E. Raud, Kalevipoeg ja Saarepiiga (1998)

                

            


                                    Kaua vaatas noorem poeg kaldalt kaugele üle vee. Kui ta aga ikkagi merel midagi ei märganud, hüppas mees ise lainetesse ja hakkas kiirelt Soome poole ujuma, sest ta oli kindlasti nõuks võtnud ema varga küüsist vabastada ja soome tuuslarile kurja töö eest tasuda. 
                   TUGEV KÄSI LÕHKUS LAINEID, 
                   PEKSIS LAINEID MEREPINNAL, 
                   LIIGUTAVA VETEKÄKI 
                   VEERETELES VIRKA MEESTA, 
                   USINADA UJUJADA 
                   LENGEVATE LAINTE TURJAL 
                   KAUGEMALE PÕHJA POOLE, 
                   KALJURANNA KALLASTELE. 

Juba võis ehk üle kesköö käes olla, kui eemalt hakkas paistma väike saar. Kalevipoeg mõtles natuke puhkust pidada ja ujus saarele.. Siin sirutas ta siis väsinud selga, istus sammeldunud kivile ja jäi ootama, et sõba silmale laskuks. Kuid veel enne, kui uni mehe üle võimust võttis, hakkas kostma noore neiu lauluhääl. 
Kalevipoeg sirutas vaatama, kas ehk lauljat ennastki kusagil näha pole. Ning eemal tule ääres märkas ta ilusat käharjuukselist neidu. See oli Saarepiiga, kes valvas murule pleekima laotatud lõuendeid ja kaunisti kui künnilind laulu lõksutas. Kalevipoeg laulis piigale vastu ning neiu tuli varsti vaatama, kas pole viimaks Soomest sugulane või Virust kosilane külla tulnud. 
Vestsid siis Kalevipoeg ja saarepiiga omavahel kenasti juttu, kuni armusid teineteisesse. Unest ärkas ka saaretaat ja tuli vaatama, kes siin hilja öösel veel rahu on rikkumas. 
Kalevipoeg küsis saaretaadilt, kas ehk õhtul soome tuuslar saarest mööda ei sõudnud. Kui ei olnud taat hulgal ajal tuuslarit juhtunud nägema. 
Saaretaat omakorda tahtis teada, kust külaline tuleb ja kes ta üldse on. “Olen Kalevite kange taadi ja lesknaise Linda viimane poeg,” kostis Kalevipoeg uhkelt. 
Kui nüüd saarepiiga kuulis külalise kõrgest päritolust, kohkus ta koledasti ära. Ehmatusega komistas neiu kõrgel kaldal ning langes sügavale merre. 
               LAINE KATTIS LAPSUKESE, 
               VESI MATTIS NOORUKESE! 
               LAINE KATTIS, VESI MATTIS 
               SAAREEIDE SILMATERA, 
               SAARETAADI TUVIKESE. 

Isa hakkas appi hüüdma, Kalevipoeg aga kargas merre ja katsus neiut päästa. Ometi ei andnud lained saarepiigat enam tagasi. Sellepärast jättis Kalevipoeg tadiga jumalaga ja ujus edasi soome poole, et ema vabastada. 


Kalevipoeg ja saarepiiga. Suur tamm. - Kalevipoeg. Friedrich Reinhold Kreuzwaldi järgi lastele jutustanud Eno Raud. Tallinn: Tiritamm, 1998.  Lk 26-27