Õie-kuu

ja

külm elu maanteel.

Tartus, 1873.

Trükkitud ja müüa H. Laakmanni juures

Õie-kuu

Luuletanud J. C.

Esimene pärg

Tartus 1873.

Trükkitud H. Laakmanni juures.

Zensuri poolest lubatud. – Rigas 29. Mail 1873.

Sisu.

Lehek.

Elu ringjooks .......................................... 3

Endla piiga............................................. 15

Järelkaea....................................................... 20

Elu ringjooks.

Öö puhus tormi tuhku –

Ja pilwed pidasiwad röömu püha.

Kuu tähed taewas könd’sid loodut puhku,

Ja mäe süli saatis laente koha

Teel kauge mere ranna poole rändama:

Sääl pani päike palget koidult taewa sörwa

Ja öösed tallitused astusiwad kõrwa.

Lapsukene lahkelt mängis,
Mängis, hõiskas õnne sees.
Ema hoidis, ema sängis,
Uinutas, laul’ kätki ees.

Silm elu nooruses on wait

Ja süda waba waludest.

Weel seisab elu tükkis tulewikuga,

Weel seisab noorus’põlwe koit

Wait hing’mas walu, iludega;

Ei ole minewiku, olewikuga

On kokku loodud nooruselu eha-, ohaga.

Ei lõhk’wa laene kole kohaga

‘Saa hirmutama elu taime.

Oh, õnnis põli elu sees,

Oh, lapse põli, õnnis sa!

Ei õitse rändjal kaugel ees

Sa ilus enam armuga; –

Kui jalga kuni ilma otsa kannaksim’

Ja südant pääste-palgaks annaksim’,

Ei sind ei leia, ilus elu iga.

Ei noorelt süda tunne ihkamist,

Ei walu elu waewaga.

Ei kadedust, ei wihal wihkamist,

Waid waim on seutud taewaga

Ja süda igal lahtilt lööb.

Sa hingad südamel, kus ilma pääl

On armsam igal hingel hingada,

Sind laulab uinuma üks hääl,

Kell’l kõige kallim kõla on –

See litsub sulle elu nooruses

Üht sõna rindu „emakeel”.

Siin tõsist rahu maitsnud igamees,

Siin ja kord surmas söudew laew

On kalju kindlalt ankru ees.

Lapsukene, ema ilu.
Astub kätkist jalule.
Aed ja õue, metsa wilu
Toowad eha elule.

Nüüd mängi lust ja rõõmu meel
Wiib taime iga sammu pääl,

Tuul, jõe koha linnu keel

Ja päike kaugel pilwe pääl,

Kõik waat’wad saatwad, oodawad

Ja lasta kosul joodawad.

Tee, iga tee on rõõmu käik

Ja iga rada rahu paik.

Muud ‘tunne silm kui mängi maad,

Kui hõiskamist, kui elu hääd,

Kõik mured mullas magawad.

Laps tahab iga linnuga,

Laps iga tuule ohuga

Ja lang’wa laen’te ohuga

Lääks Iendma üle ilma-maa.

On kaitsew käsi, kadunud t’alt ema silm,

Siis lähäks jälle kodule, kus noorus’ ilm.

Siin mängib seltsimeestega,

Ei tunne wahet waestega,

Tal wahet ‘pole loodud weel.

Ka mõttid saadab süda kaugele,

Toob kurbdust, nuttu sagest laugele –

Üks ema hele hõikaw hääl

On mure pilwed pillutan’d.

Siin orus, mäel ja waenu pääl,

Kus isad enne ilutan’d,

Ka leiab lusti lapse meel

Ja laulab luikel lahke keel;

Siit noppib käsi wainu lillekesi

Ja noorus wainul walmib elu mesi.

Silm
waatab lahkelt iga silma
Ja süda surmab salaust,
Ei tunne keha kauget elu külma.
Ei kuule laenetawa mere koha;
Sest noorus, kaitsew kõrge luha,
Kõik warjab waat’ja silmale.

Jalga noore mehe õue
Paneb lapse uju seest
Mäng’ja, soowimiste põue
Kisub kattet kuju eest.

Uus ilm lä’äb waat’ja silmel uuest lahti.

Ei näha laen’telt sihi randa,

Ei luuletatud maada õnnega,

Waid julgest tõstab Iaen’te laele kanda

Ja sõuab saatus’ kõnega.

Lootused kuldsed kõiguwad

Ja paleused ehawad,

Kõik tulewiku pildid hõiguwad

Ja õnne mõtsad kohawad,

Kõik ärkand noorus’ tahte lõkked

Nüüd heles tules walguwad;

Kõik elu raskenduse tõkked

Rutt’ õhu kergeks selguwad.

Nüüd maha jäetaks’ kallis kuldne kodu.
Jalg ruttu kannab kaugele.

Weel mõlgub meele noorus’ lille raduJa pisar paisub laugele.

Weel tagasi üht pilku rändja saadab
Ja kodust mõnda mäletab;
KüI mõnel küsimisel wastust oodab
Ja mõnda meele tuletab, –
Ei ole wastu kostjat kõne häält.
Ka kuu nüüd kuumab kurwemaltJa tähed armsad
arwemalt;
Ei surma kõik see lootjat meelt,
Ei ränd’jat elu-mere pääl, –
Pea kanda tõstab maale teelt,
Uut koitu aimab ilma päält.
Silm näeb siin mõnda kenat kujuJa tunneb mõnda muret ka,

Siin süda tunneb mõnda tuju
Ja ohkab waikselt öödega,
Siin tunneb loodut tutwust silm
Ja sütta astub luule ilm.
Silm neiut wõõrast näinud on,
Kes pilgul pilti rindu pann’d
Ja põues ärkan’d täheken’,
Kes rahu rõhkel eemal’ kann’d.
Silm silmal seisab hulga seas
Ja süda hingaks südamel,Arm õitseb argselt paari peas,

Ka igatsus on õitsewal;
Siin süda tunneb sooja walu
Ja ohkab öösel une näus.
Silm silmab aga õnnist elu
Ja hoiaks ikka kewadista ilu.

8

Ka tee siit luul’jat lahutab
Ja kannab kiirest eemale,
Jäll’ wesi wahel wahutab
Ja süda mõttid sünnitab.
Kül laene lootust kohutab
Ja mure rinda rahutab,
Arm aga usku kinnitab
Ja tulewiku toetab, –
Kui kõnniks kõigest ilmast läbi
Ja läbi kõigest õnne ra’ast,
Ei südamest kau armu idu,Ja tõuseks mööda läinud
a’ast
Weel meele mõni rõõmu pidu,
Usk siiski ootel kindlaks jääb
Ja lootel neiut omaks nääb.
Ei eksita siin elu wilu,
Ei õitswa õiekeste ilu
Kord ärkan’d südant uue elule.

Noorus jäänud selja taha.
Meheks tõusnud merel taim.
Luuletused jäänud maha,
Paleusi püüab aim.

Nüüd tasa aea jälgis astub

Mees. – –

Tal tuttaw neiu kõrwal istub
Ja süda röömsa rahu sees,
Tal tunneb täädus loomu sõna
Ja uuriw waim kõik walgustab.

9

Siin asub rahu maeasse
Ja elu õnne kinnitab.
Kõik noorus lootus.

Püha ootus,

Kes põhjus käsku kinnitab.On tõe täitel
Iangen’d aeasse.

Kas unustud on kodumaa,
Wain lille, oru, metsaga?
Üks meele mõlkuw ainus õn
On aga igal pilgul ees:
Üks maeakene, kelle sees
Kord sündind süda ilmaleJa lille lõhn, kes oru sees

On mängin’d lapses temaga,Kõik
söuawad weel silmale
Ja süda waatab härdas wees,
Kus kõndis noorelt emaga.
Oh kallis sõna, “ema-keel”,
Mis panti rindu kätki sees,
Mul kõrwas ‘kõla sinu hääl,
Sa siiski elad südames!

Siin astub elu tähendus
Ja tõsiusest tunnistab.
Siin liigub usinusest käsi,
Ei tööde kallal ilmas wäsi.
Siin laiskus unes unistab
Ja wirkus töösid toimetab,
Siin süda elab usu sees,

10

Kui igal pääwal palwetab;
Ei seisa silmad mure wees,
Kui elu tee ka talwetab.

Lapse kari

Lustil huikab

Rõõmu, luikab,

Mõtsad, wainud elu õhust kõlawad;

Kaub pilwelt rõõmsa päik’se wari,

Tänu laulud kooris kõlawad.

Teel sügise ja talwe keerud
Aast’ aegu ringis aeawad
Ning wahetawad päik’se weerud,
Kõik loomu süle toidawad,
Säält sigib usinale rikkus,
Säält wirgal kannatuse pitkus.
Kus kõike tahted koidawad
Ja elu reisi ristiwad.

Hoiab aega mehe mõtte
Paigal parra teole,
Õn siis õitseb, hool ja tõtte
Tõuseb iga õie seest.

Sammud kannud mehe põlwest
Rändajata wanusell’.
Iga aasta aea salwest
Puistan’d hõbet hiuksedell’.

11

Jo nüüd läbi käinud laaned.
Läbi lennan’d ilma-maa.
Näinud mitmed õnne hooned,
Silman’d rõõmsad rahu ra’ad,
Kõndin’d läbi kibuwitsdest.
Läbi rändan’d rahu mõtsdest,
Kurtma jäänud kalju künkal’
Rahutumalt, rändaja.

Lapse kätkist ema laul,
Metsa mühin,
Tuule kohin

Kõrwu sõuab westwal suul;
Elu mere
Maru müra
Nooremehe põlwest ka
Kaeab kõrwu kaugelta.
Laene langeb,
Laksutab,
Rõõmu angeb,
Tuksutab
Süda põues
Wõõras õues
Wastu wõõra neiule.
Elu kisub kaugele
Lõhk’wa mere laugele;
Mehe põlwes,
Elu salwes,
Leidis süda rohket rahu,

12

Unustas kõik kurwa ohu.

Wana elu –

Walu,

Wilu

Jookseb kiirest sinu kannul!

Kül weel õitseb ehal ilm,

Loomus lehti lahutab,

Leiab säält ka rõõmu silm

Wanul? Ei!

Hõiske elu kohutab,

Haigus häälta ohutab.

Mis mull’ tõi

Noorus’ kewade ja elu-reis?

Armsamad mul hing’wad mulla süles,

Kallimad m’ult kadunud,

Õitsenud mo elu õis!

Mure külles

Elu üles

Kaub kiirelt,

Wälja astub oleuste piirelt.

Laewukene jõudnud,
Sõudnud,

Sõudnud merest läbi rahu randa,
Paadikene julge sadama mind wõtnud kanda.
Usul ennast uue ilma anda
Tahaks, pilguks pääda puhkel’ panda,
Puhkel’ panda –
Üles rahu maale rõõmul ränd’a –

Surnu kellad
hüüdwad waikselt.
Ühte rändjat kodu maal
Mulla põue pannaks päikselt,Ühte
lahkun’d laste kääl.

Kül tasa keeb üks waike walu
Kord haua äärel iga rinna sees,
Sääl tuleb meele kuida elu
On lõhkun’d laene mere maru ees,
Sääl langeb mõni pisar kuumalt maha
Ja kastab lehkwat lille ilu sääl,
Kus mulla kuhi hingab hing’ja pääl,
Sääl on rahu, – mõni rada
Wõib mitmel walul, rõõmul kõiki sinna
tallutada.

Aastad mitmed läinud mööda;
Hauas surnu kirstu sees
Waat’wad, rääk’wad elu teeda
Sõber sõbral waikuses.

Kuis nii waga, püha rahu
Hingab keskel lahkunuid siin hauas!
Elu müra siia alla ‘mahu,
Hõiskajate laulud rõõmu lauas
Hingawad siin igaweste wangi rauas,
Päike siia ‘paistma saa,
Kuu ei tähed kuumama;
Siia kõla üksgi hüüe,
Üksgi laul ei kandlilüüe.

14

Imeline mõtte

Elab,

Walab

Sarnalisi mõtteid waatja waimu ette.

Mõistatus, kord selge aru

Andwad wastust.

Elu näitemängil

Wahetawad õn ja õnnetus ja arm,

Wiimsel sängil

Seletab kõik täädus’ pimedused surm.

Kätkis meil ja külmas hauas
Rahu – sääl on rahu paik;
Nõmme teel ja rõõmu lauas
Wiib meid sinna elu-käik

Endla piiga.

(N.S’le.)

Endla järwel woolas woogu,
Keetis laenet laene sees,
Tuule ema ohu hooguLaskis lustil
Iõhk’ma wees.
Wahust walgendasid luhad,
Kiwid kohast kolasi’d –
Wette põhjad, waimu kohad.
Märjaks marus möllasi’d.

 Kaldal uinus ränd’ja rahul.
Ei ta kuulnud Iaen’te lood,
Laskis lõhku wiha wahul
Loodud lustil wette wood:
Tee on pitk ja wäsin’d keha.
Ase pehme puhk’da siin,
Äratab mind Koidu eha,
Kaitsjal’ kallist ohwrit wiin.

 Ei ta mõistnud mõttes näha,
Kes taad seie sundinud,
‘Tulnud tutwust uin’ja päha
Miks ta kalda kõndinud.
Wettel aga waikseks lõiwad

 16

Laen’te kohin, tuule ohk
Öö ja udu rahu tõiwad,
Lahkelt lehwis lennul õhk.

 Ilm nüüd hingas taewa süles
Kõrgemate katte al,
Taara templis tõusid üles
Kuu ja tähed kuumawal,
Puud ja põõsad järwe kaldas
Hiilg’sid hõbe ehaga,
Laialise loomu waldas
Õnned uin’sid ohaga.

 Järwe põhjast pinnal’ astub
Endla piiga, laulu waim,
Paadikeses parras istub
Wanemuinse kallim taim.Õ
ied õhkwad ime ilul,
Kartes waatab taewa täht,
Argselt peidab pilwe pilul’
Palget wagus ööde waht.

 Taewa neiu kandli kõlin
Sunnib suik’ma ööpikuid,
Waiseks jääb kõik elu helin,
Wettel sõudwad tuhat suid –
Rändaja ka kaldal ärkab,
Imel kuulab laulu häält,
Tuhul taewa poole märkab –
Arwab häälta kodumaalt.

 17

 Süda tahab tema rinnust
Wälja tõtta wäega,
Sala tõmbus wette pinnast
Nagu kisuks käega
Kuuljad ligi laulikulle.
Kandli imeline keel
Werd wiib wool’ma hallikulle
Läbi soondest sala teel.

 Mõtsa sees on sala kohin –
Jumalate lähe tund –
Õrna ööse õhu mühin –
Sala südames on sund:
Taewalane tulnud maha,
Õppin’d Isa heldem taim,
Kaugel Taara koea taha
Sarnalista arwab aim.

 Kandli paneb Piiga körwa,Hääle heli rinnast lööb.

Wagal ränd’jal järwe sõrwa
Südant Ime sunnil sööb;
Noormees muud ei näe kui neitsit.
Kuule muud kui kõlinat,
Wette pinnal’ puistab õitsit
Taara, tütrel helinat.

 Julgus ronib ränd’ja rindu,
Armastus a’ab hääle suust,
Kätte kallist laulu lindu

18

Tahab ränd’ja, ‘hooli muust. –Piiga’ laulul tuleb
lähel’,
Kallast lubab kannale,
Hääl ja ilu sõudwad mehel
Eluduse rannale.

 Kohkudes nüüd waatab laul’ja
Waatab wõõra näole,
Küsib kuldselt, kuidas kuuljaTulnud
taewa teole.
Kus on surelikuil wähe
Õnneks antud hingada;“Igal saab siit kuldne ehe

Elu kõrbes kingada.

 Laulu-linikut sul annan,
Wanemate waimusi,
Ausamat sul ihki kannan,
Awaldan sul aimusi,
Kelles ilmne taewas puhkab,
Kelles armu, ohu paik –
Kust sul priius wastu lohkab:
“Sälle saagu laulu paik.”

 “Kallim jumalate sugu”
Rääkis rändja rõhuga,
“Las’ sind kuulda kaebdus’ lugu
Oigava mult ohuga!Mind so kuldsel
käigil wõtta

19

Mere põhja magama,
Laulu kinki tõistel’ jätta,
Neil saa kinki jagama.

 Sinu jumalista kuju,
Taew’ne, ihkel igatsen,
Õnsat armastuse uju
Laulu wiisis wigatsen.
Las’ mind lahku õnnel olla,
Saatjaks sulle sala teel,
Las’ mind õnsa ilmadella
Sõuda seltsis nõia weel.

““Surelikuid sügaw side
Jumalatest lahutab,
Kinni mullas peab pide,
Meri wahel wahutab;
Õnnelaps, kell’l palgaks pantud,
Pääste pääwal wiiwi siin,
Kallim kingitus sull’ antud,
Tahad et taad jälle wiin?”“

 Laen’te laele neiu lendas,
Helas jälle laulu hääl;
Paati ujus wette pindas,
Ränd’ja kurtis kalda pääl;Alla
waus Taara taime,
Wette sülle wesilind.
Mõtte kurtjal tõusis toime:
“Kallim, wõtta kaasa mind!”

 Tähed
waat’sid taewa õues,
Loomus helas eha sees,
Endla järwe märjas põues
Hiilg’sid tähed wastu wees. –
Igatsust ja hinge walu
Tundis ränd’ja kalda pääl,
Piiga järgi noore elu
Laskis laen’te leina teel – –

 Arwa Endla ilus piiga
Surelikuil näitab end,
Sest et ilu waat’jal wiga,
Õnnetust tooks tõotud hind.
Kewadel, kui rohi tärkab,
Kuuldaks ränd’ja leina häält,
Sest et waene walu märkab,
Keda armul otsin’d säält.

Järelkaea.

Laul wait ja hääl on ära helisenud,

Mo kannel sala seisma jää!

Kui hääled, mis so keel’del kõlisenud,

On mõne sõbra soowil hää:

Siis panen, laulja, lahkelt pärja päha
Ja istun rõõmsa rahwa hulka maha.