Kreutzwald

Sisukord

Särane Mul’k,

ehk

Sada wakka tangusoola.

“Saarema Onupoja” kirjutajast.

Ümbertõlkimine tõiste keeledesse on ärakeeltud.

Tartus, 1872,

Trükitud W. Gläseri juures

Särane Mul’k,

ehk

Sada wakka tangusoola.

“Saarema Onupoja” kirjutajast.

Ümbertõlkimine tõiste keeledesse on ärakeeltud.

Tartus, 1872,

Trükitud W. Gläseri juures.

Tsensuri poolest lubatud. – Riga, 26. Oktobril 1871.

Druck von W. Gläser in Dorpat 1872.

Mängijad:

Mäeotsa Peeter Pint, wana talunik.

Anne, tema naine.

Maie, „ tüter.

Jüts, „ poeg.

Erastu Enn.

Männiku Märt, noor mul’k. – Maie kosilased

Kure Aadu, wallawalitsuse kassak.

Wallakirjutaja.

Ees paremat kät pars, kelle körwas kartsas. Weel enam ette poole paar

uusi pastlaid warna otsas. Pahem pool põrandal laud, pengid ehk toolid

toas. Muidu talutoa riistad ja ruum.

(“Paremat” ja “pahemat” kät arwatakse waataja paigast.)

Maie. Enn (õuest tulles).

Maie. Jäta mind rahule, Enn, mul p'ole aega!
kui eit kuuleb, näeb, et töö tegemata on? Ma olen Sulle
kümme korda ütelnud: meist mõlemist ometi sõbro ei saa!

Enn. Maiekene, marjukene – miks Sa jälle nii
ohakane oled täna? Miks meitest sõbro ei peaks saama?
(Uue rätiko taskust tõmmates) Waat' siia! kas ei ole esimine ilus?
Ähäh! Eile alles kirikupoest ostetud! Maksab puhast 50
kopikat!

Maie (Ölanikutates). Kahju!

Enn. Töise pere Liisu pakkus täna 5 kopikat roh-
kem – ei anna ärra!

“Sala sõber, siidisukka,
Se’ep see õige ilukandja!”

(Kaela ümber hakates) Tule nüüd, paneme nõnda –

Maie (Tagasikeeldes). Wii Sina rätik rahuga Liisu
kätte ja lunasta oma raha tagasi, kui Sa paremat “siidi-
sukka” ei tunne kui mind! Minu pärast oled oma poole
rubla ilma aegu kulutanud.

Enn. Uih, uih! kui karune! 'Pole wist weel heaküllalt? Ei tea mis loori Sina igatsed, et mokad kärs-

sus on?

Maie. Loori? Mina ei himmusta loori ega muud
asja Sinu käest, seda Sa tead ammugi (istub töö juure maha).

Enn (pool libedalt). Kuule, kullerkupuõis, ilusad lapsed
lähwad 10 aastat wanemaks iga puhku, kus süda täis tuleb!
Kas tead ka?

Maie. Siis oleks Sinu hinge peal, Enn, kui ma
wälja näeks nagu wana 60-aastane Pahja-nõid. Ütle
mulle, Enn, miks Sa mind rahule ei jäta? Mis Sa pü-

hid ühte puhku minu jälga? Kas ma Sulle heaga küllalt

ei ole ütelnud, et Sinu libedad laulud minusse ei möo?
Miks Sa mind wägisi sunnid kurjaga ütlema?

Enn. So? Mis see siis õiete on, mis Sinussemõ
ob? Mis kiriksandat köstrit Mäeotsa maasikas siis ometi
ootab? Kas ma ei ole peremehe poeg? Kas mo isa ei olnud
walla wolinik? Kas mul ei ole jõudu rohkem kui Sinu –
(neelab alla) kui mõnel muul? Mis Sa weel tahad?

Maie. Sellepärast ei ole Sa mitte küünewäärt auusam
minu meelest kui muidu.

Enn. Auusam? Mis auu Sa weel tahad? Saab
näha, kust see auus tuleb, kes Sind siis taewariiki töstab!
Ohohoh! Külla'p wist langeb pilwist maha! Katsu minu
uhket neitsit!

Maie. Kuule, Enn, jätame jagelemist jälle! Auu
ja auu on kaks asja. Sandinarus wöib enam auu elada,
kui siidisärkis. Ära mind sunni, So omaks kahjuks pitke-
mat aru andma!

Enn. Aru? Mis aru? (Tasasemalt) Ära ole söge,
Maie! Kust Sa töise niisuguse enam saad? Ma olen
(meelitates) wanaste teie pere tuttaw –

Maie (wahele). See ei ole minu süü!

Enn (uhkelt). Pealegi saaksin kümme tõist, kui tahak-
sin, sest et liisu alt lahti olen. Kas Sina üksi mind tahad
ärapõlata? Ei usu!

Maie (püsti tõustes). Nüüd saab küllalt. Sa ei anna
enne rahu, siis ma pean selge sõnaga seletama. Kõik ontõsi, Enn: Sa oled jõukas mees, Sinu isa oli wallaametis,

mõni tõine, kehwam, seisaks hea meelega Sinu paigal.Aga Sa ütled, et Sa kümme tõist saaksid minu asemel?

Ütle, miks Sa siis nüüd 25 aastaga weel üksi elad omas
talus? Miks Sa Saare Tiiult wiinad tagasi töid? Miks
Aluste Ann Sind ei wötnud? Miks Weske Aadu Sinu
kosilase kõwa sõnaga koju saatis? Ma tahan Sulle tun-
nistada, kust see tuleb (wiib tõise kätpidi ettepoole): Siit sest

puuduwast pöidlast see tuleb, Enn, muidu kuskilt! Selle
peale waatawad kõik, ükski ei mõista aru saada, kuida just
üleminewal liisuwõtmise ajal Sulle se õnnetus puid raiudes

kaela pidi langema? Olid nummer
I. tõmmanud paar
päiwi enne selle, ja terwe olid Sa ika olnud, Enn, õige
terwe pois! No kes õnnetuse wasta wõib parata? (Tähtsalt)
Aga – see on omal ajal ometi hea, Enn, kui mehel kõik
sõrmed käe otsas on, seda Sa näed nüüd! Kui minu
kosilane peaks liisu alla olema langenud, siis tahaksin ma
teda minu pärast 30 aastat oodata, ja kui ma wanaks ja
nüriks lähäksin juures, aga – sõrmed peaksid temal kõik
otsas olema! – Waata, Enn, sellepärast meitest mõlemist
sõbro ei saa – ära pane pahaks! (Uksest õue.)

2. Enn (üksi).

(Hiuksid sasides) Pagana päralt! Kas tohtis ta mulle
seda kõik suu sisse ütelda? Ja mina seisan nagu rumal
karjapois tema ees, ei lausu musta ega walget, kuulan nagu
kirikus! (Hambid kiristates) Kas ma ei ole ammugi nende
kärssus ninasi näinud? Kas ma ei tea, miks nad minugaei taha tegimist teha? Ja ometi on mul raha küllat, nen-
dega juua ja priisata! See pagana pöial! Kes neile ütles,

et ma teda---? (Ähwardates) Kes mulle wõib ütelda,

et ma teda maharaiusin? Tulgu, küll ma tahan temalenäidata! – Pagana wäärt – julges ta mulle kõik mo

kosjakäigud kättelugeda, nagu sõrme otsast? Sina –! seda
ma temale ei kingi! Oot', oot'! Küll ma sulle kätte tasun,
mis ma täna Sinu suust pidin kuulma, oota kassipoeg!Kuida ma wõrku wean aga? Kui ta mitte ni sõimu wäärt
ilus ei oleks, küll ma temaga nõuu leiaks! Aga ma ei täi

teda mõne tõisele jätta. Sa ei taha mind, paikene? No,siis wõtan ma Sind Sinu tahtmata! Aga ma wõtan Sind,

nõnda ehk nõnda, (Akna ääres) Wait! – kas see ei ole Män-
niku Märt, kes seält Maiega tuleb? No muidugi! Ahah!
Selle pärast! See tohib kaelast kinniwõtta küllalt – sel-
lepärast! – Siia tulewad? Oot'! oot! (Ümberwadaates)
Kuhu ma nüüd – ? Sinna! (Ronib parsile ülesse.)

3. Maie. Märt (õue uksest tulles). Enn (parsil).

Maie õue poole rääkides). Ära on läinud! Tule pääle,
Märt! Arwasin küll, ega ta selle pääle enam kauemaks ei
wõinud siia jääda!

Märt (ukse kinni pannes). Tema õnn! Head meie mõ-
lemad tõine tõisele ei oleks ütelnud! Inimene küll ei pea
tõise nägu laitma, Jumal on kõiki loonud; aga wana sõna
ütleb: punased hiuksed ja windund lepad ei kaswa hüwa
maa pääl. Ja siin on sõna toeks läinud. Kas ta ammu
juba Sinu järele jookseb?

Maie. Mitu aega! Ja – isa –

Märt. No – isa? Wiimati – ?

Maie (pääd nikutates). Isa näeks hea meelega, et ma
teda wõtaks! Tema libe keel on taadi silmad pimedaks
teinud, et ta tema wigasi ei näe. (Märdi kortsus kulmu nähes)
Aga ära Sa usu, Märt, ega ma teda ei wõta elades!

Märt. Minu kanapojukene! Aga räägi nüüd, mis
ema siis ütles, et “mulk” kosja tulla tahab?

Maie. Ema – ei nüüd – emal oli hea meel küll,
ja ütles aga, et oleksime ka ennegi wõinud temale nime-
tada, ja et nüüd wast ei saa wärsket õlut enam – ja
(mõttes) kanad on ka kottu kaugele läinud –

Märt (pilgates niisama). Ja seapõrsad, wasikad ka we-
ristamata — (naerdes) Oh teie naised olete kõik ühe weega
ristitud!

Maie (naeratates). Naera peale – ei tea kelle otsa
teie mehed wahite, kui puudus kätte tuleb? Juba teiegi”
leiwast üksi” elate?

Märt. No, üks puhas, jätame tuikene selle jutu
täna weel poolele. Ma mõtlen: kui nüüd isa mulki wäi-
meheks ei wõta, mis siis?

Maie (Tuhinal seletates). Se'ep see minugi suur hirm
oli, Mart, Sa tead, isa neid mul’ka ei salli sest saadik,
kui Aluste rahwas meie endise koha omale ostsid. Ema
ütleb küll ikka, et miks ei ole isa raatsind raha enne sisse
maksa? Ja waata, Märt, emal on tõeste õigus, ega need
mulgid nii murdjad ei olle, sest Sina oled jo ka mulk —

Märt (tujusalt). Emal on
ikka õigus.

Maie. Aga kui ema meie poolt on, siis saame isast
ikka jagu, sest waata, Märt, teie mehed seda küll ei usu,
aga naise sõna jääb ikka pääle!

Märt (naljatujul). Kuula, kuula! Oi, oi, Maiekene,
hakkad jo aegsaste juba pääle! Kena lugu, mis säädused
Sul juba pääs on!

Maie (häbelikult). Aga, Märt – mis mina siis tean –
ema jo ütles –

Märt (nagu ülemal). No mis siis? Eks ema sõnal
ole jo täna weel tööd küllalt? Ja Sina? Mis Sina ise
siis ütled?

Maie (maha waadates). Mina? Eks Sa tea jo isegi,
Märt, waene ma küll olen, ei ole isal seda jõudu, mis
Sinul –

Märt. Minu Maiekene! Sina minu silmatera
ja südame rõõm! Sinu raha pärast ma mitte sammu ei
oleks tulnud Teie poole, sest ma tean küll, et mul ei saakerge töö olema isa juures; aga sest silmapilgast saadik,
kui ma Sind kirikus nägin ema kõrwas, ei olnud mul rahu
ööd ega pääwa enam, ja – noh, tead jo isegi, kuida siis

lugu tuli. Ja kui m’e alles paaris oleme, Maiekene, küll
Sa näed siis selge silmaga, et murdjamaid maailmas weel wõib
olla, kui mul’ki! Jah, aga nii kaugele on tööd weel küllalt!
Kõige päält ma pean nüüd Kure wanamehe ülesse otsima,
see tuleb mulle kuulatajaks ja kosilaseks! Kui see asjad isa
jures toimi ei aja, siis ma tõist paremat ka ei tea. On
ka nagu walla ametimeest, ehk see aitab körwalt. Siis
tulen õhtupoole ise wiinadega –

Maie (häbelikult). Oh Sa taewakene! – Kuhu ma
jooksen siis?

Märt (naerdes). Öige lähedale, laps, et ma Sind
leian! Kas kuuled? Mitte kaugele! (murelikult) Tuikene, kui
ma Sind siiski ei saaks?

Hääl (rehe alt). Maie! Maie ae!

Maie (kõhtudes). Kuule? Ema kutsub! Nüüd ma peanminema, Märt! Oh Märt, kui ometi kõik hääste lähäks,
J
umalukene!

Märt. Ära karda, kullerkupuõis: küll saame õigeks!
Aadul on tubli keel ja emal tõine: kas need ei peaks isa
pääst jagu saama? Sina mo lahke lilleke: Sind ma ometi
ei jäta, tulgu mis tuleb! Hääd pääwa nüüd seniseks!

(Õueuksest wälja.)

4. Maie. Enn (parsil).

Maie (saadab Märdi ukseni; senikaua tahab Enn maha tulla ja
pöörab ruttu ülesse tagasi niipea kui Maie ümberpöörab). Oh küll ta

on tubli pois, minu Märt, nii tugew ja lahke, nii kange
pää ja jälle nii hella südamega: töist temasarnast ma
ometi ei tunne kõiges kihelkondas! Mis se isa ometi sest
mulginimest ikka peaks sõimama!? Mul on ometi –
(maha waadates) ka – kosilasi käinud – Altoja Hans –
ja Wiiraku Wiidu – ja Lahearu Laos: ei sünni neist ük-
sigi Märdi körwa! See Aluste talu ei kao isal pääst!
Aga ega Märt selle süüdlane ei ole? Ja nüüd ma peanEnnule minema! See on see kõige wäetim kõigist: rõu-

getand ja punased karwad pääs, ja päälegi see pöial –
mitte koguni! W'a ülejäänud loom! Enne ma hüppan ojasse!
(Lapselikult südamest): Oh Jumaluke taewas, aita meid ometi!
Sa tead jo ise: Minu Märdi sarnast ma kusagilt ei saa
enam, ja tema on küll selle wäärt, et ta – et ma – ei,
kuida see on? Üks puhas, kui m'e aga tõine tõist saame!
(Heal meelel) Ja kui pitk ja sirge ta on – nagu tamm
metsas, (põlates) ja see Enn jälle – puhas kadakapõõsas!
Ja –

Hääl (rehe alt). Maie – ae!

Maie. Oh sa Jumaluke – eit! Seda ma olin
hoopis äraunustanud! Aga tõist Märti maailmas mitte ei

ole! (Rehealusele.)

5. Enn (ülewelt maharonides).

(Ähib) Sooh! Sooh! Salakoi Sina! Ja tema ka! Lõhki
ma ennast lõhuks! Teie esimised petised! Aga seda ma ei
jäta! Wanamees peab teada saama, mis sipelgad tema

pesas sibliwad! Teie ussinäod! Nago sula kerjemesi töine
töisega, üks “lilleke” ja “õieke” ja “tuike” ja “pääsuke”
tõine tõise järele suus – ja (sülitab) mina põigiti ham-
maste wahel? So? Wõi tema Sinu tamm, ja mina –?
Oota, ma tahan Sulle näidata, mis magu kadakapõõsad
maitsewad! Kus wanamees on? – Wõtgu pagan! Jälle

juba mõni tuleb! (Ronib parsile tagasi)

6. Jüts (talutab) Kure Aadu (õuest tuppa). Enn (parsil).

Jüts. Tule aga siia poole, Kure-onu, eit on leeme-
paja juures! Taati ma küll ei tea paraegu.

Aadu. So, So! (kuklatagust sügades) Kanade päralt,
see on kibe käik mulle, ehk ma küll (iseeneses uhkeldates) küla-
kubjas olen ja wallawanema parem käsi! See Peeter neid
mul’ka ei salli silma otsa ja nüüd tahab üks weel tema
tütart! Aga Märdil on weel neid wanu (kõrwalt tasku
waadates) neid Kadrinarublatükka ja on ka muidu tubli pois:
häda ka, ärataganeda.

Jüts. Kas ma kutsun isa, Kure-onu, kui Sa tahad
ehk siia jääda? (isepaika) Ehk siis saan ka jälle uued past-
lad jalga?

Aadu (ruttu). Ei, ei, pai laps, lase olla pääle, küll
ma saan nõndagi õigeks! (isepaika) Annel on keelt: see mindwõib aidata! Lähme esmalt rehe alla! (Reheuksest
wälja)

7. Jüts (ukse äärest ümberpöördes). Enn (poolelt teelt,
ronib, nagu ülemal, parsile tagasi).

Jüts. Ihihih! Ah ta arwab, et ma ei tea, mis
(sõrm nina ääres) Kure-onu meilt otsib? Wallaasju meil aru-
tada ei ole, seda ta ise õues ütles! Küllalt tean! (waatjate
poole) Maiel jälle kosilane! – A' – kes ta wõib olla?
(Rehealuse poole) Kas kuulatan? Ei, Maie ütles, se on ineto!
(murelikult) Kui ta aga se pääluu Enn ei ole! Seda ma ei taha!
Se lipitseb isa ees ikka nagu karja-Pits kanika ees, ja
seljataga sõimab mind “rumalaks poisiks” ja “tahmapääks”,
ja kas ma ei ole ometi koolis kolmandama koha pääl –?

(Põlates) W'a pöidlapurustaja! Kas Kure-onu ise mulle ei
ütelnud, et see pöidla-lugu õige ei ole ja et ma aga ei
tohi sest nimetada, enne kui asi selge, ja seda ma olen ka
lubanud ja mees peab sõna! Aga Maie ma temale ei anna!
Mõttes ja pool kawalalt) Miks siis Männiku Märt teda ei
wõta? Ta ometi wiimati ütles mulle, et ta küll tuleks mulle
õemeheks, kui ma wõtan? Seda ma wõtaks warsi! (järel-
mõteldes) Kui ma alles suureks olen saanud, siis ma läkitan
ka kosilasi nõnda tõise peresse kuulatama – kuhu ma lä-
kitan siis? Aluste Annele? Se on liiaks pitk, siis ma
pean ikka üles poole wahtima, nagu haraka pesa otsa –
nõnda – kael jääb haigeks! Saare Tiiole? Ei, se on
ineto! Mina tahan ilusa naise saada! Nii ilust ei olegi,

kui meie Maie on – (südamest) ei, nii ilust ei ole...

teda m'a ometi wõtta ei wõi: mis ma nüüd teen siis? –

8. Endised. Maie (õueuksest leiwa, wõi ja õllekannuga.)

Maie (ukse wahel pool salaja). Jüts ae!

Jüts (niisama). Mis Sa otsid, Maie?
Maie. Kas Kure-wana juba tagasi tuli?
Jüts. Ei tulnud! Mis siis?
Maie (iseeneses). Ei weel? (Jütsi poole) Ega Sa Män-
niku Märti ei näinud?

Jüts. Pole ühti! (Nagu ühe mõtte torkamisel, suure healega)

Maie, nüüd ma tean, kellele ta kosib: Märt on! Jaha?
Märt?

Maie (waigistates). Sõge laps, wait, mis Sa kisen-
dad? Mis kosib? Kellele? Mis Sa segad?

Jüts. Märt jah, ära Sa salga ühti!

Maie. Wait, säh. Pane parem saiad, õlled lauale,
ema toob leeme ise, mull' pole aega.

Jüts (wõtab wasta). Juba! Nüüd Sull' pole aega!
Nüüd Sull' tuhin taga! Nago ma ei tea! (kindlalt) Maie,
mina aitan teid ka, küll Sa näed!

Maie (nagu ülewal). Mis Sa siis aitad? Mina ei
mõista, mis Sull' täna pääs on? (Salaja sõbralilult) Ole –

ole nüüd hea laps, Jüts, ole wait, ja kui Kure-onu ära
on läinud, tule siis, räägi mulle ka – mis –

Jüts (nagu ülemal). Kohe ma tulen! Maie! küll Sa
näed, mina aitan teid!

Maie (naeratates). No muidogi, üle läwe õue!

(Maie õue, Jüts rehe alla.)

9. Enn (parsilt maha tulles).

Kas Sa oled niisugust näinud maa pääl! Oh Teie
wiimased mutid! Ja see noor nõges ka nende liikus! Mis

asi see oli, Mis ta (waatab ettewaadates ümber) sest – “pöid-

laraiumisest” rääkis – ja “selgekssaamisest!” Ja
Kubjas Aadu pidi midagi teadma? Wale! Nüüd on paar
aastat läinud, kui mõni oleks näinud, oleks ammu lugu
taga olnud. Aga see on ikka seesama pagana salajut, kel-
lele otsa pääle ei saa – ükski ei ütle lausa wälja! (kiristates)
Sina seapõrsas! Ah, teie arwate juba pulmad käes ole-
wat, sest et kosilane kodu on? Siis ma küll peaks päris
pahmapää olema, kui ma selle wasta nõuu ei leiaks! Oo-
dake, oodake, ma tahan teile pulmi teha, mis teile meele
jääwad! Wanameest ennast nüüd, enne kui jälle mõni risti

ette tuleb! — Seal ta on... Pagana lugu: jälle juba

saba täis tõisi taga! Ma olen nagu rebane lõksus siin pa-
gana parsil ülewel! (Ronib jälle ülesse.)

10. Rehe alt: Aadu. Peeter ja Anne (kes supiwaagna ja
lusika kannab). Enn (parsil).

Peeter (käikse wäel, piip suus). Aga mul’k ta on ja
mul’giks jääb ja mina seda hääks ei kiida!

Aadu (ikka Anne poole, kes teda lauale kutsub). No muidogi,

no muidogi, Peeter! — Mul’k? mul’k? No mis sest on
Peeter? Mul’gidel on jõudu, ja waata, mis kena pois ta
on, Peeter, ja kui auusaste ta rendikohta harinud tänini,
ja ma olen ka, hm, nagu kuulnud, et ta nagu enesele pä-
riskohta osta otsib, Peeter, jah! (Isepaika) Kui ta ometi juba
möödas oleks!

Anne (kes kõik lauale säädnud, wäga lahkelt). Istuge lauda,

Kure-onu, wõtke sedagi soola leiba mis Jumal meile õnnis-
tanud – olgu Jumala ristike juures! Jah, mis ma pi-
din ütlema: no ega temagi süüdlane 'pole, et ta mulgiks
loodud! (Mehe poole, kõrwalt) Kas Sa sõge oled, et Sa ei
mõista wastawõtta? (Aadu poole) Wõi päriskohta osta otsis?W
aata! Ei tea misukest?

Peeter (urisetes). Jälle mõnda seest wäljaajada? Sä-
rane mul’k!

Anne (körwalt mehele). Sina oma kiusuga! (Aadu poole)

No jah, ta on tark ja wiisakas pois. (Tõukab meest puuska)
Eks ole tõsi, Peeter?

Peeter (nagu ülemal), Mis? Ei tea, mis mina tema
tarkusest wõi wiisist tean? Wõtku tont kõik tarkust! Mul’k
ta on, seda ma tean!

Aadu (süües). No muidogi, muidogi, Peeter, aga –
Anne. Tule Jumal appi, nagu mulk enam ini-
mene ei olegi? Wõtke õlut weel kõrwa, Kure-onu! Jah,
mis ma pidin ütlema, meie Maiel on nüüd ka kosilasi kül-
lalt käinud, no aga ega meie laps ka igaüht wasta ei
wõta! Ja Maie on usin ja wiisakas ja oskab keeta, küp-
setada, kedrata, kududa, suka warrast weeretada: küll ma
näitan Teile pärast, mis ilus wäimewak tal on, Kure-onu!
Ja lehmad, mullikad tundwad teda kaugelt ära – Juma-
luke, jah, – nagu iseennast! Ja tema nägu nüüd ja jume
nimetada – Jumala ristike jäägu juure – ei pea küll
ise omasid mitte kiitma hakkama, aga, hm, eks ta ole nüüd
kõige maailma näha: libedaks loodud nagu – nagu mo
enesel, Kure-onu! Jah, nõnda küll! Wõtke ometi leent weel.

(Walab riista täis.)

Peeter (nagu ülemal). Nooh! (Isepaika) Önneks warb-
lastel, et me' hernepõllal ei ole!

Aadu (nagu ülemal). Noh muidogi, muidogi! Eks ole
teada, Mäeotsa Mai on wile ja sile laps! Ja Männiku
Märti nüüd, Peeter, et ta küll mul’k on – waata, need
on jo need ülitargad weel, Peeter: ei tule neist ükski üle
raja tühja pungaga! Ja Märti jälle, Peeter, tublimat ja
targamat poissi Sa ei leia kõigest kihelkonnast! Ma ütlen

Sulle, Peeter, usu mind, Peeter: Aluste Ann oleks teda
kahe käega wõtnud, aga kust tõine tahtis? Mitte!

Peeter (kärgates). Aluste? Ära Sa mulle nimeta
seda nimi! Pagana wäärt, mo süda tuleb täis sees! See
oli ka mul’gi süü!

Aadu. No muidogi, muidogi, Peeter, – aga miks
Sa ise ei wõtnud?

Anne (kõrwa poole, meest puuska tõugates). Kas Sa wägisi

kõik tahad hukka ajada? (Suure häälega) Jah, tühjal tõrrel eikulu kaant ära! (Aadu poole) No ega meil ka ei ole teadmata,

et ta wanemat rahwast oskab auustada, ja oleme ka näi-
nud küllalt, kuida ta wiimati kirikupengist ülesse tõusis ja
ruumi andis, kui olin hiljaks jäänud tulemast. Maie
woib küll temaga wist rahul olla! – Üsna wärske õlut,
Kure-onu!

Aadu. No muidogi, muidogi! Ja seda tarkust, ja
seda mõistust, sina mino aeg, ja seda jõudu – ma ütlen
Sulle, Peeter, ma olen ise tema Kadrinarublasi näinud,
(pitkalt ja wagalt) ja laste südamid peab ikka ka küsima, Peeter,
ikka ka, se on juba nüüd se uus säädus, Peeter, jah!

Peeter (pahaselt). Kas ma oma lapse mul'gi kaelakannan, mis?

Aadu. No muidogi, muidogi, Peeter, Jumal
hoidku! (Isepaika) Minu wallaseisust ta ei karda kedagi?

Peeter. Erastu Enn käib ju ammugi temal kosjas –

Aadu (nagu ülemal). No muidogi, muidogi — Erastu
Enn? Se pöidlata pääluu?

Anne (isepaika). Ta on pime pääst! (Meest tõugates)
Mis Sa ometi peaks –! (Wäga lahkeste Aadu poole) Siin

on weel liha, Kure-onu — Jah, jäägu siis selle pääle!
Kui arwate, et nõnda sünnib, mis meilgi siis selle wasta
wõib waielda olla. Ja nagu Peetrigi enne ütles rehe all:
kui Maie mehele lähäb: oma 50 wakka rukkid saab ta
kaasa ja tõist niipalju odre, nisu, see on niisama paljo kui
Aluste Annele antakse! Mis muidu weel pihuse juhtub,
kass ja kana, on ise asi. Ega meie oma last alasti ka
ära ei anna, olgu küll, et m'e rikkad ei ole.

Aadu (nagu ülemal). No muidogi, muidogi, seda ‘pole

mõteldagi! Kust Sa seda teed, Peeter? Ikka ma ütlen:
Mäeotsa pere, waat’ need on rahwas! Jõudu on neil ja
mõistust päälegi — ja kõik wald wõiks teitest märku wõtta!
(Pääd raputates, kõrwale poole) Wäga raskeste hakkab kinni!
(Sunre häälega) Muidogi jah, seda ma ütlen! Ja nüüd ka
aitüma Jumalale — (Anne poole, kes ette tõstab) ärge enam
pange, perenaine, kõht kaelani täis ja minik käes! Ma
räägin siis Männikul, et nii ja nii ja et täna õhtu wöib
ise tulla.

Anne. No kui T’e nüüd ise arwate, Kure-onu,

(Peetri poole, sundides) Eks S’a ka räägi ometi? (Aadu wasta)

Wist ikka kõht poolele jäi? Ei meie toit maitse ühti!
Olid jo nagu tihase nokatäied!

Aadu. No muidog — Sina kallike, Jumal õnnis-
tagu Teie lauda, minu süda ei kannam suutäit pääle panna!
Ja nüüd: Märt waene mees ootab! Jäägu siis seks kor-
raks Jumalaga! Ja ma ütlen ikka, Peeter: kui Mäeotsal
kümme tütart kaswaks, need saaksid kõik äranopitud
tõine tõise järele nagu maasikad, jah! Usu mind, Peeter!
Mina olen walla ametimees!

Anne (wäga lahkelt). No mis Sa nüüd ka – nii ilma
aegu kiidad –

Aadu. No mis ma ütlen! Aga Märt on ka rikas
pois ja tark ja mis ütelda mees! (Isepaika) Tänu Juma-
lale, et nüüd otsas on (Suure häälega) Head pääwa siis! (õue).

Anne (temaga wälja minnes). Töist Teile! Ja oma lap-
sele ma jagan ära kõige wiimse hinge takka: pada ja pann,
kala ja katel, kõik tema oma! (Öue järele.)

11. Peeter (ukselt tagasi tulles). Enn (nagu ülemal, ronib

tagasi).

Peeter. Ma wiskaks t'a pilpaga uksest wälja kõigeoma rikkusega ja tarkusega! Ei tea, mis minul tema tar-
kust tarwis lähäb? mul’k ta on, ja mulgid on petjad kõik!

Aga mis ma teen nende naistega? Nagu hullud tema jä-
rele, ja w'a Ann weel ise – selle wasta ei mõo mino

wäeti nõuu! Seda see tarkus kõik toob, et nüüd lapsed
isa enese wasta wõimust wõtwad! Kes mind käskis oma
Maie kooli panna? See on ka jälle mõni mulgist wälja-
arwatud aru, et nüüd naised lugema peawad ja kirjutama
õppima ja kes teab mis kõik – puhas naeste rik,
muud ühti! Ja oma Juku ma wõtan küünlapääwaks
koolist lahti – kui Ann laseb, – muido rikuwad selle
mulle ka ära käest. See sõna jääb pääle. Ma ei üt-
leks weel midagi, – aga – – Oh, et ma nii rumal

olin selle Aluste talu käest ära andma, nende kätte, seda
ma ei anna elades neile andeks! Nüüd istwad mul’gid
minu wanas kotuses, ja ma näeks, et nad Siberiamaal
oleks; nüüd anna weel oma laps ühe mul’gile! Kui ma
ometi Enno kätte saaks, se teaks ehk nõuu. (üle ukse) Jüts ae!

12. Peeter. Jüts. Enn (parsil).

Jüts. Mis Sa tahad, taat!

Peeter. Ülesse kasi, parsile ja too mo must wam-mus maha, m'a lähan Erastu poole!

Jüts. Küll ikka, taat! (sõbralikult) Taat, kuule, kas
Männiko Märt wõtab meie Maie ae!?

Peeter (toredalt). Mis se Sinu ninasse puutub?
Katsu, et Sa kassisaba alla saad! Hakkab Sinul ka tar-
kus ülekeema? Ninatark?

Jüts. Aga – eit ometi ütles –

Peeter. Ah, kas Sa ei mõista weel suud pidada?
Ülesse parsile, ruttu, muidu –

Jüts. Juba ma lähan! (Isepaika) Mis sel’l taadil

nüüd täna jälle pähä pistnud? (Ennuga kokko juhtudes) Ohoh?

Kae nüüd? Ahahah! Taat, tule waata, wanapois parsil!
Peeter (imeks pannes). Mis Sa lobised? Kes parsil?

13. Endised. Enn (ülewelt maha ronides).

Enn (wiha ja häda täis, Jütsi poole). Kas Sa pead lõugi,
Sina pudrukeel!?

Jüts (naerdes). Ei pea! – Taat, nüüd Sul 'pole
enam tarwis Erastule minna, Enn käib nagu kuk meie
õrrel! – Enn, Maie ütleb: salaja kuulatamine, se on
häbi ja inetu! Seda ma rägin temale!

Enn (nagu ülemal). Nõgesepõis!

Peeter. Wait pois, suu! Aga Enn, tule Jumal
appi, mis temp se on? Kas Sa toapörmandat enam ei
tunne? Mis Sa ülewel parsil otsid?

Enn (hädaga ja wäga alandlikult). Mina – Mäeotsa-onu,

minul – oli Teile midagi wäga – imelikku – asja kuu-
lutada. (Kõrwa poole) Mis ma ütlen temale nüüd?

Peeter. Minule? Mis siis? Ega ma jo parsil ei
olnud! Olin siin all.

Enn (kõrwa poole). Jah, mis siis? – Pea, se ta
on! Nõnda ma löön neile lõksu kõikile! Oota, Mäeotsa
maasikas! (Peetri poole, tähtsalt) See oli sala ja unelik asi,
mispärast ma Teie jutule tulin: nagu kogemata juhtus
mulle kõrwa ja silma alla ja – teate ise, et – Mäeotsa-onu, et ma tulest ja weest läbi lähän Teie eest, ja et ma

Teid awitan oma natukesega, nagu ennast, ja et sest Teile
wõib kasu tulla ja mulle ka! Ja n'ad tahtwad Teid petta,
aga seda mina ei lase! Teie olete minu sõber, Peetri-onu:
seda ma ei lase! Seks leian ma nõuu!

Peeter. Mis tühja Sa siin tagaajad? Mis “minu
kasu” ja “Sinu kasu”, ja kes tahab mind petta? Lähäd
Sina ka juba nende tarkade sekka? Räägi mis kuulda
sünnib!

Enn (salaja). Teie naised majas ja – muud me-
hed ka weel! (Suure healega) Aga tulge, lähme meile, seal
ma kõik kõnelen ära Teile, Peetri-onu, ja mis mõnus nõuu
mul on: küll T'e näete!

Jüts. Taat, kui parsil nii rohkeste nõuu kaswab,
mina ronin ka ülesse! Oota – eidel oli ka nõuu tarwis,

seda ma – (tahab minna).

Peeter. Pois, siia jää! (Seletates) Waata, Jüts,
seda 'pole Sul nüüd eidele just mitte tarwis seletada ja ka
mitte sest Ennust, et ta siin ülewel käis – mis ta sest
muido teab? Ja nüüd ole hea laps ja kuule sõna ja wahi

maja seni kui ma külasse lähän, siis saad ka pärast uuedpastlad jalga, kas kuuled?

Jüts (nukralt). Jah!

Peeter (kõrwa poole). Seda poissi ma enam kooli ei
saada, se lähäb muido terasemaks kui ma ise olen. Tule,

Enn! (Suurest uksest õue).

Enn (wäljaminnes Jütsile rusikast näidates). Oota, ninatark,

küll m'e weel kahekesi kokku saame! (Vanamehe järele öue.)

14. Jüts (üksi, järele pilgates).

Ümm – ära ta mind sööks, kui ta susi oleks ja
mina tall! Ei tea, mis ma tema wihast hoolin? Nagu
kirju kiisu waritses ülewel parsil – pöidlapurustaja! Nüüd
ta jälle kihutab isa wihaseks nagu igakord, siis ma saan
sõnu: “ninatark” ja “koerasaba” ja “taignapää” – juba
ma tean! Mina teda ei salli! Kes teab mis ta otsis meie
parsil? Kõik ta on ärakuulnud, mis n'ad rääkisid. Ei tea,mis nüüd sest Männiku Märdist peab saama? Ja ütelda

ma eidile ei tohi, isa keelis ära, ja need – uued pastlad –
(kindlalt) Ei! Mees ma olen, ja mees peab sõna pidama!Aga – (kahtledes) – ma ometi lubasin Maie ka aidata?

Mis sellega saab? – Pea, mis mulle meele tuleb! Maiele
ütelda 'pole isa mitte ärakeelnud, – ei, Maie ees m'a
ei ole lubanud suud pidada. Ehk tema teab, mis see kõik
on ja mis sest saab? Ja ma olen jo tõotanud teda aidata! –Need uued pastlad aga?! (Pääd sügades) See on aga üks

kirju lugu! (Lähäb uksest öue, kust ema wasta tuleb; Jüts tahaks pea-
agu emale ütelda — tuletab meele) Ei, mina olen mees! (Wälja.)

15. Anne (üksi).

Tuba tühi – tea, kuhu n'ad kõik läinud! (Ette poole tulles)No tänu Jumalale, et ta kord tanu pähä saab: ma

kartsin ikka weel seda Ennu. Kui ta mehe loom ka pa-
rem oleks, kui ta iseenesest on, mo süda ometi ei annaks painuda
tema wasta sest saadik kui ta töise peres mind “hernehir-

mutsaks” ja “karuohakaks” kiitnud. Oota sa! Sina lailõug!
Ja puniku on ta mulle ka ärateinud, et piimast palju wiletsam
nüüd kui naabritalu lillik! ei auna seitse toopigi pääwas
enam! — Maie ae! Kus ta nokitseb nüüd? — Sellel’
pole ka muud, kui kosilased enam pääs! Ma ei taha nüüdküll ülearu sõidelda selle ülle, eks ta ole noore rahwa wiis,

ja eks ma ole ikka ka noor olnud ise, ja libe nägu on
Maiele mo enesest tulnud – ole Jumala ristike juures!
Aga tarwis ometi ka maja eest muret kanda, mis muidu
külapois mõtleb? Eks ta wöi arwata, meie Maiel olla
tuhat tuhinat taga tema järele, ja et ei jõua tõise tulikut

ära oodata. (Hüüdes) Maie? (Jälle, lauda koristates, ette poole)

Ei, 'pole ma oma last ka nõnda kaswatanud – ta on just nagu
ema, karwa päält! – Wõi ometi Märt? No m'a märkasin küll
ammugi, paljo kuk oli laulnud, seks mulle Jumal jo seda
ärku pääd otsa on loonud; aga mis ma laste asja läksin
läbisiblima, sealt ei oleks iial hääd wäljatulnud. On tublipois, se Männiku Märt. (nõukamalt) Ja ei tea mis päris-

koht se peaks olema, keda ta osta tahab, nagu Kure-wana
nimetas, ja kas on tõsi ka? Küsida ma ei tahtnud ja
Peetriga ei maksa rääkida selle poolest, se saab muidugi
urisema weel tük aega enne kui järele annab, seda ma juba
ette ära tean. (Pahal meelel ja kaebades) Sina kallike, mis
ma ometi selle mehega pean tegema! Nüüd ta wist jälle
istub Erastul ja loeb sõnu punaspää suust! Ja siis ta
maailma tark ise, ajab pää selga, ei kuule enam minu sõna,
teab kõik paremine, seni kui jälle mõni temp tehtud on.

(Hüüdes) Maie, ae – kus ta nüüd –? (tagasi tulles, pahan-

dates) Seal need odrad wedelewad rehe all, tahaks wälja
mõeta, et ometi Männiku oma ka näeb, kuida kõik
korral on meil, ja et Jumala wiljakesest meil puudu ei
ole – tema laiskleb Erastul! Ja sestsaadik kui alles neil
see “Postimees” nina all seisab, nüüd on puhtalt kõik
otsas! Kes mind ajas lubama, et ta oma 30 kopikat tõiste
nelja hulka pidi andma? Mis niisugune ka lugemist teab?
Paljas raha raisk! Seni kui ta weel tarkust sõimab,
seni ma ikka weel saan temast jagu; aga kui ta ise katargaks hakkab minema, siis ei ole aru ega otsa enam!

No no, tule Sa aga koju! Oh mina waene waewatud
naine! Kuik seisab minu kaelas – ei tea mis ma nüüd
teen, kui kosilased õhtu tulewad? Kellele ma niisugust ma-
jatalitust näitan? Ja – aita taewa taadike – ma pidin
jo seapõrsa tappa laskma, et mul käepärast wõtta – Maie! –
Aga selle Ennule ma näitaksin, et tal eluks ajaks sest

küll peaks saama! Maie! (Lähäb hüüdes wälja. Eesekate langeb
maha.)

II.

2. Peeter (laua ääres, “Postimees” ees). Jüts (uusi pastlid

sidudes).

Jüts. Sünniwad! Waat' mis mees oma sõnaga
wõib kõik kätte saada. Kui ma eidele oleksin ütelnud, siisma oleksin neist ilma!

Peeter (Jütsi poole). Tule siia – ei saa teda wälja –
loe mulle, mis siin seisab! Näe siit, kus n’e “Kaubahinnad”
hakkawad: mis seal seisab? Wõtku tont seda tarkust, kellele
aru taha ei saa!

Jüts (lugedes). “Pärnus, Orawa poodis, on kaup
nõnda: Wak rukkid – odre –“

Peeter. Seda ma juba tean, aga siis? Mis tuleb siis?

Jüts. Püt punast soola 9 rubla –kop.
„...tangu.....„.....8...„...20...„

Peeter. Kas seisab: tangu 8 rubla 20 kop., näita
mulle enesele!

Jüts. Siin seisab nõnda, ja pärast tangu on
mõned tillukesed täpid tehtud: ei tea, mikspärast? Sedap
ean ma koolmeistri käest küsima.

Peeter. Siis on õigus, siis on Ennul sula õigus!
See on jo üks esimine kaup! 8 rubla 20 kop. tangu, püta
tangu eest! Neil peab tuline häda olema linnas, et seda
tangu jo püta kaupa nii kalli rahaga ostetakse! No ma
tahan neid aidata ja neile wiia linna, et neile mõob!
Kahju, kahju, et ma selle aasta ei ole rohkem odre maha

teinud! Aga Enn, hea mees, laenab mulle omast jaost –
se on mees! Kõik kasu jätab minule ja annab weel poole
juure, ja omad loomad annab teda linna wiia päälegi –
üks esimene mees! Seda peab ütlema: kui tema ei oleks
seda asja leidnud Postimehe seest: mina ei oleks elades
seda rikkust saanud!

Jüts. Taat, kust Sa siis need tangud saad, ae?

Peeter. Wait, ninatark! Eks ole rehe all odre
küllalt?

Jüts (kõrwa poole). Seda ma arwasin: “ninatark!”
se oli esimine!

Peeter (ise paika). Ja kui alandlik ta alati on minu
wasta: parem kui oma laps! Sellele ma wõin – wõibAnne – küll meie Maie rahuga anda.

Jüts (pärast mõtlemist). Aga taat, need on jo need
odrad, mis pidid Maiele pulmaks – kas Sa need siis tan-
guks teed?

Peeter. Kassi saba alla poe, Sina tahmapää!

Jüts (kõrwa poole). Se oli se tõine! Eks T'e kuule?

Peeter. Ma tean ette ära: kui ma Anne küsin:
se seda ometi ei luba, seda Ennu-Maie nõuu; sellepärast
on se Ennust wäga targaste tehtud, et ta paberi peale ülesse
pani, et ma temale Maie pean kontrahti järele andma, kuima kojo tulen, sest et ta nii ilusaste mind on awitanud ja
minu kasu nõuab. 50 wakka ja 50 wakka, – se on 100

wakka; püta pealt 8 rubla 20 kopikat, se teeb üle saja
wakka – mitu see siis teeb? –

Jüts. Taat, miks siis Enn ise ei müü tangu linna,
kui kaup nii hea on?

Peeter (kärsakumalt). Kui Sina ometi mõistaks oma
suud pidada! Siia tule ja arwa ülesse: 100 wakka,
8,20 kop. püt: mitu rubla se teeb ülepää? Kelle eest ma
Sind saadan kooli, kui ma ise pean pääd wäsitama?

Jüts (kriiti korbist wõttes, laua pääle). Mitu pütta siis

tangu wakkas on, taat? Seda ma koolis ei ole õppind.

Peeter. Mitu pütta? (kõrwalt) Jah, – hm! –
(pahaselt) Mis Sa siis joosed kooli, kui Sa sedagi ei tea?
(kõrwa poole) Olen ise niisama tark.

Jüts. Ega koolmeister ka ei lase tangu pütawiisi
arwata!

Peeter. Kasi kassisaba alla kõige oma koolmeist-
riga! Küta pääle nnüd, mul 'pole Sind tahmapääd tarwis
enam, tean seda iseenese tarkusest!

Jüts (wälja õue minnes, iseeneses). Aga koolmeistri käest

ma küsin seda pütalugu ja mis need täpid seal tangu taga
tähendawad: temal on ka Postimees.

Peeter. Pean alla minema Erastule, Enn wist teab
ise kõige paremine, kuida se tangupüta lugu on, ja ristid
mul ka tarwis sinna paberi pääle panna, et Maie temale
annan: Enn ütles, kui ma nüüd seda ei tee, pärast Ann
enam ei lase, – ja temal on õigus: Annel on se kange
pää! Aga see pois lähäb mulle liig teraseks, seda ma enam
kooli ei jäta! Kus mo müts siis jäi? Kui ma aga Anne
nägemata minema saaks! Tondi lugu – juba seal!

2. Anne Peeter.

Anne. Ntle ometi, Peeter, — kuhu Sa jooksed? —
oota nüüd! Ütle, Jumala pärast, mis jut ja tegu se on
jälle? Miks Sa odrad lased kõik wankrite pääle laduda,
et musta mära kondid ragisewad aga all, ja mis se on,
mis Sa Jütsile oled ütelnud?

Peeter (hädaga). Mis ma siis olen ütelnud? Midagi.
(Isepaika) Nüüd on pagan lahti!

Anne. Pois räägib, Sina tahta odrad weskile wiia
ja ära müüa, ja ise keelad lapse ära, mulle ütlemast, et
Sa jälle mõne nõuu selle Ennu nurjatumaga oled kokku
seganud! Kas Sa pääst nõrk oled? Nüüd, kus pulmad
ukse ees, teed Sa maja wiljast puhas tühjaks? Mis Sulmeele tuleb? Ega Sa kohtlane 'pole!

Peeter (köhatates). Se oli nõnda katseks – (kõrwa poole)
Ennol on ka õigus, mis ma sest naiste kisast hoolin?

(Suure häälega) Ma tahtsin – (kärgates) Jäta mind rahule!

Ikka on Sull wastaturtsuda, kui mina iseenese tarkusest
midagi nõuu wõtan. Ma ütlen Sulle: odre lähäb mulle

tarwis ja ma laenan Erastult neid juure kaa weel; küll
Sa näed, mis ma neist wälja teen! (kiideldes) Annekene,
meie lähäme odradega rikkaks enne kui teie aru annab
arwata!

Anne. Rikkaks? – Waeseks lähäme ja pääst
rumalaks ja kõige maailma naeruks, kui Sa ei kuule! Mis
Sull’ nüüd korraga jälle on pähä pistnud?! Odrad jääwad
kojo, kas kuuled? Mina neid wiia ei lase! Kust ma wärs-
ket õlut wõtan ja odra leiba teen, ja – sina kallikene,
mo meel ei anna mõteldagi selle pääle! Kas Sa ei tea,et Märt õhtu oodata on?

Peeter (kõrwa poole). Märt – särane mul'k! (kiusakalt)
See ei puutu minusse, minul on odre tarwis! Männiku
Märt? Se on mulle se paras! Mina ‘pole temale mi-
dagi lubanud, Sina aga oled see walmistaja. Ja kui Sa
tõt tahad teada, mina Maie temale ei anna, las’ ta tulla
kümme korda! 'Pole Märt ainus mees maa peal, temal on
weel tõine targem kosilane, kes minu kasu ka tunneb, ja
mina tahan ja soowin t’a Ennule! Ja täna ma ütlen Sulle,
naine, täna on minul odre tarwis!

Anne (maha istudes). Issa pojuke, püha ristike, ta on
ikka – odre ja Enno ja Sinu kasu – jampsid Sa? Sa
oled jo nagu kinnas tema käe, ja Sinu oma laulatud naine,
sest Sa ei hooli enam midagi? Mis Sa siis teed nende
odradega?

Peeter Ma (ikka kindlamalt). Weskile wiin!

Anne. Jahuks woi?

Peeter. Tanguks!

Anne. Paljo?

Peeter. Kõik puhas!

Anne. Tule sina Issand appi – wiiskümmend
wakka?!

Peeter. Ja tõist wiiskümmend laenan weel juure!
Mölder on lubanud täna kõik wiimast lõpetada – ja –Postimehes ta seisab – ja seda ma tean ise enese tarku-
sest, ja olen seda oma silmaga lugenud, ja Enn teab seda

kaa, ja tema on mulle se paras wäimees!

Anne. Jah, seep see wana paras on, Sa oled ikka

natuke – ma ei taha ütelda mis, Peeter, et Sa ei näe,
mis ta Sinuga teeb! Ja Märt? (Püsti tõustes) Kas Sa
siis hull oled, mees? et Sa seda onne tagasi põlgad? SedaEnnu ma oma lapsele (jalaga wasta maad) ei taha, seda ma

ütlen Sulle suu sisse! Kas mul juba meelest läinud peab
olema, mis ta minust ütelnud?

Peeter (kiideldes). Anne, ma ei ütle midagi, aga selle
korra ta lähäb tõeks!

Anne. Mis asi?

Peeter. Seda ma ei ütle, aga küll Sa näed, kui
ma tagasi tulen linnast, paun raha täis –

Anne. Tahma ta wõib Sulle täis olla, ja pää otsas
nõndasamati! Peeter, Peeter, ma näen, Sa oled jälle
pääst segane, nagu mullu, kui Sa pooled põllud kaapsid
täis ajasid, ussidele! Linnas ei olewat kellegil kaapsid maas,
ja pärast andsime saja paari kopiku eest ära, ükski ei
ostnud!

Peeter (käritates). Wait, naine! Mees on naise pää!
Mina Sinu kiunumisest ei hooli! Waata mulle riided wal-
mis ja muud midagi! Mõistus on auus asi, seda ma tean
ise enese tarkusest! Teie naised! seda ei tunne. Ja nüüd
küllalt – ja pea suu! Muud midagi! (Öue)

3. Anne (üksi).

Sina Jumalukene, ta on tõeste pääst nõrgaks läinud,
se mees! Kui ta juba tarkust kiitma hakkab, siis ei ole
enam õige asi! Aita Jumal, mis sest nüüd kõik peab saama?
Odrad müüb ära, Märdi saadab minema, Ennu tahab wä-
gise wäimeheks – (Südame põlastusega) kas t'a hull on, wai?
Kas ma seda pean wäimeheks wõtma, kes mo näost eimõista pihu täit lugu pidada? Ja Märt, kes kaa teab, mis
ma wäärt olen ometi, seda ta ei salli? Kus ta selle ajaga

teise niisuguse mehe saab oma lapsele. Nagu neid Märdi-
sugusid mehi puus paisuks ja põõsas paistaks meie päiwil?
Ja kukal ise töisel kaelas, nagu noorel kukel! Mis ta ometi
teeb nende hulga tangudega? Ja Postimees? Kes teab

mis asi seal sees wõib seista, aga mitte tangu sõnumed!
Niisugune teab ka, mis Postimehes seisab? Aga se on jälle
se pagana Enn, kes mulle seda sisse on seganud! Ja Märti,
Maie, waesed lapsed, mis neist nüüd peab saama? (pääd
wangutates) Ui, ui, ui, kibe lugu!

4. Maie. Anne.

Maie (tuppa tõtates, ahastades). Eit, kas on tõsi? Ju-
mala pärast!

Anne (hädaga ja tõsiselt). Mis asi?

Maie. Õuest, rehe alt on isa kõik odrawiljad wes-
kile wiinud! sulane ütleb: tanguks teha! Ja päälegi –
päälegi – et ei pea – Männiku Märdist midagi saama!
(nutma purtsates) Ega se ometi tõsi ei wõi olla?!

Anne (pärast silmapilgu wait olemist). Mis minagi wõin

teada, mis täna tõsi on tema meelest, ehk homme wale?
Nimetas nagu küll, et ei hooli Märdi tulikust midagi, tahab
wägise Ennu wäimeheks! (Wihaga) See on kõige selle õnne-
tuse kok ja kobrutaja!

Maie. Ennu? Erastu Ennu? Enne ma hüppan
ojasse, kui ma sellele lähan! Ema, mis m'e nüüd peame
tegema? Pai kulla eit, aita ometi! Sa tead jo ikka nõuu,
ja isa teeb alati Sinu tahtmist, eks Sa aja nüüd ka asjadõ
igeks!

Anne. Jah, se'ep see sassis lugu on jo! Kust otsast
m'e kinni hakkame nüüd? Kui ta jälle nii hullupööraneon, kui täna, siis löö teda kiwi wasta, ei mõo midagi!

Wait, kes sealt tuleb?

5. Märt ja Aadu (wiinadega). Endised.
Maie. Oh sa helde Jumaluke! (kargab õue ilma Märdi

hoidmisest hoolimata.)

Märt. Tere lahked pererahwas.
Aadu. Soowime tere õhtust!

Anne. Tere Jumaleme! (kõrwa poole) No nüüd onasjad õiged! Juba n'ad seal! Mis ma ütlen neile nüüd?

Aadu (kõrwa poole). Ma oleks parem kes teab kus!Olen küll wallaametnik: a' kui sest aga hääd wäljatuleb!

Peeter oli karune nagu ohakas õues! kargas mo pääle –
aga mis ma Märdi sõgedaga teen? Ei jäta jo järele!

Märt (Teda tõugates). No Kure-onu!?

Aadu. Muidogi, muidogi, Märt! (köhates suure häälega)

Oleme wist siin ikka Mäeotsa talus, jah?

Anne (niisamuti). Küllap wist! (kõrwa poole) Pitk sirge

pois, nagu (ohkab) neid mo omal käis, mo ilusal päiwil –
Aadu (suure häälega). No muidogi, muidogi, eks ta ole
warsi näha: nii sile ja wile kõik, nagu munakoor, ta on
kui Mäeotsal, (argsalt kõrwa poole) Kui seda Peetert aga ei tule?
Anne (ise paika). Selle tahab ta kojo saata? Püsti
rumal! (suure häälega) Eks lahke külarahwas istu ka maha?
Wiiwad jo muido meie pererahu kottu ära! Kaugelt tuli-
jad wist?

Aadu. No eks ta nüüd ole, – olge terwe, – meil nago
kibe kiir taga, (ise paika) liiate minul! (Suure häälega) Otsime jo
seitsmet pääwa siit mo seltsimehe kadund kanapoega taga,
ei taha ega taha leida! Ehk siit lahke pererahwas juhtus
kogemata nägema?

Anne (köhates). Hmbm! (Kõrwa poole) Ei, mina teda ära
ei saada! Ei tea, kas tal tuleb elades seda õnne tagasi!
(Suure häälega) Ei nüüd tea ühti: mis nägu siis ta peaks
olema? Wist

Hallid hiuksed härmatawad,

Nokka norgus norrutamas.

Seened kortsus käte kulges,

Jalust wäeti ta, wõimata? — Ise wist ikka

olen, ae?

Märt (ette poole). Perenaine, parem eite,
Kanapoja kaswataja:
Ei ole hiuksed härmatanud,
Ei temal nokka norrutamas!
Tihase tiiwad kätte külges,
Tallad tuulella tulised!

Anne. Nüüd ma tean: Wist on meie pere lombakas
Karja-Mari? (Ukse poole) Mari ae, kus Sa oled? Kosilane
kodu!

Märt (ette poole). Ei ole Mari marjukene,
Mulla Madise maasikas,
Liiwa Hannuse lilleõilme –
Kaunim mo kanapojuke!

Anne. No kes ta siis peaks olema? Nüüd ma siis
ei tea muud ühti kanapoiga meil olewat, olgo siis –

Maie (tuppa tõtates). Eit ae, taati Ennu tulewad!
Mis nüüd?

Aadu (kohkudes). No nüüd! – ? Oh sa heldeke!

Mart (Maie käest kinnihakates).

Siin minu kaunim kanapoega,
Tarre tarka talitaja,

Öue ilusam ehteõis – (Wötab kosjawiinad wälja).
Maie. Oh, Märt, see on jo nüüd üsna tõine asi –

Sina ei tea – (räägib ruttu temaga).

6. Peeter. Enn (õue ukse taga). Endised.

Peeter. Kas koormad juba läinud?
Enn. Juba ees teel!

Kure-Aadu (kõrwa poole). Mis ma's nüüd walla-
ametnik enam siin teen? Muidogi, muidogi, mull jo muud

tööd! (Poeb wagusi õue, niipea kui Peeter ja Ennu tuppa astuwad.)
Peeter (Tee-ülikond selgas, piits käe, Enn tema taga). Se

on – tuhat ja nelja! se on üks killawoor! Mis Sa ar-
wad, Enn, millal tagasi saame?

Enn. Homme juba, kulla Peetri-onu! Ja siis, –
tuletage meele, mis T'e mulle olete paberis kinitanud, et ma
Teie wäimees olen ja –

Märt (hüab). Wäimees? Mis? Kes? Tema?

Peeter (teda nähes). Kes siis – ? Ah so, Männiku
oma! Hm, hm! (Annele. isepaika) Jo Sa tale juba oled
ütelnud?

Anne (niisamuti). Mis mina temale pidin teadma

ütelda? Eks Sa jo iseenast nimeta pääks! Katsu nüüd ise-ennast aidata!

Märt (ette astudes). Mäeotsa peremees, ma olen siia
tulnud. Teie teate küll, kuida ja kelle loaga – jo ma ta-
han ka hea meelega halli pääd auustada – aga olge nii
head, seletage mulle ära, mis Teie ja – (Ennu pääle näidates)
tema sõnad esmalt tähendasid.

Peeter (hädaga). Mis – sõnad?

Enn (kõrwa poole). Kui ma ünüd ei aita, siis ta wis-
kab kõik jälle sopa sisse. (Suure häälega, wanameest küünarnukaga
puuska lükates) See ei ole Sinu asi!

Peeter (südame rindu wõttes. Ja muidugi: Se ei ole
Sinu asi!

Märt (Enno poole). Sinuga ei ole mul tegemist, pea
oma nõuu enesele! (Peetri poole) Kuida? Se ei ole minu
asi? Eesmalt wõtate minu kosilase lahkeste wasta, lubate
mind tulla, kõik jutud räägitakse ära – korraga – nüüd –

Enn (nagu ülemal). Ütelge ometi, Peetri-onu! Muido
jääb wõit temale! Eks Teie ole peremees? (Suure häälega)
Naiste lori ei ole mehe sõna!

Peeter (nagu ülemal). Ja muidogi, naiste lori ei ole
mehe sina!

Märt (wihaga Ennu poole). Kas ma Sind küsin? Kas
ma Sinuga räägin? Tead, tunned Sina ka, mis mehe sõna
on? Rahule jäta meid! (Peetri poole) Kui paljo siis õigel
mehel sõnu on, Mäeotsa peremees? Ma usun, üks ainus
ja sellega ta peab õige ettewaatama – nõnda olen ma
ikka kuulnud wana rahwa suust. Seda mis mul on, olen
ma Teie Maie kätte uskunud ja tema on oma sõna minule
annud ja nüüd tahate Teie et meie seda peame murdma –
mikspärast? Mis kurja ma Teile olen teinud? Ja selle
inimese pärast siin, keda Teie sugugi ei tunne, tahate
oma lapse ja minu õnnetumaks teha? Aga Mäeotsa pe-
remees?!

Anne (liigutud). Ta loeb nagu raamatust! (Pahandates)

Häbene ka, Peeter!

Peeter (kahe wahel) Aga – Märt – kust ma teda
ei tunne siis, ometi ta on mulle – ja ma ei –

Enn (wihas körwalt Märdi poole). Oota, Ma tahan Sulle
näidata, kesse inimene on! (Peetri poole, teda kõrwalt tõmmates)

Kas T'e ei näe, Peetri-onukene, kui kawalad n'ad on? See
on jo se nõuu, mis n'ad Teie selja taga pidanud! Sä-
rane mul’k! Eks T'e tea iseenese tarkusest –

Anne (teda tõiselt poolt tõmmates). Peeter, Sa oled esi-
mine juhm, kui Sa kahe käega kinni ei hakka! Ruttu ometi!

Peeter (häda täis). Aga – aga –

Märt. Mäeotsa peremees! ärge kustutage ühe sõnaga
paljaks, mis taewa Taat nagu lillelõhnaga meie südame-
tesse märkinud! Mina armastan Teie Maie, tema armas-
tab mind: andke meid kokku, siis saab Jumal Teid õn-
nistama ja meid ka! Mul on jo, tänu Jumalale, seda wara
niipaljo küllalt, ja otsin ka päriskohta enesele osta nüüd –

Ann (nagu ülemal). Oh kui haledaste ja ilusaste ta

seda ütleb! (nagu ülemal, Peetrit tõmmates) Kas Sa ei kuule, mis

ta päriskohast ütleb? Mis Sa ootad weel?

Enn (nagu ülemal tõmmates). Wist ta ajab Teid tõist-
korda koha päält ära: Särane mul’k!

Peeter (wihastades, kisub ennast lahti). Wait nüüd! So?

Wõi mina pean nii rumal olema, et ma sest kõigest aru ei
saa? Teie libekeeled ja petised! Nüüd ma tahan teile ütelda,mis ma tean iseenese tarkusest! Sina Mart, pühi oma nina
puhtaks: Sinust mul wäimeest ei saa, kui – enne kui ma

minupärast jälle Alustel elan! Nii wähe kui se tõeks saab,
nii wähe Sinule Maiest abikaasa saab!

Maie. Oh sa minu heldene pohjatu Jumal!

Peeter. Waata! See oleks Teile paras! Siin on
minu wäimees, siin Erastu Enn, – ära Sa hulu ühti,
Maie, se ei aita Sulle midagi. Sina ei tunne ise oma
õnne, aga mina tean iseenese tarkusest, mis Sulle hea on!
Kae imet: särane mul’k! Mulgid on kõik petised, kõik pu-
has, seda Sa tead, Märt, jah! Ja nüüd, minu sõna jääb
pääle! Nüüd ma sõidan tangudega linna ja kui ma tagasi
tulen, nelja nädala pärast on pulmad! Minul ei ole Män-
niku wara ega wõimust tarwis, küll Teil tõusewad silmadpähä, miks ei! Seda ma teen kõik iseenese tarkusest. Ja

nüüd wait kõik ja kasige igaüks oma teed. Enn tule, ja

Ann waata, et sa maja korral hoiad seniks! Särane –

mul’k! (Uksest õue.)

Enn (ukse päält tagasi tulles, hirwitab). Ähähäh, kas mõos?

(Maie poole) Se on So pöidlajutu eest, kullerkupukene, ja
(Anne poole) se on Sinu “punaspää” ja (Märdi poole) se on
Sinu “selle inimese” eest! Oodake teie!

Märt (südame täiega). Sina sõrme (sana kinnipidades)

Weel ei ole päike õhtul!

Enn. Ohjad on minu käes, nüüd mina sõidan!
Seda pudru sööge ära, mis mina teile tangudest nüüd
keedan! (Õue.)

7. Endised, ilma Peetri ja Ennuta,

Anne. Püsti hull! Ja selle nõgesepõõsa käes? Sina
armas Jumal!

Maie (nuttes). Märti, eite, mis nüüd saab? Enne
ma hüppan ojasse, kui ma Ennule lähän! Oh Jumal,
Jumal!

Märt (teda kinnitades). Ära nuta, lillekene, mis Sa
kulutad oma ilusaid silmaterakesi! Ehk saame, tuipoeg, sas-
sis asjust ometi weel jagu.

Maie. Märt, – ega Sa nüüd minu juure wist ei
jää? Kas ei, Märt?

Märt. Aga pääsuke – mis Sa nüüd räägid? Kas
Sa paremat minust ei tunne?

Maie (wagusemalt). Aga – isa sõimas jo kõik –

Märt (mokki pigistates). Kõik mul’ka petisiks – seda
ma tean küll.

Anne. No – se – se oli rumalusest ja – äki-
lisest meelest, Märt, – mis Sa sest hakkad tähele panema ka!

Maie. Ja rikkust mull ka ei ole Sulle kaasa tuua!

Märt. Ole wait, Maiekene, mo maasikas, ära ahasta!
Sa lähäd mulle kallimaks iga minutiga, – ja minu nõt-
kumisest ärgu olgu Sull hirmu, kui Sa aga ise juure jääd.
Mis auus mees se on, kes nii esimise müüri ees juba
tagasi põrkab? Önn otsib julget südant ja wõit jääb wahwa

kätte; ara järele ei jookse kellegi kullajoon! Mina armastanSind, ja Sina mind: nüüd tahame seda kõige maailmale

tunnistada.

Anne (liigutud). Oh Märt, Sa räägid nagu prohwet!
(kõrwa poole) Kui ma ometi seda poissi wäimeheks saaks! Ja
weel se päristalu!

Maie (hellaste). Minu Märdikene!

Märt. Aga nüüd seletage mulle, mis tangupudru-
tük se oli, kellest nad kõnelesid? Sest ei saanud ma
sõna aru.

Anne (pahandates). No eks ta ole jälle mõni mõistmata
temp! Laseb 50 wakka odre tanguks teha, Enn laenab
tõist niipaljn tale juure: hind olla linnas hirmus suur,
Postimehes seista kõik – Enn esimine awitaja – oh mo
süda ei kanna rääkidagi!

Märt. Postimehes? seda ma ometi ei usu! Kus ko-
has? Näidake ometi? Pole ma sest midagi näinud!

Maie. Seal ta seisab laua pääl! (toob lehe kätte)

Märt (silitab tänuks Maie pääd). Kanapoeg. – (Otsib lehest,)

Kus ta on? Prantsusemaalt – Türgimaalt – ah sääl:”
Kaubahinnad!” Rukkid, nisud, odrad – kõik igapäised
hinnad! “Püt punast soola 9 rubla – kop.

“Püt tangu...”....8...”...20...”–
Tule Jumal appi, – ega ta wimati seda 'pole – ?

Naised. Mis seal on?

Märt. Kui ta – (naerab) ahahah – se oleks
ilus tük!

Naised. Aga ütle ometi –

Märt. Siin seisab: “Püt punast soola 9 rubla

“Püt tangu...„... ja tangu

taga kaks tillukest täppi – 8 rubla 20 kop. Need täpid tä-
hendawad ka soola: seda ei ole peremees teadnud, et tan-
gusool 8 rubla 20 kop. püt maksab, mite odratang. Nõnda
on lugu!

Maie (kohkund). Aga Jumal hoidku – ja se sada
wakka tangu nüüd?

Anne (nagu käest ära). Oh ma olen ikka ütelnud: tema
weab meid kõik korra õnnetuse sisse! Sina heldene ja Önnis-

tegia – mis nüüd meitest saab? Sada wakka – sada
wakka tangu! Kes ostab selle ära? Ja Enn, oh see Enn!
Et susi teda sööks!

Märt. Wait, wait, wagusi nüüd ometi; asi ei ole
õnneks nii hirmus, kui päält näitab, muidu ma ka nii ra-
hul ei seisaks! Muraku mölder oli täna wara meil, otsis
tanguks odre nagu tulega taga: ta olewat lubanud linna
kasarmu läkitada ja odre nüüd ei kuskilt saada. – Ja
mul tuleb weel üks tõine nõuu meele – kuida see oli?
Nii wähe kui isa jälle Alustel saab olema, nii wähe pidada

Maie minule saama? (Langeb mõtetesse.)

Maie (haledalt). Seda ütles jah!

Anne. Mis pääle Sa mõtled, Märt, ae!

Märt. Tulge lähme, ma räägin Teile, mis nõuu
mulle on tulnud! Kui kõik käsi käes awitame, ehk leiame
sassis lõngale ometi weel aru kätte! Enn on ime tark ja
kawal tahtnud olla, aga õige meel kannab enamiste kauge-
male, kui kawalus, see on ka tõssi. Tule, Maiekene.

Anne. Aga kui selle Ennule lõksu leiaks, mis tedapeab: Jumal hoia küll raiskamise eest, aga ma annaks

warsi sandile 3 kopikat korraga! Tõeste, seda ma teeks!

(Kõik reheuksest välja.)

8. Aadu (õueuksest) ja Jüts (rehealuse uksest ettewaatlikult

tulles).

Aadu. Tühi kõik?

Jüts. Kedagit ei ole?

Aadu. Walla ametis ma olen, ja kirjutaja käskis
järele kuulata, kas seda Ennu siin ei ole? Kaugele nad
küll läinud peaks olema?

Jüts. Linna, tangudega. (Nukralt oma pastlid waadates)

Kure-taat, nüüd need uued pastlad lähwad jälle warna otsa.

(Säeb jalgu.)

Aadu. Muidugi, muidugi, – woi sooh? Kuidas nii?

Jüts. Jah, isa tuli küla ees wankris wasta, pää
oli punane pahandusest, Enn istus ees, – (südametäiega)
selle ma uputaks wee pange ära!

Aadu. Muidugi, – (Noomides) uih, uih, kui inetu!
Millal mina Sinu ees nii räägin, ja olen walla ametnik!

Jüts. Jah, Kure-onu, Sinul ei ole kaa nii uusi
pastlid kaotada. Mina tulin koolmeistrilt — (kurvastust
unustades, ruttu): kas tead, Kure-onu, need tillukesed täppid
soola all tähendawad ka jälle soola, tanguga kokku “tan-
gusoola!” Koolmeister ütles.

Aadu (mõtetes). Jah, jah, laps! (Kõrwa poole) Ma

wõiks poisi käest küsida, ta ometi wist teab kaa —

Jüts (kurwalt jutustates). Ja nüüd ma pean need uued
pastlid kaa jälle jalast ära wõtma. Enn käskis ja hirwi-
tas ise! Mis Ennul käskida on minu pastalde pärast?
Aga isa taples kaa weel, et ma pean lobasuu olema, ja
ma olen ometi Maiele üksi ütelnud, ja kas Maie ei ole
siis minu õde? Maie on minu õde ja mina teda aitan.

(Riputab pastlad warna otsa.) Nüüd nad jälle ripuwad sääl ja
Enn hüüdis wankrist, et ma enne ei saa neid jalga, kui
tema ja Maie pulmal. Pöidlapurustaja! Siis nad igaweste
jääwad sinna! Teda Maie ometi ei wõta!

Aadu. Muidug – ei tea, ära Sa ütle kaa! (salaja)
Kuule Jüts, kas Sa ci ole kuulnud, Märdist ei saa jo
nüüd midagi, Maie wötab Ennu?

Jüts (kindlaste.) Ei wõta! (Julge sanaga) Kure-onu,
seda Sa usu, siis sagu minupärast sääl neid pastlad Sinule,
kui tema Ennu wõtab; – mitte ei tee seda!

Aadu. Muidugi – no, no, ära Sa ütle! Tütar-
lapse meel on nagu kõrkjas tuule käe kaldal, ei tea, ei tea!
Aga nüüd ma lähän waatan, mis tuhina pärast see kirju-
taja seda Ennu taga otsib. Eks ma ole jo – hm, hm, –
wallaametnik! Aga usu, poeg, seda Sa weel ei tea, tütar-
lapsi ei wõi iial uskuda. (Uksest õue.)

Jüts (teda saates). Ennu ta ei wõta! (Ukselt tagasi põõr.
des, säeb sõrme nina otsa, pool argselt) Aga, a – kui ma need

pastlad ometi ülekaela lubasin? Tühi neid tütarlapsi teab!

(Wälja.)

9. Märt (tuleb õuest).

Kus ta on? Maie pidi tulema, et m'e selle asja üle
weel sana kaks seletame. Saab ime pärast näha, kas ei
peaks wanamehe mul’giwihast jagu saama? See tuline sõi-
munimi! Sest pääwast saadik, kus esimine Willandi kuub
Mul’gi talust tuli üle meie maakonna raja omale kodukohta
otsima, on sada lopsu ja wopsu pääst pähä lendanud ja
rusikad rusikaid kaalunud selle nime pärast; aga et wiha
tema kandjate wasta weel kaks südant nii õnnetuse hirmu
alla saaks panema, seda küll wist paljo mitte tänini ei ol-
nud. “Petisiks” nimetas meid wanamees kõiki? Ärgu tulgu
mulle seda ükski muu ütlema, kui Maie isa, kellele seda
tütre ja sellepärast andeks annan, et ta ise ei tea mis tasuust ütleb! Nad wõiwad uhked olla meie pääle; sest ku-

sagil ei sünni nimetamise wäärt tegu meie maal, kus mittemul’gi pää ehk käsi töös juures ei ole! Kes warem sängilt

wäljatuleb, see alewamalt astub, aga sellepärast ei ole aegu-
taja weel õigusekandja! Miks on mul’gil rohkem jõudu?
Seest, et tal rohkem pääd on! Ja kust tuleb tal ärgem
meel? Usinamast koolikäigust! Kes aga ei wiitsi pääd wä-
sitada ja kätest üksi arwab küllalt olewat, ehk hoopis, kus
soola tarwis, kõik maailma tangu täis ajab – see ometi
ärgu arwaku mul’gi sõimamisega kõik soola maailmast ära-
kaotawat! – No – siin ehk ajame asjad weel joonele,
sest wana Peeter on hää mees muidu ja ei saadaks mee-
lega oma last mitte õnnetuse sisse; aga see Enn! Kaugele
seda weel tigedus kannab, seda teadku see ja tõine! Aga
Maie ma ometi tema küüsist katsun peasta! Aga kas ta
ei tule weel? Maie ae, maasikas, kuhu Sa jääd?

10. Maie. Märt.

Maie (pooles arguses). Siin olengi, Märt, – aga
kuule Märt, see asi teeb mulle ometi pääwalu, – ei ma
usu et ma neid sanu suust wälja saan?

Märt (südamelikult). Mis sanu siis, roosiõiekene?

Maie (nagu ülemal). No et ma tahan – Ennuleminna – ja kõik seda muud, – ja see on ometi sula

wale ja ega ma ometi ei taha sugugi!

Märt. Lõoke, lilleke, nii kõwaste Sul pole ja ka
tarwis ühti seda taadile tõotada; kuid aga moka otsast na-
tuge! Seda on jo meie nõuu juure tarwis!

Maie. Ja ise ma ütlen Jütsile iga pääw: et ei pea
mitte waletama – (pääd wangutates) küll Sa näed, Märt,
ta lähäb nurja!

Märt (wagusi). Siis pead Sa töeste Ennu wötma,
kui nurja lähäb. Tõist nõuu ei ole.

Maie (ehmatates). Oh Sa heldeke – – ! (kindlalt)

Kas tead, Märt, kirjuta mulle need sanad, mis ma isale
ütlen, siia paberi pääle ülesse, siis ma õpin nad pääst, siis
lähäb ehk ennemine.

Märt. Waat' ae, mis ilus nõuu! Minugi pärast!
Kus pliiats on?

Maie (toob pliitsepulga seina prao wahelt). Siin.

Märt. Nõnda, maasikas! (Ütleb kirjutates) “Armas
taat, mina olen koolis kuulnud, et peab isa sana kuulma
ja ma tahan sellele minna, keda taat omast tarkusest mulle
annab!” Kas seda saad üle keele, kanapoeg?

Maie (kes üle Märdi õla waadates kõik sanad järele ütelnud).

No ta on nüüd küll – kui ma aga ei hirmu üteldes?

Märt. Eks eit ole jo ka meie nõuus, Maiekene,
ole julge! Usu mind, Sina minu armsam õis: südame
sidemed on taewa taadi enese kaswud, nende ees nõrkub
maapäälse taatide wägi! Lase nüüd ma lähän eest ära,
enne kui isa koju tuleb; ja kui ma tagasi tulen, siis on
wiimne järg jooksmas! Hääd terwist niikauaks! (Armsaste
Jumalaga jättes, õue.)

11. Maie (üksi; siis) Jüts.

Kus on paremat weel ja südamikumat ja – ilusa-
mat, kui minu Märt, nimetage?! Nad ei teadnud ükski
nõuu: minu Märt on targem kui nemad kõik! Ja mui-
dugi, Jumal wist meid aitab, ta peab jo ise aru saama,

et ma ilma temata ei mõista elada! Kas ei oleks mõni
tõine juba kümme korda mind waest mahajätnud selle pääle
mis isa temale ütles ja ega ma ometi rikas ka ei ole? —
Aga ma tahan ka teda auustada ja armastada selle eest
eluotsani kui oma suuremat ja ülemat wara – aita taewa

Taadike, et ma seda tõotust iial meelest ei unusta! – –

Aga nüüd se Ennu lugu? (Wõtab paberi kätte) See on siis:

(Jüts pistab pää rehe alt tuppa ja jääb kuulatama) “Mina siis wõ-

tan nüüd, hm, Ennu kahe käega, keda taat iseenese tar-
kusest mulle annab!” Nõnda on ja nõnda jäägu. Läkinüüd
walmistama! (õue uksest paberiga wälja).

Jüts (tuppa tulles, ammuli suuga). “Mina siis wõtan

Ennu kähe käega, keda taat –“ Sina kallis heinakuu il-
make! – Ja esti tahtis rehealusel silmad pääst nutta!
Ja kas se on minu Maie? Ja ta ütleb, et ei pea mitte
waletama? Ja mis ta siis enne nuttis? Ja nüüd wõtab”
kahe käega?” Ja jah, Kure-onu ütles küll: “Ei tea, ei
tea.” Oh ja nüüd minu uued pastlad! Oh mis ma ometi
nii rumal olin! Kure ütles küll: tüdrukud on nagu kõrred
tuule käe! Nüüd on nad läinud! Oh seda tulist kahju!
(Pastalde ees, haledaste) Minu jalga teid küll enam ei saa!
(Pahal meelel) Aga seda ma ütlen kaa: kui nad tüdrukud nii-
sugused on, siis ma kosja ei lähä, mitte elades, ei Aluste
Annele, ega Saare Tiiule, ega kellekile! Oh minu ilusad
pastlad! Üsna uued! Nüüd ta wõtab teda “kahe käega!"
Wa’ pöidlapurustaja – ptüiii!

(Sülitab ja pöörab ümber. Vahekate langeb maha,)

III.

1. Peeter (üksi, istub mures laua taga; siis wõtab meeled kokku).

Jah, mis se norrutamine aitab kõik? Abi ma ei tea
ometi! Niisugune tuline pääluu! Tema kõrilõikaja. Kas ma
oleks elades seda temast uskunud! Önneks weel, et naised
kottu külasse läinud; kui ma seda kisa oleks pidanud wäl-
jakannatama! Ja kauaks ma salgan neile nüüd? Oh sa
sadawääriline kurjategia! Oot, oot, seal ta on ise! Sina

petis koer –! (Käib möda tuba, süda täis.)

2. Peeter. Enn (uhke ja upsakas, piip suus, müts pääs,
käed taskus, kõneleb suure suuga). .

Enn (isepaika). Seda ma ometi teaksin, mis se walla-
kubja mutikas, se Kure-Aadu, minust on tahtnud, et ta
mind senini tagaotsinud? Eks weel panewad mind wallaame-
tisse mo rikkuse pärast? Küll nad peawad mind kõik kartma
hakkama, küll ma neid nõelan! Ja weel need siit rahwas –

(ümberwaadates, näeb Peetert) Waat soo (suitsutab piipo) pepap –

no, Mäeotsa wana, oled ka jälle koju tulnud? See on hea
tahtsin – pepep – 'Sind küsida – mis ma pidin üt-
lema – pepep – kus siis Maie on? Tarwis nüüd ka –
pepep – kirikumoisa minna ja pulmile walmistada –
kauaks ma enam ootan?

Peeter (südame täiega). So? Woi pulmile? Wiimane
pääluu Sina! Kus mo odrad? Maksa wälja mulle rahanüüd, mis ma maha olen wiskanud Sinu nõuu pääle?

Sina salakoi! Ja mis Anne nüüd ütleb?

Enn. Mis? Keda Sa tohid sõimata siin? Mis
nõuu olen mina Sulle annud? Eks Sa ole wana küllalt,
ise teadma, mis Sa teed? Kas mina Sind wõisin sun-
dida, kui Sa ise ei tahtnud. Waata wana narri! Kas Sa
nõnda mind tänad mo hääteo eest?

Peeter. Häätegu? Näita mulle oma häätegu wälja,
Sina esimine kui angerjas? Kes mulle teadis kõik ettearu-tada Postimehe seest ja kes mind tagakihutas tulise tuhi-

naga, kõik mo maja tühjaks tegema – mispärast? Ise
enese naeruks ja kõige maailma hirwitamiseks! Sina'p se
olid! Sina üksi, Enn. keda ma uskusin niisama ja enam
kui ise oma last! Sääl need 100 wakka tangu wedelewad
nüüd jälle rehealusel: söögu ma ise neid. kui maitseb –
(Enn naerab) hirwita Sa weel, Sina –! Se on Sinu töö!
Ja nüüd Sa räägid weel pulmist kõige selle pääle? Ma
peaks wist pääst nõrk olema, kui ma Sulle weel oma lapse
annaks selle pääle! Ja mis Anne nüüd ütleb?

Enn. So? Wõi mina pidin nende kawaluse lehe
seest wäljalugema ja Sul enesel 'polnud pääd otsa tarwis
ühti? Mis eest siis So omad silmad olid, kui Sa ei näi-
nud, mis need täpid sääl all tähendasid? Ja se on mulle
ka üks tont puhas! Tahtku ehk tahtmata, minule üks hull
kõik! Mina Maie wötan ja katsu, et pulmad ei anna
oodata, nagu m'e olime ärateinud enne sõitu: nelja nädala
pärast olgu möödas!

Peeter. Seda Sulle weel tarwis, se kuluks Sulle
weel ära! Selle pääle ära Sa loodagi! Nüüd aja aga tõiste
kaela, mis So oma angerja keel teinud – aga oota seni!
Kas Sa ise mulle ei ütelnud: et meie aga teeme naiste
hirmutamiseks kaupa ja et kui ma ise ei taha, siis olgu
niisamati? Ja kui tüdruk Sind nõnda kõigest hingest ihkaks,
kui ta Sind põue põhjast põlgab: Sinule ma teda ometi
ei annaks, ei elades!

Enn. Kuule, Peeter! (Kõrwa poole). Oot', oot', küll
ma Sind padjapehmeks saan! (Suure häälega) Ära Sa aja
mo südant täis, muidu Sa näed weel!

Peeter (Ikka wihasemalt). Mis ma näen weel? Mis
mulle weel näha jääb? Kas Sa ennast 'pole mulle weel
näitanud küllalt? Sina häbemata! Kuida Sa kõneled mo
wana inimesega, mis? Kas ma pean Sull mütsi pääst

mahakiskuma wõi? Sina...!

Enn (Niisamati). Kuule, kas Sa näed ise kelle ees Sa
räägid, wanamees, ae? Hoia oma suud, muidu ma tahan
kümme imet teha Sinuga!

Peeter (nagu ülemal). Sina, kes mo wilja petnud,

ja Anne ja Maie ja – Sina tahad kümme imet teha
minuga ja julged ütelda seda ka weel?!

Enn (niisamati). Mina! Julgen jah! Sinu ja So
terwe perega, kui Sa ei kuule!

Peeter. Nüüd ma alles näen, mis hukkas loom
Sa oled! Maie Sinule? Ma peaks pool elajat olema, kui
ma oma lapse Sinu kätte annaks! Katsu, et Sa minema
saad, Sina tangusegaja!

Enn. Kuule, Mäeotsa wana: kas annad, ehk ei?

Peeter (käest ära). Ei! ei! ei! Sada korda weel ei!Oma teed kasi ja ära Sa iial enam jalga tõsta üle minu

läwe, Sina – Sina – Sina odrapetja!

Enn. Ahahah – seda ma Sulle ei kingi! Täna-
pääwal weel tulen ma tagasi, täna weel! Ja kui Sa mulle
siis mo 125 rubla ei maksa wälja laua pääle laenatud
tangu eest, ehk ei anna Maiet kätte, siis on kohus kolm
sammu siit! Teie kõik peate mind tunda saama! (öue.)

3. Peeter (üksi, käib ähkides mööda tuba).

Oh Sina – wiimane – sarwiline! Ma olen en-
nast – haigeks wihastanud – temaga! Oh kui minu
waese hing seda enne oleks teadnud arwata, et ta särane
loom on! Aga Annel on õigus: kui ma tõistest targemtahan olla, siis tuleb ikka, – hmhm – jah, kui ma ta-

han targem olla...! Aga kas mina teda siledat kassi-

poega pidin niisuguseks petiseks arwama? Ja nüüd –

nüüd – (mõtetes) ma olen teda wihastanud päälegi...

(äkiliselt) Aga kas ma tema pops olen wõi olen ma pere-mees? Senini nagu sula mesi, ei olnud muud kui “Mäe-

otsa-onu” ees ja “Peetri-onu” taga, ja üks “Teie” kihu-
tas suus tõist taga, et Sul üsna häda käes temaga. Nüüd
müts pääs nagu mõnel paronil ja piip põigiti hammaste
wahel: Sina ja Sina, nagu ma tema seakarjane jubaoleks! (Mures) Aga mis ma teen nüüd? Ja kui Anne

alles tuleb? Oh ma wäeti õnnetu innimene! Ja need 125rubla, kust ma wõtan need wälja niisuguse ajaga, kus küli

kõigil maas ja laekad, kapid tühjad? Ja Enn ei jäta,
(ohkades) ei, seks ma teda tunnen! Aga et ma nii hilja teda
pidin tundma õppima! Ja mulle ütleb: paber on naiste
hirmuks kirjutud! Sina armas aeg! Ja kui Anne nüüd
alles koju tuleb? – Ma oleks ka wõinud tasasem temaga
rääkida, ehk oleks weel – ? Aga ta nuias jo ikka Maie
pääle ja kas ma oma last temale –? Ma oleks jo hullem
kui ronga-isa! Niipalju Jumala werd mul weel põues lii-
gub. Kui ta on isa lahke näoga õnnetuse sisse wedanud,
mis ta siis tütrest enam hoolib? Oh et ma selle Märdi
nii ruttu minema saatsin, se oli se rumalam temp! Mul’k
ta küll on, no aga – Aadul oli õigus: laste südamit
peab ikka ka küsima, se on nüüd juba se uus säädus! Aadu
on jo wallaametis, tema peab seda teadma! – Oh, ja
kui Anne alles tuleb, minu heldene aeg! – (Kawalalt) Ei
tea, kas need kolm risti, mis ma alla tegin, kaa seda kinni-
tawad? Nüüd ma enam ei usu kedagit paberit! – Kes
ostab nüüd selle hulga ära wakagikaupa – ja minaräägin pütakaubast ja – kiriwase (sülitab) päralt! Kui

ma weel meele tuletan, kuida mind Orawa kaupmees was-
tawõttis, kui ma oma suure killawooriga poeukse ees kinni
pidasin? Lõhki ta oleks ennast naernud ja poepoisid hirwi-
tasid nagu need esimised koerad! Nüüd kõik linn sest kõla
täis, et ma ei oska tangugi lugeda! Ja kui seda alles
se kurjategia, se Postimees kuulda saab: ma ei taha ära-
mõteldagi! Siis on mo wäetima nimi kõige maailma suus!
Rotiauku ma poeks selle häbiga! Ja Anne! Ja Anne!
Männiku Märdil nüüd hää naerda! Särane mul’k! Aga,
oh et ma teda kinni ei pidanud! Nüüd olen ma teda ka
wihastanud ja sana ka weel pääle pannud Aluste pärast:
sest ei ole nüüd enam lootust ka! – Maie on lahti nüüd
Ennust küll, aga selle eest olen mina tema küüsis! Ja kui
Anne neid tangu näeb –! Oh häda! Oh häda! –(Ak
na poole) Tea, kas n'e naised juba koju tulnud? No jah,
säält juba Anne tuleb! Aita nüüd, taewa Taadike!

4. Anne. Peeter.

Anne (kõrwa poole) Ahah, sääl ta seisab ja norrutabjuba! Wist nüüd
iseenese tarkus otsas? (Suure häälega)
Ah Peeter, tere ka! Kas linnast juba kodu? No kaup oli
hää? Ega Sul enam tangu järele ei ole?

Peeter (köhatab hädas). No – tere, tere – no sugu
ikka nagu on weel!

Anne (isepaika). Ah, “sugu?” Öige suur “sugu” Sul!
(Suure häälega) Aga kuida Sa nii sõge wõisid olla, et Sa
mitte kõik ära ei annud silmapilk? Wist mõtlesid meie oma
puuduse ja Maie Ennu pulma tarbeks ka minewat, nagu
Sa iseenese tarkusest tead? Aga tangu oleks meie jaoks
laenata ka saanud ja 8 rubla 20 kopikat püta päält ei
tule nii ruttu tagasi. (kõrwa poole) Siple nüüd!

Peeter (kõrwa poole). Ta ‘pole weel rehe all käinud
ega kuulnud, – oh sa Jumaluke! (Suure häälega) No mis
häda siis neil pulmil nii on? Ega ma ka nii metsaline’
pole, et ma teda Ennule sunnin, kui ta ise ei taha – ma
olen ka isa ometi!

Anne (kõrwa poole). Kuule, kuule, juba tõine laul suus(Suure häälega) No teadu pärast, eks Sa tea jo iseenese

tarkusest, Peeter, ja ega Sa küll ehk ei sunni; aga ta
on hää laps ja teeb Sinu tahtmist ja mina olen teda kanoominud, et Sa ikka ütled: mina olla se kiusupunn ja

kangekaelne, kes teda ikka kihutas. ja eks Sull ole ka õigus:
Enn on nõnda Sinu kasu teeninud, siis ta teenib lapse
ka ära!

Peeter (isepaika). Jah, tema'p on se paras “minu-

kasu teenija!” (Suure häälega ja nagu lugedes) Meie oleme kõik

patused inimesed ja Ennul ka omad wead, omad suured
wead, ja kes tohib tõist kohe hääks ehk kurjaks kiita?
(Kõrwa poole) Kas ta ei mõista weel, ehk mis se on? (Suure
häälega) Se on Jumala asi! (Kõrwa poole) Selle asjale ma
otsa ei tea! Kus siis nüüd Männiku Märt korraga tal
meelest jäänud?

Anne (kõrwa poole). So Peetrikene, kas on nüüd Ju-
mala asi – ja tangud Jumala asi ka? (Suure häälega) No

eks ta nüüd ole küll, ja õpetaja ütleb ka, et naine peabmehe sana kuulma ja Sinu pää, nagu ma nüüd näen. on

jo Jumalast iseenesest nii targaks loodud otsa, nagu, hm,
nagu ta nüüd on, ja sellepärast ma ütlen ka: et Erastu
Enn on meile se paras wäimees ja et olgu nagu on siis,
ja Sinu sana jäägu pääle!

Peeter (kõrwa poole). Oh sa kallis püha ristike: mis
sel naisel on täna? Ega se wist kauaks enam ei jää: ta
on jo nagu ärawahetud! Mina “tean iseenese tarkusest” ja”
sana kuulma” ja – (muretsetes) Aga Anne, Annekene,
ega Sa ometi haige ei ole ehk – ega Sa ei taha kuppu
laska, kui Sul ehk käiwad palawikud pääle – ?

Anne (wihastades, ruttu). Mis? palawikud? Kas Sa?

(Korraga meele tuletates, lahkelt) Ma olen ikka ütelnud: Minul

ikka on se kõige targem ja kõige hellem mees halli taewa
all loodud! Kuida ta mind hellitab – nagu kanapoega!
Ei Peetrikene, selle korra ma olen südamest terwe, ja se on
kõik sest rõõmust Sinu tulusa talituse ja kauni kauba üle,
ja et mul nii tark mees on! Ja millal Sa siis arwad
Ennu Maie wõiwat õpetajale minna? Ja kas Sa oled ka
rahapauna ilusaste ärapannud? Sina kallike: nüüd oleme
jo rikkad! Selle korra “läks tõeks", Peetrikene! (Isepaika)
Eks nad ole So omad sanad!

Peeter (higi otsa eest pühkides kõrwa poole). Oh sina kallis

õnnistus! Mis ma tale ütlen nüüd õiete?

3. Endised. Maie (arglikult, õuest tulles).

Anne. Ah näe! No, Maie tule siia laps, räägi taadile
ära, mis m'e isekeskes kõnelesime: (kõrwa poolt) Juba ta on,
nagu arwasime, ole aga julge nüüd! (Suure häälega) KuidaSa wõtad, kede isa Sulle annab ja et Sa lähäd nüüd

sellepärast Ennule!

Maie (isepaika). Oh, nüüd hakkab pääle!

Peeter (kõrwa poole). Tema ka? Tagaparemaks!

Maie. Ei tea, kui – (Ema poole, kõrwalt) Aga, kui ta
mind wiimati töt attvab ütlewat!

Anne (Maie sundides). No loe ruttu, muidu rikud kõik

ära! (Pöörab ära).

Maie (teda hõlmast hoides). Eit, ära mine ära! (Otsib
paberi põuest) Kuida ta oli nüüd? Kõik on mull jälle meelest
läinud!

Peeter (kõrwa poole). Minu majas ei ole enam õige
asi! Kõik on nad hulluks läinud!

Anne (Maie poole). Sina oled ka üks jänese-saba! No
loe ometi!

Maie (loeb suure häälega ja watab aeg ajalt paberisse, teda ruttu
selja taha peidab, kui isa ümber pöörab) “Armas taat –“ (Annest

kinni hoides) Ema, ära mine ära!
Peeter. Mis ae, laps?

Anne (kõrwa poole). No loe edasi!

Maie (nagu ülemal). “Armas taat! –“

Peeter. No ega Sa Erastu Ennu wist ei taha
jo, ei?

Maie (ruttu). Ei — (Ema tõukab teda) Ema, kuida se
nüüd oli? (Loeb jälle) “Mina olen koolis kuulnud –“

Peeter. Mis Sa oled koolis kuulnud?

Anne (nagu ülemal). Loe nüüd!

Maie. Jah! “Et peab isa sana kuulma” –

Peeter (kõrwa poole). No nüüd ta on seda kuulnud!
Nüüd tahab ta seda kuulnud olla? Oh neid koola ka?

Anne (nagu ülemal). Loe nüüd ometi! Eks Sa tea,
mis Märt ütles?

Maie. Jah küll! (Suure häälega) “Ja nüüd mina ta-han seda wõtta, keda –“

Peeter. Keda Sa tahad wõtta? Männiku Märti?

Maie (ruttu). Jah, jah! (Ema tõukab jälle) Kuida se jälle – ?
(Suure häälega) “Keda taat omast tarkusest mulle annab!”
(Isepaika) Nüüd on wäljas! Oh se paberiwilets! (Wiskabnurka) Walelik! (Arglikult) Aga kui nüüd wiltu ei lähä?

Peeter (kõrwa poole). Sest saagu tont aru! Mõlemad
pöörased!

Anne (suurehäälega). No nüüd Sa näed, mis hää
laps Sul on ja kuida ma teda olen kaswatanud, et ta on,
hm, näo poolest ja teo poolest oopis ma ise! Ja nüüd siis

Peetrike, oleme järje pääl ja woime pulma wasta walmis-
tada. Paljo Sul tangu weel järele wõib olla ja kus nad
seiswad Sul?

Peeter (häda täis ja keeldes). No mis Sa's pärid, küll
ma annan Sulle ise! (kõrwa poole) Oh sa taewake, ikka need
tangud!

Anne (wihastates, äkitselt). Sina tahad ise mulle –
(Meele tuletates) Ah so! — No eks Sa tea iseenese tar-
kusest! Mina loodan üsna Sinu pääle! (Rehe alla)

6. Peeter. Maie (ahjukartsa pääl istudes, kurwastab).

Peeter. Jah, “nüüd siis, Peetrikene, oleme järgi
pääl küll –“ ja eks ma tea “iseenese tarkusest" ja “tema
loodab üsna minu pääle!” Sina igawene heldus, kelle pääle
siis nüüd mina pean lootma, kes ma iseenese tarkusest
midagi ei tea? Usu Sina naisi! Esmalt huluwad nagu
hullud ühe järele, ja pööra selga, siis tõise juba pistaks
põue! Ja kui nüüd Anne aga ei lähä suure rehe alla ja
ei leia säält? Ja kui aga Enn nüüd ei tule oma tähega:
Sina heldene aeg! Ja Maie ka nagu see esimine wagane
lambatall nüüd istub sääl? Ma küsin – ei ta ole ometi
oopis nagu ema, et küll wanamoor kiidab – ometi ma
küsin weel korra, kas ta siis tõeste seda Ennu nurjatumat
wõtab? Enne ma teeks kes teab mis wõlga, mis teda
selle wõrukaelale ei sunniks! Hmhm, Maie! (Kõrwa poole) Märt
oleks ometi weel tõine lugu!

Maie. Jah taat? (Kartlikult kõrwa poole) Aga kui nüüd
ei tule kõik wälja? Ta nimetas Märti paraegu!

Peeter. Maie, pai laps, tule siia, ütle ometi –

Maie (nagu ülemal). Sina kallike – kuhu ma ometi
tahe wiskasin? (otsib maast.)

Peeter. Mis Sa otsid?

Maie (nagu ülemal). Ei ühtigi!

Peeter. Ütle ometi, laps, tule siia, räägi südame
päält ära: ega Sa wist ei wõi teda sallida sugugi?

Maie (kõrwapoole). Nojah, muidugi, Märdist räägib
nüüd! (Suure häälega) Oh taat –

Peeter (ruttu). Ta on Sulle õiguse pärast ikka was-
tameelt olnud, eks ole? Ja oled aga silmakirjaks ütelnud,
et teda tahad, no jah? Nõnda on? Räägi, laps, wälja!

Maie (kõrwa poole). Mina Märti silmakirjaks? (Suure
häälega, pool nuttu all) Ei taat, see ei ole tõsi! Mina teda
silmakirjaks! Oh sina Jumaluke, kust seda mulle pidi tema
kohta meele tulema? Mina armastan teda südame põhjast,
taat, juba ammust ajast, ja wõtan teda kahe käega ja eiole iial muu pääle mõtelnad ja maha ma teda elades ei
jäta, taat, ei elades – enne ma hüppan ojasse – muidu

mitte! (nuttab.)

Peeter (ehmatand). Tule Jumal appi, mis asju ta
suust wälja ajab! Annel on ometi õigus: ta on nagu
ema! See tahtis ka minu pärast ojasse hüpata korra –
aga see on juba ammust ajast, – ja elab paraegu alles
(Maie poole) Maie, laps, mis Sa nutad? Kust mina siis
teadsin – ? (Tõine poole) See laps on hull, püsti hull! Selle
rõugenäo pärast ojasse hüpata! Kipub nüüd kähe käega,
enne ei sallinud silma otsa! (Maie poole) Aga ütle Jumala
pärast: mis Sa siis nii kord korralt tõisiti räägid?

Maie. Nagu Sa – iseenese tarkusest tead,
taat – (Kõrwa poole) Oh et nüüd mõni tuleks, muidu mo
süda ei pea kõik kinni!

Peeter (kõrwa poole). So! Juba jälle mo enese tar-
kus! See maja on kõik täna hulluks läinud!

7. Endised. Jüts (tuppa tungides).

Jüts. Maie, ae, kas on tõsi? Ütle mulle suu
sisse, kui Sa julged?

Maie. Mi – mis asi?

Jüts. Kas Sa wötad Erastu Ennu, mis? Häb-
bene ennast!

Maie. Aga – Jüts – pois –

Jüts. So? Kas Sa mulle ei ole ütelnud ikka, ete
i pea mitte waletama? Ja kas ma ei tea, et Sa oled
Märdile lubanud minna? Ja nüüd Sa pead Ennu tahtma?

See on wale ja kes waletab see warastab, seda on kool-
meister ütelnud, ja kas ma nüüd Sinu pärast need uued
pastlad pean kaotama? Ja seda ma Sinust mitte ei oleks
uskunud – uih!

Peeter (kõrwa poole). See on see esimine tark sana,
mis ma täna kuulen! Ei tea, kas see “iseenese tarkusest”
ka peaks olema?

Maie (waigistates). Kuule ometi, Jüts, kuule –

Jüts (pahameelega). Midagi ma ei kuule! Kui Sa
nii pime wõid olla, siis ma Sind ka enam ei usu – ja
ma annaks parem pastlad muidu Kure-onule ära, kui ma
seda Sinust ei näeks!

Peeter (kõrwa poole). Seda poissi ma jätan weel wä-
hemalt tõise küünlapääwani kooli!

Jüts (urisetes). Ja nad otsiwad teda juba kohtugataga, kas seda Sina wõtad weel?

Maie. Tule ‘ä Jüts! (Wiib teda kõrwale ja seletab salaja
midagi).

Jüts (suurel silmil). Ptüii – ?

Peeter (kõrwa poole). Ma näen nüüd, ma oleks pare-
mine Jütsi käest wõinud nõuu wõtta, kui Ennu käest!
Aga mis see nüüd enam aitab?

Jüts (Maie poole). Oota – siis – nüüd ma tean,
kuida ma Sind aitan! Mina olen mees ja need uued
pastlad – need saawad kaa! (Tõttab õuue.)

Peeter. No mis tuhin tal nüüd jälle taha tõusis?

8. Endised. Märt. (Pärast poole) Anno.

Märt. Soowin tere õhtust, siit pererahwas!

Peeter. Tere – tere! – (Kõrwa poole) Weel pa-
remaks !

Maie (ruttu wasta minnes kõrwa poole). Tänu Jumalale.
Sind läks tarwis! Märt, mina enam sellega õigeks ei saa –

katsu nüüd ise korrutada! (Seletab ruttu midagi salaja paberi tüki
pääle maas näidates, siis tötab rehe alla ära.)

Peeter (kõrwa poole). So! Nüüd lähäb lugu weel
ilusamaks käes! Paneb nagu tuul pakku tõise eest! Oh teie
naised! No, hm, särane mul’k! (Korraga) Pea, kui tema
wast aitab mind? (Argselt pääd wangutates) Ei usu! Nägu tal
tõsine pääs: ta ehk (ehmatates) tuleb selle sõimamise pärast
ja süda täis sees?

Märt (kõrwa poole). Peetri-onul kärbes kõrwas sirise-
mas: ootame, mis tuleb. (Suure häälega) Mäeotsa-peremees,
mis ma pidin ütlema –

Peeter (lahkelt). No eks tule ometi lähemale, Märt,
mis Sa nii ukse ääres seisad! Istu ometi maha, siin on
iste! (Kõrwa poole) Ega ma ometi nagu karuohakas wõi olla
wõera inimese wasta!

Märt. Olge terwe, aga mis ma pidin ütlema: ärge
kartke, Mäeotsa peremees, ega ma Teid meie endise asjapärast waewama ega wihastama ei tule, see on nüüd otsas.

Peeter (kõrwa poole). No seda ma kartsin, see kah
elle juba minu wasta! (Suure häälega nagu ülemal) Armas
Märt, ega mina ka nii kerme ei ole kaebama selle üle ja
noored rahwas ikka noored rahwas ja mõnel mõttel ka oma
õigus Jumalast loodud!

Märt (kõrwa poole). So, so, kae kae! (Suure häälega)

No muidugi, Mäeotsa-peremees, ja sellepärast oleme äraar-
wanud et andke oma tütar pääle kellele iseenese tarku-
sest teate, mina tema õnnele ei taha risuks ees olla.

Peeter (kõrwa poole). Tagaparemaks! See on nüüd
see kolmas: minu enese ja ikka minu enese tarkus! kus ta
on siis nüüd? (Suure häälega) Aga Märt, kuule Märt, teie
noored inimesed olete ka nagu tulesädemed takkus warsi! Eks
T'e wõi ka meitest wanadest märku wõtta? (Kõrwa poole)Kuida ma nüüd küsin tema käest? (Suure häälega) Waata,

kui mina ei oleks nii pitkameeleline, ja kui ma ei annaks
Sulle – aga se Aluste talu? (Ikke suuremas hädas) Ja Maie–
ja need odrad – ja need tangud – ja Enn – ja –
ja – oh mo waene pää on püsti segane otsas kõigest sest
asjast!

Märt (kõrwa poole). Seda ma näen! Aga lugu on
joonel, nüüd aga edasi! (Suure häälega) Ah, sääl tuleb mulle

meele, wilja pärast ma just Teie poole tulingi! Ma kuulen,
et Teil odre peab olema: Kas Teie ei wõiks wast müüa
mulle? (Anne astub tuppa) Olen lubanud wäe kasarmu linna
muretseda üks arwata 100 wakka; aga mo oma ait ei
jätku nii pitkalt. Saan hää hinna: 3 rubla wakast.

Peeter (kes poole hingega kuulatanud). Odre? Odre, ütled
Sa? Odrawilja? (kõrwa poole) Ja eile minul, eile weel oli!

Märt (pitkalt). Ei, wilja nüüd just mitte walmis
peab olema, jahwatatud.

Peeter (nagu ülemal). Ja – miseks? Jahuks wõi?

Märt (Silmapilk wait siis wagusi). Tanguks!

Peeter (hõisates). Tanguks? Tõeste tanguks?

Anne (lähemale tulles). No, Peeter, mis Sa siis nönda
kisendad? (Märdi poole). Meil “sugu” küll oli weel ise järele,
mis mo mees iseenese tarkusest tagawaraks pani, aga
seda meie küll mitte ei raatsi ära anda!

Peeter (Anne poole). So? Tagaparemaks? Ikka hullem!
(Suure häälega) Miks ei? Miks m’e ei pea naabri Märti
aitama, kui tal häda käes on? See on meie ligimese kohus
(kõrwa poole) Oh seda naist nüüd siin põigiti ees!

Anne (Peetri poole). Aga mõtle, Ennu Maie pulmad!
(Suure häälega) No see on küll tõsi, ja anna siis pääle kui
Sa arwad omast tarkusest, Märt, ometi mitte alla
8 rubla 20 kopikat püt, wähem mitte!

Peeter (kõrwa poole).) Sina armas ja Issand – kui
ma ometi temast siit eest lahti saaks! (Anne poole) Aga
naine, mis Sulle meele tuleb? Kes Sulle selle hirmsa
hinna annab?

Anne (Peetri poole). No kas Sul unund juba?

(Suure häälega) Jah, seda on minu mees linnast saanud, ja
alla selle meie ei müü! (Peetri poole, Kas Sa sellele hakkad”
sugu” kallist wilja äraraiskama, mis meile jäänud weel?

Särane mul’k!

Peeter (pahandates) Mulk – mis mulk? Aga kuule

ometi! Sina ei tea, see on jo kaunis suur “sugu”, mis

meile järele jäänud! (Südame rindu wõttes, kõrwa poole) Pea!

(Anne poole) Ole Sina wait, Anne, kui mina iseenese tar-
kusest midagi teen!

Anne (kärgates). Mis? Ah soo? Kas näe imet! Sina
iseenese tarkusega mine kassi saba alla! Saab näha,
kelle koera Sa kutsud ahju alt wälja temaga – ja –
waata meest! Ime pärast!

Peeter (kerge südamega). See oli minu õige Ann!
Tänu Jumalale, seda ma tunnen!

9. Endised. Enn. (pärast) Maie.

Enn (põrutates). So! Siin Sinu täht, ja nüüd tüdruksiia, warsi, jala päält! Ma olen Sulle lubanud tagasi tulla

ja siin ma olen nüüd! Raha wõi Maie! Ruttu! Otsi!

Anne (imestates). Aga Peeter, mis see siis on?

Peeter (arg ja kohkund). Oh sa heldene aeg, nüüd
lähäb tõeks! (kahtlates) Aga Enn – mis Sa siis nüüd? –
Wõta ometi aru pähä – anna aega, kuni ma otsin raha!

Enn (nagu ülemal). Mitte minutit! Mina tahan Teile
näidata, oodake aga! “Otsid?” Sina wana petis! Nagu
ma ei tea, et Sul punast kopikat ei ole kodu! Maie siis
wälja! Seda ma tahan! Sinu rahast ma midagi ei hooli!
Wälja tüdruk!

Märt. Mis asi see on?

Anne (argselt). See on jo hoopis tõe-asi, Jumal
hoidku!

Enn (nagu ülemal). Oh Sa usud, et ma nalja pä-
rast ja naiste pärast aga kirja panin? Ei, wenike! Kohtu
abiga, kui muu nõuu ei aita! Mis seisab siin?

Märt (ette tulles). No mis seisab siis siin?

Enn (pilgates). Oh oled Sina mul’k ka siin? No loe
ise nüüd, mis asi Sinu silmatera enam ei päästa minu
pihust! Maie ae – (ukse poole) siia Maie!

Maie (tuppa tulles). Jumala pärast, mis siin on?

Märt (loeb suure häälega). “Ja kui ta mitte seda raha,
125 rubla, Ennule selsamal pääwal wälja ei maksa, temale
kui auusa mehele peab oma tütre Maie jala päält kaasa
andma, et temaga õpetaja juure lähab, laulatse pärast.
Seda ma luban kindla sanaga, Mäeotsa Peeter Pint."

Kolm risti all. Öige kõik. (Wiskab paberi laua pääle).

Maie. Issa pojuke! (Langeb istme pääle) Mis see tä-
hendab, eit? Eit, mis see on?

Anne (kohkund). Mina olen niisama tark! Oh sa Ju-
mal, ta on weel mõne kõrwalise tembu walmis teinud!

Peeter (arglikult Märdi poole). Ja kas need ristid mak-
sawad, Märt? Ütle õigust, Märt – Sind ma usun!

Märt (kibedalt). Jah, nüüd usute mind, peremees!
Miks nad ei pea maksma? See kawal kõis siin on targem
olnud: ei usaldanud mitte Teie mehesana üksi, tegi warsi
kirja walmis! Seda ma mitte ei oleks Teitest uskunud, et
oma lihast last kontrahiga ärakauplete! Seda ei tee mul’gid
mitte!

Maie Mis?

(ühtlase)

Anne Kuida?

Enn (tapeldes). No kas saab wahest?

Peeter (hädas). Aga Enn – aga Märt – Jumala
pärast – kuule Märt, see oli jo tema üteldes kõik silma-
kirjaks ja nüüd, kui ma nägin, mis loom ta oli ja et Maie
teda siiski kahe käega tahab –

Maie Mina? Teda?

Märt (ühest suust). Maie? Ennu?

Enn Mind?

Peeter. No kas Sa mulle nuttes ei ütelnud
paraegu?

Maie. Ennu? Enne ma hüppan ojasse!

Peeter. Jälle juba? Oh teie naised hullud! (Päädk
inni hoides) Oh mo waene pää otsas!

Enn (Maie poole). Küll ma Sind kinnipean, kauni-

kene, et Sa muiale ei hüppa, kui minu hõlma! Tuled Sa,
ehk ei? Tõie kõik peate mulle äratasuma, mis nad tõised
minu südame on sappi täis ajanud! Siia! (Tõmbab Maie
oma poole; sel silmapilgul lendab ta ise Märdi käe läbi tagaspidi ja õueuks
lähäb lahti).

Märt. Tagasi, tigepõis!

l0. Jüts (tõttab tuppa. (Pärast) Kirjutaja ja Kure-Aadu.

Jüts (Maie poole joostes, Ennu wastu) Sina – ! Kas

Sa jätad mo Maie rahule, mis? Oota! Sinu pärast ma
oleks teda kõige uue pastaldega kaotanud. Maie poole) Tule
ä’, Maie, juba nad otsiwad teda taga, ma olen ütelnud,
et ma Sind aitan, ja mees peab sana; ja kui kirjutaja
küsis, kus ta on, warsi ma ütlesin: “meil!” Kae, säält
tulewadki! Oota nüüd!

Kirjutaja (suur paber käes). Kes on siin Erastu Enn?Taluperemees? 24 aastat wana, poismees?

Kõik. Tema sääl!

Jüts. Tema, sääl, pai kirjutaja!

Kirjutaja. Sind m’e otsime! (Loeb) “Nekrudi ko-
missjoni nõudmise pääle kässib Arusaare wallawalitsus iga-
ühte, kes talupoega Erastu Ennu näeb, keda wannutatudtunnistajate sõna järele nähtud iseennast wigaseks tehtawad
oma parema põidla maharaiumisega, – et ennast kroonu

tenistusest lahti petta; – sedasinast kroonu ja walla üle-
kohust petjat ise ehk külakasaka abiga, kus teda nähäkse,
jala päält kinni wõtta ja kohtu kätte teenitud nuhtluse ja
pettuse palga alla heita! Arusaare kogukonna kojas,

Wallawanem O. Kaas.
Kirjutaja M. Patterson.”

(Kõik wait. Enn on järk järgult madalamasse langenud.)

Kirjutaja. Kasak, täida oma kohut!

Aadu. Tule, Enn! (Peetri poole) No Peeter – mis
ma ütlesin? Mina, wallaametnik! Täna Sa Jumalat,
Peeter!

Peeter. Ometi! Ometi! Ja niisugusel ajal just!

Märt (tuleb ette poole). Siin, Enn, siin on Sinu raha;
125 rubla; Sa ei pea mitte ütlema, et Sa omast oled
ilma jäänud! Mull oli küll pitk aru weel äraarutada Si-
nuga, aga Sinu nuhtlus on warem ja raskem tulnud So
enese läbi, kui tõine Sulle oleks wõinud pääle panna!
Jäägu siis niisamati ja Jumalaga!

(Enn ees, kirjutaja taga, õue, nende pääle Aadu, kes aga läwelt weel tagsi
pöörab ja Märdi hõlmapidi ette wiib.)

Aadu (hääl tujul). Pulmaks ikka palud w’a kosilase
ka, Märt? Eks ma ole wallaametnik ikka! Jumalaga!

(Lähäb tõiste järele.)

Märt (niisamati) Muidugi, muidugi! Jumalaga!

11. Endised (ilma Ennu, Aadu ja kirjutajata).

Jüts (rõõmsaste). Maie, ae! Nüüd Sa oled temast
lahti! Paras tale!

Maie. Uih, häbene, ta waene mees ei ole nüüd
õnnes ühti enam, siis ei pea ka ässitama enam!

Anne. Jah sina kallikene, kuida küll see Jumalanuhtlus wõib kaela tulla! Ja nüüd seda muud weel –

Peeter (kukalt sügades). Jah, seda muud – Aga Märt,
(kindlalt) ma ütlen Sulle: Sa oled esimine mees – mees,
mis ütelda, ja see 125 rubla – ja need tangud – ma
tänan, – ma tänan Sind, Märt, jah, südamepöhjast tä-
nan, tänan! Ja ma ütlen ka puhta sanaga: Ma ei olnud
seda mitte ärateeninud Sinust! Ja ma ei taha neid mul’ka
iial enam sõimata, neil on mis ütelda — nüüd mitukord
rohkem pääd, kui – kui – hmm — no, mis ma sest
nüüd arutan! Jah, ja kui Sind mitte Maie nõnda ei
põlgaks – ma wõtaks Sind wäimeheks jala päält, ilma
kaalumata ja ilma paberitäheta!

Märt. Põlgaks? Maie? Mind?

Maie. Põlgaks? Mina teda? Aga taat – aga
kust ma teda siis põlgan? Ma – ma lähän tale jo kahe
käega!

Peeter. Jälle? (Kärgates) Tont saagu Sinust aru!
Paraegu tahtsid tema eest ojasse hüpata!

Maie. Oh – taat – see – see – see oli ja
see tõine!

Märt (teda silitades). Kassipoeg! (Tõiste poole) Et me'

nüüd just kontrahtide-lugemisel oleme, tahaksin Teile ka ühe
näidata, Peetri-onu, mis täna olen teinud! Jüts, hää pois,
tule siia, loe ometi!

Jüts (heal meelel). Tema ütleb ikka: “hää pois!”
Näe, siin! (Loeb) “Kontraht, mis Männiko Märdi ja Aluste
talu omaniku Andres Kase wahel lepitud. – § 1. Märt
Männik ostab Aluste talu kõige liikumata waraga tänasel
pääwal oma ja oma järeltulijate päriseks –“ (laseb lehe maha

kukkuda ime pärast).

Kõik. Taewake! Aluste jälle!

Peeter (hõisates), Märt ae! Oh Sina tuline pois!
See on mulle üks südamerõõm! Tõeste? Tõeste wõi?

Märt. Tõeste! Teie mulle jo muidu Maie ei lu-
banud!

Peeter (nagu ülemal). Wõta teda, wõta teda, Märt,...
Maie, seda Sa tead, et Sa nüüd temale pead minema –
temale ma Sinu annan iseenese tarkusest – ei – ei –mitte nõnda – No üks puhas! Aga et Sa
seda teinud,Märt, see oli üks temp, Sina tuline, tuline pois! Aluste!

Aluste! Annekene, kas Sa kuuled ka? Särane pois on
see Märt! Aluste!

Anne (hääl meelel). No jah, ja kae, Peeter, see
tangulugu, – ja see 125 rubla (noomides) Ja see tuleb
kõik sest “iseenese tarkusest” ja et Sa ei kuule minu sana,
ja – et need tangud sääl rehe all on –

Peeter (imeks pannes). Seda Sa tead ka?

Anne. Miks ep tea's?

Peeter (röömus). Oh teie kelmid kõik! Aga see oli
mulle paras: kes mind käskis seda wõrukaela sõbraks wa-
litseda! Märti, Maie, lapsed: Jumal andku Teile õnne –ja et nüüd kõik nii ilusaste on tulnud ja et need tangud

ja et see Enn – – Anne! Wiinad siia! Elagu meie

noor paar, hurra! (kõik hüüdwad järele).

Jüts (warna poole). Ja nüüd on need minu pastlad

jälle! (wõtab nad warna otsast maha) A’ olete mulle pääwalu

küllalt teinud!

Peeter (ette poole astudes). Ja nüüd on kõik hää: aga
ühe sana ma pean weel ütlema lõpetuseks: Tarkus ei tule
oma ega wõera, ei kodusest ega mulgi nimest, seda wõib
nüüd igaüks nähä; waid tuleb sest, kuida igaüks seda pääd,mis Jumal temale õlale loonnd, seestpidi kohe hoiab ja harib!

Ja need “sadawakka tangusoola” oleks mind kes teab mis
õnnetuse sisse uputanud, kui “särane mul’k” mulle ‘poleks
õigel ajal appi tulnud! Ja oma Jütsi jätan ma kooli
weel, ega see tarkus teda weel ei söö! Aga – mis ma
pidin ütlema: Paremaks ikka jäägu kõik see tänane asi
nüüd siia meie oma wahele, et hm, – hm, et see “Postimees”
teda aga teada ei saa, see, hm, see kannaks teda kõige
maailma kaudu: mis suur hulk sest peab teadma? Eks ole
nii? Seda teen weel wiimast korda iseenese tarkusest!

(Wahekate langeb maha.)

Lõpetus.