Kolmat aega

 wallawanem.

 Wiiejärguline näitemäng.

 Kirjutanud

 Jakob Liiw.

 Jurjewis — Tartus.

 Trükitud T. Kukk’e trükikojas

 1904.

 
Kolmat aega wallawanem.

 Wiiejärguline näitemäng.

 Kirjutanud

 Jakob Liiw.

 Jurjewis — Tartus.

 Trükitud T. Kukk’e trükikojas

 1904.

 
Дозволено цензурою. — Юревъ, 4 марта 1904 г.

 
Tegelased:

 Jaak Nogu, wallawanem.

 Leenu, tema naene.

 Anna, nende tütar.

 Liisa, Leenu õetütar.

 Wiio Kilu, wabatnaene.

 August Lepp, wallakirjutaja.

 J. Sild, küla-koolmeister.

 Küngas, pääkohtumees.

 J. Karu

                         }kohtu-kõrwalmehed.

 M. Wilu

 W. Raag, wallakassak.

 Juhan Mets,

 J. Pütt,        }walla nõuumehed.

 K. Mätas,

 S. von Walde, kihelkonna-kohtuherra.

 N. Nõges, kihelkonna-kohtukirjutaja.

 Mart Pütissepp, taluperemees.

 Oksjoni- ja muud tarwiline rahwas.

 Mängupaik endises küla-kohtumajas ja wallawanema peres. Mängu sisu minewikust wõetud.

 
Kolmat aega wallawanem, къ представленію дозволено. С-Петербургъ, 1904 г. 3 янвря.

За Цензора драматическихъ сочиненій.

 М. Толстой.

 Гербовый сбортъ уплоченъ.

За Помощника Правенія Дблъ:

(Подпись.)

Mängimise loa eest tuleb kirjanikule 3 rubla maksta.

Esimene järk.

Esimene etendus,

endises küla-kohtumajas. (Lepp istub kohtulaua ees, mille pääl raamatud ja paberid korratult seisawad.)

 Lepp. Loomulikult oleks minul nüüd palju tööd, aga näituseks: Kust sa wõtad selle aja, millega kõik raamatud ja kirjad korrale seadida? Loomulikult nõuab seda kihelkonna-kohus, aga näituseks on see liig kuiw ja kesine töö.

 Loomulikult teen ma selle aja sees mõne salmiku walmis ja kui see ka küll rahalist kasu ei too, aga auu ja kuulsust toob ta ometi. Päälegi ootab Annakene igatsusega minu uuemate waimusünnituste järele. — Loomulikult ei saa minust täna laululoojat ega tähtsa töö ilmale toojat ka mitte. Näituseks wallaametnikkude walimine — noh, sellega wõib midagi teenida! Ah, need raamatud on mulle siin asjata tüliks! (Wõtab raamatud ja paberid ja wiskab nad toa nurka teiste juurde maha.) Näituseks siin on teie koht! Noh, kui ametnikkude walimist iga aasta kord ette tuleks, wõiks napsiraha loomulikult ära teenida. (Nogu tuleb sisse.)

Teine etendus.

Lepp ja Nogu.

 Nogu. Samuneikka, armas Lepp, küll on nüüd walla asjus palju tööd; ühtepuhku muud kui sõida!

 Lepp. Loomulikult.

 Nogu. Wanamoor uriseb küll kodus, et kohatöö kõik tegemata jääda, aga tõepoolest ei ole aega koduse töö pääle mõteldagi.

 
6

 Lepp. Pole wiga! Loomulikult peab see nõnda olema. Näituseks, kas oled ka wallas tähele pannud, kudas sääl meeled ja keeled uue walimise kohta töötawad?

 Nogu. Samune-ikka, no mille pärast ma siis sõidan?

 Lepp. Loomulikult ei taha nad sind enam kolmat korda ametisse walida.

 Nogu. Samuneikka — ühkepuhku on nad endistel walimise kordadel nõndasamuti rääkinud, aga tuleb walimise aeg kätte, — jälle wana Nogu ametis — ühkepuhku.

 Lepp. Loomulikult nõnda, aga kus näituseks kasak on?

 Nogu. Samuneikka, saatsin ta Kassi kõrtsi, — ühkepuhku käiwad peremehed enne walimist kõrtsi juures nõuu pidamas, keda pärast ametnikkudeks waliwad.

 Lepp. Loomulikult oli seda tarwis, aga näituseks see kord tahawad nad tõesti uut wallawanemat saada.

 Nogu. Samuneikka, waata, mina olen neile küllalt hääd teinud ja iga mehe kasu taga nõudnud: Wana kirjutaja lasksin ametist lahti ja wõtsin Teid asemele.

 Lepp. Loomulikult nõnda, aga näituseks ei ole mina ka siit palju wõitnud. Palk on wäike ja rahapuudus suur.

 Nogu. Samuneikka, ühkepuhku ka Teil rahapuudus. Ega raha ilmast kadunud ei ole. (Annab Lepale 25 rubla.) Käsi peseb kätt. — (Iseendas.) Samuneikka, parem on, kui ennast kõrtsi juures korra näitan. (Läheb.)

Kolmas etendus.

Lepp ja Leenu.

 Leenu. Tere, tere. kirjutaja-isand! Wanamees nokitses eila wasika ära; tõin teile ka sugu wärsket maitseda. On aga hää raswane suutäis, — selge sooja piimaga joodetud wasikas. Ma ise jootsin teda kuus nädalat. (Paneb kompsu laua pääle.)

 
7

 Lepp. Loomulikult tänan wäga! — Aga ütelge, mis neiu Anna teeb?

 Leenu. Mis Teie lapse järele küsite? Tema ei ole weel kellegi neiu; — leerisärk alles seljas. Olge hää, pange liha natukene kõrwale; juhtuwad mõned külainimesed sisse tulema, on kohek ära wäljas, et mina Teid meelitamas käin. Eks teie tea seda ilmarahwa juttu ja asja?

 Lepp. Loomulikult pole karta. Näituseks paneme teie wanamehe täna kolmat korda wallawanemaks. (Paneb kompsu ära.)

 Leenu. Kulla pai kirjutaja-isand! Mitte, mitte! Just sellepärast ma tulingi Teid paluma, et seda enam ei sünniks.

 Lepp. Näituseks, miks mitte?

 Leenu. Mitte, mitte! Meie jääme oma kohupidamisega kõigiti hädasse. Kodused tööd seisawad loga-laga ja neljateistkümne aastane poisikene on kohapidaja ja sulaste järelewaataja. On küll tubli ja terane poiss nagu naaskel, aga kas sulased teda kardawad? — Teie küsite weel Anna järele. Meie teeme Annaga tööd nagu hobused ja tema jamab wallas ümber; — ei asja ees, teist taga.

 Lepp. Loomulikult nõnda, aga see on ju näituseks üks auuamet. Sina wõid näituseks uhke olla, et sul niisugune wanamees on. Tema wõib pärast auuraha saada ja näituseks kaelas kanda.

 Leenu. Mis näitus see mulle oleks? Nagu teda muidu weel ei nähtaks? Kulla pai kirjutaja-isand! See kõik ei aita — näitused wõi ilma näitusteta, aga meie saame suure kahju. Kõige suurem mure on mul laste pärast. Meil oli enne Jaagu ametisse-walimist suur majaelamine, aga nüüd saab warsti kõik üle waadatud. Ja kui weel kolmat korda —

 Lepp. Loomulikult ei wõi see Jaagu ametist tulla; nüüd on halwad ajad.

 
8

 Leenu. Sellest, just sellest kõik tuleb, et enam peremeest majas ei ole. Eks siis teistel peremeestel oleks ka halwemad ajad, aga nemad kohenewad ja meie kahaneme. See kõrts, — see kõrts! Kuidas see temale päew päewalt ikka armsamaks läheb?

 Lepp. Pole wiga, wallawanema-perenaene, tema oskab näituseks mõõtu pidada.

 Leenu. Kõrtsis ei ole küünarpuud — kui pää täis, siis on mõõt käes.(Nogu tuleb.)

Neljas etendus.

Endised ja Nogu.

 Nogu. Samuneikka, wanamoor, mis pagana juttu sa jälle ajad? Ühtepuhku oled sa minu toimetusele põigiti ees. Kes sind nüüd jälle siia ajas?

 Leenu. Pai kulla wanamees! Mina näen ette ära, et meie asi sedawiisi kaua ei lähe — kerjakepp on wiimatigi meie osa. Tütre jõudsime wanast rahast ära koolitada aga mis sest kasu on? Peab teine minu kõrwal hobuse eest tööd tegema, aga poeg on juba neljateistkümne aastane ja pole weel päewa küla koolisgi käinud.

 Nogu. Waata, mina, samuneikka wanamoor, oma last niisuguse ihnuskaela juurde, nagu Sild on, kooli ei saadagi, kes enne näpu wahel rahale augu sisse kulutab, kui käest ära annab.

 Lepp. Loomulikult nõnda!

 Nogu. Samuneikka, wanamoor, sinu suguseltsist on mõndagi meest wallaametis olnud, aga kelle pääle wõid sa näpuga näidata, et ta kaks aega joonega oleks wallawanem olnud, — aga waata, mina!

 Leenu. Waata mina — waata, mina! Mis siis sinagi sellega ära oled wõitnud? Külalapsedgi naerawad sind ja osatawad sinu sõnu tagajärele; oma teada oled sina kes teab mis?

 Lepp. Näituseks kulla pai wallawanema-perenaene.

 
9

 Leenu, Mis pagana wallawanema-perenaene!

 Lepp. Loomulikult tuleb tulewal aastal walla maade mõõtmine ja see ajal peab Nogu tingimata wallawanem olema. See on õnnelik inimene, kes maamõõdu ajal wallawanemaks on. Selle ameti tahtjaid on nüüd palju.

 Nogu. Ühkepuhku, sina wanamoor, ka räägid. Samuneikka, waata, mina wõin siis kõik küla kapsaaiad omale krundiks wõtta. Ei ole ma enam wallawanem, kes mind siis weel tunneb? Samuneikka. —

 Leenu. Olge aga jah, ühes nõuus, küllap pärast ühes kahetsete. —

 Lepp. Loomulikult, wallawanema-perenaene, aga minge nüüd näituseks koju, meil on täna palju tööd. Walimine wiidab isegi palju aega. —

 Leenu. (minnes) Seda ma sulle ütlen, wanamees, et sa ennast enam ei tohi ametisse walida lasta!

 Nogu. Ühtepuhku samuneikka, — omad koerad purelewad, omad koerad lepiwad! (Sild tuleb.)

Wiies etendus.

Nogu, Lepp ja Sild.

 Nogu. Samuneikka, mis koolmeister otsib?

 Sild. Ärge pange pahaks, ma ei otsi küll midagi, aga tulin oma palka paluma.

 Nogu. Samuneikka, ühtepuhku käite oma palgaraha pärast mind tülitamas. Nagu mina mõni kassa-meister olen?

 Lepp. Näituseks kui palju Teie jälle tahate saada? Ammu Teie wast saite?

 Sild. Teie käest ei nõua ma kopikatgi.

 Nogu. Waata, mina maksan, aga nüüd ei ole wõimalik. Samuneikka, paari nädala eest saite hulga raha, kas see juba jälle otsas on?

 Sild. Paari kuu eest sain ma teie käest 10 rubla. Kas see küll hulk ei ole? Mina ei nõuagi käesolewa aasta palka, aga olge nõnda hää ja makske minu endiste aastate teenistus ära, 70 rubla.

 
10

 Nogu. Samuneikka, mis Teie nii palju rahaga teete, ega Teil praegu puudus ei ole?

 Lepp. Loomulikult tahab ta wist ka näituseks kõrtsi-isandat waatama minna.

 Sild. Sääl käiwad Teiesugused salmitagujad aateid otsimas. — Waadake armas wallawanem, minul on kooli algusel raha tarwis, millega lastele raamatuid ja kirjutusematerjali osta, et kool täiel jõuul oma tegewust wõiks algada.

 Lepp. Saatke ta ära, meil on näituseks wähe aega.

 Nogu. Samuneikka, sähke kolm rubla, ühtepuhku mul raha rohkem ei ole.

 Sild. See kord tarwitan ma küll rohkem.

 Nogu. Waata mina ühtepuhku maksan, aga see kord ei ole raha, kõik on wallas laiali.

 Sild. Siis ei wõi ma koolitööga sugugi algada.

 Nogu. Samuneikka, saage aru, et mul seekord raha ei ole! (keerab oma rahakoti pahempidi.) Waadake, ühtepuhku tühi! Tulge pärast ametnikkude walimist, siis on wallamaksud sissenõutud.

 Lepp. (iseeneses.) Loomulikult mustlane.

 Sild. Teie tühja rahakoti sisekonda olen ma juba tihti näinud. Pidage see pakutud kolm rubla omale rahaseemneks. (Läheb.)

Kuues etendus.

Lepp ja Nogu.

 Nogu. Ühtepuhku oma rahanorimisega! Kust kurat mina seda wõtan? Mine korja ise wallast oma raha, katsu, kas on hää! Tuleb nagu suure õigusega; tooks ka kordgi poole toopi wiina kaasa, wõi midagi, samuneikka.

 Lepp. Loomulikult ei ole selle mehe näpust seda oodata, näituseks anna weel temale.

 Nogu. Ühtepuhku kui muud inimesed siia tulewad passi ehk walla-tunnistust wõtma, on igal ühel oma pisukene „kukk” põues, aga tema? — Noh, samuneikka, waata

 
11

mina lasen teda weel kaua oma palga järele käia! Lähen õige koju ja katsun wanamoori pää õigele kohale pöörata; näib teine pahema poole päält üles tõusnud olewat, (Läheb.)

 Lepp. Loomulikult nõnda.

Seitsmes etendus.

Lepp, Pütt ja Mets.

 Lepp. Minu asi hakkab näituseks wallawanema Annaga looma — ega wanamoor mulle muidu wasika raswast kintsu poleks toonud. Loomulikult seisab ta oma mehe uuesti ametisse-walimise wastu, aga ega ta siis julge tellima tulla. Iga mees peab ise mõistma. Loomulikult tahan ma wanamoori ümber hästi libe olla. Ega see mees näituseks tütrega joonele ei saa, kes ämma meelitada ei oska. On aga see Anna ise üks kuldawäärt tüdruk: päris lauliku paleus ja aade! (Pütt, wäikene wigaste silmadega meheke, kes mütsinokka silmade ees peab, astub sisse. Ta põues ja taskus näib midagi olema, mis teda niisama laiaks kui pikaks teeb. Rääkimise juures ajab ta pää selga ja wehkleb kätega.)

 Pütt. Minu wanamoor saadab Teile, kirjutaja-isand, pisikese püti täie lehma asja. (Paneb püti laua pääle.)

 Lepp. Näituseks, mis see on?

 Pütt. Wanamoor nimetab ikka wõõraste inimeste kuuldes wõid nõnda; — kardab teine sõnumist wõi mis.

 Lepp. Loomulikult wõi — aga mis sina siis õieti tahad?

 Pütt. (wõtab naerdes kuldkaelaga pudeli wälja ja paneb laua pääle.) Wanamoor ajab Teie juurde rääkima, et aitaksite mind wallawanemaks panna. Eks minu sugu-seltsist ole juba mõndagi wallawanemat olnud? —

 Lepp. Näituseks sina tahad wallawanemaks! Loomulikult ei saa sina selle ammetiga korda.

 Pütt. Ei aita, ei aita, kallis kirjutaja-isand, aga peab katsuma. Mul on juba kolmat aastat rent mõisasse wõlga, ja kes wallawanemaks saab, ega selle käest enam renti ei nõuta. Eh, eh, eh, — küsige, millal wana Nogu Jaak wiimati renti maksis?

 
12

 Lepp. Loomulikult pole wiga. Näituseks tahan täna sind oma jagu aidata.

 Pütt (minnes.) Tänan wäga, kirjutaja-isand! Tänan wäga, herra! (Läheb paremat kätt uksest uhkelt ja jäeb uksewahele kuulama. Mets tuleb pahemat jätt uksest sisse.)

 Mets. Kuulge, kirjutaja-isand, Teie olete walla-ametnikkude walimise juures kõige tugewam wedru, aidake mind seekord wallawanemaks. Teate küll, et maamõõtmine on tulemas. Sähke, siin on 25 rubla! Mul on kolm hobust, ja kui ma wallawanemaks saan, siis on täkk Teie oma. (Lööb Lepale külge ja käeseljaga eastu lauda.) Sõitke nagu baron!

 Lepp. Loomulikult ei ole nii suurt kingitust tarwis.

 Mets. Annan, uskuge, annan, kui mind seekord aitate! Kõige päält tahaksin koolmeistrile jalad alla teha, kes mind terwe walla ees tõrwab ja ta Teie seina-aluseid uuristab.

 Lepp. Loomulikult oleks sellele mehele küll tarwis nina pihta natukene koputada.

 Mets. Teate isegi et mu wend wangis on ja tulewal aastal wallaküsimise alla tuleb, siis wõtame ta kohe tagasi.

 Lepp. Loomulikult peab see nõnda olema!

 Mets. Meest sõnast, härga sarwist. (Pöörab ukse pääl ümber.) Aga pidage meeles, täkk on Teie! (Läheb. Mätas tuleb sisse.)

Kaheksas etendus.

Lepp, Mätas, Nogu, Karu ja Wilu.

 Mätas. Kas wallawanem ei olegi siin? Tema kasu pääle pidime ju täna wallamaksud ka ära maksma.

 Lepp. Näituseks wõin ju mina ka maksud wastu wõtta, mul on selleks loomulikult wallawanema luba.

 Mätas. Minul ükskõik, kes raha wastu wõtab. Kui suur see maks siis tänawu õieti on? Siin on kümme rubla.

 Lepp. Loomulikult on maks 2 rubla 50 kopikat; saad 7 rubla 50 kopikat tagasi.

 
13

 Mätas. Ei ole tarwis, kirjutaja-isand, jäägu see Teile keelepalgaks. Küllab ise teate, mis Teie minu kasuks teha wõite. (Läheb.)

 Lepp. Loomulikult. (Paneb raha tasku.) Tänawune walimine on endistest hoopis raswasem. Seda teeb kõik tulewane maamõõtmine. Näituseks ligi kuuskümmend rubla raha, pütt wõid, hää raswane wasikapraad, paar „sinikaela” ka weel, — muud kui loomulikult joo. Näituseks tahan neile wallaametis igale ühele oma koha sobitada, et nad mitte nurisema ei hakka, aga wanale Nogule jääb muidugi jäme-ots. See on, muidugi mõista, kõik Anna pärast.

 Nogu. (Sisse tulles.) Ühtepuhku rahwast juba kogub. Samuneikka, hakkame nüüd wallamaksusid seni sisse korjama, kuni kõik kokku tulewad.

 Lepp. Loomulikult, mina wõtsingi juba Mätta käest maksud wastu.

 Karu. (Sisse tulles.) Pai kulla wallawanem ja kirjutaja-isand, tulin paluma et Teie minu wallamaksudega weel kannatate. Ei saa, ega saa raha-asjaga nii kaugele joone pääle.

 Nogu. Samuneikka, Lepp, tehke ühtepuhku kwiitung walmis, et Karu maksud raamatu järele tasa on, küllab meie kahekesti ise walmis saame.

 Karu. Olge terwe, kallis wallawanem, olge terwe!

 Nogu. Samuneikka, kelle wastu mina kõige ameti aja sees olen murdja olnud? Sina oled ju kohtu kõrwal-mees, eks meie wõi ettepidigi oma asju õiendada.

 Karu. Oh, küll on meil kallis wallawanem! Täna walime sind jälle uuesti ametisse.

 Nogu. Samuneikka, waata, mina tahan iga mehega sõbralikult läbi ajada.

 Wilu. (astub sisse; Karu läheb wälja.) Tõin ka oma maksu-natukese ära. Siin on wiis rubla.

 Nogu. Samuneikka kirjutaja, tehke kwiitung walmis, mina annan ülejäädawa raha tagasi.

 Wilu. Kallis wallawanem, siin on ju rohkem. (näitab kolme- ja ühe-rublast.) Makson 2 rubla 50 kop.

 
14

 Nogu. Samuneikka, pange tasku! Tänasel pidupäewal kulub ära. (Tasa.) Küllab ise teate!

 Wilu, (tasa.) Mõistan, wallawanem, mõistan. (Läheb.)

 Raag. (Sissetulles.) Kuulge, wallawanem, mis Teie weel ootate, et walimisega pääle ei hakka? Rahwas on kõik koos ja wana Tartlase Mart teeb Teie wastu õues päris misjonitööd.

 Lepp. Loomulikult peab walimisega kohe hakkama, et rahwa meeled palju lahku ei lähe.

 Nogu. Ühtepuhku see pagana tartlane wõi wõrulane, mis ta on, teeb meile iga walimise ajal tüli. Samuneikka, kasak, mis sa kõrtsi juures ühtepuhku kuulsid?

 Raag. Asjad on üsna halwas korras, tahawad, kui hullud Metsa-Juhanit wallawanemaks panna. Mina seletasin ja tegin mis wähegi wõimalik, andsin meestele tublisti wana „sinikaela” ja torkasin Teie käsu pääle mõnele ninakamale nurgelise peosse.

 Lepp. Loomulikult on asi halw; näituseks lõugab wist Tartlase Mart Metsa-Juhani kasuks.

 Nogu. Ühtepuhku nad selle Metsa Juhaniga mässawad! Samuneikka, waata Raag, mis sina pead tegema. Kirjutaja peab neile enne walimist lühikese kõne, siis saadame nad natukeseks ajaks wälja ja kutsume korda mööda üksikult häält andma. Sina jääd neid sisse laskma, astud iga mehele jala pääle ja ütled kõrwa sisse: „Wana tagasi.”

 Lepp. Näituseks Teie peate loomulikult laua otsa, walijatele wastu istuma, ega siis ometi julge keegi teist walida.

 Nogu. Samuneikka, see on õige (teeb ukse lahti.) Tulge nüüd, peremehed ja saadikud, ühtepuhku kõik korraga sisse. (Mehi kogub tuba täis.)

 Lepp. (keerab habet ja räägib.) Auustatud Unipuu walla mehed ja saadikud! Loomulikult on meil täna üks tähtjas päew käes: Näituseks peame meie omale jälle kolme aasta pääle tublid wallaametnikud walima. Loomulikult walige niisamasugused mehed, nagu näituseks wanad oliwad. Näituseks igal mehel on teada, et Jaak Nogu kuus aastat kiidetawalt wallawanema-ametit on

 
15

pidanud, (Nogu köhatab.) Näituseks uus kooli- ja parandatud kohtumaja tunnistawad tema tublidust, (Nogu köhatab waljemalt.)

 Pütissepp. (pilkawalt.) Ärge toda ka unetage, et ta paia armastajale kirotajale soe passi and ja õkwa tubli kaine mehe asemele istut.

 Nogu. Ühtepuhku oma kõwerate kõnedega — laske kirjutaja räägib! Samuneikka, mis sa segad?

 Lepp. Näituseks ei taha teie wana enam tagasi walida, siis walige üks rikas mees wallawanemaks, kellel tubli pere kodu-töös on, nõnda et ise walla toimetuste pärast wäljas sõita wõib. (Mets köhatab, lööb naabrile küünarnukiga külge: Nüüd ta soowitab mind.) Loomulikult ei pruugi ka igakord wälimise hiilguse järele inimest walida. Näituseks wõib teine kord waene ja wigane inimene kõige paremini asju ajada. (Pütt köhib ja astub paar sammu laua ligemale.) Minu arwamise järele kõlbaksiwad wallawanemaks: Jaak Nogu (Nogu köhatab,) Juhan Mets (Mets köhatab,) Jüri Pütt ja Kristjan Mätas. (Mõlemad köhiwad.)

 Küngas. Justament on meil tarwis teada, kui palju uus wallawanem liiku teeb?

 Nogu. Samuneikka, mina teen ühtepuhku 15 rubla eest.

 Mets. Mina teen 25 rubla eest.

 Pütt. Ega minagi teie suud kuiwaks ei jäta.

 Mätas. Ega minagi liikude eest metsa ei jookse.

 Pütissepp. Kui siin tu wallawanemba ammet õkwa oksjooni moodu wällä pakutas, siis lupa mina 50 ruublit.

 Nogu. (iseeneses.) Jälle on see äraneetud Tartlane oma kõwera kõnedega ühtepuhku platsis.

 Küngas. Ega meie ometi tartlast omale wallawanemaks ei pane. Meil on oma walla mehi küll, kes siin on sündinud ja kaswanud.

 Mets. Olgu aga isegi mees, kes 25 rubla maksab.

 Pütissepp. Tohoh pimme! Minu ruske pullgi massab rohkemb.

 Mets. Niisuguseid tartlase kõweraid sõnu ei ole siia tarwis.

 
16

 Nogu. (Lepale.) Samuneikka, Juhani ja Tartlase Mardi wahe ei olegi nõnda tasane, nagu kasak rääkis.

 Lepp. Loomulikult wana waen, näituseks meie kasu.

 Raag. (ukse juurest.) Keegi wõõras mees kutsub wallawanemat ja kirjutajat wälja. (Lähewad.)

Üheksas etendus.

Walijad isekeskis.

 Küngas. Nüüd on meil ometi aega nõuu pidada, keda wallawanemaks walime.

 Raag. Keda muud kui wana tagasi.

 Pütissepp. Kasak om wist kõige suuremb wakumaa talupoeg, et temä edimäne om waliman.

 Karu. Wana wallawanem jääb edasi.

 Wilu. Wana neh.

 Küngas. Wana, justament, wana.

 I walija. Mis tal wiga on?

 II. walija. Käib küll.

 Mets. Kas teie weel küllalt aru ei ole saanud, kuidas wana Nogu mõisaga ühe mütsi all sõgesikku mängib? Kas ta on ka kordagi herraga kohut käinud, nagu mina? Kui mõis kedagi tahab koha päält wälja wisata, siis on wana Nogu nagu wöölmölder kiriku-ametis.

 II walija. Juhan Mets saab wallawanemaks!

 IV walija. Tema on herraga kohut käinud ja tunneb seadust.

 V. walija. Tema oskab ka Wene keelt.

 Pütisepp. Ime küll! Alati ommawa harjokese tema mann ööd, mes siis ei peas wenekeeli mõistma?

 Mets. Sinu kõwerikud ei aita siin midagi. Eks mina ikka wõi wallawanem olla? Minul on kaks sulast ja kolm hobust, wõin ühe hobusega ise alati walla toimetuste pääl wäljas olla.

 Pütt. Kus sul need kolm hobust on — ühe lubasid ju kirjutajale?

 
17

 Mets. Mis sa mögad!

 Pütt. Eh, eh, eh! Eks mina ikka tea!

 Mets. Waadake, mehed! Nogu on kaua aega ametis olnud ja selle aja sees ei ole keegi meie walla raha, ega raamatuid läbiwaadanud. Nemad mängiwad kirjutajaga kokku. Iga aasta pandakse karnits ja kaks hinge pääle wilja juurde, üteldes, et wana magasiait määndab palju wilja, hiired raiskawad kulide kaupa. Ega need hiired ometi kulised kotid ei ole?

 I. walija. See on mehine jutt!

 II. walija. Nüüd lähewad kõikide silmad lahti.

 III. walija. Nüüd pandakse hiirtele pulgad suhu.

 IV. walija. Wana Nogu laseme lahti!

 V. walija. Wana lahti!

 Walijad. (segamini.) Lahti! — lahti! lahti!

 Raag. Ärge mõistke ilma mõtlemata teist inimest hukka. Mis tal siis teie arwates wiga on?

 I. walija. Eks sa sõge kuulnud, mis Mets rääkis! Nad ju warastawad.

 Pütissepp. Wana wõtiwa wahest läwe mant, wõib olla, et wastse wõtawa õkwa otsa wallale.

 Raag. See on õige! Nogu on küllalt meie wallale hääd teinud, weel minewal suwel andis ta käsu, et igal peremehel, tulekahju korral, tulekaitse-riistad peawad korras olema.

 Mets. See oli ju haagrehi käsk.

 Raag. Kust sina seda tead, — oled sa mõni haagrehiabi?

 Küngas. Justament wana Nogu saab jälle uuesti ametisse walitud. Mis teie selle juures nääklete? Igamees teab, et meie ilma Nogu Jaaguta läbi ei saa. Juhtub wallas kellegi loomale rawandus, kohe paugutab Jaak paar korda looma kõhu alt ristati püssiga läbi ja loom ongi terwe. Ajawad hobusel tiirud üles, pistab Jaak paar korda pastlanõelaga hobusele sapsu ja häda ongi läinud. Naeste rindadest raiub ta roosi tuleraudadega ära ja on kellegi seapõrsas ehk lambatalleke ümber muuta, kohiks teha, kohe on tema noaga platsis. Nemad aga räägiwad: Lahti ja lahti!

 Kolmat aega wallawanem        2

 
18

 Karu. See on täiemehe sõna.

 I. walija. Kõige päält peaksime teadma, keda mõis wallawanemaks soowib.

 Wilu. Mina käisin hommikul mõisas ja herra käskis nimelt wana tagasi walida.

 II. walija. Seda pidime hoopis unustama.

 III. walija. Noh, nüüd teame kõik, keda peame walima. Mõisa tahtmist ei tohi rikkuda, — maamõõtmine on oodata.

 Küngas. Justament on see igale wallale auuks, kui sääl niisugune mees leidub, kes mitu ameti-aega ühe-joonega teenida wõib.

 Karu. See on muidugi meie auu.

 IV. walija. Eks wana Küngas tea ära.

 Wilu. Noh, imet, kohtu-pääwanem, siis ei tunne

 säädust. (Nogu ja Lepp tulewad.)

Kümnes etendus.

Nogu, Lepp ja walijad.

 Nogu. Samuneikka, teil on ju ühkepuhku aega küll olnud nõuu pidada, nüüd minge kõik wälja, siis tulete ühtepuhku ükshaawal sisse walima. (Lähewad.)

 Nogu. Noh, kasak, kutsu kohtu-pääwanem kohe kõige enne sisse.

 Raag. {hüüab.) Küngas, tule kohe tagasi! (Tuleb.)

 Nogu. Noh, kohtu-pääwanem, samuneikka, keda sa walid ühtepuhku wallawanemaks minu asemele?

 Raag. (tasa.) Sa ütle wana!

 Küngas. Justament wana tagasi. (Wilu tuleb.)

 Nogu. Samuneikka, keda sina walid?

 Wilu. (Sügab kõrwa tagust.) Ei tea ühtegi.

 Raag, (tasa.) Juhan, ütle wana!

 Wilu. Ei tea ühtegi, pidasiwad nõuu jälle wana tagasi panna, — — olgu siis minugi poolt wana.

 Küngas. Justament sedawiisi wiidame kaks päewa walimisega ära. Laske kõik korraga ette tulla ja ühel-häälel walida. Kirjutajal ei ole siis ka nõnda palju tööd.

 
19

 Lepp. Loomulikult, siis ei ole nõnda palju kirjutamist.

 Nogu. Tulge, mehed, sisse ja walige ühtepuhku ühel häälel! (Walijad tulewad. Raag seisab ukse kõrwal ja räägib: walige wana, walige wana!)

 Nogu. Samuneikka, keda teie walite wallawanemaks minu asemele?

 Walijad. (kooris.) Wana tagasi!

 Nogu. Samuneikka, mina olen juba kaua aega ametis olnud; eks teie walinud ka mõnda nooremat! Raag, säh siin on 15 rubla, mine liiku tooma! Kirjutaja, tehke ühtepuhku protokoll walmis!

 Lepp. Loomulikult, aga meil on ju näituseks kolm wolimeest ka tarwis walida.

 Mets. (iseeneses.) Paganapihta, kus minu 25 rubla?

 Küngas. Ega meie neidgi ükshaawal walima ei hakka.

 Lepp. Loomulikult kõlbaksiwad selle ameti pääle. Mets, Mätas ja Pütt.

 I. walija. Eks need ole mehed?

 II. walija. Ükskõik, kes oma korra ametis ära on.

 Pütissepp. Sääntse mihe oles parra keriku läwe mano armu pallema, kui walla nõuumehess. (Läheb.)

 Mätas. Kirjutage needsamad üles.

 Lepp. Loomulikult ongi juba kirjas.

 Raag. (sisse tulles.) Wallawanem, wiin ja õlu on juba siin; kõrtsi-isand tuli mulle wooriga wastu.

 Pütt. On tema aga üks tubli mees!

 Nogu. Samuneikka, too aga wiin ja õlu sisse! Waata, mina olen nüüd juba samuneikka kolmat aega. — Ega teist ometi keegi ühtepuhku kaebama ei lähe, et wallamajas joome?

 Pütt. Noh, hullu! Kelle oma see maja on, eks ta maksa meie raha? (Raag toob wiinaankru ja walijad õllekorwid sisse.)

 Nogu. Samuneikka, mehed, tulge nüüd jooma! Ise wõtan selle waewa pääle ühtepuhku kõige päält. Samuneikka, wäga hää, et tartlane ära koju jooksis, nüüd wõime ka pisut rõõmsad olla.

 Wilu. (joob.) Meil on tõepoolest tubli wallawanem!

 
20

 Mätas. Tubli jah.

 Karu. (joob.) Niisugust meest on wähe leida.

 Pütt. Eh, eh, eh! Minge ikka, kust teie niisuguse mehe weel leiate?

 Raag. (joob.).) Ei kusagilt.

 Küngas. Justament täna hommikul ütlesin ma meestele, et wana wallawanema jälle uuesti ametisse walime, ja waadake, — eks olnud õige? (joob.)

 Nogu. Samuneikka, mis sina sellest nüüd enam räägid, — ühtepuhku muud kui joo!

 I. walija. (joob.) Meie wallawanema wastu ei saa keegi.

 II. walija. (joob.) Ei saa!

 Nogu. Samuneikka, Metsa Juhan, ühtepuhku oled sina minu wastane; tule, joome wiina ja lepime ära!

 Lepp. Loomulikult tule, näituseks, sina oled nüüd wolimees ja wolimehed peawad wallawanemaga ühes nõuus olema; ega walla asjad muidu loomulikult ei edene.

 Hääled walijate seast. Tule, Juhan, — tule — joo!

 Pütt. Eh, eh, hee! Tema tahtis ju ise wallawanemaks saada.

 Mets. Mis sa mögad? (joob.) Käib wana Nogu teistele, eks ta käi mulle ka.

 Lepp. (joob.) Loomulikult ei wõi ju keegi kohe wallawanemaks saada, enne on tarwis nõuumehena walla asjadega tuttawaks saada.

 Nogu. Samuneikka, see on tõsi; ühtepuhku, waata, mina.

 Mätas. (joob.) Meie wallawanem —

 Karu. Niisuguse mehe terwiseks wõib pudel õlut ära juua. (Wõtab pudeli ja lööb Wilule külge.) Asu, wennas, pudel kätte, wanal Nogul on raha küll! Eks meie ole ju kohtu-kõrwamehed?

 Wilu. (lööb pudelid kokku.) Oleme.

 Mätas. (lööb Metsale külge.) Joome, eks meie ole nüüd walla nõuumehed?

 Mets. Oleme. (Walijad käiwad purjus mööda tuba ja räägiwad.)

 
21

 Pütt. Meie wallawanem —

 Karu. Tubli mees. —

 Lepp. Loomulikult.

 I. walija. Nogu kuningas —

 Nogu. Samiineikka.

 II. walija. Täna kanname ta seljas koju.

 Nogu. Samuneikka, ühtepuhku niisugune laul.

 III. walija. Olge nüüd teie wait, see on meie asi, mis meie teeme.

 Küngas. Justament.

 Nogu. Waata, mina —

 Pütt. Päris tohter.

 Nogu. Ühkepuhku —

 Kungas. Oskab rawandust arstida.

 Nogu. Samuneikka —

 Wilu. Hobuse tiirusid torkida. —

 Karu. Roosi ja ’elitinga raiuda —

 Küngas. Justament.

 Lepp. Loomulikult.

 Nogu. Samuneikka, läheme nüüd kõrtsi juurde, waata, mina tahan teile kõikidele ühtepuhku ühe päätäie anda!

 Lepp. Loomulikult läheme.

(Eesriie langeb.)

Teine järk.

Näitepaik Nogu majas. Korralises talutoas istuwad Leenu ja Liisa laua juures ja teewad näputööd.

Esimene etendus.

Leenu ja Liisa.

 Leenu. Seni ajani wõisin ma weel wähegi sallida, et wallakirjutaja meile käis, aga sest saadik, kui ta selle äraneetud wallawanema-ameti Jaagule kolmat korda kaela aitas määrida, ei wõi ma teda silmaotsas enam sallida!

 
22

 Liisa. Selles asjas peaksid küll, tädi, silmad hoolega lahti pidama, sest Lepa siinkäimisel on hoopis ise tähendus,

 Leenu. Nagu ma ise asjast aru ei saaks? Nüüd on ometi hull lugu wäljas! Niisugune hull joodik, kes ka minu mehe jooma õpetas, peab minu tulewane wäimees olema?

 Liisa. Kallis tädi, raske on seda plaani nurja ajada, sest Anna ise ja ka tädimees tantsiwad kirjutaja pilli järele. Anna on teisega nagu rumal pääst.

 Leenu. Katsu, ehk saaksid sina tema pääd natukene tõsisemalt mõtlema seada.

 Liisa. Olen mitu korda Annaga selle asja pärast juttu teinud, aga ta ütleb ikka, et mina armukadeduse pärast tema õnneteele takistusi tegewat. Seda teewad kõik need salmikud.

 Leenu. Mis asjast need on?

 Liisa. Need on armastuselaulud, mida kirjutaja sületäie kaupa Annale kätte tassib. Lepp peab ennast kõige suuremaks luuletajaks.

 Leenu. On tühjajututegija ka weel! Noh, seda ma arwasin, iga joodik on ka ühes tühjajututegija.

 Liisa. Sina mõtled teisiti, tädi. Rahwa seas kutsutakse tühjajutu tegemist luuletamiseks, aga haritud inimesed nimetawad laulutegemist luuletamiseks, ja niisuguste armastuse-laulukestega on ka sepp Anna pää palawaks kütnud.

 Leenu. Tühi kõik! Meie ajal, kui me Jaaguga noored olime, ei olnud luuletamist ega tuuletamist; hakkasime üksteist armastama, läksime paari, ehk küll juba mõlemad üsna wanad olime, ja asi oleks, tänu Jumalale, hästi läinud, kui Jaak wallawanema-ametis jooma poleks hakanud.

 Liisa. Jah, tädi, siis oliwad hoopis isesugused ajad ja asjad.

 Leenu. Eks inimesed ole ikka nagu ennegi, aga ole nüüd kallis, õetütar, ja katsu asja nõnda ajada, et must kass nende nõiasalmid ära sööb, küll nad siis üks-

 
23

teisest lahku lähewad! Hakka juba täna õhtul asjaga pääle; ma ise lähen siit ära, et Anna meie kokkurääkimisest midagi ei märka. (Läheb.) (Anna tuleb teisest uksest raamatutega.)

Teine etendus.

Liisa ja Anna.

 Anna. Praegu sain ma jälle Lepa käest uusi raamatuid, ja kõik luuletused. Luulelised hinged armastawad luuletusi, nõnda peab siis ka Lepp nendest suurt lugu. Ise teeb ta põhjatu sügawamõttelisi armastuslaulusid ja ütleb kõiki Eesti luuletajaid tundma ja nendega isiklikult tuttaw olema.

 Liisa. Haiglased waimud otsiwad ikka üksteist üles, et seda kergem oleks ühes koos põdeda.

 Anna. Pai Liisa! Kuidas sa wõid ometi nõnda ülekohtune olla? Oh, kui mul ialgi korda läheks sinu sees neid pühalikka tundmusi äratada, mis Lepa luule minu südamesse on istutanud!

 Liisa. Ma tunnen wist ka ikka sugu-pärast luulet. Sa tead ju, et ma koolimajas üleskaswasin ja pärast ligi kümme aastat Torma kihelkonna-koolimajas wenna perenaeseks olin, kus kirjanduse ja luule üle mõndagi räägiti. Sellest nüüd tulebgi, et ma iga salmitagujat ei auusta, ega iga armastusesalmikut jumalikuks, ega taewalikuks ei pea.

 Anna. Wäga kahju: Lepp lubas täna õhtul meile tulla; küll ta sulle hoopis teised mõtted pähe paneb!

 Liisa. Saame näha!

 Anna. Tahad sa, et ma sulle mõne ilusa laulu uue luuletuste-kogu seest ette loen. Raamatu nimi on „Sätendawad lehed.”

 Liisa. Ilusat laulu kuulen ma hää meelega, aga selle raamatu nimi on juba nii imelik, et säält suurt loota ei wõi.

 Anna. Küll sa kuuled! (Loeb.)

 Kallima rinna najal.

 Oh inglid, kus olete taewas

 Sääl pühama auujärje ees,

 Kus osawam Kapten on laewas

 Auu-hiilguse pidude sees.

 
24

 Liisa. Hää küll! Kes on see kapten, kellest luuletaja räägib?

 Anna. Sina ei saa aru, — siin läheb laulik taewa-walda.

 Liisa. Aga kapten?

 Anna. See on Jumal.

 Liisa. Wõi nii lihtsalt räägib taewalise andega luuletaja Jumalast, kelle nime ju iga liht-inimenegi auu-kartusega peab nimetama!

 Anna. „Luules on ju kõik wõimalik,” ütleb luuletaja Lepp.

 Liisa. Selles andes on luuletaja Jumala kapteniks teinud, wõib olla teises andes teeb ta teda madruseks, ja kolmandamas koguni ahjukütjaks, kes noore tütarlapse südame nagu triikraua-poldi palawaks kütab. Luules on ju kõik wõimalik! —

 Anna. Kuidas sa wõid mind ometi nõnda kiusata?

 Liisa. Keegi tuleb — sammusid on kuulda!

 Anna. See on Lepp — küll sa nüüd kuuled! (Sild astub sisse.)

Kolmas etendus.

Endised ja Sild.

 Sild. Tere õhtust! Nagu näha, on siitpere neidudel praegu lugemisetund; ehk näitaksite mulle ka, missuguse sisulised teie loetawad raamatud on?

 Liisa. See on üks tühi luuletuste-kogu. Meie oleme täditütriga luule ja luuletajate üle waidluses. Kirjutaja Lepp on Annale oma salmikutega liiga palju mett moka pääle määrinud, nii et ta iga luuletajat ilmeksimataks ja iga salmikut taewalikuks peab?

 Anna. Kuidas sa ometi wõid nõnda paha inimene olla! Kas mina sedawiisi rääkisin?

 Sild. Mina Eesti luuletajaid küll isiklikult ei tunne, aga kui nad niisugused peaksiwad olema, kui meie salmitaguja Lepp, siis kahetsen ma neid kõiki.

 
25

 Anna. Aga ütelge, koolmeister, mis Lepal siis Teie arwamise järele wiga on?

 Sild. Mina tean, kuidas ta meie walla asjus wassib ja oma eeskuju järele teisigi ametnikkusid halwa teo ja jooma-orjusega meelitab.

 Anna. Temal on selle kohta hoopis isesugune juhtsõna, mida ta tihti meil käiesgi tarwitab. „Joome meie, luuletajad, siis saame sellest waimustatud, aga joowad teised, siis on nemad joobnud.”

 Liisa. Ju seegi tema ütelus ikka wist põhjatu sügawamõtteline ja taewalik on.

 Anna. Kuidas sa wõid ometi mind nõnda halastamatalt piinata? Seda ütlesid sa jälle minu kohta.

 Sild. Iga joodik leiab põhjust, mikspärast ta joob, aga waestelaste hädakisa, naeste pisarad, wangikodade täius ja palju muid asju on ehk osalt ka sellest waimustusest wälja kaswanud. Tahab Lepp kirjanik olla, nagu ta upsakalt ennast selleks peab, siis peab ta ka teadma, mis kirjanikult nõutakse: Lõbusta, walgusta, juhata ja õpeta. Aga temale eneselegi oleks kõike seda tarwis.

 Anna. Kas teie meelest siis luule midagi wäärt ei ole?

 Sild. Seda ei wõi keegi ütelda. Tõsisel luulel ja kirjandusel on meie hingeelu kohta sarnastamata wäärtus. Aga et selle Lepa sarnased mehed nimelt naesterahwaste kohta halwasti mõjuwad, see on laiduwäärt. Teid, neidusid, nimetatakse salmikutes ingliteks, lillekesteks, tuikesteks, kellel aga kahjuks tiiwad taewa poole tõusmiseks puuduwad. Nad kujutawad teie rinda paradiisiks, silmapisaraid eluhallikaks ja abielu-ühendust kõigekõrgemaks taewa-andeks, nutawad iga salmiku sees ahastuse-pisaraid ja igatsewad teie jalgade ees surra. See on pettus — need on nutmata krokodilli silmapisarad. Teid lubatakse käte pääl kandes ja suu juures suisutades elust läbi kanda — wale! Mis teeb ja mõtleb nüüd naesterahwas, kes warsti pärast pulmi leiab, et ta mitte paradiisis ingel ei ole, waid lausa maa pääl eluraskustega wõitleina peab. Tihti wiidakse naesterahwaid niisuguste meelitustega eksiteele, kus terwe eluaeg kadunud auu pisaratega leinatakse.

 
26

 Liisa. Waat kus jumalik ja taewalik!

 Anna. Selle noole lasksid sa jälle minu pihta.

 Sild. Ei sugugi, kallis neiu, meie räägime nüüd üleüldiselt. (Lepp tuleb purjus olekus sisse.)

Neljas etendus.

Endised ja Lepp.

 Lepp. Loomulikult nõnda, — seda ma arwasin, et Sild täna õhtul siin on. (Paneb palitu nõnda naela otsa, et kirju wooder paistma jääb.)

 Anna. Kuhu Teie täna õhtul nii kauaks jäite? Ma ei jõudnud Teid enam ära oodata!

 Lepp: Loomulikult läks kõrtsi juures natukene rohkem aega, kui muidu harilikult.

 Anna. Sild ja Liisa annawad luule ja luuletajate üle siin liiga walju arwustust.

 Lepp. Loomulikult, loomulikult peab see nõnda olema. Näituseks ütleb Saksa luuletaja: „Kes luulehäält ei kuulegi, on, kes ta on — mets-inime.” Sild ja neiu Liisa pole weel kumbgi üht salmikut loonud, aga oskawad arwustada?

 Sild. Wäga kahju, et Teie iga inimest juba mets-inimeseks peate, kes mõnda salmikut teistelt ei ole ära kirjutanud, ja wiletsate salmitagujate poolt enesele arwustusi loodate! Suurem osa Teie sarnaseid mehi on alles nii kaugel, et midagi arwustawalt kirjutada ei suuda, ja ise sellepärast niisugust tööd teewad, mis igasugusest arwustusest alamal seisab.

 Lepp. Loomulikult käib luuletamine näituseks kõrgemaid teesid mööda, kui ühe külakoolmeistri arwamised.

 Sild. Kui küll mina sellest ei peaks aru saama, aga mikspärast ei loe rahwas Teiesuguste luuletusi?

 Lepp. Loomulikult, kes ühest asjast aru ei saa, ei mõista ka näituseks teist. Praeguse aja luule on nii kõrge, et rahwas sellest aru ei saa. Näituseks, loomulikult —

 
27

 Sild. Kellele Teie siis luuletate?

 Liisa. Mis meie mets-inimesed sellest teame!

 Lepp. Loomulikult, loomulikult, näituseks —

 Anna. Jutustage mulle, olge haa, kuidas lood Tartus wõidupidul läksiwad?

 Lepp. Sellepärast ma näituseks siia tulingi. Loomulikult sain ma esimese auuhinna, ja nimelt ja näituseks just nende laulude eest, mida ma Teile, — Teile pühendasin.

 Sild. Seda usun ma alles siis, kui ajalehest leian.

 Lepp. Waat’ kus tarkus, loomulikult, kas seda kohe pandakse ajalehte, kes esimest korda auuhinna saab?

 Anna. Siis Teie olete tõesti nüüd ka auuhinnaga kroonitud luuletaja!

 Lepp. Jah, mina — loomulikult mina — näituseks mina. Kui ma teiste Eesti luuletajatega „Kirjameeste Seltsi” aias purjutasime, näituseks purjutasime, loomulikult purjutasime, — näitasiwad möödaminejad minu pääle: Waat’, kus Eesti Heine!

 Liisa. Kas Eesti luuletajad siis kõik joodikud on?

 Sild. Mis meie metsinimesed sellest teame!

 Lepp. Joome meie (näitab enese pääle) näituseks, siis saame meie waimustatud, aga joowad teised, siis on nemad loomulikult purjus.

 Liisa. Wõi kohe Eesti Heine! (iseeneses) Sellest tahan ma kena nalja teha. (Wõtab paberilehe ja hakkab kirjutama.)

 Lepp. Loomulikult wõib minust weel suurem luuletaja saada kui Heine oli. Näituseks olen ma palju aega luuletamise pääle ära kulutanud.

 Sild. Tõsi küll — sellepärast lamawad kõik raamatud ja kirjad korraldamata kohtumaja nurgas.

 Lepp. (Üles tõustes.) Loomulikult, aga seda ei tohi mulle keegi küla-koolmeister mitte näituseks ütlema tulla! Mis? Näituseks —

 Anna. Ärge pahaseks saage, isand Lepp, nad räägiwad wist kadeduse pärast nõnda.

 Lepp. Loomulikult — loomulikult Teie olete kadedad, et mina näituseks kõige suurem luuletaja olen (istub.)

 
28

 (Liisa läheb nagu tähelepanemata, keerab Lepa palitu warukad ka pahempidi, et kirju wooder igalt poolt paistma jääb, ja kinnitab nööpnõelaga paberilehe selja kohta, mille pääle suurelt „Eesti Heine” on kirjutatud. Sild ja Lepp räägiwad.)

 Sild. Kuulge, isand Lepp — wõi Heine, nõnda mõtlewad kõik salmitagujad!

 Lepp. (enam purju jäädes.) Keda Teie, näituseks, loomulikult salmitagujaks peate? (Püüab üles tõusta.)

 Anna. Olge hää, jääge istuma! Mis Teil ometi täna õhtul on — muidu olete nii sõbralikult üksteisega ümber käinud?

 Sild. Olgu mis on, aga mina suurusehullust ei salli!

 Liisa. Mul tuleb üks sellekohane salmik meelde, mis ühest wanast kalendrist leidsin. See käib nõnda:

 Laulik lamas põõsawilus

 Künka ääres küliti,

 Sõrmedega habet silus,

 Otsis oidu laulule.

 Kord ta mõtles liik’wat laewa,

 Mere turjal tuuselda,

 Korra waatas üles taewa:

 Parajat sääl polnud ka.

 Wiimaks hakkas aega wiites

 Oma laule lugema,

 Kõigist kõrgemaks neid kiites —

 Uinus rahus magama.

 „Wennad, nüüd on üsna paras,”

 Hüüdis oksal sääseke,

 „Põõsas puhkab päewawaras,

 Werd talt hästi imege!”

 Lepp. Loomulikult ei ole see kellegi luuletus. Näituseks niisugused laulud on salmitagujate töö. Näituseks minu laulud on hoopis teist laadi. Ma wõin neid teile ette lugeda?

 Liisa. Ärge waewake ennast!

 Sild. Ma ei ole oma kõrwu ka mitte niisuguste wemblate wastu ärakinnitanud.

 
29

 Lepp. Loomulikult, — pärlid ei maksagi teiesuguste ette heita. (Anna juurde tuigerdades.) Teie olete ainukene luuleline hing siin majas. Wõtke need laulud oma kätte lugeda; küllab näituseks leiate, kelle kohta mõnigi salm loomulikult sihib. Waadake, neid on suur kogu.

 Anna. Ärge pange pahaks, aga täna ei wõi mina neid Teie käest wastu wõtta; Liisa pilkab mind alati nende pärast.

 Lepp. Loomulikult mis? — näituseks mis see tähendab? Kas Teie neid kardate?

 Anna. Tooge need laulud teine kord minu kätte.

 Lepp. Oh, mu süda on täis! Kõik ilm näib mu silmis kirjuks minewat! (Paneb palitu pahempidi selga.) Ka minu palitu on üleüldse kirjuks läinud! (Hakkab minema.)

 Liisa. (loeb.) Neiu kiituseks nüüd salmis

 Laulik mitu luuletust,

 Tõttas siis, kui kõik ju walmis,

 Awaldama armastust.

 Torm ja maru mässab õues

 Laulik astub kiirustes,

 Tosin salmikesi põues

 Tutwal majal ligines.

 Sild. (Loeb Lepa selja päält kirja.) Eesti Heine! (Hakkab naerma.)

 Lepp. (Keerab ukse pääl ümber.) Näituseks, sina aabitsa-taguja, loomulikult külaprohwessor, pead ükskord meie tänast kokkupuutumist kahetsema! Niisamuti ka sina, loomulikult Tartlase Mardi armukene — näituseks nagu mina ei tea? (Hakkab minema.)

 Sild. Loomulikult, loomulikult, isand Heine!

 Liisa. Nüüd on küll näituseks Heine!

 Sild. Wabandage mind, neiu Anna, et ma täna õhtul natukene karm olin. Wõib olla ehk oli see Teile pisut piinlik kannatada, aga ma ei wõinud teisiti. Juba ammugi tahtsin ma Lepa suurusehullust natukene kratsida,

 
30

aga ei leidnud selleks parajat aega. Wäga kahju, et see nüüd just teie juuresolekul sündis, — aga neiu Liisa julgustas mind täna sellele teole. Hääd õhtut Teile! Ka mina pean koju minema. (Läheb.)

 Wiies etendus.

 Anna ja Liisa.

 Anna. Mis Teie koolmeistriga ometi täna tegite? Ah mu pää walutab ja meel on nii segane, et millestgi enam aru ei saa.

 Liisa. Mis meie siis õige tegime? Et joobnud kirjutajale natukene tõtt ütlesime, selle pärast ei pruugi sul ju pääwalu ega meelesegadust tunda.

 Anna. Kuidas sa ometi mind alati nõnda walusasti wõid haawata, — mind, kes ma praegu isegi haawatud olen! Teie olete mind täna õhtul kui patulangejat paradiisist wälja lükanud. Kui kõrges hinnas seisis Lepp kõigi oma luuletustega minu silmas; isegi tema purjus olek sünnitas mulle ainult lõbu — aga nüüd? Ma pean magama minema, et weel unewoodi pääl täna-õhtuseid juhtumisi korra järele mõtelda.

 Liisa. Mõtle järele, kallis täditütar, ja ütle pärast, kas ma sulle mitte hääd ei ole soowinud. Tee enesele isand Lepast täieline kaine pilt, nagu sa teda täna õhtul nägid, ja küsi siis iseeneselt, kas sa teda armastada suudad? Tõesti, sa põgened tema eest, kui warblane hernetondi eest. Mõtle ometi, mis wäärtus on joodikul mehel? Palju mehi hakkab weel wanal põlwel jooma, kus naesed õnnetuks saawad, aga mis saab sinust, kui see peigmees sind wõttes juba wiina pärast kähiseb ja tema silmawalged nagu marukoeral punetawad? Iga auus neiu põgeneb niisuguste eest.

 Anna. (minnes.) Ei tea, kui siin aga armukadedus oma osa ei mängi? (Leenu tuleb.)

 
31

Kuues etendus.

Liisa ja Leenu.

 Leenu. Noh, kallis õetütar, kui palju asjad Anna juures on edenenud? Kas jõudsid sugugi mõjuda?

 Liisa. Pole wigagi, armas tädi, täna õhtul saatsin kirjutaja oma salmiku puntraga, kus seda ja teist minema. Hää juhtumine tuli mulle appi, sest Lepp oli ennast nõnda täis joonud, et ta ära minnes palitu pahempidi selga toppis, mis meile kõigile nalja tegi.

 Leenu. Kes siis see teine meesterahwas oli?

 Liisa. See oli koolmeister Sild.

 Leenu. Ikka niisugused käiwad minu tütart meelitamas, — üks ei ole parem, kui teine!

 Liisa. Eks Sild ole tubli mees?

 Leenu. Olgu tuhat korda tubli mees, aga isandamoodi meestele ma oma tütart ei anna!

 Liisa. Aga tädi — kellele siis? Ta on ju koolitatud inimene.

 Leenu. Kas sellepärast peaksin ta igale hilpharakale sülle wiskama? Oma tütre panen kohaomanikule, siis ma tean, et ta mureta wõib elada. Isandad on nagu weerewad kiwid, mis sammalt ei kaswata. Kuule, tädimees tuleb (sammusid kuulukse) ja astumisest on tunda, et ta pää jälle raske on. Oh see kõrts ja kirjutaja! (Nogu hüüab teisest toast:) Samuneikka, samune, wanamoor, kuhu sa ennast jälle redutad? Ühtepuhku otsi sind nagu pastlanõela! Samuneikka — ühtepuhku. Wanamoor! Leenu!

 Liisa. Mina lähen nüüd eest ära. (Nogu tuleb sisse.)

Seitsmes etendus.

Nogu ja Leenu.

 Leenu. Kulla wanamees, jälle oled sa täna joobnud! Mis sellest ometi wiimaks wälja tuleb?

 Nogu. Samuneikka, ühtepuhku joobnud, Samuneikka, mis sellest peab wälja tulema? Waata, mina ütlen. Leenu, ühtepuhku mitte midagi.

 
32

 Leenu. Mitte midagi — mitte midagi! Sa teotad oma joomisega meie lapsed ära, et ka neid wiimaks põlgama hakatakse. Juba nüüd nimetawad külapoisid Annad „ühkepuhku” ja „samuneikka” tütreks.

 Nogu. Waata mina, samuneikka, olen kolmat aega wallawanem — ühtepuhku, kes mind ära põlgab? Hakka ise ühtepuhku wallawanemaks, katsu, kas saad joomata läbi? Näe, üks hää sõber oma topsikesega ühtepuhku siin, teine samuneikka sääl, muud kui ühtepuhku joo! Keda sa ära põlgad! Samuneikka, ühtepuhku, wanamoor, ära karda, küll wana Nogu oskab piiri pidada!

 Leenu. Sinust enesest ma enam ei räägigi, aga Anna saab sinu läbi teotatud.

 Nogu. Samuneikka, ühtepuhku Anna ja lapsed, ja kes teab mis kõik? Waata, mina, ühtepuhku kolmat aega wallawanem, kinnitan, et Anna weel tänawu aasta tanu alla saab.

 Leenu. Noh, kes teab, kellele sa teda kõrtsis oled ära müünud? Häbi peaks sul olema oma last wiinaklaasi juures kauplema hakata!

 Nogu. (Lööb Leenule õla pääle.) Samuneikka, ühtepuhku, wanamoor, waata kirjutaja Lepp tuleb meile wäimeheks! Waata siis, ühtepuhku, wanamoor ja mina — missugune auu!

 Leenu. No taga hullemaks asjad lähewad!

 Nogu. Samuneikka, wanamoor, kas Annale paremat meest weel tarwis on?

 Leenu. Sina mine oma samuneikka ja kirjutajaga põrgu! Wõi mina peaksin oma ainukese tütre niisugusele joodikule andma, kellega sina päewad otsa kõrtsis ketrad ja korutad, nüüd on Anna lõimelõngaks sekka wõetud! Kas ise olen weel wähe silmawett kõrtsi pärast walada saanud!

 Nogu. Samuneikka, wanamoor, küll aga sina oled rumal!

 Leenu. Sina aga oled tark oma kirjutajaga, jah! Seda ma ütlen: kui kirjutaja weel kord siia majasse oma jalad peaks tooma, siis ajan ta koeraga õuewärawast wälja!

 
33

 Nogu. Samuneikka, waata, mina olen ühtepuhku peremees.

 Leenu. Seda ma tean, aga ei tea kui kaua.

 Nogu. Ja ühtepuhku Anna isa.

 Leenu. Üks kõik —

 Nogu. Ja kolmat-aega Unipuu wallawanem, samuneikka. —

 Leenu. See on nüüd sul worst kaelas! Igal pool, kuhu jalad pistad, ei jõua enam ära kuulata, mis sinust ja su kallist kirjutajast kõik räägitakse. Kõrwad hakkawad kuulates sopawett jooksma — mine wõi häbi pärast maa alla.

 Nogu. Samuneikka, no mis nad siis õige räägiwad, ühtepuhku?

 Leenu. Mis nad siis räägiwad? —Waata, seda räägiwad, et sina oled ennast raha eest kolmat korda ametisse walida lasknud ja niisugused wolimehed seadnud, kes omased oleksiwad kiriku-ukse ees armu kerjama, et sinul ja kirjutajal nende abil walla asjus hää möllata oleks. Waata, seda nad räägiwad!

 Nogu. Samuneikka, ja mis nad siis weel räägiwad?

 Leenu. Kas mina olen kõik kuulamas käinud? Eile jootis Madise rahwa perenaene õues oma wasikat ja kui ta mind nägi, hakkas ta kohe wasikaga käratsema: „Kui sa pagan paremini jooma ei hakka, panen su kolmeks aastaks wallawanemaks — küll sa siis jooma õpid!” Waata, wanamees, seda öeldi muidugi minu kuuldes sinu kohta.

 Nogu. Samuneikka, wanamoor, waata, niisugust wabatnaeste lori ei tohi sa enam minu kuuldes rääklda! Waata, mina olen kolmat-aega wallawanem, ja mis sa mulle siis ikka ära teha wõid? Terwe wald kuulab ühtepuhku kolmat korda minu sõna, ja nüüd ei saa enam oma naesest wõitu! Ah, ah, haa, samuneikka, wanamoor. Anna on ju weel minu nõuus!

 Leenu. Saame näha.

 Nogu. (hüüab.) Anna! — Samuneikka, Anna, ühtepuhku mu silmaterakene, tule siia! (Anna tuleb.)

 Kolmat aega wallawanem        3

 
34

Kaheksas etendus.

Endised ja Anna.

 Anna. Mis on, isa?

 Nogu. Samuneikka, Anna, ma tean, et sa wallakirjutaja sõber oled, ja et sa teda ühtepuhku armastad. Waata, samuneikka, tema armastab sind ka ja tahab sind omale emandaks. Siis oled sa ühtepuhku emand ja proua, ja madam — ja pagan teab mis nimed walla peremehed kõik sulle annawad. Tulewal reedel tuleb ta sulle ühtepuhku kosja.

 Anna. Jah, isa, kui ta minewal reedel oleks tulnud, siis ehk oleksin temale pimedast pääst wastu jooksnud, aga nüüd mitte enam.

 Nogu. Samuneikka, ühtepuhku, minu Anna?

 Leenu. Waata, wanamees, waata!

 Anna. Liisa ja Sild wõtsiwad mu silma eest katte ara, et ma Leppa nüüd tunnen ja teda ka põlgan.

 Nogu. Samuneikka, mis sa ütlesid? Sild, see koolmeistri-nadi, on meie auusat wallakirjutajat laimanud! Waata, mina olen kolmat-aega wallawanem — küll ma talle tulewal kewadel rattad alla teen. Samuneikka, ühtepuhku, tema —

 Anna. Joodikut meest ma elades wastu ei wõta, kui ta ka mõisnik oleks!

 Leenu. Waata, waata wanamees! Hõiska weel, et Anna on sinu nõuus!

 Nogu. Samuneikka, waata, mina kolmat-aega Unipuu wallawanem, kinnitan, tõotan ja — wannun, et Annast peab wallakirjutaja emand saama! Ühtepuhku —

 Anna. Ei ilmasgi, isa! (Läheb.)

 Leenu. Eks sa katsu!

 Nogu. Ah, teie seate õige mind näägutama, samuneikka? Waata, mina olen kolmat-aega wallawanem; kas sadagu pussnuge wõi kaikaid maha, aga minu wõit peab ühtepuhku jääma!

 
35

 Leenu. Saame näha! (Nogu wõtab püksitaskust ametiraha wälja, mis pika, sinise lindi otsas ripub, ja seab enesele kaela.)

 Nogu. Ma tahan õige korraks oma maja uhkepuhku puhastama hakata! Samuneikka, Liisa wiskan ma ühtepuhku kättpidi uksest wälja; waata, minul on selleks wallawanema woli, ja Anna salwin uue elu tarwis rusikaga õige isa kombel ära, samuneikka, ja wanamooriga leian hoopis teist nõuu. (Istub tooli pääle ja jääb tukuma.)

 Leenu. (Wõtab magajast kinni.) Tule parem ära teisi tuppa magama, täna ei täida sina enam ühtegi wallawanema kohut!

 Nogu. (läheb.) Mis? — Samuneikka, magama — ühtepuhku magama — waata, mina — (Lähewad, Liisa tuleb sisse.)

Üheksas etendus.

Liisa ja Anna.

 Liisa. (üksi.) Mehed ei ole sellepõlwega maast noppida, ega puu otsast wõtta, nad on ainult hää õnne ja juhtumise kaup. Koolitamata mees ja päälegi wanapoiss ta küll on, aga ometi kaine, mõistlik ja rikas. Ja õigust ütelda, ega minagi enam titekene ei ole — juba kolmkümmendkaks aastat selja taga! — Mina wõtan Mart Pütissepa kosmise-kauba wastu ja hakkan perenaeseks. Mina tean, et Mart mind esiteks auustab ja teiseks ka armastab, ehk küll wiimast, tema eluaastate pääle waadates, ei tea kui palawaks pidada ei wõi. Rahuline elu on enam, kui tüliline armastus. Annale ei lausu ma sellest esiotsa sõnagi, sest Anna ei oska minu saladusi warjata ja tädimees wihkab Marti, kui ussi aia all. Kümme kirjutajat ei wahetaks ma oma Mardi wastu, ja Anna luuleline pääkene kujutab mind Lepa pärast armukadedaks, kui ma temale ainult õiglast nõuu annan. (Anna tuleb sisse.)

 3*

 
36

 Anna. Ütle, armas Liisukene, mis ma ometi nüüd pean tegema? Sild andis jumalaga-jättes mulle kirja ja kas sa wõid arwata, mis sääl sees on.

 Liisa. Mis muud kui jälle mõni uus armuawaldus.

 Anna. Ta palub mind jarelemõtelda, kas ma teda mitte oma tulewaseks eluseltsiliseks ei wõiks wastu wõtta. Tema kiri ei ole küll nii hellade ja luuleliste sõnadega kirjutatud, nagu Lepa omad oliwad, aga ta seletab otsekoheselt ja arusaadawalt asja seisukorda. Kirja lõpus seletab Sild, et tema mind juba ammugi armastanud ja seda aega oodanud, millal minu noor, süüta süda Lepa jampsimisest aru saab ja ennast temast lahutab. Mis sa arwad sellest — eks Sild ole kõigiti tubli mees, nagu sa ikka kiidad?

 Liisa. Pean küll tunnistama, et ma sinust õieti aru ei saa. Hilja aja eest oli Lepp sulle kõige kuldsem inimene ilmas ja nüüd waimustab sind juba Sild nõnda, et sul tema pääle mõteldes kõrwadgi punaseks lähewad.

 Anna. Kuidas sa ometi wõid mind nõnda kiusata? Ma tahtsin sinu käest ainult nõuu küsida, mis ma temale wastan.

 Liisa. Mina ei kiusa sind, waid annan sulle hääd nõuu, et sa mitte nii ruttu wiimist otsust ei anna. Sa tead, et isa Silda wihkab ja ema iga isandamoodi mehe wastu on.

 Anna. Aga ma pean ometi temale midagi wastama.

 Liisa. Ära siis kohe süle ja kaelaga ennast temale luba, waid põika igast otsekohesest küsimisest kõrwale. Mida tagasihoidlikum sa oled, seda tungiwamalt hakkab ta oma asjaga sulle pääle tungima. Nõnda, kallis Anna, proowitakse alles meesterahwa südameid.

 Anna. Tule, kallis Liisa, ma näitan sulle seda kirja. Sa wõid mind juhatada kuidas ma temale pean wastama.

 Liisa. Läheme! (Lähewad.)

(Eesriie langeb.)

 
37

Kolmas järk.

Näitepaik jälle endises wallamajas.

Esimene etendus.

Lepp ja Raag.

 Lepp. (üksinda.) Loomulikult on asi päris hull! Näituseks ei saa meie wald niisugusest painajast lahti; ta on nagu malgaks meil kaelas! Lähed sa loomulikult natukene kõrtsi, kohe teeb ta wallas sellest suurt kära; juhtud sa ametiasjus midagi tegema ehk rääkima — juba leiad ajalehest. Mis peaks koolmeistril asja olema oma nina wallawalitsuse tegewusesse toppida? (Hüüab.) Raag! kasak, ae! Tule ruttu siia!

 Raag. (teisest toast tulles.) Mis Teie soowite?

 Lepp. Näituseks mine kohe ja kutsu Mets ja Pütt siia!

 Raag. Ma just praegu tulin neile käsku andmast; nad lubasiwad warsti nõuumeeste koosolekule tulla. Wallawanem ise oli juba kõrtsi juures.

 Lepp. Loomulikult mine, kui ma sulle ütlen; näituseks on mulle neid enne koosolekut waja! Meie peame Silla aluspalkisid natukene parandama hakkama. Sa tead küll, missugust laulu koolipapa wiimase ametnikkude arwamise üle laulab.

 Raag. Nüüd saan asjast aru; lähen kohe, (Läheb.)

 Lepp. Kuni Raag teistega tagasi tuleb, teen ma ühe salmiku walmis. Siin on kiidetud Weske laulud, aga ma tahan näituseks ükskord suuremat kiitust wõita. Loomulikult laulab Weske:

 „Oh neiuke, su pelglik pilk,

 Su sinisilmades;

 See on kui taewarõõmu tilk

 Mu noores südames.

 
38

 Kui eile kõndsid kir’ku teel,

 Sääl teiste hulgas sa,

 Siis näin, et tahtis sinu keel

 Üht sõna ütelda.”

 Loomulikult ilus mõte — näituseks tahan ma nendesamade riimidega weel ilusama laulu teha. Mõte tarwis muuta, muidu hakkamad jälle kära tegema. (Kirjutab — mõtleb; mõtleb ja kirjutab.) Walmis! Tore! Näituseks, nüüd olen ma kord jälle Heine olnud! Missugune see laul õieti siis peab olema? (Loeb.)

 „Oh neiuke, see ilus pilk,

 Su punapaledes,

 See on kui puhas wiinatilk,

 Mis selge klaasi sees.

 Kui eile kõndsin kõrtsiteel

 Ma meeste hulgaga;

 Siis minu waimustatud meel

 Sind tahtis suudelda.”

 Näituseks, mis on üks külakoolmeister minu kõrwal? Ja tema julgeb mind minu neiu ees teotada! Kus aga ial Eesti keelt räägitakse, saan ma warsti tuttawaks ja kui ilusasti saab see nimi, August Lepp, kord minu auusamba päält kuldkirjas, järeltulewatele põlwedele hiilgama! Näituseks oleme meie wallakirjutajad üks peenem seisus rahwa seas, ja suured luuletajad, nagu C. R. Jakobson ja Reinwald, on omal ajal ka wallakirjutajad olnud. Loomulikult olen mina kolmas hiilgaw täht nende seas. (Raag, Pütt ja Mets tulewad.)

Teine etendus.

Lepp, Mets ja Pütt.

 Mets. Mis teie meist nii ruttu tahate? Nõuu-mehed pidiwad ju õhtupoole kokku tulema.

 Lepp. Loomulikult on minul teile enne midagi rääkida. Näituseks peame meie Sillast lahti saama, maksku mis maksab!

 
39

 Pütt. See on wõimata; temal on rahwa seas sügawad juured.

 Mets. Kas Noguga olete selle asja pärast rääkinud?

 Lepp. Loomulikult on Nogu nõuus, aga ma seda perenaest hästi ei usalda, ta wõib wanamehe pääle halwasti mõjuda.

 Pütt. Tühi kõik! Mehed toimetawad asju nõnda, et naesed ei teagi. Teie kardate ju Anna pärast. Eh, eh, eh! Eks mina ikka tea!

 Mets. Ah, mis sa nüüd niisugust lori hakkad ajama!

 Lepp. Loomulikult tõsi, näituseks, see oli kõik tema süü, et sina, Mets, wallawanemaks ei saanud.

 Mets. Seda ma tean.

 Lepp. Loomulikult on nii tarwis teha: Näituseks sina lähed mõisa, herra juurde, ja räägid, et Sild kalli koha, mis maamõõdu ajal külapõldude südamest talle anti, ära raiskab, ütle, et ta metsa maha raiub ja salajalt ära müüb, küll see mõjub. Sinu õemehele on ju näituseks kohta hädasti tarwis. Määrame talle sada rubla rahapalka, küll ta siis isegi jooksu pistab.

 Mets. See on tõsi, aga mina ei tohi herra juurde minna, ma olen temaga kohut käinud. Ta wiskab mind uksest wälja.

 Lepp. Loomulikult, seda mul ei olnud meelesgi. Noh olgu. Pütt läheb mõisa, aga sina katsu õpetaja juures kõik ära rääkida, kuidas Sild waeseid koolilapsi piinab, peksab, ilma lõuneta jätab ja õhtuti mitu tundi kinni peab.

 Mets. Kui meie wöölmöldri oma nõuusse saame, siis lähen ma kohe õpetaja juurde, aga Pütt läheb mõisa.

 Pütt. Mina küll mõisa ei julge minna; mul on kahe-aasta rent wõlgu.

 Lepp. Loomulikult argpüks.

 Pütt. Sellest nõuust ei tule midagi. Eile käinud õpetaja kooli katsumas, kiitnud lapsi ja koolmeistrit kaelamurdu. Minu poiss teadis rääkida, et koolmeistrile kiriku-kassast 25 rubla auupalka lubatud.

 
40

 Sepp. (wiskab luuletuseraamatu wihaga wastu lauda.) Nüüd on wanasarwiline loomulikult ise lahti! Näituseks ei ole see kellegi katsumine; seda tarwis järele kuulata! Ega kirikukassa üksi õpetaja käes ei ole!

 Mets. Pütt, sina waletad.

 Pütt. Tõsi, tõsi! Minu lapsed tuliwad koolist ja rääkisiwad.

 Lepp. Nüüd ei tea enam loomulikult, mis näituseks teha. Ma tahan täna siisgi midagi ette wõtta, olge aga minu nõuus. (Nogu ja Mätas tulewad.)

Kolmas etendus.

Lepp, Pütt, Mets, Mätas ja Nogu.

 Nogu. Samuneikka, kirjutaja, otsige kihelkonna-kohtu sikulär üles, mis meie Kassi kõrtsi kinnipanemisest kõneleb.

 Lepp. Loomulikult ei ole nõuumehed kõik koos. (Läheb nurgast maast kirja otsima.)

 Nogu. Samuneikka, ega meie iga ühte ootama ei hakka, ühtepuhku on üle poolte koos.

 Pütt. No nüüd on hull lugu lahti — nemad tahawad kõrtsi kinni panna!

 Nogu. Samuneikka, mina tulin ühtepuhku kõrtsi juurest; kõrtsmik saatis teile terwiseid ja ütles, et teie siis kõik lambapääd olete, kui kõrtsi lasete kinni panna.

 Mets. Muidugi lambapääd!

 Lepp. (kirju sorides.) Loomulikult lambapääd!

 Mätas, Lambapääd oleme siis küll, ega kõrtsi selleks tehtud......

 Pütt. Täied lambapääd!

 Nogu. Samuneikka, ühtepuhku lambapääd!

 Lepp. (tuleb kirjaga.) Loomulikult kirjutab kihelkonna-kohus näituseks nõnda:

 Mäemulgi wald on ülemale poole palwekirja saatnud, et meie Kassi kõrts pahasti nende elukorra ja maja-

 
41

pidamise pääle peab mõjuma ja paluwad, et see kõrts saaks hoopis kinni pandud. Teada on, et sellel teel kõrtsisid kaotada wõidakse, aga enne nõutakse selle walla poolt tõendusi, kus kõrts asub. Selle asja kohta nõuan teilt woli- wõi- nõuukogu protokolli.

 S. von Walde.

 Kihelkonna-kohtuherra.

 Pütt. Näe, mis nemad aga wälja mõtlewad!

 Mets. Mäemulgi rahwas hakkawad meiega päris jonni ajama.

 Mätas. Kellele kõrts ialgi on kaela jooksnud, aga inimesed ise jooksewad kõrtsi.

 Raag. (sisse tulles.) Kõrtsi-isand käskis teid kõiki täna õhtul enese juurde tulla, lubas wasika ära tappa ja suupäralist walmistada, kui teie kõrtsi kinni ei pane.

 Pütt. Eh, eh, hee! Nemad panewad meie kõrtsi kinni?

 Mets. Eks meie ise ole mehed, et teised meie kõrtsi walitsema hakkawad?

 Nogu. Samuneikka, ühtepuhku Mäemulgi rahwas meie kõrtsi seljas. Kõrts on meile, kes wallaametis oleme, wäga kasulik. Ega igal mehel kodu kaasas ei ole, kust südamekinnitust saada, ja wana kõrtsi-isand on ühtepuhku oma nõuuga nagu teine käsi meil abiks.

 Pütt. See on täie-mehe jutt!

 Raag. Millal wallawanem ennegi lapsejuttu on ajanud?

 Pütt. Kõrts jääb endisel wiisil lahti.

 Mets. Muidugi!

 Lepp. Loomulikult! Näituseks wõtan ma protokolli, et Kassi kõrts meile midagi kahju ei tee; päälegi täidab trahwiraha, mis kõrtsiriiu eest sisse tuleb, tähtsalt meie wallakassat.

 Mets. See on õige! Nemad tahawad meie sissetuleku hallika kinni toppida?

 Pütt. Tehke aga protokool walmis!

 Mätas. Protokool peab tubli saama, mille sarnast enne ei ole tehtud!

 
42

 Nogu. Samuneikka, ei aita midagi, et Mäemulgi mehed sikulari pokulöri juurde saatsiwad.

 Lepp. Loomulikult on ju meie Sild nende fikedar olnud.

 Nogu. Samuneikka, kas tõesti?

 Lepp. Loomulikult tõsi! (Sild tuleb sisse. Lepp tasa.) Noh, aabitsataguja, täna pistad sa pää erilase-pesasse.

Neljas etendus.

Endised ja Sild.

 Nogu. Samuneikka, mis koolmeister jälle tahab saada? Ühtepuhku tulete Teie meid siia segama.

 Pütt. Tõsi wallawanem, tõsi! (Iseeneses.) Tuleb meie aega wiitma, ei lase õigel ajal kõrtsi juurde minna.

 Lepp. Loomulikult ei tohi wõõrad mitte wolikogu koosolekule sisse tormata.

 Sild. Wabandage mind, ma tulin wallawanema käsu pääle siia, et siit täna oma minewa-aasta palka kätte saada. Teiseks tahtsin mõnda kooli külge puutuwat asja wolikogule ette panna.

 Nogu. Samuneikka, ühtepuhku Teie oma rahaga. Täna mul raha ei ole. Ühtepuhku suured kulud, palju tegemist, ei saa aega wallast raha korjata.

 Sild. Kaua Teie seda raha siis wallast korjate?

 Lepp. Loomulikult on kirikukassas auupalga-raha küll.

 Nogu. Samuneikka, kas mina hakkan Teile raha tegema? Minge ise wallast korjama, katsuge, kas on hää! Nagu mina oleksin mõni kassameister? Raha ja raha, kust mina teda wõtan?

 Mets. Meie koolmeister läheb juba üsna ninakaks.

 Lepp. Loomulikult, ta saab ju auupalka.

 Pütt. Eks ta ole, meie peame teenima; wallawanem peab korjama, ja temal on wäsiwaew siit raha otsimas käia.

 
43

 Nogu. Samuneikka, kas ta mõnikord on ilmajäänud?

 Mets. Ninatargaks läheb ta küll.

 Raag. Kas teie seda alles esimest korda märkate? (Läheb ära.)

 Nogu. Samuneikka, mis Teie siis jälle tahtsite nõuukogule ette panna; ühtepuhku —

 Sild. Koolimaja on korratumas olekus ja koolipidamiseks kõlbmata.

 Mets. Mis jutt see on?

 Nogu. Samuneikka, uus koolimaja, ammu ma ta ühtepuhku ehitada lasksin?

 Lepp. Loomulikult tema tahab lossisid saada.

 Sild. Ahjud on lõhki ja lauad, mis wanast koolimajast toodi, lamawad ilma jalgadeta põrandal; seinatahwlit ja kaartisid ei ole ollagi.

 Mets. Kas Teie mõni saks olete, et ise ahjupragu sauega ei wõi kinni määrida?

 Pütt. Ega Teil rendimaksmist ei ole.

 Mets. Ehk kas Teie toote koorma puid ahju?

 Mätas. Kui tema puid tooma, renti maksma ja ahjusid tegema hakkab, kes siis meie lapsi koolitab?

 Lepp. Mis tal näituseks sääl koolitada on?

 Mets. Kui nad ka sugu lugeda oskawad.

 Pütt. Ja meie risti-õpetust.

 Nogu. Samuneikka, ja mõne lauluwiisi ka.

 Sild. Teie asi on koolimajade korraldamine ja kooli ülespidamine, küll mina oma kohuse-täitmise piiri tunnen.

 Lepp. Loomulikult tunneme meie jälle oma walitsusewõimu piiri. Näituseks peame meie täna oma kooliasju põhjani läbikatsuma. Loomulikult kauplewad mõisawalitsused ja taluperemehed Küünlapäewa ajal tulewa aasta jaoks teenijad walmis, siis peame ka meie näituseks enesele koolmeistri tulewa aasta jaoks ära kauplema, sest et koolikoha saamise korral, mis maamõõtmise läbi wallale tarwitada anti, koolmeistriga uuesti peame kauplema.

 
44

 Mätas. Koolmeister ei ole ju meie sulane, ega mõisa moonamees.

 Nogu. Samuneikka, eks meie maksa temale palka ja sellega on tema ühtepuhku meie teenija.

 Lepp. Loomulikult on koolmeistri palk sada rubla, aga näituseks on mõisa poolt antud koolikoht kahesaja rubla rendi alla määratud, selle järele peab koolmeister sada rubla aastas wallale tagasi maksma. Siis on meil koolimajade korraldamiseks raha küll, ja ülejäädawaga ostame ükskord koha ära.

 Pütt. See on mehine jutt!

 Nogu. Samuneikka, seda ei osanud meist keegi wäljamõtelda.

 Mets. Meie kirjutaja on tubli mees, kes walla kasu oskab nõuda.

 Pütt. Teda on Jumal kohe meile juhatanud.

 Nogu. Samuneikka, teda kauplesin ju mina siia ühkepuhku kirjutajaks.

 Mätas. Olgu mis on, aga sada rubla on wähe.

 Pütt. Maksa sina rohkem! Waata kus mul rikas!

 Mets. Maksa ikka enne wallamaksud ära.

 Nogu. Samuneikka, see on tõsi, et kirjutaja nõuu järele koolikoht ennast ise ükskord ära ostab.

 Lepp. Loomulikult.

 Sild. (Lepale.) Jah, isand luuletaja, nõnda edendatakse rahwaharidust.

 Lepp. (Sillale.) Näituseks lase weel mu palitu pahempidi pöörata! Waadake, nüüd olen ma Teie rahakoti pahempidi pööranud.

 Pütt. Mis meie siin nõnda kaua aru peame; sada rubla ja asi on lõpetatud.

 Lepp. Loomulikult tahtsin weel midagi rääkida. Näituseks nõutakse, et kõik täiskaswanud walla-meesterahwad wallamaksu peawad maksma, aga meie koolmeister on sellest lahti. Kui soowite, siis wõite teda maksjate kirja üles wõtta.

 Mets. Seda teeme!

 
45

 Pütt. Kas tal on rendimaksmist wõi teede sillutamist?

 Mets. Elab nagu suure Jumala selja taga.

 Mätas. See on ju häbitöö: teised wallawalitsused hakkawad meid niisuguste otsuste pärast naerma.

 Pütt. Karda aga sina! —

 Mets. Temal wist rahakopikas sügeleb kotis?

 Lepp. Loomulikult maksame koolmeistrile 6 rubla õliraha; see on ka liig. Näituseks saan mina ainult 15 rubla õliraha, ja kui palju on minul ööseti tulewalget kirjutamist?

 Pütt. Koolmeistrile on kuus rubla õliraha liig palju.

 Mets. Kolmest rublast on temale küll!

 Sild. Koolikoht on mõisaherra poolt mulle määratud ja teie ei wõi minu palka wähendada. Minul on oma ülemus, kes minu üle walwab, ja saja rublaga ma teenida ei wõi.

 Nogu. Samuneikka, sajast on küll.

 Mätas. Olgu ometi sada kolmkümmend.

 Pütt. Mis sa mögad? Anname talle sada. (Läheb.)

 Lepp. Loomulikult sada.

 Sild. Enne wanasti oli hakenrihti määrus ikka kuuskümmend, aga nüüd lubatakse mulle ju sada; — ei tea mis eest? (Läheb.)

 Lepp. Loomulikult tema hakkab meid juba näituseks pilkama.

 Nogu. Samuneikka, ega siin waidlemisekoht ei ole. Kirjutaja, tehke protokoll walmis, siis on meie asi täna ühtepuhku lõpetatud.

 Lepp. Loomulikult hakkan ma protokolli tegema; ärge keegi kaugele minge, sest mulle on warsti allkirjasid tarwis.

 Mets. Pütt läksgi juba kõrtsi juurde.

 Mätas. Ma lähen, kutsun ta ära. (Läheb.)

 Lepp. Loomulikult jõuan ma tööga walmis, aga Pütt ja Mätas läksiwad minema.

 Mets. Ma lähen neile järele. (Lähewad, Nogu ühes.)
46

 Lepp. Näituseks on protokoll walmis, aga nüüd on kõik ära kõrtsi läinud, (Hüüab.) Raag, mine kõrtsi juurde ja kutsu ametnikud ära! Protokollile on allkirju tarwis.

 Raag. (teisest toast.) Lähen silmapilk.

Wiies etendus.

Lepp.

 Lepp. (üksi.) Loomulikult sain ma nüüd koolmeistrile tubli müksu anda. Puutu weel näituseks ühe auusa wallakirjutaja külge; lase weel palitu pahempidi pöörata, katsu weel silt selja pääle paigutada! Nüüd on sul enesel kewadel suled seljas, wõid iga tuule poole lennata. Tema lolli pähe on mõte tikkunud, minu Annakest omale wõita! Kui ma teda ka ialgi omale naeseks ei wõta, siis ometi oma auu pärast ei lase ma niisugusel ennast wõita! Mis maksawad siis weel luule ja salmikud ilmas, kui nad tütarlapse südant ühe luuletaja külge siduda ei suuda? Sild on uhke oma raha pääle, aga wõta weel? Nüüd on su rahahallika sooned jäädawalt kinni! — Küll on hull, ei tule ametnikud enam kõrtsist ära, ma pean ise neile järele minema! (Wõtab mütsi ja hakkab minema; mehed tulewad ukse pääl wastu.)

Kuues etendus.

Nogu, Lepp, Mets, Mätas ja Pütt.

 Nogu. Samuneikka, küll on wanal kõrtsi-isandal ühkepuhku hää meel, et meie kõrtsi kinni ei pannud. Küll ta meile täna õhtu õige annab!

 
47

 Lepp. Loomulikult, näituseks nüüd on protokoll walmis, tulge nimesid alla kirjutama.

 Pütt. Küllap kirjutuja-isand kirjutawad minu eest, mina ei oska kirjutada.

 Lepp. Siis teed näituseks kolm risti. Tule, hoia sulewarre otsast kinni! (Teewad ristid.)

 Mets. Mina ei oska ka kirjutada. Tehke minu eest niisamuti; sulg üksiti Teie käes.

 Pütt. Mätas, mis sina weel ootad? Seni ajani olid sa meiega ühes nõuus, mis sul täna on?

 Mets. Näha on, et tema tahab wallawanemale wastu hakata.

 Mätas. Mis ma nüüd wastu hakkan wõi hakkamata (kirjutab,) aga meie peaksime ikka ka teadma, et terwe wald meie pääle waatab.

 Nogu. Samuneikka, meie waatame ühtepuhku walla pääle, aga mitte wald meie pääle.(Kirjutab.) Mina panen oma käe ka protokolli alla ja siis wõime ühtepuhku kõrtsi minna.

 Lepp. Loomulikult. (Lähewad.)

(Eesriie langeb.)

Neljas järk.

Esimene etendus.

Nogu, Lepp, Küngas, Wilu ja Karu

istuwad kohtulaua ümber, kus pääl endiste kohtute aegne kull seisab.

 Küngas. Justament on meil täna keeruline asi seletada.

 Nogu. Samuneikka, mis see siis nõnda keeruline on?

 Lepp. Näituseks kaebas Metsa Juhan, et Tartlase Mart tema sälu jalaluu olla katki löönud.

 
48

 Wilu. Oh sa tuline kurjategija!

 Karu. Ise juba wanamees, aga teeb niisuguseid poisikesetükkisid.

 Nogu. Ühtepuhku nõuab walla-ametnikkudelt õiguse tegemist, aga ise on samuneikka sälu sääreluu murdja.

 Wilu. Eks see ole kõik wanast kurjast enesest!

 Küngas. Meie ei wõi enneaegu Marti hukka mõista; kuulame asja enne üle. Meie kohus on siin kulli ees inimestele õigust teha; sellepärast oleme ju wandunud.

 Nogu. (iseeneses.) Samuneikka — wandunud, asjaga wilumata. — Neid tarwis ühtepuhku õpetada....

 Karu. Jah, õigust peame tegema!

 Nogu. Samuneikka, teie olete weel ühtepuhku walla-ametis õppimata. Mets lubas kümme rubla maksta ja saatis toobi wiina ja korwi õlut siia. Samuneikka, see on ju wana asi, aga teie olete ühtepuhku alles algajad; esimene aasta.

 Raag. (tuleb sisse.) Kuulge, Mets saatis Teile korwi õlut ja toobi wiina, kuhu ma pean panema?

 Lepp. Loomulikult too aga siia! (Raag läheb.)

 Küngas. Justament, see ei ole ilus, wiina ja õlut kohtutuppa tuua.

 Nogu. Samuneikka, waata, kui mina siin olen, siis ei ole teil midagi karta!

 Lepp. Näituseks, mis meie endiste kohtumeeste ajal kõik ära tegime; nüüd nemad loomulikult kardawad!

 Küngas. Olgu siis minugi pärast, aga kui asi halwaks läheb?

 Nogu. Samuneikka, waata, mina ühtepuhku wastutan.

 Küngas. Kuhu meie pudelid ja õllekorwi paneme, et nad rahwale silma ei paista? (Raag toob õllekorwi ja wiinapudeli.)

 Lepp. Küll mina neile näituseks koha muretsen. Ega siia esimist korda õlut sisse ei kanta.

 
49

 Nogu. Samuneikka, kuluksgi üks hää klahw eila õhtuse jommitamise pääle ära. Ega wanal kõrtsi-isandal enam mõetu ei ole, kui ta kord joonele saab. Selle hää meelega, et wolikogu kõrtsi kinni ei pannud, tegi ta, samuneikka, liigud; ühtepuhku muud kui joo!

 Lepp. Loomulikult teeme igaüks tubli klahwi; siis paneme pudelid laua alla ja nihutame kohtuteki nii kaugele üle laua otsa kuni põrandani, siis ei wõi näituseks keegi näha.

 Nogu. Samuneikka, Mets saab täna õiguse. (Joob.)

 Küngas. (Joob.) Metsa Juhani sälg on justament äragi surnud.

 Nogu. Samuneikka, ja teie ei taha ühtepuhku weel temale õigust mõista?

 Karu. (Joob.) Wõi äragi surnud!

 Wilu. (Joob.) Eks see ole kõik wana-kurjast enesest!

 Lepp. (Joob ja warjab õllekorwi ära.) Soo! Näituseks, kes wõib ütelda, et siin pudelid on? Loomulikult nagu ema põues!

 Küngas. Justament ei keegi! Enne käisin ka wahest kohtumajas, aga kes seda teadis, mis laua all seisis? Rahwas on justament juba koos, nüüd wõime kohtumõistmisega algada.

 Nogu. Samuneikka, siis mina lähen ära õuue.

 Küngas. Justament täna jää siia! Istu nurka pingi pääle ja kuula, siis wõid otsusetegemise juures meid aidata; asi on ju keeruline ja Tartlase Mart kange.

 Nogu. Ühtepuhku murrame ta kanguse. Samuneikka, kui ta kihelkonnakohtusse edasi kaebab, siis tahan ma sääl asja suusõnal ilusasti ära seletada. (Istub teistest eemale, teised seawad rahad lintidega kaela.)

 Küngas. Kohtuteener, lase Juhan Mets justament ette astuda. (Mets tuleb.)

 Kolmat aega wallawanem.        4

 
50

Teine etendus.

Mets ja endised.

 Küngas. Justament räägi nüüd, kuidas sinu sälu sääreluu murdmisega lugu on!

 Mets. Wiieteistkümne aasta eest, kui minu kadunud isa alles elas, sai üleotsa Jaak koha päält lahti ja see Tartumaa nõid tuli asemele.

 Lepp. Loomulikult see on küll kõik õige, aga räägi näituseks oma sälu sääreluu murdmisest; nii pikka juttu ei wõi protokolli kirjutada.

 Küngas. Justament räägi lühemalt!

 Mets. Sündigu siis teie tahtmine. Tartlase Mardi ja minu isa wahel oli alati wihawaen, kuni minu isa surmani. (Karu ja Wilu wahiwad hooletult õuue. Wilu lööb Karule külge: Waata, kui ilus hobune sõidab teed mööda.)

 Lepp. Loomulikult pidid sina oma sälu sääreluu murdmisest rääkima?

 Mets. See tuleb kõik järgimööda. —Kuni minu isa surmani, siis hakkas ta mind kiusama.

 Küngas. Justament räägi oma sälu sääreluu murdmisest!

 Nogu. Samuneikka ühtepuhku, laske teda rääkida.

 Lepp. Tema segab oma asja näituseks nõnda ära, et Tartlase Mart loomulikult õiguse saab.

 Mets. Kas kasak tõi siia toobi wiina ja korwi õlut?

 Nogu. Samuneikka, tõi küll.

 Küngas. Justament tõi.

 Lepp. Loomulikult tõi, aga räägi näituseks nõnda lühidalt, et warsti walmis saame; õlu tahab ju ära joodud saada.

 Mets. Minewal aastal leidsin ma ühel hommikul, et wälja pääl, kus minu hobused söömas oliwad, sälg murtud sääreluuga lamas.

 Karu. Seda wõisiwad ka oma hobused teha.

 Nogu. Samuneikka, omad hobused nüüd raiuwad üksteist?

 
51

 Mets. Minu hobused oma sälgu ei raiu. — Ma rääkisin asjalugu Kilu Mihkli Wiiole, kes kohe ütles, et see Tartlase Mardi wiinawaat on. Tema olla näinud, et Mart ühel hommikul wäljalt tulnud ja küla tiigi ääres oma käsi pesenud. — Kui minu isa ära suri, siis hakkas Tartlane mind kiusama. —

 Lepp. Loomulikult ei ole rohkem tarwis rääkida! Näituseks, kas sul tunnistajaid on?

 Küngas. Kes on sinu tunnistajad.

 Mets. Ega muud ei ole, kui Kilu Mihkli Wiio on.

 Küngas. Kasak, lase Tartlase Mart sisse tulla!

 Raag. (hüüab.) Tartlase Mart, tule kohtu ette! (Mart tuleb.)

Kolmas etendus.

Pütissepp ja endised.

 Pütissepp. Kas siin om tu kotus, kon inemisi näägutedes? Kas te ei tiija, et mino nimi om Märt Pütissepp?

 Lepp. Näituseks ei ole ka siin niisugune koht, kus nõndawiisi wõib käratseda.

 Pütissepp. Kes siin tu pääkohtumees om?

 Küngas. Justament mina.

 Pütisepp. A, kes tu mees om? (Näitab Leppa.)

 Küngas. Kas sina siis meie wallakirjutajat ei tunne?

 Pütissepp. Siis pidagu kirotaja oma suu ja kirotagu!

 Raag. (ukse kõrwal seistes.) Tema tohib meie wallakirjutajale nõnda wiisi ütelda!

 Pütissepp. Ah, siin on walla kasak ka üts kohtomõistja?

 Küngas. Juhan Mets kaebab, et sina oled minewal aastal tema sälu sääreluu katki murdnud ja sälg olla ära surnud.

 Pütissepp. Egas ma mõni Rooma soldan ei ole, et ma sääreluid nakkasi murdma?

 4*

 
52

 Küngas. Kuidas sa tohid kohtupeegli ees nõnda rääkida? Kas siin on naljategemise koht, wõi oleme meie justament karjapoisikesed siin koos? Kirjutaja, mõistke talle 3 rubla trahwi!

 Pütissepp. Kae perrä, sis kirotaja esand iks omgi siin tu kohtumõistja!

 Küngas. Justament ma tahtsin ütelda: kirjutage talle 3 rubla trahwi!

 Pütissepp. Mink eest ma tu kolm ruublit massma pea?

 Mets. Waata, mina ütlen sulle, et sina oled minu sälu sääreluu katki murdnud.

 Pütissepp. Kuis sina tihkad säänest juttu mino pääle tetta?

 Mets. Sina jah! (Lööb rusikaga lauda; pudelid kõlisewad laua all.) Waata, Kilu Mihkli Wiio ütles.

 Lepp. Näituseks kohtulaua wastu ei tohi keegi käega lüüa!

 Küngas. Mets ja Pütissepp, minge nüüd wälja, meie tahame Kilu Wiio justament üle kuulata.

 Mets. (keerab ukse päält tagasi.) Mina lasen weel toobi wiina ja korwi õlut tuua! Kasak, mine järele, siin on raha!

 Nogu. Samuneikka, sina saad ühtepuhku õiguse.

 Küngas. Wõta, kasak, minu hobune tallist ja too see korw õlut Saueaugu kõrtsist; sääl on parem õlu — justament parem.

 Nogu. Samuneikka, Kassi wana isand wahest pahandab ühtepuhku.

 Lepp. Loomulikult ei ole wiga; kaugelt toomine on natukene toredam. Wõta, kasak, minu kambrist kellad, pane hobusele kaela, siis on nägusam sõita. (Raag läheb.)

 Wilu. Ei tea, kui meie aga enesele selle wiisiga kellasid kaela ei pane?

 Nogu. Samuneikka, mis teie kardate? Mina ühtepuhku wastutan!

 Küngas. Laseme nüüd Tartlase ja Wiio sisse tulla, paneme nad suud suu wastu, siis saame waremini walmis. (Nogu kutsub mõlemad sisse.)

 
53

Neljas etendus.

Endised, Pütissepp ja Wiio.

 Küngas. Mis sina, Wiio, Metsa Juhani sälu sääreluu murdmisest tead rääkida?

 Wiio. Wiieteistkümne aasta eest, kui üleotsa Jaak koha päält lahti sai ja tartlased asemele tuliwad, —

 Lepp. (Künkale.) Lase ta räägib sälu sääreluu murdmisest.

 Küngas. Räägi justament sälu sääreluu murdmisest! Nii pikka juttu meie ei taha.

 Wiio. Kui Metsa Juhani isa ära suri. —

 Küngas. Räägi justament mis küsitakse; muud lori meie ei taha! (Karu ja Wilu tukuwad. Wilu hõõrub pihu pääl tubakat, nuuskab ise ja annab Karule ka; — mõlemad aewastawad.)

 Wiio. Mina tean, et Mart päris nõid on. Temal käib ka pisuhänna puuk warandust tassimas.

 Karu. (Nagu ärgates.) Wõi pisuhänna puuk!

 Wilu. Eks see ole kõik wana-kurjast enesest!

 Wiio. Minewal sügisel nägin oma silmaga, kui pisuhänd üle Mardi aida läks, nagu tuline pastel; sädemed aga paeladena taga.

 Wilu. Kõik wana-kuri ise!

 Küngas. Kas sälu sääreluu murdmisest midagi ei tea?

 Wiio. Tean küll. Ma nägin minewal aastal, et Mart ühel hommikul Metsa krundi poolt tuli ja karjatiigis oma käsi loputas.

 Lepp. (Künkale.) Küsi, mis Mart selle pääle kostab!

 Küngas. Mis sa. Mart, selle tunnistuse pääle kostad?

 Pütissepp. Sääratse andsaka nalja pääle ei ole mul midagi kosta. Ma pane seda immes, et siin täwwe mehe ja weel päälegi kohtumehe, säänest külanaiste lorri kullewa, mida mede man karjalatse ka enam ei usu. Üte hommoku ma käwe küll oma hobest kablaga nurme pääle wiima, kabel oll porine, tegi mo käe porises, ja ma mõsi neid tiigi man, kui Wiio oma õhwa ussaiast karjuse manu aie. (Wilu ja Karu nuuskawad jälle tubakat.)

 Küngas. Minge wälja, meie hakkame otsust tegema. (Lähewad.)

 
54

Wiies etendus.

Endised ilma Wiio ja Pütissepata.

 Lepp. Loomulikult on aga Tartlase Mart elukas, hoia aga, et näituseks ninasse ei karga! Joome selle pahanduse pääle kärakas wiina ja pudel õlut. (Wõtab pudelid wälja.)

 Nogu. Samuneikka, uus jagu tuleb warsti järele.

 Küngas. Niisuguse kangekaelsuse eest peab ta Metsa sälu sääreluu wälja maksma!

 Nogu. (joob.) Samuneikka, ta peab terwe sälu wälja maksma.

 Karu ja Wilu. (joowad.) Muidugi peab wälja maksma!

 Mets. (sisse tulles.) Mõistke aga sälg 40 rubla maksma; ma teen kõrtsi juures pärast hääd liigud!

 Karu. Kuulake, kellad helisewad, wist kasak tuleb juba õllega!

 Lepp. Loomulikult anname wanale jaole tublisti pihta! Mets, joo! Raha tuleb!

 Wiio. (hüüab ukse tagant.) Kihelkonna-kohus tuleb! (Kõik kargawad laua ümbert üles.)

 Lepp. Loomulikult kihelkonna-kohus!

 Küngas. Justament kihelkonna:kohus!

 Nogu. Ühtepuhku kohus!

 Küngas. Korw — pudelid! (Peidab laua alla.)

 Lepp. Klaasid näituseks siia. (Paneb teki alla kulli kõrwale.)

 Wilu. Wiinapudel! — (paneb seina äärde.)

 (Kohtuherra von Walde ja kirjutaja Nõges astuwad sisse, sees olijad kumardawad ja teretawad.)

 
55

Kuues etendus.

Endised, kohtuherra von Walde ja Nõges.

 von Walde. (tõmbab ninasse õhku.) Kas täna olep kohtupeis?

 Kõik sees olejad (kummardawad.) Jah — auus — kõrge kohus!

 von Walde (kasukat seljast ära wõttes.) Mis siin lõhnab nagu kõrtsis? (Lükab kasukahõlmaga wiinapudeli ümber, millest wiin põrandale jookseb.) So, so, soo! Mis see on? Wiinapudel — so, so soo!

 Küngas. (iseeneses.) Justament pudel!

 Wilu. (iseeneses.) Oh meie õnnetumad!

 von Walde. (läheb laua juurde.) Ja kohtulaud on märg nagu kõrtsilett. Ja mis siin on? (Tõstab kulli juurest teki üles, kus klaasid seisawad.) So, so, soo! Ja mis need on? (Kargab wihaselt laua äärest tooli päält üles, mille juures jalg kõlisedes õllekorwi külge puutub. Ta tõstab teki ääre üles. Mis siin on?

 Nogu. (iseeneses.) ühtepuhku pudelid!

 Wilu. (iseeneses.) Nüüd on kellad meie eneste kaelas.

 von Walde. Mis maja see on? (Wihasemaks minnes.) Mis maja see on? Ma küsin weel kord: Mis maja see on? Kas see mõni kõrts on?

 Küngas. Auus — auus kohus, kohus — see on justament kohtumaja.

 von Walde. Ja mis mees sina oled?

 Küngas. Kõrge — kõrgem kohus, mina olen pääkohtumees.

 von Walde. (Lepa poole.) Ja sina?

 Lepp. Auustatud —auustatud, loomulikult kirjutaja.

 von Walde. (Karu ja Wilu poole.) Ja teie kahekesi?

 Wilu ja Karu. Auustatud — auustatud herra, oleme kohtu kõrwamehed.

 von Walde. (Metsale.) Ja sina?

 Mets. Mina, auus kohus, olen walla wolimees.

 Küngas. (iseeneses.) Justament kus on lugu!

 von Walde. (Nogule.) Mina uskus sinu tubli mees olema, aga sina kolmat aega wallawanem olema ja

 
56

laskma kohtumajast korts tegema. Keik ühesugused joodikud; küll ma teid keiki õpetama! Minu kirjutaja istuma siia laua juurde ja kirjutama, mis mina ütlema. (Nõges täidab käsku; von Walde käib mööda tuba ja ütleb ette:) Täna, 20. jõulukuu peisal sõitis mina Unipuu kohtumajas kohtu rewideerimas ja leidis kohtumaja asemel korts ees. Kohtupeisal ja mõistmise ajal oliwad pudel seina ääres wiinaga, klaasid kohtulaua peal ja ollekorw laua all, ja kohtumõistjad iseennast ära joonud. Soo! Nüüd tuleb rewideerimine; tooge protokolliraamat siia.

 Lepp. (iseeneses.) Oeh — protokolliraamat! Ei tea kus see ongi? (Hakkab nurgast ohkima.)

 von Walde. Kas nõnda täidetama minu käsk ja peetama raamatuid ordnungis?

 Lepp. (tuleb wärisedes raamatuga.) Loomulikult, siin on protokolliraamat.

 von Walde. (loeb.) Siin olema oktobrikuus wiimased protokollid sisse kirjutanud — kas pärast seda ei ole kohtupeis olnud?

 Küngas. Kõrgem kohus, meil on iga kahe nädala järele kohut peetud.

 von Walde. (tigedalt.) Kus siis kirjutama protokoll?

 Lepp. Need on näituseks, auus kohus, minu klade sisse mustalt üles märgitud; pärast kirjutan nad raamatusse.

 von Walde. Mina saama sind kirjutajaks opetama! Minu kirjutaja kirjutab edasi: Mina leidis kirjad ja kohturaamatud maas nurgas, põrandal peal; kohus mõistma protokoll tegemata. Mina mõistab Unipuu walla kohtumehed ja laisk kirjutaja senni kauaks lahti, kui ülema kohtu poolt kinnitus tulema, kuhu mina, asjalugu kaebama.

 Küngas. (iseeneses.) Justament lahti!

 Lepp. (iseeneses.) Loomulikult lahti!

 Wilu ja Karu. Weel suurema kohtu alla!

 Nogu. iseeneses.) Samuneikka, nüüd tulewad ühtepuhku minu raamatud ja kassa!

 von Walde. Minu kirjutaja korjama kõik kohturaamatud ja kassakirjad kokku ja tooma ühes ära. Mina ei wõib kortsihaisu sees rewideerima.

 
57

 Mets (tuleb poolnägemata wälja ja räägib ukse juures.) Paganapäralt, paniwad minu õlle ja wiina nahka; ei õigust ega midagi!

 von Walde. Nüüd kohtupeamees wotma ollekorw sülle. (Täidab käsku.) Korwamehed wotma tühjad pudelid ja klaasid, (wõtawad.) ja kirjutaja wotku wiinapudel põrandalt. (Wõtab.) Nüüd panema ametimärgid siia laua peale ja siis — marsch uksest wälja! (lähewad.)

 Pütissepp. (ukse kõrwalt.) Kae, meie kohtomeestele antu auutähe — tassiwa nii et sääreluu kõwera. Wot nüüd warsa sääreluu!

(Eesriie langeb.)

Wiies järk.

Näitepaik jälle wana Nogu majas.

 Kaks meest kannawad majakraami oksjoni jaoks suurde tuppa. Kapid, toolid ja puuriistad on näha. Rahwas kogub teise seina äärde. Paremal pool seisawad Sild, Pütt, Mets, Mätas ja Küngas ning räägiwad. Aegamööda kogewad kõik endised tegelased rahwa sekka.

Esimene etendus.

Sild, Pütt, Mets, Mätas ja Küngas.

 Mets. Waata nüüd kolmat aega wallawanem, ole weel uhke ja suureline — nüüd on oksjon kaelas!

 Küngas. Justament wõib igale mehele niisugune õnnetus kaela langeda. Teise õnnetuse üle ei maksa igakord rõõmustada.

 Mets. No mina seda ei karda! Mul on raha küll! Sina pääsesid ainult kohtumehe-ametist lahti saamisega, aga wana Jaak? Waata nüüd kolmat aega wallawanem!

 
58

 Sild. Kui õnnetus inimesele tahab tulla, siis tuleb ta nagu uksest ja aknast.

 Pütt. Eh, eh, hee! Meie koolmeistril on ikka kõige rohkem tarwis äiataati kahetseda! Eile õhtul kõrtsist tulles on wana Jaak oma käeluu ka katki murdnud.

 Mätas. Kuidas see ometi wõis juhtuda! Tema wõis igamehega päewad otsa kokku juua, aga oskas mõõtu pidada.

 Küngas. Ega wanal kõrtsi-isandal aru pääs ei ole, kui ta andma hakkab.

 Mets. Eks omal ole ikka kõige rohkem süüdi — kes käskis teda nina põhja pista?

 Mätas. Sina aga räägid? Mis ta siis niisuguse südamewaluga peab tegema?

 Sild. Eks ta ole, — õnnetusesse langenud inimesed tungiwad ikka sügawamale õnnetuse sisse, nagu tuikesed põlewasse majasse. — Nagu ise teate, ei oleks mul kohane seda rääkida, aga meie wõiksime Jaaku täna pisut aidata.

 Mets. Mis sa weel ei taha? Ega see Jumala wits ei ole, mille all ta kannatab! Tema on ameti-ajal teistele inimestele küllalt wett silma jätnud. Eks mõisa aita teda nüüd, kelle käsu pääle ta waeseid inimesi kohtade päält ja saunadest wälja loopis.

 Sild. Ärge suurustage ühtegi! — Teie salwedes on waeste inimeste silmawett ka küllalt!

 Mets. Ega mina Teid keela, — kraam kantakse siia wälja, — makske Nogu wõlg ära. Teil on raha küll!

 Pütt. Wäimees peaks seda tegema.

 Sild. Mina ei ole weel praegu kellegi wäimees.

 Küngas. Ei tea kus see kirjutaja wõrukael nüüd peaks elama, kes Jaagule ja ka meile selle hoobi andis?

 Sild. Eks ta mängi kusagil linnas nurga-adwokati ja peta teisi inimesi, nagu lahtilastud joodikud kirjutajad kõik teewad. (Kihelkonna-kohtu kirjutaja Nõges ja teised inimesed, kelle seas ka Pütissepp, tulewad sisse; Mätas, Wilu ja Wiio tulewad ka.)

 
59

 Teine etendus.

 Endised ja tulejad.

 Nõges. Tänasel päewal muudakse wõlgadesse langenud endise wallawanema Jaak Nogu liikuw warandus, nagu hobused, lehmad ja kõik majakraam, enampakkumise teel ära. Kihelkonna-kohus saatis mind oksjoni pidama. Loomad ja hobused on talli juures, kus neid igaüks wõib järele waadata.

 Pütissepp. Tõpra ja hobese omma meil egal mehel tuttawa, mes neid weel kaeda.

 Nõges. Kutsuge peremees ka müümise juurde!

 Mets. Ta on haige. Eile olla ta kõrtsist tulles käeluu katki murdnud. (Nogu ja Leenu tulewad teisest uksest. Nogul on käsi käterätikuga kaelas.

 Nogu. (iseeneses.) Samuneikka, Tartlase Mart ka teiste seas. Ühkepuhku — noh, kuhu tema jääb?

 Leenu. Waata, manamees, waata! Kas ma seda sulle tuhatkord ei ütelnud, et sina meid kõiki oma hullamisega õnnetuse sisse tõukad, — aga kes naese juttu uskus? Ise oled sa sant ja warandus läheb täna haamri alla. Kus on su kõrtsisõbrad ja kallis kirjutaja nüüd? (Nutab.)

 Nogu. Samuneikka, ühkepuhku, kallis wanamoor, ära enam seda meelde tuleta!

 Pütissepp. Kui suur tu wõlg om, mink eest wana wallawanemba kraam wällä pakutas?

 Nõges. Mõisaga on Jaak Nogul 200 rubla renti wõlga ja wallakassas puuduwad 200 rubla, mis hooletuma ametipidamise läbi wallast sissenõudmata jäetud, ehk omawoliliselt ära tarwitatud.

 Mets. (iseeneses.) Waat nõua mõisa kasu — wiska weel. inimesi kohtadest wälja!

 Pütt. (iseeneses.) Waata nüüd, millal Nogu Jaak wiimati renti maksis? Ega mõisa kellelegi kingi!

 Nõges. Raamatupidamine leiti wiimasel rewideerimisel nii korratus olekus, et puuduwa summa kadumist milgi wiisil korraldada ei saa.

 
60

 Nogu. Samuneikka, waata, selle müksu andis mulle kirjutaja Lepp.

 Leenu. Seda ütlesin ma sulle ammugi, aga kes minu juttu kuulda wõttis? Lepp oli sulle nõnda kallis, nagu warblasele küpsenud kirss.

 Nõges. Oksjon on algauud. Kõige päält tuleb lauk ruun pakkumise alla. 60 rubla on hinnatud — kes pakub?

 Mets. Seitsekümmend rubla.

 Nõges. Seitsekümmend rubla on pakutud. Esimeseks. — Seitsekümmend rubla on pakutud. Teiseks —ja —

 Pütissepp. Mina paku katessakümmend ruublit.

 Nõges. Kolmandamaks. (Lööb haamriga.) Hobune on Pütissepa oma.

 Nogu. Samuneikka, nüüd läks mu kallis kohapidaja minu weriwaenlase kätte.

 Nõges. Nüüd tuleb must täkk pakkumisele, mis 95 rubla alla on hinnatud. Kes pakub?

 Mets. Wiis rubla juures!

 Pütissepp. Mina pane weel wiis ruublit manu.

 Nõges. 105 rubla on pakutud, — esimeseks. 105 rubla on pakutud — teiseks.

 Mets. Wiis rubla juures!

 Pütissepp. Mina tsuska weel 10 ruublit manu!

 Mets. Wõta, wõta, kui sul nõnda palju raha on!

 Nõges. 120 rubla on pakutud. Kes pakub? Kolmandamaks, (Lööb.) Ka täkk on Pütissepa oma.

 Nogu. Samuneikka, ta tahab wist meie koha ka ära wõtta.

 Leenu (lööb Jaagule külge.) Tema räägib weel koha-pidamisest! Mis kohta sant weel peab?

 Nõges. Nüüd tuleb kord lehmade kätte. Punane küüt lehm, hinnatud 35 rubla. Kes pakub?

 Pütt. Rubla juures!

 Pütissepp. (Sillale.) Kae nüüd perrä, et sa tõistele ei lase minna.

 Nõges. 36 rubla on pakutud. Kes pakub? Esimeseks. — 36 rubla on pakutud — teiseks. —

 Mätas. 4 rubla juures!

 
61

 Nõges. 40 rubla on pakutud, teiseks ja —

 Sild. 5 rubla juures!

 Nõges. 45 rubla on pakutud teiseks — ja — kolmandaks. (Lööb.) Sild on lehma omanik.

 Nõges. Nüüd tuleb kirju härg, hinnatud 60 rubla. Kes pakub?

 Küngas. (Metsale.) Ole kärme, et teiste kätte ei lähe! Küll sa niisugusele loomale mõisates koha leiad.

 Mets. 10 rubla juures!

 Nõges. 70 rubla pakutud, esimeseks. Kes pakub?

 Pütissepp. Mina tsuska wiis weel manu!

 Mets. 5 rubla juures!

 Nõges. 80 rubla on pakutud, teiseks ja —

 Sild. 1 rubla juures!

 Mets. 2 rubla juures!

 Nõges. 83 rubla on pakutud teiseks ja —

 Mets. Lööge ära!

 Sild. 2 rubla juures.

 Nõges. Kolmandamaks (lööb.)

 Mets. Mis Teie nii ruttu lõite, meie oleksime selle härja saja rublani ajanud?

 Nõges. Siis on weel paar mullikat 60 rubla alla hinnatud. Müüme paarikaupa, siis saame rutemini walmis. Kes pakub?

 Mets. 5 rubla juures!

 Nõges. 65 rubla on pakutud, esimeseks.....

 Nõges. 65 rubla on pakutud, teiseks. —

 Sild. 5 rubla juures!

 Mets. Wõta, wõta, mina niisuguseid närusid ei tahagi!

 Nõges.70 rubla on pakutud, kolmandamaks — Soo, nüüd on nõutaw summa käes. — Sarwloomad läksiwad Sillale ja hobused Pütisseppale. Tulge nüüd raha maksma!

 Leenu (pühib silmi.) Oh mina õnnetu naene! Kuidas mina loomi kaswatasin ja waewa nägin, ja nüüd tuleb teine inimene kütkeid sarwi panema! (Anna tuleb juurde.)

 Anna. Mis sa teiste inimeste ees nutad? Tule, läheme ära teisi tuppa!

 
62

 Leenu, Sina oled imeline inimene! Miks ma ei peaks nutma? Natukese aja pärast on laut tühi. Sa lootsid Sillast ei tea mis, ja waata nüüd!

 Anna. Ära nüüd tühja räägi, tule ise ja kutsu isa ka ära! Mis teie, ja weel tema oma haige käega, rahwanaeruks siin seisate. (Lähewad kolmekesi ära.)

 Pütissepp. (Läheb Nõgese juurde.) Siin on tu kats sada ruublit; wastse raha nigu wikerkaari. (Paneb kats sajarublast laua pääle.)

 Pütt. Waata kus raha seisab?

 Wiio. Eks ole tõsi, mis ma rääkisin, et Tartlase Mardil pisuhänna puuk käib?

 Wilu. Eks see ole kõik wana-kurjast enesest!

 Mets. See ka mõni raha, mille üle inimestel maksab imestada; oleks ometi paar tuhat, siis wõiks rääkida! (Sild hakkab maksma.)

 Sild. Siin on ka minu kakssada rubla; kõik 25 rublalised.

 Pütt. Waadake, eks see ole kõik meie werewaew, mis meie temale oleme maksnud!

 Mets. Noh hullu, ilma rendita koht käes, ja maksa weel õliraha juurde!

 Pütt. Lepal oli täitsa õigus, kui ta nõudis, et koolmeister 100 rubla peaks renti maksma, aga kas õpetaja ja herra seda lubasiwad?

 Mätas. Koolmeister on ikka mees, aga Lepp hulgub ehk tänagi, saapalawad jalas, kusagil mööda kõrtsisid.

 Nõges. Oksjon on lõpetatud, nüüd wõite koju minema hakata. (Nõges läheb ise ja rahwas lahkuwad ära. Sild ja Pütissepp jääwad paigale)

 Kolmas etendus.

 Pütissepp ja Sild.

 Pütissepp. Ütelge nüüd, kuis meie oma asjuga kõige edimält peame pääle nakkama?

 Sild. Mis muud, kui kutsume wana Jaagu ja Leenu siia ja awaldame neile julgelt, mis ette wõtta tahame.

 
63

 Pütissepp. Kõige päält peawa nemä tiidma, kuis nende kotuse-pidamisega läheb, küll neide südame siis lämmas lääwa. (Leenu tuleb.)

 Leenu. Noh, mis nõuu teie weel peate? Kas tahate täna juba meie lehmalauda ja hobusetalli tühjaks jätta?

 Sild. Kutsuge wana peremees ka siia, siis tahame oma nõuu teile awaldada.

 Leenu. Tema süda ei kannata teid näha.

 Pütissepp. Hõigake, küll ta ehk tuleb!

 Leenu. Juba ta tulebgi. (Nogu tuleb.)

 Nogu. Samuneikka, minu weriwaenlased, nüüd olete mu puupaljaks rööwinud!

 Sild. Ärge kurjustage ühtegi. Meie peame teiega see kord hoopis teist nõuu.

 Pütissepp. Meie jätame oma ostetu elaja Teie kätte. Ma ole ka baroni man asja nii käandnu, et Teie weel kotuse pääle wõite jäia. Teie olete esi nüüd haige, ent Teie poig wõib talo pidada. Meie jääme Sillaga baroni man wöölmöldris ja Teie ei wõi neid loomi ilma meie lubalda müwwa ega kaubelda. (Anna tuleb sisse.)

 Nogu. Samuneikka, nüüd tahate mind weel ühtepuhku kiusama tulla! Eks teie ole mul kõige ametiaja sees põigiti ees olnud?

 Sild. See on tõsi, et meie Puussepaga Teid weel koha pääle tahame jätta, aga Teie jääte ainult meie wastutamisega siia.

 Anna. (Leenule.) Waata, ema, ma teadsin juba enne, mis nõuu Pütissepal ja Sillal oli, aga ma ei tahtnud seda ütelda, sest et isa neid mõlemaid põlgab; Liisa teadis seda ka!

 Leenu. Kas see aga küll tõsi on?

 Nogu. Samuneikka, ma ei saa sellest aru. See on wist ühkepuhku pilkamine? (Pütissepp läheb teise tuppa.)

 Sild. (Wõtab Anna käe kõrwale ja jääb wanade ette seisma.) Armsad wanemad! Ma tean, et teie mõlemad mind waremalt põlgasite ja ehk weelgi põlgate, aga mina armastan teie tütart ja tema armastab mind ka; selle-

 
64

pärast oleme Puussepaga mõisas asja nõnda toimetanud, et teie koha pääle jääte. Nüüd tahan ma Annat enesele abikaasaks ja teid oma wanemateks wõtta, et teid wanal päiwil lapse-wiisil aidata. Meie palume teie käest luba ja oma ühendusele wanemate õnnistust.

 Anna. Meie palume.

 Leenu. Kallis poeg! Ma ei tundnud waremalt Teie hääd südant.

 Nogu. Samuneikka, seda tegi kõik kirjutaja Lepp. Aga mikspärast tahab nüüd Tartlase Mart mind aidata?

 Leenu. Kulla wanamees, miks sa weel Marti sõimad? Ta on ju kuldawäärt mees!

 Sild. Seda saate warsti näha, miks Pütissepp teid aitas. (Pütissepp ja Liisa tulewad käsikäes.)

Neljas etendus.

Endised, Pütissepp ja Liisa.

 Pütissepp. Ka mina, kui wanapoiss, ole ütsinda sest elost ära tüdinu ja ihka hendale külle peesütajat. Siist majast ole ma ta löidnu, ja et temal hendal wanembid ei ole, siis olete teie wanembite asemel. Meie oleme Liisaga esi kokku lepnu ja palleme nüüd teie õnnistamist.

 Liisa. Meie palume. (Nogu ja Leenu waatawad üks teise otsa.)

 Anna. Küll oled aga sina imeline inimene, et sa mulle seda waremini ei rääkinud!

 Leenu. Oh teie kallid inimesed — päästjad — wäimehed — lapsed, — Jumala õnnistus olgu teiega! (Pühib põllega silmi.)

 Nogu. Samuneikka, mina õnnetu isa, kes ühtepuhku nõnda olen elanud, et nüüd enam käsi ei ole, mida oma laste õnnistamiseks üles tõsta! Andke mulle ühtepuhku andeks, mis ma teile olen paha teinud!

Eesriie langeb.

Lõpp.

 
Hind 40 kop