24 Juttu
Lastele
Kirjutanud
J. Pärn
Tallinnas.
Trükitud Th. Jakobsoni kuluga.
1883
24 Juttu
Lastele
Kirjutanud
J. Pärn
Tallinnas.
Trükitud Th. Jakobsoni kuluga.
1883
Tsensuri poolt lubatud. 3. Septembril 1882.
Trükitud Th. Jakobsoni juures, Kopple uulitsal Nr. 40.
I
Kes sõnakuulmata on, langeb õnnetusse.
Rammu Reinu aida alla ehitas hiir endale pesa. Pesas oli temal wiis poega, wäga rõõmsad ja lustilikud lapsed. Ühel päewal läks ema kaugemale toitu otsima, ja ütles: Lapsed, ärge täna pesast wälja jookske, wäljas waritseb teid õnnetus.
Ema oli kadunud. Kõige kangem poeg ütles: Mis õnnetus mind siis waritseb? ja jooksis õue peale. Ilm oli wäga kena seepärast kargas tema rõõmulikult ühest nurgast teisi.
Korraga kisendas tema: ai, ai, küll on walus! Ema kuulis poja kisa, jooksis ligemale ja nägi ahastusega, kuida ta kangem poeg kassi suus kõlkus. Nuttes läks ta kodu ja kõneles silma wees kangema poja surma. Kõik neli poega pugesiwad pesa põhja ja magasiwad kartlikult hommikuni. Ema läks jälle toitu otsima ja palus poegi kangema wenna ahastust ja surma meeles pidada ja ennast pesas wagusalt kunni tema kodu tulekuni pidada.
Lõuna ajal aga unustas kõige noorem poeg wanema wenna ahastust ja jooksis ema jälgil põllule. Ilm oli waikne ja wagane. Ta kargas kiwi otsa ja tahtis ümberingi silmata. Kotkas pilwe rünkas silmas hiirekest ja kui pitkse nool lendas ta kiwile ja
tõmbas sõnakuulmatad noka wahel õhu ruumisse. Küll karjus hiirekene emad appi, aga kotkas neelas teda warssi köhtu. Ema kuulis poja kisa, tõttas kodu, pidi aga leinakuube jälle selga tõmbama.
Ema kõneles kodu kolme pojale wendade õnnetust, kes wärisedes põhku pugesiwad. Kolmandal päewal tõttas ema toitu ja käskis poegi ilusaste kodu mängida. Ema ei tulnud kohe tagasi. Ühe poja kõht nuras leiwa järele. Oot, oot! mõtles tema, mina poen sugu aida silla wahelt aita, seal on leiba küllalt, ega seal õnnetus ei waritse.
Küll palusiwad kaks wenda teda kodu jäeda, ja ema sõna kuulda, aga wend näljane naeris nende üle ja puges aita.
Siin oli sööki mitmesugust. Ta maitsis ühte ja teist, aga kõige magusamalt lehkas raswa hais temale ninasse. Warssi oli ta peki tükis kinni ja neelas tüki tüki järele alla.
Küll see on kõhu täis, mõtles ta iseeneses, küll minu wennad mind kahetsewad. Kõht oli täis, ta tahtis kodu tõttada, aga igal pool oli tugew sein ees. Warssi tuli peremees, wõttis lõksu kätte ja raputas hiirekese kassi käite. Ai, ai! kisendas ta weel murdja hammaste wahel. Ema kuulis poja kisa, tõttas kodu, nägi aga, kuida kas ta werd murul lakkus. Tulge, mo lapsed, ütles ta nuttes, kolm wenda on sõna kuulmata meelepärast surma saanud, tulge mo lapsed, läheme siit ära.
Ta puges metsa kuuse alla ja elas siin leinates oma kahe sõnakuuleliku lapsega.
Kes sõna ei kuule, langeb õnnetusesse.
_______
II.
Hellitud tütar.
Ühel rikkal mõisnikul oli kord üks ainkene tütar, keda härra ja proua wäga armastasiwad ja seda wört ka hellitasiwad. Juba lapsest saadik wöis tema oma tahtmist igas tükis täita
– 4 –
oma hoidjad peksta ja sõimata, mis üle ta wanemad teda pealegi kiitsiwad.
Liidia, nõnda oli tütrekese nimi, ehitadi iga päew isisuguste riietega, iga päew kandis tema isisugusid juuksete ehtid kullast ja kallist pärlidest ja tema wanemad imetsesiwad lapse uhkuse üle ja kiitsiwad teda ilusama olewad, kui kuningana tütart.
Liidia wahtis ennast ka iga päew peeglis ja laskis enese pead tihti teise wiisi peal palmitseda ja oma riidid kolm korda ja enam päewas wahetada. Sellega kaswis kõrk-meel tamme juurijate tugewusel Liidia südamesse. –
Kunni kaheksama aastani kaswis tema nõnda kõwera kaswatamise all ülesse ja pidi nüid tarwilisi teadusi waimu põllul õppima hakkama. Linnast toodi heaste koolitatud koolipreili ja ka mitmesugusid raamatuid ning wanemad andsiwad Liidiat nende sõnadega õpetuise alla: Armas tüttar, siin on sinu õpetaja ja siin sinu raamatud. Sina pead nüid iga päew mõne tunni lugemist õppima, kirjutamist, rehkendamist ja mis weel muud waja on. Ka preili sõna pead sina kuulma ja meile oma töö läbi rõõmu saatma.
Teie aga, auus preili, olge meie lapse wasta lahke ja sõbralik, juhtub tema teile midagi wastu meelt tegema, siis katsuge teda armastuses jälle heaks teha.
Esimene päew kulus jalutamisele ära, kus juures koolipreili Liidiat iga wiisi katsus armastuses enese külge siduda ja nõnda kõweraks kaswanud taime aega mööda jälle sirgeks koolutada, aga Liidia ei pannud seda tähelegi, waid küsis tihti: Olen mina ilus? On minu peaehte kuninglik? Ja kui koolipreili kõik tahtmise järela ei kiitnud, ütles Liidia: Ma näen, et teie „pürjerlik“ inimene ühtigi iludusest ja kuninglikust olekust ei tea, seepärast oleks parem olnud, et teie linna oleks jäenud tubasid ja taldrikuid puhastama, kui et mind siia waewama tõtasite. Mina tahan mamale ja papale käsku anda, teid jälle linna tagasi saata.
Klaara, nõnda oli koolipreili nimi, ehmatas koguni ära,
– 5 –
tõtas Liidia wanemate juurde ja jutustas juhtumist neile, arwas nüid neilt suurt õigust saawat ja Liidiat hästi noomitawad ja karistatawad, aga mõlemad wanemad naersiwad õieti oma targa sõnade üle ja ütlesiwad Klaarat mitte mõistwad lapsi armastada. – Mis pidi waene Klaara tegema? Hea palk ja kosutaw söök ja õhk sundisiwad teda õnne katsuma.
Teisel päewal alustas õpetus.
Liidia küsis õpetusele tulles: Klaara, kas olen täna ilus?
Wäga ilus ja kuninglik, kostis Klaara, aga nüid katsume ka kuningliku keha waimu poolest ehitada.
Waimu poolest! kisendas Liidia, kas tahate mind ära tappa.
Jumal hoitku selle eest, wastas Klaara, mina tahan teid targaks teha, see on waimu kuninglik ehe.
Wõi kui rumalast teie räägite, aga nüid peame meie lugema, tulge siia ja öölge sõna ette ja mina loen järele, mis need rumalad pürjerlikud inimesed siia on määrinud, wastas Liidia.
Enne kui lugema hakkame, peame tähti õppima, ütles Klaara.
Tühi jutt, wastas Liidia wihaga, mama ütles, meie peame kohe lugema, teie peate mind lugema õpetama, aga mitte tähti.
Hakkame siis lugema, wastas Klaara.
See on ilus, kostis Liidia, teie peate igas tükkis minu sõna kuulma, aga mina mitte teie sõna, sest teie olete pürjerlik ja mina rüitlik inimene.
Waewalt oli Liidia kümme minutid tähti järele öölnud, mis tema lugemiseks pidas, kui tõld trepi ette wuras, sest proua tahtis wõerusele sõita, seal kargas Liidia ülesse, wiskas raamatu klaweri alla põrandale, et lehed mööda tuba lemmendasiwad ja ütles: Täna on õppimisele küllalt, mina tahan mamaga wälja sõita, teie wõite üksi lugeda kui tahate.
Klaara palus prouad wäga tütart mitte nõuda oma tahtmise järele tantsida lasta, sai aga kareda wastuse: Aega küllalt, tütar on weel noor, küll tema teine päew jälle õpib.
– 6 –
Klaara pööris kurwa südamega oma kambri ja Liidia sõitis wõerusele.
Niisugusid tundisid õpetuses jagas Klaara weel kolmkümmend ja pööris siis mõisale ja Liidiale selga. Teda waest ei kahetsenud keegi taga, waid iga üks naeris, et tema kõik tegi, mis tütart kõrwalisest teest oleks wälja tõmmanud.
Sellest ajast oli terwe aasta möödas, kui Klaara ära läks, kaksteistkümmend koolipreilit oliwad nõndasama Liidiat õpetamas käinud, aga ta ei mõistnud weel kolme sõna lugeda, ega wiit tähte kirjutada waid aga ennast ehtida.
Liidia wanemad elasiwad Ungrumaal, kus wäga palju mustlasi ümber hulgub. Üks mustlase peamees oli Liidiat kallis ehtes silmanud ja püüdis teda oma wõrku saada.
Ühel päewal jalutas Liidia mõisast sugu eemal puiestikus, seal kargasiwad kolm mustlast tema kallale, sidusiwad tema käed ja jalad kinni, toppisiwad rätiku suhu, et ta kisendada ei wõinud ja wedasiwad teda metsa, tõmbasiwad siin ta kuninglikud riided seljast maha, toppisiwad närud selga, pinseltasiwad teda mustaks ja jägasiwad siis kuldkeed ja perlid naerdes isekeskis.
Nüid tõstsiwad naad Liidiat hobuse selga ja wedasiwad teda mittukümmend penikoormad wanemate majast kaugele oma koopa.
Liidia kisendas esite ja sõimas iga wiisi mustlasi ja käskis ennast jälle mama juurde wiia, aga sai wastuseks hea naha täie witsu ja lubati jälle anda, kui ta julgeks weel oma suud lahti teha.
Ühe nädala pärast oli Liidia kõige sõnakuulelikum laps ja õppis ilma nurisemata kõiksugusid tempusid, mis üks mustlase tüdruk temale ette näitas ja poole aasta pärast teenis ta juba linnades nende tempudega mustlastele raha. Kui mittu korda mõtles ta nüid oma endise paradisi elu peale, kui mittu korda tahtis ta musta waewajate käest põgeneda, aga iga kord karistadi teda armetumal kombel ja lubati surnuks lüüa, kui ta weel peaks ärajooksmise peale mõtlema. Nüid oli kõrk Liidia weel
– 7 –
õnnetum, kui kõige waesem talupopsi laps. Aga aega mööda hakkas päike ta sees paistma ja ta kahetses nüid wäga oma endist kõrki elu ja lapselikult palus ta Jumalad, seda oli temale üks kaasõnnetu õpetanud, teda orjapõlwest peasta ja lubas siis iga üht inimest inimeseks pidada, armastada ja auustada ja ka oma seespidist inimest ehitada. Jumal kuuleb õiget palwet. Ühel suwisel päewal, kolm aastad peale wanemate majast lahkumist tantsis ta oma mustlase tantsu ühes trahteris ja rahwas laksutas käsi, kunsti üle, seal tormasiwad äkitselt politsei soldatid sisse ja enne kui keegi põgeneda sai, seuti kolm mustlast kinni ja ka Liidia weeti ühes wangi kotta.
Teisel päewal nõuuti nende käest ühte suurt wargust taga. Siin juures julges Liidia oma elu lugu kohtu ees rääkida ja palus teda nende piinajate käest peasta.
Liidia puhastadi ja ehitadi igapidi ja peagi wõis iga mees näha, et ta sündinud mustlase laps ei olnud ja kahe nädala pärast istus ta jälle oma wanemate juures mõisas ja mustlased igaweses wangitornis, aga Liidia oli kooli läbi käinud, kelle õpetust ta eladeski ei unustanud, ta oli sõnakuulelikuks ja wagaks saanud. Kui ta wanemad teda jälle tahtsiwad kõrklikult ehitada, ehitas Liidia ennast keskmiselt ja ütles naerdes: Mustlased warastawad mind nendes ehtes jälle ära.
Ta õppis ka nüid kõiki tarkusid wäga hoolega ja ei olnud mõne aasta pärast mitte üksinda wäljast poolt kena ja ehitud inimene waid kõige enam seestpidise inimese poolest. Oma tõutust „iga inimest inimeseks pidada“ täitis ta sõnas kui ka teus ema surmani ja oli kõige kuulsam krahwi proua Ungrumaal.
Laps, kuule oma heategiate sõna, muidu õpetawad ka sind mustlased!
_______
– 8 –
III.
Sina ei pea mitte warastama.
Kaupmees Kask wõttis omale õpipoisi poodi ja ütles temale: Sinu silm näeb siin iga päew wäga palju raha ja ka so oma näppude wahelt jookseb teda palju läbi, aga hoia oma süda temast kaugele, muidu wõib ta sulle õnnetuse toojaks saada. Iga kopik ehk weerand olgu sulle püha! Kui sa selle järele teed, siis saab sull hea elu minu juures olema, ja kui sa õpetuse aastad ilusast orjad, wõid sa ise oma peremeheks saada. Müller, nõnda oli õpipoisi nimi, lubas iga wiisi peremehe sõna kuulata ja oma südand puhta hoida.
Esimene aasta läks lõbusaste mööda ja kaupmees uskus tihti poodi üksi poisi hooleks, ja käis isi kas mõni kord jahi peal, ehk uut kaupa sisse ostmas.
Ühel päewal tuli ühe teise poe pois Mülleri juurde, aeas esite ühest ja teisest asjast juttu ja ütles wiimaks: Müller anna mulle üks sigar, suu jookseb otse wet tubaka järele. Mina sigarit ei tõmba, oli wastus, ja raha ei ole minul ka mitte neid sulle osta.
Pöörane pois, sinul ei ole raha, ja sina tahad neid tühje weel osta, pööra silmad riolite peale, sealt wahiwad naad sulle wastu, anna üks siia.
Need ei ole mitte minu omad, waid mo peremehe, wastas Müller.
Weel iaga öelam, wastas wõeras pois, otsekui sinu peremees seda ühte sigarid taga aeama tuleks, mina suitsetan iga päew peremehe sigarid ja ta ei ole tänini minule weel poolt halba sõna öölnud.
Wõib olla, et so peremees nõnda hea mees on, aga mina ei wõi sulle ühtegi anda, wastas Müller.
– 9 –
Pea suu, sinu sugused lollpead ei saa ilmaski halja oksa peale, oleks mina siin poodis kauplemas, siis ei oleks minul ühestki asjast puudust, weel wähem tühjaist sigaritest.
Nende sõnadega tõmbas ta paki riolilt, põletas ühe sigari otsa suitsma ja pistis teised tasku, ning ütles: Waata nõnda elatakse poe poiste hulgas, kui peremees mitte juures ei ole.
Seda paki kirjutan mina sinu rehnungi peale, kui sa kohe maksta ei taha, kostis Müller.
Kirjuta parem korsnasse, wastas wõeras pois, jumalaga lollpea.
Jumal kaasa sigari waras, urises Müller ja laskis poisi jooksta.
Warssi peale selle juhtumist tuli Mülleri peremees kodu ja Müller rääkis juhtumist temale.
Kas kaupmehe Hans nii ilma silmateta peaks olema, oot, oot, küll mina neid temale lahti teen. Sinule olgu see juhtumine suureks õpetuseks: Igaüks kauplemises olgu so hea tuttaw, aga mitte so südame sõber!
Kaupmees Kask läks õhtu klubisse (maja kus üksinda ärawalitsetud liikmed koos käiwad meelt jahutamas) ja juhtus siin Hansuga kokku, kellele ta tänast juhtumist rääkis.
Hans lõi käsi kokku ja lubas kodu roti järele paremast walwada.
Juba teisel päewal märkis Hans mõnda kõwerust Mihkli juures, aga ta jättis teda täna hoopis rahule. Teine päew märkis ta mõned rahad isesuguste märkidega, pistis endi poodi kasti, ja läks ise sugu kodust ära, kui ta tagasi tuli, oli üks 25 rublane oma teed läinud ja selle asemel pudu raha kastis.
Hans küsis põhja järele ja punastades wastas Mihkel: Üks rikas mees tahtis üht nii suurt raha saada ja mina wahetasin temale, ta nime ei tea mina.
Hans tõi aga politsei soldati sisse ja otsis tema abiga Mihklid läbi ja leidis oma raha tema saapa säärest. Mihkli käed seoti selja peale ja nüid otsiti kõik tema ja kaupmees Hans
– 10 –
seisis wäristes juures kui palju asju ja kolm sada rubla raha poisi kastist leiti.
Waras wiidi wangitorni. Tee wiis just kaupmehe Kase poe uksest mööda.
Waata, waata, Müller kus warga Mihkel weetakse, hõiskas kaupmees Kask. Oleks sina tema sõna kuulnud ja tema nõuu järele teinud, siis ehk astuksid sina temaga ühes raud ristide taha.
Mihkel pidi kolm kuud wangis istuma ja aeti siis leiwast koguni ära, aga Müller teenis oma peremeest auusaste ja on nüid suur kaupmees.
Sina ei pea mitte warastama, see on olgu sinule weiksem kui weike wõera omadus püha!
_______
IV.
Suur tük aeab suu lõhki.
Ühekorra oli imeline aeg ilmas. Loomad rääkisiwad inimestega, linnud kuulutasiwad tulewad aega ette, kalad tõiwad sõnumed wette sügawusest, waimud ei warjanud ennast nägemata riiki, kõik oli awalik. Sell ajal kõndis karu kaksil jalal mööda metsa, kraapis siit ja nuuskis sealt, lind aga laulis lepa ladwas:
Mesikäpa metsapoisi,
Seada silmad sihtiwale
Käpad künka alla
Kanna kulda kuusikusta
Nälgind neitsi nartsutesse.
Karu tõmbas küiru selga, kummardas maapinna wastu, haris mõlemate arudega künkast kinni, tõmbas et selja luu raksatas mätta lõhki ja waata imet, padukene kullaga hiigas temale wastu.
– 11 –
Karu seadis sanga nina peale ja patterdas mööda metsa edasi. Tuli talle wastu lonkur sant, nägi kulda ja hakas paluma:
Anna armu armetumale
Kulla kibemid könkajale
Taara tasub kahe wõrra
Wanaisa wiie wõrra.
Karu waatas lonkru otsa, turtsatas, haris käpaga kulda padukesest ja wiskas sandi sülle. Sant pistis kullatükid karmani, waatas haleda silmadega andja otsa ja tänas:
Ole terwe onupoega
Helde käega andija,
Mull on aga kodu kolmi lapsi
Naene nälga nägemas.
Karu mõistis mehe lugu, pistis peu padukese ja wiskas enam poole warandust lonkru hõlma. Sant peitis warandust kaelkotti, waatas wesiste silmadega karu otsa ja tänas:
Sant sai sauna lawale
Naene niidi narmastesse,
Lapsed laia linadesse.
Aitumal onupojale
Helde käe andijale.
Wana isa waenekene
Kidura kehaga kõndija
Tahaks keha karastuseks
Walu, waewade unustuseks
Kolme kopika eest kosutawad.
Karu mõistis mehe tahtmist, wahtis tigedaste ta otsa, aga sant tegi nii haleda näo, et ta käpa ommetigi padukesse pistis ja wiimast kulda sandi hõlma raputas. Sant tänama:
Aitumal andijale
Maa sull andku marjukesi
Wäljad kaera wihukesi
Mesi linnud mee kärgi
– 12 –
Luhad lustil kari härgi
Onupojal tasumiseks
– – – – – – –
Mull on aga kodu wanaema
Kargu naal kõndija
Tahaks leent kord soentada
Puudub pan ja paduke
Karu silmad lõiwad wälku wälku wiha pärast, ta haris suure kiwisulle ja wirutas teda kuuli kombel mööda sandi keha. Sant kukus kummuli ja muigutas mokasid. Karu aga kiskus kaelkoti temal kaelast, püksid jalast, raputas kulla padukesse, seadis sanga nina peale ja marssiis mööda metsa edasi.
Tuli wastu neitsikene, palja pea ja palja jalu, ihu katetud koreda särgiga, waatas haleda silmadega karu otsa kahwatand palgeid täitsiwad pisarad.
Karu küsima: Mis sull wiga on waenekene. Neitsi wastas:
Isa ema ellad silmad
Kinni surus surma jõud.
Sugulasid ligi sõbrad
Müisid maksjal maja nõud
Mind aga lük’sid lonkama
Armult abi otsima.
Käisin küla, käisin kaksi,
Tühi kõht mul jälle jäi.
Nut neelas wiimsed sõnad neitsi suust. Karu aga seadis padukese rohu peale, silitas neitsi pead, ja ütles: Ära nuta noorukene nutu päewad alles ees. Nüid noore hea ja lusti, aeg, wõta siit kulda kui palju sa tahad, mine linna ja osta omale leiba keha kinnituseks ja riidid ihu kateks, rätikuid ja kingi külma kaitsjaks ja keha iluduseks, tule siis mind jälle waatama. Neitsi wõttis kartlikult käega kaks kuld raha sidus särgi räbalatesse tänas karuda ja tõttas metsast külasse.
Ostis siit leiba ja leiwa kõrwast ja kinnitas keskpaika, läks
– 13 –
siis linna ja ostis ihukattid, ehitas ennast ilusast keskmisel korral ja läks siis heategiad tänama.
Karu oli neitsiga, kui ta ehtetega wäga rahul, ütles aga: Nüid kallis kasu laps pead sina kooli minema ja ka oma waimu ehitama, igas poole aasta alustusel tuled sina mind waatama, annad mulle omad kulud teada ja mina maksan neid, aga hoia ennast kõrgi elu ja pillamise eest. Neitsi tänas pisarsilmil karuda ja wõttis raha wastu esimese poole aasta ülespidamiseks, läks linna tagasi kuulas hea inimeste juures korteri ja et tal raha maksa oli, wõttis teda iga üks armuga wastu.
Nüid õppis neitsi neljatkümmend ja oli peagi kuulus koolmeistritel.
Wiie aasta pärast jättis ta oma metsaheategid wiimist korda jumalaga, sest noor rikasmees oli nägust neitsid näinud ja teda altari ees igaweste enda külge sidunud. Karu aga kargas kaksil jalul rõõmu pärast ja kinkis padukese wiimse kullaga pulma kingituseks. Ahne sant aga kerjas mõndagi korda weel noore nooriku ukse taga.
_______
V.
Sõnakuulmata poeg.
Ühel suwisel päewal lendas liblik lille juurde ja palus keele kasteks ja südame kinnituseks tilgakese met. Lilleke tegi meekarika lahti ja ütles: Kosuta keha taewa lindu, elu sull lühikene.
Liblik jõi kõhu täis raputas mitme wärwilisi tiiwu, tänas lillekest, aga korraga hakas ta heal wärisema, keha sooned tuksuma, sest kuri külapois tahtis teda praegu oma kotti pista. Hirmuga lendas ta senna ja tenna, aga inimese laps oli ikka kannul. Jätta liblik rahule, kõlas poisi ema heal, aga pois ei hoolinud sellest midagi. Korraga lendas liblik üle sügawa linaleu, pois kui nool järele,
– 14 –
aga kahju et wesi teda peal ei kannud. Appi, appi, kisendas ta, aga juba woolas wesi ninast ja suust kehasse. Ema jooksis leu äärde, tõmbas poisi konksuga wälja, muljus teda rohu peal, kunni elu jälle tagasi tuli, andis siis mõne plaksu paksu kõho peale ja ütles: Sõna kuulmine on ülem käsk maailmas. Waata kuida liblik nüid sind lille õie otsas naerab.
Sest päewast saadik oli liblikute tagaaeamine, kui ka sõnakuulmata olek selle poisi juurest surmani kadund.
_______
VI.
Wõeras ema.
Kaks last mängisiwad Waraküla wainul rõõmsaste. Nende ema puhkas kalmu- ehk surnuaedas. Korraga tundis Mart, noorem laps, sööma isu, jooksis kodu poole ja palus: Pai noorik, anna minule leiba ja piima. Ka wanem laps Leenu waatas haleda silmaga nooriku otsa, aga noorik tegi kurja näo ja ütles: Kasige mo silmist ehk muidu wõtan witsa. Mõlemad lapsed jooksiwad sõna pealt wainule ja noorem waatas mõnda korda kartes tagasi.
Wainul palus Mart: Pai Leenu, anna sina minule leiba? Leenu wastas: Ole waid wennakene, muidu saad nooriku käest witsu. Meie armas ema, kes meile ikka süia andis, kui kõht tühjaks läks, magab surnuaedas. Mo oma kõht on ka wäga tühi.
Kas mäletad weel kui ema elas ja sind sülle wõttis?
Mäletan küll, ta wõttis mind kaissu, aga mikspärast pandi teda auku mulla alla? küsis Mart.
Ta suri ära, hing läks ihust taewa ja ihu pandi auku.
Läheme ka taewa, ütles Mart.
– 15 –
Taewas on wäga kõrge ja meil ei ole ühtegi niipitka redelid, wastas Leenu.
Meil ei ole redelid wajagi, meie läheme jõe kaldale ja kargame kõige sügawama kohta sisse, siis saame kohe taewa, Mina olen mittu päewa juba wette wahtinud ja seal taewast näinud.
Näita minule ka taewast, küsis Leenu.
Tule waata! Mõlemad lapsed jooksiwad Amme jõe äärde, päike paistis palawaste ja tuule õhkugi ei olnud kusgil. Jõe põhjast läikis taewas särates neile wastu.
Waata kus taewas, ütles Mart, kargame sisse siis oleme ema juures. Noorik peksab meid iga päew hirmsaste, kaebab isale meie peale ja siis saame jälle peksa, armas ema ei peksnud meid millajalgi.
Kargame Mart, kumb saab enne ema juurde!
Mõlemad lapsed jooksiwad jõe poole. Kaks plumsu kuuldi, wesi liikus tüki aega ja siis oli jälle kõik wagusi.
Õhtul otsis isa ja wõeras ema lapsi asjata.
Teisel hommikul tõmmati kaks surnu keha wee seest wälja. Küll nuttis isa ja sugu ka wõeras ema, aga lapsed oliwad wist taewas ema sülles.
Kes wõeraks emaks saab peab tõeste eesolewale lastele täieks emaks saab, ja kui ta seda jõudu enese sees ei tunne, siis on parem wana türdukuks jäeea. –
_______
VII.
Wanem.
Hulk poislapsi mängisiwad kewade enne Jaanipäewa küla karjas maal. Korraga hüidis üks pois: Walitsegem endale ühe wanemaks ja mis see kässib selle sõna peame kuulma. Walitsegem! kõlas igast nurgast, aga keda?
– 16 –
Siimusti Samuel, tema on kihelkonna koolis kolm talwet käinud ja mõistab mõnda mängu.
Siimusti Samuel on meie wanem, huraa Samuel elagu.
Samuel astus künka otsa ja ütles: Minu olete ühel meelel wanemaks walitsenud, siis peate täna ühe tunni minu sõna kuulma, kes seda mitte ei tee, saab kolida.
Samuel elagu, huraa, kõlas enam kui kahestkümnest healest, Samuel elagu!
Seadke endid pitkuse järele ridasse.
Lapsed täitsiwad käsku.
Nüid käed puusa, aga nõnda et kolm sõrme kõhu peale ja peial selja roodu poole jäeb.
Kõik täitsiwad käsku.
Sammuge edasi kui kured üks teise järele, mina loen üks kaks, ühe juures astuge pahema, ja teise lugemise juures parema jalaga. Sina ninamees Jaak wead wangid kuhu mina tahan.
Marsh! Lapsed sammusiwad senna ja tenna, rõngas käiku, satsiwad ennast kolme rinda, nelja rinda ja nõnda edasi.
Samuel lõi kaks aea teiwast maa sisse, sidu paela keskele ja nüid tuli üle nööri kargamine. Oh seda lusti ja rõõmu, kui mõni jalgapidi nööri sisse jäi ja uperpidi selja rooduga maad mõetis.
Wiimaks tuli maadlemine ja wägipulga wedamine.
Nüid on küll, hüidis Samuel. Elagu meie wanem huraa! Kõik lapsed kargasiwad Samueli juurde, tõstsiwad teda kolm korda ülesse ja kisendasiwad ühest suust huraa.
Nõnda lõppes täna karjamäng.
_______
VIII.
Nuga.
Kintsu Kaarl käis kord linnas ja ostis oma poja Jukule wedrupeaga noa. Juku läks karja näitas oma nuga Hansule ja Widrikule, kes ka karjas käisiwad.
– 17 –
Hans hakas nuga endale himustama ja palus Jukud haleda sõnadega nuga temale kinkida. Kingitud asja ei kingi mina enam kellegile, wastas Juku, ja pistis noa karmani. Aga karman oli sugu katki; nuga libises maha ja kui ta õhtu kodu jõudis oli karman tühi. Widrik aga leidis noa ülesse, näitas Hansule, kes kohe nõu andis nuga ära peita ja mitte enam Jukule ära anda.
Widrik aga oli waga laps, ja ütles: Kuida wõid sina Hans nii kõlwatu olla ja teise oma nõnda awalikult enda poole kiskuda. Pealegi kässib kümnes käsk meid wõera oma mitte himustada. Ta pööris Hansule selga ja jooksis Juku maja poole, kus ta noa ära andis.
Juku tänas teda südamest ja andis Widrikule ikka karjas nuga lõigata aga Hansuga oli sõbrus möödas.
_______
IX.
Ahelas koer.
Jüri ja Jaan oliwad kelmistüka täid, waewasiwad loomasid, kus neid kätte saiwad.
Ühel päewal jooksiwad nemad Kalmu Mardi õue ja nägiwad seal musta Muri ahelas kinni nende poole haukuwad.
Mõlemad wõtsiwad kepid kätte ja äritasiwad Murid, kes ahelas senna ja tenna haukutes kargas. Suuremaid inimesi ei olnud lähidal, Sellepärast loopisiwad kurjad poisid koera puu ja kiwitükidega. Koer hulgus walu ja wiha pärast, aga ahel ei annud ennast murda, seda suuremaks aga kaswis poiste piinamise himu. Nemad tõmbasiwad terawad teibad kätte ja torkisiwad Murid pool weriseks.
Pool hulluks läinud loom tõmbas wiimses jõus ahela katki, kargas esite Jüri selga ja murdis teda maha. Jaan jooksis mis
– 18 –
wärawast wälja, aga warssi oli Muri ka temas kinni ja kiskus teda hirmsaste.
Kisa peale tõttas peremees kodu, peastis küll poisid Muri hammaste wahelt, aga nende aawad oliwad niisügawad, et mõne wäga walusa tunni järele ära suriwad.
Ära waewa, ega ärita eladeski koeri, muidu murrawad sind nõnda kui kurja Jürit ja Jaani, et surema pead.
_______
X.
Mesipuu.
Mihkel oli wäga maias pois ja näpis ema kapist tihti wõileiba, koort, rõõska piima ja kõige enam met.
Ühel suwisel päewal aeas isa mesipuu ümber, see on ta töstis mesipuu pealmise kaane ära ja wõtis pealt kärgi meega ära.
Mihkel waatas seda teraselt järele ja söi mõne tüki kärgi meega ära. Pühapäewal tõtasiwad wanemad kiriku, Mihklil tuli kange mee himu peale, ta püidis ema kapi ust lahti teha, aga luk ei annud järele. Oot, oot, ta tõmbas peitli warnast ja tõtas aeda, kangutas ilma suure waewata ühe mesipuu kaane lahti ja tõmbas tüki kärge kätte, aga nüid oli terwe mesilaste pere tema kukil ja nõelasiwad teda hirmsaste, ega annud maiale enne rahu, kui ta isa sängis teki alla puges.
Mihkli pea ja kael paistetas nõnda ülesse, et ta kolmel päewal silmi lahti ei saanud, ega toitu alla.
Kui ta terweks oli saanud, kirjutas isa pehme keha koha kase juustuga hästi kirjuks ja Mihkel oli eluks aeaks maiuse himust lahkunud.
_______
– 19 –
XI.
Tohter.
Kalmu Jüri poeg hoidis lambid niidetud heinamaal. Metsa isand tuli tema juurde ja küsis uhkeste: Mis sinu kalsakast maailmas saab.
Minust saab üks tohter, wastas pois waljuste.
Wist wasika tohter, wõi lamba tohter, naeris metsawaht.
Minust saab inimese tohter ehk arst ja kui niikaua elate, siis wõin teidki hädast peasta, wastas pois.
Tohterda aga peale oma lambid, minu elu jäeb sinu pärast ikka surma suhu.
Metsawaht sammus uhkeste edasi, pois aga küüritas künka otsa ja õppis Wene ja Ladina keeli sõnu.
Aastad kadusiwad aea meresse, korraga kõlas sõnum läbi kihelkonna, Kalmu Jüri poeg olla Gymnasiumi kooli neljandama klassi wastu wõetud.
Jälle mõned aastad üsna wagusi. Seal uus imetsemine: Kalmu Jüri poeg kannab mütsi wärwitud paeladega, ta peab student olema ja arstiks õppima.
Jälle seisab rahwa jutturattas, seal näikse ühel pühapäewal Kalmu Jürit otsata rõõmus olewat, iga tuttaw tungib tema juurde ja küssib, mis ta rõõm tähendab? Mo poeg on Tallinna linna tohtriks walitsetud, Jumal olgu tänatud.
Soowime tuhat õnne, kõlab sõbrade suust, jälle üks põlatud Eesti sugu laps ülema elupulga peal, anna Jumal temale terwist.
Mõned aastad weerewad jälle igawese hauda, seal kõlab kära mööda walda: Metsaisand on suremisel haige olnud, aga üks kuulus tohter on teda peastnud ja terweks teinud. Mis tohtri härra nimi olnud? küsiwad mitmed tema sõbrad.
– 20 –
Kalmu Jüri poeg meie wallast, keda mina kord wasika ja lamba tohtriks nimetasin on mina kondimehe hammaste wahelt weel wälja kiskunud. Ärgu keegi enam lamba karjast pilgaku, ka neist wõiwad õpetuse radal targad ja tarwilikud mehed saada.
_______
XII.
Piip.
Adam oli terane poisikene, aga isa piipu ei jätnud tema kuskil rahule.
Ära puudu piibu külge, hüidis isa tihti, tema põletamine toob sinule suurt kahju.
Sest ei hoolinud Adam palju, waid tegi oma tahtmise järele.
Ühel päewal tuli isa heinamaalt kodu, toppis piibu täis, põletas sugu ja heitis peale lõunat puhkama ja noorskas warssi. Adam nägi piibu suitsma, pistis piibu suhu ja suits tõusis kui korstnast. Küll keerlesiwad temal silmad ja wärisesiwad jalad, aga ta põletas tugewast edasi. Wiimaks kadus mõistus temal peast ja ta langes põrandale kahwatand maha. Ema juhtus juurde, tõstis teda ülesse, kallas külma wet pea peale. Adam tegi silmad lahti, aga pea walutas temal hirmsaste, süda pööritas sees ja waht woolas üle keele. Ka isa tuli hädale appi, nägi kohe, mis pois teinud oli ja karistas sõnadega teda, aga Adam jäi haigeks ja pidi kolm päewa sängi hoidma.
Sest päewast ei puutunud tema enam piipu ja jäi kõigeks eluks ajaks tubakaga wihaseks ja piibu waenlaseks.
_______
– 21 –
XIII.
Üks ingel on mo emake
Ma olin wäike lapsuke
Ja jõust üsna nõdruke,
Seal kandis ema süles mind
Ja toitis rinna piimast mind.
Kui külmad tuuled puhksiwad
Ja pilwed lume külwsiwad
Siis kattis ta mind soojaste
Ta kaissus, teki armsaste.
Üks ingel on mo emake!
Kui omad jalad alla sain
Ka wainul rõõmsast hüpasin,
Seal hüidis hääl nii armsaste:
„Laps waata ette kiireste!“
Kui tühi kõht mind kodu tõi,
Siis piima-pudi, leib ja wõi
Mo rammu tõiwad tagasi.
Nii läks aeg hõlpsast edasi.
Üks ingel on mo emake!
Ka kooli wiis mind aegsaste
Ja õpetas mind armsaste.
Kui õhtul wok head linu sõi
Ja ema sülge rammuks jäi,
Siis lugesin ma kõwaste,
Ta parandas ka selgeste.
Kui lõnga raha kätte sai,
Siis raamat uue mulle tõi.
Üks ingel on mo emake!
– 22 –
Aeg kadus aja meresse
Ja tegi minust mehekese.
Mo isamaa mind tarwitas
Ja püssi alla kirjutas.
„Poeg astu julgest edasi“!
Silm’ pisaraild jäi wagusi.
„Kui waenlast näed siis anna tuld“!
Üks ema palwe on ju kuld.
Ma olin kuuli rahe sees
Ja nägin waenlast ahingis.
Kord ise sain ka haawatud
Ja sängis murest rõhutud.
Seal ema saatis kottikest
Head pesu, liha kintsukest.
Kõik mustad pilwed kadusid
Kui ema kirja lugesin.
Mul ingliks sai mo emake!
Mo issamaa on rahu sees
Ja mina ema ahju ees.
Kui kallist ta mind paistab,
Mo wigast jalga sirutab.
Kui ta mo auu rahad näeb,
Ta silm siis rõõmus läitma jäeb.
Mo kullast toidan emakest
Ja armsa Keisri pajukest.
„Mul ingliks jäeb mo emake!” –
J. P…
_______
– 23 –
XIV.
Armastus.
Rõõmu talu päris peremees istutas endale kambri otsa wäga kena marja ja õuna aea. Kesked aeda ehitas ta endale ühe weikse hoone laudadest, kus ta suwe ajal palawal päewal puhkas ehk raamatuid luges. Majakese ees kaswis kena tugew pirnipuu, kelle wilja lapsed rõõmuga suhu pistsiwad. Üleüldis oli see aed laste kõige armsam paik, siin mängisiwad nemad ja puhastasiwad marja põesaid rohust, kaswatasiwad lillesid ja olid wäga rõõmsad kui lilled kenast õitsesiwad, siin oli laste paradiis nende õnnis põli. Ühel päewal tõusiwad mustad pilwed müristamisega aja kohta. Rõõmu peremees istus parajalt weikses majas, ega läinud enne tuppa, kui wihm ja rahe möödas oli, aga enne ära minekud ronis ta redeli abiga pirnipuu otsa ja tõi sealt surnud metswärwu maha. Lapsed jooksiwad tema juurde ja kõik küsisiwad:
Isa, armas isa! mis sa seal tood?
Kurwa näuga ja pisarail silmil ütles: Waatke armsad lapsed, siin pirnipuu otsas on üks metswärwu pesa ja selle sees wiis wärwu last. Enne tänast wihma ja rahet, lendas nende ema nende juurde kodu ja kattis oma lapsi tiiwadega kinni, et nemad mitte märjaks, ega rahe teradest haiged ei saaks ja jäi nende peale istuma. Peale wihma ei lendanud tema enam ära, mina läksin asja waatama ja leidsin teda laste peal surnud. Rahe on teda wist tapnud. Waatke siin puhkab tema omast waewast, ta on oma lapsi nii armastanud, et ta oma elu nende eest jättis, wõtke ja matke teda auusaste ja mõtelge, et teie ema teid niisama armastab. Nende wiie waese lapsele peate teie nüid emaks olema ja neid söötma ja jootma, kunni naad suureks
– 24 –
saawad. Laste silmis paistis pisarad ja naad matsiwad lindu armsaste, ning söötsiwad hoolega ussikestega waesid lapsi kunni nemad rõõmsaste pesast wälja lendasiwad.
Kas sina ka seda teed?
_______
XV.
Rähn.
Rähna lindu tunneb wist iga laps. Teda loetakse ronijate seltsi, temal on kõwa nok, kellega ta puu sisse augu raiub ja pitk kitsas keel, kellega ta ussid puu seest wälja tõmbab. Rähnasid on kolme seltsi, 1) mustad nii suured kui waresed. 2) Rohelised, nii suured kui tuikesed ja 3) kirjud, nendest on mitme suurusid. Kõige weiksemad on nii suured kui wärwud. Loomu õpetuse raamatus on nendest enam rääkitud, aga kuulge kuida lugu ühe rumala peremehega sündis:
Raswane Rein ostis oma talu koha ära, ja maksis seitse tuhat rubla wälja, see oli wäga kena ja iga Eestimehele soowida. Taluga ühes sai tema tüki kenad metsa, mis aina üksinda lageda peal, kui wilja aed seisis. Metsapuud kaswasid kenaste ja Rein wahtis neid tihti hea meelega. Kõige suuremaks pahanduseks oliwad temale rähnad, kes kui sepameistrid puude ümber ronisiwad ja siit ja sealt koort lahti peksiwad. Oot, oot, wõrukaelad, kisendas Rein, minu metsa tahate teie paljaks koorida, küll mina teie naha nülin. Wälja peate metsast minema, maksku mis maksab.
Kuida mõeldud, nõnda tehtud. Rein sammus iga päew püss õlal mööda metsa ja waeste rähnade weri woolas mööda puid.
Mõne nädala pärast tuli ta jälle kord metsast kodu, wiskas rõõmu pärast talwkübara peast laua peale, et korjad laksu lõiwad
– 25 –
ja hüidis: Meret too pudel õlut, minu metsa laastajad on otsas. Mitte ühte rähna ei ole mina enam näinud. Nii mittu korda Rein weel metsas käis, tuli ta rõõmsa meelega kodu; rähnad olla metsast kadunud.
No heakene küll! mis sündis?
Poole aasta pärast kuiwasiwad mitmed tugewad puud metsas. Rein kraatsis kukla tagand ja arwas süid wee puudusest wõi külmast tulewad. Aasta pärast, aga oli weel enam kuiwi puid metsas, kuuni pool metsa raagus seisis. Rein mõtles, mets on ära nõiutud, ja otsis abi küla naeste käest, aga asi läks weel õelamaks. Raha oli ta maksnud, aga ei ühtegi kasu saanud.
Seal tuli kord tark metsawaht Reinule wõerusele. Rein kaebas metsa häda.
Läheme sugu metsa waatama, ütles metsawaht, ehk leiame tõbe ülesse, mina olen wana metsa rot. Mehed sammusiwad metsas.
Armas Rein, ütles metsawaht metsas, teie metsal on ussi tõbi ja kui warssi abi ei otsi, siis wõite julge olla, et mõne aasta pärast teil enam puud jala peal ei seisa.
Mo kallis mets! mo kallis mets! kisendas Rein, wõtke wiiskümmend rubla, aga saatke nõiduse wastu abi.
Ei armas Rein, teie mets ei ole mitte ära nõiatud, ja seda ei oska keegi surelik inimene, aga teie metsas puuduwad metsa kärnerid ja puhastajad, see on rähna linnud.
Mis, – mis – neid olen mina püssiga kõik maha lasknud.
Ah, ah – ahaa! – naeris metsawaht, siis olete armas Rein iseenese nõid ja metsa suretaja. Rähnad on surnud, ussidel oma tuba oma luba, need panewad nüid head ja halwad puud nahka.
Rein wiskas wiha pärast mütsi wastu maad, tallas jalgega ja kiskus karwu. Oh mina wasikas, oh mina lambapea! Eks mina ise ole nüid oma õnnetus.
Ärge nüid nõnda pahandage, mina tahan teile mõned
– 26 –
rähnad saata, aga siis hoidke neid ilusaste ja warssi näete kuida puud paranewad.
Metsawaht pidas sõna ja saatis nädala pärast kümne wersta tagand Reinule kaheksa rähna ja käskis neid oma metsa lahti lasta.
Rein andis toojale kaks rubla ja wiis rähnad metsa. Oh need nüid puhastasiwad, neil oli nüid paradiisi elu, aga ussidel otse põrgu. Sest ajast ei kuiwanud enam ükski puu ja Rein saatis metsawahile nuumatud wasika meele heaks, aga rähnasid hoidis ta kui omi silmi pähe.
_______
XVI.
Juhtumine.
Donau jõgi seisab Eestimaalt waatata otse seal pool, kus päike lõune aeal pasitab, aga ligi 2000 wersta kaugel. Ühel päewal astus jõe wesi üle kallaste ja kiskus ümberringi majad ja puud maha. Elajate ja inimeste kehasid, majade krami kõiki sugu puid oli wee woolamises näha ja must meri ootas neid.
Ühes kohas kalda ääres istus weike tütarlaps, loputas jalgu wee sees ja hüidis haleda häälega: Armas ema, kallis ema, tule warssi mo juurde. Ma ei taha enam nutta ega halb laps sinu wastu olla, tule, tule ja katta mind oma rätikuga ja anna minule süia ja kui mina söönud olen siis wõtta mind armsaste kaissu. Oh ema, ära jäe kauaks jõkke! Üks rikas mõisniku tütar juhtus tema juurde ja palus last temaga ühes tulla ja lossis süia ja aset wõtta. Aga kõik meelitamised ei liigutanud last kohast. Preili andis lapsele tüki leiba ja tõttas kodu. Laps sõi leiwa ära ja uinus magama.
Sellsamal aeal wõitles ema surmaga mittu wersta lapsest kaugel jõe peal. Ta oli hommiku lapse kaldale wiinud ja tagasi läinud majast muud kraami tooma. Wahe aeal oli aga wesi
– 27 –
teed kinni pannud ja maea täitnud. Maea katuksel oli ta lõuneni olnud, siis kiskus wesi maea aluse pealt lahti ja wiis teda jõge mööda edasi.
Ta palus omas suures hädas silma weega Jumala poole teda imelikult. Maea saarikad langesiwad kokku, ühest ristipuust hoidis ta weel kinni ja wesi woolas ta keha ümber. Sinu peale on mino ristitud, sinust hoian mina weel surmas kinni, hüidis ta haledalt, kaitse mo tütrekest halastaja Jumal! Seal tuli suur laene ja wiskas teda kõige ristipuuga kaldale.
Päike seisis madalas, ta tänas õnneliku peastmise eest ja tõttas läbi ohakate ja kibuwitste, märg ja näljane sinna poole kus ta tütrekese jätnud.
Mittu korda tahtis wäsimus teda nõrgestada, aga jälle aeas hirm ja kartus teda jalule. Wiimaks jõudis ta senna kohta kus oma lapse jätnud ja waata, ta magas rahulikult kiwi ääres ja umises unes! Armas emakene, tule warsi oma armsa tütre juurde. Ema tõmbas teda oma rinna wastu, musutas teda ja mõlemad tõtasiwad ligema külasse, kus neid armsaste wastu wõeti ja sooja söögi ja joogiga kosutadi.
_______
XVII
Halastaja süda.
Aastal 1812 kubises Wenemaa Prantsuse sõawangidest. Prantslased oliwad kül kunni Moskwa linna tunginud, aga siit pidiwad nemad suure hädaga kodu poole pöörama ja kes põgeneda ei jõudnud, seda wõeti wangi ja saadeti linnadesse ja küladesse.
Sell ajal istus Pensa linnas üks saksa rätsep kahekümne wiie selli juures laua peal ja mehed nõelusiwad poole riigile
– 28 –
kuubesid ja riidid. Tööd oli rätsepal küllalt, aga wähe raha. See tuli aga sellest et ta häda ajal palju head oma rahwale tegi. Ühel päewal oli kära linnas
. Söa wangid tulewad! Meie rätsep tõttas wangide wastu ja küsis: Kas saksu nende seas on? Mehed kohkusiwad esite ära, aga warssi tungisiwad 16 ohwitseri rätsepa ümber ja teretasiwad teda kui peastjad inglid wõeral maal. Meie rätsep oli linna ülemaga wäga tuttaw ja palus need 16 sakslast enda juurde korteri ja söögi peale.
Linna ülem ei olnud sugugi selle wastu ja nõnda astusid wangid rätsepa majasse. Aga kuida oliwad nende riided? katkenud ja mustad. Rätsep aga tegi sellidega ja tütrukutega niikaua tööd, kunni ohwitserid puhtas pesus ja riides oliwad ja nüid elasiwad nemad rätsepa kulu peal heasti. Sõda tuuris edasi, ja kui Parisi linn wõidetud oli, anti ka neile tuntud ohwitseridele luba omale maale tagasi pöörda. Aga talw oli kange ja meestel wähe raha. Seda teadis rätsep, ta käis norgus mõnda päewa ja otsis raha, aga nõu ei hakanud kuhugi. Päew oli teada, millal wangid wõisiwad kodu poole astuda, seal tuli rätsep õhtul rõõmsa meelega kodu, wiskas raha paki laua peale ja hüidis:
Nüid olete peastetud, siin on 2500 rubla.
Kust olete raha saanud? küsisiwad kõik.
Rätsep aga ütles: See on minu asi! Nüid ostis ta iga mehele head saapad, kasukad, kindad, karwased mütsid ja saatis neid rõõmsa söögi ja joogi järele teele. Aga ka mehed oliwad juba kuulda saanud, kust rätsep raha wõtnud. Ta oli oma maja ära müinud, et aga hädalisi awitada.
Lahkumine oli wäga raske, aga iga mehe süda tuksus rätsepa wastu, kes nüid üüri majas tööd tegi. Poole aasta järele jõudsiwad meie mehed hea terwisega Saksamaale ja et nende wanemad enamist jõukad mehed oliwad, saatsiwad nemad kolm korda nii suure summa rätsepale Pensa linna, kes oma maja tagasi ostis ja kunni oma surmani waestele head tegi.
_______
– 29 –
XVIII.
Kuri ja hea inimene südames.
Kalmu Jüri palus oma naabri peremehe käest sugu tubakast.
Naaber pistis käe karmani tõmbas tuusti tubakast wälja ja andis Madissele. Madis tõttas kodu wõttis kerwe ja tahtis tubakast peeneks lõigata, seal nägi ta tubaka sees kolme rublalise baberi raha. Kohe tõusis tema südames suur sõda. Üks hääl ütles:
Mine wii raha ära, teine jälle, pista kotti ja osta mis waja on, sa oled waene mees ja tubaka andja rikas. Ära warasta, hüidis hääl, tubakast on tema sinule annud aga mitte raha! See on sinu õnneks, wastas teine hääl. Nõnda käratsesiwad mõlemad mehed terwe öö waese Madisse südames ega lasknud und silmi tulla. Hommiku oli wõit hea mehe käes ja Madis läks oma naabri juurde ja andis raha ära.
Ole terwe, ütles naaber, olin eile seda raha kogemata lahtiselt tubaka hulka jätnud, sinu öiglase meele eest kingin sinule 10 naela tubakast. Madis tänas, ja südames mehed oliwad nüid wagusi.
Mine ja tee nõnda samuti, kui wõera oma kogemata pihku puudub.
_______
XIX.
Aidamees.
T.. mõisas elas mõne aasta eest aidamees Mall wäga head elu. Palk oli tugew ja raha kukur läks aasta aastaga raskemaks.
– 30 –
Mõisast neli wersta kaugel elas tugew talupoeg, kelle põllud seda sugu wist Kalewipoja walitsuse ajast söötnud ja katnud oliwad.
Wanaisa oli kõige wanema pojale talu jätnud ja poeg jälle oma pojale, nõnda oli talu koht kõik rõõmud ja wiletsused aasta sadantetega näinud, aga ikka ühe sugu kätte jäenud.
Nimetud aidamees hakas kohta omale himustama. Ta rääkis kõik sugu kurja jutusid peremehest oma härrale kunni see wiimaks peremehele renti peale litsus et hing kinni pidi jäema, aga ta hoidis waluga kohta kinni. Wiimaks aga tegi aidamees kontrahti härraga ära ja peremehele anti käsk kätte oma kraami ära wedada ja talu aidamehele Jüripäewal ära anda. Peremees nõudis kohtult abi, aga wiimne otsus oli, teda wisati kohtu poolt wälja. Werise südamega korjas ta oma kraami kokku, wedas teda hea sõbrade talu alla ja otsis omale teist pesapaika, mis ta mõne nädala pärast leidis.
Aidamees wedas oma kraami uude kohta. Kui ta esimese koormaga tee peal oli, tuli temale üks wanamees wastu ja ütles:
Kui rikas mees tõttate teise pesasse, aga waesem kui kiriku rot lähete sealt wälja.
Aidamees naeris wanamehe kuulutuse peale ja tõttas edasi. Esimesed aastad läksiwad heasti, aga siis tuli õnnetus uksest ja aknast sisse. Wili äpardas wäjal, loomad suriwad lautas, iga ettewõtmise peal hingas needmine.
Kuue aasta pärast läks mees majast wälja kep ja kot käes ja tühi koht ees. Lapsed küsisiwad süia, aga mehel ei olnud anda.
Peremees aga, keda tema kawalusega majast wälja tõstis, ostis endale just maja sellkorral ära ja maksis 5000 rubla wälja ja elab täna weel lahkeste oma koha peal, aga tema waenlane hulgub ühest teisi.
Sina ei pea mitte oma ligimese koda kawalusega enda poole kiskuma!
_______
– 31 –
XX.
Luisu Hindrek.
Luisu Hindrik oli terane pois ja wäga wileda jalgadega. Ta ei hoolinud suwe palawusest ega talwe külmast, kui ta aga mõne kopiku oma jala jooksuga korjata ja oma koti tohtis pista. Wäga kiituses töö, aga kahju et Hindrik seal juures ema õpetust tähele ei pannud, kes ikka ütles: Poeg, kui sa jooksust märg ja higine oled, siis ära istu külma kohta puhkama, ega joo külma jooma aega, waid enne jahuta ennast pitkamööda ära ja siis joo ja istu puhkamisele.
Kord saatis walla kirjutaja Hindrekut kolme wersta taha posti peale kirjasid ära tooma. Kui wälk jooksis ta minema, sai posti pealt kirjad pihku ja ruttas kodu poole, aga joogi jänu waewas teda, ta astus küla kaewule ja karastas keelt mehiselt, jooksis minema, aga tee peal tundis ta pistja walu küle sees, mis iga sammuga suuremaks läks. Kodu heitis ta sängi ja wiidi siit nädala põdemisse järele kalmu- ehk surnu aeda. Külm wesi oli ta südame raswa taretanud ja were jooksu kinni pannud, ning nõnda elu lõpetanud.
Üks noor tütarlaps tantsis terwe õhtu Hansu Mardi warrul rõõmsaste, särk oli temal wesi märg ihu peal, korraga tõttas ta õue peale, tõmbas pihtriide seljast maha ja wiskas ennast wilu rohu sisse ja püherdas siin niikaua, kuni ihu wärisema hakkas. Ta tõttas warruliste hulka ja kargas edasi, aga peale selle tuli köha kallale, punased palged kolletasiwad ja enne kui Jõulud ukse peale koputasiwad, tormas lume ema üle lapse aua ja kattis teda walge tekiga igawese uinumisele. Külm oli tiiskuse tõbe sünnitanud ja tiiskuse tõbi noort õit närtsitanud ja auda lükanud.
Sellepärast hoia ennast noor ehk wana nende ridade lugija, kui higist märg oled, häkilise külmetamise eest.
_______
– 32 –
XXI.
Munamäe wanamees.
Muna mäe ligidal elas waene saunamees, nimega Pärtel. Põldu ei olnud temal, waid ta korjas metsa männa puu juurikaid, lõhestas neid narmasteks ja punus neist korwikesi, soola toosisid ja n. e. ja toitis oma pead waewaselt. Tema kümne aastane poeg aitas teda töö juures nõnda sama tema naene, aga siiski tükkis nälg tihti onnisse. Ühel Jaanipäewa laupäewal pidi poeg jälle kõhtu nööriga kinni pidama, isa oli korwikauplemisel kaugel külas, ema pool haige ja wiimane leiwa koonik onnist kadunud. Poeg läks kurwal näul Muna mäe külje peale maasik marju korjama. Seal seisis suur kiwi, kelle otsa ta ronis wäsind jalgu puhkama ja silmad särasiwad weest, mis nälg wälja pigistas.
Korraga lõhkes kiwi. Kesket pragu seisis suur korw ja heal maapõhjast hüidis:
Astu korwi nutja tühi kõht. Pois waatas kartlikult korwi peale, kellel köit ega ahelat kinnituseks külges ei olnud, ta tahtis kiwi otsast maha karata ja jooksu panna, aga heal maa põhjast kõlas:
Astu korwi nutja tühi kõht, so kõht saab täidetud. Pois astus korwi ja see lendas sügawusse ja kinnitas suures kambris ühe wana pitka habemega mehe ees.
Habemik tõstis poisikest korwist, tantsitas teda kolm korda kätte peal ja küsis:
Miks sa nuuksud noor nolgike?
Värisedes wastas pois: Kõht on tühi, ema haige, isa kodust kauplemas.
Mine ja söö, nende sõnadega näitas hall habenik suure laua peale, kus palju rooga seisis. Pois istus lauale ja
– 33 –
topis nahk pauna rinna luude all kõwaste täis ja kukkus wiimse suutäie juures pingi peale magama. Vanakene naeratas ja ütles: Maga poeokene magusaste, toit kinnitab keha rammu, magamine elu jõudu. Mõne tunni järele ärkas pois ülesse, waatas ümber ringi ja nägi wanakest tule ääres tulisid süsi segama. Hallhabe nägi poissi, ütles: Astu ligemalle ja hoia kaelkoti suu lahti. Pois täitis käsku. Vanamees wiskas kolm korda tulisid süsa kühwliga kotti, käskis suu kinni siduda, tallutas poisi korwi juurde ja hüidis: Lenda korwi, tõuse korwi, kanna sisu künkale.
Korw lendas poisiga mäe otsa ja üks heal hõiskas: Kui sa hädas oled, siis tule mind weel waatama.
Kodu õue wärawas läks kaelkot korraga raskeks, rihm katkes ja kukkus maha. Küll katsus pois kotti kergitada, aga ilma aegu. Isa oli kodu tulnud, poeg jooksis ja palus teda appi. Isa ja ema kergitasiwad kotti, aga ükski ei jõudnud seda paigast liigutada. Isa peastis kotti suu lahti. Ehmatates seisiwad kõik kotti ümber. Kuld ja hõbe rahad läikisiwad kottist wälja. Raha weeti kirstu kappi ja nälg põgenes onnist wälja.
Õnnelikult elasiwad rahwas onnis kunni poeg meheks kaswis. Siin sõitis õnnetuse wanker ühel nädalal nende hulka.
Isa ja ema suriwad ühel päewal. Matukse päewal peasis tulukene lahti ja tuhaunnik oli rahulise koha peal järele jäänud.
Waene poeg Aadu nuttis kibedaste wana onni kohal, otsis tuha seest raha, aga üks pisukene hõbe tük oli järele jäenud. Vanamees mäe sees tuli tall meelde. Ta läks mäe peale ja istus kiwi otsa ja nuttis. Jälle lõhkes kiwi lahti, korw kõlkus wana wiisi ja heal hüidis: Astu sisse armetu. Korw lendas wanamehe ette. Mis sull wiga noormees? küsis wanamees, kelle habe maani ulatas. Aadu rääkis oma õnnetust ja kuida nemad enne kingitud rahast õnnelikult elasiwad.
– 34 –
Too oma kot seia, käskis manamees, aga õieti suur.
Aadu sõitis korwi wäel mäe arjale, läks külasse ostis hõbeda tükki eest neli palakat, hõmbles neid kokku ja tõttas wanamehe juurde. Wanamees topis kõiksugu prügi, lehtesid ja n. e. kotti, andis kolm weikest majakest puust nikertud Aadu kätte ja käskis ühe wana onni asemele, teise elaja lauda, kolmandama kahest sugu eemale maapeale seisma panna, andis kät ja ütles: Enam meie teineteist ei näe, minu töö siin on otsas ja pean ära teise kolmandama Maailma sõitma. Ela rõõmus ja rahul!
Aadu musutas wanakese kät ja korw wedas teda kotiga mäearjale. Koda wärawas läks kot raskeks ja langes maha.
Aadu pani majakesed asemelle, ja oh imet, naad kaswasiwad suureks. Kahekordne elumaja, ilus laut ja seda kenam ait. Aadu hakas kotti tühjendama. Siin tuliwad kõiksugused põllu tööriistad maja kraam ja wiimaks kulla ja hõbeda tükkid walgele. Ta kandis kõik majasse.
Laudas ammusiwad tugewad lehmad, tallis tampisiwad ilusad hobused ja ait oli wiljaga täidetud. Aadu langes põlwili ja tänas Taewa taati õnnistuse eest.
Heal aga hõiskas Munamäe poolt: Tee tööd ja palu Jumalat ja ära unusta waesid omas õnnelikus elus.
Adu ostis omale suure tüki maad kosis noore nooriku ja elab praegu õnnelikult. Munamäe otsast oli aga suur kiwi kui maa alla wajunud – ehk Aadu seda weel mõnda korda taga otsis.
_______
XXII.
Kes kannatab see kaua elab.
Pesunaene Liisu ütles ühel hommikul oma ainsama poiale: Mart, sa oled kaheteistkümmne aastane, kolm aastat oled sa koolipingil istunud, nüid pead oma enese leiba
– 35 –
sööma hakkama. Mina olen saapassepaga kauba walmis teinud ja täna lähed tema juurde õppima. Ole hästi sõnakuulelik ja õpi ruttu, et warsi ka minule pooledsaapad teha wõid. Korja oma asjad kokku ja läheme teele.
Pai ema, palus Mart, mina tahaks weel koolis käia.
Ole wait poeg, minu terwis on põdur ja raha saamine wäga waene, püha päewal wõid weel koolis käia.
Nuuksudes otsis Mart omad asjad kokku ja areldes astus ta ema järele.
Saapasep wõttis neid auusaste wastu, lubas poisile riided, leiwa ja õpetuse anda, kui ta wiieks aastaks õpetuse alla jääb.
Wiieks aastaks, õhkas Mart, aga ema kurw nägu hoidis nuttu tagasi.
Kaup tehti walmis ja endine tuline koolipois, oli õppija saabassep.
Esimene aasta oli otsatu kurb. Wähe süia, palju tööd, aga mitte saapa tööd. Mart pidi iga hommiku kohwi keetma, tubasid puhastama ja põrandaid pesema, siis lõunat keetma, õhtuksi teed tegema, puid lõhkuma, wet kandma ja wahel pesu pesema, – aga ta tegi nurisemata, ehk mõnikord weel rihmata sai.
Pühapäewal käis ta koolis ja õppis enam, kui mõni terwel nädalal.
Teisel aastal hakkas ta weikest saapa tööd tegema, aga ta oleks parem weel tüdruk majas olnud. Istumine ei maitsnud temale ja nahk ei kuulnud hästi weikeste kätte sõna.
Aga ometegi wõis ta teisel õpiaastal emale pooledsaapad teha ja see oli otsata rõõmus.
Ühel päewal kolmandama aasta algusel tuli suur õnnetus. Mart pidi ühe rae härra saapa kantsad sugu kõrgemaks tegema, nuga libises käest kõrwale ja leikas augu pealisnaha siisse. Kui lõukoer kargas meister ta karwu ja rihm lendas mööda küüra. Rae härra astus sisse ja küsis: Mis kisa siin on.
– 36 –
Poisi lontrus on teie saapad katki leiganud nüid pean teile uued muretsema, aga kül ma neid tema nahast wälja kisun. Raamatuid aeab ta taga, aga naha juures norskab ta unistes.
Halastage mo waese peake, palus Mart siilma wees, ma tahan teile neid maksa, aga ütelge, et mo õpetaja mind enam ei rihmaks.
Tõmba omad riided selga ja too need katkised saapad kohe minu juurde ütles rae härra, mina tahan sulle weel paremat sauna kütta
See on õigus, hõiskas meister, kuub selga ja täida käsku.
Wäristes läks Mart rae härra järele, kes omas majas saapad nurka wiskas, ja poissi käskis oma järele tulla.
Nüid tuleb wist witsa karistus, mõtles Mart ja hulus paludes härra järele.
Pida aga suu, käratas rae härra, ja istu seia maha.
Härra tõmbas pealisriided omal maha, keeras kapi ukse lahti, kust üks jahi piits maha kukkus.
Hirmus kargas Mart tooli pealt ülesse ja kisendas: Armu, armu!
Sa kuuled, et sa wagusalt istud, ehk muidu saad kohe piitsa. –
Rae härra istus laua juurde ja ütles: Nüid kõnele kõige esite mulle oma elulugu.
Wärisewa healega tegi Mart seda.
Soo, soo, sa oled koolis ka õpinud, saab näha, kui kaugel sa oled. Nüid alustas otse läbikatsumine ja Mart unustas otse ära, et ta rae härra juures istus, ta andis paremid wastusid, kui ta katsuja seda lootis.
Rae härra kirjutas meistrile kirja, kus ta ära seletas, et Mart saabassepaks ei kõlwata, ärarikutud saapad kinkida ta meistrile, aga pois pidada kolmeks nädalaks tema juurde wangi hoone minema.
– 37 –
Mart ise andis kirja meistri kätte, see luges ta läbi ja käratas: Kasi mo silmast, aga ühe kirjakese pead weel rae härrale wiima.
Meister kirjutas:
Auulik rae härra!
Wõtke seda ülekäte läinud poisi jõmsikat Marti ja pange teda Teie tarkuse järel wee ja leiwa peale tarkust õppima, ja saatke teda peale selle tema ema, pesu naese N. N. juurde, ärge aga selle weikese jõmsika pärast minust ennast lahti lööge, mina luban aegamööda töö läbi kahju jälle ära tasuda.
Auupaklikult
N. N.
Rae härra luges meistri kirja, naeratas ja ütles Mardile: Nüid pead wangi minema, oma hooletuse pärast. Saabassepa ammetist oled sa ka lahti.
Palun armu, palun armu, palus Mart silma wees.
Armu ei tunne kohtumõistja. Tule ja söö oma kõht enne täis ja siis otsime sinule wangi riided ja siis wangi.
Arglikult ja nuttes astus Mart rae härra järele, kül oli kõht tühi, aga wähe läks kurgust alla.
Peale söögi andis rae härra temale särgist kuueni riided selga ja saapad jalga ja käskis teda oma järele wangi hoone tõttata. Riided olid kenad, aga nuttes ja paludes astus ta härra järele.
Ühe suure maja sisse kadus nende tee. Jälle katsus üks Mardi mõistust ja wiimaks ütles ta rae härrale: Wõib wastu wõetud saada, kuhu teie arwasite.
Rae härra wastas: Wõtke ja wiige ta kohe senna. Mardile ütles ta: Peale tööd nääme üksteist jälle.
Nüidne läbikatsuja wõttis Mardi käe kõrwa ja tallutas teda trepist ülesse. Uks läks lahti ja terwe 5-es Gymnasiumi laste hulk wahtis Mardi otsa.
– 38 –
Istu seie pingi peale ja kuula õpetust, rae härra on sind kooli pannud ja kui kodu lähed siis täna teda ilusaste, ta tahab sinu eest hoolt kanda.
Nut oli rõõmuks muudetud. Mart andis koolihärra käele suud, ja tegi seda sama kodu minnes rae härraga. Härra aga ütles: Õpi hoolega ja hoia ennast igas asjus õiguses, puhtuses ja alanduses. Minul ei ole ühtegi hingelist majas, sinu eest tahan ma muretseda.
Aastad wajusiwad aja meresse. Saabassep puhkas surnu aeas, nõnda sama rae härra kui ka pesunaene, aga rae härra majas näitas professor Mart oma pojale paari ärarikutuid saapaid klaas kappis ja seletas, kuida tema waesest päiwest auu ametisse tõusnud.
_______
XXIII.
Terwis on enam kui kuld.
Üks Saaremaa mees astus kõrtsi, pani leiwakoti seljast laua peale, wõttis musta leiwatüki kotist ja kaks räime witsikust, karastas nendega oma keha, jõi toop head õlut weel peale, ja tahtis rõõmsas meeles praegu oma teed edasi astuda. Seal wuras tõld kõrtsi ukse ette. Teener kargas maha, tõi kõrtsust saia, liha, mune ja pudel joodawad wiina ja wiis härrale tõlda. Saaremaa mees waatas asja pealt ja mümises: Oh kui lõbus oleks minul niisuguste ruunadega edasi lennata, ma wahetaks oma elu kohe temaga.
Härra tõllas kuulis seda ja käskis meest ligemale tulla, andis temale klaasitäie weini ja ütles: Wahetame omaelu, anna sina minule, mis sull on ja mina annan kõik, mis minul on sinule.
Wahetame, ütles Saarlane ja kaup oli tehtud.
Tulge ja tõstke mind tõllast wälja, ütles härra oma teenritele käskides.
– 39 –
Need tegid seda.
Anna omad terwed jalad minule, Saaremees ja wõta mu alwatud wastu – istu siis tõlda ja sõida edasi.
Saarlane tõmbas pambu selga ja seadis sammud linna poole ööldes:
Minu kaks kintsu on enam, kui sinu terwe mõisa oma tõldadega ja hobustega, kulla ja hõbedaga.
_______
XXIV.
Imeline lind.
Ühes külas Läänemaal elas waene mees oma poeaga. Naene oli surnud ja mees teenis wäga wähe. Poeg pidi isaga tihti nälga nägema. Ühel suwisel päewal kurnas nälg poisikest jälle hirmsaste, ta läks metsast abi otsima. Metsas nägi ta ilusa weikese linnu, aeas teda taga sai kätte ja ütles:
Linnukene Lihulasse
Sealt saan leiba luietesse.
Lind aeas noka laiali ja ütles:
Parem mind pane padrikusse
Õnne toon su urtsikusse.
Pois ehmatas ära ja laskis linu lendu jooksis kodu ja rääkis juhtumist isale.
Isa sõitles poeaga, et ta nii kalli linnukese lahti lasknud ja ei lubanud temale enam kuiwi leiwa koorikuidki anda.
Poeg nuttis kibedaste. Seal koputas keegi akna peale. Pois tegi akna lahti ja waata linnukene lendas onnikesse. Aga korraga kadus lind ja noor pois punases palgis seisis isa ja poea ees ja küsis: Mis mure teid surub?
Isa wastas: Meie oleme wäga waesed, palgad on kasinad ja töö raske, ei jõua niipalju leiba korjata kui kaks kõhtu seda ära raiskawad.
– 40 –
Mis tööd teie teete? Küsis lindpois.
Mina künnan ja äestan, wedan talwel puid ja raagu, muud ühtigi.
See on wähe teie peate weel peale selle ameti tööd tegema, siis saate rikaks. Mina tahan mõneks nädalaks teie juurde jäeda ja teid selles õpetada.
Aga meil ei ole sinule ühtegi süia anda, ütles waene mees.
Kül töö tegijaid toidab.
Lindpois wõttis laua tüki kätte, tegi noa abiga nelja ja wiie nurgalise klapikeisi mõne tosina.
Mis nendega tegema hakkame? küsis mees.
Lindpois wastas: Neid müime lina prauadele kes lõnga nende peale keriwad ja saame raha.
Waene mees naeris suure healega.
Lindpois tegi aga weikesid kastikeisi.
Mis nendega teed? Küsis waene mees.
Neid müime kaupmeestele, kes wärwi nende sisse panewad.
Lindpois tõi kubu hõlgi, punus paelaks ja paelast jälle kaabkübaraid.
Kellele neid waea on? Küsis waene mees.
Neid müime linna isandatele peawarjuks.
Kolme päewa töö järele tõmbas lindpois kompsu selga, wõttis waesemehe poea käe kõrwa ja läks Hapsalu linna.
Siin oli palju wõeraid merewet pruukimas, ta müis asjad ära, sai wiis rubla, ostis leiba ja leiwa kõrwast, ja tõttas jätte waesemehe onnisse.
Siin kõneles poeg isale imet, kuida nende asjad wäga ruttu ära ostetud ja palju raha antud, ja tegi nüid lindpoisi juhatusel kibedaste tööd.
Kahe nädala pärast oli Hapsalu käik jälle käidud ja wiis korda wiis rubla karmanis.
Waene mees ajas silmad pärani, jättis künni töö maha
– 41 –
ja istus lindpoisi juures õpetusel. Kes weel mõnda näputööd neile õpetas.
Esimesel päewal aga juba oli lindpois waest meest ja tema poega kõwaste keelanud, ei kellegile öölda, et ta lind olnud ja nüid inimese näul neid aidata, aga rikusega kaswis ka kõrkus.
Ühel päewal tõi waene mees kõrtsist pudel napsi, kutsus oma ligema naabri külaliseks, mõni konks ülemäära määris kurgu lage ja tegi meele wiimaks segaseks. Naaber küsis: Kes on see weikene poisikene, kes pilbastega sinu poeaga mängib.
See on Linnupois.
Mis linnupois? Küsis naaber.
See pois lendas kui lind minu onni ja sai poisiks, ega ometegi enam linnuks saa.
Akna ruutu kõlises ja tükid kukusiwad põrandale, weike linnuke aga lendas tirtsudes metsa poole.
Kül nuttis waese poeg, kül katkus waene mees karwu, aga lind oli läinud, aga ta töö oli jäenud ja tema õpetus kandis kaunist wilja.
Isa ja poeg tegiwad talwe otsa mitmesugust näpu tööd ja ta müisiwad asju suwel linna rahwale. Nälg oli nägemata.
Kes see lind olnud ei tea täna päew weel keegi, aga et ameti tööl kullane põhi on seda teab waene mees ja tema poeg selgeste.
– 42 –
Juhataja.
Nr. Lehekülg
1. Kes sõnakuulmata on langeb õnnetusse 3
2. Hellitud tütar 4
3. Sina ei pea mitte warastama 9
4. Suur tük aeab suu lõhki 11
5. Sõnakuulmata poeg 14
6. Wõeras ema 15
7. Wanem 16
8. Nuga 17
9. Ahelas koer 18
10. Mesipuu 19
11. Tohter 20
12. Piip 21
13. Üks ingel on mo emake 22
14. Armastus 24
15. Rähn 25
16. Juhtumine 27
17. Halastaja süda 28
18. Kuri ja hea inimene südames 30
19. Aidamees 30
20. Luisu Hindrik 32
21. Munamäe wanamees 33
22. Kes kannatab see kaua elab 35
26. Terwis on enam kui kuld 39
24. Imeline lind 40