Jakob Liiw.

Püha kuju.

Tallinnas 1900.

G. Pihlaka raamatukaupluse kuluga.

Hind 15 kop.

Püha kuju.

Jakob Liiwi

lugulaul.

 Koidu kaunid, õnne õied

 Siin ei õitse, lehitse,

 Luule kuub on selga seatud,

 Kurwa elu kujule.

Tallinnas, 1900.

G. Pihlaka raamatukaupluse kirjastus.

Esimene laul.

Ema rinnalt elusse.

Waat` mäe otsas kaswawad

Nii kaunid kenad kase puud

Nad kõrged kül ja nägusad

Neil ladwad siisgi kõwerad.

Koidula.

 Pühalikult hüüdwad tornis kellad;

Hääled sumisewad õrnad, hellad,

Armas suwe pühapääw on käes.

Rahwas waikselt kirikusse tõttab,

Pühast teenistusest osa wõtab,

Leiab hinge rahu usu wäes.

 Säält ta astub jälle kodu teele.

Mõni hing sai rahulise meele,

Leidis waewa pääle lohutust.

Kella helin rahwast koju saadab;

Kirik nii kui ema teda waatab,

Nagu soowiks talle õnnistust.

 Nõnda waikne õhtu kätte jõuab

Iga rändaja nüüd rahu nõuab,;

Mõni näeb ju õnnestawad und.

Üksi linnu koorist kuuldud kaja

Lindudelgi Loojat kiita waja;

Looduses weel kestab palwe tund.

 Kesk öö jõuab. Kõik on rahus, waga,

Kirik waikse metsa tuka taga,

Seisab pühaliku rahu sees.

Aga metsast kawalasti piilub,

Templi ukseligemale hiilub,

Siin üks langenud ja hirmus mees.

– 4 –

 Ehk on meile sellest kasu sugu

Kui siin selle mehe elulugu,

Enne pisut tundma õpime.

Emale ta oli kallis hinnas

Kui weel süüta imes tema rinnas,

Sest ta oli ema ainuke.

 Isa Atsist palju kül ei hooli,

Saadab teda siisgi linna kooli,

Et kord tuleks temast kuulus Ants.

Wanemad ta õppimist ei küsi,

Antsuke ei kooli pingil püsi,

Tema armsam ajawiide tants

 Kardetakse liiga raha kulu,

Arwatakse sellest päris tulu,

Pannakse Ants halba peresse,

Kus just puudub wagadus ja komme,

Tüli kaja kuuldub täna, homme,

Iga üks on tüliks teisele.

 Peremees see ihkab raha saada,

Aga selle järgi ta ei waata,

Millal Atsi tuleb õhtule.

„Kui ma olen poisi wastu kare

Jätab tema tühjaks minu tare;

Kosti raha maksab teisele.” —

 Nõnda mõtleb mees; ka perenaene

See on lapse kaswatajaks waene,

Sell on sohki naabri naestega.

Sellega weel trööstib ennast tema:

„Wõõras laps, ma pole ju ta ema,

Et nii hakkan ennast waewama.”

 Maja sõbrad wiina kokku toowad,

Jändawad ja ühes seltsis joowad.

Pere mees sääl hüüab Antsule:

„Ära ennast raamatuga piina,

Hakka meheks, wõta kärak wiina.

Ega see sind joodikuks ei tee!”

 Nõnda jääb nüüd õppimine maha,

Noormees omandab kõik nähtud paha,

Wiidab aega hulkumisega.

– 5 –

Juba paha sõnum koju jõuab,

Isa Antsu elust aru nõuab,

Püüab teda waljult noomida.

 Aga ema, kellele poeg kallis,

Kas ta isa noomimisi sallis,

Wahemeheks astus pojale.

Wiha tules lõkendab ta pale,

Hüüab: „See on selge laimdus, wale

Tühja juttu muidu tehakse!

 Kuda säärast küla naeste juttu

Uskuma sa oled kärme, ruttu,

Jookse muidu Atsi kallale?

Lapsi meile elus antud wäha,

Rõõm on Antsu igatahes näha;

Ta on ilmas meile ainuke.”

 Nõnda warjab ema poja paha,

Saadab sala temale weel raha,

Et ta lahedalt wõiks elada,

Õpi aeg on warsi mööda läinud,

Antsukene leeris ära käinud,

Asub linnast koju elama.

 Aga noormees tööd ei wiitsi teha,

Lõdwaks laisaks läinud on ta keha

Korratuma elamisega.

Pääs ja südames tal asub kõrkus,

Teaduses ja usu elus nõrkus.

Kes nüüd suudab teda juhtida?

 Noormees teiste seltsis ümber rändab,

Külas tantsib, neiudega jändab,

See on tema ülem lõbudus.

Kõrtsi laua taga waljult kriiskab,

Ennast kiidab, isa wara priiskab,

Astub senna, kus on kakelus.

 Siisgi peab weel ema teda kalliks.

Aga isa päha juuksed halliks,

Lähewad suure kurwastuse all.

Isa õpetusi poeg ei wõta

Abiks talu tööle ta ei tõtta;

Tuge pole wanal rändajal.

– 6 –

 Poja halwad elu kombed, paha,

Isa elu aja otsast maha

Niitwad aastaid agarusega.

Selle sees ta sappi, kihwti maitseb,

Et weel ema poja paha kaitseb

Ja ei lase teda pöörata.

 Wiimaks isa hinge heidab mures,

Poega maanitseb ja ütleb surres:

„Armuta poeg, sina tapad mind!

Astu weel kord elus auusa teele,

Muidu kaotad inimliku meele,

Hirmus tulewik kord ootab sind.”

 Aga Antsu isa surm ei muuda,

Isa sõnu mõista ta ei suuda,

Ta ei tunne nende tõsidust.

Enne isa tal weel karta oli,

See on surnud, nüüd tal oma woli,

See on tema suurem rõõm ja lust.

 Nüüd ta omandus on Lutsu talu,

Wäljad, karjamaa ja kase salu,

Rohu aid ja wilja kandjad puud.

Kiwist ehitatud kindlad tallid,

Nendes hobused ja loomad, kallid,

Lambad, linnud ja weel palju muud.

 Ema weelgi Antsu Atsiks hüüab,

Siisgi teda maanitseda püüab,

Et ta lahkuks halwaist sõbradest

Aga suuremaks lääb Antsu kurjus,

Tihti tuleb tema koju purjus,

Kus ka emal kartus tema eest.

 Südames tal asub kuri iha.

Elusõna wastu waenu wiha

Igal pool ta kõnes awaldab.

Püha kirja hoopis teiseks käänab,

Oma mõtte järgi jampsib wäänab,

Halpide ees auu ja kuulsust saab.

 Kui ta kuuleb wahest waga kõnet,

Ehk kui patust kõnelewad mõned,

Neid ta igapidi hirwitab;

– 7 –

Pilkades neid hüüab püha-jüriks,

Selle mõistus olla länud nüriks,

Kes nii tühjast asjast juttu a'ab.

 Nõnda wiib ta mõnda eksiteele,

Riisub mitme süüta waga meele

Wõrgutawa wale keelega.

Neiukesi juhib eksi ilma,

Kahetsuse wee neil jätab silma,

Jätab elupuhtust leinama.

 Ei ta mõista ema hinge waewa

Kui see oma lapse elu laewa

Eksi kaljul näeb ju lõhkema,

Ja et isa hing on maa pääl põrgus,

Kui ta lapsed hukatuse wõrgus

Rabelewad lahti pääsmata.

 Ants ei hooli enam oma emast

Ei ka sellest, et ju palju temast

Rahwas ainult halba kõneleb,

Istub jooma majas wara, hilja,

Kannab senna oma raha, wilja,

Et see silma nähes kahaneb.

 Juba kaswawad ta talu wõlad, —

Oma tehtud risti kandwad õlad, —

Mis ta waimu muutwad karedaks.

Pere eest ei wõi ta muret kanda,

Teenijaile õiget palka anda,

Wõlga jääb ju walla, kroonu maks.

 Wasar üle talu kraami kajab,

Seadus Antsu talust wälja ajab,

Ajab teda ilma hulkuma.

Endsed sõbrad hüüdwad: „see on paras!”

Rahwas räägib: „Lutsu Ants on waras,

Rändab ümber halwa seltsiga.”

 Ants on mõistuse, mis ülem ehe

Ja mis täidab iga auusa mehe,

Kurjusega hoopis rikkunud.

Kadunud ta hingest auusus, woorus,

Silmist paistab kurjus, totrus, toorus,

Nagu wiinast üles tursunud.

– 8 –

 Ants see ongi, kes nüüd templi õues,

Öö ja pimeduse warju põues,

Ukse juurde sala ligineb,

Wale wõtit luku auku ajab;

Tühi ruum sääl hirmutawalt kajab,

Kui Ants templi ukse lahti teeb.

 Siin, kus troosti mittu tuhat leidwad,

Palwes taewa isa ette heitwad

Igatsewad armu, halastust,

Kõnnib julgelt, pesemata palgel,

Nõrga raswa küünla tule walgel

Mees, kell süda rikutud ja must.

 Raha kasti nüüd ta lahti kisub,

Julge käega waeste annid riisub,

Mis on kokku kannud ohwrimeel.

Püha paika, altari ta tikub,

Wäärtuseta asjad ära rikub,

Lõhub kõik, mis raske kanda teel.

 Lunastaja kuldne risti kuju

Äratab weel rohkem rööwi tuju

Julges, mustas rööwli südames.

Selle Ants nüüd oma põue peidab,

Kiirel sammul järsku jooksu heidab,

Otsib warju metsas põõsastes

 Kirik nagu ema kurwalt waatab,

Oma hukka läinud poega saadab

Igawesti ära enesest.

Ähwardades tõstab sõrme üles,

Sõnatumalt noomib pilwe süles,

Aga Ants ei kohku selle eest.

Teine laul.

Unenägu.

 Meil läinud tundide ja mõtte järel

On ikka lennul unenäo tiib,

Sest tuleb ka, et nägemata ilma

Ja taewassegi unewõim meid wiib.

Ordumeistrist.

 Armas suwe hommik lahkelt koidab.

Närus Juudikogu metsa roidab,

– 9 –

Kuhu rändas templi lõhkuja.

Lutsu Ants see ootas teda ammu,

Astus Juudi wastu mõne sammu

Oma öösel saadud saagiga.

 Naatan, keha poolest paks ja raske,

Korjas, kauples läikwat kulda waske,

Otsis hoolsalt wana hõbedat.

See ei olnud tark, ei prohwet Naatan,

Waid ta on kui wana kawal saatan,

Keda inimesed põlgawad.

 Wargust, kallid asju Naatan ostab,

Enese eest kawalasti kostab

Kui ta pääle langeb kahtlustus;

Linnad, külad, majad läbi nuhid,

Wargad wõõra wara juuure juhib,

Ehk kus walwamises hooletus.

 „Tere, Naatan! Kõik on hästi läinud,

Kirikus ma olen ära käinud,

Nüüd ma olen päris waga mees.”

Hüüab Ants ja näitab rasket pompu,

Näitab mõnda kallist hõbe tompu,

Selget kulda mis on kotti sees.

 „Ära wahi! Otsi ruttu raha,

Ehk kui sina osta kõik ei taha,

Müün ma asjad mõne teisele.”

„Jumal eest!” Nii hüüab kawal Naatan,

Lase, mind, et enne kaupa waatan,

Kül siis hinnas kokku lepime.”

 Kuju nähes Naatan teda waagib,

Proowi otsib, noaga kraabib, saagib

Ja nii leiab, et see selge kuld.

Elawamaks läheb Juudi kõne,

Asjadest ta walib wälja mõne,

Silmad sätendawad rõõmu tuld.

 Ta ei arwa kõrgeks nõutud hinda.

Ants lööb rõõmsalt oma wastu rinda,

Tõttab kõrtsi saadud rahaga.

Naatan kraamiga jääb üksi sinna,

– 10 –

Päewa walges ta ei tohi minna,

Tahab õhtut ära oodata.

 Teda waewab juba raske uni,

Magada ta tahab mõne tunni,

Et tal aeg ei läheks igawaks,

Kallid asjad kuue sisse peidab,

Paneb padjaks, nende pääle heidab,

Et neid keegi talt ei warastaks.

 Maganud ta pole kuigi palju.

Mürin kuuldub, nagu lõhkeks kalju,

Tuul nii waljult metsas kohiseb.

Maa pind kõigub, wäriseb ja kiigub,

Juudi pää all padi elab, liigub;

Loodus hirmutawaid hääli teeb.

 Wärisedes wana Naatan märkab:

Lunastaja kujus elu ärkab;

Kuju elu suuruseks saab siin.

Kibuwitsa kroonis ime walge,

Waewatud on Päästja nägu, palge,

Waatest paistab wäsimus ja piin.

 Nüüd ei ole Juudi hirmul piiri;

Risti kiri näitab wälgu kiiri:

„Jeesus Juuda rahwa kuningas.

„Seda kirja wõib ju kaugelt näha,

Waatajale jääb ta meelde, päha;

Juut on juba jooksu minemas.

 Naatan waatab üle õla taha

Kas ehk ime pilt ju jäänud maha

Ja siis kuuleb armast hüüde häält:

„Püha Isa taewas! anna andeks,

Et see nendele ei tuleks wandeks,

Nad ei tea mis teewad,” kuuldub säält.

 Siisgi kartus Juudi hinge rõhus,

Ta on jooksul nagu kõrgel õhus;

Siit tal hirmus alla waadata.

Maad ja linnad seiswad waikses rahus:

Rändaja on kõigest ilmast lahus,

Tõttab arwamata rutuga.

 Talle paistwad jõed ja mere saared,

– 11 –

Arusaadawad on ilma kaared:

Naatan rändab otse lõunasse.

Raugemata edasi ta rühib,

Tihti oma otsalt higi pühib.

Teadmata tal kuhu lõpeb tee.

 Aga siin ei aita hirmu higi,

Päästja pilt on igal pool ta ligi,

Nagu wari ühes temaga.

Pilwedest ta waatab jälle alla,

Sügawal näeb laia laene walla,

Mille äärt ei suuda silmata.

 Tuul siin tugewasti kohab, puhub,

Laene laene järgi wahus uhub,

Mürin kohin kostab sügawalt.

Laewa mehed laewu päästa püüdwad,

Risti löödud Päästjat appi hüüdwad,

Palwe kostub Juudi kõrwu alt.

 Temale ei mõju palwe wägi,

Kõik on wõõras, mis ta kuulis, nägi,

Ehk küll abimees ta ligidal.

Käsu sõnu palweks nüüd ta liidab,

Mõeldes talmudga*) aega wiidab,

Troosti pole säältgi saadawal.

 Wiimaks paistab rand nii haljas, ilus,

Waikselt woolab merde uhke Niilus;

Juut on wana Waraode maal.

Terwed paistawad siin linnad, majad,

Uhked lossid, kindlad riigi rajad,

Nagu Israeli orja a`al.

 Pilt, mis uhkest Niilusest on näha

Juudi meelest ilmasgi ei läha;

Jõge laste kehad täidawad.

Lapsed siia sündimise tunnil,

Uputati Waraode sunnil;

Israeli emad nutawad.

 Aga Niili pinnal lusti sõitu,

Pärisrahwas ühe teise wõidu

 *) Juutide käsu õpetus.

– 12 –

Paatidega rõõmsalt ajawad.

Lõbus kõne, naeru lagin kajab,

Siidi purjed tuul sääl paisu ajab,

Lipud teewad waikist krabinat.

 Naatan lahkub, maha jääwab lipud,

Silma paistwad püramiidi tipud,

Ühe otsa nüüd ta seisma jääb.

Siit ta waatab, pää nii longus, norus,

Uhkes wiljarikkas Niili orus

Oma wendi orja kütkes näeb.

 Ühed teewad hoolsalt teliskiwa,

Teised koristawad wiimse iwa

Pärisrahwa wilja põldudelt.

Wäsimus neil waimu maha rõhub,

Tuule-õhk neil käed ja silmad lõhub,

Päike kuumalt paistab ülewalt.

 Piht ja kael neil riidest waba, wööni, —

Nõnda töötawad nad hilja ööni,

Et ei tunneks liiga palawust.

Kubjas kurjalt wannub, sõimab, paugub,—

Orja pihal piitsa pihu paugub, —

Nuhtleb iga weikest eksitust.

 Mõni wanakene põlwist nõtkub

Kui ta sundja käsul saue sõtkub,

Nõrkeb, — teine tehku edasi…

Igal ühel waewa higi tilgub,

Mõnel nutu pisar silmas wilgub,

Weereb palgelt alla wagusi.

 Walitsuse wiisis waljus, kõrkus,

Naeruks tehtud naestesugu nõrkus,

Pilke sõnad ala sundja suus.

Kõige enam ülekohut, liiga,

Kannatab siin iga orja piiga,

Kiusajaks neil kubja kiimalus.

 Kardetaw on Juudi nüüdne ase,

Aga siingi Päästja pilt ei lase

Teda kaua paigal püsida.

Tema tee lääb juba kõrbe rajal, —

Hommikusel päewa tõusu ajal, —

Siinaisse suure rutuga.

– 13 –

 Mäe pääl kõrge suitsu sammas weerleb,

Äike raksub; wälgu tuli keerleb;

Israel on leeris, kuulab all.

Ilma Looja käsu sõna kajab.

Rahwas, — keda kartus taga ajab, —

Lubab käsku täita wärinal.

 Wiimaks taewa pasuna hääl waikis,

Leeris warsi pilli heli kaikis,

Rahwas läks nüüd jälle rõõmsamaks.

Tantsis hulgal ühes ridamisi,

Laulis orjakojas kuuldud wiisi,

Wasika ta tõstis jumalaks.

 Naatan waatab ja siis mõtleb isi:

„Mõni tuhat maksab kuldne wissi,

Õnne mees, kes selle kätte saab!”

Järsku läheb mehe nägu kärssi:

„Minu rahwas teenib surnud warssi,

Orja kojas nähtust auustab.”

 Naatanil siit käsk on ära minna,

Teda juhib saatja püha linna:

See weel paistab endse ilu sees.

Linnas igal pool on kihin, kahin,

Kihutus ja sala jutu sahin;

Linna sõidab eesli seljas mees.

 Selle nägu rõhutud ja tume,

Naatan tunneb siisgi tema jume,

See on selle mehe sarnane,

Kelle risti kuju teda saatis.

Ja kui Naatan oma taha waatis,

Kadus risti kuju pilwesse.

 Õli -mäe päält sõitja alla ruttab,

Linna nähes kibedasti nutab,

Räägib waikselt, hinge walu sees:

„Püha-linn, sul puudub hinge rahu,

Taewa riik su templisse ei mahu,

See on kaetud sinu silma ees.

 Waenlane su kindlad müürid lõhub,

Sind ja sinu lapsed surnuks rõhub.

Kiwi ei jäe külge kiwile.

– 14 –

Kui sind kohtumõistja kaalub waega,

Kerge oled; armu kutse aega

Sa ei tunne ränk sul pöörmine.

 Nagu linnukene poegi matab

Kulli eest, neid tiiwul kinni katab,

Tahtsin minagi sind warjata

Surma kohut mõistad nende pääle,

Kes ju päästmiseks on tõstnud hääle,

Kes sind läkitatud aitama.”

 Pilatuse kohtu kojas warsti

Näeb ju Naatan ilma hingearsti

Kibuwitsa naeru krooniga.

Kaebajad ei kohtu paika rühi,

Rahwas peab ju oma päästja pühi,

Ta ei tohi käsus eksida.

 Terwe Israel on päästja wastu,

Abiks keegi sellele ei astu,

Keda igatsedes oodati.

Surma kohtu laud on juba kaetud,

Päästja õpilased pelgu aetud,

Üksi kannatab ta wagusi.

 Kirjatundjad waletajaid nõudwad;

Preestrid wiimaks otsusele jõudwad:

Alam rahwas olgu aitaja,

Tehku õues walju mässu, kära,

Kohutagu kohtumõistja ära,

Siis ta lubab wangi surmata.

 Nende nõu lääb ilusasti märki,

„Lööge risti!” kuuldub ühte järgi,

Mässamine suisa tulemas.

Rahwas ajab mõistuseta joru,

Ta on ülempreestri hüüde toru,

Kirjatundja kasuks kisendas.

 Kohus Päästja rahwa kätte annab…

Jeesus risti palki seljas kannab.

Golgatale liigub rahwa summ.

Ta on rõõmus, nagu pulma ruttab,

Mõni naene Jeesust kaebab, nutab;

Jeesus kõnnib wagusi kui tumm.

– 15 –

 Päästja nutjaid waigistada püüab,

Õpetates neile wastu hüüab:

„Nutke ennast, lapsi, mitte mind!”

Ta neid tulewikus õndsaks kiidab,

Kes siin neiu põlwes aega wiidab,

Kellel imemata karske rind.

 Rööwlitest on kaks ka mäele toodud,

Päästja nende seltsi üles poodud,

Maa ja taewa wahel rippumas.

Naatan elawalt näeb ristis seda,

Kes kui kuju siia ajas teda;

Igal tunnil arga hirmutas.

 Ime ilmub. Päike peidab palge,

Widewikuks muutub lõuna walge,

Kaljud raksuwad ja lõhkewad.

Põrmu põues algab mürin, wärin,

Templis rebenewa teki kärin.

Pühad saladused ilmuwad.

 Tõsised on Päästja risti kõned

Nii et hirmunewad ära mõned,

Kes sääl tema surma ootamas.

Aga nõutumaks kõik targad jääwad

Kui nad kolmandamal päewal näewad,

Hauast ärkab Kristus kuningas.

 Naatan selle pääle unest ärkab,

Rõõmsal meelel seda mõistab märkab,

Et see nähtus une wiirastus.

Tema ihu uhub hirmu higi,

Kuldsed asjad seisawad ta ligi,

Nende wastu on tal põlastus.

Kolmas laul.

Ümberpöörmine.

Ära kaota hädas lootus` kiiri,

Päästja armul pole iial piiri.

J. Bergmann.

 Õhtu õhk on raske nagu tina;

Taewa eha katab pilwe wina;

Wälgu tuli läigib kaugemal.

– 16 –

Kõrgel õhus kuuldub äike tume,

Wälgu paistel walge Juudi jume.

Naatan otsib warju põõsa all.

 Siia jääb ta seisma tükiks ajaks,

Wõtab põõsa endale öömajaks,

Wihmaga ei kõlba rännata.

Siin ta istub ootab selget ilma,

Une kujud tulewad ta silma,

Kõige enam Päästja ristiga.

 Neid ta püüab mõttest ära heita,

Käsusõna alla hoopis peita;

Käskusid ta hakkab lugema,

Jätab kärme lugemise wiisi,

Ütleb iga sõna pikkamisi,

Et neid oleks aega mõtelda.

 Mida enam mõista ta neid püüab,

Iga sõna kohtumõistmist hüüab,

Igas käsus oled süüdlane!

Seitsmendama wasta tehtud paha

Kotis — Põõsa alla pandud maha —

Rõõmu talle sugugi ei tee.

 Siis ta asjad okste warju mattis,

Sammaldega kergelt kinni kattis

Ja säält ise ära põgenes,

Kaua kõndis tema kurwal tujul,

Wäärtust polnud enam kuldsel kujul

Mehe rahutumas südames.

 Rahu, rahu! hüüab hääl ta rinnas

Elagu ta maal ehk suures linnas.

Magades ta sellest unistab.

Jumalat ta ainsaks suureks hüüab,

Talmudiga aega wiita püüab

Arwates, et nõnda rahu saab.

 Raske täita kõik mis Jumal käsib,

Juuda tarkust mõistes mõistus wäsib,

Rahu need ei annud waimule.

Prohwetite kirjad toob ta wälja,

Need ehk kustutawad hinge nälja.

Näitawad kust läheb õige tee.

– 17 –

 Iga prohwet nõrkemata loodab,

Kuulutab ja pikisilmi ootab

Rahu toojat ilma tulema.

Nende kirjades on magus lootus,

Lugedes neid, ärkab hinge ootus,

Ootaja jääb siisgi rahuta.

 „Mis siis risti kirik jampsib, jändab?

Kuhu tema liige rühib rändab?” —

Tarwis hoolsalt läbi waadata.”

Mõtleb Naatan, testamendi ostab,

Seda loeb ja enesele kostab:

„Palju kohte jääb mull mõistmata.

 Lapsest saadik risti rahwa wiisi,

Nende usku, lootust, Paradiisi

Pidasin ma aina jampsi ööks.

Põlgasin siis risti rahwa sugu,

Mõistsin Jeesu kannatuse lugu

Nõdra, usu hullustaja tööks.

 Minu waim sest kõigest wähe hoolis

Siis, kui käisin risti rahwa koolis,

Tarwilikku tarkust õppimas.

Mis sääl risti usust kuulsin, teadsin,

Waidlemiseks tarwitasin, seadsin

Kui mind keegi Juudiks nimetas.

 Nüüd ma seisan kahtluses ja udus,

Une waim mu ümber wõrgu kudus

Ristirahwa püha kujuga.

Nüüd see unes nähtud risti-kandja,

Ristirahwa hinge-rahu andja

Aitku mind ka oma rahuga!”

 Kristust oma armsa kõnedega

Wõrdleb Naatan wana seadusega,

Kaalub mõlemate õpetust.

Wanast paistab wastu waljus, kalkus,

Uues soojendaja elu walgus,

Milles uskuja näeb taewa ust.

 „Waewatud, kõik tulge minu juure

Ja kõik koormatud, kel hinges mure,

Mina saadan teile hingamist.

– 18 –

Mina lepitasin ilma wõlad,

Rahwa pattu kandsiwad mu õlad

Kui mind süütalt koormas raske rist.”

 Armsad on need sõnad rahutumal

Mida rääkis ristirahwa Jumal

Inimese kujul ilma pääl.

Naatan uurib, jõuab selgusele,

Rahu ligineb ta südamele,

Õnnelikult hüüab tema hääl:

 „Israeli rahwa kombed, püüded,

Prohwetite kuulutused, hüüded,

Kristuseta kõik on kasuta.

Meie sugu seda ära salgas

Kelles kuulutuste tõde algas,

Kes ka meid on tulnud otsima.”

 Lugedes ta huulil nutu wõru,

Oh kuis maitseb see tal liiga mõru,

Jeesus wannub ära wiigipuu.

Mis on selle taga warjul, pelgus?

Warsi ilmub talle tõe selgus,

Nuttes hüüab waikselt tema suu:

 „Waene Israel sa oled neetud,

Üle ilma pillatud ja weetud,

Sul ei ole riiki, isamaad!

Nõrgaks jäänud on su waprad mehed,

Sult ei leita wilja, — tühjad lehed

Sinu ajalugu täidawad.

 Lahus rändad sina ilma õues,

Sala kahetsus on sinu põues,

Et sa tõde ära salganud;

Mis on seadnud risti riigid üles

Millel tugewus ja wärskus küljes.

Sina oled maha tallatud.

 Kristus, sina suurem taewa anne,

Wõta tagasi see raske wanne

Minu Israeli sugu päält!

Tee, et neetud puu wõiks õisi kanda,

Weel kord mitme kordse wilja anda

Ja sa wõiksid ise maitsta säält.”

– 19 –

 Paljugi, mis Juudile ei passi.

Tema mõte läheb hoopis sassi,

Kui ta leiab seda lugedes:

Isa, Poeg ja Waim üks ainus Jumal.

„Seda mõistma minu mõistus rumal

Kuda kolm on ühes ainuses.

 Sa ei tohi teha ühtgi nägu

Jumalaks, mis Looja tööde jägu.

See on kõige ülem käskudest.

Seda käsku Juuda sugu waatis

Kui ta Kristust risti pääle saatis

Oh, kes annaks mulle selgust sest!”

 Ewangeliumi magust sisu,

Mis mu hinges äratanud isu,

Kahtlus weel ei lase maitseda.

Kõwa käsu koor weel seda rõhub.

Kesse mulle seda katgi lõhub,

Kes mind tuleks selles aitama?”

 Wende kartuse ta wiimaks wõidab,

Kaugemale kirikusse sõidab

Ewangeliumi kuulama.

Müüri äärde, teiste selja taha

Nägemata istub Naatan maha.

Keegi teda siin ei eksita.

 „Risti rahwas ära käsku põlga

Ehk küll käsk ei tasu patu wõlga,

Kasust tuleb patu tundmine.

Ära oma püüdel ennast peta,

Õndsus tuleb usust tegudeta,

Armust wiiakse sind taewasse.

 Kasu peeglist waatke oma hinge

Mis on must, ja selle juurde minge,

Kes teid peseb wee ja werega.

Oma armsa Poja ilma saatis

Isa, kui ta meie nõrkust waatis,

Käsku täitma püha eluga.

 Ohwri, kasu Jeesus täiest täitis,

Risti kandes risti teed meil näitis,

Astugem nüüd tema järele.

– 20 –

Tema arm on nõdradele wari,

Risti kogudus on tema kari,

Jeesus ise meie karjane.”

 See on täna püha kõne sisuks.

Igatsus nüüd Juuti nagu kisuks

õpetaja juurde jutule.

See siis teda lahke südamega

Ristiusu põhjus-mõtetega

Tutwustab, kust leidub elu tee.

 Õpetus nüüd walgustab ta waimu

Õndsaks saamisest on Juudil aimu,

Armsaks läheb talle Jeesu rist.

Patu elu nüüd ta kangest wihkab,

Armu osaliseseks saada ihkab,

Soowib endal püha ristimist.

 „Ära kohe tähsat sammu astu,

Küpse hästi püha asja wastu,

Mõtle igapidi järele!

Kui on Kristus sõbraks saanud sulle,

Siis mu juurde ristmisele tule,”

Räägib õpetaja temale.

 Aga mees ei kahtle enam palju, —

Tal on põhjaks kindel usu kalju, —

Wõtab wastu püha ristimise.

Auusa tööga täidab oma kõhtu,

Kauniks, armsaks saab ta elu õhtu,

Rõõm ja õnn tal täitwad südame.

 Nüüd ta öösel rahulisti magab,

Liia wara waeste kätte jagab,

Mis ta kogunud kord häbi tööl.

Wagal wiisil häädust teha püüab,

Uskus oma Peastjat palub, hüüab:

„Ole minu walgus surma ööl!

 Näita mulle teed ja saada taewa

Mind, kui jätan maha ilma waewa,

Kui hing lahkub muldse maja seest.

Kanna ise wärske rohu maale

Mind, kui kõrbes kaua eksind talle,

Kosta, Issand, taewas minu eest!”

– 21 –

Neljas laul.

Ema arm.

Kas ema südant tunned sa?

Nii kindel õrn nii muutmata.

Ta sinu rõõmust rõõmu näeb

Su õnnetusest osa saab.

Koidula.

 Aastat kaks ju nõnda mööda läinud,

Mõnigi on mõnda ilmas näinud,

Palju kannatanud Lutsu Ants.

Rahwa silmast warjul ta kui hauas,

Sunni tööl ja raskes wangi rauas,

Teda piirab kindel kiwi kants.

 Enne wanemate käsku täites,

Kauge kaelsust, oma tahtmist näites

Pani raskeks kõik, mis soowiti.

Nüüd on mehel hoopis teine tundmus,

Täidetud peab saama iga sundmus,

Walitsus on kare kõigiti.

 Kurb ja wäsinud ta silma waatus,

Tema osa metsalise saatus,

Keda piirab ümber raudne puur.

Sääl nüüd kurtub tema jõud ja keha,

Hääd ehk kurja sääl ei wõi ta teha,

Sääl on walitsus ja walwe suur,

 Kolmas kewade ju õues ärkab,

Iga taimekene põrmus tärkab,

Külma kütkest wangid pääsewad,

Päike talwe wõimu maha rõhub,

Puude pungad tasa lahti lõhub;

Une hõlmast tõuswad uinujad.

 Looduses on uhke rõõmu pidu,

Üles poole tungib iga idu,

Haljaks läheb mustaw mulla pind.

Aasal ilurikas lille pere

Walgusele hüüab: Tere, tere!

Hõiskab ühes inimese rind.

 Hõiskab see, kes tõe teel ei nõrke,

Kellel wabadus nii püha kõrge,

Paistab ala waimu silma ees.

– 22 –

See nüüd ärkab waba loodusega

Ehib ennast auusa tegudega

Nagu lillekene õitsedes.

 Wabaduse õhk lääb läbi müüri,

Täidab sedagi, kel waim on nüri,

Otsib teed, kus leidub awaus,

Leiab rada meie Antsu rinda,

Näitab temalegi oma hinda,

Kallis paistab talle wabadus.

 Kül ta lõhuks wangi luku, taba,

Aga et ka ülekohtust waba

Oleks waim, jääb Antsul tundmata.

Kawalust ta hing ka siin ei wihka,

Ümber pöörda ta ei mõtle, ihka.

Halbdus on tal nüüdgi aitaja.

 Tema teeb mis aga jaksab, jõuab,

Waba põlwe enesele nõuab,

Palub ema armsalt kirjaga:

„Anna andeks, et sul tegin walu,

Anna andeks, kasuwendi palu,

Et wald mind ei saadaks ,minema.

 Tulewikus tahan ennaist hoida

Kurja eest, sind, armas ema, toita,

Auusa tööga muidgi aidata.

Minu waimule ju päike koidab,

Püha sõna minu hinge toidab,

Ime muutus sündis minuga.

 Kahju, et ma eksi teele tõtsin,

Halwa seltsi õpetusi wõtsin,

Sinu noomimisi põlgasin.

Ööd ja päewad kahetsus mind waewab,

Enne aegse haua mulle kaewab,

Kodu igatsus mind waewab siin.”

 Oh, kuis liigutab see ema meele,

Paneb jälle kuldse kandle keele

Tema südamesse liikuma!

Ja see hääl, mis sellest kandlest kajab.

Kahtluse nüüd ema hingest ajab,

Lepitus sääl walmis waewata.

– 23 –

 Lutsu eidekene kepi najal

Rändab juba päewa tõusu ajal,

Kõrtsist mööda walla majasse.

Tema waimu rusub kurbdus rohke,

Wanast rinnast tõuseb kaeblik ohke

Ja ta räägib tasa kõrtsile:

 „Siin ta seisab nüüd, see hirmus maja!

Kellele on teda ilmas waja?

Kellele? kes mulle kostab siin?

Tuhandete wara ära neelad,

Paljudele elu õnne keelad,

Noore sugu witsaks oled, wiin.

 Tuhat naese rinda katki lõhud,

Abielu pääle halwalt rõhud,

Nälga saadad perekondele,

Siit on kuulda waeste laste kisa,

Sest et mõni armastaja isa

Wiina wõimul wiidud hauasse.

 Emad nutwad kelle tütred, pojad,

Täidawad nüüd rohked wangi kojad

Ehk kes muidu wiidud häbisse.

Mõtelda on seda liiga hale,

Kes wõib ütelda, et oleks wale:

Kõrtsist algas mitme eksi tee.”

 Suure walla hääle andja kogu

Kogub käsu pääle täna kokku

Et ta küsimust wõiks wastata:

Tahab wald weel Antsu wastu wõtta,

Ehk tal kohus Siberisse tõtta,

Wangi maale mina asuma?

 Rahwas, keda warga seltsi kära,

Kahju tehes pahandanud ära

Arwab algul seda paremaks,

Et niisugust rneest, kes riidleb, kisub,

Ligimise wara sala riisub

Walla tahtel ära saadetaks.

 Emake, kui ussikene walus

Wiskles, wäänles, walla kogu palus,

Tema poega wõtta tagasi.

– 24 –

Siin ta nuttis, kaebas, nuksus, nurus,

Musu wõimu meeste käele surus

Ja siis rääkis nõnda wiimati:

 „Mehed, teid on emad ilma kannud.

Taewas teile armsaid lapsi annud:

Tume kõigil tulewiku tee.

Mõelge et ka mina poega toitsin,

Teda armastades rinnal hoidsin

Teadmata, mis täna tehakse.

 Keegi pole rohkem tema läbi

Kahju saanud, ega tunnud häbi,

Nagu mina nõder wanake.

Siisgi olen suudnud seda kanda,

Suudan kõiki talle andeks anda,

Teiegi ehk seda suudate.

 Täitke weel kord ema hinge soowi,

Tehge temaga nüüd wiimast proowi,

Ehk ta pöörab ümber ometi.

Kui ta seda armu weel ei märka

Ega auusa elule ei ärka,

Siis ta rändab jälle tagasi.”

 Oh kui palju ema arm kõik suudab!

Palju meeli siingi ümber muudab,

Mitmed mõtlewad ju teisiti.

On ka neid kes kõigest sest ei hooli,

Pilkawad: „Miks saatsid poja kooli!

Sääl ta hoopis ära rikuti.”

 „Mis sa muidu nutad, istud, kiigud

Lutsu eit, eks osta tublid liigud!”

Keegi eide kõrwa sosistas.

„Tarwis niisutada keele paelu,

Paenutada siin neid kangeid kaelu,

Kes su palwe wastu waidlemas.”

 Eidele see nõue näib nii jõle,

Siisgi paneb pandiks oma sõle,

Mis tal pruudi ehteks ostnud mees.

Selle eest ta laseb wiina tuua,

Annab salamahti neile juua,

Kellel suurem wõimus teiste ees.

– 25 –

 Sellega ta wõidab ära mõnda,

Walla otsus ilmub wiimaks nõnda:

Lutsu Ants wõib tulla tagasi.

Täidetud on ema hinge janu,

Meestele ta hüiab tuhat tänu

Ja säält läheb koju rõõmsasti.

 Pikad., pikad on nüüd ema päewad

Liiga aeglaselt nad mööda läewad

Poja koju ootamisega.

Tema kedrab wirgalt ühte järgi,

Riideid koob ja õmbleb walget särki

Millega kord poega ehtida.

 Eideke nii walget pesu waalib,

Poja tarwis elu pilti maalib

Mida üks kord talle näidata:

Tarwis talle wõtta tubli naine

Muidu on ta põlatud ja waene,

Hakkab endist seltsi otsima.

 Naese arm wõib mehe uueks luua,

Mehe rinda auusaid püüdeid tuua,

Tasandata komistuse tee.

Noorus häbi töödest õnne nõuab, —

Kange wõim, kes kirge wõita jõuab,

Mida tujud toowad weresse.

 Naene saagu Antsu elus saatma

Õpetagu teda taewa waatma,

Kust meil tuleb abi häda sees.

Mitmes rahu armastajas talus

Perekond on õige õnne alus,

Kusa tööd ja rahu leiab mees.

 Naesemeheks Ants peab kohe heitma

Sellest enesele lõbu leidma

Et tal kodu muutuks armsamaks,

Kui kõik endsed jooma paigad, majad,

Kusa aega wiitwad hullustajad

Kes on meelest läinud ogaraks.

 Siis mu poega hella ema palwe,

Armsa naese sõna, hoolas walwe,

Igal sammul hääle juhiwad.

– 26 –

Tema waim peab wiimaks järgi andma

Kaunist kiidu-rikast wilja kandma,

Et ta pahad kombed lämbuwad.

Wiies laul.

Pulmad.

Sest sinu oma walu

Ja oma Golgata.

Koidula.

 Lõppenud on ema igaw ootus,

Täide läinud tema magus lootus,

Poeg on kodu tema ligidal.

Ema teades on ta jätnud maha

Joomise, toob koju leiba raha,

Elab, teenib ema käsu all.

 Ta on kosja sõidud ära sõitnud,

Igapidi tubli neiu wõinud,

Oma külge sõnul sidunud.

Armastaja pruut sest wähe hoolis

Mida need, kes õppin’d elu koolis,

Peiu kohta talle rääkinud.

 Kõige rohkem kahtleb pruudi isa,

Oma luba andma ta on wisa,

Tõsiselt ta räägib tütrele:

Wangi rind on waene sooja andma,

Õlad hellad elu koormat kandma,

Süda, armuta ja kiwine.”

 Aga pruut kõik raskust lubab kanda

Antsuga, ja talle andeks anda.

Mis ta teinud ehk kus langenud.

Arm on Antsul` teised mõtted toonud,

Tema waimu nagu uueks loonud,

Rõõmsamaks ta elu muudetud.

 Pruudi auusus, seda peigmees usub,

Rahwa põlgduse mult maha rusub,

Mida seni mulle näidatud.

Peigmees teistelt nõnda õnne ootab,

Auusa rahwa liikmeks saada loodab,

Loodab leida auu, mis kadunud.

– 27 –

 Nagu ussi, kesse talwel tukub,

Kunni kewadel, kui kägu kukub,

Soojus jälle kutsub elule.

Nõnda noore elu armu päike

Pruudi waade, puhas silma läige

Elawaks teeb Antsu südame.

 Nüüd ta tunneb, et tall rinnus asub

Kohtumõistja, kes wiimaks tasub,

Mis on elus tehtud halwasti.

Kül ta püüab teda maha matta

Julge meele taga ära katta,

Aga jume räägib teisiti.

 Aralt pruudi isa peale waatab

Ants, kui see neid laulatama saadab

Õnnistates armsa sõnaga:

„Kandke lapsed ühes elu waewa,

Astke julgelt uue elu laewa,

Mis nüüd rannalt hakkab liikuma.

 Pidage siis ühes nõuu ja aru.

Kui ehk elumerel torm ja maru,

Astub Teie wastu mässama.

Teie meel ja mõte olgu waga,

Nõudke elus Päästja armu taga,

See teil olgu laewa juhtija.”

 Ema täidetud on õnne wäega,

Kui ta wäriseja lahja käega

Poega ja ta pruuti õnnistab.

Pulma saaja kirikusse saadab,

Nuttes laste järgi kaua waatab,

põlle nurgas silmi kuiwatab.

 Aisakella kõlin külas kajab,

Pulma rong nii kiirel sõidul ajab,

Läbi küla, läbi tänawa.

Inimesed jookswad wälja majast,

Üles ergutatud kella kajast

Jääwad uudis-himul waatama.

 Lutsu Ants, kes wangi raudu kandis,

Kellele wald mullu andeks andis

Ja ei saatnud teda minema,

– 28 –

Weelgi tubli naese endal’ wõidab,

Uhkel wiisil laulatama sõidab,

Sõidab suure pulma seltsiga.”

 Nõnda hüüdwad noored mehed, peiud,

Ise wiisil kõnelewad neiud

Pooli kaudu pahameelega:

„Sõimaku ilm meest küll halwaks, waeseks,

Siisgi läheks mitmed talle naeseks,

Tal on wõimalik weel walida.”

 Eidekesed nõtkutawad pääga,

Pruudi kohta ööldes heitwad käega:

„Õnnetu sääl sõidab õnne teel!

Ants on pärast nii kui enne paha.

Susi ajab wana karwa maha

Aga muutmata jääb murdja meel.

 Kiirelt sõidab rõõmus pulma saaja,

Tornist kumisetes kella kaja

Kiriku poolt kostab nendele.

Pruudi kõrwust kustub sõidu kärin

Südames tal algab õnne wärin,

Rinnas pühaline tundmine.

 Ihkaw arm siin wärwib pruudi palge,

Selle wastu Antsu nägu walge,

Surnu karwaline kahwatu.

Araks läheb tema silma läige, —

Nagu paistaks praegu hele päike,

Krambi wiisil liigub tema suu.

 „Kas sind tabas häkiline haigus

Tunned walu kehas kõigis paigus?”

Ütleb pruut sääl õrnalt Antsule.

„Miks su suu nüüd seda mulle salgab?

Täna ühenduse tee meil algab,

Õnne kella juba lüüakse.

 Üheks saagu meie rõõmud, walud,

Kas sa hõiskad ehk kas Loojat palud

Ütle ikka julgelt minule.

Jagame kõik rõõmud walud pooleks,

Anname end taewa Isa hooleks, astume nii uude elusse.”

– 29 –

 Ants teeb nagu sest ei saaks ta aru,

Tema mõttes mässab kange maru,

Kirik hakkab paistma häkisti.

Antsu südant nagu kokku kistaks

Torni ots kui talle rinda pistaks

Ja ta lööb nüüd kartma koguni.

 Mälestust ei wõi ta rinnust heita,

Pulma rõõmu alla ära peita,

Meelde tuleb talle hirmus öö,

Millal tema püha kotta tikkus,

Pühad riistad warastas ja rikkus,

Tegi häbistawa kuritöö.

 Aga sellest puudus selgem teadus,

Muidu karistaja kohtu seadus

Paneks kinni templi lõhkuja.

Kuri saladus on raske kanda

Kirikusse, kätt ja südant anda

Pruudile, kel kõik on teadmata.

 „Mees, kes noore elu eksi ilma

Laseb ainsaks pilguks naese silma,

Annnb mõõga kätte naisele,

Millega ta mehe südant lõikab,

Pahal tujul ette wiskab, hõikab,

Kisub wanad haawad walgele.

 Kas ta siis kui kõike seda kuuleb,

Minuga weel altarile tuleb

See on hoopis ise küsimus.”

„Nõnda mõtleb Ants ja kindlalt usub,

Et see pruudi rinda rängalt rusub

Kui nüüd ilmuks tema kõwerus.

 Ants see pääle saanist wälja astus.

Pruudile jäi wõlgu õige wastus:

Juba jõudsiwad nad paigale,

Mirdi pärje all ja keskel pidu

Ärkas üles kahetsuse idu

Soowimata pruudi hingesse.

 Kiwi weereb pruudi õnne teele,

Sala kartus wõidab rõõmsa meele

Ja ta mõtleb kurwalt wagusi:

– 30 –

„Petis uss, et mees kes kaisus magab

Südant naese südamega jagab,

Täna paistab mulle selgesti.”

 Kirikust ju laulu kõla kajab,

Kahtluse see pruudi hingest ajab,

Ta jääb tähtsat tundi ootama.

Antsule teeb laulu kõla piina,

Ta lääb kõrtsi, et säält wõtta wiina,

Selle wõimul julgust koguda.

 Kõrtsis hüüab walla Tallitaja

Kes siin tihti wiidab oma aja:

„Lutsu Ants, kas sa ei tnnne mind!?

Mina wõitsin walla kogu meele,

Tegin lühendust su kauge teele,

Wõtsin jälle walla liikmeks sind.”

 Ants lääb kohe letist wiina tooma

Kutsub wõimu mehe liiku jooma,

Lükkab teisi ära leti eest.

„Tere sõber, lööme jälle patsi!

Eks sa tunne enam Oru Matsi,

Oma endist wana seltsi meest?”

 Nõnda Matsi Antsule kätt pakub,

Wiina himul oma huuli lakub;

Ants ei wõta teda tuntawaks.

Seda wana sõber warsi märkab,

Tema rinnas wiha tuju ärkab,

Kõne toon lääb kohe tooremaks.

 „Nüüd sa põlgad oma sõbrad ära,

Sõidad pulmas nagu rikas härra,

Oled warsi abi elu mees.

Mis sul nõnda elada on wiga?

Läts ju hästi wana Naataniga,

Püha-asjadega kaubeldes.

 Waikinud on sinu tööde kära,

Lõhu jälle warsi kirik ära

Sääl on uued riistad kallimad

Kui need oliwad, mis enne wõtsid,

Kui sa rööwi himul templi tõtsid,

Wõtsid kaasa waeste kopikad.”

– 31 –

 Ants weel waewalt jalgel seista suudab,

Tallitaja ennast waljuks muutab,

Laseb teda kohe siduda.

Kohus siis ja Antsu küsis, uuris

Kui ta esimest kord istus puuris,

Nüüd ei ole kohtul kahtleda.

 Endsed süüd mis tehtud ühte soodu

Wiisiwad ta korrast wangi roodu,

Kust ta pääsis walla armuga.

Täna suurem süü siin ilmsiks tuleb,

Pruut ka warsi ehmatates kuuleb,

Tema peigmees templi lõhkuja.

 Kuis see teatus pruudi südant alwas,

Wali sõnum teda rängalt salwas,

Et ta selle alla minestas.

Nagu halla öö wiib õielt lehed,

Kisub pruut siis puruks pulma ehet,

Mis ta juukse patsi ehtimas.

 „Kudas näen ma pahandatud isa,

Kes mul luba andma oli wisa,

Antsu abikaasaks hakkata?

Miks ma antsin ennast Antsust wõita,

Tahtsin tujudele järgi sõita

Oma armsa isa lubata?

 Ema, hinga rahulisti hauas!

Minu häbi-rikkas pulma lauas

Sa ei oleks suutnud istuda.

Sellest leian siisgi troosti, waene,

Et ma weel ei ole rööwli naene,

Kelleks pidin saama teadmata.

 „„Pulma tund ei ole elu nali,

Peigmees hoolsalt enesele wali,

Wali teda waikse palwega.

Walimine elu tee sul määrab,

Onnetu, kes selles wiltu wäärab,””

Nõnda hoiatas mind sobrana.

 Kallid sõnad sõbralikust keelest

Unusiwad armu tundel meelest,

Jäiwad senna, kus nad räägiti.

– 32 –

Meeled pidasiwad lusti mängi,

Ehtisiwad õnne-elu sängi

Maalisiwad luule piltisi’

 Kare tuul nüüd õnne õilmed puhub, —

Silma wesi luule pildid uhub, —

Lükkab ümber rõõmu karika.”

Nõnda mõtleb pruut. Tal silmis häbi. —

Ümber seiswast rahwa hulgast läbi

Läheb tema nukralt, nutuga.

 Otsa tehes rahwa naeru hoole

Pulma rong siit pöörab koju poole,

Tusa tuju pidu nägudel.

Waikinud on noorte kõned hellad,

Maha wõetud aisa küljest kellad,

Pruut on kurb kui peiu matusel.

 Peig on kinni, rauad kätes, jalus,

Paha meel on kõigil pulma talus,

Pidu lõpeb aja wiitmata.

Pruudi isa nägu näib nii tume,

Tema hääl on karm, ja kalk ja kume,

Wähe teeb ta juttu tütrega.

 Antsu ema wana küürus kogu

Sirbi kujuliseks langeb kokku,

Ja ta räägib poja pruudile:

„Sinule sai tema wõrgu paelaks,

Minule jääb warsti kirstu naelaks,

Wara hauasse.

 Asjata ma teda koju ootsin,

Asjata ta ümber pöörmist lootsin,

Ma ei tunnud tema rasket süüd.

Tema noore põlwe kaswatuses

Rändasin ma suures rumaluses,

Seda alles tunnen, märkan nüüd.

 Nüüd ei ole kodumaal tal püsi,

Kohus enam walla käest ei küsi,

Kui ta teda saadab minema.

Külmal maal ta oma liikmeid waewab,

Sügawusest kulda wälja kaewab.

Oma nurja läinud seltsiga.”