Külmale maale

Eduard Wilde

Külajutt.

Tartus.

„Postimehe” trükk ja kulu

1896

Külmale maale!

Eduard Wilde

Külajutt.

Jurjewis.

„Postimehe” trükikoja trükk.

1896

Дозводнол Цензурою. Юрьвеъ, 10 января 1986, r

Juba esimesed orelihääled tõiwad Jaanile pühalikult liigutatud tuju. Tema rinda asus see lapselik haledus iseenese üle, mis raskest haigusest toibunud inimese üle tuleb, kui ta oma kehanõrkust, oma wäetimat olekut tunneb. Ja Jaani meelest oli, kui peaks ta ka teistelt, kes tema lähedal oliwad, kes ta otsa waatasiwad, tasast kaastundmust paluma — nagu wäeti lapsukene kunagi oma haleduses. Ta laskis end wäsinult ühe istme pääle maha ja kuulatas oreli eesmängu ja kuulatas koraali kaeblikku wiisi ja silmad läksiwad tal niiskeks. Ta süda sulas lapselikul, palawal tänutundmusel selle nägemata abimehe wastu, kes tema noort elu närtsimise eest kaitsnud, kes teda selle tumeda kolli küüsist wabastanud, teda ta, kui inimeselaps kunagi harjunud kartma.

1*

 
— 4 —

Jaan palwetas kaua ja palawal õhinal, esmalt tumma südamega, siis sosistawate huultega. Ta palus ja tänas, tänas ja palus, kuni ta meel wagusaks ja wäsinuks sai. Ja siis, kui ta oma kohust tundis täitnud olewat, kui tal enam midagi meelde tuletada ega soowida ei olnud, tõmmas ta end kössi pingi nurga sisse ja püüdis jutlust kuulatada. Aga ta mõtted oliwad nii laiali ja, nii udusarnased, et ta mingit ainet ei suudnud kinni pidada. Õpetaja kõneles ühetoonilise, laulwa naisehäälega, mis koguduse üle elustuse asemel nagu igawuse ja une wõrku kudus. Asjata wõitles Jaan mõni aeg oma raskete laugedega, ikka jälle langesiwad nad nõrgalt maha, ja tinane wäsimus roomas ta terwe keha üle — ta tukkus, tukkus ja jäi siis magama. Sest polnud wiga, ta ei olnud ainus magaja.

 Nad kõik oliwad wäsinud tööinimesed, hommiku wara üles tõusnud, pika tee ära käinud — Jaan päälegi jala. Keegi ei pannud neile seda

— 5 —

pahaks, ja õpetaja, hää mees, oli asjaga harjunud. —

 Jaan ärkas alles, kui orel uuesti hüüdma hakkas. Tal oli üsna häbi. Niisugusel pühapäewal, kus ta oma terwekssaamise eest tulnud Jumalat tänama, jääb inimene kirikus magama! Ta piilus naabrite poole ja püüdis nägu näidata, kui poleks ta tukkumise pääle mõtelnudgi.

 Kui kirik wälja läks ja Jaan külma, selge õhu ning särama päikesepaiste kätte astus, selle laenetawa walguse sisse, mis helewalge wärske lume pääl otse silmi peletawaks sai, tundis ta äkilist uimastust, ta põlwed nõtkusiwad, ta oimud tuksusiwad kuuldumalt. Ruttu otsis ta tuge, seljaga kiriku müüri wastu taganedes… Polnud ka ime: kodus kella wiie ajal hommikul paluke kuiwa leiba ja kurnatud keha, millest pikaldane tõbi iga üdiraasu wälja imenud! Jaan pigistas silmad kinni ja ootas, kuni uimastus mööda läheks.

 Korraga märkas ta nagu warju oma ees. Kui ta silmad lahti lõi ja, käega neid warjates, waatas, seisis

— 6 —

ta juures üks naesterahwas. See wahtis aineti ta otsa, nagu mureliku hirmuga. Jaan ei tundnud teda esimese pilguga weel ära, nii suur oli wirwendus ta silmade ees. Siis aga nägi ta, et see Wirgu Anni oli.

 Natuke aega ei lausunud kumbgi sõna. Tummalt andsiwad nad teineteisele kätt. Jaan wõitles oma nõrkuse wasta, astus müürist sammu teisale, kuna ta oma jõuetuse üle häbelikult naeratas.

 „Küll sa oled otsas, Jaan,” ütles Anni wiimaks.

 Wastuse asemel naeratas Jaan edasi.

 „Ei taha enam ära tundagi — pole enam see nägugi.” ,

Jaan wahtis maha.

 „Nagu hauast tõusnud,” lisas tüdruk juurde.

 Seejuures wiibisiwad ta hallid, niiskelt läikiwad suured silmad selle jänunewa õrnusega, mis ainult naesterahwa hingest wahel pilkudesse tõuseb, noore mehe näo küljes kinni. Ja see, õrnus, see halastusetuhin

— 7 —

mürises ka ta tasasest häälest, pani ta sõrmed räti all kramplikult tuksuma.

„Su päägi on paljaks läinud.”

 Seda üteldes pööras ta järsku näo kõrwale, ta laugedel rippusiwad kaks pisarat.

 Jaan aga tõstis käe häbelikult üles kõrwa juurde, wajutas wana pleekinud suwimütsi alamale ja tähendas:

„Külap kaswawad jälle.”

 Nad hakkasiwad nüüd pikkamisi kiriku äärt mööda edasi kõndima, kus juures Anni noort meest mureliku näoga ühte lugu salaja silmas pidas. Kõike ta uuris ja pani tähele. Ta nägi, kuda külmawärin Jaani paar korda wapustas, sest tal ei olnud kasukast seljas, ainult kerge, kaunis kulunud hall kuub, rihm wööl ja jalas wanad lapitud Wene saapad. Anni pani tähele, kui jõuetu, lonkiw ta käik oli ja kui sinised ta huuled, kui haukus ta silmad. Ja siis mõtles ta järele, miks ta nii sagedasti sülitab ja suud matsutab. Kui Jaan uuesti keha wäristas, jäi tüdruk seisma ja ütles:

 — 8 —

 „Kuule, sa pead sooja otsima; mine leerituppa.”

 Jaan ajas wastu: tal ei olla põrmugi külm, soe kamsik seljas; teel olnud tal otse higi otsa ees, ehk küll ilm külm jne.

 Anni kandis pisikest kompsu käes, mille seest ta sõrmed midagi nabistasiwad. Ta tõmbas suure saia wälja ja hakkas selle otsast oma walgete, läikiwate hammastega isukalt kinni,

 „Mu kõht läks kirikus tühjaks, pugesin wälja ja, ostsin saiad ära,” rääkis ta naerdes.

 Esiotsa ei pakkunud ta Jaanile ühtigi; naesterahwalik õrnus keelas teda, sest ainult Jaani pärast, kelle kõhu tühjust ta tema salgamisest terawmeelselt järeldanud, oli talle saiarätt meelde tulnud, mida isa juba tee pääl trahteris täitnud.

 „Külap sinugi süda wesine on — pikk tee käidud,... Säh, hammusta kah, — wärske soolasai.” . Jaan tõrkus wastu; ta tahtnud ise just praegu saia minna ostma. See oli õige, aga Jaan jättis juurde

— 9 —

lisamata, et tal ainult 3 kopikat raha taskus oli ja et ta kuuest pisikesest timpsaiast, mis ta selle eest sai, ainustgi ei oleks raatsinud suhu pista; nutku kõht kui palju tahab, saiad oleks ta lastele koju wiiniid. Jaan tõrkus weidi, siis aga, saia nähes, läks ta suu nii wesiseks, et ta kauemini wasta ei seisnud.

 Isukalt süües kõndisiwad nad pikkamisi ümber kiriku. Nad waatasiwad tihti poolwiiliti teineteise otsa — Anni tema isu pärast rõõmsa näoga, Jaan sellesama pärast häbelikult. Pool wägise tuupis tüdruk talle weel teise suure pätsi pihku, ja ka see kadus noore mehe walgete,. tugewate hammaste taha.

 Tal oli piinlik tundmus, kui wilksaks tüdruku pilk tihti tema poolpalja pää poole, millelt kuri soetõbi juuksed salkade kaupa maha katkunud, nii ei praegu ainult udusulgede sarnased uidud tuule käes wärisesiwad. Selle pärast pööras ta täie näo parem Anni poole ning püüdis talle julgelt silma waadata.

— 10 —

 Kui ilus ta oli! Jaani liigetest käis kuum wool läbi ja, ajas talle silmapilguks were palge. Külm talwine õhk oli neiu põskedel roosid õitsma sundinud, ta otsaesine wõistles helewalge särisewa siidirätiga, mis ta prisket, õrna jumega nägu ümbritses. Ja ta, suured, ellad silmad — kuda need wahtida, kuda nad läikida wõisiwad! — Anni pool linnamoelised, tuliuued riided lasksiwad märgata, et ta jõuka talu tütar oli.

 „Ehk su wanemad otsiwad sind taga,” ütles Jaan,

 „Otsigu pääle, — ma olen isaga üksi.”

 Ja weel tükiks ajaks jäiwad nad kokku, seisiwad kiriku taga lume sees, ühe mõisniku haua raudwõre wastu toetades, ning Anni küsis ja päris ja uuris, nii et Jaan üsna ära tüdines. Oli tal ju nii raske, nii piinlik oma kodusest wiletsusest teistele teatust anda; ta oli weel selles eas, mil waesus häbeneda annab, mil nälga teotuseks peetakse. Ta kühmas neiule pääliskaudseid, lühikesi wastu-

— 11 —

seid ning tuletas talle warsti jällegi meelde, et isa teda ehk taga otsiwat.

 „Sa oled jala kirikus,” ütles Anni, kes end eksitada ei lasknud,” kas sa jaksad ka koju tagasi minna?”

 „Kuule nüüd juttu,” püüdis noor mees naerda.

 Anni andis talle tungiwalt nõuu, et ta mõnelt külamehelt küüti nõuutaks; siis tähendas ta:

 „Ma tulen teid warsti waatama. Wii emale palju terwiseid ja lastele — säh, wii lastele minu poolt need saiad....”

 „Ära tembuta!” hüüdis Jaan päris pahaselt wastu.”Ma ütlesin, sulle ju, et ma ise tahan osta.”

 „Wait! Ma wõin lastele saata, mis ma tahan, see pole sinu asi.”

 Ta toppis saiad wägisi Jaani laiaks weninud kuuetaskutesse, siis tegiwad mõlemad minekut ning Anni lahkus temast kirikuesisel sooja käeandmisega.

 Jaanil ei olnud palju lootust küüti saada, ta oli hommikul mõnda wähest oma nurga inimest hobusega kirikuteel näinud, sest tee oli halb, ning igaühe pääle ei tahtnud ta end

— 12 —

toppida, kuna teiste saanides jälle ruumi ei olnud. Seepärast hakkas ta aegsasti koju poole kompima.

 Paar päewa ennemalt oli kange tuisk möllanud ja teed umbseks, aiaääred hange ajanud, Seejäreli tuli kõle külm, täna puhus winge tuul. Lumi oli nagu liiwasuhkur, mida tuul sammastena ja pilwetena üle lagendiku keerutas. Helewalged wäljad sätendasiwad ja wirwendasiwad talwise päikese kahwatul helgil nagu tuliuus atlassiid. Piirita waikus laial lagendikul, mille walgendaw serw ühest küljest tinakarwa taewaga kokku puudub, teisel pool tumeda männiku alla poeb, mis kui walge surnulina must palistus näib. Ainumaks tasaseks kobinaks on, kui tuul tee päält uue keerlema suhkrusamba püsti ajab, mil lumekibemed nagu nööpnõelad peene kõlaga klõbisewad.

 Pikkamisi, lonkiwal sammul kõndis Wäljaotsa Jaan umbset teed mööda edasi, millesse jalg nagu tangusalwe sisse wajus. Hangedest üle ja hangedest läbi ronis ta, nii et warsti, külmast ilmast hoolimata, haiglane higi ta

— 13 —

keha kattis ja rind lõõtsutama hakkas. Seejuures sõi Jaan ühte soodu edasi, Ta oli oma kolme kopiku eest weel saia ostnud, sellest oli lastele küllalt; Anni saiadest jäi paari kopiku eest ka weel emale, kõik muu aga pidi ahnet isu kustutama, mida terwisele kosuw mees korraga tundis, mis tema üle otse metsiku wõimuse sai. Jaan sõi ja higistas ja lõõtsutas. Seejuures ei näinud ega kuulnud ta midagi, nii et keegi hobusemees, kes tagast mööda tahtis sõita, teda täiest kõrist mitu korda pidi hüüdma, enne kui ta teed andis.

 Hoolimata halwast teest ja üle wälja puhuwast karedast tuulest, mis kui soolwesi näosse lõikas, läks Jaani meel rõõmsamaks, kui ta tõhu tundis täis saawat. Ta nägi enese eel lühikest, wimmas turjaga meest kõndiwat, ja et tal himu tuli juttu ajada, siis püüdis ta teda kätte saada. See ei olnud raske, sest wäike mees sammus pikkamisi. Jaan tundis ta juba eemalt ära — ta küürus kuklast ja lõdwast, õõtsuwast käigust, mis nõrkenud jõuga inimesele suurte ja raskete

 
— 14 —

saabaste kandmisest kätte harjub. Üksik kirikuline oli wa’ Mädasoo Mihkel, waene pops ja Jaaniga ühest wallast. Norgus pääga, oma jalgade ette maha wahtides, kängus nagu rasket koormat kuklal kandes, õõtsus ta tasakesti edasi, kui weaks ta rasket kotti jalgadega järele, ja seejuures oliwad tal praegu kerged pastlad jalas ja ainult wäike silgupütt käes.

„Tere ka, Mihkel.”

 Hüüetaw jäi seisma, waatas pikkamisi üle õla tagasi, ootas siis teise liginemist ja andis talle sõnalausumata kätt.

„Noh, wennas, niis sa muretsed?”

 „Rasked ajad.” oleks Mädasoo wanamees muidu kostnud, sest seda sõnakõlksu tarwitas ta alati jutujätkuts, olgu sündsal wõi sündmatul kohal: seekord ohkas ta ainult, norutas pääd ja lonkas Jaani kõrwal tummalt üle hangede.

 Noormees wahtis kõrwalt talle näosse. Ta pisikesed, arad, alati wesised silmad wilksusiwad nagu otsides lume pääl ringi, ühte soodu kiiresti pilgutades, nagu see Mihklil

— 15 —

wiisiks oli. Alati paistis nagu igawene haledus selle mehe pisikesest, kõhnast näost, mille tõmmu kollaka naha pääle waesus ja mured tähnilise maakaardi joonistanud. Mihkli hale nägu sundis nägijat wägiselt kaastundmusele, ka siis, kui selleks mingit nähtawat põhjust ei olnud.”

 Jaan tundis seda nägu, tundis neid niiskeid pilusilmi, aga ta meelest oli, kui oleks Mihkli haledus täna iseäralikum ja nagu ei tuleks piisad ta punastel laugudel wingest talwetuulest, — need oliwad ju nagu nutetud pisarad, mis mõlema põse üle weerenud ja sinna jääks külmetanud.

 Jaani küsimise pääle, mis tal wiga olewat, hakkas pops jutustama.

 Ta läinud hommikul rõõmsa meelega kirikuteele, 40 kopikat raha pungas, silgukern käes; tahtnud kiriku poest mõnda naela soolast tuua, sest kuiwa leiba närides ja magedaid kardulid nosides, hakata ihujõud juba lõppema. Et tal mõlemad püksitaskud lõhkised olnud, siis pistnud waeueke rahapunga kasuka wälimisesse tas -

— 16 —

kusse, hoidnud aga käe pääl, kaitsnud oma 40 kopikat nagu kõige suuremat maailma warandust. Ei mälestada ta põrmugi, et käsi kord pungast lahkunud, Ainult kirikus pannud ta „Issa meie” lugemiseks paar korda käed risti, esmalt siis, kui ta sisse astunud, teiseks siis, kui kirikuõpetaja seda palwet lugenud. Esimese „Issa meie” järele — seda harutas Mihkel wäga põhjalikult — leidnud ta oma hingewara alles olewat. Aga kui ta jumalateenistuse järele kirikust lahkunud ja ukse ees taskut katsunud — läinud! Tühi, mis tühi! Ja needgi kopikad olnud laenatud, Kapa Kaarli kaest suure nutu ja nurumisega laenatud, päris näljakopikad!

 Nõnda jutustades oliwad Mihkli silmad uuesti jooksma hakanud. Suured pisarad weeresiwad tal kiiresti üle kollaste, nurgeliste põskede, ja nende niisked jäljed jäätasiwad ära. Ta nuttis oma haleda, abipaluwa näoga nii ärdalt, nagu leinaks ta mõnda kallist surnut wõi oma terwet maapäälset warandust taga.

— 17 —

 „Jah, waata wend, kuda inimesed praegusel ajal hukka on läinud,” nuutsus ja nooskus Mihkel edasi, „kirikus hakkawad juba warastama ja rööwima, kirikus, Jumala pale ees! Inimene ei ole enam pühas kojasgi nende saadanahingede eest julge! Ja oleks ta põrguline siis mõne jõuka mehe tasku kallale tükkinud, mind näljakonna, waest, näljast popsi, tuli ta riisuma...”

 „Rikas mees hoiab oma raha paremini,” tähendas Jaan wahele;”ta taskud on terwemad ja tal ei ole waja „Issa meiet” lugedes käsi risti panna.”

 „Mis ma waene hing pean nüüd pääle hakkama?” kaebas Mädasoo taat edasi. ”Mul on päris nälg majas, pere suur, naene sängis haige. Peremehe käest enam midagi loota ei ole, kõik tööpäewad on juba pandiks, ja teiste wastu pean petiseks jääma, sest ma olen päiwi rohkem panti pannud, kui neid tööajal on! Mis waesel maata inimesel muud anda on, kui päewad ja ikka jälle päewad, ja kõik nõuawad päiwi

— 18 —

kõige kibedamal tööajal; kolmweerand aastat ei taha su päiwi keegi ja paari kuu sees pead nii palju tööd tegema, et aasta ümber elada saad! — Jah, oleks ma üksinda, aga 5 näljast last ja halwatud puusaga naene! Jumal annab waesele inimesele lapsi kui mudilasi, aga keegi ei õpeta, kuda neid peab toitma. Ja kui pikkamisi nad kaswawad! — oota ja oota, asja neist ei saa! Mis sääl küll imeks panna — kui isal toitu pole anda, kuis siis laps wõib kaswada! Oi äh! Rasked ajad!”

 Ta nuuskas nina ja äigas käega niiske põse üle,

 „Sul näikse aga pütis midagi loksuwat,” ütles Jaan.

 „Silgu soolwesi, mõned pääd seas. Tülitasin nii kaua oma nurumisega kaupmeest, kuni ta süda täis sai ja sulane mulle tühjast silguwaadist paar toopi soolwett kernu kallas. Ma ei julgenud päris tühjalt koju minna, weel wähem öelda, et ma raha ära lasksin warastada. Nad oleksiwad oma nutuga mind metsa hurjutanud! Kõik ootawad kui kaarnad kodus: „Isa

— 19 —

toob soolast, isa toob süüa!” Mine siis tühja pütiga ja wahi neile silmadesse! — Aga ega ma sedagi muidu saanud — pean kaupmehele luudasid tegema. Oi äh, oi äh, küll on rasked ajad!”

 Ta jäi wait. Nad kõndisiwad tummalt ja nukralt ning maha wahtiwate silmadega teineteise kõrwal edasi. Mihkli harw habemekõrs suu ümber ja lõua otsas oli härmas, ta wana, määrdunud, ilma riideta kasukas kobises käiste ja silgupüti wastu ja sõre lumi tolmas kui püülijahu ta pastlate all. Järsku, nagu tuleks hirmus õnnetus uuel wõimul talle meelde, purtsasiwad pisarad ta silmadest, weeresiwad ja weeresiwad, ja mehike ise kobas parema käega kasuka taskuid, ikka weel kadunud punga otsides, ilma sellest mingit kasu lootmata. Ta katsutas ka neidgi taskuid kasuka all, kuhu ta rahapuuga meelega ei olnud pistnud, nagu ta selgesti teadis. Kui kõik asjataks jäi, ohkas ta ainult raskest rinnast.

 Saan saani järele sõitis waheajal popsidest mööda. Et tee wäga han-

— 20 —

ges oli, siis pidiwad jalamehed iga kord tee kõrwale astuma, kuhu nad põlwini ja niueteni sügawa lume sisse wajusiwad. Kuda nad toredasti sõitsiwad, need uhkustawad hobusemehed, kuda nad upsakalt jalameestele ”eest ära” kuklasse karjusiwad ja waewaksgi ei wõtnud tagasi waadata, kui sügawale nad oma pastlate ja ”kalawinskitega” hange wajunud. Halbikad noored mehed, iseäranis need, kellel tüdrukud kõrwal, hoidsiwad käed ”trois” ja ohjad kutsarite wiisil hästi pingul, nagu kipuks hobune iga silmapilk rammu ja nooruse tuhinal lõhkuma, mispääle tark loom aga ei mõtelnudgi; nägemata silmapilgul löödi tuimale hobusele ohja wõi piitsaga hää naps selga, et ta mitte sammu sõitma ei hakkaks ja käed mitte silmakirjaks nii suurepäraliselt õieli aetud ei oleks.

 Jaani põues kipitas iga kord, kui niisugene halpuse pärast pool juhm külaisand teda teelt kõrwale, sügawasse hange sundis astuma, mõru tundmus, mille kohta ta aga selgusele ei saanud, kas see põlastus sääraste

— 21 —

Halbikera Antsude wastu, kadedus wõi tusk käimatakistuse üle oli, sest tinane wäsimus hakkas ta liigetes wõimust lootma.

 Waene Mädasoo-Mihkel ei pannud aga hobusemeeste kihutamist tähele, weel wähem hangesse põikamist pahaks. Ta mõtles nähtawalt üksnes oma tühja silgukernu, oma haige naese ja poolpaljaste laste pääle, kes küll praegu särgi wäel lumise läwe ees kükitasiwad ning, külma käes lõdisedes, siniste huultega ja igatsewatel pilkudel, isa ootasiwad.” Isa tuleb kirikust, toob saia! Isa tuleb kirikust, toob saia! — Kas tuleb juba? — Ei tule weel! — Näe, nüüd tuleb — isa tuleb, tuleb — ja toob saia, toob süüa!”

 Mihkel jäi järsku tee pääle seisma, teist kätt põue pistes, nagu oleks tal hing kinni jäänud, nagu kisuks tal süda rinnus kokku. Siis pööras ta oma haleda näo Jaani poole ja küsis ärarääkimata alandliku palwega:

„Ehk wiid rohkesti saia koju?”

 Waesus teeb südame kõwaks, ja Jaan kostis ruttu, nagu pahase hirmuga:

 
— 22 —

„Ei wõi ära anda midagi,”

 Mihkli pää langes longu ja ta kõndis edasi. Ta teadis Jaani olekut ja uskus teda, Tummalt sammusiwad nad teine teise kõrwal, möödasõitjatele ühte puhku teed andes. Jaan hoidis käe taskus, kus saiad sees, ja näitas neid salaja lugewat, kuna ta pilk wahete wahel Mihkli hädalise näo poole piilus. Wiimaks ütles ta:

 „Ühe wõi kõige rohkem kaks timpsaia wõiksin ära anda, mitte rohkem — Jumala eest, mitte ainust rohkem.”

 „Kaks? Siis jääwad kolm ilma. See oleks weel hullem. Jäägu pääle! Wõi wõiksid mulle eht paar kopikat raha laenata? Uduwere trahterist saaksin weel saia...”

 Noor mees kostis midagi, mis aga kuulmatuks jäi, sest aesakellade parin, mis juba kaugelt eemalt kostnud, sai nende selja taga ikka waljumaks. Pulmalised tuliwad. Tuul kandis laia lume ja hobuste seljast aurupilwe põigiti üle wälja.Wahtus hobused norskasiwad, lõõtsutasiwad, piitsad plaksusiwad, ka

 
— 23 —

redad wiinakõrid nõõtasiwad ja hõiskasiwad, pruuttüdrukute heledat naeru oli siin ja sääl kuulda. Päikese paistel läikis walge, haljaks nühitud wask jõukamate peiupoiste hobuseriistadel, saanide otsa üle tolgendas mõnel kirju waip ”saksa” moodi maha, hobuste sabad oliwad enam wõi wahem kunstlikult üles sõlmitud ja nende siledaks soetud lakad lehwisiwad hullul kihutusel nagu loorid naesterahwa kübaralt.

 Et tee siit kohalt weidi laiem oli, siis algas pöörane wõiduajamine tuhat nelja. Warsti oliwad mõlemad jalamehed, kes hirmuga tee kõrwale kraawi hüpanud, paksu lumetuisu ja aurupilwe sees, kuna lumi neile seal wööni ulatas. Üks lurjus lõi piitsaga neile järele ja nahkse nööri sõlmitud ots käis Mihklile walusalt näosse, nii et ta tükk aega midagi ei näinud ja wiimaks weripunast silmalaugu seltsilisele näitas. Maru kiirusel oli kihutajate käratsew rong neist möödas; Jaan sai neile löömise pärast ainult weel rusikast näidata, mida aga keegi tähele ei pannud.

— 24 —

 Sõitjate hulk hakkas pikkamisi wähenema, ja mõlemad popsid saiwad paar wersta kaunis rahulikult sammuda. Wiimaks lähenes tuule kiirul weel üts läikiw saksasaan kahe suure toreda hobusega ja Wene mundris habemiku kutsariga, kes kaugelt eemalt juba iga eelkõndija poole kõrwa lõhestawa häälega ”prigiis” karjus. Mustad traawlid hõbedast läikiwate riistade all lendasiwad kui tuul üle tuiskawa lume, mille saanipildumist sinine heljuw kaitsewõrk keelas, mis hobuste seljast pukini ulatas. Saanis istusiwad kaks kalliste soojade kasukate ning pehmete waipade sisse mähitud inimest, — pikkade wurrudega, toreda olekuga mõisnik ja looritud näoga noor naesterahwas.

 Jaan ja Mihkel astusiwad aegsasti tee kõrwale, kiskusiwad aegsasti mütsid pääst ning wihisedes kui nool sähwas sõiduriist nendest mööda; waewalt tundis noorem pops herra ära, kes Naarikwere noor baron oli.

 Mõni sada sammu eemal oli laial saanil weel ühest jalakäijast mööda sõita. Kutsari „prigiis” kajas

— 25 —

mitu korda järge mööda, wiimaks nii ägedalt ja wihaselt, et Jaan ja Mihkel terawimi wahtima jäiwad. Sel silmapilgul nägiwad nad, kuda mustad hobused ühe halli koguga end ühendasiwad, kuda kutsari käsi korraks tõusis ja wajus ja juba siis hall tomp maantee kõrwale lume sisse weeres. Wali wandumisepraga kutsari suust, hele kiljatus ja järel kajaw naerulagin lõpetasiwad silmapilklise juhtumise — siis kadus saan teekühmu taha.

 Kui mõlemad külamehed juhtumise paigale jõudsiwad, istus sääl soldatisineliga hall wanamees lumes, hoidis käega selga ja aietas ning kirus nutuse häälega. Tal oli punasekirju lõhkine sitsirätik üle mütsi kõrwade ümber seotud ja ta lõpmata pikka peenikest kaela kattis mitmekordselt wana kirju sall. Ta sinel oli igast nähtawast kohast mitmewärwiliste lappidega paigatud, ja kust ta seda ei olnud, sääl oliwad lõhed ja haugud. Pikad hallid juuksesalgud tungisiwad räti ja mütsi alt wälja, nägu oli mehel suurekondiline, kõhn ja kortsus

 — 26 —

ning ta silmad awaldasiwad töntsi, peaaegu totrat meelt. Tema kõrwal lume pääl oli kaunis suur ja nähtawalt mitte just kerge kaelkott, mis ta seljast maha langenud.

 Jaan asus, oigawa kerjuse kätest kinni ja aitas ta jalule. Kumbgi ei rääkinud temaga, sest — nad tundsiwad teda — ta oli kurt. Sel põhjusel oli wanamees küll ka hobuste jalgugi sattunud ja kutsarilt kuklasse saanud: wiimase hüüdmised oliwad tal kuulmatuks jäänud. Seda jutukam oli aga wa’ Karja-Madis ise. Kurtide inimeste kombel rääkis ta wäga waljusti, otse karjudes, ning hoidis kätt kõrwa ääres toruks, ehk ta küll teadis, et see midagi ei aidanud, Päälegi praegu, kus tal rätik kõrwade ümber oli mässitud. Oma küsimiste pääle wastas Madis enamasti ise, oskas aga ka, kui tahtis, rääkija huultelt küll laused osawasti ära lugeda. — Ta oli selle walla waene, kust mõlemad popsid pärit. Suwel tarwitati teda mõnes talus karjaseks.

— 27 —

 ,,Issand halasta ise, Jumal heida armu meie pääle,” pasundas Madis pool nuttes ja tõstis, jalgade pääl waarudes, koti jälle selga, ”Mis maksab mimusuguse sandikese elu! Keegi ajab selga, oledgi walmis! Ja oleks wa’ kutsarikuriwaim sõnagi lausunud — muud kui kihutab aga, olgu ees, mis tahtes! Oh, me waesed wanad! Ei kutsu meid Jumal ka juba ära, laseb aga wanemaks ja wäetimaks saada! —”Näe, sina ka siin —”pööras ta Jaani poole ja ta nägu muutus nagu weidi rõõmsamaks. ”Sina loed ju neid lehti — kas on hingemaast ju midagi kuulde? — Ei ole?” - kostis ta ise.” Siis ei loe sa hääd lehte! On ju ammu kuulda olnnd, et hingemaad antakse, aga sinu lehes ei seisa midagi! Loe ometi ”Pärnu Postimeest,” Jaan, sääl on kõik sees, ütles juba meie wana koolmeister.”

 Jaan ja Mihkel lasksiwad oma seltsilist wadida, ilma et suuga wõi käega oleksiwad waheltähendusi teinud; tema plära hingemaast, tema põhjamine ja sajatamine oli neile niisama kaua

— 28 —

tuttaw nagu wanamees ise. Ta nägi Jaani tihti, ja ikka oli ta esimene küsimine, kas lehes midagi hingemaast ei seista. Ta teadis ka ainult ammu kustunud ja nooremale soole tundmata ”Pärnu Postimehest” kuulu järele midagi, muude lehtede nimed oliwad talle täitsa wõõrad, Ainus ootus ja lootus, mis tal weel ilma pääl oli, näitas hingemaa olewat, ehk ta sellest küll midagi selgemat ei teadnud. See aga oli tema totras pääs muutmata ja kahanemata aineks saanud, et asi, mida ta ootas, waest inimest kõigist maapoolsest hädast ja wiletsusest saaks päästma. Ei aidanud teiste pilkamine ja nottimine midagi, ta jäi oma mõtte pääle nagu kana pesa pääle hauduma.

 Nad rändasiwad kolmekesi edasi, Madis longatas ja käega selga kinni hoides, mis kukkumisest walutas, ning ühte lugu patrudes. Warsti jõudsiwad nad suurema maanteekõrtsi juurde, mille esine kirikuliste hobuseid täis oli ja mille väljas- ja seespool elaw liikumine walitses. Oli

 — 29 —

ju Uduwere kõrts peatamisepaigaks mitme ümberkaudse walla rahwale, kirikusse minnes ja säält tulles.

 Jaani piinas ahne söömise pääle kange janu; ta kurk oli kuiw kui tael. Õlle ostmiseks puudus tal aga raha ja kaewule minna, kust praegu hobuseid joodeti, keelas teda noormehelik häbi. Küll wõis ta trahteri seest wett juua saada, aga see maksis weel rohkem enesesalgamist, sest sääl oli nägijate hulk palju suurem. Nad astusiwad kolmekesi kõrtsi sisse sooja. Mihkel ja Madis, kes kui waesuses wanaks saanud mehed enam ei mälestanud, kas häbi kuiw wõi märg, külm wõi kuum on, jõiwad eeskojas ämbrist suure rahuga mõne lonksu wett ning astusiwad siis Jaani järel paksu, wänge tubakasuitsuga ja wiinaleitsakuga täidetud trahteriruumi.

 Suits, aur, hais, kisa ja naer piirasiwad neid silmapilk paksult ja tihedalt. Joojaid oli palju ja nende seas suuri käratsejaid. Iseäranis puutusiwad kaks noort meest silma ja oma kisaga weel walusamini kõrwa.

—30 —

Nad oliwad mõlemad ,,poolwinnas”. Nurgas, laua pääl, kus nad wahetewahel rüüpamas käisiwad, seisis wähemalt kümme tühja wõi pooltühja õllepudelit, naelane wiinaklaas täis ja mitu sigariotsa siin ja sääl. Üks neist oli lühikene, aga lihaw ja tugew poiss jämeda, töntsi ninaga ja musta pääga; tal oli igaühega tegemist: ühte nokkis ta, teist pilkas ja kolmandat sundis jooma, seejuures ühte lugu padrates ja odawat, madalat, harwasti pihta minewat nalja nülgides. Tema setsimees, lõpmata pikk, kõhn ja kõweras kaelaga lollpää, naeris laiast kõrist iga sõna üle, mis teise suust tuli. Tema ühetooniline, totter naermine kajas terwest kõrtsikärast wõidurikkalt üle. Naljahammast meelitas see ja erutas teda ikka enam taga. Mida rohkem teine hirnus, seda julgemaks ja ropumaks läksiwad jämeda kisakõri naljatused.

 Jaan tundis mõlemat purjutajat. Ühte kutsuti ta wimmas kukla pärast Kõwerkaela-Jukuks, teise sõimunimi — need nimed on ju rahwa seas

— 31 —

kõige tuttawamad — see Kohi-Kaarel, sest et mees wahel, kui muud ametit ei olnud, mõnel külamehel täku wõi põrsa ära lõikas. Nad oliwad mõlemad Lehtsoo walla wabatikkude pojad. Et neil kohaliku rahwa seas suuremat lugupidamist ei wõinud olla, tuli juba siin kõrtsis terasele tähelpanewale nähtawaks; õiglasemad ja kainemad inimesed hoidsiwad neist kas awaliku põlgtusega, wõi sala kartusega eemale, ning käratsewa tönsnina naljatamised ja torkimised leidsiwad wähe naerjaid ning weel wähem wastajaid: igaüks awaldas püüet, tema ja ta seltsimehega mitte tegemist teha. Kus nad õieti kindlamalt elutsesiwad wõi mis amet neile nii palju sisse tõi, et nad kõrtsides nii tihti ja wahel nii priiskawalt purjutada wõisiwad, seda ei teaduud selgemalt keegi. Aga aimamiseks, et nad muude ametite kõrwal ka ”öötööd” ei põlanud, oli põhjust küllalt: rnõlema kuldset wabadust oli seaduse käsi juba korraks kitsendanud. Kui neid siin wõi sääl mõnes ligikonna kõrtsis nähti, siis käisiwad hoolakad

— 32 —

peremehed õhtul enne sängi pugemist ikka aida ja hobusetalli lukkusid weel kord proowimas ja õiget und ei tahtnud neil terwel öösel silma tulla. Muudest ametitest, mida Juku ja Kaarel pidasiwad, teati seda, et esimene suwel pilpakatuseid käis löömas, wahete wahel linnas puutööl oli ning et Kohi-Kaarel mõni aeg postipoisiks olnud, siis mõisa teomeheks, ja et ta enese ka osawa müürisepa kiitis olewat, mille kohta aga kellegil kindlamaid tunnistusi ei olnud.

 Kohi-Kaarel oli klaasi täie õlut ühe lonksuga ära tühjendanud, siis wäntas ta oma lühikeste, weidi kõwerate koiwade pääl küdewa ahju poole, mille ees kolm praegu tulnud pobulit seisiwad ja endid soendasiwad.

 „Tere näljakonnad,” karjus ta naljatamisel katteks olewa kurjustamisega,” mis te' tolgendate siin nagu poolwindunud rukkijahuworstid, kui te' kõrtsmikult ta tõrwa-wett ei aita ära osta! Näe mul koisid! Wõi kõrtsi täis sülgama ja teiste meeste tubakasuitsu nilpama, mis kallist raha on maksnud! Näe mul ka mehi!

— 33 —

Taskud tühjad kui põied — mis? Silmapilk wiina ostma, muidu laseb teid kõrtsmik luuaga ukse taha pühkida, kus muudgi prahti juba ees on.”

 „Õhõhõh!” naeris Kõwerkaela-Juku peaaegu kõrwuni awatud suuga; ta oli nagu ahw seltsimehe järele õlleklaasi ka ühe lonksuga alla kallanud ning siis Kaarli kannule seisma asunud, mis tal ikka wiisiks oli.

 „Näe hullu, Wäljaotsa Jaan ka juba oma kahe kargu pääl,” tännitas täkulõikaja edasi ja sirutas käe pool armulikult noore mehe poole tereamiseks. ”Kuradi pihta, sa oled ju nii nälginud, et enam püsti ei jõua seista! ... Ja need mõlemad, sinu kälimehed, näitawad nägusid, nagu oleks nende sisekond saepuru täis!”

Juku möirgas naerda.

 „Aga Jumala pärast, mina pole süüdi, et te näljakonnad olete ja selleks jääte. Tehke tööd nagu mina, külap teil siis ka kopik taskus koliseb! Kes tööd ei tee, wõi teha ei mõista, jääb rotiks.... Aga ega me selle pärast riidu pruugi minna.

— 34 —

Teie olete mulle ikka weel armsamad, kui mõned muud kalkunid siin, kes uhkuse pärast ähiwad ja oma rahaga hooplewad, mis nad teiste higiga kogunud. Neid nahanülgiiaid on siin mõnigi! Ka näeme mõnda noort kollanokka siin, kes päälegi isa tagant warastatud tenuskitega kära teewad, nagu tahaksiwad ilma lõhki ajada…”

 Köwerkael naeris ja piilus weidi kartlikult leti poole, kus salk wanemaid ja nooremaid mehi — wist jõukamad peremehed wõi seesuguste pojad — klaaside ümber istus wõi seisis. Kohi-Kaarli ässitamist ei pandud ikka weel suuremat tähele; wist ei olnud kellegil päris sooja pääd tüli alustamiseks.

 „Tulge, popsid, täna tahan mina teid joota,” hüüdis tönsnina suurepäraliselt. ”Näitame nendele, et meie ka wahel elada mõistame ja et meil wa' prügi taskus on... Kõrtsimees, pool toopi kibedat ja kuus kalja!”

 Kui kõrtsmik magushapu näo tegi ja näidata püüdis, kui ei oleks ta käsku kuulnud, astus Kaarel leti ette, tõmmas wiierublase paberi

— 35 —

westi-taskust ning wiskas toreda hooletusega laua paale.

 „Tõmma kõik maha! — Teed ju pikad mokad, nagu tahaks ma sulle wõlgu jääda. Olen ma sulle midagi wõlgu, mis? Kuradi päralt, kas mul on kopikast wõlga kusgil?

 Kõrtsmiku nägu sulas ruttu mahedats ja magusaks.

 „Iumal hoidku, kust ma niisuguse wale wälja wõtaksin,” tähendas ta, ja kiiremini kui lause lõpetatud, oli raha ta käte wahele ja säält leti sahtlisse kadunud, ”Kümme paiast, siis kuus paiast — teeb 16 paiast; — 2 naela wiina — pool toopi wiina — teeb —”

 Kuna kõrtsmik rehkendas ja tüdruk õllepudelid hakkas lauale toimetama, Pööras Kohi-Kaarel jälle kolme popsi poole ja hakkas neid lauda kutsuma.

 Mihkel ja Madis piilustwad alt kulmu pudelite poole, matsutasiwad suud, sülgasiwad ja hakkasiwad siis pikkamisi laua poole wenima.

 Jaanil oli nõuu, käratseja kutset mitte wastu wõtta. Ta teadis, mis mees Kohi-Kaarel oli, ja tal oli

 — 36 —

häbi teiste nähes temaga purjutada, päälegi tema tasku pääle; temale oli üleüldsi piinlik teisega jooma minna, kui ta wastu ei wõinud osta. Kuid janu waewas teda kurjasti. Ta keel oli kurgu lae külge nagu kinni kuiwanud. Ja nüüd kallati õlut klaasi — kluk — kluk — kluk! See äratas wastupanemata himu. Jaani silmad jõiwad juba, jõiwad ahnelt — aga weel wiiwitas ta ...

 „Noh, Jaan, mis sina siis ootad? Kas oled uhke, wõi tahad mind wihastada?” karjus Kaarel.

 Juba tõstsiwad mõlemid wanad mehed klaasid suu pääle. Jaan nägi õlut kullaselt särawat ja üle klaasi ääre wahutawat. Ta kuiw suu matsus tahtmata waljusti. Kauemini ei jõudnud ta piina kannatada — astus ruttu ligi, wõttis klaasi, jõi ta ühe lonksuga tühjaks. Weel teise ja kolmanda. Wiina rüüpas ta, et Kaarlit mitte pahandada, kaasa, aga ainult silmakirjaks.

 Kohi-Kaarel ja Köwerkaela-Juku oliwad warsti täiesti ”winnas.” Esimene püüdis igaühega riidu kiskuda,

 — 37 —

teine tännitas taga. Kui wäike seltskond ”isanda moodi” mehi trahterisse astus ning kõrwal olewas paremas kambris istet wõttis, laskis Kaarel oma pudelid ka sinna kanda ja rebis oma külalised kaasa. Tema olewat niisamasugune isand, kui need mõisa toapoisid ja walla kirjutajadgi. Ta hakkas wiimaseid nii pääletikkuwalt ”wedama” ja pilkama, et üks neist wiimaks wihaselt üles kargas ja purjus poisi kraest kinni kahmas. Seda oli käratseja oodanudgi. Ta suur tugew rusikas käis wastasele lõua alla, nii et see tüki maad tagurpidi tuigerdas. Nüüd tõttas Kõwerkael oma pikkade ahwikätega talle appi. Ka löödud mehe seltsilised seadsiwad endid walmis ning täieline kakelus oli algamas. Juba asusiwad mitmed käed Kaarli rinnust kinni, rusikad tõusiwad, sõimusõnad kajasiwad, — sääl wälkus wiimase pihus imekspanemise wäärt wäledusel haljas nuga. Õnneks märkasiwad seda wastased parajal ajal ja taganesiwad. Kõrtsmik tõttas eestoast wahele. Kogemata oli ka kohaline urjädnik

— 38 —

praegu kõrtsi astunud, kelle munder, kui see ukse wahel nähtawale tuli, Kaarli ja Juku kohta kohe mõjus, nii et nad ikka tasasemaks raugewa kirumisega nurka pugesiwad. Esimese nuga oli ta riiete sisse niisama ruttu kadunud, nagu ta säält nähtawale tulnud.

 Mis kõrtsis edasi sündis, seda Wäljaotsa Jaan enam ei näinud; ta oli urjädniku ilmumisel toast ja kõrtsist wälja pugenud ning sammus kiiresti koju poole.

 Koduteel sõitis Jaanist weel üks saan rammusa hirnuwa hobusega mööda. Selles istus wanadlane talumees, kelle lihawat, punast nägu põskede ümbert hall habeme wõru ümbritses, kuna põsed, lõug ja ninaalune hoolega puhtaks oliwad aetud. Ta waatas pilguga oma ette, millest jõuka ja auusa mehe külm eneseteadmine wälja paistis ja mille juures weel iseäralikud jooned suu ümber wagadust ja alandlikku meelt püüdsiwad ilmutada. Tema kõrwal istus rõõsa, lahke näoga noor tüdruk.

— 39 —

 Saani kohinat kuuldes, astus Jaan tee kõrwale ja waatas ümber. Pool tahtmata tõusis ta käsi mütsi poole. Wanamees saanis waatas aga — kas kogemata wõi meelega, jäi kahewahele — kõrwale, ning teretusesõna suri Jaani huultel. Ainult noore tüdruku silmast käis pool wargsi hele pilk — siis oli saan sõitjatega teekäijast möödas..

 Wäljaotsa saunas pesitas popsi terwe wiletsus.

 Ta põrnitas toas ja wahtis uksest ja aknast sisse. Ta haudus niiskel sauepõrandal ja kükitas suitsenud parsil. Ta hirwitas aidas ja luuras laudas.

 Nagu mutimulla mustaw hunnik lömmitab urtsik peremehe põldude serwal, wainu ääres. Walgendaw, siretaw lume-ümbrus teeb teda weel tuhmimaks, tahmasemaks, armetumaks, kui ta juba muidugi on. Ta suitsenud katus seisab tortis ja sasis taewa poole ja ta löngu wajunud

— 40 —

seinad waatawad nagu kaebades ja nurisedes ringi, kas keegi ei tuleks ja inimesed ta põdurast sisekonnast wälja ei ajaks, sest aeg on käes, et waene elatanud pesa wäsinult ja jõuetult kokku langeb — ta ei jaksa ju enam seista! Aga keegi ei tule. Elanikud käiwad sisse ja wälja nagu putukad prao wahele. Ja kurwalt, waikse ahastusega seisab urtsik paigal, end wiimase jõuuga langemise eest hoides. Wiltu seisab ta, aga ta ei lagune. Tal on hale meel putukate üle, kes ta sees pesa peawad. Ta on nendega kaua tuttaw ja nemad temaga. Ja nad armastawad ühteteist. Palee-elanikud ei tunne seda tumma armastust palee wastu, ja palee mitte nende wastu. Neil ei ole ühteteist nii wäga tarwis. Urtsik aga mõtleb: kuhu nad waesed poewad, kui ma jõuetult ümber kukun? Ja putukad ohkawad: Peaks ta weel seisma, peaks ta ikka weel seisma, Jumal andku talle pidet! Kumargile pead madalast, löngus uksest, üle kõrge läwe, sisse astuma. Et sa päikese, ja lumewalguse käest

— 41 —

tuleb, siis ei näe sa tükk aega midagi. Küll on urtsikul oma silm, aga see on liig wäike ja liig rähmas; tillukesel aknal on küll kaks ruutu, aga üks neist tahma ja wanaduse pärast läbipaistmata ja teisest on ainult üks serw järel, kuna lahtist hauku wanad püksiääred täidawad. Künklisel külmal põrandal komistab su jalg ja parred su pää kohal ripuwad ja läigiwad mitme aastasest tahmast. Paar puust koikud nurgas, haganateks purunenud sasiga täidetud; puust walge laud akna all, siin ja sääl pikemad ja lühemad järid põrandal — see on lõik, mis majariistadest silma paistab. Toa kõrwal ülemas tillukeses kambris seisab wana, kõrge pruun kirst ja wärwimata laud, mille pääl mõned raamatud ja ajalehed riidas on.

 Noa laewaga on urtsikul selle poolest sarnadust, et inimestega ühes ruumis la loomad pelgupaika peawad — küll mitte weeuputuse, aga talwise külma eest warju otsides.

 Sääl roomab pisike Liisa põrandal wana kasuka pääl, tema ees kiu-

— 42 —

nuwad ja ruigawad walged ilmasüüta põrsakesed, Annikese südame-sõbrad ja mängu-seltsilised.

 Mikk, wäikene kõhna ja kurwa näoga poisikene, istub ahju ees nurgas, hoiab musta ute kaelast kinni ja wahib tõsiselt suurde, poollagunenud ahju, kus peened pikergused haosöed öhkuwad. Tema jalge ees unistab Muri käppade pääle pandud pääga.

 Mannikene on tallega koguni kambris. Ta kõneleb loomaga sosistades, silitab ta pehmet willa ja laseb teda oma kätt lakkuda. Tall määgib kambrist ja utt määgib toast wastu. Põrsad ruigawad põrandal. Nii hästi toas kui ta tillukeses kambris hulguwad kõõrutawad kanad nokitsedes, keda kukk wahete wahel tikutades tutsub, kui ta iwakese arwanud leidma; enamasti petab ta aga iseennast ja oma naisi.

 Lammastelt langenud kohwi-iwad, põrsaste mustawad hunnikud, kanade kahekarwalisd plaod katawad konarlist ja künklist sawipõrandat. Rooja ja loomade keha hais tiinestab paksult ja wängelt õhku, mis uksest ega ak-

 — 43 —

nast muul ajal wälja ei pääse kui ahjukütmisel. Sest soe on kallis, teda ei tohi wälja lasta. Kui haod otsa saawad, kes uusi annab? Ja nad ongi otsa saamas. Siis nälgi ja külmeta weel päälegi!

 Ning selles õhus, selles ümbruses, selles roojas elawad inimesed, kellel nende terwis kõige ülem wara, ainus wara on, waesel tööinimesel peab terwist olema, muidu on ta kadunud.

 Paraku, siinse urtsiku elanikkudel ei ole teda palju. Kui südantwapustawat keelt ei kõnele see kolletanud, närtsinud naesenägu säält õlekoikust toanurgas! Üdini põdur, kurnatud ja wäljaimetud on ta lõdwad liikmed, rõhutud ta hing ja tuimaks ja töntsiks pitsitatud ta waim. Missugune tühi, õõnes waade! Ja siisgi on selle waate sees kõik warjul, mis sa selle naese elukäigust teada tahaksid. Ta pilk jutustab sulle ainult waesuse wiletsusest, ainult muljuwatest muredest ju ainult tööst, raskest, higisest, ilmlõpmata tööst. Elurõõmu ja lõbupõlwe päikene ei ole seda

— 44 —

sauna ega tema elanikkusid iganes soendanud. Siin mindi tihti näljatse wõi pooltühja kõhuga magama, siin tõusti alati õhates üles, siin nuteti palju ärdaid pisaraid. Ja kõigest sellest jutustab sulle tummal kaebamisel saunanaese pilk.

 Aga ta ise ei teagi, kuda ta silm kaebab, mis keelt ta kurnatud nägu kõneleb. Ta on kõigega juba harjunud, ta ei ole paremat ialgi maitsnud, ta ei oska paremat ihaldadagi. Ja ta on rahul. Wiletsus on talle nagu loomulikuks elualuseks saanud. Nõuda peab see ju olema! Ja kui ta kaebab, siis kaebab ta tummalt, enese teadmata, mitte meelega. Wastu tõrkuw, üles äritatud loodus on temas kaebtusetõstjaks, mitte ta ise.

 Haigus ja surm on siin urtsikus sagedased külalised olnud. Halastamata wägiwallaga on nad siin walitsenud. Tõbe wiimane piinaohwer oli Jaan. Pääle kahe kuu waakus ta elu ja surma wahel purewa soojatõbe käes — noor, tugew, priske mees. Ta oli ühe jalaga juba hauas ja ta oleks surnud, aga ta ei tohti-

— 45 —

nud: ta oli ju perekonna ainus toitja! Mis oleks põdewast emast ja kolmest alaealisest lapsest saanud! Ja kui Wäljaotsa Mart kahe aasta eest mõisa wiinawabrikus, laelt alla kukkudes, reieluu murdis, pöörles ja karjus ta kaks nädalit ka siin saunas, sääl wiletsas õlekoikus, kuni ta hirmsa waluga oma näljatse, ahastawa perekonna keskel hinge heitis, sest et puudulise abi pärast põletik reide lõi.

 Paar kuud pärast isa surma sündis Wäljaotsa Kaiele weel üks tütrekene. See oli juba seitsmes laps, kelle ta ilmale tõi. Kui mitte muu wara, siis ometi lasterikkuse poolest laotab taewas raiskawat õnnistust popsipaaride pääle. Nelja last nägi Kai elawate seas, kolm on siit urtsikust wiletsate kirstukeste sees, mida isa ise laenatud lauakestest kokku topsis, surnuaiale weetud. Nad suriwad nagu waeste inimeste lapsed surewad. Neil puudus ema hool, sest ema käis igapäewase paluka eest tööl. Üks neist kukkus kodus ema äraolekul keewa wee patta, milles

— 46 —

lihata leem kees. Laenatud pisike lapsehoidja oli ta hälliga tule äärde, mis õues suwises koldes põles, üksina jätnud, ning wäetikeue sulpsas, üle hälli serwa ronides, pajasse — nagu rammuks wesisele leemele, — Niisama õrnas eas suri järgmine laps. Ta põdes ja kõdunes ja heitis hinge. Keegi ei teadnud, mis tal wiga olnud. Arstid on rikastele, waesed surewad ka ilma nendeta. Nõuda ei olnud ütlejat, mis haigus tal olnud, tohterdajat pääle külaeitede ammugi mitte. Ema süda aimas küll, kuhu poole tõde sihtis, aga ema süda ei julgenud seda tunnistada ega uskuda — mis tarbeks ka hingekoormat uue lisaga raskendada! Pojakene oli wähese ja rikutud toidu pärast suu ja silmad kinni pannud: ema oli haige ja imetamine puudulik, — weel enam: ta imetas last haiguse läbi kihwtitatud rinnapiimaga. — Kolmas wõsukene ei wõtnud waewaks elu maitstagi — ta tuli surnult ilmale. Ema oli raske tööga enesele ja temale liiga teinud, oli teda oma südame all silmapilguks unustanud ja

— 47 —

peremehe põllul rukkikoorma otsast maha kukkunud...

 Õnn, kui waese saunamehe laps kõige õrnemast east üle pääseb. Siis on suuremad ohud möödas. Waesus tuleb siin loodusele ise appi ja aitab wäetikest haiguste ja tõbede wastu karastada: halasti wõi poolhalasti, paljajalu ja palja pääga — nii kaswab popsilaps wihmas ja lumes, tuules ja tormis, kuiwas ja märjas ülesse, Kükitagu ta talwel särgi wäel lumehange otsas wõi jooksku ta suwel palawaga wainul ringi — ta on kõigega harjunud, ta nahk on kõige  wastu paksuks pargitud, ta keha ja terwis ou armuliku looduse kinnituse-kassas ülewal.

 „Lapsed, kohendage tuld paja all, käseb ema koikust. Waadake, kas wesi keema hakkab. Jaan tuleb warsti koju — mis siis, kui kört walmis pole!”

 Mann täidab käsku. Ta pistab niiskeid, wisisewaid pulkasid paja alla ja wahib, auru kõrwale puhudes, kas wesi keeb.

 — 48 —

 „Warsti hakkab keema. Ema, kas sul siis jahu on?”

 „On küll põlle täis. Wirgu Anni tõi ju eila õhtu salaja,”

 Mikk on waheajal särgi wäel — muid riideid waja kooliskäimiseks hoida — wälja jooksnud waatama, kas Jaan weel ei tule, ja Mann pistab talle niisama kerges riides järele. Nad on juba mitmendat korda wenna tulekut käinud waatamas, nad ootawad teda nii wäga, neil lipitseb sala lootus südames, et ta midagi toob. Tihti on see lootus neid petnud, aga wahel ka ikka täide läinud, sest Jaan on hää wend, ta ei unusta nii kergesti oma Mikku ja Mannikest, ta toob ikka, kui ta tuua wõib.

 Nad jääwad tükiks ajaks wälja. Mikk on üle hange aia otsa roninud ja püüab läbi pimeduse pikka tänawat üle waadata; Mann jookseb lõdisedes, jalad punased kui anel, wärawast wälja ja kuulatab kikikõrwul, kas lume kriunumist kusgilt kuulda ei ole.

 — 49 —

 Ema on juba sängist wälja pugenud, kui mõlemad lapsed suurel jooksumüdinal tuppa tormawad, ninad punased, huuled sinised, kõigest kehast lõdisedes: ”Jaan tuleb! Jaan tuleb!”

 „Oeh, wõi juba tuleb! Siis ma jään hiljaks! Tühi wõtku, ma jään ju hiljaks! Miks te pajale paremini tuld alla ei pannud!”

 Kräbedasti hakkab Wäljaotsa ema talitama. Ta ruttamisest ja tõttamisest on näha, et ta poega kardab, et ta teda käskijaks peab ja ennast käsualuseks. Miks ka mitte? On ju Jaan tema ja ta laste toitja. — Oh, need lapsed! Miks peab neid olema — miks peab neid nii palju olema — miks on nad nii wäetid weel! Ja mis kõige inetum — üks neist alles rinnalaps! Häbi! häbi!

 Jah, Wäljaotsa Kaiel on poja ees häbi selle wiimase tillukese wõsu pärast. Wana inimene ja imew laps weel! Jah, kui isa elaks ja ise neid kõiki toidaks, aga nüüd — wanem laps toitku kõiki nooremaid, ema ennast weel pääle kauba! Ja see hoo-

— 50 —

limata ema muretseb weel wiimsel pilgul ühe näljakonnakese juurde, ise juba selles wanaduses, mil teised naesed niisugust õnnetust enam kartagi ei oska! Häbi, häbi!

 Kai ei häbene mitte ainult poega, ta tunneb ennast ka nagu suure süüdlase olewat tema wastu. Ja et oma ülekohust wähegi hääks teha, Jaanile ta waewa ja mure eest sugugi tasu anda, kardab ja austab ta teda nagu teenija, nagu ori, ja armastab teda kõigest hingest. Ainust nurisewat sõna ei julge ta temale öelda, mitte kortsus kulmugi temale näidata, käte pääl püüab ta teda kanda, kõigest jõuust tema põlwe kergendada. Ta palub, midagi ei nõua ta Jaanilt; iga ande eest on ta tänulik nagu armuleiwa sööja; ta ootab ära mis Jaan teha tahab, mingit käsku ei kuule poeg tema suust.

 Missuguse armastuse ja enesesalgamisega ta teda raske haiguse ajal põetas! Ööd ja päewad teda walwates, teda rawitsedes, tema eest hoolitsedes, ohwerdas ta wiimse jätise iseenese põdurast terwisest, nälga ja

— 51 —

janu kannatades, unerahust ilma jäädes. Ja kuda heitles ta Jumalaga palwes tema elu pärast, ja kuda tänas ta, kambrikese sauest põrandal põlwitades ja käsi ringutades, tema päästmise eest! —

 Wäljaotsa ema keedab parajasti rukkijahu-körti, kui poeg tuppa astub. Üks käsi siputab jahu patta, teine liigutab mända kas tükid taga. Mann näitab emale tuld. Tal on tillukene, klaasita plekist lamp käes, mis kui tondisilm weidi piilub, aga selle eest tublisti suitseb. See lambikene on walgustuseks terwele majale. Tema tahmane toss täidab ühes ahju kibeda, palju suitsuga tihedal, peaaegu põlwini ulatuwal pilwel sauna, nii et Jaan ja ema kumargili käiwad, olgu küll, et nende alati haiglased silmad ja rögisewad rinnad selle kihwti-öhuga juba ammugi on harjunud. Küll weniwad uksest ja aknast paksud, taewa poole nilpawad suitsukeeled wälja, urtsiku seinasid ja õle-katust süsimusta, pigise tahmaga tõrwates, aga laest põrandani ulataw pilwerünk ei kahane ega lahku sauna seest enne, kui ahi

— 52 —

ja koldetuli ja lamp juba kustunud. Ja kui urtsiku elanikud hommiku magamast tõusewad, siis mustawad nende ninasõõrmed kui korstnad, ja mis nad köhides sülgawad, on must kui tint. Nende juukstest ja riietest ei lahku ialgi suitsu- ja tahmahais, nende silmade ümbert ei kao weripunane äär. Laste näod on üleni räpased, sest kibe suits pigistab nende silmadest waluwett, ja kätega silmi õõrudes, määriwad nad oma põsed niiske tahmaga kriimuks. Ja kui siis mõni Saksamaa reisija ja rahwateaduse uurija tuleb ja seesuguseid nägusid näeb, siis kirjutab ta ruttu oma tarka raamatusse: „Eesti rahwas on ropp ja räpane rahwas: ta ei pea puhtusest mingit lugu; ta elab kõige inetumates suitsuurtsikutes loomadega koos!...” Oh, Teie targad teadusemehed ja uurijad, küsige ka kord nende tahmaste kriimsilmade käest järele, mispärast nad suitsuurtsikutes loomadega koos elawad? ja kas nad tõesti paremates, puhtamates majades elada ei tahaks? —

— 53 —

 Kört on walmis. Waagen aurab laual. Ema toob ruttu kannika musta wana leiba ja pihutäie puust lusikaid — muud tal enam tuua ei ole — ning sunnib Jaani, kes kolde ees kohmetanud liikmeid soendab, tasase, paluwa häälega sööma. Rukkijahukört ja kuiw leib, — seda sööwad nad juba kolmat nädalit lõuna ja õhtu, ning hommikutel torkawad kuiwa leiba soola sisse ja joowad kalja pääle — wesist, tulihapud, ammugi audumata kalja. Mõne aja eest andis weel lehmamullikas paari toopi päewas piima, nüüd on ta aher. Kali, kört, leib — leib, kört, kali — ikka üks ja seesama köögisedel.

 Aga õnn, et sedagi weel on. ”Ega inimene siis weel nälga sure!” Ja Jaan paneb imeks, et sedagi weel on. Ta ei mõista, kuda ema ühest jahukotist nii kaua wõib körti keeta. See peab imelik osawus olema. Jaan kortsutab kulmu, selle üle järel mõteldes.

 „Kuule ema, kas sul ikka jahu on

 — 54 —

„Paar põlletäit weel.”

 „Seda ütlesid mulle minewal nädalil juba.”

 Kai kitsikuses. ”Kuda nii? kuda nii? Waata, põlletäied on mitmesuurused, ja — kui palju meie siis just sööme: ma hoian ju ka ja — —"

 „Kuule, kuule,” hoiatab Jaan,” see asi ei ole mulle meelt mööda. Kas sul ehk jälle häid külalisi on käinud — sa tead, mis ma mõtlen?”

 „Ei, tõesti mitte, — ole üsna rahul.”

 „Ema, ole mõistlik inimene, ära tee mulle nii palju häbi... Ma ei taha mitte, et ta meile nagu santidele armuandeid toob, ja weel salaja, warguse wiisil.”

 Ema waigistas teda oma wagusa, rahustawa häälega, ja Jaan hakkas sööma. Ta pani aga lusika jälle ruttu käest.

 „Kus siis lapsed täna on? Miks nad nii nurka hoiawad?”

 Mikk ja Mann, kes wenda hariliku õhinaga oodanud, kes muidu, kui ta kirikust tuli, tema hõlmas rippusiwad ja, silmad laiad kui karikad,

— 55 —

iga tema käeliigutamist tähele paniwad, et mis taskutest nähtawale tuleks — täna hoidsiwad nad peaaegu aralt temast eemale. Mann kükitas ämaras toanurgas ja otsis silmakirjaks loomadega tegemist; Mikk oli koguni parsile roninud, kust ta suurte silmadega, kriimu näoga ja liikumatalt nagu suurispää kull alla piilus. Ainult tillukene Liisi, kes kirikusaiast weel lugu ei mõista pidada, oli rõõmus nagu ikka, kui ta põrandal wana kasuka pääl oma põrsakeste seas istus, neile oma räpased käekesed järel sirutas ja nendega wõidu wõis kriiskada. Ja siisgi oliwad Mikk ja Mann wenna tulekut endise rõõmuga teatanud. Nii pea aga, kui Jaan tuppa astus, pugesiwad lapsed, korraks teine teise otsa waadates, häbeliku argtusega nurka.

 „Mikk ja Mann, kas Te täna saia ei tahagi?” küsis Jaan, Manni poolt nurgast Miku poole parsile waadates.

 Lapsed ei wastanud. Mann hoidis oma nägu ute willa sees, kelle kaelast ta ellalt kinni hoidis, ja Mikk kiigu-

 — 56 —

tas parsil kohmetult tahmaseid, punetawaid jalgu.

„Mis neil on, ema?”

 „Tühi teab. Nad on juba eila õhtust saadik nii pentsikud. Tuliwad koolist nutetud silmadega hilja koju. Ei lausu musta ega walget.”

 „Koolist nutetud silmadega? Ahaa! Kuulge, mis kurja Te koolis tegite? Ruttu tunnistage üles, muidu saia ei saa. Mul on ilusad saiad taskus.”

Lapsed oliwad wait kui sukad.

 „Mispärast koolmeister Teid karistas?” päris Jaan isaliku walidusega edasi, millest aga ühtlasi wennalik pehmus salaja kaasa kõneles. ”Kas ta Teile witsu andis wõi Teid kinni jättis wõi söömata pidas? Mikk, räägi Sina üles! Kui ilusasti üles räägite, siis saate saia, muidu mitte. Kas näete!”

 Jaan astus seljast tõmmatud, warnas rippuwa kuue juurde, tõmbas paar ”timpu” taskust ja näitas neid Mannile ja Mikule. Lapsed luurasiwad altkulmu, ahne kiir tungis mõlema silmadest, Mikk matsutas tahtmata oma märjaks kiskuwat suud.

— 57 —

Missugune nõidus! Missugune kiusatus! Nad kannatasiwad Tantaluse piina.

 „Mul on weel rohkem,” meelitas Jaan,” ja kõik on Teie oma, kui ilusti üles ütlete, miks koolmeister Teid trahwis? Sina, Mikk, Sa olid wist koer — eks olnud? Sa tegid lärmi. Sa lõid mõnda teist poissi.” Aga Jaanile tuli korraga wäikese wenna kõhn kahwatu nägu, ta nõrk kehajõud, ta tasane loomus meelde, ja ta pahandas oma mõtlemata küsimiste üle, mis Mikule ainult näitasiwad, et ta asja aimatagi ei mõisinud. —”Ma tean, mispärast koolmeister sind nuhtles — Sinu laiskuse ja tuimuse pärast Mikk. Sa ei wahi raamatusse, waid nagu unistaja õhku; Sa ei wiitsi midagi õppida, Sa tahad rumalaks jääda kui põrsas.. — Ja sina Mann — Sinu edewust tunnen juba! Sa plärad ja hirwitad teistega, kui koolmeister sulle midagi õpetab. Sa näpistad teisi ja kisud nende juuksepatsisid. Kas pole tõsi — räägi!”

— 58 —

 Mann õõrus silmi, wingutas suud, nooskus paar korda ja hakkas ärdasti nutma.

Emal kohe hale meel.

 „Jaan, Sa ei usu wist isegi, mis sa rääkisid,” sosistas ta tasakesti ja etteheitlikult poja poole. Sa tead, et meie lapsed koerad ega laisad ei ole. Mikul on natuke kõwa pää, aga koolmeister ise ütles, et ta hoolega õpib, ja Manniga on ta hoopis rahul.”

 Jaan teadis seda ka, ja tal näitas kahju olewat oma karedatest sõnadest.

 „Aga midagi on koolis ometi juhtunud,” ütles ta. ”Kuda ma siis õigust kätte saan?”

 Sel silmapilgul laulis kukk kambri läwel kolm korda.

Äraandja lähenes!

 Wäljast oli sammusid kuulda, lumi rodises, uks käuksus ja sisse astus kohalik wallakoolmeister.

 Ahi oli küll juba süsisel, aga wingu ja leitsaku wõlw toas ikka weel nii paks ja nii madalal, et kooliõpetaja selga küürutas ja istet otsis. Suits oli nii kibe, et külali-

 — 59 —

sel teretus kurku kinni kippus jääma. Edasi-astumisel kommistas ta ühe põrsakese üle, kes walusalt kiunudes nurka jooksis. Määgides lähenes külalisele uudishimulik walge tall.

 Noore kooliõpetaja näost paistis halb tundmus, pahane põlastus seesuguse ümbruse üle, aga wist oli ta sellega harjunud, sest ta ei öelnud midagi, mis imetlemist oleks awaldanud. Ta lükkas põrsaid jalaga, lammast käega enesest eemale, wõttis madala järi peal, suitsuwõlwist alamal, istet, ning ta pilk otsis urtsiku peremeest ja laste ema.

 Jaan oli waheajal mõne lomsu körti söönud; ta pani nüüd lusika teist korda käest ja astus kätt pakkudes kooliõpetaja juurde. Külaline näitas haruldane olewat, sest Wäljaotsa ema wahtis teda laial, pooldis ehmatanud pilgul. Mann ja Mikk aga — need oliwad nägemise-piirist äkitselt kadunud: Mikukene — koolmeistrit waewalt silmates — oli päris orawa wäledusega, mida temalt ei oleks wõinud oodatagi, redelit mööda parsilt maha libisenud ja toast

— 60 —

wälja wurtsanud; Mannike kadus kui tuul üle kõrge läwe pisukesesse käsikambrisse.

 „Kuri südametunnistus”, tähendas noor kooliõpetaja laste põgenemise kohta.

 Ta teritas tillukesi mustjaid wurrusid oma laias, tõmmukollakas näos, oli wäga tõsine, peaaegu pühalik, ning puudutas Jaani teretuseks sirutatud kõhna kätt kergelt ja lühidalt.

 „Ma juhtusin Teilt just mööda minema ja pidasin oma kohuseks sisse astnda,” algas ta. Ma olen kooliõpetaja ja pean oma hoolele ustud õpilaste ihu ja hingeliku terwise eest wastutama. — Kas nad Teile midagi tunnistasiwad — Mikk ja Mari Wapper, Teie lapsed?”

„Ei midagi,” wastas Jaan.

 „Seda ma arwasin. Ja ometi käskisin ma neid seda teha! Sellest näeme, kuda kurjus ja kangekaelsus niisuguste hinges juba maast madalast wõimust wõtab.”

 „Mis nad siis tegiwad?” küsis saunaema ehmatuse põnewusega; ta

 
— 61 —

silmadest paistis kui sala aimdus, mille tõeksminemise eest tal hirm oli.

 „Mis nad tegiwad?” kordas kooliõpetaja Aleksander Toots walidal kaebamisetoonil, kus juures ta prillid, mida ta ninarätiga kuiwatanud, nina pääle seadis ja nende wälkuwate klaaside läbi ema päält Jaani pääle waatas,”Teie lapsed warastawad,” hüüdis ta siis järsult.

 Wist küll kui piitsahoop käis see sõna emale kui ka Jaanile wasta kõrwu. Nad ei lausunud esiotsa kumbgi sõna.

 Kooliõpetaja näitas oma kaebtuse mõjuga rahul olewat. Ta seadis weel kord prillisid ja rääkis siis kaunis noomiwal kõnepidajatoonil edasi:

 „Kui juba nii noored, õrnad inimesewõsud wõõra omanduse järele käed wälja sirutawad, siis ei wõi ma teisiti kui arwamist awaldada, et selle juures nende kodune kaswatus süüdi on. Kodu on see paik, kus lapse hingesse esimesed wooruseidud tulewad istutada, ja laste wanemad

 
— 62 —

on need, kes seda peawad tegema, iseäranis aga laste ema. Õnn neile lastele, kellel auusad, wooruslikud wanemad on, häda neile, kes kodus halba eesmärki näewad, kelle wanemad isegi õiguse ja ülekohtu, oma ja wõõra omanduse wahel ei mõista wahet teha! Ausus ja woorus woolab aga kristlikust meelest. Jumalakartus on ausa, kombeliku elu alus; nõnda peab ta ta kristliku lastekaswatuse alus ja siht ja eesmärk olema. Jumalakartus ja kristlik, need on need — —”

 „Iumala pärast, mis nad siis warastasiwad?” hüüdis Wäljaotsa eit oma haiglase, wärisewa häälega kõne wahele.

 „Teiste laste toitu warastawad,” kostis koolmeister, eksitamise üle weidi pahaselt. Krihwliotsadest ja sulgedest ma ei räägigi, aga nad käiwad teiste leiwakottide kallal.. . Sellest näeme meie, kuda nad maast madalast ona himusid hakkawad orjama, oma lihalikke himusid. Ütelge nüüd ise, ema ja wend, mis wõib saada lastest, keda nii õrnas eas juba

 
— 63 —

kuritöölt leitakse! Mis inimesesoo liikmeid, mis riigialamaid, mis seaduse täitjaid, mis kristliku koguduse hingesid wõib niisugustest wõrsuda? Mis on niisuguste inimeselaste tulewik? Kuhu wiib neid tee, mille pääle nad nii waratselt juba on sattunud? Wastake ise, Teie teate seda küllalt! Meie kuuleme iga päew wargustest ja rööwimistest ja tapmistest; kõik kuritööd on rohkenemas, wangikojad on kõiksugu kelmisi, wargaid ja rööwlid täis,”

 „Oh Jumal, Jumal,” õhkas Wäljaotsa eit wärisedes, ja ta emasilmast paistis armupaluw piin.

 Isand Toots ei lasknud ennast aga seekord eksitada, waid kõneles edasi:

 Millest tekkib kõik see? Miks on rahwa elukombed langemas, ausus ja woorus kadumas? See tuleb kõik sellest, et jumalakartus, seaduseauustamine, kristlik meel kasinaks ja leigeks on jäänud, see tuleb laste koduse kaswatamise puudustest. Mis aitab kooliõpetaja kõige wäsimatum eesujulikum töö, kui laps kodust

— 64 —

halba eesmärki saab, kui teda kui metslooma lastakse oma tahtmisel üles kaswada! Mis aitab usk, kui maailma silma- ja lihahimusid lapse hinges juba algmisest saadik sallitakse, lopsakaks saada lastakse ja mitte kohe juurtega wälja ei kista — juurtega, ütlen ma.”

 Et noomija nii noor oli ja nii targalt kõlawaid sõnu tarwitas, siis andis see tema kõnele weidi naljaka kõrwalmaitse. Kuid asi ise, kõne põhjus, mõjus siisgi niihästi Wirgu ema kui Jaani kohta sügawasti. Nad wahtisiwad mõlemad tummalt kooliõpetaja otsa, mõlema näol kohmetu kartus ilmutuste eest, mis ehk weel wõisiwad tulla, ning tuhm arusaamatus kõnepidaja ilusate, keeruliste lausete kohta. Nad ei tundnud kõiki sõnugi, niis õpetatud mehe suust nii wilunud libedusega woolasiwad.

 „Teiste laste toitu warastasiwad”, ütles wiimaks Jaan, et oma kohmetuses ka midagi ütelda,”See on ju tõesti liig”, lisas ta juurde, sest tal oli häbi, otsata häbi!

— 65 —

 ,,Mitte üks kord pole nad seda teinud, waid mitu korda,” wastas Aleksander Toots. Ühel ja teisel kadus wiimasel ajal ikka midagi kotist wõi witsikust wõi silgukarpidest ära. Kaebati minule ja mina lasksin salaja järel piiluda, kes pikanäpumehed on. Teie lapsed wõeti mõlemad warguse päält kinni...”

 Sõna”wargus” kihutas Jaanil kuuma were põske; ema silmast purtsasiwad pisarad.

 „Nende kõhud oliwad tühjad!” pressis piin Kaie suust hüüde.

 „Näe, sääl ta on,” naeratas kooliõpetaja mõrudalt. ”Kui emad lapsi wabandada püüawad, kus nad neid peaksiwad walusasti karistama — wõib säält siis ka midagi hääd loota!... Teie lapsed käiwad ju iga päew koju, nad ei ole nädal otsa kuiwa toidu pääl, nagu need kauge maa tagant tulijad, kelle leiwakottide kallal nad käiwad. Kuda wõiwad siis nende kõhud nii tühjad olla et nad wargile lähwad?”

6

— 66 —

 „Õige küll, nad käiwad ju iga päew koju,” tähendas Jaan norgus pääga.

„Selle pärast!” hüüdis koolmeister.

 „Aga kui neil kodus ka midagi ei ole? Selle järele koolmeister sugugi ei küsi!”

 Kaie keha küljes wärises iga liige; nagu hädahüüe waewatud hingest tuli see lause ta sinistelt huultelt, kuna ta silmad kollases, kuiwetanud näos nagu palawikul põlesiwad.

„Ema!” hüüdis Jaan keelates.

 Kaie nõksatas poja häält kuuldes, ja tõstis põlle märgade silmade ette.

 „Kodus ka midagi ei ole? Mis jutt see on?” küsis koolmeister. ”Te ju ometi elate. Nälga pole meie isamaal weel keegi surnud. Puudust on ainult neil, kes tööd ei wiitsi teha. Ja needgi ei sure nälga, sest laiskleja läheb ju wargile... Teie aga siin — Jaan noor, tugew mees — ma ei saa Teie jutust aru, Wäljaotsa ema! Kas Te siis tõesti oma laste hinge pääle ei mõtle, et neid awaliku kuritöö parast weel wabandama hakkate? Kas teate, mispä-

— 67 —

rast ma õieti siia tulin? Ma tulin selle nõudmisega, et Teie oma lapsed, kui Te nende rasket süüdi olete teada saanud, walju nuhtluse alla wõtate. See on Teie püha kohus. Minu karistus üksi ei aita midagi. Ma pean oma nõude juurde kindlaks jääma ja Teid tungiwalt paluma, et lapsed kodust karistust saawad maitsta. Sel tingimisel ainult wõtan ma neid jälle kooli wastu. Ja ma loodan, et Teie minu nõudmist täidate.”

 Ta tõusis üles. Jaani poole pöördes, lisas ta weel juurde:

 „Ma panen oma lootuse Teie pääle, Wapper, sest Teie olete perekonnaisa asemik.”

 „Ma tahan neid karistada,” wastas Jaan.

„Walusasti.”„Walusasti.”

 Kooliõpetaja tõmmas pikkamisi kindaid kätte, õpetas ja kinnitas weel ning astus wiimaks — kus juures ta jälle ühe põrsa üle komistas — toast wälja. „Kukeleeguuu!” laulis talle

5*

— 68 —

roostekarwa sulgedega ja pika tulipunase lotiga kannusjalg järele.. .

 Toas walitses natuke aega rõhuw waikus. Ema oli koiku serwale istunud ja nuttis, nagu see tema wiis oli, tasakesti põlle sisse. Jaan istus küll jälle söögilauda, aga ta ei wõtnud lusikast kätte, ta isu oli täiesti kadunud. Äkitselt sai tõbest tüdinenud inimese haiglane äritus ta üle wõitu. Ta kähwas istmelt üles, wihakorts otsaesisel ja wihapuna palgel, ning hüüdis:

 „Wõi wargil käiwad! Wargil! Kas neil ei ole iga päew oma leib kaasas, kas nad on millalgi söömata jäänud? Ma tahan Teile näidata. Teie warganäod! Ma tahan Teile anda, et Te mu käes siputate!”

 Ta hakkas witsa wõi wemmalt otsima, leidis nurgast wiimaks piitsa.

„Jaan,” palus ema tasahiljukesi.

 „Wait! kärgatas wihane poeg.”Eks ma ütle — sa seisad weel nende eest! Kas sa tead, mis wargus tähendab! Kas sul ei tule hirm pääle selle sõna eest. Kas sa ei tunne häbi! Kas on keegi enne

—69 —

julgenud öelda, et Wäljaotsal wargust sallitakse! et Wäljaotsa saunast keegi wargil on käinud! Ja nüüd tuleb see noor isandakene ja peab jutlust warastamisest, rööwimisest ja tapmisest! Ja tal on päälegi õigus nõnda rääkida, meid noomida, tal oli õigus sulle ütelda, et sa oma lapsi, kes wargil käiwad, ise weel püüad wabandada! See tuleb ju kõik sinu ellitamisest. Aga mina tahan neile näidata, mis kodune kaswatamine on! Seda ma lubasin ja seda ma tahan teha! Ema oli wait kui sukk. Niisugust wihahoogu, säärast waljust ei oleks ta oma hää südamega Jaanilt naljalt teadnud oodata. Õigust öelda, ei pidanud ta laste süüd kuigi raskeks: paar palukest wõõrast leiba, mõni silk, kui laste kõht tühi wõi kui nad oma kuiwast leiwakoorukesest tüdinenud — mis siis sellest nii on! Laste asi! Kas wõis seda warguseks pidada?… Seepärast ei saanud ema Jaani tulisest wihast õieti aru; aga et ta teda kartis, tema waljuse üle kohkunud oli, siis ei julgenud ta oma arwamisi awaldada ja oli wait.

— 70 —

 Jaan wehkis toast õue. Ta otsis Mikku. Sauna otsast, haopinu tagant, leidis ta teda. Külma käes lõdisedes, paljajalu ja särgi wäel, kükitas poisike lume sees, pimedas urkas. Ta hambad plagisesiwad, ta käewars, millest Jaan kinni lahmas, oli kange ja külm kui jääpurikas. Ta nuttis suure häälega, kui wend teda tuppa tiris, ja hakkas ärdasti paluma.

 Manni leidis Jaan kambrikesest koiku alt. Nagu tagakihutatud jahiloomake oli ta sinna peitu pugenud. Ka tema wärises kõigest kehast, aga mitte külma, waid hirmu pärast. Hirm koolmeistri eest oli teda sinna sundinud, hirm wihase wenna eest tuli nüüd weel juurde. Ta kiljatas waljusti, kui wenna kare käsi sängi all ta õlast kinni hakkas ja teda säält wälja rebis.

 Mann wiidi teise kurjategija juurde tuppa. Wärisedes ja nuuksades seisiwad nad sääl nüüd oma kohtumöistja ees — kaks wäikest, wiletsat wäest patust, pool halasti, sassis pää-

 —71 —

dega, räpaste nägudega, silmades ahastus ja kisendaw armupalumine.

 Jaan waatas ühe päält teise pääle. Käes hoidis ta piitsa. Ta pidi küsima, mispärast nad teiste leiwakottide kallal käinud. Aga ta ei küsinud. Wist aimas ta nende wastust ja — kartis seda. Küsi roti käest, miks ta wiljasalwes käib!

 Wist ka läks ta meel haledaks. Ta kulmudelt oli korts, ta näost tõmmu puna korraga kadunud. Ta ütles tõsiselt, aga wagusalt:

 „Kui palute, siis annan Teile weel seekord andeks.”

 Kõige waljumat südant oleks see nähtus liigutanud, kuda wäike Mann oma wärisewad käed tömbilt wälja sirutas ja suurte pisarate tagant tumma, hingest tulewa palwe karistaja poole saatis; ja kuda Mikk wenna käe, mis piitsa hoidis, oma märja põse, oma tuksuwate huulte wastu wajutas.

 Jaan waatas kõrwale. Ta käest kukkus piits maha. Ta pööras lastele selja. Natuke aega seisis ta akna all ja wahtis wälja tähtis tae-

 
         — 72—

wa poole. Siis astus ta ruttu oma warnas rippuwa kuue juurde, tõmbas selle taskust pihutäie timpsaiu wälja ja jaotas nad sõna lausumata Mannile ja Mikule ära. Ka emale wiskas ta paari tükki rüppe.

 Niisama tummalt istus ta siis söögilauda ja hakkas ruttu külmaks jäänud körti sööma.

 „Lapsed ja ema, ruttu ka sööma!” hüüdis ta.

 Nõnda lõppes kohtumõistmine. Jaan ei wõinud emale enam ette heita, et see lapsi ellitab.

 Aga mida küll Jaan kooliõpetajale wastab, kui see küsib, kas ta lapsi warguse pärast laristanud? Ja weel walusasti? Kas ta ütleb, et ta neid nende ”himude” eest päälegi tasus? Ja weel maiusega!

 Suur Wirgu päriskoht, mille krundi pääl noore popsi saun seisis, oli jõuka peremehe ja kohaliku wallawanema Andres Wadi omandus. Wirgu Andres oli jumalakartlik mees. Ta pidas külarahwale oma nägusas,

— 73 —

ümaras majas tihti piibli- ja palwetundisid ja tegi seda kutse pääle ka teistes taludes. Tema piiblitunnid oliwad kuulsad ja rahwast tuli iga kord kokku mis kihises. Tema sõnal oli wäge ja wõimu. Ta oskas noomida ja oskas palwet teha. Ja kõik woolas südamest ja tungis südamesse. Tema lugemisel nuteti ja õhati palju. Ja nutjate seas oli ka Andres ise, sest tal oli wäga hale süda. Ta oma wagad sõnad liigutasiwud teda, sest ta oli kõige hingega selle sees ja juures, mis ta rääkis.

 Oma majas pidas ta kindlat kristlikku korda. Ta teadis, kuda hää eeskuju mõjub. Nagu jumalakartliku pereisa kohus, pidas ta igal hommikul ja õhtul perega palwetundi ja ühtegi söömaaega ei alustatud Jumala-sõnata. Ta käis igal pühapaewal kirikus, sundis ka oma perekonda seda tegema, niisama orjasid, kui just kibe töö neid ei keelanud. Ja nagu jumalakartliku pereisa kohus, sallis ta ainult waimulikke raamatuid, ainult kiriklikku ajalehte oma majas ja wihkas iga tühist ilmalusti.

— 74 —

Ta hoidis oma majast kõik eemal, mis tema hoolele ustud hingedele — olgu oma laps, olgu wõõras teenija — hukatust wõis tuua.

 Seda wäga meest oli Jaan Wapper palju aastaid truuwisti teeninud. Ta oli lapsena tema pudulojuseid ja weiseid hoidnud, oli sulasena tema põldu kündnud, ta heina niitnud, ta wilja peksnud. Ja nüüdgi weel tegi ta seda tööd, aga mitte enam kindla palgalisena, waid kui päiwiline ja pops. Minewal Jüripäewal laskis peremees Jaani sulaseametist lahti.

See sündis mõjuwatel põhjustel.

Esimene oli see:

 Isa õnnetu surma järele sattus saunaperekond ikka enam ja enam waesuse sisse. See oli loomulik — päris toitja puudus. Ema oli põdur, lapsed wäetid. Kuda wõis Jaani palk ja moon kõiki neid toita? Jaani wähene palk ja moon! Wirgu peremees ei mõistnud mitte ainult palwetada, waid ka rehkendada. Ta rehkendas wälja, et Jaani sissetulek waewalt ühte hinge wõis toita ja

— 75 —

katta, mitte wiit. Ehk kui kolm last üheks täiskaswanud inimeseks arwata — siis ikka ühte ja mitte kolme! Wirgu peremees jõudis otsusele, et see hästi wõimalik ei ole. Wähemast mitte õigel teel. Küll aga siis, kui kusgilt lisa tuli. Ja kui lisa tuli, siis ainult ülekohtusel teel. Wirgu peremees oma terase mõistusega teadis aga selgesti, et patune inimene wäga wisa on surra tahtma, liiategi näljasurma. Seepärast oli ta kartus wäga arusaadaw, et ehk Jaan kusgilt salamahti ”lisa” hakkaks nõutama. Ja lust siis mujalt kui peremehe aidast, rehest, põllult, aasalt?... Oma inimene — iga urka ja nurgaga, iga ukse ja lukuga tuttaw — päris ime, kui ta seda mitte ei teeks!... Andresel ei läinud küll õnneks sulast warguse päält tabada, nii teraselt ta teda küll silmas pidas, aga oma umbusalduse teadis ta põhjendatud olewat. Ja mitte üksnes Jaani koduse wiletsuse läbi.

Jaan oli ka ilmalaps.

 Peremehe kõwast keelust hoolimata, pidas ta teiste ülekäte läinud noorte

— 76 —

meestega koos ilmalikku ajalehte ja luges juturaamatuid. Salamahti muidugi. Aga ega niisugune raske patt wõinud kotti jääda. Asi tuli ühel hääl päewal ilmsiks. Ja kui peremees Jaanile seda hukatuseteed püüdis kirjeldada, mille pääle ta sattunud, ja kui ta selleks oma pühas wihas mõne sügawama sõna walis, siis ilmutas Jaan päälegi nii kangekaelset, patust pöörmata meelt, et ta ennast õigeks tunnistada püüdis. Muidugi pidi peremehe kannatus nüüd lõppema. See oli Jaani lahtilaskmise teine põhjus.

Kolmandaks oli Anni.

 See üleannetu laps — Wirgu Andrese kolmest tütrest kõige noorem — heitis silma oma rikka isa waese sulase pääle. Andres ei suudnud aru saada, kust niisugune kõlwatu waim tütre sisse tikkunud! Kaua ei tahtnud ta koduste ja wäliste tõrwapuhujate märguandmisi uskuda, aga nagu iga suur süü, nii tuli ka see päewawalgele. Ja kui walusalt weel! Annike seletas isale, kui see teda üle kuulas, kõige nurjatuma julgusega, et

— 77 —

ta ennast ihu ja hingega Jaanile tulewaseks kaasaks lubanud, ja et ta oma sõna tahtwat pidada, kas langegu taewas ja maa kokku!...

 Anni jumalakartlik isa oli selle tunnistuse üle keeletu. Puruwaene sulane ja tema tütar! Näljatse popsi poeg temale koduwäiks! Ta jäi Anni waimuterwise üle kahewahele ja kutsus Jaani ette. Kui see aga umbes niisamasuguse otsuse andis, pääsesiwad Wirgu peremehe keelepaelad jälle lahti — wäga lahti! — ja Jaan sai kuulda, et teda Wirgu sulaseks enam ei sallitud. Weel rohkem: Ühtlasi pidi ta ka Wäljaotsa saunast kadunud olema. Ja mitte üksi: — Terwe pesakonnaga! Kas kuuled — Sinu terwe pesakonnaga!”

 Pärast muutis lahke peremees wiimast otsust nii palju, et ta sauna weel aastaks Jaani kätte jättis. ”Aga mitte kauemini!” Mis põhjused selleks mõjunud, ei olnud õieti teada. Kas pidas ta noore popsi tugewatest käewartest ja tööwirkusest lugu, wõi ütles talle ta waga meel ja hale süda, et wäeti sauna-pesakonna äkiline

— 78 —

pääwarjuta jätmine palwemehe ja wallawanema auule kahju wõiks teha — kes teab? Hääkene tüll — Jaanile anti terwe aasta ”armuaega.” Tal oli wäljakolimseks ”kosumist” waja. Jaan täitis peremehe juures popsikohuseid niisama truuwisti nagu ta poisi ja sulase kohuseid täitnud. Sauna, kartohwlimaa ja lehmamullika karjaskäimise eest tegi ta peremehele päiwi, ikka päiwi ja terwest tööajast muidugi kõige paremaid päiwi. Mis tal ja ta omastel ihukatte ja kõhutäite eest weel waja oli, selle eest tegi ta teistele päiwi, ja ka need nõudsiwad ainult kõige paremaid ja kõige pikemaid. Kellele ta neid lubada ei wõinud, need talle ka midagi ei andnud. Kõigil oli teda ainult kibedal tööajal waja. Ja see aeg on nii lühike ja aasta nii pikk; ning inimene ei taha mitte üksnes tööajal süüa, waid aasta ümber. Ema aitas Jaanil päiwi teha, nii palju kui ta põdur terwis ja kodune wilets olek — wäetid lapsed — seda lubasiwad. Aga ”kosumisest” ei olnud juttu. Kust ta wõis tullagi'?

 — 79 —

 Ikka julgemalt asus wiletsusetont saunaurtsikusse elama ja walitsema. Nagu luupainaja istus ta elanikkude rinna pääl, nende hinge kinni mattes. Igast nurgast sirutas nälg oma pikad, kondised koiwad wälja, ja üksgi palwe ei suudnud teda eemale peletada. Suwi ja sügis läksiwad mööda — pikk tööta talw algas. Ja siis tuli Jaani raske haigus weel päälekauba! Oi pisaraid, oi ohkamisi ja palweid! Kui saunakese neli seina wõiksiwad rääkida, kül sest saaks walus päätükk! —

 Terwekssaamise järel hakkas noor wabadik palju wäljas rändama. Kodus ei olnud ju midagi tegemist. Ja mured muljusiwad teda sääl, kus ta tööta pidi istuma — oma wiletsuse keskel — liig wäga. Ta pidi sääl, tööta istudes, mõtlema, ja iga mõte wõis ainult mure ja piin olla. Juba wara hommikul kobis ta tasahiljukesti magawate laste ja poolunes oigawa ema juurest wälja külma, wärske õhu kätte ja tuli sagedasti alles hilja õhtul koju. Kus ta käis? Siin ja sääl! Kuhu jalad teda ise

— 80 —

kandsiwad. Iseäralist sihti tal ei olnud. Mõni kord oli ta sinna ja tänna läinud tööd kuulama, aga ta tuli tühjalt tagasi. Seda oli ta ette aimanud. Ja pärast ei wõtnud ta nõuuks kuhugile tööd minna kuulama. Ainult neil kordadel oli ta käikudel oma otstarbe, kui ka kõige kibedama häda sunnil külasse läks midagi laenama. Tihti ei teinud ta seda mitte — ta ei suudnud oma häbist jagu saada. Sagedamini toimetas seda ema, ja enamasti ikka Jaani teadmata. Pärast tunnistas ta üles — siis ei olnud enam midagi parata! Aga kui tihti ei jäänud need laenukäigud asjatuks! Mis pääle neile midagi laenata? — küsis igaüks.

 Peremees laenas ainult tööpäewade pääle, ja need oliwad juba ammugi pandiks. Naabripops, kui tal ülepää midagi laenata oli — enamasti kiratses ta ise niisamati näljakannika otsas — naabripops küsis: ”Kas ma laenu jälle tagasi saan? ja millal? Ja ta ka teadis, et selleks naljalt lootust ei olnud ja laenaja, kui

— 81 —

ta teist hädalist otsekohe petta ei tahtnud, pidi seda ise ka tunnistama... Mingit kodust käsitööd õppida, oli Jaanil wõimata olnud. Kes teda oli õpetanud wõi kunas temal õppimiseks aega oli olnud? Põllutöö oli ainus asi, mida ta mõistis, ja seda wõis ta näljapalga eest ainult teistele teha. Kõige lihtsama töö jaoks puudus ka materjal. Ta oleks wahest luudasid wõinud walmistada, aga kust witsu wõtta? Kui neid ka keegi oleks müünud, mis tulu oleks siis töö toonud? Muidu ei andnud aga keegi kolme raagugi. Öösel warastada? Selle wastu tõrkus Jaani süda. Selleks oli ta liiga uhke weel. Ja see uhkus oli ta ainus wara, millega ta iga teise mehe kõrwal wõis seista, igaühele silma waadata, — ta ainus tugi, mis teda weel sirgel hoidis, mille najal ta pää wõis püsti ajada. Seda wara warjata, temalt ialgi mitte lahkuda, oli ta kindel mehine nõuu, ta ainus trööst. Kaob see uhkus, siis kaob kõik, siis awab end kuristik, mille sisse waadates hirmuwärin Jaani keha raputas...

6

— 82 —

 Weel midagi oli Jaanil, mis teda uhkeks tegi, mis teda ta wiletsuses kinnitas ja toetas. See oli Anni armastus. Kuda ja misläbi ta õieti selle omanikuks saanud — ta ei teadnud seda isegi. Nagu unenäol. Ta imestas selle üle praegugi weel, kui asi talle meelde tuli, ja ta oli tal tihti meeles. Tal oli tundmus, kui oleks ta, magamast ärgates, ühel hommikul kalli waranduse oma põue alt leidnud, teadmata, kes ta sinna pannud. Ta tundis ainult, et ta rikas mees oli, ja see õnnetundmus mattis kõik muud meelemõlgutused kinni, ka kartuse, et warandus niisama äkitselt kaotsi wõiks minna nagu ta ilmunud.

 Mis neid mõlemaid teineteisele lähendanud? Taewas teab! Kindel on, et nad seda ise kõige wähemini teadsiwad. Esiotsa mõtles Jaan mõnigi kord selle üle järele, kuda nägus, noor, rikas peretütar enesest nii wähe lugu mõistis pidada, oma wäärtust nii weidi tundis, et ta kehwa, purupalja teenija poisiga wõis sõbrustama hakata, päälegi wanemate tahtmise ja

— 83 —

keelu wastu. Aga — kentsakas küll — Jaan hakkas imeliku mõttega ikka enam ära harjuma — kõik weidrus, kõik loomuwastane karw hakkas kaduma, ja kui Jaan asja just juurdlema ja oludega wõrdlema ei hakanud, wõi kui teda teised ta õnneunest karedalt üles ei raputanud, siis ei tulnud tal pärimist ja arupidamist enam suurt meeldegi.

 Tema poolt ei olnud midagi sündinud, mida ”alustuseks” oleks wõinud pidada — seda ta teadis. Lahke silmaga oli ta alati tõsise, targa jutuga plika pääle waadanud, see on õige, aga mitte raasu rohkem. Ta märkas esiotsa ainult, et nende loomused kahes asjas kokku käisiwad: nad armastasiwad mõlemad loomasid ja raamatuid. Ja neil oli hää meel, kui leidsiwad, et loomad neid mõlemaid wastu armastastwad ja et raamat, mis ühele meeldis, ka teisele maitses. Neil oli hää meel, kui nägiwad, et mõni kurb koht jutus ühel niisamati pisarad silmast pigistas, nagu teisel.

 Wõib olla, et ka mõni muu asi mõjus, mille üle nad isegi selgusele

6'

— 84 —

et jõudnud. Näituseks kuulatas Anni nähtawa meelehääga Jaani ettelugemist. Wõimalik, et Jaani hääles midagi salajat peidus oli. Ta kõneles ja luges tõesti nõnda, et kuulatama pidi; tema häälel oli nii wärskendaw, lepitaw kõma, tema lugemisel isuärataw maitse nagu külaleiwal. Ja wõib olla, et Jaani südant see lapselik isu, see allaheitlik ja imestaw osawõtmine nõidus, millega ta Annid nägi lugemist päält kuulawat, millega Anni temalt selle wõi teise tüki üle seletust ja õpetust päris.

 Oh, need ilusad õhtud, mil Jaan Wiigu ketrusetoas, wokkide unisel wurisemisel, oma raamatuid wõis ette lugemas käia, mis ta kas tutwatelt kokku laenanud wõi oma wäheste kopikate eest laadalt ostnud! Missuguse magusa tuhinaga oli ta sääl naeste seas, Anni lähedal, pimeda lambitule juures oma kohutawaid rööwli-, rüütli-, ja murjamilugusid, haledaid armujuttusid ja kirjuid tondiluuletusi ette kandnud! Kõik salaja — wähemalt peremehe eest. Alles

— 85 —

siis, kui wanamees magama läinud, mis enamasti waratselt sündis, julges Jaanike naeste ja tüdrukute palwete pääle oma määrdunud raamatukesega wälja pugeda. Äraandjat polnud just karta, sest perenaene oli tasane, hää südamega inimene, kes mehe waljuse ja usuliialduse all isegi kannatas, ning Anni õed, tüdrukud ja poisid kuulatasiwad ise liig isukalt päält, kui et keegi oleks lõbule läinud lõppu tegema…

 Jaan mälestas oma armuloost ainult paari asja, mis talle selle aluse kohta wähe kujukamalt märku andsiwad.

■

 Kui Wirgu hää, helde ema kolme aasta eest ära oli surnud, juhtus Jaan päew pärast matuseid Anniga üksikus paigas kokku. Wiimase kurwastus ema surma üle oli enam sügaw kui suur. Ta ei nuuksunud ega walanud nii rohkesti silmawett nagu teised õed, aga kes talle korraks silma waatas, nägi, kuda ta leinas. Ta waatas nii wäsinult Jaani otsa ja ütles:

— 86 —

 „Nüüd pole mul enam kedagi ilmas.”

 „Sul on isa ja õed,” wastas Jaan.

 Anni raputas tasakesti pääd. Siis ütles ta lihtsalt:

„Üksi sina weel.”

„Mina?”

„Jah, sina.”

 Ta pööras minema. Ja Jaan oli nii kohmetu, et ta enam sõnagi ei lausunud. Ta wahtis talle ainult järele, kuda ta norgus pääga pikkamisi ja rahulikult ära läks.. .

 Mitu aega hiljemini oli Jaan teiste külapoistega ühel laupäewa öösel harilikul hulkumisel käinud. Sellest oli Anni kogemata kuulda saanud. Järgmisel päewal tuli ta otsekohe Jaani juurde. Ta oli päält näha täitsa rahulik.

 „Sa oled minewal öösel Langu Mari juures külaliseks käinud,” ütles ta; ”Sa wõid sääl ikka käia; sa wõid ka mujal käia, — aga mu meel on nii kurb.. .”

 Ja kui Jaan ta otsa waatas, kohkus ta ära selle pilgu üle, mis tüdru-

 — 87 —

kul seejuures oli: niisugust alandlikku, paluwal kaebamist polnud ta ühegi inimese silmast enne lugenud. Ta ei wastanud temale midagi, aga sellest tunnist pääle tuli talle kindel otsus, mitte enam Langu Mari, ei ka ühegi muu tüdruku juurde minna. Ja ta pidas oma sala tõotust ja ta nägi, kui tänulik Anni talle selle eest oli, kuda sala õnn ta näost läikis.. .

 Ja kui Anni teda kord hiljemini. pühade ajal, joobnud olekus näinud, tundis poiss järgmisel päewal nii suurt häbi, et ta tema juurde puges ja temalt päris waese patuse näoga oma süüdi andeks palus, justkui seisaks ta oma käskija ja walitseja ees.. .

 Nendest juhtumistest saadik tõmbas end side ikka koomale nende ümber. Nad ei kõnelenud ialgi oma armastusest, nad ei kujutanud enestele mingit tulewikku ette, nad ei kaisutanud ega nokitsenud teineteisega — nad elasiwad tõsist, kibedat lahutuse-elu ilma lootuse ja trööstita. Aga nad tundsiwad endid ühendatud olewat — kindlasti, ilmlahutamata, tulgu

 — 88 —

mis tuleb!.. Nad ei hoolinud waenutuultest, ei pannud kiusu, laimu ega pilkamist tähele. Neil ei olnud õiget selgustgi oma ühenduse ega selle kindluse kohta.. .

 Anni waprust, millega ta waljule isale, uhketele õdedele ja sugulastele wastu wõitles, iseäranis esiotsa, imestati palju. Oma kindluse ja wisadusega oli ta nii mõnegi kosilase, kellest tal kui jõukal peretütrel ju puudust ei olnud, Wirgult eemale peletanud. Ta kannatas tõik wihahood ja ilmlõpmata tõrelemised suure rahuga wälja, nii et ta piinajad meelt hakkasiwad heitma. Õnneks oli ta wiimasel ajal sugu rahu saanud. Keskmine õde Mari sai hiljuti mõrsjaks — kõige wanem oli juba ammu mehel — ja tema ettewalmistamine pulmadeks juhtis koduse tähelpanemise Anni päält rohkem ära. Ühtlasi oli Anni Jaani tungiwatele palwetele järele andnud ja Wäljaotsa saunast eemale hakanud hoidma — seda oli tema ja Jaani rahu pärast waja. Nad kandsiwad Jaani tahtmisel selle eest hoolt, et inimesed neid enam

— 89 —

kusgil koos ei näeks, ja oliwad ka muidu igaühe wastu sõnas ja olekus ettewaatlikud. Nõnda pidi arwama hakatama, et sidemed nende wahel lõdwenemas, et nad asjata wõitlemist lõpetamas — lühidelt, et mõlematel”terwe mõistus” pähe tagasi on pööramas.

 Kuid nägemata pilkudel, salamahti ja pimediku kaitsel, käis Anni tihti päälegi Wäljaotsal; tal oli sinna rohkem asja kui ainult Jaani näha saada. Iseäranis wiimase pikaldase, raske haiguse ajal lendas ta kui nahkhiirekene õhtusel ämarikul wiletsasse urtsikusse, ja ialgi ei tulnud ta tühja käega. Ta mõistis nagu linnuke kõiksugu toidukraami poegadele pesasse kanda, ilma et seda saunarahwas isegi palju oleks märganud; ema leidis aga siit ja säält nurgast, mis sinna salaja maha pillatud. Anni istus tundide kaupa soniwa haige sängi ees, hirmuga tema õhetawat nägu waadeldes, tema hingetõmbamist, ta ägamist tuksuwal rinnal kuulatades. Niisuguses olekus ei märganud Jaan, kui palju ”häbi”

— 90 —

Anni temale tegi, kui tihti ta saunaema kottisid ja kernusid käis täitmas. Nüüd, mil Jaani silmad saunas ringi käisiwad, julges ta seda arwemini, sest ta tundis tema tundmusi niisuguste sala armuandide kohta. Nüüd oli rohkem waja kawalust appi wõtta, et sauna emale midagi nurka nõiduda, ja ta leidis mõnegi abinõuu selleks.

 Wäljaotsa saunas peeti paari nädalit juba kurwa asja üle kibedasti nõuu. Toitu oli waja, ja selle nõuutamiseks pidi raha muretsetama. Aga kust ja kuda? Jaanil puudus ikka weel töö.

 Rahaline teenistus oli siin kehwas nurgas ülepää waewaline, iseäranis aga kewadepoolsel talwel; talupoeg ajas oma jõuga läbi ega wõtnud päiwilist appi. Linaharimine oli lõpetatud, wähene puuraiumine Jaani haiguse ajal teistele tahtjatele antud.

 Ema kedras küll aidamehe emandale mõisa, aga palju põdur inimene suudab teenida! See oli nagu tilk kuuma kiwi pääle suure

— 91 —

pere kohta. Wirgu Anni salaabi ei wõinud ka mitte mõjuda, seda wähem, et kodus isa ja saunas Jaan ise talle ikka terasemalt hakkasiwad näppude pääle waatama.

 Aga toitu oli waja ja selleks raha. Salaja oli niihästi ema kui poeg juba ammugi ühe kibeda abinõuu pääle mõtelnud, aga kaua aega ei julgenud üks teisele oma mõtet ilmutada. Oli ta ju liig walus, see mõte, nagu piste südamesse.

Waja punik laadale wiia!

 Ta tuleks küll mõne nädali pärast piima, tooks wasika, — aga mõni nädal on näljasele pikk, pikk aeg. Küünlapäewa laat aga on ukse ees. Mullikast saab mõni rubla ja mõne rublaga saab mõni nädal jälle edasi — kewade poole, tööaja poole!...

 Ja nõnda waatasiwad ema ja poeg ühel hääl päewal teineteisele uurides silma ja üks sai teise mõttest sõnalausumata aru:

„Waja punik laadale wiia!”

 Nad seisiwad just kaewuküna ääres puniku juures, kes oma lahja kere külma wett täis pinnis ja sel-

 — 92 —

 legi eest tänulikult ammus. Ema silitas ta sarwedewahet ja Jaani käsi käis takseerides looma ristluude üle, mis kui sarikad püsti seisiwad. Kui nad oma libedat nõuu sõnadega korranud, pööras saunaeit näo kõrwale ja tõstis põlleserwa silmade ette. Jaan aga wahtis kortsus kulmul maha ja ütles:

 „Ära nüüd kohe suurt lärmi löö laste ees! Parem on, kui sa neile sellest midagi ei hinga. Tead ju, kuda nad mullikast armastawad.”

 Peeti siis ka asja wõimalikult salajas. Jaani laadaleminekust ja saiatoomisest oli küll juttu, aga mitte mitte puniku müümisest. Kuid paharett ise mängis wiimasel silmapilgul pussi.

 Jaan oli parajasti minekul — punik oheliku otsas järel — ema wesiste silmadega tühja lauda ukse ees, — sääl kajab äkitselt sauna läwelt hüüe:

 „Jaan ae! Jaan ae! Kuhu sa puniku wiid?”

 Kes paha waim lapsed nii wara hommikul üles äratas! Kas wahest

 — 93 —

mõte wenna laadaleminekust ja säält toodawatest saiadest une neil silmast warastas?

 Wõi kutsus laudaukse käukumine ja puniku lahkumiseammumine nad akna taha ja siis uksest wälja? Olgu, kuda on — sääl ta seisab särgi wääl ja lõdiseb — Mikk, wa' kisapasun, ja nüüd pistab ka weel Mann oma linalaka wennakese tagant wälja.. .

„Jaan, kuhu sa puniku wiid?”

 „Kasige tuppa! Küll ma Teile näitan!” õletab kohkunud ema.”Jaan wiib lehma — wiib — wiib —”

 „Laadale müüa!” karjub terane poiss ja hakkab suure häälega nutma.

 „Tappa!” lisab Mannike omalt poolt juurde, ja ta unised silmad lööwad niisamati pisarale.

 Jaan aga teeb, nagu ei kuuleks ega näeks ta midagi, ja tirib puiklewat punikut kõigest wäest edasi, wärawast wälja, wainu poole, ..

 Nagu Jumalaga jätmiseks ammub loom meel paar korda tuimalt.

 Lastel näikse nõuu olemat wennale ja punikule läbi lume järele jooksta.

 — 94 —

aga ema peab neid kinni. Nad ei saa muud teha, kui sirutawad oma käekesed punikule järele ja nutawad kibedasti.. .

 Jaan tuli juba selsamal õhtul koju. Laat oli lähedal — ainult kuue wersta taga, mõisa kõrtsi juures. Jaan tuli ilma punikuta, aga lastele kahjutasuks tõi ta niisugused taskutäied suhkrusaia, nagu nad seda unesgi ei oleks wõinud näha. Muidu oli Jaanil murelik, tossis nägu. Laadaõnn oli kehw olnud. Tõrkuwalt jutustas ta emale, kuda lugu läinud. Ainult seitse rublakest! Lahja, pisike loomakene, piimasooned kehwakesed ja rahawaene aeg. Põlganud ka weel hommikul esimest kaupa, oodanud paremat, poole rubla päält jäänud katki — pool rubla waesele saunikule ka asi — aga pärast süganud kõrwatagust ja wõtnud poolteist rubla kahju. Ainult seitse rubla eest — wõta wõi jäta!...

 Jaanil oli hää meel, et ta laste kurwastust wähe oli suutnud waigistada. Sest pääle saiade tõi ta weel muud toidukaupa ja Mikule ja Mannile

— 95 —

koguni Nahka uute pastlate tarwis, esimesele ka weel uue mütsi ja teisele sitsiräti. Oh, neid läikiwaid silmakarikaid! Oh, seda õnnelilku siristamist!.. Aga ka ema ei olnud hää poeg unustanud: ta tõi temale ka toreda sitsiräti. Muudkui iseennast oli ta kõigest ilma jätnud. Küll oleks hädasti uusi saapaid, uut mütsi, uut kaelarätti waja olnud — noore mehe kohta käis ta tõesti häbiwäärt halwas riides— aga kust wõtta! Muudkui pigista hambad kokku ja silmad kinni ja käsi punga pääle, kui laadapoodidest mööda lähed!.. Kui nägus poiss paneks Jaan enesele hää meelega nägusad riided ümber — wõimata! Kui noor, terwe, elupriske mees astuks ta kord ka lustipidajate sekka, maitseks lõbu, otsiks meelelahutust — riiw ees! Sest rahata ei ole ega saa lõbu…

 Kesköö aeg oli juba möödas, kui Jaan söönud sai ja puhkama tahtis minna. Lapsed magasiwad juba ja ka ema heitis praegu sängi. Sääl koputati wäljast akna pääle,

 „Kes sääl peaks olema?” mõtles Jaan ja astus akna juurde, Tema

— 96 —

küsimise pääle anti wastuseks: ”Teekäijad,”

 Waesel mehel pole kelmisi karta. Jaan ei pärinud siis ka edasi, kes teekäijad õieti oleks, waid waatas küsiwalt ema poole, et kas teekäijate sisselaskmine tüli ei teeks ja kas parem ei oleks neile kohe ütelda, et urtsik öömajaliste wastuwõtmiseks liig kitsas on.

 „Waata ometi järele, kes nad on ja mis nad tahawad,” ütles eit.

 Jaan läks ust awama ja astus warsti kahe mehega sisse. Lambi waewasel walgusel ei seletanud ema tükk aega, kas külalised tutwad wõi wõõrad. Wiimaks arwas ta ühte tundwat: näitas Kõwerkaela Juku olewat — wähemast tema wimmas kukal ja tema kähisew hääl.

 Ka Jaan omalt poolt silmitses hiliseid külalisi, ja kui ta Kõwerkaela ära tundis, läks ta kulm kortsu. Teine mees näis talle rohkem meeldiwat, wõi õigemini, tema imetlemist äratawat, wist selle pärast, et ta teda Juku seltsis nägi olewat.

 — 97 —

 „Kust sina siis nii hilja tuled, Naarikwele wana?” küsis ta, ja ta pilk, mis küsitawa poolt Juku poole käis, näitas juurde lisawat: ”Ja weel selle inimesega,”

 See, keda Jaan ”Naarikwere wanaks” kutsunud, oli suure prohwedihabemega ja pikkade, hallakatk juukstega wanadlane mees, kelle wana, paigatud kasukas ja pastlad jalas küll kehwusest kõnelesiwad, kelle nägu ja terwe olek aga usaldust äratasiwad. Ta oli üks endine rendikoha pidaja naabriwallast, nüüd aga mõnda aega juba saunik, kelleks ta waesuse läbi saanud.

 ,,A nüüd nii hapu nägu tee ühtigi,” wõttis Kõwerkaela Juku mahedasti ja meelitades sõna,” oleme waesed teekäijad, kes mõneks tunniks ulualust paluwad...”

 „Oleme hiljaks jäänud laadalised, kes enam korterit ei leidnud,” lisas Naarikwere mees omalt poolt niisama wabandawal toonil juurde, mis juures ta esiti Jaanile ja siis sängist wahtiwale emale kätt pakkus.

— 98 —

 Selle aja sees ruttas Juku paari wiinapudelit laua pääle ja nii lambi kõrwale panema, et tulehelk ühe walget, teise punast sisu laskis särada.

 „Ja et aeg igawaks ei läheks ja uni nii pea silma ei tuleks, wõtsime ka wa' elutilka ligi,” tähendas ta suud maigutades. ”Siin on ka kamalu täis laada saia eidekese ja lastele, .. Olge siis hääd inimesed ja ärge pange pahaks, et öörahu tulime rikkuma. Jaan, tule siia, lepime ära!”

 ,,Palju mul siin torbikukeses öömaja anda on?” wastas noor saunamees tagasihoidlikult. ”Näete isegi — pääd jalad omalgi juba koos. Ja külje alla pole mul kõrt sasigi tuua.”

 „Wõtku tühi,” lõi wanem külaline käega,” ega me unest tehtud ole! Laada aeg — wõib ka öö niisama surnuks lüüa! Kui aga järi pääl natuke tukkuda saab.”

 „Une wastu tõime ju rohtu kaasa, wa' wennas,” naeris Juku sõbralikult. ”Ja kui hommiku poole just küljealust waja — meil heinu pääl küllalt.”

— 99 —

 „Siis olete hobusega?” küsis Jaan imestades.

 „Hobusega neh! Seep see tähtsam täpp ongi: meist endist pole lugu, tukume kas püsti jala pääl; aga looma eest peab inimene hoolt kandma. Ehk oled wa' kallis mees, Jaan, ja annad ruunale ka ulualust, sul on ju hää ruumikas laut. Enne toimetame tuku ära, siis waatame ringi, mis ise keelekasteks ja kõhutäiteks leiame, — ole mureta, sinule me kulu ei tee, meil on omal leiwakotid kaasas,”

 „Kelle hobune see on?” küsis Jaan; et Kõwerkael hobuseomanik ei wõinud olla, seda teadis ta kindlasti, aga niisama wõõrastaw oli ta meelest ka mõte, et puruwaene Luha Mart korraga hobusemeheks oleks saanud.

 „Kelle muu kui Mardi oma,” tähendas Juku siisgi ruttu. ”Sa paned wist imeks, et ta korraga nii jõukaks saanud? Kas näed nüüd, kuda keegi teise taskusse ei suuda näha?... Aga lähme ja paneme

7*

— 100 —

ruuna tuttu, muidu hakkab külmetama — märg, nagu ta on.”

 Jaan pistis küünlaotsakese suitsenud laternas põlema ja läks mõlema külalise järel uksest wälja. Sauna ees seisis kaunis suur ja rammus kõrw aurawa nahaga; tal oli lai wana tööregi taga, selle pääl pikk heinakott istmeks ja hää kogu lahtiseid ristikheinu, mis kesk-kohal kaunis kõrges kuhjas seisiwad, nagu oleks nende all mõni suurem asi warjul. Hobuse hääd riistad sündisiwad halwa reega wähe kokku.

 Warsti oli ruun rakkest lahti ja Jaani puniku asemel laudas, Külalised oliwad hobuse toimetamisega nii agarad, et lauda kurb tühjus nende tähelpanemistgi ei äratanud.

 Luha Mart kahmas wiimaks ree päält heinte alt suure ja kaunis raske koti sülle, tassis ta lauta ja wiskas hobuse kõrwale nurka. Juku tuli sületäie heintega tagajärel, wiskas need nagu kogemata koti pääle ja ajas seejuures Jaaniga, kes laternaga tuld näitas, ühte lugu elawalt juttu.

— 101 —

 „Mis wurask see sääl oli?” küsis wiimane.

 „Ääh, laada kraami ja muud kribukrabu täis,” wastas Mait pääliskaudselt; ”wanamoori kangas ka sees, millest laadal lahti ei saanud.”

 Kui tuppa tagasi mindi, wõttis Juku ree päält weel ühe kotikese ja paberiga mähitud paki kaasa. Toas ladus ta kotist wõikarbi, sepikuleiwa ja lihakarbid laua pääle; siis awas ta paberipaki, millest hääd lihawad heeringaid nähtawale tuliwad. Ema oli waheajal üles tõusnud ja seeliku selga tõmmanud; külaliste palwe pääle wõttis ta ka laua lähedal istet. Mehed tõmbasiwad igaüks wedrupäänoad westitastust ja hakkasiwad leiba ja liha lahti lõikama, et wiinaklaasi majas ei olnud, siis rüübati otsekohe pudelist. Pereeidele pakuti muidugi kõige päält.

 „Ma tean, et sa naesemoodi mees oled, Jaan, selle pärast tõin sinu jaoks ka päris punast suhkruwett kaasa,” rääkis Kõwerkaela Juku sõbralikult hirwitades, kuna ta punase wiinaga täidetud pudeli ema

 — 102 —

käest wõttis ja pojale nina alla hoidis; ”tõmma wähemast tubli lonksgi ja õpi ükskord meheks! Pärast ehk hakkab ka meeste märjuke maitsma.”

 Kuna Jaan punasest pudelist rüüpas, klugistas toobine ”atsissina” pudel mõlema öömajalise suu pääl. Külalised sundisiwad pererahwast tublisti sööma ja lasksiwad pudelid tihti ringi käia. Lihakäntsakad ja pooled heeringad näppude wahel, matsuwad suud toitu ja juttu jahwatades, nii istus öösine seltskond rõõmsalt lauas. Oli ju ka waeste saunikute kohta päris piidusöök!

 Isegi Jaani meel läks maitstud wiina tõttu lahedamaks ja ta keel jutukamaks. Teda oli külaliste ilmumisel halb, wõõras tundmus pitsitanud, iseäranis küll Kõwerkaela pärast; ta oli asjata oma umbusaldust maha rõhuda püüdnud. Isegi auusa Luha Mardi nägu ei tahtuud talle täna meeldida; Jaani meelest oli wanamees nii kehkwel ja ta pilgud käisiwad liig tihti toas ja toa ukse poole ringi. Mida rohkem Jaan aga punasest pudelist öömajaliste sunnil

— 103 —

rüüpas ja kõhtu tugewa toiduga täitis, seda soemaks ja sõbralikumaks sulas ka ta põu, seda lahkemalt ja otsekohesemalt hakkas ta silm waatama. Ta naerisgi juba. Ka põdural eidel nähti hää tuju olewat, hoolimata sellest, et külalised teda ta öörahus, mida tal nii wäga waja oli, oliwad eksitanud.

 „Ema, sa peaksid sängi pugema,” ütles Jaan mõne aja pärast, kui kõik söönud oliwad, murelikult jutu wahele. ”Sinu terwis ei kanna nii kaua ülewal olla.”

 Jaan oli wõõrastusega tähele pannud, et haige eideke kaunis tihti, iga kord, kui teda sunniti, punast magusat märjukest pudelist rüüpas, kuna ta ka hää isuga oli söönud. Tahtis ta ainult rõõmus rõõmsatega olla, wõi püüdis ta waluhoogusid oma põduras kehas wiinaga tuimendada? Rohuks nad seda joogikest ju kiitsiwad. Olgu, kuda on, Kaie olekust oli aga märgata, et ta hinge ja kehalikku lõbu tundis. Ta silmad oliwad elawamad, läikisiwad, ta nägu lahke ja rõõmus, ta kuiwe-

 — 104 —

nud kollakatel põskedel õhetas täpiline puna. Ta kõneles rohkem kui muidu ja tegi paar korda hää õnnega naljagi.

 „Ole rahul, poeg,” wastas ta,”ma tunnen koguni, et ma terwemaks hakkan saama. Mu rinnad on praegu nii kerged ja nii hää soe on mul.”

 „Seda teeb kõik meie rohi”, naeris Luha Mart, kes joodud wiina mõjul julgemaks näitas minewat ja enam nii tihti ringi ei waadanud. "Weel wäike lonks, perenaene, ja sooned on sul nagu noort werd täis. Seep see wa' käraka nii kasulikuks teebgi.”

 Eideke lonksas siis weelgi ja hakkas alles lauast kobima, kui Jaan talle weel kord sängiminemist meelde tuletanud ja kui laps, koiku ees hällis, korraga kisa hakkas tegema. Kai tõusis raskelt ja weidi tuikudes lauast üles ning läks last waigistama. Seepeale heitis ta küljeli asemele, kiigutas hälli ja kuulatas hääl tujul meeste juttu.

 „Nagu näha ja kuulda, pole sina, wennas, oma elu poolest ka just

— 105 —

mitte Abrami süles”, wõttis Luha Mart sõna, kui ta pudeli jälle korraks ringi lasknud käia. ”Ma usun, sul ei olnud laudas lehmumullikastgi enam alles.”

„Wiisin täna laadele.”

 „Nalja pärast wist mitte, ennem nälja pärast.”

„See on õige.''

 „Loll inimene, kes nälga jääb,”tähendas Kõwerkaela Juku, kelle muidu nii totter nägu wahel ka iseäralist kawalat terasust wõis awaldada. Ta pigistas teise silma kinni ja naeratas salalikult.

 „Kuda nii — loll inimene?”

 „Noh, ma arwasin aga nõnda — enamasti jääwad rumalad inimesed nii waeseks, et nälga kannatawad. Targad teewad teisiti.”

„Nagu sina?” küsis Jaan.

Mart hakkas naerma.

 „Ära sa arwa, Kõwerkael, et Jaan, meie kallis wäimees, sulle sõna wõlgu jääb,” rääkis ta mahedasti.” Aga seda pean ka ütlema - Juku just kõige lollim poiss ikka ei ole. Ja mis ta rääkis, sellel on oma tuum

— 106 —

sees, mõtle aga järele, poeg.”

 „Mis nõuu te mulle siis õieti tahaksite anda, et ma targaks inimeseks saaksin ja hädast pääseksin?” küsis Jaan sõbraliku pilkamisega.

 „Nõuu, nõuu — kes teisele teab wõi tohib nõuu anda!” wastas Mart isewärki naeratamisega. ”Igaüks pidagu ise silmad lahti ja waadaku, kust talle midagi sülle wõib langeda. Inimene peab teenistust otsima.”

„Ja kui ta ei leia?”

 Juku hirwitas. ”Ei leia — miks ei leia!”

 „Noh, kui ei leia, siis leia,” rääkis Mart edasi. ”Wahel ei leia, wahel leiab. Inimesel peab ka sõpru olema, ustawaid sõpru, ja õnne ka. Mõnele tuleb teenistus tuppa, aga ei oska wastu wõtta. Mõni peab ka paremaks näljakannikast närida kui tööd otsida wõi õnne wastu wõtta. Inimesed on ju nii mitmesugused.... Aga mis meil sellega tegemist... Eks maitse nüüd ka meie pudelist, wäimees poeg!”

 — 107 —

 „Kuhu nad sihiwad oma sõnadega?” mõtles Jaan, oma pääd, mis raskeks kippus minema, käe najale toetades. Ta meelest oli korraga, kui peaks nende meeste siinolemisel mingi otstarbe olema, kui poleks nad mitte liht öömajalised, kes tuliwad ja lähewad. Ja ka nende wiinadel, nende lihal ja sepikul näitas otstarbe olewat. Aga missugune?

 „Kas ei oleks aeg küljeli heita,” pani Jaan ette, arwates, et ta neid seeläbi lühemale seletusele sunnib. Ruuna lähme wist muidugi weel waatama, siis wõime ka paar sületäit heinu põrandale tuua. Aeg hakkab tõesti juba hiljaks jääma.”

 „Tühi lori!” naeris Juku laialt;” pudelid alles pooleli ja laada öö! Minule küll enne und ei tule, kui kolu kuum. Wennad, oleme parem rõõmsad ja ajame weidike weel mõistlikku mehejuttu!.. . Jaan, kallis sõber, meil on sulle paar sõna lausuda, paar wiisakat sõna —”

 Jaan märkas, kuda Mart Jukule põlwega külge tõukas, mispääle wiimane kohe põiklema lõi:

 — 108 —

 „Noh, sellest wõime ka pärast weel juttu teha,” lisas ta juurde, kuna ta käsi Jaanile walge wiinaga pudelit pakkus. ”Esiotsa weel — ole meheks, tee suu seks! Sõbrad oleme kõik ja Eesti pojad — hurraa!”

 Jaan jõi, pudel käis ringi, jutt kestis edasi.

 Luha Mart nihkus Jaanile ikka sõbralikumalt ligemale, rääkis nii mahedasti, kiitis Jaani, kuulatas tema sõnu suure osawõtmisega, tõendas kõike kiiresti taga ja pani käe tihti ta õla piale, wiimaks ta kaela ümber. Kõwerkaela Juku püüdis omalt poolt hääd tuju takka õhutada, lusti ja rõõmu wälja laotada. Ta katsus ka paari laulugi oma kähisema häälega alustada, mida aga Mart ära keelas, sest et lapsed magada ja perenaene ka uinumisel olla.

 Nõnda läks jälle tund wõi poolteist mööda, ilma et Jaan oleks asja kannule saanud. Ta mõtted hakkasiwad ka juba tuhmiks ja segaseks minema, nii et ta lähema uurimise äragi unustas. Wist arwas aga Mart nüüd paraja aja tulnud olewat, sest

— 109 —

ta küsis korraga, käewart Jaani kukla ümber hoides, päris pühalikult:

 „Tunnista, wend, kas me oleme sõbrad wõi mitte! Kas me oleme kõik ühesugused Eesti wennad, kes walmis on üheteise eest kas wõi elu jätma?”

 „Muidugi, muidugi,” kohmas Jaan uniselt.

 „Waata, wend, siis me teame ka, mis meie kohus on, ja meie kohus on ühteteist aidata. Kas see on õige wõi ei ole?”

„Õige, õige!”

 „Siis pead sa mind wähe aitama. Eesti wend! Kuula, mis ma sulle ütlen, ja ära sa mu sõnadest wõõriti aru saa... Sina, Kõwekael, pea nii kauaks lõuad... Waata, wend, lugu on see”... Ta surus oma hääle sosinaks ja nihkus Jaanile weel lähemale, nii et nende ninad peaaegu kokku puutusiwad.

 „Räägi aga, räägi,” julgustas Jaan, ”ega sul ometi salaasju ole, et sa mind nii wäga usutad. Mina pole mees, kes oma abi keelab, kui asi auus on,”

 — 110 —

 „Salaasi? Auus? Mis sina siis arwad! Muidugi auus,... Aga ega sul igaühele pruugi nina pääle siduda, mis sa tead ja teed.. . Ja kahju sisse ei pea sa ka mitte jääma. Juku, sul on wähemad rahad — too siia!”

 Kõwerkael tõmbas westitaskust silmapilk krabisewa paberi raha wälja, mis sinna nagu näis waruks pandud olema, ja wiskas Jaani ette.

 „Siin on sulle esiotsa kolm rubla,” kõneles Mart pool surutud häälega edasi, ”kui otsas, anname weel... Mis sa siis nii wõõriti wahid, wäimees?”

 Mis eest mulle siis raha annate?” küsis Jaan.

 „Oota ikka, ära nii pääle tungi oma pärimistega... Muidu ma sulle juba raha ei anna — wõid julge olla, ega meiegi teda maast leia... See on paljas toidu- ja üüriraha meie — wõi minu hobuse eest, kes paariks päewaks sinu juurde korterisse ja kosti pääle jääb...”

„Mispärast?” küsis Jaan terawalt.

— 111 —

 „Kurat wõttu sind oma pärimistega!” hüüdis Kõwerkael pahaselt. Kas see sinu asi on? Wõta raha ja pea suu. Muidu —”

 Karistaw pilk Luha Mardi silmast sundis Jukud sõim pooleli jätma.

 „Sa küsid, mispärast?” rääkis Mart ise edasi, ”noh selle pärast, et mul praegu weel kindlat talli ei ole, kuhu nii hää hobuse wõiksin sisse panna ... Aga ma näen, kolm rubla on moonarahaks liig wähe. Tõesti wähe. Heinad kallid, kaeru pead ka andma, — Kõwerkael, sul wist wa peenikest puru westitaskus weel on, — lao weel wälja.”

 Juku tõi weel kaks rubla nähtawale ja wiskas nad uhkesti Jaani ette laua pääle,

 „Waata, wend, siin on wiis rublakest,” seletas Mart suure libedusega; ära nüüd aga arwa, et meie — et ma ruuna paariks kuuks wõi nädaliks sinu toita jätan. Mitte mõtetgi! Wõib olla homme, wahest ka ülehomme, kõige hiljem kolme päewa pärast wiin ta su tülist ära.”

 
                             — 112 —

 „Mis ja nüüd täänutad ja põikled, Mart,” ütles Jaan, kes loost selgemini aru hakkas saama, ”ütle otsekohe wälja, et sina, wõi õigemini teie mõlemad, hobust minu juurde peitu tahate panna... Ja kui teil see nõuu on, siis pole hobusega õige lugu. Ma poleks eluilmas wõinud aimata, Mart, et sina ka niisugust teenistust pead. Ma ei tea, mis ma pean ütlema!”

 „Noh, wennas, kui sa asjast nii aru oled saanud — olgu pääle!” wastas Mart, silmi maha lüües, pikkamisi, kus juures tal silmapilguks endine argtus näost paistis. Ta wahtis paar korda teraselt ema koiku poole; eideke oli juba magama uinunud, wähemast oliwad ta silmad kinni ja rind tõusis ja wajus nagu magajal. Siis kõneles Mart sosistades edasi: ”Kui sa midagi märkad, siis pole pikemat juttu waja. Pista raha kalitsasse ja pea suu! Imeks panna pole minu üle midagi; mul on waesus ja nälg majas. Lusti pärast ei tee ma seda mitte. Ma arwan, et ka sina üks neist rumalatest

— 113 —

ei ole, kellest praegu rääkisime, kes ei näe, kuda talle praad suhu lendab, wõi kes lolluse pärast suu kiuni pigistab... Nagu näed, olen mina hoopis teist moodi mees. Auus nimi onn hää asi, aga wõid sa teda süüa wõi selga panna?”

 Wäljaotsa Jaanile oli õhetaw puna palge tõusnud. Laua pääl olewad kirjud rahad tõmbasiwad ta silmi nagu sala wäega ligi, aga wärisewad sõrmed, millega ta mängides laua pääle tippis, tõukasiwad neid tasakesi, toll tolli järele eemale. Ta püüdis nähtumalt rahuline olla, aga ta häälel oli wärisew, segane kõma, kui ta wõimalikult pääliskaudselt küsis:

 „Kust kaugelt hobune on? Miks te teda laadal ”mehele” ei pannud?”

 „Ruun on kaugelt, kaunis kaugelt,” sosistas Kõwerkael salalikult, aga iseäralise rõõmsa uhkusega, ”ja kui sa teaksid kui keerulisel wiisil talle ligi pääsesime! Tore tükk — oota, ma westan loo ära.”

 „Wait, Kõwerkael, ära wiida aega,” pahandas Luha Mart. „Meie peame

8

— 114 —

Jaaniga kaubad ära tegema, siis on aega lorimiseks küllalt... Jaan, kallis sõber ja wend, nüüd tead, mis sul teada waja. Hobune on kaugelt, aga laadal, kus ta nahast kullisid tahtsime lüüa, tuli wäike äpardus. Meie olime siin pool tundmata sõbrad ruuna müütama pannud. Aga hädaoht tuli hoopis kaugemalt. Teised hääd sõbrad andsiwad märku, et ruuna kodu poolt mehi nähtud; wa' Kohi-Kaarel teadis koguni puhuda, et ruuna endine peremees ise liikumas olla. Nõnda panime siis aegsasti putked...”

 „Ja miks te siis just minu juurde tulite?” küsis Jaan.

„Kas sa sest ise aru ei saa?”

„Mitte põrmugi.”

 „Noh, selle pärast, et sa wa' auus poiss oled,” wastas Mart.

 „See tähendab, et minu juurest hobust ei teata otsima tulla.”

„Nii neh!”

 „Aga miks te' arwasite, et ma teie plaaniga nõuusse heidan ja hobuse peitu wõtan?”

 
                                                 — 115 —

 Noh, mõtlesime, et sa nii loll ei ole, et wäikest teenistust põlgad.”„Miks mitte?”

"Kurat, sa pärid ju kui poisikene! Istud sa siis nii külla otsas, et wiit wõi kümmet rubla ei oska tarwitada?” „Teie mõtlesite siis, Jaan on waene näljakonu — ta wõtab teenistuse rõõmuga wastu?”

„Nüüd on sarwiline wäljas! Kas sina siis teisiti mõtled?”

 „Hoopis teisiti, mehed!” wastas Jaan korraga tõsiselt ja kõmisewal toonil, kuna ta sõrmedega rahad enesest kaugele eemale lükkas, ”Wäljaotsa Jaan on waene kui kirikurott ja püsti näljas terwe perekonnaga, aga ta on siiamaani oma näpud igast wargusest puhtad hoidnud, on alati auus mees olnud ja tahab selleks ka edespidi jääda... Pistke oma rahad aga jälle taskusse, jätke suud kulutamata ja katsuge, et oma ruunaga warsti minema saate... Räägime parem kohe teist juttu, wõi, mis weel õigem, pange aegsasti minema, enne kui walge wälja tuleb, — see on teile endale kõige kasulikum.”

 
— 116 —

 Mart ja Juku wahtisiwad teineteise otsa; esimene nihkus Jaanist pikkamisi eemale, kätt ta kukla ümbert tagasi tõmmates; Kõwerkaela suu oli ammuli lahti.

„Wõi nii?''

„Just nii,”

„Kas tahad kümme rubla saada?”

„Ei taha,”

„Sa ei taha tõesti mitte?”

 „Ennem wõtke mu pää maha. Ma taha ennem rumal kui auutu olla, ennem nälgida kui warga nime kanda.”

 Luha Mardi pilgud läksiwad kogemata eide koiku poole. Mees kohkus ära: ema silmad oliwad pärani lahti, ta kuulatas isukalt meeste juttu.

 „Jaan, tule siia!” hüüdis ta korraga.

 Poeg läks ta juurde. Kai wõttis kätega ta pääst kinni, surus ta kõrwa oma suu wastu ja sosistas midagi. Nagu oleks madu teda hammustanud, nii tõmmas Jaan pää tagasi ja kärgatas: „Wait! Weel

 — 117 —

kord, wait! Häbi sulle, wana inimene!”

 Siis pööras ta wihast wälkuwate silmadega öömajaliste poole:

 „Meie jutt on otsas! Teie wõite julged olla, et ma kellegile sõna ei lausu, mis mulle olete ilmutanud, aga teie kilda ei heida ma mitte. Muidu peaksin häbi pärast metsa jooksma... Lõpetatud!”

 „Kardad wist, et lõksu langed,” hakkas Kõwerkael ässitama,”Jumala eest, ma poleks uskunud, et niisugune argpüks oled... Aga olgu pääle. Kui sa hobust ei wõta, siis jäta wähemast minu kott oma lauta heinte alla.”

 „Wõi siis sääl on ka midagi sees, millel peidupaika waja?” hüüdis Jaan.”Ei, wennike, siis wiska aga jälle ree pääle ja — hääd teed!”

„Ja see on sinu wiimane sõna?”

„Minu wiimane sõna.”

„Ma lisan weel kaks rubla juurde.”

 „Kurat, nüüd on küllalt,” karjus Jaan ja lõi rusikaga laua pääle. „Katsuge, et minema saate, aga silmapilk!”

— 118 —

 „Mart tõusis üles, tema eesmärgi järele ka Kõwerkael. Mart astus üsna Jaani ette ja wahtis talle kiirgawate silmadega uuriwalt näosse.

„Kas sa suud pead?”

„Seda ma ütlesin juba.”

 „Hoia ennast, poiss, hoia, kui sa sõna ei pea! Muidu wõiks midagi juhtuda .. .”

 Juku, wa' ahw, pööritas kah silmi. ”Hoia kurat oma nahka!” hüüdis ta ja näitas rusikast.

 Nõnda lõppes rõõmus koosolek Wäljaotsa saunas. Mõlemad öömajalised, kellel waja oli warsti lõppewat ööpimedust tarwitada, paniwad hobuse ja kotiga wiibimata minema, ilma et emale sängis jumalagagi oleksiwad öelnud. Muudkui peaaegu tühjad wiinapudelid ja toidu jätised oliwad mälestuseks lauale jätnud...

 Lehtsoo walla kooliõpetaja Aleksander Toots kirjutas mitmele Eesti ajalehele sõnumid, mille eest ta ”priieksemplarid” sai. Ta kirjutas kont-

— 119 —

sertide ja näitemängude kriitikaid, kirjutas ööhulkumisest, liiast joomisest ja muust ”rahwa kombeliku elu langemisest,” iseäranis sagedasti aga — asja nõudmise järele — kõiksugu kuritöödest. Sest kuritööd oliwad, nagu herra Toots iga sõnumi sissejuhatuseks ütles,”siin pool otse päewakorral”, nad oliwad herra Tootsi teatuste järele ”ikka enam maad wõtmas”,”otse liiale minemas”, ”rahwa üdi kurnamas” jne. Kui wilunud ajaleheteataja tarwitas herra Toots ülepää ikka neid kõnekäänusid ja asjanimetusi, mis lehtedes lugemata kordamise järele juba üleüldiselt tuttawaks oliwad saanud ning seega tunnistuse andnud, et nad trüki kõlbulised on. Nõnda algas ta iga pidu-, kontserdi-, näitemängu-sõnumit lausega: ”Hää ilma tõttu oli rohkesti rahwast kokku tulnud,” wõi ”halwa ilma tõttu oli wähe rahwast kokku tulnud” — ikka nii, kuda asi just nõudis, sest herra Toots oli ustaw teataja. Ja wargaid nimetas ta ikka ainult ”saatana sulasteks”, ehk ”pimeduse jüngriteks” ehk ka „musta kunsti kandidaatideks.”

 — 120 —

Ühtlasi oli ta kindel arwamine, et kõik kuritööd kas ”kõrtsi ja alkoholi wili”, wõi ”laiskuse ja lihahimude järeldus” on. Aga ka hääd nõuu ”kuritööde wähendamiseks” teadis ta kui rahwaelu tundja anda; iga sõnumi lõpul soowitas ta wallawalitsustele ”kõlwatumate liikmete äraütlemist” ja manitses kõiki auusaid inimesi, eneste keskel mitte ”kahtlasi isikuid” sallida ja neile mitte warjupaika anda. ”Heitke ära eneste seast kõik hukka läinud inimese soo liikmed” — kirjutas Aleksander Toots —”andke nad seaduse kätte ja läkitage nad külmale maale; siis on loota, et meie rahwa wooruslik elukord tõuseb, et rahu ja õnn Eesti majadesse asub” jne,

 Herra Tootsil oli aga sula õigus, et kuritööd ”siin pool kohutawal wiisil rohkenesiwad.” „Ei läinud peaaegu päewagi mööda, mil mitte siit wõi säält hobusewargustest, aidalõhkumistest, teerööwimistest jne. ei kuuldud”… Otse päise päewa ajal tungisiwad ”põrgusulased” mõnda kohta sisse,” ja juba hakati lehmasid

— 121 —

ja sigugi lautadest ära tassima!”... Herra Toots läkitas mõni kord paar pikka kirja nädalis Tartu ja Tallinna poole, ja luges siis selle ilmasüüta südamerõõmuga, mis iga tööline oma walmis töö üle tunneb, enda ridasid uhkes trükikirjas lehtede weergudelt…

 Lehtsoo wallawanema Andres Wadi põhjusmõtted ja arwamised käisiwad kooliõpetaja omadega, mis kuritöödesse, nende põhjustesse ja nende häwitamiseks tarwitatawatesse abinõudesse puutus, üleüldiselt kokku. Lehtsoo wallawanem oli tragi mees wargusi päewawalgele tooma ja kogukonnast kõlwatumaid liikmeid ära lubama. Ja et ta hää kõnemees oli, siis läksiwad ta ettepanekud häältewõtmisel enamasti kõik läbi. Selle eest kiitis teda herra Toots tihtigi ajalehtedes ja seadis teda eeskujuks kõigile teistele wallawanematele ligidal ja kaugel. Et Andres Wadi pääle selle ka oma palwetundides rahwa patuelu, lihahimude ja kurjatööde wastu waprasti wõitles, seda teatada on meil juba õnn olnud.

— 122 —

 Aga kuritööd ei hakanud wähenema, waid, nagu herra Toots kirjutas, nad kaswasiwad ja läksiwad ikka kohutawamaks. Nõnda oli ühel Lehtsoo walla peremehel lühikese aja jooksul juba teine hobune luku tagant ära wiidud, teiselt ait ära tühjendatud, kolmandal tee pääl rahapung ”wägise” ära riisutud ja talle mitu noahaawa pähe löödud. Tähendatud aidawargus oli alles paari päewa eest korda saadetud, selle pärast oli politsei just parajasti wargate jälgesid uurimas. Wallas ja walla ümberkaudsuses alustati agarasti majaotsimisi, ja üks esimene urtsik, kuhu urjädnik wallawanema ja selle abiga ilmus, oli Wäljaotsa saun…

 Noor pops wiibis parajasti urtsiku otsas ja korjas ahjukütteks haoriismeid kokku, kui ta seadusemehi tänawalt nägi lähenewat. Ta oli naabruses sündinud wargustest kuulnud ja teadis siis ametnikkude kiiret käiku niisama wähe imeks panna kui nende lähenemist tema saunale, sest ta arwas, et nad temalt teatusi tulewad pärima, kas ta warguse kohta

— 123 —

wahest midagi ei ole näinud wõi kuulnud. Muud nõuu ei wõinud neil olla.

 Seadusemeestel oliwad wäga tõsised, ametlikud näod ees. Iseäranis waljusti wahtis wallawanem, Jaani peremees. Noor mees astus neile wastu ja teretas wiisakalt. Kas terwist wastu wõeti, seda ta ei kuulnud. Ta wõõrastus oli suur ametnikkude külma, karmi oleku üle, mis talle kui põhjatuul wastu puhus.

 „Mine ees ja näita meil: oma maja”, käskis urjädnik.

Jaan ei saanud kohe aru.

„Minu maja —?” küsis ta.

 „Ruttu, meil on wähe aega,” korrati käsku.

„Siis te tulite —” kogeles Jaan.

 „Ara mõistata ühtigi,” tähendas wallawanem noomiwalt, Sa näed küllalt, mispärast me siin oleme.”

 „Siis tahate minu majast wargust otsida!” hüüdis noor pops, kõigest kehast wärisedes.

 „Justament!” naeris wallawanema abi pool pilkawalt.

 — 124 —

 Jaan oli tükk aega keeletu. Weri tungis tal kuumalt palge, siis nõrgus ta niisama ruttu alla ja mees oli niisama walge kui lumi ta jalge ees.

 „Minult tulete wargust otsima? Minult?” kordas ta, paigast liikumata.

 „Taga hullem, miks siis sinult ei wõi wargust tulla otsima?” küsis Andres Wadi; ta tahtis weel midagi juurde lisada, aga Jaan karjus kui pöörane wahele:

 „Kes teid juhatas siia? Kes julges öelda, et siit wargust on leida? Kes oli see häbemata lurjus, kes mind nõnda tohtis teotada? Ütelge mulle seda ja ma tahan ta keele suust wälja kiskuda, ta pää puruks lüüa!...

 Ta oli wiha pärast pool meeletu. Waht seisis tal suu ääres ja silmad tungisiwad haukudest wälja.

 Ametnikud waatasiwad üheteise otsa. Nähtawalt oliwad nad kahewahel, kas inimene tõesti nii osawasti kommetit oskab mängida. Ja kominetimäng pidi see ülewoolaw, wahutaw wiha olema, ainult silmakirjaks, sest kui poiss ennast ja enda omakseid

— 125 —

teadis süütad olewat, miks ta siis maja ei lasknud wagusasti läbi otsida, nagu seda kõik teised saunikud teewad?

 „Kes meid siia juhatas? Meil pole juhatajaid waja”, ütles urjadik. ”Meie lähme, kuhu me ise hääks arwame minna. Meie pole ühegi hinge käest nõuu küsiuud.”

 „Ja teie aimasite siis hääks minu poole tulla!” hüüdis Jaan. ”Ja Andres, sina — sina tuled ka minu juurde — wargust otsima! Kas sa mind siis ei tunne'? Ma olen sind lapse põlwest saadik teeninud — olen ma sul nööpnõela warastanud? Sina tuled siia mind wargaks tegema — sina —”

 Wirgu Andrese rahu oli kõikumata. ”Armas poeg”, ütles ta manitsewalt ja waga pehmusega, ”minu rõõm oleks ju suur, kui su hing puhas on, aga saa teed ennast ise kahtlaseks oma upsaka hooplemisega. Sa ei saa asjast arugi. Meist pole ju keegi öelnud, et sa waras oled. Meie tuleme ainult sinu elumaja läbi waatama — muud midagi.”

— 126 —

„Siis tulite ju ikka wargust otsima.”

 „Jah, aga kui me midagi ei leia, siis ei ole sa ka mitte waras.”

 „Aga mispärast teie siis just minu juurest tulete wargust otsima? Kas minust keegi wõib tunnistada, et ma kunagi olen wargil täinud wõi wargust warjanud? Miks te siis Reinu Aadu wõi Kadaka Jüri juures ei käinud wargust otsimas, kust praegu mööda tulite?”

 „Need on peremehed ja jõukad inimesed,” wastas Andres õpetlikult.

 „Wõi siis selle pärast tulite minu juurde, ainult ja üksi selle pärast, et ma pops ja waene mees olen!” naeris Jaan wihaselt.

 „No jah; meie otsisime ka mitu teist sauna läbi ja otsime weelgi. See on meie ametikohus, seda tead ju wäga hästi.”

 „Wõi sina, Andres, arwad siis, et iga pops waras ja kelm on,” rääkis Jaan kähisewa häälega edasi. ”Ja minust arwad sa sedasama! Ütle mulle ka ära, kust sa selle arwamise wõtad?”

 
           — 127 —

 „Kulla poeg, ära wiida asjata meie aega,” püüdis Wirgu peremees, käega oma lihawat põske silitades, jutule otsa pääle teha. „Igale lapsele on selge, et wargust ennem waeste kui jõukate juurest otsitakse, ennem saunikute kui päriskoha omanikkude majast. Kõik teadwad, et sa wiletsat elu elad, et sul suur perekond on toita, aga keegi ei tea, millest sa õieti elad ja ennast ja omakseid katad. Kas pole siis iseenesest selge, et meie kui walla- ja politseiametnikud warguste kordadel sinusuguste majasid peame läbi otsima? Ma ütlesin juba, et sina mitte ainus pops ei ole, kellel me külaliseks käisime ja weel lähme.”

 Waheajal oli Wäljaotsa ema kohkunud nägu sauna uksel nähtawale tulnud; wali sõnawahetus õues oli teda wälja kutsunud. Kordniku mundrit ja mõõka ning kahte wallaametnitku nähes, jäi ta kohmetult piida najale seisma, Jaan silmas teda kõige esmalt sääl ja hüüdis talle mõruda naermisega wastu:

— 128 —

 „Ema, meilt tullakse wargust otsima! Wirgu peremees ütleb, et kõik waesed inimesed wargad olla. Selle pärast tuleb ta ka Wäljaotsa sauna läbi otsima. Mine ruttu ja mata ära, mis meil warastatud kraami majas on! Sa tead ju, meil on seda õige rohkesti. Sest Wirgu peremees küsib, millest meie siis muust elada kui wargusest!...”

 „Talitse oma keelt, mees,” manitses kordnik tõsiselt, ”muidu on sul ehk pärast kahju.” Ja wallawanema poole pöörates, küsis ta tasakesti suud mööda: Eht hakkame kord pääle.”

 „Wäljaotsa Kai astus nõrgal sammul ligemale. Ta kolletanud näost paistis ehmatuse totrus, imetlemine ja uudishimu. Ta wahtis ühe päält teise pääle, kuna ta silmad wiimaks paluwalt Wirgu peremehe punasele näole jäiwad wiibima.

 „Mis wargusest te õieti räägite?” küsis ta. „Peremees, tas teil ka wargad käisiwad? Oh, Jumal, ilm on ju nii hukas, ühte puhku kuuled aga wargustest.. .”

— 129 —

 „Saa ometi oru, ema: meie oleme wargad?” karjus Jaan. ”Peremees tuleb meilt warastatud kraami kätte pärima!”

 „Meie wargad?” Eit lõi käed risti. ”Halastaja Jumal, seda sõna kuulen ma elus esimest korda! Eks otsige meid läbi, küll siis näete, et meil wargust majas ei ole. Mitte witsaraagu, mitte heinapebre — —”

 „Jah, aeg on käes, et me jutu lõpetame,” ütles Andres Wadi, emast ja pojast mööda astudes. ”Tühja asja pärast tehtakse niisugust kära. Nagu oleksime mõned timukad, kes elu tulewad wõtma! Meie waatame majas weidi ringi, ei muud midagi... issand ise andku, et me sind, mu poeg, ilmasüüta leiame olewat. Sinu hing ei ole küll weel tõewalgusele ärganud, seda ma tean, sinu jalg kõnnib weel laia maailmateed; aga minu süda kiidaks Õnnistegijat, kui me leiaksime, et sa weel päris kadunud hingede seas ei ole ja et sulle weel lootust jääb igawesest hukatusest pääseda... Lähme, mehed!”

9

— 130 —

 „Minge siis Jumala nimel,” naeris Jaan, ja ta taganes nende eest mitu sammu kõrwale. Siis hakkas ta ema külmast, wärisewast käest kinni, kallutas teda meeste järele toa poole, ise istus sauna läwele, ”Kui tahad, siis näita neile kätte, mis sul näidata on; ma arwan, et see palju aega ei wõta.”

 Saun oli warsti läbi otsitud, ilma et mingit kahtlast asja oleks nähtawale tulnud. Wirgu Andres tundis oma hoones iga pragu, nii et otsimisel mingit raskust ei olnud, ja kraam, mis talle näppu puutus, oli kogu ja armu poolest nii wähene ja armetu ning talle kui popsi tõsine omandus nii tuntud, et wähematgi kaalumist waja ei olnud. Ainult laut ja wast ehk weel kartohwlihaugud jäiwad weel uurida.

 Jaan oli terwe aja käsipõsekil ukse pääl istunud. Esiotsalise ägeda wiha asemel oli nüüd nagu eluta tuimus ta pääle tulnud. Ta mõtles ja mõtles. Ikka weel piinas teda küsimus, miks nad tema juurde tulnud, tema juurde, kes oma auususest nii suurt

— 131 —

lugu pidanud, seda oma ainuma waranduse arwanud olema, mida üksgi inimene maailmas ei tohiks puutuda... Kas nad wahest Kõwerkaela ja Luha Mardi öösisest käigust oliwad haisu saanud? See wõis kahtluseks asja küllalt anda, ehk küll üksnes nähtawaks. Aga miks nad sellest sõna ei lausunud? Miks nad oma ettewõtet sellega ei põhjendanud? See oleks ju nii mõjuw põhjendus olnud, et terwe pikk sõnawahetus tulemata oleks jäänud, Wirgu Andres wähemast oleks paari keerulise sõnagagi asjale külge täppinud. Et ta seda tegemata jätnud, siis oli kaunis kindel, et mõlema kelmi külaskäigust Wäljaotsa saunas midagi ei teatud. Nad tuliwad siis Jaani teada ilma mingisuguse nähtawagi põhjuseta, ainult sel arwamisel, et ega niisugused inimesed, nagu need, sääl Wäljaotsa saunas, ilma warguseta wõi elada, — ega neil auu ega häbi ole.. . See mõte torkas end Jaani hinge sisse nagu nüri, hambuline nuga.

Ta kähwas istmelt üles ja astus

                                 — 132 —

sauna. Ta tahtis wähemast Wirgu Andrese pikka nägu näha asjata otsimise üle.

 Ametnikud oliwad wist tööga juba walmis, sest nad seisiwad keset tuba tühjade kätega koos ja näitasiwad isekeskes tasakesti nõuu pidawat. Ema istus nurgas ja püüdis nutwat last waigistada, kuna ta hirmunud silmad ühte lugu meeste poole lendasiwad, nagu kardaks ta nende sosinast uusi kohutawaid ohtusid.

 Jaan oli waewalt tuppa astunud, kui ukse piida wahel weel üks inimesekogu nähtawaks sai. Esmalt ulatas end ruugejuukseline naesterahwapää suure räti sees sisse, kaks laia silma wahtisiwad üle ruumi, siis ilmus terwe keha uksepäälsel ja paari sammuga seisis Wirgu Anni toas.

 Isa wahtis talle laia imetlemisega wastu; läks mõni silmapilk aega, enne kui ta hüüda märkas: ”Mis sina siit otsid?” „Ja mis sina siit siis otsid?” See wastuküsimine tuli nii imelikul toonil tütre suust, et Andres

— 133 —

jällegi wahet pidas, enne kui ta sõna leidis. Ta astus tüdrukule sammu lähemale.

 „Kas sind keegi kodust minu järele saatis?” küsis ta.

“Ei.”

“Mis sa siit siis tahad?”

 „Ma tulin teile meelde tuletama, et teil käsk oli Mädasoo Mihkli ja Joosti sauna läbi otsida, mitte seda maja siin.. . Siit te ka wist midagi ei leia...”

 Wirgu peremehe suu oli lahti, liikus ka paar korda, aga sõna ei tulnud kuuldawale. Pärani lahti olid ka ta terasekarwa silmad. Ta astus tütrele weel sammu ligemale, siis weel sammu. Anni aga jäi paigale. Ta wahtis isale silma ja lisas juurde: ”Ma ei saa aru, miks sa käsust mööda läksid ja tee kõweraks tegid. Mädasoo ja Joosti on ju hoopis teises küljes. Sa ju muidu asjata tööd ei armasta. Wäljaotsa sauna kippusid aga nii wäga, et käsu ise ära unustasid ja ka teisi enese järel wedasid. Kui nüüd päris wargad haisu ninasse saawad, et otsijad kohe

— 134 —

hakatusel wõõriti teele on sattunud —”

 „Wait!” kärgatas Andres järsku kui püssist; ta lihaw nägu oli sinakaks muutunud ja silmade serwad weripunaseks. Ta sirutas käe tütre õla järele wälja. Anni astus pikkamisi kõrwale.

 „Wallawanem, wallawanem,” waigistas kordnik, wanamehe käe alt kinni hakates. ”Õigem on, kui me edasi läheme; tütrega kõnelege kodus.”

 Ja tõesti, Andresel oli jõudu oma wiha talitseda. Ta waatles tütart oma kiirgawate silmadega weel natuke aega, siis sirutas ta ainult käe ukse poole, Annile märguandmiseks, et ta kaoks.

 Aga tüdruk ei kadunud. Ta tegi, kui ei paneks ta isa käenäitamist tähelegi. Ta lähenes Wäljaotsa emale, andis talle kätt ja hakkas wäike Liisikese pääd paitama. See oli awalik wastupanemine isa käsule, ja Andrese kehaliikumisest oli korraks märgata, kui tahaks ta sõnakuulmata lapse kallale karata. Aga ta leidis jõudu, ka seda wihahoogu sumbutada.

— 135 —

 „Lähme,” ütles ta lühidalt ja pööras kiiresti ukse poole. Aga pilt, mis ta silmadest poolwiltu tütre poole wälkus, ei tõotanud midagi hääd.

 Imelikul wiisil jätsiwad ametnikud lauda ja kõik muud wälised urkad läbi otsimata. Nad, sammusiwad, nagu Jaan aknast nägi, otsekohe Wainu poole ja käänasiwad siis teele, mis hoopis teise külge, pääle muu ka Mädasoo ja Joosti poole wiis.. .

 Kolm inimest saunas oliwad hulk aega wait.

 Kai wahtis aineti Wirgu Anni pääle ja pani imeks, kui walge ta täna näost oli ja kuda ta sõrmed wärisesiwad. Jaan oli akna kõrwale järi pääle kössi wajunud ja wahtis oma jalge ette maha nagu sonija. Wiimaks astus Anni ta juurde ja ta käsi käes silitades paar korda noore mehe juukstest üle.

„Ära kurwasta!”

Jaan raputas ainult pääd.

 „See oli minu isa temp. Ta tahtis sind teotada. See oli tal juba ammu nõuuks wõetud. Ta põles

— 136 —

selle käigu pääle. Täna läks ja wedas teised pool wägise kaasa. Keegi ei olnud käsku andnud siia tulla. Ta mõtles: kui leian, on hää; kui mitte — häbi olen talle ikka teinud. Kui nähakse, kelleks Jaani arwatakse, wahest siis see ka tütre meelt pöörab.. . Ta eksis.”

 Jaan waatas Annile silma. Ta wõttis tema käe pihku. Ta ei lausunud sõnagi. Ema waatles neid koiku juurest ja silmapilguks käis nagu päikesekuma ta kurwast näost üle.

 „Ütle ometi, kuda sa siia tulid ja miks?” küsis Jaan wiimaks Annilt. ”Sa ju teadsid, et isa siin on, nagu ise räägid.”

 „Teadsin küll. Selle pärast ma just tulin.”

 „Kuda sa julgesid? Sa tulid ju isa nagu siit ära ajama.”

 „Ajasingi. Ma poleks aga arwanud, et ta nii ruttu läheb.”

 „Aga mis ta sinuga nüüd kodu teeb?”

 Isewärki tõsine naeratamine liikus tüdruku suu ümber.

— 137 —

 "Mis ta mulle siis wõib teha?” ütles ta mõtlewal waatel, ”Ta on jumalakartlik mees — ega ta mind surnuks ikka tohi lüüa. Noomimistega aga olen harjunud.” Ja Anni naeratas jälle.

 „Sa ütlesid isale, et tal käsku ei olla minu sauna läbi otsida. Kust sa seda teadsid?”

 „Ma kuulsin, mis urjädnik talle ütles. Aga isal oli nõuu juba ammu walmis, ja ta kinnitas oma sõna pääle, et siit midagi leida olla; ta olewat seda ja teist märganud, olla jälgesid leidnud, ja ei tea, mis weel. Ta seletas ära, kuda ajawiitmiue teiste saunade otsimisega seda kahju wõib tuua, et sa warguse ehk mujale saad toimetada. Urjädnik andis wiimaks järele ja nad tuliwad kõige päält siia.”

 „Sinu isa ütles aga, et nad teistes saunades juba enne seda olla käinud.”

 „See pole tõsi: sel puhul olid sina esimene.. . Aga õigust öelda — kas tead, mispärast ma isa järel õieti siia jooksin? Ma kartsin sinu

— 138 —

eest. Mul oli hirm, et sa nendega tülisse lähed, neile wastu hakkad ja oma wihas ei tea mis weel teed. Ma tean ju, kui terawad sõnad mu isal on, kuda ta inimest oskab haawata ja äritada. Ja et sa auus mees oled — mu hirm oli tõesti suur! Selle pärast jooksin siia. Tahtsin isa kartlikuks teha ja tuletasin talle kreisiülema käsku meelde. Jumalate tänu, et kõik õnnelikult möödas on, .. Ära siis nii kurwasta — sinu auu ei saanud nad ju ära wiia.”

 „Minu auu ei saanud ära wiia?” kordas Jaan, aineti maha wahtides. ”Wõib olla. Aga midagi wiisiwad nad ometi ära. Ma ei tea, mis see on, aga ma tunnen, nad wiisiwad midagi ära”...

 Ta käsi kiskus rusikasse ja pilgus, mille ta nüüd suitsenud aknakesest wälja üle walge särawa lumelagendiku saatis, õhkus ja põles ja kustus midagi...

——

— 139 —

 Paaril järgmisel päewal ei julgenud Wäljaotsa pops kodust wälja minna. Tal oli häbi. Ta kartis teisi inimesi. Tal oli häbi neile silma waadata ja hirm nende pärimiste eest. ”Sind käidi läbi otsimas! Sind peeti wargaks!” kumises ühte lugu mõte ta pääluus, torkas talle südamesse.

 Aga Jaan ei pruukinudgi wälja minna, nad tuliwad talle koju oma pärimistega. Esimene oli naabripops Kiisa Joosep.

 „Teil käisiwad majaotsijad. Kuda läks?”

„Mis siin minna oli?”

„Noh, kas leidsiwad midagi?”

 Jaan kähwatas ära. Ta wahtis pärani silmal teise otsa.

„Kuda?”

 „Kas midagi paha protokulli paniwad'?” parandas Joosep oma küsimist.

„Ei!”

„Said wist enne pesa puhastada?”

 Jaan pööras näo kõrwale. Ta ei tahtnud oma pisaraid näidata, pisaraid, mida südamest keew häbiwiha talle silma pressis. Tal oli tund-

— 140 —

mus, kui põletaksiwad piisad, mis ta palgel weeresiwad, ta ihunaha ära, nii palawad ja nii kibedad oliwad nad.

 „Kas sa mind siis wargil oled näinud käiwat?” küsis ta.

 “Wargil? Kes seda ütles?” kostis külaline.” Aga eks waesel wabadikul juhtu ikka midagi urtsikus olema, mida igaüks ei pruugi näha saada... Kes siis just wargusest räägib!”

 „Minu urtsikust ei leitud midagi, pane seda tähele!” karjus Jaan mehele näosse, nii et ta kohkudes tagasi põrkas. ”Minu urtsikus pole kübet tolmugi prao wahel, mis mitte minu oma ei oleks! Sinu maja wõib wargust sarikateni täis olla — mina olen puhas! Ma olen puhas...”

 Ta jättis mehe keset sauna seisma ja astus uksest wälja...

 Paar tundi hiljemini tuli teine pärija. See oli üks waene külast. Ka tema küsis, ”kuda lugu läinud”, ja näitas imeks panemat, et ühtegi asja ei olla kahtlaseks peetud. See piinaja tõi aga palju uudist kaasa, Joostilt ja Mädasoolt olewat wargust leitud. Sääl olnud liha ja riideid ja

— 141 —

kangaid ja mõnda muud. Joosti popsi peetawat wargaks. Mädasoo wanameest aga ainult warguse warjajaks. Asi protokolli, mehed kinni! Naesed ja lapsed toitjata. ”Rasked ajad,” öelnud wa Mädasoo Mihkel, oma wesiseid silmi pühkides, kui teda ära wiidud. Naene ja lastekari jooksnud talle tüki teed huludes järele.

 Jutustaja kirjeldas lugu suure sõnarikkusega pikalt ja laialt.

 “Wõi waene Mädasoo Mihkel!” mõtles Jaan, ja talle tuli wiimane kirikukäik ja Mihkli nelikümmend kopikat meelde, mis mehikesel pühakojas oli ära warastatud ja mille järele ta nii ärdaid pisaraid nutnud. Wõi nii ruttu ja nii suure kasuga püüdis ta kahju tasa teha! Weel enam pani aga Jaan imeks, mis ta Joosti mehe kohta pidi kuulma. Joosti Hindrek waras ja lukulõhkuja, see wanaldane waikne mees, kelle auusa meele üle enne keegi ei oleks wõinud kahewahel olla! Kuda oli tema nii sügawale wõinud langeda? Wist oli ta halba seltskonda sattunnd, wast ka sooja pääga

— 142 —

teistele kaasa läinud. Wõib aga ka wiimaks wälja tulla, et ta ilmasüüta on — niisugused asjad on wahel imelikud. Jaanil oli tõesti raske uskuda, et Joosti Hindrek waras wõiks olla. Aga tal ei olnud püsi asja üle lähemalt järele mõtelda. Tal oli iseenese piinaga küllalt tegemist.

 Aga weel rohkem uudist teadis jutukas naabrinaene westa. Wirgul olnud eila õhtul kole riid isa ja noorema tütre wahel. Ei teata õieti, mis asja pärast, Andres wiinud tütre üksikusse kambrisse ja noominud teda kaua tasase häälega ja teda kuuldud palwetawat. Korraga hakanud hirmsasti kärkima. Ta karjunud kui lõwi. Tütar jooksta wargapoisile järele, kelmile, taskulõikajale, hukka läinud kuradijüngrile, ja siis andnud tütrele õige ropud nimed. Anni öelnud mõne sõna wastu — sääl käinud pliks ja plaks, nii et kamber kajanud.. .

 Jaan lõi näost walgeks. ,,Ja siis?” küsis ta.

— 143 —

 „Mis siis muud weel?” wadistas naene edasi. ”Andres lubanud tütre kambrinurka ahelasse panna, kui ta meelt ei paranda... Anni aga olnud wagane, nagu poleks midagi juhtunud. Ta astunud tulipunaste, õhetawate põskedega kambrist wälja, ja mitte pisarapiiska ei ole ta nutnud. Muud kui silmad olnud suured nagu haigel. Wahtinud ühe ja teise otsa ja ei ole tükk aega midagi märganud. Isa öelnud weel: ”Sinu sees walitseb kurat ise, aga ma ajan ta wälja!” „Seda öelnud ta selle pärast, et tütrel nii kõwa süda on, et enam nuttagi ei suuda ega ennast isa ja Jumala ees alandada, sest ta pole tahtnud isaga kambris palwetada, ei temalt andeks paluda ega meelt parandada.”

 Jaan tõusis istmelt kähku üles. Pani kuue selga ja mütsi pähe ning tõttas saunast wälja. Ta meelest oli, kui lämmataks teda ta rinnal lasuw koorem ära. Ta oimud tuksusiwad palawikul, ta silmade ees wirwendas ja kõikus kõik, nagu pööraks

— 144 —

soetõbi, mis tast hiljuti lahkunud, uue jõuuga tagasi.

 Sihita tõttas ta üle lume edasi. Kui talle keegi wastu oleks tulnud ja temaga kõnelema hakanud, Jaan oleks temast sõnalausumata mööda läinud nagu kuutõbine. Ta rändas edasi, ilma et teed oleks walinud, ilma mõtlemata, kuhu külge.

 Kui kaua ta nõnda käinud, seda ei mälestanud ta pärast isegi. Korraga seisis ta Lehtsoo kõrtsi ees. Tunnistas hoonet tükk aega, enne kui ta ära tundis.

 Jaan pidas aru, kas sisse, mööda wõi tagasi minna. Korraga tuli tal himu, midagi, karastawat, elustawat, wõi — mis weel parem — midagi uimastawat juua. Et see kipitamine põuest, see õõgumine pääajust kaoks!

Kõrtsist kajas naer ja trallitamine.

 Jaani rinda tekkis korraga igatsus seltsi järele, rõõmsate mureta inimeste järele. Ja olgu need ka lakardid, hukka läinud päewawargad, olgu nad kas kohe masuurikud... Ta püüdis oma himu ja igatsuse üle wõitu saada — asjata. Ta meelest oli, kui leiaks

— 145 —

ta praegu ainult ja just niisuguste inimeste seltsist seda, mida ta himustas; kui ei oleks tal asja neid põlata ja ennast neist kauemini paremaks pidada; kui oleks ta säherdusele seltskonnale kõigiti sünnis liige... Miks ka mitte? Kui ta ennast paremaks arwas — kes uskus seda? Kes tegi wahet tema ja Mädasoo Mihkli wõi Joosti Hindreku wõi Luha Mardi wahel? Mitte teegi! Kes uskus, et ta õlekõrtgi eluajal ei ole warastannd? Ei üksgi! Mitte ta eluaegne leiwaisagi, kelle silma all ta üles kaswanud, mitte pops, mitte peremees. Temalt otsiti wargust nagu igalt teiselt saunikult; polnud kedagi, kes oleks tulnud ja pääd raputanud ja öelnud: Miks te sellele tublile mehele häbi teete? Kas te ei tea, et Wäljaotsa Jaan auus mees on, et ta wargusest ja igast muust ülekohtust puhas on, et ta auusat meelt oma ainumaks waraks peab, mida temalt keegi ei suuda wõtta, mida kaitstes ta kas elu annab?... Mitte kusgilt ei ilmunud seesugust rääkijat. Hää küll, majaotsimine oli tagajärjeta olnud,

10

— 146 —

kohtu kätte ei wõidud teda anda. Aga kes pidas seda muuks kui tema hääks, kogemata õnneks? Ta oli kas ”pesa puhastada” saanud, nagu Kiisa Joosep ütles, wõi tal ei juhtunud sel silmapilgul just midagi onnis olema. Ainult sel silmapilgul mitte. Wahe tema ja Mädasoo Mihkli ja Joosti Hindreku ja saja teise nendesuguste wahel oli siis ainult see, et nemad lõksu langesiwad, tema lõksust pääsis — neil õnnetus, temal õnn.. .

 „No, mis sa oma kaela sääl wenitad! Eks sa näe, et hoone ees seisad, kuhu iga ristiinimene peab sisse astuma.”

 Hüüe tuli karedast kõrist kõrtsi ukse wahelt. Piitade wahel seisis tugew, tursunud näogo mees punase woodriga nahkses jakis. Käed oliwad tal püksitaskutes, oma ümariku kõhu ajas ta õieli ja jämeda tömpnina wärske õhu sisse püsti. Ise nohises waljusti ja ägises iga räägitud lause järele.

 Jaani otsus oli walmis. Tal oli lehma hinnast wiimane rubla taskus — Aga mis sest. Natuke wõis ju ära näpistada. Paarkümmend kopikut ees

— 147 —

wõi taga. Mis see siisgi ikka puuduse suuruse kohta paiskas.

 „Tere, kõrtsmik,” wastas ta. ”Tahtsingi just sisse astuda. Sul tuulukse rõõmsaid külalisi olewat.”

 „Kunas minul neist puudus on,” nohistas kõrtsimees naerda. ”Eks sa tea, et Lehtsoo kõrts päris rõõmuhallikas on.”

 Ta astus Jaaniga sisse. Kõrts oli pisike, pime ja räpane. Suuremas eestoas, kahe suitsenud ja poolkustunud akna all, seisis pikk laud, mille pääl paar teekäijat sõiwad. Trallitamine ja naermine tuli pisemast letikambrist. Sääl istusiwad kolm meest pudelitega kaetud wäikese laua ümber ja purjutasiwad. Kahte tundis Jaan häältest kohe ära ja kuum hoog täis tal keha üle, halb tundmus torkas südamesse. Kohi-Kaarel ja Kõwerkaela Juku! Kolmas oli Jaanile wõõras.

 Purjutajad waatasiwae üle õla sisseastuja poole ja waikisiwad silmapilguks.

 „Näe imet, säält tuleb ju Wäljaotsa isand,” karjus Kõwerkael pehmel

10*

— 148 —

keelel, ”Lehtsoo walla uus palwewend ja missionär!... Tule aga, tule, kurat ! Tahtsin sulle ju ammugi pinna pääle anda.”

 Jaan mõistis, mispääle ta sihtis, ja lõi kohkwele. Purjus poiss wõis sõna warsti teoks teha, wähemast tüli hakata kiskuma. Hää meelega oleks ta nüüd tagasi pööranud, kuid see oleks nagu kartus, nagu põgenemine wälja näidanud. Õnneks awaldas Kohi-Kaarel, kes wähem “wintis” oli, sõbralikumaid tundmusi.

 „Ära kuulugi, Jaan,” hüüdis ta. ”Kõwerkael peksab ainult suuga. Wõid julgesti meie seltsi tulla. Aga seda ütlen ma sulle: rõõmus poiss pead olema ja täis mees ka, muidu loen mina ise su naha täis.”

 „Mis ma siis pean tegema?” küsis Jaan ligemale astudes ja Kaarlile kätt andes.

 „Kõik, mis mehe kohus. Esmalt ütle kõrtsipapale mõistlik sõna ja siis tee aga seda, mis meie ees teeme. Ma tahan sinust weel Jumalale meelepäralik inimese teha.”

— 149 —

 „Nael wiina, kõrtsmik,” tellis Jaan lopsti; ta tahtis ta kord mees olla, seda wähemast näidata. 

 „Kae! Hakatus on ju üsna tubli,” kiitis Kaarel tõsiselt. “Sinust wõib tõesti asja saada, kui sa kauemini meestega ümber käid.”

 Kõwerkael unustas peksu nõuu silmapilk ära. Ta ajas oma krillis silmad imestuse pärast laiali ja pakkus siis, Kohi-Kaarli kiidusõnu korrates Jaanile kõige sõbralikumalt kätt... Jaan teretas ka wõõrast meest, kes teda terawalt ja kaunis upsakalt siiamaani silmitsenud.

 Wiimane oli enam linna- kui maamehe laadi, niihästi riiete, kui ka terwe oleku poolest. Tal oli paks, punane, toores nägu ja tugewad, jämedad liikmed. Iseäranis paistis ta rusikate suurus silma. Linna riidest kulunud palito oli lihuniku wiisil kirju wööga kinni; jalas oliwad tal wäga pikkade säärtega saapad.

 Kui Jaan lauas hakkas istet wõtma, wahtis wõõras küsiwalt Kaarlile silma. See pilgutas wastu ja tähendas suud

— 150 —

mööda: ”Nii, nii — wõib ehk asja saada, ... hm, hm.”

 Nüüd istus siis Jaan rõõmsas seltskonnas. Wiinaklaas käis ringi ja Kõwerkaela imestuseks tõmmas Wäljaotsa ”missionär” hää lonksu. Ja see oli päälegi ”meeste märjuke!” Juku awaldas oma kõige suuremat rahulolemist selle üle.

 „Waata salakoid,” karjus ta. Paari nädala eest ei läinud tilka suhkruwettgi hästi kurku, nüüd pistab juba kibeda kukegi ära.”

 „Ma olen meelt parandanud?” naeratas Jaan.

„Kas õigust räägid?”

„Päris õigust.”

 „Siis teine kord öömajalisi enam wälja ei wiska?”

„Ega tea, kuda läheb.”

 „Kurat, sa olid aga sel korral häbemata!” Juku lõi Jaanile tugewa hoobi lahtise käega selga. ”Ei ma oleks uskunud, et inimene nii toru wõib olla! Kurat, küll ma sülgasin!”

 „Köwerkael, ära karju nii waljusti,” keelas Kaarel, ette tuppa pilku heites, kus mõlemad teekäijad

— 151 —

matsuwate suudega sõiwad. ”Meie saame ka wagusamini läbi... Mis wäljawiskamisest sa siin lorid!”