TABAMATA IME

EDUARD WILDE

KIRJASTUSE ÜHISUS „MAA“ TALLINNAS

Tabamata ime

Etenduse-luba

annab kirjastuse-ühisus „Maa“ Tallinnas

Järeltrükk ja tõlkimine teistesse keeltesse keelatud.

1911. a. 20. märtsi seadus

Tabamata ime

Eduard Wilde

Nelja waatusega näidend

Tallinnas, 1912

Kirjastuse - ühisus „Maa“

J. & A. Paalmanni trükk, Tallinnas

Tegelased:

Gustaw Laurits, majaomanik, endine maa-apteker

Paula, tema abikaasa

Juta

Lembit        } nende lapsed

Endel

Leo Saalep, klawerikunstnik

Proua Lilli Ellert-Saalep, Lauritsa abikaasa õde

Magnus Kull, maalija, Saalepi tädipoeg

Eewa Marland

Doktor Waik

Adwokat Kurg

Salme Pedak, lauljanna

Kirjanik Kõrend, ühe ajalehe toimetuse-liige

Organist Heinmann, ühe ajalehe muusika-arwustaja.

Juuli, Lauritsate tüdruk

Üks noor helikunstnik

Üks wana seltskonna-tegelane

Teised seltskonna-tegelased mõlemast soost, kunstnikud ja ajakirjanikud. Mõned kelnerid

Tegewustiku paik: Üks suurem Eesti linn ja selle ligem ümbrus

Esimene waatus.

Jõukalt ja kaunis maitsekalt sisseseatud saalituba Lauritsate korteris.

Tagaseinas lahtine tiiw-uks, mis ühte eesruumi wiib, mõlemat kätt külg-uksed. Tagapoolel paremat kätt tiiw-klawer, selle ligidal noodipult ning seina ääres noodiriiul nootidega; riiuli ülemisel laual wiiulikast. Pahempoolses taganurgas kumer sohwa teiste istmetega. Keset ruumi suurem öörislaud kolme tooliga. Eespoolel paremat kätt diiwan laua ja tugitoolidega, pahemat kätt ümargune laud toolide ja taburettidega, nendest pisut kesklaua poole kiigetool, kaugemal seina ääres suitsetamise-laud sigarite ja paberossidega. Suured peeglid; portreed ja pildid nägusates raamides; Kreutzwaldi, Koidula ja Jakobsoni rinnakujud wõi pildid; wäärtusline lauakell ühe lauakese peal: toataimed j.n.e. Kõigil laudadel ja muudes sündsates paikades wärsked lillekimbud, keset ruumi olewal laual, ehtiwalt korraldatud, ohter kogu niisuguseid. Ühe laua peal kahmak ajalehta.

Oktobrikuu algus. Hommikune walgustus.

Paremat ja pahemat kätt näitleja poolt.

Esimene etteaste.

Juuli, wanadlane, weidi maalaadi tüdruk tõsise olekuga, millest aga ajuti kuiw humor läbi murdub, pühib waheldamisi räti, harja ja suletopiga igalt poolt tolmu. — Juta Laurits, 15-aastane jumekas tütarlaps üle-ealise kaswu-täidlusega, pruunis gümnaasiumi-kleidis, pealisjaki, kübara ja wihmawarjuga, ruttab keskuksest sisse, kärmest käigust weidi lõõtsutades.

8

Juta

Kas tuliwad?

Juuli

(keelawalt käsa tõstes)

Tssst — mitte nii wäga! — Tulid neh, aga mitte õhtu, vaid alles hommiku pool wiiese rongiga.

Juta

(tasasemalt)

Miks?

Juuli

Wäike hiljaksjäämine teel; Tinapurgis, wõi kus tühja, polewat rongil otsekohest ühendust olnud.

Juta

Siis käidi õhtu asjata wastas! — Kas neid palju olnud?

Juuli

Külap wist, ja mitmed lilledega, (Käenäitega üle toa) Näe, hea kaenlatäis saadeti siis siia meie omadele lisaks.

Juta

(ringi waadates)

Oo, kui pidulik, kui pidulik! — Ega neil öösi enam keegi wastas teadnud käia?

Juuli

Herra käis hea õnne peale — oligi õige.

Juta

Ja nüüd — kõik magawad weel?

9

Juuli

Ainult külalised.

Juta

Siin muidugi? (Tähendab parema ukse poole)

Juuli

Ja. — Kohe heitsid magama, nii puruwäsinud olid. Mõtelge: kolm päewa ja kolm ööd wagunis! Tont teab, kus ilmaotsas see Kapsastnoobol õieti on!

Juta

Budapest ikka!

Juuli

See ju peaaegu üks — ma wahetan need nimed ikka ära. — Aga miks Teie siis õhtuks koju ei tulnud? Tahtsite ju ka waksali minna.

Juta

Kas Teie siis seda kärkimist ei kuulnud? Oh, niisugune sügisene äike on jäle! Nagu oleks kümmetuhat kuradit wiha pärast lõhki kärisenud. Ja siis hakkas kui toobri-äärest walama — mine weel kolme wersta tagast koju!

Juuli

No, aga enne sadu?

Juta

Enne sadu oli seal hea olla! Ma ei olnud ka mitte üksinda, kaks teist pegla tuli weel:

10

Hilda ja Gerda. Sõime preili Marlandil suure poti täie mett ära ja tahtsime taile tasuks natuke teatrit teha ja ette tantsida.

Juuli

Ja siis jäite kolmekesi sinna ööseks! Waene preili Marland! Tõepoolest, papa peaks Teie eest Marlandi preilile juha ammugi kosti- ja korteriraha maksma.

Juta

(naerdes)

Seda arwan isegi.

Juuli

Hea weel, et täna wäike Wene püha on —

Juta

Ja, see on päris õnn: Õppimine oleks muidu Kõik weel — (õlakehitus ja kentsakas lõust) — Aga ütelge mulle nüüd, kudas ta wälja näib (tähendab peaga pahema ukse poole) Huwitaw — mis?

Juuli

Kumb „ta”? Neid on ju kaks.

Juta

(kärsitult, hääle sumbutamist unustades)

Mis mul nüüd naisterahwaga asja on!

Juuli

(jälle käsi tõstes)

Kuss! Jumal hoidku! Mind pandi siin waikuse eest wastutama, wõõras proua keelas mulle kas wõi peasügamise ära, ja Teie kriiskate nagu metsas!

11

Juta

(jälle tasasemalt)

Lilli tädi andis Teile käskusid?

Juuli

Muidugi! Kunstniku-herra olla ju närblik.

Juta

Soo? Nagu suured waimud kunagi. (Silmitseb ja nuusutab siin ja seal lillesid) Ehk oleks juba aeg, et ka mina närwid saan. — Aga tema wälimus, Juuli? Ligitõmbaw — wõrgutaw — mhh?!

Juuli

(edasi töötades)

Kuula aga tütarlast! Ei tea, mis temal naisemehe wälimuse järele on pärida!

Juta

Kunstnik ei ole naisemees — kunstnik on kõigi mees! Pange tähele, ma wõtan ta tädi käest ära, kui ta mulle meeldib!

Juuli

Kõtt! Eks siis wõiks iga kooliplika naiste käest mehed ära wõtta! — Kas Te’s teda ise enam sugugi ei mäleta?

Juta

Ainult natuke läbi udu. Ma olen teda ju wist üksainus kord elus näinud, ja siis ei mõistnud ma weel mitte poissi waadata.

12

Juuli

Aga nüüd mõistate juba? (Pead noogutades) Nah, see wiljake tõotab waratselt looma hakata!— Eks näe, kas Te oma tädigi weel ära tunnete.

Juta

No, kuidas seegi siis nüüd on? Rääkige ometi! Ikka weel niisugune — niisugune boamadu — (markerib käega looklemist)

Juuli

Küll te näete teda warsti isegi. Ei mina oska Teile wõõramaa inimesi silma ette sõnuda —

Juta

Wõõramaa inimesi?

Juuli

Noh, wõõraks läinud inimesi! — Ja kui palju ma neid siis näha sain? Waewalt paar minutit —

Juta

Sõge! Ühest pilgust on küllalt! — Aga söögu Teid susi! Ma lähen ennast nüüd natuke ilusaks tegema ja tahaksin ka pisut õppida — warsti tuleb preili Marland tundi andma.

Juuli

(käed puusas, lühikese kõrisewa naeruga)

Tund pidi ju eila preili Marlandi juures olema!

Juta

13

Jah, pidi! Aga ei olnud. Teie kuulsite ju, et mul seal parematki teha oli. Ja nüüd taewas Teiega! (minnes) Ma olen ülewal oma kambris, kui keegi küsib. (Keskuksest ära)

Teine etteaste.

Juuli wõtab oma pühkeriistad ja on minekul. Pahemalt poolt ilmub proua Lilli Ellert-Saalep. Ta on 30 aastat wana, pikk, ülisihwaka kaswuga, tumepruuni juukse ja tõmmuka jumega ning mustjate julgete, kõiknägewate silmadega kitsas, weidi terawjoonelises näos. Silmatorkawalt, aga mitte wäljakutsuwalt riides: tume wöödiline, juba rohkeste kantud seltskonnakleit mõne wärwieffektiga ning lõikelaadiga, mis keha saleduse ja witsja painduwuse tulusalt esile tõstab. Friseritud selsamal pooljulgel maitsesihil. Lornjeti-tarwitaja. — Siis proua Paula Laurits parempoolsest uksest koduses riides, põlleke ees. Ta on õest märksa walkjam, pehmete kehawormidega, mõnu ja rahulikku iseteadwust awaldawa näo ja olekuga.

Juuli

(peatades)

Noorproua juba ülewal!

Lilli

Ja. Teie proua wististe ka. Kust ma teda leiaksin?

Juuli

Proua on söögitoas. Ma wõiksin teda kutsuda, aga sealt ta tulebki! (Keskelt ära)

Paula

Ka juba jalul, õeke! — Kuid üksinda?

14

Lilli

(õele naeratawa lahkusega wastu tõtates)

Ja, Paula. Leo jäi ju alles tunni aja eest magama. Tema unega on üleüldse nii täbar lugu. Aga ma ei wõi kindlaste öelda, kas ma isegi nahka silma peale sain —

Paula

(õe kätest kinni hakates)

Ja, ja — see ülemäärane wäsimus —

Lilli

Kõige pealt rõõmlik ärewus! Kodu — kodu — kuue pika aasta pärast jälle kord see wana waikne emalik Eesti kodu!

Paula

See „wilistline” kodu ei olnud sulle mitte alati nii armas, kui ma õieti mäletan. Aga kui ta nüüd sulle soe on: tere tulemast siis teist korda!

Lilli

(sulawa õrnusega)

Ja poleks mulle nii armas ja soe, kui sind ei oleks, sa kallis — kallis — kallis — kallis (suudleb õde, teda kaisutades, iga sõna juures tugewaste suu ja põskede peale)

Paula

Jumala pärast, Lilli, sa lämmatad mu ära! (Naerdes) Wist on sul — hm — mõni soowike südame peal?

15

Lilli

Wuih, et sa minu juurest kohe egoistlisi tagamõtteid otsid! Kas sa ei ole peale Leo minu nus —

Paula

Na na, ma naljatan ju ainult! — Aga kuidas on siis sinu kitsa keskpaigakesega, Lilli? Sa wõid kohe kohwi saada —

Lilli

Ei, Paula. Ma ootan, kuni Leo ka nii kaugel on. Ta ei söö kunagi ilma minuta.

Paula

See on ju liigutaw wiie-aastase abielu kohta! Niisuguseks takjaks ei saanud mina oma wanameest mesikuulgi. — Aga sa wõiksid ju tassikese nüüd juua, ning hiljem temaga weel kord.

Lilli

Ja, see läheb. Kuid lase mulle siia tuua, õeke, siin on nii ilus.

Paula

Kohe! (Paremast uksest wälja ning üürikese aja pärast jälle tagasi) Wõi nii teineteise külge olete kaswanud — Saalep ja sina! Kae, kae!

Lilli

Ja — paned sa seda siis nii imeks? Ma wõin sulle öelda, Paula, Leo ei märka ilma minuta ülepea midagi peale hakata. Leo ilma minuta —

16

see on, nagu ta ise kinnitab, laew ilma tüürita, wedur ilma auruta. — Aga istume, minu hea Paula! Ma tahaksin sinu armast ja ikka weel nii rõõska nägu rahuga waadelda ning seejuures sinuga mõne sõna pikemalt juttu westa.

Paula

Kas meie wadin ehk magajale tüütawaks ei saa?

Lilli

Oh ei! Kui ta hommikuti wiimaks uinub, siis magab teine päris sügawaste. Ta ei kuulnud sedagi, kuidas mina toaletti tegin. — Tule, mu kannike! (Hakkab õe piha ümbert kinni, et teda diiwani juurde wiia, peatab aga, kui nad kesklauast mööda on astumas) Oota, seda õilmetoredust pean ma weel silmitsema, nii harjunud kui me lilledega ka oleme. Tänu õrna teretuse eest, õekene — ka Leo nimel! (Waatleb ja nuusutab lillesid)

Paula

Teie tänu pean enamaste Gustawile edasi andma, temal on niisugused õrnused meeles, ja siis weel mõnedele neist, kes õhtu asjata raudteejaamas käisiwad ja eneste lillekimbud siia saatsiwad, (wõtab diiwanil istet) õhtul tulles oleksite meie majaesise ka kirjute laternate ehtes eest leidnud.

Lilli

See rumal hiljaksjäämine! (Silmitseb weel muid lillesid, kaugemaid lornjetiga; seejuures nagu endamisi) Orhideesid otsin muidugi asjata!

17

Paula

(naeratades)

Sinu nõuded ei olegi nii wäga kasinad meie waeste popside kohta!

Lilli

Leo armastab neid õilmeimesid, neid estetilisi mõistatusi lillede seas, nii wäga! Selle armastuse, nagu mõne muugi hea asja, on ta ka minu käest õppinud. (Istub õe wastu diiwanile)

Paula

(sõbralise pilkega)

Sa näikse ju nii umbes tema kaswataja olewat.

Juuli

(toob kandelauaga tassi kohwi koogiga, paneb diiwani kõrwa! olewa laua peale ja läheb jälle)

Lilli

(kohwitassi wõttes)

See ei olegi nii wale, Paula: tema leidja, tema kaswataja, tema päikse poole tõstja — ma tohin seda üsna punastamata ütelda. Ilma minuta poleks ta praegu Leo Saalep, waid kuskil hämaras kodumaa pesas mõni tundmata tunniandja, organist wõi koorijuhataja, kelleks teda tema endine kallim ju ka püüdis teha.

Paula

Tema leidja? Kudas sellega õieti on? Ma pole kunagi lähemalt teada saanud, millest ja mil wiisil teie ühendus wäljamaal alguse sai.

Eduard Wilde, “Tabamata ime“                                                                         2

18

 Kui sina aastate eest noort Saalepit meie linnas kuulsid, siis oli sinu otsus tema mängu kohta — ma mäletan seda selgeste — üsna eitaw. Sa ei tahtnud temale head keskpärastki annet jätta.

Lilli

Ja, waata — niisuguses asjas wõib kergeste eksida, liiategi ühe- wõi paarikordse kuulmise järgi. Ja siis (naeratades) — tol ajal olin ise, nii öelda, klawerikunstnik, ja — ja — Leo oli Eewa Marlandi kihlatud peigmees.

Paula

(naeratades)

Ma usun, Lilli, sa oled üksnes minu wastu wahel awalik, ja siiski ainult poolikult!

Tol ajal, kulla laps, olid sa muusikaga parajaste walmis ning heitlesid juha raskeste luuletajapalwikuga. Klawerile oli hundipass antud. Nõnda jääks ainult Eewa järele. Wõi mõjustas sinu otsust Saalepi kohta weel sinu hingetusk iseenese muusikalise fiasko üle?

Lilli

(kulmu kortsutades)

Wõib olla. Säherdune loomulik kadedus on püüdlikule hingele omane. Kuid ma ei mäleta neid wanu asju enam hästi. Igatahes olin ma Leo üle otsustamises paar aastat hiljem waba —

Paula

(peenelt naeratades)

Sest et Leo waba oli. — Muidugi teadsid sa, mil põhjusel ta Eewast oli wabanenud?

19

Lilli

Ta andis mulle Bernis mõrudalt märgata, et tema tiibu umbusuga alla halwatud. Tema aga tarwitsewat just enda ümber, oma külje all, suurt julgeusulist hoowatust, et eesmärgiks wõetud kõrgusele tõusta.

Paula

Selle hoowatuse andsid siis sina temale?

Lilli

Ja, peale seda, kui ma teda olin kuulnud. Ta mängis Bernis ühel Wene asunduse pidu-õhtul. minu hing oli pidemetest lahti kangutatud. Kuumast südame-werest plahwatas aime üles: Siin walmib midagi wägewat! Ja imeline wiirastus lõi silma ette: ma nägin tema otsaesisel sinist leegikest põlewat — sinna oli muusa teda suudelnud — ja pea ümber wärises kollane paistus.

Paula

Midagi sellesarnast sai muidugi ka teistele märgatawaks?

Lilli

Ja, waimustus oli üleüldine. Kuid sellest Wene nooruse pidutujulisest waimustusest üksi poleks minu äratundele weel kinnitust olnud, kui ma mitte ühe muusikalise autoritediga poleks kõnelenud, kes minu otsusele igas tükis alla kirjutas. Et kunstniku tehnika weel täienemist nõuab, ka selles olime ühisel arwamisel.

Paula

Selsamal õhtul lendas sulle siis ka nooleke südamesse?

 20

Lilli

Wõib olla. Kuid siis ebateadliselt. Sellewastu lähenes tema minule kohe, nii et juba lähematel päewadel kõik arenes, mis meid ühte liitis.

Paula

Sa riputasid stuudiumi warna, lõid ihaldatud „doktori” peale käega ja heitsid enesesalgawalt tema tüüriks ja auruks —

Lilli

Tema hädaste tarwiliseks toeks igas asjas. Ta kannatas nälga — ma jagasin temaga oma raha. Talle tikkus ihuline jõhmus peale —mina wirgutasin teda tööle. Ta oli saamata ja hakkamata — mina otsisin ja tasandasin talle teesid. Ma wõin sulle kiitlemata kinnitada: Leo Saalepi kontsertide eest tõstsin mina mäed ära, need määratumad mäed, mis suures ilmas iga algaja eest raja kinni müüriwad.

Paula

Igatahes on see üks osa, mis wälja ei paista, ja see paneb mu mõtlema. Mulle ei taha mitte lahedaste pähe mahtuda, kudas nii wõimsa, nii põlewa aupüüdega inimene, nagu sina, enese nii täieste teisele ära wõis wõõrandada, olgugi see teine armastatud mees.

Mulle tuleb sinu kohta midagi minewikust meelde, ja ühenduses sellega (liigutatud naeratamisel) meie kadunud emake. Ühest naisesoost Poola klaveri-kuulsusest oli meie 18-aastasele Lillile korraga kunstikirg külge hakanud, kuna ta lapse-

 
21

 põlistel õpe-aastatel klaweriga mitte just sõbralikul jalal ei elanud. Kolm aastat päew päewa karwa, paljud pooled-ööd juurde arwata, materdas ta nüüd seda heliriista. Kõhnaks ja kahwatuks jäi teine, käte liikmed paistetasiwad üles, meie kõik kartsime juba sinu waimlise terwise pärast. Ühel õhtul hilja, kui sa jälle juba kahteteistkümnet tundi palehigis töötasid, astub ema sinu selja taha, silmitseb sind tüki aega ja lausub siis: „Oh sa waene laps! Peaks ometi Jumal su ära koristama, et sa sest hirmsast waewast lahti saaksid!”

Lilli

(waheaja pärast, huult närides ja hämaralt maha waadates)

Ja ma pidin nägema, et üks rumal plika meie kõrwal aastaga kaugemale jõudis, kui mina kolmega.

Paula

Taewale tänu, sest see tõi lõpu! Kuid uus painaja waritses sind juba: järgmise kolme aasta päewad ja ööd oliwad sule-deemonile pühendatud. Kogu maja tekkis käsikirju täis —

Lilli

(mõrutigeda muigega)

— mida ükski ei trükkinud — Eesti kirjastajadki mitte —

Paula

Noh, wälja arwatud ometi mõned laulud ja jutukesed, mis ajalehtedes ilmusiwad —

22

Lilli

(nagu ülewal)

Tutwuse tõttu — wiisakuse pärast — haawawal, teotawal määral parandatud!

Paula

(wäristab pead)

Ikka weel see eneseküünistamise wiis! – – Ja kuidas sa selle all kannatasid!

Ma leidsin su enam kui ühe korra diiwani peal wihakrampides nuuksumast, ja ema kuulis sind ööseti sängis patja purewat.

Lilli

(hinge põhjast, litsutult)

Ma ihkan alla waadata! Ma pale üles-waatamiseks sündinud. Tihnikus ei saa ma hingata.

Paula

Oma kaotusi tahtsid sa siis teaduse abil natuke tasuda —

Lilli

(lühikese lõikawa naeruga)

Schweitsi „doktoriga” haawade peale plaastrit panna!

Paula

Ja, ning see oli kättesaadaw. Kuid ometi — seda ma just nõnda imeks panen —

Lilli

(tuhmilt, lõdwalt)

Kättesaadaw — ja. Aga igale tühjakesele kättesaadaw! Doktor — doktor — mis on doktor?

23

Paljas kest, mis alles sisu saab, kui see doktor midagi teeb, mis weel mitte tehtud ei olnud. Ja selleks —

Paula

— selleks ei arwanud sa ennast jatkuwat?

Lilli

Ei. Minu silmade ees haigutas öö.

Paula

(äkitselt laia, mõistma tuaatega)

Aga kui mitte päike, siis wähemalt kuu!

Lilli

(läbi hammaste)

Trabant!

Paula

(heasüdamlise pilkega)

Noh, peaasi on ju paiste, ükskõik, kust see tuleb!

Lilli

(waheaja järgi, end lahti raputades)

Aga, õeke, ma ei näe sinu perekonda weel ühtigi! Kus siis Juta on? Wist on ta juba sinupikkune tüdruk?

Paula

Ma ei tea weel, kas ta koju on tulnud? Ta oli Eewa juures ööd.

Lilli

Missuguse Eewa juures?

24

Paula

Neiu Marlandi juures.

Lilli

(torgatult)

Eewa Marland?! — Kas see siis jälle siin elutseb? Kas ta ei olnud peale seda ühte naabrilinna kooliameti peale läinud?

Paula

Ja, aga see katse kestis ainult aastat poolteist, siis oli tal sellest õhust küllalt.

Lilli

Ja teie käite temaga nii lähedalt läbi?

Paula

Ja, meie oleme head sõbrad. Oma kadunud emaga — see suri kolme aasta eest — elas ta mõne aja meie teises majas, ja nüüd annab ta Jutale, minu suurele puupeale, kes koolis wisalt edasi saab, sügisest saadik abitundisid.

Lilli

Kõigest sellest pole sa mulle kunagi kirjutanud.

Paula

Tjah — kui palju meie siis teineteisele üleüldse oleme kirjutanud! — Kas sinu mees siis mitte oma siinse tädipojaga kirjawahetuses ei seisa?

25

Lilli

Magnus Kulliga? See tindiwaenlane nüüd! Kogu nende aastate kohta on ta Leole terwelt kaks postkaarti saatnud ja kummagi peal seisis: „Elan ikka weel — terwiseid!”

Wõi Eewa Marland on weel neiu Marland! Tasujat ja trööstijat pole ta leidnud. Tema ahastus Leo pärast oli muidugi suur?

Paula

Ahastus? (naeratab) Ma ei oska enesele Eewa Marlandi ahastuses kuidagi ette kujutada. Seks on tal liiga palju werd.

Lilli

(silmapilk mõttes, siis järsult)

Ja ta käib sagedaste teil?

Paula

Ja, Lilli. Kas see sulle ehk wastumeelt on?

Lilli

Minule? Miks peaks see mulle wastumeelt olema?

Paula

Õige küll, wõitja oled ju sina.

Lilli

Hoopis wastupidi, Paula —see inimene lõbustab mind. Mind ja Leod.

Paula

Soo? Mil wiisil?

26

Lilli

(lühikese kuiwa naerulaginaga)

Oh, ta on ju nii hindamata pentsik oma pilwetroonilises rahus, kui ta kõigi asjade üle otsustab, iseäranis asjade üle, millest tal aimugi ei ole!

Paula

Ma pole märganud, et Eewa asjade üle otsustab, mille kohta tal põhjendatud arwamist ei ole.

Lilli

Ah, Paula! Nagu poleks Leo Saalep küllalt elaw näitus!

Paula

No ja, eksida wõib igaüks kord. Minu teada ei salanud neiu Marland Saalepi talenti mitte maha, ta arwas ainult, et tema peigmees ihaldatud ja unistatud kõrgusele ei suuda tõusta. Ta püüdis teda lihtsalt petliste illusionide eest hoiatada ja hoida.

Lilli

Aga oli tal siis sääraseks arwamiseks ja hoiatamiseks wähematki kompetentsi? Küsitaw on, kas ta õieti nootigi tunneb!

Paula

(kergelt naeratades)

Ma olen tähele pannud, et nii mõnelgi meie kunsti arwustajal alles siis ühe kunstitoote kohta kompetentline otsus on, kui ta Eewa Marlandi mittekompetentlist otsust enne kuulda on saanud.

27

Lilli

Üsna kerge mõista. See tuleb selle isiku hundijulgusest, oma wõhikumõtteid turule kanda, ja tema andest, neid pealtnäha usutawalt põhjendada ja kaitsta.

Paula

Lillikene, sinu keelelt tilgub sappi. Nõnda ei kõnelda ükskõiksest inimesest, weel wähem niisugusest, kellest sa ennast üle tunned käiwat. Mis see küll wõiks alla? — Kardad sa Eewat?

Lilli

(tõuseb üles)

Kardan? Miks peaksin ma teda kartma?

Paula

Siis on see midagi muud.

Lilli

(paneb kohwitassi kandelauale, siis sirgelt, kuid rahutult)

Kardan Eewat? Kudas sa selle peale tuled?

Paula

Wihkamine on kartuse tütar. Just Eewa Marlandi kohta on mulle silma hakanud, et need, kes tema ülekäiwust pelgawad —

Lilli

(uhke kindlusega)

Lilli Ellert ei karda kedagi! – – Kuid on ju isikuid, kelle wastu loomusunnilist sallimatust tuntakse.

28

Paula

Siin näikse midagi toekamat olewat, (meelde tuletades) Oota, oota — ega ometi need tolleaegsed kõne- ja diskussioniõhtud seltsides— —?

Lilli

(plahwatawalt)

Kas sa siis arwad, et enesest lugupidaw inimene sellesarnast wõib unustada! Eewa Marlandi paljas nimi sahmib mulle mälestusi meelde, mis were keema kuumendawad. Sa oled kõne pidanud, hoolsaste ette walmistatud, küpselt läbimõeldud kõne, mida kiitusega tasutakse. Diskussionis kuuldub üsna poolehoidmist, ainult tawalisi täiendusi ja selgitusi kantakse ette. Seal tõuseb see kõik-paremine-teadja alandlikult üles ja katkub su ausa töö hella wiisakusega, mille tagant aga häbematus hambaid wälgutab, kuulajate jalge ette haledaks pudeme-hunikuks maha! Ja korraga seisad kui rumal laps saalitäie muigawate inimeste ees! Aga on ka naerdud — laginal naerdud — saalitäis publikumi on sind nagu weiderdajat naernud!

Kas tead, Paula, mul mühas igakord punane meri silmade ees —

Paula

Aga, paikene — kes sõtta läheb, peab ometi teadma, et ta ka lüüa wõib saada!

Lilli

(kirglise poolüminaga)

— ja kudas mu käed tema walge kaela järele kihelesiwad!

29

Paula

(tõuseb naerdes aeglaselt üles)

Aga see on ju kõik nii wäga lapselik!

Lilli

Kala-inimesele — ja! Sa pole mind ju iialgi mõistnud. Ma olin perekonnas ikka üksinda — ikka üksinda! (Sammub ärewalt ringi, sattub aga warsti silmapilguks mõtlema ja pöörab äkki täieste muutunult õe poole tagasi)

Aga tühja kah! Ega sa ometi arwa, et mul nii wäga tõsi taga on? (naerdes) Ma näitlesin sulle ainult natuke ette. Tule mull’ meeldegi, sinu sõbra peale niisuguste räbaluste pärast wiha kanda! — Ütle mulle parem, kas ma Gustawiga warsti kokku saan; mul oleks temalt kontserdi asjus, mis kõigest tähtsam on, ühte ja teist järel küsida.

Paula

Ta on juba wälja läinud. Arwatawaste ehituse juurde. Meil saab siin kõrwal uus maja neil päiwil katuse alla.

Lilli

Kolmas juba? Soowin õnne!

Paula

Ma wõiksin Juuli käest küsida, kas ta peatselt tagasi lubas tulla. (Tahab minna)

Lilli

Pea, sellega pole nii tuld! Pakilisem äri küsimus, missugust siinset õmbluseäri sa mulle

30

wõiksid soowitada. Wist on proua Herteli oma ikka meel kõige parem?

Paula

Aga ka kõige kallim. On ju weel teisi häid. Sa tahad omale midagi lasta teha?

Lilli

Ja, midagi paremat. Ja nimelt juba kontserdiks. Kogu õhtu kõigi pilkude risttule all olla —

Paula

Sina? — Ega sina siis poodiumil istu!

Lilli

Nagu mind all ära ei tuntaks! Ja mul ei ole midagi, mitte midagi enam selga panna.

Paula

Kas siis poleks tulusam olnud sellesarnast wäljamaalt kaasa tuua?

Lilli

Ja, kullake, aga — aga — ma pean sulle tunnistama, et meie — üheainuma wõidunud Wene rublaga pärale jõudsime.

Paula

Soo? Teie kitsikus kestab siis ikka edasi, ka pärast neid hiilgawaid kontsertisid wiimastel hooaegadel?

31

Lilli

On sul aimu, õeke, mida säärane suurtsugu mustlase-elu maksab — see rändamine riigist riiki, linnast linna, wõõrastemajast wõõrastemajasse! Surnud suwi oli kah üle elada. Nagu minu päranduseosa wiimase krossini mehele on läinud, nii ka meie teenitud rahad. Meie oleme ju ikka weel, nii öelda, algamise-ajajärgus. Taewale tänu, et see nüüd mööda on minemas, et kriimsilm nälg, meie kolmas reisikaaslane iseäranis warematel aastatel juba häbenema lööb.

Paula

(mõtetes)

Kriimsilm nälg — ja, seda on tema näost märgata.

Lilli

Minu näost mitte?

Paula

Ei. Igatahes palju wähem.

Lilli

(kõhklewa maheaja pärast)

Ma ei mäletagi, Paula, kui suur meie wõla-arve Gustawi juures õieti on.

Paula

Seda saad tema enese käest kõige paremine teada.

Lilli

Piletimüük ülehomseks kontserdiks minna ju suurepäraliselt, nagu Gustaw öösi juba tähendas

32

Sedasama tungi on teistes kodumaa linnades oodata. Siis järgneksiwad Riia, Peterburi, Moskwa —

Paula

Kui palju sul tarwis läheb?

Lilli

Ja — waata, kallim — peale hea siidi- wõi sametikleidi — hm — oleks mul ju weel kübar näituseks. Mul pole teist, kui seesama wana torbik, mida sa öösi — —

Paula

(naeratades)

Ja — ja, aga kui palju siis?

Lilli

Ning saapad — kindad — kas sinu isikline laegas siis nii awar on?

Paula

Kui mitte, siis wõtan Gustawilt lisa. Meie sularaha ei ole ehituse pärast küll mitte —

Lilli

Saad ju pärast kontserti kohe kätte — iseenesest mõista! (Waheaeg, siis sünnipärase naeratusega)

Lugu aga on nüüd weel see, et — et ka Leol enne kontserti weel — Wõimata on teda

wanadlase frakiga —

Paula

Noh, kui ta selle frakiga ilmalinnades —

33

Lilli

Ja, aga frakid ei lähe kandes mitte uuemaks —Kunstnik peab aga ka oma wälimusega kohe helewust sünnitama. — Siiski: ma tahan enne weel järel waadata, ehk aitab puhastamine ja pressimine – –

Paula

Ma ei tähendanud seda, teadagi, mitte raha pärast. Raha wõid sedamaid saada, niipalju kui tarwilikuks arwad.

Lilli

Tänan, Paula! Pärast pruukosti siis.

Paula

Küsitawaks aga jääb, kas teile nii ruttu teha wõidakse — tunahomseks õhtuks juba!

Lilli

Peab wõidama. Wõetagu öödest lisa.

Kolmas etteaste.

Lilli. Paula. Gustaw Laurits keskelt. Ta on umbes 45-aastane tugew ja priske mees nüri põskhabeme ja wäiklase pealagendikuga; kõnnib lühikeste kärmete sammudega, liigutab elawalt pead ja käsi ning kõneleb naerunäol rõõmsa kräbedusega.

Laurits

Ennäe, minu ilus nadu juba nähtawal! Tere hommikust! (Käeanne) Aga kus siis tema, meie suur tema on?

34

Lilli

Kui ta mitte juba pesukausil ei sulista, siis pikutab ta weel sängis. Ma wõiksin järel waadata —

Laurits

Mitte eksitada! Meil on aega. Mulle näib, et talle kosutust wäga waja läheb. Teie oleksite neli nädalat enne kontserti pärale pidanud jõudma, et meie rahumail puhkust pidada, ja mitte paar päewa.

Ega sulle lehed weel silma puutunud, Lilli?

Lilli

Ei.

Laurits

Nad on siin (toob ajalehed laua pealt Lillile kätte) Mis ma reklami poolest teha ja teha lasta mõistsin, see on tehtud. Müürilehed on wäljas, kunstniku pilt mitmel waateaknal, suured kuulutused lehtedes Ja siit leiad äramärgitult kõik kohaliku ajakirjanduse eelkirjutused seest.

Lilli

(istub lehtedega keskmise laua äärde ja hakkab neid sorima)

Leo pilt ei ole aga mitte pealehtede esimesel küljel?

Laurits

Küll aga följetonilisade esimesel küljel. Pealehtede paberil oleks ta liig kriimult wälja tulnud.

35

Paula

(lõbustatult)

Lilli oleks muidugi soowinud, et pealehed pildi pärast kah peene läikpaberi peale oleksiwad trükitud. (Istub sellesama laua äärde)

Laurits

(rõõmsalt)

Noh, niisugune wäikene puudus nihkub aga tagasi selle enthusiastlise tooni eest, millega lehed Leo Saalepit teretawad ja soowitawad —

Lilli

Teisiti nad ju ei wõinudki, wäljamaa arwustuste peale waadates.

Laurits

Ja, ning teie saadetud wäljawõtted neist arwustustest — näe, ligi kaks pikka weergu peene kirjaga — on terwelt ära trükitud. Need wäljamaa kriitikahääled — sa wõid mind uskuda, Lilli — lõiwad siin sisse nagu pomm. Kogu meie intelligents kõneleb neist särawal silmal. Jaolt on neid kriitikakatkeid ka Saksa ajakirjandus awaldanud.

Lilli

(lehitsedes ning siit ja sealt lugedes)

Tänu sulle waewanägemise eest, õemees! Loodetawaste wõime siin esimesele kontserdile warsti teise lasta järgneda.

36

Laurits

(sealsamas istet wõttes)

Ja kolmanda ka weel! — Aga ütle mulle, Lilli, kudas mõtlete nüüd oma elujärge õieti korraldada? Et mitte alati teel ja wõõrsil olla, peaks Saalepil kindlam kodu olema, kodu, kus ta, ringreisudelt tulles, puhkust leiaks, ja nimelt oma hella eide juures. Teie ei wõi ju mitte eluaja kahekesi maailma mööda ringi kihutada.

Paula

Iseäranis weel, kui ehk teataw pikanokaline pakikandja siiski wiimaks ilmub.

Lilli

(ähwardab õde naeratades näpuga)

Ja, lapsed, selle peale oleme isegi juba mõelnud ning kojutuleku eel ka otsusele jõudnud, niisugust hinge-tagasitõmbamise-kodu soowiksime enestele siia linna asutada.

Laurits

Tubli! Auks kodumaale, auks meie linnale! Ja minu majades wõite sooja nägusa korteri saada.

Aga ma tahaksin siinjuures ühte wäikest kõrwalist täppi riiwata, teile natuke nõu anda, ja üsna hea on, et ma sellest sinuga, Lilli, esiotsa üksi saan rääkida. — Siin elades mõtlete muidugi ka meie seltskonna tooniandwate ringkondadega läbi käia?

Lilli

Kahtlemata — kudas see teisiti wõimalik oleks?

37

Laurits

Wäga õige — kunstnik kui awalik tegelane ei saa ega tohi end ära eraldada, ta peab intelligentsi keskuses püsima. Nüüd ei ole aga seltskond, liiategi meie noor, alles tärkaw Eesti seltskond, oma waadete poolest igas asjas ühetasane: mis ühedele — õigemine üksikutele — ärawõidetud seisupaik on, seisab teistele ikka weel makswusel, kuigi wast ainult instinktliselt. On nimelt asju, teatawaid ühiskondlisi eelarwamisi, mis teorialiselt maha on maetud, praktiliselt aga edasi elutsewad ning isiku teadmise ja tahtmise tagant mõjuwad. Ühe niisuguse elawa surnuga on meil nimelt abieluküsimuses tegemist, mulle tuli seepärast mõttesse, Lilli: kas ei oleks teile siia elama jäädes mitte tulusam, kui te oma senisele wabale ühendusele, nii öelda, seadusepärase näo annaksite?

Paula

Ma ei mõista, Gustaw, kust sa enesele õiguse wõtad, oma nina teiste inimeste isikliste asjade sekka pista!

Laurits

Head nõu, paikene, tohib teisele igatahes anda!

Mõista mind õieti, Lilli. Mina ise olen ju läbi ja läbi wabalt mõtleja inimene — üks äärmistest. Minu isiklises hinges pole wähemat kui warju teie abielu praeguse wormi mastu. Kuid ma ei wõi ometi midagi parata, kui meil, meie kitsastes oludes, teisi on, kelle waated wõi tunded —

38

Paula

Need wõiwad ju jääda, kus nad on! Miks peaksiwad Leo ja Lilli isikute wõi perekondadega läbi käima, kes nendega mingi asja pärast kokku ei kõla!

Laurits

Kulla eideke, sulle näib Eewa-preilist ikka enam oppositsioni-waapa külge hakkawat. — Seltskonna-inimene on kompromissi-inimene. Ta ei wõi endale iga tillukese tühisuse pärast wõõriti-waatajaid ja wastaseid soetada.

Lilli

Ma pean Gustawile õiguse andma. Tähendan ühtlasi, et mina seda küsimust juba isegi olen weeretanud ja et see meie mõlemi wahel kõnes on olnud, ühenduses meie kawatsemistega, enestele kodumaal peajaama põhjendada.

Laurits

Aa — siis kulutasin asjata suud!

Lilli

Mitte nii wäga. Minu talleke, nagu ma teda kutsun, on nimelt weidi kõikuw ja heitlik. Kord oli ta minuga nõus, hiljem jälle mitte —

Paula

Sinu „talleke” toetab sulle siis wahel ka sõrad wastu?

Lilli

Aga ikka ebaparajal puhul. Muidugi opereris ta nüüd jälle oma põhjus-

39

mõtetega, mida mitte nagu ninarättisid wahetada ei kõlbawat, seda wähem, et meil sääraseks sammuks otsekohene sündiw põhjus puududa — laps, kelle õigused oleksiwad kinnitada. Raske oli tal korraga jälle aru saada, et wäike wälispidine wormitalitus põhjusmõtet weel mitte ei murra, et sellel wiimasega ülepea midagi tegemist ei ole —

Laurits

Just nagu minu suust öeldud! Ja kui lühidelt ja lihtsalt oleks see tehtud: kodus — üsna oma-keskes — Eesti õpetaja, mõnus rahwameelne mees — —

Lilli

Igatahes tahan ma asja otsast jälle kinni hakata, ja hea on, et ma nüüd siit seljatuge leian.

Laurits

Küll te näete, lapsed, selle ettewõtte wajadusest saab meie sõber siin warsti isegi märku. Juba tänastes lehtedes seisab teie päralejõudmise-teade — ma telefonerisin seda toimetustele ja ka mitmele mulle lähedal-seiswale seltskonna-tegelasele. Täna ja homme tuleb siia kahtlemata kunstniku teretajaid, pärast kontserti, teadagi, weel rohkem. Pange nüüd tähele, et nii mõnigi herra üksinda ilmub, sest et prouale, waesele, äkki kange pea- wõi hambawalu külge tikkunud, nagu ma sellesarnast eila õhtu waksalis juba näha ja kuulda sain.

Lilli

Hm, meie nõu peaks teatawaks saama. Niipea kui Leo päri on, peaks teade kohe lehtedesse minema.

(Paremalt poolt kuuldub telefoni tilin)

40

 Laurits

(üles tõustes)

See on kähku tehtud. — Kuid wabanda mind silmapilguks, ma kuulen telefoni helisewat. (Paremat kätt ära)

Paula

Ka mind, Lilli, mul on Juulile juhatusi anda. (Kandelauda kaasa wõttes sealtsamast ära)

Lilli

(wõtab jälle lehed käsile, loeb närweldi siit ja sealt, silmitseb siis kauemine Leo pilti ühe lisalehe esimesel küljel, laseb lehe sülle langeda ja tõstab ristis käed pikkamisi lõua alla, kuna ta pea kaugele toolitoe wastu najatab; nõnda jääb ta laial silmil pool naeratawa igatsusega ebamäärasesse kaugusesse wahtima)

Neljas etteaste.

Lilli. Keskuksest astub üsna pikkamisi Leo Saalep sisse ning läheneb, kätt pealael hoides ja nagu wagusa imetlemisega maha wahtides, lõdwal kõnnil Lillile, kellest ta aga, ilma tema peale waatamata, mööda sammub kuni kaugele näitelawa weerele. Saalep on 33-aastane mees, kuid näib wanemana, kõrge kaswuga, poolpika juuksega ja habemeta. Tema sügaw-kahwatumast näost waatawad auku-wajunud silmad roidunult-unelewa ilmega wälja, kuna tema wälispidise aeglase rahu alt wahel ilma nähtawa põhjuseta närwluse järsk-terawad nõksatused üles tikuwad. Ta kannab kaunis kulunud musta sametijakki ja kunstniku-krawatti.

Lilli

(ärgates)

Ha — sina! Aga kust sa siis tuled?

41

Leo

(kõneleb tagasihoitud häälel, pikkamisi ja mõtlewalt)

Imelik — enam kui imelik! — Kas sul mitte ka tundmus ei ole, kui oleks taewas siin liig madalal, kui ripuks ja rudjuks ta sulle pealae peale — Ja jalge all — seal annab järele, nihkub äraandlikult — — kõnnid nagu sooteel, nagu nahksillal – –?

Lilli

(naeratab)

Ei, talleke, mul on pea peal kõrgust ja jalge all kindlust küllalt. Aga see on ju sinu harilik reisiwäsimus, Leo.

Leo

Ei, ei, — siin näib weel midagi muud olewat — midagi muud. Ma pattasin esmalt toa umbset õhku ja hüppasin aknast aeda. Aga seal seesama, — ei, ei, — weelgi imelikum — —

Lilli

Sa oled siis juba kaua woodist wäljas?

Leo

— weelgi imelikum oli. Majaküünid ümberringi — need tükkisiwad mulle nii ligi, nii peale, nagu tahaksiwad mind eneste wahele pigistada

Lilli

(kergelt)

Sa ehk suitsetasid salaja?

42

Leo

Ei — siis ma ei imeteleks nõnda. Ma suitsetasin wiimast karda eila õhtu kell kaheksa.

— — Ja puus istus ja turtsus suur must kass põlewate silmadega, walmis mulle kõrisse kargama. (Otsaesist pühkides, nõrga naeratamisega) Tegin aga, et majasse tagasi sain — —

Lilli

See tuleb äkilisest õhuwahetusest, kallim: oleme ju nüüd 60. laiusekraadi all. Küllap tulewane öö sulle kosutust toob.

Leo

(ringi sammudes, käed jaki taskutes)

Kodu — kodu — — mu meelest on, kui uriseks ta mulle igast nurgast waenulikult wastu — —

Lilli

(naerdes)

Jumal hoidku — ta lakub sul käsi! Tule ometi siia ja waata! Kõik lehed on sind täis.

Leo

(teda tähele panemata, pool endamisi)

— — Turi turris ja hambad irewil. — Tunnen peaaegu tungi, kanna pealt tagasi pöörata. Kudas mängida, kui hing kinni kipub jääma! (läheneb klawerile, sirutab käe klahwide poole, tõmmab aga kähku tagasi)

Nagu hirwitawad hambad salalikus näos! Siin linnas ja selles majas näib igal surnud asjal elaw nägu olewat, ja ikka tige.

43

Lilli

(tõuseb üles; särawal silmal käega ringi näidates)

Nõnda teretab sind kodumaa!

Leo

(silmitseb lillesid ja hingab siin ja seal nende lõhna sügawaste sisse)

Aah — aah — — see peaks terwiseks olema! See peaks südant kinnitama ja pead selgitama!

Lilli

Ja tule loe, kudas kodu sind weel teretab!

Leo

(läheneb kesklauale)

Mis seal siis seisab?

Lilli.

Kõik, mis sa soowida wõid — kõik! (Annab talle lehtesid ette) Siin — siin — siin — ees ja taga, kriipsu peal ja all, pealehes ja lisalehes. Ning siin, wirna laotud, kui ilmatu pärgade piramid lillede keskel: lääneilma õiskehääled —

Leo

(astub laua juurest järsult tagasi)

Ei. Mul puudub praegu — mul puudub tuju.— Hiljem—wahest siis, kui üksinda olen. (Sammub jälle)

Ülehomme — juba ülehomme? — No ei tea weel, kust ma selle jõu wõtan! — Soontes wenib were asemel midagi taignataolist, ja waim magab nagu wäsinud teomees.— (Raputab ennast) nah, — peab — peab — peab — —

44

Lilli

(langeb temale äkitselt kaela; surutud häälega kuumalt)

Ja, Leo, ning sellest peab suur päew saama, säraw päew, unustamata kõigile, kes teda nägiwad! — Anna neile kõik, mis sul anda on, — anna mida sa weel iialgi enne pole annud, — priiska – ole kuningas!

Leo

(end vabastada püüdes)

Ja, sõber, ja — aga sinu hingeõhk põletab mind —

Lilli

(lahti laskmata, endiselt)

Ole kange, sest mina olen sinu juures, — ole julge, sest minu weri uhab sinu soontes, keeb sinu sõrmedes sel õnnistatud õhtul! Tunne end kroonitud wõitjana, esimest tooni ilmale tuues.

Leo

(tema pead käega kattes)

Ja, ja, laps — kuid lase mind — — sinu juuksed hingawad uimastust wälja!

Lilli

(lahti laskmata, kirglisel sosinal)

Ja tea, et sind kõrwad kuulewad, mida sa karistada igatsesid! — — Magus olgu sulle kättemaksmine!

Leo

(temale äkki silma wahtides)

Aa!

45

Lilli

(endiselt, pool kogeledes)

Ma armastan sind — mina — mina ise — mina üksi — — (Laseb Leost pikkamisi alles siis lahti, kui uks awaneb)

Wiies etteaste.

Endised. Laurits Lembitu ja Endeliga — esimene 11-, teine 9-aastane — paremalt poolt; pilguke hiljem pr. Paula Jutaga keskelt. Wiimane on heledas kleidis ja hoiab ema ümbert naerunäol kinni. Hiljem Juuli.

Laurits

Kuuleme oma rõõmuks, et meie suur külaline juba liikwel on. Lubage siis, et mina ja minu pere Teile nüüd in corpore tere tulemast tõttame hüüdma. (Kõnepidamise-toonil)

Kui meie kitsas kodumaa, meie wäike Eesti rahwas ühe oma poja peale uhke on — õnnest tuksuwal südamel tõsiselt uhke — siis on ta seda Leo Saalepi peale, selle oma poja peale, kes Eesti nimele ka wäljaspool Balti piirisid, suurte haritud rahwaste juures, tutwust ja au on wõitnud, rahwaste juures, kelle poole meie oma kehwuses alati nukra kadedusega üles pidime wahtima. Ja mis minu isikust rinda meel iseäranis rõõmsa tasutundega paisutab, on lugu, et see wõit Eesti helikunstile osaks on saanud, kunstile, millele mina kui tema ammuaegne waimustatud jünger, kui orkestri-liige, laulukoori-juhataja ja arwustaja, nii lähedal seisan ja mille wastu ma, nii öelda, preesterlikku armastust

 
46

  tunnen. Ma raputan Teie kätt, kälimees Saalep, ja mõistan aust, Teid oma katuse all näha, lugu pidada. (Raputab kaua ja tugewaste Leo kätt)

Juta

(poolwaljuste, ironiliselt)

Braawo, papa!

Leo

(on oma loidusest ja kadalusest korraga peaaegu wabanenud)

Ma tänan Teid Teie südamlikkude sõnade eest, kälimees Laurits!

Lilli

Aga kälid sinatawad teineteist.

Leo

Selle wastu pole meil wist kummalgi midagi— mis, Gustaw?

Laurits

Muidugi mitte. „Sina” siis, wend Leo! (Uus käesurumine)

Leo

(pöörab kätt pakkudes ja kumardades Paula poole)

Loodan, et ka majaproua meie liginemisele päri on?

Paula

(tema kätt wastu wõttes)

Asjade järjekorralise käigu wastu ei wõi minulgi midagi olla.

Leo

(naljatades)

Siis suudaksite ka Teie mulle hädakorral „sina” ütelda?

47

Paula

Ka ilma hädata, õemees.

Leo

(kumardab)

Laurits

Ja nüüd lubage — pardon, 1uba — et ma sulle — õigemine: teile mõlemile — oma kolmepealist wäikest wara esitelen —

Juta

See läks sul luhta, papa! Kudas mina sinu wäikene wara olen?

Laurits

Na, suur oled sa esiotsa alles weel ninatarkuses, aga hea tahtmisega wõiksid mulle edaspidi ka teisel alal suureks saada. (Leo poole)

Selle oma warakese olen ma kõik Wanemuisele pühendanud —

Leo

Kõik kolm?

Laurits

Wiimase kui ühe! (esiteledes) Juta — Lembit — Endel. (Lapsed on sel järjekorral reastikku tema ja Leo wahele seisma sattunud)

Leo

Terwe wara nii tüürile jumalale — see on olles idealismus! Nende seast on siis ehk minulegi kardetaw wõistleja tõusmas? (Endelile kätt andes) Missugust pilli sa õpid, wäike wend Wanemuises?

48

Endel

Klawerit.

Leo

Siin ta ongi! — — Ja sina, Lembit! (Paneb talle käe õla peale)

Lembit

Wiiulit.

Leo

Selle wastu pole mul midagi. — — (Juta poole naeratades) Ja Teie, aulik preili? (Käeanne)

Juta

Papa tahab mind lauljannaks teha, ja hästi kuulsaks!

Leo

Papa tahab? Ja Teie ise —?

Juta

Mina ise läheksin ennemine tantsima. Aga et meil Eesti balletti weel ei ole ja nii pea ka wist ei tule, siis (ohkab) — siis pean küll papale alla andma.

Leo

(lõbustatult Lauritsa poole)

Siin näikse teatri-werd olewat.

Juta

Kas mitte tsirkuse werd, herra Saalep? Sest weel ennem kui näitelawal tantsiksin ma hobuse seljas.

49

Laurits

(lööb käega Juta suu poole, siis Leole)

Idanewa Eesti ooperi peale mõtlengi, kui peaks selguma, et kontserdilaul temale küllalt pihta mööda ei ole. Praegu õpetab teda meie tuttaw Salme Pedak, kuni ta gümnasiumiga nii kaugele on jõudnud, et konserwatorium wõid järgneda. Poissa „drillin” eestkätt muidugi ise.

Lilli

(teretab ja suudleb lapsi)

Leo

Nende ande kohta oled — — kuid ka emal on kaasa kõneleda (Paula poole) — nende ande kohta olete mõlemad siis enam-wähem kindlusel?

Paula

Muusika-asjus pean mina paraku (naeratab) Gustawi autoriteti uskuma, ja tema kuulukse kindlusel olewat. Arwatawaste toetab ta päritawuse peale.

Laurits

See oli pisuke abikaasalik nõelapiste! Aga kas tead, eideke: kui minu isa minust mitte mürgisegajat poleks teinud, ja kui ma oma paremaid aastaid mitte ühes alewi-aptegis nende tuluks siin (tähendab laste peale) ära poleks müünud — minu wiiul ja klawer kõlaksiwad selle linna piiridest wististe kaugemale.

Paula

No, igatahes ei jäta ma oma weeto-õigust tarwitamata, kui petis Wanemuine ühele wõi teisele neist liiga kipub tegema.

50

Laurits

(Leole)

Annet on — suuruse üle wõib waielda. Küll ma heidan nad warsti sinu mõõduandwa otsuse alla, Leo. Igatahes on mulle mõte, neid Eesti kunstile kaswatada, üliarmas.

Lilli

(tõsiselt)

Mees, kes ka aja aatelisi nõudeid mõistab ja nende eest peitu ei poe!

Àpropos, Gustaw: sa nimetasid ennast ka kui arwustajat; see sinu muusikaline tegewuseharu oli mulle üsna tundmata.

Laurits

Ma teenin teda ju ka alles teist aastat.

Leo

Siis sattub minugi kael warsti sinu kirwe alla?

Laurits

Siinne kõige loetawam leht seisab selle poolest küll minu woli all.

Lilli

Kae! Siis on ehk mõni neist meelitawatest teretusekirjadestki sinu sulest?

Laurits

Ei, nende juures olen mina arusaadawal põhjusel süüta. Hõimlise delikatsuse pärast ei mõelnud ma ka kriitikat Saalepi kontserdi üle oma peale

51

wõtta, kuid sellest ei tahtnud toimetus midagi teada. — Leo temperamentilised teretajad on: meie lehes kandidat Kõrend, teises doktor Waik, keda teie ju mõlemaid isiklikult tunnete. Wiimase lehe erilist muusika-kriitikat aga toimetab teile niisama tuttaw organist Heinmann. Kolmas leht on tähtsuseta.

Lilli

Muukeelsele ajakirjandusele saadad muidugi retsensendi-piletid?

Laurits

On juba sündinud. — Aga ma unustan ju üsna ära: kas meie külalised alles ilma eineta ei ole?

Leo

Mina mitte.

Lilli

Kudas? Kust sa süüa said?

Leo

Ühe halastaja õe käest. Aiast tulles sattusin kogemata ühte ruumi, kus laud kaetud oli. Seal seisis keegi, kes mulle nagu näljahädalisele näkku waatas — nii wastuseismata heldelt. Noh — tema pakkus ja mina pistsin kihwa!

Juta

(naerdes)

Meie Juuli!

Paula

Ma kuulsin juba sellest samarialase-Leost. — Aga minu õde on weel pooliku kõhuga, ja et ta (sõbralise ironiaga) wist harjunud ei ole ilma teise-

52

pooleta toitu wõtma, siis (Leo poole) leiad ehk meel weidi isu ja tuled temale seltsiks?

Laurits

Iseenesest mõista! Aga ruttama peate, sest iga silmapilk wõib teile külalisi tulla. Juba küsiti minult kõnetraadil järele, kas wastuwõtmiseks walmis olete.

(Eesruumist kostawad sammud ja hääled) Naa, tõepoolest — teie oletegi juba hiljaks jäänud!

Juuli

(wäljas)

Ja, herrad, ja! Astuge aga julgeste sisse.

(Ilmub herrade eel silmapilguks keskukse kõrwal nähtawale ja läheb, kui nad mööda on sammunud, jälle tagasi)

Kuues etteaste.

Endised. Doktor Waik, kandidat Kõrend ja adwokat Kurg astuwad üksteise kannul sisse. — Waik, esimestes aastates peale kolmekümne, ilmutab hoolsat kehalist rawitsust ja riidelist elegantsi ning püüab wäledat, jowialset ilmamehisust wälja pöörata. — Kõrend on alla kolmekümne, liigub meelega weidi hooletult, hoiab pead allapoole pisut wiltu ja laseb kõneledes õhukest pilkesegast naeratust suu ümber mängida. Tema ja Waik on näpitsi kandjad, — Kõige wanem neist on Kurg, tõsine, mõõdetud olekuga, kuiwa ja järsu sõnaga herra.

Juta

(mammale)

Kolm seltskonnalõwi korraga! Kui need möirgama hakkawad!

Laurits

(karistab teda laitwa pilguga)

53

Waik

Õnnistust muusikalisele majale! Au ja kiitust meie kuulsusele! Braawo, meister Saalep, ja weel kord Braawo! (On Leole wäljasirutatud käega lahenenud ja raputab tema kätt elawalt; siis tõsisemalt ja kerge paatosega)

Minu truu Eesti süda oli juba mures meie tulewiku pärast. Ei ainust heledat, kaugemale paistwat walgusetäppi hämarikus! Kodukastetud raswaküünlakeste wilkumisel elasime oma waimlist ja estetilist sauniku-elu. Tõotas üks wõi teine neist suuremaks walguseks saada, siis ei pidanud ta sõna, hoolimata awaliku arwamise wirgast tahinuuskamisest. Ja kui sa piiri taga reisides kellegile oma rahwust nimetasid, siis pidid punastades nägema, et haritudki küsija sulle ammuli suuga otsa jäi wahtima: ta teadis mõndagi mooridest ja basutodest, kuid mitte midagi eestlastest.

Nüüd aga — ükskord ometi! — on meie kadunusele lõpp tulemas, mitte enam „kaugel” — ei, — „ligidal näen kodu kaswawat”! Nimetab õhtu-ilm Teid, suguwend Saalep, siis nimetab ta ka meid. Oma kunstiga — esiotsa Teie julgel ja wõidukal sihiajamisel — murrame ka meie enestele teed maakera kultura-rahwaste kõrwale. (Uus käeanne)

Leo

Aga ma palun — see on ju alles nii wäike ja nõrk hakatus —

(Waheajal on Kõrend ja Kurg Lauritsaid ja pr. Lillid teretanud, kellele majaisand hr. Kurge esiteles; nüüd teretab ka dr. Waik nimetatuid, iseäranis aupaklikult Lillid, kuna tema asemele Leo ette Kõrend astub)

54

Kõrend

Hakatus ja, aga mitte nõrk. Kui Lääne-Europa häälekandjad, nende seas mitmed esimesed, ühest hakkajast niisugusel keelel kõnelewad, siis annab see meile kõige suuremateks ja ühtlasi kõige kindlamateks lootusteks asja. Lubage seepärast, et ma Teile selle nii hiilgawa hakatuse eest õiglasel imestusel õnne soowin — meie estetilise tulewiku nimel! (Surub Leo kätt; wiimane tahab midagi tähendada, kuid Kõrend jätkab juba)

Sõber Waigu sellkohast mõtet täiendades, lisan ma rõhuga juurde, et kunst — kirjandus muidugi ühes arwatud — see ainus ala on, millega meie rahwuste wõidujooksul wäljapaistwusele wõime tõusta —

Laurits

Just minu arwamine!

Kõrend

(jätkates)

Meie majandusline elu kosub ja edeneb, see on õige; meie majad kõrgenewad, meie waateaknad laienewad, meie awalikud asutused rohkenewad. Aga ainelise rikkusega ei suuda meie nii pea weel oma iseteadwust rahustawale positsionile jõuda, kuna meile ka mitte antud pole politikas silmapaistwat osa mängida. Nõnda jääb meile üksnes waimu- ja iluwald, see on wald, milles teised kehwad põhjapoolsed wäikerahwad juba ammugi suuri wõitusid pühitsewad.— Sõber Saalep, ma teretan Teid kui Eesti kunstilipu esimest ülestõmmajat haritud ilma südames!

55

Leo

(tema kätt pigistades)

Aga herrad, teie teete mulle liiga niisuguste sõnadega! Teie hellitate mu täieste ära!

Kurg

(läheneb tõsiselt Leole)

Juta

(mammale)

Ahaa — nüüd tuleb limonad!

Paula

Wait, sina warblane!

Kurg

(kuiwalt ja kangelt)

Mul ei ole senini weel mitte au olnud, Teile, herra Saalep, isiklikult ligemale astuda. Minu nimi on Kurg, adwokat Kurg (wastastikune kumardamine ja käeanne) — ma elan ja töötan alles teist aastat selle linna ühiskonna heaks —

Laurits

Ja kõige suuremate tagajärgedega.

Kurg

(üle õla)

Tänan!

Ka mina olen üks neist, kes pikisilmil kesti talentisid, suuri Eesti talentisid, ootawad ning siiamaani aina pettumustega on pidanud leppima.

 
56

  Selle kurwa nähtuse sügawamate põhjuste kohta ei wõi aga see kahewahel alla, kes äratundmisele on jõudnud, mäherdune wägew waenlane meie rahwa waimlise, ihulise ja majanduslise terwise kallal häwitusetööd on teinud ja weelgi teeb. Ma küsin Teilt: Kudas wõib üks rahwas suuri poegi ja tütreid sünnitada, kes põliselt alkoholi-mürgitust põeb?!

Laurits

Wäga õige!

Kurg

(jätkates)

Kui meil täna ometi õnn on, ühte niisugust rahwapoega eneste ees näha, siis on meil üksiku erandiga tegemist — pääsukesega, kes weel suwe ei tarwitse tuua, kellest meie aga soowiksime, et ta meile — kui mitte suwe, siis ometi kewadegi tooks. Olge terwitatud, kunstnik Saalep! (Uus käeanne)

Leo

Teie kiitust, herrad — nii palju kui ma sellest üleüldse wastu tohin wõtta — pean ma kellegi teisega jagama. Kui mul neil rasketel aastatel, kus ma oma saamise ja wõimise pärast wõitlesin, mitte seda awitajat siin (Lilli peale tähendades) poleks olnud, tema toetust, ergutust ja julgustust — teie austawad sõnad oleksiwad täna wist ütlemata jäänud.

Lilli

(nagu piinlikkusega wõideldes) Aga Leo, missugune liialdus!

57

Waik

Midagi sellesarnast ma aimasin. Säherdune stiimulus peaks igal waimlisel püüdjal, igal awalikul tegelasel majas olema!

Paula

Miks Teie siis ilma läbi ajate, doktor?

Waik

Ja, wõi siis niisugust kerge on leida! — (Lilli poole) lubage, proua, et ma Teil tõsise tänuga kätt surun. Mida Teie oma abikaasale tegite, seda tegite Teie Eesti helikunstile. (Käeanne)

Kõrend

(Lillile kätt andes)

Naisest kui mehe waimlisest wärskendajast mõistan ka mina lugu pidada, kuigi mul enesel niisugust ei ole.

Kurg

(kumardab Lilli poole, kätt andmata)

Lilli

(naeratades Kurele)

Need mõlemad stiimuluse-kiitjad räägiwad asjast, mida nad ei tunne; loodan, et Teie, herra adwokat, sellest ainest isikliku teadmise järgi wõite kõneleda.

Kurg

Ja, kui korralik inimene olen ma naisemees.

58

Laurits

Aga lähete siiski ilma stimuleriwa pooleta külasse!

Kurg

Polnud parata, minu abikaasa ei ole mitte täieste terwisel.

Laurits

(wahetab Lilliga tähendusrikka pilgu)

Oh kui kahetsemisewäärt! Ega ometi midagi tõsisemat —?

Kurg

Pea- ja hambawalu.

Laurits

Kuid, herrased, nüüd wõiksime ka kord istet wõtta — olge nii lahked!

Waik

Üksnes pilguks ajaks, prowisor, et maja rahule mitte hädaohtlikuks saada. Meie tulek pidi ju ainult wäike wiisakas sissehüpe möödaminnes olema.

Laurits

Suitsetamise-aineid, herrad, leiate tuttawast kohast, nende tarwitamise-luba prouad wististe ei keela.(Istutakse: Lilli kiigetooli, Waik tema kõrwale tabureti peale, Kurg ja Laurits kesklaua äärde. Kõrend läheneb suitsetamise lauale, kust ta omale aeglaselt sigari põlema süütab; Leo järgneb temale wähese arupidamise järgi ja walib paberossi, millele Kõrend tule otsa annab, Juta seisatab parempoolse diiwanilaua juures ja kohendab lillesid; Paula on Lembitu ja Endeliga tahapoole minemas)

59

Paula

Ja, lapsed, minge aga. Teil on ju täna aega.

Lembit ja Endel

(keskuksest ära)

Lilli

Ma ei teadnudki, doktor, et Teie oma praksise ja mitmekesise seltskondlise tegewuse kõrwal ka weel mahti leiate ajakirjanduses kaasa töötada. Ma lugesin natukese aja eest Teie hoogsat ja sädendawat etüdi Eesti muusika tulewiku kohta, mis minu mehe teretuseks on pühendatud.

(Pr. Paula on tagumisel nurgasohwal istet wõtnud; tema juurde seltsib suitsetades, kuid seisma jäädes, Leo Saalep; Kõrend läheneb Jutale ja hakkab temaga weidi poseriwal kehaseisul juttuma)

Waik

Ja, waadake — Eesti haritlane kui seltskonnategelane peab uniwersalinimene olema. Meid on ju nii wähe ja tööd nii määratu palju.

Lilli

Kas teid siis ikka weel nii wähe on?

Waik

Igatahes wähem, kui meid olema peaks, ja — mis walusam — olla wõiks, aga Eesti tegelane olla, see maksab ohwrit, see maksad enesesalgamist —

Lilli

Arusaadaw: mina annan sulle, aga mida annad sina waene mulle!

60

Waik

Ja kui palju on siis idealistisid ja altruistisid ilmas! Ning peale selle: kui palju on siis muusikantisid, kes kõiki pillisid mängida mõistawad!

Juta

(jutus Kõrendiga, nokkiwalt)

Olgu, kudas on, aga kas Teie herra Saalepile siis ka nii paksult wiirukit suitsetaksite, kui Teie ise klaweri- wõi ülepea helikunstnik oleksite?

Kõrend

Teie püüate mulle tihti wäikseid tigedusi ütelda, Juta-preili, aga kas teate, need ei taba mind sugugi. Kui keegi oma otsustes õiglane on, siis küll mina.

Juta

Ka kirjanduslistes kriitikates?

Kõrend

Piinlikumalt kui millegis muus.

Juta

On aga inimesi, kes ütlewad, Teie püüdwat wägise „werise” nime ära teenida.

Kõrend

Missugusel sügawamal arwustajal ei oleks wihkajaid ja kadestajaid! Pole aga sugugi õige, et ma ainult sagin — ma paitan ka.

61

Juta

Jaa, mõnda kirjanduslist lellepoega, kes Teid wastu paitab, nagu neiu Marland ütleb.

Kõrend

(pilkawalt)

Neiu Marland — ahaa! — Oh, minu ilus wäike preili: Teile wõib ju neiu Marland autoritet alla, kuid wabandage armulikult, et ta seda minule mitte ei ole.

Juta

(muiglewalt)

Kas Teie temast ikka sel toonil olete kõnelenud?

Lilli

(waatab tagasi, näeb Leod suitsetawat ja tõuseb üles)

Wabandage, doktor! (Läheneb Leole ja watab tal paberossi näpust) Ei, talleke! Sa tead, et sa enne lõunasööki suitsetada ei tohi. Kell kaks esimene, kell wiis teine, kell kaheksa kolmas ja wiimane.

Leo

(nurisedes)

Aga tänane päew wõiks wäike erand olla.

Lilli

Erandid ma ei tunne. (Paneb paberossi ära ja pöörab Kure poole) Herra adwokat, kas ei oleks juba aeg ka nikotinile püha sõda kuulutada?

62

Kurg

Ammugi. Aga mine wõitle pahede wastu, mida kutselised terwisehoidjad ise eesotsas orjawad!

Waik

(naerdes)

Mul ei ole midagi suus, kulla weli!

Kurg

(waatab ümber)

Nah, see on aga ime!

Waik

Naisterahwa kõrwal istudes ei suitseta ma kunagi. Mõte, temale tüütawaks saada, on mulle hirmus.

Lilli

Et Teie oma pahet wõiksite orjata, doktor, siis wabastan Teid sellest hirmust. (Pöörab Kõrendi ja Juta poole ning wõtab diiwanil graatsialiselt istet)

Wabandage, kui ma teie jutulõnga katkestan. Kas see õige on, nagu doktor mulle räägib, et Teie, herra Kõrend, ilukirjanduslisele praksisele peaaegu selja olete pööranud ja nüüd enamaste teoriale elate?

Kõrend

(tema kõrwale istudes)

Ja, proua. Ma tundsin ära, et ma enam kohtumõistjaks kui kohtualuseks olen kutsutud.

Juta

(naeratades)

Herra Kõrend leiab nimelt, et lahutamine kergem on kui ehitamine. (Läheb ema ja Saalepi juurde)

63

Lilli

Minu õetütre kaswatus näib weel wäga poolikul olewat. — mis aga Teie pöördesse puutub, herra kandidat, siis peab meie waene ilukirjandus seega tõsise kahju arwesse wõtma.

Kõrend

Wäga meelitaw! — Aga kui siin kahjust juttu wõib olla, siis saab see alles saja aasta pärast tuntawaks.

Lilli

Kudas nii?

Kõrend

Ma ei kirjutanud, nagu mulle selgus, mitte olewikule, waid tulewikule. Olewik seisis minu tööde ees, nagu setukene Kant’i filosofia ees seisaks.

Lilli

(mõtlewalt)

Teil on wististe õigus. Midagi sarnast tean ma omastki käest. Kui mina ise weel kirjanduslisi katseid tegin, oli minu alaline sala tundmus: Wara, liig wara! — Jätsingi kõik wäärtuslisemad asjad tolmule ja hiirtele.

Kõrend

(waatab ironilise muigega, mida aga Lilli tähele paneb, kõrwale)

Ja nüüd lasete sulge roostetada?

Lilli

Kõik minu aeg ja jõud kulus wiimastel aastatel teise ülesande peale (tähendab peaga Leo poole)

64

Kõrend

Igatahes tänulik ülesanne — ja niisama tarwilik, nagu see, mille mina endale olen walinud: kõrgema kunsti mõistmisele teed rajada.

Juta

(korraga eesruumi poole kuulatades)

Oo, meile kuulukse weel külalisi tulewat! (Astub läwele) Ah, preili Pedak! Tere hommikust!

Seitsmes etteaste.

Endised. Salme Pedak, kõhn wanadlane preili lihtsas, aga heas riides, kübaraga, läheneb pisut tagasihoidlikult ja nagu otsima pilguga.

Salme

(tasaselt)

Ma tahtsin ainult oma õnnistatud ametiwennale tere-tulemast ütelda.

Juta

Siin ta on.

Salme

(pöörab tunnistawal waatel tummalt Leo poole)

Leo

(temale wastu astudes)

Tere, preili Pedak! Teie ei näi mind enam ära tundwat?

Salme

(wõtab Leo wäljasirutatud käe pikkamisi wastu, waatab talle pika läikiwa pilguga otsa, tõmmab siis käe järsku tagasi ja astub sõnalausumata pisut kõrwale, nägu seina poole pöörates)

 65

Leo

(temale järgi waadates)

Kõne ilma sõnadeta.

Paula

Selle eest sisuga.

Salme

(pöörab Leo poole jälle ümber, naeratada püüdes)

Kui ma südamest rõõmustan, siis rõõmustan ikka tummalt. Ärge pange seda tähele! Tänan Teid tulemast Leo Saalep!

Leo

Laske siis ka mind tummalt rõõmustada. (Pigistab soojalt lauljanna kätt)

(Seepeale vastastikune teretamine Salme ja teiste, kõige wiimaks tema ja Lilli wahel, kes tulijat siiamaani lornjetiga eemalt on silmitsenud.)

Lilli

(käeandmisel)

Rõõmustan tõsiselt, meie esimest lauljannad jälle näha saada —

Salme

(piinlikult puudutatud)

Oo, oo, proua Saalep!

Lilli

Mitte nii alandlik, preili Pedak! — Kudas Te siis elate? Kas wõib Teid warsti kuulda saada? Sagedased suured turneed — mis?

66

Salme

Ja, ma laulan wahel, — kord siin, kard seal, — see on ju minu leib.

Lilli

Muidugi ajuti ka wäljaspool kodu- ja isamaad?

Salme

(kohmetanult)

Wäljamaal, mõtlete? — Ei, seal pole ma ammugi enam käinud.

Lilli

Soo? Sõna prohwetist isamaal ei näi siis Teie kohta makswat. Õnnelik inimene!

Kaheksas etteaste.

Endised. Magnus Kull — neljakümne ligidal, pikas kulunud saterkuues, hoolitsemata punaka juukse ja täishabemega ning tugewa kondiga, kõnes ja liikumises weidi külamehelik — ilmub keskelt, on aga esiotsa weel, eesruumist lähenedes, nägemata.

Kull

(wäljas, laia rõõmsa häälega)

Ei, armas Juuli, minu kallal pole Teil midagi ümardada. Kaabu wiskan isegi warna, saapaid ma jalast ei anna ja palitut mul seljas ei ole. — Miks? Ja, kulla laps: palitu olen ma wanaduse wastu ära kinnitanud; teda hoitakse kõrge maksu eest uus ja ei anta mulle enne kätte, kui elawhõbe 25 Eesti pügalat alla nulli on wajunud.

67

Juta

(käsa kokku lüües)

Minu sõber Kull!

Waik

(naeratades Kurele)

Ikka seesama wana Kull!

Kull

(ilmub, kuuenööpisid kinni pannes ja end sirgeks ajades, läwele; põrisewa bassiga)

Tere, pererahwas! Tere, külalised! Tere, pillimees kaugelt maalt!

Mõned seltskonnast

Tere, tere!

Leo

(temale wastu tõtates)

Tere, Magnus!

Kull

Oota, poiss, ma annan enne perenaisele au. (Pigistab wildaku kumardamisega Paula kätt) Jõukate perenaiste wastu wiisakas olla, iseäranis, kui neil weel tütreid kodus on, see näib mulle sissejuurdunud olewat. (Teretab käeandega siis weel Salmet ja Jutad, wiiwitab aga Lilli ees ja riiwab teda proowiwa pilguga)

Noorik, kas Teie näitlejannaks olete hakanud?

Lilli

Miks Te seda arwate, herra Kull?

68

Kull

Wõta kinni! Ma’p tea isegi. Tere siis ka Teile! (Lühike käeanne; siis pöörab, käed puusas, Leo poole)

Ja nüüd alles on järg sinu käes! (Silmitseb teda pikemalt) Kas tead, poiss: kui sa mitte naisemees ei oleks, ma muljuksin sul mõned küljekondid sisse! (Peatab jälle ja asub siis äkki tema ümbert kinni) Läbi nälgis enese, kuradi Laane-Laos! Õrrele upitas enese, tee mis tahad!

Leo

Jumala pärast, sa murrad mu ära!

Kull

(teda lahti lastes)

Ma küll joodik ei ole, aga täna läheksin su’ga waadi õlle peale — Kure herra kiuste. Ei mina oleks uskunud, et sina, lõdwake, enese üles pusid! Tõsi küll, aeg-ajalt seisis sinust ju midagi silitawat lehes. Aga missugusel wäljamaal olewal Eesti sametijakil ei oleks head sõpra, kes tal kodumaa ees aitab saba kergitada!

Leo

(üle rutates)

Sul on õigus. — Aga kudas sinu käbarad siis käiwad, wana wennas?

Kull

Minu käbarad? Seda wõin sulle ainult nelja kõrwa kuuldes öelda. (Wiib Leo hõlmapidi kõrwale;

69

saladusliselt) Kuue sabad on mul tagant kokku õmmeldud, muidu paistaks sealt suur walgus wälja!

Leo

Waene sõber!

Kull

Tssst! Et sa sellest jumala pärast naisterahwastele ei hinga! Ja oma tuju ära lase ka mitte rikkuda. (Siis täie häälega)

Parem tule ja puhu mulle nüüd natuke oma wiieaastasest rabelemisest seal kaugel; mul on weel mõni minut aega. (Talutab Saalepit käistpidi istmete poole, laseb temast aga herrade ligidal korraga jälle lahti)

Kuid enne luba weel, et ma herradele seltskonnatugedele oma lugupidamist awaldan — kes teab, milleks see teine kord jälle hea wõib olla! — (Pigistab Lauritsal kätt) Jõudu muusikale! (Niisamati Kurel) Edu kainusele! (Siis Waigul ja Kõrendil) Hoogu ja mõju awalikule arwamisele! (Pöörab Leo poole tagas)

Leo

Miks sul siis nii wähe aega on, Magnus? Kas sind keegi ootab? (Temaga edasi tahapoole minnes)

Kull

Ja. Mul on õpilasi, armas poeg.

Leo

Sa jändad ikka weel õpilastega?

Kull

Ja, sest natuke kõhtu on Eestigi kunstnikul weel. Ja kui kaua sa ikkagi ladusse maalid! (Jääwad, istumist unustades, seisatama)

70

Leo

Müügiturg pole siis kõige uuemalgi ajal paranenud — meie noorel kunsti-ajajärgul?

Kull

(wäristab pead)

Ei, weli. Meie kunsti-enthusiastide raha kulub nüüd enamaste abikaasade juuste peale ära. Kui aga patside lõikus Hiina Wabariigis lõpeb, siis ootab meie kunsti tõsine kriisis.

Leo

Tänu jumalale, et sa oma naerwast südamest weel mitte ilma ei ole jäänud!

Kull

Meie kunst elab ju, aga ainult kõnes ja kirjas. Seal elab ta prisket elu! — Kuid ma ei taha ühekülgne alla: Kui palju meil siis ostmisewäärilist ongi! Meie produtsendid pakuwad suure suuga paljast tahtmist müüa, ja seda kaupa pole kuskil ega kunagi heameelega ostetud.

(Mõlemate juurde seltsiwad, jutust osa wõttes, weel Paula, Juta ja Salme, nii et wäike ring tahapoolele keset näitelawa tekib)

Kurg

(paremat kätt eespoolel, jutus Lilliga)

Teie mõtlete pastor Madissoni? Ja, ma tunnen teda. Aga milleks Teie tema järele küsite?

Lilli

(naeratades)

Wõib olla, et minu mehel ja minul teda lähemal ajal tarwis läheb.

71

Kurg

Kui ma õieti mõistan — teil oleks nõu?

Lilli

Ja, herra Kurg, meie kawatseme seda. Wälised wajadused, waadake — —

Kurg

(korraga lahkeste)

See on mõistlik, proua! Ja õpetaja Madissoni wõin Teile ainult soovitada. Kainuse-asjus — kui walge ronk mustade seas — seisab ta minule weel iseäranis ligidal.

Lilli

Ma tänan, kerra konsulent!

Waik

(eespoolel pahemat kätt, jutus Lauritsa ja Kõrendiga)

Iseenesest mõista, on hoida, et Mats ja Mall eemale jääwad. Pidusöögi annawad ajakirjanikud ja kunstnikud oma lähemate sõpradega — tema piiratud iseloom on seega ära määratud.

Kõrend

Õige küll. Tahawad laiemad ringkonnad kunstnikku hiljem pidustada — kellel selle wastu midagi on.

Laurits

Toimepaneku weeretate muidugi jälle minu õladele — seda ma tean juba!

72

Waik

Ole wähemalt ülemjuhataja, prowisor; sul on seks kõige enam osawust.

Üheksas etteaste.

Endised, Eewa Marland — walget-werd õitsew neiu, Lilli Ellertist umbes kolm aastat noorem, pehmete näojoonte, roosilise jume ning waate ja olekuga, mis sooja rõõmsat rahu wälja hingawad — on wiimase kaksikõne ajal paremalt poolt sisse astunud, ilma et teda keegi tähele paneks; ta seisab paar sammu uksest eemal ja laseb pilgu aeglaselt ühe salgakese pealt teise peale käia. Tema riideline wälimus — ta kannab sume-sinist kleiti — ilmutab walitud maitset.

Leo

(kes teda esimesena näeb, spontanse, talitsemata rõõmukarjatusega)

Eewa!

(Kõikide silmad põörduwad sedamaid Eewa poole ja sealt pikkamisi Leo peale; nägudel maalib end imestanud üllatus; ligistikkuseisjad wahetawad järgnewalt küsiwaid pilkusid üksteisega)

Lilli

(seisab silmapilgu hammaste wahele pitsitatud alumise huule ja pilwise palgega nagu kiwinenult paigal, näeb aga äkitselt seisukorrast läbi ja ruttab Eewale wäljasirutatud kätel naeratades wastu; südamlise hüüdega)

Eewa-preili! — Kui armas, et Te tulite, kui armas! — (Waatab Eewale kähku uuriwalt silma, enne kui ta tema mõlemad käed wõtab ja neid liialdatud soojusega pigistab)

73

Eewa

(teda mõistes, waewalt märgutawa naeratusega)

Ka minu rõõm on suur Teid jälle näha saada, proua Lilli!

Leo

(oma hüüde üle jahmatanud, kogub waewaga rahu, püüab naeratada ja läheneb siis ruttu Eewale; kumardades ning jaheda wormilikkusega)

Tere pika aja tagant! Kudas käsi käib?

Eewa

(wõtab tema käe rahulikult wastu, waatab temale wäga tõsiselt otsa ja kostab siis pikkamisi ning weidi surutud häälega)

Ma pean uskuma hakkama, et geenius wirkus on. Sa oled palju tööd teinud — tapwalt palju.

Leo

(kätt tagasi tõmmates ja oma wärisemist warjata püüdes)

Kas sina — — kas Teie — — kas sina seda imeks paned?

Eewa

Ei. Aga ma küsin eneselt, kas tagajärg kulud, kas wõit waewa ära tasub?

Leo

Täieste.

(seltskond, kohmetusest toibudes, nihkub Leo, Eewa ja Lilli grupele ligemale)

Eewa

Kallis on kunst, aga kallim on elu. Elu on hinnata.

74

Lea

Mina — ma mõtlen ümberpöördult.

Eewa

Siis on korras. Ma tunnistan sulle nüüd rõõmuga, et ma omal ajal eksituses olin.

Leo

Mille kohta?

Eewa

Sinu ande — sinu ande suuruse kohta.

(Intimne liikuwus seltskonnas; wahetatakse pilkusid ja lühikesi märkusid)

Leo

(ikka enam tasakaalu wõites)

Ah soo! Ja ma mäletan pisut weel. Sest on aga juba palju aega!

Lilli

(sõbralikult)

Teile juhtub siis wahel ka eksitusi, Eewa-preili?

Eewa

Ja, aga kaunis harwa.

Lilli

Aa!

Eewa

Sest et ma harwa julgen otsustada.

Kõrend

(wiisakal naljatoonil)

Na nah, preili Marland!

75

Eewa

Ainult siis, herra Kõrend, kui ma pärast seda rahulikult arwan magada wõiwat.

Kõrend

(ironiliselt, kuid terawuseta)

Wäga wooruslik!

Eewa

See woorus tuleb minu egoismusest: ma ei raatsi sisse kukkuda. (Pöörab kätt andes tema ja teiste ligemal seisjate poole; herrad, iseäranis Kõrend, teretawad teda nähtawa wiisakusega)

Lilli

(Eewa ümbert kinni hakates ja teda ette diiwani poole wiies)

Ja nüüd, Eewa preili, peate Leole ja minule oma elust, oma käekäigust, oma tegewusest jutustama. Siia istume — soo, nõnda — (istuwad) ja lobiseme natuke. — — Leo, ka sinule on weel ruumi.

Leo

(seisab silmapilgu kahewahel, järgneb neile siis, Lillid arusaamatusega waadeldes, pool torkawalt, jääb aga diiwani kõrwale ühe toolitoe wastu püsti najatama)

Eewa

(naeratades)

Ma kardan, et see teid suurt ei huuwita. Minu saunanaise-elu on ju kaunis üksluine.

Lilli

Saunanaise-elu?

76

Eewa

Ja. Mul on linna serwal saun.

Lilli

Teie naljatate!

Eewa

Ei sugugi. Seda wõibTeile siin igaüks kinnitada.

(Seltskonnast wõtawad Paula ja Salme tagapoolel, Laurits ja Kurg kesklauas istet; Juta kõneleb Kulliga, kes suitsetab, suitsetamise-laua ligidal püsti; Waik ja Kõrend seisawad ligistikku eespoolel pahemat kätt. Juttumisel on sundline elawus, piidlewad pilgud riiwawad kunstniku-paari ja Eewad, poolwarjatud ärewus mängib nägudel)

Lilli

Aga mis Te seal siis teete?

Eewa

Eksploaterin töölisi.

Lilli

Kudas?

Eewa

(kerge õrnusega)

Teraseid, usinaid, imeosawaid töölisi.

Kõrend

(Waigule pool ümisemisi)

Mis siin tekkimas on?

Waik

Gaasid.

Kõrend

Mõistatuslik!

77

 Waik

Wõi ka mitte. (Nihkuwad juttudes weel enam seina poole)

Lilli

Miks sa ei istu, Leo?

Leo

Tänan, ma tahaksin seista. (Seisab terwe järgnewa aja rahutult, mõlemaid poolwargsi silmas pidades)

Lilli

(Eewale)

Aga kudas Teie selle mõtte peale õieti tulite?

Eewa

Üsna lihtsalt: ma armastan intelligentlist seltsi, läbikäimist kunstnikkudega. Minu huwitus nende wäikeste mee- ja kärjekunstnikkude kohta ärkas juba ammugi. Kui minu ema mu mõne aasta eest jumala-üksinda jättis, siis ehitasin talupoja maa peale majakese ja kutsusin omale miljoni mesilast seltsiks.

Lilli

Ja see ajawiide rahuldab Teid?

Eewa

Lõbu tuluga ühendatud — mis wõib paremat soowida! Minu tiiwustatud töölised ühes aiapeenardega toidawad mind täieste.

Lilli

Ärge pange pahaks — kas Teie siis weel meheleminemise peale ei mõtle?

78

Eewa

(naeratades)

Mõtlen küll. Aga mul ei ole kosilastega õnne.

Lilli

Soo?

Eewa

Ja, need äpardawad mul hoopis enam kui mesilased. Waewalt hakkan ühte lähemalt kuulatama, kui juba kuljuseid kuulen.

Lilli

Kuljuseid?

Eewa

Ja — kübara küljes. — Tuli ikka jälle wälja, et ta eestlane oli.

Lilli

Aga neiu Marland!

Eewa

See on paraku minu halb omapärasus. Kõike wõin ma sallida, kuid mitte kuljuseid.

Kurg

(waatab taskukella ja tõuseb üles)

Minu aeg on ümber.

Waik

(kah kella waadates)

Minu aeg ammugi.

79

Kõrend

Ma lähen ühes.

(Kõik kolm hakkawad jumalaga jätma, mis ka Salmele ja Kullile märguks on, minekut teha)

Eewa

Aga seda puhku peame lõpetama, praua Lilli. (Tõuseb üles) Mind ootab kare kohus, siinset majatütart tund aega piinata. — Nägemiseni, proua, — nägemiseni, Leo! (Läheneb Jutale) No, Juta, kas ma wõiksin su nüüd ära wiia?

Juta

(tõttab temale elawalt wastu ja lööb käe tema pika ümber)

Ja, Eewa, ma olen walmis, ja kümme minutit õppinud olen ka!

Eewa

No, siis saame ju teineteisega ilusaste läbi! (Jumalagajätjate poole) Head päewa äraminejatele, kui ka siiajääjatele! (Jutaga noremale poole ära)

Leo

(on warjatud waatega igale tema liigutusele järgnenud, jääb üürikeseks ajaks kinniläinud ukse poole wahtima, lükkab siis närwiliselt juukseid tagasi ja pöörab mahalöödud pilgul lahkujate poole)

Lilli

(tõuseb järsult ja sel silmapilgul sügaw-hämara näoilmega üles, sammub mehe kõrwale ja sirutab käe rahulise naeratamisega ühele ja teisele jumalaga-jätjale wastu)

Nägemiseni! — Nägemiseni! — Kui mitte ennemalt, siis ülehomme põlewate pirnide all!—

80

  Jumalaga, doktor! — Head teed, herra adwokat, ja warstist kosumist abikaasale! — Addio, kandidaadi-herra!

Aga miks siis kõik korraga? Mis rutt Teil siis on, preili Pedak, — ja ka Teil, herra Kull?

Kull

Ma pole lillelõhnaga harjunud, kulla proua. See mõjub kui mürk.

Lilli

(temale kätt andes)

Oh ei, kui rohi! — Leo, sa pole wist lillede eest weel tänanudki? Julgeste on lahkujate seas nende annetajaid.

Leo

(masinlikult)

Tänan lillede eest, sõbrad! (Kullile) Ma otsin su warsti üles, Magnus.

Kull

Ja, tee seda, weli, — tee seda! Adress on siin majas teada.

(Kõik külalised, ühes neid wälja saatwa Lauritsa abielupaariga keskuksest ära; ainult Leo ja Lilli pöörawad läwelt tagasi, esimene natuke waremalt)

Kümnes etteaste.

Leo. Lilli.

Leo

(kelle waewaga esil hoitud enesewalitsus korraga närwilise rahutuse alla kokku murdub, hakkab nõtkuwal kõnnil ja laskunud näol, pea norus, sinna-tänna sam-

81

muma, lööb pilgu paar korda wargsi parema külgukse poole, äigab käeseljaga higi otsaesiselt ning wajutab, kui ta nagu kuulatades pilguke aega on seisatanud, mõlemad käed rinnakülgede wastu; siis pool endamisi, walusalt hirwitawa näoilmega)

Hirmulind põuepuuris — kudas ta wälja kipub — kudas ta märatseb!

Lilli

(seisab jäätanud näoga, sirgelt ning liigutamata, kesklaua taga olewa tooli najal ja järgneb Leole külma, tumma pilguga)

Leo

(ümisedes)

Kudas ta lahmib — — oi, kudas ta tormitseb! — — nii palju inimesi — — nii palju kõnet — — nii palju — — (wajub diiwani juures olewasse tugitooli. Waheaeg. Siis korraga täieste rahulise, selge ja kõlawa häälega üle õla Lilli poole)

Kas Liisi leidis küüdiku krapi padrikust üles?

Lilli

(wahib muutumata seisul Leost üle)

Leo

(istub pilguke aega nagu mõtetes, kähwab siis üles ja põgeneb Lilli juurde, kelle õladest ta tugewaste kinni hakkab; kirglise palumisega, litsutud hirmutoonil)

Aita mind! — Kaitse mind! — Hoia mind! — — Sina jõud — — sina wisadus! (Pool karjatawalt) Usu mind!

Eesriie

Teine waatus.

Sõbralik ja rõõmus elutuba Eewa Malandi majakeses.

Tagaseinas paremat kätt klaas-uks, mis lahtise weranda peale wiib, pahemat kätt suur aken. Mõlematest waade aia peale, milles noored puud ja põõsad kolletanud lehtedes seisawad, ning sellest üle metsaga palistatud niidu peale; werandat ehiwad sügiseselt wärwitud wiinapuuwäädid. Uks ja aken on awatud, pahemas külgseinas, weidi eespool, niisamasugune aken, kuid kinni; paremas seinas uks, mis teise tuppa wiib.

Nägusad korwmööblid: keset ruumi kandiline laud sohwa ja kahe tugitooliga, pahemal pool akna all ümargune laud wäiksemate toolidega; sedasama laadi istmeid weel mujal.

Tagapoolel, akna ligidal, pikiti, sekretär-kirjutuslaud istmega. Weranda-ukse ja akna wahel suurem klaasustega raamatukapp. Pahema külgakna kohal, lauast pisut eemal, peatsiga toa poole, pehme kushett puhke-padjaga. Paremas seinas, eespoolel, pianino, selle ees pink ja kõrwal noodiriiul.

Seintel mõned maalid, ofortid ja grawürid ning siin ja seal kunstiasju brongsist, portsellanist, terrakotast jne. Kesklaual, mida wäike, ainult tema keskpaika warjaw waibakene katab, seisab kunstiwäärtusline waas sügiselilledega. Aknaid ümbritsewad, neid laialt wabaks jättes, õrnad walged kardinad; aknalaudasid kaunistawad üsna madalad õitswad lilled.

Weranda ja tagumise akna kaudu loidab pärastlõunane päike pahemalt poolt wiiliti tuppa.

83

Esimene etteaste.

Eewa Marland, koduses kleidis, ja Salme Pedak, üleriide ja kübaraga, istuwad juttudes kesklaua ääres.

Eewa

Aga mulle näib, et Teil weel midagi keele peal kipitseb, neiu Salme. Miks see nii tõrges on häält wõtma?

Salme

(kitsiku naeratusega)

Wist sellepärast, et see midagi on, mille üle Teie ehk naerate wõi wähemalt naeratate—

Eewa

Maksab seda siis karta!

Salme

(südinedes)

Teil on õigus — ma kõnelen ju neiu Marlandiga! Ja — ligemalt vaadata — — ma küsin ju ainult nõu —

Eewa

Laduge aga siis lauale!

Salme

See tähendab — minu nõuküsimise taga peitub wäike palwe (kohendab end toolil) ja see seisab — Leo Saalepiga ühenduses. Teie peaksite temale minu asemel midagi ette panema, — midagi sündsal pilgul — hm — meelde tuletama, — midagi, mis minul enesel temale ette kanda ei kõlba —

84

Eewa

Küll aga minul?

Salme

(kärmelt)

Ja, ma arwasin nõnda— — Teie sõprusline wahekord temaga— — Aga wõib ju olla, et Teie teisiti mõtlete— —

Eewa

(julgustawalt)

Meie oleme arwatawaste head sõbrad, ja Teie ettepaneku annan temale heameelega edasi, kui Teie minu diplomatiat enam usaldate, kui mõne teise oma.

Salme

Ja, seda ma teen. Lugu on see (oma käte peale waadates ja kinnastega mängides) Ma ihaldaksin wähemalt üheski Saalepi kontserdis laulda — siin wõi mõnes teises linnas —

Eewa

(kergelt)

Ahah!

Salme

Muidugi kord edaspidi. Et hiilgaw kunstnik, kes wäljamaalt geeniusetähega tuleb, esiotsa üksinda õhtut tahab täita, on ju mõistetaw. Aga mõnel korduwal korral (Waatab üles) Kas Te siis weel suuri silmigi ei tee?

Eewa

Mispärast!

85

Salme

(äkilise ärewusega)

Teie mõistate mind ometi — Teie aimate minu soowi ise? — Ma tunnen enese ad acta pandud olewat, ma olen paljaks ajalooliseks mõisteks saanud!

Eewa

(tema käte peale wajutades, trööstiwalt)

No, no, Teie liialdate, preili Salme!

Salme

Wististe mitte! — Ma ei hinda ennast ammugi enam üle õiguse, sellest on mind karmilt ära wõõrutatud. Aga ma ei wõi midagi parata, et mu süda karjatab, kui ma oma nime loen ühenduses Kilingi-Nõmme ja Nuustakuga, Tapa, Tarwastu ja Räpinaga!

Eewa

See alandab Teid nõnda?

Salme

Ja. Ma tunnen enese nagu häbinurgas seiswat! Kuid seda ei sünniks, kui ma muidu gaasi ja elektri all laulaksin. Siis wõiksin uhke ja rõõmsa rinnaga ka kõige wiimasele Saaremaa külale oma andeid wiia, kui mind sinna hüütakse. Mäletab aga keegi, millal Salme Pedak wiimaks elu andwa ja elu kandwa publikumi ette astus —?

Eewa

Aga, kullakene —

86

Salme

Ja, ma tean: Teie tahate öelda, et mind ju ikka meeles peetakse, et ma suurematel pidulistel ettewõtetel ikka weel üks teiste seast tohin olla. Aga kas ma seal muud olen kui augutäide? Millal wiimaks usaldasin ma kallimas saalis iseseiswa kontserdiga esineda? (Tumedalt) Salme Pedak — see ei kõla enam. Kõla on aastate wastu ära kulunud. (Nägu akna poole pöörates) Sügis on tulnud.

Eewa

Ja, see wõib kibe olla—

Salme

Seda kibedam, et see saatus mind ülekohtuselt, nimelt enneaegselt, on tabanud. Ma laulan praegu paremine, kui siis, kui mind weel õiskehääled hellitasiwad, kui mind weel tõuswaks täheks peeti —

Eewa

Ja, ja — Teie ei täitnud nende lootusi, kes Teie kaudu oma olemist ilmale ihkasiwad tutwustada. Kõrgele, kõrgele oleksite pidanud tõusma!

Salme

(sügawast rinnast)

Ma püüdsin, aga ei suutnud!

Eewa

Selle järele ei küsita. — Kuid lubage, et ma Teilt midagi küsin. Kas Teie wahetegemine kuulajate ja kuulajate wahel mitte ekslik ei ole?

87

Salme

Kudas nii?

Eewa

Kas Teid mitte teadwus ei suuda rahuldada, et Teie külas just sedasama missioni täidate, kui linnas ja suurlinnaski — missioni, oma kuulajate elujõudu ja töörõõmu tervise-joogiga karastada?

Salme

Tuntakse siis külas minu joogist maiku?

Eewa

Seda wõiksite rahuga nende asjaks jätta, kes Teie laualt raha eest jooma tõttawad. Kui neil janu ei oleks, nad ei tuleks.

Salme

(mõtlewalt, pead wäristades)

Selle mõtte sisse pole ma weel iialgi teed otsinud.

Eewa

Ja kui Teie pealegi ära olete tunnud, et see publikum, keda Teie elukandwaks kutsute, Teid täieks ei wõta ja Teilt kunsti kõrwal weel midagi muud nõuab — kas ei peaks Teie rinda külas ja alewis seda mõnusam tunne täitma: seal hinnatakse Teid Teie andide järele?

Salme

(waheaja pärast kohtlaselt)

Minu lapsikust mõttest ei pea Teie siis midagi?

88

Eewa

Teie mõttest, Salme Pedakile Leo Saalepilt kõla laenata? Oo, Teie wõiksite ju katsuda. Ma usun, et — et see möödaminewalt aitab.

Salme

(elustatult)

Ja Teie arwate, et ta minu soowi täidab?

Eewa

Wististe teeb ta seda.

Salme

Ja Teie tahate minu wahemeest etendada?

Eewa

See on ju nii lihtne osa.

Salme

(üles tõustes)

Siis ma katsun! — Ja nüüd on mu süda jälle kord tühjaks wirisetud — ma wõin minna. (Annab Eewale, kes niisamati üles tõuseb, kätt)

Eewa

Head päewa, neiu Salme! (Temaga weranda poole minnes) Õhtul näeme teineteist kontserdis?

Salme

Ja muidugi! Ma ei oska Teile öelda, mäherduse rõõmupõnewusega ma õhtut ootan. (Äkitselt sammu peatades) — Aga ärge tema abikaasa kuuldes minu asja kõnesse wõtke, neiu Eewa!

89

Eewa

Miks mitte?

Salme

Oh ei, ei! Laske Saalepit ennast wabalt otsustada! Ma kardan, praua Ellert hakkab laginal naerma ja hüüab: „Leo Saalep ja Salme Pedak — kas ta siis hulluks on läinud, see wana harakas!”

Eewa

Ma panen Teie soowi tähele.

Salme

Tänan, ja nägemiseni! (Weranda kaudu ära)

Teine etteaste.

Eewa sammub ukse juurest pikkamisi ja mõtetes tagasi, pöörab pianino poole, ulatab selle pealt ühe kontserdiprpgrammi kätte, silmitseb seda ja wõtab siis riiulilt nootisid, mida ta, wastupidiselt pianino järile istudes, lehitsema ja lugema hakkab. Lahtise akna taha on waheajal Magnus Kull ilmunud, ilma et Eewa teda tähele paneks. Aknal rinnutades waatleb Kull teda mõne aja tõsiselt, enne kui ta end märgatawaks teeb. Ta kannab kaunis luitunud kaabut, on aga muidu riides nagu esimeses waatuses.

Kull

(järsult)

Tere, sauna-eit!

Eewa

(rahulikult silmi tõstes)

Jumalime, Kulli peremees!

Kull

(waheaja pärast)

Kas tohib sisse astuda?

Eewa

Millal Te siis mitte ei tohtinud?

90

Kull

(waheaja pärast)

Aga ma wannun Teie puhta toa täis.

Eewa

Küll ma pühin ta jälle puhtaks. Miks Te wanduda tahate?

Kull

Sest et ma winguda häbenen.

Eewa

Miks Te siis winguda tahaksite?

Kull

Sest et kirbud sööwad.

Eewa

Ikka jälle! (Tõuseb üles, paneb noodid ära ja läheneb Kullile, kellele ta kätt andes teraselt otsa waatab) Ja, Teil on nutt ligemal kui wanne. Miks Te wastuoksa tahate teha? Mees nagu karu!

Kull

Kas karud nutawad?

91

Eewa

Kõik tugewad olewused nutawad, kui nad tahawad.

Kull

Teid pole ma iialgi näinud nutwat.

Eewa

Ma pole tahtnud. Wähemalt mitte nii sagedaste, et Teie seda näha oleksite wõinud.

Kull

(temale pikalt otsa waadates)

Ja, ja, Teie õnnelik olewus — Teie kunstnik ilma talendita!

Eewa

Kas see nii õnnelikuks teeb?

Kull

(tusalt)

Kurat, ja! — — Aga oodake, ma tulen tuppa.

(Astub akna tagast ära ja tuleb wimmas turjaga aeglaselt weranda kaudu sisse, kübarat lähema tooli peale wisates) Ja Teie süü on, et mina mitte niisama wähe nutta ei taha, kui Teie.

Eewa

Soo?

Kull

No, kes see Eewa siis on, kes mulle alati kõrwa sahistab: „Söö, Aadam, sul on õigus süüa!”

Eewa

Kas mina seda üksi teen?

92

Kull

Teisi kiusajaid ma ei usu.

Eewa

Aga ma tean ühte, keda Teie weel enam usute, kui mind.

Kull

Keda siis?

Eewa

Magnus Kulli. Muidu oleksite pintslid tõeste ahju wisanud, nagu juba mõnda aastat ähwardate.

Kull

(maha waadates, waheaja pärast)

Ma ei raatsinud.

Eewa

Waadake! Sellega on kõik öeldud.

Kull

(raskelt kesklaua äärde istudes)

Ma ei raatsinud, sest et ma nõder olen. Kuid see ei keela mind ikka enam ära nägemast, et ainult suurel õigus on, mitte wäikesel. Ela, suur — kärwa, wäike!

Eewa

Pean ma Teile selle labatõega wastama, et meie mitte ainult Alpidest rõõmu ei tunne, waid ka Otepää kinkudest? Et meid mitte ainult Rubens ja Thorwaldsen, Shakespeare ja Beethowen ei elata, waid ka kõik need wõõrsil ja kodus, keda meie üles ei jõua lugeda?

93

Kull

Elawad siis aga need elatawad mitte-ülesloetawad ka ise, iseäranis meil? Kas nad ei ole palju enam pikaldasele kärwamisele mõistetud? Teie näete ometi neid laiu silmapaarisid pikkade kaelte otsas, mis wäikeste peadest üle aina suurusi ootawad!

Eewa

Ja, ma näen neid. Ja ma näen ka, et nad wõimetud on kunsti kaswatama, mis suurusi ilmale tooks. Loomulik tee sinna käib nimelt wäikeste ja wäiksemate kaudu. Mida need messiaste-ootajad suudawad sigitada, on ainult wale-messiased, kes endid ise oodatuteks waliwad ning kõiksugu wägihüppeid teewad, et ootajatele nähtawaks saada —

Kull

Awalikule arwamisele üleüldse.

Eewa

Teil on õigus. Seks on waja, teda üle lüüa. Kui nad endid ise suurusteks on proklamerinud, tuiskawad nad publikumile ummisjalu peale, et tema usku ja tunnust enestele kätte üllatada.

Kull

Ja. Aga kas ei wasta sellele ebanähtusele teine, mis mitte palju parem ei ole?

Eewa

Nähtus, et suurusel mitte kerge ei ole suuruseks saada?

94

Kull

Ja.

Eewa

See pole mitte wale. (Soojalt naeratades) Aga ma arwan: selle üle ei murra kunstnik, kes kunsti kunsti pärast armastab, mitte pead. Nagu peig armastatud mõrsja kaasawara üle pead ei murra.

Kull

(räpakalt)

Aga kui sa selle armastuse kätte nälga sured!

Eewa

See on hoopis teine küsimus, mille paljude teiste seas alles tulewik rahuloldawalt ära wastab. Niikaua aga peab wäike ennast ise katsuma aidata.

Kuid wanduge ometi, Kull — seks tulite ju siia!

Kull

(käsipõsekil)

Teie tuletasite mulle mu waest mõrsjat meelde — wandumise-himu läks mööda. Kas teate, et ma tema pärast jälle hulguse-kepi kätte pean wõtma, kui ma mitte oma kibelewale kaelale järele ei taha anda. (Ajab pea tagasi) Ehk näete juba eelmärkisid?

Eewa

Ei. Ja ma loodan, et ma ka iialgi järelmärkisid ei näe. — Aga mis on siis sündinud?

Kull

Ei midagi ootamatat. Ma jään peawarjust ilma ega tohi uue peale mõelda, sest ma töötan

95

juba meister Millet’ wiisil: wanad wärwid lõuendilt maha ja uued peale!

Eewa

Kas siis kuidagi nõu ei leidu —?

Kull

(wäristab pead)

Minu laenukaewud siin linnas on tühjaks pumbatud — tilgatumaks. — Kas mõistate, mis see tähendab?

Eewa

(tasakeste)

Ma wõin seda arwata.

Kull

(karuse ägedusega)

Kas mõistate, mis see tähendab, ühes paigas elada ja liikuda, kus sa igale tuttawale näole wõlgu oled! Ja wõlgu, teades, et sa seda kunagi maksta ei jõua! Ja selle teadmisega tarwiduse ees seista, ikka jälle uusi laenusid üles wõtta! Sarwiline saatan — see on kaabaka-elu, see on warga-põli! Ma julgen weel ainult pimedas uulitsale astuda!

Eewa

(temale weidi lähenedes, murelikult)

Oo, oo, sõber!

Kull

Ja kudas sa ennast ühtepuhku koera-tempude pealt tabad — lömitamast ja saba liputamast, sitsimast ja käsa lakkumast! Paiskaksid mõnele

 96

  oma põlgtuse näkku, aga ei — kumarda ja pea lõuad: oled temale ju müüdud — müüdud kas wõi taldreku supi ja tassi kohwi eest! (Hüppab üles ja kõnnib raskel sammul edasi-tagasi; waheaja pärast) Aga weel rohkem tallukaid tolgendab nadikaelal külles. Tuksatan wahel mõne oma lõuendiriba ette seisatama jääda ja küsin eneselt, küüned karwus: Kirewase päralt, kas see siis mina olen, mis mulle sealt wärwipeeglist wastu wahib? Ei, see on keegi wõõras! Keegi, keda ma poleks maalida tohtinud. Keegi, keda ma ainult oma hinge-õnnistuse hinnal maalida wõisin. Ma ei maali ennast, sõber, sest ma ei maali enesele. — Lauka sügawust mõõtke ise! (Pöörab näo, habeme wabisemist warjates, kõrwale)

Eewa

(pikema waheaja pärast)

Kas mäletate, Kull — ma andsin Teile mõne aja eest nalja pärast natuke nõu?

Kull

(jälle sammudes, rahulikumalt)

Ma mäletan.

Eewa

Nüüd kordan ma seda nõuannet tõe pärast.

Kull

Üleliigne. Ma wõtsin ta kohe tõeks.

Eewa

Soo? Ja lükkasite tagasi.

97

Kull

(seisatades)

Ei. Aga ma ei suutnud teda teostada. Katset tegin.

Eewa

Katset?

Kull

Ja. Ühel õige wihmapimedal õhtul wõtsin südame rindu ja läksin maalermeister Kobrase poole tööd kuulama. Ta on minu hea tuttaw. Aga kui ma tema ukse taga seisin, tikkus mulle jäle wiirastus peale. Ma nägin ennast wärwipoti ja suure pintsliga uulitsal, ja terwe mägi tuttawaid nägusid jooksis minu ümber kokku, ja kõik wenisiwad itsitawateks lõustadeks laiali.— Rumal oli! Tegin aga, et pühkima sain, õhetaw tundmus põues, kui oleks minu armukest teotatud.

Eewa

Teotatud? See pidi ju Teie armukese heaks minema! Et Teie teda edasi wõiksite armastada — tundidel, mis Teile leiwatööst järgi jääwad. Et Teie ennast ja enesele wõiksite maalida!

Kull

Wõite rahulikult ka weel juurde lisada: „Ja ise oled endine maalri-õpipoiss, kes wärwipotiga kauemine ringi on jooksnud, kui akademiat nuusutanud!” Aga see kõik ei õienda midagi. (Tumedalt) On midagi ärawõitmatat, ülesaamatat kunstieluka sees —

98

Eewa

(naeratades, sõbraliku pilkega)

Kunstniku-au! Kunstniku eri-au! — Siin kunstnik—seal wõhik! Nagu: Siin militär—seal tsiwil!

Kull

Pilgake aga, pilgake, ja nimetage seda kudas tahate. Asja ennast ei kaota Teie ilmast. Tehke töö täna wabaks, kroonige teda, ja Teie näete mind homsest peale mõne tunni päewas katuseid ja treppisid waapawat!

Eewa

Siis pole see enam ohwer.

Kull

(maha wahtides, ärdalt)

See on õige. Aga ohwrit nõudke kangelaselt. (Wõtab endises paigas istet)

Eewa

(waheaja pärast, kergelt)

Ah soo, Kull — ma tahtsin Teilt juba ammugi küsida: Kas Teie „Alutaguse neiu” weel alles on?

Kull

(urisewalt)

Kuhu ta’s jäi!

Eewa

Ta meeldis ju mitmele.

Kull

Meeldimisest ostmiseni aga on weel pikk samm. (Hakkab maha wahtides muigama.) Siiski — üks ostuhimuline mul on.

99

Eewa

Kes nii?

Kull

(nagu ülemal)

Üks kunstiarmastaja, -edendaja, -tundja ja arvustaja.

Eewa

(naeratab)

No waadake!

Kull

Ja mis kõige tähtsam: wäga ostuwõimuline ostuhimuline.

Eewa

Soo?

Kull

(nagu ülemal)

Aga — —

Eewa

Mis „aga” siis weel?

Kull

Kaup on weel wäga pooleli.

Eewa

Mispärast?

Kull

Lubage tähendada, et minu wäike alutaguslane üsna magus lapsuke on, kes isale endale kah meeldib. Kuna meie nüüd mõlemad — minu ostja ja mina — tema kallal palehigis tingime —

100

Eewa

Sada rubla oli Teie kunstisõbrale palju?

Kull

„Palju” on kõikuw mõiste, preili. Oleks teine tahtja teada olnud, kes sada anda oleks raatsinud, ega siis sada ka esimesele palju poleks olnud.

Kuna meie nüüd pitsitame ja pingutame, tõmbab minu plika lõuendil korraga mokakese wingu ja tihub mulle kõrwa, ta tundwat enese laadamullikaks alandatud olewat.

Eewa

Mõistlik tüdruk! — Ja siis?

Kull

(õlasid kehitades)

Noh, siis jäi kaup pooleli.

Eewa

Katki — tahate öelda?

Kull

Ei, pooleli. Ma wõin oma „neiu” nimelt igapäew poole hinnaga doktoriherra Waigule müüa, kui ma täie hinna maksjat ei leia — see tähendab, kui ma säärast ära ei jõua oodata. Ta kinnitas mulle seda kõige rõhuga, kui ma ta uksest wälja komplimenterisin.

Eewa

(naerunäol, mõtlewalt)

Wõi herra Waik! Aimasingi juba. Üks nendest, kelle aateline hing praktilise mõistusega nii harmonialiselt kokku kõlab.

101

Kull

Säärasel wähempakkumise teel on ta minuga kord ennegi äri teinud.

Eewa

(rõõmsalt)

Seekord eksib ta oma kalküliga — minu õnneks!

Kull

Kudas nii?

Eewa

Teie ehk mäletate weel, et ka mina Teie magusale lapsele „silmi tegin”. Ma oleksin ta ammugi kaisus koju toonud, kui mu kukkur sõna oleks kuulanud. Nüüd aga (läheb kirjutuslaua juurde, mille sahtlitest ta ühe awab) — nüüd olen ma ostuwõimuline ja trumpan oma wõistleja üle. (Tuleb rahaga ja paneb Kulli ette laua peale) Millal ma järele wõin tulla?

Kull

(silmitseb natuke aega tõsiselt raha. tõuseb järsku üles ja astub pahempoolse akna ette, millest ta wälja wahib. Pöörab siis ümber, läheneb ruttu eemale ja suudleb teda äkitselt)

Kolmas etteaste.

Endised. Leo Saalep, laias mustas mantlis, laiaäärelise kunstnikukübaraga, ilmub suudlemise-silmapilgul werandale, peatab äkki, nihkub pisut tagasi ja jääb nõuta kohmetuses uksest sisse wahtima, ilma et Kull ja Eewa teda esiotsa tähele paneksiwad.

102

Eewa

(rahuliku naeratusega)

Kas see oli peale kauba?

Kull

Ja. Ma pole kidsi kaupmees. — Aga kui Teil ehk kusagil südamesopis lootus liikus, et mina sellest rahast Teile oma wõla ära maksan, siis (wajutab raha sügawaste püksitasku) —

Eewa

(tõrjuwa käetõstega)

Sellega pole Teil wähematki pakki! (Silmab Leot)

Ohoo, mulle tuleb weel külalisi! (Astub ukse poole) Ikka sisse, ikka julgeste sisse — siin peres mõistetakse külalistest lugu pidada!

Leo

(astub tõrkuwalt, kohtlase tusaga wõideldes, sisse)

Kui ma ei tülita —

Kull

(laua juurest, rõõmsalt ja lärmawalt)

Sa kuulsid ju, et sinust lugu peetakse, togu! Ja mind sa ka enam ei tülita — minu talleke on tahedal. (Läheneb tulijale ja waatab weranda poole)

Aga kas sa siis jumala üksi tuled?

Leo

(teretab Eewat weidi wormiliku käeande ja kumardusega, wõtab siis Kulli käe aeglaselt wastu, mida ta lühidelt wajutab)

Ja. Ma olen pikemal luusimisel, ja armastan niisuguseid üksinda ette wõtta.

103

Kull

Nah, head tuju ei too sa oma luusimiselt just mitte kaasa! — Aga küllap meie selle eest muretseme. Nüüd aga — mantel maha, welleke!

Leo

Ma ei mõtle mitte kauemaks jääda —

Kull

(naerdes)

Ära nüüd tembuta, poiss! Kes siis maalt tuleb tuld tooma! Pane tähele, sa jääd minust siia maha. (Kisub Leol üleriide seljast ja riputab ühes kübaraga warna)

Waata ometi, mäherduses armsas pesas sa oled! Waata, kudas päike meie sauna-neitsit kosib!

Eewa

(rahulise lahkusega)

Wõta istet, Leo. Ma ootasin sind juba eila.

Leo

(waatab laia küsimisega tema otsa)

Eila? — — Mispärast eila?

Eewa

Ma mõtlesin: esimene päew kulub puhkamiseks ära — ta tuleb teisel. Täna aga on juba kolmas.

Leo

(heitleb imetelemisega ja waatab Eewa pealt Kulli peale)

Eila — — ja — ma ei leidnud eila weel mahti— — Aga —

104

Kull

Istu maha, ehk hakkad siis sulama! Kuuled ju, et sind oodati!

Leo

(piinlikkusega segatud jahedusega)

Tänan. Ma olen tõeste natuke väsinud. (Laseb toolile lähenedes silmad ringi käia) Ja siin on kaunis.

Kas sa siin üsna üksinda elad, Eewa?

Eewa

Nagu ämblik.

Leo

Ka ilma ühegi teenijata?

Eewa

Mulle käib üks taat oma eidega teisest saunast töö juurde abiks.

Leo

(kesklaua pahempoolses otsas istet wõttes)

Tööd peab sul palju olema. Ma lasksin silmad sinu aiast üle käia: peenrad, puud, põõsad — ja see mets mesipuid!

Kull

(istub habet silitades laua taha sohwa peale)

Eewa

(toetab parempoolse tooli najale)

Töö annab isu.

105

Leo

(riiwab teda poole pilguga)

Seda ma näen.

Eewa

(naerab kõlawalt)

Kas minu wälimus ehk juba estetilisele maitsele liiga teeb?

Leo

(tuksatab kergeste Eewa naeru mõjul)

Terwis pole kunagi iluwastane.

Eewa

Soo? Siis on hea. Aga et meie parajaste isust kõneleme — kas wäsinud rändajat mitte nälg ei näpista?

Leo

(kähku)

Ja, ma sööksin natuke!

Eewa

Ainult natuke? See käib minu kodukorra wastu, — mida ma wõiksin tuua?

Leo

(elawamalt kui siiamaani)

Mett, kui ma paluda tohiksin — kõige pealt mett!

Kull

Piima ja mett — selle poolt olen ka mina.

Leo

Mina jooksin ennemine kohwi. Kuuma kohwi.

106

Eewa

Leidub mõlemaid. (Paremat kätt ära)

Neljas etteaste.

Leo. Kull. Hiljem Eewa.

Kull

(wahib, ristis käed laua peal, kawala ilmega waikides õhku)

Leo

(najatab, jalad pealiti, kaugele toolitoe wastu ja silmitseb tummalt pahempoolset seina)

Kull

(köhatab pikema waheaja pärast ja hakkab habet silitama)

Leo

(nihutab end närwilikult ja riiwab Kulli kärme pilguga; weidikese aja pärast)

Miks sa waikid?

Kull

Miks sina waikid?

Leo

Kas sinul midagi — ütelda ei ole?

Kull

Ei. Aga sinul peaks midagi ütelda olema.

Leo

Mida?

107

Kull

(tõsiselt)

Mida säärasel puhul öeldakse!

Leo

(kohtlaselt)

Kas siis tõeste —?

Kull

Nägid ju oma silmaga.

Leo

(segaselt)

Sa nägid, et mina nägin —?

Kull

Ja panen imeks, et sa mitte kohe „soowin õnne!” ei karjunud, nagu kord ja kohus.

Leo

(hädise naeratusega)

Tühja kah! Sa simbid mind.

Kull

(silmakirjaks haawatult)

Tulise pihta, kas see siis nii wõimata on? Kas mina mees ei ole?

Leo

(waatab pool kohkunult, pool kahtlewalt temale otsa ja waikib)

108

Kull

(teda silmitsedes, waheaja pärast)

Ma poleks uskunud, et su nägu weelgi walgemaks wõib minna. (Korraga naerdes)

Noh, ma ei raatsi sind kauemine siputada lasta. (Tõmmab püksitaskust raha wälja) Näe, see oli selle eest. Ma annaksin saja rubla eest kuradi wanaemalegi suud!

Leo

(korraga mõnusalt)

Kas see laen on?

Kull

Seekord aus müük.

Leo

Mõni pilt?

Kull

Just nii.

Leo

Nõnda oleme siis üheõiguslised siin majas?

Kull

Minu pärast wõid mureta olla, ehk ma küll ei tea, mis sa kahega peale tahad hakata —

Leo

(kulmu kortsutades)

Kahega? (Järsult) Waikime sellest!

Kull

Hüwa. (Waheajakese parast pool ohkamisi) Paari aasta eest aga oleksid minu eesõiguste wastu põrganud.

109

Leo

Kudas?

Kull

(hämaralt)

Ma olin sinu järeltulijaks saamas.

Leo

Sina? Kas tõeste?

Kull

Ja. Purjetasin kõige parema tuulega.

Leo

Aga —?

Kull

Laewuke jooksis karile. Päise päewa ajal — selge ilmaga.

Leo

Missugusele karile?

Kull

Ja — Eesti keeles pole tal nime. Wist sellepärast, et ta meie laewu tawalikult ei tülita. Teda ei wõeta tuntawaks, weli.

Leo

Ma ei mõista sind.

Kull

Küll sa mõistma nakkad. Lugu on labane — nutuwäärt labane. (Silitab wõllalise muigega habet) Ma ei teadnud ka ennast selle rahwuslise kühmu

110

eest hoida; nii hooletu olin, et tähelegi ei pannud, kui juba kinni istusin.

Sa mäletad ehk weel, et mul muiste ka üks paruni-preili õpilaseks oli?

Leo

Preili von Hohenscheidt?

Kull

Õige küll. Hiljem tuli mulle weel paar niisugust wõsukest esimese soowitusel.

Leo

Ja siis?

Kull

Siis tegin, mida teinegi meie tõugu surelik tegemata ei maldaks jätta: matsin nad külas natuke sagedaste jutusse. — — Kõditas talupoega. Ptüi kurat!

Leo

(endamisi, spontanselt)

Kuljused!

Kull

Mis sa ütlesid?

Leo

(segimõtteliselt)

Ei midagi.

Kull

(jätkates, tõsiselt)

Sest oli küllalt. See tähendab: mitte kohe — alles aegamisi, waewalt märgatawalt, hakkas tunduma, et küllalt oli olnud. (Waheaja pärast. suikunult)

Kuiwas ära. Kuiwas ära nagu nelipühi-kask.

111

Leo

Sellesama pärast? — Ei wabandamist, ei unustamist?

Kull

(pead raputades, rõhukalt)

Ennem annab sulle mõne kaelakohtulise kuritöö andeks.

Eewa

(tuleb laudlinaga, mille ta herrade ees olewa laua peale laotab, kui ta sealt lillewaasi enne ümargusele lauale on tõstnud, ning läheb nobedal talitamise-sammul jälle tagasi. Mõlemad herrad järgnewad temale pilkudega ja waikiwad weel lühikest aega)

Leo

(kätt Kulli õlale pannes)

Kahju oli — mis?

Kull

(hoigab üle näo, siis lahedalt)

Igatahes oli mul asja, sind, wennas, suureks, suureks oinaks pidada! (Tõuseb üles)

Leo

(ümisemisi)

Ja, ja.

Kull

(ringutab ja astub siis mõne sammu edasi-tagasi)

Sinu ärapõlatud pärandusel oli aga weel rohkem aspirantisid, ning wäga tuliseid ja wõidujulgeid.

Leo

Pärast sind?

112

Kull

Ja, sest warematest ei tea ma midagi.

Leo

Tunnen ma neid hilisemaid?

Kull

Küllalt. Need aga leidsiwad endid juba paari nädala pärast järgimööda külma käest.

Leo

Mäherduse kühmu pärast?

Kull

Pole lähemalt teada. Aga küllap nad oma Eesti südamest weel wähem rööwliauku raatsisiwad teha, kui mina waene. (Puhkeb täie häälega naerma)

Leo

Miks sa naerad?

Kull

Tigeduse pärast. Sest missuguste nägudega nemad küll pärast peegli ees seisiwad ja naise hindamise-wõimetuse üle pead raputasiwad! — Nüüd kuuled neid kõwaste naise inferioritedist kõnelewat ja kirjutavat. (Paneb uueste naerma)

Leo

Nende nimed?

Kull

Et sa kaasa wõiksid naerda. Meie sõbrad Waik ja Kõrend.

113

Leo

Wõi need! (Waheaja pärast)

Ja nüüd? Neil ehk on ka järeltulijaid?

Kull

Eestlastega näikse meie saunaneitsi walmis olewat. Teda huwitab wiimasel ajal üks lätlane, keda ta Riias läinud talwe lõpul tundma õppis.

Leo

Riias?

Kull

Ja. See herra, keegi koolimees, elab seal. Eewa-preili saadab talwiti nimelt ikka paar kuud mõnes meie suurlinnas wõi ka wäljamaal mööda, et aja waimlist südame-tuksumist ligidalt kuulatada.

Leo

(närwilikult käsi pigistades)

Ja see tutwus — kui kaugel see siis on?

Kull

Ma ei tea muud, kui et neiu Eewa oma Läti sõbrast suurt lugu peab. Wiimane käis suwel siin.

Eewa

(tuleb täidetud kandelauaga, paneb selle lauale, wõtab sohwa peal istet ja hakkab sisse walama)

Roale, Kull! Rõõmustan, et teie kirumise-tuju lõpulikult möödas on. Ma kuulsin Teid naerwat.

Kull

Mee lõhn tõi teise tuju. (Istub lauda)

114

Leo

(Eewa poole waadates, pikkamisi)

Mee ja mulla lõhn — see — see wedas minu siia.

Eewa

(naeratab)

Kas sa muidu poleks tulnud?

Leo

Ja, aga paar päewa hiljem.

Eewa

Kas minu mesi ja muld linnani lõhnawad?

Leo

Ei, sa tõid selle lõhna üleeila kaasa ja jätsid meile maha. Ma haistsin teda igalt poolt — päewal ja öösel.

Eewa

Ja otsustasid allikat üles otsida? — Kes sulle teed juhatas?

Leo

Mõlemad lõhnad.

(Sööwad ja joowad järgnewa juttumise jooksul)

Kull

(waheaja pärast Leole)

Kuule, sina ahjust wõetud geenius. Ma tahaksin sinult midagi küsida. Midagi, mis minule enesele nii ligidal seisab, nagu nohu ninale.

115

Ütle mulle, kas sul selle pika aja jooksul, mis sa oma tõusu eest nüüd juba töötad, ka palju teatud närijaga tegemist on olnud, mida kahtlemiseks kutsutakse?

Leo

(ruttu)

Seda ussi ei tohi sallida.

Kull

Aga ta tuleb ja tuleb ikka jälle!

Leo

Teda peab kohe ära tapma — kohe!

Kull

Sa tunned teda siis?

Leo

Aga wähe. Ma litsusin ta surnuks, enne kui ta närima sai hakata.

Kull

Selleks on jõudu waja —

Leo

Ja, fanatilise usu jõudu.

Kull

Säärane usk aga on sõge.

Leo

Olgu! Kas elu wõi hukatus. Kolmat ei ole.

116

Kull

Va banque!

Leo

Va banque! Ise pead uskuma ja teistelt usku otsima.

Kull

See on wõime, mis minul puudub, nüüd ei pea ma sind enam lõdwaks.

Eewa

Mis on aga siis selle armuheitmata usu kättepüütaw paleus, Leo?

Leo

(mõtleb weidike)

Rikkus. — Rikkus, et anda, jagada, pillata wõida.

Kull

Muidugi tasu eest — ma ei mõtle mitte just kõlisewat.

Leo

Ja, ärateenitud tasu eest.

Kull

Nüüd aga kuuldawale ja nähtawale pääsemise lugu. See ei ole seal suures podisewas võistluse-katlas, kust sa tuled, mitte just kerge.

Leo

(häigab üle otsaesise)

Ja, see on raske, wäga raske! Pead iga silmapuutumat hüppelauda tarwitama, pead hüppelaudu otsima, nende järele waritsema.

117

Kull

Mida sa „hüppelauaga” mõtled?

Leo

(ruttu)

Pead katsuma iseenesest üle käia, mitte ainult teistest.

Kull

Õnnestab see siis?

Leo

(peaaegu kirgliselt)

Peab õnnestama! Kord ei õnnesta, teine kord õnnestab! Muidu ei jõua ju elada. (Korraga muudetud toonil Eewa poole pöörates)

Aga ma tantsin sinult, Eewa, midagi küsida.

Eewa

Noh?

Leo

Ma tahtsin küsida — see paneb mind nimelt imetelema —: Kas sina siis kunagi tungi wõi wähemalt kalduwust ei ole tunnud, kah anda, kah jagada? Muidugi mõtlen ma midagi muud, kui see on, mida sa oma igapäewasele ümbrusele annad — midagi kaugemale ja rohkematele antawat.

Eewa

Pead sa mõnda kunsti silmas?

Leo

Mitte just hädapärast.

118

Eewa

Loomise-tungi mul oli ja on, nagu igal inimesel —

Leo

Aga —?

Eewa

Mind takistab auahnus.

Leo

Auahnus takistab sind loomast?

Eewa

Ei, wälja astumast. — Ma tahan teile ilmutada: ma olin oma noorematel aastatel luuletaja.

Kull

Aaa! Salamahti — iseenesele!

Eewa

Seda olin sunnitult. Kui ma oleksin tohtinud — ma oleksin oma laulusid piiramata paljusel ilmutada soowinud. Sest mis wäärtuslist luuakse, peab kõigi päralt olema.

Leo

Siis leidsid, et —

Eewa

Minu laulud meeldisiwad mulle. Üks sisemine hääl aga andis mulle nõu: Lase neid laduneda, nagu marjawiina laduneda lastakse, ja maitse

119

neid siis! — Seda ma tegin. Ja kui ma neid pikema aja pärast uueste maitsesin: wiin oli hapu ja wesine. Seda ei tohtinud ma joojatele ette kanda.

Kull

(naerdes)

Tark neitsi!

Eewa

Ei, auahne neitsi.

Leo

Ja uued katsed jätsid tegemata?

Eewa

Sel alal — ja. Aga ma walisin omale hiljem teise katsewalla.

Leo

See on huwitaw — missuguse?

Eewa

Ma töötan mõnda aega paari kaswatusteadlise problemi kallal.

Kull

Aga sellest pole ju midagi kuulda olnud.

Eewa

Miks pidi sellest kuulda olema? Ma pole oma tööga ju weel mitte walmis. Jõuan ma juurdlemisele wõetud küsimused ära wastata, siis ei jäta ma wastuseid kaas-ilmale mitte ette panemata.

120

Kull

Jõudu siis, ja palju au! (Tõuseb üles)

Eewa

Jõudu tarwis — au tuleb ise. Kas Teie juba minekut teete, Kull?

Kull

(temale kätt andes)

Ja, ma pean minema. Ma tahan linnas paarile inimesele rõõmu teha.

Eewa

Kellele siis?

Kull

Oma majaperemehele ja ühele püksikaupmehele. (Leo kätt pigistades)

Sa ei tarwitse siis mitte karta, et mina sinu kontserdi wastu tormilist lugupidamist üles ei näita. (Leole kõrwa sisse) Teatud õmbluse arutan muidugi lahti.

Leo

(äkitselt nagu kartlikult)

Sul pole siis sugugi enam aega?

Kull

(minnes)

Mitte minutit! (Weranda kaudu wälja)

Eewa

(wiib kandelaua riistadega ja laudlina ära)

121

Neljas etteaste.

Leo. Siis Eewa.

Leo

(tõuseb üles, surub otsaesist ja astub maha wahtides mõned sammud; raputab ennast siis äkki ja hakkab toas ringi silmitsema; seisab kunsti asjade, raamatukapi, mõne pildi ees, wahib aknast wälja ja pöörab wiimaks, käed selja peal, lapselik-pehme näo-ilmega keset ruumi tagasi)

Eewa

(ilmub aeglaselt ja tõstab rahulise, naeratawalt küsiwa pilgu tema peale)

Leo

„Quisisana” peaks sinu majakese nimi olema!

Eewa

Arwad, et haiged siin terweks saaksiwad?

Leo

(sügawast)

Ja! — Terwis naeratab siin igast seinast ja nurgast wälja; nagu punapõselised lapsenäod piidlewad mulle igalt poolt wastu! Ja kas tead, kelle nägu nad kõik on?

Eewa

Noh?

Leo

Sinu nägu. Sinu tuba — see oled sina.

Eewa

Tuba on ikka elaniku nägu.

122

Leo

Mulle tükib see esimest korda nõnda silma. — Oo, Eewa, siin saaksin ka mina terweks!

Eewa

(temale ligemale astudes)

Kas sa oma terwisel palju wiga tunned olewat?

Leo

Ma olen wäsinud. Mu meelest on wahel, kui poleks ma oma karulaanest wälja pidanud pugema.

Eewa

Ja, meie oleme alles metsa-inimesed. Sääraseid pureb kultura-kliima kõige õelamine. Wõtab weel aega, enne kui meie tõug end akklimatiserib.

Leo

Aga sina!

Eewa

Mina olen üks lagendiku weerele sattunud erand. Põlised linnalapsed saawad ennemine hakkama. Nad on taudide wastu immunsemad.

Leo

(wõtab kesklaua ääres istet)

Sul wõib õigus olla. Kuid ma igatsesin metsast wälja! Kõigest hingest! Ükski wõim poleks mind seal kinni hoidnud. Ma tundsin kõiki laane saladusi, mitte aga, mis seal musta müüri taga sünnib, kust päike tõusis ja kuhu ta jälle wajus. Seda pidin aga teada saama. Ja nõnda pugesin wälja.

123

Eewa

Siis tegid õieti.

Leo

Arwad?

Eewa

Kui sa teisiti ei wõinud. Metsast wälja tulema peame ometi kord.

Leo

(käsipõsekil)

Wõtsin ainult liig wäikese ja liig kuiwa leiwakoti kaasa, paremat polnud rnetsawahi-perenaisel paraku anda. Külakoolist konserwatoriumini, konserwatoriumist peaaegu tänini — see oli mulle üksainus pikk paast. Mõju nakkab nüüd tunduma.

Kas ma tohiksin ukse kinni panna?

(Päike on waheajal weranda ja tagumise akna poolt pahemale poole pööranud ja paistab külgaknast õhtusel kumal sisse)

Eewa

Sul on wilu? — Jää paigale, ma teen seda ise. (Paneb weranda ukse kinni) Kas akna panen ka?

Leo

Kui sa nõus oled — ja. Minu sooned ei soenda mind küllalt. Were asemel wist külm wesi sees.

Eewa

(istub tema juurde)

Sa peaksid ennast kosutada püüdma, Leo.

124

Leo

Ja, seda ma peaksin, Aga — sa ei tea weel mitte kõik. Wiimased wiis aastat on mind hommikust õhtuni piitsutatud. Piitsutatud nagu mustlase hobust.

Eewa

Töö poolest? — Kas sa ennast mitte ise ei piitsutanud?

Leo

Seda ka, Aga teise piits oli wäsimatam. See oli lihtsalt wäsimata.

Eewa

(mõtleb)

See sündis muidugi bona fide sinu tulul?

Leo

See on küsimus. Selle küsimuse kallal olen wiimasel ajal pead murdnud.

Eewa

Wiimasel ajal —?

Leo

Ja — alles! Aga mõni tõde ei ärka unest, enne kui teda raputatakse. Minu tõde magas ja tukkus kõik need aastad.

Eewa

Ja mis ta sulle ärgates ütles?

Leo

Ta arwas, et wäga kahtlane on, kas mustlane hobust hobuse tulul peksab, kui ta kärme-

125

mine pärale tahab jõuda. Hobune saab küll ka waremine õhtule, aga nahk on tal maas.

Eewa

Sa arwad järeldada wõiwat —?

Leo

Et ma ronija olen, kes teist kukil peab kandma.

Eewa

(laseb pea alamale)

Ainult? — — Wõib see tema kõik olla?

Leo

Ei, see ei ole tema „kõik”. On weel midagi muud.

Eewa

Ja see on?

Leo

Ma olen mees. See wäärtus on mul tema kohta ka —

Eewa

Kudas?

Leo

— ja tema on piiramata määrani naine. See tuleb piitsale juurde. — Kassa mõistad mind?

Eewa

(mõtetes, pikkamisi)

Ma püüan sind mõista.

126

Leo

(roidunud naeratusega)

Kõik kokku: ma olen kehaliselt natuke ärakõrbenud. Ja põues rabeleb lind, kes mulle rahu ei anna.

Eewa

Lind?

Leo

Ja. Ma nimetan teda hirmu-linnuks. Ta on minu närwiwõrgu silmades kinni ja püüab lahti saada.

Aga kõik see ei tee mulle suuremat muret, sest ma loodan kosuda wõiwat; ma ei ole ju weel mitte wana.

Eewa

Seda loodan mina ka.

Leo

Muudkui rahu oleks waja — suurt, sooja, rõõmust rahu.

Eewa

(nokutab jaatades pead; waheaja pärast)

Ütle mulle Leo: mil kombel liitus teie ühendus õieti?

Leo

Üsna lihtsalt: tema kinkis mulle oma suure usu. Seda oli mul hädaste tarwis —

Eewa

Sinu enda usule lisaks?

127

Leo

Igapäewaseks, igatunniseks karastuseks.

Eewa

Põhjenes see tema usk ta enese muusikalise äratunde peal?

Leo

Wististe. Ja nii kindel oli see, et uskuja mulle oma terwe ainelise warakese, oma päranduse, pimesi kaasa kinkis — lisa, mis mulle niisama hädaste tarwis läks.

Eewa

Ja mida kinkisid sina temale?

Leo

See kingitus oli nii liigutaw suur, et ma temale oma teada kõik wastu andsin, mis mul anda oli. — Siis aga tuli aeg, kus ma kaupa kahetsema lõin, kus ma annetust salaja tükk-tükilt tagasi hakkasin kiskuma.

Eewa

Siis, kui sa tema piitsa hakkasid mõistma?

Leo

Osalt. Osalt aga sündis see weel teisel mõjul. Selle mõju alla uhas mõiste „kodumaa” mu hinge. Otsus, siia tagasi tulla, tegi mu korraga kidsiks ja kiskujaks. Ma hakkasin undamisi lootust soetama (lükkab nähwakalt juukseid tagasi)

128

— — aga see oli ju lapsik! Niisama lapsik, nagu see, et ma sind oma isikliste asjakestega igawdan!

Eewa

Sa ei igawda mind. Ja lapsikuse wastu ei ole mul midagi, lapsikus suurendab mõnda inimest.

Leo

(peaaegu pahaselt)

Ma ei teeks seda, aga sinu olemus awateleb, sinu nägu poetab sõnad keele peale, sinu silm kisub haawa lahti!

Eewa

Siis kõnele!

Leo

Sind, Eewa — sind ma wihkasin kõik need aastad!

Eewa

(rahulikult naeratades)

Ja ihusid kättemaksmise-mõõka.

Leo

Ma wihkasin sind ja — põue hämaras sügawuses — iseennast.

Eewa

(nagu ülemal)

Mõlemaid?

Leo

Mu meelest oli, kui oleksime koos riiwatuma rumaluse ära teinud, mida sina keelata oleksid wõinud.

129

Eewa

Ja sina mitte?

Leo

Ei, sest ma olin wäiksem. Kas sul siis nii wõimata, nii täieste wõimata oli, mulle rinda anda, mille järele sa mind nägid jänunewat — sinul, kes sa mind muidu nii rikkalt toitsid?

Eewa

(tõsiselt)

Ja, see oli mul wõimata. Piima, mida sa himustasid, ei pidanud ma terweks. Weel enam: ma kartsin, et ta sulle surmawaks wõiks saada, nagu ta seda paljudele on saanud.

Leo

Seda kartsid sa nii wäga?

Eewa

Ja, sest januneja oli mulle kallis. Ma ei tabanud sinu kunstis imet, Leo.

Leo

Imet?

Eewa

Ja, seda ehmatawat, rabawat — seda suurt ja ainuslist, mis geeniuse teoses, ka üsna küpsematas, ikka tabataw on, ja üksnes selles. Ma otsisin, ma püüdsin seda — ta ei puutunud mulle kätte. Ma ei mõista tänapäewani, kudas mina ei leidnud, mida teised hiljem leidsiwad ja mida ma mujalt muidu olen leidnud — just mina, kes ma sind nii hinge ligidalt kuulda wõisin.

130

Leo

(tõuseb üles ja kõnnib mõne sammu)

Sa tegid, mida sa tegemata ei wõinud jätta, mina aga —

Eewa

Kas sina mitte sedasama ei teinud?

Leo

Ei.

Eewa

Siiski! Ja sul oli õigus nõnda teha. Ma jätsin su millegist ilma, mida sul elamiseks waja oli —

Leo

Ning muretsesin seda omale mujalt — õige. Aga mäherduse hinna eest, Eewa! Millegi eest, mida mul elamiseks weel enam waja on! See äratunne on raske. See äratunne mühas üleeila — sa aimad, mil puhul — nagu uputaw marulaene minust üle! (Sammub jälle, siis muudetud toonil)

Kui ma tihkudes minema panin nagu rumal poisike, kelle mängukanni mõnitatud — kas sa naersid mind, Eewa?

Eewa

Ei. Seks puudus mul põhjus.

Leo

Sa ei naernud? Tõsiselt, oma taewasinise rahuga, matsid mu tasahiljukesi maha?

Eewa

Ma ei matnud sind ka mitte maha.

131

Leo

Waid —?

Eewa

(Tõstab naeratawad silmad üle õla Leo poole)

Waid hakkasin aknast tasahiljukesi waatama, kas ta weel ei tule.

Leo

(kramplikult ühe tooli toest kinni hakates, wõimsa üllatusega)

Sa ootasid mind tagasi, Eewa?

Eewa

Ja. Mu meelest oli kõik need wiis aastat, kui astuksid korraga uksest sisse nagu kunagi.

Leo

Aga kudas — see siis — wõimalik on?

Eewa

(ikka naeratades)

Ma ei tea.

Leo

Sa ei tea?

Eewa

Kudas seda wõib teada? Hing ei ole raamat, mida lugeda wõib.

Leo

Sa kuulsid ju warsti, et ma tee sinu ja enda wahel kinni olin sulgunud.

Eewa

See ei eksitanud mind.

132

Leo

(oma pea järele kobades)

Ja siis — siis weel — ma ei mõista sind sugugi, Eewa—siis weel see: sa sõbrustasid waheajal mõttega, ka omalt poolt wõret meie wahele seada — sa teed seda kuuldawasti tänapäewani!

Eewa

Ka see on õige. Ma ei teadnud ju, kas sa tagasi tuled.

Leo

(kaswawa sisemise käärimisega)

Ja see kõik sünnib kokku — see pole sinu meelest sugugi imelik —?

Eewa

Ma usun, et see üsna tawalik on. Inimline isik tarwitseb kedagi teisesoolist, kes temale ligemal seisab, kui tema muu ümbrus. Mina wähemalt ei saa ilma niisuguseta läbi. Kui üks läheb, siis peab teine tulema. Muidu jääb ase tühjaks, ja see soetab külma.

Leo

Kuid lõpuliku sidemeni —?

Eewa

Ei, niikaugele pole minu ühendused arenenud — senini mitte. Ikka tuli millegist puudus, ikka oli midagi, mis mõõtu täis ei annud. Ja nõnda taganesiwad mõned minust ja mina taganesin mõnest. (Tõuseb üles)

Leo Saalepiga mõtlesin ma abielusse heita.

133

Leo

Kas tema siis mõõdu täis andis?

Eewa

Ma ei teagi, kas ma teda mõõtsin.

Leo

(hingetuma põnewusega)

Kas sa seda weel nüüd teeksid?

Eewa

(lihtsalt)

Ja. Ma ootasin teda ju.

Leo

(tasakaalu otsides, poolsosinal)

Aga see teine—see wiimane —

Eewa

Sulle on minu Läti tutwusest räägitud? — Kui sind ei oleks, siis wahest tema — ma ütlen wahest!

Leo

(wärisedes, pool lämbunult)

Eewa! (Tahab teda tormilikult kaenlasse tõmmata)

Eewa

(tagasi nihkudes, tõrjuwal käel)

Pea, Leo! — Teab sinu naine, et sa siia tulid ja mäherduse hingega?

Leo

Weel mitte.

134

Eewa

Siis jätame seda, sõber.Ma armastan korda.

Leo

(astub pikkamisi tagasi)

Sinu tahtmine sündigu! (Jääb Eewat eemalt särawa, unelewalt naeratawa pilguga pikemalt silmitsema, pöörab talle siis aeglaselt selja ja astub wõimsalt töötawa rinnaga tagumise akna juurde, mille ruudu wastu ta otsaesise surub)

Eewa

Leo!

Leo

(pöörab pikkamisi ümber)

Eewa

Ma kahetsen, et ma sinu rahu rikkusin. Sa pead mõne tunni pärast mängima.

Leo

(wäljamurduwa kirglusega)

Ma mängin! — Ma mängin täna esimest korda! — — Täna mängin ma kõik, mis mul mängida on!

Eewa

Püüa end rahustada, Leo!

Leo

Ma kuulan sõna. Ja siin (waatab ringi) — siin on see nii kerge. Ainult sammuda — seinast seina, nurgast nurka! Ma hakkan kohe. (lapseliku tooniwärwiga) Aga sa pead mulle enne midagi lubama, Eewa.

135

Eewa

Mida siis?

Leo

Et ma siin, selles ruumis, õhtuni wõin olla — kuni aeg on kontserdi pärast lahkuda.

Eewa

Selleks pole sul luba waja.

Leo

Aga weel midagi pead mulle tõotama.

Eewa

Ütle!

Leo

Et ma siis — kas tead, siis — — et ma siin majas wõin eldada!

Eewa

(naeratab emalikult)

Seda sa wõid.

Leo

(wõimsal õnnetundel)

Ja puhata — terwe aasta puhata, — istuda — wahtida — käsi hõõruda — naeratada, — aias laiselda — päikest kiita — pilweid lugeda — ja mett ja mulda hingata — — sinu juures, sinuga ühes!

Eewa

(naljatawalt)

See kõik peab sulle osaks saama!

136

Leo

Siis ma kosun — siis ma terwenen! (Hakkab kerkiwal rinnal, maha wahtides ja naeratades, edasi-tagasi sammuma)

Siis kustutan selle suure inetuse hingest maha, jälkuse matan mulla alla, ja põuekull kõngeb aegamisi ära. — Uuestesündimine puhtuses — uus elu aimamata iluduses, ja suur, õnnis rahu! (Wäikese waheaja pärast keset sammumist)

Siim materdas pinu taga suure musta ussi ära.

Eewa

(kuulatama lüües)

Mis sa ütlesid?

Leo

Rahu ootab mind siin —

Eewa

Sa tähendasid praegu weel midagi.

Leo

Ei, Eewa. (Sammub endiselt edasi, häigab paar karda otsaesisest ja pealaest üle)

Eewa

(järgneb temale imeliku salapilguga, nägu põnew-tõsine, huuled pool awatud)

Leo

(seisatab ühe maali ees)

Kelle töö see on?

Eewa

(rahulikult)

Sinu tädipoja oma.

137

Leo

Magnuse? — Waata, waata — siin on midagi sees.

Eewa

Ma pean teda kaugelt kõige tüsedamaks meie omadest.

Leo

(astub raamatukapi ette)

Sa loed palju, Eewa?

Eewa

Ja, iseäranis talwel.

Leo

Ma pole wiimastel aastatel midagi lugenud, mitte midagi. Ma olen rumal nagu muusikant.

Eewa

Kas muusikandid rumalad on?

Leo

Nad on ebateadwad. Tunned sa mõnda muusika-inimest, kes millegist muust teab kõneleda, kui muusikast?

Eewa

Ka teised kunstnikud on enamaste professiooni-inimesed.

Leo

Aga mitte sel määral. (Süütab omale paberossi põlema, astub kirjutuslaua juurde ja waatleb seda naeratama õrnusega)

138

Ja siin sa istud ja kirjutad! Minu õpetatud Eewa! Ja kuna sa siin istud ja kirjutad, lambikuma mõtlewal näol, piidlen mina sind kusagilt nurgast ja mõtlen: „Jssand jumal, see on sinukese naine!”

Eewa

(naeratades)

Selle lõbu eest pead mulle aga tubliste tasu andma (tähendab pianino poole)

Leo

(pead pianino poole pöörates)

Seda ma teen. (Ruttab pianino juurde ja lööb käe klahwidele)

Oo, sul on ju hea instrument! Pärast, kui rikkad oleme, leiame weel midagi paremat.

Kuid mitte see ei huwita mind, mis mina teen, waid see, mis sina. — Kas sa ei tahaks mulle natuke meelehead teha, Eewa?

Eewa

Noh?

Leo

(hakkab tema käewarrest kinni; poisikeselikul palumisetoonil)

Istu weidike lauda, wõta sulg kätte, tee tark, hästi tark nägu ja kirjuta!

Eewa

Ja sina?

Leo

Ma istun sinna sinu ilusa „pikutaja” peale (tähendab kusheti poole) ja tunnistan sind, käed ristis.

139

Eewa

(naeratades)

See sündigu. Aga tarka nägu ei oska ma miimida, ma olen halb näitleja. (Istub laua taha, wõtad sule kätte ja hakkab käsipõsekil kriipseldarna)

Leo

(istub kushetile ja waatleb teda tükikese aega tõsiselt) Aga jaksan ma seda siis uskuda!

Eewa

Mida?

Leo

Suudan ma selle usu määratumat lasu kanda!

Eewa

(paneb sule käest)

Küll sa suudad!

Leo

(palawalt)

Ma tulen wiibimata õiguse ja korraga.

Eewa

Ma waatan sulle wastu.

Leo

(pilgukese aja pärast endisel kergel, rõõmsal toonil)

Aga ma soowiksin weel midagi näha saada.

Eewa

Mida siis?

140

Leo

Kudas sa oma mesilastega talitad!

Eewa

Ja, see oleks huwitawam. Kuid seda wõib kõige paremine alles suwel näha.

Leo

Peaks ma niikaua elama!

Eewa

(pöörab istme peal tema paole)

Aga sõber —!

Leo

Ja, waata (kurwameelelisel heliwärwil) — — ma olen nii roidunud —

Eewa

Ehk sa magasid halwaste?

Leo

(wirgunult)

Sul on õigus — ma pole kolm, — ei, terwelt kuus ööd õieti maganud. Kõige pahemad oliwad kaks wiimast.

Eewa

Mispärast?

Leo

Siis maadlesin sinuga —

Eewa

Minuga?

141

Leo

— ja temaga — ja iseenesega. — Oo, kudas ma higist tilkusin!

Eewa

(tõuseb üles)

Waene laps!

Leo

(korraga õnnelikult)

Aga see on ju nüüd möödas — tänu kõigile jumalatele! (Toetab pead küünarnuki najal kusheti peatsile) — Ja ma olen päikese-pesas!

Eewa

(naeratades)

Päike on pesast juba wälja lennanud.

Leo

Tema hingeõhk on alles. (Tõmmab teise jala pooleldi kusheti äärele) Eewa!

Eewa

Ja?

Leo

Mul oleks weel üks palwe.

Eewa

Missugune?

Leo

Ma ei suuda kõdile wastu seista — nõidusele — suurele nõidusele — luba mind oma kusheti peal natuke pikutada — lakke wahtida — aknast wälja unistada        

142

Eewa

Narrike, kas selleks siis luba tarwis on!

Leo

Ma arwasin, — sa — sa armastad ju korda.

Eewa

(lööb naeratades käega)

Aga see pole ju mitte korratus! Minu külalised wõiwad hundiratast lüüa, kui nad tahawad!

Leo

(kohendab unepadjakese pea alla ja sirutab enese suure lõbutundega kusheti peal wälja)

Tänu sulle! Siin on mul hea!

Eewa

Kas sa mitte üksinda ei soowiks olla?

Leo

Ja, see oleks weel parem. Pool tundi siin üksinda — — ja, Eewa!

Eewa

Head puhkust siis! (Naeratades kõrwaltuppa ära)

(Päike on praegu looja läinud, toa tagumine osa weranda ja aknaga seisawad hallis warjus, pahempoolsest aknast langeb puhkaja näo ja keha peale lillakas, aegamisi kahwataw ehapuna)

Leo

(pärani silmil puna sisse wahtides, lai unelew naeratus näo peal, aeglase soniwusega kõneledes)

Ehmataw — — rabaw — — suur — — ja ainusline — —

143

(Pikkamisi lööb tema palg tõsinema, silmad kaotawad läike, suu ümber tuksub midagi ja tardub, laod langemad ja awanewad paar karda. Äkitselt jääb ta laial ehmatusel akna poole wahtima, kahmab küünarnukkide toel istukile ja hüüab waljuste)

Mis sa tahad? — — Keda sa otsid?

Eewa

(ilmub sedamaid ukse peale, näeb Leod aknast wälja wahtiwat ning läheneb talle kärmeste)

Mis sul on?

Leo

(lõdisedes)

Keegi waatas aknast sisse!

Eewa

Waatas aknast sisse? (Lükkab akna lahti, kumardab ringi silmitsedes wälja ja astub siis, akent jälle kinni tõmmates, mõtlewa ilmega tagasi)

Aias ei ole kedagi näha, Leo.

Leo

(pühib otsaesist, waiksemalt)

Ma arwasin, et keegi— — et keegi aknast sisse — — Tige oli — ja inetu — —

Eewa

(waatab pilguke aega sügawa tõsidusega tema peale maha, laseb siis äkitselt põlwiti kusheti serwale, lööb käed Leo pea ümber, suudleb kuumalt tema juukseid ja hüüab suudlemise wahele wõimsaste üles hoowawa hingejõuga)

Päästa ennast! — Päästa ennast! — Iga päew, iga tund on kallis!

Eesriie

Kolmas waatus.

Lauritsate saal nagu esimeses waatuses.

Laud, mis keset ruumi seisis, on tahapoolele nurga-sohwa juurde paigutatud. Õhtu. Lambid põlewad.

Esimene etteaste

Lilli ilmub, ukse wahelt pool piidlewalt enne sisse waadates, pahemalt poolt. Ta kannab uut elegantset lillasiidi-kleiti ja on kontserdiks silmapaistwalt, kuid maitseliselt friseritud. Tema kahwatu ja hämar nägu ilmutab näriwat rahutust. Ta ruttab lauakella waatama, wäristab aega nähes ärewalt pead ja sammub siis hauduwal meelisklemisel, pea norus, paar korda üle toa. — Seepeale Laurits kärmelt kesk-uksest.

Laurits

(otsaesist kuiwatades, tuttawalt)

Noh, Lilli — mida kuulub? — Ohoo, juba täies piduläikes!

Lilli

(täieste muutunult, rahuliku lahkusega)

Ja, ma katsusin selga, mis mulle praegu toodi, ja jätsingi, — Sa tuled linnast, Gustaw?

Laurits

Just nii, ja lähen jälle, kui ülikonda olen wahetanud. Pidusöögi pärast nimelt. Muidu on

145

kõik joones. — Kas tead, õhtukassale jääb ainult näputäis kallimaid piletid müüa, kõik muud on juba läinud!

Aga Leo — ta tuli muidugi juba?

Lilli

Weel mitte.

Laurits

(suure imetelemisega)

Ja pole ikka weel kodus?

Lilli

Küll ta tuleb, on ju weel aega.

Laurits

(Lillile terasemalt otsa waadates)

Ma ei mõista hästi — — hommikust saadik — — kell on juba kuus — — Kus ta sinu arwates wõiks olla?

Lilli

Ma usun, ta wärskendab ennast jalutamisega kontserdi wastu; wõib ka olla, et ta weel mõne tuttawa juures pikemalt peatab.

Laurits

Kelle juures näituseks?

Lilli

Noh, wahest oma tädipoja juures.

Laurits

(wäristab pead)

Ma olin Kulliga kella kolme ajal uulitsal koos. Ta küsis Leo järele, saatis talle terwiseid ja ütles enese linnast wälja jalutawat.

146

Lilli

(wargsi kramplikult käsi pitsitades)

Siis ehk Kõrendi wõi doktor Waigu juures.

Laurits

Kõrendit nägin poolteise tunni eest toimetuses: ta ei lausunud mulle Saalepiga kokkupuutumisest sõnagi. Kuid naaber Waik — — wõiks ju olla! — Kas soowid, et ma telefoniga järel küsin?

Lilli

(wiiwitades)

Ma ei tea — — Siiski, sa wõiksid ju küsida. — Aga täieste muretalt — minupärast naljatades — sest — —

Laurits

Ma mõistan — milleks teisi rahutuks teha! — Silmapilk! (Paremale poole ära, ust lahti jättes; warsti on tema kõnelemist aparadil kuulda)

Ja. — — Tahtsin sulle head õhtut öelda ja küsida, kas sul täna külalist on käinud — — Ei, ei, ma ei räägi patsientidest — ühte külalist minu talust. — — Mitte? — — Ja, waata, meie kunstnik on pikad jäljed teinud, noort kaasakest leinama jättes; ma mõtlesin, kui ta sinu juures redus peaks olema.

Lilli

(jalga maha tõugates, läbi hammaste)

Tölplane!

147

Laurits

Soo? Na, küll ta siis poeb mujalt wälja. Tänan! — — nägemiseni! (Tuleb tõtates tagasi)

Ka seal mitte, Lilli! — — Ega ameti — hm — mõni äpardus —?

Lilli

(lööb kergelt käega)

Oh ei — missugune siis! Tal on ju weel teisi wanu tuttawaid, keda meie ei tea, — mõni juhtus wasta tulema —

Laurits

(Lilli otsa waadates)

Kas teie wahel ehk midagi — midagi abielulist juhtus — — pisuke pahandus —? Wast koguni teatawa asja pärast —?

Lilli

Sa mõtled laulatuse-asja? (Wäristab pead) Meie rääkisime sellest eila õhtu paar sõna, kuid ilma millegi pahanduseta. Tema ei olnud tujus, ja mina ei tahtnud temale peale käia, et tema närwisid hoida.

Laurits

Ja, tema närwid! Kuule, Lilli, ma märkasin temast täna hommiku midagi, mis mulle mõistatuseks jäi. Meie olime kahekesi jutus. Seal pillas ta kõne sekka korraga midagi üsna wõõrast —

Lilli

(kergelt)

Ja, ma tean — ma tunnen seda kauemat aega — — wist midagi oma lapsepõlwest?

148

Laurits

Ma usun, ta tähendas midagi mõtuste kewadesest laulmisest.

Lilli

Ja, säärane lause wilksab tal wahel kogemata ja üsna ebateadliselt suust. Muidugi tuleb see närwide korratusest, mis nende kosumisega jälle kaob.

Laurits

Selle eest peaksite hoolt kandma. (Waatab taskukella) Ja nüüd luba, et ma jälle lähen. (Minnes) Miks Paula sul seltsiks ei ole?

Lilli

Ta on wälja läinud. Ka pole mul sugugi igaw.

Laurits

Soo, soo. Nägemiseni siis! Ja ärge hiljaks jääge. (Paremat kätt ära)

Teine etteaste.

Lilli pealt wariseb rahukate sedamaid maha, ta pilk põgeneb ringi. Siis wahib ta meelekohtasid surudes natuke aega maha ja sosistab: „Mis teha? Mis teha?” ning läheneb wiimaks pahempoolsele eesnurgale, kus ta piinamõtetes tugitoolile wajub. — Juta tuleb ilma tema sealolemist aimamata tantsusammusid tehes ja oma jalgade peale maha wahtides kesk.uksest ning silmab Lillid alles, kui ta keset ruumi on jõudnud.

Juta

(peatades)

Sina siin, Lilli-tädi? Wabanda!

Aga kas sa siis ikka weel üksinda oled?

149

Lilli

(waatleb teda silmapilgu lornjetiga, siis ükskõikselt)

Ma olen heameelega wahel üksinda.

Juta

Aga terwe päewa ilma meheta!

Lilli

(naeratab)

Kas see sinu meelest nii hirmus on?

Juta

Kui ma ei teaks, kus ta on — iseenesest mõista! Jumal, missugused mõtted mulle kõik pähe ei tikuks!

Lilli

(ikka naeratades)

Missugused siis?

Juta

Heldeke, eks ma mõtleks, et ma mitte ainus naine ilmas pole, ja poolegi mitte kõige parem!

Lilli

Wõi sina, waeneke, näeksid kohe tonta! — See oleks aga ainult mõistetaw, kui sa oma wäärtust hästi madalalt hindad, milleks sinul ju muidugi asja wõib olla.

Juta

(kentsaka ohkega)

Ah ja, wõistlus on ju nii suur! Sest kes oskab siis kõik seda leida ja definerida, millega

150

üks teisele kardetawaks saab! Mis on siin wäärtus? — Iseäranis ühte liiki naisi kardaksin ma.

Lilli

Mäherdusi siis?

Juta

Neid — neid päikse.naisi!

Lilli

Päikse.naisi?

Juta

Ja. Need on niisugused, nagu — nagu Eewa Marland näituseks.

Lilli

(tõuseb weidi järsult üles)

Eewa Marland — päikse-naine (naerab lühidalt ja kergelt) — mis sa selle wassinguga õieti mõtled?

Juta

(lööb pilgu Lilli kleidist üle)

Oo, sul on juba uus kleit seljas, tädi Lilli?

Lilli

Kas sa seda alles praegu näed?

Juta

Pidin ma seda kohe nägema? (Silmitseb kleiti lähemalt)

Ta on õige ilus. Aga kas see karw sind mitte wanaks ei tee?

Lilli

Wanaks?

151

Juta

Ütleme: wanemaks.

Lilli

Ei, seda ta küll ei tee. Sul ei näi wärwide tarwis silma olewat, laps.

Aga sa jäid mulle seletuse wõlgu, mida sa oma päikse-naisega tahad ütelda.

Juta

See huwitab sind? (naeratab) Ma tahan seda ütelda:

On metsa-naisi, on mere-naisi, on mitmesuguseid muid tumedaid naisi; aga nende aeg on ümber, nad hakkawad kaduma, ja nende asemele tulewad päikse-naised. Need on niisugused heledad, läbipaistwad —

Lilli

Nagu Eewa Marland?

Juta

Ja, mulle kerkib wahel midagi sarnast silma ette — säherdune wõrdlus —

Lilli

Sest et sa waimliselt kaine ja labane oled. Sinu naistega häwineks luule.

Juta

Kas päikse-kultus luuleta on? (naerab) Isegi niisugused müstika- ja romantika-mehed nagu herrad Waik ja Kõrend olewat toona kirglised päikse-kumardajad olnud.

152

Lilli

(wõtab diiwanil istet)

Ma kuulsin neist lookestest juba. —Sa näikse oma „päikse-naisega” kelkiwat, laps.

Juta

(naiwse ilmsüütusega)

Igatahes, tädi Lilli, peaksid sa selle eest hoidma, et sinu kallim mitte mõne niisugusega kokku ei puutu!

Lilli

(naerab)

Seda wõin rahulikult tegemata jätta, paikene, sest tema on iga kiusatuse eest muidugi hoitud.

Juta

Nii rahulik ei suudaks mina mitte olla. (On Lilli juurde istunud, waatab temale korraga teraselt otsa)

Aga sul on nii hiilgawad silmad, tädi. Kas sa atropini tarwitasid?

Lilli

Milleks seda?

Juta

Seda tilgutatawat ju pidule minnes silma. Aga sa ütled mind eksivat: siis siretawad su silmad loomulikult nõnda!

Lilli

(haarab äkitselt tema kätest kinni, pitsitab neid ja litsub poolsosinal wälja)

Miks sa mind kriimustada püüad, kassikene?

153

Juta

(naeru ja walu wahelt)

Ai, ai! — Mina kriimustan — sina salwad! (Wabastab käed ja puhub neile peale)

On isikuid, keda ma kriimustama pean — tea isegi, mispärast. — Aga kas sul minust kui lõbusast ajawiitjast juba küllalt ei ole, tädi?

Lilli

Sa ei eksita mind.

Juta

(hirwitades)

Aga lahti tahaksid minust ometi saada! — No, ma lähen. (Tõuseb üles) Ka mul waja õhtuse toaleti peale mõelda. (Minnes, kergelt)

Ega Leo ometi hiljaks peaks jääma! Unustab ehk wiimati ära, mis päew täna on. (Kesk-ukse kaudu ära, eesruumist peale tantsu sammudel)

Lilli

(järgneb talle pika, imelikult muiglewa wihkepilguga, wajub siis tumedal mõtlemisel iseenesesse kokku ja litsub wiimaks wihawalusa wenitamisega hammaste wahelt wälja)

Juba warblastel siristada! Juba kärbestel piriseda! — — (Silmapilguks laenetab sügaw lein ta näost üle. ta huuled sosistawad kuulmata sõnu, siis wapustab teda äkiline wärin; ta hüppab püsti, ja kuna ta põgenewal sammul üle ruumi ruttab, tõukab ta lämbunult ja hirmusegaselt wälja)

Ei tohi! — — Ei tohi! (wihaselt) Ei tohi!

(Korraga aga pöörab ta ühe peegli poole ja jääb end silmitsedes selle ette peaaegu edewal huwitusel seisatama)

154

Juta

(ilmub kesk-ukse läwele, naeratab) Wabanda eksitamist, tädi Lilli! — Doktori-herra Waik laseb küsida, kas ta sulle seltsiks tohib tulla.

Lilli

(tasase nõksatusega, kuid peegli ette paigale jäädes)

Mui ei ole midagi selle wastu, kulla laps.

Juta

(kumardab teenijalikult peaga ja astub tagasi; wäljast kuuldub seepeale tema ironiline ümardaja-hääl)

Proua lasewad paluda, doktori-herra!

Kolmas etteaste

Lilli. Dr. Waik.

Lilli

(tulejale naeratawa lahkusega pisut wastu astudes)

Kui kristlik, et Teie waest leske trööstima tõttate!

Waik

(wiiwitab weidi Lilli ehitud wälimuse mõjul)

Pagana pihta — nõnda wõite kardetawaks saada!

Lilli

(koketilt)

Ainult nõnda?

Waik

Nõnda iseäranis! — Nüüd on deemon täielik — deemon sülfidi näol! (Pigistab kumardades Lilli kätt.)

Seda wähem saan ma aru, kudas niisugust olewust leseks wõidi jätta.

155

Lilli

Teie poleks seda muidugi mitte wõinud?

Waik

Jumal hoidku! Mul pole midagi ühist nende liblikatega, keda kunstnikkudeks kutsutakse.

Lilli

(ironiliselt)

Soo?

Waik

Wähemalt mitte enam. — Aga ma annan heameelega järele, et teatawat liiki kunstnikkudel raske on teisiti olla.

Lilli

Kudas nii?

Waik

Niisugusele palelikult ühtelugu hulkade ette astuwale kunstnikule — isegi wiimasele varietee-artistile — hüpatakse ju suisa kaela. Mis ta waene peab tegema!

Lilli

Ta raputab nad endal küljest, kui tal omal midagi paremat on.

Waik

Seda tahan ma ju Teie kunstnikust heameelega uskuda. Aga kõige tugewam kindlus langeb, kui teda arwurikas waenlane wisalt ümber piirab. Igatahes peab naine, kes säärasele awalikule näpukastele kaasaks läheb, suure riwalitedi wastu walmis olema.

156

Lilli

(wõtab kiigetoolis istet ja palub Waiku käenäitega lähemale tugitoolile istuda)

See pole mitte just uus, mis Te mulle räägite, ja weel wähem on see trööstiw.

Waik

(maha istudes)

Õige küll, ma pidin ju leske trööstima! — Enne peaksin aga teadma, kudas Teie lesepõlwega õieti lugu on.

Lilli

Üsna lihtne. Minu kunstnik on hommikust saadik jäljeta kadunud. (Naerab) — Wäga wõimalik, et ta mõne „kaela-hüppajaga” kokku puutuski.

Waik

Ja selle üle wõite naerda!

Lilli

Miks mitte?

Waik

Siis ei tunne ma Teid enam ära! (Sumbutatud toonil, Lillile intimselt silma wahtides)

Kord oli aeg — sest on küll juba tosin aastaid tagasi — kus Lilli Ellert säärase kahtluse pärast inimese ära wõis tappa.

Lilli

(end õõtsutades)

Soo? Kas midagi sellesarnast on sündinud?

157

Waik

Teie ei mäletagi enam?

Lilli

Ei. Wanu hallitanud asju ei pea ma meeles.

Waik

Mina aga olen sunnitud seda meeles pidama: sundija on minu kamm. (Nihkub tooliga Lillile ligmale) Lubage oma käsi! (Lööb silmad weidi ringi, wõtab siis Lilli käe ja juhib seda oma juuste seest ühte armi leidma) Siin — siin — — kas pole selgeste tunda?

Lilli

(naeratades)

Seesama täpike? (Tõmmab käe tagasi)

Waik

Ohoo — see „täpike” on poolteist tolli pikk ja nii kõrge, et kamm temasse kinni hakkab!

Lilli

Waene mees! Kes käskis Teid siis ka nii akna ligidal magada!

Waik

Taga parem! Kas Teie siis mulle ette ütlesite, et Te sel ja sel tunnil minu akna sisse wiskate! Õnn weel, et klaasikillud ja mitte kiwi ise —

Lilli

Waheajal olete loodetawaste äratundele jõudnud, et Te karistuse ära olite teeninud?

158

Waik

Surmanuhtluse? Surmanuhtluse selle eest, et noor hella hingega üliõpilane ka teise naabrineiu wastu weidi — weidi inimlik püüdis olla —!

Lilli

Ja kolmanda ja neljanda wastu ka weel.

Waik

Na, na — nii palju neid korraga ei olnud! Kuid Teie auwäärt mälu, proua Lilli, töötab ju korraga imehästi!

Lilli

Kui Teie ta töötama panete!

Waik

Ja nüüd tahate mulle usutawaks teha, et Lilli Ellert naisena enam kadedusepalawikku ei põe?

Lilli

Seda pole ta kunagi põdenud.

Waik

(laia wõõrastelemisega)

Kudas?

Lilli

Ma pole iialgi armukade olnud. Hoopis wastupidi: mu meelest on wahel, kui ihkaksin ma, et minu wastu truudusliselt eksitaks.

Waik

(nürilt)

Aga milleks siis?

159

Lilli

Et eksijat karistada.

Waik

See teeb Teile lõbu?

Lilli

Juba karistuse kawatsemine! Weel enam aga õnneks läinud tegu. Säherdune wõib mind mitmeks ajaks rõõmuga moonastada.

Waik

(wäikese waheaja pärast)

Teie meeldite endale karistaja-osas nii wäga; ma soowiksin Teid heameelega ka kord eksija-osas naha saada.

Lilli

See soow ei lähe Teil täide, doktor.

Waik

(luurawalt)

Nii tulekindel?

Lilli

Nii tulekindel. — Aga kui see kord olema peaks — iga wõimalust ei tohi ju mitte maha salata — —

Waik

(põnewalt)

Siis —?

Lilli

Siis eksiksin ma ainult kellegiga, keda ma sedawõrd usaldan, et ma oma süü petetule üles wõin tunnistada.

160

Waik

(petetult)

Milleks seda waja on!

Lilli

Ettewaatuse pärast: et mitte wahest ise petetuks saada.

Waik

Suudetakse siis niisuguses asjas kainelt kalkulerida?

Lilli

Mina arwan suutwat.

Waik

Teie wõiksite aga olukorda sattuda, kus Teie eksimist üsna legalselt — karistuse- ja tasu-wahendiks — tohiksite tarwitada.

Lilli

Näituseks?

Waik

Ütleme: Teie mees on wääratanud. Ja Teie ei tihka sellest awalikult järjeldusi teha.

Lilli

Miks mitte?

Waik

No, wahest seltskondlise skandali pelgamisel.

Lilli

Ma ei ole mitte arg. Ja karistusest, mis wastasele häda ei tee — säärasest magedast sala-tasust — ei tunne ma miskit maiku.

161

Waik

(kogemata)

Kahju!

Lilli

(naeratades)

Mispärast kahju?

Waik

Ma tahtsin tähendada: niisugusel sala-asjal on ju oma wastuseismata nõiduslik magusus —

Lilli

Teile, doktor?

Waik

(on Lillile peaga weel ligemale nihkunud; rõhukalt)

Ma usun, igaühele! Mõned ei julge seda ainult mitte tunnistada.

Lilli

Minule mitte. — Aga kas meie teineteisele mitte liiga ligidal ei istu, armas sõber?

Waik

Teie kardate mind?

Lilli

Mina Teid? Teie ütlesite ju mind kartwat.

Waik

Teie siid kuumab nii.

Lilli

(äritawa ilmega)

Seda teeb iga riie minu seljas.

162

Waik

Teil on õigus — ma tundsin seda ka tunaeila, kui ma siinsamas Teie kõrwal istusin; midagi unustatut uhas minewikust uimastawalt meeltesse.

Lilli

Minu jõud!

Waik

See definerimata, ainult Teile omane helgus — see troopika-leitsak —

Lilli

Mille eest igamees ennast hoidma peaks — ta tapab!

Waik

(truusüdamliselt)

Niisuguse otsa wastu poleks mul midagi!

Lilli

Kord kartsite aga nähtawaste seesugust otsa.

Waik

Nooremana ei mõistnud ma tuulepea romantilisest surmast lugu pidada. (Waheaja pärast) Kas teate, et ma ka eila siin käisin?

Lilli

Soo?

Waik

Teid ei olnud paraku kodus.

163

Lilli

(ironiliselt)

Ma ei teadnud teid oodata, kulla doktor.

Waik

Ja praegu olen teel ühe raskeste-haige juurde; siia astusin enne sisse.

Lilli

Minu saatus seisis Teile ligemal?

Waik

(nokutab jaatawalt peaga)

Ehk lubate, proua, et ma Teid ka edaspidi oma patsientide hulka loen.

Lilli

Mul pole ju midagi häda.

Waik

Aga kui Teie lese-päewad sagenewad?

Lilli

Miks Te seda mõtlete?

Waik

Noh, Teie kunstnikul läheb motsioni ja wärsket õhku tarwis — ta näikse Teie kõrwal üsna ära süsinenud olewat — ning meie linnal on nii li-tõmbaw ümbrus. (Waatab Lillile julge muiglemiscga näkku)

164

Lilli

(kannatab tema pilgu rahulikult wälja)

Ma loodan, et minu kunstnik ootamata ruttu kosub ja minu lese-päewad lõpetab.

Waik

No, igatahes wõiksite mind majatohtriks mastu wõtta — meie endise sõpruse pärast, mille murdumist ma kahetsen.

Lilli

(naeratades)

Kui Te ennast nii tarwilikuks peate — minugi pärast, ma ei taha ebawiisakas olla! Meie lühike lapsepõline sõprus aga jätke mängust wälja, sellest pole minusse kõige nõrgematki kaja järgi jäänud.

Waik

(üles tõustes)

See ei tee mulle muret. — Tänan, proua Lilli! Ma sõidan nüüd silmapilguks oma waest haiget waatama —

Lilli

(tõuseb ka üles)

Kui ta weel elus on.

Waik

(kehitab õlasid)

Surma wastu pole arstilgi rohtu. (Wõtab Lilli käe, waatleb seda ja wajutab ta kähku huulte wastu) nägemiseni, proua!

165

Lilli

(tõmmab käe tagasi)

Kas see Eesti salongis juba kodune on?

Waik

(naeratades)

Ma olen europlane. (Läheb, pöörab aga läwel järsku ümber)

Weel midagi, armuline proua: kas ma tohiksin pidulauas Teie truu kõrwamees olla?

Lilli

(pead nokatades)

Katsuge õnne!

Waik

(kumardab ja läheb)

Lilli

(pöörab näo aeglaselt ukse poolt tagasi, ta huulte ümber mängib pool põlglik pilge; siis aga wõtab piinaw rahutus tema üle uueste wõimust, ta waatab hirmunult kella, surub ühe käe rinna, teise meelekoha wastu ja ümiseb kaswawal ahastusel)

Ja— — ja — — ja! — — Alasti — — alasti — — alasti! (Ta on diiwanile lähenenud, wajub poolpikali selle peale, pigistab silmad kinni ja hoigab weidike aega tasakeste, kuni wiimaks kramplikud sisemised tuksatused ta rinda wapustawad, lärsku lööb ta kuulatades silmad lahti, kahmab istukile ja pöörab näo hingamist peatawal põnewusel oodates kesk-ukse poole)

166

Neljas etteaste.

Lilli. Leo tuleb kindlal, elastisel sammul kesk-uksest; ta nägu, millel weidi jumet on, ja terwe olemus ilmutawad suurt sisemist kosutust ning noorendawat, rahu ning südidust ammutawat rõõmu. Ilma Lillit tähelpanemata, astub ta mõtetes parema ukse poole, märkab siis istujat ja peatab sammu.

Leo

(sõbralikult)

Aa, Lilli — sina! Tere õhtust! — Kartsite wist juba, et ma hiljaks jään?

Lilli

(kes tema muutunud olewust peaaegu tardunud imetelemisega on maadelnud, lahke pealiskaudsusega)

Mina mitte, aga teised.

Leo

Sina mitte? Seda parem. Ma muretsesin juba, et sa ehk kontserdi pärast rahutu oled.

Lilli

(nagu ülemal)

Ei. Ma wõisin ju arwata, et Eewa-preili su õigeks ajaks tulema saadab wõi ära toob.

Leo

(kerge jahmatusega)

Sina tead —?

Lilli

(naeratades)

Sinu lamburi-tunnikesest seal meesaunas? Nagu kuuled.