Kümme laulu.

Tartus, 1876.

C. Mattieseni kuluga trükitud.

Zeusuri poolest lubatud. Riias, sel 26. Julil 1876.

C. Mattieseni juures trükitud, Tartus 1876

I.
Adamson’le

pühandab

neid lehekesi tänu ja auustusega

tema endine koolipois

J. C.

Laul ja rahu.

 Laula, laula, suukene,
Liigu, linnukeelekene,
Mõlgu marja meelekene,
Ilutse südamekene!

 Kül saad siis sa waita olla,
Kui saad alla musta mulla,
Walge laudade wahele,
Kena kirstu keskeelle.

(Eesti rahwalaul.)

Rändamine.

(Lauliku Geibel’i järele.)

Nüüd lehekuu on tulnud, mõts lehitsema

lääb.

Sell ‘pole rõõmu rinnas, kes kodu kurtma jääb;
Nagu pilwed nüüd ränd’wad, sääl taewa

 telgi al,
Nii on ka minu süda maailma räudawal.

 Hää isa, eit helde, teid kaitsku taewa taat!
Kes teab, kus kaugel õnn õitsewa mind oot.
Mõni rada on ilmas, mis rändan’d pole ma,
Ja mõni karik jooki, mis maitsnud pole ka.

Sest rõõmsaste nüüd teele kuld päewa

 paistega!
Mäe-harjad ja orud – teist lahkun lauluga.

6

Hallikad on hääldes ja kõhisemas puu,
Mo süda kui üks lõo ja lusti laulab suu.

 Kui õhtul saan külas ööks puhkepaiga ma,
Siis laulan weel wõitu ma külapoistega,
Saadan terwit mo neiul, kes kaugel kodu maal,
Jah, saadan talle terwit, ja mõtlen tema pääl’.

 Ei leia öömaja, siis magan wälja paal,
Ja kõrges taewa tähed, naad peawad wahti

sääl.

Haljas kaasik mind laulab siis uinuma tööst,
Ja päik’se puna palge mind hõikab unenäust.

 Oh rändamine, sina, aeg armas poistele!
Kuis wehkwad taewa tuuled meil tasa rinnasse,
Sääl laulab ja hõiskab me’ süda pilwega:
Kuis oled sa nii ilus, lai lahke ilmamaa!

Kodu.

 Üht kuldsed kewadet ma nägin
Kül ühes orus ehama,
Sääl mõnda lille pärga tegin,
Mul pandi mõni päha ka.

 Kuis woolasiwad hõbe ojad
Sääl wainu süles kohinall
Oh ülikuldsed õnne päewad,
Teis laulsin noorus õhinal!

 Sääl kirju mõtsa süles westab
Kül mõni selge hallik weel,
Mõnd’ lugu, laulu, südant tõstab
Ja wanas laulus kõlab keel.

 Jalg kandis kaugele mind kohast,Aeg lillekätkist
weeretas.

– 7 –

Siis wõõras maa, täis wõõrast ohast
Mind wõõral keelel teretas.

 Siin puhus wõõras tuul ja nõudis
Mind wõõras sugu hõiskama; –
Kuis süda unustada jõudis
Üht kallist ilma oruga!

 Ei kuldne org mul meelest kau.
Ei mõts, ei hallik, armas, ka;
Ei süda lootes alla wau:
Ehk kord saan teid weel nägema.

Emajõel.

 Emajõel, haljal Emajõel
Paistab päewal kuldne päike
Kõrge taewa wõlwi alt,
Saatwad tähed lahke läike
Alla armsalt, heledalt.

 Emajõel, haljal Emajõel
Puistab kulda kuu ja walget,
Laulab lahke linnu suu,Näitab
wesi Ema palget,
Uinub õits’des õiepuu.

 Emajõel, haljal Emajõel
Istub punapalgil neiu,
Hiukstes mängib ehatuul –
Öö ja kuu toob kalli peiu,
Jõgi laulab pulmakuul. –

 Emajõel, haljal EmajõelTahaks mina ikka olla,

Sinna jääda surmani.
Jõgi, wõiks sa taewa tulla,
Ikka armastaks sind nii.

– 8 –

Neiu kewade.

 Kewade on tulnud lehtega
Jälle üle kalli kodu maa;
Wainud paistwad pidu ehtega,
Linnud laulwad kuldse kõlaga.

 Arul helab karja laste hääl,
Liblikad on lusti lendamas,
Kõik on laulmas mäe ja mätta pääl,
Pilwed rõõmsast kõrges rändamas.

 Õnne lapsed laulwad lehte seas
Noorus’ laulu lahke häälega,
Lusti köndwad, lille pärjad peasÕ
nnis noormees noore neiuga.

 Ei ma taha wälja astuda
Õnne laste sekka hõiskawal!
Minu noormees heitnud hingama,
Kes mind armastas – on mulla al.

Silm ja maailm.

 Ma waatan so silma ja jälle maailma –
Naad mõlemad otsatu mõistmata mul.Ma üksi näen
taewast, kui waatan su silma
Ja waatan maailma – su silma ma näen.

 Su sinises silmas on taewas ja tähed,
Naad heidawad heledat laiget mo pääl’;
Maailma pääl õitsewad lilled ja lehed,
Oh, nemad on, neiu, su sinine silm!

Lahkuja.

Jo mind hobu ootab õuesJää nüüd
terweks iga koht!

– 9 –

Süda lööb mul kuumalt põues,
Rinda rõhub raske oht.

 Jumalaga jää nüüd koduKus ma sündind, elanud!

Õitse kaua, lille rada,
Mida waikselt walanud!

 Kaugel kodust, wõõral wäljal
Mõtlen ma weel sinu pääl’,
Mõtsakene ehal haljal,
Mäletan sind, linnu hääl.

 Terweks jää mo õekene,
Isa, ema, ellad kõik!
Tee on pitk – oh paremine
Jääksin sulle, kodupaik!

Leinaja.

(Ühe Rootsi rahwalaulu järele.)

 “Jõua jo kaugelta,
Maru laengelta,
Paadikene rannale,
Las’ mind peiu rinnale.

 Kas kallis kurdad sa?
Laene ehk sind laewaga
Mattis merre magama,
Wõttis häält ja armu ka.”

 ““Oot, oot, oot tütreke!
Homme saab jo peiuke
Kodu randa jõudema
Soomest seie sõudema.”“

 Kül ohkas neiu rind,
Vaikseks jäi ka wete pind,

– 10 –

Wood ja tuule kohingi –
Peig ei tulnud ialgi.

Munamäel.

 Kui siit pilwe piirelt alla waadan
Üle õitswa Eestimaa,
Rõõmu laulu siis maailma saadan,
Hüüan pitkse häälega:
Siin on ilus elada!

 Kulla laenil walendawat wäljad,
järwed hõbel ehawad;
Kaugel kõrged lehemõtsad haljad
Kõu kombel kohawad:
Siin on ilus elada!

 Taewa äärel mürab mere lagi,
Wiskab wahtu pilwe pool’,
Läbi lille ruttab tema sülle jõgi,
Laulab laenekoori lool:
Siin on ilus elada!

 Koidu kuldsel wainul kõndwad neiud,
Laulwad lusti lille seas,
Õitswas orus ast’wad Eestipeiud,
Hüüdwad rõõmu häälil reas:
Siin on ilus elada!

 Kõrged pilwed nagu luigad lend’wad
Üle maa ja mägede,
Päike, kuu ja koidutähed ränd’wad
Lauldes üle jõgede:
Siin on ilus elada!

 Siin on enne suurem sugu elan’d,
Rõõmsam rahwas häälitsen’d;

11 –

Siin on wõidulaulu wiisid kõlan’d,
Kanged mehed keelitsen’d:
Siin on ilus elada!

 Kui ma wõiksin jõed ja järwed püüda,
Püüda tuult ja linnu häält:
Siit neid laseks üle ilma hüüda,
Halja Eesti templi päält:
Siin on ilus elada!

 Wõiksin taewa wõlwi kirjutada
Hele wälgu walgega,Siis neid sõnu tahaks sinna
säädaPaistma püha palgega:

Siin on ilus elada!

Jumala wägi.

Auu olgu Jumalale kõrgess’!

Temale, ilma ja hingede isandalle!

 Auu temale, hõiska, maailm!Ta
waatab päikese, oma põlewa silmaga
Kullasest koidumerest so pääle;
Ta puistab kõrgest walgust ja sooja allaTa pilgu ees õitseb ja hõiskab maailm.

 Ta külwab arutu tähtega oma taewa täis
Ja igaüks ütleb sul: usu!
Ta astud kesk õhumerd wälja – wikerkaar
Leegitseb ta jalge al järjeks ja kuulutab: rahu!
Ta kõnet toob wulisew oja,Kui lapse
palwet so kõrwu.

 Wälgu, oma tulise sõrmega, kirjutab ta
Ööpimeduse rindu noomimist,
Ja hüüab merdwäristawas pitkse mürinas:
Maailmad ja waimud, kas tunnete mind?

– 12 –

 Alt põrmu seest tõusewad palwed ja tänu
So troonile, Looja!

So kätetööd kiidab ja auustab maailm.
So wäele kõlawad keerubi kandlid,
So trooni astmetel hõiskawad inglid
Ja laulawad pühad: Halleluuja!

Auu olgu Jumalale kõrgess’!
Temale, ilma ja hingede isandalle!
Auu temale hõiska, maailm!

Sisu:

Lehe külg.

Laul ja rahu ........................................5

Rändamine.............................................. 5

Kodu........................................................ 6

Emajõel        .... 7

Neiu kewade ......... 8

Silm ja maailm ...9

Lahkuja        ..........................8

Leinaja ........................................9

Munamäel ..........10

Jumala wägi........................................11