wõis ta jälle intressi peale panna. Talw tuli kätte, Leenu sõna, kauplemine annab raha, mõlkus ta meeles. Ta ostis seepi, kaussisid, mõned wärwid ja läks räbalit korjama ja waata, kahe kuuga oli tema jälle sada rubla teeninud. Ühe aastaga oli tema 200 rubla intressi peale pannud, mis oma 10 rubla kantsiwad, aga selle rahaga ei wõinud weel kohta ära osta.

 Jüri päew tuli kätte ja mõisas ootas Kristjanit uus kondraht, see iga Eesti põllumehe kõige suurem rist ja rahwa kamitsas pidaja. Kirju oli ta küllalt. Raha ja päiwi nõueti. Kül pakkus

– 18 –

Kristjan raha, aga seda ei wõetud kuuldagi, waid ta pidi oma nime alla kirjutama ja teda tahtmata wastu wõtma, sest kuhu pidi tema hulkuma minema? Peale kondrahi alla kirjutust palus ta weel härraga paar sõna rääkida. Härra kuulis tema palwet ja Kristjan küsis kohta osta ja tema hinda.

 Mõisa härra oli ime lahke ja ütles: „Sinu koht on 50 taadrit suur, kui sina 100 rubla taadri pealt maksad, siis wõid osta. 100 rubla piad käeraha maksma ja kui kondraht ülemas kohtus kinnitud on, siis kohe tuhat rubla wälja maksma.

 „Seda ei jõua mina weel mitte“, ütles Kristjan, „aga kui Jumal terwist annab, siis tahan nii pea kui jõudu on, seda ära osta.“

 Kristjan läks koju, kondraht oli kül kibe, aga ta tahtis Jumala peale lootes ometigi õnne temaga katsuda.

 Jätame teda raha korjamisele ja waatame mõnda muu kohta, mis tarwisti näha tahab.

_______

III.

 Lahwardi talust kuus wersta lõuna poole seisis Kördi talu. Kördi Andres oli wanast ajast kuulus rikas peremees ja metsawahi Tõmmu kõige suurem sõber. Kördi Andressel oli üks ainukene poeg, kes isa surma järele kõik tema warandust päris. Saul, nõnda oli poja nimi, oli priske lopsaka kasuga mees, aga töö juures esimene wõrke lõng. Oma suud mõistis ta küllalti küla kõrdsis laiutada, aga käed ei teinud kärpse pesagi walmis.

 Saul oli üle kahekümmne aastaseks meheks kaswanud ja isa tahtis temale naist kosima hakata. Juba ammugi oli Andres Tõmmu tütre peale silma wisanud ja teda oma pojale mitmelt poolt ette maalinud. Saul ja Leenu pidiwad mees ja naine saama, see seisis nii kindlasti Andresse ja Tõmmu südames, kui Amen jutluse otsas. Ja mis seisis siis põigiti nende ees? Mitte midagi. Andres oli oma naisega selles nõuus, Tõmm omaga ka, ja noor Saul liibitses tihti Leenu ümber ja nimetas teda pruudike. – Kördi Andres oli kiriku-mõisa peremees, kus rent ei tõusnud,

– 19 –

ega peremeest majast wälja ei ajanud, mis siis wiga? Kui Andressel rattapuid ehk muid tarbepuid waja oli, siis sõitis ta Tõmmule pudeli napsiga külaliseks ja pööris koormaga tagasi; see oli siis sõbrade kaup ja kui talwel metsa isandal õle puudus juhtus olema, tegi Tõmm nõndasama ja see oli naabrite asi. Kolm aastat Kristjani kondrahi alla kirjutamisest arwata, ühel sügisel, istusiwad Andres ja Tõmm jälle wiinapuudeli juures ja rüipasiwad aeg ajalt märjukest. Kartohwli kallis wesi peastis keelepaelad lahti ja jutt jooksis mis soras. Andres kiitis oma poega ja Tõmm oma tütart. Wiimaks ütles Andres:

 „See talw saame rõõmsad pulmad, minu poeg on 25 ja sinu tütar 20 aastane, nüid laseme neid paari minna, eks ole tõsi?“

 „Ja muidugi!“

 Käed löödi kokku ja pandiks kallati klaas wiina peale. – Anna Jumal armastuse sidemelle kõwadust, mis isad laste asemel punusiwad. Kus oliwad aga lapsed ise? Saul istus küla kõrdsis ja luges wanapagana piiblit ja Leenu tallitas majatallitust.

 „Kuule Andres, sina wõiksid oma poja minule koduwäimeheks anda; poega minul ei ole, ja minu teinepool jääks üsna ilma toeta, kui mina tütre talwel ära minna laseks“, ütles Tõmm.

 „Seesama lugu on ka minul“, wastas Andres, „aga kõige parem oleks, kui meie lapsed peale laulatust aasta minul ja teise sinul oleksiwad.“

 Leenu astus tuppa, kandis üht wäga kenasti tehtud kasti käe otsas ja ütles:

 „Armas isa, näe mis õnn minul täna on olnud. Üks tundmata mees andis seda kasti minule ära ja siin seisab kiri, kus teda minule kingitakse. Wäga ilus töö, waat kui puhtaste poleeritud. Juba ammugi olen niisugust rätikasti endalle himustanud ja nüid kogemata saanud.“

 Andres waatas tööd ja ütles tasakesi Tõmmule: „Wist on minu poeg seda teha lasknud.“

 „Wõib olla, aga eks kirjas seisa saatja nimi ülewel. Leenu! näita kiri siia.“

 Tõmm wõttis kirja ja luges:

– 20 –

 
Kõige auustuse wääriline metsawahi õis!

 Ärge pange pahaks, kui oma weikse andega Teid sugu tahan rõõmustada. Pidage tööd minu mälestuseks.

 Teid auustaja –

 „Weel taga õelam, ei nime ega elukohta, ei kuupäewa, ei mitte midagi. – Kes on see tundmata auustaja, Leenu?“

 Leenu lõi silmad maha ja ütles: „Ei mina tea.“

 „See on Sauli tegu“, ütles Andres.

 „Wii temale palju terwisid, aga töö on wäga ilus.“

 Andres tuikus koju poole ja Tõmm waatas tema järele; korraga nägi tema Metsa Kristjanit oma poole tulewat. Teda ei olnud ta enam kolmel aastal silmaga näinud ja nüid tuleb otse majasse.

 Kristjan astus tugema sammudega tema poole, teretas auupaklikult ja ajas ühest ja teisest asjast sugu juttu, tõmbas sigaripaki karmanist wälja ja pakkus Tõmmule. Tõmm wõttis ühe, pani põlema ja ütles:

 „Aga mis hea sort.“

 „Käisin hilja aegu linnas oma kondrahti kinnitamas ja raha maksmas, ja ostsin siis paari pakki.“

 „Mis kondrahti?“

 „Oma talu kondrahti; wist olete juba kuulnud, et mina Lahwardi talu ära olen ostnud.“

 „Tule Jumal appi, ei weel sugugi; aga kust nii palju raha said?“

 „Olen korjanud ja kokku hoidnud, tööd teinud ja waewa näinud, kui nii kaugele sain. Tasa ei ole maja weel mitte, aga wõib ehk mõne aasta pärast saada. Mõisa härra käskis mind teie juurde tulla, et tulewal reedel minu majasse tuleksite, kus härra ja metsaherra ka siis on, kus minule üks tükk metsa weel juurde saab antama. Olge siis nõnda head tulema ja minu wõeras sugu olema. Teie olete minu naabri mees ja arwan, et minuga hästi saate elama. Oma esimeseks sõbruse märgiks kingin teile siin ühe kasti sigarisi.“

 Tõmm oli maias sigarite peale, kui kits soola peale.

 „Tänan, tänan“, kargas ta tuppa. „Leenu, Leenu! Metsa Kristjan on oma talukoha ära ostnud! ta on praegu õues ja kinkis minule ühe kasti sigarist. Haiti! nüid saab jälle head suitsu!“

– 21 –

 
Leenu kargas tuast hoowi peale, arglikult astus ta eemalle, aga juba oli Kristjan teda näinud, kes temale wastu tõttas ja armsaste teretas.

 Leenu ütles: „Armas kooliwend, kuda isa ütles, oled sina nüüd oma peremees. Jumal antku sinule head õnne omas tuas oma luba järele targaste elada. Tänan ka südamest weikse kasti eest.

 Pisarad tilkusiwad Leenu palgid mööda ja ta süda tundis lõpmata rõõmu, waba mehe kätt omas käes hoides. Üks sõna Kristjani suust ja Leenu oleks ta kaela kukkunud, aga Kristjan ei tahtnud seda weel teha, ta surus neitsi kätt ja ütles: „Wõta heaks, kül warsi saame üksteist jälle näha.“ Leenu jooksis aita, aga waatas mitu korda tee peal tagasi. Aidas aga palus ta silma weega Jumalat, Kristjanit ja ei kedagi muud temale meheks anda.

 Tõmm tuli jälle wälja ja ajas lõbusasti juttu, wiin oli kõik waenu kautanud ja sigari suits ennemuinasid asju tuulde keerutanud. Kristjan jättis jumalaga ja tõttas koju poole.

 Õhtul istus metsaisand Tõmm oma ahju ääres ja suitsetas kallist sigarit. „Oh kui hea ja magusa lõhnaga, otsegu meeleib. Noh, Kristjan teab, kus ta rauda taob. Ma tahan temale ilusa tüki metsa soowida, sigari kast piab mõisa härra kotist wälja kukkuma, aga kust on tema nõnda lühikese ajaga raha saanud? mina ei ole temast midagi peale weikse pahanduse kuulnud. Oleks parem olnud, et tema peale sugugi ei oleks kaewanud, nüid saab ta ometigi kõigest orjusest lahti ja on priim mees, kui mina. Saul on rikka mehe poeg ja saab sel talwel minu wäimeheks; kui meie Andressega raha kokku lööme, siis ostame wist palju suurema koha ja siis õissa pulmad! Kui lastele kosti läheme, siis seisame ka oma maa peal ja kui Andressega wanaks jääme, eks nemad siis meile ulualust ei luba ja raha saab meil nii palju ikka olema, et pudel napsi kokku juua wõime. Edu ja Leenu, mis arwate tulewal talwel pulmadest?“

 „Kes hakkab pulmi tegema?“ küsis Leenu kartselt.

 „Kes hakkab pulmi tegema? Kes? Mina metsawaht Tõmm hakkan pulmi pidama. Sina, tütar, oled 20 aastat wana ja piad tanu alla saama“, ütles Tõmm tõsiselt.

 „Jäta sonimine teiseks korraks“, wastas Edu. „täna on sinul sugu raske pea ja ei tea, mis suust wälja lobised.“

– 22 –

 
„Mina tean, mis mina lobisen, tulewal talwel saab pulmi ja weel minu majas. Leenu, katsu weimekast täis koguda.“

 „Isa, jäta naljatamine teiseks korraks, minul ei ole weel ühtigi peigmeest, kes laiska metsawahi tütart siis liigutab?“ ütles Leenu naerdes.

 „Weel taga õelam, sina piad laisk olema, kes on seda julgenud oma huulte üle sõnada? Kuule siis, sinul on peigmees kui osi, tugew kui tamme tüwi, punane kui päike, rikas kui kuldonu ja armastab sind kui kärjemett; muidu ei oleks tema sinule täna pruudi ehte kasti kingituseks saatnud. Isaga on kaup küps, küllap poeg pea ise asja õiendama tuleb. Nüid ehk saad juba aru, kes su tulewane pea on,“ sonis Tõmm.

 „Armas isa, jäta naljatamine maha ja heida puhkama; sinu pea on täna sugu raske, seepärast kõiksugused tuulest wõetud pulma lood keerlemas“, ütles tütar paludes.

 „Minu pea ei ole täna sugugi segane ja sinust saab tulewal talwel Kördi perenaine; wana Kört on minu südame sõber ja noor Kört saab sinu meheks!“

 Siin lõi Tõmm rusikaga mööda lauda, et tuba wärises ja wahtis suuril silmil Leenu otsa.

 Kahwatand ja wäristes seisis Leenu oma isa ees, kelle sõnad tõtt kuulutasiwad ja ütles tõsise healega pool naerul: „Armas isa, jäta täna õhtu Kört kördiks ja pudru pudruks, minust ei saa kördi ega pudru wormi, need mehed mõistawad üksinda wiina wormiga ümber käia, aga mitte metsawahi Leenuga.“ Nende sõnadega tõttas ta kambri.

 „Mis sa täna õhtu ometigi arwad?“ ütles Edu pahaselt, „nüid oled meie nõuu awaldanud ja sellega pang wett tulepaja alla kallanud. Leenul näitab Saul hoopis wastu meelt olema. Ühel päewal rääkisin temaga sugu suud mööda Saulist ja ta ütles teda lakekoera olema.“

 „Mis, mis, mis lakekoer? Missugust lakekoera siis tema tahab? Mis, mis?“

 „Jää nüid wanamees rahule ja mine magama, aga oma ainsama lapse und oled sina oma lobisemisega ära peletanud.“

 „Lähme siis magama, aga Sauli naiseks piab Leenu saama ja meie ostame Andresega neile tubli koha.“

 Tõmm tuikus sängi, aga Leenu nuttis kibedasti ja ütles: „Isa tahab mind joodikulle, kaardimängijalle, öösi ümber hulku-

– 23 –

jalle kaubelda. Oh isa, sa ei tea, mis sina täna kõnelesid; anna Jumal seda sinule andeks ja paranda su mõtlemist, – ma tahan selle wastu seista, surmani wõidelda; Saul ei tohi minu ligi astuda, kui tema kümmekord weel ilusam ja rikkam oleks. Ma olen tema rumaluse üle tihti naernud ja nalja teinud ja minu isa arwas seda armastuseks. Tagane Saul ja otsi endalle naist, kust tahad ja kellega sina juba mõnda ööd armastusest kaisutanud oled; mind aga jäta nägemata, minu kätt puutumata. Isa, sinu silmad on nüid pimedad, aga ehk tuleb aeg, millal sa paremad mõtted saad. Kaitse Sina mind, armas taewane isa, õnnetuse eest.“

 Ema Edu tuli tütre juurde ja leidis teda nutmast. Leenu langes ema kaela ja palus: „Armas ema, kallis ema, sa oled jo minu lihane ema ja ükskord ka noor olnud ja armastanud, kaitse mind isa ja Sauli eest!“

 „Ära nüid tütar nõnda meeletu ole. Isa on täna sugu peast segane ja lobises wälja, kellega aega weel küllalt oli ja Saul on jo tõesti sinu wääriline mees ja meie näeks hea meelega, et teist mees ja naine saaks.“

 „Oh ema, armas ema, ära nimeta enam Sauli nime, temale mina eladeski ei lähe, kui teie mind ka raudahelas laulatusele sunniks.“

 „Ja ometigi piad sina minema, see on isa tahtmine ja minu soowimine ja isa ja Andres ostawad teile päriskoha, siis wõite elada, kui linnukesed paradisis“, wastas ema tasaselt.

 „Kui nemad minule terwe taewa ostaksiwad, jään mina Sauli wastu tundmatuks, ehk teie wiite mind enne pulmi pulma ehtes kalmu aeda. – Kannatage weel sugu, ja minu jagu tuleb ka, ja siis antke oma õnnistust senna juurde.“

 „Mis siis Saulil wiga on?“

 „Saul on päris kelm ja päewawaras, öösil nahkhiire kombel lendaja, pühapäewal päris püha Jüri kutsikas,“ wastas Leenu. „Ema, mu süda tahab lõhkeda, kui mina Sauli peale mõtlen,“ ütles Leenu nuttes.

 „Aga kellele tahad sina siis minna?“

 „ Armas ema, kannatage weel sugu, ka minu jagu tuleb ilma kutsumata majasse, ja siis laske mind minna ja ärge keelge mitte, ma olen temaga siis õnnelik, aga teie Sauliga igawesti õnnetu.“

– 24 –

 
„Aga miks oled sa täna Sauli kasti nõnda hea meelega wastu wõtnud? Sellega oled juba ühe sõrme temale kinkinud.“

 „Sauli käest? Ei ema? Saul ei oska niisugust kasti neitsille kinkida, tema ehk püherdab ennast täna kõrdsi mudas, ja mängib unes kaartisid ja läheb siis mööda küla hulkuma, aga minu kastist ei tea tema mitte midagi. Kül kasti kinkija ka kord kasti järele tuleb ja kasti kõige tema saajaga metsawahilt ära weab. Mina ei tunne teda weel mitte, aga ta tuleb, usu seda, ema.“

 „Imeline tütar, sa ei taha oma õnne otsast kinni hakata; kui aga meie kasti kinkijaga sugugi rahul ei ole ja sina otse õnnetuse sisse jooksed, mis piame siis tegema?“

 „Teie saate rahul olema, usu ema; iseäranis sina saad rõõmu pärast hüppama, seepärast aita mind Saulist lahti saada ja pööra isa meelt teise tuulele,“ wastas tütar ja musutas ema käsi.

 „Kes on siis sinu kasti kinkija?“ küsis ema.

 „Teda ei tunne mina weel mitte, aga ta saab minu ja teie meele järele olema.“

 „Mine parem magama,“ ütles ema, „sina näitat sugu peast jamps olema. Tuntud kullatüki lükkad enesest ära ja hoiad tundmatust mullatükist kinni – wiimati ei saa kulda ega mulda külje sojenduseks.“

 „Kaitse mind aga, armas ema, Sauli eest, muud mina sinult ei palu.“

 Ema läks magama, aga Leenu waewas ennast weel kaua, kunni ka une kuub tema silmad kinni surus. –

 Kus oli aga nüid peigmees Saul?

 Tema soris kaardi lehti küla kõrdsis ja jõi pudel rummi oma sõbradega senna juurde, ega mõelnud ei Leenu ega Epu peale, ehk kül mõlemad ennast tema pärast waewasiwad.

 Kesk öösil tõusis ta ülesse, wiskas kaardid laua peale, kratsis kuklatagust ja ütles: „Täna õhtu olen wiis rubla kautanud, kül teine kord jälle tagasi wõidan.“

 Tema tuigerdas koju poole. Tee peal aga nõrkesiwad jalad ära ja kraaw kaisutas teda armsasti, kus kunni hommikuni wäsimust wälja puhkas. Koju tulles sai ta isa käest kül hästi tõrelda, aga Saul ei lausunud sõnagi wastu ja tuigerdas tööle. Ema Epp palus isada, kunni see müramise maha jättis, ja lõuna ajal oliwad kõik jälle wanas headuses ja ühesuguses peawalus.

– 25 –

 
Weel selsamal õhtul kutsus Andres oma poega Sauli enese juurde ja ütles: „Sina piad tulewal talwel eneselle naise wõtma, sedawiisi ei lähe elu enam korda; sa hulgud ümber, jood ja sööd meie waranduse nahka ja ei hooli meie ega omast elust. Naisemehel tuleb oma hool ja mure, kes teda maailma laanest tagasi hoiab. Poissmees hulgub, kui kuri hunt mööda ilma ja ei hooli ühegi warast ega auust. Sinu tulewane naine saab metsawahi Leenu olema, kellele sa eila kena kasti kingituseks oled saatnud.“

  „Mina ei ole ühtegi kasti metsawahile saatnud, aga tema tütar on kena inimene ja wõib minugi pärast minu naiseks saada,“ sonis Saul.

 „See on kena, meie oleme eila kaubad kõwaks teinud ja enne Jõulupühi läheme wiisipärast kosja; aga sina piad Leenu wastu nüid hästi libe olema ja temale mõne weikse kingituse tegema,“ ütles Andres.

 „Kül mina olen, ja eks ma siis tee, aga mina ei tea mis kinkima pian.“

 „Paar ilusaid rätikuid ja põll on esite küllalt.“

 „Kül mina tahan teie tahtmist täita!“ ütles Saul haigutades ja astus kambrist wälja, iseeneses aga mõtles tema: „Nüid panewad mind wägisi naist wõtma, aga Leenu on rammus tükk ja muidu nopib teda mõni muu ära. Isa on jutud kokku ajanud, nüid wõin ilma kartmata tema ligi astuda; aittumal, kui hiir ilma waewata kassi suhu jookseb. No eks ta rikaste juures ikka nõnda ole ja minu isa on jo rikas mees.

_______

IV.

 Lahwardi Kristjan oli nüid ennast, enese tahtmist ja oma maja wangi ja sulase põlwest raha abiga lunastanud; nüid wõis ta tööle hakata, mis ta tegi, tegi ta nüid eneselle. Maja rent ei tõusnud nüid enam maja kasuliku olekuga, nüid wõis ta kirwest ja hööwlit, lubja labidat haljastada ja maja tõesti inimese elumajaks ümber muuta. „Noh, kas meie majad siis inimese elumajad ei ole?“ küsib mõni rentperemees. Siis wastan

– 26 –

otse julgesti: „Niipalju kui mina Tartu, Wõru, Tallinna ja Pärnu ümberkautsed maad läbi käinud olen ja nii mitme rentperemehe juures mina öökorterit ja leiba wõtnud olen, õiget inimese elumaja mina weel teie juures näinud ei ole, kül aga mõne pärisperemehe juures Willandi ümberkaudu. Sügawama järelekuulamise järele on minule ühte ja sedasama laulu lauldud: „Kellele meie teeme? Kellele meie ehitame? Meie käed on lühikese aja kontrahtidega kinni siutud.“ Ja see on tõesti tõsi ja teil wäga õigus. Meie rahwa majad on enamist weel orjalaste onnid ja jääwad nii kaua, kui terwe maa raha abiga orjapõlwest lunastud on. Armuline keiser on meie elu kül wangist ja ahelatest lunastanud, aga maapind on ahelasse jäänud ja wõib üksinda raha abiga lunastud saada.

 Mida enam Eesti rahwas talu ja mõisa kohte ära ostab, seda suuremaks kaswab tema wõimus maapinna poolt ja mida enam ta oma poegi ja tütrid suuremais koolides koolitab, seda enam langewad rumaluse ahelad meie waimu ümbert. Seepärast edasi, edasi tugewas sammus, maapinna ostmises ja koolitamises!

 Lahwardi Kristjan oli kakskümment wiis aastat wana. Tugew kehajõud paistis igalt poolt wälja, nägu punetas terwest werest. Temal oli õnn olnud lühikese ajaga oma maja lunastada ja nüid wõis ta tööle hakata.

 Oma kambri otsa lõune poole külge rajas ta paraja õunapuu aja, istutas weel sügisel kakskümment õunapuud ridasse senna sisse ja palju marjapuid ja tegi warwast aja ümber. Oma õue jagas ta nõnda sisse, et loomad elumaja ette enam ei saanud, ja istutas mitmed wahtra- ja jalakapuud senna ümber. Oma elumaja tuaga ei wõinud tema ühtegi teha, aga kambri tua kõrwas wõttis ta käsile. Ta tahutas seinad seest poolt sugu siledaks, lõi neid puupuradega ära, tegi neid lubjaga siledaks ja wiimaks walgeks. Kambri põranda lõi ta laudadest alla ja tegi lauad nii siledaks, et neid märja lapiga kord kuus pesta wõis. Kõige suuremaks waenlaseks oli Kristjanil suits. Majal ei olnud korsnat, suits tungis igale poole ja oli silmadelle ja kopsule kahjulik. Ka selle wastu leidis ta abi. Ta kiskus wana ahju maha, ostis mõisa herra käest telliskiwa ja tegi oma targema nõuu järele pisema, aga ka kümme kord soendawa ahju sisse ja ahju kõrwa weikse koha, kuhu ta kaks pada sisse müiris, kust jälle lõõrid kambri käisiwad, mis seda täiesti

– 27 –

wähe puiega soendasiwad. Kül palus teda ema, mitte nii palju uuendada, aga Kristjan wastas: „Emake, nüid on meil oma tuba ja oma luba ja wõime ka kord paremat elu alustada.“ Kõik suits läks suitsu toru läbi majast wälja. Mardipäewaks oli töö walmis ja wana emakene lõi iga päew käsi kokku ja ütles: „Aga mis lõbus, mis hea. Kui isa hauast täna tagasi tuleks, ei tunneks tema oma maja enam. Tema külmetas ennast tihti kasuka sees ja nüid oleme särgi wäel ja soe weel üle liiga; aga wist nüid tood nooriku majasse. Mina olen wana ja et jõua enam talu tallituse eestwedaja olla; aga too, armas poeg, üks niisugune inimene, kes minuga hästi lepib, siis saame õnnelikku elu meel elama.“

 „Saab näha, mis talw toob,“ ütles Kristjan, „aga tööd on minul küllalt olnud ja saab weel olema, sest waata ema, meil ei ole weel ühte õiget lauda ega tooli, ei sänngi ega sängi kotti, need asjad tulewad weel muretseda ja et mina soja walge aknatega kambri olen saanud, tahan weel enne Jõulu ka seestpidise oleku eest muretseda; sellepärast on mu isa mind puutööd tegema õpetanud, et mina nüid seda oma kasuks tarwitada wõin.“

 „Tee poeg kuda tunned, aga mõtle ka selle peale, et meil weel palju wõlga on; tuhat rubla ei ole nalja asi.“

 „Seda ma tean, armas emakene, aga kui Jumal õnnistab, saab tema omal ajal maksetud; sa tead emakene, et mina nelja aasta eest wähega peale hakkasin ja nüid mõne nädala eest 1000 rubla wälja maksin ja 200 weel meil tagawaraks on. Jumala õnnistus on minu ettewõtmise juures olnud ja kõige enam on see aitanud, et minu omast koolmeistrist mõtlejaks inimeseks olen kaswatud. Nii tõesti ema, kui minu nimi Kristjan on, tahan seda temale tegudes weel tasuda ja kui mind kuhugi walla ametisse piaks kutsutama, et minul sõna maksude juurde on öölda, siis tahan ka tema palga eest muretseda. Üks inimene wõib palju teha, kui ta aga tahab.“

 „Poeg, ära aga nüid uhkeks saa ja oma tarkuse peale toeta, muidu sigitab endalle palju waenlasi, kes sinule enam kurja, kui head wõiwad teha.“

 „ Uhkus tuleb rumalusest, aga tarkuse peale pian mina toetama, muidu walitseks jo rumalus tarkuse üle ja iga waenlane ei ole mitte kurjategija, maid tihti heategija. Waenlastega on mõnikord lõbusam elada, kui salaliku sõbradega.“

– 28 –

 
„Waata ette, mu poeg, muud mina ei soowi.“

 „Muidugi, armas ema! Ettewaatamine on peaasi elus ja pea pidamine tema kroon; neis asjus on minul siiamaani asi korda läinud, aga saab näha, mis tulewik toob. Sina ütlesid, et pian naist wõtma. Kui mina naise wõtan, siis on mõtte rada kahe wahel jagada ja mitu korda piab mees siis naise tahtmise järele tantsima.“

 „See on tõsi, aga kui sina hea naise saad, siis pole sul selle poolt suurt waewa karta.“

 „Wäga tõsi, armas ema, aga häid perenaisi on wäga arwa leida; puhtast harimata naist ei tahaks mina sugugi wõtta ja pool harituide hulgas on palju haganaid; täitsa harituid minu sugune ei saa, ega kanna minu koht ülewel; sa näed ema, et minul selle poolt kõige kitsam lugu kätte tuleb. Ühe peale olen tihti mõelnud, aga seal saawad wanemad tõesti wastu olema; ometigi õnne pian mina katsuma.“

 „Keda sa arwad, poeg, kas wõin ka teada?“

 „Sinu ees, ema, ei ole minul ühtegi saladust. Metsawahi Leenut olen arwanud.“

 „Metsawahi Leenut? Poeg, see tüdruk on kulda wäärt, aga ta isa oli minu mehe täis waenlane ja nülgis kaks korda tema nahka ilmasüita kombel. Leenu on tuline töö inimene ja sinu wõrt haritud, aga ma arwan, wanemad saawad kõigest jõuust teie wastu panema, ja kus nende õnnistus puudub, läheb abielu luhta. Metsawahi Leenu wastu ei ole minul ühtegi ütlemist, wõid kord õnne katsuda – aga kus jääb Kördi Saul? Kuulsin minewal pühal kirikus, et piab juba tema mõrsja olema.“

 „See ei ole õige“, ütles Kristjan püsti karates, „Sauli ja Leenu wahel seisab tugew müir ja see ei anna nii pea maha kiskuda ja see on: Sauli wiina himu ja kaardi mängimine ning tema rumalus.“

 „Wõib olla, aga wanal Kördil on sugu raha ja see on metsawahi kõige ülem armastus.“

 Ema ja poeg lahkusiwad ühest, aga Kristjanil oli tuli korraga takus.

 Leenu Sauli mõrsja? See ajas une silmist ja köitis käed töö juures kammitsasse. „Kuda saan mina Leenuga kokku? Kus wõin temaga juttu puhuda? Kuda tõmban wanemate

– 29 –

südamed oma külge?“ Need küsimised täitsiwad nüid Kristjani südant. „Pian mina Leenule kirjutama? Mina katsun kiriku teel õnne. Kahju, et mina minewal suwel seda ei teinud, kus Leenuga kaks korda koos olin, aga õnne pian mina katsuma, muidu lendab lind pesast ja minule jääb järele wahtimine.“

 Inimene mõtleb ja soowib, aga Jumal saadab ta teed korda. Laupäewa keskhommiku ajal tuli metsawahi Leenu ise Lahwardille ja otse üksipäini. Kui laps oli ta mitu korda siin käinud, aga nüid juba kümme aastat mitte korda. Temal oli kanga suga waja. Seda oli ta mitmest kohast kuulanud, aga mitte saanud, wiimaks oli ta oma lubaga Lahwardi perenaise käest paluma tõtanud. Wana ema wõttis teda wäga auusaste wastu, rääkis kõigest maja tallitusest, näitas oma maja olekut ja kiitis oma poega kõigis töödes. Kristjan ise oli metsas, aga ema mõistis Leenut nõnda kaua kinni pidada, kunni ta koju tuli. Arglikult ja wäristes teretas Kristjan Leenut ja see märkas kohe, kust poolt tuul puhkus. Aegamööda näitas Kristjan kõik oma uuendusi ja küsis, kuda see Leenule kõlbada.

 „Sa elad, kooliwend, kui pool mõisa majas, eladeski ei oleks ma mõelda wõinud, et sa seda kambrit nii osawalt ehitad.“

 „Aga las’ weel mu toolid, lauad, kapid, sängid walmis saada, siis piaks sa mu maja nägema,“ ütles Kristjan.

 „Kust mina seda enam näha saan. See on ehk esimene ja wiimne kord minul siin majas käia.“

 Ema puges tuppa. Kristjan oli Leenuga üksi.

 „Nüid, ehk ei eladeski,“ mõtles Kristjan, hakkas Leenu käest kinni ja ütles: „Kallis Leenu,“ – ta heal wärises ja käsi nõndasama – „kõik seda maja ja mis minul maa peal on, tahaks mina üksinda sinuga jagada, ma olen lapse põlwest sind meeles kannud, mis arwad sina senna juurde?“

 Leenu seisis wagusi, aga ta wärises. „Kristjan, mõtle mis sina räägid. Sina pärisperemees, ja mina palja metsawahi tütar.“

 Kristjan tõmbas Leenut wastu rindu, surus magusa musu ta huulte peale, mis Leenu sugu wastu tõrkumisega teha laskis, ja ütles: „Leenu, täna ütle Jumala ees, kas tahad minu abikaasaks saada, minuga kõik jagada, mis elu ette toob, anna wastust.“

– 30 –

 
„Jah, Kristjan,“ ütles Leenu julgesti, „ma olen sind ikka südames kannud, aga mu isa ja sinu ema saawad selle wastu surmani seisma.“

 „Minu ema mitte, usu seda Leenu!“

 Wana ema astus kambri, Kristjan tõmbas Leenut, kes kui küps wähk seisis, ema poole ja ütles: „Ema, siin on minu tulewane abikaasa, mu nüidne mõrsja, kelle pärast ma ööd ja päewad tööd teinud ja waewa olen näinud, minule on ta Jumala silma all siin lubanud minu mõrsja olla, ta kardab aga, et sina selle wastu oled.“

 Wana ema wõttis Leenu ümbert kinni, andis temale suud ja ütles: „Tere tulemast, mu tütar; Jumala õnnistus olgu teiega.“ Ka Leenu surus wana emat wastu rindu ja nuttis kui laps. Elades ei oleks ta mõelnud, et ta täna mõrsjaks saab ja weel prii mehele. Ta süda tundis rõõmu ja oleks lõhki karanud, nõndasama ka Kristjanil. Kena walge linaga kaetud laua peal seisis warsi söök ja kõik kolm istusiwad seal ümber ja Jumala inglid laulsiwad wist: Ja rahu maa peal!

 „Suwiste pühade ajal piame pulmad, kui Jumal iga õnnetuse eest hoiab. Senni kaua tahan mina oma maja täiesti korda seada ja siis astu minu pea krooniks seie sisse.“ '

 „Ja mina tahan kõik teha, et ta iludus weel enam õelitseb,“ ütles Leenu, „aga kõige õelam on meil, minu isat ära wõita; tema tahab mind Kördi Saulile naiseks anda, keda ma silma otsas ei salli, aga katsume õnne. – Tulewane talw saab palju kannatust minu peale tooma ja suurt wõitlemist, aga ole julge Kristjan, sinuga Lahwardil õnnelik, ehk sinuta kalmu künkas magades, – see seisab kindlaste mu sees.“

 Noored rahwas lubasiwad asju salajas hoida, kunni pulmadeni ja Leenu lahkus rõõmsas meeles. Tee peal mõtles ta ikka: „Ma olen täna kosjas käinud ja olen mõrsjaks saanud, kes seda enne kuulnud; aga kuda wõidan oma isa?“

 Koju tulles tuli isa wastu ja ütles: „Kus sina täna ometigi ümber ajad? Tahtsin juba sind otsima tulla. Kust said kanga sua?“ ,

 „Lahwardilt,“ wastas Leenu.

 „Ega sa hull ole,“ kisendas isa, „sina käisid Lahwardil.“

 „Kas see siis nii ime asi on?“ küsis tütar, „Lahwardi ema on esimine lahke inimene ja esimine kangur.“

– 31 –

 
„Sina käisid Lahwardil ja olid kõige selle aja Lahwardil?“

 „Seda, isa, kül mitte, ma käisin mitmes kohas, aga wiimaks ei aidatnud nõuu kuhugi, pidin Lahwardilt õnne katsuma.“

 „Ja sina said Lahwardilt sua?“

 „Just Lahwardilt; nemad on nüid õnnelikumad inimesed, kui meie, nende kamber sada korda sojem ja puhtam, kui meil ja kui kena ahju ja keetmise koha Kristjan on ehitanud ja kui mõistlikult oma õunapuu aja sisse seadnud, ma ütlen: koolitud mees teeb koolitud töö, ja harimata jääb oma wana sõnniku hauku istuma; ma olen ka lõunat söönud Lahwardil ja wäga head, puhta kaetud laua pealt.“

 „Ja Kristjan sõi sinuga ühes?“

 „Ja muidugi, ta on jo minu kihelkonna kooliwend, kus mõnda korda ühest kausist sõime ja ühest ämbrist wett jõime; ega see siis ime olnud, kui nüid kümmne aasta pärast seda jälle kord katsusime, ma ütlen: Kristjan on mõistlik mees.“

 „Wõtku teid ja teie kihelkonnakooli, ikka wiskad sa mulle teda nina peale, aga ennem oleks mina sulle kümme kanga suga ostnud, kui et sa täna teda Lahwardilt otsima läksid; ma soowiks, et sa sua homme jälle ära saadaks.“

 „Seda, armas isa, ei ole waja, kui kangas walmis on, siis saadan teda tänuga ära. Lahwardi ema andis teda wäga hea meelega; mõtle, kui head sigarid Kristjan sulle tõi, neil ei näita ühtegi wihawaenu meie wastu olema.“

 ,Ja sina käisid Lahwardil? Seda ei oleks mina eladeski soowinud ja sinu jalad ei pia senna enam minema.“

 „Ära nüid, armas isa, pahanda; oleks mina seda arwata wõinud, et sina nõnda selle käigi wastu oled, ei oleks mina sinna läinud.“

 „See on mõistlik jutt, nüid mine sauna, ema on juba seal – aga ära enam Lahwardilte jookse.“

 Leenu läks sauna, ema esimene küsimine oli, kust Leenu kanga sua saanud.

 „Lahwardilt,“ oli tütre wastus.

 „ Senna ei oleks sina mitte minna tarwitanud.“

 „Kust pidin siis saama? Esmaspäewal tahame kangast käärida ja sukka ja niiede panna.“

 „Tõsi kül, aga Lahwardi rahwas on meie waenlased.“

– 32 –

 
„Seda mina sugugi ei usu, nemad wõtsiwad mind ime lahkelt wastu, näitasiwad oma maja elu korda, söötsiwad mind auusasti ja ma ütlen õieti, ma ei ole kuskil weel nii lõbusaid tundisi elu sees inimeste hulgas elanud, kui täna Lahwardil ja nemad on nüid prii Eesti rahwas.“

  „Tütar, sa jamsid, meie oleme ka niisama priid kui Lahwardi rahwas.“

  „See ei ole tõsi! meil ei ole kämbla laiust tükki maapinda, mis omaks nimetada wõiksime; prii mees prii maa peal on minu silmist suure auu sees.“

  „Siis ehk tahaksid Lahwardile weel perenaiseks asuda, kui Kristjan järele tuleks.“

  „Jah, tuhat kord ennemalt, kui Kördile. Kördil ei ole muud kui suur suu ja lai loba, aga Lahwardi elu korda piaks sina nägema! Ma ütlen, mitte silmapilku ei mõtleks sina enam, waid kui Kristjan mind sinu käest endalle naiseks paluks, oleks sa kohe walmis lubama.“

  „Sa oled peast jamps, wist on Lahwardi ema sulle nõia kooki küpsetanud, ja selle läbi sind oma poja külge köitnud.“

  „Armas ema, nõia kookisid ei oska keegi küpsetada, waid nõia koogid küpsetakse sõnades ja südames; kus süda südant magneti wäega kokku tõmbab, seal on ka ilma raha ja warata armastus. Armas ema, sa wõid mind õnnelikuks teha, kui sa ühe nõia koogi küpsetaksid, mis Kördi Sauli meie majast ära saadaks; seda inimest ei salli mina oma silma otsas.“

  „Läheme tua juurde ja jätame lobin maha. Saul ei ole weel kosjas käinud ja Lahwardi Kristjanille meie sind ei anna, kui ta ka sada korda rikkam oleks kui Saul.“

  „Kui teie mind wägisi mehele minema sunnite, siis ütlen kohe, et mina täna wiimast päewa teie majas olen. Kauba asjaks ei tohi teie mind mitte tarwitada.“

  „Kes sinu käest õieti luba küsib,“ ütles ema pahaselt, „meie oleme sinu wanemad ja meie sõna järele piad sina sellele minema, kellele meie sind paneme. Nõnda laulsin mina ka kord, aga nüid tänan Jumalat, et metsawahi isanda emand olen. Meil on leib ja leiwa kõrwane, kui ka raha kopik majas olnud, ja saab weel olema, kui Jumal kõige õnnetuse eest hoiab ja nõnda on ka Kördil olnud; aga Lahwardil on ennewanast tuline waesus aset pidanud ja kes teab missugusel kombel Kristjan raha on

– 33 –

kokku ajanud, kellega nüid koha ostnud; õigusega ei näita see ometigi olema.“

 „Ära tee, armas ema, pattu niisuguste mõtetega. Kristjan ei ole oma raha mitte warastanud.“

 „Seda ma just ei usu, aga kawalusega enda poole kiskumine on ka patt ja nüid on jo maailm wäga raiskus, iga üks kisendab üksinda raha järele ja mõne kümmnekonna rubla eest annab mees ihu ja hinge kuradille, kui ta aga raha kord näha saab.“ –

 Mõlemad naisterahwas läksiwad majasse ja kammisiwad hiuksid, aga teraw ema silin nägi kohe, et tütre südames midagi põksus, mis enne seal aset ei olnud leidnud.

 „Sa oled ilmrahuta, mu tütar?“ küsis ema.

 „Jah ilma rahuta, sinu sõnade pärast, tõesti ilma rahuta. Mina ei ole Kristjanist weel kellegi käest paha sõna kuulnud, aga Saulist teab iga laps sada juttu lobiseda, ja suurem jagu neist on õiged. Saul on sada korda maantee kraawis wiina wäsimust wälja puhanud, mitmed kümmned rublad kaardi mängimises kautanud, mitmed ööd küla tüdrikute juures jahti pidanud. Ta sõimab ja wannub iga sõna juures – ja sellele tahate teie mind ära müia. Armas ema, sina oled mind waewaga kaswatanud, sinu sõna olen ma kõigis asjus kuulanud, ja nüid – ja nüid – nüid kaupled sina ja isa mind lehmamullika kombel ja tahad wist toop wiina kauba peale.“

 Ema läks lumi walgeks näust ja tütar nuttis kibedasti, wõttis aga armastusega ema kaelast kinni ja ütles: „Kallis ema, sa wõid mind peasta ja isa südant teise mõttele käända, sinu käes seisab mu õnn ja õnnetus, mitte isa käes. Isal on üks kõik, kes mind kosib, Saul wõi Kristjan, kui mina aga tanu alla saan; armastuse järele küsib tema wähe ja ma olen – ma olen – ma – ma olen jo –

 „Mis oled sinna jo?“ küsis ema wäristes.

 „Ma olen – oh ema – ära mind enesest ära tõuka – ma olen –“

 „Tule Jumal appi! kallis Jumal; mis sul wiga on?“

 „Mina olen teie teadmata juba kihlatud mõrssja – sinu käes, ema, seisab nüid minu õnn ja õnnetus – ma olen lapsest saadik Lahwardi Kristjanit armastanud, ja täna olen tema mõrss-

– 34 –

jaks ilma minu mõtlemata saanud; meie kõige suurem mure on nüid teid ära wõita.“

 „Tule Jumal appi, aita Jumal! Sa oled peast nõder.“

 „Hoitku Jumal mind ja iga inimese last selle häda eest, aga mis mina siin Jumala ja sinu ees tunnistan, on tõsi, ja ma ütlen weel üks kord: Ema, sinu käes seisab mu õnn ja õnnetus, täna on mind Lahwardi Kristjan tema tuas, Jumala ja tema ema silma all endalle abikaasaks ja aitajaks palunud ja Jumala nimel olen mina tõutanud tema naiseks saada ehk muidu rahulikult kalmu künkas magada. See lubamine ei ole aga mitte tänasel päewal minu sees häkitselt tõusnud, waid see on aastate kaupa minu sees idanenud; ma olen Jumalalt Kristjanit endalle meheks palunud ja täna on tema kogemata juhtumise läbi mind naiseks palunud ja ka see ei ole tema sees täna tõusnud, waid wist aastaid idanenud, muidu ei oleks tema minule nii ilusa kasti kinkinud ja seda kasti on ta oma käega teinud; sinu käes seisab mu õnn ja õnnetus, armas ema, aita isa juures Kristjanit armsaks teha ja anna siis minu tänast juhtumist teada.“

 „Armas tütar, sa jamsid, mine parem magama, homme saad sina wist teist juttu puhtuma.“

 „Und ei ole mu silmis ja tänasest päewast ei saa minul muud juttu olema, ema, tee oma tütart õnnelikuks.“

 Ema läks kambrist wälja ja mõtles: Nüid on asjad koguni raiskus, meie oleme tütre Saulile lubanud ja tütar on ennast Kristjanille kihlanud; tee nüid mis tahad! Kahju, wäga kahju, et teda täna suga otsima saatsin, aga ta on Kristjanit juba koolis wist endalle ära walitsenud ja Kristjan teda, ja neid armastuse sidemid lahti ja katki kiskuda on raske. Kahju oleks, kui mu armas tütar Lahwardi peremehe naiseks saaks!“

_______

V.

 Lahwardi Kristjan tegi kibedasti tööd oma maja seespidise ehitusega, aga Kördi talus seisis kõik wana isaisade seaduse järel. Rehetua külles seisis siin ka kamber, aga seda wõis ennemasti sia laudaks, kui inimese elumajaks nimetada. Muld-

– 35 –

põrand all, seinad mustad ja nõnda kuda palgid metsast toodud, lagi must ja ämbliku wõrka täis. Aknad nelja pisukese ruutuga, ja needki suitsust mustad, mis läbi walgus sugu sisse paistis. Rehetuba oli ruumikas. Suur ahi ühes nurgas, seinte ümber laudadest lawad, kus hõlekubud sees seisiwad, kus peal rahwas magas, aga ilma aknata. Päewa ajal seisis tua uks lahti ja naised kedrasiwad tuas kasukad selas ja kaks paari sukki jalas, kuda seda igal pool weel täna päew ette tuleb. Puhtus oli siin tundmata wõeras, ja wana kui noor Kört pidasiwad neid inimesi Saksaks, kes puhtamalt elasiwad, kui nemad. Talupoeg, see on Eesti talupoeg, ei wõida puhtalt elada, waid ikka lojusse kombel, oli wana Kordi kõige õigem elu märk.

 Õue peal oli niisamasugune roppus. Elaja sõnnik wedeles mõnikord üle labajala tua ukse ees ja tihti pidas emmis oma poegadega pere laua all tuas talurahwaga ühtlasi oma põrsastega söömaaega ja seda pidas Kördi perenaine suure auu sees. Piima tallitusest ei taha meie siin palju rääkida, aga kui Kördi perenaine linna wõid wiis, oli see rattamäärdega ühesugune ja kärpse, prussaka ja lutika keha jaukesed kaalusiwad seal sees ka oma jagu ja perenaine wabandas, et prügi tee peal wankrist ehk saanist sisse olla pudenenud. Ja ometigi oli Kördi peremees tugew talupoeg ja nõuukas mees. Kördi wanad isad oliwad aga nõnda elanud ja wanaks saanud, mikspärast pidi siis nüidne põlw targemast tegema, ja noor Kört astus igas sammus oma wanemate jälgedesse ja naeris tihti Lahwardi Kristjani ehituse pärast ja sõimas teda uhkeks ninaks ja hilpharakaks.

  Enne Jõulu pühi peeti Kördi majas isa, ema ja poja wahel suurt nõuu naisewõtmise pärast. Wiimne otsus oli: Saul pidi wiimasel pühal kosja minema ja pulmad nelja nädala pärast ärapeetama. Saul pidi esiti metsawahile jääma ja suweks Kördile noorikuga tööle tulema, aegamööda pidi siis Siimu Mihkli talukoht ära ostetud saama ja noor rahwas seal pesa aset wõtma. Kõik wäga kena, kui aga ajad siginewad.

 Wana Kört käis enne pühi kord linnas ja ostis mõned sitsi riidehilbukesed mõrssjale ehteks, paar umiskingi ja mõni pudel odawat keelekarastajat. Nende asjade külge pidi metsawahi Leenu süda kinni jääma.

 Wiimse püha õhtul rakendas Saul hobuse saani ette, pani kiriku riided selga, punase wöö peale, rebusenahka kübara pähä,

– 36 –

paar pudelit karmani, saiakomps ja rätikimp saani sisse, isa ninameheks kõrwa ja sõit alustas. Tee peal tuli wana tüdruk wastu. Kört sülitas wiha pärast, wandus mõne suutäie kurja, keeras hobuse kolm korda ümber ja sõitis siis edasi. Wana tüdruk oli esimine õnnetuse märk.

 Metsawahi õues jäi Saul wälja hobuse juure ja isa astus tuppa, teretas maja rahwast ja ütles endal täna õhtu wirga lehma-mullika ära jooksnud olema, keda ta siit taga otsida. Metsawaht teadis, kust tuul puhkus ja andis luba otsimisele.

 Kördi Andres käis maja läbi ja leidis Leenut tagast kambrist lugemast.

 „Tere ka neitsike, sind olen just täna otsinud.“

 „Tere Andres, mis siis minust tahate?“

 „Sinu isa on sind minu pojale naiseks lubanud ja täna õhtu tulime kosja asju selgeks tegema. Sinul saab wist hea meel olema, et nõnda ruttu tulime; Saul on hobuse juures.“

 Leenu waatas terawa silmaga Andresse otsa ja ütles siis kindla healega: „Andres, teie olete täna peast sugu segane ja sellepärast kogemata meie majasse juhtunud, teie ehk tahtsite oma pojaga Kalmule sõita, kus Tiiu teid ootab; mina ei ole teid mitte ootanud ja minu isal ei ole minu üle selles asjas ühtegi luba.“

 „Neitsike, ära nüid nõnda palju pahanda, Kalmul ei ole meil ühtegi otsimist.“

 „Siis otsib Kalmu Tiiu teid pärast kohtu läbi, teie poeg on Tiiut endalle naiseks palunud ja tema seks lubanud saada ja sellega on kõik jutt meie wahel otsas; siin on kambri uks, nüid wõite minna.“

 „Sest jutust ei saa mina aru,“ ütles Andres, „sina oled minu poja kihlatud mõrssja ja piad selleks saama, nii tõesti, kui mina Kördi Andres olen.“

 Meie wahel ei ole ühtegi kihlusid weel olnud ja teie poja naiseks mina eladeski ei saa, kui isa mind ka sada korda ahelas tema külge köita tahaks.“

 Tõmm astus emaga kambri ja ütles: ,Nüid, tütar, wõta kosjad wastu ja kolme nädala järele saamad rõõmsad pulmad.“

 Mina olen Andressele juba öölnud, kus ta poja kihlatud noorik elab ja ta teeb wäga õieti, kui ta weel täna õhtu senna kosja sõidab; minu silmi aga Saul ärgu eladeski tulgu, mina

– 37 –

tahan waba mehe naiseks saada, aga mitte waeste tütarlaste petja naiseks.“

 „Keda on siis Saul petnud?“ küsis Andres.

 „Minge küsige seda Kalmu peremehe tütre käest, tema saab teile õiget wastust andma.“

 Wiha wälkus Andresse silmist ja häbi pärast oleks ta maa alla pugenud, aga ta tegi waga näu ja ütles: „See on tühi lori ja küla naiste kawal jutt; sina oled minu poja ainukene mõrssja.“

 „Mina olen kord teile teie õiget mõrssjat nimetanud ja nüid arwan, et teil mõistus peas on ja senna kosja sõidate.“

 „Andres, tule tuppa, too Saul õuest sisse ja joome kosja wiinad ära,“ ütles Tõmm, „ja tulewal laupäewal läheb noor rahwas kiriku õpetaja juurde lugemisele.“

 „Kallis isa,“ ütles Leenu, „sind armastan ja auustan mina südamest, agu täna õhtu jäta kosja jutt katki; kui teie wana wiisil pudel napsi tühendada tahate, ei ole minul senna juurde ühtegi ütlemist, aga minu nime jätke seal juures nimetamata ja Saul jäägu parem oma hobuse juurde, ehk sõitku küla kõrtsi ehk Kalmule, minul üks puhas.“

 „Kuda wõid sina nii jõledat juttu Sauli ja Kalmu Tiiu peale tõsta?“ küsis metsawaht.

 „Armas isa, mina ei tõsta ühtegi tühja juttu. Eila tulin kirikust ja Kalmu Tiiu, see ilus noor tüdruk, tuli minuga ühes koju poole; tee peal hakkas ta wäga mind paluma, Kördi Sauli eest ennast hoida, kes minewal suwel tihti neil käinud ja teda lubanud naiseks wõtta, keda Tiiu ka kindlasti uskunud ja nõnda nüid õnnetu inimene olla.“

 Kahwatanud ja wäristes seisiwad Andres ja Tõmm Leenu ees, ega saanud sõna suust, wiimaks kisendas Andres: „See on wale, see on jõle teutamine!“

 „See ei ole sugugi wale ega tiutamine, sõitke senna, siis saate kuulda.“

 Andres tampis wiha pärast jalgu wastu maad, lubas Tiiut surnuks lüia ja terwe Kalmu talu laiali pillata. Tõmm aga seisis sügawas mõttes ja ema ohkas südamest. Wiimaks ütles Tõmm pühalikult: „Kui see kuulutus tõsi on, siis annan teile nõuu, täna õhtul Kalmule sõita ja seal kosja asjad küpseks

– 38 –

teha. Kalmu Tiiu on ilus ja priske tütarlaps ja minul oleks kahju, kui ta sinu poja läbi häbinaeru alla saaks.“

 „Kui see tõsi on, siis pian seda teed käima,“ ütles Andres wihaga „aga Saul saab enne pulmi weel hea nahatäie kuumata.“

 „Seda ei ole waja,“ ütles Leenu, „waid aga kiirid pulmi ja teie saate mind elu aeg tänama, et teile nii lahke ja osawa hinge majasse soowisin.“

 Andres tõttas õuue, kus õnnelik Saul teda külma wäristusega ootas.

 Andres karjus ja mandus maad ja maailma kokku ja sõimas poega esimiseks kelmiks.

 „Istu saani,“ ütles ta wiimaks, „ja pia oma suu kinni, ehk muidu saad mööda kõrwu.“

 Saul oli kui lammas wagusi.

 Andres sõitis kohe teed Kalmule, mis neli wersta metsawahilt kaugel seisis. Saul wärises kui haawa leht.

 Kalmul oli rahwas meel ülewel ja Tiiu istus murelikult sängi peal; Kördi Andrest nähes tahtis ta tuast wälja joosta, aga see hakkas ta käest kinni ja ütles: „Minul on sinuga täna õhtu midagi seletamist, ära karda mind ühtegi, waid anna wastust, see wõib sinu ja minu kasuks sündida.“ Ta tõmbas kahwatand neitsit kambri ja siin wanemate silma all küsis Andres tema loo järele ja kas Saul teda naiseks wõtta lubanud.

 Tiiu wärises kui haawa leht ja ütles kartusega: „Saul wandus minule Jumala nimel, mind enne Jõulu omaks naiseks wõtta, ja ma olin nõder naisterahwas ja kuulsin tema juttu, aga nüid olen mina õnnetu.“

  Andres jooksis õuue, tõmbas poja karwu pidi tuppa, andis mõne matsu mööda selga, wiis siis teda kambri ja ütles: „Kas on tõsi, et sina selle neitsile wandes oled tõuutanud, teda enese naiseks wõtta?“

 „Ja, see on tõsi,“ kogeles Saul.

 „Ja sina oled tema auu tiutanud?“ kisendas Andres.

 „Külap wist,“ wastas Saul.

 „Siis on tema sinu naine ja tulewal pühal saate esimist ja tõist korda maha kuulutud ja ületulewal pühal laulatud.“

 Tiiu langes Andresse kaela ja silmawesi woolas mööda palgid. Tiiu wanemad aga seisimad kui postid kahwatanud.

 – 39 –

 
Tütarlapse nutt tegi Andresse südame pehmeks, ja ta ütles: „Olgu nüid kõik unetud, inimesed oleme kõik, aga jõledasti eksinud olete mõlemad.“

 Kosja wiinad joodi weel sellsamal õhtul ja anded jagati mõrssjalle kätte, kes südames Taewa Isat õnneliku juhtumise eest tänas ja Saul nähti üsna rahul olema.

 Kahe nädala pärast peeti Kördil wäga weiksed pulmad ja iga inimene, kes asju selgemalt tundis, pidas Andrest wäga auusaks meheks ja Tiiu tahtis teda otse käte peal kanda.

 Metsawahi isand aga oli tütre wastu üsna okkaline, kui aga lugu põhjani tundma õppis, lõi ta käsa kokku ja ütles: „Tänu Jumalalle, kes mu tütre õnnetuse eest hoidis,“ ja ema auustas Leenut taewani.

 Kõige rõõmsam oli Leenu, ta oli üht inimest õnnetusest peastnud ja see tegi ta südamelle kergitust; ka Tiiu tänas silmaweega Leenut ja ütles: „Kui ma hingest teaksin, keda sina maa peal armastad, kohe tahaks teda põlwili paluda, sind warssi oma majasse tõmmata.“

 „Täna taewa Taati,“ mastas Leenu, „minule ei ole ninameest tarwis, maid ma tahan prii mehele ükskord oma kätt ja südant anda, aga mitte sunnitud teel. See oli wäga õige, et sa oma saladust minule awaldasid, selle läbi oli minul wõimalik kõige hõlpsamalt sinu nüidsest mehest lahti saada ja sind ennast peasta. Oleks mina kosjad wastu mõtnud, siis oleksime mõlemad elu ajaks õnnetud olnud.“

 Sellsamal ajal, millal noor noorik ja metsawahi tütar kiriku õues teine teisega nõnda juttu puhusiwad, sündis metsawahi majas lugu, mis meie jutustamata ei tohi jätta.

 Lahwardi Kristjan läks kiriku riides metsawahile ja leidis wanameest üksi koju.

 Kristjan andis wanamehele head sigarit suitsetada, rääkis wäga lahkesti maja pidamisest ja enda töödest, tõmbas wiimaks pudeli head weini karmanist ja palus metsaisandat sugu klaasi tema õnne peale kokku lüia ja kõik wana asju unetada.

 Aegamööda noolus metsaisand ja jutt jooksis mee woo kombel. Korraga küsis metsaisand:

 „Mikspärast oled siis minu juurde tulnud? Kas mõnda tarbe puud waja? wõi mis?“

– 40 –

 
„Ärge selle üle palju küsige, tulin just teid kui kõige ligemat üleaidnikku teretama ja oma meelt lahutama. Et teie aga tarbe puiest juttu tegite, siis ütlen otse julgesti, et minul üht kaswuõunapuud waja on, keda mina oma maja aeda tahan istutada; kui teie seda lubada wõiksite, siis oleks mu kõige suurem soowimine täidetud.“

 „Aga nüid on talw ja sell ajal ei wõi neid hästi wälja kangutada,“ wastas metsaisand, „minul on kül mitmed wäga head puud.“

 „Just talwel on kõige parem; mina tõstan puud kõige juurtega wälja ja wiin siis kas nelja hobusega koju.“

 „Läheme siis aeda waatama.“

 Mehed sammusiwad õunapuu aeda, aga Kristjanille oliwad kõik puud wastu meelt ja ta ei leidnud ühtegi oma tahtmise järele.

 Metsawahi süda lõi pahaks ja ta tahtis hea meelega ninakast wõerast, kellele head tahtis teha, aga nüid heategu ei mõistnud wastu wõtta, lahti saada, aga Kristjan palus wiimaks õunapuud ometigi ise walitseda ja, maksku siis mis maksab, ära osta.

 „Wõta missugust tahad,“ ütles metsaisand, „ühesugused head on nemad kõik.“

 „Läheme siis tagasi ja lööme klaasid noore õunapuu terwiseks kokku.“

 Jälle tormasiwad suitsu sambad kambri lae poole ja kõlasiwad klaasid; sell silmapilgul astus Leenu emaga kirikust tulles majasse. Mõlemad jäiwad kohkudes seisma. Kristjan aga kargas ülesse, wõttis Leenu käest kinni, tõmbas teda isa ette ja ütles: „Armas ja auustud naabrimees, see on see õunapuu, keda mina teie ajast enda aida istutada soowin; antke oma õnnistust senna juurde ja ma wedan teda warssi kõige juurikatega kas kesk talwe ajal enda aeda.“

 „Mis, mis, – mis hullustus see on ja sina Leenu seisad wagusi tema kõrwas; wälja minu majast!“ kisendas metsawaht.

 Leenu langes isa kaela, surus magusa musu isa suu peale ja palus: „Isa anna mind waba mehele ja ära keela mind mitte, tee oma ainukene tütar õnnelikuks.“

 Kui madust nõelatud lükkas isa tütre enesest eemalle, kargas püsti, sammus mööda tuba ja kisendas wiimaks: „Nüid on

– 41 –

hull aeg, tüdrukud jooksewad meeste järele ja kosiwad neid, isast ja emast ei hooli enam keegi, wist olete juba kes teab kus kihlused ja pulmad ära pidanud, nüid tulete meel mind õrritama ja näitate, et teile wõit peab jääma. Mina olen sinu isa ja minu käes on wõimus sind sellele panna, kellele ma tahan; aga selle peigmehega kasi minu silmast.“

 „Ära nüid nõnda käratse,“ ütles Leenu ema wahele,“ ma arwan, sa teed kõige õigemalt, kui sa oma tütre Lahwardi Kristjanille annad, ta saab pärisperenaiseks ja nad armastawad ükstõist.“

 „Ah, sina oled ka juba tütre nõuus, wäga ilus, siis tehke mis tahate, aga mina annan oma tütre kellele mina tahan!“ kisendas Tõmm.

 „Just teie käest palun mina teda endalle, armas metsaisand, minu elu kord on niisuguses korras, et teie tütart auusasti toita wõin ja teid ennast luban mina kui wanemid kõigest südamest auustada,“ ütles Kristjan tõsiselt.

 Metsawaht waatas oma tütre otsa, kes Kristjani kõrwal seisis ja ütles: „Ja sina, mu tütar, tahad kõigest hingest Kristjani naiseks saada?“

 „Jah, armas isa, selle prii Eesti mehe naiseks ehk kellegi.“

 „Tule Jumal appi, sa oled peast nõder,“ ähkis metsaisand.

 „Hoitku Jumal meid kõiki selle õnnetuse eest,“ wastas Leenu, „aga kelle naiseks tahad sina mind, armas isa, siis panna ja saata?“

 „Kelle, kelle! oh – oh – aga mitte Lahwardi Kristjani,“ ohkas metsaisand.

 „Mis siis temal wiga on?“ küsis tütar

 „Mis temal wiga on? mis – mis!“

 „Ära nüid armas isa pahanda, anna oma luba senna juurde ja meie oleme õnnelikud inimesed,“ ütles Leenu nuttes.

 Ema hakkas wanamehe kaelast kinni ja palus: „Ära keela oma õnnistust; meie olime ka üks kord noored ja oleks minu isa sinule mind ka keelanud, siis oleks sina kes teab missugusega kokku juhtunud.“

 „Olgu siis täna teie wõit,“ ütles Tõmm urisedes.

 Kõik hakkasiwad temast kinni ja surusiwad wana meest armastuses.

 „Ärge mind nüid surnuks armastage. Aga nii järsku kihlust ei oleks mina uneski mõelnud, ja sina, tütar, oled nüid õnnelik?“

 ,Jah isa, Lahwardi Kristjan on minu eesmärk igal pool

– 42 –

olnud, teda olen ma iga päew omas südames kannud, ta on mu helkjam koidutäht olnud, ma olen tõesti õnnelik.“

 „Ja Kristjan, sina ka?“

 „Selle järele ei ole tarwis enam küsida; ühe sõnaga: ma ei oleks täna mitte pärisperemees, kui teie tütar mind selleks ei oleks teinud.“

 „Oled sa, Leenu, Kristjanille ehk raha salaja laenanud,“ küsis metsaisand kohkudes.

 „Raha mitte,“ wastas Kristjan, „aga weel enam kui raha, see on, tahtmist ja püidmist oma tua ja oma lua järele, see on mu õnne tee olnud täna päewani.“ Ta tõmbas Leenut oma rinna wastu ja surus tugewa suuandmise senna peale.

 „Olgu siis minu õnnistus teiega; aga minu kõht on tühi, naised tooge leiba lauale ja mis weel kätte saate.“

 „Aga ütle Kristjan, kuda julgesid sina minu majasse selle tahtmisega tungida?“

 „Armastus teeb kõik uksed lahti, armastus andis minule julgust siit uksest sisse tungida ja oleks nemad ka raud kangidega minu eest kinni surutud olnud wist oleks mina teed leidnud neid lahti kangutada.“

 „Aga ütle minule, kust oled sina seda raha kokku ajanud, kellega oma koha ära ostsid?“

 „Seda olen mina omast põllust ja kauplemisest saanud ja kõige minu maja külles ei ole ühte ülekohtu kopikat; pealegi on kõik kohad raha täis ja meie wõime teda enesest ära lükata ehk ülesse korjata, iga üks oma tarkuse järele.“

 „Ja sinu maja on puhtast wõlgadest lahti?“

 „Seda kül mitte, aga see wõlg tema peal on wäga weike ja saab wist Jumala abiga pea maksetud.“

 „Ja seda maksu loodad wist minu tütre läbi saawat?“

 „Selle peale ei ole mina uneski mõelnud; mina ei tea, kas teil wara on, wõi mitte, selle järele ei ole mina iialgi küsinud, waid minu ülem mure oli üht mõistlikku maja perenaist saada ja kui teie oma tütrelle ka mitte midagi, ma ütlen tõega, mitte küine suurust warandust ühes ei anna, siis olen mina sellega kõige enam rahul ja tütar ise ka. Warandus ei ole meid kokku wedanud, waid aga armastus.“

 „Armastage siis ja saage rikkaks, minu poolt ei saa tütar mitte nööpnõela ühes,“ naeris Tõmm.

– 44 –

 
„Seda parem,“ naeris Kristjan wastu, „mis inimene ise teenib, on temale ka kõige armsam ja mina palun teid, et ka pulmad minu kulu peal peetud saawad, see on, mina tulen siia, sõidan oma armsa Leenuga kirikusse laulatusele ja siis tulete kõik minu majasse, kus pulmad eht Eesti wiisi peetud saawad. Kõige eest tahan mina muretseda.“

 „Aamen, seda wiisi saagu; minult ei saa sina muud kui naise.“

 „Muud mina ei ole ka tahtnud ja nüid lööme weel klaasid uue elu alustuseks kokku.“

 „Leenu ja ema, tulge siia!“ kisendas Tõmm ja warssi kõlasiwad neli klaasi noore rahwa terwiseks.

 „Aga millajal saawad pulmad?“ küsis Tõmm.

 „Suwiste esimisel pühal,“ wastas Leenu.

 „Jah, suwiste esimisel pühal,“ kordas Kristjan.

 „See on pitk pruutaeg,“ kostis Tõmm, „aga olgu minugi pärast, siis on mets noores lehes ja heinamaa haljas rohus ja rohu peal hea püherdada.“

 Nüid söödi ja joodi ja noored rahwas ajasiwad omad jutud ja õhtul sõitis õnnelik peigmees koju poole ja Tõmm lõi käsi kokku, kuda naised teda täna ära wõitnud ja teisel päewal tuli iga waewane tallitus jälle majasse, kui Leenilt nähti ime kiirusega weel peale päewa tööd endalle asju õmblema ja kuduma, mis talle hädasti tarwis läks. Tõmm ei rääkinud enam pulmadest sugugi, temal oli asi kui unenägu. Kristjan aga tegi wäsimata tööd oma maja seestpidise kraami kallal, ja üks tisleri sell aitas teda seal juures. Pühapäewal aga tõttas ta metsawahile ja ajas lõbusat juttu ja siis lisas metsaisand mõne sõna pulmadest juurde.

_______

VI.

 Astume kord weel Kördi Andresse majasse. Tiiu on siin noor noorik ja täitsa talu tüdruk. Hommikust õhtuni peab ta majatallituses ees ja taga olema, noorik tule ja noorik mine; kuulukse perenaist kääksuma ja noorik teeb ka mis jõuab, ükski ei aita teda seal juures. Saul waatab külmalt pealt ja aegu-

– 44 –

tab parem sooja ahju taga, kui noorik elajatele wett toowriga wedab ja ränka riistu tõstab; ta on jo noorik ja peab tuld ja waewa nägema. Õhtul puru wäsinud, peab ta kellu ühetõistkümmneni wokki tallama ja hommiku kukelauluga juba jätte platsis olema; kül on orjus kibe, aga ta kannab kannatuses, mõeldes: nooriku aasta läheb ükskord otsa ja siis tuleb ehk parem elu.

 Õelal pereeidel aga ei ole ühtegi halastust nooriku wastu, waid iga päewaga läheb töö weel õelamaks, otsekui kustutaks nad tuld ja Sauli hapud sõnad, kui ta kord joobnud kõrtsist koju tuleb, on tema ainus troost.

 Saulile, kui toore inimesele, on jo noorik mänguasjaks majasse toodud, kelle juures ta oma jõledat nalja ja wiha kord kustutada wõib. Üksinda Andres kuulukse kord armsat sõna noorikulle andma ja seegi saab siis omast naisest hästi läbi noomitud. Oh waene hing, parem oleks sa wõinud Kalmule jääda, kui nüid pärisori olla. Pärisorjad ei tunne jo muud kui pärisorja elu ja see on neile aegamööda kõige armsamaks läinud.

 Oh orja aeg, kui palju muda oled sa Eesti pinnale kannud! Kui palju ebausku, kui palju waimu pimedust! Ja ometigi julgewad su kandjad kisendada, et sa walgust meie maale oled toonud ja õnne. Jah, walgust ja õnne su wedajatele, aga põrgut Eesti lastele, kelle sees sa praegu ahelas istud, ja ühe waimu suust tõise suhu wisatud saad, et sa oma mahlaga kõiki rammusaks teeks, aga ise seal juures ikka lahjamaks jääd. Su wägew Wene kotkas on juba mõnda põrgu ust lahti kiskunud ja walguse kiired tungiwad waewalt läbi wärawate, aga su oma hooleks jääb wist terwet katust paelt ära kiskuda ja seda wõid sa üksi raha abiga ja oma tarkuse rammuga. Korja raha, rahwas, ja koolita oma noort sugu, siis peaseb su maapind wangist ja su rumaluse ahelad langewad ja waimu kari taganeb walguse eest. Jätta kõrtsid kuiwaks ja sõida parem aastas kümme korda Eesti seltskondadesse ja ime sealt uut jõuudu wõitlemisele, sest wiin on su kõige suurem õnnetus ja su rumalus su kõige kangem ahelas. Oma tuba, oma luba, olgu su ülem elu mure ja omas tuas tarkusega tallitus su kroon ja ehe! –

 Kalmu noorik kannatas palju tõstmise ja kandmise läbi; nende läbi oli ta endalle wiga teinud ja nii suurt, et peale Jaani päewa igawesti silmad kinni pani. Nüid kisendas Saul

– 45 –

ja kaagutas pereema, aga mis ilma hingeta, see ilma. Peremees Andres trööstis ennast sellega: Oli surmaks antud. Meie aga piame juurde lisama: Tiiu oli üleränga orjusega surma sunnitud!

 Üleliigne töö on iseäranis naisterahwalle wäga kahjulik, aga ka üleliiga laisklemine, keskmine olek on ihu ja waimule terwe ja hoiab meid haiguste eest ja pitkendab meie elu. Saul läks peale oma naise surma õige tee pealt ikka enam kõrwale ja oli mõne aasta järele päris joodik ja ümberhulgus, mis surma ta ka suri; sest ühel külmal talwisel päewal leiti teda aia äärest surnud. Sellega lõppes ka Kördi Andresse sugukond ja kui Andres oma naisega kord silmad kinni paniwad, jagasiwad ligemad sugulased käratsetes warandust.

 Lahwardi Kristjan aga oli oma maja suwiste pühadeks täitsa korda saatnud, ja tõi oma armsa Leenu senna sisse. Wana metsawahi Tõmm pidas sõna. see on: ta ei annud noore rahwale ühtegi warandust ühes. Leenu oli teda sellepoolest kül palunud, aga Tõmm ütles: „Sina oled pool minu wastu meelt Kristjanille läinud, sellepärast ei saa sina ühtegi minu käest.“

 Pulmade ajal oli metsawaht esimist korda kaua aja eest Lahwardi talus. Ta ajas silmad hoopis pärani, kui kõiki maja elukorda tähele pani. Uued toolid, uued lauad, uued sängid, puhas põrand, suured aknad ja üks kamber just noore rahwa oma päralt. Need ei olnud enam harimata Eestlase elutuad, waid haritud rahwa. Nüid läksiwad ta silmad lahti, et Leenu seda kõige paremat meest kihelkonnast eneselle abikaasaks oli saanud. Ta sammus senna ja tänna ja ütles wiimaks iseeneselle: ,Nõnda piab see sündima.“

 Pulmad oliwad lühikesed ja rõõmsad ja peale nende Leenu maja kroon. Kristjan ei sundinud teda kuskil, ei annud paha sõnu, waid lahke nõuupidamine ja palwe tegiwad kõik, ja nii tihti kui isa Lahwardil käis, kinnitas Leenu, et ta nüid õnnelik olla.

 Kristjan tegi tööd wana wiisi ja Jumala õnnistus oli nähtawalt nende töö juures. Aasta pärast wõis Kristjan jälle kakssada rubla wõlga linnas ära maksa, – aga kui suur oli ta imetsemine, kui kreditkassa walitsus temale kirja kätte andis, mis läbi wõlg juba maksetud olla ja tema talul nüid aga kroonu ja walla maksud üksi maksa olla.

– 46 –

 
„Kes on wõla maksja?“ küsis ta ja sai wastuseks: Metsawaht Tõmm olla seda teinud. Ta sõitis koju, wiis kolm kasti häid sigarid äiataadile ja tänas teda südamest, et kiwi nende pealt ära olla weeretanud. Tõmm pani sigari põlema, saatis suitsu wastu taewast ja ütles: „See oli minu pulma kingitus ja kui kord wana mooriga silmad kinni paneme, pärite kõik meie warandust; kunni aga elame, oleme ise selle walitsejad.“

  „Elage weel sada aastat!“ hüidis Kristjan, ja kui teil abi kudagi waja on, siis teadke, et teil minu juures tuhat rubla intressi peal seisab.“

 „Antku Jumal, et meie seda eladeski ei tarwitaks,“ ütles Tõmm pühalikult, „waid antke selle kapitali kasuraha oma lastele kui tarkust maailma ühes, see on minu kõige suurem soowimine – ja täna tunnistan, et mu Leenul sula õigus oli, kui ta sind minult endalle meheks palus. Oma tuba on püha koht ja oma luba jumalik olemine selle sees.“