LUNASTUS

EDUARD WILDE

J. REEWITS´A KIRJASTUS □ TARTUS □ □ PAALMANN´I TRÜKK □ TALLINNAS

 
Soowitawad raamatud:

1)   Köögi taime aed, selle tulu ja wäärtus majapidamises. Kirjutanud taimeteaduse professor F. C. Schübeler, Tõlkinud instruktor N. Johannson. 81 pildiga. Hind 40 kop,

2)   Agr. F. Saalasti, Juurkaswude harimise õpetus, nende alalhoidmine ja kasulikult tarwitamine. Piltidega. Hind 35 kop. Täielik õpetus, kudas loomatoidu peetisid, looma porgandisi, looma naerid j. m. kaswatatakse, alal hoitakse ja tarwitatakse.

3)   Nõuanded sigade pidamises ja sugutamises. Kirjutanud loomatohter W. Cramer. Piltidega. Hind 30 kop.

4) Konserwide walmistamise õpetus. Juhatus, kudas aia- ja puuwilja, marju ja seeni kardtoosidesse ja klaas purkidesse sisseteha ja wärskelt alal hoida, nendest sahwti, weini, marmeladi j. m. walmistada. Kirjutanud Marie Rebelin. Piltidega. Hind 30 kop.

5)     Kõned põllumeestele. H. 30 kop. Põllumeestele wäga soowitaw käsiraamat.

6)     Teadus ja kõlblus. Kõne noorte meestele. Kirjutanud A. Herzen, professor Lausanne ülikoolis. Hind 15 kop.

7)     Ülestõusmine. Kuulsa Wene kirjaniku krahw Leo Tolstoi tähtsam roman. Kind 80 kop.

8)   Waesuse kuritegewus. Wäga tähtis kirjatöö, kust näha wõib, mil teel „püha” eraomaduse õigus esialgse aluse on saanud. Hind 10 kop.

9)     Ingliskeele õperaamat iseõppijatele. Hind 1 rbl. 50 kop. Postiga l rbl. 75 kop.

10)   Abielu ja wallaline põlw. H. 40 kop.

11)   Prantsuse talupoja ajalugu. Ajalooline roman. Hind 2 rubla. Seda omandagu igaüks omale kohe.

12)   Bloom, Meesterahwas. Arstlikud juhatused meesterahwastele (iseäranis salahaigustes). H. 30 k.

13)     Kolm suurt muret. W. Buck’i uudisjutud. l wihk. Hind 20 kop.

Lunastus.

Ühe töölise noorpõlw.

*

Eduard Wilde.

*

J. Rewitza kirjastus, Tartus.

1909.

Trükitud M. Schiffer’i trükikojas, Tallinnas.

Esimene peatükk.

Wäikese Jens Nielseni päew.

 Sügisel ja talwel oli ikka weel pime, kui wäikene Jens Nielsen hommikuti üles ärkas. Enamaste tundis ta põske wõi kaela kipitawat, ja kui ta sealt käekesega üle häigas, jäi talle märga näppude alla ning ninasse tungis waenlikku haisu. Ta hüüdis siis ema, aga ema ei olnud. Ainult harukordadel — Jens kuulis sääraseid kordasid pühapäewadeks kutsutawat — hõikas ema teisest woodist wastu: „Ja, Jens, ja!” Jäi aga wastus tulemata, nagu kunagi, siis hüüdis Jens weel mõne korra, lõpuks kindlas lootusetuses, ja andis nüüd suurele haledusele, mis ta wäikese südame ümber heitis, waba woli. Ta puges sängist wälja ja kobas läbi pimediku kambrikese eelmise ukse taha. Sinna kükitas ta maha ja hakkas nutma. Ta nuttis aeglaselt ja asjalikult, ilma suurema lisata, sellessamas pikalises rütmuses, nagu muljuw walu ta hingekesest üle laenetas. Jens nuttis kui laps, kes teab, et teda ometi ei kuulda ja et pisarad sellepärast midagi ei aita. Ukse all kükitas ta nii kaua, kui aken walgemaks lõi. Siis ronis ta akna ees seiswa laua peale, kiskus eesriide üles ja kükitas ja nuttis siin edasi. Roosatriibulise Rootsi riidest särgikese sisse kiskus ta oma kõhnad koiwakesed könni, toetas lõua põlweotsade peale ja laskis silmi jooksta, hambaid lõgiseda. Mida kauemine ta külma klaasi taga istus, seda sinisemaks lõiwad ta huuled, seda räpakamalt raputasiwad wärinad ta keha ja seda wagusamals rauges ta nutt. Tasasele hulumisele järgnes nuuksumine, nuuksumisele kramplik luksumine.

— 4 —

 Aga mitte üksi külm ei tõkestanud wäikese Jens Nielseni nuttu, waid ka walgus. Ta silm hakkas matist ilma seletama, ja see wiis ta mõtted igatsuse haledusest teissale. Palju seda ilma küll ei olnud, mis pimediku põlle alt nähtawale tuli, aga Jens Nielseni nõuded oliwad kasinad. Kohe akna all, meetrit kolm, neli eemal, seisis maja peldik, pisikesteks latriteks jaotatud pikergune puuhooneke, mille pikka ukserida pruunikswaabatud plank warjas. Peldiku katusel istus ikka mõni kass wõi keksis mõni warblane, ja üle kitsa, prügitud õue klõbises ikka üks wõi teine paar suuri puukingasid peldiku poole, kord Jenseni isa, kord Larseni ema, teised korrad muude majaliste jalas. Uulitsapoolse maja köögi- ja tagatrepiaknad aga, wiis rida ülestikku — need seisiwad Jensikesel peaaegu kõik silma ees, kui ta natuke kaela tahtis sirutada, ja nende tumedate ruutude taga liikus rohkem päid, kui wäikese üksiklase huwitamiseks waja oleks olnud. Siin ja seal kisti need tolmunud aknad lahti, waibad, woodikotid, põrandariided tuliwad nähtawale, kepid hakkasiwad nende peal tantsima, ja siis läks ilm sealt kohalt nii halliks, et Jens pilgu jälle kuhugile nähtawamate olewuste poole pööras. Tahmase näoga jäme poiss — Niels ta nimi — laaberdas, raualatt õlal, wilistades üle õue, sest mitte kaugel Jensi korterist, sellesama hoowipealse maja alumisel korral, oli Olseni sepapada; kudas alas wasarate hoopide all kiljatas ja kudas ääsilõke lõõtsa puhkel wuhises, seda wõis Jens üsna selgeste kuulda. Ja seepeale prahwatas wastasolewas majas kingsepp Anderseni räpane tagauks lahti, õpipoiss Lars lendas kahe saapapaariga wälja, ning see, kelle pölweots ta lendama pannud — meister Andersen — saatis talle läwelt weel mõned Daani sarwilised järele. Ning lõpuks ilmus majaperemees Jörgensen, luud ja labidas käes, sinine tisleripõll ees, ja hakkas hoowi eilasest rämpsust kasima.

 Seda kõik ja mõnda muud nägi wäikene Jens oma aknast, kui see mitte liia higine wõi härmas polnud, wõi kui Köbenhavni jääkülm udu, Õrejundi tossaw hingeaur, maharõhutud korstnasuitsuga segi, hoowikest liig wäga ära ei ummistanud. Mida aga Jens oma aknast kunagi ei näi-

— 5 —

nud, see oli taewas. Sellest ei paistnud siia alumise majakorra akendesse, kõigest kaelasirutamisest hoolimata, mitte kitsast siilugi. Nägemataks jäi muidugi ka päike, mis mujal nii ühetasaselt õigete ja ülekohtuste peale maha paistwat. Temast ei olnud Jörgenseni majade waheõues naljalt muud märgata, kui enam wõi wähem walwakat kuma, mis alumiste akende ees pealegi ämblikuwõrgu-karwaliseks widewikuks tumenes.

 Kui pisikene Jens Nielsen nõndawiisi särgiwäel laua peal kükitas, näoke kriim äratapetud pisaratest, kaelake werine lõhkilitsutud lutikatest, rind täpiline ööseste waenlaste salahammustamisest, siis ei wahtinud ta mitte ainult wälja, waid kuulatas ka üles. Tulewad ju kõik head annid ülewalt, ka Jens Nielseni kohwi tuli sealt. Kohwi ja muu tarwilik abi. Iga lõhn wäljas trepi peal tõstis ta kõrwad kikki. Aga paljugi pettust klobises puu- ja nahkkingade sees wanast nagisewast trepist alla, enne kui Jensi jänesekõrwakesed tõtt kuulsiwad ja ta hingest trööstihoog läbi lõikas: Nüüd! Seda klõbinat, mis temale kohwi tõi, polnud terasemal kuulatamisel raske ära tunda, sest kolmeni oskas Jens Nielsen juba waraselt lugeda. Peterseni wanaema astus aga ikka kolm kompsu, kui teised trepist allatulijad kaks astusiwad. Ning kui tal wanaisa kannul oli — ja kunas poleks tal teda kannul olnud! — siis sai kolmest kompsust weel kord kolm. Ikka: komps — komps — komps! ja tagant järgi kah: komps — komps — komps! Kestis muidugi kaunis kaua, enne kui need kahekordsed kolmik-kompsud trepist alla Jensi ukse taha jõudsiwad, sest Peterseni wanade kuuest jalast oliwad ainult kaks tugewad ja wäledad — need, mis puust oliwad. Teist nelja wedasiwad aga nii järel ja trepil tõstsiwad neid astmelt astmele, nagu oleksiwad nad klaasist. Puust jalg, mida kumbki käes hoidis, wahenes teistest muu seas seeläbi, et ta hoopis heledama kompsu tegi: umbes nõnda, nagu wäikesed wasarad suurte seas Olseni sepapajas.

 Nüüd wiimaks: müdina waikimine, lõõtsutaw nohin, wõtme kriuks. Jens on laua pealt juba maas, kui uks lahti läheb. Wahel ka mitte — ainult siis, kui ta aknast wälja ei näe ja seepärast weel täies nutuhoos on. Siis

— 6 —

peab teda maha tõstetama. Uksest aga wenib Peterseni wanaeit toll tollilt sisse, kahte jalga järel lohistades, kolmat kõpsutades ning Jensi kohwitassi nii wäga läigitades, et sai alustassi äärel ujumisekatseid teeb ja kollane ojake eide kotiriidest põlle mööda alla niriseb.

 „Poisu, waene poisu, — kas jälle nutt waraks?”

 Suu, mis seda madala, tugewa mehehealega ütleb, lõikab ilmatu pika, kitsa praona näost läbi, mille pind ja karw küpsetatud linnasekoorikut meelde tuletab. Selle pruuni kooriku ülemisest osast wälguwad kaks woldikeste wahele peidetud silma karuse lahkusega lõdisewa „poisu” peale maha.

 Kuna Jens lepitatult weel paar lõpunuuksatust teeb, seab Peterseni wanaema kohwitassi ujuwa saiakesega tooli peale ja ulatab Jensi pükste järele woodi otslaual. Eide käte wahel poeb Jens torukeste sisse, eit lausub ühtelugu: ,Soo — sooo — soooo!” ja paneb nööbid pikalise nosimisega kinni. Õudse tundmusega waatab Jens nüüd järgnewale paratamata hirmusündmusle wastu. Wanaema kastab suure pesukäsna külma wee sisse ja hakkab selle koleda piinariistaga Jensi nägu ja kaela nühkima. Seejuures siunab ta küll wäga õiglaselt lutika-raipeid, kes poisu ihu kublaks hammustanud, aga wõi see Jensi rasket kannatamist, millele ta puistades ja küünistades wastu wõitleb, ära suudab tasuda! Kuid igal hädal on wiimaks lõpp. Kui Jens ka kuue selga ja jalatsed jalga on saanud, wõib ta kohwi kallale asuda, mis waheajal üsna külmaks on läinud. Wanaema aga komberdab lahkeste pobisedes uksest wälja. Tänaseks on ta talitus Jensine Nielseni pojakese kallal toimes. Nüüd algab wäikese Jensi iseseiswus. See kestab lõunani, kus ema tuleb, ja siis õhtuni, kus jälle ema tuleb. Kui Peterseni eidekesel just mahti juhtub olema, eks ta siis heida ka wahel silma pisikese hulguse peale; enamaste pole tal aga mahti, sest ennelõuna kulub äri, pärastlõuna jookswa rawitsemise peale ära.

 Wanaeide kannul astub, kui tal aega on, wahel ka wanataat hommikuti Jensi juurde sisse. Waest nutjat naerunäol silmitsedes ja tema peakest paitades ajab ta korraga toruks keeratud keele suust wälja ja kukub nagu

— 7 —

kägu. Ei ta jäta enne kukkumast, kui Jens talle pisarate tagant korraks wastu naeratab. See lõbus wanamees kannab alati, suwel sa talwel, pitka sinist pluusi, mis kirju on nagu maailma kaart igatarwalistest suurtest ja wäikestest lappidest Et ta jäme kael liig lühike ja täieste kange on, siis ei pööra ta ilmaski pead üksi, waid kogu kehaga ühes. Habemeta lõua all ripuwad tal kõrwuti kaks pehmet nahalotti nagu kukel, kuid selle wahega, et nad nii punased pole. Tema kepp on jämedam ja okslisem kui eide oma, eide ja taadi kõnnak aga nii ühesugune jalgade järelwedamine, et wäikene Jens haruldast huwitust maitseb, kui ta mõlemaid üksteise taga wõi kõrwal näeb kõndiwat

 Ja seda näeb ta iseäranis huwitawa waatemänguna hommikuti, tui ta nendega pärast kohwijoomist wälja on läinud. Hoowis seisab roheline kaarik, weekindel kast peal. Wanataat haarab käsipuu pihku ja hakkab kaarikut lükkama. Wärawast wälja, uulitsat mööda alla. Pahem käsi lükkab, parem kompsutab keppi. Temale tuleb eideke kepi najal järele. Ja nüüd wõib wäike Jens wahtida, kudas nende rasked, kanged jalad wenides kiwa kaabiwad — liiits — laaats, liiits — laaats! Annab päris oodata enne kui üks jalg teisest mööda jõuab.

 Lähemal uulitsanurgal peatawad — keldri ees, mille uksepealset sinine silt walgete kaladega ehib. Keldris talitab nende tütar, lesk emand Neble. Nad hüüawad talle midagi alla ja tema hüüab neile midagi üles, mispeale mõlemad wanad põikuulitsast wälja ja keset suurt uulisat leapawad, et sinna ootawa wahtimisega körwuti seisma jääda.

 Petersenide kalakeldri kõrwal, Prins Jörgeni ja Griffenfeldti uulitsate nurgal, on wäike keldrikõrts. Selle uksele ilmub iga wiie minuti tagant kõhn, lageda lõuaga mees wärsket õhku nilpama — kõrtsmik Henrik Sörensen. Alati tossab tal piibukujulise pitsi sees püstiseisaw sigar suus ja ta käsi klõbistab püksitaskus peenet raha. Wäikest Jensi huwitab herra Sörenseni wahtimise-wiis. Herra Sörensen, nokaga laewamehemüts peas, ei wahi iialgi kauemine ühte külge wõi ühe inimese poole,

— 8 —

waid ta pisikene, kitsas pea nõksub wahetpidamata sinna ja tänna, õhkwa nagu iwakesi otsiwal aral linnul Iga kõbin, iga warjuke uulitsal muudab silmapilguks ta tähelpanemise sihti. Mida ta nii hoolega peaks otsima ja ootama? mõtleb wäike Jens endamisi, ja tal on kahju, kui herra Sörenseni linnupea keldrisse jälle kaob.

 Wastas olewal nurgal on herra Folmer Matthiasseni würtskauplus. Ka punase peaga herra Matthiassen armastab oma kõwerate jalgade peal ukse ees seista, kui talle seks wähegi mahti antakse. Seistes hoiab ta oma tedretähelised käed tingimata pika saterkuue saba all, ja Köbenhawni winge tuul wõbistab terawa otsaga punast karwatutti ta lõua otsas. Pilusilmil ja sügawas mõttes waatab noor kaupmees üles taewa poole ja alla maa peale, ning pisike Jens Nielsen mõtleb oma peakeses: „Kudas wõib nii wäikesel kõwerjalgsel härral nii suur pood ja nii pikk kuub olla?”

 Mitte kaugel Matthiasseni ärist, wiiliti üle uulitsa, asub proua Johannseni riidekauplus. Seal riputab müüja, pikk, witsjas neiu, naisterühma jakkisid, pluusisid ja põllesid wälja uste külge. Igakord, kui ta midagi üles on riputanud — ta teeb seda ruttu ja ruttu — wahib ta wilksti herra Folmer Matthiasseni poole, ja Jens Nielseni ajuke sünnitab endale küsimise: „Kui tal Matthiasseni herrale midagi on öelda — miks ta siis ei ütle?”

 Aga waheajal on Petersenide oodataw pärale jõudmas. Peterseni taat tõstab näidates keppi, eit teeb seda järele, ja wäike Jens hakkab tulijale oma nõrkade jalgade peal wastu wänderdama. Tulijaid on õiguse pärast kaks — kaks ja weel palju rohkem. Nad pöörawad praegu Nörrebro pealt Griffenfeldti uulitsasse — roheline kastwanker eel, siis Fiederik Neble, siis must Nero. Weega täidetud kast aga, see on täis kihisewat elu, mille nähasaamise himu nüüd Jensi meeled wangi wõtab. Ta teretab pikka Frederikki külmasinise, kohmetanud hirwitamisega, sabaliputawat koera mõne silitamisega, ja tipib siis kaariku ratta kõrwal, nina punane, tuldud teed tagasi jooksta. Frederik Neble, Petersenide tütrepoeg, musta werd kuiwetanud poiss, käänab loksuwa wankriga eide ja taadi wahelt läbi

— 9 —

ümber Prins Jörgeni uulitsa nurga, kuni ta keldri ees, teise rohelise kaariku kõrwal, peatab ning kübara peast wõtab, et otsaesiselt higi pühkida. Põnewusega ootab Jens, millal ta kasti pealt kaane ära tõstab, ja teisi mudilasi, kes sedasama ootawad, kogub ikka rohkem saladuslise wankrikese ümber. Aga Frederikil on mõlemate wanadega ning emaga keldri uksel tänase püügi ja sisseostu üle weel mõni sõna juttu ajada, enne kui ta ootajate ihkamist täidab. Nüüd wiimaks langeb saladuse kate, ja kõik põnnikesed seisawad kikiwarwul ja ajawad kaelad pikale. Tumehallist weest paistawad ridamisi mustjad, pikergused turjad ja liikuwad lõpused wälja; siit ja sealt musta mulina seest lööb wahel nagu hõbedast wälku. Üks ja teine wäikestest uudishimulistest südandab näpuotsa wette pista, et teda lähemal pilgul kilgates tagasi tõmmata, mispeale ümber-ringi hele naerulagin lahti puhkeb. Tihe ring kalawankri ümber katkeb alles, kui Frederik wankri all rippuwa plekkämbri kätte kahmab, sest nüüd algab waatemängu huwitawam osa. Frederik tõstab kastist ämbri ämbri järel kalu täis ja walab nad ühes weega teise kalawankrisse, mis tühi on. Kudas nad sabadega üle ämbri ääre salwawad ja tühjemas kastis esiotsa metsikult laksu lööwad, seda kõik on suurepäraline waadata, ja salgakese wadinal ning uih- ja aih-hüüetel pole piiri. Wäiksele Jensile on see weerandtundi terwest ennelõunast kõige lõbusam.

 Kui pikk Frederik kalad kolme paika — mõlemasse wankrisse ja keldrianumasse — ära on jaotanud, astuwad wanaema ja wanaisa tegewusesse. Wankrit lükkawad nad waheldamisi, aga wäljahüüdmine on üsna eide asi. Seda mõistab ja jäksab ainult tema. Midagi ei jäänud Jens Nielsenile ta õrnemast lapsepõlwest nii mõnusa kentsakusega meelde, kui Peterseni wanaema igahommikune kalaliturgia. Wankrit tõugates ja jookswawigaseid jalgu järel lohistades liigub mullakarwa eideke tigusammul Griffenfeldti uulitsat mööda alla ja laulab healega, mille tugewus ja kõlawus kõigile Köbenhavni köstritele kadeduse peale wõiks ajada, pika laulu, milles ta terwe kalakaup tõugude headuse ja hinna järele üles on loetud. Laulul on pühalik-wägew kindel wiis, mis wahel ainult ühe wõi teise

— 10 —

järgu wõrt lühemaks muutub, kui näituseks angerjas wõi purikas kauba seast juhtub puuduma. Jens Nielsen ei oska enesele seletada, kudas nii wanast, nõrgast, poolkõdunenud kehast heal wõib tulla, mida kõige paksemate müüride taha kuuldakse, nagu ostjate ilmumine kaugetest hoowipealsetest majadest tunnistab. Ja weel millegi üle imestab Jens: kui wanaema kaarikut lükkab, siis näib, nagu ei lükkaks mitte wanaema kaarikut, waid kui tõmbaks kaarik wanaema.

 Kõige suurem ime sünnib aga wahel wanaisaga. See wõib teatawal eeltingimisel pisut pead pöörata — pead üksi! See ime sünnib igakord, kui Petersenide müügipiirkonnas keegi teine kalamüüja nähtawale kerkib. Siis hakkawad wanaisa silmad keerlema ja pea paindub iga minuti tagant peaaegu õlani ringi! Ja see ime kestab nii kaua, kui wastane kuhugi nurga taha on kadunud. Sääraseid pahandajaid on Petersenidel harilikult kaks: üks tuleb käsiwankriga Blaagaards Gade, teine suure hobusewankriga Kapellvej poolt, ning wiimane — keegi noore-päraline, tugew mees — on paraku hea karjuja. Hobust suu kõrwalt talutades jalutab ta aeglaselt ühest uulitsasuust sisse, teisest wälja ja laseb oma tenoritoru ürgada. Ta näeb küll, kuda Peterseni isa pea liigub ja kepp teda hurjutades näitab, aga ta patune ei tee sellest wäljagi. Blaagaards Gade wanamehel, sel on ennem häbi. Wõib olla. et ta ka sellepärast warsti nurga taha kaob, et ta wõistluse Peterseni ema wägewa laulu wastu lootuseta leiab olewat. Ehk küll pisikese Jens Nielseni nupukeses Peterseni taadi ärewuse põhjus päris selge ei ole, tunneb ta tema oma põuekeses midagi waenutaolist mõlemate rahurikkujate wastu.

 Kui Jens sel tunnil kalakeldri ligikonda jääb, siis teab ta juba ette ära, kudas lugu Frederik Neblega ja tema musta koeraga kujuneb. Niipea kui Frederik oma talitust wankri kallal ja keldris on lõpetamas, nii et ta emal müügiks kõik käepärast on, ilmub nagu maa alt prins Jörgens Gade ja Griffenfeldti uulitsa nurgale wäiklane, punase ninaga noormees ja jääb sinna oodates seisma. Wäike Nero, kes seni alatasa nagu must wari oma

— 11 —

peremehe kontsade taga on liikunud ja keda Jensigi mahe meelitamine ainult silmapilguks truudusemurdmisele suudab ahwatleda, jagab oma südame nüüd kähku kaheks: ta hakkab Fiederiki jalust punase ninaga nooremehe jalgu jooksma — ikka edasi ja tagasi — ja lakub wiimasel, kui see teda silitab, käsagi. Sest Nero peremehe sõber on ta Nero sõber. Ja nüüd kordub igal hommikul ikka seesama: Frederik kuiwatab käed jämeda rätiku külge ära, kohendab kuklasse wajunud kübarat, wiskab wildaku pilgu keldriuksest sisse ja on lähemal sekundil nurgalseisjaga ühinenud. Kõik kolm — Nero kordamisi kummagi kannul — kaowad warsti ühe kitsa ja kõwera põikuulitsa soppidesse. Pisike Jens murdis küsimuse üle, kuhu nad igal hommikul kolmekesi lähewad, nii kaua pead, kuni ta neile, et selgusele jõuda, kord salaja järele hiilis. Nad kobisiwad Solitüdevej wastas ühest keldritrepist alla, mille körwal olewate akende peale pudelid ja wahutawad kannud oliwad maalitud. Nüüd ta teadis, kus nad käisiwad. Mõistatuseks jäi talle ainult, miks nad siia kaugele tuliwad ja mitte Henrik Sörenseni kõrtsi ei läinud, mis ju otse Frideriki ema kalakeldri körwal oli. Natuke hiljem juhtus Jens kogemata ka teada saama, kus see imelik mees elas, kelle punane nina igal hommikul Prins Jürgens Gade nurgale sigines: ta nägi teda Kapellvej ääres tillukeses uulitsapoolses kambrikongis, mille aknapealne ja põrand wanu jalatseid ja naharäbalaid täis oli, katkist saabast paikawat, punane nina peaaegu saapa külles kinni. Selle waikse, argliku mehega, keda Jens naljalt kunagi ei näinud juttu ajuwat, jäi pikk, tõmmu jumega Frederik wahel kuni hilise ööni kõrtsi, ja kui ta koju tuli, oli ta wahel nii joobnud, et trepi peale magama heitis. Nero aga, tema lahutamata seltsimees, leiti siis tema körwal lamamast ja teda walwamast. Seda kuulis Jens naabrinaist emale nii mõnigi kord jutustawat.

 Jens Nielseni hommikused nähtused oliwad umbes kella kümneni enam wõi wähem ikka needsamad, mispärast nad talle nagu mälusse joonistatult meelde jäiwad. Siis aga läks ilm ta ümber nii kirjuks, nii sirimiriks, et see juba mõni iseäranis haruldane sündmus pidi olema, mis

— 12 —

ta peale selle uduse pöörluse seest ärapildina tallele suutis panna. Nimetatud ajal hakkas ka Nörrebro linnajaos suurlinna elu woogama. Uulitsad muutusiwad laenetawateks ja kohisewatets jõgedeks. Inimesi igal pikkusel ja paksusel, iga karwa hobuseid ja koeri, iga suurusega sõidu- ja weoriistu, iga tõugu kaupa ja kraami paisati kõik kohad nii kubinal tais, et Jens Nieseni usk enda olemise sisse kaduma kippus. Ta sai weel palju pisemaks, kui ta juba muidugi oli, nii putukapisikeseks, et ta kuhugi prao wahele pidi pugema, tahtis ta oma allesolemise kohta teadwusele jääda. Mõnest wärawanurgast wõi ukseläwelt wahtis ta siis pelglikult ja laia imestamisega selle laenetuse sisse; ta otsaesine oli mõttes ja kitsad huulekesed liikusiwad healetut juttu ajades. Jens jagunes nende wäiksete, kinniste, pikaliste laste kilda, kelle sisemine iseelu nähtuserikkas ümbruses, paljude mõjundite all, soiku jääb, nagu tupe sisse poeb. Kuna elawad lapsed ta ümber wallatatsiwad, oma elu elasiwad silmad kihama ümbruse wastu ainult pooleldi lahti, konutas Jens oma nurgakeses ja wahtis, wahtis, wahtis! Ainult harwa tegi ta mõne jooksu, mõne ronimise, mõne ühise mängu uulitsal kaasa. Ainult harwa tõi ta oma wähesed mänguasjad suure kihina sisse, kuna ta nendega toas wõi üksikus õues wahel kestwa ja sügawa huwitusega wõis mängida, enamaste üksi wõi mõne loomusesugulasega kahekesi. Muidugi polnud tal sel lool palju sõpru, hoopis wastupidi, ta tagasihoidlus tekitas talle wäikseid wastaseid, kes teda ta tossuse parast tõukama ja krääpama kippusiwad.

 Aga Jensile meeldis uulitsal. Niipalju kui ilm lubas püüdis ta ikka seal olla. Tema elustatud nägu ja sosistaw suu tunnistasiwad, et ta mitte tühjalt ja tuimalt selle podisewa paja sisse ei wahtinud, mis tal igapäew silma ees seisis. Ja wahel laienesiwad ta silmad pärani, palgele ilmus põnewus, suuke unustas liikumise — ta pidi rohkem nägema, kui ta nägi, ta pidi nähtusi jätkama, selle poolest täiendama, mis talle nende tulles nägemataks wõi arusaamataks jäi: wäike Jens lisas olewale ilmele oma peakesest arwatawat ilma juurde. See aga ülendas nähtusi lihtsast huwitawusest laia imestawuseni.

— 13 —

 Tüdines Jens waiksest paigalolemisest ära, siis hakkas ta luusiwaid käikusid mööda kõnniteesid tegema. Jaamaks oli talle iga äriline waateaken. Esiotsa tõmbasiwad teda kõik niisugused ehitud aknad ligi, siis kinkis ta oma tähelpaneku iseäranis piltidele ja mänguasjadele. Aga mida pikemale aeg wenis, seda magnedilisema mõju saiwad tema kohta kompweki-, koogi- ja saiaaknad. millede juurde lõpuks liha- ja worstiaknad tuliwad. Wesise suu ja sööwate silmadega seisis ta nende ees, kaua, kaua ei raatsinud ta pilku nende küllest lahti kiskuda, ja kui ta ositjaid ruudu taga nägi, kellele kõiki neid taewalikka asju kotti pakiti, ilma et nad kohe sealsamas midagi oleksiwad suhu pistnud, siis käis säherdune wastuseismisejõud tema mõistusest üle — ta wahtis säherdusi isikuid nagu imeelukaid. Ja imeks pani ta ka müüjaid, kes kõige selle külla sees talitasiwad ja keda ta siiski ilmaski ei näinud midagi suhu pistwat, Kudas wõisiwad nad seda ometi wälja kannatada?

 Wäikese Jens Nielseni kõht oli nimelt alati tühi. Tal näris ja näkitses rinnakile all ikka see mõistatuslik tige loom, keda ta ei näinud, aga seda enam tundis. Jens polnud ju mitte söömata, ta leidis, kui ta koju wiitsis jooksta, kapist leiba, millele wahel margarinigi peale oli määritud, ja hommikul oli ta kohwi saiaga saanud. Aga kõik see ei löönud ette. Kilealune waenlane hammustas walusamine ja ikka walusamine, Jensi suuke jooksis wett, ta silmad sõiwad terwed aknapealsed toitudest puhtaks. Wöitlus selle täitmata ja rahuandmata sisemise waenlase wastu, kellele leiwast küllalt ei saanud, kes räpakalt ka liha, suhkrut, wõid ja piima nõudis, wiitis tal kõik selle aja ära, mis tal ta „waimliste” huwide täitmisest järele jäi. Ta kartis muidu wäga ühte toidupoekaupmeest Slots Gade nurgal, sest et selle walge, räpane kuub eest alati werine oli, kuna tal pikk haljas nuga nagu mõrtsukal käes wälkus. Aga kui wägiwaldne elanik kõhus märatsema hakkas, siis kaotas Jens werise mehe eest iga kartuse ja neelas tema waateaknalt silmadega kõik seakintsud ja wasikapraed niisama üdilt ära, nagu ta muidki aknaid rüüstas.

 Räägitaw waenlane tõi talwel weel teise kaasa. See

— 14 —

oli lülm. Mida tühjemaks Jensi kõht lõuna wõi õhtu eel läks, seda enam hakkas külm teda raputama. Sel oli kerge tema külge teed leida. Kingade taldadest tungis ta aukude kaudu porise märjana wäikese mehe jalgade, läbi katkiste pükste ja õhukeste kuubede tema kõhna, werewaese ihu kallale. Ka selle waenlase wastu ei leidnud ta toast tarwilikku abi, sest üksnes lõuna ajal söögitegemiseks pisut köetud raudne pliitahjuke seisis waewalt tunni aega soe; muidu oli hingeauru toas peaaegu niisama näha, nagu wäljas. Et wäike Jens sel lool sagedaste koha ja nohuga wõitles, oli niisama wähe ime, kui et ta kõik muud külmetamisest, toidu-ja hoolepuudusest tekkiwad kergemad ja raskemad lapsehaigused järgemööda läbi põdes.

 Nende haiguste wastu polnud Jensil midagi. Ei — oli tundisid, kus ta waimunatukesest salasoow läbi lõikas: Peaksin ma jälle haigeks jääma! Sest siis oli tal kõik, mis tal nüüd puudus. Tal oli ema, tal oli süüa ja juua. Ema oli siis terwe päewa tema juures kodus, ja mis ta haigele hammustada wõi rüübata andis, oli haruldane ja maitsew. Mida Jens muidu paksu klaasi tagant kaupmehe waateaknal kui kättesaamata kallist wara ihaldusepiinas wesise suuga wahtinud, sellest sai talle nüüd üks wõi teine asi tõeste osaks. Seepärast oli üsna loomulik, kui Jens kord pärast terwekssaamist emale ütles: „Ema, Jens tahaks jälle haigeks jääda!” — „Miks?” — „Siis on Jensil jõulud. — „ Kuid wist mõtles Jensine Nielsen pühade üle, milledeks Jens oma haiguseaega pidas, teisiti, sest poja üteluse üle naeratades wajutas ta käeseljaga kaks hõbedast haawlitera põse peal laiaks.

 Kui Jens Nielsen oma ennelõunastel luusimisetundidel kaupluste aknaid imestas, hakkas ta sel määral, kudas läbikäimise kihin uulitsatel kaswas, ikka terasemalt kõrwu kikktis hoidma. Ta kuulatas, kas mitte wabrikute torud juba hüüdma ei hakka: üks õige jämeda kõriga kahehealeline eel, teised ühehealelised ja heledamalt uilgawad tagajärel. Sest siis tuli ema! Niipea kui jämeda toru nagu raske wajutuse alt lahtipeasew ürg wäikese ootaja kõrwu puutus, pani tugew elektriwool mehikese siputama, ning lähemal pilgul pistis Jens Nielsen surnuaia poole jooksu.

— 15 —

Ema tuli nimelt Nörrebio platsi poolt kõnniteed mööda, mille äärt Assistentsi surnuaia müür piirab, wahel ka laia paplipuiesteed mööda, mis surnuaialt pikiti läbi käib. Surnuaia wärawa ees sai ta siis pojakesega harilikult kokku. Mõlemad tõttasiwad lennul üksteisele wastu, käsi asus käekese pihku, ja lennul tõtati koju, sest Jensine Nielsenil oli üksainus tunnike lõunaaega. Selle tunnikesega pidi söök tehtud, söödud ja tee edasi-tagasi käidud olema. Ei wudistanud Jensi wäsitatud jalad küllalt wäledaste käia, siis kahmas ema ta käewarrele, ja — edasi!

 Kodus läks nüüd küll kõik kirinal-kärinal. Söed ja süütepilpad oliwad ahju ees kastis juba walmis, puhas pann wõi kastrull pliidikese tuleaugu peal ootel, ja keedu- wõi küpsetuseaine tõi ema tulles kaasa. Muidugi pidi see ruttu söögikstehtaw olema — tükike sealiha wõi mõned munad, wõi piim, millest mannaga kerge supp sai. Wahel ei jätkunud aga aeg sellekski, ja siis söödi poest ostetud külma toitu ning joodi keetmata piima peale. Lihaleem ja kõik muud toekamad toidud jäiwad pühapäewasteks maiusteks, sest õhtud kulusiwad emal palju hädalisemate koduste talituste peale ära, kui söögitegemine oli. Jensine Nielsen ei liialdanud, kui ta wahel kurtis, talle ei jääwat löunaajast ja enamaste ka argipäewaõhtust niigi palju järele, et pojakest korraks sülle wõtta ja waadata, kas tal kõik luud-liikmed weel alles on. Enamaste pani ta lõunalt minema, enesel puru weel suus ja teine käewars jakikäisest wäljas. Pidi ta ju wabrikuwärawa suus olema, tui toru jälle hüüdis — hiljaksjäämine tõi trahwi.

 Seega algas Jens Nielseni pärastlõunane ulaelu. Jälle oli uulits wäikese hulguse maailm. Mida see meeldiwat ja wastikut, lõbustawat ja kohutawat nähtawale tõi, seda hingas poisike silmadega sisse. Muist jäi hingesse pildikestena rippuma, muist kustus warem wõi hiljem nagu krihwlikiri tahwli pealt niiske käsna all.

 Jens jooksis puujalaga leierkastimehele, kelle wäntpilli peal wäike ahw istus, hoowist hoowi järele, ja kui keegi aknast paberi sisse mässitud raha alla wiskas, wõttis ta selle üles ja wiis wanamehele kätte, mis aga mitte ilma wõistluseta ei sündinud, sest et teised lapsed ahwi-

— 16 —

mehe wastu niisama tänulikud püüdsiwad olla. Ahw tegi Jensile palju nalja, aga miks ta ahela otsas kinni oli? Ahel oli wangi kaela ümbert kõik karwad juba maha nühkinud ja poos teda igakord, kui ta natuke kaugemale tahtis keksida. Niisugune wali mees! Aga kui Jens nägi, kui upakile see wali mees wajus, kui ta leierkasti selga wõttis, siis andis ta temale andeks. Ja weel enam: Jensi meelest oli, kui peaks wanamees igakord walusaste aietama, kui ta oma puujala, mille peale ta „haige” põlweots oli seotud, kiwist maad wastu tõukas, ja et wanamees ei aietanud, siis aietas Jens tasakeste ise.

 Ahwile järgnesiwad apelsinid ja bananid. Neid müütas punase peaga, tigeda näoga mehenäss kaariku pealt, millele helesiniseks wärwitud kõrge wõllas peale oli ehitatud. Selle wõlla külles kõlkusiwad bananikaunade suured kollased kobarad, kuna apelsinide punawad kuldterad wankri keret täitsiwad. Kuis nad naeratasiwad ja kutsusiwad! Müüja kiitlewat hõiskamist poleks wajagi olnud. Ja üks laps ja teine laps tuleb ja ostab. Neil on imelikul wiisil raha, aga Jensil ei ole. Jens seisab juba weerand tundi ammuli suuga nõiduslise waatepildi ees — bananid on weel uudis põhjamaa linnale. Seal sünnib kord midagi, mis talle kestwalt meelde jääb. Tigeda näoga kaupmees, räpases linases kuues, kes oma jämedate, töntside kätega ühtelugu kauba sees siblib, pistab korraga Jensile pika kollase kauna pihku. Ise ei waata Jensi pealegi — siblib aga ja möirgab edasi. Jens punastab kõrwuni ära, pistab jooksu ja mõtleb: „Mis sellel tigedal mehel ometi meelde tuli!”

 Kuna ta Henrik Sörenseni trahteri ees bananikauna seest magusat, armsaste lõhnawat wõid nosib süüa, tuigub keldriuksest mees wälja, kes nii joobnud on, et ta Jensi ette uulitsarenni langeb ja enesest kõik wälja heidab, mis ta Henrik Sörenseni käest raha eest on ostnud. Linnawaht tuleb ja tassib ta ära — lapsed nagu kajakad ümber. Ja teine kord läheb Kristenseni kõrtsis, natuke maad eemal, purjus meremeeste wahel kakelus lahti, mis uulitsatäie suuri ja wäikseid inimesi akende taha ahwatleb. Kõrtsis lendawad pudelid ja toolid. Alnaruut kliriseb

— 17 —

kildudeks. Uksest prahwatab mütsita madrus wälja, kelle näo üle weri woolab. Ja kolmas kord, kui Jens Aa bulwaril ümber luusib, tekkib äkitselt inimeste kokkujooks. Sortedami järwekese poolt, keerlewa rahwakobara seest, sigineb põgeneja wälja, kes hirmsa hiiliga bulwari mööda üles jookseb, Jensile otsekohe wastu. Üheainsa pilgu saab Jens tema peale heita, siis on mees temast möödas. Põgenejale järele punuwad kaks linnawahti — lõõtsutades, näod punased — ja nendele järele, wäikest Jensi peaaegu jalge alla tallates, kari inimesi, kelle seast „waras, waras!” karjutakse. Kui Jens tüki teed kaasa on jooksnud, näeb ta, kudas keegi kolmas linnawahi kitsas uulitsasuus põgeneja eest tee kinni paneb ja ta wangi wõtab. Tema käed seotakse selja taha ja rahwahulga saatel wiiwad mõegamehed ta ära.

 Seesugused ja teised sarnased sündmused kopsasiwad pisikesele Jens Nielsenile nagu nuiaga hinge pihta. Oksendawat meest, keda ta haigeks pidas, uulitsarennis nähes tõmbas ta näoke nutule ja ta pani laial silmal imeks, miks inimesed õnnetule appi ei läinud. Werise peaga madrust nähes lõi ta mõlemad käed hirmunult pea ümber, nagu jookseks tal enesel weri juukste seest. Ja tagaaaetud inimesest, keda nad wargaks nimetasiwad, jäi Jensile kohutawalt meelde, kudas selle inimese silmad nagu keerlewad luumunad pea seest wälja tikkusiwad ja kudas ta näost halliks läks, kui politseinik ta kinni püüdis. Jens nägi neid järgmistel öödel unes; kord oli tal „haige mehega”, kord silmipööritawa „wargaga” wõi weriseks peksetud madrusega sedawõrt tegemist, et ta karjatades, külm higi otsaesisel, magamast üles ärkas. Kahwatasiwad need mõjundid ta mälus ära, siis tuliwad teised. Kes uulitsal elab, elab silmadega küllas. Järgnes pagaripoiss kes saiakorwiga hoburaudtee alla jäi, järgnesiwad müürisepad, kes murduwa telingiga kõrgelt maja küllest maha sadasiwad, järgnes tulekahju, mil põlewast majast ärasüsinenud laps wälja kanti.

 Ja ihulised hädaohud ei jätnud ka Jensikest ennast uulitsaelu murdlaenetuses tabamata. Õhtutel, kui gaasituled laternates ja kaupluste akendel särama hakkasiwad,

— 18 —

armastas ta laial, liikumisest uhawal Nörrebro Gadel wahtida, kudas läikiwad tõllad ehitud herrastega mööda weeresiwad. Üle uulitsa jookstes sattus ta kord niisuguse tõlla alla ja kanti murtud jalaluuga terwisejaama, kust ema ta alles teisel päewal koju wiis. Ja mõni aeg hiljem ajas talle sealsamas Nörrebro Gadel üks rattasõitja selga, nii et ta peaga kõnnitee serwa wastu põrkas ja kõrwa äärde niisamasuguse werd woolawa haawa sai, nagu peksetud meremees. Ema tuli warajaste töölt ja leidis kokkuwalgunud inimeste kobarast oma pojakese. Wõis weel õnne tänada, et teise seegi kord jälle wõerasema uulitsa käest enam-wähem elusalt tagasi sai. —

 Ema õhtul! See oli Jensi päewa pidulik lõpp. Siis oli tuba täis sooja sõprust, täis paitawat pehmust, ja igast nurgast näis naerataw nägu wälja wahtiwat. Ema tõi enesega midagi magusat kaasa, ühes tubakalõhnaga, mis ta riiete seest, käte küllest, isegi juukstest salaja wälja imbus ja millega Jens harjunud oli — harjunud imemise-ajast saadik, kus ta seda lõhna ema rinna küllest sisse oli hinganud.

 See magus soojus, mis ema kaasa tõi, sulatas Jensi muidu nii kinnise suukese lahti; see hakkas woolama nagu ojake kewadesel päikesepaistel. Jensil oli palju jutustada ja weel enam pärida. Mis päew talle wähegi iseäralikku toonud — kõik sai kõneks ja küsimiseks: puujalaga leierkastimees ja ahelas ahw, „haige mees” ja haawatud madrus, tagakihutatud silmapööritaja ja telingitelt kukkunud müürisespad, tulde jäänud lapsuke ja rataste alla sattunud pagaripoiss, kuhu juurde siis weel kõik need koerad, hobused, soldatid, linnawahid ja muud awalikud tegelased tuliwad, kes ühel wõi teisel wiisil Jensi tähelpanekut äratanud. Kensakal kombel selgus ema wastustest, et tema kõike seda imelikku sugugi nii imelikuks ei pidanud. Ta rääkis peaaegu, nagu peaks see nõnda olemagi, nagu oleks kõik üsna igapäewases korras. Ahwil oli ahel kaelas, sest et ta muidu ära jookseks, ja leierkastimehel puust jalg, sest et ta õige jalg sõjas puruks oli lastud; haige mees oli wiinajoomisest haige ja haawatud madrus peksasaamisest haawatud; waras wõeti kinni, sest ta oli kurja

— 19 —

teinud, ja müürisepad kukkusiwad alla, sest nad oliwad liig nõrga telingi peale läinud; ärapõlenud lapse aga oli Jumal oma juurde kutsunud, ja pagaripoiss — see poleks hoburaudtee alla jäänud, kui ta ettewaatlikum oleks olnud, nagu ka Jens ise tõlla ja jalgratta alla poleks jäänud, kui ta ema sõna oleks kuulanud ja ilusaste toas wõi hoowis mänginud. Need wastused täitsiwad Jensi imestusega. Mis temale uus, suur, mõistatusline ja ärarääkimata tähtjas oli, kuiwas selle suure inimese silmas halliks tolmuks kokku, sai millekski, mis nagu teisiti ei wõinud ollagi, kui ta oli. Jens jäi mõttesse ja üsna norgu. Wahel päris ta aga edasi, ja siis läksiwad ta küsimised nii kaugele ja laiali, et ema tarkus otsa lõppes. Hakkas aga ema „ma ei tea” wastama, siis tüdines Jensi suu wiimaks kinni.

 Nad sõiwad, ja pärast sööki kasis ja koristas ema mõlemad kambrikesed ära, mis terwe päewa lohakil seisnud. Siis tõi nurgast wana roostekärnase õmblusmasina laua peale ja hakkas Jensi ja iseenese riidehilpude kallal õmblema ja paikama. Seega oli aeg kätte jõudnud, kus Jens oma paar mänguasjakest sängi wõi kummuti alt wälja konkis, et nendega ema jalge ees waiksel mängul oma waimurattakesi käitada. Kõik ta meeled ja mõtted oliwad nüüd maja wõi torni sisse koondatud, mida ta ettemaalitud plaani järele wärwilistest pulgakestest ja pakukestest põrandale ehitas. Ainult pikemate wahede järele waatas ta ema poole üles, aga emast ei olnud tal praegu seltsi. Selle silmad wahtisiwad teadmata kohtadesse ja tundmata kaugustesse. Jens nägi ema naeratawat — ei tea mille üle; ta kuulis teda õhkuwat — ei tea, mille pärast; ta märkas, et ema liikuwad huuled sõnu tegiwad — ei tea, missuguseid. Ta näitas emale oma walmis torni, ja ema kiitis ja imestas seda, aga Jensi meelest oli, kui näeks ema tema torni asemel kaugelt eemalt midagi muud.

 Enamaste roomas päewane wäsimus Jensile mängu juures kallale, nii et ta omi pakkude ja pulkade wahele magama uinus — kord külleli, kord selili wõi kummuli.

— 20 —

Teine peatükk.

Wäikese Jens Neilseni öö.

 Esimesest magusast uinakust ärkas Jens harilikult mõne tunni pärast üles. Tuba oli siis pime, ja Jens hüüdis, niipea tui ta märkama hakkas, ema. Ema wastas oma sängist, mille jalgots Jensi woodikese wastu ulatas, suud matsutades unise healega. Seepeale ronis Jens üle otslaua ema sängi, puges ema kaissu, puges ema kurguauku, ja jäi sinna uueste magama. Hommikul leidis enese aga jälle oma wõrega woodikesest. Millal tööleläinud ema ta sinna oli pannud, seda ta ei teadnud.

 Aga mitte igakord ei saanud Jens ema woodist wastust. Tuntud matsutaw ja ümisew jaatamine jäi wahel tulemata. Jens ajas siis käe üle otslaua, et ema jalgu otsida. Neid ei olnud. Ta teadis nüüd, et ka ema ennast ei olnud, aga ebausklik ja trotslik lootus enda eksimise peale ajas ta ema sängi ronima, et seda põhjalikumalt läbi otsida. Säng oli tühi ja külm. Lõdisedes puges ta oma sooja pesasse tagasi ja hakkas aru pidama, mis nüüd teha: kas nutta wõi mitte; kas kisa tõsta wõi wait olla. Kord tegi ta ühte, kord teist — nõnda kudas ta meeleolu wälisle mõjundite wõi sisemiste tunnete tõttu oli. Walitses waibunud waikus ümberringi, sügaw, lõdew, puhkaw, nii et muud kuulda ei olnud, kui tasawoogawat wihinat körwades ja wana seinakella tõttawat rühkimist, ning sigines sel puhul mõni lahke, rahuline mälupilt Jensi mõttewalda, siis ta ei nutnud ega kisendanud. Harinenult teades, et ema tuleb, ükskord tuleb, kõbistas ja nabistas ta wagusalt oma ette, mõtles ja ootas. Tuli tal aga midagi ülbet, wastikut, waenulikku meelde, wõi nuttis winge tuul korstnatorus, hulgus igawlew koer hoowis, karjusiwad tiirased kassid peldikukatusel, siis walis Jens nutu ja kriiskas ema järele. Ta sattus sel puhul sagedaste metsikute ettekujutuste, omaloodud kohutawate wiirastuste meelewalla alla. Pilkane pimedus tema ümber sai elawaks, sai perekaks. Põranda alt seinte seest, laest tuli ilgeid nägusid nähtawale — nägusid, kogusid, kujusid, paisteid, wärwiribasid, helikatkeid. Ta nägi tuld ja werd, hambaid ja küüsi, sarwi ja sabasid; ta kuulis kiljatamist

— 21 —

ja karjatamist, röökimist ja möirgamist. Nad tuliwad ja läksiwad, lähenesiwad ja kaugenesiwad, suskasiwad üles ja wajusiwad alla — kõik need tuttawad kuuldused ja nähtused. Ta märkas tuttawaid nägusid, inimese wõi looma omasid, wõeraste kehade otsas, ja tuttawaid kehasid, inimese wõi looma omasid, wõeraste liikmete külles. Ta märkas liikmeid ilma kehadeta ja kehasid ilma liitmeteta. Ja tontlik walgus, mille paistel ta seda märkas, see tule- ja werekarwa silmapilkne walgus, mis wõbisewa pimeduse lõhki käristas nagu wälk pilwe, koondus enne kustumist ise uueks õudseks hirmunäoks — kord hirwitawaks, kord õelustawaks, awatud lõugadega, lõgisewate hammastega. Wäike Jens Nielsen tõmbas waiba üle pea, pigistas silmad kinni, siputas ja hulgus waljuste. Aga nad pugesiwad talle waiba alla järele, ja waibaalune sai nii suureks, et nad kõik sinna ära mahtusiwad, kõik!

 Jens wärises, külm higi kattis ta keha Ta karjus ja nuuksus nii hinge põhjast, et ta wahel otse wäsimuse pärast wait jäi. Roidunult, rusuks peksetult. Ja siis tuli ema.

 Kui ema üksi tuli, siis wõttis ta waese pojukese sülle, surus teda rinna wastu, suudles teda ja andis talle mahti ennast nüüd rõemuliigutusel põhjani wälja nutta. Jens hoidis ema kaelast kinni, wajutas oma külma ninakese tema kaela wastu ja laskis kõik oma kannatamise sooja soolase weena ema kaela mööda alla weereda — rahulikult, aeglaselt, magusa wäsimusega. Ja ta kaebas nuuksudes ja luksudes emale kõrwa sisse, kui suurt hirmu ta pimedas tundnud ja missugused kollid talle kallale kippunud, ja miks ema ta pimedasse jätnud — nii kauaks, nii hirmus kauaks!...

 Aga tihti ei tulnud ema mitte üksi. Temaga ühes tuli wõeras meesterahwas. Ikka meesterahwas ja ikka wõeras. Niipea kui wõti luku sees ringi käis ja uks lahti läks, kuulatas Jens, nuttu peatades, kikikõrwul, kas tulijaid üks wõi kaks on. Ja kui ta kahte kuulis, kui talle meesterahwa heal kõrwa puutus, siis tõukas ta kokkupitsitatud hammaste wahelt pika, wihase nutuhuilge wälja, teades, et tal seks ööks ema ei olnud.

 „Teil on laps?” kuulis ta wõerast meest igakord

— 22 —

küsiwat, mispeale ema tasase healega igakord „ja” kostis. Ja kui ta eestoas tule põlema pannud, tuli ta tahatuppa last waigistama.

 Aga ta ei wõtnud Jensikest sülle, waid kumardas ainult tema peale maha, silitas ta pead ja sosistas suuga, millest wastik lõhn Jensile ninasse lehkas: „Wait, Jensike! Jensike ei tohi nutta — külaline ei salli nuttu! Kui Jensike pai on ja kohe jälle magama jääb, siis mamma annab midagi!”

 Ja andiski — õuna, sokoladi, kompwekki.

 Wahel laskis Jens ennast pista ja waikis, wahel ka mitte. Siis nuttis wõi wirises ta, lühikesi wahesid pidades, edasi, nii et ema teda kaks, tolm korda manitsemas ja meelitamas pidi käima. Ta wirises jonni, tigeda, sapise jonni pärast, ja see jonn kees kadedusest üles, mis tema wäikeses südames wõera mehe wastu kääris. Sest ema, wäikese Jensi magus ema oli nüüd selle mehe päralt. — Jens teadis seda, ta oli seda mälestamata kordasid enne näinud.

 Ta teadis, et nad esiotsa natuke aega pisukeses eeskambris sohwa peal istuwad — naerawad, lobisewad, musutawad; et wõeras mees ema pigistab, kõdistab, mudib; et ta ema rindasid ja põlwesid paljastab ja et ema ikka naerab — kudrutades naerab, naerab, nagu tuwid räästa all naerawad. Jens teadis seda, sest ta oli neid wahel ukse wahelt waadanud. Ja siis tulewad nad tahatuppa — ema lambiga eel, rinnaesine lahti, juuksed ära sasitud; wõeras mees tema järel, kiirgawate silmadega, weider naeratamine punetawal näol. Ja nad wötawad riided seljast ja heidawad ema sängi.

 Kui Jens seda märkawas eas esimesi kordasid nägi, ajas ta silmad pärani ja oli kohmetu. Nähtus oli talle wõeras, kopsatas talle wastu pead. Muid tundmusi tal ei olnud. Kartus ei saanud üles tärgata, sest ema olek ei andnud seks põhjust; ema olek ilmutas, et talle wõera mehe poolt midagi paha ei ähwardanud. Jens wahtis ainult — wahtis oma woodikese wõrepulkade wahelt laia lapseliku uudishimuga, päriwa imestusega, pilguga, mis näis küsiwat: Mis nüüd? Mis see tähendab? Miks nad

— 23 —

nõnda teewab? Sest isa-mõiste oli tal isiklikult tundmata, emal polnud ta kunagi meest näinud olewat — ühte ja sedasama meest, kes alati nende juures oleks elanud, nagu teised „isad”, teiste emade „mehed”. Ja need „mitmesugusedki” mehed — nad ei olnud ju mitte igal öösel nende juures, nad tuliwad kord, ja palju kordasid ei tulnud nad mitte, nii et pisuke Jens wiimase korra juba ära oli unustanud, kui uus kord kätte jõudis. Jens oli wahtides wait ja uinus walusaste magamagi, kui lamp ära kustutati ja suigutaw pimedus talle laugude peale heitis. Uinus magama selle wõera nähtuse kallal endamisi nokitsedes, millest talle tulekustumise pärast ainult weel lahtuw wari pähe jäi.

 Kadedus tuli natuke hiljem — siis, kui Jensile ema ajutine kaotamine, ema jagamine wõera inimesega pikema kordumise läbi wäljakujunenud asjaks, kindlaks mõisteks oli saanud, mille juures enam midagi uudist, midagi imestatawat ja wõerastawat ei olnud. Jens seisis nüüd palja, labase tõe ees: sinu ema on praegu teise oma — selle wõera inimese oma, kes tema juures sängis on! See teadwus nõrgus kadedusest, kuumast, mürgisest armukadedusest, mis wäikese Jensi huluma, siputama, jalgu peksma, padjasse hammustama pani. Tal näis ettekawatsetud nõu olewat wõerast inimest, oma waenlast, karjumisega minema peletada. Ta ei lasknud ennast maiuste ega meelitustega ära osta, ei ema löökide läbi ära hirmutada. Üks kui teine kaswatas ainult ta wiha, löögid pikendasiwad ainult ta wastupidawust, ta wihahoo kestwust.

 Aga mida ei tasanda ja ühtlusta harjumine! Nähtus, et ta wihatud sissetungijatest nutukisaga ometi lahti ei saanud, et nad tuliwad ja ikka jälle tuliwad, ja et see kisa ka ema kohta, kes nendega ühes nõus oli, täieste mõjuta jäi — see nähtus nüris Jensi wastupaneku aegamööda ära. Kadedusekuumus jahenes, wihakirglus lõdwenes, järele jäi winduw tigedus, tujulas-trotslik, poolsalalik jonn. Sel hingeolul pani ta wahel wastu, wahel heitis alla, — laskis enese kord ära petta, teine kord aga mitte, ja sagedaste sündis, et ta ise petjaks sai: ta wõttis maiused ja wingus siiski. Korruptsion oli oma kohust

— 24 —

täitnud. See tige jonn jäi temale aga seda kestwamalt hingesse pesitama, et karistus, mis ta emalt selle eest sai, madu toita aitas. Kõige walusam löök emalt mõne muu asja pärast ei olnud talle nii walus, nii wihatud, tui kõige kergem plaks nende inimeste pärast, kelle wastu ta oma wägistatud õiguste pärast wõitles.

 Ja siis sündis kord midagi, mis wisahingelise madu surematuks tegi, mis nagu paranemata haaw Jensi wäikesesse südamesse õhetama jäi: ka üks tema waenlastest lõi teda! Kui ta ühel ööl wirisemist ja tihkumist ei jätnud ja ühtelugu jonnakalt ema järele hüüdis, tõusis ema kõrwalt sängist wihane mees üles ja karistas Jensi. See tuli nii ootamatult, nii jahmatawa mõjuga, et Jens hoobid waikides wastu wõttis ja alles tüki aja pärast suu lahti tegi — mitte nutmiseks, mitte kisendamiseks, waid lämbunud ägamiseks, kugistawaks läkastamiseks, nagu püüaks tal seest kurgu kaudu midagi suurt ja jälki wälja tikkuda. Ta jäi tõe poolest waiki; teda kuuldi wiimaks ainult lõdisewat ja tasakeste nooskuwat, ja lööja urises emale: „Kas näed, kudas aitas!” Kas see kartus wõera karistaja eest oli? Jensile jäi midagi muud meelde. Ema oli sündida lasknud, et see wõeras mees Jensi lõi. Ema oli wait olnud. See sulus Jensi suu kinni, see halwas teda hingest ja ihust. Ja kui ta hommikul nägi, et ema lööjat suudles — siis, kui see talle ära minnes raha andis, — siis oli Jensi meelest, kui wiiks see õel mees neilt midagi ära, mis teised wiimata jätnud. Jens waatas murtud, äratallatud wõimetuses temale waiba ääre alt järele.

 Ema ööseste külaliste seas nägi wäikene Jens Nielsen mitmesuguseid isikuid: ühed läksiwad ja ununesiwad, teistest jäi temale enam wõi wähem selge ärakuju tallele. Nende seas oli habemeta noori ning halli habemega ja lageda pealaega wanu. Nende seas oli isandaid walge krae ja peene kuuega ja töömehi pesemata näo ja määrdunud pluusiga. Ühed kõnelesiwad keelt, millest Jens aru sai, teised rääkisiwad nõnda, et emagi neist aru ei saanud. Enamaste kõik tuliwad aga joobnult wõi pooljoobnult, ja emal oli tegemist, et neid käratsewa ülespidamise poolest talitseda. Mõned naersiwad, mõned jutustasiwad palju;

— 25 —

mõned wehklesiwad kätega wõi tuikusiwad seinast seina. Jens nägi nägusid, mis talle hirmu, ja nägusid, mis talle naeru peale ajasiwad; ta nägi aga ka nägusid, mis talle meeldisiwad, milledega ta oleks wõinud sõbruneda. Mõnede suust käis sagedaste nii kange hais, et see ema woodist Jensi woodisse ulatas ning Jensi tigedust külalise wastu kaswatas. Ja mõnedel oli wiinapudel kaasas, mida ema pidi aitama tühjendada; nad istusiwad siis — ema külalise süles — sohwa peal, suitsetasiwad mõlemad, lobisesiwad, naersiwad ja jõiwad. Mitte sagedaste, aga mõnikord ometi nägi wäike Jens ka ema sellel olekul, mida ta joobnuks oli kuulnud hüütawat. Esimesest niisugusest korrast jäi talle kustumata mälestus järele.

 Ta oli paar päewa waremalt wiinastanud wanamoori uulitsal näinud, kes käsa lahutades ja waljuste siunates kõnniteelt sõiduteele ja sõiduteelt kõnniteele taarus, päratu kari kisawaid ja naerwaid lapsi kannul. Ka Jens oli purjus eidekest naernud ja teistega ühes temale järele keksinud, sest nähtus oli lastele niisama weider kui uus. Ja lasteparw oli hurraa hõisanud, kui linnawaht tuli ja käratsewa emakese kättpidi kõrwale talutas.

 Seda joobnud naisterahwast oli Jens Nielsen wõinud naerda. Aga kui tema ema lähemal laupäewaöösel ühe külalisega koju tuli — näos see pentsik loom, mis inimese naeretawaks teeb, siis hakkas Jens südame põhjast nutma. Ta nägi ema nõtkuwat sammu, tema wõeraid liigutusi, ta tühja nägu ja õõnest pilku, seda wedelat, wänget naeratust ta niiske suu ümber; ta kuulis ema huultelt tundmata healt tulewat, lohakat, limast, lehkawat healt, mis talle nagu märg kalts wastu pead lõi. Seda nähes ja kuuldes asus wäike Jens mõlema käega oma peakese ümbert kinni ja tõusis woodis istukile. Tema päraniaetud silmadest kõneles esiotsa ainult õudne ehmatus. Südamewalu käes nutma hakkas ta alles, kui ema, temale läheneda tahtes, waaruwa jala pealt wastu kappi põrkas; ja see nutt muutus kramplikuks, kui ema kuumad, higised käed ja märg suu tema ihu külge puutusiwad. Mis aga Jensile sellest ööst purewa tundmusena kõige elawamalt põue jäi, oli esiteks nähtus, kudas ema, kui ta weepudeli

— 26 —

laua peal tühja leidis olewat, pesuwaagnast seebist wett jõi, ja teiseks lugu, et wõeras mees ema riidest lahti pidi wõtma. Ema naeris ainult. Wõeras mees tõmbas tal ta särgi seljast, nii et ema ihualasti keset tuba seisis, ja ema naeris ikka weel. Kui Jens Nielsen mitu aastat hiljem ennast piinata tahtis, siis kutsus ta enesele alasti ema naermise sellest ööst kõrwu tagasi.

 Nagu ema külaliste hulgas häid ja halbu, naljakaid ja kohutawaid isikuid oli, nii tuli nendega ka iga laadi juhtumisi ette. Mõni wõttis nutwa Jensikese põlwe peale ratsutama ja pistis talle lepituseks kümme ööri pihku. Teine püüdis teda naljasõnadega nutmast naerma ajada. Kolmas laskis teda oma pudelist rüübata, sest siis pidi Jens ruttu suureks kaswama. Keegi lahke näoga habemik mees jutustas Jensile naerwate silmadega, et temal kodus, kaugel mere taga, just niisamasugune wäikene poeg olewat kui Jens; sellele tahtnud ta Köbenhavnist ilusa taskukellakese kingituseks wiia, aga Jens wõiwat selle omale saada, tui ta sedamaid magama lubab jääda ja ema rahule jätab. Ja tõe poolest — ta wõttis taskust karbikese ja selle seest hiilgawa uuri kuldse keega ning andis Jensile. Jens tegi kohe, kui oleks ta magama jäänud, aga waiba all õpetas ta süda kaua weel tummale kellale tiksumist, kuna ta kõrw ema ja kinkija kaelustamisi kuulis. — Jälle keegi oskas loomade heali järele teha. Sügas ema teda kurgu alt, siis röhkis see naljakas mees nagu siga; näpistas ema teda, siis kiunus ta nagu põrsas wõi näugus nagu kass, ja kui Jens talle naerdes käe wastu pistis, siis urises ja haukus ta tema peale koera kombel. Kõige kenam oli aga, kui ta „kukeleegu!” laulis — kord nõnda kui noored, kord nõnda kui wanad kuked. — Ja weel ühte lõbusat külalist mäletas Jens. Selle käed, käewarred, terwe rind ja isegi selg oliwad kõiksugu siniseid kujusid üleni täis — laewaankruid, lillesid, lindusid, madusid, kalu ja kirjatähti. Kui ta särgi maha tõmbas, et seda näidata, paistis tal sinise-kirju kamsik seljas olewat. See mees käis korda kolm neil wõersil, ja igakord näitas ta Jensile oma maalitud ihu. — Midagi huwitawat näidata oli ka ühel suurel mustal mehel, kes emaga käte abil juttu ajas, sest et ta arusaamata keelt

— 27 —

kõneles. Selle inimese terwe nägu oli musta habet täis kaswanud, nii et üksnes silmade ümber natuke walget ihu jäi. Habe ei olnud aga mitte pikk. Korraga kahmab wõeras habemest kinni — rebib, rebib, ja kurguaugust woolab habe nähtawale, mis, kui ta otsani wäljas on, mehele peaaegu põlwini ulatab. Esiotsa kartis Jens seda karwanässi, aga kui ta nägi, et ema tema habet wõis katsuda ja tutistada, ilma et karune elukas teda oleks hammustanud, siis kadus Jensi kartus, pealegi nii wäga, et ka tema seda imehabet südandas puudutada. Palju nalja tegi Jensile, kui wõeras habeme enesele salliks mitmekordselt ümber kaela keeras wõi kahte haru pidi selja taha kinni sidus. Seesugusel lõbusal ööl Jens ei wirisenud.

 Need oliwad Jens Nielseni head mälestused ema tundmata külalistest ja juhtumistest nendega. Nende kõrwale seltsis halbu ja wäga halbu. Oli sündmusi, mil Jens ema pärast wärises, ema kurbtust ja pisaraid kaastundlikult jagas.

 Nõnda mälestas Jens ühte joobnut, kes kõigest wäest laulda tahtis, ja kui ema teda keelas, siis lõi ta ema ja kiskus tema karwu. Jens hakkas suure healega nutma, aga ema pidi wait olema, sest kära ei tohtinud suureks minna. Teine purjus mees lükkas laua pealt põlewa lambi maha. Silmapilk oli põrand lõõmawat tuld täis. Kui ema seda kustutada püüdis, sattusiwad ta riided põlema. Suure waewaga läks tal wiimaks korda tuld põrandal kui ka enese külles weega ära lämmatada, aga haawu, mis ta seejuures saanud, põdes ta kaua aega tagajärel. — Kord tuli ema kahe üsna noore herraspoisiga. Need käisiwad kordamisi ema juures magamas, ja see kestis terwe öö. Nende naeru ja lori pärast ei saanud Jens magada, sellepärast teadis ta seda. Ja kui need peened poisikesed hallil hommikul naerdes ära läksiwad, ei andnud nad emale wiit öörigi. Jens nägi ema woodi äärel istuwat ja nutwat. „Millest ma pean elama!” kurtis ta endamisi. See oli nii kurb, et Jens ka nutma hakkas. Ta puges ema sülle, wõttis ta kaela ümbert

— 28 —

kinni, ja nõnda nutsiwad nad ühes, kuni ema tööle läks — magamata, nagu ta oli, ja punaste silmadega.

 Sääraseid pettusi tuli ka muudel kordadel ette. Petjad ähwardasiwad ema politseiga, ja ema jäi siis igakord wait. Ühes waremas korteris, Viborg Gades, tõstis üks joobnud isand suurt kära, kui ema tema käest tasakeste raha palus. Ta wehkles kepiga ja lõi pesuwaagna puruks, millest wesi üle laua ääre Jensi woodisse jooksis. Wihane wõeras wandus weel trepikojas ja hoowiski nii lärmitsewalt, et majaelanikud peremehe ees kaebtust tõstsiwad. Peremees ütles emale korteri üles. Emal oli jälle kord kolimine kaelas.

 Seda ei juhtunud mitte just harwaste. Wäikene Jens mälestas mitmet korteri-wahetust. Paarist kohast pidiwad nad lahkuma, ilma et nende juures öösel mingisugust müra oleks olnud. Kui Jens ema käest küsis, miks neile üles öeldud, sai ta wastuseks: „Nad ei salli meid.” Et kolimine kulu tegi, siis wiis ema enne mingi asja pandi-majasse, kus ta ka muidu wäga tihti käis. Ja uues korteris oli tal palju kuulata ja paluda, enne kui ta inimese leidis, kellel aega ja tahtmist jätkus wäikese Jensi eest hommikuti hoolt kanda. Kõige kauemine oliwad nad praeguses korteris elanud. See tulla lutikatest, ütles ema kord. Lutikate pärast olla wana Jürgensen hea mees. Aga küll see ka sellest tuli, et teised üürilised ema peale ei kaebanud. Need oliwad kõik wäga waesed, seepärast ei pannud nad midagi pahaks. Ja üks ning teine neist tuli õhtul joobnult koju ning tegi siis ise müra. Mine weel teise peale kaebama.

 Kui wäikene Jens ööseti üles ärkas ja ema woodist ei leidnud, siis ei lõppenud tema ootamine mitte igakord seega, et ema poolel ööl koju tuli — külalisega wõi ilma. Wahel jäi ema hommikuni ära — äripäewal selle tunnini, mil ta wabrikusse pidi minema, pühapäewal kauemine. Jensile, kes kõik öösesed hirmud kahe- ja kolmekordsel kestwusel ära kannatanud, wastas ema, et ta wõersil käinud. Enamaste wõersil, wahel aga ka tantsupidul. Wiimasel puhul nägi Jens teda kõige uuemas riides, juuksed käharaks põletatud, närtsinud roos peas; salkude seest wärisesiwad ümargused wärwilised paberilibled maha. Mõnikord tõmbas ta punga

— 29 —

taskust ja luges oma raha, teine kord waatas ainult peeglisse ja ohkas.

 Tantsule läks ema wahel ka Jensi teades. Siis ostis ta Jensi nõusolemise hiilgawate lubamistega ära ja jättis pisikese öölambi laua peale põlema.

 Ema kaasaliseks heitis sagedaste Ellen Knudsen, keegi wanadlane wabrikutüdruk, kes oma elatanud lese emaga maja kõige kõrgemal korral elas. Enne minekut oli mõlematel suur ehtimine peegli ees. Ellen käis ennast nimelt all Nielsenite juures riidesse panemas. Nad aitasiwad üksteisel juukseid krussitada, haakisid ja nööpisid kinni panna ning kleitisid kohendada. Wäikene Jens waatas pealt, kudas nad oma kehad korsetiga peenemaks pitsitasiwad, põue rätikuid toppisiwad ja ristluude peale wäikesed padjakesed sidusiwad. Lõpuks waapasiwad nad weel puuwillatopiga walget ja punast põskede peale, misläbi nad palju ilusamaks saiwad. Jensi ema sai nii ilusaks, et Jens teda nagu wõerast inimest waatas — kahewahel, kas teda puutuda tohib. Sellewastu ei wõinud Ellen Knudsen nii ilusaks saada, sest tal oli wäga inetu suu. Seda suud oli wäikene Jens esiotsa peaaegu kartnud, pärast harjus ta temaga. Kui Ellen sõnakese rääkis wõi natuke naeratas, tuliwad ta liig lühikese pealmise huule alt hambad nähtawale, mäherdusi Jens ühegi muu inimese suus polnud näinud. Hambad seisiwad üksteisest kaugel lahus, peaaegu walgete igemete külles, ja mitte ridamisi, waid üks ülemal, teine alamal. Juurest uliwad nad kaunis jämedad, otsast aga imeterawad, mõni kahe ja kolme niisuguse terawa otsaga. Et Elleni suu lai oli, siis paistis pikk räga neid imelikka hambaid wälja, mis Jensile mõne Peterseni ema suure kala lõugu meelde tuletasiwad. Ellen ise — ta oli lõbus tüdruk — nimetas ennast oma hammaste pärast krokodilliks.

 Krokodil käis emaga wahel ka muudel õhtutel kaasas. Ühel ööl tuliwad nad priske meesterahwaga koju. Ellen Knudsen ei läinud üles oma korterisse, waid kõik kolm istusiwad juttu ajades ettekambrisse nagisewa sohwa peale. Jens wõis neid pimedast toast lahtise ukse kaudu näha. Meesterahwas, kes ema ja Elleni wahel istus, krääpas ja mudis neid mõlemaid, aga üksnes ema naeris talle wastu. Ellen

— 30 —

Kundsen oli näost walgeks läinud ja wärises. Ta silmad oliwad suured ja kiirgasiwad metsikult. Suu hoidis ta kõwaste kinni, nagu ei tahaks ta oma hambaid näidata. Seal tõusis ema üles ja tuli tagatoast midagi otsima. Meesterahwas pigistas Ellen Knudseni põlwe. Ellen lõdises, ta hambad plagisesiwad, kõik ta keha näis hüppawat. Korraga kargas ta mehe ümbert kinni ja lõi oma krokodilli-hambad talle kaela sisse.

 „Minu mees,” ümises ta teda närides, „minu mees!”

 Sel ööl magas külaline esiti emaga ja siis Ellen Knudseniga ema woodis. Jens kuulis Elleni lõdisewat nagu kange külma käes. Kui wõeras paari tunni pärast ära läks, andis Ellen muist raha, mis ta tema käest oli saanud, emale.

Kolmas peatükk.

Wäikene Jens Nielsen protesteerib.

 Jens ei olnud weel wiieaastane, kui ta peake Jensine Nielseni pihta esimese terawa noole laskis. See sündis ühel pühapäewa-hommikul pärast jälki ööd. Üks joobnud öökülaline oli ema sängi ja kogu tagumise toakese ära rüwetanud. Ema istus, kui tuba kasitud ja Jens riidesse pandud, kolletanud näol ja weripunaste silmaäärtega eeskambris sohwa peal ning suges aigutades oma ilusaid wanunenud juukseid. Õhus winetas kibehapu lõhn, määrdunud seinad tukkusiwad murehallil tumedusel, wäljas pragises kewadene wihm ajuti wastu tusaseid aknaid. Wäike Jens, pooluneta ööst roidunud, kobistas esmalt wagusalt nagu hiireke tagakambri nurkades, sai siis tükiks ajaks hoopis kuulmatuks ning astus wiimaks aeglasel sammul üle läwe ema juurde. Ta jäi tema põlwede ette seisma ja tõstis oma sinihallid silmad, mis läiklewa niiskuse sees ujusiwad, karmi tõsidusega Jensine Nielseni peale.

 „Miks sa sihukesi sigu siia tood?” küsis ta wanainimese kindla tooniga.

 Emal jäi pragisew kamm juukste sisse kinni.

— 31 —

 „Missuguseid sigu?”

 „Neid wõeraid mehi! Mis nad siin käiwad?”

 Jensine Nielseni käsi lahkus kammi küllest ja wajus põlwe peale. Ta wahtis tummalt, poollahtise suuga põnnikese otsa. Siis lõi ta silmad maha. Ta pilk otsis põrandalt nagu millegi üle seletust ja liikuw suu pidas aru, kas naerma hatata. Aga ta ei hakanud naerma.

 „Kust sa niisuguseid rumalaid sõnu oled õppinud?” hüüdis ta wiimaks surutud healega.

 „Kas „siga” wõi?” küsis Jens. „Sinu käest.”

 Nüüd hakkas Jensine Nielsen naerma. Kõhinal naerdes sirutas ta käe poisikese järele wälja, kuid see, sammu poolteist temast eemal seistes, ei lähenenud temale. Jens seisis kindlalt ja laiajalgselt paigal, nägu tõsine, silm tungiw terane.

 „Noh, miks sa ei ütle?”

 Tema tõrkuw eemalseismine kustutas iga naerumuige ema huultelt. Jensine kollakas-kahmetu näonahk hakkas mitmest kohast tuksatlema, nagu oleks teda torgatud. Kord lendas kurjustamise wari ta otsaesisest ja kokkutõmmatud kulmudewahest üle, ta suu näis tõrelewaid sõnu walmis seadlewat. Siis aga häigas nägemata käsi näo jälle puhtaks ja sinna tekkis pikkamisi, pikkamisi midagi peale, mis Jensikese paigast nihutas. Kuna ta ema põlwede wastu asus ja lahtise suuga nagu warblasepojuke ülespoole wahtis, ütles Jensine Nielsen tasa:

 „Aga sa tahad ju süüa saada, Jens. Nad annawad mulle raha.”

 Jens mõtles ja wastas:

 „Kas meil omal nii palju ei ole?”

 „Ei, Jens, meil ei ole nii palju. Sul ei ole ju isa.”

 Ja nüüd kukkus Jensi käekese peale nii suur ja palaw piisk, et poisike üsna ära ehmatas. Ta jättis iga edasipärimise, ta terwe olek muutus jälle lapseliseks, rumal-lapseliseks. Räpakalt ronis ta ema sülle, asus ema kaela ümbert kinni, ja oma terawat ninakest Jensine huulte sisse puurides hüüdis ta luksatawa healega:

 „Jens on jälle pai! Kas sa Jensile täna rhabarberi-körti keedad?” —

— 32 —

 See oli Jensi esimene protest, teine järgnes ligi aasta hiljem.

 Ühel õhtul, töölt tulles, leidis Jensine Nielsen pojakese äranutetud näoga kojaukse läwel istuwat. Ta küsis, mis tal wiga olewat, ei saanud aga esiotsa mingit wastust. Jens näis kurb ja ühtlasi wihane olewat. Suu oli ta kõwaste prunti tõmmanud, kulmudewahe oli warjutatud, ja kui ema ta käe kõrwal tuppa wiis, tõusiwad tal mõned mõrudad nuuksatused rinnast. Enne weel, kui Jensine oma pärimist kordama sai hakata, küsis lapsuke järsku:

 „Ema, mis on „lits”?”

 Ema waatas silmi suurendades tema peale maha.

 „Kes ütles nõnda?”

 „Mis on lits? Miks nad sind litsiks hüüawad?” kordas Jens, ilma ema küsimist tähele panemata, iseäralise walida wisadusega, kuna ta pilk räpaste laugude alt iseäralise kiirgega ema suu poole üles wahtis.

 Jensine palg oli tõmmuks läinud.

 „Kes hüüab mind nõnda, kes?”

 „Meister Andersen, ja meister Olsen, ja — Knud, ja — ja Alf ja Hedda, ja — ja — —” Jensi rinda wapustas jälle üks neist wägise wäljatikkuwatest nuuksatustest.

 „Millal nad mind nõnda hüüdsiwad?” Jensine Nielsen istus tooli peale; ta nägu walgus ruttu hallakaks, ja Jens nägi ta näppusid tasakeste wärisewat.

 Jens jutustas. Ta olewat Andersenide wäikesele Olafile täna kogemata häda teinud, ja see jooksnud nuttes papale kaebama, kes meister Olseniga sepapaja ukse ees juttu ajanud. „Küll ma sulle näitan, sa üleannetu litsipoeg!” ähwardanud meister Andersen hädategijat, ja meister Olsen rääkinud midagi „Nielseni litsist”, kes oma lapse uulitsal koeraks laskwat minna. Seda kuulnud Svenseni Knud, Asnuisseni Alf, Olseni Hedda ja mõned teised suuremad lapsed pealt, ja warsti hakanud nad Jensi uute sõnadega sõimama ja narrima, mis poole päewa kestnud. — Nõndapalju kooris Jensine pojakese pikast ja natuke segasest jutust kindla sisuna wälja. Ärakannatatud kurjuse wärskendatud meeldetuletus pitsitas Jensil uueste wihapisarad silmist, aga ta walas neid nüüd wapra waikimisega, täieste heale-

— 33 —

tult, ja isegi nuuksatusi suutis ta alla kuristada. Selle juures ei unustanud ta ära, et emal talle ikka weel wastus wõlgu on. Ta tahtis tingimata teada saada, mida see wõeras sõimusõna, mis neid mõlemaid korraga puutus, õieti tähendab.

 Kuid ta kuulis ainult, et see rumal ja ropp olewat, mida ta ära pidawat unustama. Sõna tähendusest läks ema mööda, sest ta oli wihaseks saanud ja ei pannud Jensi enam tähelegi. Ta sammus ühest kambrist teise, lõi rusikaid kokku, kiristas hambaid ja puistas wahusest suust kurje sõnu wälja. Nii wihasena polnud wäikeue Jens oma head, tasast ema weel kunagi enne näinud. Tema sõnadest jäiwad Jensile ainult mõningased meelde, nagu: „Lapsele! Pisikesele lapsele! Tõprad! Kuradid! Ilmsüüta lapsele!” Ja siis tõi ta krokodilli ülewalt alla ja jutustas sellele poolsosinal oma suurt pahandust. Ja ka Ellen Knudsen, see lahke sõnaga rahulik tüdruk, aitas „tõprad” ja „kuradid” hüüda, kusjuures ta rööwkala-hambad wäga ähwardawalt nähtawale tuliwad.

 Lugu lõppes seega, et Jensi ema järgmisel esimesel korteri üles ütles ja nelja nädala pärast Jörgenseni majast wälja kolis. See oli Jensi sündmusest saadik esimene korter, millest Jensine Nielsen oma tahtmisel lahkus, ja ta oli selle peale üsna uhke. Kolimisel kuulis Jens teda lõbusat laulukest ümisewat, ja Peterseni wanaema wastu, kes teda sõbraliselt aitas, ütles ta enam kui üks kord: „Noh, eks saame näha, missugune aus neile siia lutikapesasse sõimata tuleb!” Ja ise naeris lõikawalt.

 Nielsenite uus korter oli Danebrogi Gades, Vesterbo linnajaos, gaasiwabriku ümbruses. Sadama suits, wabrikute tahm ja igawene märg mereõhk oliwad selle wana linnajao weel tõmmumaks waadanud, kui Nörebro oli, kust nad tuliwad. Näis, nagu oleksiwad siin kõik hooned ja tänawad tõrwariide-kaltsudega üle tõmmatud. Igasugu haisud lehkasiwad halli udu sees segi, ja kes kaua wäljas wiibis, tuli poolnõgise näoga koju. Nagu Prins Jürgens Gades, nii oli Jensini kahe tillukese toaga korter ka uues kohas hoowipealse maja alumisel korral — kõrgemal ei wõinud ta oma öösese äri pärast elada —, kuid mitte nii madalal

„Lunastus”, Eduard Wilde.        3

— 34 —

kui endine, sest all oli poolest saadik maa sisse ulataw pesuköök. Hoowiga, mille kahte otsa jällegi tünnidega peldikud palistasiwad, wõis awaruse poolest rahul olla: küll ei paistnud Nielsenite korterisse ka siin taewast ja päikest, aga wastas ja kõrwal seiswate majade tagumised tolmutamise-aknad oliwad natuke kaugemal ja hoowi peases heledam walgusekuma, iseäranis lõunaajal. Halwaks küljeks oli uuel korteril aga see, et Jensine töökoht kaugele oli jäänud, mispärast ta enam kodus lõunal ei saanud käia, kuna ta hommikuti, kui wähegi juhtus wiibima, hoburaudteed pidi tarwitama, mis talle soowimata kulu tegi. Ema ja Jens, mõlemad oliwad nüüd nädal otsa ilma sooja lõunata; kumbki nosis õhtul keedetud wõi poest walmilt ostetud külmi suupisteid süüa, mille mõjul nende näod warsti weel kollakamaks ja kõhnemaks muutusiwad. Pealegi pidi Jens nüüd terwe päewa emast ilma olema. Aga wõi siis naisterahwal, kellel öösel külalisi käis, korterisi palju walida oli; õnn, kui wähegi kõlblikuma urkakese kuskil peidetud põikuulitsas kätte sai. Lutikatest arwas neiu Nielsen uue korteri waba olewat, nagu majaperemees Ballerup seda kaubategemisel ka kinnitanud; aga paari nädala jooksul tuli neid uute seinapaberite alt ometi nähtawale, ja esimese kambri ahjupoolses nurgas elutses suguwõsake priskeid prussakaid peale kauba.

 Wäikese Jensi kauples ema uues elukohas ühe lese sukakuduja hoolde, kes nendega ühise wahekoja ääres elas, hommikust õhtuni kodus töötas ja kellel enesel ka wäike poeg oli. Wiimane, nimega Holger, sai nüüd Jensi alaliseks mänguseltsiliseks. Esiotsa pelgas Jensike Rasmusseni emanda poega, sest see oli näost isewärki tõmmu ja ta suurte silmade laiad walged wälkusiwad mustade ripsmete alt nii wõeralt, peaaegu kohutawalt wälja. See tuli sellest, et wäike Holger mustlane oli, ehk küll juba neljandast põlwest; oma wanaisa isalt, kes süsimusta neegrina ühe Daani neiuga abielusse heitnud, oli ta oma tubakakarwalise naha, oma willata käherpea ja need wälkulööwad tulesilmad pärinud. Aga aegamööda harjus ja sõbrunes Jens tema wälimusega ning endise kartuse asemel asus wiimaks elaw imestus Holgeri wastu tema tundewalda. Ta imestas selle tõmmu poisi elawust, wäledust ja osawust. Holger oli alati

— 35 —

liikwel, ja tema liikumine tuletas osalt lindu, osalt kassi meelde. Näis, nagu kannaks teda õhk ja nagu poleks tal luid liikmetes. Ükski katus polnud temale liig kõrge, ükski müür liig järsk, ja kõndides wõi jookstes oli tal peaaegu kuulmata samm. Ehk küll ainult pool aastat temast noorem, ei wõinud Jens selle peale mõteldagi, Holgerile midagi järele teha, mis suuremat kehalist tulisust ja painduwust ning ühtlasi kärmet julgust nõudis. Ammuli suuga jäi ta temale järele wahtima, kui teine midagi kaelamurdwat korda saatis, ja ainult Holgeri abil sai ta temaga mõne wähem raske poisikesetembu kaasa teha. Ka waimlise kärmuse, mõttelise algatuse- ja leidusewõimu poolest jäi ta temast maha. Kuna wäikese mulati pea alati nagu sädemeid wälja pildus ja ta suukese wärwikirjust jutumulinast üle woolama pani, oli Jensil waewa tema mõtetest sedawõrt aru saada, et nende kohta mingile arwamisele jõuda. Mis nad, kahekesi mängides, iganes uut ette wõtsiwad, selleks tuli algatus Holgeri poolt, ja algatusi tuli temalt nii ohtraste, et neil wahelduest kunagi puudus ei olnud. See meeldis Jensile, nagu Holgerile Jensi sõnakuulelik nõusolemine meeldis. Ja nõnda saiwad sigarikarwaline mulatike ja wäike walge täisdaanlane lahutamata sõpradeks.

 See sõprus soetas Jensine Nielsenile esimesel kuul paar „perekondlist” pahandust. Kui ta oli lootnud, et temale ja ta lapsele endises korteris osakssaanud sõim Jensikese meelest uues ümbruses ununeb, siis ta eksis. Jensi peakesesse oli halb sõna, mille tähenduse ema talle seletama jätnud, tallele jäänud, ja ühel õhtul teretas poisike, kes posase näoga poolpimedas toas istus, teda sõnadega:

 „Ema, ma tean nüüd, mis lits on!”

 „Aga Jens —!”

 „Litsi juures käiwad mehed magamas — ta on ropp naisterahwas.”

 „Issand Jumal, kes sulle — —”

 „Ema, sa oled lits!”

 Jens oli põrandalt üles tõusnud. Ta seisis keset tuba, käed selja peal, ja wahtis oma selgete, terawate linnusilmadega, millede läige widewiku ära wõitis, ema poole üles.

 Wiimane ei lausunud tükil ajal musta ega walget. Ta

— 36 —

nägu jäi nii kinniseks, ta waade nii warjatuks, et Jens tema mõtteid mujal arwas wiibiwat, mispärast ta oma wiimast lauset iseäralise trotsiwa wõidurõemuga kinnitas:

 „Oled jah! Oled jah!”

 Jensine Nielsen wõttis poisikese tõrkuwa käe pihku, wiis ta lähema istme juurde, toetas enese selle peale maha ja tõstis Jensi sülle. Tema pead paitades, ta otsaesist suudeldes, ta põske enda põse wastu wajutades küsis Jensine hellalt, meelitawalt, peaaegu paluwalt:

 „Kes sulle nõnda ütles?”

 „Ma ei tea.”

 „Kudas, Jens — sa ei tea!”

 „Ma ei maleta.”

 „Tuleta meelde, Jens!”

 „Ma ei ütle!”

 „Miks siis, Jensike, miks sa ei ütle?”

 „Ei ütle!”

 Ema waikis. Tema wõerastus ei olnud mitte wäga suur, sest wahetewahel ilmsikstulew trotslik jonn Jensi loomuses oli talle tuttaw.

 „Aga kui ma sulle witsu annan?”

 „Ei ütle siiski.”

 Jensine laskis ta põlwe pealt maha. Kauemine ei püüdnud ta tema sisse tungida; ta lootis teisel teel eesmärgile jõudwat. Tehes, nagu ei paneks ta teda enam tähelegi, wõttis Jensine kübara peast, ülejaki seljast ja läks tahatuppa, ust enese järel koomale tõmmates. Sinna jäi ta wagusi istuma. Pikk waikus tekkis mõlemas kambris. Kuulda oli ainult ema ohkamist ja köhatamist paar korda.

 Jens kõhkles ja kõhnitses ahju suu ees mõne aja, sügas pead, sosistas endamisi, maalis ahju ilustust näpuotsaga järele, kimbutas ühte prussakat seina peal ja nihutas enese siis mitmesugustel ringteedel tahatuppa. Käsa kergeste ema põlwede peale pannes küsis ta:

 „Mis sa talle teeksid, kui ma ütleksin?”

 Kes see ometi peaks oleks, et ta tema eest nii wäga kardab?” mõtles Nielseni neid, ja wastas wähese arupidamise järele:

 „Ei ma teeks talle midagi.”

— 37 —

 „Kas sa teda ei lööks?”

 „Lööks? — Ei.”

 „Ega karwustaks?”

 „Ei.”

 „Aga sa kaebad ehk tema mammale?”

 Jensine peas hakkas koitma, ilma et ta oma aimdust hästi oleks uskuda suutnud. „Ei ma kaeba ka tema mammale.”

 „Noh, Holger ütles mulle, mis lits on.”

 „Pisike Holger? Kudas tema seda teadis?”

 „Ta — ta teab kõik!... Ei,” parandas Jens ennast ruttu, „ta küsis suurte inimeste käest... Galliseni Julie ütles talle.”

 Jens täiendas oma ilmutust ema lähemate pärimiste peale, nii et sellest järgmine uurimiselooke wälja tuli: Jensike küsib oma wäikeselt südamesõbralt, mida raske sõimusõna tähendada. Holger ei tea. See pahandab wiimast nähtawaste, haawab tema auahnust. Ta lubab seda Jensile „pärast” öelda — „kõige hiljem õhtuks.” Jens näeb teda siis uulitsal suuremate poiste ja tüdrukutega juttu sobitawat. Aga teda naerdakse wälja. Küsitawad ei tea kas isegi selgemalt musta sõna tähenduslist tuuma, wõi ei pea nad pisikest põnni seletuse wääriliseks. Õhtu eel asub nupukas mulatlane lihunik Galliseni tüdrukule, kes pesuköögis peseb, sõbraliselt külge. Ta ajab temaga laia juttu kõiksugu ilmaasjadest, sest wana Julie, arukese poolest pisut napikas, kõõneleb lastega nagu wanainimestega, ja üksinda olles räägib ta kassi, koera wõi puuhalugagi. Kudas nüüd wäike keeleuurija uuritawa sõna muu seas kõnesse wõtab, jääb teadmataks, aga Jens, kes sõbrale järele on hiilinud, kuuleb, kudas Julie suuke kõlblise pahandusega hüüab: „Kuule aga, kuule jõmsikal suud! Lits on ropp naisterahwas, kelle juures mehed magamas käiwad! Ära sa nii rumalat sõna enam suhu wõta!”

 Holger saagiga jooksu! Ukse ees põrkab ta Jensiga kokku, ja wõidurõemul teatab talle, mis teine isegi juba kuulis. —

 Ema pidas Jensi wastu sõna: ei ta wõtnud Holgerit ise wastutusele, ei läinud ka tema mammale kaebama. Sündmuseke aga mõjus tema kohta nõnda, et ta paaril esimesel

— 38 —

kuul ühtegi öösest külalist uude korterisse ei toonud, jah, õhtutel üleüldse wäljagi ei läinud. Kuid kolimine oli kulu nõudnud, Jensi uued saapad ja ülikond maksiwad mitu krooni, laenukassas ootasiwad mõned pandid intresside äramaksmist ja wabrikus muutus ajutine tükitöö jälle halwaste tasutawaks päewatööks. Ei olnud midagi parata — Jensine Nielsen puges, kui pojuke magama pandud, jälle uulitsale. Mitu ööd tuli ta tühjalt tagasi; siis, ühel laupäewaõhtul, ehtis ta ennast riiete poolest paremine, ülendas oma näojume punase pulbriga, ja nüüd oli tal õnne. Ta tõi wanadlase, wagusa ja üsna kaine isanda kaasa, kes aga naeratades suure pudeli kollast wiina taskust tõmbas, kui neiu Nielsen lambi põlema oli süüdanud.

 „Tahaksin teiega laupäewaõhtut pühitseda, preili,” tähendas ta oma põrisewa bassihealega wiisakalt, „mu eit pahandas mind kodus.”

 Waewalt oli wäikene Jens, keda mõlemate tulek unest äratanud, wõera healt kuulnud, kui ta, nagu ettekawatsetud nõu järele, wihast meeleawaldust algas.

 „Mees, mine ära!” hakkas ta woodist karjuma, „mees, mine kohe ära!”

 Jensine külaline sai üsna kohmetuks. „Ma ei teadnud preili, wõi proua, et teil—”

 „Ärge pange teda tähele,” kuulis Jens ema ütlewat,— „unise lapse jonnakas tuju! Küll ma ta warsti waikseks saan.”

 Kuid sellega walas ta ainult õli Jensi tulde. Poiss pistis huluma, jalgadega trampima, sõimama, ja kui ema talle meelitades ja musutades karbikese kompwekkisid pihku surus, wiskas ta selle patsti põrandale. Tema üleannetus ulatas lõpuks nii kaugele, et ta woodist wälja ronis, waheukse läwele ilmus ja nüüd sealt wõerast meest kõige waljusega ära hakkas ajama. Särgiwäel, põsed woolawatel pisaratel, parem käsi ähwardawalt ülewal, nõnda seisis ta kohkunud külalise ees, kes ei teadnud, kas kübara järele kahmata wõi paigale jääda. Wõeras tegi siis sõbrustamisega katset ja pakkus talle raha. Jens lükkas raha põlastawa käewiskamisega tagasi. Kui waenlane teda sülle tahtis tõsta, põgenes ta pimedasse tuppa ja sängi tagasi, kus ta kauakestwasse nutuhoosse sattus. Wiimaks küsis ta emalt juua.

— 39 —

Ema pilgutas külalisele silma, walas wiinapudelist õlleklaasi pooleli ja jootis märatsejat magusa liköriga.

 Nüüd tuli rahu majasse. Märatseja jäi magama nagu nott.

 Kui ema wõeraga woodisse heitis, riiwas ta pilk tummaks tehtud rebelli. Selle kahwatanud põskedel siretasiwad weel mõned hõbedased mässuwiha piisad.

Neljas peatükk.

Wäikene Jens Nielsen käib koolis.

 Muidugi ei näinud pisikene kiusupunn asjale põhja — seks oli ta liig noor. Teda haawas ainult, et tema ema wastu lugupidamatust üles oli näidatud. Ja et need wõerad mehed, keda ema endale külalisteks tõi, selleks põhjust andsiwad, siis püüdis ta neid põhjuseandjaid, kellega ta pealegi ema õrnust pidi jagama, ära peletada. Et emal raha tarwis oli, seda ta mõistis, ja et wõerad mehed emale raha kinkisiwad, sellega oli ta nõus. Aga et und ema juures magamas käisiwad, mis emale sõimunime tõi — nime, mis teistel emadel mitte ei olnud — selle nähtuse wajadus ei mahtunud Jensile kuidagi pähe. Miks ei wõinud nad emale raha anda, ilma temal külaliseks ja tema juures magamas käimata?

 Asjamõiste, nagu see Jensi ajus asus, tuli järgmisel päewal kuuldawale, kui ema talle öösese üleannetuse eest manitsewaid etteheiteid tegi. Poisike, kelle pea joodud alkoholi tagajärjel terwe hommiku walutas, algas sellest hoolimata emaga kräbedat waidlust.

 „Aga Holgeri isa on ka surnud ja tema emal ei käi mitte külalisi —”

 „Kust sa seda tead?”

 „Ma küsisin Holgeri käest.”

 Jensine pani käed risti. „Holgeri emal on enam raha kui minul,” ütles ta siis.

 „Kas ta rohkem teenib kui sina?”

 „Ei, aga ta saab kuninga käest ka raha.”

— 40 —

 „Kuninga käest? Kas siis kuningas tema juures magamas käib?”

 „Ei, Holgeri isa teenis kuningat, ta oli politseinik, ja selle eest annab kuningas nüüd Holgeri emale raha.”

 „Kas minu isa ei teeninnd kuningat?”

 „Teenis küll, aga wäga wähe aega — ta oli ainult soldatiks. Minule kuningas raha ei anna.”

 „Aga kui kuningas Holgeri emale raha annab ja tema juures magamas ei käi, miks siis sinu külalised sulle muidu raha ei anna?”

 „Ma ei tea, Jens” — ema õerus kihelewat otsaesisest — „nad ei anna —”

 „Kas sa oled nende käest küsinud?

 „Ja — ei — —”

 „Siis küsi ometi! Aga ära neid siia too! Ma ei taha, et meister Andersen ja meister Olsen — —” Ema mattis ta suukese käega kinni, aga sõrmede wahelt kuuldus siiski weel: — — „sind ja mind litsiks — — ” mispeale ema ta nilbe suu oma pakitsewa rinna wastu tummaks muljus.

 „Ma tean, Jens, et nad ei anna — ma tean seda kindlaste... Sina aga — sa peaksid rahul olema ja wait... Sa ei tohiks emale mitte nii palju pahandust teha ja teda piinata, emal on muidugi raske küllalt...”

 Jensine heales oli midagi, mis poisikese kuulatama pani. Oma pead tema käte wahelt wabastades waatas Jens emale uuriwalt silma ja küsis tooniga, millest iga wõitlusehimu kadunud:

 „Kudas pean ma siis olema?”

 Seega oli pind kokkuleppimiseks sile.

 Nende wahel sobis mõistlik kompromiss. Jens lubas ööseseid rahatoojaid kui paratamatu halbtust jälle sallida ning ühtlasi iga inimese, isegi Holgeri, wastu nendest suud pidada, sest kui neist majas ei teatud, siis polnud nende pärast ka naabrite poolt sõimu karta. Ema sellewastu andis tõotuse mitte enam külalisi kaasa tuua, kes ühel wõi teisel kombel wäljakannatamataks wõiksiwad saada, nagu see, kellele Jens toona õigusega ropu looma nime oli andnud.

 Ja nõnda elati endist wiisi edasi.

 Wägewam kui kõik wastikused ja õudsused, wägewam

— 41 —

kui kartus kaasinimeste lugupidamatuse eest oli kummalegi brutalne teadmus: sa tahad süüa ja oma ihu katta — sa tahad elada! —

 Neiu Nielseni alaline püüe oli olnud, mõne korrapäralisema meesterahwaga kestwamat ainuühendust leida, et sel kombel — puhtama elu kõrwal — politsei waritsemise ja külgehakkawate haiguste eest enam hoitud olla, kuna mehelesaamise lootus, see wisa wõsuke iga naisterahwa hinges, ka tema põue põhjas weel täieste ära polnud kuiwauud. Kuid ühel kui teisel sihil murdis õnn talle ikka jälle truuduse. Warematel aastatel oli ta kord kaheksa kuud ühe lese isanda päralt olnud; aga isand wõttis uue emanda, ja ajutine naine oli lahti lastud. Siis pidas teda üks naisemees pool aastat, tüdines temast ära ja walis ilusama. Keegi poissmees tegi Jensinele kahe aasta eest üsna kindlaid wõtmise lootusi, pettis teda aga, kui ta mõne kuu tasuta tema öösid oli raisanud. Nõnda sattus neiu Nielsen oma ihuga ikka jälle awalikule müügiturule ja kannatas aegamööda kõik säherduse elu õudsed tagajärjed läbi.

 Paaril korral kimbutas teda politsei. Ta pidi öö wahijaoskonnas mööda saatma. Äinult meeleheitline salgamine ja wabriku töötäht peastsiwad ta järgmisel hommikul awalikkude naisterahwaste kirjast. Siis tuliwad ajad, kus ta oma palganatukesest tähtsa osa nädalate ja kuude kaupa arstile ja aptekrile pidi wiima, kuna wäikene Jens kodus rohkema kõhutäite järele nuttis ja ta ise töö juurde ära oli nõrkemas. Mõni kuu peale seda, kui ta Nörrebrost Vesterbrosse oli kolinud, tabas teda jälle üks haigus, mille räpast ja rasket rawitsemist ta terane laps wastiku wõerastusega pealt waatas. Jens nägi ema iga õhtu oma ihu paljastawat, mis punaste täpikestega kaetud oli, ja kord ühte, kord teist liiget ning kehakohta järgemööda porisarnase, halwaste lehkawa wõidega kõigest jõust õeruwat. Täna õerus ta ühte, homme teist käewart, järgmisel õhtul pahemat, jälle järgmisel paremat reit, siis sääremarju, siis rinda, siis selga, kuni ta uue järjega käewartest jälle peale hakkas. Kui ta tüki aega higistades oli töötanud, tõmbas ta poriseks ja haisewaks nühitud ihu peale kõige nadisema pesu, mis seestpidi muidugi mustaks määrdus. Siis kuristas ta mitu korda suud ühe rohuga, sest muidu kukkuda ta hambad suust

— 42 —

wälja, nagu Jens teda Ellen Knudsenile kuulis tähendawat. Krokodil hakkas nimelt emal abiks käima. Ema wäsis õerumisest juba teisel nädalal ära ja selga ei saanud ta üleüldse korralikult õeruda. Nüüd töötas wahwa Ellen, wanad nahkkindad käes, ema tõbise ihu kallal. Warsti ilmus haigele suur haaw kurgulakke, mis iseäralist rohitsemist nõudis. Ema wõidis haawa ühe salwi ja weel ühe rohuga, misjuures tal silmad wesiseks läksiwad ja läkastus peale tuli. Seejuures käis ta päew päewa kõrwal töös, ehk ta küll nõrkuse pärast waewalt jalgel suutis seista.

 „Äraneetud olgu nad kõik — kõik!” hüüdis ta nutuse wihaga Elleni wastu ja raputas oma porimusta käewart uulitsa poole, ning teine kord ähkis ta hambaid kiristades: „Kui ma nende sigarid nüüd ära mürgitan — paras, paras neile!” —

 Pärast seda erutawat haigust püüdis Jensine Nielsen oma kardetawast kõrwalteenistusest wabaneda. Selle asemele nõutas ta omale ühest ärist õhtuteks kodust sigari- ja paberossitööd, nii halwaste kui seda ka tasuti. Heameelega oleks ta wäikese Jensi, et Rasmusseni eidele makstawast walwepalgast peaseda, ühte wäikelaste hoiupaika pannud, kust laps maksuta ka sooja einet oleks saanud. Aga sellekohane katse läks tal luhta, sest hoiupaigad oliwad ühe kristlik-heategelise ühisuse asutused ning wõtsiwad ainult hoiualuseid wastu, kelle wanemad eestseisuse uurimisel „laitmata elukommetega” leiti olewat. Siiski ajas neiu Nielsen, oma tööpäewa kuni hilise ööni pikendades, uuel alusel läbi. Kuid see wõis ainult teatawa aja kesta. Laps kaswas suuremaks, ta tarwidused tõusiwad, siis jõudis kooliaeg uute kuludega kätte. Lugu lõppes sellega, et Jensine kolmweerand aasta pärast jälle endise tulusama ööteenistuse järele ringi pidi waatama.

 Kooliskäimisega algas wäikesel Jensil õnnelik põli. Juba ammugi oli ta sellest suurest elumuutest und näinud ja torkiwat kadedust tundnud, et see Holger Rasmussenile, tema südamesõbrale, pool aastat waremine kätte jõudis. Mida päratu suur, paljuaknaline maja Isted Gades, kuhu nad nüüd, nahksed tarkusepaunad seljas, igapäew seltsis käisiwad, oma paksude müüride taga warjas, see kõik täitis wäikest Nielseni wõimsate tundmustega. Laiad trepid, ot-

— 43 —

sata pikad wahekojad, kõrged, laudadega täisreatud õpesaalid, ilmatu hoow kõiksugu turnimisewärkidega — Jensi süda paisus uhkusest, et nüüd ka tema pisitilluke isik kõiges selles laiuses, pikkuses ja kõrguses täie õigusega wiibida ja liituda tohtis. Tõsised kooliõpetajad wälkuwate prillidega, kelle paljad warjud aukartuse peale ajasiwad ja kelle lagedate peade ümber Jens pühalikku tarkusekuma nägi helkiwat — nende silm langes nüüd ka pisikese põnnikese peale Danebrogi uulitsa hoowipealsest majast, ja nende suu nimetas ka tema seni nii tundmata nimekest! Klassitoas walitses õpetundidel see saladusline midagi, mis pühapäewa äripäewast eraldab; ta tungis õhuga Jensi ninast ja walgusega tema silmadest sisse ja pani ta põuekese palwetama. Isegi Erikseni herra läikiw walge krae ja Swendseni herra ilusaste wiksitud saapad oliwad olluslised osad sellest meeli wangistawast pühadusest. Ja Jensikese lugemise- ja kirjutamiseraamatud, ta tahwel ja krihwlid, ta sulg ja pliiats, ta terwe tore seljakott — nad kõik hingasiwad silmaga nähtawat, ninaga nuusutatawat, käpuga katsutawat tähtsust ja lugupeetawust wälja. Jens ei saanud esimestel kuudel aru, kudas Holger Rasmussen ja paljud teised keset seda tõsidust ja aulikkust, millest kool tehtud oli, wallatada ja koerustada wõisiwad. Jens nägi neid tunni ajal naerwat, üksteist kraapawat, ja wahel lendas paberist tuwikenegi üle laudade. Siis turtsuti waljuste. Holger Rasmussenil oli kord koguni riiwatu julgus herra Badsbyle keelt järele näidata, kui see klassist wälja sammus. Wäikesel Nielsenil seisis suu wõerastuse pärast ammuli.

 Iseäranis sügawa mõjundi alla aga wajutas Jensikese meeled hommikune palwetunnike helisewa laulu ja mürisewa orelimänguga. See oli midagi, mis teda waheldamisi sulatas ja tarretas, mis tal kord wee silmast wälja wõttis ja siis jälle põue kuiwa kuumust täis ajas. Mida seal lauldi ja sõneleti, seda ta ei mõistnud, aga kudas seda tehti ja millega seda ehiti, see oli määratn ilus! Nii ilus oli see, et Jens seda emale kodus ei wäsinud kiitmast — mitu päewa järgemööda ikka jälle uueste. Aga weel enam. Jens ütles emale, kui ta esimese nädala koolis käinud, laupäewa õhtul:

 „Kuule, ema, miks meie ilmaski kirikus ei käi?”

 „Kirikus?” wastas ema. „Mul on nii wähe aega.”

— 44 —

 „Aga homme lähme kirikusse, eks?”

 „Miks siis?”

 „Ma tahaksin weel suurema oreliga laulda ja palwetada kui koolis,” wastas Jens hinge põhjast.

 „Sa wõid ju ka üksi kirikusse minna.”

 „Ei, ma tahan sinuga.”

 Ja järgmisel hommikul wiis ta ema, et temaga oma õnne jagada, Matthäuse kirikusse.

 Aga warsti ei leppinud ta ka wäiklase Matthäuse kirikuga enam. Edespidi käis ta emaga ja üksi aina suures kuulsas Naiste kirikus, millel weel wägewam orel ja koorilaul oliwad.

 Üleüldse hakkas meelsusepuu, mida kool noorte riigikodanikkude sisse istutama on pandud, wäikese Nielseni hinges usuliste juurte poolest waraselt wõrsuma. Nõidus teda esiotsa ainult usuliste talituste müstiklik wäline luule, siis sigines selle kõrwale hiljem, kui ta juba lugeda oskas ja lugemist ning suusõnalist õpetust mõtteliselt seedida suutis, weel wangistaw sisuline romantik. Tema wastuwõtlikule waimule ja hingele, millede jõudusid tume lapsepõlw mitte polnud nürida jaksanud, awanes koolis senini aimamata uus ilm täis põnewat sündmusekirjut wõitlust selle wahel, mis hea ja kästud, ning selle wahel, mis kuri ja keelatud pidi olema. Raamatutähtede seest ja kooliõpetaja suust kaswas wäikese Jensi sisemise silma ette üks elatanud isa, kellel lugemata palju lapsi oli. Isa ainus ülesanne oli lapsi armastada ja nendele head teha; laste alaline püüe kurja teha ja isa kurwastada. Isa oli neid küll targaste õpetanud, kudas nad pidiwad olema ja elama, aga sellest ei hoolinud lapsed midagi. Kõik isalikud karistused kuni üleilmlise uputuseni, millest üksainus perekond eluga peases, jäiwad asjataks, ja lugu läks pärast seda ikka weel hullemaks. Isa oleks wõinud üleannetuid maaalusesse tule- ja tõrwaauku tõugata, kus nad wiimaseni hukka oleksiwad saanud, aga ta ei raatsinud seda teha, nii armsad oliwad nad temale ikka weel. Nüüd mõtles isa oma helduses imeliku nõu wälja, kudas lapsi kurjusest wälja aidata. Ta saatis oma ainsa hea poja, kes tema juures ülewal elas, all asuwate hukkaläinud laste juurde, et see neile weel kord põhjalikult pähe õpetaks, kudas nad peawad elama ja kudas mitte. Äga mida tegi-

— 45 —

wad üleannetumad? Nad sidusiwad õpetaja kinni, piinasid teda ja poosiwad ta wiimaks risti! Nii kurb kui wana hea isa selle uue nurjatuse üle ka oli, ei tõutanud ta lapsi ometi mitte hirmsasse hukatuseauku, waid lubas nendega ikka weel kannatada, sest ta oli tähele pannud, et mitmetele neist tema hea poja õpetus siiski pähe oli hakanud. Kuna ta selle hea poja jälle elusse äratas ja oma juurde tagasi kutsus, seadis ta tema asemele pahurate laste hulka uued alalised õpetajad ametisse, nimelt kirikuõpetajad ja kooliõpetajad. Need peawad patustele lastele nüüd maast madalast kuni surmatunnini ühtelugu headuse teed juhatama, ja kes ka nende juhatusi mitte tähele ei pane, need lähewad pärast surma armuta tule- ja tõrwaauku — ei enam ole midagi parata.

 Hea isa ja wastaste laste lugu aga kordub maa peal wäiksemal määral umbes järgmiselt: Kuningas on isa, kõik daanlased tema lapsed. Muidugi on taewane isa ise kuninga daanlastele maapealseks isaks määranud, nagu ta pastorid neile maapealseteks õpetajateks määrab. Ka kuninga alaline mure on oma lastele head teha; selle üle peab ta oma walitud abilistega hommikust õhtuni aru ja küsib taewast isa käest head nõu. Ta kaitseb oma lapsi waenlaste eest ja kannab hoolt, et neil teenistust ja leiba ja töötegemiseks rahu on. Aga wõi siis kõik lapsed kuninga head tahtmist mõistawad ja tema isalikust hoolekandmisest tänulikult lugu peawad! Ei, nende seas on wastaseid, kes kuningat ja tema kallimeelseid abilisi rahulolematusega alatasa pahandawad. Enamaste on need rahutud nurisejad niisugused lapsed, kes patust kadedust seeüle tunnewad, et mõnedel rohkem leiba ja riiet on kui nendel. Nad sõgedad ei pane tähelegi, et taewane isa, kelle käest kõik wara tuleb, seda igaühele tema wäärtuse järele on jaganud ja seega ainult õigust teinud — õigust, mida kuningas ja tema abilised ei tohi rikkuda ega rikkuda lasta. Muidugi ei ole säärased kiusupunnid wäärt, et nad Jumala ja kuninga laste nime kannawad ja et Daani isamaa püha pind neid kannab, ja kui Jumal ja kuningas neid karistawad, siis sünnib neile ainult, mis nad ära on teeninud.

 See kõik oli wäikesele Jens Nielsenile selge nagu hallika wesi. Seepärast ei kulunud tal palju peamurdmist ära,

— 46 —

et otsusele jõuda, kumbasse lasteliiki enda isikukest paigutada. See isikukeine pidi, sest et tal nii wähe leiba ja riiet oli, hoopis madala wäärtusega olema; et taewase ja maapealse isa armupäikesed ka tema peale paistsiwad ja isamaa püha pind ta jalge alt ära ei nihkunud, siis wõis ta paik ainult tänulikkude laste kõige tänulikumas tipus olla

 Nõnda otsustas wäikene Jens Nielsen, kelle anne, järjekorraliselt mõtelda, juba warakult ilmsile tuli.

 Äga sellest ei olnud weel mitte küllalt, et ta loetud ja kuuldud õpelugude üleüldisest sisust omale sündsa meelsuse kätte järjeldas, waid Jens pidi, kui ta õige kristlit-monarhistlik isamaalane tahtis olla, tähtsama teadusewara, mis tema meelsusele õpetusliseks aluseks oli, ta ilusaste sõna-sõnalt pähe õppima. Seda nõudsiwad mõeduandwad meelsuseõpetajad järelandmatalt, „sest õige ratsanik peab hobuse külge kinni kaswanud olema,” nagu rektori herra Vadsby kardetud juhtsõna täis, Herra Vadsby wõis sulle palju andeks anda, wahel sedagi, et sa tema „kirbukraapimist” naersid ja talle tagant selja keelt näitasid; aga kui sul õndsa Lutheruse wiis peatükki, tarwilik jagu piiblisalmisid ja kirikulaulusid, suured ja wäikesed prohwetid ning palju, palju muud tarbekordadel wärtna pealt haspli peale ei olnud ajada, siis ei tundnud ta süda andeksandmist ja su haledad pisarad langesiwad nagu hülge selga. Piiblilugusid wõisid küpsemas eas küll oma sõnadega ette kanda, aga et õperaamat rektori herra kirjutatud oli ja sa tema wastu ometi jutustada ei osanud, siis said muidugi halwa numbri, kui säärasele libedale teele sattusid. Niisama põhjalik ja piinlik-hoolas kaswataja oli herra Oluf Svendsen, kes muu seas isamaalist ajalugu õpetas. Kes herra Svendseni põrmussemuljuwa põlgtuse alla ei tahtnud langeda, kes tema silmas lootuseta lollikeseks ei soowinud kokku kahaneda, sel pidiwad Daani riigiisad Wanast Gormist peale tuni Christian IX-ni tarwiliste sündimise-, suremise-, kroonimise-, walitsemise-, sõjapidamise-, lahingulöömise- ja paljude muude aastate ja kuupäewadega nagu üks-kord-üks kerilaual olema; ei kinkinud herra Svendsen sulle ainust Christiani üheksast Christianist, ei ainust Frederiki seitsmest Frederikist, ei ainust Knuti kuuest Knutist, ei ainust Erikut, Waldemari, Christophi kuuest Erikust, neljast Waldemarist ja kolmest Christophist; ei kinkinud ta sulle

— 47 —

arwudes Harald Blaatandi ega Svend Gabelbarti, ei Magnus Head ega Knut Püha, nagu ta sulle kõik kroonimata kangelased, kes kuningatele Daani ajalugu aidanud teha — ja nende hulk ei olnud isamaa õnneks wäike — kõiksugu tähtsate tähtaegade poolest kinkimata jättis. Ainult herra Abel Eriksen, kes Isted Gade rahwakooli kaswandikkudele Daani emakeele ja kirjanduse iludusi awas, tõstis päheõppimise kohta pisut kasinamaid nõudeid. Kuid nii palju tuulekindlat hoiuruumi pidi õpilaste nupukestes temagi jaoks olema, et sinna grammatikareeglite kõrwal wähemalt nimekamate rahwusliste luuletajate patriotlised salmikud, mida mitte just wähe ei olnud, täht-tähelt tallele mahtusiwad. Muidugi täitsiwad niihästi herrad Eriksen ja Svendsen kui ka rektori herra Vadsby ainult riiklise kooliülemuse pedagogiklisi määrusi, aga kiiduwäärt oli see hoolsus ja agarus, millega nad neid täitsiwad.

 Mis nüüd nende tänulikusse õpilasesse Jens Nielsenisse puutus, siis oli taewaisa tema tähtsamad ajurakukesed paraku kogemata ära wahetanud: Jensile hakkas pähe, mis talle pähe ei tarwitseuud hakata, ja talle ei hakanud mitte pähe, mis talle pähe pidi hakkama. Jens tundis suurt armastust iga õpeaine wastu, mis temale arusaadawal keelel midagi meelimõlgutawat ilmutas: säherdune asi jäi talle nii kujukalt meelde, et see sõnasõnalisele peastoskamisele üsna lähedale küünis. Piiblilugude poolest wõis herra Vadsby temaga siis üsna rahul olla. Iga lause polnud küll mitte herra Vadsby lause, aga ka mitte liig teisiti. Ja sellegi puuduse tasus silmatorkaw hingeline nugrisus, millega õpilane ülesannet käsitas, täieste ära. Tõepoolest huwitasiwad ja ergutasiwad pühakirja imedest luhtawad luulelood, need hommikumaalise fantasia wärwikuumad, särarõemsad õilmed, Jensikest — iseäranis esimesel uudisusel — nii wõimsalt, et ta neid mitte ainult herra Vadsbyle koolis, waid ka emale kodus õõguwal palgel ette kandis. Nooremehe-eas mälestas ta ise weel selgeste, kui suurde ärewusesse teda muu seas Kristuse kannatamise ja ristilöömise lugu oli õhutanud. Sügawaste rõhutult tuli ta koolist, jättis lõunasöögi peaaegu puutumata, ja õhtul leidis ema ta äranutetud silmadega käsipõsekil laua taga istumast.

 „Mis sul wiga on, laps?”

— 48 —

 „Need kuradi juudid!” wastas Jens nagu uuest ärgates. „Kas neid ei wõiks praegu weel wiimseni üles puua?”

 „Miks sa juutisid tahaksid üles puua?”

 „No kuule siis, mis nad hirmsad loomad Jeesukesega on teinud!”

 Ja wäikene antisemitlane jutustas emale, uueste sulawa haleduse sisse sattudes, mis wiimaks kirgliseks nuuksumiseks edenes, terwe põrutawa ilmatragödia ära. Lõpuks kahetses ta elawalt, et tema mitte kuningas ei ole: ta häwitaks juudid maa pealt jäljetumalt ära!

 Ka ajaloole, nii palju kui see sündmusi ja ülepea jutustawat ja kujutawat käiku sisaldas, astus Jens Nielsen, ülematesse klassidesse jõudes, lahtise peaga ja ablase isuga wastu. Nooruslise õhinaga heitis ta ajalooks kutsutawa kangelase-romantika woogudesse ning laskis nende kobrutawa ülistamisewahu enesest rõemsalt üle uhada. Üleüldise ajaloo kõrwal isamaa kuulsuserikast minewikku tundma õppides — muidugi märksa täielikult — wõttis Jens õiglase tänu- ja uhkusetundmusega teatawaks, kui palju werist waewa waprad Daani walitsejad alati oliwad näinud, et oma truudele alamatele wõimalikult suurt ja wägewat isamaad lähemast ja kaugemast naabrusest kokku wõita, — kudas nad oma wahwate wägede ja wäepealikudega lausateed taewast kukkunud püha danebrog’i *) all ikka jälle wälja läksiwad, et Rootsist ja Norrast ja Saksamaalt, waremine koguni Inglismaalt ja kaugest Eestist, oma armastatud riigile rahwa, maapinna ja liikuwa wara poolest lisa nõutada, milleks taewane ülemwalitseja neile ajuti ka rohkeste õnne kinkis, nii rohkeste, et nad mitmed tugewad riigid — kord Inglismaa, teine kord jälle Norra ja Rootsi — terwelt Daani isamaa külge wõisiwad liita. Muidugi kahjatses Jens Nielsen südamest, et kõik need ilusad maad aja jooksul jälle kaotsi oliwad läinud, ja kui tubli Daani patriot wihkas ta wirgalt ahneid ja wägiwaldseid preislasi, kes tema kokkusulanud isamaa küllest kõige uuemal ajal weel kaks endist Saksa maakonda, waluga mälestatud Slesvigi ja Holsteini, äraandlise

_______

*) Daani lipp.

— 49 —

Austria abiga ära oliwad rebinud — kui endise wõiduhiilguse wiimase jäänuse.

 Et Jens Nielsen õpeainet, mis teda waimliselt nii elawalt kütkestas, herra Oluf Svendsenile koolitunnis tuuma poolest rahuloldawalt ette wõis laduda, on niisama arusaadaw, kui et ta herra Abel Erikseni ees kirjandusliste ülesannetega, mis teda sisuliselt kudagi kaasa kiskusiwad, mitte jänni ei jäänud; kirjalikkude keele- ja stiiliharjutustega tõusis ta aegamööda pealegi kõige paremate õpilaste kilda. Aga selsamal Jens Nielsenil, kes usuga, ajalooga ja kirjandusega muidu nii kenaste läbi sai, oli peaaegu kiwine pea isa Lutheruse katekismuse, piiblisalmide ja kirikulaulude wastu; ta oli alati karwupidi koos Svendseni herra ajalooliste arwudega, ja herra Erikseni poolt nii tähtsateks ja tarwilisteks peetud isamaalistest salmikudest jäi ta pähe, kõigist tuupimistest hoolimata, ikka ainult paar esimest salmi hädawaewali rippuma. Tema wõimetus arwude kohta tuli lõpuks ka weel rehkendamises kaunis tülikal määral ilmsile.

 Sel lool polnud ime, et Jens Nielsen koolis wäga keskpäraliselt edasi jõudis. Alalised konfliktid tooniandwate õpeülematega kõige olluslisemate õpeasjade pärast tegiwad talle raskeid tõkkeid; nad tõiwad talle alalisi kinniistumisi ja igawaid koduseid karistusetöösid kaasa, mis tema peale aegamööda nii halwawa mõju awaldasiwad, et ta õppimisehimu ka nende asjade kohta, mis talle muidu nii armsad oliwad, kahanema lõi. Et karistuste hulgas tol ajal, iseäranis kõige alamas klassis, weel ka kergemat kehalist hirmu ette tuli, millega wanemad ja nerwlisemad kooliõpetajad, nagu herrad Viggo Vadsby ja Abel Eriksen, liig kokkuhoidlikud ei olnud, siis kogus Jens Nielsen omale rahwakoolist ka üsna rohkeste mõrudaid mälestusi. Kentsakal kombel ei jäänud temale aga teiste kaswatajate sagedamad klobimised poolegi nii walusalt meelde, kui noore ja kannatliku arwuteadlase, herra Parmo Boye, üksainus nuhtluseakt, mis Jensi teisel kooliaastal tabas.

 See kooliõpetaja meeldis wälimuse poolest Jens Nielsenile nii wäga, et ta teda poolneiuliste tundmustega armastama hakkas. Säärasena, nagu herra Boye oli, kujutas Jens endale printsi wõi ka peaingel Gabrieli ette. Herra Boye oli pika sihwaga kaswuga, uhke wedrutawa

„Lunastus”. Eduard Wilde.        10

— 50 —

kõnnakuga ja selge, kõlawa healega. Tal oliwad nii ilusad walged käed, nii sügawsinised hellad silmad, nii õrnad roosakad paled ja nii toredad kollased wurrud maasikapunase suu ümber. Jensi uhkus Svendseni herra igaweste särawate wikssaabaste ja Erikseni herra lumiselt läikiwa maniskikrae üle oli suur küllalt, aga palju, palju suurem oli ta uhkus herra Boye musta satertuue üle, mis sellele nagu selga walatud näis olewat. Herra Boye õpilane olla oli Jensile iseäranis suureks auks.

 See prints wõi peaingel nüüd kaotas ühel heal päewal kannatuse, kui wäikene Nielsen jälle kord ühe õige lihtsa rehkendnse-eksempliga toime ei saanud ja suurele koolitahwlile, mille peal ta oma wõimist pidi näitama, nõuta, nagu wasikas uuele laudauksele, otsa wahtis.

 „Tule siia, sa parandamata laiskworst!”

 Heal, mis nõnda hüüdis, ei olnud enam ingliheal. Pealetikkuwatele aimdustele wastu wõideldes, lähenes punetaw laiskworst, kes eila kodus mitu tundi õnnetuma eksempli kallal peakest murdnud, kathedri ääres istuwale kutsujale. Tumma palumisega, nagu surmasuhu sattunud hirw, waatas ta tema sügawatesse sinisilmadesse. Aga juba nähwati ta sõrmeotsadest nagu tangidega kinni ja peaingli pilliroog sähwis korda kolm ta parema ning korda kolm ta pahema pihupesa peale soolase mühinaga maha. Jens Nielsen oli nii ehmatanud, et ta mingit walu ei tundnud ja seepärast ka karjuma ei kukkunud. Pooltuikudes, murtult kobis ta oma istmele, ja alles seal pigistas pihudes õõgaw tuli ta silmast pisarad wälja. Käsa awades ja waadeldes leidis ta sinakate worbikeste küllest ka piisa punast werd. Kaua tunnistas ta seda werepiiska läbi weeloori, ja tema lõuga nähti lõdisewat.

 Sest silmapilgust saadik ei wõrrelnud ta herra Parmo Boyet mitte enam ingel Gabrieliga, ei ka printsidega, Herra Parmo Boye ei olnud tema meelest enam ilus.

 Igakord, kui herra Boye klassi astus, käis Jens Nielseni kehast halb leitsak läbi, ja kui herra Boye tema nime hüüdis, tuksatas ta kahwatades kokku.

 Jens Nielsenile oli peksupilgust midagi meelde jäänud: herra Boye punane kael. See toore liha puna, mida Jens seni Sören Folmerseni kaela peal tähele oli pannud. Sören

— 51 —

Folmersen oli noor lihunik Vallerupi majas. Herra Parmo Boye ja Sören Folmersen lendasiwad nüüd ikka seltsis Jens Nielseni peast läbi, kui ta kumbagi neist nägi. Sören Folmerseni werine põll ei takistanud seda imelikku ühendamist. —

 Õppimises oli Holger Rasmussen sõbra Nielseni pentsik wastand. Masinlik päheõppimine ei teinud temale mingit waewa; paarikordse läbilugemisega sai ta fonografiks, mis herra Vadsbyle katekismuse-peatükka ja piiblisalmisid herra Svendsenile ajalooarwusid ja wägimeeste nimesid, herra Eriksenile isamaalisi luuletusi ja keeleseadusi mürinal näkku pildus. Aga automat ei anna rohkem, kui ta sisse on wõtnud, ja automadi awab ainult teatawa suurusega rahatükk. Holger oli aher igas õpeasjas, mis temalt mõttelist isetegewust, waimlist lisaandmist ja kombineerimist nõudis, ja küsimised, mida ta wastusega ühes pähe polnud õppinud, jättis ta ilusaste wastamata. Sellewastu oli ta kuningas arwude wallas, wäike genius matematiklist liiki ülesannetes, juudilik nupumees iseäranis peastrehkenduses. Millegi pärast ei kadestanud sõber Jens teda nii wäga, kui selle hiilgawa ande pärast, millest ta ise nii lage oli.

 Holger Rasmusseni käsi oleks koolis tema fonografiliste omaduste tõttu kahtlemata hästi käinud, paremine kui „puupea Nielseni” oma, kui ta oma asja halwa ülespidamisega poleks ära rikkunud, ülem kõigest tarkusest oli temale koerus. Kooli pühadusest ja kaswatajate aukõrgusest ei teadnud see metsik poolmurjan midagi. Paharett ise näis tema kautshukikehas siputawat, ta wälkuwatest silmadest wälja hirwitawat, ja kogu koolikollegiumi bambused ei suutnud põrgulist sealt wälja rohitseda. Igas klassis heitis Rasmussen esimesest päewast peale poogameeste pealikuks, ja naljalt ühtegi attentati õpeasutuse tõsise ja kõlblise korra wastu ei pandud ilma tema juhtiwa kaasabita toime.

 Nõnda näituseks oli Vadsby herra kuulus „kirbukraapimine” tema leidus. Herra Vadsbyt kiusas wahel mingi nerwline wõi ka jookswataoline wigadus, mis teda äkitselt kuube ja westi sundis lahti tegema ning pahemat rinnakülge sõrmenukkidega ägedaste õeruma. Seejuures tuliwad ta pikad, kollased ülemised hambad nagu kahjurõemsal itsitamisel nähtawale ja ta otsaesise üle langes üksik hall juuksesalk, mis õerumise wõbinal elawalt kaasa wärises. Nähtus oli

— 52 —

laste kohta naermisele kõdistaw, aga alles wäikese mulatlase seletus — rektori herra kraapiwat kirpa — tegi sellele kõdile wastuseismise täieste wõimataks. Waewalt hakkas Vadsby herra westinööpisid lahti kiskuma, kui juba terwe klass turtsus, sest igast peast sähwis kirbukraapimise-kujund läbi. Kuid warsti ei wahitud kraapimise puhul enam herra Vadsbyt, waid Holger Rasmusseni. Holger oli kraapimise ära õppinud ja toimetas seda herra Vadsbyga wõidu. Muidugi kaasõpilaste selgade warjus. Ta tegi seda wäga loomutruult, just niisamasuguse tapahimulise naerunäoga, ja ka tudisew juuksetukk ei puudunud ta näo peal. Isegi Jens Nielsen, see pailaps, ei suutnud niisugusel korral wingerdama sundiwale naerule wastu wõidelda.

 Herra Abel Eriksen päris Holgerilt nime „Lõõts”. See kooliõpetaja oli nimelt wäga lihaw ja kõhukas, mispärast treppidest ülestulemine ta elawalt lõõtsutama pani. Seejuures jäiwad ta tugewad punased mokad hingepuhangute tõukel tükiks ajaks naljakalt purisema. Ka seda kooliõpetajat etendas wäike tõmmu näoga näitleja kaasõpilaste suureks lõbuks meisterlikult. Aga weel puudus tal herra Erikseni iseäraldustest midagi. Herra Eriksen wõis oma peanahka liigutada. Kui ta mõttesse jäi, luges wõi midagi hoolega waatles, siis tõmmas ta peanaha kuni poole otsaesiseni maha; naeris wõi wihastas ta aga, siis nihkus ta imelik „skalp” nii kaugele tahapoole, et juukste piiriwööt keset pealage tõusis. Selle siiliomaduse kätteharjutamise kallal nägi Holger Rasmussen kaua waewa. Aga kui ta oma kunstiga wiimaks ette astus — ta andis wahetunnis kathedri peal päris etenduse —, siis oli see ka täielik — ei, enam kui täielik. Sest mulatikese must-willane juuks ulatas peanaha weeretamisel peaaegu kuni ninani eest ja peaaegu kuni kuklaaugnni tagant maha. Etendust täiendas ta mokapuristamisega ja järelaimatawa järsu, kareda kõnelemisewiisiga, nii et herra Abel Erikseni karrikeeritud miniaturkuju kõhtusid wabistawal sarnadusel kathedril seisis.

 Aga Rasmusseni emanda lootusrikas wõsuke ei olnud mitte ainult näitleja, waid ka akrobat. Ta wõis õhus kukerpalli lüüa, jalad kaela taha waheliti panna, oma kehast tagurpidi rõnga teha ja nõnda üle õue loogelda. Kui herra Parmo Boye kord oma uhkel, elastilisel sammul klassist

— 53 —

wälja oli minemas, tõusis äkki suur naerusumin. Ümber waadates nägi ta oma kannul käte peal sirgelt kõndiwat immesekest.

 See oli muidugi Holger Rasmussen. Nähtawaste püüdis ta wõllaroog oma auuwäärt kaswataja printslikku kõnnakut pilgata. Wiha pärast punane, kahmas herra Boye tema järele. Aga lähedal seisis aiapoolne aken lahti, tume kera lendas sealt wälja, ja herra Parmo Boye tõmbas käe tühjalt tagasi.

Wiies peatükk

Hans Kaspar Jebbesen.

 Mida suuremaks laps kaswas, seda ettewaatlikum ja peitlikum püüdis neiu Nielsen oma kõrwalise teenistusega olla, iseäranis sest ajast peale, kui Jens koolis hakkas käima. Tema esimene samm selles sihis oli, et ta mõlemad woodid ruumiliselt ära lahutas. Ballerupi majas oli nende tagumine kambrike pisem; see jäi ööseks üksnes Jensile. Oma sängi paigutas ema suuremasse tuppa, wana koitanud sohwa asemele, millele ta wälise ukse kõrwale nurka kitsiku koha leidis. Ühtlasi harjutas ta Jensi kinnise waheukse taga magama. Kuna ta temast ikka hiljemine ülesse jäi oma koduseid talitusi toimetama wõi rahalist kasutööd tegema, wõis ta wäljas käia ja wagusa külalise kaasagi tuua, ilma et see magawale lapsele teatawaks sai. Jensine hakkaski ainult wagusaid ja kaineid wõeraid koju tooma, muidu tuli ta parem üksinda tagasi ja keeras lambiwalgusel weel mõne tosina sigarid, kui tal mitte korda ei läinud meesterahwast leida, kellel oma poolt korter oli pakkuda. Sel puhul püüdis ta hommikul wõimalikult enne Jensi ärkamist koju jõuda.

 Siis korraga, umbes aasta peale poja koolipanemist, läks Jensine Nielsenil õnneks oma elu natuke terwendada ja kergendada.

 Ühel pühapäewal — wist küll esimest korda päise päewa ajal — tuli Jensi emale üks meesterahwas külaliseks. Jensile oli ta täieste wõeras, aga ema wõttis teda wastu nagu head tuttawat ja — nõnda näitas wähemalt Jensile — nagu tuttawat, kellega ta alles eila wõi mõne tunni eest koos olnud.

— 54 —

 „Wihmawari torka siia! — Wõi juba jälle sajab! — Kui märjad su waese jalad on! — Oota, ma aitan.” Ja ema aitas külalise palitut maha tõmmata; ta liikumised oliwad nobedad, nooruslised. — „Siia istu, Hans Kaspar, — siia!”

 Külaline ei olnud weel sõnagi lausunud, ta nohises ainult waljuste, ja kuna ta aeglaselt sohwa peale maha wajus, mille wedrud ta all nurisedes ägasiwad, ja oma lüheldased jalad sirgu ajas, heitis ta pilgu laisalt, aga sõbralikult wäikese Jensi poole, kes, teda tunnistades, waheukse läwel seisis.

 „See on herra Jebbesen — tule, tereta teda, Jens!” kutsus ema, ja nagu kardaks ta, et poiss tõrgub, tõi ta tema kättpidi, nägu rõemsal naerul, herra Jebbeseni juurde.

 See laskis Jensi käe oma niiskest peost läbi libiseda, hirwitas lahkelt, tegi nohina wahele ettewalmistawa „mmhh” ja ütles siis umbse, roostetanud healega:

 „Kae, suur ja wiks jõmsikas! — Ja Jens nimi! — Mul on õepoeg, selle nimi on ka Jens. — No, kudas su käsi ka käib, Jens?”

 Jens sosistas midagi wastuseks.

 „Soo—mmhh! Ja koolis — kas oled koolis ka wirk?”

 Nüüd ei wastanud Jens midagi, aga herra Jebbesen leppis ka sellega ja küsis edasi, nagu oleks ta wastuse saanud:

 „Soo—mmhh! Ja wiisakas —kas oled koolis ja ema wastu kodus ka ilusaste wiisakas?”

 Kui Jens jälle waikis, käis herra Jebbeseni raske, tömp käsi tal paar korda paitades üle pealae, mispeale külaline korraga ütles:

 „Jens, hea poiss, tõmba mul saapad jalast ära!”

 Käsk tuli nii ootamatalt, et poisikene laienenud pilgul Jebbeseni pealt ema peale ja ema pealt jälle Jebbeseni peale waatas.

 „No, eks sa kuule, Jens, tõmba Jebbeseni onu saapad jalast ära!”

 Jens punastas ära, asus aga siiski wäljasirutatud jala külge. Kui ema nägi, et ta harjumata asjaga hästi toime ei saanud, tõukas ta tema naerdes kõrwale ja kiskus ise Jebbeseni onu märjad saapad jalast.

 Ta seadis nad sooja pliidi najale kuiwama, tõi taga-

— 55 —

toast oma wanad, laiaks tallatud wilttuhwlid külalisele jalga ja muretses talle kapist pudeli Rootsi punschi, kaks pudelit porteri ning karbikese sigarid sohwalauale. Herra Jebbesen ägas lahkeste ja lõbusalt. Nüüd ajas ta ka kuue seljast, sest tuba oli soe. Särgikäistel, käed kõhu peal ristis, jalad waheliti löödud, suur mustjas sigar higist läikiwas näos — nõnda asus Hans Kaspiar Jebbesen seepeale laialt ja rahulikult sohwanurgas. Kui ema ta kuue üles riputanud, wõttis ta tema kõrwal istet, ja nad sügawnesiwad, wahete-wahel oma klaasidest rüübates, aeglase, aga magusa jutu sisse.

 Jens silmitses herra Jebbeseni. Kõik selle mehe külles oli jäme, tömp ja tönts. Jäme oli ta kere ja kael, tömbid ta käed ja jalad, tönts ta nina ja lõug. Ning heales öllis tal nagu raswa wõi paksu õli. Mida ta karwade poolest ihu peal kandis — õredatest juustest kuni silmaripsmeteni ja käte peal kaswawate uitudeni — see oli linawalge. Iseäranis ta rohekaskollased silmad säärase walge ümbruse sees hakkasiwad Jensile pilku.

 See mees ajas emaga kuni widewikuni juttu, siis korraga ei andnud ta enam wastust, waid — magas norinal. Ta magas selsamal olekul, nagu ta juttu ajanud — pea liikumata paigal, käed kõhu peal ristis, wäljasirutatud jalad waheliti. Ema lõpetas jutu temaga, istus teisale ja laskis teda magada, kuni ta paari tunni pärast pimedast nurgast jälle kõnelema hakkas.

 „Ja, ja, inimesel peab lähedust olema, lähedus on pool elu,” ütles Hans Kaspiar Jebbesen, nagu praegu lõpetatud juttu jätkates. Siis haigutas ta wägewaste ning küsis kuue ja saabaste järele.

 Ema wõttis tule ülesse.

 Kui herra Jebbesen saapad ise jalga, kuue aga ema abil selga oli tõmmanud, haigutas ta weel kord ringutades, jõi klaasi porterit, pani wärske sigari suitsema, andis emale ja Jensile kätt ning lahkus nohisedes.

 Kolmapäewa õhtul tuli ta jälle. Seekord wõttis ta ainult kuue seljast. Ta ajas juttu, jõi, suitsetas, jäi magama, ärkas üles ja läks.

 Lähemal pühapäewal tuli ta kolmat korda. Nüüd wabastas ta enese jälle saabastest kui ka kuuest, ehk küll esime-

— 56 —

sed märjad ei olnud. Ta ajas juttu, jõi, suitsetatas, jäi magama, ärkas üles ja läks.

 Kui ema, kes teda wööruse-ukseni saatma läinud, tagasi tuli, seisis Jens parajaste sohwa ees, ringutas wägewaste ja haigutas pika lõbusa laulujoruga.

 Ema hakkas laginal naerma. „Justament nõnda! Aga sa pead ka juurde lisama: „Ja, ja, inimesel peab lähedust olema, lähedus on pool elu! — Mmhh!”

 Nüüd naersiwad mõlemad, misjuures ema käed poja kaela ümber lõi ja põse tema põse wastu surus.

 „Aga ta on hea mees, see onu Jebbesen,” ütles Jensine tõsisemaks saades, „ta tuleb meile kosti peale.”

 „Kudas kosti peale?”

 „Noh, meie juurde elama.”

 „Elama — siia?” Ja Jens waatas üle toa ringi.

 „Ei, meie wõtame natuke suurema korteri — meie peal on Larsenite korter saada, — köögiga.”

 Jens jäi mõtlema. Ta seisis ema ees, kes sohwa serwale istunud, ja ema käed puhkasiwad ta õladel.

 „Magab ta ööseti ka meil?”

 „No muidugi.”

 „Kas sinu juures?”

 „Ei, herra Jebbesenil on omal woodi,”

 „Aga sinuga ühes toas?”

 „Kas tahaksid siis, et ta sinuga ühes toas magaks?”

 „Ei—ei!” Jens tõstis tõrjudes kätt.

 Ema naeratas. „Sa ei salli wist Hans Kasparit hästi?”

 Jens pidas aru. „Ma ei tea,” ütles ta tasakeste ja maalis näpuga ema põlwe peale midagi. Siis ärkas ta äkki ja küsis pooljahmatult: „Ja ta on igapäew meil — ööd ja päewad?”

 „Noh, päewal on ta ju ametis.”

 „Aga iga õhtu ajab ta sinuga juttu ja kõik pühapäewad?”

 „Aga selle eest olen mina päewad otsa kodus, Jens! Wabrikusse ma enam ei lähe. Sinu juures olen, Jens!”

 „Wabrikusse ei lähe?” Poisikese näol heitles kiire kuma. „Aga mis sa siis hakkad tegema?”

 „Kodus teen tööd, aina kodus, ja Hans Kasparile pean ju süüa keetma.”

— 57 —

 Jens ei jõudnud sel õhtul uudise kohta kindlamale seisukohale. Asi erutas teda, seda oli näha, aga ta ei ilmutanud selgel sõnal oma poolt- ega wastuolemist ja jättis ka pärimised warsti katki. Kuid teisel õhtul oli ta ema plaani wastane.

 „Ma ei taha, et see Jebbesen meile elama tuleb.” Ta jumend awaldas trotslikku leina.

 „Aga miks siis?”

 „Ma ei salli teda!”

 „Rumul poiss, sa saad ju palju paremine süüa!”

 „Süüa? — Soo? — — Ma ei tahagi paremine süüa!”

 „Aga kui ma sulle igapäew rhabarberikörti, wõi kreegileent rosinatega, wõi riisijahuputru magusa õllega — — mis, Jens?”

 Jensi suu läks wesiseks, ta kindlus lõi kõikuma. Kuid nagu wihastaks ta enese lihaliku nõtruse üle, tikkusiwad tal pisarad silma, ja lämbuwa healega, kätt näo ette hoides, seletas ta: „Ma ei taha sinu körti — ma ei iaha sinu putru — ma ei taha sinu Hans Kaspar Jebbeseni.”

 „Aga uut ülikonda, uut mütsi, uusi saapaid tahaksid küll?”

 „Kas tema mulle siis ostab?”

 „Ega tea, kui sa kuku poiss oled.”

 „Pean teisel wist iga õhtu saapaid jalast tõmmama!” pomises Jens.

 See magusalt mõnaw toon sisaldas juba tema allaheitmise algust. Et rauda taguda, niikaua kui ta kuum on, kaapas ema Jebbeseni onu wastase oma kaenlasse ja ütles talle saladuslise tähtsusega pool sosinal kõrwa sisse:

 „Sa ära nii togu ole, laps! Ega tea, ehk saad Hans Kaspari omale isaks, kui Jumal aitab. Siis on sul isa nagu teistelgi lastel.”

 See oli nüüd jälle hoopis uus mõiste, mis nagu tundmata lind Jensi mõttewalda lendas. Jens ei mõistnud endale isa nime all küll midagi kindlakujulist ette seada, aga kas see siis Hans Kaspar Jebbesen wõis olla, kellele see nimi sünnis oli! Selle sõlme tallal nabistades, ei lausunud poisike enam musta ega walget.

— 58 —

 „Sa ju isa tahaksid saada?” urgitses neiu Nielsen edasi.

 „Tahaksin küll.”

 „No, siis ole mõistlik ja ära punni Hans Kiasparile wastu! Ta on tubli mees, sa wõtaksid ta wististe heameelega isaks — mõtle aga järele!”

 „Aga kas sina ta meheks wõtaksid?” purtsas poisil suust, ja laia isuga jäi ta ema huultelt wastust ootama.

 „Mina nüüd,” ütles Jensine Nielsen, „mina lepin kõigega.”

 Jens weeretas, pilk maha löödud, jala otsaga tühja niidirulli põrandal. Läks weel natuke aega, enne kui ta wanainimese toonil ja lühikese ohkamisega tähendas:

 „Noh, kui sa ise temaga lepid, eks mina pea siis ka leppima.”

 Seega oli Hans Kaspiar Jebbeseni asi otsustatud.

 Ta käis neil paar korda nädalas juttu ajamas, joomas ja magamas, kuna ema, nagu Jens nende jutust mõistis, ka temal külaliseks käis; siis kolis Hans Kaspar Nielsenite juurde sisse — päew pärast seda, kui wiimased ülemise suurema korteri kätte saanud.

 Jebbeseni onul oli tõeste oma woodi — tugew ja lai nagu laew. Ja muidki majariistu — laua, suure nahkse tugitooli ja riidekapi — tõi ta kaasa. Asjade seas leidus ka üks riistapuu, mis Jensile ootamata tröösti pakkus: puust saapasulane. Hans Kaspari kui õige Daani onu uhkus ja õrnus aga oliwad ta wiis pikawarrelist portsellanpiipu, mis musta poleeritud tahwli peal rippusiwad, walged kolud kõiksugu wärwiliste maalitustega kaunistatud. Ja ka pikakoiwaline suitsetamiselaud mitme sügawa tuhatoosiga ei puudunud. Piibutahwli naelutas onu ise sedamaid seina peale, suurema toa kõige „lahedamasse” nurka, kuhu ta ka auwäärt nahktooli suitsetamiselauaga paigutas. Nielsenite sohwa peal, mis, kui ta üles tõusta, tema istmelihale ikka weerand tundi järgi laulda, ei lubanud Hans Kaspar enam istuda.

 Esimene päew uut elu läks üsna lõbusaste mööda. Ema walmistas suurepäralise lõunasöögi mitmesuguste Daani maiustega, mille eest ta oma suurelt kostilapselt plotsatawa musu põse peale, wäikeselt aga särawad silmad tasuks sai.

— 59 —

Siis järgnes niisama maitsew ja rikkalik õhtusöök, mis Jensi meelest wäikese pettumuse ruttu ära kustutas, mis tal sellega oli, et ta Jebbeseni onu saapad jalast pidi tõmbama, hoolimata sellest, et nüüd puust saapatõmbaja majas ei puudunud. Nõnda olewat lahedam, kuulis ta Hans Kaspari tähendawat.

 Pärast õhtusööki kordus tuntud „Jebbeseni-õhtu”, ainult selle wahega, et onu külma punschi asemel kuuma grog’i jõi, sigari asemel pikka piipu põletas ja mitte enam tagant järgi laulwa sohwa peal ei istunud, waid oma mittemuusikalises wanataaditoolis. Muidu etendles kõik endiselt. Ta ajas emaga juttu, jõi, suitsetas ja jäi norinal magama. Kahe tunni pärast hakkas ta nurgast jälle rääkima, ja ta esimene sõna oli: „Ja, ja, inimesel peab lähedust olema, lähedus on pool elu!” mispeale ta wägewa ringutamisega üles tõusis, pika laulujoruga haigutas ja westi seljast ning püksid jalast ajas, et nohisedes sängi pugeda.

 Ka uues korteris magas Jens üksipäine wäiksemas kambris, mis siin suuremaga kõrwuti oli. Uudislise ärewuse pärast, mida kolmanda kaaselaniku ligiolek ja harinemata ümbrus talle sünnitasiwad, ei uinunud ta täna õhtul niipea magama. Ta kuulis ema ja Hans Kaspari seina taga pominal kõnelewat ning esimest wahel edwistawalt naerwat; põntuwad sammud käisiwad paar korda üle põranda. Siis rauges jutusumin sosinaks, sosin sai waiknseks, ja Jensi silmad wajusiwad kinni.

 Korraga äratas teda suur mürin ja kärin. Unega wõideldes ei saanud poisike esiotsa aru, kust see tuli, aga kohutawalt, ihukarwu püstiajawalt kostis see läbi pimeduse ja ööwaikuse. Millegagi, mida ta kõrw enne kuulnud, ei mõistnud ta seda korrapäraliselt hoogawat, nagu sügawusest ülespumbatawat möirgamist wõrrelda. Poolhalwatult, waljuste põksuwal südamel, pealetikkuwad hirmukujutused silma ees, jäi Jens kuulatama. Aegamööda, sel määral, kuda ta meeled uneköitest wabanesiwad, selgus talle, et mürin teisest kambrist tuli ja et see muud ei wõinud olla kui Jebbeseni norskamine. Hirm astus ta hinges nüüd tagasi, ilma täieste kadumata, ja imelik õudne walu sigines asemele. Istukile tõustes kuulatas ta weel natuke aega; mürin jäi kõrisse wahel peatama, lõi raugema, paar lühikest lämbu-

— 60 —

nud niuksatust käisiwad; siis aga peases uus seda koledam hoog wallale ja jäle muusik kestis endisel määral edasi.

 Kauemine ei kannatanud Jens põues puuriwat walu wälja, ta hüüdis waljuste ema järele. Ja kui ema ei tulnud, hüppas ta woodist wälja ja kobas seina kaudu ukse juurde. Aga uks oli lukus. Ta hakkas linki lõgistama ja hüüdis weel paar korda. Nüüd tuli ema, wõti käis ringi, uks läks lahti. Jensi kahmawatesse kätesse hakkas ema nõrgalt walendaw särk.

 „Kas kardad wõi?” küsis ema sosinal.

 „Ja!” wastas Jens wärisedes,

 „Mine ikka — ise suur poiss! — Ma unustasin sulle ütlemata, et Hans Kaspar norskab, kui ta selili magab, ja ta magab enamiste ikka selili.”

 „Siis ärata ta üles!”

 „Rumal laps — sellepärast teist üles äratama! Mine aga sängi ja tõmma waip üle pea!”

 „Kas sina siis magada saad?”

 „Eks ma ikka saa — mis nüüd minust! — Poe aga sängi, Jens, ja jää ilusti tuttu!”

 Ta tõmmas ukse kiuni, ei keeranud aga lukku, ja Jens ronis woodisse tagasi. —

 Hans Kaspar norskas edasi.

 Ta norskas esimesel ööl, norskas teisel ja kolmandal ööl, ta norskas igal ööl, kui ta selili magas, ja ta magas enamiste ikka selili.

Kuues peatükk.

Jens, mitu isa sul on?

 Jensine Nielsen pidi igapäewase majatalituse kõrwal nobedaste kodust tubakatööd tegema, tahtis ta kulude ja tulude otsad ilusti kokku wedada. Oma töökoja seadis ta wäiksema kambri akna alla sisse, ja siia lipsas ta igaks pilguks, mis tal keetmisest ja küürimisest järele jäi. Ta hakkas Jensilegi sigaritreimist katte harjutama, et temast aegamööda abi saada.

 Hans Kaspar Jebbesen maksis küll kaunis head kostiraha, kuusteistkümmend haljast krooni nädalas, aga kui neiu

— 61 —

Nielsen oleks teadnud, missugune isu ja janu sel kostilapsel on, ta oleks, esimest nädalaraha ette saades, summa suuruse üle pisut wähem röemustanud. Selle määras Hans Kaspar nimelt ise.

 Daanlane sööb üleüldse palju, aga onu Jebbesen witsutas iseäranis mehiselt. Daanlane sööb üleüldse hästi, aga Hans Kaspar oli iseäranis maias. Taewataat tegi inimese mullast, aga daanlase tegi ta suhkrust. Ja Hans Kaspar Jebbeseni oli ta iseäranis magusast suhkrust teinud, sõtkudes alkoholi käekasteks tarwitades. Kui magusad peawad weel Daani Eewad olema! olen ma sagedaste mõelnud, sest need on suhkrust ja rõõsast koorest tehtud.

 Daanlane, kellel süüa on, sööb wähemast wiis korda päewas, ja mida ta sööb, sellest on neli wiiendikku suhkurdatud. Magusad on ta leemed ja magusad ta pudrud, magus ta liha, magus ta kala, magus ta salat — kõik magus isegi hapu kurgini ja hapendatud heeringani! Ja mida puhas suhkur ei magusta, seda magustawad magusad marjad ja puuwiljad — sa leiad neid leeme ja pudru seest niihästi kui küpsise ja kaste seest. Lisage nüüd tawalisele Daani magususele weel üks kolmandik juurde, ja teie saate Hans Kaspar Jebbeseni toidumaitse. Ning lisage tawalisele Daani kõhutäiele ligi pool juurde, ja teie saale Hans Kaspar Jebbeseni kõhutäie.

 Wale, et maias mõrudat ei armasta. Daanlane matsutab suud, kui ta rosinasuppi sööb, ja ta matsutab suud kui ta akwawiti, *) porteri ja Baieri õlut joob — õlut pealegi, mis baierlasel wee silmast wõtaks. Ka Hans Kaspar matsutas suud, aga alles kolmanda akwawiti ja teise pudeli Baieri õlle järgi, kuid tema ja teiste daanlaste auks olgu öeldud, et nad akwawiti peale, et selle kangust wähendada, üht pehmemat ja lahjemat õlut soowad, nimega dobbelöl, millele siis Baieri märjuke wõi porter alles järgneb. Teine pruukost, lõunalaud ja õhtusöök ilma nende jookideta pole Daanis hästi mõeldaw: wähemast ei mälestanud Hans Kaspar nii puudulikult kaetud söögilauas istunud olewat.

 Herra Jebbesen oli üks neist joojatest, kellele lõbu ei teinud üksinda juua; et teist joomaealist meesterahwast lauas

_______

 *) Tawaline lauawiin.

— 62 —

ei olnud, pidi perenaine tema osaliseks heitma. Nõnda napsitasiwad ja õlletasiwad nad igapäew kahekesi, mis kulu muidugi tõstis, mille juures aga midagi parata ei olnud, sest kes wõis kostilise laualõbu rikkuda! Wäikesele Jensile ei tahtnud see sugugi meeldida, sest ema sai akwawitist ikka nii wõerad silmad: kuid onu tahtmise wastu ei suutnud ka tema midagi. Õnneks kahanesiwad alkoholiga söömaajad argipäewal ainult kahe — lõuna- ja õhtusöögi — peale, sest teise pruukosti ja õhtuoote wõttis herra Jebbesen sadamasse — ta oli seal ühe wäljaweoäri aitade ülewaataja — kotikesega kaasa, kuna warahommikune kohwijook — kella 6 ajal — tema ainukene „kibeduseta” einewõte oli.

 Kuid kulus, mis kulus, läbi saadi ometi, ja Nielsenite elu oli, iseäranis kõhutäitlisest küljest, wõimsalt paranenud. Terane Jens märkas meeleheaga, kuda ema õõnsad kahwatud paled priskenesiwad ja wärwi wõitsiwad, ning Jensine rõem pojakese silmanähtawa kosumise ja kaswamise üle polnud mitte wähem. Ühel pühapäewal, kui ema ehtelisemalt riides ja hoolsamalt kammitud oli, tunnistas Jens kaua tema brongsiläikega pead, ta mahedaid ja lahedaid näojoonesid, millele pikk, terawawõitu nina ja merekarwalised laiad silmad midagi wabalt maalitut, nagu wälja mõeldut andsiwad, ja ta hüüdis, kui ta naerataw pilk ta ema pikast, puusakast kujust üle libisenud: „Waeh, sa hakkad jälle mõrsjaks minema!” Seejuures tähendas Jensi näpp wäikese etasheeri ülemisel riiulil seiswa päewapildi poole, mis ema noore neiuna ühe walget werd soldati kõrwal kujutas, kes parema käega tema piha ümbert kinni hoidis. Ja selle komplimendi, mis ema näost punase laenekese üle ujutas, tegi Jens oma toitjale juba üheksandamal kuul peale seda, kui Hans Kaspar neile kostilapseks tulnud.

 Jens kaswas tol ajal tõeste hoogsaste, ehk küll enam pikuti kui laiuti, ja jõulist kosumist oli ka selgeste märgata, sest ta jaksas juba rahuldawate tagajärgedega kakelda. Teadmataks jäi, kes selle haisupommi Isted Gade rahwakooli wiskas, aga ühel päewal — Jens oli parajaste keskmisesse klassi saanud — hakati temalt hirwitades pärima: „Jens, mitu isa sul on?” Hakatust tegiwad paar suuremat poissi, wäikemad Jensenid ja Larsenid järgnesiwad, ja wiimases wahetunnis oli küsijate hulk juba kaunis suur.

— 63 —