Ojamölder

ja

temma minnia

Üks jut

Eestirahwa römuks ja öppetusseks.

Tartus, 1864

Trükkitud ja müa H. Laakmanni jures

/tühi leht/

Ojamölder

ja

temma minnia

Üks jut

Eestirahwa römuks ja öppetusseks,

mis

Lydia Jannsen

üllespannud.

Tartus, 1863.

Trükkitud ja müa H. Laakmanni jures.

Von den Censur gestattet Dorpat, d. 25. aug. 1863.

(Kr. 86.)

Eestkönne.

Armas Eestirahwas! Meie teame jo keik: mis wannemad tewad, sedda lapsed näwad, ja nored linnud laulwad wannade järrele, olgo laul illus ehk inneto. Kui 1848 essimest “Sönnumetojat” üllesse pistsin, tulli “Ojamöldre” kirjutaja, kui 5-aastane lapsoke, kelle pea waewalt ülle mo pölwe ullatas, omma “tittake” sülles, saggedaste mo kirjutusse laua äre, küssides: “issa, pai issa, kellele sa kirjutad?” – “Ma kirjutan Eestirahwale, mo laps”, neile römuks ja öppetusseks – kostsin minna, – minne sa jälle emma jure kanni teggema; pallu, emma annab sulle nattuke saia.” – “Agga issa, kui sinna pissukeseks jääd ja minna sureks saan, kas lubbad mind ka neile kirjutada ühhe tillukese ramato, issa, kas lubbad?” – “Ja muidogi, mo laps, sinna olled jo Eesti lapselaps, kes sulle sedda

- 4 -

kelab?” – “Agga issa, kas leikad mulle sulle ja lassed omma toli peal istuda, issa, kas lassed?” – “No ja, ja! Minne nüüd, kule emma kutsub!” Sellega sain tedda igga kord kaelast ärra. “Jummala käes on kül keik wöimalik, mötlesin ma isseenneses, agga sinnul, lapsoke, on weel mitto tuult jalla al.”

No säh nüüd! ramat, mis sul praego näppo wahhel, on selle lapse kirjotud; agga ta polle ennam ni lühhike, kui ta siis olli. Kas nüüd sesinnane essimenne ramatokenne sulle head ehk pahha meelt saab teggema, egga ma sedda ei tea: agga laps on ommeti jöudo möda omma sönna piddanud.

Olle nüüd hea innimenne, armas luggeja, ja wötta sedda essimest annet armastusses wasto, se tulleb so suggulase käest, ja Jummal andko meile keikile kallist terwist, mis meil siis ennam parremat on.

Pernus, Augusti kuus 1863.

                                   Johann Jannsen.

                         I.

Kus luggeja Ojawesket ja weskerahwast tundma saab.

Kui ön ja süddame rahho ikka seal ellaks, kus täis rahhakottid ja raswased pöllud maad leitakse, siis olleks wanna Andres Trimm ehk Ojamölder – kuida rahwas tedda ta weske järrele hüüdsid – wist keige önnelikkum mees Männiko küllas olnud. Omma nellikümmend kahheksa wakkamaad pöldo ja heinamaad, isse weel weske ja honed, maiad, teggid Andresse jöukaks mehheks, ja et raudlaekas wodi al maggamisse kambris telliskiwwa täis ep olnud – selle peale olleks ma kihla weddanud; sest Ojamöldril olli “noddi” sedda teadis iggamees Männiko küllas.

Önne ja süddame rahhoga on agga üsna isse luggo, ja targad innimessed ütlewad, et mõllemad paljo saggedam maddala ölle-kattukse alla, kui körge kiwwimaiasse asset peawad teggema.

Ka Ojamölder olli keige omma rikkusse ja warraga üks önneto ja rahhoto mees. Kust se siis tulli? – No esmalt sest, et ta üks püsti ihnus ja mammona tener olli, kes ial küllalt ja tahtmisse järrele ei sanud; ning teiseks: et ta lapsed tal puhhast süddame wallo ja murret tehta – kuida ta ikka ütles. –

- 6 -

        Mis tössi, jääb töeks omma tütre polest olli Andressel sellega sulla öigus. Mähkmist sadik ellitud ja mönnitud tüdruk sai linnas kolitud, ning – et ennesel kaunis libbe näggo ja issal hästi ümmargune rahhapung olli – wimaks ühhe kergemeelse linnakaupmehhele mehhele. No nüüd ei teadnud issa egga tüttar ennam, kui körgesse pead tösta! Ojamöldre Katta olli jo nüüd kaupmehhe proua – kus selle au ots! – Se turis nenda aasta wõrt aega. Seal olli ühhel päwal kölla wäljas: kaupmees Lindner on pankrotti jänud! Kuis ni ruttu? – Eks teada muidogi, kuida sähhärdune linna ello on: Lindner ellas priskeste, prouakenne aitas körwast, ja kui wimaks sörmed kukru pöhja putuma hakkasid, mötles auwäärt wäimees: “Parrem nattuksega, kui üsna ilma” – wöttis te jalge alla ja lippas – Amerikamale, kus teisa sähärdusi kelma weel peab ollema. Säh, wötta weel kinni! Tahtko ehk tahtmatta piddi issa omma Kattakest koio taggasi wötma ja temmale armoleiba andma.

Agga ni kergemeelne, kui möldre Katta ka olli: se hoop läks ommeti süddamesse ja leikas süggawa hawa.’ Ta pöddes ja kiddus, ja kui kullerkuppud ning janililled uest öitsema löid ja karjalapsed wainul huikasid – maggas Ojamöldre Katta omma weikse tütrega ammo jubba Männiko kirrikoaedas.

Jakob, Ojamöldre ainus poeg ja warrapärria, olli tulline mees – sedda ütles keik küllarahwas, - ja pealegi Männiko külla keige illusam pois, - sedda ütlesid isseärranis keik Männiko külla tüdrukud; – kes sedda ka parrem piddi tundma?

- 7 - 

– Siamale olli assi hea ja issa temmaga rahhul, agga et Jakob keige tüttarlaste hulgast just koolmeistre Annat ommale abbikasaks nöudis, kui ommeti keik teised keelt ta järrele nilpasid: se teggi Ojamöldrile ni suurt melehaigust, et saggedaste söök egga jook ei maitsnud. Miks nenda? – Jah, Annal ollid keiksuggu head wisid ja kombed ning illus olli ta pealegi nago ingel – üks ainus assi tal pudus: rahha!

Rahha, paljo rahha! olli agga Ojamöldre ösine iggatseminne ja päine mötte, ja suremat melehaigust ei wöinud Jakob temmale tehha, kui üht waest tüttarlast kossida.

Lisa, Ojamöldre perrenaene, olli möistlik, helde ja tassane naesterahwas, kes waewalt tännini issa ning poia wahhel rahho olli piddanud. Agga ta näggi selgeste, et assi kauaks ennam nenda ei wöiks turida; sest Andresse wihha poia wasto süttis pääw päwalt ennam pöllema, ja hiljuti alles olli ta ähwardanud Jakobit maiast wälja aiada, kui ta sedda paljast kirikorotti mahha ei jättaks. – Ja Andres mees, omma sönna töeks teggema, sest torredamat ja körkjamat meest kui Ojamöldrit, ep olnud kahhekümne wersta pealt ümbertringi leida.

Waesel emmal kippus südda löhki minnema iggawesse tülli ja rio ülle, mis öhto hilja perremehhega mahha heitis, hommiko warra temmaga üllesärkas, ja pääw ülle kortsus kulmul ja happo sönnadega, urrisedes ja nurrisedes toas ja wäljas ümberluris. Pealegi tundis Lisa omma poia süddamewallo issa tahtmisse ülle, sest ta omma luggo nores pölwes olli karwa pealt sesamma olnud.

- 8 - 

Mitte ta omma südda, waid önsa issa tahtminne olli tedda Ojamöldre naeseks pannud; ta isse olli ammo üht teist wallitsenud. Raske süddamega olli ta wimaks issa sönna kuulnud. – Ojamölder omma torreda melega ep olnud tedda ial se eest tännanud ja watas ka nüüd jälle wöersilmi omma abbikasa peale: kas ta ehk Jakobi nöuus ep olleks? Et sepärrast Lisal kuldsed päwad ep olnud, möistab iggaüks issegi.

Teistwisi, agga mitte parrem, olli luggu üllemal nimmetud Anna ellokohhas. Kui küllatannawast üllesse ja koli-maiast weel tük maad möda lähhäme, tulleb meil, kirriko tagga, üks wanna, laggund hone wasto, wilto seinade ja samla kattuksega, mis selgest tunnistab, et hone ehhitajal ammo ennam hambad ei walluta. Siin ellab wanna Sutleppa Töns omma naese ja toa täie lastega, ehk kül wanna urtsik öigusse pärrast ammo olleks piddand oksjoni peal müdud ollema, kui wölla pärrial linnas ristiinnimesse südda rindus polleks olnud. – Kui Anna issat emmat ni äkkiste ärrasurrid, olli Töns Annat,– teäda muidogi, makso eest – kaswatada wötnud, ja wallakohtul olli hea meel, et tühjast paljast lahti said, ja mönni waest last alwa hinnaga wöttis. Agga parrako! Töns ja Rööt ei möistnud isse enneste lapsi kaswatada, weel wähhem wöerast. Mees olli püsti jodik ja karwopiddikiskuja, naene rop ja harrimatta, kes ennamiste “minno omma” ja “sinno omma” wahhel suurt wahhet ei teinud ja tihti pöidla pitkemaks kaswada laskis, kui teised sõrmed. Mis piddi seal lastekaswatamissest wälja tullema? Anna

- 9 -

sai kassowannematest, mis surem hulk temma sarnastest sawad, kui nad waesed on: wähhä süa – paljo tööd ning söimosönno, ja kui taewa Issa mitte isse omma sönnaga polleks awwitama ja trööstima tulnud, ta olleks koggoni mahhajätud ja unnustud olnud.

“Agga”, küssib üks ehk teine, “eks Anna läinud ärra, kui kassowannematele tülliks olli?” – Oi jah, kül ta hea laps olleks läinud, ja mötles wist enne se peale, kui meie möllemad, agga kas ta siis tohtis? – Kui Anna kolist wälja sai, pallus ta kohtomehhi, tedda tenima panna, et omma leiba sööks ja kassowannematele kaela peal ep olleks. Agga nüüd olli luggu lahti! “Kas nemmad piddada uest temma eest kõndima ja murretsema? Temma olgo römus, et ühte kohta jäda wöida!” Rööt agga ei olleks tedda koggoni ärralasknud, isseärranes nüüd, kus ta tütre pulmad ukse ees ollid; sest Anna olli keigega rahhul ja maia murre temma kaela peal, ehk kül Rööt tedda paigal ütles rissuks ees ollewad, ja hommikust öhtuni tö ja waewa ülle raggas ja söimas.

Nenda olli Anna weel tännini Sutleppa perres, ja silmapissaraid ning nuttopäiwi olli tal ennam kui römotundisi.

Lapsest sadik ollid Anna ja Jakob ühhes olnud, kokko kolis, luggemas ja Jummala armul käinud, sest möllemate emmad ollid söbrad, ka jubba lapsest sadik. Aeg olli lastest innimessed teinud, agga armastus, süddames olli ka kaswanud, ja kui Jakob 23 ja Anna 20 aastaseks ollid sanud, teadsid möllemad ka, et teine teiseta ellada ei wöiks. Et

- 10 -

Ojamölder naljalt üht werriwaest minniat wasto ei wöttaks, sedda nad teadsid ka, agga möllemad ollid nored, wöisid ning tahtsid odata, ja lubbasid enne surra, kui teine teisest lahkuda – kuida se nore rahwa wiis ikka peab ollema! – Iggal linnal ja küllal, ma ütleks praego iggal perrel, on omma sallaja sossisejad ja possisejad, kes suremat römo ei tunne, kui üht koggematta kuuldud salladust öige ruttu just sellele kulutada, kes tedda koggoni teada ei piddand sama – kas Männiko külla üksi neist ilma piddi ollema? Polnud weel näddala päwad möda, siis teadis Ojamölder otsast otsani, kuida loud seisid. Agga nüüd olli tulli takkus. Andres raggas ja kärras, et tubba köllas, ja kinnitas wimaks wandega, enne surra, kui sedda narrokaela maiasse wötta. Jakob jäi issa kissa jures waggusi, agga wannamees tundis omma poega ja teadis, et ta nisugguses asjus nalja ei teinud. Agga ta lubbas ka ommas süddames, keik mis ial wöimalik, tehha, laste süddamid lahhutada ja armastust keige jurega seest wäljakiskuda! Kas nöu korda läks? – Mis ep same nähhä!

Se olli Ojamöldre iggapäine önnetus ja süddame wallo.

Nenda seisid loud Ojaweskel: nüüd pörame kord silmad ühhe innimesse peale, kes kül öigusse pärrast wäärt ep olleks, et üks öige koer ta peale augub ja öige mees ta peale süllitab, agga kedda m’e siiski ka tundma peame öppima.

“Kirja-Tiits – ta kandis sedda nimme sest sadik kui ta wannaste kord wallakirjutaja olli olnud – Kirja-Tiits olli essimenne wahhelkandja, sönna-

- 11 -

käänja ja körwapuhhuja Männiko küllas, üks taewasse Issa päwawarras, kes keige nurgelissemat luggu ümmargusses wöis lobbiseda ja sönnad möistis seädida, parrem kui mönni körtsitüdruk jalgu. Häbbematta ja julge – tulli ta takkauksest jälle sisse, kui tedda eest wäljawissati, ja ilma KirjaTiitsuta ei sanud ommeti üksigi läbbi; sest wörrokael möistis köikile, parrem kui mönni kuppo- ehk nöiaeit, mokka möda räkida. Kirja-Tiits aitas kossida ja matta, pulmi ning jodud tehha, kirjutas keik palwekirjad ning rendikontrahtid, ja keige Männikoküllas polnud üht ainust maia leida, kuhho Kirja-Tiitso terraw ninna ja röugend näggo weel polleks tunginud. Ja teäda muidogi; ikka hakkas sörmede külge sedda teist, sest kui ammet ka ei auusta, siis ta ommeti toidab, ja keik mis ei karjund, sel olli Kirja-Tiitso taskus nimi. “Nattuke walletada, nattuke warrastada, se on ni hea kui pool adra maad” – waat se on sönna, mis justament Kirja-Tiitso kohta sündis. Sest libbesabba puhhus mehhel ja naesel körwad täis, aias lapsed ja wannemad kokko, kui agga omma kasso leidis. Kus puud raiutakse, seal laastud langewad. Juhtus kül kord ka, et kui assi liaks läks, mönni laast märgid körwapuhhuja selja peale malis – sedda ta rapputas mahha, nago koer wet – mis temma suggune häbbist ehk auust teadis? – Ühhe sönnaga: Kirja-Tiits olli üks pärris Judas (sest punnane pea olli tal ka) kedda iggas asjus wöis prukida, kui agga mitte – hea peale!

Sutleppa Töns kirriko tagga olli Kirja-Tiitso hea söbber ja wadder, – eks teada muidogi: kus

- 12 - 

pörm maust ja roe rattast jääb? Ojamöldrega agga olli assi wilto läinud, sest se olli Kirja-Tiitsust kord hästi petta sanud, ja ses asjus olli Andressel immewäärt hea pea: sedda ta ei unnustanud naljalt ärra! Siiski olli Ojamölder wiimsel aial kelmi wasto jälle nattuke lahkemaks läinud, ja Kirja-Tiits, selle peale uhke, ütles tihti Tönso wasto: “Panne tähhele, wadder, panne agga tähhele, ta tulleb ommeti taggasi, – kui ka ükspäinis koolmeistre Anna pärrast;” ja siis hirwitas wörrokael, kui olleks tal Ojamölder jubba kottis – ja parrako! kelmil olli öigus.

Ühhel laupäwal enne Jöulo olli Ojamölder linna wilja münud, ja et kaup tullus olnud, olli Andresse südda römus ja näggo lahke. Koio pole sõites olli ta jubba tük maad linnast kaugel, kui ta Kirja-Tiitso kätte sai, kes linnas ka sedda teist olli tallitamas käinud. Kui endine kirjutaja wanna rikkast Ojamöldrit omma kenna runadega näggi tullewad, jäi ta allandlikkult tee äre seisma, tömbas mütsi peast ja kummardas mani, kui olleks Ojamölder mönni kohtosaks ehk mustakuemees olnud. Rasw pettab hiri lökso, ja kelm teadis, mis ta teggi.

Uhkel Ojamöldril olli se wägga mele järrele. Äkkiste piddas ta runad kinni ja hüdis:

“Tikku peale, Kirja-Tiits, minno runad jookswad ruttem, kui sinno jallad, ja mötlen: on ikka parrem allandlikkult söita, kui körgilt jalla jooksta.”

Nago wälk olli Kirja-Tiits wankre peal ja nüüd wahhutas su tännust ja kitussest; agga mehhike jäi õige kohkuma, kui Andres armolikkult ütles:

- 13 - 

Wöid minno körwa ölge peale istuda, jutto aiades lähhab te lühhimaks.”

“Ei nüüd wannamehhe surm wöi ennam kaugel olla”, mötles Kirja-Tiits, wöttis holega kue hännad lahti ja istus Andresse körwa mahha. Jut könne langes turro hinnast tännawuse ilma ja külwi peale, kunni wimaks Kirja-Tiits Ojamöldre runi kiitma hakkas.

“Se on tössi,” hüdis ta ja löi nahk püksi peale, et agga laksus, “se on tössi: uhkemid lomi polle kellegi krahwil ehk würstil!”

“Agga mis nad ka makswad!” wastas Ojamölder, kellele kelmi kitus nago sulla messi möda rindo mahha läks, – “kaks körged nisso koormat on nende eest linna söitnud! Siiski, mis sest wigga? Meiesuggusel on weel ennam salwes.”

“Muidogi,” wastas Kirja-Tiits, ning melitas ja lippitses maggusaste eddasi, kunni wannameest öige hea tuio peale sai; siis küssis ta häkkiste:

“Trimmo perremees, ärge pange pahhaks, agga ma ollen jubba ammo immeks pannud, et t’e ikka weel isse ladate söidate; – teie rikkusega ja aastadega wöiks se tö Jakobile jäda. Ta polle jo ka ennam laps ja kauplemisse polest wöiks Judid weel temmast öppida.”

Ojamölder watas tük aega mahha, siis ütles ta möttes:

“Tössi kül, küllap ta nenda on, agga assi ei lähhä ommeti korda, mitte koggoni! Ussu mo sönna, Kirja-Tiits: ma istuksin ka parrem soja ahjo tagga, kui et siin wankre peal pörrun, agga – igga mehhe king piggistab ta omma jalga!

- 14 -

Nikaua kui ma isse weel wähhete jallul ollen, ei anna ma perremehhe keppi käest. Meie päiwil on nore rahwal isseärranis mötted ja liate weel minno Jakobil!” Ja et wannamehhel just könne tuio olli: “Sadaks ma tedda linna” – lissas ta jure, “siis lähhäks luggo weel hullemaks kui ta on, sest kergemalt ei wöiks ta kuskil Annaga kokko sada, kes igga laupääw Sutleppa Röda nattukest wöid, munnad linna wiib. Kirriwasse pärralt! Ma peaks jo laste ja wannade naeruks sama, kui ma isse köit hakkaks löma, kellega mind puakse!”

“Eks wadake kord”, lükkas Kirja-Tiits wannameest puuska, “kui hunti hüad, siis on ta pösa tagga.” Kümme kond sammo nende ees käis Anna, kes, tühhi korw käe otsas, linnast koio pole töttas.

Ojamölder ei lausunu sönna, agga ta wiskas pea kuklasse, willistas kord, ja nago wälk lendasid wanger ja hobbosed waesest lapsest möda, kes kohkudes körwale astus.

“Oot’, oot’ wennike,” mõtles Kirja-Tiits, “sinno mehhiksele pannen ma weel kirbo körwa, kennest sa ni pea lahti ei sa.”

“Mis tössi, on tössi, ütles ta rebbase wisi naerates ja watas wõersilmi wannamehhe peale, “üks kenna tüttarlaps on koolmeistre Anna ja üht illusat minniat toob Jakob teile maiasse.”

“Mitte ni kaua kui minno silmad lahti on!” karjus Ojamölder, punnane nago kedetud wähk. “Küllab leiame hullo koerale weel raudahhelad!”

“Sellele mitte,” hirwitas Kirja-Tiits, ja kui teie tedda ka paelu pannete, teie perrenaene lasseb tedda ommeti jälle lahti.”

- 15 -

“Minno perrenaene?” küssis Ojamölder ja aias silmad pärrani, “jampsid sa, wöi olled sa purjus?”

“Ei koggoni,” kostis kelm, “mul tullewad agga ni isseärranes mötted.” Ta pöris pea Andresse körwa nale ja sossises: “Ollete siis koggoni ärraunnustanud, et Anna kaddund issa wannaste teie Lisa järrele kossis? Kas ta omma endise peiokese tütrele pahha hakkab sowima? – Seeb se on: wanna armastus ei kustu,” naeris kelm sure hälega. “Agga mis se mulle korda lähhäb?” – lissas ta jure ja teggi üht ni ilmasüta näggo kui rebbane kui ta kannawargilt tulleb – “juttust tulleb jut, ja Trimmo perremees on tark küllalt, ilma minno abbita arro sama, kuida loud seiswad.”

“Igga öige issa ja naesemees olleks kelepeksjat piitsawarrega wankre pealt mahhaaianud, ja talle sedda teist tee peale kasa annud, mis messimaggus ep olle – agga kus Ojamöldril sedda mele piddi tullema? Ta istus öllekubbo peal nago Lotti naene, kes solasambaks sai ja ei lausunud musta egga walget. Kirja-Tiits olli kawwal kül, isse ka suud piddama: ta tahtis wannamehhele aega anda, kuuldud sönnumid pöhjani ärraseada. Wahhete wahhel kulis körwapuhhuja Andrest kord “oi! oi!” ütlewad, muido agga jäid möllemad wait, kunni Männiko külla kaugelt paistma hakkas. Siis ütles Ojamölder:

“Astu mahha, Kirja-Tiits ja minne siit otse Arre Toma kaapsaaiast läbbi, ma ei tahha, et weskerahwas sind minno wankre peal näewad –

- 16 -

Ja mis m’e weel issekeskes räkisime, se jägo meie kahhe wahhele.”

“Muidogi, muidogi,” wastas Kirja-Tiits, kargas wankre pealt mahha, tõmbas süggawaste mütsi ja sabastelles ülle aia koio pole, täis römo, et assi korda läinud.

Ojamölder sõitis sam sammult ja süggawas möttes weske pole, kus tal pits ja karjakrants sabba lippitsedes wasto tullid.

           II

Üks küllakäik.

Pääw pärrast sedda olli pühhapääw ja just teine “Kristusse tullemisse pühha” aastal 1811. Pühhapäwa rahho hingas Männiko külla ülle, kus pikkaste ja täieste kirrikokella helliseminne Issanda päwa tullemist kulutas.

Ka Ojaweskel olli tänna keik waikne ja pühhapäine. Lapperdajat weskerattast olli sullane Hans eile öhto jubba seisma pannud, kuida se maiawiis olli, sest sadik kui wagga Lisa siin tallitses ja wallitses. Ni kaua kui Andres ka selle “ue kombe” wasto olli törkund, mis “puhhast kahjo sata,” wimaks olli ta piddand järreleandma, ja nüüd olli ta sellega üsna rahhul. Mitte sepärrast, et ta isse kirriko läks, waid Ojamölder mötles ikka: “Pühhapääw wöin ma tehha, mis ma tahhan” – ja kui keik ümberringi wait ja rahhulik olli, wöis ta keige parrem kastides ja laekades kramida ja seädida.

- 17 -

No kas Ojamölder siis koggoni kirriko ei läinud? Oi jah, küllalt! Isseärranes pärrastlöunat olli ta öige saggedaste seal, sest peaga kirrikolaua peal, olli siin paljo parrem maggada, kui öse wodis, kus kange köhha pinas ja waewas. Öppetaja jutlus olli Andressel, mis lastel emma peaotsiminne: ta uinutas maggama!

“Tänna olli Ojamölder jubba hommikust sadik kotto ärra, kus? ei teadnud kegi. Muido polleks sedda üksigi immeks pannud – se assi sündis saggedaste, ning terretamisse stehk Jummalaga jätmissest polnud Andres ial suurt luggu piddanud – kuida ööldud, se polleks muido immeassi olnud, agga Andres olli tänna pühhapäwa wammusse selga ja ue mütsi pähhä pannud, üks assi mis agga kolm kord aastas sündis (Jöulus, Lihhawötte ja Suistepühhil) – kullutamisse polest! Et ta eile öhto Kirja-Tiitsoga koio olli tulnud, olli Ojaweskel ka jubba tuttaw assi – kes rahwa su kinni peab? – ja iggaüks arwas wannamehhe tännist käiko sellega ühte minnewad. Üks ütles ühte, teine teist, agga öiget otsust ei sanud kegi. Perrenaene olli wait, agga ta südda olli raske ja wäggise püdis ta üht möttet unnustada, mis tal ikka ja ikka jälle pähha kippus töusma. Nenda läks ennelöuna möda, pärrast löuna ja öhto tullid kätte, Ojamöldret polnud nähhä egga kuulda. Hirm töusis Lisa süddamesse: kus wöis Andres ni kaua wibida? Jubba tahtis ta omma ahhastusses tedda otsima sata, seal kulis ta korraga öuewärrawa kääksuwat ja jooksis röömsaste wälja, perremehhe vasto.

“Terre öhtust, armas Andres!” hüdis Lisa

- 18 -

jubba kaugelt omma teise polele wasto, “Tänno Jummalale, et sa ükskord koddo olled! Sa ei ussu, kuida hirmul ma sinno pärrast ollin!”

“Ennäh, wata immet!” wastas Ojamölder pilkjal kombel ja panni waggusi öuewärrawa kinni, “Nüüd ma tean, mikspärrast tänna löunast sadik mo wassak körw ni kangeste hugas.”

Lisa ei wastanud sönna, agga südda olli wallo täis omma mehhe alwa terretamisse ülle, ja kuida ta Andrest tundis, olli paks ots alles tullemas.

Mollemad astusid tuppa. Kui Andressel jälle tolmone weskewammus selgas ja pibo ots suus olli, tömbas Lisa tedda ahjo ette pengi peale mahha, panni kät ta ölla peale ja küssis lahkeste:

“Agga nüüd ütle mulle ka, wannake, kus sa tänna käisid?”

“Muud ühtigi?” kostis Ojamölder koggoni isseärranis kombel ja töusis järsko jälle üllesse, “sedda woid sa peagi teada sada: Ülleso Mihkle Lena jures, kus ma kosja loud nattuke järjele saatsin meie Jakobi ja temma rikka tütre Kadri wahhel.”

”Issand ja Jummal! sedda ma kartsin!” hüdis Lisa kässi kokko lües, ja pissarad töusid tal silma – “Andres, on’s se so köwwa ja kindel tahtminne?” küssis ta siis, pool lotes, pool kartes.

“Ni töest, et ma tullewa pühhapääw se peale Jummala armule lähhän” kostis Ojamölder kortsus kulmul. “Selle koeraellule tahhan ma otsa peale tehha! Hullemaks kui assi on, ei wöi ta ennam minna; agga kunni minno silmad lahti on, ei pea mo hukkaläinud poeg mul sedda narrokaela maiasse toma, ja kui sinna neile ka kümme ja

- 19 - 

saddakord omma abbi töotaks! Weel ollen ma perremees maias ja sinna salla-us olled mind wimast korda petnud!”

Lisa olli üks tassane abbikasa, kes muido sure kannatussega omma mehhe iggapäwast urrisemist kandis, nende sönnade peale agga töusis ta ülles, astus Andrese ette ja ütles selge ning kindla heälega:

“Andres, so häbbematta ja üllekohtused sönnad minno ülle annan ma sulle andeks – wata kuida selle polest omma süddame tunnistussega öigeks saad! Et sa agga omma ainust last ühhe ni ülleanneto, ahne ja häbbematta naesterahwale kui Ülleso Kadri on, ärra tahhad müa, senna sekka on minnul, ta lihhase emmal, ka üks sönnake räkida.”

“Muidogi,” karjus Kaewomölder, tullipunnane wihhast, “sul olleks weel hea meel pealegi, kui werriwaene koolmeistre tüdruk ennast keige sugguwössaga minno laua äres täis sööks!”

Wata Andres, seeb se on,” wastas Lisa waggusi, sinno pöhjato ja pärrato ahnus teeb sind lahtisel silmil pimmedaks, ja aiab sind so omma lihha ja werd ärrakauplema. Ussu agga: kakskümmendnelli aastat täis waewa ja risti on mind sind tundma öppetanud! Rahha eest annad sa keik ärra, mis igga ristiinnimenne pühhaks ja kalliks peab – issa ning abbikasa armastust polle sa ial tunnud! Kas önsa Kattaga polnud luggu karwa pealt sesamma? Naabri Märt olli sul liaks alw, ehk tal kül nisamma paljo, wöi ennamgi on, kui meil: Katta piddi wäggisi saksa emmandaks sama. Ja kui wimati pikkisilmi odatud kossija tulli, kes römustelles ennam, kui sinna, penikesse

- 20 -

ja uhke linna herra ülle, kes takka järrele muud middagi polnud kui mönni üllesehhitud hilparrakas, ja kel ennam wölgo olli, kui karwo peas! Agga Jakobit ei pea sa nenda ärramüma, sedda tootan ma sulle Jummala silma ees, sest minnul on ka öigus temma peale, körge ja kallis emma öigus, ja selle eest tahhan ma seista ja söddida wiimse ello öhhani!”

Se tulli Ojamöldril ni järsko, et sönna suust wälja ei sanud. Kas se temma allandlik ja sonnakuulja Lisa olli, kes praego ni julgeste könneles? – Lisa olli tassane naene, agga ta olli naene, ja tundis omma Andrest nago omma särgikäist, sepärrast könneles ta eddasi:

“Arwad sa, et ma ei tea, kes sulle need warblased pähha on pannud? Eile öhto jubba kuulsin ma, et sa wanna jölleda Kirja-Tiitsoga olud tulnud. Kül minna wöisin seal heästi läbbisuggetud sada! Wöid sa Jummala ees wastata, et sa selle ülleannetuma körwapuhhujast omma naest ja last rojastada lassed? – Andres, kule mo wimast sönna: sunni omma ainust last, sedda üllejänud naest wötma, te omma abbikasa ja poega önnetummaks, agga siis ärra sowi, et ma üks silmapilk kauem sinno kattukse alla jään! Te siis omma mammonaga, mis öige arwad ollewad; minnule agga wötko Jummal pea üht rahhulist surmatunnikest sata, et ma omma lapse önnetust ja taewa Issa nuhtlust sinno ülle ei näeks!“

Siin löppes waese emma jöud; pissarad tikkusid tal silma ja süggawast hinge tömbates pöris ta ümber ning läks pikkamiste kambri.

- 21 -

Ojamölder istus sönnalausumatta laua äres, agga pikse ruttoga lendasid mötted wannamehhe peas. Önsa Katta nimmi olli nago okkas ta süddamesse tunginud; temma Lisa, kedda ta ommal wisil ka armastas, olli ni kindlaste temmaga räkinud, kui muido ial, jah: koggoni ähwardanud, temmast ärraminna, kui assi liaks lähhäks! Kas temma, rikkas ja uhke Ojamölder piddi sellepärrast kirriksanda ehk koggoni kohto ette kutsutud sama, keige külla könneks ja naeruks? Sähhärdused mötted püüdsid Andresse pead löhkiaiada. – Tund tunni peal läks möda. Nüüd tulli ka Jakob koio, kes pärrast löunat küllas olli käinud, ja et emma jubba wodes ja issal jälle kord pilwne tuio olli, läks ka temma pea puhkama. Öues olli kange lummetuisk töusnud ja tuul hullas ja kiunus weske ümber et aknad löggisesid.

Käed selja peal käis Ojamölder tubba risti ja pöigiti läbbi ja tund tunni peal läks möda.

Agga midda hullem öues tuul mässas ja rahhe aknade wasto löi, sedda waiksemaks läks torm Andresse süddames, ja – wihha minnik, kahhitsusse tullik! Nüüd, kui ta waiksemalt asja ülle järrele mötles, olleks ta kes teab mis annud, kui ta tänna mitte Ülleso Lena jures polleks käinud. Ja olleks ta alles praego nurjatumat Kirja-Tiitso kätte sanud, keige selle pahha walmistajat, – kes teab, mähhärdune uus kissa tänna weel Ojaweskel olleks töusnud!

Agga kambri minna ja omma Lisat andeks palluda – seks olli Andres ommeti liaks kangekaelne!

- 22 -

Wimaks panni Ojamölder ukse lukku, töi pöningult ühhe hobbose tekki, kenne sisse ta ennast mässis, ja uinus ahjo pengi peale maggama.

Teisel hommikul läks ello Ojaweskel omma wanna wisi eddasi. Jubba Jakobi ja weskeperre pärrast räkisid Andrest Lisat pääw ülle, mis just tarwis olli, pärrast löunat ka sönna kaks ennam, ja kes luggu pöhjani ei tunnud, polleks wist mitte arro sanud, mis eile öhto kahhe abbiellorahwa wahhel sündinud ja rägitud olli. Jakob isseärranes leidis issa tänna lahkema ollewad, kui muido, ja lotis sest omma kosjaloule head.

                 III

Pühhade laupääw Ojaweskel.

Jöulud tullid ja läksid. Mitte pole sönnaga ei tulletanud Andres egga Lisa mele, mis nimmetud öhtul nende wahhel rägitud olli, ja maiaseisus Ojaweskel olli justament, kuida ta 24 aastat olnud; mitte parrem ja mitte pahhem.

Kuida ta nenda küllades on: waikste päwa ja näddalate peale tullid waiksed päwad ja näddalad ning Jürriku olli ukse ees, enne kui öiete järrele mötlema said – üks ku, kennest rahwas ütleb, et weel tuiokam peab ollema, kui mönni tannokandja naesterahwas.

Lihhawötte pühhade laupääw olli käes. Wäljal öitses orras, löoke laulis, ja Jummala päike kautas wiimse lumme nattukse tee ärest ning wäljalt, – toas harrisid ja korristasid perrenaesed,

- 23 -

sest talline must tahtis põhjani wäljapühhitud sada, ja nurkas ootsid Ainni Marrit ka alles pikkisilmi saiapulli, mis emma neile lubband, kui illusti toas istuks ja rissuks ette ei tulleks.

Ojaweskel ei pannud kül ka üksigi käed rüppe, agga surem tö olli tehtud, sest Lisa wagga pruuk olli, igga laupäwa öhtut tössise melega wastowötta. Teistwisi olli luggo Andressega: mil temma pöhjato ihnus tööl ja orjussel otsa leidis? Jubba hommiko warra olli ta Jakobit wiljakoormaga linna saatnud ning otas tedda nüüd pikkisilmi koio – mitte issalikko armastusse ehk pühhade laupäwa polest, – kus sa sellega lähhäd! waid et agga – koppikad öige pea laekasse saaks. Päike hakkas werima, agga pois ei tulnud. Igga wankre mürrinal jooksis wannamees ukse ette, agga päike olli loja minnemas, sullased tüdrukud tullid pöllult öhtule – kes ei tulnud, olli Jakob.

“Emma, kui poisil nore runaga önnetus juhtus?” ütles Ojamölder perrenaesele, kes pölle täie soja pullidega kögist tuppa astus.

“Ärra karda,” wastas Lisa, “Jakob on holikas ja te pik, mis önnetus tal wöiks sündida?”

“Kus ommeti mo meel ja mötte olli,” ütles Andres ka kohhe kibbedalt, “et ma isse linna ei söitnud? Agga ma ütlen ikka: sest poisist ei tulle ellades head wälja, ja kui ma isse hommikust öhtuni jallul ep olleks, siis......

Andres olli just hea jone peal, isse ennesele kitusse laulo laulma, seal kuuldi öues innimeste kissa. Ruttu astusid möllemad wälja, ja mis nad nüüd näggid, wöis kül süddant tuksuma aiada.

- 24 - 

Pitkse ruttoga lendas üks wanger – Ojamöldre körge weskewanger – kahhe hobbosega weske pole. Hobboste lakkad lendasid ja midda waljum wanger körristas, sedda hullemaks läksid hobbosed, kennel jubba ammo ohje egga kutsarit ep olnud.

“Taewane Issa, kus on mo poeg!” karjatas Lisa innimeste hulka, kes üksigi löhkujaid lomi kinnipiddada ei julgenud. Ikka liggimale aiasid hobbosed – seal kiskus Ojamölder hirmoga öuewärrawad lahti, ning isseennast senna tahha peastes, näggi ta hobbosed kui wälk wärrawast läbbiaiawad, teist tiwa purruks kiskuwad ja wärrisedes ning wabbisedes talli ukse ees seisma jäwad.

“Nüüd,” mötleb naber, “küssis Ojamölder ommeti keige eesmalt Jakobi järrele!” – Jah, ota senni! Seks olleks tal jo piddand issa südda pöues ollema. Kui Andres hädda mödas näggi ollewad, astus ta kirrudes ja wandudes liggemale, ja kui weel löhhutud riistad ja murtud rattas ta silma löid, olli luggu koggoni lahti!

Seal karjatas korraga üks heäl rahwa kärra ja perremehhe wandumisse sekka: “Üks surnud wankre peal!” – Nago olleks pikne kesset rahwa sekka lönud, jäi keik wait – siis wöttis wimaks sullane Hans süddame rindu ja astus wankre peale.

“Tulle Jummal appi, koolmeistre Anna!” hüdis ta üllewelt mahha, “agga ma ussun, surnud polle ta mitte!”

Ojamöldre näggo nende sönnade jures ei hakka ma katsumagi malida. Nikaua kui Annat tuppa kanti ja Lisa omma samariti süddant waese lapse wasto üllestunnistas, teggi Andres preestrit ja

- 25 -

lewitit. Silmad punnis ja käed russikas luris ta ühhest nurgast teise, ja polleks hoow küllarahwast täis olnud, kärra olleks wist praego jubba lahti läind.

Lisa murre ja hole läbbi olli Anna raskest minnestussest üllesärkand, ning jutlustas nüüd nuttes perrenaesele, kuida keik tulnud olli. Raske selja täie turdund pudega töttanud Anna koio pole, kui parrajalt Jakob tühja wankrega tedda tagga sanud. Jakobi palwe peale olli ta koormaga wankre peale istunud – seal, senni kui noormees üht rattast seädind, hakkand noor ruun kargama, ja enne kui Jakob weel ohjad kätte sanud, lendanud wanger hobbostega jubba omma teed.

“Jakobit on taewa Issa armolikkult kahjo eest kaitsenud,” ütles Anna weel wärrisedes, “minna agga ollen pöhjato hirmo ja ahhastust kannatanud. Teine pool külla katsusin ma mahhahüppata, et ma keikede naeruks läbbi külla weddada ei saaks – agga raske minnestus langes mo peale, kunni praego teie kätte wahhel jälle üllesärkasin.”

“Waene Laps,” ütles Lisa silmapissartega, “Issanda kässi on raske sinno peal, agga ta isse teab, mis peale se hea on. Temma teed on immelikkud ja temma arm igga hommiko uus meie ülle.” Kui ka keik sind töukawad – ussu agga ja ota! Nutto ja palwe seme saab rohket ja römust wilja kandma, kui ka mitte siin ilmas, siis ommeti töeste seal üllewel!”

Wagga perrenaese trööstmisse sönnad waigistasid wimaks Anna kurwa süddant. Kässi käes istusid nad teine teise körwas: langeja päike läikis arm-

- 26 -

saste akna läbbi tuppa, ja emma ning tütre peale tulli üllewelt se rahho, kedda mailm anda ei wöi – agga parrako! mitte kauaks. –

Pea pärrast Anna minnikut jöudis Jakob koio. Öue peal jubba wöttis issa tedda wande sönnadega ja ähwardustega wasto, mis pojale punna palge ja okkad süddamesse aiasid.

“Kaitse mind, emma,” hüdis ta tuppa astudes, “kaitse mind issa ja mo ennese eest!” Ja enne kui waene Lisa weel sönna suust sai, möiras Ojamölder tagga järrele: “Seisa, hukka läinud pois, seisa, et ma sind mahhalassen nago hullo koera” – ja nago nool olli ta kambris, kus laetud püs wodi ülle seinas rippus.

“Pöggene, Jakob, pöggene!” karjatas Lisa surma ahhastusses, “Issand kaitsko sind ja andko minnule jöudo – “ ja senni kui Jakob toast wälja ruttas, wöitles waene emma pool meleto Andressega omma ainsa lapse, omma lihha ja werre eest – ja emma armastus toetas ta nödra kät – ta sai wöito.

Ello waewaga kiskus ta püssi Andresse kätte wahhelt, aias laenge läbbi akna ja töttas siis maiast wälja, teise küllasse, ühhe suggulasse jure elloasset otsima.

Ja kui ta nenda langejas widdewikus kaugemale kotto ärra töttas, aino üksi omma surmani röhhutud emma süddamega laggeda murro ja nömme wahhel – – – hakkasid parrajalt Männiko küllas puhtaste ja selgeste kirrikokellad hüüdma, ja nende hellin kulutas römoöiskamissega sedda rahho ja armo sönnumed: “minna ellan ja teie peate ka ellama!

- 27 - 

Ja üks rahho ning waigistusse sönnum olli se kella heal ka selle parile, mis Sutleppa aedas öunapu al seisis, ümberringi öhto pimme, pea ülle tähtis taewas, ja süddames – kaddund lotus ja raske lahkumisse kibbedus. Jakob olli Annale keik könnelenud, ja silmaweega pallus wagga tüttarlaps tedda, issa tahtmist tehha ja temmast lahkuda. “Lapse kohhus ja maia rahho ei tohhi rikkutud sada, ja kui üks meie seast önnetumaks peab sama, olgo se minna! Waene laps saab peagi unnustud, agga Jummal hoidko, et minno läbbi üks issa ehk emma südda murtud saaks!”

Kas Jakob Annat jöudis teise möttele sata? – Kes teab? agga mis ep ta nenda olli, sest kui mollemad lahkusid, olleks üks kolmas neid ühhest suust kuulnud ütlewad: “Tru – iggawest!”

Weel kaua pärrast Jakobi lahkumist seisis üks tüttarlaps Sutleppa aia äres ja süddame pöhjast töusid palwed taewa pole, kus üks silm on keige ülle walwamas, ja üks kässi keiki kaitsemas, kes temma pole hüüdwad.

Ja mis teggi wanna Ojamölder? – Ennam surnud kui ellus istus ta pärrast Lisa minnikut ahjo pengi peal – nüüd olli jo keik nenda tulnud, kuida ta kartis! Hirm, wihha, häbbi, waen mässasid ta süddames, kui agga mitte – kahhetsus! Ta süddame ümber olli weel paks jeä koor, ja taewa Issa wits piddi kibbedam nuhtlema, kunni se sullama hakkas. – Töest, Apostle sönna ei walleta, kui ta ütleb: rahha ahnus on keige kurja juur, – ja: mis innimenne külwab, sedda saab ta ka leikama!

- 28 -

                     IV.

Kaks head söbra piddawad üht head nöu.

Näddal näddala peale olli mödaläinud, kuida siis päwad Issanda iggawesse kässo järrele tullewad ja lähwad – tännane pääw mattab eilast ja hoomne tännast, – innimeste kahjust ehk römust, murrest ja lotussest holimatta.

Männiko külla olli omma kewwade ehted ümberpannud, ja öitsewa pude ning haljendawa asade körwa sündis sinnaja taewas ning linno ja innimeste römolaul. – Kas Ojaweskel ka? – Jummal parrako pean wastama: ei mitte! Siin olli wanna rio ja tülli waim asset teinud, ja Ojamölder olli liaks nödder, tedda Jummala nimmel wäljaaiama.

Perrenaene olli kül jubba kaks näddalt jälle weskes, pallumisse ja manitsusse warral olli öppetaja ommeti ni paljo toime saatnud. Agga kes wähheti silmad lahti teggi, wöis nähhä, et leppitus möllematel puhtaks silmakirjaks olli. Mitte Andresse pärrast polnud Lisa taggasi tulnud, waid et ta Jakobi kassuks koddo ennam arwas wöiwad kui muial. Teeb ommeti üksawalt weetilk wimaks kiwwile augo, – ja emmasüdda ei anna jo ial järrele uskus, armastusses ja lotusses. Ja Ojamölder? – se ep olnud Lisat just mitte kutsunud, sedda ep olleks ta torre, punnia südda ial lubband, waid ta olli ni “ümberkaudo” tulnud, teise ja kolmandama käe läbbi. Lahhutes olleks ta Lisale wist “kasa rahha” piddand wäljamaksma,

- 29 -

ja kuida m’e tedda tunneme, – sedda ta ei wöinud. Abbiello Ojaweskel olli siis nenda “head teed ja head ööd.” Jakobist ei tehtud juttogi: ta olli naabri küllas sullaseks ja satis emmale iggas näddalas postimehhega paljo terwisid.

Et Jakob Ojamöldre elloaias Annat naeseks ei wötnud, selle eest polnud wannamehhel kartust, agga kuida olli luggu sellega pärrast Andresse surma? – Jakob wöis jo sögge kül olla, sedda sandi eestweddajat wimaks ommeti Ojaweske perrenaeseks tehha! – Ei, se ei tohtind sündida, selle wasto piddi üks nöu leitud sama, – agga mähhärdune? – Seeb se olli! Ja Ojamölder mötles ja nöudis ööd ilma kui päwa, ning olli seitse päwa näddalas nurriseja abbikasa ja öel leiwawannem.

Seal tulli Andresel kord Kirja-Tiits mele, kes jo keik nurgelist ümmarguseks möistis tehha. Se teadis wist abbi, ja wannamees wöttis nöuks, temmaga sönna kaks räkida. Agga mitte järsko ja otsekohhe, waid se piddi üsna “tassahiljukeste” ja “koggematta” juhtuma nago mullo turrult tulles. Ja – assi juhtus ka üsna koggematta.

Ühhel löunal, perrenaene olli kotto wälja läinud, istus Ojamölder aedas pengi peal ja puhkas pöllotööst. Künarnukkud pölwe peale toetes räkis ta isseenneses:

“Ja jah, tössi jääb töeks: wannadus jöuab silmanähtawal kätte. Igga uus aasta wöttab tük ello liggi; wannad peawad noordele rumi andma, ja kes teab, kes tullewa aasta siin künnab ja äestab” – siin tullid wannamehhele wasto tahtmist Jakob ja Anna mele – ta jäi süggawasse möt-

- 30 -

tesse ja ei pannud tähhele, kui armsaste ta pea kohhas öitsewa öunapu oksad köikusid, kus üks lauloräästas omma nore perrele prukosti jaggas.

Äkkiste pakkus üks heal wannamehhele ülle aia terre löunat. Ojamölder kohkus esmalt, kui KirjaTiitso punnane pea ta silmi löi, siis mötles ta isseenneses: “sa tulled mulle tänna nago kutsutud.”

Nago se Kirja-Tiitso wiis olli, hakkas ta sojalt omma külla-sönnumid puhhuma: “Kas teate ka, Trimmo perremees, et tänna wana Sutleppa Töns kirriko takka Liwa-Hannussele wöeraks läinud?”

“Kes? Sutleppa Töns?” küssis Ojamölder wasto ja aias silmad pärrani.

“Eks tehke luggo teisiti, kui ta kord nenda on” – olli warresesabba wastus, ja et parrajalt kirrikokellad hüüdma hakkasid:

“Säh, kuulge isse, nüüd ta on kohto polest, jo ta siis tössi peab ollema.”

Ses wahhes olli Ojamölder liggimale astunud ja pakkus nüüd lobbisejale ülle aia kät, – üks au kedda Andres tale ka weel ellades polnud pakkunud. Kelm tundis sedda ka ärra, krapis eest ja takka jalga, ja puhhus ommal wisil sedda ja teist.

“Mis saab nüüd Sutleppa onnist ja peo täie kartohwli maast?” küssis Ojamölder. “Et Rööt sedda nattukest kaua ennam ei pea, on käppoga katsuda.”

“Pealegi kui minna ei tahha” – wastas Kirja-Tiits. ja lahhutas sabba nago kalkun, kui tal hea meel on.

“Ikka parremaks,” immetelles Andres, “kui

- 31 -

sinna ei tahha? Egga sa ommeti – kenna – Röda peale silma pölle wiskanud?“

“Sedda just mitte,” kostis kelm köhhates, “agga ma ollen Sutleppa rahwale hiljuti maia peale rahha laenanud, muido olleks nad wälja wissatud.” Ja maggusaste naerates küssi libbesabba: “Eks polle tössi, Trimmo perremees, on ikka weel pahhemaid mailmas, kui minna?”

“Hm, hm!” nurrises Ojamölder, “kes teab? Et ommeti rebbane ial warga nimme kanda ei tahha.” Et sähhärdused “hilparrakad” surustellesid ei sallinud wannamees ellades, sepärrast lissas ta jure:

“Wata immet, mis innimessest wöib sada! Kui so kaddund issa sedda teaks, et ta pojal rahha laenu peal seismas on! Ma mälletan wägga hästi, kui kaltsus ja katkend ta ikka käis, ja et ta tagga külla karjasmaal otsa sai.”

Kirja-Tiits wöttis need happud sönnad waggusi wasto, agga isseenneses mötles ta: “Ota wennike, kül sa tassud mul sedda kahhe wörra halja rubladega.”

Nattukse aia pärrast ütles Ojamölder:

“Kule Kirja-Tiits, ma tahtsin öigusse polest jubba ammo sinnoga kokko sada – tulle ommeti tuppa! Mo perrenaene on linna läind, muido peaks sa kül silmapilk sest sammast uksest jälle wälja patserima – sa tead, ta ei pea sinnust suurt luggu.”

“Tössi, tössi, eks ta olle,” wastas häbbematta, “ja kui naesterahwas mind wannast sadik polleks wihkand, – tont teab, kust se tulleb! – ma olleks ka ammo jubba tanno al.”

Möllemad astusid tuppa. Ojamölder lükkas riwi ukse ette – arra süddamega Kirja-Tiitsul

- 32 - 

tulli sedda nähhes kerge wärrin peale, ja ta ei jänud enne waggusi, kui wannamees tale istet pakkus.

Käed selja peal köndis Ojamölder esmalt paar korda möda tubba, siis jäi ta Kirja-Tiitso ette seisma ja hakkas:

“Kirja-Tiits, –” – agga kaugemale könne ei läinud” läkkatus tulli peale, kui häbbeneks ta isseennese eest, selle mehhega omma murre ja sowimisse ülle könneleda. Kui köhha mödas olli, hakkas Andres ueste:

“Kirja-Tiits, et ma üks önneto issa ollen, sedda tead sa issegi.”

“Parrako jah!” kostis kelm ja känis ohkades silmi. – Ojamölder könneles eddasi:

“Nored wöiwad surra, wannad peawad surrema, ja panne tähhele, minnoga ei turi luggu ka ennam kauaks. On önnis Katta – Jummal andko ta hingele rahho! – mul jubba halli juuksid küllalt teind, siis on Jakob mule koggoni kirsto naelaks! Mo Lisa – oh Jummaluke! – Agga mo südda ei kannata sul sedda keik süggawamalt selletada. Agga ni töeste, kui ma siin seisan: assi peab teiseks minnema!”

“Se on üks sönna!” kihhutas Kirja-Tiits järrele, “näidake kord, et teie perremees ollete!”

“Kui ma nenda mötlen, Kirja-Tiits, midda wisi asjad nüüd jubba on, ja mis neist weel saab, kui minna silmad kinni surrun, – siis jäeb mule wihha pärrast hing kinni! Kellele ollen ma siis siamale orjanud ja korjanud? kellele kokkohoidnud ja kelle eest waewa näinud? Koolmeistre Annale? Selle kirrikorottile, kellest waesemat keiges

- 33 -

Männikoküllas ennam ei olle? – Ma peaks jo hullem kui hul ollema, kui ma sedda salliks! – Ei, ei ja tuhhat kord ei! Enne lähhäb mailm hukka! – Sepärrast – sepärrast – –” köhha tikkus jälle peale – “Kirja-Tiits, Jummal näeb üllewelt, et nad isse mind seks sunniwad, agga: kuida sinna minnule, nenda minna sinnule. Wanna Karja-Mats ütles ikka: koera nahhale sünnib koera hammas. Kas möistad?”

“Weel mitte selgeste” wastas punnapea, körwad kikki aiades.

“Juhm!” hüdis Andres järsko, “ma arwasin sind ommeti targema ollewad. Kule siis: omma wimist seadust tahhan ma tehha ja poega pärrandussest wäljatöukada, kui tal ehk pärrast minno surma se löbbus nöu tulleks, Annat naeseks wötta! Kas möistad nüüd?”

“Küllalt”, kostis Kirja-Tiits waggusi, “agga selle polest jätke parrem pabber üsna kulutamatta. Kuida minna teie Jakobit tunnen, ei kohhuta se tedda mitte märki, ja sellepärrast wöttab ta Annat weel üsna lahkeste naeseks.”

“Kas sa hul olled!” hüdis Ojamölder otse püsti kargades. “Maiad ja pöllud, rahha ja rikkus ühhel pool, ja tühhi paljas sandikot teisel pool – ta peaks jo töbras ja lööp ollema, kui ta siin weel kolitüdrukut wallitseks!”

“Ja siiski, Trimmo perremees”, kostis Kirja-Tiits wägga rahholikkult, “ja siiski – weame kihla: ta on nenda lööp! Pealegi – jättame keik tühja jutto mahha – kuida luggu praego seisab, kannate ommeti söelaga wet kokko, sest esmalt: keik ei

3

- 34 -

tohhi teie muidogi ta käest wötta, pealegi nüüd, kus ta ainus laps on – ja teiseks: mis emma polest ta omma on, peate wiimse koppikani wäljamaksma! Kui te’ mind ei ussu, – otsige omma abbiello kontraht wälja. Ma peaks wägga eksima, kui ta seal sees sure tähtega kirjutud ei seisaks, sest ma ollin sel aial isse wallakirjutaja ja teie önnis issa ütles ikka: “Mis kirjutud, on kirjutud – sedda ei lakku üksigi koer, egga sibli üksigi kanna mahha. – Ehk arwate, et Jakob emma pärrandussega rahhul ei olle? Ma ütlen teile: ülle pea! Ja lühhidalt sepärrast, et ta nenda ikka weel jöuaks mees on ja Annat weel pealegi naeseks on sanud.”

“Tühhi jut!” ütles Ojamölder, tömbas kappi-laeka wälja ja otsis kahhekümne aastase tolmo ning ämbrikowörgo seast üht pabberikimbukest wälja, mis ta Kirja-Tiitso kätte andis. Kui endine aus wallakirjutaja paar külge ümber olli lönud, hüdis ta: “Sähke, pange pril ninna peale ja luggege isse: siin ta seisab surelt ja laialt! “Ojamölder teggi kuida tal ööldi: “Kus ommeti mo mötted ollid?”, ütles ta siis ja panni pabberid laekasse taggasi. Mis nüüd heaks nöuuks? Toli peale mahha istudes watas ta kulm kortsus ja kässi löua al, otsekohhe ühte paika. Kirja-Tiits trummutas sennikaua kümne sörmega aknarudi peale ja willistas üht tutwat körtsi-laulowiit.

Tükki aia pärrast pommises Ojamölder: “ Sedda ma ennam ei kannata –” ja järsko üllestöustes hüdis ta:

“Otsi üht nöu, Kirja-Tiits, “te assi ümmargusseks, ja ni töest kui rahwas mind rikkaks Oja-

- 35 -

möldriks hüab – üks peotäis höbberublasid ei sa mulle peawallo teggema!”

Nüüd olli Kirja-Tiitsul kits käe al ja ihnus Ojamölder seal, kuhho ta tedda tahtis! Ürikesse aia pärrast laulis linnoke koggoni teist laulo!

“Kuulge Trimmo perremees”, assutas wörrokael köhhates, “ma teaks hädda pärrast kül weel üht wimast abbi, kui te’ isse agga mitte karrune ei tahha olla: “Muido ei sada ükskord middagi siin mailmas, ja kedda üks rohhi surmast peästa wöib, se ei hakka enne tohtre ja apteekrega kauplema. Waatke, minnul on üks sähhärdune rohhi, ja kui teie Jakob ka esmalt mokka kortso peaks tömbama ja seestwallo sama, – ta aitab, ja se on siin peaassi.”

Ojamölder watas otes räkia silmi.

“Keige teie ähwardusse, kärra ja raggamissega” – könneles tark nöuandja eddasi, – polle t’e weel ühtigit koera ahjo takka wälja melitand, egga sa sedda ka teggema – siin on tarwis töt näidata! – Anna peab körwale sadetud sama, muido ei anna Jakob ial järrele; agga mitte tulle ja möegaga, Jummal hoidko? egga m’e mörtsukad polle, – waid üsna kennal ja rahhonöudjal wisil: ta peab mehhele minnema! Agga mitte teie Jakobile, waid koggoni ühhe teisele – mis t’e arwate? – Mind peab ta wötma, mind! Eks parrem, minna tahhan tedda wötta! – Kuida nüüd? Agga ma lodan ka, et selle eest tännolik ollete, ja Annat mitte kerjaja kombel mul maiasse ei sada – noh, ärge kartke, ma polle mitte häbbematta!”

3*

- 36 -

“Kirja-Tiits! Se on üks nöu!” hüdis Ojamölder hiilgawa silmadega. “Ja sedda wöttaks sa tehha?”

“Miks mitte?” wastas kelm, “ma muigutan muidogi ammo priske tüttarlapse järrele mokki, – kanna lihha ikka kanna lihha!”

“Agga, Kirja-Tiits” – küssis Ojamölder kahtlaselt, agga – kas temma sind ka tahhab?”

“Tahhab? äh! äh! äh!” naeris Kirja-Tiits, “kas sähhardusse werriwaese kirrikorottil ka tahtmist tohhib olla?” – Ta peab, weskeperremees, temma peab! Ja pange agga tähhele, wimaks tännab ta weel Jummalat, et üks auwäärt mees tedda on wötnud!”

“Hm”, mötles Ojamölder, “selle peale ei tahhaks ma just ka mitte wanduda”, agga Kirja-Tiits lissas jure:

“Ja – mis ma weel tahtsin üttelda – wanna Sutleppa Rööt peab mind aitama; sest: Anna – ehk rahha! Kas sate arro? Ja pealegi, kuida minna Annat tunnen, – ta on wagga ning hea süddamega laps ja ei lasse asja sennamale tullagi. Ehk Sutleppa wannamoor tedda kül ennam orja kui innimesse wisil peab, on ta nöia wasto ommeti tännolik ja – üttelge mo sönna kätte! – ta lähhab lökso! – Ja Jakob? Esmalt saab ta kül pead norrutama ja ohkama, agga – aeg annab head nöu, ja laulo löppetusseks kulutan ma teile röömsaid pulmi teie Jakobi ja rikka Ülleso Kadri wahhel! “

Ojamöldre palled läikisid römo pärrast: üks-

- 37 -

ainus sönna Kirja-Tiitso jutto sees polnud tal mele pärrast – mis kelm maksust olli nimmetand.

“Ja kui paljo küssid sa kasarahha?” pärris ta kartlikkult.

“Kolmsadda rubla, mitte tenga ennam ehk wähhäm”, olli wastus.

Ojamölder kargas otse püsti. “Kolmsadda rubla!!” hüdis ta ehmates.

“Justament ni paljo”, wastas Kirja-Tiits rahholikkult, “wähhemaga ma Annat ei wötta.”

“Paljo rahha! hirmus paljo rahha!” ütles Andres pead köngutes”, “agga wanna söbrusse polest leppid sa polega ka! Aiad on nappid ja minnosuggune polle ka ennam ni jöukas kui wannaste.”

Kirja-Tiits kes teadis, et wannamehhel teist abbi ep olnud, sirrutas waggusi kät mütsi järrele, ööldes:

“Ehk leiate selle hinnaga mönda narri, mind agga mitte!” – Nende sönnadega töusis ta üllesse ja hakkas minnekut teggema.

“No noh”, urrises Ojamölder, “küssides ja pakkudes sünnib kaup, ja kolme saea rubla eest wöin ma ommeti suud lahti tehha?”

Et lühhidalt ütlen: möllemad auwäärt mehhed said kaupa! Kakssadda kuuskümmend rubla olli Anna werrehind, nellikümmend olli Andres ommeti mahhatinginud.

“Et surm aia järrele ei pärri”, teggi Kirja-Tiits, kel se ammet jo käes olli, seddamaid kontrahti walmis ja Ojamölder malis sure tähtedega omma nimme alla. Peale sedda sai weel nöu petud, et

- 38 -

Kirja-Tiits omma kosjaga alles wasto süggisit piddi tullema, – keik “rahwa pärrast!”

Hilja jöudis kätte, kui Ojamölder ning ta auwäärt nöuandja lahkusid. Kui Andres Kirja-Tiitso howist wälja laskis, kippusid koerad nago melest ärra endise kirjutaja kuinud jalgu kinni, nago olleks nad teadnud, et nurjato praego üht uut kurja olli walmistanud.

                     V.

Mis mötted södda Ojaweskele, Männiko-küllasse ja Sutleppa perresse töi.

Üks wöi teine meie seast mälletab ehk weel, et önnis emma ta lapse pölwes, kui wallatumat poissi waikseks tahtis sada, hüdis: “Punnapart tulleb!” – Se nimmi waigistas seddamaid igga last ja aias ennam kui ühhe wannemale juuksed peas püsti! – Pole mailmaga, mis ta omma alla olli saatnud, mitte rahhul, sirrutas Napoleon I. omma kät ka Wenne rigi järrele wälja, kes temma Inglasse naabriga, ükspäinis Europamaal Prantsusse wägge ja wöimust naeruks panna julgus. Ööd kui päwa köndisid wöitja luggematta wäehulgad ülle Wenne piri püsti Moskwa linna wasto, kus körk Prantsus Wenne riki ja keisrit omma peus arwas hoidwad! Uhke Prantsus olli kaks asja unnustanud: Wenne issama armastust ja Wenne talwet! – Sure lotussega köndis ta omma teed ja ei pannud mikski, et ühhe ainsa

- 39 -

auahnusse läbbi miljonid ello ning terwist kautasid. Mönni emma poioke, kes punnase palgega ja sirge kassuga Punnaparti wäehulgaga wälja köndis, tulli hawatud ja kahwatand, ühhe jallaga ja ühhe käega taggasi, – Kui ta ülleültse weel taggasi tulli, ja mitte kaugel lahhengi paikus iggawest und ei magganud! Need ollid rasked päwad rikkaste ja waestele, sure ning weikstele, ja söahädda hingas nago lupaine igga maia ning süddame peal! Mis waenlane eest leidis, sedda rikkus ja pölletas, ning mis temma käest peäsis – ja sedda olli wähhe – sedda wöttis soldati läbbiköndiminne ärra. Söa aial on parrako söbber ja waenlane se polest ühhed: möllemad tahtwad, üksigi ei to, ja kust nad läbbi lähwad, jäwad halledad märgid järrele!

Soldati wötminne, söa hirm ja murre ollid ka Männiko küllasse wöeraks tulnud ja andsid waese rahwale paljo kannatada. Mönni maia, kust muido laulo heal ja römokissa köllasid, olli nüüd nutto ja kaebamist täis. Södda wöttis poia wannemate keskelt, kiskus peigmeest prudi körwast ärra, kes wöis üttelda, kui paljo neist siin mailmas weel kokko said? –

Päike olli loja minnemas. Aedas öunapu al istus, käed sülles, Lisa, Ojamöldre perrenaene, ja silma eest läksid wiimsed elloaastad möda, isseärranis tännised, mis ni paljo wallo ja waewa, risti ja silmawet ollid tonud. – Tomminga ladwas juttustasid kaks räästad ja wäljal töusis löuke taewa pole, Lojale öhtokitust laulma.

Seal langes selja tagga üks kässi raskeste ta ölla peale – rutto pöris Lisa ennast ümber.

- 40 -

“Jakob! Taewane Issa – mis se tähhendab?” karjatas ta ehmates. Kohkund emma ees seisis ta poeg wäe mundres, leigatud juukstega.

 “Ärra ehmata, armas emma” ütles Jakob, istus emma körwa mahha ja wöttis täis armo Lisa wärrisejat kät omma kahhe kätte wahhele, – “ma ollen isse söamehheks heitnud ja lähhen home nekrudidega linna.” – “Emma” – hüdis ta, kui ta Lisa suurt ahhastust näggi, “emma, ma ei jöua üksi koio jäda, kui teised Keisri ja issama eest söddiwad! Minna ei arwa sedda pölwe, kus innimenne keige kallima eest söddib, ni hirmsaks, kui need, kes kissendades ehk nurrisedes lahkuwad! Kuis wöin ma silmad üllestösta, kui teiste käed ennast möega järrel wäljasirrutawad issama waenlase wasto, ja minna, noor ja jöukas, istun koddo ahjo tagga? Ma häbbeneks isse ennese eest silmad peast, kui ka teised mulle sedda andeks annaks! Ma tean kül, et ma ainus poeg ollen, agga ma tean ka, et ma sellega issa tahtmisse ülle mitte ei astu! Maia önneto ja rikkutud seisus narrib mind kus ma käin ja seisan – sinno kannatus ja hädda, kallis emma röhhub mo süddant ööd kui päwa, ja ommeti ei wöi ma sedda keik teiseks tehha, kui ma mitte Jummala ja innimeste ees wallelikkuks ja petjaks ei tahha sada! – sepärrast lasse mind minna. Minno ja igga öige mehhe kohhus on jo: hädda aial issama eest omma werd kunni wiimse tilgani wallada! Mo süddame tunnistus ütleb mule, et ma öigust teen. – Issand saab sind trööstima, kunni ta mind ükskord taggasi lasseb tulla – kui se Temma tahtminne on!”

- 41 -

Waat’, need ollid mehhe sönnad, ja kui paljo meie seast nenda mötleksid, luggu olleks parrem meie ma ja rahwaga.

Lisa südda tahtis löhki minna wallo parrast, agga – Jakobil olli öigus, sedda piddi ta, ehk kül kurwa süddamega, isse tunnistama.

“Ja mis ütleb Anna?” küssis ta wimaks ja pissarad jooksid waese emma palge ülle nago hallikas.

“Anna –” ütles Jakob ja pöris näo körwale, “Anna on öige ja tuggewa süddamega tüttarlaps: temma saab sind trööstima ja toetama, kui minna kaugel ollen. Tullen ma taggasi, siis on ehk mönni assi teiseks läind, ja – kes teab? – issa südda minno wasto ehk ka pehmemaks; jään ma kaugele mulda maggama – siis saab Anna sulle hea ja sönnakulelik tüttar ollema! Armasta ka sinna tedda – minno pärrast!“

Ehha walge olli kustunud, kui emma ja poeg lahkusid. Emma önnistussega ja temma – silmawega antud loaga pöris Jakob, kui ta Sutleppa aedas öunapu al olli käinud, omma seltsimeeste sekka taggasi.

Teisel hommikul läks Jakob teiste nekrudidega linna, kust ta, (sest et nad nelli näddalt weel sia jäid) emmale ja Annale sönnumid lubbas sata. Kui ued soldatid küllatannawast läbbiläksid, watasid neile Sutleppa öuest kaks märga tüttarlapse silma takkajärrele.

Kui Ojamölder weel selsammal öhtul Lisa käest kulis, mis Jakob nöuks wötnud, watas Andres immetelles perrenaese silma, pöris waggusi ümber

- 42 -

ja läks sönnalausumatta weskesse. Mis ta süddames mötles, sedda näggi ükspäinis Jummal!

Mis ni mitto tuhhandale üks nutto sönnum olli, et se Ojamöldre otsata ihnussele römosönnum ep olnud, möistab iggaüks issegi. Et Männiko külla kaunis suur ja peaaego te äres olli, wötsid rüggimentid tihti siin korterit, pea jallamehhed, pea ratsamehhed, ja mönnikord ollid Ojaweskel paar sadda meest ömaial – siin polnud jo rumi pudust!

Kui Ojamölder jubba enne Prantsussest suurt luggu – “mis üks törkjas rahhuto rahwas piddada ollema,” – siis wihkas ta neid nüüd – “kus nende söaisso temma kallist rahha söda” – süddame pohjast. Andres olli, muido kuulmatta assi, 800 rubla linnast wäljawötnud, olli – et Jakobit ennam koddo polnud – üht kolmat päilist piddand wötma, kellega tal se önnetus olli, et ta kolme eest süa wöis, – ja wimaks: küdiweddamisse ja nappi heina kaera warral löppesid Ojamöldre uhked runad silmanähtawal nahhaks ja kondiks ärra – soldatid agga, – ta südda nuttis sees – soldatid ülleannetumad wötsid omma lomadele mis ja kui paljo agga tahtsid!

Weel üks assi narris Andrest, ehk ta sedda kül kellegile ja peaaego isse enneselegi ei tunnistanud – murre Jakobi ülle! Agga et ta seläbbi ka leplikumaks ja heldemaks olleks läinud – mitte kaugelt! Just wasto oksa: wannamees olli törkjam kui muido, ja kui Jakob nelja näddala pärrast linnast issa ja emma Jummalaga laskis jätta, käskis Ojamölder tedda, säratse narri tempudega rahhul jätta.” – Weel parrem: ühhel päwal war-

- 43 -

ritses ta Kirja-Tiitso peale ja teggi tale tuld tahha, et kord kosja louga hakkatust teeks.

Nenda läks siis ühhel hommikul kölla läbbi Männiko külla: “Punnane Kirja-Tiits kossib koolmeistre Anna järrele!” Surem hulk naersid ja räkisid kenna kosjakäiast sedda ja teist mis wist armsaste ue naesewötja ninnasse ei haisend. Teised, möistlikkumad arwasid, et selle kosjakäimissega wist isse luggu piddada ollema ja – need pannid munna kesk pessasse.

Waesel Annal polnud agga meel koggoni naeruks. Pühhapäwal kirrikust tulles olli Kirja-Tiits omma häbbematal wisil Annale omma nöust ja sowimissest räkinud. Kohkund tüttarlaps kelis tedda kowwaste, ellades selle peale möttelda; agga Kirja-Tiits polnud mees, ni kergeste järrelandma. Hoidis Anna hommiko temma eest körwale, siis tulli ta löuna ja öhto jälle – ning kui wimaks näggi, et assi nenda ei läinud, pugges ta Röda selja tahha.

Ni walmis kui Sutleppa eit enne olli, mönda heaks kiitma, mis igga öige mees laitis: wanna kortsund Kirja-Tiits ja noor priske Anna – se näitas ommeti ka temmale kentsakas, ja ta ei tahtnud esmalt önge külge hakkata. Agga luggu läks pea teiseks, kui Kirja-Tiits nelja silma al ütles: “Kule wannamoor: sa aitad, et Anna mind midda warrem, sedda parrem wöttab, ehk – otsi kust uks öue lähhäb! Kas mõistad? – Nüüd wallitse!” – Kuida ööldud: se aitas! Nüüd leidis Rööt korraga, et Kirja-Tiits ja Anna teine teisele nago lodud olleks, ja kossia pealaest jallakannani häid

- 44 -

kombeid täis olla – Annal olli ühhe kiusaja assemel kaks!

“Parrem ma tahhan surra, kui tedda wötta!” wastas waene tüttarlaps nuttes, kui Rööt ühhel öhtul jälle “kaunist kossiast” jutto teggi. Seal ütles Rööt pölle otsaga silmi pühkides, kuhho ta wäggisi mönne pissara püdis aiada:

“Oh Anna, sa ei tea, mis önnetus minnule sest töuseb, kui sinna ei ütled! Kirja-Tiits töotab mind maiast wälja aiada, ja siis wöin ma julgeste sandikeppi kätte wötta! Sinna ükspäinis wöid mind häddast ja waesussest peästa, ja ma lodan so heast süddamest, et sa sedda ka teed! Näriks olled sa, 13 aastad minno kattukse al, ja – Jummal näeb üllewelt! – ma ollen sind piddand ja kaitsend nago omma lihhast last, ja sind kätte peal kannud, kui sa kolme aasta eest leetris ollid. Tulleta sedda mele ja hallasta ühhe waese naese, so teise emma peale! Ehk arwad sa, kui Jakob ellades weel taggasi tulleb, et wanna ihnus Ojamölder omma ainust poega sind kossida lubbab? Ota senni! Enne langewad tähhed taewast ja töuseb päike öhto poolt: ütle mo sönna kätte! Agga egga sa ni jölle ei olle! Sa olled jo ikka mo tark ja sönnakulelik laps olnud – sepärrast te ükskord keige önnetussele Ojaweskel otsa, kus sinno pärrast puhhas murre ja mele haigus asset on teinud! Kirja-Tiits polle weel ammo ni hul, kui tedda siin küllas wäljapuhhutakse, ja omma leiwa nattuke on tal ka! Parrem päsoke peus, kui kotkas kattuksel: üks werri-waene tüttarlaps nago sinna, ei tohhi kaua wallitseda, muido jääb ta üsna ilma ja wöib takka jär-

- 45 -

rele sörmi lakkuda. Sest ütle: jah! ja ma tahhan sind weel surmawodil tännada!”

Nenda lobbises wannamoor weel tük aega eddasi, ja polnud just wägga immeks mitte panna, kui Anna (kedda Rööt lahke sönnadega ülle liga ei mönnitand) seläbbi ligutud sai. Pallawad pissarad silmas, läks ta waikselt toast wälja omma kehwa assemele üllewel pöningal.

Ni paljo olli Rödal öigus, et ta Annat lapsepölwel omma jure olli wötnud, agga armastand polnud ta tedda ellades, ja armastusse ning armoleiwa andmisse wahhel on meie teada suur wahhe, ni suur et Sutleppa rahwas tedda 13 aastas täita ei möistnud. Siiski ei möttelnud Anna tänna keige 13 aastase pina ja waewa peale, waid tulletas üksnes sedda pissut head mele, mis ta (pealegi rahha eest) siin olli näinud – ja tännamatta südda piddas Anna lapsest sadik süssimustemaks süüks.

Teiselt poolt agga töusis maenitsedes ja ähwardades üks kallis koggo ta silma ette: Jakob, kellele ta truiks jäda töotand olli, kes kaugel Wennemaal temma töotusse ja sönna peale uskus ja lotis! – Ja temma emma, uhke ja ahne Ojamöldre helde ja tassane abbikasa! Kes iggalt poolt töugatud waest last kuulsal pühhade laupäwal ni armokkult olli wastowötnud ja tedda pallunud, Jummala abbi peale lotes kindlaks jäda? – Se tru emma, kes siis – isse otsani kindel – pühhal öhtul wöeraste jures ömaia piddi otsima – – tohtis Anna temma truust ja armastust nenda maksta?” – Ärdaste nuttes surrus waene laps lökkendawad näggo padja sisse – – –

- 46 -

Kesk ö leidis Annat weel wode ärel istuwad, tullewa raske päwade peale mötlewad. Keige wallo ja kurbdussest, silmapissarate ja ohkamisse wahhelt töusis agga nago koidowalge tuissose ö järrele lapselik usk ja lotus ta süddamesse, taewasse Issa armo ja heldusse peale, kelle teadmatta warblane katukselt, egga juukse karw innimesse peast ei lange. Käed ristis langes Anna pölwili mahha ja panni lapselikkus palwes keik murred Issanda süddame peale. Ja kuida temma pole öhkaminne ial kuulmatta ei jäe, tulli ka Anna süddamesse rahho ja lotus taggasi. Kinnitud süddamega töusis ta üllesse, ja lugi pole astudes, watas ta waikselt weikse kirrikoaia peale, kelle mürid lugi alt paistsid, ja kus teiste seas ka temma önsa issa ja emma ristid kuwalgel seisid. Need armsad laulo sönnad tullid tale mele:

“Oh jätta murred mahha,

Mis süddant waewawad,

Ja wötwad waewa tehha,

Et wägga kurwaks saad.

So kohhus polle seada

Need asjad ilma peal,

Kül Jummalal on teada.

Mis kassuks tulleb teal!”

Körges üllewel hiilgas otsata taewa laotus omma tuhhande tähtega – Issanda walwajad silmad mailma önne ja önnetusse ülle! Annale tullid need önnelikkud päwad mele, kus ta weel önsa wannemate jures ellas, üks rahhul ja murreta laps, kus ellad käed tedda kandsid ja armsad silmad ta ülle walwasid! Issa ja emma – nad maggasid ammo muldas – ellus ja surmas truid!

- 47 -

Nende haua pealt töusis nago ligutaw, läbbipaistaw linna niiske uddo kätte!

Hommiko pool taewa kulges agga läikis röömsaste ja helledaste koidotäht, nago tahhaks ta waese lapsele tullewaid röömsaid päiwi kulutada. Ja ikka kindlamaks läks Anna süddamesse mötte: Jakobil truiks jäda aialikkult ja iggawest!

Weike koit hakkas jubba paistma ja üks ning teine külla kuk heält töstma, kui Anna, surnuks wässind, lugi kinni panni ja uimast pead weel ürikesse aia peale mahha heitis.

Teisel hommikul ei lausunud Rööt eile öhtuse könne ülle mitte sönnakest, olli agga Anna wasto ni immewäärt mahhe ja maggus, et Anna wäggisi arro sai, kuida jut sellega weel ammogi otsas ep olleks. Ka kenna peioke polnud ennam näddal otsa Sutleppal nähhä, jooksis agga sedda saggedam linna, kust ta möndasuggo sönnumed taggasi töi.

                       VI.

Kuida Punnaparti kässi Wennemaal ja Kirja-Tiitso kässi kosjal käisid.

  Ahnus aiab auko! – Üks kuldne sönna, mis mitte ükspäinis Ojamöldre – ka mönne surema mehhe, isseärranis agga Punnaparti kohta tössi olli. Prantsusse auahne keiser olli omma wäehulgaga wimaks Moskwa linna jöudnud ja arwas nüüd önnega kous ollewad. Pentsakas näitas kül ollewad, et uhkel wöeral kegi wasto ei tulnud, agga

- 48 -

kes teab? – neil polnud ehk praego mitte aega! Ta otas ja otas – kui agga ikka weel innimesse hinge nähha polnud, hakkasid Prantsussed ommeti pead köngutama. Wimaks wötsid nöuks, ka ilma pallumatta sisse astuda. Kui agga nüüd rüggemendid korda möda uhkel kombel Wenne pealinna sisse köndisid ning igga kümne sammo järrele körwale watasid: kas Wennelassed ka kummardaks ja Prantsusst nähhes pakko panneks – siis said immekspannes arro, et Moskwa lin – tühhi olli, ni tühhi, et Prantsussed ükspäinis linna rahwas ollid! Paljo ei jänud neil agga aega, selle immeasja ülle järrelmöttelda. Sest waewalt ollid soldatid linna tühja lossides ja honedes korterit wötnud, seal kuuldi, essiti tassa, siis ikka waljumalt ja waljumalt sedda hirmsat sönna: “Moskwa pölleb!” – Emalt piddas iggaüks sedda tühjaks juttuks; sures linnades sünnib jo tullekahjo igga pääw ja saab nisamma pea jälle kustutud. Kui agga siin üks uhke hone nago isseennesest pöllema löi, seal teine, siin kolmas ja neljas, ikka hakkatajaid nähhä polnud, künni keik lin üksainus tullemerri olli – seal said kohkund Prantsussed arro, et tulle assutajad – Wennelassed ollid, kes wöerale üht soja sauna walmistada tahtsid! Omma körgeks ja kalliks petud pealinna olli Wennerahwas pöllema pistnud, et waenlane temma sees otsa leiaks! Mis wöis Punnapart tehha, kui keige wäega ses sures Janitulles otsa ei tahtnud leida, kui – tahta ehk tahtmatta – koio pole pöörda! – Nüüd agga tulli pöggenejatele üks waenlane kaela peale, kelle wasto möek egga püs ei awwi-

- 49 -

tanud – Wenne külm! Nago olleks talwe, aastal 1812, teadnud, et temmal üks wöeras sata olli, töi ta üht tuisko ja külma, kennega örnad wäljamalissed koggoni öppind ep olnud. Senna jure tulli weel, et toit ja moon tulles ülleannetumalt raisatud sanud – Moskwas piddi jo keik küllalt ollema! ja nüüd olli penike peus! Külmast ja näljast jöutumad langesid Prantsussed kümne kaupa tee äre mahha, kus lumme tuisk neid pea walge, katte alla mattis. Seal ei holind suggulane suggulassest, tuima silmaga näggi tuttaw tutwat tee äre mahha langewad, – ühhe leiwatükki ehk hobbose köndi pärrast löi wend wenda ja söbber söbra ilma armuta mahha! Nälg, külm ja kassakad teggid uhkest Prantsusse wäest paljad innimesse koggud, kennest waewalt mönni sadda wimaks Wenne piri kätte said.

Ja Punnapart isse, kelle auahnus neid tuhhandid surma olli aianud? Jo ta omma wäega nüüd ka hädda ja willetsust kannatas? –

Walle puhhas! Ühhe kerge Wenne sani peal pöggenes Punnapart ülle piri omma male! Ellago eht surrego soldatid, mis se temmale teggi, kel neid koddo weel küllalt olli?! –

– Pörame nüüd jälle Männiko küllasse taggasi, kus need sönnumed paljo räkida ja möttelda andsid, ning igga öige Eesti südda waenlasse pöggenemisse ülle römustas.

Ühhel hommikul istus Anna üksi toas ja wokkirattas wurras, ning penikse lönga sisse kedras tüttarlaps mönda ohkamist Jakobi pärrast, kes kaugel Wennemaal hawatud ehk koggoni surnud wöis olla

4

- 50 -

– seal läks tassakeste toauks lahti, üks punnane pea, röuge märka täis, paistis tuppa, pea järrele tulli kehha ja Kirja-Tiits keiges ommas auus ja illus seisis Anna silma ees.

Mehhikse essiminne küssiminne olli Röda järrele, ehk ta kül wannamori isse eest ärra olli saatnud, et Annaga kord nelja silma al wöiks räkida. Ojamöldre haljad rublad ei läinud tal ööd kui päwa melest ärra.

Nago ta ikka häbbematta olli, wöttis Kirja-Tiits toli ja istus Anna körwa wokki ette mahha. Anna töusis waggusi ülles, wöttis wokki ja istus kutsumatta wöerast emale ahjo pengi peale mahha.

“Kas muud middagi?” küssis Kirja-Tiits, “sedda wöin ma ka” – lükkas istme emale ja olli seddamaid jälle Anna körwas. Nüüd olli peaassi, kenna ja karske neidu melitada ja sedda näitis ka wörrokael pöhjast pöhjani möistwad, sest “linnoke”, “lilleke”, “armsam öis” – jooksid Kirja-Tiitso mokka ülle, nago wessi ülle weskeratta. Kui wimaks lobbisejale hing kinni jäi ja aewastus peale tulli, ütles Anna waggusi omma lönga kedrades: “Ikka peale, kui se teile nalja teeb! Ma ei panne suremalt pahhaks, sest – ühhest körwast sisse, teisest wälja!”

Se olli Kirja-Tiitsul nago pange täis külma wet pärrast saunast tullemist: ta arwas jubba lönga otsa kätte sawad ja nüüd polnud ta weel kuigi kaugel. Kui ta alles ühhe teise nöu ülle järrele mötles, juhtus önnetusseks, et Anna löng poli peal katki läks.

Sedda näggema ja hobilt wokki kedraja eest

- 51 -

ärratöstma, olli Kirja-Tiitsul üks tö. – Immekspannes watas Anna häbbematta otsa.

“Mis se jälle peab tähhendama?” küssis ta pahha melega. – “Igga töle omma palk!” hüdis Kirja-Tiits ja töstis wokki körgesse. “Arwad sa, et ma wokki ilma hinnata kätte annan? Ei kullake! Agga et se essimenne kord on, ollen ma ühhe muissoga rahhul –” nende sönnadega astus ta Annale sammo kaks liggimale.

Nüüd olli agga Anna kannatus löppend. Ühhejonega olli wokki jälle kedraja käes, ja kui Kirja-Tiits palka isse wötta tahtis, lendas wöimeto kossia Anna jöudsa käe läbbi wasto ust et uks praggises. Sel silmapilgul astus Rööt tuppa........

Agga tulle Jummal appi! Olli Anna esmalt wihma käe, siis sattus ta nüüd räästa alla! Keige mailma söimo ja wande nimmed sai “narrokael, kedda temma Rööt, puhtast hallastussest maiasse wötnud”, – kuulda; sest et Kirja-Tiitso kosjaluggu mitte liig tullus ep olnud, olli selgeste nähha. Paljo ei pudund, siis olleks heasüddamega kassoemma Annat kätte ja jalgega tallanud. Kohkund tüttarlaps olli ridekirsto ja wode jallutse wahhel pelgoasset leidnud, ning töotas omma süddame ahhastusses keik külla kokko karjuda, kui tedda rahhul ei jäeta.

Ühhe naese jures, nago Sutleppa Rööt, ei awwitand sähhardune ähwardus middagi: ta ärritas tedda agga weel ennam. Kawwal peioke pöris agga korraga asja ümber ja karruse sisse pole. – Omma kosja louga ei tahtnud ta kärra tehha, sest ta teadis peast ärra, et keik Männiko külla Anna

- 52 -

pool seisaks. – “Tassa, tassa, kallis wadder –” waigistas ta kissendajat Röta – “aega möda asjad käiwad! Üks nöuab üht wisi, teine teist – kui minna mailma ei tunne, siis ei tunne tedda kegi! Meil polle jo sellega rutto. Home on ka weel üks pääw, ja ehk neitsikessele tulleb sennamale möistus taggasi. Rummala weskepoisi nöudminne on tale wägga lihha ja luusse kaswanud ja kergemelelik peab ennast jubba weskeperrenaeseks. Agga – ütles ta ennast Anna pole pöördes – “agga ma ütlen sule: sähhärdused mötted jätta Jummala nimmel mahha! Minna tean, kui körges need waljad rippuwad ja sinno tullewat äiatati tunnen ma seest ja wäljaspiddi – weel tännapäwani kahhetseb ta silmad peast, et ta sind mullo piitsawarrega wälja ei aianud. Sepärrast wötta mötted kokko, mo kaunike, ja ärra puhhu tuult taewa pole! Kuida ööldud, tuld meil just tagga ep olle, ja Mardipäwani wöin ma ikka weel kannatada – Agga siis ka mitte silmapilk kauem! Minno pärrast aia siis omma kiuso eddasi, sada Jakobit, temma wannemid, sind ennast ja Röta hädda ja willetsusse sisse; siis tahhan agga minna se eest hoolt kanda, et üksigi koer ennam leiwatükki so käest ei wötta! Kas kuled?”

“Parras, parras!” assitas wannamoor. “Mardipäwani weel, siis agga kassigo ta mo silmist!”

Waene Anna tahtis häbbi pärrast ma alla puggeda, agga – aeg annab head nöu, ja Mardipäwani wöis paljo teiseks minna.

Ja nenda olli ka. Taewa tadi sönna: küllalt! olli Punnapartile pitkema riipso läbbi rehnuti tei-

- 53 -

nud, kui ta esmalt arwas. Kui Eüropa würstid ja rahwad weel näggid, et selle ülleannetuma ülle ka wöitu wöis sada, mötlesid nad: mis m’e weel otame? ja töstsid nago orras pärrast wihma pead üllesse. Preisi kunningas ja meie armsa Keisri Herra önnis onno – Jummal kergitago temma mulda! – tullid keige esmalt kokko; nende ümber koggusid keik teised Eüropa würstid ja kunningad. Rüggimendid, söahulgad rodusid iggast otsast ja nurgast kokko, kesset Saksama süddames Prantsusse ülleannetust ja uhkust nuhtlema. – Lisa suust sai Ojamölder kuulda, et Wenne wäehulkas ka Jakob Saksamale köndinud.....

Kenna on temma mehhikest kuulda kül, agga mailma kartus ja lotus ei annud ta Ojamöldrele sekord aega, omma önnetusse ja mele haigusse peale möttelda. Ka Kirja-Tiits laskis Mardipäwa waggusi möda minna – ta wöis wist kahtlane olla, ses kirjus aias ommale maiapiddamist assutada.

Kui Sutleppa Rööt kord sest peatükkist könnet teggi, ütles punnapea: “Anna ei jookse käest ärra, ja – aeg annab head nöu.”

Nenda olli siis waesel lapsel “kaunist kossiast” rahho ja sedda julgem wöis ta omma lotust Issanda peale panna.

                       VII

Taewa tadi nuhtlusse wits.

Ja jälle läksid näddalad ja kuud möda, ja ikka liggimale jöudis se silmapilk, kus Eüropama

- 54 -

söahulgad Punnapartile allandust piddid öppetama. Agga kesset wöidolotust ja wöidorömo tulli rahwa ülle üks uus waenlane, üks waenlane, kelle wasto luk egga müür, riiw egga möek awwitand! Lahhengi paigad ja söapiddalid ollid temma koddo, ja temma nimme, – kolera ehk katk.

Se kolle söa saatja, kelle ohk jubba surma ja ahhastust töi, töstis nüüd omma kahwatand, innetumat pead, ja pärris omma ossa ses mailma tüllis. Paasto kuul 1813 tulli hirmus küllalinne ka Männiko küllasse ja wöttis essimest korterit – Ojaweskel!

Sullane Hans hakkas peawallo ja külma kaebama. Ehk Lisal kül warsi soe öllut käe pärrast olli, läks haigus tund tunnilt raskemaks, ja kui teisel päwal tohter linnast todi, ütles ta többe – katko ollewad.

Ojamölder olleks isseennese nahhast wälja hüppanud! Sedda önnetust olla tal weel tarwis! Hans olla ta parram kässi, ja polnud wiimsel aial pöllotöga ülle künka sadud, siis nähta nüüd luggo weskega nisamma minnewad! Ja peaassi: kui pea wöis haigus ta ennese külge hakkata, mis siis?

Waewalt olli sepärrast tohter läinud, siis ütles Andres perrenaesele: “Emma, önnetus on kord sündinud, agga ärra te tedda Jummala pärrast omma elledussega hullemaks! Hans peab maiast wälja minnema, ja sedda silmapilk! Hea sönna eest wöttab tedda Karja-Marri ka, ja minno teada on ta hea ja wisakas naesterahwas.”

“Parrem ikka, kui sinna”, hüdis Lisa, “kes sa jälle uut patto omma peale tikkud wötma! Wui Andres! Häbbene ommad silmad peast, et sa waese

- 55 - 

sullasele, kes sinno tenistusses wannaks ja tuimaks on läinud, nüüd haigeasset ei tahha anda! Agga – se ei lähhä sinnule kordagi, ja ma ütlen sule: Hans jääb meie jure! Sul on muidogi ennese eest wastata küllalt! – Leno, Leno!” ... hüdis ta ülle ukse, “jookse ommeti rutto Känna eide jure ja ütle, ma lassen palluda, hea makso eest Hanso jures walwada.” Ja Andresse pole pöördes lissas ta jure: “Känna eit möistab sedda parrem kui minna ja sinna, ja temma plaastre sönnad pühhast kirjast kossutawad tihti ennam, kui keik tohtre kibbedad ja maggusad rohhud.”

“Naeste lorri! Puhhas naeste lorri ja muud middagi,” pahhandas Ojamölder. “Tean ammo, kuida loud siin lähwad: üks tahhab parrem käele, teine jälle pahhemale, et igga “öige” mehhele pea hakkab ümber käima.

Lisa läks omma töle ja laskis “öiget” meest urriseda. – Tükki aia pärrast tulli Leno taggasi: Känna eit olla isse sojas többes haige.

Lisa jäi nattuke kohkuma ja näitas järrelmötlewad, mis nüüd heas nöuks?

“Eks wötta ommeti Karja-Marrit,” ütles Andres jälle, kes ikka kartis, et Lisal ommal mönni wöeriti mötte tulleks. “Sedda nattukest, mis Hansul tarwis, möistab temma ka.”

“Ei,” wastas Lisa, “esmalt on Karja-Marri holeto, teiseks kurt ja kolmandaks aiaks ta keik külla lorri täis. Küllap leian pärrast nöu, ja sennamale walwan ma isse Hanso jures.

Ojamöldrel kukkus ehmatusse pärrast su pärrani, agga senni kui ta alles parrajat wastust otsis, olli

- 56 -

Lisa jubba ülle öue saunas, kus Hans raske haigussega wöitles.

Ühheksa ööd ja päwa istus Lisa ilma hirmota omma samariti tö jures, agga ikka ei käi Jummala tahtminne meie tahtmissaga kokko. Többi töusis ja töusis, ning kümnemal ösel olli Hans surnud.

Kui ta waiksel pühhapäwal pärrast löunat mahha olli maetud, pallus Lisa omma meest, tedda linna sata, sedda teist tallitama. Iggal teisel aial olleks Andres raggand ja wasto törkand, agga tänna olli surma mötte ka temma süddame külge kopputanud; sepärrast wastas ta: “Söida, emma, söida, millal minna sind keelsin?”

Nenda istus siis ennelöunat Lisa wankre peale, päilinne wöttis piitsa kätte, hüdis: “Possol!” ja wanger läks eddasi, et te tolmas.

Linnas töttas Lisa omma asju toimetama: immelik rut näitas tedda taggaaiawad ja ta töttas pea jälle koio pole. Ilm läks ka warrese karwaliseks ja wihma jooksis nago oa warrest mahha. Üks külmawärrin teise järrele käis Lisa kehha ülle ja pea hakkas tal kangeste wallutama.

Ojamölder wöttis perrenaest lahkemalt wasto, kui muido. Kui ta Lisa punnatawat näggo näggi, ütles perrenaene, se tulla wist ruttosest söidust.

“Sa olled haige, ärra salga –” ütles wannamees maggama minnes, ja waewalt olli Lisa wodi heitnud, seal hakkasid ta hambad ka külma wärrinal löggisema.

“Säh, seal ta on! Oh sa minno Issand ja Jummal!” hüdis Ojamölder, ja tikkus rutto jälle wodist wälja riete sisse. Ja et se temma wiis

- 57 -

olli, ka siis weel kibbe ning torrakas olli, kui ta ka hea melega helde ja tassane olleks olnud, lissas ta jure: Hans olleks Karja-Marri jures ka wöinud surra, ja sinna ommeti terweks jänud.”

“Mis Jummal teeb on hästi keik –” wärrisesid Lisa sinnised mokkad, ja minnestades langes ta asseme peale.

Keige wäega langes többi waese naese peale, kenne kehha walwamisse ja murrega jubba ammo jöutumaks olli läinud. Saggedaste ollid mitto innimest tarwis, jamsesiad haiged wodis kinnipiddada.

Üks waene, willets aeg tulli nüüd Ojamöldrile, üks aeg, kenne hädda ja koorm tedda werrehiggini surrus ja wautas. Ojaperres, kuis muido weske lapperdaminne ja innimeste heäled köllasid, olli nüüd keik waikne nago kirrikoaedas. Kaugelt ja liggidalt läksid weskelissed omma terradega teise küllasse, – weskerattas seisis ja rahholikkult teggid weske ämbrikkud temma kasti sisse omma wörgud.

Sui külli tulli kätte, agga tahta ehk tahtmatta jäi tännude surem ossa pöldo kessaks: tö teggiaist olli pudus. Tohter olli üttelnud et Ojaweskel katk olla, ja sullased, ümmardajad puggesid pakko. Kas nemmad peada teiste sü eest kannatama? – Nago innimesse koggo, löppend ja kahwatand, köndis praego weel ni jöudus Ojamölder üksi aino tühjas maias ja kolledas weskes.

Jah töeste, need ollid willetsusse ja ahhastusse päwad! Ja keige wäljaspiddise hädda körwas hakkas nüüd, esmalt tassa, siis waljumalt ja waljumalt, üks heäl süddame pöhjast hüüdma – üks heäl, mis pääw päwalt waljumaks läks

- 58 -

ja wannamehhele kohtu passun näitas ollewad, tale körwa hüdis: se on so patto ja üllekohto palk!

 Ja nago naero ning pilkamisse warral läksid ka lahked kuiud ta silmist möda: rahho, terwis, ön ja armastus omma naese, Jakobi ja – Annaga! – “Keik on otsas!” hüdis ta süddame walloga, “Lisa surreb, Jakobit laskwad nad mahha ja Anna – wihkab ehk wannub mind koggoni!”

Kui ta nüüd olleks mitto sündind asja taggasi wöind wötta! Kui koggoni teiseks olleks ello Ojaweskel piddand minnema! Sähhärdused mötted närrisid ja waewasid Andrest, et ta ööd ja päwa rahho ei leidnud, ja ühhes näddalas wannemaks läks, kui muido aastas.

Muidogi ep olnud se seespiddine ahhastus Ojamöldre wanna kehhale koggoni tullus, ja kui tohter pari päwa pärrast jälle tulli, ei pannud ta suremalt immeks, ka Andrest wodis maas leidwad!

Jummala wesked jahwatawad pitkalt – agga penikselt!

VIII

Üks tru südda.

Mis mitto ikka weel uskuda ei tahtnud, – ta ei sündinud jo koggoni nende tahtmissega ühte – se sai nüüd kohto polest kulutud: Männiko küllas olli katk wäljas!

Öigusse pärrast piddi se tähhendama: Ojaweskel, sest külla rahwa terwis olli tännude kindlam kui enne ial. Need Männiko külla targad eided ja solapuhhujad, kes rohto kaswama ja ämbrikud

- 59 - 

kolme wersta pealt köhhama kuulsid, – need arwasid sepärrast ka: sekord olla liig kartus üsna üllearro; tännawo tahta taewa taat agga üllekohhut nuhhelda, ja koolmeistre Anna pärrast olla Ojamölder sedda saddawörra teninud.

Parrako wanna tuttaw mailma luggo: teiste ülle möistame kohhut, kui ei saaks taewa Issa üksi ennam läbbi ja meie peaks tedda heast süddamest aitma – teiste silmas näeme pinda ja palki ommas silmas ei panne me’ mitte tähhele. Luggo on, wannast sadik nenda olnud ning saab seks jäma – ja se on kurw kül.

Kas Männiko külla öiged innimessed öigust said? Sekord ei selletand taewa taat neid teiste seast, sest weel selsammal öhtul hakkas többi just teises küllaotsas, köndis tannawast üllesse ja alla ning wöttis mönda kasa, kes sedda eile ei arwand.

Nende seas, kes sörmega Ojaweskele näitasid, olli, teäda muidogi, Kirja-Tiits essimenne reas. Selsammal päwal weel juttustas ta Sutleppal surelt ja laialt, kui waene luggo weskel olla.

“Panne tähhele, wadder”, ütles nurjato Röda wasto, “sekord kippub wanna ihnussele ots kätte! Parras, parras! Kuida sa asset teed, nenda sa und nääd. Iggaüks ta järrele ei nutta, ja minna koggoni.

Kui süggawast süddame pöhjast need sönnad agga tullid, jägo ütlematta, sest pruut ja kasarahha ei läinud weel tännini ta punnasest peast, ja Andresse “ots” olleks keik tuulde pillanud. –

Üks südda agga olli Männiko küllas, kennele Trimmo perre önnetus suurt murret ja süddame

- 60 -

wallo teggi, ja se olli – Anna! Kus ta ka käis ja seisis, ikka köllasid rahwa suust kuuldud sönnumed ta körwas, ja süggaw hallemeel unnustud ja laimatud haigedega täitis ta süddat. Ta mötles ja arwas, kahhatses ja murretses, ja ikka selgemaks läks ta süddames se nöu: keik kiuso, häbbi, wihha ja waeno unnustada, weskele töttata ja mailmast mahhajäetud Ojaperrele nöu ja töga abbi sata, Issanda sönna järrele, armastage omma wihhamehhi ja tehke head neile, kes teid wihkawad!

Ükskord kindel nöu petud, ei wibind Anna tedda töeks tehha. Ühhel kennal Jürriku hommikul, ni warra, et anned alles palja jallu käisid, astus Anna Jummala nimmel omma raske te peale. Rahwa küssimisse eest tagganeda, läks ta ülle Sutleppa heinama.

Küllas olli weel keik waikne ja rahholik: tänna olli jo pühhapääw, ja iggaüks maggas kauem kui muido. Löoke agga olli jubba üllewel ning öiskas omma hommiko laulo taewa pole, ja erne pöllul wöttis üks tui perre prukosti.

Ikka körgemale töusis päike, armsaste lehkasid wainud ja asad, iggal pool ärkasid linnud ülles, rapputasid kaste tilgad sulge pealt, ja wötsid noort hommikut römolauloga wasto. Lille öiedes kummisesid messilased ja igga oksa ning lehhe, rohho ja pösa külges läikisid arroto kastetilgad – nago Loja auuks wallatud kallid pärlid.

Anna näggi, kulis ja tundis keik, ja Issanda lodus pühhapäwa ehtes tulletas temmale Sedda mele, kes keik ni armsaste ja kauniste on teinud. Nisugguses möttes olli ta tük maad eddasi jöudnud,

- 63 -

ja keik muud unnustand: seal löi emalt Ojaweske ta silma, ja äkkiste piddas Anna sammo kinni. – Weel ükskord, ni liggidal, läks ta meel kahtlaseks.

Üks aasta, üks ümmargune aasta olli möda sest silmapilgust sadik, kus Anna nuttopäwad hakkanud ollid. Mönni sam eddasi, ses tee körwses maias ellas ja – kannatas se, kes temma ello önne ja römo püdis rikkuda. Weske isse kül seisis ja puhkas nüüd, kas ka waen ja wihha süddames järrele annud – kes wöis sedda teada? Pühhade laupääw keige omma pinaga, willetsa päwa ja kurwa, silmaweest rikka ödega töusis Anna silma ette, ja kes teab, mis minna, ehk sinna, armas luggeja, Anna assemel olleksime teinud.

Agga kes koolmeistre Annat nödra süddamega tüttarlapse eest ostis, se laskis täieste märgist möda. Jakobi ja temma kannatlikko emma koggud astusid ta silma ette. – Süddand rindo wöttes astus ta ruttu eddasi ja seisis pea Ojaweske howis, kus kanna ja annede hulk tale karjatades wasto jooksis.

Kuida koggoni teistwisi olli siin tänna keik, kui minnewa aasta selle aiaga! Howis ja lautas, tona täis kärra ja mürra, olli keik lagge ja tühhi. Kaewo win näitas kurwalt taewa pole, kui tahhaks ta sellesinnatsele kaebada, et innimessed tedda unnustanud. Anna wiskas siblia hulgale laudilt peo täis terri ette, siis astus ta tuppa.

Kökis leidis ta ainsat maiapiddajat, altsauna eite, kolde ees – maggawad. Kolm näddalat olli wannake ööd kui päwa Lisa wode ees walwanud, tänna sai wässimus wöito. Anna jättis tedda puhkama ja läks ette tuppa.

- 62 -

Südda tuksudes ja hinge kinni piddades astus ta kikkiwarwal perrenaese sängi äre, kedda ta jampsides ning seggasel silmil otas leida. Agga – ta öerus silmi – kas se silmamoondaminne olli? Kanges higgis, agga rahhulikkult hingades maggas Lisa maggust ja süggawat und!

Mis Anna immeteuks piddas, sai tal pärrast selgemaks. Minnewal ösel olli haigus järrelannud ja perrenaene jälle parrandusse järjel. Jummala armo ning heldust kites istus Anna wodi jallutses ja watas üksisilmi armsa maggaja peale. Tük aega läks möda ja küllas hakkasid kirrikokellad hüüdma.

Seal ligutas haige ennast, ärkas ülles ja watas immekspannes ümberringi, kui innimenne, kes pitka ja hirmust und näggi. Nüüd langesid ta silmad Anna peale, – ja kui luggeja arwab, et ta, tedda siin nähhes, immelelles, siis on ta wöereti tee peal. Lahkeste pakkus ta Annale kahwatand kät ja ütles nödra healega.

“Jummal önnistago so tullemist: ma teadsin kül, et Jakobil öigus olli!”

Nüüd pallus Lisa pissut süa, ja nago nool olli Anna toast wäljas. Kögi ukses tulli tal sauna eit wasto ja kippus kohkudes pölwili kukkuma – enne olleks ta wiimse päwa tullemist otanud, kui koolmeistre Annat Ojaweskel! Agga temma sarnaste wisil kawwal ka, näggi ta Anna sees jubba tullewat perrenaest, kellele ta öige mokka möda arwas räkiwad, kui Ojamöldret söimas ja kirrus. Se olli nüüd keige pahhem wiis, Anna söbraks sada, ja kui ta sest arro sai, piddas ta targal wisil suud.

Lisa söi paar lussikat soja suppi, siis jäi ta

- 63 -

ueste maggama. Nüüd sai Anna aega, omma samariti tööd ka Andresse wasto hakkata. Sellega olli parrako willets luggo. Ojamöldre wasto olli többi waljum ja kangem, kui kegi mu wasto; selle körwa tulli weel seespiddine wallo, se us mis ei surre ja se tulli, mis ei kustu. Kui saggedaste ollid jamsia wannamehhel Anna ja Jakobi nimmed suus, kui kibbedaste kaebas ta isse ennese ülle neis pitkas ödes, kus hukkamöistja süddame tunnistus und ta silma tulla ei lubbanud! Se narris ja pinas tedda, ning kautas ta wähhä ellowöimust, ja 64 aastat selja peal ep olnud tal ka mitte toeks! Tohter, kes ükskord näddalas 7 wersta pealt senna söitis, rapputas iggakord ennam pead, suggas körwast ja – ei üttelnud middagi. – Sedda keik kulis Anna jutto armastaja sauna eide käest.

Kui Anna argsel sammul kambri ja Andresse wodi äre astus, leidis ta tedda pitkali, käed ristis, silmad kinni, ja surma karwa mokkade wahhelt tungisid mönned seggased sönnad. Annal olli, kui peaks Ojamölder praego omma wiimse jöuga ülles kargama ja wihha ning wannet ta peale hüüdma. Agga keik jäi wait – wait nago muldas, – wodi sambas tiksus üks üksik pukoi.

Waene laps pühkis käega ülle silmi, kui tahhaks ta keik pahhad mötted unnustada, siis hakkas ta tööle – siin olli tallitada küllalt.

Ta kloppis Ojamöldre willetsat asset ülles, seadis peapadja körgemale ja kattis haiget kinni. Wannamehhe rammoto kehha olli nago wäeti laps Anna kätte wahhel, tal polnud jöudo silmagi lahti tehha. Kui soe uest ta sonedest läbbi läks, otsis

- 64 -

ta kässi heldet awwitajat, ja langes tännades Anna pea peale, kes wode ees pölwili maas olli.

Ürikse aia pärrast töusis Anna ülles, teggi akna lahti et kewwade öhk umbse kambri jöuaks ja hakkas siis tubba harrima, mis ka mitto näddalt ennam polnud sündinud.

Korraga karjus Ojamölder ta selja tagga: “Pettis, hulgus, kassi mo silmist! Anna mo warrastud laps taggasi!” Kohkudes pöris Anna ümber: wodis istus Andres, käed russikas, seggasel silmil ja waht suus. Ikka waljumalt hakkas ta jampsima, körgemale töusis wihha – Kirja-Tiitso peale, kuida Anna nüüd moistis – ta wiimne jöud püdis ses wöitlemisses löppeda. – Seal astus Anna haigewode are, panni kät ta pallawa pea peale ja katsus helde sönnadega tedda waigistada. Ja kui ta räkis ja trööstis, tagganesid mustad kuiud Ojamöldre silma eest, ta jäi aega möda waiksemaks. Silmad kinni, langes ta surnuks nörk assemele taggasi, ja ta kahwatand mokkad nimmetasid tassa Jakobi ja Anna nimmed! Temma süddames agga teggi Jummala Waim tööd, ning aias köwwa kaljo wet andma ja kuiwa keppi haljendama.

Kahte haiget walwades romasid Annal päwad möda – iggawalt ja kurwalt. Jakobist ep olnud sönnumid tulnud, sest sadik kui ta wäljamale läinud – ellas ta wöi olli ta surnud, sedda teadis ükspäinis Jummal! Paljo rägiti ühhest surest lahhengist, kus ka Wenne wäed Punnaparti wasto söitlenud – kas Jakob ka nende seas olnud, ei teadnud kegi üttelda. – Tihti, kus Anna üksi olli, jooksis pallaw silma wessi, ja monni sallaja öhka-

- 65 -

minne töusis süddame pöhjast ülles. Agga Anna olli kange palwes ja kindel uskus, ning taewa Issa tootussed kinnitasid neid ikka uest uskus, armastusses ja lotusses.

Kui ma ütlen: neid, siis ärgo pango wadder immeks, mul on siiski öigus. Üks helle täht läi kis jo ikka Anna pilwse ja pimmeda taewa külges: Lisa terwis läks pääw päwalt tuggewamaks ja kaks armastajat süddant könnelestd nüüd sest, mis neil mailmas keige kallim olli.

Ojamölder kül jöudis pääw päwalt hauale liggimale – sedda wöis igga laps nähhä. Wahhel jampsides, wahhel kaebades ja isse ennast hukka möistes, kaddus ta wiimne jöud ärra. Agga midda nörgemaks ta kehha läks, sedda ellawamaks läks ta waim ja taewa Issa kündis ja küllis ta hinge pöldo, kui ta tö riistad ka just sidi pehmed ep olnud. Siiski – ka temma südda piddi weel römo ja rahho leidma keik ülle sedda mis ta pallus ja möistis.

Ühhe isseärranis rahhoto ö järrel uinus Andres wasto hommikut maggama. Anna, ta tru ja kannatlik walwaja, astus nattuke öue, rohtaedas pallawat, uimast pead jahhutama. – Seal löi läbbi waikset hommikut hobbose kabbin ta körwa ja emalt köllasid innimeste heäled. Ta kulatas – korraga wälkas üks mötte ta peas ja aias süddame kangest tuksuma: kui se müddin lahhengi sönnumega kokko lähhaks?” Nago wälk jooksis Anna tuppa, treppist ülles pöningale, kust läbbi lugi keik maanteed kaugelt wöis ärranähha.

Ja mis Anna näggi? Mis se olli, mis An-

5

- 66 -

nale hinge kinni panni ja palled kumama aias? – Soldatid! Ni kaugele kui ta terraw silm ullatas, ei selletanud ta muud middagi kui soldatid! Rüggiment rüggimendi peale köndis linna pole, – üks ossa Wenne wäggi, mis wöeralt maalt koio tulli. Haljad söariistad läikisid päwa paistes ja römus könne ja kölla tungis ta körwa.

Esmalt tahtis Anna alla jooksta, sedda sönnumed ka teistele kulutama, agga – südda ei lubbanud! Nago kinni naelatud seisis ta lugi äres ja watas mahha. Ja rüggiment rüggimendi peale tulli ja kaddus maantee peal, – üks otsata ridda, wannad ja nored, ratsaning jalla-mehhed, ikka weel ei tahha ridda löppeda. Agga ni terrawalt kui Anna ka watab, ni sure holega, kui ta silm igga rodo läbbi otsib – Jakobit ta ei leia!

Al on Annat tarwis, ta teab et tedda otsitakse, – ta silmad hakkawad wallutama, agga ta ei liguta paigast – holikamalt agga lendab ta silm otsata söahulga läbbi.

Nüüd – metsa äres lähwad read arwemaks, ots jöuab kätte – wiimsed tullewad ette – Jakob ei olle nende seas!

Nago noapiste lähhab otsata wallo Anna süddame läbbi – – seal töuseb kaugelt uus kohhin. Jälle läikiwad söariistad ning uus lotus töuseb Anna süddamesse – wanger wankre peale, mitto sadda, tullewad liggimale.

Nüüd selletawad wässind silmad söitjaid: oh sedda nimmeta wallo ja hädda! Mis ta nüüd näeb – kolkund näod, aukus silmad, werrised hawad – on söa hirmus palk ja maks! Ja kui

- 67 -

ta weel hallastes, lökkendawa süddamega pitka haigeridda möda näeb minnewad, jöuab wiimne wanger kätte, peab kinni ja pörab weske pole sisse ja Anna silm langeb hawatud, kahwatand – Jakobi peale!

Üks karjataminne, ni walju et maia köllas, tungis Anna suust, – siis lendas ta ennam kui ta jooksis üllewelt mahha, ja wie minnuti pärrast olli Jakob ta kätte al wodis, ning armastaja emma ning prudi palwed töusid temma eest taewa pole.

Ja taewa Issa körw olli lahti kuulmas. Jakobi hawad said Anna ning Lisa murre al pea parremaks ja näddala päwades aias ta, kui ka nöddralt ja waewalt, jälle wodist üllesse. Prudi silmad hiilgasid sedda nähhes.

                       IX

Wanna on mödas – wata, keik on ueks läinud.

Ojamöldre surmawode äres leiame keik omma söbrad ligutud süddamega kous, sest haud leppitab üllekohhut ja surm annab andeks.

Andresse hing on lahkumas, agga haua äres weel on Jummal ta silmad lahti teind, et ta nähha saaks keik önne, mis ta ni kaua pölganud. Käed ristis seiswad ta ommaksed ta ümber ja igga silmapilk kartwad nad nuttes wimast öhkamist kuulda.

Agga weel ükskord teeb surreja sure waewaga silmad lahti. Önnistades langeb ta silm Anna ja Jakobi peale: “Jummal önnistago teid, ja sind, kallis Lisa, –” likuwad ta walged uled, – siis kannab surma ingel ta hinge iggawesse honede pole!

- 68 -

Üks süddamelik “Issa meie” lähhäb tedda naese ja laste suust önsa tee peale saatma.

Üks aasta pärrast sedda ollid Ojaweskel röömsad, agga weiksed pulmad. Kui noorpaar kirrikust tulli, ütles Jakob, omma Annale kät pakkudes ja lahkeste ta silma wadates: “Eks polle tössi, kallis Anna, kes silmawees külwawad, peawad römoga leikama?” – Anna agga wastas, käed risti pannes, ligutud süddamega:

“Mo kohhus polle seäda,

Need asjad ilma peal,

Kül Jummalal on teada,

Mis tassuks tulleb teal.”

“Amen!” ütles Lisa ja panni önnistades käed laste peade peale.

Kaua weel ellasid Jakob ja Anna Ojaweskel, omma emmat auustades, omma lapsi Jummala kartusses kaswatades, ja kirja sönna: tehke head neile, kes teid taggakiusawad. – Sutleppa Röda ja Kirja-Tiitso wasto täites. – “Tössi jah, mis nendega siis sai?” – “Eks kuida tö, nenda palk. Ühhe rio jures, kus punnapea omma wanna modi kaks wenda kokko kihhutas, ollid möllemad ni möistlikkud, ärraleppima, said agga siis nurjatuma kätte ja rokisid tedda ni korra möda, et elloaega luud liikmed ennam terweks ei sanud. – Temma ja Rööt, kellele ka pea oksjoon tehti, ellasid nüüd andidest mis kül sallaja sündisid, kennest agga keik külla Anna auuks ja kitusseks könneles. – Peaksid keik Annad ja nende öed nenda teggema, siis olleksid asjad head. Ja sellega on meie jut se kord otsas.