P.-E. Rummo, Miks ma välismaale ei põgene (1968)

Seisab segavereline,
siit rootslane, sealt mustlane
veidi sugulas-soomet ja ingerit, taani ja poola sinist,
alamsaksa aadellikkust, viimastes aastaringides venet,
sekka kolgaste lombakaid põlvkondi, verepilastust, pealegi
sõdades, katkudes hooti peaaegu
viimseni mulda jooksnud, ainult
keel veel veritseb, ainult keel veel
enam-vähem terve ja vana, ainult keel veel käib, mees
metsastajate ja meresõitjate
küsitav, vägagi küsitav järglane
(„varja vabadust!“, varja, vii metsa ja pista samblasse,
võta merele kaasa) – kuid
kellest on tulnud siis, kellest on jäänud,
kellest on jäänud siis see, mis siin seisab,
Kalevipoeg kadunuke kaenlas, jalad oma lolluse läbi
otsast raiutud, lennukid pea kohal
paukumas seisab
ja proovib soomeugriliselt mediteerida,
mets hõre, meri kinni piir
kinni, seisab
ja viskab vahel vaatajatele võõrkeelset nalja, seisab
oma kadakate ja gootikate keskel
mida pole kuskil mujal ilma peal,
kadakate, mis kasvavad täpselt kõrini, ja gootikate,
millega pole tal rohkem pistmist kui mõne minaretiga. 


Paul-Eerik Rummo, Miks ma välismaale ei põgene. 3. – P.-E. Rummo, Saatja aadress ja teised luuletused 1968-1972. Tallinn: Kupar, 1989. Lk 55–56