Waino-Lilled.
Eesti-rahwa heaks meleks.
Kurresares,
trükkitud Ch. Assafreh kullo ja kirjadega.
1866
Waino-Lilled.
Eesti-rahwa heaks meleks.
Kurresares,
trükkitud Ch. Assafreh kullo ja kirjadega.
1866.
Juhhataja.
Nummer. Lehhekülg.
Ees-sönna 5
Kaugelt koeo tulles . 6
Laulo önnistus 7
Löokenne 8
Neio mötted 10
Armo kaenlus 11
Kewwade and 12
Hommiko 12
Wennaste armastus 14
Kella hellin rindus 15
Ukse körwas 16
Noremehhe iggatseminne 17
Mattusse kel 19
Öppetus 20
Süddame nödrus 22
Linnataim 23
Armastus , 25
Tüttarlapse kaebdus 26
Need kostwad 28
Maenitsus 28
Laened 29
Kui Jummal keik ni säeks 30
Saeweske 3l
Nummer.
Lehhekülg
Waigistus 32
Mets 33
Lotus 37
Koddo 39
Neid auusta 39
Löo ja rohhi 41
Puri-lind 42
Hoia warjul 44
Siis tänna 4b
Süggise-mötted 46
Peo täis mulda 47
Ees-sönna.
1.
Kas sa, söbber, ial näggid
Kaljopealset tammepuud,
Kuis ta iggatsedes püdis
Taewa pilwil' anda suud?
Kotkad temma ladva otsas
Ellawad, teeköndia
Mödaminnes kinnipeab
Tedda immekspannema!
2.
Waggusi ta jallul kaswab
Weike wainolilleke –
Kegi temmast könnet tösta:
Weike ta ja alwake.
Siiski kui, teekäia, körgetTamme wötsid terreta',
Waino-öit ehk mödaminnes
Kord ka wöttad noppida.
3.
Taewa Issa mönnel' wötnud
Waimorikkust jaggada,
Teist ta pisku läbbi käskis
Liggimessi römusta'.
– 6 –
Kui ta annet möda agga
Teiste kassuks ellame
Iggaüks, – siis rahhus wimaks
Silmad kinni panneme.
Kaugelt koeo tulles.
1.
Eestima, Eestima –
Kes mind wötnud ülleskaswata'!
Eesti leib, mull' üksi maggus maitsed –
Eesti piir, mind üksi kindlast' kaitsed –
Tänno Issale! et terreta'
Wöin sind jälle kallis issama!
2.
Eestima, Eestima –
Ei ma kauem wöinud kannata'!
Oh kui külmalt wöeras päike paistab!W
öeras keel – kuis ta ni kangelt kostab!
Iggal pool sind näggin, kuulsin ma,
Minno öitsew, lehkaw issama!
3.
Eestima, Eestima –
Ei so healt wöin'd ial unnusta'!
Wöeraid laulikuid ma kuulsin paljo –
Wannemuine laste kandli laulo
Kegi tunnud – seal siis hüüdsin ma:”
Koeo jälle tahhan rändada!”
4.
Eestima, Eestima –Sidded nad mull' teggid sidiga:
”
Laula!” melitas mind wöeras neio,
Ja ma laulsin: “Eesti pruut ja peio,”
Neid ma üksi tahhan üllenda'!”
Minno armo warjab issama!”
5.
Eestima, Eestima –
Jälle nüüd so piri näggin ma!
Ja kui nuttes suud so mullal' annan,
Körgesse kät taewa pole töstan:”
Sinnust ial ennam lahku ma,
Issama, mo pühha Eestima!”
3. Laulo önnistus,1.
Pöllo wahhel läksin ma
Löo' laulul köndima:
Hallipeaga pöllomees
Semet wiskas wao sees.
2.
“Togo onne”, hüüdsin ma,
Mis jo nödra käega”Wan
nadus on wiskanud,”
Hallid juuksed külwanud!”
– 8 –
3.
Töe näol kostis ta:””
Laulo ön ei awwita!””
Rukkililled hüab ta””
Ma sest, pöldo rikkuma!””
“Söbber, ei mo kannel ka”
Lilli ennam öitseta,”Kui so rukkist ehhitab,
”
Lapselaps sull' pärjaks toob.”
4. Löokenne.
1.
Terre löokenne, kewwadise
Taewa essimenne laulik! Sa
Kahhewörra öppetust mull' annad.
Kuida laulma pean – kuis ellama!
Ei sa laiseldes ei lubba ial
Wennitada liikmeid assemel –
Ei ka tahha, et meid tööd ja teggo
Tallitades, koormab nukker meel;Sinno heale sekka sago
Pöllalt röömsast' köllama:”
Minno südda, ärka ülless',”Lojat lauldes tännama!”
2.
Kui jo warrakult so laulud nore
Suwwe tullemissest westiwad:
–
9 –
Unnund siis on talwe tuisud, tormid,
Ruttem süddamed meil tuksuwad.
Immekspannes laulo warritsewad
Metsapuud, siis lehte aeawad.
Nuppudesse lilled löwad, nored
Linnud wannu lauli katsuwad.Sinno heale peale töuswad
Ma ja taewas öiskama:”
Issa lomus, ärka ülless”
Lojat lauldes tännama!”
3.
Löoke, sind märgiks, kujuks wötta
Wöiks wist igga innimesse meel –
Kuida kites taewani sa töused,
Ehk kül maddalusses ellad teal!
Pessake sul waikselt, allandlikkult,
Nago minnul, mulla pinna peal,
Agga Loja pole ikka jälle
Öiskades sind kannab lauloheal.
Innime', ka sinna hüa,
Ehk kül ma peal romad sa:”
Meel ja mötte, ärka ülless,”
Lojat lauldes tännama!"
5
Et ni wagga, armas, wässimattaO
lled, weike linnokenne, sa,S
est sull' taewa Issa kingitusseks
Andis elle lauloheale ka.Öpikust sind üllemaks weel töstis:
– 10 –
Temma laulab kaunist kurwadel', -
Agga römuks, ussinusseks, tännuks,
Seks meil köllab löo' ellaw heal!Ö
ppeta siis, linnokenne,Ö
iskama mind sinnoga:Ӏrka
ülless', minno südda,”Lojat
lauldes tännama!”
5. Neio mötted.
1.
Nei' möttes jöe kaldalt
Wisk' öisi laendesse:”
Ei kaua ennam wibi”Sa tulles, armoke!
”
Siis pärjakest mull' punnud”
Ni kenna lilledest,”
Siis kella heal mind kutsub”
So körwa ellamest.
2.
“Siis jäge Jummalaga
“Keik lapse lotused,
“Mo issamaea, tutwad,”J
a teie. lillek’sed!”
Keik wanna heal siis kustub –”
Kas melest kustub ka,”
Kui wöera mehhel’ annud
“End täielt ommaks ma?” –
– 11 –
3.
Kül piga möttes küssis,
Ei öied wastanud.
Neil peakessed köik'sid -
Kas jah nad üttelnud,
Kas ei? Kes selletada
Teab lillekönnet teal!
Kuid pissar silmis wastust
And' kenna küssial.
6. Armo kaenlus
1.
Koido töusel weikses kambris walwas
Römus emma; sinnisilmaga
Lapsoke ta sülles ellast puhkas.-
Emma rüppes armas hingada!
Ehha walgel tassa laulis ta:”
Armo kaenlus uinu maggama!”
2.
Kesset löunal pude willus istus
Peio kässi käes pigaga –
Linno laulud, jöe kohhin kostsid:
Armo rüppes maggus hingada!
Päwa paistel tassa laulis ta:”
Armu kaenlus uinu maggama!”
3.
Waiksel öhtul kellad kurwalt hüüdsid,
Surnoaealt laulo kuulsin ma;
– 12 –
Wiimast sängi rändajal seal kaew’di:
Mulla rüppes rahhul hingada!
Tähhe walgel tassa laulsin ma:”
Armu kaenlus uinu maggama!”
7. Kewwade and.
Noor pehme öhk mull' körwo kostis”
Oh tulle laps! Kuis seista sündis”
Sul nukral melel lukku al!”
Noor kewwade jo jälle tulnud,”Hulk öisi sulle kasa tonud –
”
TaI' läkki wasto ehhinal!”
2.
Ja kuhho nüüd end pean peitma!
Noor kewwade mull' öie wihmaTäis kättil pähhä tallanud!
Et weel ni paljo önne nääksin,
Ni paljo öisi nähha saaksin –
Kes olleks sedda uskunud!
8. Hommiko.1.
Hommikune taewawärraw
Punnades end lahti teeb.
Näed sa, kuis prudiehtes
– 13 –
Jälle kuldses aurus keeb
Päike! – ku ja tähhed matwad
Temma eest end ruttuga –
Kes kül julgeks nuhtlematta
Issa silma wadata!
2.
Nore päwa ergud silmadTuleöhk on ärratand;
Lillenuppud lahti löwad –
Kuis neid päike ehhitand!
Silmawet, mis öse willo
Nende sülle walladaWö
ttis, — hiilgwaiks pärliehteks
Ümbermudab, wärwib ta!
3.
Wata kuida, kastetilgad
Rapputades tiwa pealt,
Linnukessed üllespole
Lendul kandwad laulohealt!
Kõrged tammeoksad töuswad
Kahhisedes taewane —
Nende jallul römo maitstes
Romab weike maoke.
4.
Keik mailm, mis neioehtes
Sinno ees end ilmutab,
Innime', kas tead, kellel'
Issand tedda ehhitab?
Tead sa, mis läikiw päike,
– 14 –
Taimed, öied räkiwad?
Linnokorid, maokenne,
Tam ja kaste hüawad?
5.
“Iggawesse Issa armo”
Kässi wöttis seadida”
Meid mailma, et sa meitest”
Römo piddid näggema!”
Innimesse laps! Sa temma”
Surem, kallim armotö –”
Kuis sa sönnata wöid minna”
Temma tödest eddasi?!”
6.
Issand, kedda kastetilgad.
Ku ja päike kidawad:Wata omma silma ette
Pölwili mind langewad!
Omma lapse suust oh wötta
Nödra kitust wasto ka –
Halleluja! Minno IssandJum
mal Önnisteggia!
Wenna ja öe armastus.
1.
Üht öekest ja wenda – ei ma leia
Neist kahhest armsamat siin ilma peal,
– 15 –
Ei höbbeda, ei kulla ahhel hoia
Ni kindlaste, kui wend ja ödde teal.
2.
End tihti pruut ja peio lahhutawad,J
o tuul neil armo pörab teisiti:
Kül ello-römo-risti ühhes kandwadÜks wend ja ödde ello otsani,
3.
Ni kindlaste, kui ku ning ilmakerra
End teise naeal hoidwad iggawest, –
Ni kindlaste, kui öse öselt läigib
Täht tähhe körwas körges rahhulist!
Jehowa inglid öiskamissel näitwad
End teine teisele, kui näggewad
Siin ilma peal kül enda ümber armus
Üht öekest ja wenda hakkawad.
10. Kella hellin rindus.
1.
Mo rindus kellake hüab,
Kui kangest hüab seal!
Se kellake on mo südda,
Ta hellin armo heal.
2.
Mo kaunis, mo öitsew neio,
Se kella hellistab –
– 16 –
Oh wata ette, ta muido
Weel wallust löhkendab!
11. Ukse körwas.
1.
Ukse körwas kaswis muldasW
eike männawössuke,
Emma jalgil röömsalt mängis
Lilledega lapsoke.
2.
“Emma, kui ma sureks sanud,”
Armas emma, kül siis nääd,”
Kuida murret so eest kannan,”
Kui sa wannaks, halliks jääd!
3.
“Hoian sind siis, nago olleks”Sinna sinnililleke
”
Meie aedas” – mönda aega
Räkis laps weel eddasi. –
4.
Lausumatta emma möttes
Lapse sönna kulutab:
Mis siis nenda silmaweni
Emmasüdda ligutab?
5.
Aastad tullewad ja lähwad,
Wössuke puuks pikkendab –
Nuttes nüüd ta willus peio
Naeal neio toetab:
6.
Kelle eest ta ükskord ellast
Murret tahtis piddada –
Lillede al surnoaedas
Ammo haudas hingab ta! –
12. Noremehhe iggatseminne.
1.
Issa, ei ussu sa,
Kuis ollen rahhuta,
Kui seisan kalda naal,Nään
pilwed taewa al!
2.
Jöe laen, pilwed, nadT
öttawad möda maad
Kireste eddasi
Tundmatta pirile.
3.
Kirest', kui tunneks seal
Kaugel, oh kaugel teal
Kennamad kohta nad,
Kus rahhul hingawad!
Pilwist ja laenedest
Issa, oh kangelt sest
– 18 –
Süggawas süddames
Himmo mul iddanes!
5.
Werri mul noor ja kuum,
Koddo mul kitsas ruum, –
Ei leia hinge piin
Otsa ei rahho siin!
6.
Möda maad eddasi
Kui laene, pilweke –Issa, oh emma ka,
Pean teist lahkuma!
7.
Ärge mind söidelge!
Armsad mull' ollete,
Siiski – ei jöua sa,
Hing, ennam kannata'!
8.
Eddasi, eddasi
Neab mind pääw ja ö
Iggatsus süddmes,
Kuum werri soonde sees!
9.
Murred teil? — Kus ma ka
Üksi saan köndima:
Ommaks mul keik mailm,
Kuwalge, päikse silm.
19 –
10.
Keigil jo sinnab ka
Hiilgawa tähtega
Taewawölw! – Kaitsedes
Seisab keik Issa käes!
11.
Ja kui ma ialgeP
eaks jöudma taggase, –Ö
ölge siis leinata:
Rahho wist leidis ta!
13. Mattusse kel.
1.
Kella hellin orrust töuseb –
Kedda kellad hüawad?
Laulo healed körwo kostwad –Kedda lauljad sadawad?
2.
Rahwa hulk, mis lauldes töttab.
Kirriko wist pörab ta,Kus jo altar puunarides
Norikut saab otama?
3.
Linnud laulwad, päike hiilgab –
Kas ka sedda tunnete,
Kedda laulul pulmaehtes
Tee pealt möda wiakse?
20 –
4.
Surnoaea ukse tiwad
Raskelt lahti langewad.
Haua pole rahwas pörab,
Surnokellad hüawad!
5.
Wärrisedes hauda langeb
Lillepärg, mis röömsalt sa
Altari ees tänna palwesPähhä piddid pannema. –
6.
Nüüd sind surmaingel wötnud
Armo kaenlu ellaste!
Nüüd sull' mulla pöhja tehtud
Kitsas kamber unnele!
7.
Kella hellin orrust töuseb,Kedda kellad hüawad?
Surnoaealt healed kostwad –
Norikut nad mattawad!
14. Öppetus.1.
Eestirahwas, ühte sa
Tagganöua löpmatta!
Keigest hingest sedda püa!
Ei sa jöua temmata
– 21 –
Mingis töenöudjas asjusJ
al läbbitungida.
2.
Öppetus! Se kallis hüüd
Olgo järgest sinno püüd!
Rahha, rikkust, warra annaÄrra täie kättega,
Kui sa sedda kallist ossa
Nende eest wöid wahheta'!
3.
Oh mo rahwas, waene weel
On ses asjus sinno meel!
Mehhi kül sull' Jummal andis,
Kes sull' murre, waewagaÖ
ppust pak'wad, teed sull' näitwad –
Kuis se eest neid tännad sa?
4.
Kaebtust kuluks iggalt poolt
Nende suust! Oh kanna hoolt!
Öppetusse, allikale
Tötta! Ärra teni sa,
Et so waenlased sind wöiksid
Sörme warral näidata!
5.
Eestirahwas, lahti te
Silmad! Wata taggase!
Orjapaelus olled ohkand
Kaua – rasked ollid nad –
Rummalusse
orjapaelad,
Need on paljo raskemad!
6.
Sest, mo rahwas, nöua saÖ
ppust tagga löpmatta!
Keigest hingest sedda püa!
Ei sa läbbitungidaJ
öua kusgil, kui sa sedda
Püad öppetusseta!
15. Süddame nödrus.
Se mind ni tihti wallutab,
Mul raskelt hingest läbbi käin'd,
Et hädda, rist mo südda weel
Ei ial polle teiseks tein'd!
2.
Ei pohjani ma ial weelJ
öun'd omma südda selleta'!
Ta otsib head – miks siiski ma
Pean ikka kurja teggema?
3.
Ja töuseks ingli möttil ma
Ka koidul sängist üllesse –
Ei ühte patto täitmatta
Ma jätnud päwa lodene.
– 23 –
4.
Kui Issa südda isse mull'
Ei olleks tuggiks häddaga:
Sa, waene südda, heidaksid
Pea ärra omma wöimoga.
16. Linnataim.
1.
Pallaw sui, kül olled ommal' pärjaks
Kuddund mönda örna öiekest;
Siiski minno melest keige armsam
Linnataim on teistest taimedest.
2.
Taewasinni kombel temma öied
Haljendawat pöldo kattawad;Eesti naesed, norikud ja neiud,
Linnataim, sest römo näggewad.
3.
Öhtotuul, kui sinno ümber mängib,
Öisi merrekombel laenetab,
Päikesse soe, taewa kaste,
Keik sind kossutab ja kaswatab.
4.
Agga linnataimekenne, lendul
Mängopäwad möda töttawad;
Ello tödde pead tundma sama –
Rasked päwad kindlust annawad.
– 34 –
5.
Omma öppind mullahonet jättad
Pea mahha; norikute käed
Puhhastades wallo sulle saatwad,
Waljo päiwi, taimeke, nüüd näed.
6.
Agga wallo, mis meil' ello sadab,
Meie kinnitusseks tenib ta;
Ösese kuwalge kombel tulled
Ahtla wahhelt selgelt wälja sa.
Ja kui pigad kedrajate hulkasWokki ees so illo kidawad,
Omma suga sinno lönga kastwad:
Hädda siis ja wallo unnustad.
8.
Ösete, kui torm ja tondid öues
Üksikut teekäiat waewad,
Kergemaks ta südda ruttu langeb,
Nääb sind akna takka hiilgawad,
9.
Kuida pirowalgel naiste wirgud
Sörmed löime kudduwad sind teal,J
ut ja lahke könne aega wiitwad,
Noorte hulgast töuseb lauloheal.
10.
Eestirahwa tarwitusseks, kassuks,
Linnataim, sa öitsed, walmis saad;
– 25 –
Sinno töös ja tallitusses leidwadLeiba paljo tallo, külla, maad. –
11.
Neio, kui ta altari ees seisab,
Sinno kattet selgas kannab ta, –
Ja kui pusärk surnoaeda pörab,On ta kaetud linnaridega.
12.
Norelt wöttad pehmelt, ellast' wasto
Innimest, ja kui ta elloteel
Wimist sammo löppetab, siis sinna
Üksi tedda hauda sadad weel. –
13.
Pallaw sui, kül on ta ommal' pärjaksK
uddund mönda kenna öiekest –
Linnataim, sa siiski minno melestO
lled armsam keigist taimedest.
17. Armastus.
1.
Ja kui sul arm ei ialge
Weel öitsend süddames,
Siis rägid, nago päikessest
Üks waene pimme mees!
2.
Kui armastus sind pühhitsend,
Siis alles arro saad,
– 26 –
Mis laulud, kaste, nurm ja Iil
Suli' täiest' ütlewad!
3.
Tihti üks ainus pehme ö
Lööb öitsel' armo öit:Sest ota, ota waikselt! Sull'
Ka töuseb önne koit.
18. Tüttarlapse kaebtus.
1.
Kül eile peig mo ümber hakkas,
Kui ennegi suud andis ta –
Mul siiski argselt südda peksab,
Nut püab silma wereda.
Miks ta ni tihti mahhawatas?
Miks tuimaks jäid ta'l silm ja keel?
Kuid ühte ikka jälle küssis:”
Kas armastad mind, Tio, weel?”
2.
Kuis ma ta'l wirgult wasto jooksin,
Kuis terretasm armoga,
Kui ehhal eile maea pole
Ni pikkamiste tulli ta!
Ei pärrind ta, kui muido enne,Mis head ehk pahha pääw mull' an'd
Ta kortsus kulmul agga kaebas –
Kui wägga te tend wässitand!
– 27 –
3.
Ta'l kenna laulowisi laulsin,
Mis enne ta ni armastas:
Kuis muido arm ta'l silmist lekis,
Kui tännades mind kulatas!
Ei mitte ühte armosönna
Mull' eile tännuks leidnud ta:”
Kas enne selgem mitte polnud”
So heal?” – Jah, sedda küssis ta!
4.
Mul akna äres weikses pottis
Hulk nuppus lilled seisawad:
Neid unnes näggin ärranärtswad,
Keik öied mahhalangewad –
Ma tean kül, üks unnenäggo
On paljas warri. waht ja pet –
Ja siiski – ikka jälle tulled
Mull' mele waene lillepot.
5.
Ja warrakult peig koeo töttas:Te olla kaugel, pimme ö!
Nüüd ainoüksi nuttes kaeban
Ja murre koormab süddame.
Oh olleks öhto käe! Oh were
Weel ruttem, ruttem päikenne!
Jah, kas ta tulleb siis? – Oh Jummal –
Ta wimast kord ehk tullige!
– 28 –
19. Need kostwad.
1.
Arwaste heal innimesse rindus
Annab wastust teise önnele,
Arwemalt weel kostab meie südda
Teise häddal' wasto ellaste.
2.
Südda, kui sind murre, wallo koormab,
Rööm ja ön sind tuksma aeawad:
Metsas, mäggedes siis sedda rägi –
Need sull' üksi wasto hüawad!
20. Maenitsus.
1.
Südda, ei sa kaugelt pea
Tössist önne otsima;
Waggusi kuid loda, ussu,
Armasta ja kannata!
2.
Wöiksid sa mailma otsa
Tule tiwul lennata –
Südda, sinno sowimissed
Ikka tulleks ühhes ka.
3.
Ei mailmal rahho andaPolle,
petlik on ta ön:
– 29 –
Mis ta eile önneks kitis,
Tulemäng se home on!
4.
Sest, mo südda, ärra kaugelt
Tössist önne otsi sa:
Waggusi kuid loda, ussu,
Armasta ja kannata!
21. Laened.
1.
Ojakenne, wolad
Möda ruttuga,
Sinno kärmed laened,
Ei n'ad kannata.Wibimatta, kirest'
Tötwad eddasi,
Taggasi ei pöra
Nendest üksigi.
2.
Wata, kalda ärel
Lilled öitsewad,
Lehhed kahhlselvad»
Linnud laulmvad,
Agga laene jooksu
Pea middagi —
Wahhutadcs tötwad
Nemmad eddasi.
– 30 –
3.
Kas sa jõudsid nähha,
Kuhho jöewees
Iggaüks neist jänud?
Sure hulga seesKaub luggematta
Üksik laeneke, –
Ei ta ial pöra
Ennam taggasi.
Innimesse ello
Näitwad laened mull':
Kirest' lähwad tunnid,Päwad möda sull';
Taggasi neist keigist
Tulle üksigi –
Kuis neid pruuk’sld, nenda
Hingad wimati. –
22. Kui Jummal keik ni säeks –
1.
Kui Jummal keik ni säeks,
Kui himmustaksid sa,
Ei wallo ial sadaks,
Ei koormat annaks ta –
Mis sinnust, innimenne
Siis surmatunnil saaks?
– 31 –
Mailma armastadesSa täiel hukka lä’äks!
2.
Nüüd aega möda mahha
Muud sidded langewad,
Sind haua läbbi taewa
Nään röömsalt astuwad.
So silmad kindlast' waatwad
Ja lotes üllesse. –
Neid sönno paljo kuuldi –
Liig paljo ialge! –
23. Saeweske.
1.
Wessi wolab, wessi jookseb
Küllaojas otsata,
Saeweske enne seisis,
Tänna weel seal seisab ta.
2.
Ommal aeal jögge warjas
Körge kuusk ni armsaste,
Minna ja mo armokenne
Sedda paika tundsime.
3.
Kuuske on na'd mahharaiund.Saagind, surnokirstuks teind,
Kirsto sisse on mo önne,
Minno armokest na'd pann'd.
– 32 –
4.
Wessi wolab, wessi jookseb
Küllaojas otsata,
Saeweske enne seisis.
Tänna weel seal seisab ta.
5.
Mönnele ta jubba saatnud
Rahhokodda wiimsel teel,
Mönnel' wimast sängi sagind –
Minna ikka otan weel!
24. Waigistus.
Kui lapsokessel kätki sees
Ei tulle unni peal',
Siis emma ellast kigutab,
Ta waigistaja heal
Pea wallonuttul otsa teeb;
Ta laulab armoga:”J
ä' waggusi, mo lapsoke,”Ja uinu maggama!”
2.
Mo südda, tihti sowisid
Sa lapsekombel ka,
Mis ello ial ilma peal
Ei wöi sull' jaggada.
Siis emma kombel melitab
– 33 –
Sind möistus töega:”Jä’
waggusi, mo lapsoke,”J
a uinu maggama!”
3.
Keik okkas tee peal könnime
Mei' ülless taewasse,Kus Issa käed lahti on
Ta wässind lastele.
Kord surmaingelt sadab ta
Meil' ellast ütlema:”J
ä' waggusi, mo lapsoke,”J
a uinu maggama!”
25. Mets.
1.
Kas sa metsa olled näinud
Kewwadise ehtega,
Kui tend päikse sojad terrad
Unnest wötnud ärrata'?
2.
Kui n'ad wimast Iummetilka
Puist ja ma pealt ärrajöid,Sojad tuled linnolauli
Taggasi meil' jälle töid?
3.
Kuis keik tärkab, kohhab, töuseb,
Püab väljaaeada!
– 34 –
Ei sa ial jöua sedda
Immet ärraräkida'!
4.
Nuppud, nago silmakessed
Lille otsas kinni weel,
Ootwad wait, et ellama neidKutsub taewa Issa heal.
5.
Sojal ösel sadab temma
Omma inglid üllewelt,
Nuppude peal' sörme pandwad ,Kergelt na'd ja wagguselt.
6.
Kuis siis norel koidul öitsebKeik, mis eile unustas!
Kuis ni ruttu ö keik muutnud? –
Taewa Issa awwitas.
7.
Mets, oh mets, sa temma lehkaw
Armoand, kui kauniste
Haljendawas ehtes hiilgad,
Päikse öitsew prudike!
8.
Linno healed, jöe kohhin,
Ello, illo iggal pool!
Ma, Jehowa jalge allusO
lled, taewas temma tool,
– 35 –
9.
Kust ta otsima meid tulleb
Pikse pilwe tiwa peal –
Kahhiseja mets end wänab
Suwwetormi wöimo al!
10.
Saea aastsed kännud lang’wad
Taewa tullest löhkedes!
Ma ja merri wärrisewad,
Issand, sinno heale ees!
41
Agga issaarm end warjab
Wihha näol – wata sa
Ähwardajast pilwest kässid
Wihmahogo langeda.
42.
Taewa-uksed lahti lähwad;
Mets, mis suwwepallawust
Kannatand, nüüd römoaurul
Wöttab wasto kossutust.
43.
Ei Jehowa nüüd ei tulle
Tormis, piksetulle wäel:
Armsas öhkus ees meil könnib,
Wikkerkaar ta parral käel! –
44.
Öitse aeal ülle lähwad
Süggise, külm eddeneb –
– 36 –
Punnakoldse kue sisse
Haljas mets end ehhitab.
15.
Kennam kätte, mets, sul polnud
Haljas kuubki – ommeti
Süddames sa töemötted
Ärratad meil nendagi.
16.
Lehhed lend’wad – tule mängel
Mulla peale langewad –
Mulla alla, kui mo päwad
Käe, mind rahwas mattawad.
17.
Halledaks töest iggaühhel
Südda lääb, kel möttetes,
Mets, so süggisene langew
Illo silma ullatas.
Ei sa kauaks ennam jöua
Kuinud kube piddada;
Pea talwe tulleb, walge
Kattega sind warjama.
Surnud, waggusi siis hingad
Lumme al, ja siiski ka
Nenda taewa Issa armo
Möistad mulle kuluta'!
– 37 –
20.
Kui sa omma aega wötsid
Kannatada waggusi,I
llusamas ehtes temmaSiis sind kutsus ellusse.
21.
Ni ka minno peat kattab
Wannadus kord lummega,
Ni ka mind kord haua unnestJ
ummal wöttab ärrata'!
22
Mets, sa Issa omma käega
Lodud haljas tempel! Sa
Omma illo löppetad, kuiMinna hakkan hiilgama!
26. Lotus.
1.
Se weike sönnakenne lotus
On laulolinno sarnane,
Mis südda ärratada püab
Ta jälle igga kewwade.
Kuis pude oksalt esmalt tassa
Ta arga kuuljat melitab!
Siis lähhemale tulleb, wimaks
So süddamesse pessitab!
– 38 –
2.
Sa kuled ellad healed töuswad –
Mis ammo sowind, lootnud sa,
Mis ammo möttes mahhamatsid,
On uest' töusnud ellama!
Kuis sowimissed rindus püüdwad
Nüüd nori tiwu katsuda!
Kuis taewas sinnab, lilled öitswad –
Miks peaksid kurw ollema?!
3.
Ja aastad muutwad. Päikse palla,
Aeg, laulud, öied kadduwad –
Ja tühja pessa mahhajättes
Ka linnukessed lendawad
Keige mailma! – Waikselt, tassa
Nüüd ootwad silmapissarad,
Kas linnuke, rööm, önnepäwad
Weel ükskord ümberpörawad?
4.
Mil tulleb jälle süddamesse
Ta mulne lotus taggasi?
Kül wärrisedes südda otab –
Ei anna wastust üksigi!
Siis lumme alla talwe mattab
Mis ülle jättis süggise:
Keik wait ja surnud! – Waene südda!
Sind jälle kattab pimme ö!
– 39 –
27. Koddo.
1.
Meil aea äärne tannawas,
Kui armas olli se!
Kus kasteheinas polwine
Mei’ lapsed jooksime.
2.
Kus ehhani ma mängisin
Kül lille, rohhoga.
Kust wannataat käe körwas mind
Töi tuppa maggama.
3.
Kül ülle aea tahtsin siis
Ta kombel wadata:
“Laps, ota”, kostis ta, “se aeg
“On kiir kül tullema!”
Aeg tulli. Ma ja merre peal
Silm mönda selletas –
Ei pool ni armas polnud seal,
Kui küllatannawas!
28. Neid auusta.1.
Mo rahwas, kas sa olled
Ka korda küssind end:
– 40 –
Miks nimmekamaid mehhi
Meil’ Issand ärratand?
So suggust möndi tunnen,
Kes head sull’ sowiwad –
Miks lahket wastowötmist
Ni wähhe leiawad?
2.
Kuis wöime arro anda,
Kuis ennast wabbanda’,
Et püame ni wähha,
Neil’ koormat kergita’?
Et wasto meist ni paljo
Weel neile pannewad,
Kes meie heaks ja kassuks
Siin ilmas ellawad?
3.
Mo rahwas, et so keskel’
Suur Jummal mehhi pann’d,
Kes illo, au ja ehtet
So Eestinimmel’ ann’d –
Ep olle siis jo unnund
Sa teiste hulkas weel!
Siis kostab jo ja köllab
Mailmas weel so keel!
Sest agga tötta, rahwas!
Neid auga terreta,
Kes waewa se eest näwad!
Oh püa kergita’
– 41 –
Neil’ igga kombel koormat
Mis so eest kannawad,
Ja kelle al nad waeno
Ning wihha näggewad!
5.
Se aeg ka jöuab kätte,
Mil kurwal melel töest
Sa nende haualt murrad
Üht kuinud öiekest!
Siis sowiksid heal melel
Neil’ kät sa surruda –
Ei hauapöhja ennam
So heal ei ullata! –
29. Löo ja rohhi.
1.
Pilwe keskelt löo
Öiskab laulohealt,’
Nähhes nore rohho
Töuswad mulla pealt:
2.
Ei ta siis ka muda
Kurtvaks healekest, Kuid noort rohto näggi
Tärk’wad haua seest.
3.
Tassa ikka hüab
Haljas heinake,
– 42 –
Kaswago, kus kaswab:
“Terre, kewwade!”
30. Puri-lind.
1.
Kord kuldses puris ellas
Weik’ laulo-linnuke,
Ta’l haljad oksad katsid
Kuldkodda armsaste.
2.
Ta wangis ülleskaswand
Ei teadnud priussest,
Waid röömsaks jäi, et waljult
Wois tösta healekest.
3.
Kord puri ette seisma
Jäi linno perremees,
Tark linna neitsikenne;
Ta targalt könneles:
4.
“Kui önneto, oh olled,
“Mo lomakene, sa!
“Se paigal laulo himmo
“Wöib sind weel surreta’. –
5.
“Mis isse sa ei möista,
“Seks pean sind sundima,
– 43 –
“Sul muido waljust laulust
“Wöiks südda löhkeda.”
6.
Ja kinni kattis puri
Ta paksult, tihhedalt –
Nüüd tahtmist möda sündis:
Ei kuuldud laulohealt!
7.
Waid pandi seisma, kedda
Suur Jummal laulul’ löi!
Et wangis olli, sedda
Nüüd alles arro sai! –
8.
Ja tarka neitsit näggin
Ma pärrast puri ees:
Surnd olli weike laulik
Ta kuldse koea sees!
9.
“Mis hädda wöis ta'l olla?
“Kül hoolt jo kandsin ma!”
Oh innime! Mil endal
Süüd ial leidsid sa?!
Nüüd, jah nüüd olli lauljal
Jo südda löhki läin’d!
Kas siis ka olleks surnud,
Kui olleks laulda wöin’d? –
– 44 –
31. Hoia warjul!
Mis sa ial armust õlled
Tunda saand siin ilma peal;
Süggawas sa rindus sedda
Wait ja warjul hoia teal.
2.
Innime’ ei ial jöua
Arro sada teise head:
Olle rahhul, et sa sedda
Isse tunned, isse tead.
3.
Wata, kuida mäe pöhjas
Körge kaljo kinnipeab,
Mis ta höbbedast, mis kullast
Kiwwirindus warjatab!
4.
Wata pärlid – nago mötted
Karpides nad maggawad;
Haljaks seest neid ehhitawad –
Mil nad wäljapüawad?
5.
Ja so omma südda – piri
Wallus, römus tunne ta –
Wata, kuida warjul weikses
Rinnapohjas hingab ta!
– 45 –
6.
Sest, mis ial armust olled
Tunda saand siin ilma peal:
Süggawas sa rindus sedda
Wait ja warjul hoia teal!
31. Siis tänna.
1.
Oh kui üks paik mailmas
Sul on, kus hirmota
Sa omma wässind peat
Woid julgest toeta;
Kui tead, et sinno rööm ka
Teist meelt wöib römusta';
Kui tead, et sinno wallo
Teist südda koormab ka:
2.
Oh kuida olled önnis
Sa mitme tuhhandest!
Keik tühjad ehted wiska
Siis kirest’ süddamest
Ja te sell’ önnel’ rumi
Mis keigist üllem on,
Mis aealikko önne
Ja auustusse kroon.
3.
Sest olleks sinno omma
Mailma warrandus,
Keik aealikkud ehted
Ja auud so pärrandus. –
Kui kegi sinno önnest
Ei wötta ossa ka –
Sa olled sandist waesem
Siis keige warraga!
Kui mönni, kelle nimme
Ja rikkust kaetseb
So hing – ta warjul nuttes
Üht südda iggatseb!
Oh kui nisuggust südda
Sa leidsid, tänna sa
Siis silmaweel – töest önsaks
Sa olled nimmeta’!
33. Süggise-mötted.
1.
Jubba kasse ladwalt Iehhed lang’wad,
Kölle tuul käib ülle kessama –
Aasta kellal römoheal on löppend:
Wiimsed tunnid hakkab löma ta.
2.
Kenna päike, kas sa wässind olled?
Pikkamiste peat töstad sa;
Kurwalt omma laste peale watad –
Süggise neid risub armota.
– 47 –
3.
Körged pilwed nago hirmust aetud
Ülle ma ja merre lendawad;
Kurre healed halledaste hüüdwad,
Koeo pole nemmad töttawad.
4.
Koeo pole! Koddo – maggus sönna!
Südda, kannata! Ei sinnagi
Kaua ennam ota! Koeo pole
Kutsub Issa sind ka wimati!
34. Peo täis mulda.
Peo täis ma mulda
Wimaks katteks saan,
Kui ma, ellust wässind,
Hauapöhja lä’än.
Ei seal murred waewa –
Rahhul hingan ma,
Kunni mind Jehowa
Wöttab kutsuda.
2.
Peo täis mind mulda
Pea ühhendab
Nendel’, kennast ilm mind,
Ello lahhutab.
Würstikroon ja sandi
Waene keppike, –
Mulla al nad rahhus
Hingwad ühtlase.
– 43 –
3.
Peo täis mull’ mulda
Eestisöbrad ka
Wiimseks andeks hauda
Wötge wiskada!
Armsam mull’, kui ehted,
Mullatükkike
Kirsto peal, ja pöhjas
Laasto sängike.
4.
Peo täit ma mulda
Körgeks piddada
Tahhan, — elloaega
Tedda auusta’!
Muld mind toidab, kattab,
Kannab ilma peal,
Wimaks üksi kaitseb
Mullast ihho weel.
5.
Peo täis mind mulda
Üksi ülle jääb,
Kui keik jöud ja norus
Mullaks jälle saab.
Mullast ollen wöetud,
Mullaks lähhän ma.
Mullast wöttab Issa
Kord mind ärrata’!
Kurresare linna ramato-trükkija Ch. Assafreh annab teäda, et temma jures on need siin al nimmetud raam- tud sada:
1) Armastusse ja maenitsusse sanna keige teniattele,
ühhe Kristusse pildiga. Hind 12 kopp.
2) Jummala armo tee, ehk waese mehhe kibbe woit-
leminne ja lesse naese hädda ning abbi. Hind 6 kopp.
Joulo ö. Essimesse Joulo pühha jutlus, Anse-külla kirrikus tehtud lastele. Hind 4 kopp.
Prohweti Elia taewaminneminne, ehk üks waene
ussikenne saab Kristusse werre wäe läbbi jummalikko au sisse üllendud. Hind 8 kopp.
5) Pöllomees, ehk hea nou pölloussi ärrakautamissest,
kündmissest, äästamissest, külwamissest. seemne-rehheteggust ja monda muust armsa ma-rahwale. Hind 12 kopp.
6) Kristusse wiimsest tullemissest ja Temma au-rigist
Ma peal, ehk kel silmad on nähha, se waatko ja pango tähhele, kas Jesusse ennekulutaminne Temma tullemissest ja mailma löppetussest meie päwadega ühte lähhab. Hind 20 kopp.
7) Mailma ello tee-kond, ehk konned ja laulud ello
öppetusseks ja meie ärratamisseks armsa Eesti-rahwale. Hind 15 kopp.
8) Woöras-emma Marret. Üks jut armsa Eesti-
rahwa heaks kirjotud. Hind 5 kopp.
9) Mönnesuggused selletussed Jummala armo noust
meie önsakssamisseks. Hind 10 krpp.
10) Önnisteggia kutsuminne armo lauale. Ansekülla.
Õppetaja kirjotud. Hind 4 kopp.
11) Jesus surma ärrawöitja. Jutlus essimessel ülles-
töusmisse Pühhal. Ansekülla kirrikus tehtud. Hind 4 kopp.
12) Waimolik Mirri rohhoaed ehk 38 usklikko hinge
könnelemist omma armsa Jesussega. Hind 50 kopp.
13) Waino-Lilled. Eesti-rahwa heaks meleks. l. jäggo.
Hind 8 kopp.
Ued Paradisi Lillekessed ehk 25 uut waimolikko laulo,
Issanda kitusseks, süddame ärratamisseks ja usso römuks. Hind 10 kopp.